text
stringlengths 5k
186k
| timestamp
stringlengths 19
19
| url
stringlengths 14
1.55k
| source
stringclasses 1
value |
|---|---|---|---|
Vallot Pukk | Endised vihavaenlased Ovetškin ja Malkin lubavad olümpial kõigile säru teha | Õhtuleht
Aleksander Ovetškin ja Jevgeni Malkin poseerivad 2012. aasta MM-i võidukarikaga, varsti aga ootab ees hoopis raskem töö Sotši olümpial. Reuters/Scanpix
Olümpiamängude jäähokiturniiri alguseni on jäänud vähem kui kolm nädalat ja hokimaailmas kütab arusaadavalt kõige enam kirgi Venemaa ja Kanada vastasseis. Võib vabalt juhtuda, et need meeskonnad ei kohtugi enne, kui finaalis, aga kui see matš peaks ära jääma, siis poleks OM-i turniir justkui päris.
Venelastel mõlgub meeles revanšš, sest neli aastat tagasi Vancouveri mängudel saadi kanadalastelt veerandfinaalis kõva saun ning nüüd on kodusel olümpial vaja tagasi teha, kuid see saab olema ülimalt raske.
Pea kõikide hokispetsialistide hinnangul jääb Venemaa koondis oma igipõlisele vastasele (aga näiteks ka Rootsile) alla võimsuselt. Nagu ma juba varem kirjutasin, arutasid
Venemaa koondise peatreener Zinetula Biljaletdinov, ise pika karjääri kaitsemängijana Moskva Dinamos ja NLiidu koondises teinud, rõhub väga taktikale, et kõik algab kaitsest. Ja Venemaa koondise nimekirja vaadates on selgemast selgem, et kaks esimest viisikut peaksid tegema skoori ja ülejäänud eelkõige seda hoidma. Eks see ole enamikes
meeskondades nii, aga nii Kanada, Rootsi, USA ja ka Tšehhimaa koondistes jagub täpse käega snaipreid kõikidesse ründekolmikutesse.
Konkreetne näide - üsna tõenäoline, et Kanada koondise neljanda ründekolmiku moodustavad võimsad Patrice Bergeron, Corey Perry ja Ryan Getzlaf. Mis nipiga suudab Vene koondise neljas kolmik, kus keskseks tegelasteks Deniss Kokarev ja Aleksei Tereštšenko, nende meeste mänguhimu piisavalt segada? Kokarev on küll väsimatu uisutaja ja võitleb, nagu poolemeelne, aga karta on, et nad "tambitakse mutta".
Venemaa president Vladimir Putin, kes on maininud, et tahab Sotšis vaadata just jäähokit, esines hiljuti avaldusega, kus osavate PR-inimeste nõuandena sõnas, et kui Vene hokimehed kogu rahva silme ees annavad endast kõik, aga kulda ei tule, siis antakse andeks. See võis võtta mõned pinged koondiselt maha.
NHL-i väsimatu väravatekahur Aleksander Ovetškin, kes on Washington Capitalsi eest sel hooajal visanud 35 väravat, aga oli vahepeal viis mängu järjest "kuival", on olümpia eel
mõnusalt ärevas ootuses. "Kui meid pannakse Jevgeni Malkiniga kokku, siis tuleb sellest ainult head. Ženjale meeldib passi lükata, minule jälle hullupööra peale visata, nii et ..."
Meenutuseks - vaid mõned aastad tagasi need kaks Vene megastaari isegi ei rääkinud omavahel. Tundub, et just Ovetškin oli millegipärast Malkini peale tige. Veebiavarustes on
piisavalt videosid, kus Capitali ja Penguinsi kohtumistes Ovi Malkinit võimsa jõuvõttega "tervitab". Lõpuks võttis raske lepitustöö enda peale toona New Jersey Devilsis mänginud
kolmas ilmastaar Ilja Kovaltšuk, kes mehed ühe New Yorki restorani kutsus. Need jutud jäid sinna laua taha, aga Ovetškin ja Malkin said oma erimeelustest üle.
Pittsburghis koos Malkiniga mängiv kaitsja Brooks Orpik, kes läheb Sotši USA koondises, tõdes, et eriti just suurel jääl (olympic size rink, keda huvitab, vaatab mõõdud netist üle)
Kanada koondise treenerid hakkasid vastaste mängu analüüsima juba eelmise aasta augustis. Natuke kergitas sellelt töölt katet Boston Bruinsi peatreener Claude Julien, üks
kanadalaste juhendajatest. "Minu põhiülesandeks on meeskonna juhendamine vähemuses mängimise ajal ja vaatan selle pilguga teiste koondiste staare, kes NHL-is mängivad, nende liikumised on mul ammu teada. Loomulikult võib "Bill" venelaste jaoks mingid uued käigud välja mõelda, siis peame selleks valmis olema."
Julieni valik üheks Kanada koondise treeneriks oli nutikas tegu. Kogenud juhendaja esimeseks keeleks on prantsuse, nüüd peaks samas seisus mängijad ennast koondises
Kovaltšuk on ka otse loomulikult ühes kahest Vene koondise "löögirusikast", üheks partneriks tuleb talle energiapomm Aleksander Radulov ja keskründajaks arvatavasti kapteniks määratud Pavel Datsjuk. Aga ega Kovaltšukil (ja ka Peterburi SKA-l) hetkel KHL-is kõige paremini ei lähe. Jah, nad jõuavad play off'i, aga vahepeal tuli mitu kaotust jutti ja Kovaltšuk viskas viimati värava 8. detsembril Riia Dinamo vastu. Hiljem on ta saanud veel kaks rabamust kirja, aga need tulid mängu lõpus, kui vastane oli väravavahi väljakumängija vastu vahetanud. Kovi kesine vorm teeb Vene koondise bossidele muret, aga äkki tõesti tõmbab ta olümpial nagu mustkunstnik kübarast mõned jänesed välja ja paneb kogu ilmarahva taas endast rääkima.
Venemaa pidi juba tegema ühe vahetuse olümpiakoondisse, sest põlvesidemeid vigastas Sergei Soin ja tema asemele kutsuti Carolina Hurricanesi ründaja Aleksander Sjomin. Soin on Moskva Dinamos Kokarevi kolmikukaaslane ja on just nö. Biljaletdinovi mees. Ta raadab kaitses mitme mehe eest ja väga vastase värava alla ei kipu. Soin mängis ka mullusel MM-il, seejuures sai koondisekutse kümneaastase (!) vaheaja järel.
Sjomin on hoopis teist masti mees. Mängides aastaid Capitalsis koos oma vana semu Ovetškiniga, siirdus ta eelmisel hooajal Carolinasse. Lokaudi ajal oli Venemaal ja tükk aega ei tahtnudki ükski KHL-i meeskond teda endale, Sjomin pidas hoopis paar mängu kodulinna klubi Krasnojarski Sokoli eest aste madalamas liigas. Lõpuks sõlmis temaga lepingu Nižni Novgorodi Torpeedo, kus aga klubi toonane peatreener Kari Jalonen ta mitmel puhul sootuks pingile jättis. Ei imponeerinud ta ka koondise treenerid, ei valitud teda Euro Hockey Touri koosseisu.
Ka selle hooaja algus oli Sjominil konarlik ja Biljaletdinov, kes tema mängu Põhja-Ameerikas vaatamas käis, jättis ta esialgu olümpianimekirjast välja. Kuid mehed olid omavahel kokku leppinud, et kui midagi juhtub, siis Sjomin kutsutakse ja niimoodi nüüd juhtuski. Ning ka tema esitused Hurricanesi eest on viimastel nädalatel paranenud. Sjominil kohe on sellist suurturniiride "silma" - Venemaa jaoks kuldsetel 2008. ja 2012. aasta MM-idel kogus ta rohkem punkte, kui oli mänge ja see on alati tugev kvaliteedi märk.
Loodetavasti keegi olümpiakoondislastest olümpiani jäänud aja jooksul enam raskeid vigastusi ei saa, just väiksema valikuga meeskondadele lööb see üsna suure augu.
Igal juhul asuvad Põhja-Ameerikas mängivad olümpiakoondislased teele 9. veebruaril kolme tšarterlennuga New Yorkist, Chicagost ja Los Angelesest. Siis jääb paar päeva uue
Lõpetuseks sobib ära tuua Põhja-Ameerika hokianalüütikute poolt kokku pandud olümpia unelmate meeskond.
Maks ja Vika on tülis. Restoranis luurab ringi uus omanik ja kehtestab ahistavaid reegleid. Sheff ei tohi enam napsu võtta ja mõtleb välja nippe, kuidas keelust mööda hiilida. Lõpuks selgub aga hoopis üllatav fakt, et uus omanik ei olegi uus omanik ja olukord muutub korraga hapraks hoopis Vika jaoks.
"Köögi" viimastes osades oleme saanud kaasa elada nii Maksi (Kristjan Kasearu) ja Vika (Margaret Kodusaar) suheteprobleemidele kui ka keerulisele olukorrale restoranis La Foret. Restorani müük on juba mitu osa päevakorras olnud, kas nüüd näib see olevat tehtud? Vaatame, mida toob tänane osa.
Kordan jälle, et minu looke on kokkuvõte tänasest osast, mitte sügavtõsine teleanalüüs ja kriitika. Kes seda otsivad, siis palun ärge pahandage, et minu loos irinat ei ole.
Seekordne osa algab köögis, mitte kellegi magamistoas. Seal käib vilgas elu. Maksi juurde tuleb ettekandja Saskia (Miina Vilo), kellega eelmises osas Maks ju ka voodisse jõudis.
Kööki siseneb Vika, kes näeb kudrutavaid noori ja restorani administraator vihastab, sest ta ju teab, et Maks ja Saskia veetsid koos öö. Vika tõdeb lühidalt, et Saskia on vallandatud, põhjuseks väljakutsuv maniküür.
Tegelikult peaks kokku lugema, kui palju inimesi on "Köögi" episoodides vallandatud. Nad on ju aga kõik ka uuesti tööle võetud. Seega, vahet pole! Huvitav, kas Saskia pääseb samuti tööle tagasi? Ma teen panuse, et pääseb!
Peakokk Viktor Paulus (Indrek Taalmaa) teeb ettepaneku juua Ivari terviseks, kuid uuele omanikul ei meeldi see, et Viktor tööl job. Ta esitab peakokale ultimaatumi – mees peab lõpetama joomise või lastakse ta töölt lahti. On tunda, et uuel omanikul on tõsi taga! Nüüd võiks teha panuseid, kui mitu inimest selles osas lahti lastakse või kavatsetakse lasta?
Veidi hiljem oleme restorani tagaukse juures, kus Saskia läheb ütleb Kristiinale, et ta lasti töölt lahti, kuid Kristiina ei saa oma sõbrannat aidata, sest tal on käsil lahkuminek.
Samal ajal kirub peakokk oma kabinetis uut omanikku. "Mitte juua! Kuradi piimakile!" Peakokk tunneb ennast oma kabinetis siiski mugavalt, võtab konjakipudeli, et endale üks pits valada, kui siseneb uus omanik. Ta käsib peakokal kabineti alkoholist tühjaks teha ja aitab ka ise sellele kaasa. Hoolega! Kõik peidukohad leiab üles. Ühte kohta ei leia – peakokal on ka akna taga pläsku, kuid see on tühi.
Baari tuleb Vika, kes kinnitab, et kõrvalised inimesed ei tohi baarileti juures olla. Kui ta seda veel näeb, siis tehakse Kasparile 20 eurot trahvi. Nurga taga saab Maks Vikalt litaka vastu nägu, kuid noormees on ikka enesekindel – kui lööb, järelikult armastab! Aga võib-olla tõesti...
Baarileti juurde tuleb Viktor Paulus! Ta palub Kasparil talle üks jook valada. Kaspar valabki – vett! See on uue omaniku korraldus, kui Kaspar seda ei täida, siis lastakse ta lahti.
Veidi hiljem annab Kaspar Vikale üle lillekimbu ja loeb ette Maksi vabanduse, kuid Vika ei tee sellest välja.
Viktor Paulus on restoranis ühe laua juures, et uurida, kuidas kleintidele toit maitses. Selgub, et lauas on paar, kes tähistab aastapäeva. Nad küsivad, kas peakokk võiks nendega väikese tervitusnapsu võtta. Viktor näeb siin oma võimalust ja on valmis juba tervitusnapsuks, kui märkab, et uus omanik jälgib teda. Nii jääb ka see naps võtmata.
Vahepeal oleme ka vetsus. Vika sõrmitseb vetsupaberirulli – ka sinna on kirjutatud, et Vika andestaks.
Kõlab tango. Restorani saalis tuleb uhkel sammul Maks. Käes pudel ja kommikarp, ju ta läheb Vika juurde. Uus omanik mõtleb, et kuhu Maks selle pudeliga läheb? Kas peakoka juurde? Maks ju peakoka keerulist olukorda ei tea, mistõttu kinnitab, et peakokale läheb see pudel jah. Nüüd saab ka Ivar teada, et kui tema Viktorile ühe korra veel pudeli tahab viia, siis saab ka ta kinga.
Maks on väljas. Ootab auto juures Vikat. Naine tulebki ja Maks kinnitab end käeraudadega autoukse külge ning viskab võtme ära! Vika tõdeb, et Maks on idioot ja võtab takso. Nii ei jää Maksil muud üle kui helistada Kasparile, kes tulebki saega ja üritab Maksi aidata. Kaspar kinnitab, et Maks on himur oinas.
Maks ei suuda uskuda, et sõber tema poolt ei ole ja tõdeb, et Kaspar ise müüb ju alkoholi. Maks uurib, kas Kaspar oleks talle andestanud? Kaspar kinnitab, et siis võib-olla, kui Maksiga oleks midagi juhtunud.
Kaspar meenutab ühte juhtumit oma laspepõlvest, mil ta koera käest hammustada sai. Temagi ei tahtnud koerale andestada. Alles siis oli ta valmis andestama kui koer auto alla jäi. Koeral polnud andestamisest ei sooja ega külma, ta hammustas uuesti! Kaspar võtab filosoofilise mõttekäigu kokku, et parem ikka elus ja kuri koer kui surnud ja leebe! Tundub, et Maks saab endale idee.
Hetk hiljem oleme restorani tagaruumis, kus lae küljest ripub nööri otsas Maks! Kurat küll poiss, mis tegid! Kaspar siseneb ja saab šoki, kuid Maks on ju täitsa elus. Tal on mingi süsteem ja plaan – näib nagu Maks olekski ennast üles poonud, kuid tegelikult on tal seljal rihmad, mille küljes ta ripub. Maks on täiesti kindle, et kui Vika siseneb ja seda näeb, siis annab naine talle kindlasti andeks.
Samal ajal on köögis peakokk. Ta on vihane nagu härg. Riidleb töötajatega, et kõik on köögis korrast ära! Fred (Märt Koik) ja Egon (Jarmo Murumaa) on tõeliselt mures peakoka tervise pärast. Midagi tuleb välja mõtelda, sest ilma alkoholita võivad asjad käest minna ja halvasti lõppeda. Mõeldud, tehtud!
Peakokk tukub oma kabinetis, kui sisenevad Fred ja Egon. Nemad tõid Viktorile teed. Viktor ei saa mõhkugi aru ja käsib poistel minema minna. Fred ja Egon üritavad vihjata, et see on väga kange tee! Viktor maitseb ja mõistab – see on tõepoolest krehvtine! Ta palub poistel ühe sellise tee veel tuua.
Kui ta nüüd enast alla riputab, siis ta hakkabki lämbuma, päriselt, mitte mängult! Õnneks on juures Vika ja tuleb ka Kaspar, kes Maksi päästavad. Kuna Maks ja Vika on peaaegu ka suudlemas, siis kiidab Maks Kasparit, et see koeravärk oli päris hea idee!
Tagasi peakoka kabinetti. Siseneb Ivar, kes näeb, et peakokk teed joob! Asi tundub kahtlane ja ta palub endale samuti teed, kuid tee on otsas. Kahjuks siseneb kabinetti Fred, uue teega. Ivar maitseb ja mõistab, mis tee see on. Ta tõdeb peakokale, et kas tal tõesti häbi ei ole ja lahkub kabinetist.
Nüüd läheb vihane peakokk saali ja otse uue omaniku juurde. Kuidas tema julgeb peakoka inimesi vallandada! Ta paneb uuele omanikule vastu nina nii, et see pikali kukub. Nüüd on omakorda uus omanik vihane. Ta karjub, et nüüd laseb ta kõik inimesed selles restoranis lahti!
Maks läheb öösel lilledega Vika juurde, kuid viimasel hetkel loobub plaanist ja lahkub. Tänaval vaatab ta endasse – tuleb alustada kõigega otsast peale!
1.sept.2015 visati meie trepikotta kassipoeg. Sama Saatus tabas ka kolme körvalmaja. Meie majja saabunud vaevu 4 nädalane kassipoeg leidis hea kodu siin. Kõrvalmajade elanikelt küsides kolme kassilapse saatuse üle jäädi vait ja pomiseti midagi segast. Ju need üleliigsed kassid saadeti merekooli.
Minu isa õue visati suve algul küll noor, poegi ootav sõbralik kodukass. Nüüdseks 5 poega juba omad kodud leidnud ja kiisuke taastub ja saab steriliseeritud ja siis vaatame edasi kuidas toimetame.
|
OSCAR-2019
|
||
Viimastel aastatel on Eestis tekkinud väikeaiapidajatel huvi arbuusi ja meloni kasvatamise vastu. Kasvatamine on osutunud võimalikuks.
Arbuusi ja meloni kasvatamisega olen tegelenud umbes kümme aastat, igal aastal on vaatamata Eesti heitlikule ilmastikule õnnestunud saada korralik saak. Püüan jagada kogemusi ja soovitusi arbuusi ja meloni kasvatamiseks avamaal.
Arvestades ilmaolusid on soovitatav külvata arbuusiseemned aprilli lõpul või mai alguses, istikute kasvatamiseks kulub 30-35 päeva. Meloniseemnete külv on hilisem - mai alguses, istikute kasvatamiseks kulub 25-30 päeva. Seemne võib külvata otse 8cm läbimõõduga potti või kassetti, kasvusubstraadiks kasutatakse universaalset kasvuturvast, külvide katteks on soovitatav kasutada vermikuliiti. Seemnete idanemistemperatuur tuleks hoida 20-25°C, seemnete idanemiseks kulub 8-10 päeva, meloniseemned idanevad kiiremini. Istikutel peaks olema enne kasvukohale istutamist olema 3-4 pärislehte.
Kasvukoha valikul tuleks eelistada kergemaid kuni keskmise raskusega kõrge toitainete sisaldusega muldi. Nõrgalt happeline või neutraalne (pH 6,5-7,2) muld sobib arbuuside ja melonite kasvatamiseks. Kasvukoht peaks olema tuulte eest kaitstud, peenrad peaksid olema lõunapoolse kallakuga. Sügiskünni alla võib anda orgaanilist väetist 20-40 t/ha kohta. Kevadel esimesel võimalusel alustatakse mullaharimist kultiveerimise ja äestamisega, muld peab olema haritud peeneks, vältida suuri mullakamakaid. Arbuusi- ja melonitaimede kasvatamiseks tuleb rajada peenrad. Lihtne viis peenarde valmistamiseks on ajada vaod 60cm vahedega. Vaopõhja laotada kõdusõnnik (10 cm kiht), peale külvata köögiviljadele sobiv kompleksväetis. Seejärel rehitseda kaks vagu kokku, moodustunud peenar katta 1m laiuse musta kilega.
Istikud tuleb istutada peenrasse mai lõpul või juuni algul, kui öökülmade oht on möödas. Musta kilega kaetud peenrale tuleb kõigepealt lõigata augud istikute istutamiseks. Taimede vahe reas võiks olla 80-100 cm. Taimede istutamine peaks toimuma hommikupoolikul, keskpäevane istutamine päikesepaistelise ja tuulise ilmaga võib taimede lehti kuivatada ja istutusjärgne kasvuseisak on märgatav. Istutusjärgselt on soovitatav taimi kasta, kastmisvesi peaks olema eelsoojendatud, vältida tuleks külma vee kasutamist. Pärast taimede istutamist on soovitatav taimed katta kattelooriga ja hoida seda taimedel kuni õitsemiseni.
Taimede kasvuaegne hooldamine algab pärast taimede istutamist mulla kobestamisega ja peenravahede kõplamisega. Taimede ümbruse kobestamine parandab mulla õhustatust ja hävitab umbrohud. Kuni taimede juurdumiseni - umbes nädal pärast istutamist - on kuiva ilmaga vaja kasta. Taimi saab kasta ka läbi katteloori, sest katteloori eemaldamine on tülikas ja aeganõudev. Esimene pealtväetamine tuleb teha 10-15 päeva pärast istutamist, väga hästi mõjub granuleeritud kanasõnniku kasutamine pealtväetisena. Jälgida tuleb, et väetisegraanulid ei satuks taimevarte lähedale, väetis tuleks kobestada mulda. Melonitaimed hakkavad õitsema kiiremini, arbuusitaimede õitsemise alguseks kulub 3-4 nädalat pärast taimede kasvukohale istutamist. Õitsemise algul, kui ööpäeva keskmine temperatuur on madal, jäädes alla +18 kuni +20 °C, tuleks katteloor päevaks eemaldada ja ööseks uuesti taimedele tagasi asetada. Taimede õitsemise ajal eemaldatakse katteloor, sest vaja on putukate (mesilaste) abi tolmeldamisel.
Taimede kasvuaegne kärpimine võiks olla minimaalne, sest paremini kasvavad arbuusi- ja melonitaimed avamaal kärpimata. Jahedal suvel on otstarbekas jätta arbuusitaimedele 4-6 viljaalget. Melonitaimel moodustub õisi hulgaliselt, viljastumine oleneb putukate (mesilaste) olemasolust, tavaliselt viljastub melonil 6-8 õit. Taimede massilisel õitsemisel on soovitatav kasutada lehe kaudu väetamist, positiivse tulemuse on andnud magneesiumsulfaadi (10-20g/10 l veele) vesilahuse kasutamine udupritsiga. Lehe kaudu väetamise järel on oluliselt paranenud viljastumine ja kiirenenud viljade kasvamine.
Haiguste ja kahjurite jälgimine ja vajadusel tõrje on eelduseks kvaliteetse saagi saamisel. Haigustest on esinenud antraknoosi ehk lehekõrbust (Glomerella lagenaria), haigus esineb tavaliselt siis, kui taimede kasvuperioodil on tugevad vihmad ja kõrge õhuniiskus. Taimelehtedele ilmuvad kahvaturohelised või kollakad ebamääraselt ümmargused laigud. Haiguse süvenemisel laigud suurenevad ja pruunistuvad, lehekude laikude kohal rebeneb. Haigusetekitaja säilib mullas kuni 5 aastat, seega on oluline arbuusi- ja melonitaimede kasvatamisel kasutada viljavaheldust. Haiguse õigeaegsel avastamisel on soovitatav haiged taimed peenralt eemaldada, vajadusel tuleb pritsida Bravo 500 SC-ga (25ml/10l). Pärast saagi koristamist on soovitatav taimed põletada, multšiks kasutatud kilet mitte kasutada järgmisel kasvuaastal.
Kahjuritest on olnud probleemiks naksurlased (Elateride). Naksurlaste vastsed kahjustavad arbuusi ja meloni noorte taimede juuri, taimed närtsivad väga kiiresti, taimede vaatlusel on mullas 2-3 cm pikkused kollakad kuni helepruunid, läikiva kõva kitiinkestaga tõugud. Rahvapäraselt nimetatakse neid traatussideks. Seepärast on soovitav happelisele mullale lubiväetise andmine ja taimede ümbruse mulla kobestamine, samuti arbuusi ja meloni kasvatamine kapsa ja kaunviljade järel. Tulemused on olnud head, eelmisel aastal ei olnud naksurlaste vastsete kahjustusi.
Soovitatav on vihmasel suvel asetada viljade alla lauatükid, see väldib viljade mädanema minekut. Augustilõpul võib juba esineda nõrka öökülma, siis tuleks taimedele katteloor asetada.
Meloniviljade valmimisest annab märku viljavarre kerge eemaldumine viljast. Pehmema koorega viljad on iseloomuliku meloni lõhnaga. Meloniviljad on mahlased ja alati väga magusad, säilitada saab vilja lühiajaliselt, madalal temperatuuril (kuni 3°C). Keskmine saak 4-5 kg/m².
'Sugar Baby' - vili ümar, kaalub 1-1.3 kg, viljaliha on roosakaspunane. Saak valmib 100 päeva pärast tärkamist.
'Galia' F1 vili valmib 80 päeva pärast taimede istutamist kasvukohale. Iseviljuv. Kaal 1,2 kg, koor võrkjas, viljaliha rohekasvalge.
'Ananas' vili valmib 70-75 päeva pärast taimede istutamist kasvukohale. Vilja kaal 1,5-2,5 kg, magus, oranžika sisuga. Kasvatamiseks nii avamaal kui tunnelites.
Arbuuside ja melonite kasvatamise edukuse tagab avamaal kasvatamiseks sobivate sortide valik, orgaanilise väetise kasutamine põhiväetiseks ja kasvuaegseks väetamiseks, musta kile, multši ja katteloori kasutamine, vajadusel taimede lehe kaudu väetamine, soov kasvatada eestimaist melonit ja arbuusi.
|
OSCAR-2019
|
||
Uskumatu, aga juba ongi märkamatult saanud 2 nädalat suhkruvaba elu. Tunne on hea, meel on selge ja füüsiline keha kerge. Ise olen jätkuvalt põnevil ja õhinas kogu eksperimendist. Selle nädalal jäid menüüst välja ka puuviljad. Esimestel päevadel oli mul veider olemine ja kiusatus snäkkida oli suurem kui tavaliselt. Keha vajab kohanemist. Nädala lõpuks olid isud taandunud ja üllataval kombel ma hetkel isegi ei igatse puuvilja. Ma tean, et see on vaid ajutine nähtus. Õnneks on Eestis puuviljade hooaeg otsa saanud ja kiusatusi hulga vähem. Sellel nädalal tegin elus esimest korda söögiks terve kana. Kasutasin selleks aeglast küpsetamist ning pean ausalt ütlema, et ma pole elu sees nii head kana saanud. Ma ei liialda siin. Kindlasti leiab see retsept meie peres korduvat kasutamist. Igasse päeva jätkub uusi katsetusi ja põnevaid avastusi. Pean ütlema, et kõik toidud on seni väga hästi maitsenud. Toidukava näeb ette nii, et õhtul valmistatut süüakse järgmise päeva lõunaks, mis teeb kogu toiduvalmistamise palju kordi lihtsamaks. Seega põhiline suurem kokkamine leiab aset vaid õhtuti. Nii on võimalik lihtsasti endale järgmise päeva lõuna näiteks tööle kaasa pakkida. Väga hea harjumus, kuidas söögitegemise pealt aega kokku hoida. Esimest korda elus kogesin seda, et mu külmkapp oli täis nii palju juurikaid ja muud head kraami, et asjad lihtsalt ei mahtunud enam kappi. Ühe suure kapsapea ma lihtsalt pressisin jõuga sisse:) Tänaseks on muidugi kapp tühi ja kõik see värske rohelus on meie pere kõhus.
Üldine enesetunne on kerge ja mõnus. Pea on selge ja energiat tundub olevat rohkem. Isegi kaalunumber kahaneb. Minu puhul on see päris üllatav, sest kui ma loobusin gluteeni söömisest, ei märganud oma kaalunumbris mingeid erilisi muutusi. Samas nüüd loobudes vaid suhkrust, on tulemused kiirelt tulema. Mulle annab see vaid kinnitust, et ju see suhkur on ikka olnud suurim süüdlane rasvarakkude tekkimises. Nüüd, kus menüüst on kadunud kogu suhkur, on väga oluline suurendada rasva söömise kogust. Tean, et see mõte võib tunduda alguses hirmutav ja isegi jabur. Mis mõttes on hea idee hakata sööma rasva?! Kui ma oleks rasva söömise kasulikkusest esimest korda kuulnud alles nüüd, siis ma vist poleks suutnud seda nii lihtsalt teha. Mäletan, et kui esimest korda kuulsin, et küllastunud rasvad ei olegi tegelikult halvad, vaid lausa vajalikud meile, siis mul võttis päris kaua aega, et oma vana uskumus ümber pöörata. Õnneks praegu mul sellega enam probleeme ei ole ja kasulikud rasvad olid mu menüüs juba varemgi. Seetõttu läks see osa minu jaoks väga loomulikku rada pidi. Küll aga avastasin, et kui enam puuvilju süüa ei saanud, kasvas minu vajadus snäkkida just rasvasemaid asju, nt juustu või avokaadot. Üldiselt olen snäkina teinud endale ühe võiga määritud riisigaletti viilu juustuga või söönud tooreid porgandeid, kurki ja pähkleid.
Rasvad ja õlid on olnud pikka aega teema, mis on olnud valearusaamade, eksitavate soovituste ja meediakära tõttu meid segadusse ajanud. Paljud inimesed arvavad siiani, et rasv teeb meid paksuks ja põhjustab kolesterooli tõusu. Kuid rasvade põhilised terviseteemad on seotud hoopis nende rääsumise ja ebaloomuliku töötlemisega. Rasv on väga oluline makrotoitaine, mis on vajalik aju ja kogu keha tööks. Viimased uuringud on jõudnud järeldusele, et küllastunud rasvad ei põhjustagi südamehaigusi nagu varasemalt on mitmeid aastakümneid arvatud. Me oleme kaua uskunud, et või ja juustu söömine teevad meid paksuks ja ummistavad veresooni, kuid see ei ole nii. Fakt on see, et kunagi pole olnud tõendeid selle kohta, et need rasvad põhjustavad haigusi. Me oleme seni uskunud seda vaid sellepärast, et rohkem kui pool sajandit tagasi võeti USAs vastu toitumispoliitika, mis on juhtinud meie arusaamasid liiga kaua. See poliitika põhines halval teadusel ning isiklikel ambitsioonidel. Poliitika aluseks olnud uurimus rikkus mitmeid elementaarseid teadusnormide. Selle kõige kohta saab lugeda pikemalt siin. Lühidalt öeldes, selle valedel alustel põhinenud uurimuse alusel hakkasime sööma vähem rasva ja rohkem süsivesikuid. Liha, muna ja juustu asemel tulid pasta, teraviljad, puuvili ja kartulid. Toiduainete tööstus arenes selles suunas, et kõigest võeti loomulikul kujul olev rasv välja ja asendati suhkruga, sest vastasel juhul poleks kõlvanud see enam süüa. Selle tulemusena jäi terviktoite meie menüüs aina vähemaks.
Alles hiljuti on hakatud aina rohkem avastama, et meie senine arusaam toitumisest on põhinenud valedel eeldustel ning on hakatud ümber hindama toitumisjuhiseid, mis põhinevad uutel teaduslikel uuringutel. Viimased uuringud näitavad hoopis seda, et rasv ei tee meid paksuks, vaid suhkur teeb. Paljud riigid on juba teinud muudatusi oma toidupüramiidis, kus on aukohal head rasvad. Näiteks Austraalia muutis see aasta oma toidupüramiidi, mis ei sisalda enam lisatud suhkruid. Välja on jäänud margariin ning asemele on tulnud head rasvad nagu oliiviõli ja mandlid. Vaata nende uut ja imelist toidupüramiidi siin. Selle võib täitsa julgelt oma toitumisel aluseks võtta. Huvi korral saab võrdluseks vaadata Eesti toidupüramiidi, mis on kahjuks vananenud. Loodetavasti tulevad sinna uued ja paremad täiendused varsti.
Mitmed rasvad on eluks hädavajalikud. Rasv annab meile täiskõhutunde ja aitab isusid vähendada. Lisaks vajame rasva immuunsüsteemi, seedimise ja sujuva ainevahetuse jaoks. Rasvad käituvad nagu antioksüdandid ja aitavad meil vabaneda raskemetallide ja mürkainete jääkidest. Vitamiinid A, D, E, and K, mida leidub köögiviljades, lahustuvad ainult rasvas. Sa võid süüa suures koguses juurikaid, aga kui sa sööd neid ilma rasvata, siis kõik vajalikud toitained jäävad sul omastamata.
Salatitesse ja niisama toidule valamiseks on head näiteks olliviõli, kreekapähkliõli, linaseemneõli.
Kui tarbid piimatooteid, siis võid julgelt süüa täisrasvaseid tooteid. Need on terviktoidud ja kui sealt rasv vägisi välja võtta, siis kaovad koos sellega ka ensüümid, mis aitavad sul laktoosi seedida.
Pole vaja karta loomset rasva nagu näiteks peekonit või kananahka. Me oleme loodud sööma terviktoite ehk kõike otsast lõpuni ning ei pea ära põlgama osa sellest.
Hoia eemale taimsetest rasvadest, välja arvatud kookos- ja palmirasv ning oliiviõli. Enamus taimeõlisid on oomega-6-rasvhapete rikkad ja tervisele kahjulikud.
Margariini poole ära üldse vaatagi, see sisaldab suures koguses emulgaatoreid, stabilisaatoreid, erinevaid lõhnaaineid, värve ning sünteesitud maitsearoome. Need on täis transrasvasid, mis on tervisele laastavad.
Selle nädala uus katsetamine oli minu jaoks hapendamine. Ma poleks kunagi uskunud, et ma võiksin hakata ise kapsaid hapendama, aga näete, siin ma nüüd olen ja teen just nimelt seda. Olin juba mõnda aega tagasi kuulnud sellest, kui kasulik on hapendatud toit, kuid ma lihtsalt polnud suutnud end kokku võtta selle katsetamiseks. Praegu ilutseb mu köögilaual üks purk punast kapsast, mis seal omaette hapneb. Mul jääb vaid loota, et see kõik ilusti õnnestub ja saangi paari nädala pärast häid hapukapsaid süüa. Hapendamine on kunst, mida valdasid hästi meie vanavanemad. Keegi kunagi ei seadnud kahtluse alla, miks me peame jõuludeks hapukapsaid sööma. Lisaks sellele, et nad maitsevad imeliselt, on need täis kasulikke ensüüme seedimisele. Kodus valmistatud hapendatud köögiviljad on tõelised supertoidud.
Miks on hapendatud toidu kasulikud? Marika Blossfeldt toob raamatus “Looduslik toit. Ehe ja tervendav” välja hapendatud köögiviljade järgmised kasulikud omadused:
Hapendamine on ainus toiduvalmistamise protsess, mis tõstab algse köögivilja toitainete sisaldust. Vitamiinide hulk võib hapendamise käigus kasvada kuni 10 korda.
Lisaks on hapendatud toitudel probiootilised omadused ning head bakterid on soolestiku jaoks hädavajalikud.
Nad taastavad soolestiku mikrofloora tasakaalu ja neutraliseerivad kahjulike soolestikubakterite mõju.
Hapendatud köögiviljad on elav toit, mis annab kehale vajalikke seedeensüüme, mida toodavad köögiviljades leiduvad kasulikud bakterid.
Hapendatud köögiviljad parandavad seedetrakti tööd, kuna täidavad soolestiku bakteritega, mis soodustavad toitainete omastamist ning takistavad osaliselt seeditud toiduosakeste sattumist vereringesse.
Hapendamise kasulikkusest saab lugeda kokkuvõtvalt artiklist “Fermenteeritud toidud – vanaema sahvri salarelv”
Loodetavasti mõtled hapukapsast nüüd natuke lugupidavamalt, kui seda sulle jõululaual pakutakse. Mina igatahes tahan proovida hapendatud toitusid ning tunda nende kasulikke mõjusid. Kuna kogu see hapendamine võtab natuke rohkem aega ja katsetamist, siis saan oma esimesi muljeid jagada alles mõne nädala pärast.
Soovin teile teadlikumaid valikuid toidulauale ning kuulake oma keha tähelepanelikumalt, sest ta annab päris hästi märku, kui talle midagi ei sobi!
|
OSCAR-2019
|
||
Title: Toitumine ja liikumine tõusu suhe vereglükoosi tõusule pärast 50 g leiva või glükoosi Keedukartul 85 Rosinad 85 Banaanid.
(imendumiseks vaja mitsellide moodustamine ja pärast imendumist Toitumine peale koormust kaera-, nisuhelbed, müsli, kaunviljad, banaanid, õunad.
Deegu toitumine pole et Bennyl on ehk puberteediiga peal ja kakleb territooriumi pärast. melon, arbuus (koos seemnetega), kuivatatud banaanid, rosinad.
Tuuma toitumine - toit, mis Lubatud süüa köögivilju (va kartul), puuviljad (va banaanid Banaanid: et pärast üleminekut normaalse toitumise saab tagasi.
Parimad näited on mungoad ja riis ning nendest valmistatud joogide lemmiktoit „Kitšer” on hea loomulik toitumine, kuu pärast.
See postitus avaldati Toitumine Kas sul on aega halva toitumise pärast näiteks poole aga ka datlid, rosinad ja magusad puuviljad nagu banaanid).
Toitumine ja ülekaalulisus 829 Nõuandeid kella keeramisega kohanemiseks 556 Euroopa riigid on mures leetrite leviku pärast 480 Oska Kas pimesoolepõletik.
Banaanid sisaldavad kolme tüüpi looduslikke suhkruid – sukroosi, fruktoosi ja glükoosi kombineerituna kiudainetega. Tänu sellele annavad need pärast.
Vegan.ee » Söömine elustiil » Toitumisinfo » Toitumine eri Puuviljad on soovitatav menüüsse lisada pärast on korralikult pudrustatud banaanid.
Banaanid «Kõrge magneesiumi pärast mida oled jälle väsinud,» ütleb Napoli. toitumine. JAGA FACEBOOKIS JAGA TWITTERIS SAADA E-POSTIGA. Tagasi üles.
Pärast viit "töötavad" päeva oranz dieet lubatud kahe päeva puhata, banaanid ja kartulit. Iga toitumine on nii positiivseid kui ka negatiivseid külgi.
Kuumtöödeldud toidu puhul võiks naadi lisada alles pärast töötlemist, banaanid, vanilje, sool Tervislik toitumine on pungil imelistest maitsetest.
Toitumine. Süsivesikud peavad riis, kaerahelbed, nisuhelbed, müslid, herned, oad, banaanid, õunad, kiivid, mesi, kuivatatud Mõne aja pärast muutub.
Ühelt poolt niisama eneseviha pärast, on saanud tervislik ning tasakaalustatud toitumine harjumuseks, Banaanid, natuke rohelist.
Koolilapse toitumine – kui laps tahab koguaeg süüa? – Mul on 7-aastane poeg, kellel on pea koguaeg kõht tühi. Hommikul ärkab ja juba 10 minuti jooksul muutub….
Toitumine ka toiduahel on organismide üldine banaanid ja mõned teisedki puuviljad kipuvad kiiresti pruuniks Taastusjook pärast treeningut.
Pärast söömist ja glükoosi jõudmist vereringesse toodab keha hormooni nimega insuliin, (v.a. banaanid, LCHF-toitumine välistab teraviljatoodete söömise.
Toitumine ja rinnavähk. lisa tükeldatud pirnid ja õun ning datlid ja banaanid järgi ning blenderda või hekselda Mis juhtub meie kehaga pärast Coca-Cola.
Lühidalt öeldes aitab pH-tasakaalustatud toitumine viia organismi happe ja happelised (nt. üleküpsenud banaanid nädala pärast.
mis avaldub tunde või päevi pärast allergeeniga oder, riis, kaer, soja, oad, herned, banaanid, Toitumine südame- ja veresoonkonnahaiguste.
looduspärane elu, looduspärane aiandust, looduspärane põlluharimine, viljelus, toitumine värsked banaanid (paar nädalat pärast.
et see vähendab organismi võimetabsorbeerida kaltsiumi ja tegelikult võib olla vastupidine mõju luude ja hammaste pärast banaanid , mandlid toitumine.
img479/img-1458.jpgtõusu suhe vereglükoosi tõusule pärast läätsed 40-70 Aurutatud riis 70 Keedukartul 85 Rosinad 85 Banaanid 85 jms. Toitumine ja liikumine.
Pärast elanikkonna jääma valvsaks oma Banaanid; Mustad oad; Need on diagnoositud diabeet vaja säilitada teadlikkust nende toitumine ja neerude.
Õige toitumine pärast sündi ette selline dieet imetavatele emadele, suvikõrvits, porgand. Eelistatavalt valitakse puu banaanid, rohelised õunad, pirnid.
Right neerukoolikud tuleb kõigepealt eristada ägeda pimesoolepõletik rünnak, sest esialgse kliinilise pildi on väga sarnane. jne) pärast vigu toitumine.
Õige toitumine on vajalik: veiseliha, kanaliha, riis, pähklid, banaanid. Puudusel - Depressioon, roidumus või üleerutus PÄRAST TREENINGUT VÕI MÄNGU.
Lina õli vähendab aega taastumine lihaste pärast kurnav treening või kasutamise. Õige toitumine lihaskasvu: Banaanid: kasu ja kahju tervisele.
Toitumine enne ja pärast bariaatrilist operatsiooni; Südame- ja veresoonkonnahaigused; Kaalu langetamine. Banaanid alandavad vererõhku ja puhastavad organismi.
Avaleht» Rasedus» Rasedale» Toitumine ja tervis Rasedus Foolhappe võtmist võib jätkata ka pärast seda, banaanid; Kaunviljad; Piim ja jogurt.
Toitumine ja rinnavähk. Köögikombainis purusta banaanid, lisa õunapüree, mesi, pähklivõi, Mis juhtub meie kehaga pärast Coca-Cola joomist.
Toitumine enne ja pärast bariaatrilist operatsiooni; banaanid, kuivatatud ploomid ja oad, täisteratooted ning maks Rasedus ja toitumine- valgud.
Toitumine ja tervis. Foolhappe võtmist võib jätkata ka pärast seda, Apelsinid, greibid, banaanid; Kaunviljad; Piim ja jogurt.
seega puuviljad ei hoia kõhtu kaua täis ning juba paari tunni pärast on vaja Kõrge glükeemilise indeksiga on näiteks banaanid, rosinad.
429,r:2,s:0,i:70 selles koostis ühes pakis on valgud 53.3g ja on mõtet pärast trennist tarbida neid chicken chipsi ja banaanid toitumine pidev.
Pärast narkoosi mõju lõppemist võite tunda ebamugavust, Toitumine peale (kartul, banaanid, rosinad, sai, pannkoogid, valged makaronid, manna.
Õigest toitumisest pärast kiiritusravi on ülimalt tähtis, banaanid, kreekerid.Tasapisi toitumine rikastatud madala rasvasisaldusega sorte juustu.
võitlus Dieetkaotada kaalu proverenoe valikDieet maohaavandeid ja vähki kodus10 nädala jooksul kaalus 20 kg
|
OSCAR-2019
|
||
Hollywood paiskab regulaarselt turule fantaasiafilme, mis demonstreerivad meile utoopiaühiskondi, millest on kadunud kas päikesevalgus, tehnoloogilised abivahendid, õhk või siis näiteks inimkond – välja arvatud mõned maitsekalt riietatud peategelased, kes tunni-paariga globaalse kriisi lahendavad.
Mis juhtuks aga siis, kui meie põldudelt ja lillepeenardelt kaoksid ühtäkki kõik mesilased? Ah et mitte midagi? Vaatame seda asja natuke lähemalt.
Inimesed on mett kogunud ja mekkinud vähemalt viimased 9000 aastat. Mesi pole aga ainult söömiseks. Üks suur meetarbija on kosmeetikatööstus, sest mesi on kasulik peanahale – ja kogu ülejäänud nahale muidugi ka. Iidsetest aegadest peale on mett kasutatud mitte ainult kurguvalu, vaid ka haavade ja põletuste raviks.
Kui rääkida numbritest, siis tarbib keskmine inimene aastas 600 grammi ehk keskmise purgitäie mett. Milline inimene? – noh, ütleme, et ameeriklane, sest muid andmeid pole praegu käepärast. Meetööstuse käive on 300 miljonit dollarit ja seda rahamasinat hoiavad käigus tuhanded töölised.
Targemad, kui me arvasime: mesilased on teadaolevalt esimesed putukad, kes saavad aru arvu null keerukast kontseptsioonist 08.01.2018
Teadlaste ebaõnnestunud eksperimendi tulemusel põgenenud ohtlikud „tapjamesilased“ on tänaseks tapnud sadu ameeriklasi (1) 06.06.2017
Maailma ökosüsteemis mängivad mesilased üsnagi olulist rolli. ÜRO raportis on kirjas, et sajast taimeliigist, mis toidavad üle 90 protsendi maailma rahvastikust, tolmeldavad mesilased enam kui 70 liiki.
BBC on selle sõnastanud veel üldarusaadavamalt: juhul kui mesilased maailmast kaovad, kaovad ka meie toidupoodidest umbes pooled kaubad.
Koos mesilastega taanduksid igavikku õunad, viinamarjad, virsikud, maasikad, pähklid, arbuusid, avokaadod, piprad ja – mis ilmselt paljude jaoks kõige jubedam – ka kohv.
Muidugi ei tähendaks mesilaste kadumine pelgalt pooltühje toiduriiuleid. Tagajärjed oleksid oluliselt dramaatilisemad kui see muusika, mida Angelo Badalamenti oma vana Fender Rhodesi sünteka peal Lynchi õudusfilmidele kirjutas.
Teine suur grupp tarbijaid on piimalehmad. Tubli lehm vajab ööpäevas umbes kolmkümmend kilo toitu ja paraku on looduslike piimavabrikute dieet üsna spetsiifiline. Peamiselt söövad nad tavalist lutserniheina, mis on samuti mesilaste tolmeldusmekirjas olev taim.
Ilma lutsernita ei jätku lehmadele piisavalt toitu. Ja vana tõena maksuametilt: seda, kes ei söö, ei saa ka lüpsta. Nii et piima baasil toodetud juust ja või tuleb samuti joonelt ära unustada.
Et jooks siis hoopis lamba- ja kitsepiima? Vaevalt küll, sest ka nemad söövad selliseid taimi, mille õites on mesilased askeldanud.
Mida veel lehmadele sisse söödetakse? Eestis küll eriti mitte, aga maailmas lisatakse piimalehmade toidusedelisse mandlitootmise jääkprodukte – täpsemalt mandlikestasid. See muudab lehmatoidu odavamaks, mis omakorda alandab piimahinda. Probleem lahendatud? Näiliselt küll – kuni selle hetkeni, mil meenub, et ka mandlid on tugevad mesilassõltlased. Nii et nõiaring jookseb tasapisi lühisesse.
Kirsikeseks tordil – või kui soovite, siis sibulaks šašlõkil – on infokilluke, et piimalehmad annavad inimkonnale hoopis enamat kui ainult piima. Nimelt oma ihu ja hinge. Ja seda üsna otseses mõttes, sest umbes 17 protsenti tarbitavast loomalihast tuleb just piimalehmade seast. Niisiis lendaks piimalehmade kadudes ka loomalihahind pauguga lakke. Või isegi laest läbi.
Loomaliha kättesaadavusest saaks küll ühtäkki probleem, aga kuna kanad ja Eesti mitteametlik rahvusloom siga jäävad alles, siis milles kühvel?
Tõsi ta on, et kanad söövad rõõmsasti toitu, mis mesilaste tolmeldamist ei vaja. Samuti suudab siga süüa ja seedida põhimõtteliselt kõike. Isegi surnud inimesi muide.
Taimeriigi esindajatest ei vaja näiteks nisu, mais, sojauba ega riis putukate abi, et inimesele söömiskõlbulikke vilju kasvada. Veidike mesilaste abi läheb tarvis kartulil, tomatil ja porgandil, aga kui triibulised sumistajad kaovad, elavad nad selle kaotuse üle. Tõsi, inimkond peab saagikoristusel arvestama oluliselt kesisema nänniga, ent midagi põske pista oleks ikka.
Jah, paraku küll. Kui eeldada, et mesilased kaovad põldude liigmürgitamise ja üldise keskkonnasaaste tõttu, tähendab see, et kui juba mesilased kaovad, on ka mitmed teised loomaliigid kriitilises seisus, taimekultuuridest rääkimata.
Näite elust enesest andis 2012. aasta talv Šotimaal, mis lõppes enam kui kolmandiku sealsete mesilasperede hukkumisega. Kuna mett oli tavapärasest vähem, tekitas see Šoti majandusruumis äreva lainetuse. Tulemuseks oli momentanne toiduainete hinnatõus.
Teades, kui kallis on tänapäeval oskustöölise käsitöö, võib ainult oletada, mida hakkab maksma tassike kohvi, mille saamiseks on pidanud inimesed käsitsi igat kohviõit eraldi tolmeldama.
Jah, nii veidralt kui see ka ei kõla, saavad inimesed mesilasi asendada küll, kuigi ainult teatud piirini.
Tegelikult on hiinlased sellega algust teinud. Hiina vaevleb juba tükimat aega mesilaste puuduses ja nii on hiinlased sunnitud igat õit käsitsi tolmeldama, kasutades selleks peenikest maalimispintslit. Puude alumisi oksi töötlevad täiskasvanud, peenemad õied jäetakse puulatva kupatatud laste hooleks.
Nii on võimalik ka kohvitaime käsitsi tolmeldada. Muidugi ei suuda kohmakas ja aeglane inimene väledate mesilaste horde asendada, aga kohvipuude väärtuslikumad õiekesed saab ära viljastada küll, kui vähegi kannatust on.
Mesilased jõuavad ka selliste taimedeni, mida me otseselt suhu ei aja – näiteks puuvillani, mis on nüüdisaegse rõivatööstuse üks nurgakive.
On vägagi tõenäoline, et kannad just praegu rõivaeset, mis on kas puuvillane või sisaldab puuvillakiudu. Mesilaste kadumisega kaoksid meie garderoobist aga nii teksapüksid, t-särgid, aluspesu kui ka sokid. Lisaks veel voodilinad, ühekordsed beebimähkmed ning igapäevaselt vägagi oluline abivahend, vetsupaber.
Muidugi kannatab ka polüestrist peaaegu kõike valmistada. Aga on paras väljakutse toota sünteetilisi materjali sellises koguses, et kogu maailma vajadusi katta – eriti veel arvestades muid mesilaste kadumisega kaasnevaid probleeme nagu toiduainenappus ja toorainete hinnatõus.
Ühendriikides 2011. aastal valminud uuringu põhjal saab inimene suure osa igapäevase lipiidi-, raua-, fluoriidi- ning A- ,C- ja E-vitamiiniportsu kätte just mesilaste tolmeldatud viljadest. Nende puudumisel muutuks inimkonna tervis märgatavalt viletsamaks. Kannataks immuunsüsteem ja nägemine. Inimesed oleksid nõrgad ja väsinud, haavad ei kasvaks kokku ja isegi lihtsad külmetushaigused niidaks inimesi jalgadelt.
Mis kõige hullem – kadunud taimede viljad vähendavad tõhusalt vähiriski ja aitavad ära hoida südameprobleeme. See tähendab omakorda, et mesilaste puudumise tõttu saavad kardioloogiakeskused ja vähihaiglad niisuguse haamri, et isegi Ossinovski ei klapitaks uut eelarvet enam kokku. Parlamendi kaitsmed põlevad sinise leegiga läbi ja valitsus kukub.
Kui mesilased kaovad üleöö, ei puuduta see riisi-, maisi- ja sojaubade kasvatajaid – riike, mis asuvad meist kaugel. Kui palju kasvab meie põldudel riisi? Null. Maisi? Ehk siin-seal loomatoiduks. Sojaoast ei hakka rääkimagi.
Ilmselt ei käivituks meie mesilasevabas ühiskonnas õudusfilmidest tuttavat stsenaariumi, kus zombie'd üksteist närivad. Aga nälga jääme küll. Vähemalt alguses.
Sest põllumajanduse ümbersättimine võtab oma aja. Samuti hiinlaste käest riisikoti väljakauplemine, kuna järjekorras seisavad ka ülejäänud riigid.
Hiinlased itsitavad, suurendavad riisitoodangut ning pistavad taskusse dollareid, eurosid, dinaare, tugrikuid ning ilmselt ka kulda, kalliskive, väärtpabereid ja keskvalitsuse poolt ära keelatud elevandiluud. Sest tühi kõht tahab toitmist. Ükskõik mis hinnaga.
Mis tähendab omakorda seda, et keegi rikastub ja keegi muutub veelgi vaesemaks. Moel või teisel valitseb kõikjal nälg, haigused süvenevad, hinnad kahekordistuvad kiires diskobiidis ja ebakindlus tuleviku ees võtab maad koos rahulolematusega. Majanduskrahhi vältida on niisuguses olukorras väga keeruline, kui mitte võimatu.
Kas eelnev jutt on tühipaljas luul? Ilmselt mitte, kuna statistika näitab pidevat inimeste arvu tõusu ning mesilaste arvu vähenemist. Ei pea olema just Einstein ega Igor Gräzin, et mõista: kui nii edasi läheb, on meiega varsti jokk. Või nagu ütleks Angela Merkel oma ilusas Berliini aktsendis – einfach kaputt.
Nii kassidel, koertel kui ka väikestel koduloomadel on veterinaari ees hirm. Paljud kassid lähevad juba kodus stressi – õigemini suisa paanikasse, kui nad tavaliselt keldris vedelevat transportkasti ühtäkki toas näevad. Mõned koerad hakkavad loomakliiniku uksest sisenedes üle keha värisema ja tõmbavad saba jalge vahele. Kabinetti jõudes kasvab nende hirm aga agressiooniks esialgu meedikute ja lõpuks ka omaniku vastu.
Ometi saab hirmust võitu, kui sellega juba varem tegelema hakata. Võimalusel tuleks esimese visiidi ajal valulikke protseduure ja vaktsineerimisi vältida ning põhjaliku läbivaatusega piirduda. Kui looma vagurat käitumist pärast külluslikult tasustada, ongi usalduslik suhe veterinaariga loodud.
Läbivaatusega tuleks looma juba kodus harjutada – panna ta lauale, avada ta suu või lõuad, kontrollida kõrvu ja käppi ning kompida kogu ta keha läbi. See kõik on täiesti harjutatav toiming ja tasub just siis ära, kui loom seda lõpuks vabatahtlikult teha laseb. Ta õpib niiviisi ära, et ka veterinaari juures ei tähenda laua peale asetamine midagi hullu.
Et kassid transportkasti automaatselt arstikülastusega ei seostaks, on mõistlik seda aeg-ajalt tuppa tuua ja seal sees olevale tekile veidike maiustusi panna. Nii harjub kass seal käima ja ei tunneta kasti olemasolus enam ohtu. Edasi saab juba ust kassi tagant ajutiselt sulgeda ja varbade vahelt toidupalu poetada. Viimase sammuna võiks kassi selle kastiga veidike ringi tarida, et ta loksutamisega harjuks.
Väljakujunenud veterinaarihirmu all kannatavaile täiskasvanud loomadele on võimalik rahustuseks sisse sööta homöopaatilisi preparaate või Bachi õisi – seda aga alles pärast loomaarstiga arupidamist. Mõned veterinaarid kasutavad enda töös muide feromoone. Need sünteetilised lõhnaained mõjuvad koertele ja kassidele rahustavalt, eriti kui neid rakendada kahe patsiendi vahelisel ajal, selleks et eelmise kliendi hirmulõhna maskeerida.
Keskset rolli mängib selle kõige juures aga omaniku käitumine, sest loom võtab tema meeleolu üle. Seega on omanikul oluline rahulikuks jääda ja loomale turvatunnet pakkuda. Päris kindlasti ei tohi enda hirmunud looma aga karistada.
|
OSCAR-2019
|
||
Kunagi ei saa ette teada, milliseks kujunevad teeolud või mis võib autoga sõites juhtuda. Mida teha siis, kui auto ootamatult seisma jääb või teeolud halvenevad? Iga nutikas autojuht peaks juba eos valmistuma igaks võimalikuks juhtumiks ning seega varustama auto mitmete vajalike tarvikutega (más información). Loetleme siin mõned sellised asjad, mis peaksid igas autos olemas olema.
Üllataval kombel on kassiliiv tegelikult väga hea abivahend ka autojuhtidele. See aitab nimelt auto ratastel paremini haakuda, olles seega suurepärane abivahend siis, kui oled libedal teelõigul hädas või kas või soovid turvaliselt auto ümber tegutseda jäisel ajal. Seega veendu, et sul oleks alati paraja suurusega liivakanister autos.
See on peaaegu esimene asi, mis tuleks autosse hankida. Enamus meist sõidavad paratamatult pimedal ajal ning kui midagi peaks juhtuma, ei pruugi su nutitelefoni taskulamp aidata. Seetõttu peaksid alati hoidma auto kindalaekas või kuskil mujal käeulatuses korralikku taskulampi koos tagavara patareidega. Samuti võiksid patareide ja taskulambi töökorda aeg-ajalt kontrollida, et kõige kriitilisemal hetkel ei saaks sa halva üllatuse osaliseks.
Kunagi ei saa olla kindel, et teekond lõppeb kenasti – võib-olla pead ootamatult jääma tee äärde seisma ning lausa veetma mitu tundi jahedas autos. Ebameeldivuste vältimiseks peaks olema autos mõnusalt kerge ja soe fliistekk, mis annab sooja seni, kuni saad taas liikvele. Kusjuures, müüakse ka väga kompaktselt kokkupakitavaid tekke spetsiaalselt autos kasutamise jaoks – need on eriti mugavad, kui tahad ruumiga kokku hoida.
Oleme kõik harjunud auto navigatsioonisüsteemi, nutitelefoni ja muude seadmetega, kuid elektroonika peale ei tasu alati loota – paraku võib navigatsiooniseade just kõige ebameeldivamal hetkel lakata töötamast. Just siis tuleb kasuks aga paberkandjal kaart. Isegi, kui rändad ringi Eestis, on praktiline igaks juhuks hoida Eesti kaart kindalaekas. Kui peaksid ära eksima, tead vähemalt öelda, kus sa parasjagu viibid!
Tundub veider soovitus, kas pole? Meil Eestis on ju ometi 24/7 tanklad pea iga nurga peal. Kui aga reisid talvel ja satud näiteks koleda lumetormi kätte ning ei saa edasi sõita, võid lõksu jääda väga pikaks ajaks, halvimal juhul terveks päevaks. Seepärast tasuks autos hoida pika säilivusajaga toitu nagu näiteks energiabatoonid, konservtoit või midagi muud sarnast. Kui soovid end eriti hästi varustada, võid lausa hankida keeduspiraali ja veekannu, et saaksid teha kohvi või sooja suppi. Variante on palju – varusta auto igal juhul paari toiduga, mis aitaks kriitilises olukorras hoida kõhu täis. Samamoodi ei tohiks autost puududa ka paar liitrit puhast joogivett.
Sarnaselt tekile, võiksid olla autos ka soojad riided, juhuks, kui seljas olnud riided saavad märjaks. Pole midagi ebamugavamat, kui istuda autos ja liguneda märgades riietes. Lisaks üldistele vahetusriietele võiksid autos olla ka soojad villased sokid – mõtle kui mõnus on lirtsuvad jalanõud jalast ära võtta ja need vahetada villaste sokkide vastu!
Kogenud autojuhid teavad, kui oluline on autos hoida kerget ent vastupidavat labidat, mis aitaks lund teelt eest ajada või kas või porist välja saada. Auto jaoks võiksid valida teleskoopvarrega mudeli, mis on kompaktsem ja samas on hea abiline ka niisama majapidamises.
Lisaks neile 7 asjale on küll hulk tarvilikke asju, mis autos alati olla võiksid, ent esialgu varustada end kindlasti vähemalt nende seitsme asjaga. Nii oled kaitstud mitmete ebameeldivate olukordade eest ning hiljem tänad end, et olid ennetlik ning varusid autosse vajalikud vahendid!
Oled otsimas uut autot, mis rõõmustaks tervet pere, ent pole kindel, kas parem oleks hankida ökonoomsem mahtuniversaal või tugevama jõudlusega maastur? Pealtnäha sarnastel masinatel on aga mõned nüansierinevused – luottoa heti, mistõttu võib lõpliku otsuse tegemine olla keerukas. Aitame hädast välja ja räägime lähemalt mõlema autotüübi parematest ja pisut kehvematest omadustest.
Mahtuniversaali peamine eelis on ruumikus. Enamasti on neil lausa 7 kohta, samas kui maasturite puhul ei ole panustatud ruumikusele, vaid pigem jõudlusele karmide teeolude korral. Seepärast on ka mahtuniversaalid tuntud peremasinatena, sobides imehästi suurtele peredele või lihtsalt lastega peredele.
Ehkki mahtuniversaalid on ruumikad, ei tähenda see sugugi, et suuruse võrra oleks suurem ka kütusekulu. Just vastupidi – maasturitega kõrvutades on mahtuniversaalidel tunduvalt väiksem mootori maht ja võimsus, vahel lausa niivõrd väike, et see on võrreldav sedaanidega. Mahtuniversaalidel võib olla lisaks nelikvedu, mis samas tähendab, et saab sõidukiga hakkama ka väljaspool linnateid.
Miinuspoolelt aga on mahtuniversaalide töökindlus ja jõudlus nõrgem kui maasturitel. Kuna taolistel masinatel on panustatud kere kõrgusele ja raskusele, on täheldatud, et kannatab veermiku kulutusluottovertailu vastupidavus. See-eest juhitavus on aga maasturitega võrreldes parem – tegemist on siiski linnasõiduks mõeldud masinaga, millega on mugav teha igapäevaseid toimetusi või minna kas või pikemale reisile mööda Euroopa maanteid.
Mis puudutab välimust, siis mõned mahtuniversaalid näevad välja peaaegu nagu maasturid – seda oma kõrguse ja laiuse poolest. Seepärast ei pea mahtuniversaali ostmise otsust kahetsema needki, kes muidu eelistavad maasturite „karmimat“ välimust.
Maasturid on teadatuntult tõelised tööloomad, millega saab sõita keset metsa ja kõikides võimalikes teeoludes. Maasturite puhul ei olegi panustatud ei ruumikusele ega multifunktsionaalsusele, vaid selle peamine eesmärk on taluda ka kõige karmimaid manöövreid. Selle kõige talumiseks on maasturid pehmemad ja õõtsuvamad, mistõttu ei ole maasturiga aga linnavahel ega maanteel pikemat aega sõita kõige mugavam.
Maasturi töövõimekuse teine oluline külg on kandevõime. Kui mahtuniversaalid on ruumikad ja sobivad hästi perele, siis maasturid suudava tirida enda järel üsna suurt koormat ning on ehitatud töökindluse põhimõttel. Seepärast pole sugugi harv kohata inimesi, kes on ühe ja sama maasturiga sõitnud mitukümmend aastat.
Meeletu kandevõime ja manööverdamise jaoks tuleb aga teha üsna korralikke väljaminekuid kütusele. Maasturid kipuvad olema suuremad „bensiiniõgardid“ kui mahtuniversaalid ja isegi keskkonnaspetsialistid on kritiseerinud maastureid nende suurte mootorite ja kõrge emissiooni pärast. Ökonoomsus on viimane asjaolu, mis üldse kirjeldaks maastureid.
Kui oledki valmis välja käima kopsakama summa, et osta kütust oma tööhobusele, peaks olema valmis ka suuremaks esialgseks väljaminekuks, kuna maasturid ei ole soodsamate killast. Mida parema jõudlusega masin, seda kõrgem on ka hinnasilt ning paraku ei pruugi see hind olla jõukohane peredele.
Laias laastus võib neid kahte masinat kokku võtta niiviisi: kui sul on pere või pead tihtipeale rohkem asju vedama, kuid elad alevikus või linnas ning pead sõitma tihedama liiklusega kohtades ja maanteel, siis sobib sulle pigem ökonoomsem mahtuniversaal. Kui sõidad tihti väljakutseid esitavatel maastikel nagu metsateed ja sul ei ole vaja masinat, mis mahutaks 7 inimest, vaid suudaks sind viia edukalt punktist A punkti B hoolimata ilmaoludest, on maastur parem valik. Mõtle oma elustiilile ning leiad kindlasti sobivama mudeli.
Paratamatult on tegemist küsimusega, mis tuleb varem või hiljem iga autoomaniku mõttesse. Autoremont võib olla võrdlemisi kulukas, eriti, kui on vaja teha uusi parandustöid iga mõne kuu järelt (lån nu). Samas aga on ka uue auto ostmine üsna kurnav rahakotile ja ei pruugi olla alati kõige sobivam lahendus. Kumma kasuks siis lõppude lõpuks otsustada? Siin on mõned küsimused, mida peaksid endalt küsima enne otsuse tegemist.
Kui sul ei ole autoliisingut ning auto on sajaprotsendiliselt sinu oma ning remonditöö on ühekordne, on küsimus ilmselt lahendatud. Probleem tekib aga siis, kui sul on vaja iga mõne kuu tagant teha uusi kulukaid remonditöid. Näiteks, kui uue auto liising maksaks 200 eurot kuus, kuid sa peaksid hetkel tegema iga 3-4 kuu tagant 600-800 euro suuruse väljamineku auto parandamiseks ja hooldamiseks, ei näigi liisingumaksed enam nii kallid. Muidugi kui auto on hakkanud nii palju muresid tekitama, et remonditöökoda tuleb külastada iga mõne kuu tagant, siis ilmselt on see märk, et auto on oma aja ära elanud ning oleks aeg muudatusteks.
Kui su auto turuhind on 2000 eurot ning see vajab 1200 euro suurust remonditööd, kuid sa tead, et selle väljamineku tegemine annaks su autole mitu aastat eluiga juurde, ei ole ilmselt mõtet kohe tormata autopoodi. Kui sa oled täiesti kindel, et remonditöö on vaid ühekordne juhtum ja lisab korralikult autole lisaväärtust, võid pigem kaaluda remonditöö tegemist, selle asemel, et hakata uut liisingut või laenu võtma, mida peaksid mitu aastat maksma.
Su auto hoolduskulud võivad olla küll kõrged ning remont ei pruugi samuti olla soodsamate killast, kuid pead arvestama ka oma isiklikku eelistust. Ehk on see konkreetne auto sulle väga armsaks saanud ning sa ei kujutakski end ette ühegi teise masina roolis. Matemaatika ja kulud-tulud võivad sulle rääkida ühte juttu, kuid kui sa oleksid uue auto roolis õnnetu ja igatseksid oma vana autot, on praktilisem investeerida masina remontimisse. Lõppude lõpukson su heaolu kõige tähtsam – raha tuleb ja läheb aga heaolu niisama kergelt ei leia.
Tulles tagasi matemaatika juurde, siis pead kindlasti mõtlema oma igakuisele sissetulekule ja juba olemasolevatele kohustustele. Uue auto ostmine võib olla ahvatlev, kuid see tähendab suurima tõenäosusega mitme aasta pikkuseid laenu- või liisingumakseid. Kas sa oskad hetkel öelda kindla veendumusega, et sul on kogu selle aja jooksul stabiilne sissetulek? Ei ole mõtet oma kohustuste koormat suuremaks veeretada kui see juba niigi on.
Sa võid olla täiesti veendunud, et pärast remonditöid peab su auto veel väga kaua vastu, kuid see ei garanteeri, et nii ka läheb. Koleda reeglina kipuvad aina uued vead välja ilmuma peale esimesi murekohti. Seega võid kahjuks sattuda olukorda, kus oled juba tasunud kopsaka summa remondi eest, olles otsustanud oma olemasoleva auto kasuks, ent kokkuvõttes pead tegema aina uusi väljaminekuid.
Uue autoga tuleb kaasa aga usaldusväärsus. Vahel on sul võimalik saada garantii, masin on uuendatud funktsioonidega ning naturaalselt peab kauem murevabalt vastu. Nii ei pea sa kartma, et masin järsku sind ühel hetkel alt veab ja tee äärde seisma jätab.
Kui pead tegema selle otsuse, kaalu neid punkte ning mõtle hoolikalt oma eelarvele – nii jõuad lõpuks enda jaoks parima otsuseni.
Iga aastaga muutuvad automudelid aina vingemaks ning müügiplatsidele tuleb aina uusi säravamaid mudeleid. Aja jooksul on aga maailmas loodud niivõrd luksuslikke masinaid, et need meenutavad oma hinna ja omaduste poolest pigem kunstiteost kui autot. Alljärgnevalt reastame kümme mudelit, mille hind on niivõrd jahmatav, et paljud meist võivad sellisest autost vaid und näha – laanme.no.
See 1.9 miljonit dollarit maksvat superautot demonstreeriti esmakordselt 2015. aastal ning juba siis hakkas see laineid lööma. Masinat valmistatakse vaid 80 tükki ja seejuures on auto saamiseks ka nelja aasta pikkune ootenimekiri, mis näitab, kuivõrd haruldase masinaga on tegemist.
Autoentusiastide jaoks ei ole Ferrari LaFerrari mingi uudis, ent Aperta mudel avaldati alles 2016. aastal Pariisis. Sõiduki hinnaks oli 2.1 miljonit dollarit, kuid masin müüdi välja kiiremini kui see üldse jõudis väljagi tuua, mistõttu peavad autofännid kahjuks suu puhtaks pühkima, isegi, kui oleks võimalik see särava hinnasildiga sõiduk soetada.
Teine Pagani mudel, mis hämmastab autofänne, on Pagani Huayra BC, mille hind on vaid pisut kõrgem eelmisest – seekord on hinnaks 2.5 miljonit. Mudel võlub kiirusesõpru 750-hobujõulise V12 mootoriga ja kaaluks on üksnes 1218kg, mistõttu võib uskuda, et see masin lendab nagu tuul!
See nimi ei ole küll nii tuntud kui teised mudelid selles listis, kuid vähemalt seni on kuulduste kohaselt tegemist ühe vinge „elukaga“. Mis muudab selle 2.8 miljonit maksva masina eriliseks, on firma lubadus tuunida sõidukit lausa 1000 hobujõuni, kui ostjal on selleks soov. Asja konks seisneb aga selles, et auto on valmistatud titaaniumist ning selle ehitamine võttis firmal aega enam kui 10 000 tundi käsitööd – hetkel on olemas vaid üks ja pole tõenäoline, et neid tehakse juurde.
Kalliste autode nimekiri ilma Bugatti mudelita oleks sama tühine kui võileib ilma võita. Oma meeletult võimeka Veyroni mudeli järeltulijana loodi midagi veelgi meeletumat – 2.7 miljonise alghinnaga Chiron, millel on 1479 hobujõudu ja autotootja kohaselt on tegemist maailma kõige võimsama, kiirema, luksuslikuma ja eksklusiivsema autoga.
Briti kuulus autotootja Aston Martin lööb laineid põneva 3.2 miljonit maksva mudeliga, mida plaanitakse ehitada 150 ühikut ning tarnima hakatakse neid paari aasta pärast 2019. aastal. Lisaks sellele plaanitakse toota veel 25 lisamudelit erifunktsioonidega, seega võib arvata, et mudeli hinnalagi on tunduvalt kõrgemal.
780-hobujõuga meeletu Lykani mudeli ei jää teistest hinna poolest maha, üllatades 3.4-miljonilise hinnaga. Huvitava faktina on seesama auto Abu Dhabi politseil kasutusel, seega ei ole tegemist sugugi kauge unistusega, vaid reaalselt igapäevaselt kasutusel oleva masinaga.
Poleks korralikku kalliste autode nimekirja, kui seal ei oleks McLarenit. See versioon ei ole iseenesest McLareni toodetud, vaid hoopis Briti firma loodud ning tegemist on ralliraja P1 GTR versiooniga, mis on muudetud tänavakõlbulikuks. Masinal on 986 hobujõudu, see on tõeline haruldane ning vastavalt sellele on ka sobiv hinnasilt – 3.6 miljonit dollarit.
Itaalia fenomenaalne autotootja üllatas paar aastat jälle autofänne, tootes maailma kõige kallima masina – Veneno Roadsteri. Neid masinaid toodeti vaid 9 tükki ning igaühe alghinnaks oli 4.5 miljonit. Kuna tegemist on tõelise haruldusega, ulatus aga tegelik hind kõrgemale ning üks mudel läks müüki lausa topelt sama suure hinnaga.
Kas võttis suu vesistama? On aeg ilmselt hakata lotoga mängima, kuna need 10 iludust ei oota kaua uusi omanikke!
Öeldakse, et kõik liikuvad asjad kuluvad. Auto pole seejuures sugugi erand ja seepärast peaksid kõik autoomanikud jälgima, et nende neljarattaline sõiduvahend piisavalt kaua vastu peaks. Loomulikult mängivad rolli auto väljalaskeaasta, tehase kvaliteediaste ja senised mõlkimised ning muud õnnetused. Siiski on võimalik omanikul üht-teist ära teha, et hoida oma auto võimalikult kauakestvana. Järgneva blogipostituses teemegi ülevaate praktilistest soovitustest, kuidas kõige paremini oma auto eest hoolitseda.
Kõigepealt on oluline (minicreditos rapidos) pesta oma autot vähemalt kord kuus, seejuures pidades meeles, et iganädalane pesu on veelgi tervitatav. Igapäevaselt koguneb autosse palju mustust, alates joogitopsidest ja värvilistest kommipaberitest, lõpetades väljalangenud juuksekarvade ja väljast autosse toodud poriga. Seetõttu ei pruugi ainult kord kuus pesemisest piisata, kuna vahepeal läheb autos olemine lihtsalt liiga räpaseks. Samuti tuleb mõista, et pesemata auto korral võivad mõned plekid muutuda ajapikku tüütumaks. Teisisõnu ei pruugi neid enam hiljem niivõrd kergesti kätte saada.
Õli vahetamine on autohoolduse alus, aga kahjuks tuleb paljudel meist see meelde liiga hilja – creditos rapidos sin papeles. Tulemuseks on mootoriprobleemid ja ootamatult otsa lõppenud õlist märku andev näidikualarm. Kõige mõistlikum on lasta õli vahetada professionaalses kohas, sest ise vahetades ei pruugi sa kindel olla õli sobivuses. Kui oled tõesti kindel, et soovid ise vahetada, siis Mobil 1 sarnane sünteetiline õli on parim valik. Kohe kindlasti ei tohiks kasutada toiduõli, sest see keerab peatselt auto täiesti tuksi ja võib isegi tulekahju tekitada.
Rehvirõhu kontrollimine ja rehvide vahetamine on sama oluline nagu regulaarne hammaste pesemine ja perearsti kontrollis käimine. Kui rehvirõhk pole õige, siis võib see viia paljude probleemideni. Näiteks võib see mõjutada pidurdamist, sõidu stabiilsust ja rehvi purunemise tõenäosust. Hoia alati silm peal rehvide kulumise astmel, liigutades rehve 360 kraadi, et teha kindlaks ebaühtlast kulumist. Pea meeles, et rehvid on üks auto alusosasid, milleta pole võimalik edasi liikuda.
Kas tundub, et auto esilambid on hakanud tuhmimaks muutuma? Kui tuhmistumine tuleneb kogunenud tolmust ja porist, mitte pirnide läbi põlemisest, siis proovi võimalikult ruttu need puhtaks pesta. Mõnikord hakkab autole kogunema kiht mikrotolmu, mis ei muuda autot pealtnäha otseselt räpaseks, kuid võib sellegipoolest oluliselt mõjutada sõidukogemust, näiteks vähendades tunduvalt valgusallikate intensiivsust.
Mõned autoomanikud peavad vahepeal auto sõitmisest pausi. See võib juhtuda pikemalt välismaal viibimise käigus või haigestumise tõttu, creditos personales. Olenemata tagapõhjusest tasub olla kindel korralikus auto hoiustamises. Valesti hoiustatud masin võib hakata kiiresti oma kvaliteeti kaotama. Võivad tekkida roostetused ja muud probleemid, mida annab tagantjärele parandada suure raha eest. Palju nutikam on koheselt teha kindlaks, et hoiustatud koht on kuiv, normaalse temperatuuriga ja varaste eest kindlalt kaitstud.
Kui suure osa veedame oma elust autos? Inimesed, kes elavad äärelinnades ja käivad maapiirkonnast tööl veedavad igapäevaselt autos arvatavasti mitu tundi. Seetõttu on oluline, et autos oleks olemas suur osa asju, mis kuluvad vajalikult hetkel marjaks ära. Loomulikult – låna pengar snabbt – on igas autos teatavad kohustuslikud komponendid nagu meditsiiniline kotike ja tungraud, kuid selles blogipostituses vaatleme palju elulisemaid esemeid. Nael kummi!
GPS! Aga mis siis kui aku saab tühjaks? Kindlasti tasub pikemate autoreiside jaoks investeerida paberist kaartidesse, kuna nende kasutamisel ei sõltu sa absoluutselt elektroonikast. Eriti oluline on see autoga välismaal sõitmisel, kuna kohalikku keelt mitte osates võib mõnikord õigele teele pääsemine väga raskeks osutuda. Kaardi pealt saad aga teha kindlaks oma umbkaudse asukoha, misjärel pole õige tee üles leidmine enam mingi mure.
Mobiiltelefonid kipuvad tänapäeval väga kergesti tühjaks saama. Kiiresti akut täitev lisaseade on asendamatu elektroonikavahend, milleta ei tohiks ükski juht oma autole häält sisse keerata.
Karupoeg Puhh, Punamütsike või hoopiski Hello Kitty? Päikesevarjusid ja -sirme müüakse tuntud multikategelaste ning teiste popkultuurist pärit kangelaste nägudega. Need on suurepärased esemed, mille abil on võimalik päikesevalguse eest auto sisemust korralikult kaitsta. Ühest küljest aitavad need päikesevarjud peegeldada tagasi auto sisemust rikkuvad UV-kiired ja teisest küljest võivad mõningad päikesevarjud aidata ka autoomanikul võidelda üleliigse kuumusega, mis päikeselisel päeval paratamatult sisemusse tekib.
Sõidad autoga (låna pengar utan inkomst) suvisel ajal? Eelmises lõigus kirjeldatud päikesevarjud ei pruugi sind hädast välja aidata, kui tekkimas on tõsine vedelikupuudus koos janu ja kuumarabandusega. Sellises olukorras läheb sul vaja pudelivett, kuid igalt poolt ei pruugi seda saada. Eriti oluline on see juhul, kui sa sõidad pikemat maad vabas looduses. Samuti võib pudelivesi ära kuluda ravimite võtmisel ja sel hetkel, kui vajad kiiret värskendust. Näiteks unisuse tekkimise vältimiseks.
Vajad ootamatut energialaengut? Pikematel autosõitudel võib see olla täiesti realistlik situatsioon. Mitte midagi pole ette võtta, kui lähima 50 kilomeetri ulatuses pole mitte ühtegi poodi ega bensiinijaama. Sel juhul on väga kasulik, kui oled mitu käiku ette mõelnud ja autosse tekitanud väikese suupistete tagavara. See võib koosneda müslipulkadest, energiabatoonidest ja šokolaadidest. Kunagi oled mõnes äärmuslikus olukorras enda varajase ettenägelikkuse osas tõeliselt tänulik!
Ei, siinkohal me ei mõtle fotoaparaati, kuid ega sellegi olemasolu halba ei tee. Venemaal on väga populaarsed autode armatuurlauale lisatavad kaamerad, mis filmivad tänavatel ja teedel toimuvat. Kui sul peaks juhtuma õnnetus, siis sellise kaamera olemasolu on väga kasulik, kuna see aitab erinevaid tekkinud vaidlusi lahendada. Kaamera filmimine võtab mälukaardile kõik kaadrid, mis võivad tõestada, kes on õnnetuse põhjustamises süüdi. Peale selle võib see tarbekaks osutuda põnevate klippide filmimiseks, näiteks võid filmile saada üle tee jooksva põdra või mõne hullumeelse autojuhi, kes maanteed rallirajaks peab.
Petiseid leidub igas eluvaldkonnas prestamos en linea ja kohe kindlasti pole autoremont sugugi erand. Seepärast oleme kokku pannud lühikese nimekirja põhilistest pettustest, mida tasub jälgida, et mitte sattuda halbade kavatsustega automehhaanikute ohvriks.
See on üks enim levinumaid pettuseid, mida erinevates auto ülevaatuspunktides tehakse. Sa viid oma auto teenindusse ja varsti tuleb mehhaanik sinu juurde ning ütleb: “Tead, su õhufilter on üsna räpane, nii et me peaksime sellega midagi tegema!” Tihti näitab mehhaanik seepeale mõnda musta filtrit, kuid trikk on selles, et see ei pruugi üldsegi sinu auto filter olla. Mõnikord on mehhaanikutel oma filter, mida nad kasutavad korduvalt, et demonstreerida näiliselt räpast filtrit. Seega tee kindlaks, et see kuulub just sinu autole ja sind ei proovita haneks tõmmata. Tavaliselt tasub siseõhu filtreid vahetada iga 25 000-30 000 kilomeetri tagant, kuid mitte tihemini prestamos inmediatos sin buro.
See on samuti levinud trikk, mida nii mõnedki automehhaanikud aeg-ajalt harrastavad. Nimelt lähed õlivahetusele, kuna su autol on seda hädasti vaja. Alguses näib kõik lihtne, sest saad oma auto professionaali käe alla anda ja peatselt peaks ju õli vahetatud olema. Valmis tehtud töö asemel tuleb hoopiski telefonikõne, milles ütleb mehhaanik, et sinu auto jaoks on vaja kõrgema klassi või premium õli. Samuti võivad nad mainida, et su autol on “arvatavasti” täiendavaid probleeme. Selle pettuse idee on tavalise teenuse hinda tõsta, mille eelduseks on see, et sa nõustud kallima klassi õliga.
Tegu on konkreetse pettusega, mis on vägagi laialt levinud. Viies auto kindlaks määramata probleemidega parandusse, saad mõne päeva pärast kõne, et kõik tehti korda, aga see läks ootamatult kalliks. Ära on vahetatud tõeliselt kirve hinnaga jupid ja mehhaanikud on pidanud palju vaeva nägema. Kui sa ära ei maksa, siis ähvardavad nad autot mitte tagasi anda. Siinkohal pead meeles pidama, et mitte keegi ei tohi teha auto kallal töid ilma sinu nõusolekuta. Nad oleksid pidanud enne tööde tegemist sulle teada andma, mis on valesti ja mida nad hakkavad konkreetselt selle parandamiseks tegema. Mitte kunagi pole ootamatud kulud põhjendatud. Kui selgituste peale keelduvad mehhaanikud jätkuvalt autot tagasi andmast, siis võta julgelt politseiga ühendust, kuna tegu on otsese tüssamisega.
Kui sa maksad uute varuosade eest, siis pead sa endale saama uhiuued osad, mitte kuskilt ostetud vanad ja heal juhul natuke üles vuntsitud varuosad. Enne varuosade paigaldamist kontrolli, et need pärineksid originaalpakendist ja neil oleks tehase andmed peal. Vastaselt juhul ütle, et sa näed nende blufi läbi ja sinuga pole mõtet jamada.
Mitte kunagi ei tasu ennast lasta eksitada väidetest nagu “me võime lisa raha eest sulle panna elu aeg kestvad piduriklotsid või filtrid”. Kohe kindlasti ei ole selliseid tooteid olemas, kuna kõik asjad kuluvad. Tõsi, need võivad olla tõesti parema kvaliteediga, kuid sel juhul peavad nad vastu täiendavad 10 000 kilomeetrit, ent ilmselgelt mitte sellest rohkem.
Kui väga sulle kallitest autodest unistada meeldib? Meile igatahes meeldib küll! Ja selle tõestamiseks tegime nimekirja maailma kõige kallimatest autodest, mis 2016. aastal saadaval on. Otse loomulikult pole tegu täieliku nimekirjaga, sest aeg-ajalt tehakse üllatuslikult täiesti tellimuse peale autosid, näiteks võib mõni superstaar tellida endale täiesti oma disaini ja välimusega auto. Need võivad olla kallimad nii mõnestki autost siin nimekirjas. Sellegipoolest annab see list ülevaate mõningatest sõidukitest, mille saamiseks tuleb taskust välja kraapida eriliselt kopsakas rahasumma.
Sõiduk on viimseni viimistletud Itaalia disainimaja Pininfarina poolt. Põhimõtteliselt on tegu Ferrari 458 Spideriga, millel on täiesti uus kere ja sisemus. See tähendab seda, et 4.5-liitrine V8 mootor paneb tagaratastes urisem 562 hobujõudu. Kompromissitult aerodünaamiline korpus on iga sportautode fänni märg unelm.
Veneno tähendab itaalia keeles mürki. Voolujoonelise disainiga superauto on “super” igast küljest. Keresse on mahutatud podisema 6.5-liitrine V12 mootor, mis kütab tervelt 740 hobujõudu. Nullist sajani läheb auto ainult 2.9 sekundiga. Tegu on tõesti mürgise mudeliga, mis halvab enamus inimeste pangaarved ja krediitkaardid igaveseks.
Oeh, mida kõike saab kahe miljoni eest: vapustava maja, sadu tavalisi autosid ja … ühe Rootsis valmistatud superauto. See auto suudab sisse võtta 1340 hobujõudu, muutes selle üheks kõige kiiremaks autoks terves maailmas. Seda Skandinaavia kaunitari on ehitatud ainult kuus tükki ja kõik nendest osteti üsna kähku ära. Aga tasub silmad lahti hoida ehk on mõni auto24.ee’s üleval, kes teab!?
950-hobujõuline punane draakon, mis on valmis vallutama kõik kiirteed ja testrajad. Jah, 6.3-liitrise V12 mootoriga pill on uskumatult meeldejääva ja eripärase kerega, mistõttu osteti kõik 499 väljalaset üsna ruttu ära. Nullist sajani läheb “La Ferrari” vähem kui kolme sekundiga.
Kuidas see nii kallis on? See rootslaste vaimusünnitis on kaetud teemanditolmuga, mis muudabki selle teiste luksusautodega võrreldes veelgi kallimaks. Mootori poolest on sellel isendil 4.8-liitrine V8, mis suudab möirgama panna tervelt 1004 hobujõudu. Kokku on selliseid autosid tehtud vaid kolm tükki, kuna see paneb isegi mõned miljonärid hetkeks kukalt kratsima ja pikemalt järgi mõtlema.
Halbadest juhtidest on tehtud telesaateid, kirjutatud kurje kaebusi ja mõnikord on suuremate jamade korraldamise eest neid ka kriminaalselt karistatud. Maanteed on loodud kõikide autojuhtide jaoks, mistõttu tasub vältida tegevusi, mis võivad teisi juhte häirida. Ja kõige selle juures ei tohiks ära unustada ka jalakäijaid! Liiga palju liigub teedel juhte, kes arvavad, et suurem või kiiremal peab automaatselt õigus olema. Loe järgnevad punktid läbi, et neid mitte kunagi autoroolis olles mitte teha!
Väga palju räägitakse kiiruse ületamisest, ent liialt aeglase – lausa kilpkonna meenutava – kiirusega sõitmisest räägitakse väga harva ja sedagi põhiliselt autokooli tundides. Nimelt võib aeglane sõidukiirus tekitada liiklusohtlikke olukordi. Kui sõidad väga aeglaselt, siis hakkavad rohkem autojuhte sinust möödasõite tegema, mis muudab üldist liikluspilti ärevamaks. Suurbritannias tehtud uuringust selgus, et ühe aasta jooksul oli tervelt 143 õnnetust ja avariid põhjustatud pelgalt kellegi aeglasest kiirusest.
Jalgratturitel on õigus sõita maantee ääres ohutult ilma hirmuta, et keegi sõidaks autoga otsa. Siiski ei pea paljud juhid jalgratturitest piisavalt lugu, kuna päris paljud ratturid kirjeldavad lugusid, kuidas mõni auto neile eriliselt lähedale külje alla puges. Mõned juhid on lausa nii jõhkrad, et üritavad meelega jalgratast võimalikult kraavi lähedale puksida. See on puhas terroriseerimine ja pole mitte ühelgi juhul õigustatud. Jalgrattur on siiski õrnem ja kergemini vigastatav osapool liikluses, mistõttu peaksid nii autod, bussid kui rekkad ratturitega lugupidavalt teed jagama.
Retseptiravimitel võib olla kõrvaltoimete hulgas mõju tähelepanule, koordinatsioonile ja reaktsioonivõimele. Kui ükski nendest juhi omadustest on kuidagi halvemaks läinud, siis võib see mõjutada sõitu väga ohtlikul kombel. Nii mõnigi kord on vaja liikluses teha otsuseid, mis nõuab reageerimist vaid sekundi jooksul. Kui ravim mõjutab oluliselt reaktsioonivõimet, siis võib minna kaduma mitmeid sekundeid ja selle tulemusel juhtuda kohutavaid õnnetusi. Mitte kunagi ei tohi minna autorooli, kui sa pole kindel, kas sinu tarvitatud ravimid mõjutavad kuidagi liiklemiseks vajalikku teravat taju. Kahtluste korral viska autovõtmed lauale ja mine jala või ühistranspordiga apteeki, et küsida konkreetse ravimi kõrvaltoimete kohta.
Ära söö sõidu ajal! Kui eelnevalt puudutasime ravimite kehvasid kõrvaltoimeid, siis söömisel võib olla väga sarnane mõju. Toidu poolt saadavad signaalid võivad mõjutada närvisüsteemi sellisel moel, et tähelepanu ümbritseva suhtes kahaneb ja risk erinevate õnnetuste tekkeks kasvab. Pealegi on see lihtsamal tasandil samuti ohtlik. Kui sul kukub burgeri sisu sülle, siis vaatad instinktiivselt allapoole ja juba selle reaktsiooni käigus võib oluline teave liiklusolukorrast kaduma minna. Seega, jäta söök-jook vahepeatusteks!
Pohmelliga ei tohi autot juhtida, kuna uuringud on näidanud, kuidas isegi alkoholitaseme täieliku langemise korral on järgmisel hommikul inimesed ikkagi väga kehva reaktsiooniajaga. Sama reegel kehtib üleväsimuse korral. Kui sa tunned, et niisamagi on raske silmi lahti hoida, siis pole see kindlasti sobiv hetk autorooli istuda. Maga ennast korralikult välja ja mine alles siis sõitma.
Loe kõik need faktid läbi, et koguda uusi ja pehmelt öeldes üllatavaid fakte autode ning juhtimise kohta. Näiteks, kas teadsid, et kunagi nähti autosid “rohelise” liikumisviisina? Vaata edasi, et rohkem teada saada…
1. 20. sajandi alguses arvati, et autod võivad olla üsna “roheline” ja keskkonnasäästlik viis, kuidas ühest kohast teise liikuda. Nimelt kasutati samal ajal ju palju hoburakendeid, mille tagajärjeks oli suur hulk hobuste väljaheiteid. Inimesed mõtlesid, et vähemalt ei tooda autod nii suures koguses kakit. Mida nad küll tänapäevastest avastustest heitgaaside kohta arvaksid?
2. Hõbedane on üks kõige populaarsemaid autovärve. Suurbritannias tehtud uuringu järgi on auto hõbedane helk vähemalt sealses riigis enim au sees. Vahetult pärast hõbedast tooni on päris nõutud ka mustad, sinised ja hallid toonid. Pruun ja kollane kuuluvad kõige vähem austatud toonide hulka.
3. Honda CR-V tuli alguses välja autost välja tõstetava piknikulauaga. Kas keegi ei öelnud sellele kompaniile, et kuskilt läheb piir kõikvõimalike lisade sõidukisse kuhjamisel? Ilmselt mitte…
4. Autovõtmete kopeerimine on muutumas maailmas üsna ohtlikuks trendiks. Ühe uuringu tulemuste põhjal väitsid tervelt 43% vastajatest, et nad on jätnud oma auto võtmed võõraste inimeste kätte. Näiteks võib see juhtuda lennujaama parklas, hotellide ees ja täisteenindusega garaažides. Vargad saavad niiviisi kiiresti võtme kloonida ja hiljem auto ära varastada. Tasub olla ettevaatlik!
5. 75% legendaarse autotootja Rolls-Royce sõidukitest on tänase päevani liikluses kasutusel. Väärika firma uhke tulemus!
6. Praegu on maailmas kasutusel tervelt miljard autot ja iga päev toodetakse juurde vähemalt 165 000 maanteede laeva.
7. Kui autoga saaks kuu peale sõita, siis see võtaks aega vähem kui kuus kuud. Seejuures on püsivaks kiiruseks arvestatud 95 km/h.
11. Keskmise ameeriklane seisab igal aastal liiklusummikutes umbes 38 tundi. Huvitav mitu tundi teevad seda eestlased?
12. Maailma kõige esimene liiklusõnnetus toimus 1891. aastal Ohio osariigis. Auto sõitis vastu puujuurt, mis maa seest välja turritas ja juht kaotas sõiduki üle kontrolli ning sõitis vastu posti. Mõlemad autos olnud mehed said kergemaid vigastusi.
13. Teadaolevalt on olnud maailma kõige suurema läbisõiduga auto 1966. aasta Volvo 1800S, mida ustavalt juhtinud mees teoga Guinnessi rekordite raamatusse pääses. Kokku sõitis auto üle nelja miljoni kilomeetri!
14. Osad uued autod tulevad tehasest välja niivõrd vaiksete mootoritega, et mootori põrinat ja mürinat lastakse salvestisena kõlaritest. Ühe põhjusena tuuakse välja inimeste ootust autot kiirendades tugevamat heli kuulda. Samuti leitakse, et autojuhid võivad hakata liialt kiirust ületama, kuna nad ei tunnetavad ilma mootorimürinata autot tegelikust aeglasemana.
|
OSCAR-2019
|
||
Nädala börsiuudised: apelsiniturul tekib sellel hooajal ülepakkumine; euro kurss võib muutuda väga volatiilseks, mis hakkab mõjutama põllumajandusturge; Euroopa pehme nisu eksport peaks taastuma; Rabobank: kakao hind peaks taastuma, kohvi oma aga langema; nafta hinnad tõusid.
Maailma apelsinitootmine tõuseb 2016-2017 hooajal 2,5 miljoni tonni võrra 49,6 miljoni tonnini, mis on viimase kolme aasta kõrgeim tase, sest Brasiilia tootmine hakkab pärast kuus aastat kestnud langust uuesti kasvama, teatas USA põllumajandusministeerium (USDA)
Brasiilia tootmine peaks kasvama 27protsendi võrra 18,2 miljoni tonnini, sest ilm saab olema väga soodne. Tõsi, USA tootmine peaks langema 8,8 protsenti ja jõudma 4,89 miljoni tonnini, mis on madalaim tase alates 1965. aastast. See pole aga piisav, et maailmaturul ülepakkumist ei tuleks.
Maailma apelsinimahla tootmine peaks kasvama 22protsendi võrra 1,97 miljoni tonnini ja see ületab tarbimist, mis on juba praegu pikaajalises langustrendis. See tähendab, et varud kasvavad esmakordselt nelja aasta jooksul.
„Maailma varud peaks kasvama 15protsendi võrra, sest Brasiilia varud kahekordistavad,“ teatas USDA. Hooaja lõpuks peaks globaalsed varud ulatuma 515 600 tonnini.
Brexit „mõjutab põllukultuuride turge märkimisväärselt,“ sest see võib motiveerida ka teisi Euroopa riike Euroopa Liidust või euroalast lahkuma, ütles CME Groupi ökonomist Erik Norland.
Norland prognoosib, et euro kurss muutub selle tõttu volatiilseks ja see hakkab mõjutama siinset põllumajandusturgu.
„Põhjus ei ole selles, et Suubritannia on suur põllumajandussaaduste tootja. Tähtsam on see, kuidas Brexit ülejäänud Euroopale mõjub,“ ütles Norland.
Mitmetes Euroopa riikides, näiteks Prantsusmaal, Saksamaal ja Hollandis, toimuvad 2017. aastal valimised. Donald Trumpi valimisvõit USAs ja Brexit võivad tähendada, et ka teistes riikides võivad valimisi võita euroskeptilised parteid.
„Euro on dollari järel mõjuvõimult maailma teine valuuta. Praegu on euro olnud dollari suhtes küllaltki stabiilne,“ ütles Norland. „Mul on kahtlus, et see olukord hakkab peagi muutuma.“
„Kui selle aasta valimistel tulevad tulemused, mis muudavad Euroopa Liidu olukorra keerulisemaks, siis võime näha euro märkimisväärset odanvemist,“ ütles ta. Euroopat mõjutab see palju, sest EL on maailma suurim piima-, rapsi- ja nisutootja.
Analüüsifirma avalikustas oma esimese prognoosi Euroopa Liidu pehme nisu 2017-2018 hooaja ekspordi kohta – see peaks olema 26,5 miljonit tonni.
Selleks hooajaks, mis lõpeb juunis, prognoositakse, et eksport saab olema 23 miljonit tonni. Selle kümnendi rekorditele (üle 30 miljoni tonni) jääb see ikkagi alla.
Euroopa Liidu pehme nisu ekspordi keskmine oli kolmel hooajal kuni 2015-2016 hooajani 32 miljonit tonni, selgub Euroopa Komisjoni andmetest.
Prognoos peegeldab osati seda, et teistes eksportivates riikides on nisupakkumine kasvanud. Oodatakse, et maailma nisuvarud jõuavad selle hooaja lõpuks kõigi aegade rekordini.
Analüüsifirma teatas eelmisel nädalal, et Euroopa Liidu pehme nisu toodang saab sellel aastal (2017) olema tõenäoliselt 143,8 miljonit tonni. Eelmist prognoosi kärbiti 1,2 miljoni tonni võrra. 2016. aastaga võrreldes toimub järsk taastumine (7,9 miljoni tonni võrra), sest eelmisel aastal räsis saaki liigniiske ilm Prantsusmaal.
Toidunisu hind on viimaste kuude jooksul tõusnud, sest Ida-Euroopa külmade ilmade tõttu on vähendatud toodanguprognoose. Nädalaga kallines toidunisu 0,3 protsenti 169,5 euroni tonnist.
USAs kallines maisi hind 0,1 protsenti ja nisu odavnes 1 protsendi. Kummagi buššel maksis neljapäevaks vastavalt 3,65 ja 4,24 dollarit. Sojaubade hind kukkus 1,7 protsenti ning buššeli eest tuleb välja käia 10,53 dollarit.
Rabobank prognoosib, et kakao hind tõuseb aasta lõpuks 2340 dollarini tonnist, sest hinnad on langenud liiga madalale ja see peaks nõudlust tõstma. „Madalamad hinnad peaksid suurendama tuleviku nõudlust,“ teatas pank. Kohvi hind peaks aasta lõpuks langema aga 2080 dollarini tonnist, sest mitmetes riikides (näiteks Kolumbias, Peruus ja Hondurases) prognoositakse oodatust kõrgemat toodangut.
Lihatootja Atria Eesti käive kasvas 5 protsenti ning ettevõte tuli tänu efektiivsuse kasvule kahjumist välja. Eksport on aga seakatku tõttu surve all.
Äripäeva infopanka jõudnud ettevõtte majandusaasta aruandest selgub, et liha- ja linnulihatoodete tootmisega tegeleva Atria Eesti ASi müügitulu kasvas 2016. aastal (võrreldes eelneva aastaga) 5 protsenti, 31,87 miljoni euroni. Ärikasum ulatus 1,09 miljoni euroni, veel 2015. aastal oldi 2,19 miljoni euroga kahjumis.
Ettevõttes töötas mullu keskmiselt 260 inimest, võrreldes 2015. aastaga langes see näitaja 11 võrra. Käive töötaja kohta tõusis 9 protsenti, 122 561 euroni. Keskmine brutotasu tõusis 5 protsenti, 1177 euroni kuus.
„Atria Eesti jaoks oli 2016. aasta oluliste muutuste aasta. Esimesel poolaastal viidi kogu tootmine üle Valga tehasesse. Seni kasutuses olnud Vastse-Kuuste tehas müüdi koos enamuse sisseseadega,“ kirjutas ettevõte oma tegevusaruandes. „Ettevalmistusi kolimiseks oli tehtud juba mõnda aega, ehitades ruume ja soetades uusi seadmeid. Tootmistegevuse konsolideerimine võimaldas oluliselt tõsta ettevõtte sisemist tõhusust.“
Sigade Aafrika katku ja emafirma korralduste tõttu jätkus märgatav ekspordi vähenemine, lisas ettevõte.
Atria Eesti aktsiaselts on üks suurematest Eesti toiduainekontsernidest, mis omab täielikku tootmisahelat. Tegeletakse nii seakasvatuse kui ka valmistoodete müügiga. Ettevõtte all on mitmeid kaubamärke – näiteks Maks & Moorits, WÕRO ja VK. Atria Eesti tütarfirma Atria Farmid OÜ on Eesti suuruselt teine seakasvataja.
Atria Eesti emafirma on Atria OYJ, mis on noteeritud Helsingi väärtpaberibörsil. Eelmisel ja üle-eelmisel aastal Eesti tütarfirmast dividende ei võetud.
|
OSCAR-2019
|
||
Hea Guest937825 Kahjuks pole Sinu sõbralistis ühtegi modelli. Soovitame Sul kellegagi tutvuda ja sõbraks saada. Kõigi meie modellide loetelu leiad avalehelt.
Kas sind erutab vaatepilt, kuidas seksikas libu naudib suhu jobi saamist? Kui näed seksikat tüdrukut, kas mõtled, kui kuum ta siis veel võiks olla, kui sinu jobi tal suus on? Sa ei pea enam fantaseerima, kuidas tüdrukud laadungite kaupa spermat neelavad! Pakume sulle ainulaadset võimalust tutvuda tuhandete seksikate jobinäljas tüdrukutega, kellele meeldib kuttidele oraalseksi teha!
Naudi meie lehe sirvimist ja tutvu riivatute jobinäljas libudega! Enamik neist tüdrukutest tunneb pidevalt vajadust endale midagi suhu saada ja on rahul ainult siis, kui saab suhu suure laadungi jobi! Kas tahaksid näha, kuidas need naised oma jobihimulised huuled laiali ajavad, oodates, kuni armukesed rahuldust saades neile spermat suhu purskavad? Meie pakume kõike! Siit leiad tüdrukuid, kes tegelevad kõikvõimalike seksinippidega, et vaid endale jobi suhu saada. Kui sa oled sellele mõelnud, siis meie seda ka pakume! Vaata lähivaateid kuttidest nendele seksikatele tüdrukutele riista suhu lükkamas ja siis lõpuks neile suhu purskamas!
Ja parim asi selle kogemuse juures on muidugi see, et saad kõigi meie seksikate kaameramodellidega seksivestlusi pidada ajal, kui kutid neile suhu jobistavad. Meie kuumad veebikaamera-tüdrukud naudivad vestluskaaslaste kommentaare nende live seksishow'dele meie tasuta vestlustes. Võid isegi tüdruku privaatsesse jututuppa kutsuda ja temaga kaamerast kaamerasse funktsiooni kasutada ning näidata talle, et naudid vaatepilti, kuidas ta jobilaadungeid endale suhu saab. Porno vaatamine ei ole kunagi varem tundunud nii ehe ja isiklik! Saad näha, kuidas meie naismodellid nii üles erutuvad, kui sa purskad ja spermat laiali tulistad, et hakkavad tihtipeale oma tussiga mängima ja pistavad suuri dildosid suhu.
Need naised on jobist vaimustunud ja ei saa päevagi mööda nii, et seda endale suhu ei saaks. Nad on pidevalt kiimas ja naudivad meie jututubades uute meestega tutvumist. Enamik neist väga naudib seksivestlusi ja riivatut veebikaamera-seksi oma lemmikumate meessoost vestluskaaslastega. Liitu meie live seksivestlusega ja naudi vaatepilti, kuidas need tüdrukud masturbeerivad ja lasevad kuttidel endale suuri jobilaadungeid suhu pursata!
Ülikoolid bakalaureuse kraadi Küpross. Leia kogu info koolide pakuvad bakalaureuse kraadi%% COUNTRY_ARTICLE%% Küpros siin.
Eile jätkus Tallinnas OlyBeti igakuine esindusturniir OlyBet Poker Series (OPS), millel osales 88 pokkerisõpra. Võitjaks kuulutati Herli Olop (pildil), kes noppis karika ka jaanuaris MPN Poker Tour raames toimunud OPS turniiril.
Kell kuus varahommikul sai 12-tunnine maraton enneaegse lõpu esimest korda Tallinnat külastanud soomlase Jari Koivuneni eestvedamisel, kes pakkus heads-up mängus 2/3 eduseisus Herlile kokkulepet, et viimane loovutaks esikoha auhinnarahast 200 eurot ning lõpetaks sellega pikale veninud turniiri. Herli võttis pakkumise vastu ning mehed teenisid vastavalt 2430 ja 1881 eurot.
"Turniiri algus ja lõpp oli edukas, visa kannatlikkus turniiri keskfaasis viis eesmärgini," kommenteeris võitja. "Eilne lõpp oli täielik déjà vu, nagu jaanuaris heads-up vastaseks sama nimega vanem soomlane, sama laud ja istekohad ning ülim rahulolu eriti veel teist korda sel aastal sama turniir võita," lisas Herli.
Kolmanda koha saavutas esimest korda OPS turniiril osalenud Andres Berg (€1181), tuntumatest finaallauas oli viies Igor Pihela Junior (€578), kaheksas Taivo Sillaste (€319), üheksas Madis Müür (€284) ning kümnes juuli Triobet Live võitja Raimo Reimann (€259).
Mullimees sel korral ei pidanud tühjade kätega lahkuma, kuna mullimängu ajal tegid mängijad mängu kiirendamiseks kokkuleppe, et igaüks annab õnnetule 10 eurot ja nii sai lohutuseks Lauri Liias 100 eurot.
Tavapäraselt teenisid kõik finaallaua mängijad 22-eurose OPS kvalifikatsioon pileti ning võitjat ja parimat naismängijat Anneli Jõudnat premeeriti OlyBeti poolt tasuta 110-eurose pääsmega järgmisele 14. augustil toimuvale OPS turniirile.
Kuigi Eesti pokkerimängijad on harjunud mängima OPS-il peamiselt Tallinnas, viiakse turniiri läbi ka kolmes Leedu suuremas linnas: Vilniuses, Kaunases ning Klaipedas. Samuti toimub võistlussari OlyBet Monthly Special nime all ka Tartus. Satelliitturniiridelt võidetud pileteid võib kasutada kõikides eelpool mainitud linnades saja päeva vältel.
OPS turniirid viiakse läbi No Limit Holdem freezeout-mänguformaadis 11 000 stardipunkti ning 30-minutiliste tasemetega. Tartus on võimalik sooritada ka piiramatus koguses tagasioste (re-entry) esimese 240 minuti jooksul.
OPS-ile on võimalik pääseda ka tasuta läbi kolmefaasilise online-kvalifikatsiooni OlyBeti pokkeritoas, mis koosneb vaid freezeout-turniiridest. Kõikidel satelliitturniiridel on sarnane struktuur, teise ning kolmanda tasemel on võimalik teha ka hiline sisseost 60 minuti jooksul.
- 2. tase: Esmaspäevast kuni laupäevani kell 20:00 viiakse läbi €3,30-sisseostuga turniir, mille viis parimat pääsevad pühapäevasele supersatelliidile. Mängijad alustavad 2000 punktiga, 50 reigitud kätt turniirile eelneva 24 tunni jooksul annab 100 lisapunkti.
OlyBet premeerib iga uut pokkerimängijat €500 boonusega ning lisaks on pärast pokkerialiase loomist võimalus osaleda kuus nädalat kolmapäeviti €500 freerollil ning €500 lisatud auhinnafondiga turniiril.
|
OSCAR-2019
|
||
Lisaks vallavanem Madis Kallase vanematele töötavad Saaremaas vallas sellest kuust ka tema abikaasa ja vend.
Vallavanema isa Raivo Kallas oli Salme põhikooli direktor ja ema Kai Kallas Kihelkonna kooli direktor juba ühinevate omavalitsuste ajal, st enne kui nendest haridusasutustest said Saaremaa valla hallatavad asutused.
Ehitusinsener Mehis Kallas ja üldplaneeringuspetsialist Marita Kallas kandideerisid tööle avalikul konkursil. Konkursikomisjoni esimees, abivallavanem Mart Mäeker toonitas, et tegu on oma ala väga tugevate spetsialistidega. “Mõlema konkursi puhul oli komisjoni otsus üksmeelne, sest nad olidki kõige paremad kandidaadid,” selgitas Mäeker ja lisas, et teenistuskoht vallavalitsuse ehitus- ja planeeringuosakonnas eeldab erialast töökogemust ja vastavat haridust.
Ehitusinseneri ja üldplaneeringuspetsialisti otsene ülemus on osakonna juhataja, kes allub omakorda abivallavanemale.
“Mina usaldan oma meeskonda ja ei kontrolli ega mõjuta töötajate värbamist, kui see otsus tehakse valdkonna eest vastutaja poolt. Ka ei tööta ei minu vend ega abikaasa minu otsealluvuses, mis oleks avaliku teenistuse seaduse mõttes keelatud,” kommenteeris Madis Kallas.
Kas on nii nagu Madis võttis tänutäheks tööle Mäekeri, Peetersi, Piheli jne jne jne, nii võtab ka Mäeker tänutäheks tööle keda vaja? Või saan ma millestki valesti aru?
Need Peeters, Pihel, Mäeker jne, jne, ongi rohkem nagu armust sinna tööle võetud, ei ole neil ei kompetentsi ega teadmisi.
Vallavanem hilineb volikogusse, kes talle tööd annab, kõik oma pereliikmed on tööl Saaremaa vallas, suured palgad mida veel soovida? Mida sellest küll volikogu arvab? Ja kuidas on selle Tori ja Abaja sadamaga?
Seda küll, et peavad, kuid mitte kõik ühes vallas. Miks ei võiks nad töötada tänavapühkijatena, sõnnikulaotajatena, segusõlmedes, metsaveol abitöölistena jne, jne.
Ja kus nad siis enne seda suurt valda töötasid? Selge,et võivad ka uues vallas, aga kas on ikka eetiline oma suguvõsa tööle palgata? Jah, võib-olla mitte korruptiivne, aga ebaeetiline raudselt. Imestama paneb see, et vallavalitsus soosib kõike. Eks oma särk ole ikka p—le kõige lähemal!
Mina kyll suurt probleemi ei näe, kui tööle on võetud konkursi korrasui ka kui on vaid yks vald kogu saare peale ja saarel töökohti nagunii napib, siis peab ju kusagil tööd tegema. Pseudoprobleem.
Konkursil ja konkursil on ju vahe. Kõik sõltub ju sellest, et kes on need otsustajad. Kui otsustajad on samuti Kallase käepikendused, siis kaotab ju igasugune konkurss oma mõtte
Neid konkursse on elus nähtud küll. Kohe näha, et linnamees ei ole kunagi kuskil konkursi komisjonis olnud. Konkurss on kulissid, kulisside taga on aga ammu kõik paika pandud. Kes saab, kes mitte. M.O.T.T.
No selge on et kui komisjoni liige poleks Kallase pereliikme poolt hääletanud oleks seesama komisjoni liige oma töökoha kaotanud.
Ei ole pseudoprobleem.Näiteks sotsiaalosakonna juhataja kohale kandideeris mitu kompetentset ja erialase haridusega inimest. Kõik lükati kõrvale ja võeti pr Pihel, sest ta ei saanud haridusosakonna juhataja ametikohta. Seega lohutusauhind sõpradelt
See proua Pihel on tõeliseks õnnetuseks sotsiaaltöö vallas. Inimesel puuduvad nii teadmised kui ka isikuomadused sotsiaaltöö tegemiseks. Piheli määramine sellele töökohale oli järjekordseks ämbrisse astumiseks Saaremaa vallas.
Mina näen probleemi selles,miks on vallas(uues) niipalju ametnikke.See kui palju on uusi töökohti juurde tulnud,no andke andeks-see on liig mis liig.
See, et ta naine ka sinna tööle asus on liig, mis liig. Mingil hetkel peaks omama veidi suuremat silmaringi ja veidi tagasi hoidma.
Ma arvan, et isa ja ema loosse sisse toomine on jama. Kindlasti käib omade soosimine, nende soosimine, keda tuntakse. Ega Trump ei võta sisse kaasa neid, keda ei tunta. Selline asi oli , on ja jääb. Minu elu ütleb seda. Olen selle tõttu sisse saanud ja ka välja jäänud. NII LIHTNE SEE ONGI.
võimas, sellisele tasemele ei suutnud ronida ükski endine saaremaa vald. Kuressaares kohe juhtub eriti silmapaistvaid asju
Kallase kaasal kõrgharidus, ja kogemus pealinnast. Ilmselt väga hea töötaja. Samas sõltub ilmselt töö tulemus ikka inimesest. Vaadates täna Hr Koppeli tööd, kes selle uue Thule maja tegi ja läbi surus- no vabandage väga, kas see kast on hea töö? See on hullem kui roostes maja..
Loen neid kommentaare ja imestan, et miks on inimesed ikka nii tigedad ja mõistmatud. Kas Madis Kallas on süüdi selles, et vallad kokku pandi? Kui siiani töötasid pereliikmed laiali üle Saaremaa (ma arvan), siis nüüd on nad olude sunnil kõik ühes vallas ja Kallas on tööandja. Kas ta peab siis nad mandrile saatma? Niigi on Saaremaal vähe inimesi. Kui inimesel on erialane haridus, miks ta peaks siis minema “sibi” poolt soovitatud tööle. Ka “sibi” ei taha seda tööd teha, olgugi ,et töö ei riku meest.
Eestlane ei taha enam maatööd teha, sest miks muidu tuuakse juba ukrainlasi mandri farmidesse tööle.
Eetikast Saaremaa vallas rääkida ei tasu, valimistejärgne triangel näitab selgesti, kui eetilised Kallas ja kompanii on. Poliitik ja eetika ei käi Eestis ja eriti Saaremaal ammu kokku.
lohutuseks saarlastele, et Saaremaa vald pole erand. onupojad ja lehma lellepojad on kõrgelt hinnatud tiimikaaslased paljudes kohtades
Tori on vana teema nüüd uus küsimus… Kas Abaja sadamat näed….vastus ei… vale vastus 160000 ja varsti näed
sellise käitumisega tekitatakse pingeid kõikidele inimestele, see jõuab igasse kodusse, meie lasteni, meie vanuriteni
riiklikult korraldame õppusi, et kui keegi ei suuda enam taluda ebaõiglust ning murdub, mida sellisega teha
Eks see ole ikka nii, et kapten valib meeskonna. Tuli meelde Eesti mängufilm metskapten…kaptenipaberiteta Jõnn, januse ja näljase meeskonnaga.
Kas vallavanem peaks siis oma abikaasa Tallinna tööle saatma,et ei oleks kobinat?Pooled saarlased on nagunii sugulased.
Raivo Kallas oli ju Salme kooli direktor enne kui Saaremaa vald moodustati ja Madis ei saanud tema tööle võtmisse sugugi sekkuda. Kai Kallas samamoodi oli juba varem Kihelkonna kooli direktor.
Raivo torkas ametisse tema vanna sõber ja endine Salme vallavanem. Käsi pesi kätt ja kõik olid rahul. Aga direktorina on see Kallas allapoole igasugust arvestust.
Väga huvitav, saaremaa vallas töötavad pereliikmed köik koos aga näiteks Maximas olev kassapidaja ei tohi kassas oma pereliikmeid teenindada…., kus see öiglus siis siin on…. tundub ikka, et kui oled ori, siis oled sunnitud löuad pidama ja edasi orjama….
Saarlastel nüüd omapere vallavalitsus ja puha. Vanasti ei tohtinud isegi sugulased üksteise alluvatena töötada. Jutud käivad,et varsti pidavat vormistatama ka ämma koer öövalvuriks ja keegi ei julge midagi halvasti öelda.
|
OSCAR-2019
|
||
Vaadake ette, valvake, sest teie ei tea, millal see aeg on käes! Nii nagu inimene, kes reisis võõrsile ja jättis oma maja, andes sulastele meelevalla, igaühele tema töö, ja uksehoidjal käskides valvata, nõnda valvake nüüd, sest te ei tea, millal majaisand tuleb, kas õhtul või keskööl või kukelaulu ajal või varahommikul, et ta äkitselt tulles ei leiaks teid magamas. Aga mida ma ütlen teile, ütlen kõigile: Valvake! Mk 13:33–37
Inimese elukaar on täidetud alaliste ootusega: laps ootab suureks sirgumist, noor ootab iseseisvumist, täiskasvanu seatud eesmärkide teostumist, rahuldust pakkuvat töö- ja pereelu, laste kasvamist, pensionipõlve, mil on ehk lõpuks aega tegelda kõige sellega, millest on elu jooksul unistatud, ent mis mingil (sageli üsna argisel) põhjusel pole teostunud. Neid n-ö suuri ootusi ilmestavad verstapostidena aastaringi kuuluvad teetähised – ootame jõule, jaanipäeva, puhkust, pühi ja muid meeldivaid sündmusi või hetki, mis ilmestavad ning muudavad argielu rütmi. Nende juurde kuulub ootus ja ettevalmistus. Ootame homset, ootame tulevast. Ristiinimestena elame pidevas ootuse seisundis.
Kirikuaasta eelviimane pühapäev annab oma pühakirjatekstide ja teemaga „Valvake!“ väga reljeefselt mõista, et saabumas on midagi, milleks tuleb valmis olla. Sageli tabavad meid elu suured muutused ootamatult ja ilma, et me nendeks valmistuda jõuame. Need haaravad meid sõltumata sellest, mida me teeme või tegemata jätame. Inimesena ei ole me kunagi täielikult iseenda meelevallas. Oleme mõjutatud inimestest meie ümber ja mõjutame kas taotluslikult või tahtmatult ka ise teisi.
Praegusel ajal, mille üheks ilminguks on üha sagedamas taktis toimuvad muudatused, võib tekkida küsimus, kas ja kuidas jõuan muudatuste kiirrongil püsida. Kirjanik Tõnu Õnnepalu on tõdenud, et kõik muutub ja on alati muutunud. Endisaegne maailm tundub vaid meile muutumatuna. Ka reformatsioonile mõeldes võib sama tõdeda – reformatsioon on ühtaegu ajalooline sündmus, millel oli märkimisväärne mõju Euroopa religioossele, kultuurilisele ja poliitilisele maastikule, ent samal ajal on see jätkuv protsess, mis toimub iga uskliku usuelus. Seepärast ei tuleks ka reformatsiooni juubeliaastat, mida luterlik osa maailmast viimase aasta jooksul on arvukate üritustega tähistanud, mõista kui lõppjaama, vaid kui ühte kosutavat, innustavat ja inspireerivat vahepeatust.
Martin Lutheri õpetuses sai sõnast vaimu ülim väljendus ja pühakirjast Jumala armu ilming, mille kaudu Jumal inimesele läheneb. Sõna kaudu tunnetab inimene Jumala ligiolu ja pattudest vabanemist. Sõna vastus on palve, mille tähtsus on religioonisotsioloogide hinnangul tänapäeval kasvamas. Need kaks ja koguduse tegevustes osalemine aitavad kaasa kestvale usulisele uuenemisele reformatsiooni vaimus, need aitavad olla usuliselt ärksad ja vastupidavad muudatuste suhtes. Kui juured on kindlas pinnases, püsib ka puu.
Kõigeks, mis tulevikus toimub, ei ole võimalik täielikult ette valmistada. Seejuures on aga üks suur erand – elades igapäevaselt selles vaimus, milleks kutsub üles evangeelium, ei ole meil vaja teha muid suuri ettevalmistusi või taotleda tähelepanuväärseid maiseid saavutusi. See, milleks meid Markuse evangeeliumi teksti vahendusel üles kutsutakse, on alaline vaimne ärkvelolek, teadlik ja teadvustatud elu ristiinimesena, Kristuse järgimine sõnas, mõttes ja teos igal meile kingitud päeval. Need hoiavad meele ja mõtte virge ning lootusrikka.
Meile kõigile antud tundide arv ööpäevas on võrdne, kuid kasutame seda ressurssi väga erinevalt. Aja jooksul tekib rööprähklusega täidetud elu keskel sageli tunne, millele järgneb veendumus, et kõike ei jõua ja kõigel ei ole mõtet. Sellest hetkest alates teeme seda, mis on olulisim või hädavajalik. Seejuures on oluline oskus mõtestada see, millest tuleb loobuda kõige olulisema tegemiseks.
Vaimne ärkvelolek, mida igalt uskuvalt hingelt eeldatakse, nõuab igapäevast pühendumist. See aitab valmistuda tulevasteks päevadeks ja sündmusteks, mille kulgu me ise ei määra. Küllap sõltub meist enestest üsna palju, kuidas oleme tulevasteks aegadeks vaimselt valmistunud. Ristiinimese elu ei ole ju ebamäärane Becketti Godot’ ootamise vaimus ootamine, vaid teadvustatud ja teadlik valmistumine jumalariigi tulekuks.
Martin Luther arutleb ühes oma lauakõnes (251) selle üle, miks kirik ei leia endale siinses maailmas kodu, ning teeb järeldused. Esiteks, et meil ei läheks meelest, et oleme viletsad, kodutud, Aadama langemise tõttu paradiisist välja aetud. Teiseks, et me mõtleksime Jumala Pojale, kes on sattunud meiega koos pagulusse ja toonud meid tagasi oma isamaale, kust me olime kord välja aetud. Ja kolmandaks, et see pagulus õpetaks meid ja tuletaks meelde, et meie kodumaa ei ole selles ilmas (Fl 3:20), vaid et meil, kes me rändame siin maa peal, on veel ees üks teine elu. See, mis on igavene. Just viimases tõdemuses võib leida ka võtme, mõistmaks Jeesuse üleskutset valvata. Kui ootama jääda ja ettevalmistused lükata homsele, võib olla juba lootusetult hilja. Aamen.
Tallinna Jaani kirikus saab vaadata huvitavat näitust – Ruth Alase raamatuid ja Ivi Arraku maale. Näituse koostajad kutsuvad seda dialoogiks teaduse ja kunsti vahel.
Hiljutine juubilar, Tallinna Jaani koguduse liige prof Ruth Alas on Estonian Business School’i teadusprorektor ja juhtimise õppetooli juhataja. Ta on avaldanud hulgaliselt raamatuid juhtimise teemal. Lisaks mitukümmend raamatu peatükki ja üle 100 artikli nii Eestis kui rahvusvahelistes väljaannetes. Esindab Eestit mitmes rahvusvahelises teadusuuringutega tegelevas organisatsioonis ja viib Eesti ettevõtetes läbi nende organisatsioonide uuringuid.
Ruth Alas on saanud palju inspiratsiooni Ivi Arraku maalidest ja mitmed neist kaunistavad tema raamatuid. Psühholoog Ivi Arrak hakkas maalima 15 aastat tagasi olles ümbritsetud kunstist ja aruteludest kunsti üle oma abikaasa Jüri Arrakuga. Tema abstraktsed, näiliselt lihtsad, kuid emotsionaalselt rikkad ja harmoonilised maalid on hea värvimeele ja tundliku vormikäsitlusega. Ivi Arrakul on olnud neli isikunäitust.
|
OSCAR-2019
|
||
Ei ole kahtlust, et Euroopa Liiduga liitumisega ning sellega seoses avanenud rahaliste võimalustega, on Eesti maaettevõtlus teinud läbi kiire arengu.
Seda arengut iseloomustab nii uute tehnoloogiate kasutuselevõtt, tööviljakuse tõus, kuid ka ettevõtlusstruktuuri muutus ja uued ärimudelid. Väheoluline ei ole ka töökohtade liikumine efektiivistunud põllumajandustootmisest teistesse maaettevõtluse sektoritesse.
Eesti maaelu arengukava (MAK) 2007-2013 ja Euroopa Kalandusfondi (EKF) rakenduskava 2007-2013 meetmed on kindlasti omanud suurt rolli nende muutuste tekitamises ning esilekutsumises. Nende mõju on mõõdetav ja hinnatav, seda ka tehakse ning see on kenasti kõlavates rahalistes numbrites väljendatav. Samas, me ju väga tihti tegelikult ei arutle selle üle, kuidas mõjub investeeringutoetuste jagamine nende ettevõtete toimetulekule ja konkurentsivõimele, kes toetusi ei saa. Need ettevõtted investeerivad omakapitalist või teevad seda pangalaenu abil – ettevõtlus oma jätkusuutlikus vormis. Reaalsuses ju jätkusuutlik ettevõtlus ongi see, mida me maapiirkondades vajame. Ka maksumaksjate raha võiksime kasutada nii, et tekiks järjest rohkem jätkusuutlikke, mitte toetuskõlblikke ettevõtteid.
Aga kuidas edasi? Jätkame sama hooga, disainime meetmeid, loome kriteeriume, jagame toetusi niikaua, kuni Euroopa Liidu raha jätkub? Kuid mis saab siis, kui ületuleval finantsperioodil, kui suure tõenäosusega reformitakse Euroopa Liidu eelarvet ja kui meile praegu sissevoolav toetusraha väheneb oluliselt või kaob sootuks? Tegelikult tuleks juba praegu keskenduda ka sellele olukorrale, mis näiteks saabub aastal 2021, mitte seda edasi lükata. Ühelt poolt tuleks juba nüüd tegeleda sellega, et vähendada maapiirkondade ettevõtjate sõltuvust investeeringutoetustest. Teiselt poolt peame vähendama riski, et ei korduks aastate 2009-2010 olukord, kus pankade võime, huvi ja valmisolek ettevõtetele laenata kadus sootuks. Nende kahe ülalkirjeldatud olukorra vältimiseks on tegelikult ka meetmed olemas - finantsinstrumendid. Tõsi, Euroopas ei ole need olnud laialdaselt kasutatavad põllumajanduses, küll aga muus ettevõtluses, kus rahalised vahendid ettevõtete toetamiseks on kogu aeg olnud ülinapid ning kus seetõttu ettevõtluse toetamisele on lähenetud teisiti.
On ju kogu riigi huvides see, et ükski hea äriidee ei jääks maapiirkonnas tegemata kapitali puuduse tõttu. Tulevast EL eelarveperioodi reguleerivate õigusaktide eelnõud näevad ette mitmeid erinevaid finantsinstrumente (FI), sh laenud, garantiid ning investeeringud omakapitali. Erinevalt tagastamatust abist, on FI-del mitmed positiivsed omadused, mis teevad nende meetmete kasutamise teatud (mitte kõigis) olukordades otstarbekaks. Ning mis peamine, finantsinstrumendid võimaldavad suurendada olulisel määral investeeringute mahtu maaettevõtlusse.
• FI-d ei ürita asendada pangandust, vaid nende meetmete eesmärk on toetada maapiirkondade ettevõtlust koostöös finantseerimisasutustega sellistes olukordades, kus ühelt poolt on ettevõtetel vaja teha investeeringuid arenemiseks, kuid kus kapitali kaasamine on teatud põhjustel raskendatud.
• FI meetmed saavad olla paindlikud ning pakkuda teenuseid, mis praegu Eesti maapiirkondade ettevõtetele ei ole kättesaadavad, kuid kelle tegevus on oluline regionaalpoliitiliselt. Näitena saab siin tuua pikaajalised laenud, laenud madalama intressiga (nö toetuskomponendiga), laenud alustavatele ettevõtetele jne.
• Finantsinstrumenti eraldatud rahalised vahendid on üldjuhul tagastatav abi, seega ettevõtlusesse suunatav rahaline ressurss on korduvalt kasutatav ehk jätkusuutlik. Praegu FI-sse suunatud rahalised vahendid on kasutatavad ka näiteks 2020+ perioodil.
• EL finantsperioodi jooksul on võimalikke kasusaajaid oluliselt rohkem kui tavalise investeeringutoetuse puhul, kuna rahaline maht on suurem.
• FI-de kaudu suureneb ettevõtlusesse suunatava raha maht sama eelarve juures oluliselt, seega võimaldab see suunata teised toetusmeetmed sinna, kus tagastamatu abi on asendamatu, näiteks kui investeeringud ei ole otseselt isetasuvad, nagu keskkonnainvesteeringud, teadmussiire jms.
• Tagastamatu abi asendamine FI-dega võib mitmetes ettevõtlussektorites olulisel määral vähendada subsideerimisega kaasnevaid konkurentsimoonutusi toetuse saajate ja mittesaajate vahel.
• Kasusaaja kasutab FI-st saadud rahalisi vahendeid võimalikult efektiivselt ja tulemuslikult, sest investeering peab ennast ise ära tasuma. Seega kaalutakse investeeringu tegemist oluliselt põhjalikumalt ning välditakse üleinvesteerimist.
• FI meetmete kasutamisel väheneb ka bürokraatia, kuna lihtsustub taotlemine ning väheneb vajadus kümnete kuludokumentidega investeeringu tegemist riigile tõestada.
Kokkuvõttes ei ole finantsinstrumendid küll ettevõtluse arendamise võluvits, kuid kindlasti võiks neil olla oluline roll maaelu arendamiseks mõeldud toetuste paketis, valmistamaks nii ettevõtteid kui ka riiki ette juba ka 2020+ perioodiks. Võrreldes investeeringutoetustega, võimaldavad need maksumaksjate raha kasutada oluliselt jätkusuutlikumalt ettevõtluse arendamiseks, pakkudes võimalust teha investeeringuid oluliselt suuremas mahus, olles samas korduvkasutatav ning vähendades bürokraatiat ning konkurentsimoonutusi.
Kuigi statistikaamet teatel vähenes võrreldes möödunud aasta oktoobriga tänavu põllumajandustoodangu väljavedu 17%, pole ministri hinnangul sektoris tagasilööki näha.
Statistikaamet teatas, et võrreldes eelmise aasta oktoobriga vähenes tänavu oktoobris kaupade eksport jooksevhindades 1% ja import 6%. Põllumajandustoodangu väljavedu vähenes eelmise aasta oktoobriga võrreldes 17%.
"Mul ei ole statistilisi andmeid silme ees hetkel, aga kõhutunde järgi öeldes ma arvan, et toiduainete puhul on mingil määral sisetarbimine suurenenud. Statistika peab seda kinnitama või ümber lükkama, aga mulle tundub, et üks põhjuseid on see. Teine põhjus peitub elusloomade piirangus Venemaa suunal. Kui käesolevat aastat eelmisega võrrelda, siis meil ju elusloomade vedu Venemaale on praegu praktiliselt null. Omal ajal kahel aastal järjest läks elussigadest praktiliselt 100% Venemaale. Eks sel on ka oma mõju protsessis," märkis Seeder.
Tema sõnul on põllumajandussaaduste tootmises ja toidutööstuses toimunud pigem positiivsed arengud. "Ma ei näe praegu küll suurt negatiivset tagasilööki või põhjust negatiivseks tagasilöögiks sektoris. See statistika tundub olevat ajutine lühiajaline turukonjunktuuridest tulenev muudatus," lisas minister.
Ka tänavu aasta põllumeheks valitud piimakarjakasvataja Tõnu Post arvab, et pigem on tegemist kokkusattumusega, mis võib järgnevatel kuudel muutuda. "Võrreldakse ju eelneva aastaga, eelmisel aastal oktoobris oli müük lihtsalt palju suurem ja tänavu võib see tagasihoidlikum olla. Mis ei tähenda, et see järgnevatel kuudel muutuda ei võiks," märkis ta.
Samuti lisas Post, et võib-olla sattus tänavu teravilja müük oktoobri asemel mõne teise kuu peale. "Piima ja piimatoodete müük käib hetkel üsna samas mahus ja määral edasi," lisas ta
|
OSCAR-2019
|
||
Sihtkohaekspert Annie Bennett on koostanud Mallorca saare kohta põhjaliku reisijuhi, milles annab ülevaate tähtsamatest vaatamisväärsustest. Turismiperiood seal saab hoo sisse mais ja vaibub oktoobris. Bennett on elanud Hispaanias väikeste vaheaegadega 1980. aastatest alates. Tema sulest on ilmunud Madridi reisiraamat ajakirja National Geoghraphic Traveler väljaandel, samuti Madridi ja Barcelona reisiraamatud, mille on välja andnud kirjastus Blue Guides. Ta on võitnud mitmeid auhindu, sealhulgas Hispaania aasta reisiajakirjaniku preemia.
Mallorca on Baleaari saarestiku suurim saar, millega võivad kohe seostuda rannakuurordid, kuid siin on teisigi võimalusi lisaks rannajoonele ka kogu saare nautimiseks – eriti sügisel ja talvel, kui rahvast on märksa vähem ja õhutemperatuur väljas liikumiseks meeldivam.
Näiteks võite nädala veeta Serra de Tramuntanat kas jalgsi või jalgrattaga avastades. See mäeahelik, mis on vallutanud terve Mallorca lääneosa ja kuulub maailmapärandi nimistusse tunnustusena sajandeid kasutusel olnud erakordsetele põlluharimismeetoditele mäe järskudel nõlvadel. Veel võib külastada saare keskosas asuvaid veinikeldreid, kus kohalikud traditsioonid on tänaseni au sees.
Isegi kui olete Mallorcal juba mitu korda käinud, jääb alati midagi avastada. Siin on hea valik maalähedasi hotelle, mis pakuvad paariks nädalaks luksuslikku kodu, et saaks tundma õppida saare mitmekülgset maastikku ja põnevat rannajoont.
Ehkki rannahooaeg algab mais ja vaibub oktoobris, on saared täies ilus varakevadel, kui mandlipuud õitsevad. Baleaari saared sobivad hästi aktiivseks puhkuseks, välja arvatud kuumimatel kuudel juulis ja augustis. Taime- või linnuhuvilised saavad siin väga palju vaadata.
Jaanuari lõpus puhkevad õide umbes neli miljonit mandlipuud ning need õitsevad saare orgudes ja tasandikel terve veebruarikuu. Siis on madalhooaeg ning majutus ja lennupiletid on odavamad. Kuigi rannas peesitamiseks ei ole piisavalt soe, on ilm täpselt paras, et päikesepaistelisel saarel ringi liikuda.
Profijalgratturid tulevad treenima saare lääneossa Serra de Tramuntana mäeahelikku, mis kuulub nüüd samuti maailmapärandi nimistusse. Kui see tundub liiga suure katsumusena, tuleks end sisse seada mäe jalamil Es Raigeuri piirkonnas, kus on nii mõnigi imekaunis butiikhotell. Või jääda rahustavalt tasasele Es Plale saare keskosas, kus maaturism on tuult tiibadesse saamas.
Kuigi tänaseni vanamoodsad linnad ja külad pole turismi mõjust puutumata jäänud, on need säilitanud oma traditsioonid ja seeläbi muutumas omaette vaatamisväärsuseks. Ühepäevase ratta- või jalgsimatka jooksul saab külastada veinikeldrit, oliiviveskit või farmi, et teada saada, kuidas valmib sobrasada ehk Mallorca sealihavorst.
Mallorca toiduvalmistajad on hakanud traditsioonilisi retsepte uuesti ellu äratama ja kohandama neid tänapäeva maitsetele. Hetkel on saarel kuus Michelini tärniga restorani, kus pakutakse roogi, mida vaevalt et kusagilt mujalt leiab. See taasleitud entusiasm kohaliku köögi vastu avaldub igal pool, nii väikeste külade tagasihoidlikes restoranides kui ka Palmas kerkivates šikkides gastrobaarides ja toidukohtades.
Kui teil pole võimalik saart külastada mandlipuude õitsemise ajal, minge hiliskevadel, kui kirsipuud õitsevad, või sügisel, et näha oma silmaga viinamarjade ja oliivide koristamise töid – või neist osa võtta. Seejärel leidke mõni varjuline kaljuõõnsus ja sukelduge türkiissinisesse merre.
Kuigi enamik kuurortidest sulgeb talvekuudeks oma uksed, tasub Palmasse aasta ringi nädalavahetust veetma sõita, ning ka külakestes jätkub elu tavalisel moel. Kui soovite rohkemat kui lihtsalt rannas lebada, kasutage ära talvist madalate hindade perioodi, samuti saate sel ajal tegeliku ülevaate Baleaaride igapäevaelust.
EMT Palma (tel 97 121 4444; www.emtpalma.es) bussid sõidavad Palmas ja selle ümbruses. Lennujaamast suundub buss nr 1 Palmasse ja nr 21 kuurortlinna S’Arenali. Piletid maksavad 2,50 eurot.
Kruiisilaevad silduvad Palma sadamas, mis jääb linnast 4 km lääne poole. Buss number 1 sõidab kesklinna ja maksab 2 eurot. Taksosõit mõnesse kesklinna sihtkohta, näiteks Passeig d’es Borni promenaadile maksab umbes 9 eurot. Sealt võib jalutada mööda promenaadi, mis viib kuulsa Palma katedraalini umbes 30 minutiga.
Saare linnade vahel on hea bussiühendus, keskne bussijaam asub Palmas Plaça de Espanyal. Leheküljelt www.tib.org saab ühistranspordi kohta rohkem teavet.
Rongid sõidavad ainult Palmast Incasse, Manacori ja Sa Roblasse. Lisaks sõidavad kitsarööpmelise raudtee rongid Palmast Sólleri.
Euroopa ravikindlustuskaardist ja passist tasub teha mõned koopiad, neid läheb igasuguse arstiabi korral tarvis.
Kokteile või tapasid on pisut odavam tellida baarist kui lauast, ja välilauas tuleb tavaliselt iga tellitud asja eest maksta 20 eurosenti rohkem.
Kui hotelli hinnas ei sisaldu hommikusöök, on palju odavam ja toredam minna baari – kui kõht just äärmiselt tühi pole, on siis hommikusöök Rootsi lauas asja eest.
Kogu Hispaanias on helistamisel vaja kasutada vastavaid suunakoode. Baleaaride suunakood on 971 (ükskõik millisel saarel).
|
OSCAR-2019
|
||
Kõigepealt - head uut aastat! Täitugu 2017. aastanumbri sees teie kõik eesmärgid-unistused, mis olete endile seadnud. Soovin kordaminekuid nii töö- kui ka eraelus, tugevat tervist, positiivse(ma)id mõtteid, headust ning rahu(lolu) südameisse. Ühesõnaga, kõike paremat!
Heade mõtete linn, mida 2016. aastal külastasin kokku koguni kuuel korral, on mulle alati kuidagi väga südamelähedane olnud. Mulle meeldib eeskätt sealne üldine atmosfäär, mis võrreldes pealinnaga on totaalselt erinev. Tundub, et Tartu väärib oma tunnuslauset.
Tartus on mul võistlused üldiselt alati õnnestunud, kuid kuuest võistlusest jäi sõelale Tartu Linnamaratoni 21,1km distants suuresti seetõttu, et sain sealt väga positiivse emotsiooni osaliseks. Olin ühele jooksututtavale tempomeistriks ning aitasin tal uue isikliku rekordi joosta. Aeg-koht olid sel korral minu jaoks sekundaarsed. Kordagi võistluse vältel raske ei hakanudki, kui, siis võib-olla vaid kurikuulsal Lossi tänava tõusul. Senise elu kergeim poolmaraton!
Kulgesin hea emotsiooniga raja lihtsalt läbi ja nautisin rõõmsalt jooksumelu. Taolisi meelelahutuslikke üritusi võiks rohkem olla! Kuus tundi varem jooksin Tartu Suvejooksu raames 10,3km netoajaks (lauspäikese ja palavusega) 38:18,8. (10km aeg 37:12,1)
Poolmaratoni ajaks fikseeriti 1:41:50. Kuna soojenduse ajal selgus, et minusuguse kuumaverelise jaoks on ilm liiga palav, siis sai võetud vastu otsus, et lähen rada lihtsalt läbima ehk punnitama ei hakka ning proovin võimalikult ökonoomselt joosta. Võimalusel jooksin varjus ja tankisin igas teeninduspunktis. Meeldis raske rada ja kaunis loodus. Enne starti polnud kunagi varem järjest nii pikka distantsi joostes läbinud, muideks.
Kuigi jooksin omast arust võrdlemisi ettevaatlikult, siis sellele vaatamata vigastasin kergelt hüppeliigest. Õnneks tõttas soomlaste IcePower spordigeel taaskord appi ja koostöös CEPi kompressioonisokkidega+puhkusega sain Tartu Kevadjooksu 10K-ks jala põhimõtteliselt korda.
Viljandis on mulle alati võistelda meeldinud, kuna sealsed rajad nõuavad oma jõuvarudega tarka majandamist. Narva poolmaratonilt, mis toimus külmapoolse ja vihmase ilmaga, sain kaasa väikese külmetuse (eeskätt nohu). Viljandis taaskord ilm tuuline ja vihmane, samas küllaltki soe. Ekstreemse(poolse)d olud valitsesid ka rajal - kohati oli pinnas ikka väga pehme ja mudane. Tõuse oli Viljandile omaselt muidugi omajagu. Kirsiks tordil oli see va Trepimäe tõus. Nii rasket lõppu mul just eriti tihti ei esine. Ikka väga läbi võttis too lõpuosa...
Kellele meeldib Icebug Kõva Mehe jooks, siis kindlasti julgen seda mudajooksu neile soovitada. Palju kostümeeritud osalejaid ja põnevaid takistusi. Raskusastme poolest on Pajusi Mudajooks kõrgem.
Minu esimene jooksuvõistlus lumel! Kohati (loe: päris tihti) olin kui lehm libedal jääl, kuigi jooksusussil mingi muster all nagu oli isegi. Õnneks käna ei pannud ega midagi ära ei väänanud. On, mida meenutada!
Superpositiivne emotsioon. Kevadine loodus megailus. Asfaldilõike minimaalselt. Märgistus üle ootuste hea. Keskmisest nõudlikuma reljeefiga väljakutse. Kindlasti soovitan võimalusel kanda maastikujooksujalatseid, mis toestavad jalgu rohkem ning ka parema pidamisega, kui tavajooksusussid. Ära võis eksida vaid tänu oma tähelepanematusele, mis mul korra ka õnnestus, kuna jooksin tuimalt ühe grupiga kaasa. Hoidsin end tagasi, pigem oli tegemist tugevapoolse pika trenniga. Joogipunktide asetuse-tiheduse osas võiks vast veidike ilkuda, kuid pole hullu. Võistlusjärgne toitlustus väga viisakas ja kosutav. Tore tegevus oli ka diplomi meisterdamine. Kõrgetasemeline korraldus. Välismaalasi samuti palju. Soovitan!
Esimesel päeval läksin paugutama, teisel päeval võtsin asja veidike rahulikumalt. Viimasel päeval oli väga hea minek. Kui lõpuni oli jäänud veel loetud kilomeetrid, siis olin kui kurjast vaimust vaevatud. Tõsiselt. Minek oli ikka ülihea. Polar Flow andmed viimase 4km aegade kohta - 3:48, 3:49, 3:42 ja 3:36. Vahemärkusena võin öelda, et vaid avapäeva esimene km oli mul kiirem, kui kolmanda päeva viimane. Ei teagi, kust too lisapower tuli. Võimalik, et vaid emotsiooni pealt paugutasin ja näitasin sisu. Igatahes, taaskord kogemuse võrra rikkam.
Too kolmepäevane formaat mulle meeldib - saab olla nö omas mullis ja viib mõtted argielust eemale. Füüsiliselt tervikuna on tegemist muidugi tugeva pingutusega. Kuressaare meeldib samuti. Kes vähegi end jooksjaks peab, võiks seda võistlust elus vähemalt korra väisata.
I Pärnu Rannajooks 10km - üliilus Rannastaadion, kus sisetingimustes sisejooksurajal sooja tegin. Rada kiirepoolne, kuigi mere ääres andis pikalt ikka tuult murda, aga sellele vaatamata jooksin senini kehtiva isikliku rekordi. Rannaäärne laudtee rajaosa oli huvitav. 2Silla Klubile omaselt kõrgetasemeline korraldus.
Rakvere Ööjooks 21,1km - melu jms raja ääres küll vägev, kuid kohati andis ikka selle va suure inimmassi vahel manööverdada...
87. Suurjooks Ümber Viljandi järve 11,4km+ - kui ükskord normaalsemasse stardigruppi saab, siis oleks lootust kunagi ka TOP100 sees lõpetada.
61. Viljandi Linnajooks 10,4km - kõrgetasemeline korraldus ja too kurikuulus Pika tänava tõus, kuhu oleks peaaegu oma sisikonna jätnud, kuid õnneks suutsin õigel hetkel reageerida ja tempot alandada.
Kõrvemaa Kevadjooks 16km, Nõmme-Harku metsajooks 15km ja Rannametsa Luitejooks 8,3km - looduskaunid rasked-nõudlikud metsarajad on mulle alati meeldinud.
Põnev lugemine tõesti! :) Ja mul on au olla natuke isegi selles postituses ära mainitud - see koht, et "Olin ühele jooksututtavale tempomeistriks ning aitasin tal uue isikliku rekordi joosta". Tundsin ennast ära :)Tuleb kohe meelde õudne pingutus Lossi tänava tõusul...
|
OSCAR-2019
|
||
Eestile on tänane päev Rio olümpia vaikseim. Stardis on vaid Maria Romanjuk, kes ujub 100 m rinnuli. Mulluselt MM-ilt pärit Eesti rekord 1.09,49 pole konkurentsivõimeline, poolfinaali pääsuks tuleks arenguhüpe teha.
Mäletate, just 100 m rinnuliujumises “arenguhüppas” nelja aasta eest Londonis leedulanna Ruta Meilutyte! Viies isiklikku marki eelujumises (1.05,56) edasi sekunditega, püstitas Meilutyte poolfinaalis Euroopa rekordi 1.05,21. Ta tõrjus finaalis kogenud ameeriklanna Rebecca Soni rünnaku ja võitis 1.05,47-ga. Otsustavat lahingut toetas tribüünilt Leedu president Dalia Grybauskaite.
Romanjuki imeteole lootes oleme raskes seisus. Nimelt sai Meilutyte mõni kuu enne olümpiatriumfi 15-aastaseks, Romanjuk aga saab 15. augustil 20 täis. Ta on, muide, ainuke Eesti koondislane, kes Rio ajal sünnipäeva peab. Palju õnne!
Meilutyte pürib täna jälle medali poole. Maailma aastatabelit juhib ameeriklanna Lilly King koduste valikvõistluste 1.05,20-ga. Järgneb venelanna Julia Jefimova, mitut sorti kulda ja karda kogunud venelanna, kes vahepeal dopingukaristust kandis ja nüüd viimasel hetkel starti lubatuna ägedalt juubeldas. Tänavu Euroopa meistriks tulnud Meilutyte on 1.05,82-ga kolmas.
Täna peetakse Rios lahing, mille võitja täpne ennustamine kõige vähem sisse toob – vibu naiskonnavõistlus. Sellise nimega tuli ala olümpiakavva Soulis 1988. Võistluse formaat on ajas muutunud, aga võitnud on kõik seitse korda Lõuna-Korea. Individuaalselt pole Koreal nii hästi läinud, selle ajavahemiku seitsmest kullast on tulnud üks loovutada.
Üldse on korealased ajast, mil vibulaskmises mängitakse välja neli medalikomplekti, jõudnud neli korda täistabamuse lähedusse ehk kolme võiduni. Enamat on takistanud meeste altminek. Nüüd püstitas härra Woo Jin Kim üleeilsel eelvõistlusel 700 silmaga maailmarekordi, saates 70 meetrilt 52 noolt kümnesse ja ülejäänud 20 üheksasse. Korealannad hõivasid eelringide põhjal kolm kõrgemat asetust. Eile võitis Lõuna-Korea meeskonnavõistluse. Ons aeg täiseduks küps?
Peoperemeeste pilgud püsivad vutiturniiril. Seal kohtub kolm olümpiahõbedat ja kaks -pronksi kogunud, kuid seni kullata Brasiilia A-alagrupis Iraagiga. Turniirivõitu ihkava tiimi kapten on 24-aastane FC Barcelona staar Neymar.
Kaks suve tagasi kaotas Brasiilia koduse MM-i poolfinaalis Saksamaale 1:7 ja pronksimängus Hollandile 0:3. Seda põrguhäbi olümpiatriumf maha ei peseks, sest turniir on valdavalt kuni 23-aastaste vutimeeste pärusmaa – vanemaid võib tiimis ollla vaid kolm. Kuid kerget leevendust kullad ehk tooks. Esialgu, tõsi, ei paista kulda kuidagi, sest juba enne olümpia avapidu peetud kohtumises ei suutnud brasiillased Lõuna-Aafrika Vabariiki alistada – 0:0. Sama tulemusega lõppes Taani ja Iraagi mäng.
Brasiilia ja Iraak kohtuvad pealinnas Brasilias omaaegse vutistaari Garrincha nimelisel 78 000 pealtvaatajakohaga staadionil. Too Garrincha tuli 1958. aastal koos noore Pelega maailmameistriks. Neli aastat hiljem sai Pele MM-il vigastada ja just Garrincha oli mees, kes Brasiilia ikkagi kullani juhtis. Ta teenis nii turniiri parima mängija Kuldpalli kui ka edukaima väravaküti Kuldse Jalgpallisaapa. Viimaseid mängija-aastaid segas viinaviga, mis hilisemast elust õuduse tegi. Garrincha toodi aeg-ajalt teadvusele haiglas, ta tegi vindisena autoavariisid, millest ühte jättis elu ta ämm. Ometi ei pööranud andunud fännid ebajumalale selga. Kui Garrincha 49-aastaselt maisega hüvasti jättis, osalesid ärasaatmisel miljonid. Ning nüüd tuleb mantlipärijail Estadio Nacional Mane Garrinchal Brasiilia kiiva kiskuv vutikäru kraavist teele tagasi aidata.
Suurt huvi pakuvad võrkpalliturniirid. 1996-2012 on Brasiilia kogunud naiste ja meeste saali- ja rannavõrkpallis viis kulda, kaheksa hõbedat ja viis pronksi!
Tänane korvpalliõhtu toob meieni Brasiilia ja Leedu meeste korvilahingu, just sellega alustab B-grupp. Kummalgi on seni kolm olümpiapronksi, mõlemad tahavad midagi kirkamat. Meie oleme küllap Leedu poolt!
Rio olümpiamängude kuute lisakanalit näeb Viasati satelliit-tv ja Telia Viasati spordikanalite teemapaketi vahendusel.
Viiekordset maailmameistrit ootab ees tiimivahetus? Sébastien Ogier peab läbirääkimisi tänavuse WRC-sarja nõrgima meeskonnaga - Sport
Mainekas portaal Autosport kirjutab, et viiekordne autoralli maailmameister Sébastien Ogier peab läbirääkimisi Citroeni meeskonnaga.
34-aastane Ogier sõlmis eelmise aasta lõpus M-Spordiga vaid üheaastase lepingu, mistõttu saab temast tänavuse hooaja lõppemise järel taas "vabaagent". Tõenäoliselt soovivad teda endale meelitada kõik neli WRC meeskonda.
"Mõtlen praegu järgmise aasta sõitjaterivile päris palju," sõnas Autospordile Citroeni tiimiboss Pierre Budar. "Meil on mitmeid võimalusi ning räägime erinevate sõitjatega. Uuel aastal võib muudatusi tulla."
Citroen on tänavusel hooajal tootjate arvestuses kogunud kõige vähem punkte, sest ei ole erinevalt ülejäänud kolmest suurest tiimist kõikidel etappidel väljas kolme tippsõitjaga. Kris Meeke'ile anti mõni aeg tagasi kinga, Craig Breeni kõrval saab suure osa hooajast sõita Mads Östberg. Kolmel etapil osaleb veel ka Sébastien Loeb.
"Räägin Sébastien Ogier'ga, nagu ka iga teise sõitjaga. Muidugi oleks meil äärmiselt hea meel temasugune sõitja endale saada," lisas Budar.
Väidetavalt oleks Ogier' esimene eelistus jääda M-Sporti, kus tal ei tule muuhulgas eratiimi olemusest tulenevalt käia nii paljudel promoüritustel. Samuti on prantslane rääkinud sellest, kui mugavalt ta ennast seal tunneb, ent Soome rallil oli näiteks näha, et hoolimata auto uuendustest ei olnud Ogier' sõiduvahend ralli esikolmikuga samal pulgal.
Citroen üritas Ogier'd endale meelitada ka käesolevaks hooajaks, kuid toona jäi puudu finantsidest. "Ma ei saa sellele küsimusele vastata ja ma ei tahaks seda kommenteerida," vastas Budar küsimusele tuleva aasta rahalise seisu kohta. "Meil on eelarve ning meie firma usaldab selle meie kätte teadmises, et käitume sellega meeskonna parimatest huvidest lähtuvalt."
Ogier sõitis Citroeni tiimis ka karjääri algusaastatel, kuid lahkus sealt 2011. aasta järel Volkswagenisse.
Polnud tarvis Kullamäed vägisi platsil hoida laudaseinte krohvimiseks.Peegel näitab, kes on kauneim kogu maal vaid siis, kui julged otsusi teha, mitte oodata ehk laabub.
|
OSCAR-2019
|
||
Gümnaasiumi poisid Heiko, Kermo, Ergo-Steven ja Braien, saavutasid Eesti Koolispordil Liidu 3x3 korvpalliturniiril Paides II koha, jäädes finaalis alla napilt Paide Gümnaasiumile 2 punktiga (14.11.2018).
Tõrvas toimunud matemaatikavõistlusel "Mulgi Pähkel" osalesid edukalt ka AKG õpilased. Oma vanusegruppides saavutasid II koha Tanel Rehemaa ja Eva Lotta Metsa ning III koha Kert Kangro, Helena Maling ja Georg Teiter.
8.klassi õpilased läbisid KIK programmi raames Vapramäe Loodusmajas gps orienteerumise õppe (14.11.2018).
AKG, Karksi-Nuia Kultuurikeskuse ja Karksi-Nuia Noortekeskuse koostöö Mardipäeva tähistamise traditsioonide hoidmiseks Vaata rohkem pilte galeriist!:)VRoh
Sisekaitseakadeemia üliõpilaste koolitus "Helkuriga sõbraks" 1.-4. klassidele. Koolitajateks AKG vilistlased Riana Sõrmus ja Tiina Villemson (08.11.2018)
AKG 9. klassid osalesid Sakala keskuses toimunud noortekonverentsil "Üheskoos teineteise kõrval" (08.11.2018)
Suure-Jaanis toimus Viljandimaa koolide 10.-12. kl neidude võrkpalli võistlused, AKG neiud saavutasid IV koha (07.11.2018).
Miksteatri näidendite ühislugemissari 8.-9. klassidele "See loeb" koos näitleja Mart Toom´ga (07.11.2018).
Novembrikuu esimesel nädalavahetusel oli AKG poiste hääli täis, üheskoos teiste maakonna poistekooridega, tehti proove tulevaseks laulupeoks (2.-3.11.2018).
Eesootava XXVII laulupeo laulude õppimiseks laagerdasid Viljandi Gümnaasiumis 3 noortekoori: AKG, Viljandi G. ja Jõgeva G. (2.-3.11.2018).
Karksi-Nuia Kultuurikeskuses toimus visioonikonverents "Kuhu lähed Viljandimaa", millest said osa ka AKG 11.klassi õpilased (6.11.2018).
Eesti Õpilasesinduste Liidu 39.üldkoosolekul kingiti igale koolile puu, mille AKG ÕE juhatus istutas kooli parki (06.11.2018).
Tallinna Tehnikaülikooli (TalTech) vanemteadur Tarmo Kiipli loeng "Vulkaanid maailmas ja vulkanismi jäljed Eestis" 10.-12. kl õpilastele (05.11.2018).
Gümnaasiumi poisid pidasid maha tulise sõpruskohtumise korvpallis Põltsamaa Ühisgümnaasiumiga ja väljusid võitjatena tulemusega 45 : 42 (06.11.2018).
6. klassi õpilased osalesid Maanteeameti markeerimisprojektis "PEATU, VAATA, VEENDU", mille raames märgiti maha soovituslik käitumine, reguleerimata ülekäigu kohas Karksi-Nuias Ärimaja A&O juures. Projekti kohta saab rohkem teavet: http://www.liikluskasvatus.ee/opetajale/oppetegevust-toetavad-projektid/koolidele/peatu-vaata-veendu/
AKG õpilasesindus kutsus kokku avaliku koosoleku 7.-12. klassidele, et arutada erinevatel teemadel: ÕE president Anete Loreen Saar ja asepresindent Eva Lotta Metsa tutvustasid ÕE tööd nii koolisiseselt, kui ka üle Eestiliselt, Mulgi valla noortevolikogust käis rääkimas Sigrit Saar, õpilased said oma arvamust avaldada Augustite Gala teemal. (31.10.2018)
Kui õpilased naudivad vaheaega, siis avanes lasteaia lastel võimalus osa saada teadushuviringi tunnist õpetaja Silvi Hannuse juhatamisel (24.10.2018).
AKG 11.klassi õpilane Gedly Tugi osales Argentiinas Buenos Aireses noorte olümpiamängudel. Kahe-etapilise võistluse kokkuvõttes saavutas Gedly kuni 18-aastaste MAAILMA parimate odaviskeneidude tugevas konkurentsis 6. koha!
Kooli aastapäeval on traditsiooniks saanud tõrvikutega teatejooks, sel aastal toimus see 37. korda. Rohkem pilte galeriis! (19.10.2018)
Karksi-Nuia kultuurikeskuses toimus 3.-4. klasside õpilastele kohtumine kirjanik Jaanus Vaiksooga, kohtumise korraldas Karksi-Nuia raamatukogu (19.10.2018).
Kirjanik Sass Henno rääkis gümnaasiumi õpilastele nii enda elust, kui ka päevakajalistest noorte probleemidest (16.10.2018).
Koolimajja sisenedes vaatavad kõik, mis monstrum see küll ukse kõrval juba mitu päeva on? See on Tartu ülikooli liikuv labor, kus arstid kontrollivad Karksi-Nuia spordikooli õpilaste tervist. Kokku läbis 3 päeva jooksul tervisekontrolli 24 õpilast. (15.-17.10.2018)
Möödunud nädalal astus õpilasesinduse president Saara Kiivit oma ametist tagasi ning uueks presidendiks ametiaja lõpuni määrati direktori otsusega 10. klassi õpilane Anete Loreen Saar. Asepresidendi kohal jätkab Eva Lotta Metsa. Soovime uuele juhatuse koosseisule tarku otsuseid ja vastupidamist!
Riikliku huvihariduse toetuse rahastuse kaudu, saime soetada tantsu-ja laulupeolistele proovide ajaks peakatted koos AKG logoga
"Sinu käed päästavad elu 2018", 100 vabatahtlikku kiirabiasutustest, Eesti Punasest Ristist, kõrgkoolidest ja tervishoiuasutustest õpetavad üle Eesti nädala jooksul taaselustamist. AKG 7.-12. klasside kõik õpilased läbisid tegutsemise äkksurma korral Tartu kiirabi töötajate Genno Nurk, Tiiu Suur ja Ene Mölder käe all. (15.10.2018) Rohkem infot kampaania kohta: http://www.terviseamet.ee/peremeditsiin/uudised/u/artikkel/vabatahtlikud-opetavad-tuhandeid-inimesi-abivajajat-elustama.html
Viljandi Jakobsoni koolis toimunud "Digioskaja 2018" võtsid osa AKG robootika ringi õpilased (12.10.2018)
Nuia ja Abja 6.-7.klassi poisid pidasid maha sõpruskohtumise korvpallis. Seekord Nuiakad olid paremad 80 : 7 (11.10.2018)
Maanteeameti liiklusohutuskoolitus 10.-11. klassi õpilastele "Viimane piknik" koolitajaks Foori Autokoolist Gunnar Krause (10.10.2018).
Abituriendid said õpetajate päeval ise õpetaja kingadesse astuda ja teistele õpilastele tunde anda (05.10.2018)
Õpetajate päeval korraldasid õpetajad heategevusmüügi diabeedihaigele lapsele uue insuliinipumba raha kogumiseks. (05.10.2018)
9A klassi õpilased käisid inspiratsiooni ammutamas Viljandimaa Inspiratsioonipäeval (02.10.2018). Rohkem infot toimunu kohta: https://www.facebook.com/viljandimaanoorte/?fref=ts
Eesti ja Läti riigi koostöös toimus Rahuleiva konverents, mille raames kohtusid erinevate riikide diplomaadid Lilli piiripunktis. AKG 5.-7. kl rahvatantsijatel oli võimalus esineda sellel tähtsal kohtumisel. (27.09.2018)
Laupäeval lõuna paiku veeres koolimaja ette buss, mis võttis peale meie 8.kl 15 õpilast, koos kahe saatjaga, et sõita Lätis toimuvasse "Exchanges for All" noortekohtumise projekti, milles osalevad Taani, Leedu, Läti ja Eesti noored. Kohtumine kestab 6 päeva, mille jooksul toimuvad erinevad töötoad ja koos arutletakse kliimamuutuste teemadel.
Karjäärijahil Viljandis osalesid AKG 8.kl õpilased, Viljandimaa Rajaleidja keskuse korraldatud Karjäärijaht 2018 teemal "Üheskoos". Osales 22 võistkonda, kes pidid läbima 9 kontrollpunkti, millest üks oli Viljandi Linnaraamatukogu. 19.09.2018
Gümnaasiumisse ei võeta ikka niisama kedagi, enne tuleb läbi teha "Rebaste ristimise" rituaalid. 18.09.2018
13-ne meie kooli õpilase tööd valiti välja "Mulgi muheluse" autori poolt, mis läksid ka raamatusse. Kohtumisel, autor Kalle Gastoniga, said õpilased oma isikliku raamatu. Esikaant ehib 4b kl õpilase Andra Saa töö! Õpilasi juhendasid õpetajad Tiina Talvet, Ele Villbach ja Leina Sipelgas (11.09.2018).
Kui kokatädil Viiril on sünnipäev, siis lille-ja kingikuhi näitab, kui hinnatud ja hoitud ta kooliperes on!
Täna algas August Kitzbergi nimelise gümnaasiumi kooliaasta ning 1. septembri pidulikul aktusel tunnustati aukirja ja preemiaga Mulgi vallavalitsuse, August Kitzbergi nimelise gümnaasiumi ning Karksi-Nuia Spordikooli poolt Gedlyt ja treener Mikk-Mihkel Arrot eduka esinemise eest Euroopa Meistrivõistlustel!
2. juunil 2018.a. toimus Saku Suurhallis Eesti vs Kreeka MM valikmäng, kus pealtvaatajatena said ka osa meie kooli korvpallihuvilised. Rohkem pilte!
AASTA ÕPILANE 2018! Berit Tugi on tüdruk, kes lõpetas sel aastal gümnaasiumi kuldmedaliga. Aasta õpilaseks nomineeriti ta oma heade õpitulemuste, samuti aktiivse osalemise eest spordiringides, huviringides, olümpiaadidel ja kooli sündmuste korraldamisel.
AKG 8.klassi õpilane Mattias Siimann, kes on Eesti jetisportlane, saavutas Itaalias Sardiinias toimunud jetispordi MM-l pronksmedali täiskasvanutega võisteldes. Palju õnne Mattiasele! Foto: Eesti Veemoto Liit
Teadushuviringide "Väikesed tedlased" ja "Teaduse detektiivid" väikeste teadlaste eksperimendid. Vaadake ka teadushuviringi kodulehte (30.05.2018).
Tänases ajalehes Sakala on artikkel sellest, kuidas AKG abituriendid (Berit ja Elis) käisid Sakala ajakirjanikele "Meemide ja slängide" õpituba tegemas (29.05.2018).
Abipolitseinik Viktoria Kopp viis AKG õpilaste ja töötajate rattapargis läbi väikse rutiinse kontrolli, mille käigus tuvastas, et 33-st rattast vastas nõuetele 5 ratast (Marika, Adelle, Aliis, Piia, Taivo), kes said ka "Minu ratas on korras" kleepsud (28.05.2018).
Euroopa päeva raames andis täna saksa keele tunde Saksamaalt pärit EVS vabatahtlik Sabrina Gollmer (09.05.2018)
AKG tublimad kergejõustiklased treeninglaagris Portugalis, treeneriteks meie kooli kehalise kasvatuse õpetajad Mikk-Mihkel Arro ja Grete Udras
XXI Viljandimaa noorte omaloominguvõistlusel märgiti ära AKG õpilaste tööd: luulepreemia pälvis Berit Tugi (hingeluuletuste popurii, "Hingelaul", Lootus on lollide lohutus", "Minu Eesti" ja "no mida Karksit") , eripreemia pälvis Elo-Ayla Piir ja ära märgiti ka Ergo-Steven Pruuli "Luuletus Eestile" tööga.
AKG riigikaitse kursuse õpilased osalemas Keeristorm 2018 orienteerumisvõistlusel Mulgi valla Abja piirkonnas (20.04.2018). Rohkem pilte galeriis!
Täna toimus koolis Kevad CUP 2018 korvpallis AKG, Põltsamaa Ühisgümnaasiumi ja Kolga-Jaani Põhikooli osavõtul. Pingelise turniiri võitis Põltsamaa AKG ees. (19.04.2018)
IV üleriigiline gümnaasiumidevaheline Hardi Tiiduse nimeline mälumäng "Uus hõbe" AKG võistkond (foto GAG)
1.kl õpilane Isabel Palu osales Viljandimaa Laulukarusselli eelvoorus "Hoogsas rütmis", millest sai ta ka edasi eelvõistluse finaali, kus Isabel saavutas eripreemia! Isabeli juhendajaks on lauluõpetaja Anne Gomaa.
Abiturientidel käis külas Karl Erik Taukar,Sky Plus kampaania "Kiituskirja asemel KIA" raames. Abiturientidele lisaks olid ka väiksed fännid end ritta võtnud, et Taukariga koos pilt teha, õnneks jagus Taukaril aega nii palju, et igale väiksele ka oma autogramm anda. (10.04.2018)
Viljandimaa ja Mulgimaa laste pärimuspäev, milles osalesid AKG, Abja, Ala, Ritsu, Halliste ja Kalmetu õpilased, "Väikesed Virred" 04.04.2018 Rohkem pilte: Vaata siia!
12.klassi õpilased Berit Tugi ja Elis Tõnisson käisid Sakala ajalehe toimetuses ajakirjanikele "Meemide ja slängide õpituba" tegemas, kingiks saadi värske Sakala (04.04.2018).
"Korvpall kooli" projekt, mille eesmärk on kutsuda algklasside õpilasi sportima, teha koolides näidistunde ja kinkida koolidele korvpalli varustust. Projekti koduleht: http://www.basket.ee/et/100-kooli-projekt#popupClose (29.03.2018)
"Munajaht" 1.-4. klassidele 8.klassi õpilaste loovtöö. Ehtisime üheskoos ühe pühadepõõsa, tegime mõned munadega seotud mängud ja kõik klassid said pargist oma pesa munadega üles otsida (29.03.2018). Rohkem pilte: Vaata siia!
"Minu kodukoha 100 kunstiteost Eestile" konkursil vabariiklikul tasemel 20.koht ja maakonna parimaks nimetatud 8b klassi õpilase Brigitta Uibo töö "Minu kodukoht Karksi". Pildil töö autor Brigitta Uibo.
3B klassi õpilased koos õpetaja Ele Villbachiga osalevad ka sel aastal kampaanias "Küünlaümbriste jaht" ja "Patareijaht", see on lastele ja noortele suunatud keskkonnakampaania, mille raames kogutakse kokku tühjaks põlenud alumiiniumist küünlaümbriseid ja tühjaks saanud patareisid. Kokku koguti 4736 küünlaümbrist ja 2515 patareid!
"Kaitse end ja aita teist” (KEAT) on riigiasutuste ja mittetulundusühingute ühisprojekt, mis on mõeldud 6.-8. klasside kooliõpilastele. Projekti kaudu arendatakse laste tervist toetavat mõtteviisi, antakse oskusi ohte ette näha ning seeläbi ära hoida vigastusi ning traumasid. (26.03.2018)
Maanteeameti riskivältimise koolitus "Georgi ja Kaspari lugu" 8.-9. klassidele, mida viis läbi ajakirjanik ja meediakoolitaja Märt Treier. Loengu teemad olid noorte peamised liiklusriskid, seadusandlus ja vastutus. (22.03.2018)
See tähendab seda, et õpetajad tõmbasid loosiga õpetaja, kelle tundi tuli siis anda. Lisaks õpetasid 4.klassi õpilased 11.klassile kirjatehnikat ja 12.klassi õpetajad viisid õpetajatele läbi 3 töötuba, kus õpetati valmistama sõlmi, kasutama instagrammi ja koostama meeme ja aru saama slängist. Oli üks vahva rutiinist välja viidud päev.
12.klass käis koos füüsika õpetaja Kadri Soomega tutvumas TÜ Füüsika Instituudiga ja selle raames külastati ka A.Le Coq tehast (20.03.2018).
Viljandimaa koolide õigekirjavõistlusel saavutasid suurepäraseid tulemusi AKG õpilased: I koht 7.kl arvestuses Eva Lotta Metsa, II koht 9.kl arvestuses Aurelia Elenora Kristjohann.Tubli 4. koha saavutas 7.klasside arvestuses Mirtel Vokk.Õpilasi juhendas õpetaja Meila Israel. (19.03.2018)
Kitzbergi korrusel avatud näitus "Natüürmort" 3.-6.kl õpilaste töödest, juhendajad Tiina Talvet ja Ele Villbach (20.03.2018)
Noortekohtumiste II osa toimus Narva linnas, kus AKG õpilased said terve nädala võtta osa Narva Keeltelütseumi koolitundidest ja samuti oli nende vaba aeg sisustatud erinevate kohtumiste ja tegevustega. Rohkem pilte: Vaata siia!
Täna anti üle meie kooli 9.kl õpilasele Gert Lehtmele, kes on oma tõstmisspordi karjääri alguses, üle tõstejalatsid. Oma õla panid alla jalatsite soetamiseks Märt Israel, Erik Kuningas ja NIKE.
Pärast koolinädalat on mõnus turgutada päikeselisel Kuutsemäel. AKG grupi mäesuusa ja lumelaua koolituspäevad täies hoos (16.03.2018).
Klassijuhataja Meila Israel koos oma 7.klassi õpilastega talverõõme nautimas Kuutsemäel, nende klassile on see juba saamas iga-aastaseks traditsiooniks!
AKG abiturient Riana Sõrmus tegi töövarjupäeva Tartu vanglas, varjutamine kestis kokku 9h ja huvi selle vastu tekkis Sisekaitseakadeemia külaskäigust meie kooli jaanuari lõpus. (15.03.2018)
13.märtsil 2018 toimus Viljandimaa IV koolinoorte teatripäev. 1 PÄEV, 12 EESTI TEATRIT, 6 ETENDUST, 25 TÖÖTUBA. Meie koolist osales 18 õpilast 7. ja 9b klassist, osaledes "Paberilt lavalaudadele" ja "Raadioteater põhikoolile" töötubades. Päeva lõpetas Kuressaare linnateatri etendus "Persona". Rohkem pilte galeriis!
Alanud on nädal täis teadust! Planetaarium on end üles sättinud aulasse ja kõik õpilased saavad nautida teistmoodi filmielamust, samuti tulevad filme vaatama Karksi-Nuia lasteaed, Mõisaküla kool, Halliste Põhikool ja Abja Gümnaasium. (6.03-7.03.2018)
05.03-15.03.2018 3 teadusteemalist näitust, 1) Leiutajate rändnäitus 2) Eesti jälg kosmoses - kosmoses 3) Tere, Maa
Kui kõigil teistel on vaheag, siis abituriendid valmistuvad juba eelseisvaks matemaatika riigieksamiks. Õpilaste soovil toimus 26.-27. veebruaril Matalaager! Külalisõpetajaks käis ka esimesel päeval Tallinna Tehnikakõrgkooli reaalainete keskuse dotsent Rein Ruus.
Kaitseressursside Ameti nooremleitnant Ott Mägi käis lähemalt riigikaitsest rääkimas gümnaasiumi õpilastele (20.02.2018).
Stiilinädalal on vahetunnid sisustatud! E-Seene KAHOOT, T-Tantsuline vahetund, K-Sõbrapäev, N-Valsivahetund, R-Pikutamise vahetunnid. Rohkem pilte: Vaata siia!
Projektis "Noortekohtumised" osalesid AKG 8b klassi õpilased ja Narva Keeltelütsemi õpilased. Rohkem pilte: Vaata siia!
Viljandima XIV koolipillipäeval Tarvastu Gümnaasiumis osalesid meie ukulele-ja kitarriringi õpilased. Ukulele ringi juhendaja Berit Tugi viis läbi kohapeal ka töötuba. Rohkem pilte: Vaata siia!
Alus sai pandud male/kabe 4+4 sõpruskohtumisele Suure-Jaani Gümnaasiumi ja huvikooliga. Kokkuvõttes sai rändkarika oma valdusesse Suure-Jaani. (31.01.2018)
Klaasimeistrid Lätist käisid näitamas, kuidas klaasist väikseid kujukesi ja ehteid tehakse (25.01.2018).
Käes on õues liikumise veerand! Kehalise kasvatuse tunnid on samuti kolinud värske õhu kätte, kus lapsed saavad talverõõme nautida!
19.-20. jaanuaril toimus Lätis Ruhjas juba 69. korda koolidevaheline korvpalliturniir. Finaalis võideti Kekava tüdrukuid väga pingelises mängus 21-18.
Varem pole Eesti võistkond seda turniiri võitnud. Võistkonna moodustasid August Kitzbergi nimelise Gümnaasiumi ja Abja Gümnaasiumi neiud. Juhendas treener Riivo Roosnurm.
Meie kooli 10.klassi õpilane Rasmus Kadaja on võitnud, eelmisel 2017 aastal, üle vabariigi erinevaid konkursse lõõtsapilli mängijana! Viljandi võistumängimisel Grand Prix! Võrus Noortekategooria I koht! Tallinna TV konkursi "Rahvalõõts" kolmanda hooaja II koht ja saalipubliku preemia!
12. klassi õpilane Berit Tugi saavutas Riigikohtu õigusteemalisel kaasuskonkursil II koha. Õpilast juhendas õpetaja Mari Mäekivi.
Traditsioonilise aastalõpu korvpallimatši 100 punktini noored/kooliõpilased vs vanad võitsid tasavägise heitluse vanema generatsiooni vilistlased
Jõulud on kinkimise aeg! 5a,5b klassi õpilased otsustasid panustada heategevusse ja toetada Viljandi kodutute loomade varjupaika.
9.detsembril 2017 toimusid Viljandimaa esimesed Robootika võistlused, meie kooli poisid: Tanel Rasmus Teesalu, Kaimo Koppel ja Egon Teiss saavutasid suurepäraseid tulemusi!
Raamatukogus avatud vanade postkaartide näitus! Täname näitusele toodud kaartide eest - Katrin Johanson, Kadri Soome, Margus Mõisavald, Helle Ilves, Maire Kahu ja Mae Loos.
See must kast pole must, vaid valge! TTÜ dotsent Ivo Müürsepp käis gümnaasiumi õpilastele andmas loengut "Valelik kuningas", rääkides sellest, et kõik see, mida me silmaga näeme võib olla petlik! Oli hariv ja meeleolukas loeng. (27.11.2017)
Kunsti huvilistel on põhjust rõõmustada! Koolis on nüüd olemas 16 molbertit! Ootavad ainult kasutamist!
|
OSCAR-2019
|
||
Jõulupühade eel palub Eestimaa Loomakaitse Liit (ELL) inimestel loomi mitte kingituseks valida. Aastateks kingisaaja kõrvale jääv kiisupoeg või kutsikas võib tunduda väga erilise tähelepanuavaldusena, kuid ilma eelneva kokkuleppeta teeb taoline mõtlematu „kingitus“ pigem kurja kui head.
„Looma ei tohi kunagi võtta hetkeemotsiooni ajel või kinkida inimesele, kes pole selleks valmis. Lemmiku kojutoomine eeldab senise elu ümberkorraldamist ja sellepärast on äärmiselt vastutustundetu taolist „elusat kingitust“ kellegile peale suruda“, ütles ELL Harjumaa piirkonnajuht Katrin Lehtveer.
"Filmidest jääb teinekord kahjuks mulje nagu oleks loom pühade ajal südantsoojendav ja parim kingitus. Tegelikkuses võib taoline tegu aga lihast ja luust „kingitusele“ kaasa tuua vaid traagilisi tagajärgi!“, on ELL Lõuna-Eesti regioonijuht Kristi Metsa veendunud. „Loomakaitse liidu hoole alla on aastate jooksul jõudnud üsna palju taolisi mittesoovitud kingitusi, kellele on vaja siis uusi kodusid otsima hakata. Seda kõike saab vältida!“
Looma kinkimine on äärmiselt mõtlematu ja vastutustundetu tegu, sest kingisaajale ei anta isegi võimalust kõike põhjalikult läbi mõelda. Seetõttu võib tekkida olukord, et uue kodu mitteleidmisel inimese moraalinormidest lähtuvalt uus asunik kas lihtsalt hukatakse või hüljatakse.
Nii mõnedki emad ja isad soovivad looma kinkida oma lapsele. Sellega paraku luuakse ettekujutus elusloomast, kui järjekordsest mänguasjast, millest võib peagi tüdineda. Lisaks poleks ka kõige tublim ning osavõtlikum laps võimeline tagama loomale eluks vajalikke tingimusi. Seetõttu peavad vanemad lapsele lemmikut kinkides endale alati üheselt teadvustama, et tegelikult jääb loom eelkõige ikkagi nende vastutusele.
Loomaomanikuks hakkamisel peab arvestama kõikide kaasnevate kohustuste, sealhulgas ka rahaliste kulutustega ja ka sellega, et loomaga tegelemiseks tuleb leida piisavalt aega. Lemmikloomaga ollakse seotud pikki aastaid ning ta vajab kogu elu vältel armastust, tähelepanu ja pühendumist. Neid tõsiseiku loomade kinkijad mõistagi eiravad.
Enne kui kutsikas majja tuua, tuleks mõned ettevalmistused teha. Ilmselt on lihtsaim variant kohe alguses tšekklist kirjutada ja vaadata, et kõik selle järgi vinks-vonks sujuks.
Hea, kui müüja oleks kutsikaga varem väikse autosõidu ette võtnud – nii ei satu uus omanik ja uus liikumisviis koerabeebi jaoks päris ühele päevale. Kui see ikkagi juhtub, oleks vähemalt mõistlik kutsikat paar tundi enne autosõitu mitte toita, sest muidu on pärast oht, et sõiduk vajab põhjalikku sisepesu. Igaks juhuks tasub aga käterätt või köögipaber autos käepärast hoida. Iseenesest mõista läheb kutsikas sõidu ajal pöördesse ja hakkab rabelema, kuna keskkond kui koos oma lõhnade ja helidega on täiesti uus. Seega tulevad lahendustena arvesse ka transportkast või -korv või koerte turvavöö. Viimase olemasolul võiks saatja koera kõrvale tagaistmele istuda, et loom end üksikuna ei tunneks.
TOP 10: Mis muutub siis, kui sinust saab koeraomanik? Humoorikad aspektid, mida keegi sulle sellest ametist ei räägi 11.11.2018
Enne kui kutsikas enda uude koju jõuab, võiks seal vastavad ettevalmistused tehtud olla. Kõik see, mis kutsikale ohtlik või mida ta kindlasti puutuda ei tohiks, tuleb kuhugi peitu või kõrgele ära panna. Omanikul tuleb ka selle eest hoolitseda, et aias ega korteris poleks mürgiseid taimi – vastasel juhul võib kutsikas endale kiire lõpu leida. Sama ohtlikud on ka sünteetilisest kiust vaibad.
Parim lahendus on valida selline kaelarihm, mis pole liiga raske ega suure reguleerimisulatusega. Seega tuleb kõne alla näiteks nailon. Kahemeetrisest jalutusrihmast piisab ka täiesti. Trakside puhul on kindlasti vaja vaadata, et nende suurus oleks paras. Mis iganes koeral kaelas või ümber on, peab see hästi istuma, sest muidu ei tunne ta ennast hästi.
Kutsikakodu põhivarustuse juurde kuulub loomulikult mugav ja pehme ase koos pestava padjaga. Aseme paigutus peaks olema küll privaatne, aga mitte ka liiga eraldatud, sest muidu võib loomake end mahajäetuna tundma hakata. On ülioluline, et ta saaks rahus ja segamatult silma looja lasta. Transportkasti kohaldamine magamisasemeks pole ka sugugi paha mõte, liiatigi aitab see puhtuse osas kaasa, sest koerad enda magamisasemele reeglina musta ei tee. Kuna kutsikas ei pääse kastist omal jõul välja, annab ta enda vajatustest lihtsalt märku. Nii saab omanik looma kastist välja lasta ja temaga välja minna, et ta seal oma häda ära teeks. Kogenud edasimüüjad annavad uuele omanikule koos kutsikaga kaasa tema ema lõhnaga teki või käteräti, et koerabeebi lahusolekust päris ahastusse ei satuks ja rahulikult magama saaks jääda.
Kutsikakodu põhivarustusse kuulub kaks kaussi. Üks kauss toidu ja teine vee jaoks. Seejuures peaks viimases kogu aeg piisavalt vett olema. On edasimüüjaid, kes annavad koeraga kaasa ka väikse koti seda toitu, mida ta juba sööma harjunud on. See tulekski talle alguses sisse sööta. Edasise toidu ostmisel peab hoolega koostist jälgima, sest paljudes neist on proteiinisisaldus päris kõrge ja see võib kutsika jaoks lõppeda maksikoer-fikistumisega. Sobivat toitu oskavad üldjuhul soovitada nii edasimüüja kui ka loomapoed ja veterinaarid. Aeg-ajalt tuleb ette, et koer esimestel päevadel ei söö. Üldjuhul lõpeb "näljastreik" aga juba teisel päeval.
Koduses mänguasjavalikus võiks ikka üht-koma-teist leiduda – midagi piiksuvat või vurisevat paneb koerasüdame kiiremini põksuma. Liiga väikestest asjadest tuleks aga raudselt hoiduda, sest koerabeebid kipuvad sellist kraami alla neelama. Mänguasjaks kõlbab muide ka kunstmaterjalist närimiskont.
Kutsika jaoks on uude keskkonda kolimine ühtaegu põnev ja väsitav. Sestap on esialgu oluline jalutuskäikude ja lisamuljetega veidi piiri pidada. Esimesed paar päeva võiks piirduda õue järkjärgulise avastamisega. Jalutada tuleb kindlasti, aga siin kehtib selge reegel: jalutuskäik kestab nii mitu minutit, kui mitu nädalat koer vana on. Nii et kui koer on 12-nädalane, läheb omanik temaga neli korda päevas 12-minutisele jalutuskäigule. Seda aega saab jooksvalt kasutada ka näiteks käskluse "siia!" õpetamiseks.
Omanikul on oluline täielikult koerale keskenduda. Nii ongi kõike esmavajalikku sisaldav nimekiri vägagi abiks ja hõlbustab uue pereliikme sissekolimist.
|
OSCAR-2019
|
||
Sõnavõtud ja näitlikud youtube'i videod puude hoidmise ning õigesti hooldamise teemal, idasaarlaste traditsioonilise 1. jaanuari talisuplusürituse Karsumm korraldamine, Väikese Väina heaolu eest seismine ning Euroopa Aasta Puu võistluse "maaletoomine" - kõige selle taga seisab üks aktiivne Saaremaa mees Heiki Hanso. Kes ta on ja miks ta kõike seda teeb?
Igapäevast leiba teenib Heiki Hanso arboristi ehk puutohtrina. Kui uurime, kuidas sai temast kõrgustes ronija ning keskkonna eest seisja, muigab ta hetkeks: "Üks asi viis teiseni. Olen talus nii-öelda talupojana üles kasvanud, lapsest saadik isaga metsas käinud ning sain juba 12-aastaselt endale päris oma mootorsae. See oli vist esimene Jonseredi saag meie kandis, mis tuli Rootsist humanitaarabina Eesti põllumeestele. Loosi tahtel maandus tööriist meie perre ning edaspidi isaga metsa minnes oli temal kaasas vana raske Vene päritolu saag ning mul tolle aja kohta imeliselt kergena tundunud Jonsered."
Muide, seesama saag on Heikil tänaseni alles ning pidavat töötama ka pärast 25 aastat nagu vana mees. Ja see esimene päris oma kvaliteettööriist mõjus nii, et Jonseredi kaubamärgile on ta senini truuks jäänud.
Heiki Hanso sõnul oli tema teismelise iga suhteliselt "hull" - peres oli kuus last ning ega elu polnud lihtne. Igal võimalusel pööras ta isaga tülli ning ühel hetkel otsustas, et läheb kodust ära. Sõjaväkke. Ema aga elutarga inimesena soovitas pigem endale mingi amet selgeks saada ning mandrile kooli minna. Poiss võttiski ema nõu kuulda ja astus Vana-Vigala kooli metsanduse ja taluturisminduse erialal õppima, saades seal palju nii teoreetilisi kui ka praktilisi teadmisi kooli metskondades tööd tehes.
Pärast kooli sattus noormees hoopis Tallinnasse vanema venna sõprade firmasse autoklaase paigaldama ning proovis linnavurle elu. "Seejärel soovisin minna tööle Londonisse, kuid pingutused seal mõistlikku tööd leida luhtusid. Sündis uus plaan - minna Inglismaa pealinnast maa poole ning nii saimegi tuttavatega hotelli abitöölisteks. 2004. aastal tabas aga Põhja-Inglismaad meeletu torm, mis tõi kaasa suuri puukahjusid. Kohalikega suheldes selgus, et neil on vaja hädasti abikäsi tormikahjude likvideerimiseks. Olin kooli lõpukingiks saanud emalt tuttuue Jonseredi profimootorsae ja palusin selle postiga Inglismaale saata," meenutab ta. "See hetk, kui ma paki avasin, muutiski mu elu: vaatasin saagi igast küljest, panin õlid sisse ja lõin käima… fantastiline tunne! Alates sellest hakkas mu elu tiksuma selles suunas, kes ma täna olen."
Põhja-Inglismaa mägistel nõlvadel puidukahjusid likvideerida on hoopis midagi muud, kui seda Eesti parkides või metsades teha. Mägedes katab puu juuri vaid õhuke mullakiht ning tormi kätte jäänud puid kõrgustes saagida võib olla väga ohtlik. Kui Hanso meeskonda saemeheks sai ning esimest korda nepaallasest paarimehe rakmetega ronimist nägi, tundis ta, kuidas just selline töö tema seiklushimu ja adrenaliinijanuga sobib. Ta töötas koos puuronijast Nepaali poisiga, olles tema maapealne tugi. Otsus oli sündinud: tuli koguda raha, ahmida endasse niipalju teadmisi ja kogemusi kui võimalik ning minna samuti arboristi tunnistust saama. Kui ta 2008. aastal Tallinna Kadrioru parki tööle kutsuti, oli ta esimene rahvusvaheliste paberitega arborist Eestis.
Kui puu kasvab, siis võra otsib valgust ja juured toitu. Puuharud võtavad suuna valguse poole ja kalduvad. Metsas, kus on puu kodu, võime sellel vabalt juhtuda lasta. Avalikus ruumis - linnades, asulates ja koduhoovis - on aga tähtis, et meid ümbritsev keskkond oleks turvaline. Nagu autod käivad perioodiliselt tehnoülevaatusel, peaks perioodiliselt jälgima ka puude seisukorda. Puud kasvavad aina suuremaks, neid nõrgestavad haigused, seened ja mädanikud.
Eriti raskes olukorras on teemaa- ning tänavapuud, mis saavad talviti soolade ja sulfiidide kahjustusi ja ohtralt vibratsiooni. Nad peavad hakkama saama ka suure hulga tolmuga kuival ajal.
Linnatingimused on puule rasked, liigiti isegi võimatud. Puu eluiga linnas on sageli kõigest 1/3 tema looduses kasvava sugulase omast.
Ohtlikuks puuks võime nimetada puud, mis murdudes võib põhjustada vigastusi või varalist kahju - katkestada elektri või kommunikatsioonide jõudmise tarbijani.
Kui Heiki Hanso teada sai, et ka Eestis on Luua koolis juba aastaid arboriste õpetatud, ruttas ta kohe kursustele, et näha, kuidas siin asjad käivad. Kui selgus, et praktika jäi õppekavas vajaka, sai temast praktilise osa, muuhulgas langetustehnika ja ronimise õpetaja. Kadrioru pargis töötas ta siiski vaid aasta ja kaks kuud, hinnates seda kogemust ning tollal saadud kontakte väga kõrgelt.
"Ju tõestasin end heast küljest, sest oma ettevõtet alustades olid tellimused juba ees ootamas," tõdeb ta. Sinna juurde käisid pidevad ülesastumised seminaridel ja kokkutulekutel ning ka eneseharimine ei jäänud tahaplaanile - kuni tänaseni püüab Hanso igal aastal teha mõne uue sertifikaadi ja otsib pidevalt pioneerina kogu maailmast uut erialast infot. Täna annab ta oma teadmisi, oskusi ja kogemusi edasi Pärnumaa Kutsehariduskeskuse noortele. "Minu eesmärgiks on, et noorte teadmised vastaksid standarditele ning nad mõistaksid, et arboristika vallas peab end kogu aeg harima. Et nad saaksid aru, et lisaks puulangetamisele peab tundma ka tööohutust. See on nii ohtliku ala puhul väga tähtis."
Arboristide Koja teene on ka see, et Orissaare jalgpallistaadioni tamm 2015. aastal Euroopa aasta puuks sai. Samuti on koda toonud Eestisse kolm rahvusvahelist arboristide võistlust ning tänavu 10.-12. augustini toimub Baltic States Treeclimbing Competition 2017 võistlus Pärnus.
Arborist on moodsa, puu bioloogial põhineva puuhoolduse spetsialist, kelle tööks on asustatud piirkonnas kasvavate puittaimede (eelkõige puude) hooldamine kogu nende eluea jooksul.
Arboristitöö hõlmab puude istutamist ja hooldamist “juurtest ladvani” - sobivate istikute valimist, õiget istutamist ja järelhooldustööd, täiskasvanud ja vanade puude hoolduslõikust ning ohtlike võraharude toestamist.
Arborist langetab ohutult kitsastes tingimustes (majade vahel, kalmistul jm) kasvava puu, kasutades köistehnikat või korvtõstukit.
Kõrgema taseme arborist võib olla konsultandiks ja anda dendroloogilisi või dendropatoloogilisi eksperdihinnanguid projekteerijatele, ehitajatele ja kinnistuomanikele puude seisundi, säilitamise võimaluse ja hooldusvajaduse kohta.
Arborist on õppinud tunnustatud õppekava alusel vastavat koolitusluba omavas õppeasutuses, teinud kutseeksami ning saanud arboristi kutsetunnistuse. Arboristiks saab õppida Luua Metsanduskoolis ja Pärnumaa Kutsehariduskeskuses.
"Loodan, et arboristika areneb õiges suunas, aga selle juurde käiv ebaaus konkurents ajab küll närvi mustaks," tunnistab Hanso, tuues näite riigihanketest: "Hakkasin ühel hetkel süvenema, et kuidas on nii, et minu pakkumised on alati teiste omadest 30-40% kõrgemad? Ma ei suutnud vastust välja mõelda ja kaasasin majanduskonsultandi, kellega koos tõmbasime ArborEst OÜ majandustegevuse sisuliselt ribadeks. Sain palju huvitavat teada, sealhulgas näiteks, et milliseid seadmeid oleks täna juba mõistlik välja vahetada… aga sain ka teada, et ma ei ole midagi väga valesti teinud ning mu pakkumised on täiesti normaalsed."
Seejärel võeti ette viie konkurendi majandusaasta aruanded ja mis selgus? Kui ArborEst maksab käibest ca 45% palgaks ja palgaga seotud maksudeks, siis teistel on see number keskmiselt 18%. "Seis on kurb," tõdeb ta. "Kuidas ma saan ausalt rivaalitseda ettevõtjatega, kellel polegi praktiliselt töötajaid või saavad nad vaid miinimumpalka? Selline süsteem ei võimalda ju ausal ettevõttel konkurentsis püsida ja lõhnab ümbrikupalkade järele!"
Kuigi ArborEst OÜ-l on olemas nii mõnigi pikemaajaline leping kohalike omavalitsustega nagu Tallinna Pirita, Kesklinna ja Põhja-Tallinna linnaosavalitsused, võiks neid Hanso hinnangul olla julgelt rohkem. "Asi ei ole mitte ainult selles, et erafirmana oleks mõnus, kui oleks kogu aasta lepingutega kaetud, vaid ka kohalikel omavalitsustel ning ettevõtetel oleks elu lihtsam. Iga hanke korraldamine, pakkumiste kogumine ning otsuse tegemine võtab jupi aega ametnike tööajast. Kas poleks lihtsam palgata kohe üks ettevõtte aastaks või kaheks kõiki pargi- või tänavahooldusega seotud töid tegema? Pealegi on kindlasti pikaajalisem ja mahukam leping kokkuvõttes soodsam, kui iga töö jaoks erinevat firmat palgata. Näen siin liigset ressursi raiskamist."
Viimase seitsme aasta jooksul on ArborEst OÜ korrastanud täies ulatuses üle 20 Eesti pargi ning tugevaima mulje Eesti parkidest on oma liigirikkuse ja eriti vanade põlispuude poolest jätnud Hansole Olustvere park. "Kahjuks on enamike Eesti parkide ilu jäänud nõukaaegse mittemidagitegemise aega ja isegi 10aastane hooldus ei suuda tegemata jäetud ja valesti tehtud tööde jälgi kustutada," tunnistab arborist. "Paljudes parkides on puud muutunud ohtlikuks inimestele, varadele ning ümbritsevale keskkonnale, ent sageli ei taheta aru saada, et selleks, et säilitada vanade ja noorte puude tasakaal, on vaja vanu puid vähendada." Ta toob näiteks Kadrioru pargi alumise osa, kus kogu rohelisus kasvab kõrgele taevasse, puude all puudub valgus ning kogu see pargiosa ei näe välja sugugi linnapargilik.
Hanso hinnangul ei peagi kõiki parke korrastama, vaid tegeleda tuleks ainult jätkusuutlikega. "Hooldamata maa kasvab kiirelt võpsikusse. Keegi ei taha teha mõttetut ja rumalalt tööd ning pole mõtet projektide või maksumaksjate raha raisata, kui hooldustöid tehakse vaid üheks korraks. See aeg on möödas, kus Eestis oli 1500 kaunist mõisaparki - praegu piisaks igas maakonnas 2-3 hooldatud mõisapargist."
Ta möönab muiates, et vaatamata oma noorusele on ArborEst OÜst saanud nii kõva ettevõte, et täna vajatakse juba õigusabi. "Teadlikku puulõikust ei ole alati lihtne tellijale selgitada ning vahel ei nõustu klient meie poolt põhjendatud töövõtetega. Täna on meil tulemas tõenäoliselt kohtuasi Tartu linnavalitsusega, kes leiab, et me oleme nende makstud raha eest liiga vähe Emajõe kaldal asuvat papialleed lõiganud. Aga kuna Eestis puuduvad kinnitatud standardid ja omavalitsuste vastavad ametnikud ei pruugi olla puuhoolduse osas spetsialistid, on keerukas sellises küsimuses tõeni jõuda. Siiski võiks usaldada arboriste, kes on saanud vastava väljaõppe ja end pidevalt koolitavad. Rääkides põlispuudest, siis on nende lõikamine etapiline töö, et puudele tekitatav kahju oleks võimalikult väike. Meie töö on pakkuda parimat lahendust ka puude seisukohalt ning soovime päästa nii palju puid raiumisest kui võimalik."
|
OSCAR-2019
|
||
22. juunil toimus 6. Pärnumaa Võidupüha maraton, mille põhidistantsil ja poolmaratonil tegid kaasa ka mõned ProRunneri liikmed. Neist parimana sai Margus Gering poolmaratonil 4. koha tulemusega 1:21.42.
Margus osales sellel spordiüritusel esimest korda. “Kui mõned üksikud tähelepanekud kõrvale jätta, siis korraldus oli hea ja raja lõpposa mööda Pärnu tänavaid tegi pingutuse erksamaks. Raja algus kulges mööda metsa ja kohati ka luiteid, aga seda ainult esimesed 5-6 km. Puhus päris kõva tuul, mistõttu valisin teadliku taktika – lasta teistel vedada ning võimalikukt palju energiat säästa,” kirjeldas Margus oma jooksu. Mais teda vaevanud mandlipõletik rikkus talvise töö ära, head “komforti” pole ta ikka veel tagasi saanus. “Jooksuga jäin väga rahule, kuigi oleksin võinud ka julgemalt joosta, sest pärast finišit tundus enesetunne üsna värske,” leidis Margus.
Täispikal maratonidistantsil sai klubiliikmetest parimana Lauri Valdmaa 18. koha ajaga 3:19.35, kuigi ta ise lootis paremat tulemust. “Hetkevormi hinnates läksin millegi suurema järele. Kindlasti mu joostud 59 maratonist kuulub see raskuse järgi TOP 5 hulka. “Stardist minek läks ikka natuke kiireeks, kuna sattusin eneselegi ootamatult liidrite punti. Esimene kilomeeter 3.48. Võtsin kohe hoo maha. Alguses 5 km oli täiesti hea tunne, kuigi väga tugev vastutuul üksi joostes segas. Siis hakkas kõigepealt pistma, kõht valutama ja seest keerama. Pressisin edasi, et ehk läheb paremaks. Esimesed 17 km tulid ühtlaselt tempos 4.07-4.12,” pajatas Lauri.
Kõhuvalust ja muutunud jooksuasendist läks üks õlg ja käsi nii valusaks, et edasi jooksmisega tekkis tal raskusi. “Kuni 21 km veel üritasin (poolmaratoni aeg 1:28.36) , kuid metsa ebatasasele üles-alla küngastele jõudes, läk kõht krampi. Võtsin tempo maha, aga miski ei aidanud. Kohati läks paremaks, aga niikui tempo 5.00 pealt tõstsin alla 4.30, läks kõht uuesti krampi ja olin sunnitud tempo täiesti maha võtma ja joogipunktides jalutama. Eelviimases joogipunktis pakutud coca tõi ka uue hingamise ja viimased 5 km sain enamvähem normaalse tundega lõpuni. Aeg 3.19.35 on ilmselge pettumus. Aga mis seal ikka oli paha päev….Olen parem. Järgmised jooksud tulevad kindlasti kiiremalt,” ei heitnud Lauri meelt.
24-tunni jooksu MMiks valmistuv spordiklubi ProRunner liige Hannes Veide startis 3. juunil Hiiumaa maratonil, mille lõpetas üldarvestuses 3. kohal ajaga 3:04.00.
“Tulin viimast pikemat pingutust tegema enne 24- tunni jooksu MM -i Iirimaal, mis toimub Belfast linnas Victoria pargis 1-2 juulil. Enesetunne oli üldiselt hea, kuigi paaril korral tugev pistmine ajutiselt segas. Esimene 21,1 km tuli 1:30 lõppu ja läksin võitlema tõstes tempo alla 4 minuti kilomeetri kohta, et vastutuuleks varju leida, kuna minusugune kõhna tüüp jääks jänni muidu.Viimased kilomeetrid tempo küll langes, aga kontrollisin pigem positsiooni. Tegemist on väga kiire rajaga, mida, mida hiiumaalikult tugev tuul mõjutas. Kvaliteetselt korraldatud üritus ja mandri mehena nägin kauneid vaateid ja tuulikuid,” ütles Hannes.
Hiiumaa maratonil jooksid ProRunnerist veel Helle Persitski ja Tiina Säälik, kes nautsidid jookmsist ja läbisid maratoni rohkem kui viie tunniga.
28. mail anti pärast Tartu Rattaralli paremate autasustamist üle 7. mail toimunud 35. Tartu Jooksumaratoni karikad klubide arvestuses. Spordiklubi ProRunner saavutas tubli teise koha, mis on ühe koha võrra parem kui möödunud aastal, mil klubi sai kolmanda koha. Karikal käis järgi klubi liige Kristi Leping.
Samal ajal, kui hulk ProRunnereid osales 15. mail Rapla Selveri Suurjooksul, võttis klubi liige Cris Poll Riias ette oma 23. täispika maratonidistantsi, kus sai 45. koha ajaga 2:55.07. Cris räägib ise, kuidas tal läks:
“Riias teist korda. Eelmise aasta särav esitus jäi tänavusega võrreldes ikka kaugele ette. (Mullu jooksis Cris Riia maratoni ajaga 2:39.25, mis andis talle 11. koha – toim.) Kindlasti ei olnud õnnestunud jooks, aga samas tuleb endale peeglist vastu vaadata ja aru saada, miks nii läks?! Kõik on olnud enda kätes ja midagi kellegile teisele ette heita ei saa. Olen aasta alguses palju mugavustsoonis olnud ja jooksmine oli natukene vähemtähtsam kui tavaliselt. Praeguseks on olukord muutunud ja treenin 100% lise pühendumusega.
Mõned arvud, mis näitavad päris konkreetselt ära, miks eelmisel aastal nii hea tulemus tuli ja sel aastal lihtsalt rohkemat ei suutnud! Need numbrid on nüüd kokku löödud ja isegi minu jaoks hirmuäratavad. Päris nii ei oleks seda asja ette kujutanud, aga nii on läinud. Alates jaanuarist kuni tänavuse Riia maratonini kogunes treeningu kilomeetreid kõigest 867 km. Eelmisel aastal 1561 km. Nüüdsest muidugi olen ree peal ja edaspidi kindlasti teravamalt tegutsemas! See on ka põhjus, miks maratoni tulemus selline tuli! Nii väikese mahu pealt maratoni ei jookse! Iseendale see tulemus suur üllatus ei olnud, pigem reaalsus!
Merit tegi Riias oma elu teise jooksuvõistluse. Seda 6 km distantsil ja jooksis massis tubli isikliku rekordi 36.02. Samuti on hea meel Kristiina üle, kes jooksis Riias 10 km distantsil oma uue isikliku rekordi 47.34. Olen uhke, et olen saanud olla sellise arengu asjaosaliseks. Sama tublid on olnud ka teised õpilased, kes liiguvad jõudsalt eesmärkide suunas!”
ProRunneri kolm jooksjat osalesid 23. aprillil Saksamaal Hamburgi maratonil, neist parima tulemuse tegi ja osutus ühtlasi 15 lõpetanud eestlase seas parimaks Hanno Kindel ajaga 3:05.55.
Saksamaa suurim kevadmaraton peetakse tavapäraselt aprilli kolmandal nädalavahetusel Hamburgis. 15 000 osalejat tähendab jooksukaaslasi igale tempole. Rada läbib kõiki ilusaid Hamburgi linnaosasid, kel mahti rohkem, saab rada läbides põhjaliku ülevaate linnast.
Saksamaa suurlinnades on enda alla hektareid võtvad hiiglaslikud messihooned, mis võimaldavad ladusalt paika panna kogu suurmaratoni logistika, alates riietumisest ja hilisemast toitmisest. Nii ka Hamburgis. Maratonist endast. Stardijärgne 5 kilomeetrit möödus rahes ja lörtsis, mis tegi jalad hoobilt kangeks. Väikese pausi järel saime järjekordse külma dushi osaliseks, seejärel võttis meid Elbe äärde jõudes vastu tugev merebriis.
Liigagi suuri väljakutseid pakkuv maratoni esimene pool vahetus poolmaratoni punktis ilusa ilma ja väga lauge rajaprofiili vastu. Ma ise küpsetasin end esimese poolega läbi. Eriti Hamburgis kehtib vana tõde: maraton algab teisest poolest. Õnneks aitas raja rahulikum profiil kiirelt taastuda ja kiirelt ümbermängitud taktikaga tasapisi finishi poole liikuda. Rajaäärne melu on korralik. Annab tunda, et tegemist on ligi 1,7 miljoni elanikuga linna jaoks aasta ühe oluliseima spordisündmusega.
Finishijärgne melu oli vähemalt minu jaoks tavapärasest tagasihoidlikum, sest äärmuslikud ilmaolud olid kõvasti energiat raisanud ning pidi kiirelt riietuma minema. Lõppaeg 3:05.55 oli küll loodetust kõvasti aeglasem, aga andis täiesti ootamatul kombel 15 lõpetanud eestlase seas parima aja. Tegelikkuses olid parimad kõik need maratoonarid, kes sellistes äärmuslikes tingimustes oma isikliku rekordi jooksid. Hamburgi maraton on kindel soovitus esimeseks tõsisemaks kevadiseks jooksuvõistluseks.
