text
stringlengths 5k
186k
| timestamp
stringlengths 19
19
| url
stringlengths 14
1.55k
| source
stringclasses 1
value |
|---|---|---|---|
Sulle on tähtis, et sinu silmad oleksid terved, puhtad ja teeniksid sind laitmatult veel palju aastaid? Kandes läätsesid on eriti oluline pöörata tähelepanu sellele millised läätsed sa oma silmade tarvis valid. Kas 30 päevased läätsed või ühekordsed läätsed? Ühekordsed läätsed on sinu silmale kahtlemata tervislikumad ja paremad läätsed. Igal hommikul võtad pakendist täiesti uued, täiesti puhtad läätsed ja päeva lõpus võid need lihtsalt ära visata, et hommikul jälle värsked läätsed otse pakis silma panna. Kas teadsid, et kontaktläätsede kandmise juures on kõige suuremaks probleemiks hügieeniga seotud mured. Enne iga protseduuri on vaja käed hoolikalt pesta, et vältida mustuse sattumist läätsedele või mustuse ülekandumist läätsede eemaldamisel silmast. Seejärel on vaja läätsed ükshaaval hoolikalt puhastada spetsiaalse puhastuslahusega. Edasi on vaja läätsed paigutada ööseks läätse kontenerisse ja teha seda steriilselt, vältimaks mustuse või bakterite sattumist lahusesse. Hommikul on vaja kogu protseduur jälle vastupidises järjekorras korrata. Ühekordsed läätsed on oluliselt lihtsamad. Nagu nimigi ütleb, kasutatakse ühekordseid läätsesid tõesti vaid kord. See tähendab, et kaob ära vajadus läätsede puhastamise ja säilitamise järgi. Tehes seda protseduuri aegajalt, ei ole see nii tüütu, kuid iga päev 10-15 minutit oma õhtuse raamatulugemise aja või hommikuse kohvi nautimise arvelt vannitoas läätsedega solgutada muutub pikapeale tüütuks. Ühepäevaste läätsedega hoiad kokku aega ja närve.
Nagu me rääkisime vajavad kontaktläätsed pidevat hoolt. Iga kord kui tavalised kontaktläätsed silmast võtad on vaja läätsed puhastada ja panna läätsekonteinerisse hoiule. Vastasel juhul võib tekkida silmas punetus, ärritus isegi infektsioon. 1 päevaste läätsedega ei pea sa selle pärast muretsema. Värske päev, värsked läätsed. Alati puhtad ja valmis sinu päevaks. Kindlasti oled sa hooikas läätsekandja ja järgid kõiki õpetusi ja hügieeninõudeid ka pikaajaliste läätsede kandmisel. Siiskie ei anna see 100% garantiid, et sinu läätsed alati täiesti puhtad ja kasutusvalmid on. Eriti häirivaks võib selline viga muutuda siis kui avastad keset päeva ennast punetavate silmade või kipitustunnet põhjustavate läätsedega. Kui hommikul olid läätsed veel enamvähem puhtad siis poole päeva peal on sinna lisandunud juba piisavalt jääkaineid ja mustust, et põhjustada ebamugavustunnet. Loomulikult on sellised juhused harvad ja mida hoolikamalt te oma läätsedega ümerkäite seda harvemini selliseid ebameeldivaid üllatusi juhtub. Siiski, päris välistada ei saa neid kunagi. Ühepäevaste läätsede suurim eelis pikaajaliste läätsede ees on värskus ja puhtus. Iga hommik avad uue paki ning võtad sealt täiesti uued ja värsked läätsed. Ei mingisuguseid jääkaineid, baktereid ega mustust. Läätsed on täpselt nii puhtad nagu tehasest tulles. Võid olla kindel, et ka peale pikka päeva ei tekki ebameeldivaid üllatusi akumuleerunud mustuse või bakterite tõttu. Kui peaks tõesti juhtuma, et põhjusel või teisel on läätsed keset päeva muutunud ebamugavaks, silma on sattunud mustust, pori, silmas on ebamusgavustunne. siis kuuajaste läätsede ja teiste pikaajaliste läätsede puhul on raske head lahendust leida. On vaja kas igaks juhuks kogu läätsede puhastamise atribuutikat kaasas kanda või leida võimelus kiiresti koju jõuda. Pikaajalised läätsed on kallid ja niisama neid ära visata ilmselt ei raatsi keegi. Ühepäevaste läätsedega piisab kui võtate vanad läätsed silmast, pesete silmad korralikult puhtaks ning võtate pakist jälle uued ja värsked läätsed. Probleem lahendatud. Ühepäevased läätsed tulevad appi isegi siis kui te olete igapäevaselt pikaajaliste läätsede kandja. Kandke ootamatuste tarvis kaasas alati vähemalt ühte paari ühekordseid läätsesid.