Spordiklubi ProRunner liige Pärtel Piirimäe jooksis Ameerika Ühendriikides Bostoni maratonil, kus sai lõpuajaks 2:53.59. Kuidas maraton tema jaoks läks, sellest pajatab asjaosaline ise.
Ootused enne jooksu olid nii madalad, et igasugune lõpuaeg oleks tähendanud endale seatud lati ületamist. Oktoobris olin küll elu parimas vormis, jooksin poolmaratoni PB ja hellitasin Bostoniks suuri lootusi, aga siis algasid jamad säärte ja kandadega. Novembri lõpust alates tegin peamiselt vaid ÜKEt (3-4 tundi nädalas) ja ujumist. Jooksukilomeetreid kogunes alates aasta algusest vaid 450. Ise muigasin, et jooksma hakkan süvalihastega, aga võib-olla polnudki see tõest nii kaugel, sest ülakeha ja kerelihaste rolli ei saa alahinnata. Süstemaatiliste jooksutreeningutega alustasin pisut paaniliselt 5 nädalat enne maratoni, aga enesekindlust andis see, et kolm viimast pikka otsa (28, 30 ja 32km) läksid päris ladusalt 4:40 tempos.
Viimased kontrolljooksud näitasid, et 4.05-4.10 tempo võiks olla jõukohane. Siis aga hakkasid tulema ilmateated, mis lubasid järjest soojemat ilma. Võib vaid tänada õnne, et jooks ei toimunud pühapäeval, mil kraadiklaas näitas Cambridge’is 31 C. Maratonipäeva keskmine tuli Garmini järgi 26,1 C ja jõudis paaril korral 28 C-ni. Meenusid varasemad hävimised palava ilmaga Eesti poolmaratoni meistrivõistlustel Tallinnas ja Narvas. Samas olen viimaste aastatega õppinud, et joosta saab iga ilmaga, tuleb vaid õige tempo valida. 2015. a Trail Verbieril katkestades arvasin, et + 35 C kuumaga polegi võimalik ultrat joosta, aga 2016. a UTMB TDS-il tulin toime ka kuni +38C päikeselõõsaga. Võtmesõna on ’core temperature’ jälgimine, sest ülekuumenemine päädib paratamatult kurnatusega. Nii paningi paika maratoni taktika: jälgida pulssi ja enesetunnet, mitte kella ja kaasvõistlejaid.
Ehkki esimese laine start oli alles kell kümme, tuli ärgata enne viit, sest 40 000 inimese stardijoonele toimetamiseks võtsid korraldajad omajagu varuaega. Cambridge Running Club’i tsharterbuss jõudis Hopkintoni stardiparklasse kell seitse, aga õnneks sai seal edasi tukkuda ning korraldajate pakutud kohvi-saia nosida. Teipisin kinni häda tegevad peroneused. Tagareis kippus venitamise ajal krampi minema, justnagu viimases massaazhiski, mispeale mökerdasin mõlemad reied soojendava kreemiga kokku. Athlete Village’ist hakkasime 1,5 km kaugusel asuva stardijoone suunas liikuma kella 9 paiku, lai mass inimesi liikus ülimalt korrapäraselt ja paigutus ilma trügimise ja närveerimiseta oma stardigruppidesse. Tänu Prorunneri särgile märkas mind Toomas Tarm, kellega startisime ühes laines.
Ameerika hümn, hävituslennukite ülesõit ja läkski lahti! Esimesed kilomeetrid olid allamäge, liikusin jalgu säästes ja rütmi otsides väga rahulikult ca 4 min/km tempos ning Toomas liikus kiiresti eest (Mart Einasto olevat startinud järgmise laine eesotsas lausa 3.45 tempoga). Esimesed 5 km 20.05, järgmised 20.10. Järjest palavamaks läks, varju ei olnud kuskil, sest puud olid veel raagus. Õnneks pakkusid korraldajad iga miili tagant spordijooki ja vett – jõin igas punktis mõlemat ja kastsin mütsi märjaks. Korra anti ka terve pudel kätte ning tassisin seda järgmise joogipunktini, sortsu haaval vett pähe valades (väline jahutus on sama tähtis kui joomine!).
Kolmas 5 km 20.24, neljas 5 km 20.38. Poolmaratoni vaheaeg 1:25.41 – enesetunne oli hea, pulss püsis 162-165 vahemikus ning ehkki jalad hakkasid veidi tundma andma, võis nentida, et ’so far so good’. Muidugi oli ärevus sees, et kui veel palavamaks peaks minema, läheb teise poole suurtel tõusudel väga raskeks. Aga kiire matemaatika näitas, et alla 3h tulekuks on ligi 10 min kukkumisvaru olemas. Veidi aja pärast märkasin suureks üllatuseks enda ees veel ühte Prorunneri särki – küsisin nime ja selgus, et tegu oli Priit Jaagantiga. Priit oli silmnähtavalt väsimas ja ergutuse peale ütles, et ta enam järgi ei tule.
Pärast selgus, et 20-25 vahel olin möödunud ka Tarmist, aga suure rahvahulga tõttu seda ise ei märganud. Tal oli just sel lõigul väga raskeks läinud ja andis 5 km-ga oma 2-minutise edu ära, aga suutis taastuda ning kaotas lõpuks vaid minuti, jälitades mu selga suure osa distantsi teisest poolest. Minu vaheaeg 20-25 lõigul 20.30. 27. kilomeetrist algas pikkade tõusude jada, mis kestis kuulsa Heartbreak Hilli tipuni 34. kilomeetril. Õnneks hakkasid pilved kogunema ning tugevnevad tuulepuhangud jahutasid ja lükkasid tagant, mistõttu joosta oli üllatavalt mõnus hoolimata jätkuvalt kõrgest temperatuurist. 25-30 km vaheaeg 20:45, 30-35 km 21.32. Rahva ergutamine neil tõusudel oli lausa pöörane ja see andis kindlasti energiat juurde.
Nüüd oli jäänud vaid 8 km, kõigepealt pikalt allamäge ja siis lõpuni siledat maad, aga kohe laskumise alguses tabas mind reie tagalihase kramp – kusjuures paremas reies, mis ei olnud hommikul häda teinud. Egas midagi, astusin aia äärde, paar kiiret venitust ja madaltiheda sammuga edasi (34. km 36 tõusumeetri ja krambiga tuli 4.39-ga, nii et pool minutit lisandus ühe kilomeetri jooksul). Kahju oli küll, et ei saanud laskumisel „täiega panna“; krambioht oli justkui piiraja, mis ei lasknud lõpuni pulssi üles ajada. 35-40km vaheaega 20.46. Viimased 700m jooksin Garmini väitel 3:06/km tempos, aga arvatavasti läks kell kõrghoonete vahele jõudes omadega pisut sassi, näidates kokkuvõttes jooksu pikkuseks 42,7 km. Boylston Streeti finishisirgel lõin rusika õhku justkui oleks võitjana lõpetanud või vähemalt isikliku rekordi püstitanud – 2:53.59 oli aeg, mida ei olnud osanud loota.
Kokkuvõttes: ääretult võimas elamus, ja mitte esmajoones sportliku külje pärast, vaid olulisem oli võimalus vahetult osa saada Bostoni (ja kogu Ameerika) jaoks ülimalt olulisest traditsioonist. Sellist kaasaelamist kogu raja ulatuses ei ole mitte kuskil mujal! Sarnaseid emotsioone olen varem kogenud vaid Vasaloppetil, mis samamoodi mängib rootslaste identiteedis üsna olulist rolli. Nii et kõigile maratonisõpradele minu poolt tugev soovitus!
Vaatasin oma unenäopäevikust järele, et 8. veebruaril on sissekanne – “Loobusin suusamaratonist ja valisin hoopis jooksumaratoni…”. Ju ma siis nägin miskit sellist, mis pani mind järgmises trennis Viljari käest küsima, et kas minusugusel, kes tegelikult enamuse oma tervisesporditegemisele mõeldud aurust suusatamisele panustab, on mõtet ja võimalust üldse maratoni joosta. Viljar oli selles suhtes optimistlik. Nagu ta alati on 🙂
Jooksingi laupäeval 16. juulil Mulgi Maratoni. Sest olen Mulgimaal oma lapsepõlve veetnud ja mulle meedlivad ilusad Mulgimaa vaated:). Eelmisel õhtul enne maratonile minekut otsustasin, et pühendan oma elu esimese maratoni Vend Vahindra maratonijooksu 90. aastapäevale. Mingi veidikesem ülem eesmärk võiks ju olla kui et ainult oma lõbuks joosta:).
Vaga Vend Vahindra ehk kodanikunimega Karel August Tõnnisson sündis 20. augustil 1873 aastal Põltsamaa lähedal Umbusis Odratsi talus. 1892 asus ta Ptereburi ülikoolis õppima filosoofiat. Ta sattus kokku budistitega ja budismist huvitatud ininestega ja ka temast sai budist. Alates 1893. aastast reisis ta palju budistlikes (ja ka mittebudistlikes) riikides ja piirkondades. Osales ka esimeses maailmasõjas. Kui ta 1922 tahtis iseseisvunud Eestisse tulla siis tolleaegne Eesti esindus keeldus Karl Tõnissonile väljastamast viisat ja luba Eestisse tulekuks. Põhjuseks toodi, et Tõnisson kavatses Eestimaal hakata kuulutama buda usku ja arvestades, et Eesti on juba valinud luterluse, siis polevat vajadust ei budismi ega ka budalaste järele Eestimaal. Kuid sissesõiduloa ja kodakondsuse sai Tõnisson Läti esindusest ja pärast seda võttis ta endale ka lätipärase nime Karlis Tennisons :). No lühidalt öeldes oli Tõnisson ehk Tennisson ehk Vend Vahindra väga värvikas kuju. Seda saab igaüks otsida ja lugeda huvi korral.
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia ja wikipeedis andmetel jooksis Karl Tõnisson 1926. aastal Tartu spordiselts Kalev poolt korraldatud maratonil ja sai kolmanda koha. Ta olevat tahtnud osaleda juba esimesel Eesti maratonil (no ma ei tea, kas siin mõeldakse siis 1913 aastal toimunud Tallinnast Mustjõele toimunud jooksu?), aga teda ei lubatud starti. Ta olevat ikkagi teistele järgi jooksunud ja siis vahepeal kuskil heinamaal taimi näksinud, sest kõht olevat tühjaks läinud. Aga 1926 aasta kohta on siis tead, et ta jooksis ametlikult selle maratoni läbi. Saavutas olümpiameeste Karl Laasi ja Elmar Reimani järel kolmand koha ajaga 3:31:26 ja ta oli sel ajal 53 aastane!
Marathon 100 -st: “Oma viimase maratoni jooksis ta 1929.a ja kindlasti on ta läinud sellega ajalukku, et läbis maratonidistantsi Läti lipuga. Pärast maratoni ronis kuhugi kõrge tulba otsa ja hakkas rahvale loengut pidama, et kui kasulik on sport ja jooks ja et inimesed ei hooli oma tervisest ja kutsus ülesse, et Eestis võiks korraldada ööpäevajooks ja tema oleks kindlasti kohal ja stardis ja teeks selle jooksu kaasa. Aga teised eriti vedu ei võtnud ehk see jooks jäi tegemata.”
1931 rändas Tõnisson Eestist välja, läbi Euroopa Aasia poole ja elas oma elupäevad lõpuni Birmas, kus ta suri 9. mai 1962 ja kuulutati pühakuks.
Laupäeval, 16. juulil: Start oli kell 7.00 Ruhja keskväljakul. St et äratus oli 5.20, ööbisime Karksi-Nuia lähedal ühes kodumajutuses.
Meid ei olnud stardis palju. 13. Minu jaoks tuttavatest nimedest Meelis Atonen ja prorunnerlane Maichl. Jooksime esialgu päris pikalt koos. Kord ühed ees ja siis jälle teised. Ma esialgu kartsin, et äkki on nende kiirus mulle liig, ma plaanisin ise kuskil 6:30 kiirust, aga meie grupil oli kiirus veidi peale kuue, aeg ajalt isegi alla kuue minuti. Tegelikult jälgisin pulssi, et see normaalne püsiks, ja tundus, et selle grupi kiirus oli mu pulsile täitsa paras. Kokku oli viis naist. Üks lätlane läks kohe kiiresti ära. Kaks teist lätlast läksid ka varsti, ühel hetkel oli ka Maichl ees. Proovisin hoida ühtlast ja enda jaoks mõnusat tempot. Kui mehed mägedest üles kõndisid, siis ma sörkisin neile järgi ja kui nad jälle jooksma hakkasid, läksid veidi eest ära. Nii juhtus ikka viiel-kuuel mägisemal lõigul. Ma ei tundnud vajadust kõndma hakata ja sörksin võimalikult ühtlase tempo ja hingamisega oma jooksu. Poolmaratoni stardis, Läti piiril olime paar minutit enne nende stardi algust. Olin maratoonaritest viimane.
Pool maad st 21 km olin läbinud 2 tunni ja 10 minutiga, keskmine kilomeetri aeg 6:09. Püüdsin varsti Maichli kinni. Maichl arvas, et kui nüüd veidi arvutada, siis võiks maraton olla läbi 4 tunni ja 41 minutiga. Et see kõige mustem stsenaarium. Hm. Ma olin valmis ka selleks, et see aeg saab olema veidi alla viie tunni, 4:41 oleks ju väga tore. Ma ju ei teadnud, mis peale 25 kilomeetrit minuga juhtuma hakkab, polnud kunagi pikemat maad jooksnud.
No midagi muud ei hakanud juhtuma, kui jalad muutusid kangeks. Joogipunktides proovisin veidi venitada ja silitada. Jooksu ajal proovisin neid lõdvestada. Lugesin jooksja käsiraamatust, et kui veidi vale tehnikaga joosta, siis ei saa kõik lihased piisavalt lõdvestuda ja on pidevalt pinges ja väsivad. Oh, kust ma selle õige tehnika siis nüüd võtan :). Aga on üks mantra, mida sellistes olukordades endale laulda: “Võta pingevabalt. Võta pingevabalt. Võta pingevabalt”. See toimib jube hästi – samm läheb rahulikult hoogsamaks, selg läheb sirgu ja naeratus tuleb näole 🙂
Ma ootasin kurikuulsat “seina” kuskil 33-35 kilomeetril. Seda i tulnud. Lihtsalt tempo läks veidi aeglasemaks. Pidi endale veidi rohkem meelde tuletama, et “Hopsassaa ja trallallaa. Mine nüüd!” Aga optimism püsis lõpuni. Kolmekümnendal kilomeetril – “ainult 12 veel”! Ainult 10 veel! Ainult 8 veel! Ainult 6 veel! jn jne. :). Sein oli sõna otseses mõttes pigem see, kui tuli Karksi-Nuia järve kaldal järsust mäest alla-üles joosta. Alla jooksmine oli ka raske. Ikka nende kangete jalgade pärast :). Mäest üles oli pigem mugavam.
Mati oli mul pidevalt abiks. Ta sõitis ju autoga ja andis mulle vahepeal juua ja andis ka vajadusel geele, nii et ma ei pidanud neid terve tee kaasas kandma. Vahepeal läks ta aga autoga finišisse ja hakkas ise ka jooksutrenni tegema ja jooksis mulle vastu. Tee ääres plaksutajad siis ei saanud aru, et kuidapidi see maraton nüüd käib kui üks rohesärklane jookseb ühes suunas ja teine teises 🙂
Mis ma siis Vend Vahindra maratonil veidi teistmoodi tegin. Proovisin ka vahepeal taimi süüa. Sõin ära veidi raudrohtu (hästi vähe, see on ju kibe), kaks põdrakanepi õit ja ühe ristikunuti. Need olid küll head. Aga pean tunnistama, et oma põhienergia sain siiski geelidest ja spordijoogist.
Budistidel, tiibeti budismi inimestel on kaastunde mantra OM MANI PADME HUM. Oh, sellest peaks keegi teadja inimene kirjutama, aga ma tean seda, et see on seotud kaastnde Buddha Avalokitešvaraga. Budimiinstituudi lehelt saab lugeda, et selle mantra algtähendus ja päritolu on ebaselge. Usutakse, et mantra korduv lausumine tagab Avalokitešvara kaitse kõikvõimalike viletsuste ja hädaohtude eest. Tiibeti kultuuri aladel on seda mantrat sageli kirjutatud kultusobjektidele, kividele, puudele, majaseintele jm. Kui me Matiga Indias budismiga seotud kohtades käisime, siis lausuti ka seal seda mantrat. Ja ühe õpetaja jutust on mulle meelde jäänud, et see mantra teeb head ka siis, kui keegi loom on näiteks tee peal surma saanud. Ja kõikidele auto alla jäänud konnadele, keda oma maratoni teekonnal nägin, lugesingi laupäeval seda mantrat. Neid konni oli päris palju :(. Ja kahel viimasel kilomeetril, kui seljas oli juba neljakümne kilomeetri rõõmus raskus, tegin tongleni harjutust. Nii nagu Pema Chödron seda oma raamatus “Alusta sealt, kus sa oled” õpetab. Kel huvi, eks see otsib ise üles, mis see tähendab :). Kes huvi ei tunne, siis ma nende silmi ja mõtteid selle jutuga enam ei vaeva :). Aga viimase kahe kilomeetri minu enda ja teiste vaevas olevate olendite raskus sai tongleni abil hajutatud ja jõudsingi õnnelikult oma esimese maratoni finišini. Olin maratoonaritest üheksas. (Maratoni teise poole keskmine kilomeetri aeg, 22. kilomeetrist neljakümne teiseni oli 6:33).
Läbi lillede, läbi meditatsiooni, läbi mantrate, läbi jalgade kiiresti liigutamise :D. Tänu eelnevale tublile füüsilisele ettevalmistusele, tänu Viljari trennidele, tänu Mati toetusele. Veidi valus oli, aga see oli järgmiseks, no ülejärgmiseks päevaks unustatud 🙂
|
OSCAR-2019
|
||
Tutvustame ilus tüdruk, saadaval valdkondades Malaga ja Marbella, eskort suhtumine GFE, kus paljude võlusid Usalda pöördumatult, tema fotoraamatu järgib oma tõelist aspekt, ja kirjelduse palju informatsiooni, see võib olla väga põnev tundma Jeniferit täieliku sensoorse sensuaalsusega.
Sellel on vastupandamatu välimus, mis on valgustatud tema ilusate juuste kullaga, naturaalse rinnaga tüdrukuga ja ilusad joonised.
Escort on väga naiselik, suurepärase haridusega, mis annab väga rahuldustundliku lahkuse, mis hõlbustab vahetut seost heas kooskõlas.
Kõigepealt võtke arvesse nende kättesaadavust, mis a priori on esmaspäevast pühapäevani korraldatud tundides.
Minu hüüdnimi on Jenifer, pean ennast kaasaegse tüdruk palju muresid, liberaalne sensuaalsuse ja on võimalus kohtuda härrad nautida meeldiv kogemus rõõmu ja hea tuju, võrdselt glamuuri ja soov, võin sulle külla oma hotell või aadress Malaga, Marbella, Puerto Banúsi, ma ootan teie ettepanekut! Jeniferi suudlus.
Järgmisel nimekirjas on näidatud eskordi eelsoodumus ja suhtumine, et kohtuda kõigi optimaalsete üksikasjadega, on oluline, et meid saaksid osaleda teie soovides, kui korraldate koosolekut e-posti teel, vormi või telefoni teel sel viisil Gafi saatjad Málágas ja Marbella saavad teie soovidest palun, kui küsimusi pole, palun võtke meiega ühendust. Tähtis selgitus esitatud valikute roheline tähendab, et saatja on a priori erapoolikuses, kuid see ei tähenda kohustust, pakutavad teenused tüdrukud on kaaslane Vip, mingeid intiimne kaasamine, mis tekib, tuleb kokkulepitud sina ja eskort.
Ehtne GFE saatjad Malaga ja Marbella on sõltumatu ja üksikisikute, ei saa täielikult näidata oma nägu, ilmselt kartuses on tunnustatud oma sotsiaal- ja tööõiguse neile on väga oluline austada nende identiteeti isikliku äranägemise järgi. Me mõistame takistuse mitte näha nägu täiesti nii mõnel juhul väike osa näost näidanud idee ja väga oluline ka kirjeldavat teksti arutati üksikasjalikult oma välimust aus ja usaldusväärne.
Hotellid Knœrsheim – Hotels.com abiga on lihtne leida sobiv hotell Knœrsheim, võrrelda tubade hindu ja kohe vaadata vabade kohtade olemasolu. Meie veebilehel on imelihtne leida ja broneerida reisiks soodne Knœrsheim hotell. Iga hotell on varustatud kaardiga. Lisaks hotellitubade kirjeldustele ja fotodele oleme lisanud külastajate hinnagud ja pikemad arvustused, kus on juttu hotelli asukohast, ümbruskonna meelelahutusvõimalustest, tubade mugavusest ning majutuse ja teenuste kvaliteedist. Meie kliendiprogrammiga Hotels.com™ Rewards liitudes teenite iga 10 öö eest 1 öö tasuta.
Ahhemeniidide riik (suurriigina ka Pärsia suurriik) oli esimene Iraani riik. Selle valitsejad olid Ahhemeniidid, kelle järgi riiki nimetataksegi.
Riik sai alguse Meedia riigi liidendamisest Vana-Iraani valitseja Kyros II poolt 550 eKr. Ahhemeniidide valitsemisele tegi lõpu Aleksander Suure vallutus 330 eKr.
6. sajandi lõpust kuni 4. sajandi teise pooleni eKr laius see tänapäeva Iraani, Iraagi, Afganistani, Usbekistani, Türgi, Küprose, Süüria, Liibanoni, Iisraeli ja Egiptuse alal. Suurima ulatuse saavutas impeerium umbes 500 eKr, mil ta hõlmas ka tänapäeva Liibüa, Kreeka, Bulgaaria, Pakistani, Sudaani ning Kaukaasia ja Kesk-Aasia riikide alasid, kokku ligikaudu 8 miljonit km²[viide?].
5. sajandil eKr elas Ahhemeniidide riigis ligikaudu 50 miljonit inimest ehk arvatavalt 45% maailma rahvastikust; ühegi impeeriumi elanikkonna osakaal maailma rahvastikus pole varem ega hiljem nii suur olnud.[viide?]
Ahhemeniidide riik esineb Lääne ajalookirjutuses eelkõige kreeklaste vastasena. Markantsemad sündmused on selles seoses Maratoni lahing 490 eKr ja Salamise merelahing 480 eKr Kreeka-Pärsia sõdade ajal ning Aleksander Suure vallutusretk 334–330 eKr. Selline vaatenurk on varju jätnud Ahhemeniidide riigi olulise osa Lähis-Ida ajaloos ning uuemate uurimuste valguses ka Vana-Kreeka arengus. Vanas Testamendis näidatakse pärslasi soodsas valguses: nad on juutide vabastajad ning nende religiooni ja kultuuri toetajad. 220 aastat kestnud Ahhemeniidide riigi tähtsus ajaloos on siiski palju suurem. Nimelt oli tegu esimese korraga ajaloos, mil kogu Lähis-Idal oli üks valitseja[1]. Kultuurilised, teadusalased ja majanduslikud saavutused olid riigi enese seisukohast palju olulisemad kui sõjad kreeklastega ja ülestõusud provintsides.
Allikad Ahhemeniidide riigi kohta on piiratud. Laias laastus jagunevad need kolme põhilisse rühma: arheoloogilised leiud, epigraafilised andmed ja Kreeka ajalookirjutus. Seejuures on arheoloogilised ja epigraafilised allikad tihedalt seotud, kuna paljud tekstid ja raidkirjad on tulnud ilmsiks väljakaevamistel. Arheoloogilised andmed piirduvad mõnede eranditega üldiselt suurte kuninglike residentsidega nagu Susa, Persepolis ja Pasargadai; valdav osa Ekbatanast jääb selle peale ehitatud Hamadāni linna alla. Üksikuid leide pärineb ka Väike-Aasiast, Mesopotaamiast, Egiptusest ja riigi idapoolsetest osadest. Mainimist väärivad eelkõige paleekompleksid, mis on suures osas läbi uuritud, ning arvukad väikeesemed.
Epigraafilised allikad ei ole kuigi informatiivsed, kuna peamiselt on tegemist formaalsete kuninglike raidkirjadega, mis osaliselt kattuvad. Ainukesena tõuseb esile Behistuni raidkiri, mis kujutab endast üksikasjalikku Dareios I tegude kirjeldust. Lisaks on olemas haldusliku iseloomuga ülestähendused Persepolisest, mis annavad elava mulje majandus- ja igapäevaelust Pārsās endas, kuid need ei ole veel lõplikult läbi uuritud.
Uurituim ja tuntuim allikate rühm on Kreeka ajaloolaste teosed. Esmajoones tuleb nimetada Herodotost, kes annab oma "Ajaloos" põhjaliku kirjelduse Ahhemeniidide riigist ja selle ajaloost kuni 5. sajandi alguseni eKr, kelle väidetesse tuleb aga kohati suhtuda teatud ettevaatusega. Peale selle kuuluvad oluliste allikate hulka muu hulgas Xenophoni "Anabasis", "Hellenika" ja "Kyroupaideia", Plutarchose Artaxerxes II elulugu, Quintus Curtius Rufuse, Arrhianose ja teiste Aleksander Suurest kirjutanud ajaloolaste ning üldajalugude autorite Junianus Justinuse ja Diodorose teosed. Ka Strabonilt leiame üksikasju Ahhemeniidide riigi kohta. Lisaks mainitakse seda riiki veel paljudes teiste autorite tekstides (need on säilinud muu hulgas tsitaatidena Athenaiosel). Mitu spetsiaalselt Ahhemeniidide riiki käsitlevat teost (Persika), nagu näiteks Knidose Ktesiase oma (küll vähe usaldusväärne), Kyme Herakleidese oma (mis annab olulist teavet õukonnaelu kohta) ja Kolophoni Dinoni oma, on meieni jõudnud vaid fragmentidena, kuigi osa eelnimetatud autoritest on neid allikatena kasutanud.
Enne Ahhemeniidide riigi ulatuslikku arheoloogilist uurimist 19. ja eelkõige 20. sajandil olid Kreeka tekstid koos Piibliga ainsad kättesaadavad allikad. Uuem uurimistöö on näidanud, et suur osa kreeka ajaloolaste kirjutatust on moonutatud või väär, mistõttu tänapäeval võetakse kreeka tekstide tõlgendamisel appi uuemad pärsia allikad. Sama kehtib Piibli kohta, kus pärslastest on juttu eelkõige Taanieli raamatus, Esra raamatus ja Estri raamatus.
Pärsia rahva päritolu on tänini täpselt selgitamata. Oletatakse, et pärslased jõudsid Iraani mägismaale 2. aastatuhandel eKr suurema Iraani rahvaste rändega, teiste seas koos meedlaste ja baktrialastega. Tänapäeva teaduses on enam-vähem üldtunnustatud, et parsua-nimeline rahvas Urmia järve ümbrusest, kelle olemasolu tõendab Assüüria raidkiri, on pärslastega identne, sest kahe ühenimelise ja poliitiliselt sarnase riigi samaaegset olemasolu peab enamik uurijaid väga ebatõenäoliseks ning rännud on kronoloogiliselt hästi jälgitavad. Eelami päritolu kirjutiste põhjal on kindel, et 7. sajandil eKr olid pärslased Persises. On ebatõenäoline, et sel ajal oli olemas ühtne Pärsia kuningriik. Tõenäoliselt elasid piirkonnas pärsia mägihõimud, kes olid osalt Eelami, osalt Meedia võimu all.
Meedia riik, mis paljude uurijate arvates oli pigem lõtv konföderatsioon, ulatus Iraani mägismaa idaosas asuvast hägusast piirist Mesopotaamiani ning Halyse jõeni (tänapäeval Kızılırmak), mis alates 580. aastast eKr moodustas ametliku piiri Lüüdia riigiga. Kambyses I ajal tekkis nähtavasti midagi pärslaste kohaliku ülemvõimu sarnast, millele toetudes astus Kyros II 553 eKr meedlaste vastu. Lahingus Pasargadai all võitsid pärslased meedlasi. Aastal 550 eKr vallutas Kyros, kes ei nimetanud end ise Ahhemeniidiks, vaid Teispiidiks (Teispese järeltulijaks), Meedia pealinna Ekbatana, kus kuulutas end lisaks Pärsia kuninga tiitlile meedlaste kuningaks.
Kyros nõudis Lüüdia kuninga Kroisose kohalikelt asevalitsejatel, et need allutaksid end tema riigile, kuid enamik neist ei teinud seda. Kroisos, kes nähtavasti tahtis Meedia ülemvõimu langusest kasu lõigata, ületas oma sõjaväega Halyse ja võitles järgnenud Pteria lahingus pärslaste kuninga vastu. Et võitlus ei leidnud lahendust ja talv oli tulekul, tõmbus Kroisos tagasi oma pealinna Sardesesse, mille pärslased varsti ootamatult sisse piirasid ja (tõenäoliselt) 541 eKr (või juba 546 eKr) vallutasid. Kroisose saatus on teadmata, Vana-Kreeka ajaloolased esitavad vastuolulisi andmeid. Tõenäoliselt sai ta surma ning hilisemad teated, nagu oleks Kyros talle armu andnud, on õpetlaste leiutis.
Lüüdia võimu all olid tollal ka kreeklaste asulad Väike-Aasia läänerannikul, millest tähtsaim oli Mileetos. Neil "Joonia" linnadel oli Lüüdias eristaatus, mis peegeldus muu hulgas ka selles, et Lüüdia kultuur oli lähenemas Kreeka omale. Nii olevat Kroisos Herodotose sõnul enne oma sõjakäiku pärslaste vastu küsinud nõu Delfi oraaklilt (sellel teatel võib tõepõhi all olla, kuigi sel kujul nagu Herodotos ta tubli 100 aastat hiljem kirja pani, ei ole lugu kuigi usutav). Kui pärslased Lüüdia riigi purutasid, tundsid kreeklased, et nende eristaatus on ohus, ja paljud neist osutasid pärslastele vastupanu (erandiks oli Mileetos). Neist ei olnud aga pärslaste ülekaalukatele jõududele vastast ja linn linna järel langes piiramise või pistise abil pärslaste võimu alla. Seal määrasid pärslased tihti valitsejateks neile ustavad kreeklastest türannid.
Väike-Aasia langes mõne aastaga kindlalt pärslaste võimu alla, ja Kyros suunas põhitähelepanu Babüloonia riigile. Kyros otsustas 539 eKr minna sõtta ka babüloonlaste vastu. Uus-Babüloonia kuningas Nabû-naʾid langes tema suhtes vaenulikult meelestatud ning Kyrosega sidemed sõlminud Marduki preestrite intriigide ohvriks. Nii ei olnud üllatuseks, et Kyros kohtas sõjalist vastupanu vaid Opise linna juures. Preestrite ootused täitis ta sellega, et tunnustas ametlikult peajumalat Mardukit, kelle Nabû-naʾid oli kukutanud, ja laskis ennast kroonida Babüloonia kuningaks. Pärslaste kuningas ühendas Babüloonia riigi personaalunioonis Meedia ja Pärsiaga. Riigi ülejäänud osa liitus esialgu vastupanuta, sest Babüloonial ei olnud enam sõjaväge.
Riigi idapiiri jäid, nagu Meedia ajalgi, pidevalt ohustama sakad. Pole teada, kui kaugele itta Meedia võim ulatus. Kyrose ajal sai põhjapiiriks Jaxartes (Sõrdarja), mis kindlustati piirirajatistega. Kyros hukkus 530 eKr lahingus stepirahvaste vastu.
↑ Hiljem oli see nii veel ainult 325. aasta paiku eKr, mil see oli Aleksander Suure Makedoonia riigi osa, ning 620. aasta paiku pKr, mil Sassaniidide riik jõudis laieneda kogu Lähis-Idale.
Presbüterlus on vanematekogul põhinevat kirikuvalitsemist pooldavate kalvinistlike denominatsioonide koondnimetus.
|
OSCAR-2019
|
||
esimese ametliku tapmisähvarduse sain Kohtla-Järvel oma vanamate ja vanemate vabastajate poolt kes tõid meile kultuuri.Eks neid tapmisähvardusi olnud ühel või teisel määral olnud edaspidigi. Meenub kui oli laevastikus noorte aeg siis mu rahvuskaalased nagu sinagi kallis Mardike siis need viskasid mind lõukoerte lõugade vqahele. Ma ei tea aga eestvedaja oli keegi talina poiss Ants Post.. Ju peale krahaboršiku said suu seks kodust saadedud pakist seltsimehed Ring Kallastelt. Eks hiljem olen olnud mõška. kes endast teab mis arvamusel. Sama Remikul kus Narva ajal saadeti sind sunnik meid kaitma alg piirivalvureid kellel AK-del polnud laskemoonagi siis keegi juhtivkoosseisu tegelane lalises poisid ärge hakake vastu sest teid tapetakse.
Kõigse vastikum on see toimus sellel aal kui kõik olid oma riigi kaitseks valmis ja nüüd keegi hullaar laliseb oma ametlikust tapmisähvardausest.Häbi olgu temale ja tema seemnest kasvanud järglaskonnale.
nagu näha kommentaaride minemapühkimine DELFI demokraatia moodi käib täiega....laari pukis vegeteerimise ajal oligi banaania kõige maffialikum....mäo ristis politseinike jõhker mõrvamine jne...tiris kogeneid enda külje alla,et käsi pikas kremli poole raha kerjata...näidates venelastest "hoolivust" omast arust...tüüpiline,ärpleja ja valetaja...lahmija,nüüd ansipi kannikates ...rahvas ega riik ei lähe korda...nüüd on riigi stagnatsiooni NLKP vargaliku valitsemise tagajärjed käes...endile kommunärud veel megapalgad ja pensionid leiutanud ja tõmbavad uttu...tukast kinni ja rahva ette tagasi...jalgupidi üles tõmmata kuni viimasedki taskud rahva röövitust tühjad...järgnevalt saata külasse kust lammutatud ja varisenud hurtsikud ning sinna asumisele ja las teeb korda siis juba oma oskustega ja ja samamoodi rahatult nagu maapiirkondades eesti rahvaga teinud ja jätkavad terrorit tallinnast eemal haritlaste,sisejulgeoleku,riigi orjade kallal...sellise saatuse sa laar ka saad...eesti rahval on ammuilma mõõt täis...suur vahutaja valimistel "väärilise" palga osas aga,mida tegelikult...valetas kõiksugu pläma kokku põlvili maas,et andke ainult hääled,et mammona kallale saada...INIMJÄTIS on laar ja seda on kinnitanud kogu tutvusringkond...
mardikest, sest ta oli ise semutses interrinde Koganiga. Ka meie kandis pastor Meri mõrtsukaid ei püütudki leida. Pastorit keegi ei ähvardanud - lihtsalt mõrvati ja majale tuli otsa. Mart ärgu hämagu.
Kantpead peedistavad noori eesti mehi sellega,et väidavad Eesti hädades on süüdi Eesti riigivõimud,kuid ometigi need kantpead ise õõnestavad Eesti riigivõimu ja sedasi tuleb välja,et kõik allmaailma liidrid on munni imejad ja pederastid sest nende tõttu me ei saa elada Eestimaal metsa serval omas tares....
Meile aina sisestatakse,koolides ja meedias,ning filmides,et rikkaks saab siis kui palju õpid ja töötad,ajad rasket äri,müüd narkotsi ja elad kuritegelikku elu jms.-meile sisestatakse,et rikkaks saamiseks pead endast andma palju.
See multikulti muusika ja juutide propaganda filmimaailm see kuradima Hollywood on nagu kleepekas mis imeb endasse kõik rahvused ja ideaalid....meie kultuuri töötajad kes on nartsissid, kahvatuvad juutide propaganda masina ees...No,mida teha,et rajada rahvuslikku kultuuri mis oleks nauditavam kui multikulti ja oleks elamis väärsem....Ehk on väljapääse selles:
See oli siis, kui Euroopa inimeste meeli köitsid erutavad ajasündmused - ilmasõda, revolutsioonid ~ oli dr. Juhan Luiga neist vähestest, kes suutis pilgu käända üle segase aja hetke, üle inimesemassi ja rahvaste, kes haaratud ja aetud tumedaist instinktest, olid kaotanud oma tee. Juhan Luiga oli selle leidnud uuesti enesele ja oma rahvale. “Ei olegi kuskilt mujalt ammutada rammu ega julgustust suurtel ajaloo keerdudel, katastroofilisel rahvastemöllul, kus kõik oleviku aated pööramisi kipuvad - kui kaugeist perspektiividest - Suurest Taost, millel ajaloo rattad veerevad loodusseaduselise paratamatusega, mille järele rahvaste elu kujuneb, kõigi inimeste seaduste, eksi-, ahnusepüüete ja vabadusetunde kiuste.
Meie saame aru, miks muinasvanemad, miks just palju tõugatud rahvakeerdel Mongoli hõimud oma esivanemate pühasid kombeid austasid, neist aegade vältusel heaks leitud juhtmõtteid leides, miks nad "Suurest Taost" elu ja hinge, pea ja põhikavast kinni hoidsid - katsumisaegadel. Ei ole meilgi suure rahvastemässu maailmasõja seisukorral paremat juhtnööri.''
Kuid ainult Juhan Luiga üksi ammutas rammu ja julgustust noil katsumis-aegedel oma esivanemate usundist. Polnud kellelgi mahti ega taipu seisata viivuks, kuulda ja mõista teda. Näis, nagu oleks ta noil 1916, 1918, 1919 aastail oma mõtted "Soome sugu usust" tuulde saatnud.
See näis ainult nõnda: need samad mõtted olid liikumas ka mõne teisegi teadvuses; olid lebamas mitmete alateadvuses, mille äratajaks oli J. Luiga.
Juhan Luiga oma uurimuste, järelduste Ja tajuvuse varal on tulnud veendumusele, et meie muistse rahva omapärane rahvuskultuur on olnud märksa kõrgemal meie rahva läänest omandatud laenkultuurist, et meie muistsel rahval on olnud kõrge kultuuriline usund, mille riismed ja kaudsed jäljed on ulatunud tänapäevani, olgugi moonutatud ristiusu väärelemendeist, neist peaaegu tundmatuks tehtud, kantud edasi vähe haritud rahva kihi kaudu "vanavara" näol.
Juhan Luiga nimetab seda "vanavara" "mehaanilise mälu koltunud päranduseks." mille elav vaim on teel kaduma läinud, sest et kandjad olid väiksemad kui koorem. Need on kerjuse koti saadused kord rikkama aja laualt vargsi päästetud raasukesed."
"On ju põhjust arvamisel, et tarkade-vanematega ühes nende vääriline tarkus kadus. Targad hoidsid oma teadmisi suures saladuses; tarkuse edasiandmine sündis nähtavasti üksi oma väärilistele, mida meie ajani jõudnud nõia rohitsemistarkus ja selle edasiandmise viis aimata laseb."
„Eesti muinasluule on vaeste orjade mälestuse ja meele vili. Vanemad targad hävinesid võitluste aastatel."
Juhan Luiga leiab ,,muistsest Eestist muid kindlaid märke," mis laseb oletada «kõrgemat arenemist ja arenemise iseseisvust ja algupärasust." Selle näitajaks on Juhan Luigale "meie rahvalaulu viis - rahvaviis, mis just Eesti osas on alal hoidund algelisema kuju. "Teiseks on meie rahvaluule, leelo, isesugune rütm ja ehitus - meie muinasaja vaimu vormilise erilaadi tunnistajaks."
See meie rahva ürgmuistne mälestus - meie rahvalaulu viis ja leelo rütmiline" kuju - see muusikaorgaani arenevus" laseb Juhan Luiga arvates „oletada sama väärtuslist arenevust eraldi usuorgaanis."
“Eesti rahva viisi pentatooniline heliredel nimelt sunnib meid otsima viisi sugulust (viisiga ühes sugulust ka meil muinaskultuuri aladel) säält, kus see pentatooniline heliala seniajani on püsinud ja valitsemas, nagu Mongoolias, Jaapanis, seepärast peame arusaadavalt otsima mõjutavust Ida poole ka muul hinge alal - nimelt ka usu alal.
See Juhan Luiga melo-rütmilise väite najal oletatud pinge sugulus Mongoolia tõugu rahvaste keskel Jaapanist kuni Balti ranna Soome sugu hõimudeni, eraldi just Uural-AItai kultuuri Ja keele piirkonnas" - viib usundeliselt Tao piirkonda - mille “usupõhja juhiks on looduskäsk looduseseadus" mille mõiste eitab igasugust personifikatsiooni, kehastamist, inimese sarnastamist - antropomorfismi." Uural-Altai rahvuskonnad ei jumalustanud loodust teda personifitseerides, vaid kummardasid/ jumaldasid, toda niisugusena. "Maa seisis reaalsetes ilmetes: mäed, jõed, järved, metsad, hiied, kaljud, kivid."
Samuti on meie, eestlaste, looduslised muinaspühaduse objektid "pühad järved, pühad jõed (Võhandu, Kääpa) vooremäed, liumäed, urikivid, Kalevikivid, Kalevi sängid, pühad hiied, pühad tammed ja teised pühad puud, pühad allikad on küllalt meie muistsed taoistliku looduse-kultuse tunnistajaks.
Olgu mainitud (Jaapani Sinto usk - mäe Fudžiama jumaldamine;kirsiõie püha kevadel, krüsanteemide püha sügisel. - on suutnud päästa oma algupärast kuju ja meie ajani edasi arendada."
See usukuju on rahvuslik, sest see eeldab »oma lahkunud esivanemate kummardamist, oma maa looduse jumaldamist."
Lõpuks oletab Juhan Luiga, et talle võidaks ette heita "rahvuslist" ebamuinasromantikat, esivanemate kriitikata ülistamis-püüdu, suguvere suursugustamist." Ta heidab ette suurema õigusega rikaste sugulaste otsimist Soome teadlaste püüdes ennast "kõrge Läänega" laenu rippuvusse seada. "Mulle näib," tähendab J. Luiga, vaevalt võisid muinaseestlased rohkem olla vaimlises rippuvuses läänest kui kõnesolevad Soome teadlased oma vaadetes praegusel ajal."
Nägijana hüüab ta: "Oli kord pühakoda meie randadel Aja jooksuI on koda lagunenud, ehitajad ja õpetajad on kadunud. Mõni aeg seisid aukartust äratavad varemed. Lihtsad inimesed käisid, vaatlesid ja kõnelesid järeltulijatele oma arusaamisel koja endisest suurest iludusest. Varemedki pudenesid, jäid iludusest mõned põhja-kivid; ehtekivid on murenenud, sest et nende hoidmiseks puudusid teadmine ja tarve."
“Nüüd tulevad virgad teadlased ja vaatlevad neid kõdunenud ja murenenud kive ning leiavad, et need on harilikud kerisekivid, arendamata põllukivid ja needki uhutud teisalt meie randa,"
"Ei saa aga teadlased üksikute kivide uurimisest mitte kätte, kuidas uuesti üles ehitada kadunud koda, püha koja ülevat stiili."
Juhan Luiga on meile pärandanud uue pühakoja uuesti ehitamise kavandi, näidanud, kus otsida selle ehtsaid kive ja selle stiili.
"Usk ei juhi inimest heale, mitte ümbruse suhtes, vaid juhib õndsusele, annab õnnelikkuse sisemisele loomisele."
"Usutundele omane paisumisetung püüab kogu elavat ümbrust oma mõjualusele saada sümpaatlikkude tunnete abil: armastus, inimsus, kaastunne kõige olevusega."
“Kui rahvad oma elu hakkavad elama, siis hakkavad nad oma viisi mõtlema ja oma viisi tundma ja oma viisi uskuma.
"Et üksikud isesugused rahvused pealt-näha üht usku usuvad, tuleb sellest, et nad ise oma individuumi väljakoorimises veel kaugele ei ole jõudnud."
"Seepärast ei saa jumalakujusid jumalaaineid, mis on rahva oma mitte võõra käest laenata, vaid nad on iga rahva oma sünnitused."
“Elujõulisemal rahval on sügavam moraal, sügavam usk, suuremad, kõrgemad jumaluse mõisted, sügavam hingeelu üldse."
“Soome-sugu rahvad, sellega on ka eestlased olid antropoloogiliselt iseseisvad, neil olid oma instinktid. Neil pidid ka oma sünnitud jumaluse kujud olema, mida nad kuskilt ei saanud laenata."
Olen Võsaga nõus sest astmeline tulumaks kehtib enamikes EL riikides.Kuid valimisteni on palju aega ja siis kui nood lõpuks on käes siis Keskerakond kaotab jälle sest valimised ei sõltu hääletamisest aga häälte lugemisest.
Sa ju tead väga hästi,et raha tagatiseks on laen.No viigem siis Teeme Ära õigetele rööbastele ja vabastagem rahvas panga orjusest:
Tänasel päikesepaistelisel päeval küttis õhku 63 kraadi peale,väljas oli sooja 22-24 celsiust.Välisõhu lasin paneeli ja välja sain 63 kraadi.Mõõtsin sauna termomeetriga.
Ma olen vilets meistrimees,õigemini ma ei oska haamritki käes hoida ja kuidagi moodi nikerdasin selle paneeli valmis.Katsetusel ilmnesid vead...niiskus pääseb torude alale...kusagil lekib...ja seetõttu ta ei anna välja tipp efektiivsust, õige õllepurkidest päikesepaneel kütab -3 celsiuselt 62 kraadi peale.Pean nüüd otsima kus on see auk...
Aga ikkagi olen esimene eestlane iirimaal kes on peaaegu valmis saanud õllepurkidest päikesepaneeli.
Kui sellele paneelile teha lisaks õllepurkidest eelsoojendus kast ja lasta ruumis olev õhk läbi paneelide siis peaks kuumus kraade lisaks saama.
Ehitusmaterjalidele kulus kõigest sada eurot,ostsin erinevaid liime ja värvi,ehitusprügikastist sain klaasi ja puidu,isolatsiooniks kasutasin vana põrandavaippa ja vana telkki:))-olen tõestanud,et omavalmistatud päikesepaneel annab kütet tasuta sest see paneel annab kütet kindlasti tuhandete eurode eurode eest.Tegin eestlastele puust ette ja värvisin punaseks(tegelikult mustaks).
Juudid dikteerivad meie elu sedasi,et hoiavad inimkonna unistusi ja mõtteid madalaina.Nad korrigeerivad inimkonna unistusi ja mõtteid oma propaganda filmidega milledeks on Hollywoodi filmid ja peasuuna meedia abil,ning multikulti abil.Nende filmide ja peasuuna meedia abil nad on kujundanud inimestes arusaamise justkui pangalaenu saamine ja selle abil maja omamine,ning perekonna loomine on lagi kuhu püüda...no see on ju kõigest esmavajadus!!
Eelmise või oli see juba üle eelmise laulupeo aegu rüüstati meie juhtide haudu...Eesti meediast viimasel ajal leidub palju artikleid,et jälle on rüüstatud hiiekivisid ja pühapaikku...ja politsei ei leia neid...
Kes on selle taga? Need kes rüüstasid meie juhtide haudu olid teadlikud meie kultuuri traditsioonidest...
Super küüniline värk...riigivõimud mis peaksid teenima rahvust,imevad rahva rahast ja energiast tühjaks ja siis tõstavad tänavale...
Juutide käpa all olevale Eesti riigivõimudele on olulisemaks monopolide kasum ja sestap ongi nii,et rahvale müüakse õhku ja kui rahvas ei suuda maksta siis Eesti riigivõimude esindaja milleks on Eesti Politsei,õigemini siis juutide esindaja tõstab eestlased tänavale...sest eestlane ei maksa juudile katuse raha...
Noh,teatavasti Eesti maapõues olev kivisüsi kuulub igale eestlasele ja seetõttu peaks olema elekter ja toasoojus igale eeslasele tasuta...või siis on ju selge,et tänu päikesele ja tuulele saab elektrit ja toasoojust tasuta piiramatus koguses s.o. Teadlaste hinnangul langeb maapinnale nii suur hulk päikeseenergiat, et Eesti-suurusest alast piisaks kogu maailma energiavajaduse rahuldamiseks.
Eestlasele on vaja elada Eestimaal omas tares metsa serval...ja kõik kes selle vastu töötavad on eesti rahvuse reeturid...
Mart Laar on Eesti rahvuse reetur number üks,ta teenib Peterburi ja juudi maffia huve...tema pagendas eestlased välismaale ja jättis külad tühjaks...
Eesti riigivõimud imevad rahva energiast tühjaks ja siis pagendavad välismaale...võtavad maa ja kinnisvara-teevad pärisorjadeks...
Küüditamised jätkuvad:Õhtuleht - Siiri Sisask: oleme tõsiselt mõelnud, et paneks kodinad kokku ja koliks tagasi linna
|
OSCAR-2019
|
||
Neinar Seli asutas 2008. aastal Tartu Kultuurkapitali juurde meditsiini valdkonna alakapitali, mille eesmärk on aidata kaasa Eesti meditsiini edendamisele ja Tartu Ülikooli Kliinikumi teadustöö taseme tõstmisele. Stipendiumile kandideerivad kliinikumi töötajad oma avaldatud teaduspublikatsioonidega. Konkurss toimub kahes kategoorias, arvestatakse viimase kalendriaasta jooksul avaldatud publikatsioonide arvu ning viimase viie kalendriaasta jooksul enim avaldatud teaduspublikatsioone.
Viimase viie aasta teaduspublikatsioonide eest pälvis Neinar Seli stipendiumi hematoloogia-onkoloogia kliiniku onkoloogia eriala vanemarst-õppejõud dr Jana Jaal. Dr Jaal on ametis ka Tartu ülikoolis hematoloogia-onkoloogia õppetooli juures vanemteadurina ning on mitmete erialaseltside liige. Kliinikumi konverentsil üleantava stipendiumi suurus on 4000 eurot ning vastavalt statuudile antakse viimase viie aasta teaduspublikatsioonide stipendium autorile välja mitte sagedamini kui üks kord viie aasta jooksul.
Vanemarst-õppejõud Jana Jaal: „On äärmiselt meeldiv, et kliinikum tunnustab Neinar Seli sihtkapitali stipendiumifondi abil inimesi, kes lisaks tavatööle jõuavad tegeleda ka teadustööga ning publikatsioonide avaldamisega. Kui vaadata viimasele viiele aastale (2010–2014) tagasi, siis peab tõdema, et sellesse perioodi jääb minu jaoks palju olulisi teadustöid alates loomkatsetest vähiravist tingitud kõrvaltoimete patogeneesi selgitamiseks kuni kogu Euroopat hõlmanud harva esinevate kasvajate epidemioloogiliste ja kiiritusravi kättesaadavust puudutavate uuringuteni. Väga olulise osa moodustavad ka minu esimese juhendatud doktoritööga (Marju Kase „Multiformne glioblastoom: võimalused parandamaks kasvajavastase ravi efektiivsust", kaitstud 20.02.15) seotud publikatsioonid ning Eesti Arsti erinumbris „Noored ja vähk" ilmunud Eesti noorte vähki haigestumust kajastanud eestikeelsed teadusartiklid. Tänan kõiki kaasautoreid ning tööandjat motiveeriva tunnustuse eest!"
Teise stipendiumi, mille suurus on 2000 eurot, pälvis 2014. aastal avaldatud teaduspublikatsioonide eest professor Katrin Õunap. Professor Õunap töötab ühendlabori geneetikakeskuse juhatajana, Tartu ülikooli arstiteaduskonnas kliinilise geneetika professorina ning on tegev mitmete erialaseltside nõukogudes ja juhatustes.
Professor Katrin Õunap: „Mul on väga hea meel olla Neinar Seli stipendiumi laureaat 2014. aasta publikatsioonide eest. 2014. aastal sain ma Eesti teadusagentuurilt personaalse uurimistoetuse "Haruldaste haiguste avastamine lastel" ning kogu möödunud aasta teadustegevus kulges selle projekti käivitamise tähe all.
Möödunul aastal avaldasime me mitmeid artikleid huvitavatest haruldastest geneetilistest haigusjuhtudest nii koostöös väliskolleegidega kui ka oma Eesti töögrupiga. Haruldaste haiguste kirjeldamine ja oma kogemuse jagamine on väga oluline kliinilises geneetikas, kuna see annab võimaluse paremini mõista nende haiguste olemust ja patogeneesi. Oleme korduvalt puutunud kokku situatsiooniga, kus diagnoosime patsiendil päriliku haiguse, mida on kirjeldatud varasemalt ainult ühes või paaris publikatsioonis, ning seal olev info on olnud väga väärtuslik nõustamaks seda konkreetset patsienti."
Neinar Seli sihtkapitali stipendiumid antakse üle 22. mail kliinikumi kevadkonverentsil Dorpati konverentsikeskuses.
24. oktoobril möödub 90 aastat silmapaistva psühhiaatri ja Eesti teenelise arsti prof Jüri Saarma sünnist.
Ta suurt töövõimet ja pühendumust psüühikahäirete ravile näitavad tema sulest ilmunud 8 teaduslikku ja 11 aimelist monograafiat, 416 artiklit ning 20 õppevahendit üliõpilastele. J. Saarma juhendamisel on kaitstud 20 kandidaadi ja doktori väitekirja, neist 4 tema initsiatiivil 1952. a psühhiaatriakliinikusse loodud originaalse metoodikaga kõrgema- ja vegetatiivse närvitegevuse uurimise laboratooriumi baasil, kus valmis ka 28 üliõpilaste teaduslikku võistlustööd. 1975. a määrati J. Saarmale koos 7 kolleegiga psühhofarmakonide kliinilis-eksperimentaalsete uuringute eest Nõukogude Eesti Preemia. Olles 1968-1978. a Eesti tervishoiuministeeriumi peapsühhiaater ja 1975.-1983. a psühhiaatria kateedri juhataja, on tema teeneks kõikides maakondades psühhiaatria kabinettide loomine, samuti lastepsühhiaatria arendamine Eestis. J. Saarma tegevus leidis tunnustust paljude rahvusvaheliste erialaseltside ja ülikoolide poolt, mille tegev- või auliikmeks ta valiti. 1972-1983 oli ta Maailma Psühhiaatrite Assotsiatsiooni kõrgema närvitegevuse sektsiooni ase-esimees, hiljem esimees, 1974. a Nõukogude Liidu Meditsiiniakadeemia korrespondentliige. J. Saarma teaduslik ja praktiline tegevus õppejõuna, samuti organisatoorne töö psühhiaatrilise abi tõhustamisel on olulisel määral mõjutanud kogu psühhiaatria arengut ja mainet Eestis.
16. - 21. juulini toimus Pariisis ülemaailmne Alzheimeri tõve Assotsiatsiooni (International Alz Association) konverents.
Tegemist on suurima omataolise konverentsiga, mis tõi kokku Alzheimeri tõvega tegelevaid teadlasi ja arste üle kogu maailma. Tänavu osales ligikaudu 5700 inimest ja kavas olid esindatud kõik tähtsamad Alzheimeri tõbe puudutavad uurimissuunad. Minu jaoks oli tegemist esimese erialase rahvusvahelise konverentsiga ning sealt saadud kogemused ja teadmised andsid mulle suuniseid edaspidises töös neuroloogina.
Konverentsil pidasin ettekande Alzheimeri tõvega haigete psüühika- ja käitumishäirete mõjust hooldajate koormatusele ja vaimsele tervisele. Teistest ettekannetest pakkusid huvi eriti need, mis käsitlesid käitumis- ja psüühikahäireid ning seostusid enda uurimistööga.
Kõige sagedasemateks käitumis- ja psüühikahäireteks olid meie uuritud haigetegrupil apaatia, depressioon ning ärevus. Nimetatud häired võivad ilmneda juba aastaid enne mäluhäirete avaldumist. Oma töös kasutasin patsientide neuropsühhiaatrilise ja kognitiivse seisundi kirjeldamiseks rahvusvaheliselt aktsepteeritud teste: neuropsühhiaatriline intervjuu, Zariti koormatuse intervjuu ja vaimse seisundi miniuuring. Hooldajate vaimset seisundit hindasin Eestis valideeritud Emotsionaalse Enesetunde Küsimustikku versiooni 2 abil. Skooride omavahelisel võrdlemisel selgus, et hooldaja koormatus korreleerub tugevalt hooldaja enda ärevuse ja meeleoluhäiretega, kuid mitte patsiendi dementsuse raskusastmega.
Mitmes konverentsiettekandes rõhutati, et võrreldes kognitsioonihäiretega pööratakse käitumis- ja psüühikahäiretele vähe tähelepanu. Samas viitab viimaste esinemine Alzheimeri tõve kiiremini arenevale vormile.
Käitumis- ning psüühikahäiretel on hooldaja koormatuse põhjustajana võtmeroll. Koormatuse leevendamiseks ei soovitata farmakonide kasutamist, vaid hooldajale häire olemuse selgitamist ja nõustamist. Eestis spetsiaalne nõustamissüsteem veel puudub, kuid on astutud esimesi samme selle väljaarendamiseks.
Kliinikumi meditsiininfo keskuse üks olulisemaid tööülesandeid on Eesti arstiteadlaste publikatsioonide andmebaasi koostamine ja haldamine.
Andmeid kogume andmebaasidest ISI Web of Science, Medline (OVID), Pubmed ja EBSCO. Lisaks vaatame läbi ajakirjad „Eesti Arst" ja „Lege Artis" ning kirjeldame nendes leiduvaid teadusartikleid ja ravijuhiseid oma andmebaasis. Üldjuhul me oma andmebaasis ajalehtede ja populaarteaduslike ajakirjade artikleid ei kirjelda.
Esimese sammuna uue informatsiooni edastamisel infotarbijale paneme infokeskuse kodulehele üles informatsiooni kõige uuemate rahvusvahelistes andmebaasides refereeritud Eesti arstiteadlaste artiklite kohta. Informatsioon uueneb kodulehel üks kord kvartalis. Aasta lõpus täiendame Eesti arstiteadlaste publikatsioonide andmebaasi andmetega, mis on aasta jooksul lisandunud rahvusvahelistesse andmebaasidesse või mida oleme ilmunud trükiste kohta mujalt saanud.
Meie andmebaasi alusel antakse kliinikumis juba mitmendat aastat välja Neinar Seli nimelist stipendiumi kõige produktiivsemale autorile eelmisel aastal ja samuti autorile, kelle teadustegevus viimase viie aasta jooksul on kõige tulemusrikkam. Preemia väljaandmisel arvestatakse publikatsioonide arvu, viitamisi ja h-indeksit. Arvesse võetakse vaid ETIS-e klassifikaatoritele 1.1, 1.2, 1.3, 2.1 ja 3.1 vastavaid artikleid. Autori kõikide artiklite tsiteeringute arvud summeeritakse. Tsiteeritavuse ja h-indeksi puhul lähtutakse ISI Web of Science andmetest. Preemia määramisel on väga oluliseks kriteeriumiks see, et autor on märkinud artiklis oma töökohana Tartu Ülikooli Kliinikumi.
Viimastel aastatel on kõige produktiivsemateks kliinikuteks trükiste avaldamisel olnud lastekliinik, ühendlabor, sisekliinik ja naistekliinik. See on ka arusaadav, sest need on töötajate arvu poolest suured kliinikud.
2010. aastal avaldas märkimisväärse arvu teadustöid (18 artiklit ) androloogiakeskuse direktor dr Margus Punab, kes pälvis ka Neinar Seli stipendiumi. Viimase viie aasta teadustegevuse eest sai Neinar Seli stipendiumi prof Katrin Õunap.
Mitu kliinikumi töötajat on publikatsioonide arvu poolest küll esimese kümne seas, kuid kahjuks pole artiklis märgitud autori töökohana kliinikumi ja seetõttu jäid nad stipendiumi kandidaatide nimekirjast välja.
Tartu Ülikooli Kliinikumi meditsiiniinfo keskuse tegevusega ja arstiteadlaste publikatsioonidega saate täpsemalt tutvuda aadressil:
** Andmed on võetud kliinikumi meditsiiniinfo keskuse publikatsioonide andmebaasist ja võrreldud ISI Web of Science andmebaasidega seisuga märts 2011. Arvesse on võetud ainult need artiklid, mis liigitatakse ETIS-e klassifikaatorite 1.1., 1.2., 1.3., 2.1. ja 3.1. alla ning autori töökohaks on märgitud TÜ Kliinikum või Tartu Ülikool.
24. - 25. mail 2011 käisid Soome Punase Risti Vereteenistuse Luuüdi Doonorite Registris hematoloogia-onkoloogia kliiniku õed Natalja Luppova ja Siiri Telling ning vanemarst-õppejõud Ain Kaare. Täpsustati Eesti elanike Soome Luuüdi Doonorite Registriga liitumise üksikasju ja andmete liikumise logistikat.
Kliinikumi ja Soome Luuüdi Doonorite Registri koostöö sai alguse juba 2005. aastal. Väga paljude vereloome ja lümfisüsteemi kasvajate ravikompleksi kuulub ka vereloome tüvirakkude siirdamine, paraku õdede-vendade seast doonori leidmise tõenäosus on vaid 25%, mistõttu tekibki vajadus vabatahtlike abile, kes on liitunud doonorite registritega. Enamus doonorite registreid maailmas on liitunud ühtseks võrgustikuks - Bone Marrow Donors Worldwide (BMDW) -, mis tagab patsiendile sobiva doonori leidmise ka juhul, kui retsipiendi ja doonori elukohad on erinevates riikides. Käesoleva aasta 15. mai seisuga on BMDW andmebaasis 17 594 241 vabatahtliku doonori andmed. Tänaseks on 46 Eesti patsienti saanud siirdamiseks vajalikud tüvirakud Soome Luuüdi Doonorite Registri vahendusel.
Selle koostöö loogiliseks jätkuks oli saada ainult saajast ka andjaks ning 2010. aasta sügisel sõlmisid Soome Punase Risti Vereteenistus ja Tartu Ülikooli Kliinikum koostööleppe, mille sisuks oli Eesti elanikele liitumise võimaluse loomine Soome Luuüdi Doonorite Registriga. Sellega avanes Eesti doonoritel võimalus aidata abivajajaid erinevates maailma riikides. Registriga liituda soovijad saavad seda teha Eestis, hetkel Tartu Ülikooli Kliinikumis Puusepa 8 kabinet A115 ja Verekeskuses, Tallinnas Põhja-Eesti Regionaalhaigla Verekeskuses ja DoonorForumis. Esialgsed kokkulepped liitumisvõimaluste loomiseks on sõlmitud ka Pärnu ja Ida-Viru haiglate vereteenistustega.
Kutsun kõiki alla 40-aasta vanuseid kliinikumi töötajaid ühinema vereloome tüvirakkude doonorite registriga. Rohkem informatsiooni leiate veebileheküljelt www.kliinikum.ee/luuydi ja www.veripalvelu.fi
28. aprillil toimus Lõunakeskuse jäähallis hokivõistlus, kus pistsid rinda arstiteaduskonna tudengid ning peamiselt kliinikumi arstidega mehitatud Veskioru pullid. Veskioru pullide ridades võistlesid prof Joel Starkopf, dr Peeter Tähepõld, dr Arno Ruusalepp, dr Indrek Aus, dr Urmas Kuum, dr Ando Vaher ja dr Arvi Vask (Lõuna-Eesti Haigla). Tudengite meeskonna liider oli Eduard Rumjantsev (VI kursus), kes tuli sel aastal Tartu Kalev/Välk meeskonna koosseisus Eesti meistriks. Märkimisväärne on asjaolu, et tudengite tiimis oli ka paar õrnema soo esindajat! Mäng lõppes seisuga 5:4 ja võidu viisid seekord koju arstiteaduskonna tudengid. Väravavahtide hea sooritus tõi lõpptulemuseks tasavägise seisu. Ehk oli Veskioru Pullide tänavuse kaotuse põhjuseks ka prof Ants Peetsalu puudumine vigastuse tõttu.
14. mail leidis aset TÜ staadionil arstiteaduskonna jalgpalliturniir, kus lisaks kõikide kursuste esindustele osalesid oma meeskonnaga ka kliinikumi arstid ja residendid. Omavahel võtsid mõõtu nii mees- kui naiskonnad. Meeste finaalis võitis 3. kursus kuldse väravaga lisaajal.
Arstiteaduskonna jalgpalliturniiril 2011 osales 96 tudengit-residenti-arsti-õppejõudu. Meeste võistkondi oli 9 ja naiste võistkondi 3.
1. koht - III kursus koosseisus: Taaniel Laisk, Ott Lauer, Kaarel Mägi, Hardo Toim, Mart Sameli, Märt Raud, Aleksei Detotšenko
2. juunil toimub Modenas eesti arstide maavõistlus itaalia kolleegidega. Sõpruskohtumiste ajalugu ulatub tagasi 1994. aastasse, kui Eesti Jalgpalliliidu kaudu võttis meie meedikutega kontakti dr Rodolfo Gallo, kes on Itaalia Arstide (Meedikute) Jalgpalli Assotsiatsiooni juht. Mängud korraldatakse põhimõtte järgi, et itaalia arstide koondis kohtub nende riikide arstide koondistega, kellega Euroopa meistrivõistluste valiksarjas mängib Itaalia rahvuskoondis. Ka nüüd on Eesti ja Itaalia rahvuskoondised loositud samasse alagruppi ja taaskord seisab ees sõpruskohtumine. Hoiame omadele pöialt!
Kõrvakliiniku kirurg Maris Suurna tegi 20. aprillil Baltimaade esimese bilateraalse sisekõrva implantatsiooni.
Praegu on Eestis 105 sisekõrva implantaadiga patsienti, neist 86 on lapsed. Sel kevadel viidi esmakordselt läbi operatsioon, kus korraga paigaldati ühele lapsele kaks implantaati. Varem on eri aegadel kaks implantaati saanud 10 last (vahe kahe operatsiooni vahel 14 kuud kuni 8 aastat). Kõikide nende operatsioonide taga on olnud kõrvakliiniku arst-õppejõud Maris Suurna.
Bilateraalse implantatsiooni kasuteguriteks patsiendile on kahepoolne auditiivne areng ning kiirem kõne ja keele omandamine. Samuti võib ühe kõneprotsessori rikkiminekul toetuda teisele ja väheneb oluliselt patsiendi haiglas viibimise aeg.
Dr Maris Suurna sõnul on bilateraalse implantatsiooni tegemisel üks probleem ajafaktor. Ühe poole tegemine võtab keskmiselt aega umbes kaks tundi. Käesolev kahepoolne lõikus kestis kokku 3 tundi ja 15 minutit. Tegutseda tuleb maksimaalselt kiiresti, sest pikema lõikusajaga muutuvad probleemiks üldnarkoosi mõjud lapsele ning suurem on ka verekaotus. Emotsionaalselt väsitab asjaolu, et lõpetades pea ühel küljel, tuleb teisel pool kogu protsess uuesti algusest peale läbi teha. Aga kõik korvab patsiendi heaolu.
Käesolev lõikus tehti 1 a ja 1 k vanusele lapsele, kehakaaluga 10 kilo. Lapse anatoomia polnud opereerimiseks soodne, sest kolju oli õhuke ja seeläbi kirurgi puurimisnurk ebasoodne ning nähtavus halb. Kirurgile tähendab kolmetunnine implantatsioon staatilist asendit pidevalt mikroskoobiga töötades, kus lisaks muule on väga olulised kontsentreerumisvõime ja täpsus.
Intervjuu lõpetuseks lisab dr Suurna sooja naeratusega: „Kui saan midagi inimesele tagasi anda, siis on see minu jaoks suurim rõõm!".
Kliinikumi ettepanekute ja kaebuste süsteem (EKS) on toiminud juba kümme aastat. Selle eesmärgiks on koguda informatsiooni osutatud teenuste kvaliteedi kohta ning tagada patsientide, nende omaste ja kliinikumi külastajate rahulolu.
EKS-i põhiülesanded on avalduste registreerimine; kaebuste ja ettepanekute lahendamine struktuuriüksustes ning tagasiside andmine parandusmeetmete rakendamisest ja probleemide lahendamise käigust. Kõik kliinikumi saabunud ettepanekud, kaebused ja tänuavaldused registreeritakse EKS-i registrisse ning edastatakse asjaosalistele. Tänuavaldused avaldatakse kliinikumi sisevõrgu rubriigis „Tänuavaldused".
Süsteemi põhiprintsiip on see, et patsient võib iga oma mure või tähelepanekuga kliinikumi poole pöörduda. Vastame kõikidele kaebustele ja ettepanekutele, kui selleks on soovi avaldatud. Vajadusel moodustatakse juhtumi uurimiseks erikomisjon. 2010. aastal esitatud avaldustest kolmandikule vastati kirjalikult, teistel juhtudel võeti avalduse sisu teadmiseks ja lahendamiseks.
Möödunud aastal loodi kliinikumi kodulehele võimalus avalduste elektroonseks esitamiseks. 2010. aastal laekus kokku 56 elektroonset avaldust.
Kümne tegevusaasta jooksul on EKS-i pidevalt täiendatud. Avalduste hulk on aastatega neljakordistunud (2010. aastal registreeriti 772 pöördumist). 2010. aasta pöördumistest 66% olid tänuavaldused, 23% kaebused ja 11% ettepanekud. Kõige rohkem avaldusi sai naistekliinik, psühhiaatriakliinik ning traumatoloogia- ja ortopeediakliinik. Teenistuste kohta laekus arvamusi enim toitlustusteenistusele ja analüüsi-marketingiteenistusele.
Aastatega on kõige rohkem kasvanud tänuavalduste arv. 2010. aastal esitati 506 tänuavaldust. Enamus tänamistest on seotud suhtlemisega, kuid kiideti ka tulemuslikku ravitöö kvaliteeti ning toitlustamist. Kõige rohkem tänuavaldusi laekus naistekliinikule (95), traumatoloogia- ja ortopeediakliinikule (51) ja psühhiaatriakliinikule (47).
2010. aastal esitati kokku 179 kaebust, mis on kolmandiku võrra rohkem kui aasta tagasi. Kõige rohkem kaebusi esitati analüüsi-marketingiteenistusele (21), anestesioloogia- ja intensiivravikliinikule (17) ning psühhiaatriakliinikule (16).
Tublisti üle kolmandiku kaebustest (38%) oli suhtlemise kohta, järgnesid kaebused tervishoiuteenuste kättesaadavuse ja ravitöö kvaliteedi kohta. Läbi aastate on patsientide jaoks olnud kõige olulisemad valdkonnad ravitöö kvaliteet, suhtlemine ja tervishoiuteenuse kättesaadavus.
Ettepanekuid esitati 2010. aastal kokku 87, neist 63 kliinikutele ning 24 teenistustele. 2010. aasta kokkuvõtteid tehes selgus, et kliinikud ja teenistused on väga kiirelt reageerinud kriitilistele märkustele ning kõiki avaldustes esitatud ettepanekuid on põhjalikult arutatud ja tehtud märkimisväärseid pingutusi nende ellu rakendamiseks. Kahjuks ei ole ettepanekud alati teostatavad kas ressursside puudusel või on peetud nende rakendamist ebaotstarbekaks.
„Tere! Olen haiglaõpetaja. Tulin vaatama, kuidas Sul läheb ja kas saan Sind õppimise juures aidata. Haiglas viibitav aeg möödub õppides-tegutsedes kiiremini ning paranedes on Sul lihtsam kooli tagasi minna, sest ees ei oota nii palju tegema töid...”
Umbes selliste sõnadega pöördub haiglasse sattunud lapse poole juba esimesel päeval haiglaõpetaja. Usaldusliku kontakti loomine on eduka koostöö aluseks. Reeglina ei räägita omavahel haigusest ning lapsesse suhtutakse kui tavalisse õpilasse, kelle normaalse elu oluliseks osaks on just areng ja õppimine. Vestlusele järgneb tegevuse planeerimine ning seejärel juba konkreetne õppetöö lapsele sobival ajal. Alati tuleb arvestada ka sellega, et tegemist on raviasutusega, kus põhirõhk on siiski meditsiinilise abi osutamisel.
Kliinikumis tegutseb meid kokku viis (pildidl vasakult): Katre Kandimaa ja Hele Täär (psühhiaatriakliiniku lasteosakond), Hilda Looper (lastekliiniku neuroloogia ja üldpediaatria osakond), Ene Kallaste (psühhiaatriakliiniku lasteosakond) ning Anja Männiksaar (hematoloogia osakond).
Oleme ühtehoidev meeskond: jagame kogemusi, vahetame muljeid ja julgustame-toetame üksteist. On ju haiglaõpetaja amet sellegi poolest eriline, et meid on Eestis kokku väga väike hulk (täiskohaga töötavaid õpetajaid alla 10).
Ametlikult on haiglaõpetaja hoopis koolitöötaja, sest ollakse teatud konkreetse õppeasutuse, meie näiteks Tartu Veeriku Kooli töötajate nimekirjas, ning töötasugi tuleb sealt. Samas toimub haiglaõpetajate igapäevane töö siiski haiglas ning õpetatavaid kooliealisi lapsigi on üle Eesti.
21. jaanuaril andis Lastefond lastekliinikule üle neli uut jälgimismonitori ning ühe 24t vererõhuanalüsaatori, mis on soetatud Selveri, Fittesti ja Kanada eestlaste toel.
Neljast jälgimismonitorist kaks on osteti Selveri mündikogumisprojekti ja „Koos on kergem" heategevuskampaania abiga kogutud 16 300 euro ehk ligi 255 000 krooni eest. Kuna mündikogumiskampaania osutus üle ootuste edukas, sai lisaks kahele jälgimismonitorile soetada veel ühe vajaliku aparaadi – 24t vererõhuanalüsaator, mille maksumus on ligi 1900 eurot (30 tuhat krooni). Ülejäänud summa – umbes 8300 eurot (130 tuhat krooni) – suunatakse Lastefondi insuliinipumpade kampaaniasse.
Üks jälgimismonitor muretseti koostöös Fittesti spordiklubiga. Kolme toimunud Heategevusliku treeningpäeva raames Tartus, Tallinnas ja Pärnus koguti 1654 eurot (26 tuhat krooni) ning Tartu Fittest annetas iga 2010. aasta jooksul müüdud joogipudeli pealt veel krooni jälgimismonitori ostuks. Kokku koguti Fittesti toel annetusi 1974 euro ulatuses (31 tuhat krooni).
Neljas jälgimismonitor on ostetud Kanada väliseesti ühenduste juubelite raames korraldatud peol kogutud 3270 euro ehk 51 tuhande krooni eest. 20. novembril Toronto Eesti Majas toimunud kaluriküla stiilis heategevusliku rannapeo korraldasid Akadeemilised Kanada Eesti Naised (AKEN), Estonian Ecumenical Relief Organization (EERO) ja Etnograafia Ring Kanadas (EERK). Jälgimismonitori ostmise toetuseks viidi läbi söögiturg, oksjon ning kunsti müük ja -näitus.
Eestis vähelevinud hingehoidlik kogemusnõustamine on alates jaanuarist kliinikumi lastekliinikus enneaegsete laste peredele pidevalt kättesaadav.
Igal aastal sünnib Tartus paarsada enneaegset last, kelle kaal on alla 2 kg ning kel diagnoositakse arenguprobleemid. Kogemusnõustamine toetab perekonda emotsionaalselt ja sotsiaalselt, aidates hakkama saada pidevat hoolt ja tähelepanu vajava uue ilmakodanikuga.
Varasemalt on enneaegsete laste emasid toetanud Tartu Teoloogia Akadeemia tudengid hingehoiu praktika raames, kuid vajadus pideva nõustamiskabineti järele on olemas. Praegu on kliinikumis üks palgaline nõustaja, kes kahjuks aga ei jõua kõikidesse osakondadesse, sh lastekliinikusse, nii tihti, kui vaja.
Hingehoidlikku kogemusnõustamist viivad lastekliinikus nüüdsest läbi kaks ema, kes teavad täpselt, mida tähendab enneaegse kroonilise haigusega lapse kasvatamine. Esialgu nõustavad nad abivajajaid kahe tunni vältel kahel korral nädalas. Nõustamise eesmärk ongi läbi nõustaja enda kogemuse teisi toetada, neid kuulata ning neid vaimse tasakaalu saavutamisel aidata. Nii luuakse enneaegsetena sündinud laste emadele ja peredele parimad võimalused saamaks vajadusel kohest nõustamist teistelt vastava väljaõppe saanud sarnase kogemusega emadelt.
Projekte pidevaks kogemusnõustamiseks lastekliinikus kirjutati päris mitmeid, enne kui pöörduti Lastefondi poole. Ühiselt otsiti võimalusi selle elluviimiseks: pöörduti nii linnavalitsuse kui Swedbanki poole. Novembri lõpul saabuski rõõmus uudis – emade kogemusnõustamine valiti üheks Swedbanki annetuskeskkonna projektiks. Detsembri jooksul annetati kogemusnõustamise toetuseks 3200 eurot (pisut üle 50 tuhande krooni).
Praeguseks on allkirjastatud kolmepoolne leping lastekliiniku, Lastefondi ja nõustajate vahel. Lastekliinik annab kogemusnõustamiseks kasutada tasuta ruume ning fond katab vajalikud kulud.
Veidi vähem kui kaks kuud on kliinikumis tegutsenud transplantatsioonikeskus, mis rajati juhatuse otsusega 2010. aasta lõpupäevil. „Keskuse peamiseks eesmärgiks on kliinikumi kõigi doonormaterjali käitlemise ja siirdamisega seotud valdkondade organisatoorne koondamine, tegevuste ühtlustamine ja standardimine ning kliinikumi ja teiste Eesti haiglate transplantatsiooni-alase töö integreerimine," ütles avatud konkursil vastloodud üksuse direktoriks valitud Virge Pall, kes seni töötas kliinikumi turundusosakonna juhatajana.
Direktori kõrval vastutab transplantatsioonikeskuse eesmärgipärase toimimise eest ka 9-liikmeline nõukogu, kuhu kuuluvad kudede ja elundite käitlemisega seotud isikud erinevatest kliinikumi struktuurüksustest ning üks esindaja ka Põhja-Eesti Regionaalhaiglast.
Keskuse esialgsetest sihtidest ja lähteülesannetest rääkides, tunnistas direktor Virge Pall, et esmaseks prioriteedikson saada võimalikult põhjalik ülevaade kogu selle hästi spetsiifilise valdkonna tegemistest nii kliinikumis, Eestis kui naaberriikides. „Nii ongi keskuse esimeseks tööks olnud valdkonnaga seotud inimeste ja dokumentatsiooniga tutvumine ning keskuse tutvustamine ja koostöösuhete loomine erinevatel tasanditel, sh kliinikumi struktuuriüksused, EV Sotsiaalministeerium, Eesti Haigekassa, Ravimiamet,
Eeskätt haigust põdejatele, aga ka nende lähedastele ja teemast huvitatutele suunatud online-keskkonna eesmärgiks on koondada erisugust sclerosis multiplexi puudutavat infot, alustades meedias ilmunud artiklitega ning lõpetades uusimate meditsiiniliste uuringute tulemuste ja arstide nõuannetega.
Dots Haldre sõnul pakub seesugune kaasaegne keskkond võimalusi, mis potentsiaalselt parandavad meditsiinikeskkonna ja patsientide kontakte ning populatsiooni teadlikkust haiguse ja tervise osas. „Tegemist on veebilehega, mis pidevalt areneb ja uueneb ning kus mitte üksnes ei kirjeldata haigust, vaid antakse kanõu, kuidas hulgiskleroosiga normaalset elu elada, millised on värskeimate meditsiiniliste uuringute tulemused ning kuidas teised inimesed oma haigusega toime tulevad."
Närvikliinik on SMaken nime kandva veebilehe loomise juures olnud nii erialaseks konsultandiks kui pakkunud ka moraalset tuge. „Tulevikku vaadates on Tartu Ülikooli närvikliinik märgitud lehe haldaja ja täiendajana," rääkis dots Sulev Haldre.
Jaanuaris valmisid Eesti Nefroloogide Seltsi ja Eesti Haigekassa koostööna kaks kroonilist neeruhaigust käsitlevat patsiendijuhendit, mida on juba tutvustatud Tartu ja Tallinna patsientidele ning neeruhaigetega tegelevale meditsiinipersonalile. Perearstidele esitletakse nii eesti kui vene keeles välja antud juhendeid rahvusvahelisel neerupäeval, 10. märtsil Dorpati konverentsikeskuses.
Kuna krooniline neeruhaigus on sageli aastaid ilma vaevusteta kulgev tervisehäire, on oluline, et just arstid teavitaksid sellest inimesi, kellel on risk neeruhaiguse süvenemiseks. Nefroloogide ja perearstide levitada olev lisamaterjal patsiendijuhise näol „Krooniline neeruhaigus – vaikne ja salajane haigus" (16 lk) on kroonilist neeruhaigust põdejate ja nende pereliikmete jaoks vajalik abimaterjal, sest selles kirjeldatakse haiguse sümtomeid ja ravivõimalusi. Juhendi loomise protsessist võtsid kliinikumi arstidest osa sisekliiniku arst-õppejõud dr Mai Rosenberg, dr Külli Kõlvald ning residendid Jana Uhlinova ja Leelo Järv.
Teine vastvalminud patsiendijuhis aga keskendub üksikasjalikumalt neeruhaigete toitumisele. 24-leheküljeline juhend „Toitumissoovitused kroonilise neeruhaiguse süvenemise ennetamisel" on koostatud kliinikumi arstide Liidia Kiisa ja Mai Rosenbergi poolt ning seda jagab neeruarst või -õde.
Patsiendijuhendite toimetaja, sisekliiniku nefroloogi dr Mai Rosenbergi sõnul tingis uute toimimisõpetuste loomise vajadus rohkemate neeruhaigetele suunatud juhendmaterjalide järele. „Eeskätt valitses just toitumist käsitlevate suuniste puudus," ütles ta ning lisas, et sarnaseid juhendeid oleks tarvis veelgi. „Momendil ei ole ühtegi uut juhist küll veel valmimas, kuid kindlasti on neid plaanis ka edaspidi välja töötada."
HIV-i/AIDS-i levik maailmas on haaranud kõiki riike ja kontinente. Vältimaks nakkuse plahvatuslikku levikut Eestis, tuleb keskenduda profülaktikale. Ühe ennetustöö baasina alustas 7 aastat tagasi, 1. jaanuaril 2004 kliinikumi nakkushaiguste osakonna allüksusena tööd AIDS-i anonüümne nõustamiskabinet, mille eesmärgiks on tõsta inimeste teadlikkust sugulisel teel levivatest haigustest (STLH) ning vähendada riskikäitumist.
Kabineti igapäevane tegevus hõlmab patsientide konsulteerimist nii suguhaiguste, turvaseksi kui uimastite tarvitamise ohtude teemal; pöördujate julgustamist oma riskikäitumist muutma ning temaatiliste infomaterjalide ja kaitsevahendite jagamist. Lisaks teostatakse HIV-i ning B- ja C-hepatiidi testimiseks vajalikke analüüse ning vajadusel suunatakse patsient edasi sisekliiniku nakkushaiguste ambulatoorse osakonna nakkuskabinetti. „Töötame selle nimel, et vältida HIV-i/AIDS-i levimist Eestis ning viia nakatumine sugulisel teel levivatesse haigustesse miinimumi," võtab nakkushaiguste osakonna vanemõde Marju Veedla pakutavad teenused kokku.
Viimase kahe aasta jooksul on ühe tegevusvaldkonnana lisandunud ka Tartu linna kõrgkoolide väisamine sugulisel teel levivate haiguste, eeskätt HIV-i alase teadlikkuse tõstmise eesmärgil. „Eelmise aasta lõpus külastasime kolm korda Eesti Maaülikooli, kaks korda Tartu Ülikooli, ühe korra Tartu Tervishoiukõrgkooli ning kahte kutsehariduskooli. Kokku testiti 228 õpilast," rääkis Veedla. Kõigil testitutel ja teistelgi oli külastuste käigus võimalus ka personaalseks nõustamiseks.
Samuti oli AIDS-i nõustamiskabinet kohal möödunud kevadel Tervise Arengu Instituudi eestvedamisel Tartu kesklinnas aset leidnud üritusel „Hooli endast, tule testima!". Aktsiooni raames testiti 435 inimest (224 meest ja 211 naist).
Kõiki teenuseid pakub kabinet täiesti tasuta ning kogu tegevuse käigus jääb nõustamiskabinetti pöörduja anonüümseks, st et temalt ei küsita isikut tuvastada võimaldavaid andmeid (nime, isikukoodi jne). Analüüside vastused tehakse patsiendile teatavaks talle visiidi käigus määratud järjekorranumbri alusel keskmiselt 1,5 päeva jooksul. Nõustamiskabinetis võtavad igal tööpäeval patsiente kordamööda vastu neli nakkushaiguste osakonna õde: Meeli Luik, Helbe Näpping, Külli Parts ja vanemõde Marju Veedla.
2003. aasta juunis loodi prof Mart Kulli ja dr Marlit Veldi algatusel kõrvakliinikusse unehäirete diagnostikale ja ravile spetsialiseerunud unekeskus. Lisaks kõrgetasemelise uuringu- ja raviteenuse pakkumisele on keskuse eesmärgiks tagada läbi õppe- ja teadustöö Eesti unemeditsiini jätkusuutlik areng.
Unekeskuse kaasaegne aparatuur võimaldab teostada nii ambulatoorseid (unelämbustõve skriininguuring) kui statsionaarseid uuringuid (polüsomnograafia) erinevate unehäirete diagnostikaks ning raviks. Seda nii täiskasvanutele kui lastele ning nii Tartus kui ka poolteist aastat tagasi loodud Pärnu Unekabinetis. Polüsomnograafilise uuringu abil on lisaks standardlülitustele (EEG, EOG, EMG, EKG, hingamiskanalid) võimalik registreerida ka kehatemperatuuri ning mao ja söögitoru happesust. Patsientide päevase unisuse ja väsimuse hindamine toimub autojuhtimise simulatsiooni teel.
Unekeskuse masinaparki on aasta-aastalt täiendatud, möödunud aastal soetatud uus uneuuringu aparatuur võimaldab veelgi täpsemat kardiaalsete häirete diagnostikat. Lisaks nimetatud meetoditele on keskuse igapäevatöös kasutusel rahvusvaheliselt väljatöötatud unehäirete küsimustikud.
Enamus keskusesse vastuvõtule pöördujaist kannatab uneaegsete hingamishäirete all. Samuti esineb unetuse, liigunisuse, une- ja ärkveloleku rütmi ning uneaegsete liigutushäiretega haigeid. Väljaõpe Põhjamaade ja Saksamaa unekeskustes on andnud keskuse spetsialistidele hea teadmistepagasi uneaegsete hingamishäirete mittekirurgiliseks raviks – ravijärgset üldist elukvaliteedi ja töövõime paranemist kirjeldavad mitmesajad CPAP-ravil olevad unekeskuse patsiendid. Ravivajajate arv oleks kordades suuremgi, kuid CPAP-ravi kättesaadavusele seab piirid haigekassapoolne teenuse rahastamine.
Et vähendada kroonilisest hingamisteede haigusest tingitud sümptomeid ning vältida riskifaktorite kõrvaldamise läbi haiguse arenemist ja progresseerumist, töötab kopsukliinikus kaks füsioterapeuti.
Just nende õlul lasub ambulatoorses ja statsionaarses ravis patsientide ning pre- ja postoperatiivses perioodis haigete füüsilise võimekuse ja kopsufunktsiooni säilitamine ning parandamine.
Aastatega on aktiivravi haigete kontingent muutunud: patsiendid on enamasti eakad ja lamajad ning vajavad palju abistamist. Krooniliste haigete puhul võib täheldada pikaldasest haigusseisundist tingitud väsimust ja nende hooldusprotsessist osavõtvate omakeste kurnatust.
Olles aastaid tegutsenud koduse hapnikraviõena ning kokku puutunud paljude kroonilise hingamispuudulikkusega haigetega, on alati jutuks tulnud ka haiglates viibitud aeg. Enamasti on füsioterapeutide tööga väga rahule jäädud ning püütud neilt haiglas saadud nõuandeid koduski järgida. Siiski on ka patsiente, kes kodusele ravile naastes füsioterapeutilistest menetlustest (hingamisharjutused, hingamisteede puhastamise tehnikad jne) loobusid. Põhjuseks sunduse ja seni haiglas käepärast olnud meditsiinipersonali läheduse puudus.
Alates 1. oktoobrist tuleb rasedatel ja nende saatjatel naistekliiniku perekooli loengu eest maksta 50 krooni suurust osalustasu.
Perekooli koordinaatori Anne Ilvese sõnul korraldati senine tasuta teenus ümber tasuliseks, et kindlustada registreerunute osavõtt loengutest. „Harvad polnud juhused, kus 18-st nimekirjas olevast osalejast tuli kohale vaid kaks. Samal ajal aga jäid teised soovijad seetõttu osalemisvõimalusest ilma," selgitas ta. „Seega tekkis meil vajadus inimesi kuidagi distsiplineerida."
Kahe kuu pikkuse praktika põhjal tuleb tõdeda, et loengute tasuliseks muutmine vähendas oluliselt inimeste huvi teenuse vastu, millest tingituna langes ka tegelik külastatavus ca 39% võrra. Keskmine ühe loengu auditooriumi hulk kahanes 14,5-lt 7,5-le ning ühe kuu jooksul perekoolis osalejate arv eelnevate kuude keskmisest 503-lt 180-le oktoobris ja 208-le novembris. Ning kui varasematel kuudel oli iga päev mitu loengut, siis nüüd toimub neid keskmiselt kuus korda nädalas. „Huvitaval kombel vähenes ka osakonna tutvustustest osavõtjate arv, kuigi see teenus on jätkuvalt tasuta," avaldas ämmaemand imestust.
Samas näitas novembrikuu jooksul läbi viidud tagasisideküsitlus, et külastajate rahulolu perekooli loengutega on jätkuvalt kõrge ega ole pärast nende tasuliseks muutumist langenud. „Muidugi tahetakse nüüd väljakäidud raha eest saada tootenäidiseid, tasuta parkimist, komplekshinda koos partneriga tulijatele ja igasugused muid soodustusi," muigab Anne Ilves ning tõdeb, et kuigi külastajatele ei ole kahjuks võimalik seda kõike pakkuda, on kaalumisel süsteemi sisseseadmine, kus iga kahe loengu külastamise järel on kolmas juba tasuta.
Detsember on jõulukuu ja seostub ikka kingituste jagamisega. Seetõttu oli suur rõõm kogeda inimeste entusiastlikkust ning andmisrõõmu, mis ühel või teisel moel meieni jõudis.
Kuu aja jooksul oli kõikidel patsientidel ja töötajatel võimalik nautida Koidu Lauri vaibanäitust „Villast võlutet". Autor on oma töödesse sisse viltinud palju rõõmsaid mõtteid, soove, unistusi ning veidi vigurit ja mõistujuttu.
Sama liigutav oli Tartu Teatri näitlejate Romero Tamre, Tess Pauskari ning Algis Astmäe soov tuua haiglas viibivate lasteni meeleolukas lavastus „Vahva rätsep".
Peale selle pakkusid jõulukuul lastele erinevaid tegevusi meisterdamiste, mängude ja laulude näol Tartu Tervishoiu Kõrgkooli I kursuse ämmaemandad, korporatsiooni Filiae Patriae liikmed ja Laeva Põhikooli lapsed õpetaja Triin Napa juhendamisel.Lastefondi vabatahtlikud eesotsas Kaisa Söödiga täiendasid meie mängutubasid uute mänguasjadega.
Samuti hoolitses Tartu Tarbijate Kooperatiiv koostöös Lastefondiga nende laste eest, kes jõuluõhtu haiglas pidid veetma. Igale kommikotile lisas Peep Sooman omalt poolt raamatu "Tapeedipoiss Tambet" ning kingitusi käis lastele üle andmas jõuluvana isiklikult.
Infektsiooniriski maandamisega on kliinikumis tegeletud juba ca 10 aastat, millest seitse viimast spetsialiseerunud teenistusena. Üle-ülemöödunud murranguline, 2008. aasta tõi uue ravikorpuse valmimise näol kaasa muutusi ka infektsioonikontrolli teenistuse igapäevatöös.
Ümberkorraldustest kõneledes toovad infektsionistid ühe peamise plussina esile, et kliinikute koondumine ühe katuse alla lõi soodsa pinnase ühtsete mängureeglite tekkeks. „Kui varem olid ehk erinevates struktuuriüksustes ajaloolistel põhjustel kehtinud mõneti erisugused normid, siis ühte majja kokku tooduna on inimesed üksteisele lähemal, kommunikeeruvad rohkem ning see tagab sellise hea sünergia," sõnab infektsiooniarst Vivika Adamson. „Seda ka eeskirjade osas."
Lisaks on maja kompaktsuse tõttu struktuuriüksuste tegevus nüüd paremini jälgitav ning infektsiooniteenistus neile kergemini kättesaadav. „Nii et majade ühendamine on mõlemat pidi kasuks tulnud," leiab Adamson. Ka õppetegevust ning erinevad ühisüritusi, loenguid ja koolitusi on teenistusel uutes tingimustes mugavam ja lihtsam läbi viia ning korraldada.
Kuna uue korpuse valmimise käigus sai põhjalikult ümber ehitatud ka vana haiglaosa sissepääs ning fuajee, kuhu rajati infektsioonikontrolli teenistuse uued ametiruumid, paranesid oluliselt üksuse enda töötingimusedki. Oma tegevuse algperioodil 7 aastat tagasi tuli teenistusel hakkama saada keldrikorruse ruumides, seejärel tegutseti pikalt L.Puusepa 8 II korrusel nn remondipiirkonnas. „Toimetasime seal koos remondimeestega," muigab Vivika Adamson. „Nii et sellega võrreldes, vaadake siia!"
23.-24. septembrini toimus Hollandis Leidenis Eurotransplanti (ET) iga-aastane kohtumine, kus siirdamismeeskonnad üle Euroopa jagasid kogemusi ja arutlesid koostöö arendamise võimaluste üle.
Kliinikumist osalesid rahvusvahelisel koosviibimisel neerusiirdajad dr Peeter Dmitriev ja dr Aleksander Lõhmus, immuunanalüüsi osakonna koesobivuslabori spetsialist Astra Västrik ja transplantatsiooni koordinaator Anni Küüsvek. Üritusest ei saanud osa võtta dr Toomas Väli, kes Tartust lahkumise asemel siirdas koos oma meeskonnaga urgentsele patsiendile maksa.
Kohtumine algas transplantatsiooni koordinaatorite koosolekuga, mille avas ET peadirektor Arie Oosterlee, kes on varasemalt väga kaua koordinaatorina töötanud. Üheks peamiseks arutlusteemaks oli keeleprobleem. Nimelt on ET ametlikuks töökeeleks inglise keel, st kogu info doonori seisundi kohta tuleks ET infosüsteemi kanda inglise keeles, kuid väga sageli on näiteks röntgeni ja ultraheli kirjeldused edastatud kohalikus keeles. Selles osas on tublimad olnud just ET-ga hiljem liitunud väiksemad riigid, samas kui Saksamaa annab doonoriinfo peaaegu 100% juhtudest edasi saksa keeles. Osalejate lõbustamiseks loeti ette mõned doonori raportid hollandi, horvaatia ja sloveenia keeles.
Kliinikumi stomatoloogia kliiniku arst-õppejõud dr Tiia Tamme ja dr Liis Veede osalesid 6.-7. septembrini Innsbruckis koolitusel
pealkirjaga "AOCMF Advanced Course Neck Dissections" ("Kaelapiirkonna dissektsioonkursus edasijõudnutele").
Arstide sõnul oli rahvusvahelise näo- ja lõualuudekirurgia spetsialistide ühenduse AOCMF-i poolt organiseeritud kursus väga kasulik, sest andis kiire meeldetuletuse nii kaela topograafilisest ja süsteemsest anatoomiast kui kasvajatega seotud kirurgilise ravi põhimõtetest. Koolituse suure plussina toodi esile ka võimalust prepareerida tunnustatud õppejõududekirurgide käe all. „Nii oli alati keegi sinu kõrval valmis demonstreerima operatsioonitehnikaid "laibamaterjalil" või lihtsalt aitama üles leida mingit kindlat närvi või veresoont," kirjeldas dr Tamme.
Kursuse korraldust ja päevakava ülesehitust hindavad osalenud samuti heaks: teoreetilisele teemakäsitlusele järgnes koheselt käeline tegevus, mis aitas äsjaomandatud teadmisi praktika läbi kinnistada. Koolitus lõppes ümarlauaga, kus osavõtjatel oli võimalus diskuteerida komplikatsioonide üle, mis võivad tekkida eelkõige pahaloomuliste kasvajate ravis.
Kursusest võtsid osa kolleegid seitsmest erinevast riigist, lektoritena astusid üles Euroopas tunnustatud kirurgid Müncheni Ülikooli näo-lõualuukirurgia kliinikust ning Innsbrucki Meditsiini Ülikoolist.
Stomatoloogia kliiniku kirurgide osalemine koolitusel sai võimalikuks tänu Baltrade OÜ ja TÜ Kliinikumi Arendusfondi toetusele.
Ajendatuna üha suuremast nõudlusest kosmeetilise protseduurina tätoveeringute eemaldamise järele lisati vastav teenus 1. septembrist nahahaiguste kliiniku tasuliste teenuste nimekirja.
Tätoveeringute lasereemaldusega tegeleva dermatoloogi dr Külli Paasiku sõnul on nahahaiguste kliinikus tätoveeringuid eemaldatud tegelikult juba aastaid. „Seni tasus selle eest haigekassa, kelle hinnakirjas on tätoveering haigusena kodeeritud," rääkis arst.
Kliiniku ülemõde Tiiu Kõrran täpsustas, et kuna teenuse vastu huvitundjate seas aga suurenes järjest isiklikel põhjustel tätoveeringut eemaldada soovivate patsientide osakaal, kellel puudus selleks meditsiiniline näidustus, siis saigi teenus tasulisse hinnakirja lülitatud. „Sellisel juhul läheneme me tätoveeringu eemaldamisele nüüdsest kui kosmeetilisele protseduurile," ütles ta.
Teenuse eest tuleb inimestel olenevalt nahamaalingu suurusest tasuda 350-450 krooni laserisessiooni kohta: kuni 30 cm² üldpinnaga tätoveeringu eest vähem ning sellest suurema eest rohkem. „Kokku tuleks protseduuri teostada 6-10 korda ning keskeltläbi iga kolme nädala tagant," sõnas dr Paasik. See, kui heledaks tätoveeringu
lasereemaldusega muuta saab, sõltub aga lisaks korduste arvust ka värvainest, millega kujutis on tehtud, kui sügavasse nahakihti see on tehtud ning sellest, millises keha piirkonnas see paikneb. „Milline lõpptulemus jääb, oleneb paljudest teguritest," selgitas Külli Paasik. Veel rõhutas tohter, et kindlasti on välistatud igasugune tätoveeringute ümberkujundamine või osaline eemaldamine, heledamaks saab teha siiski kogu kujutist korraga.
Tätoveeringute eemaldamiseks kasutatakse laserit, millega on nahaprobleemidega inimesi kliinikus aidatud juba neli aastat. Aparaat MedArt 740, mille lainepikkuseks on 532 nanomeetrit ning võimsuseks 5 vatti, koosneb kahest osast: portatiivsest laserist ning jahutusmasinast. Koos toimides tagavad need, et protseduur oleks patsiendile võimalikult vähe ebameeldiv. „See on nagu hambaarsti juures, et kui hammas välja tõmmatakse, siis tehakse tuimestav süst," toob dr Paasik näite kolleegide varal. „Siin on täpselt samamoodi, ainult see tuimestus saavutatakse temperatuuride vahega – külmaga vähendatakse kuumast laserikiirest tekkivat valuaistingut."
22.-23. oktoobril oli kliinikumi töötajatel võimalus rahvusvahelise osteoporoosinädala raames sisekliinikus oma luutihedust mõõta ning reumatoloogidega osteoporoosi teemal konsulteerida.
Sisekliiniku arst-õppejõu dr Mari-Ann Kalderi sõnul ajendas seesugust üritust läbi viima kolleegide vähene osalus luutiheduse uuringutel: „Ühel hommikul densitomeetria kabinetis uuringuvastuseid kirjutades, astus sinna sisse üks meie maja töötaja ja ütles, et talle pole elu sees densitomeetriat tehtud," rääkis reumatoloog. „Ometi oli ta selles eas, kus see uuring oleks võinud olla ammu teostatud." Sellest innustatuna võetigi koos dr Riina Kallikormiga vastu otsus korraldada haigekassa ja sponsorite abiga oma töötajatele suunatud vastuvõtt.
Dr Kalderi sõnul oli kolleegide osalusaktiivsus äärmiselt suur, mistõttu oldi sunnitud vastuvõetavate arvu etteregistreerimisega piirama. „Aparaat lihtsalt ei jõua protseduuri kiiremini teha – selle läbilaskvus on 6 inimest tunnis," selgitas ta. Siiski on arst veendunud, et üritus kulges edukalt – töötajad olid sellise võimaluse eest väga tänulikud ning tänu kontrollile avastati ka päris palju hälbelisi leide: „14-l inimesel tuvastasime osteopeenia ning osteoporoos sai esmakordselt diagnoositud viiel kolleegil." Kokku käis konsultatsioonil ligi 60 kaastöötajat.
Alates 2008. aasta kevadest on traumatoloogia- ja ortopeediakliiniku tohtrid Aivar Pintsaar ja Toomas Saluse käinud erialaseid õpetusi jagamas juba nii Kasahstanis, Aserbaidžaanis kui Ungaris. Lähiajal ootavad eeldatavalt ees veel ka Malta, Sankt-Peterburg, Gruusia ning Praha.
Arvukate õpetamisreiside taga on rahvusvaheline organisatsioon AO Trauma, mis ühendab lihasluukonna traumaatiliste vigastustega tegelevaid arste üle maailma ning mille Eesti ortopeede ühendava alaseltsi aktiivsete liikmetena dr Pintsaar ja dr Saluse tegevad on. Nii kohaliku kui ülemaailmse ühenduse peamiseks tegevusvaldkonnaks on ortopeedia-alase täiendkoolituse organiseerimine oma liikmetele.
Seltsi tegusate liikmetena on Aivar Pintsaar ja Toomas Saluse eelnevalt aastate jooksul ise hulga erineva tasemega spetsiaalseid kursuseid läbinud, mistõttu peetakse neid täna juba rahvusvaheliselt hinnatud spetsialistideks. „Kuivõrd kõik toimekad Eesti ortopeedid on saanud küllaltki hea koolituse ning nende töö kvaliteet on kõrgel arvestataval Euroopa tasemel, on hakatud meid koolitusprogrammidesse kaasama mitte enam ainult kuulajate, vaid juba ka lektorite ja praktiliste töölaudade instruktoritena," täpsustab Pintsaar.
Kuna paljudes riikides ei räägi arstkond peale oma emaja vene keele ühtegi teist keelt ning vene keele oskusega lektoreid AO Traumal napib, on Eesti arstid oma ajaloolisest taustast tuleneva keeleoskuse tõttu haaratud kursuste läbiviimisse eeskätt just võõr- või emakeelena vene keelt rääkivates riikides. See tähendab peaasjalikult endiseid idapoolseid Nõukogude Liidu maid.
10 aastat tagasi, 2. oktoobril 2000 alustas tegevust kõrvakliiniku kuulmise ja kõnestamise osakonna statsionaar. Sellest, millega tegeletakse üksuses täna ning kuidas on edenenud aastatetagused unistused osakonna tegevusbaasi laiendamisest, sh vastsündinute kuulmise skriiningu käivitamisest, räägivad osakonna arst-õppejõud Katrin Kruustük ja kõrvakliiniku juhataja Priit Kasenõmm.
Priit Kasenõmm (PK): Paljuski ajendatuna väikelaste kuulmislanguse diagnostika ja rehabilitatsiooni, eeskätt sisekõrva implantatsiooni tõhustamise vajadusest.
Katrin Kruustük (KK): Peamist rolli mängis see, et 10 aastat tagasi diagnoositi lastel kuulmispuue väga hilja, mistõttu hilines rehabilitatsioon. Keskmine diagnoosimise vanus oli siis 3,5 aastat ja rehabilitatsiooniga alustamisel 4-5 aastat. Isegi, kui diagnoosini jõuti varakult, tekkis küsimus, mis nende lastega edasi teha. Väikelaste kuulmislanguse rehabilitatsioonis oli kogu maailmas selleks ajaks jõuliselt esile kerkinud sisekõrva implantatsioon ning kõnealune osakond loodigi just sellega haakuvate vajaduste rahuldamiseks
Veidi hiljem algasid ka läbirääkimised haigekassaga, et käivitada laste kuulmisskriining. Ennekõike ikka selleks, et kuulmislanguse diagnoosini jõutaks võimalikult vara.
PK: Kusjuures tänavu kevadel täitus ka 10 aastat esimesest sisekõrva implantatsioonist Eestis. Ühtlasi paigaldati kõrvakliinikus 100. implantaat.
KK: Statsionaarse osakonna vajadus tulenes ka sellest, et väikelaste kuulmislanguse diagnostika nõuab enamasti aega ja põhjalikku lähenemist. Samuti oli vaja luua koht kuulmispuudega laste vanemate väljaõppeks ning tingimused, kus teostada hilisemat implantaadi programmeerimist. See kõik ei saa toimuda pooletunnisel vastuvõtul.
|
OSCAR-2019
|
||
Tegu on kaks nädalat tagasi Virumaa Teatajale kirjutatud kolumniga, mida Härra nimetas ärritavaks. Ilmselt seetõttu, et talle väga meeldib õhuvärskendajat kasutada, kuid minu mõte ei olnud lugejatele etteheiteid teha, vaid panna kirja kõik see, mille peale ma viimasel ajal palju mõtlen, aga mille osas ei ole ma enda jalajälje suuruse muutmiseks endiselt midagi teinud.
Meil kõigil on suuremaid ja väiksemaid muresid: kes ei tea, kas söödud Konju talu kitsejuust oli ikka mahe; kes ei suuda otsustada, millist värvi kuuseehteid sellel aastal osta; kes kardab, et Aliexpressist tellimine muutubki kallimaks; kes kogeb ebameeldivusi, sest tema lend oli selle 800-900 sees, mis Lufthansa streigi tõttu ühes päevas ära jäi; kellele ei meeldi, et lahja alkohol kallineb ja kes muretseb, et see samm katab meie maastiku tagastamatu taaraga ning hävitab Eesti majanduse.
Aga majandus peab tõusma, me vahetasime selleks isegi valitsuse välja, sest uus koalitsioon suudab kindlasti globaalse majandusseisaku lõpetada! Me peame rohkem tootma, peame rohkem eksportima, peame suurendama maanteetransporti, peame ehitama juurde raudteid, avama uusi lennu- ja laevaliine ning mis põhiline, me peame rohkem tarbima!
Samal ajal ujub Vaikses ookeanis prügisaar, mis on pindalalt suurem kui USA, aga siiski vaid väike osa maailma tarbimisjääkidest. Kui see tundub kauge mure, siis meie oma Läänemeri on üks saastatuim meri maailmas, mis peidab endas suures koguses tootmisjääke, sealhulgas kümneid tuhandeid elavhõbedatünne. Need jäägid jõuavad läbi kalade ja mereandide ka meie toidulauale ning meie sööme ja kiidame. Lisaks on Läänemeres maailma suurim surnud tsoon, kus põllumajandusväetiste veekogusse sattumise tõttu elab pindalalt Taanist suuremal alal vaid kaubavedu.
Kui tuua veel Taaniga võrdlusi, siis sealne rahvaarv on 5,6 miljonit, mis ei ole võrdne isegi ühe protsendiga nende inimeste arvust, kellel puudub ligipääs puhtale veele, aga meie jaoks on inimõigus lasta oma seeditud toit joogiveega potist alla. Ajal, mil iga päev sureb 5000 inimest veepuudusesse, peseme meie joogiveega koguni oma autosid. Seda ei ole ilmselt mõtet mainidagi, kuidas alatoitumusse sureb veel rohkem inimesi ja mida meie samal ajal oma üleliigse toiduga teeme. Päris kindlasti ei anna me seda hädalistele, sest säilivusaja ületanud toit võib tervisele kahjulik olla.
Nagu kehtiva säilivusajaga toit oleks alati tervisele kasulik! Me sööme sisse kahjulikke aineid, me määrime nahale kahjulikke aineid, me mähime oma beebid kahjulikesse ainetesse, me peseme hambaid, juukseid, riideid, nõusid, põrandaid ja kõike muud kahjulike ainetega, me isegi pihustame õhku kahjulikke aineid ja nimetame seda õhu värskendamiseks.
Õhku värskendaks hoopis metsade säästmine, energiatarbimise vähendamine ja rohelisele energiale üleminek, hiigelkasumite paigutamine keskkonnasäästlikumasse tootmisse ning tekkinud reostuste likvideerimisse, ületootmise lõpetamine, liigtarbimisest loobumine, transpordi vähendamine ja nii edasi. See oleks muidugi kõike muud kui majandusekasv, nii et jääb ära ja kliima soojeneb edasi, tuues tõenäoliselt endaga kaasa maailmamere veetaseme tõusu, eluks kõlbmatute alade laienemise, vee- ja toiduvarude vähenemise, haiguste laiema leviku, ilmastikukatastroofide sagenemise ja nii edasi.
Seega pole välistatud, et pärast meid tulebki veeuputus, aga mis sellest, me lapselapsed kolivad nagunii Marsile…
Ka mulle meeldib väga, kuidas Liivi kirjutab, aga tead, Tikker, minu viimaste aastate ökomaks muutumise teekonna põhiline inspiratsioon on olnud just Sinu blogi. 🙂
Aitäh! Nii tore on täitsa ootamatutes kohtades komplimente saada 🙂 Kusjuures mul on tunne, et ma ise ei kirjuta ökoteemadel enam üldse palju… Või? No muidugi viimased aastad on pikk aeg, eks ma vast üht-teist olen kirjutanud ka 🙂
Meenus, kuidas Aino Pervik kirjutas kunagi ühes oma tekstis midagi stiilis “…aga samal ajal pesen mina end puhta joogiveega”. See läks mulle väga hinge, ja peaaegu iga kord duši all või WC-s käies mõtlen, kui totter see on. Samuti ei mõista ma, miks inimesed ei investeeri filterkannu, vaid tassivad poest nädalast nädalasse koju pudelivett.
Inimesed elavad illusioonis, et nii ongi õige elada. Keegi ei taha avada silmi, et me hävitame ennast, oma lapsi, oma kodumaad, oma planeeti. Ausalt öeldes, ma mõtlen hirmuga, et milline on meie elu 20-50 aasta pärast ja kas siis üldse ongi midagi, arvestades, kui piiri peale planeet on viidud inimeste ahnuse ja liigtarbimisega. Kunagi muutub plastik ja muu materjal defitsiidiks ja küll siis prügimägedest välja koogitakse kõik (kui seda juba kütteks pole kasutatud) ja ehk inimesed hakkavad rohkem väärtustama esemeid. Nafta saab otsa, keegi ei vaevu mõtlemagi, et mis siis saab. Ammu tuleks üle minna teisele küttele, aga kas seda tehakse? Ahh, pumpame veel, sest veel ju jätkub. Aga mis saab siis, kui enam ei jätku? Milline on meie tulevik ja meie laste tulevik. Elame mürgises keskkonnas ja oleme läbi immutatud mürkidest, ja siis imestame, miks oleme haiged, miks me lapsed nii noorelt on haiged ja miks lähedased surevad haiguste tagajärjel.
Kas ei lugenud hiljuti ma sellest blogist, kui tore on autoga sõita, selle asemel, et ühistransporti kasutada (isegi Pariisis)?
Igaüks just nii mõtleb – mis see loeb, kui mina üksi nii teen. Kõigil on oma põhjendused – mul on lapsed, haiged jalad, elan kaugel jne.
Ikkagi vaid läbi ettevõtluse, mille läbi luuakse juurde väärtust, millelt kogutakse makse, mida jagatakse laiali.
Väga huvitav, kuidas mulle sõnu suhu paned. Kus ma ütlesin, et autoga on tore (mitte praktilisem) sõita, selle asemel, et kasutada ühistransporti (nagu see oleks alternatiiv)? Olgu, Pariisi osas arvasin varasemate kogemuste põhjal, et nelja lapsega on seal autoga kergem, mitte, et ISEGI seal on autoga toredam kui ühistranspordiga, aga edasi?
Kui positust lugesid, siis vast jäi silma, et ütlesin kohe alguses, et mõte ei ole teha etteheiteid (hurjutada) ja lõpus andsin mõista, et häid lahendusi ei olegi – me võtame kõik, mida Maa annab ja samal ajal otsime järgmist koduplaneeti.
*Näiteks Eestis on praegu ja ka tulevikuski olukord, kus sademed ületavad aurumise. Seega Eesti näitel on minujaoks see OK nautida vanne ja pikkasid dušiall käike, samuti on OK pesta autot. PS! Ise ma ei pese ei autot šampooniga ega ennastki hoian sellest (sest fosfaadid annavad vetikatele vaba vohamise, vetikad ei lase valgust sügavamale merre ja põhjaelustik hävineb nii). Pesemisele on muid hästi ökosid lahendusi õnneks olemas! 🙂
*Näljahädas piirkonnad. Kõik pole päris nii kuidas meedia seda kajastab. Jah, kindlasti on piirkondi, kus toit on väga väärtuslik kraam jne. Aga olen arvamusel, et kui nemad EU abi ei väärtusta, siis pole seda abi mõtet ka sinna suunata. On viidud toitu ja loodud lahendusi joogivett seal saada. On tehtud koolitusi, teabepäevi ja palju muud – teatud piirkondades, nad ei võta Euroopa poolt pakutut üldse omakski.
Ja see näiteks, kui meedia räägib et Nigeerias on olukord nii ja naa ja paras kräpp – ei ole. See on ainult väike osa Nigeeriat kus on tegelikult olukord niii hirmus, nagu meedia seda näitab.
|
OSCAR-2019
|
||
Kodusõda Süürias, sõda Jeemenis konflikti Korea vaidlustas Spratley saared Lõuna-Hiina meri ja konflikti Ukrainas ja Põhja-Aafrikas tundub olevat esialgse vallandada maailmasõda III seemned tulevikus. Kui see juhtub, siis on raske ette kujutada, läheb inimkonna täna, sest kui selle tulemusena vaidluse laieneb maailmasõda III saatus inimeksistentsi on ohus, seda võiks nimetada Koraan ja Sunna varajasi märke eelseisva doom (hävitamine inimese), kuna tegutseda ja hooletuse ja kezoliman mees ise.
Tänu maailmasõda III paratamatult kaasneb sõjaline jõud omas tuumarelva suurriik USA, Venemaa, Hiina, Suurbritannia, Prantsusmaa, Saksamaa, Jaapan, Põhja-Korea, India, Pakistan, Iisrael ja Iraan.
Tuuma-otsaga rakette vallanud need riigid on piisavalt hävitada 90 protsenti maakera rahvastikust Kolmas maailmasõda.
Tõenäoliselt hävimine ja hävitamine Maa elanikkonnast, inimese säilmed, mis võib siiski olla raske ehitada uus tsivilisatsioon tagasi nagu need inimesed täna.
Sõda Süürias, seda raskem saab olema üle, sest see sõda on seotud poliitilise konkurentsi ja mõju maailma sõjalise suurriik Venemaa ja Ameerika Ühendriigid.
Ameerika Ühendriikide NATO liitlaste ja liikmed Araabia Liiga osutada abi relvade, laskemoona ja sõjalise väljaõppe opositsioonirühmituste Süürias vastu Assadi režiimi, mis on kaasa aidanud Iraani šiiitide Hezbollah Liibanonis ja Venemaa.
Lisaks poliitilise konflikti Süüria konflikti muutunud ka lahinguväljal džihaadi enamus Sunni vastuseisu Assadi režiimi tagatud šiiitide Hizbollah ja šiiitide Iraan ja Venemaa
Sunni-enamus Indoneesia esindatud Indoneesia Ulema nõukogu (MUI) välja fatwa (alates MUI prof HAMKA et šiiitide õpetus on ketserlus. Nii ka fatwa välja kuulsa sunniitide õpetlasi, Saudi Araabia, Pakistan, India ja Põhja-Aafrika (Egiptus ).
Kuigi šiiitide vaimulikud on oma argumenti, et kaaslased olid paganad, teiste seas süüdistada kaaslased ja prohvet Muhamedi lubatud kolm päeva pärast surma äsja maetud. Kuigi uurijad Sunni melilai viivituse põhjuseks ei olnud tahtlik, vaid seetõttu, et sõbrad raputas, šokeeritud ja ei suutnud uskuda, et prohvet Muhamedi, kes oli just näinud die, nii nagu hilinemise tõttu oli erinevalt tõlgendada järgijad šiiitide.
Nii konfliktid Süürias ja Iraagis vahel ISIS (islami riik) on nüüd mitte ainult poliitiline sõda, kuid see toob kaasa sõja ideoloogia. Aastatel Iraagi šiiitide režiimi, mis on kaasa aidanud šiiitide Iraani ja Liibanoni šiiitide Hizbollah vastu ISIS, mis toetavad 25000 jihadisteihin rohkem kui 100 riigis, sealhulgas Venemaal, Tadžikistan, Afganistan, Ameerika Ühendriikide ja NATO liikmesriikide vahel.
Saudi Araabia ja selle liitlased Araabia Liiga toetada koalitsioon 18 riiki juhib USA ja NATO võidelda ISIS. Saudi Araabia süüdistatakse ISIS rühmana Khawarij, samuti šiiitide ketserluses.
Saudi vaimulikud väitis, et nad ei leia kilde rühmad moslemid vastavalt kaaslased Ahl Sunna Wal Jama'ah välja arvatud üks järgijad As-Salaf al-Salih Ahlul Hadeeth.
Mu'tazilah kuidas võiks vastata kaaslased suurkujusid, kui nad hukka suurkujud justiits- ja alandas nende sõber ja süüdistas neid ketserlus, nagu Al-Wasil bin Atho ", mis sätestab: Kui Ali, Az-Zubair Tholhah ja siis ma ei tunnistan karistada, sest nende ütlusi. [Vt Al-Farqu Bainal Firaq hal.119-120]
Kharijites tulnud välja religiooni ja menyempal koguduse moslemid, sest mõned põhilised punktid oma õpetust on mengkafirkan Ali ja tema poeg, Ibn Abbas, Uthman, Talha, Ayesha ja Mu'awiyah ja ei asu omadused kaaslased inimesed ahistavaid ja mengkafirkan neid.
Nagu Shufiyah nad alahindavad pärand Prohvetid ja alandavad saatja Raamatu ja Sunna ja nende mensifatkan kui surnud. Suur mees öeldakse: Te võtate oma teadmisi, surnud samal ajal võtame oma teadmisi väga elus, mis ei ole surnud (jumal) otse. Seega, nad ütlevad, ja nende suust lükata sanad hadits-: Kas mengkhabarkan mulle minu südames Raab.
Nagu šiiidid, nemad on uskunud, et kaaslased olid lapsed pärast surma prohvet sallallaahu "alaihi wa Salam, välja arvatud mõned inimesed, vaadake Al-Kisyiy oon on neid-preester jutustab ajaloos raamat Rijalnya puhul. 12.13 Abu Ja'far, et ta on öelnud: Kõik salgav pärast surma prohvet sallallaahu "alaihi wa Salam, välja arvatud kolm, ma ütlesin: Kes on kolmas isik? Ta vastas: Al-Miqdaad bin Al-Aswaad, Abu Dhar Al-Ghifary ja Salman Al-Farisiy.
Ja jutustasid p.13 of Abu Ja'far, ütles ta: väljarännanud ja Anshor on välja tulnud (usu), välja arvatud kolm. [Vt Al-Kaafiy töö Al-Kulaniy, hal.115]
Khomeini näha ka nende suur -tokoh ajal this- hukka ja neetud Abu Bakr ja Umar oma raamatus Kasyful Asroor juhul 131 märkis ta: Tõesti syaikhani (Abu Bakr ja Umar) ... ja siit leiame end sunnitud esitama tõendid tõendid nende hälbed on nii väga selge, et Koraan, et tõestada, et kaks oli menyelisihinya.
Ja taas ütles poolest 137: ... ja prohvet sulges silmad (d), samas mõlemad kõrvad ei märkused Ibn al-Khattab kes püstitada valetamine ja kufr pärit tava, kezindikan ja penyelisihan on värsside Qur " hiilgav.
Nagu Murji'ah, nad usuvad, et nende usu silmakirjatsejad, kes on sama usku kenifakan Assabiqunal Awalun (esimene, kes islamisse pöördunud) väljarännanute ja abilised.
Need rühmad kõik tahavad eitada meile tunnistajad broneeringud Sunna ja hukka neid, kui nad on rohkem väärt etteheiteid, ja nad on zindiq.
Seega on selge, et arusaam al-Salaf on manhaj Firqatun Najiyah ja Ath-Thaifah Al-Mansurah kontseptsiooni mõistmist, aktsepteerimist ja Istidlal (juriidiline otsus).
Kuigi need, kes eeskuju kaaslased on need, kes tööjõud narrations (haaditite) on ehtsad, autentsed Dalah Shari'a õigus, tee ja head sõbrad, ja see on tema elustiil Ahlul Hadeeth, mitte käigus Ahl-ul-bid'ah ja iha. See on tõsi ja tugev, mida me kirjeldada, kui me seletada nende edu kujul vahekohtunikuks prohvet sallallaahu "alaihi wa Salam edu isik, kes võttis Sunna sallallaahu" alaihi wa Salam ja Sunna nelja kaliifi pärast teda.
Vaidlused sunniitide koos šiiitide vastavalt paljud ajaloolased Islam ei saa lahutada vana rivaliteet etnilise pärslased ja araablased Lähis-Idas.
Pealegi, pärast King D'Andrea (Persia / Iraan) domineerinud palju Lähis-Ida ja Kesk-Aasia ja Euroopa osades, mida vallutasid ja alistas islami kalifaadi, mistõttu originaal Pärsia religioon Zoroastrismist islam.
Aga ilmselt mõjutusi ja kultuurilise rivaalitsemine zoroastrianistidel ei taha kaotada lihtsalt pärslased, et islam et arenenud Iraanis on väga erinev Islam Lähis-Idas domineerinud Araabia rahvas.
Omadused erinevad Sunniidid mida nimetatakse šiiidid rühmad. Ajalugu seda split oli esimene vallandas tõusu bin ABI Talib Ali sai kaliif Uthman asendada tapsid mässulised.
Kui tõuseb Ali sai kaliif toetavad kõik sõbrad, välja arvatud Muawiya, kes pidi tunnistama Ali pärast Ali süüdistust, kui mässulised mõrtsukad Usman, kuid Ali leidis, et kord, kui ta lihtsalt hõivatud tahab ühendada moslemid on jagatud, ühtsuse saanud priotitas uue taotletakse otsida ja vastutusele mõrtsukad Usman.
Muawiyah et üks klann rühm (liiniga Usman) täidab ijtihad et õiglus kõigepealt kindlaks, seal on tunnustus valitsuse Ali. Ijtihad vahe Ali ja Muawiyah grupp, mis värvi originaal päritolu väidet moslemite seas ja on nüüdseks kujunenud ideoloogilise erinevused Shia ja Sunni.
Lisaks viimastel Shia endale kõik kaaslased ja prohvet on kafir (salgav), välja arvatud Pärsia laskumine kaaslased nagu Salman Al Farisi.
Shia Rafidah isegi kaaluda ja puhastada Ali, et Ali oli see, kes tegelikult väärib viimane prohvet. Isegi šiiitide liiga ebajumalaks bloodlines ja sugupuu Ali Husein Ali poeg abielus tütar endise Pärsia kuningas vallutas kaliif Umar Bin Khattab.
Kuigi Ali oli palju lapsi, nagu Hasan, kuid kultus ainult järeltulijad Hussein, kes abiellus tütar King of Persia, et 12 šiiitide imaamide kõik tüvega Ali Hussein, pojapoeg prohvet Muhamedi.
Seetõttu Inimesed Shia mengkafirkan kaaslased (Sunni kunagi mengkafirkan Ali ja sõber Pärsia laskumine), isegi menhormati neid, nii et haaditite (Sunna / Al-Hikmah) prohvet Muhamedi jutustasid kõik sõbrad kaasa arvatud Salman Al Farisi kasutatud Sunniidid pärast Kus järjestatud autentsed Hadiths või hasan hadith dhoif (nõrk sanadnya või False).
Sellepärast Indoneesia Ulema nõukogu (MUI), mis domineerivad õpetlaste NU, Muhammadiyah, Hidayatullah täpselt, kõik Sunni, kuna esimees MUI prof Dr HAMKA mengelluarkan fatwa, et Shia kui Sesat voolama (10 kriteeriumitele põhjus).
Nii et konflikt Süürias, Iraagis ja Jeemenis võib olla keeruline ja raske ühitada, iga sõdivate poolte end tunda Jihad püha sõda.
REPUBLIKA.CO.ID, endised töötajad National Security Agency (NSA) Ameerika Ühendriigid Edward Snowden ütles, et kui islami riik Iraagi ja Süüria (ISIS) on organisatsioon moodustatud luure koostööd kolme riigi.
Lause Global Research, sõltumatu teadusasutus Kanada meedia, Snowden paljastas, et rahapesu andmebüroo Briti, USA ja Iisraeli Mossad koostööd, et luua uus kalifaat riigi nimega ISIS.
Snowden ütles luureasutuste kolmes riigis moodustab terroristlikuks organisatsiooniks meelitada äärmuslased üle maailma. Nad kutsuvad seda strateegiat kui "kärgstruktuuri".
NSA dokumentidega Smowden näitab, kuidas mesitaru strateegia eesmärk on kaitsta huve sionistid luua loosung islam. Nende dokumentide alusel, on ainus võimalus huvide kaitseks juudid on luua vaenlase piiril.
Strateegia koosneb panna kõik äärmuslased samas kohas nii kergesti suunata. Mitte ainult, et ISIS pikendaks ebastabiilsus Lähis-Idas, eriti Araabiamaades.
Nende dokumentide alusel, ISIS juht Abu Bakr al-Baghdadi saada ka terve aasta sõjalise väljaõppe alates Mossad, Iisrael. Al-Baghdadi saada ka loomulikult teoloogia ja retoorika sionistliku luureasutuste.
Teheran - Iraani relvajõudude ülema kindral Massoudia Jazayeri Bigadir helistada ISIS moodustatud Ameerika Ühendriigid (USA), et kaitsta Iisraeli. Vastavalt Jazayeri, on näha teatud varjatud USA abi ISIS.
"Kuid me näeme seda küsimust, me vaatame USA toetus terrorirühmituste ISSL. Nad teevad seda selleks, et kaitsta Iisraeli oht selles piirkonnas," ütles Jayazeri, teatas Farsnews reedel (16/10).
Jayazeri öelda, kuidas USA aitas ISIS on koos membentangan kett mõju Lähis-Idas, mis on aeglaselt tugevdada ISIS. Kett on näidatud, et oleks võimalik piirata liikumist Hezbollah Liibanonis, summutades vastupanu jõud ISIS ja isegi võimalik survestada Iraani, seega ei saa palju Lähis-Idas.
Süüria, ütles Jayazeri, on peamine küsimus, et murda ketid, et võim. Seetõttu Iraan püüab aidata Süüria murda kett, mis püüavad ka kukutada Süüria valitsust.
Ta usub, abiga Iraani, siis Süüria saab võita lahing, ja murda ketid, mis on venitatud USA viimase nelja aasta jooksul Süürias.
"The" valitsejad "on viimase nelja aasta jooksul pidevalt kukutamise Süüria valitsust. Vastavalt toetuseks Iraanis, mitte ainult Süüria valitsus ei kukutamist, kuid ka Süüria saada uue võit," ütles ta.
(BBC) - Pentagon ütles, et düüsid neil manööverdada eraldamine, mis ei ole liiga lähedal Vene sõjalennukeid.
Venemaa on lubanud korraldada kohtumine USA umbes praeguse turvalisuse pommitamise Süüria, vastavalt Pentagoni.
Kardetakse krahhi kokkupõrge, sest Ameerika Ühendriigid ja Venemaa on nii pommirünnakute Süürias hoolimata eraldi.
Varem sel nädalal, Pentagon ametnikud ütlesid, et nad peavad tegema vähemalt üks manööver "ohutu eraldatus", et hävitajat Ameerika Ühendriigid ei saa liiga lähedal Vene lennukite üle Süürias.
See kohtumine on oodata, et arutada, kui palju vahelise kauguse joad USA ja Venemaa ning milline on standard suhtluskeel meeskonnast.
On kahtlusi, et Venemaa tegelikult ründas vastased president Bashar al-Assad, mitte sõjakas seisukohti ISIS.
USA kaitseminister Ashton Carter reedel (9/10) süüdistas Venemaa sõjaliste operatsioonide "täiesti ebakorrektselt" Süürias ning "süüdata kodusõda, mis soodustavad ekstremismi".
Ametnikud Kaitseministeerium ütles USA, Venemaa tiibrakette vallandati Kaspia mere eesmärgid Süüria langeb Iraanis.
Kaks ametnikku, kes palus anonüümsust, ütles see on ebaselge, kas kahju tulekahju tõttu need raketid.
Iraani uudisteagentuur tsiteeris kuberner Takab maakond, Lääne-Iraanis, mis ütleb, võõrkehad langevad külas.
Vene ametnikud ütlesid kolmapäeval (07/08) vallandati 26 tiibrakette Vene võidelda laevade Kaspia mere, mille eesmärk on džihaadi rühmade Põhja Süüria tammi loodesse.
Süüria ise tervitas "abi Venemaalt" Vene sõjaväe ütles rünnakud on nõrgendanud rühm kutsutakse ise islami riigi või tuntud ISIS.
Venemaa teatas, et alustas raketi rünnak sihtrühma kutsutakse ise islami riigi või ISIS Süürias oma sõjalaevad Kaspia mere, mis on umbes 1.500km.
Kaitseminister Sergei Shoigu ütles neli sõjalaeva vallandati 26 raketid 11. eesmärgid mere ja hävitada.
Arvatakse, et rünnakud Kaspia merest on esimene koordineeritud rünnaku pärast õhurünnakutes Venemaa, lähedal liitlane Süüria president Bashar al-Assad, algas 30. septembril.
Venemaa on öelnud, et ta on suunatud "kõik terroristid", kuid vähemalt osa õhurünnakute esinenud tsiviilisikute ja mässuliste rühmituste toetas West.
Süüria president Bashar al-Assad on kujutatud Venemaa sekkus kodusõda Süürias väga oluline turvalisuse kogu Lähis-Ida piirkonnas.
Süüria liider ütles, et sõjaline tegevus vastu USA juhitud koalitsiooni rühm kutsutakse ise islami riigi või ISIS suutnud vältida terrorismi levikut.
Ta kinnitas, et ainult koalitsiooni Süüria, Venemaa, Iraani ja Iraagiga, mis võivad takistada kahju piirkonnas.
"See koalitsioon peab õnnestuma, kui ei, siis näeme hävitamine kogu piirkonnas. Usume, et see koalitsioon on edukas," Süüria president ütles intervjuus Iraani televisiooni eetris pühapäeval (10/04).
Tema sõnul on nelja riigi ühendatud ületada terrorism ja jõuavad "praktilised tulemused", erinevalt USA juhitud koalitsiooni.
Liikmed USA juhitud koalitsiooni, mis alustas vastupanu rühm kutsutakse ise islami riigi või ISIS kutsus Venemaad üles peatama õhurünnakutes, et ütlesid nad tabanud Süüria opositsioonirühmituste ja tsiviilisikud.
Ühisavalduses välja reedel (2. oktoober), Ameerika Ühendriigid, Suurbritannia, Türgi ja teiste koalitsiooni ütles Vene rünnak oleks "kaasa ainult ekstremismi".
Venemaa, mis pealtnägijate sõnul tagastatakse rünnaku reedel (02/10), ütles, et see on suunatud ISIS.
Venemaa parlamendi ülemkoda kolmapäeval (30/09) ühehäälselt heaks taotluse president Vladimir Putin saatis väed teise riigi.
See otsus on sillutanud teed Vene valitsus teeks õhurünnakutes uhmerdatud rühm kutsutakse ise islami riigi või ISIS.
Pressiesindaja Venemaa valitsus, Sergei Ivanov ütles ta ei saadaks maajoukkojen Süüria ja kasutada ainult võimu õhus.
Vastavalt Ivanov on Venemaa huvide Süüria sest "tuhanded vene kodanikud on liitunud ISIS ja nad on muutunud ohuks riigi julgeolekule".
"See ei ole küsimus jõuda eesmärgile või ambitsioon meie välispoliitika, nagu väitis lääneriikides. See on lihtsalt sellepärast, et seal on riiklikud huvid Venemaal," Ivanov ütles.
Varem peetud kõnes ÜRO peakorteris president Putin kutsus suurema koalitsiooni võidelda terrorismiga.
Pentagon ütles, et düüsid neil manööverdada eraldamine, mis ei ole liiga lähedal Vene sõjalennukeid.
Iraani president Hassan Rouhani ja Venemaa president Vladimir Putin väljendas oma kavatsust lisada õigusriigi president Bashar al-Assad võitluses miilitsa ISIS.
Koosolekul mitmete teadusasutuste ja ajakirjanikud enne istungi ÜRO Peaassamblee hakkas, Rouhani ütles, et Al-Assadi reeglina ei tohi nõrgendada kui ISIS tahab lüüa.
Briti peaminister David Cameron, Ameerika Ühendriikide president Barack Obama ja Prantsusmaa president Francois Hollande korduvalt rõhutanud Al-Assad oli tagandatud võimu tingimusena rahulepingu.
"(Bashar al-) Assad ei saa kuuluda Süüria tulevikus kohta. Ta on tapetud oma rahvast. Ta aitas luua konflikte ja kriise selline ränne. Ta on ametnik, kes värbas ISIS, "ütles Cameron.
New York, riigi liidrid jõudsid osaleb ÜRO Peaassamblee keset kriisi sisserändajate ja pagulaste Süüria päritolu.
Kuna konflikti Süürias 2011. aastal enam kui 200.000 inimest hukkus. Siis umbes neli miljonit süürlased põgenesid eri riikides, sealhulgas Türgi, Liibanon, Jordaania, Euroopasse.
See operatsioon toimus pärast otsuse laiendada jõupingutusi rünnakud rühmitused, nagu teatas uudisteagentuurile AFP.
Prantsuse esimene õhu rünnak võimu sõjaka rühm kutsutakse ise islami riigi või ISIS Süürias pühapäeval (27/09).
Prantsuse Presidendibüroo ütles õhurünnakus viidi läbi pärast seda läbi eelteabe viimase kahe nädala jooksul.
Operatsioon "vastu terrorismiohu" islami riigi koordineeritud piirkondlike partneritega, seisis avalduses.
Septembri alguses President Francois Hollande ütles, et see on valmis alustama õhurünnakutes vastu sõjaka rühm islamiriigi Süürias.
Kuid ta jätkas, Prantsusmaa algusest välistada saates väed ründavad ISIS ta nimetas "mõttetu ja ebareaalne".
Nii palju kui 220,000 süürlased on tapetud ja rohkem kui üheksa miljonit kodanikku riigist lahkunud koos riigisiseselt ümberasustatud isikud.
Koalitsiooni umbes 200 inimõiguste organisatsioonide aastapäeva tähistamiseks tekkimist proteste Süürias, kutsudes Venemaad ja Hiinat üles toetama ÜRO poliitika valitsuse president Assad.
Nad palusid ÜRO Julgeolekunõukogu vastu resolutsiooni, mis vajutatakse Süüria valitsust üles lõpetama viivitamatult rünnakud meeleavaldajat.
Kõne tuleb enne tagastamist erisaadik ÜRO ja Araabia Liiga Süüria Kofi Annan, kes sellel reedel (16/3) esitab tulemused visiidi aruande.
Kuigi Süürias võitlevad jätkuvalt, jõududega president Bashar al-Assad liikumise põletatud maa erinevates linnades nad ründavad, ütles organisatsiooni Human Rights Watch (HRW).
'' Süüria väed läbi põletatud maa erinevates linnades, samas aga tertelikung Julgeolekunõukogu Venemaa ja Hiina, '' ütles Sarah Leah Witson HRW.
Kui vaenutegevus jätkata, Saudi Araabia ja Itaalia otsustas järgida mõne varasema riigi sulgedes oma saatkonna vägivalla tõttu, mis toimub jätkuvalt.
HRW ütles valitsusvägede kasutades kõrgetasemelisi kuulipildujad, tankid ja vallandati mörtide valimatult hoonetes ja inimesi tänavatel linnades, mis olid suunatud nende sissetungi.
Hiina tabas tagasi Ameerika Ühendriikides, mis on seotud Lõuna-Hiina mere territoriaalsed vaidlused.
Välisministeeriumi pressiesindaja Hua Chunying, et USA praegune solvav süüdistada "Mõnes riigis", mis "kasutab jätkuvalt oma sõjalist jõudu" piirkonnas.
Eelmisel nädalal USA ametnikud ütlesid, et nad kaaluvad suunates sõjalaevad ümbrus Spratlys kuulutas Hiina territooriumil.
Washington usub, Beijing hoone sõjaliste rajatiste sammu eesmärk on tugevdada nõuete üle vaidlusalune piirkond.
Kokkupõrge algas, kui USA ametnikud ütlesid, et see kaalub saates sõjalaevad valdkonnas 12 meremiili miili, mis Hiina väiteid ümbrus Spratlys.
Koalitsiooni eesotsas Saudi Araabia taas õhurünnakuid vastu Houthi mässuliste Jeemen, samas maa võitlus jätkus.
Rünnak tuleb vaid paar tundi pärast Saudi Araabia teatas, et nad lõpetavad õhurünnakutes vastu Jeemen.
Saudi diplomaat väitis, et õhurünnakud nad teevad siiani saavutanud soovitud tulemusi rünnata sõjalisteks sihtmärkideks.
Isegi kui õhurünnakutes, valitsuse Saudi Araabia teatas, et rahuleping on veel käimas ja on lõpetamisjärgus.
Iraan, mis on süüdistatud taga mässuliste Houthi, oli kiitnud Saudi peatada õhurünnakutes see on samm edasi rahukõnelusi.
Robert Ghosen ütles meditsiinitarbed hädasti vaja linna. Esmaspäeval, abi lennuk Jeemen tühistatud lendude tõttu logistilisi probleeme.
Viimase kahe nädala jooksul, Saudi õhurünnakutes suunatud Houthi mässuliste ja tsiviilisikute sattuda keset.
"Keegi näeb, nad varjata. Majandus- täielikult seiskunud," lisas ta, tänavatel "risustatud" poolt prügikasti ja prahi hooned hävinud.
"[Linn] täis relvastatud mehed erinevaid rühmitusi võitlevad. See on suur linn ja seal ei ole toimimine," ütles Ghoden uuesti.
Rahvusvahelise Punase Risti Komitee oli varem kutsutud 24-tunnine relvarahu Aden, kuigi Venemaa küsib ÜRO Julgeolekunõukogu toetab "rahvusvahelise break" õhurünnakutes.
Rahvusvahelise Punase Risti Komitee on andnud loa koalitsioonivägede poolt juhitud Saudi Araabia maa vedava õhusõiduki meditsiinitöötajad ja meditsiinitarbed.
Araabia uudised võrgustiku Al Jazeera avaldatud sadu salajasi dokumente mainitud üksikasjad Lähis-Ida läbirääkimisi.
Dokument mainib muuhulgas, Palestiina omavalitsuse salaja lase Iisraeli ebaseaduslikult okupeeritud suuri alasid Ida-Jeruusalemmas.
Praegused läbirääkimised Iisraeli ja palestiinlaste seiskunud nädalat, sest Iisrael keeldus lõpetada hoone juudi asundused okupeeritud Palestiina aladel.
Aga lekib konfidentsiaalsed dokumendid näitavad, et Palestiina liider oli valmis andma suure ala Iisraeli poolt okupeeritud alates 1967. vastutasuks kokkuleppele.
Kõige vastuolulisem teemasid Lähis-Ida konflikti Jeruusalemma, väitis Iisraeli ja palestiinlaste pealinnaks.
Dokumendid, mida ei saa uurida iseseisvalt BBC, väites Palestiina läbirääkijad valmis arutama tundlikes küsimustes, sealhulgas juurdepääs Omar mošee Al Aqsa mošee ühend.
Juba aastaid, juhid sama Paletina pidada läbirääkimisi Iisraeli ja USA, kuid ei saavutanud tulemusi.
Palestiinlased ise on sageli protestisid, eriti mõned olulised kohad, nagu Ida-Jeruusalemmas, peale mida nad näevad Iisraeli laienemine ja nõrkus oma juhid.
Vägivald jälle puhkes Iisraeli julgeolekujõudude ja palestiinlaste ümber Al Aqsa mošee ühend Jeruusalemmas.
Politsei tulistas pisargaasi ja uimastada granaadid suunas Palestiina noored, kes viskasid kive ja Molotovi kokteile Iisraeli julgeolekujõud esmaspäeval (28/09).
Al Aqsa mošee asub Haram al Sharifi või tuntud Templimägi juudid, mida peetakse püha koht moslemid ja juudid.
Põhjused on kahtlus osa palestiinlasi, et Iisrael soovib muutke kohas, kuid Iisrael eitas, et kahtlus.
Ei ole ebatavaline, inimesed leiavad Ameerika suurvõim, vähemalt sõjalise suurriik. Aga Emmanuel Todd, Prantsuse ekspertidest erinevad. Broneeri. õigustatud Apres l'impeeriumi. Essai sur la lagunemine du systeme Americain (väljaanded Gallimard, Paris 2002) on tõlgitud paljudesse keeltesse. Saksakeelses versioonis, mis Weltmacht USA, ein Nachruf on avaldatud Piper Verlag GmbH, München 2003, Emmanuel Todd kirjutab, et USA ei ole suurriik, nii majanduslikult kui ka sõjaliselt majanduses .. On üsna esitatud siin, et Todd hinnata suurusjärku sõltuvus USA teiste rahvaste erinevaid aspekte majanduses näitab, et Ameerika ei ole majanduslik suurvõim, et edestada maailma majanduses.
Arutada Todd näha, et Ameerika ei ole sõjaline suurriik peame uurima põhipunktid argumentatsiooni Todd. Ta ütles, et Ameerika rahvas on nõrkade kohtade sõjalises valdkonnas. Ajalooliselt ameeriklased on kunagi põrkuvad vaenlase jõu tugevust. Alustades sõda asimmetris India hõimud. Ka II maailmasõda, Ameerika Ühendriigid tegelevad sakslased, kes elasid varises tõttu raske löök Nõukogude armee poolt. Pärast maandumist Normandie Ameerika sõjaline operatsioon, mis ei tasakaalustada oma paremus materjali ja inimeste arv. Todd arvamusi Liddell Hart, strateegid ja Briti sõjaajalugu, mis ütleb, kuidas aeglane ja bürokraatlik viis liikumise USA väed kohapeal. American ülimuslikkust merel ja õhus on väga suur tänu energeetikas. Pärast võitnud mereväe lahingus Midway Jaapani vastu USA sõjast nagu lahing indiaanlased. Materjal ja logistilisi eeliseid liiga suurte USA ja Jaapan ei ole võimalik kompenseerida. Järjekordne tegevuste korral kohapeal. Pärast Teist maailmasõda oli selge, et USA maavägede ei suuda nii hästi, et võita sõda. Korea edu vaid pool, samas kui Vietnam ei täielikult. Kuid USA seisab väike riik ja palju väiksem tootmisharu suutlikkust.
Viimastel aastatel USA väljatöötatud kontseptsiooni sõda või minimaalse tulemusena hukkunud ameeriklased. See mõtteviis tähendab, et maapealse teeninduse võimeid üha vähem usaldusväärsed. Sest maapealne teenindus on raske vältida otsest kohtumine võimu vastane. USA kontseptsioon põhineb tehnoloogilisi eeliseid, mida saab kasutada nii palju kui võimalik. See mõiste. esikohale õhurünnakutes eesmärk on hävitada vaenlase vastupanu ja puhuda läbi õhu pommitamise raketid. Tech täpsusega giidiga laengut (PGM) võimaldab süütamise raketid õige perkenaan suurte vahemaade. Lisaks arendatakse pommidega või pomm perkenaannya õigus. Nagu kaugseire kasutamist suunamine või hoolikalt läbi kogu regioonis kasutavad õhu satelliit. Varustatud toime inimese intelligentsust varustatud side, mis võimaldab instant teatamise ja järgneb õhurünnakutes kohe. Sel viisil on hinnatud, et vaenlane saab hävitada mitte väga kauges tulevikus õhurünnakute abita maavägede. Pärast uue purustatud vaenlase maavägede liikuda vaenlase territooriumil kindlustada võit .. Seejuures on oodata, et tulemuseks on minimaalne hukkunud USA väed .. Aga see mõiste oleks raske rakendada, kui vaenlane on tõhus õhutõrje võimekust, ütles Todd. Seetõttu USA oleks võidelda ainult siis, kui teine pool nägu nõrk ja piiratud sõjalist jõudu, eriti selle õhukaitse.
Et näidata maailmale, et USA on endiselt tugev ja turujõud paigutamine USA väed massiliselt välismaale, muu hulgas Saksamaal 60 053, 41 257 Jaapan, Lõuna-Korea 35 663, Itaalias 11 677, 11 379 Briti, Hispaanias 3575. Lisaks on 13 774 Balkanil ja Lähis-Idas 9956 inimest. Kuid selleks, et viia läbi sõjalisi operatsioone ei ole võimeline konkreetset kuni oma potentsiaali. Tõepoolest, USA lennukikandja laevad (lennukikandja) on võimalik vabalt liikuda maailmameres. See on projektsioon jõud, mis on olulised poliitilise ülemvõimu. Aga kuna puudub tahe tegutseda võimu maa, siis USA-s on vähem võimalik korraldada sõjalise vastasseisu vastaste kelle sõjaline jõud on üsna suur. ja tegutseda ainult teiste vastu, kes uskusid nõrk. ,
On tõsi, et pärast Teist maailmasõda on alati väike riik või vähearenenud suunatud USA sõda. Mitte kunagi otse Nõukogude Liidu. Alusta Põhja-Korea ja Vietnam on kõik vähem konkreetseid tulemusi. Siis rünnata Panama arreteerida president. Lahesõda I piirdu ainult vabanemise Kuveit ja loobusid vallutavad Iraagis. Rünnak Afganistanis sobib uue kontseptsiooni, mitte ühtegi õhutõrje võimekust. USA maavägede kolis hiljuti pärast Afganistani väed Talibani vastu, Põhja alliansi vägede esimene liigub. Kuid seni USA ei ole suutnud likvideerida Osama bin Laden ja Al Qaeda, kuigi see on eesmärk rünnata Afganistanis. Rünnak Iraagi alles pool relvituks Iraak ise, nimelt kuuletuma tahte ÜRO hävitada kõik suured relvad. Isegi näiliselt Iraak võib nurjata mõiste uue sõja, kuid seni USA ei ole võimalik käivitada riigis. USA rabatud Iraagi sissi rünnakud nii nõutaks abi armeed teistes riikides. Commander USA vägede Iraagis tunnistama, et iga päev keskmiselt on 15 korda vahelesegamise ja rünnakute Iraagi poole mis ohustab kohal.
Töövõimetuse USA seisab mõnevõrra tugev sõjaline riik tundub tänapäeva probleem Põhja-Korea. USA ründas Iraaki ettekäändel, et see oli peidus massihävitusrelvad, kuid tasud olid seni ei olnud võimalik kontrollida. Erinevalt Põhja-Korea avalikult öelda, et see on tuumarelv .. Kui USA tõesti tulenev suhtumine peab ta ka rünnata Põhja-Korea, mis alguses kutsus ta Axis of Evil koos Iraak ja Iraan. Kuid Põhja-Korea sõjaväe ei saa pidada nõrgaks. Põhja-Korea ei soovi desarmeerima tuumarelvi enne USA teatas, et ei ründa teda. Ta ähvardas, et kui USA rünnak, Põhja-Korea korraldab kättemaksupoliitika. USA väed Lõuna-Korea ja Jaapan võiks olla suunatud kättemaksu rünnakuid Põhja-Korea. Põhja-Korea suhtumine võib olla mingi bluff, kuid tegelikult siiani USA ei ründa teda. Teravas kontrastis USA seisukohta Iraagis.
See kirjeldus ei America mitte nii palju kui või nii tugev, kui me arvame. Emmanuel Todd hindamine tundub õige, et USA ei ole sõjaline suurriik. Kuid kuna USA ülemvõimu suhtumine, tugevus muutub ohuks riikides vähem võimas sõjavägi. See julgustab väikerahvaste arm ise ei peeta nõrk, isegi kui vaja tuumarelvi. See on nüüd tehtud ASKekuatan rünnata Iraani ennetada Indoneesia sõjalise on üks peamisi suurim ja tugevaim maailmas. Sel ajal, isegi tugevust Holland ei ole võrreldav Indoneesia ja ameeriklased on väga mures areng meie sõjavägi toetas massiliselt uusimat tehnoloogiat Nõukogude Liidus.
1960. aastal Hollandis on ikka juurdunud Paapua. Nähes võimu Indoneesia Vabariigi mis on raskemad, Holland Lääne tagatud projekteerimine kavaluse moodustada nuku riik, mis tundus olevat sõltumatu, kuid siiski kontrolli all Hollandis.
President Sukarno varsti äärmuslikke meetmeid, eesmärgid, tehke Paapua. Sukarno kohe välja teadaandeid kohta "Trikora" Yogyakarta ja selle sisu on:
Tänu lähedusele Indoneesia venelased, siis Indonesia saada tohutu abi merevägi ja õhuvägi arenenud sõjaliste maailmas hiiglasliku väärtus, USA 2500000000 $. Praegu Indoneesia sõjaväe olla tugevamaid lõunapoolkeral.
Peamine tugevus Indoneesia ajal oli üks peamisi Trikora suurim ja kõige kiiremini sõjalaevad tehismaailma Nõukogude Sverdlovi klassi 12 hiiglasliku kahur kaliibriga 6 tolli. On KRI Paapua Uus-Guinea, hiiglasliku kaalu 16.640 tonni koos meeskonnaga 1 270 inimest, sealhulgas 60 ohvitseri. Nõukogude kunagi isegi anda sellele tugev laeva muu rahvas, välja arvatud Indoneesias. (Uuemad laevade klassi Sigma Indonesia nüüd kaalub vaid 1600 tonnini).
Indoneesia õhujõudude sai ka üks kõige ohtlikumad õhus laevastiku maailmas, mis koosneb enam kui 100 õhusõiduki kõige arenenum sel ajal. See laevastik koosneb:
MIG-21 on üks peamisi maailma kõige arenenum ülehelikiirusega lennukid, mis on võimalik sõita kiirusega kuni Mach 2. õhusõiduk on veelgi võimsam kui praegune Ameerika kõige arenenum õhusõiduki ülehelikiirusel F-104 Starfighter ja F-5 Tiger. Kuigi Hollandi siiski toetuda lennukid World War II näiteks P-51 Mustang.
Ametlikult on awesomeness lennukid MiG-21 ja MiG-17 Vietnami sõjas, et julgustada ameeriklasi asutas Ameerika Ühendriikide mereväe Strike Fighter Taktika Instructor, piloodid koolituskeskus tuntud kui TOP GUN.
Indoneesia on ka laevastiku 26. pikamaa strateegiline pommitaja Tu-16 Tupolev (Badger A ja B). See muudab Indonesia sai üks ainult neljast rahvaid maailmas, mis on strateegilise pommitajad, nimelt USA, Venemaa ja Suurbritannia. Rahvus asub Iswahyudi Air Field, Surabaya.
Isegi Hiina ja Austraalia Samuti ei ole olnud sellist strateegilist pommitajat. See pommitaja on varustatud ka erinevate täiustatud elektrooniliste seadmete ja eriline anti-sõjalaev raketid AS-1 Kennel, kelle lõhkeaine power kergesti valamu pommitamine West.
See kõik teeb Indonesia salasahtu merel ja õhus sõjalist võimsust tugevaim maailmas. Mõju on nii suur, et Ameerikas eestvedamisel John F. Kennedy sunnitud Hollandi lahkuda Paapua ning märkis ÜRO foorum, et võimu üleminek Paapua, Hollandist Indoneesia on midagi, mida ei saa nõustuda
Aasta pärast Venemaa lisatud Krimm, nüüd sõjaline fort nägu Ukraina. Kuni 40000 hästi relvastatud Vene sõdurid sõjaväebaasis Musta mere. Aga inimesed kannatavad.
President Vladimir Putin täpselt aasta pärast annekteerimist Krimmi poolsaar, väitis, et on tellitud annekteerimist Ukraina Musta mere piirkonnas, mis on oluline strateegia. Põhjus, rohkem kui 75 protsenti piirkonna elanikest on etnilised venelased, kes soovivad liituda Venemaaga.
Ühepoolne referendum, mis toimus 16. märts 2014, vastavalt Venemaa enam kui 96 protsenti inimesi valima liituda Krimmi Venemaaga. Referendum oli tihedalt valvatavate Vene vägede varjata ja ei kanna vormiriietust või sümboolika. No sõltumatud vaatlejad lubati jälgida. ÜRO mõistis hukka Venemaa tegevuse kui rahvusvahelise õiguse rikkumisega.
Nüüd, täpselt aasta pärast vastuoluline referendum, Krimmi poolsaar piirkonnas sõjaliseks linnus Vene vägede ees Ukrainas. Teatatud vahel 25,000 kuni 40,000 hästi relvastatud Vene sõdurid sõjaväebaasis Musta mere. Vene sõdurid toetavad uued tankid, soomukid, sõjalaevad ja lahingulennukid. Putin ka ei välistanud paigutamine tuumarelvi.
Aasta pärast Vene annekteerimist varjus rahvahääletusel kodanike Krimmis piirkonnas peab tegelema kibe reaalsus. Nüüd erinevate teemade igapäeva elu poolsaare teinud Venemaa sõjaväebaas. Liiklus probleeme, puudus kütuse ja toidu on vaid mõned probleemid kodanikele.
Arv venemeelne separatistide Ida-Ukrainas teatatud umbes 20.000 inimest. Krimmi mille rahvaarv on 2 miljonit, umbes 60 protsenti on venemeelne. Hinnanguliselt 1500 3000 Vene regulaarne armee sõdis separatistlike. Moskva eitas osalust oma sõdureid, kuid kui ta tõendab, et keegi ei tapetud või püütud, nimetatakse nad olid puhkusel ja vabatahtlike võitlema Ida-Ukrainas.
Selle tulemusena Lääne sanktsioonid, kõik Euroopa ettevõtted ja USA astus tagasi. Krimmis on nüüd enam sarja McDonald'si kiirtoidurestorani. Mastercard ja Visa krediitkaardid ei kehti. Ka müügipunktides juhtiv nutitelefonide ja arvutite nagu Apple on juba ammu suletud. Lunpuh praktiline majandussektorites.
Rohkem teeb õnnetuks inimesed Krimmi poolsaar on jõustamine Vene valuuta, rubla ametlik maksevahend. Rubla kursi viinud järsult tänu mitmete Lääne sanktsioonid viinud reaaltulu elanike Krimmi kokkutõmbumine poole.
Toiduained on tavaliselt Ukrainast tõttu embargo olnud alates aastast lõpetati. Selle tulemusena oli toidunappus, hind tõuseb, samas teisalt sissetulekud tegelikult langes. Elanikud teatas, et tegevus Krimmi aasta pärast annekteerimist, vaid keskendus sõjanduse. Teadaolevalt shipping logistika ja kütuse sõjavägi enam kui kaks korda, samas irooniliselt elanikud kogenud puudus kõigis eluvaldkondades.
Ukraina tippkohtumisel Minsk nõustus uue relvarahu konflikti Ida-Ukrainas. Algas 15. veebruar kõik raskerelvastuse ära võtta sellistelt konflikti piirkonnas. (2015/2/12)
Venemaa alustas sõda mänge oma piiri Ukrainaga ajal, mil jõupingutusi rahumeelsete lahenduste Ukraina läbi intensiivselt Saksamaa ja Prantsusmaa. Kuigi koosoleku tulemused Merkel Obama Washingtonis jääb selgusetuks.
Dokumentaalfilmi, Venemaa president Vladimir Putin väitis, et "valmis" kasutada tuumarelvi, et kaitsta Krimmi poolsaarel. Ta oli otseselt seotud kriisi Ukrainas.
Tunnustamise tehti Putin dokumentaalfilmi tootnud telekanal Rossija 1, et tähistada esimest aastapäeva annekteerimist Krimm. Film pealkirjaga "Crimea: Marsruut Homeland", et kirjeldada sündmusi toimus aasta tagasi tänu hoolikat planeerimist ja täpne eskekusi.
"Oleme valmis" parandada Vene tuumaenergia alert staatus kõrgeimale tasemele, ütles Putin. "Aga ma usun, et olukord ei lähe kaugele." President väitis, et asja arutamiseks, sest ta ei tea, mida reaktsioon Euroopas ja Ameerika Ühendriikide vastu manöövreid Venemaa Krimmis.
Film näitab, kui erinevatel halb uudis haarame Moskvas. Vladimir Putin ise kokku puutunud küsimus, sest kunagi ilmus avalikkuse alates 5 märts. Majanduskriis on ikka tulivihane alates Lääne embargo ja kokkuvarisemist maailma naftahinnad.
Tänavune USA kaitse-eelarve moodustab umbes 39 protsenti kogu eelarvest kõik maailma riigid, sõjaväe, vastavalt uuringu International Institute for Strategic Studies in London. Märkis USA on umbes 1,3 miljonit töötajad üle 30.000 soomukid, 13000 õhusõidukite ja võidelda helikopterid, 10 lennukikandjate, 72 allveelaeva ja kümneid muid sõjalaevu.
Putin kohtub president Kõrgõzstan esmaspäeval (16/3) St. Petersburg. Selle olemasolu on kindlasti matta loodusliku lahendamata küsimusi. Demonstratiivselt, Putin oli kuulujutuga tuleb haige, pühapäev (15/3) käskis Põhja laevastiku et korraldada sõjaline õppus.
Kokku 40000 sõdurit, 41 sõjalaeva ja 15 allveelaeva seotud tegevus. Eesmärk on läbi katsetada, kuidas kiiresti luua Põhja laevastiku võiksid reageerida ohtudele.
Põhja laevastiku on osa Vene mereväe külma sõja ajal pani polaarjoone. Praegu Põhja laevastiku peakontor asub Severomorsk kõrval Norra.
Hiina tõstis sõjalist eelarvet. Areng on kooskõlas uue usaldust kuvatakse Pekingis. Aga jõudu võiks avalduda erinevatel viisidel, mitte ainult sõjalise vastavalt Alexander Freund.
Combat võimu kui suurriik kindlasti ei kuulu Hiina. Pekingis on siiani tehtud vaid relvastatud majandusliku võimu levitada mõju maailmas. Muljet, mis on võetud ainult majanduse mootor töötab.
Hiina ka kunagi teevad suuri konflikte, vähemalt sõjaliselt. Seni, majanduskasv on prioriteet. Kuid nüüd paradigma arvatakse olevat muutunud, sest viimane ilmus üha kindlad Hiina ega võib nimetada ka agressiivsem.
Mulje on tugevdatud Hiina liikuda lisab oma kaitse-eelarvest, kuid vähem kui eelmisel aastal. Juba aastaid Hiina investeerinud suuri rahalisi vahendeid, et ajakohastada oma sõjavägi.
Hiina on õigus saada sõjaline suurriik, kui majanduskasv menganggumkan. Ka teised võimsad riigid ka korduvalt kehtestada oma huve läbi sõjalise jõu. Ameerika Ühendriigid on teatud, kuigi Venemaa on viimasel ajal näitas see läbi konflikti Ukrainas.
Aga sama loogika vallandada võidurelvastumine Aasias ei ole lihtsalt mures naaber Hiina, vaid ka rahvusvaheliselt. Selline areng ei ole küsimus vaid kaitsta majandusliku impulsi tuikav Aasia mere kaubateedel, kuid areng ühine paradigma, et konflikt ei ole enam määratud diplomaatiliste jõupingutuste, kuid jõuga.
See võib põhjustada katastroofi ja selle mõju saab tunda kogu maailmas. Kuna seekord lisaks Hiina, teistes riikides nagu India, Jaapan, Filipiinid, Indoneesia ja Vietnam aitaks tugevdada oma sõjalist.
Seal on palju võimalusi konflikti Aasias. Eriti puudutab kattuvate taotluste ole elamiskõlblik saared Lõuna-Hiina meri ja Ida suurim pood lõhkeainete põletada natsionalistlikud jõud.
Kuna 2014. aasta keskpaigani Hiina sõjavägi on hõivatud laiendamine "Tulen Risti Reef" Lääne serva Spratlys. Eksperdid "Keskus Rahvusvaheliste ja Strateegiliste Uuringute" Washingtonis ja Aasia Maritime läbipaistvuse algatus usub riigi bambusest kardin ehitab õhuväebaasi koos kolme kilomeetri. Pikk rada võimeline kohanema pikamaa pommitaja tüüpi kuuluvate Hiina H-6
Pilguheit konflikti vetes, mis möllas kindlustada loodusvarade. Aga põhimõtteliselt eesmärk on laiendada mõju selliste nõuete. Ja Hiina provotseerida ehitades sõjaväebaaside Spratlys.
Sarnaselt Jaapani, Hiina hiljuti jõustunud terrorismivastase seaduse, mis lubab sõjaväel huvide kaitseks riigi välismaal.
Aga kui kasv Hiina sõjaline eelarve ei tähenda Pekingi valmistub sõda. Seni Aasia riigid on veel pöörates tähelepanu majanduskasvule. sest kiiresti kasvav majandus loob heaolu. Ja soodsamas, kuidas väike mõjutada ka rahvusliku liikumise, kas see on Peking, Tokyo või Washington.
Lisaks võimu saab tõendada mitmel viisil. Sest nüüd, isegi Hiinast on saanud suurriik ilma vähemalt abil oma sõjalist võimsust.
Mereväe jõud vahetada kahurituli vaenlasega kui Simulatsiooniharjutuse integreeritud Tervis Navy Pier Madura Koarmatim Ujung, Surabaya, East Java, teisipäeval (28/7). (Between // Zabur Karuru)
Mereväe jõud vahetada kahurituli vaenlasega kui Simulatsiooniharjutuse integreeritud Tervis Navy Pier Madura Koarmatim Ujung, Surabaya, East Java, teisipäeval (28/7).
REPUBLIKA.CO.ID, Jakarta - komisjoni liige I PKS fraktsioon Sukamta ütles, hoiatus sõltumatuse võiks olla 70. rahvas kajastada hoogu vallanud kaitsevägi. Indoneesia peab olema tugeva riigi majandus-, sotsiaal-, kultuuri-, poliitika-, kaitse- ja julgeoleku.
"Indoneesia tugeva kaitse ei ohusta teiste rahvastega, kuid heaolu rahvas ise. See on ka, et Indoneesia kinni teiste rahvastega ning aitab säilitada rahu maailmas, nagu volituste 1945 põhiseadusega," ütles ta, neljapäev (6/8 ).
Vaim Indoneesia iseseisvuse 70. peaksid kajastuma määrata Indoneesia kaitsevägi. Maailm sõjalise võimsuse reitinguagentuur Global Fire Toide Military 2015. järjestatud Indoneesia auastmed 12. Power Index 0,5231.
Mis mõttega iseseisvuse Indonesia peab suurendama oma võimu indeks. Ta loodab, et 2016. aastal Indoneesia võimu indeks võiks Top 10 sõjajõud maailma ja 2024. aastal võiks asuda viie parima maailma.
"Selleks et saavutada vajalik personali suurendamine, kaitsevarustuse ja eelarve. Personnel armee praegu numbrid 400 tuhat ja nad on päris hea võidelda võime," ütles ta.
Combat võimu sõjaväelased võivad siiski olla parem kui teistes riikides, kui vastamisi vis vis valdkonnas ilma relva.
"Power ellujäämise ja võidelda võimueliidi jõud oleme juba tunnustatud tema ülevus teistes riikides. See on nii uhke, kuid mitte loorberitele puhkama, Indoneesia tuleb parandada kogust ja kvaliteeti," ütles ta.
Aasta-aastalt, ütles ta, eelarve ostmiseks ja uuendada kaitsevarustuse kasvab. "Meil on ka julgustada, et eelarve tuleb järgnevatel aastatel suurendada," ütles ta jälle.
Ta lisas, et kui inimressursse, kaitsevarustuse ja eelarved jätkuvalt parandada nii kvaliteedi ja kvantiteedi programmi kaudu ja strateegilise plaani Minimum Essential Forces (MEF), Indoneesia võiks minna viis maailma suurimate sõjalise võimsuse 2024. aastal.
Sõjaline tugevus näitajat võib näha eelarves ette, kui palju kaitsevarustuse on olemas, samuti keerukuse vallanud. Kes on riigid, mis on suurim sõjaline jõud 2015 on?
Programmi eelarve on ligi 581000000000 USD, Ameerika Ühendriigid on nimetatakse riigi suurima sõjalise võimsuse maailmas. Lisaks Ameerika Ühendriigid on salvestatud umbes 1,3 miljonit töötajad üle 30.000 soomukid, 13000 õhusõidukite ja võidelda helikopterid, 10 lennukikandjate, 72 allveelaeva ja kümneid muid sõjalaevu.
Programmi eelarve on ligi 129000000000 USD, Hiina üha kartsid ja teha seda nii riigi suuruselt teise sõjalise jõu maailmas USA järel. Hiinas on registreeritud üle 9000 tankid, 3000 lahingulennukid ja helikopterid ja 70 sõjalaeva. Lisaks on Hiina ka praegu välja stealth hävituslennukiga, nimega Shenyang J-31.
Praegu Saudi Araabia on tunnistatud riigi tugevaim sõjaline jõud Aasias ja kolmas kogu maailmas. Programmi eelarve on 81 miljardit USA dollarit, Saudi Araabias saavad endale osta umbes 500 kaasaegse hävitajat, 800 Leopard 2 tankide, 7000 soomukit ja umbes 230000 sõdurit.
Programmi eelarve on umbes 70 miljardit USA dollarit, Venemaa ahven neljanda riik, mis on suurim sõjaline jõud maailmas. Vene sõjaväe praegu on 800000 sõdurit, 45000 soomukid, 3000 lahingulennukid ja helikopterid ja lennukikandja Admiral Kuznetsov tüübist.
Suurbritannias on aastane sõjaline eelarve umbes 62 miljardit USA dollarit, mille eelarve teha UK viiendal kohal kui riiki, mis on suurim sõjaline jõud maailmas. Üldiselt Briti relvajõud on mõõdukas, umbes 200.000 sõdurit, 330 lahingulennukit ja helikopterid, samuti kaks klassi lennukikandja kuninganna Elizabeth.
Prantsusmaa on sõjaline eelarve oli 53 miljardit USA dollarit, et riik on hinnata riigi suuruselt kuues sõjaline jõud maailmas. Peamine eelis seisneb selles, Prantsuse sõjaväe õhu ja maapinna, 600 lennukite ja võidelda helikopterid, ja 228 tuhat sõdurit ja enam kui 8000 soomukid. Kuigi merel südames seda Euroopa riigil on Tuumalaev lennukikandja, Charles de Gaulle (R91).
Jaapan dubleeritud nagu tõusev päike riik, see on ka kantud riigi suurima sõjalise võimsuse maailmas. Programmi eelarve on umbes 48 miljardit USA dollarit, mis teeb Jaapani kui riigi seitsmenda järgu poolest sõjaline jõud maailmas. Jaapan on tosin luurelennuk ja kuus stealth hävitaja F-35. Lisaks Jaapan on ka lennukikandja et Jaapani merevägi Izumo nimetatakse kõige kogenud ja hästi koolitatud Aasias.
Hindustan riik ilmselt ei saa alahinnata, mille eelarve on umbes 45 miljardit USA dollarit, mis teeb India riigi kaheksanda suurim sõjaline jõud maailmas. Salvestatud India on rohkem kui 1000 õhusõidukite ja võidelda helikopterid, 15 tuhat soomukid ja kaks lennukikandjate, teiste seas endise Nõukogude Liidu Kiev klassi INS Vikramaditya hiljuti lõppenud noorenema.
Kui riigi kõige kartsid tasandikel Euroopas, nüüd eelarve on umbes 44 miljardit USA dollarit, et tuua Saksa vajunud üheksandat positsiooni riigi suurim sõjaline jõud maailmas. Saksa sõjaväe suurim tugevus peitub kohapeal rohkem kui 5000 soomukid, teiste seas Leopard 2 kaasaegset tehnoloogiat. Kuid Saksa sõjalise võimu rünnata hinnatud madalam kui inglise või prantsuse keeles.
Ootamatult ženšenn riik, mis on välja antud eelarve 34 miljardit USD mistõttu on üks nendest riikidest, mis on suurim sõjaline jõud maailmas. Märkis Lõuna-Korea on rohkem kui 5000 tankid, 650000 sõdurit ja 750 lahingulennukit ja helikopterid.
Jakarta soovid Secretary of Defense (kaitseminister) Ryamizard Ryacudu värvata 100 miljoni kodaniku Indoneesia kehtestatud cadre kaitsta riiki peagi mõistis.
"Potentsiaal on suur, 250 miljoni elaniku Indoneesia, umbes 100 miljonit eurot, millest võiks olla sõjaka kaadrid kaitsta riiki," ütles ta Kaitseministeerium, Jakarta, esmaspäev (12/10). Ta saatis direktor riigikaitse Kaitseministeeriumi esimene Admiral M Faisal.
Lähitulevikus, valitsus mendadar ehitaja 4500 kaadrit tööle riiki kaitsta 45 rajoone / linnad Indoneesia. Arv uusi varajane loode, mis jätkab, et jõuda ühiskonna kõigil tasanditel. Isegi president Jokowi osaleb Määrab need kaadrid.
"See ei ole kohustuslik ajateenistus ka teistes riikides," ütles Ryacudu kes kiirustas seada mõttes kaitsta riigi asemel ajateenijaid. M Faizal lisab, et kaitsta riikliku programmi ei eeskuju Lõuna-Korea ja Singapur.
"Kui Lõuna-Korea ja Singapur olid ajateenijad, oleme kohustatud kaitsma riigi. Ilmselt me jääme kindlaks, et parandada distsipliini ja teadlikkus oma õigustest ja kohustustest riigile, "ütles Faisal. Eraldi, koordineerivaid minister Poliitika Luhut Binsar Panjaitan tagada riigi kaitse programm erineb programmi ajateenijad. Tsiviilkaitse tegevused sisendama rohkem distsipliini, eriti väikelastele.
Endine TNI juht kindral (RET) Moeldoko hinnata programmi ei ole koolitada inimesi kasutama relvi. Programm on asjakohane ettevalmistus teket reservi komponent. Ta selgitas, et riigi kaitsesüsteemis on kolm kihti, nimelt sõjalise komponentide, varuosade ja tugi komponendid. Need kolm komponenti peavad olema koosmõju.
Umbes kes kohaldata kohustuslikku riiki kaitsta? Ryamizard mainida elanikud vanuses 50 aastat ja alla. "Et soodustada armastus riigi, nagu kehalise ja psühholoogilise. Vanusepiir 50 alla, see on lõputu protsess, alates varasest lapsepõlvest kuni kõrghariduseni, "selgitas ta. Kõik olid vanuses 50 aastat ja nooremad, olenemata elukutse alates professor kantsler.
Aga raskuse kasutamise intensiivsust reguleerida. Esimese sammuna, asukoha pendadaran kasutada rajatistele, mis on seal olnud kogu aeg. Nende seas Depo Combat Haridus ja koolitus igas piirkondliku väejuhatus (Kodam). Tegelikult on October 19, tseremoonia toimub üheaegselt kogu Indoneesias.
Materiaalselt moodulite ja õppekavade pendadaran kaitsta seda riiki on koostatud kaasates kõik eksperdid ja sidusrühmad, mis sobivad igas vanuses ja elualadel. Basic materjalide hulka kinnistumisele Pancasila kui riik, armastus riigi, väärtus koostöövalmidus, valmisolek ohverdada huvides riigis.
Oluline on, kasvatamise moraalsed väärtused, iseloomu ja pühendumus kõigeväeline Jumal. Praktikas tähendab, kasulikkust kaadrit kaitsta seda riiki saab olema esirinnas tegeleda paljude probleemidega rahvas. Ta mainis ka oht riik mittesõjaliste.
Ta jagada kaheksasse kategooriasse. Alates terrorism, loodusõnnetused, sest Indonesia oli ümbermõõt ring tulekahju. Järgmine on vastuolus riigipiiri, potentsiaalne oht separatistlikud liikumised on haiguse levikut, potentsiaali küberrünnakute välismaalt. Järgmine on narkootikum. Viimane on kultuuri imbumist.
Kuigi esindajatekoda arvamusel, et tegevuskava raske aru saada. Kriitika tuli komisjon Maja PDIP, Tubagus Hasanuddin. "See oli raske aru saada," ütles ta. Kindralmajoriks (rets) on näha eesmärgiks inimeste arv koguni 100 miljonit inimest olid fantastiline liiga. Arvestades, et vahendite juhatuse Haridus ja koolitus (haridus ja koolitus Agency) TNI on väga piiratud, vaid suudab mahutada 600 inimest.
"Kui eesmärk on 100 miljoni inimese 10 aastat, eesmärk on 10 miljonit inimest aastas, või 833.000 inimest kuus. Need numbrid olid fantastiline, "sorotnya. Õiguslik alus kaitseb riik on ka otsustada, et puudu. Indoneesia ei olnud riigikaitse seadus, et 1945. aasta Artikli 30 lõige 1 nõuab juba, et kaitsta riigi ja lõikes 5, et kaitsta riigi volitas seaduses sätestatud.
"Vastavalt seadusele nr 3 2002 Riigikaitse artikli 9 lõige 3 on mainitud ka säte, kodanikuhariduse, kohustuslik sõjalist algõpet ja pühendumist elukutse reguleeritud vastavalt seadusele. Nii seni ei ole me olnud riigikaitse seadus, "ütles Hasanuddin.
Ilma seaduse, määruse või määruse, see saab olema raske mõista riigi kaitsepoliitikat. Järgmise punkti, Hasanuddin rõhutab umbes eelarve. "Minu arvates peame arutama reset, kui riik on piiratud raha peame olema rohkem tähelepanelik määrata, milline neist on kõige olulisem prioriteet huvides rahvas," ütles Hasanuddin.
Kas World War III tekib, kui inimesed kasutavad juhtmõtteks või kasutaja koraani, kindlasti ei juhtu kunagi nime World War III, nagu Jumal Koraani ütleb, sin kes tapab teise inimese, ilma põhjuseta syarrie, siis nagu ta kandis patu kogu Inimese ja kui keegi kaitsta (salvestada) inimese hing, nagu siis, kui ta on salvestatud kogu inimkonnale.
Seega on Jumala sõna, iga inimene, kui nad surevad ja päeval ülestõusmisest (teispoolsuses), siis probleemi mehe suhet Jumalaga, mis toodi esmakordselt konto (vastutavad) on küsimus, palve (ja järjepidevuse töötab samba Islam), ja seoste kohta inimestel on verest, headest suhetest oleme meie kaasinimesed, teha head meie vanemad, sugulased, Seama naabrid, rassilise, etnilise, rahvas, kas me oleme teinud hästi vastu, nagu neid kaitsta või aidata neid pigistatakse vaesus (nälg ) ja teiste elu raskusi). Kui meil on hea benrbuat ühegi inimese premeerida tasu on Jumala Heaven, vastasel juhul me haiget rääkimata tappa meie naabrid vastata Jumalalt on põrgu.
Kas World War III oleks toimunud ainult Jumal üksi teab, sest kõik, mis on Jumala poolt seatud ja on kirjutatud raamat:
Prohvet sallallaahu alaihi wa Salam ütles: "Allaah on seadnud kõik saatuse kõik olendid viiskümmend tuhat aastat enne lõi Jumal taeva ja maa". (HR. Moslemi nr. 2653).
"Keegi õnnetus tabab maa peal ja (NOR) endasse, kuid see on sisse kirjutatud raamat (Lawh Mahfuz) enne Toome ta. Tõesti on lihtne Allah ". (QS. Al-Hadid: 22).
|
OSCAR-2019
|
||
Arutelus osalenud ettevõtja Kristjan väitis, et kui tema otsib endale sekretäri ja kandideerib füüsika magistri haridusega inimene, siis tema teda tööle ei võtaks. ”See noor hakkab vastu kobisema,” ütles ettevõtja. Tema väitel esineb tihti olukordi, kus noored on ülekvalifitseeritud ning ei leia seetõttu tööd.
"Ülikoolis õpetatakse valdkonnale olulisi asju, kuid spetsiifilisi oskusi, mida tööturul tarvis läheb ei õpetata," leidis üks arutelus osalenud tudeng. Kindlasti on erialasid, kus rakenduslikke oskusi on peaaegu võimatu õpetada.
Arutelul leiti, et koolid võiksid läheneda probleemile tervikuna. Näiteks on koolis üldaine, mida õpetatakse kõigile, kus tutvustatakse näiteks kuidas CV-d koostada ja räägitakse tööturule sisenemisel esinevatest olulistest aspektidest.
Noored väidavad, et tööandjate nõudlused on suured. Kuid tööandjad omalt poolt väidavad, et noorte ootused tööandjatele on liiga kõrged.
Rahvusvaheliste sotsiaaluuringute keskuse nooremteadur Eve-Liis Roosmaa leidis, et ülikoolides võiks rakendada noori vabatahtlikule tööle. “Nii saab ära hoida olukorda, kus tööandjad kurdavad, et noortel ei ole tööharjumust,” arvas Roosmaa.
Rahvusvaheliste sotsiaaluuringute keskuse juhataja Marge Unt tõdes, et töö leidmine on väga raske protsess. Samas toonitas Unt, et noor ei tohiks alla anda, isegi kui tendents näitab, et noored on tihti kannatamatud.
Ta andis ka näpunäite kandideerida lisaks töökohtadele, mis on kaudsemalt erialaga seonduvad. nii ei sea noor endale piiranguid tööleidmisel.
Publiku seast toodi näide, kuidas Taanis lähenetakse haridusele hoopis teisiti: tudeng saab hinde lahendades elulisi probleemülesandeid grupis. Arvaja publiku seast leidis, et niiviisi on hiljem ka tööd leida kergem, rääkimata sellest, et tööd teha on kergem.
Taolise praktilise koolituse saanud tudeng oskab kohe panustada väärtuslike oskustega ja teha meeskonnatööd. See on kasulik ka tööandjale, sest selliste oskustega tudengi tööle võtmisel, ei pea kulutama nii palju koolitusressurssi.
Arutelu käigus selgus, et noor peab ise olema aktiivsem tööotsimisel ning palju annab juurde ka julgus ja erinemine teistest.
Üks tudeng tõi näiteks enda kogemuse: väga lihtne on saata e-kiri oma CV-ga, kuid tema helistas tööandjale, niiviisi eristus ta teistest ja jäi tööandjale silma ning sai ka tänu sellele töö.
Arutelu lõppsõnas julgustas arutelu juhtinud FibroTXi nooremteadur Ave Laas noori. “Ärge laske end heidutada – kui kohe ei tule vastuseid, või ei tule kohe õiged vastuseid,” toonitas Laas.
Arutelu juht lisas, et tuleb proovida midagi, mida teised ei ole proovinud ja luua julgelt tutvuseid, sest statistikaameti andmetel saavad kolmandik noortest töö just läbi perekonna või tutvuste.
Tallinna Sadam teatas teisipäeval kavatsusest viia läbi ettevõtte aktsiate esmane avalik pakkumine ning noteerida aktsiad Nasdaqi Tallinna börsi Balti põhinimekirjas.
Märkimisperiood kestab eeldatavalt 6. juunini. Aktsiatele tuleb märkimiseks hinnavahemik. "Jaeinvestoril on ülemises otsas see võimalik, aga lõplik hind, ma ütlen, selgub siis, kui aktsiatega juba kaubeldakse," sõnas Tallinna Sadama juhatuse esimees Valdo Kalm "Aktuaalsele kaamerale".
Eeldatavalt märgivad suurema osa aktsiatest institutsionaalsed investorid. "Seda on raske prognoosida, aga võib-olla jaeinvestoreid kuskil paarkümmend protsenti. Eeldused heaks dividendiaktsiaks on saada küll, sest Tallinna Sadam on maksnud väga pikaajaliselt kõrgeid dividende, on olnud sellise dividendi tootlusega ettevõte pikka aega," rääkis Kalm.
7. juunil otsustatakse aktsiate jaotamine ja fikseeritakse aktsia hind. Eeldatavalt 11. juunil peaks algama kauplemine börsil.
Kindlasti elavdab riigiettevõtte kolmandiku aktsiate noteerimine Tallinna Börsi ja meelitab sinna ka väikeinvestoreid juurde.
"Kindlasti ta saab olema TOP 3 ettevõte mahu poolest. See ju eesmärk ongi. Põhiline, et pakkuda kohalikule inimesele võimalus saada tükk kohalikust suurettevõttest, investeerida sääste ja saada sealt samasugust tulu nagu saab täna riik dividendidena," selgitas Nasdaq Tallinna börsi juhatuse esimees Kaarel Ots.
Majandusminister Kadri Simson loodab, et Tallinna Sadama aktsia kujuneb atraktiivseks ka näiteks Eesti pensionifondidele, kes seni on meie majandusse vähe investeerinud.
"Börsile minek elavdab meie aktsiakapitali ja aktsiaturge ja me loodame, et Tallinna Sadam on piisavalt atraktiivne, et ta toob siia välisinvestorite huvi. See ilmselgelt mõjub hästi mitte ainult Tallinna Sadama tuntusele, vaid võib kaasa tuua ka teiste ettevõte jaoks häid uudiseid," rääkis Simson.
Tänavu aprillis ettevõtte senise ainuaktsionäri ehk riigi poolt kinnitatud dividendipoliitika seab ettevõtte eesmärgiks maksta aastatel 2019–2020 aktsionäridele netodividende vähemalt 30 miljonit eurot aastas ning alates aastast 2021 vähemalt 70 protsenti eelmise aasta puhaskasumist.
Tallinna Sadam kuulub Eesti suurim kauba- ja reisisadamate kompleks, mida läbis 2017. aastal 10,6 miljonit reisijat ja 19,2 miljonit tonni kaupa. Tallinna Sadama tütarfirma TS Laevad korraldab parvlaevaühendust Eesti mandri ja suursaarte vahel.
Tallinna Sadama 2017. aasta müügitulu oli 121,3 miljonit eurot, kulumieelne tegevuskasum (EBITDA) 66,5 miljonit eurot ning puhaskasum 26,4 miljonit eurot.
Majandusminister Kadri Simson ütles, et valitsuse plaan noteerida Tallinna Sadama aktsiad börsil loob peamiselt uusi investeerimisvõimalusi Eestis.
Selle sammuga loodetakse parandada kohaliku kapitalituru likviidsust ja atraktiivsust. Samuti suurendab planeeritud noteerimine veelgi enam Tallinna Sadama efektiivsust ja läbipaistvust ning on eeskujuks tulevikus võimalike teiste Eesti riigile kuuluvate äriühingute noteerimiseks börsil, lisas minister.
|
OSCAR-2019
|
||
9.12.2017 Meie poes Kaire Magus Maailm – käsitööna valmistatud kodused piparkoogid, martsipanikujukesed ja küpsised.
24.08.2017 Sügis käes! Märjamaalt tuli kaubavalikusse uusi kampsuneid, Edy köögist värskeid hoidiseid.
27.06.2017 Meil on poes ühte-teist uudist. Alates jaanipäevast muu hulgas Jaanihanso õunasiider (käsitöösiider) - kuiv ja poolmagus.
1.06.2017 Poodi jõudsid Siksakilt ilusad suvised väikesed üleõlakotid. Pildi alumisel real sama tootja padjakate ja kaht sorti kaup me külaliste-naabrite riiulilt: Saaremaalt käsitööõlu ja Hiiumaalt seebid.
4.05.2017 Meilt leiab päris hea valiku emadepäeva kingitusi. Lisaks: 8.-13. maini on emadepäeva puhuks Minna marmelaadil soodushind. Jaaguaru talu hoidiste soodushind kehtib terve maikuu vältel.
31.01.2017 Muutusid kaupluse lahtiolekuajad: argipäeviti kella 18ni avatud kauplus on nüüdsest avatud kella 17ni ehk argipäeviti kella 10-17 ja laupäeviti endiselt kella 10-14. Puhkepäevad on pühapäev ja esmaspäev.
10.12.2016 Täna oli poes loosimine ja selgus, et: Rapla linna 7 väärt kauba loteriil, milleks jagasime Rapla postkastidesse (+ mõnes asutuses) laiali 100 flaierit-loteriipiletit, mis tuli poodi tuua, on võitja Linda Mikson. PALJU ÕNNE VÕITJALE!
01.12.2016 Avasime täna oma ametlikul Facebooki lehel poe jõulukalendri - iga päev uus üllatus. Esimene üllataja oli Russalu Looduspood oma maitseainesegudega. Me jõulukalendri päevapakkumisi saab jälgida siit: FB. Päevakorral olev on kirjas ka selle uudise lõpus
18.11.2016 Alustasime jõulueelset ja -aegset, eriti just ettevõtjatele ja asutustele suunatud eripakkumist kaubavalikuga meie poest. Pakkumine siis puhuks, kui plaanitakse jõulukingitusi oma töötajatele, klientidele, koostööpartneritele jms.
Kui soovitakse, et tellitavad kingitused oleksid komplekteeritud ja pakitud, lisandub pakendi (sangadega paberkott) ja pakkimise hind. Pakid saab kätte kokkulepitud ajal meie poest pärast arve tasumist. Kui soovitakse posti teel, siis lisandub saatmiskulu. Tellimine ja lisainfo poest. Kaubad, mis valikus (valik ja poe kontaktid SIIN), on ka me poe riiulitel olemas. Peale nende on veel suur hulk huvitavat ja omanäolist kaupa. Olete kõik oodatud oma jõulukingitusi valima-ostma just meie poest.
14.11.2016 Alates tänasest on meie pood lähenevate jõulude puhul avatud ka esmaspäeviti kella 10-18. Päris palju on uut kaupa. Tulge vaatama!
3.11.2016 Uus kaup poes on väga ilus keraamika - kruusid, taldrikud, kannud jms. Tootja on TaevaniMaani Meistrikoda, tegutseb Rapla linnas. Meistrikoda on nüüd ka me ühenduse liige. Piltidel on näha kruusid, aga eriti uhked on veel kaanega kannud - tasub tulla poodi lähemalt uurima.
19.10.2016 Tänagi jõudis poodi uut kaupa. Meiega on liitumas Hansaklaas OÜ vitraažimeistrid, kes tegutsevad Rapla vallas Kuku külas. Pildid on hetkest, kui üks meistreist, Ülle Kull oli just kaupa lahti pakkimas.
14.10.2016 Ahju-, kamina- jms omanikele pakume head kaupa, kuiva hakatust: päris kasetoht ja peenikesed liistud, mis pakendatud väikesesse pappkasti.
9.10.2016 Uus tootja! Jõeniidu OÜ Märjamaa kandist tõi poodi müügile naturaalsest ökokangast sallid-mütsid lastele. Pildid toodetel on originaalsed kunstnikutööd.
3.10.2016 Poe uksed on jälle avatud. Oleme nüüd uues asukohas Raplas Tallinna mnt 23. Uste avamise päeva pilte saab vaadata siit.
3. oktoobril kell 12. Olete oodatud. Edaspidi on pood avatud endiselt teisipäevast laupäevani ning kinni pühapäeval ja esmaspäeval. Pildil on hoone, kus me uue näoga kauplus tegutseb oranžiga märgitud akende taga.
20.09.2016 Kauplus kolib! Meie kauplus on 26. septembrist 2. oktoobrini suletud seoses kolimisega. Alates 3. oktoobrist on uksed avatud uuel aadressil: Rapla, Tallinna mnt 23.
5.08.2016 Käes on august, Väärt Raplamaa Toote sünnipäevakuu. Selleks puhuks poes palju soodustusi. Kõik, kes augustis poest ostusid teevad, osalevad loosimisel.
6.06.2016 TÄHTIS TEADE: Alates tänasest tegutseb meie pood suvegraafiku järgi, mis tähendab, et esmaspäeviti on kauplus suletud. Kõikidel teistel päevadel kehtivad senised lahtiolekuajad. Ootame teid poodi, kus on rohkelt uut ja huvitavat kaupa.
2.12.2015 Palju huvitavat jõulukaupa. Oma maakonna toode on parim jõulukink ja meie poes on ainult raplamaised tooted. Tulge vaatama ja ostma! On ka spetsiaalset jõulukaupa ja mitu tootjat on pakkumas soodustusi. Pildil on ainult väike valik sellest, mis poes näha.
9.10.2015 Poes on nüüd müügil meie MTÜ kalender 2016. Meie poodi jõudis täna uus kaup - ühenduse Väärt Raplamaa Toode Kalender 2016. Väga ilus! On formaadis A4, lehekülgi 28, tutvustab meie tootjaid ja tooteid. Lisatud on loetelu Raplamaa järgmise aasta tähtsamatest sündmustest. Tulge vaatama ja ostma!
2.09.2015 Liitus uus tootja. Uus tootja meie ühenduses Väärt Raplamaa Toode on OÜ LapiButiik. Toodab lapitehnikas tooteid võtmehoidjast lapitekini. Lisaks pakub õmblusteenuseid ja müüb muud käsitööd ning tarvikuid.
8.08.2015 Me kauplus uues asukohas on avatud! Sünnipäevatordist vist praeguseks hetkeks palju juba ka ära söödud, kuid kingituste otsimine käib. Mõned pildid:
(Kristiina Karivere on Väärt Raplamaa Toode idee algataja ja elluviija. Edy Priimägi on me MTÜ liige ja kuulus just oma heade hoidistega.)
Tootja ütleb: ”Oma toodete valmistamiseks valime hoolikalt kvaliteetseid tooraineid ja pakendame looduskosmeetikale sobivatesse pakenditesse. Lisame puhtaid lõhnu loodusest ja armastust oma töö vastu, et tooted paitaksid nii ihu kui ka hinge...”
Eile õhtul otsustas me üldkoosolek, et uues asukohas on kaupluse uksed avatud E-R 10-17.30 ja L 10-14.
Tuletame meelde, et 8. augustil on tähtis päev: meie pood avab uksed uues asukohas Rapla kesklinnas ja tähistab sel päeval ka oma esimest sünnipäeva. Uus asukoht on senise Talupoe kõrval (Rapla, Hariduse 3).
Sünnipäeva puhul pakume üllatusi poes ja korraldame ka kingituste otsimise mängu. Kingitused on peidetud Alu mõisnike meenutuseks rajatud kuju (vt ka pilti) juurde. Kes kingituse leiab, saab selle endale. Mäng kestab kella 10-14.
Teatame, et ühenduse Väärt Raplamaa Toode kaupluse asukoht muutub ‒ kolime Rapla Okta Centrumi hoonest Rapla kesklinna. Hakkame tegutsema seni Talupoena tuntud kauplusega ühe katuse all, uus aadress on Hariduse 3.
Uste avamise päeval tähistame alates kella 10 ka Väärt Raplamaa Toote esimest sünnipäeva. Poes on sel puhul üllatusi ja poe uue asukoha lähistel korraldame kingituste otsimise mängu. Kingitused on peidetud Alu mõisniku ehk kellamehe (kellaaega ütlev kuju Rapla peatänava ääres) vahetusse lähedusse ja see, kes kingituse leiab, saab selle endale. Mäng kestab kella 10-14.
Anname emadepäeva eel teada, et meie poes on päris suur ainulaadsete, enamasti käsitööna valminud kingituste valik. Kõik kaubad on valmistatud Rapla maakonnas. Ka kehakoorijad, teesegud, maitseainesegud, seebid, vannisoolad, küünlad, küünlahoidjad, maiustused jm, mida ei leia tänasest galeriist, kuhu mahtusidki õieti vaid üksikud tooted.
Kauplus asub Raplas, Mahlamäe 10 (Okta Centrumi hoone), lahti T-R kella 10-17.30, L kella 10-14 ja puhkepäevad on P, E. Olete oodatud!
Ilusaid kevadpühi kõigile! Ka meie kauplus on praegu pühade hõnguga, kuna mitu Väärt Raplamaa Toote tootjat on toonud välja pühade erikaupa. Minna Sahvrilt näiteks meeleoluka sisuga suhkrumunad, Triibuliinelt kevadiselt värvikad munakorvid jm.
Kauplus on täna, 2. aprillil avatud kella 17.30ni. Homme, 3. aprillil ehk riigipühal on uksed suletud, kuid laupäeval olete jälle oodatud. Laupäeviti on me kauplus nüüd avatud kella 10-14.
Ärge unustage, et uute lahtiolekuaegadega seoses on puhkepäev nüüd ka esmaspäev. Teistel tööpäevadel on pood lahti senisest palju varem (avatud kella 10-17.30).
Pärast arutamisi omavahel ja poe külastajatega otsustasime muuta kaupluse lahtiolekuaegasid. Alates 1. aprillist 2015 on niisiis kauplus Väärt Raplamaa Toode avatud teisipäevast reedeni kella 10-17.30 ja laupäeviti kella 10-14.
Lisaks leiab meid pühapäeval (15. märtsil) Kohila spordikompleksist, kus naiste võrkpalli Balti liiga finaalturniiri puhuks on avatud turniiriturg.
See auhind kuulub nii Raplamaa tootjatele, kes meiega liitunud on, kui ka Teile, meie kliendid, kes Te väga kõrgelt hindate Raplamaa toodangut.
Erilist tänu avaldame ka oma toetajatele, kes ühel või teisel viisil on meie projektile hoogu andnud:
Järgmisel nädala lõpus peetakse Raplamaal naiste võrkpalli Balti liiga finaalturniiri. MTÜ Väärt Raplamaa Toode on oma kaupadega Kohila spordikompleksis pühapäeval, 15. märtsil.
MTÜ Väärt Raplamaa Toode kutsub Rapla maakonna mehi oma kauplust külastama. Sest meilt saate naistepäevakingitused, mis on valmistatud oma maakonnas.
Meie poes on hea valik ehteid, rõivaid, ilukaupa, tervisekaupa, kodukaupa jms. On maiustusi ja jooke. Peale muu on võimalik kingituseks osta me kaupluse kinkekaart, mis kujutab endast väiksemat või suuremat peotäit omapäraseid, ka just Rapla maakonnas vermitud kinkemünte. Nende eest saab kingituse saaja ise poes endale meelepäraseima ostu teha.
Kauplus asub Raplas Mahlamäe 10 (Okta Centrum) ja on avatud tööpäevadel kella 12-18 ning laupäeval kella 11-15.
Kaupluses Väärt Raplamaa Toode on välja kuulutatud juba mitu sõbrakuu eripakkumist kliendikaardi omanikele: Minna Sahver pakub marmelaade ja želeekomme 20% ning Valtu Mõis ürte ja küünlaid 30% soodsamalt. Kui kliendikaarti veel pole, on võimalik see endale kaupluses soetada.
Raplamaa tootjate ühenduse MTÜ Väärt Raplamaa Toode liikmed nentisid eile oma üldkoosolekul, et otsus ühendada maakonna tootjate jõud on end õigustanud. Mullu augustis Raplas avatud ühine kauplus kogub tuntust järjest rohkem ja tootjate käibed kasvavad.
„Me oleme poole aastaga jõudnud palju kaugemale, kui kauplust avades loota julgesime,” ütles MTÜ juhatuse liige Kristiina Karivere. „Eriti rõõmustab, et ühendusse tuleb uusi liikmeid järjest juurde, nii et tulevikus on vaja kaupluse müügipinna laiendamisele mõelda.“
Väärt Raplamaa Toode, mis on nii tootjate ühendus kui ka kaubamärk, ei sea piire tootjate suuruse või tegevusvaldkonna järgi, kuid tingimuseks on, et tooted on valmistatud Raplamaal.
Tänavu keskendub Raplamaa tootjate ühendus ennekõike oma liikmete turuvõimaluste laiendamisele. Plaanis on näiteks suurem koostöö turismibüroodega, e-tellimissüsteemi sisseseadmine, inglise keele lisamine kodulehele ja tootjate oma ajaleht. Nii-öelda aastasündmuseks kujuneb ilmselt Raplamaa tootjate mess, mis korraldatakse MTÜ esimese aasta täitumise puhul. Messile oodatakse osalema ka neid tootjaid, kes ühendusega liitunud ei ole.
MTÜ Väärt Raplamaa Toode kauplus asub Rapla linna originaalseimas hoones Okta Centrumis ‒ kõik selles hoones ja lähiümbruses on kaheksanurkne. Plaanitav mess toimub 9. augustil sealsamas mastaapsetel välitreppidel.
Rapla linnas, Okta Centrumis, asub Raplamaa tootjate ühine kauplus „Väärt Raplamaa Toode“, kus on müügis väga suur osa Raplamaa toodangust. Just siit leiab igaüks oma lähedasele jõuluks sobiva kingi.
Meeleolukad jõululaadad toimuvad kaupluses kolmel detsembri laupäeval – 6. detsembril, 13. detsembril ja 20. detsembril. Avatud 11:00 kuni 15:00
01.07.2014 Põhja-Eesti Turism - suvised pakkumised ja uudised Ida-Virumaalt, Lääne-Virumaalt, Järvamaalt, Raplamaalt ja Harjumaalt
|
OSCAR-2019
|
||
30. september–2. oktoober käisid südamekliiniku arstid Kaili Saparuu ja Urmas Kuum ehhokardiograafia kursusel Valencias. Koolitust finantseeris kliinikumi arendusfond. Kliinikumi Leht uuris, millised on doktorite muljed.
Tänapäevane kardiokirugia praktika nõuab anestesioloogidelt nii söögitorukaudse kui ka transtorakaalse EHHO (ehhokardiograafiline uuring) kasutamist operatsiooniaegselt ning postoperatiivselt intensiivravi perioodil. Vastavasisulisi koolitusi korraldab European Association of Cardiothoracic Anaesthesiology (EACTA). Antud koolitus toimuski EACTA egiidi all Valencia Ülikooli Haiglas.
Ehhokardiograafia on juba päris vana südame uurimise meetod, ent ilmselt mõjutab meditsiinitehnika kiire areng ka selle meetodi käekäiku järjepidevalt?
Konventsionaalne EHHO on kasutusel olnud juba aastakümneid, kuid seoses kirurgilise ravi kvaliteedinõuetega on saanud selle tagamisel oluliseks osaks ka abistavad monitooringud – muuhulgas ka eelpoolnimetatud EHHO uuringud operatsiooni ajal ja sellele vahetult järgneval perioodil.
Mis olid need teadmised ja/või meetodid, mis avaldasid teile sellel paaripäevasel koolitusel enim muljet?
Kõige enam väärivad äramärkimist koolitusel kasutatud õppetehnikad, mille puhul oli paralleelselt võimalik rakendada nii teoreetilisi kui ka praktilisi oskuseid. Samas oli muljetavaldav – nagu iga teisegi tehnilise ala puhul – uuringukvaliteedi kõrge tase tänapäevase uue aparatuuri kasutamisel.
Nüüd, mil olete tagasi igapäevasel tööpostil – kas saate omandatud teadmisi rakendada ka enda töös südamekliinikus kardiokirurgia osakonnas?
Alates sellest suvest on kardiokirurgia osakonnas olemas oma EHHO aparatuur, millega on võimalik igal ajal vajalik uuring kiiresti teostada. Kahjuks on hetkel tehnilistel põhjustel operatsioonitoas antud metoodika kasutamine siiski piiratud, ootame pikisilmi uue tänapäevastele nõudmistele vastava EHHO aparatuuri soetamist. Seni töötame vananenud (kolleegidelt funktsionaaldiagnostikast saadud) eelmise põlvkonna aparatuuriga, mille pildikvaliteet on sageli kahjuks suboptimaalne.
Kliinikumi Lehe kõrvu jõudis kuuldus, et pärast ühendlabori kolimist uutesse ruumidesse on seal aina rohkem näha ka välisriikide tudengeid. Augustis saabus kliinikumi Judith Obermair Austriast, kes õpib kodumaal kõrgkoolis Health University of Applied Sciences Tyrol bioanalüütikuks. Tema praktika kliinikumis kestab 12 nädalat, selle aja jooksul võimaldab ühendlabor entusiastlikul õppuril tutvuda labori erinevate valdkondade tööspetsiifikaga.
Ühendlaboris on praktikantide ja välistudengite siinviibimise programmi eest vastutavaks Riin Tamm, kes samal ajal töötab ühendlabori immuunanalüüsi osakonnas. Riin Tamm on koos ühendlabori direktori ja osakonnajuhatajatega välja töötanud nii Eesti kui ka mujalt tulnud praktikantidele programmi, mis oleks võimalikult mitmekülgne, võimaldaks kasutada labori maailmatasemel aparatuuri ning oleks täidetud praktiliste tööülesannetega, et tasakaalustada teoreetilisi kooliteadmisi.
Judith Obermair otsis enda praktika sooritamiseks kohta, mis oleks kindlasti väljaspool Austriat ja mille programm oleks sarnane tema enda õpingute omale ning kus praktiline töö oleks ülekaalus. Esmalt jõudis ta interneti vahendusel Tartu Tervishoiu Kõrgkooli, kust välistudeng omakorda ühendlaborisse suunati. Olgugi, et Judith Obermairil oli kaasas kooli poolt kindlate nõudmistega programm, pakkus ühendlabor talle enda valdkondadest lähtuvalt mahukamat praktikasessiooni. Nii saab väliskülaline praktiseerida labori erinevates osakondades, omades igas valdkonnas ka laboripoolset juhendajat, ning lisaks tutvuda nii Eesti Geenivaramu ja Eesti Biokeskuse tuumiklaborite tööga kui ka kliinikumi patoloogiateenistuse labori eripäradega.
Olgugi, et Judith kirjutab enda lõputöö hoopis kvaliteedinäitajate teemal, on tal ühendlaboris ette nähtud praktika ka teistes valdkondades. Immuunanalüüsid, kliiniline geneetika, kliiniline mikrobioloogia, kliiniline keemia ja laboratoorne hematoloogia, mükobakterioloogia ja patoloogia – need on valdkonnad, kus välistudeng praktilisi kogemusi omandab.
Kui ma esimest korda haiglat nägin, avaldas mulle vägagi muljet kaasaegne välis- ja sisearhitektuur. See, kuidas siin on vana ja uus hoone omavahel ühendatud, muudab L. Puusepa 8 hoonekompleksi eriliseks. Ka kliinikumi ümbrus on väga ilus, eriti meeldib mulle, et ruumi on jäänud ka rohelisele loodusele.
Pean ütlema, et kui käia keelt oskamata kliinikumis ringi, on viidete kaudu osakonnad hästi leitavad. Muidugi tuleb vahel abi paluda, ent kõik inimesed, keda ma olen seni kohanud, on olnud sõbralikud ja viisakad. Lõuna ajal meeldib mulle käia sööklas, kuna sealne toit on esiteks maitsev, teiseks väga odav ning mitmed road meenutavad mulle kodu.
Kliinikumi ühendlabor on ju suurim Eestis, mistõttu on mul võimalus enda 12-kuulise praktika jooksul proovida kätt kõikides valdkondades.