Tänapäeva tehnoloogia ja materjaliteadus on arenenud sinnani kus on võimalik pakkuda ühepäevaseid läätsesid mis on oma kasutusmugavuselt, oma hinnalt aga mis peamine oma omadustelt võrdsed parimate pikaajaliste läätsedega. Paljud prillikandjad on just viimase paari aastaga otsustanud minna üle läätsede kandmisele ning seda just prillide kandmisega võrdse nägemiskogemuse tõttu. Samas puuduvad läätsede kandmisel mitmed prillidele omased puudused. Alustades näiteks raamideta vaateväljast, kergusest, diskreetsusest ja lõpetades aktiivse eluviisiga inimeste jaoks nii olulise kasutusmugavus. Ühepäevased läätsed on mugav pakendiga kaasa võtta. Sa võid loobuda läätsevedeliku, läätsekanistri jms kaasas kandmisest. Enam ei pea sa hommikul ja õhtul kulutama aega läätsede puhastamisele ja säilitamisele. Võtad vanad läätsed silmast, viskad ära ja paned hommikul uued läätsed silma. Nii lihtne see ongi. Ei mingeid probleeme ei mingeid lisavahendeid. Soovi ja vajaduse korral saad vahetada läätsesid ka mitu korda päevas. see on eriti mugav kui juhtum silma sattuma mustust või prahti. Sa ei pea enam kannatama päeva lõpuni või otsima ruttu lähimat puhkenurka. Võtad vanad läätsed silmas ja paned uued asemele. Ongi kõik, probleem lahendatud.
Kas ühepäevased läätsed on ikka sama kvaliteetsed kui kuuajased läätsed? - Jah kindlasti. Tootjad pööravad väga suurt tähelepanu läätsede kvaliteedile. Nii ühepäevased kui kuuajalised läätsed on tänapäeval valmistatud kõige uuemate ja kvaliteetsemate tehnoloogiate abil.
Miks on ühepäevased läätsed kallimad kui kuuajased läätsed ? - Ühepäevased läätsed ei ole kallimad kui teised läätsed. Kui me vaatama ühe läätse hinda siis see on vaid murdosa tavalise läätse hinnast. Küll aga on kuuajaline läätsevaru ehk kaks 30 läätsega karpi pisut kallim kui kaks 30 päevast kontaktläätse.
MIllised on ühekordsete läätsede piirangud? - Nagu nimigi ütleb on ühekordsed läätsed mõeldud ainult ühekordseks kasutamiseks. Kord juba silmast võetud läätsesid ei ole lubatud uuesti silma panna.
Kas fookusteravus on ühepäevaste ja 30 päevaste läätsede puhul sama ? - Tänapäeval on erinevus olematu. Aastaid tagasi võis väga tundlik ja tähelepanelik läätsekandja aegajalt märgata erinevust kuid tänapäel ei ole ilmselt keegi enam võimeline pimetestis ütlema kas tal on silma pandud ühepäevased või pikaajalised läätsed.
|
OSCAR-2019
|
||
Mul on ilus kiisu, musta-valge kirju pikkade karvadega nurrumasin. Võtsin ta 2 kuud tagasi varjupaigast, vanust tal nüüd 5 kuud.
Ta on täpselt selline kass nagu ma lootsin saada ... välja arvatud see, et ta teeb oma number kahte nurka. Ma olen proovinud läbi pea kõik soovitused, mida netist leidnud olen. Olen kasutanud kaht erinevat liiva, puidugraanuleid, hetkel kvartspärlid. Panin kaks liivakasti, puhastan kasti 1-2 korda päevas (olenevalt sellest, kui kiire päev parasjagu on), kui kogu kasti sisu välja vahetan, pesen ka kasti ära. Olen talle peale sattunud, nina sisse pistnud ja ta oma kasti tõstnud. Kerget laksu olen andnud, aga mitte kunagi löönud. Hiljuti ostsin kassipeletaja loomapoest. Olen seda iga päev nurkadesse lasknud, ka see pole aidanud. Võiks öelda, et ma olen solvunud oma kassi peale.
Elu näeb meil välja selline, et harilikult ühe või paar hunnikut koristan hommikuti kastist, aga alati ka ühe nurgast. Nurki ta ei vali, vaid teeb suvalisse. Õhtuti sama lugu. Ma arvan, et ta ei taha kasti enam minna, kui on sinna juba korra teinud, aga ta ju käib hädal ööpäevas neli korda. Pole ju normaalne:vs:
Elukaaslane juba räägib, et kass tuleb ära anda kuhugi maale. Mina nii ei taha. Kas oskab keegi kuidagi aidata?
See, et te kiisu nina väljaheite sisse pistate ja karistate on küll vale teguviis. Sellel võib olla hoopis vastupidine efekt. Kui peale satute, tõstke ta lihtsalt hellalt õigesse kohta ja rääkige temaga.
Võimalik, et kass tahaks hoopiski, et tema liivakast ei oleks nii nähtaval kohal. Või äkki aitaks kaetud liivakast? Olete neid variante proovinud?
jah, nurrunuffi soovitus võib töötada. ei tasu alati karistada. ise soovitan nendesse nurkadesse asetada toidu nõud. kass tavaliselt sinna ei tee kus ta sööb, et see võib töötada. hiljem harjub ära ja siis saab kausid tagasi õigesse kohta panna. teine varjant on alternatiiv kassi peletajale.. see peletaja ei peleta eriti yldse. selle asemel pane nurkadesse midagi spetsiifilisema lõhnaga. näiteks lõhnaõli.. seda nad ei salli üldse. pane nii palju et piisaks, et ikka tunda oleks.. siis ta ei lähe sinna poolegi. rohkem ei oska soovitada hetkel. mul oli ka õe kassiga sama jama kunagi. ise ei elanud seal ja kass viidi maale ära nad ei jaksanud enam jamada taga.
aa, aga ära neid kahte asja korraga proovi.. et lõhna nurkadesse ja toidukaussi ka.. et proovi kõigepealt yhte ja sisi teist. muidu kass ei söö enam kunagi:D
Kassi nina küll ei tasuks kaka sisse pista:(- kass ei ole süüdi ma arvan, teda lihtsalt häirib miski ja Teie ülesanne ongi see välja selgitada.
Ma püüan kassi kasti ikka hommikuti ja õhtuti puhastada. Täna pole kordagi nurgast midagi koristanud:D käis ilusti oma kastis ja siis kiitsin teda selle eest.
Algul, kui ta väike oli, siis ma küll nina sinnasamusesse ei pistnud, aga kui oled kuu aega iga päev korra või kaks temaga ilusti rääkinud, siis saab ka ükskord kannatus otsa. Eriti kui pea kogu tutvusringkond antud meetodit soovitab. Tõsiselt sai hing täis siis, kui kiskake mu magamistuppa tegi. Mul kolimisjärgne periood (tegelt seda juba mitu kuud, kassi võtsime uude kodusse), nurgas olid kottides valge talvejope ja punane jakk. Jakk andis jopele värvi ja rikkus täiesti ära. Nüüd kaalun jopet lasta värvida. Ei tea, kuidas kassile välja näidata, et ma olen ta peale solvunud?
Enne kassipeletajat proovisin mingit jõledat männiokka õhuvärskendit, aga endalgi hakkas paha selle sees, nii et ei tahtnud kiisukest selle haisu sisse jätta:) Rikub veel haistmise ära. Eks vaatan, kui muu ei aita, ostan odava antiperspirandi ja määrin seda põrandale.
Mina arvan, et kass jääb ikka peale, sest kassid on ju nii kanged ja isepäised, ma ei usu, et teda väga kõigutab, kui püüad näidata, et Sa solvunud.
Minu Sir küll saab aru, kui ma solvunud olen. Ütleme kui ta käib mul rõdul turnimas ja minu keelust hoolimata naabri rõdule ronib. Siis olen ikka teda kõva häälega karistand ja sel hetkel saab ikka aru ja tuleb vabandama, nurrub ja hõõrub vastu jalgu. Ju siis on mul ikka hästi kasvatatud kass, kes oskab vabandada ja saab aru, kui valesti käitub
Näiteks isegi siis kui ta mul oksendanud vaibale ja ma ei ütle selle peale kunagi midagi halvasti, pigem lohutan kassi, et ikka juhtub ja püüan selgusele tulla, milles asi on. Sel puhul on ka Sir alati nii õnnetu ja kohe hakkab nurruma ja tahab külje alla pugeda.
Ühesõnaga ma tahan öelda, et kassid saavad väga hästi aru peremehe/perenaise solvumisest, nukrast tujust, rõõmust jne. Vähemalt minu kass saab küll ja oskab vastavalt sellele kenasti mu tuju tõsta.
Seda küll, et kurvast meeleolust aru saavad (sellest tegin ka teema siis ükskord) ja lohutama tulevad, aga kui ma tema peale pahandanud olen, siis ta küll vabandust ei palu:D- nii ülbe.
Mida teha.See asi ajab hulluks juba.Ja teeb oma asja just ukse ette.Ei julge väljast tulles sisse astudagi,et jälle hunnik eesEi saa ta aru ei jutust ei laksust,teeb ikka edasi.Eile ma llõpuks vihastasin,sattusin talle peale just,siis panin nina sisse ja vannituppa ja paari minuti pärast pesin ta ära.See kyll on pisut karm kiisule :support: ,aga ei tea kas mõjub,täna pole veel kordagi maha teinud.:)
Kui näed, et kass teeb valesse kohta oma hädasid, siis ei tohi teda karistada ja seejärel kohe kastile tõsta. Kass seostab siis liivakasti karistusega ja ei taha sinna enam minna.