Eriliselt tahaksin esile tõsta aga töökeskkonda ja siin töötavaid kolleege. Kõik on väga abivalmid, ma võin küsida mistahes küsimusi mistahes ajal ning oma vastustes püüavad labori töötajad selgitada nii hästi kui võimalik. Selline abivalmidus võimaldab mul õppida pidevalt, ka analüüside tegemise ajal.
Siinne õhkkond on mõnus ja vaba, kolleegid on mind kutsunud kaasa ka väljasõitudele ja näidanud kauneid kohti, tutvustanud maitsvad roogi (suitsukala on väga maitsev!) ja traditsioone.
Jah, aitab küll. Ma eelistaksin töötada molekulaardiagnostika valdkonnas, see eriala on lai ja väga huvitav.
Olen olnud teismeliseeast peale kriminaalseriaalide, näiteks Criminal Minds ja Medical Detectives, fänn. Nende vaatamine võib olla küll hirmutav, aga mind lummab, kuidas uurijad lahendavad kuritegusid kasutades labori meetodeid ja aparatuuri üle maailma. Kuna ma olen eriti huvitatud kriminalistikast, plaaningi edasisi õpinguid molekulaardiagnostika alal.
Kindlasti, Tartu on imeline koht ja minu siinviibimise kogemus on seni ainult positiivne. Siinsed inimesed on väga sõbralikud ja Tartu linn on hubane, kus lisaks tööle on mõnus puhata ja jalutada linnas olevates parkides. Tartu on paraja suurusega, et mitte ära eksida, siin on palju häid restorane ja kohvikuid. Ja öösiti see linn tõesti ei maga, sest Tartus on lihtsalt nii palju tudengeid.
Tartust on väga lihtne külastada ka naaberriike, näiteks Lätit, Venemaad ja Soomet. Ühistransport on hästi organiseeritud ja taskukohane ning transpordiühendused on head, ükskõik, kas sõita bussiga või rongiga. Kokkuvõtvalt – soovitaksin kindlasti teistele tudengitele praktika tegemiseks Tartut!
Riin Tamm, laborispetsialist: Miks ma seda tööd teen? Mulle meeldib inimestega suhelda ja praktikantide tööd korraldada. Organiseerimise kaudu omandan ise uusi kogemusi, kohtun kliinikumis töötavate uute huvitavate inimestega ning nagu juhendamise ja õpetamise puhul ikka – õpetades teisi õpid ise kõige rohkem.
Uued ruumid ja labori osakondade kokkukolimine on andnud võimaluse pakkuda suurepärast kliinilise laboritöö kogemust. Lisaks on meie ühendlaboril väga heal tasemel aparatuur ja töötajaskond ning töö laboris ei ole enam pelgalt analüüside tegemine.
Mul on hea meel, et ühendlabori töö vastu tuntakse huvi ja tee meie juurde leitakse nii siitsamast Tartu ülikoolist, tervishoiukõrgkoolist kui ka mujalt maailmast. Näiteks eelmisel aastal võõrustasime Inglismaal õppivat eestlasest tudengit, kellel oli kindel soov teha praktikat just meie laboris. Soovime, et meie praktikaprogramm aitaks tudengeid nende teoreetilises õppetöös ning suunaks edasisi karjäärivalikuid kliinilises laboritöös.
22. septembril külastasid kirurgiakliiniku uroloogia ja neerusiirdamise osakonda kolleegid Turu ülikoolihaiglast. Külalistele esitleti nii uroloogia ja neerusiirdamise statsionaarset osakonda kui ka ambulatoorset vastuvõttu. Lisaks tutvustas dr Toomas Ellervee operatsiooniosakonna töökorraldust ning dr Stanislav Tjagur omakorda androloogiakeskust. Pärast visiiti tõi Turu ülikoolihaigla uroloogia osakonna juhataja Jukka Häkkinen välja aspektid, mis talle kliinikumis kõige enam muljet avaldasid ning mida saaks tema hinnangul teha paremini.
Operatsioonitubade aega jagub liiga vähe. Uroloogia ja neerusiirdamise osakonnal peaks nädalas olema operatsioonitube praeguse 5 asemel 10–15. Sellest tingituna on beniigse haigusega operatsioonile pääsemiseks liiga pikk ootejärjekord.
Tekkis küsimus, kas osa androloogiakeskuses ravil käivatest patsientidest ei peaks kuuluma hoopis perearstidele?
Kokkuvõttes jättis kliinikum külalistele väga hea mulje ja potentsiaal kitsaskohtadega tegelemiseks on kindlasti olemas.
8. novembril tähistavad Euroopa Radioloogia Ühing (ESR), Põhja-Ameerika Radioloogia Ühing (RSNA) ja Ameerika Radioloogia Kolledž (ACR) kuuendat ülemaailmset radioloogiapäeva, korraldades sel päeval radioloogiat tutvustavaid üritusi kogu maailmas. 8. november 1895 oli päev, mil Wilhelm Conrad Röntgen avastas röntgenikiired.
Rahvusvahelist radioloogiapäeva tähistatakse alates aastast 2012 ja selle eesmärgiks on suurendada teadlikkust radioloogia vallas, et tagada patsiendi ohutus radioloogilistel uuringutel ning tähtsustada radioloogi rolli tervishoius. Selle aastal on teemaks valitud erakorraline radioloogia, et rõhutada radioloogi rolli olulisust erakorralises meditsiinis.
Seoses röntgenikiirte sünnipäevaga tähistamisega võib sünnipäevanädalal osa saada ka erinevatest üritustest Tartu Ülikooli Kliinikumis ja Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis. Esmaspäeval, 6. novembril on kliinikumi koolituskeskuses radioloogiateemaline koolitus "Radiodiagnostika – ohutu või ohtlik?". Antud koolitus on mõeldud kõigile õdedele ja hooldajatele. Loengupäev annab ülevaate erinevatest radioloogilistest uuringutest ja patsiendi ettevalmistuse eripäradest radioloogilisteks uuringuteks. Koolitusel osaleja saab teada, mis on kiirgus, kiirguskaitse ja ioniseeriv kiirgus ning milliseid kontrastaineid kasutatakse radioloogiliste uuringute läbiviimisel. Ühtlasi tutvustatakse erinevaid radioloogilisi uurimismeetodeid: kompuutertomograafia, magnetresonantstomograafia, mammograafia, röntgenülesvõte ja läbivalgustus, ultraheli, nukleaarmeditsiin, angiograafia. Koolitajateks on radioloogiakliiniku radioloogiatehnikud ja angiograafia osakonna operatsiooniõde.
Kolmapäeval, 8.novembril on kõik huvilised oodatud tähistama rahvusvahelist radioloogiapäeva Tartu Tervishoiu Kõrgkooli, kus radioloogiatehniku õppekava 3. kursuse üliõpilased räägivad magnetresonantstomograafia ajaloost. Ettekandele tuleb ka kliinikumis filmitud humoorikas lühifilm. Mis on filmi sisu, seda saab ise vaadata kooli aulas algusega kell 11.45. Üritus on avalik ja kõik huvilised on oodatud!
Reedel, 10. novembril korraldab Eesti Tervishoiutöötajate Kutseliit koos radioteraapia osakonna radioloogiatehnikutega ja füüsikuga kiiritusraviteemalise teabepäeva. Teabepäev toimub Linkbergi auditooriumis algusega kell 9.00. Teabepäeva eesmärgiks on anda lihtsustatud ülevaade kiiritusravist, tänapäevase vähiravi olulisest osast. Teabepäeval osaleja saab teada, kellele on kiiritusravi suunatud ja millised on selle raviviisi omadused, kuidas on kiiritusravi aastakümnete jooksul arenenud ja milline roll on arstidel, füüsikutel ja radioloogiatehnikutel multidistsiplinaarses kiiritusravi meeskonnas. Koolituse päeva lõpus on võimalus külastada radioteraapia osakonda, teejuhtideks on füüsik Markus Vardja ja radioloogiatehnik Triin Murumets.
Aprillis toimus kliinikumis järjekordne statsionaarsete patsientide rahulolu küsitlus. Sel perioodil haiglast lahkunud 3235-st patsiendist täitsid ankeedi 1721 patsienti ehk 53%. Küsitluses osalenute keskmine vanus oli 49 aastat ja naiste osakaal oli 55%.
Võrreldes eelnevate statsionaarsete uuringutega on jätkunud patsientide üldise rahulolu tõus. Haiglaraviga jäi väga rahule 76% vastanutest (võrdluseks 2011.a 69%, 2013.a 72% ja 2015.a 74%).
Kliinikumis tõusis patsientide üldine rahulolu haiglaraviga võrreldes 2015. aastaga 2,3 protsendipunkti võrra. See tulenes patsientide rahulolu tõusust järgmiste rahuloluteguritega:
Võrreldes 2015. aastaga on patsientide rahulolu tõusnud kõige rohkem sisekliinikus, see on ka arusaadav, sest sisekliinik kolis uude majja. Patsientide rahulolu on tõusnud ka stomatoloogia kliinikus, traumatoloogia ja ortopeediakliinikus, lastekliinikus, nahahaiguste kliinikus ja hematoloogia-onkoloogia kliinikus.
Marina Beljaev, traumatoloogia ja ortopeedia kliiniku ülemõe kohusetäitja: Rahulolu tõus teeb meile heameelt, sest peame oma kliinikus patsiente kõige tähtsamaks – ei oleks ju ilma patsientideta meil kellelgi põhjust tööle tulla.
Patsiendi jaoks on olulisim õnnestunud operatsioon, sellest sõltub tema edaspidine elu. Meie ortopeedid on kogenud oma eriala spetsialistid, kes annavad igal juhul endast parima.
Et patsient ennast hästi tunneks, ootab ta meeldivat suhtlemist. Suhtlemine saab alguse iga üksiku töötaja suhtumisest. Kui töötaja tunneb ennast kollektiivis hästi, kandub positiivsus üle ka patsiendini. Professionaalse ja üksmeelse kollektiivi tagamiseks korraldame regulaarselt sisekoolitusi ja seminare.
Püüame võimaluse piires arvestada kõikide patsientide soovidega ning suurim rõõm tööst on paranev patsient. Meie kliiniku töötajad saavad sageli head tagasisidet otse patsiendilt ning see motiveerib tegema tööd hästi. Loomulikult pole meie kliinikus kõik ainult positiivne, probleeme jagub omajagu. Tegeleme nendega, aga päris ära ei kao need kunagi. Kitsaskohtade leidmine ja märkamine on aga edasiviiv jõud.
Anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku arst-õppejõud Katrin Elmet osales augustikuu viimasel nädalavahetusel kliinikumi arendusfondi kaudu koolitusel Advanced Communication Skills Course for Doctors, mis toimus Londonis. Kliinikumi Leht uuris, miks käis dr Elmet just suhtlemisalasel koolitusel.
Nagu nimigi ütleb, oli tegemist arstidele mõeldud suhtlemisoskustele ja -tehnikatele spetsialiseerunud koolitusega.
Arstitöös ei saa alahinnata suhtlemise jõudu, kuna igapäevaselt tuleb rääkida nii patsientide kui ka nende lähedastega, selgitada ravitööd puudutavaid nüansse, aga ka edastada väga halbu uudiseid. See ei ole kerge kummalegi vestluspartnerile ning kui aus olla, siis minu eriala spetsiifikast tulenevalt ongi uudised suuremalt jaolt halvad. Vajadus saada ravi intensiivravi osakonnas on juba iseenesest halb sündmus. Hakkasin huvi tundma suhtlemistehnikate vastu juba noore arstina, kui tunnetasin, et kriisisituatsioonides hakkama saamiseks on minu ettevalmistus lünklikuks jäänud. Meile ülikoolis eetikat ja suhtlemispsühholoogiat ei õpetatud, mistõttu olen olnud iseõppija, mida on toetanud pikk praktika.
Praegu on arstiõppes olukord veidi parem – II kursusel õpetatakse meditsiinieetikat ja III kursusel puudutatakse veidi patsiendikeskse suhtlemise põhialuseid. Siiski pole ma päris kindel, kui hästi need teadmised kinnistuvad tudengis, kes on kokku puutunud vaid prekliiniliste õppeainetega ja haigete ravist veel midagi ei tea. Õpetan tulevastele arstidele ülikoolis elu lõpu eetikat ja olen pidanud erinevatele auditooriumidele loenguid halbade uudiste edastamisest ning olen sügavalt veendunud, et hea arst peab rasketes olukordades oskama suhelda professionaalselt. See on õpitav oskus. Loomupäraselt hea suhtlemisoskus on muidugi boonuseks, kuid paljudes olukordades sellest ei piisa. Suhtlemiskoolitus peaks olema arstiõppe kohustuslik osa ja selle maht oluliselt suurem. Samuti peaks kõigil arstidel olema võimalus, isegi kohustus, oma oskusi arendada ka diplomijärgselt, muuhulgas peaks erilise tähelepanu all olema ka hea meeskonnatöö.
Konverentsil Kliinik 2017 oli mul oma ettekande raames põhjust rõhutada, et kuigi ülikool võimaldab meil saada hea ettevalmistusega eriarstideks, on meie hariduses väga oluline tühik – kuidas arstipraktikas realiseerida meditsiinieetika printsiipe, saada hakkama keerulistes olukordades ja suhelda professionaalselt. Peale konverentsi tuli professor Joel Starkopfilt ettepanek korraldada neid teemasid käsitlev diplomijärgne õppeüritus, alustuseks meie eriala, anestesioloogia, residentidele. Diletandina tundsin ma põhjendatud vajadust esmalt ise osaleda mõnel kursusel, et näha kuidas lihvitakse arstide suhtlemisoskust seal, kus sellised koolitused on tavapärane praktika.
Koolitust viis läbi firma Oxford Medical Training ning selle aitas mul välja valida dr Tiina Tamm, kes on Suurbritannias anestesioloogi ja intensiivraviarstina töötanud juba 13 aastat ja kellel on samuti erihuvi meditsiinieetika vastu. Tema praktilised kogemused väga keerulistes olukordades suhtlemises on märkimisväärsed, sest multikultuurne ja mitmekeelne keskkond veeretab arstide ette ikka väga suuri väljakutseid. Suhtlemisel peab sageli kasutama tõlgi abi. Patsientide arusaamised elust, surmast ja väärtustest on väga erinevad, tihti vääramatud ja arstile raskesti mõistetavad. Et kunagi ei saa olla liiga hea suhtleja olla, osales ka dr Tamm sellel kursusel.
Esimene koolituspäev keskendus meeskonnatööle, kus muuhulgas oli kõigil kursuslastel võimalus vastava testi tulemusena saada teada ühtteist iseenda kohta, vastavalt isiksusetüübile. Tulemused olid ehmatavalt tõepärased, seda pidime kõik tunnistama. Teine päev oli pühendatud patsientidega suhtlemisele. Olukorrad, millel peatuti, olid väga erinevad. Meeldivalt üllatas eriliselt suur avatus meie grupi liikmete vahel ja olgem ausad – on raske õppida suhtlemist, kui sa ennast ei ava.
Olin koolitusel ainuke välisarst. Kuna koolitaja oli teadlik minu ja dr Tamme soovist edastada õpitut Eesti arstidele, saime me lausa mõningase eritähelepanu osaliseks ja koolitajad pakkusid lahkelt oma abi, kui meil seda vaja peaks minema.
Kahe päeva jooksul tutvustas dr Tiina Tamm mulle Wexham Parki haiglat, kus ta ise töötab. Sain jälgida intensiivraviga seonduvat, kuid põhitähelepanu pöörasin ikka ravipiirangute praktikale – kuidas otsustatakse, otsus dokumenteeritakse ja kuidas reaalsus patsiendi lähedasteni viiakse. Arvan, et meie siin Eestis tihti ei hooma, et meie kultuuriline ja religioosne taust teevad meie patsiendid ja nende lähedased arstidele suhteliselt lihtsasti ligipääsetavaks ja arusaadavaks. Miskipärast usun, et konfliktid patsiendiga ongi enamasti vallandatud meditsiinitöötaja oskamatu käitumise poolt. Ka meeldiva käitumisega meediku ja käitumishäirega patsiendi konflikti lahendamises on määrav arsti suhtlemisoskus, kasvõi teadmine, kuidas oskuslikult öelda patsiendile „ei“.
Juulikuus tegi kliinikumi mammograafiabussi meeskond väljasõidu Tallinnasse Politsei- ja Piirivalveameti juurde. Politsei- ja Piirivalveameti (PPA), Rahvusvahelise Politseiassotsiatsiooni Eesti Osakonna (IPA) ja Eesti Vähiliidu koostöös kaasati naispolitseinikud rinnavähi ennetuskampaaniasse „Kingi endale kindlustunne, iga tükike sinust on hoolimist väärt“.
Kliinikumi mammograafiabussi vastutava radioloogiatehniku Ele Virolaineni sõnul oli osavõtjaid palju – koguni 37 naist käis mammograafiabussis end kontrollimas. „On oluline, et Eesti elanike turvalisuse eest seisjad ei unustaks ka iseenda heaolu ning hooliksid enda tervisest. See oli väga kena žest PPA poolt, et pakkuda enda naistöötajatele võimalust rinnavähi sõeluuringuks töö juures kohapeal,“ lausub Ele Virolainen.
Lisaks Tallinnas toimunud rinnavähi ennetus- ja kontrollipäevale, tehti samasugune väljasõit ka Lääne prefektuuri Rapla politseijaoskonna juurde 9. augustil, mil sõeluuringul käis 14 PPA Rapla ja Paide jaoskondade naistöötajat.
Tartus oli Lõuna prefektuuri töötajatel võimalik külastada mammograafiabussi augusti viimastel nädalatel Tartu Kaubamaja juures ning uuesti oodatakse politsei- ja piirivalveametnikke uuringule aasta lõpus, mil buss seab enda taas sisse Tartu Kaubamaja ette.
Maret Tamra, IPA Eesti osakonna juhatuse liige: IPA (International Police Association) Eesti osakond alustas rinnavähi teavituskampaaniat septembris 2016, et toetada Eesti Vähiliitu, kus 25 aasta jooksul on kogetud nii muret kui rõõmu. Oma heategevusliku kampaania käigus julgustame Eesti Politseis töötavaid naisi osalema rinnavähi uuringutes, sest vajame tervet kolleegi, ema, partnerit.
Korraldame prefektuurides infopäevi, kuhu kutsume esinema rinnavähi spetsialiste. Oma nõusoleku on andnud ka kliinikumi radioloog dr Sulev Ulp, kes peab 10. oktoobril Lõuna prefektuuris loengu „Mida peab teadma naine rinnavähist“.
Kogu kampaania ja üritused selle raames ei oleks võimalikud ilma teiste toetuse ja koostööta. Suur tänu mammograafiabussi töökale kollektiivile!
13. augustil, mil Haapsalus peeti Valge Daami aja raames kuuendat Pitsipäeva, toimus seal ka pitsi kudumise võistlus. Parimaks Haapsalu salli pitsimotiivi kudujaks valis žürii Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliinikus töötava dr Anne Rohtmetsa.
Kudumisvõistlusele sai registreeruda kohapeal, Pitsipäeva toimumise päeval. Seejärel anti osalejatele pitsi muster skeemina, lõng, vardad ning aega selle kudumiseks kolm tundi. Kudumisvõistlusest võttis osa 22 osalejat, kes kudusid kuningliilia kirjaga tööproovi, millele pidid olema lisatud ripsiääred – nagu Haapsalu sallile omane.
Dr Anne Rohtmets ei olnud võistlejate nimekirjas aga esimest korda ega juhuslikult. „Olin Haapsalus kudumas kolmandat korda, esimesel korral tahtsin proovida, kas üldse saan hakkama, teisel korral hinnati mu töö kolmanda koha vääriliseks ning nüüd siis selline tunnustus! Meeldiv on see kindlasti, ent ka pisut üllatav, kuna öeldakse ju, et selleks, et osata kududa õiget Haapsalu salli, tuleb olla põline haapsallane.“ Igal aastal antakse võistlejatele uus muster ning dr Rohtmetsa sõnul ei ole mustrikirjad just kergete killast, pigem ikka keerulised, mille puhul on ilusa lõpptulemuse saavutamine raske.
Dr Rohtmets on käsitööga tegelenud lapseeast peale, ema ja vanaema kõrvalt. „Kudusin ja heegeldasin juba koolis, hiljem olen teinud esemeid kogu perele. Esimese pitsirätiku kudusin seitse aastat tagasi, aga Haapsalu salli ees tundsin aukartust. Olin aastaid tagasi selle kudumist alustanud, aga kuna mulle tulemus ei meeldinud, harutasin kohe üles. Esimese Haapsalu salli kudusin alles sel aastal,“ räägib dr Anne Rohtmets.
Olgugi, et Pitsipäeva kudumisvõistluse võitja järgmistel kordadel võistlusel enam osaleda ei saa, lubab dr Rohtmets ka edaspidi Haapsalu salle kududa. „Ühe salli peale kulub mul küll aega umbes üks kuu ning selle valmimine on vahel tüütu, ent lõpptulemuse nimel tasub pingutada.“ Küsimuse peale, kas huvilised saaksid tituleeritud kuduja käest tema loomingut tellida, ütleb ta, et selleks ei jätku aega. „Olen teinud Haapsalu salle erilisteks puhkudeks – dr Ursula Klaari ja dr Ülle Kadastiku juubeliks ning pitsrätikuid teistele kolleegidele, ent rohkemaks mul paraku aega ei ole.“
Tartu Ülikooli Kliinikumi veresoontekirurge külastasid kolleegid Helsingi Ülikooli Meilahti Haiglast, kelle traditsiooniks on iga paari aasta tagant tutvuda mõne Euroopa vaskulaarkirurgia keskusega. Tänu dr Ivika Heinola´le toimus seekordne visiit Tartusse.
1. septembril, ülemaailmsel rahu- ja teadmistepäeval, tutvusid soome kolleegid eesotsas professor Maarit Venermo´ga meie osakonnaga ning ühise teabepäeva raames jagasime kogemusi nii praktilise haiglatöö kui ka teadusliku tegevuse vallas. Suutsime külalisi positiivselt üllatada oma patsientide nüüdseks väga heaks hinnatavate olmetingimustega. Töö mahu poolest jääme ilmselgelt Soome ühele juhtivale keskusele alla, kuid tulemused pole kõne alla tulnud valdkondades õnneks sugugi halvemad.
Helsingi Ülikooli Haiglas töötab umbes 20 veresoontekirurgi, kellest küllaltki arvestatav hulk on naised. Osaletakse paljudes rahvusvahelistes uuringuprogrammides ning arendatakse põnevaid kohalikke projekte. Kliinilise töö aspektist võib üheks huvitavamaks pidada igakuist treeningpäeva kogu hübriid-operatsioonitoa personalile – kuidas käituda ja mida teha, kui saabub kõhuaordi aneurüsmi ruptuuriga ebastabiilses üldseisundis patsient. Selle tulemusel on oluliselt paranenud haige käsitluse kiirus ning personali teadlikkus ja julgus antud situatsioonis hakkamasaamisel.
Meilahti Haiglas on veresoontekirurgidel võimalik igapäevaselt kasutada meilegi sel kevadel lühidalt tutvustatud fluorestsents-angiograafi, mille abil saab paremini hinnata revaskularisatsiooni angiosoomide (kindla arteri verevarustusala) tasemel. Seniste uuringute alusel on see kasulikkust näidanud eelkõige perifeersete endovaskulaarsete protseduuride planeerimisel ja efekti hindamisel.
Ühine teabepäev tekitas kindlasti kõigis huvi edaspidigi kogemusi vahetada ning koostööd arendada. Loodame siiralt, et Helsingi kolleegidele jäävad Tartus ja Lõuna-Eestis veedetud päevad nii töiste kui vähem töiste tegemistega igati positiivselt meelde.
Töö juhendajaks oli professor Mai Rosenberg dr. med. (TÜ kliinilise meditsiini instituut). Oponendiks professor Jukka Mustonen (PhD), arsti- ja loodusteaduste teaduskond, Tampere Ülikooli sisehaiguste kliinik, Tampere Ülikool.
Immuunoglobuliin A nefropaatia (IgAN) on kõige sagedasem glomerulonefriit maailmas. Diabeetilise nefropaatia kõrval on IgAN järgmine oluline nefroloogiavaldkonna probleem, kuna haigestuvad peamiselt noored inimesed ja aeglaselt progresseerudes tekib lõpp-staadiumi neerupuudulikkus ligikaudu pooltel patsientidel 25 aasta jooksul. Kuigi kahjustuse sihtmärk on neerud, pärineb esmane defekt süsteemsest aberrantsest O-seotud glükaanide glükosüleerimisest IgA1 ühenduspiirkonnas, mis põhjustab suurenenud galaktoosi-defitsiitset IgA1 taset vereseerumis. Efektiivne ja spetsiifiline ravi tänapäeval puudub.
Retrospektiivsed kliinilis-morfoloogilised uuringud viidi läbi Tartu Ülikooli Kliinikumis. Aastatel 2001–2010 teostatud 547 adekvaatse neerubiopsia materjali (340 mest, 238 naist; keskmine vanus 39.9 ± 17.9 aastat, nendest 5% lapsed) seas registreeriti 88 IgAN juhtu. Kliinilised ja laboratoorsed andmed koguti haiguslugudest.
Uuringus leiti, et primaarsed glomerulopaatiad moodustasid peamise rühma (45,4%) kõikidest informatiivsetest neerubioptaatidest ja IgAN moodustas nendest põhiosa (35,5%). Võrreldes tulemusi 1991–1994 läbiviidud uuringuga täheldasime muutust mittepõletikuliste glomerulopaatiate esinemise suurenemise suunas. IgAN oli kõige sagedasem glomerulonefriit meie populatsioonis. Asümptomaatiline mikrohematuuria ja asümptomaatiline mikrohematuuria proteinuuriaga olid peamised kliinilised sündroomid IgAN haigetel. Tüüpiline leid päsmakestes oli mesangiaalmaatriksi rohkenemine ja mesangiaalrakkude proliferatsioon ning vähemal määral haiguse kroonilisusele viitavad muutused: segmentaarne glomeruloskleroos ja interstitsiaalne fibroos/tuubulite atroofia. Mesangiaalne hüpertsellulaarsus (M), endokapillaaarne hüpertsellulaarsus (E), segmentaarne skleroos/adhesioon (S) ja tuubulite atroofia/interstitsiaalne fibroos (T) (nn MEST skoor) korreleerusid kliiniliste andmetega ja MEST osade kõrgemad väärtused korreleerusid hinnangulise glomerulaarfiltratsiooni kiirusega (eGFR). Statistiliselt usutav korrelatsioon esines M1 ja eGFR-i vahel ainult meestel, kuid S1 korreleerus proteinuuriaga ja eGFR-iga nii naistel kui meestel. T1 korreleerus meestel eGFR-i ja proteinuuriaga. Suurem eGFR taseme langus jälgimisperioodi lõpus oli patsientidel, kellel esinesid nii kliinilised kui patomorfoloogilised riskitegurid. Suurem eGFR taseme langus jälgimisperioodi jooksul oli meestel. IgAN progresseerumist ei esinenud patsientidel ilma riskifaktoriteta ja ravita ning ka ilma riskifaktoriteta ja RASb saanud uuritavate rühmades.
Kokkuvõtteks võib öelda, et neerubiopsia materjali analüüsi tulemused sarnanesid teistes maades läbiviidud sarnaste uurimustega. IgAN levimus ei ole muutunud meie populatsioonis võrreldes 1991–1994 tehtud uuringuga – IgAN on meie populatsioonis kõige sagedasem glomerulonefriit. Uue, Oxfordi klassifikatsiooni alusel hinnatud IgAN haigete patomorfoloogia MEST skoori abil võimaldas hinnata olulisi kliinilis-morfoloogilisi seoseid ja kinnitas selle klassifikatsiooni kasutuse olulisust. Oxfordi klassifikatsioon on uus täiendav diagnostikavõimalus IgAN haigetele prognoosi tegemisel ja optimaalse ravi määramisel, mis on praeguseks juba juurutatud ka meie IgAN neerubiopsiate hindamisel kliinilisse praktikasse.
Professor Mai Rosenberg, juhendaja: Dr Zivile Riispere dissertatsiooni teema on seotud neerubiopsia materjali analüüsi ja ühe sagedasema neeruhaiguse – IgA nefropaatia morfoloogiliste iseärasustega. Selle glomerulopaatia kliinilis-morfoloogilisi korrelatsiooni-uuringuid on ajalooliselt tehtud küllaltki palju, kuid seoses uue Oxfordi klassifikatsiooni kasutuselevõtuga, omab dr Riispere uurimus vägagi olulist tähtsust. Esiteks seetõttu, et iga suurema keskuse, tavaliselt ülikoolihaigla, juures tehtud neerubiopsia materjali analüüsi peegeldab ka keskuse neeruhaiguste diagnostika taset ja haigete käsitlust. Teiseks, IgA nefropaatia kliinilis-morfoloogilisi korrelatsiooni-uuringuid uue, Oxfordi klassifikatsiooni alusel, on läbi viidud vähe ning eraldi ei ole analüüsitud selle glomerulopaatia progresseerumist meestel ja naistel. Dr Riispere publitseeris esmakordselt töö, kus näitas, et meestel progresseerub IgA nefropaatia kiiremini. Selle põhjusi on kindlasti vaja edasi uurida. Kolmandaks, tuleb esile tõsta ka dr Riispere poolt patoloogina järjekindlalt uuritud kliiniliste riskitegurite osatähtsust ja raviefekti mõju IgA nefropaatia progresseerumisele.
Selliste aeganõudvate uurimuste tegemine on toimunud kõik tavalise patoloogi töö kõrvalt, mis näitab dr Riispere pühendumist ja sihikindlust neeruhaiguste patomorfoloogia arendamisel. Uuendusena on dr Riispere juurutanud juba kliinilisse praktikasse IgA nefropaatia patomorfoloogia hindamise vastavalt Oxfordi klassifikatsioonile.
Dr Riispere on oma oskusi korduvalt täiendanud välismaa ülikoolikliinikute juures ja toonud kaasa väärtuslikke kogemusi kogu patoloogia eriala arendamiseks.
Kui L. Puusepa 8 majas pärast meditsiinilinna II ehitusjärgu lõppu jäid endised apteegi ruumid vabaks, andis see võimaluse sisustada avar klaasustega ruum patsientidele ja nende lähedastele teabe jagamiseks. Patsiendiinfoga seotud tegevust koordineerib selles ruumis Margarita Milihhina. Eesmärk on jõuda patsientidele lähemale, et tõsta nende terviseteadlikkust ja ennetada võimalikke terviseprobleeme. Kuna kaasaegse tervishoiuteenuse juurde kuulub patsientide ja nende lähedaste informeeritus, on ka patsiendid ise aina rohkem huvitatud enda tervisest, ravist ja protseduuridest.
Margarita Milihhina selgitab, et nimi „Patsiendiinfo“ uksel ei tähenda seda, et sisseastumiseks peab olema juba haige või lausa haiglaravil. Tõsi, suurema osa külastajatest moodustavad just statsionaarsele ravile tulnud patsiendid, kellele Margarita jagab nii teabematerjale kui ka selgitab arusaamatuks jäänud nüansid üle – näiteks patsiendi õigused ja kohustused, haiglast lahkumine, kodukeskkonna sobivaks kujundamine pärast haiglaravi ning mitmed muud olulised teemad, mis võivad patsiendil endal jääda märkamata. Lisaks käivad infot kogumas ka uuringutele tulevad patsiendid – küsitakse, mis ootab ees MRT-, kompuuter-tomograafia-, koloskoopia- või ka ultraheliuuringu eel. Ning näiteks ka onkoloogilised patsiendid, kes huvituvad, kuidas edaspidi toituda, mida toob endaga kaasa kiiritus- ja keemiaravi.
Teabe jagamiseks on Margarital arvukalt infovoldikuid, kuhu on koondatud erinevate haiguste, uuringute ja protseduuride kokkuvõtlik tutvustus. Lisaks on ruumis suur interaktiivne tahvel, mida meeldib kasutada just noorematele inimestele. „Vanemad inimesed eelistavad kohe kindlasti paberkandjal materjale, neile meeldib lugeda mitu korda, nad võtavad voldiku kasvõi arstikabineti ukse taha ootamise ajaks kaasa,“ räägib Margarita. Ta kinnitab, et olgugi, et on endamisi mõelnud paberkandjal materjalide osakaalu vähenemisele, ei näe ta hetkel seda võimalust. Paberkandjal materjale käivad kasutamas ka Tartu Tervishoiu Kõrgkooli tudengid õppetöö eesmärgil. Niisamuti uudistasid paberkandjal infovoldikuid näiteks väliskülalised Ukrainast, kes olid väga üllatunud, et õendustöötajad on just peamiselt need, kes hoolitsevad infomaterjalide sisu kokkupanemise eest.
Küsimuse peale, kes on need mitte-patsiendid, kes teabetoas käivad, vastab Margarita: „Patsientide omaksed – neil on väga palju küsimusi nii lähedast tabanud haiguse kui ka ravi, toitumise ja edasise paranemise kohta. Vestlusringides osalevad aga näiteks ka meie enda kolleegid.“
Lisaks eespool kirjeldatule ning nn jooksvatele küsimustele vastamisele, ongi patsiendi infokeskuse teine suurem eesmärk korraldada terviseteemalisi vestlusringe ja tervisepäevi. Vestlusringid toimuvad eelregistreerimisega ning hetkel osalejate arvule piiranguid seatud ei ole. Vestlusringe viivad läbi arstid, õendustöötajad, proviisorid, füsioterapeudid, üliõpilased ja teised spetsialistid.
Tervisepäevad on aga tegelikult linnarahvale juba tuntud formaat, varem korraldas Margarita tervislikke neljapäevi lihtsalt Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis. Nüüd on need kolinud kliinikumi, ent läbiviijateks on endiselt koostöös õdede liidu ja tervishoiukõrgkooliga kliinikumi õed ning tervishoiukõrgkooli töötajad. Esimene tervisepäev toimus aprillikuus, mil 2 tunni jooksul oli külastajad ligi 70. „Seda on rohkem, kui varasematel tervisepäevadel,“ lausub Margarita. Kliinikumis liigub lihtsalt rohkem linnakodanikke ning see koht on tervisenäitajatest huvituvatele inimestele lihtsamini leitav. Järgmine tervisepäev toimub 20. septembril, mil keskendutakse kolesteroolile. Sellele teemale on pühendatud eraldi vestlusring ning osalejatel on võimalik sealsamas ka enda tervisenäitajaid mõõta ning saada spetsialistidelt tagasisidet. Margarita sõnul sünnivad tervisepäevade teemad kohalkäijate tagasiside ankeetidest: „Kuna tahame ju keskenduda patsientide teadlikkuse tõstmisele, siis peame lähtuma nende ettepanekutest ja neile huvitavatest ja vajalikest teemadest,“ rõhutab Margarita.
Patsiendi inforuum on töös olnud kõigest pool aastat, ent märkamata on see jäänud vähestele. Kui küsin, millisena näeb Margarita selle ruumifunktsiooni aasta pärast, loodab ta, et see oleks pidevalt kasutusel. Ruumis saab lugeda kirjalikke ja elektroonilisi infomaterjale, pidada vestlusi, seminare, videokonverentse ja koosolekuid. Ta loodab ühtlasi, et õendusjuhid tutvustavad patsiendi inforuumi võimalusi osakondades, kust omakorda julgustataks patsiente tulema infot küsima ja vastuseid saama.
Ülemõde Tiina Freimann: Inglise kirjanikule George Orwellile (1903–1950) kuulub järgmine mõttetera: „Teiste abistamine on hea, kuid parem on õpetada neid ennast ise abistama“. Patsientide õpetamine kiirendab nende tervenemist, parandab enesehooldusvõimet ja vähendab sõltuvust tervishoiusüsteemist. Patsientide ja nende lähedaste informeerimine ja õpetamine on olnud kliinikumis suurema tähelepanu all juba paarkümmend aastat. Kuigi selle valdkonna arendamiseks on palju ära tehtud, peame otsima jätkuvalt uusi võimalusi, et parandada inimeste terviseteadlikkust ja ennetada terviseprobleemide tekkimist või kordumist. Patsiendi infokeskus vastavate ruumide ja spetsialistidega võimaldab arendada uusi kaasaegseid patsiendiõpetuse viise, et toetada vajaliku teabe jõudmist iga abivajajani.
Põlvevalu on lapseeas sage kaebus. Erinevatel hinnangutel esineb valu alajäsemes ligikaudu viiendikul koolilastest. Valu põhjuseks võib olla nii põlveliigese kui ka liigest ümbritsevate struktuuride põletik, trauma või ortopeediline (mittepõletikuline) haigus, kui ka hoopis liigesest proksimaalsema või distaalsema struktuuri kahjustus (valu kiirgumine põlve piirkonda).
Põlvevalu esmases käsitluses on olulisim eristada, kas tegemist on põletikulise või mittepõletikulise põhjuse/haigusega. Arvestama peab lapse vanusega, kuna mitmete patoloogiate avaldumine on eagrupiti erinev.
Mittepõletikulist laadi valu iseloomustab selle teke/süvenemine füüsilisel koormusel (või selle järgselt) ja leevenemine puhates, põletikulise haiguse puhune valu aga tugevneb puhkeasendis ja väheneb liigutades; viimasel juhul võib kaasneda hommikune liiges(t)e kangus.
Põlveliigese põletikku võivad kõigis lapseea vanusegruppides põhjustada erinevad tekitajad (bakterid, viirused), samuti võib artriit olla mitmesuguste reumaatiliste haiguste (üheks) ilminguks.
Kiiret sekkumist ja hospitaliseerimist vajab bakteriaalne artriit, mis on reeglina monoartriit ja mille puhul on lapsel febriilne palavik, tugev valusündroom ning veres põletikunäitajate tõus. Raviks rakendatakse intravenoosset antibakteriaalset ravi.
Kõige sagedasem reumaatiline haigus lapseeas (0–16 a) on juveniilne idiopaatiline artriit (JIA) – põletik vähemalt ühes liigeses kestusega vähemalt kuus nädalat, mille puhul on teised võimalikud tekkepõhjused välistatud. Haigusel on seitse erinevat alatüüpi, väga heterogeenne avaldumine ja kulg; põlveliiges(t)e haaratus on tihti esmaste ilmingute hulgas. JIA võib alata igas vanuses, eelistatud on väikelapseiga (kuni 3-aastased tüdrukud) ja puberteediealised lapsed (sagedamini tüdrukud). Kõige sagedasema avaldumisvormi – oligoartriidi (1–4 liigese haaratus) – puhul on vere põletikunäitajad sageli normis. Tuumavastased antikehad võivad olla positiivsed (eriti kuni 3-aastastel tüdrukutel), reumatoidfaktor ja tsüklilise tsitrullineeritud peptiidi vastased antikehad seevastu on lastel harva positiivsed. JIA diagnoosimisel alustab reumatoloog immunomoduleeriva baasraviga, viimase ebaefektiivsuse korral minnakse üle bioloogilisele ravile.
Artralgia ja/või artriit on sage ka süsteemsete sidekoehaiguste ja vaskuliitide nii esmaste ilmingute hulgas kui ka haiguskulus.
Mittepõletikuliste põlvevalu põhjuste hulgas on igas lapseea vanusegrupis esikohal trauma, järgnevad ortopeedilised patoloogiad ja valusündroomid.
Ülekoormussündroomid avalduvad puberteedieas kasvuspurdi perioodil aktiivselt treeningutega tegelevatel lastel, sagedamini poistel. Neist üks levinumaid on Schlatteri tõbi e sääreluu köbrukese apofüsiit (7–15 aastastel). Ülekoormusprobleemide ravis on esikohal koormuse oluline vähendamine.
Valu kiirguvat iseloomu arvestades tasub meeles pidada, et mitmete puusaliigese patoloogiate puhul (nt Perthes’e tõbi) on esiplaanil just nimelt põlvevalu.
Abistavateks uuringuteks põlvevalu põhjuste eristamisel on liigese ultraheli ja röntgenuuring (soovitavalt lisaks ka sümmeetrilisest liigesest ja puusaliigestest), vajadusel magnetuuring.
Valusündroomidest on praktikas levinuimad kasvuvalud (tüüpiline vanusegrupp 4–10-aastat, õhtune/öine tuim valu alajäseme(te)s ja kaebuste puudumine hommikul) ning fibromüalgia (10–19-aastased neiud, kellel kaasnevad unehäired, väsimus ja ärevus).
Põlvevalul võib lapseeas olla väga erinevaid põhjuseid. Põlvevalu ei pruugi alati olla tõsisema haiguse väljenduseks, kuid üsna levinud arvamus nagu oleks reumaatilised haigused pigem vanemate inimeste probleem ja lapseea kaebused enamasti seotud kasvamise, ülekoormuse ja traumadega, on paraku ekslik ja võib viia eriarstile saatmise ja diagnoosi hilinemiseni.
Osalesin kevadel Haapsalus toimunud täienduskoolitusel „NDT/Bobath Certificate Course in The Management and Treatment of Adults with Hemiplegia" eesmärgiga õppida kasutama NDT/Bobathi meetodit insuldist või ajutraumast tingitud neuroloogilise defitsiidiga täiskasvanutel. Täiendust finantseeris kliinikumi arendusfond.
NDT/Bobathi metoodika arendasid välja Berta ja Karel Bobath 1950ndatel ning antud lähenemine on sellest ajast päris palju edasi arenenud. Teraapia tähendas algselt peamiselt patoloogiliste liigutusmustrite pärssimist ning soovitud liigutuste fastsiliteerimist, kuid nüüd rakendatakse lisaks asjaomaste võtmepunktide fastsiliteerimisele (patsiendi käsitsemisele) motoorse õppimise põhimõtteid, mõjutatakse/muudetakse vastavalt vajadustele keskkonda, et hõlbustada soovitud liigutusmustrit ja aidata patsiendil funktsionaalseid tegevusi läbi viia. Oluline on ära märkida, et enam ei keskenduta hierarhilisele mudelile ning täiskasvanuid ei sunnita läbi tegema liigutusliku arengu kõiki etappe (näiteks roomamine ja põlvitamine), kui see pole just funktsionaalselt põhjendatud (näiteks aedniku puhul on põlvituses töötamine igati normaalne ja põhjendatud). Kui varem läks põhirõhk positiivsete sümptomite (nt spastilisus) pärssimisele, siis tänapäeval käsitletakse NDT-s võrdselt funktsiooni piirajatena nii negatiivseid (lihasnõrkus, häirunud posturaalne kontroll, liigutuste vähesus) kui ka positiivseid sümptomeid.
NDT on teadusuuringutel tuginev interdistsiplinaarne kliinilise praktika mudel, mis rõhutab liigutustegevuse süvaanalüüsist tulenevat individuaalset käsitlust. Funktsionaalse seisundi hindamine on ülitähtis, kuid patsienti ei hinnata ühe liigese ja lihasgrupi kaupa selililamangust, vaid tervikuna ning selleks tuleb jälgida patsiendi tegutsemist ja liikumist. Abivahendina kasutatakse seejuures enda käsi, millega tunnetades üritatakse välja selgitada, millised keha süsteemid toimivad ja millised on häirunud.
Teraapia eesmärkide paika panemisel ja edasise tegevuse tähtsuse järjekorda seadmisel kasutatakse ICF-i, millest lähtudes hinnatakse tegevust ja osalust. Koostöös terapeudi, patsiendi ja tema lähedastega püstitatakse lühi- ja pikaajalised funktsionaalsed eesmärgid, mis peavad olema patsiendi jaoks tähenduslikud. Tähenduslik eesmärk motiveerib omakorda patsienti tegutsema ja soodustab teraapia (ja selle tulemuste) ülekandumist igapäevaelu tegevustesse. Kasutatakse peamiselt funktsionaalseid tegevusi patsiendi jaoks äratuntavate ja tähenduslike esemetega, minimaalselt rakendatakse aga traditsioonilisi matiharjutusi.
Koolitusel osales kokku 2 tegevusterapeuti ja 7 füsioterapeuti. Osalejaid oli tulnud nii Haapsalust, Tallinnast, Tartust kui ka lausa Alaskalt. Koolitaja Cathy Hazzard on Kanada füsioterapeut, kel on selja taga 27-aastane töökogemus neuroloogiliste haigetega. NDT metoodika õpetaja on Hazzard olnud 1998. aastast ning on läbi viinud NDT kursusi erinevatele tasemetele üle kogu maailma: Põhja-Ameerikas, Iirimaal, Hong Kongis, Indias, Singapuris, Columbias ja Peruus. Eestis on Hazzard NDT koolitusi läbi viinud alates 2002. aastast.
Koolituspäevad olid pikad ja intensiivsed ning sisaldasid teooriatunde ja praktilist tööd koos paarilisega. Analüüsisime põhjalikult normaalset ja ebanormaalset põhiliikumist ning tegime muuhulgas ka videoanalüüse. Väga palju õppisime ülipõhjaliku kõnnianalüüsi ja treppidel siirdumise praktikumides. Ka HNRK patsiendid osalesid koolitusel: nimelt oli meil töövõtete ja fastsiliteerimise üksteise peal harjutamise järgselt võimalik õpitut kohe neuroloogiliste haigete peal rakendada ja seda kõike juhendaja valvsa pilgu all, kes vajadusel nõu andis ja suunas. Kuna meid oli 9, siis vahetasime pidevalt paarilisi ja saime ka juhendaja enda peal fastsiliteerimist harjutada. Terve kursuse vältel (tegelikult juba paar nädalat enne kursuse ametlikku algust) anti koduseid ülesandeid: töötasime individuaalselt läbi teadusartikleid ja täitsime töölehti. Tähtsa osa moodustas ka paarilisega kahe peale tehtav põhjalik füsioteraapia aruannete ja teraapiaplaanide koostamine, mida pidime täitma kahe patsiendi kohta. Kursus lõppes kirjaliku eksamiga. Koolituse läbinutena saime NDT-terapeudi sertifikaadi.
Tahaksin veel esile tuua paar mõttekohta, mis koolituselt kõlama jäid. Pidevalt rõhutati, et insuldijärgse taastumise potentsiaal on tohutu, olenemata patsiendi vanusest ja sellest palju insuldist aega möödunud on.
Mobiilne nahakasvajate diagnostikakabinet on varustatud kaasaegse aparatuuriga nahakasvajate diagnoosimiseks, mis võimaldab inimestel kiiremini õigeaegselt jõuda nahaarsti vastuvõtule naha pahaloomuliste kasvajate kahtlusel.
Arsti vastuvõtule broneerimine toimub kliinikumi etteregistreerimiskeskuse telefonil 731 9100 või internetiaadressil http://www.kliinikum.ee/eriarsti-vastuvott/registreerumine. Interneti broneeringul tuleb eriala juures täpsustada mobiilne nahakasvajate diagnoosimise kabinet ja asukoht, kuhu minna soovitakse. Nahaarsti vastuvõtule pöördumiseks ei ole tarvis perearsti saatekirja, ravikindlustatud isikutel tuleb tasuda tavapärane visiiditasu 5 eurot.
Androloogia mobiilses diagnoosikabinetis tegelevad meestearstid kõigi meestele eriomaste haigustega: eesnäärmehaigused, seksuaalhäired, meeste üleminekuiga, hüpogonadism, viljatus, sugutrakti ägedad ja kroonilised põletikud, kõik peenise, munandikoti haigused, rinnahaigused meestel. Diagnoosikabineti koordinaator on meditsiiniõde Olda Raudik, arstidest töötavad kabinetis doktorid Margus Punab, Stanislav Tjagur ja Sven Tennisberg.
• e-kirjaga: See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.
23.01.–23.02.2017 osalesin Johns Hopkins University korraldatud MOOC’i kursusel „Introduction to Systematic Review and Meta-Analysis“, mis tutvustas süstemaatiliste ülevaadete ja meta-analüüside koostamise ja hindamise põhimõtteid. MOOC ehk massive open online course on e-õppe vorm, mis koosneb videoloengutest, testidest ja ülesannete lahendamisest. Kursusel osalemise eesmärgiks oli tutvuda teemaga infospetsialisti vaatenurgast, et pakkuda arstidele tuge infootsingute tegemisel süstemaatiliste ülevaadete ja meta-analüüside jaoks vajalike alusuuringute leidmiseks. Kursust viisid läbi prof Kay Dickersin ja dots Tianjing Li, kelle uurimisvaldkondadeks on erinevate tervishoiu alaste uuringute metoodika.
Kursus koosnes kuuest moodulist, milles võeti samm-sammult läbi süstemaatiliste ülevaadete ja meta-analüüside koostamise etapid.
1. moodulis seletati lahti, mis on süstemaatiline ülevaade ja meta-analüüs, milleks ja kellele on need kasulikud ja kuidas hinnata nende koostamise mõttekust ja vajalikkust.
Esimeses teemas tuli vaatluse alla uurimisküsimuse erinevad tahud. Alustati küsimuse tüübiga, mis määrab ära selle, mis laadi tõendusmaterjalist on üldse võimalik vastuseid otsida. Seejärel vaadeldi lähemalt, kuidas üht head küsimust formuleerida ja seletati lahti PICO-formaadi erinevad elemendid.
Järgmiseks sammuks on allikate valimine, otsinguterminite leidmine, otsingustrateegia kujundamine ja alusuuringute kvaliteedi hindamine. Alustada tuleks sellest, kust otsima hakatakse; rõhutati, et ainult suurtest elektroonilistest andmebaasidest ei piisa tulemuste objektiivsuse tagamiseks. Lisaks võtmeandmebaasidele (nt Medline, Embase) tuleks vaadata ka kitsama spetsiifikaga andmebaase (PsycINFO jms) ja erinevaid registreid (ClinicalTrials.gov, riiklikud ravimiregistrid jts), dissertatsioonide andmebaase (nt Proquest ) ja nn „halli kirjanduse“ andmebaase (Opengrey). Kolmas oluline komponent otsingute tegemisel on sirveotsing, mis tähendab ajakirjade ja konverentsiteeside kogumike jms käsitsi läbi vaatamist.
Otsinguterminite ja -strateegia juures tuletati meelde põhitõdesid nagu Boole´i operaatorid, kontrollitud sõnastiku (Medline´is MeSH, EmBase´is EmTree) kasutamise nõuet, sünonüümide, lühendite, akronüümide jms kasutamist ja nende mõju otsingutulemustele. Selle osa lõpetuseks tutvustati PRESS’i kontrollnimekirja lõpliku strateegia kontrollimiseks ja PRISMA diagrammi otsingute dokumenteerimiseks.
Pärast otsingute tegemist ja enne süstemaatilise ülevaate kirjutamist tuleks hinnata alusuuringute kvaliteeti, mis tähendab nihke (bias) tõenäosuse esinemise hindamist. Uuringus võib esineda:
- informatsiooninihe (information bias) ehk kuidas uuringus osalejaid (patsient, arst, ülejäänud personal) pimendati ja millised on pimendamise head ja halvad meetodid.
- analüüsinihe (analyse bias) ehk tulemuste analüüsimise käigus tekkivad nihked (nt uuringu katkestanud patsiendid, uuringutulemuste sõnastamine pärast uuringu lõppu). Analüüsinihke vähendamise üks võimalus on CONSORT-diagrammi kasutamine.
Edasi liiguti süstemaatilisi ülevaateid puudutavate metanihete vähendamise juurde; ka metanihetel on mitu alaliiki:
- valikunihe (selection bias). Valikunihke all võib vaadelda raporteerimisnihet (reporting bias), mida omakorda on kolme tüüpi. Esiteks publikatsiooninihe (publication bias), mille vältimiseks tuleks lisaks publitseeritud uuringutele oma ülevaatesse kaasata ka publitseerimata jäänud uuringute tulemused. On tehtud kindlaks, et publitseerimata ja publitseeritud uuringute tulemused on erinevad, publitseeritakse pigem positiivseid tulemusi. Võib esineda valikulist tulemuste avaldamist (selective outcome bias) ehk statistiliselt olulisi tulemusi raporteeritakse rohkem. Tulemusenihe (ascertainment bias) – kas lihtsasti leitavatel uuringutel võivad olla teistsugused tulemused kui raskemini leitavatel? Samuti võib valikunihe peituda kaasamises (inclusion bias) – kui me teame, millised on uuringutulemused enne kui me määrame kindlaks uuringu kaasamise tingimused, siis võib see mõjutada meta-analüüsi tulemusi;
- informatsiooninihe (information bias) – kvaliteedi hindamise täpsus, andmete väljasõelumise täpsus ja täielikkus;
- analüüsinihe (bias in analysis) – statistilised meetodid ja uuringutulemuste heterogeenuse seletamine.
Selle osa lõpetuseks tutvustati tööriistu, mille abil oma uuringutulemuste nihet vähendada ja neid arusaadavalt näidata. Veelkord tuli vaatluse alla PRISMA diagramm, lisaks MOOSE jälgimisuuringute (observational studies) jaoks ja GRADE, mis mõeldud tõendusmaterjali kvaliteedi hindamiseks.
Koolituse viimaseks teemaks oli meta-analüüsi koostamise põhimõtted. Õpetati tõlgendama forest plot´i – mis on riskide suhe (risk ratio), šansside suhe (odd ratio), riskide vahe (risk difference). Miks on vaja teada 95% usaldusvahemikku (confidence interval) ja selle määramise põhimõtted ja kuidas tulemusi tõlgendada.
MOOC-i materjalide põhjal valmib meditsiininfo keskuses uus koolitus, millele saab registreeruda sügisest.
14. juunil kaitses dr Kalev Nõupuu filosoofiadoktori kraadi (PhD (arstiteadus)) taotlemiseks esitatud väitekirja „Autosomal-recessive Stargardt disease: phenotypic heterogeneity and genotype-phenotype associations“ („Autosoom-retsessiivne Stargardti tõbi: fenotüübiline heterogeensus ja genotüübi-fenotüübi seosed“).
Stargardti tõbi (STGD1) on kõige sagedasem pärilik võrkkesta kollatähni düstroofia põhjustades progresseeruvat nägemislangust sageli juba lapseeast. Haigust põhjustavad mutatsioonid ABCA4 geenis, mille tulemusena ladestuvad võrkkesta toksilised jääkproduktid põhjustades fotoretseptorite kadu. Praeguseks on teada üle 1000 haigustekkelise mutatsiooni ABCA4 geenis, mille tõttu on haiguse kliiniline pilt (fenotüüp) väga mitmekesine.
Meie uuringu peamisteks eesmärkideks olid STGD1 puhuste võrkkesta struktuurimuutuste analüüs ja leida võimalikke seoseid haiguse fenotüüpide ja (ABCA4) mutatsioonide vahel.
Doktoritöös leidsime, et vastupidiselt senise arusaama kohaselt esineb varases haiguse faasis noortel STGD1 haigetel lisaks fotoretseptorite kihi õhenemisele välise piirimembraani oluline paksenemine võrreldes kontrollgrupiga. Tõenäoliselt iseloomustab leid võrkkesta gliiarakkude mööduvat hüpertroofiat, olles STGD1 varajaseks kliiniliseks markeriks, mis omab kliinilist potentsiaali diagnoosimaks haigust varases faasis. Teiseks analüüsisime STGD1 korral harva esinevat fenotüüpi, mida nimetatakse fovea kavitatsiooniks. Tegemist on fokaalse kollatähni tsentris paiknevate fotoretseptorite kaoga, mille tulemusena tekkib võrkkesta väliskihtidesse struktuurne tühimik. Võrkkesta kuvamisuuringute analüüsil näitasime, kuidas fenotüüp dünaamiliselt kujuneb ja kaob ning lõime selle baasil arengustaadiumid. Vastupidiselt siiani juhtivale arusaamale, et STGD1 puhul esineb primaarselt võrkkesta pigmentepiteelirakkude (RPE) kõhetumine näitasime kuvamisuuringutel, et fovea kavitatsiooni korral toimub esmaselt just fotoretseptorite kadu, millele järgneb RPE atroofia. Ühtlasi leidsime genotüübi-fenotüübi analüüsil, et STGD1 haigetel esineb statistiliselt tugev seos ABCA4 geenis paikneva p. G1961E mutatsiooni ja fovea kavitatsiooni vahel. Kolmandaks näitasime, et STGD1 võib fenotüübilt sarnaneda hüdroksüklorokviin (Plaquenil) võrkkesta toksiliste muutusega. Tekkib nn „foveat säilitava“ fenotüübi variant, mille tulemusena on kollatähni teravanägemise punktis võrkkest suhteliselt hästi säilinud ning patsiendid on avastamise hetkel enamasti sümptomite vabad.
Fenotüüpide detailne iseloomustamine, dünaamika hindamine ja genotüübi-fenotüübi seoste kirjeldamine võiks potentsiaalset paremini aidata planeerida ja analüüsida ravimi, geeniteraapia ja tüvirakuteraapia uuringuid ja nende tulemusi STGD1 kontekstis.
Dr Kalev Nõupuu: Sooviksin tänada oma juhendajaid dr Kuldar Kaljuranda ja professor Rando Allikmetsa ning kõiki, kes on töö valmimisse oma panuse andnud. Lisaks sooviksin eraldi tänada Tartu Ülikooli Kliinikumi doktorandistipendiumi eest. Lisaks kliinikumipoolsele tunnustusele on stipendium aidanud võtta ka vaba aega doktoritöö kirjutamiseks.
Juhendaja dr Kuldar Kaljurand: See on igale kliinikule õnneks ja rõõmuks, kui majas on selline töökas ja andekas noor kolleeg. Öeldut kinnitab see, et Kalev lõpetas kraadiõpingud nominaalajal, mis ei ole kliinilisel erialal just igapäevane. Samal ajal, paralleelselt, läbib dr Nõupuu silmakirurgia residentuuri. Sellele lisaks on Kalev hoolitsev isa oma üheksakuusele tütrele – seda kõike 24-tunnise ööpäeva sees!
Minu teada on ka enneolematu, et veerand tundi peale kaitsmisprotseduuri lõppu teeb oponent eksamineeritavale ääri-veeri värbamisettepaneku.
State of art loenguid pidasid enamjaolt Euroopa tippkeskuste eksperdid, sealhulgas tegi dr Jaanus Kahu ettekande renovaskulaarse rekonstruktsiooni võimalustest neerusiirdamisoperatsioonide korral. Kongressi ajal toimusid erinevad hands-on treeningu sessioonid, kus oli võimalik wet lab tingimustes õppida ja harjutada erinevaid uroloogilisi protseduure. Üks kongressi tipphetk oli kindlasti eri riikide noorte uroloogide omavaheline võistlus, kus dr Rauno Okas tõi Eestile väga hea esinemisega teise koha.
Ka originaalteaduslike ettekannete osas osalesid kliinikumi uroloogid konverentsil proaktiivselt. Dr Roomet Ots esines kongressil videopresentatsiooniga kusepõie divertikli operatiivsest ravist kombineeritud laparoskoopilis-tsüstoskoopilisel meetodil. Dr Mihhail Žarkovski, kes on Eesti üks tuntumaid eesnäärmevähi eksperte, tutvustas oma posterettekandes aktiivse jälgimise 5 aasta kaugtulemusi madala progressiooniriskiga eesnäärmevähihaigetel Tartus. Ettekandmisel oli kolleegide epidemioloogidega, eesotsas dr Katrin Langiga, valminud töö eesnäärmevähi esinemuse ja suremuse trendidest Eestis. Tutvustati ka koostöös Tampere Ülikooliga valminud posterettekannet metaboolse sündroomi eri komponentide mõjust neeruvähi prognoosile. Kokku oli posterettekandeid antud kongressile vastu võetud üle 120. Kliinikumi uroloogid olid esindatud 6 originaalteadusliku ettekandega.
Uroloogia ja neerusiirdamise osakond võitis kongressil teadustöödega ka kaks tunnustust. Kliiniliste uurimustööde kategoorias saavutas dr Priit Veskimäe koos kolleegidega kolmanda auhinnalise koha esimeste neeru-pankrease samaaegse siirdamise tulemuste kohta Eestis.
Baasteaduslike tööde kategoorias pälvis esikoha dr Andres Kotsari uurimus 5-alfa-reduktaasi inhibiitorite kasutamise ja kusepõie vähi-spetsiifilise suremuse seose kohta. Uurimus valmis koostöös Soome kolleegidega.
19. mail kaitses Liina Haring filosoofiadoktori kraadi (PhD (neuroteadused)) taotlemiseks esitatud väitekirja „Cognitive functioning after first psychotic episode“ („Esmase psühhoosiepisoodiga patsientide kognitiivne funktsionaalsus“).
Psühhootilised häired on bioloogiliste põhjustega aju toimimise eripärad. Enamlevinud krooniline psühhootiline häire on skisofreenia, mille puhul võivad ilmneda psühhopatoloogilised ilmingud tajumises, mõtlemises, tunde- ja tahteelus. Üha suuremat kliinilist ja teadusuuringute põhist tähelepanu pööratakse häire avaldumise esmasele episoodile ning haiguse tuumsümptomina käsitletakse kognitiivse funktsionaalsuse omapära.
Uurimustöö eesmärgiks oli iseloomustada esmase psühhootilise episoodi ilmnemise järgselt patsientide kognitiivsete funktsioonide sooritussuutlikkuse eripärasid võrreldes tervete eakaaslastega. Lisaks, hinnata patsientide objektiivselt mõõdetud ja subjektiivselt hinnatud kognitiivset funktsionaalsust ajalises dünaamikas ning kirjeldada aju morfoloogiliste tunnuste (ajukoore paksuse ja pindala) seoseid aju funktsionaalse toimimisega.
Uuritavate kognitiivseid funktsioone hinnati arvutipõhise neuropsühholoogilise testipatarei abil, mille patsiendid läbisid võimalusel kuuekuulise ajaintervalliga ka teistkordselt. Hinnatud kognitiivsete funktsioonide valdkonnad olid: visuaalne ja ruumiline äratundmismälu, õppimisvõime, tähelepanu ümberlülitumisvõime, tegevuse planeerimis- ja täidesaatmisvõimekus, töömälu maht, töömälus oleva infoga toimetamisvõimekus, strateegiate kasutus ning infotöötluskiirus. Lisaks andsid patsiendid tagasisidet subjektiivselt tajutud kognitiivsete funktsioonide sooritussuutlikkuse kohta. Magnetresonantstomograafilise ajukuvamisuuringu kasutamine võimaldas määratleda osalejate ajukoore paksust ja pindala iseloomustavaid väärtuseid.
Tulemustest selgus, et esmase psühhoosiepisoodi järgselt ilmneb patsientide grupi tasandil laiaulatuslik kognitiivsete funktsioonide sooritussuutlikkuse langus võrreldes tervete eakaaslastega. Patsientidel avalduv kognitiivne düsfunktsionaalsus ei piirdu üksnes kvantitatiivsete muutustega, neil esinevad lisaks ka kvalitatiivsed ehk funktsionaalsuse struktuurilised erinevused. Lisaks selgitasime, et hinnatud kognitiivsete funktsioonide sooritussuutlikkuse muutused ajas võivad ilmneda määra, viisi ja suuna erinevustes. Ilmnes, et objektiivselt mõõdetud ja subjektiivselt hinnatud vaimse tegevuse sooritussuutlikkus on teineteisest eristuvad ja tõenäoliselt teineteist täiendavad konstruktid. Saamaks laiapõhjalisemat ülevaadet patsiendi igapäevasest vaimsest toimimisest tuleks kasutada samaaegselt mõlemat lähenemist. Osalejate ajukuvamisuuringute ja neuropsühholoogiliste testide tulemuste seosteanalüüsidele tuginedes näitasime, et eeskätt morfoloogilised muutused eesaju, oimu- ja kiirusagara ning vöökääru aladel korreleeruvad kognitiivse funktsionaalsuse eripäradega. Lisaks ilmnesid erinevused aju struktuuri ja funktsiooni korrelatsioonimustrites haigete ja kontrollgruppi kuulujate osas.
Uurimustöö tulemused rõhutavad kognitiivse düsfunktsionaalsuse kui haigusspetsiifilise tunnuse olemasolu juba kroonilise psühhootilise häire varajases staadiumis.
Juhendaja Rene Mõttus: Liina doktoritöö kombineerib psühhiaatria sellega, mida psühholoogid hästi oskavad: kirjeldada kognitiivseid võimeid. Töö oluliseks järelduseks on, et psühhootiline häire ole seotud mitte üksnes kontrollgrupiga võrreldes madalamate võimetega. Strukturaalsed iseärasused viitavad ka süstemaatilistele kvalitatiivsetele erinevustele.
Tartu Ülikooli Arendusfond andis mulle suurepärase võimaluse osaleda üritusel „50th Anniversary Annual Acientific Meeting“, mis toimus 3.05–5.05.2017 Inglismaal Birminghamis. Konverentsi läbiviijaks oli The British Pain Society, mis on üks Euroopa vanim ja suurim multidistsiplinaarne valuga tegelev organisatsioon, kelle tegevus on tihedalt seotud ka ravimitööstusega.
Konverentsi programm oli väga huvitav ja mitmekülgne ning mõeldud laiale auditooriumile. Paralleelselt toimusid nii suulised kui ka postersessioonid, avatud oli näitus ning tutvustati mitmeid huvitavaid teadusprojekte. On teada, et umbes kolmandik elanikkonnast kannatab valu all ja paljud neist on seetõttu kaotanud töövõime. Konverentsi eripära seisnes selles, et kohtusid nii teadlased kui ka kliinilist tööd tegevad erinevate erialade arstid, kelle ühine eesmärk on pakkuda patsientidele kaasaegset tõenduspõhist valuravi ja seeläbi parandada elukvaliteeti (s.h ka unekvaliteeti).
Konverentsi üks fookustest oli suunatud opioidide kasutamisele kroonilise valu ja haiguste korral. Toodi välja opioidide sõltuvustest tingitud probleemid, näiteks Austraalias ja Ameerikas on suureks probleemiks opioidide kasutamine suurtes annustes ja tolerantsuse tekkimine. Selle tulemusena on patsientidel kõrgem risk jääda töötuks, nad teevad rohkem enesetappe ja kasutavad teisi narkootilisi ained. Kroonilist valu kontrolli alla saada on keeruline, tekivad seksuaalprobleemid, patsientide lastel võib olla rohkem vaimseid väärarenguid jne.
Mitmete krooniliste haiguste puhul soovitati opioididest kasutada tapentadooli, kuna sellega esineb vähem kõrvalmõjusid ning ei teki sõltuvust.
Põhjalikult käsitleti erinevaid valu tüüpe: äge, krooniline, pahaloomulise kasvajaga seotud valu, neuropaatiline, postkirurgiline, pea- ja seljavalu ning nende valude iseärasustest lastel ja vanuritel. Põhjalikult diskuteeriti pea- ja seljavalude tekke ja ravivõimaluste üle, tähelepanu all oli ka fibromüalgia koos täpsema klassifikatsiooni ja ravivõimalustega.
Tutvustati põhjalikult multidisiplinaarset valuravi, mille põhieesmärgiks on patsiendi elukvaliteedi parandamine. Inglismaal on väljatöötatud programm (pain management program), mille alusel tegelevad kroonilise valuga mitme eriala spetsialistid (valuraviarst, õde, psühholoog, psühhiaater). 82% programmis osalejatel on valu vähenenud, elu- ja unekvaliteet paranenud. Programmi strateegiad on:
Gruusia pealinna Tbilisi haigla Open Heart General Hospital ja 5th Clinical Hospital sünnitus- ja günekoloogiaosakonna juhataja dr Mamuka Nemsadze viibis täiendusel naistekliinikus. Mida ta kolmeteistkümne päevaga nägi ja koges, küsis Kliinikumi Leht.
Kliinikumi naistekliiniku ja dr Nemsadze koduhaigla vaheline koostöö sai alguse juba paar aastat tagasi, varem on naistekliinikus õppimas käinud sama haigla günekoloog Shorena Samushia. Eelmisel sügisel tegid doktorid Fred ja Anne Kirss ning Pille ja Jaan Soplepmann aga vastuvisiidi, mille käigus nad muuhulgas ka õpetasid sealses haiglas hüsteroskoopilisi ja laparoskoopilisi operatsioone.
Dr Mamuka Nemsadze on seotud Eestiga mitmeti – tema koduhaigla tegevdirektor dr David Mikeltadze on lõpetanud Tartu Ülikooli ning juba 1990. aastal külastas dr Nemsadze esimest korda ka Eestit. „Kohtusin Narva haigla doktori Anna Kovalenkoga ning tegin temaga koos elu esimese lõikuse assisteerimise. Võin öelda, et see muutis minu kui noore arsti elu,“ meenutab dr Nemsadze.
Nüüd, mil ta koos poja Giorgiga, kel on samuti käsil arstiõpingud, taas Eestit külastas, oli tal eesmärk koguda võimalikult palju kogemusi meie kliinikumi töökorraldust jälgides, et viia koju nn lääneliku haigla praktikat.
Dr Mamuka Nemsadze osales naistekliiniku töö erinevates protsessides. Esmalt võttis ta osa günekoloogilistest lõikustest naistekliiniku arste assisteerides. Dr Jaan Soplepmanni juhendamisel viibis meie väliskülaline ka onkoloogilistel lõikustel ning päevakirurgias tehtavatel operatsioonidel ja protseduuridel. Kuna Gruusias on 98% haiglatest erakätes, ei pruugi seal leiduda nii laia spetsiifikaga haiguste valikut kui ülikoolihaiglas, mis on dr Nemsadzele jätnud mulje kui kaasaegse meditsiini lipulaevast. „Meie haiglas Gruusias on esindatud ka teised erialad ning tegelikult nägin ma siin just erinevate erialade koostööd, mitte ainult naistekliiniku töökorraldust. Tahtsin kogeda ka haiglatöö organisatoorset poolt, näiteks kuidas on tagatud töö sujuv korraldus ning milline on patsiendikäsitlus ning suhtlemine patsientidega,“ selgitab ta. Küsimuse peale, miks valituks on osutunud just Eesti haigla, kiidab Gruusia kolleeg esmalt siin töötavate inimeste lahkust ja osavõtlikkust. „Ma olen lummatud sellest, millised inimesed töötavad kliinikumis – kõik on olnud meie vastu äärmiselt lahked, eestlased on väga head võõrustajad ning meie siinviibimine on tehtud väga mugavaks. Oleme teretulnud ja me tunneme, et eestlastele läheb meie käekäik ja areng korda. Gruusia on ju tegelikult samamoodi väike nagu Eesti ning meie tervishoius on viimaste 10–15 aasta jooksul tehtud ära suured reformid. Meie üleanne on viia koju tagasi läänelikku kogemust, mida veel teisiti teha, sest meil ei ole väga pikk tee minna võrreldes Eestiga. Meie eeliseks on väiksus, meil on võimalik muutusi teha kiirelt ja paindlikult. Kindlasti see, mida praegu Eesti pealt näeme, aitab meil teha kodus targemaid otsuseid – peame mõjutama meie riigi tervishoiupoliitikat ning enda ideed arusaavaks tegema ka tervisehoiuministrile. Meie eesmärk ei ole ju ainult suremust vähendada, vaid, et meie maal töötaksid oskuslikud, targad, suure tahtevõimega ning oma tööst inspireeritud arstid – just nagu näen töötajaskonda siin, naistekliinikus,“ rõhutab dr Nemsadze.
Mitu aastat väldanud koostöö kliinikumi ja Chisinau erakorralise meditsiini haigla vahel on olnud tulemuslik.
Moldova Chisinau erakorralise meditsiini haigla arstid-õed on kliinikumi kogemusest õppinud nii haigla infektsioonikontrolli loomist kui erinevaid infektsioonide ennetamise nüansse. Ühiselt on üle vaadatud, meelde tuletatud ja läbi proovitud algteadmised alates kätepesust ja antiseptikast lõpetades kateetrite panemise ja ravimite manustamise tõdedeni.
Projekti ühe eestvedaja dr Matti Maimetsa sõnul on põhjust rahul olla, sest partnerhaigla arstid-õed on uuest tõsiselt kinni hakanud: „Kaks aastat tagasi lõkkele puhutud õhin ei ole tänaseks raugenud,“ rõõmustas Maimets. „Uuega kaasaminemisel on oluline nii uudishimu kui tahe ja seda meie partneritel jagub. Peaasi, et haiglajuhid suudaksid noort meeskonda haiglas hoida.“
Välisministeeriumi arengukoostöö valdkonna raames rahastatud projektidega on kliinikum jaganud oma kogemust sealse haigla infektsioonikontrolli käimalükkamisel. Kliinikumi poolt saadud kogemusi ja teadmisi on Chisinau erakorralise meditsiini haigla arstid-õed edasi jaganud ka teiste haiglate kolleegidele.
Projekti „Arstiabi kvaliteedi arendamine Moldovas" rahastab välisministeerium arengukoostöö valdkonna raames. Projekti eesmärk on juurutada kliinikumi infektsioonikontrolliteenistuse loomisel saadud kogemused ja teadmised kliinikumi projektipartnerite juures Moldovas.
Juunikuu esimesel päeval külastasid Urmas Siigur, Margus Ulst, Ago Kõrgvee, Anu Tamm ning Toomas Kivastik Riia Pauls Stradins ülikoolihaiglat, et osaleda selle uue modernse korpuse avamisel ning sõlmida kahe haigla vaheline koostöökokkulepe. Tegemist on haigla uue hoone I ehitusjärguga, kus muuhulgas asuvad polikliinik, palatiosakonnad, endoskoopiatoad, labor ja sterilisatsiooni osakond.
Alaseljavalu on väga sage terviseprobleem. Kuni 84% inimestest tunneb mingi hetk oma elus alaseljavalu, kuid 5–10% neist probleem ei lahene ja tekib n-ö krooniline ehk püsiv alaseljavalu, mis põhjustab inimestele tõsiseid kannatusi mitte ainult Eestis, vaid üle kogu maailma. Viimased uuringud on näidanud, et krooniline alaseljavalu põhjustab kõige rohkem töövõimetusega ja n-ö vaevusega elamist võrrelduna kõikide teiste haigustega. Seega on tegemist kogu ühiskonda haarava probleemiga koormates patsienti, tema perekonda ja lähedasi, haigekassasüsteemi, tööandjat jne. Sellest lähtuvalt ei saa tegeleda alaseljavaluga ja ravida alaseljavalu kui puhtalt biomeditsiinilist probleemi, mis ei võta arvesse näiteks psühholoogilisi või sotsiaalseid faktoreid.
Krooniline alaseljavalu on valu, mis on kestnud üle 3 kuu – ehk et üle ajaperioodi, mis võiks kuluda bioloogiliselt kudede paranemisele. Lisaks valule ja kehalise võimekuse langusele, kogevad kroonilise alaseljavaluga inimesed ärevust ja depressiooni, mis mõjutavad nende sotsiaalset ja majanduslikku toimimist. Kartus liigutamise ees ja hirm uue alaseljavalu tekkimise episoodi ees esinevad väga paljudel kroonilise alaseljavaluga patsientidel. Seega on kindlasti haaratud probleemi ka psühholoogilised faktorid, mis mõjutavad probleemi püsimist või paranemist.
Samuti on antud inimestel häirunud asenditundlikkus ja kontroll oma keha üle, mis omakorda vähendavad tõenäosust, et neile meeldiks olla kehaliselt aktiivne ja sellest sõltuvalt võib nende olukord jällegi halveneda.
Keskkonnainvesteeringute Keskus (KIK) korraldas seitsmendat korda konkurssi Maakonnasipelgas. Lõppvoorus, kus määravaks sai nädal aega kestnud rahvahääletus, sai Tartumaa projektidest enim hääli kliinikumi keskkonnaosakonna uus jäätmeautoklaav tervishoius tekkivate nakkusohtlike jäätmete käitlemiseks.
Keskkonnaosakonna juhataja Triin Arujõe sõnul on meeldiv tõdeda, et rahvale läheb kliinikumi uus jäätmeautoklaav korda. „Lisaks rahvahääletusele on meile suur tunnustus, et Keskkonnainvesteeringute Keskus valis meie autoklaavi ostmise Tartumaa viie projekti hulka, mis pääsesid lõpphääletusele,“ lisab ta. „KIK on olnud meie projekti osas hea partner ning kliinikumi ja KIK-i vaheline koostöö on olnud meeldiv,“ rõhutab Triin Arujõe.
Esialgu valisid Keskkonnainvesteeringute Keskuse projektidega tegelevad inimesed välja üle 1000 projekti, mille hulgast pääses lõpphääletusele igast maakonnast viis projekti, millel on suur positiivne keskkonnamõju ning mis on eeskujulikult ellu viidud. Projektid olid rahastatud nii siseriiklikust keskkonnaprogrammist kui ka eurorahadest ning lõpetatud 2016. aastal. Lemmiku projekti poolt sai hääletada Facebookis.
|
OSCAR-2019
|
||
Naised on meestele kõige ligitõmbavamad 23 aastaselt, aga meeste atraktiivsus muutub suuremaks vanusega - Pere ja kodu
Vananemine võib noorele inimesele tunduda küll jubedana ja hirmu tekitavana, kuid igas vanuses on midagi meeldivat. Uuringud on leidnud, et erinevate oskuste jaoks on inimese elus erinevad nii-öelda haripunktid, kus mingit tegevust kõige paremini vallatakse. Vaata, mis vanuses oled erinevates asjades oma elu haripunktis!
Enamik all pool märgitud juhtudest on küll keskmise tulemuse järgi ja ei tähenda, et mingil muul ajal ei võiks nendes hea olla. Tulemused põhinevad üldise keskmise ja erinevate küsitluste põhjal. Niisiis on alati erandeid.
Keeleteadlased ja psühholoogid küll vaidlevad selle punkti üle siiani, kuid on üldiselt aktsepteeritud, et teise keele omandamine on inimestele lihtsam noores eas ja enne puberteeti.
Üks viise, kuidas teadlased viivad inimese ajuga kognitiivseid teste läbi, on teha neile selline test, kus iga sümbol või tähemärk on asendatud mingi numbriga. Seejärel antakse inimesele ette numbrite rida ja see tuleb asendada õigete sümbolitega. 2016. aastal tehtud uuring aga näitas, et kõige paremad tulemused on 18 aasta vanuselt.
Meil kõigil on ette tulnud olukordi, kus kohtume uue inimesega ja nende nimi lihtsalt ei jää meelde. See tuleb just kui ühest kõrvast sisse ja läheb teisest välja. 2010. aastal läbi viidud uuring kinnitas, et nimede unustamist juhtub kõige vähem 22 aasta vanuselt.
Naised on meestele kõige ligitõmbavamad 23 aastaselt. Meeste atraktiivsus muutub paremaks aga vanusega
Interneti tutvumisportaalist koguti andmeid, kus inimesed vastasid kohtingutega seotud küsimustele. Selgus, et meeste arvates on naised kõige atraktiivsemad 20ndate eluaastate alguses. Samas vanusejärgus naised kippusid aga eelistama endast aasta või kaks vanemaid mehi. Küll aga eelistavad näiteks 30ndates naised endast mitu aastat vanemaid mehi.
Saksamaal tehtud küsitlus uuris 23 000 inimeselt, millal nad kõiki asju arvestades oma elu üle kõige suuremat rahulolu tundsid. Selgus, et kõige rahulolevamad oldi 23 aastaselt.
Inimese lihased on kõige tugevamad 25 aasta vanuselt. Samas püsivad lihased järgmised 10 kuni 15 aastat enam-vähem sama heas toonuses. Küll aga saab lihaseid kogu aeg heas korras hoida, kui pidevalt trenni teha.
Uuringute kohaselt on kõige tavalisem vanus, millal inimesed kodu loovad 26 aasta vanuselt. Enamasti on selleks ajaks leitud endale kindel kaaslane. Samuti näitavad uuringud, et paarid, kes abielluvad 28 kuni 32 aasta vanuselt kipuvad kõige vähem abielu lahutama.
Ühe 50 aasta jooksul läbi viidud uuringu kohaselt on keskmine vanus, millal läbitakse kogu distants natuke üle kahe tunniga 28 aastaselt.
Inimese luud on kõige tugevamad ja vastupidavamad 30 aastaelt. Loomulikult püsivad luud ka kauem aega tugeva ja tervena kui keha saab korralikult kaltsiumi ja D-vitamiini. Vaatamata sellele hakkavad aga luud vanuse kasvades nõrgenema.
Teadlased soovisid välja uurida, kas inimese füüsilised ja intellektuaalsed oskused töötavad erinevalt, kui saadakse vanemaks. Niisiis otsustati uurida meisterlikke maletajaid, millest selgus, et kõige rohkem võideti mänge ja suudeti alistada vastaseid 31 aastaselt.
Inimese võimekus kiirelt ja täpselt ära tunda võõraste nägusid, mida näidati neile teist korda, oli 32 aastaselt. Kuid üheksa aastat hiljem ei olnud enam inimeste tulemused samad.
Ameerikas viis National Bureau of Economic Research läbi uuringu, milles leiti, et suurem osa uurimusest, millega võidetakse Nobeli preemia on tehtud 40 eluaastaks. Sellest ei tasu aga end heidutada lasta, sest uuringud näitavad, et oma silmapaistvamad töötulemused teevad inimesed keskealistena.
Ühe analüüsi kohaselt teenivad naised kõrgeimat palka siis kui nad on 39 aastased. Mediaanpalk on sel ajal uuringute kohaselt 60 000 dollarit aastas (Ameerika). Meeste mediaanpalk tipphetkel on aga 95 000 dollarit. See ei tähenda aga, et varem ei võiks paremat palka teenida. Kõik sõltub lõppude lõpuks iseendast. Ka vanemana võib teenida paremat palka ja saada palgakõrgendust. Kõik on suhteline.
Kõik meist on aritmeetikat õppinud koolipõlves, ent uuringud näitavad, et 50 aastased inimesed vastavad aritmeetikaga seotud küsimustele kiiremini ja täpsemini. See tuleb justkui iseenesest.
Üks eelnevatest punktidest märkis, et Saksamaal läbi viidud uuring leidis nii-öelda kõige rahulolevamaks ajaks 20ndate eluaastate alguse. See ei ole aga kõik, sest peale keskiga hakkab eluga rahulolu jälle märgatavalt tõusma ja jõuab uuesti haripunkti 69ndaks eluaastaks.
See ei tähenda, et igapäevaselt peaks sõnaraamatust sõnu pähe õppima, vaid need oskused arenevad aja jooksul ise.
Uuringu andmetel on kaks kolmandikku küsitlusele vastanud ameeirklastest oma kehaga rohkem rahul kui nende nooremad eakaaslased. Kusjuures, meeste rahuolu oma välimusega saavutab haripunkti 80ndaks eluaastaks.
Tuleb välja, et elu on päriselt ka parim klassiruum. Psühholoogid lasid erinevas vanuses inimestel lugeda konfliktiolukorra kohta. Seejärel küsitlesid nad uuringus osalejad ja uurisid näiteks, kuidas tajuti ka teiste inimeste vaatenurki. Selgus, et mida vanemad inimesed olid, seda paremini ja objektiivsemalt oskasid nad situatsiooni analüüsida.
Ühes uuringus palusid teadlased inimestel oma elu ette kujutada nagu redelit. Seejärel paluti paigutada rahulolu oma eluga mingile astmele. Selgus, et 82-85 aasta vanused olid kõige rahulolevamad ja arvasid end olevat seitsmendal astmel.
Teadlased uurisid suuri ja elumuutvaid otsuseid inimeste elus. Selgus, et need osalejad, kelle vanusenumber lõpes üheksaga ehk näiteks 19, 29, 39, 49 aastased, tegid kõige kergekäelisemalt otsuseid nagu kaaslase petmine, maratoni jooksmine, enesetapp, jne.
|
OSCAR-2019
|
||
Kirjanduslike laenude kunni (viidates Virginia Wolf-i Mrs.Dalloway ja tema "Tunnid" raamatule) - Michael Cunninghami viimasest raamatust huvitusin tänu Jeanette Wintersoni kiidulaulule New York Times-is. Juba praktiliselt pool aastat käin nagu ümber palava pubru lennujaama raamatupoodides ja vaatan ning kaalun, kas osta ja lugeda või mitte. Lõpuks tegin ära. Ja praktiliselt paari kättehaaramisega see lühike paarsada lehekülge läbi oligi. Cunningham lihtsalt kirjutab nii voolavat proosat, et sellele voolule on raske kätt ette panna.
"Viitamata" kirjanduslikest viidetest kubiseb ka "By nightfall". Mina leidsin neilt lehekülgedelt vähemalt Flauberti Madame Bovary-d, James Joyce-i, Manni- Surm Veneetsias ja Võlumägi, Milleri Müügimehe surm-a, Nabokovi Lolitat ja kindlasti on neid peidetud sinna veel ja veel. Ja eks inimestele tekivadki ju omad ühendused oma loetusest või miks ma mitte nähtud filmidest.
Eelkõige oli see raamat minu jaoks ilust sõna kõige otsesemas mõttes. See kuidas me ilu näeme või tajume, mida see erinevatele inimestele tähendab ja kuidas see meid mõjutab. Cunningham on toonud sisse kunsti-teema, ehk nö. kunsti-maailma ning pannud kunsti ilu kõrvuti inimese iluga. Asjad ja inimesed, inimesed ja asjad. Mõlematesse võib kiinduda. Ja kui kiindudki, siis tagasiarmastust asjadelt ju kindlasti ei tule, aga inimestelt muidugi võib tulla. Samas asjad ka ei hülga sind nii nagu inimesed seda teha võivad.
Raamat on peamiselt ühe tegelase ümber keerlev, kuid selle jaoks räägitakse ka ümbritsevate inimeste taustad ja sidused nii sees- kui väljaspool suhet peategelasega. Esmapilgul võib mõni neist lugudest tunduda ebaoluline või mõttetu (eriti pikemad kunstikirjeldused), kuid tegelikult teenivad need lõppude lõpuks kõik ühist eesmärki - seletada Peteri lugu võimalikult mitmekülgselt. Ta on 44 aastane keskeakriisis siplev kunstidiiler, kes on abielus Rebeccaga, kelle ilu keskeas on hakanud tuhmuma (siiski mitte ennast unarusse jätnud naine). Ühest küljest seisab ta silmitsi oma minevikus peidus olevate deemonitega - vend, kes oli homoseksuaalne ja suri noorelt, kuid kelle suunas ilmselt noorem vend kadedusega vaatas. Kadeduse või armastusega? Ja teisest küljest Rebecca noorem vend Ethan (ehk Mizzy - lühend hüüdnimest "Mistake"), kes on tulnud Rebecca ja Peteri juurde hetkelist peatuspaika otsima. Mizzy on imekena (kunstilise võrdlusena kreeka jumala" kuju" figuuriga) noormees, natuke vabameelne ja "paha poiss" ning Peter tahtmatult armub temasse ülepeakaela. Sellest tekivad uued seesmised vastuolud - kas ta on sellepärast homoseksuaalne? Oluline point on minu meelest ka see, et kirjanik ei anna mõista, kas ta ihaldab teda seksuaalselt või ta lihtsalt tahab teda "omada" (võrdleks seda jällegi kunstiga - mida on võimalik "omada"! hmm, siit võib mõtteid arendada edasi suunas, et kas keskealistel inimestel - mitte ainult meestel - ongi mingis mõttes lahtunud suur ja ennastunustav armastusvõimekus ja on asendunud mingi määral omamisihaga? - sellepärast Romeod ja Juliad ongi alati "noored" ja kui nad raamatus või filmis on keskealised või vanemad, siis tunduvad mingil määral võltsina?) Kas see on alatajuline mäng, et olla oma varalahkunud vanema venna sarnane? Kas see on oma naise nooruspõlve ilu ülekandmine tolle nooremale vennale, kuna vend on ju endiselt noor ja kütkestav? On see lihtsalt keskeakriis ja vajadus mingi seikluse järele? Või projetseerib ta hoopis naise vajadust hoolitseda oma noorema venna järele, tahtes ka ise hoolitseda kellegi eest, kes seda ilmselgelt vajab - sest oma suhe tütrega on Peteril karile jooksnud ning naine on iseseisev ja TUNDUB(!), et sellist hoolitsust ei vajagi... Cunningham viskab mängu veel tegureid - Mizzy on narkomaan ja jääb Peterile vahele keelatud ainete ostmisega, millejärel Mizzy on Peter-i armu peal, et too oma naisele sellest ei räägiks. Samas mõned leheküljed hiljem Mizzy saab võimu Peter üle, pärast meestevahelist suudlust... Ilu, võim, hoolitsemine teiste eest, siplemine oma otsuste ja valikute ees, sest nendel on tihti kaugeleulatuv efekt, seksuaalselt ja homoseksuaalselt laetud õhustik (eriti köögistseen, kuid siiski kordagi labaseks, ega "on your face" pornograafiliseks muutumata), kunstimaailm ja kunstimüümine, urbaansuse kehastuseks olev New York, inimeste üksindus oma sisemas minas ning oma egot rahuldades ümberringi hellust ootavatele inimestele sellega näkku sülitades külvame ju õnnetut olemist oma armsamatele ning seeläbi ka iseendale... need ongi need põhilised märksõnad, millega võiks raamatu kokku võtta.
Lõpp ei lähe nii nagu ameerika tavaline roosamanna. See kõik on kuidagi eluline, etteaimamatuses etteaimatav või siis pigem just vastupidi - etteaimatavuses etteaimamatu - nagu tegelikult olla võikski. Sest kui Sa jätad teise inimese tunded laokile, siis need arenevad ise edasi omasoodu. Me omaendakesksuses tihti unustame selle ära. Ja kõigil inimestel ON tunded.
Cunninghami laused on üpris lühikesed, lugu nagu väga palju polekski, kuid selle eest on detailid, mis moodustavadki loo enda. Sest oma vähese ütlemisega ütlev ta ometi nii palju. Ja, oi kui hästi ta oskab luua tunded, mida tema karakterid tunnevad. Lugeja aimab neid imelihtsalt, kuigi otseselt võibolla neid ei sõnastatagi alati. Me saame ju lugedes tegelikult selle mehe peas kaasa rännata. Mingis mõttes elada tema elu, vaadata läbi tema silmade ning olla kärbsena tema pea siseseinal - hämaraimate ajurakkude vahel tunnistamas tema saladusi ha tundeid. Ja ühtlasi üllatuda, kui tema üllatub; saada lööke kui tema neid saab; tunda neid ootamatusi, mida inimesed oma elus paratamatult tunnevad.
Hinnang: 5- (Väga soovitatav! Muidugi gay-teema võib mõne jaoks olla raske neelata - paljad mehed köögis ja meestevahelised suudlused ja see iha, mida Peter oma noore külalise vastu tunneb. Kahtlemata on homoseksuaalsuses point selles raamatus. Kuid kui lugeda, siis kindlasti tasub proovida teha seda ühte jutti. Usun, et raamat on loetav ka ühe päevaga ja seda sügavamale Peteri pähe ja tunnetesse saab ning seda tugevamalt pääseb lõpp mõjule - see nimelt oli väga hea löök vastu vahtimist talle - andis veel ühe värvitooni sellele pruuni - armastusest ja seksuaalsusest kohati ka punasele ja sinisesegusele "city-blues" raamatu-atmosfäärile. Ma tahan nüüd lugeda absoluutselt kõik, mida Cunningham on kirjutanud. "By nightfall" ei vaja loost arusaamiseks eriti head keeleoskust, kuid nende nüansside tajumiseks, mis Cunninghamist "erilise" kirjaniku teevad - tema oskust kirjutada ridade vahele lugeja avastamiseks ja kaasamõtlemiseks või õigem oleks vist öelda "nägemiseks", mis tegelikkuses toimub tema loodud maailmas, selleks peaks ikkagi keelest saama päris hästi aru. Vähemalt paaris kohas tundsin seda eriti, kui peenelt mees oskab ridade vahele noppimiseks jätta vihjeid :)
Tegelikult nagu Winterson tabavalt ütleb - keskiga pole kellegi "süü". Ei ole see ka minu meelest, sest see lihtsalt tuleb ja millisel moel, see on juba iga inimese suhete, mineviku, taustsüsteemi, ümbruskonna ja selleks ajaks väljakujunenud isiksuse summa. Ka Peter justkui ootas oma kindlas suhtes, turvalises argipäevas, et midagi juhtuks - ja juhtuski...)
2011. aasta kandidaadid tähestikulises järjekorras (võitjad, koos täiendavate edetabelitega selguvad pooleteise kuu jooksul):
Arvesse lähevad 59 filmi, mis esmakordselt nähtud ajavahemikus 01.01.-31.12.2011. Sama lugulaul läheb edasi - spordi pärast nägin eelmisel aastal rekordvähe filme. Pöffile jõudsin siiski rohkem kui eelmisel aastal (TOP10 filmide hulgas on "pöffifilmi"). Kinno jõudsin kokku 28 korral. Vähendasin ühtlasi mitmes kohas nominentide arvu, et tõsta nimetatud nimede väärtust
50/50 on "komöödia"(!) vähki põdevast noorest mehest; King's speech draama kuningast, kes kõnet pidades kokutas, Lost thing lühimultikas ühest suurest koledast asjast, kes on omanikuta ja kadunud. Help räägib eelmise sajandi keskpaigast, kui endiselt USA lõunaosariikides peeti musti madalama klassi inimesteks - kõlbasid vaid koduabilisteks ja siis ka ei lubatud neid näiteks valgete tualetti jms (kuid lapsi kasvatama siiski!). We need to talk about Kevin on lapsest, kes on sündimisest peale "paha" ning tema emast, kes sellise lapse jaoks peab armastust leidma.
A separation-it peetakse tänavuseks kõige tõenäolisemaks võõrkeelse filmi oscari võitjaks. Mitmekihiline lugu mehest, keda tema isa (rase) hooldaja süüdistab trepist allalükkamises. Kuku on mu naabrimees ja see film läks mulle eriliselt hinge (aga mitte ainult sellepärast, et ma Kuku-t ja Maritit tean, vaid rohkem ikka sellepärast, et film on väga hea, jutustab mitu lugu ja läheb ikka väga hinge) -"valus film". Soomlaste road-movie sõpruskonnast digiboxi jahil oli piisavalt kreisi, et seda võiks väärtfilmiks pidada :) Rootslaste Play seevastu kiusamisest ning osavalt luuakse tunne, nagu oleks vaataja ka nende poistega kaasas... ja oh seda laste tõsiselt tõsist maailma. Baseerub tõelistel sündumustel. Lapsed on julmad... ja rumalad... ja oi kui ehedalt nad mängivad, kuigi pole ju loomulikult mingit koolitust saanud. Simple life puges sügavale hinge ning viis endaga kaasa vanadekodu-ellu, mis siiski oma kurbusest hoolimata mõjus kohati helgena. Armas ja hea film tugeva looga.
Aasta algus oli mingis mõttes isegi parem. Sellel aastal pole jõudnud oscari-filme veel tõsise hooga vaadata. Eks need figureerivad rohkem siis järgmise aasta tabelis. Sellel aastal lõi minul ju siin ka laineid juba eelmisel aastal esilinastunud Kuninga kõne. Muidu oli ju üpris uhke aasta - uued filmid sellistelt tegijatelt nagu Woody Allen, Pedro Almodovar, David Fincher, Tomas Alfredson, Alexander Payne, Lars von Trier, Terrence Malick, Martin Scorsese jne jne jne... Minul suurem osa suurte auteur-idegi filmidest veel vaatamata. Kinno ootan pikisilmi Meryl Streep-i Raudset leedit, Madonna nägemust kuningas George VIII ja Wallis Simpsoni armuloost. Loobuda võimust armastuse nimel - ja kuidas naine sai pärast sellise vastutusega elada? Ja täiuslikku armastust polevat olemas, kui kaugele siiski selle ebatäiuslikkuse nimel inimesed on valmis minema? Ja uut linalugu Marilyn Monroe-st, seksmaniakist filmis Shame, Clooney kuuldavasti karjääri parimast rollist ning muidu ka taevani kiidetud "Järglased" jne jne jne jne....
Parimad selguvad koos Danzumehe Kirjanduse, Muusika, Teatri ja Televisiooni lemmikutega - veebruarikuu jooksul
Tõsi ta on, et eelmine aasta läheb kirja kui aasta, mil ma lugesin nii vähe raamatuid, et esiteks mul on häbi tunnistada seda määra ja teiseks, mul on raske üldse tuua välja parimaid, sest valik on nii hõre. Kuna teatrivaatamist vähendanud pole, telekat praktiliselt ei vaata juba aastaid (arvutist tõelise viibega mõned asjad siiski) ning muusikakuulamisega tegelen peamiselt joostes või köögiraadio vahendusel (seal mängis terve aasta Uuno-raadio - Epliku ja Otsa hommikusaate pärast...), blogikirjutamiseks ajaleidmisega on olnud tõsiseid raskuseid, siis ainuke põhjus vähesele lugemisele on spordi jõuline tulek minu ajakasutusrežiimi (olen juba sellel aastal jooksud üle 100km - tänagi hommikul tuisus ja tormis 19km, sõitnud (spinni)ratast u.5 tundi ning tõstnud kangigi mõned korrad). Kirjandus on saanud vast ehk kõige kõvema löögi ja sellest mul on ka kõige rohkem kahju. Mul on rida raamatuid, mida tahaks kohe just praegu lugeda. Hetkel on pooleli Cunninghami viimane ja see on selline nauding pugeda raamatuga tuisusel õhtul teki alla ning lasta mõtetel joosta imeliselt rittaseatud lausete taktis.
2011. aasta kandidaadid tähestikulises järjekorras (võitjad, koos täiendava edetabeliga selguvad jaanuari-veebruarikuu jooksul. Vähendasin veelgi eelmisest aastast nominentide arvu):
Tammsaaret eelmise aasta jooksul lugeda ei jõudnudki. Seega peaks tänavu jõudma eelmise aasta eest ka ühe kogutud teose ära lugeda. Olgu öeldud ka see, et neljandaks parim oli Hargla 3.osa Apteeker Melchiori sarjast, ehk Timuka tütar. Ei jõua neljandat osa kuidagi ära oodata! :)
Kui eelmine kord oli vaid 1 meeskirjanik, siis sedapuhku vastupidi - vaid 1 naine. Huvitav, et 3 viiest parimast on Loomingu Raamatukogu väljaanded. Selle 55 aastase väljaande ajaloos on ilmselt palju nänni peidus.
Mu väikseim rüblik tahab selliseid raamatuid kuulata, mida minul pole üldse isu talle lugeda. Need on ka peamiselt sellised, mida juba varem loetud ning siin arvesse ei lähe. Tegelikult on ka lastele lugemine jäänud sportimise varju. Appi, kas ma tõesti olen astunud keskikka ja hakkan üha rohkem ainult iseendale keskenduma. Nii kole, kui sellele selle nurga alt vaadata. Häbi on ka :(
Hargla on oma Melchioriga mu tagasi krimkasid pannud lugema. Kuigi see 2.osa, ehk Rataskaevu viirastus flirdib isegi õuduskirjanduse žanriga. Tegelikult ootan pikisilmi Karin Alvtegeni raamatute tõlkeid (tal hiljuti ilmus uus rootsi keeles). Ja samas loodan, et Varrak ruttu Liza Marklundi raamatute hinnad maapeale toob. Hüpnotisöör on ka mul kahes keeles olemas, aga nüüd tuli eestikeelne tõlge sellele ka... seda kindlasti never ei osta sellise hinnaga... Martinson toob ka tänases lehes ära oma 10 aasta lemmikpõnevikku. Seal nimekirjas on nii mõnigi, mis pakuks huvi...
Wintersoni plaanin absoluutselt terves mahus ette võtta! Maughami vist ka ja no Mamma Muu-st ei väsi ma eal :)))
Lugesin küll luulet, aga siit-sealt. Ainus terve luuleraamat, mille lugesin, ei ole väärt ei nominatsiooni ja ammugi mitte võitu. Järgmine aasta...
Sama jama, mis luuleraamatutegagi. See eestlaste elulooraamatutemaania hakkab mul üle viskama. Kõiksugu tüübid, kes pole eriti elu näinudki juba seisavad kaantel ja kuulutavad oma elutõdesid. Mõni laulab mõne laulu ja kirjastused juba jooksevad tormi, et nende elust pajatada tiineritele - mida iganes, peaasi, et raha sajaks sisse... No muidugi eks siis nende arvelt saab anda välja ka midagi tõeliselt väärtuslikku. Seega, mingi kasu neist "sellistest" raamatutest on ka.
Muidu oleks ju võinud Viivi Luige Varjuteatri siin nomineerida, aga seda pole kusagil tõsielu-raamatu pähe kuulutatud, seega jätan selle siinse tsooni siiski nominatsioonivabaks. Ootama järgmist aastat. Mõnest klassikalisest teatritegijast võiks siiski midagi lugeda...
Wintersoni raamat oli küll nii hea, et ainsa nominendina viib ta ka aunimetuse kohe Inglismaale koju kaasa! :) See modernne Noa-laeva lugu oli tõsiselt pull ja kreisi lugu :)
Olete tema blogi lugenud? Ta on siiani kirjutanud sinna harva - korra kuus või nii, aga plaanib selle iganädalaseks muuta. Sealt saab häid vihjeid lugemislauale või kinokülastusteks. Ta mõtleb minu meelest kuidagi õigesti ja tema kaudu saab aimu britist, kes elab briti ühiskonnas ja põeb selle ühiskonna haigusi läbi väga isiklikult. Kuigi lesbilisele naisele kohaselt tavaliselt lesbilikult pinnalt ja just sellest vaatenurgast (ma ei tea, kas see väljend oli nüüd poliitiliselt korrektne, aga ma ei mõtle absoluutselt vähimatki solvavalt - ma olen sõna otseses mõttes kõige ehedam Winterson-fän :)).
Kõik põhjamaine krimka pole ka kuld... Katrina raamatut müüdi kui uut Sofi Oksaneni, aga see klišeepundar pole vähimatki väärt Oksaneni võrdlust... Oja elulooraamatute paroodia pointist ma saan aru, aga ma ei viitsi - liiga lihtne ja liiga tobe... Nurkiliku raamat on tiineritele, ma ei leidnud sealt enda jaoks enam ainsamatki mõtet. Kõik on kunagi juba olnud või mõeldud või lihtsalt mitte minu jaoks. Ainus hea asi, et sai ruttu läbi.
Võitjad selguvad koos Danzumehe Filmi, Muusika, Teatri ja Televisiooni lemmikutega - järgmise pooleteise kuu jooksul.
Jälle on käes see aeg, kui saab eelmisele aastale teha ülevaatliku ringi peale. Noppida üles ning panna kõrre otsa need kõige ilusamad maasikad. Vaadata otsa ning üles kirjutada just need nimed ja nimetused, mida läbi aastate meenutada kui midagi "erilist". Nii palju tuleb ju igal aastal elamusi peale, et selline tippude koondamine aitab kaasa nende säilimisele nii mälus kui ka eraldi väljakirjutatuna tulevikus tehtavate kokkuvõtete tarbeks - ei pea siis enam uuesti eraldi otsima või mõtlema hakkama, kui näiteks aastakümne kokkuvõtet teha vms. Eks need aastalõpu-kokkuvõtted muidugi ole väga isiklikud ning koostatud alati just isiklike elamuste pinnalt. Sellel õhtul kui mina teatris käisin, õnnestus või ei õnnestunud nii nagu sellel korral kui mõni teine seda või teist tükki nägi ja juba lihtsalt sellepärast tekivad kindlasti erinevused. See siin on "minu lõke" ja kui tahad võid koguneda selle ümber end soojendama :) Kui ei taha, võid teha oma lõkke :)
2011.aasta ei olnud minu jaoks eriline "teatriaasta". Tabasin end liiga tihti mõttelt, et pean rohkem valima, mida vaatama lähen. Pean laskma etendustel natuke mängukavas olla, enne kui torman neid vaatama. Sedasi saab rahulolu olema palju kõrgem. Sedasi on teater minu jaoks veelgi armsam. Sedasi on iga teatriskäik palju suurem elamus.
Kokku nägin tänavu 82 erinevat lavastust. See on 7 lavastust rohkem kui eelmisel aastal. Keskmine hinnang - 3,07, mis omakorda annab märku keskpärasest aastast. Kui päris täpne olla, siis on see isegi natuke normaalsest "keskmisest allapoole"... ja täpselt nii ma ka tunnen. 52 - 82st lavastusest said hinnanguks 3- kuni 4+ ning puhtaid 5 tärnitükke seekord polnudki. Vist üldse esimest korda. Neli lavastust said siiski hinnanguks 5-, mis on siiski "viietärnised tükid". Kuid tervelt 7 lavastust õitsevad hinnanguga 1 või 1+... ka see on vist omamoodi näitaja. Ja nagu eelmisel aastal, nii ka sellelgi tuleb tõdeda, et töö ja sport on piiranud mu teatriskäimist päris korralikult. Ja blogikirjutamist veelgi enam. Kirjutamise ja vaatamise vahel valides olen siiski alati valinud teise variandi. Kes teab, võibolla jõuan veel praegugi mõned eelmise aasta tähtsamad elamused üles tähendada...
Traditsioone üleval hoides otsustasin piirduda viie kandidaadiga (mõnikord veelgi vähemaga). Hiljem on plaanis (nagu ikka) teha ka mõned pikemad "tabelid/nimekirjad" selleks ajaks kui neid tippude tippe, ehk "võitjaid" kuulutama hakkan. Sedasi saab veelgi rohkem nimesid välja tuua.
Eelmise aasta parimad on siin, sellepärast võivad mõned olulised nimed tunduda siit puudu. Samas mõned olulised ongi puudu, sest igale poole ka ei jõudnud. Mõned tähtsamatest, mis minul nägemata jäid, kuid mitmetest kohtades on postiivset kõlapinda saanud - Theatrum "Misantroop", Eesti Teatri Festival "Tasandikkude helinad", RAAAM "Pruutide kool", Ugala "Minu isa 20 aastat hiljem", Endla "Hamlet Anderson", Tartu Uus Teater "Raudmees", Draamateater "Cancun", Nukuteater "Ajuloputus", Monoteater "Jan Uuspõld: minu elu meedias" ja Vanemuine "Kontsert diktaatorile". Igatahes kui 2012.aasta sellised võimalused loob, kavatsen need kõik veel ära vaadata (Raudmehe pilet ongi juba taskus)!
Lisamärkusena, et stiilipuhtaid komöödiad nägin sellel aastal vähe - pigem need siin on komöödia "sugemetaga" (peale Scapini, mis oli vist küll ainus 4 ja 5-tärniga tükkidest "komöödia".
(jah ma tean, et Lennuki näidend baseerub Tammsaarel, samuti on Vadi Volkonski suudluse tükis Lindgreni liiga palju kasutatud...)
Head ööd, ema! - Anne Veesaar teeb jälle väga sügava rolli - juba teist suve järjest... millal tagasi teatrisse?
Jaan Poska saaga - see tõesti oli Vana Baskini Teater ja see polnud tühipaljas koomusk! Liina Tennosaare vinge roll.
Kaasavaratu - imeilusad kostüümid (aga kahjuks samavõrd õudne oli ülejäänud kunstnikutöö - mis plekk see tagaseinal keset jõge oli? ja kas tõesti daamid olid sellel ajal nii maitsetud, et kandsid õhtukleite, mis on toon-toonis laudlinaga? prrrr)
Teatriblogid, nii vähe kui neid ongi, on kõik mõnusad ehk esimesena jäid välja tegelikult kõik ülejäänud... ei tea, kuhu on kadunud Üheteistkümnes Operatsioon ja 3000 teatriuurijat?
Aunimetuste võitjad selguvad koos Danzumehe Filmi, Muusika, Kirjanduse ja Televisiooni lemmikutega - jaanuari-veebruari jooksul.
Üldises plaanis oli see minu jaoks kolmas kohtumine tulevase lavaka 28.lennu näitlejatega (tegelikult olen vähemalt Priit Põldmaga umbes sada korda samu etendusi läbi aastate käinud teatrites vaatamas ning näinud teda varem ka VHK/Theatrumi tükis "Palju kära ei millestki" ja Theatrumi "Onu Vanja"s. Ingrid Margusega mängisime samas Iiri reklaamis umbes kuu aega tagasi ühel ööl Palmse Mõisas - kuigi kokkupuude oli seal minimaalne, oli meil üks ühine "hetk", mis kahjuks valmis reklaami otseselt ei jõudnudki. Ja kolmega neist - Sander Roosimägi, Markus Truup ja Joosep Uus, kohtusin ka Paides, kus ilmselt oli nende mängitud Reza/Kolditsa "Kunst"-i esietendus. Ja tuleb välja, et Ingmar Jõela koreograafiaga olen ka tuttav lavakavälistest projektidest ning Teele Pärn pidas käesoleva aasta Iseseisvuspäeval kõne Toompeal...)
Ma ei tea, kas see on teadlik Kolditsa ja teiste selle kursuse juhendajate valik või lihtsalt on nii juhtunud, aga nii Kolditsa Impeeriumis kui nüüd ka Kangro Koguduses, saavad noored näitlejad tegeleda keskmisest suuremas mahus iseendaga ja enda avamisega. Kui hakata seda lahtimõtestama näitlemise kontekstis, siis kõrvaltvaatajana tundub see täiesti geniaalne lähenemine! Selleks, et leida endast tahke, selleks, et osata üldse ennast avada, selleks tuleb iseendaga kõigepealt olla sinapeal. Tundma ennast ja õppida kus kohast sealt seest midagi üles leiab ning kuidas seda välja serveerida. Tavaliselt jõuavad näitlejad selleni aastate kogemuse tulemusena, kuigi on ju kohe algusest peae väga oluline oskus. Ma ei mäleta, et hiljutised lennud sellega sellises mahus oleks saanud tegeleda oma diplomitöödes (kindlasti etüüde tehes koolis, ent on ilmselt kaks ise asja kas teha seda laval publikule, kus hakkab toimuma ka hiljem see töö). Inglise keeles on selline väljend nagu "suspension of disbelief", mida on raske otse eesti keelde tõlkida, aga enda jaoks tõlgendan seda umbes "uskumatu usutavaks mängimine". Seda peetakse teatri üheks olulisemaks komponendiks. Panin seda väljendit esimest korda tähele hoopis filmis "Basic Instinct", kus Sharon Stone õrritab teda mõrvariks pidavat Michael Douglast (ja vaatajaid) selle väljendiga, valades kavalalt õli tulle nii Douglase kui vaatajate paranoiale. Kuid sellele viitab ka muuhulgas näiteks Shakespeare oma "Henry V" proloogis. Ent selleks, et suuta mängida uskumatu usutavaks, selleks peab väga tugevalt teadma, mis on usutav... ja selleks jällegi peab tegema ehedat asja ja piisavalt palju, ehk olema üdini aus, tegelema iseenda ja selle kõige ehedama, ehk tõega... et projitseerida seda olustikku ehk tunnetust siis vaikselt ka "mängutõele". Mul on tunne, et sellise taktikaga võib sellest kursusest saada, nagu Raivo E.Tamm tabavalt väljendas - tõeline löögirusikas Eesti teatrile.
Tegelikult... eriti praegusel "post-tõe" -ajastul, mida me just eriti viimasel ajal elame, on "Kogudus" justkui selle peegel. Sest tegelikult pole ju tähtis, kas see on päriselt ka tõde, mida noored räägivad, kas see on see, mida nad tegelikult ka mõtlevad, kas see kui nad oma unistuste- ja päris kodudest räägivad, siis kas see on välja mõeldud tüki jaoks või ongi see päriselt nii.. .tähtis on see, et see oleks usutav. Ja usutav see oli. Ent sealt on ka vaid juuksekarvapaksune võimalus nihkuda vales suunas ning kogu asi muutub ebausutavaks. Ja kas pole see mitte nii, et ehedad tunded ja ehedus üldse jõuab alati vaatjateni kergemalt... ja seda ka teistes žanrites - päris elu õudus on ikka õudsam kui väljamõeldud kollid, osavad humoristid on tabanud ära, et kui serveerida nalja nii, et see on nende endaga juhtunud või pärit elust endast on see lihtsalt naljakam ja inimestel on sellega lihtsam suhestuda... ja sama on ka tunnetega... on ju ikka osavaid pettureid olnud ja on ka tulevikus, aga inimese tunded on see koht, kus on kõige raskem puru silma ajada... me inimesed oleme ikka uskumatult tundlikud loomad oma aimduste ja nähtamatute tunneteantennidega...
Huvitav oli "koguduses"... alates algusest, see kuidas näitlejad paari-kolme kaupa publiku salapärasesse saali juhatavad... justkui läbi labürindi tõe juurde... tükk aega püsib ärevus, et mis nüüd juhtuma hakkab... toole pole, kõik seisavad ja ootavad ja rahvast tuleb muudkui juurde, ikka 2-3 kaupa... .kas see tähendab, et vaatajad kaasatakse tükki... kuigi kui päris aus olla , siis tegelikult kaasati meid ju juba sellest hetkest kui Von Krahli Teatri treppimööda üles astusime...
Ei... pole vaja karta, et vaatajal tuleks sõna võtta või midagi imelikku teha, see on ikkagi teatri vaatamine... või õigemini vist isegi pigem nende noorte näitlejatega tutvumine. Kui ma nende kursa nimekirja ei vaata ja peast peaksin nimesid nimetama, on vähemalt minu jaoks meeles juba praeguseks: Teele, Steffi, Markus, Sander, Ingmar, Priit, Johan, Ingrid, Joosep, Ilo-Ann... justkui tunneks neid... lisaks on seal üks leedukas, siis üks pikk poiss, kes räägiks nagu kerge vene aktsendiga, ühel poisil on laps (see oli minu jaoks selle tüki suurim "ehmatus" ja võib-olla ka enim järelemõtlemisainet andnud hetk... loomulikult mitte see, et tal laps on, aga just see kuidas ta seda ütles), üks poiss rõhutab, et ta on kursa kõige raskem, aga tegelikult ta vist arvab, et on paksem või raskem kui ta tegelikult välja paistab (minu enda jaoks äratundimist pakkuv jällegi) :), üks tüdruk, kelle nimi on vist Jane, aga ta millegipärast veel ei eristu, ega torka veel millegagi silma... ja seega esimeseks ei tule ka meelde... ja kindlasti ma kellegi unustasin - vaatan nimekirjast järele. Ahjaa - Laura Kukk, tema paistis millegipärast rohkem silma Impeeriumis... Ursel Tilk... teda ma ei mäletagi, aga meenub uudis, et ta kusagil välismaal praegu mängib... samas tema välimuses on midagi huvitavat... Johannes Richard Sepping... teda ma "veel" ei mäleta :) Ja ma ei tea, kas olengi näinud dramaturgiks õppivat Jan Teevet'it.
"Kogudus" on oma olemuslikult tunnetuselt mingis mõttes sarnane Kangro "Fantastika" ja Lagle "Paradiis"-iga, ehk kohati ka selline "elav installatsioon" (mida mõlema tüki kohta kasutati kirjeldusena)... kuigi mitmes mõttes ikka tunduvalt liikuvam kui installatsioon ja tegelikult ikka täiesti teistsugune... omalaadne... Kui veel "siltide" kleepimisega tegeleda, siis lisaks ka osadele lõikudele ja seega ka tervikuna "postdramaatilise" ja kahtlemata ka "uussiiruse" sildid...
Tegemist on stseenide või isegi erineva sisuga lõikude koguga, kuigi asi voolab väga osavalt ja mõnusalt Kangro poolt lavastatuna algusest kuni lõpuni justkui lainetades... sisuliste ja füüsiliste voogudena. See on ühe koguduse kokkutulek ja kõik vaatajad on ka koguduses (kuigi sõna publik eriti ei saa, hakkama saab noogutamise või pearaputusega... kui just ise väga ei taha sõna võtta ja näiteks koguduse mängudes osaleda... nagu näitkes mälumängus... nagu näiteks üks härra minu nähtud korral :) ) ning siin saladusi ei ole, kõikvõimalikud mõtted, unistused, soovid ja hirmud laotakse lagedale. Vahele sõna otseses mõttes "mänge", mis annava tervikule just nimelt mängulisust... mis otseselt võib-olla alati tervikuga ei seostu, ega pole ka nii vajalikud, ent avavad just noorte näitlejate mängulisemaid külgi ja samas on ikkagi pandud osavalt seostuma tervikuga.
Käisin "koguduses" praeguseks juba paarkümmend päeva tagasi ning meelde on jäänud teatud asjad... elamus ja isiklikud mõtted, mis see tekitas, olustik, mõned lavastuslikud efektid, valgus, mõned helid ja mõned laused, mõned stseenid, mõned hetked. Lisaks kogudusse saabumisele ja sellele kui hoolitsev giid-Joosep oli meiega, edasi justkui baktereid tapva sinise valgusega desinfitseeritud ruumi sisenemine ja seal ootamine. See kuidas inimesi muudkui saabus kogudusse ja kõik seisid läbisegi, ent siis vaikselt siiski rohkem (eesriidena igaks neljaks seinaks rippuvate) kardinate ette seisma asudes. Mingi hirm oli samas, et kas keegi seljataga kanga tagant järsku ehmatab, või liiguvad need kardinad meie ümbert ära? Ent füüsilise ehmatamisega siin siiski õnneks tegemist ei ole. sest siis saabusid näitlejad-koguduseliikmed ja pakkusid toole istumiseks... Ja koguduseliikmetevaheline "jagamine" läks lahti... Kõik istusid läbisegi publiku vahel ja taga ja ees... Tutvustati oma unistuste kodusid ja seda, millises kodus hetkel elatakse... Tundsin ära elemente ka oma unistuste kodust... maast laeni raamaturiilid... loss... jaaahhh... Anti lubadusi - enam ennast ei guugelda... enam uusi raamatuid ei osta, sest lihtsalt pole neid kusagile panna ja isegi aknalaual on raamatuhunnikud, mille peale vargad võivad tulla... samas, nagu keegi tabavalt talle vastab - kes "raamatute" pärast ikka vargile tuleb... arvamismäng... grupikalli, mis on kui elav taim, mis õielehtede haaval laiali pudeneb... ja pidu... sisuline raamistik tõukuks nagu aastavahetusega seotud teemadest - kokkutulemine, uusaasta lubaduste ja unistustuse teemad ning mängud ja pidu... (väga lihtsustatud üldistusena).
Hinnang: 4- (elamusena päris huvitav, eriti just selles mõttes, et tutvub nende uute tulevaste näitlejatega veelgi enam. Kohati oli vähemmõjuvaid stseene ja kohati oli sihtgrupiks ilmselt tunduvalt nooremad inimesed, ent kohe järgmisel jutt väga küps, kohati oli hetki, mis toimisid vähem - arvamismäng ja lõpupidu näiteks hakkas kohati läägama, kuigi õnneks mitte häirivalt. Huvitaval kombel tõusevad teistest esile sisulisemate juttudega hoopis dramaturgiõpilased Johan Elm ja Priit Põldma. Mõlemas on kindlasti ka näitlemisgeen täitsa olemas ja see on dramaturgi jaoks kahtlemata üks vajalik tunnetus/oskus. Sellest kursusest iga nende lavatööga on saamas üha huvitavam ja huvitavam. Kuigi hetkel nende töödest ma asetaksin selle Koguduse elamusena alles pärast Nodvenatsatit ja Impeeriumit kolmandale kohale (pane tähele... mu järjestus Nodvenatsati ja Impeeriumiga on siin juba muutunud), on see igati väärt teatrielamus. Ajas küpseb ja laagerdub see veelgi kusagil sees ja siis selgub tegelik väärtus, mida sellest kaasas kannan... igatahes muljetavaldav ning mis peamine - huvitav oli...)
Kõigepealt pean tunnistama üles, et kuigi Burgess'i kultusraamat on mul riiulis juba sellest ajast alates kui Varrak selle kunagi oma Moodsa aja -sarja raames välja andis, siis pole ma seda siiski veel tänaseni jõudnud lugeda. Filmi vaatasin lapsepõlves ning plaan oligi lugeda raamatut alles siis kui filmi sisu on enamvähem meelest läinud... ehk siis nüüd... Kuid nüüd tulid hoopis Viljandi kooli noored ja tegid sellest näitemängu... Ja raamat võib riiulil rahulikult edasi olla... oodates uut unustust...
Mul on mingi tõrge, sellest teatrielamusest kirjutamisel. Võib-olla eelkõige sellepärast, et tunnen, et mina ei olnud selle tüki sihtrühm ja seega võib-olla pole mul ka täit õigust arvamust avaldada. Minu kaks teatrikaaslast (kes on enam-vähem minuealised) olid minust veelgi kriitilisemad, kuid ma meelega lasin ennast mitte häirida nende arvamustest (üks neist tahtis väga vaheajal lahkuda). Mina nii kriitiline siiski pole... kuigi ma arvan, et mu ootused olid mõnevõrra kõrgemale kruvitud kui teistel. Samas oli natuke naljakas, et üks neist ütles, et kirjuta kindlasti sellest tükist ka kui teine ütles, et ära sellest kirjuta, sest noortel pole vaja minu kritiseerimist, neil on vaja enesekindlust juurde ja toetust. Mõistan mõlemaid, aga kuna olin juba ette ära lubanud, et kirjutan, siis polegi mul hetkel seda valikut...
Kuid eelnevalt tahan öelda, et mul ei ka kõige vähemat soovi noorte enesekindlust alla kiskuda, otse vastupidi, eelmise lavastusega on areng selgelt näha ning seega on kõik nö. õigel teel. Järgnevas tekstis leiduv negatiivne tuleb võtta ainult ja puhtalt konstruktiivse kriitikana, sest ma arvan, et värskelt professionaalsesele Eesti teatrimaasikule sisenedes on kõigil väga head eeldused ning piisavalt juba ka oskuseid, et mängida ja teatrit teha proffidega võrdsel tasemel. Ja lõppude lõpuks ongi see siin ju kõigest ühe inimese arvamus.
Nortsu angaar on üks huvitav mängukoht. Ütleks, et tabav leid oma lavamastaapsuse mõttes ja seda on lavastaja Ringo Ramul oma diplomitöös ka kõigiti kasutanud - nii kõrgusse kui ka sügavusse, laiusest rääkimata. Väga dünaamiline kuid samas orgaaniline oma liikumiseks andvalt ulatuselt. Tüki tugevaim külg oli minu meelest selle kunstnikutöö. Eelkõige Annika Lindemanni pahade poiste jõugule tehtud pintsakud on ühest küljest stiilsed ja seda see jõuk omamoodi ju ka oli, ehk kostüümidega on aidatud tekitada karaktereid ning olemuslikku tunnetust (pätikamp, kes armastab Beethovenit, kasutab maske, on loonud oma, justkui intelligentse slängi (kui jätta kõrvale see, et nad oma sõpru kärssadeks nimetavad, mis omamoodi ei sobitu pilti, Druug sobiks ehk paremini, n'est pas?) ning kannab stiilseid riideid, samas kui juuksed on silutud peadligi - puhas ja igas mõttes vägivallale kontrastne ja just nimelt stiilne). Ma kujutan ette, et sellise pintsaku näitamisel mõnel maailma moekeskuse - Milano, New Yorgi või Londoni moenädala catwalkil võiks uhkust tunda... wow! Lisaks oli põnevalt paberiga (mis etenduse käigus lõhuti mitmest kohast) lahendatud ka lavakujunduselemendid ja see duaalsus koos valgete pintsakutega mõjus veel eriti hästi.
Tüki esimene stseen oli minu jaoks ka selle kõige mõjuvam. See õõvastav tunne - kui oled rahulikult oma kodus, tegeled rahulikult oma asjadega - loed või vaatad telekat ning enese teadmata siseneb Sinu korterisse keegi võõras ja hakkab vägivallatsema - vingelt lahendatud! Eriti meeldiv oli näha seda arenguhüpet, mida Märten Matsu on teinud võrreldes sellega kui nägin teda Thijl Ulenspiegelis. Ta teeb Kellavärgiga apelsinis just seda, mis minu jaoks Thijilis puudu jäi - teeb rolli täie hoo ning isegi mõningase sobiva ülepaisutusega. Tema vaikne sisenemine ja mööda posti allalibisemine, pererahva jälgimine ja lõpuks sõpradest pättidele ukseavamine on just õige tempoga, et ka vaataja saab selle ebameeldiva tunde sees sipelda õiges mahus... ootuses või kartuses, et kohe-kohe läheb vägivallatsemine lahti...
Kuid lisaks tegelaste omavahelise vägivallale on see ka vägivald publiku kõrvade trummikiledele. Nimelt on otsustatud kasutada kõlareid ja mikrofone, mis ka muidu kajavas angaaris niigi kõva heli muudavad kohati peadhuugavaks ja isegi nii pahasti, et osa tekstist läheb sellepärast kaduma. Rääkimata sellest, et see tõesti pani pea valutama. Mis võib-olla räägib siiski minust, kui "vanainimesest" rohkem, sest vaheajal noori kuulates enda ümber, siis just selliste u.20-aastaste kommentaarid olid "nii hästi lavale seatud" ja "jube hästi panevad". Seega võib-olla see oli hoopis veelgi üks taotluslik vorm kuidas tekitada ebamugavustunnet vaatajas ja sellisel juhul täitis väga hästi oma eesmärki.
Koos teiste paharettidega siseneb mängu ka peategelane Alex, keda kehastab Tanel Ting. Juba Thijl-i vaadates sai temast minu jaoks selle kursuse üks lemmiknäitlejaid. Ning tema Alex ainult kinnistas seda. Etteruttavalt võib öelda, et tema ja Grete Jürgenson olid kaks, kes oma karakteriteloomisega kõige paremini hakkama said. Taneli eelis oli muidu veel see, et ta sai keskenduda ühele tegelasele. Alexi kaks poolust - hea ja halb olid hästi välja mängitud ning võib-olla selle rolli sees üks imelikumaid ja seega raskemaid momente, ehk Taneli mängitud füüsiline valu kui ta heana üritas halba teha toimis tõesti ehedalt ja tema tegelase jaoks valusalt. Ja temas kui isiksuses leidub ebatavaline ja kontrastne kahesus, ehk õrnus ja tugevus ning see on samuti kas lavastajal või näitlejal endal hästi karakterisse pandud. Mis omakorda muudab Alexi elavaks ning huvitavaks laval jälgida. Õnneks ei panda temale ka parukaid pähe, ega kleebita vuntse-habemeid ette, mis teiste meeste karakterid nii mõneski stseenis ära rikkusid, sest need muutsid need karakterid natuke naeruväärseks ja täiesti ebausutavaks.
Üldse see (või just "selline", nagu siin lavastuses) lisa-karvade kasutamine oli (minu jaoks) imelik ning seda kas ei ole kunstiliselt läbi mõeldud või on taotluslikult jäetud nii võltsiks ja silmale vastuvõetamatuks.... Miks näiteks on Karl Robert Saaremäe preestril valge parukas? Vangide pikkadest habemetest-vuntsidest veel saab mingis mõttes aru, kuid need pigem mõjuvad naljakalt, sest poisid neid välja ei kanna ja need tõesti oleks nagu ette kleebitud. Võib-olla mõjub see tegijate meelest sisemise naljana või taotluslikult koomilisena, aga mina kui vaataja sellega sellelt pinnalt ei suhestunud ja pigem aitas see jätta sellist kooliteatri muljet, ehk nagu koduste vahenditega oleks noored vanemaks üritatud teha vms. Kusjuures huvitav selle juures on see, et naised kannavad oma parukad ilusti usutavalt välja... jällegi võib-olla märk sellest, et hoopis vaatajas on viga.
Grete Jürgenson'i ma Thijl-ist ei mäletagi enam (tema roll seal ei olnud ka kuidagi fookuses ega keskne). Seda huvitavam oli leida ja avastada teda Kellavärgist. Eriti kahes rollis pääses ta mõjule (temal ja kõigil teistel kõrvaltegelastel, peale Alexi/Taneli, on seal neid mitmeid). Esiteks tema doktor, ehk Grete oskus mängida endast vanemat naist andis silmad ette kõigile teistele, ehk kuidas endast vanemat mängida. Ja võib-olla minu lemmikkarakter üldse kogu tükis, ehk tema vanglavalvur - selles oli mõnusat huumorit, tugevust, karmust, aga samas ka teravat irooniat. Tilk vajalikku meelelahutust kogu selle tõsiduse sees. Kui just otsida midagi, mida parandada, siis Alexit ahvatleva nunn-kiisukesena oleks ehk võinud veelgi seksuaalselt ärritavam olla (kuigi ka selline lahendus oli päris hea, aga selliste karakteritega on ikka selline tunne, et kui juba - siis täiega).
Samuti meeldisid juba Thijlis oma lauluoskusega säranud Getter Meresmaa karakterid. Need ei olnud ehk nii karakeeritud kui Grete omad ja see tükk annab selleks täiesti vabad käed, aga meelde jäid nii tema esimese stseeni (vägistatud?) koduperenaine kui ka just see tema ööklubi-laulja. Kusjuures see laul, mida ta esitab on väga hea! Ja minu arvates tema laul oleks võinud ka jääda ainsaks tüki lauluks...
Nimelt kuna tegemist ei olnud ju muusikaliga, siis vähemalt minu jaoks jäi mõistmatuks, miks oli pätikamp pandud laulma? See oli nii imelik... ma oleks veel saanud aru, kui Alex oleks Beethovenit ümisenud või oleks nende vägivallaaktide taustaks kostnud Ludvigi võimsad sümfoonianoodid, aga sorry, "laulvaid pahalasi" on natuke raske tõsiselt võtta. 50-60ndate ameerika muusikalides a la West Side Story kus gängid omavahel tantsivad ja laulavad, seal on see okei. Aga Kellavärgi vägivallasümfoonias jättis see natuke kohtlase mulje. Samuti oli mul raske vastu võtta Burgessi nadtsat-slängi eesti keeles. Saan aru, et see on algmaterjalis sees, et Alex seda žargooni kasutas, ent tüki tegelaste suus reaalselt laval, oli see mitte ainult kohati vaid läbi tüki ebausutav, ehk justkui vägisi pingutatud. Võib-olla on selle rääkimiseks vaja seda pikemat aega rääkida, et see muutuks suupärasemaks, ma ei tea. Lisaks oli rõhk minu meelest kõvast vene keele poole kaldu... eeldades, et eesti keel, mida tegelased rääkisid nö. inglise keelena, siis see on ka mõistetav, ent siiski näiteks sõna "bullocks" oli seal sees... lisaks muutis Alex inglise keelt muul moel, mitte ainult vene keelde... seega oleks pidanud eesti keelt ka väänama? Võib-olla ei mõjunud see vene-eesti keele segamine ka minu jaoks sellel põhjusel nii, nagu võib-olla inglise-vene keele segamine mõjuks. Võib-olla sellepärast, et lapsena sai seda väänatud küll ja loomulikult väänates ei tohiks see olla nii intensiivne? Võib-olla oleks eesti keeles olnud usutavam slängi mõttes kui oleks seganud kas ainult vene või ainult inglise keelt eesti keelega... ma ei tea, igatahes minu jaoks see praegune päriselt ei toiminud, just loomulikkuse mõttes.
Martin Tikk teeb samuti mitu rolli ja kui Thijl'is oli ta üks minu lemmikuid, siis Kellavärgis ma ei saanud mõnedest tema lahendustest aru. Näiteks see, et ta seda iseäralikult rõhutatud naeru tegi erinevates karakterites. Karl Robert Saaremäe pahalane oli päris hea, ent nii isa kui kirikuisa rollid olid natuke liiga "tehtud" ja neid oli raske uskuda. Kuid seda pigem valitud kunstiliste lisandite tõttu (parukad ja muu). Muidu oleks just see kirikuisa roll olnud üks tüki huvitavamaid ja sügavamaid, aga see läks nüüd selle võõrastamise nahka. Omamoodi põnev oli see, et ühele näitlejale anti kolm nii erinevat rolli - kuri ja vägivaldne pätt, kange ja kaitsev isa ning kolmandaks see toetav ja heasoovlik kirikuteener - kuri, rumal ja hea. Need mängib Karl Robert välja. Karl Sakrits otseselt ei pääsenud esile ei Thijlis ega ka siin, kuid ega alati ei peagi. Selles suhtes mõjub ta igati positiivselt toetava näitlejana. Kuigi mingi nurga oma karakterisse võiks sisse tuua, millega meelde jääda. Eduard Tee puhul ma esimest korda tabasin end mõttelt, et vene keelt emakeelena rääkival näitlejal võib eesti teatris olla oma koht küll, sest näiteks tema "doktor" võibki ju olla vene juurtega ja sellisel juhul on aktsent igati õigustatud. Lisaks mõjus ta hoopis huvitavalt prantslasena oma siidhommikumantlis ja vurrude ning pikkade juustega - avastseenis kus televiisorist kostus ka prantuse keelt. Märten Matsu, nagu juba mainisin, teeb seekord oma pahalast täiega ja seda oli mõnus ning huvitav jälgida. Teised pisirollid rikub nagu Karl Robertilgi ära võltskarvade kasutamine, sest lihtsalt on neid karaktereid raske sama tõsiselt võtta.
Eraldi tuleb välja tuua valguskujundaja Märt Selli töö, sest valgusel ja värvidel on atmosfääri loomisel täiesti oma roll. Lisaks hakkab see mängima koos tossu või/ja tolmuga, mis angaaris on. Samuti lõpustseeni kontrastsuse ja loodusliku valgusega...
Lõpust rääkides, siis see valmistas mulle kõige suurema pettumuse. Võib-olla olen ägedate Hollywoodi õudusfilmidega liialt rikutud, aga helge ja "tore" lõpp mõjus justkui vaataja petmisena. Õudne mõelda, ja jällegi räägib see minu kui vaataja kohta rohkemgi kui tegijate headusest, aga ma oleks tahtnud, et Alex oleks oma pruudi lõpus vägistanud, sest Beethoven mängis, naine oli tema ees ja oleme ausad - inimesed tegelikult ei muutu (see oli minu jaoks ka üks olulisi sisulisi loo sõnumeid). Praegu jäi tobe mulje, et sellel "haiglasel ravil" oli siiski mingi mõju... Ja käsikäes jalutamine mõjus vähemalt minu jaoks eelkõige pateetilisena. Uurides natuke tausta, siis tegelikult on algmaterjaliks oleval raamatul kaks erinevat lõppu. Ameerika versioonis on see minu jaoks just nimelt elutruum, ehk Alex tegelikult ei muutu heaks (sama lõppu kasutas Kubrick ka oma kultusfilmis - ja minu meelest õigustutult NB! Kubrick oli küll ameerikas sündinud, kuid tegutses peamiselt Inglismaal - seega oli tema valik täiesti teadlik), aga briti versioonis on raamatus veel viimane peatükk, kus Alex on täiesti paranenud... ja seda on otsustanud kasutada ka lavastaja Ringo Ramul... eks igaüks vist oma rikutuse tasemel :)
Sisulises mõttes annab tükk kõvasti mõtteainet ka siis kui need tehnilised asjad kõrvale jätta. Esiteks see, miks Alex juhina läbikukkus? Miks ta sõbrad teda petsid ning jätsid politseile kinnivõtmiseks ja kuidas ta oleks pidanud käituma, et nii poleks läinud? Vanglat oli ta ju igas mõttes väärt... aga kui ise satuks vanglasse, kas oleks nõus sellise eksperimendiga, et mind muudetakse heaks mingite kahtlaste psühholoogiliste ja tehniliste vahenditega, selleks, et sealt vanglast pääseda... Pavlovi refleks ja ilmselt ka teised psühholoogilised trikid on päris võimsad vahendid psüühika mõjutamiseks. Ja miks ka mitte hüpnoos... kas see pole mitte üpris õudne kui keegi Su ajudega mängib? Aga samas vabaks tahaks ju ka saada... Tegelikult juba lihtsalt mõttena päris hirmus, sest kas me oleme 100% teadlikud millega ja kes meie ümbruses meid mõjutab? Mõjutatakse ju ka meediaga... Poliitikud oma sisendusjõu, populistlike valede ja kavalusega. Vanemad oma lapsi ja lapsed oma vanemaid. Õpetajad ja arvamusliidrid... Isegi uudistelugejat ju tema tooni ja positsiooni tõttu usud justkui paratamatult... Ehk tegelikult on see suisa vajalik, et vahetevahel keegi seda meelde tuletab ja muudab meeled jälle ärksamaks, et oma vaba tahet või arvamust keegi tahtmatult või tahtlikult mõjutada ei laseks. Aitäh noortele tegijatele selle eest! Täpselt, nagu mina oma teatrikaaslastega... tundsin, et kui ma sellele ei mõtleks ja teadlikult vastu ei töötaks, oleks mu hinnang olnud tükile madalam, sest nende negatiivne rahulolematus vaheajal kõlas veelgi kriitilisemana kui see, mida mina tundsin... Kuna minu jaoks oli tegemist siiski omamoodi elamusega ja lisaks oli mul pagana huvitav noori näitlejaid ning nende valikuid jälgida ja omamoodi panna see nende arengujoonena mällu, siis minu jaoks oli igati väärt näha seda kõike, olin siis nende valikute ja lahendustega sina peal või mitte.
Hinnang: 3 (tervikelamusena hea koolipoisi keskmine. Seda eelkõige just sellepärast, et omamoodi naudingut pakub kui näed kuidas noored tegijad teevad oma asja sära silmis ja tegemistahet on nii, et ajab üle ääre. Sisuliselt on ka tegemist ju igati põneva materjaliga, sest inimpsüühika on keeruline ja sellega manipuleerimine on endiselt tugevalt tabuteema... ja seda maailmas kus tabuteemad on praktiliselt tänaseks kadunud. Eelkõige tehnilisi ja mõningaid lavastuslikke valikuid oli mul kõige raskem alla neelata. Eriti kõlarite kasutamine angaaris ja kõik mis puudutas meeste välimuslike muutuste tegemist, et nende erinevaid karaktereid rõhutada. Elamuse tugevaimad küljed olid lava ja kostüümide kunstnikutöö ning Taneli, Grete ja Getteri osatäitmised ning sisu psühholoogiline pool.)
Alexi päevad mööduvad kambajõmmidega piimabaaris konutades, Beethovenit kuulates ja vägivaldseid ihasid rahuldades. Ühel päeval pistetakse ta trellide taha. Vanglast kiiremini pääsemiseks laseb poiss enda peal katsetada uut meetodit, mis peaks ta heaks muutma...
"Kellavärgiga apelsin" käsitleb vägivalla ja kurjuse olemust, inimloomuse süngemat poolt. See on Anthony Burgessi kultusromaani esimene lavaversioon Eestis, Ringo Ramuli diplomilavastus (TÜVKA teatrikunsti 11. lend).
|
OSCAR-2019
|
||
Alltoodud mõtteid ärgitas mind reastama Eesti Kiriku ajakirjaniku küsimus vaimuliku mitmest ametist. Laiemal tööpõllul tegutsemise tingib enamasti pragmaatiline kaalutlus: igapäevaseks toimetulekuks jääb koguduseõpetaja sissetulekust vajaka. Tänasel päeval suudab vaimulik oma palgast ilma kogudusevälise toeta vaid linnakoguduses pere ära toita.
Üheks võtmeküsimuseks, mis võiks leevendust ning lahendusi pakkuda, on kiriklik haldusreform. Loodan väga, et sellel teemal hakkavad asjad lähiajal liikuma. Ajendid reformiks on igal juhul ammu olemas.
Väikese maakoguduse õpetajana olen kohalike oludega tuttav. Juba vabariigi esimese iseseisvuse perioodil ei suutnud Muhu kogudus ülal pidada õpetajat, kes oleks päris oma. Viimase paarikümne aasta jooksul on Muhus vahetunud mitmeid vaimulikke, mina olen kuues pärast Eesti taasiseseisvumist.
Mindud on erinevatel põhjustel, kuid tundub, et mõnel juhul koguni läbipõlemisest, kui on tulnud teha liiga palju asju liiga mitme koguduse peal korraga. Vaimulik satub stressi, kui tundub, et igalt poolt «variseb» ja ta suudab vaid «tulekahju kustutada».
Usun päris kindlasti, et kirik eklesioloogilises mõttes on kohal nii sellises koguduses, kuhu on jäänud vaid kaks-kolm inimest, kui ka sellises, mis on alles asutatud ja inimesi pole veel rohkem kui mõni. Küsimus on pigem selles, milleks pisikest üksust nimetada. Üks võimalus oleks luua haldusreformi käigus kirikuseadustikus mõistete «kogudus riigi silmis» ning «kogudus kiriku silmis» lahusus.
Sel juhul võiksime EELK-siseselt koguduseks nimetada ka kuhugi uuslinnajakku rajatud kahe-kolme liikmega kodugruppi. Kuid riiklikult oleks registreeritud vaid näiteks üks kogudus praostkonnas. See võtaks väikeselt koguduselt seljast «kaamelikoorma», millega tundub võimatu minna läbi riigi esitatavate nõuete nõelasilma.
Möönan, et kirikliku haldusreformi temaatika ei ole kergete killast. Kuidas jõuda eesmärgini nii, et oleks tagatud kõigi liidetavate ja ka kiriku huvid tervikuna – see on küsimus, mis vajab ilmselt põhjalikumat läbitöötamist. Ma annan endale aru, et koguduste liitudes tilgub osal inimestel süda verd, kui «viljatuid viigipuid maha raiutakse».
Haldusreformi teema näib mulle ambivalentne. Ühest küljest tahame kirikus kõik, et asjad paraneks, kuid teisest küljest jääb mulje, et paljud kardavad põhimõttelisi muutusi ega soovi neid enda juures näha.
Et reform ei kujuneks joonte vedamiseks kaardil, vaid hõlmaks sügavamat mõõdet, selleks on minu arvates vaja meie kirikus arutelu ning koguni vastavasisulist mõttekoda, mis tegeleks mitmel aastal järjepidevalt kirikliku haldusreformi läbimõtlemisega.
Muusika on sõbrapäeval oma 60. sünnipäeva tähistanud Tartu Peetri koguduse organisti Anneli Klausi elus tähtsal kohal.
Lõpetasin H. Elleri nimelise Tartu muusikakooli ja mind suunati kolmeks aastaks Kärdlasse muusikaõpetajaks, aga jäin Hiiumaale kolmekümneks aastaks.
Minu vanaisa oli Mõisakülas õigeusu koguduses vöörmünder. Tema kodus hoiti kohvris kullaga tikitud kirikutekstiile, uurisin neid salaja. Käisin vanaisa ja vanaemaga ka päris palju kirikus. Mäletan, kuidas suure piimanõuga toodi kirikust pühitsetud vett ja vanaema ütles: «Lapsed, lapsed, jooge, see on Jordani vesi.»
Hiiumaal töötasin ka Käinas, kus kirikust on säilinud vaid varemed. Koos õpetaja Jaanus Jalakaga tuli mõte pidada kultuurimajas jõulujumalateenistus. Mina, teadmata midagi jumalateenistuse käigust, võtsin noodid ette ja kuidagi saime hakkama.
Jaanus Jalakas suunas mind kannatlikult, kinkis mulle ka Piibli, mis on praegugi riiulil. Tänan teda väga, et ta on mind vaimulikult suunanud. Jaanus ja tema abikaasa Anne juhendasid pühapäevakooli ja mina kultuurijuhina olin ka alati kohal. Hiljem sai minust pühapäevakooli õpetaja ja kirikumuusik. Jalakad olid seemne mulda pannud.
Liitusin Käina kogudusega. Kui Käinasse tulid Kristiina ja Urmas Nagel, asutasime kirikukoori. Koor oli ustav ja tegi kõike, mida koguduse juures vaja. Kasvasin Urmase ja Kristiina kõrval ja usun, et ka nemad kasvasid mind toetades.
Tartu Peetri kirikus oli just orel remonditud ja kogudus soovis, et organist oskaks projekte kirjutada, korraldada orelit esitlevaid kontserte ja kutsuda esinejaid. Nii mind organistiks / muusikatöö korraldajaks valiti.
Et suure oreli mängimisega paremini hakkama saada, alustasin kohe õpinguid usuteaduse instituudi kirikumuusika osakonnas. Inimene peab olema julge ja näitama välja oma positiivsed omadused, aidates järele need, mis nõrgemad. Kogudus on toetanud mu õpinguid ja olen üritanud kogu aeg teel olla, juurde õppida ja areneda.
On suur õnn, kui kirikumuusik saab pühenduda oma orelile ja muusikale. Eelmisel valimisperioodil olin ka juhatuse esimehe asetäitja, praegu kuulun nõukogusse. Kahjuks on elu teinud korrektuure ja toimetulemiseks on vaja teha ka muud peale kirikutöö. Tavaliselt pingutan väga tulemuse nimel, ja kui keegi teine ka tulemust näeb, olen rõõmus.
Arvan, et ta peab mõistma erinevaid situatsioone ja inimesi. Näiteks kui õpetaja talitusel inimesi õnnistades pöörab end ka muusiku poole ja üksiti õnnistab teda – see on suur tugi, õnnistust on kõigile vaja.
Või kui õpetaja küsib, kuidas sul läheb. See on eriline. Koostöövõime on oluline. Püüan, et õpetajal oleks minuga koos mugav töötada.
Mul on tütar ja poeg ning viis lapselast. Elan koos tütretütrega. Toetame teineteist väga, meil on teineteist vaja. Minu lapsed, ema ja õde on ikka minu kõrval ja aitavad raskeid hetki üle elada. Neid on kahjuks viimasel aastal palju olnud.
Me kõik armastame ühel või teisel viisil muusikat. Minu vanaisa oli sadulsepp, tegi kodus diivaneid ning laulis tööd tehes kogu aeg. Nii läheb muusikaarmastus edasi põlvkonnalt põlvkonnale.
Hea taevane Isa, me täname Sind kõige selle eest, mida oled meile elus andnud. Sa oled meid armastusega loonud, andnud meile elu, tervise, usu. Sa oled ristimises katnud kinni meie patud ja annad üha uuesti andeks meie eksimused. Sa juhid meid eluteel ja annad kord igavese elu. Jumal, me täname, et kõik, mida vajame, tuleb sinu käest. Aita meil elada tänulikuna ja Sind teenida. Aamen.
Lugedes siit-sealt ajakirjandusest kirikut ja kogudusi puudutavaid artikleid, on ilmselt kõik ühel meelel, et nendes käsitletakse enamasti kas kirikuhoonetega seonduvat või kõlab neist kesksena läbi mure meie inimeste kirikust ja kogudustest kaugenemise pärast.
Seda viimast – kirikuliikmete vähenemise ja koguduste hääbumise teemat ekspluateerivad usinalt kõik huvigrupid, alates liberaalidest, lõpetades tõsiste konservatiividega. See on teemaks alati, kui mõni vaimulik EELKst lahkub.
Kirikust kaugenemine ja lahkumine on tõsine teema, mille üle peab mõtlema ja diskuteerima, et elavast pühakojast ei jääks alles muuseum. Tulihingelise inimesena saan ma väga hästi aru, miks inimesed esinevad jõuliste seisukohtadega, et jõuda meeleparanduseni. Enamasti jäävad need aga vaid väljaütlemisteks ning tegelikud tagajärjed loodetust tunduvalt kesisemaks.
Organisatsiooni tööd iseloomustavad mõõdikud näitavad, et kasv oli miinusmärgiga ning positiivsed lausungid ajutised. Et selline stsenaarium kipub korduma, kuuleme aeg-ajalt vaevatud vaimulikest, kes lagunemise pingele vastu ei pea ning seetõttu reservi lähevad.
Konservatiividest vaimulikel on õigus, kui nad kuulutavad kurjalt patu tegelikkust ning näitavad tõsist suhtumist nõudvat rangust. Kuid see on vaid pool tõde. Me ei saa kristlastena jätta tähelepanuta ja olla ükskõiksed vaimulike suhtes, kes oma kibeduses ülistavad islamisti veendumust.
Näiteks õpetaja Veiko Vihuri kirjutises «Vist on kuri tulekul» (ilmunud 15. oktoobril veebiajakirjas Meie Kirik) avaldab sellise mõtte: «Pattu saab ohjeldada rangete ususeadustega, nagu seda tehakse islamiriikides.»
Ilmalikust elust läbi imbunud küünikuna näen klišeelikult, et vaimulik ihaleb tagasi aega, mil oli puhta südametunnistusega võimalik inimest «päästa» hukkamise abil, ning hindab islami fundamentalismi kui normaalset ja tervitatavat praktikat.
Selline muutmise või peatamise raev ei suuda esitada adekvaatseid küsimusi minu kui ilmiku reaalsusest lähtuvalt. Mina elan tänapäeva virtuaalses maailmas, tarbin endale ette antud arusaamu, tõekspidamisi ja koolitusi ning loen oma parema äranägemise järgi, mida pakutakse. Ma näen, et eespool viidatud konservatiiv küsib, kuidas pöörata maailm tagasi aega, kui naise koht oli pliidi ääres ja põlistatud üksnes lastekasvatajana.
Jah, see võib mõne jaoks olla tõesti ilus ja ihaldusväärne, kuid kas see ei ole sisuliselt seesama kirutud humanismi ilmalik utoopia, mis on sügavalt maine ja pragmaatiline? Seepärast küsin ilmiku reaalsusest lähtuvalt, kas praegu ei ole õige hetk kuulata ka liberaale, kes ei soovi muuta kristliku kiriku sisu, vaid püüavad kirikut muuta ühiskonnas mõistetavamaks.
Kiriku rolli sõnastada püüdes leidsin ma kõneka seisukoha näol väikese vihje 20. oktoobri Eesti Kirikus ilmunud Marko Tiituse arvamusloost «Jutlustaja uksehoidja ametis»: «Jutlustamine loob kuulajate teadvuses usumaailma või usureaalsuse, mis on vahetult seotud Jumalaga.»
Kuid miks siis ikkagi ei käi lääne inimene kirikus nagu ennevanasti? Kui hinnata Marko Tiituse lauset kirikust kui paigast, kus kõneldakse Jumala reaalsusest, tõeseks, siis peabki kirik tänapäeval just nii tühi olema, sest selle maailma inimene on hõivatud ilmalike pragmaatiliste utoopiate ellurakendamisega, tema rahuldub Evelin Ilvese rahvusromantiliste terviseideaalide järgimisega, millele ka rahvamehest kirikuõpetaja oma õnnistuse annab. Illusioonides rahvast me enam vanal viisil rahvakirikusse ei saa – maailm on säravam.
Ning kui me kuulame teolooge, näiteks Elmar Salumaad, kes ütleb järgmist: «Kas ei tule selles kõiges viimaks päevavalgele toosama igivana tõde, et paljas inimlikkus, humanum ilma jumalikkuseta osutub loomalikkuseks, kuigi see humanum võib väliselt hiilgav olla?», siis saame veendumusega vastata – «Jah!» Me ei liigu oma maise pragmaatilise humanismiga jageledes grammigi lähemale rahu poole.
Nõnda ei puuduta etteheide konservatiivsele maailmale mitte vajadust humanismi sajaprotsendiliselt sallida ja aktsepteerida, vaid seda, et maailma reaalsust patususes süüdistades ei aidata tegelikkuses tõsta inimese silmi Jumala reaalsuse poole, et näha evangeeliumi ja kuulutust.
|
OSCAR-2019
|
||
Kui selle lehe lahti võtsin, siis avastasin, et ei olegi avaldanud postitust tüdrukuteõhtust. Asjad juhtuvad ikka põhjusega ja järelikult ei olegi vaja seda avaldada. Räägin hoopis pulmadest.
Mis siis, et tegelikult planeerid sa oma pulmi kuid, mõni isegi aastaid, tegelikult kiireks läheb alles nädal aega enne pulmi. Just nädal ennem hakkaski meie torm pihta. Mul oli tehtud ajagraafik, sõna otsesesmõttes, ToDo list lausa. Võtame siis tagasi selle nädala.
Esmaspäev ja teisipäev lendasid kui linnulennul käest maja koristades ja nipsasju tehes. Kolmapäeval aga tõime rendist telgi ja mööbli. Telgi ja mööbli rentisime www.heapidu.eest ning võin öelda, et tegemist oli ühe vastutulelikuma inimesega üldse meie pulma planeerimisel. Põhimõtteliselt kinkis ta meile kaks lisapäeva inventaari rendiks. Igatahes, kui kellegil mingeid peotarbeid vaja peaks minema, siis sealt saab alates sumoülikonnast rodeoni välja rentida.
Kolmapäeval oli see tore päev kus avastasime et teine olemasolev telk on küll olemas, kuid katus ja seinad on jalutama läinud. Valdas kerge paanika, kuid kartulisalatisse vajaminevaid kartuleid koorides tuli mulle ühtäkki meelde, kuidas minu suured kõrvad püüdsid ühel juubelil kinni lause, et temal olla selles mõõdus telk. No just sellele inimesele käskisin Stennil ka helistada ja paluda laenuks kasvõi katustki, sest 5x10 telgi alla ei oleks ma suutnud 70 külalist mittekuidagi pressida. Noh tegelikult oleks võinud isegi telgid olemata olla, sest ilm oli justkui tellitud ning taevast ei tulnud tilkagi.
Kujutate ette, et me tegime kõik söögid ise , selles mõttes ise, et meil oli küll supertiim kokku kamandatud, kuid peale süldi ja kanašnitsli me midagi ei ostnudki. Eestlase hirm, et äkki saab otsa.. See kogus mis kokku sai valmistatud, oleks toitnud ära vabalt 400 inimest. JAA , uskumatu milliseid koguseid me ära viskasime, olles juba KOLM päeva neid samu toite söönud. Tegelikult on vahva, et ma saan arvestada nii suure supertiimiga, kellega võiksime toita terve armee ära.
Muidugi ei saa ma mainimata jätta ka ühte tsikki kes tegi mu ilusaks sel päeval. Merily meigimaailm, ma leidsin tegelikult Merily kevadel ja täiesti juhuslikult, aga pärast esimest korda kui tema juures meigis käisin tundsin end lihtsalt superhästi ja mis peamine - meik püsib reaalselt kolma päeva. Teadsin kohe, et oma pulmapäeval lähen just tema juurde või noh tegelikult tuli tema minu juurde hoopis.
Lilled tellisin Moone lillepoest ja tegelikult ma peaks ütlema, et minu ettekujutused ja soovid ei osanud nii ilusaid asju ettegi kujutada. Ma jäin enam kui rahule oma lilleseadetega. Muideks andsin ma ka enamvähem vabad käed, kirjutasin vaid, et võiks olla roosa aga võib-olla ka natukene tumeroosat sekka ja uskumatu, et keegi suutis nii lihtsast lausest välja lugeda mu tegelikke soove, mida ma isegi ei osanud väljendada.
Kõikidele tulevastele pruutidele ja peigmeestele, aga oskan öelda vaid ühte- Pulma oluliseimad isikud on pulmaisa ja fotograaf. Nendelt palun mitte kokku hoida. Sest nagu öeldakse, et kui tahad head ja odavat pead kaks tükki võtma.
Pilte tegi meist Rivo ja ma soovitan kõigil teil nüüd kohe temaga pildistama minna, sest punkt number üks - temaga pildistades on õhkkond chill, kõik on nii vaba ja loomulik. Punkt number kaks- kõik ideed ja mõtted teeb teoks ja kõige olulisem punkt - Superilusad pildid ja kätte saime VAID 3 päevaga. UNBELIVEBLE, et 500 pilti saab valmis kolme päevaga, see on ju iga kliendi unistus.
Temaga koos oli meil ka videograaf Carl, kellega asjad sujusid sama loomulikult ja hästi. Küll video ka tuleb.
Kindalsti unustasin kellegi ära, kuid tegelikult olen väga tänulik kõigile, kes oma panuse andsid meie peole. Loodame, et aasta pärast on samasugune superilm ja saame aastapäevapeo maha pidada või noh väikse vigadeparanduse teha :)
Nüüd oleme küll puhkuselainelt tagasi, hakkame jälle blogima, aga noh ainult siis kui midagi öelda on :)
Ma olen su blogi varem natuke sirvinud, aga siis tuli enda elu vahele ja ma ei tea, miks ma rohkem siia vahepeal ei jõudnud. Sest nii paljudele asjadele tahaks praegu hõigata, et #minaka
Ma lugesin kunagi su maale kolimise postitusi ja oli vist remondipostitusi? See kõik ka minu ja meie pere teema. Nüüd seoses chilli postitustega avastasin, et Peipsi! Äge, meie ka Peipsi ääres toimetame! Ja kuna sa nii põneva teemaga tegeled nüüd, siis mul on sulle kutse! Tule liitu meie teiste ägedate Peipsi inimestega Peipsi Toidu võrgustikus! See avab sellise võlumaailma, sa isegi ei usu.
V: Ei, absoluutselt ei ole lihtne, kui sul on väike laps, kes on kuputamise ajaks alati kohal ja karjub "siia siia", ise näpuga oma jalale näidates. No ja eriti keeruliseks teeb asja see, kui sul on koer kes meeleheitlikult üritab su õliseid jalgu limpsata. Muusosas ei ole seal mitte midagi keerulist.
V: No ei hakka valetama , on jah. Esimesed 2 minutit on põrguvalu, aga lohutuseks ütlen, et läheb kiirelt üle ja nagu öeldakse "ilu nõuab ohvreid".
V: Ikka tulid, siiani tulevad. Aga ilmselt olen sinikates ise ka süüdi. Kui kupu jätad vaakumisse ühele kohale ja ise üritad kätega vehkides koera tõrjuda, siis mis sa ikka muud loodad saada kui sinikat.
V: Ma usun küll, ja mitte asi ei ole uskumises, vaid päriselt on nahk parem- siidisem ja pringim. Loomulikult näitab tulemust ka mõõ…
KANNAPÖÖRE - STARTJa kannapööre saigi alguse. Hakkame elama. Vähem kui 24 tunni pärast on notar ja asjadki juba pakitud.. Oot.. alustame siis algusest. Mina, Sten ja väike Mia otsustasime teha kannapöörde (Mial tegelikult otsustusõigust ei antudki) ja kolida kõigi mugavustega korterist maale. Jah maale, ma ei mõtle selleall linnast 10-15km vaid ikka poolsada kilomeetrit eemale. See tegelikult tähendab meie jaoks midagi uut- 5minutit enne poe sulgemist ei saagi enam poodi kihutada, et mõnd nõmedat kooginässakat osta- jube lugu eks ;) Maja endise omanikuga vestlused peetud, ringkäik tehtud, kokkulepped sõlmitud.
Ilmselt siit blogist saab lugeda palju maaelu tegemisi ja toimetamisi. Meisterdame, teeme süüa, kasvatame ise oma toidu, käime võimalikult vähe poes ja ehk võtame mõne loomakese ka endale.
Teate, meil ei ole külmkappi veel, aga meil on sahver. Sahver?? - jah sahver , linnainimestele seletuseks, see on majja integreeritud nullenergia külmkamber millel puudub sügavkülmiku osa kuid k…
|
OSCAR-2019
|
||
Kuigi kevad on koolilõpetamiste aeg ja tähelepanu eksamitel ning suur suvigi enne edasiõppima minemist vahel, mõtlevad paljud tulevased tudengid juba sellele, kuhu õpingute ajal elama asuda — kas erakasse ehk üürikorterisse või ühiselamusse. Paneme tulevase tudengi jaoks ritta mõlema head ja vead. Ükskõik, kumma kasuks otsus langeb, väärt kogemuse saab mõlemast.
Eesti suuremate ülikoolilinnade — Tartu ja Tallinna — üürikorterite turg elavneb tavaliselt juulis, kohe pärast esimeste õnnelike immatrikuleerimist. Suvi on üürikorterite turul alati aktiivne aeg olnud ning üürikorterite hinnad kerkivad jõudsalt suurenenud nõudluse tõttu. Üürnikeks on enamasti tudengid, sealhulgas ka välisõpilased, kellest paljudel puudub varasem üürikogemus. Vaatame üle, mida kummagi valikul arvestada.
Elamiseks erakat valides mõtle kindlasti sellele, kuidas sa sealt kooli saad — kas ühistransport selles kandis liigub sulle sobivatel aegadel või on selle liiklus hõre ega kata su vajadusi. Kuidas saad sealt kooli jala või rattaga? Isegi kui üüritav kodu on mõnusas piirkonnas, aga sealt kooliminek on täielik jama, siis ei täida see korter oma eesmärki, milleks on sujuv kooliskäimine. Kindlasti ei ole mõtet üürida korterit ühes linnaotsas, kui kool asub sealt väga kaugel teises linnaotsas. Nii kulutad sõidu peale hulgaliselt aega, mida sa võiksid palju kasulikumalt veeta.
Kui sa ei ole just suurt privaatsust ja üksiolemist nautiv noor, siis on korterit alati odavam koos sõpradega üürida. Elu mitmekesi on kindlasti ka lõbus. Kui sul on kooliajast mõnus sõpruskond, kellega koos elamist sa ei karda, siis ühte linna õppima asudes tasuks üürida üks korter mitme peale. Sellisel juhul oleks mõistlik valida selline korter, kus igalühel on oma tuba. Kui on näiteks kahetoaline korter, millest üks tuba on läbikäidav elutuba, siis võibolla ei ole see sellele sõbrale, kes läbikäidavasse tuppa peaks elama asuma, eriti mugav variant. Tihti aitab muidugi mööbli ümbertõstmine ja sirmide kasutamine vaheseinana, kuid kindlasti peab kõigil olema seal hea elada.
Kui üürid mitmekesi, saad endale lubada veidi kallimat ja paremas korras korterit. Kui teed seda üksi, siis on hind palju suurema tähtsusega. Kui sa ei ole veel päris isemajandav üksus ja sõltud kooliajal oma vanemate antud rahast, siis tuleb hinnaklassi otsused teha vanematega koos. Kortereid vaatamas käies uuri kindlasti kommunaalide maksumust, elektritarbimist talvisel ajal, kas internet on ja kuidas selle saab, ühesõnaga kõike seda, mis lisandub üürihinnale.
Üldiselt on üürikorterites olemas hädatarvilik mööbel ja suur osa vajaminevast tehnikast. Kui midagi on puudu, siis ära esimese hooga kohe uusi asju ostma hakka, vaid ehk on sõpruskonnas midagi üle, mida võid kasutamiseks küsida.
Korterit üürides sõlmitakse üürileping, kus on kirjas, mis seisus korter üürile antakse. Kui üürikorteris midagi katki läheb või parandamist vajab, siis tuleb üürileandjaga kindlasti rääkida: suur osa asju on tema vastutus.
Noored on kindlasti kuulnud oma vanematelt nende ühikalugusid, mõni neist kujunenud lausa legendiks ja vanemad on tõenäoliselt jätnud mulje, et ühikas käis üks pidu ja pull hommikust õhtuni. Mõnel juhul ei olegi see tõest väga kaugel, nõukaaja ja taasiseseisvunud Eesti algusaja ühikaelu oli omaette nähtus, sest erakas elasid tol ajal vähesed. Ühikatesse kogunes värvikas seltskond, tekkisid uued sõpruskonnad ja sealt leiti omale ka elukaaslased. Kui aega üle jäi, siis ka õpiti kange kohvi najal ja lõpetati koolid.
Ühikaelu sobib neile, kes ei pelga mõnede asjade ühiskasutust. Pead arvestama sellega, et jagad ühikakaaslasega ühikatuba, teiste boksikaaslastega kööki ja pesuruume. Ühiselamutes on saada ka ühekohalisi ühikatube, aga need lähevad kui soojad saiad, enamik elavad siiski mitmekesi toas. Selline korraldus võib segada õppimist, magamist, sõpradega läbikäimist, sest kui sul pole sõpra toakaaslaseks võtta, siis asud elama võhivõõraga ja see on juba õnnemäng. Kuid noored harjuvad kiiresti ja võhivõõrast võib ka saada mõnus sõber!
Ühikas on oluliselt odavam kui üürikorter. Võrdluseks: kui Tartu ühetoalise üürikorteri hind on ilma kommunaalideta kuskil 200 eurot, siis ühikakoht maksab koos kommunaalidega veidi üle 100 euro.
Kaalu kindlasti mõlemat varianti — erakat ja ühikat —, räägi vanematega, käi mitmeid kohti vaatamas ja aruta asja sõpradega. Kui oled ühe kasuks otsustanud, siis uuri enne lepingu sõlmimist välja kõik, mis pähe tuleb, et vältida hilisemaid üllatusi.
Valgust ei ole võimalik meie laiuskraadidel ülehinnata. Eriti nüüd, kui sügis võtab võimust ja päev jääb üha lühemaks. PULO disainerite Liis Tippeli ja Katrin Lopuhhini sõnul on hea valgustusplaani aluseks kolm nüanssi: üldvalgus, tegevuste valgustamine ja meeleoluvalgus.
Toalilledel on puhkeperiood, kuid siiski vajavad nad hoolitsust. Taim aknalaual võib külma klaasi vastas olles külma saada! Õueski jagub tegutsemist. Näiteks lõika tagasi suureõielised elulõngad ja kata taimed kuiva turbaga. Mida veel? Loe täpsemalt!
Ühes Kopli aias askeldavad jooksupardid ja kanad, tõendades, et mugav pealinnas elamine ei pea ilmtingimata tähendama kesklinna korterit ja loodusest võõrdumist.
|
OSCAR-2019
|
||
Aga samas oleks just Helsingi lõppaktile toetudes IV soome-ugri koosolek võinud toimuda palju aastaid varem kui 1981. Iisalmi koosoleku teemaks oli mõneti etteruttavalt «Koguduste sõprussidemed ja vastastikused külaskäigud», mis oli küll juba võimalik Soome ja Ungari kirikute vahel, aga veel ei puudutanud kogudusi, rääkimata teistest luterlikest kirikutest Nõukogude Liidu aladel ja Rumeenias.
Siiski hakkasid tekkima Soome koguduste sõprussidemed osa Eesti kogudustega, esialgu küll ühepoolselt, Soome koguduste gruppide või sõpruslinnade gruppide külaskäikudena Eestisse.
Iisalmi koosolek oli esimest korda pärast II maailmasõda tõeline soome-ugri kokkutulek, sest sellest võtsid osa peale soomlaste ja ungarlaste ka üks esindaja Rumeeniast ja neli Eestist (teadaolevalt peapiiskop Edgar Hark, assessor Kuno Pajula, praost Robert Kannukene ja õp Voldemar Ilja). Koosolekust võttis osa ka mõni välisungarlane.
V soome-ugri koosolek toimus 1985. a Budapestis eelmisel koosolekul kokku lepitud nelja-aastases rütmis, millest on püütud ka edaspidi kinni pidada. Koosolekust võtsid osa Eestist peapiiskop Edgar Hark ja assessor Toomas Paul. Koosolekule tuli ka Transilvaania ungarlasest piiskop Pál Szedressy Kolozsvarist (Cluj), küll hilinemisega saadud reisiloaga.
Üldteemaks võib nimetada «Kiriku ühiskondlikud suhted». Palju oli juttu eelmisel aastal Budapestis toimunud Luterliku Maailmaliidu assambleest, millest pidasid ettekanded nii piiskop Kaldy kui ka piiskop Gyula Nagy (Ungari luterlikus kirikus on kaks piiskoppi, üks nendest on juhtiv piiskop). Seejuures ei puudutatud üldse Ida-Euroopa kirikute diakoonilist teoloogiat, mis oli Ungaris sattunud tugeva kriitika alla, kuigi oli kirikliku teoloogia peajooneks.
Üks ettekanne oli Helsingi lõppdokumendist, mis oli väga aktuaalne (püsib aktuaalsena veel tänapäevalgi, kuigi meil on see aktuaalsus pärast Eesti taasiseseisvumist kadunud) eriti seoses tol hetkel veel olemasolevate piirangutega kirikute ja vaimulike omavahelise suhtlemise osas. Need piirangud kadusid alates 1. jaanuarist 1988, aga olid veel olemas paljudes suhetes kümmekond aastat.
Järgmist koosolekut taheti korraldada Eestis (peapiiskop Hark üles juba 1981. a Iisalmi koosoleku lõpus, et ülejärgmine koosolek 1989. a toimuks Eestis), kuid see polnud veel võimalik, kuigi juba 1980. a toimus LMLi Euroopa kirikute koosolek Tallinnas.
Kõik oli kiirelt muutumas, kuid muutused ei löönud kõiges välja samas tempos. Seetõttu oli koosolek 1989. a Valkealas (Soome), sellest võttis osa 66 soomlast, 25 ungarlast ja EELK kolmeliikmeline delegatsioon: peapiiskop K. Pajula, praost H. Kuurme, praost V. Vaasa, praost A. Leimann ja õp V. Ilja. Välis-Eesti kirikut esindasid Konrad Veem ja Heimer Erendi.
Rumeeniast oli kuus inimest ja üks inimene Jugoslaaviast, esindades slovaki luterlikku kirikut (mitte Slovakkias, vaid Põhja-Jugoslaavias). Selleks esindajaks oli Pavel Čerfel ja õigupoolest on väga kahju, et teadaolevalt on vaid kahel korral (1989 ja 2000) soome-ugri konverentsidel olnud esindaja Jugoslaaviast (mõlemal korral üks delegaat). Koosoleku teema oli «Oikumeeniline olukord ja tänase päeva luterlus».
1993. a toimus koosolek esimest korda Eestis Otepääl, teemaks «Luterlik identiteet muutuvas Euroopas». Osavõtjaid oli Soomest 33, Eestist 30 (kuigi soovijaid oli tunduvalt rohkem), Ungarist 15 ja Rumeeniast 6. Samas ei olnud veel ühtegi osavõtjat Ingeri kirikust. Selle koosoleku peakorraldajaks oli õp Jüri Stepanov, kes sai ühe esimese Eestis väljaspool Tallinna toimunud rahvusvahelise konverentsi korraldamisega hästi hakkama.
Peaettekande «Luterlik identiteet täna ja homme» pidas assessor J. Kiivit. Ühe ettekande ja väga hästi pidas mitteteoloog Andra Veidemann. Kindlasti oli see veel aeg, mil välismaalastega suhtlemine polnud päris igapäevane ja selle vastu tunti oluliselt rohkem huvi.
Kahjuks on see huvi praeguseks oluliselt vähenenud ning isegi sõpruskogudustega suheldakse tunduvalt vähem. Üks oluline põhjus on napp keeleoskus, kuid soome-ugri üritustel ei rohiks see takistuseks olla, sest soome keele tundmine on siiski rohkem levinud.
Kaheksas koosolek toimus 1996. a Budapestis. Sellest võttis osa ka hilisem peapiiskop Andres Põder koos abikaasa Marje Põderiga ja poeg Thomas-Andreas Põderiga, kes oli veel usuteaduse üliõpilane, sõites kohale autoga, mis tollal ei olnud veel päris tavaline.5 Eestist oli vaid viis esindajat.
Eesti Piibliseltsi töötajate reisigrupp koos Türgi Piibliseltsi töötajatega.Fotod: ergo Naab ja Urmas Tamm
Jõuluajal sobib meenutada ka maad, kust meie kaubandusliku jõuluvana kuju pärineb: Püha Nikolaus (270–343), Myra linna piiskop, rahvuselt kreeklane ja oma tegude poolest pühakuks tunnistatud mees, elas tol ajal kreekakeelsel Väike-Aasia lõunarannikul, mis tänapäeval on Türgi territoorium.
Eesti Piibliseltsi töötajad ja juhatus tegid sel aastal ühise reisi Türgisse ja Kreekasse, peamisteks soovideks tutvuda Türgi Piibliseltsi vahendusel islami-kristluse dialoogiga, mis Eestis järjest aktuaalsemaks muutub, ning käia apostel Johannese jälgedes Efesoses ja Patmose saarel.
Jõuluvanamaal Türgis ei ole ristirahva elu kerge, põhjalik ülevaade kohalike kristlaste elust ja suhetest muslimitega saadi kohtumisel Türgi Piibliseltsi juhtkonna ja kaastöölistega. Türgi Piibliselts alustas oma tegevust aastal 1820, mil registreeriti Briti- ja Välismaa Piibliseltsi ning Ameerika Piibliseltsi kontorid Istanbulis.
Praegu on sel maal elanikke ligi 80 miljonit, kristlasi vaid sada tuhat, neist pooled on Armeenia kiriku liikmed, kellest enamik elab Istanbulis. Lisaks on veel Süüria kirikusse ja Konstantinoopoli patriarhaati kuuluvaid kristlasi. Evangeelne kristlaskond oma viie tuhande liikmega on arvuliselt tagasihoidlik, see-eest on pisike kogudus tegutsemas vähemasti Lääne-Türgis igas suuremas linnas. Ajad on muutunud ning kristlaste arv oluliselt vähenenud, 19. sajandi lõpus oli suhe Türgi aladel hoopis teine: 12 miljonit kristlast 27 miljoni elaniku kohta.
Vähenemise põhjuseks ei ole mitte emakeelse Piibli puudumine: türgi keelde tõlgiti Piibel sultani loal juba aastal 1666, käsikiri viidi trükkimiseks Hollandisse, kus see aga kaduma läks. Üles leiti see ligi kakssada aastat hiljem Leidenis, kus vastav Kitapu Mukaddes avaldati ottomani kirjaviisis toimetatuna aastal 1827. Seda on edaspidigi redigeeritud, alates 1944. a ilmub see ladina kirjas Kutsal Kitap’i nime all.
Lisaks korraldab Türgi Piibliselts kurdikeelse Piibli väljaandmist. Kuna kurdi keel ja selle kasutamine oli viimase ajani Türgis keelatud, tehti seda salaja. Kui olud mõni aasta tagasi ootamatult vabamaks muutusid, oli Uus Testament just valmis saanud. Selle väljaandmine tõi ootamatult kaasa avalikkuse positiivse tähelepanu, ainult kurdid ise ei ole sellest huvitatud: kohalik kurdi pastor teatas, et nemad seda ei vaja, nad loevad Piiblit türgi keeles. Ka armeenia koguduse liikmed loevad Piiblit türgi keeles, tegelikult ei oska enamik Türgi armeenlasi omas keeles lugeda ja emakeeleoskuski on harv.
Praegu lähevad uued kurdikeelsed VT osad veebi üles. Sotsiaalmeediat (Twitter, Instagram ja peamiselt Facebook) kasutatakse Türgi Piibliseltsis laialdaselt, kuid tagasiside on blokeeritud, muidu läheb see tühjaks vaidluseks. Lisaks saab alla laadida raamatuid pdf-is.
Türgis on kohalike kristlaste meelest ühiskond lõhestatud: keeleliselt, rahvuslikult, usuliselt, suhtumiselt nüüdisaega ja uuendustesse, isegi valikutesse tee ja kohvi vahel. On palju vaenu. Keelelised ja usulised repressioonid on õnneks oluliselt vähenenud. Samas on kaotatud oma identiteeti, muututud ilmalikumaks, aga vaen ja sallimatus ei ole vähenenud.
Türgi kristlaskond ise on pideva surve all: uusi kirikuid ehitada ei tohi, muslimite pöördumine kristlusse tekitab pingeid, seega ei ole avalikku misjonit. Selle asemel ütlevad kohalikud kristlased: me selgitame Piiblit. Selgitusi kristluse ja Piibli kohta antakse ka viidetega koraanile, mis muslimite jaoks on ülim autoriteet.
Oluline punkt misjonis on kristlik raamatupood, mis on kommunikatsioonikanaliks ülejäänud ühiskonnaga, samuti raamatumessid. Kuigi seaduslikult on õigus oma (kristlikke) veendumusi jagada, tekitab see negatiivsust ning siin ollakse tagasihoidlikud. Pealegi on alaealiste mõjutamine keelatud. Samuti on sobimatu piiblite tasuta jagamine.
Riigipöördekatse eelmisel aastal ja sellele järgnenud repressioonid on inimesed ära hirmutanud: kui enne oli Türgi Piibliseltsil koostöö ka ülikoolidega, siis nüüd on asi tagasi läinud. Ei taheta, et teised näeksid, et keegi Piibli ostab, see on nurgatagune ja piinlik asi. Aga inimesed tulevad ja ostavad siiski, sest selles raamatus on Jumal. Ise nad ütlevad, et keegi nagu lükkaks neid raamatupoe uksest sisse. Inimesed ei vaheta usku avalikult, aga südames on nad kristlased.
Kirjust kristlaskonnast hoolimata on praktilises tegevuses palju oikumeeniat ja koostööd, kus eri denominatsioonidesse kuuluvad kristlased üksteist abistavad, pakkudes vajadusel oma koguduse ruume, majutust ja transporti ka teistele.
Türgi kristlastele on mõistetamatu praegune Euroopa valitsuste poliitika pagulaste suhtes. Mõned kirikud avavad oma uksed, et muslimid saaksid seal teenistusi pidada, aga omapoolset kristlikku nägemust ja kultuuri ei edastata ning misjonitööd ei tehta. Mida või keda siis kristlased Euroopas kardavad?
Piibliseltsi kohtumise järel külastasime Oikumeenilisele Patriarhaadile kuuluvat ligi tuhandeaastast Halki kloostrit ja aastast 1844 tegutsenud teoloogilist seminari, mis pandi Türgi võimude poolt küll juba 1970ndatel kinni ning luba uuesti avada pole antud.
Õnneks on võimalik välistudengitele pakkuda Erasmuse programmi kaudu praktikat, samas aitavad üliõpilased hindamatu väärtusega raamatukogu kataloogida ja korrastada. Kuigi klasside varustatus vastab enam-vähem meie saja aasta tagusele vabaõhumuuseumi koolile, on samas tähelepanu jätkunud ka vasakukäelistele, kelle jaoks on eraldi spetsiaalsed koolipingid.
Kindlasti tasub mainida Halki seminari asukohta: see on ühel imeilusal Marmara mere saarel, umbes 10 km kaugusel Istanbulist, kõrge mäe otsas, ümbritsetud kaunitest aedadest, kust avanevad lummavad vaated. Sadamast kloostrisse saab kahehobusekalessiga, mis on omaette eksootika.
Pauluse, Johannese ja pärimuse järgi ka Jeesuse ema Maarjaga seotud Efesose linna varemete külastus sattus meie rühmal kuumaperioodi (+41 °C). See oli üks antiikaja suurimaid linnu kümnete tuhandete elanikega, kelle majanduslik heaolu sõltus suuresti kreeka jumalanna Artemise promomise ja kaubastamise edukusest. Apostlite tegude 19. peatükist loeme Pauluse kuulutusest ja sellele järgnenud möllust.
See võimas jumalanna Artemise tempel on tänapäevaks lagunenud, paremini on säilinud Celsuse raamatukogu ja Maarja kirik, kus aastal 431 arvatavasti selle kooriruumis II kontsiili peeti. Muide, tollest ajast pärinev küllaltki hästi säilinud teater oli suurusjärgu võrra suurem kui vaimuliku osa pakkuja Artemise tempel ja hilisem Maria kirik, eks seegi näita midagi.
Patmose saar mõne kilomeetri kaugusel Türgi rannikust on paik, kus Johannes Ilmutusraamatu kirja pani. Seda meenutab tuhandeaastane kloostrikompleks mäetipus, mille rajas Püha Johannes Christodoulos. Ehitati see kindlusena, sest ajad ja naabrid olid rahutud. Praegu on seal lisaks toimivale kloostrile veel põnev muuseum, kus eksponaatide seas ka Markuse evangeeliumi kaks lehte 6. sajandist.
Poole mäe peal on Johannese koobas, kus ta pärimuse kohaselt Ilmutusraamatu üles kirjutas. Tänapäeval on seal ka kirik ja muuseum. Saare suurima linna Skala servas on tähistatud ka koht, kus Johannes rahvast ristimas käis.
Reisi aega sattunud rukkimaarjapäeva (Jumalaema uinumise päeva) tähistasime Patmose saare põhjatipus Geranou kabelis, mis asub inimtühjal alal, teid sinna praktiliselt pole ning taksoga eriti lähedale ei saa. Teenistus toimus kabeli ees siseõues, kuhu oli toodud ka Jumalaema ikoon. Alguses oli kohal sadakond inimest, ürituse keskpaigaks võis neid olla oma kolmsada.
Üritasime välja selgitada, millal teenistus algab, kuid see oli lihtsameelne küsimus: algab see siis, kui preester tuleb! Inimesi aina kogunes ning algas teenistus lõpuks kell 18.48. Tegu oli tõelise rahvaüritusega, kuhu kogu suguvõsa kokku tuli: kohal olid lapsed peredega, kes omavahel lisaks kreeka keelele ka prantsuse ja itaalia keeles kõnelesid, üks proua tõi kohale tumedanahalise abikaasa ja neegrilapsed. Liturgiat laulnud koor koosnes poolest tosinast eakast külamehest, kelle karedahäälne laul aeg-ajalt seitsmehäälseks kippus, eriti kui üks jämedahäälne vanem daam kampa lõi.
Kella kaheksaks sai teenistus läbi ning algas kirikukohv ja õnnistatud leiva söömine. Viimaseid oli üheksa tükki, igaüks autorehvi suurune, millest siis rahvale mehiseid tükke lõigati.
Õhtu viimane osa oli rahvamuusikaansambli kontsert ja rahvatants, ikka sealsamas kabeli ukse ees ikooni kõrval, kus ka teenistus toimus. Kirikuteener, kes teenistuse ajal korjandust tegi ja hiljem leiba lõikas, tassis nüüd pingis istujatele ette sütel küpsetatud liha. Rahvapilliansambel koosnes lauljast viiuliga, kohalikust rahvapillist busukist, klahvpillidest ja elektroonilistest trummidest. Läbi võimenduse oli mürtsu piisavalt.
Kohe esimese pala aegu sättis ennist liturgiat laulnud pensionäridest meeskoor ennast ansambli ette kreekapäraselt jalgu liigutama. Kui vanad väsisid, asusid hiljem platsi nooremad mehed ning alles viimases järjekorras pääsesid mõned noored naised osalema. Selline rustikaalne vaimuliku osa ja külataidluse fusioon on aidanud säilitada nii vaimseid kui ka kultuurilisi juuri.
Ortodoksi liturgia esteetilisemat versiooni oli võimalik järgmise päeva hommikul kuulata Skala kirikus, kus kaks meest – tenor ja bass – seda teineteist toetades ja musikaalseid fraase täiendades laulsid. Selline osalt improvisatsioonil põhinev vaimulik muusika pakkus tõeliselt erakordse elamuse.
Piibliseltsi tutvumisreis Kreekasse ja Türki oli igati edukas: lähedasemaks sai idakirik selle eri vormides ning selgemaks ilmselt lähitulevikus aktuaalne dialoog muslimitega.
|
OSCAR-2019
|
||
Tsiteerigem julgustuseks Peeter Põldu: «Religiooni kaudu leiab inimene mõtte oma elule, see teeb teda võimeliseks vastu astuma kõigile raskusile. Religiooni ei saa asendada millegi muuga ja temata ei saa inimene lõplikult elada.» (Aulis Aret 1936)
Peeter Põllu mälestust kalliks pidades mainigem, et kristliku religiooni võidule aitamine meie rahva elus oli Peeter Põllule kõige rahvuslikum küsimus. Ta kirjutas: «Usk on ajalooliselt varem tunnetus, tal ei tarvitse edeneda, teda tuleb vaid hoida. Seepärast pole suured usumehed ajaloos kunagi oodanud õiget usku, vaid nõudnud ikka ühe, õige, absoluutse usu uuesti maksmapanekut. Usulise uuenduse oluline vorm on: tagasi! Uuendusvool on vastukäiv ta olemusele.» (Peeter Põld 1932)
See ei saanud teisiti ollagi. Georg Friedrich Wilhelm Hegel oli see väljapaistev saksa filosoof, kelle sõnul kristlik religioon on absoluutne religioon (А. А. Gritsanov 2001). Aga seda teadis juba apostel Paulus: «Sest teist alust ei või keegi panna kui see, mis juba on pandud, see on Jeesus Kristus!»
Seda seostatakse nn laulva revolutsiooniga. Olgu siinkohal toonitatud, et niisugust sündmust pole meie rahva elus olnud. See on teab kust võetud hüüdlause, mis on desorienteeriv ja desinformeeriv. Ta kuulub sellisena pigem mütoloogia ja folkloristika valdkonda ning ta koht on Hurda ja Eiseni rahvaluulekogude juures.
Kirjutasin laulva revolutsiooni teemal aastaid tagasi tookord ilmunud ajalehes Sõnumileht järgmist: «Huvitav, kuidas said vabaks Läti ja Leedu, teistest Ida-Euroopa riikidest rääkimata? Huvitav, miks seda võimalust ei kasutanud Kosovo albaanlased? Kas nemad ei oskagi viisi pidada? … Kas ka tšetšeenid on lauluannist ilma jäänud rahvas? Kas neil pole ühtegi laulukoori, keda vaenlasele vastu saata? …
Kas meie juhtpoliitikud tõesti usuvad, et Eesti rahvas laulis end vabaks? Kui nad seda siiralt usuvad, siis on tegemist küll kahetsusväärse naiivsusega. See oleks sama, kui uskuda, et president Bush ja Gorbatšov laulsid Maltal kohtudes teineteisele aariaid «Sevilla habemeajajast».
Kas poleks aeg loobuda rahvale «Vana kandle» ainevalda kuuluvate lugude jutustamisest? Müüt laulvast revolutsioonist võib tulevikus huvi pakkuda vaid folkloristidele. Sellega praegusel kainust ja tõsidust nõudval ajal edvistada oleks liiast.» (Jüri Raudsepp 2000)
Eesti Teaduste Akadeemia akadeemik M. Bronštein on väitnud: «Nõukogude Liitu ei oleks saanud lagundada mitte ükski võim, kui seda ei oleks soovinud Venemaa uus eliit» (R. H. Simonjan 2003). Olgu kuidas on, kuid lõpuks me saime taas iseseisvaks rahvusriigiks. Kuid kas samasuguseks, nagu me seda olime esimese iseseisvumise järel? Kuigi paljud unistasid restitutsioonist, seda siiski ei toimunud. Jäi ära kristliku patriootilise natsionalismi taassünd, mis oli olnud eestluse ideeks esimese iseseisvumise päevil.
Kuigi esimese iseseisvumise ajal meie juhtivamal, vaba rahvakiriku esindajana tuntud Eesti Evangeelsel Luterlikul Kirikul oli kogudusi üle kogu Eesti ja kuigi õpetati usuõpetust koolides, hakkas maad võtma usuline leigus ja sellest võõrdumine, eeskätt haritlaskonna hulgas ja selle eeskujul ka rahvahulkades.
Kirikute külastatavus langes, kristlik kõlblus hakkas mõranema. Omajagu teeneid on selles Noor-Eesti liikumisel, aga ka kirjanikel nagu A. H. Tammsaare ja O. Luts. Oli põhjust kõnelda algavast usulisest kriisist (Peeter Põld 1932). See valmistas ette peagi idast saabuva ateismi ja antiklerikalismi ajastu.
Tõsi, kristlikud kirikud olid ainsad esimese iseseisvuse aegsed institutsioonid, kes jätkasid oma tegevust ka nõukogude ajal, kuid suuresti selle ühiskonnakorraldusega arvestades. Eesti rahvusvahelise mainega psühholoog Jüri Allik ütles ühes intervjuus: «Tõepoolest, marksistlik utoopia suutis poole sajandiga hävitada usu kõrgemasse autoriteeti. Eesti koos teiste endiste Nõukogude bloki maadega on üks kõige ilmalikumaid ja ratsionaalsemaid ühiskondi, vähemalt inimeste üldiste väärtuste poolest.» (Mari Paenurm 2005)
Öeldust selgub, miks ameerikalik-euroopalik tarbijaühiskonna mudel on meie rahva hulgas leidnud vastuvõtu, vähemalt nende hulgas, kel on, mille eest tarbida. Selle ühiskonna hoobadeks on meile sobivama neokonservatismi asemel liberaalne (ultraliberaalne) turumajandus ja ideoloogiaks sekulaarne humanism.
Poliitikadoktor Toomas Varrak kirjutab: «Neokonservatistliku poliitika põhieesmärgiks on traditsiooniliste väärtuste (moraal, perekond, rahvusriiklus, religioon jm) kaitse, nende koha kindlustamine ühiskonnaelu alustaladena, allakäigu peatamine liberaalses turumajanduslikus ühiskonnas leviva kõikelubavuse ees» (Toomas Varrak 2001).
Dokumentide vastuvõtt toimub 21.–27. augustini aadressil EELK Usuteaduse Instituut, Pühavaimu 6, Tallinn. Sisseastumiskatsed toimuvad 28. augustil algusega kell 11.
On üldiselt teada, et Markuse evangeeliumi vanemad käsikirjad lõpevad 16. peatüki 8. salmiga, ülejäänu on hilisem lisand. Miks on see lisandus tehtud? Sest see 8. salm on ühe rõõmusõnumi lõpetuseks kummaliselt kurb: varavalges hauale tulnud naised – Maarja Magdaleena, Jaakobus Noorema ja Joosese ema Maarja ning Saloome – kardavad inglit, kes tunnistab Jeesuse ülestõusmisest. On tõenäoline, et nad ka ei usu seda tunnistust, sest ei ütle kellelegi midagi.
Aga kui Jeesus nädala esimesel päeval vara oli üles tõusnud, näitas ta end esmalt Maarja Magdaleenale, kellest ta oli seitse kurja vaimu välja ajanud, ja too läks ja kuulutas neile, kes olid tulnud koos temaga, kui nad leinasid ja nutsid. Ja nemad ei uskunud, kui said kuulda, et Jeesus elab ja et Maarja Magdaleena oli teda elusana näinud. Aga seejärel näitas Jeesus end teisel kujul kahele teekäijale nende seast, kes olid minemas maale. Ja need tulid tagasi ja kuulutasid teistele, aga nad ei uskunud neidki. Viimaks näitas Jeesus end neile üheteistkümnele, kui nad lauas istusid, ning sõitles nende uskmatust ja kõva südant, et nad ei olnud uskunud neid, kes olid teda näinud pärast ta ülesäratamist. Ja Jeesus ütles neile. «Minge kõike maailma, kuulutage evangeeliumi kogu loodule! Kes usub ja on ristitud, see päästetakse, aga kes ei usu, mõistetakse hukka. Kuid uskujaid saadavad sellised tunnustähed: minu nimel ajavad nad välja kurje vaime, räägivad uusi keeli, tõstavad paljaste kätega üles mürkmadusid, ning kui nad jooksid midagi surmavat, ei kahjustaks see neid; haiged, kellele nad panevad käed peale, saavad terveks.» Kui Issand oli nendega rääkinud, võeti ta üles taevasse ja ta istus Jumala paremale käele. Aga jüngrid läksid välja ja kuulutasid kõikjal, ning Issand toetas neid ja kinnitas sõna tunnustähtedega.
Ja siis on lisand, lühikokkuvõte teiste evangeeliumide lõpusündmustest (Mk 16:9–20) pandud näitama justkui kahte asja. Esiteks seda, kui raske on uskuda. Jeesus näitab end Maarja Magdaleenale, ent teised naised ei usu tema tunnistust. Jeesus näitab end Emmause teel kahele jüngrile, ent teised jüngrid ei usu kaaslaste tunnistust. Lõpuks näitab Jeesus end üheteistkümnele jüngrile ja sõitleb nende uskumatust ning kõva südant.
Teiseks näitab lisand seda, et ainus võimalus inimesi uskuma saada on ülestõusnud Jeesusel end aina näidata. Ja justkui rõhutamaks uskumise kui nähtuse erilisust viiakse see seosesse nähtavate märkidega: see, kes siis lõpuks usub, suudab kurje vaime välja ajada, võõraste keeltega rääkida, käsitseda muretult mürkmadusid ja mürki juua, kätega tervendada (Mk 16:17–18). Kes aga siis ikkagi ei usu, see hukkub.
Kui aga ainus võimalus uskuda on ülestõusnud Jeesust näha, kes siis üldse võib hukust pääseda? Kas ainult need üksikud õndsad, kes on ülestõusnud Jeesust näinud? Kas keegi meist on hakanud uskuma Jeesust nähes? Mida tähendab siis järgmine sõna: «Õndsad on need, kes ei näe, kuid usuvad!» (Jh 20:29)? Kas pääsemise jaoks on tarvilik usk või ristimine või mõlemad? Kas usu jaoks on tarvilik ristimine või vastupidi (Mk 16:16)? Aina küsimused!
Ainus, mis kindel – Jeesus arvestab meie nõtrusega. Ta võib sõidelda meie uskumatust ja kõva südant, et me ei usu tunnistusi Tema kohta, aga Ta ei jäta meid sellegipoolest maha, nagu Ta ei jätnud ka oma jüngreid. Ta on andnud meile ristimise veest ja Vaimust. Ristimises me küll ei näe, kuid siiski kuuleme ja kompame ülestõusnud Jeesust, ükskõik, kas oleme imikud või täiskasvanud. Me ei pruugi seda teadvustada, kuid see mõjub meile samuti nagu Kristuse nägemine.
«Nagu äsjasündinud lapsed igatsege vaimulikku selget piima, et te selle varal kasvaksite pääste poole, kui te olete tunda saanud, et Issand on helde» (1Pt 2:2j). Ristitu ongi see, kes on tunda saanud, et Issand on helde. Imikule pole tarvis öelda, et ta igatseks emapiima, ta igatseb seda niigi. Ja nõnda on lapsena ristitud paremas olukorras kui täiskasvanud: nende vaba tahe ei kiusa neid Kristuse kogemusest eemalduma.
Aga Peetrus pöördub just täiskasvanute poole: te olete tunda saanud, et Issand on helde – Ta on teile end andnud ristimises kuulda ja kombata. Aga tulge nüüd ja imege seda piima, mis on teile vabalt kättesaadav. Ärge hakake jälle ihaldama midagi muud, mis justkui ei oleks nii «titekas»! Meenutagem, et ka Nikodeemos, vana ja tark mees ei saanud aru, kuidas võib inimene vanast peast uuesti sündida.
Täiskasvanutena oleme me uskumatud ja meie süda on kõva. Kuid olles kuulnud ja kombanud Jeesust ristimises, varugem kannatust. Jeesus on meile juba kord appi tulnud, ilma et me seda väärinuks, küllap Ta tuleb veel! Ärgem mingem kohe oma usku järele katsuma mürkmadusid tõstes ja mürki juues. Küll Jumal paneb meid ka nõnda proovile, kui tahab.
Nõnda, veelkord: Markuse evangeeliumi lisa näitab meile seda, et uskuda on raske, kuid ka seda, et Jeesus tuleb meile meie uskumatuses appi. Ei tasu niipalju muretseda oma nõdra usu pärast. Sest ka Jeesus ei muretsenud oma «kehvast puust» jüngrite pärast: olles end jüngritele näidanud, saatis ta need uskumatud ja kõva südamega tegelased «kõike maailma, kuulutama evangeeliumi kogu loodule».
Kehvast puust…? Jeesus on ju parim võimalik puu, jäägem Tema oksteks! Peale kuulmise ja kompamise tohime me maitsta armulaual Tema ihu ja verd. Kristust aistides me usume ja läheme välja kuulutama ning Issand toetab meid ja kinnitab Sõna tunnustähtedega (Mk 16:20).
Tulgem Kristust aistima (in my eyes)! Kas sina oled juba täna Kristust aistinud ja mürkmadusid käsitsenud? Kui ei siis komberdagem kähku teda kompama (mortal combat) ja teda maitsma ja nautima (soome moodi). Veel rohkem veidraid keelendeid! See on nii cool!
|
OSCAR-2019
|
||
Isegi kui see grafomaanlik soperdis läbi läheb, siis sellepärast ei jää minul küll(ja ma usun et ka paljudel teistel) ükski münt leidmata, ega ükski otsing teostamata.
Kas keegi teab,kuidas uuel eelnõul käekäik käib?Mõned ministeeriumid ei ole nõutavaks tähtajaks vastanud.Kas ponnistus jookseb liiva või on mingeid liikumisi täheldatud.
Hästi- kui on sobiv aastaaeg, siis võib teda isegi kambakesi püsti hoida ja tal käsi ja jalgu liigutada, ka võib proovida laipa nagu võrri käima joosta. Tulemust ei tule.
Ühes telesaates ütles Ülo Vooglaid, kes väga haritud teadlane on, et Riigikogu mingisse komisjoni kutsutud profaanide hulga suurendamine ei paranda komisjoni töö tulemust.
Nii ongi- võimalik, et võetaksegi vastu, sest mingites komisjonides istuvaid profaane, kes midagi asjust ei tea, petavad sulid. Ja vabalt petavad, rääkides kokku mistahes hämarat juttu, tehes ette targad näod ja deklameerides paatosega mingit segast halinat.
Isegi minusugusele finantskretiinile on selge, et arengupeetusega, ahnete jms ametnike pidamine riigiametites on riigile äärmiselt kulukas.
Aga ei- lollid on 30ne aastaga võtnud võimu igasugu ametites ja see progresseerub, sest kuijuba EV riigiprokuratuuris tehakse otsuseid muinasjuttude ainetel ja usutakse paranähtustesse, siis peab see kole katk olema ka sinna jõudnud.
Tänavu veebruaris võttis Briti politsei ühendust kodus nelja last kasvatava ema Kellie-Jay Keen-Minshulliga, kes oli Twitteris kritiseerinud soovahetuse aktivisti Susie Greeni otsust lennutada oma 16-aastane poeg Taisse suguelundite eemaldamise operatsioonile. Greeni peamine kaebus seisnes selles, et tema poja kohta kasutati sõna “kastreerima”, mis aga soovahetuse eesmärgil sooritatavate operatsioonide käigus meesterahvastega reaalselt aset leiab. Naise suhtes algatatud uurimine kestab ning talle ei ole teada antud, kui kaua see aega võtab ning kas asi jõuab ka süüdistuse esitamiseni.
Londoni piirkonna politsei väljastas äsja juhised määratlemaks kuritegelikku vaenuõhutamist ehk “vihakõnet”, mille alusel piisab koosseisu tuvastamiseks, kui ohver või keegi teine “usub”, et tema suhtes toime pandud füüsiline või verbaalne akt oli motiveeritud eelarvamusest või vihkamisest.
Suurbritannias mõisteti vihakuriteos süüdi 30aastane Mark Meechan, kes oli tüdruksõbra koerale õpetanud selgeks natsitervituse.
Briti koolilaste tarvis on valmistatud õppevahend kujundamaks neis austust terroristide vastu, kes tapavad inimesi ebaõiglase kohtlemise tõttu, vahendab Breitbart.
Terroristid tapavad inimesi, kuna nad arvavad, et neid “koheldakse ebaõiglaselt ning nende vastu ei näidata üles respekti,” selgitatakse õppevahendis.
“Sufražetid kasutasid vägivalda ja neid nimetati terroristideks … Tänapäeval arvavad paljud, et nad olid vaprad naised, ning imetlevad nende võitlust õiguse eest hääletada,” räägib raamat.
“See on peast põrunute idee, mis põhineb eksiarvamusel, nagu peaksid algkooli lapsed suhtlema ja näitama üles “respekti” religioossete fanaatikute vastu, kes neid tappa tahavad,” ütles Expressile liikumise Campaign for Real Education esimees Chris McGovern.
Lõikes 12 sätestatakse, et otsinguvahendi kasutamisel peab olema kaasas luba, kui see on nõutav, ja isikut tõendav dokument. Selline kohustus on vajalik, et võimaldaks korrakaitseorganil tuvastada, kas isik kasutab otsinguvahendit seaduse nõuetega kooskõlas. Lisaks sätestatakse nõue, et teise isiku omandis oleval maatükil otsinguvahendi kasutamiseks peab olema omaniku luba. Kehtiva õiguse üldnormi kohaselt võib eraisiku maal viibida valgel ajal ning tingimusel, et maa ei ole piiratud ega tähistatud (KeÜS § 32). Selle sättega täpsustatakse üldnormi ning see on vajalik maaomaniku huvide kaitseks. Üldjuhul ei piirdu otsinguvahendi kasutamine ainult maatükil viibimisega, vaid otsimine hõlmab ka leitud asjade väljakaevamist (aukude kaevamine), mitteväärtuslike leidude mahajätmist jne. Kohustus saada maaomanikult nõusolek võimaldab ka maaomanikul seada tingimusi, näiteks seada nõue maastiku korrastamise kohta.
Lõikes 3 sätestatakse, et veealal ning väljaspool linna ja alevit ning alevikku ja küla selgelt piiritletavat kompaktse asustusega ala (tiheasustusala) ja õuemaad on nõutav otsinguvahendi kasutamiseks Kultuuripärandiameti väljastatud otsinguluba. Otsinguloaga hõlmatakse alad, kust kõige tõenäolisemalt on võimalik arheoloogilisi esemeid leida, st põllu- ja metsalad. Need on alad, kus ilma vastava loata on otsinguvahendi kasutamine eespool nimetatud kohtades keelatud. Kehtiva MuKS § 301 lg 1 on otsinguvahendi luba nõutav kultuuriväärtusega leiu otsimiseks. Arvestades Kultuuripärandiameti senist kogemust senise regulatsiooni toimimise kohta, on välja jäetud viide otsingu eesmärgile.
Samas nähakse ette juhud, mil otsinguluba ei ole nõutav. See tähendab, et tegemist ei otsinguvahendi kasutamise absoluutse keeluga ning arvestatud on elualadega, kus töö- või teenistusülesannete täitmisel on vajalik otsinguvahendit kasutada. Otsinguvahendit, millega saab tuvastada arheoloogilist leidu pinnases, kasutatakse ka demineerimisel, ehitusel, põllumajanduses, kus eesmärk ei ole leida arheoloogilisi väärtusi, vaid tuvastada inimesele ohtlikke lõhkekehi, torustike või muude kommunikatsioonide täpset asukohta, juhuslike suurte vanametalliesemete olemasolu kohtades, mis võivad olla ohtlikud kasutatavatele tööriistadele. Samuti ei piirata kinnisasja omaniku õigusi oma tarbeks otsinguvahendit kasutada (näiteks endale kuuluva põllumaa puhastamise eesmärgil) ning keeld ei kohaldu õuemaale. Erandite sätestamisel on silmas peetud ka seda, et need tegevused ei seondu
arheoloogilise leiu otsimise eesmärgiga. Kui tegevuste raames leitakse arheoloogilise leiu tunnustega asi, kohalduvad leidja kohustused, mis on sätestatud eelnõu §-s 24.
Tiheasustusalal otsinguvahendi kasutamine ei ole piiratud, välja arvatud lõikes 2 sätestatud juhul, kui otsinguvahendiga otsimine on piiratud mälestiseks või arheoloogiliseks leiukohaks olemise tõttu.
Kehtiv regulatsioon, kus otsinguvahendiga otsimise luba on nõutav kultuuriväärtusega leiu otsimiseks, st loa nõutavus on seotud otsimise eesmärgiga, mis on otsija enda poolt määratletav subjektiivne kriteerium, on loonud olukorra, kus otsinguvahendiga otsijad väidavad maastikul politseile ja Kultuuripärandiametile, et nad ei otsi kultuuriväärtusi, vaid kadunud võtmeid, traktoripolte, 20. sajandi kopikaid jms. Sellisel puhul tuleb iga kord asuda diskussiooni, mida täpselt defineeritakse kultuuriväärtusena ning tõendada isiku soovi otsida tegelikult ikkagi kultuuriväärtusi, mis praktikas on osutunud raskeks. Selleks, et seaduse abil oleks võimalik tegelikult kaitsta veel leidmata arheoloogiapärandit, takistada leidude omavolilist väljakaevamist ja illegaalset ringlust, tuleb vastavad sätted püüda sõnastada võimalikult ühemõtteliselt. Kui tegemist ei ole tööriistaga, mis on vajalik igapäevase töö tegemiseks, siis niisama hobiotsimiseks ei osteta otsinguvahendit, et maastikult leida pudelikorke või hiliseid väheväärtuslikke münte. Tegemist ei ole ka vahendiga, mille omamine ja kasutamine oleks laialt levinud ega puuduta inimeste igapäevaelu toiminguid. Hobiotsija läheb maastikule siiski väärtuslikke asju otsima, kuid kehtiv MuKS sõnastus võimaldab siin otsinguvahendi kasutajatel väita, et nad otsivad kõike muud kui kultuuriväärtusega esemeid. Kui otsinguvahendi kasutamiseks maastikul on ette nähtud üldine loa nõue, on võimalik eri korrakaitseorganitel teha maastikul illegaalse tegevuse takistamiseks koostööd ning astuda reaalseid samme arheoloogiapärandi kaitseks. Otsimise eesmärgi väljajätmine normi sõnastusest ei too kaasa olulist isikute ringi laienemist, kes peavad luba taotlema. Eelnõuga on piiritletud ala, kus otsinguvahendi luba on nõutav ning ette on nähtud erandid, millistel juhtudel võib otsinguvahendit kasutada ilma vastava loata, mis katab juhud, mil isik vajab otsinguvahendi kasutamist muul juhul, kui väärtuslike esemete otsimiseks. Küll peavad otsinguvahendi loa taotlema need isikud, kes sellise hobiga tegelevad, kuid on seni väitnud, et nende eesmärk ei ole kultuuriväärtuste otsimine.
Hobiotsimise reguleerimine loaga tegevuseks ei loo kitsendusi otsinguvahendite müümisele ega laenutamisele.
Lõikes 1 sätestatakse KorS-s sätestatud erimeetmed, mida kohaldatakse riikliku järelevalve teostamisel. Nimetatud erimeetmed on küsitlemine ja dokumentide nõudmine, isikusamasuse tuvastamine, viibimiskeeld, vallasasja läbivaatus, valdusesse sisenemine, valduse läbivaatus ja vallasasja hoiulevõtmine.
Nt ta laseb inimestel mingi nende endi poolt väljamõeldud võimuga laamendada ja teisi kiusata. Päris pikalt laseb, kuid siis ühel päeval midagi juhtub...
Just nendega, kes oma isikuomadustelt tegelikult mingit võimu omada ei tohiks, kuid väga seda ihkavad.
Alati tegelevad nad mingite idiootsustega, kusjuures need on leiutatud teiste kiusamiseks. Tegelikus ohusituatsioonis, võitlusolukorras jne neist mingit asja pole, sest oma võimu on nad ise välja mõelnud, tegelikus elus ja maailmas seda pole olemas.
Osad pööravad ära ja arvavad, et nemad ongi kohe peale Jumalat ja mõned isegi seda, et Jumal tuleb tähtsuselt peale neid.
Eriti hull on kooslus, milles pahatahtlik loll ja raha kokku satuvad- see teeb asja täitsa hulluks, nt Soros püüab kokkukrabatuga terveid riike hävitada ja just selliste võimuahnete, kuid igasuguse identiteedita indiviidide abil. Vot jah- ka identiteedikriis on üks komponent. Olenemata sellest, et kabineti uksele on kirjutatud prokurör, juhataja, direktor vms, mis nagu indiviidi arvates määratleks tema identiteeti- seda temal pole, sest nii madalale ta ju eui lasku, et määratleks end lihast ja luust sureliku inimesena, kes tegelikult samasugune kui teised. No kes võib haigestuda, kes samamoodi sureb, kui piisav kogus verd temast välja jookseb jne. Ta on nt direktor ja selle saavutamiseks on ta teinud kõikvõimalikke trikke, müünud ennast ja teisi, oma kujutletava identiteedi nimel ka hävitanud teisi jne.
Ka nende kaaskond muutub selliseks, sest nad valivad oma alluvateks just samasugused selgrootud pugejalikud limukad kui nad ise on.
Vot- nüüd jõudsime taas selleni, et Eesti riik on perses, sest sellised tegelased on mingi trikiga saanud kohtadele, kus neil on voli teiste inimestega sigatseda.
Nad on nii limukad, et tavaline inimene, kes teab, kes ta on, oskab end määratleda ei saa lihtsalt selliste olemasolusse uskuda, sest neile tundub selliste olemasolu lihtsalt võimatuna.
Tegelikkuses on siis tegemist siiski kelmidega, kes lubaduste jms jätavad kodanikele täiesti vale ettekujutuse.
Sellest tuleb lõpuks välja mäekõrgune kuhi seadusi, määrusi jms, sest oma eksistentsis, kuid puuduva identiteediga muud teha ei mõisteta- tänu sellele on meil Eestis seadused, kuidas pidada skorpione, elevante jms... pole nali, sest need on olemas.
Ka EU vorbib järjest seadusi, kuid muu Euroopa rahvas neid ei täida lihtsalt, sest ikkagi suitsetatakse seal kus soovitakse, tänavakohvikute lauad on isegi Saksas kergelt hööveldatud laudadest ja ei olegi "klooriga pestavad" ja kraanikausse ka ei loeta eriti. Jah, küll on muud nõmedused, nt haljastustöötajalt nõutakse mootorsae kasutamise pädevustunnistust jms. Ka neilt, kes siinmail on metsas tuhandeid puid maha lasknud.
Asja nimi on kodanikuallumatus, sest ega kogu rahvast saa vangi panna ja ajaloos lõppeb alati püüd rahvast surnuks kurnata kurnajatele ühtemoodi.
Kui nägite eelmise nädala PEALTNÄGIJA saadet, siis saite aru, et riigiprokuratuur on võimeline ka relvastatud röövist väärteo korraldama, kui seda kellelegi vaja on.
Kuid see ei sündinud mitte hiljuti, juba aastat 10 tagasi tuli minult nõu küsima politseiametnik, kellelt nõuti 16 aastase poisi poolt korduvalt 5 aastase tüdruku seksuaalse kasutamise vormistamist väärteoks... et asi alaealiste asjade komisjonile anda. Kuhu perre sünnid- sellest oleneb sinu eeskoste jms. Igaüks oleks sellise nalja eest kohtu alla läinud, aga vot osadel on mingid privileegid ja neist saavadki uued Caligulad- kui neid keegi maha ei löö.
Kuid siinkohal juhiks tähelepanu, et meil ei valitse monarhia- meil tegelikult on vähemalt hüpoteetiline võimalus valida, kes otsustab, kuigi Kerstidendi tulekuga on asi kahtlasest kahtlasem.
Seega- olgem inimesed ja teadkem, kes me oleme- poolearulised las kirjutavad oma saasta kokku, meie asi on sellele vastu hakata.
Kasvõi selleks, et meie lapsed ja lapselapsed ei saaks zombideks, keda kamandavad moraalsed värdjad.
Minule küll see uus seadus meeldib. Eriti see osa,kus loa taotlemise eest maksta tuleb.Igal juhul läheb elu põnevaks.Mis omakorda on ka üsnagi huvitav. Oligi juba väga üksluine öösiti kirikute aias kaevamas käia. Nüüd saab öösiti põllu peale ka.
No see on selline amet nagu nt hindamatu väärtus, korvamatu kahju, lendav vaip, Väike Mukk, seitsmepenikoormasaapad, õigusriik Eesti, jne... Selline hoomamatu, märkamatu, seda näevad vaid Mendelejevi tabeli muutjad/uuendajad ja ikka haritud inimesed- mitte meiesugused töllid.
No tead küll meiesuguseid- sinises vanas vihmamantlis, määratlemata värvusega barett peas viltu, lapitud raamidega prillid, kirsad, habetunud, ila ka mõnel jookseb, detekas käes ja küsivad möödujatelt kirikaeda või kalmistule teed. Labidas on õlal.
Kirsade asemel võivad kummikud ka olla, aga need peavad vahetuses olema, no parema jala kummik vasakus jne.
Seda jällegi peaks püüdma vältida, et kui näiteks mõlemasse jalga tõmbad vasaku jala kirsad ja siis sammud põllule, võib jäljerida aritud inimese segadusse ajada. Mendelejevi tabel on muidugi väärt asi, sest kui tullakse küsima mida otsite kas kultuuriväärtust, siis on hea see kabuurist välja võtta ning kohe näidata, et otsin neid tabelis olevaid keemilisi elemente ja nende reaktsioonide tulemusi, suuremalt jaolt pakub huvi Fe2O3.
Ära ole nii kindel, meil ju e-nutiriik. Nele troon lendab sust üle ja hoobilt kõik selge - kaevandad muinast.
Mõtlesin et kuna kunagi sai selle alaga mõnuga tegeletud (nii aastat 6 tagasi veel aktiivselt) siis teeks omale konto ja loeks enne uut algust ka mis rahvas hetkel räägib. Lugesin seda eelnõud. Täpselt sama saag on jälle käima tõmmatud mis ennegi. See selleks - neid põhjuseid on lahatud piisavalt eelmisel aastakümnel. Üllatav on aga see seletuskirjas: Arvestatud osaliselt. Eelnõu § 21 lõikes 1 on arheoloogilise leiu definitsioonist jäetud välja viide Teisele maailmasõjale ja metsavendlusele ning loobutud on vanusepiiri kehtestamisest.
See omakorda tähendab antud eelnõu sõnastuses et KÕIK on arheoloogilised leiud sõltumata vanusest alates sellestsamast pepsikorgist lõpetades mosinahülsiga. Ehk siis - kui sa defineerid mingi lausega et hobuse tunnus on jalad ja jätad muu mainimata on part ka hobune.
Nii tulebki välja et sellel koerakesega vanamutil kes kunagi lubas mulle küla ujumiskohas politsei kutsuda ("Õpetajate lehes" olla tema sõnul niisugune käitumisjuhis kirjutatud) on siis igati õigus seda teha. Koššer värk on see igatsetud uus kord.
See loogika kahjuks ei päde. Mitte keegi ei keela mitte kellelgi täiesti vabalt ka autot osta. Autoostuload jäävad nõukaaega Aga auto kasutamisega on mõnevõrra teine lugu. Nimelt on luba vaja
Miskipärast ma ei usu, et selleks põhiseaduse kallale oleks vaja minna. Seda saab vabalt reguleerida ka teiste seadustega.
Muideks- need kõik abstraktsed profaanluses kirjutet "teised" seadused, mis on vastuolus põhiseadusega on kehtetud.
Kui ei teki kodanikuallumatust kodanike vabaduste ja põhiseaduslike õiguste riive osas- siis saabki põlve otsas kõikvõimalikke koormisi ja "vabalt reguleerivaid" seadusi nikerdada. Irooniline, et kodanikelt väljapressitud raha eest, muide.
Kui aga lasta endale pähe kusta ja lubada endale seejuures kusejal veel sõbralikult õlale patsutada ja sealjuures lasta temal väita, et "pole hullu- vihma sajab..." ju tegelikult ja tegelikkuses kustakse ikka pähe ja vihma ka ei saja. See on ümberlükkamatu FAKT!
Kui lubada enda kallal sellisel moel toimetada, siis osad harjuvad ära, sest teisiti "loogika ei päde" enam neile ühel hetkel ja neid tuuakse eeskujuks neile, kellele ei meeldi selline protseduur. Pähekusejad tõstavad neid esile kui tublisid, riigitruusid ja eesrindlikke kodanikke. Lõpuks kirjutatakse vargsi valmis ka seadus, alguses nt selline, et pähe võib kusta rahvale alates kella 10-st kuni 10:30-ni, sest osad ju on olnud nõus! Areenile ja ekraanile ilmuvad ka kollakalt leemendavad tegelased, kes raevukalt nõuavad inimõiguste raames sellise oleku neile võimaldamist alati ja igas asendis. Olla popp ja vahva!
Siinkohal märgin, et selline tegevus on hästi tasustatud ja tihti on tegemist destilleeritud vee ja toiduvärviga- teatriga, no kui ironiseerida poliitikute üle, siis nad on võimelised ahnusest kõikvõimalikke hundirattaid papi eest viskama, ka 150kg kaaludes spagaati viskama, kui pappi voolab, küll arstid jalgevahe pärast kokku nortsivad... rahvas ju plönnib.
Kui eriti vastu ei hakata, siis pikendatakase seda kusemistsüklit poole tunni, hiljem tunnikaupa, kuni selliselt võib toimida kuidagi ootamatulk 24 tundi ehk siis ööpäevaringselt.
Kõik algas aga sellest, et keegi ei protesteerinud ja lõpuks oleks see nüüd nagu norm ja need, kellele ei meeldi on räiged rahvavaenlased ja vaated neil tagurlikud mis tagurlikud.
Kusjuures- kindlasti tekib terve hord tegelasi, kes avalikult eksponeerivad oma märga pead ja niiskeid palituõlgu ja väidavad, et nii on väga vahva olla- just see on see õige asi. Osad neist teevad seda väga raevukalt ja võtavad teil hõlmast kinni ja pärivad, MIKS teil on pea kuiv? Ahaa- olete küllap kremlikoer, moskoviit, putinist, satanist, nats, antisemiit, šovinist, fašist jne! KINDEL- te ju solvate oma kuiva peaga kogu ühiskonda! Õigel rinnaesine lausa leemendab!
Ajalugu on lihtsalt selline, nii on ennegi juhtunud. Hoiatav küll, aga osad ikka kohe peavad saba liputama ja tegema nägu, et on jube vahva- lootuses pugemisega tulevikus mingeid privileege saada ja lootes kõige enam sellele, et saaks nii ühel päeval teistele kaarega pähe lasta, sest südames ju ta teab, et lubada endale pähe lasta on ikka alandav, kuitahes rõõmsat nägu püütakse ka ette manada.
Enamus arvab, et kui truult lubada enda kallal sigatseda, tekib neil tänu sellisele allumisele ja preemiaks kuulekuse eest lõpuks ka mingi õigus teiste kallal sigatseda ja tunda end siis lõpuks Tõelise Inimesena.
See tunne on petlik muide. Tõeline Inimene on vaba inimene ja vabadus ei seisne teistele sitakeeramises... päriselt ka.
Tuletaks ka meelde, et alles mõned aastakümned tagasi oli Hiinas selline värk, et kõik käisid rohelistes mundrites, taskus olid igaks juhuks pagunid jms, ja mis oluliselt ei erinenud märja pea ja palituõlgadega ringituiamisest- no maha löödi ka, kui ei meeldinud midagi.
Lisaks tegutsesid veel tublid kultuurirevolutsiooni asjamehed, koos varblaste ja intelligentsi hävitamisega, sest kolekahjurist varblane ja haritud inimene on lollakale vaieldamatult üks ja seesama asi ja kahjur tuleb koheselt ära lõpetada.
1917. aastal, siinsamas kõrval, tehti peaaegu sama, nt prillide eest võis revolutsiooniliselt meelestet tegelaselt kuuli saada, sest "vabalt reguleeritava", isetehtud seadusega, lisades sinna pisut "pädevat loogikat", tegi revolutsionäär loogilise jada: prillid-> oskab lugeda-> kui oskab lugeda, siis on intelligent-> intelligent on kurnaja ja mittevajalik revolutsioonivastane element! Asi oli selge ja püss paukus. Paukus selle käes, kes ehk ise lugeda ei osanudki või oskas seda puudulikult.
Asja saab muidugi korraldada palju peenemalt ja revolutsioonilist madrust ja hungveipingi võib nimetada nt "tolerantne inimene" ja korraldada asi ilma püsside paukumiseta. Aega võtab rohkem, kuid psühholoogiliselt on parem- nii jäävad inimestel nägemata laibahunnikud ja see jant ei tundugi nii kole. Alguses küll mitte, sest alustatakse justkui tagantpoolt, laibavirnad võivad tulla siis, kui kuulekus on sellisele tasemele viidud, et keegi ei kahtle enam kontrrevolutsioonilise elemendi hävitamise vajalikkuses ja seda ehk pöördumatult.
Kohalikud ja kaasaegsed hungveipingid ajavadki juba pikemalt asju ja resultaadid on käes- mõnele tundub lausõiglane, et tema ja teiste vabadust piiratakse. Abstraktse "korra" nimel. Mnjahh.. no pagunite asemel on kodanike pisut kirevamate hilpude kui Hiina kultrevolutsiooniaegsed rohemundrid olid, siiski ka hõlma all ka "pagunid"- need kaardid, millega end identifitseerite ja mis tagab uushungveipingidele teist ja toimetustest täieliku ülevaate.
No nagu seda minu praegust kirjatükkigi uuritakse ja leitakse see lahter, kui "riigivastane" see ikka on. Ja kuna see sisaldab tõde- no siis on see riigivastane nii ehk teisti. Teisiti polekski võimalik.
Pisut poliitkorrektne, kuid ülevaate saate ikka- ka meie praegune klassikalise kunsti mahategemine ja selle asemel purkisittumine, Eurovisioonil laulu asemel mingi ebaselge olluse võidulooks määramine (just määramine), lastele kuis psühhokroonikute kodus joonistet multikate näitamine jne... jne... on justnimelt kaasaegsete hugveipingide tegevus.
Seesama 1917 laostatud ja lagastatud Venemaa on ammu aru saanud, et miski läks väga nihu ja tõuseb mis mühiseb!
Hiina kultuurirevolutsiooni tagajärjel laostatud maast on saanud maailma suurriik koos tehnoloogiapargi ja tarkuritega.
Lohutada end siinmail aga eriti ei saa, sest võrreldes nendega oleme tagumikusuurune maalapp ja üle meie peade mängitakse kultuurirevolutsioone meilt küsimata.
Ja neile, kes ei viitsi kultuurirevolutsiooniga tutvuda ka üks lõik toimunust. Kas pole kuidagi tuttav? No kontekstis või nii?
"18. augustil 1966 Pekingis peetud suurel koosolekul, millest võttis osa umbes 1,5 miljonit inimest, kutsuti rahvast üles Mao-vastaseid hävitama. Revolutsiooni läbiviijateks said hungveipingid ja zaufanid ehk “mässajad”. Viimase moodustasid töötavad noored ning neil oli ka armee toetus. Punavalvuritele anti ülesandeks hävitada kõik kodanlik, vana ja traditsiooniline ning piiramatu voli teisitimõtlejatega arveteõiendamisel.
Hakati kinni panema templeid, kirikuid, mošeesid, kloostreid, surnuaedu. Keelustati kogu kunst, kirjandus, põlu alla sattusid klassikaline Hiina kunst, muusika, kirjandus ning filosoofia. Vähenes toodang, sest suur osa töötavast noorsoost tegeles kultuurirevolutsiooni läbiviimisega. Transport desorganiseerus, sest veeti ainult hungveipinge ja zaufane. Lisaks kultuuriväärtuste hävitamisele sai tugeva löögi haridussüsteem, kuna valdav osa pedagoogidest saadeti ümberkasvatuslaagritesse. Õppetöö seiskus ja õppeprogrammid reorganiseeriti: algkoolides õpetati "Mao tsitaate", keskkoolis "Mao valitud teoseid" ning ülikoolis "Mao kogutud teoseid".
Reformid võtsid muuhulgas selliseid absurdseid ja sürrealistlikke vorme nagu raamatute põletamine tuleriitadel ja ebaõnnestunud katse muuta foorivärvide tähendust, kus punane oleks tähendanud "mine"."
"Macron viibis Aachenis võtmas vastu Karl Suure auhinda oma “visiooni eest uuest Euroopast” ning “otsustava vastuseisu” eest rahvuslusele.
Mõistes hukka “kõikjal Euroopas kaikuva natsionalismi muusika” kutsus Macron kõiki Brüsseli keskvõimu süvenemist soovivaid kaasamõtlejaid “liikuma edasi täie jõuga ja nii kiiresti kui võimalik, et summutada “natsionalistide ja demagoogide [hääle] kõla.”
“Kõikjale Euroopas kerkib taas okastraat, ajud kaasa arvatud,” hoiatas Prantsuse liider piiridesse uskujate “pidalitõve” eest.
Juhhei- kultuurirevolutsioon on õuele sõitnud... selle tunneb ju ära. Küsimus on küll selles, et keda kvalifitseerida pidalitõbiseks ja kuhu rajada leprosoorium?
Ära sa, Kulgeja, nüüd pahaks pane aga nisukese röögatuse peale ma küll midagi vastuseks kommenteerimaei hakka. Kui päris aus olla, ega ma ei viitsi seda läbigi lugeda, sest juba esimesest lausest ja põiki silmadega üle laskmisest sai selgeks, et see üks enneolematult mahukas offtopic on. Lausa kunstini jõudsid välja! Kui nüüd nii omavahel küsida, siis äkki võtad tilgakese-paar palderjani? Pidavat rahustama!
Pealegi- ega see niiväga sinule adresseeritud polnudki, sest sa ei saa kõikide eelduste kohaselt niikuinii aru.
Kunst iseloomustab rahva ja rahvuse üldkultuurilist taset ja mõtlemisvõimet- seega kunsti kui sellise põlgamiseks pole põhjust.
Kui silmad on põiki- tuleb külastada vastavat spetsialisti- nimi on silmaarst, täpsemalt oftalmoloog kes tegeleb silma- ja silmamanuste patoloogiatega.
Omavahel öeldes, no nagu soovid- palderjani pole vaja, sest arvamus minu närvilisusest kellegi rumaluse tõttu on ilmne liialdus.
Autoga võib ilma lubadeta põllul sõita küll. Aga seda ametnikku tahaks näha ja kuulata,mis tal öelda on,kes keelab minul,kui maaomanikul oma põllul detektorit kasutada. Sellistega tegelikult ei viitsiks isegi rääkida,veel vähem kuulata, aga viisakusest ju võiks.
See on seesama ametnik kes kehtestab paari aasta pärast raiumata metsa maksu. Meil on õigusriik mitte õiglusriik. Hõissa!
On teisi nähtud ja ära ka kuulatud.Viisakusest. Saab teistest jagu küll,kui maadlemiseks läheb. Juhul muidugi,kui ise teemat jagad. Eriti lollid on muidugi omaette teema. Selliseid on ka päris palju.Aga sellised paneb paika hea jurist.Ise nendega vaielda pole mõtet.Seda põhjusel,et vaidlus rumala inimesega ei vii kuhugi.kui seda teeb eraisik,kuna ametnik miskipärast on arvamusel,et tema on kõige targem ja jumala asemik maa peal.
Päike paistab otse lamamistooli ja õlu on endiselt hea maitsega kui teda eelnevalt parajalt jahutada lisaks võib veel võtta adžika, viilutatud sibularõngad ning varda šašlõkki...
Khulthuur võib ka tulla ja mao vastased aga lamatiste vastu võib näiteks vutti taguda, a mõtle kui rohelised keelavad äkki jalgpalli muru niitmise ära, hein on rinnuni, kuidas siis saab ah? Türi, Paide küll, sihuke vabariik ongi meil või?
Pole hullu- jalgpall ongi väärastunud motivatsioonitundega inimeste meelelahutus- las see hein kasvab.
Näete, Kulgeja sildistab inimesi aga mis siis ikka, kuna hommik on õhtust targem, siis midagi väga muutma ei hakka, ainult tänaseks valisin rannavõrkpalli. Näksige muru rohelised...
Minule ka rohelised ei meeldi ja Zuzut jonni pärast sängi ei laseks! Innustatud Insupi rohelistevastasest olemusest ja tundes küünarnukitunnet Tartu poolt lausa peaaegu füüsiliselt, läksin loodust hävitama!
20 ruumi lepapakke vedeleb hoovis nimelt. Talvest saati täpsemalt- puhas loodus ja rohevärk, mõnele tulid lehedki külge.
Ma küll istusin lamamistoolis kuis Insup, no selle kuhja kõrval ja lootsin, et need kuuma ilmaga ise vähemalt neljaks kuivavad. Kahjuks vedas ilmajaam ilmategemisega taas alt ja sellist kuuma polnud- väikesed praod tulid küll, iga päev joonlauaga mõõtsin! OK- supleriga tegelt.
|
OSCAR-2019
|
||
Palju õnne Piibule ja Tuudule Teatriliidu lastelavastuste preemia nominendiks saamise puhul! Olin sellepärast "Lõvi Lõrri ja jänes Jassi" vaatama minnes eriliselt elevil - võimalus näha üht aasta parimatest! Kuid kõige rohkem elevil olin eelkõige ikka sellepärast, et olen leidnud uued lemmikud läbi täiskasvanutele mõeldud lavastuste "Hamlet" ja "Cabaret Siberia". See tee sinna Piibu ja Tuudu mängumajja pole sugugi olnud sirgemate killast. Naine juba aastaid räägib, et ta tahaks neid näha. Mina arvasin pikalt, et tegemist on klounidega ning minule pole tsirkuseklounid kunagi olnud meelt mööda... Ilmselt polnud ma lihtsalt kunagi häid kloune näinud... sest nii valesti olin ma hinnanud ja üldistanud... Piip ja Tuut on maailmaklass! Nende etendused on sisukad, lõbusad ja meelelahutuslikud. Isegi tõsisematel teemadel läbi lillede rääkides on elu ilusam, aga tekib selline kõrgema klassi psühholoogiline efekt juurde, mis tõstab ka terviku kunstilist taset.
Enne etendust võeti ka tellimused vastu, kes soovib pärast pannkoogitorne süüa - nõnda on seal majas juba kombeks. Kõigepealt vaimutoitu ja siis kehakostitust peale. Pannkooke pakutakse muide koos jäätisega!
Nagu ikka ilmub Piip esimesena lavale - silmad suured, hambad ja kõrvad ka :) Tuut on jälle kusagil lava taga kohmerdamas. Kolme lavastuse põhjal on muidugi vara üldistusi teha ja muidugi võib see olla ka nende firmamärk, et sedapidi see asi neil käib...
Esimese raksuga ehmatas mõned pisemad publiku seast ära ka. Haide on jänesena niiiiiii intensiivne, aga seda lahedam minu meelest. Mõni pisem, kes tuleb hästi rahulikust kodust ehmub ehk natuke ära, aga Haide/Piip/Jass toob selle "rahustamise" oma mängu sisse ning kõigil on lõbu laialt. Sest tegelikult temal on ka nutt kurgus...
Mõnusalt mängib Piip ka selle tasandi sisse, et mis me siin ikka lollitame - tema on ju tegelikult Piip, aga mängib jänes Jassi... viidates arusaamatusele kui ülahuul üles tõmmata ja ülahambad paljastada, et kuidas üldse on võimalik "jänest mängida näitlejatel", hambad kuivavad ju ära :)
Ühel hetkel siiski saab Piip asja nii kaugele, et ka Tuut ilmub lavale. Ja veel milline Tuut! Lõvilakaga, uhke ja võimas, lõviliigutustega Tuut! See on ju hoopis lõvi Lõrr!
Ja nõnda nad seal Olivia Saare praeguseks juba klassikaliseks lasteraamatuks saanud lugusid laval ettemängima hakkavadki (peale spordivõistluse mängitakse kõik ette, muidugi täiesti omas võtmes ja paljude lisandite ning muudatustega). Lavalugu saab alguse majaehitamisest, autosõidust, külaskäigust, kitse peetavas aiandis käimisest, rongisõidu ning kojutulekuni välja. Matk missugune! Selle rännaku sees on mõnusat Jarek Kasari valitud seitsme- ja kaheksakümnendatest tuttavate telelastelavastustega (a la Tipp ja Täpp) sarnast muusikat. Jaanus Laagrikülli värviderikast, huvitavalt publiku silme all kujuvahetavaid lavakujunduselemente ja lasterõõmsat kunstnikutööd ning tegelikult loomi ikka hulka rohkem kui ainult lõvi ja jänes. Kuid need teised on nukuteatrina lavastatud pulkade otsas vineerloomadena, keda ka nagu muuseas esitavad Piip ja Tuut.
Lapsed ja vanemadki elasid niimoodi kaasa, et kui Piip ja Tuut lavalt midagi küsisid, siis tuli vastuseid tervelt saalilt. Ühes kohas, kus nad järgmist loo pealkirja paljastada ei tahtnud ja küsisid ka publiku käest, et kas te ikka TÕESTI tahate teada, mis selle pealkirjaplagu peal kirjas on, hoiatades, et see on midagi õudsat... siis ei pidanud ka eesridades istunud vanaemad vastu, et nemad küll tahavad teada... Lõrr sellepeale, et inimesed ei tea, mis nad tahavad... Jäägu see siis saladuseks, mis seal on, eks kõik saavad seda ise minna vaatama... aga on hirmus asi küll! :)
See, mis jänes Jassi ja lõvi Lõrri lavastuse minu jaoks tõstab sellesse parimate lastelavastuste tasemele on hoopis need Piibu ja Tuudu enda lisandid. See millised tüübid nad on. Piip selline käbe ja kiire jutuga, palju mööda lava ringi saaliv ning kõikvõimalikesse tobedatesse olukordadesse sattuv. Tahtes ise olla boss. Oma jänese karakterile ohtralt omapäraseid nõkse juurde pookides. Ja need väiksed detailid, nagu muusikale vahepeal kaasa lauldes, silmi suureks ajades, paljude tuttavate loomajattude jäneste arhetüüpi tabab Haide Männamäe, kes mängib Piipu, kes mängib jänest väga lahedalt! Lõvi Lõrr on nagu raamatus öeldud - raskejõustiklane. Ta on aeglasema sammuga, aeglasema liikumisega ja loomulikult ka aeglasema jutuga. Tuut on ju ka helinana jämedam kui piip... Ja Toomas Tross, kes mängib Tuut'u, kes mängib lõvi, on jänesest palju mõtlikum, targem, otsustajalikum, tugevam ja osavam. Tema teeb rohkem kätega, vastupidiselt jänesele, kellel suu jahvatab suure ilma kokku. Nii lõvis kui jäneses on siiski mõnusalt palju ka Tuutu ja Piipu alles, selline lahe segu karaktereid... ja kui siis need Jass ja Lõrr veel omakorda teiste loomadena neljandat karakterit mängivad, no ei saa muud kui imetleda ja naerda :)
Mõlemad kasutavad nad ka füüsilist klounaadlikku komöödiat, aga koos konkreetsete sisuliste lugudega mõjuvadki need naljakalt ning tihti ka nagu täiesti iseseisvate lahedate lavastuslike leidudena. Näiteks kui Jass majaehitusel kinni hoiab seinast ja Lõrr seda tõstab... Jass hoiab ju ikka kinni, aga mitte paigalhoidmise mõttes. Samuti Lõrri tants - lõvid ju tantsivad "nii"... jänese hirmumine lõvi möirge peale... aga kui ta liiga palju juba möirgab, siis jänes harjub sellega ära... aga päris ehmumata ta ikkagi ei saa. Üks lemmikuid nendest kõrvakarakteritest oli toonekurg. Efektselt pika nokaga ja kui Haide/Piip/Jass talle veel tiiva oma käest laenab, siis mõjub naljakalt ägedalt.
Mainimata ei saa jätta ka neid omamoodi sissepikitud pisikesi sõnamänge, mis kogu lugu meie tänapäevamaailmaga seob. Kui Jass ütleb majaehituse juures "justament vundament", siis Lõrr uurib, mis see justament on. Jass satub segadusse, justament on ju sõna, aga samas on see ühe bändi nimi... ja siis Lõrr ütleb ka, et Justament on eesti muusika vundament ja Jass kiidab sõbralikult takka, et hästi öeldud... Jass jällegi toob sisse Lenna laulu "Mina jään"... õhkõrnalt ja ega kõik ei pruugigi seda sealt välja noppida, lapsed ilmselt ammugi mitte, aga siis ongi selline tunne, et lapsevanematele on ka mingid oma alltekstid... No kas pole sümpaatsed need Piip ja Tuut - mõtlevad kõigile!
Hinnang: 4 (Seda siis täiskasvanu mätta otsast vaadatuna ja võrreldes suurte lavade elamustega! Wow, lihtsalt wow, mida Piip ja Tuut seal oma koogel-moogel mängumajas teevad! Selline lasteteatri tase on vaimustav! Lastelavastuste arvestustuses ja laste reaktsioonidele viidates peaks hinnang olema vähemalt 5+. Igati oma suurt auhinna-nominatsiooni väärt... arvestades, et võitjaks osutus täiskasvanute tükk, siis tegelik võitja oligi ilmselt Piip ja Tuut :) No igatahes vähemalt NUKU Timm Thaleri tegijatega jagatud esikoht. Kusagil poole peal ma tundsin kurgus pitsitust ja sain aru, et olen kõik see aeg naernud - siis väsib kurk naerust ju ära... suunurgadki väsisid lõpuks ära! :) Nüüd ootan järgimisi selle lavastuse etendusi ja saadan kogu ülejäänud suguvõsa ka seda vaatama... mina ja mu täiskasvanust laps oleme võib-olla maailma "suurimad" Piibu ja Tuudu fännid... suuruse all pean silmas nii vanust kui füüsilist suurust... olen ju 190cm pikk... või no MAAILM on ju nii suur, et seal võib-olla on veelgi "suuremaid" fänne, aga siin Eestis vähemalt ühed suurimatest... "Tõsiselt" rääkides, siis tõeline rõõm on tõdeda, et meil on selline teater vanalinnas peidus. Ja tõeliselt kahju on nendest, kes pole veel oma teed sinna leidnud. Targad pidavat teiste vigadest õppima - õppige minu omast! Tehke seda kiiresti, sest suure tõenäosusega olete ka kohe sama võlutud ja tahate ka kõiki Piibu ja Tuudu etendusi näha - nii lastele kui mitte-lastele mõelduid!)
PS. Ja kui Jass ütleb Lõrrile, et too on danzulõvi... siis ma sain aru, miks ma nende mängukeelt ja nalja nii hästi mõistan - me oleme ju sugulased! Mõlemad "danzu"d :)
Mäletate seda olukorda voodisse minnes kui uni ei tahtnud kuidagi tulla. Ükski asend ei nii ei naa ei olnud see õige, tekk oli liiga raske või mitte piisavalt raske, kõrvalmagaja oma asendiga häiris või polnud padi piisavalt pehme või suur ja igasuguseid mõtteid hakkas pähe voolama...
Natuke sarnases olukorras leiavad end 4 Nukuteatri "pisikest" uneotsijat. Ütleme nii, et nad on kõik omavahel sõbrad ja üritavad koos magama jääda, aga no kui üks ei saa, siis ta ei lase ka teistel magada ja kui teine saab, siis kindlasti kolmandal on vaja just teist nügida või neljandalt tekk pealt ära tõmmata või esimesele peale ronida jalgadega. Und igatahes ei ole, ega tundu ka kusagilt tulevat... vanematel võib-olla painavad töömured pead ja võib hirmutada mingi järgmise päeva koosolek, aga lastel võib see hirmus pime nurk toas olla kahtlane ja kui ei näe, siis ju ei tea, mis seal ikkagi võib olla... või veel hullem - kes?
Need neli väikest uneotsijat otsivad oma und seigeldes. Niisama unetuse käes vaevelda ja voodis väherda on ju suisa vastik... parem siis juba tegutseda. Igaühel on oma nõksud, millega ta tavaliselt magama kergemini jääb ja tore on ju neid kõik koos läbi proovida - publikule ka vihjeid kuidas ja mida kodus järgi teha sellises olukorras :)
Üsna pea on selline pöörane möll üles keerutatud, et tahaks ise ka nendega seal mängida... Kuigi natuke sellise tunde näitlejad loovadki, et me kõik seal möllamegi koos. Näiteks ühe suure pehme kuubiku peal oleks tahtnud hüpata või sedamööda kõndida samal ajal kui teised seda liigutavad... rääkimata põlevaid valguskaableid vilinal keerutada... äge! :)
Lavastajad Tiina Mölder ja Christin Taul on loonud üpris omapärase lavastuse. Nukuteatri väike saal on saanud hoopis teise lahenduse ning ma näiteks istusin vist otsapidi hoopis lavaäärel? Põnevalt on kogu lavastuse ülesehitus ja sisu integreeritud stsenograafiaga - kõikvõimalikes suurustes kastid ja karbid - mõned aukudega, mõned tornideks kokku liimitud, mõnedel ainult pilud, mõned käivad lahti, nagu kapiuksed. Natuke vanemad lapsed on ju sellise "kastimaailmaga" läbi minecrafti hästi tuttavad... Ja nagu minecraftis luusivad ringi creeperid, nii kimbutavad ka lavastuse tegelasi "hirmud". Ühel hetkel tõmbavadki tegelased endale kastid peale ja ümber, ning oleksidki justkui minecrafti-tegelased :) Kuigi tegelikult keegi ikka väga pikalt ja sügavalt midagi seal ei karda - mängu ja sõpradega saab ju kõikidest hirmudest mänglevalt kergelt üle. Aga kastidest tuleb selle mängu sees igasuguseid põnevaid asju välja - need on ju lõppude lõpuks "kastid" - asjade panipaigad... aga kui vaja, siis ka näiteks nukud (üks vahvamaid lõike oligi karbi-lindudega mäng - ööbiku kohta hõikasid küll lapsed publikust, et see on vares... aga näitlejad ei lasknud end sellest segada - nende mängus oli see "ööbik"). Ja kastidest saab ehitada torne ja tegelikult terve seina koos akende ja ustega! Ja mõnest kastist võib isegi midagi välja tulla ise, nagu näiteks unepõder... ja ajada oma sarved laiali - teise poole etendusest jäigi ta sinna oma põlevate silmadega valvama (suurepärane valguskujundus Oliver Kulpsoolt - üks põnevamaid ja ilusaimaid siiani sellel aastal ja arvestades ka tema "Oodates" imelist kujundust, hakkan tulevikus tema töödel täpsemalt silma peal hoidma)... või mõni nägu, kes Sulle kastipõhjast vastu vaatab... ja mõni kast teeb ju avades erilist häält ka...
Loo telgjooneks on Andri Luup'i kirjutatud ja dramatiseeritud, erinevaid une-eelseid mõtteid laval lahtimängiv lastekvartett, kes seda ärakadunud und taga otsivad ka teekonnana - otsides Unesüdant... sest siis kui see on leitud, siis saab ju alles uni päriselt tulla. Lugu, õigemini väiksed lookesed või pigem isegi seikluspeatused on väga toredad, aga tegelikult lugu ise on nii segunenud selle möllamisega, et võib-olla see iseenesest polegi enam selle kõige juures kõige tähtsam. Tähtsam on headus ja tähtsad on sõbrad ja tähtis on see turvatunne, et ühel hetkel see uni jõuab nagunii ikkagi kohale. Nagu alati. Ja tore kui und saab sõpradega koos otsida, sest mängus peitub ju võlujõud. Ja muidugi näiteks lahe on ju uhkustada ka kellegi ees, mida kõike sa julged teha - isegi musutada teist. Ja isegi kui Sa kohe ei julgegi sinna "pilkasesse" pimedusse pea ees tormata, siis mängu sees ja teiste abiga teeb selle ikka ära. Lavastuses kasutasid suured väiksemaid ära... nimelt näitlejad kaasasid publiku seast lapsed, et neid pimesilmi nipsudega pimedasse nurka enda turvalisuse mõttes kaasa meelitada... ja lapsed läksid ka... nemad on ju palju julgemad... samaga hoidudes pikkasid kastitornide mitte-mahajamast :)
Näitlejate ansambel on ühtlaselt lastesõbralik ja armas, lapsed on nende "poolt" ja nendega "kaasas" kohe esimesest laulust alates (heliloojad, helikujundajad Ülo Krigul ja Lauri-Dag Tüür). Naerukõkutamist kostub publiku seast pidevalt ja vähemalt esietendusel ei hakanud mitte keegi nutma, isegi täiskasvanud mitte... kui just naerupisarad arvesse ei lähe.... Päris pimedaks õnneks ei lähegi ja kuigi üks väga efektne kastikolistamistega stseen on selline piiripealne, et kas nüüd keegi ehmub... aga kuna Kaisa ise oli see kõige suurem kolistaja ja ehmuja, siis lastele tegi see hoopis nalja. Usun, et saalis oli ka 4 aastaseid, võib-olla isegi mõni julgem kolmene, aga kõige suurema tõenäosusega on kindlaim minna vaatama koos 5-aastasest alates lapsega. Taavi on kõige pikem, huvitav kas sellepärast mõjus ta natuke nö. ninamehena? Aga Katri on kõige pisem ja seega ka kõige käbedam, aga ka kõige suurem uhkustaja :) Temal tuli juba vahepeal uni ka, aga no kus Sa siis magad kui teistel alles möll üles keerutatud. Ženja kõige vaiksem, aga võib-olla ikkagi ka kõige julgem? Vähemalt oma hüpetega kasti otsa! Ja Kaisa nagu kogu kamba liim, mis kõige osavamalt kõiki kokku sidus - nii tegelased kui seiklustest üleminekud, aga kui tahtis, siis oli hoopis uhkete valgusjuustega printsess! :)
Hinnang: 3-5 (sellele lavastusele on mitu hinnangut, oleneb, mis tasandilt sellele läheneda. Laste reaktsiooni vaadates on täistabamus ja lavalt side loomisel oma väga erivanuselise publikuga - alates 4-5stest kuni pensionärideni välja ning mängulisuse, erilisuse ja toreda lapsemeelse mängu hinnang on väga kõrge! Kui panna see aasta teatrialamuste pingeritta täiskasvanulikust seisukohast, siis oleks hinnanguks ka tubli Harju keskmine - igatahes oli ka täiskasvanuna seda tore ja vahva vaadata. Tulid omad lustimise ajad meelde, kui sa lapsena sugulaste või sõpradega suure kambaga lakas magatud, aga und loomulikult ei tahtnud tulla... kõik need kollijutud linnas elavast verisest käest, kes oli teel meie juurde ja koputas kohe uksele ning nõudis oma ülejäänud keha - see lugu natuke teisel moel on ka siin lavastuses... Aga ka mängud kõikvõimalike asjadega, kes kujutluse abiga muutusid milleks iganes. Kui mänguks on midagi vaja, siis ei jää ju mäng selle taha kunagi, et üht või teist asja pole. Kui vaja, siis sai ka karbist mõne eluka mängutegelaseks. Palju seal siis vahet kas mudelauto või tikutoos, ikka teed ju ise rallihäält... Vahva ja eriline lavastus on lõbus, headusest pakatav, muusika ja põneva valguskujundusega retk-lavastus koos üllatuste, seikluste ja mängudega, kuhu ka vaatajad kaasatakse saba ja karvadega.)
PS. Muidugi tänapäevaste vidinate, ehk valgusnööridega omal ajal mängida ei saanud, aga kõige peale ronida ja hüpata küll... vanaisa ikka ütles, et ronida võib, alla kukkuda võib ka, aga nutma ei tohi hakata, siis ta võtab vitsa... Ükskord ronisingi tema kastiauto kabiinile, mis oli autolt maha tõstetud ja seisis aidakõrval nõgesepuhmaga ümbritsetult... Muidugi ronisin ma selle otsa just sellisel hetkel kui vanaisa läks sealt mööda - koplisse vikatiga niitma. Minust möödudes ning mind märgates ainult ühmas, et nooo poiss, vaata et Sa sealt kukkudes nutma ei hakka... Kuna ma olin juba vahele jäänud, siis tahtsin muidugi näidata, millega hakkama olin saanud ja milliseid trikke suudan seal turnides teha... Ja hõikasin, et vanaisa vaataks... Samal hetkel nõrgenes haare ja sinna nõgestepuhmastesse ma kukkusingi... põlved-küünarnukid veriseks, aga eriti hullult tegid valu nõgesekõrvetused üle kere... Vanaisa sõnad kõrvus kajamas, krapsasin kohe püsti ja hõikasin läbi võltsnaeru, et minul pole häda midagi, tahtsingi teha sellist hüpet... Vanaisa ainult vangutas pead ja läks edasi.. kui ta juba tiigiäärde oli jõudnud, ehk kuuldeulatusest kindlalt väljas, julgesin oma nutujoru lahti lasta... nii valus oli, et juhtus küll pea 40 aastat tagasi, aga ikka on veel meeles nagu eilne...
Kui öelda ühele minusugusele tavalisele eesti mehele sõnapaar ehk nimi Don Juan, siis esimeseks tuleb meelde Arvo Kruusement'i film "Don Juan Tallinnas". Teiseks tuleb meelde 9nda klassi lõpuekskursioon Veneetsiasse, kus käisime vaatamas ka Casanova vangikongi... "Ohete Sild" ja muu sinna juurde kuuluvaga... Aga Casanovat ja Don Juan'i ei maksa segi ajada. Don Juan on fiktiivne tegelane, kes pärineb Hispaania kirjandusest, kuigi seda "naistevallutaja" arhetüüpi on kasutanud (ka Don Juan'i nime kasutades) paljude riikide kirjanikud ja muud loomeinimesed. Casanova on päriselt elanud inimene. Vahet tehakse ka selles, et Casanoval olid ka tunded, aga Don Juan oli lihtsalt võimu peale väljas - rikas mees, kes vallutas naisi vasakult ja paremalt, lihtsalt lõbu pärast ja naiste tunnetega mängides, neist tegelikult vähimatki hoolimata. Kuigi eks neid teooriaid ole palju ja erisuguseid, see siin on minu oma.
Tundub, et itaallasest lavastaja Giorgio Madia on andnud Vanemuise Don Juanile oma itaallase "touch"-i juurde, ehk teinud temast küll natuke inimlikuma, ent ometi võrgutaja, kes ühelt südamevallutuselt teisele liigub. Saatanlik Diavolo on kui Don Juan'i sisemine deemon, kes teda halbadele tegudele lükkab, samas ka kui eradiseisev kõrvaltegelane - saatan ise, kes teda kimbutab ja põrgusse kisub. Huvitav duaalsus ja annab igale vaatajale võimaluse tõlgendusteks.
Don Juan lendabki liblikana naiselt naisele - mida võimatum vallutus, seda väljakutsuvam ja põnevam mehe jaoks... isegi nunnakloostris õnnestub tal üks pattude lunastaja, oma sarmiga uuesti eksiteele meelitada. Valimata vanust, valimata seisust, mõtlemata naiste hingelisele seisundile või olukorrale... Võim nii naiste üle kui ka võim seeläbi nende naiste meeste üle - Don Juan on "võitja" - võidab nii naiste südamed kui mehi, kelle naised teda oma meestele eelistavad. Jahti pidada pole eriti vajagi, sest naised kukuvad juba lihtsalt tema maine ees selili pikali jalad harki oma "vallutajat" vastu võtma... labane liialdus? Ei, nii see ka selles balletis toimub...
Lavastuslikult on see minu nähtud ballettidest üks fantaasiarikkamalt mängulisemaid. Hiigelpeegli kaudu lavastatud "majaseinal ja akendel turnimise stseen" on alguses päris efektne kui ühel hetkel siiski enam ei allu gravitatsioonseadustele ja tekib väike segadus (võib-olla oli see ainult Estonia külalisetendusel nii?). Kuigi sellel pole tegelikult eriti palju vahet, sest teostusest tähtsamaks tõuseb idee... Peeglit kasutatakse ka siis kui saatan maa alt maa peale tuleb ning oma "musta võimu" musta kangana levitab, et sellesse vangitseda patused, kes on vaja maa alla kaasa viia... Peegelfiltri läbi saab see kõik maagilise võimsusenoodi juurde. Ja kogu stseen (nagu mõni teinegi veel) mõjub nagu õudusfilm!
Saatan - Diavolo, kes tõusebki vast ehk olulisimaks tegelaseks kogu lavastuses... igatahes varastab Brandon Alexander kogu show peaaegu endale (ka hiljem teatrist lahkudes kahisesid inimesed garderoobis riideid oodates, et just tema oli laval kõige tähelepanuväärsem) - lisaks temaga kaasaskäiv imeilus viiuldaja Linda-Anette Verte moodustasid efektse power-duo - kaunitar ja koletis (Diavolo on kui "koletis" oma grotsesksete, kuid samas jällegi fantaasiarikaste kostüümide tõttu) - inimeste hingedega viiuldaja ja viiuliga viiuldaja, määravad koos muusika - ideaalne paar - väga hea leid ja lahendus lavastajal! Kuid neid show-varastajaid oli teisigi. Brandon haaras endale tähelenu kui tema oli laval, ent huvitavaid tantsijaid oli veelgi. Ma pole eriti tuttav Vanemuise balletitrupiga (veel), aga varasematest kogemustest ootasin Matteo Tonolo ja Mirell Sork'i etteasteid. Mirell oli seekord taustategija, aga Matteo üks peaosalistest - Don Juan'i teenijapoiss (Don Juan Tallinnas filmis oli selle tegelase nimeks Florestino ja mängis Lembit Ulfsak). Matteo tantsus on olemas see x-factor, mis samuti tähelepanu endale tõmbab. Kuigi tantsutase oli kõigil põhitegelastel peaaegu ühtlaselt hea. Don Juan'i rolli Alain Divoux tantsis ju teistega võrdselt, võib-olla oli isegi tehniliselt üks võimekamaid ja perfektsemaid, aga ometi jäi Don Juan'i rollitäitmine kuidagi tagasihoidlikumaks ja mõjus vähema sisemise põlemisega. Sümpatiseerisid väga kõik Don Juan'i "vallutused" ja eriti neist Elisat mänginud Yukiko Yanagi. Kuigi tal on ilmselt balletitantsijana sama mure, nagu äsja Estonia esitantsijana lõpetanud Eve Andrel, ehk pikkus, kuid täpselt nagu Evegi - omades karakterit ja karismat võib paljugi sellega tasa teha. Minu jaoks oli just Yukiko selle etenduse huvitavaim naistest. Veel üks minu Vanemuise suurematest balletilemmikutest - Maria Engel, kelle kanda oli Donna Elvira roll, ei pääsenud seekord üldse mõjule. Kui ma poleks teadnud kava järgi, et see on tema, poleks ma ilmselt (8ndast reast) arugi saanud. Küll aga üllatas Tarasina Masi Donna Isabellana. Üllatas selles mõttes, et ma pole temale varem eriti tähelepanu pööranudki, aga siin Don Juanis ta puhkes õide ja tantsis end mällu. Donna Anna, ehk Amy Bowring'u tants oli ilus, kuid nagu Maria Engel, seekord Estonia laval ta esitus ei mõjunud nii, et tema partiist midagi eraldi välja tuua. Janek Savolainen'ile on draamades näitlemine tulnud ilmselgelt kasuks, sest Komtuurina mõjus ta ekspressiivsemalt ning oli üks väheseid, keda minusugune balletti kahetsusväärselt harva külastav inimene laval ka ära tundis. Koreograafilises mõttes polnud tema roll küll huvitavamate seas.
Solistid olid kõik väga tasemel, nende tantsudest tehnilisi apsakaid otsida on lausa mõttetu (maandumine siin ja toetav lisasamm seal - las need jäävad tantsijate enda südametunnistusele, oli ka üks nähtavam äpardus, aga tervikut see ei mõjutanud). Esietendus oli ka juba 2 aastat tagasi, seega on see lihvitud viimase peale ideaalseks. Küll oli alguses veidi hüplikkust (võib-olla režii tõttu), tantsud või õigemini lavastus ei voolanud ja kogu tegevustik oli umbes 10 minutit lavastuse algusest konarlik. Ei tea, kas midagi oli valesti lava taga või juhtus midagi, millest tegelikult lavale paistis ainult teatav segadus ja ärevus lavastuse kulgemises. Ma ei saanud ka tantsijate-tegelastega kontakti enne kui alles tasapisi alates pärast "seinalronimise" stseeni, Diavolo mängu sisenemisest... riburada ka teistega.
Kogu kunstiline kujundus (stsenograaf Cordelia Matthes) ning eriti kostüümikunstnik Bruno Schwengl'i commedia dell'arte'likud suure ninaga maskid, mis nii nais- kui meestantsijatel nii üht kui teistpidi ninad üles ja alla "strateegilises kohas" olid, et ma alguses vaatasin, nagu tegemist oleks meessuguelunditega - kellel püsti kõva ja teistel jällegi longus. Ma pole nii palju "neid" kunagi elus näinud... muidu ju ei vaata "sinna kohta"... Ühes stseenis tundus, nagu Diavolo tantsiks ja olekski päriselt alasti! Lisaks tema paljad tagumikukannikad kui tal saatana kikkis sabaga kostüüm seljas oli, mille jalaosad jätsid kitselike reite mulje. Provokatiivne oma grotesksuses, aga samas ikkagi kunstiline ja "teistmoodi". Paljuski ilmselt nende kostüümide pärast seda "farss"-balletiks on nimetatudki... Kui just seda, et moderntantsulikke liigutusi oli siin-seal sisse toodud ei võiks ka natuke farsilikuks komponendiks pidada... Muide, lisaks sarnastele tegelaste nimedele, oli ka siin, nagu Don Juan Tallinnas-filmis "liikuv raudrüü" :)
Koreograafilises mõttes on palju tantsudele lisaks olevale liikumisele rõhku pandud. Seda põnevam muidugi ja tunduvalt mitmekülgsem tavalise klassikalise balletiga võrreldes, ent selle hinnaga muidugi, et see natuke aitab kaasa mõnevõrra häirivale hakitusele. Kuid just näiteks nö. pesuehtsa "põneviku" poolele kandudes olid mõned huvitavad liigutused abiks - näiteks lõpu eel seinal rippudes värisemine-tõmblemine - efektne!
Veel panin tähele, et kui tavaliselt meeldivad minule rohkem soolod ja Pas de Deux'd, sest nendes saab rohkem karakterile keskenduda, siis Don Juani nö. "trupi-osad" olid koomilised ja lahedalt lavastatud ning märkimisväärselt põnevad, neile sekundeerisid ainult tantsud kus Brandon Alexander osales ja mõned Matteo, Tarasina ja Yukiko lõigud.
Valgusrežii oli tase täiesti omaette, värvidest pääses võidule donžuaanlik roosakas lilla ja deemonlikult pahaendelised musta-hallid toonid, kõike katmas igatsuslik sinine - Don Juan ju murdis südameid - kahju nii naistest, keda ta vallutas kui ka meestest, kelle elu ta rikkus nende armastatute pea segiajamisega. Oli hetki kui suur lava andis vajalikku võimsust, aga oli hetki kui oleks tahtnud, barokkteaterlikku ja lopsakalt sisustatud buduaari-efekti, ehk kui seda väiksust ja intiimsust oleks kuidagi suudetud ka tekitada. Lavastus on väga dünaamiline ja ega kõik muidugi ei saagi ühele lavale.
"Unexpected!" ütles välismaalasest härrasmees etenduse lõppedes minu selja taga ja just "ootamatus" lavastuslikus mõttes oligi Madia balleti kõige suurem tugevus, millele andsid tiivad naljakalt huvitavad kostüümid ja Brandon Alexander'i Diavolo ning Linda Anette Verte viiulimäng.
Hinnang: 3-4 ("3" üldisele tervik teatrielamusele võrdluses aasta lõikes nähtud lavastustega, kriitika rabeda alguse ja vähestele koreograafilistele wow-hetkedele, ehk siis just ahhetamapanevaid allegrosid oli vähe, "5" lavastuslikele efektidele - peegel, Diavolo/viiuldaja mittetantsulised liikumised, Brandonile, Matteole, Linda-Anette'e, trupile, kostüümidele ja valguskunstnikule ning "4" tervikule balletina. Tundub, et minus siiski elab väike balletomaan, kes vajab ka selliseid elamusi, rikastamaks draamavõidulist teatripilti. Lavastaja on hellitanud vaatajat väga mitmete põnevate lavastuslike (mitte koreograafiliste) tipphetkedega, aga see jättis vahe-üleminekud kas just igavaks, ent segavalt tühjaks. Stseenide üleminekutes oli takerdumisi, eriti etenduse esimeses pooles, aga see oli ilmselt tingitud "külalisetendusena" mängitud etenduse tõttu. Igal juhul soovitaks seda vaadata ka balletikaugematel inimestel, sest tugeva, kaasakiskuva ja selge süžee tõttu oli tantsust aru saada lihtne ning sellest naudingu saamine mitmete lavastuslike efektide abil garanteeritud. Huvitavalt ja kas just farsilikult, aga pigem commedia dell'arte'likult koomiline, kuid üllatusena sinna vahele ka trillerlikult põnevad stseenid. Esteetiliselt ilus, ent seda groteskselt muigamaajavate kostüümide kaasabil. Vaataks veel teinegi kord!)
Giorgio Madia jaoks on don Juan teatraalne kuju, kelle müüt sisaldab hetke kaduvuse mõistmist – don Juan on andekas mängur ja erootilise maagia meister, tema liiderlikkus, mis põlastab moraali, sotsiaalseid ja religioosseid reegleid, on ligitõmbav.
Silmapaistvalt isikupärase kunstilise käekirjaga Giorgio Madia näitab meile legendi nüüdisaegses vormis – vastupandamatult võrgutava ja intiimse barokkteatrist mõjutatud lavastusena. Ta on saanud inspiratsiooni Christoph Willibald Glucki (1714 – 1787) ballett-pantomiimist „Don Juan” (1761), esimesest lavastusest, kus loo sisu kandis põhiliselt tants. Madia „Don Juan” on täiendatud Glucki kaasaegsete heliloominguga ja katkenditega Glucki enda ooperist „Orpheus ja Euridice“.
Lavastusel on külluslikud, isegi provokatiivsed kostüümid ja kujundus. Suur trupp laval muudab võrgutamise kauni kunsti vastupandamatuks balletikogemuseks. Elujõuline ja humoorikas commedia dell’arte traditsioon mängib pealiskaudsuse, iha ja ajalisusega ning peab ütlema, et kirest ja hetke kaduvusest kantud barokivaimu saaks vaevalt täpsemini väljendada.
Maria Engel on Eesti teatri aastaauhindade balletipreemia laureaat 2017 – osatäitmiste eest lavastustes „Klaver“, „Don Juan“ ja „Lumekuninganna“ (Teater Vanemuine)
- Richard kuubis - laval on suur "kuup", mis saab läbi lavastuse erinevad funktsioonid - vangla, kuninganna Margareti needuse peegeldaja, troon, tagatuba jne jne jne. Kordagi ei ole Richard seal ise "sees", küll aga ees, taga, kõrval ja peal...
- Joosep Uus teeb pagana võimsa rolli. Kuidas mõni on nii palju lavaküpsem, säravam, elavam kui mõni teine, kes on ju sama kaugel oma õpingutega? See on see paljuräägitud x-faktor, mis lihtsalt mõnedel on ja teistel pole. Mõnel ilmneb see alles hiljem, mõnel hoopis ekraanil, aga laval jääb ilmselgest pingutamisest hoolimata nagu mingi vahefilter näitleja ja publiku vahele, mis ei lase ehedalt särada ja muudab pingutuse "pingutuseks" ning mitte "karakteriks".Kindlasti korduvalt vaadates hakkaks selguma tõde ja põhjused ning võimalused seda murda. Joosep'i julgus publikuga suhelda ja võtta kindel silmside ning korduvalt läbi etenduse, see aitab ka kontaktiloomisel publikuga tublisti kaasa. Lisaks mängib ta samaaegselt nii partnerile kui publikule, mõni teine unustas end ainult kas ühele või teiselepoole mängima või üldse mängis mõnedes misanstseenides omaette, ilma energeetilise, füüsilise ja ammugi mitte keemilise reaktsioonita kummalegi poole.
- Jan Teeveti lavastus on huvitav, kuigi mitte päris puhas. Põnevaimad kohad avanesid liikumises - eriti paar koreograafilist lõiku - valgete lippudega paraad-tants (kahju, et paaril korral viskamisel need maha kukkusid, kuigi sujuvalt saadi sellest üle, tekitas see ikkagi mingi sekelduse) ja "mehed mõõkadega", mida võis ka sõjaskäiguna võtta.
- Kõige tugevam lavastuslik efekt oli minu jaoks sellel, et Richard III suhtles publikuga nii, nagu meie oleks tema kuritegudes, mahhinatsioonides, petmistes, valedes ja demagoogias kaasosalised. Väga kaval dramaturgiline ja lavastuslik nõks. Ja kuna tema oli laval, siis publiku seas ei olegi võimalust reageerida ning astuda tema seljatagant välja või talle vastu. Kõditav vastasus :)
- Kuivõrd oluline otsus oli kaasata Ene Järvis! Vähemalt kaks eri generatsiooni laval korraga andis etendusele kihte, mõjuvust ja tegi selle suuremaks. Ja Ene puhul oli huvitav vaadata, et kui mõni noor "lavakoolilaps" proovis end nagu tõestada või kehtestada laval, siis need käärid nende ja Ene mängu ja mängulaadiga olid suured. Ene näitlemine tuli kusagilt mujalt. Samas ühtviisi säravad ja endast parimat andvad olid siiski eranditult kõik - 3 naist ja 3 meest. Kuigi tegelasi oli ju tunduvalt rohkem...
- Ei saa aru, kas keegi oli teinud näitlejatele s-tähe kohta märkuse või on neil hiljuti olnud lavakõne tunnis diktsiooniharjutused s-tähele, aga mitme näitleja puhul rõhutatud s-i teravus torkas natuke liialt kõrva. Võib muidugi olla, et ainult kuulajas on viga, aga sellistele asjadele ma tavaliselt tähelepanu ei pööra, ega märkagi sellist, seekord küll.
- Fantastiliselt hea muusika! Pidin spetsiaalselt välja uurima ja wow - Kirill Havanski, kes ka sügisest Paide Teatrisse läheb, on heliloojaks! Nii mitmekülgne, mõjuv, huvitav ja ideaalselt sobiv. Ja seda läbi etenduse ja erinevate palade puhul! WOW!
- Nagu ütles mu teatrikaaslane - Shakespeare on ikka parem kui sinna on nalja ka sisse visatud. Siin saab seda päris ohtralt, ent kõige lahedamad on esimese vaatuse lõpp (inimesed kollastes vihmakeepides bussipeatuses: "midagi veel hullemat on tulekul - vaheaeg"), sukad peas mõrvarid - eriti Ene Järvise Tyrell, kes meelsamini mõrvaks 2 vaenlast kui 1 sõbra ja siis läheb noori printse tapma ja vast veel ehk kõige lahedam - kupleelik laul Richard III-le eelnenud kuningatest (Normanni dünastiast, ehk William Vallutajast alates), jõudes "veel" elus olevate kroonimata kuninga Edward V ja muidugi Richard III endani välja. Teatrikaugem teatrikaaslane, kes on laval olevate noortega umbes samas eas, oli siiski kõige rohkem vaimustuses Ene Järvise mängust. Joosepile jagus ka palju kiidusõnu.
- koju jõudes pidin sellepeale natuke mälu värskendama, et mis sai ajaloos edasi (kunagi "lapsepõlves" töötasin Londonis giidina ja siis oli kõik peas)... Richard III jäigi viimaseks Yorki dünastia valitsejaks. Temalt võttis trooni üle Henry VII, kes pani alguse Tudorite dünastiale. Huvitav fakt on see, et Henry sündides oli tema ema Margaret vaid 13-aastane (kuigi eks tollel ajal üldiselt alustatigi varakult, sest abielud olid ettemääratud ning vanamehed, kes endale lapsed naiseks said, need tegid nendega, mis tahtsid). Richard III muide oli viimane Inglismaa kuningas, kes langes lahinguväljal (Rooside sõja viimases olulises lahingus lõi keegi teda surmavalt vastu paljast pead). Jõudes enne oma surma olla kuningas 2 aastat. Geeniuuringute järgi (2012.aastal leiti Leicesteris autoparkla alt väljakaevamistel tema kondid!) muide oli Richard III blond ja siniste silmadega.
- Valguskaart on lavastusel väga huvitav, eriti kuna tegevus toimub mitmes lava osas ning lisaks taustal ühes reas lambid aitasid luua huvitavat atmosfääri ja mängisid vaatja tunnete ning kujutlusega. Ilmselt on tegemist Karolin Tamm'e valguskunstiga. Bravo!
- Need näitleja-õpilased, kes on siiani meeldinud, need kinnistasid seda veelgi - eelkõige pean silmas - Joosep, Steffi ja Ursel. Steffi meenutab mulle oma näo poolest noort Cher'i ja Ursel'i mängustiilis on virvendusi noorest (jumalikult andekast) Urmas Kibuspuust. Ingrid Margus'e paralleel Merle Palmistega on tõmmatud juba telesarjades ilmsiks. Joosep Uus oma Richard'i "hullematel hetkedel" tõi meelde noore Jack Nicholsoni :)
- Videokunstnikuks oli (ilmselt) Maria Elisaveta Roosalu. Negatiivi(?) abiga lahendatud Anne Türnpu kuninganna Margaret'i needuse stseen oli võimas! Muidu videostseenid, mis kuubist seinale lasti olid natuke paigast ära - heli ja pilt ei läinud kokku, aga see oli ilmselt tehniline live-'is projitseeritud videoedastuse aps. Aga aps, mis paratamatult häiris.
- Kuigi Joosep ei mõjunud koleda ja vastikuna, nagu ta tegelane ise ennast peeglist vaadates tundis, oli mõnus, et ta karakterile oli küür pandud ning ta oli pookinud oma tegelasele teatava kõndimisstiili juurde. Samas vaadates maale Richard IIIst, siis nendel ei näe see mees ka mingi koletis välja...
- Mõeldes kunstnikutööle... on see siis õudusfilmide austaja minus, aga natuke oleks võinud verd laval olla... Ikkagi nii palju surma ja mõrvu ilma vereta... plastist aiatoolid tõmbasid kõvasti atmosfääritunnetust alla, kuigi üks misanstseen oli väga huvitavalt nende abiga lahendatud - kus leinavad naised nii palju toole lavale sättisid, mitut meest nad leinavad. Eriti sobimatuna mõjus kuninglikus mõttes plasttopside kasutamine (veeaparaadiga). No lihtsalt ei sobi, ei vanas ega uues ajas. Selles lahenduses lihtsalt oli midagi täiesti valesti. Sama valesti kui plasttoolideski. Kostüümid olid kontoriinimeste ülikonnad ja Steffil ning Ingridil väga kenad mustad kleidid. Parim leid oli kasukate kasutamine mistahes misanstseenides ja tegelastel kus neid kasutati - see oli kuninglik!
- Kuup ise oli küll võimas, aga selle lahtimõtestatud seotus (peale lavastusliku funktsionaalsuse) jäi natuke hämaraks. Kas see, et tegelikult oli Richard oma võimuahnuse vang, sellepärast oli tema "kuubis", ehk peamiselt vangalana kasutatud kohas ülekantud tähenduses või lihtsalt kuna oli kolmas Richard, siis see numbrina kergitatud ja väiksemaks tehes muutub "kuubiks" ja tegelikult ta polnud oma nö. "positsiooni", ehk rooma numbrit III väärt? Natuke kaugelt otsitud tunduvad kõik, aga millegipärast oli samal laval mõni aeg tagasi nähtud (Potapovi lavastatud) Richard'is ka laval "kuup"...
- Lavastuslike trikkide ja huvitavate mõtete, leidude ja üllatuste rohkuse poolest on see üks viimase aja rikkalikumaid. Veel meenub juba mainitutele lisaks "telkimise" stseen, kus kuningas teki sisse keeratakse. Kuigi mitte uus mõte, mõjub see siin orgaaniliselt, eriti pärast kui ta välja sealt keerutatakse ja tema ema mängiv Ene Järvis tuleb ja teda jalaga tonksab. Ehk need head lavastuslikud ideed ei ole lihtsalt sisse topitud, vaid nendel on režiis oma koht ja nad mõjuvad suurema pildi osana.
- huvitav paralleel tekkis sellega kui endal sai viimati Tower'is käidud ja Beefeater jutustas kuidas Edward IV pojad, ehk siinse lavastuse (12 ja 9 aastased) printsid Edward V ja Yorki noor hertsog Richard olla mingite teooriate järgi sinna sisse müüritud. 17ndal sajandil leiti küll puust kirst kus olid kahe noore skeletid sees, aga need maeti toona ümber Westminster Abbey'sse ning vaid arvatakse, et need võisid olla printsid. Tegelikult jäid nad kadunuks ning ei teata kindlalt, kas Richard lasi nad tappa, oli nende tapjaks hoopis Henry VII, kes oli Richardi järgne troonipea või on ka teooriad, et noored printsid pääsesid hoopis Towerit põgenema...
- Nad küll ütlesid, et mängivad seda vaid mõned korrad ning nüüd Vene Teatri külalisetendus olla viimane, aga tegelikult vääriks see pikemat mänguaega.
Hinnang: 4 (väga napilt jäi 4+st puudu. Seda eelkõige võrdluses Vene Teatri Potapovi stiilse, puhta ja kunstiliselt nõksuvõrra veegi mõjuvama äsjanähtud Richard IIIndaga. Teeveti Richard³ tekst jällegi oli selgem, jälgitavam ja eestikeelsena ka arusaadavam. Nägin külalisetendust ja ilmselt oli see lavastatud Paide Muusika- ja Teatrimaja ruumi ning sellest tingitult võis see mõjuda ka originaalsaalis tugevamalt - selline tunne igatahes jäi. Eriti kuna mängualana kasutati saalist tunduvalt laiemat osa kui ainult lava - üks mõjuvamaid "rõdustseen" kus Johannes Richard Sepping'u mängitud lord Buckingham saalis istuva publiku kaasabil meelitab Richardit kuningaks hakkama... samas kui Richard "mängib" tagasihoidlikku. Praegusel hetkel, kui sellel aastal on nähtud 49 lavastust, on ta 4se hinnanguga lavastustest kõige lähemal 4+le. Teevet on lavastajana kahtlemata huvitav. Tema tekstitunnetus on tugev ning sellest lähtuvalt on tal lavastajana omanäoline vaatenurk, natuke nagu Urmas Lennukil - sõna, ehk lugu pääseb mõjule, kuigi Richard III pole kaugeltki minu lemmikuid Shakespeare'i näidendeid, sest seda on tavaliselt raske alla neelata - olen näinud viit eri lavastust. Siin oli loo mõttes kõik selge ja ka lihtsalt arusaadav. Iseasi, kuidas kärpimised kellelegi meeldisid. Minu jaoks oli "loona" see tugevam kui Potapovi lavaloo Richard III. Lisaks Krattis mänginud Sander Roosimäele ja Markus Truupile, teeb Joosep Uus siin kolmanda oma lennu rolli, mis on siiani tänavuaastase 10 parima noore, ehk kuni 10 aastat teatrikooli lõpetanud näitlejate rollide seas. Kui ma esialgu ootasin Paide Teatrit sellepärast, et see asub mu maamajale lähedal, siis nüüd ootan ka värskete lemmikute pärast, kes seal tööl hakkavad. Põnev! :))
Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed Mati Palmet'i tehtud fotod on pärit Kesk-Eesti Tre raadio FB lehelt):
|
OSCAR-2019
|
||
Minu viimane Onu Vanja oli Kaarin Raid-i Ugala lavastus Olustvere lossis. Tookordse etenduse tunnetus ja mõned stseenid on isegi veel tänaseni meeles, kuigi selle nägemisest on juba peaaegu 10 aastat. Kuid on ka väärt meenutamist - kogu see hõng ja atmosfäär, näitlejatööd (eelkõige Maria Soomets - Sonja, Andres Noormets - Astrov, Peeter Tammearu - Ivan, ehk Onu Vanja) ning esitatud kolmes - erilise tunnetusega osas. Ilmselt väga-väga lähedal täiuslikule Onu Vanjale.
Selles mõttes mul olid ausalt ülestunnistades isegi mingid kõhklused ja eelarvamused Lembit Petersoni ja Theatrumi versiooni headuse võimalikkuse suhtes, et kuidas see üldse saab sellise legendaarse lavastuse võrdluse välja kannatada. Ja kas ongi mõtet minna vaatama sama materjali lavastust, kui perfektne versioon on juba nähtud? Aga pole ju võimatu (kuigi tõenäosus on väike), et uusversioon on veelgi perfektsem!? Katsun seda 2012.aastal nähtut siin lahti mõtestada, kuigi Maria Peterson vist kusagil intervjuus ütles, et Tšehhovi teatrit ei saa sõnades kirjeldada (usun, et tal on õigus, kuigi intervjuud ennast ei olegi veel lugenud)...
Tegelikult Katariina kirikus istet võttes ei tulnud mul õnneks Ugala versioon kohe silme ette. Esimest korda tuli see vana armas elamus klassikast meelde alles vaheajal. Olustveres laulis vaheajal Jaana Kukk vene romansse nii hingelõhestavalt, kohvikus pakuti pliine ja pelmeene, kõik oli tõesti aetud tookord viimseni täiuslikuks. Ka Katariina kirikus lauldi (vähemalt vaheaja lõpus, siis kui tagasi saali sisenesin) midagi, mis justkui oli romansi sarnast, aga see eriline duša oli puudu. Kui veel võrrelda Raidi lavastusega, siis eri osade aktsentide vaheldusi polnud Petersoni lavsatuses - Ugalas kasutatud "öine osa" ning liikumine eri vaatustes erinevates lossi ruumides aitas seal kõvasti tunnetemaastiku tekkimisele kaasa. Samas selline loomulik vaatuste vahelduvus on võibolla just näide lavastaja oskuslikkusest terve lugu loomulikult voolavaks tervikuks muuta. Kuigi lavastajate eesmärgid ja lähenemised loomulikult olidki erinevad. Kuid kahtlemata oli seekordses Onu Vanjas natuke ühtlasem tundeskaala. Võiks vist isegi öelda, et esimene vaatus oli liiga tundetu? Kuid õnneks teises vaatuses läks hoopis teise klassi emotsionaalsus mängu ja sisusse sisse, et ka esimese vaatuse, mis mõjuski pigem kui pikk sissejuhatus, aeglus ja tasapaksus ununes täiesti. Esimese vaatuse ajal ongi võibolla vaja kogu olustikku sisse elada. Omamoodi põnevust alguses pakuvad nii lavakujunduse ja karakteridetailide avastamised. Ja oh kuidas minule meeldis Vladimir Anšoni stsenograafia - uksed, mida laval leidis nii seinte, laua, kiige kui kohati isegi põrandana, tekitas palju mõtteid. Uksed sümboliseerivad ju sisseminemist ja väljaminemist. Tabasin end alguses irooniliselt mõttelt, et nii palju uksi, aga esimese vaatuse ajal ma kuidagi ei suutnud võtit sellesse seekordsesse "Onu Vanja" maailmasse leida. Uksed on muidugi nii kaitseks maailma eest kui ka hoiavad saladusi. Kunagi ei tea kindlalt, mis ukse taga peidus on? Ühtlasi see beežikas-valgete toonide värvigamma - koht mõjus ühe puhta mõisana, kuigi uksed olidki kergelt räämas. Samuti kostüümide värvid toetasid läbi värviskaala teatud atmosfääritunde teket. Ja kui ilusad need kostüümid veel olid. Eriti muidugi naiste omad. Ajastule kohaselt ka koos peakatetega. Anšon ei ole veel kordagi alt vedanud! Kunstnikutöö ehk ongi ilu aluseks, mis sellest lavastusest õhkub. Ja ma ei pea silmas ainult visuaalset ilu. Sõnulseletamatul kombel mõjus seekordne Onu Vanja lootusrikkam ja helgem, kuigi selle näidendi kõik osalised on mingis mõttes õnnetud inimesed. See pani mõtlema, et kas õnnelik olemine on enda otsus või kui palju see tegelikult võib olla enda otsustada? Alati on ju mingid mured, soovid, igatsused. Pakun, et inimene lihtsalt kas laseb neil enda hinge murda või siis mitte. Muidugi on hetki elus kui kõik on raske ja valus...
Kusjuures igatsus on üks inimlikumaid tundeid. Kas mitte me kõik ei igatse pidevalt millegi või kellegi järele?!
Imelik, aga otseselt venelikkus ei tulnud sellest lavastusest kuidagi eriti esile. Ei tea, kas see oli lavastaja teadlik positsioneerimine või seda lihtsalt ei peetud oluliseks? Eks selle aja mõisa-venelased olid ka haritud ning tihti segunenud prantslaste või muude rahvustega ja nende käitumismallid olidki mõnevõrra teistsugused. Kindlasti hoopis teistsugused kui tänapäeva venelastel. Ometi mõnedest, eriti kujunduslikest detailidest võis siiski ühtkomateist leida. Näiteks midagi olemuslikult venelaslikku oli selles, et keset tuba oli teleskoop - kõigil pidevalt jalus, samas lihtsalt kõrvalepandav, aga keegi seda ära ei pane, muudkui ikka ja jälle koperdatakse selle otsa.
Minu jaoks käivitus etendus alles teises vaatuses ja seda stseeniga, kui Onu Vanja oma järjekordsel lähenemiskatsel Jelena Andrejevnale saab karmi karjumise osaliseks "Jätke mind ometi rahule!!!" Ja edasi stseenist, kus toimub Jelena ning doktor Aristovi armumärg, lõi kogu etendus täiesti õitsele!
Olid muidu ajad ja olid ka kombed. Kuivõrd ikkagi naised olid selle ühiskonnastandardi vangid, et neil lihtsalt polnud võimalik teise mehe juurde minna. Jelena oleks kindlasti kaotanud oma väärikuse. Samas, kui palju tal tegelikult seda väärikust vaja oleks olnud seal metsade vahel, mida ka Astrov oma kaartidelt kirjeldas... ju ta siiski ei armastanud tohtrit piisavalt tugevasti (veini juues tunnistas ta ju Sonjale üles, et ega teda ka praegune olukord ei rahuld otseselt). Kas ta ainult mängis temaga? Ja kuivõrd naiselik see on, et kõrval teine naine (Sonja) ju igatses tohtri südame järele... kuivõrd oli Jelenal vaja tulla ja vaadata või näidata, et tema on see, kelle järgi ikkagi joostakse...
Teist endasse armuma panna ei saa. Samas ei saa ka teist endasse mittearmuma panna. Kuid inimene on ka tihti selles suhtes õudne, et ta tahabki meeldida paljudele ja meeldida kohe tõsiselt. Nii tõsiselt, et olla armastatu.
Ja veel üks igipõline armastuse-teema leiab tšehhovliku käsitluse - Kas alati peab teadma, kas teine inimene Sind armastab või on üldse tähele pannud "selles mõttes". Või on siiski targem elada edasi "lootuses"? Võites niimoodi aega juurde, sest ehk aeg toob kaasa ka selle "märkamise"? Sest teadmine on juba tagasipöördumatu ja edasine sealt möödapääsmatu ning nõuab eneseaustuse huvides reaktsiooni, kui saadud info pole positiivne. Ent kui kohe alguses või vähese aja möödudeski mingisugustki sädet ei teki, kas see siis üldse on ikka õige või lootustäratav suhe?
Päris mitu teemat olid ka ärritavad ja kraapisid vähemalt minu karva vastupidises suunas. Näiteks see kui Onu Vanja hädaldab, et temast oleks võinud saada Dostojevski. Tegelikult oli ta (alles) 47 aastane, sama vanalt kirjutas Dostojevski oma "Idioodi". Ning veel 10 aastat hiljem kirjutas "Vennad Karamazovid" - me inimesed küll hädaldame ja arvame, et oleme õige aja maha maganud, kui tegelikult meil on veel elu ees küll ning peitume oma vanuse taha tegeliku hirmu või laiskuse ees asi käsile võtta ja päriselt ära teha!
Professori mõisamüümise kõne tõstatas, aga järgmise mõttelõnga. Kõik me ju otsime oma õnne ja hinge rahulolu (mõni nimetab seda ka tasakaaluks) ning juhindume oma tegudes ja muidugi ka sõnades sellest. Mõnikord on siiski selle saavutamiseks vajaminevad väljaütlemised ohtlikud - tavaliselt mõjutavad need ka teiste elu - ja kas on üldse teiste kulul õnneks õigust? Samas eks igaüks ise elab oma elu ja see võibki väga lihtsalt pimestada teiste ümberkondsete õigused. Kas eesmärk pühendab abinõud õigusega?
Mind omamoodi ärritas ka Sonja lõpukõne. See lootus mingist hauatagusest õndsusest on küll lohutus, aga see pole ju kindel. Seega ei saa enda olemasolevat elu täiesti selle nimel loovutada ja mööda lasta (siin kontekstis 101% tööle pühenduda), et küll kunagi pärast surma saab... Nii on kõigele lihtne käega lüüa ja vaid loota... Rahvatarkus muidugi ütleb, et lootus on lollide lohutus...
Selline mõisas koos elamine on kuidagi armas - palju inimesi Su ümber. Ja kuna sellel ajal polnud telereid ega arvuteid, siis inimesed tõesti suhtlesid omavahel rohkem ning leidsid ka meelelahutust teineteisega läbikäimisest. Ka armumisi ning emotsioone oli vist seetõttu rohkem. See paneb mõtlema, et milline saab selle evolutsiooni tulem olla kui me üha vähem "tunneme"...
Najakas, aga "viina-teema" tundub ikka kuidagi eestlastele hingelähedane. Kui keegi laval napsu võttis või kasvõi lihtsalt tahtis kangemat kraami või see muidu tekstis kuidagi läbi käis, siis oli ikka publikuseas nohisejaid :)
Näitlejatest rääkides, siis kummaline, aga Ugala versioonis tõusis minu jaoks keskseks tegelaseks Sonja, aga Theatrumis Jelena. Tegelikult oli Sonja see, kellele mõis oli pärandatud, kuigi Ivan seda oma töö, nõu ja jõuga vast ehk siiski töös pidas. Sonjat mänginud Eva Eensaar oli minu jaoks uus tutvus, kuigi tean, et ta Theatrumis varemgi on üles astunud. Materjali temas katlemata on, aga mingid teatud nüansid, mis võisid ka tulla lavastaja suunamisest, olid minu jaoks natuke imelikud. Näiteks see, et ta terve lavastuse jooksul liigub ainult joostes laval. Muidu ju veel, et noor tüdruk ja eks nemad silkavadki siia-sinna, aga ka stseenides kui ta peaks olema väsinud pidevast ja raskest heinatööst. Minu peas on Sonja kuidagi tõsise loomuga ja üldse mitte selline ringilippav plika. Samuti ma ei uskunud Eensaare mängitud traagikat, sest Sonja oli tõeliselt kurb, et ta on inetu. Võibolla teises ja kolmandas stseenis oli ta juba piisavalt õnnetu sellepärast, aga stseen, kus ta esimest korda oma inetusest räägib, seda võtab näitleja justkui pool naeruga ja sellepärast see traagika ei tulegi sealt otseselt välja ja jääb sügavam kaastunne ära. Jäi mulje, nagu see oleks kasvava tüdruku pseudoprobleem... Pigem olekski tahtnud, et Aristovi ja Jelena vahel asi tõsisema ja sügavama suuna oleks võtnud kui lihtsalt üks hiline rendez-vous. Kuid seda loomulikult mitte Sonja kiusuks, vaid ikka selles valguses, et tohter teda nagunii ju tähelegi ei pannud. Doktoril oli lihtsalt silmi ainult Jelena järele. Ja nagu öeldud, oma tunnetele me ei või midagi parata...
Onu Vanja rollis särab Helvin Kaljula. Ja see Helvin Kaljula EI ole sama näitleja, kes mängis Planeedis! Ma lihtsalt ei uskunud oma silmi. Jah muidugi, seekord oli habe ees ja teisi karaktereid palju rohkem ümberringi, aga no lihtsalt - VAPUSTAV moondumine!
Andri Luup teeb palju nüansirikkama rolli kui Maarja kuulutamises. Tema Aristov oli omapäraselt vaoshoitud alkohoolik. Trafaretsustesse laskumata sai aru küll tema karakteri olemusest. Kuidagi endamisi toimetav ja mehelikult tundeid vaoshoidev, lõid need siiski lõkkele kui tõsine hetk oli käes. Ka temas oli mingi kurbus sees. Ja loomulikult igatsus naise järele... Naise järele, kes oli teise mehe naine. Naise järele, keda ihaldasid kõik ümbruskonna mehed. Luubi mängu oli millegipärast eriliselt huvitav jägida, aga õhtu täht oli minu jaoks kahtlemata Maria Peterson. Ta oli vist ka ainus, kes kindlasti mängis üle Ugala versiooni rollikaaslase (Piret Simsoni). Alguses kõrk, uhke proua, kes siiski tegelikult on ikkagi rolli kandev naine. Seda oli selgelt näha ning aru saada, miks ja kuidas need mehed tal niimoodi kõik ümber sõrme on keeratud - kes sellise naise sarmile suudab vastu panna - midagi kättesaadamatut, samas nii naiselikku ja tundelist - tugevat ja õrna koos ja selle kõik elustab Maria oma mänguga. See kuidas ta mängis oma pilkude ja kogu olemusega pärast seda kui oli Onu Vanjale vahele jäänud tohtrit suudeldes - ma nautisin absoluutselt igat sekundit ja jälgisin pikisilmi vaid teda, kuigi tegevus oli kandunud juba teistele tegelastele! Lihtsalt ei saanud silmi temalt enam ära ("näkivõim" :))
Huvitav, et etenduse keskel oli kõva vihmasadu, mis Katariina kiriku katusel oma laulu laulis - ei teagi, kas Maria kasutas selle lihtsalt ära või tekst läkski nii ehedalt ilmataadi käitumisega kokku :)
Ja muidugi ei saa märkimata jätta, et Ester Paljusoo üliarmas memmeke on tõesti naine, keda on võimatu mitte armastada (isegi kui oled "loobunud armastusest", nagu Aristov). Professor Serebrjakovi rollis Linnateatrist laenatud Aleksander Eelmaa kohta nagu ei oskagi midagi erilist öelda. Roll, nagu roll ikka. Samuti nagu Sonja vanaema rollis Mare Peterson ning noored töömehed Priit Põldma ja Jakob Tulve, on kõik kuidagi kõrvalisemad ja ei torka millegi positiivse ega negatiivsega silma. Priidu teatrikriitikat olen ikka sattunud siit-sealt lugema, ei teadnudki, et tal näitlemisambitsioonid ka olemas on, aga jõudu ja edu! :) Kuid Tarmo Song oma pisikese Telegini rolliga suutis luua karakteri. Natuke tossike, kuid heasüdamlik ja omamoodi kurb kuju. Kõigele lisaks oleks tema kitarrimängu tahtnud kohe palju rohkem siia ja sinna vahele...
Hinnang: 4- (Eelkõige võtan ma sellest etendusest kaasa Maria Petersoni Jelena Andrejevna ja Vladimir Anšoni stsenograafia. Need olid mõlemad klass omaette. Teiseks oli mul väga hea meel näha Andri Luup-i tegemas huvitavat rolli ning niisamuti ei saa Helvin Kaljula kameeleonlikku muutumistrikki unustada. Igatsused ja õnne(tus)tunded... Armastusteemad ning meeste-naistevahelised suhted. See kuidas naised on ja kuidas nad võivad näida - igavesti põnev teema ja kuidagi mõistmatu meile meestele. Seletamatu, kuidas naised seda lihtsalt oskavad ja nii loomulikult, nagu see olekski geenides ning tuleks sealt täiesti loomulikult välja. Ehk siis mitte "tahtest", vaid loomuldasa. Ja veelgi imelisem seejuures on, kuidas näitleja suudab selle ka päriselt lavalt välja mängida! Bravo Maria!)
On suvi. Kuumus matab hinge. Ühes maamõisas on koos inimesed, kes igatsevad ja ootavad leevendust. Midagi on väga vaja – äikest, sadu... –, mis viiks kaasa rõhuva tunde, teadmise raisatud eludest.
“Need, kes elavad sada või kakssada aastat pärast meid ja kes põlgavad meid selle pärast, et me elasime oma elu nii rumalalt ning maitsetult – nemad ehk leiavad abinõu, kuidas õnnelik olla, aga meie...” (A. Tšehhov “Onu Vanja”)
“Töö üksi ei päästa norutamisest ja lootusetuse tundest. See peab olema hingestatud kõrgema mõtte teadvustamisest. Selle mõtte leidmise igatsus on iga inimese südamesse pandud ja esineb seal kas selgemalt või ähmasemalt. Õnne igatsuse probleemi näeb Tšehhov juba alguses väärana, sest sellega paratamatult kaasnev õnne saavutamatuse tajumine viib jõuetusse, norgu, enese- ja teiste hävitamisse. Õnnepüüdluste saavutamatus ei vii hävitavasse meeleheitesse, kui selle asemele astuvad vaimsed väärtused kannatlikkus ja usk.” (Lavastaja Lembit Peterson)
Et alustada kõige algusest, tuleb mul alustada kõige lõpust, ehk miks ma üldse sellest tükist kirjutan - 4 kuud pärast selle nägemist? Esiteks on see kahtlemata üks möödunud suve ja ühtlasi terve senise teatriaasta tippe. Ja seda nii sisu, lavastuse, kunstiliste valikute kui ka näitlejatööde pärast. Igal tasandil eriline! Selle tõestuseks ka need etendusest tehtud fotod (pärit teatri kodulehelt, autorit polnud juurde märgitud). Ma ei suutnud kuidagi neist valikut teha ja nagu sellistes olukordades ikka, sai neid siia nüüd tavalisest hulga rohkem. Samas annavad need paremini edasi seda 70ndate tunnetust, hullumajalikku atmosfääri, karakterite kirevust, olustiku tunnetuslikku värvigammat kui seda suudaks ka miljon sõna (kusjuures eriline lemmikfoto on see kõige viimane - nagu kunstiteos!).
Nüüd keriks ajamasina etenduse eelsesse aega. Nagu ikka, "arvasin ma" et teater algab õhtul. Kaks teatrikaaslast peale pakitud, startisime kella 4 ajal, et õigeks ajaks põnevasse kohta (Kaarel Karmi talu) kohale jõuda ning eelnevalt ka Rakverre kehakosutuseks põigata. Viskasime autos veel nalja selle üle, kuidas ma alati "arvan", et teater algab õhtul ning paaril korral on juhtunud, et läheme kohale ning tükk on juba läbi või alanud tund aega tagasi. Paremal juhul märkan oma apsakat veel enne kui pikem sõit juba päris seljataga. No seekord sellist jama ei ole, sest ma "arvasin", et vaatasin lausa korduvalt, et tegemist on õhtuse ja isegi tavapärasest hilisema algusajaga. Selle pika minuülenaermise peale tekkis väike kõhklus... no mitte minul muidugi, vaid teistel. Tsahhh... piletil ilutses alguskellaaeg 16:00... ja meie juba poolel teel... ja kõik etendused välja müüdud... ja needki piletid said ju ostetud lisapiletitena... paanika... paanika... mis nüüd siis saab...
No Rakveres võiks siis juba ära käia söömas... vähemalt Viitnalgi... kilomeetrid muudkui kulusid... Naiste ees häbi ka... vean neid nüüd tühja-tähja kodust kaugele. Teine inimene veel visanud oma raha tuulde... Ei - proovimata ma alla ei anna - helistasin Rakvere Teatrisse. Ja need imelised, imelised inimesed ütlesid, et kui selline häda, siis ehk õnnestub kuhugi panna lisatoolid... Mmmmuahhhh Rakvere Teater! Õhusuudlused siit Raplamaa metsade vahelt veel takka pihta ka! (Lia Laatsi häälega): "Ikkagi inimesed!" :) Kuid aitab juba sissejuhatusest... muidu võiks arvata, et ma täidan fotodevahesid, et õigustada nende suurt arvu :)
PIletikontroll ja kavamüük oli toodud maanteelt paarisaja meetri kaugusele heinamaale. Metsatuka kõrvale.
Kuid pärast piletikontrolli ei saanud astuda ei õeulava pinkidele, ega siseneda mõnda teatrisaali või küünigi. Selleks, et teatrit näha, tuli jalutada mööda metsarada talu suunas. Eelnevalt muidugi sääsetõrjevahendi dušist läbi käies. Tee ääres võis kohata nii Jüri Järveti puud kui Üllar Saaremäe põõsast. Kõik ilusti publiku jaoks näitusena "välja pandud" :)
Ja juba ta tuligi - postituse esimesel fotol särav, naerusuine, prillipäine giid! Juhatas meid nii kohta kui loosse sisse. Ja selle sisse me (no mina igatahes küll) kohe seal õuel jäimegi. Sest lugu sai alguse sellest kuidas üks doktor otsustab jätta maha sanatooriumi ning asuda elama metsa ja luua sinna oma sanatoorium. Sanatoorium kõigile rahu otsivatele hingedele. Hulluarst... seega ümberringi võib liikuda ka hulle... "Kergelt" öövastav... ikkagi hullumaja suvepäevadega ju tegemist... Samas õnneks on meil kaasas meie giid, kes hoolitsevalt juhatab meid talu mingisse endisesse(?) laudasarnasesse kõrvalhoonesse - tema meiega küll midagi halba juhtuda ei laseks...ju?!
Seal sees siis lahti lähebki. Mingi imelik, kahtlaselt irvitav mees (Peeter Rästas) annab arstile (Üllar Saaremäe) võtmed ja näitab ruumid kätte... Seal keset sügavat metsa pole küll juhukülalasi karta, ega oodata... Kõigest metsikute "loomadega" peaks arvestama... Kuid vaevalt jõuab see mees kaduda ja arst oma audiopäeviku avada, kui juba hakkavad igast ilmakaarest saabuma kõiksugused "kultuuritegelased" - nö. hullud või pseudohullud, kes oma närve tulevad puhkama või loomemuusalt inspiratsiooni kerjama. Peaasi, et sanatooriumis varjupaika saaks. Nõnda algabki tegevus kahel tasandil, nii sanatooriumis kui pildikestena arsti elust.
Mingis mõttes vedasin paralleelid Linnateatri "Hecuba pärast" tükiga, kus keskmeks oli küll näitleja elu ja ümbritsevad tegelased, siin aga arsti omad. Hullumaja kultuuritegelased olevad Vahing elust maha kirjutanud. Vaadates seda tükki, olin ma sellest teadmisest prii ning seetõttu ei lasunud mul äraarvamise koormat. Nüüd tagantjärele ma võin küll aimata kes see või teine oli, aga ega ma ikka päriselt ühtegi neist kindlalt kokku ei pannud (Tiina Mälbergi Tõnis = Tõnis Rätsep? Margus Grosnõi kirjanik = Mati Unt? Natali Lohu karakteris oli ühtviisi nii Ülle Ullalikkust kui Raine Loost midagi, samas arvatavasti oli ta hoopis keegi kolmas) ja vaevalt, et see tegijatel eraldi eesmärk oligi jäljendamise mõttes. Kuigi suurema tõenäosusega ma lihtsalt ei tunne neid 70ndate alguse suuri kultuurihingi nii lihtsalt ära, sest minu teatriteadvus sai alguse peamiselt ikkagi 80ndatel.
Tüki vastuvõtt on minu meelest valdavalt olnud positiivne. Kuid siit-sealt on kostunud ka nurinat, et selle sõnum on segane või ülehaibitud tükil on alusetu kiidukoor inimestest, kes tegelikult keegi ei saa aru, millega tegemist on. Ega minugi arusaam asjast ei pretendeeri tõele, ent arvamuste paljusus viitab omakorda mitmetele metatasanditele, millega erinevad inimesed erineval tajumistasandil suhestuvad ning loovad sellest oma arusaamise loo või sisu mõttest. Mitte, et alati peaksi olema üheselt mõtestatav sisu. Tegemist võib ju olla ka miks ka mitte arsti teekonnaga nirvaanasse... Pakun siin siiski minu peas tekkinud versiooni loost, ehk niiöelda minu võtme selle lahtimõtestamiseks:
Arstide ja eriti hulluarstidega on ju tihti sellised lood, et ega pole kindel, kumb on rohkem hull ka patsient või teda raviv doktor. Ja kus üldse läheb hullu ja normaalse inimese piir? Kes võib teist hulluks pidada ja kes mitte? Kas seegi inimene pole juba kergelt nupust nikastanud, kes midagi kunstilist suudab luua... või konstrueerida ja kirjutada romaani, mis tervikuna võib mõjutada inimeste arusaama maailmast ja teda ümbritsevast elust? Jah, ma ei mõtle siinkohal tühjapäevaseid sopakirjanikke ja kõikvõimalikke blogipidajaid jms - ütlematagi selge, et nood on natuke opakad :) Aga maalija, kes suudab maalida kunstiteose, mille tegelik kuju avaldub meetrite kauguselt? See pole ju "normaalne"... Igatahes võivad vabalt ka selliseid "haiged" vajada ravi ja miks ka mitte arsti... Hulluarst, kes kolib keset metsaüksindust... mis jutub inimesega eraldatuses... tal võib juhe väga lihtsalt kokku joosta. Hakkab suhtlema iseendaga, hakkab nägema asju, mida pole olemas, elustuvad mingid mälupildid... miks ka mitte ei teki suhted asjade.. ja loomadega... Need võivad vabalt võtta hallutsinatsioonides ka tuttavate inimeste kujud (kaval mitme-rolli trikk aitab siin ka hästi kaasa - näiteks Toomas Suumani mängitud kolleeg alguses, ilmus hiljem isa-rollis lavale jne). Kuid kõige selgemaks tõestuseks mu "teooriale" on lõpus tegelaste loomastumine. Minu jaoks see näitaski ära, et tegelikult olid need tegelased just need "metsikud loomad", kelle eest meid kõiki hoiatati ja keda arst lihtsalt inimesteks hakkas pidama.
Tegelikult võib muidugi võtta seda ka allegooriana inimeste loomastumisena, millisteks lammasteks me oleme kõik muutunud. Kariloomadeks. Või siiski metslasteks. Või oinasteks, kes neelavad tundetult kultuuri (mõttetult "sööme/neelame" raatulehekülgi ilma süvenemata)? Kuid samas kõik need näitlejad võisid ka lihtsalt olla näitlejad suurel elu näitelaval. Elu, mille arst enda ümber seal sügavas metsas elustas.
Tehnilises mõttes oli lava huvitav. Rääkimata alguses toimunud õue-osast (koos jalutuskäiguga), kuid just see rööbastel keset lava liikuv osa. Nimelt publik oli pandud istuma mõlemale poole lava ja lava oli vaheldumisi kas tühi, liigutati sinna voodi, et luua magamistuba või laud koos toolidega, et luua restorani või kohvikumiljöö. Laura Pählapuu on kiiresti tõusnud üheks huvitavamaks eesti teatrikunstnikuks. Kuigi kunstnikutöö saab ju tuge kindlasti ka lavastaja nägemustest ja kontseptsioonidest. Ehk Urmas Vadi on siin ikkagi auteur-ina teinud autorilavastuse, mis sellest, et Vahingu ainetel. Ja sellist asja ei saagi muud moodi luua, kui terviklahendusena ikka ühest peast. Vadi sürri huumorit on siin küllaga ja sisulises mõttes oli ju ennemgi teada, milleks ta võimeline on. Sest fantaasiavaesuses teda küll kunagi süüdistada pole saanud. Kuid seda lahedam, et lavastajaideedega pole ta ka sugigi kitsi. Isegi mõnusalt mahlakas.
Kogu näitetrupp veab justkui üht köit ning stseenide vaheldumine ja ajas hüpped on nii loomulikud ning näitlejate poolt näiliselt imelihtsalt ja orgaaniliselt mängitud, et vaatajal ei üle muud kui jälgida seda kummaliste ja rohkem kummaliste karakterite voolu ühest lava otsast teise, ehk sellest "küünist/laudast" läbi... Ja kuigi terve trupp särab igas väiksemaski stseenis, siis Tiina Mälberg teeb lausa imelise mitmik-rolli. Kuid eelkõige Tõnisena pakub ta sellise koomilise pärli ning mitmeski mõttes päris omapärase - naisnäitleja poolt lahendatud - meesrolli. Ja kuna sellele on kõrval hoopis teise tunnetusega "etenduse jutustaja/juht/giid" või siis hoopis mõni kolmandat sorti karakter - see annab tunnistust tõelisest andest ja mõnuga rollideprismade läbi iseenda ampluaa laiendamisest. Ja just niisamuti nagu Tiina nii ka tema kaasnäitlejate puhul oli tugevalt tunda, et nad ise ka mõnuga neid kiiksuga karaktereid mängisid. Kohati läksid isegi nii hoogu, et unustasid iseenda. Näiteks Üllar Saaremäe ei saanud ühes esimestest stseendest (koos Toomas Suumaniga) talu teise korruse aknal naeru pidama... Saaremäe rolli, ehk teekonda oli huvitav jälgida ka sellepärast, et ma ei saanud temast päriselt aru. Ometi kõik ju tiirles tema ümber, kogu tegevustik oli kas tema ettekujutuse vili või siis tema mälestused, tema elu. Aga kas ta oli normaalne või hull? Minu teooria järgi ju see teine variant ning eks hullu inimest ongi ju raske lahti mõtestada :) Läbivalt terve loo pidas ta oma päevikut. Siis kuulas Vaino Vahingut... kas tema oligi tegelikult Vaino ise? Kõige tipuks, kuigi kohati mõjus ta hulluna, tundus ta kohati ka ainsa mõistliku olendina. Seda on raske seletada, aga seda huvitavam ta karakter ka oli. Margus Grosnõi, Natali Lohk, Peeter Rästas ja Toomas Suuman teevad samuti tasemel rollid. Rästas hüppab vahepeal groteski ja Suuman isa ja kolleegi rolli(de)s on lihtsalt nii tasemel, nagu alati. Natali Lohk mehena jäi "Tõnise" varju, aga eks lava- ja elukogemus loeb sellistes väikestes nüanssides. Grosnõi pole just minu lemmiknäitlejaid, kuid selline kiiksudega tüüp oli küll huvitavalt tehtud. Juba aluskarakter andis ohjad ning MG ratsutab neid hästi käeshoides. Täiesti eraldi tahaks aga ära mainida alles VKAs tudeeriva Klaudia Tiitsmaa. Päris huvitav oleks teda uuesti näha mõnes teises rollis. Ma ei hakka siin rääkima tema ilust ja hirvesilmadest ja kõigest sellest, mida igaüks võib imetleda tema fototdeltki, aga täiesti võrdväärne partner oli ta Saaremäele. Ja kuigi ju palju noorem, mõjus ta tema pruudina täiesti võiks isegi öelda eakaaslasena. Eks muidugi ka temal on veel õppida, aga see mis praegu näha sai, andis lootust väga huvitavast tulevikust.
Hinnang: 5- (Üks minu selle suve kolmest lemmikteatrielamusest. Huvitav mängupaik, huvitav sisu, huvitav lavastus, huvitavad kunstilised lahendused, huvitavad karakterid ja huvitavalt mängitud. Kõik etendused viimseni välja müüdud. Nauding! Tõeline nauding! Ja mina loll mõtlesin, et jätan selle vaatamata, sest Vahing ei ole just "minu rida"... Õnneks levis kõrgehinnanguline arvamus kiiresti kõikjale ning jõudis viimasel hetkel ka minu kõrvu ja nii saigi läbi seikluste end Kaarel Karmi talust leitud. Või kas just "ennast leitud", pigem ikka Vadi fantaasialend. Ja kui Mälberg ei kandideeri nende rollidega Teatriliidu auhinnale, siis on küll midagi valesti... või siis tuleb sügisel nii palju imelisi naisrolle veel otsa... Muidugi kevades olid peidus ka Klemetsa ja Pohla Iphigeneia rollid... aga Tiinal on veel toetuseks kõrval roll naisbossina Armastus tööpostil-lavastuses... Ja üldse see näiteansambel oli väga äge! Äge - sõna otseses mõttes. Nii hoogsalt mängitud. Ja hullud on ju ootamatud ning kogu see tükk oli igas mõttes ootamatu :) Kui järgmisel suvel veel mängitakse, siis soovitan kindlasti vaatama minna!)
Osades Margus Grosnõi, Natali Lohk, Tiina Mälberg, Peeter Rästas, Üllar Saaremäe, Toomas Suuman, Klaudia Tiitsmaa (TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia)
Ühel päeval lahkub psühhiaater Johannes töölt ja ei tule enam kunagi tagasi. Jätab naise, lapsed, auto, ülikonnad, fotoalbumid. Teda kahtlustatakse liiderlikkuses, vaimuhaiguses, manipuleerimises, kuid ta on täiesti terve. Johannes lahkub, et ühes mahajäetud majas alustada oma erapraksisega. Kuid sinna hakkab kohale voorima hoopiski psühhiaatri sõpru: näitlejaid, kirjanikke, muusikuid, kellel esmapilgul justkui polegi midagi viga. Aga ka nemad vajavad ravi ja seltskonda.
Hommikust! Minu arvates hea kontsentraat tolleaegsest teatritegemisest. Ja see mängiva inimese kontseptsioon on huvitavasse kujundisse valatud. Tegelased on ära tuntavad, aga mis sellest – nii mõnigi neist on juba sealpoolsuses. Jõudu! Vaino
Etendused toimuvad Lääne-Virumaal Karula külas Kaarel Karmi metsatalus, mille on projekteerinud Hugo Laur ja kus on suvitanud mitu põlvkonda legendaarseid loomeinimesi, keda ahvatles supelranna, Lahemaa rahvuspargi ning Sagadi ja Vihula mõisaradade lähedus.
Etendusele minnes valmistu jalutuskäiguks soisel metsarajal pikkusega kuni 800 meetrit, riietu vastavalt ilmale, märja ilmaga võib vajalikuks osutuda kummik, kasuks tuleb eeltõrje sääskede ja puukide vastu.
|
OSCAR-2019
|
||
Naiste ajakiri » Küünte hooldus » Šabloonid maniküür: liigid, kuidas kasutada disaini küünte ja kuidas teha oma kätega
Loo dekoratiivne maniküür on kohati vaja väga palju jõudu, aega ja mitmeid erilisi oskusi. Sageli tahavad lihtsalt ei värv küüned, vaid ka tekitada ilus muster või pilt, et ilma teatud vahendid ja oskused, kohati lausa võimatu. Et ebatavaline maniküür oli olemas iga ilma eranditeta naine, olid leiutatud spetsiaalsed šabloonid eri, tehnik – nende abil saab vähese vaevaga luua soovitud küünte disain.
Šabloon kujutab endast teatud liiki toorik, mille eesmärk on hõlbustada protsessi juhtida. Millist kasutada šablooni küünte ja kuidas seda kasutada, sõltub sellest, millist tehnikat peaks saavutama.
on dremelž alusel. Sellised toorikud on lihtne fikseeritakse küünte plaat ja aitavad luua selged jooned ja pildid neist. Pärast pealekandmist lakk peal šabloon see on ära võetud ja kohapeal tühjad (teenindusajad) jääb konkreetne pilt. Kõige lihtsam ja tavalisem näide sellise seadme – ribad, et luua prantsuse maniküüri. Sellised alused on palju eeliseid: nad on olemas, on lihtne kasutada ja teatud tasemel kogemusi annavad ideaalne tulemus.Siin on kasutada ainult oma pead õrnalt – esimest korda võib mitte arvutada palju lakki ja aega, et selle osalise kuivamist, ja siis ta võib levinud eemaldamisel alused;
Raames trükitud tehnoloogia luua maniküür on põhilised reeglid, mis puudutavad kulgemise ise korras. Mõned etapid võivad erineda sõltuvalt tehnika, kuid peamine algoritm on jäänud samaks:
nüüd võib kanda esimene kiht läbipaistev lakk-kaitse ja pärast selle kuivamist kiht lakki põhivärvid;
on väga oluline, et peamine kiht hästi kuivatatakse, nii et parem oodake vähemalt pool tundi. Kate peaks mitte ainult
nüüd võib jääda šabloon või kohaldada joonis tembeldatud. Kui liimitud alus on liiga kleepuv, Sa kardad, terviklikkuse oma baasi katmiseks, saate mitu korda jääda šabloon nahale, käed – see kõrvaldab liigse kleepunud. Edasi šabloon rakendatakse soovitav jaoskonda;
On mitmeid sorte mida šabloonid, ja igaühel neist on oma eriline määramine ja annab teatud mõju. Vaatleme peamisi variante.
Prantsuse maniküür on mitmekülgne, eri oma variatsioonides ta sobib nii igapäevaseks kasutamiseks, kui ka erilistel puhkudel. Selline disain on väga populaarne – ta pealetükkiv ja alati hea näeb välja käed. Prantsuse stiilis tähendab kandmine on vaba serva küünte plaat ribadeks lakk valge (klassikaline versioon), või mis tahes muud värvi.
Selleks, et protseduur oli olemas kodus, on leiutatud spetsiaalne šabloonid. Nad näevad välja nagu painutatud kaar ribadeks, ja on liimitud aluse. Kõik, mida vaja, et saada ideaalne sile read, – see kleepida šabloon ettevalmistatud küünte ja kukruid kontuur neile otsa soovitud värvi.
Tembeldamine suhteliselt uus jooksul on küünte disain, populaarsust see tehnika on saanud tänu sellele, et tänu sellele on ka naistel võimalus sõna otseses mõttes mõne minutiga luua ainulaadseid pilte küüned. Peamine vahend tehnika – plaadid ja templid koos reljeefne pildiga.
Variatsioonid aluste kontakt disainiga raames tembeldamine väga palju. See võib olla metallist plaat, millele on graveeritud pildiga, plastik alus, kusjuures need võivad olla kõige erinev suurus – väikesed plaadid kuni päris suurte professionaalne plaadid. Et ületoomise disain plaat on vaja spetsiaalne tempel – väike seade, millel on käepide ja pehme kummist või silikoonist pehmendus, et pildid on.
Loomise protsessi disaini toimub järgmiselt: lakk kantakse peale šablooni, selle ülejäägi puhastada spetsiaalse spaatliga pehmet. Pärast joonis kantakse tempel teel vajutades neile teatud element mustri, pärast mida kasutades seda sama tempel joonis trükitud oma küüned. Protseduur toimub väga kiiresti ning tulemus on lihtsalt hämmastav.
Lunar maniküüri peetakse üheks sorte prantsuse, erineb ta vaid koht pealekandmise kaarjas pildi. Antud tehnoloogia poolringi maalitud üle krunt lunula – ruumi lobus seen, mis sageli on kergesti nähtav üle terve küüned tänu suurepärase ülejäänud plaadi värvi. Muidugi, värvi üle ei ole väga loomulik auku, painutamine moodustavad ühesuguse iga küüned ja selle suurus võib olla mis iganes.
Et luua sellist maniküüri võib kasutada nii tavaliste ribadeks prantsuse disain ja spetsiaalsete kleepsud. Esimesel juhul šabloon peal tavalisel viisil, siin on ainult umbes vaba serv ja piiritlemine kaar lobus. Põhimõte on kasutada toorikud ei ole mingit eripära.
See tehnika ei ole sageli kasutatakse kodus, kuna selle rakendamiseks on vaja spetsiaalset tööriista – pen. Et küünte disain kasutab väike valik seadme – mini-pneumaatilised pihusti, mis on ettenähtud vahemikus sprinkles tillukesed piisad värvi. Tavaliselt sellist tehnikat kasutatakse, et luua kauneid gradient ristmike värvi küünte plaat, kuid koos taotlusega šabloonid tehnika omandab uue suuna.
Šabloon esindab ka plaat koos liimitud seletama, mis rakendatakse ja fikseeritud küüned. Edasi toimub menetlus spray värvi ja pärast eemaldamist kleebised jääb ilus, selge pilt.
Vinyl kleebised töötavad samal põhimõttel, et paber on dremelž alusel. Toorik valitud pildiga üle küüs, sisselõiked tekitatud plaat värvitud lakiga soovitud värvi, vooder on eemaldatud, kuid selge ja ilus pilt jääb küünte plaat. Suur eelis sellist võimalust enne tavalised kleepsud – erinevaid kujunduse ja materjali eripära, mis pakub õdus sobi kleebised pinnale. Seega, kui kasutate vinüül šabloonid, lakk ei muutub tuimaks on see, kui pilt muutub selgeks ja sile.
Tavaliselt sellist tüüpi kleebiseid müüakse kit 12 tükki – need asuvad ühes sheet. Hind vinüül vooder ei ole kõrge, ja isegi arvestades neid ühe taotluse efektne ja ebatavaline maniküür saadaval iga naine või tüdruk.
Trafarettide loomiseks ilus maniküür saab valmistada ka iseseisvalt, ilma veeta palju seda üldse mingeid vahendeid. On mitmeid võimalusi selle "lahendus tee":
tõeline leid neile armastajad esialgse kujunduse – see on teibiga. Selle serva saab lõigata iga soovitud viisil ja tänu oma funktsioone, segment lihtsalt lukustub oma küüned. Seega, saate luua klassikaline prantsuse maniküür, nii ja luua keerulisi mustreid etapiviisilise liimimine lindi erinevates osades;
on veel üks alternatiiv – tape kinni kips. Seda saab kasutada sarnaselt kleeplint viisil, ilma et see piiraks tema fantaasia.
Kui teil on vajalikud tööriistad maali küüned tehnika tembeldamine on väga lihtne teha kodus. Mis omakorda põhinev tehnikaga teha maniküüri on võimalik tutvuda videot allpool:
Šabloonid saab tõhusalt rakendada nii tavalise lakid, nii geel-võimalusi. Selline maniküür osutuvad püsivamad ja kanda saab kauem. Video järk-järgult on näidatud kõik etapid loomine ebatavalist ja midagi suurejoonelist, disaini carmine silma lilla-violetsed toonid. Detailselt avalikustada lõhki protsessi – alates torkamine šabloon, kuni anda pildile homogeensus.
"Baruto – tõlkes kaduma läinud" on 2009. aasta Eesti dokumentaalfilm sumomaadleja Kaido Höövelsonist (võitlejanimega Baruto). Filmi režissöör ja stsenarist on Artur Talvik.
Filmi on n-ö poolenisti keelatud – seda ei tohi näidata televisioonis ega suurtes kinodes. Laiema linastamise õiguste üle peab Talvik läbirääkimisi Höövelsoni klubi Onoe ning Jaapani Sumoliiduga.
|
OSCAR-2019
|
||
Kuidas saada aru, et su koeral teeb mõni liiges või lihasgrupp valu? Enamasti arvatakse, et tuleb jälgida, kui koer hakkab lonkama, ei taha enam jalutada või ei võta jalgu alla. Need on üsna ekstreemsed märgid sellest, et koeral on mure ja enamasti näeme me neid märke alles siis, kui koer on juba pikalt valu kannatanud ja mikrovigastustest on arenenud trauma. Kuidas märgata, et koeral on mure enne, kui sellest trauma saab? Meeraga me tegime äsja selle teekonna läbi ja ma tahaksin jagada seda, kui õpetlikku lugu väikestest märkidest, mis kokku moodustasid suure tervikpildi.
Üle-eelmise aasta suve lõpus alustasime me Meeraga seni oma elu süstemaatilisemat veotrenni hooaega. Selle asemel, et taga ajada kiirust, tahtsime me proovida, kui pika maa me lõpuks läbida suudame ja nii pidime me kõvasti vaeva nägema, et üha pikemaid radu kombineerida. Veosporti ei tehta asfaldil ega tiheda liiklusega teedel. Samuti ei sobi selleks kohad, kus tuleb mööduda lahtiselt laperdavate koduloomadega aedadest. Koerte jaoks on ka äärmiselt tüütu sõita üht-sama lõiku ja edasi-tagasi. 3-5 x nädalas on aga väga tülikas pakkida koerad ja kogu veovarustus auto peale. Neid kõiki tegureid arvesse võttes püüdsime me olla leidlikud ja teha vahel hädavajalikke kompromisse radade valikul. Rajad koosnesid meil seega pea-asjalikult hobuseradadest põldudel ja metsaradadest, sekka lühikesed lõigud kruusateedel.
Tol aastal tulid külmad tavalisest varem ja sügis oli segu pehmest lirtsuvast porist ning jäätunud porist. Mõnikord me kukkusime, sest ratas jäi mutta kinni. Teinekord me kukkusime, sest puhta kruusana tundunud teelõik oli tegelikult väikse kruusakihi alla maskeerunud jää. Väike täpsustus, mina kukkusin. Koerad tegelikult ei kukkunud aga vahel oli näha, et nad olid hädas keerulise pinna peal jalgealuse valikuga. Koju jõudes oli tavaline, et olime pealaest jalatallani porikihiga kaetud ja jalgratta tagumine ratas kippus muda tõttu kinni kiiluma. Samas meil kõigil silmad särasid peas ja see mudaravi oli meie hinge balsam.
Ma olen veotrennide osas tubli treeninglogi pidaja ja panen üldiselt kirja distantsi, temperatuuri, raja iseloomustuse, jootmise aja ja koerte iseärasused trennis. Detsembris 2016 tekkis esmakordselt Meera logisse märge „jookseb tagurpidi“. See naljakas sõnapaar ilmestas minu jaoks jooksustiili, kus Meera jookseb galoppi, hoiab liini ilusti pingul ja tempo on hea aga samal ajal tunne on selline, nagu keegi tõmbaks teda nähtamatu niidiga tagasi. Hea näide sellest, et pingul liin või teatud kiirus ei ole piisavad kriteeriumid hindamaks koera töötamise kvaliteeti. Ma olin mures ja asusin kohendama oma trenniplaane. Lühendasin distantsi tagasi lõpuks vaid kilomeetrini...aga endiselt sama jama. Mõni teine päev jooksis ta aga nagu poleks midagi. Siis mõtlesin, et asi võib olla tema keskkonnatundlikkuses ja ta ei julge ettepoole suunatud energiaga rind kummis kihutada võõrastes kohtades. Aga miks ta siis samamoodi käitus koduradadel?
Jaanuarist jätsin temaga trennid katki kuni kevadeni. Tegelesime vahepeal võimlemises puusapiirkonna tugevdamisega, kuna mõte oli, et äkki tal on oma tagaosas oleva kerge ülenurgitumise tõttu seal piirkonnas raskuseid. Samal ajal märkasin ma, et ta ei taha sõnakuulelikkuse trennides enam hüpata nii kõrgele käe vastu, kui varem ning asendivahetusel hakkas ta lamama minekul tegema esmapilgul elevusele viitavat „auh“-i. Kuna sõnakuulelikkus ei ole mul ammu enam prioroteet, siis jätsin tookord need harjutused lihtsalt kõrvale päevaks, mil ma viitsin nendele veidrustele keskenduda ja lahti analüüsida, mis toimub. Tuim kordamine oleks asja kindlasti hullemaks teinud.
Kevade keskpaigas alustasime taas hästi ettevaatlikult veotrennidega. Valisin äärmiselt hoolikalt pehme pinnasega lühikesi ja motiveerivaid radu. Planeerisin iga trenni pikalt ette, et panna teda õnnestuma. Valisin talle meeldivaid trennikaaslaseid ja kohti, kus tal eriti tore oleks. Aga ikka jõudsime sama seina juurde. Mõnikord jooksis ta hästi, teinekord oli jälle jama. Ühel päeval ütles ta mulle, et ta ei soovi ratta ette tulla ja sellega lõpetasime me oma veotrennid ära.
Suvel algasid meil imelikud episoodid, kus ma märkisin üles, et Meera väsib tavalistel jalutuskäikudel imelikult ruttu, eriti pärast kaevamist. Lisaks oli tal päevi, kus ta ei tahtnud süüa ja tundus väga õnnetu. Läksime arstile ja otsisime põhjuseid, kuid lõputuna näivad uuringud ei reetnud justkui midagi. Need episoodid kordusid paari-kolme nädala tagant nagu kellavärk ja kadusid siis paari päevaga nagu poleks midagi olnud. Novembris oli ta mul ühel õhtul hetkeks küürus ja justkui valudes ning kui ma teda seisvas asendis seejärel õlgadest kõigutasin, tuvastasin ma, et ta ei taha raskust kanda vasakule õlale. Järgmisel päeval läksime Erivetti ja seal saime samale asjale kinnitust, kuid mingit põletikukollet või muud traumat ei tuvastatud ning seetõttu jäime endiselt mõistatama, milles asi. Meera kohta märgiti lisaks, et ta õlgade lihastoonus on kummaliselt kehvakene.
Detsembrist hakkasin ma Meerale andma igaks juhuks tundliku seedimisega koertele mõeldud toitu ja pärast seda ei ole meil neid imelikke isutuse ja loiduse episoode enam esinenud. Seega need ma paneksin õrna seedimise arvele. Lisa-abinõuna hakkasin ma Meerat hoolsa regulaarsusega metsas lahtiselt jalutama. Eks nende innukate jahimeeste huskydega on see pisut keerulisem ettevõtmine, kui mõne teise koeraga, aga minu jaoks kaalus vaba liikumisega saadav füüsiline kasutegur selle riski üles. Seda enam, et me oleme Meeraga kõvasti vaeva näinud, et ta mul plagama ei paneks ning üldjoontes olen ma temaga selles plaanis üsna rahul (khm khm, Meera, see ei tähenda nüüd, et järgmisel jalutuskäigul sa mind vastupidises veenma peaksid! :D). Tundus et ka see aitas Meera endisel vormil taastuda.
Ühtlasi asusin oma õpilaste tungival nõudmisel ette valmistama võistluskuulekuse veebikursust. Siin sai Meera ka oma oskustelt tolmu pühkida ja tegime palju õppevideoid erinevate harjutuste õpetamisest. Üks elementidest oli loomulikult ka asendivahetus, millega seotud jama ma olin jõudnud juba ära unustada. Õnneks osaleb sellel kursusel ka meie võimlemistreener Mari Valgma ja temale jäi just Meera asendivahetusi jälgides üks pisike eripära silma. Nimelt tõstis Meera paljude asendivahetuste juures oma vasakut jalga. Ma ise ei osanud sellesse süveneda, sest maiusega meelitamisel minu meelest Meera nihkubki palju rohkem ja ma eeldasin, et see oli sellest. Mari arvas, et Meeral on seal õlas mingi mure ja ta ei taha sinna raskust kanda ning kuna Erivetis oli Meera terveks tunnistatud, pakkus Mari lahkelt välja, et tuleme Meeraga paaristrenni õlapiirkonna tugevdamisega tegelema. Mõeldud tehtud! Aitäh, Mari, järjekordse abi eest :)
Videot uuesti vaadates nägin nüüd ka mina, et Meera tõstab alati just vasakut jalga ja teeb asendivahetusi põhimõtteliselt ühe esijalaga tõugates. Mõni ime siis, et ta mul pärast teist kordust häälekalt pahameelt kippus väljendama- see on ju pagana raske harjutus!! Vaadake uuesti ka haugatusega videot. Seal teeb Meera samamoodi asendivahetust ühe jalaga tõugates.
Nüüd on meie võimlemistrennidega alustamisest möödas 1,5 kuud ja silmaga nähtavad tulemused käes. Lahtistel jalutuskäikudel suudab Meera arendada senisest suuremaid kiiruseid ja tema eelistatud liikumisviis on nüüd alati kiire galopp. Ma olen ühe korra pannud ta ilusa ilmaga kelgu ette ja paaril korral teinud lühikesi canicrossi lõike ning Meera on mind seal üllatanud oma entusiasmi, suurema veojõu ja ettepoole suunatud energiaga liikumisega. Õlalihased on kasvanud suuremaks ja käe all tuntavaks, meeleolu on püsivalt hea ja krutskeid täis nagu ühele õigele huskyle kohane. Proovisime ka üle tüki aja asendivahetused järgi ja Voila!- lamama minekul ei tehta enam „auh“ ning esikäpad on võrdselt paigal! Ja tõepoolest, ta kohendab veel veidi vasakut esijalga, kuid ma arvan et muutused on sellegipoolest suured ja me peame lihtsalt veel jätkama võimlemisega, et lõplikult jagu saada. 1,5 kuud on lühike aeg.
Ka enne ja pärast seismisi vaadates, näen ma et kui varasemalt on kõigil piltidel Meera üks esijalgadest jonnakalt pisut ettepoole asetatud, siis nüüd on tema autopiloot seista mõlemad jalad kenasti paralleelselt.
Pärast esiosa tugevdamist, tuleb Meera seisma nii, et sätib ise oma esijalad paralleelseks. Esitangi selle seismise videona, et keegi ei kahtlustaks, et enne pildi tegemist olen tema jalgu füüsiliselt õigeks sättinud kuidagi.
Loo moraal? Tehke märkmeid oma koerte veidruste kohta trennides. Kui need korduvad, tehke paus treeningutes ja mõelge. Käige kahtluse korral arstil (Meil on Eestis täiesti suurepärased eksperdid nii füsioteraapia kui ka erinevate muude murede jaoks olemas. Mina tänan väga enda loo puhul Timmu ja Erivet kliinikut, kes tegid korralikku tiimitööd ja ragistasid ajusid koos minuga. Alati ei ole nii lihtne leida vastuseid ja panna diagnoose). Kirjutage kõik märgid enda jaoks välja, vaadake oma koera liikumist videotelt vajadusel kasvõi aeg-luubis ja nuputage. Näidake kindlasti oma koera ka neutraalsele kõrvaltvaatajale, kes oskab märgata väikseid detaile. Kes otsib, see leiab. Iga väike infokild võib viia ühel päeval lahenduseni.
Meera puhul oli märgiks "tagurpidi jooks" vedades- st ta vältis raskuskeskme viimist esiosale ja sellest jäigi see kummaline mulje. Kaevates väsis ta, sest kaevamisel kasutab koer õlalihaseid. Õlalihased olid väiksed, sest ta vältis neile raskuse viimist. Asendivahetusel haugatas ta sest see oli ebamugav ja raske asi, mida teha. Halvematel päevadel oli ta õnnetu ja keeldus söögist, sest ilmselt oli joostes endale liiga teinud õrnale kohale.
Kuidas ma aga kavatsen edaspidi vältida sama jama teket? Võite mürki võtta, et ma ei lase enam oma koertel vedu teha libedavõitu oludes või konarlikul pinnal. Edaspidi väldin ka kinnisõidetud kruusateid ja teen selle ekstra pingutuse, et sõidan kodust kaugemale sobiva pinnasega rajale treenima. Kui mul on aga kahtlus, jooksen eelnevalt raja ise läbi. Mida?? Jah, vot just seda tehes sain ma teada, kui ebamugav on silmaga nii siledana paistaval põlluvaheteel joosta! Koerad annavad endast kõik, et meile meele järgi olla ja vähim mis me teha saame, on tagada neile ohutud treenimisvõimalused.
Ahjaa ja võimlemine on maagiline! Aprillis alustavadki koertekoolis Kratt uued võimlemiskursused nii päriselus, kui ka onlines. Kel vähegi huvi oma koera füüsilist heaolu parendada ja temaga koos miskit toredat ja teistsugust teha, siis soovitan kohe väga-väga soojalt.
|
OSCAR-2019
|
||
Mõni päev tagasi sattusime Märdiga Põltsamaalt läbi sõitma. Kuna kõhud olid tühjad, otsustasime soovituste peale Kohvik O‘st läbi käia. Esiteks olen ma natuke hämmastunud, kui ilus Põltsamaa on (ma pole seal kunagi käinud), teiseks olen hämmastunud, kui head me tellitud söögid olid.
Kohvik ise asub sellises..natuke mittemidagi ütlevas majas, alguses ei pannud tähelegi, et seal söögikoht oli, sest see tundus tavalise elumaja moodi olevat. Seest oli kõik aga mõnusalt hubane ja tagumine külg koos terrassiga avanes ilusasse parki. Asukoha poolest olen kahevahel. Ühelt poolt hea, et see asub kohe suure tänava ääres, ei ole (eriti võõrastel) palju seiklemist. Teisalt aga on terrassi ühel poolel istudes autotee kuidagi.. liiga lähedal.
Mulle hullult meeldib, kui söögikoht hoiab ühtset stiili või joont lõpuni välja, ka igasugustes detailides. Sellised boheemlaslikud iga-tool-eri-moodi kohad mulle ei istu. Kohvik O’s ei tundunud aga miski juhuslik või suvaline, domineerivaks detailiks oli musta värvi kasutus. Olgu selleks siis siseruumides olev sein, armsa sõnumiga sildid õlipudelikestel või teated seintel. Isegi salvrätid ning kastmekausikesed olid musta värvi ja läksid nõudega kokku! Tavaliselt ongi see, et suuremad asjad ja sisekujundus tehakse viimase peal hoolikalt ära ning toidunõud, söögiriistad ja sellised piiisikesed detailid jäävad unarusse.
Samamoodi oli äge, kuidas terrassi juures oli laste mänguväljak ning sinna kõrvale oli kahe puu vahele ka lauake toolidega asetatud. Päris hea mõte, sest nii said vanemad rahulikult võsukesi jälgida, samal ajal ise süüa ning samas ei jooksnud lapsed ema-isa juurde minnes teiste laudade vahel. Win-win.
Söögist rääkides, siis Märt tellis endale parmesanikana prae. Natuke mekkisin ta taldrikust üleküpsetatud kartuleid ning need olid niiiii head, et ma olin korraks päris kade. Ausalt, kui keegi teab, kuidas täpselt selliseid teha, siis olen üks suur kõrv!
Endale võtsin Verdure salati kanaga, mis ületas igasuguseid ootusi. Olen märganud, et tavaliselt tuuakse salatina taldrikutäis “maltsa”, mille sees natuke tomatit, kurki, paprikat ja ehk veel mõni lisand. Seekord oli mu taldrikus esindatud aga kõike- šampinjonid, tomat, kurk, paprika, sibul, türgi oad, suhkruherned, suvikõrvits, porgand ja raudselt midagi veel..
Mulle meeldis, et köögiviljad olid mõnusalt krõmpsuvaks jäetud, sest kui on midagi, mida ma ei salli, siis on need lödid porgandid :D Ainus väike “viga”, mille võiks välja tuua, on see, et mõned tükid olid natuke liiga suured ja kohmakad. Aga see ilmselt mu enda mugavuse viga, sest ma ei viitsinud nuga kasutada :D
Mina tahaks igal juhul sinna ainuüksi nende kartulite pärast tagasi minna ja see salat oli ka üle pika aja üks parimaid, mida saanud olen. Sellega suudab võistelda ilmselt ainult Kapriisi tandoorikana salat. Kahju ainult, et Põltsamaa nii kaugel on ja sinna üldse ei satu.. Minu poolt küll thumbs up!
Eksole! Kui kõrvallauda pasta toodi, siis hoolimata sellest, et kurguauguni täis olin, hakkas suu vett jooksma küll :D
Ma lähen teen kõige selle peale nüüd paar juustu-kurgi võikut omale, et suu niisama ila täis poleks.
Viimane kord, kui ma kolmveerand kaksteist õhtul midagi sellist kirjutan, sest mul tööl kahjuks võikut kuskilt võtta pole, kõht aga läks tühjaks küll :D
Miks sa pole juba rääkinud sellest, kuidas sa väikelennukiga lendamas käisid? Selline asi ei väärigi blogi postitust v?
Esiteks ei ole ma mitte ühegi väikelennukiga lendamas käinud :D Teiseks oleks nats imelik kirjutada mingit söögikoha arvustust ja siis järsku tuua hoopis teine teema sisse, või mis :)
Ja kolmandaks, no ma ei tea, ma ei teadnudki, et pean kohe päeva pealt kõik asjad blogisse kirja panema, niipea nad juhtuvad :D Ega rääkimata/kirjutamata midagi ei jää, mul lihtsalt vahel muid asju ka vaja teha.
No instagramis on küll selline pilt, et nüüd kohe lendama. Või otsustasid lihtsalt lennukit pildistada ja jätta sellist muljet? Igal juhul ootasin terve nädalavahetuse (ja peale) muljeid ja nüüd sa ütled, et tüng :( :D
Kui sa instagramis pildi nägid, siis nägid vast seda ka, et ma tagisin seal ära Märdi ning mainisin ära ka langevarjuhüppe, ehk noh, mina lennukisse kindlasti ei läinud :D
Tervet nädalavahetust sa küll oodata ei saanud, sest pildi panin ma üles pühapäeval ning pärast seda olid kohe jaanipidustused, niiet anna asu :) Ei hakanud maale arvutit kaasa vedama, et see lõkke ääres püsti panna :D
No siis sa võid teha postituse, kui sa arvad, et sa nägid midagi huvitavat, issand jumal. Keegi ikka tahab lugeda :D
Miks sa pole juba rääkinud sellest, kui lollid mõned su anonüümsed kommentaatorid on? Selline asi ei väärigi blogipostitust v?
Ei, sinust, kelle nädalavahetus läks selle nahka, et Liisilt postitust oodata. Vetsus ikka said käia? :D
Ei jäänud jaanituli nägemata, mu blogis (mitte bloggeris) on sellest pilt ka ja puha. Ning vetsus sai ka käidud. Ootamine ei tähenda seda, et ma nüüd kannatlikult ootasin käed rüpes, ainiti ekraani vahtides, et millal see postitus tuleb. Aga kuna ma töötan kodus ja jaaniaeg oli töine, siis ikkka vahepeal käisin luuramas :D.
Mulle väga kohvik O meeldib. Kui me Lõuna-Eestisse sõidame, siis üldiselt katsume Põltsamaalt selle kohviku pärast läbi hüpata :)
Mul ka selline tunne, et hakka või rohkem asja Tallinna tegema, et saaks Põltsus väikse peatuse teha :)
Mul sõbranna hetkel seal puhkuseasendaja ja ta ka ikka räägib,kui kvaliteetne ja hea seal kõik on:) Nende kartulite pärast peab ise ka lähiajal ära käima:D
Märdi koolikaaslase naine töötab ka seal ja tema meile kohta soovitaski, et kui tahta värsket ja head toitu, siis this is the place!
Mu vanematekodu on Põltsust umbes 20 km kaugusel, käisin seitse aastat seal muusikakoolis ja kolm aastat gümnaasiumis… ja ma pole veel kordagi seal kohvikus söömas käinud. Ja nüüd, pärast seda postitust on selge, et peab ikka ära käima :D
Aga mul tekkis ka nüüd huvi selle söögikoha vastu. Järgmine kord kui Tartu sõidan autoga, katsun meeles pidada, Põltsamaa jääb tee peale ilusti :)
See jah hea, et kui nt tallinnasse asja autoga, siis saab alati väikse põike Põltsamaalt läbi teha :)
|
OSCAR-2019
|
||
Esimest korda seisin õpetajana klassi ees käesoleval õppeaastal. 1. septembril 2015 sai minust Tallinna Kristiine gümnaasiumi 1.c klassijuhataja. Ühel augustiõhtul tabas mind küsimus, mida on mul neile pisikestele 1. septembril öelda.
Tuletasin meelde üht lasteraamatut, mille peategelased olid tiigrike ja tema sõber karu, ning sellest jutust inspireerituna kirjutasin oma tulevastele (kooli)lastele esimese septembri tervituskõne.
„See oli 1. august, kui hakkasin mõtlema, mida täna, 1. septembril, oma esimesele klassile ja nende vanematele rääkida. Ma istusin oma Pelgulinna korteris, jõin teed ja kell oli 22:41. Õues oli suve kohta päris pime – tunnetasin sügist. See tõi hinge ärevuse, põnevuse, rõõmu, natuke hirmu. Arvan, et needsamad emotsioonid valitsevad siin ruumis kõigi südameis. Kokku teeb see ühe hea ja tugeva tunde.
Mu kallid lapsed. Ei teagi, kas enam tohib teile öelda lihtsalt „lapsed”. Tänasest olete koolilapsed – suured inimesed. Olen enam kui kindel, et enamik teist on käinud lasteaias (tõstke käed, kes on). Ja kuna olen ka ise lasteaias töötanud, olen enam kui kindel selleski, et lasteaias rääkisite te: „Ma ei taha lasteaias käia, kuna siin peab magama. Ma tahaks juba kooli, sest seal saab õppida.” Oli nii? No nii, palju õnne! Siin me nüüd oleme! Siin TE nüüd olete – koolipingis. Kas tunne on hea? Peabki olema. Täna on väga tähtis päev nii teie kui ka teie vanemate jaoks.
Ma jutustan teile loo karust ja väikesest tiigrist, kes hakkasid ühel ilusal päeval reisima võrratu banaanilõhnalise Panama poole. Nad olid kartmatud. Nad trotsisid hirmu, kuna neil oli nii suur soov imelisse Panamasse jõuda. Teel kohtasid nad palju loomi. Näiteks rebast, kes näitas neile kätte vale suuna, kuna ta oli söömisega parasjagu nii ametis. Jänestega, kes neile lahkesti öömaja pakkusid. Karu pidi ehitama parve, et ületada jõgi. „Ma ei pea millegi pärast muret tundma, kuna mul oled sina” – need olid väikese tiigri sõnad karule. Nad pidid ka puu otsa ronima, sest vahel on vaja näha maailma kõrgemalt, et leida oma unistuste maa.
Kui ma seda raamatut lugesin, siis tundsin, et see lugu kannab väga olulist mõtet. Ka meil siin, klassiruumis, hakkab tänasest pihta üks suur seiklus. Me ei tea täpselt, kuhu me liikuma hakkame, aga teame, et see seiklus saab olema põnev. Meie teel tuleb ette ka igasuguseid takistusi. Olgu need siis hirmud tähtede, lugemise, kirjutamise, numbrite või arvutamise ees. Aga kuna meid, „tiigreid ja karusid”, on siin piisavalt – siis teadke, et hakkame me saame! Olen kindel, et sellel imelisel teel tuleb ehitada nii mõnigi parv või sild. Või äkki hoopis turnida puu otsa – sest mõnikord peab ronima kõrgemale, kui tahad näha oma unistuste maad.
Vaata paremale. Vaata vasakule. Vaata enda ette ja taha. Homme hakkame üksteisega tutvuma, kuid juba täna jäta need silmad endale meelde. Nendest silmapaaridest saavad sinu reisikaaslased, kellega koos hakkame edasi liikuma, sildu ja parvesid ehitama ning kellega koos saame üle kõikidest hirmudest.
Karu ja väike tiiger küsisid: „Kas elu pole mitte pööraselt ilus?” Arvan, et võime selle peale kõik koos noogutada!”
Nüüd võin kinnitada, et minu klassis käibki üks suur seiklus, mille peaosalised on minu 27 maailma kõige paremat last. Tuleb ette uusi ja tundmatuid teid. On ka takistusi ning muresid. Tuleb ehitada sildu ning parvesid, sest ainult midagi uut luues ja õppides saab edasi liikuda.
Energia Avastuskeskus on endises Tallinna elektrijaamas tegutsev teaduskeskus, mille eesmärk on innustada lapsi loodus- ja reaalteaduste õppimisel. Selleks on keskuses rohkem kui sada eksponaati, mis võimaldavad füüsikanähtusi ise uurida ja katsetada.
Keskuse programmis on uusi õpitube ja etendusi, mis aitavad koolimajas õpitut täiendada ja kinnistada ning muuta loodus- ja reaalainete õpet vaheldusrikkamaks. Peame oluliseks, et kõik pakutav oleks seotud õppekavadega.
Vana elektrijaama ainulaadne keskkond on ainuõige koht elektri toimimise ja tootmise selgitamiseks. Põhikooli vanema astme ja gümnasistide külaskäik avastuskeskusse tähendab enamasti juhendatud ringkäiku, kus räägime nii vanast elektrijaamast kui ka elektri tootmise loost Eestis. Külastuse tipphetked on välgu ja staatilise elektri demonstratsioonide ajal. Demonstratsioone teeme neli korda päevas, kuid hea meelega kooligruppidele ka neile sobival ajal.
Sügisest täiendavad keskuse helile ja optikale pühendatud püsiekspositsiooni ka põhikooli kolmandale astmele mõeldud Aristotelese õpitoad. Teatavasti oli antiikfilosoofil komme loengut pidades ringi jalutada. Meiegi usume, et liikumine hoiab õpilaste meeled värskena. Seetõttu toimuvad helide ning valguse ja optika teemalised õpitoad otse ekspositsiooni keskel.
Ühtlasi pakume vaatamiseks uut planetaariumifilmi „Helielu”, mis selgitab heli tekkimist ja levimist. Filmi täiendab avastuskeskuse leiutaja Aare Baumeri „Heli ja kaja” õpituba, mis toimub avastuskeskuse erilise akustikaga planetaariumis – nii satuvad õpilased ise katseobjekti või koguni omamoodi instrumendi sisse.
Pakume ka rohkem võimalusi saada osa planetaariumietendusest „Täna tähistaevas”, kus vaatleme planetarist Rauno Pilviku juhendamisel neid taevaseid objekte, mis parasjagu nähtavad. Etendus sobib õpilastele alates põhikooli teisest astmest kuni gümnaasiumi lõpuni.
Kooligruppidele on nüüdsest avastuskeskuse külastamine soodsam – keskuse pilet on viis eurot õpilase kohta ja sellele lisandub soovitud õpitoa või etenduse hind, mis on olenevalt õpitoa pikkusest kolm või viis eurot. Uuri programmide kohta lähemalt avastuskeskuse uuelt veebilehelt www.energiakeskus.ee.
|
OSCAR-2019
|
||
Valgekraest kurjategija nõustub FBI-d aitama, et tabada oma ametivendi. Selleks kasutab ta oma põhjalikke teadmisi kunsti- ja väärtpaberivarga, võltsija ja tavalise petisena.
Röövitud Neal üritab olukorda oma vangistajaga paremuse poole pöörata, kui aitab tal läbida testi, mis on mõeldud Roosade Pantrite nimelisse varaste eliitrühma pääsemiseks. Peter üritab Mozzie abiga leida Neali, enne kui aeg otsa saab.
Et kinnistada oma usaldust Roosade Pantrite seas, peab Neal lööma kampa ohtliku vaenlasega oma minevikust ning saama kätte hinnalise objekti. Peteril on raskusi nende saladuse Neali ja Mozzie eest varjamisega.
Nealile ei anna rahu süütu sihtmärgi tüssamine, kui ta Roosade Pantrite jaoks petuskeemi läbi viib. Samal ajal töötab Peter ettevaatamatu Interpoli agendiga, kes terve nende operatsiooni ohtu võib seada.
Kui Roosad Pantrid on igasuguse kontakti lõpetanud, pühendavad Neal ja Peter oma tähelepanu inimesele Mozzie minevikust, kes on naasnud lahtiste otste kokku tõmbamiseks ning järjekordse petuskeemi läbiviimiseks – sedapuhku aga Mozzie kulul.
Nüüd kui Pantrite seas on koputaja, peab Woodford välja selgitama tema isiku; samal ajal peavad Neal ja FBI välja selgitama, kuidas Pantrid nende järgmise varguse ajal kinni võtta.
Kui Peter on mõrvasüüdistustega vanglas ning kõik tõendid näitavad senaator Pratti enneaegse surma asjus tema peale, peab Neal sõlmima kuradiga kokkuleppe, et aidata Peter süüst vabastada.
Peter määrab Nealile uue esindaja, uurimaks Internetis tegutsevat musta turgu, aga Neali lojaalsus pannakse proovile, kui ta avastab, et jäljed võivad viia Mozzie'ni.
Neali survestatakse Hageni jaoks varastama üht peatükki väärtuslikust raamatust. Nüüd kui uus partner FBI-s tema igat liigutust jälgib, korraldavad Neal ja Mozzie diversioon-varguse, et seada lõksu nende vaenlane ning saada kätte raamat.
Peter saadab Neali vale identiteedi all psühhiaatri juurde, keda arvatakse keelitavat oma patsiente varguseid korraldama.
Samal ajal kui Neal süüvib Koodeksi saladustesse, võtab Peter enda peale salastatud luure juhtumi koos tema endisest tüdruksõbrast FBI kolleegiga.
Neal ja Peter võtavad enda peale enneolematu väärtuse ennistamise juhtumi Loodusmuuseumis: varastatud Türannosaurus Rexi skelett ja tema muna.
FBI võtab Hageni kinni võltsimise eest. Hagen süüdistab ka agent Burke'i, et avaldada oma sidemed Nealiga. Hagenit aga tulistatakse ootamatult. Tulistaja arvatakse olevat sama inimene, kes lasi Siegelit.
Neal ja Peter lähevad palgamõrvari jahile. Olukord muutub veelgi kaalukamaks, kui selgub, et tegu võib olla sama inimesega, kes on Neali kulisside tagant manipuleerinud.
Kui korporatiivse luure juhtum on isiklikult seotud Nealiga, värbab Peter emapuhkusel oleva Diana kelmist börsimaakleri luurele.
Neal ja Peter lähevad saladuskatte all uurima üht kaunist leske, kes on peagi saamas hiiglasliku elukindlustuse makse. Asjad muutuvad keeruliseks, kui Nealil hakkavad tolle naise vastu tunded tekkima.
Peterile teadmata kaalub Neil kallihinnalise kunstiteose varastamisel ühe varga aitamist, et saada vastutasuks oma mineviku kohta informatsiooni.
Poliitiline asjapulk üritab õõnestada kohtuprotsessi kurjategija vastu, keda Peter tahab trellide taha saata.
Neal peab jätma endale oma Wall Streeti aliase, et kandideerida oma kavala „sõbra“ Eric Dunhami investeerimisühingus maakleri positsioonile, kuna too on kahtlusalune süstemaatilises siseringi aktsiavahetuses.
Vaatamata oma kibedale kähmlusele Sam Phelpsi pärast, otsustab Neal jääda Peteriga professionaalsesse koostöösse, mõjudes agent Walt Furlongi rahvusvahelisel õiguskaitse koosolekul suisa eeskujulike agent-informantidena.
Neal, Peter ja Mozzie võtavad kinni Iiri maffia viskivõltsimise rühma ja Neal saab uut teavet oma isa mineviku kohta.
Neal ja Peter uurivad senaator Pratti sidemeid korrumpeerunud politseinikega, mis omakorda viib kinnisvaraarendajani, kes ajab altkäemaksuskeemi.
Neal ja Peter uurivad Mozzie viiteid takso võltsimisele ja rahapesule. See juhatab nad aga tagasi jazz-klubi omanikuni.
Peter ja Elizabeth röövitakse ära noore paarikese poolt, kes on romantilisel kuriteotuuril. Samal ajal üritab Neal välja uurida, kus kohas see paar järgmisena tegutseb.
Neal võtab endale skulptuurivõltsija persoona, et aidata FBI-l arreteerida kunstivõltsijat. Lisaks jõuavad Neal ja Mozzie tõendikarbi asukohale lähemale.
FBI hakkab hoonest tõendikarpi otsima. Peter, Diana ja Clinton üritavad seda takistada. Samas kui Neal, Mozzie, Sara ja James üritavad karbini esimesena jõuda.
Kurikuulsal vargal õnnestub pärast keskpanga röövi põgeneda, kuid ta tuleb tagasi, et mahajäänud kraam minema viia.
FBI peab kaitsma uuriva sisuga ajakirja, kui selle töötajatele tehakse tapmisähvardus. Neal ja Mozzie proovivad Peteri ja Diana käest kätte saada varastatud natsiaarde manifesti.
New Yorki saabub must lesk ning Neal ja Peter esinevad rikaste poissmeestena, et ta järgmist sihtmärki leida.
Häkker teeb tühjaks New Yorgi tuntud panga. Neal varastab ta identiteedi, et röövitud raha kulutada ja sellega kurjategija peidust välja meelitada.
Agent Jonesi endine koolikaaslane läheb kaduma. Peter ja Neal tutvuvad lähemalt rahvusvaheliste eraturvafirmade ohtliku maailmaga, et teda leida.
Peter saab teada, et Keller varastas Egiptuse artefakti ja püüab seda New Yorki toimetada. Mozzie soovib kunsti müüa, aga Neal soovitab tal oodata.
Neal ja Mozzie peavad juurdluse käigus FBI-st sammu võrra ees olema, et varjata nende käes olevat aaret.
Keller röövib Elizabethi ja nõuab lunarahaks allveelaeva aaret. Peter ja Neal üritavad seda leida ning Neal peab paljastama oma salavaru, mille tõttu Peter end reedetuna tunneb.
Prestiižika kooli stipendiumifond tehakse tühjaks. Neal esineb asendusõpetajana, et aidata Peteril ja FBI-l uurida, kuhu varastatud raha tegelikult läheb.
Elizabeth kuuleb pealt ühe naabri kahtlast vestlust. Tänu tema uudishimule avastavad Peter ja Neal, et plaanitakse röövida uhket Manhattani hotelli.
Neal saab aimu, milline oleks ta ideaalne elu New Yorgis, kui ta uurib juhtumit koos oma endise kallima Sara Ellisega.
Agent Kramer tuleb tagasi Neali kohtuistungiks ja Neal püüab heastada minevikus tehtud vea. Peter peab omakorda poole valima. Neal peab aga langetama otsuse, kas põgeneda või võidelda.
Agent Fowler on kadunud. Peter ja Diana loodavad Fowleri toimikute abil välja selgitada, kes oli lennuki pommitamise taga. Neal ja Mozzie uurivad ka plahvatust. Neal ja Peter külastavad Edward Walkerit, kes võib nende arvates Arhitekt olla.
Peter ja Diana jälgivad salajast kohtumist, et plahvatuse kohta rohkem infot saada. Peter räägib Nealile senaatorist, keda kahtlustatakse selles, et ta pumpab kampaania jaoks salaja raha välja. Diana peab info saamiseks prostituudina esinema.
Väärtpaberite vargus muutub mõrvakatseks, kui Neal palgatakse enese teadmata kindlustusuurijat tapma.
Tabatakse juveelivaras, kes tunnistab, et ta tegi seda kõigest lapsendamiskoordinaatori Luke Donovani sunnil. Kuid asjaolud muutuvad veelgi keerulisemaks, kui kohalik maffialiider tahab loosse sekkuda.
FBI agenti süüdistatakse tunnistajate asukohainfo müümises kohtuprotsesside ajal ning uurijad paluvad Peteri ja Neali abi kahtlusaluse leidmisel, enne kui on liiga hilja ning saladused tulevad päevavalgele.
Tehnoloogiafirma uurimisosakonna juht mõrvatakse ning Neal ja Peter peavad uurima suurfirmades toimuvat spionaaži.
Peter ja Neal leiavad tähtsa juhtlõnga Kate'i mõrvajuurdluses. Neal korraldab keeruka pettuse, et mõrtsukaga näost näkku kohtuda.
Peter eemaldatakse FBI-st kuriteo eest, mida ta ei sooritanud. Ta peab Nealiga koos pettuse läbi viima, et tabada Mozzie tulistaja ning ta nimi puhtaks pesta.
USA diplomaadi poeg vahistatakse Birmas kuriteo eest, mida ta ei sooritanud. Peter ja Neal sukelduvad juveelikaubanduse eksootilisse ja ohtlikku maailma, et noormehe süütust tõestada.
Neali vana rivaalitsemine Matthew Kelleriga saab uue hoo sisse, kui nad Peteriga käivad vangistatud petist vaatamas. Kelleril on vihje endise võltsija kohta, kes pole ilmselt passide võltsimisest loobunud.
Salapärase kurjategija Hollandlase kohta ei leidu enam asitõendeid. FBI agent Peter Burke otsustab riskida ja koostööd teha meisterliku petise Neal Cafferyga, kes osutub Burke'i jaoks väga väärtuslikuks.
Neal ja Peter lähevad New Yorgi moenädalale, sest seal tahetakse kleidi sisse õmmeldud turvaandmeid kurjategijale müüa.
New Yorgi maffiaboss pöördub Peteri ja FBI poole, kui ta väärtuslik 17. sajandist pärit piibel kaduma läheb.
Peter ja Neal otsivad Iraagist pärit salakaupa. Asitõendid viitavad USA sõdurile, aga peagi selgub, et asjasse on segatud korrumpeerunud reporter.
Noore naise kodust varastatakse portree. Peter ja Neal korraldavad pettuse, et süüdlane tabada. Kui Neal hakkab maali tausta uurima, võtab süüdlane Neali sihikule.
Peter ja Neal peavad tegutsema New Yorgi Chinatowni kahtlastes soppides ja ajama Aasia kurjategija jälgi. Neal mängib selleks paadunud hasartmängurit.
FBI uurib Manhattani seifist varastatud suurima teemandi röövi ja kõik asitõendid viitavad Nealile, kellel puudub alibi. Röövija on seifi ka tema nimetähed jätnud.
Neal püüab jälile saada korrumpeerunud Wall Streeti maakleritele. Peter hakkab ka asja uurima ja avastab midagi, mis võib nende suhte proovile panna.
Peter ja Neal jahivad salapärast saatuslikku naist, kes varastab hinnalisse kogusse kuuluvaid taieseid.
Neali vana rivaal esitab väljakutse, et näha, kas kumbki neist suudab luua võimatu võltsingu. Kui rivaal kasutab eesmärgi saavutamiseks jõhkraid ja surmavaid meetodeid, mõistab Neal. kui palju on tegelikult kaalul.
Neali vana tuttava tütar läheb kaduma ja Neal püüab teda leida. Aga keegi ei tea, et röövija on Neali vana vaenlane, kes teda lõksu meelitab.
Neal ja Alex HUnter proovivad Itaalia konsulaadist mängutoosi kätte saada. Peter ja Diana püüavad Fowlerile kriipsu peale tõmmata.
|
OSCAR-2019
|
||
Olen 11-kuuse malamuuditüdruku õnnelik peremees. Kuna suurt koertekarja ei kavatse pidama hakata, siis mõtlesin tulevikus suusavedu harrastama hakata - saab kenasti hakkama 1-2 koeraga. Asusin asja internetist uurima ja leidsin järgmised leheküljed:
Kas on kellelgi ka isiklike kogemuste põhjal soovitusi jagada, kuidas alustada suusaveo treeningutega? Loomulikult ei kavatse ma oma lapseohtu koera veel vedama panna, vaid plaanin teda esimesel talvel traksidega harjutada ja ehk ka mõned käsklused selgeks õpetada.
Tervitus,tervitus! Lahe,et ikka huvilisi koguneb! Koerakross,suusavedu,kärutamine,kelgutamine,jalgrattavedu...see kõik kuulub ühe nimetuse alla - veosport. Liituge veospordi huvilistega ja tulge ka pärnumaale!? Saate näha ja tellida spetsiaalseid trakse oma koerale.
Plaanis on minna detsembris soome vastavale lühikususele,et teadmisi koguda ja täiendada. Uue aasta alguses plaanime jällegi kokkusaamist,et siis juba omandatud teadmisi jagada. Seniks aga kui lund veel maas pole julgen soojalt soovitada koerakrossi .
Olen nii suusavedu kui ka canicrossi (analoogne suvine harrastus, kus koera taga joostakse) harrastanud oma koertega juba mitu aastat. Vedama on koera lihtsam õpetada praegu (enne talve). Tuleks alustada sellest, et õpetad kõigepealt koerale selgeks vedamise käsu ning kiidad, kui koer aru saab ja õigesti teeb. Siis õpetad selgeks pöörded ja pidurdamise. Tõenäoliselt mõistad ilma pikema seletuseta, et pöörete ja pidurdamise õpetamine koera taga joostes on märksa lihtsam, kui suuskadel täie hooga libisedes.
Olen vaadanud natuke eesti keelset huskyde alast kirjandust erinevates kodukates. Võibolla ei ole tähele pannud, aga kuskil ei ole veel silma jäänud eesti keelseid huskyde alaseid spetsiifilisi käsklusi.
Kuigi huskydega tegeleb juba üpris palju inimesi ja plaanitsetakse kokkusaamisi jne (kuhu ise veel ei lähe, sest pole veel huskyt ning aeg jne ei võimalda), siis julgeks hoopis teilt küsida (kui koertetreenerilt) - milliseid käsklusi te kasutate. Arvatavasti kunagi tuleb vastav eesti keelne kokkulepe. Aga tahaks koheselt oma mittehuskyst koerale ühtteist õpetama hakata - neil aladel mida kirjeldasite.
Käskluste nimed ei ole piiratud, kasutada võid seda, mida ise soovid. Peaasi, et ise tead-mäletad, mille jaoks millist käsklust kasutad. Kui eestikeelseid mingil põhjusel ei soovi kasutada, võta inglise või saksakeelsed. Sellel vahet pole .
Mina pole mingi Huskyde asjatundja. Võimalik, et lumises tundras kelku vedades omavad teatud sorti karjatused mingit mõtet. Mina olen lähtunud lihtsast koerakoolitusloogikast ja õpetanud koerale selgeks teatud sõna mõtte. Kui ütlen "vea", siis koer teab, et selle peale tuleb vedama hakata. Oluline, et kasutad alati ühte sõna , et koer oskaks tegevust ja sõna siduda omavahel. Sama lugu nagu mistahes koolitusega. Sõnad peaks olema hästi meeles seisvad, häälduselt lihtsad ning selged. Neid ei tohiks muus situatsioonis kasutada. Mina kasutan pööretel "vasak" ja "parem" ning pidurdamisel "oota".
Palju olulisem osa kui sõnal on täita varustusel. Varustus (nii traksid kui ka rihm ja vöö) peaksid olema sellised, mis koera aitavad ning talle tegevuse mugavaks teevad.
Arvan, et lõpuks on huskydele kindlasti vaja üle eesti aksepteeritud käsklusi. Kasvõi ühe oma unistuse pärast , et äkki on mul mõne aasta pärast paar õpetatut huskyt ja ma tahaks kellegagi kampa lüüa (kellel samuti mõni õpetatud husky) ning äkki saaks ühe ühise kelgurakendi. Aga ühises kelgurakendis peab keel ju ühine olema ja ümberõpe ju raske...
Käies soomes rakendispordi võistlusi vaatamas panin tähele,et soomlased kasutavad käsklustena tavalisi sõnu,millest iga inimene aru saab. - parem,vasak ,vea,seisa,tasa jne.
Tegelikult on suurtes rakendites nii,et piisab sellest,kui vaid juhtkoer või koerad (juhtpaar) oskavad käsklustele alluda.Ülejäänud, koerad rakendis teevad seda,mda juhid ees teevad. Ise olen tähele pannud,et koerad saavad innustust vedamiseks (kiirendamiseks) kui heleda häälega teha tsipp-tsipp-tsipp
Kunagi oli ka endal peas selline mõte,et miks mitte proovida koeri rakendisse panna (võõraid). Omades nüüd ise malamuute , näen,et näiteks selle tõu puhul on see võimatu,sest need koerad ei võta niisama omaks võõraid koeri (kaklevad vigastusteni)erandiks on muidugi isane-emane.Sai küsitud ka ühe rootslase käest (kes on rakendispordiga tegelenud 20aastat) et mis tema arvab ja kas see on võimalik.Vastus oli - malamuutide puhul on see võimatu,kuid huskyde puhul võib see isegi mingil määral võimalik olla.
Paar nädalat tagasi tulid meile külla veel üks malamuut ning kutsikaohtu sakslane. Sai siis selle seltskonnaga minisuuskadel vedamist proovitud, kõik kolm koera jalutusrihmupidi käes. Vedasid küll ja peab ütlema, et minu loom oli kõige usinam. Sakslane oli veel liiga noor ning teine malamuut lihtsalt laisk - milleks vedada kui keegi teine töö ära teeb Igatahes sai minu malamuut väga tublisti hakkama, arvestades seda, et tal elus teist korda traksid peal olid.
Pärast jõulushow edukat läbimist otsustasin regulaarsemate veotreeningutega pihta hakata ning aegamööda käsklused "vea" ja "seis" selgeks õpetada. Võtsin oma värskelt meisterdatud veoliini ja panin autorehvi koerale järgi lohisema, ise samal ajal koera jalutusrihmast kontrollides. Loom töötas tublisti ning tundus, et hakkas ka "seis" käsklust mõikama. Loomulikult oli tempo kodu suunas joostes palju kiirem kui kodust eemaldudes. Neljast sajameetrisest otsast esimeseks korraks aitas. Lund oli tee peal üsna ebaühtlaselt ning tundus, et autorehv oli sellistes tingimustes äsja aastaseks saanud koerale pisut raskevõitu vedada.
Kuna eile polnud lund enam üldse, siis otsustasin autorehvi asendada tühja plastkanistriga. Alguses suutsin koeraga enam-vähem sammu pidada, aga tagasiteel ei pidanud ma tema tempole enam vastu ja lasin jalutusrihmast lahti. Koer kihutas tuhatnelja kodu poole, kanister pooleldi lennates järel kolisemas. Kui lõpuks keel vestil hingeldades samuti koju jõudsin, ootas koer mind kannatlikult istudes õuemurul
Taimo! Nati kannatust! Taspisi ikka! Kui koeral traksid teist korda elus seljas,siis 4x 100 m oli nati liig.. Alusta ikka 1x1oo m.Või veel parem -2x50 m.Tasapisi võid distantsi pikendada.Liigselt üle pingutades on kerge hea koer ära rikkuda!Iga päev natuke või üle päeva natuke..Kui autorehv tundub raske,siis võib selle relakaga pooleks lõigata või väiksem rehv otsida.Plastkanister aga tuleks liigse kolisemise pärast osaliselt vee või veel parem-liivaga täita!Väldi seda,et koer kohkub kolisemise peale (arvan,et sellepärast ta tuhatnelja koju kimaski) Lase koeral vedamisest esialgu niisama rõõmu tunda- ära veel seisma jäämise käsklustega koera ,,peedista,,
Siin üks kunagine fanaatikust lausamatöör. Pubekana oli mul idaeuroopa lambakoer, kelle õpetasin suuski vedama. Õmblesin koerale katse-eksituse meetodil valgest presendist, pehmenduste ja laia rinnaesisega traksid. Käsklused olid tavalised: edasi, paremale, vasakule, tagasi, oota, seis. Mingit vaeva asja selgekssaamisega küll ei olnud, jälgisin pigem, et nooruke koer end üle ei pingutaks.
Tollal oli mitu talve külm ja hästi paks lumi. Käisime ka Tallinna lahel vanadest puusuuskadest kokkuklopsitud kelguga. Oli vist aasta 79 või 80, kui meri jäätus ühe ööga ja täiesti siledaks, minna sai kilomeetrite kaugusele. Seal nad siis olid, jääpurjekad ees ja hulk uisutavaid inimsipelgaid tagapool, ja meie.
Tegelt aga, pole ta mitte nii laisk. Üksi veab mind minisuuskadel väga vappralt ja laiskusest pole märkugi
Minul küsimus seoses selle kelgukoerte koolitusega, millest oli juttu detsembris. Millal on plaanis alustada? Liituksime oma koeraga üliheameelega.
Liitun ka hea meelega selle seltskonnaga, ainult et sellel talvel veel vähe vara.Koer alles poole aastane.
Ka mina olen hobikorras/oma ja koera lõbuks veospordiga tegeleja. Olen sellega tegelenud küll vähe (ca 2-3 aastat), kuid leian selle ala äärmiselt huvitava ning vahva olevat.
Siiamaani olen kõik ise leiutanud ning välja mõelnud, kuid selle foorumi seda ja mõnda teist teemat lugedes tekkis asja kohta tõsisem huvi. Miks mitte süübida asjasse põhjalikumalt? Seega, kas, kes ja kus veel tegutsevad sellise koeraspordiga?
Mul on mõned küsimused tekkinud. Vaatasin, et siin Helle on kunagi pidanud 4x100m vedamist paljuks Ma vist siis olen omad koerad täitsa ära piinanud
2. Kuidas aru saada, kas koer on tõsiselt väsinud või lihtsalt ei viitsi eriti (kui eespool ilmub nähtavale teine koer, või kutsub eestpoolt tuttav inimene, siis on "suur väsimus" nagu peoga pühitud )
4. Kas põhimõtteliselt on võimalik, et koerad on ebavõrdsed ega sobi rakendisse kokku? Minu näide: mulle tundus, et Pipa kui vastutustundlikum ja töökam vedas esimese ringi rohkem ja väsitas end ära. Fan, kes algul niisama lõdvalt lippas, otsustas siis teine ring näidata, kes on tegija ja siis lohises Pipa lihtsalt järel, joostes vahepeal lausa minu kõrval. Või ma muretsen asjata? Või peaks Pipa lihtsalt ka õppima oma jõuvarusid paremini jaotama?
5. Kuidas koera tugevamaks treenida, kuidas suurendada mahte? Näiteks ütleme, et algul on 2 km paras, mitu korda peaks selle 2 km sõitma, et võiks juba 3 km ette võtta?
6. Kas pärast vedamist tuleks koerte eest kuidagi eriliselt hoolitseda? Juua andma, aga kas ka süüa? Kas nad peaks saama sooja ruumi või pole see vajalik? (kuna meil praegu on vannituba remondis, siis viimati läksime sõprade juurde pesema ja koerad olid kaks tundi autos, kas see oli halb?)
7. Kui vanalt on koer vedamiseks sellises vanuses, et peaks hakkama temaga eriliselt arvestama? Fan on praegu 6-aastane, kas ta on varsti juba vedamiseks liiga vana või siis vähemalt sellises eas, et peaks hakkama vahemaid ja kiirusi vähendama?
Suusatajaveo pikkus on paras siis kui koer pärast veo lõppemist on veel sellise olekuga, nagu võiks minna kohe uuele ringile. Kõik muu on individuaalne- koerad tüdinevad ja väsivad erineval ajal sõltuvalt sellest kui tihti ja kui intensiivselt neid on treenitud. Minu meelest see, kui koer enam eriti ei taha vedada on selge vihje tüdimusele ning enne selle ilmnemist peaks olema vedu lõppenud sest erinevate ees jooksvate peibutiste järgi tormamine ei ole enam korrektne vedu.
Kui koerad on ebavõrdsed oma võimete poolest, tuleks valida tempo vastavalt kõige aeglasemale koerale (sinu rakend on täpselt nii kiire, kui selle kõige aeglasem koer, nagu ütlevad harrastajad). See on põhjus miks noorte veel arenemata lihastega ja kogenenumate koerte treeningut alustatakse ühes juba pensionieas või muidu aeglaste ja rahulike koertega- põhitiimi jaoks ei paku taolises tempos ja nii lühikese maa läbimine enam piisavalt pinget, et nende energiakulutamise vajadust rahuldada ja neid vormis hoida ning tihti ei suuda kelgujuht liiga kiiresti liikuvat rakendit sobivale kiirusele sundida.
Pärast veo lõpetamist tuleks kõigepealt kindlasti anda koertele juua ning anda neile võimalus puhata. Ei ole küll kuulnud, et vastava karvaga koeri kuhugi sooja oleks viidud, kuid lühikarvaliste koha pealt ei tea kaasa rääkida. Veste- jakikesi üldiselt siberi huskyde puhul ei kasutada, arvan et paksema karvaga samojeedidel need ka vast tarvilikuks ei osutu...kuigi jah- selle teemaga ei ole pikemalt tutvunud.
6 aastast koera loetakse veospordis tihti koeraks, tema parimas vanuses. Suurema hulga koertega kennelid tihti alla kolme aastaste koertega võistlustel ei osalegi ning koera pensionile minek on sõltuvalt koera indiviidist vastavalt umbes 9 aastaselt. Tihti jätkatakse mingil määral võistlemist ka vanemate koertega, kuna kelgukoerad tervena on kobedad päris kõrge vanuseni. Kui koer tahab ja jaksab vedada siis on see tema jaoks väga raske, kui teda mingi hetk kõrvale jäetakse veotööst. Väikese koormusega vedu hoiab vanuritel aga meele erksa, tervise tugeva ning tihti kingib neile veel mõned lisa-aastad elada.
Treeningukava koha pealt oskavad ehk siin targemad kaasa rääkida...mina olen pigem tunde järgi seda reguleerinud ja pigem olen hobisõitja oma 8 aastase vanamehega- ehk siis mitte üle 15 minuti intensiivset vedu pigem harva. Piduriks olen meie tiimis mina, mitte vanamees...
|
OSCAR-2019
|
||
Esimene juukselõikus küüned mops tõotab kõrge psüühilise pinge nagu koer ja tema omanik. See on põhjus, miks on nii oluline kapten põhitõdesid on see, et näiliselt lihtne manipuleerimine.
Esiteks, kutsikad toimub plahvatuslik kasv kogu organismi, ja on kiiresti kasvab küüned paratamatult valele postitus käpad. Ja see omakorda käivitab eversioon kutsikas sõrme, mis on seotud tugeva valuga.
Teiseks, kui enne oli mopsid koondab harjumus kanda harjumatu, et seda protseduuri, seda rahulikum ta reageerib tema kõrval.
On teada, et loomad väga ei meeldi, et anda oma käpad kellegi käsi ja tavaliselt seisma igasugusele vägivallale üle nende jalad. Oma arsenali (sõltuvalt psühhotüüp lemmiklooma) mitmeid meetodeid õpetamine juurde lõikamine küüned: talitsesid, julgustust, karistus ja vahetamine tähelepanu.
Osa kasvatajad usub, et lihtsam korda karistada psühhiaater enne pediküür psa, kui kogu elu kärpida ükshaaval küünis nädalas. Veel hullem, kui jätta kõik nii nagu on, ja leppida jama horny "teod" koera varbad.
Oluline! Kui sa üks kord alluv mops oma tahtele, see kergendab teie mõistmist kogu elu koos. Lemmikloom on ilma närve taluma mis tahes manipuleerimise alates hügieenilised ja lõpetades ravi (süstid, transport, ligation).
On tore, kui sa osta kutsikas , juba harjunud juurde kiropood kasvataja. Teile jääb vaid järgida tema soovitusi.
Seda teevad kord kuus, kuigi parem – kaks korda nädalas. Puts-pensionärid vajavad korrastamist küüned ei ole vähem, kui nende nooremad kolleegid. Seda enam, et auväärne vanuses küüned kasvama ja kulunud (kui jalutuskäikudel asfalt) on palju aeglasem.
Muide, jooksmine mops on asfalt pinnakate ülesanne omaniku natuke leevendab . Toimub loomulik, kuigi ebaühtlane lihvimine: automaatselt trimmitud keskmise suurusega küünt, kuid hullem – pool. Küüned tagajalgadel kulunud veidi kiiremini, kui esi (eriti meestel). Ja ei tohi unustada, et umbes viies sõrm, kelle küünis vajab korrastamist pidevalt.
haigused lihasluukonna – kaardus sõrad viivad ebaloomulik regulatsioonile sõrme, koerajalg ja valu. Järk-järgult toimub deformatsioon liigesed ja selg;
kahju pehmete kudede – juurde viib kontrollimatu regrowth küünis viienda sõrme, ei kustutatav kui jalgsi. Need heegeldatud mops võib kogemata juhuslike objektide külge kinni jääda, sest iga ese kodus või tänaval) ja haiget saada;
halb koordineerimine ja tasakaalu kaotus, kui see töötab – lühikesed küüned teenivad toeks ja väljakasvanud välja tulema sõrmed;
Ideaalis pärast lõigata küüned nad ei tohi puudutada põrandat ajal kõndimine/jooksmine. On küünis eritavad paberimass (küünisвое voodi koos veresoonte laeva ja närviliseks lõppud) ja surnud tsoonis, kus sa pead tööd.
Kõige keerulisem on lühendada mustad küüned, kus ei ole piire pulbi . Sel juhul võib aidata suunatud valgus, mis näitab, kus lõpevad veresooni. Suspensioon paremini nähtav on pruunid ja heledad küüsis: ta näeb välja nagu tume maatükk, kes alates oma asutamisest kuni peaaegu otsa.
Oluline! Mitte puutuda paberimass, ei kiirusta (eriti esimesel soeng) ja lõigatud küüned on umbes 0,5 mm "samm". Ärge püüdke maha raiuma küünis soovitud pikkuse ühe hoobiga – see kehavigastusi.
Lõika küünis, kuni märkate, et viil heledamaks või roosipuu – järgmine liikumine on juba valus anum.
Jätke meelde – mida sagedamini sa lõigake küüned oma mops, seda kiiremini laev peidus sügavamal, ja seda on lihtsam iga järgnev protseduur.
Kui sa ei raatsi toime tulla koos paanikas lemmiklooma või kardad seda vigastada – minge groomer või loomaarst. Imelik küll, kuid võõrad inimesed tegutsevad sageli koera rahustavalt.
Toetajad "piitsa ja prääniku" soovitavad teha pediküür paar aide, mis hoiab "kliendi" samal ajal, mil te lõigata küüned. Pärast iga töödeldud käpad lase kutsikas raviks.
Koos täiskasvanud hästi koolitatud koer saab hakkama ka üksi, andes käsu "istu!" – pärast seda nihutama talle küüned, unustamata kiita ja julgustada maitsev lõppedes hukkamised.
Kui koer on halvasti kasvatatud, käskudele ei allu, hüsteeria ja vastupanu, pea hoia seda kahekesi, kuni kolmas tegeleb küünised.
raputama mops eest agressiivsus, kuni ta lõpetab hüsteeriaь (jätkamisel paanika jälle haarata agressiivsus ja nii kuni absoluutse rahustamiseks);
Oluline! Mops on kohustatud aru saada – kui ta säilitab võrdsus, tema kiituseks, töödeldud ja kiiresti eemaldada. Vastasel juhul haarata agressiivsus ja ei jää enne täielikku allumist kapten tahtele.
Muide, kui tahad kindlam kinnita õppetund, lõigatud küüned näljane mops. Ta saak seos pediküür ja maitsev, ja järgmine kord meelsasti annab teile oma käpad.
On veel üks trikk on õpetamine mops juurde ümberlõikamine küünised. Alusta segage tema käpad: esmalt pärast kõnnib, siis, kui lemmikloom istub kas maga teie kätes. Ta peab harjuma oma ettevaatlik mõjutusi ja ei võpatama, kui sa sorteerimine läbi tema sõrmede.
Toimub mitte enam kui kahe nädala jooksul seda massaaži ja mops isegi ei märka, et te delikaatselt hakkasid tema küünised ja juba nende lõigake. Pererahvas konfiskeeriti seda meetodit, kinnitan, et isegi juhuslikul kahju pulbi, koera ilma müramata võimaldavad lõpetama kõik ülejäänud küünised.
Saates kommentaar, te kinnitate, et nõustute isikuandmete töötlemine kooskõlas privaatsuspoliitikaga
Hotellid Pluski – Hotels.com abiga on lihtne leida sobiv hotell Pluski, võrrelda tubade hindu ja kohe vaadata vabade kohtade olemasolu. Meie veebilehel on imelihtne leida ja broneerida reisiks soodne Pluski hotell. Iga hotell on varustatud kaardiga. Lisaks hotellitubade kirjeldustele ja fotodele oleme lisanud külastajate hinnagud ja pikemad arvustused, kus on juttu hotelli asukohast, ümbruskonna meelelahutusvõimalustest, tubade mugavusest ning majutuse ja teenuste kvaliteedist. Meie kliendiprogrammiga Hotels.com™ Rewards liitudes teenite iga 10 öö eest 1 öö tasuta.
|
OSCAR-2019
|
||
Akadeemik Tiškovit ei lastud Eestisse. Pidi teine esinema klubis Impressum, mis FSB käepikendusena spetsialiseerub vene propagandale ja lääne, k.a Eesti laimamisele. Oleks võinud ka lubada. Aga võis ka mitte lubada. Praeguses pingelises rahvusvahelises olukorras on see igati arusaadav. Enesestmõistetavalt püüab vene propaganda nüüd selle intsidendi suureks puhuda. Mõelda vaid, akadeemik! Väljapaistev teadlane! Instituudi direktor! Tiškov lubab keelustada Eesti teadlastel sissesõidu Venemaale.
Härra Tiškov pole juba enam aastakümneid mingi teadlane, vaid teaduse suukorvistamisega tegelev funktsionäär, kellel pole tõsiseltvõetavate teadlaste hulgas ei läänes ega Venemaal mingit autoriteeti. Venemaal on palju häid teadlasi nii täppisteaduste kui humanitaaria valdkonnas. Kuid valdav enamik nendest on erinevalt härra Tiškovist korralikud inimesed ja nendega suhtlemiseks ei vaja me Venemaa teadusfunktsionääride heakskiitu.
Viimastel päevadel on minult mitu korda küsitud kommentaari Norra terroriaktide kohta, kuid ajapuudus ei lubanud seda anda. See pitsitab ka praegu, kuid et teema on väga oluline, teen mitte ühe põhjaliku, vaid mitu lühemat postitust.
Esimene ja kõige olulisem asi on see, et on täiesti mõttetu uurida Breiviki avaldusi tema teo mõistmiseks:
Breivik ei korraldanud tapatalguid mitte sellepärast, et tal on mingid vaated, vaid vastupidi, ta otsis endale vaated, millega õigustada oma tungi korraldada tapatalgud.
See ei tähenda, et Breiviki tekstides ja eriti tema nn manifestis ei leiduks nii mõndagi õpetlikku. Kuid sellest hiljem. Praegu aga sellest, kuidas minu meelest peaks talitama sedalaadi juhtumite puhul. Iga terroriakti eesmärk on muuta status quo'd, olemasolevat korda ja valitsevat mentaalsust. Ühesõnaga, rutiini. Vastus aga peab olema just nimelt rutiin, mitte emotsioonid ja õiguslik isetegevus, vaid bürokraatlik rutiin. Temasugused peavad nägema ja tundma, et nende teod ja vaated ei tekita ühiskonnas isegi mitte viha, vaid üksnes tülgastust ja igavust. Kõik need enda meelest suured originaalid on üksnes second hand kaup, intellektuaalselt täiesti ilmetud.
Selles mõttes kõik Breiviki vastaste üleskutsed mingisuguseks erakordseks ja eriti julmaks karistuseks tähendavad samasugust terroristi võitu kui tema mõttekaaslaste üleskutsed muuta immigratsioonipoliitikat. See ei tähenda loomulikult, et karistusseadustik või immigratsioonipoliitika on EL-is täiuslik - kaugeltki mitte! Kuid ma kategooriliselt keeldun arutlemast nende probleemide üle Breiviki kontekstis.
Arvan samuti, et sel noormehel oli tung tappa. See kasvas ühes sellega, kuidas on kasvanud ühiskonnas taoliste tapjate kangelaseks tegemine filmikunstis eesotsas ta lemmiku Dexteriga. Juhtusin kord seda filmi vaatama ja õõvastus tuli peale, kuna seda tungi saab maandada kunstiski, rüütatuna mingisse õigluse oreooli. Kel kunstiannet pole ja normaalse mehe elu samuti ei huvita, see tegutseb-maandab tunge nagu Norra mõrtsukas.
Kohu lugupidamise juures - jätaks psühholoogitsemise ja motiivide analüüsimise siiski psühhiaatrite tööks, kes seda asja õppinud on. Teie ei ole. Kui seda üldse peab tegema. Sest üha rohkem meenutab see keskaegset hukkamisetenduse nautimist, turvalist ja kilavasilmset vereteemalist meelisklemist, mida saab näha ka siis, kui kuskil vigastatute või surnutega liiklusõnnetus rahvale silma jääb - ikkagi sündmused otse meie elust, siitsamast, mitte mingi lame hilisõhtune õudukas.
triin: loodetavasti ikka mõistad, et lugesid mitte psühhiaatrilist ekspertiisi, vaid kellegi isiklikku blogi. Blogides inimesed väljendavadki oma arvamust ja tundub kummaline, kui lugejad hakkavad tegema ettekirjutusi teemade osas, mida autor tohib või ei tohi käsitleda.
Pealegi näib, et sa ei saanud aru, mida Lotman tegelikult silmas pidas. Kui sa mõttega oleksid seda juttu lugenud, oleksid võib-olla aru saanud, et just sündmuse hukkamisetenduseks paisutamise vältimist pidas ka autor oluliseks.
Tõde peitub ka selles, et iga tema nime mainimine või tegude seletada proovimine (ühesõnaga iga isikustatud kajastus) toidab tegelikult tema eesmärki.
Ma ei usu, et ta oleks oma tapatööd inimlikul, st emotsionaalsel tasandil nautinud, kuna esiteks kirjeldas ta ka oma manifestis teatavat vastumeelsust selle "vajaliku" teo suhtes, teiseks peab isik, kes on võimeline millekski niivõrd elust kaugeks, olema distantseerunud mehhanismidest, mis tekitaksid reaktsiooni - olgu see siis piin ja süütunne või mõnu.
No on ju ammu teada, et kui tunnistad ausalt, et lihtsalt tapad oma lõbuks, siis saad suurema karistuse. Kui oma tegudele kududa ümber religioosne, poliitiline vms mula, siis on lootust, et hakatakse sind hoopis hulluks pidama ning hullumaja peetakse vanglast mõnusamaks.
Kui üks inimene või seltskond kõigutab paati, millal saabub see hetk, kui ülejäänud paadis istujad peaksid aktiivselt ja resoluutselt reageerima?
Breivik oli minu arvates kurjusesõltlane. Me kõik tarbime tahtlikult või tahtmatult iga päev üha enam ja enam enda ümber kurjust. Meelelahutus, artiklid, kommentaarid – enamus neist väljendavad vähemal või suuremal määral kurjust. Eile kuulasin raadiost vaba mikrofoni näljahädaliste päästmise teemal. Üks helistanud härra läks nii kurjaks, et ei suutnud enam isegi rääkida. Palju on neid, kes on sõltuvad näiteks netikommentaaridest. Eesmärgiks iga päev üha rohkem kurjust välja valada.
Enamus inimesi suudab sellele vastu seista ning ennast kontrollida, Breiviku puhul saavutas sõltuvus maksimaalse, nii ennast kui teisi hävitava taseme. Normaalse psüühikaga inimesel on raske mõista kasiino-, narko- või seksisõltlast. Me võime sellest aru saada, kuid me ei mõista. Ma usun, et ka varasemad koolitulistamisjuhtumid olid kurjusesõltuvuse ilmingud. Kui panna rumalus ja ääretu kurjus kokku rahaliste võimalustega oma kinnisideed ellu viia, siis võibki saada väga kohutava tulemuse. Islami vastane võitlus ja templirüütlite idealiseerimine oli Breivikul lihtsalt põhjendus, teatraalse fantaasia kujund, mida oli sobiv kasutada oma kurjuse nautimiseks.
Eks ta vast vaatas nende nn templirüütlite seas selle lootusega ringi, et ehk paistab mõttekaaslasi. Internet on need lootused suureks puhunud. Samal põhjusel võib tolles klubis teisigi uudishimulikke olla.
Olen nõus Lotmaniga, et Breivik otsis ja ostis endale oma manifestiga nö "license to kill". Kurb on see, et paljud lõikavad sellest justkui kasu ja ei aktsepteeri teiste inimeste leina ning kurbust. Kahjuks/õnneks töötan sellisel töökohal, kus väga tihti on vaja sedasama käitumist, mida Lotman nimetab bürokraatlikuks rutiiniks - uskuge mind selle tegemine ei ole lihtne.
Tänan kõiki kommenteerijaid, eriti Heade Mõtete Linna, Victorit ja Headust. Triin: kas Te peate silmas, et mul ei ole vastavat diplomit või vastavaid teadmisi? Pealegi, nagu Te ehk märkasite, ei tegelenud ma diagnoosi panemisega meditsiinilises mõttes, kuigi plaanin Breiviki teatud psühholoogilistel omadustel peatuda hilisemates postitustes.
Ma ise ei julge suurt midagi selle kohta arvata. Aga pealtnäha tundub ta pigem psühhopaadist eneseimetlejana. Psühhopaat selles mõttes, et erakordselt madala empaatiavõimega. Selles mõttes võibolla jah vaimse häirega. Aga ma ei näe mingit "tungi tappa" või Victori mainitud kurjusesõltuvust.
Teil on kindlasti õigus, kui Te räägite eneseimetlejast. Breiviki isiksusest tahan kirjutada veidi hiljem. Ette rutates ütlen vaid, et minu meelest on tegu nartsissistliku megalomaaniga. Loomulikult on tal teatud kõrvalekaldeid, kuid ma räägiksin pigem sotsiopaatiast kui psühhopaatiast; mõne käsitluse järgi on need küll sama, kuid minu jaoks on erinevus see, et sotsiaalsed normid on tinglikumad; psühhopaat on igas ajas ja ruumis psühhopaat, sotsiopaat võib aga teatud olukordades tunduda vaat et kangelasena (nt Breiviki suur eeskuju Richard Lõvisüda kvalifitseeruks praegu sotsiopaadina). Ei ole päris nõus täieliku empaatia puudumisega, aga sellest veidi hiljem. Mis puudutab Märt Väljataga artiklit, siis see on loomulikult hea (nagu enamik asju, mis tuleb selle autori sulest), kuid seal on mõned faktivead ja ideoloogiline kallutatus, vrd nt:
"Poleks olnud neid konspiratsiooniteooriateks välja arendatud ideid, poleks olnud ka terroriakti. See ei tarvitse jääda ainsaks omataoliseks."
Kahjuks pole asi kaugeltki mitte nii lihtne. Pealegi, võrreldes paljude vandenõuteoreetikutega, on Breiviki tekstid palju kainemad ja loogilisemad. Samuti eksib ta, kui väidab, et "Anarhistlik terrorism rauges enne Esimest maailmasõda ja vasakterrorism üldiselt ammendus läänes hiljemalt veerand sajandit tagasi."
Nt Baski terrorism on korraga nii rahvus- kui vasakterrorism, mis puudutab araabia terrorismi, siis seal on nii parem- kui vasaktiivad, kusjuures nii mõnigi kord võivad ühed ja samad tegijad sooritada terroriakte nii parem- kui vasakliikumistes. Nii et rõhutan veel kord: oluline pole ideoloogia, vaid tahe tappa.
esmalt sooviksin väljendada oma heameelt siinse sotsio- ja kultuurikriitilise/analüütilise ajaveebi loomise eest! Käin siin aega-ajalt ikka oma mõtteid tuulutamas :)
(1) Näitate üsna ilmekalt, et Breiviku motiivid polnud niivõrd ideoloogilised kui psühholoogilised ("nartsissistlik megalomaania" vms.). Mulle näib, et ainus põhjus, miks Breiviku teemal piike üldse murtakse - või täpsemalt: miks neid minu arvates murda tasub - on "humanistlik" soov, et sellised asjad ei korduks. Et ühiskonnad suudaks tulevikus mingil moel varem märgata "nartsissistliku megalomaania" vms. psüühikahäire tunnuseid ning - eriti kui tolle kodanikuga seonduvad suured väetisekogused, registreeritud relvade suur hulk vms. - neile häiretele tähelepanu juhtida; veresaunu ennetada. Konkreetselt selles plaanis pean debatti vajalikuks ning puhas vaikus ja bürokraatlik rutiin ei aitaks minu meelest sarnaste olukordade ennetamisele kaasa.
(2) Veel on varju jäänud küsimus, kuidas säherdune "nartsissistlik megalomaania" vms. - psühholoogilise mehhanismina - üldse tekkib; teisisõnu: millised on selle tekke tingimused? Selle küsimuse uurimine eeldaks teatavat empaatiat isiku suhtes, kes mõjub puht inimlikult pehmelt öeldes vastikuna, mistõttu ei saa selle uurimine ilmsesti olla eriti kerge ega ka populaarne (põhimõtteliselt aga väike võimalus ja ettepanek psühholoogide kapsaaeda).
Hr Lotmani viis asju näha mitte otse, vaid läbi oma prisma on naljaks.Kokkuvõttes võib tema texti sujuvalt ära eksida ja asi ise kaob kuskile udu sisse.Miks ei võiks olla julgus omale aru anda, et tegelikult pole siin tegemist muuga, kui ühte ideese sulgenud inimesega.Seda ideed aitasid kujundada , tugevndada ja võimendada suhtlused omataolistega ja loomulikult idee visandamine manifesti vormi.Idee jõuab varem või hiljem punkti, kus ta nõuab tegutsemist ehk ellu viimist.Ja ta viis selle omal vägivaldsel viisil ellu.On selge, et selline superidee inimene peabki olema sugereeriv ja osaliselt selge ja loogiline.Vabamüürlasena olid tal selleks ka head õpetajad.Tal ei olnud tungi tappa, tal tekkis see tung idee arenedes.Loodan, et Hr. Lotman ei võta isklikult ausat kommentaari tema textile.
|
OSCAR-2019
|
||
Bioneer uuris, miks lemmikloomad varjupaikadesse satuvad ja mis neist edasi saab. Küsimustele vastas Varjupaikade MTÜ üldjuht Triinu Priks.
Kui suureks probleemiks on Tallinnas omapäi liikuvad kassid ja koerad? Kasse lastakse õue mõnikord lausa teadlikult. Kui paljud varjupaika jõudvatest kassidest on lihtsalt õue omapäi jooksma lastud?
Oleme kaks aastat pakkunud Tallinna linnas hulkuvate loomade püüdmise ja pidamise teenust ja seega ei saa me väga kaugeleulatuvat statistikat teha. Aasta lõikes on varjupaika jõudnud loomade arv stabiilne, pigem kõigub ta kuude lõikes ja on just kasside osas osadel kuudel tänu kassipojahooajale suurem. Küll aga näeme ise ja oleme kuulnud inimesi arutamas, et hulkuvad loomad on sisuliselt linnapildist kadunud, ei ole enam suuri silmatorkavaid kassikolooniaid.
Tallinna linn on väga hästi organiseerinud varjupaigateenuse ja ehitanud ise välja kaasaegse varjupaiga. Osaliselt on kindlasti ka see põhjus, miks linnapildis on vähe hulkuvaid loomi.
Kasside omapäi jalutama laskmine on samamoodi keelatud nagu koertegi puhul. Paljud inimesed seda kas ei tea või eiravad teadlikult. Kassid ei oska meile paraku öelda, kas nad on eksinud, hüljatud või lastakse neid lihtsalt omapäi jooksma. Saame vaid öelda, et omanik tuleb varjupaika järele vaid 13 protsendile tänavalt püütud kassidest. Kui paljudel tegelikult omanik olemas on, ei oska meie öelda.
Lemmikloomad saavad kodutuks jääda ainult inimese tegevuse või tegevusetuse tagajärjel. Ligi pooled varjupaika sattuvatest loomadest lähevad koju tagasi, seega nad ei ole kodutud. Ülejäänute puhul on inimene otsustanud nad hüljata või mitte otsida oma kadunuks jäänud looma.
Ka tänaval sündinud kassipoegade esivanemad on kunagiste kodukasside järglased. Kolmas võimalus on, et looma omanik lahkub siit ilmast ja ei ole mitte kedagi, kes looma eest edasi hoolitseks.
Kindlasti peaks tegema eeltööd need, kes elavad üüripinnal. Üürileandja ei pruugi olla vaimustuses lemmiklooma mõttest.
Kõik pereliikmed peaksid olema teadlikud loomavõtust ja sellega täiesti nõus. Tungivalt soovituslik on, et kõik pereliikmed kohtuks loomaga enne lõpliku otsuse langetamist. Võib tulla välja, et keegi kardab loomi.
Tuleks omavahel läbi rääkida ja ära jagada looma eest hoolitsemise kohustused, et kellelgi ei tuleks üllatusena, et temalt eeldatakse edaspidi kassi liivakasti koristamist või pikki jalutuskäike koeraga. Võimalusel tuleks teha selgeks ega kellelgi peres pole allergiat.
Suure osa loomade äraandmise taga on tänasel päeval ootamatult avastatud allergia. Lisainfot leiab meie kodulehelt: varjupaik.ee/paku-kodu
Loomad satuvad varjupaika linnakodanike poolt tehtud väljakutsete peale, varjupaiga töötajad linnas seiret tegemas ja ringi jooksvaid loomi otsimas ei käi. Reeglina sõidab varjupaiga töötaja väljakutse peale kohale ja kui loomal puudub kiip või on kiip registreerimata, siis toimetab looma varjupaika.
Juhtub ka nii, et looma toob varjupaika leidja. Leidjatele paneks südamele seda, et nad teavitaksid kindlasti kohe varjupaika, kui tänavalt looma leiavad ja kontrolliksid kindlasti kiibi olemasolu. Korduvalt on juhtunud, et leidja hoiab looma enda juures, samal ajal otsi omanik oma kadunud lemmikut.
Ja siis on veel paar juhust, kui loomad on ise tulnud varjupaika, näiteks Tallinnas on seda teinud paar koera.
Tallinna linnas püüame hulkuvaid loomi ainult meie. Küll aga on veel mitmeid teisi MTÜ-sid, kes tegelevad kas teistele omavalitsustele teenuse pakkumisega või heategevas korras ainult kasside abistamisega.
Kuidas mõjutab kiibistamine varjupaika sattunud loomi? Kui paljud varjupaika jõudnud loomadest kiibistamata või registreerimata kiibiga?
Kiibistatud ja registrisse kantud loom ei jõua tihtipeale varjupaika, tema omanikuga võetakse kohe leidmiskohal ühendust ja loom saab koheselt koju.
Vahel tõesti juhtub, et omaniku telefon ei vasta või ei saa ta kohe loomale järgi tulla, sel juhul viiakse loom varjupaika ja omanik saab oma lemmiku sealt kätte.
Varjupaika sattunud koertest on kiibistatud umbes 70% või isegi rohkem, päris täpset statistikat ei oska öelda. Kassidest on kiibistatud 10-15%, osaliselt on põhjuseks see, et kassi ei peeta vajalikuks kiibistada, teiselt poolt on paljud varjupaika sattunud kassid tänaval sündinud ja neil puudub kodu.
Esimese asjana proovitakse teha kõik selleks, et tuvastada looma omanik ja veterinaar vaatab looma üle.
Vana omanikku peame ootama 14 päeva. Kui omanik ei ilmu, siis saab loom parasiiditõrjed, vajalikud vaktsiinid, mikrokiibi ja ta steriliseeritakse või kastreeritakse kui vanus ja tervis seda lubab. Seejärel on loom valmis minema uude koju.
Kassid ootavad uut omanikku kassitoas, kus kõik soovijad saavad nendega tutvuda. Koertega saab tutvuda ükshaaval.
Ikka Tallinna loomade varjupaika. Varjupaigas on kahe tegutsemisaasta jooksul olnud küülikuid, rotte, kilpkonnasid, merisigu, tuhkruid, papagoisid ja isegi kana ja kukk.
Varjupaika saab toetada nii rahaliselt, tehes püsi- või ühekordse ülekande, helistades meie annetustelefonile 900 7000 või annetades varjupaigale vajalikke asju. Pikemalt ja täpsemalt on selle kohta infot meie kodulehel: varjupaik.ee/toeta
Me ei loovuta loomi alaealistele, me ei anna koeri ketti panekuks, loomavõtjaga sõlmime loovutuslepingu ning tasuda tuleb loovutustasu.
Lisaks on hea läbi mõelda, kas soov lemmik koju viia on ikka tõsine, mitte hetketuju. Kas sul on piisavalt aega ja ruumi looma jaoks, kas vajadusel on keegi, kes hoiab looma, kui ise kodust pikemalt eemal oled.
Läbi mõelda tuleb ka rahaline pool, lisaks esialgsetele kulutustele vajab lemmikloom toitu, mänguasju, rihmasid ja muid vahendeid ning aeg-ajalt ka arsti juures käimist.
Kas varjupaigast võetud loomad on juba arstliku läbivaatuse läbinud, vaktsineeritud, kastreeritud, steriliseeritud, kiibistatud vms?
Jah, kõik need asjad on loomadele tehtud. Steriliseeritud või kastreeritud on muidugi vaid juhul kui vanus seda võimaldab. Kui ei ole, siis jääb see omaniku teha.
Üldjuhul tegelikult ei erinegi millegi poolest. Reeglina ei saa varjupaiga loom kaasa tõutunnistust nagu seda saab kasvatajalt looma ostes, kuid on tulnud ka ette juhuseid, kus varjupaigast saab tõupaberid loomaga kaasa.
Peamiselt on selle ebameeldiva ja suure muutuse taga ikka inimesest alguse saanud probleemid või olukorrad: elukohavahetus või perekonnas toimunud muutused, pereliikme allergiad, pesakond on liiga suur või pole loomade jaoks ruumi, inimene ei saa enam majanduslikel põhjustel loomade eest hoolitseda, inimesel ei ole enam lemmiku jaoks aega või tal on muud isiklikud probleemid.
Reeglina antakse varjupaigast teile lemmiku kohta palju rohkem infot kui juhuslikult pesakonna saanud koeraomaniku käest.
Mitmed varjupaigaloomad elavad hoiukodudes. Seal on nad ööpäev läbi inimeste silma all. Hoiukodu peremehed oskavad pea alati täpselt kirjeldada nii looma iseloomu kui harjumusi.
Varjupaigas elava looma kohta annavad põhjaliku iseloomustuse kas varjupaiga töötajad või vabatahtlikud. Alati on võimalus küsida, kas looma tõi varjupaika endine omanik või oli ta kodust jooksu läinud. Samuti antakse edasi kõik eelmise omaniku poolt lausutud kommentaarid. Näiteks pole sugugi harvad juhtumid, kui inimesed loobuvad loomast, sest neil on tekkinud majandusraskused või elukohaga seotud probleemid.
Varjupaigast tasub küsida ka hinnangut looma tervise ja käitumise kohta sellele perioodil, kui loom on varjupaigas elanud.
Omanikul tuleb tasuda looma püüdmise ja pidamisega seotud kulud. Samuti kui on olnud vaja loomale anda esmaabi või teha muid vältimatuid veterinaarprotseduure. Kui loom on kiibistamata, siis paigaldame kiibi ja ka selle eest tasub omanik.
Eriti stressirohke on varjupaiga keskkond individualistidest kassidele ja koertele, kellel on suur soov kõigi teiste loomadega maid jagada.
Kõik sõltub sellest, milline oli looma elu enne varjupaika sattumist. Kui loom on sotsialiseerimata ja pole harjunud teiste loomadega, siis on tal kindlasti raske varjupaigas viibida. Kasside puhul ilmneb see siis, kui nad saavad kassituppa, tihtipeale on karantiinipuuris veel kõik hästi, aga kassitoas koos kümnete kassidega tekib tugev stress. Koertel on samamoodi, kui naaberpuurides on kergelt ärrituvad koerad, siis hakkab ka esialgu rahulik koer tasapisi ärrituma.
Samas mõne looma jaoks on varjupaik peaaegu nagu paradiis, sest kõht on kogu aeg täis, kirpe pole enam seljas ja saab kõvasti silmaringi laiendada, saab jalutada ja erinevate inimeste silitusi nautida.
Kuidas on loomade olukord aastatega muutunud? Kas koduta loomi on Tallinnas jäänud vähemaks või tulnud juurde?
Kindlasti on jäänud vähemaks. Hulkuvaid koeri ei kohta tänavapildis peaaegu üldse ja ka kassid on pigem haruldased kui tavalised.
Kuidas suhtuda olukorda, kus näiteks eakad prouad lasevad hulkuvaid kasse korterelamute keldritesse ja toidavad neid? Kuidas oleks õige käituda?
Kui kasside seisukohast vaadata, siis neil ei ole selles vastu ilmselt midagi. Probleem tekib inimeste vahel ja on täiesti arusaadav, et keegi ei naudi seda, kui tema kuivama pandud pesu või lapsevanker on täis lastud.
Meie ei ole selleks, et inimestevahelisi probleeme lahendada. Esmalt peaks inimesed saama omavahel selgeks räägitud selle, et hulkuvad loomad tuleb toimetada kas varjupaika või kellelgi hakata käituma kui omanik ja võtta vastutus loomade eest.
Eutanaasiate arv aastate kaupa on väga erinev, sest seda tehakse vajaduspõhiselt. Eelmisel aastal olime sunnitud eutaneerima 2 koera ja 63 kassi. Need olid kõik rasked ja kaalutletud otsused. Loe ühingu seisukohta eutanaasia osas: varjupaik.ee/varjupaikade-mtu/seisukoht-eutanaasia-osas.
See on tegelikult väga lihtne: lemmikule tuleb panna kiip ja see registreerida, et loom jõuaks ära jooksmise korral ruttu koju tagasi. Lisaks peaksid aretuses mitte kasutatavad loomad olema kastreeritud või steriliseeritud, et ei sünniks soovimatuid pesakondi.
Kindlasti ootame appi erinevates rollides vabatahtlikke. Kohapeal saavad vabatahtlikud aidata tegeleda nii kasside kui koertega, neid sotsialiseerida, koristada puure ja aedikuid. Abikäsi kulub ära ka näiteks muruniitmisel ja pisemate remonditööde tegemisel.
Lisaks eelnevale saab vabatahtlikuna panustada ka varjupaigas kohal käimata, näiteks sotsiaalmeedias postitusi tehes või erinevaid heategevusüritusi organiseerides. Võimalusi on erinevaid ja kui kellelgi on soov oma aega panustada, siis võib julgelt ühendust võtta e-posti aadressil tallinnavabatahtlikud@varjupaik.ee või tulla kohale Paljassaare tee 85.
Tallinnas on mitmeid omanikuta loomadega tegelevaid ühinguid. Kas ühingud teevad omavahel koostööd? Kas see koostöö saaks olla parem? Kuidas tehakse koostööd?
Tallinnas on selliseid ühinguid tõesti kümneid, aga varjupaik teeb koostööd paariga neist, Pesaleidja ja Kassiabiga.
Meil ei ole ka infot, kas ja kuidas teised ühingud omavahel koostööd teevad, aga pigem väga ei tehta.
Pesaleidja pakub paljudele varjupaiga kassidele hoiukodu ja Pesaleidjasse liiguvad varjupaigast mitmed kassid, kelle koduleidmise tõenäosus ei ole väga suur ja varjupaigas võiksid nad jääda märkamatuks. Kassiabiga on koostöö enam-vähem sama, lihtsalt väiksemas mahus.
|
OSCAR-2019
|
||
Olin juba päris väikesena veendunud, et tahan saada miljonäriks. Kahjuks ei teinud ma aga väga pöhjalikku plaani, kuidas see teoks teha, sest kahjuks tundus see üsna võimatu. Kuidas siis ikkagi saada miljonäriks? Kasvasin vaeses töölisperes ja sellist "tööga rikkaks saamise" võimalust lihtsalt ei tundunud eksisteerivat. Koolis ei õpetatud rikkaks saamise valemit ja vanemad ka rääkisid pigem, et "no küllap rikkaks saab ainult sahkerdamisega".
Mingil hetkel mõtlesin, et kui "sahkerdamine" mulle ei sobi, tahan nimelt rikkaks saada legaalsel moel, siis ilmselt vähemalt jõukamaks on võimalik saada, kui teenida hästi suurt palka. Ja selleks tuli koolis hästi õppida ja "õige" ehk hästi tasustatav eriala valida. Nagu näiteks õigusteadus, arstiteadus või IT. Valisingi neist ühe, töötasin kõvasti, sain läbi aastate ka aegajalt palgakõrgendusi, kuid pidin ikka endiselt kogu aeg tõdema, et "ikka pole veel rikas", ja miljonitest võib vaid unistada.
Kuni minu kõrvu jõudis jutt 8. maailmaimest ehk liitintressist ja sellest, et tegelikult on võimalik ise diivanil pikutades lasta rahal enda heaks töötada.. Uurisin asja, tegin plaani ja usun, et ühel päeval ma ikkagi võin ennast miljonäriks kutsuda. Euro kasutuselevõtt seda muidugi just lihtsamaks ei teinud, kuid esimese verstapostina võin ju end ikkagi kroonimiljonäriks kutsuda, kui selleni jõuan? :)
panen raha raha teenima, ja peagi naudin liitintressi võlusid, st iga juurde teenitud sent läheb kohe uuesti tööle järgmist senti teenima
Kuna miljonäriks saamise retsept jõudis minuni päris hilja, olen juba üsna eakas, aga tahaksin oma miljonäri-elu jõuda ka nautida, on selge see, et pean seda protsessi võimendama nii palju kui suudan, ehk siis:
Kõlab karmilt? Olen tänaseks neid põhimõtteid juba mõnda aega rakendanud. Põhjalikult säästma hakkasin millalgi 2015. aastal, ja pean tõdema, et:
see retsept töötab! olen miljonäri-teel peagi esimese verstaposti juures, tänasel päeval "3/4 Eesti Krooni miljonär"
Mõtlesin, et panen selle teekonna endale kirja, kuidas minu argipäev välja näeb, milline siis on tee miljonäriks, hiljem on endal hea meenutada, ja teistel ka lõbus lugeda võibolla.
Olen sündinud eelmise sajandi 70ndate Eestis ja mõtlen ikka vahel tagasi ühiskonnale ja keskkonnale, kus kasvasin, millise koolihariduse sain ja kuidas tööellu sukeldusin. Tagasi vaadates ei imesta ma üldse, et täna, 30ndates eluaastates, endiselt alles õpin oma finantselu eest hoolt kandma, kõige algsemad tõed olid veel mõnda aega tagasi päris võõrad, finantsvabadusest on minu olukord veel päris kaugel ja igapäevaselt pean tõsiselt vaeva nägema, et peale palgatöö leida aega nii enda ja oma hobide jaoks kui ka enda (ja oma järeltulijate) finantsolukorra põhjaliku parandamise jaoks.
Mis mind aga kõige kurvemaks teeb, on see, et tegelikult ei ole Eesti koolihariduses küll midagi eriti drastilist nende aastakümnetega muutunud ja korralikku finantsharidust ei paista praegugi väärtustatavat ega lastele jagatavat. Kuidas siis saakski Eesti rahvas võlaorjusest välja, pääseks lõputust "Kalevipoja" staatusest ja Soomes ning mujal tööl käimisest ning võiks muretult pensionipõlvele mõelda? Minu jaoks on muidugi kõige tähtsam minu enda ning minu laste tulevik ja heaolu, seetõttu töötan selle kallal igapäevaselt nii palju kui jaksan, aga loodan väga, et ühel päeval jõuab rahva finantshariduse edendamine ka Eestis riikliku tähtsusega teemade hulka. Mul on muidugi väga hea meel, et on juba loodud näiteks portaal Minu Raha, aga selles surfates tundus, et ei uuendata seda just väga põhjalikult.
Mis mind aga täna kirjutama ajendas, oli tegelikult Eestis tegutsevate pankade hinnakirjad ja säästmise ning investeerimise võimalused. Mis on minu meelest täiesti TRAAGILISED! No ausalt - millised hinnad! Et investeerida ja sellega sissetulekut teenida, peab küll aias rahapuu kõigepealt kasvatama :)
peale ostu teenustasu on enamus pankadel igakuine teenustasu ka aktsiakonto "haldamise" eest. Mis seal tehakse, puhutakse tolmu maha aktsiatelt? :) (välispangas, kus mina investeerin, puudub väärtpaberikontodel igakuine teenus- või haldustasu)
ainsaks positiivseks erandiks tundub olevat LHV, kus Baltikumi aktsiate hoidmise eest vähemalt tasu ei võeta (aga olgem ausad, Baltikumi aktsiate valik on ikka nii tilluke, et minu jaoks reaalselt piirdub kauplemine siis paari-kolme aktsiaga, mis ei ole just mõistlik ega piisav riskide jaotamiseks) (välispangas, kus mina investeerin, on alternatiivseid börse kümneid, kõigile samad tingimused ja soodne kauplemishind)
fondiosakutega kauplemisel võetakse samuti päris korralikud tasud (vaata või Swedbanki hinnakirja), fondivalik on aga kahjuks üsna pisike ja pakutavad fondid kõrgete haldustasudega, mis omakorda tähendab siis topelt tasu, mis lõppkokkuvõttes sööb kogu fondist loodetava kasumi ära (välispangas, kus mina investeerin, on fondiosakute ostmine tasuta, ja pank ise lisatasu fondidelt ei võta, kehtib ainult fondihalduri tasu)
Kuna mul on võrdluseks ka välisriigi elaniku kogemus investeerijana, siis saan ühe väga positiivse punkti siiski välja tuua - Eesti maksuseadus võimaldab investeerimiskonto abil maksukohustust päris korralikult edasi lükata! Välisriigis, kus mina makse maksan, toimub investeerimiskonto maksustamine "šabloonmaksuprotsendi" alusel kvartaalselt sõltumata sellest, kas investeeringud on parasjagu kasumis või kahjumis, mis ei pruugi majanduslanguse perioodil näiteks väga meeldiv olla. (Aga selleks puhuks on mul võimalik aktsiad investeerimiskontolt tavalisele väärtpaberikontole kanda, et oleks võimalik kasumi pealt makstavat tulumaksu kahjumi võrra vähendada.) Nii et tundub, et tuleb eelistada siiski välisriigi võimalusi - minu kapitalisumma puhul on maksusumma maksmine odavam, kui üüratute teenustasude maksmine (sest maksustamisest lõppkokkuvõttes ei pääse kummalgi pool merd).
Küll aga tuleb tunnistada, et see võrdlus pani mind mõtlema. Meil on kõigil pereliikmetel arvelduskontod Eesti pangas, kuna need said tehtud aastaid enne välisriiki kolimist. Esialgu oli lootus, et pank maksab arvelduskontol seisvale rahale väikest intressi ja teenustasusid polnud, seega tundus kõik OK. Siis aga kaotati arvelduskonto intress ja siiani on siis see raha niisama arvelduskontol tolmu kogunud. Kuna tahaksime endile finantsiliselt rikkama tuleviku võimaldada, tahaksin, et ka pereliikmed aktiivsemalt oma raha investeerimisvõimalusi uuriks. Kahjuks Swedbanki hinnakirja nähes tuleb nüüd tõsiselt kaaluda Eesti pangakontode sulgemist ja kõigi pereliikmete raha välisriiki saatmist, et väikeinvestorile taskukohaste hindadega börsil kätt harjutada, või kasvõi lihtsalt raha mõnesse fondi kasvama panna ilma, et peaks kartma, et igasugused teenustasud selle pisukese summa lihtsalt ära söövad.
Kuhu Sina oma raha investeeri(ksi) ja millise panga kliendid on Sinu elukaaslane või lapsed? Kas oled oma lastele tutvustanud taskuraha kasvama panemise võimalusi?
Ongi käes aeg teha kokkuvõte veebruaris toidule tehtud kulutustest. Kahjuks ei ole pilt eriti ilus, kokku kulus veebruaris toidule 601€, mis tähendab, et kokku kulus toidule planeeritust 103€ ehk 21% võrra rohkem!
Ega palju midagi lisada ei olegi. Veebruaris veetsime palju aega kodus, sest olid hulgaliselt ekstra puhkepäevi, lisaks käis meil mitmed külalised, keda tuli samuti võõrustada. Graafikult on näha ka, et väga suur osa kulus seekord põhitoiduainetele ning enneolematult palju puuviljadele. Eks ikka seepärast, et talvisel hooajal ongi siin põhjamaal puuviljad hirmus kallid. Katsume edaspidi isusid natuke talitseda. Hea uudis on see, et väljas söömas ei käinud kordagi!
|
OSCAR-2019
|
||
Maniküür pruuni lakiga suurepärane kooskõlas sügisel loodust. Kas sügisel vaid kaks populaarne tooni – see on kollane ja pruun. Sellised toonid on alati rahulikud ja ei karjuvad. On olemas palju kohvi toone ning varjundeid šokolaadi värvi.
Valides küünte disain pruunikas geel-lakiga, mis on parim kombinatsioon on kollane toon, must ja kuldne. Praegu on mood selline, et ideid teenetemärgi küünte pruunides toonides on muutumas juhtiv teema valikul nende disain.
See on tingitud eelkõige asjaolust, et juba mitu hooaega järjest on must-have kuidas maniküür ja pediküür – see ei ole lihtne monotoonne värvimine marigolds ja kombineeritud eri värvi või kate koos pildiga. See on juhuks, kui pruun lakk-geel ei saaks paremini sobib andmebaasi kogu disainer töö.
Huvitav, et populaarsed pruunid toonid on muutunud mitte kaua aega tagasi, aga pikka aega neid seostada asjaoluga, et ei saa olla kuidagi seotud maniküür. Ja süngus värvid siin ei ole kusjuures, on ju palju rohkem sünge must, tumesinine, ploomi või värv on mäda kirsi – see on üsna populaarsed disainid küüned on fashionistas lõpus 90-h.
Pruun palett värvidega kaua ei huvitanud kosmeetika tootmise, kes tegelevad lakkide valmistamiseks, kuid kõik muutus, kui tipus populaarsus oli fr.
Prantsuse maniküür on erinev demokraatia ja täpsusega, sellest on keskaegse vaimu aristokraatia, kergus ja pimedus . Tänu prantsuse keel mood tuli meenutada kauneid pruune toone, kastan, meeldivas soojas kaneel toon selle kohta, mis on pilkupüüdev toon on vask on vanill, karamell ja piimašokolaad. Need toonid, mitte sugugi halvem värvitu valge on võimalik kaunistada daamid sõrmede mis tahes vormis ja mis tahes pikkus küünte plaadid.
Ja selgus, et pruun maniküür on peamine ja väga oluline eelis – küüned mis tahes kuju ja pikkusega, ta annab keegi võlu ja elegants.
Pealegi pruun gamma disaini küüned on osutunud asendamatuks liikmetele õiglasem sugu, kelle tegevus eeldab riietus töölepingu põhikirjas kollektiivi.
Ja see on kergesti seletatav neutraalsus mis tahes šokolaadi tooni - kas sellist projekti pole pealetükkiv ja karjuvadе märgib, nii et on võimalik saada äri-ja harmooniline pilt.
Soe lühikeseks ajaks-pruunid toonid aitavad luua soliidne ja asjalik pilt naised. Lakk võib kanda ühtlaselt üle kõik küüned, ja saab teha neid vaheldumisi – heledam ja tumedam. Selline maniküür täna on trend ja selle asjakohasust garanteeritud jääda tasemel veel mitu hooaega.
Seoses hooaja pruunid lakkide meistrid-disainerid kipuvad nõu külmal aastaajal, rõhutades, et kasutada pruun värvi saate nagu igapäevaseks maniküür ja pidulikud üritused.
Kui otsustati kasutada šokolaadi tooni pruuni baasi, kus on loodud kunstiline nail-art , siis selline variant disain eeldab täitmise piltide küünte plaat. See võib olla vormistamine üks lõik sõrm või veel keskmise ja ülejäänud paslik on katta tooni kastan.
Kõige heledamat kogu pruun palett, beež värvi , on alati õilsus, hellus, pastell toonid, mingi keerukuse ja finesse. Selline toon ei ole kunagi meeldejääv ja tundub väga naturaalne, seepärast pliiatsid beež disainiga küüned tunduvad alati väga hoolitsetud. Pealegi on see suurepärane baas on nii tagasihoidlik ornament ja kompleksse pildi.
Beež lakiga te alati võita, ja see ei ole kindlasti igav monotoonsus – soovi korral täienda seda kuldamine, veeris või kombineeritult koos teiste toonidega.
Disaini ideid, et töötada kõige heleda välja pruune toone - beež toon nii palju, et nende valik on lihtne eksida. Kuid nende seas on kindlasti need, mis on kõige hi.
Neutraalsuse beezi tooni ei kaoks vajadus osav temaga hoida. Ei ole teada teatud nüansse, teha maniküüri õige ja ilus, väga raske. Selline värv, tavaliselt valivad tüdrukud õrn ja rahulik, ja neil on käes selline disain näeb välja kallis ja suurejooneliselt.
Antud juhul oluline täiusliku jume täitmisel küünetehnik. Peab olema töödeldud nõuetekohaselt, küünenaha ja küünte plaat pääsenud igasugustest eiramise, muidu kõik viga on torkab silma. Suurimat täpsust nõuab töö on monotoonne kaetud.
Kui on lühikesed küüned beež toon parem otsib ruudu-või ruudukujuline kergelt ümarate nurkadega kujul (seda nimetatakse kerge raam). Erinevaid beež tooni suur, nii et saate valida:
Et armastajad kõige heledates pruunides toonides, kellel seisab ees tähtis kohtumine, ettevõtte jalutamas või muu kaalukas sündmus, tõeline väljendusrikkad võib saada lemmik värv kulla igal sügisel litrid või kullaga. Temaga võite isegi saada tiitel on kuninganna balli. Ainult siin on oluline punkt – kulda ei tohiks olla liiga palju, vaid piisavalt, et veidi kaunistada peamine kate.
Kuld saab kasutada, näiteks, stiilne jope, ansamblid, joonistused. Nõtkelt otsib kulda ainult ühes küüned koos teistega, kaetud ainult esiplaani värviga.
Pruuni värvi, maniküür – see on midagi, mis sobib eksperimente disain küünte tüdrukud püüavad stiilne ja ebatavaline kuju, siin neil tekib palju erinevaid võimalusi kaunistamiseks, tänu millele on nende pilt on iga kord osta mingi uus märgib.
Kui sa ei ole professionaalne kapten maniküüri, kuid tahaks kuidagi toime tulla igav monofooniline värvi, võid lisada juurde mingi akrüül puudutab, ning spetsialistid kergesti hakkama selline ülesanne ja kui abi geel-lakkide.
Eriti märkimisväärne on selline tooni pruun lakk, nagu paks karamelli ja šokolaadi piima – saialill, värvitud selline värv, võluväel on võimalik annetada oma valdaja rahu ja soojust.
Kui rääkida stiilne pruun maniküür, siis see kujundus küüned sooja tooni pruun – kollaka või punaka. See on ka suurepärane baas all akrüül joonis, mis on kättesaadav ka algaja kunstnik maniküür, mida saab teha ka kodustes tingimustes. Selline alus sobib ja all geel-lakk, mille kapten täidab ebatavaline ja ilusad disainid.
Hele-pruun lakk ka võrdselt ilusti saab kaunistada saialille mis tahes vormis ja mis tahes pikkusega. Sellest räägivad mitmeid ülevaateid kaasaegse fashionistas, mis on nii armastasin seda see on selle kvaliteet.
Kogu palett hele-pruunid toonid on juba mitu hooaega ei kaota populaarsust eri kuju ja pikkuse marigolds. Umbes tumedat šokolaadi-karamell toonides ka öelda, kuidas neutraalne ja sobiva iga küüned.
Pruunikas-beež tooni proovib sisse endale mõni ülistab ennast imeilus, slaving üle moetrendid, sest seda tooni, mis tagavad oma valdaja rahu ja tugevus.
Sulatatud šokolaad neil arte on soe puudutus , ei nõudes mingeid täiendusi – küüned ta näeb välja hämmastav ja on täiesti iseseisev.
Mõnikord võlur maniküür kasutanud huvitav lahendus, valides töötada kaks erinevat pruuni tooni ja asendusliige, seega, saialill. Selgub üsna ebatavaline ja muljetavaldavalt.
See on kõige muljetavaldav disain kasutades pruun lakk . Küüned kaetakse tavalise tehnoloogia hele-pruun geel-lakiga, siis töötavad ainult kaks küünedи.
Simuleerida naha roomajad keskmine ja nimetamata sõrmх vaja foolium musta värvi craquelure. Tema trükitud on kleepuv kiht värvi, puudutades küünte väikeste osade foolium – nii inetud praod, imiteeriv muster serpentine nahka. Edasi – kiht topa, kuivatus kasutades lamp ja eemaldamine kleepuvat kihti.
Seejärel võetakse kleeplint tõlgitud foolium ja keskel küünte joonistatakse plekk kujul ovaali (tulevane madu silmad). Kui liim on muutunud läbipaistvaks, kohapeal rakendatakse roheline foolium koos holograafia. Seda tuleb pressitud küüned, siis on pisar. Seejärel rohelise tausta tuleviku silmad kollase akrüülvärv keskele on tõmmatud kollane horisontaalne joon (von pupillide).
Järgmine etapp – ise madu õpilane – see on must vertikaalne rasvane triip teravate servadega (lamestatud teemant), mille akrüülvärv peal kollane. Nüüd kontuur, silmad tõmmatud must geel-lakiga ümber roheline (silmade saadakse visuaalselt kumer). Kõik see on kunstiteos nüüd on vaja kuiv suuremaks.
Kokkuvõtteks valge geel-lakiga kontuuri on tembeldatud väikesed valged täpid, alustades välimisest servast silmad ja natuke ei jõua sise - nii silm muutub väljendusrikkamaks. Pärast kuivatamist lamp kustutatakse kleepuv kiht kantakse peale õli, et küünenahad. Madu silmad on valmis.
See artikkel räägib sõjalisest organisatsioonist; teiste asjade kohta vaata lehekülge NATO (täpsustus).
Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon (ingl North Atlantic Treaty Organisation (NATO), pr Organisation du Traité de l'Atlantique Nord (OTAN)) on sõjaline liit, millele pandi alus 4. aprillil 1949 Põhja-Atlandi lepingu ehk Washingtoni lepinguga. NATO kõrgeim organ on Põhja-Atlandi Nõukogu, mida juhib NATO peasekretär. Organisatsioon põhineb kollektiivkaitsel, läbi mille liikmesriigid nõustuvad välise rünnaku korral vastastikust kaitset osutama. NATO peakorter asub Brüsselis. Viimati laienes NATO 2009. aastal, kui liitusid Albaania ja Horvaatia. Lisaks liikmesriikidele osaleb NATO rahupartnerlusprogrammis veel 22 riiki.
Kuni Korea sõjani oli NATO peaasjalikult poliitiline organisatsioon. Militaarstruktuur ehitati üles USA juhtimisel. Külma sõja käigus tekkinud vastasseis viis 1955. aastal rivaalitseva organisatsiooni, nn Varssavi pakti ehk Varssavi Lepingu Organisatsiooni asutamiseni, mis oli Ida-Euroopa kommunistlike riikide sõjalis-poliitiline organisatsioon. Samal ajal olid Euroopa riikide ja USA vahelised suhted ebastabiilsed ning kaheldi NATO kaitses Nõukogude Liidu rünnaku korral. Need kahtlused viisid Prantsusmaa iseseisva tuumarelvastuse väljaarendamiseni ning 1966. aastal väljus Prantsusmaa järgmiseks kolmekümneks aastaks NATO sõjalisest tiivast. Pärast Berliini müüri langemist 1989. aastal oli organisatsioon segatud Jugoslaavia lagunemisse, NATO esimesed sõjalised operatsioonid toimusid Bosnia sõjas aastatel 1992–1995. Endiste Varssavi pakti riikidega tekkisid aga head suhted ning paljud neist astusid 1999. ja 2004. aastal NATO-sse, nende hulgas ka Eesti.
NATO artikkel 5, mille kohaselt käsitletakse ühe liikme ründamist rünnakuna kogu alliansi vastu, on aktiveerunud vaid ühel korral pärast 11. septembri terrorirünnakuid 2001. aastal USA-s[1] ning NATO väed saadeti Afganistani. Pärast seda on NATO läbi viinud mitmesuguseid operatsioone, näiteks osalenud Liibüa-vastastes õhurünnakutes ja piraatlusevastastes operatsioonides. Artikkel number 4, mis tagab kõikidele liikmesriikidele õiguse sõjalisele konsultatsioonile, on käivitunud neljal korral: 2003. aastal käivitas selle Türgi seoses Iraagi sõjaga, 2012. aastal käivitas Türgi selle kahel korral seoses Süüria sõjaga ning 2014. aastal käivitas artikli number 4 Poola seoses 2014. aasta Krimmi kriisiga.[2]
NATO lepingu eelkäijaks loetakse 1948. aastal Belgia, Hollandi, Luksemburgi, Prantsusmaa ja Ühendkuningriigi vahel sõlmitud Brüsseli pakti, mis viis samal aastal Lääneliidu loomisele, mis oli sõjajärgse Euroopa esimene sõjalis-poliitiline organisatsioon.[3] Aga USA osalust peeti oluliseks ning läbirääkimised uue sõjalise liidu loomiseks algasid peaaegu kohe. Põhja-Atlandi leping (ehk Washingtoni leping) allkirjastati 4. aprillil 1949 Washingtonis ning leping jõustus sama aasta 24. augustil. Lisaks Brüsseli pakti viiele osapoolele osalesid ka USA, Kanada, Portugal, Itaalia, Norra, Taani ja Island.[4] Osapooled leppisid kokku, et rünnakut neist ühe vastu käsitletakse rünnakuna nende kõigi vastu. Rünnaku alla sattunud liikmesriiki pidid kõik teised abistama, kuid konkreetne meetod jäi igaühe enda otsustada: leping ei näinud tingimata ette sõjalist aktsiooni agressori vastu.[5]
Toona ei olnud NATO-l poliitilist struktuuri, ühtset sõjalist juhtimist ja spetsiaalselt alliansi kaitseks määratud vägesid, kuid Korea sõja puhkemine 1950. aastal ilmestas ohtu, mida kujutasid koostöötavad kommunistlikud riigid, ning see sundis NATO-t välja töötama konkreetseid sõjalisi plaane.[6] Seda tööd alustati 1951. aastal Dwight D. Eisenhoweri juhtimisel.[7] 1952. aastal peeti Lissabonis kohtumine eesmärgiga leida vahendid NATO kaitseplaanide täitmiseks. Sama aasta septembris algasid esimesed NATO sõjalised õppused, kus harjutati Taani ja Norra kaitsmist merel.[8] Samuti astusid 1952. aastal alliansi liikmeteks ka Kreeka ja Türgi.
1954. aastal avaldas Nõukogude Liit soovi NATO-ga ühineda, tagamaks rahu Euroopas. See ettepanek lükati tagasi, kuna selles nähti soovi alliansi nõrgestada.[9]
17. detsembril 1954 võeti vastu dokument nimega MC 48, milles sätestati, et sõja puhkedes Nõukogude Liiduga võib NATO kasutada aatomipommi, ükskõik kas Nõukogude Liit kasutab seda esimesena või mitte. See andis NATO Euroopa liitlasvägede ülemjuhatajale (SACEUR – Supreme Allied Commander Europe) samasugused õigused tuumarelvade käsitlemiseks nagu olid USA õhujõudude ülemjuhatajal.
Külma sõja ajal oli suurem osa Euroopast jagatud kahe alliansi vahel. NATO liikmed on näidatud sinise värviga, Varssavi pakti liikmed punase värviga.
Lääne-Saksamaa inkorporeerimist NATO-sse 9. mail 1955 kirjeldas Norra tollane välisminister Halvard Lange kui "meie kontinendi ajaloo otsustavat pöördepunkti".[10] Selle otsuse peamine põhjus oli see, et ilma Saksamaata poleks Nõukogude Liidu invasioonile olnud piisavalt jõudu vastu astuda.[11] Otsese vastusena sellele käigule loodi Varssavi pakt, mille allkirjastasid 14. mail 1955 Nõukogude Liit, Ungari, Tšehhoslovakkia, Bulgaaria, Poola, Rumeenia, Albaania ja Ida-Saksamaa. Külma sõja osapooled olid seega välja joonestatud.
1957. aastal korraldati alliansi siiani kõige ambitsioonikam sõjaline õppus: kolmel samal ajal toimunud operatsioonil osales ühtekokku üle 250 000 mehe, 300 laeva ja 1500 õhusõiduki Norrast Türgini.[12]
NATO ühtsus pandi proovile Prantsusmaa presidendi Charles de Gaulle'i valitsemisajal.[13] De Gaulle protesteeris USA juhirolli vastu ning selle vastu, mida ta tõlgendas Ameerika Ühendriikide ja Ühendkuningriigi eriliste suhetena. President Dwight D. Eisenhowerile ja peaminister Harold Macmillanile saadetud kirjas 17. septembril 1958 nõudis ta alliansi kolmepoolset juhtimist, kus Prantsusmaa oleks Ameerika ja Suurbritanniaga võrdväärsel positsioonil.[14] Kui reageering jäi de Gaulle'i jaoks ebarahuldavaks, otsustas ta hakata Prantsusmaa kaitsejõude arendama ülejäänud alliansist sõltumatult. De Gaulle'i eesmärgiks oli võimalus sõjaolukorras idablokiga eraldi rahu sõlmida, kaasamata end laiemasse NATO ja Varssavi pakti riikide vahelisse sõtta.[15] Märtsis 1959 võeti NATO väejuhatuse alt ära Prantsuse Vahemere laevastik ning keelduti lubamast rajada Gallia pinnale tuumarelvade ladu.
Kuigi Kuuba kriisi ajal 1962. aastal näitas Prantsusmaa ülejäänud NATO suhtes üles solidaarsust, jätkas de Gaulle iseseisva kaitse planeerimist. 1966. aastal viis Prantsusmaa kõik oma väed NATO integreeritud sõjalise juhtimise alt ära ning kõigil NATO võõrvägedel paluti riigist lahkuda. Prantsusmaa jäi siiski NATO liikmeks. Aastast 2001 on Prantsusmaa osalenud Afganistani operatsioonis ning hakanud taas liikuma täieliku integreerumise suunas.
Pingelõdvenduse käigus toimusid NATO ja Varssavi pakti juhtide vahel palju kõrgetasemelisi kohtumisi
Külm sõda ei viinud kunagi reaalse relvakonfliktini NATO ja Varssavi pakti riikide vahel. 1969. aasta lõpul algasid Helsingis läbirääkimised strateegilise relvastuse piiramise üle. Läbirääkimiste tulemusena valmisid kaks kokkulepet, millest üks käsitles raketitõrjesüsteemide rajamist ja teine strateegilise relvastuse piiramist. Mais 1978 defineerisid NATO liikmesriigid alliansi kaks eesmärki: tagada turvalisus ja taotleda pingelõdvendust vastaspoolega. See pidi tähendama ka võidurelvastumise edasist ohjeldamist.[16] 1979. aastal Varssavi pakti tuumavõimekuse suurenemise valguses võttis NATO vastu otsuse sõjatandri tuumajõudude kahesuunalise kasutamise kohta.[17]
1990. aasta juulis kuulutati Londoni tippkohtumisel külm sõda lõppenuks ning NATO kaotas de facto peamise vaenlase. Organisatsiooni eesmärk ja olemus vajasid ümberhindamist, Londonis visandati ettepanekud koostöö väljaarendamiseks Kesk- ja Ida-Euroopa riikidega poliitilises ja sõjalises tegevuses. Järgmise aasta tippkohtumisel Roomas kiideti heaks alliansi strateegiline kontseptsioon, mis nägi ette sõltuvuse vähendamise tuumarelvadest ja oluliste muudatuste tegemise NATO ühendvägedes.[18]
Aastatel 1994–1997 NATO laienes ja uuendas oma tegevusvaldkondi, näiteks loodi koostööprogramm "Partnerlus rahu nimel" ning alliansiga kutsuti liituma sellised endised idabloki riigid nagu Poola, Tšehhi Vabariik ja Ungari. Praha tippkohtumisel 2002. aastal kiitsid NATO liikmesriigid heaks alliansi ajaloo suurima laienemise, kus esitati kutsed liitumisläbirääkimistele seitsmele riigile, sh Eestile.
Pärast 2001. aasta 11. septembri terrorirünnakuid kuulutas NATO välja artikkel 5 operatsiooni USA toetuseks. Sellega muudeti NATO kohalikest, liikmesriikide maa-ala kaitsmise ühendusest üleilmsete (globaalsete) eesmärkidega liiduks, mille põhiülesandeks sai sõjaliste operatsioonide läbiviimine väljaspool oma maa-ala.[19]
2009. aastal sai heakskiidu Brüsselis toimunud NATO kaitseministrite kohtumisel NATO reageerimisjõudude (NATO Responce Force, NRF) NRF-i mudel, mis põhineb suurel määral Suurbritannia initsiatiivil varem välja pakutud NRF-i sisese kriisireguleerimisüksuse ASF (Allied Solidarity Force) olulistel elementidel – ühine planeerimine ja väljaõpe, solidaarne rahastamismudel, suur nähtavus avalikkusele ning usutav heidutusvõime. NRF-i tuumikuks sai ligi 13 000-meheline üksus, mis on 5–10 päevaga valmis siirduma kriisipiirkonda. Lisaks sellele määratavad liikmesriigid täiendavad 10–30-päevases valmisolekus olevad väeüksused[20].
Seoses majandussurutisega seisis NATO küsimuse ees, kuidas säilitada kaitsevõimet kokkuhoiu oludes. NATO peasekretär Anders Fogh Rasmussen tõi kasutusse "targa kaitse" mõiste, mis tähendab kaitsestruktuuride tihedamat integreerimist. Selle näiteks on ka Balti riikide õhuturve.[21]
2012. aasta Chicago tippkohtumise üheks päevakorrapunktiks oli NATO laienemine. Praegu ootavad seda neli riiki: Bosnia ja Hertsegoviina, Montenegro, Gruusia ja endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik.[21]
1949 (asutajad): Ameerika Ühendriigid, Belgia, Holland, Island, Itaalia, Kanada, Luksemburg, Norra, Portugal, Prantsusmaa, Suurbritannia ja Taani
USA president George W. Bush 2004. aastal koos seitsme riigi peaministriga pärast nende NATOga liitumise tseremoonia tähistamist. Eesti tollane peaminister Juhan Parts on paremalt teine.
Pärast Eesti taasiseseisvumist 1991. aastal iseloomustas olukorda riigikaitselise kogemuse puudus. Alustati alles sõjaväeliste struktuuride loomist, millest esimesena taastati kodanikualgatuse korras Kaitseliit.[22] Aga paika tuli panna ka laiemad visioonid. Riigikaitse peatükk võeti peaaegu muutmata kujul üle 1938. aasta põhiseadusest, kuid arutati isegi Eesti muutmist demilitariseeritud riigiks. Tänapäeval arvavad põhiseaduse asjatundjad, et tollal ei osatud hinnata kollektiivse enesekaitse tähtsust rahvusvahelistes suhetes.[23] 1992. aasta valimiste järel moodustatud valitsuse poliitika oli idast läände ümberorienteerumine. 1994. aastal käsitles president Lennart Meri oma kõnes esmakordselt Euroopa Liidu ja NATO-ga integreerumist. Siiski nägid paljud poliitikud püüdlusi NATO-ga liituda kui perspektiivitut projekti, mis rikuks Eesti neutraliteeti.[23]
Eesti alustas osalemist rahvusvahelistes operatsioonides 1995. aastast.[24] Kaitsejõudude rahvusvaheline koostöö sai raamistiku NATO välja töötatud rahupartnerlusprogrammiga, mis oli mõeldud Kesk- ja Ida- Euroopa riikidega poliitilise ja sõjalise koostöö arendamiseks. Esmakordselt fikseeriti NATO-ga liitumise eesmärk 1996. aastal. 1999. aastast hakkas Eesti täitma NATO liikmesuse tegevuskava ning 2002. aasta novembris Praha tippkohtumisel esitati Eestile kutse liitumisläbirääkimistele NATO-ga ühinemiseks.[22] Liitumisläbirääkimised algasid 2003. aasta jaanuaris ning sama aasta märtsis allkirjastasid NATO liikmesriigid Eesti Põhja-Atlandi lepinguga liitumise protokolli. 10. märtsil 2004 ratifitseeris Riigikogu NATO Põhja-Atlandi lepingu koos kõigi lisadega. Eestist sai NATO täieõiguslik liige 29. märtsil 2004, kui ühinemiskirjad anti Ameerika Ühendriikide valitsuse kätte hoiule.[25]
2007. aastal esitas Eesti soovi korraldada NATO välisministrite mitteametlik kohtumine. Kohtumine toimus 22.–23. aprillil 2010 Tallinnas, kohtumisel osalesid teiste hulgas USA riigisekretär Hillary Clinton ja Euroopa vägede ülemjuhataja Stavridis. Kohtumisel langetati otsus anda Bosnia ja Hertsegoviinale liikmesuse tegevusplaan.[26]
Pärast 2007. aasta aprillirahutusi toimunud küberrünnakud Eesti veebiserverite vastu tõstsid esile NATO riikide haavatavuse kommunikatsioonisüsteemide kaudu ning arutama hakati NATO küberkaitse poliitikat. 14. mail 2008 asutati Tallinnas NATO küberkaitsekoostöö keskus.[27]
Seoses Venemaa agressiooniga Ukrainas 2014. aastal paigutati NATO liitlasväed Ida-Euroopa piiririikidesse. Eestisse saabus 150 USA maaväelast ning Taani hävitajad baseeruvad püsivalt Eesti lennubaasis. See on esimene kord, kui NATO liitlased Eestisse pikemaks ajaks jäävad. Tolleaegne peaminister Taavi Rõivas teatas, et Eesti on valmis võõrustama täiendavaid NATO vägesid.[28][29][30][31]
Praegu hoolitseb Eesti õhuruumi valvamise eest Saksamaa lennusalk.[32] Eestisse on paigutatud kolm radariposti, mille radarid katavad kogu Eesti ja Eestit ümbritseva õhuruumi ühtse radaripildiga. Seda peetakse üheks Eesti pikaajalise sõjalise kaitse arengukava olulisemaks arenduseks.[33]
NATO liikmesriikide kaitsekulutused kokkuliidetuna moodustavad üle 70 protsendi kogu maailma kaitsekulutustest.[34] Igal liikmesriigil on kohustus investeerida SKT-st riigikaitsesse vähemalt kaks protsenti, peale Eesti täidavad seda reeglit veel Kreeka, USA ja Ühendkuningriik.[35]
Lisaks liikmete kaitsmisele sõjalise rünnaku korral on NATO osalenud ka konfliktide ohjeldamises mujal maailmas, näiteks Jugoslaavia kodusõjas. Samuti toimub dialoog ja koostöö riikidega, mis ei ole NATO liikmed.
NATO humanitaarabioperatsioon Ameerika Ühendriikides pärast orkaani Katrina 2005. aastal Alabama, Florida, Louisiana ja Mississippi osariigis tehtud purustusi
Raketikilbi eesmärgiks on Iraanist ja Põhja-Koreast tulevate raketirünnakute tõrjumine. Venemaa juhtkonna arvates on raketikilbi lepe suunatud Venemaa vastu ja on ähvardanud sõjaliste meetmetega raketikilbi rajamise korral Venemaa piiride lähedale.
20. augustil 2008 kirjutasid Ameerika Ühendriikide riigisekretär Condoleezza Rice ja Poola välisminister Radek Sikorski alla lepingule millega Poola nõustus lubama oma pinnale USA globaalse raketitõrjesüsteemi komponente. [36]. 2009. aastal teatas USA president Barack Obama siiski, et raketikilbi osasid Poola ja Tšehhi Vabariigi territooriumile ei tule.[37] Uus plaan näeb hoopis ette Poola territooriumile AEGIS süsteemidega laevade paigutamise.[38]
NATO praegune peasekretär Jens Stoltenberg (paremal) ja tema eelkäija Anders Fogh Rasmussen (vasakul) rääkimas Norra sõjaväelastega
NATO kõrgeim organ on Põhja-Atlandi Nõukogu (North Atlantic Council, NAC), mille esimees ja organisatsiooni poliitiline juht on NATO peasekretär, kes koordineerib liikmesriikide tegevust, on organisatsiooni peamine kõneisik ning juhib NATO sekretariaadi tööd.
Kui traditsiooniliselt valitakse peasekretäri ametisse Euroopa esindaja, siis NATO Euroopa liitlasvägede ülemjuhataja määravad Ameerika Ühendriigid.
liikmesuse tegevusplaan (MAP – Membership Action Plan) riikidele, kes soovivad arendada partnerlussuhted liitlassuheteks[39].
NATO Euroopa Liitlasvägede kõrgem peakorter, SHAPE (Supreme Headquarters Allied Powers Europe) Monsis, Belgias (asus kuni 1974. aastani Prantsusmaal, Pariisi lähedal Rocquencourtis)
NATO sõjaline väestruktuur koosneb liikmesriikide alaliselt või kindla operatsiooni jaoks NATO käsutusse antud sõjalistest üksustest ja staapidest. NATO sõjaline juhtimisstruktuur katab strateegilise ja regionaalse tasandi ning on mõeldud eelkõige liikmesriikide eri väeliikide ühendoperatsioonide juhtimiseks, siis väestruktuuri koosseisu kuuluvad taktikalise tasandi staabid, mis on mõeldud ühe väeliigi operatsioonide juhtimiseks.
Väestruktuur koosneb kaht tüüpi üksustest: paiksed üksused (In-Place Forces, IPF) ja ümberpaigutatavad üksused (Deployable Forces, DF). Ümberpaigutatavad üksused on mõeldud kõigiks NATO operatsioonitüüpideks ja on valmis tegutsema kogu alliansi territooriumil ning ka väljaspool seda. Paiksed üksused on mõeldud kollektiivkaitse operatsioonideks oma riigi piirides või selle lähedal.
Ümberpaigutatavad ehk mobiilsed üksuste tipus on väike hulk väga kõrges valmisolekus üksusi. Koos NATO kiirreageerimisjõududega (NATO Response Force, NRF) moodustavad need NATO esmase reaktsioonijõu, mille ülesandeks on kohene reageerimine mitmesugustes kriisisituatsioonides. See nn ekspeditsioonijõud on valmis operatsiooniks otsuse tegemise hetkest ja suudavad iseseisvalt tegutseda kuni 30 päeva.
Järgmises etapis kriisisituatsiooni eskaleerumisel asuvad tegevusse kõrgema valmisoleku jõud (High Readiness Forces, HRF), mis koosnevad maa-, mere- ja õhuväe üksustest, mis on kas kiirreageerimis- või alalises valmiduses kollektiivkaitseks (valmisolek 90 päeva), mida võidakse kasutada ka NATO liikmesriike mitteähvardavate ohtude tõrjumiseks.
Madalama valmisolekuga jõud (Forces at Lower Readiness, FLR), mille põhiülesandeks on HRF üksuste rotatsioon ja operatsiooni jätkamine kuni selle lõpuni. FLR koosseisu kuulub näiteks Saksa-Poola-Taani ühisformeering kirdekorpus staabiga Szczecinis, kus teenivad ka Eesti kaitseväe ohvitserid.
Lisaks kiireks reageerimiseks ettevalmistatud väeosadele kuuluvad NATO väestruktuuri ka pikaajalist ülesehitust nõudvad jõud (Long Term Build-up Forces, LTBF). Nende põhiülesandeks on tagada valmisolek suurearvulise väestruktuuri ülesehitamiseks suuremamahulise kollektiivkaitse operatsiooni tarvis. See annab NATO-le võimaluse sõjalise väestruktuuri oluliseks kasvatamiseks rahvusvahelise julgeolekukeskkonna muutumisel.
Väeüksuste eripäraks on, et üksusi komplekteeritakse mitme riigi allüksustest ja ka enamik nende jõudude staape on mitmeriigilised. Suurem osa NATO sõjalisest väestruktuurist on rahuajal liikmesriikide riiklikus käsuliinis ja nad allutatakse NATO sõjalisele juhtimisele konkreetse sõjalise operatsiooni tarbeks. Erandi moodustavad sõjaliste staapide isikkoosseis, osa integreeritud õhukaitsesüsteemist ja kõrgema valmisoleku jõud, mis juba rahuajal on antud NATO sõjalisse alluvusse.
|
OSCAR-2019
|
||
Reigo Rosenthal. Marko Tamming. Sõda pärast rahu. Eesti eriteenistuste vastasseis Nõukogude luure ja põrandaaluste kommunistidega 1920-1924. 861 lk
Kahtlemata tähelepanuväärne raamat ning ilma kahtluseta on sellest lõviosa kirjutanud Reigo Rosenthal andekas ajaloolane. Küllap ka Marko Tamming. Rosenthal on oma võimekust igatahes juba varasemate käsitlustega tõestanud. Tema kirjutatud „Loodearmee“ lugesin huviga läbi, kunagi loen ka Laidoneri raamatu.
„Sõda pärast rahu“ oli mulle ka väga kasulik lugemine, sest sain mõned taustaküsimused oma praeguse uurimuse jaoks selgeks ilma ise algallikatesse süvenemata. Saab seda raamatut ka rohkelt viidatud. Usaldusväärne paistab ka olema, vähemalt pole täheldada autorite mingeid eelhoiakuid, mis allikaid kindlas suunas interpreteerima paneks. Tolle ülimalt kirgliku ajajärgu ja kirgliku teema puhul on autorite hoiak vägagi kiretu. Mõningaid allikakriitilisi küsimusi siiski tekitas, nimelt on kasutatud palju ka Nõukogude eriteenistuste ülekuulamistelt saadud teavet, ent alati pole tõestatud, miks autorid ühte või teist sealt saadud teabekildu usaldusväärseks peavad. Need materjalid sisaldavad teatavasti kohati kõige fantastilisemaid väiteid, mida valikuliselt kasutades saaks tarvitada kõikidele ideoloogiatele ja maitsetele vastavate luure-, poliitika- või ärijuttude kokkupanekuks. Noh, käsitluse mittekallutatud üldmulje suunab siiski arvama, et ka neil juhtudel, kui autorid pole oma valikuid põhjendanud, on nad teinud ise usaldusanalüüsi, mis aga raamatukaante vahele ei jõudnud. Mõnikord on Nõukogude eriteenistuste teave esitatud ka küsitavana, aga siis tekib omakorda küsimus, miks see üldse on esitatud. Teabe esitamine isegi kahtlusena paneb ikkagi kindlas suunas arvama ning kompromiteeriv teave jätab pleki külge nagu iga kuulujutt ikka. Ehkki meie kollane massimeedia niimoodi kogu aeg teeb. Aga massimeedia pole küll mingi võrdlusalus.
Mõned mu kolleegid, kelle arvamusest lugu pean, kinnitasid, et kogu seda pikka raamatut ei tasu küll läbi lugeda. Ega jah, professionaalsest seisukohast küll, näiteks Viktor Kingissepa leidmise ja arreteerimise lugu rääkis professor Jüri Ant meile seminaris juba karmil 1986. aastal. Kuid paljud neist arvukatest luuramise-paljastuste kirjeldustest andsid midagi juurde ka ajavaimu mõistmisele. Selles osas olid suureks abiks ka fotod. Lihtsalt ajaloohuvilisena oli seda ikkagi huvitav lugeda. Ning oli kindlasti ka küsimusi, mis said just selles käsitluses esmakordselt ajalookirjanduses täpsemaid vastused, nagu näiteks Johan Undi mõrvalugu.
Pikkus jah, pole muidugi voorus, nagu tavaliselt kiputakse arvama, vaid üldjuhul pigem miinus. Õigemini mitte kumbki, see sõltub teemast ja sellest, kas pikk tekst suudetakse arusaadavalt ning huvitavalt esitada. Pikki tekste tahavad kirjutada üldjuhul algajad või siis päris kõvad profid. Raamatu tekst oli ladus küll.
Aga mitte allikakäsitlus ega pikkus ei tekitanud selle raamatu puhul kõige suuremat tõrget. Selleks oli probleemipüstitus. Raamat libises toimikuid refreerides mööda kaitsepolitsei uurimisjuhtumeid. Muidugi võib ka nii teose üles ehitada ja raamatu pealkiri ju sellise lähenemise dikteeribki. Aga paljudel juhtudel ei jõutud neid juhtumeid refereerides kaugeltki põhjani (autoritele tuleb au anda, et nad sel juhul ise üleliia spekuleerima ei ole puhkenud) ning paljudel juhtudel polnud tegemist üldse oluliste juhtumitega. Nii arvan, et õigem oleks olnud, kui uurimus oleks keskendatud teistmoodi – kindlamatele ja olulistele küsimustele, mitte kogu KAPO töömaale, ning käsitlenud neid küsimusi siis süvendatult, loomulikult kogu allikakriitika arsenaliga ning kasutades mitte ainult Riigiarhiivis kergesti kättesaadavaid andmeid (ühes asjas tuleb jälle ikkagi autoritele au möönda - nimelt ehkki need allikad on kergesti kättesaadavad, ei ole neid varem palju kasutatud, st ka meie arhiivides peitub veel väga palju huvitavat ning välisarhiivide materjalid iseneesest ei tee mingit tööd heaks), vaid kogu küsimusteringi puutuvaid allikaid. Kui uurimus oleks keskendunud näiteks 1924. aasta riigipöödele ja selle eellugudele (nüüd jäi raamat pooleli kõige põnevamas kohas, nimelt keset 1924. aasta mässu, sest KAPO tegeles mässu küsimustega ju hiljem kui 1924), ning kasutanud kõiki teemakohaseid allikaid, siis oleks tulemus – arvestatades autorite töö- ja analüüsivõimet - olnud Eesti ajaloo mõistmise seisukohalt veel parem. Veel on kuidagi sümptomaatiline, et Johan Undi tapmise senisest põhjalikum selgitamine, mis on selle raamatu suurimaks väärtuseks, oli sündmus, mis toimus ju hoopis väljaspool selle raamatu ajaraame, hoopis 1930. aastal. Loomulikult on raamatul ka sellisena suur väärtus ja teda ei viita edaspidi ainult mina, vaid ka paljud teised, aga see väärtus on justkui baasina või käsiraamatuna – ei viidata niivõrd seisukohti, vaid üht või teist fakti, millest raamatus muuhulgas on juttu tehtud. Jah, ja loomulikult pole seegi halb. Aga autorid võiksid katsuda edaspidi ka teistsuguseid tekste luua.
Mis aga veel silma hakkas, osalt vist seetõttu, et lugesin paralleelselt 2009. ja 2010. aasta „Loominguid“, oli see, et raamatu autorite võime luua sõnadest teksti, ning seejuures kasutada palju erinevaid ja „õigeid“ sõnu, jääb ikka märkimisväärselt kirjandusinimeste omale alla. Ka see ei ole tegelikult üldse etteheide autoritele. Nende kirjaoskus on ajaloolaste üldisel taustal täitsa keskmine või isegi üle, st nende noorusest tulenevat arenemisvõimet arvestades isegi päris hea. Pigem eristab see ajaloolasi kirjandusinimestest. Ning paneb mind ohkama, sest tekst, mida ise katsun luua, on just kirjandusinimestest. Arvan, et nii nagu ajaloolased, suudan uurida-kirjutada küll. Aga tulemus peaks olema selline, et allikakasutus ja analüüs oleks nagu ajaloolasel, ent kirja pandud nagu kirjandusinimesel. Kurat teab, teisi on küll kerge kritiseerida, aga kas selleks ikka ise ka võimeline olen.
Ise küll pean oma raamatuosa kõige suuremaks väärtuseks 1. detsembri mässuga seonduva selgitamise ehk miks Eesti pool mässu "maha magas". Undi mõrv on siiski vaid põnev episood.
Nojah, ma vist natuke kohmakalt väljendasin end küll. Pidasin silmas raamatu väärtust mõne olulise sündmuse kui terviku selgitamise seisukohalt. Kui uurimus on usaldusväärne, seal käsitletakse olulisi probleeme või kasutatakse värsket metoodikat või tuuakse sisse uusi allikaid, siis on tal alati palju väärtusi, ning tihti on neid keeruline sõnastada ja veel keerulisem tähtsuse järjekorda seada. Küllap on teie raamatuga samuti.
Raamat siiski liiga mahukas. Rosenthalil pole piisavat vilumust eristamaks olulist ebaolulisest. Ehk ya kunagi saab aru, et lehekülgede arv pole iseenesest veel mingi näitaja.
Konstantin Päts’s Relations with the Tallinn Soviet Embassy and Trade Representation in the Late 1920s and Early 1930s. Tuna special number 2009
POJOKJABAR.com, PURWAKARTA– Hari ini KPU Purwakarta menetapkan 3 pasangan Calon Bupati dan Wakil Bupati.
|
OSCAR-2019
|
||
Rotermanni kvartalis toimub midagi võistluse ja hääletuse vahepealset täiesti jabural teemal, imelikel tingimustel, liiga heas kohas ning avaliku žüriita. Selle tulemina on linnaruumi ähvardamas soomlaste ja eestlaste sõprust tähistav skulptuur. Iseenesest pole ju väljakut ehtivas dekoratiivkujus midagi halba, aga pole tingimata ka midagi head. Näikse, et Urmas Sõõrumaa kipub südalinna väärikat ajalugu ja ka avalikku ruumi käsitlema oma datša tagahoovi, mitte avaliku linnatänavana.
„100 aastat iseseisvate hõimurahvaste sõprust. Püstitame Tallinna linnaruumi, Rotermanni kvartalisse, väärika monumendi Eesti ja Soome rahvaste sõprusele!“ kõlab üleskutse. Narratiive on muidugi tore konstrueerida, ent iga lugu pole sisukas. Olgem ausad, rääkida vaid sajandipikkusest rippumatute rahvaste sõprusest on kohatu. Tuletagem meelde, et läände said vahepeal reisida vaid vähesed ning ka pärast Urho Kaleva Kekkose visiiti said Helsingisse sõitu enesele lubada vaid ametlikult õige meelsuse ja puhaste paberitega inimesed. Lihtsam rahvas sõitis ikka pigem Riiga ja Pihvasse.
Loomulikult on hõimurahvaga sõbrustatud, ent kahtlemata kauem kui sada aastat. Mõelgem kas või eesti rahva äratajaile, kes tegutsesid suuresti just soomlastelt inspiratsiooni ammutades. XIX sajandist tasub näitena esile tõsta ennekõike „Kalevala“ eeskujul kirjutatud „Kalevipoega“. Kas see siis pole ilmne hingesuguluse märk? Jakob Hurt aga kaitses 1886. aastal Helsingi ülikoolis doktorikraadi uurimusega meie ne-tuletiste kohta. Mõelgem kas või Konrad Mäe peale, kes oskas näha Ahvenamaal Soome ilu.
Soomlased on aidanud eesti identiteeti üles ehitada ka arhitektuuris: nad on kavandanud Estonia ja Vanemuise teatri ning Eliel Saarinen tegi 1913. aastal siiani kõige ambitsioonikama Tallinna üldplaneeringu, kus on tunda metropoli tukset.
Eesti sajanda aastapäeva tähistamine ei tähenda seda, et kõiki asju peab olema sada või et ainus ajaühik on sajand. Võistluselaadse sündmuse vapiloomaks on taustal figureerivate ettevõtjate asemel olümpiasangar Allar Levandi ja oma monumendinägemuse on välja pakkunud Kalle Pruuden, Gea Sibola Hansen, Hannes Starkopf, Tauno Kangro, Mati Karmin ja Tiiu Kirsipuu. Kavanditel näeb numbreid, gloobust, figuure tantsimas, istumas ja ronimas ehk vildakast kontseptsioonist lähtuvalt suvalisi lahendusi, mis küll elu ega ruumi kuidagi paremaks ei tee.
Kui Soome instituudi algatusel tehti hiljuti rändnäitus „100 Soome asja“, mis kuvab soomlasi avatute ja sisukatena (neile on tähtis nii pärand, moodne arhitektuur kui ka disain), siis meil sellist ambitsiooni pole. Kaval-Antsudena kasutatakse võimalust ükskõik millistele mahhinatsioonidele juubelimärgise tähe all heakskiit saada või tehakse seda, mida alati, aga pakendatakse pidulikult. Sirgeselgset isemõtlemist ei evi ka Sõõrumaa konkurss. Kui kodune lingamimassaaž ei häiri avalikkust, siis mannetu skulptuur Tallinna kesklinnas teeb seda kaheldamatult.
Aasta alguses Peterburi teele paigaldatud konarliku kujundusega lipuvärvides koloss, Lasnamäe ärimeeste „EV 100“ puhul tehtud kingitus, on kaheksa meetrit kõrge ja ligi 46 meetrit pikk.
Kuidas saab tagasi lükata kingituse? Näiteks Kreekas on komme, et kingitud kuldehete, riiete ning muude asjadega on kaasas kviitung. Kui ikka ostetu ei meeldi, pole paras, lähed poodi ja vahetad asja meeldivama vastu. Eesti sünnipäeva puhul paistame olevat aga nii arglikud või hoopis ahned, et nõustume „tasuta“ (sageli siiski oma maksuraha eest) saadud kolaga. Millal tuleks öelda ei?
Näiteks meisterdas kunstnik Üllar Kallau Pärnus jõulukuuskedest objekti, mis kurioosselt koos ehetena figureerinud „EV 100“ logodega põlema pandi. Veel hirmsam, aga kahjuks sugugi mitte ärapõletatav hiigelsuur konstruktsioon kerkis aasta alul Peterburi tee äärde. Lasnamäe ärimeestelt tulnud omapärase lipuvärvides kolossi kõrgus on kaheksa meetrit ja pikkus ligi 46 meetrit ning selle paigaldas Layher Baltic koos Lasnamäe linnaosa valitsuse ja firmaga Adelante Tellingud. Tegu ongi tellingutega, mille ees on lapsikult konarliku kujundusega sinimustvalge kiri „EV 100“. Õnnetuseks on samalaadne aktsioon korraldatud ka teistes Balti riikides.
Seesugusel tegevusel on positiivne kuvand, mis aitab tähelepanu kõrvale juhtida. „Teen ettepaneku uuele Balti jaama väljakule püstitada monument kahele armastatud eestlasele – Jaak Joalale ja Urmas Otile, kes oma eluajal tõusid superstaari staatusesse ja kes kindlasti väärivad Tallinna linnaruumis jäädvustamist. Leian, et sobivaimaks lahenduseks oleks pink, millel eelmainitud suurkujud istuvad – sarnaselt Wilde ja Vilde pingile Tartus. Usun, et sellest kujuneks fenomenaalselt populaarne vaatamisväärsus ja pildistamise koht nii tallinlastele kui meie linna külalistele,“ kirjutab Põhja-Tallinna linnaosa vanem Raimond Kaljulaid.
Kohavalik teeb seda enam valu, et 2017. aasta kõrgetasemelise arhitektuurivõistluse tulemina peaks uue näo saama Kavakava arhitektide Siiri Vallneri, Indrek Peili ja Kristel Niisukese projekti järgi Balti jaamani jõudev Vana-Kalamaja tänav, mille projekt on hõrgult tundlik ja detailideni välja timmitud.
Loomulikult on nii Jaak Joala kui ka Urmas Ott meie kultuuriloos vahvad persoonid, ent kas realistlik monument on just see, kuidas neid mäletada soovime? Ka kahe Tartus jäädvustatud kirjaniku puhul küsiti tabavalt: mida neil omavahel rääkida on? Oli ju üks otsinguline esteet, teine aga sotsiaalse ebaõigluse tabav analüüsija. Miks peaks aastaid meediat vältinud Joala tahtma anda postuumselt Otile intervjuu? Ja kuigi pinke pole trollipeatuses kunagi liiga palju, siis kas ei vääri hindamist pigem Joala salvestused?
Tallinnas, kus korruptantide vahistamine on vaata et iganädalane normaalsus, kus universaalsest disainist ehk ratastooli, titekäru, haigete jalgade või valge kepiga ohutust liikumisest rääkida ei saa, kus retrotramm tähendab, et kõrge trepi võib alles jätta, ollakse osavad argistest muredest kõrvale hiilima. Linnajuhid jagavad lasteaedade spordipäevadel diplomeid, avavad pinke ja skulptuurikesi, kuid jätavad ebamugavate linnaruumiliste teemade ja argipäevaste hädadega tegelemata.
Juubeliaasta ei tohi olla põhjus jääda rahule igasuguse vormiloomega. Peajalgsete faas kuulub mudilaspõlve eneseväljendusse, mitte moodsasse linna. Selletaolist maitsetust kohtame ohtrates kogustes ning kahetsusväärselt paistavad paljud kingitud hobused, kelle suhu vaadata meil ei sobi, meie juurde jäävat aastakümneteks.
Tänapäeva ennetustöö keskendub positiivse käitumise edendamisele ja ühiskondliku vastutuse süvendamisele. See eeldab süsteemset koostööd teiste valdkondadega.
Paljud eeldused turvalisuse kasvuks paiknevad haridus-, sotsiaal- ja noorsootöö-, rahvatervise- jt süsteemides. Mõistagi on tähtis roll ka politsei- ja piirivalveametil ning päästeametil.
Siseministeerium seisab hea selle eest, et lapsed ja noored näeksid enda rolli turvalise riigi loomisel.
Päästeamet, maanteeamet, tehnilise järelevalve amet, tervise arengu instituut, politsei- ja piirivalveamet ja häirekeskus toetavad õpetajaid nende töös. Pakume selleks õpetajatele koostöös Haridus- ja Teadusministeeriumiga Tartu Ülikoolilt tellitud riiklike õppekavade läbiva teema „Tervis ja ohutus“ kõikidele kooliastmetele koostatud ohutuse teemasid koondavaid õpetajaraamatuid.
Asjatundjate koostatud ülesanded ja viited abistavad õpetajaid selles, kuidas tulemuslikult kujundada meie arusaamu ohutust käitumisest ja seda harjutada.
Õpetajaraamatust leiab taustainfot ja õpiülesandeid õpilaste ennast ja teisi mitteohustava või kahjustava käitumise mõjutamiseks. Valitud teemasid, alates tervislikust toitumisest kuni hädaabikõne tegemiseni mistahes õnnetuse korral, on võimalik aine- ja klassiõpetajatel oma tundides käsitleda.
Tegemist on Siseturvalisuse arengukava 2015─2020 tegevusega, mis toetab riikliku õppekava läbiva teema „Tervis ja ohutus" rakendamise ajakohastamist.
Elektrooniliselt on riikliku õppekava läbiva teema „Tervis ja ohutus“ õpetajaraamatud leitavad e-Koolikotis.
Siseministeerium algatas 2013. aastal programmi „Tark Vanem“, millega püstitati avalikkuses teema lapsevanemate osatähtsusest sõltuvusainete tarvitamisele piiride seadmisel. Programmi eesmärk on tõsta vanemate teadlikkust nende rollist alkoholi ja teiste sõltuvusainete tarvitamise ennetamisel ning edendada asjakohaseid vanemlikke oskuseid. Selleks viiakse järjepidevalt läbi teavituskampaaniaid ja muid tegevusi.
Uuringu alusel alustavad Eesti lapsed meelemürkide tarvitamisega väga vara – näiteks on iga kolmas 11-aastane joonud ära pudeli õlut või siidrit, iga kolmas 13-aastane olnud purjus ja iga kolmas 15-aastane proovinud mõnda narkootikumi. Mida varem meelemürkide kasutamisega alustatakse, seda kahjustavam on ainete mõju kesknärvisüsteemile ja aju arengule ning seda suurem on tõenäosus sattuda neist ainetest sõltuvusse.
Sõltuvuskäitumise ärahoidmine või vähemalt esmaproovimise edasi lükkamine on võimalik, kui lapsevanemad oma lapsega juba varases eas avatult ja teadlikult sõltuvusainetest räägivad, selgitavad oma nõudmisi ning sõlmivad kokkulepped lapsega seoses alkoholi ja teiste sõltuvusainete tarvitamisega.
Esmase teavituskampaania „Lapsevanem, ära maga maha õiget aega! Varakult suitsule ja alkoholile seatud piirid peavad paremini“ järeluuringu kohaselt avaldas see mõju valdavale enamusele sihtrühmaks olnud 6−14-aastaste laste vanemate arusaamadele ja teemapüstitust peeti vajalikuks. Ka käesoleval aastal keskendub 5−11-aastaste lastevanematele suunatud kampaania „Olen tark vanem“ alkoholi ja teiste sõltuvusainete tarvitamisele. Teavituskampaaniaga kutsutakse vanemaid oma kasvatusmeetodeid analüüsima, mõistma võimalikke ohukohti ja muutma vajadusel oma käitumist. Selleks saab õppida erinevate situatsioonide kaudu õigeid kasvatusmeetodeid, küsida ekspertide nõuandeid ja leida lisalugemist veebilehel www.tarkvanem.ee. Samuti on avatud fännileht Facebookis.
Siseministeeriumi rahastusel viiakse programmi „Tark Vanem“ ellu aastatel 2014−2017 ning üheks kampaaniaperioodi aastaks on ette nähtud 125 000 eurot. Teavitusprogrammi elluviimist toetavad sotsiaalministeerium, tervise arengu instituut, Terve Eesti Sihtasutus ning perekeskus Sina ja Mina.
Sõltuvuste ärahoidmine või vähemalt edasi lükkamine on võimalik, kui lapsevanemad oma lapsega juba varases eas avatult ja teadlikult sõltuvusainetest räägivad.
Siseministeeriumi eestvedamisel ja partnerlusel alustas Heateo Sihtasutus 2013. aasta sügisel tööd, et tuua Eestisse kogukondlik ennetusprogramm Ühendkuningriigi näitel. Enam kui aastase töö tulemusel on Põhja-Tallinna ja Lasnamäe noortel vanuses 10–18 võimalik osaleda sporditegevustes läbi SPIN-programmi.
SPIN on spordil põhinev programm noortele, mis loob noortele täiendavad võimalused sisustada oma vaba aega, osaleda sporditegevuses ning omandada eluks vajalikke oskusi. SPIN-programmi eesmärgiks on aidata kaasa turvalisemate, tugevamate ja sidusamate kogukondade loomisele, pakkudes noortele võimalusi oma aja sisukaks kasutamiseks ning endas leiduva arengupotentsiaali täielikuks avamiseks. Peamise vahendina eesmärkide saavutamiseks kasutab SPIN jalgpalli kui enim sotsiaalseid ja kultuurilisi barjääre ületavat ning Eestis harrastatuimat spordiala.
SPIN-programmi viiakse kuni 2020 aastani läbi Euroopa Sotsiaalfondi 2014–2020 vahenditest (kokku ligikaudu 1,3 miljonit eurot), millega on jõuab programm indikatiivselt 1000 nooreni.
Siseministeeriumi toetusel ja tervise arengu instituudi juhtimisel viiakse ellu käitumisoskuste mäng "Veel paremaks" ehk VEPA mäng. 2014/2015 õppeaastal katsetati seda 21 Eesti kooli esimestes klassides. Kuna pilootaasta oli edukas, plaanib siseministeerium rahastada VEPA mängu järgnevatel aastatel täiendava ligi ühe miljoni euroga. Seda tehakse Euroopa Liidu vahendite toel.
Mängu eesmärk on luua klassis positiivne ja õppimisele suunatud õhkkond ning tunnustada õpilaste positiivset käitumist. See edendab sotsiaalset käitumist ja vähendab korrarikkumisi klassis. Mängu metoodika on lihtne: lastele tehakse selgeks, milline on hea käitumine ja neid tunnustatakse selle eest. Ühtlasi moodustatakse meeskonnad, kus korda rikkuvad ja mitterikkuvad lapsed peavad tulemuste saavutamiseks omavahel koostööd tegema. Mängu viiakse läbi esimeste klasside laste seas, et ühtlustada koolivalmiduse taset, aidata õpilastel kooliga kohaneda ja õpetada neid reegleid järgima.
VEPA mäng on kasutusel näiteks sellistes riikides nagu Inglismaa, Holland, Belgia, Ameerika Ühendriigid, Kanada ja Brasiilia. Pikaajalised uuringud on näidanud, et käitumisoskuste mängu kasutamine aitab tõsta õppeedukust, vähendada koolist välja langemist, kuritegelikku käitumist, vaimse tervise probleeme, uimastite kuritarvitamist ja teisi riskikäitumisi.
Siseministeeriumil on kavas koos tervise arengu instituudiga ja Euroopa Liidu Sotsiaalfondi vahendite toel kuue järgneva aasta jooksul laieneda nii eesti- kui venekeelse VEPA mänguga 200 klassi. Eesmärgiks on, et 2021. aastaks oleks ennetusprogrammi läbinud vähemalt 4000 õpilast. VEPA mänguga on oodatud liituma kõik koolid.
VEPA mängu viiakse kuni 2021. aastani läbi Euroopa Sotsiaalfondi 2014–2020 vahenditest. Selleks kasutatakse ligi 1 miljon eurot, mis tuleb riskikäitumise ennetamise, riskis olevate perede toetamise ning turvalise elukeskkonna arendamise meetmest.
Alates 2013. aastast on Siseministeerium toetanud Kiusamisvaba kooli ehk KiVa-programmi rakendamist Eestis. SA Kiusamise Vastu eduka töö tulemusel rakendatakse programmi nüüdseks 32 üldhariduskoolis.
KiVa programm on suunatud otseselt koolikiusamise kui olulise lapse psühhosotsiaalset arengut häiriva ning koolist väljalangevust soodustava riskiteguri vähendamisele. Vähendades teiste kiusamist ja kiusamise all kannatamist on võimalik ennetada arvestataval hulgal noortel psüühikahäirete ja antisotsiaalse käitumismustri kujunemist. KiVa eesmärk on seeläbi positiivse, väärtuspõhise ja vägivallavaba koolikeskkonna kujundamine Eesti koolides läbi koolikiusamise ennetamise ja vähendamise.
Siseministeeriumi toetusel ja Eesti seksuaaltervise liidu juhtimisel katsetatakse 2015.–2016. aastal uut noortele suunatud vägivallaennetuse programmi, mille eesmärgiks on vähendada paarisuhtevägivalda.
Uuringud näitavad, et paljud noored puutuvad kokku erinevat tüüpi vägivallaga. Samal ajal ei räägita neile sellest probleemist piisavalt, levinud on soostereotüübid ja vildakad hoiakud paarisuhete osas.
Mitmetes riikides pakutakse koolinoortele suunatud programme, mis on oma mõju lähisuhtevägivalla ennetamisel tõestanud. Noored on ennetuse seisukohalt parim sihtgrupp, sest nende suunamine läbi teadlikkuse tõstmise ja oskuste omandamise on tõhus just selles eluetapis, kus hakatakse looma paaris- ja peresuhteid. Selleks, et uus põlvkond kasvaks vägivallavabamaks, on vaja süsteemset ja koolisüsteemi integreeritud ennetustegevust nii poistele kui tüdrukutele.
Siseministeerium kuulutas 2015. aasta sügisel välja konkursi, et leida partner uue teaduspõhise ennetusprogrammi katsetamiseks. Konkursi võitnud Eesti seksuaaltervise liidu projekt katsetab Eestis programmi "Expect Respect Teen Abuse Toolkit". Programm on suunatud 13–18-aastastele noortele ning sellega tõstetakse nende teadlikkust erinevatest hoiakutest ja uskumustest meeste ja naiste suhtes. See õpetab noori konflikte lahendama, vägivalda märkama ning abi otsima. Programm sisaldab nii eesti kui venekeelseid juhend- ja koolitusmaterjale, mida saavad õpetajad kasutada koolitundides. Ühtlasi pakutakse õpetajatele koolitusi ja juhendamist ning hinnatakse programmi tulemusi.
2015. aastal eraldab siseministeerium vägivalla ennetusprogrammile 45 000 eurot. Kui programm osutub edukaks, hakataks seda kasutama koolides üle kogu Eesti.
Naistevastase vägivalla ennetamiseks viiakse aastatel 2013–2015 ellu projekt Progress. Projekti jooksul korraldatakse koolitusi poistele ja tüdrukutele ning interaktiivseid seminare maakondades. Ühtlasi viiakse läbi meediakampaania „Ava Silmad“ ja korraldatakse rahvusvaheline konverents „Kasvatades vägivallavaba põlvkonda“. Projekti eesmärk on suurendada noorte teadlikkust naistevastase vägivalla esinemisest Eestis, et nad ei satuks vägivallamustrisse ega võtaks omaks ei ohvri ega vägivallatseja rolli.
Projekti rahastab Euroopa Komisjon fondist PROGRESS ning seda viivad ellu justiitsministeerium, siseministeerium, sotsiaalministeerium ning politsei- ja piirivalveamet, Eesti avatud noortekeskuste ühendus ja Eesti naisteühenduste ümarlaud.
Projekti eesmärk oli arendada turvalise planeerimise meetodeid ja tõsta spetsialistide oskusi selles valdkonnas.
Projekti tulemusel valmis turvalise planeerimise juhend (9.49 MB, PDF), kust leiab soovitusi nii uusarenduste kui ka selle kohta, kuidas olemasolevaid maju ja piirkondi turvalisemaks muuta. Juhend on mõeldud politseinikele ja teistele ametkondadele, et aidata neil kujundada turvalisemat elukeskkonda.
Lisaks töötati välja Eesti turvalise hoone kontseptsioon. Selles on muuhulgas kirjeldatud turvalise hoone märgise väljastamise kord, kujundus ja juhiseid taotlejale.
Projekt kestis 1. detsembrist 2013 kuni 30. novembrini 2015. Osalesid partnerid Eestis, Lätist, Leedust ja Soomest. Projekti juhtis politsei- ja piirivalveamet, lisaks olid Eestis kaasatud siseministeerium, justiitsministeerium, sisekaitseakadeemia, MTÜ Eesti Naabrivalve, Eesti linnade liit ja Harju maavalitsus.
Projekti "Süütegude ennetusmeetodite arendamine ning uute kasutuselevõtt läbi turvalise elukeskkonna, sh teede ja tänavate kujundamise ja planeerimise" (HOME/2012/ISEC/AG/4000004321) kaasrahastati Euroopa Liidu kuritegevuse ennetamise ja kuritegevuse vastu võitlemise programmist.
|
OSCAR-2019
|
||
Kasutajate tagasiside tõttu ei tee me hetkel pangaga SEB Pank koostööd. TF Bank on ennast tõestanud kui usaldusväärne ja kindel teenusepakkuja.
SEB Panga ambitsiooniks on pakkuda maailmatasemel teenindust oma eri valdkondade spetsialistide ja ekspertidega. Ja nagu nende kodulehelt lugeda saab siis:
Muidugi tuleb laenu võtmise juures arvestada ka muuga, kui ainult lepingutasu ja laenu suurusega. Iga laenu juurde käib ka intress. Lihtsustatult selgitades on tegu tasuga, mida pank võtab selle eest, et lubab Sul oma raha kasutada.
Intressimäär on sõltuv nii laenu liigist, laenutaotlejast kui ka üleüldiselt kokkulepitud tingimustest.
Kindlasti tuleb enne lepingu sõlmimist tutvuda ka sellega, mida näeb leping ette erandolukordade tekkimisel. Mis juhtub, kui Sa hilined maksetega? Mis juhtub, kui soovid laenu ennetähtaegselt tagasi maksta? Kui palju maksab lepingu muutmine? Kas Sul on vaja tagatist ning kas selle eest tuleb ka lisaks maksta? Võib juhtuda, et laen, mis algul tundub eriti soodne, pole seda enam siis, kui oled end erinevate lisakuludega kurssi viinud.
Sebpank ee poolt antud arvelduslaen on mõeldud ootamatuteks väljaminekuteks. Selle taotlemine internetipangas on kiire ja lihtne ning arvelduslaen pakub võimalust paindlikuks tagasimakseks. Hea on teada seda, et intressi tasumine käib üksnes kasutatud limiidilt. Sõlmides laenulepingu, avab SEB Pank Eesti kontole laenulimiidi, mida võib kasutada täpselt nii nagu Sa ise soovid. Vali, mis summad Sul vaja on, ning rohkem ei olegi vaja laenu võtta.
Arvelduslaen on alates 300 eurost. Laenu maksimaalne suurus sõltub Sinu sissetulekust ning sellest, mis kohustused Sul juba on. Laenu tagastamine toimub ühe aasta jooksul 12 kuumaksena.
Intress on kasutatud laenulimiidilt ning see on 19% aastas. Nagu öeldud, siis intressi on vaja maksta üksnes nende päevade eest, millal Sa reaalselt limiiti ka kasutasid. Kui Sa ei ole arvelduslaenu reaalselt kasutanud, ei ole vaja ka intressi maksta. Arvestada tuleb sellega, et lepingu sõlmimise tasu on 20 eurot ning arvelduskontol on ka kuutasu (0,30 eurot).
Väikelaen on teine laenutoode, mida saab taotleda SEB bank Eesti kaudu. Väikelaen ei nõua reeglina tagatist ning kuna väikelaen on vaba sihtotstarbega laen, võid kasutada seda täpselt selleks, mis ise soovid: reisimine, ravikulude katmine, kodu remontimine, auto ostmine jne.
Väikelaen jääb reeglina vahemikku 1000 – 15 000 eurot. Täpne summa sõltub sellest, milline on Su sissetulek ja millised kohustused Sul juba olemas on. Väikelaenu intress algab 7% ning intressi on võimalik ka madalana hoida. Selleks on vajalik laenukaitse kindlustuse taotlemine ning intressisoodustust sisaldava SEB paketi sõlmimine. Laenu tähtaeg on 6 kuud kuni 5 aastat ning võimalik on ka kuni 6 kuud kestev maksepuhkus. Lepingu sõlmimisel tuleb maksta ka lepingutasu, mis on 1,5% laenusummast, kuid mitte vähem kui 35 eurot.
SEB bank ee on hea koht ka siis, kui soovid saada infot kodulaenu kohta või seda taotleda. SEB kodulaen on populaarne toode. Pole ka imestada, sest igale laenutaotlejale pakutakse asjatundliku nõustamist erakliendihaldurilt, tervikliku kindlustuse pakkumist ning muidugi paindlikke laenu tingimusi.
Kodulaen on mõeldud selleks, et kodu kas osta, ehitada või renoveerida. Kodulaenu suurus algab 7000 eurost. Kogusumma võib olla maksimaalselt 80% tagatiseks oleva eluaseme turuväärtusest. Kui õnnestub kasutada Sihtasutus KredEx käendust, võib laenusumma moodustada aga ka kuni 90% tagatise turuväärtusest.
Laenusumma arvutamisel võetakse arvesse ka sissetulekuid. Sebpank ee reeglite järgi võib kõigi finantskohustuste igakuiste tagasimaksete summa võib olla kuni 50% netosissetulekust. See tähendab, et Sa ei pruugi saada sama laenu, mis Su sõber sai, sest kõik sõltub sissetuleku suurusest, juba olemasolevatest finantskohustustest ja ka pereliikmete arvust.
Kuna SEB kodulaen võib moodustada rahalistest kohustustest üsna suure osa, soovitab SEB Bank Eesti sõlmida ka laenukaitse kindlustuse.
Laenukaitse kindlustus kaitseb Sind, kui peaks juhtuma üks järgnevast: töökaotus, töövõimetus ja raske tervisekahjustus puhul ning haigusest või õnnetusjuhtumist tingitud surm.
See tähendab, et kui peaks juhtuma üks mainitud tragöödiatest, ei ole vaja vähemalt muretseda selle pärast, kuidas laen tagasi maksta ja kodu säilitada.
Kodulaenu intressimäär võib olla seotud kas Euriboriga või olla fikseeritud intressimääraga. Selle otsuse pead ise tegema, kuigi muidugi on panga nõustajad valmis Sind aitama. Euribori valides peab valima ka selle, kas see muutub 3, 6 või 12 kuu tagant. Fikseeritud intressimäär tähendab aga seda, et paikapandud intress säilib sellisena pikema perioodi jooksul.
Kodulaenu maksimaalne tagastamise aeg on kuni 30 aastat, kuid seda eeldusel, et kogu laen saab tagasi makstud 75. eluaastaks. Võimalik on taotleda ka kuni 18-kuulist maksepuhkust. Tähtis on mõista seda, et maksepuhkus ei tähenda seda, et pangale ei pea enam midagi maksma.
SEB Pank aktsepteerib tagatisena kas ostetavat või renoveeritavat eluase, mis peab asuma Eestis. Tagatis on vaja ka hinnata ning see on reeglina tasuline. Lisaks peab tagatis olema kindlustatud kogu laenuperioodi jooksul, nii et see on kindlasti üks aspekte, millele laenu valimisel tähelepanu pöörata. Võimalik on kasutada ka lisatagatist. Juhul kui pakutud lisatagatis ei ole Sinu kodu, võib laenusumma olla kuni 60% vara turuväärtusest.
Põhiosa tagasimakse osakaal suureneb vastavalt sellele, kui palju aega on möödunud tagasimaksetega alustamisest
Laenukalkulaator SEB lehel on tõenäoliselt tuntud ka neile, kelle jaoks SEB bank ee leht ei ole kodupanga veebileheks. Kodulehel olemasolevad laenukalkulaatorid lubavad arvutada mitmeid erinevaid asju.
Kodulaenu ja hüpoteeklaenu kalkulaator annab selge ülevaate sellest, milline oleks laen koos laenukaitse kindlustusega ning milline ilma laenukaitse kindlustuseta. Selle arvutamiseks on vaja vaid laenusummat, perioodi, intressi, sünnikuupäeva ja kindlustusmäära. Kindlustusmäär näitab protsenti, mille ulatuses laenujääk ja/või laenumakse kindlustatakse. Minimaalseks protsendiks on 50% ja maksimaalseks 100%.
Lisaks tuleb muidugi valida kindlustuskaitsed. Valikus on neli erinevat varianti: elukindlustuskaitse, raske tervisekahjustuse kindlustuskaitse, töövõime kaotuse kindlustuskaitse ja töökaotuse kindlustuskaitse. Võimalik on ise valida, millist neljast kindlustuskaitsest Sa soovid.
Hea on saada täpne ülevaade sellest, milline laenumakse ühe või teise lisaga välja näeks. Tasub mõelda ka sellele, et kuigi laenumakse erinevus võib kindlustuse kasutamise korral algul suur tunduda, siis kui peakski halvim juhtuma, oled kindlasti õnnelik, et kindlustus olemas on.
Väikelaenu kalkulaator toimib peaaegu samamoodi nagu kodulaenu ja hüpoteeklaenu kalkulaator. Sisestades laenusumma, perioodi, intressi ja sünnikuupäeva, on kohe näha, kui suur oleks keskmine kuumakse koos kindlustusega ning ilma kindlustuseta. Kohe on ka näha seda, kui palju oleks intress madalam, kui otsustad laenukaitse kasuks. Siin ei ole küll võimalik valida kindlustuskaitseid, ent sellest hoolimata on kindlustus hea valik.
Olemas on ka lihtne laenu annuiteedikalkulaator. Sisesta laenusumma, tähtaeg ja intress ning saad maksegraafiku informatiivsete summadega. SEB internetipank on veebileht, kus on olemas ka teised väga kasulikud laenukalkulaatorid: korterelamulaen ja püsimaksega krediitkaart. Lisaks neile on ka liisingukalkulaatorid, lisakalkulaatorid, arveldused, investeerimine ja pension ning elukindlustus.
|
OSCAR-2019
|
||
Valitsus kinnitas kaasamise hea tava 2011. aasta lõpus. Dokument annab ülevaate, keda ja kuidas peaksid valitsusasutused eri etappides otsuste tegemisse kaasama.
Valitsusasutused kaasavad huvirühmi ja avalikkust neid puudutavate otsuste kujundamisse, et tagada otsuste parim võimalik kvaliteet ja legitiimsus.
Kaasamine seisneb otsuste kujundamisel huvirühmade ja avalikkuse informeerimises ja nendega konsulteerimises. Informeerimine tähendab huvirühmadele ja avalikkusele tasakaalustatud ja objektiivse informatsiooni edastamist, mis võimaldab mõista otsuse tegemise eesmärki ja lahendusvõimalusi. Avalik konsulteerimine seisneb huvirühmadelt ja avalikkuselt tagasiside küsimises poliitikakujundamise kõigis etappides, sealhulgas probleemide püstitamisel, eesmärkide kindlaksmääramisel, lahendusvõimaluste analüüsimisel ja otsuse kavandi koostamisel.
Kaasamist rakendatakse selliste poliitikaalgatuste väljatöötamisel, millel on arvestatav mõju huvirühmadele või mis mõjutavad kogu ühiskonda. Juhindutakse põhimõttest, et mida suurema mõjuga on otsus, seda suurem peaks olema osalemisvõimalus. Kaasamise vajalikkus ja ulatus otsustatakse mõjude hindamise käigus ning kaasamine viiakse läbi hinnanguliselt olulise mõjuga või olulist huvi äratava eelnõu ettevalmistamise käigus.
Kaasamist kohaldatakse nii Riigikogu, valitsuse kui ka ministri tasandil antava õigusakti või otsustatava küsimuse ettevalmistamise käigus. Samuti kohaldatakse kaasamise head tava Euroopa Liidu asjades seisukohtade kujundamisele.
Valitsusasutus hindab kavandatava otsuse mõju huvirühmadele ja ühiskonnale laiemalt vastavalt mõjude hindamise metoodikale ning otsustab kaasamise vajaduse, ulatuse ja ajastuse. Mõjude väljaselgitamisel lähtutakse valitsuse kinnitatud mõjude hindamise metoodikast.
Valitsusasutus selgitab välja huvirühmad, keda väljatöötatav otsus mõjutab. Huvirühmaks võib olla nii füüsiliste isikute kogum kui ka juriidiline isik või mitteformaalne ühendus, keda kavandatav otsus võib mõjutada, kes osalevad otsuse rakendamisel või kellel on selgelt väljendatud huvid otsustatavas valdkonnas. Kaasamisel on oluline tagada huvide tasakaalustatud esindatus.
Huvirühmade ringi laiendatakse kaasamise käigus vajaduse järgi. Osalemine ei eelda juriidiliselt määratletud staatust või juriidilist suhet otsust ettevalmistava asutusega. Avalikkuse kaasamises võib esineda erinevusi huvirühmade kaasamise viisis ja ajastuses, lähtudes otstarbekusest.
Ministeeriumidel tuleb hiljemalt seaduseelnõu väljatöötamise kavatsuse või arengukava koostamise ettepaneku kooskõlastamisele saatmise ajaks määrata kindlaks kaasatavad huvirühmad, eelnõu menetlusetapid ja esialgsed tähtajad ning eelnõu väljatöötamise eest vastutava ametniku nimi ja kontaktandmed. Nimetatud informatsioon esitatakse seaduseelnõu väljatöötamise kavatsuse või arengukava koostamise ettepaneku juures. Ministeerium teeb oma veebilehel kättesaadavaks kaasamisküsimustes informatsiooni jagava struktuuriüksuse või ametniku kontaktandmed.
Eelnõude väljatöötamise käigus konsulteerib valitsusasutus huvirühmade ja avalikkusega võimalikult varajases menetlusetapis ja kogu protsessi vältel.
Avalik konsultatsioon tuleb igal juhul läbi viia kahes menetlusetapis: siis, kui eelnõu väljatöötamiseks alles taotletakse mandaati, ning siis, kui eelnõu on juba välja töötatud.
Valitsusasutus esitab seaduseelnõu väljatöötamiskavatsuse, arengukava koostamise ettepaneku või muu prognoositava olulise mõjuga küsimuse, samuti eelnõu enne otsustamist eelnõude infosüsteemi kaudu, aga vajaduse korral lisaks ka otse huvirühmade poole pöördudes ettepanekute kogumiseks ja arvamuse avaldamiseks.
Euroopa Liidu asjades esitab valitsusasutus huvirühmadele Euroopa Komisjoni algatuse koos Eesti seisukoha eelnõu ja seletuskirjaga. Asutus hoiab huvirühmi kursis Euroopa Liidu institutsioonides toimuvate läbirääkimiste käiguga ning Eesti seisukohtade muutudes teavitab neist ka huvirühmi.
Kui eelnõu juurde on koostatud mõjude analüüsi aruanne, esitatakse ka see eelnõuga koos avalikuks konsultatsiooniks.
Valitsusasutus edastab huvirühmadele info avaliku konsultatsiooni avamise kohta. Huvirühmadele ja avalikkusele selgitatakse, milleks otsuse eelnõu on vaja, milleks kaasamist korraldatakse, ootusi nendelt saadava tagasiside suhtes ning eelnõu edasist menetluskäiku.
Kaasatavatele võimaldatakse piisavalt aega tagasiside andmiseks. Avalik konsulteerimine kestab neli nädalat. Põhjendatud juhtudel võib konsulteerimise kestust lühendada. Konsulteerimise kestust pikendatakse väga mahuka otsuse eelnõu puhul või muudel põhjendatud juhtudel.
Huvirühmadele tuleb anda piisavalt põhjalik tagasiside mõistliku aja jooksul, üldjuhul 30 päeva jooksul konsultatsiooni lõppemisest. Kui konsultatsioon kestab kauem kui kolm kuud või toimub mitmes etapis, teeb valitsusasutus vajaduse korral vahekokkuvõtte konsulteerimise käigus saadud tagasisidest ja sellega arvestamisest, muudab vajaduse korral konsulteerimise ajakava ning teavitab sellest kõiki kaasatud huvirühmi.
Otsustajaid tuleb teavitada huvirühmadega konsulteerimise tulemustest. Valitsusasutus koostab konsulteerimise tulemuste kohta koondvastuse. Selles märgitakse huvirühmad, keda kutsuti konsulteerimises osalema, esitatakse tehtud ettepanekud ja märkused, selgitatakse ettepanekute või märkustega arvestamist ning põhjendatakse nendega arvestamata jätmist.
Koondvastus lisatakse otsustatava küsimuse juurde ning edastatakse kõikidele huvirühmadele koos eelnimetatud tagasisidega. Kui tagasiside analüüs nõuab erandkorras rohkem aega kui 30 päeva, edastatakse huvirühmadele koos tagasisidega teave uuest tähtajast. Koondvastus avalikustatakse eelnõude infosüsteemis menetletava eelnõu juures ning tehakse kättesaadavaks ka pärast menetluse lõppu.
Oluliste eelnõude avaliku konsulteerimise lõppemisel analüüsib valitsusasutus kaasamise tulemuslikkust, sealhulgas eesmärgi saavutamist, kasutatud meetodite asjakohasust, huvirühmade osalemist konsulteerimisel, teavitamise ja tagasiside andmise toimimist ning huvirühmade rahulolu kaasamisega. Selleks küsib valitsusasutus tulemuslikkuse kohta hinnangut ka kaasatud huvirühmadelt.
2011. aastal ellu viidud projekti „Valitsusasutuste kaasamis-võimekuse tõstmine“ rahastati Euroopa Sotsiaalfondi inimressursi arendamise rakenduskava prioriteetse suuna „Suurem haldusvõimekus" meetmest „Riigi, kohalike omavalitsuste ja mittetulundusühingute strateegilise juhtimissuutlikkuse tõstmine“.
Projekti partnerid olid Rahandusministeerium, Välisministeerium, Kaitseministeerium, Kultuuriministeerium, Põllumajandusministeerium, Haridus- ja Teadusministeerium, Majandus- ja Kommunikatsiooni-ministeerium ning Sotsiaalministeerium.
Il presente corso rientra nel percorso formativo del Master Privacy Unolegal GDPR (Modulo 1), ma può essere frequentato anche singolarmente.
|
OSCAR-2019
|
||
Aga olgu, kui olulised jutud räägitud, liigume igavama teema juurde, ehk piilume siis, mis minu rahakotis toimub sel kõledal jaanuarikuul!
Tahan tõe huvides kohe ära mainida, et kuu algas minu investeerimisportfellis imeliselt. Küsite, et mis nii imeliselt läks? Noh, vähe sellest et igasugused börsiindeksid tegid imelisi rallisid, tegid ka dollarikurss ja minu portfellis pesitsevate aktsiate hinnad suuri hüppeid põhja poole. Ja lisaks tuleb mainida, et kuna olen hiljaaegu portfellis teinud paljubmööbeldamist ja pannud oma rahanatukesega panuseid väheke "alternatiivsetesse" aktsiatesse, siis nägin kontol ulmelisi liikumisi ka siis, kui indeks hoopis miinuses! Näiteks ükspäev, kui indeks näitas -1.16%, näitas minu portfell hoopis +1.6%!!!
See kõik tähendas, et võisin näiteks näha oma investeerimiskontol ühel päeval lihtsalt hoobilt 1000€ rohkem kui eelmisel päeval! 💲💲💲 Aga ärge muretsege, selline rõõmsavärviline anomaalia läks kohe ruttu üle, kõik normaliseerus ja portfell lõpetas kuu punases nagu tavaliselt. Küll aga olen olnud hästi tubli ja säästlik, ning tegelenud kodust vajaliku kraami maha müümisega, nii et suure vaeva tasuna võin kohe ära mainida:
jaanuari säästukvoot oli 45%!!! Suur edusamm võrreldes tavapärase 30-36%. Kahju, et varsti kodu tühi, pole midagi eriti enam maha müüa, et tulusid paisutada 😅
jaanuaris tähistasin oma Investori-karjääri 1. sünnipäeva, ja kasseerisin rahamasinalt passsiivset tulu 80€ jagu. Selleks siis aktsiadividendid + Investly faktooringuintressid, sealhulgas läks Investlys paar laenu üle tähtaja, mis tähendab, et 3,58€ intresse+viiviseid on jaanuari eest veel laekumata
Kokku on minu rahamasinakene oma elu jooksul tootnud nüüdseks 2816 €. Loomulikult lisan juurde, et kõik see on läinud rahamasinaringlusse uut raha tootma. Compound interest, my favourite magic!
Kujutate ette? Ilma lillegi liigutamata, vaid oma kulutusi mõistlikkuse piires hoides, elaksin ma rahulikult ära juba 3,5 aastat. Aga noh, see stsenaarium niipea ilmselt tõeks ei saa - plaanin lähemas tulevikus hoolega nii lilli kui igasuguseid muid asju liigutada, põhirõhk loodetavasti isiklikel ajurakkudel. Ajurakkude abil plaanin nii palgatulu teenida, et rahamasinat sööta, kui ka võimalikke muid sissetulekuid juurde otsida.
Kõik ikka selleks, et ühel päeval vaba olla! Vaba olla, ja ise otsustada, mida oma ajaga ja eluga peale hakkan. Muide, kuulen ikka vahel erinevatelt inimestelt põlastavat arvamust, et "milleks vaba? mis Sa siis oma ajaga peale hakkaksid? Issand, ma sureks igavusest ära, kui tööle ei läheks!"
Aga kui palju teie jaanuaris säästsite? Kuidas oma kallid säästud investeerisite? Ja mis arvate elust rantjeena? Kas kardate ka igavusest ära suremist, nii et eelistaksite pigem palgatööd teha, kui "vaba" olla?
Tere esmaspäeva, sõbrad! Loodan, et teil oli suurepärane ja lõõgastav nädalavahetus, ning uude nädalasse astute rõõmuga! Või noh, kui on sinine esmaspäev, siis pigem ikka helesinine 💤
Ma ise tegelikult alustan just tööpäeva, nii et pikalt ei lobise, aga tahtsin teile lihtsalt näidata tõelise säästubossi elu! Nimelt olen terve selle talve koonerdanud ja üritanud varasemate hooaegade talveriietega läbi saada. Lihtsalt, et tagasihoidlikult läbi saada, mitte asjatult raha kulutada, ja olemasolevaid ressursse optimaalselt ära kasutada. Rääkimata siis sellest, et hoiduda shoppamisest, mida ma kohe üldse ei salli.
ERITI ei salli ma muide jalanõude shoppamisest, sest a) mul on mingi väga imelik jalakuju, millele sobivaid jalanõusid lihtsalt ei müüda ja mu süda tilgub verd iga kord, kui pean miljon eurot välja käima jalanõude eest, mis mu jalgu tapavad, ning b) sest jalanõud maksavadki vähemalt miljon, on enamasti täiesti ulme välimusega ja üldse mitte seda nö "investeeringut" väärt, sest ka kalli märgi jalanõud lagunevad minu jalas kosmilise kiirusega. Ma nimelt kasutan neid sihtotstarbeliselt, ehk kõnnin jalanõudega vähemalt 200-300km kuus. Ja ütlen ausalt, tänapäeva jalanõud ei paista seda otstarvet väga toetavat.
Seega käisin siiani oma 4 talve tagasi üliodavalt ostetud kunstnahast kehvikutega, mis väiksegi lumega vett sisse lasid (ja mitte tilkagi välja), ning eriti nägusad ka välja ei näinud. Lihtsalt lootsin, et saan selle talve veel läbi, ja siis võin auga prügikasti visata ning mitte oma pead vaevata uute jalanõude leidmisega enne järgmist hooaega.. Nagunii on talvel võimalik pimedas tööle minna ja pimedas töölt tulla, nii ei pea tänaval häbenema ka eriti oma käimasid 😂
AGA võta näpust! Hommikul tööle tulles selgus, et minu saabastel kukuvad kohe tallad alt ära, ja lisaks oli tunne, et kõnniksin nagu sokkis tänaval, esimese niiske kohaga olid jalad märjad 👀
Ahastasin juba, et no isegi kui ma tööle kohale jõuan, siis kohju tagasi need jalanõud mind küll enam ei vii, ja töö juures olevate toasussidega praeguse ilmaga kah välja ei kipu. Siis jäi aga silma kontori kõrval asuv secondhand-poekene, astusin sisse ja voilà! Kui kunagi endale sobivaid jalanõusid ei leia, siis seekord jäid kohe sobivad näppu, maksid kõigest 15€ ja vanad saapad võisid sinna samasse poe ukse kõrvale prügikasti rännata!
Uskumatu! Olin oma mõtetes lausa kartnud seda hetke, kui pean mingite uute kallite ja ebamugavate saabaste eest 150€ välja käima. Nii juhtus nimelt minuga eelmisel talvel. Veetsin saapapoodides ligi nädal aega iga oma lõunapausi ja proovisin läbi umbes 798 paari erinevaid saapaid, kuni suure ohkamisega lõpuks ühed kuulsad märgisaapar 150€ eest koju soetasin. Esimesed 3 nädalat lonkasin, sest loomulikult suutsid uued saapad minu jalad katki teha. Järgmised 3 kuud kirusin, sest kallid saapad hakkasid kohe lagunema ja olid libedad ka, ning kevadeks andsin alla ja viisin saapad poodi tagasi - hoolimata suurest hinnast ei suutnud nad isegi ühte hooaega minu jalas vastu pidada, ja uskuge mind, ma olen hoolikas kõndija, mitte mingi saapalõhkuja. Pood võttis sõna lausumata saapad ja maksis mulle 150€ tagasi, nii et kokkuvõttes ei tohiks ju kurta - sain terve hooaja tasuta peente märgisaabastega käia. Aga tuleb tunnistada, et halb maik jäi siiski juurde. Kui isegi need ei kõlba, kust siis veel minusugune saapad saab? Ei taha viltide või kalossidega käia..
Seega - lõpp hea, kõik hea. 15€ eest usun, et saan oma "uute" saabastega veel järgmiselgi hooajal käia.
Kui teil aga sarnased jamad saabastega ja olete mingi hea lahenduse leidnud, andke teada! Kust teie oma jalanõud soetate, ja kuidas hinna-kvaliteedi suhtega rahul olete?
Mõtlesin, et kirjutan kohe postituse, et teiste arvamusi ja kogemusi ka kuulda! Et miks siis või miks mitte Mintos, Twino, EstateGuru jne?
Warren Buffet õpetas mulle, et tuleb investeerida ainult sellesse, millest ise aru saad 😎 Ehk siis eelistan teemasid ja ettevõtteid, mille toimimist mõistan. Twino jpt P2P-laenud jäävad mulle mõistmatuks.
No esiteks, miks peaks keegi tahtma anda laenu kellelegi, keda pank ei usalda? Saan aru, et see turg ei ole enam nii ühekülgne, aga selle P2P turu esialgne hoog sai minu meelest peamiselt alguse olukorrast, kus pankade tingimsued olid liiga karmid ja intressid päris soolased. Ma samastan siin ennast pangaga, kes tahab oma investeeringute riski siiski võimalikult madalana hoida.
Ja teiseks on tegemist kokku kogutud laenupakkujatega, meeletu hulga laenufinantseerijatega, kellest ma midagi ei tea. Mingid Leedu ja Ukraina teenusepakkujad? Tore küll, aga mul kahjuks ei ole usaldust selliste ettevõtete ega nende klientuuri vastu, seega ei sobi nad minu riskiprofiili ja jätan need investeeringud neile, kes riskialtimad!
Estateguru jms kinnisvaralaenudele olen ma ka mõelnud, aga kuna mul ei ole mingit huvi raha siduda 12-24-48ks kuuks, siis langeb see võimalus kiirelt välja. Kinnisvara- ja ehitusturgu on kerge emotsionaalseks ajada, see on väga tihti igasuguste mullide küüsis tänu inimeste emotsionaalsusele, ja raha on pikalt kinni - kombinatsioon, mis mulle ei sobi jälle. Siinkohal tunnistan, et ka aktsiabörs on vägagi emotsionaalne tihti, kuid aktsiad on väga likviidsed võrreldes kinnisvarafinantseeringuga.
Lisaks on tuttavatel liiga palju halbu kogemusi nende konkreetsete rahastusplatvormidega, seega üritan õppida teiste vigadest.
Seega jäigi sõelale Investly, mis on hetkel ainus faktooringu-pakkuja, keda ma tean, ja nende suureks trumbiks on see, et mul on võimalik enne investeerimist otsustada, kas oksjonil oleva arve pakkuja ja ostja on minu silmis usaldusväärsed. Samuti on laenud siiski üsna lühikesed, mis sobib minu ebakindla elu-olukorraga, kui juhuslikult peaksin 3 kuu pärast otsustama, et tahan kogu oma rahapaja sisu hoopis ümbermaailmareisil hakkama panna, siis on suhteliselt lihtne oma investeeringud jälle likviidseks teha.
Kolmandaks ja sugugi mitte vähetähtsaks argumendiks on muidugi see imeline liitintressi effekt. Kuulsin küll hiljuti väidet, et "pole ju vahet, kas investeerid 20ks päevaks või 180ks päevaks", aga tahan kinnitada, et kes vähegi matemaatikat austab, suudab väga kiirelt välja arvutada, kas tõesti pole vahet, ja kui suur vahe tegelikult võib olla. Kui investeeriksin oma eurokesed 12ks kuuks 10% intressiga, siis täpselt see ongi minu tootlus. Mis pole muidugi paha tootlus, 10% tootlus on ju väga hea, kui sellega rahul olete, aga mina ei ole. Minu indeksfondide portfell on viimase 12 kuu jooksul tootnud 14,85% tootlus (lisaboonus siis, et saan nad maha müüa iga kell, kui tahan). Lühiajaliste laenukeste puhul investeerin küll sellesama 10% intressiga, aga nii investeering ise kui ka juba laekunud kasum laekub minu kontole kiiresti ja kogu summa läheb kohe uuesti tootlusse! Nii et kui investeerisin 1000€ kuuks ajaks 10% aastaintressiga, siis kuu aja pärast saan saata uut raha tootma juba 1008 eurot! Ühe aasta ja 1000€ puhul võib tunduda, et pole ju vahet, liitintress annab lihtintressi ees võitu vaid 4-5€, kuid lumepallieffekt ei lõpe seal, vaid saab vaid hoogu juurde! Ja nüüd mõelge, kui portfell on juba mitukümmendtuhat eurot, ja ajahorisont mitu aatat... mmmõnus! 💰💰💰
Või noh.. Mis ma siin nüüd räägin üldse. Tegelikult olen endiselt tige ja ootan Investly'lt vastust oma saadetud meilile, et millal oksjoniteajalugu tagasi tuleb. Teaks otsustada, kas hakkan portaalist raha välja kandma või mitte, sest ilma oksjoniteajaloota ma seal rohkem investeerida ei kavatse.
Aga mille järgi teie olete valinud ühe või teise investeerimisplatvormi endale? Mis on kõige tähtsamad argumendid platvormil investeerimiseks?
Ma arvan, et vist igaühele on kõrva jäänud see ütlus, et "Sa veel tänad mind hiljem!" või väljamaa filmides siis you'll thank me later! Enamasti on kontekst kas pisut irooniline või vägagi pealesunnitud, näiteks siis purjus sõbralt telefoni ära võtmine, et see ei saadaks oma eksile piinlikke sõnumeid vms.
Kuigi muidugi saab. Ma olen täitsa kindel, et ma olen isegi puberteedieas mõningaid sõnumeid saatnud, mida hiljem kahetsenud. Rääkimata siis muudest tobedatest tegemistest. Või lausa tegematajätmistest.
Noh, olgem ausad, kuna olen hirmus kohutavalt kaalukas inimene, siis kaalun alati kõik otsused hoolega läbi ja mõtlen, et kas ikka tasub, või saab ka äkki kuidagi lihtsamini. Et noh, kas tasub ikka siin trenni minna, või saaks pigem diivanil sõõrikuid vitsutades lihtsamini läbi? Või kas ikka tasub tube koristada, nagunii tekivad jälle tolmurullid. Ja kas ikka tõesti peab ennast juba täna kokku võtma ja säästma hakkama, sest noh - lemmikpoes on ju allahindlused! Jaaaa niiii edasiii.. Lühidalt, igasugust kohustuste täitmine on minu jaoks alati olnud üks igavene piin ja tüütus, ja tekitab masendust, sest noh, palju mõnusam oleks ju tegeleda meeldivate asjadega ja võimalikult vähe energiat kulutada igasuguste tüütuste peale. Kes ülikoolis käinud, on kindlasti kuulnud ka nö prokrastsinatsioonist ja et prokrastsineerimine on Ühe Tõelise Tudengi tundemärk.
Ja teate, mis ma hiljuti teada sain? Selline käitumine on täiesti normaalne, sest meie aju ongi niimoodi looduse poolt programmeeritud käituma! Aju peamiseks ülesandeks on tegeleda nö ellujäämisinstinkti ärkvelhoidmisega ja aju peamiseks huviks on kiire preemia. Minu aju jaoks näiteks värsked Dunkin Donuts'id on MAAILMA PARIM asi üldse, sest noh, ilmselgelt ma ELAN ja veel väga HÄSTI, kui saan hambad sellistesse ilmaimedesse suruda. Aju ei hooli absoluutselt kiirete süsivesikute, suhkrute ja taimeõlide halvast mõjust minu organismile pikaajalises perspektiivis, sest noh - aju tahab mind elus hoida just siin ja praegu.
Kas pole naeruväärne olukord? Me kõik TEAME, et pikas perspektiivis on meile kasulik süüa tervislikult ja käia hoolega trennis ning säästa korralikult raha, aga meie aju on programmeeritud meile selles osas täiega vastu töötama. Sest aju tahab oma preemiat ja head enesetunnet kohe nüüd ja praegu. Jõusaalis higistamine ja vaeva nägemine ei ole kahjuks minusuguse aju, nö tavalise hernekese esmane valik.
Ja siit tulebki vajadus selle järgi, et me ISE oma aju ära petaks! Selles läheb vaja ainult minu hiljuti "avastatud" imelist salanippi, mis on imelihtne!
Milles siis maagiline nipp seisneb? Alusta väikeste sammude abil, ja luba, et premeerid ennast ja oma aju "kohe varsti". Korruta endale, et siin ei ole midagi rasket, ja et Sa kindlasti tänad ennast hiljem! Aju preemiaks ongi see nö õlale patsutamine, see kiitus, et kui aju Sind praegu toetab selle pisikese ebameeldiva kohustuse täitmises, siis Sina tänad aju hiljem kohe ohtralt! Minu jaoks on see "usu mind, Sa tänad mind hiljem!" saanud viimase aja põhiliseks mantraks ja olen selle abil suutnud uskumatult palju korda saata, tunnen ennast tõeliselt edukana! Kui esialgu tundub, et hästi ei tööta, siis visualiseerin endale kõiki neid tulemusi, mis mind hiljem niiväga rõõmustavad ja ennast tänama panevad, ning see on juba väga korralik tõukejõud!
iga kord kui töökaaslastega 10€ kalli töölõuna asemel oma karbiga kaasa võetud ca 0.5€ maksvat putru söön, tean ma täpselt, et tänan ennast selle eest hiljem vägagi! Nii säästan aastas ca 2500€, mille arvelt mul on võimalik edukalt investeerides hiljem mitme aasta jagu peentes restoranides süüa!
iga kord, kui trenni mineku asemel tundub mõnusam diivanil telekat vahtida, ajan ennast püsti lubadusega, et "see on ainult 30 minutit, aga suurepärane investeering tervisesse! usu mind, Sa tänad selle eest mind hiljem!", ja saangi ennast püsti ja minekut ja 30 minuti asemel on juba lihtne aju veenda, et veel lisa 15 minutit ei tapa vaid teeb ainult tugevamaks, ning ma kindlasti tänan ennast hiljem, kui hirmus väsinud olen, sest siis tean, et see oli seda väärt. Sest aju jaoks on raske mõista seda kaugemas tulevikus saavutatavat "imelist muutust".
iga kord, kui näen mõnda pikalt tegemist oodanud tööd ja kohe üldse ei viitsi, näiteks seda pagana kasutuna seisvat mänguasja müüki panna, siis tuletan endale meelde, et see on tegelikult raha, mis nurgas tolmu kogub ja mille ma saaksin tööle panna ning hiljem endale varasemat "pensionipõlve" näiteks lubada selle arvelt, ja et kogu liigutus võtab vaid 10 minutit. Nii ongi varsti mänguasjast pilt tehtud, kuulutus lehes ja edukalt maha müüdud, ning saadut rahamasinasse süstides ma tõesti tänan ennast, sest lihtsalt nii hea tunne on teada, et finantsvabadus ei ole enam mägede taga, ning oma panuse andis see 10-15 minutit, mille jooksul ennast kokku võtsin!
iga kord, kui tahaksin "ainult ühe kommi veel" süüa, siis tuletan endale meelde, et tegelikult aitab küll, see lisakomm pole seda väärt ja kui jätan võtmata, tänan ennast hiljem! Näiteks juba homme, sest jäin endale kindlaks oma 16:8 graafikus ja võin plaanitud ajal plaanitult süüa. Ja teate, tänangi :D Lisaks on ju ka hirmus hea, kui püksinööp jälle kinni mahub :D
Ja nii edasi. Igatahes pean ütlema, et kui jaanuari alguses selle nipi endale mõjutusvahendiks võtsin, ei uskunud ma sellesse väga. Aga lubasin, et tasub proovida, ja alustasin 10-15 minutiliste "sessioonide" abil. Lubasin endale esialgu, et hulluks minna pole vaja, teeme esialgu 15 minutit seda või teist. Ja et mine tea, äkki tänangi ennast hiljem. Kui mitte, olen vaid 15 minutit "kaotanud" hullude kohustuste alla. Ja te ei kujuta ette, kuidas ma ennast nüüd pidevalt tänan :D
Otsustasin seda möödalaskmist siis kompenseerida sellega, et võtsin ennast kokku ja hakkasin kodust tarbetuid asju müüma. Noh, seisma jäänud riideid, mõttetuid mööblitükke, tehnikat, mida me ise ei vaja jne. Tuleb välja, et meil on väga palju kasutuid asju, nii et müüki kavatsen jätkata veebruariski. Pean vahepeal lihtsalt pausi ja ootan, et inimesed uue palga kätte saaks 😀
Teiseks jäin ma haigeks! Brrr ja urr, ma ei mäletagi, millal ma eelmine kord haige olin. Haiguslehega töölt kodus olnud olin vist viimati aastal 2010, siis käisin nimelt väikesel operatsioonil. Ja nüüd äkki, tuli mingi mõttetu viirus ja murdis mind maha! Aga teate, mis mind selle haiguse puhul rõõmustas?! Nimelt veel mõned aastad tagasi oleksin ma sellest haigusest PAANIKAS olnud! Kes siis tänapäeval haiguslehte saab endale lubada?! Esiteks on kohe pere eelarves üüratu auk, ja teiseks mine tea - asendamatuid inimesi ju pole, äkki leiab ülemus parema tööjõu minusuguse tõbise asemele?
Äh, vale puha, võtsin täiesti südamerahus nädalaks haiguslehe, palganumber kuu lõpus tuleb küll tsipake väiksem, aga tean juba ette, et mul on korralik avariifond padjapüüri peidetud ja sellised ootamatud viperused mind juba tasakaalust välja ei löö! NII hea tunne on see, et kui ka ülemus peaks mulle ust näitama, või mul endal temast villand saama, ei pea lusikat nurka viskama või kuuse alla kolima!
Kolmandaks aga! No teate küll, et kaks kolmandata ei jää ja üks häda ajab ikka teist taga. Kolmandaks jätsin siis selle KÕIGE HULLEMA asja! Läksin mina täna oma Investly kontole kõõritama, et kuidas minu rahapajake podiseb, ja kuidas üldiselt faktooringu maastikul läheb, ja MIS MA NÄEN?!?!
Mingid imelised süsteemiuuendused on toimunud, portaali on jälle uusi kellasid ja vilesid juurde tekkinud, aga KÕIGE KASULIKUM funktsionaalsus, ehk oksjonite ajalugu on maapealt pühitud nagu oleks üks vihane Harvey portaalis laamendanud ja tema järel tulnud Irma lihtsalt platsi puhtaks teinud! :((( Nii kurb olen. Või tige. Ei, pigem ikka lausa tulivihane! Ma ei suudagi otsustada, mis, aga pettumuse-skaala on igatahes lõhki lausa! Kogu see nö investeeringutevaade, mis ilmselt peaks nüüd väga uhke välja nägema, on nüüd minu jaoks täiesti mõttetu kahjuks!
Sellises olukorras, kui analüüsitööriista kasutada ei saa, tuleb lausa nutt peale! Mis ma nüüd oma selle kuu investeeringurulliga peale hakkan?! Muidugi, kevad on lähenemas ja viimane hetk ilmselt ka natuke Nasdaqile jälle raha viia, aga Balti aktsiate ostmine ei olnud just mu suurim plaan hetkel..
Okei, et postitus natuke positiivsem oleks, panen siia ka selle kuu vahe- ehk kolmveerand-kokkuvõte:
kulutusi tehtud - liiiiiiga palju! Võin kohe spoilida, et kuu kokkuvõttes tuleb tunnistada, et jaanuarikuu söögiarve läks juba lõhki! Hea uudis on aga see, et teoreetiliselt peaks see olema sellest, et meil mitmeks kuuks nüüd olulised toiduained on varutud
Investeeringuid tehtud - said mõned päris põnevad sammud tehtud! Ei taha spoilida, aga kirjutan neist teile paari lähema päeva jooksul kindlasti lähemalt!
Nagu iga mõistlik majandusühendus, olgu selleks leibkond, ettevõte, valitsusasutus vms institutsioon, teeb ka Dividendipiraat endale igal aastal uue eelarve. Sest noh. Teie ka teete ju? Või?
(Kui veel ei tee, siis soovitan vähemalt korra-paar elus seda teha! Võin omast kogemusest kiita, et uskumatult silmi avav, ja kõhtu kõditavat väljakutset pakkuv!)
Mina panen igapäevased iganädalased kulutused kirja juba aastast 2002, pean ütlema, et annab väga huvitava silmi avava info meie tarbimisharjumuste kohta. Lisaks koostan alati aasta alguses nö standardeelarve, milles löön kokku nii eeldatavad laekuvad (aktiivsed) tulud kui ka regulaarsed kulud.
Eriti põnev on asi muidugi seetõttu, et aasta jooksul üles märgitud kulutuste põhjal on järgmise aasta eelarvet võimalik kainelt analüüsida ja korrigeerida, ning vajadusel endale väljakutseid esitada.
Ütlen kohe ära, et 2018. aasta eelarve tegin väga karmi. Võtsin aluseks 2017. aasta eelarve, ja vaatasin üle, kuidas tegelikud kulutused välja nägid. Ja midagi pole teha - tuleb püksirihm korralikult koomale tõmmata! Aus ülestunnistus on see, et on mitu valdkonda, kus läksime 2017. aastal korralikult igakuiselt lõhki. Peamiselt mõningate väga halbade otsuste tõttu, aga milleks siis ikka vigu tehakse, kui mitte selleks, et neist õppida, eksole? Tulemuseks oli see, et loodetud 50% säästuklubisse ei ole me veel jõudnud.
Toidukulud - 2017. aastal oli meie keskmiseks kuiseks toidukuluks 510€, lisandus sellele keskmiselt 70€ jagu "väljas söömist" kuus, ehk kokku läksime pidevalt toidueelarves 80€ võrra miinusesse. 2018. a eelarveks saab taas karmid 500€ (4 näljase kohta), sh väljas söömise eelarve on rasvane 0€. Kui vaja väljas süüa (ja seda "vajadust" tuleb vahel ikka ette), tuleb koduses köögis mõnel päeval hambad ilmselt varna riputada 👀
Kulud transpordile - eelmisel aastal kulus keskmiselt 310€ kuus transpordile, 2018. aasta väljakutseks on transpordile kulutada max 135€ kuus, ehk kulud rohkem kui pooleks!
Pereliikmete isiklikud lõbustused jms - eelmisel aastal kulus sellisele variale ca 400€ kuus, sel aastal loodan hoida oma rahakotirauad karmilt koos ja loovutan vaevu pool sellest - 220€!
Ravimitele kulus keskmiselt 30€, sel aastal üritame max 25€ kuus hakkama saada. Tuleb rohkem sporti teha, vähem süüa, ja hoolega hambaid pesta!
Minu isiklikud kulud eelmisel aastal keskmiselt 180€ kuus, sel aastal vaevu 25€. Sportida saab metsa all, lisaks maksab tööandja ka aegajalt jõusaali külastuse kinni.
Säästa õnnestus 2017. aastal keskmiselt 33% sissetulekutest, selle aasta väljakutseks saab igakuiselt 2400€ kõrvale kasvama suunata, ehk säästuklubis tahaks vähemalt 40% vendadega samasse rivisse võtta!
Hea uudis on see, et alkoholile ja tubakale ei kulunud eelmisel aastal mitte sentigi. Sel aastal ka mitte, ja kuna lemmikloomi meil ka hetketingimustes ei ole, siis nendel ridadel haigutab ilus nullikene.
Minu kõige lemmikumaks kategooriaks aga ongi finantsteenused, kus siis haigutab kõigil "kuluridadel" äge null, ainsaks tagala-kindlustamise-makseks on spetsiaalse töötukassa makse, mis tagab, et suvalisel hetkel võin bossi pikalt saata ja rahulikult kontori uksest välja astuda ilma isiklikku rahakotti ohustamata, kui see peaks vajalikuks osutuma (pean seda küll lähema aasta jooksul vägagi ebatõenäoliseks, aga me kunagi ei tea, mis elu tuua võib). Ainsaks rõõmustajaks ongi see suur säästu-väljakutse seal. 2400€ kuus rahamasina toitmiseks - teeme ära!
Loodan, et ma eesmärkide täitmiseks neeru müüma ei pea hakkama! Milline teie 2018. a planeeritav säästukvoot on?
|
OSCAR-2019
|
||
Kaunista oma saialill, ilma sisekujundus, — unistus enamik fashionistas. Täna arsenal nail-design ilmus uus "omadus": tembeldamine küüned. Pildid on loodud kasutades spetsiaalset kummist tempel, metallist ketas ja akrüül värvid, mis välistab kasutamine siltide ja käsitsi maalitud. Kohanemine on piisavalt lihtne ja pealekandmise tehnoloogia on nii lihtne, et viia saialill korda saab 10-15 minutit. Kasutamine tembeldamineа oluliselt vähendab kulusid teenuste nõustaja nail art.
Luua atraktiivne maniküür tänapäeva tüdrukud on vaja nii kiiresti kui võimalik. Ja peale ilu, fashionistas huvitab, kuidas salvestada. Sel juhul tembeldamine — ideaalne lahendus. Vahend annab võimaluse:
Margid, et marigolds ratsionaliseerida kasutada oma vaba aega. Kuid on vaja osta tööriistu ja kapten tehnika töö.
Tavalised lakid teha pilt on piisavalt raske. Nende struktuur võib olla vedelik, seetõttu soovitame kasutada šellak või vahend gel-like struktuur.
Tehnika joonistus tembeldamineа küüned kaetud geeliga-lakiga, mis on sarnane töö tavalise dekoratiivne vahend. Ilus nail-design väljenduv järgmiselt.
Väljavõte küüned pehme (240 hõõruda) või kõva (180 hõõruda) küüneviil. See on vajalik, et eemaldada sära. Tolm viskama harja.
Katke küüned geel-lakiga üks kiht ja kuivatage suuremaks 2 minutit. Kanna peale teine kiht ja ka kuivada. Dispersiooni eemaldada ei ole vaja.
Katke küüned topom ja kuivatage suuremaks 2 minutit. Tühjendage dispergeeruv kiht abil vedeliku või alkoholi purgis.
Tembeldamine küünte geel-lakiga hea, et pilti saab reguleerida. Kuid geel kate toimib ainult kui põhitoon, küüned see trükitud halb. Kasutage spetsiaalse akrüülvärvidega kas tavalise lakiga.
Katke metallplaadi valitud värviga, eemalda ülejääk scrapper. Vaja kallutada kaabits nurga 45 kraadi ja veeta kettale.
Koos küünte eemalda kleepuv kiht abil alkoholi purgis või puuvill ketas, niisutatud vedeliku polish remover.
Kuivatatakse muster tembeldatud, püüdes natuke selle sõita. Kandke seda sõrmeküüs sarnasel viisil. Kuivatage suuremaks 2 minutit.
Kõik maniküür nõuab treening. Esimesel teil ei õnnestu ilus prints, seega tuleb varuda kannatust. Kapten nail art soovitavad järgmist:
Töötada kohaldatakse tembeldamineа, et marigolds on kate, mis on vaja eemaldada. Nii sa aru saama korralikult hoida tempel, töötada koos scrapper ja jäljend mustrid.
Hoolikalt valida vedelik, eemaldamine koos plaadi jäänud geel-lakk. Koosseisus raha ei tohiks õlide, sest pilt on udune.
Kate-aluse püüa valida ilma kehamaalinguteks. Pildid ilusti vaatavad kontrast geelis lacis, litrid muudavad nende ebamäärane.
On metallist ketas lakk kuivab kiiremini, kui küüned. Murra pilt on väärt nii kiiresti kui võimalik, muidu ta oleks nähtav, kuid mitte täielikult.
Värvi või šellak kanda kogu pind trükitud plaat. Nii ta rohkem ühtlaselt alustavad süvendamine. Parem kohe mõelda nurk postitad pildi, küüned.
Eemaldada jäägid värvi saab vatitükiga, mida on niisutatud vedeliku eemaldamist lakiga. Proovige lisada ribadeks kleeplindiga naha või draivi ja seejärel eemaldada. Aga see on juba pilotaažiks.
Pilt katta värviga äärmiselt ettevaatlikult. Proovige lifhak alates meistrid maniküür: kanna plaadi-šabloon järelhooldus.
Kvaliteetne ja puhas tembeldamine-küünte disain on võimalik, kui valida õige värvimine koosseisud. Hoia akrüül lakid — pildid on värvikas ja mahukas.
Tavaliselt tembeldamine-komplekt on juba kuuluvad värvi põhjal akrüül või geel. Kui nad otsa või siis osta komplekt ilma värvide, et otsida neile alternatiivi. Valides küünelakk, millega saad teha mustreid, pöörake tähelepanu järgmisele:
Konsistents. Paks vahend annab selgust jooniseid, ei oleks levitada ja aitab vältida ähmased pildid.
Pigmendiga. Mängi kontrastid: maniküür peavad olema selged piirid pildi ja tausta. Valides lähedased toonid lakid, siis on oht saada õlitatud disain.
Tahad töötada koos refectocili? Pole probleemi! Dekoratiivne kate võimaldab luua enneolematu ilu mustrid. Akrüül koosseisud on väärt suhteliselt odavalt ja müüakse komplektina. Särav tube ei ole vaja otsida, neid müüakse igas kosmeetika kauplustes.
Võtke arvesse, et akrüülvärv on lihtne teha suur pilt. Peened jooned ja väikesed esemed on lihtsam taluda lakid.
Klassikaline maniküür — scarlet kohler kõigis tema variatsioonides. Ärge keelduge veinist, punane, lilla, roosa või terrakota. Tipus nail suurtükivägi moe — neoon. Katsetage hape kombinatsioonid kollane, roosa, sinine ja roheline.
Arve katmiseks on ka väärtus. Tembeldamine võib luua ka siis, kui abi samet matte vahendite abil, kasutades nende alusena. Kombineeri selle metallist toonidega, kuid väldi pärl struktuure.
Läbimõeldud geomeetriat. Ranged triibud, kolmnurgad, ruudud ja kujundid tunduvad kaasaegselt ja ebatavaline.
Predatory loominguline. Loom print on jälle moes, et rõõmustab armastajad maniküür a la sebra, tiiger või leopard ja isegi simuleerida serpentine nahka.
Need, kes on ettevaatlikud vaatab katseid koos tembeldamineом, on soovitav pöörduda klassikaline kombinatsioonid musta ja metalliline, must ja nyuda, negative space (osaliselt tuntud alad küünte).
Tähtsam on luua atraktiivne maniküüri — kapten tehnikat ületoomise pildid ja maitse olema, et valida kombinatsioon tooni.
|
OSCAR-2019
|
||
Üle saja tuhande inimese jaoks muutusid retseptiravimid sellest aastast soodsamaks, ent osa ravimiostjaid peab siiski iga retsepti eest euro võrra rohkem raha välja käima. Tiina Kõrtsini (Õhtuleht)
Tänavu hakkas kehtima uus ravimikulutuste hüvitamise kord, tänu millele saab üle 100 000 inimese ravimeid soodsamalt, ent osa inimesi peab iga retsepti eest siiski euro rohkem maksma.
Jaanuarist muutusid retseptiravimid tänu hüvitiste maksmise muudatusele ligi 110 000 inimese jaoks soodsamaks, kinnitab haigekassa. Enam kui 300 inimest on jaanuari kahe nädala jooksul kulutanud retseptiravimitele üle 100 euro ning saavad nüüd esimest korda kuni aasta lõpuni apteegis suuremat soodustust.
Sellest aastast hakkas kehtima täiendav ravimihüvitis suurte ravimikuludega inimestele. Seda saavad kõik, kelle kulutused soodusravimitele on kokku vähemalt 100 eurot aastas. Muudatusest võidavad inimesed, kelle ravimikulud on suured, nende hulgas näiteks kroonilised haiged ja eakad. Suurem soodustus hakkab kehtima alates hetkest, kui on täitunud 100 eurot.
Kui inimene kulutab aastas haigekassa soodustusega retseptiravimitele 100–300 eurot, siis hüvitatakse talle 100 eurot ületavast summast 50 protsenti. Juhul kui kulutused ületavad 300 eurot, saab ta seda summat ületavast osast lisaks tagasi 90 protsenti. Näiteks kui 90-protsendise soodustusega ravimeid soetav pensionär ostab jaanuaris, veebruaris ja märtsis igas kuus ravimeid 30 euro eest, siis aprillis 30-eurost ostu tehes täitub tal kogukulu 100 eurot ning edaspidi peab ta apteegis maksma poole vähem. Kui muidu kulutaks ta aastas ravimitele näiteks 250 eurot, siis tänu uuele hüvitisele on see 175 eurot.
Inimene ei pea ise midagi jälgima ega arvutama. Digiretseptikeskus jälgib automaatselt iga inimese soodusravimite kulutuste limiiti ning 100 euro täitumisel saab ta järgmistelt ostudelt apteegis automaatselt täiendavalt 50 protsenti soodustust. Ühtegi avaldust või taotlust ei pea soodustuse saamiseks esitama.
Täiendav ravimihüvitis kehtib vaid soodusravimitele tehtud kulutuste kohta. See tähendab, et arvesse ei võeta kulutusi, mis on tehtud ostmaks käsimüügiravimeid (retseptita ravimid) ja retseptiravimeid, millele ei kehti haigekassa soodustus, või meditsiiniseadmeid.
Veel ühe muudatusena ühtlustati tänavu aastast retseptitasu. See on kindel tasu, mida tuleb iga retseptiravimi ostmisel tasuda. Varem oli see 100-, 90- ja 75-protsendise soodustuse korral 1,27 eurot ning 50-protsendise soodustuse korral 3,19 eurot retsepti kohta. Need tasud kehtisid juba 2002. aastast. Jaanuarist on igal retseptiravimil retseptitasu 2,5 eurot.
„Tänu retseptitasu ühtlustamisele vähenes pea poole retseptide maksumus. Kuivõrd ühe soodusmäära puhul tasu vähenes ning teiste puhul suurenes, samuti makstakse täiendavat hüvitist nüüd juba alates 100 eurost, siis valdavalt ei too muudatused inimeste jaoks kaasa suuremaid kulutusi,“ kinnitab haigekassa tervise edenduse ja kommunikatsiooni talituse peaspetsialist Vivika Tamra.
„Kui riskigruppidena käsitleda eakaid ning neid, kel on mõne kroonilise haiguse tõttu suuremad ravimikulutused, muutusid ravimid tervikuna soodsamaks vaatamata muutunud retseptitasule. See oligi muudatuse eesmärk – toetada inimesi, kes vajavad regulaarselt rohkem ravimeid. Soodustuse põhimõtted on välja töötatud selliselt, et muutunud retseptitasu nende inimeste olukorda ei halvenda, vaid muudab neile ravimid taskukohasemaks,“ lisab haigekassa esindaja.
„Need on inimesed, kelle kulutused ravimitele on olnud üldiselt suuremad kui 100 eurot aastas, s.o. enam kui 9 eurot kalendrikuus. Enamik krooniliste ja mitme haigusega inimesi (mida eakamad sageli on) on pidanud apteegis igakuiselt enam kulutama. Sellest aastast saavad nad 100 euro täitumisel apteegis juba suuremat soodustust. 100-eurose limiidini jõudmist kiirendab ka see, et nüüdsest arvestatakse retseptitasu limiidi sisse. Varasema täiendava ravimihüvitise korral ei läinud retseptitasu limiidi arvestusse. On tõsi, et umbes üheeurone muutus retsepti kohta ootab ees neid, kes tarvitavad vähe ja harva ravimeid (alla 9 euro kuus). Enam kui saja tuhande regulaarselt mitut ravimit tarvitava inimese jaoks muutusid retseptiravimid soodsamaks,“ kinnitab ta.
Siinsete näidete puhul täitub tänu uuele hüvitamise korrale 100 eurot märtsiks-aprilliks ning sealt edasi saab patsient igalt retseptiravimilt esmalt soodustuse 50–100 protsenti ning järele jäänud summalt veel täiendavad 50 protsenti. 300 euro piiri ületamisel suureneb soodustus veelgi (90 protsenti).
Suuremate ravimikuludega inimeste jaoks on ravimihüvitiste suurenemine teretulnud. Samuti on muutunud inimlikuks ja e-riigile kohaseks hüvitise kättesaamise viis. Kui enne pidi patsient ise tšekkide pealt õiged summad kokku lööma ja hüvitise saamiseks taotluse haigekassale esitama, siis nüüd saab hüvitise kätte kohe apteegis ravimit ostes ning rehkenduse teeb ära digisüsteem.
Paraku on jäänud arusaamatuks, miks osale inimestele ravimihüvitist kordades suurendades samal ajal ühel olulisel riskigrupil soodustust vähendati.
Pole teada, kuidas kaks korda kõrgem retseptitasu leiti ja millisel analüüsil see põhines. Kuid uus 2,5-eurone retseptitasu puudutab 90- ja 100-protsendise soodusmääraga ravimeid, mille kasutamiseta kasvaks hüppeliselt surmade või raskete tüsistuste arv – näiteks insuliinid diabeedi ravis või ravimid raskete psüühikahäirete tarbeks. Samuti on 100-protsendise soodusmääraga väikelaste ravimid. Kuna riik on nende patsientide ravimikulud pea täies mahus otsustanud ise katta, siis pole selge, miks ta soovis nüüd teise käega nendesamade raskeid haigusi põdevate inimeste ravimikulusid suurendada, eriti olukorras, kus teistel kulu vähendati.
Muidugi tuleb raha lugeda, kuid pigem võinuks täiendavat ravimihüvitist maksma hakata veidi kõrgemast summast, endise 300 euro asemel mitte 100 eurost, vaid näiteks 120 eurost alates, kuid raskete haiguste põdejatel ja väikelastel tulnuks jätta retseptitasu samaks.
|
OSCAR-2019
|
||
"Roosi nimi" sisenes mu ellu esimest korda 1987.aastal, seda lugu filmina videolt vaadates. Peaosades olid "veel mitte nii vana James Bond, ent just tollel ajal oma karjääri põhja kobav" Sean Connery ja "tollel ajal tõusev täht ja vaid 15 aastaselt rolli valitud" Christian Slater. Filmi ümber oli palju kisa ja kära, sest itaallased tahtsid sekkuda selle tegemisse. Lisaks ajasid tegijad õli tulle juurde, palgates kõrvalosadesse näitlejateks eriliselt koledaid näitlejaid ja ehitasid selle åmber omaette turundust. Neid koletisi aeti suisa üle maailma taga. Kui film valmis, sai sellest 1986.aasta Euroopa vaadatuim film. Sisust leiti kõikvõimalikke huvitavaid seoseid, mida tegijad sinna sisse ära peitsid, nagu näiteks raamatu nimi, mida kasutati, selleks oli Bologna Umberto ja Umberto Eco oli ju Bologna Ülikooli professor...
Järgmine kokkupuude oli peaaegu 20 aastat hiljem. Olin kõikides raamatuantikvariaatides ootenimekirjas, et kui Eco raamat, mis kunagi 90ndatel eesti keeles oli ilmunud, peaks mõnda antikvariaati ilmuma, siis saaksin selle sealtkaudu. Ei ilmunud ega ilmunud ja ei ilmunudki enne kui kunagi ilmus Eesti Päevalehe klassikute sarjas uue väljaandena. Eelmisel aastal meie seast lahkunud kirjaniku suurteose lugemiseni jõudsin lõpuks enam-vähem täpset 2 aastat tagasi ja lugemiselamuse kohta võib lugeda siit: http://danzumees.blogspot.com.ee/2015/08/roosi-nimi-umberto-eco.html
Ei saa öelda, et sellest raamatust erilises vaimustuses oleksin olnud. Kuigi krimka pool ja kogu keskaegne atmosfäär oli intrigeeriv. Ning muidugi kõik raamatute ja sealses loos justkui üheks tegelaseks oleva raamatukoguga seonduv. Mõelda vaid, et tollel ajal võis ühe lehekülje tegemiseks minna 6-12 kuud... See annab kogu asjale kõvasti perspektiivitunnetust. Kui olulised olid teosed ja kui väärtuslik oli raamat. Ent krimkale tasakaaluks kogu loos oli 13-14.sajandite ususõda ja esiketser Fra Dolcinoga seonduv ja need teemad tõmbasid lugemiselamust ja hoogu minu jaoks alla, sest teoloogilised teemad mind eriti ei huvita. Ehk sellist tüüpilist krimkadega seonduvat "ei saa maha panna enne kui viimane lehekülg on loetud" tunnet raamatuga ei tekkinud. Küll, aga tekkis tunne, et kogu lugu on üpris teatraalne ja sobivalt kogu lugu toimub peamiselt ühes kloostris ning seega sobiks ehk teatrisse teatavate mugandustega ideaalselt...
Raamat oli väga pikk ja lugu ise nii mitmete niitidega kõikvõimalikesse teemadesse laiali, et isegi 3 ja poole tunniga polnud kaugeltki võimalik tegijatel seda edasi anda teatrilaval. Igatahes mitte sellise dramatiseeringuga.
Kuid kõigepealt tahaks öelda ka mõned kiidusõnad. Nimelt kogu kunstiline ja toetavate komponentide pool. Alates etenduse toimumiskohaks valitud Tartu tookiriku varemed - ideaalsema leidmine oleks päris raske. Tumepruun puust treppidega ülakorrusele (raamatukokku) dekoratiivne lava tagasein oli võimas ja vajalikku tooniandev. Elava tule kasutamine - kuigi raamatukogu tulekahju stseen on päras pähkel lahendada lavastajale, siis loodud lahendus oli okei (kuigi otseselt raamatut mittelugenu sellest ilmselt aru ei saa, et kõik need hinnalised teosed seal raamatukogus põlevad, mitte ainult üks - sest see raamatukogupõleng ja üldse raamatute tähtsus tollel ajal oli üks Eco raamatu lugemise adumisi, mis ühest küljest oli üks teose olulisemaid, ent mis jäi tükist siiski üsna vajakka... kuigi natuke riivamisi seda puudutataksegi).
Muusika, (munkadest) meeskoori kasutamine ja kooriseaded - väga tabav ja õiget atmosfääritunnet tekitav. Samuti mungarüüd ning grimm jm tehnilisemat laadi lavastuslikud küljed - kõik jättis väga hea mulje. Kogupilt jäi nö. "ilus".
Tulles tagasi selle dramatiseeringu juurde, siis see oligi peamine või isegi ainus põhjus, miks elamus ikkagi saamata jäi. Krimka põnevus mattub laval kõige muu teksti- ja teemaderohkuse alla ära. Õigemini põnevust kui sellist ei tekigi. Igav on. Kui raamatus oli suurem osa neid krimkavälised teemasid lihtsalt natuke tüütum lugeda kuid siiski vajalik kogu ajastupildi ja õige tunnetuse tekkimiseks, siis lugedes oligi asjadele rohkem aega mõelda ja teemadel olid algused ja lõpud... Teatrilaval oli teemasid, mis tekkisid ei-tea-kuskohast.... näiteks kogu Dolcino teema areng, mis raamatus jooksis pidevalt muu tegevustiku kõrval... tükis viidatakse sellele, aga mis, kes ja kus... see jääb õhku. Samuti näiteks Ubertino kardab, et inkvisiitor kuulutab frantsiskaanid ketseriteks ja vangistab ka tema ja Williami kui ta sinna kloostrisse tuleb... õigemini lavastuses jagab ta seda hirmu Williamiga just inkvisiitori saabumise eel. Aga kus kohast see hirm tuleb ja milleks, see jäi minu jaoks küll selgusetuks. Ja selliseid alguse ja lõputa otsi oli veel - lihtsalt mingid laused ja teemad visatakse õhku rippuma ja sinna nad jäävad - ei tea kus kohast tulevad ja edasi ka ei liigu... Ma usun, et see dramatiseering vajaks korrigeerimist, kärpimist ja mõnes kohas just edasiarendusi, et laval toimuv oleks vaatajale ka põnev ja huvitav ning eelkõige jälgitav ka raamatut lugemata.
Krimka puhul on minu jaoks oluline kas näha süüdlase vangerdusi, tema tegemistele kaasa elada ja silmuse koomaletõmbumise närvipinget tunda või hoopis vastupidi (ja sellised krimkad meeldivad mulle veelgi rohkem), ehk mõelda kaasa, kes on süüdlane - lugeda/märgata vihjeid ja koostada peas teooriaid - kes ikkagi on mõrvar? Vanemuise lavaloos ei ole ei ühte ega teist. Süüdlase tegemistest saab teada alles siis kui ta paljastatakse ja lavaloos endas ei ole üht ainsatki vihjet, et saaks kuidagigi ära arvata, kes ikkagi neid munkasid seal kloostris tapab.... Kuna ma raamatulugemisest mõrvarit mäletasin, siis jälgisin teda, aga lavastus ei paku selles mõttes isegi jälgimisnaudingut. Raamatut lugedes oli põnev avastada ka see mõrvamise moodus, aga raamatut lugenuna jäi see pinge lavastusest saamata.
Eks see, et teise vaatuse alguses oli märgata mitmeid tühje toole, näitas samuti ära publiku suhtumise. Usun, et minule, kes ma seda raamatut olin lugenud, oli ka laval toimuvat natuke kergem jälgida, sest lugu ise oli tuttav ja need puuduolevad osad dramatiseeringust sain mälu järgi juurde fantaseerida. Kujutan ette, et need kes raamatut lugenud pole, neil võib kogu asja jälgimine olla üpris raske ning nii mõnedki asjad jääda segaseks.
Kui rääkida näitlejatest, siis otseselt kellelegi midagi rolli mõttes etteheita pole. Mähar oli minu jaoks liiga noor Williami rolli, tema tähtsus ja au oleks põhjendatum kui ta oleks olnud vanem. Mähar ise tegi rolli ära, ent tema karjääris see ilmselt mingi ereda tipphetkena särama ei jää. Noore noviitsi Adso rollis Karl Laumets on näitlejana väga sümpaatne. Kurvad silmad ja nooreks õpipoisiks väga sobiv. Adso, kes nö. kogu loo rahvale jutustaja rolli samuti täidab, on seeläbi justkui publiku jaoks "oma mees seal keskaja kloostris"... Seda oleks võinud kuidagi lavastuslikult ja miks ka mitte sisuliste rõhkudega kavalalt manipuleerides ära kasutada emotsioonide tekitamiseks.Näiteks tema armulugu kogu loo ainsa naistegelasega oleks tahtnud isegi rohkem näha... seda valusamana oleks ju tundunud tüdruku kinnivõtmine ja noviitsi võimetus oma armastust päästa (siinkohal tuleb jällegi kiita lavastaja Tanel Jonast, et noorte seksistseen oli kavalalt lavastatud "tantsuna")... Küll aga Laumetsa vaadates või õigemini kuulates lähevad mõtted alati sellele, et miks lavakas teda logopeedi juurde ei saadetud... Minu teatrikaaslane ütles, et tal oli kohati isegi raske temast aru saada. Mina sain aru küll kõigest, aga paratamatult läheb osa tema jutu mõtetest kaduma, sest kuulajana keskendud valele asjale. S-i susistamisest on võimalik lahti saada. Olen oma lapsega selle kadalipu läbi käinud. Lisaks on mitmed näitlejad oma keele-korrigeerimistest rääkinud, see on ju nende esmane töövahend. Hiljuti kuulasin Üllar Saaremäe juttu sellest kuidas ta lavaka eelkatsetel kõrvale praagiti, aga mees võttis kätte ja sai oma tähed korda ning päris katsetel kõik imestasid, kui kiiresti see muutus oli toimunud ja Üllar saigi lavakasse sisse (tänapäeval vist diktsioonile vastuvõtukatsetel rõhku ei panda ja isegi hiljem seda nii oluliseks ei peeta? sest Laumetsa juhtum pole ju ainus)... Seevastu nautisin Priit Strandbergi rõhutatult teravat diktsiooni. Oma terava s-iga ja just piisavalt hoomatavate nõksudega muutis ta oma inkvisiitori mõnusalt ebameeldivaks. Justkui perversne kirikuisa, kes vabal ajal ka kirikukoori poisse ebasündsalt ära kasutab... ning naudib kui kellelegi saab kõva karistuse määrata... olles ise libe ja silutud juustega - väga hästi loodud ja lahendatud karakter Priidult. Teine lavastuse lemmikroll tuli Leino Rei'lt. Vaadates teda, mõtlesin mitu korda, et keegi ei sobiks sellesse rolli paremini. Ühest küljest väga usutav, teisest küljest mõnusalt karakterit loov oma väikeste omapäradega, mis on just sellele karakterile Leinol poogitud juurde. Vaatasin teisest reast ja ühes stseenis oli ta üsna lähedal publikule ja silmade kinnihoidmine ja justkui ehmatamine kui inkvisiitor teda kõnetab - väga väike detail, aga nii mõnusalt nauditav - mängitud, aga samas ehtne ning seeläbi publiku ka asja sisse toov... selle tüki juures on ju eriti mõnus kui unustad, et elad samal ajal ise 700 aastat hilisemas ajas ning tunned end hetkekski seal - keskaegses Itaalia kloostris. Kolmandaks tahaks mainida Alo Kurvitsa väikse, aga väga tugeva energiaga rolli. Tal on nii nauditavalt kõlav ja selge hääl ja tema keskmisest hoogsam mängustiil sobis Roosi nime mungarolli ideaalselt... kahjuks teda siiski kauaks laval pole, sest üsna alguses langeb ka tema mõrvari ohvriks...
Samuti on mingit uut värskust viimasel ajal märgata Jaan Rekkori mängus... Vaadates teda Sarabandis mõtlesin, et Ester paneb kõik vanamehed enda ümber ennast pingutama ja tunduvalt oma viimastest rollidest paremaid rolle tegema, aga ka Roosi nimes on Rekkor sama sügav. Ta on ikka vanameister selle kõige aupaklikumas mõttes. Vinge hääl, kohalolu laval. Kui ta mängus oli, tõmbas justkui paratamatult tähelepanu endale, ka hetkedel kui ta mitte midagi ei teinud. Veel tahaks mainida Veiko Porkanen-i, kelle teistest tugevamate karakteristikutega munk (leepra-grimm, küürselg ja lonkamine) ja "loll", kes arvab, et on "tark"... mõjus ka ühe tugeva ja õnnestunud karakterina. Riho Kütsarilt üks tema läbi aegade parimaid rolle - hoogsalt ja õige pisut teistmoodi kui temalt on harjunud nägema, aga kahjuks oli teda ka liiga vähe... Ülejäänud mungad jäid halli massi või tegid oma tavapärase headusega rollid. Ent nagu mainitud, siis näiteljad on kõik siin tasemel.
Ma ei tea ka valemit kuidas seda lugu teatrilava jaoks huvitavama ja sisukamana dramatiseerida... kas võtta näiteks põhiteemad: eelkõige muidugi kriminull ise ja keskenduda ainult sellele? Või tuua sisse ka lisaks raamatud/raamatukogu (kusjuures Eco raamatust jäänud tunnetus, et see kogu raamatukogu oli üks suur labürint, seda tunnetust ei jäänud lavastusest üldse... üldse kogu raamatukoguteema ei pääsenud piisavalt mõjule), noore noviitsi ja tüdruku armastuslugu (sh. munkadel ju lihaline/füüsiline armastus on keelatud ja kogu sellega seonduv), homoseksualism tolles ajas ja tolles kloostris, muidu munkade omavahelised suhted... Ja keskendudagi ainult nendele teemadele... jätta kogu see ketserlus ja erinevate usulahkmete teemad kõrvale... lisaks vajaks see kriminaalne pool lavaletoomisel natuke abi. Mõtted mida lugedes mõtled ja detailid, mida välja loed, aitavad seda pinget tekitada, ent laval on vaja visuaalselt tunduvalt rohkem... näiteks mitte seda, et kusagil leiti surnu ja siis see laip tuuakse publiku ette lavale, vaid palju põnevam oleks see kui mõrv ja suremine toimuks vaatajate silmade all. Eriti poolpimedas, toomkiriku varemete vahel...
Dramatiseeringu aluseks olev raamat ise peidab endas nii palju austusavaldusi ja viiteid tegelikele ajaloolistele juhtumitele. Üks mõnus leid, mille peale ma alles nüüd tulin, kuigi ka raamatut lugedes mõtlesin, et peategelane William oli Baskerville'st... ja see muidugi viis mõtted Sherlock Holmes'ile... aga ka tema abiline Adso... see ju kõlab peaaegu nagu Watson... Ilmselt veel üks Eco keeleline mäng ja homaaž :)
Neile, kes pole raamatut lugenud, ega ei tea sisust midagi, siis paar lauset loo lähtekohast - On aasta 1327. Abt on kutsunud endise inkvisiitori oma kloostris juhtuvaid mõrvu lahendama. William Baskerville'st tulebki koos oma õpipoisiga ja esimesele, nende saabudes juba juhtunud mõrvale, järgneb ridamisi teisi... Samal ajal käivad ususõjad ning kunagi ei tea, kas oled õiges usulahus või vennaskonnas või mitte. Mungad kloostris on kõik natuke omamoodi, erinevatest riikidest, erinevate haritusastmega ja salapärased. Lisaks on seal raamatukogu, kuhu kedagi peale raamatukoguhoidja sisse ei lubata. William koos noviits Adsoga hakkavad pusletükkide haaval pilti kokku panema, kuni mõrvari paljastamiseni. Lisaks on seal mitmeid kõrvaljooni, mis tulevad ja lähevad ning muudavad elu kloostris elavamaks.
Hinnang: 2+/3- (Ei jäänud rahule. Eelkõige dramatiseeringuga, sest ei olnud huvitav. Lõpus natuke elavnes ja võib-olla aitas kaasa ka saabunud pimedus ning elava tule mõjulepääsemine. Samuti muutus kogu pilt elavamaks kui Priit Strandbergi inkvisiitor saabus. Mingid jõujooned tekkisid ja asi hakkas lahenema ning sellepärast tekkis natuke särtsu sisse. Kui sisu kõrvale jätta, siis lavastatud oli võimsalt ja sobivalt. Huvitav ja sobiv leid oli kaasata meeskoor munkadeks ning üldse need võrratud kooriseaded. Kunstiliselt ilus igas mõttes ja lisaks pakuti nii mõnedki head rollid. Kuid kuna minu jaoks on sisu kõige olulisem ja see lonkas dramatiseeringus natuke mõlemat jalga, siis sellest ka see rahulolematus.)
2016. aastal valis “Oxford Dictionaries” inglisekeelse väljendi “post truth” aasta sõnaks. See tähendab, et me elame maailmas, kus tõde on minetanud oma tähtsuse, muutunud millekski vanaks, tolmunuks ja ebaoluliseks. Mina olen alati arvanud, et iha tõe järele on üheks põhiliseks käivitavaks jõuks. Kui tõde on nüüd miski, mis on möödas, siis kas me peame leidma endale uue käivitusmehhanismi? Või uue tõe? See lavastus räägib otsimisest. Ja leidmisest. Ja sellest, et otsides üht, võid leida hoopis midagi muud. Tanel Jonas, lavastaja
5.Sõtkuge sisse mõned head vabakutselised ja võimalusel ka mõned head näitlejad erinevatest teatritest, siis saab eriti põneva värvi ja aroomi, mida varem kunagi pole nähtud.
7. Garneeringuks pange juba kõrvale valmis keegi julge kunstnik, kes oskab kõikide nende maitsetega omakorda täiesti peapeale kõik keerata - klassika segada modernsega, unustamata sisulisi vimkasid, sest teatud stseenides on kostüümid tegelaste enda kätetöö käepärastest vahenditest...
8. Ärge unustage, et peaaegu igasse taignasse on vaja ka soola ja lahedat ning sisutoetavat muusikalist kujundajat ja jätke võimalus poole peal näitlejatel veel omalt poolt helikujundusse sekkuda.
Ausalt öeldes, millegipärast ma ei teadnud üldse, mida täpsemalt vaatama lähen... no piisas, et pealkirjas oli armastus, selline era- ja esmakordne trupikooslus, põnev lavastaja ja mu silmad olidki juba krõllis ning üks suve oodatuma tüki ootusärevus tekkinud justkui iseenesest.
Et see veel nii eriliseks elamuseks osutub, seda poleks osanud uneski ette näha... Selleks, et kogu elamuse raamistik paika saaks, tuleb alustada päris algusest...
Kuna oli teada, et saali hakatakse laskma alles 10 minutit enne etendust, polnud vaja sinna jube vara kohale lennata. Kohale jõudes, selgus, et terves Kuusalu vallas pole elektrit ja ei tea ka, millal see tagasi tuleb. Me veel arutasime, et kui oleks teadnud, oleks võinud juba kella 17ks tulla, sest kohalik restoran müüb ka mõisaekskursioone ja seal Kolga mõisas juba on, mida vaadata-uurida.
Kui kell oli seal maal ja rahvas kogunenud piletikontrolli asukohaks määratud trepi juurde, tulid ülevalt saalist rahvaga suhtlema Tõnn Lamp ja Ott Kartau, kes ise ka seekordse tüki trupiliikmed. Tõnn juba selgelt täiesti rollis sees... ma veel mõtlesin, et huvitav, kas ta on purjus, et niimoodi räägib ja liigub :) Ott hoidis kogu aeg taustale ja seda ka hiljem tükis endas oli ta justkui kammitsais... eriti võrreldes Tõnni hoogsa mänguga võrreldes ja tegelikult ka kõigi ülejäänud näitlejatega (sama oli ka näiteks Von Krahli Bloody Marys ja Kummi Ts.. ilmselt see on lihtsalt Oti stiil või ei julge ta ennast päris vabaks lasta, ei tea...)
Igatahes tegi Tõnn ettepaneku, et ootame veel poolt tundi ja kui elekter ei tule tagasi, siis tuleb laupäeval päevane asendusetendus... Minu jaoks oleks see olnud välistatud, sest samal õhtul oleks teises Eestis otsas vaja teatris olla... Õnneks ka teised, häälekamad inimesed nõudsid inimeste saali ootama laskmist... Kui juba kottpimedasse saali saadud, näitasid inimesed mobiilidega valgust ja oli täitsa tunne, et kõik võiksidki niimoodi valgust teha ja saaks tükk ikkagi mängitud-nähtud... Tagantjärgi targana... poleks sellist võimast tervikelamust tegelikult ikka üldse võimalik olnud sellisel juhul saada, sest nii palju on sisus sees juba valguse näitamist ja valgustuskujundust üldse... ja Ardo Varrese muusikaline kujundus oli veel eriti tähtis lavastuse osa... seda nii sellepärast, et tegelased kamandasid muusikat pidevalt vaiki lavastuse osana kui ka kujundusena üldse andis see kogu koomikale tiivaulatust juurde.
Ja siis hakkas imekombel järsku valgus vilkudes tagasi saabuma... kohe küll mängima ei hakatud... vaheajal Tõnn ütles, et Eesti Energia oli lubanud, et elekter tuleb tagasi alles kusagil pärast kell 22...
Ja muidugi ajas see rahva juubeldama kui lõpuks tõesti valgus saabus. Pubilk tundus olevat juba soojaks rõõmsad (juubeldati ja aplodeeriti), et ikkagi õnnestub teatrit vaadata ning ühtlasi ka tükis sees juba enne kui esimene stseen päris lavastust mängitud...
Ja siis see hakkaski pihta. Tõnn Lamp, veel jutustajana, enne kui ta Demagogese kuju võtab, jutustab tausta, et meie vaadatavas tükis on Zeus Jupiter ja Herakles sündis Zeusi ja Alkmene, ehk jumala ja sureliku naise pojana... Lisaks ka palju muud, aga see ülejäänu mõjus kui piibli lugemine, kus keegi saab lapse ja sellel on siis omakorda 100 last ja siis ühel neist on omakorda 100 last, kelle kõik nimed ükshaaval ka üles loetletakse jne jne jne... Ent sellest ei maksa lasta end häirida, kõige olulisema nopib sealt loovaatamiseks kaasa. Ott võtab "Rahva" rolli ja kaasab ka rahva, ehk publiku osaliselt rahvaks kaasa (pole vaja karta, et kedagi otseselt kaasataks... ainult "tormilise aplausiga" on vaja kaasa mängida)...
Loo raamiks (ära seda edasist lõiku loe ja jätka järgmisest lõigust, kui Sul endal on veel tükk vaatamata ning ei soovi sisust rohkemat midagi teada) on Alcemene (Mari-Liis Lill) ja Amphitryoni (Kristo Viiding) suhe. Tiresias ennustab, et Amphitryoni majja tuleb keegi võõras mees ööl, mis mees on saadetud väejuhina sõtta. Lisaks on õhus kahtlus, et kuningas Creon on ta meelega sõtta saatnud, et meest selleks ajaks majast välja saada, et ise Alcmenele läheneda... Amphitryonis kasvab sellest armukadedus ja ta otsustab väesalga juurest põgeneda koos oma ustava orja Sosiaga (Markus Kõiv). Kellel omakorda on suhe Alcmene orjatari Tessalaga (Harriet Toompere) ning soov üks väike öine randevuu temaga teha. Kuna Tessala teab, et Creon hoopis temale silma teeb, siis ta kardab ja palub Alcmenega ööseks toad vahetada... Amphitryon ja Sosia saabuvadki öösel koju. Kuid selleks, et mitte paljastuda, et nad väe on juhita jätnud ja eelkõige selleks, et testida, kas naised anduvad võõrastele meestele, maskeeruvad nad jumalateks - Jupiteriks ja Mercuriuseks. Naised siis kas hammustavad selle läbi või mitte ja sellest segadusest tekib palju segadust juurde, kus hetkeks hakkad juba ise ka kahtlema, et kes on kes ja mis on päris ja mis on väljamõeldud ja kes usub ja kes ei usu.
Üldiselt on imelik, et etenduse plakatil on märgitud, et autoriks on lavastaja, kuigi selle näidendi keerdkäigud on siiski kirjutanud 1949.aastal Brasiilia näitekirjanik Guilherme Figueiredo. Lõhnab natuke loomevarguse järele... Alusnäidendi nimi on "Um deus dormiu la em casa" ja inglise keeles on see välja lastud nime all "A god slept here". Soomlased on teinud näidendist ka oma mustvalge teleteatri-versiooni "Juppiter nukkui täällä" ja lavastus järgib üsna täpselt seda näidendit. Dialoogidele on võib-olla andnud oma osa ka lavastaja, selle üle ma ei saa vaielda, sest pole seda teksti käepärast...
Tegelikult on see Sophoklese kadunud tragöödia Amphitryonist kõnetanud paljusid näitekirjanikke. Vana-Rooma komöödiakirjanik Plautus oli üks esimesi ja kuulsamaid, kes selle komöödiaks ümber kirjutas ("Amphitruo") ning suurem osa ümbertöötlejaid, nagu näiteks Shakespeare, Moliere, Dryden, Kleist, Giraudoux, Banville jne on järginud tema eeskuju ja teinud sellest just nimelt omad "komöödiad" või isegi omakorda Moliere'i või Kleisti ümbertöötluse ümbertöötluse. Kusjuures Figueiredo ümbertöötlust peetakse neist üheks kummalisemaks. Küll on aga kuulsad maailma teatrikriitikud visanud õhku selliseid väljendeid, nagu selle materjaliga ebaõnnestumiseks peab olema juba harukordset talenti :) Seda kummalisem, et varem pole Eestis seda lavastatud... või siis on lavastatud nii, et mina ei teagi... Selleks oli vaja Udmurtia külalislavastajat Damir Salimsjanov'it, et see äge asi meieni jõuaks. Ja õnneks see jõudis... ning eriti õnnelikuks teeb, et just Salimsjanovi lavastatuna, sest selles on tõeliselt palju fantaasiarikkust ja mingit värskust, just sellist värskust, mis minule meeldib!
Kunstiliselt üpris julged valikud - nagu näiteks juba mainitud tegelaste sekkumine muusika peale-sisselülitamisega, sellega, et osalt tegelased on kostüümides ja 2 toetavat tegelast on dressipluusides, ümberkäimine rekvisiitidega -lavapilt on pidevas muutumises, tuues sisse palju ka füüsilise teatri komponente. Tempo on kohati selline, et hoia piip ja prillid... harva kui nii ägedaid ja hoogsaid tükke tehakse ja sisu ei mattu selle tempo alla ja kogu trupp asja filigraanselt rakmetes hoiab. Nemad ratsutavad selgelt materjali otsas ja materjal neist ise üle ei sõida.
Kristo on väejuhile vajalikult võimas, mehine... ent muutub hetkega oma naise kavaluse ja targa sõnasedmise rünnakus poisikeseks. Armukadedusepimeduses muutudes veel eriti ägedaks, justkui see võitlus oleks see kõige suuremat mehisust vajav. Ent seda pimestatum ja rumalam tema Amphitryon ka on... ja seda koomilisem... Viiding on viimasel ajal kohe eriti heaks muutunud. Väljaheitmisele otsa selline mäng - praegu on selgelt tema "aeg" teatris kätte jõudnud. Alcmene, ehk tark ja kavalat naist mängiv Mari-Liis Lill on Viidingu partnerina just nii kaval ja lollitab ka publiku ära, et kas ta ikka saab aru, et jumal on ta mees või mitte... hiljem see muidugi selgub ja seda suurem kiitus Mari-Liisi mängule. Tema õlgadel oli ka õrnemate hetkede-stseenide (mis minu meelest olid selles tükis tasakaaluna veel eriti olulised) tempo ja olustiku kandmine. Üks tüki ilusamaid ja õrnemaid hetki on see, kui nad kahekesi ööl enne sõttaminekut filosofeerivad sõja ja rahu üle ning see frustratsioon, mida Mari-Liis väga õrnalt ja naiselikult välja mängib, et jälle mees ei lähene temale, ka sellisel hetkel ja samas partnerina Kristo mängust on aimata, et ta tegelane teab, et see on vale ja tunneb pinget, et naisele pettumuse valmistab, ent meheliku kohmakusega mainib siiski, et tore oli temaga rääkida... Nende kahe tegelase vahel on keemiat igas misanstseenis ja mõnus, et seda nii naine oma naiselikkuse kui mees oma mehelikkusega mitte justkui ei mängiks, vaid see tundub kogu selles hoogsas, muus osas isegi lahedalt ja sobivalt ülemängimise sees ja vahel usutava ja orgaanilisena.
Kõige ägedama koomilise rolli tegi minu jaoks Harriet Toompere... Ta mängis end mu lemmikute sekka kunagiste Viinistu tükkidega ja ta alati meeldib mulle mingil tasandil, ent viimased aastad ei ole nendes enam sellist Viinistu särtsu ja uudsust... ma ei taha üldistada, ent siiski on teatavat paigatammumist tema rollideprismas olnud juba mitu aastat. Ja kus nüüd oleks justkui paisutagant midagi välja pääsenud! Üks aasta vingemaid kõrvalosi ja veel selles kõige raskemas žanris - komöödias! Ei tea, kas uus lavastaja või see trupp või temale endale see materjal väga meeldib, või kõige kolme koosabi, ent see on tõeline koomiline pärl, mis Harriet seekord pakub. Isegi näiteks selline tobe stseen, kus tema omanik Alcmene räägib, et tema kohtumine Amphitryoniga oli eriline ja siis ori kekutab kõrval, et tema kohtumine Sosiaga oli ka eriline... ja kui siis tõed paljastuvad, ning Harriet/Tessala oma lollusega lagedale tuleb ja siis need silmapööritused ja alandlikkus sinna otsa oma bossile... kulda väärt! Ent veel rohkem kulda väärt oli veel see hoogne stseen kus ta endast täiesti välja läheb... lokirullid peas ja justkui öösel kiiruga ärgades voodist haaratud lina ümber keeratud... kuigi jah, sellel ajal need ürbid ju olidki sellised... Ja järjekordselt teeb oma karjääri parima rolli Markus Kõiv... tundub, nagu ta iga rolliga on saamas paremaks ja paremaks. Nüüd see tema Sosia olles tüüpiline harimata ori oma rumaluse-tasemega, ent olles olukorras kus tal tuleb laveerida orja ja jumala vahel. Tegelikult pisikesed detailid teevad ju rollist nauditava ning neid on ta oma mängu justkui koreograafilise täpsusega istutanud (näiteks see kui järsku märkab, et pärast kuju-tegemist hoiab oma isandal käest kinni või see, kuidas ta järsku muutub orjast jumalaks kui tema isand seda talle meelde tuletab ja siis oma jumaliku uhkusega naist magamistuppa kamandab...) Nii kiired tempovahetused ja üdini koomiline karakter, bravo! Kuid lisaks tuleb veelkord mainida Tõnn Lampi hoogsust ja näiteks ka "kaja"-mängimist. Ta hoidis tõesti, nagu kogu etendust koos ja oli kui publiku ja tegelaste sillaks mitmes kohas. Selline äge trupp... kahju, et seda veel ja veel ja veel ei saa vaadata... nii detailirohke ja justkui armukadeduse õpik veel peale kauba :)
Kusjuures selline metateater, mida Amphitriyon ja Sosia etendavad oma naistele ning kogu ülesehitus sellele on päris keeruline ja annab filosoofilised mõõtmed kogu koomikale. Sest Amphityon rõhutatult ei usu jumalaid ja ei taha olla valeusklik, ent kogu olukord teeb temast just selle, kes ta olla ei taha. Ja see metateater ajab ka publiku segadusse... et mis ikkagi siis on tõde, kas mehed mängisid või kuidas on seletatav siis see, et sündinud Heracles oli ju ikka jumalike omadustega... Kui ma seda oma teatrikaaslastelt pärast kojusõites küsisin, siis nad naersid mu välja, et kas üldse "jumalad" on olemas... ja Vanas-Roomas kasutati "mobiiltelefone" ka jne jne jne...
Näitekirjanik Figueiredo geniaalsust näitavad veel eriti stseenid, kus ta vindi keerab topelt üle. Näiteks stseenis kus Amphityon ja Sosia arutlevad kuidas oleks kõige parem mängida jumalaid, kes mängivad neid endid... ehk tegemist on suisa topelt metateatriga :)
Ainus koht, mis mind siiski natuke vaevama jäi oli lõpu eel, kui on oht kogu asja tragöödiaks muutumisel, ehk kui rahvas tuleb Alcmenet kui patust naist kividega surnuks loopima... Amphitryon lahendab olukorra (minu meelest üsna argpükslikult), ent ometi niimoodi oli neil kõigil võimalik ellu jääda. Ma arvasin küll, et kui see suur rahvale valetamise-stseen on möödas ja mees naise juurde läheb, siis saab temalt vastu vahtimist... aga üllatuslikult Alcemene hoopis neelab selle alla, et mees süüd omaks ei võtnud, sest tegelikult ju oligi mees süüdi ja narrilt oma näitemänguga kogu olukorra oma naisele kaela tõmmanud... ent vabandades ka naise välja jumalaga... võib-olla oli selles mehe vales omaaegset geniaalsust... ja kuna naine on ka väga tark, siis ta oskas seda hinnata...
Päris elule ja praegusesse aega üle kandes ja filosofeerides, siis kui harvad need olukorrad on kus mehed oma naistele jama kaela tõmbavad ja siis ise sellest välja sipeldes veel omakorda naist ohviks toovad... vist juhtub parematestki peredes... aga vaevalt, et ka naised sellest patust puhtad on... eks nemadki oma meeste rumaluse või kummalisuse kaela saavad asju ajada, kuigi asjalood üldse nii pole... või mis?! :)
Uurides nende tegelaste taustasid ja kuna Alcmene orjatari nimi on teistel näitekirjanikel erinev kui Figueiredol, siis sattusin pool kogemata inglise keele slängisõnaraamatu peale... ja vaadake, mida "tessala" tähendab slängis... kas pole tabav? naljakas? kokkusattumus? Harrieti rollile ja tegelaskuju loomisele veel üks kiitus juurde :)
|
OSCAR-2019
|
||
Hinnang: 5 (alloleval fotol olev Jupiteri ja Mercuriuse kuju tegemine kutsus publikult esile lausa keset etendust aplausi... Ja naeruturtsatuste koor oli ka muidu pidevalt hääles algusest kuni päris lõpuni välja... nii äge ja nii humoorikas, kuigi taustal ka tõsisemad teemad ja allhoovused, nagu näiteks armukadedus ja usaldamine ja sõda ja petmised ja usk, rõhutasid need omakorda seda koomilisust veel eriti.Mõnus meelelahutus ja täielik nauding, sest nii lavastus ise kui ka kõik näitlejad teevad sellist ägedat ja hoogsat asja, mille hoog ei rauge hetkekski ja üks lahe misanstseen ajab pidevalt teist taga. Annab ka mõtlemiseks ainest ja paralleele tänapäeva. Armastuse teemad on ju igas mõttes universaalsed kas ühest või teisest otsast. Üks suve ja terve teatriaasta parimaid elamusi! Loodetavasti saab Salimsjanovit ka tulevikus Eestis lavastamas näha - гажаса ӧтиськом!)
Elasin õndsas teadmises, et minu nähtud Paide külalisetendus on eelesietendus maikuistele Tallinn Art Space Galerii mängudele, ent nüüd selgus, et lavaka noored mängisid seda - üht moodsat klassiku lipulaeva juba aasta alguses jaanuaris.
Imestasingi kui valmis ja küps see on. Ja veel rohkem imestasin, et Paide Kultuurikeskuse väiksesse saali (mis tegelikult polegi nii eriti "väike") kogunenud umbes 15-20 pealisele publikule mängisid noored näitlejad ilma igasuguse tagasihoidmiseta. Täiesti hämmastav kuidas Paide-inimesed sellise maiuspala mööda lasid. Pealinnas olid kõik mängitud etendused välja müüdud. Ei tea, kas see näitab selle provintsi kultuuri(tuse) taset? Või lihtsalt on juba tuttav materjal ja eelarvamused alles õppivate näitlejate tööde suunal või hoopis väsinud pikast teatrifestivalipäevast? Tegelikult ma kaldun arvama, et vaja oleks kohalikku publikut rohkem "kasvatada"... et inimesed tuleks kodust välja ka muu kraami peale, kui komöödiateatrite rahvalike naerutajate tükkidele, siis on neile vaja ka näidata head-paremat. (Paide on õnneks nüüd mingisugust plaani pidamas, läbi koostöölepingu Lavakaga ja muude selliste konkreetsemate arengukavadega, ent ma ei saa aru, miks näiteks Raplas ei käi teatrid külalisetendusi andmas... käiakse ju küll, aga häbematult harva ja siis ka ikkagi rohkem selliste "kergemate" tükkidega... ent ilma "publiku kasvatamiseta" on see nokk kinni saba lahti olukord - headele tükkidele, mis "naerutamislubadustega" ei keelita, nendele ei tulda, ja jamad tükid, mis lubavad "nalja nabani", nende peale pettutakse ja ühtlasi siis tekitavad tunde, et polegi vaja teatris käia.)
Ka minu jaoks oli see tuttav materjal, sest seekordne on juba 3 Reza "Kunst"-i tõlgenduse nägemine Eesti lavalaudadel. Varasemad - Eesti Draamateatris Toompere lavastus peaosades Tõnu Kark, Ain Lutsep ja Lembit Ulfsak ning Ugalas Annuse lavastus - kus "mehi" mängisid Leila Säälik, Luule Komissarov ja Liina Olmaru. Ent seekordne oli loomulikult hoopis omamoodi tunnetusega, sest "kunstiarmastajaid" mängisid noored mehed (Sander Roosimägi, Markus Truup ja Joosep Uus).
Serge (Roosimägi) on teinud investeeringu ja pannud kogu oma raha uue maali alla. Maal, mis on maalitud valge värviga valgele pinnale. Ehk seda vaadates ei näe mitte midagi... seda me ei tea, kas lähedalt vaadates mingid valgusevarjundid tekitasid ka mingi kujutise või mitte, aga nii publik, kui Serge'le küllasaabunud sõbrad Marc (Joosep Uus) ja Yvan (Markus Truup) neid varundeid ka ei näe (Yvan küll sõbrale viisakusest üritab muud väita). Ja point ongi selles. Kas see on kunst kui selle on maalinud kuulus kunstnik ja maksab palju? Kas kunstile annab väärtuse tema "hind"? Kas absoluutselt kõigele võib anda hinnangu? Kas kunstiteosele kui "asjale" annab väärtuse see kuidas teised seda hindavad või ikkagi see, millisena ise seda hindad/tunnetad? Küsimusi viskab see tekst õhku lõpmatul hulgal ja aitab läbi tegelaste reaktsioonide, tegevuse ja teksti ka vastuseid leida. Ent lisaks kunsti ja selle väärtuse teemadele kõnetab tükk ka teisel tasandil, sest kolm tegelast on sõbrad. Väga erinevate karakteritega ja erinevate kasvatuslike taustadega ning elukogemustega ning ka hetkel on nad muidugi oma eludes erinevates olukordades. Ometi saab aru (usub), miks need kolm inimest omavahel sõbrad on. Ent küsimused selles liinis tekivad sellelt pinnalt, et kuidas peaks käituma/suhtuma kui Su sõber millegi sellisega hakkama saab, millesse ta ise siiralt usub ja mille üle ta uhke on. Mis on sõpruse hind? Mis on elus tegelikult oluline? Kui kerge on inimese enesekindlust kõigutada? jne...
Oi kuidas mulle meeldis Sander Roosimägi tundlik kunstiarmastaja karakter. Varasemas kahes tükis - Impeerium ja eriti Nodvenatsat tekitasid minus tunde, et ta kuidagi hirmsasti tahab meeldida vaatajale ja sellepärast selleks ülepingutab. Ent mitte meeldivalt hea energiaga, vaid ebameeldivalt trupist esiletungida proovides. Seda kummalisem oli kogeda tema mängu pärast Kunsti nähtud Koguduses, kus vaatasin teda juba kui üht selle kursa lemmikumatest. Ma ei tea, kas see muutus on toimunud selles ajas temas teadlikult ja sisemiselt või mõjutas see Serge'i rolli meeldimine hoopis mind kui vaatajat? Ent Serge'ina teeb ta noore näitleja kohta lausa hämmastavalt küpse karakteri. Serge'ist õhkub noort kunstiarmastajat, nii sellest kuidas ta suhtub oma kallihinnalisse maali kui ka see kuidas ta vaatab oma ostetud "lapsukest", see kuidas ta istub jalg üle teise, tundeerk, see kuidas ta oma silmi kasutab ja kogu keha. Siiralt loodan, et see pole "ühe hiti ime" ja tegemist pole lihtsalt sellega, et just see roll on kui loodud Sandri tüpaažile.
Markus Truup mängis end minu lemmikuks juba Impeeriumis, ent seda teed on ta jätkanud edukalt ka Kunstis. Üks lavastuse tipphetki on see kui Yvan endast välja läheb. See hoogne ja pidevalt hoogu veel juurdekoguv monoloog kutsus esile sisemise aplausi juba keset etendust. Bravo! Mingi teatav koomiline aura, mis temaga Impeeriumist kaasa tuli pani natuke mõtlema, et kuidas sügavam draamaroll Markusele võiks sobida, aga sobis küll... kuigi ka siin kasutab ta seda koomikusoont ka õiges kohas ja õigel määral ära. Ta on kolmest mehest kahtlemata kõige rohkem kehkadivei... teadamata nende näitlejate ja tegelaste vanust mängib ta end kõige nooremaks neist kolmest. Ent ta Yvan on hea ja viisakas poiss, hästi kasvatatud... sellepärast on tal ka oma pruudiga raskuseid... Joosep uus mängib Marc'i tugevaloomuliseks, natuke järsuks, ent igal hetkel ausaks ja isegi (seetõttu?) kergelt rohmakaks, ent siiski on selgelt temas sees ka kunstisoon. Me väga palju ei tea tema tausta kohta, ent olemuse ja suhtumisega võiks arvata, et ta on mees kes teeb mis tahab, käib oma radu ja kuhu iganes tahab. Sellised sõbrad on ka vajalikud, sest mõnikord on vaja, et keegi ütleks Sulle otse välja tõe, isegi kui seda kuulda ei taha. Ent siin on siiski suur vahe, kuidas seda tõde Sulle serveeritakse... samas sellist inimest usud kergemini? Joosep'i tehtud karakter ei jää teistele alla, ent kummaline, aga kuna isiklikult suhestuda on temaga kõige raskem, siis jääb mulje nagu, tema mäng jääks teiste sära varju. Võib-olla otse vastupidi, peaks tema mängu seetõttu kõige kõrgemalt hindama, sest ta suudab oma karakteri mängida selliseks, kelle otsekohesus samaaegselt tundub nii õige kui vale.
HInnang: 4 (Ja väga tugev 4. 28.lend on nii huvitav ja hea ning "Kunst"-i 3 meesnäitlejat on nii põnevalt erinevad ja laval mõjuvad nii erineva energia ja olemuslikkusega huvitava, ent sobiva kooslusena. Iga selle lavaka kursa ülesastumine on oodatud ning tundub tekitavat uusi lemmiknäitlejaid juurde... Sedapuhku siis Sander Roosimägi. Järgmine - suvine ettevõtmine on ka juba kavas ning ootan pikisilmi. "Kunst"i meeldejäävaimad stseenid olid siis kui Yvani(Markus Truup) hilineb ja see pikk ja hoogne seletus - miks ta hilineb. Ning see kui Serge ütleb Marcile - võta vildikas ja joonista mu 200tuhat maksnud maalile ning kogu sellel järgnev tegevustik... mh see, mida ta joonistab...3 noort näitlejat mängivad selle olukorra nii intensiivseks ja plahvatusohtlikuks, et kui see lõpuks jõuab sinna kuhu see jõuab, siis see isegi ehmatab... ja seejärel see päris lõpp on ka hea... Lisaks need psühholoogilised mängud, kus "paha" sõbra maal, mis tegelikult teistele ei meeldi... seda kiidetakse sellepärast, et "see on sõbra maalitud"... mitte selle kunstilise väärtuse pärast... Ja kuidas ka siin põrkuvad inimeste kasvatus ja karakter. Ning tekitab inimpsüühikaga seotud küsimusi ja enda seest leitavaid vastuseid juurde - kas kättemaksuks tuleks tõde välja paisata ja võtta viisakuselt katteloor või jääda endaks... mis on tegelikult sõbrale hea? Kas isekusest tekib sellest hea tunne? Ja kui kauaks? Ja kas sellel üldsises pildis, ehk kogu sõpruses on olulisust? Kas peaks olema? Jne jne jne... Väga hästi mängitud, hästi lavastatud Kolditsal ning ilmselt sobis kunstigaleriisse kui valatult... ent ka Paide Kultuurikeskuse lavale... maal käis lavale ja tagasi sobivas mahus ja üldse kogu tempo oli nii hästi paigas. Soovitan julgelt!)
|
OSCAR-2019
|
||
Möödunud aastat pean kirju-liblika-aastaks, milles oli palju rõõmu, muretki. Meeldejäävaid hetki pakkus kindlasti pastoraalseminari poolaasta, seminari lõpetamine, esimeste iseseisvate sammude tegemine päris oma koguduses, vastutuse suurenemine, õpetajaordinatsioon, tööleminek ja kolimine Lääne praostkonda. Seljataha on jäänud hulganisti ilusaid hetki, kõiki neid siinkohal üles lugeda ei olegi võimalik.
Lõppenud aastale mõeldes on esile tuua palju head ja ilusat. Kõike ära märkida ei olegi kokkuvõtlikult võimalik, midagi ununeks kindlasti ära. Märkimisväärsemana nimetan, et olen saanud teenida palvetavat kogudust. Märksõnaks on eestpalve: eestpalve koguduse ja ka minu eest. Palvevilja olen koguduse keskel saanud ohtralt maitsta. Eriliselt tegid head meelt ka minu õpilased kohalikus koolis. Aasta oli õnnistusrikas.
Enne arvamusfestivali kuulsin raadios kõnelemas üht kohalikku, kes kurtis ajakirjanikule, et Paides ei ole kohvikuid ja kui tahta õhtul pärast seitset sõpradega välja minna, siis ei olegi lihtsalt kohta. Väikelinnade kohvikute ja pagariäride võlu on mulle tuttav ja seepärast kujutasin ette, et ehk ikka keegi seda juttu kuulates avastab, et see on just tema võimalus.
Festivaliaegne linn pakkus hoopis midagi muud. Kümned arutelupesad Vallimäe küngaste vahel, väikestes hoovides ja päikeselistel tänavatel. Palju noori, peresid ja lapsi; enamjaolt rõõm kohtumiste üle ja julgus öelda sõna sekka.
Olin ise kohal teisel päeval, leidsin mõne huvitava jutukatke ja kosutava mõtte ning sain tuttavate juttudest aru, et enim kirgi küttis arutelu vihakõne, piirkiiruse ja haldusreformiga seonduvast. Detsibellid olid kõvasti tõusnud, kakluseks ei läinud ning kõik lahkusid kogemuse võrra rikkamana.
Igal ajal omad festivalid ja suurüritused. Mäletan oma teismelise- ja n-ö noorusajast Tartu levimuusikapäevi, kuhu jõudmine oli eluküsimus ja puudumine ei tulnud lihtsalt kõne alla. Meeleline muusika, improviseeriv vaimsus ja alati head sõbrad said küll aja kulgedes ka poliitilist värvingut, kui tänavatele ilmusid sõnumid tõdemusega, et fosforiidist saia ei saa.
Hilisem Viljandi Pärimusa tõi minu jaoks esile hea unustatud vana ning lisas sellele aegamisi kaugemate maade muusikalisi maitseid.
Arvamusfestival on selles mõttes täiesti uus kvaliteet, sa ei lähe ainult meelt täitma või avaldama, vaid saad ka sõna sekka öelda. Sõna pole siis oluline mitte ainult kirikus. Julgen arvata, et need noored, kel taolise ürituse kogemus kasvõi kuulajana, on ümbritseva suhtes hoopis tähelepanelikumad, avatumad ning julgemad ka vastutuse võtmisel. Igal juhul olen ma kahe käega taoliste ettevõtmiste arendamise poolt. Arusaamal, et eestlased saavad põhiliselt kokku ainult pulmas ja peiedel, ei pruugi olla enam väga pikka jätku.
Ahjaa, kui te küsite, et mis siinses pealkirjas õigupoolest kirjas on, siis mulle lihtsalt meeldis ühe toidupakkuja nimemäng ning noored teaduse populariseerijad tulid välja hüüdlausega «Olgem eestlased, aga saagem ka marslasteks». Nojah, varem küll öeldi, et sky is the limit.
Skeptilisemate inimeste suust on olnud kuulda väiteid, et taoline jutuvestmine on mõttetu, sest muutusi sellele ei järgne, või tegi morniks see, et eri väljaannete ajakirjanikud kippusid põhiliselt üksteist vastastikku intervjueerima.
Mõisklesin natuke kõige selle üle ka, kui teada sain, et osalen arutlusringis, kus kõnelevad eri konfessioonide inimesed, ja me teeme seda n-ö kirikute alal. Arutlust vedas suure suhtlusejuhtimiskogemusega Riina Solman ning pereteemadel arutlesin koos Tõnu Lehtsaare, Karmen Maikalu, Jane Snaithi ja Tauno Toompuuga. Kõnelesime paarisuhetest, õnnelikest inimestest, laste vajadustest ja nendega mittearvestamisest, riigi toest ja tegematajätmistest. Minu igapäevatöö seisneb suuresti nende inimeste nõustamises, kellel pole kirikuga sageli kuigi palju seost ning kes oma elumustrites on sedavõrd sassi jooksnud, et ei suuda näha ainsatki valguskiirt ning on justkui unustanud oma anded ja oskused. Hea oli kuulda kolleegide tähelepanekuid.
Siiski mõtlesin ka selle üle, kuivõrd mõjus on kõnelda kiriku asjadest kiriku alal kirikus olevate inimestega. Kindlasti oli selles tuge ja selginemisi. Pealekauba jääb praegu õhku rippuma küsimus, kuivõrd ollakse kirikust väljaspool valmis siinset sõnumit kuulama või siis jällegi, et milline see ühtne sõnum on. Muide, paar aastat tagasi kandideerisin ühele töökohale ning jõudsin vestlusvooru. Seal küsiti üht ja teist minu elukäigu kohta. Siis pööras üks soliidne härrasmees ennast minu poole ning küsis: «Kas te arvate, et olete usklik?» Aimates, et edasised küsimused hakkavad minema kõik enam-vähem ühte väravasse, püüdsin oma olemist kinnitada, samal ajal ennastsäästvalt ette kujutades, justkui oleks küsitud, kas mu nina asetseb ikka keset nägu.
Usuteaduse magistrant raadioajakirjanik Meelis Süld rektor Ove Sandrilt õpinguraamatut vastu võtmas, keskel dekaan Randar Tasmuth. Tiiu Pikkur
EELK Usuteaduse Instituudi uus õppeaasta algus 7. septembril jumalateenistusega Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus, millele järgnes aktus instituudis.
Jumalateenistusel teenisid peapiiskop Urmas Viilma, piiskop Einar Soone, rektor Ove Sander, dekaan Randar Tasmuth, õp Toomas Paul (jutlus), õppejõud Marko Tiitus, Thomas-Andreas Põder, Vallo Ehasalu, Eenok Haamer, Siimon Haamer ja anglikaani preester Stiiv Knowers. Porvoo lepingu 20. aastapäeva puhul kõneles õp Tauno Teder. Organist oli Kristel Aer.
Aktusel tervitas kooliperet peapiiskop Urmas Viilma. Ta meenutas ka oma sisseastumiseksameid samasse kooli rahutul ajal 25 aastat tagasi. Aktusekõne pidas prof Randar Tasmuth. Sõna võtsid rektor Ove Sander, Tartu teoloogia akadeemia poolt Eenok Haamer, õigeusu õppetooli nimel preester Mattias Palli ning üliõpilaste nimel Kristo Hüdsi. Muusikat tegid Kristel Aer, Tiina Pangsepp ja Ester Ilves.
Sel aastal, mil instituut tähistab oma 70. aastapäeva, võeti vastu 36 üliõpilast, lisaks kaks õpilast kirikumuusika osakonda. Dekaan Tasmuthi sõnul on see suurim hulk kogu instituudi ajaloo jooksul üldse. «Kindlust meile õppima asumisel on andnud ka instituudi akrediteerimine (kohustuslik kõigile kõrgkoolidele) maksimaalseks ajaks ehk seitsmeks aastaks.
Eriti oluline on, et esimesele tasandile – rakenduskõrgharidusõppesse – on tulnud 23 üliõpilast. Kui õpingute ajal peaks elu oma korrektiive tegema ehk tuleb takistusi nominaalajal lõpetamisega, jääb suures rühmas kindlasti neid, kes sellega hakkama saavad. Esimese tasandi õppijate juures rõõmustab see, et mitmed on tulnud sooviga kindlasti jätkata magistriõppes ja pastoraalseminaris suunaga tegevvaimulikuks saada, nii nagu meie instituudi keskne eesmärk on.»
Usuteaduse instituut kutsub seoses oma 70. aastapäevaga 25.–26. oktoobril rahvusraamatukokku kongressile «Reformatsioon 500 – vaimsus, kultuurimõjud, perspektiivid».
«Meie kooli missiooniga läheb kokku see, et tähistame oma juubelit reformatsioonikongressiga. See on märksõna, kuidas me ennast tähistame, see iseloomustab, kuhu paneme rõhu, et me pingutame selleks, et võiksime olla osalised reformatsiooni viljade jagamisel eesti rahvale,» rõhutab prof Tasmuth.
Festival toimub sel aastal juba 23. korda, on üks pikema traditsiooniga festivale. Sel suvel koguneb publik jällegi kirikutesse, kus ajalooliste ehitiste hõng saab võimendatud läbi kõrgetasemelise muusika.
Laupäeval kogunes Kambjasse paarkümmend koguduste esindajat, et üle vaadata paik, kus toimub tänavune kristlik noortefestival «Järgmine peatus 2008. Jumal tänatud».
Kambja koguduse noor õpetaja Kristjan Luhamets, kes on olnud noortepäevadel aktiivne osaleja, on seekord, järjekorras 19ndate korraldaja ja vastuvõtja. See on tema jaoks esmakordne kogemus organiseerida midagi nii suurt. «Minu vastutus on hoomamatu. Aga õpin koos korraldustoimkonnaga, püüame anda parima. Minu ettepanek oli tulla noortepäevadega Kambjasse, aga hääletades selgus, et paljudel oli selline idee,» ütleb ta kommentaariks.
17.–19. augustini oodatakse Kambjasse tuhandet noort, kui Jumal laseb korraldustoimkonna tööl igati korda minna, mida üheskoos paluti laupäeval kirikus peetud palvusel, kus orelil mängis Nõo koguduse õpetaja Mart Jaanson. Kinnituseks lauldi laulu- ja palveraamatust laul 247 «Su töö on see, oh Jeesus Krist». Ja lootust on, sest siinne paik on vaimuelule ikka soodsaks pinnaseks olnud ja etendanud meie kultuuri- ja kirikuloos märkimisväärset osa.
Laupäevalgi mälestati 250 aastat tagasi surnud siinset kirikuõpetajat Albrecht Sutorit ning meenutati 1686. aastal ilmunud Wastse Testamendi tõlkijat Andreas Virginiust ja tema poega, eesti kirjakeele arendajat Adrian Virginiust, Bengt Gottfried Forseliust ja Ignatsi Jaaku. Kambjaga on seotud ka mitu põlve kirikuõpetajaid andnud Hasselblattide suguvõsa. Koos kirikliku õpetusega on Kambjas üle kolmesaja aasta jagatud aabitsatarkust – milleks siis muidu oli mõtet jumalasõna maakeelde ümber panna. Rõõmustav oli kogeda, kuidas ühes väikses maakohas on kool ja kirik laste hea õpetuse nimel pingutanud.
Praegu seisavad taastatud kirik, mis valmib lõplikult järgmisel aastal, ja 2005. aastal valminud uus koolimaja kõrvuti ja väärtustavad laste igakülgset arengut. Kristjan Luhamets on õpetaja ka koolis, tema kohus on jagada teadmisi usuõpetusest, usundiloost ja saksa keelest. Noortepäevadel augustis pakub kool võimalust kasutada oma saali. Kooli ja kiriku headest suhetest rääkis meile direktor Enn Liba. Kambja kolme varasemat koolimaja näitas alevit tutvustaval ekskursioonil kirikuõpetaja Luhamets.
Külma ilma trotsides vaadati üle ka võimalikud telgiplatsid, arutati ühe või teise eeliseid, pesemisvõimalusi jm. Ja tunnistati, et Kambjas on kõigile soovijatele ruumi. Noore kirikuõpetaja arvamus oli, et päevaga võis rahule jääda.
«Kui tänase päeva tõttu rohkem noori kohale tuleb, olen rahul. Aga tibusid loetakse 17. augustil,» ütles ta viimaseid lahkujaid bussile saates.
Pole juhus, et me paastuaja esimesel pühapäeval loeme paradiisiaia pattulangemisest ja kiusatustest. Usk on selleks, et näha ka müütiliste lugude taga olevat reaalsust ja selle sõnumit tänasele päevale. Sinule ja minule. Olgugi paast seotud loobumisega, on ta teistpidi seotud saamisega. Mida me siis siit saame? Eks ikka vaimutoitu ja kirgastumist. Saavutame inimväärikust toitva võimekuse hoomata ülevat. Kui keskendume heale. Keskendumine heale, ülevale ja olulisele tähendabki ju loobumist halvast, madalast ja ebaolulisest.
Paastust räägitakse tavaliselt kui enesevaatlusest, sisekaemusest. Vaadates enesesse näeme enamasti probleeme. Kasti sees elades pimedust, raamides mõeldes kogeme oma piiratust. Karbist väljaspool mõeldes võime leida lahendusi, leida valgust ja avarust nende teoks tegemiseks. Võtkem siis tänavust paastuaega kui võimalust keskenduda teisele, mitte sedavõrd enesele; võimalustele, mitte takistustele, sest nõnda võime tuua lahenduse oma elule, oma pere ja kogukonna elule.
Paradiisiaia pildil kirjeldatakse kahte puud. Miskipärast mõeldakse enamasti ühest. Ka naine, ürgema Eeva, keskendub ühele puule. Sellele, mille kohta oli öeldud: kui te sellest sööte, peate surema. Kas see oli surmaihalus? Riskivajadus? Piibel ütleb vaid: naine nägi, et puust on hea süüa. Miks ta seda arvas? Piibel ütleb, et keegi soovitas. Halba nõuandjat kirjeldatakse maona. Veel enam, temas nähakse lausa saatanat. Paastuaeg on ka selleks, et luua selgust, et suuta eristada meile pakutavates piltides, informatsioonitulvas ja võimalustes tõde valest, saatanat inglitest, näivust tegelikkusest. Et suuta ise otsustada. Ja teha seda õigesti.
Paradiislikus heaolus ei tehtud õigesti. Keskendumine valele puule viis valele otsusele, vale otsus viis valele teole. Pattulangemine algas valest keskendumisest, valest intentsioonist (suundumusest), enese avamisest mitte heale ja ülevale, vaid hoopis valele, Jumala süüdistamise kuulamisele, enese heaolu või naudingu taotlemisele ning siis keelatu järele haaramiseni. Kihutava kiirrongi alt valeraha otsimiseni. Tagajärg saab olla ainult üks: kokkupõrge totaalse, massiivse paratamatusega. Tõtt-öelda ongi vaid üks paratamatus ja see on sõnades: patu palk on surm. Kõike muud võib muuta, ainult mitte seda. Patt ei ole midagi välist, see pole meid ümbritsevast keskkonnast ja teistest inimestest sõltuv. Patt on see, mis on meie sees. Väliseid keskkondi on ikka muudetud. Aga kes muudaks inimest?
Jeesus paastus kõrbes 40 päeva. Seejärel tuli esimene kiusatus teha kivid leibadeks, mis tähendas Jumala andide enda hüvanguks kasutamist. Teine kiusatus tähendas mõttetute riskide võtmist teistele millegi tõestamiseks, kolmas raha nimel elu missioonist loobumist. Kristus võitis kiusatused. Ka Peetrus ahvatleb Jeesust loobuma missioonist. Peetrus ei teadvusta, et see tähendab ka loobumist sellest, kes ta on: Messias.
Peetrus võttis nõuks korrigeerida jumalikku plaani. Kuidas me seda teeme? Taotledes omakasu või otsides tõe kõverdamise võimalusi, ise nähes, mis on õige ja kohus ja hea. Kui sageli me seda teeme? Alati, kui otsustame valida kergema koorma, mugavama olu. Alati, kui tahame nautida vabadust ilma vastutuseta. Alati, kui ütleme, et tõde ei ole.
Tõejärgne maailm on järjekordne vale, millega meid peibutatakse. Sest tõde ei ole kuhugi kadunud. Kõik inimesed ei valeta kunagi kogu aeg. Minu akna taga veab üks isa kelku. Ta hoiab oma last. Kuigi ta pingutab, on ta näol naeratus. Tõde on hoidmises, tõde on naeratuses. Tõe nimel tasub pingutada. Õnn on teadmises, et alati on keegi, kes seda teeb. Heiskab lipu, süütab tule, nimetab valet valeks ja tõde tõeks. Teel Jeruusalemma on õige mitte pehmendada asjaolusid, vaid nad võita, mitte alluda takistustele, vaid need ületada.
Meil on oma kiusatused. Need sõltuvad inimesest ja saatan leiab kergelt üles igaühe kõige nõrgema koha. Me ei ole ühetaolised, igal meist on oma, sageli hoolega varjatud nõrkused. Paastuaeg on ka selleks, et ennast tugevamaks muuta. Ennast ja oma elu paremaks muuta. Eesti elu paremaks muuta. Tervendada ja liita kogukondi. President rääkis kogukonnateenustest. Nende korraldamine on meile jõukohane ka siis, kui me ei ole ülemäära rikkad. See on ristikirikule loomupärane. Alati võime mõne halva või omakasupüüdliku teo jätta tegemata ja teha selle asemel head teistele. See ei pea olema kergem tee. See on õige tee.
Üks varasem Eesti president on öelnud: ärgem süüdistagem riiki selles, et tal puudub võluvits, millega rahuldada kõikide soove. Muuta kivid leivaks, missioon rahaks, võimed tsirkuseks. Seda kõike pakub kiusaja, kes hiljem muutub süüdistajaks halva südametunnistuse kohtuprotsessis. Ja siis on vaid vaim see, kes vabastab ja jõustab headeks tegudeks. Headel tegudel on üks imeline omadus: nad annavad jõudu uuteks headeks tegudeks. Proovige järele!
|
OSCAR-2019
|
||
Olen Kasutustingimused ja Privaatsuspoliitika läbi lugenud ja nendega nõustunud Peate nõustuma kasutustingimustega
Sari keskendub idealistlikule noorele arstile, kes satub oma esimesel tööpäeval karmi aga väga võimeka peaarsti juurde. Elud võivad saada päästetud, samal ajal lootused võivad puruneda, kui selguvad moodsa meditsiini telgitagused.
Elektrikatkestus Chastain Memoriali haiglas paneb personali proovile – nad peavad patsiente ravima ilma tehnoloogia abita. Bell annab korralduse, et uusi patsiente vastu võtta ei tohi ning et elustamisseadmete küljes olevad patsiendid tuleb mujale suunata, kuid kui erakorralise meditsiini osakonda tuuakse abi vajav laps, otsustavad Conrad ja Devon käsku eirata. Mina ja Austin peavad voolukatkestusest hoolimata enneaegsele beebile südameoperatsiooni tegema. Nic teeb väsimatult tööd, et haiglasse jäävaid patsiente ja personali hallata.
Bell tunneb nördimust, kui Conradi isa ja uus juhatuse esimees Marshal Winthrop küsib Conradilt nõu haigla väljaminekute kohta. Samal ajal kui Conrad ja Nic püüavad vähendada patsientidele tehtud kulutusi, kohtub tervishoiutehnika ettevõtte müügiesindaja Julian Lynn (külalisnäitleja Jenna Dewan) Chastaini kollektiiviga, et müüa neile oma kalleid tooteid. Mina suhe Micah’ga satub Micah’ paranemisprotsessi ajal madalseisu. Devoni ülesandeks saab haiglaekskursiooni läbi viimine uutele praktikantidele.
Nic ja Conrad mõtlevad tagasi oma minevikule, kui neil tuleb diagnoosida õnnelikku abielupaari, kes on salapäraste sümptomitega haiglasse sattunud. Belli ja Marshalli vahel tekib töölähetuse käigus konflikt, kui nende halastamatud äritaktikad enam ei ühti. AJ lükkab Mina hoiatustest hoolimata tagasi Belli palve, Devon muutub päev-päevalt lähedasemaks müügiesindaja Julianiga (külalisnäitleja Jenna Dewan) ja kollektiiv valmistub Conradi kolme aasta tööjuubeliks.
Chastain on tulivil kontserdikülastajatest, kes vajavad festivaliväljakul toimunud trügimise järel arstiabi. Conrad ja Nic püüavad aidata Josh Robinsoni, professionaalset seiklusjuhti, kellel on eelnevatest vigastustest kogunenud muljetavaldav nimekiri. Devon ravib muusikut, kes vannub, et on kaine, kuigi toksikoloogiaaruanne väidab vastupidist. Samal ajal nõuab haigla hinnatud kirurg dr Kit Voss (Jane Leeves) paremat residenti ning Bell teeb kõik võimaliku, et panna asi suure kella külge. Julian üritab parandada suhteid Belli ja oma ülemuse vahel. Winthrop püüab veenda Conradi selles, et ta on muutunud mees.
Bell otsustab võtta haiglas tavaliselt kasutatud tehnika asemel kasutusele Julian Boothi meditsiinilised seadmed. Kit ja AJ peavad talle vastu seismiseks oma tülid kõrvale heitma. Conrad ja Nic püüavad ellu viia vähihaige lapse unistusi. Kollektiiv märkab Juliani ja Devoni uut sõprust.
Chastaini haiglas on Halloween täies hoos. Conrad asub diagnoosima naist, kes sattus haiglasse öiste paanikahoogude tõttu. Devon veedab oma esimese Halloweeni erakorralise meditsiini osakonnas. Nic tunneb muret otsuse pärast võtta oma hiljuti karsklaseks hakanud õde kaasa Mina iga-aastasele Halloweeni-peole. Bell leiab huvitava viisi, kuidas oma uut assistenti kasutada.
Ravimiuuringus osalevatel patsientidel ilmnevad eluohtlikud kõrvalmõjud ning Nic kardab, et ka tema õde Jessie võib olla ohus. Sellest tulenevalt püüab ta koos Conradiga veenda Belli selles, et uuring on liiga riskantne. Samal ajal panevad Mina, Austin ja Kit omavahelise võistlemise kõrvale ja püüavad üheskoos aidata patsienti, kelle tervis libiseb kiirelt käest. Devon katsetab enda arendatud toodet Juliani peal.
Idealistlistist Dr. Devon Pravesh seisab oma esimesel praktikapäeval silmitsi arstitöö karmi reaalsusega. Kolmandat aastat residendina töötav Dr. Conrad Hawkins võtab ta enda hoole alla ning õpetab talle oma ebatavalisi ravimeetodeid. Samal ajal satub Conrad konflikti peakirurg Dr. Solomon Belliga, kes kasutab oma vigade varjamiseks võimu ja ähvardusi.
Conrad saab kauaoodatud kõne, mis teatab, et kaks aastat ootenimekirjas olnud patsiendile on lõpuks leitud süda. Paraku muutub prioriteetsemaks äsja haiglasse südamerabanduse tagajärjel sattunud kongresmen ning Conradi patsiendi operatsioon lükkub edasi. Samal ajal hakkab Nic pärast toimiku kaotsiminekut kahtlustama üht arsti. Dr. Bell püüab Minat manipuleerida. Devon pannakse proovile, kui patsiendi seisund nõuab hetkeotsust.
Conradit külastab haiglas vana sõjaväesemu ja kirurg (külalisnäitleja Warren Christie). Tiim pannakse proovile, kui nad peavad päästma kindlustamata ja riigis illegaalselt viibiva patsiendi elu samal ajal haigla administratsiooniga võideldes, kuna kardetakse, et patsiendi ravi läheb maksma miljoneid.
Kui erakorralise ravi osakonnas tehtud vea järel teatab Conrad patsiendi surmast valele perele, üritab ta tehtud viga parandada. Samal ajal üritab Nic leida Lane'i patsiendi andmeid, Devon kiindub eakasse patsienti ja Mina eemaldatakse operatsioonisaalist, kui too üle pingutab.
Kolm järjestikust operatsiooni võtavad haigla töötajatest viimast. Nic soovib pinget vähendada ja palub Jude’il ühel operatsioonidest osaleda, muutes Conradi armukadedaks. Dr Lane Hunter püüab aga Nici väiteid ümber lükata.
Conrad satub Lane’iga vastakuti, kui mees ei nõustu naise koostatud plaaniga vähipatsiendi raviks. Olukord muutub pingeliseks, kui Jude vahele astub ja pakub, et viib ise läbi invasiivse protseduuri, mille vastu Conrad on. Bell mõistab aga, et vajab Mina käsi rohkem kui iial varem.
Belli kohutab, et Nic ja Conrad otsustavad vastu võtta tundmatu kodutu. Nad kahtlustavad, et ta visati Chastaini heategevusballi ajal teise haigla poolt tänavale. Devon ja Irving hoolitsevad meesprostituudi eest, kes annab neile üllatavalt head nõu.
Conradi eksnaine Catherine võetakse haiglasse kõhuvaludega, mis osutuvad meditsiiniliseks müsteeriumiks. Conrad üritab ta hädale sihikindlalt diagnoosi leida ning võitleb ideega, et teda opereerib Bell. Nic kuuleb üht-teist Conradi mineviku kohta.
Conrad jääb ratta alla ja väänab oma hüppeliigese tugevalt välja, kuid ei lase sel ennast peatada, kui ta võtab oma hoole alla oma vana meditsiiniprofessori, kes näeb hallutsinatsioone oma vanadest patsientidest. Devonile antakse ülesandeks Conrad haiglasse sisse kirjutada, kuid too keeldub igasugusest ravist.
Kui Nic avastab end kahtlusalusena Lily surma, tuleb Conrad tema kaitseks välja, kuid muudab sellega olukorra hullemaks. Rutiinse operatsiooni käigus läheb Belli patsient kogemata põlema, mille tõttu alustab haigla kohe tema ravidokumente uurima.
Conrad ja Devon töötavad väsimatult Bradley (nende arstist kolleegi) elu päästmise nimel, kes kukkus läbi haigla katuseakna. Dr Bell meenutab aega, mil ta keelas Bradley’l operatsioonide teostamise, kuna too jäi operatsiooni ajal magama.
Devonil ja Conradil on võidujooks ajaga, et päästa naise elu, kelle seisund halveneb tundmatute sümptomite tõttu. Kui ilmneb, et patsiendi näol on tegemist kangelasega, kes aitab endistel kurjategijatel oma elu järje peale saada, tugineb meeskond tema endistest kurjategijatest perekonna abile, et tema haigust diagnoosida ja ravida. Pinged tõusevad, mil Nic jätkab asitõendite otsinguid, mis tõestaks Lane’i süüd, kuid ta peab samaaegselt oma õe Jessie eest hoolitsema, kes tuuakse traumapunkti. Samal ajal naaseb York haiglasse koos oma emaga, kes vajab riskantset protseduuri ja York on silmitsi kivikülma dr AJ Austiniga.
Viimase ja drastilise pingutusena päästa Nic Lane’i saboteerimise katsetest palub Conrad abi inimeselt, kelle poole ta lubas mitte kunagi pöörduda. Samal ajal võtab Mina partnerlus Raptoriga (külalisesineja Malcom-Jamal Warner) uue ilme, kui Micah (külalisesineja Patrick Walke) tuuakse Chastaini tagasi raskete südame tüsistustega; dr Belli koostöö Lane’iga pannakse lõplikult proovile, kui üks tema patsientidest saabub uuesti haiglasse.
|
OSCAR-2019
|
||
Eelmisel nädalavahetusel saimegi kenasti kõik oma toimetused tehtud (nagu piltidelt näha saite), käisime pubis vabatahtlike esinemist kuulamas ja nüüd avastasin, et juba on jälle nädal möödas. Aeg lendab siin tegelikult kiiresti, kuna koguaeg on midagi teha. Õnneks saime möödunud nädalaga kõikide vajalike töödega ühele poole ja oleme töötanud isegi projektide kallal, mida mõnda aega on ajanappuse tõttu pidanud edasi lükkama. Täna näiteks istusin pool kaks maha ja KÕIK oli tehtud – kõik 7 majakest check-in’ideks valmis, restoran puhas ja e-mailid ning muu paberimajandus samuti korras. Üldjuhul jooksen selle kella kahese check-in’i ajaga ikka võidu, et enne külastajate tulekut enam higise ja räpasena koristades neile vastu minema ei peaks, seega on väga hea tunne “ajast ees” olla. 🙂
Vabatahtlikud lahkusid kolmapäeval ja samal päeval sain meili Hollandi paarilt, kes meil siin umbes 6 kuud tagasi vabatahtlikeks olid. Nad olid tagasi siinkandis ja tahtsid läbi tulla, seega pakkusime neile välja, et tulgu muidugi ja soovi korral saavad siit ka öömaja. Jutustasime nendega päraslõunal ja peale tööd tegime väikese veini ning järgmisel hommikul asusid nad jälle teele, et minna Cooktown’i ja sealset ümbrust avastama. Jäi jutt, et kui nad soovivad, siis saavad siin jälle öömaja tagasi tulles. Täna saatis N mulle sõnumi, et ilm kisub ranniku ääres üsna tormiseks ja et nad vist liiguvad täna tagasi meie suunas ja sooviks öömaja. Vastutasuks pakkusid nad, et võivad meid homme hommikul mõned tunnid koristamisega aidata. Paremat ajastust poleks saanudki olla, kuna oleme siin praegu kahekesi ja homme olekski muidu üsna hull päev meid ees oodanud. 🙂 Tore, kui asjad sedasi paika loksuvad ja meil oli väga hea meel, et lõpuks (peale väikeste erandite – tsau, Hanna!) oma vabatahtlikega ka ühendust oleme saanud hoida. Oleme uute vabatahtlike otsinguil hetkel, aga miskipärast polegi nagu kedagi võtta – aeg on näidanud, et eks tuleb natuke oodata ja küll siis õiged inimesed ka tee siia leiavad. Kui mõni tore eestlane seda blogi juhtub lugema, siis ma hea meelega lobiseks veidi emakeeles ja Isaacile meeldivad ka eestlased väga (ta meenutab siiani meie veiniõhtut – tsau, Kelli ja Martin!) :D, seega ootame seltsilisi.
Esmaspäeval on ANZAC Day (loe täpsemalt selle päeva tähtsusest eesti keeles siit) ja meil pole ühtegi broneeringut, seega ilmselt võtame suuna Cairnsi poole, kuna teisipäeval on meil jälle hambaarst. Kuna Wilson on nüüd korras, siis tahaks temaga ööseks kuhugi campima minna, aga eks paistab kas see plaan ka teoks saab. 🙂
Ahjaa, Isaac püüdis parklast ilusa püütoni kinni siin paar päeva tagasi, keda külastajatele näitasime ja siis tagasi metsa lasime. 🙂
Oma järelejäänud Eesti aja võtan kokku ühe pildipostituse ning lõppu ka üks videoke. Kiirelt kokku võttes käisin perega väljas söömas paaril korral; vennaga loomaaias; tüdrukutega Pärnus Hedon Spaas ning sõbrannadel külas. 🙂
Eestis oldud aeg läks kiiresti ja kui alguses plaanisin vabalt võtta ning plaane mitte teha, siis läks ikka vastupidi. 😀 Aeg lendas üsna kähku mööda, aga õnneks sain veeta aega nii kodus kui ka kvaliteetaega oma sõprade ja sõbrannadega, kellega pole mitu aastat võimalust olnud sedasi koos olla. 🙂
Haha, ma ei teagi, miks mulle see üldse praegu meelde tuli, aga tahtsin Isaacile näidata, kuidas ma 2010. aastal saates Sõnasõda osalesin. Varem otsides pole see mul õnnestunud, kuna kas pole õiget osa leidnud või pole seda Eestist väljaspool võimalik vaadata. Eile aga oli ja nii mõtlesin seda siin ka teiega jagada. 😀 Saate näha mind pantomiimi abil sõnu seletamas; sõnu arvamas; hüppenööriga hüppamise ajal sõnu seletamas ja 7500 EEK võitmas, haha. 😀 Saadet on võimalik vaadata SIIN.
Täiesti järgneva postituse teemaväliselt pean lihtsalt ära mainima, et Eesti noored on usinasti abielluma hakanud viimasel ajal – muud Facebookis ette ei karga, kui et jälle kellegi pulma fotoshuudid või poissmeeste- ja tüdrukuteõhtud. Või olen ma ise lihtsalt sellises eas nüüd, et kõik ümberringi saavadki lapsi ja abielluvad? Aga ega mul kahju või halb meel ei olegi, täiesti vastupidi, nii tore on vaadata! 🙂 Nüüd võiks muidugi minu tutvusringkonnas ka sõbrad pulmaplaneerimise ette võtta, et oleks põhjust külla sõita või nii. 🙂
Käesoleva postituse teema on mu peas mõlkunud ilmselt üle aasta või rohkemgi veel, aga kohe üldse ei ole leidnud õiget hetke või sõnu, et seda siia kirja panna. Nüüd jõudsin selgusele, et ega seda õiget aega võin ilmselt ootama jäädagi ja hakkan parem pihta.
Lugedes erinevate inimeste blogisid, kes on oma kodumaa ja sõbrad-pere selja taha jätnud ning välismaale kolinud, võib üldjuhul leida ühe ühise tooni, milleks on üksindus. Kellel rohkem, kellel vähem, aga mingis vormis on see enamasti mõnel ajahetkel ära mainitud. Eks minu puhul mängib praegusel hetkel rolli minu väga isoleeritud elu- ja töökoht, aga just viimasel ajal olen seda üksinduse tunnet järjest rohkem omal nahal kogeda saanud. Varsti saab mul neli aastat Austraaliasse kolimisest ja nüüd ma näen seda, kuidas suhted Eestisse jäänud tutvusringkonnaga hääbuvad või on seda juba teinud. Eks enne minekut kuulsin palju seda, kuidas jääme ikka ühendust hoidma ja kirjutame-joonistame-suhtleme, kuid reaalsuses on see kontakti hoidmine heal juhul Facebooki kommentaar või laik. Ma saan loomulikult aru, et me saame vanemaks ja kõigil on oma elud: töö-lapsed-partner-reaalselt olemas olevad sõbrad-pere-hobid ja muu, lisaks ajavahe. Ning kuidas siis mitte ühendust hoida, kui mitte sotsiaalmeedia kaudu, sest see on ju kõige mugavam ja kättesaadavam viis. Samas, kui mina võtan oma tegemiste juurest aja, et ühendust hoida-kirjutada-helistada-tähtpäevaks pakike või kaart saata, aga lõpuks ei saa isegi Facebooki sõnumile vastust, siis kaua Sa viitsid? Ühel hetkel enam lihtsalt ei vaevu isegi ja löön käega. Kui ei huvita, siis sundida ju ka ei saa ja tõepõhi on tõesti all ütlusel, et välismaale kolimine selekteerib ära need inimesed, kes Sinu ellu jäävad päriseks ja need, kes seal niisama figureerisid, kuna juhtusite olema lihtsalt samas keskkonnas ja oli mugav. Need oma inimesed jäävad isegi siis, kui meie vahel ongi mitutuhat kilomeetrit ja 7 tundi ajavahet.
Liikudes edasi praegusesse aega ja ruumi, võiks ju küsida, et aga suhtle siis kohalike sõpradega, kellel on Sinu jaoks aega ja kes on reaalselt seal. Eks jällegi on siinkohal olukorrad erinevad, aga kahjuks on tihedate kolimiste tõttu minu puhul nii, et kui hakkadki kellegagi rohkem suhtlema ja hästi läbi saama, on aeg edasi liikuda. Nii on Facebookis jälle mõned kontaktid lisaks, kuid sinnapaika see ka jääb. Seda eriti seljakotirändurite puhul, kes kohtavadki nii paljusid inimesi koguaeg ja enamasti lühiajaliselt. Hetkeline elamiskorraldus keset vihmametsa välja jätta, kus me muide oleme teinud teadliku pingutuse omalt poolt, et uusi tutvusi leida (kuid enamik kohalikust elanikkonnast on üle 50. aasta vanad vähemalt :D), siis tekib küsimus, et aga kuidas sõpru leida?
Kõlab võib olla totralt, aga päris suvalt ei lähe ju ka inimsele tänaval ligi, et kuule, hakkame sõpradeks? Lapsena oli lihtne, liivakastis sai mänguasju jagatud ja rohkem polnudki vaja. Pubid mind ei tõmba, sest need omakorda meelitavad kahjuks suuremas osas inimtüüpe, kellega palju ühist pole ning mehe sõprade naisi pole, sest nemad on samuti mööda ilma laiali. Võiks liituda mõne huvi- või spordiringiga, aga kahjuks praegusel töökohal olles mul seda võimalust ei ole; see on üks põhjustest, miks me siia pikaajaliselt jääda ei soovi. Kaua Sa ikka ainult oma mehega kõike koos teed, sõbrannatamist ning sotsiaalset aega teiste inimestega on ju ka vaja. 🙂
Kohalikega sõbrustamise juures on (vähemalt minu jaoks) teinekord väsitav enda selgitamine kultuuriliste või keeleliste erinevuste tõttu. Teinekord tahaks lihtsalt mingeid haigeid Kreisiraadio või Ärapanija kilde pilduda või Koit Toomet kõvasti ja valesti kaasa laulda või Tujurikkuja mustade naljade üle salaja pihku itsitada. Loomulikult saan ma aru, et olen vabatahtlikult Austraalisse kolinud ja uusmeremaalasega abiellunud ning ma ei muudaks nende otsuste juures mitte midagi. Kui Eestis oleks ilm veidi etem ja elu kvaliteet samasugune nagu siin, siis ma ei kahtleks hetkeksi ja elaksin kindlasti Maarjamaal. Kumbki neist aga suure tõenäosusega lähiajal ei muutu, seega pean hakkama saama selle elukorraldusega, mille olen endale siin valinud. Meeldib või mitte. (Meeldib muidugi rohkem. :D) Siinkohal jõuangi vist asja tuumani – kui arvatakse, et Eestist lahkutakse piimajõgesid ja pudrumägesid jahtima ja palmi alla peesitama, siis teinekord need võib olla ka leitaksegi, kuid kõigel sellel on ka omad ohverdused, mida me, rändurid, peame tooma. Minu jaoks on selleks suurim oma pere ning sõprade maha jätmine ja järk-järgult sellest kõigest järjest rohkem võõraks jäämine, mis on paratamatu.
Sanna on oma blogis (link SIIN) kirjutanud üsna sarnasel teemal ja tundsin selles postituses ennast päris palju ära. Samasse teemasse haakub ka uurimus, mis väidab, et erinevates keeltes omandame me uue iseloomu. Olen sellega üsna päri, aga alles hiljuti hakkasin mõtlema, et tegelikult elab minu Eesti-mina suures osas mälestustele põhinedes, seda just sõprade-tuttavate silmis, kes tundsid mind ainult mingites teatud situatsioonides ja kohtades. Elu on ju edasi läinud, minu puhul jah Austraalias, mis on mind muutnud vastavalt vajadusele, aga samamoodi oleksin ma tõenäoliselt muutunud ka Eestis elades. Lahkudes olin ma alles ülikooli lõpetanud nooruk, nüüd võin öelda, et elu- ja töökogemus on muutnud mind täiskasvanud naiseks (mitte, et ma sellest koguaeg aru saaks või sellega leppida tahaks, haha).
Et selles suures mõtete virr-varris mingi kokkuvõte teha ning mitte mineviku nostalgiasse kinni jääda, olen järjest rohkem püüdnud teha teadlikke valikuid ja otsuseid, mis muudaksid mind õnnelikuks just praeguses ajas ja hetkes. Eestisse jään ma alati igatsema, see on minu kodu ja seal on minu pere! Küll ei saa ma lasta end sellel tundel halvata, sest minu elu on hoopis siin ja praegu ja mul on Isaac ning ühel päeval ka loodetavasti oma kodu ja oma pere. 🙂
Selline veidi teistmoodi postitus siis täna ja ma loodan, et teid nüüd ära ei hirmutanud. 🙂 Tundsin, et on vaja oma mõtteid jagada ja kus siis veel seda teha, kui mitte oma “Elu Välismaal” blogis, kuna see on kindlasti suur osa välismaal elamise juures.
Kuna paljud blogijad on välja toonud oma lemmikblogid ja kelle poolt nad Eesti Blogiauhindade jagamisel hääletasid, siis ega minagi saa ju kehvem olla. 😀 Alustuseks peab ära märkima, et minu kasutuses on hetkel 8 erineva IP aadressiga seadet (isiklikud- ja tööarvutid ning 2 telefoni), siis sain osades kategooriates lausa kõikidele lemmikutele hääled anda. 😀
Aiandusblogid – esialgu arvasin, et selles kategoorias ei anna ma ühtegi häält, kuna ma aiandusblogisid ei jälgi, aga oma üllatuseks leidsin sealt Ivari Saaremaa Mardi Talu blogi (arvasin, et leian ta taludeblogide seast) ja otseloomulikult andsin oma hääle talle. Ashtanga Jooga Koolis töötades sai kolleeg Ivari tegemistele ikka kaasa elatud ja korra olen talle Saaremaale isegi külla jõudnud! Blogis kirjutab Ivar otse ja ausalt taluga seonduvatest töödest, muredest, rõõmudest – just nii nagu asjad on. Ivari blogi saad lugeda SIIT.
Elu välismaal blogid – kuigi ahvatlus enda poolt 8 korda hääletada oli suur, haha, siis leidsin, et nii pole ikkagi aus ja minu hääle said Siiri (vaata SIIT), Hanna (vaata SIIT) ja Grete (vaata SIIT), sest mulle meeldib teiste eestlaste tegemistest Austraalias lugeda. Hanna oli meil augustis siin vabatahtlikuks, Siiriga tutvusime üsna juhuslikult blogide kaudu ja Grete blogi leidsin Eestlased Austraalias grupist Facebookis. Lisaks sai minu hääle ka Anu, kes alati väga humoorikalt ja lahedalt oma Kanada seiklustest kirjutab (loe SIIT).
Kokandusblogid – minu hääle sai siin Helena-Laura (vaata SIIT), kelle blogi alles hiljuti avastasin ja iga postitus pani suu lihtsalt vett jooksma! Tunnen Helenat samuti joogakooli aegadest ja ei teadnudki üldse, et ta kokkamisega sedasi tegelema on hakanud. Lisaks sai hääle Sandra (vaata SIIT), kelle blogiga juba aastaid tuttav olen ja kelle retsepte tihti siin kasutame, kui meil taimetoitlastest või veganitest külastajad on.
Moeblogid – arvasin, et see kategooria jääb tühjaks, aga kuna jälgin huviga Mai tegemisi, kes ühtlasi on ka minu kunagine kooliõde (loe SIIT), siis sai tema minu hääle.
Pere- ja beebiblogid – kuigi olen ka siit kategooriast nii mõnegi nimega tuttav, siis regulaarselt loen küll vaid Briti blogi (vaata SIIT) ja tema sai ka minu hääle.
Kultuuri-, foto-, arvamus-, DIY-, haridus-, ilu-, investeerimis-, poliit-, raamatu-, reisi-, spordi-, tehnika-, talude-, tervise ja kaalulangetus-, video- ning noorukiteblogide nominantidest ei jälgi ma kedagi. Mõningad nimed on tuttavad, kuid ei loe neid regulaarselt, seega jätsin hääletamata. Samuti olin igav ja jätsin vastamata lisaküsimustele, sest ei osanud kõiki erinevaid blogisid kuidagi ühte patta panna ja omavahel võrrelda.
Sellised said minu hääled sel aastal ja kuigi ma mingeid auhinnalisi kohti enda blogi osas ei oota, siis ootan igatahes põnevusega tulemusi. Eriti huvitavad mind kategooriad, kus on esindatud ka nn. kuulsad ja tuntumad blogid.
Kes veel aga oma hääli andnud pole, siis seda saab teha SIIN. Kui Sulle minu blogi lugeda meeldib, siis minu leiad ikka “Elu Välismaal” kategooria alt! 🙂
Kes veel kursis pole, siis Eesti Blogiauhindade hääletus on nüüd käimas ja kestab see kuni 31.maini. Hääletada saab SIIN ja minu blogi asub kenasti “Elu Välismaal” kategooria all. Kahjuks ma ise küll üritusele minna ei saa, aga kel mahti, siis seadke sammud 11.juunil kohvikusse Wabadus, kus parimad blogijad tunnustatud saavad ning külastajatele jagub samuti üllatusi. 🙂
Meil on selja taga kaks vaba päeva, millest esimese veetsime Port Douglases ja Cairnsis (töö)asju ajades. Mina käisin viimast auku parandamas hambaarsti juures, kus tehti mulle nii kõva tuimestav süst, et alles 6 tundi hiljem sain rääkida nii, et minust aru saadi ja söök-jook ei voolanudki mööda lõuga laiali. 😀 Täna saime jälle paadi merele viia ning vaatamata natuke liiga tugevale tuulele oli meil imetore päev, püüdsime palju kala (mina sain päeva suurima :P) ja õhtul ligunesime mullivannis. 🙂 Videomaterjal tulekul!
|
OSCAR-2019
|
||
Jutt jäi seal pooleli, kus meil algas kolmas päev. Kõik oli ikka ilus. Ankur üles ja natuke värsket dinosauruse kakat paati ja riiete peale (loe: savi).
Põrra põrra välja, ilm on ilus. No problemo siiani. Vaikselt hiilime, tõstan vahepeal päravurri kõrgemale, et ära ei upuks.
Ilma suure draamata saame välja, sõidame nii nagu saab ja purjede all. Kolm lappi on üleval ja vaikselt see elukas läheb igatahes.
Saabus õhtu, rauges tuul ja vann jäi keset ööd seisma. Mingi hetk läks ühte ja teisipidi ja rooli ei kuulanud enam. Viljar teatas mingi hetk, et me vist liigume tagurpidi.
Aga siis hakkas vaikselt juurde puhuma, aga ikka ei liikunud. Tõmbasime mootori tööle ja läks natuke enne kui saime nina õigele poole minema. Tuul tuli purjesse ja hakkasime liikuma jälle.
Normull. Siis ei toimunud vahepeal jälle midagi väga põnevat peale selle, et toiduga olime säästureziimil.
Kui oli järjekordne vaht tulemas kella 4 ajal, siis onu Andrus teadas, "mkm, ei taha tulla, külm on".
Kuna ma juba olin roolis, siis ütlesin Viljarile, et ta minu magamiskoti onule peale viskaks. Viljar küsis veel, et kummal pool onu magab. Muidu tõmbab viimasegi teki ta pealt ära.
Eesti pool ääres on üks kena laevatee. Muidu oli suhteliselt erutuse vaba see kulgemine, aga üks koll võttis suuna otse meile. Mina olin roolis. Ei näinud meid vist. Võtsime suure prožektori. Lasime valgus oma purjele ja siis läraki silmaauku neile. Keerati kõrvale.
Jõudsime varavalges esimeste levipulkadeni. Sai kodustele sõnumeid saata, ilma vaadata ja filosofeerida, kuidas ja mis edasi saab.
Päevake läks, et Hiiumaast mööda saada. See vist oli see päev, kui onu tegi süüa ja rooli talle ei antud.
Keset päeva tahtis üks kalamees meist üle sõita. No keeras spetsiaalset meie poole. Tegin väikse kiunu raadiosse ja leiti ikka rool üles.
Pärast jämedamasse levisse jõudmist tehti plaani, et Dirhami sisse sõita, Viljar ja Britt maha panna ja siis uue meeskonnaga lõpuni lasta.
Asjad kujunesid nii ,et tuul puhus ja kõigi plaanid olid sellised, et võiks ikka lõpuni ära pressida.
Keset ööd ajas Viljar mind üles. Tule aita elektrit osta. Kõik akud kutud, tuled lännu. GPS ka. Olime kuskil Suurupi või Paldiski lähedal.
Tavai, tõmbame geneka käima. Tangin ära ja vaikus. Ei käi. 2-taktiline genekas ja ei käi. Vana võrrimees saab selle käima ju.
Ma ei hakka seda kõike lahti kirjutama, aga see genekas käis poole tunniga pilbasteks laiali. Diagnoos. Kütusepuudus. Saan käima ja sureb ära. Pihta ei saa mis värk on.
Loobun. Saame mingi elektri akudest kätte. Vahepeal tiirutas PPA meie ümber. Näidati purjel SWE kirja. Nemad loobusid.
See krdi genekas ei olnud kaugel, et ta oleks ankruks hakanud. Hommikul läksin geneka juurde. Keerasin paagikorki korra ja tõmbasin käima.
Note to yourself. Kui paagikord ei lase õhku läbi, siis tekib vaakum ja kütusepuudus. Eriti tauni tunne oli.
Ennustasime, et kui laupäeva õhtuks saame kodu on hästi küll. Aga kell oli 8, kui olime Paljasaare nurgal.
Saabusime varem kui plaanisime ja kodused tulid ka pärast sadamasse. Virisesime paadi puuduste üle ja andsime kiireid ülevaateid seiklustest.
Meieni jõudis ta läbi onu Tom-i. Onu Tom on selline viguriga mees, et tema hoidis paati ühe hotelli juures laguunis.
Pärast pikemaid läbirääkimisi e-maili ja sõnumiga jõudsime järeldusele, et vist saab meie paadiks siis.
Ostsime siis rahus kruiisipiletid ja lükkasime väikese Dacia ääreni asju täis. Isegi üks radiaator läks sinna.
Keda polnud oli onu Tom. Sobivalt oli ka tühjaks saanud minu telefon. Saatsime e-maili. Naised läksid Ikeasse ja meie jäime kai peale onu Tom-i ootama.
Vahepeal tutvusime kohalike hipidega, kes arvasid, et liiiga hull paat, et seda ette võtta. No meid see juba ei murra.
Kohale tulid maailmakuulsad Viljar ja Britt. Meid sõidutas kohalik ingel Marge (kes sai omale korraliku radika).
Marge läks koju ära ja meie tutvusime laevaga. Hilisem rehnung andis tulemuseks, et süüa, juua ja kütust on üsna napilt.
Liikumine natuke vastutuult ja tasasel käigul. Kütus kulu ja päevavalgus ka. Pimedas hakkas sadama ka. Tuul tugevnes ja käik aeglustus. Nüüd tuli laine ja hakkas õõtsutama. Ega see paati ei seganudki, aga päravurr hakkas vee alla käima.
Korraga kõige koledamas kohas ja pärast juba tunnist võitlust ja miili kaugusel vabast veest käis korra böööööö ja mootor suri.
Kivi polnud nii suur enam ja lähedal ka. Otsustati minna uuele katsele. Seis sama, aga valge. No vasta tuult see elajas ei lähe. Eriti kottis genuaga.
Otsustati käia saarele. Saar oli äge. Kuna teine aer oli kadunud, siis kasutasime manööverdamiseks teisena labidat, mis oli efektiivsem, kui väike aer, mis leidsime.
Saarel ilus matkarada ja teisel pool ka kena sadam. Lehmakooke oli kõvasti, aga ise olid nad nähtamatud.
Algne plaan oli minna reedel Rammu saart vallutama, aga kuna tuul puhus maalt ja ei soodustanud üldse ankurdamist, siis sõitsime edasi.
Tuul läks juba 16m/s ja meil tuli juba besaani rehvida, grooti polnud ammu peal ja genust oli ainult nurk. Kiirus 5-6 sõlme juures, kõik kontrolli all. Loksutas ka päris palju. Süüa eriti ei tahetud. Tegime paar õlut tee peal.
Vahepeal helistas Manana, et uurida plaani. Nad võtsid ka plaani lõpuni sõita. Laine küljelt, mis tähendas ka korraliku niisutust. Besaani rehvides lendas nokats peast.
Õhtul käisime veel jalutamas varemetes (omal vastutusel muidugi), vaatasime kalamehi ja tegime jullaga ühe tiiru.
Laupäeva hommikul magasime kenasti 8 midagini. Kuna ma olin enne reisi öelnud, et ärge putru võtke kaasa, siis paadis oli 3 pakki putru. Sööte siis putru. Kohvid, putrud, vetsuringid ja võileivad ning võis minna metsa poole asjadega.
Igatahes sadamast mäe otsa ja paremale mööda rada jõuab umbes 1km järel raja algusse. Sealt on juba RMK viidad.
Majakivi oli ikka samasuur nagu varem, vaatetorn on uuendamisel hektel (aga väga valmis juba). Edasi tegime ringi üle liivaluidete ja jõudsime peale lõunaks tagasi.
Pidi oleme RMK valitsusalas. Seal oli kunagi kalatööstus. Väidetavalt Tallinna vürtsikilu loomise koht. Saarele saab tiiru peale ,aga lõpp on vähe kahtlane. Kas läbi kõrkjate või läbi võsa. Saarel on niisama ilus ja mõned vanad hoone jäänused. Tahaks hirmsasti mootorsaega meest , kes ilusa raja sisse lõikaks.
Pühapäevane ennustus oli vihmane (mitte vihane:)). Enamus päeva pidi ikkagi sõita saama. Kuna meie vanaproua on aeglane nagu sammalduv kivi tavaliselt, siis hakkasime vara minema.
Start umbes 7:30. Enne seda pudrud ja kohvid. Hommikul hakkas sabistama vihma ja tuult veel eriti polnud. Genu peale ja mootor ka, ajusaagim ka (autopiloot). Ise istusime varjus ja plärisesime kaasa.
Kuni Juminda poolsaare otsani oli mootor järgi. Siis keerasime natuke, korjasime purjeid juurde ja töö läks lennates. Mingi hetk panime mootori kinni ja ajusaagimi ka. Edasi sõitsime käsitsi.
Tuul keris ja miilid lendasid. Tuul keris kiiremini ja Bogga liikus vahepeal püsivalt 7 sõlme juures täispurjes. Hakkas juba piiri peale kiskuma, kus ta tahtis vägisi tuulde keerata koguaeg, siis lasin vahepeal grooti järgi ja siis jälle peale. Tegime tublit sõitu, aga rooliga pidi palju tööd ka tegema.
Kuskil Prangli kandis hakkas väga külili vedama ja groot läks kolmandasse rehvi. Kiirus vähenes, aga kontroll säilis.
Bogga kohta lennates olime jõudnd Aegnani eriliste vahejuhtumiteta ja sellega lõppes reisi põhilise osa meeldiv osa. Üks meeldiv osa oli veel, aga see oli lõpus.
Nüüd oli tuul otse kodust ja laine ka. Võtsime natukese nurga alla ja rassisime edasi. Purjede maha võtmine oli seekord vähe niiske. Pesu sai alt ja pealt ja kõik oli korraga natuke paha.
Sildumisime ja läksime otse sauna (see tore osa veel lõppu). Pärast paadi koristamise ajaks tuli miski kaunis vihmahoog veel.
Põhiline märkus on koduleht. Kui seda lugeda, siis jääb mulje, et ärge jumala eest tulge (vabandan karmi kriitikat). Tegelikult on väga tore ja sõbralik pererahvas veel lisaks.
Sadama sissesõidu kaart ja tähistus (sõida otse ümber betoonika ja paremale, kohe paremale kahe seina vahelt saab ka - Bogga julges). Värvige kasvõi betoonkai nurk punase ja rohelisega.
Pange infot selle matkaraja kohta (teil on vaja leida külalisele tegevust). Keskmine turist käiks parajasti selle 3-4h metsas ja oleks rõõmus.
Hara ei ole täna veel lõpuni viimistletud triiksärk. Ta on kodune pusa, millel küünarnukk on nõelutud, aga ta on soe ja mõnus.
Kolmas ja viimane osa Rootsist purjeka toomise kohta. Mitte et see viimane purjekas oleks, aga selle toomise viimane kokkuvõte. Jutt j...
Käis klõps ja jäi üks purjekas silma Rootsi välismaal. Kahemastiline. Nagu miks seda vaja oli ? No mul pole kunagi kahemastilist olnud näit...
|
OSCAR-2019
|
||
Mul on ilmselgelt Von Krahli Teatriga "love-hate relationship". Seal tehakse kas täpselt minu maitsele asju või lavastusi, mis ma tahaks oma mälust kustutada. Sellel aastal sattus ette nii see "Bloody Mary", mis oli käesoleva aasta üks kolmest lemmiklavastusest kui ka ühtlasi "Puhastatud"/"4:48 Psühhoos", mis oli üks kolmest ebameeldivaimast teatrielamusest. Auteur Kertu Moppel, kes on siiski võrdlemisi noor lavastaja ja dramaturg, kuid nii küpset tervikut ei ole näinud veel paljudelt kogenenumateltki tegijatelt. Arvestades seda, et ka üks teine 2013.aastal ilmavalgust näinud tema loometöö - "Mõnikord on kõik nii selge", oli samuti suurepärane teos, siis lausa pikisilmi ootan tema järgmisi tegemisi!
"Bloody Mary" on üks powerhouse-lavastus. Selline hoog, kirg, action ja psühhoterror, mida lavale paisatakse on tõeliselt haruldane nähtus visuaalkunstis... isegi filmides, rääkimata siis teatrist. Assotsiatsioon tekkis kohe kõikide pantvangidraamadega, No99 Vaariku-Toompere jr karmi ja hoogsa duett-duelliga "Kes kardab Virginia Woolfi" lavastuses või miks ka mitte Endla Üksküla-Rummo ja Linnateatri Eespäev-Vaariku sama lavastuse hoogsate mängudega. Samuti meenusid mitmed filmid, nagu "Funny games" või "Pacific Heights", kuid oma eelkäijatest klassikutega võrreldes on tegemist siiski täiesti omaette nähtusega, kuigi ka siin on kõik klassikalised psühholoogilise draama elemendid täies säras! Kusjuures lavastust võib vaadata ka žanripuhta trillerina. Õhtu täis maniakaalseid mänge... psühholoogilisi, hirmsaid ja etteaimamatu sisu ja lõpuga...
Loo lähtekohaks on olukord, kus üks paar ostab endale koju uue diivani ja neile ilmuvad külla 2 meest, kellel on selle diivani vastu eriline huvi. Nimelt (siin värvitud kohas on spoiler, mille saab teksti aktiivseks muutes nähtavale) kaotas üks meestest äsjatoimunud peo käigus oma äralõigatud sõrme diivanipatjade vahele. Diivaniomanikest paar on rahuliku meelega ja heaks kontrastiks psühhopaatidena mõjuvatele külalistele, kellest ka parima tahtmise juures pole rahulikku pereelu elaval paaril võimalik lahti saada. Alkohol, mille joomine üsna varsti lahti läheb, muudab, aga loomulikult inimesi. Õhtu edenedes karmid mängud muutuvad üha karmimaks, vägivalla- ning isegi surma oht hõljub pidevalt peade kohal. Ühel hetkel tulevad mängu ka relv ja karm sõrmedelõikumismäng...igasuguseid hulle liigub ju siin ilmas ringi... kahtlemata ka Eestis...
Tõnis Niinemets teeb sellise rolli, mis oma hoogsuses annab silmad ette ilmselt kõikidele teistele meesrollidele sellel aastal. Tõeline hull, kes pani mind ka publikuseas istudes teda kartma (jah, ma elasin tükki niimoodi sisse, umbes nagu ise oleksin Tiina Tauraite ja Erki Laur-i tegelastega koos korteriomanik, kelle kodurahu rikutakse - veel üks tõestus suurepärasesest nii näitlejate kui ka lavastajatööst). Kuid just see tunnetemaastik, kus vahepeal Niinemets lihtsalt vaatab hullu silmadega kõrvalt ja siis tuleb uue hullu hooga, selline üles-alla mäestikurada, muudab kogu rolli eriliseks ilutulestikuks - tuleb hooga, siis raugeb ja siis tuleb veel hullema hooga ja siis raugeb ja Sa ei tea kunagi kus suunast, millise hooga ja kelle pihta... hullude juures ongi kõige hirmsam see etteaimamatus ja Tõnis tabab oma karakteriülesehitusega täiuslikult selles mõttes märki. Tiina Tauraite sekundeerib talle perekonna sõnakama ja tegusama tüübina võrdväärse hoo ja emotsionaalse mägimaastikuga karakterit kehastades. Kuna tegelased on kohati päris korralikult purjus, siis tekib ajuti tunne, et tema tegelane on alkoholi ja hirmu segaduses ka mõistust kaotamas. (spoiler) Ma pole mitte kunagi oma elus näinud ehedamat oksendamisstseeni... see ehmatab ja raputab nii, et hetkega oled Sa seal korteris, ootamas, millal endal paha hakkab... Ja jõhkrusi, šokke ja ehmatusi on selles tükis rohkemgi veel, ja need toimivad, sest ei jää tunnet, nagu need oleks näitekirjanikul/lavastajal eraldi eesmärgina sisse toodud, vaid lihtsalt loo enda osa! Ma oleksin tahtnud nii mõnelgi korral Niinemetsa ja Tauraite mängu peale keset etendust püsti karata ja aplodeerida! Selliste rollide tegemine on ilmselt ka füüsiliselt nii koormav, et vaesed näitlejad on nii läbielatud ja -raputatud pärast sellist andmist!
Erki Laur-i ma pole kunagi näinud paremas mänguvormis. Ta loob päris isenäolise mehe rolli, kellel on mitmeid kihte ning kõik ei paista kohe kätte ja ehk just seetõttu mõjub nii ehtsa ja huvitavana. Ka purjuspäi, mida pole sugugi lihtne usutavalt ja hästi teha (tavaliselt kaldutakse ülemängimisse). Ott Kartau saab mängida natuke teistest vähem. Kuigi ka temal on omad hetked, jääb ta siiski teisejärguliseks karakteriks. Kuigi peaaegu terve tüki on kogu kammerlik 4st näitlejast koosnev trupp laval, mõjub Kartau kõrvalosalisena. Samas ambaali mõõdu annab välja ja teenib seega üldist pilti Niinemetsa kõrval vaatet veelgi jõhkrama tüübina. Sest kumba rohkem karta, kas väikest, närvilist hullu või suurt, jõulist lolli? Mängleva kergusega joonistavad kõik näitlejad oma karakterid välja. Ja sellised need ongi, need inimesed meie ümber, tänaval ainult ei saa aru... koduseintevahel ja omavahel ja eriti alkoholi jõul tulevad nii mõnedki varjatud julgused ja tegelikud küljed välja. Kõrvaltvaatajana ennastki vaadates võib nii mõnigi asi näida kui kõverpeeglist nähtud...
Ikka päris kole on vaadata kuidas inimesed sõna otseses mõttes laiali lagunevad väljapääsmatus olukorras. Selle eest kiidulaul läheb aga näitekirjanik Moppelile. Kindlasti üks minu viimaste aastate lemmiknäidendeid. Täiesti maailmaklass, mille mängimisest võiksid huvitatud olla terve maailma teatrid, sest loo probleemid ja väärtused on universaalsed. Nii harva kui loos on peidus mitmeid teisi lugusid (meenub näiteks praeguse hetke maailma üks esinäitekirjanikke Martin McDonagh ja tema Padjamees). Groteskne ja vägivaldne küll, aga ei hetkekski labane, vulgaarne või "ähhh jälle selline Von Krahl nagu tavaliselt" mõtet esilekutsuv. Sellist tükki vaadates saab tunda hoopis ülevat tunnet kuivõrd elujõuline, põnev, mitmetahuline ja sügav võib olla läbinisti eesti teater.
Hinnang: 5 (Väga huvitav tunne toimivat põnevustükki teatris vaadata ja tekkis küsimus... mida ise teeks sellises olukorras... no selline lõks, millest kuidagi ei saa välja. ja selline ebameeldiv olukord kus endal puudub täielikult kontroll ja aju peab töötama ülihelikiirusel, et leida võimalust pääsemiseks... Ma ei suutnud seda tekstigi siin kirjutada hüümärkideta, sest ma olen tõesti vaimustuses. Tegelikult terve aasta olen olnud, sest nägin lavastust juba kevadel. Mingis mõttes on see mu teatriaastat varjutanud, sest kui nii hea asi on ees, siis paratamatult võrdlen ju teisi nende parimatega. Ma ei oskagi teha ainsatki etteheidet. Oli muidugi vähem ja rohkem toimivaid elemente, aga KÕIK siiski toimis ja teenis terviku eesmärki. Olen vaimustuses ja elan endiselt selle elamuse mõnus edasi. Kui tavaliselt piisab heaks hinnanguks tugev lavastus, hea töö näitetrupi poolt või tugev sisu, siis selles lavastuses on kõik need kolm (minu jaoks teatri) olulisemat komponenti väga head.)
Siit võib leida 9 parimat Bloody Mary retsepti... minule see jook ei maitse üht ega teistpidi, sest baasiks on tomatimahl. Mina valin selle 10nda retsepti, mida pakub Von Krahl :)
Päris huvitavalt eluline ja tükile isegi valgustavana kaasamõjuv on Postimehes ilmunud intervjuu Tiina Tauraite ja Erki Lauriga, nö. "vana" ja "uue" Krahli koostööst:
Tiina Tauraite: "Mis puutub aga koostöösse nooremate Krahli näitlejatega, siis kummaline on, et vanusevahe on ainult kümme aastat, aga me näeme elu ja kunsti täiesti erinevalt. Nooremal generatsioonil on nii õnnelik lapsepõlv olnud, et nad ei tea, et selle kõrval, et rääkida, kui hästi mul läheb, ja nalja teha, on veel teine viis asjadest rääkimiseks. Meile, vanematele Krahli näitlejatele, on omane urgitseda enda sees."
Erki Laur: "Me oleme nagu vanad haiged inimesed. Selles mõttes aga vana Krahl, et ansamblitöö oli endiselt meetodiks. Põlvkondade erinevus tegi asja natuke keerulisemaks kui vana koosseisuga, aga ega teatrit ei saagi teha nii, et «meil on tore koos olla». Teater tähendab ikkagi ühendatud anumaid."
Tiina Tauraite: "Me ei saa noorematele kolleegidele ette heita nende noorust, pigem on nii, et iga näitleja peab ise enda kaudu jõudma teada puudutava lahendusteni. Naljakas on see, et selleks, et olla terav kunstnik, sul peab midagi katki olema."
Erki Laur: "Sa pead olema kogenud ebaõiglust. Meie erinevus noortega on see, et kui öelda «külaline», siis üks mõtleb, et oi, kui vahva, ja teine mõtleb: kus on püss."
Uksed on ühed hirmsad asjad. Kunagi ei või kindel olla, kes sealt järgmisena tulla võib. Kas tullakse ainult su tuppa või tungitakse su ellu? Kas minnes jäetakse hüvasti sõbralikult või lahkutakse vaenlastena? Ei või iial teada.
Kertu Moppeli “Bloody Marys” saab üks abielupaar vaevu kolm näidendilehekülge oma uut diivanit ja kardinaid nautida, kui juba kõlab uksekell. Saatuslik helin, mis teatab, et muutuse tund on käes. Ukse avanedes paiskub kõik segi, tasapisi, aga vääramatult.
Õhtut sisustatakse mängudega, kus võitu ja kaotust on raske eristada. Minapildid mõranevad ning enesehinnanguid arvestatakse ümber kiiremini, kui aktsiaid börsil. Kaovad piirid kujuteldava ja päris elu vahel. Kui mängus osaleb inimese kuvand endast, siis kas “päris mina” vaatab kõrvalt või mängib kaasa? Kas keegi üldse kunagi teadiski?
Katariina Tamme ja Piret Krummi püstijalakomöödia on kui pisike fenomen praegusel Eesti teatrimaastikul. Kui uus laar pileteid müüki paisatakse, müüakse vana Kinomaja saalitäis kohti (nüüdsel ajal Sinilinnu kohviku kontserdi- ja teatrisaal) välja vaid mõne hetkega. Ka minu nähtud etendusel oli saal puupüsti täis. Jõudes kohale vaid 10 minutit enne algust, pidin leppima kohaga umbes tagantpoolt kolmandas reas. Saali sisenedes oli silmatorkav peamiselt noortest naistest koosnev vaatajaskond ja eks nemad olidki mõistetavalt sellise tüki sihtrühm. Kuid igasse ritta (või no peaaegu igasse) juhtus ka mõni mees ära eksinud olema. Jah, mis seal salata, eks minagi mõtlesin, et mida naljakat või ammugi mida hingele või samastumistlubavat ikka võib pakkuda 24-aastaste tüdrukute armuvaludest koosnev naljakava? Mehed pidavat ju olema kõik "sitapead" ja naised on teadagi kõikse targemad ja kahtlemata meeste (ja/või igaveste poisikeste) poolt tagakiusatud... Tekib ju küsimus, et miks ma siis üldse piletid ostsin, onju? Aga eks ma muidugi lootsin, et tuleb midagi sama ägedat ja humoorikat kui Kinoteatri kuttidepoolne elupildikeste mäng...
Ja täpselt nii läkski! Kui esimene või teine sketš või anekdoot hoidis veel õhkõrnad kahtlused üleval, olenemata sellest, et kohe algusest peale läheb asi mõnusalt lahti enesetutvustamistega, siis üsna pea olid igasugused kahtlused kadunud ja ma lõkerdasin võidu naerda
Kuigi etenduse tutvustusest jäi kumama, et justkui naised seal lahkavad sellist kummalist elukat, nagu seda on "eesti mees", siis tegelikkuses näitavad nad vaatet rohkemgi just seda, et kes see "eesti naine" selline üldse on... Kuigi mõlemate poolte veidrused tulevad mitmete ja mitmete kantide pealt välja.
Katariina on minu jaoks uus tutvus. Olen küll keskmisest agaram Nukuteatri külastaja, kuid tema tähelend seal on minu jaoks veel siiani jäänud tabamata. Pireti töödega olen rohkem kursis ja ehk uudsuse tõttu tundus just Katariina minu jaoks seekord kraadivõrra huvitavam. Mitte, et eelistada üht näitlejannat teisele. Nende omavaheline keemia ja palli (loe: jutuotsa) loopimine teineteisele toimis ladusalt ja orgaaniliselt, rivaalsust naisnäitlejate vahel (õnneks/kahjuks? :)) ei toimunud. Samas kogu etenduse üheks vingeimaks sketšiks tõusis minu jaoks just nimelt Katariina riidekapi-loetelu. Tema pidevalt kasvav jutuhoovoog, kusjuures kaotamata teravust, kutsus esile publiku spontaanse aplausi (samas olen kuulnud, et mõnedel varasematel kordadel olevat see pikaks veninud, toimis see minu nähtud korral ideaalselt ja just eriti sellepärast, et see oli nii pikk ja hoog ei raugenud kuni lõpuni) :)
Ehk suuremas osas siiski just pigem naistele äratundmist pakkuvad lood (näiteks eesti naiste käitumisest spordiklubide riietusruumis, mis on muideks "naistele teadmiseks" täiesti vastupidine meeste riietusruumis toimuvale), kuid samas mehena võis aduda neid frustratsioone ja veidrusi, mida naised meie kõrval siin üle peavad elama :) Ka teatriblogid saavad oma jao tüdrukutelt kätte, õnneks seekord siiski mitte see siinne otseselt :)
Eks see komöödia toimivus on suures osas seotud just sellega, et lood on elust enesest ning mõlemad näitlejad panevad need elama just sellistena, et see kõik on nende endiga ka päris elus juhtunud. Mõned kohmetud, mõned häbiväärsed, mõned traagilisedki (tegijad ise nimetavadki oma tükki žanri püstijalutragöödiaks). Ja eks naer läbi pisarate (eesti naiste saatus eesti meestega läbikäimises) on võibolla üks võtmeid tüki kui terviku headusele. Samas peab siinjuures ära märkima, et autoreid tüki taga on lisaks kahele peategelasele veel 2 - Paavo Piik ja Diana Leesalu.
Aga mis imeloom see "eesti naine"gi on. Neilgi omad unistused (Ewan McGregorist näiteks), aga eks sellegi lõiguga seoses tulid välja need allasurutused ja madalad enesehinnangud. Me kõik vajame mõnikord sellist hoopi vastu vahtimist, sest me ise ei näe ennast kõrvalt. Samuti ju meeste pihta visatud nooled olid igati õigustatud. Kui me mehed oma naisi armastame, miks me siis neid selliseid läbielamisi paneme taluma... niimoodi nad jooksevadki muu maailma meeste järgi... mõne lätlasest Matins-i suunas näiteks... :)
Hinnang: 4+ (väga meelelahutuslik ja muhe tekst. Hästi esitatud. Kiire ja terav. Teatri mõttes kähkukas, sest kestab vaid tunni, kuid selle eest on iga minut tihe andmine. Ma võtaks iga kell pigem sellise intensiivse ja hoogsa ülevoolavate emotsioonidega action-tunnete-"elulike juhtumiste jutustuste"rägastiku kui mingi paaritunnise või pikemagi veniva ja mõttehõreda tüki, mida liiga tihti viimasel ajal teatris ette satub. Katariina Tamm ja Piret Krumm on mõlemad kaasakiskuvad ja just piisavalt erinevad tüübid, et nende kooslus mõjub eraldi väärtusena. Kõlama jäi mõte, et eesti mees on nii halb, et peaaegu hea...)
"Kas tegu on feministliku tükiga?" Üks osalistest, Piret Krumm on segaduses: "Kas ma olen feminist, kui mul on eneseväärikus? Võib-olla tõesti, et eneseväärikus ongi Ida-Euroopa versioon feminismist,“ arutleb Krumm.
Teine esineja Katariina Tamm toob välja, et pihtimuslik žanr algas kunstis tegelikult juba püha Augustinusega ning tipnes nüüd hiljuti Maire Aunaste raamatuga "Viis aastat peidus", mis räägib teatavasti teletähe juhtumistest Ameerikas. "Tükki on kogutud halenaljakaid juhtumeid meie enda ja meie sõprade elust", ütleb Katariina. "Ongi kõik. Seal on nalja, on eneseirooniat, on otsimist ja on leidmist. „On meeleheidet, hüsteeriat, enesevigastamist, erootilist kurbmängu ja seksistlikku huumorit. Süntees maailmavalust ja selle parandamisest, ennekõike puhas ja toores janu lunastuse järele. Sest just seda me teeme: asetame jalg jala ette. Tõstame veel kord pilgu uriseva ja naeratava maailma poole. Andku jumal meile andeks,“ mõtiskleb Piret selle üle, mida elus ja laval üle elada tuleb.
Ka tükki lavale seadnud Diana Leesalu ja Paavo Piigi sõnul ei olegi sellel päriselt žanri - tegu on umbes tunniajase seguga püstijalakomöödiast, estraadist, dokumentaalteatrist. Žanriks on Piret ja Katariina, nende erakordsus, nende sarm."
Kuidas hinnata tükki, kus on mitmeid säravaid ideid kuid need pole seotud tervikuks? Nende erinevate lõikude vahel on nii palju tühja ning mõttetut ruumi, et see matab endasse ka kogu hea? Mõistetamatuks jäi miks on vaja pool tundi müra tüki alguses teha, et selleks ajaks kui teater tegelikult pihta hakkab, oled juba nii ülesärritatud ja väsinud, et ei viitsi enam süvenedagi. Minule meeldib teatris vaadata näitlejate mängu, kuulata dialoogi ja lugusid, luua seoseid, avastada, saada mõtteid ja positiivseid emotsioone. See kui pool tundi lihtsalt ollakse laval, see ei ole minu jaoks teater (seda "tühja ruumi" oli tervikuna mahuliselt umbes pool kogu etendusest). Õnneks siiski hakkasid lood ka pihta, omavahel seosetud, kuid siiski. Mõned päris säravadki lõigud. Kõige sisukam ja parim neist Eva Klemetsa vinge tablettide monoloog, mis vääriks eraldi vaatamist ja täpsemat kuulamist, sest ta laskis lendu teravaid tabavaid pähkleid kui automaadist. Samuti oli äge Inga Saluranna kartulikeetmisoopus (kuigi natuke seda plätserdamist ja rohmakat toidutegemist sai näha juba Lauri Lagle eelmises lavastuses). Meeldis ka Inga live-iseenda-kehamaalimine, aga arusaamatuks jäi selle lõigu igasugune seos ülejäänud tükiga. Eraldi mõttena siiski päris lahe. "Üllatuskülalise" lõik oli ilmselt rohkem naistele või siis "naiste-värk". Minule see ei meeldinud, kuigi midagi lahedalt ootamatut oli selles siiski. Häiris, et naiste suurt seksisümbolit mänginud tüüp ei olnud üldse selle staari sarnane. Kas ei oleks siis leitud kedagi, kes kellegi moodi on või siis meiki kasutades või kuidagigi mingi seos luua? See on ju ikkagi lõppude lõpuks "teater"... Kaie Mihkelsoni vanaema lugu läks minust muude mõtete tõttu osaliselt mööda, aga teda oli ka hea lihtsalt vaadata ja kuulata. Pagana heas vormis on ta. Ülejäänud, kaasa arvatud pikad lõigud dekoratsioonide ümberpaigutamist, riietumist ja lõkkeääres istumist, mida kokku siiski oli vaatet olulisem osa tervikust, oli minu jaoks kõik ajatäide (loe:ajaraisk). Päris etenduse alguses, "naiste kappamine kodupoole", ehk pisike lõik veel enne seda juba kirutud 30 minutilist "peavalu", oli ka lahe ja mõtted hakkasid juba jooksma õiges suunas... aga seegi tehti kahjuks pihuks ja põrmuks järgneva pooletunnise müraga...
Teatrist lahkudes pidin oma teatrikaaslasele vabandusi leidma, et ta seda tükki olin vedanud vaatama - sama mees tegi enne ju Suure õgimise... ja Eva Klemets oli ju ikka hea ja need mõned säravad hetked ja vähemalt oli seal midagigi mõtlemisainet, mitte nagu eelmisel päeval nähtud Draamateatri "Kontakt", mis oli täiesti mõttevaene ja igav jne jne jne...
Pidevalt ootasin ka seda sisulist tervikuks sidumise mõtet, olgu siis vormiline või sisuline - kas igaüks naistest räägib oma loo... või ehk on kõik kuidagi erinevad naistüübid jutustamas oma lugusid või tahetakse näidata erinevaid naisi või naiste kolmapäevasid või mingitki läbivat joont... see kood võis ju seal olla, aga mina seekord seda lahti ei suutnud muukida. Muidugi võib ajada ka absurdi nahka, aga see otseselt ei mõjunud ka absurditeatrina. Vähemalt teistlaadsed ambitsioonid kumasid läbi...
Teised tükid, mida "Kolmapäev" meenutas: NO tükid kus on varem ka amplitega müramuusikat tehtud (kuigi pärast tänast värsket "elamust" tundub, et varem on seda tehtud nagu natuke õnnestunumalt) ja kõik need NO tükid kus näidatakse näitlejate riietumist + dekoratsioonide nihutamist ja muud sellist mõttetut vaatajate aega raiskavat ja tavaliselt minu jaoks sisuliselt seosetut. Samuti tuli meelde Tartu Uue Teatri "Keskea rõõmud" kus laval lihtsalt ollakse ja sisu on väga hõre... ning mitmed Von Krahli Teatri tükid ja Uku Uusbergi viimased paar omakirjutatud/lavastatud tükki, kuigi Uusbergi kasuks räägib see, et temal on neid ideid liiga palju ühte tükki koondatud... aga ka tema puhul on tihti seosetust ja seda mõtetevahelist voolamatust ning kahjuks ka vajamatut vahtu mõtete vahel. Arusaadav oli, miks Kaie Mihkelson oli kutsutud punti, ta oli oma kehatüpaažilt kuidagi sarnane Klemetsa ja Salurannaga, aga Mari Abeli kaasamise põhjuseid oleks huvitav teada. Ta tõi ka suure annuse Von Krahli endaga kaasa (olgu öeldud, et käesoleva aasta üks parimaid tükke oli minu meelest Von Krahli Moppeli kirjutatud/lavastatud "Bloody Mary", ehk seal majas tehakse ka häid tükke, aga ma ei pea seda poolust Von Krahlist siin silmas). Minu meelest on ta viimasel ajal laskunud mingisse liigagi sarnasesse mängustiili ja seda tükist tükki (näiteks "Puhastatud/4.48 Psühhoos" oli temalt siinsega üks-ühele sarnane roll). Kui see teatav läbiv stiil näitlejas väga meeldib, siis see ilmselt niimoodi ei häiri, aga talenti ja annet näitab siiski see kui suudetakse endast midagi uut või teistsugust pakkuda. Abel on varem teinud küll ka häid ja erinevaid rolle ("Lillede keel"-es näiteks oli temalt päris huvitav lahendus). Lavastuslikus mõttes meeldis lõpus langetatud kardin ja see alguse kappamine... Suur miinus kogu venitamine, kaasa arvatud lõpu lõkkestseen. Ma oleks kohe tahtnud hakata aplodeerima, et kiiremini sealt minema saaks, aga sellise tüki puhul ju ei tea, kas venitatakse jälle...
Hinnang: 2- (kindlasti teatud tüüpi NO Teatri ja Von Krahli Teatri tükkide austajatele magusast magusam komm, aga mind jättis külmaks. Naised on küll kenad ja paar-kolm lugu viiest head, aga terviku tunnetus jäi puudu ning liiga palju vahtu mõtete vahel. Lisaks NO-teatrile kombekohaselt ikka hästi valjult, sest "lollidele vaatajatele muidu ju ei jõua kohale"... Ei tea, miks jäi jälle seal teatris selline haneks tõmbamise tunne...)
Kell on kuus. Tööpäev on lõppenud, loengud on läbi. Oled veidi väsinud. Miks minna teatrisse? Sest Lauri Lagle on Teater NO99s seni välja toonud kaks lavastust. "(Untitled)" keskendus ühe inimese katsetele leida sotsiaalsete valede rägastikust üles kadumaläinud armastus, et seda siis kõigiga jagada. "Suur õgimine" on kvartettlavastus, kus neli inimest on täitmas oma kõhtusid ja igatsusi, tegemaks midagi totaalset. "Kolmapäev" on Lagle uusim lavastus, kus fookuses pole enam meie argielude kangelased, üleinimlikke sooritusi tegevad uljaspead, vaid on tavaline inimene keset oma kolmapäeva.
Kuid milleks jutustada niisama lugu "tavalisusest"? Seda tehakse palju, kuid Lagle on siiski teise puudutusega lavastaja. Tema otsib ka banaalsuses tõstetust, ka mures lootust, ka rutiinis rõõmu. Ta on tänaseks olnud pea kaks kuud ühes ruumis koos nelja naisterahvaga ning uurinud koos nendega, mis see on, mis teeb tavalisest kolmapäevast kolmapäeva. Mis juhtub? Miks midagi kunagi ei juhtu? Mis meelde tuleb? Mida teha tahaks? Mida süüa, mida juua, kellega rääkida? On üldse kellegagi rääkida? Ja ennekõike: mis rütmis lööb süda kõigi nende küsimuste küsimise ajal?
"Kolmapäev" on helge lavastus. See on äärmiselt oluline. Vaja on leida õiged sõnad, et mitte muutuda argipäevast kõneledes tatiseks, mitte jääda sinna argisesse kinni, kuid leida just selles igavas ja rutiinses üles võimalused, kuidas näha oma elu kui ammendamatut elujanu kaevu. Selle kõige tõttu tasubki tulla kella seitsmeks teatrisse.
Vahel harva on elus selline moment, kus sind valdab ootamatult mingi senitundmatu tunne, miski, mida on keeruline sõnadesse panna ja teistele kirjeldada. Tean vaid, et see tunne on hea ja jääbki minuga. Aitäh.
"Kolmapäev" ei võitle, ründa, karju ega kriibi nagu vahel juba liialt harjunud oleme. Ta toob nelja üksiku naise argielu vaatajani pehmelt ja nauditavalt. Etendus mõjub samamoodi nagu meeldiv vestlus lavastaja Lauri Lagle endaga - keegi häält ei tõsta, aga kõik saab ikkagi öeldud.
|
OSCAR-2019
|
||
neid töökohti on sinna Tartumaale ikka väga vaja, nii nagu Saaremaa laevatehases ei tööta mitte ühtegi eestlast liinitööl, ikka ukrainlased ja muu udru-mudru.
Ja fosfor, mida erinevatel andmetel jõuab siis tonnide kaupa jõuab Peipsi järve. Hüvasti niigi madala veetasemega Emajõgi ja halvas olukorras Peipsi. Toopäeine valitsus sõidab Eestist, rahvast ja lastest lihtsalt üle igas mõttes.
Uuringud üldjuhul ei riku kellegi õigusi. Mitte vajalikud ja ebaseaduslikud uuringud on aga heal juhul lihtsalt raha raiskamine, aga halvemal juhul (nagu selle saastetehasega) korruptsioon ka.
Mul kasvab õues neljaleheline ristikhein - olen seda juba üle 20 aasta uurinud, aga see on ainuke selline taim (paljunemist ei toimu)
Kas kohtunik on üldse selle planeerimisseadusega kursis, mis võimaldab teatud juhtudel algatada eriplaneeringu? Tundub, et ei ole. Kui oleks, siis ta märkaks, et
Andke petitsiooni lehel allkiri eriplaneeringu lõpetamise poolt. Ei ole vaja karta midagi. Naguinii tuleb uus meeleavaldus ka ning sinna ootaks juba rohkem inimesi. Eelmise puhul ma tean, et paljud häbenesid ja kartsid. Kuid meelsuse avaldamine on demokraatliku riigi tunnus. Eestlane ei pea enam ori olema. Andke allkiri!
Tähtis on, et see oleks loodust säästev, aga sama tähtis on, et see tehas tuleks, sest milleks vedada kallim puu välismaale ja odavam jätta virnadesse kõdunema?
See pole õiglane, kui suured investeeringud ainult Rapla- ja Pärnumaale lähevad. Nemad saavad omale ülikiire raudtee, aga meie siin ääremaastume ja peame vesise suuga pealt vaatama, kui Pärnust saab metropol. Tartu on tehase jaoks õige koht!
Tehas peab tulema Tartusse, sest nii on tagatud Tartumaa edasine areng ja ainult siis oleme võimelised konkurentsis püsima .
Palun täpsusta. Tehasevastased on välja toonud varasemate uuringute tulemused ja võrrelnud olukorda maailmas leiduvate analoogiatega. Tehasemeestelt olen kuulnud ainult sõnu müüt ja miljard. Miljardi kohta võin öelda vaid seda, et see on nagu SMS laen, alguses on raha, aga peagi tuleb see tagasi maksta mitmekordsete intressidega. St meile antakse miljard, mille eest me peaksime hävitama oma metsad, veekogud ja puhta õhu. Ei tundu rentaabel vahetus.
Kõik pakutav raha ei ole veel investeering. Aga paistab, et Te olete raha eest nõus kõike tegema, peaasi, et on raha.
hakake juba kaevama ja tehast ehitama.Mida siin mõtelda ja jokutada on.Arumaisaa.Varsti peab iga putka ehitamiseks aastaid luba taotlema.Kui poleks selle teema kallal vaielnud pidevalt,siis ei märkakski keegi mingit tehast.
ühesõnaga.. kohtunik on meil jumal. teab kõigist valdkondadest kõike. üks asi on mõrtsukat tõendite alusel süüdi mõista.. kas see kohtunik on atnud alal eriharidusega? ei ole. täna liiklushuligaan, homme keskonnateemad. ei ole ime ka. meil siin mõni mee oma poliitikat mitte puutuval erialal on olnud minister kolmes valdkonnas. ameerika supermultitegelased puhaku.
1948. aastal võeti vastu ÜRO Inimõiguste Ülddeklaratsioon. Selle kaheksandas artiklis öeldakse, et kohtupidamine peab olema KOMPETENTNE. Huvitav, kuidas on lood meie nõukoguliku juriidilise " haridusega " juristide kompetentsusega
Läti kohus nimetas maja ümber laevaks, et ärimees ei peaks oma elamist veepiirilt ära koristama. (Olid pildid ja kõik, mis kinnitas, et nii see asi oligi.) Küllap kinnitatakse, et tehas on laev, mis sobib Emajõele iluks nagu rusikas silmaauku.
Miks ikksgi ollakse nii kategooriliselt uuringu vastu, kas mitte sellepärast, et võidakse avastada Tartu võimalik põhiosalus Emajõe reostamisel?
Senine Tartu osa Emajõe reostamisel on juba teada, kuid teada on ilma uurigutetagi, ei reostuse lisamine asja ei paranda. Tösi, mõned nn veeteadlased just seda tahvad kinnitada, et Emajõe vesi tselluloosi tootmisega paraneb. Õhk Tartu kandis muutub paremaks ja huvitavamaks nagunii.
Isegi pärioristel talupoegadel oli feodaalajal kaebeõigus, tänases eesti vabariigis pole seda isegi riiki esindaval kohalikul omavalitsusel! Eesti vabariik on türanlik orjandusriik!
No misa ajad loba kaebeõigus on ju olemas ja seda kasutati, kuidas muidu siis kohus asjaga tegelema hakkas.
järjekordne kinnitus, et kohtureform on äärmiselt vajalik, seega valida tuleb erakond, kes selle läbi viib ehk EKRE
Kohtureform on vajalik, kuid EKRE seda läbi viima kindlasti ei kõlba. EKRE puhul oleks president vana Helme, peaminister noor Helme, erinevad ministrid siis mõlema Helme naised ning muud sugulased. Selge, et kallutatud jõud ning seda lubada ei tohi.
Ainuõige otsus kohtu poolt. Kohus peab lähtuma SEADUSTEST,mitte emotsioonidest. Ja Eesti Vabariigi seadustes ei ole kusagil kirjas et TERVE EESTI TERRITOORIUM ON LOODUSKAITSEALA kuhu midagi ehitada ei tohi! Pole sellist seadust! Keemiatehast ei tohi ehitada looduskaitsealale. Ülejäänud alale võib ehitada,kui tehas vastab keskkonnanõuetele. Nii on see ka Soomes ja igalpool. Soome ja Saksamaa on täis neid keemiatehaseid. Tänu sellele nad hästi elavad ka.
Saksamaal Wörti linnas on paberitehas, nimeks PALM. Eile käisin seal. Tundub üsna uus ehitis olevat. Egas seal õhk nüüd puhas küll ei ole. Hais otse ei lämmata, aga ebameeldiv on küll. Kui pidevalt sellises keskkonnas olla, siis vist isegi harjuks. PALM võtab oma vee Rheini jõest ja seal vett jagub. Meie Emajõgi aga ei suuda toita sellist gikanti.
Sõidab 15 aastat vana pruugitud autoga ja maksab eluasemelaenu 800 eurot kuus. Soomlase rahvuslikud jalatsid tööst vabal ajal on Hiinas valmistatud võltsitud Crocsid , muul ajal ukerdavad tööandja makstud turvakingadega ringi.
Rahvas peab Eestit hävitavale teerullile jõuga vastu hakkama, organiseeritult, massiliste vägivaldsete tegudega!!!
Selliste meetmetega (ei võetud arutluselegi), sõidetaksegi väikestest gruppidest üle. Kuni rahvas ei taipa, et vastu sõita saab vaid ühiselt, kogu rahva abiga, sõidetakse ikka edasi. Minu arvamus on, et seda mürgitehast pole vaja ühelegi selge mõistusega Eesti inimesele.
Kas kohus loeb siis kahe eraärimehe planeeritud tselluloositehase suure riikliku või rahvusvahelise huviga objektiks? Kas kohus ei leia, et see valitsuse poolt eriplaneeringu algatamise otsus ei vasta Riigi eriplaneeringu seadusele, kus on ära toodud objektid, mis vastavad eriplaneeringu tingimustele.
Huvitav, kas kohus ei leia, et see eriplaneeringu kehtestamine on õigustühine, sest suur riiklik või rahvusvaheline huvi on järgmistele objektidele: riigimaantee, avalik raudtee, torujuhe, mille töörõhk üle 16 baari, gaasitrass, rahvusvaheline lennujaam või sadam, riigikaitselise või julgeolekuasutuse ehitis, elektrijaam alates 150 MW, kõrgepingeliin alates 110 kV, ohtlike jäätmete lõppladustuspaik ja nende ehitiste toimimiseks vajalike ehitiste püstitamine. Alus Planeerimisseaduse lahtiseletaja.
Tore oleks, kui need jäätmed jäeksid Polli-Kohava istmike piiresse, aga häda on selles, et mööda jõge valgub see edasi Peipsisse ja sealt edasi. Tegelikult on suur riiklik ja rahvusvaheline huvi reostuse vähendamine, seepärast peaks valitsus ja nüüd kohtusüsteem eriti karmilt suhtuma tsellugrupeeringu tegevusse ja seda tõkestama.
Tst kompleksi kuulub CHP 180 MW (kombijaam) , tõenäoliselt tuleb sõlm ühendada el süsteemiga kahe 110kV liini kaudu nii et juba energeetiline osa on piisav eriplaneeringu kehtestamiseks.
Keegi ei ole avalikustanud mida seal tootma hakatakse, kõigil tootmisprotsessidel on erinev reostus. Emajõgi ja Peipsi järv ei elaks seda matsu üle. Samas peate rajamise korral muutma lepinguid naabritega , sest eesti riik on sõlminud lepingu venemaaga Peipsi järve keskkonnasäästlikuks kasutamiseks ( päris täpset lepingutingimusi ei tea) Mida kostavad samas kalurid , mis juhtub kalavarudega jne . Keegi ei tea.
Siin pole küll kedagi muud süüdistada,kui lolli rahvast ennast - kes käskis neid nn. õigeid pättparteisid valida :))
Tehas tuleks tingimata ehitada.Eesti tööstuse seis on niigi nukker ja kui meil miski tohutult reostab- on see põlevkivitööstus.
Mis hiiglane? Soomes ehitatud tehased on kordades võimsamad!!! Kokku on Lõuna-Soomes 20 korda suurema võimsusega tselluloositööstus kui see Eestisse planeeritav üks.Oma võimsuselt on see 50% Äänekoski tehase võimsusest!
Ela paar kuud seal siis tule targutama.Kas sa soome metsavarusid oled näinud , siis sõida natuke Eestis ringi ja vaata kui paljaks ja hõredaks teeääred on jäänud.Varsti pole midagi kodus ahjugi panna--ära tule ahju saastest rääkima...
Kas arvad tõesti, et puud jäävad kasvama kui tehast ei tule. Need lõigatakse maha ja sõidavad Äänikoski siis. Ilmselt on paljudel tehase vastastel kokku kleepunud arusaam, et metsa raie jääb ära kui tehast pole.
Et siis selles hirmus, et metsad maha raiutakse, peame nad kohe kindlasti kiirkorras maha raiuma. Muid võimalusi kohe üldse pole? Ning lisaks raiele tuleb kindlasti veel ära saastada ka Emajõgi ja Peipsi. Muud võimalust kohe kindlasti pole? Kas endal pole valus selline õõnespea olla?
1. Sellise mahuga tehast Eestisse vaja ei ole, kus väidetavalt tehase tööshoidmiseks peab puitu ka väljaspoolt Eestit sisse vedama.
3. Miljardimehikesed on keeldunud kasutamast suletud veekasutusega tehnoloogiat! Veekasutus Emajõest oleks umbes 1 cbm/sekundis. Väidetavalt kasutatud vesi "puhastatakse" ja juhitakse täies mahus jõkke tagasi. Kuid "puhastatud" veega satub jõkke arutul hulgal loodust koormavaid ühendeid.
5. Tehase ehituse rahastajaks on hiinakad. Seega peale valmimist antakse/müüakse see hiinakatele maha.
Nähes Hiina saastatud loodust, siis seda meile vaja ei ole!!! Hiinakatel on täiesti savi eestlastest ja Eestimaast!!!
kohtud on korrumpeerunud nagu poliitika eestis.mismõttes pole õigust kohtusse kaevata kellel see õigus siis on
|
OSCAR-2019
|
||
Forexi riskijuhtimine on kauplemise üks vaieldavamaid teemasid. Ühest küljest soovivad kauplejad vähendada võimalike kaotusi, kuid teisest küljest teenida ühest tehingust suurimat võimalikku kasumit. Ei ole saladus, et suurema tulu teenimiseks on vaja võtta ka suuremaid riske. Siin tekibki küsimus, milline on õige riskide juhtimine.
Forex ehk valuutaturg on üks suurimaid finantsturge maailmas, kus iga päev tehakse tehinguid enam kui 1,4 miljardi dollari eest. Pankadel, finantsasutustel ja üksikinvestoritel on võimalus teenida nii suuri kasumeid kui kahjumeid.
Forexi risk tähendab kasumi või kahjumi teenimist vahetuskursside muutusest. Finantskahjumi minimeerimise eesmärgil peaks iga investor kasutusele võtma Forexi riskijuhimise strateegiad ja ettevaatusabinõud.
Tänapäeval on paljud inimesed seotud kauplemistegevusega valuutaturul. Siiski ei teeni enamik neist oodatud kasumit. Osa kauplejaid kaotavad kogu oma raha ja teised ei saavuta loodetud tulemusi. Tegelikult suudab ainult väike osa kauplejaid oma ootusi realiseerida või neid ületada.
Valuutaturg on pidevas muutumises ning see toob kaasa suuri riske, millega kauplejad peavad arvestama. Seetõttu on Forexi riskijuhtimise teema valuutakauplejate seas väga populaarne. Selles artiklis räägime Forexi riskijuhtimisest ja kuidas kauplemise ajal riske juhtida. See aitab teil kahjumit vältida ja kauplemistegevusele pühenduda ilma muretsemiseta.
Riskijuhtimise üks põhireegleid on: ära riski rohkemaga, kui sa oled valmis kaotama. Kahjuks esineb seda viga väga tihti eriti just alustavate kauplejate puhul.
Forexi turu käitumist on raske ette ennustada, seega kauplejad, kes on valmis sisse maksma rohkem raha, kui nad endale lubada saavad, teevad end Forexi riskidele väga vastuvõtlikuks. Forexi turgu võib mõjutada mis iganes – isegi väike uudis võib teatud valuuta hinda mõjutada posiitvses või negativses suunas. Selle asemel, et kõik mängu panna, on mõistlikum valida konservatiivsem tee ja kaubelda tagasihoidlikemate summadega.
Forexil kauplejad peavad suutma oma emotsioone taltsutada. Kui te ei oska oma emotsioone juhtida, siis ei teeni te kauplemisel soovitud kasumeid. Turu sentiment jätab kauplejad tihti volatiilsuse lõksu. See on kõige levinum Forexil kauplemise risk.
Kangekaelse iseloomuga inimestel ei ole lihtne Forexil edukalt kaubelda. Neil on kombeks positsioonist väljumisega liiga kaua oodata. Kohe, kui kaupleja on mõistnud, et ta on teinud vea, peaks ta turult lahkuma võimalikult väikese kahjumiga. Liiga kaua ootamine viib suure kapitali kaotuseni. Kui kaupleja on tehingust väljunud, peaks ta suutma kannatlikult oodata järgmise tõeliselt hea kauplemisvõimaluse tekkimist.
Õnneks on mitmeid viise, kuidas Forex kauplemise puhul eelmainitud vigu ja kahjumeid vältida. Teil peaks olema põhjalikult läbitestitud kauplemisplaan, mis hõlmaks kõiki Forexi riskijuhtimise nippe. Kauplemisplaan peaks olema praktiline ja lihtsasti järgitav. Eksperdid soovitavad keskenduda tehingutele, millel on kõrgem tõenäosus. Kuna Forexil kauplemine hõlmab kõrget riski, ei ole eelmainitud nõuanne sobilik kõikidele investoritele. Lisaks peate te pöörama rohkem tähelepanu vigadele. Kauplemisplaani koostamisele kuluv aeg on eduka tuleviku nimel hea investeering.
Raha väärtuse hinnang muutub pidevalt ja see mõjutab ettevõtteid ning kauplemistegevusega seotud inimesi.
Kui kauplete väikeste summadega ja jälgite turuliikumisi, oskate te märgata eelmainitud põhimõtteid.
Allpool on välja toodud mõned lihtsad Forexi riskijuhtimise nipid, mis aitavad teil potentsiaalseid kahjumeid vältida.
Kui te juba olete määranud stop-lossi taseme, siis te ei tohiks seda enam muuta. Ei ole mõtet turvameetmeid kasutusele võtta, kui te neid õigesti ei kasuta.
See reegel kehtib igas investeerimise valdkonnas ja Forex ei ole erand. Valuutaturg võiks olla osa teie portfellist, kuid mitte tervenisti. Teine viis haaret laiendada on kaubelda rohkem kui ühe valuutapaariga.
Võibolla olete te teinud otsuse olla positsioonikaupleja ja ei soovi positsioone pikemalt hoida. Ükskõik, millise valiku te olete teinud, ei tohiks te võidelda turutrendide või -liikumiste vastu. Turgudel on alati tugevamaid tegijaid ning parim tee nendega sammu pidamiseks on kohanduda muutustele ja teha oma kauplemisstrateegia vastavaks. Valuutaturu käitumise ennustamiseks on mitmeid analüüsimeetodeid, mis aitavad prognoosida Forex turu käitumist.
Parim viis Forexi riskide juhtimist õppida ja saada edukaks kauplejaks on tunda hästi Forex turgu. Nagu mainitud, siis turud on pidevas liikumises ja kui soovite teistest ees olla, peate jätkama õppimist ja turu muutustega kursis olema. Admiral Markets pakub Forexil kauplemise õppimiseks mitmeid seminare ja videokoolitusi.
Edukaks Forexil kauplemiseks võiksite kasutada teatud tarkvara, mis aitab teil valikuid langetada. Tuleb mainida, et need programmid ei ole täiuslikud ja mõistlik oleks neid kasutada soovitusliku abivahendina, mitte peamise allikana otsuste vastuvõtmisel.
Võimenduse kasutamine suure kasumite teenimiseks võib olla väga ahvatlev. Samuti teeb see lihtsaks suure hulga kapitali kaotuse. Seega ärge kasutage liiga suurt võimendust. Kogu kauplemiskontol oleva raha kaotamiseks piisab vaid ühest kiirest turu muutusest.
Forexi riskijuhtimist ei ole raske mõista. Keerulisem on oskus ennast piisavalt distsiplineerida, et riskijuhtimise nippe rakendada, kui turg liigub teile ebasovivas suunas.
Kui te kauplete sageli, siis üks efektiivsemaid viise riskide mõõtmiseks ja juhtimiseks on vaadelda oma FX tehingute korrelatsiooni. Mis see on?
Aktsiate puhul on ühine indeks nimega beeta, mis näitab aktsia eeldatavat liikumist olenevalt sektoris toimuvatet muutustest. Aktisatega kauplemisel ja riskide maandamisel soovib kaupleja kombineerida aktsiaid, mille beeta tulemus võrdub nulliga, sest osadel aktsiatel on positiivne beeta ja teistel negatiivne.
Forexi puhul beetat ei ole, kuid on korrelatsioon, mis näitab, kuidas muutused ühes valuutapaaris mõjutavad teist valuutapaari. Kui te kauplete tihedalt seotud valuutadega (nagu näiteks EUR/USD või AUD/JPY), siis ootate nende puhul ühtset trendi. Teisisõnu, kui EUR/USD liigub alla, siis ootate langevat trendi ka AUD/JPY valuutapaarilt.
Kuidas see aitab teil mõõta Forexi riske? Me teame, et risk on seotud tagatisega. Seetõttu peaksite enamjaolt kauplema paaridega, millel ei esine tugevat positiivset või negatiivset korrelatsiooni, kuna siis te raiskaksite oma tagatise paaridele, mis lõpetavad samas või täiesti vastupidises suunas. Reeglina erineb valuutade korrelatsioon erinevates ajagraafikutes. Seepärast peaksite jälgima korrelatsiooni samas ajagraafikus, milles te kauplete.
Forexi riske saab palju edukamalt juhtida, kui pöörate tähelepanu valuuta korrelatsioonile, eriti Forex skalpimise puhul. Iga kord, kui te kasutate skalpimise strateegiat, peate lühikese aja jooksul oma tulu kasvatama. See on võimalik vaid juhul, kui te ei anna oma tagatist sama instrumendi vastassuuna tehingu jaoks.
Riskijuhtimine on eduka Forex kauplemise puhul väga oluline. Seetõttu peaksite rakendama ülalmainitud Forexi riskijuhtimise põhimõtteid.
|
OSCAR-2019
|
||
Lugu keerleb ümber Prantsuse politseiniku Candice Renoiri ning tema meeskonna, kes lahendavad kriminaaljuhtumeid Lõuna-Prantsusmaa sadamalinnas. Candice on hiljuti lahutatud nelja lapse ema, kelle päev koosneb kuritegude lahendamisest, vaidlemisest endast palju noorema naispolitseiülemaga ning laste kooli viimisest.
Candice on õnnelik: tema mured on möödas, ta ei võtnud tööl uut ametikohta vastu ning saab oma ülemusega hästi läbi…või nii talle tundub. Jules läheb hotellikooli; Emma kohtas hiljuti kedagi ja jätab Candice’i rahule, kaksikud lähevad lahku.
Komandör Renoir’i meeskonda ootab ees üllatav vaatepilt: ohvri purunenud pea lebab elusuuruses türannosauruse skeleti all. Ümberringi metsik loodus ja hiiglaslikud elukad – see on dinosauruste teemapark! Edasine juurdlus juhatab neid mitte kuigi mängulisel rajal HIV-nakkuseni ja sellega vahel kaasneva eituseni.
Lugu saab alguse Pierre Rossi mõrvast. 60-aastase autokollektsionääri sugulased kinnitavad, et teda oli just lummanud noor, vaimustav ja hea huumorimeelega blondiin nimega…Candice Renoir. Kuidas tõestada politseinikuna, et oled identiteedivarguse ohver? Usalduskriis mõjutab kogu meeskonda ja Candice’i ootab suur väljakutse.
Kena aafriklasest noormees leitakse kinniseotult uppununa. Külaskäik tema lese juurde juhatab Candice’i naiste seksiturismi maailma. Kuigi sellega kaasnevad vahel siirad tunded ja armastus, on tegemist väga ohtliku valdkonnaga. Emotsionaalselt üle koormatud Antoine peab oma 18-kuuse tütre politseijaoskonda kaasa võtma, mis seab nad mõlemad ohtu.
Ühel laupäeva hommikul tuleb Candice’il oma poja Léoga kaasa minna, kes on Candice’le valetatud: ta väidab, et peab kontrolltööd tegema minema, kuid peab hoopis kakluse pärast peale tunde jääma.
Franck Davenne’i traagiline surm šokeerib Candice’i meeskonda, eriti Antoine’i. Resideeriv psühholoog Paul Périer otsustab, et üldise heaolu nimel tuleb kogu meeskond määrata rühmateraapiasse.
Varahommikul leitakse Sète linna kõrvaliselt tänavalt 18-aastase noormehe surnukeha. Kehal on vägivallatundemärgid, mis viitavad kägistamisele. DNA-jälgi ei leitud. Noormehel on kaasas võõrleegionäri kaart: ta on Šveitsi kodanik Arnaud Terrasson. Kas leegionär tapeti joomingujärgses kakluses? Probleem tekib siis, kui Šveitsi politsei kinnitab üksmeelselt: sellist meest ei ole olemas.
Kaheosaline lugu algab terve perekonna kadumisest. Luminooli ja DNA testid paljastavad kuriteopaigal märkimisväärseid verejälgi, mis kuuluvad pereliikmetele. Kas tegemist on peresisese nelikmõrvaga, Flactiffi juhtumist tuttava armukadeduse või ehk millegi vähem õudsemaga?
Algselt ettevõtte seminarile abijõuks värvatud komandör Renoir’il tuleb koos oma meeskonnaga sekkuda „mõrvapittu“ ning aidata külalistel mõista, et üks külalistest on päriselt surnud.
Komandör Renoir on saanud haavata ning kuulutatakse töövõimetuks. Sellest hoolimata imbub ta Katalaani mustlaste kogukonda, kes leinavad 18-aastase mehe mõrva.
Mis seos võib olla kohvikuterrassil toimunud tulistamisel ja lõuendil olevatel erootilistel piltidel? Just sellele küsimusele peab Renoir’ meeskond kolm nädalat pärast eelmist juurdlust vastust otsima.
Tööle hilineva komandör Renoir’ kapotile hüppab sõidu ajal võõras mees, kes on just avastanud oma naabri laiba. Candice’i ja PTSi jaoks on asi selge: naine mõrvati.
Candice uurib kogukonna poolt armastatud ragbitreeneri surema jätmist. Esialgu keskendub juurdlus endisele mängijale, kes vallandati meeskonnast dopingutarvitamise tõttu.
Austrite kudemispaigast leitakse noore mehe laip. Tegemist on Montpellier’ist tulnud üliõpilasega. Candice kuulab oma sisetunnet, mis ütleb, et lugu võis olla seotud austrite salakaubaveoga, mille abil mees oma õpinguid rahastada võis.
Kuidas võivad olla seotud angerjate poolt näritud laip, „vilepuhuja“ ja pere hävitanud tervishoiuskandaal? Just seda peavad selgitama Candice Renoir ja tema meeskond.
Ilus Naine ehk Renoir ja Kassnaine ehk volinik Leclerc liituvad kohtingusaidiga, mida kasutas naine, kes mõrvati oma majas romantilise koosviibimise eel.
Komandör Renoir ja tema meeskond uurivad tapetud naise traagilist lugu. Ohver mõrvati samal viisil nagu ta prostituudist ema aastal 1975. Perekonna koer Fun vigastab Candice’i, kes satub juhtunu tagajärjel koomasse.
Candice uurib naise mõrva, mis on tõenäoliselt seotud ka tema prostituudist ema tapmisega aastal 1975.
Väga kohtukeskne episood, milles Candice annab kohtuistungil ütlusi, kuna tema juurdlus viis sarivägistaja vahistamiseni.
Pärast asetäitja lahkumist kriminaaljuurdlusbüroosse ja Assizide pool kogetud alandusi sunnib masendus Candice’i muutma oma juuksevärvi ja loobuma tavapärastest juurdlusmeetoditest.
Antoine liitub taas oma kunagise meeskonnaga, kuid ei märka, et Candice on nüüd kõrvale jäänud. Hüvasti, põnevad kriminaaljuurdlused, ja tere, joodikute kaklused ning reidid väikepoodidele.
Candice’i Valenciennes’is toimuvat juurdlust takistavad temale suunatud tapmisähvardused ja põhikahtlusaluse mõrv.
Candice ja Antoine veedavad Valenciennes’s kirgliku öö. Tagasi jõudes asuvad nad uurima läheduses autolt löögi saanud naise mõrva. Naise abikaasa sõnul pidi ohver olema hoopis reisil Saksamaale.
Sotsiaalmeedias levitatakse lapserööviga seoses häiret. Kulutulena leviv uudis teeb ärevaks kogu linna.
Mahajäetud auto pagasiruumist leitakse laip. Kohtuekspertiisiteenistuse juht Aline püüab hoolikalt üht kuriteopaigast leitud tõendit varjata.
Psühhiaater ennustab, et tulevikus mõrvatakse üks Renoir’i meeskonna liikmetest. On see nali? Ei. Tõenäoliselt on tegu kellegi kättemaksuhimu või mõne lahendamata konfliktiga. Kuid millega täpsemalt?
Mis võiks olla hullem kui strühniiniga mürgitatud Joachim Brisseti saatus? Candice’i jaoks on lugu sedavõrd arusaamatum, et noorel mehel polnud põhjust piirkonnas olla. Ametlikult oli ta reisinud tööotsinguteks Kuubale.
Naist pussitati tema kodus. Tegu võis olla kireroimaga, mille pani toime naise armastatu Rodolphe Becker, kes vabanes äsja vanglast pärast süüdistusi oma endise abikaasa tapmises.
Anonüümne kõne teatab tiigi ääres toimunud kuriteost. Kohale jõudes ei leia Candice'i meeskond aga kusagilt laipa, kuigi mõrva toimumist kinnitab maapinnal olev veri.
Keset tühermaad seisab mahajäetud buss. Selle juht Aziz on tapetud. Kõik viitab sellele, et tegemist on nurja läinud rünnakuga ning kahtlusi kinnitavad ka turvakaamerate salvestused.
Kohalike kalameeste võrgust leitakse naise laip. Candice’i juhatavad mõrvari jälgedele aga lähedalt leitud mangomaitselised kommid.
Candice ei salli administreerimist, kuid peab oma õnnetuseks asendama emapuhkusele suunduvat komissar Attiat.
Fantoompurjekas sõidab karile purjekooli ja selle noorte õpilaste lähedal. Selle episoodi keskmes on lapsed.
Renoir’ meeskonnaga liitub brigadir, kes on vähemalt sama hull kui nende komandör. Candice’ga koos uurivad nad ohvri keha katvat teost.
Sureb Chrystelle’i eks, kellega ta oli vahepeal taas suhtlema hakanud. Tedaes nende varasemaid erimeelsusi, saab Chrystelle'ist nüüd peamine kahtlusalune.
Tantsupõrandalt leitakse tükeldatud laip. Tantsuvõistluste ja salsa särava atmosfääri seest kaevavad Candice ja tema kolleegid üles uskumatult vägivaldse peredraama.
Candice asub uurima ragbitreeneri surma asjaolusid. Kes küll võis seda armastatud ja lugupeetud meest vihata? Kahtluse alla langeb esmalt endine ragbminängija, kes dopingu pärast meeskonnast välja visati.
Austrikasvandusest leitakse uppunud noormehe surnukeha, kelleks on kahtlase minevikuga Montpellier'i ülikooli tudeng.
"Härra Van der Vaeren sureb täna kell 11.11." Taoline kummaline e-kiri saabus kõigi politseijaoskonna töötajate postkasti. Candice ja tema meeskond leiavad, et ähvardust tuleb võtta tõsiselt.
17-aastane tüdruk Alice Fontanel tuleb politseijaoskonda avaldusega, et tema ema Magali on kolmandat päeva kadunud. Candice arvab ainsana, et juhtumit tuleks tõsiselt võtta.
Looduskaitsealalt leitakse 40-aastase naise alasti laip. Haavad ja kriimustused põlvedel annavad Candice'i jaoks alust arvata, et tegemist on karmeliidi nunnaga.
Rannast leitakse kaldale uhutuna ilusa välimusega noore naise laip. Juurdluse käigus jõuab Candice lähedalasuva kämpinguni, mille omanik rendib bangalosid inimestele, kes ei saa endale paremat elamist lubada.
Surnuna leitakse kahtlase minevikuta noor naine Annette Grainer, keda on pihustatud surmava mürgiga. Ta töötas kuulsa Prantsuse parfüümitootja Lacombe'i heaks.
Prantsusmaal Sète'i sadamalinnas süttib vastu muuli sõitnud paat, mille pardalt leitakse leitnant Daniel Langlois' laip. Värskelt tööülesandeid Malis täitnud ja seejärel erru läinud sõjaväelasel oli olnud raskusi tsiviilelus kohanemisega.
Amatöörtrupp etendab Molière'i näidendit „Scapini kelmused“, mille käigus mõrvatakse Zerbinette'i rolli mänginud noor näitlejanna Amira. Candice on veendunud, et mõrvar on üks trupi liikmetest.
Candice Renoir on koos enda nelja lapse ja peatse abielulahtuseusega Singapurist tagasi. Ta töötab taas politseiohvitserina lõunas asuvas sadamalinnas. Vaatamata tema julgusele ja pühendumisele, on peale 10 aastast eemaolekut keeruline uuesti tööd alustada.
Candice ja tema sõber Pascale saabuvad koos kuriteopaika. Neljakümnendates eluaastates mees lamab surnuna grilli juures. Enda tavapärase lähenemise abil avastab Candice üsna pea, et mehel oli probleeme suhete ja naabritega.
Candice Renoir tiimiliikmed kutsuvad teda Barbieks. Olles ilus ja blond, meelitab ta enda ligi isegi sarivägistajaid. Kui kohe kui see juhtum laheneb, ilmneb uus - 17aastane Arthur on visatud sadamavette.
Candice'il on olnud ainult üks armastatu - tema abikaasa. Seetõttu on ta hirmul, kuid kiusatus Hervé'ga voodisse minna on suur. Õnneks toimub segava faktorina üks kuritegu, mis annab talle rohkem aega järele mõelda. Prügilast leitakse suurte vigastustega laip.
Ühel õhtul, kui Candice laste eest peidus olles Hervé'ga ameleb, kutsutakse ta hädakorras kohalikku hotelli. Ratastoolis patroon on trepist alla lükkamise tagajärjel koomas.
Candice'il on palju tööd - neljakümnendates eluaastates naine leitakse autost surnuna. Kuna Candice teab palju botaanikast, tunneb ta kohe konkreetse, kuid tõhusa mürgi kolhitsiini lõhna.
17-aastane Dylan Rieux leitakse põllult mõrvatuna. Kuna tal on taskus kanepit, peab Antoine seda narkokuriteoks. Candice aga tunneb, et tegu on nihu läinud armastulooga. Ohver oli armunud Juliette'I, kes jättis ta maha, et ühineda evangeelse grupiga.
Antione'il palutakse ajutiselt minna tööle teise politseijaoskonda. Üksi jäetud Candice peab lahendama uut juhtumit: laevainsener ja saadik Sabine Missoni mõrvatakse tema enda töökohas.
|
OSCAR-2019
|
||
Hotellid Round Lake Heights – Hotels.com abiga on lihtne leida sobiv hotell Round Lake Heights, võrrelda tubade hindu ja kohe vaadata vabade kohtade olemasolu. Meie veebilehel on imelihtne leida ja broneerida reisiks soodne Round Lake Heights hotell. Iga hotell on varustatud kaardiga. Lisaks hotellitubade kirjeldustele ja fotodele oleme lisanud külastajate hinnagud ja pikemad arvustused, kus on juttu hotelli asukohast, ümbruskonna meelelahutusvõimalustest, tubade mugavusest ning majutuse ja teenuste kvaliteedist. Meie kliendiprogrammiga Hotels.com™ Rewards liitudes teenite iga 10 öö eest 1 öö tasuta.
Pikkade nugade öö (saksa keeles: Nacht der langen Messer i), mõnikord nimetatud ka kui operatsioon Koolibri või saksa keeles Röhm-Putsch, oli poliitmõrvade sari, mis leidis aset Natsi-Saksamaal ajavahemikul 30. juuni – 2. juuli 1934. Mõrvatute hulgas olid mitmed Natsionaalsotsialistliku Saksa Töölispartei (NSDAP) vasaktiiva – strasseristide – juhtivad tegelased, nende hulgas ka Gregor Strasser. Samuti mõrvati siis väljapaistvad konservatiivsed antinatsistid ekskantsler Kurt von Schleicher ja 1923. aastal Hitleri Õllesaali putši maha surunud Gustav Ritter von Kahr. Paljud tapetutest olid poolsõjalise pruunsärklastest rünnakrühma Sturmabteilung (SA) liikmed.
Adolf Hitler pöördus SA ja selle liidri Ernst Röhmi vastu, sest ta nägi SA iseseisvuses ja kalduvuses tänavavägivallale otsest ohtu tema äsja saavutatud poliitilisele võimule. Samuti soovis Hitler operatsiooniga lepitada Saksamaa sõjaväe Reichswehri juhtkonda, kes kartis ja põlgas Röhmi ambitsiooni allutada endale ka armee. Lisaks kõigele kasutas Hitler "puhastust" selleks, et õiendada arveid vanade vaenlastega ja vaigistada asekantsler Franz von Papeni ümber koondunud natsirežiimi kriitikuid.
Pikkade nugade ööst on teada 85 tapetud ohvri nimed, kellest enamik olid SA liikmed. Lõplik hukkunute arv võib hinnanguliselt olla 150 ja 200 vahel. Arreteerituid oli üle tuhande. [1] Suurema osa mõrvadest sooritasid Schutzstaffel (SS) ja režiimi salapolitsei Gestapo (Geheime Staatspolizei). "Puhastus" kindlustas ja tugevdas Reichswehri toetust Hitlerile.
Pikkade nugade ööd on mõnikord nimetatud ka operatsiooniks Koolibri (saksa keeles Kolibri). Koodsõna kasutati signaalina, et saata mõrvasalgad tegevuspaigale.[2] Koodsõna näib olevat suvaline, sellel puudub sisuline põhjendus. Väljend "pikkade nugade öö" oli olemas juba enne seda veresauna ja tähendas kättemaksu.
Sakslased nimetavad seda puhastusaktsiooni mõnikord ka Röhmi putšiks (Röhm-Putsch). See nimi võeti kasutusele natsirežiimi ajal ja sel näib olevat pigem ideoloogiline tähendus – seniajani pole leitud ühtki asitõendit, mis näitaks et mõrvadega püüti ära hoida Röhmi võimalikku riigipööret. Ideoloogilise tausta rõhutamiseks kasutavad saksa autorid nime "Röhmi putš" ümber sageli jutumärke või ütlevad "nn Röhmi putš".[3]
President Paul von Hindenburg nimetas Hitleri Saksamaa kantsleriks 30. jaanuaril 1933.[4] Esimestel valitsemise kuudel kärpis Hitler Reichstagi mõju ja vaigistas kõik konkureerivad parteid. 1933. aasta keskpaigaks oli Saksamaast saanud ühe-parteiline riik kantsleri valitsemise ja kontrolli all. Hoolimata poliitilise võimu koondamisest ei omanud Hitler absoluutset võimu. Kantslerina ei allunud talle näiteks sõjavägi. Seda juhtis jätkuvalt Hindenburg. Kuigi paljud ohvitserid vaimustusid Hitleri plaanidest suurendada armeed, naasta kohustusliku ajateenistuse juurde ja võtta välispoliitikas senisest agressiivsem positsioon, jätkas armee esialgu iseseisva institutsioonina presidendi alluvuses.
NSDAP poolsõjaline organisatsioon Sturmabteilung (SA) säilitas parteis vähesel määral autonoomia. See arenes välja I maailmasõja järgsete vabakorpuste (Freikorps) liikumise riismetest. Vabakorpused olid rahvuslikud organisatsioonid, mis loodi 1919. aasta jaanuaris võitlemaks Saksamaad ähvardava kommunistliku revolutsiooniga ajal, kui riigil puudus lojaalne sõjavägi. Need koosnesid peamiselt rahulolematutest, pettunud ja vihastest esimese ilmasõja Saksa sõjaveteranidest. Paljud neist uskusid, et 1918.–1919. aasta Saksamaa Novembrirevolutsioon reetis nad. Vabakorpused olid opositsioonis Novembrirevolutsiooni tagajärjel sündinud Weimari Vabariigiga, mille väljakuulutajaid nimetati põlglikult "novembri-kriminaalideks".
Reichswehri kapten Ernst Röhm teenis Baieri vabakorpuse kontaktisikuna. 1920. aastate alguses omistati talle hüüdnimi "Baieri kuulipildujakuningas" – ta vastutas Baieri Freikorpsi kuulipildujate hoiustamise ja väljastamise eest. Röhm lahkus Reichswehrist 1923. aastal. Mõni aeg hiljem sai ta SA juhiks. 1920.–1930. aastatel tegutses SA natsionaalsotsialistliku töölispartei rünnakrühmana. Hitler kasutas seda oma rivaalide hirmutamiseks ja konkureerivate erakondade – Saksamaa Sotsiaaldemokraatliku Partei ja Saksamaa Kommunistliku Partei – tegevuse häirimiseks. Tuntud ka "pruunsärklastena", sai SA kurikuulsaks kommunistidega peetud tänavalahingutes.[5]
Vägivaldne vastasseis natside ja kommunistide vahel destabiliseeris Weimari Vabariiki.[6]. Poliitilise vägivalla mõttes oli üks hullemaid 1932. aasta juuni, mil toimus üle 400 tänavalahingu. Neis hukkus 82 inimest.[7] Ebastabiilsus ühiskonnas soosis Hitleri esiletõusmist. Paljud sakslased uskusid, et kantsleriks saades suudab Hitler lõpetada riigis valitseva kaose.
Hitleri nimetamine kantsleriks ei lõpetanud aga SA rünnakrühmade vägivalda. Tänavarahutused puhkesid mõnikord näiteks pärast suuremat pummeldamist. "Pruunsärgid" ründasid tänaval juhuslikke möödujaid ja politseid, kes kutsuti korda looma.[8] 1933. aasta keskpaigaks muutusid kaebused rünnakrühmlaste "üleannetu ja mühakliku" käitumise kohta igapäevaseks. Tuli ette olukordi, kus jõhkralt koheldi ka välisdiplomaate[9]. SA ülbus häiris konservatiivsemat osa Saksa ühiskonnast. Häirituna tundis ka armee.
Hitler soovis tugevdada oma positsiooni armee toel, kelle ta seadis vastukaaluks SAle.[10] Kõrgete riigiametnike kogunemisel 6. juulil 1933 deklareeris Hitler natsionaalsotsialismi või natsistliku pruunrevolutsiooni edu. Nüüd, kus NSDAP oli haaranud Saksamaal võimu, saabus aeg koondada kontroll selle üle. "Revolutsiooni voog on murdnud kõik tammid. Nüüd aga on aeg see suunata turvalise evolutsiooni sängi," lausus Hitler.[11]
Hitleri kõnest võis välja lugeda soovi ohjeldada ka SA-d, mille roll ühiskonnas oli 1930. aastate alguses kiiresti kasvanud. Kuigi Sturmabteilungi moodustasid suures osas kõige andunumad natsismi toetajad, ei pruukinud "pruunsärkide" 'kodustamine' olla väga lihtne. SA kasvatas populaarsust iseäranis kiiresti ülemaailmse majanduskriisi alguses, kui paljud Saksa kodanikud kaotasid töö ja usu traditsioonilistesse institutsioonidesse. Kuigi natsismil ei olnud just palju ühist töölisklassi ideaalidega, täitis SA paljude töötute igatsuse solidaarse ühiskonna ja rahvusliku eneseuhkuse järele.[12]
Paljud rünnakrühmlased uskusid natsionaalsotsialismi sotsialistlikku alget ja eeldasid, et natsirežiim võtab ette palju radikaalsemad majanduspoliitilised sammud – näiteks tükeldab aristokraatide suurmaaomandid. Neile, kes tahtsid näha majanduslikku ja poliitilist revolutsiooni, mõjus kainestavalt see, kui natsirežiim selliseid samme ei astunud.[13]
Nagu üks tuntud rünnakrühmlane märkis, ei rääkinud keegi nii valjult "Saksa revolutsiooni jätkumisest", nagu seda tegi Röhm.[14] Ühena esimestest natsipartei liikmetest osales Röhm 1923. aastal Müncheni õllekeldri putšis, mille käigus püüdis Hitler võtta võimu. I maailmasõja veteranina oli Röhm hoobelnud, et võib hukata 12 meest kättemaksuks mõne rünnakrühmlase tapmise eest. [15] Röhm nägi vägivallas vahendit poliitiliste eesmärkide saavutamiseks. Ta võttis tõsiselt natsionaalsotsialismi sotsialistlikku lubadust ning nõudis Hitlerilt ja teistelt partei liidritelt ulatuslike sotsialistlike reformide algatamist Saksamaal.
Röhm ei rahuldunud üksnes SA juhtimisega, vaid taotles Hitlerilt kaitseministri portfelli. Kaitseministriks oli tollal konservatiivne kindral Werner von Blomberg.[16] Blomberg ei kuulunud NSDAPsse. Ta pärines Preisimaa aadelkonnast ja kohtles SA-d kui kampa alamrahva kaabakaid, kes ohustasid armee traditsiooniliselt kõrget staatust Saksa ühiskonnas. [17]
Põlgus oli vastastikune. Paljusid rünnakrühmlasi häiris, et armee ei pühendunud piisavalt natsionaalsotsialistlikku revolutsiooni. Alavääristades armeed kaasvõitlejate silmis, ütles Bummelsburgi SA juht Max Heydebreck: "Mõned ohvitserid on sead. Enamik ohvitsere on aga vanad ja tuleb asendada noortega. Ootame, kuni papa Hindenburg on surnud, siis marsib SA armee vastu."[18]
Hoolimata vaenulikust suhtumisest pruunsärkide ja regulaarväe vahel, nägi Blomberg SAs liikumist, kust värvata taaselustatud armee jaoks sõjaväelasi. Röhm seevastu nägi SAs uue Saksa sõjaväe tuumikut, kelle toel on võimalik kõrvaldada Preisimaa aristokraatidest koosnev kindralkond. Samal ajal, kui Saksa sõjavägi oli Versailles' lepinguga piiratud saja tuhande meheni, vaatasid armee juhid hirmuga, kuidas SA liikmeskond kasvas 1934. aasta alguseks kolme miljonini.[19] Jaanuaris 1934 esitles Röhm Blombergile memorandumit, mis nõudis regulaararmee asendamist SA-ga.[20]
Hitler kohtus Blombergi, SA ja SS-i juhtidega 28. veebruaril 1934. Kantsleri survel allkirjastas Röhm vastumeelselt tõotuse, millega nõustus allutama Sturmabteilungi Reichswehrile. Hitler teatas, et SA tegutseb edaspidi Reichswehri abijõuna. Kui kantsler ja enamik sõjaväejuhtidest olid lahkunud, deklareeris Röhm, et ei kavatse arvestada "naeruväärse kaprali" juhistega. Kapralina pidas ta silmas Hitlerit.[21] Kuigi Hitler jättis Röhmi vihapurske suurema tähelepanuta, süvendas see siiski lõhet nende kahe vahel.
Vaatamata tõotusele jätkas Röhm unistamast Saksa väest, mille tuumiku moodustab SA. Kuna kahe mehe vaated armeele olid teineteist välistavad, sai Röhm oma nägemuse ellu viia vaid Hitlerit ohvriks tuues. Reichswehr ei olnud ainus, kes nägi ohtu SAs. Mitmed Hitleri leitnandid kartsid Röhmi kasvavat rahulolematust ja võimsust. Erinevad nägemused "pruunsärkide" positsioonist ühiskonnas tekitasid NSDAPs pingeid. Vastuolude valguses häälestusid Hitler ja mitmed tema lähimad kaasvõitlejad, näiteks Hermann Göring, propagandaminister Joseph Goebbels, SSi juht Heinrich Himmler ja Hitleri asetäitja Rudolf Heß Röhmi vastu.
Kõik need mehed olid natsiliikumise veteranid. Kui teised vandusid truudust Hitlerile, siis Röhm püüdis vastupidi – demonstreerida oma sõltumatust Hitlerist. Röhmi põlgus parteis valitseva bürokraatia suhtes vihastas Hessi. SA vägivald Preisimaal pani tõsiselt muretsema Göringi, kes oli Presisimaa minister-president (Ministerpräsidenten von Preußen).[22]
Röhmi ja Hitleri erimeelsuste taustal otsustas 1934. aasta kevadel poliitikasse naasta endine kantsler, kindral Kurt von Schleicher.[23] Schleicher kritiseeris Hitleri valitsust, tema mõttekaaslased kindral Ferdinand von Bredow ja Werner von Alvensleben asusid aga koostama Hitleri uue kabineti nimekirja, kus Schleicher pidi saama asekantsleriks, Röhm kaitseministriks, Heinrich Brüning välisministriks ja Gregor Strasser rahvusliku majanduse ministriks.[23] Schleicherit ja tema kaaskonda uurinud Briti ajaloolane Sir John Wheeler-Bennett pidas Bredowi käitumist "hirmutavalt taktitundetuks", sest ta näitas enda koostatud ministrite nimekirja kõigile, kes selle vastu huvi tundsid.[24] Kuigi Schleicheri positsioon oli 1934. aastaks Saksa poliitikas suhteliselt teisejärguline, võis tema naasmine võimukoridoridesse vallandada Saksamaal valitsuskriisi.[25]
Isoleerimaks Röhmi, loovutas Göring 20. aprillil 1934 kontrolli Preisi poliitilise politsei (Gestapo) üle Himmlerile. Göring uskus, et Himmleril on jõudu astuda Röhmile vastu.[26] Himmler oli selleks ajaks alustanud ümberkorraldusi, et moodustada SSi parimatest jõududest NSDAP juhte turvav iseseisev eliitüksus, mis oleks lojaalne nii temale kui Hitlerile. Üksus pidi aitama kaasa Röhmi kukutamisele. Mai alguses hakkasid Göringi ja Himmleri kaaskonnas levima nimekirjad inimestest, kes tuli "likvideerida".[25]
1934. aasta mai lõpus said endised kantslerid Heinrich Brüning ja Kurt von Schleicher oma Reichswehri sõpradelt hoiatuse, et nende elu on ohus ja et nad peaksid Saksamaalt lahkuma.[25] Brüning põgenes Hollandisse, kuid Schleicher pidas soovitust halvaks naljaks ja jäi kohale.[25] Juuni alguseks oli kõik operatsiooniks valmis. Vajalik oli vaid Hitleri luba.[25]
Konservatiivsed jõud armees, tööstuses ja poliitikas avaldasid Hitlerile üha suuremat survet, et ta kärbiks SA mõju ja võtaks midagi ette Röhmi vastu. Konservatiive häiris lisaks poliitilistele ambitsioonidele ka Röhmi homoseksuaalsus. Hitler aga jäi esialgu erapooletuks. Ta ei olnud päris kindel selles, mida teha SA juhiga.[27] Hitleri kõhklused olid osalt tingitud sellest, et Röhm oli pidevalt avalikkuse tähelepanu keskmes oma miljoneid järgijaid leidnud rahvusliku relvarühmitusega.
15. juunil 1934 sõitis Hitler Veneetsiasse kohtuma Benito Mussoliniga. Enne kohtumist saatis välisminister Konstantin von Neurath Hitleri teadmata Mussolinile sõnumi, et too võtaks jutuks ka SA negatiivse mõju Saksamaa kuvandile.[28] Neurathi manööver kandis vilja, Mussolini võttis palvet kuulda. (Neurath oli endine suursaadik Itaalias ja teadis hästi Mussolinit).[28] Veneetsias toimunud kohtumise ajal tõreles Mussolini Hitleriga, et too sallib SA vägivalda, huligaanset käitumist ja homoseksuaalsust, mis rikub Hitleri head mainet maailmas. Näitena, kuidas kontrollimatud järgijad võivad põhjustada diktaatorile probleeme, tõi ta isiklikust kogemusest Giacomo Matteotti mõrvamise. Itaalia sotsialistlik poliitik Matteotti rööviti ja tapeti Itaalia fašistide poolt 1924. aastal. [28] Isegi kui Mussolini kriitika ei pannud Hitlerit kohe tegutsema, oli sel kindlasti mõju pikemas plaanis.[28]
Samal ajal tulid konservatiivid välja järjekordse nõudmisega. 17. juunil 1934 pidas asekantsler Franz von Papen kõne Marburgi Ülikoolis, hoiatades "teise revolutsiooni" eest.[29]Hindenburgi usaldusalune Von Papen, katoliiklik aristokraat, kel oli sidemeid nii armees kui tööstuses, lubas tagasi astuda, kui Hitler ei asu tegutsema.[30] Kuigi von Papeni taandumine asekantsleri kohalt ei oleks ohustanud Hitleri positsiooni, põhjustanuks see üksjagu segadust Saksa sisepoliitikas.
Vastuseks konservatiivide survele kohtus Hitler Neudeckis Hindenburgiga. Blomberg, kes oli kohtunud presidendiga varem, vahendas Hitlerile etteheiteid, et too pole teinud midagi Röhmi ohjeldamaks. Blomberg ütles, et Hindenburg oli juba valmis välja kuulutama sõjaseisukorra ja andma valitsuse üle Reichswehrile, kui Hitler ei astu kohe samme Röhmi ja tema "pruunsärkide" vastu.[31]
Hindenburg oli ainus isik Saksamaal, kel oli võimu tõugata troonilt natsirežiim. Ähvardus kuulutada välja sõjaseisukord, sundis Hitlerit tegutsema. Ta lahkus Neudeckist kavatsusega hävitada Röhm ja õiendada arved vanade vaenlastega. Nii Himmler kui Göring kiitsid Hitleri otsust, kuna mõlemal oli Röhmi tagandamisest võita – Himmlerit innustas SSi sõltumatus, Göringit aga võimalik armee juhi koht.[32]
"Puhastust" ette valmistades koostasid Himmler ja tema asetäitja, SSi julgeoleku teenistuse ülem Reinhard Heydrich toimiku fabritseeritud tõenditega, justkui oleks Röhm saanud Hitleri kukutamiseks Prantsusmaalt 12 miljonit Saksa marka. SSi juhtivatele ohvitseridele näidati 24. juunil fabritseeritud tõendeid, et Röhm kavandas SA toel vandenõud valitsuse vastu (Röhm-Putsch).[33] Göring, Himmler, Heydrich ja Victor Lutze koostasid nimekirja SA liikmetest ja teistest Hitleri jaoks tülikatest inimestest, kes tuli tappa. Teiste hulgas abistas Göringit nimekirja koostamise juures Gestapo ametnik ja NKVD spioon Willi Lehmann. 25. juunil seadis kindral Werner von Fritsch Reichswehri kõrgendatud valmisolekusse [34].
Blomberg ja armee kontaktisik kindral Walther von Reichenau heitsid Röhmi välja Saksamaa ohvitseride liidust.[35] 29. juunil ilmus ajalehes Völkischer Beobachter Blombergi artikkel, kus ta teatas kirglikult Reichswehri toetusest Hitlerile.[36] Hitler tundis end nüüd piisavalt kindlana, et osaleda ühel Essenis toimunud pulmapeol. Sealt helistas ta Röhmi adjutandile Bad Wiessees ja kutsus SA juhte 30. juunil endaga kohtuma.[32]
1934. aasta 30. juuni varahommikul kell 4.30 lendas Hitler saatjaskonnaga Münchenisse. Lennujaamast sõitsid nad Baieri siseministeeriumisse, kuhu olid kutsutud eelmisel ööl linna tänavail toimunud SA märuli juhid. Raevunult rebis Hitler Müncheni politseiülema Obergruppenführer Schneidhuberi särgilt õlakud, kuna too ei suutnud tagada linnas korda. Hitler karjus ja ütles, et politseijuht lastakse maha.[37] Schneidhuber hukati samal päeval. Sellal, kui rünnakrühmlasi vangistati, kogus Hitler kokku hulga SS-lasi ja politseinikke ning siirdus Hanselbauer Hotelli Bad Wiessees, kus peatusid Ernst Röhm ja tema kaaslased.[38]
Bad Wiessees arreteeris Hitler isiklikult Röhmi ja teised SA tippjuhid. Haarangu ühe tunnistaja Erich Kempka sõnul andis Hitler Röhmi üle "kahele salapolitseinikule, kes hoidsid käes püstoleid, mille kaitseriivid olid eemaldatud". SS leidis Breslau SA juhi Edmund Heinesi voodist tundmatu 18-aastase noormehega.[39] Goebbels rõhutas hiljem "puhastust" õigustavas propagandas, et see oli haarang moraalse allakäigu vastu.[40] Nii Heines kui tema kaaslane lasti Hitleri korraldusel kohapeal maha.[37] Bad Wiessees vangistas SS ka hulgaliselt SA juhte, kes saabusid Röhmiga kavandatud kohtumisele.[41]
Tõsiasi, et Röhmi vandenõud natsirežiimi kukutamiseks pole kunagi eksisteerinud, ei takistanud Hitlerit õiendamast arveid SA juhtkonnaga.[40] Saabunud tagasi partei peakorterisse Münchenis, esines Hitler avaliku pöördumisega. Raevunult mõistis Hitler hukka "suurima reetlikkuse maailma ajaloos". Hitler kuulutas rahvale, et "distsiplineerimatud, sõnakuulmatud tegelased ja asotsiaalsed või haiged elemendid" hävitatakse. Rahvahulk, kuhu kuulus nii partei liikmeid kui arreteerimisest õnnekombel pääsenud SA liikmeid, kiitis selle häälekalt heaks. Rudolf Hess kutsus koguni üles kodanikualgatuse korras "reetureid" maha laskma.[41]
Hitleriga Bad Wiessees viibinud Joseph Goebbels käivitas puhastusaktsiooni viimase faasi. Naasnud Berliini, helistas ta Göringile. Andnud edasi koodsõna "Koolibri", pani ta liikvele karistussalgad, kes asusid jahtima pahaaimamatuid ohvreid.[40]
Režiim ei piirdunud üksnes SA puhastamisega. Vangistanud eelnevalt tuntud sotsiaaldemokraadid või kommunistid, kasutas Hitler nüüd juhust õiendada arved konservatiividega, kelle vastu oli kaotanud usalduse. Nende hulgas olid ka asekantsler von Papen ja tema lähemad kaasvõitlejad. Böringi isiklikul korraldusel ründasid SS-üksused Berliinis asekantsleri residentsi. SS-lastega liitunud Gestapo ohvitserid lasid hoiatuseta maha von Papeni sekretäri Herbert von Bose. Gestapo arreteeris ja hukkas hiljem von Papeni lähedase kaaslase Edgar Jungi, kes oli ühtlasi von Papeni Marburgi kõne autor.[42] Mõrvatute hulgas oli ka von Papeni kaaskondlane ja Katoliku Aktsiooni juht Erich Klausener.[37]
Kui karistussalgad jõudsid asekantslerini, lootis too immuniteedile viidates arreteerimisest pääseda. Protest ei kandnud vilja. Asekantsler vangistati. Kuigi Hitler vabastas von Papeni mõned päevad hiljem, ei söandanud too enam režiimi kritiseerida.[43]
Hitler, Göring ja Himmler kasutasid Gestapot ka selleks, et õiendada arveid vanade vaenlastega. Hitleri eelkäija, kantsler Kurt von Schleicher ja tema naine tapeti nende kodus. Tapetute hulgas olid ka Gregor Strasser – endine natsipartei liige, kes vihastas Hitlerit sellega, et lahkus 1932. aastal parteist, ja Gustav Ritter von Kahr – endine Baieri piirkonna volinik, kes lämmatas 1923. aasta õllesaali putši.[44] Kahri saatus oli eriti võigas. Tema surnukeha leiti ilmselt kirkaga räsituna Müncheni lähedal metsast.
Tapetute hulgas oli vähemalt üks süütu ohver: Müncheni ajalehe Münchner Neuste Nachrichten muusikakriitik. Gestapo pidas teda ekslikult Ludwig Schmittiks, Otto Strasseri endiseks toetajaks.[45]
Röhmi tapnud Lipperti üle pidasid Saksa võimud kohut alles 1957. aastal. Selle ajani oli Lippert üks väheseid kättemaksuoperatsioonis osalenuid, kel õnnestus kohut vältida. Lippert mõisteti 18 kuuks vangi.
Kuna "puhastus" nõudis paljude tuntud sakslaste elu, ei olnud seda võimalik hoida saladuses. Näib, et esialgu jagunesid NSDAPs arvamused kaheks, kuidas sündmust avalikkusele serveerida. Göring andis politseijaoskondadele korralduse põletada "kõik dokumendid, mis puudutasid kahe viimase päeva tegemisi".[48] Goebbels püüdis takistada ajalehtedel avaldamast tapetute nimekirju. Samal ajal esines ta 2. juulil raadiopöördumisega, kus kirjeldas, kuidas Hitleril õnnestus vaevu ära hoida Röhmi ja Schleicheri riigipöördekatse, mis paisanuks riigi kaosesse. [45]
Hitler esines oma tõlgendusega aktsioonist Reichstagis 13. juulil 1934. Ülekanne Hitleri esinemisest kõlas raadio vahendusel üle Saksamaa:[49]
„Sellel tunnil vastutasin ma Saksa inimeste saatuse üle ja muutusin sellega Saksa rahva ülemkohtuks. Andsin korralduse tulistada reetureid. Andsin korralduse kiskuda lihani lahti haavad, mis mürgitasid kaevusid meie koduses elus. Rahvas teadku, et selle eksistentsi – mis sõltub sisemisest korrast ja julgeolekust – ei saa karistamatult ähvardada keegi! Ja olgu teadmiseks võetud igavesest ajast igavesti, et kui keegi tõstab käe Reichi vastu, on tema saatuseks kindel surm.“
Asetamaks veresauna avalikkuse jaoks mõistetavasse õiguslikku raamistikku, deklareeris Hitler 3. juulil, et "30. juunist 2. juulini toimunud rünnakuid reeturite vastu tuleb võtta kui riigi enesekaitset ja on seega õiguslikult põhjendatud." [50] Reichi justiitsminister Franz Gürtner, konservatiiv, kes oli Weimari Vabariigi päevil Baieri justiitsminister, demonstreeris lojaalsust uuele režiimile sellega, et visandas veresauna legaliseeriva seadusandliku akti. [51]
Hitleri, Gürtneri ja siseminister Wilhelm Fricki allkirjaga "Seadus Riigi enesekaitse meetmetest" seadustas tagasiulatuvalt ka "puhastuse" ajal sooritatud mõrvad.[52]
Põdura tervisega Hindenburg saatis "puhastuse" järel Hitlerile telegrammi, milles tänas kantslerit "siiralt" riigireeturite vandenõu paljastamise eest.[53]
Armee jaoks tõi toetus Hitleri aktsioonile kaasa kaugeleulatuvaid tagajärgi. SA ei ohustanud enam armee positsiooni. Enamgi veel, seistes "puhastuse" ajal Hitleri kõrval, sidus sõjavägi end tihedamini natsirežiimiga.[54]
Kuuldused Pikkade nugade ööst levisid kiiresti üle riigi. Joseph Goebbelsi sõnul suhtusid paljud sakslased sündmuse ametlikku kajastusse skeptiliselt. Oli neid, keda šokeeris mõrvaseeria ulatus ja kaaskodanike näiline rahulolu aktsiooni tulemustega. Ajakirjanik ja hilisem kirjandusprofessor Victor Klemperer on oma päevikus täheldanud, et paljud hukatutest aitasid Hitleril tulla võimule. "Kantsler mõistab hukka ja laseb maha oma enda eraarmee!" kirjutab ta.[55] Ent olid ka neid, kes olid valmis võtma omaks režiimi tõlgenduse ja uskusid, et Hitler päästis Saksamaa suuremast kaosest.[56] Luise Solmitz, kooliõpetaja Hamburgist, peegeldas paljude sakslaste tundeid oma päevikus, kui osutas Hitleri "isiklikule julgusele, otsustuskindlusele ja tõhususele". Ta võrdles Hitlerit koguni Frederick Suurega, 18. sajandi Preisimaa kuningaga. [1]
Massimõrva ulatus ja Gestapo kõikjalolek tähendas aga seda, et ka need, kes taunisid puhastust, hoidusid sellest kõva häälega rääkimast. Üks väheseid erandeid oli kindral Kurt von Hammerstein-Equord ja feldmarssal August von Mackensen, kes alustasid kampaaniat kindralite Kurt von Schleicheri ja Ferdinand von Bredowi rehabiliteerimiseks.[57]
13. juulil Reichstagis peetud kättemaksuaktsiooni õigustavas kõnes ründas Hitler ka kindral Kurt von Schleicherit, kes olevat juhtinud Ernst Röhmiga valitsusvastast vandenõu. Hitler väitis, et mõlemad olid reeturid, kes töötasid Prantsusmaa kasuks.[58] Et Schleicheri hea sõber oli Prantsuse suursaadik André François-Poncet, mõjus teave Schleicherist kui Prantsusmaa kasuks töötavast reeturist paljude sakslaste jaoks usutavana isegi siis, kui see ei olnud tõene.[58] Hitleri valelikkust kinnitab näiteks see, et François-Poncet'd ei kuulutatud persona non grata'ka, mis olnuks sel juhul enesestmõistetav.
Schleicheri lähedast sõpra Hammersteini solvas see, et SS keeldus teda lubamast matusetseremooniale ja konfiskeeris pärjad, mille leinajad olid toonud.[57] Lisaks sellele, et Hammerstein ja Mackensen tegelesid Schleicheri ja Bredowi rehabiliteerimisega, saatsid nad 18. juulil 1934 Hindenburgile memo, milles tõid välja mõlema kindrali mõrva üksikasjad ning märkisid, et Papenil õnnestus napilt põgeneda.[59] Memo nõudis Hindenburgilt vastutavate isikute karistamist ja kritiseeris Blombergi, kes väljendas avalikku toetust Schleicheri ja Bredowi mõrvadele.[59] Lõpetuseks palusid Hammerstein ja Mackensen Hindenburgil reorganiseerida valitsus ja tagandada kabinetist parun Konstantin von Neurath, Robert Ley, Hermann Göring, Werner von Blomberg, Joseph Goebbels ja Richard Walther Darré.[59] Memo järgi sooviti Hindenburgilt Saksamaa valitsemiseks direktoraadi loomist, kuhu kuuluksid kantslerina Hitler, asekantslerina kindral Werner von Fritsch, kaitseministrina Hammerstein ja välisministrina Rudolf Nadolny.[59] Soov asendada Neurath endise Moskva suursaadiku Nadolnyga, osutas Hammersteini ja Mackenseni soovile parandada suhteid NSV Liiduga.[59] Mackensen ja Hammerstein lõpetasid memo järgmiste sõnadega:
"Ekstsellents, olukorra tõsidus on sundinud meid pöörduma Teie kui ülemjuhataja poole. Kaalul on meie kodumaa saatus. Teie ekstsellents on kolmel korral päästnud Saksamaa hukust – Tannenbergis, sõja lõpus ja hetkel, kui teid valiti Reichi presidendiks. Ekstsellents, päästke Saksamaa neljandat korda! Alla kirjutanud kindralid ja vanemohvitserid tõotavad olla viimse hingetõmbeni lojaalsed Teile ja isamaale".[59]
Tähelepanuväärne on see, et isegi sellised sõjaväelased nagu Hammerstein ja Mackensen, keda häirisid tapmised, ei süüdistanud kättemaksuaktsioonis Hitlerit. Nad nägid Hitlerit jätkuvalt kantslerina. Ainus mida nad soovisid, nad tahtsid kabineti ümberkorraldamist ja Hitleri kõige radikaalsemate järgijate tagandamist.[61]
Rehabiliteerimiskampaaniaga liitunud Werner von Fritsch ja Werner von Blomberg survestasid Hitlerit seni, kuni ta nõustus 1935. aasta alguses kustutama von Schleicheri ja von Bredowi karistused.[62]
1934. aasta lõpus deklareerisid Fritsch ja Blomberg, et armeejuhtidena ei saa nad nõustuda ajakirjanduse üha ägeneva rünnakuga kindralite aadressil. Press portreteeris neid alates juulist kui kõige nurjatumaid reetureid, kes Prantsusmaa palgal olles töötasid isamaa vastu.[62]
3. jaanuaril 1936 Berliini Riigiooperis peetud kõnes teatas Hitler, et Schleicher ja Bredow lasti maha "ekslikult" valeinformatsiooni põhjal. Kindralite nimed tuleb otsekohe taastada nende rügemendi aunimekirjades.[63] Hitleri kõnet ei kajastatud küll Saksa ajakirjanduses, kuid armeed see siiski rahustas.[63]
Karistuse kustutamisest hoolimata jätkasid natsid eraviisiliselt Schleicheri süüdistamist. Teekonnal Varssavisse jaanuaris 1935 ütles Göring diplomaat Jan Szembekile, et Schleicher oli jaanuaris 1933 palunud tungivalt Hitlerit leida üksmeel Prantsusmaa ja Nõukogude Liiduga, et jagada Poola. Hitlerile olevat aga selline soovitus tekitanud tülgastust.[58] Kohtumisel Poola suursaadik Józef Lipskiga 22. mail 1935 ütles Hitler Lipskile, et Schleicher "mõrvati asja eest juba ainult seepärast, et ta püüdis järgida Rapallo lepingut".[58]
Seisukoht, et Schleicher tapeti seepärast, et ta soovis jagada Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel Poolat, avaldati 1939. aastal Poola "Valges raamatus" – diplomaatiliste dokumentide kogumikus, mis täpsustas Saksa-Poola suhteid II maailmasõja puhkemiseni.[58]
Hitler nimetas Victor Lutze Röhmi asemel SA juhiks. Nagu üks tunnustatud ajalooline seda kirjeldas, Hitler nõudis Lutzelt "homoseksuaalsuse, prassimise, joomarluse" lõpetamist.[64] Samuti tuli SA-l lõpetada raha raiskamine limusiinidele ja bankettidele, millega "pruunsärgid" oli Hitleri hinnanguil liiale läinud.[64] Nõrga juhina ei suutnud Lutze järgnenud aastatel kindlustada SA sõltumatust ja Sturmabteilung kaotas järk-järgult oma jõu Natsi-Saksamaal. Organisatsiooni liikmeskond vähenes 2,9 miljonilt augustis 1934 1,2 miljonini aprillis 1938.[65]
Pikkade nugade öö tähistas Hitleri triumfi ja murrangut Saksamaa valitsemises. Kättemaksuaktsiooni tagajärjel sai Hitlerist "Saksa rahva ülemkohtunik", nagu ta sõnastas oma rolli kõnes Reichstagile 13. juulil 1934. Aprillis 1942 võttis Hitler ametlikult endale selle tiitli, asetades end nii de jure kui de facto kõrgemale seadustest. Peagi ilmnes, et ükski seadus ei takista Hitleril kasutada oma suva järgi jõudu ja võimu.[52]
Pikkade nugade öö saatis selge sõnumi avalikkusele, et isegi kõige tuntumad sakslased ei ole puutumatud arreteerimiste ja hukkamise eest, kui natsirežiim näeb neis ohtu. Selles mõttes andis "puhastus" vägivallale uue mõõtme – seda võis kasutada impeeriumi ülesehitamiseks.
Välisriikide ajakirjandus – eelkõige Suurbritannia, Prantsusmaa, Šveitsi ja USA oma – kajastas 30. juuni ja sellele järgnevate päevade sündmusi suuresti eriti teravas vormis. Enamik suurte päevalehtede ajakirjanikke tõlgendasid "puhastust" kui enesepaljastust, mis ühemõtteliselt kinnitas Hitleri ja teiste natsionaalsotsialistliku Saksamaa liidrite (ja kogu natsirežiimi) kriminaalset olemust tervele maailmale.[66]
Samal ajal oli ka teisi reaktsioone. Anastas Mikojani mälestuste järgi oli Stalin pikkade nugade öö sündmustest vaimustuses.[67] 30. juunil Pariisis viibinud USA väliskorrespondent William Lawrence Shirer kirjeldas prantslaste vahetut reaktsiooni järgnevalt: "Prantslased on rahul. Nad arvavad, et see on natsirežiimi lõpu algus".[68]
↑ 1932. aasta parlamendivalimistel võitis NSDAP Reichstagis 584st kohast 196. Natsid olid parlamendis küll suurim partei, kuid neil puudus enamus
↑ Schoenbaum 1997, pp. 35–42. "Kõige üldisem teooria, et natsionaalsotsialism oli madalama keskklassi revolutsioon, on kaitstav, kuid ebaadekvaatne."
↑ Bullock 1958, p. 80"Oma olemuselt oli NSDAP radikaalne anti-kapitalistlik partei. Seda osa partei programmist võtsid tõsiselt paljud lojaalsed partei liikmed iseäranis majandusliku depressiooni aja. Erimeelsused natsionaalsotsialismi sotsialistliku olemuse osas põhjustasid lahkarvamusi NSDAPs 1934. aasta suveni."
↑ Iroonilisel kombel veetis Hitler samas vanglas viis nädalat 1921. aasta jaanuaris pärast ühe konkureeriva erakonna kampaania nurjamist
↑ Gürtner deklareeris kabinetis ka seda, et kasutatud abinõud ei loonud tegelikult uut õigust, vaid lihtsalt kinnitasid vana. Kui see on tõsi, siis oli uus seadus täiesti ebavajalik ja ülearune.Kershaw 1999, p. 518
|
OSCAR-2019
|
||
Meie kui agarate suusatajate suureks rõõmuks oli lõpuks saabunud esimene -20C pakaseni küündiv külmalaine koos suurema lumesajuga põhja pool. Paraku jäi rõõm üürikeseks. Tulen mina reedel koju ja küsin lapselt miks nii jahe toas. Ei tea, olevat jah külm, aga ma võtsin koera kaissu. See on tüüpiline tagajärjega võitlemine, probleemi kõrvaldamiseks tuleb põhjus välja selgitada ning see kõrvaldada vastan elutargalt. Viskan pilgu termostaadile, programmi järgi peaks +22C olema aga momendil vaid +16C, mõni ime et külm. Mängin veidi, ei miskit, lülitan lõpuks süsteemi maha ja tagasi peale, ikka ei hakka sooja õhku tulema. Hakkab tekkima kuri kahtlus, et suurem probleem üles kerkinud, suundun allakorrusele gaasikütte ahju uurima. Me nimelt panime kohe maja ostes gaasikütte õlikütte asemel. mis siinmaal tohutult odavam, 20 aasta jooksul kümneid tuhandeid küttelt kokku hoidnud.
Lasin lapsel süsteemi peale lülitada ja jäin all ootama, mis juhtub. Klõps käis näidates, et termostaat ning relee ok aga puhuri mootor hakkas ringi käimise asemel vaikselt sumisema, ja see oli kõik. Üritasin ventilaatorile käsitsi hoogu anda, mis kunagi aastaid tagasi aitas. Seekord tundus nagu oleks tiivik paksu tati sees, käis küll ringi aga raskelt. Korpus kuum kuid kõrbelõhna vähemalt polnud. Natuke proovisin veel ja olin lõpuks sunnitud tunnistama: seekord puuduvad lihtsad ja labased lahendused.
Vaatasin mootori margi ning surfasin internetis, leidmaks kas seda saada ja palju maksaks. Esiteks muidugi polnud saada ja teiseks olid sarnaste hinnad müstilised, üle $1000. Ebay pakkus kasutatut 200 eest. Otsustasin siiski helistada ahjul oleval teeninduse numbril, et spets pilgu peale viskaks, äkki miski odavam viga. Seoses reede õhtuga polnud neil kedagi välja saata, esimene vaba aeg alles esmaspäeval. Veidi üle dramatiseerides mainisin, et esmaspäev on liiga hilja, remondimehe asemel võib saata matuseauto, mis külmunud kehad peale laadib, pean proovima mõnda teist firmat. Oot moment, ma just avastasin, et homme ka üks vaba aeg, kas olete kodus 10 ja 12 vahel - olen ikka, ootan palava põnevusega. On mis on aga konkurentidele ei saa ju kuidagi äri ära anda :)
Järgmine mure oli pisikesed soojapuhurid üles otsida. Õnneks leidsin need kohe alumisest toast, ühe panin suurde tuppa, teise koridori. Selleks ajaks kui kaasa koju saabus sain suure toa +17C peale. Kuna aga öö ähvardas rekordiliselt külm tulema asusin tuttavaid läbi helistama lootuses kelleltki soojapuhureid või radiaatoreid laenuks saada. Kohe esimese kõnega näkkas, mu vanal malevatuttaval, kes vaid paar km eemal elab, oli kodus puhur ja radiaator. Vanem plika läks nende poole peretütrele külla külmapakku, mina sain soojaallikad kätte. Igati vägev, et Torontos elab piisavalt tuttavaid eestlasi, Minu tutvusringkond sihuke lahe kamp, kellelt saab alati abi kui häda käes. Isegi küsida pole piinlik, sest teavad, et võivad samuti ka minule loota kui olukord vastupidine.
Kodus vedasin ühe puhuri alumisele korrusele, seal suuremaks mureks, et veetorud ära ei külmuks. Tegelikult loogiliselt ei tohiks juhtuda, sest olen need seintes umbes 75 cm alla maapinda paigutanud ja alumisel korrusel on betoonpõrandates ning seintes võimas soojavaru, mis paari päevaga ei tohiks nii kiiresti jahtuda ka väga külmade ilmadega. Õhtul saime +18C suurde tuppa, täiesti normaalne temperatuur magamiseks. Paraku oli diivanil ruumi vaid ühele, lasin kaasa sinna ning viskasin pilgu magamistoale, mille uks oli kinni, prrr.... päris külm. Tõin alt -5C külmakindlusega magamiskoti, mida olen telgis miinuskraadidega edukalt katsetatud.
Kuna und polnud ja homme vaba päev otsustasin enne tudile minekut veits arvutil Battlefieldi mängida. Positiivse momendina tuleb esile tõsta asjaolu, et õlu arvuti kõrval püsis mõnusalt külm. Mäng läks ootamatult hästi vaatamata suht pikale vahepealsele pausile. Alles kella kahe ajal öösel otsustasin magama kobida. Linade vahel oli nii kuradi külm, et jätsin oma fleece püksid ja pusa selga ning pugesin teki ning magamiskoti alla. Ei jõudnud veel magama jääda kui suurem koer end minu juurde nügis, võtsin ta meeleldi teki alla soojakotiks. kaasal oli pisem kaisus.
Magasin sügavalt, pikalt ja unenägude rohkelt, külm polnud üldse. Parim uni Kuubareisust saati, hommikul ärgates täiesti välja puhanud. Ei tea kas hea une saladus ongi +12C, mis hommikul poole üheksa ajal magamistoas valitses. Kaasa oli juba tööle läinud, pisem laps tudis paksu teki all, tema toas hoidis puhur +16C. Koertega õue jalutama minnes ei tundunudki eriti külm, -15C'ga hakkas vaid kätel ilma kinnasteta veits jahe. Tuppa jõudes panin kuuma kohvi peale, andsin koertele süüa ja surfasin veits netis. Kui läksin uurima kuidas laps end tunneb avastasin tema toast sooja pesa, mõlemad koerad olid plika juurde teki alla pugenud, kogu kamp chillis mõnuga.
Hiljem päeval hakkas külm võimust võtma, temperatuur langes toas pügala võrra. Lapsed läksid sõprade poole sooja, koerad ronisid diivanile kus kaasa oli tudinud ja pugesid teki sisse. Olete ikka hädapätakad, teie esivanemad, no ja tuleb tunnistada et meie omad ka, jooksid terve talv lumes tundes end mugavalt. Lumehanges magades panid saba üle nina, et hingamisega soojakadu väiksem oleks. Paar päeva külmas elame üle lohutasin nii koeri, kui koju saabunud kaasat.
Vahepeal käinud remondimees nimelt kinnitas minu kartust, et puhuri mootor kutu, vaja uus osta. Kui hakkas rääkima kui kallis see on mainisin, et olen ise tehnik ja viskasin pilgu internetis peale, kasutatu saaks 200 taalaga. Meie paigutame ainult uusi vastas tüüp aga esialgne $1200 hind langes $600 peale, pluss paigaldamine ja maksud, kokku pean tonniga arvestama. Mees uuris kui tihti oleme ahjule teenindust teinud, selle peale kuluks tavaliselt 200 aastas. 20 aasta jooksul pole kunagi teinud ja kui uputus välja arvata siis on see esimene kord kui gaasiahjuga probleem. Kokkuvõttes olen siis $4000 kokku hoidnud, nüüd pean $1000 välja käima - päris hea diil leidsime mõlemad. Isegi uutele ahjudele antakse vaid 10 aastane garantii.
Tüüp helistas kontorisse aga kahjuks neil polnud seda konkreetset mootorit laos, peavad hakkama esmaspäeval otsima. Seega on mõned päevad külmas istumist garanteeritud. Õnneks tõuseb esmaspäeval temperatuur nulli lähedale ja kogu nädal ei lähe paarist kraadist külmemaks. Seega peame veel kaks ööd ja ühe päeva krõbedat külma üle elama. Kui eriti hästi veab, mida ma eriti ei usu, saame juba esmaspäeval kütte joonde, halvemal juhul peame nädalaga arvestama.
|
OSCAR-2019
|
||
Eestit külastas endine Europarlamendi liige, antiglobalist ja euroskeptik Giulietto Chiesa, kes 27. aprillil esines loenguga Tallinnas Radissoni hotellis. Mina muidugi selliseid üritusi ei külasta, kuid Chiesa jutte tunnen hästi. Kajastused ajakirjanduses näitasid, et minu ootusi ei petetud. Eestikeelne meedia vaikis, kuid vene Delfis on vastav aruanne ja sadakond vaimustatud kommentaari. Lisaks teleintervjuu.
Oma lennukates fantaasiates seob Chiesa Pronkssõduri saatuse rahutustega Põhja-Aafrikas (umbes et need, kes võtsid Pronksmehe maha, tekitasid igasuguseid jamasid ka ümber maailma; arvan, et see on Eesti valitsusele suur tunnustus). Lisaks ootuspärasele Kesknädalale reklaamis üritust ka kultuuri.net.
Enne Giulietto Chiesa tutvustamist paar sõna ürituse organiseerijast, MTÜ Impressumist. Tegu on Eestis avalikult ja legaalselt toimiva võõrriigi propagandaasutusega, mille kohta on vastavat inffi avaldatud nii ajakirjanduses kui kapo poolt.
Nüüd Chiesast. Teda on nimetatud nii ajakirjanikuks kui kommunistiks kui poliitikuks. Kõike seda ta ühel või teisel määral muidugi ka on. Kuid tema põhiolemus on natuke teine: ta oli NLiidu (mõju)agent, praegu aga teenib Venemaad. Kui ta 80ndatel aastatel oli L'Unità Moskva korrespondent, oli teada, et ta on KGB usaldusisik, kes nautis Moskvas mitte väliskorrespondendi, vaid Nõukogude parteinomenklatuuri hüvesid. Jeltsini ajal arvatavasti lõpetati tema nuumamine ning ta pidi otsima muid tegevusi ja oli koguni Kennani instituudi (Kennan Institute for Advanced Russian Studies) kaastöötaja. Vahepeal oli ta Europarlamendi liige, kus alguses kuulus liberaalide fraktsiooni (koos meie tublide kesk- ja reformierakondlastega), kuid hiljem lahkus sellest ning ühines euroskeptikute ja antiglobalistidega. Vahepeal aga olukord Venemaal muutus, salateenistused on taas võimul ja Chiesa teened jälle nõutud. Ta toetas palavalt Venemaa invasiooni Gruusiasse, kuid Europarlamendis oli tema hääl tähtsusetu ning ta kasutas oma oskusi ja Europarlamendi liikme autoriteeti ajakirjanduses. Nii tuligi teadaanne Vene pressis, et Europarlamendi liige toetab Vene tegevust ning Põhja-Osseetia ja Abhaasia iseseisvuse tunnustamist. See Europarlamendi liige oli loomulikult Chiesa, kellele sekundeeris meilgi tuntud Läti saadik Tatjana Ždanok, ning möödunud Europarlamendi valimistel kandideeris Chiesa hoopis Ždanoki võitluskaaslasena Lätis, parlamenti aga siiski ei pääsenud.
Tallinnas selgus "sensatsiooniline" asjaolu, et kommunist Chiesa ei olegi enam õige kommunist ja ei usu klassivõitlusesse. Loomulikult pole. "Kommunist" Chiesa on kommunist niikaua, kui see on vajalik teda juhatavale organisatsioonile. Erinevalt KGB-st, FSB klassivõitlusesse ei usu. Chiesa on see, kes ta on alati olnud: mitte mõtleja, poliitik jne, vaid ruupor.
Et pidin mahtuma ühe minuti raamidesse, on tekst väga skemaatiline ja mulle mitteomaselt deklaratiivne. Oma seisukohad nii selle kohta, mida Eesti saadikud peaksid tegema Europarlamendis, kui ka selle kohta, mida Europarlament tervikuna peaks tegema, püüan lahti kirjutada lähimal ajal.
Kas võiksite palun selgitada, milline on Teie isiklik seisukoht nii menetletava partnerlusseaduse kui ka samasooliste paaride abiellumisõigusega seoses. Konservatiivne hoiak, mille IRL parteina selles küsimuses on võtnud, mõjub lausa ehmatavalt kitsarinnalise, lausa rumalana (on minu seisukoht).
See on tõsine probleem, millele ma plaanisin pühendada eraldi postituse, kuid kuna küsimus on esitatud, pean vajalikuks kas või konspektiivselt sellele vastata.
Minu isikliku seisukohaga on kahjuks nagu sageli, et see ei rahulda kedagi, kuna ei ole kellegagi kooskõlastatud, vaid on tõepoolest minu isiklik seisukoht. Olen resoluutne Eestis kahjuks vohava homofoobia vastane ja seda nimelt konservatiivse mõtlejana: teiste (täiskasvanud) inimeste intiimelu ei ole minu ega kellegi teise asi. Ühiskondlik ja eriti riiklik regulatsioon on siin kurjast. Kahjuks lähtuvad nii homofoobid kui LGBT aktivistid ühest ja samast (minu veendumuste järgi valest) paradigmast, et riik peab siin kehtestama kindlad normatiivsed aktid.
Abielu on palju vanem institutsioon kui riik ja rajaneb mitte riiklikel seadustel, vaid traditsioonidel ja kommetel. Sellest ei saa aru ka nn traditsiooniliste väärtuste ruuporid, kes tahavad nimelt juriidilist lahendust mittejuriidilisele probleemile.
Mis puudutab konkreetselt kõnealust seaduseelnõu, siis nõustun IRLi seisukohaga, et see on vale, ehkki minu põhjendused on veidi teised. Probleemiks on minu jaoks see, et siin püütakse sama seadusega lahendada põhimõtteliselt eri valdkondadesse kuuluvaid probleeme. Üks asi on abieluväliste laste õigused, mis tõepoolest vajavad kaitset. Teine asi on mitteformaalsete püsisuhete abieluväline formaliseerimine (mis iseenesest tundub päris naljakas, aga siiski on seal taga ka reaalsed probleemid). Kolmas asi on samasoolised paarid ja nende õigused (ka siin on reaalsed probleemid, kuid need ei ühti enamasti vallaslaste omadega).
Lisaks kõigele tundub see seaduseelnõu -- olgugi, et seda on nii kaua ette valmistatud -- väga toores. Abieluvälistel suhetel on ka medali teine pool -- need on fiktiivabielud. Partnerlusseadus sellisel kujul avab fiktiivpartnerluse Pandora laeka ja sellega võidelda on märksa raskem kui fiktiivabieludega. Nt kuidas lahendada fiktiivpartnerite immigratsiooniküsimusi? Maksupettused? Jne.
On ka selgeid ebajärjepidevusi. Kui väidetav põhirõhk on lapse õigustel, siis miks ei ole lubatud veresugulaste, sõprade jne partnerlus? Mida teha lastega, kes kasvavad "kommuunides"?
Tänan Teid selle kiire lühivastuse eest ja jään huviga ootama põhjalikumat selle teema käsitlust, sest nagu osutate, on probleemistik väga mitmetahuline, aga paraku kipub n-ö pealkirjade (või poolt-vastu) tasandil tekkima lihtsalt vastandus homofoobse-rumalkonservatiivse ja sallivama vahel.
Ka IRLi sees tundub selles küsimuses ikka väga suur segadus olevat, Kross isiklikult on avalikult poolt, aga erakonna eest käib nt hr Nool teles kõnelemas (eilses kolmeraudses), nii et hakkab karjuvalt piinlik...
|
OSCAR-2019
|
||
Konkursi Aasta Logistikategu žürii on välja valinud kümme parimat logistikategu. Võitja kuulutatakse välja 13. novembril toimuval Logistika Aastakonverentsil.
Logistikategusid hindab nii žürii kui ka Eesti logistikaavalikkus hääletamise teel. Sealjuures on žürii otsusel 50% ning avalikkuse hinnangutel 50% osakaal.
Võitja selgub kaalutud häälte summeerimisel. Žürii koosseisu kuulusid Äripäeva logistikaajakirjanikud ning PROLOGi juhatuse liikmed.
Rahvahääletus kestab 5. novembrini 2013. Hääletamiseks tuleb saata e-kiri oma lemmikteoga aadressile sensei@sensei.ee, lisades hääletaja dentifitseerimiseks
kindlasti ka enda nime ja ettevõtte. Hääletada saab vaid üks kord ja ühe logistikateo poolt. Omaenese logistikateole antud hääled ei lähe arvesse.
Kolme võidutöö esitlemine ja autasustamise tseremoonia leiab aset 13. novembril Tallinnas toimuva 15. Logistika Aastakonverentsi raames. Konverentsi kohta saab lähemalt lugeda SIIT. Lisainfot Aasta Logistikateo konkursi kohta leiab konkursi korraldaja veebilehelt www.sensei.ee.
2013. aasta logistikategu Coca-Cola HBC Eesti ASis oli logistika tegevuste üleandmine logistikaettevõtetele.
Selle eesmärk oli teeninduse kvaliteedi tõstmine. Lisaväärtusena aitab see lahendus fookustada põhitegevusele.
Koostöös oma logistikapartneritega on Coca-Cola HBC Eesti välja töötanud ärimudeli ja -protsessid, mis võimaldavad ära kasutada ettevõtete tugevamaid külgi ja seda kõige efektiivsemal moel. Näiteks, väljaveo ringide planeerimisega
tegeleb endiselt Coca-Cola HBC Eesti, kuna neil on selles vallas pikaajaline kogemus ning samuti moodne tarkvara. See on võimaldanud neil saavutada paremad tulemused veose marsruudi, autode täitumuse ja kaupade kohaletoimetamise osas.
DPD Eesti AS võttis kasutusele uue põlvkonna Honywell käsiskannerid koos tarkvara rätseplahendusega. Uue lahenduse loomise eesmärk oli lihtsustada ja tõhustada kullerite tööd ning seeläbi kasvatada efektiivsust ja tarnekindlust. Samuti oli soov uue tarkvaralahenduse kasutuselevõtuga luua ajakohane ITplatvorm tuleviku uuenduste tarvis.
Projekt algatati 2012. aasta alguses vajaduste kaardistamisega, millele järgnes tarkvara loomine ning riistvara valimine; testimine algas sügisel ning jaanuaris 2013 võeti rakendus kasutusse.
Tänu uuele lahendusele toimub saadetiste käsitlemine depoos, üleandmine saajatele ja vastuvõtmine saatjatelt senisest tunduvalt kiiremini. Eriteenused ja toimetuse kella ajad kuvatakse kullerile automaatselt, mis võimaldab kliendi soove täpsemini täita. Samuti võimaldab uus tarkvara kaardirakenduse kaudu kullerite teekonda paremini optimeerida. Seeläbi jõuavad kullerid päeva jooksul rohkem kliente teenindada, oma saabumisaega täpsemini prognoosida ning säästa
keskkonda ja kütust. Veokorraldusel on dispetšerprogrammis väga hea ülevaade sõidukite asukoha kohta, detailset infot näeb juba teostatud ja ajakriitiliste peatuste kohta ning vajadusel saab kullerile kaugabi pakkumiseks tema
päevas. Toimetusefektiivsus on kasvanud 3% võrra ning täpse tarneaknaga toimetuste kvaliteet on kasvanud koguni 10%.
Eesmärk oli võimaldada kõikidel Elioni töötajatel kasutada tööandja autot töösõitudeks – sihtgrupp olid müügitöötajad, kes peavad külastama kliente ja kellel ei ole tööautot – ning vähendada taksode kulusid, et liikumisteks ei kasutataks taksopartnereid, vaid tööandja autot. Samuti oli eesmärk vähendada tulevikus isikliku autokompensatsiooni maksmisi.
Olemasolevast autopargist valiti välja kuus vähekasutatud autot, mis sobisid erineva otstarbega töösõitudeks.
Outlook’i kalendrisse loodi autode nimekiri ja nende broneerimine töötab samuti nagu koosoleku aja või ruumi broneerimine.
Loodi autode kasutuseeskiri ja selle kinnitussüsteem. Sise portaali loodi sõidupäeviku vorm ja kinnituse süsteem.
Süsteem toimib selliselt, et kasutaja kinnitab siseportaalis selveautode kasutuseeskirja, kus annab kinnituse, et kasutab autot eeskirja järgi. Broneerib
outlook’is auto, oma broneeringu ajal saab maja sekretärilt auto võtmed ja tehnilise passi ning sõidu lõppedes tagastab need.
Auto käima panemisel näitab oma töötõendit / ligipääsukaarti autos olevale kaardilugejale, mis registreerib, kes sõidab autoga.
GPS-kontroller saadab ligipääsukaardi ja tehtud sõidu info ettevõtte süsteemi ja seal lähevad andmed sõidu teinud inimese sõidupäevikusse, kus siis töötaja eesmärgistab, kas tehtud sõit oli töösõit või erasõit.
Töösõidu märkimisel läheb info edasi sõidu teinud töötaja otsesele juhile, kes omakorda annab kinnituse tehtud sõidule. Erasõit läheb otse raamatupidamisse
Projekt käivitati 2013. aasta mai lõpus ja tänaseks on Elionil autopargis viis autot vähem ja viis autot jäetud ostmata – ehk kokku 10 autot.
Uued rongid vahetasid välja ligi poolsada aastat vana rongipargi ning hangitud rongid on Euroopa avaraimaid reisirongid oma salongi laiuse ja kõrguse poolest.
Uute rongide puhul on kasutusele võetud hulk innovaatilisi lahendusi, nagu ülikondensaatorid, 4G wifi või avariirauad. Elektrirongide hange on ka esimesi investeeringuid Euroopas, kus EL katab 85% hanke maksumusest. Elron näeb uutes rongides võimalust viia Eesti rongikasutajate arv praeguselt 5 miljonilt
Belgia päritolu Katoen Natie otsustas investeerida Eestisse ja rajada siia logistikakeskuse Venemaale ja SRÜsse suunduvate kaupade teenindamiseks.
Esimese järguna valminud 35 000 ruutmeetri suurune laopind vastab kõikidele kõrgetele rahvusvahelistele kauba ladustamise nõudmistele ja tõstab ettevõtte ja ka Tallinna Sadama konkurentsivõime transiitkaupade käitlemisel karmis konkurentsis naabritega täiesti uuele tasemele.
Katoen Natie uue logistikakeskuse kaudu hakkab toimuma mitmete kaubagruppide vedu Läänemere piirkonnas, millest olulisemad on kakaopõhised
tooted, tarbekaubad, plastmasstooted jt. Lisaks kinnisele laopinnale valmis 600 ruutmeetri suurune büroohoone ja ühe kilomeetri pikkune raudteelõik.
Kühne + Nageli logistikateo eesmärk oli luua Eestisse Kühne+Nageli IT keskus, mis looks ja haldaks ettevõttes kasutusel olevaid ärilahendusi kogu maailmas. Eesmärgi rahaline pool oli muuta Kühne+Nageli IT-teenuseid tõhusamaks, funktsionaalsemaks ja uuenduslikumaks sama IT-eelarve piirides.
2011. aasta lõpus tehti tööd, et ettevõtte IT-keskus loodaks Eestisse, 2012. aasta alguses tehti lõplik otsus. 2012. aasta augustis alustas esimene töötaja ning 2013. aasta augusti lõpuks töötas IT-keskuses juba üle 100 inimese. Projekti
Tallinnas on juba praegu mere- ja õhulogistika süsteemi arendus ja haldus, elektroonilise andmevahetuse süsteemi arendus ja haldus ning mitmete integreeritud logistikasüsteemide arendus. Heade tulemuste tõttu jätkatakse
Kühne+Nageli ärioperatsioonidele Eestis on keskuse rajamine praeguseks toonud hüppelist tuntuse kasvu klientide seas.
PPA logistikabüroo peamine eesmärk oli aastatel 2012– 2013 tegevuskulude vähendamine. Tegevuskava tulemusena on optimeeritud tööprotsesse ning samal ajal parandanud politsei pakutavate teenuste kvaliteeti. Tööprotsesside detailse kirjeldamise ja optimaalsete logistikateenuste kujundamise kaudu on vähendatud
eurot palgaraha aastas. Politsei kasutuses oleva kinnisvara maht on vähenenud 17% ehk 36 000 ruutmeetri võrra, säästes miljon eurot aastas. Sõidukite arv on vähenenud 15% ehk 150 võrra ning seeläbi vabanenud ressursi arvel on välja vahetatud 500 kõige amortiseerunumat sõidukit.
Tõhusa logistikateenuse loomise kaudu kasutatakse maksumaksja raha säästlikult ning politsei on parem partner siseturvalisuse tagamisel.
PÕHITEENUSED: kokku 11, mh erivahendite, riigipiiri seire- ja valveseadmete, teenistusrelvade, kinnisvara ja sõidukite ja vormiriietuse tagamine ning veoteenus, laoteenus ja toitlustamine
Rimi Eesti on tsentraliseeritud kaubavooga ettevõte, kus 96% kaubavoost liigub läbi kahe kesklao. Tsentraliseeritud mõtteviisi eesmärk on paremini ja kulusäästlikumalt juhtida kaubavooge ning ühtlustada tööprotsessid parimaks
Kuivõrd 80% kaubast liigub kohalikul tasemel ilma tsentraalse laovaruta “just in time” mudelil, oli saanud aina suuremaks probleemiks komplekteerimisprotsesside sobivus kauplustele. Sõltudes aina rohkem hankijate tarnekindlusest ja tarne aja täpsusest, oli näha probleeme. Kaubad ei olnud komplekteeritud kaupluse müügipinnast (kategooriatest) lähtudes, mis tähendas
ühe rullkonteineri kohta sisuliselt terve poe läbi veeretamist kauba riiulisse saamiseks. Kampaaniatooted ei olnud eraldatud tavakaubast ning nende leidmine ja kätte saamine oli kaupluste jaoks raskendatud. Kampaaniakaupade liikumine on oluliselt kiirem kui kampaaniavälistel kaupadel, seega nende kiire riiulisse panek on võtmetähtsusega. Laia sortimendi puhul esines palju aeglaselt ringlevaid tooteid, mida saabus iga tarnega sadu erinevaid maksimaalselt üks kast toote kohta. Neid oli keeruline kaupluse laos hallata, kuivõrd neid oli igas rullkonteineris.
Probleemi lahendamiseks püstitati eesmärk alustada Rimi Eesti Jüri kuivlaos kategooriapõhist komplekteerimist, et oluliselt vähendada kaupluses
läbitavate meetrite arvu rullkonteinerist kaupade riiulisse panemisel. Teine eesmärk oli alustada samas laos kõikide Rimi kaupluste jaoks kaks päeva enne kampaania algust kampaaniapäevaga, kus komplekteeritakse ainult kampaaniakaupu vastava eraldi markeeringuga. Kolmandaks sooviti alustada Rimi Eesti Jüri kuivlaos aeglaselt ringleva kauba laomudeliga, kus kõige aeglasemini ringlevate toodete tarnimine toimub eraldatult muust kaubast ning
Intensiivselt jälgiti laovarusid, et tagada kaubasaadavus. Laos loodi ja juurutati uued tööpõhimõtted, loodi konsolideerimise töölõik, muudeti lao plaani ning koostati uus transpordiplaan ja sisemine tarnegraafik kauplustesse vastavalt
Kõik eesmärgid saavutati. Tulemused on näha kahes väga olulises mõõdetavas väärtuses. Sales/manhour kasv kauplustes – kuivõrd eelmainitud muutused on võimaldanud oluliselt efektiivsemaid tööprotsesse kauplustes näha, et Rimi suudab iga müüdud euro kohta teha vähem töötunde kauplustes. Cases/manhour kasv kesklaos – tulenevalt kauba paremast ja loogilisemast paigutusest, kampaaniamahu koondumisest ühte päeva ja aeglaselt ringlevate toodete harvemast käsitlemisest on kasvanud keskmise töötunni efektiivsus ka kesklaos.
Muud mõõdetavad väärtused, millele antud projekt võib avaldada mõju (kaupade saadavus, kaupade mahakandmine, materjalide kulu, laopäevade arv jne), on jäänud perioodil samaks.
Vajaduse uue hoone järele tingis kaubamahtude kasv ning ajakohaste pindade puudus piirkonnas, mis võimaldaks suurenevaid mahte efektiivsemalt ja kvaliteetsemalt käsitleda.
Viimase 9 kuu kaubamahu kasv võrreldes 2011. aasta sama perioodiga, mil otsustati investeering, on olnud ca 25%.
Investeeringu suurus oli 1 miljon eurot. Kinnistu on 8800ruutmeetrine, hoone ehitusalune pind on 1150 ruutmeetrit, millest suletud netopind on 903 ruutmeetrit. Terminalis on viis laadimislüüsi jaotusautodele, neli lüüsi treileritele, samuti laadimissild pakiautodele, lisaks kaetud külglaadimissild.
Tegemist oli rahvusliku ühispingutusega. Läbirääkimised käisid lennujaama ja lennufirma tasemel, samuti pingutasid selle nimel Eesti diplomaadid ja poliitikud,
Turkish Airlinesi liinivõrk tõi Tallinnast ühe ümberistumise kaugusele 200 sihtkohta kuuel mandril, täites tühimiku, mis Tallinnast vaadates valitses lennukaardil Araabia riikide, Aafrika, Balkani ning Kesk-Aasia kohal. Sellised eksootilised Aasia sihtkohad, nt Sri Lanka, Hongkong, Maldiivid ja Jaapan muutusid senisest palju kättesaadavamaks.
Turkish Airlines on valitud Euroopa parimaks lennufirmaks kahel viimasel aastal järjest. Skytraxi maailma lennundusauhindade küsitluses osales 18 miljonit era- ja ärireisijat kogu Euroopast.
Esimesed 4 kuud on näidanud, et reisijad on lennufirma turul hästi vastu võtnud. Samuti on Tallinna Lennujaam saanud lennufirmalt tagasisidet, et nad on tehtud otsusega Tallinnasse lennata rahul.
|
OSCAR-2019
|
||
Miks selline raske pealkiri, küsite? Puhas tõlgendamise küsimus. Mingil imelikul põhjusel on surma käsitlemine meie kultuuriruumis suur tabu. Vaatamata tõsiasjale, et enamik meist siiski varem või hiljem sellest kehastusest lahkub.
Teadaolevalt on mõned samadhi-seisundis pühamehed suutnud kehasse jääda pikemaks, kui meie mõistes normaalne eluiga kestab, aga need on pigem üliharvad juhud ning mitmed lood on ka osutunud muinasjutuks või võltsinguks.
Mis meil selle surmaga siis on, et ta meid nii pelutab, kuigi on absoluutselt lahutamatu osa elust? Ehk on selles süüdi meie uskumused, kultuur?
Budismi ühe keskse osana näeme sansaarat – eluringi, mille põhjal usutakse, et inimene taaskehastub kordi ja kordi, kuni saavutab illusioonidest vabanemise, virgumise. Ameerika põlisrahvaste uskumustes toimub samuti vaid dimensioonide vahetus, Suure Vaimu juurde minek, mis pole sugugi elu lõpp. Ka kristluses räägitakse ülestõusmisest.
Tundub, et enamikul religioonidel on hea vastus sellele, mis meist saab, kui siit ilmast lahkume. Ühel või teisel põhjusel on aga meie klammerdumine kehasse nii suur, et igasugune surmateema tekitab enamasti kui mitte just õõva, siis ebamugavust igal juhul.
Küsimus, mida aeg-ajalt mõnel enesearengu kursusel küsitakse, on: kui sul jääks elada vaid nädal (kuu, aasta), mida teeksid siis teisiti? Lõpuks viivad arutelud ikka ühte kohta – kui teeksidki midagi teisiti, siis miks sa seda juba praegu ei tee?
Alati on häid vabandusi varnast võtta – hakkan rohkem endale mõtlema, kui lapsed on suured; luban rohkem puhkust, kui maja on valmis; hakkan rohkem liikuma, kui see tähtis projekt läbi saab… Ikka need siis-kui-vabandused. On hea ütelus – inimesed teevad plaane ja Jumal naerab. Elu lõpp võib tulla päris ootamatult ja võib juhtuda, et surivoodil tõdeme, et elada nagu ei jõudnudki...
Soovitan kõigil aeg-ajalt mõelda sellele: kui teaksin, et eluaega on jäänud vaid üks kuu, mida teeksin siis teisiti? Ma ei mõtle finantside ja varade korraldamist, kuigi miks mitte ka seda silmas pidada, vaid pigem seda, kas on keegi oluline inimene, keda pole ammu külastanud? Kas on kellegagi jäänud mõni tüli õhku, mis vajab vabanduse palumist? Või on keegi, kellele soovid andestada? Miks neid asju edasi lükata, kui meie saatused on nii ettearvamatud? Näiteks kahetsetakse sageli, et lähedaste jaoks ei jagunud aega, kuid kas oleme kuulnud, et keegi oma eluõhtul kahetseks, et ei jõudnud piisavalt tööd teha? Kas pole see mõte väärt, et seda juba eluajal meeles pidada?
Tegelikult sai loo pealkiri alguse hoopis tõsiasjast, et viimase paari aastaga on mu tutvusringkonnast lahkunud neli noort meest – kolm haiguse, üks enese käe läbi. Öeldakse – mis teha, elu tappis. Kas pole paradoksaalne, lausa skisofreeniline, et see, milleks oleme siia tulnud, meid hoopis tapab? Miks ei märka me enda ja oma hinge eest hoolt kanda, enne kui juba hilja? Mida peaksime üldse tähele panema ja märkama?
Alustuseks võime lihtsalt end vaadata kolmel tasandil – füüsilise kehana (see, mis on näha ja tunneb valu); meele või vaimse olendina (emotsioonid, mõtted, uskumused, väärtused) ja sellena, kes mõtleb, nimetame seda hetkel hingeks.
Kas meil on tähelepanu ja jõudu kõigele kolmele tasandile tähelepanu pöörata? Isegi need, kes on väga vaimsel teel, ei saa kõrvale jätta tõsiasja, et siin elus on nad oma füüsilise kehaga, millegagi, mis vajab hoolitsust ja tähelepanu, mis ei taha pidevalt süüa rämpsu, vedeleda teleka või arvuti ees, olla saastunud keskkonnas. Füüsiline keha ongi esimene, kõige arusaadavam ja lihtsam tasand, millega tööle hakata. Eks paljud hädadki anna endast märku läbi keha. Kui hoolime siiralt ja teadlikult oma kehast, ei mõju igapäevase elu elamine, läbitu ja kogemused meile hukutavalt. Kas selleks jagub piisavalt motivatsiooni?
Samamoodi vajab tähelepanu vaimne tervis, meie meel, milleni jõutakse reeglina alles siis, kui on teadlikult hakatud tähele panema oma füüsilist keha. Meie meel on huvitav – ta on kirju ja rähklev niidipundar, mida on siiski võimalik rahustada, selle suunda muuta. Siingi on esimene samm teadlikkus – pannes tähele, et meil on mõtted ja emotsioonid, saame õppida tundeid jälgima ja lahustama, mõtteid ja mõttemustreid muutma. Nii on võimalik lahustada raskemeelsust, tujumuutusi, ängi, ärrituvust.
Olete kuulnud ütlust, et enamasti tapab meid hirm? Osates toime tulla oma negatiivsete mõtete ja tunnetega, saab hirmu muuta tema absoluutseks vastandiks – armastuseks – ning igast hirmuväljendusest noppida endale kasu toov õppetund. Nii on võimalik kogeda värvilist, eri kogemustest ja emotsioonidest tulvil elu, ilma et see meid tõsiselt kahjustaks.
Nii jõuamegi paradoksini – selleks, et täisväärtuslikumalt ja paremini elada, tuleb mõelda surmast. Surmale otsa vaatamise julgus aitab meil jõuda eluni, mis ei tapa.
Kaia-Kaire Hunt on lõpetanud majandusmagistri ja õenduse eriala, õppinud Tiibeti meditsiini ja refleksoloogiat.
Inimajaloos on üsna sagedasti korduv trend see, et võtame kasutusele midagi, mida peame kahjutuks ning alles aastaid hiljem leiame, et tegemist on millegi tervist kahjustavaga. Lähiajaloo kõige eredam näide on ehk sigaretid, kuid võib juhtuda, et mobiiltelefonidest saab uus sarnane näide. Mobiil on sageli esimene asi, mille me hommikul haarame ja viimane, mille õhtul käest paneme. Lastel on nutiseadmed meelelahutuseks peos sageli enne veel, kui nad korralikult rääkima ja kõndima on õppinud. Mida pidev nutiseadmete kasutamine aga meie tervisele kaasa toob, seda vahendab Telegram.ee.
Hinnanguliselt kaheksa inimest kümnest hoiab telefoni enda lähedal ka magamise ajal ning vähemalt pooled meist kasutavad telefoni äratuskella asemel. Uuringud on näidanud aga, et mobiili kasutamine enne magama jäämist või selle lähedal magamine mõjutab meie une kvaliteeti. Halvasti magatud öö aga mõjutab kogu meie päeva negatiivselt ning kvaliteetne puhkus on vajalik kogu keha uuenemiseks ja tervenemiseks.
Inimese uni koosneb viie staadiumiga tsüklist ning iga staadium täidab erinevat ülesannet ja on vajalik meie üldise tervise ja heaolu jaoks. Esimesed kaks faasi on kergemad, mitte-REM une perioodid. Kolmas ja neljas on sügava faasid, mille käigus keha tegeleb lihaskoe, luukoe ja naha taastamisega. Viimane viies faas ehk REM-une faas (REM - Rapid Eye Movement ehk kiire silmaliikumine) on see, milles näeme unenägusid. REM-uni tekib tavaliselt 70-90 minutit pärast uinumist esimese unetsükli lõpus. EEG näitab aju elektrilisuse aktiivsuse tõusu ja kohati võib see sarnaneda ärkvelolekuga. See näitab, et magava inimese aju ei lülita ennast välja, vaid töötab vägagi aktiivselt, kohati isegi aktiivsemalt kui ärkvel olles. REM-une käigus töötatakse läbi päeval kogetu, korrastatakse mäluprotsesse ning stimuleeritakse õppimisega seotud aju piirkondi. Loomuliku unetsükli häirumine võib kaasa tuua tõsised vaimse ja füüsilise tervise häired.
Teadlaste sõnul võib mobiilseadmete kiiresti kasvanud populaarsus suurendada unehäirete ja insomnia esinemist. Üheks põhjuseks on see, et digitaalekraani sinine valgus mõjutab kehakella loomulikku toimimist. Isegi kaks tundi enne magama jäämist telefoniekraani süvenemine võib põhjustada tõsiseid uneprobleeme. Nutitelefonide ekraani ere valgus saadab meie ajule signaali, et on alles päev. Valgus mõjutab silma võrkkesta rakke, andes selle kaudu ajule signaali, milline osa päevast parasjagu on. See omakorda kontrollib kogu keha toimimist läbi erinevate hormooonide nagu kortisool ja käbikehas toodetav unehormoon melatoniin. Teadlased on leidnud, et kõigest kaks tundi ekraanivalguses veedetud aega vähendab melatoniini tootmist isegi kuni 22%.
Nutiseadmed ja sülearvutid kiirgavad keskmiselt 30-50 luxi valgust, mis on umbes pool tavalise lambipirni poolt antavast valgusest. Valguse hulgast olulisem tegur on aga see, mis tüüpi see on. Nutiseadmed kiirgavad külma sinist valgust, mis on väga selgelt ergastava toimega. Sinise valguse ergastava toime põhjusena tuuakse välja silma võrkkestas asuv retseptorvalk melanopsiin - see on eriti tundlik just sinisele valgusele, ning mängib võtmerolli ööpäevarütmi reguleerimisel.
Sinise valguse mõju on eriti tugev lastele ja noorukitele. Ei ole saladus, et enamust teismelisi on hommikuti eriliselt raske voodist välja saada. Noorukite ööpäevarütm muutub nagunii loomuliku arenguprotsessi käigus. Videomäng, telekaekraan või telefoniga mängimine lükkab uneaega omakorda veel tund-paar hilisemaks, mis teeb hommikul ärkamise aga veel raskemaks, kui muidu.
Ei ole uudiseks, et mobiilikiirgus mõjutab tundlike lennukiseadmete toimimist ning haiglaaparatuuri. Ometi tõrgutakse ikka veel selle idee vastu, et see võib mõjutada niivõrd tundlikku organit, nagu on inimese aju. Mobiiltelefoni toimimise põhimõtteks on kindlat tüüpi elektromagneetline kiirgus. Erinevalt röntgenkiirgusest, mis on tõestatud kartsinogeense toimega, ei ole mitte-ioniseerivad raadiolained piisavalt tugevad, et muuta aatomite struktuuri. Küll aga on piisavalt tõendusmaterjali selle kohta, et mobiilikiirgus mõjutab aju elektrilist aktiivsust. Eelkõige mõjutab see aju aktiivsust REM-une faasis. 2008 aastal läbi viidud uuringus leiti, et mobiilikiirguse mõjualas kestab REM-une faas keskmiselt 8 minutit vähem. Teadlased ei ole veel leidnud selget põhjust, kuidas mobiilikiirgus meie keha rakke mõjutab, aga on piisavalt selge, et see mõju eksisteerib. Mõned inimesed on sellele tundlikumad kui teised, kuid rohkemal või vähemal määral mõjutab see igaühte. Kõige halvem mõte on aga panna telefon otse enda kõrvale öökapile ööseks laadima, kuna telefoni laadija elektromagneetline väli on omakorda väga intensiivne.
Hiljuti avaldatud teadusuuringus vaadeldi 3G mobiilikiirguse mõju aju elektrilisele aktiivsusele ning uuringu kokkuvõttes leiti, et mobiilikiirgus mõjutab aju aktiivsust mitmel erineval moel. Teadlased rõhutasid, et nende leiu füsioloogilist olulisust on vaja rohkem uurida. Mobiilikiirgus mõjutab aju kuni sügavate kihtideni välja ning mida see endaga meie tervise kontekstis kaasa võib tuua, on alles teadmata. Rahvusvaheline vähiuuringute keskus IARC (The International Agency for Research on Cancer) klassifitseeris radiosageduslained võimalikuks kartsinogeeniks juba 2011 aastal ning samal aastal tunnistas ka WHO, et mobiilikiirgus võib olla vähki põhjustava toimega. Oluline on silmas pidada ka seda, et laste ja noorukite kolju on täiskasvanute omast õhem ning raadiolained mõjutavad arenevat aju palju tugevamini. Ajulainete mõjutamine toob tagajärgi käitumises ja kognitsioonis.
Kõige kindlam viis vältida mobiilseadmete negatiivset mõju une kvaliteedile on nende kasutamine magamistoas täielikult välistada. See võib tunduda ülereageerimisena, kuid telefoni jätmine teise tuppa täidab olulist eesmärki - hea uni on hädavajalik nii sinu füüsilise kui vaimse tervise jaoks. Sel moel ei saa sa vahetult enne magama jäämist "korraks" veel oma e-maili kontrollida ja pooleks tunniks neid lugema jääda. Sageli need e-mailid, mida peame oluliseks lugeda niipea, kui need saabuvad, võivad vabalt oodata ka hommikuni. Kui telefon on su kõrval, siis võib kergesti võitu saada soov "igaks-juhuks" kontrollida, mida sõbrad Facebookis räägivad või kas e-mail töökaaslaselt on tulnud. Mitte midagi ei juhtu, kui sa saad seda teada hommikul! Pane telefon teise tuppa laadima ning võta enne maga jäämist hoopis raamat kätte.
Sea endale eesmärgiks, et kaks tundi enne magama minekut kasutad mobiilseadmeid nii vähe, kui võimalik. Keera mobiili, tahvelarvuti ja sülearvuti ekraani taustvalgus nii madalaks, kui võimalik. Kui sinu telefonil on võimalik ekraani valguse värvispektrit muute, siis eelista soojemaid toone nagu kollane, oranž ja punane.
Vähenda laste ekraanivalguses viibimise aega nii palju kui võimalik ning ära lase neil kaks tundi enne magama minekut teleri ees või nutiseadmete taga istuda. Selgita koolilastele, et mobiiltelefoni sage kasutamine ei ole nende aju arengule hea - lihtsalt mobiili kasutamise keelamine ei täida eesmärki, kui laps ei mõista, mis selle põhjuseks on. Tuleta meelde, kuidas oli elu siis, kui sa alles laps olid ja igaüks ei saanud esimesse klassi minnes endale mobiili - ehk annab midagi tol ajal toiminud põhimõtetest taas kasutusele võtta, et vajadust mobiili järele vähendada?
|
OSCAR-2019
|
||
Sooduspakkumistest, säästunippidest ja dividendide noppimisest: Hädavajalik, mugav, luksus ehk mõistusega rahaasjadest
Tunnistan kohe ausalt üles, et säästlikult elamine, kulutuste kaalumine ja pidevalt ratsionaalselt käitumine on ka minu jaoks vägagi suur väljakutse, nagu ilmselt paljudele inimestele. Kui see poleks väljakutse, oleks ilmselgelt rahaliselt hästi toime tulevaid ja mõttetutest kulutustest hoiduvaid inimesi enamuses. Nii tore oleks ju minna, šopata, mis meeldib, pidutseda, kulutada. See on ju minu enda suure vaevaga teenitud raha, miks mitte sellest siis korralikult rõõmu tunda.
Seda eriti olukorras, kus tegelikult peale kriitiliste väljaminekute tegemist jääb ju kontole endiselt rahakest alles, ja võiks seda enda rõõmuks kulutada küll. Sõita mõnusa ja mugava autoga, parkida soojas garaazis, süüa peenes restoranis ja veeta nädalavahetused spaas mõnuledes. Käia trennis ägedas spordiklubis innustava personaaltreeneri abil pekki põletamas ja uue hooaja saabudes soetada peentest butiikidest mõnusad ja nägusad rõivad.... 💰💸
Eriti nüüd, pimedal ja sopasel ajal, kui kogu aeg on natuke külm ja väsinud olek, tahaks lõdvaks lasta. Kamina ees veini juua, raamatut lugeda ja head sööki lasta kulleril koju tuua. Tööle ajan ennast vitsa abil, ja asi pole parem ka siis, kui päike paistab. Siis nimelt tahaks seda valgusenatukest kohe eriti mõnuga ära kasutada, jahedasse kontorisse kiirustamise asemel jooksutossu jalga ajada ja parki jalutama minna, kvartali parimast pagarikohvikust mõnusad soojad ja lõhnavad kaneelikeerud ning kohvitopsi kaasa haarata ja lihtsalt olla, ilma stressita.
Tegelikkuses aga.. tegelikkuses koputab südametunnistus jälle mõistusele ja palub koju tulla. Teen aga karbiga lõunasöögi kaasa, ajan kaltsukast 4€ eest saadud püksid jalga ja jooksen tööle.
Loogiliselt võttes on nii õigem. Karbilõuna maksab ainult 1€, samal ajal kui töökaaslased panevad lõunale 10-14€ korraga. Poole tunni kiirkõnni kaugusel saab autot kenasti tasuta parkida, kui maja ees läheks see lõbu maksma 120€ kuus (tänaval) kuni 260€ kuus (soojas garaazis). See teeb 1400€ aastas säästukontole, ja sunnib mind kõndima parklasse 104x30 min värskes õhus (ehk 3120 minutit ehk 52h aastas minu tervisekontole). Nii et tegelikult toon auto sealt tasuta parklast ära vaid kord nädalas, et teha tiir odavasse supermarketisse. Ühistranspordi kaart maksab 100€ kuus, mistõttu pigem lähen-tulen jala tööle, mis lisab jällegi 1h tööpäevas ehk ca 265h aastas minu tervisekontole.
Kodulähedane gourmet-pood on küll tuntud oma hõrgutavate pakkumiste poolest ja pakub mulle möödumisel imelisi lõhnaelamusi, kuid pere õhtusöök sealt maksaks sama palju, kui terve kuu söögiarve odavas supermarketis. Olen nii iganädalase toidukorvi hinna ja söögi tegemisele kuluva aja nii optimaalseks timminud, et toidukulleriga hõrgutisi koju tellides läheks meie õhtusöögi hind 10-kordseks ja ajas ei võidakski. Vaid mugavust lisaks see teenus oluliselt, samas emotsionaalset koormat päris ära ei võtaks, sest ikka on vaja endal meeldiv toit välja valida, maksta, kohale toomist oodata ja siis lõpptulemusega rahul olla!
Niisamuti muude vidinate ja toredustega igapäevaelus. Tahaks ju kangesti ägedas treeningsaalis käia. Ja tervisele panustamine on kindlasti hädavajalik. Aga kas 50€ kuus treenimise eest maksta on hädavajalik? Kasutatud crosstrainer'i saab lehest 30€ eest, hantlid ja treeningkummid maksavad kokku 10€ ning hüppenööri eest maksin üldse 1.74€. Internetist ja youtube'ist leiab tuhandeid harjutusi, mis ei eelda üldse mingit treeningvahendite olemasolu, vaid panustab täielikult enda keharaskuse abil treenimisele. Samas 70€ eest kuus aga saaks juba käia jõusaalis, kus antakse isegi treeningrõivad, pesemisvahendid ja saunarätik. Ole mees, võta veepudel ja tossud näppu ning ilmu kohale! Treenimine on kindlasti hädavajalik, teatud mugavuste eest mõnikümmend eurot kuus maksta on ilmselt läbiräägitav, aga kus ületame piiri vajalikkusest liigse luksuse ja raiskamiseni?
Või teine näide, et kangesti tahaks mõne põneva hobiga tegeleda, näiteks mägironimisega. Aga kui võrrelda hindasid ronimishallis sellega, kui palju kulub õhtul pargijooksul käimisele, siis.. kas see nauding ja väljakutse õigustab ennast? Loomulikult hea enesetunne ja eneseteostusvõimalus on oluline, aga kui neid soove on mitu? Kui lisaks ronimisele tahaks ka ratsutamas käia, olla laskmisklubi ja kokandusklubi liige? Lisaks võiks kodus olla mõnus kinosüsteem ja muusikariistad, mängimiseks korralik arvuti ja erinevad seltskonnaga lõbusalt ajaveetmist võimaldavad mängud. Nii need summad kogunevad, ja kiiresti tekib küsimus, kas kõik need kulutused on ratsionaalsed ja mõistuspärased?
Minu auto on 12 aastat vana, kliimaseadet pole õnnestunud juba paar aastat hoolimata pingutustest tööle saada, ja ebamugavalt väike on ta ka meile. Aga kui autot kasutame reaalselt max 120h või 5000-6000 km läbimiseks aastas, ja ülejäänud 8000+ h aastast seisab see jõude, on raske mõistusega õigustada uue auto soetamist. Uue(ma) autoga kaasneks koheselt räige kaskokindlustus, kohustuslik hooldus ja mure auto hea seisukorra eest, mis tähendaks ilmselgelt ka tasulist kodulähedast parkimist. Kõik selleks, et näha raha minema voolamas, auto väärtust päevadega kukkumas ning nautida neid väheseid tunde ja kilomeetreid väheke mugavamalt, olles samas andnud panuse kliimamõjutustesse ja maakera meeletusse ressursside raiskamisse. Aga nii mõnus oleks, ja kindlasti sõidaks mõnusa auto olemasolul ja lahke eelarve loal palju tihemini, käiks lõbusõitudel ja väljasõitudel ja teises linna otsas trennis jne.
Selliseid näiteid võiks tuua palju. Kellel just eriliselt äge töö pole, tunneb kindlasti, et tahaks ka reisida ja lõbutseda ja puhata. Kõik need huvid ja soovid nõuavad aga finantside olemasolu. Olen ise elanud palju aastaid päris kitsastes oludes ja tänu sellele õppinud leidma erinevaid toredaid tasuta või soodsa hinnaga meelelahutusviise. A' la laenutama raamatuid raamatukogust ja pargis piknikut pidama, rääkimata kallis juuksurisalongis käimise asemel ise oma juukseid lõikamisest.
Aga ikka pean igapäevaselt enda mõistusele meenutama, et "Stopp!". Eriti, kui rahalised võimalused on suuremad, ja pidevast kokkuhoiust meel väsinud, siis tahaks niiväga endale midagi lubada ning võib hakata tuska tegema, et "jälle ei saa, kunagi ei saa midagi head".
Paljud säästmisele ja investeerimisele orienteerunud eksperdid seletavad seda emotsiooni ja endaga võitlust sellega, et meie aju on niimoodi programmeeritud ja aju loomuseks on eelistada "kohest kiiret elamust", mitte pidevalt ootamist, tulevikule panustamist jne.
Eksperdid annavad tihti nõu, et "fokusseeri oma tähelepanu hoopis sellele rahale, mis kontole alles jääb, kui Sa ei kuluta", selle asemel et pöörata liiga palju tähelepanu sellele, mida Sa saaksid, kui kulutaksid. Naudi säästmist, imetle kontole kogunenut ja sea endale eesmärgid, mille täitmise jälgimisega oma aju ära petta. Näiteks kui armastad reisimist, siis sea eesmärgiks 2018. aasta suvel puhkusereis, koosta mõistlik eelarve, ja koosta säästuplaan, mis jälgib selle eelarve täitmist. Nii petad oma aju ära, lõpetad mõtlemise nendele pidevatele "tahan nüüd ja kohe"-soovidele ja töötad efektiivsemalt kaugemate eesmärkide nimel, selle asemel et raha tuulde loopida vähese mugavuse ja lühiajalise luksuse nimel.
Aga kuidas sina otsustad, kas see kulutus on tegemist väärt? Kuidas tõmbad piiri mõttetu luksuse ja priiskamise ning hädavajaliku vahele? Millised on õigustatud kulutused ja kuidas ennast premeerid ilma mõistuseta kulutamiseta?
Alates hetkest kui otsustasin ka ise investeerimisega alustada, olen olnud pidevalt sama küsimuse ees :) Kas ikka on vaja mingit toodet või teenust osta, kui saaksin sama raha säästa või investeerida.
Enda jaoks lahendasin sel aastal küsimuse selliselt, et lubasin septembri omale patukuuks. Lubasin omale garderoobitäiendust ja muid kulutusi meelelahutusele ning ei pannud kohe kuu alguses raha säästukontole või ühisrahastusse. Kuu lõpus aga avastasin, et hoolimata minu "suurest kulutamisest" on ikka palgapäevani veel täiesti arvestatav varu alles ja suunasin sellest osa investeeringuteks.
Ma leian, et kui aastas kord omale selline patukuu lubada, siis on see veel igati okei. Peaasi, et päris iga kuu laristama ei kuku :)
Ohh, ülilahe mõte! Minul on see viimasel ajal täielikult hinge närivaks probleemiks osutunud, et küsin endalt pidevalt, kas endale liiga ei tee liiga karmi säästmisega, kuna emotsionaalselt jääb ikkagi midagi vajaka ja pidevalt on tunne, et elan nagu rott ja midagi ei saa lubada endale, aga eesmärkide saavutamine ka endiselt kaugel.
Samas kui olen "püksirihma lõdvaks" lasknud, et võiksin siis osta endale midagi mõnusat, minna väikesele reisile või lihtsalt meelelahutusele raisata, on kogu aeg tekkinud blokk ette, et ei tahagi :D
Tean liigagi hästi, kui palju täna säästetud 100€ on väärt paari aasta pärast ja väikese tootlusega. Aga kord aastas patukuu tegemine kõlab ülilahedalt, tänud idee eest! :D
|
OSCAR-2019
|
||
See oli vist Roosaare Rikkaks saamise õpik, kust ma lugesin personaalse puhasväärtuse kohta ja tekkis loomulikult suur huvi, mis on minu puhasväärtus, mitu päeva, kuud või aastat tuleksin toime ilma tööl käimata ja kas peaksin midagi selles osas ette võtma.
Noh, esimest korda arvutasin oma puhasväärtuse välja millalgi aasta tagasi, ja kuna olin väga vähe varem oma finantstaustale tähelepanu pööranud, siis mind tulemus üldse ei üllatanud. Kurvaks tegi aga küll ja otsustasin oma rahaasjad kontrolli alla saada, ja tulevikku juhtima hakata.
Aasta hiljem olen lõpuks olukorras, kus olen suutnud oma puhasväärtuse kasvu järjepidevalt jälgima hakata. Selle kontrollimine ei ole mul kahjuks endiselt täielikult käpas, aga annan endast parima ja töötan kõvasti selle nimel.
Finantsvabadusest on asi küll veel väga kaugel, aga kindlasti olen suure sammu lähemal, kui aasta tagasi, kui üldse mingit kontrolli ega lootust finantsvabaduseni jõuda mul polnud. Olen teinud igasuguseid põnevaid sammu - säästnud kõvasti ja pannud säästud kasvama erinevatele intressihoiustele, kus tuli aga lõpuks tõdeda, et kogutav intress on ikka ülitilluke. Öeldakse küll, et tasa sõuad, kaugele jõuad, ja siinkohal pean tõdema, et nii ongi. Pidevalt säästes olen suutnud tekitada nö tagala või puhvri, mis tiksub vaikselt kuskil kontol ja kogub pisikest hoiuseintressi, kuid on samas mulle alati kiiresti kättesaadav, kui vajadus peaks tekkima. Palju uhkem on aga see, et olen lõpuks suutnud tekitada endale ka aktsia-ja fondiportfelli, mis loodetavasti pikemas perspektiivis mind finantsvabaduseni aitab.
Muide, ülevalolevas tabelis paistab kurb null pensionikontodel istuvad, kuid pean tunnistama, et päris nii see siiski pole. Tegelikult on mul päris mitu erinevat pensionikontot kasvava pensionisummaga, kuid kuna see raha on lukus veel vähemalt 25-30 aastat, ja minul endal on väga limiteeritud võimalused seda hallata, siis ma seda finantsvabaduse saavutamisel ei arvesta. Pigem loodan vabaduse saavutada juba enne pensioni, ja siis pensionifondidest lihtsalt pisikese boonuse kuldses eas juurde saada. Kui sedagi ;)
Muide, kui oluliselt kuised kulutusi vähendada ja kolida tagasihoidlikkumatesse tingimustesse elama, siis näiteks 2000€ kuiste kulutuste juures võiksin tänasel päeval juba 2,5a 3 aastat ilma tööl käimata ära elada!
Igal aastal tabab suurt osa rahvast rahvuslik hasart nimega tulumaksutagastus. Interneti foorumid, kommentaariväljad ja jututoad kubisevad aruteludest, kuidas ikka tagastussummat välja arvutada, kes kui palju saab ja käib lausa võistlus, kes kõige suurema tagastuse saab. Lisaks siis vahel harva keegi õnnetuke piiksatab, et "tal ei läinud hästi, ta peab juude maksma". Mis on siiski suhteliselt harv juhus ilmselt.
Mina olen üks neist, kes peab hoopis suure summa Maksuametile maksma nö eelmisel aastal maksmata jäänud tulumaksu osas, 1550€ lausa, ja teate, ma pole üldse õnnetu seejuures! Kõlab imelikult? Mäletan isegi veel väga hästi aegu, kui rõõmustasin et "hurraa, sel korral sain 1800 eurot tagasi, nii äge, aitäh kallis riik, sellise kingituse eest. Kuhu ma selle raha nüüd planeerin..". Ja suurimaks hirmuks oli, et "äkki sel aastal pean ise maksma". Tänaseks on perspektiiv pöördunud, koos minu üldise finantsteadmiste muutumisega. Ja tahaksin väga teisigi mõtlema panna asjadele.
Lihtne küsimus - mis on tulumaksutagastus? Minu silmis on see MINU raha, mida riik on vahepeal pea aastajagu saanud TASUTA, st ilma intressita kasutada, ja nüüd lõpuks ohates selle mulle tagastab. Ja ma ei saa aru, miks kõik inimesed rõõmustavad selle üle, et riik lõpuks õigusega neile kuuluva tagastab, seal juures head nägu teeb ja isegi aitäh ei ütle, et sai võõrast raha enda valduses hoida (ja eeldatavalt ikka tööle panna) vahepeal. Ehk siis - tulumaksutagastus pole mingi "kink" riigilt eraisikule, vaid kink, mille iga eraisik ise on teadmatusest riigile teinud! :)
Teine küsimus - mis on tulumaksu juurdemaks? Maksuamet on andnud tähtaja, et näiteks 2016. aastal makstava tulumaksu tegelik viimane laekumistähtaeg on alles 03. juuli 2017. Ehk siis pea 1,5 aastat võiksid inimesed seda sama tulumaksu summat enda heaks töös hoida, kasumit teenida ja alles juuli alguses Maksuametile lõpuks maksta. Ehk siis tegelikult on mul endal võimalik samuti riigilt intressivabalt nö laenu saada pea 1,5 aastaks, panna see enda heaks tööle, järgmise aasta juuli alguses intressivaba laen Maksuametile lõpuks ära maksta ja vahepeal teenitud kasum endale jätta. Muidugi, järgmise aasta juuliks tuleb selleltki teenitud vahelt jälle tulumaks maksta, aga see summagi saab vahepeal hoolega raha teenida, eksole.
Ehk maakeeli - sõltuvalt tulumaksu summast ja raha paigutamisoskusest võib selline intressivaba "laen" riigilt olla väga kasumlik. Kuniks inimesed seda ei mõista, teenib kasumit hoopis riik.
Laupäeva õhtul sai tehtud aprilli kuu viimane kulutus toidule. Toidupoes käin alati 1x nädalas, sealjuures sõidan paari kilomeetri kaugusel asuvasse supermarketisse, kus toidud oluliselt soodsama hinnaga kui kodulähedases "nurgapoes". Sel korral oli kodus juba olemas nii kartul, makaronid, maitseained, hulgaliselt lihatooteid sügavkülmas jms, mistõttu poekorvi sattus:
Lisaks viisin ära panditaarat 7€ eest, nii et toidupoes kulus 59€, ja peaks katma meie toiduvajadused terveks järgnevaks nädalaks.
Aprillis kokku on meil nelja inimese toidule kulunud aga 770€, mis tähendab, et toidueelarve läks lõhki 292€ võrra, st ületasime eelarvet põhimõtteselt 55% võrra!!!
Meie kuueelarveks on ca 4.15€ päevas kulutada toidule inimese kohta, aprillis kulutasime tegelikult aga 6.45€ päevas inimese kohta toidule! Kui vaadata viimase 4 aasta aprilli kuu kulutusi toidule samade pereliikmete kohta, siis on nelja aasta jooksul olnud ainult üks aasta, kus kulutused toidule olid aprillis suuremad kui tänavu, ja huvitaval kombel ühel aastal olid märtsis kulutused toidule oluliselt kõrgemad, samal ajal kui aprillis olid oluliselt madalamad.
Lähemalt uurides tuleb välja, et need kulutused sõltuvad ilmselt palju sellest, millal on lihavõttepühad ja muud puhkused. Sel aastal on aprillis erakordselt palju puhkepäevi, mistõttu ka kulutused kodus olevatele pereliikmetele oluliselt kõrgemad. Lisaks sai sel aastal aprillis soetatud hulgaliselt "pikaajalisi" toiduaineid, millest jätkub veel mitmeks kuuks. Erakordseid kulutusi oli rohkem, kui muudel kuudel ka tänu külalistele, keda sai loomulikult võõrustatud. Aprillis on puu- ja köögiviljad tihti suhteliselt kõrgema hinnaga, kui suvekuudel. Sel aastal oleme kindlasti liiga palju kulutanud kõrge hinnaga puuviljadele. Ning kuna aprilli langeb ka mõned pere tähtpäevad, mida tähistame ikka toidulauaga, võibki aprilli toidueelarve väga lihtsalt lõhki minna. Nagu ülevalolevalt graafikult näha, siis erakordselt palju sai kulutatud ka just puuviljadele ning ka maiustustele. Kiire kappide revideerimine aga näitab, et neid varusid jätkub veel mõneks ajaks, nii et järgmistel kuudel kontrollin kullipilguga, et toidueelarve lõhki ei läheks!
Mõned korrad aastas, peamiselt hooaegade vaheldumise ajal muidugi tuleb ette, et pean rohkem raha kulutama ja rohkem poodides aega veetma, kui mulle meeldiks.
Praegu on just selline aeg ja armsa laupäevase ennelõuna veetsingi koos järelkasvuga poes. Otsustasin tallegi tutvustada second hand-poe võlusid ja läks liigagi hästi, minu meelest. Tema saagiks langes terve ports kevadisi nahktagisid, pükse ja pluuse, kokku ca 10 eset ja 63€. Keskmist eseme hinda, kvaliteeti ja potensiaalset kasutusaega arvestades tõeline kullaauk.
Endale sain 1 paari pükse, plaanimatult, kuid kahjuks olen kõigist eelmistest välja kasvanud, seega tuli see kulutus teha, 8.5€.
Toidupoodi ilmselt õhtul hiljem, õnneks on varasemast nii palju kraami kodus, et juurde tuleb soetada üsna vähe. Taara tuleb ka ära viia.
Reeded on nädala parimad tööpäevad, isegi kui venivad 9h pikkuseks. Seekord on veel eriti meeldiv, et esmaspäev on 1. mai ehk kevadpüha ja kontoriinimestel üldiselt vaba päev. Hurraa!
Pika nädalavahetuse puhul loodan üle vaadata selle kuu säästude paigutamise kõige mõistlikumad võimalused, ja teha järgmiseks nädalaks aktsiate ostmise plaani.
Lisaks on palju toimetada, ja tahan lõpuks algust teha ka nö kirbuturule minemise ettevalmistustega.
Täna muide saabus jälle dividende, kevadine rahasadu jätkub! Tegemist siis Hemfosa kinnisvaraettevõtte eelisaktsiatega, mis toodavad dividende lausa kvartaalselt. Hetkel on mul neid 50tk, seega dividende laekus 5.69 euro eest. Jälle pisike sammuke miljonile lähemal ;)
Kokku sel aastal laekunud dividendide näol 979 eurot!!! Raha toodab töesti raha, ja sellest pea 800 eurot on juba tööle rakendatud uusi eurosid tootma.
Täna tuli ette ootamatu kulutus, 30 eurot lapse tantsutrenni etenduse piletitele. Kuna laps esineb, siis loomulikult ei saa jätta minemata. Sissetulekuks vöib vist peale laekunud dividendide pidada ka 4 panditaarat. Hommikusöök ja lõunasöök tööl tasuta. Pere õhtusöök neljale hinnaga ca 4 eurot kokku ehk 1euro/inimene (pasta carbonara).
Või noh, kas just sadu, aga väikestest piisakestest saabki ju alguse suur jõgi, mis suubub lõpuks merre..
Olen 3 Ferronordic Pref aktsia õnnelik omanik, ja täna laekus Ferrolt selle poolaasta dividendid - 14.59 euri. Lisaks korjasin 4 panditaarat. Ühtegi kulutust täna ei olnud, küll aga leppisin sõbraga kokku lõunale minemise järgmiseks nädalaks, mis tähendab ühte planeerimatut kulutust toidule. Tähendab, tuleb kuidagi sissetulekuid suurendada, et see välja teenida.
Pean pikemat aega plaani kodus kokku korjata selliseid asju, mida tegelikult vaja ei lähe ja keegi ei kasuta, kuid mis kõlaks müügiks. Näiteks mängud - Ps3, Xbox. Mitu kasutatud, kuid töökorras nutitelefoni. Hunnikute viisi mänguasju, millest lapsed välja kasvanud. Hulk jalanõusid, mis mingil ajendil ostetud said, kuid kunagi kantud ei ole. Lemmikloomatarbed, mida enam vaja ei lähe. Kindlasti leiaks midagi veel..? Tuleb vaid kokku korjata, üle vaadata, ja kuulutused üles panna, või mõnele kirbuturule minna pakkuma.
Õppisin Warren Buffet'ilt, et miljonäriks (ja tema näite puhul ka dollarimiljardäriks, eksole :)) on võimalik väga lihtsalt saada, kui olla püsiv, kannatlik ja sihikindel, ning võtta õige strateegia.
Strateegiaks siis on kulutada võimalikult vähe ja mõistlikult, investeerida oma teenitu headesse ettevõtetesse ja siis nautida liitintressi võlusid nende ettevõtete poolt teenitava sissetuleku pealt.
Alustame kulutustest. Enamus meie päevadest mööduvad "kulutustevabalt" :) Ehk siis reeglina on meil iga kuu ainult 4-5 päeva, kui üldse raha kulutame.
toidupoes käime 1x nädalas ja ostame nädala kraami ära soodsate hindadega supermarketist, eelistame puhtaid ja kasulikke tooraineid kallite poolfabrikaatide asemel
riietele jms kulutame vaid vajadusel, reeglina 2-3 korda aastas, kui hooajakohaseid esemeid vaja, või kui mõni pereliige on ootamatult millestki välja kasvanud
trennimaksete tasumine toimub 1-2x aastas, tasulise trenni asemel eelistame liigutada ennast tasuta värskes õhus
ühistranspordi kaardi ostame pereliikmetele 2 korda aastas, kusjuures mina käin tööle jala. Autole ostame bensiini vähem kui paagitäie kuus, sest kasutame seda reeglina vaid nädalavahetusel ja pikki sõite ei ole
muid lõbustusi nagu külaliste võõrustamine ja reisimine tuleb samuti ette, ette planeeritult ja läbimõeldud kulutustena
lemmikuks "shoppinguks" on see, kui kannan palgakontolt raha üle säästuarvele või aktsiatesse/fondidesse
Tööpäeviti söövad enamus pereliikmed kodus hommikul, koju tulles vahepala ning õhtul õhtusöök, st kolm korda. Selle jaoks varume toidukraami eelmisel nädalavahetusel.
Tööpäeva kulutuseks seega kodus hommikul 1 tassi kohvi, õhtul õhtusöök. Tööpäeviti saame lõunasöögi süüa kontoris ja koolis. Tööl pakutakse ka piisavalt kohvi, teed, mahla, puuvilju ja maiustusi, mistõttu mina üritan neid kulutusi endale kodus vältida.
Nädalavahetusel teeme kodus süüa kolm korda - hommikusöök, lõuna, õhtusöök. Samuti on nädalavahetusel 2 vahepala, enamasti puuviljad.
Täna on neljapäev, ja sel nädalal ma veel kordagi poes käinud ei ole, ühtegi eurot/krooni kulutanud ei ole. Küll aga olen teeninud juurde mõned eurod panditaara näol.
See nädalavahetus on olnud tõeline "põrgu". Minu nädalavahetuse traditsiooniks on nädalavahetusel poes käia, et nädala toidukraam soodsa hinnaga koju varuda, lisaks puhata ning perega meeldivalt aega veeta. Ja muidugi võimalikult vähe raha kulutada ning võimalikult palju lisasissetulekuid leida.
See nädalavahetus kahjuks üllatas ebameeldivustega. Algas sellega, et auto ei käivitunud, kui soovisin oma nädalavahetuse-poetuurile minna. Kuna autol suuremat viga ei peaks tekkima lihtsalt nädal aega parklas seismisest ning igasugused autoabid võtavad üüratud summa teenuse eest, otsustasin, et tuleb viga ikka ise üles leida ja korda saada. Esimese asjana kahtlustasin muidugi lihtsalt tühja akut. Sellises olukorras oleks kõige odavam lihtsalt leida keegi, kes aitaks auto juhtmete abil hea sõna eest käivitada. Kahjuks minu piirkonnas ja tänapäeva uute autode puhul tundus see üsna lootusetu, seega pidin leidma alternatiivi. Kuna minu autoaku nagunii üsna eakas juba, otsustasin minna uue osta. Leidsingi suhteliselt soodsa hinnaga aku ja sellega auto jälle töökorda. Et mitte lisakulutusi suurendada, pidin aku käe otsas paar km tassima, kuid see lühiajaline piin oli taksolt või bussipiletilt säästetud raha kindlasti väärt.
Kuna autoprobleemide tõttu jäi trennis käimata, jäi kulutus ka bensiinile tegemata. Selle asemel aga käisin kaltsukas ja soetasin mõned hädavajalikud rõivaesemed endale ja lastele. Nimelt on meil kodu lähedal üks väga kuulus second hand pood, mida kõik kiidavad ja kuhu ma seni jalga polnud tõstnud, kuna enamus kaltsukatest on mulle jätnud pigem ajaraiskamise tunde. Seekord õnneks ei pidanud pettuma, leidsin tõesti hädavajalikke kvaliteetseid asju hea hinnaga ja seega ei pea minema neid uuena ostma, mis muidu plaanis oli.Nüüd tuleb vaid kindlustada, et keegi perekonnast sellest liiga vaimustusse ei satuks ja lihtsalt rohkemate asjade ostmise nimel seal käima ei hakka. :)
Kokku 1 nädala kulutused 360 euri. Enneolematult palju, kuid autole kulutatu peaks siiski jääma ühekordseks kuluks, ning toidupoes kulunud summa kattis ka mitmed asjad, millest jagub kauemaks kui nädalaks.
Ongi käes aeg teha kokkuvõtted märtsis toidule tehtud väljaminekutest! Jälle ei midagi rõõmustavat. Kokku kulus toidule 617€. See tähendab siis 120€ ehk 24% võrra rohkem, kui planeeritud!
Oluliseks mõjutajaks seegi kord "väjas söömine" ehk tööpäeva lõunad endiste töökaaslastega, suhete hoidmise nimel. Ütlen ausalt, mulle ei meeldi väljas söömas käia, kuna ei taha eelarvet ületada, kahjuks ei tundu aga hetkel mõistlik ka alati ära öelda. Üks neist kulutustest oli veel topelt, ehk maksin kogu lõunasöögi arve. Leppisime kokku, et too töökaaslane maksab minu lõuna eest järgmisel korral. Ootan juba väga :)
Hea uudis on see, et juurviljadele kulus rohkem, kui puuviljadele, seda tuleks edaspidigi üritada järgida, rohkem juurviljasuppe ja ühepajatoite kodus teha, kuna lõppkokkuvõttes peaks nii odavam olema. Kahjuks tuleb aga tunnistada, et kasvueas noortel paistab juurviljatoidust väheks jäävat, pastatooted ja liha toidavad ilmselt paremini.
Kui mõtlete, et miks meil "maiustustele" iga kuu nii palju kulub, siis siinkohal pean valgustama, et kategooria on natuke abstraktne. Lisaks klassikalisele šokolaadile kuulub siia ka jäätis, kartulikrõpsud, siirup ja pudelivesi ning pudelilimonaad, samuti popcorn, kuivatatud liha jms delikatessid, mida päris tavatoidu kategooriasse ei saa panna. Kindlasti tuleks sellele kategooriale vähem kulutada.
|
OSCAR-2019
|
||
Need liigid eristab disain. Käärid küünenahad on ümarate otstega ja lõikamine küünte – sirged. Ühine joon kõigi maniküür seadmed – nende väiksus.
Valimise protsessi lõikeriista lõikamine küüned on väga lihtne. Kõigile, ilma eranditeta sobivad kõik need vahendid. Peamised tegurid, mida tuleb arvestada valimise protsessi, tööriista – materjal, mida kasutatakse tootmise, mugavust hoida käes, sulgemine noad, sünnitust.
Esmalt tuleb tähelepanu pöörata materjal. Tootmise lõikeriista maniküür on kõige sagedamini kasutatakse meditsiinilist teras, tsink ja nikkel. Kirurgiline teras leiavad kõige parim materjal sedalaadi vahendeid. Sirged käärid tervishoid on muutunud kõige paremad, nad hoiavad kauem teravustamine, ei rooste. Need head omadused suurendavad kõlblikkusaeg tooteid. Ei hoia kokku kui ostate maniküür vahendeid. Sest see on parem kohe osta mudel on kallim, kui osta iga hooaeg uut.
Kontrollige hoolikalt vahend pärast seda, kui olete otsustanud koos materjaliga. Lõiketerad peavad olema sirged, ilma kinks ja hüüdnimed. Ideaalis on tasane ja sile pind. Kindlasti vaata, kuidas nad avanevad ja sulguvad.
Pange tähele, et iga mudel peab sulgeda üsna sujuvalt ja kindlalt. Sirged käärid, klaas jobu, ei osta. See näitab madala kvaliteediga. Kui kasutate sellist mehhanismi on olemas oht, kahjustab oma küüsi või küünenaha.
Tera kogu pikkus peab olema väga tihedalt kokku puutuda üksteisega, samal ajal kui otsad, sirged ja ümarate, koondada ühte punkti. Selliseid mudeleid on väga oluline detail, mis võimaldab töötada üksnes sõrmeotstega vahend. Kui vähem kui maniküür samm, seda nõrgem on oht kimbud küünte või tõenäosus vigastada ümbruses.
Ring on sisemine külg peab olema sile. Neid peab olema mugav hoida käes, et need ei libiseb ja ei pigistatakse sõrmed. Rõngad mõjutavad kvaliteedi küünetehnik. Nad peavad rangelt olema üks rida. Pea meeles, et mugavus on rõngad erinevalt parameetrid lõikamine osa, on väärtusega subjektiivne. Ise enne ostu kontrollida nende mugavust.
Järgmise komponendi, mis ei tohi vahele valides maniküür seadmed - see kruvi. Soovitame valida mudeli kruviga, mida saab reguleerida. See võimaldab ilma suuremate raskusteta läbima vahend teritamine töökotta, kus kapten kaob või nõrgeneb kruvi, tagasi terad peole.
Enne kui teha ostu vahend küünenaha tuleb hoolikalt vaadata üle oma küünenaha ja külgtoed. Osutub, et kõik inimesed on need valdkonnad on erinevad. Seal on paks ja tihe, õhuke ja läbipaistev, keskmise tihedusega. Ja iga vaade küünenaha vajab oma mudel. Seda tuleb arvesse võtta.
Trahvi küünenaha tuleb valida mudel koos kõige õhukesteks metallile ja noad. See on veel nn käärid-nõela. Nende abil saab konksu üles isegi väga õhuke küünenahad, lõika neid kenasti.
Et tihe küünenaha olemas professionaalne käärid, millel on paks riie ja paks noad. Neid saab kasutada töödelda kuiva saitidel naha pool rullide küüned.
Normaalne küünenaha - pehme katsudes ja pikkus on umbes ühe millimeetri. Valida teda on vaja standard professionaalne käärid.
Spetsialistid on loonud ka väga turvalisi vahendeid maniküüri. Neid on võimalik ilma erilisi hirme kasutada lõikamine küünte lastel. Selline mudel on ümardatud otsad, mis teeb selle ohutu. Neile haiget saada on võimatu. Nad on universaalsed ja kasutatavad ka eemaldada karvu kõrvus.
Iseloomulike omaduste laste käärid on eriline teritamine ja lüheldane ulatuvad osa, mis oluliselt kiirendab ümberlõikamine küünte lastel ja ümarate otstega labad suisa tõenäosus vigastada laps nulli. Materjal – roostevaba teras, mida kasutatakse tootmise kirurgiline tööriist. Teravad noad ei sulatatud kolme aasta jooksul.
On vaja teada, kuidas õigesti teritama vahend. Parim variant – see on tingitud tema töökojas, aga kui see pole võimalik, siis saate ka kodustes tingimustes seda teha professionaalselt.
Käärid väikese suurusega hone väike abrasiivne parandada blokeerida peeneteraline struktuur. Töötlemine on nõgusad küljed mudel, on vaja läbi ribi riba.
Määrata igavus, tuleb tähelepanu pöörata selline lõikamine pinnale. Kui küünte vahend on iseloomulikud täpid rohkem ühe millimeetri kogu pikkuses pealt vaipu, tuleb seda täpsustada. Mida väiksemad täpid, seda kergem ja lihtsam hone mudel. On piisavalt kulutada neile masin. Laigud rohkem kui kaks millimeetrit räägivad, et vahend kulus palju. Teritama oma pea kauem. On võimalik pöörduda spetsialisti pihustamiseks.
Vaipu kääride vaja painutada nii, et jäi vahe venitada nende ühendused. Seda tuleb teha ettevaatlikult, et mitte murda.
Lülitage masin on minimaalne kiirus ja viime läbi teemant ringi vaheldumisi üks ja teine serv paneelid. Teeme seda kogu pikkuses võrdse jõuga.
Kontrollime teravustamine kääride ja kordame uuesti. Kontrollitakse teritamine väga õhuke või paks paber. On olemas võimalus kontrollida oma silmade. Sellisel juhul on vaja arvestada paksus laigud, mis pärast teritamine peaks olema umbes 0,2 millimeetrit.On jäänud kustuta abil lihtne purgis või koe tolmuvaba otstes servade täkked. Küünte tööriist valmis.
Täna müüki tekkinud professionaalne käärid on erineva hinnaga. Odavad mudelid on peamiselt valmistatud habras materjale, lisaks sellele, et nad ei ole teritatud, ei mugav, et sõrmed ei ole väga hea korjab üles on küünenahaе nahka, jättes täkked. Ei jälitama odav mudel. Ei säästa tervist.
Jean Bodin (1529 või 1530 Angers, Maine-et-Loire'i departemang – 1596 Laon, Aisne'i departemang) oli prantsuse õigus- ja poliitikafilosoof, õigusteadlane ja majandusteadlane, Pariisi parlamendi liige ja õigusteaduste professor Toulouse'i ülikoolis.
Ta pani aluse tänapäeva suveräänsusemõistele, mistõttu võib teda pidada politoloogia rajajaks. Ta sõnastas majandusteooriad ja "hea valitsemise" teooriad mõjutasid Euroopa vaimulugu.
Bodini kõige olulisem teos on "Six Livres de la République" ("Kuus raamatut riigist"), milles ta käsitles valitsejat kui inimliku õiguse mõjust välistatut ning allutatuna üksnes jumalikule õigusele (loomuõigus).
Jean Bodin, kes oli Michel de Montaigne'i ja Nostradamuse kaasaegne, sündis kodanlikus perekonnas rätsepa pojana tõenäoliselt Angers's 1529.
Hiljemalt 1549. aastaks oli ta mungatõotustest vabanenud. On võimalik, et ta oli 1547–1548 segatud hereesiaprotsessi ning et ta elas kalvinistlikus Genfis: dokumentides figureerib tema nimi, kuid tegu võis olla nimekaimuga, sest tema nimi oli sagedane.
Paistab olevat kindel, et ta õppis 1550ndatel Toulouse'i ülikoolis Rooma õigust. Aastal 1561, kui Prantsusmaal algas kohutav ususõdade aeg, jõudis ta Pariisi ja asus tööle advokaadina.
Pariisis kirjutas ta oma esimese tähtsa teose "Methodus ad facilem historiarum cognitionem" ("Meetod ajaloo hõlpsaks tundmaõppimiseks"), mille ta avaldas 1566 ja mille menu tõttu ilmus 1522 teine, täiendatud trükk. Viidates Platoni "Riigile", pani ta ette uurida ja mõista läbi ajaloo parimaid seadusi, et nendest inspiratsiooni saada.
Jean Bodinil oli kuningas Henri III soosing. Kuningas laskis ta valida Blois' generaalstaatide (1576–1577) saadikuks kolmanda seisuse esindajana Vermandois'st. Ta oli vastu kuninga kavadele tühistada patsifikatsiooniediktidele, langes ebasoosingusse ning sai Alençoni hertsogi, hilisema Anjou hertsogi François de France'i kaaskondlaseks. Kui too 1584 suri, tõmbus Bodin tagasi Laoni, kus ta oli kuninga prokurör. Ta laskis linnal 1589 tunnustada Katoliikliku Liiga võimu, kuid varsti laskis elanikel tunnustada kuningas Henri IV.
"Ajaloo tundmaõppimise meetod pani humanismile õigusteaduses tõelise aluse ning teos on arvatud renessansiajastu klassikasse. Ta moodustab terviku Bodini teise suure raamatuga "Six Livres de la République" ("Kuus raamatut riigist"). Esimene kirjeldab ja tõlgendab, teine teoretiseerib ning teeb ettekirjutusi ja ettepanekuid. Bodin püüab mõelda inimühiskondade evolutsiooni ruumis ja ajas. Ta ei iiri mitte tekste, vaid inimeste ajalugu, et tuletada sellest poliitikateadust. Teos esitab riigi loomuse; riigi loomuse määratleb suveräänsus. See teos kuulub riigiteooria klassikasse. Suveräänne riik on Bodini meelest tugevam kui riigi seadused ning allub üksnes loodusseadustele ja jumalikele seadustele. Jean-François de La Harpe on seda teost nimetanud raamatu "De l'esprit des lois" iduks.
Aastal 1578 avaldas Jean Bodin kaks teost: ühe õigusteadusest, teise majandusteadusest. Esimese pealkiri on "Iuris universi distibutio". See on mõtisklus õiguse olemusest, kus ta süstematiseerib Rooma õiguse. Teise pealkiri on "Réponse au paradoxe de M. de Malestroict touchant l'enchérissement de toutes choses, et le moyen d'y remédier" ("Vastus hr de Malestroict' paradoksile, mis puudutab kõikide asjade kallinemist, ja vahend selle vastu"). Seal teeb ta kindlaks seose 16. sajandil aset leidnud hindade tõusu ning väärismetallide sisseveo vahel Ameerikas. Ta paneb selles teoses aluse kvantitatiivsele rahateooriale, olles üks esimesi merkantilismi kaitsjaid Prantsusmaal.
Oma aja inimesena oli ta samuti huvitatud astroloogiast ja demonoloogiast (deemonite uurimisest). Aastal 1580 avaldas ta teose "De la Démonomanie des sorciers", mis anti välja mitmes trükis pealkirjaga "Fléau des démons et des sorciers". Seal defineerib ta nõia kui inimese, kes võtab midagi ette kuratlike vahenditega (I raamat), uurib, mis on maagia, ning püüab pikkade arutlustega tõestada, et nõidadel on võimeid. (II raamat). Ta käsitleb seal ka kaitsevahendeid ja lubamatuid vahendeid pahategude takistamiseks (III raamat), samuti vahendeid nõidadega tegelemiseks, et neid ära tunda, ja nõiduse kuriteo tõendamist (IV raamat). Selles teoses, mida peetakse üheks paremaks nõidusealaseks teoseks, väljendab Bodin tegelikult oma aja arvamusi; ta usub deemonitega sõlmitud lepingutesse, surnute väljakutsumisse ja kehalisse ühtimisesse deemonitega; ta pooldas nõidade piinamist ja massilist hävitamist, olles lahkarvamusel Jean Wier'ga.
|
OSCAR-2019
|
||
Olen aastaid esitanud Ristija Johannese aariat "Hüüdja hääl kõrbes". Ikka valutades südant arengute pärast Eesti ülikoolides. Kaks aastat tagasi saatsin kirja Tallinna Ülikooli senatile, mis minu arvates pole siiamaani aktuaalsust kaotanud ja mille ma avaldan siin vaid veidi redigeeritud kujul.
Viimased arengud Euroopa ja Eesti kõrgharidusstrateegias tekitavad minus sügavat muret. Juba nn Bologna protsess on selgelt samm vales suunas ning seda tõestavad ilmekalt muuseas kaks asjaolu.
Esiteks, isegi selle kavandajad ja läbiviijad ei uskunud, et nendest meetmetest on kasu, kuna näiteks arsti, aga ka inseneri jt ettevalmistamine on jäetud sellest protsessist välja. Ning põhjus on korraga nii ilmne kui küüniline: keegi ei läheks arsti juurde, kes on saanud Bologna süsteemi järgi hariduse. Samamoodi ei usaldaks me vastavaid insenere, arhitekte jne. Seega, ehkki deklareeritakse kõrghariduse kvaliteedi tõstmist ja elulähedaseks muutmist, on tulemuseks erialaselt ebaküpsete inimeste masstootmine. Seda järeldust toetab ka teine asjaolu: üks reformi eesmärke oli vähendada EL ülikoolide mahajäämust USA ülikoolidest.
Pärast selle edukat läbiviimist on tõdetud ka Euroopa komisjoni tasemel, et mahajäämus on juba kõvasti suurenenud ja jätkab suurenemist. Kuid EL ongi kuulus selle poolest, et valeks osutumine ei ole siin kunagi otsuste muutmise põhjus. „Eteenpäin, sano mummo lumessa”, nagu ütlevad soomlased. Paraku on ka Eestis korduv sama reha peale astumine muutunud reformaatorite seas millegi rahvusspordi taoliseks.
Kui rääkida konkreetselt Eestist, siis nii Tartu kui ka Tallinna ülikoolis näen ühte ja sedasama, minu meelest väga kahjulikku protsessi: kitsaste erialaainete piiramine, nende asendamine üldkursustega, millel on massiline osalus. Sellega kaasneb ülikooli õppetöö digitaliseerimine, mis iseenesest võib olla isegi kasulik, kuid muutub kindlasti kahjulikuks, kui loengute salvestused saavad abimaterjalide asemel nende asendajateks. See trend lähtub minu meelest täiesti väärast visioonist, et ideaalne tulevikuülikool on kas õppematerjalide arvutist ettemängimine või parimal juhul midagi arvutimängu taolist: quest, milles pärast lõksude vältimist, koletiste tapmist ja preemiapunktide kogumist, saad esimesel levelil BA, teisel levelil MA ja kolmandal levelil PhD (mängu)tiitli.
Selliste visioonide suurim puudus ei ole isegi see, et loodetav ideaalpilt on vähemalt humanitaarvaldkonnas teaduse surm, vaid see, et need lähtuvad praegu kehtivate tendentside ekstrapoleerimisest, st muuhulgas, et need on fantaasiavaesed. Ka minul on visioon tulevikuülikoolist, kus on õppeainete ja meetodite suur diversiteet ning põhirõhk kas tööl väikestes gruppides või lausa individuaalõppel. Igal juhul peab põhirõhk olema mitte standardiseeritud, vaid isiklikul lähenemisel ja mitte eelnevalt produtseeritud õppematerjalidel (st teaduse seisukohalt üleeilse, parimal juhul eilse päevaga), vaid nendel teemadel ja projektidel, millega õppejõud parasjagu ise tegeleb, seega need teemad ei ole talle mitte üksnes tuttavad, vaid isiklikult haaravad ning tegu on teaduse tänase või isegi homse päevaga.
Neid ohtusid näen ka mujal ja olen nende üle arutlenud oma Lääne-Euroopa kolleegidega (erinevatest riikidest ja ülikoolidest) ning meie arusaamad ja hinnangud on väga lähedased. Eestis lisandub paraku üldistele negatiivsetele tendentsidele veel oma spetsiifika. Nimelt katse piirata üldainete valikut kitsatest institutsionaalsetest huvidest lähtuvalt. Praegu saavutatud keeruline ja habras kompromiss lähtub institutsionaalsetest, mitte sisulistest huvidest. Sisuliste huvide all pean ma silmas õppurite huvi saada nii head erialast kui ka laiapõhjalist haridust.
Veel üks oluline aspekt. Olen korduvalt väljendanud, et õppeasutus, mis kujutab endast üksnes spetsialistide koolitamise kombinaati, ei saa olla ülikooli nime vääriline. Üks ülikooli tähtsamaid funktsioone ühiskonnas on olla teaduskeskus, kusjuures ülikooli spetsiifika teaduskeskusena seisneb nimelt selles, et teadus ja õppetöö mitte üksnes ei sega teineteist ega isegi mitte ei eksisteeri paralleelselt, vaid on omavahel lahutamatult seotud: teadusuuringud leiavad oma väljundi ja esmase aprobatsiooni loengutes ja loengukursused omakorda inspireerivad teadusuuringuid. Ma ei tea, võib-olla reaalainete puhul pole see nii oluline, kuid humanitaarainetes teadlane, kes ei ole samal ajal õppejõud, üldjuhul lihtsalt ei kvalifitseeru. Kui „kitsad“ kursused jäävad välja, siis paratamatult tõmbab see ülikooli üldtaset alla.
Palun mitte suhtuda sellesse kirja kui reaktsionääri hädaldamisse. Saan väga hästi aru reformi vajadusest ning reformijate headest kavatsustest. Aktsepteerin isegi soovi osaleda valitsevates protsessides... Ent ma näen, millisesse mülkasse pärivoolu ujumine lõpuks viib, ja tahaksin, et reformid Eesti ülikoolides lähtuksid sisulisest vajadusest, isegi kui see tähendab, et ujuda tuleb vastuvoolu.
nõustun väga; jätnud kümmekond aastat tagasi pooleli õpingud semiootika osakonnas (küllap polnud veel küps ja lõppeks polnud ka intellektuaali-tee päris südamelähedane) ja külastanud ka teiste osakondade loenguid, olid juba toona kirjeldatud tendentsid arenemas; pean ütlema, et osakonna kompaktsus ja läbi mõeldud õppekava, tippõppejõud ning individuaalne lähenemine, adekvaatselt karm hindamine lõid eeldused, et soovija võis pühendunud pingutuste korral hea hariduse saada. Loodetavasti on seal see nii praegugi.
Õpin praegu Viljandi Kultuuriakadeemias rahvuslikku ehitust. Kuigi eriala nimetus võib koomilisena kõlada, on selle õppekava väga läbimõeldult komplekteeritud ning avatud ka muutustele, täiendustele dialoogis tudengitega. Raske kirjeldada, aga on loodud ning hoitakse pingutusteta üleval õhkkonda, kus kõik on sõbralik, motiveeriv, loominguline,läbipaistev ja asjalik ... ja ega siia tule mingid teistmoodi inimesed; ent saabudes saavad nad selle keskkonna osaks.Tõesti, siin ei sünni suuri teadustöid, pigem väiksemad spetsiifilisemad uurimustööd ning kolmandik õppetööst on praktiline ja loominguline. Ent minu meelest on selline tasakaalustatus kasuks ka teooria omandamiseks, pealegi liiguvad teadustöö ambitsiooniga inimesed siit teadlikena edasi Tartusse või Tallinna. Harva on nii, et mingi aine tuleb lihtsalt ära lugeda ja seda keegi möödaminnes teeb ... külalisõppejõududeks on näiteks Valle-Sten Maiste, Peeter Volkonski, Kalle Pilt, Heiki Pärdi, Andres Uus, Rene Valner, Madis Arukask ... kõik oma ala spetsialistid ja ehk loevadki paremini kui oma rutiinses keskonnas.
Väiksemad süsteemid toimivad tihti tõhusamalt (kuid õrnad ja võivad kergesti rikki minna, suuremad on inertsemad). Bürokraatiale tuleb anda tema osa ja mitte rohkem ning ikka oma tarkuse järgi edasi toimetada.
Kõigega nõus, va loetelus Kalle Pilt. Tegemist on ennast täis, üleoleva kriminaalselt karistatud mahhinaatoriga. See vend võiks vangis passida.
Tunnen Kalle Pilti kui head pedagoogi, kel on iga loeng spetsiaalselt ette valmistatud ja kes leiab oma vabast ajast iga õpilasega ka eraldi tegeleda. Vaieldamatu autoriteet oma erialal, kes ettevõtluse kõrval tegeleb ka teadustööga ning on ühiskondlikult aktiivne kodanik. (Muuhulgas tegeleb viimasel ajal just haridusalaste küsimustega). Kes meist poleks noorena varastanud, valetanud ja oma huvides mahhineerinud, soodsaid asjaolusid loovalt ära kasutanud? Usun, et mõnedki kahetsevad seda, kannavad oma karistuse, võtavad õppust ning püüavad elada õigemini.
Pisemaid süsteeme ja organisatsioone on kergem muuta kui keerulisi, inimest loeksin suhteliselt tillukeseks süsteemiks :)
Mis rohujuuretasandist ja kodanike ühiskonnast me rääkime, kui ei usu, et me ise või naaber võiks muutuda? Võiksime siis kõik vangis istuda, nagu me teisalt oma kehades niikuinii oleme;
Ma ei tea, kas mitmed budistlikud või kristlikud mõistulood antud juhtumit kirjeldavad (allakäinud inimesel on kergem pöörduda; on vargus suurem kuritegu kui teise vihkamine?) aga need on ilusad lood; lisan siia ühe:
Kuigi Bankeil olid mõtluseks eraldumise nädalad, saabus õpilasi mitmest Jaapani osast. Ühe sellise kokkutuleku ajal tabati üks õpilastest varguselt. Sellest teatati Bankeile ja nõuti, et ta süüdlase minema ajaks. Bankei aga eiras seda nõudmist. Mõni aeg hiljem tabati sama õpilane uuesti vargusel ja jällegi ei hoolinud Bankei sellest. See vihastas teisi õpilasi. Nad koostasid kirjaliku nõudmise varga minemaajamise kohta, ähvardades vastasel korral ise lahkuda.
Lugenud märgukirja läbi, kutsus Bankei kõik õpilased kokku. "Te olete targad vennad," ütles ta neile, "te teate, mis on õige ja mis ei ole õige. Te võite minna mujale õppima, kui tahate. See vaene vend aga ei tea isegi, mis on hea, mis on halb. Kes teda veel õpetab kui mitte mina. Ta jääb minu juurde ka siis, kui te kõik lahkute."
|
OSCAR-2019
|
||
Kümnendi kõrgeimad puiduhinnad püsivad ja on mõnel sortimendil veelgi kerkinud, püstitades uusi rekordeid.
Paratamatult tekib küsimus, kui kaua sellised hinnad püsivad ja kas on veel kasvuruumi. Kui varem nappis sobivaid lanke, siis nüüd külma saabudes on olukord vastupidine. Tööd on rohkem kui tehnikat ja tegijaid.
Möödunud kuu kasvatas lehtpuu jämesortimentide hindu. Eelmise aasta veebruariga võrreldes on hinnakasv väga võimas.
Uskumatuna näib viimastel kuudel paberipuidu hinnakasv. Kui juba tundub, et enam ei ole hinnatõusuks ruumi, lisandub tihumeetrile jälle mõni euro.
Jaanipäev on traditsiooniliselt lahkunute mälestamise aeg, mil peetakse kalmistupäevi. Enne seda peaks kindlasti käima omaste haudadel ja need uueks hooajaks korda sättima.
Uut kujundust vajavad sageli ka vanemad, juba aastakümneid vanad kalmud. Vahetada võiks pinnakattematerjali ja taimestikku, puhastada ja värskendada kalmukive. Samas pole mõttekas loobuda vanadest raud- või kiviristidest. Need on väga väärtuslikud ning puhastamise ja korrastamisega toote nende kenaduse hoopis esile.
Püsitaimedega kaetud kalm nõuab hulga vähem hoolt ja on kokkuhoidlikum lahendus kui suvelillede kasutamine. Soovi korral võib püsikute sisse jätta üheaastastele lilledele väikese istutusala, kus neid saab vastavalt vajadusele vahetada.
Püsitaimedega saab platsile anda läbi suve vahelduva ilme ja kujundada vahvaid mustreid. Kasutage parem ühte liiki-sorti palju, kui et panete kokku palju eri taimi.
Et vältida ebameeldivaid üllatusi, arvestage taimi valides kindlasti kalmu pinnase- ja valguseoludega. Mis kasvab savisel maal, ei edene liivasel; mis armastab päikest, saab niiskes varjulises paigas kiiresti otsa. Tihti võtab taime mitte külm, vaid niiskus või kevadine päike.
Suureks nuhtluseks on kalmistul juurevõsu ajavad taimed, näiteks harilik sirel, lumimari, kibuvits, hõbepuu. Kui hauaplatsil pole betoonpiiret, ei ole mõistlik kasutada kiiresti laiutama kippuvaid pinnakattetaimi nagu igihali, metsmaasikas, sõnajalg, piibeleht jm, kuna need võivad vallutada ka naaberhauad. Metsmaasikas ja igihali on uskumatud ronijad, kelle vaoshoidmine on üsna tülikas isegi piirdega kalmul.
Tihti ei osata puu ja põõsa suurust ning kasvu iseärasusi ette kujutada isegi koduaias ning aastate pärast on tõsine probleem, mida teha hiiglasega, mis enam ära ei mahu, heidab varju ja sügisel langetab tohutu lehemassi. Kui istutate kadunukese lemmikpuu, näiteks tamme või kase, tema puhkepaigale, võib see hiljem palju tüli teha nii teie järglastele kui ka naaberkalmude hooldajatele.
Meie kalmistutel levinud elupuud on aastakümnetega kasvanud väga suureks, osaliselt murdunud ja alt kuivaks jäänud, roheline tutt toretseb vaid kõrgel ladvas. Sellise puuga pole muud teha, kui maha võtta, seda aga ei raatsita.
Elupuu on vaid siis ilus, kui teda aeg-ajalt pügada ja mitte kõrgustesse lasta. Parem on valida mõni madal sort. Tasub teada, et elupuud peab aeg-ajalt seest vanadest okstest puhtaks pudistama, et seenhaigustel poleks kohta pesitsemiseks.
Sibullilli, näiteks krookuseid, nartsisse, siniliilia valgeõielist sorti ja lumikellukesi tasub julgelt kasutada suurte lehtpuude all. Kevadel, kui nad tärkavad ja õitsevad, pole puudel veel lehti ja valgust on piisavalt. Hiljem pääsevad mõjule naabertaimed ja sibullillede lehed varjuvad nende alla.
Aastakümneid on meil hauaplatsi servad valatud betoonist. 2012. aastal jõustunud uus kalmistuseadus seda enam ei luba.
Põhjus on järgmine. Paljud hauad on jäänud hooldajata, sest perekonnad on hääbumas vm põhjusel. Sugulastele saadetakse välja platsi koristamise teated. Kui nõutud aja pärast platsi korda ei tehta, läheb see surnuaiale tagasi.
Betoonservi valades ei mõeldud sellele, et hauaplatsid võivad minna uutele omanikele. Aga surnuaedu ei saa ju aina laiendada, vanad osad tuleb uuesti kasutusse võtta. Betoonserva eemaldamine on tülikas ja väga mürarikas töö, võib-olla on samal ajal matused, mille taustaks betoonipuuride tärin kuidagi ei sobi.
Seadus ütleb, et kõik rajatised peavad olema väga lihtsalt eemaldatavad. Betooni võib kasutada vaid hauakivi alusena.
Betooni asemel saab piirde teha puidust, paekivist või mõnest hinnalisemast kivimist (betooni ei tohi rajamisel kusagil kasutada!). Piirdena kasutatav graniit, marmor ja dolomiit on müügil moodulitena. Selline serv pole ühes tükis nagu valatud betoon, hiljem saab moodulid ühekaupa üles võtta, serva ei pea masinaga lõhkuma. Kui lähete hauaplaati tellima, siis tavaliselt on samas firmas müügil ka moodulid.
Servapiirdeks sobiks ka metall, aga seda ei tohi kokku keevitada, kuna siis on piiret tülikas eemaldada. Õnneks saab metallriba ühendada ka poltidega.
Piirdeks laotav paekivi peab olema ühest servast sirge. Spetsiaalselt hauaplatsi ääristamiseks mõeldud paekive saab osta kivifirmadest.
Kahekohalise platsi (2,5 × 3 m) piiramiseks läheb vaja tavaliselt üheksa jooksvat meetrit. Kive valides tuleb jälgida, et need oleksid ühesuguse paksusega, sest siis jääb serv ühetasane ja kive on hea kohale sobitada. Kivide valimiseks tuleb varuda aega, aga ilusa tulemuse nimel tasub see ära.
Igaks juhuks tuleb võtta kolm-neli paekivi tagavaraks. Võib juhtuda, et ühel aastal murendab pakane mõne kivi ära ja siis on mugav see varukiviga asendada. Tagavarakivid saab peita põõsa alla või panna liiva sisse.
Sama on ka plaatidega: alati jätke krundile paar plaati tagavaraks. Kuna liivane pinnas alt mängib, võib inimene ise oma raskusega plaadi pooleks murda. Siis on hea, kui varuks on samasuguseid terveid plaate. Sageli ei saa inimesed aru, miks plaadid katki on, aga nad on ise seda teinud.
Enamik meie surnuaedu asub liivapinnasel. Liiv on hauaplatsi katmiseks hea käepärane materjal. Hele liiv jätab puhta mulje, mõjub soojalt ja seda on mugav hooldada. Liivapinnalt saab riisuda okkaid ja lehti, lihtne on korjata käbisid.
Traditsiooniliselt veetakse lõpuks liiva peale rehaga jutid. Samamoodi teevad jaapanlased oma zen-aedades, matkides sellega loodust: triibuline liiv tähistab merd. Meie teeme seda sellepärast, et triibutatud platsi on lihtsalt kena vaadata. Pärast juttide vedamist on hea tunne, et asi on lõpetatud. Kõige ilusamad triibud saab reha tagumise küljega.
Graniitkillustik on liivast hulga kallim. Seda on saada paljudes fraktsioonides ja eri värvi: tumehalli, punast ja musta. Kõige peenem graniitkild meenutab liiva, seda on lihtne rehaga prahist puhastada. Mida suurem fraktsioon valida, seda tülikam on kivikeste vahelt lehti ja muud sodi kätte saada. Riisuda ei saa, parim abiline on lehepuhur.
Graniitkillustik mõjub haual väärikamalt, tuntud inimeste kalmudel kasutatakse seda tihti. Näiteks kui kivi on must ja ka platsi katab must graniitkillustik, on tulemus soliidne. Mida noorem inimene, seda heledamad värvid valitakse. Laste mälestuskivid ja -plaadid ning platsi piirded on sageli valged.
|
OSCAR-2019
|
||
Kihnu instituudi uue soomekeelse raamatu "Kihnlaste uskumatud seiklused merel ja maal" said kingituseks nii Eesti president Toomas Hendrik Ilves kui Soome euroopa- ja väliskaubanduse minister Alexander Stubb, kes olid just-just maha pidanud haarava diskussiooni väikerahvaste rollist globaalpoliitikas. V. Eduri foto.
On suur au Eestile, et hiiglasliku Helsingi raamatumessi avas meie president Toomas Hendrik Ilves. Oma avakõnes tuletas ta meelde angolameerika kultuuriruumis tuntud ütlemist "publish or perish!", mille president tõlkis soome keelde kui "kirjoita tai kuole" ja eestindatult võiks kõlada kui "avalda või haihtu!". President Ilves rõhutas veel, et kaks Läänemere-äärset sugulasrahvast alustasid oma rahvusliku kirjandusega üheaegselt 150 aasta eest, mil ilmusid Kalevala ning Kalevipoeg. Ja hoolimata viiekümneaastasest tsensuuriperioodist Eestis oleme taas võistlejatena ühises kultuuriruumis tagasi...
Eestil kui külalis- ja teemamaal oli Helsingis omaette suur (200m2) ekspositsiooniboks, mis eristus soomlaste heledatest ja eredalt valgustatud stendidest oma musta tooni ning hämaruse poolest. Kas sest, et "must lagi on meie toal"? Virost oli väljas paarsada ilusaimat raamatut, milliseid esindab nii Soomes kui Eestis toimiv kaubanduskett Rautakirja. Aukohal seisid Evelin Ilvese kokaraamat "Kingitud maitsed" ning Toomas Hendrik Ilvese "Omalla äänellä". Soliidselt mõjusid Kalevipoja tõlked, vastu vaatasid Mats Traadi, Doris Kareva, Viivi Luige, Mari Saadi teosed, samuti meie noore kirjanikepõlvkonna värsked soomendused. Palju oli raamatuid eesti pärimuskultuurist, eriti haarav 4-köiteline kogumik "Eesti tikand". Lasteraamatute hulgas tekitasid huvi kihnukeelsed "Aabets" ning "Aett, eit ning mia", mis hiljuti leidsid tunnustust Itaalias, Bolzano Ülikooli rahvusvahelisel esmalugemiskonverentsil.
Kas me täna veel põhjanaabritega võistelda jõuame, on siiski kahtlane. Soome raamatunimetuste arvud ja tiraažid on kordades suuremad, see torkas Helsingi Messihallis kohe silma. Hall ise on neli-viis-korda mahukam meie Saku suurhallist ning see oli puupüsti täis Soome kirjastuste ning raamatulevitajate stende. Kokku oli neid siin pooltuhande ringis. Juba avapäeval, mis langes tavalisele tööpäevale, tuli lugemisvaraga tutvuma üle kümne tuhande huvilise. Paraleelselt viiel diskussioonilaval toimusid kuni pühapäevani ajurünnakud kirjanduse rollist ühiskonnas. Laupäeval väitlesid Soome president Tarja Halonen ning järgmiseks riigipeaks pürgivad presidendikandidaadid. Aga arvestades Soome üsnagi kõrget poliitilist kultuuri, polnud teemaks mitte võim ja valimislubadused, pigem ikka kodumaise kirjanduse tänapäev ja tulevik.
Mure on suur, sest lugemisharjumus noorte hulgas väheneb iga aastaga. Samas on just lugemine oluline mõttetegevuse arendaja. Lugedes loob inimene oma fantaasias visuaalse ja helilise ruumi, mis paljudel juhtudel langeb kokku lugeja enda poolt kogetud maailmaga. Ehk teisisõnu - hea kirjandusteose puhul toimub samastumine kangelastega, nende mõttemaailma ja käitumiseetikaga lugejale omases kultuuriruumis. Üheks populaarseimaks soome kirjanikuks, kelle isikliku pühendusega raamatu saamiseks pikk järjekord kujunes, oli avapäeval Sofi Oksanen. Kui mõelda tema "Puhastusele", siis usun siiralt, et seda teost lugedes kujutab eesti raamatusõber tegevuspaigaks just sellise vana taluõue ja kolhoosikeskuse, mida ta ise on kogenud. Nii Oksaneni kui Kausi, nii Linna kui Gailiti värvika sõnakasutusega teoseid lugedes muutub lugeja kaasloojaks, oma nägemusi genereerides vaat et isegi kaasautoriks!
Helsingi raamatumessi meeletuid raamatukoguseid vaadates tabasin end veel ühelt mõttelt. Kuigi Soomes on ilmselt parema elukvaliteedi tõttu inimestel rohkem vaba aega ja sellest tulenevalt ka enam võimalusi rohkem lugeda, võib kaasaaegse tehnoloogia toel kiiresti paisunud raamatutootmise buum ühel hetkel ootamatult kokku variseda. Olles näinud Rahva Raamatu ja Rautakirja (endise Apollo) laoseise Tallinnas, on tegemist ju kolossaalse ületootmisega. Kuhu need seisma jäänud raamatud küll pannakse? Raamatud kui põldudele ehitatud tuhanded tühjad majad? Raamatud kui aegunud toit Selveri tagahoovis.....?
Kui vähendada tiraaže, läheb iga üksik raamat veel kallimaks ja tõenäosus, et ta lugeja koduriiulile jõuab, piseneb veelgi. Kus on väljapääs? Õpetada lapsi maast madalast uuesti lugema? Aga kuidas? Kas kohustusliku kirjanduse nimekirju pikemaks venitades või keelates teatud nädalapäevadel neil arvutis istumine hoopis? Äkki talitada suisa vastupidi - keelata lugemine lootuses, et keelatud vili on magus ja ihaldusväärne?
Probleeme on palju, sest väikerahvastel, kus tiraažide piiratuse tõttu on raamat kallis, pole tulevikus suuri väljavaateid raamatutegu jõulisemalt rahastada. Aga väikese riigi, ka väikerahva keele ja kultuuri elurikkuse hoidmine ongi kallis lõbu, kus kärpimine alla kriitilise piiri tähendaks haihtumist...
Emadepäeva hommikul istusime Manija meestega saarekeskuse tantsulaval, lubasime päikesel oma põske silitada, võtsime head kerget õlut ja mõtlesime emadele. Igaühel meist ju on vähemalt üks ema, kellele olla tänu võlgu võimaluse eest kordki siin ilmas elada. Keskpäeval hakkasid aga järjest juhtuma imed. Sorgu saar ujus otse meie saare külje alla. Ei, sugugi mitte joodud õllest või päikesepistest, ammugi mitte meie soovist seda kuue kilomeetri kaugust saart Manijale lähemale nihutada. Lihtsalt meri hakkas tõstma. Nii ütlevad kihnlased ning teisedki rannainimesed siinkandis selle kevadise loodusnähtuse kohta. Silmapiir koos sirendava merega tõusis järjest kõrgemale ning nii näis, et ka Kihnust Pärnusse sõitev parvlaev Liisi on võtnud kursi otse üle Manija kõrval passiva Anõlaiu kiviravade. Õhtu poole vaadates ehmatasime hoopis ära - Sangelaid oli õhku tõusnud ning temast paremal terendas Muhumaa. Kihnus öeldakse peegelsileda mere kohta "plankvaga" ning selline see peegeldav veepind, mis lubas vaadata maakera kumeruse taha, emadepäeval oligi.
Aga sellega imed veel ei lõppenud. Juba laupäeval olid Silla Elvi ning Arno, samuti Vanajuri pererahvas näinud üht eriskummalist lindu. Vanajüri Anni, kes Manijas elanud ühtekokku 78 aastat ning korra isegi Tallinna Loomaaias käinud, polnud samuti oma ihusilmaga nii ilusat lindu näinud. Kirjelduste järgi olnud hästi kirju, pika noka ja kollase tutiga, justkui otse Aafrikast otse siia põhjamaale eksinud tegelane.
Pühapäeval otsustas aga lind end mulle ilmutada ning isegi oma abikaasat tutvustada. Tuli teine otse köögiakna alla, siis lendas kempsu ukse südamekujulisest avast sisse piiluma, seepeale üritas koos naisega kosklakongi tungida. Sinna neid aga ei lastud, sest kosklal käib juba tõsine haudumistöö. Korraks lõid imelinnud oma tutid lehvikuna lahti ning lendasid liblikatena tiibu vuristades mere poole.
Pidin vihast juuksed peast katkuma, sest kaamera oli autos ning õueminek oleks tähendanud haruldase külalise minema peletamist. Kui linnupaar roostiku poole kadus, tõin ruttu kaamera autost ära ning jäin igaks juhuks kambriakna juurde ootele. Ning ennäe imet - need edevad linnud oskasid mu mõtteid lugeda ning tulid hästi lühikeseks fotosessiooniks tagasi. Julgem lendas otse ümmarguse kambriakna ette murule. Pilt tehtud, tõusis vaenukäo abielupaar lendu ning kadus silmapiirilt.
Eestis on vaenukägu üliharuldane õõnespesitseja ning juba enne päikseloojangut sai tema jaoks Virve istutatud kase otsa ka pesakast üles pandud. Nüüd jääb vaid loota, et meie linnupuuri meenutav ümmarguste akendega elumaja vaenukäole meelde jäi ning ta tagasi tulles ka temale mõeldud väiksema kodu ümmarguse ukse üles leiab ja omaks võtab...
Pärnu Rannapargi õhk on täis kevadisi kirgi. Emotsioonid kõlavad mitte üksnes punarindade, tihaste ning vintide armulaulus. Varjulised pingid ning põimunud puuvõrad lausa kutsuvad ka inimesi oma ülekeevaid tundeid näitama.
Ellen Kolgi dolomiitskulptuur "Suplev Koidula", mille äralöödud nina mõned aastad tagasi autor taastas, on saanud nüüd anonüümse kaasautori. Juba mitmendat nädalat kuju kaunistav rinnahoidja on tundmatu "kunstnik" valinud väga suure mõõdutundega!
Erootilist kunsti on Rannapargis veelgi. Lembit Palmi dolomiittahukas "Päevitaja" pole raske aimata Pärnu rannaliivaga armuühet nautivat naist või meest.
Kahjuks jäävad kõik Rannaparki kaunistavad skulptuurid anonüümseteks, sest nende loojate kohta puudub igasugune teave. Eriti kurvaks teeb abstraktne tahukas, mille ülaosas seisnud algsed detailid vedelesid murul enne pargi renoveerimist ja päevitavad seal edasi ka nüüd. Ega ometi looda pargivaht (kui selline üldse peaks Rannapargil olema?), et mahakukkunud detailid peagi kiiresti kasvava kultuurkihi alla ära kaovad?
Pärnu Rannapark võeti riikliku kaitse alla 1950-ndate aastate lõpus, teoreetilise kaitse all on inglise pargi tüüpi puistu siiani. Miks vaid teoreetilise? Aga seepärast, et vastavalt loodukaitseseadusele on vaja määrata kaitseala piirid, koostada kaitse-eeskiri ning kaitsekorralduskava. Kahekümne iseseisvusaasta jooksul pole keskkonnaministeerium suutnud seda teha. Hoolimata asjaolust, et siin kasvab üle saja erineva puuliigi, mõned neist väga haruldased. Ka need võiks olla tähistatud kas pargi üldkaardil või siis konkreetsete siltidega.
Kaitseala korraliku seadustamiseta seab riik siinsed arendajad üliraskesse olukorda, sest ilma mängureegliteta tekib kiusatus parki istuda erahuvisi teenivaid hooneid, mis omakorda kutsub esile pärnakate valusa vastuseisu.
Kui õige alustaks jõukohasest - sätiks viie dolomiitkuju juurde sildid autorite nime ja teose nimetusega ning tähistaks ära ka kõige haruldasemad puud?
Erinevalt õõvastavatest uputusuudistest nii välis- kui kodumaalt pole Manijalt võimalik hirmuteateid edastada. Pigem oleme siiani saanud veel jala ülemere käia ning eljuk ehk eesti keeli hõljuk on ka jääminekuks sõiduvalmis pandud. Siis on vanematel manijalastel hõlpsam kahel korral nädalas mandril kaubareisil käia. Süüa tahab ju igaüks, muret on sel kevadel olnud ka linnukestel.
Manija linnuriik täieneb pidevalt uute tulijatega. Veelindudest on kohal juba sinikaelad, jääkosklad, ristpardid. Hanedest ning luikedest rääkimata, sest Kihnu ja Sorgu vahelt viis reedeöine torm mere jääst puhtaks ning kalurid püüavad seal jäärinnas võidu kormoranidega meremagusat.
Kuna aga ööd on endiselt külmad ning hanged siin-seal alles inimesele vööni, siis väikesed laululinnud tulevad endiselt majade juurde toidulisa otsima. Peamised külalised meie maja juures on juba tea mitmendat nädalat rasva- ja sinitihased, rootsiitsitajad, kõiksorti Eestis kohatavad vindilised, kanepilinnud, põld- ja nõmmelõod, punarinnad, talvikesed. Viimased on kui lehekullaga disainitud vedrulelud mõnest suursugusest kuningakojast.
Teleobjektiiviga kiivitajaid püüdes meenus rahvapärane nimi vaenulind, sest tema see olnudki, kes vilja sisse peitunud maamehi vaenlasele välja andis. Tänapäeval võiks kiivitajale uue parema nime mõelda, sest pea külge kinnitatud saateantenn viib mõtted hoopis salaagendi ametile!
Kõige suurem heameel oli pildistada üsna harva kohatavat suurnokk-vinti, kes oma suure nokaga pidavat isegi kirsikivi katki tegema. Tema suur tinane nokk tuletas meelde üht vana, habemega juudilugu.
Kuna vaidluses selgub tõde, siis kutsun kõiki huvilisi kuulama ning ka sõna sekka lööma minu väitlustes kliimateadlase ning loodusfilosoofi Andres Tarandiga, aga ka üksikkandidaadina Riigikokku pürgivaTÜ emeriitprofessori Rein Teesaluga, erusõjaväelasest kirjaniku Leo Kunnasega ning Eesti Pensionäride Liidu esimehe, ettevõtja Andres Ergmaga. Kõik väitlusõhtud leiavad aset Uue Kunsti Muuseumis Pärnus.
02. märtsil 17.00 Tartu Ülikooli emeriitprofessori ja meditsiinidoktori Rein Teesaluga teemal “Kumb on tähtsam - süda või hing?”
03. märtsil 17.00 reservväelasest kirjaniku Leo Kunnasega teemal “Kas peaksime olema relvastatud rahvas?”
|
OSCAR-2019
|
||
Värvisin juuksed ka üle. Tänu ühe lugeja soovitusele ostsin Eedenist palsami- alguses kahtlesin küll, sest pildi peal oli ta selline..punakas. Lõpptulemus jäi aga awwweeesome! Suured tänud!
Väga õige. Ma olin sama situatsiooni ees, kuid siis leidsin uue poiss-sõbra ja kolisin hoopis tema juurde. Oligi probleem lahendatud. Nüüd aga otsime maja endale ning sama probleemi ees uuesti. Ei suuda kujutada maja enda omana kui kellegi teise laga on ees. Ja pildid on enamasti ilma loogikata tehtud/üles pandud. Tegelikult tahaks majaplaani neilt aru saada jne.
Jaa, nagu üldse ei mõelda sellele, et pildid loovad esmase mulje, esmase emotsiooni. Maja võib olla vana ja remonti vajav, aga kui piltidelt vaatavad vastu kuhjas riided või sassis toad, siis üldse ei tõmba vaatama minema.
Võibolla mõne suure üürisumma põhjus on selles, et omanikul on korterilaen ja selle igakuusest tagasimaksest ju ikka väiksemat summat ei küsiks :)
Ma ise mõtlesin ka seda.. Samas mul oleks endal piinlik mingi uberiku eest ulmehinda küsida :D iseeenesest, kui hind vastaks korteri välimusele, oleks kõik korras. Ma saan muidugi aru, miks ühetoaline korter on a’la 350 eurot kuu, kui see on korras ja tehnikaga jms.
Ma elan viimased 6 aastat üürikorteris ning kõik lähedased sugulased küsivad, aga miks te üüri maksate? Miks te ei osta? .. Nagu ma ei saa aru, kas inimesed elavad teises ajas või teiste reeglite järgi? KUSKOHAST ma selle sissemaksu raha kokku ajan? Pluss notaritasud jne.. Jah, palju mõttekam ja soodsam oleks igakuu maksta enda korteri laenu tagasi, aga just see sissemaksu raha teeb meile elukaaslasega muret. 10-20% lihtsalt pole suurest summast kusagilt võtta :( Ja kui maksad iga kuu üüri, autot ja üleüldisi elamiskulusid, siis sellist raha kõrvale ei pane ka :( . Elan Tallinnas ning no siin on üürihinnad ülemõistuse kallid :( Päris lootusetu olukord ausalt öeldes…
No vaata, mina mõtlen seda niipidi, et ilma oma ostetud korterita saab elada küll (üürikas), aga kui näiteks tööks on vajalik auto, siis ilma selleta eriti nagu ei saa..
Aga miks mitte? Kui minu jaoks oli 4 aastat tagasi olulisem osta auto, kui korter, siis miks ma ei või? Mul esimene auto oli 300eur, pidas aasta. Teine oli 4100eur, pidas aasta. Ning siis, anna andeks, läksin ostsin esindusest 18000 eest tutika. Lihtsalt, viskas juba kopa ette, et pidevalt vahet autot ja ikka keegi sulle midagi ei garanteeri. Ühtlasi, eelmine nädal sõitsin metsseale otsa – kasko teeb selle 2000 eurise paugu minu eest tasuta korda. Mu eelmine auto enam kasko alla ei mahu ning oleksin pidanud ise selle maksma.
Sellega on jah nii, et ma ise olen ka tegelikult ostmise poolt, sest ausalt on mõttetu maksta mul iga kuu üle 200 euro korteri eest, mida ma ei saa isegi oma päris koduks kutsuda. Kui aga vanematel mingit kinnisvara tagatiseks pole anda või ise ulmesummasid ei teeni, siis kahjuks jah selle sissemakse kokkusaamine on suht võimatu..
Kui tulud pole piisavalt suured, siis tuleb tulusi suurendada :) Leidke võimalusi lisaraha teenimiseks!
Seda nüüd küll jaa, nõustun :) Kuigi noh, eks siin mängivad ka rolli inimeste endi elu. Täiskohaga töö + kooli kõrvalt on natuke keerulisem lisaraha teenida, aga päris võimatu see samas pole. Kes tahab, see suudab :)
Sain just 25 ja elan endiselt kodus. Vahepeal ülikooli ajal elasin ühikas aga nüüd jälle kodus. Kohe kuidagi ei suuda sundida end mingisse koledasse üürikasse minema, kui kodus kõik mugavused olemas. Samas kogu aeg kuskil peas mõte et omgomg ma juba nii vana ja kaua ma elan siin kodus ja teen nägu, nagu oleksin endiselt 19. Kuna ülikool sai ka alles kevadel läbi ja nüüd tekkis esimest korda võimalus suurema koormusega tööle minna, siis hetkel plaanin veel vähemalt pool aastat kodus ära kannatada ja loodan, et suudan selle ajaga mingi summa kõrvale panna, et saaksin normaalse üürika leida (maksta kõik tagatised ja maksud) ning jääks piisavalt sääste ka arvele, et kohe palgapäevast palgapäevani elama ei peaks hakkama. Loodan, et ma enne koju ära ei kopita :D.
Ma ei saa esimesest lõigust aru. Maakleri kaudu sa maksad ju kolmekordse summa, millest 1/3 sa ei näe enam kunagi (maakleritasu). Omanikult üürides sa maksad tagatise, mille saad hiljem tagasi kui korterile pole kahju tehtud, olgu see siis nii suur kui tahes.
Oi jah, mul üks asi vahelt ära jäänud. Tahtsin ka seda kirjutada, et mitmed omanikud tahavad vist ratsa rikkaks saada ja küsivad nö “lepingutasu”, ehk siis tuleb sama välja, et seda 1/3 ei näe. Neid küll väga palju pole, aga mina puutusin oma otsingutel vähemalt neljaga kokku.
Ja samas kui oleks ka lihtsalt tagatis.. No ma pigem võtan ilusa ja korraliku korteri ning maksan selle maakleritasu, mida tagasi ei saa, kui et otse omanikult sama hinnaga palju halvemas seisus korteri, lihtsalt et see esmane tasu väiksem oleks.. :)
tegelt vist omanikud ei tohi küsida sellist lepingutasu, see peaks olema seaduse vastane kui ma ei eksi..
Ja nii ongi. Aga kui keegi hakkab midagi kobisema või keeldub, siis öeldakse head aega ja leitakse teine, kes on nõus viimases hädas ka maksma. Samamoodi peaks ju tegelikult maakleritasu maksma see, kes annab üürile, mitte ei võta üürile :)
Sa õpid ise õigusteadust. VÕS-is on imperatiivsed ja dispositiivsed sätted. Maaklerile tasu maksmine kuulub viimasesse klassi.
Ma tean seda. Ma pole postituses ju tegelikult maaklerile tasu maksmise üle arutlenudki. Minu põhipoint oli selles, et inimesed hindavad oma eluasemeid täiega üle, mitte see, kes peaks maakleritasu maksma :)
Ideaalses olukorras peaks jah maksma tasu see, kes palkab (maakleri), aga just selle dispositiivse sätte tõttu saab selles nö mööda hiilida. Seni, kuni on üürnikke, kes selle maksmisega nõus on, see paraku aga ei muutu.
|
OSCAR-2019
|
||
BLRT Grupi juhatuse esimees Veronika Ivanovskaja kirjutab sotsiaalmeedias, et vähemusaktsionär Valeri Kovalenko soov saada dividende on "sõge" ja võivat ettevõtte lausa pankrotti viia.
BLRT väikeaktsionäride ja enamusosaniku vahel käinud vaidlus on kestnud viimased seitse aastat, sest ettevõte keeldub aktsinäridele dividende maksmast. Nüüd on vaidlus jõudnud kohtust sotsiaalmeediasse.
BLRT Grupi juhatuse esimees Veronika Ivanovskaja kirjutab Facebookis, et väikeaktsionäri Valeri Kovalenko tütar Anastassia Kovalenko levitab BLRT kohta väärinformatsiooni, kasutades selleks intervjuusid, erinevates väljaannetes avaldatavaid pressiteateid ning sotsiaalmeediat, üritades määrida kontserni mainet, et saada miljoneid dividenditulu eeskätt oma perele.
"Kõike seda kuulates ja lugedes kummastab, et majandusmagistri kraadiga inimene ei oska lugeda majandusaasta aruannet ega tee vahet jaotamata kasumi ja „arvel seisva raha“ vahel, eksitades üldsust, meie kliente, partnereid ja töötajaid. Anastassia Kovalenko jätkab järjepidevalt juhatuse süüdistamist aruandluse moonutamises ja selles, et väikeaktsionärid ei saa tõest infot, viidates seaduse puudulikkusele," süüdistab Invanovskaja.
Tema sõnul on juhatus viimaste aastate jooksul valmistanud ette 1436 vastust väikeaktsionäride küsimustele ning algatanud kaks erikontrolli. "Tänu õigesti valitud strateegiale ja konservatiivsele rahanduspoliitikale on BLRT Grupi juhtkonnal õnnestunud välja tulla 38,6 mln euro suurusest kahjumist laevaehituses, mis tekkis 2011-2014. kriisiaastatel, mil BLRT Grupi rahvusvaheliste tellimuste maht vähenes," kirjutas ta.
Lähimaks 3–5 aastaks onIvanovskaja sõnul kokku pandud 180 mln euro suurune põhjapanev investeerimiskava, mis võimaldab kontsernil tõusta põhitegevussuundade arendamisel uuele tasemele. "Mistõttu on kõik väikeaktsionäride nimel tehtud Anastassia Kovalenko avaldused ja väljaütlemised ebaprofessionaalsed ning hoiavad silmapiiril vaid üht hetke-eesmärki – sundida kontserni maksma miljoneid dividende, tundmata seejuures sotsiaalset vastutust 4 000 töötaja ees, arvestamata kontserni tegevussuundade eripära ning seades ohtu BLRT Grupi arengu tulevikus."
"Enamgi veel – saada iga hinna eest kätte kümneid miljoneid dividenditulu on sõge soov, mis võib BLRT Grupi viia pankrotini," põrutas ta.
Anastassia Kovalenko sõnul on BLRT juhatuse esimehe sõnavõtt arusaamatu. "Suur osa BLRT väikeaktsionäridest on ettevõtte enda töötajad, kes ei julge sõna võtta, sest kardavad tööd kaotada. Kuid väikeaktsionäride osalus ettevõttes on ligi 47% ning suuromanik hoiab lihtsalt dividende kinni," ütles ta.
Jutt majandusaasta aruandest puudutab Kovalenko sõnul seda, et väikeaktsionäridel tekkis seitse aastat tagasi kahtlus, et muidu pidevalt kasumis olnud BLRT kukkus järsku kahjumisse, kui aktsionärid hakkasid dividende nõudma. "Praegune seadusandlus on puudulik ega lase meil kontrollida, kas esitatud majandusaasta aruanded on korrektsed või mitte. Jutt sellest, et BLRT on erikontrolle teinud on umbes sama, kui Taavi Aas ütleb, et on Tallinna linnavalitsuses erikontrolle teinud. Ettevõte ise kontrollib enda tegevust ja tulemused on vastavad," ütles ta.
Kovalenko sõnul on väikeaktsionäride mure suur, sest nad ei saa realiseerida oma osalust - BLRT suuromanik keeldub aktsiaid õiglase hinna eest ostmast ning dividende ka ei maksa. "Juhatuse esimees heidab ette, et ma ei mõista nende majandusaasta aruannet, Kuid just majandusalase kõrgharidusega inimesena leian, et see ei ole proportsionaalne, kui ettevõttel on ligi 300 miljonit eurot jaotamata kasumit, teeb aastas 30 miljonit eurot investeeringuid ning dividende ei maksa."
Tasuta ühistransport ei pane bussifirmadel jalga värisema: muudatustega tuleb arvestada - ärileht.ee
1. juulist 11 maakonnas kehtima hakkav tasuta ühistransport ei too Lux Expressi, Taisto Liinide ja Go Busi sõnul kaasa bussiliinide sulgemisi, kuid muutustega tuleb arvestada ning vajaduse korral sõidugraafikud ümber teha.
Lux Expressi omaniku Hugo Osula sõnul ei tohiks muutused ettevõttele suurt mõju omada, sest maakonnasisese liikluse osa on Lux Expressil väga väike. Siiski võib tema sõnul oodata reisijate arvu vähenemist Ida-Virumaa linnadevahelises liikluses, sest tasuta ühistransport võtab sealt oma osa. "Kommertsbussiliikluse eripära ongi see, et muudatustega peab arvestama ja olema nendeks valmis," rõhutas Osula.
"Meie huvi on kindlasti, et reisijad veelgi rohkem ühistransporti kasutaks ning selles mõttes on tasuta ühistransport esimene otsus, mis suurendab ühistranspordi atraktiivsust," ütles ta. Kuid nüüd oleks Osula sõnul mõistlik aeg edasi minna. Näiteks umbes kümme aastat tagasi vähenes järsult kommertsbussiliinidel piletitulu ja reisijate arv. "Otsisime erinevaid võimalusi inimeste meelitamiseks bussidesse ja pakkusime soodustusi nii noortele kui vanematele. See tõi kaasa väga suure reisijatevoo ning lõppkokkuvõttes kasvas nii busside atraktiivsus kui ka konkurentsivõime," rääkis ta.
Samas rõhutas Osula, et maakondlik riigihangetel põhinev bussiliikluse süsteem nõuab uut visiooni. Selleks tuleks analüüsida, miks on piletitulud ning reisijate arvud nii väikesed – kas liinivõrk peaks olema dünaamilisem, kas peaks kasutama tellimusvedusid jne.
Go Busi pressiesindaja Marko Paloveer ütles, et Go Busi linnade vahelisi liine võib tasuta ühistransport tõesti mõnevõrra mõjutada, sest inimestel tekib valikuvõimalus - maksta pileti eest või mitte, kuid otsust mõjutaks eelkõige busside sõidugraafikud. „Mõned inimesed on nõus ootama tunnikese kauem, et saaks tasuta sõita, kuid paljud mitte,” ütles ta.
Taisto Liinid OÜ esindaja Jan Landrat nentis, et ka nende linnadevahelistel kommertsliinidel on puutepunkte maakonnaliinidega, kus hakkavad alates 1. juulist kehtima nullpiletid. "Järvamaal, Vilajndimaal, Võrumaal ja Tartumaal on kindlasti neid punkte, mille me oleme need enda jaoks praeguseks ka ära kaardistanud," ütles ta.
"Kui kõik senised reisijad kasutavad edaspidi neid liine, millega nad on harjunud sõitma, siis ei juhtu otseselt midagi. Kui aga toimub suurem reisijateränne tasuta bussidesse, siis me peame hakkama sõiduplaane üle vaatama," ütles Landrat. Samas rõhutas ta et Taisto Liinide eesmärk ei ole ühtegi liini ennetavalt sulgeda. "Eks vaatame, mis saama hakkab," ütles ta.
Hansa Bussiliinid AS pöördus majandusministeeriumi poole avaldusega tunnistada kehtetuks kaugsõiduliini Viljandi-Valmiera sõiduluba. Seda põhjendusega, et juulist kehtima hakkav tasuta ühistranspordi plaan viib liinilt viimsedki sõitjad ja liini pole lihtsalt mõtet käigus hoida.
Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi avalike suhete juht Rasmus Ruuda ütles avalduse kohta, et liiniveo lõpetamise süüdlaseks ei tasu pidada tasuta ühistransporti. "Liinivõrgus toimuvad muudatused, sealhulgas liinide sulgemine on tavapärane protsess, mis on toimunud nii enne tasuta ühistranspordi tulekut ning toimub ka edaspidi," lisas ta.
Ka maanteeamet lisas omaltpoolt statistika, mis näitab, et bussiliine suleti ka enne tasuta ühistranspordi kuupäeva lähenemist. "Sellel aastal on kehtetuks tunnistatud 20 liiniluba vedaja taotlusel. 2017. aasta teisel poolaastal on kehtetuks tunnistatud 25 liiniluba vedaja taotlusel," täpsustas amet.
Praeguseks on otsustanud 11 maakonda hakata alates 1. juulist tasuta ühistransporti pakkuma. Nendeks on Põlvamaa, Võrumaa, Valgamaa, Hiiumaa, Saaremaa, Läänemaa, Tartumaa, Jõgevamaa, Järvamaa, Ida-Virumaa ja Viljandimaa.
|
OSCAR-2019
|
||
Eile kutsuti mind esinema IRL Noorte Kevadakadeemiasse etteantud teemal "Korruptsioon kui julgeolekurisk". Püüdsin seda avada laias ajaloolises ja kultuurilises kontekstis ning peatusin kõigepealt küsimusel, miks korruptsioon on alati olemas.
Alustuseks küsisin, kas korruptsioon on hea või halb, ning entusiastlikud noored vastasid ühehäälselt ja ootuspäraselt, et halb. Siis aga küsisin: kas kingitused on head? Ja peaaegu sama üksmeelne vastus oli, et on küll head. Vist vaid mõned üksikud märkasid, et tegemist on konksuga küsimusega, midagi on siin viltu.
Nn traditsioonilises ühiskonnas on sotsiaalne võrgustik rajatud mitte ost-müügile, vaid kingitustele ning kingitus ja osutatav teenus peavad olema tasakaalus. Seda nimetatakse potlatch põhimõtteks (sõna tuleb Põhja-Ameerika põliselanikelt, kuid antropoloogid kasutavad seda ka teiste traditsiooniliste ühiskondade kirjeldamisel). Näiteks mina kingin kohtunikule toidumoona ja väärtesemeid, tema aga kingib mulle õiglase otsuse (sellises ühiskonnas ei eristata veel õiglust ja kasu, see, mis on mulle kasulik, ongi õiglane). Riikluse tekkimisel satuvad traditsioonilised tavad vastuollu kodifitseeritud normidega, st seadustega. Näiteks Roomas oli seadusega keelatud nepotism (eesti keelde tõlgitakse tavaliselt ebatäpselt kui onupojapoliitika). Kuid see tava oli niivõrd juurdunud, et oli tähtsam kui seadus.
Peatusin mitmel ajaloolisel episoodil, millest ma siinkohal tahan rääkida vaid ühest. Asi on selles, et kui ma esimest korda antud teemal kirjutasin, tekitas see mõnes lugejas pahameelt ning üks pooltuttav tuli mulle tänaval rääkima, et on täielik jama, et Kutuzov maksis altkäemaksu türklastele ja et Peeter I antud altkäemaks päästis lahinguväljal kaotatud sõja. Tema sõnul olid Kutuzov ja Peeter I nii väljapaistvad väejuhid, et ei vajanud mingeid altkäemakse. Kratsisin kukalt: tegemist on ikkagi kõrgharidusega inimesega, kuid pärast mõistsin, et ta pole vist eriti süüdi, kuna neid asju vene koolis ei õpetata. Kutuzovi kohta uurigu ise välja, kuid Peeter I lugu väärib meie tähelepanu juba seetõttu, et see ühendab Eestit Krimmiga nii ajalooliselt kui ka praeguses olukorras.
Peeter I oli väga halb väejuht. Punkt. Aga kõik tema hiilgavad victoriad? Narva, Riia, Poltaava all?! Asi on selles, et kõik need hiilgavad võidud saavutati veel nigelama väejuhi vastu. Karl XII oli luuser ja poosetaja, kes suutis oma lühikese elu jooksul maha mängida kogu Rootsi kuningriigi hiilguse. Omamoodi pahupidi Gustav Adolf. Kõik, mille viimane kätte võitles, laristas Karl maha, laostades oma riigi ka finantsiliselt. Tema hullumeelsed avantüürid näitasid küll julgust, kuid vähest sõjakunstioskust. Karli mõttetu surm (kas juhusliku kuuli või lausa oma sõduri käe läbi) mõttetus lahingus on ootuspärane finaal tema säravale, seiklusrikkale, kuid sisutühjale elule. Karl ja Peeter väärisid vastastena teineteist. Esimene läks millegipärast Poltaava alla mütsiga lööma märksa suuremat venelaste väge, teine püüdis sama kangelastegu korda saata türklaste vastu.
Pärast pikka ja kurnavat retke, mille käigus kaotas Peeter ca 30 000 meest, põhiliselt janu ja haiguste pärast, oli ta mitmekordselt suurema türklaste ja krimmitatarlaste väe poolt surutud vastu Pruti jõge ning pääsu polnud. Perspektiiv oli saada kogu armeega orjastatud. Sellega ei võinud Peeter nõustuda ning otsustas kurnatud armeega läbi murda (kurnatud ei olnud üksnes inimesed, vaid ka hobused, kes olid näljast nõrkemas), leppides juba ette sellega, et katse on lootusetu ning kõik saavad surma. Selles olukorras saatis Peeter oma asevälisministri Pjotr Šafirovi läbi rääkima türklaste väejuhi suurvesiiri Baltacı Mehmed Paşaga, andes talle väga laiaulatuslikud volitused, et tingimused võivad olla ükskõik millised peale orjuse [huvitav, et viimast tähistab ta barbarismiga шклавство, mis on ilmselt tulnud tüvest sklav- ning hääldatud skandinaaviapäraselt (s enne k annab š)]. Millega ta oli nõus? Vabastada kõik Musta mere äärsed alad, ehitatud kindlused hävitada, aga kui türklastele see ei meeldi, siis anda tervetena üle. Kuna Karl XII oli endiselt Türgi sultani liitlane, siis lubas Peeter vabastada kõik Balti mere alad, v.a tema paradiis Peterburi. Vastutasuks pakkus ta rootslastele Pihkvat. Oli veel rida teisigi järeleandmisi välispoliitikas, sõjanduses jne. On väidetud (ehkki mina sellist viidet ei leidnud), et Peeter olevat lubanud isegi Peterburi maatasa teha. Vesiir vastas ebamääraselt, et põhimõtteliselt pole ta rahu vastu, kuid venitas aega, teades suurepäraselt, et Vene vägi kahaneb ja nõrgeneb iga päevaga. Siis andis Peeter Šafirovile korralduse anda hiigelsuur altkäemaks/kingitus vesiirile ja teistele Türgi ametnikele. Anti praktiliselt kogu riigikassas olev sularaha. See oli 150 000 rubla (kuna hõberubla võrdus taalriga, siis näitab lihtne arvutus, et tegu oli umbes nelja ja poole hõbedatonniga, mis oli tol ajal vägagi märkimisväärne summa).
Sellele lisandub aga legend, mis tsaariajal oli ametlik versioon, et Peetri elukaaslane Jekaterina Aleksejevna (tulevane keisrinna Katariina I) lisas sellele kõik oma ehted ja raha ning saatis need salaja vesiirile. Hiljem lõi Voltaire sellest romantilise loo nende armastussuhtest, mis on väga vähe tõenäoline igast vaatenurgast, k.a seetõttu, et Katariinaga vesiir silmast silma ei kohtunud, pealegi oli Katariina sellel ajal seitsmendat kuud rase. Samas ei maksa aga alahinnata Mehmed Paşa galantsust. Igal juhul sai sellest tänu Voltaire'ile levinud süžee, mis on populaarne muuseas ka Türgi massikultuuris. Vesiir oli kingituste üle nii rõõmus, et sõlmis Peetri jaoks ülimalt soodsa rahulepingu, mis ei arvestanud üldse Rootsi huvidega ja oli ka Türgi enda huvide seisukohalt palju tagasihoidlikum kui see, millele Peeter oli valmis minema.
Selline oli altkäemaksu võim. Nii Krimmi kui Balti maade ajalugu oleks võinud kujuneda sootuks teisena. Lähimad tagajärjed olid aga sellised. Šafirov, kes oli ülimalt oskuslikult läbi viinud diplomaatilised läbirääkimised, jäeti Türgi pantvangi. Peeter oleks ta sinna ka unustanud, aga isegi vangistuses näitas Šafirov end üliosava diplomaadina, kes õõnestas Karl XII positsiooni sultani silmis ning see ei jäänud märkamata inglastele, kes lunastasid ta pantvangist. Šafirov jäi aga Venemaale truuks ning sõlmis soodsa Adrianoopoli rahu. Kõik loorberid aga sai Katariina, kelle auks rajas Peeter Püha Katariina ordeni, mis oli Vene ordenite hierarhias tähtsuselt teine. See oli ainus orden, millega autasustati vaid naisi (Venemaa korralagedust iseloomustab kurioosum, et sellega autasustati ka 11-aastast noorukit Aleksandr Menšikovi, kes oli Venemaa suurima korruptandi ja riigiriisuja poeg).
Mis aga puudutab suurvesiiri Mehmed Paşad, siis tema ei saanud oma jõukust kaua nautida. Türklaste liitlane selles sõjas, krimmitatarlaste khaan Devlet II Geray, nagu ka Karl XII, paljastas sultanile vesiiri reeturlikkuse. Mehmed Paşa mõisteti surma, kuid karistus asendati pagendusega, milles ta varsti suri (kuulujuttude järgi mõrvati).
Devlet II Geray ja Karl XII pahameel on arusaadav. See otsustas nende riikide saatuse. Rootsi jäi ilma oma läänemeretagustest maadest (Liivimaa, Eestimaa, Ingerimaa), mis aga puudutab krimmitatarlasi, siis Geray teadvustas endale selgelt, et on vaid aja küsimus, kui rammu koguv põhjagigant vallutab nende poolsaare.
Korruptsiooni nähtusele on huvitav vaatenurk, et korruptsioon võimaldab totalitaarses riigis asju ära teha. Usun, et ilma korruptsioonita oleks Tallinnas nii mõnigi maja vmt asi tegemata, abstraktsematest asjadest näiteks ei oleks ka Tallinki.
Mitte ainult totalitaarses. Liigne bürokraatia ja keeruline asjaajamine on ka soodne pinnas korruptsioonile ("ah, jätame need formaalsused, lepime omavahel inimese moodi kokku"). Itaalia ja eriti Sitsiilia oli selles mõttes hea näide: bürokraatia võitles maffiaga, kasvatades pidevalt oma võimekust, mis võõrandas rahva võimust ja sundis otsima abi mitteformaalsetelt struktuuridelt, ennekõike maffialt.
|
OSCAR-2019
|
||
Tore, et midagi plaanitakse ja ehk hakatakse ka tegema. Kuid kes maksab kinni mõttetu perrooni vales kohas? Ja kas minu pildil olev ülekäik pole ikkagi liigne luksus? Või vähemalt see võib ju olla, kuid miks sellel puhul ei kasutata signalisatsiooni?
Kuid selge, et seened kännu küljes võivad ilusad olla, inimeste liikluseks raudteeäärne võsa kindlasti ei sobi.
Ka siit on peatuse asukoht näha. Ja ka see, et aeda vaid jupike ning sega ületatakse nagunii siingi raudteed.
Bussiliiklusega aga on nagu on. Kohati hea, näiteks Kuremäe suuna omaga olid need, kellega rääkisin, üldjoontes rahul.
Kuid kui plaanisin reisi Avinurme, siis sellega on juba probleeme. Ja nagu selgus ka Avinurmes, siis väga oodatakse ühenduse paranemist. Siinkohal peaks aga väga tõsiselt mõtlema liinide pikendamisele-ühildamisele. Minu sõit Avinurme kaudu Jõgevale osutus väga pikaks, sest bussid kohati käigus vaid teatud nädalapäevadel, ei sobi ümberistumisajad Mustvees jne jne. Tõeline hookus-pookus! Ja ometi ma ei kahtle, et küllaga võiks olla reisijaid Jõgevalt Jõhvi, ka vahepeatuste puhul ju oluline saada paremini liikuma!? Miks siis ei sõida Jõhvi - Avinurme buss edasi näiteks Jõgevale? Jõgeva - Mustvee edasi Jõhvi ja Vasknarva? Olulisim ongi asja juures see, et see aitaks vähendada tühisõite! On ju teada, et sageli on hommikul ja õhtul üks suund tühisõit!? Kui aga liinid on seotud, siis aitab täituvust paremaks muuta just nimelt pikema maa sõitjad!?
Ja kui need bussid Jõgeva ja Jõhvi puhul õnnestub veel rongidega siduda, on tulemus veelgi parem! Bussidele ümberistumistest rääkimata, olgu Mustvees või mujal! Seda enam, et teatavasti on üheks suurimaks probleemiks ÜT kasutamisel just ümberistumiste ebamugavus ja sobimatus (sh ka ootetingimused). Ja rongiliiklus just Jõgevalt tähendab seda, et ka Tartusse (ja kaugemale)saavad kohalikud niimoodi lisavõimalusi sõitmiseks. Muidugi ka Tallinna mingitest piirkondadest.
Järgmistes teemades leiab selle kohta veelgi mõtteainet. Et Alutaguse Puhkekeskusest saada Avinurme, pidin seda tegema läbi Jõhvi. Ja kuigi siin ei ole kõikjal asustust, siis parema meelega sõidaks nii mõnedki inimesed ehk hoopis Kurtna - Kuremäe - Jõuga kaudu? See tähendaks muuhulgas ka seda, et avalikud liinid ei sõidaks paraleelselt kommertsliinidega, oleks mõningaid erinevusi. Kuid teisest küljest on see kommertsvedajatele veelgi kasulikum, reisijate arvu kasv tähendab ju omakorda et vahel tehakse üks ots avaliku, teine kommertsliiniga!? Kohati saaks ehk mõne liini isegi Vasknarva kaudu ühendada? Selle kandi ühendused pole ju ka suurem asi!? Sõida nagu nõuka ajal tingimata vaid oma "rajoonikeskusesse" ja piki Peipsit pole millegagi sõita? Tartust rääkimata! Või peab sinnagi sõitma läbi Jõhvi? Isegi Remnikult ja Alajõelt ei saa Mustveesse, alles Kauksist on mingi ühendus olemas!
Siin peabki mõtlema ka Vasknarva suhtes, kuidas liikumisvõimalusi parandada. Ehk ei pea igabuss sõitma Jõhvist Alajõe kaudu Vasknarva, vaid saaks klapitada ümberistumisi? Näiteks Jõgeva - Jõhvi (ka läbi Avinurme sõites saaks suunduda Kauksisse?), Rakvere - Kauksi jne oleks peamised liinid, Vasknarvast aga toimuks juurdeveoliin Kauksisse?
Kas aga võiks ka siia sõita kiinibuss? Teiste jaoks lisaks see muidugi sõiduaega ja kuna varem siin katsetatud ja ebaõnnestunult bussiliiklust, siis tekitab vajalikkus kõhklusi. Selge muidugi, et kui siiagi suunata, siis peab neid olema rohkem kui 2 või 3 päevas, et asi üldse toimiks! Ma ei tea muidugi ka seda, kui palju praegu on sõitjaid Rausvere ja Edivere vahel ning kuidas mõjutab seal elu-olu mõnevõrra hõrenev sõiduplaan!? Seda siis juhul kui Kuremäe bussid 4 x päevas läbiks järvede piirkonda. Iseenesest oleks aga bussiga sõiduvõimalus nii Alutaguse Keskusesse kui üldse järvede äärde väga hea! Nii kohalikele kui kaugemalt tulijatele. Asi on pigem tänapäeval harjumuste muutmises, kuid sellele saab kaasa aidata mitte paari bussiga vaid valikuvõimaluste tekitamisega. Ning nagu tänavunegi suvi tõestas, leiduks küllaga neid, kes veekogude äärde sõidaks.
Tee koha pealt murekohaks, et hööveldamise tagajärjel tuuakase välja teravad kivid, mis üpris karmilt kummidele mõjuvad, eriti ratastel. Nii ei kasutata seda teed eriti ka matkateena, vaid minnakse suurt teed pidi!
(Ja seda ajal, kui arendame turismi? Toetama majutuskohti? Reklaamime RMK matkateid? Tahame ehitada nelarealisi ja kahetasandilisi ristumisi? Kus võtta asja irooniaga, kus mitte?)
Pildid räägivad enda eest! Läheduses siis ka mitukümmend järve. Kuid ratast ma seekord ei laenutanud (vaja oleks mul juba elektriratast) ja seega nägin vaid paari järve. Aga jalutada igati mõnus! Juba männimetsad tähendavad palju.
Kohvik peaks olema siis avatud K-P.See võimalus iseenesest väga tähtis! Ja info lahtioleku aegadest peaks olema juba ka Pannjärve Risti juures plakatil.
Muide Jõhvis oli kunagi plaan bussijaama ja rongijaama ühendamiseks. Isegi mingi taristu ehitati välja. Aga sinnapaika see kõik jäigi...
Kui rongide sõiduplaan muutub n+1 korda aastas, siis kes suudaks selle järgi muud ühistransporti käima pann? Praegugi on Elroni kodulehel pommuudis: "Alates septembrist muutuvad kõikide suundade sõiduplaanid!". Targu uut sõiduplaani ei kuvata ja otsingu juurde kuvatakse elurõõmus loosung: "Otsing kuvab õigeid väljumisaegu kuni 06. septembrini!". Kuidas seda logistikat siis korraldada?
Sõiduplaanid (kui remondid välja jätta) muutuvad 2x aastas ehk siis n.ö. suvine ja talvine. Elron lubas, et 9.dets olulisi muutusi ei ole. Kui Pärnu välja jätta. Seega on nüüd võimalus siiski enamuses asju sobitama hakata. Suuremad muutused võivad tulla vaid uute rongide lisandumisel.
Kui aga sidumisel jätta 10 või maks 20 min ajavaru, siis ei mõjuta seda ka väikesed muutused. Probleemiks on vaid sellised ümberistumised, kus seda tehakse rist ehk siis korraga nii rongilt bussile kui vastupidi, sel juhul on busside seisuajaks vajalik ca 7-8 min. Ja kui sel juhul sõiduplaan muutub, siis on muidugi ÜT korraldajatel tööd rohkem.
Põnev oleks teada, kui mitmes eesti linnas on rongijaam ja bussijaam samas kohas? Pealinn selles osas nüüd mingiks musternäiteks küll ei ole. Tartu samuti mitte. Jõgeval vanasti oli, ei tea, kuidas nüüd. Narvas vist äkki on kah, aga kindel ei ole. Pole sinna kunagi ei rongi ega liinibussiga sõitnud.
Balti jaamas on maakonnaliinid. Türil on koos, Narvas samuti. Tapal kõrvuti, samuti Jõgeval. Kuigi asukohad võinuks sageli lähemalgi olla.
Kehras kui veel suuremaid kohti otsida ja ka Kohilas osa buss raudteejaamas. Keilas, kuid segadust palju, sest mitte kõik. Haapsalus - küll sinna ka raudtee tagasi saame!
Ühistranspordis on mõningaid häid arenguid, aga on ka palju muresid ja probleeme. Vähe on sellest, kui asjust rääkida nurga taga ja väh...
Eidapere. Tegelikult ei ole Eidapere lihtsalt üks koht vaid ikkagi üks kohtadest Eestimaal. Ja ma ei kirjuta siin täna vaid Eidaperest,...
Spaa aeg on läbi ja vaja koduteele asuda. Et päevast rongi enam pole, siis valisin põnevuse pärast teise variandi. Muide, kui aina rä...
Põlva uhiuuel keskväljakul on olemas ka poksikott. Pingete maandamiseks? Pole paha. Maandasin, sest ilu kipub ikka solkima mõni tõrva...
Jõgevamaa bussiliikluse kohta on hiljuti öeldud, et siin eeltasutud transport oluliselt reisijate arvu ei kasvatanud. Võimalik! Aga m...
Miks ja kuidas ei liigu Pärnu rongi asendusbussi sõiduplaani teema? Ehk poliitilise suunitluse tõttu? Teame, et Isamaa Erakonna poo...
|
OSCAR-2019
|
||
Neljapäeval arutasime tütrega, et tore oleks veealust ujumist proovida, töölt koju sõites astusin ühest "Dive shopist" läbi, uurimaks millised võimalused oleks akvalangiga sukeldumise proovimiseks ja mis sihuke nali maksma võiks minna. Selgus, et neil on nädalavahetusel kursused algajatele. Kahepäevase klassi ja ujulakülastuse käigus saame kätte paberid, mis võimaldavad avamere sukeldumist proovida. Praeguse ilmaga seda palju Kanadas ei tehta, ehkki üks tüüp mainis, et kahe nädala pärast võiksime temaga koos ühe pauguga nii avamere kui arktilise sukeldumise kursused ära teha. Oot moment, ma tulin ainult asja uurima, võtsin hoogu maha. Üks pisike mure on veel, palju see nali maksma võiks minna? 200 CAD aga kui tulete kahekesi saate 350'ga (125 või 100 euri nägu) ja nädalavahetusel on veel vabu kohti. Las ma mõtlen selle peale, vajusin viisakalt uksest välja.
Kodus arutasime tütrega ja jõudsime järeldusele, et miks mitte proovida, eriti kui peaks tekkima võimalus seda sporti kusagil soojas meres harrastada. Reedel töölt tulles sõitsin poodi ja teatasin, et oleme valmis nädalavahetusel kursusteks. Nüüd selgus ootamatu tõsiasi, et esiteks oleks meil vaja terve paks õpik eelnevalt läbi lugeda ja kahepoole tunnine video üle vaadata. Teiseks oli neil momendil vaid üks õppevahendite pakend. Et mis mõttes, kas olete kindlad, et me saame sellega hakkama. No kui kohe kodus õppima hakkate, peaks ehk jagu saama, esimesed kolm osa testitakse homme ja teised kaks pühapäeval, neid saate homme õhtul õppida.
Mõistlik otsus oleks muidugi olnud öelda: tänan ei, aga homseks ma kohe kindlasti ei suuda kolme viiendikku avamere akvalangistikursuse teooriast selgeks teha. Seni olen ju ainult raamatutest selle kohta lugenud või filme näinud. Aga kus sa sellega, uhkus sai võitu ja teatava üllatusega kuulsin oma vastust: "No problem, I have done allnighters before" (Pole hullu, nooruses ennegi öö läbi eksamiks õpitud). Käisin oma krediitkaardi välja mille nad entusiastlikult lugejast läbi sahmasid. Tehtud, nüüd enam tagasiteed pole.
Koju jõudes helistasin tütrele, et see nii kiirelt kui võimalik töölt ära tuleks, sest homme on akvalangisti teooria esimesed kolm eksamit aga õppimiseks meil vaid üks raamat ja üks video kahepeale. Panin kohvi peale ning hakkasin lugema. Ei ole ikka harjunud enam niimoodi õppima, selleks ajaks kui plika kahe tunni pärast saabus olin pool esimesest osast ja poolteist kannu kohvi läbinud. Panime videod peale, sest neid sai koos vaadata. Tüdruk samal ajal lehitses raamatut, mina mehena olen võimeline vaid ühe tegevuse peale konsentreeruma. Natuke jama oli selles, et ilma raamatuta video jääb ikka veidi segaseks. Harjumatu ka, olen ju eluaeg raamatuga õppinud.
Kusagil poole nelja paiku kustusin ära ja läksin magama, kolmanda osaga just alustasin kui kõik kippus silmi ees virvendama ja mõtted jooksid laiali, enam polnud mõtet lugeda. Pool kaheksa üles ja kohvikannu kõrval sai viimast võtta, aga poole üheksaks oli ikka jupp kolmandast osast üle vaatamata. Tütar oli see-eest toiminud kavalamalt lugedes vaid kordamisküsimused üle tuhnides õpikus ainult siis kui pani kusagil mööda. Tema sai kogu materjali pealiskaudselt üle käidud. 10 minutiga viskasime ujukad, rätikud, õppematerjalid ja muu vajaliku kotti ning kimasime kohale. Dive shop asub õnneks meist vaid mõni kilt eemal.
Tudengeid oli 18, meie ilmselt viimasel momendil lisatud tugevamasse gruppi spetsist instruktori käe alla. Too oli minu mõõdus Quebecki prantslane, kes lisaks akvalangismiga professionaalsel tasemel tegelemisega ka Tea Kwon Do instruktor Ryersoni ülikooli juures. PADI liinis oli ta saavutanud 15 aastase karjääri jooksul "Master Scuba Diver Trainer" staatuse, mis lubab instruktoreid välja õpetada. Peale tutvustamist asusime asja kallale. Esimene lause: "Ohutustehnikat teate niikuinii, selle võime vahele jätta", tekitas mõningast ebakindlust kuni saime aru, et tegu oli kohatu naljaga meie niigi pingul närvide katsetamiseks. Võtsime läbi esimese teooriaosa ja tegime testi, polnudki hull saime mõlemad tütrega 10 õiget kümnest.
Kella kaheteistkümneks oli bassein kinni pandud. Laadisime igavese hulga varustust autodesse ja sõitsime kohale. Parasjagu ehmatav oli näha kui keeruline tehnika oli ja missugune hulk kraami tuli kaasa võtta. Tavakohane suur Olümpia bassein oli see nädalavahetus hõivatud mistõttu pidime mingisse kesklinna ujulasse sõitma. Parkimisega linnas on kehvasti, seega võtsime hea meelega vastu Instruktori pakkumise tema autoga kohale sõita, vastutasuks laadisime tinavööd ja balloonid vani istmete taha. Istusin juhi kõrvale ning sain kogeda, mis tähendab Quebecki prantslasega liikluses olla. Punast tuld suurt ei märgatud, ridade vahetusest andis tüüp kaasliiklejatele pasunaga märku, et need heaga ruumi teeks. Sihukese massiivse ja niigi kergelt mõlkis masina vastu polnud kellelgi soovi oma külge hõõruda ja nii saime vaatamata tihedale liiklusele üllatavalt kiiresti kohale. Homme kirjutan veealusest kogemusest, mis jääb eluks ajaks meelde.
|
OSCAR-2019
|
||
Veel paar aastat tagasi nägi ettevõtja Marko Opmann (37) välja nagu „jõulukuusk, sama pikk kui lai“. Kodukaal ei näidanud juba mõnda aega tema raskust, aga ise ta eitas probleemi tõsidust.
Kilod kogunesid märkamatult. Ühel hetkel piiksus kodukaal 183 kg juures – sellest piirist rohkem edasi ei näidanud, kirjeldab Marko. Päris tõehetkeni kulus veel veidi aega, kuni 2014 oktoobris vaatas 196 cm pikale mehele vastu number 194 kg.
Kaalu tuli juurde salamisi, tänu pikkusele ei tundunud see nii häiriv. Nii õnnestus tal kaaluprobleemi pikalt eirata. Marko ei tundnud end halvasti, kuigi vererõhk oli kõrge. Põlved raksusid, aga ei valutanud – tavalised ülekaaluliste mured.
Keskkoolipäevil kõvasti korvpalli mänginud mees oli nördinud, et keha ei liikunud nii kui varem. Tahtsin liigutada, aga tundsin, et ei saa. Peas teadsin, et võtan palli, aga liikumine ei jõudnud nii kiiresti järgi.
Juba keskkooli lõpus kaalus Marko 137 kilo, korvpallivorm oli seljas küll veidi kitsas, aga ülekaal ei paistnud väga silma. Pärast seda, kui aktiivne spordiperiood lõppes, järgnes vähe lõbusam kõrgkooli aeg ehk mitte kõige tervislikumate eluviiside aeg. Pidutsemine, vähe magamist kuna õppida oli ka vaja, närvisüsteem ütles üles, millele järgnes paanikahäire ja sellest tulenevalt pearinglus ja isegi minestamine täiesti süütutes igapäevaolukordades.
Kõik, mis nõudis ajult liiga palju tähelepanu, pani pea ringi käima. Paar kolm korda läks pilt mustaks, siis hakkas mul vilkur tööle, et peab end ravima hakkama, räägib Marko.
Marko taandus siis kaheks aastaks koduseinte vahele, tagasihoidlikule režiimile. Jättis päeva pealt kohvi, suitsud ja alkoholi. Kui nina jälle aktiivsemalt kodust välja pistis, kaalus 173 kg. Esmalt proovis ise pool aastat kõvasti trenni teha ja toitumist järgida. Tulemuseks sai 20 kg alla. Siis tuli aga suvi, vähe kiirem aeg ja lisakilod olid nagu naksti tagasi.
Marko mõistis, et üksinda ta hakkama ei saa ja pani end maovähendusoperatsiooni järjekorda. Kolm korda. Kaks nädalat enne ütles aga ära. Mõtlesin „mul pole kunagi midagi lõigatud. See ei tundunud eluterve mõttena,“ Hoopis mõistlikum mõte oli alustada treeningute ja tervisliku toitumisega. Siiski vedasid esimesed katsed alt ja enne neljandat katset andsid arstid uuele algusele hoo sisse. Siis sai ennast usaldatud treeneri valvsa pilku alla, et hakata eesmärki viimistlema. Vähem söömine on pool võitu, kõik muu sinna juurde on samamoodi järjepidev distsipliini kontroll.
Kui Marko oma esmased juhised kätte sai, oli ta väga korralik ja järgis juhiseid. Suurim muudatus oli see, et tema toitumine muutus kõvasti teadlikumaks. Kui enne sõi ta kaks korda päevas ja terve kilo korraga, siis edasine menüü nägi ette viis korda päevas. Kui varem sõi ta sageli väljas, siis nüüd palju harvem ja tõstab taldrikule vaid mõned kartulid, natuke salatit, tükikese liha.
„Minu toitumine oli varemalt väga ebaregulaarne, sõin siis, kui kõht läks tühjaks ja seda, mida oli. Meelega ma ebatervislikut ei toitunud, aga kui lähedal oli burgeri putka, siis seda sõingi. Kodus ma ise väga süüa ei teinud.“ Marko rekordiks oli korraga ära süüa kaks suurt paksu põhjaga pitsa Amerikanat. „Siis õhk läbi ei käinud, aga viimast kahte tükki ka alles ei jätnud,“ meenutab ta.
Nüüd on elu hoopis teine. Trenni jõuab Marko juba pärast hommikusööki. Oma kaalueesmärgi on Marko täitnud ja isegi ületanud. Marko ületas ennast veel sellega, et jätkas trennidega ka suvel. „Siiani olen sellest üllatunud,“ rõõmustab ta. Ent kui trennist on kasu, siis mõjubki see motiveerivalt. Nii tõstis Marko innukalt oma nädalakoormust algul kolmelt trennilt neljale ja siis juba viiele.
Sellest, et söögikogused on kümme korda väiksemad, pole Marko toidukorvi maksumus siiski vähenenud. Ta valib nüüd paremaid asju, sest kui süüa, siis juba head asja! „Kõige raskem aeg oli neli esimest kuud, kui põhiasjad selgeks õppisin. Siis harjusin juba nii ära, et tean täpselt, mida ja kuidas süüa.“
Markost on saanud ka tubli „amatöörkokk“, kes armastab kodus süüa teha. Sõprade ja kolleegide rõõmuks viin ka neile. Isegi naisele pakin toitu kaasa.
Tublil kaalulangetajal on keeruline nimetada lemmiktoitu, sest ta sööb kõike ja talle meeldib süüa teha. „Pastatooteid ma eriti ei tee, sest neid meil keegi ei söö. Teen riisi, sööme salatit ja kala. Menüü on lai. Mõni päev supp, siis ahjupraad, risoto, ka meie hommikusöögid on muutunud.“
Kaerahelbeputru polnud Marko juba 15 aastat söönud, ent nüüd on see taas tema hommikulaual au sees. Saab korraliku stardi tegusale päevale, sest sealt edasi läheb Marko trenni tegema.
„Muidugi on teistmoodi, mu elustiil on täielikult muutunud,“ on Marko kirglik oma varasemat ja praegust elu võrreldes. Ta kaalub 108 kg, ehk kaalust on kadunud 86 kilo.
Kaks tuttavat on tema eeskujul ka sportima hakanud. „Ei oska öelda, kas olen kedagi innustanud. Loodan, et olen, sest ma pole enda edulugu väga salajas hoidnud.“
Ka enesehinnang on läinud positiivsemaks. Valikuvabadus annab enesehinnangule kõvasti juurde. Saan nüüd teha selliseid asju mida ennem ei saanud, teen kõik mis mu võimuses, et mu minevik ei korduks.
Enamus treenijaid täpselt ei tea, miks nad NII just treenivad. Tee endale teene ning ära raiska tühjalt oma aega. Treeneriga koos on tulemus palju kiirem ja efektiivsem.
Kui sa oled täiesti algaja, on personaaltreeneri abi ainuõige valik. Esmasel kohtumisel hindab treener sinu füüsilist vormi ning vastavalt sellele leiab õiged harjutused. Kuna treener jälgib sind kogu protsessi vältel, leiab ta optimaalsed raskused, soorituse kiiruse ja mis kõige tähtsam – jälgib tehniliselt õigeid sooritusi välitmaks vigastusi.
Üks peamisi põhjusi, miks enamus inimesi personaaltreeneri abi soovivad kasutada, on kehakaalu alandamine ja heasse vormi jõudmine. Kui oled otsustanud oma rasvaprotsenti vähendada ja lihased toonusesse viia, siis treeneri abiga toimub see aega säästes palju efektiivsemalt.
Lisaks, kui sul on mõni krooniline haigus või vajad abi vigastusest paranemiseks, oskab treener soovitada vastavaid harjutusi ning vajadusel koostada ka treeningkava.
|
OSCAR-2019
|
||
Eesti piimaeksport õitseb ning lätlane saab meilt odavama hinnaga piima - kõik peaksid ju rahul olema?Foto: Sven Arbet
Läti kaupluseketid on hakanud üha aktiivsemalt müüma Eesti piimatooteid ning seetõttu jäetakse kohalikku piimatoodangut sortimendist kõrvale, räägib Läti piimatöötlejaid koondava ühingu esimees Jānis Šolks.
"Konkurendid muutuvad üha aktiivsemaks ning kohalik turg kitsamaks. Erinevad Läti kauplusteketid müüvad väga usinalt konkureerivaid, eriti just Eesti päritolu piimatooteid," ütles piimatöötlejate esindaja Jānis Šolks uudisteagentuurile LETA. „Silmnähtavalt tulevad Eesti tootjad, konkreetselt Valio, oma toodetega väga aktiivselt meie turule.“
Ta lisas, et sama võib märgata ka erinevates tanklakettides, kus Valmieras Piensi asemel on hakatud müüma Valio Eesti tooteid.
"Läti kauplustes on väga palju konkureerivat piima, kuigi me suudame seda sama hea kvaliteediga toota. Kuni Läti ühiskond ei tunne vajadust kauplustelt küsida, miks need müüvad välismaist toodangut, ei muutu midagi,“ ütles Šolks, lisades, et vaba turu korral tegutseb iga kaupleja vastavalt oma majanduslikele huvidele.
Šolksi sõnul ei jää konkurentsi teravnedes Läti piimatöösturitel üle muud, kui arendada eksporti, mida ettevõtted ka järjest aktiivsemalt teevad. Läti piimatöötlejate ühingusse kuuluvad piimatööstused realiseerivad ligikaudu 80 protsenti Lätis töödeldud piimast.
Eesti piimatööstustest Lätis kõige edukamalt tegutseva Valio Eesti tegevdirektor Maido Solovjovi sõnul kirjutab Läti meedia tõtt, kuid pealetungiks ta seda ei nimetaks. Ettevõte on Lätti müünud juba 15 aastat ja kasv on tulnud järk-järgult.
Tiheda konkurentsi tõttu jätab ta täpsemad mahud nimetamata, kuid ütleb, et viimase viie aasta jooksul on nad eriti hea hoo sisse saanud. Peamiselt lähevad Alma nime all kaubaks joogipiim ning jogurtid.
„Mis meile endalegi üllatuseks tuli, on see, et Lätis on meie piim hästi vastu võetud. Kiidavad kvaliteeti ja tarnekindlust,“ räägib Solovjov. „Kuna toorpiima toodetakse Eestis kaks korda rohkem kui müüakse, siis on eksport väga vajalik.“
Läti kauplustes maksavad piimatooted rohkem kui Eestis. Asjaolu seletatakse tavaliselt sellega, et Läti piimatööstused pole nii hästi arenenud ning suurte lautade asemel on rohkem väikseid piimatootjaid, kust piim kokku vedada.
„Mina ei saa ennast kiitma hakata ning ütleksin, et Lätis on ka tugevad tööstused. Kauplustes võib hinnaerinevus tuleneda sellest, et jaesektori konkurents on mõnevõrra väiksem,“ ütleb Solovjov. „Tööstuste vahel on konkurents tugev ning ei saa öelda, et nad meile vastupanu ei osutaks. Üldiselt arvan, et piimatööstuste mured on kahes riigis sarnased, näiteks on suur osa masinapargist nõukogude ajast.“
Kuigi Läti poodides on piimatoodete hinnad kallimad, siis piimatootjatele makstava toorpiima hind on Lätis olnud Eesti hindadega võrreldes madalam.
„Lätist me toorpiima ei osta, kuigi loomulikult on see ahvatlev. Võru tehas on Lätist poolesaja kilomeetri kaugusel ja meile pakutakse nende toorpiima väga palju. Siiamaani oleme piima ostnud ainult Eestist,“ räägib Solovjov.
Valio Eesti tegevdirektor toob välja, et nemad näevad Eestis ohuna Leedu ja Poola toodete pealetungi. Leeduga võrreldes olla siin toorpiim 10% kallim, tööjõud 25% kallim ning diisel samuti 25% kallim. Seetõttu müüb Valio Leedusse üksnes jogurtit, mille kallal on tehtud head tootearendust ja mis on hea maitsega.
2017. aastal eksporditi Eesti päritolu piimatooteid kokku 176 miljoni euro väärtuses ning võrreldes eelmise aastaga oli kasv 34 protsenti (+45 mln €). Mullu veeti Eesti päritolu piimatooteid suurimas väärtuses Leetu (55 mln €), Lätti (44 mln €), Soome (30 mln €) ja Itaaliasse (11 mln €). Sealjuures eksporditi Leetu ja Lätti suurimas väärtuses toorpiima ning Soome ja Itaaliasse juustu.
Eelmisel aastal imporditi toorpiima peamiselt Lätist (7,5 mln €; 23,5 tuh t) ning väga väikeses koguses ka Taanist (6 tuh €; 5,6 t). Aasta varem toodi toorpiima Lätist vaid 2,3 tuhat tonni.
Läti Rimi ja Maxima teatel on ligikaudu 80 protsenti nende poodides müüdavatest piimatoodetest kodumaine toodang. Mõlemad ettevõtted kinnitasid LETA-le, et kodumaisete tootjate toetamine on ettevõtte eesmärk, sest ka tarbijad hindavad kohalikku kaupa.
Läti Maxima esindaja ütles, et valiku mitmekülgsemaks muutmiseks müüakse ka välismaist piima, sealhulgas AS Valio Eesti toodangut. Ta rõhutas, et välismaise toodangu müügimahud on kodumaisest märgatavalt väiksemad.
Poeketi top! esindaja ütles, et üle 60 protsendi müüdud piimatoodetest on kohalikku päritolu. Kuigi prioriteet on kohalike tootjate kaupade müümisel, mõeldakse ka tarbija valikuvõimalustele, mistõttu on alternatiividena müügil ka Eesti ja Leedu toodang.
„Olukord hakkas muutuma 2016. aasta lõpus, kui piimaturul toimusid märgatavad muutused ning piima hind tõusis. Oma sortimendis pakume ka Eesti tootja Valio toodangut, mis on selle aasta nelja esimese kuuga moodustanud kolmandiku kogu ostetud piimast,“ selgitas top! esindaja.
Linnugrippi on viimastel nädalatel leitud mitmel pool Euroopas, nüüd tuvastati esimesed juhtumid ka Rootsis ja Soomes.
Looduses kannavad nakkust edasi eeskätt rändavad veelinnud, kuid vorm H5N8 inimestele külge ei hakka.
Eestis teostab linnugripi seiret lindudel veterinaar- ja toiduamet (VTA). Ka haiguskahtlusega või surnud mets- või kodulinnu puhul tuleb pöörduda VTA kohalike asutuste (veterinaarkeskuste) poole, mis on olemas igas maakonnas.
|
OSCAR-2019
|
||
See artikkel räägib elusorganismi väikseimast talitluslikust osast, nahavigastuse kohta vaata artiklit Vill (vigastus).
Rakuks (ladina cellula, ingl. keel. cell) nimetatakse kõikide elusorganismide väikseimat ehituslikku ja talitluslikku osa, mis on võimeline ümbritseva elukeskkonnaga suheldes ka iseseisvalt eluks vajalikku energiat komplekteerima, kasvama, end taastootma (raku taastootmise faaside kaudu) ja vajadusel ka programmeeritud surma esile kutsuma. Enamikku rakke ümbritseb rakuväline vedelik.
Rakk on alati ümbritsetud lipoproteiidse membraaniga. Organism võib koosneda ühest rakust (üherakuline organism) või mitmest rakust (hulkrakne organism). Samuti võib ühes rakus sisalduda teine rakk (mida nimetatakse siis tavaliselt organelliks).
Ühesuguse päritolu, ehituse ja funktsioonidega rakkude ja nende komplekteeritud rakuvaheaine kogumit nimetatakse koeks.
Üherakulised organismid nagu paljud bakterid ja seente hulka liigitatud pagaripärm (Saccharomyces cerevisiae) koosnevad ühest rakust.
Rakumembraan on õhuke fosfatiididest ja glükolipiididest moodustunud lipiidide kaksikkiht, mis eraldab rakku teda ümbritsevast keskkonnast ning reguleerib molekulide voolu rakust välja ja raku sisse. Taimeraku rakumembraani nimetatakse sageli plasmalemmiks või plasmalemmaks.
Vibur ehk flagell on bakterite, arhede ja väiksemate eukarüootide pikk, jäik ja niitjas liikumisorganell. Vibur on paljudel rakkudel kaasa arvatud mehe spermatosoididel.
Mitokondrid on raku energiat tootvad organellid. Rakubioloogias nimetatakse mitokondriks suurt rakusisest organelli, mis on ümbritsetud kahe membraaniga. Mitokondrites viiakse lõpule glükoosi lagundamine ja sünteesitakse makroergilisi ühendeid (ATP).
Kromosoom on eukarüootse organismi rakutuuma struktuurselt individuaalne pärilikkustegureid (geene) sisaldav element. Kromosoomis asuvad lineaarses järgnevuses ja kindla paiknevusega geenid ning mitmesugused mittegeensed nukleotiidijärjestused (lookused). Kromosoom sisaldab ühe DNA- molekuli, sellega massivõrdses koguses aluselisi valke – histoone, varieeruvas hulgas mittehistoonseid (happelisi) valke ja vähesel hulgal RNAd.
Tuumapooriks nimetatakse mulku tuumaümbrises, kus membraani sise- ja välisleste on teineteisega liitunud. Tuumapoori kaudu siirduvad RNA-molekulid rakutuumast tsütoplasmasse.[3]
Nukleool ehk tuumake on ülekaalukalt interfaasi (vahefaasi) rakutuumades leiduv tihke moodustis, mille sees komplekteeritakse rRNA-d.
Ribosoom on nii eel- kui ka päristuumse raku tsütoplasmas esinev kaheosaline molekulaarne masin, mis koosneb ribosomaalse RNA (rRNA) ja valgu molekulidest. Tema ülesanne on katalüüsida peptiidahelate moodustumist, lähtudes raku DNA pealt transkribeeritud informatsiooni-RNA (mRNA, inglise messenger RNA) järjestusest.
Golgi kompleks ehk Golgi aparaat on enamikus eukarüootsetes rakkudes leiduv, tsütoplasmavõrgustikuga seotud rakuorganell. Golgi kompleksis toimub valkude ja lipiidide töötlemine, spetsiaalsetesse vesiikulitesse pakkimine ning seejärel lõplikesse sihtkohtadesse saatmine.
Vesiikul on suhteliselt väike tavaliselt veega täidetud põieke raku tsütoplasmas. Vesiikulid on rakusisusest eraldatud membraaniga. Vesiikulite ülesanne on ainete transport või säilitamine raku sees.
Tsütoskelett on raku tsütoplasma niitjate ja torujate elementide süsteem, mis määrab raku väliskuju ja organellide paigutuse.
Aktiinifilamendid ehk mikrofilamendid on eukarüootsete rakkude tsütoskeletis leiduvad aktiinist koosnevad kõige peenemad filamendid. Nad on oma funktsioonilt äärmiselt mitmekülgsed, võttes osa raku liikumisest ja kuju muutmisest.
Vakuool on taimede rakkude ning magevees ja osal merevees elunevate üherakuliste organismide organoid, mis täidab seedeelundi ülesandeid. See on seotud osmootse rõhu reguleerimise ja eritusega.
Lüsosoom on üks rakuorganellidest, ühekordse membraanikihiga ümbritsetud hüdrolüütilisi ensüüme sisaldav põieke, kus lagundatakse makromolekule, fagotsüteeritud aineosakesi ja ka otstarbe minetanud rakustruktuure.[4]
Tuumaniidistik on mitoosi metafaasi vältel rakus leiduv mikrotuubulustest koosnev telg. Tuumaniidistik ühendab tsentrioole kormosoomide tsentromeeridega.[3]
Päristuumsete organismide rakud saab ehituse ja talitluse alusel jaotada kolme suurde rühma: looma-, taime- ja seenerakud. Kõiki neid ühendab rakutuuma olemasolu ja suur osa sarnaseid rakustruktuure.
Taimerakkude põhiliseks iseärasuseks on nendele ainuomane organellide – plastiidide – esinemine. Lisaks sellele arenevad taimerakkude tsütoplasmas suured vakuoolid, mis teistel päristuumsetel organismidel puuduvad. Enamik taimerakke on lisaks rakumembraanile ümbritsetud tiheda rakukestaga.
Arvatakse, et 70 kg kaaluva meesterahva keha koosneb umbes 30 triljonist (3 x 1013) rakust.[6] Need jagunevad ligi 200 erinevasse rakutüüpi.[7] Organismi elutegevuseks on aga hädavajalikud ka erinevad bakterid. Baktereid on inimorganismis väga palju – nende koguarvu hinnatakse umbes 39 triljoni juurde ehk umbes 30% suuremaks inimese enda rakkude arvust.[6]
Täiskasvanud inimese kehas, sureb ööpäeva jooksul apoptoosi läbi 50 kuni 70 miljardit rakku, mis on ca 0,06% kogu keha rakkudest. Sama palju tekib neid mitoosi käigus juurde. Nii suudab organism tervikuna säilitada oma elujõulisuse. Erinevate rakkude elutsüklid on erinevad. Naharakud ja luuüdis moodustuvad vererakud jagunevad pidevalt. Kiiresti toimub ka rakkude uuenemine mao epiteelkoes. Maksarakud jagunevad alles siis, kui kude on kahjustunud (umbes kord aastas). Paljud rakud, nagu silma läätse rakud, närvirakud, punased verelibled, skeleti- ja südamelihaste rakud pärast diferentseerumist enam ei jagune. Neil pole enam jagunemisvõimet. Samuti ei jagune tüdruku ja naise munarakud, mis tekivad looteeas.
Rakkude suurus muutub elu jooksul: noores, kasvueas organismis on rakud suuremad, kui vanemaealistel inimestel.[8]
Mitmed teised rakutüübid on mahult väiksemad. Suuraju koores paiknevate hiipüramiidrakkude perikaarüoni diameeter on kuni 120 µm. Pikad käävja kujuga silelihasrakud võivad ulatuda 100–150 µm, samas nende läbimõõt on märgatavalt väiksem. Teiselt poolt kõige väiksemate rakkude läbimõõt on 4 µm (näiteks aju sõmerrakud). Enamiku rakkude suurus jääb siiski 10 ja 50 µm vahele. Sellise läbimõõduga on enamik epiteeli- ja sidekoerakkudest. Vere valgelibled e leukotsüüdid jäävad läbimõõdult 10 µm piiresse, olles sellest veidi suuremad või väiksemad sõltuvalt leukotsüütide alatüübist. Vere punaliblede e erütrotsüütide keskmine diameeter on 7,5 µm.
Rakud avastati 1665. aastal, kui inglise füüsik Robert Hooke nägi primitiivse mikroskoobiga korgilõiku vaadeldes, et see koosneb väikestest kambrikestest. Need kambrikesed nimetas ta rakkudeks. Hollandlane Antony van Leeuwenhoek vaatles esmakordselt isetehtud mikroskoobiga rakke nende loomulikus keskkonnas, kirjeldas esmakordselt ainurakseid ja baktereid. Samuti oli tema esimene, kes avastas erütrotsüüdid ja spermatosoidid.
1839. aastal tõestasid botaanik Theodor Schwann, zooloog Matthias Jakob Schleiden ja vähemal määral patoanatoom Rudolf Virchow, et kõik elusorganismid koosnevad rakkudest. Seda ideed nimetatakse rakuteooriaks. Varasema ettekujutuse järgi nähti rakke kui organismi "ehituskive", mis lihtsalt kõrvuti asetsedes moodustavadki organismi. Nüüd tõendati, et rakud tekivad alati teistest rakkudest (ehk omne cellula e cellula 'iga rakk on rakust').
Organismides leiduvad samasugused keemilised elemendid, mis eluta looduseski. See on ka mõistetav, kui eeldada, et elu on tekkinud ja arenenud Maal. Erinevate rakkude keemiline sisaldus on üldiselt ühesugune (vaata tabelit allpool). Kõige rohkem on rakkudes hapnikku, süsinikku ja vesinikku. Need keemilised elemendid kuuluvad kõigi orgaaniliste ühendite koostisse. Mõnevõrra vähem on rakkudes lämmastikku, fosforit ja väävlit, sest need esinevad peamiselt valkude ja nukleiinhapete molekulides. Kõik need 6 elementi (O, C, H, N, P ja S) moodustavad kokku üle 98% raku keemiliste elementide kogumassist. Kuna organismid vajavad neid elemente suhteliselt suurtes kogustes, siis nimetatakse neid makroelementideks. Kümnendik- ja sajandikprotsentides on rakkudes K, Zn, Cu, I, F ja teised. Kokku on organismides avastatud 16 sellist keemilist elementi, mis esinevad väga väikestes kogustes, kuid on siiski hädavajalikud enamiku organismide elutegevuseks. Neid nimetatakse mikroelementideks.[10]
↑ Bruce D. Olsen, Understanding Human Anatomy Through Evolution – Second Edition, 2009, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 24.05.2014) (inglise keeles)
↑ Tago Sarapuu, Bioloogia gümnaasiumile (1. osa) 192 lk. Eesti Loodusfoto 2003, ISBN: 9985-830-51-2 (lk 24)
|
OSCAR-2019
|
||
Intensiivne keelekursus välisriigis on hea vaheldus tavapärastele kursustele kodumaal. Keelereisil oma võimalik oma puhkus ühendada kasulikuga, pannes end proovile ja praktiseerides oma keeleoskusi otse keelekeskkonnas.
Kõik, kes keelekeskkonnas keeleoskust lihvimas käinud, nõustuvad, et isegi lühikese enesetäiendamiseperioodi jooksul muutub keelekasutus soravamaks.
See on arvatavasti kõige suurem erinevus koolis ja keelekeskkonnas õppimise vahel. Kohustuslikes keeletundides õpime pähe sõnu, teeme läbi mõned rollimängud, paneme vestluse arendamiseks kokku dialooge, lahendame ka kirjalikke grammatikaharjutusi. Keelekeskkonnas õppides peame rääkima keelt ennast ja seda kohe kursuse esimesest päevast. Vastasel juhul tunneme isoleeritust. Teiste õppijatega muud ühist ju keelt ei ole peale selle keele, mida üheskoos õpitakse. Grupiõppe korral on kõikidel õppijatel sama keeletase. Pärast esimesi ponnistusi etteantud teemal kaasa rääkida märkame, et vaatamata grammatikavigade tegemisele oleme suutelised end ületama. Mõtted saavad edasi antud. Ajaga hirm võõrkeeles suhtlemise ees kaob ja võime tõdeda, et suudame õpitavas keeles vestlust üleval hoida.
Väikelastele ei ole võõrkeele omandamine keeruline. Nad kuulavad tähelepanelikult, salvestavad kuuldu oma mälus, mis on kui käsn. Seejärel hakkavad nad suhtlema. Ka täiskasvanu peaks nii käituma. Keelekeskkonnas olemine aitab keeleõppijal oma aju väikelapse omaga samale tasemele viia ja seejärel koheselt suhtlema hakata.
Keelekeskkonnas viibides saame teada, kuidas keelt igapäevastes situatsioonides tegelikult kasutatakse.
Keelekeskonnas viibides ümbritseb meid õpitav keel kõikjal. Ja see pole mitte õpiku keel, vaid keel, mis elab ja mida inimesed päriselt räägivad. Tutvume uute slängisõnade ja idioomidega, mida kohalikud nalja visates kasutavad ja millised naljad neid tegelikult naerma ajavad. Kõike seda võõrkeeleõpik ei õpeta. Veetes kohalikega aega klassiruumist väljaspool kuuleme ka, kuidas nad sõnu hääldavad, milline on nende intonatsioon, kuidas nad emotsioone kehakeelega edasi annavad ja milliste väljenditega need kokku käivad.
Ma ei väida, et oma kodumaal võõrkeele õppimine klassiruumis ei ole kasulik. Pigem on enne keeleõppereisile minekut isegi soovitatav end kohaliku keeltekooli kursustel ette valmistada.
Muidugi ei ole kõigil keelehuvilistel võimalik reisida oma keeleoskust täiendama keelekeskkonda. Sellisel juhul soovitan luua keelekümbluskeskkond enda ümber – leida vastavat keelt emakeelena kõnelev inimene ja kasutada iga juhust temaga suhtlemiseks. Jälgida võõrkeelseid meediakanaleid – vaadata filme originaalkeeles, kuulata raadiot, laule, lugeda ajaleheartikleid ja kirjutada välja tundmatud sõnad ning need enda jaoks ära tõlkida.
Soovime edu keeleoskuse lihvimisel ja keelekeskkonnas uute kultuuriaspektide avastamisel. Multilingua Keelekeskus koostöös oma partnerkoolidega Venemaal, Maltal ja Inglismaal aitab Teid keeleõppereisi broneerimisel.
Alates 29.03.2018 kuni 25.10.2018 hakkab odavlennufirma Ryanair Tallinnast lendama Maltale. Lennud toimuvad üks kord nädalas neljapäeviti. Lennupiletid on Ryanairi koduleheküljel juba saadaval. Hinnad algavad 46.99 eurost üks ots. Aastaringselt saab Tallinnast lennata Maltale Lufthansaga.
Multilingua koostöös oma partnerkeeltekooliga Gateway School of English, mis asub Vahemeresaarel Maltal, on kokku pannud spetsiaalse inglise keeleõppereisi paketi eestlastele, kes saabuvad saareriiki neljapäeval.
Täiskasvanud individuaalõppijale mõeldud 20-tunnise (1 tund kestab 45 minutit) inglise keele grupiõppekursuse (grupis on maksimum 15 õpilast) nädalane programm on järgmine:
Eestlastel, kes reisivad Maltale neljapäeval, toimuvad tunnid reede, esmaspäeva, teisipäeva ja kolmapäeva hommikul (kl. 9-12.15-ni 15-minutilise vahetunniga). Ja õppija ise saab valida pärastlounad, millal ta osaleb tundides (kl. 13-14.30-ni), et kompenseerida kaotatud neljapäevane tund, sest Ryanairi lend tagasi Tallinnasse on juba vara hommikul kl. 8.30.
Erialase inglise keele kursuseid (meditsiin, lennundus, turism, ajakirjandus, juriidika, finants, IT, põllumajandus jpm.)
Maltale Gateway Kooli võib minna koos perega. Kool pakub inglise keele kursuseid nii lastele, noortele kui täiskasvanutele. Ajal, mil vanemad on keeletunnis, ei jää lapsed järelevalveta. Kool korraldab pisipõnnidele lastehoiu ja suurematele lastele erinevaid huvitegevusi.
Kool pakub laia valikut majutusvõimalusi (kooli residents, kodumajutus, majutus hotellides, korteris või villas) ja erinevaid võimalusi vaba aja veetmiseks.
Gateway School of English’il on oma õpilastele mõeldud residents, mis asub vahetult kooli läheduses. Residents pakub oma õpilastele ööbimisvõimalusi (twin või single tubades) ja ka toitlustust (hommikusööki 7 päeva nädalas ja lõunasööki tööpäevadel) kohapeal asuvas kohvikus. Samuti on võimalik ööbida kohalikus perekonnas, kes pakub õpilasele lisaks toale soovi korral ka hommiku- ja õhtusööki. Oleme veendunud, et elades kohaliku perekonnaga koos, on keeleõppimine kõige effektiivsem, sest päeval koolis õpitut saab koheselt rakendada, suheldes inglise keeles kohalikega.
Kõrghooaeg Gateway School of English’is kestab 15. juunist 2. septembrini ja siis on keeleõppekursused ja ka majutus veidi kallimad. Soovitame Teil julgelt reisida Maltale ka väljaspool kõrghooaega, sest sealne Vahemerekliima on meeldiv igal aastaajal. Malta on suurepärane koht, kus edukalt saab ühendada õppimist puhkusega.
Eriti nõudlikule täiskasvanud õppijale soovitame enda inglise keele oskusi minna täiendama vanale heale Inglismaale Londonisse. Multilingua sealsel koostööpartneril London School of English’il on üle saja aasta kogemust, et leida ja läbi viia sobiv keelekursus motiveeritud õppijale.
Sobiv kursus leitakse igaühele olenemata sellest, kas keeleoskusi täiendatakse tööalastel põhjuste või õpingute pärast või seoses vajadusega tunda ennast inglisekeelses miljöös mugavamalt ja enesekindlamalt.
London School of English’il on Londonis kaks keelekeskust. Mõlemad asuvad kesklinna läheduses, kuid rahvamassist eemal, turvalistes ja elegantsetes linnajagudes.
Kõik õpetajad on valitud ülima hoolega. Nad on kvalifitseeritud ja suure kogemusega. Nad keskenduvad iga õppija konkreetsetele vajadustele ja aitavad kaasa nende praktilise suhtlemisoskuse paranemisele.
Paljudele London School of English’i õpilastele on majutuskoha kvaliteet sama oluline kui keeleõppe oma. Valik erinevate majutusasutus vahel on järgmine: kodumajutus, kooli residents, korter või hotell.
Vene keelt soovitame õppima minna Venemaale Peterburi. Seal keeleoskusi täiendades, saab edukalt õppimise ühendada linna- ja kultuuripuhkusega. Bussi, rongi või lennukiga saab sinna Eestist iga päev. Kool soovitab kohale jõuda pühapäeval, et esmaspäeva hommikul keelekursusega algust teha. Erinevatele keeletasemetele mõeldud vene keele kursused algavad igal esmaspäeval.
Multilingua koostööpartner Linden & Denz kool asub Peterburi kesklinnas, lähim metroojaam on vähem kui 5-minutilise jalutuskäigu kaugusel.
Multilingua partnerkoolis Linden & Denz korraldatakse vene keele kursusi välismaallastele juba 25 aastat.
1. Koolis töötavad vene keelt emakeelena kõnelevad õpetajad, kellel on ülikoolidiplom vene keele õpetamises võõrkeelena või keeleteaduses. Kool julgustab oma õpetajaid õppima uusi võõrkeeli, sest usutakse, et kui õpetaja paneb end ka aeg-ajalt õppija rolli, siis tema töö keele õpetajana täiustub.
3. Kool pakub laia valikut majutusvõimalusi (kodumajutust, majutust hotellides või stuudiokorteris) ja erinevaid võimalusi vaba aja veetmiseks.
Kõrghooaeg Linden & Denz koolis kestab 21. maist kuni 23. septembrini ja siis on keeleõppekursused veidi kallimad. Soovitame Teil julgelt reisida Peterburi väljaspool kõrghooaega, sest sealne kultuurielu on vaheldusrikas igal aastaajal.
|
OSCAR-2019
|
||
Tuleb tõdeda, et kasutades Fabula raamatu-äppi, läheb lugemine ikka kordades kiiremini. Ma arvan, et asi on selles, et jääb ära see raamatukogus käimine ning uue teose saan valida kahe näpuliigutusega. Jaanuari algusest saadik olen äppi kasutades lugenud lõpuni üheksa raamatut, pooleli on hetkel viis.
Praegu tahaksin teha kiired ülevaated kolmest pigem noortele suunatud raamatust, hoiatan ette, et võin midagi ka ära spoilerdada. Üritan seda mitte teha, aga kui juhtub, siis noh.. olete hoiatatud. Esimeseks on Gayle Formani teos “Kui ma jään”. Ma arvan, et see ilmselt on osadele juba tuttav, sest peaosas Chloe Grace Moretziga on sellest tehtud ka film (“If I stay”)
Lugu ise on üsna traagiline ja kohati natuke õõvastav. Mitte niivõrd tüüpiline, aga siiski ideaalne perekond otsustab lumepäeva (mil koolid on kinni) tähistada väikese väljasõiduga. Täiesti ootamatult juhtub nendega autoõnnetus ning neljaliikmelisest perekonnast jääb ellu vaid üks, vanem laps Mia. Tema langeb õnnetuse tagajärjel koomasse, kuid on “olemas” nii-öelda hingena, kes näeb ja kuuleb kõike, mis toimub. Mial on valida, kas jääda, teha läbi raske taastumine ning elada edasi ilma oma perekonnata… või minna edasi.
Mulle meeldis, et rõhk polnud niivõrd Mia sisemisel heitlusel, vaid ka minevikusündmustel, mis aitasid lähemalt tundma õppida teda, ta vanemaid ning noormeest. Mia oli andekas tšellist, noormees mängis üha popularsemaks saavas bändis ning tüdruku vanemad olid endised punkarid. Samas oli nii rusuv lugeda rõõmsaid ja naljakaid juhtumeid, kui teadsid, et tegelikult on mälestuste peategelased surnud…
Veel oli super muusika kasutus. Algusest peale tehti selgeks, kui olulist osa Mia elust täidab muusika. Lisaks olid ta vanemad ja noormees muusika-armastajad, seega olid igasugused laulud ja palad nagu rusikas silmaauku. Paljudes teostes on mindud seda teed, et öeldakse küll, et mingil X asjal on peategelase elus määrav roll, aga samas sellest ei kirjutata üldse.
Miks ma alguses ütlesin, et lugu on kohati õõvastav? Õnnetus toimub kohe alguses ja kuigi ma teadsin seda ette, siis lugemise ajal saadud minišokk kummitas terve raamatu aja. See, kuidas ta kirjeldab oma vanemate surnukehi, kuidas ta saab teada oma väikevenna surmast. Vahel mingit suvalist kohta lugedes tuli see kõik meelde ja siis lihtsalt pidin raamatu käest panema ja korraks sellele kujutluspildile mõtlema. Kõlab äärmiselt dramaatiliselt, aga mu süda muutus iga kord nii raskeks.
Raamatus oli Mia noormehel, Adamil, täita päris tähtis roll. Lisaks nendevahelisele armastusele ja tulevikuplaanidele, oli kuti tegu just see, mis pani Mia lõplikult otsustama. Vaieldamatult kõige kurvem koht oli Mia vanaisa väike kõne talle, kui ta koomas oli. Kõik teda külastanud inimesed palusid tal ikka jääda ja võidelda ja elus püsida, aga vanaisa (kes muidu oli väga sõnaaher), ütles väga liigutavalt ja kuidagi tõeliselt, et ta võib minna. Et ta ei pea võitlema, vaid sellest pole midagi, et ta saab aru, kui Mia ei tahagi ärgata. See oli vist ka ainus kord, mil ma lugemise ajal paar pisarat valasin.
Selle raamatuga on nii, et ma ei pea seda mingiks tippteoseks või ülimalt heaks looks.. sellel on oma vigu, osad tegelased on väga üheülbalised ning olgem ausad, lõpp on põhimõtteliselt ettearvatav. Kohati häiris kogu see klišeelikkus ning Mia ideaalne elu ideaalsete vanematega. Okei, see oligi selleks, et näidata, mille ta on kaotanud, aga kuigi ta vanemad olid lahedad ning ma nautisin nendest lugemist, tundusid nad natuke ebarealistlikud. Päris mitmes kohas oli kirjutatud, kuidas käituvad erinevad inimesed, kes selle õnnetusega kuidagimoodi seotud olid, aga mulle tundus, et seda jäi natuke väheks. Samas õige ka, sest pearõhk oli siiski Mial, aga miskipärast veidi segas, et kõik teised olid nii tahaplaanile jäetud.
Mis mind veel natuke häiris, oli Mia reaktsioon..või selle puudumine. Ma tean, et mingil ajal see tuli vist välja, et ta ei tunne oma kummituslikus seisundis sama, mida normaalselt, aga ma just olekski tahtnud lugeda rohkem sellest, kuidas ta mõtted jooksevad vanemate ja venna kaotuse järel. Et oleks tahtnud lugeda ka Mia valust, mitte ainult tema diskussioonist, et kergem on minna, raskem jääda. (See kõlas nii õelalt praegu :D) Ühesõnaga, Mia poolt oli loos põhimõtteliselt null emotsiooni, kõik tunded tulid lugejast endast, sest kes ei arvaks, et selline juhtum pole traagiline, eks?
Tegu on lihtsalt kirja pandud ja lihtsalt loetava noortekaga, mis käsitleb väga tõsist teemat. Kuigi ma päris nutukaks seda ei pea, pani see lugu mind väga pikaks ajaks elu üle järgi mõtlema. Kuidas ükskõik, mis võib juhtuda silmapilgutusega. Kuidas sinust olenemata võib terve elu hoopis teise suuna võtta. Kuidas elu on tegelikult nii üürike, õrn ja ebakindel.
Teiseks teoseks on eelpool mainitud raamatu järg, “Kuhu ta läks”, autoriks ikka Gayle Forman. Fun fact– ma olin selle osa kunagi raamatukogust laenutanud, täiesti pimesi, aga kuna ma nägin, et see on mingi muu raamatu järg, siis viisin sama targalt selle tagasi :D Fun fact 2, alustasin sellega kohe pärast esimese lugemist ja olin umbes 10nda lehe peal, kui äkki jagasin ära, et ahhaaa…see ju ongi selle järg :D
Igal juhul, Mia on nüüdseks üsna kuulus tšellist ning Adam saavutas oma bändiga ülemaailmse tuntuse ja populaarsuse. Ometi on midagi juhtunud ning nad pole enam koos. Eelmises osas rõhutati pidevalt, kui palju nad üksteist armastavad ning ka selles osas ei ole Adami tunded vähenenud, siiski on nende teed lahku läinud. Mia.. noh, ma ei saa öelda, et ta jättis Adami maha, sest ta lihtsalt läks kaugemale kooli, ei vastanud ühel hetkel enam kuti kõnedele-kirjadele ega tulnudki enam tagasi.
Mingil ajal nad kohtuvad täiesti puhtjuhuslikult New Yorgis ning veedavad terve öö koos, käies mööda linna ringi ja rääkides. Teos on samamoodi üles ehitatud, nagu eelminegi. Ehk jutt on olevikus, kuid sisse on pikitud sündmusi minevikust.
See raamat keskendubki rohkem Adamile. Tema heitlusele populaarsuse ja tuntusega, kuulsuse pahupoolele, tema suhetele bändikaaslastega ning eelkõige sellele, kuidas üritab Miast üle saada, aga see ei taha üldse õnnestuda. Kuigi (äsja loetuna) oli kogu juhtunud õnnetus veel värskelt meeles, siis teine osa pole nii traagiline. Olemuselt meenutab see rohkem tüüpilist noorteromaani kogu oma südamevalu kirjeldamisega.
Ütlen ausalt, et selles osas mulle Mia nii palju ei meeldinud. Ta käitumine tundus mulle nii lapsik ja enesekeskne. Ma üritasin kogu aeg meeles hoida, et vaaaaata, mis ta läbi elas, ta kaotas oma perekonna, tal oli õigus natuke isekas olla, igaüks reageerib sellistele juhtumitele erinevalt.. ühesõnaga, ma üritasin teda mõista, miks ta just nii käitus.
Kohati ma saingi tema teguviisist aru, loomulikult oli tal õigus õppida selle taagaga elama omal moel. Et ta ei tahtnud, et lähedased (kaasa arvatud Adam) vaataks teda pidevalt haletsusega ning kohtleks kui portselannukku, et ta pidi valima kõigepealt iseenda ja enda elu. Ma saan aru, miks ta kuti maha jättis, aga see, kuidas ta seda tegi, muutis Mia mu jaoks natuke ebameeldivaks. Nagu Adam ütles, siis “Üks asi on olla argpüks, hoopis teine asi on olla julm.”
Mis mind kohutavalt närvi ajas, oli aga just see, kui nad olevikus kogemata kohtusid. Terve raamat olin ma lugenud Adami hingepiinadest ja muredest, ning kui nad kokku said, käitus Mia, nagu oleks kõik kõige paremas korras. Samas oli Adam ka nii stoiline ja hoidis ennast kogu aeg tagasi, et ma oleks tahtnud mõlemaid raputada. Et tüdruk selgitaks oma käitumist, et kutt nõuaks selgitust.
Ma tean, et mu eelnev jutt kõlab natuke ebaõiglaselt Mia suhtes, kõike arvesse võttes. Ja ma arvan, et autori mõte oligi pigem see lõpus toimuv asjade klaarimine, kus Adam saab aru, mida tema oli valesti teinud, selle asemel, et kogu see aeg Miat süüdistada, et noormees ise oli lubanud, et laseb tüdrukul minna, kui ta ainult elu valib, aga sellest hoolimata hoiab temast terve aeg kinni… Samas pole midagi parata, kui loed pidevalt ühe kuti kannatustest, siis hakkad tahes-tahtmata talle natuke rohkem kaasa tundma. Paar viimast peatükki siiski parandasid Mia üldmuljet ja siis hakkasin temas ära tundma seda tüdrukut, keda esimeses osas kohtasin.
Muusikal on ka selles osas suur roll mängida, aga mitte enam niivõrd teiste artistide, kuivõrd Adami laulusõnade näol. Nimelt valab ta oma lahkumineku-valu muusikasse ning just need laulud toovad bändile edu. Iga peatükk algab mõne laulu sõnadega, mis mulle väga meeldis. Need andsid niiiii hästi edasi Adami mõtteid ja valu sellest ajast, mil kogu Mia lahkumine veel värske oli.
Kuigi ma alguses ütlesin ka, et see on tüüpiline noortekas, siis samas oli kogu see äng ja südame murdumine niiii realistlikult hästi edasi antud. No teate küll seda tunnet, kui miski teeb emotsionaalselt nii haiget, et rinnus on lausa füüsiliselt valus? Lugedes näiteks laulusõnu või Adami “tumedaid hetki” oli seda valu peaaegu, et endalgi tunda.
Lõpp oli natuke etteaimatav ja samas..ei olnud ka. Algusest peale olin ma ühes lõpus kindel, hiljem aga tuli korraks selline pööre sisse, et..jah. Kui nad lõpuks(!) oma asjad selgeks rääkisid, Adam sai Mia käitumisest ja kõigest aru, oli see tema jaoks vabastav hetk. Kolm aastat oli ta tüdrukus kinni olnud, teda armastanud ning polnud üritanudki temast üle saada. Pärast nende veedetud ööd ja vestlust sai ta hakata lõpuks nende suhtest lahti laskma ning paranema. Siis ma mõtlesingi, et wow, kas autor tõepoolest viib loo sinna, et.. nad jalutavadki üksteise juurest minema? Good for him! Aga ilmselgelt nii siiski ei juhtunud.
Selle raamatu soovitamisega on nii ja naa. Huvitav lugemine oli kindlasti. Ühest küljest meeldis see esimesest osast rohkem, sest näiteks kogu emotsionaalne valu oli paremini edasi antud, samas oli too jälle traagilisem (ehk veidi huvitavam) jutt, kui tavaline armastuslugu.
Mulle meeldiksid teosed ilmselt kahe täiesti eraldiseisva raamatuna rohkem. Seda enam, et “Kui ma jään” lõppeb nii otsustavalt ära, et tollele polegi iseenesest järge vaja. “Kuhu ta läks” nullib minu jaoks natuke aga Mia meeldivuse ära. Kui ma poleks teadud, et see on järjeraamat, oleks ma ilmselt rohkem rahul olnud, seda enam, et loo jälgimiseks pole esimest osa vaja lugedagi.
|
OSCAR-2019
|
||
Ma ütlen kohe ära, et selle näol on tegemist täiesti keskpärase (ehk isegi natuke alla selle) noorteromaaniga. Tegelased pole realistlikud, on liiga pinnapealsed ning enamjaolt pole nad väga meeldivad ka. Lisaks on juures mõned klišeed, rikkurite “mured” ja noh.. kirjastiil pole ka just päris tasemel. Mis mind aga loo juures kinni hoidis, oli saladus. Ma arrrrrmastan saladusi ja sellepärast närisin end raamatust läbi, et jõuda lõpplahenduseni!
Lugu räägib siis ühest rikkast suguvõsast, mis kannab perekonnanime Sinclair. Rikkal isal on kolm tütart, neil omakorda lapsed ning kõik suved veedavad nad koos erasaarel suvitades. Lapselastest kolm on enam-vähem samas vanuses, seega on loogiline, et nad teevad kõike koos ning on üldiselt omavahel suured sõbrad.
Juba loo alguses tuleb mängu veel üks nendevanune noormees, kes veedab samamoodi oma suved nendega koos, aga on madalamast klassist. Loomulikult tema ja peategelane armuvad. Ühest küljest oli see väga kulunud teemaarendus (rikas tüdruk, vaene poiss), aga teisalt oli kuidagi meeldiv lugeda nende suviti arenevat, takistusi kohtavat “suhet”, mis oli täis põgusaid puudutusi ja ebakindlust.
Ühel suvel, kui nad kõik on 15, juhtub midagi. Peategelane leitakse teadvuseta rannast, seljas ainult aluspesu. Tagajärjeks on mälukaotus ja painavad migreenihood (mis muutuvad juba alguses päris tüütuks lugeda :D). Ta teab, et ilmselt on peavalud seetõttu, et tol õhtul ujudes lõi ta pea veealust kaljut ära. Samas arvab ta ka, et seal peab midagi muud olema, midagi rohkemat juhtunud, sest miks muidu on tal mälukaotus, miks muidu absoluutselt kõik keelduvad sellest rääkimast?
Ühe suve jätab ta saarel vahele ning läheb tagasi ülejärgmisel aastal. Ta on pähe võtnud, et peab selle saladuse lahendama, peab teada saama, mis temaga juhtus. Miks keegi temaga sellest ei räägi ja miks kõik nii imelikult käituvad. Saarel on palju muutunud, näiteks vanaisa häärber on maha lammutatud ning selle asemel uus külm hoone. Samas on ka palju, mis on jäänud endiseks- laste emade kaklus omavahel, kes saab pärandusest missuguse osa. Kõik leiavad, et neil on millelegi õigus ning õed kaklevad endiselt isa raha pärast.
Kui muidu pole see raamat tõesti mitte midagi erilist, siis sellest kirjutama ajendas lõpp! Oh wow! Ma pean end üsna hea kujutlusvõimega inimeseks ja selliste noortekate puhul ma arvan päris tihti lõpu ära (või vähemalt suuna, kuhu tüüritakse). See, mis tegelikult kirjas oli, rabas mu aga jalust. Ma poleks üldse osanud arvata, et lugu sellise pöörde võtab. Ma lõpetasin lugemise kunagi öösel ja lihtsalt lebasin voodis, silmad pärani peas: “Tegelt??????”
Ma ei tea, miks see mind nii rabas. Ilmselt seetõttu, et üllatus oli väga suur. Kui tavaliselt antakse mingi suurema liiniga lõpp enam-vähem ära, siis seekord nii ei olnud. Tagantjärele võin nüüd küll öelda, et jah, olid mõned vihjed, aga need olid ikka väga väikesed ja esmakordselt lugedes ei omanudki mingit tähtsust. Et siis.. ma soovitan ainult lõpu pärast lugeda. Muu osa raamatust pole üldse nii hea :D
Okei, HUHH, ma töö juures kella ühest saadik seda postitust kirjutanud. Sattusin vist veidi hoogu :D Aga ma pole kunagi osanud kirjutada mingeid kokkuvõtteid nii, et kaks sõna sisust ja siis oma hinnang, kas hea või halb. Kui postituse lõpuni jõudsite, siis aplaus! :)
Väga tore postitus. Olen suur raamatute fänn ning nüüd sain endale 3 raamatut juurde, mida tahaks lugeda :)
Minu jaoks oli see “Me olime valetajad” niii-niiii suur pettumus. Jah, lõpp tõesti natukene muutis asja paremaks, aga üleüldiselt oli ikka minu jaoks alla keskmise raamatuga. Ma ei teagi, kas ma ootasin lihtsalt sellelt palju enam, sest kommentaarid, mis selle raamatu kohta lugesin, olid ülistavad või oli ikka asi raamatus endas :D .. Ja nõustun sinuga, et “Kuhu ta läks” raamatus oli Mia nii ebasümpaatne. Minu jaoks lausa nii ebasümpaatne, et ma oleksin oodanud teistsugust lõppu.
Kui rääkida aga raamatu äpist, siis olen endale antud lubadust siiamaani täitnud ja lubanud, et selle tehnikauuendusega ma kaasa ei lähe. Kujutan ette kui mugav võib tegelikult mugav olla lugeda nii :D .. Aga ma armastan tunda raamatut enda käte vahel ja selle lõhna ja kerida koos raamatuga kerra teki alla või fliisi sisse, seega ei kavatse ma pärisraamatuid kunagi e-raamatute vastu välja vahetada :D .. Aga tore on lugeda sinu kokkuvõtteid raamatutest, võiksid seda isegi tihemini teha :) Ilusat õhtu jätku! Ajasid nüüd lugemise “isu” peale, lähen kerin ennast “Tüdruk rongis” raamatuga kerra :D
Kuna ma polnud mingit eeltutvustust lugenud ja üleüldse sai see raamat täiesti juhuslikult valitud, siis mul pettumust kui sellist polnud. Aga sellega nõustun küll, et raamat kokkuvõttes midagi head ei olnud :D Ma esimese paari lehega juba mõtlesin loobuda, aga siis tuli “saladus” ja püsisin ikka lõpuni :D
JAA! Siis kui nad sillal lahku läksid ja Adam niiöelda minevikust vabaks sai, siis mul oli juba jesss-tunne, et nad ei jää kokku. Aga noh, siis tehti ikka maru cheesy lõpp. Armastus armastuseks, aga Adam andis ikka ülimalt kergelt andeks :D
Mul kusjuures oli sama dilemma. Ma arrrmastan raamatu hoidmist ja uute raamatute lõhna ja telefonist lugemine pole ikka päris see. Samas nt Tallinn-Tartu vahet sõites või tööle minnes ei viitsi ma raskeid raamatuid kaasa vedada, et siis tuleb äpp päris kasuks :)
Mulle väga meeldis “Me olime valetajad”. Ma soovitan seda raamatud kõigile. Ootamatu lõpp oli nii hea.
|
OSCAR-2019
|
||
Kui on võimalus, et mitu asja läheb untsu, siis tegelikult läheb untsu see, mis toob kõige rohkem kahju.
Kui te aimate, et on 4 võimalust millegi untsuminekuks, ja te suudate need välistada, siis ilmneb otsekohe viies võimalus.
Kui te avate purgi, mis on täis vihmausse, siis ainus viis neid purki tagasi saada on võtta suurem purk.
Kriiside ajal, kui inimesed on sunnitud valima tegutsemisviiside vahel, valib enamik inimesi võimalikest halvima.
Iga suurem filosoofia, mis püüab näidata elu mõttekana, põhineb Ginsbergi teoreemi ühe osa eitamisel. Selle kinnituseks
Katse takistada hapra eseme kukkumist põhjustab rohkem purustusi, kui oleks tekkinud selle eseme kukkumisel niisama.
Mis teiega eales ka ei juhtuks, kõigi teiste teie tuttavatega on varem nii juba juhtunud ja pealegi veel hullemini.
Hierarhia eri tasemete vahelise kommunikatsiooni parandamise ja laiendamise vältimatuks tagajärjeks on mittemõistmise tohutu kasv.
Kui miski ka ei lähe untsu, selgub kindlasti, kui uudselt hea oleks olnud, kui ta oleks untsu läinud.
Kui te vahetate järjekordi, siis see, kust te ära tulite, hakkab liikuma kiiremini, kui see, kus te nüüd seisate.
Kui te olete lühikese sabas, siis inimesed teie ees lasevad vahele oma sõpru ja sugulasi, muutes saba pikaks.
Halvad harjumused nullivad ära head harjumused. Näide: Apelsinimahla ja granola, mille te sõite hommikusöögiks nullivad ära suits, mida te tõmbasite teel tööle ja sokolaad, mille te just ostsite.
Tõnäosus, et sigareti-, kamina-, lõkke- jm. suits tuleb isikule otse näkku, on võrdeline selle isiku tundlikkusega suitsu suhtes.
Inimene kellel on üks kell, teab, mis kell on. Inimene, kellel on kaks kella, ei või kunagi kindel olla.
Kehad, mis on liikumises, kipuvad jääma liikuvaks. Kehad, mis ei ole liikumises, kipuvad jääma voodisse. Kui see ei lähe plaanipäraselt, võib-olla polnud kunagi mingit plaani.
Kõik kontrolltööd peale esimese on virnas tagurpidi ja te pöörate virna ümber. Seejärel kogu protsess kordub.
Ohtul enne kontrolltööd Inglismaa ajaloost käsib bioloogia õppejõud teil läbi lugeda kakssada lehekülge ripsusside kohta.
Semestri lõpul meenub teile, et semestri algul panite end kirja mingile kursusele – ja ei käinud kordagi.
Kalkulaatori patareid, mis on vastu pidanud kogu semestri, ütlevad üles matemaatika lõpueksami ajal.
Kui üliõpilane küsib teist korda, kas te olete tema referaati lugenud, siis pole ta refereeritavat raamatut lugenud.
Kui loengukülastamine on sunduslik, siis eksamitähtaja kindlaksmääramine suurendab puudujate arvu. Kui loengul käimine on vabatahtlik, toob eksamitähtaja kindlaksmääramine loenguile isikuid, keda te pole kunagi varem näinud.
Arv, millega korrutatakse või jagatakse, mis lahutatakse või liidetakse vastusele, mille te saate, et saada vastust, mille te oleksite pidanud saama.
Niivõrd kui matemaatilised teoreemid on seotud reaalsusega, ei ole nad tõestatavad; niivõrd kui nad on tõestatavad, pole nad seotud reaalsusega.
Parem on lahendada probleem ligilähedase täpsusega ja teada tõde +/- 10 %, kui nõuda täpset lahendit ja üldsegi mitte teada tõde.
Igaüks, kes annab tähelepanuväärse panuse mingil elualal ja jääb sellele alale küllalt kauaks, muutub takistuseks selle ala arengule – võrdeliselt tema esmase panuse tähtsusega.
Dokumentatsioon on nagu seks: kui ta on hea, siis on ta väga, väga hea, ja kui ta on paha, on see ikkagi parem kui mitte midagi.
mõned inimesed juhivad raamatu järgi, isegi kui nad ei tea, kes on raamatu kirjutanud, või mis raamat see on.
On ainult üks võimalus miljonist, et lõvi teid kodulinna peatänaval ära sööb, aga sellest ühest piisab täiesti.
Kui ehitajad ehitaksid maju samuti, nagu programmeerijad kirjutavad programme, siis esimene rähn, kes kohale lendaks, hävitaks tsivilisatsiooni.
Kui programmeerija täiendus olemasolevale programmile õnnestub, pole tõnäoliselt see, mida kasutajad tahaksid.
Kui sisendikontroll on programmeeritud välja viskama kõiki vigaseid andmeid, avastab leidlik loll viisi, kuidas vigaseid andmeid sellest mööda toimetada.
Mida igavamad ja vanemad on ajakirjad ooteruumis, seda kauem tuleb teil üle oma kinnipandud aja oodata.
Kõik, kes ei tahtnud valuvaigistit, kui te neid välja jagasite, tahavad seda, kui te jagate unerohtu.
Kui te tõesti tahate kaalus maha võtta, siis on ainult kolm asja, millest te loobuma peate: hommikusöök, õhtusöök ja lõunasöök.
Tõenäosus kohata kedagi tuttavat kasvab, kui teiega on keegi, kellega te ei soovi ennast koos näidata.
Ärge tundke muret selle üle, mis teised inimesed teist arvavad. Nad on liiga hõivatud murest selle üle, mida teie neist arvate.
Armastuskiri, mille saatmiseks teil lõpuks julgust jätkus, on postis parasjagu nii kaua, et te jõuate ennast silmast silma lolliks teha.
Teiste inimeste romantilised ettepanekud tunduvad uudsed ja ponevad. Teie enda romantilised ettepanekud tunduvad lollakad ja saamatud.
Põhjused, mis on mehe juures kõige ligitõmbavamad, on needsamad, mida ta aastate pärast kannatada ei suuda.
Võib olla mõningaid asju, mis on paremad kui seks; mõned, mis on halvemad kui seks; kuid pole midagi täpselt samasugust.
Sex on kolmetäheline sõna, mis nõuab palju vanamoelisi neljatähelisi sonu (love), et edasi anda tema täit tähendust.
Kui laps sarnaneb isaga, on tegemist pärilikkusega. Kui ta sarnaneb naabrimehega, on tegemist väliskeskkonna mõjudega.
Tohutu hulk aega on raisatud vaidlemise peale, kumb oli enne – kas kana või muna. Kõige enne oli kahtlemata hoopis kukk.
Sufleed kerkivad ja koor läheb vahtu ainult oma pere jaoks või külaliste puhul, keda te ei tahtnudki eriti kutsuda.
Igat kööginõu, mille te panite nõudepesumasinasse, läheb vahetult pärast seda tarvis millekski muuks; iga mõõteanumat, mida kasutati vedeliku mõõtmiseks, läheb kohe pärast seda tarvis kuivaine mõõtmiseks.
Iga laps, kes kodus vahetpidamata vadistab, keeldub kaljukindlalt sõnakestki kuuldavale toomast, kui seda kästakse teha publiku ees.
Iga häbelik ja endassetombunud laps valib rahvarohke paiga, et valjuhäälselt demonstreerida hiljuti omandatud sõnavara (kurat, perse jm.).
Mitte keegi, kes kasutab väljendit “sama kerge kui lapse käest kompvek ära võtta”, pole kunagi proovinud lapse käest kompvekki ära võtta.
Iga värv, sõltumata kvaliteedist või koostisest, jääb püsivalt mistahes pinnale, kui teda juhuslikult proovitakse.
Kui teil on keerukas ülesanne, andke see laiskvorstile – tema leiab lihtsama viisi selle lahendamiseks.
Iga konstrueeritud ahel peab sisaldama vähemalt ühe detaili, mis on vananenud, kaks, mida pole võimalik hankida ja kolm detaili, mida alles hakatakse tootma.
Miski ei ole nii ajutine, kui see, mida nimetatakse püsivaks, ja miski pole nii püsiv, kui see, mida nimetatakse ajutiseks.
“Oma mees”, kelle te olete suure vaevaga soetanud, on isik, kes lastakse lahti esimesena mis tahes reorganiseerimise puhul.
Iga lihtsat probleemi on võimalik muuta lahendamatuks, kui selle arutamiseks peetakse küllalt palju koosolekuid.
Kui viis projekti tuksi keerata on välja pakutud, kiidetakse see heaks, kui kõige mõistlikum lahendus.
Loll korgel positsioonil on nagu inimene korge mäe otsas: kõik paistab talle väikesena ja ka tema paistab kõigile väikesena.
Inimesele, kes naeratab kui asi halvasti läheb, on meelde tulnud keegi, kelle kaela saab ta oma süü veeretada.
Kui te suudate pead mitte kaotada, kui kõik teie ümber kaotavad pea, siis te pole asjast aru saanud.
Mängus juhtub midagi huvitavat ainult sel ajal, kui te vaatate tablood või lähete välja pirukaid ostma.
Kui te tahate, et kergejõustikumeeskond võidaks korgushüppe, leidke üks mees, kes suudab hüpata seitse jalga, mitte seitse meest, kes suudavad hüpata ühe jala.
Ääremärkus: Mida valitum ja kallim on varustus, seda suurem on tõnäosus, et koduteel tuleb kalaturult läbi astuda.
Kui lennuk, millega te lendate, jääb hiljaks, siis lennuk, millele te tahate ümber istuda, väljub õigel ajal.
a) auto teie ees on viimane, mis saab üle raudteeülesõidukoha, jättes teid ootama pika, aeglaselt veniva rongi taha; või
|
OSCAR-2019
|
||
Kui päris täpne olla, siis mõned nö. suvelavastused on juba maikuus inimeste ette jõudnud, kuid mina pean ikkagi kassikaliseks "suveteatriperioodiks" ajavahemikku 01.juunist kuni 31.augustini ning lähtun sellest ka siinses suveteatriplaanide kogumikus ning hiljem sügise alguses ka suveteatri kokkuvõttes.
Kirjutada jõuan suveteatrist, nagu ikka, ainult nende tükkide kohta, mida mind vaatama on kutsutud. Mõne sõnaga vast ka mõnede teiste kohta instagrammi vahendusel https://www.instagram.com/danzumees/ (kui pildistamist ei keelata või õnnestub klõps kuidagi segamatult mõnest detailist teha). Sügiseks liigun seal ka blogiga samasse rütmi.... siis on kindlamalt jõudu ja jaksu nendest lavastustest kirjutada, mille kohta tegijad tegelikult ka tagasisidet soovivad. Käesoleval suvel, kuna olude sunnil on eelarve tavalisest tunduvalt piiratum, siis eeldatavasti ei jõua kaugeltki kõikidele etendustele, kuhu väga tahaks minna... Eriti, mis puudutab Tallinnast väljas mängitavaid etendusi (tuleb ju arvestada ka kütusekuluga). Suvepuhkuse planeerisin juuli lõppu ja augusti algusesse, siis on kõige kindlamalt head ilmad, vaarikatekorjamise ning aiatööde aeg ning lisaks ka teatrikava tavalisest tihedam. Ehk jõuab ka raamatuid siis ahmida nii palju kui ülejäänud aasta jooksul kokku (nii see on olnud tavaliselt).
Ah mis ma siin ikka pikalt pläran seda sissejuhatust, suveteatrit ju tänavu hiiglama palju (hetkel on info 165 lavastuse kohta) ning kui kõigi kohta natukenegi kirjutada, siis võib juba ette arvata, et tuleb niigi pikem lugu.
Teen seda (nagu ikka) endale mängulisemaks, ehk toon need nimekirjad ära edetabelite vormis - alates enda arvates olulisemast, huvitavamast, oodatuimast, parimast või "arvatavasti" parimast... Ja nimekirjad - mitmuses, sest plaanis on lahku lüüa edetabelid juba nähtud lavastustest (eelnevatest hooaegadest - nende kohta oskan juba kindlamalt "soovitusi" jagada), teiseks edetabel lavastustest, kuhu olen juba endale koha kindlustanud, ehk mida kindlasti vaatama lähen (ja ühtlasi ju just need, mida selle suve olulisimateks pean!) ning kolmandaks edetabel tükkidest, millele mul piletit pole. Mõned esialgselt kavas olnud etendused on tegijad tühistanud ja seega need siinsetes nimekirjades ei figureeri. Eriti kahju on sellest, et Mäeotsa "Needid ja suhkruvatt" ning Jaanholdi "Ma teenindasin inglise kuningat" sellel suvel ära jäävad...
Punase S'iga olen märgistanud ära need 88 lavastust, mida praeguse info juures mängitakse ainult kolmel suvekuul, ehk siis on see kõige eksklusiivsem "SUVE"teater ja millele tasub tähelepanu pöörata ka selles mõttes, et neid sügisel enam ei näe... mõnda ehk siiski ka järgmisel suvel... S-iga olen jätnud märkimata ka Sajandi loo suvel esietendunud lavastused, sest neid mängitakse vähemalt Draama-festivali raames ka sügisel.
Tegemist on tabelitega, mida on plaanis täiendada ning muuta, vastavat lisanduvatele etendustele või muudele muudatustele. Seega kui huvitab siis võib siia tagasi tulla lugema, kuidas selle suve tükid eelmiste suvede tükkidega võrreldes mõjuvad edetabeli vormingus. Teisest edetabelist saab näha ka seda, millistest tükkidest hiljem siin blogis kirjutan.
Koomiline pärl! Superhead rollid, eriline nii sisult kui ülesehituselt. Vahva! Põnev külaslislavastaja ja meeldejäävaimad rollid: Kristo Viiding, Harriet Toompere, Mari-Liis Lill, Tõnn Lamp jne
Sügav, valus ja hingekriipiv. Surm on üks väheseid tabuteemasid. Kuidas ise ja kuidas armsad inimesed sellesse suhtuvad... Lavastaja Alo Kõrve, meeldejäävaimad rollid: Margus Tabor, Anu Lamp (tema oli minu nähtud etendusel asendaja), Piret Kalda, Andrus Vaarik, Epp Eespäev, Maiken Schmidt (tema on praegu asendatud), Kaspar Velberg jne.
Tippmaterjal maailma teatrilavadelt. Kuum just praegu, kuigi on ajaloolise taustaga. Surmanuhtlusest, natuke kriminaalne, aga ka palju koomikat ja iirilikkust. Lavastaja Üllar Saaremäe, meeldejäävaimad rollid: Raivo E.Tamm, Velvo Väli, Tiina Mälberg, Madis Mäeorg, Tooman Suuman jne.
Väga hea lavastus, mitmed tuntud muusikalilaulud väga heas esituses - tugev trupp. Emotsionaalne. Ilusad tantsud ka. Lavastaja Georg Malvius, meeldejäävaimad rollid: Mait Malmsten, Liina Vahtrik, Helgi Sallo jne
Pääru Oja ja Ursula Ratasepp mängivad ja minu jaoks poleks rohkem vajagi, aga seal on veel nii palju teisi lemmikuid koos - Tanel Ting, Silver Kaljula, Kaili Viidas... ning režiid veab Peep Maasik, kelle Tom Sawyer'ile ma selle nägemisest peale mõnikord tagasi mõtlen.
Mõnus ja pesueht suvelavastus. Sama mis Kõrboja peremees, vaid õrnalt rõhku Villult Annale liigutatud. Tammsaare, ehedas ümbruses ja väga hästi lavastatud ning mängitud. Lavastaja Vallo Kirs, meeldejäävaimad rollid: Kadri Lepp, Andres Tabun, Luule Komissarov, Ott Aardam, Egon Nuter, Rait Õunapuu jne.
Lavastaja Filipp Loss. Sagadi mõisas. Turgenjev! Aaaaahhhh! Sobivasse kohta lavastatud ja lugu mõjub ehedalt niimoodi mõisas mängituna. Romantiline ja ilus. Inimsuhted ja armujanu - kostüümidraama... Juuni 2018 parim teatrielamus. Läksin vaatama peamisel noore Saaremäe ja Jekaterina Burdjugova pärast, aga avastasin hoopis mitu väga head Vene Teatri näitlejat. Ksenia Agarkova teeb ühe senise aasta tugevamatest naispeaosadest! Lavastus oli ka eriline - imeliselt voolavalt kasvasid ühe uued ja uued stseenid eelmistest välja. Nauding!
Kuna eelmisel suvel oli üks nii suve kui terve aasta parimaid lavastusi Salimsjanovi tehtud, siis olid ootused väga kõrgel ka sellel Kreutzwaldi tekste kasutaval tükil. Segu muinasjutte ja tänapäeva- Lahedalt mänguline, huvitav trupp. Ott Raidmets ja Jarmo Reha särasid eriti. Ja Salimsjanov ei petnud ootusi - ka siin oli mõnusalt palju lavastajaideid.
Lavastaja Helen Rekkor. Eelmisel suvel oli mul kõige rohkem kahju just selle tüki nägemata jäämisest. Pärast etendust kostunud kommentaarid on ka olnud eranditult positiivsed. Teades kui huvitavaid visuaale suudab Helen luua oma lavastustes ning muidugi Edgar Valter'i fännina on see peaaegu, et kohustuslik teatrikülastus. Kui see vaid nii kaugel ei toimuks, et kõik kulud koos kohalesõiduga kokkuarvestades üle pea ei kasvaks.
Muhe ja lõbus ning suvine, muusika ja liikumisega rahvalik jant. Kõiki rolle mängivad mehed ja just "suuremad" neist mängivad naisi. Väga vahva ja pull. Lavastaja Kaili Viidas, meeldejäävaimad rollid: Ago Anderson, Indrek Taalmaa, Tõnu Oja, Meelis Rämmeld, Sander Rebane, Lauri Mäesepp, Feliks Kark jne.
Väga tugevad rollid. Killuke kirjanike- ja kirjandusajalugu, aga ka muidu aja- ja Debora Vaarandi elulugu. Eriline lavastus, hea Urmas Lennuki tekst. Lavastaja Raivo Trass, mängivad: Arvi Mägi, Andres Raag, Merilin Kirbits, Piret Rauk, Aarne Mägi.
Kolm naist mängivad eri vanuses naisi ja erinevaid tahke naiste elust. Koomiline, dramaatiline, elulist äratundmist ja naiste hingeelu õpetust ka meestele :) Lavastaja Kaili Viidas, meeldejäävad rollid: Liina Tennosaar, Carmen Mikiver, Karin Tammaru.
Lopsaka keelekasutusega - no ma usun, et lopsaka huumoriga ka... 3 õde, keda mängivad Marika Barabanštšikova, Karin Tammaru ja Terje Pennie - assaraks!!! Ja nad kavatsevad sellist "pöörast ümberkehastusmängu" seal mängida... Puškin keerab sellepeale ilmselt hauas teise külje :) Aga mina pean seda oma silmaga näha ja oma kõrvaga kuulda saama! :) Sellele on kolm suurt tähte üle kõige kirjutatud juba ette ära - ÄGE!
Kurb ja naljakas ja eelkõige kaasahaarav lugu tüdrukust ja tema ropendavast kaisuloomast, kes kohtuvad kõiksuguste tegelastega. Tüdruku isa on ka mängus. Mõnus trupp. Lavastaja Diana Leesalu, mängivad Helle Kõrve, Indrek Ojari, Margus Tabor ja Priit Pius.
Naine armastab Tšaikovskit. Tšaikovski on ise gay, aga mängib naise tunnetega, lüpsab armunud rumalukeselt raha... Naisel tuleb külaline ja mängus on ka tema poeg,kellel samuti oma rida Tšaikovskiga. Tšaikovski ise lavale ei ilmugi. Urmas Lennukilt jälle üks tugev näidend! Lavastaja Eili Neuhaus, mängivad Ülle Lichtfeldt, Eduard Salmistu ja Madis Mäeorg. Wow, mis roll Üllelt!
Lahedalt eriline. Umbes 40nes erinevas vormis mängitakse mõnelauseline juhtum ette. Väga koduses ja sõbralikus atmosfääris. Hoiatus - kohati hüsteeriliselt naermaajav! Lavastaja Eva Koldits, mängivad Eva Koldits ja Toomas Täht ning kirjanikud Jan Kaus ja Indrek Koff. Näitlevad kirjanikud on väärtus omaette, aga kogu kamp on hullult lahe! Üks käesoleva aasta parimaid teatrielamusi kevadhooajast!
Lavastaja Birgit Landberg. Teatriliidu auhindade tänavune laureaat. Eesti ajalugu esiemadest-esiisadest tänapäevani välja. Kõik ettekantuna ühes liivakastis kolme näitleja poolt. Vapustav elamus... ainult liiiiiiga lühike :)
Miks ma lähen - Vanad-head eesti lauljad ja nende seiklused, laulud ja muu. No see ei saa olla muud kui hea. Meeldis mulle omal ajal ka Raudmees, kus samuti oli natuke sama aja lauljaid. Ja tookordne oli ka hea, kuid nüüd tuleb ju veelgi suurejoonelisem. Rääkimata sellest, et Avandi Joala saab olema huvitav. Lavastab Robert Annus.
Eriline lavastus, mille käigus saab aimu, mis tähendab vangi sattuda ja seal olla. Audio- ja osalusteater. Hämmastavalt mõjuv ja toimiv. Tasub kogemist! Lavastusmeeskond: Kinoteater, audionäitlevad palju tippnäitlejad, nagu Aivar Tommingas, Peeter Tammearu, Priit Pius, Ivo Uukkivi, Ülla Kaljuste, Hilje Murel jne jne jne. Reaalselt mängivad valvureid Karl Sakrits ja vähetuntud mehed. Alla 14 keelatud! Pigem sõnavara ja ilmselt ka sellepärast, et keegi noorem lollusi endale pähe ei saaks.
Kivirähk ja selline äge Draamateatri trupp. Eesti tänapäev ja nii mõndagi äratuntavat maainimestest, mutikestest ja eestlaste kitsarinnalisusest. Ja no ikkagi Kivirähk - ta kirjutab tavaliselt nii, kuidas minule meeldib. Need naljad ajavad mind muhelema ja lugu jõuab kohale, kuigi ongi natuke lihtsake. Pedajase lavastus on ka kindlapeale minek.
Maailmaklassi muusikal, Tanel Jonas on lavastajana ikka ja alati vähemalt huvitav kuigi ootused on juba praegu (liiga!) kõrged. Nagu Vanemuise puhul ikka, on trupp ka väga põnev, sest muusikalidesse kaasatakse seal igasuguseid huvitavaid külalisi. Sedapuhku Hele Kõrve (muidugi ei pruugi Hele esikal olla, aga siis on Maria Annus ja see oleks sama hea. Lisaks loodan näha Jaanus Tepomeest ja no tegelikult kogu trupp on põnevast põnevaim. Ja lugu ise ju ka... Olen küll Johnny Depp-i Sweeney ja tema prouva inimestest küpsetiste küpsetamise lugu filmis näinud. Live's laval, oma silme all, saab see veel kordades mõjusam olla. Seal on hea annus koomikat ka ja muusika oli ka hea.
Sajandi lugu sarja lugu 1980ndatest. Segu nostalgiat, huvitavat lavastust, tantsu ja laulu. Lavastajad: Jaak Kilmi ja Kiur Aarma, mängivad Liivika Hanstin, Anti Kobin ja Mihkel Tikerpalu ning rida noori lauljaid ja tantsijaid.
Lavastaja Birgit Landberg. Landbergi eelmine lavastus - Peks mõisatallis - oli väga eriline. Ka kogu mõisatalli trio - Kaarel Targo, Kristjan Lüüs ja Jaanika Tammaru mängivad! Lugu on ju läbi ja lõhki tuttav, aga nad on osanud sellele mitmed lahedad oma vindid sisse keerata ja karakterid seal on mahlased - madu, karu ja panter... kui vaid mõningaid nimetada... Eriti madu Kaa.
Lavastaja Allan Kress. Tallinna Linnateatri versioon oli kunagi väga hea Piret Kalda ja Tõnu Ojaga. Film oli ka üks eesti parimaid. Nii head materjali vaataks ka teistes versioonides meeleldi veel. Sedapuhku on mängimas Margus Prangel, kes lahendas selle kummalise tüübi huvitavalt, ning noored ja värsked lavakoolilõpetajad mängivad noorpaari, kes sellesse kumalisse maamajja satuvad... Kõige lisaks mängib ka Tiit Alte, keda viimati sai (vist) nähtud täpselt 10 aastat tagasi Rasputinis... kuigi blogi väidab, et ta osales ka Rakvere Teatri suvelavastuses Maailma otsas... Igatahes põnev trupp ja väga huvitav mängukoht!
Lavastaja Taavi Tõnisson. Tehniliste lavastajatrikkide võidukäik. Visuaalselt ülimalt põnev, sisuliselt mitte nii eriti, sest liialt moraliseeriv ja see moraal pole mitte kavalalt sisse peidetud, vaid on puust ja punaseks tehtud. Põnev trupp, milles eriti särasid Andres Roosileht, Silva Pijon, Karl Sakrits ja ans Kristian Õis. Mängiti Viinistu vanas katlamajas, seal kus ikka Kivastiku ja Kivirähki legendaarseid tükke on mängitud.
Haavad kistakse lahti ühel ööl kui kaks naist vestlevad neid siduvast mehest - armuke ja abikaasa. Kammerlik. Lavastaja Priit Pedajas, mängivad Kaie Mihkelson ja Laine Mägi. Minu arvates karjääri üks parimaid rolle Lainelt!
Põnevik kolme naise mõrvamängudest. Paar kobedat ehmatust ja hea mäng naistelt. Põnevate üllatustega lugu - a la vint vindi peale. Lavastaja Peeter Tammearu, mängivad Triinu Meriste, Mirtel Pohla, Henessi Schmidt.
Lavakooli tänavuse lõpetaja, Johan Elm'i debüütlavastus on just selline, nagu ta oma lennu esimeses avalikus lavastuses "Impeerium" vastas küsimusele "millist teatrit ta kõige rohkem tahab hakata tegema?" - kammerlik ja psühholoogiline draama (juba siis sümpatiseeris ra oma teistest erineva vastusega). "Noad kanade sees" nägin eelmisel korral 15 aastat tagasi Saueaugu teatritalus. Seekordne ei jäänud millegagi alla (eriti tugevad olid kõik 3 näitlejatööd - Ilo-Ann, Andres ja Andrus). Ka seekordne mängukoht - keskaegne torn - mängis lavastusele põnevalt kaasa.
Lavastaja Eili Neuhaus. 5 õde ja väga vinged Rakvere naised kõik koos mängimas. Lisaks on külas VAT Teatrist Tanel Saar - ühesõnaga kogu punt on esmaklassiline ning kubiseb mu lemmiktegijatest. Lugu küll kahjuks juba tean, sest olen seda Meryl Streep'iga filmi ("Dancing at Lughnasa") aastaid tagasi näinud... Mäletan, et kiskus isegi pisara välja... Nüüd laval on muidugi kõik veel ehedam ja lähedasem... Aga Frieli lugu on tugev ja see on juba kindlapeale minek.
Vanad head ooperi ja operetinäitlejad on rahulikust pensionipõlvest välja lavale aetud ja see on minusuguse teatrifänni jaoks maiuspala. Segatuna veel Draamateatri hea trupiga... eesotsas Liisa Saaremäel... Paraku ei lähe see minul otseselt suveetenduste arvesse, sest näen seda juba nüüd mai lõpus.
Lavastaja Tiit Palu. Tallinnast kaugel ja Saaremaal ööbimiskohta ka pole, seega arvasin, et jääb ilmselt nägemata... aga võta näpust - sealt tuleb veel õhtul hilja praam mandrile tagasi ja nõnda otsustasin proovida oma saarel teatrivaatamisneeduse murda ning kohale minna! Tundub huvitav trupp ja Tiit Palu on selle ise kirjutanud ka... Lugu Saaremaast... ja Saaremaa on minu jaoks müstiline mingist otsast. Olen sinna ainult korra elus varem jõudnud. Aitasin Kuressaarde luua sadu töökohti, kohtusin linnapeaga (siis kui Urve Tiidus seal veel linnapea oli) ning viisin sinna välisettevõtte juhid... oleks aeg tagasi pöörduda küll :)
Ooper, Kruusvalli klassika on toodud rohkem tänapäevasemaks. Võimas muusika. Lavastaja Roman Baskin, meeldejäävaim roll: Jassi Zahharovilt.
Operett. Klassika, mitmete tuttavate lauludega. Eliza Dolittle, kellele kombeid õpetatakse, et ta seltskonda saaks minna. Lavastaja: Ago-Endrik Kerge, meeldejäävaim roll: Hele Kõrve (tema vist küll enam ei mängi Elizat, kuigi tema pärast paljuski saigi seda kunagi ammu vaatama mindud).
Päts on teema, mis on mind alati paelunud. Mu vanim tütar on Pätsu fän ning teab temast ilmselt kõike. Lähen seda temaga koos vaatama ja no eks siis kuuleb mis on õige, mis väljamõeldud :) Tammearu peaks Pätsuks väga lahedalt sobima. Kivastik ja Viinistu--- sellest kaheraudsest on pea alati pauku tulnud.
38. Vürst Gabriel ehk Pirita Kloostri viimased päevad - Tallinna Linnateater (Tallinnas alates 16.6) S
No kellele siis viimse reliikvia lugu ei meeldiks... samas see on tuttav lugu ja filmistsenaarium on sõna-sõnalt peas. Lavastuslik külg ja dramatiseering jäid nõrgemateks külgedeks. Gabrieli mänginud Priit Pius ning Agnes - Sandra Uusberg sobisid hästi rollidesse... Lisaks oli ka rida värvikaid kõrvalkaraktereid, rääkimata TÜVKA ja EMTA näitlejaõpilastest. Mängiti sisehoovi vabas õhus koos kakluste, vehklemiste ja tõrvikutega. Kuid see kõik oli natuke tagasihoidlik, sest lugu oli tuttav ja filmis nii palju paremini tehtud... kus on hobused? kus on tõelised rõdult alla lava keskele sõidud (meenub kohe vinge Temufi Tom Sawyeri Indiana Joe lend üle inimeste peade... jne jne jne. Muidu oli tore, aga ei midagi erilist, peale kostüümide ja mõnede heade karakternäitlejate ja eriti tore oli noorte näitlejatega tutvuda.
Lavastaja Erki Aule. See tuuakse mu maamaja lähistele ja peaossa on pandud Aarne Soro ja kõige lisaks teksti kirjutab Loone Ots, kes on meister selliste ajalooliste dokumentaalseid tõdesid sisaldavate näitemängude kirjutamises. Siin võib tegijatele viidates aimata on paras annus huumorit ka sees. Kindlasti lahe ja mõnus suvine meelelahutus, millest võib kujuneda päris äge teatrielamus. Soro mängib veidrikku, endakeskset naistemeest, keda kutsuti "hulluks krahviks" (Tatika ja Vesipruuli sümbioos?)... kõlab ju nagu päris pull projekt! Ravila mõisamiljöö veel atmosfääriloojana kirsiks kogu tordil.
Lavastaja Andres Lepik. Andresed - Lepik ja Tabun on võtnud Quilteri käsile ja rõõmustavad publikut armastust, armukadedust, petmist, pettumist, ambitsioone, võimuvõitlust, ootust, igatsust ja hirme tuleviku ees täis komöödiaga - kas põletav ja laastav armastus või igav turvaline sõprus? Minu teada pole seda varem Eestis lavastatud, küll aga on eesti publik tuttav tema teiste näidenditega - näiteks: Eesti Draamateateri "Hiilgav", Emajõe Suveteatri "Veel üks pilet", Endla "Boyband", Ugala "Duetid" ja "Eesriie avaneb". Tore, et see rida saab täiendust!
Seda tükki ma lähen vaatama tegelikult juhtumisi... ma ei tea, kas oleksingi muidu, kui mul poleks juba olnud kohad varutud "Ma teenindasin inglise kuningat" etendusele... mis paraku ära jäeti ja pakuti ümber planeerida Vedelvorstile. Ma otseselt ei oota sellelt etenduselt eriti midagi. Sander Rebane seal mängib, seda ma tean... kindlasti ka teisi häid Endlalasi... Loodan, et saab sama lahe olema kui eelmise aasta üllatavalt vahva Säärane mulk. Kui ootused pole liialt üles kruvitud, siis on jälle võimalus positiivselt üllatuda.
Huvitavate teatrite sümbioos ja Nüganen lavastajapuldis. Oleksin ka pimesilmi seda vaatama läinud, sest tegemist on ka teatrite sajandi loo lavastusega eelmisest kümnendist, ehk 2000-2010. Tegelikult oli see rohkem 90ndate värk minu arvates, sest korterimahhinaatorid tegutsesid tiba varem... vähemalt see oli rohkem varasema ajastu kohta märgiline. Mõned head rollid ja mõned head ütlemised, lavastajaideid ka, aga tervik jättis külmaks, sest ei kõnetanud, st. teema ei meeldinud. Ajaga mängitud absurd sisse oli küll hea, aga see ei kandnud tervikut välja.
Muusikaline standup. Tüdrukutebändi tegemisest ja tegemistest La La Ladies näitel. "Ausalt pöörane sissevaade Eesti meelehutusmaailma köögipoolele". Mihkel Seeder ja Ain Mäeots on ka nõu ja jõuga tüdrukutel abiks olnud. Võiks olla päris pull elamus - muusika ja teater käsikäes.
Ühe mehe teekond alla... Abiks narkootikumid. Silver Kaljule monotükk raputab ja näitleja annab endast kõik ja rohkem veel. Väga aus ja eluline.
Kivirähki moodne klassika kummalistest elukatest - eestlastest. Mina nägin küll selle esialgset versiooni, nüüd on seal teised näitlejad. Lavastaja Priit Pedajas, meeldejäävaimad rollid tegid toona: Jan Uuspõld, Kersti Kreismann, Lembit Ulfsak, Merle Palmiste jt.
Lavastaja Jaanus Nuutre. Jaanuse debüütlavastus, vist? Harrastusteater, aga mängivad Tallinnas. Enesetaputeema ja Mrožek autoriks... mul on isiklikud eelarvamused Mrožeki suhtes, aga samas debüütlavastused on tihti erilised... Jaanuse lavastust tahaks näha, aga Mrožek jällegi autorina on kahtlane... vaadata või mitte vaadata, selles on küsimus...
Lavastaja Lembit Peterson. Tomberg ja Peterson on dramatiseerinud Sittow ja Krossi tekste. Kunstniku ja seeläbi inimese uurimine kõlab sisukalt. Ehk mis meid ajendab tegudele, loomingule... Erik Ruus on ka jälle lavale meelitatud ja ta oskab selliseid mõtestatud tekste hästi mängida (viidates näiteks Johannese passioonile).
Kolm sõbrannadest naist lähevad metsa matkama. Saladused tulevad välja ja õpitakse teineteist alles nüüd tegelikult tundma kuigi tuntakse juba teineteist aastaid. Ebaühtlane mäng naistelt. Lavastaja Margus Kasterpalu. Garmen Taborilt hea roll. Külli Teetamm ja Kristel Leesmend olid minu esituskorral liimist lahti.
Kaarel Orumägi ja Kärt Antoni originaalmuusikal. Mõlemad nimed on minu jaoks uued tutvused. Lisaks lugesin kokku 42 uut muusikalistaari nime, kes on valitud sellesse projektiteatrisse mängima sellel suvel - samuti kõik võõrad nimed... aga eks kõik peavad ju kusagilt alustama ning eks see saab siis olema vaade tulevikku. Ju nii mõnigi neist saab olema kõva tegija lavalaudadel varem või hiljem. Seda lugesin ka välja, et tegemist on kuulsaks saamise ja inimeseks jäämise raskest ühildamisest. Eks ta ju ole, et noortel lööb pea sassi kui liiga palju tähelepanu järsku pööratakse. Nii see on olnud ja nii see saab vist alati olema. Inimpsüühika on kummaline. Siiani on üks mu lemmiksarju läbi teleajaloo "My so called life"... ka seal osalesid tollel ajal täiest tundmatud nimed... nüüd on selle sarja kasvandikest saanud nii mitmestki superstaarid - Claire Danes ja Jared Leto eelkõige... Antud kontekstis ilmselt võiks paremaidki paralleele tõmmata "Fame"-i, "Glee" ja teiste selliste sarjadega. Ning muidugi kõikvõimalike staari-otsingu-saadetega. Lähen vaatama ja loodan leida uusi tähti, tüüpe, kellel on see haruldane lavaline x-faktor ning kelle arengut ning teekonda suureks täheks saamisel oleks põnev jälgida. Loodan leida ka lahedat lugu, mõnusat muusikat ning laulu... ja no otse loomulikult ka tantsu... noorte tegemistahet ja silmade sära.
Egon Nuter ja Andrus Vaarik oma leivanumbritega. Kivirähk muhe tekst ka. Tervikelamuse jaoks oli see natuke lühike ja vähene, aga tegelikult see mis oli, oli hea. Režissöör Helen Valkna.
Lavastaja Tamur Tohver. Kui see oleks lihtsalt Tätte Ristumine peateega, siis polekski see nii ahvatlev, aga kuna sinna sisse on mixitud veel Shakespeare'i Kuningas Lear'i ja Romeot ja Juliat ning mängivad Karin Rask, Siim Maaten ja Eero Spriit, ning lavastaja ise, siis tahaks seda kohe väga näha. Sobivalt Tallinna (ja mu maamaja) lähistel Kernus (päris sobiv atmosfäär sellele loole!), aga augustis mängitakse ka Tallinnas... Põnev!
Kolm naist jutustavad oma loo. Kõik on eri sugupõlvest, erinevate maailmavaadete ja sellega kus kohas nad oma eluga hetkel on. Kolm monoloogi suuremas osas, aga siis need niidid jooksevad ikka kokku ka. Lavastaja Madis Kalmet, hea naistrio mängib - Lii Tedre, Karin Tammaru ja Saara Nüganen. Erinevad lood ei kõnetanud kõik ühtviisi palju. Eriti Saara esitatud karakteri oma jäi kaugeks. Meil oli ka publikus mingi hull, kes hakkas häirima keset etendust ning Saara karakteriga suhtlema publiku seast vastu ja ilmselgelt rikkus nii elamust kui näitleja mängu.
Väike lugu, mis ei andnud minu jaoks võrreldavat elamust täispikkade etendustega. Lugu on muidu Gogoli klassika ja huvitav, aga selline kähkukas. Lavastas Madis Kalmet ja mängib Argo Aadli üksi.
Lavastaja Ringo Ramul. Korra suvel on ikka hea Saueaugu Teatritalus ära käia... Priit Põldma poolt Sommerit, Kaplinksit, Masingut ning dokumentaalmaterjale segatud loos on teemadeks armastus, luule ja kosmos. Ei tunginud minu sisekosmosesse ja jättis huvitavast lavastusest hoolimata külmaks. Pettusin näitlejates (kõigis peale Garmen Tabori) ja kuigi lugu oli hästi komponeeritud ning selgelt korralikult tööd sellesse maetud, siis tulemus oli natuke igavavõitu. Lõpp oli hea, hästi kogu lugu kokku seotud.
Nüganen oli proovinud vana tuttavat Kirsiaeda huvitavamaks teha, aga mitmed valikud ei toiminud. Kokkuvõttes ei saanudki elamust. Lavastaja Elmo Nüganen, meeldejäävaimad rollid tegid Kaspar Velberg, Alo Kõrve, Piret Kalda ja Andrus Vaarik. Naised panid peale eelmainitu ja Anu Lambi, lati alt.
Kurvad uudised, et see nüüd ongi viimane Tõstamaa Suveteatri lavastus. Gerda enda kirjutatud lugu ja lavastus. Minu jaoks jäi see luigelaul nüüd kõige nõrgemaks sealseks lavalooks, aga samas sellised pärlid nagu Pruutide kool, ega neid ei sünnigi eriti tihti. Mitu muud pärli sündis seal ka, eriti need, mis selle mõisaajalooga seotud olid. Sedapuhku mängitakse hoopis Tartus. Koos on laval nii libahundid kui vampiirid ja muud... inimesed muidugi ka... ideel oli jumet! Ja kus nüüd oma igaaastase annuse Kersti Tombakit kätte saab?! Lavastaja Gerda Kordemets, meeldejäävaimad rollid: Kersti Tombak ja Veikko Täär.
Lavastajad Anne Türnpu/Eva Koldits. Põhineb rahvaluulearhiivi seniavaldamata rahvausundi muinasjuttudel ja lugudel, kus inimese igapäevase argielu sees, kohal ja kõrvu toimetavad mütoloogilised olendid, sekkudes ja mõjutades inimese maailma - Kõlab nagu segu Kivirähki Rehepapist ja eelmise suve Lavakooli noorte vapustavalt mõjuvast "..ja peaksin sada surma ma...". Lisades sellele veel vanamuusikaansambli Triskele helimaastikud ja väga huvitavad näitlejad, rääkimata lavastajatest, kes ilmselt on kogu ettevõtmise ajud ja mootor! Pakutakse publikule rännakut habrastesse maailmatesse, mis meie kõrval ja ometi võõrad, meie sees, aga ometi mitte omad. Ja mis peamine - kõigest sellest ei puudu ka ARMASTUS! Toimumiskohaks on Hageri palvemaja, millega kaasneb sõnulseletamatu lumm. Kõlab nagu sumeda augustiõhtu teatrielamuse salavalem, millel on suur tõenäosus tungida südamesse ja seal korralikult ringi laamedada.
61. Sajandi lugu: Tuleb/Ei tule. Eesti 100 aasta pärast - Vene Teater/Audiokinetica (Tallinnas alates 23.8)
Lavastaja Artjom Garejev. Sajandi loo sarja viimane, ehk tulevikku kanduv lugu. Huvitavad tegijad on kaasatud selle Audiokinetica nime all. Neli naist on dramaturgideks, kes kooliõpilaste fantaasiaid teatrikeelde tõlgendavad. Taustajõududeks kaasatud inimeste varasemate tööde vastu on mul sügav lugupidamine - Aljona Movko, Rosita Raud ja Olga Privis, kui nimetada vaid mõningaid. Näib, et ka muusikal saab olema keskmisest suurem roll mängida lavastuses.
Ma ei tea, kas see on naistekas või mis, aga minule see eriti ei meeldinud. Meeste isikliku elu seigad küll, aga kuidagi see kinoatmosfäär ikka ei sobi teatritegemiseks, minu arvates. Ainuke, mis tugeva teksti ja naljaka mängu tõttu on siiani kinos esitatud teatritükkidest meeldinud, on Once upona time in Enstonia... aga ka seal lavastus ei toiminud kuidagi. Kas peaks rohkem kino sisse tooma või ma ei tea miks, aga see Meeste lugu jättis mind küll headest näitlejatest hoolimata, täiesti külmaks. Lavastaja Gerda Kordemets, mängivad Veikko Täär, Tiit Sukk ja Margus Prangel.
Lavastaja Siim Tõniste. Valge daami teema on ikka paeluv. Seekord mängivad Saar Nüganen ja Ott Raidmets ning kirjutas Piret Jaaks - see on positiivsete nimede trio. Tahaks üks kord elus veel jõuda Valget daami vaatama Haapsallu õigel ajal. Polegi teda vist siiani päriselt näinud, kuigi korra või paar olen Valge Daami päevade aegu sinna sattunud küll, aga jah - daam ise on nägemata. Sellel etendusel kindlasti figureerib... kui mitte muidu :)
Lavastaja Eili Neuhaus. Mati Undi värskeim dramatiseering, lavastajalt. Ainult kahe naisnäitlejaga - Anne Veesaar ja Ülle Lichtfeldt. Kahe lihtsa eesti naise sisemaailmad ja elulood - kõlas päris tugev alus heaks teatriks, kuid tegelikult ei toinud. Ei midagi uut ja kuidagi kahvatu lugu, heast tekstist hoolimata. Näitlejad ka vägagi okeid, aga jah, tervik ei toiminud. Jäi mulje, et rohkem vanainimestele... vanematele daamidele mõeldud. Lõpus veel slaidiprogramm - täielik heietus....
Lavastaja Tiit Palu. Sellised järje- ja kõrvallood Eesti klassikalistele tekstidele on tihti põnevad. Sedapuhku siiski mitte. Ma ei saanud sellest teatrielamusest midagi. Targutamine tüütas ära ja esimese, pika, sõnadeta lõigu muusika tüütas ära - nagu oleks olnud telefoniliinil ootel. Pettusin, sest ootasin enamat. Lisaks oli tegemist praak-lavastusega, mis ei arvestanud nähtavusega. Ja paduigav - vaatasin 10 korda kella, millal juba sellest lämbest paadikuurist välja saaks. Pole mõtet detailidesse laskudagi. Minu kõrval inimesed isegi ei plaksutanud ja paadikuurist väljudes ütles keegi, et oleks äärepealt magama jäänud.
Lavastaja Mart Sander. Mart Sanderi enda kirjutatud põnevik. Mu noorim tütar jälgis kunagi Artur Rehit juutuubist ja tänu temale olin kursis natuke inimesega, aga ühtlasi ka päris skeptiline tema näitlemisoskuste pärast. Tegelikult oli ta palju parem kui ma (eel)arvasin. Kahemehetükk. Väga ilmsete dramaturgiliste möödalaskmistega, mida oleks võinud suurema läbimõtlemisega vältida. Kuigi mõned lahedad üllatused oli ka. Teatrielamusena jäi siiski väheseks.
Noori näitlejatibusid on ikka põnev avastada. Ilmselt on mõni neist kunagi leidmas teed ka TÜVKAsse või Lavakooli ja siis saab veel sammuvõrra varem nendega tutvust teha. Mihkel Tikerpalu veab projekti ning noored räägivad sellest, mis neid praegu kõnetab. Saab asjadega paremini kursis olemiseks oma lastest ka paremini aru, kes on samaealised. Pärast vaatamist enam eriti kõva häälega ei hõiska. See selgelt ei olnud minule. Kuigi tegemislusti oli noortel küllaga.
See on tükk, mis peaks kõnetama äratundmise tasandil, aga kuna ilmselgelt ei ole ma "ürgmees", siis mind ei kõnetanud ükski nali ja ei naernud vist kordagi. Minu pihta ei läinud miski. Võibolla kõnetaks mind etendus "Teflonmees"? :) Jan ise on hea ja tema mängu vaadata on ikka tore. Aga ma olen tavaliselt rohkem sisu peale väljas. Lavastaja Rein Pakk, mängiv Jan Uuspõld.
Lavastaja Ingomar Vihmar. Strindberg! Lavastuse kohta on üsna positiivne tagasiside siiani kostunud. Tundub kammerlik ka ja see on positiivne. Ma ei tea sisu ka peale selle, et mees ja naine seal sugupoolte sõda peavad. Kleer Maibaum-Vihmar, Priit Loog ja lavastaja ise mängivad. Vihmari lavastustega mul pole eriliselt soojad suhted, ent vahelduva eduga ta ikka üllatab positiivselt ka. Minul on alles sügiseks pilet (mitte suvekuudel).
Tunduvalt nõrgem materjal kui Meri ja Orav. Näitlejatele pole midagi ette heita, lihtsalt selline politiiline satiiri oli minu nägemise hetkeks ajast ja arust. Ei teagi, kas sellel jandil oli lavastaja? Mängivad igatahes Andrus Vaarik ja Kaspar Velberg. Huvitav tõdeda, et Meri on ja jääb aktuaalseks ning tema on tagantjärgi saanud isegi "suuremaks", aga Ilves on pildilt kadunud ja ka muidu mõtetest kadunud ning tema järeltunnetus on hoopis muutumas negatiivsemas suunas. Kummaline.
Lahkusin vaheajal, sest ei näinud midagi teiste seljatagant ja kuulmisega oli ka probleeme, sest mind pandi istuma pahiseva vee äärde, keset pinki, mis oli allapoole kaldu. Tundus, et sisu oleks kõnetanud, aga olin püha viha täis kehvast korraldusest ja lavastajapoolsest selliste seikadega mittearvestamisest... Ei saanudki sellest üle. Pole siiani saanud... Kammerteater jääb mulle elu lõpuni selle aja, pileti- ja bensuraha võlgu, vabandusest rääkimata :) Autor Valdur Mikita/Ott Kilusk, lavastaja Kaili Viidas, mängivad Indrek Taalmaa ja Lauri Kink.
Lavastaja Vilja Nyholm-Palm. Kammerlik, kahe näitlejaga tükk. Ja need kaks näitlejat on Kersti Kreismann ja Meelis Rämmeld! Aasta 1922...Omaaegne prantsuse kuulus näitlejanna on kirjutamas oma memuaare ning meenutab ning taaslavastab hetki oma minevikust sekretäri abiga... Eelmine Vilja lavastus Grace ja Glorie, samas mängukohas oli väga mõjuv ja hea. Seekordne vastupidi. Tammus paigal, ilma üllatusteta nii sisulises mõttes kui ka näitlejatelt. Lisaks tehniline praaketendus, mida ei olnud võimalik jälgida. Lahkusin vaheajal.
Lavastaja Ivo Eensalu. Ei oska otsustada, kas see on asjalik ettevõtmine või mitte. Seal on ju kaasatud mängima sellised lemmikud, nagu Jassi Zahharov ja mõned huvitavad veel. Taunot tunnen ühise hea sõbra kaudu (ML) ja oleme paaril sünnipäeval kokku sattunud. Ei kujuta teda näitlejana ette, aga oleks pull teda mängimas näha :) Natuke selline kahtlane plakat on tehtud etendusele ja küsimärke on veelgi. Samas ei saa üle sellest, et ikkagi Jassi mängib... Ei tea...
Ei, ei, ei. Tobenaljakas jant, millele meelitati heade näitlejatega kohale. Igav ja nõme lavastus ka. Võib-olla harva teatrit külastavatele inimestele ja "lihtsamate nõudmistega" vaatajatele, kellele sellised farsilikud naljad lähevad peale... massidele? Lavastaja Ingomar Vihmar, halba jama üritasid hea mänguga heastada Tambet Seling, Märt Avandi, Ireen Kennik, Saara Nüganen, Indrek Taalmaa ja teised Endla tippnäitlejad.
Lahkusin pärast esimest vaatust, sest mu teatrikaaslane ei kannatanud seda jama välja. Laulude valik oli ok, aga olin nõus lahkuma, sest sinna vahele punutud näitemängul polnud ei saba ega sarvi. Lavastaja Ingomar Vihmar, mängisid väga head näitlejad, ilma normaalse materjalita.
Autor ja lavastaja Andri Luup on kirjutanud loo Pärnust ja turistidest (ei tea, kas tellimustööna, sest väga pastakast imetud mulje jäi). Igav, lohisev, moraliseeriv, tobe ja üsna hõreda sisuga tegelikult. Kohe üldse ei meeldinud. Kuigi olid mitmed mu lemmikud mängimas.
Lavastaja Üllar Saaremäe. Õudus kuubis. Palagan. Kahju oli headest näitlejatest. Haltuuramaiguga. Vastik tunne tekkis selle pideva tülitsemisega tegelaste vahel. Praktiliselt sisutu. Mage ja karjuv. Ebameeldiv teater.
Vahva, suvine, muusika ja värvikate karakteritega mäng Laulupeomuuseumi pisikesel siseõuel. Kuumal suvepäeval täielik nauding. Lapsele meeldis ka. Sobib väga laiale vanusgrupile 5-500... no võib-olla ka 501 või isegi mõni tarmukam neljane peab ka vastu :) Lavastaja Andres Dvinjaninov, muusika Toomas Lungelt, meeldejäävaimad rollid: Liina Tennosaar, Margus Jaanovits, Leino Rei, Inga Lunge, Marika Barabanštšikova ja pisike Vinskit mänginud poiss ka!
Minu Piip ja minu Tuut... nunnukesekesed! Nad annavad niiiiii palju iga etendusega. Niipalju nalja ja rõõmu. Käisin Pärnus spetsiaalselt ainult selle etenduse pärast! Oli seegi ju üks käesoleva aasta Teatriliidu auhinnagaala nominentidest! Püstijalaperekomöödia kõrgeim pilotaaž - eelkõige lastele, aga ridade vahele on peidetud ka vanematele päris palju, unustamata ka vanavanemaid - lihtsalt uskumatult lahenunnuarmas!
Üpris eriline möll Nukuteatri väikses saalis. See saal ise on tundmatuseni muudetud. Ja kes siis magama tahab jääda, kui nii palju põnevaid mänge on veel mängimata. Lavastajad Tiina Mölder ja Christin Taul, mängivad Kaisa Selde, Taavi Tõnisson, Katri Pekri ja Jevgeni Moissejenko.
Võrratu Helle Laas! Enda kirjutatud, lavastatud ja mängitud tükis. Väikelastele, aga otse loomuikult sobib ka täiskasvanud Helle-fännidele :) Are Uder ja Riho Tammert mängivad ka.
EDETABEL 2: TOP59 - Etendused, mille mängukorrad on selleks suveks möödas (või on välja müüdud), ehk paraku jäidki see suvi nägemata...
Lavastaja Andri Luup. Andri enda kirjutatud ja lavastatud. Oleksin palju rohkem huvitatud kui poleks tema tehtud Endla Pulli kirvest näinud. See on mu kahtluseid kõvasti süvendanud, kas see oleks ikka väärt nii kaugele sõitu. Muidu sisu ja eriti see trupp on paljulubavad. Samas kuna Hiiumaal ka ööbimisvõimalused puuduvad ja kuidas sealt mandrile pärast teatrit tagasi saab ja kõik see muu organiseerimine juurde ning piletid+laev+bensiin, siis kahtlen kas seda vaatama jõuan.
Lavastaja Helena Kesonen. Vana seto jutuvestja lugude põhjal: inimene läbi vanahundi lugude... mõnusalt folkloorne, kindlasti ka põnev ja eriline. Huvitav trupp ja alles hiljuti TÜ VKA lõpetanud Helena esimene suurem lavastus, see võib kujuneda elamuseks.
Lavastaja Maria Peterson. Tšehhov on "sündmus" alati teatris ja veel eriti see tema Kirsiaed. VHK Theatrumi-klassist tuleb tihti palju tulevasi Lavakooli kasvandikke. Praeguses pundis on ka noor-Malmsten, kuigi tema vist veel ei lõpeta. Noortel on mängides tihti teistmoodi sära silmis. Olen ikka katsunud neid suvealguses VHK lennu lavastusi vaatamas käia, aga seekord on nad selle mängu viinud 100km kaugusele Tallinnast, aga pakutakse ka bussiga edasi-tagasi sõiduvõimalust. Etendus ise kestab 4 tundi. Kõlab päris võimas ettevõtmine. Kuigi natuke ehmatas ära Linnateatri versioon, kus Ranevskajat mängis "noor" naine. No... igatahes tahaks näha... Mõisamiljöö kindlasti aitab ka kõvasti õigele atmosfääritekkele kaasa.
Lavastaja Margus Tabor. Olen juba sõna otseses tähenduses "AASTAID" tahtnud seda näha, kuuldes lõike raadiost ja telest, aga no kui mängitakse eksklusiivselt Hiiumaal ja ei ole kindel, et kuidas sealt õhtul tulema saab, kas ikka kindlalt saab praamile ja kuidas see lavatamine seal üldse toimib, siis lihtsalt paned ju kõrvale need plaanid saartele teatritvaatama minna (ükskord oli juba kehv kogemus, enam ei taha). Nüüdseks on see välja müüdud ka, seega jääbki jälle nägemata...
Lavastajad Urmas Lennuk/Tarmo Tagamets. On küll Lennuki kirjutatud ja koos Tagametsaga koos lavastavad ka, aga mul on arusaam, et seal on ainult 1 professionaalne näitleja(?) ja suuremas osas rahvatantsurühmad ja laulukoorid(?) Sellised suursegaproduktsioonid ei ole tavaliselt minu maitse... aga jah.. Urmas Lennukis tavaliselt võib kindel olla. Ja see üks proffnäitleja, kes mängib, see on Argo Aadli! See jällegi oleks huvitav... ei tea... kahtlen...
Lavastaja Merle Jääger. Võrukeelne suvekomöödia, mille on kirjutanud Olavi Ruitlane! Harrastusnäitlejad mängivad ja Kärt Tammjärv Vanemuisest ka. Pidavat olema halastamatu tõsieluparoodia sellest kuidas viia elu edasi maapiirkondades tänapäeva Eestis :) Järelkajad on eranditult väga kiitvad. Et olevat tõeliselt naljakas, aga tõsine ka.
5 tundi ajastu mentaliteeti läbi luule, lühproosa ja dialoogide-sketšide. Igal täistunnil algab uus ajastu. Kava koostaja Veiko Märka, esitavad Lauli Otsar, Jürgen Gansen, Sander Roosimägi ja Ester Kuntu.
Lavastaja Janek Varblas. Viiuldaja katusel draamaversioon. Harrastusteater. Tallinnast kaugel, muidu vaataks küll, sest lugu on mõjuv ja hea.
Lavastaja Eva Kalbus. Teema poolest on see kindlasti üks lavastus, mida kohe väga-väga tahaks näha. Tagatipuks teeb Silver Sepp sellele veel originaalmuusika... Ja kes on näinud ERMis Seitset venda, see teab kui huvitav tema teatrilavastustele tehtav heliline pool võib olla - väärtus omaette. Päris ajalooga seotud lugu...
Äge! Mahtra sõda lahendatakse... ja just sellest õiges kohas... Mul maamaja seal ligidal... Imperaale vaatamaie, naerujoru pugistamaie.
Lavastaja Piia Põder. Rekonstrueeritakse 1941 aasta sündmused Raplas. Pärast juuniküüditamist hargnevad sündmused. Rapla aleviku kaitse korraldamine ja lahing. Päris eriline üritus tõotab tulla. Küll harrastusnäitlejate jõududega, aga sellest hoolimata huvitav. Kahjuks olen sellel päeval ühte teist etendust vaatamas, muidu läheksin kindlasti... mul maamaja ka Raplamaal... aga midagi pole teha.
Esimene lugemine. Intrigeeriv on see, et Ragnar tahtis sõjaväkke minna... aga kas talle seal siis ka meeldis või mitte, seda saaks alles kohapeal teada. Muidu viiks oma aasta pärast sõjaväkke astuva poja vaatama, aga ei tahaks teda hirmutada juhul kui tal oli negatiivne kogemus. Ainult kaks korda toimub lugemine, seega vaevalt, et jõuab infot ammutada eelnevalt sisulise tunnetuse kohta.
Lavastaja Janno Puusepp. Kaugel Tallinnast. Muusikaline lugu ühest monumendist. Näitlejateks tundmatud nimed.
Lavastajad Aadla/Linkmann/Raudva/Tõnisson. Tegija(te) pärast tahaks näha. Huvitav. Aadla on nii võimekas, teised alles vajavad avastamist. KÕIK PILETID LISAETENDUSTELE ON KA VÄLJA MÜÜDUD! Kahju, jääbki nägemata :(
Lavastajaks publik ja trupp - sünnib suures osas kohapeal improviseerides. Olen ilmselt seda formaati koos Argo Aadliga näinud, aga see oli väga lahe! Miks ka mitte Ott Sepaga versiooni ka vaadata... Improteater Impeerium on mul sellel aastal üks suurimaid teatri-avastusi. Kõik nende ettevõtmised on olnud positiivsed elamused.
Lavastajad Haide Männamäe/Toomas Tross. Laske jah Piip ja Tuut instrumentidele ligi või dirigendipulti... sellest ei tule muud kui üks... suur naerupidu! Küll nad on armsad kahekesi. Iga kord on kui kingitus see nende muhe materjal. Nad kohe oskavad just nendele õigetele nuppudele vajutada. Ja üldse mitte traditsionaalsete klouninaljadega, vaid sisuka ja laheda, sooja ja südamliku huumoriga.
Lavastaja Marina Kesler. Päris huvitav ja see oleks siin tabelis ka tunduvalt kõrgemal, aga seda uusversiooni mängitakse vaid ühe korra ja tollel õhtul olen ma Tartus Sweeney Todd'i esikal.
Lavastaja Priit Võigemast. Koomiline ooper... Head sopranid, eesotsas Listra ja Teemetsaga, aga koos laevapiletiga läheb minu jaoks liiga kalliks.
Lavastaja Külli Ehastu. Noored festivalivõitjad. Tulevad mu kodukanti Tartust. Kui õhtu on vaba, siis võib-olla astun saali sisse...
Lavastaja Oleg Titov. Mõrvalugu koos õhtusöögiga. Hirmkallis, aga lubatakse rikkalikult süüa. Minu senised õhtusöögiga teatrid on kõik olnud sellise kahtlase väärusega haltuurateatrid, kus rõhk on ikkagi toitlustuse väärtusel. Seekordne võib muidugi erineda, aga sellise hinnaga ei taha ka riskida. Üks mõnus, ajalooline mõrvamüsteerium kuluks küll suvel marjaks ära :)
Lavastaja Kristo Toots. Pagulaste üle polemiseerimine ärritab mind, aga see lugu on hoopis kreisid vindid sisse saanud. Science fiction... ehk mis saab siis kui Eesti jääb elektrita... Ja kui pole enam internetti ja mugavusi, siis arvata võib, et maaelu aaab hoopis teise tähenduse (võib-olla annab sellest arendada välja mingi deurbaniseerimispoliitika? :))... sellised korralikud ideed, millele lood on ehitatud, on tihti head. Oleneb muidugi, et kuidas seda on osatud tegelikult ka looks kirjutada. Oluline on mitte liiga lihtsaid teid ning tühipalja koomuski peale minna... huvitav oleks teada... Trupp on ka põnev! Ja see kõik on veel võru keeles...
Lavastaja Peeter Jalakas. Ei saa aru, kas see on sümbioos Trad Attacki live muusikast ja vanade eesti mängude mängimisest laval lavakooli viimase lennu õpilaste poolt? Siis see küll eriti ei kõnetaks mind. Või mida see lavastus ikkagi endast kujutab? On sellel mingi narratiiv ka või mitte?
Lavastaja Kristo Toots. Saabastega kassi uusversioon. Võib olla ju päris lahe, sest mängivad Mart Toome ja Katrin Kalma. Katrinit tahaks palju tihedamalt mängimas näha... Kahju ainult, et nad Tartus seda ainult mängivad see aasta... pisut pikk sõit lastetüki pärast.
Lavastaja Kaili Viidas. Ei saa hästi aru seda osakaalude jaotust tantsu ja draama vahel. Näitlejad on küll kaasatud ja päris huvitav trupp, aga lisaks on kõiksuguseid rahvatantsijad ja harrastajaid, mis jällegi võivad selle muuta üheks suureks palaganiks? Lisaks on ka vist muud visuaali, mis jällegi oleks põnev. Mängitakse ainult ühe korra - taasiseseisvumispäeval.
Lavastaja Sepo Seeman. Luige komöödiafestivalil esietenduv monotükk. Ma ei tea, kas ma olen eluga samas kohas hetkel. See peaks äratama äratundmist, et see toimiks. Aga Seeman on muidugi sümpaatne ja võib-olla seda nähes-kuulates leiaks selles just selle miski üles, mida otsin.
Lavastaja Uku Uusberg. Oopersisümbioos. Osades üks sopran, üks bariton ja kaks musikaalset näitlejat koos pianistiga. Kestab 45 minutit ning on TASUTA ja ilmselt ei saa Tartusse sellel ajal sõita, muidu oleks see ilmselt ka kõrgemal siin tabelis.
Jaan Willem Sibul ja Peeter Volkonski sõidavad 3 tundi lodjaga ja jutustavad. Oleks põnev kuulata... aga KÕIK PILETID ON VÄLJA MÜÜDUD!
Lavastajad Uuspõld/Anderson. Suure tõenäosusega ei hakka nii kaugele sõitma, kuigi need 2 meest, kes mängivad, on head naljamehed - Jan Uuspõld ja Ago Anderson. Samas kogu see Lätist alkoholiostmine pole minu rida. Mina pole käinud ja ei lähe ka. Ja kui keegi tahab minna, siis palun väga - mingu. Mul poleks eriti vahet kui üldse alkoholi ei müüdaks. Ostan ehk küll suve jooksul mõne siidri, aga seda võin vabalt ka külapoest mõne sendi võrra kallimalt osta või üldsegi mitte siidrit juua. Peaasi, et nad seal etenduses hea maitse "piiri peal" ei tegutse... :)
Lavastaja Heili Lindepuu. Huvitav! Tahaks rohkem Tallinna Tantsuteatri tegemistega kursis olla. Loodetavasti toovad ka Tallinnasse (sellisel juhul oleks see siin tabelis tunduvalt kõrgemal). Jaanus Tepomees on ka laval!
Spetsiaalselt Arvamusfestivali jaoks loodud performatiivne situatsioon. Inspiratsiooniks olmetemaatika ja selle rütmilisus.
Lavastaja Virko Annus. Lühendatud Shakespeare'i kogutud teosed ülikooli harrastusnäitlejate esituses. Mängivad mu töökohal :)
Lavastaja Eva Kalbus. Lindgreni materjalide põhjal tehtud lavastusi vaataks hea meelega. Aga see on Tallinnast kaugel. Kui, siis noorima lapsega koos läheks... Pole seal Iloni imedemaal käinudki veel. Iloniga olen küll kohtunud. Stockholmis elamise ajal.
Lavastaja Jan Teevet. Teeveti lavastust on kiidetud. See pidavat olema siiski "lühi"ooper, seega vaevalt, et Tallinnast sellepärast nii kaugele sõidan.
Lavastaja Alla Milovidova. Muusikaline lavastus. Edith Piafi laulud on head ja Piafi elulugu oli oscareidvõitnud filmi kaudu huvitav, teatrietendusena võib siis olla veelgi huvitam...
Lavastaja Jane Meresmaa-Roos. Tallinna Merepäevade raames mängitav, "Kõnelusi Tiigriga" vahva ja naljaka raamatu merega seotud lugude dramatiseering lastele. Seda raamtud minuealised teavad oma lapsepõlvest hästi - see oli äge ja naljakas.
Piirsalu esmamainimisest möödub 500 aastat ja kohalikud toovad selleks puhuks lavale kohalikust ajaloost rääkiva loo. Esitatakse ainult korra, aga võetakse üles ka filmilindile.
Lavastaja Juhan Ulfsak. Olen millegipärast hoidunud seda vaatama minemast. Mul on tunne, et nad seal alguses istuvad mingi lina all ja siis lastakse see nende "teater" sealt ekraanile, ehk samahästi võiks vaadata mõnda teleteatrit. Ja siis teine osa on metallimuusika kontsert. Seega kokku mitte otseselt teatrietendus vaid midagi muud. Võib-olla eksin? Mängivad praktiliselt mu naabermajas ja sellepärast on alati igavamal õhtul ahvatlus NOsse põigata... Tuleks ainult tagasi see vana-hea NO, mida sai näha nende NO65+ lavastustes.
Lavastaja Loone Ots. Loone Ots on ka kirjutanud. Koguduse inimeste ja nende sõprade tehtud ustimäng.
Lavastaja Jaanika Sillamaa. Muinasjutt-muusikal Anderseni ainetel. Sobib ilmselt hästi Rakvere Linnuses mängimiseks :) Hästi palju näitlejaid.
Liikumisinstallatsioon - Tagasi. Edasi. Eemal. Lähedal. Ühe tantsijate kogukonna pühendus möödunule.
Lavastaja Reet Paavel. Ühe mehe ja naise kirjavahetus läbi 50 aasta, mille läbi paljastuvad nende elud. Hiljuti esitas seda ka Kuressaare Linnateater (see meeldis küll).
Lavastaja Sander Õigus. Stand-up komöödia. Kiidetud. Peab rohkem tausta uurima. Korralik naer kulub alati marjaks ära. Taustauuringu tulemused kaldun arvama, et mul on mõistlik siiski mitte minna.
Lavastaja Grete Gross/Liseth Wolk. Kaasaegse tsirkuse lavastus. Polegi päris teater, aga mõtlesin, et panen selle ikkagi siia nimekirja.
Lavastajad Henri Hütt/Mihkel Ilus. See polegi vist päris teater, rohkem nagu installatsioonimoodi teater... Igatahes ebaselge. Mul on eelmised peatükid nägemata ka.
Lavastaja Eva Kalbus. Mul on nähtud see Tätte näitemäng väga heade näitlejatega (Evelin ja Priit Võigemast, Ülle Kaljuste, Guido Kangur ja Taavi Teplenkov), seega on tõrge seda uuesti vaadata. Võib-olla kunagi kui lugu ise meelest läheb.
EDETABEL 3: TOP25 - Etendused, mille mängukorrad on selleks suveks möödas (või on välja müüdud), aga mida mängitakse ka sügisel...
Lavastajad Mart Kangro/Juhan Ulfsak/Eero Epner. Praeguseks juba paljukiidetud tükk... ja absoluutselt kõik soovitavad, et seda tuleb vaatama minna. Teistsuguse, ehk omapärase ülesehitusega ja õpetlik. Huvitavate minilugudega... Lähen seda võib-olla vaatama novembris Tallinnas.
Lavastaja Taago Tubin. Lavastaja on hea ja näitlejad ka. Carita Vaikjärve polegi veel tema Endlasse kolimise järel näinud. Tükki kiideti päris korralikult kui see välja tuli, aga siis tuli pikem mängupaus (elulistel põhjustel). Tutvustavat teksti lugedes jääb mulje, et see on pigem noorematele inimestele. Sügisel saab ka vaadata.
Lavastaja Indrek Taalmaa. Kivirähk ja Taalmaa on hea paar, kui mõelda kasvõi ainult "Sinised kilesussid jalas" tükile. Olen juba ette kindel, et ka "kõrvatropid" meeldiks mulle... Samas loodan, et sgisel mängitakse ka, siis jääb suvel suvelavastustele rohkem aega. Aastaringselt mängukavas.
Lavastaja Enn Keerd. Keerdi lavastustest mul viimasel ajal head näidet tuua pole. Sedapuhku siiski tegemist tantsu-teemaga ja Kadri Rämmeld mängib, mis on ülipositiivne... Peab mõtlema. Saab vaadata k sügisel.
Lavastaja Haide Männamäe/Toomas Tross. Piip ja Tuut lähevad juubelituurile. Kui nad mu maakodust sobivalt mööduvad, siis katsun minna vaatama. Ma poleks kunagi uskunud, et mulle võivad klounid niimoodi meeldida. Hetkel kaldun arvama, et siiski ainult "eestikeelsed" klounid ja just nimelt need 2 klouni... Iga kohtumine nendega on olnud elamus. Vaevalt, et seegi oleks erand. Ja mu vanim (täiskasvanud) tütar on neist sama suures vaimustuses! Ta pole raatsinud kordagi nooremale õele vennale oma kohta loovutada mu Piibu ja Tuudu etenduste kaaslasena... Olen pidanud nemad eraldi emaga Piipu ja Tuutu vaatama saatma...
Lavastaja Indrek Taalmaa. Taalmaa Sinised kilesussid jalas oli parajalt suur (positiivne) üllatus. Nüüd tahaks neid teisi monotükke ka näha. Olen millegipärast veendunud, et need on umbes sama head. Kuigi ma ei tea, kes Lollidemaa kirjutanud on... teiste Taalmaa mängitava kahe monotüki autoriks on Kivirähk. Lavastus on ka tava-mängukavas läbi aasta.
Lavastaja Mart Sander. Üks mu lemmikoperette, aga minul on Mart Sanderi lavastusversioon veel nägemata. Koreograafiks Ingmar Jõela! Mart on ise öelnud, et tegi selle nii, nagu peab, ehk 1930ndate stiilis! Ilmselt nii visuaalne kui muusikaline komm! Mängitakse ka sügisel.
Lavastaja Igor Lõssov. Dostojevski Vene Teatris... kõlab ahvatlev. Jaanika Arum mängib ka ja oleks põnev üle pika aja teda üht korralikku rolli tegemas näha. Saaks sellest tema eelmisest eksperimentaallavastuse fiaskost üle. Kuritööd ja karistust mängitakse sügisel ka, seega ilmselt jätan suvel kõrvale, aga kes teab...
Lavastaja Enn Keerd. Keerdi lavastused viimastel aastatel ei kõneta mind. Seda on paar sõpra käinud vaatamas ja kumbki ei olnud erilises vaimustuses. Aastaringelt mängukavas.
Lavastaja Eero Spriit. Pealkiri juba annab mõista, et ka sisu võib olla sama kahtlase väärtusega. Selline komejantlik tunnetus on, mis pole minu maitse. Võin muidugi eksida.
Lavastaja Ingomar Vihmar. Vihmari lavastust on kõvasti kritiseeritud. Mul on eelarvamused. Kuigi näitlejad on jällegi head... Mängitakse sügisel ka.
Lavastaja Indrek Taalmaa. Tahaks enne need aluslavastused ära näha, millest selle etenduse parimad palad on valitud. Mul veel Oranžid kõrvatropid kõrvas ja Lollidemaa nägemata...
Lavastaja Mary Skeaping. Häbi tunnistadagi, et viimasest Giselli versiooni nägemisest on juba umbes 25 aastat. Mängitakse ka sügisel.
Lavastaja Malle Pärn. Üks mu lemmikžanre teatris - krimka! Ainult, et olen seda juba lugu varem näinud Vanemuise versioonina. Elva on maru kaugel ka, kuigi oleks lahe suvel oma sünnilinna külastada ja samaga seal teatris käia ja veel Malle lavastust... Piletihind on ka väga ahvatlev :) Kaldun siiski arvama, et see jääb mul nägemata distantsi pärast.
Lavastaja Toomas Edur. Ballett. Võib ilus ja muinasjutuline olla. Näitaks noorimale tütrele ka... Mängitakse ka järgmisel kevadel.
Autor ja lavastaja Väino Uibo. Kas poliitikal ja prostitutsioonil on palju vahet? Kes kellega mängib ja kes kellele ainult kätte maksab - võimumängudes vahendeid ei valita! Koht linnavolikogus on nii ihaldusväärne, et selle nimel tasub vaeva näha...
Lavastaja Atjom Garejev. Vene Teater oli justkui taasavastus pärast Richard III nägemist. Tuleks neile peatselt uus võimalus anda, sest Richard III lavastus ja mitmed rollid olid esimese poolaasta parimate seast. Mängitakse ka sügisel.
Lavastaja Margus Prangel. Lastekas. Harrastusteater, aga Margus mängib ise ka. Kuigi ma pole enam sihtrühm(?) ja mu lapsed ka mitte. Samas Nukuteatri lastelavastused on päris tihti väga kõrgel tasemel, kõrgemalgi kui mitmed täiskasvanute omad.
Lavastaja Juliana Laikova. Vene keeles Lindgren. Mängitakse ilmselt ka sügisel. Pipit mängib tüdruk viimasest TÜ VKA lennust... Pipit oleks muidu hea ka vene keele harjutamise mõttes minna vaatama. Mängitakse ka sügisel.
25. Mida mehed tegelikult tahavad - Extramen (Mitmes kohas alates 30.6, veel 27 ja 30.8, aga sügisel ka)
Ma tean ise ka mida tahan :) Eero Spriiti võib-olla kuulaks, aga teisi ei tea ei tunne ja nad ei huvita ka :) Mängitakse aastaringselt.
|
OSCAR-2019
|
||
Kohvik ja Deli pood asuvad samas ruumis. Hommikuti saab sealt osta kohvi, värskeid saiakesi ja võileibu nii kohapeal nautimiseks kui ka teele kaasavõtmiseks. "Lõuna ajal pakume ka väiksemas valikus sooja toitu, mida kiirelt kätte saab," rääkisid omanikud Maria Sepper ja Liis Mäll. Deli pood pakub RootSu omatoodangut. „Müügile tulevad näiteks maitsevõid, pasteedid, boršipõhi, erinevate täidistega käsitsitehtud pelmeenid, RootSus juba kuulsaks saanud kõrvitsarisotto, isetehtud sibulamoos ja Caesari kaste - need on vaid mõned üksikud näited," loetles Sepper. "Lisaks oleme kokku pannud mõnusa veinivaliku sellistest veinidest, mida suurtest kaubanduskettidest ei leia. Kindlasti on meie lettidel ka muid huvitavaid tooteid üle terve Euroopa, mida samuti kaubanduskettidest leida pole võimalik."
RootSu Kohvik & Deli leiab kindlasti kasutust ka hilisematel õhtutundidel, loodab Sepper, sest seda on võimalik broneerida eraüritusteks. Kuna sinna on sisse ehitatud ka köök, siis on võimalik seal koos kokaga süüa teha, temalt huvitavaid nippe õppida ning privaatselt, koos väiksema seltskonnaga toitu ning veine nautida!
Maire Forsel: kellegi teise loomingu loata müümine on vargus. Pilt, mis Eestis avaneb, on masendav - Maaleht
Tahaksin täna rääkida teemal, mis puudutab intellektuaalomandi kaitset. Olen viimasel ajal selle teemaga aktiivsemalt tegelenud ja seepärast julgen öelda, et pilt, mis Eestis avaneb, on üldiselt üsna masendav.
Toon alustuseks ühe näite. Te astute poest välja ja märkate maas lebamas rahakotti, mille keegi on ära kaotanud. Te tõstate selle üles, piilute sisse ja näete, et selles on suurem summa sularaha ja rahakoti omaniku dokumendid. Mida teeb ebaaus leidja järgmise sammuna? Ta piilub vargsi ringi, ega keegi ei näinud, et ta selle rahakoti leidis ja laseb siis vaikselt leiupaigast jalga. Nurga taga võtab sularaha endale ja rahakoti koos dokumentidega viskab lähimasse prügikasti.
Ja nüüd teine näide. Üks väikeettevõtja on juba mõnda aega jälginud Facebookis ühe teise ettevõtja tegevust ja talle väga tema tooted meeldivad. Tal on arvutis eraldi kaust, kuhu ta nopib internetist kõigi nende toodete fotod, mis talle eriti meeldivad. Ta teeb seda kindlal eesmärgil – teha ka ükskord samasuguseid asju ja teenida selle pealt tulu. Ta ei kontrolli, kellele kuuluvad autoriõigused, ta ilmselt isegi ei mõtle selle peale. Või siis mõtleb, aga ei hooli. Ja ühel päeval ta jõuabki nii kaugele, et teeb mõned tooted üks-ühele järgi – mitte niisama enda jaoks, vaid müügiks. Autorilt luba küsimata.
Mis vahe on neil kahel näitel? Õige vastus on, et ei mingisugust. Mõlemal juhul on leitu ja omastatu olnud vabalt saadaval – esimesel juhul materiaalne, teisel intellektuaalne. Ja mõlemal juhul on tegemist vargusega.
Kas te tunnete kedagi, kes oleks leitud rahakoti sisu omastanud sellest omanikule teatamata? Mina ei tunne. Aga kas tunnete kedagi, kes oleks varastanud kellegi intellektuaalomandi? Mina tunnen ja väga väikese vaevaga leiaksite ka teie päris mitu sellist inimest või ettevõtet.
Kõige lihtsam näide on torditegijad. Pange guugli otsingusse „tordid lastele” ja vaadake, mis välja ilmub. Te leiate suurel hulgal torte, millel erinevad multifilmitegelased – Angry Birds, Elsa, Väike My, muumitrollid, meie oma Lotte... seda nimekirja võiks pikalt jätkata. Kas olete kunagi mõelnud, et kõigil neil tegijatel ei ole nimetatud disainide tegemise õigust? Näiteks Lottet tohib Eestis tortidele panna vaid üks ettevõte – Pagaripoisid OÜ. Mitte kellelegi teisele pole selliste tortide tegemise õigust antud, aga lugege kokku, mitme tegija kodulehelt te Lotte tegelikult leiate?
Ma otsustasin asja lähemalt uurida ja saatsin mõnele kondiitritooteid tegevale ettevõttele kirja, kus küsisin, mida nad on teinud selleks, et erinevate multifilmitegelastega tortide tegemise õigust saada. Vastuse sain vaid ühelt ettevõttelt ja see oli järgmine: „Kahjuks ei oska öelda, kust võiks saada sellist litsentsi et teha piltidega tooteid hulgimüüki. Meie teeme piltidega torte vaid kliendi soovil kliendi enda toodud pildiga või pildi järgi. Juhul, kui me sooviks teha torte jae- ja hulgimüüki, tuleks tõesti osta litsents konkreetse kaubamärgi pealt teenimise jaoks.”
Nii vastas inimene, kelle koduleht kubiseb varastatud disainiga tortidest - justkui ühe-kahe tordi tegemine annaks õiguse sellele panna ükskõik kelle disain. Pealegi ei puudutanud minu küsimus ei hulgi- ega jaemüüki, see puudutas lihtsalt müüki, sest just nii lihtne see ongi – sa ei tohi mitte ühtegi torti müüa sellise pildiga, mille kasutamiseks sul õigus puudub. Veel tänagi on selle ettevõtte kodulehel kõik varastatud disainiga tordid väljas ja on väljas ka neil teistel, kellele autoriõiguste kohta küsimuse saatsin. See näitab, et nad ei saa ilmselt ise ka aru, et tegelevad vargusega ja ilmselt selline tegevus enne ka ei lõpe, kui mõni seaduserikkuja disainiomanikult arve saab. Mis näo teeks Eesti pisike ettevõtja, kui tema meilboksi potsataks näiteks 5000 dollari suurune kahjunõue Hello Kitty või Väikese My kasutamise eest? Mis paneb neid inimesi uskuma, et nad sellisest kahjunõudest lõpuni pääsevad? Ilmselt on vaja esimest pretsedenti, et üldse hakataks mõtlema, et teise inimese loomingu loata kasutamine on kuritegu ja väärib ka vastavat karistust.
Sellest kõigest ja intellektuaalomandi kaitsest räägiti eile Kuressaares toimunud seminaril. Ja ma loodan, et selliseid seminare hakkab toimuma ka mujal Eestis, sest tööpõld on siin tõepoolest lai. Aus ettevõtlus ei tähenda vaid ausat raamatupidamist, see tähendab ka igal viisil ausat tegutsemist ja mis saaks olla loomulikum kui see, et sa ei müü omatahtsi kellelegi teisele kuuluvat?
PS. Tooteid ja disaini ei kaitse mitte ainult registreering Patendiametis vaid ka autoriõiguse seadus. Igasugune looming kuulub selle loojale alates loomise hetkest.
Artikkel ilmus esmakordselt Leisi Lapikoja Facebooki lehel, Maaleht avaldab selle omaniku nõusolekul.
|
OSCAR-2019
|
||
Üheksandas hooajas on ellujäänud Ricki juhtimisel pooleteist aastaga ehitanud üles uue tsivilisatsiooni. Kuid miski pole neid ette valmistanud selleks, mis jõududega tuleb neil nüüd silmitsi seista.
Põnevussari apokalüptilisest maailmast, kus zombid on võimust võtnud. Ellujäänud otsivad politseinik Rick Grimesi juhatusel turvapaika, takistuseks nii ringiuitavad elavad surnud kui sisemine võimuvõitlus.
Ootamatu silmitsi seismine minevikupattudega, mille eest pole kätte makstud ning mida pole andestatud, seab ohtu Ricki visiooni tsiviliseeritud tulevikust.
Rick peab seisma silmitsi oma minevikuga, kindlustama samal ajal kogukondade turvalisuse ja kaitsma Carliga jagatud tulevikuvisiooni.
Ellujääjad kohtavad väljaspool oma kommuuni turvalisi seinu võõraid ja peavad otsustama, kas neid saab usaldada või mitte.
Carol otsib üles oma vana sõbra, kes elab üksi kõndijatest kubisevas metsikus looduses. Ellujääjad asuvad oma uude koju jõudmiseks raskele retkele.
Kadunud sõbra otsimiseks käivitatud päästeoperatsioon ajab ohtliku karja pöördesse ja üllatusena selgub, et on tekkinud uus oht, mis võib kõigile saatuslikuks saada.
Alexandrialasi, Kuningriiklaseid ja Mäenõlvlaseid ühendav plaan läheb käiku. Rick näeb võideldes üht tuttavat nägu.
Konflikt Päästjatega viib Mäenõlva, Kuningriigi ja Alexandria jaoks ettenägematute tagajärgedeni. Sõja ajal pole moraalselt käitumine alati lihtne.
Läbi tuttava silmapaari saame näha Negani ja Päästjate elu lähemalt. Samal ajal sõjaolukord läheb aina ägedamaks
Rickil ja teistel hakkavad asja minema ülesmäge, kuid Hilltopil tekib vaidlus ning otsusest sõltub elu ja surm.
Negan vajab Päästjate peahoonet ähvardava suure probleemi lahendamiseks oma leitnantide abi. Rick jätkab koos meeskonnaga plaani elluviimist.
Kõik hooaja esimese poole lood ja võitlused kulmineeruvad selles põnevas ja emotsionaalses hooaja poolfinaalis.
Pärast võitlust seiab Rick silmitsi uute raskustega. Samal ajal peavad teised kogukonnad edasi võitlema ja langetama keerulisi otsuseid.
Kui Hilltopi saabuvad ootamatud külalised ja kommuun asub tegutsema, tekivad probleemid. Tehakse mitmed südantlõhestavad avastused.
Heapsi vang teeb uue avastuse; Carol otsib lähedalasuvast metsast kedagi; Rick ja Morgan leiavad endid võõraste seltsist.
Päästjatega kaasnev oht ei ole veel kadunud ja Aaron jätkab liitlaste otsinguid; Darylil ja Rosital tekib vastasseis vana sõbraga.
Negan viib Daryli varjupaika, päästjate koju. Dwightil palutakse tuua tagasi rühmast põgenenud liige.
Meid on tutvustatud täiesti uuele ellujäänute grupile, kes omakorda elavad harmoonilises kommuunis. Tundub, et neil on olemas kõik – aga sellel on oma hind.
Selles osas näeme, kuidas allesjäänud meeskond Alexandrias omavahel kokku hoiab. Neid külastab aga väga huvitav isik, kes neid maa peale tagasi toob.
Ümbritsetuna vaenlastest ja hinges lein, otsivad allesjäänud liikmed turvalisust Hilltopis ning seda enne kui on liiga hilja.
Tara ja Heath on väljas varustust otsimas ning eemal lahingust päästjatega. Kuid ka nende ees on ohud, mida tuleb trotsida.
Saame näha täpsemat pilti päästjate kodust nimega Sanctuary. Samal ajal otsivad Alexandria elanikud võimalusi varude täiendamiseks.
Samal ajal kui otsitakse võimalusi varude täiendamiseks, jätkab Negan oma ebameeldivat visiiti. See kruvib elanikes pinged haripunkti ning olukord tahab väljuda kontrolli alt.
Rick ja teised on teel, et saada tuttavaks oma uue kogukonna liikmetega ja selle juhiga. Samal ajal ilmutab ennast tuttav nägu.
Otsides teed Alexandriasse, Rick ja tema kaaslased kohtuvad ootamatult uute olenditega. Sellistega pole nad varem kokku puutunud.
Alexandrialased koos Päästjatega peavad toime tulema müstilise, segase ja hirmuäratava linna olustikuga.
Liikmed otsivad endale eluks vajaminevat kui samal ajal Alexandrias peab üks inimene vastu võtma raske otsuse.
Päästjad külastavad ootamatult Hilltopi; keegi ei oska neid oodata. Sel korral on neil plaanis võtta kaasa midagi rohkemat kui ainult hädavajalikud varud.
Alexandralased alustavad oma teekonda kaugel asuva kommuuni suunas. Üks grupi liige peab aga tegema südantlõhestava otsuse.
Rickil ja tema rühmal on endiselt raske kohaneda Alexandria eluga. Seekord võib hädaoht olla liiga suur, et sellest jagu saada.
Ricki väikest rühma tabab üks takistus teise järel, kui nad üritavad Alexandriasse naasta. Suurim probleem on, et kõik ei tarvitsegi tagasi jõuda.
Morgan räägib Huntide juhile oma teekonnast läbi Kingi maakonna Alexandriasse. Juttu tuleb ka üksikust ellujäänust, kellel on kood.
Pärast mitut tagasilööki on Alexandrias sünge meeleolu. Tundub, et see kõik võib kodanikele ülejõukäivaks osutuda.
Daryl, Abraham ja Sasha satuvad mitme takistuse ja uue hädaohu otsa, kui üritavad pärast ühte missiooni Alexandriasse naasta.
Alexandria saab ennast viimaks jälle koguma hakata. Viimaks ometi valitseb rühmaga rahu, aga kui kaua see kesta saab?
Pärast üürikest rahu on Alexandria kodanike ees veel suurem hädaoht ja seekord tundub, et sellest on võimatu võitu saada.
Alexandrias pole lootust turvatunnet leida. Rick ja ellujäänud leiavad suurema maailma ja uue reaalsuse, kus on uued ohud ja võimalused. Oma koha leidmiseks peab rühm ise teistele ohtlikuks muutuma.
Rick ja rühm mõistavad, et Alexandrias rahu saavutamiseks tuleb võidelda uue vaenlasega. Aga seekord tundub, et rühm jääb alla.
Rick ja taasühinenud rühm on rongivagunis luku taga ja ootavad surma Terminuse inimeste käe läbi. Carol ja Tyreese jõuavad sihtmärgile järjest lähemale.
Kui varud hakkavad otsa saama, juhatab Rick riskantset missiooni. Ricki rühm kohtub preestriga ja leiab varju tema kirikus. Garethi kannibalid tabavad ühe rühma liikme.
Rick ja teised peavad pistma rinda väga vastikute inimestega. Bobi elu on kaalul ning rühm valmistub küttidega kohtuma.
Darylist lahku läinud Beth satub Atlantas süngesse haiglasse. Ta peab sealt põgenemiseks ühendama jõud kohaliku valvuri Noah'ga.
Daryl ja Carol jälitavad valgete ristidega tähistatud autot Atlantasse, sest loodavad leida Bethi ja tema röövijad.
Rühm jaguneb kaheks - kes jäävad kirikut kaitsma, kes aga suunduvad päästemissioonile. Abrahami rühm reageerib Eugene'i paljastustele.
Ricki rühm põrkub Dawni ja tema toetajatega, kui nad üritavad ilma verevalamiseta päästa nii Bethi kui Caroli.
Pidev ringiliikumine on rühma täielikult ära kurnanud. Kas nad suudavad jätkata? Kas nad on üldse samad inimesed, kes nad enne olid?
Pärast erakordse tormi üleelamist kohtuvad Rick ja tema rühm näiliselt sõbraliku inimesega. Kas teda võib usaldada või kasutab ta Ricki lihtsalt ära?
Uue elustiiliga kohanemine muutub rühmale keeruliseks. Kas ringiliikumine on muutnud võimatuks vana elustiili taastamise?
Eugene on sunnitud esile astuma, kui Glenni korraldatud väljasõit lörri läheb. Alexandrias toob Claire päevavalgele saladuse.
Kui elu müüride vahel hakkab meenutama elu väljaspool, saab rühm aru, et varjus elamine pole enam võimalik.
Daryl satub põgenedes probleemidesse. Alexandrias tunnevad Rick ja rühm end võõrastena, sest värava taga varitsevad ohud.
Vanglas üritatakse pärast rünnakut elu taastada. Rick kohtub metsas võõraga. Daryl, Sasha ja teised lähevad varustust otsima.
Rühmale on tekkinud uus surmavaenlane. Rick ja teised võitlevad raskelt kätte tulnud elatise säilitamise nimel.
Tyreese'i rühm lahkub vanglast, et ülikoolist varustust otsida. Hershel ja dr Subramanian püüavad viirust peatada. Mitme ellujäänu surm külvab vanglas kahtlusi.
Varustusmissiooni teele tekivad takistused. Olukord vanglas muutub aina hullemaks, sest salapärane gripp tabab aina enamaid. Rick võtab Caroli endaga kaasa, kuid tal on tagamõte.
Maggie ja Beth üritavad olukorra halvenedes vanglat aidata. Hershel tegeleb haigete ja haavatute ravimisega. Varustusmissioonil olnud rühm jõuab viimaks tagasi.
Pärast ebaõnnestunud rünnakut vanglale otsib Kuberner varjupaika. Uus ellujäänute rühm võtab vastu võõra mehe, kes varjab oma minevikus kõike.
Kuberner on valmis vanglat ründama ning kasutab verevalamise vältimiseks Hershelit ja Michonne'i pantvangidena. Ricki rühmale tundub pärast gripi peatamist, et suurem oht on möödas.
Rick ja Carl on jäänud ilma kodust, sõpradest ja perekonnast, kuid püüavad eluga edasi minna. Michonne on pärast vangla langemist kõigist lahus.
Daryl ja Beth otsivad metsast varjupaika ja tuttavaid nägusid. Tyreese püüab kaitsta kõige haavatavamaid ellujäänuid.
Glenn ja Tara peavad vastumeelselt liituma uute veidrate ellujäänutega. Ricki üllatab võõraste saabumine tema turvamajja. Michonne ja Carl õpivad teineteist paremini tundma.
Daryl aitab Bethil viimaseid soove täita ja seejuures õpivad nad teineteist ootamatult hästi tundma.
Maggie, Sasha ja Bob vaidlevad endiselt, mis oleks parim lahendus rühmale ja kõigile eraldi. Daryl ja Beth satuvad ootamatult turvalisse paika.
Carol, Tyreese ja lapsed leiavad turvalise koha, kus saab normaalselt elada. Saladused tulevad ilmsiks ja küsimused saavad vastused, kuid sellel on oma hind.
Glenn ja Tara tahavad minna Terminusse, kuid Abraham ja tema kaaslased mitte. Daryli ja Leni vahel hakkab tekkima konflikt.
Maailm muutub aina ohtlikumaks ja Lori rasedus areneb edasi. Rick leiab võimaliku turvapaiga. Aga kõigepealt tuleb see koht rühmale kindlustada.
Pärast traumaatilist sündmust on elu kaalul. Mis veelgi hullem, tegeleda tuleb ka uue hädaohuga nende elupaigale.
Rick päästab Michonne'i ja toob ta vanglasse. Michonne on valmis rühma Woodburysse aitama. Samal ajal kuulatakse üle Glenni, et rühma asukoht välja peilida.
Rick üritab oma rühma liikme päästa. Woodbury on pärast viimast rünnakut korratus olukorras. Uued külalised tekitavad vanglas probleeme.
Rühm arutab, mida edasi teha, ja Rick otsib kadunud sõpra. Daryl ja Merle kahtlevad oma valikutes. Kuberner taastab Woodburys korra ja asub süüdlasi vastutusele võtma.
Ricki ees on tõsine probleem - kui nad soovivad kuberneriga rahu sõlmida, peavad nad tooma tohutu ohvri.
Rick ja tema rühm peavad otsustama, kas vanglat tasub kaitsta, kui kuberneri rünnak järjest lähemale tuleb.
Rick juhatab rühma Atlantast välja. Maanteel põrkavad nad kokku enneolematu ähvardusega. Ühtlasi tuleb otsida kadunud liiget.
Rick leiab võimaliku turvalise paiga. Shane peab minema ohtlikule missioonile, et hankida meditsiinivarustust.
Rühm ootab Shane'i naasmist, too on aga koolis lõksus ja ebasurnutest ümber piiratud. Daryl ja Andrea otsivad kedagi metsas.
Shane teeb surmatoova ohvri, mis viib ebatavalise käitumiseni. Ülejäänud rühm ripub elu ja surma vahel.
Rühm otsustab varuplaani kasuks, kuigi Hershel on sellele otsustavalt vastu. Ta ütleb rühmale, et nad ei saa igaveseks sinna jääda.
Glenn, kes liigub kahe rühma vahel, teab rohkem, kui ta ise sooviks. Daryl leiab elumärgi ja üritab deliiriumis tagasi farmi jõuda.
Saladused paljastuvad. Hershel keeldub tunnistamast maailma uut reaalsust. Andrea tuleb oma kestast välja.
Rick ja teised üritavad pärast hirmsat avastust korra taastada. Hershel kaob taas kord ning Rick ja Glenn peavad tema kannul linna minema.
Lõksu sattunud Rick, Hershel ja Glenn püüavad pidada vastu nii elavate kui surnud vaenlastega rinda pistes. Shane leiab tee pealt ohtu sattunud Lori ja otsustab ta farmi tagasi tuua.
Rick ja Shane satuvad konflikti ühe võõra saatuse pärast. Andrea aitab Hersheli noorimal tütrel olulisele otsusele jõuda.
Rick on tähtsa otsuse langetamisel Shane'i poolt. Dale muretseb, et rühm hakkab oma inimlikkust kaotama. Carli tegudel on rühmale soovimatud tagajärjed.
Rick ja Carl leiavad eest ohustatud farmi ja rühm läheb kaoses lahku. Ricki juhivõimetes kaheldakse.
Põnevussari apokalüptilisest maailmast, kus zombid on võimust võtnud. Ellujäänud otsivad politseinik Rick Grimesi juhatusel turvapaika, takistuseks nii ringiuitavad elavad surnud kui sisemine võimuvõitlus. Sarja aluseks on populaarne koomiks.
Ricki süül satuvad ellujäänud lõksu. Süüdistused paisuvad kiiresti vägivallaks ning Rick peab astuma vastu vaenlasele, kes on elavatest surnutest hirmsamgi.
Rick peab minema tagasi Atlantasse, et tuua sealt relvi ja päästa mehe elu. Lori ja Shane saavad üllatuse osaliseks, kui surnuks peetud inimene välja ilmub.
Merle'i otsides satuvad Rick ja ellujäänud veel ühe vaenuliku rühma otsa. Jimi häirib laagris unenägu, mida ta enam ei mäleta, aga mis võib osutuda tulevikku ennustavaks.
Rick püüab Morganiga ühendust võtta ja oma asukoha öelda. Laagris hakkab Jim pärast zombihammustust muutuma. Rick otsustab, et laagris pole enam turvaline ja asub rühma sõjaväebaasi juhatama.
Rick ja teised leiavad sõjaväebaasist dr Edwin Jenneri, kes kaalub enda tapmist. Kui rühm arvab, et oht on möödas, teatab Jenner neile, et kogu baas on enesehävitusrežiimis.
|
OSCAR-2019
|
||
Ega ta Veneetsia väljaku bussipeatusest vaadates nii hirmus suur ei tundugi olevat, see Itaalia esimesele kuningale Vittorio Emanuele IIle pühendatud ratsakuju Isamaa Altaril. Kuju nagu kuju ikka.
Lähemale minnes aga hakkume tajuma selle hiiglaslikke mõõtmeid. Pronkskuju kõrgus on 12 meetrit, see on 16 korda suurem kui kuningas elusuuruses ning kaalub 50 tonni.
Piazza Veneziale toimetati see tükkidena ja monteeriti kokku kohapeal. Ainuüksi kuninga büsti osa kohaletoimetamiseks läks vaja 8 hobust, kes seda vedasid, sabas jõlkumas uudishimulik roomlaste hulk, kes kuninga meetripikkuseid vuntse narrisid... Hobuse kuju vedu oli veelgi keerulisem - see käis spetsiaalselt ehitatud rööpaid mööda veetavate kärude abil.
5.veebruaril 1911, mõni aeg enne Vittoriano ametlikku avamist, toimus selle suure pronkskuju sees, täpsemalt hobuse kõhus, väga omapärane avamisbankett.
Tõelisele avamisele tuli aga ka Vittorio Emanuele III ning kogu kuninglik pere, Tuhande Retke veteranid, sõjaväerügemendid, 6000 linnapead Itaalia eri nurkadest.
Vaatamata vihmasele ilmale sel 4. juunil 1911, olid pidustused uhked. Ühtne Itaalia oli saanud 50 aastaseks.
Ja mõelda vaid, et Vittoriano autor, arhitekt Giuseppe Sacconi, poleks elu sees tahtnud näha Vittorio Emanuele ratsakuju mälestusmärgi peal. Ta põlgas selle kuldset tooni ning "labasust" - "see kole hobune ei tõuse sinna kunagi,"ütles ta pärast seda kui oli näinud ratsakuju mudelit.
Kui aga Enrico Chiaradia poolt alustatud ja Emilio Gallori poolt lõpetatud kuju aga paika pandi, oli Sacconi juba mõned aastad surnud.
Aastast 1884, kui noor Marche regioonist pärit Giuseppe Sacconi osaleb konkursil, et leida sobiv projekt mälestusmärgile, mis ülistaks Ühtset Itaaliat ja kogu võitlusrikast perioodi, mis sellega kaasnes.
Giuseppe projekt tunnistatakse sajakonna laekunu hulgas terve komisjoni poolt ükshäälselt parimaks. Ta oli saamas 30 aastaseks.
Kui nüüd päris aus olla, siis puudus tal arhitekti diplom. Küll oli ta aga töötanud tuntud arhitektide käe all ja osalenud nii mõnelgi olulisel restureerimisel.
Sacconi idee oli teha midagi suurejoonelist. Midagi, mis meenutaks antiikse Rooma, mille varemed sealsamas Vittoriano külje all, templite kunagist uhkust. Mis edastaks Ühtse Itaalia väärtusi. Mis justkui kallistaks vaatajat. Mis oleks samaaegselt võimas ja embav.
Sacconi suri vaid 51 aastaselt 1905 ning tema tööd jätkasid Gaetano Koch, Manfredo Manfredi ja Pio Piacentini.
Palju lõhuti maha Vittoriano püsti panemiseks, nagu kirjutasin juba Veneetsia väljaku postituses - Kapitooliumi jalamile jäänud keskaegne linnaosa, Paulus III torn, sild, mis ühendas palazzo Veneziat Kapitooliumiga. Lammutati 17 saj. pärit Püha Rita kirik, mis kümmekond aastat hiljem teatro Marcello lähedusse paigutati.
Küll aga avastati kaevamiste käigus üks vanarooma esialgselt 5-korruseline insula, pärit 2.sajandist , mis jäeti ka nähtvale ja kust turistid pahatihti seda märkamata mööda käivad. See jääb monumendi külje peale, Kapitooliumi poole minnes enne S. Maria in Ara Coeli kiriku pikka treppi.
Veel leiti sealt ühe eelajaloolise elevandi jäänused. Kihvad viidi La Sapienza Ülikooli Paleontoloogia Muuseumisse, aga ülejäänud osa luustikust on siiamaani Vittoriano vundamendi all.
Hakkas ilmet võtma 17 000 ruutmeetril laiuv kompleks, mille käigus toodi Rooma 40 000 kuupmeetrit "botticino"marmorit Brescia ligidalt ja mille kõrguseks on 81 m (nagu 27 korruseline maja), ilmalik vastand Püha Peetruse Basiilikale.
Monumendi teemat rõhutavad kaks suurt kirjutist "Patriae unitati"/ Isamaa ühtsusele ja "Civium libertati" / kodanike vabadusele. Need on sümboliseeritud kahe pronkskvadriigiga, mis paigutati mälestusmärgi otsa küll alles 1927. aastal.
Lai trepp, mida kaunistavad itaalia rahva väärtusi väljendavad kujud: tegutsemine (azione), mõte (pensiero), koostöö, ühtehoidvus (concordia), õigus (diritto), tugevus (forza), ohvrimeelsus (sacrificio), mis viivad Tundmatu Sõduri mälestusmärgini.
Kuju kõrgub 72 meetrise kaaristu taustal, kus on 16 kuju, millest igaüks sümboliseerib üht Itaalia regiooni. Tol ajal oli regioone 16, praegu aga 20. Iga regiooni kuju on tehtud just selle regiooni skulptori poolt.
Vittoriano on igas oma detailis täis sümboleid, kandes endas ka ilmseid vabamüürlaslikke elemente, mida siinkohal ei ole mõtet kõiki lahata.
Enne seda valis ühe I maailmasõjas hukkunud sõduri ema Maria Bergamas lahinguväljadelt leitud surnukehade seast välja ühe, mis sai monumendile matmise au osalikseks.
Tema ette asetati 11 kirstu. Maria hüüdis oma poja Antonio nime, justkui viimseks hüvastijätuks, kuigi selle viimase laipa polnud kunagi leitud. Ühe peale neist ta nutma jäigi ning sellest sai ka Tundmatu Sõdur. Ühe teise versiooni järgi aga viskas nane aga lihtsalt musta räti ühe kirstu peale, mis ka Rooma minemiseks valiti. Kõik see toimus Udine provintsis Aquileias.
Kirst läbis terve Itaalia ühe kahuri peal spetsiaalselt selleks puhuks tehtud rongivagunil aeglaselt liikudes, mida inimesed kõikides jaamades lilledega austasid.
Tundmatu Sõduri mälestusmärki "valvab" jumalanna Roma, selle äärtes põlevad kaks tuld. Need on siia pandud välismaal elavate itaallaste poolt ning väljandavad nende hingelist lähedust kodumaaga.
Museo Centrale del Risorgimento /Itaalia Ühinemise Keskmuuseum asub Vittoriano vasakul küljel, Brasini tiivas, ja seal saab näha kõike Ühinemisperioodi kuuluvat, nagu näiteks Garibaldile kuulunud teksased, pärit aastast 1860. Olevat maailma vanimad.
Teine ajalooline muuseum on Sacrario delle Bandiere/ Lippude Pühapaik (võiks vist nii tõlkida), kus hoitakse sõjalippe ja mereväe ajaloolisi esemeid.
Siis on seal veel Itaalia Emigratsiooni Rahvusmuuseum, aga ka teisigi eksponeerimisruume, kus alatasa millegi põneva peale võib sattuda.
Ei tasu uuesti üles võtta juttu Vittoriano ebaesteetilisusest (nagu sai ka tehtud piazza Venezia postituses), mõttetust suursugususest või kitšimaigulisest uusklassitsismist. Ajapikku on selle aktsepteerinud nii roomlased kui turistid. Paljudele ameeriklastele meeldivat see isegi enam kui Colosseum - liiga varemetes ja liiga must...
Kolme tähtpäeva puhul läheb Tundmatu Sõduri hauale Vabariigi President - 25.märtsil (fašismist vabastamise aastapäeval), 2.juunil (Vabariigi aastapäeval) ja 4.novembril (I Maailmasõja võidupühal, kõikide langenute mälestamise päeval ja Itaalia sõjaväe pühal).
Asi aga, mis tõesti tegemist väärib, on võtta ette liftisõit Vittoriano "kõrgemale korrusele" - kvadriigide terrassile - üks kõrgeimaid kohti Rooma kesklinnas (62,26 m).
Liftisõit masab 7 eurot (üles-alla). Tasuta alla 10 aastastele ja 3.50 eurot alla 18 ja üle 65 aastastele.
Lifti on võimalik kasutada esmaspäevast neljapäevani 9.30 - 19.30, reedest pühapäevani 9.30 kuni 23.30. Samadel kellaaegadel jääb lahti ka terrassil asuv kohvik.
Aga vaade, mis terassilt avaneb, on seda väärt - Aeg jääb justkui seisma ning Igavene Linn sööbib südamesse kogu oma irreaalses, hiiglaslikus reaalsuses.
|
OSCAR-2019
|
||
Seoses juba juhtunud liiklusohtlike olukordadega koolimaja sissepääsu värava vastas üle sõidutee lippavate kooliõpilastega palun lapsevanematel õpilastele meelde tuletada, et sõidutee ületamine on ainult lubatud selleks ettenähtud ülekäigurajal.
Sõidutee võib olla ilmastikuoludest tingitult libe, nähtavus halb ning busside ja autode pidurdusteekond pikem. Kool on sõiduteel liiklejate pöördumiste peale, õnnetuste ärahoidmiseks ning õpilaste turvalisuse tagamiseks edastanud info ennetustegevuseks kohalikule noorsoopolitseile.
Jaanuari viimasel nädalavahetusel sai 11.a klassi õpilane Ketlin Kivi Tartus Eesti Meistriks 800m jooksus ja võitis hõbeda 1500m distantsil naisjuunioride klassis.
Lisaks said 25. jaanuaril meie kaks ringijuhti üleriigilise tunnustuse - oma valdkonnas tehtud hea töö eest Eesti kultuurkapitali aastapreemia 2013. Nendeks olid Kuristiku rahvatantsu õpetaja Kalev Järvela (rahvakultuuri sihtkapitali preemia) ja käsipalli treener Jüri Lepp (kehakultuuri ja spordi sihtkapitali preemia).
Välja anti viiskümmend preemiat, neist kolm elutööpreemiat. Auhinnagalal jagati kokku välja 172 350 eurot.
Õppeaasta algusest meie uues majas pole väga palju aega möödunud, aga juba on kogunenud üsna suur kogus särke-pükse-pusasid-kindaid-jalanõusid, mis ootavad omanikke. Vaata pilte ja äkki tunned enda omad ära. Kui leidsid piltidel endale kuuluva riideeseme üles, siis pöördu kooli garderoobitädi poole.
17. jaanuaril käis 7.b klass õppekäigul Põhja-Eesti Päästeametis. Kohe, kui tuletõrjemajja sisse astusime nägime hoiatavat mehe kujulist plakatit ''Ära lase purjus sõpra vette''. Seejärel liikusime edasi 2. korrusele, kus asusid köök, peatoimetaja tuba, õppeklass ja mõned magamistoad.
Kõige avaram oli õppeklass. Seal oli näha mitmeid karikaid ning akvaariumis ühte kala. Samuti oli tuletõrjujate elu tehtud väga mugavaks: õppides said nad istuda mugaval diivanil, vaadata televiisorit ning vajadusel arvutisse minna. Kuid, kui tuleb väljakutse, joosti õppeklassis asuvale torule, ning libistati sealt alla. Edasi pandi ruttu riidesse ja joosti autodesse. See protsess ei tohtinud võtta rohkem aega, kui 1 minut. Kui minut sai täis, pidi auto juba välja sõitma.
See korrus läbi vaadatud suundusime edasi garaaži. Seal tutvustati meile mitmeid tuletõrjeautosid. Kaasa arvatud autode põhjalikele ülevaatusele, lasti meile tuletõrje signaali, mis on kuulda väljakutsetel. Samuti saime teada huvitava fakti, et tuletõrjeauto koos kogu varustusega maksis kroonide ajal 20 miljonit. Kuid üle kõige oli ikka autodel turnimine, auto rooli taga istumine ning tuletõrje hoone ajalugu. Nägime torni, milles mõnikümmend aastat tagasi otsiti binokliga tulekahjusid. Kui ajalugu kuulatud, suundusime garaaži tagasi, tegime grupipildi tuletõrjeauto taustal ning läksime kõik oma teed.
20. detsembril 2012 täitus heategevusprogrammil „Märka ja aita!“ kolmas tegevusaasta. Programmi eesmärk on toetada raskustes perede lapsi ning õpilasi materiaalselt, kuid veelgi olulisem on, et täiskasvanud märkavad varasemast enam väikeste inimeste muresid ning hoolivad neist. Programmist toetatakse 5-10aastaseid lasteaialapsi ja õpilasi, kes on kaotanud oma vanema või kes on muul põhjusel tõsistesse raskustesse sattunud. Lastele osutatakse abi lasteaias/koolis käimiseks ning koolis õppetööks vajalike esemete muretsemisel, näiteks soojad rõivad, spordirõivad, jalanõud, kunstitarbed vms. 2012. aastal koguti kontole ligi 12 560 eurot ning koostööd programmiga teevad Skechers, Fifaa ja Minitex (Huppa).
Programmiga on liitunud paljud haridusasutused ja haridusametnikud ning Tallinna Haridustöötajate Ametiühing. Oma olulise panuse on andnud ka eraisikud ning ettevõtted väljastpoolt haridusvaldkonda. Abi on saanud juba ligi 400 last ja pere.
Abi saamiseks esitab haridusasutus taotluse. Kellele abi küsida, otsustatakse esmalt iga haridusasutuse siseselt. Komisjonile laekus 2012. aastal ligi 160 taotlust. Lapsed said endale uhiuued talveriided ja jalanõud ning palju muud vajalikku (sh kooli- ja sporditarbed jpm). Kõik nad said veel heategevusliku kingikogumise kampaania raames tehtud jõulukingituse ning mitmed raskustes pered ka toidupaki.
Tallinna Kuristiku Gümnaasiumi märkamise ja aitamise tulemusena said kaks meie kooli õpilast jõuludeks kingiks koolitarbeid ja talveriided.
Annetusi saab jätkuvalt teha Tallinna Kuristiku Gümnaasiumi fuajees asuvasse kogumiskasti või Tallinna Alushariduse Juhtide Ühenduse (TAHJÜ) erikontole SEB 10220109320011
Suuskade laenutus maksab õpilaspileti esitamisel 2.20 eurot, mis annab õiguse suusatada 1 tund. Kui seda aega ületatakse rohkem kui 10 minutit, tuleb maksta teise tunni eest veel. Kui lapsel pole õpilaspiletit kaasas, maksab ta täishinna. Igal lapsel tuleb antud perioodi jooksul käia suusatamas 4 korda.
Meie kooli tervishoiutöötaja Katrin Kaev on oma pikaajalise aktiivse tervist edendava tööga pälvinud kogu kooli kollektiivi austuse ja lugupidamise. Tänutäheks sai ta on Tallinna Haridusameti tunnustuse Tubli tervisedendaja 2012.
Valmistamaks vaimu ette järgmisel päeval aset leidva traditsioonilise abiturientide ja õpetajate ühiseks jõululõunaks, käisid meie kooli 12 klassi õpilased 19. detsembril Tallinnas Radisson BLU hotellis, ainult neile korraldatud etiketikoolitusel.
Koolitusel, mille viis läbi hotelli toitlustus- ja teenindusjuht Kristel Mäeots, tutvustati lauakombeid, mida restorani teenindajad oma klientidega kasutavad. Näidati, kuidas katta pidulik laud, kuhu paigutada laual klaasid, mustriga taldrikud ja serveerimisrätikud. Õpilased said kuulda, et teenindaja viib lauale toidu esimesena ette lastele, siis naistele ja siis meesterahvale, seda üle kliendi parema õla. Räägiti kehakeele olulisusest ja pilkkontaktist ning hääletämbri valikust kliendiga suhtlemisel. Õpilased sai veel teada kuidas serveeritakse toidu kõrvale vein, kuidas paigutatakse lauale laevataldrik, pipar, sool, kuhu peab jääma taldrikul salat, kuhu põhiroog, kuidas viia laualt nõud ära nii, et need kätte mahuks ja maha ei kukuks.
Neljapäeval, 10. jaanuaril ilmub Kresku 65. number. Selles numbris on pikad intervjuud raamatukogutöötaja Liana Lepikuga ja Eesti käsipallikoondise peatreeneri Jüri Lepaga, lisaks saab teada, kuidas läheb Rocca al Mare koolis füüsikaõpetaja Kristi Juusel. Kreskus on paar lugu välismaal õppimisest ja projektiööst ning saab lugeda õppimisvõimalustest Tallinna Ülikoolis. Ajalehes on kaks eksperimenti ja Kuristiku soengute TOP 4 ning loomulikult viktoriin. Ja palju muud!
4.-5. jaanuaril 2013 toimusid Viimsis Eesti Haridustöötajate Liidu ja Eesti Koolispordi Liidu poolt korraldatud võrkpallivõistlused õpetajatele. Kokku osales 32 kooli, muuhulgas külalisõpetajad Soomest ja Lätist. Võisteldi 3 liigas. Kuristiku gümnaasiumi õpetajate võistkond saavutas III liigas tubli II koha. Võistkonda kuulusid Raino Liblik, Sirje Vasmann-Perend, Liidia Kuusksalu, Viljar Sinimeri, Tanel Renter ja külalisõpetajana Triin Maller.
|
OSCAR-2019
|
||
Üleeuroopaline kellade helistamine toimub Euroopa riikides Euroopa kultuuripärandiaasta raames rahvusvahelisel rahupäeval. Vastavalt konsistooriumi otsusele 5. juunist 2018 kutsus peapiiskop Urmas Viilma üles EELK kogudusi helistama üleeuroopalisel rahupäeval, 21. septembril kell 19–19.15 kirikutes ja kabelites kellasid.
Konsistooriumi septembrikuu istungil Vakantseks on kuulutatud Rannu koguduse õpetaja ametikoht alates 1. septembrist. Kandideerimisavaldusi saab esitada 1. oktoobrini. EELK kirikuseadustiku § 84 punkti 2 alusel (isikliku sooviavalduse alusel) vabastati Kristi Sääsk Suure-Jaani koguduse õpetaja ülesannetest alates 1. oktoobrist. (Konsistooriumi otsusega 6.02.2018 oli Kristi Sääse ametiülesannete täitmine Suure-Jaani koguduse õpetajana peatatud 6. veebruarist 2018 kuni 1. ...
Kristlike Ohvitseride Ühenduse suvisest kahepäevasest töö- ja palvelaagrist Martnas võttis osa paarkümmend meest. «Mehed rassisid surnuaial kõvasti,» vahendab vanemkaplan Gustav Kutsar, «mõni puu oli üsna kolme mehe mõõtu.» Martna kalmistule on maetud langenud kaitseväelane Arre Illenzeer. Ühenduse tänu kuulub kogudusele ja perekond Illenzeerile võõrustamise eest.
Meie pankrannik pakub silmailu igale loodushuvilisele igal aastaajal. Neid hetki on käinud fotosilmaga tabamas kohaliku koguduse õpetaja Merle Prass-Siim koos abikaasa Joel Siimuga, kes teenib Harju-Madise kogudust. Merle sõnul on pildistatud umbes viis-kuus aastat ja Paldiski kiriku eesruumi üles pandud fotonäituse «Pankranniku mitu palet» jaoks oli raske valikut teha. Välja on pandud umbes kolmkümmend pilti ja need sobivad pühakotta kenasti. Kauaks näitus vaadata jääb, ei osanud õpetaja öelda: «Meil äraviimisega kiiret ei ole.»
Kuigi Paide kirikusse ollakse harjunud sisenema lõunapoolsest uksest, mis linnaplaneeringu tõttu on mugavam, saab praegu pühakotta vaid lääneküljel asuvast peauksest. See sissekäik on muidugi paraadlikum ja pakub tulijale suurema elamuse, sest pilk läheb sisenemisel otse altarile.
Kogu suve on kiriku juures olnud palju tööd: kiriku ümbert on ära veetud 20–30 cm pinnast, pandud drenaaži, tänu millele loodetakse, et kirikuhoone hakkab kuivama. Lisaks on õpetaja Algur Kaerma sõnul tehtud kiriku ümber mõni ilus kõnnitee, rekonstrueeritud on suur trepp. Praegu käivad tööd lõunaküljes, kust muidu pääseb kirikusse hõlpsalt ka ratastooliga. Mõneks kuuks jääb ukseava vineeriga kaetuks, sest suured uksed viiakse restaureerimisele. Kumba ust pärast tööde lõppu rohkem kasutama hakatakse sõltub inimeste soovist, ütleb õpetaja.
Postimehe 13. (26.) mail 1917 ilmunud number oli eriline. Tervet esikülge kattis teade Villem Reimani surmast. Kolmandalt leheküljelt leiame aga üleskutse Eesti koguduste esindajatele tulla Tartusse kongressile. Tänavu 26. ja 27. mail tähistame Tartus saja aasta möödumist esimesest Eesti kirikukongressist, mis vana kalendri järgi leidis aset 31. mail ja 1. juunil 1917. Uusi tuuli kirikuellu oodati pikisilmi. 1911. aastal oli Venemaa siseministeeriumis valminud koguni uue ...
Toomkoguduse kauaaegse organisti, koori- ja orkestrijuhi, helilooja Johannes Kappeli sünnist möödub 9. mail 110 aastat. Johannes Kappel töötas toomkirikus 1954. aastast kuni peaaegu surmani (11.11.1982). Paralleelselt oli ta õppejõud usuteaduse instituudi muusikaosakonnas (1960–82), UI õppekoori üks asutajatest 1967. aastal ning peadirigentidest. Toomkirikus asutas ta 1956. a sümfooniaorkestri, mis tegutses järjepidevalt kuni 1990. aastani. 7. mai missal toomkirikus ...
Paide kogudus plaanib Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks ehitada lõpuni kiriku oreli. 1933. aastal vendade Kriisade (Juhan, Jakob ja Tannil) poolt valminud orelil puudub kolm keelregistrit („Oboe“, „Trompete“ ja „Posaune“). Töö viib nüüd lõpuni Tannil Kriisa lapselaps Hardo Kriisa (fotol), kes on pilli palju aastaid ka hooldanud. Oreli valmimine annab võimaluse lisaks vaimulike toimingute läbiviimisele korraldada professionaalseid orelikontserte, mis laiendab tunduvalt meie ...
Emadepäeva eel, 12. mail kell 15 korraldab Lääne prefektuur Lihula kirikus kontsertjumalateenistuse „Kummardus emale“. Teenivad Lihula muusikakooli õpilased ja õpetajad, Politsei- ja Piirivalveameti orkestri puhkpilli kvintett, bariton Altan Karp, Lihula koguduse õpetaja Kaido Saak ja Lääne prefektuuri kaplan Tuuli Raamat. Pärast kontsertteenistust kohvilaud kiriku hoovis. Olete oodatud peredega, võtke kaasa rõõmus meel.
Kõrgem usuteaduslik seminar korraldab koostöös EKNK ja GLS akadeemiaga 5.–6. mail kevadkonverentsi „Elevandituba: Innovaatiline kogudus?“ Konverents toimub Toompea Nelipühi koguduse ruumides (Toompea 3, Tallinn). Igal organisatsioonil on küsimusi, mis on kuskil õhus, aga mida harva, kui üldse, arutatakse. Need on „elevandiküsimused“ viidates sümbolile, kus kõik teavad, et suur loom on toas, aga keegi temast ei räägi. Käesoleva konverentsi üks eesmärke ongi arendada ...
Haapsalus toimuvad tänavu talgud 6. mail kl 9–14. Koguneme Kooli 6 õuel. Kaasa palume võtta töökindad. Talgupäev päädib talgusupi söömisega. Teave talgujuht Kalle Jätsalt tel 506 2508 või kallejatsa@gmail.com. Juurus on sel suvel kihelkonnapäevade ürituste kese alevikus. Neil päevadel on plaanis avada kihelkonnarahvale ka Juuru ajaloolise pastoraadi uksed ja aiaväravad. Seetõttu korraldame 6. mail pastoraadi ja selle ümbruse (Side 1 ja Side 2) koristustalgud. Lustida saab ...
|
OSCAR-2019
|
||
Märtsi alguses sai meil täis esimene aasta Paapua Uus-Guineal (PUG). Aasta tagasi mõtlesime, et tänaseks juba teame, kus edaspidi töötame, kuid selle asemel oleme kogenud, et “inimese süda kavandab oma teed, aga Issand juhib tema sammu” (Õp. 16:9). Ja me oleme selle eest ainult tänulikud, sest soovime olla seal, kus Tema tahab, et me oleksime.
Selle aasta esimesed kuud on möödunud linnulennul! Alustasime külaskäiguga Dom hõimu. Elasime seal misjonäride Jim ja Judy Burdetti (taas)valminud kodus. Viibisime kohapeal terve nädala ja saime hea ülevaate elust ja teenimisest Domi rahva hulgas. Domide huvi evangeeliumi vastu on suhteliselt leige ja kui keegi kristlaseks saab, siis on vaimulik kasv aeglane tulema, kuid seal on paar kogudust ja palju neid, keda isikliku jüngerdamisega aidata saaks. Jim’i põhitööks on praegu Uue Testamendi tõlkimine. Kui Jumal lubab, saab see mõne aasta pärast kaante vahele. Rääkisime omavahel ka palju sellest, et “juhul kui me peaks Domi elama ja tööle tulema, siis teeksime seda või teist nii- või naamoodi...”. See kõik käib meeskonna moodustamise juurde ja on üsnagi huvitav ning intensiivne protsess. Lähemalt saab Domis veedetud aja kohta lugeda meie blogist http://paapua.blogspot.com/.
Kevadised tervitused Paapualt! Just, just kevadised, mitte sügisesed, sest umbes nädal tagasi algas siin peale kuivaperioodi taas vihmaperiood ja loodus on ärkamas uuele elule! Kõik meie ümber tuletab meelde kodumaist kevadet - värskelt rohetav muru, puudel tärkavad lehed, aedades ja põldudel töötavad inimesed... Kuivaperiood oli sel aastal pikem kui tavaliselt ja kuna paapualased katavad oma toidulaua põhiliselt aiasaadustega, oli see aeg paljudele üsna toiduvaene. Seda suurem on nüüd rõõm igapäevaste vihmasadude üle!
Aga nüüd meie uudiste juurde... siiani oli meie põhitegevuseks pidzin inglise keele ja Paapua kultuuri tundmaõppimine. Keeleõppes jõudsime oktoobri alguseks tasemele, kus võime ametliku õppimise lõpetada st. meie pidzin inglise keele oskus on piisavalt hea selleks, et hõimu elama asudes esialgu selle keele oskajatega suhelda. Tänu Jumalale selle eest! Tema, kes on teinud taeva ja maa (Ps 121:2), annab ka tarkuse uue keele omandamiseks ning võõra kultuuri tundmaõppimiseks! Kuna viimases on meie teadmised veel veidi kesised, siis jätkame lähikuude jooksul kultuurimaterjali kogumist.
Samal ajal vaatame palvetes ja mõtetes tulevikku. Üsna peagi on käes aeg teha otsus, millisesse hõimu tööle minna. Sõltume ka selles Jumalast ja tahame teha Talle meelepärase valiku. Usume, et Ta on meid juhatanud Paapua Uus Guinea Kõrgmaa (Highlands) piirkonda, kus me praegu viibime. Kõrgmaa piirkond jaguneb omakorda mitmeks väiksemaks provintsiks ja meil on südames töötada Chimbu provintsis. New Tribes Mission (Uute Hõimude Misjon) töötab hetkel kahes selle provintsi hõimus (Dom ja Kuman) ja kuna meie sooviks on ühineda juba olemasoleva meeskonnaga, siis nende kahe hõimu vahel me oma valiku ka teeme. Palun palveta, et oleksime avatud ning sõnakuulelikud Jumala juhtimisele!
28. juunil jõudis kurt misjonär (EKNK Tallinna kurtide kogudusest) tagasi Mandariinimaalt, kus ta viibis kolm kuud. Teda kutsuti appi õpetama noormeestele puutööd ning ka piiblitunde. Kuid sellega asi ei piirdunud. Kolme kuu jooksul mõjutas ta paljude elusid ja kuulutas evangeeliumi kurtidele viipekeeles ning kolm päeva enne Mandariinimast lahkumist ristis Raivo kolm kurti oma üürikorteri vannis!
Igatsus minna Mandariinimaal sai istutatud Raivo südamesse juba 2006 aastal World Deaf Assemble konverentsil Tallinnas, kui ta kohtus Põhja Iirimaa kurtide töötegijatega. Nende hulgas oli ka Ingrid (kuulja, viipekeeletõlk), kes töötab misjonärina Mandariinimaal. Ta abiellus kohalik noormehega ja on elanud Mandariinimaal juba 17 aastat. Iirlased rääkisid Mandariinimaalt, sealsest elust ja kurtide olukorrast, ning kõik see väga puudutas Raivo südant ja ta koges, kuidas Püha Vaim ütles talle, et ka temal tuleb minna Mandariinimaale.
NB! Tekstis leiduvad lühendid: Hna - mandariinimaa, Knmng – sihtkoht, HjaH – ettevõte ”südame ja kätega” ja isikute nimed on muudetud misjonäride kaitseks.
04. aprilli varahommikul jõudsin lennukiga Helsingist Shnghisse ja sealt edasi reisi sihtkohta. Kohe, kui ma kohale jõudsin, algas salajane jumalateenistus, kus ristiti kuus kurti. Jumalateenistuse ja ristimise viisid läbi Iirimaa kurdid. Koos oli palju kurte ja oli ka kuuljaid. Ma olin nii vapustatud ja rõõmus, et jõudsin õigel ajal ning sain seda sündmust näha.
Ma veetsin toredalt aega 3 päeva Richardi, Rosa ja veel 2 inglannaga. Siis nad lahkusid lennukiga teise linna Ida Hnas uurimisretkele, kas seal on võimalik midagi uut rajada. Jõudnud Knmng-sse tundsin end just kui teises maailma otsas. Esimesed päevad püüdisn harjuda Hna eluviisi, kultuuri ja kommetega. Kohtusin ka Liisaga, kohaliku misjonäriga, kellega arutasime minu edasist tegevusest Knmngis. Tal oli väga hea meel, et sain tulla 3 kuuks, et julgustada ja õpetada kurtidele Jumala Sõna.
9. aprilil läks töö lahti ”HjaH” puutöökojas. Õpetasin noormeestele täispuidust riidekappide, söögilaudade, kummutite, voodite jne tegemist. Mina töötan nendega igapäev 4-6 tundi, edasi töötavad nad ise.
Suhtlemine hna viipekeeles ei ole just lihtne kuid heade sõprade keskel olen ära õpinud juba mõningad hnakeelsed viiped ja hiroglüüfid. Tänu sellele on mul palju kergem suhelda kohalikega.
|
OSCAR-2019
|
||
Tänapäeva kiire elu juures on vahel raske leida aega iseendale. Massaaž on meeldiv ning ühtlasi ka oluline nii treeningjärgses lihashoolduses kui ka lihtsalt igapäeva tööst tekkivate pingete vähendamisel.
Jomon-venitused (loe: tšomon) ehk Shindo venitused on Tartu Arcticu tunniplaanis olev treening, mis sobib spordisaali, kontorisse ja loomulikult ka vabasse õhku. Jomon-venituste tehnika pärineb jaapanlanna Kazuko Kuratomi loodud Shindo® meetodist, mis kätkeb endas massaaži, venitus- ja lõõgastusharjutuste süsteemi.
Kas usud, et kui oleksid kõhn, kui saaksid lahti tüütutest lisakilodest, muutuks su elu kohe palju paremaks? Endale ajakirjade kaanestaare eeskujuks seades ja välist ilu taga ajades pole hea enesetunne aga üldsegi kindlustatud.
Mina ei ole ülekaaluline sellepärast, et kõik mu ümber soodustab normaalkaalu ja sportlikku eluviisi. Esiteks olen ma väikesest peale palju sportinud. See on juurutanud minus harjumuse trenni teha. Teiseks kolisin ma varakult vanemate juurest ära, hakkasin iseseisvalt elama ning ka oma toitumisotsuseid ise langetama. Kolmandaks, mu elukaaslane sööb tervislikult. Ma võiksin seda nimekirja veel pikalt jätkata: ma töötan personaaltreenerina ja mu spordiklubi asub 15 minutise jalutuskäigu kaugusel jne.
Enamik inimesi, kes kaalust alla võtab, kasvatab need kilod aasta või mõne jooksul tagasi. See on kurb statistika, mida aga on võimalik muuta.
Treenin ja treenin, kuid ikka alla ei võta! Ära muretse, sellist asja juhtub pidevalt. Üsna sageli esineb sedagi, et kaal trenni tehes hoopis tõuseb. Kuidas on see võimalik ja mida sel juhul ette võtta?
Oma "Teadliku treeningu ABC" postituses kirjutasime: Kui kehal ei ole regulaarset ja piisavat koormust, ei ole tal põhjust areneda. Üks levinumaid vigu treeningutes on ühesuguste koormuste liigne kasutamine. Seetõttu ei anna treening edaspidi efekti ning saavutusvõimes tekib seisak. Kui treeningutes endiselt midagi ei muuda, on võimalik isegi töövõime vähenemine. Teadlik treenija, kes soovib areneda, tõstab süsteemselt koormusi.
Hiljuti on levinud internetis erinevad 30-päeva väljakutsed. Üheks nendeks oli „kõhulihaste väljakutse“, mis muutus väga populaarseks ning 30. päevaks tehti juba 135 kordust kere painutust. Meie poole on pöördunud inimesi kommentaariga, et selliste väljakutsete põhjal jääb mulje, et selleks, et saada ilusaid kõhulihaseid, peab tegema igapäevaselt nii palju kõhulihaseid kui võimalik.
Hiljuti avaldatud uuringu põhjal suutsid 12 nädala jooksul treeneriga koos treeninud inimesed parandada oma lihasmassi, jõudu ja vastupidavust paremini kui iseseisvalt ilma treenerita treeninud grupp. Järeldati, et paremad tulemused on tõenäolisemad koos treeneriga treenides võrreldes iseseisvalt treenimisega. Loomulikult, mida parem on treener, seda tõenäolisemalt tulevad ka paremad tulemused. Me kõik soovime tulemusi, aga kas nende saavutamiseks oleks mõistlik personaaltreeneri abi kasutada?
Sõna "shindo" tähendab jaapani keeles "südame teed", ka "hinge juhatust". See tähendab, et lõdvestumiseks võtame ette sisemise teekonna enda südamesse, meie olevikku, oma tegeliku olemuse juurde. Samuti tähendab see, et venitusharjutuste sooritamisel on olulised austus, soojus ja leebus.
ChillOutSpin on mõõduka intensiivsusega treening, mis on suunatud inimestele, kes alles alustavad treeningutega või harrastajale, kes pole rattatreeningutega varem kokku puutunud.
Ülimalt populaarsed paistavad olevat erinevad 30 päeva väljakutsed. Kõhulihaste harjutused, kükid, kätekõverdused jne. Eesti meedias saavutas tõeliselt suure kajastuse n-ö plankingu väljakutse.
Paljude naiste elus tuleb ette see aeg, kus tehakse suuri otsuseid ning planeeritakse peret, vahel juhtub imesid ka ootamatult. Selleks, et olla valmis terveks teekonnaks algusest lõpuni, tuleb kasuks füüsiline aktiivsus. Vaatamata sellele, et rasedus lisab naise organismile suure koormuse, mõjub graviidsus enamasti naise tervisele soodsalt. Loote normaalse arengu tarvis toimuvad raseduse vältel naise organismis mitmed muutused ja kohastumused. Rasedus pole takistuseks kehaliste harjutuste sooritamisel ning kehaline aktiivsus raseduse vältel parandab vereringet, seedimist, jääkainete kõrvaldamist, hingamist, aitab toime tulla rasedusaegse koormusega ja säilitada õiget kehaasendit. Harjutused kõrvaldavad ebamugavustunde, lihaste väärpinged ja seljavalu ning annavad vajaliku lihasaktiivsuse sünnituseks.
Tööl on hullumaja, sest tähtajad on kukil. Lapsed on tarvis koolist trenni vedada, remont on pooleli ja siis veel nõuab abikaasa oma... kust ma selle aja trenniks veel võtan? Tuttav? Tüüpiline? Mõtle, kas mõni tund terve nädala jooksul on enda peale tõesti nii palju kulutada?
Liikumisaasta puhul andis Margit Delfile intervjuu, et anda oma panus Eesti rahva tervise parandamiseks, nii ärgitab ta kõiki mugavustoonist välja tulema ja kohe (see tähendab juba täna) liikumisega alustama.
Spordiklubis ringi liikudes näeb inimesi, kes teevad trenni üpris sageli, kuid hoolimata rassimisest pole neil viimase aasta või poolega ette näidata erilisi tulemusi. Nad ei ole kaalu langetanud ega lihasmassi kasvatanud, nad pole eriti tugevamad ega ka vastupidavamad.
Kõik meie rakud sisaldavad vett. Ligikaudu 60% kehamassist on vesi. See, kui palju vett me sisaldame, sõltub sellest kui palju meil rasva- ja lihasmassi on ning kui hästi me hüdreeritud oleme. Erinevad rakud sisaldavad erinevat kogust vett: luud sisaldavad 22% vett, rasvkude 25%, lihasrakud 75% ja veri ligikaudu 83%. Ka rakkudest väljaspool on vett (ca 1/3 kogu keha veekogusest).
|
OSCAR-2019
|
||
Abhaasia president Aleksandr Ankvab teatas oma tagasiastumisest. Eelmisel päeval oli parlament presidendi volitused peatanud.
Iisraeli peaminister Binyamin Netanyahu kutsus rahvusvahelist üldsust üles mitte tunnustama Palestiina uut rahvusliku ühtsuse valitsust, kus osaleb ka Iisraeli hävitamist sooviv islamiliikumine Ḩamās.
Kamerunis vabastati kaks kuud varem röövitud kaks itaallasest katoliku preestrit ja üks kanadalasest katoliku nunn. Arvatavasti oli vaimulike röövimise taga islamiliikumine Boko Haram. Samal päeval teatasid Kameruni võimud ka 40 Boko Harami võitleja tapmisest riigi põhjaosas.
Tai Rahvuslik Rahu ja Korra Nõukogu avaldas oma plaani Tai majanduse elavdamiseks. Muuhulgas näeb plaan ette piirhinnad kütusele, laenugarantiide andmise väikeettevõtetele ning erimajandustsoonide loomise Birma, Laose ja Malaisiaga piirnevatel aladel.
Türgi 13 omavalitsuses toimus kohalike valimiste kordushääletus. Uus hääletus korraldati opositsioonierakondade nõudel, kes vaidlustasid 30. märtsil toimunud valimiste tulemuse mitmetes omavalitsustes.
Donetski rahvavabariigi võimud teatasid, et on vabastanud neli Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni vaatlejat, kelle seas oli ka üks eestlane. Tegelikult vaatlejaid ei vabastatud ja jäi ka selgusetuks, milline rühmitus neid üldse vangis hoiab.
Kiievi Patriarhaadi Ukraina Õigeusu Kirik teatas, et Venemaa okupeeritud Krimmis rünnati ühte nende kogudust. Relvastatud mehed tungisid jumalateenistuse ajal kirikusse ning peksid läbi nii vaimulikud kui ka koguduseliikmed. Viimaste seas oli ka üks rase naine.
Ameerika Ühendriikides Illinoisi osariigis Chicago South Side'i piirkonnas lasi kurjategija kohaliku aja järgi kell 20.05 pesumajas maha 6 inimest, nende seas 2 teismelist noorukit. Veel 1 inimene sai tulistamises haavata.
Belgias Brüsselis algas NATO kaitseministrite kahepäevane kohtumine, mille keskseks teemaks on NATO sügisese tippkohtumise ettevalmistamine. Kohtumisel osaleb ka Eesti kaitseminister Sven Mikser.
Hispaania peaminister Mariano Rajoy teatas, et kuningas Juan Carlos I loobub troonist kohe, kui parlament on vastu võtnud seda võimaldavad seadusemuudatused. Hiljem samal päeval teatas kuningas oma tagasiastumisest ka isiklikult.
Liibüa peaminister Aḩmad Ma‘ītīq võttis politsei toetusel oma kontrolli alla valitsuse hoone, mida tema eelkäija Abd Allāh ath-Thanī oli keeldunud vabastamast, ja pidas seal oma valitsuskabineti esimese istungi.
Palestiinas vannutati ametisse peaminister Rāmī Ḩamd Allāhi uus valitsuskabinet, milles osalevad nii erakonna Fataḩ kui ka islamiliikumise Ḩamās esindajad. Vaatamata Iisraeli protestidele teatas Ameerika Ühendriikide president Barack Obama, et on valmis uue valitsusega koostööd tegema ja seda ka rahaliselt toetama.
Serbia peaminister Aleksandar Vučić nõudis Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioonilt avalikku vabandamist. Organisatsioon oli eelmisel nädalal kritiseerinud Serbias väidetavalt toimuvat veebilehtede tsenseeerimist, peaminister Vučić nimetas taolist kriitikat laimuks.
Luganskis ründas kuni 500 miinipildujate, granaadiheitjate, automaatide ja muude relvadega relvastatud separatisti linna lõunaserval asuvat piirivalve juhtimiskeskust. Vähemalt 5 ründajat sai surma ja 8 haavata. Samuti sai kokkupõrkes vigastada üksteist piirivalvurit, neist neli raskelt. Hiljem kokkupõrked sama juhtimiskeskuse juures jätkusid.
Luganski haldushoones toimus plahvatus, milles hukkus kinnitamata andmetel vähemalt 7 inimest, teiste seas Luganski rahvavabariigi tervishoiuminister.
Eestis algas seksuaalvähemuste solidaarsus- ja kultuurinädala ürituste programm Oma Maailma Avardamise Festival, mis toimub paralleelselt nii Tallinnas kui ka Tartus. Festivali toetavad mitmete välisriikide saatkonnad.
Ameerika Ühendriikide armee lahkus Manasi õhuväebaasist Kõrgõzstanis. Tegemist oli ainsa Ameerika Ühendriikide sõjaväebaasiga Kesk-Aasias ja 2013. aastal otsustas Kõrgõzstani parlament, et selle rendilepingut Ameerika Ühendriikidega enam ei pikendata.
Euroopa Liit teatas valmidusest teha koostööd Palestiina valitsusega, tingimusel, et see on valmis liikuma Iisraeliga rahulepingu sõlmimise suunas.
India pealinnas New Delhis hukkus liiklusõnnetuses peaminister Narendra Modi äsja ametisse astunud valitsuse regionaalarengu minister Gopinath Munde.
Poolas Varssavis toimus Kesk- ja Ida-Euroopa riigijuhtide kohtumine, kus Eestit esindas president Toomas Hendrik Ilves. Kohtumisel osales ka Ameerika Ühendriikide president Barack Obama, kes kinnitas Ameerika Ühendriikide julgeolekugarantiisid Ida-Euroopa riikidele ja teatas valmisolekust suurendada Ameerika Ühendriikide sõjalist kohalolekut Euroopas.
Süürias toimusid presidendivalimised. Valimised võitis senine president Bashār al-Asad, kes kogus 92,2% antud häältest. Valimisaktiivsus oli 73,4%.
Tšehhi peaminister Bohuslav Sobotka teatas, et ei soovi oma riigi territooriumile võõrriikide vägede paigutamist ega näe mingit vajadust NATO sõjalise kohaloleku suurendamiseks Euroopas.
Ukraina valitsus teatas, et ei kavatse riigi lääneosas elavale ungari vähemusele autonoomiat anda. Ukraina ungarlastele autonoomia andmist oli oma inauguratsioonikõnes nõudnud Ungari peaminister Viktor Orbán.
Slovjanski piiramine: Slovjanski linnas ja selle ümbruses puhkesid separatistide ja valitsusvägede vahel ägedad lahingud, kaasatud oli lennuvägi.
Izjumist Slovjanskisse kulgeval teel sattus rünnaku alla Ukraina sõjaväekolonn; üks sõjaväelane sai surma ja seitseteist haavata. Kramatorski lähistel Semenivkas purustas armee separatistide rajatud teetõkked.
Eesti põllumajandusminister Ivari Padar alustas kolmepäevast visiiti Ukrainas, kus ta kohtus oma Ukraina kolleegi Igor Švaikaga ning osales konverentsil "Ukraina ja Euroopa Liidu põllumajanduskaubanduse uued võimalused ja väljakutsed".
Eesti sotsiaalminister Helmen Kütt alustas kahepäevast visiiti Stockholmis, et osaleda kehalise karistamise keelustamist käsitleval laste õiguste konverentsil.
Eesti välisminister Urmas Paet alustas kahepäevast visiiti Poolas, kus ta kohtus oma Poola kolleegi Radosław Sikorskiga.
Eestis Muhu saarel algas Baltimaade regionaalministrite kahepäevane kohtumine, kus osales ka Eesti siseminister Hanno Pevkur.
Ameerika Ühendriikides California osariigi lõunaosas Imperiali linnas kukkus kohaliku aja järgi kell 16.20 alla sõjaväelennuk AV-8B Harrier. Lennuki piloot pääses õnnetusest vigastusteta. Õnnetuses sai kahjustada 8 elamut, kuid inimesed selles kannatada ei saanud.
Belgias Brüsselis toimus maailma juhtivate tööstusriikide grupi G7 tippkohtumine. Algselt pidi tegemist olema Venemaal Sotšis toimuva G8 kohtumisega, kuid pärast Krimmi annekteerimist otsustati Venemaa kohtumiselt kõrvale jätta ja kohtumine üle viia mõnda teise riiki. Tippkohtumisel otsustati nõuda Venemaalt koostööd Ukraina kriisi lahendamiseks ja ähvardati vastasel korral laiendada Venemaa suhtes kehtestatud majandussanktsioone.
Luksemburgis algas Euroopa Liidu justiits- ja siseministrite kolmepäevane kohtumine, kus Eestit esindasid justiitsminister Andres Anvelt ja siseminister Hanno Pevkur.
Slovakkia peaminister Robert Fico teatas, et ei soovi Slovakkia territooriumile ühegi võõrriigi vägede paigutamist.
Venemeelsed separatistid võtsid enda kontrolli alla Sverdlovskist ida suunas asuva Tšervonopartõzanski piiripunkti.
Luganski lõunaserval õnnestus venemeelsetel separatistidel hõivata kaks päeva rünnaku all olnud piirivalve juhtimiskeskus.
Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves oli ühepäevasel töövisiidil Lätis, kus ta osales Riias filosoof Isaiah Berlinile pühendatud mälestuskonverentsil.
Ameerika Ühendriikides Seattle'i linnas lasi 26-aastane mees kristliku Seattle'i Vaikse Ookeani Ülikooli õppehoones maha 1 ja haavas 3 inimest. Teistel üliõpilastel õnnestus tulistaja kinni pidada ja politseile üle anda.
Iraani põhjaosas toimunud reisi- ja kaubarongi kokkupõrkes hukkus vähemalt 10 ja sai veel vigastada mitukümmend inimest. Reisirongis oli õnnetuse hetkel 340 reisijat.
Itaalias Veneetsias algas XIV Veneetsia arhitektuuribiennaal, kus Eestit esindab Johanna Jõekalda, Johan Tali ja Siim Tuksami kureeritud ekspositsioon "Vaba ruum". Biennaali avamisel osales ka Eesti kultuuriministeeriumi arhitektuurinõunik Yoko Alender. Publikule avatakse biennaal kaks päeva hiljem, 7. juunil.
Lätis Siguldas toimus Baltimaade haridus- ja teadusministrite kohtumine, kus osales ka Eesti haridus- ja teadusminister Jevgeni Ossinovski.
Mali võimud teatasid, et kehtestavad riigis tuareegidega jätkuva kodusõja tõttu kohustusliku kaitseväeteenistuse, mille on kohustatud läbima kõik mehed ja naised vanuses 18–35 eluaastat.
Venemaa president Vladimir Putin rahuldas Peterburi kuberneri Georgi Poltavtšenko tagasiastumispalve ja määras ta kuni valimisteni kuberneri kohusetäitjaks.
Eesti suursaadik Saksamaal Kaja Tael avas Bremenis Eesti aukonsulaadi, kus aukonsulina alustas tööd Til Julius Niels Eberhard Assmann.
Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves alustas ametlikku visiiti Poolas Wrocławis, et osaleda Wrocławi Globaalsel Foorumil ja võtta vastu Atlandi Nõukogu Vabaduse auhind.
Eesti valitsus kinnitas alates 14. juulist sotsiaalministeeriumi kantsleriks Marika Priske ning majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi kantsleriks Merike Saksa.
Ameerika Ühendriikides Wisconsini osariigis tunnistas föderaalne ringkonnakohtunik Barbara Crabb Ameerika Ühendriikide põhiseadusega vastuolus olevaks osariigi kehtestatud keelu samasooliste abielule. Kohtuniku otsus jõustus kohe.
Hispaanias Barcelonas NauART galeriis avati Eesti kunstnike näitus "The Hypnotist Collector", kus on esindatud Jaanus Samma, Marge Monko, Eva Seppingu, Katarina Meisteri, Kristina Normani, Erki Kasemetsa, Varvara Guljajeva ja Mar Canet' tööd. Näitus kestab 29. juunini.
Hispaania valitsus kiitis heaks seaduseelnõu, mis vastuvõtmise korral lubab 1492. aastal Hispaaniast välja kihutatud sefardi juutide järeltulijatel saada Hispaania kodakondsuse oma senisest kodakondsusest loobumata.
Prantsusmaal osalesid Teises maailmasõjas võidelnud riikide riigijuhid üritustel, millega mälestati 70 aasta möödumist Normandia dessandist.
Rahvusvahelise Valuutafondi president Christine Lagarde teatas, et ei ole huvitatud kandideerimisest Euroopa Komisjoni presidendi ametikohale.
Eestis Tallinnas Energia Avastuskeskuses toimus peaminister Taavi Rõivase ja vabaühenduste avalik kohtumine avatud valitsemise partnerluse tegevuskava teemadel.
Iraagi pealinnas Bagdadis toimunud autopommiplahvatustest hukkus kokku 60 inimest. Riigi lääneosas ründasid islamistlikud võitlejad Ar-Ramādī linnas asuvat Anbari Ülikooli ja hõivasid selle kampuse.
Ukrainas astus ametisse president Petro Porošenko. Mitmete teiste riigijuhtide kõrval osales tema inauguratsioonitseremoonial ka Eesti peaminister Taavi Rõivas.
Venemeelsed separatistid alustasid õhtul rünnakuid Luganski lennujaamale. Tulevahetus jätkus ka järgmisel päeval.
Venemaa president Vladimir Putin andis Föderaalsele Julgeolekuteenistusele korralduse tõhustada kontrolli Ukraina-Venemaa piiril, et takistada illegaalseid piiriületusi.
Ida-Virumaal Narva lähistel Riigikülas avati 1919. aastal toimunud Riigiküla lahingu taastatud mälestusmärk.
Ameerika Ühendriikides Nevada osariigis Las Vegases tapsid mees ja naine kaks politseinikku ning haavasid surmavalt ühte tsiviilisikut. Seejärel pidasid nad tulevahetust neid jälitanud politseinikega ja sooritasid lõpuks enesetapu. Mõrvarite motiivid jäid selgusetuks.
Austria äärmusrahvusliku erakonna Austria Vabaduspartei esimees Heinz-Christian Strache teatas, et kavatseb kandideerida 2015. aastal Viini linnapeaks.
Bulgaaria peaminister Plamen Orešarski teatas, et Bulgaaria on otsustanud pärast konsultatsioone Euroopa Komisjoniga peatada Venemaalt lähtuva gaasitrassi South Stream ehitustööd.
Hispaanias Baski autonoomses piirkonnas moodustasid inimesed 123 km pikkuse inimketi, millega avaldasid toetust kavale korraldada Baskimaa iseseisvumiseks rahvahääletus.
Lõuna-Osseetias toimusid parlamendivalimised. Valimised võitis erakond Ühtne Osseetia, mis sai 43,1% valijate häältest ja 34-kohalises parlamendis 20 kohta. Valimisaktiivsus oli 60,1%.
Pakistanis Karachis ründasid õhtul islamiliikumise Ţālebān võitlejad Jinnah' rahvusvahelist lennujaama. Öö läbi kestnud lahingus islamistide ja julgeolekujõudude vahel hukkus vähemalt 34 inimest.
Tai sõjaväeline valitsus tõi meeleavalduste vältimiseks pealinna Bangkoki tänavatele 6000 sõdurit ja politseinikku.
Eestis Tallinnas Kadrioru pargis toimus vähihaigete laste toetuseks korraldatud pardiralli, millega koguti üle 65 000 euro annetusi.
Afganistani lõunaosas hukkus 5 Ameerika Ühendriikide sõdurit. Sõdurid said surma õnnetuses, kus neid tabas Ameerika Ühendriikide õhujõudude lennukilt heidetud pomm.
Guinea peamised opositsioonierakonnad peatasid oma osalemise parlamendi töös ja lubasid alustada tänavarahutuste organiseerimist. Opositsiooni pahameele põhjustasid valitsuse venitused kohalike valimiste korraldamisel.
Iraani president Ḩasan Rūḩānī külastas Türgit, et arutada Türgi võimudega Süüria kodusõja ning Türgi–Iraani kaubandussuhetega seonduvat.
Liibanoni parlamendis toimus presidendivalimiste kuues voor, mis kukkus samuti läbi. Presidendivalimiste seitsmes voor määrati 18. juunile.
Liibüa ülemkohus kuulutas 4. mail parlamendis toimunud peaministri valimised põhiseadusega vastuolus olevaks, tagandades sellega ametist peaminister Aḩmad Ma‘ītīqi ja ennistades ametisse eelmise peaministri Abd Allāh ath-Thanī.
Eestis valis XII Riigikogu kultuurikomisjon esimeheks tagasi Reformierakonna liikme Lauri Luige ja komisjoni aseesimeheks hiljuti komisjoni liikmeks saanud Keskerakonna esindaja Eldar Efendijevi.
Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves alustas kahepäevast töövisiiti Tšehhis, et osaleda Prahas toimunud Aspeni Instituudi iga-aastasel konverentsil "The Big Bang: 25 Years Since the Annus Mirabilis".
Ameerika Ühendriikides Oregoni osariigis Portlandi äärelinnas Troutdale'is asuvas Reynoldsi Keskkoolis toimus koolitulistamine. Teismeline tulistaja tappis ühe õpilase ja haavas kehalise kasvatuse õpetajat, enne kui sooritas ise kooli tualettruumis enesetapu.
Ameerika Ühendriikides Virginia osariigis toimunud Vabariikliku Partei eelvalimistel kaotas Esindajatekoja enamuse liider Eric Cantor nn Tea Party liikumist esindavale majandusõppejõule David Bratile, jäädes sellega ilma võimalusest Esindajatekotta tagasi kandideerida.
Iraagis langes äärmusislamistide organisatsiooni Iraagi ja Levandi Islamiriik kontrolli alla riigi üks suuremaid linnu Mosul. Iraagi peaminister Nūrī al-Mālikī pöördus seoses toimunuga parlamendi poole palvega kuulutada välja eriolukord.
Lõuna-Korea pealinnas Soulis algas kohtuprotsess parvlaeva Sewol 15 meeskonnaliikme üle. Parvlaeva uppumisel 16. aprillil hukkus üle 300 inimese, enamik neist keskkooliõpilased. Meeskonnaliikmete vastu on esitatud mitmeid süüdistusi hooletusest kuni mõrvani.
Lätis Ādaži polügoonil avati rahvusvaheline sõjaline õppus Saber Strike. Õppus toimub paralleelselt Lätis, Leedus ja Eestis, sellel osalevad 4700 sõjaväelast 10 riigist, sealhulgas ka Ameerika Ühendriikidest.
Pakistanis ründasid islamiliikumise Ţālebān võitlejad Jinnah' rahvusvahelise lennujaama lähedal asuvat julgeolekuakadeemiat. Inimesed rünnakus kannatada ei saanud.
Öösel toimunud umbes kolmetunnises venemeelsete separatistide rünnakus Kramatorski sõjalennuväljale sai Ukraina võimude andmetel surma ligikaudu 40 separatistlikku võitlejat.
XII Riigikogu õiguskomisjon saatis esimesele lugemisele ühiskonnas laialdase debati põhjustanud kooseluseaduse eelnõu. Eelnõu poolt hääletas 5, vastu oli 3 ja erapooletuks jäi 1 komisjoni liige.
Hispaania parlament kiitis heaks seadusemuudatused, mis võimaldavad kuningas Juan Carlos I oma poja kasuks troonist loobuda.
Iraagis vallutasid äärmusrühmituse Iraagi ja Levandi Islamiriik võitlejad endise diktaatori Şaddām Ḩusayni kodulinna Tikrīti.
Türgi teatas, et kutsub seoses 80 Türgi kodaniku vangistamisega Iraagi islamistlike võitlejate poolt kokku NATO erakorralise kohtumise.
Ukraina president Petro Porošenko teatas, et on valmis alustama läbirääkimisi riigi idaosas tegutsevate venemeelsete separatistidega, kuid ainult tingimusel, et viimased loobuvad relvadest ja relvastatud vastupanust.
Venemeelsed separatistid korraldasid järjekordse rünnaku Luganski lennujaamale. Lennuvälja kaitsvate dessantväelase seas kaotusi polnud, ründajate kaotused on teadmata.
ITAR-TASSi teatel pöördus separatistide niinimetatud Luganski rahvavabariik Venemaa ja veel 14 riigi poole palvega tunnustada nende iseseisvust.
Eesti põllumajandusminister Ivari Padar on töövisiidil Soomes, kus kohtub oma kolleegi Jari Koskisega.
Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves alustas kolmepäevast töövisiiti Itaalias, et osaleda Roomas Euroopa Välissuhete Nõukogu iga-aastasel kohtumisel.
Saare maakonnas kinnitasid Kaarma, Kärla ja Lümanda valla volikogud kolme valla ühinemisotsuse. Nende ühinemisel tekib Saare maakonna suurim haldusüksus, mis hakkab kandma Saaremaa valla nime.
Antiguas ja Barbudas toimusid parlamendivalimised. Valimised võitis Antigua Tööpartei, mis sai 17-kohalises parlamendis 14 kohta.
Belgias Brüsselis toimus Euroopa Liidu keskkonnaministrite kohtumine, kus osales ka Eesti keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannus.
Brasiilias algasid 13. juulini kestvad 2014. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlused. Mängu avakohtumises võitis Brasiilia Horvaatiat tulemusega 3:1.
Brasiilias São Paulos ja Rio de Janeiros toimusid enne jalgpalli maailmameistrivõistluste algust meeleavaldused, millega protesteeriti inimeste viletsate elutingimuste ja maailmameistrivõistlusteks tehtud hiiglaslike kulutuste vastu. São Paulos muutus meeleavaldus vägivaldseks, politsei kasutas meeleavaldajate laialiajamiseks pisargaasi ja kummikuule.
Iraagis võtsid autonoomse Kurdistani üksused valitsusvägede ja islamistide kokkupõrkeid ära kasutades oma kontrolli alla Kirkūki linna.
Jamaica valitsus teatas kavast dekriminaliseerida marihuaana omamine ja kasutamine isiklikuks otstarbeks ning religioossetel eesmärkidel.
Kanadas Ontario provintsis toimusid kohaliku parlamendi valimised. Valimised võitis Ontario Liberaalne Partei, mis sai 38,6% antud häältest 59 kohta 107-liikmelises parlamendis.
Rahvusvaheline Kriminaalkohus teatas, et kavatseb Elevandiluuranniku endise presidendi Laurent Gbagbo üle kohut mõista pärast tema 2010. aasta valimiskaotust vallandunud vägivalla ja selle käigus toime pandud inimsusvastaste kuritegude eest.
Donetskis tehti järjekordne atentaat ühele Donetski rahvavabariigi liidritest Deniss Pušõlinile. Hilisõhtul lasti õhku Pušõlinile kuuluv sõiduk, plahvatuses hukku kaks ja sai vigastada veel kaks inimest, Pušõlin ise ei viibinud sõidukis.
Venemaa riiklik gaasikompanii Gazprom teatas, et kui Ukraina ei ole tasunud 16. juuniks oma võlgnevust maagaasi eest, peatab Gazprom gaasitarned Ukrainale.
Venemaa kaitsejõud alustasid vastuseks NATO suurõppusele Saber Strike sõjaväeõppusi Kaliningradi oblastis.
Eesti valitsus otsustas välja kuulutada riigihanke saarte laevaühenduse teenindamiseks alates 2016. aastast. Kui eelmise valitsuse majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts soovis lasta riigil tellida ühenduse pidamiseks vajalikud laevad, siis uus valitsus otsustas leida liinidele operaatori, kellel oleks olemas oma laevad ning riigile laevade tellimise kohustust mitte võtta.
Tallinnas toimus advokatuuri 95. aastapäevale pühendatud konverents "Inimene e-riigis", kus osales ka justiitsminister Andres Anvelt.
Horvaatia ülemkohus kinnitas madalamas kohtuastmes langetatud otsuse, millega endine peaminister Ivo Sanader mõisteti süüdi altkäemaksu võtmises. Sanaderile määratud vanglakaristust vähendas ülemkohus siiski 10 aastalt 8 aastale ja 6 kuule.
Tai sõjaväevõimud tühistasid riigis kehtinud öise komandanditunni ja lubasid hiljemalt augustiks 2014 ametisse nimetada ajutise tsiviilvalitsuse.
Donetski rahvavabariigi üks juhte Deniss Pušõlin kinnitas, et nende valduses on mitu tanki, kuid keeldus kommenteerimast tankide päritolu.
Ameerika Ühendriikide kaitseminister Chuck Hagel saatis Pärsia lahele lennukikandja USS George H. W. Bush, et vajaduse korral osutada Iraagi valitsusele sõjalist abi võitluses äärmusislamistide vastu.
Soome Rahvuslik Koonderakond valis uueks esimeheks väliskaubandus- ja Euroopa Liidu asjade ministri Alexander Stubbi.
Iljušin Il-76 allatulistamine: venemeelsed separatistid tulistasid öösel Luganski lähistel alla valitsusvägede transpordilennuki Il-76. Vägesid ja varustust vedav lennuk oli maandumas linna lennuväljale. Hukkus 49 pardal olnud inimest. Tegemist on tõenäoliselt suurima inimkaotusega, mida valitsusväed on kriisi ajal ühes rünnakus kandnud. President Petro Porošenko kuulutas 15. juuni leinapäevaks.
Lennuõnnetusest teada saanud meeleavaldajad ründasid Kiievis Venemaa saatkonda, purustati saatkonna aknaid ja autosid, saatkonnalt rebiti maha Venemaa lipp.
Keenias Mpeketoni rannikulinnas korraldas äärmuslik islamiliikumine Al-Shabaab rünnaku hotellidele, pankadele, politseijaoskonnale ja videosaalidele, kuhu inimesed olid kogunenud vaatama jalgpalli maailmameistrivõistlusi. Kokku tapeti vähemalt 50 inimest.
Venemaal Krasnojarski krais Atšinskis toimus naftatöötlemistehases plahvatus ja sellest sai omakorda alguse tulekahju, mis õnnestus kontrolli alla saada veidi enam kui ühe tunniga. Õnnetuses hukkus 6 inimest, veel 7 inimest vajas saadud põletushaavade tõttu haiglaravi.
Tallinnas Telliskivi Loomelinnakus toimus Tallinna Tänavatoidufestival, millel osales ka Eesti põllumajandusminister Ivari Padar.
Ameerika Ühendriigid teatasid, et saadavad Iraagi pealinna Bagdadi 275 sõdurit, kelle ülesandeks on tagada sealsete Ameerika Ühendriikide diplomaatide julgeolekut.
Venezuelas toimus raske bussiõnnetus, kui Barquisimetost pealinna Caracasesse teel olnud buss sõitis teelt välja ja põrkas kokku puuga. Hukkus 20 inimest ja veel 10 inimest sai vigastada.
Eesti rahandusminister Jürgen Ligi viibis ühepäevasel visiidil Stockholmis, kohtudes seal Rootsi ettevõtjatega.
Eesti põllumajandusminister Ivari Padar osales Luksemburgis toimunud Euroopa Liidu kalandus- ja põllumajandusministrite kohtumisel.
Tallinnas algas Saksamaa välisministri Frank-Walter Steinmeieri, Eesti välisministri Urmas Paeti, Läti välisministri Edgars Rinkēvičsi ja Leedu välisministri Linas Linkevičiuse kahepäevane kohtumine. Kohtumise keskseks teemaks oli Ukraina kriis ja selle lahendamine.
XII Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni uueks esimeheks valiti Reformierakonna liige Kalle Palling, komisjoni aseesimehena jätkas tööd sotsiaaldemokraat Marianne Mikko. Valimised olid vajalikud seoses komisjoni senise esimehe Arto Aasa asumisega Riigikogu majanduskomisjoni esimehe ametikohale.
Eesti Reformierakonna liige, ettevõtja ja endine tipp-poliitik Meelis Atonen teatas, et lahkub protestiks valitsuse otsuse vastu anda võimalus Vjatšeslav Leedo firmadele jätkata laevaühenduse korraldamist mandri ja saarte vahel kõigist riigifirmade nõukogudest, kuhu ta kuulub.
Paide linnavolikogu avaldas umbusaldust linnapeale Alo Aasmale ja volikogu esimehele Kersti Sarapuule. Uue koalitsiooni moodustasid Eesti Reformierakond ning Erakond Isamaa ja Res Publica Liit (IRL), uueks linnapeaks valiti IRLi liige Priit Värk ja linnavolikogu esimeheks Reformierakonna liige Tarmo Alt.
Aafrika Liit taastas Egiptuse ja Guinea-Bissau liikmestaatuse organisatsioonis, mis oli peatatud seoses nendes riikides toimunud riigipööretega.
Austria pealinnas Viinis algas Iraani tuumaprogrammi üle peetavate rahvusvaheliste läbirääkimiste viies voor.
Suurbritannia välisminister William Hague teatas, et Suurbritannia kavatseb taasavada oma suursaatkonna Iraani pealinnas Teheranis. Saatkond suleti novembris 2011, kui meeleavaldajad tungisid saatkonnahoonesse ja rüüstasid selle.
Ukraina keskosas toimus kohaliku aja järgi kell 14.20 Venemaalt Euroopasse kulgeval gaasitrassil plahvatus. Inimesed plahvatuses vigastada ei saanud, ka ei häirinud see oluliselt gaasitarneid, sest trass on dubleeritud. Ukraina võimud ei välistanud, et tegemist võis olla terroriaktiga Ukraina gaasitranspordisüsteemi vastu.
Eesti poliitik, Euroopa Komisjoni asepresident Siim Kallas vihjas Soome majanduslehele Kauppalehti antud intervjuus, et kaalub oma poliitilise karjääri lõpetamist.
XII Riigikogu nimetas alates 1. septembrist pensionile läinud kohtuniku Lea Laarmaa asemel Riigikohtu uueks liikmeks Malle Seppiku.
Eesti Reformierakonna liige Vilja Savisaar-Toomast teatas, et loobub Riigikogu asendusliikme kohast. Savisaar-Toomast oleks Riigikokku pääsenud Euroopa Parlamenti valitud Yana Toomi asendusliikmena, kuid olles vahepeal astunud Keskerakonnast Reformierakonda, ei pidanud Savisaar-Toomast Keskerakonna mandaadi alusel tööleasumist eetiliseks.
Tallinna Linnavolikogu erakorralisel istungil kukkus läbi järjekordne umbusaldusavaldus linnapea Edgar Savisaarele.
Ameerika Ühendriigid kinnitasid, et Iraak on palunud neilt abi õhurünnakute korraldamiseks suurt edu saavutanud äärmusliku islamiliikumise Iraagi ja Levandi Islamiriik võitlejate vastu.
Jaapani parlament kriminaliseeris Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni viimase liikmesriigina lapsporno omamise.
Malaisia läänerannikul läks põhja ülekoormatud laev, mille reisijateks olid ilmselt illegaalsed immigrandid Indoneesiast. 3 inimest hukkus ja 34 jäi kadunuks, kõik õnnetusest eluga pääsenud 60 inimest võeti immigratsiooniametnike poolt vahi alla.
Türgis mõistis kohus 1980. aasta riigipöörde korraldamise eest eluks ajaks vangi riigi endise presidendi kindral Kenan Evreni.
Ukraina president Petro Porošenko nimetas riigi uueks välisministriks Pavlo Klimkini, kes astus ametisse järgmisel päeval.
Pärast eelmisel päeval toimunud telefonivestlust Venemaa presidendi Vladimir Putiniga teatas president Petro Porošenko lühiajalise vaherahu kehtestamisest, mille jooksul saaksid valitsusvastased kas relvad maha panna või naasta Venemaale. Venemeelsed separatistid teatasid vastuseks, et ei nõustu vaherahuga.
Donetski oblastis Jampili küla juures puhkes suurem lahing, kui varem Krasnõi Lõmanis positsioonidel olnud valitsusvastased püüdsid tungida läbi armee piiramisrõnga ja põgeneda Siverski suundas. Ukraina kaitseministeerium teatas 12 sõduri hukkumisest, separatistide kaotuste kohta usaldusväärsed andmed puuduvad.
Eesti peaminister Taavi Rõivas oli töövisiidil Suurbritannias, kus ta osales Londonis toimuval konverentsil "Margaret Thatcher Conference on Liberty", kohtus Suurbritannia peaministri David Cameroniga ja Suurbritannias tegutsevate Eesti ettevõtjatega.
Eestisse saabus kahepäevasele visiidile Suurbritannia maaväe ülem kindral Sir Peter Wall, kes kohtus siin kaitseminister Sven Mikseri ja kaitseväe juhataja Riho Terrasega.
XII Riigikogu asendusliikmetena andsid ametivande Reformierakonna liikned Kalev Kallemets ja Andre Sepp.
XII Riigikogu võttis ööistungil vastu Vabariigi Valitsuse seaduse muudatused, millega muudeti valitsuskabineti moodustamine paindlikumaks, võimaldati ministrite vastutusalasid hõlpsamalt ümber jagada ja muudeti võimalikuks praeguses koalitsioonileppes ette nähtud ministrite ametinimetuste ametlik kasutusele võtmine.
Ameerika Ühendriikides jõudsid New Yorgi osariigi senat ja kuberner Andrew Cuomo kokkuleppele meditsiinilise marihuaana legaliseerimises.
Ameerika Ühendriikide võimud kehtestasid homoseksuaalseid inimesi diskrimineeriva seadusandluse tõttu Ugandale mitmesugused sanktsioonid. Piirati riigile majandusabi andmist, tühistati koostöös Ugandaga toimuma pidanud regionaalsed sõjaväeõppused ja kehtestati viisapiirangud ugandalastele, keda peetakse vastutavaks inimõiguste rikkumise eest.
Brasiilia suurimas linnas São Paulos puhkesid pärast Inglismaa–Uruguay jalgpallimatši vägivaldsed tänavarahutused, mis ei olnud seotud jalgpalli, vaid riigis maad võtnud sotsiaalsete pingetega. Meeleavaldajad süütasid autosid ja ründasid pangakontoreid, politsei kasutas nende laialiajamiseks pisargaasi.
Bulgaariat tabasid tugevad vihmad, mis tõid riigi mitmes piirkonnas kaasa üleujutusi. Kõige enam sai kannatada Varna linn, mille ühes äärelinnas hukkus üleujutustes 10 inimest.
Hispaanias asus oma isa Juan Carlos I tagasiastumise tõttu troonile Astuuria prints Felipe, kellest sai kuningas Felipe VI.
Luksemburgis algas Euroopa Liidu ja euroala rahandusministrite kahepäevane kohtumine, millel Eestit esindas rahandusminister Jürgen Ligi.
Ukraina president Petro Porošenko kinnitas, et allkirjastab assotsiatsioonilepingu Euroopa Liiduga 27. juunil.
Eesti peaminister Taavi Rõivas alustas kahepäevast töövisiiti Saksamaal. Esimesel päeval avas ta Leipzigis Eesti aukonsulaadi ja kohtus Saksimaa peaministri Stanislaw Tillichiga. Teisel päeval kohtus ta Berliinis Saksamaa liidukantsleri Angela Merkeliga.
Eesti kaitseminister Sven Mikser oli ühepäevasel töövisiidil Rootsis, kus ta kohtus Rootsi kaitseministri Karin Enströmiga.
Eesti välisminister Urmas Paet kinnitas ametlikult, et Eesti toetab Jean-Claude Junckeri kandidatuuri Euroopa Komisjoni presidendi ametikohale.
XII Riigikogu otsustas ööistungil lõpetada kooseluseaduse esimese lugemise ja saata selle teisele lugemisele. Isamaa ja Res Publica Liidu ettepanek seaduseelnõu tagasi lükata kukkus läbi häältega 32:45.
XII Riigikogu võttis ööistungil vastu peretoetuste ja muude seaduste muutmise seaduse, millega suurendati alates 1. jaanuarist 2015 oluliselt lapsetoetusi: esimese ja teise lapse eest makstav toetus tõusis 45 euroni, kolmanda ja iga järgneva lapse toetus 100 euroni, vajaduspõhine lapsetoetus suurenes kolm korda ja hakkab olema 90 eurot kuus.
Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik tähistas oma eestseisja, Tallinna ja kogu Eesti metropoliidi Korneliuse 90. sünnipäeva. Metropoliiti õnnitles ka siseminister Hanno Pevkur.
Luksemburgis toimunud euroala rahandusministrite kohtumisel otsustati toetada Leedu üleminekut eurole 1. jaanuarist 2015.
Hongkongis toimus referendum demokraatia ulatuslikumaks rakendamiseks piirkonnas, millel osales üle 600 000 inimese. Hiina võimud on teatanud, et ei pea rahvaalgatuse korras organiseeritud referendumi tulemusi õiguslikult kehtivateks ega endale siduvaks.
Süüria lääneosas Hama provintsis toimunud autopommiplahvatuses hukkuse 34 ja sai vigastada vähemalt 50 inimest.
Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni teatel õnnestus neil taastada ühendus kahe viimase vaatlejate grupiga, kellega kaotati ühendus mai lõpul. Organisatsiooni pressiesindaja poolt Viinis tehtud avalduse kohaselt on vaatlejad terved.
Eestis, Lätis ja Leedus lõppes kolmes riigis üheaegselt korraldatud sõjaväeõppus Saber Strike, millel osalesid ka Ameerika Ühendriikide väeüksused.
Tartu Ülikooli Senat kinnitas teistkordsel hääletamisel oma ülikooli uue põhikirja, mille kohaselt jääb 2016. aastast ülikooli struktuuri vaid neli teaduskonda. Ülikooli nõukogu oli põhikirja kavandi täiendavaks ülevaatamiseks senatisse tagasi saatnud, kuid senat otsustas selle kinnitada sellesse täiendavaid muudatusi tegemata.
Egiptuse kohus kinnitas 183 Muslimi Vennaskonna liikme surmaotsuse. Teiste seas on surmamõistetute hulgas ka vennaskonna kõrgeim vaimne juht Muḩammad Badī.
Mauritaanias toimusid presidendivalimised. Valimised võitis ametisolev president Mohamed Ould Abdel Aziz, kes sai ligi 82 protsenti häältest. Enamik opositsiooniparteisid boikoteeris valimisi.
Paavst Franciscus teatas, et maffia liikmed tegelevad "kurja kummardamisega" ja on seetõttu katoliku kiriku osadusest eemaldatud.
Eestit külastas Euroopa Komisjoni president José Manuel Durão Barroso, kes kohtus siin kõigi Baltimaade peaministritega. Samuti külastas Euroopa Komisjoni president Laulasmaal helilooja Arvo Pärti.
Hiiumaa rannikust veidi lääne poolt merepõhjast leiti allveelaev. Tõenäoliselt on tegu ainulaadse Venemaa Esimese maailmasõja aegse allveelaevaga Akula, mis ehitati 20. sajandi alguses Kroonlinnas Balti laevatehases.
Ameerika Ühendriikide riigisekretär John Kerry alustas ametlikku visiiti Egiptuses, et pidada läbirääkimisi Egiptuse uue presidendi ‘Abd al-Fattāḩ Khalīl as-Sīsīga.
Iraagis Al-Anbāri kubernerkonnas võtsid sunniitlikud äärmuslased oma kontrolli alla veel kolm linna.
Ukraina idaosas Ilovaiski lähedal aset leidnud plahvatuse tagajärjel sõitis rööbastelt välja 14 Venemaa kaubarongi vagunit. Inimesed viga ei saanud.
Tartus Kauburi Kaubamaja keldrikorrusel avati tulirelvamuuseum, kus on esil tulirelvad 19. sajandi algusest kuni tänapäevani.
Ameerika Ühendriikide riigisekretär John Kerry alustas visiiti Iraaki. Ta kohtus Bagdadis Iraagi peaministri Nūrī al-Mālikī ja mitme opositsiooni esindajaga. Juttu oli laiapõhjalise valitsuse moodustamisest ja USA toest võitluses mässuliste vastu.
Ameerika Ühendriikides Alaskas Aleuutide saarestikus leidis aset maavärin, mille suurusjärk Richteri skaalal oli 7,9.
Euroopa Liidu välisministrite kohtumisel Luksemburgis otsustati keelata Krimmist ja Sevastopolist pärit kaupade import Euroopa Liidu riikidesse. Sanktsioonid kehtestati ka Tai vastu – jäetakse ära planeeritud ametlikud visiidid ja vabakaubanduslepingut puudutav kõneluste voor.
Soome Eduskund nimetas häältega 98:76 peaministriks Rahvusliku Koonderakonna esimehe Alexander Stubbi.
Keemiarelvade Keelustamise Organisatsiooni peasekretär Ahmet Üzümcü teatas, et Süüriast toodi välja viimane last keemiarelvi.
Donetskis kohtunud presidendi ja separatistide esindajad leppisid kokku 27. juunini kestvas relvarahus, mida hiljem pikendati 30. juunini.
Venemaa paleontoloogid teatasid kahe erakordselt hästi säilinud dinosauruse luustiku leidmisest Kemerovo oblastist Šestakovo küla lähedalt. Oletatavalt on tegu 100–120 miljonit aastat tagasi elanud Psittacosaurus sibiricus'e säilmetega.
Euroopa Komisjoni laienemisvolinik Štefan Füle teatas, et Albaaniale anti Euroopa Liidu liikmekandidaadi staatus.
Venemaa president Vladimir Putin palus parlamendi ülemkojal tühistada varem antud volitused sõjalise jõu kasutamiseks Ukrainas.
Eesti välisminister Urmas Paet alustas visiiti Brüsselis, et osaleda kahepäevasel NATO liikmesriikide välisministrite kohtumisel.
Euroopa Parlamendi Sotsiaaldemokraatide ja Demokraatide Liidu fraktsioon valis Marju Lauristini üheks üheksast aseesimehest.
Ukraina presidendi Petro Porošenko, Saksamaa liidukantsleri Angela Merkeli, Prantsusmaa presidendi François Hollande'i ja Venemaa presidendi Vladimir Putini vahel toimus neljapoolne telefonivestlus, milles arutati Ida-Ukraina rahuplaani elluviimise võimalusi. Kõik vestluses osalejad nõustusid sellega, et Ida-Ukrainas vangistatud OSCE vaatlejad tuleb viivitamatult vabastada.
Eesti kodanikele hakkas kehtima viisavabadus reisimisel Mongooliasse. Viisata võib turismi või ettevõtluse eesmärgil viibida Mongoolias järjest kuni 30 päeva. Esialgu on viisavabadus ühepoolne ja kehtib kuni 2015. aasta lõpuni.
Nigeeria pealinnas Abujas tipptunnil kaubanduskeskuses aset leidnud pommiplahvatuses hukkus vähemalt 21 inimest ja vähemalt 17 sai vigastada.
Poola Donald Tuski juhitav valitsus võitis poliitikute kõnede lindistamisega seotud skandaalist ajendatud usaldushääletuse parlamendis häältega 237:203.
Eestis Tamsalu vallas Naistevälja külas avati mälestusmärk kaitseväe allveelaeva Kalev viimasele komandörile Verner Puurannale.
Ameerika Ühendriikide ajakirjas Journal of Mammalogy ilmunud artiklis teatati uue imetajaliigi leidmisest Namiibia kõrbest. Londiklaste sugukonda arvatud imetaja sai nimeks Macroscelides micus.
Belgias Brüsselis koos olnud Euroopa Liidu liikmesriikide valitsusjuhid nimetasid häältega 26:2 Euroopa Komisjoni presidendi kandidaadiks Luksemburgi endise peaministri Jean-Claude Junckeri. Kandidaadi vastu hääletasid Suurbritannia peaminister David Cameron ja Ungari peaminister Viktor Orbán.
Brüsselis Euroopa Ülemkogul sõlmiti Euroopa Liidu assotsiatsiooni- ja vabakaubandusleping Gruusia, Moldova ja Ukrainaga.
Päeva esimestel tundidel vabastasid venemeelsed separatistid kaheksast eelmisel kuul Ida-Ukrainas vangistatud Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni vaatlejast neli, nende seas Eesti esindaja Tõnis Assoni ning vaatlejad Šveitsist, Taanist ja Türgist.
Ukrainale võla tõttu maagaasi tarnimise katkestanud Venemaa gaasikompanii Gazprom teatas, et kui Euroopa riigid müüvad Vene gaasi Ukrainale, hakatakse oma tarneid neisse riikidesse piirama.
Tartu Ülikooli nõukogu toetas plaanitavat ülikooli juhtimisreformi, kuid otsustas panna senatis vastuvõetud uuele põhikirjale viivitava veto, et anda pooltele aega täiendavateks aruteludeks.
Ameerika Ühendriikide kosmoseagentuur NASA saatis Hawaii Kauai saarelt katselennule kosmoseaparaadi Low-Density Supersonic Decelerator, mille ülesanne on katsetada mitmesuguseid viise võimalikuks maandumiseks Marsil.
Eestis Järva-Jaani vallas admiral Johan Pitka sünnikoha lähedal Seliküla-Jalgsema külamajas avati Johan Pitka tubamuuseum.
Venemeelsed separatistid vabastasid veel neli mässajate käes vangis olnud Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni vaatlejat.
ÜRO hinnangul on alates aprilli keskpaigast Ida-Ukraina kokkupõrgetes hukkunud enam kui 420 inimest.
Iraagis suuri alasid enda kätte haaranud sunniidi äärmuslaste organisatsioon ISIS kuulutas välja islamikalifaadi, mille kaliif on Abū Bakr al-Baghdādī.
Nigeeria kirdeosas Chiboki lähedal arvatavalt islamirühmituse Boko Harami rünnakutes kirikutesse hukkus kümneid inimesi.
Ukraina presidendi Petro Porošenko, Saksamaa liidukantsleri Angela Merkeli, Prantsusmaa presidendi François Hollande'i ja Venemaa presidendi Vladimir Putini vahel toimus järjekordne neljapoolne telefonivestlus, milles arutati Ida-Ukraina rahuplaani elluviimise võimalusi.
Eestit külastas Soome uus peaminister Alexander Stubb. Ta kohtus president Toomas Hendrik Ilvese, peaminister Taavi Rõivase ja välisminister Urmas Paetiga.
Donetskist põhjas asuva Avdijivka juures tulistati surnuks Venemaa riikliku telekanali Pervõi Kanal operaator.
Ukraina ja Venemaa leppisid kaks tundi kestnud neljapoolsel telefonikonverentsil kokku teha tööd rahu pikendamise ja tõhusa piirikontrolli kehtestamise nimel. Vladimir Putin andis loa OSCE vaatlejate tegutsemiseks Venemaa-Ukraina piiril, kuid avaldas ka soovi arutleda relvarahu pikendamise üle.
Riigikogu erakorralisel istungjärgul võeti vastu valitsuse usaldushääletusega seotud seadus, millega lükati vanemapensioni jõustumine edasi 1. jaanuarile 2018.
Riigikohtu kriminaalkolleegium tunnistas maadevahetuse kriminaalasjas süüdistatavad Villu Reiljani, Kalev Kanguri, Ester Tuiksoo, Tullio Libliku, Tarmo Pedjasaare ja Toomas Annuse altkäemaksu võtmise ja andmise asemel süüdi pistise võtmises ja andmises ning jättis ringkonnakohtu mõistetud karistused muutmata.
|
OSCAR-2019
|
||
Pühapäeval, 13.05 toimus juba 36. Tartu Maastikumaraton. Selle nime all küll esimest korda, kuid varasemad 35 korda Tartu Jooksumaratoni nime all.
Minu jaoks on see aasta tähtsaim jooksuüritus, kuna just Elvas, just Tartu Jooksumaratonil sain ma oma esimese jooksuürituse kogemuse.
See oli 2015. aasta mai kuu, ma olin oma kaalulangetusega mõned kuud juba tegeleda jõudnud ning hakkamist ja indu täis. Jooksmisega ma veel hakkama ei saanud, kuid osalesin kolleegi õhutusel 10 kilomeetri kepikõnnil.
Siiani olen alati arvanud, et see “pikem distants” on 23 kilomeetrit. Siis mõne aja pärast räägiti juba 23,7-st. Lõpuks oli vapsjee 24,1!
Jooksma läksin ilma igasuguse ettevalmistuseta. Ses suhtes, et ma olin kuu jooksul 1-2 korda vaid jooksmas käinud ning siis ka vaid lühikestel distantsidel. Ma ei ole kiire jooksja, ma ei ole isegi üritanud kiireks jooksjaks saada. Ma jooksen … ma ei teagi miks. Ma jooksen selle tunde pärast, mis peale jooksmist tekib. Selline “ma suudan” tunne. Teate küll 🙂
Kui muidu oleme jooksuüritustele ikka koos ema ja õega läinud, siis sel korral oli olukord selline, et minu jooksu start anti kell 11 Otepäält ning ema 10 kilomeetri kepikõnni start Elvast kell 13:15. Pfft! Koos startimine ei tulnud seega kõne allagi.
Õnneks on mul vahva jooksusõber, kellega me muidu kahetsusväärselt vähe kokku saame, kuid kes on nõus minuga koos sellistele piinavatele jooksuüritustele tulema.
Numbri ja geelid olin ma endale eelmisel päeval Lõunakeskusest juba ära toonud, seega kohapeal ei olnudki muud, kui jooksusõber üles leida, number külge ja enne starti üks Enerviti energiaželee sisse võtta.
Nägin veel ka teist blogijat Katit, soovisin talle kerget jalga ja käisin ja kobasin teda siit-sealt. Ei tea, ma üldiselt pole kallistaja, aga sellistel üritustel kipun inimesi embama. Sorry, noh. Emotsionaalne vist 🙂
Stardis sättisime end kenasti kõige viimasesse stardigruppi, mis on põhimõtteliselt nende aeglaste ja hakkamasaamatute grupp 🙂
Igatahes, mingi soojendusvõimlemine oli ka, kuid meie aeglaste grupini see tädi ei paistnud, mistõttu me siplesime kõik seal kuidagi kohmakalt omasoodu terve selle soojenduse aja.
Ausalt noh, niigi on mark seal kõige lõpus hängida, siis veel mõnitatakse kah ja lastakse kõlaritest ainult tädikese energilist “ja nüüd paremale, üks-kaks-kolm” ilma igasuguse visuaalse selgituseta. Oot, millist osa endast ma nüüd liigutama pidin?
Tanel Padar muide startis ka meie stardigrupis. Aeglastega koos (kih-kih-kih). Aga ta oli seal vist oma göörlfrendi pärast, ise peaks ta ikka veidikene võimekam olema.
Natukene veel sihitut ringivehklemist ning kõlaski stardipauk. Jooksusõber oli ustavalt mu kõrval. Leppisime kokku tegevusplaani – kulgeme aeglaselt, kuni 7 min/km ning katsume lihtsalt ellu jääda. Mina sain ülesandeks tempo jälgimise, jooksusõber sai ülesandeks ellujäämise.
Väljas oli tol hetkel vist juba nii 25 kraadi kuuma, päike lõõmas lagipähe, puud varju ei andnud, kuna päike oli kõrgel pea kohal.
Rada on Otepää metsade vahel ikka päris keeruline. Üks tõus ajab teist taga, liivane pehme pinnas vaheldub sammaldunud mullase ning puujuurtest konarlikuks kergitatud pinnasega. Vahele ka paar jupikest asfalti.
Esimesed kolm kilomeetrit möödusid lendleva kergusega. Ma natukene üritasin lobiseda oma jooksusõbraga, hoidsin tempol silma peal ning lihtsalt nautisin.
Üllatavalt kerge oli olla – pulss püsis 155 kandis, jalad kandsid kenasti ning kuumus ei teinudki väga liiga.
Esimeses teeninduspunktis võtsin topsitäie spordijooki ning pigistasin švammist külma vett pähe ja riietele. Jahutas korralikult maha, külm vesi tõmbas korra hinge kinni, aga hea oli olla.
Jooks jätkus metsa vahel, kus igale tõusule paistis järgnevat uus ning hullem. Kui tundus, et nüüd on tõus möödas, tõmban veidi hinge, siis oli peagi uus küngas paistmas ning tuli tuharalihasest viimnegi jõud välja pigistada.
Kusagil 9. kilomeetri juures märkasin, et jooksusõber hingab kuidagi häälekalt, võtsin hoogu maha. Maastik muidugi ei halastanud ning kulges endiselt üles-alla. Ütlesin naljatledes jooksusõbrale, et vinguma võib hakata siis, kui pool on joostud. Ta ühmas vastu, et ta ei suuda rääkidagi, mis siis veel vingumisest.
Mul oli juba alguses eesmärk, et EI KÕNNI! Etteruttavalt võin öelda, et ei kõndinud ühtegi sammu, kui välja arvata viimased teeninduspunktid. Ka kõik tõusud võtsin jooksusammul. Küll teotempos, kuid jooksusammul.
Tee ääres oli ergutajaid palju, lisaks pakuti jooksjatele kohalike poolt jahutamiseks voolikust või ämbritest vett.
Teine teeninduspunkt tuli kuidagi ootamatult kiirelt, kuigi kohale jõudes tabas mind meeletu joogijanu. Jõin topsi vett, topsi spordijooki ning kastsin end jääkülma švammiga nii märjaks, kui olukord lubas. Pluus liibus keha ligi ning jahutas veel mitu kilomeetrit peale teeninduspunkti.
Mäletan, kuidas ma umbes nii 15. kilomeetri peal mõtlesin, et ma pole üldse väsinud. Kõik on super! Ma äkki jooksen ka oma poolmaratoni rekordi. Haaaah! Naiivitar!
Kuna mul tuleb enamasti suurem väsimus ja see kurikuulus “sein” ette kuskil 17. kilomeetri peal, siis otsustasin enne 16. kilomeetri teeninduspunkti, et võtan sisse oma esimese geeli.
Geel vist aitas, kuna 17. kilomeetril mingit “seina” ei paistnud. Olin juba oma rumala peaga suutnud lootma hakata, et jooks lähebki lõpuni välja sellise kergusega.
Pulss püsis stabiilselt 163-166 vahel, enesetunne oli hea, kuum ei olnud. Mis nii viga joosta, eksole.
Peas keerlesid mõtted, et miks ma siin üldse olen. Mida ma saavutada tahan? Kellele seda vaja on? Lihtsalt kõnni. Jaluta! Miks sa jooksed! Mõttetu! Lõpeta! Ära piina ennast, anna alla! Mine koju! Sa pole jooksja!
Ausõna. Kes pole kogenud, see ilmselt ei mõista. See on selline raske haletsustunne. Mitte midagi head ei tundu jooksu juures olevat. Lihtsalt viha iga eesseisva tõusu vastu.
Pulss tõusis, tundsin, kuidas ma näost tulipunaseks värvusin. Ja siis tuli nigu kiuste kohe üks järsk tõus.
Otsustasin, et pean seinast üle saama ning sörgin rahulikus tempos sellest mäest üles ning annan endast parima, et mitte seisma jääda.
Kui poolmaratoni distants joostud sai, vaatsin kella. Reaalselt enam ei mäleta, mida see näitas. 2:20…midagi.
Enne lõppu oli veel üks päästev teeninduspunkt, kus ma kenasti oma ihu jälle spordijooki täis kallasin.
Peale poolmaratoni oli juba raske. Hingata oli raske. Kuum oli, õhk seisis, oli soe ja niiske. Nagu saunas. Tempo jäi järjest aeglasemaks, pulss tõusis järjest kõrgemale.
Viimased kaks kilomeetrit olid väga keerulised. Mu jalad ei tahtnud enam koostööd teha, komistasin paar korda. Palav oli ka, tundsin, et tahab pistma hakata. Selline pitsitustunne oli südames. Finishisse jõudmiseks tuli aga veel ületada mustmiljon pisemat tõusu, mis väsitasid mu nii lõplikult ära, et ma mingi hetk panin lihtsalt silmad kinni. Ma olin väsinud.
Kui ma tavaliselt üritan ikka viimased 300 meetrit endast kõik välja pigistada ja jooksen nii kiiresti, kui jalad lubavad, siis sel korral ei olnud enam midagi sealt välja pigistada. Otsas.
Finish tuli raskelt, kuid õnnelikult. Ma tundsin end väga hästi. Ma võtsin oma medali, tõmbasin hinge ning kulistasin 0,5 liitrit vett sekundiga alla.
Eelnevatel kordadel on mul peale poolmaratoni jooksmist olnud väga paha olla. Sel korral olin ma lihtsalt väga väsinud ning peale mõneminutilist istumist oli keha kange, nagu oleks trepist alla kukkunud.
Peale Maastikumaratoni olid jalad veel hea 2 päeva hellad, kuid ei midagi ületamatut. Ma olen endaga rahul ning pean tunnistama, et nautisin kogu jooksu ning selle järgnevat taastumist täiel rinnal.
|
OSCAR-2019
|
||
Kui ma 2016. aasta lõpus endale sobivat investeerimisstrateegiat valisin, otsustasin, et minu loomusega ja perspektiiviga sobib kõige paremini nö dividendiinvestori strateegia. St et analüüsin ja leian enda jaoks kõige "tugevamad" ettevõtted, mis oma aktsiaomanikele järjepidevalt dividende maksavad, ja koostan neist oma portfelli.
Seda siis esiteks naiivses lootuses, et kui suuremat sorti börsikrahh tulemas ja aktsiate hinnad maatasa tehakse, teeb see loodetavasti mulle vaid rõõmu - tugevad ettevõtted ei tohiks väga lihtsalt pankrotti minna, aktsiaomanikele jagatakse endiselt loodetavasti dividende, ja mina soetan rõõmsalt aktsiaid soodushinnaga juurde.
Lisaks dividendistrateegiale otsustasin loomulikult ka oma aktsiaportfelli võimalikult laiaks ajada nii, et suudan veel portfellis olevate aktsiate ettevõtetel silma peal hoida, kuid vähendan võimalikult palju riski. Näiteks, et ühe majandusharu ettevõtteid ei oleks rohkem, kui 5-10% portfellis.
Täna tuleb tunnistada, et vahepeal tuleb mul ikka mängutuju ka peale, kui juhtun leidma mõnda põnevat aktsiat, siis ostan ka "mitte-dividendi-aktsiaid". Ja noh, riski hajutamiseks on mul ka veel palju vaja karmi kätt portfellis toimetama, rääkimata "tugevate" ettevõtete valimisest! Tänaseni vaatan ja imestan oma esimesi aktsiaoste ja mõtlen, et "mida ma küll tookord mõtlesin?!"
Aga mitte sellest ei tahtnud ma hetkel rääkida, vaid hoopis sellest, kuidas ma täna 2 hiirekliki abil 125€ teenisin! Nimelt märkasin esimest korda aktsiaid portfelli valides, et mitmetel börsiettevõtetel on saadaval nii A-, B- kui vahel (harvem) lausa C- ja D-aktsiad. Aga millist neist siis eelistada/osta?!? Uurimistöö näitas, et tihti ei olegi väga suuri erinevusi, näiteks on sellised erineva noteeringuga aktsiad vahel lihtsalt erinevatelt emissioonidelt pärit (st ettevõte on need börsile lasknud erinevatel ajahetkedel). Mõne ettevõtte puhul on näiteks A-aktsial aga suurem hääleõigus, kui B-aktsial. Mõnel puhul on A-aktsia ka oluliselt kallim. No näiteks kasvõi Berkshire A aktsia, mis maksab 310 000$ hetkel 💥 Selle aktsia omanikud aga see-eest on ka igal aastal isiklikult kutsutud Warren Buffeti juttu kuulama Omaha'sse. Tavainimestele on hr Buffet andnud välja ka B-aktsia, mille hinnaks "vaid" 210$ tükist.
Mina Berkshire aktsiaid pole jaksanud enda portfelli veel hankida, küll aga põrkasin A- ja B- aktsiatega kokku, kui endale kohalike pankade aktsiaid ostsin. Soetasin nimelt endale päris mitme soomlaste ja rootslaste pankade aktsiaid, sest noh, kui nemad Eesti rahvalt naha koorivad teenustasude näol, siis ma vähemalt kasutan seda oma huvides ja võtan natuke nende kasumipotist dividende. Nii kompensatsiooniks, või.. eem, nojah.
Igatahes selgus, et Nordeal, Swedbankil ja Sampol on kõigil ainult 1 aktsia-variant valuuta kohta, kuid on võimalik osta näiteks Nordea Soome, Taani või Rootsi varianti kui üks neist valuutadest peaks eriti hästi sobima. Samas SEBil ja Handelsbanken'il on olemas näiteks A ja B või C aktsia. Millist siis eelistada?
Handelsbanken'i puhul sai määravaks see, et ostu hetkel oli B-aktsia A-aktsiast oluliselt odavam, samas kui dividendi makstakse mõlema omanikele sama palju. Mingist aktsionäride koosolekust ma huvitatud ei ole, aga dividendidest küll. Kuna odavama aktsiahinna puhul saab sama raha eest rohkem, kui tegelikult otsus kerge - soetasin loomulikult B-aktsiat soodsama hinnaga, nende puhul oli dividenditootlus tol hetkel 4% kanti.
Täna juhtusin Handelsbanken'i selle aasta dividendide infot otsima ja aktsiahindasid jälle piiluma, ja mis ma näen - minu ostetud B-aktsia maksab tükist ca 50senti rohkem, kui A-aktsia, mis teenib sama palju dividende! Kiire arvutus, minul on portfellis 250tk, kui B-aktsia maha müüksin ja A-aktsia asemel ostaksin, tekiks minu kontole ühe hoobiga 125€ lisaraha, aga märtsis laekuks ikka sama summa dividende!
Pikalt ei mõelnud, väike hirm küll oli, et äkki kahe ostu-müügi-orderi seadistamise ajal midagi hindadega juhtub, aga kas sa näe - ei juhtunudki! Nii ost kui müük õnnestusid täitsa kenasti, ja kui oleks tahtnud, oleks võinud lausa 10 A-aktsiat rohkem osta selle arbitraažitehinguga vahelt teenitud raha eest. Kogu vaev ja ajakulu - 5 minutit!
Selleks on väikesed mõttetud märkamatud kulud, eriti sellised, mida saaks korra mugavustsoonist välja astudes ülilihtsalt vältida. Näiteks kulud kandekottidele!
Tundub esmapilgul üsna süütu vaatepilt, eks? Sest noh, võtame näiteks kilekoti. 1 kilekott, mis ta siis maksab, 0,20€ vist umbes? Paljud kauplused teevad küll viimasel ajal propageerimistööd, et kui ostad kilekoti, siis võtad elu ühelt merekilpkonnalt vms, ja soovitavad osta hoopis paberkoti. Paberkott on mõnes kaupluses odavam, mõnes aga pisut kallimgi, kui kilekott.
Ja eks me kõik vahel mõtleme, et peaks ka kottide osas säästlikumalt käituma. Aga samas - nad ei maksa ju mitte midagi. Ja kahjuks tuleb enamasti kandekoti puudumine meelde kassas, kui juba vaja seda kasutusele võtta. Siis on hilja koju koti järele joosta, ja ikka tuleb ka paar kotti osta.
Ja üldse - kui ostad kilekoti, pole sellest ju hullu midagi, sest seda kannatab ka prügikotina veel kasutada. Paberkott kahjuks ju prügikotiks ei kõlba, heal juhul vaid klaaspurkide, tekstiilide ja ajalehtede hoidmiseks sobivad, ja kõvemate märkide puhul teinekord uuesti poodi minnes kasutamiseks.
Ütlen kohe ära, et mina hakkasin poes käimiseks kasutama esialgu pappkaste (siis, kui veel autoga poes käisin ja kauba koju vedamine tähendas vaid autost üle ukse tuppa tõstmist), hiljem aga tekstiilist kandekotte kasutama juba aastaid tagasi, enne kui finantsvabaks saamise võimausest üldse unistadagi oleks osanud. Juba siis tundus mulle kilekoti hind üle mõistuse kõrge olevat. Olen kirunud küll ennast korralikult, kui poes avastanud, et kandekotid on koju jäänud, aga üldreeglina olen siis pigem improviseerinud käekoti ja suurte taskute abiga, kui kilekoti soetanud.
Kuigi, mis seal ikka dramaatilist, asi siis see 0.2-0.25€ kulutada? Või enamasti vähemalt 2x0.2€, sest noh, juba poes olles tasub mitme päeva kraam korraga ära osta ja alati jõuab ostukorvi rohkem, kui esialgu arvanuks. Aga kui nüüd natuke arvutada, siis kui käia poes 2 korda nädalas, iga kord tulla koju 2 uue kotiga. Oletame, et vahel ostad kilekoti, vahel paberkoti, et loodusesõbralikum olla. Võtame lihtsama arvutamise tarbeks kuldse keskmise hinna, 0.25€ tükk. 1 nädalaga teeb see juba kottidele kulunud rahaks 1€. Mis on ju peenraha ometi? Iga kuu teeb see 4€, mis tundub ka suhteliselt väike summa, eks? Aga aastas? Aastas teeb see juba 48€ tühipaljastele kandekottidele. Ja kui nüüd veel fantaseerida, et üks tavaline inimene hakkab näiteks ise poes käima iseseisvudes, 18. aastaseks saades. Ja ostab max 4 kotti nädalas kuni kõrge eani, näiteks 75. eluaastani. See teeb 57 aastat, 57x48 = 2736€, mille paned oma elu jooksul kõigest kilekottidele!
Mis juhtuks aga, kui Sa iga nädal jätaksid kile- ja paberkotid hoopis ostmata, ja investeeriksid selle raha? Oletame, et lõpetad kohe täna kilekottide ostmise ja paned selle raha hoopis igakuiselt näiteks mõnda indeksfondi kasvõi, mis ei vaja ka mingit erilist toimetamist, kui et kanna aga iga kuu oma kokku hoitud kilekoti raha sinna juurde (4€).
Oletame, et indeksfondi keskmiseks tootlusegks saab 10% aastas (keskmine tootlus börsil üle aastate on üldiselt olnud suuremgi, aga me ei ole siin mingid investeerimisgurud).
Päris põnev pensionäripõlv saaks olema, või mis? Kõik tänu sellele, et lõpetasid lihtsalt ühekordselt kasutatavate kottide ostmise. Hea küll, päris pool miljonit ei ole, aga palju puudu ka ei jää.. nagu ise näete, kasvab see lumepall üha kiiremini, mida edasi aeg läheb (loe: mida varem alustad!) Pole ka mingi eriline pingutus.
Muide, kui sinu argumendiks on prügikottide vajadus, siis soovitan prügi sorteerida niipalju kui vähegi võimalik, et vähendada olmeprügi kogust. Olmeprügi jaoks aga saad Pakendikeskusest osta spetsiaalseid prügikotte, mis maksavad 0.57€ rull, milles on 50 kotti, kui ostad terve kasti ehk 50 rulli. Nii lähevad prügikotid Sulle maksma max 0.0114€/tk, ehk 1.14 senti kott. Veidi vähem, kui 20 senti kott, kas pole?
Muuseas, kui siis peale kilekottidest võõrutamist peaksite USAsse sõitma, valmistuge shokiks, seal pakitakse samamoodi iga kaup eraldi kilekotikesse, nagu alloleval pildil... Vaesed kilpkonnad! 😓
Ja need kotikesed on nii õhukesed, et teist korda neid kasutada eriti ei kannata millegi asjaliku jaoks. Hea, kui kaup kojugi jõuab...
Muide, mina pean tunnistama, et pole ühtegi korduvkasutatavat kandekotti ise pidanud ostma, neid jagatakse tänapäeval igasugustel üritustel jms, ja kaltsukaski ei tohiks nad midagi erilist maksta.
Heihoo, heihoo, käib töö ja vile koos! Või? 👀 Kuidas teil see uus nädal tulnud on, kas esmaspäev on sinine? Kas olete energiat ja entusiasmi täis uue nädala kordasaatmiste ees?
Minu esmaspäev algas üsna igas mõttes siniselt, võin öelda, ja mul on selle üle natuke nagu väga hea meel, ja natuke nagu pole ka 😎 Esiteks siis see, et jälle on käes esmaspäev ja ikka veel olen palgatööline, mis tähendab kella peale ärkamist, jooksmist ja toimetamist ja õigeks ajaks ülemustele kulpi löömist.
Teiseks aga tähendab see ka uut börsinädalat, uusi võimalusi aktsiatehinguteks, ja vähemalt mõned kohalikud börsid algasid mõnusalt siniste positiivsete numbritega (või rohelistega, kes millist portaali jälgib), mis tähendab, et vahelduseks portfell natuke lausa paisub. Väga palju täna muidugi toimetada ei saa, teatavasti nii Hiina kui Põhja-Ameerika täna puhkab.
Hõiskamiseks on veelgi põhjust! Nimelt saan täna jälle posti panna kolm paari järjekordselt oksjonil maha müüdud jalanõusid, mida meil keegi ei kanna ja mis seni kapis juba aastaid tolmu on kogunud ja tüliks ees olnud. Ning aegajalt mulle tuska teinud, sest noh - jalanõud on, aga kanda ei kõlba! Igatahes müüsin need 26€ (+postikulu) eest maha ja olen diili üle väga rahul! Väikeste sammukestega suurte võitude poole!
Ühtlasi mõtlesin kirja panna oma müügikogemused, ehk teistelegi head nipid. Kokku olen müünud juba terve hulga kasutatud kraami kodust, kokku üle 1000€ eest viimase 1,5 kuu jooksul. Müüa on vaja veel päris hulk asju, kodu polegi täiesti tühi veel 😁
Eseme seisukord - kas ise ostaksid sellises seisukorras kraami? Kasutatud asjade portaalides näeb ikka igasugust kraami ja "üllatusi", kus vanade lääpas saabaste eest küsitakse 190€ jms. Kui vaja, pese, puhasta, viksi, triigi vms, koledaid ja katkiseid asju ei tahaks ju isegi osta, eks.
Hooaeg - kas praegu on kõige mõistlikum aeg seda müüa? Rulluiske ja auto suverehve ma praegu ei müüks, küll aga võib talvejopele ja saabastele kindlasti soovijaid leida.
Õiglane hind - kas turul on analoogseid tooteid pakkumisel, kas pakud mõistliku hinnaga? Ise olen mõne asja puhul hinna nii naeruväärselt madala pannud, ja ikka on müük aega võtnud, samas kui mõne teise asja puhul olen kohe aru saanud, et olen liiga odava hinnaga müünud, kui kohe kuulutuse üles panemise järel telefon punane.
Postikulu - kui müüd postiga saatmise võimalusega, ära unusta märkida, kes maksab postikulu, ja kaalu kaup enne kuulutuse üles panemist üle ning otsi välja sobivad teenusepakkujad koos postikuluga, et võimalikul ostjal oleks samuti lihtsam arvestada ning endal hiljem halba üllatust ei tekiks. Mina ühe müügiga kukkusin nii haledalt läbi. Müüsin vana talvejope 3€ eest maha, märkisin juurde, et postikulu on 6€ ja selle maksab ostja (jah, meil on siin postiteenused jubeda hinnaga). Olin hinna internetist vaadanud ega märganud, et hind kehtib ainult siis, kui ise paki saatekirja kodus välja prindid. Postkontoris jopet posti pannes pidin maksma hoopis 11€, ehk 5€ võttis posti-onu kõigest paberi printimise eest! Lõppkokkuvõttes sai inimene uue jope ja mina maksin selle eest pealegi põhimõtteliselt, selle üüratu saatekuluga 😭Aga oma tähelepanematust kurta polnud kellelegi.. 😡
Müügikanal - milline meetod on antud eseme müügiks sobivaim - kas näiteks "Kuldne Börs" või FB-grupp ja see, et ostja tuleb ise järgi, või "osta.ee" enampakkumine ja postiga saatmine? Mina kasutan "Kuldset Börsi" näiteks mööbli ja elektroonika müümisel, aga "osta.ee"-d jalanõude ja väiksemate vidinate pakkumiseks.
Tingimine - kas oled nõus tingima, kui esemele kohe huvilist ei leidu, ja kui palju? Kas müügiga on kiire, või oled valmis ootama mitu nädalat ilma hinda alandamata? Mõni tingija on nii osav, et räägib müüjal püksid ka jalast, arvesta varakult, kui palju oled nõus tingima, et ostjaga käsi lüües halba maiku ei jääks.
Muud (kahtlased) erisused - kas on veel midagi, millega arvestama peaks? Näiteks, et ese on nii suur, et ei mahu lifti, nagu meie diivanid? Või et planeerid lähiajal kolmeks nädalaks ära sõita, siis võibolla pole mõtet kuulutusi veel üles panna, sest võimalike ostjatega tegeleda nagunii pole võimalik?
Detailne info - et elu nii endale kui ostjatele võimalikult lihtsaks teha, kirjelda müüdavat eset võimalikult täpselt. Maini alati juba kuulutuse pealkirjas ära ese ise, tema suurus, värv ja päritolu. A' la "Valged ADIDAS tossud, 38, nagu uued". Lisa juurde (võimalusel päevavalguses) tehtud pilt, ja kui esemel on mõni viga, ole selles osas aus.
Ja et teis kasutatud kraami müümise indu ergutada, pean kohe kirjeldama ka enda toredat diivanisaagat. Me nimelt oleme viimase 15a jooksul pidanud lausa 10 korda kolima, seda nii Eestis kui välisriikides. Pidevalt kolimise ja elukohtadega vangerdamisel on juhtunud nii, et meil on kogunenud erinevatest aegadest terve hullk erinevat mööblit. Selle tulemusena laiutas meil elutoas viimasel ajal kokku 3 (jah, KOLM) diivanit ja hulk tugitoole. Võin öelda, et kõik kolm diivanit meeldisid mulle väga, aga neil olid väga erinevad omadused:
kaks diivanit olid nö komplektis - väliselt ülimalt stiilsed, ilusad ning väga vastupidavast ja praktilisest materjalist. Kuid kohutavalt ebamugavad pikutamiseks, materjalilt jube karedad ja suuruselt mõttetud - ei mahutanud kuidagi meid nelja mõnusalt ära.
kolmas diivan oli hiigelsuur, ülimõnusalt pehme ja nägus tegelane, millele kogu meie pere mõnusalt laiutama mahub. Kahjuks aga on selle katteriie lihtsalt uskumatult kiiresti kuluv ja määrduv.
Kokku need kolm diivanit absoluutselt ei sobinud ei värvi ega tegumoe poolest nad ja kolm diivanit on meile ikka liiga palju. Nii otsustasingi kohe 2se diivanikomplekti müüki panna:
Diivanite seisukord olid küll fantastiline, nägid välja väga ilusad, aga nende päritolu oli minu jaoks kahtlaselt tundmatu. Veetsin 2 õhtut, et leida diivanitelt mõnda firmamärki või tunnust, aga pime mis pime - ei leidnud midagi!
Seetõttu ei osanud isegi hinda panna esialgu diivanitele, aga kuna nad olid mul jalus ees, ja diivaneid oli kasutatult ajalehes tuhandeid, otsustasin panna umbkaudse hinna, mis mulle tundus hästi soodne nende ülihead seisukorda arvestades. Et ostjatel tasuks tulla.
Tingimuseks panin, et ostja peab ise järgi tulema. Noh, minu silmamõõt väitis, et need diivanid meie maja lifti ei mahu (ja me ei ela sugugi mitte esimesel korrusel).
Mõeldud-tehtud! Või siiski.. ? Kõigepealt panin diivanikuulutuse ülesse reisi eelõhtul. Et noh, siis on tehtud! Aga sellele ma muidugi ei mõelnud, et potentsiaalsed ostjad tahavad ju kohe järgi tulla?
Nii oligi - kuna heade diivanite hind oli üliodav, oli 5 minuti pärast minu telefon punane ja ostjad hakkasid üksteisest üle pakkuma. Pidin teatama, et "eem.. müün küll, aga.. rääkime nädala pärast".
1 nädala pärast olin reisilt tagasi ja tuligi siis esimene huviline vaatama. Takseeris ja uuris diivaneid, ja teatas, et "TÄITSA VALE VÄRV"! Ei ole nii pruun, nagu tema ootas. See väike pisiasi, et kuulutuses ütlesin, et tegemist halli värvi diivanitega, ei mänginud erilist rolli. Siis rääkis, et tema tahab diivaneid osta oma uude korterisse Prantsusmaal, aga tundub, et need ei sobi sealse põrandaga kokku. Otsis mobiilist tolle Prantsuse korteri põranda pildi välja ja lajatas diivanipadja kõrvale. Keerutab ühtpidi ja keerutab teistpidi, ja jõuab ikka tulemuseni, et no kohe MITTE kuidagi ei sobi, sest ikka NII VALE VÄRV on.
Mina vaatan ka pilti ja vaatan diivanit, ja ausalt öeldes ei sobi jah. Kuid tuleb tunnistada, et minu meelest see oli nii jõhkralt kole põrand, et ma ei kujuta ette, MIS diivan sinna üldse sobiks. Aga ostjale vist ei sobi öelda, et "kle diivan on ju imeilus, aga see õudne põrand sinna tõesti ei sobi!"? Ja üldse, kes ostab Euroopa põhja-osariikidest kasutatud mööblit, et seda Prantsusmaale vedada?
Igatahes ohkasime mõlemad, minu lootus kiire diil teha lahkus koos ostjaga. Samas oli kasu sees ikka - tegemist oli nii nutika ostjaga, kes leidis diivaninurgalt üles peaaegu nähtamatu kuid väga stiilse firmamärgi ja sain teada, et tegemist on uuena väga kallite ja kvaliteetsete diivanitega. 💲💲💲
Ohkasin, vaatasin oma vana kuulutuse üle, korrigeerisin hinna 3x kõrgemaks 😈 ja panin uuesti üles, et jälle ostjaid leidma hakata. Läks päev, läks teine, juba nädal, aga ei ühtegi huvilist... Nagu öeldud, turg on kasutatud diivanitest üle ujutatud. Kui juba 2 nädalat huvilisteta, korrigeerisin hinda nõksu allapoole, ja panin uue kuulutuse välja.
5 minuti pärast esimene kõne! Hurraa, tema tuleb kohe homme õhtul järgi. Kl 19 õhtul. Järgmisel päeval helistab ja küsib, et kas ikka mobiilimakse sobib, et ei peaks sularahaga tulema. No ikka sobib. Siis helistab uuesti, et neil vist läheb pool tundi kauem, kas võib ikka tulla. Ikka võib. Siis helistab uuesti, et diivanivedajatel läheb veidi kauem, aga ta ise tuleb ikka kohe ja maksab ära ka, et ma ikka teaks, kui huvitatud ta on ja küll siis diivanivedajad hiljem viivad ära. Jõudiski siis kohale, istus diivanile ja teatas, et ei, neid ta ikka ei võta, sest need ei olegi nii laiad, kui tema arvas, tal on põlved üle ääre ja jalgu pole kuskile toetada. Eem.. jah, tuleb tunnistada, et need on tavalised diivanid, mitte jalatoega lebo-voodid. Normaallaiuses. Nagu kuulutuses kirjas oli. "Kindel ostja" aga jalutas uksest välja ja mobiilimaksest või diivanivedajatest võisin suu puhtaks pühkida.
Siis kontakteerus üks huviline, kes ütles, et võib poole hinnaga mõlemad diivanid ära viia. Ei olnud veel pettumusest apaatseks muutunud ega vastanudki neile spekulatsioonidele.
Siis helistas jälle üks "kindel huviline", kes tahtis KOHE vaatama tulla, et üks või potentsiaalselt lausa mõlemad diivanid ära osta. Jooksin ummisjalu kontorist koju, sest noh.. kui kohe siis kohe, siis ehk lähevadki mõlemad diivanid loosi! 1,5 tundi hiljem tuligi lõpuks huviline, vaatas, uuris, nuputas, ja ütles, et "väga kenad diivanid, me mõtleme natuke". Pole neist peale seda kuulnud.
Kuid nüüd läks pikemaks ootamiseks.. Nädal hiljem tuli sõnum järgmiselt huviliselt - pakkus, et kui talle 50€ maksan, võib ta mu imeilusad diivanid jäätmekäitlusse vedada. Ehm.. ei, ma mõtlesin ikka vastupidist tehingut!
Kuulutus oli üleval olnud juba 1,5 nädalat, kui lõpuks tuli järjekordselt huviliselt kõne! Tema tahab osta oma firmale ja kuna firma eelarve on nii pisike, siis saab osta ainult ühe diivani ja sedagi poole hinnaga. Aga tuleb hea meelega kohe homme järgi. Ausalt öeldes oli mul nii kopp ees kõigist neist "kindlatest huvilistest", et ütlesin, et mine tea, võibolla saabki, millal järgi tulla saab. "Firmaesindaja" lubas kähku diivanivedajad otsida, ja kohe tagasi helistada. Järgmised 24h temast midagi ei kuulnud..
Ja siis! Äkki. Nagu välk selgest taevast, sain sõnumi, et üks uus huviline soovib diivanid ära osta. Kui mulle sobib, et ta kohe mobiilimakse teeb ja järgmisel päeval mööbliauto diivanid kokkulepelisel kellaajal peale korjab. Ilma mingi tingimiseta, ilma mingi keerutamiseta, ilma ooteajata. Ma ei suutnud seda uskuda, kuid ütlesin, et mulle ikka sobib. 10 minuti pärast oli mul pangakontol diivanite eest raha laekunud! 👀😲💶
Kõigi nende varasemate kogemuste põhjal hakkas miski kripeldama. See ei saa õige asi olla. Mingi jama peab olema. Raudselt keegi ei tulegi diivanitele järgi ja väidab pärast, et olen raha välja petnud, või tuleb järgi ja leiab, et jumala vale värv on, või lift on liiga kitsas ja diivan liiga lai ja.. midagi peab ju ikka valesti olema. Igatahes, jäin ootama. Järgmisel päeval ei suutnud ise ka uskuda, kui järsku helistaski diivanivedaja, kes reaalselt tuligi diivanitele järele, ei kurtnud absoluutselt lifti mõõtude üle, vaid võttis diivanid, tänas, ja läks oma teed!
U-S-K-U-M-A-T-U! 1,5 kuud diivanisaagat oli lõpuks läbi! Muuseas, lõpuks võttis siiski ka "firmaesindaja" ühendust, oli kurb, et diivanid õige hinnaga ära osteti ja oli valmis isegi juba õiget hinda maksma (leidis lisaeelarve, oli vist alkoholimüüki paremini planeerinud, erinevalt eesti riigiisadest?), nii et sain lõpuks isegi äraütlemise rõõmu nautida! 👊
Kokkuvõttes, kõigepealt olin ise loll ja siis ostjad veidrad, aega võttis 1,5 kuud otsusest selleni, et tuba tühi oleks, aga müüdud ma need diivanid sain ja veel uskumatult hea hinnaga! 😅
Nii-nii, ongi jälle nädalavahetus, ja meie peres nädala ostude tegemise päev. No ei lähe kohe üldse meil see #ostupaast ega #säästukuu mitte kuidagi. Kohe võin ära öelda, et näiteks toidule kulutasin jälle rohkem, kui plaanis oli. Samas ei tahakski seda kõike väga veebruari kulutuste alla määrata, kuna kõike ostetut me kunagi kohe ära ei söö ja aasta keskmist ehk aitavad tänased ostud kindlasti alla tuua.
Nimelt lubasin ju, et sel kuul enam liha ei osta, aga ostsin siiski. Seda sellepärast, et täna oli toores kana imelise hinnaga - 2€/kg. Tavaliselt maksab kõige odavam kana 3.5-4€/kg ja seega soetasin täna kohe kaks kana. Esiteks saab neid väga hästi sügavkülmas hoides hiljem kasutada, ei pea kohe ära tarbima. Teiseks jagub meil alati ühest kanast lausa kolmeks toidukorraks. Esmalt teeme ahjukana, ja naudime mõnusat sooja kanapraadi, siis aga nokin kanakorjuselt viimased liha- ja nahajäänused kokku, kallan peale kana küpsetamisel tekkinud kanapuljongi, ja teen teisel päeval õhtusöögiks kanapastat ning kolmandal päeval õhtusöögiks kanasuppi. Igast õhtusöögist jääb veel järgmise päeva õhtuooteks näljastele väike eine. Seega ülihea ost!
Bensiini oli autos veel ca 120km jagu ja kuna nädalas sõidan max 15km, oleks sellega vabalt välja tulnud. Täna aga olid üle pika aja bensiini hinnad korralikult langenud, seetõttu oli targem ära tankida, mine tea, millal uus võimalus.
Maiustustele ise ei kulutanud, küll aga kinkis meie toidupood mööda läinud sõbrapäeva puhul meile kommikarbi.
Kokku sel kuul kulunud toidule 356€. 400€se eelarve raamidesse jäämise lootus on üsna õhukeseks kahanenud, aga ma ei jäta veel jonni! Täna suutsin poes ennast kenasti manitseda, ja näiteks harjumuspärase mugava friikartulikoti jätta ostmata. Kodus on 0.6€/kg kartulid olemas, milleks vaja kulutada 1€/kg friikartulitele?!
Täna vaatasin üle kevadise seemnevaru, hea uudis on see, et puudu oli ainult basiilik ja herneid. Mõlemaid armastatakse meil lihtsalt ko-hu-ta-valt, nii et neid tuleb juurde varuda. Lisaks taipasin muidugi, et olen iga kuu vähemalt 3.20€ kulutanud poest potis kasvava basiiliku ostmiseks, kui tegelikult võiks ju seda kodus lambi allgi kasvatada. #säästetudeuro
Aga kui vaadata, kuidas teistel läheb säästuveebruariga, tuleb müts maha võtta! Toita 4-5-6 inimest vaid 144€ ära on ju fantastiline. Muidugi pean tunnistama, et ka minu meelest on parim säästunipp see, kui saab emal lasta toidu eest maksta. 😎 Kui me veel Eestis elasime, tõi minugi ema meile pidevalt piima, liha ja hulganisti imelisi aiasaadusi. Enamasti toorainetena, aga tihti lausa sooja valmis tehtud koduse toiduna. I-M-E-L-I-N-E! 💖
(ok, #nali, ma väga loodan, et ShoppingQ ei solvu, et siin postitusele lingin, minu meelest oli see väga armas, ja tema näeol on minu silmis tegemist ühe tõeliselt ägeda naisega, kelle blogi armastan juba mitu aastat lugeda ja väga loodan,et ta kirjutamist ei jäta! Kuna mul endalgi hulk järeltulijaid ja tegemist nendega omajagu, mõtlesin kunagi isegi temaga tutvust teha, kahjuks aga olen selleks ilmselt liiga häbelik.. )
Nüüd Eestist kaugel elades kahjuks see nipp meil nagunii eriti enam läbi ei lähe (no paar korda aastas ikka, kui Eestis käime 😀). Seetõttu on minu uueks nipiks see - tean täpselt, palju iga kaubaartikkel tavapäraselt erinevates poodides maksab, ja ostan alati siis, kui on korralik soodusmüük.
Mina ostan niimoodi meile harjumuspärast kraami alati võimalikult soodsat, ja varuga. Toidud saan siis planeerida selle järgi, mille isu meil on, muretsemata, et pean ostma liiga kallilt, sest sügavkülmas on alati olemas näiteks nii hakkliha, kanafilee kui kanajäsemed ja pitsasink (loomaliha meie eelarvesse ei mahu kahjuks) ja sahvris köögiviljad. Eelduseks on aga, nagu öeldud, et pead teadma, mis on tavapärane hind ja mis on tegelikult ka soodus (mitte lihtsalt äge kollane silt tavapärase hinnaga). #säästetudeuro
Noh, ja rääkimata siis sellest, et loomulikult tuleks võimalikult palju köögivilju hoopis ise kasvatada, kui vähegi võimalus on. Kellel uhket aiamaalapikest pole, omab ehk rõdu või valguserikast aknalauda. Mina igatahes kavatsen sel aastal kindlasti nii aknalaual, rõdul kui aiamaal kasvama panna suure hulga kraami, olen selle nimel juba aasta jagu ettevalmistusi teinud.
Tundub, et eesmärkide seadmine ja väljakutsete algatamine on päris populaarne, et endal kraest haarata või teisi innustada. Nii teen minagi endale pea igapäevaselt, ja ühest väljakutsest juba rääkisin siin. Nimelt seadsin endale veebruarikuuks päris mitu eesmärki, mis sunnivad mind veidi mugavustsoonist välja astuma ja vaeva nägema.
müüa kodust maha kraami vähemalt 500€ eest. Müümiseks sobib nii riidekapi sisu, kasutuna seisvad mänguasjad ja elektroonikavidinad, kui ka näiteks üleliigne mööbel. Minimalism ruulib!
Ja täna ongi see päev, kui võin uhkelt kuulutada, et sain eesmärgi täidetud! Nimelt müüsin eile LÕPUKS maha natuke suurema summa eest üleliigset mööblit, mis juba mitu nädalat kohalikus kuulutusteportaalis üleval oli! Kuna huvi mööbli vastu oli leigem, kui ma lootsin, jõudsin selle aja sees juba natuke hinda alandada ja oleksin peaaegu esimesele tingijale väga soodsa tehingu teinud, kui ootamatult tuli kindel huviline, kandis kohe raha kontole ja saadab täna kohe transpordi mööblile järele ka! Ausalt öeldes oli selle mööbli müümine täielik saaga, pean sellest kohe eraldi kirjutama, niipalju "nalja" sai!
Aga kokkuvõtlikult saan öelda, et olen juba praeguseks kuu skooriga rahul. Tänaseks olen kodust mõttetult seisvat kraami maha müünud sel kuul juba 544€ eest, sel aastal kokku aga lausa 1044€ eest! Klirrrrr, kõik läheb säästukassasse!
Ja tunnistan ausalt, et päris ulme on vaadata, kui palju ASJU on meie ellu aastate jooksul kogunenud, mida me tegelikult (enam) ei vaja või polegi kunagi päris hädatarvilikud olnud. Kasvõi juba kapis tolmu koguvaid jalanõusid on maha müüa vähemalt 5 (loe:VIIS) paari, enamus neist vaid korra või paar kantud või lausa kandmata. Köögikappidest olen leidnud terve hulga väiksemaid ja suuremaid vidinaid, mis niisama seisavad. Ometi olen ma ju alati olnud hästi säästlik enda arvates, ja shopinguhullust on asi kohe eriti kaugel.
Muide, üks asi, mille ise kunagi ostsin second hand-poest ja mis paljudele võib tunduda liigne luksus, kuid meie peres on ennast tõestanud kui aasta parim kulutus, on popcorni masin. Jep, lugesite õigesti :D See on ikka ulme, kui suur on hinnavahe kinos ja poes müüdavate popcornipakkide ja ise tehtud popcorni vahel. 0,5kg maisiseemneid maksab siin 1€ ja sellest saab 50 portsu popcorni. Juurde lisandub vaid tilgakese õli ja meelepäraste maitseainete hind, samas kui kinos maksab üks ports 5€. Vahe on peaaegu 250x!!!! Me küll kinos ei käi rohkem kui kord-paar aastas, sest noh, kodus on mugavam, mõnusam ja odavam filme vaadata, aga ka kodus mikrolaineahjus tehtava popcorniga võrreldes on hinnavahe mitmekordne, ning maitsevahe veel suurem. #säästetudeuro
Alternatiivina ilmselt paljud kärsatavad kodus potis popcorni, olen ka seda proovinud, aga nüüd masinat kasutades pean tunnistama, et vahe on meeletu - potiga jamamine oli jube, popcorn kõrbes poti põhja ja õli läks ka kordades rohkem, kui popcorni masinas, tulemus oli aga väga nigel. Eriti õnnelik olen muidugi selle üle, et popcornimasina ostsin kasutatuna ja üliodavalt. Täitsa luks diil! Kes ütles, et säästuelu on kehv!
Kui ma juba kapist välja tulin ja tunnistasin, et investeerin päris palju patuaktsiatesse, siis ilmselt pole enam kaotada midagi, võin rahumeeli teiega enda tänast järjekordset hämmingut jagada.
Nimelt jäi mulle juba eelmisel suvel üks Live Casino ettevõtte silma, kutsume teda hellitavalt EVOks. Ettevõtte peamine tegevus toimub Lätis ja Maltal, mingi kontor on vist Stockholmis, ja ettevõte ise noteeritud päris mitmel börsil. Silma jäi muide sellepärast, et otsisin sihipäraselt "patuaktsiaid", mis hr Heina sõnutsi ju läbi aegade hästi pidid teenima 👀 #nali
Lugesin tookord natuke EVO tegevuse kohta ja igasuguste tarkade arvamusi internetifoorumites ja jäin mõtlema.. Siis vaatasin veel nende majandustulemusi ja lugesin veel mõndasid viimaseid tegevusraporteid ja kohe hirmsasti hakkas nö kihelema. Tahtsin kätt proovida, kuna ettevõte ja aktsia tundusid hea potentsiaaliga.
Kuna ligipääs on aktsiale hea, ostsingi prooviks mõned. Ostsin juulis, ja müüsin septembris paari eurose kasumiga maha. Aga aktsia jäi südamesse, tundus, et müük polnud just parim mõte. Ostsin oktoobri keskel natuke rohkem, aga siis hakkas aktsiahind rallitama, ja mina tundsin, et ei usalda ikka sellist äritegevust, ning müüsin juba päris mitme eurose kasumiga maha. Novembri keskel muutus igatsus nii suureks, et ei pidanud vastu - ostsin JÄLLE EVOt 😀 Seda defineeritakse ilmselt hasartmängusõltuvusena? 😎 No saame näha..
Igatahes novembrist saadik otsustasin, et kuna Läti uued kasiino-maksud jms ei paista firmat väga kõigutavat, ja firma tegevjuhil paistab olevat üsna kõva käsi ja sihikindel meel, ostsin jälle mõned aktsiad tagasi. Ja siis veel mõned. Ja veel mõned. Siis vaatasin, et miks mu "III samba" kontol istuvad mingid igavad indeksfondid, võiks ju osa neist maha müüa ja veelgi EVOt osta? 🙈🙉🙊 Muidugi olen oste teinud stabiilselt erinevate hindadega, aktsiahind on vahepeal kasvanud ja vahepeal tibake rahunenud, aga ikka stabiilselt ülespoole roninud.
Eilsest saadik ootasin küüsi närides ja ärevus hinges võbelemas ettevõtte 2017. aasta majandustulemuste raportit. Täna hommikul see tuligi ja tadaaaa!!!! Fanfaarid kõlagu, minu lugemise kohaselt oli raport fantastiline! Firma juht on selge jutuga. Firma kasum eelmisel aastal kahekordistus. Firma planeeritav välja makstav dividend kahekordistus (LOE: 100% suurem!!!!). Ehk sel aastal maksab EVO dividende 0.9€ aktsia kohta, võrreldes eelmise aasta 0.45€ kohta.
|
OSCAR-2019
|
||
Ühesõnaga, mina kui aktsiaomanik olen sellist raportit lugedes üliõnnelik ja ootan, et vot nüüd turg juubeldab ja paneb kõrgustesse uhama! Aga tegelikult.. eeem.. njah.
Tegelikkuses oligi börsil täna muidu pärituul, välja arvatud minu valitud aktsial EVOl oma fantastilise raportiga 😱 Nimelt kukkus EVO positsioon kõigepealt -10%.. Siis kukkus lausa -13%ni. ja siis roomas tasapisi tagasi, ning päev lõppes sellega, et aktsia hind oli võrreldes eilsega -10%. Teata veel börsile headest tulemustest.. 💣Lisan juurde, et kui tihti enne raportite ilmumist liigub palju spekulante ja aktsia hind tõuseb juba varem kõrgustesse, siis EVO puhul seda ei juhtunud, nii et kõigi minu võimalike stsenaariumite järgi oleks pidanud EVO täna pärituules seilama...
Tuleb tunnistada, et mind võttis see esialgne turu reatsioon hämmelduma. MIS mul kahe silma vahele jäänud on??? Lugesin veelkord tulemusi ja natuke twitterit, tegin vahepeal palgatööd, aga teema ikka kripeldas, kuidas siis nii?? Konkurente ettevõttel muidugi on, aga tänu agressiivsele laienemisele ja strateegiliselt hästi tehtud otsustele on ettevõte konkurentidest pikalt ees, mängulaudu on neil ohtralt ja 2018. aastal ootab kõigi prognooside järgi ees suurem kasumlikkus. Aga turg arvab, et.. 💩????
Lõpuks ei pidanud ma vastu, ja ostsin ebatavaliselt suure portsu aktsiaid juurde. Ebaloogiliselt odava hinnaga. Selle peale läks hind veelgi alla, täiesti uskumatu soodusmüük! Võtsin veel ühe pataka veelgi ebatavalisemalt odava hinnaga juurde, ja siis veel ühe pataka. Neljanda tellimuse panin veel sisse, aga siis tuli tagasi tööle kiirustada ja nii minu ostud jäidki. Ise tundsin ennast, nagu täielik mängur.
Õhtul, kui börs juba suletud, pidin tõdema, et viimast üliodavat ostu ei saanud enam kätte, aktsia sulgus -10% pealt. Mina aga muhelen omaette habemesse siin. Päeva viimase uudisena on järjekordselt kohalik analüütik tõstnud aktsia hinnaprognoosi soovitusega "OSTA", seekord hinnasihiks ca 10-12€ suurem hind, kui täna sulgus (praegune hind 557SEK, siht 670SEK). Ootan põnevusega!
Nii-nii, aga mis teie arvate, kallid kaasinvestorid? Millest selline turu reaktsioon? Mida teised teavad ja mille eest põgenevad, mida mina ei tea? Kasumit praegusel hetkel alla pakkuda nagu poleks mõtet tõsisemat sorti investoril, selliste majandustulemuste najal. Mis arvate, kas mul tuleb surmani töötada, sest pensioni mängisin nagunii nüüd maha, või on veel mingit lootust?
No soovitusi muidugi tuli ka igasuguseid, aga enamus soovitajatest lisasid juurde, et "kaine mõistus ja allikakriitilisus peab kahjuks endal ämbriga varuks olema", vastastasel juhul võib kõvasti kõrvetada saada. Ainult üks vend muudkui järjepidevalt korrutas, et TEMA lemmik on kohalik "Äripäev" ja paremat allikat EI EKSISTEERI. Pidavat sulatõtt levitama ja üldse ütlemata profesionaalne üllitis olema, süvaanalüüse ja arukaid valikuid propageerima. Asja boonuseks veel, et kui juba seda lehte loed, siis võib kõik teised allikad ära unustada, kõik muud on ainult haledad varjud või kloonid.
Ja üldse et praegu just aastase tellimuse soodusmüük, kiirustage kõik, maksab ainult 7543€ ja saab tasuta sooja pleedi ning teetassi kingituseks. Sest noh.. just neid on investoril vaja?
Läksin siis selle ülistatud "Äripäeva" kodukale kiikama ja artikleid lugema. Esimesed kolm uudisnupukest võtsid kergelt õhku ahmima ja jõudsin kiiresti järeldusele, et minu jaoks on tegemist liiga kõrge tasemega.
Igatahes möödunud nädal ei ole olnud just kõige säravam. Sai tehtud palju tööd. Sai käidud uueks nädalaks toiduvarud hangitud. Sai viidud ära taara, mille juures tuleb märkida, et taara korjamises valitseb ka täielik hapukurgihooaeg, viimase 1,5 kuu tulemuseks oli kõigest 1.60€ taara eest!
Kartulikrõpse lubasin esialgu ostukorvi lubadusega, et "ma ju tõin taara ära, selle arvelt võib", hiljem sain muidugi ise ka aru, et taarat oli vaid 1.6€ eest, aga krõpse millegipärast lausa 5.8€ eest?! Ja noh, siirup on ju tõesti täielik raiskamine, eriti arvestades, et kodus on olemas ka kodune õuna- ja mustsõstramahl. Neid küll tarbitakse regulaarselt, aga vahelduseks kulub siiski liiga palju ka poesiirupit.
Puuvilju sööme kohutavalt palju, va banaanid, millest osad loodan sügavkülma smuutide jaoks valmis lõigata. Sel juhul jagub paarist banaanist mitmeks kuuks.
Kartulit ostsin viimati detsembris 0.3€ kg, aga see oli mingi eriline pakkumine. Tavaolukorras ostan 0.6€ kg ja usun, et see on vist küll selle riigi odavaim, olen otsinud tikutulega, aga odavamalt pole leidnud.
Lihatooteid ostsin kohutavalt palju jälle, kuigi arvasin, et lähemad 2-3 nädalat enam liha ei osta. Nimelt armastan lihatooteid osta alati ette soodushinnaga ja säilitada vajadusel sügavkülmas, et ei peaks kalli hinnaga ostma. Täna näiteks oli saadavalt kanakoivad 1.3€ kg, tavahind on 2.6€ kg, seega ostsin ette ja loodan, et veebruaris enam lihatooteid ei osta. Ise ma, muide, peaaegu liha ei söögi, aga nooremate pereliikmete tervise huvides pean siiski seda soetama
Kokkuvõtteks - toidule on veebruaris juba kulunud 266€, mis tähendab, et 400€se kuueelarve juures on kulutada jäänud 134€, ja süüa vaja osta veel 2 korda. Tulevatel nädalatel läheb päris kitsaks.. Kodus kappides on õnneks siiski olemas nüüd nii kartulid, makaronid ja spagettid, hulk lihatooteid ja palju muud, seega teoreetiliselt peaks välja tulema. Praktikas kipume liiga palju maiustama, endiselt..
Selleks, et sel nädalal toidu pealt kokku hoida, jätsin ostmata traditsioonilised hommikusöögiks toodavad saiakesed. Luban ennast homme hommikul kl 6 üles ajada, et perele hommikusöögiks ise muffineid või pirukaid teha. Mitmekordne hinnavahe on päris hea motivaator.
Niimoodi siis toiduga. Lisaks tuleb tunnistada, et #ostupaast on korralikult feilinud veel paaril põhjusel. Nimelt kulus lisaks sel nädalal:
Hügieenitarvete pealt saaks kokku hoida ilmselgelt, majapidamispaberi asemel võiks rohkem kasutada tekstiilist lappe ja käterätikuid, ja neid pesta regulaarselt. Muide! Söögilauas võtsin juba säästunipi kasutusele - tavapärased kätepaberid, mida salvrättide asemel kasutame, lõikasin pooleks! Nii kulub igal söögikorral paberit loodetavasti vähemalt poole vähem. #säästetudeuro #säästunipp
Parkimisele kulunu oli planeeritud ja loodetavasti selle kuu viimane kulu. Sõbrapäevaks perele šokolaadikarbi ost oli juhuslik vedamine, kuna ostan alati väikese üllatuse nagunii, seekord sain soodushinnaga.
Seemned kevadeks olid aga ootamatu ost, lootsin, et need enne märtsi algust müügile ei tule. Ostmata ka ei saanud aga jätta, sest aiamaaga on suured plaanid ja tahaks sel aastal veel rohkem pottides ja peenras perele kasvatada, kui varem! Seega ei saanud võimalust kasutamata jätta.
Mulle meeldib igasugustel investeerimisfoorumitel ja teiste investorite tegevusel silma peal hoida. Nii on hea enda tegevust kalibreerida ja vahel trehvab ka põnevatele jutuajamistele. Viimane põnevam teema, mis silma jäi, oli muidugi see, kuidas mõned vennad ikka absoluutselt mitte mingit eetikat ei oma ega mingitest kõlblusnormidest kinni ei pea. Keda siis ükski piir ei pea ja lähevad kasvõi üle laipade raha nimel..
Ja sain aru, et jutt käib minust! Assa püha lehm! Seda ma mõtlesin, mis hais mu saapatalla alt tuleb, muidugi on see sellest suurest üle laipade trampimisest külge jäänud. Või mis teie arvate?
Jutt käis seal siis muidugi sellest, kas on eetiline investeerida teatud majandusharudesse ja teatud ettevõtetesse, mis tegutsevad nö halva tootmisega, antud juhul siis kanepikasvatusega. Kritiseerija sõnumiks oli siis, et kuna kanep tema kodumaal on keelatud, siis igaüks, kes välismaiste kanepiettevõtete aktsiatega kaupleb, on spekulant ja seaduserikkuja, olemate moraaliga pahategija ja põhimõtteliselt kurjategija.
Kusjuures kritiseerija ise lehvitab laialt enda portfelliga, kuhu ta on rahumeeli lasknud potsatada nii alkoholi-, tubaka- ja relvatootjate kui ka hasartmängukorraldajate aktsiad!?! Räägime siis moraalist täpsemalt? Kui sellelt kritiseerijalt-investorilt siis täpsemalt küsima hakati, tuli välja, et seal on teine lugu. Et tulirelvade tootmine on legaalne, niisamuti on legaalne tubakatoodete tootmine ja müümine, rääkimata siis alkoholist ja suhkrust ja paljust muust, mis inimeste tervisele ja heaolule meeletult halba mõju omavad. Tuli välja, et on täiesti okei on osta rõivatootja aktsiaid, teades, et tootja ise või tema alltöövõtjad kasutavad kolmanda maailma riikides üliodavat tööjõudu, tihti lausa lapstööjõudu?! Paberitööstus võtab maha metsad, kaevandusettevõtted teevad lõpu puutumata loodusele jne. Minu meelest, teades, kui palju inimesi iga päev autoõnnetustes sureb, tuleks küll maailmas kõik autotootjad ju vangi panna?!
Aga tegelikult, kus läheb eetiline piir, ja kuidas on meditsiinilise kanepi tootmine täpsemalt seotud laipadega? Viimati statistikat uurides selgus, et "legaalse" alkoholi tõttu joob surnuks või saab muul moel alkoholi tõttu otsa miljoneid inimesi, samas kui meditsiiniline kanep võib päästa elu.
Rääkimata sellest, et (meditsiinilise ja/või rekreatiivse eesmärgiga) kanep on juba legaliseeritud või legaliseerimisel paljudes riikides. Sh USA osariikides, Kanadas, Portugalis, Saksamaal ja Taanis näiteks.
Kuidas on meditsiinilise ja/või rekreatiivse eesmärgiga kanep hullem alkoholist, tubakast ja relvadest, mis on tõestatud ja teada kindlalt letaalse mõjuga inimese tervisele, erinevalt kanepist, mille puhul on teada ja tõestatud positiivne mõju suure hulga haiguste puhul.
Ma ei hakka siin rohkem kanepist kirjutama, teen parem eraldi postituse. Küll aga tahtsin kohe ausalt üles tunnistada, et minu arvamus "investorieetikast" läheb siinkohal hoopis vastupidises suunas:
Ma oman rõivatööstuse aktsiaid, ja tunnistan, et muretsen küll vahel, kuidas need rõivad nii odavalt toodetakse, kuid väikeinvestorina ei ole mina mingi otsusetegija. Loomulikult valisin investeerimiseks ettevõtte, mis vähemalt kirjade järgi tegeleb jätkusuutliku arendamisega ja tähtsustab orgaanilisust tootmist ning õiglast kaubandust jpm, aga tean, et nii mõnegi silmis on tegu täiesti kohutava ettevõttega
Oman tubakaettevõtte aktsiaid, ja seda juba seepärast, et dividendide näeol "midagi tagasi saada" nende kannatuste arvelt, mida suitsetajad mulle tänaval põhjustavad!
Oman relvatootja aktsiaid, sest tegu ka väga hea auto- ja lennukitootjaga, ning olgem ausad, relvad ei jääks tootmata nii või naa, maailmale halba põhjustavad ikka relvade kasutamise otsustajad, kes pole selle tootjaga kuidagi seotud
Oman hasartmänguettevõtete aktsiaid, ja hindan seda, et nad võimaldavad oma teenuse kasutamist vaid täiskasvanud mõistusega inimestele. Boonusena pakuvad sõltlastele lausa võimalust ennast mängimisest "vägisi" eemal hoida
Oman kanepitootjate aktsiaid, sest leian, et kui meditsiiniline kanep või kanepiõli saab kellegi elu päästa ja maailma natukenegi paremaks teha, on see seda väärt.
Ilmselt oman veel tervet hulka erinevate ettevõtete #patuaktsiaid, mis ühel või teisel viisil kellegi silmis ebaeetilised on või halvad. Paha lugu, aga.. Kui mina jätaks need rõivad, selle tootja auto või nende ettevõtete aktsiad ostmata, ei muutuks konkreetse ettevõtte käekäigus mitte midagi. Lisaks ei ole ma kordagi näinud, et tubakafirma kedagi suitsetama sunniks, oma otsuse teevad täiskasvanud inimesed ikkagi ise ja teadlikult. Suitsetasin ise palju-palju aastaid, ja otsus loobumiseks tuli ikka enda seest. Sel päeval, kui mõistus pähe jõudis ja aru sain, et see on minu raha ja minu tervis, mida regulaarselt maha suitsetan.
Muide, kunagi, kui üks hasartmängufirma mind tööle kutsus, rääkisid nad mulle pikalt ja laialt ka sellest, milline on nende panus eetilisse lähenemisse, kuidas inimesi aidata, et hasartmängud jääks ikka vaid lõbusaks vahepalaks, mitte ei hukutaks inimest. Ja nii edasi.
Annan igapäevaselt oma panuse maailma heaolusse nii oma tööga kui ka keskkonnasäästlike eluviisidega, aga kogu vastutust inimkonna hukutamise eest investori õlgadele panemisega ma nõus ei ole.
Nii, tunnistan kohe üles, täna mina jõusaali ei jõudnud! Ei jõudnud eile ka, kuigi reede õhtul oli mul küll tunne, et peale töökat ja hullumeelset (ja seega kahjuks jõusaalivaba) nädalat tuleks kindlasti ennast korralikult jõusaalis välja rabeleda ja seejärel saunas tühjaks higistada.
Aga teate, jõusaalitagi on praeguseks hetkeks tunne, nagu oleksin vähemalt Tartu maratoni läbi teinud! Ma nimelt jõudsin eile järeldusele, et tuleb siiski ka neljandale pereliikmele uued ilmastikukohased jalavarjud hankida. Praegustest saabastest nimelt hakkasid ootamatult varbad välja piiluma. Kuna kannad on siiski veel kaetud ja tegemist on tõelise shopingu-põlguriga, tahtsin proovida tabada kaks kärbest ühe hoobiga. Ehk siis soetada "uued" jalavarjud kohalikust Osta.ee-analoogist. Nii saaks ju valida tõenäoliselt vähekasutatud, kuid hea hinnaga jalavarjud ilma kodust lahkumata, ja lasta need müüjal veel mugavalt endale postkontorisse ka saata. Mõeldud, tehtud!
Või eee... nii lihtsalt see nüüd ka ei läinud! Tuleb välja, et kasutatud saabaste oksjonilt ostmine on tõeline võistlussport ja päris põhjalik pingutus. Jõudsin kahe päeva jooksul teha pakkumisi kuuel oksjonil, kus pakuti sobiva suuruse, väljanägemise ja hinna kombinatsiooniga kaunu. Ja absoluutselt igal oksjonil pakkus keegi viimasel hetkel minu max hinnast üle ja jäin pika ninaga.
Saate aru, täielik hasart tekkis! Esialgne mõte, et kui näed sobivaid jalanõusid, kukuks kohe pakkuma, eks? Aga ee.. samas ei taha ju teistele huvilistele jalanõusid reeta ja hinda varakkult üles kruvida. Seega hakkasin muudkui pakkumist timmima. Ootasin ära, kuni oksjoni lõpuajani oli jäänud vaid 2 minutit, ja lajatasin siis oma pakkumise, haha, säh teile, võtan ikka võidu koju! Aga võta näpust, selgus, et teisedki pakkujad olid oksjonilehel stardivalmis ja ikka jõudis keegi oma pakkumisega viimasel hetkel minult ostu hammaste vahelt näpsata... Pagan võtaks, kes oleks osanud arvata, et vanad saapad nii populaarsed on?! Nii ma neist muudkui ilma jäin, sest üle maksta ma ka ei kavatsenud.
Igatahes kuuenda sobiva saapapaari juures ootasin hetkeni, kui oksjoni lõpuni oli jäänud VIIS SEKUNDIT, ja litsusin siis oma pakkumise teele. Pean tunnistama, et selleks hetkeks tundsin ennast juba nii hullumeelsena, et ei oleks üldse imestanud, kui ka sellisel juhul keegi viimasel sekundil minust üle oleks pakkunud 👹
Kokkuvõtteks, peale 2 päeva ebaõnnestunult püüdmist siiski lõpuks näkkas, konksu otsa jäid korralikud nahast saapad õiges suuruses. Hind koos postikuludega tuleb 24€ ja selle maksin kohe ära. Nüüd ootan ärevusega hinges, kas oli ikka usaldusväärne müüja ja kas saapad jõuavad kiiremas korras kohale. Tuleb tunnistada, et vahepealne hasart võttis lausa higiseks ja adrenaliini lakke!
Muuseas, müüjate profiile uurides jäi silma, et mõni hangeldas lausa igapäevaselt igasuguse kraamiga, tekkis kahtlus, et tegemist polnud sugugi vaid oma pere kasutu kraami maha müümisega. Huvitav, kas peaks isegi sellise äriga tegelema hakkama? Tihemini kirbukal käima, ja kui jäid leide silma jääb, neid siis oksjonile panema? Mis te arvate, kas kõrbeksin kiiresti, või teeniksin mõne eurokese siiski?
järgmiseks nädalaks olen kokkulepped ostjatega juba teinud, mis tähendab veel 450€ eest kasutu kraami maha müümist
No ilmselt ei jäänud ühelegi investeerimishuvilisele märkamata, et aktsiaturgudel käib mingi "pidu" viimasel nädalal. Reedel alustas USA turgudel korralik tujutsemine, S&P500 sulgus lausa -4,1% pealt ja sealt edasi liikus juba laviinina suur kukkumine ja paanika Aasia ning Euroopa turgudele.
Üleeile õhtul oli veel eriti põnev vaadata kui kuskil kella 22 ajal tekkis USA börsidel nö flash crash, ehk siis mõneks minutiks oli kõik ekstreemses languses, et siis kiiresti taastuda jälle endisele miinustasemele.. Päris põnev vaatepilt! Balti turud tulid muidugi 1,5ks päevaks selle ralliga kaasa, aga tänasel turupäeval oli paanika juba lahtunud ja aktsiahinnad taastumas varasemale tasemele.
Teine põnev asi sellises olukorras on muidugi lugeda igasuguseid foorumeid ja twitterit, kus siis erinevaid arvamusi liigub. Kõige rohkem võttis mind õhku ahmima üks kohalik "säästuekspert", kes töötab ühe investeerimispanga juures ja kuulutab igapäevaselt tõde, kuidas kõik inimesed peaksid hoolega säästma ja oma pensionipõlve nimel hoolega vaeva nägema. Muidu tore temast, aga kahjuks väga paljud muud üllitised tema suust teevad mind kohati lausa vihaseks. No sel korral näiteks, kui USA börs punaseks muutus ja see ka Euroopa börsidele kandus, kukkus see "ekspert" meedias kaagutama, et inimesed peaksid nüüd hoolega oma strateegia üle vaatama, põhimõtteliselt võiks kõik aktsiad maha müüa, et mitte viimasestki varast ilma jääda ja "oma puhkuserahasid ei tohiks keegi börsil hetkel hoida".
Eee... halloo?! Esiteks, milleks külvata sellist paanikat? Seda ERITI juhul, kui turg on nagunii juba kukkunud 6-10%, siis mida seal niiväga päästa? Sellisel hetkel müümine kindlaim viis investeeringud kaotada.
Teiseks - mis tegelikult juhtus? Kas maailma majandus kräshis? Kas kõik ettevõtted läksid pankrotti ja pole mõtet nende aktsiaid enam omada, sest need pole midagi väärt? Või mis tegelikult aktsiaturgudel toimus?
Ja kolmandaks - ühe säästmis- ja investeerimiseksperdi suust kuulda soovitust, et "tooge oma puhkuseraha börsilt ära" on ikka eriti haige. Sellise eksperdi A & O, alustõde ning ametieetika peaks olema inimestele selgitada, et lühiajalisi investeeringuid rahaga, mida lähemal ajal (kasvõi puhkusele minemiseks) vaja on, ei investeerita kunagi börsil! Aktsiabörs ongi ettearvamatu ja võib igal ajahetkel kukkuda 1..5..25..50(..100)% ja rahaga, mida homme vaja, ei minda börsile.
Kogu tulemus, mis sellisest eksperdi häälekast sõnavõtust ilmneb, on et emotsionaalsemad ja algajamad börsil tegutsejad hakkasid paaniliselt müüma, ja ajasid turu veel suuremasse langusesse, puhtalt emotsioonide ajel ja adekvaatselt olukorda hindamata. Hirm ajab massid paaniliselt müüma. Ma võiks siinkohal muidugi aktsiaid odavalt kokku kraapida ja konstanteerida, et "lollidelt tulebki raha ära võtta", aga... ehh, pole nagu minu stiili eetika.
Nüüd on tegelikult see hetk, kus tuleb pea kaine ja kõht külmana hoida. Loodan, et oled enne investeerima hakkamist endale oma strateegia paika pannud. Kui investeerid pikaaegse perspektiiviga headesse ettevõtetesse, siis ei ole mingiks paanikaks põhjust. Lühiajaliselt on tõesti börsil punased numbrid ja taoliseid lühemaid ja pikemaid, suuremaid ja väiksemaid langusi tuleb ikka ette. Vahel nii suuri kõikumisi, et need tembeldatakse lausa börsikukkumisteks. Hapukurgihooaeg börsil võib kesta pikemalt, kuid päris pikas perspektiivis liigub börs alati ülespoole! Kui üritad börsil kõiki liigutusi ajastada, osta tõusuhetkedel ja müüa langusmomente ennetades, võib see sulle kergelt päris kalliks maksma minna. Nii saamata jäänud kasumi, kui realiseeritud kahjumi näol!
Lugesin hiljuti just hiljuti statistikat, kus 80% suurematest langustest USA börsil ei olnud tegelikult absoluutselt mitte karutrendi algus. Kui siis sellistel hetkedel üritad ruttu müüa, et uuesti tagasi osta, kui tundub, et oht möödas, on kerge juhtuma, et hoopis müüd odavalt ja ostad kallilt.
Kui ma olen ostnud ikkagi hea ettevõtte aktsiaid, ja kogu börs mingil põhjusel on languses, ei ole see ju otseselt kuidagi minu valitud ettevõtte heaolu ja edukusega seotud. Mina sellistel puhkudel igatahes üritan alati kainet mõistust säilitada, ja eelistan pigem just osta aktsiaid, kui teised ka müüvad. Seda odavam on minul osta. Kuna täppisajastamise asemel hoopis ostan regulaarselt, ning üritan ikka alati osta aktsiaid ainult siis, kui mulle meeldib see, millega vastav ettevõte tegeleb ja usun nende potentsiaali, siis näen börsikõikumistes pigem ostupotentsiaali. Kuna eelistan muid kaupu osta allahindlustega, siis seda targem on seda teha aktsiaturul ju :)
Loomulikult ei tea ma, kas positiivsed tuuled taastuvad, või kestab langus pikalt, kuid kuna säästan ja investeerin regulaarselt, ei kõiguta see mind ju tegelikult. Kui ka ostsin aktsiaid eelmisel kuul kallimalt, siis on põhjust ainult rõõmustada, kui sel kuul need odavamalt kätte saan. Oluline siinkohal on omada piisavalt infot just nende ettevõtete tegevuse kohta, mille aktsiaid ostan, ning silma peal hoida, et ettevõtted ikka õiges suunas liiguvad ja kasumit toodavad.
Kui investeeringutega pihta hakkasin, panin ka paika oma peamise strateegia. Selle asemel, et veeta hulk aega potentsiaalsete kasvuettevõtete aktsiarakettide otsimisele ja pidevale portfelli kalibreerimisele ning aktsiakauplemisele, sobib minule paremini dividendiinvestori strateegia. Nimelt on börsil noteeritud uskumatu hulk väga stabiilseid ja häid ettevõtteid, kes juba aastaid ja aastakümneid enda omanikele (ehk siis aktsiaomanikele ehk mulle :D) maksavad usalduse ja investeeringu eest palka. Ehk dividende! Aktsiahind võib kõikuda siia-sinna päris korralikult, ja vahel olla üsna mööda ettevõtte tegelikust väärtusest (loe: üle- või alahinnatud), kuid dividendid räägivad väga selget ja ühest juttu. Dividendisumma ei muutu üleöö, ja stabiilse ning hea juhtimisega ettevõtte puhul on alati tegemist stabiilse dividendistrateegiaga. Selline stabiilsus aitab ja minul just kainet mõistust säilitada ekstreemsemates olukordades. Kui ikka ettevõtte kassavood ja kasum on stabiilsed ning ettevõte jaotab aktsiaomanikele igal aastal välja mõistliku ja jätkusuutliku osa teenitud kasumist, ei ole aktsiahinnakõikumistes mitte midagi traagilist. Pigem on see rõõmus sündmus - saan suurema soodusega häid "rahalehmi" oma aedikusse juurde tuua!
Hea näide on praegunegi raportite periood. Näiteks täna lugesin, et üks minu lemmik, soomlaste Sampo, plaanib sel aastal dividende maksta 13% rohkem, kui eelmisel aastal! 13% sain ma põhimõtteliselt palgatõusu ilma lillegi liigutamata ega seda ise küsimata! IMELINE! Kui mu boss ka nii lahke oleks :D Reaalsuses pole ma oma päris-palgatööl viimastel aastatel rohkem kui 2-3% palgatõusu saanud! Ometi oli ka Sampo aktsia hind paariks päevaks just tõsises languses, mis täna muidugi aastaraporti valguses jälle positiivse suuna võttis.
Seega, kui portfellis on sellised usaldusväärsed rahalehmad, nagu näiteks Johnson&Johnson, kes on makstavat dividendisummat tõstnud igal aastal viimase 50 aasta jooksul, siis on see vägagi imetlusväärne ja minu silmis ülim mõistlik investeering. Selle 50 aasta sisse on jäänud mitu panganduskriisi ja IT-kriis ja mis kõik veel, aga J&J on nagu raudhobune ikka edasi uutesse kõrgustesse vuranud ja enda omanike kukruid truult täitnud! 💰💰💰
Börsi käitumist ei oska keegi 100% kindlusega ette ennustada, ainuke kindel lubadus on see, et börs on emotsionaalne draamakuninganna, kelle tujud käivad üles ja alla nüüd ja edaspidi! Ei ole mingi ime, kui see paaripäevane langus oli vaid eelmäng pikemale korralikule börsilangusele. Kuidas selleks siis valmistuda, kui peakski ees ootama pikem käärimine?
Oma korralikku hädaabifondi, mis päästab vajadusel, et ei peaks müüma aktsiaid kõige ebasobivamal hetkel
Investeeri ainult ettevõtetesse, mida tegutsemist mõistad ning mille tootmis- ja kasvuvõimalused on arusaadavad
Kui asjad liiguvad allamäge, hoida kinni oma strateegiast, ja säilitaa kaine mõistus! Noh, ja olgem ausad, kui ninani pa*as, on hilja nina norgu lasta 😂 Kui ikka tundub, et paanika ja hirm tahab börsilanguse puhul võimust võtta, pane investeerimisaken kinni ja lõpeta nende punaste numbrite paaniliselt vahtimine, mine tee parem jalutuskäik värskes õhus! Olgem ausad, kui kogu maailm põhja läheb või orbiidilt kangutatakse, siis on meil suuremaid muresid, kui tühine investeerimiskontol istuv summa ⚡
Säästa ja investeeri regulaarselt, ajastamise katsed kipuvad kallilt kätte maksma. Hoia pigem alati väike "sõjakassa" saadaval, et selliste allahindluste ajal oleks võimalik olukorda enda kasuks pöörata
Selle viimase punkti osas pean tunnistama, et minul seekord väga ei vedanud. Sõjakassa oli olemas ja mõned väikesed ostud jõudsin ka teha, aga enamus aktsiad hüppasid juba tagasi, nii mõnigi minu kontol oli näiteks 2..24% plussis jälle. Aga ma ei hala, ülehomme võib meid ees oodata 50% kukkumine ja ka sel puhul on mul võimalik ostmist jätkata. Nagu ka jätkuva stabiilse tõusuga aasta puhul.
No nagu nägite, kukkus minu #säästukuu ja planeeritud #ostupaast juba kolinal läbi, sest noh. Paljajalu meie kliimas läbi ei aja.
Uute saabaste asemel oleks muidugi palju ägedam lihtsalt lennukipiletid sooja palmi alla soetada, aga millegipärast ei ole see eriti heakskiidetud alternatiiv, vist? Ega tundu väga lihtsalt teostatav kahjuks, kõigi maiste kohustuste vahel.
Ja see tekitas minus täna suure hulga masendust. Mul ei ole ühtegi laenu, aga ei ole ka mingit varandust. Igakuiselt suure vaevaga kokku kraabitud eurod istuvad säästukontol, ühisrahastuses ja lausa börsil, ning vaikselt tilgub niimoodi vahel mõni sent juurdegi. Aga vahel läheb hoopis palju eurosid minema, nagu näiteks sel nädalal börsil.
Pilguta vaid silma, ja jälle paarsada eurot vähem. Mida suuremaks portfell saab, seda julmemad on sellised liikumised, ja päris raske on vahel kõhtu külmana hoida, kui tundub, et kõik unistused muudkui kukuvad kildudeks...
Ma tegelikult olen väga õnnelik, et olen nii põhimõttekindlalt ja nii pika aja jooksul juba säästlikult elada püüdnud. Vaatan kõrvalt suure heameelega ka seda kuulsat ja poppi #Kogumispäevikut, ja mul on nii hea meel, et see nii kuumaks teemaks on saanud. Esiteks, noh - lõpuks ometi saan jälgida mõttekaaslaste tegevust ja lugeda teie kogemustest. Teiseks - see on elu muutev positiivne liikumine, mis kindlasti hakkab mõjutama ka minu lähikondsete elu ühel hetkel, kogu Eesti heaolu. Mida finantsteadlikumaks rahvas saab, seda paremini hakkab minema! Ja pikas perspektiivis ehk aitab ka meie maakera säästa, eksole :)
Aga samas tuleb tunnistada, et ega sellegipoolest see säästuelu lihtne ei ole. Täna näiteks on mul nii kopp ees pidevast säästmisest. Ma olen väsinud kogu aeg kulutuste vältimisest, ja mul on tunne, et me ei saa mitte kunagi mitte midagi head ja toredat endale lubada. Sest nii ongi ju.
Tahaks miljonis erinevas restoranis ja söögikohas uusi maitseid proovida, aga mõistlikum ja odavam on kodus tavapärast kodutoitu valmistada.
Tahaks lõbusalt aega veeta, tahaks kinno, kohvikusse ja lõbustusparki minna, aga mõistlikum on kodus toimetada, raha säästa, ja lisasissetulekuid otsida.
Tahaks gurmeeliha ja peeneid pirukaid küpsetada, aga mõistlikum on osta läätsed, oad, kodumaised juurviljad ja pudruhelbed ning nendest körti keeta.
Tahaks enda perele piisavalt suurt, mugavat ja töökindlat autot, aga mõistlikum on vana pisikese romuga sõita, sest kulutused sellele on minimaalsed.
Tahaks veeta päevad oma tahtmise järgi, aga tuleb ikka hommikul varakult teki alt välja ajada ja oma tagumik tööandja tahtmise järgi kontoritoolile istutada.
Tahaks jätta töö, mis juba aastaid enam põnev ei tundu, ja teha kannapööre elus, aga kohustused ja hirm ei luba, sest siis äkki ootab ees veel hullem rotielu. Hirm muutuste ees, hirm et kaob see viimnegi lootus helgemale tulevikule...
Lugesin hiljuti Rikas isa, vaene isa, kas olete ka lugenud? Ütlen ausalt, kohati olin seda lugedes väga rõõmus - mina ei ole ju ometi tüüpilises "orav rattas"?! Mul ei ole ju krediitkaardivõlgasid, kasutan hoopis krediitkaarte selleks, et krediitkaardifirmad mulle intressi maksaksid. Mul ei ole autoliisingut ega kallist kodulaenu, mis mind sunnismaiseks orjaks sunniksid.
Ja ometi ei ole ma õnnelik, ega oma ohtralt passiivseid sissetulekuid. Kahjuks ei tunne ma ka, et oleksin suutlik firmat püsti panema või kinnisvara üüriärisse sisenema, et oma majanduslikku olukorda oluliselt parendada hetkel, mis tähendab, et pean ikka esmaspäeval jälle hommikupimeduses voodist välja ajama ja tööle utsitama. Sest ka üürimakse on kohustus, millest mööda ei saa.
Mul on olemas säästud ja puuduvad võlad, aga sellevõrra puuduvad mul ka "elustiili"-lõbustused ja see nö lühiajaline ja kiire "mõnutunne", mida inimesed endale kulutamisest saavad. Viimasel ajal tundub mulle, et kuna olen teadlik, kui suur mõju on täna säästetud sentidel "tuleviku heaolule", olen hakanud säästma liiga karmilt ja tunnen ennast emotsionaalselt rusutuna iga kord, kui saan aru, et ma endiselt ei säästa piisavalt ja endiselt olen väga kaugel sellest majanduslikust olukorrast, millest unistan.
Viis aastat tagasi unistasin oma kodust, kuid pidin tunnistama, et ei saa seda endale veel lubada. Hakkasin rohkem säästma ja arvutama ja arvestama. Tundus, et "paar aastat veel" ja juba ongi oma kodu ja mõnus elu käeulatuses. Kolm aastat hiljem sain aru, et pean veel rohkem pingutama säästmise nimel. Hakkasin veel karmimalt säästma ja arvestama. Täna, viis aastat hiljem, olen endiselt olukorras, kus mul kodu ei ole. Veetsin sel nädalavahetusel mitu tundi arvutades ja ideesid arutades, kuid pühapäeva õhtuks jõudis reaalsus kohale - oma kodu veel niipea ei tule.. Kurvaks teeb. Ja roti tunne on! Vaese palja kirikuroti tunne on!
Mis teie arvate sellest tundest? Kuidas suures säästuolukorras vaese kirikuroti tunnet vältida? Kuidas veel rohkem teenida ja ja veel rohkem säästa? Kuidas pääseda tööst, mis ei paku mitte mingit rahuldust ning millest hoiad küünte ja hammastega kinni ainult näkase kuusissetuleku pärast? Millised säästunipid teevad tuju heaks ja tekitavad tunde, et saad ikka elada ka?
Ahjaa, nägin juhuslikult televusserist Rahakrati ära, respekt! :D Hea meel kohe kedagi nii entusiastlikult suusamaski voltide vahelt säästmisest pajatamas! Tahan ka entusiasmi ja positiivset meelt!
Nonii, sõnusingi ära! Ehk nüüd tuleb üks ving ja hala selle kohta, kuidas minu välja kuulutatud #säästukuu kukkus juba esimese kolme päeva jooksul haledalt läbi!
Esimeseks jamaks siis selgus, et noorima pereliikme saapalukk läks katki. Et tegu oli 3 talve vanade saabastega, mis korralikult vatti näinud, igasuguse esteetilise välimuse juba suhteliselt kaotanud ja lisaks ka ebamugavalt väikeseks jäämas, oli ilmselge, et parandada neid ei ole enam mõtet.
Seega seadsime aga sammud kaubandusse, ja jäingi kohe 45€ võrra vaesemaks. Hea uudis muidugi oli see, et saabaste õige hind oli 50€, aga poemüüja andis lahke meelega -10%. Lisaks paistavad olevat piisavalt tugevad saapad, et kesta vähemalt järgmised 3-4 talve.
Lisaks selgus, et olen üks õige pehmo lapsevanem, sest traumeeriva shoppamiselamuse eest tuli väsinud pereliikmele lisaks soetada veel pea 5€ turgutav cappucino. Eks ma teadsin ju varemgi kahjuks, et nii pehmo olen, aga kuna see 5€ oli vanast ajast jäänud kohviku kliendikaardile ootama, siis tegelikult ma seda veebruari eelarvest ei maksnud ja seetõttu väga taga ei nuta. Peresuhted maksavad ju ka midagi. 😇
Lisakuluks oli veel auto päevase parkimise eest 10€. See aga on planeeritud kulu, ja omaette kokkuhoid, sest bussiga asju ajama minnes oleks meil kõikide käikude peale kulunud mitu tundi rohkem aega, ning vähemalt 25€ bussipiletitele, kuna ühistransport on siin kallis lõbu. Naljakas küll, aga autosõit on meie peres #säästetudeuro.
Siis läksime ülejäänud 2 pereliikmega muid asju linna peale ajama, ja mida ma näen - ka nende talvesaapad on omadega täiesti läbi! Ühel kukub kohe tald saabaste küljest ära, ja teisel on lihtsalt saapad nii pragusid täis, et lund ja vett need kindlasti enam väljas ei hoia... Oeh! Revideerisin kodus jalanõudekapid läbi ja leidsin ühed vanad saapad, mis veel kõlbavad asendama tallata saapaid. Tuli lihtsalt uued paelad peale tõmmata ja vetthülgava kaitsekihiga läikima lüüa. Elagu taaskasutus, sest ka nö "uued paelad" olid tegelikult säästetud mõnelt juba minema visatud tennisepaarilt, seega #säästetudeuro
Loodame, et need asendussaapad kestavad veel kuu aega ja pääseme sel hooajal uute saabaste ostmisest. Teise pereliikme praguliste saabaste osas ei oskagi hetkel midagi peale hakata. Teoreetiliselt, kui suurt lörtsi ja vihma ei tule, püsivad varbad enamvähem kuivad ja kuu aja pärast ehk on juba tennise-ilm..
Kõikide asjaajamiste i-le täpiks aga astusime läbi kohalikust raamatukogust, ja tarisime koju hulga kohustuslikke ja mitte-nii-kohustuslikke-aga-väga-põnevaid raamatuid, mis omakorda tähendab ju ka tervet hulka #säästetudeurosid! Soovitan teilegi!
toidule max 400€ - tänaseks on kulunud juba 149€, ja poes käin sel kuul kindlasti veel 3 korda, mis tähendab, et tuleb midagi radikaalselt muuta oma ostukäitumises, et eesmärki järgida!
peale regulaarsete maksete (üür, toit, transport, elekter) ühtegi kulutust sel kuul ei tee - kukkusin juba läbi, kuu skoor hetkel 46€ (saapad, vatipadjad) 😡
müüa kodust maha kraami vähemalt 500€ eest. Hetkel olen välja pannud kuulutusi lausa 525€ eest, aga ühtegi huvilist pole tekkinud, kahtlustan, et pean hindasid korrigeerima.
|
OSCAR-2019
|
||
9-s kord toimuv iga-aastane seminar epoe, ürituse ja teenuse või toote turundajale. Praktiline päev laiahaardelistest teadmistest, abstraktsetest mõtisklustest detailselt reaalse turundusplaani koostamiseni.
Reklaam, turundus, kommunikatsioon, strateegia, taktika - päeva lõpuks on sul vaja ostja emaili, et diil closeda. Kuidas mõelda, milliste vahenditega mida teha - sellest ongi see päev!
Iga-aastane seminar on ellukutsutud, et inspireerida turundajaid olema veelgi paremad, kaasaegsemad ning innovatiivsemad.
Kiire tempo ja kuhjuvad ülesanded röövivad aja, mil peaks õppima uut, mida teised ja konkurendid maailmas teevad, millega saaks eristuda ja liidriks saada.
Kõige olulisem ühe päevaga aastas, ülevaade maailmas aastaga juhtunust, lähi- ja kaugem tulevik, vahendid, kogemus, soovitused.
Kas sa tahaks olla Eesti "rändrahnu" kehva kommunikatsiooni eest nüpeldatud terve aasta või enamgi? Kuidas olla väga hea kommunikaator, kuidas rakendada häid praktikaid, kuidas olla eeskujuks?
E-mailiturundus on endiselt kõige efektiivsem turunduskanal. Kõik muu on seni olnud pigem hype ja 2018 aastal veel enamgi.
Kuidas ellu jääda, kuidas uusi turgusid võita, kuidas olla helesinine kutsikas multikas ja mitte hai punases meres, sest sinist enam ammu pole?
Vabadel hetkedel teostab ta end tehnoloogiaettevõtluses, on kaasasutaja Sama Sama Studios nimelises rahvusvahelises IT-firmas, mis teeb mobiilimänge ja äppe.
Ülle Marie on olnud Baltikumi üleselt Laika Mobile Medias, Bulls Pressis, Maalehes ja isegi Äripeva Akadeemias.
Aastakümneid sisu tootes ja nüüd sisu ja kanaleid mõõtes, on Ülle Marie käes ülevaade Gemiuse kaudu teostatud uuringutest. Lisaks on Gemiuse partneriteks erinevad ettevõtted, millede abil saab interneti rahaks teha pea olematute alustuskuludega. Vaatame, mida arvata 2018 turudnuse trendide kohta.
on ühendanud Rootsis ja Eestis õppides ning töötades omandatud loomingulised ja akadeemilised teadmised ning kogemused, et inspireerida meeskondi looma uusi unikaalseid ja efetiivseid lahendusi.
Kuidas saada üle surnud punktist, kuidas kasutada enda ja kolleegide loovust orgaaniliselt ja kaasakutsuval moel. Mis on esmane ja sekundaarne loovus. Kuidas leida üles enda unustatud loovus. Kui palju(vähe) on tegelikult vaja, et olla tõeliselt loov.
Aune nimi ei vaja ilmselt ühelegi turunduses ja kommunikatsioonis tegevale inimesele täiendavat selgitust. Googelda ise, kui ei tea. On suur au teda meie seminaril esinemas näha. Liiga huvitavaks kippunud kohtumisel otsustasime, et rääkida võikski sellest kõige olulisemast, mis kipub alati viltu minema - kommunikatsioonist. Kahjuks on meedia täis näiteid, kus öeldi ühte, ent aru saadi sootuks hoopis midagi muud. Kuidas selliseid vigu vältida, mis on tegelikult oluline. Kelle asi on mainekujundus, kuidas seda teha nii, et sel on ka pika-ajaline oluline mõju.
Tarbijad veedavad iga päev aina rohkem aega sotsiaalmeedias, mis on domineerivaim meediaväljund eestlaste internetikäitumises. Teatud sihtrühmades veedetakse sotsiaalmeedias juba rohkem aega kui TV’d vaadates. Kuid kuidas tulla toime tulevikus, kus sotsiaalmeediaplatvormide algorütmimuudatused ja sisureeglid võivad meie turunduskommunikatsioonistrateegia pea peale pöörata? Milline on sotsiaalmeedia roll turunduskommunikatsioonis ning kuidas muuta turundust kanalite integreerimise abil veelgi efektiivsemaks?
Milliseid strateegiaid kasutame, kuidas me nendeni jõudsime, mida õppinud oleme, mida edasi kavatseme teha, miks. Mis tegelikult loeb ja kuhu tegelikult aur läheb. Mida me enam kindlasti ei tee. Vastuolulisi detaile igapäevatööst ja traditsioonilistest uskumistest.
Turundajate töö on meelitada kliente ostma. Aga mis siis, kui osta ei saa, sest pole valmis ei epoodi ega muud keskkonda, aga ülemusel on ikkagi ootused? Kõik vähegi pädevad arendajad on ülekoormatud ja ooteajad on pikad, ent tulemust oleks vaja homseks. Kuidas LinkPay turundajat aidata saab, millised lahenduskaasused on juba olemas, millised peatselt tulemas.
Kuidas / millega kuskohast uusi kontakte püüda. Milliseid kontakte püüda ja miks / kuidas neid kohe alguses eristada. Mida mõõta, millega mõõta, kui keeruliselt või lihtsalt seda tegema peaks, et kasu ka oleks. Kas osta teenust või teha kõike ise, peale koolitust.
Kui mõned aastad seisis turg justkui paigal. Nüüdseks on pea kõik tarkvarad välja tulnud uute ägedate võimalustega. KPI teadmised on valatud tarkvaradesse, justkui tooks tehnoloogia uusi kliente, mitte strateegiad ja kommunikatsioon. Käsitleme töövõtteid, mida võiks turundusest kõrgema ROI saamiseks kasutada.
on vaieldamatult Eesti turundusmaastikul üks värvikamatest tegijatest. Pole olnud ettekannet, mis ei oleks lõikavalt aus ja sisusse vaatav, samas abstraheeritult suurt pilti omav. Kuidas käsitleda dilemmat - turundusplaan vs ettevõtte strateegia, kui turundusjuht alati otsustajate laua taha ei mahu.
Lõpetame sisutiheda ja tarkust täis surutud päeva workshopiga, mille ajal vormistad Enda turundustegevused plaaniks järgmiseks 12-ks kuuks. Workshopi järel on Sinul konkreetne plaan, kuidas tõsta ettevõtte käivet ning mida saad juhatuse koosolekul kaitsta, et oma tegevusteks eelarvet saada.
|
OSCAR-2019
|
Subsets and Splits
No community queries yet
The top public SQL queries from the community will appear here once available.