Põhjuseid, miks kass ei taha oma potil käia on mitmeid: pott on väike, liiv ei meeldi, liiga vähe/palju liiva potis jne
Paistab, et kuuldused minu kassi kakimisest olid ennatlikud, endiselt tegelen kassi järelt koristamisega. Täna siis puistasin kõik nurgad ja seinaääred kassi kuivtoitu täis. Pole sellest kassipeletajast mingit tolku olnud. Kakib otse selle peale ja sööb ka. Omamoodi hasart tekib juba selle jamamisega:D
Ei tea, kas Eestis mõnda kassipsühholoogi leidub? Kass on mulle ikkagi liiga armas, et tast loobuda.
Kindlasti leidub Eestis kassipsühholooge, aga konkreetselt kedagi ise ei tea, ehk keegi foorumlastest on kokku puutunud ja oskab soovitada.
No ma eriti veel hõisata ei julge aga peale seda kui ta nina sisse panin ja pärast seda vannitasin ei ole ta nurka teinud.(nyyd ta raudselt teeb,see olex eriti tyypiline et kiidad ja siis teeb)
Kuna neile vannitamine ei meeldi on see tegelikult päris tõhus karistus,natuke julm aga töötab,kui ta teeb pahandust siis seostub talle pahaga kohe vesi ju...Proovi äkki aitab.See asi ajab ikka päris hulluks küll.Loodan väga et sa ei pea kiisust loobuma,proovi kõike.Palju edu:!!!!!!!!
Kas sa vene keelt oskad?Ma kuskil nägin yhte kassipsyholoogi nr-t,aga öeldud oli et ta räägib vene keeles.Kui tahad ma otsin yles uuesti selle nr.????
Nagu rusikas silmaauku - lugesin eile Tartu Linnalehte ja seal oli juttu loomapsühholoogist. Netist leiab selle artikli üles. Ja googeldades leiab ka ühtteist.
Mina vene keelt ei räägi, mu kass ka mitte:) aga mu mees räägib, tänud numbri eest. Eks ma punnitan veel natsa ja kui miski ei aita, siis lähen psühholoogi juurde.
Loobumise all pean ma silmas siiski seda, et annan kassi maale oma emale. Aga üldiselt mulle see õuekassinduse värk oma armsa kiisu puhul ei meeldiks. Meie kassid maal on kõik enne kõrget vanadust hukka saanud.
Veeprits võib tõesti mõjuda, mitte küll kõikidele (osad kassid arvavad, et see on nii naljakas ja võtavad seda kui mängu), aga tasuks proovida.
seda ma tean jah et ei tohi tagantjärgi karistada,pole seda teindki.Nyyd ta teeb mul veel niimodi et läheb kyll kasti aga istub ääres saba yle ääre ja ikka põrandale kasti kõrvale kõik:(
Ei ole asi liivas.Olen toonud igasugu erinevaid liivasid,aga ikka jamab.Nyyd tal on veel kõht ka lahti ja siristab terve toa täis...
|
OSCAR-2019
|
||
Hotell „Jelgava“ asub kesklinnas, Jelgava lossi lähedal, Jelgava lossi, hertsog Bīroni residentsile. Selle lähedal asuvad baarid, ööklubid, kaubandus- ja ärikeskused, samuti turistide lemmikkohad. Loe edasi
Hotell "Zemgale" on kaasaegne ja mugav 3-tärni hotell, mis asub vaid mõne minuti kaugusel linna aktiivsest keskusest. Hotell asub spordikompleksi territooriumile. Loe edasi
Ühetoaline elumaja kesklinnas, Lielupe jõe Promenaadi ja Postisaare lähedal, kus saab suurepärast veeta vaba aega nii suvel kui talvel. Läheduses on bensiinijaam, poed ja kohvikud. Maja territooriumil on elektrivarustusega karavaniparkla. Loe edasi
Alates 2013. aastast ühiselamus on saadaval uuendatud toad ja abiruumid, olemas ratastooli lift. Loe edasi
Otsides looduselähedast puhkust, olete lahutanud laste meeli? Pärast õnneliku, kuid väsitavat päeva ootame Teid meie külalistemajja. Õhtusööki saate nautida naabruses asuvas restoranis, kohvikus „Zemnieka cienasts“. Hoone ehitati eelmise sajandi 20-ndatel aastatel ja veel paar aastat tagasi siin ela... Loe edasi
Turistide vajaduseks maalilise puhke kompleksi territooriumil on loodud rohkem kui 15 piknikukohta laudade ja lõkkeplatsidega, ehitatud viis köetavad kämpingmaja, dušš ja WC, samuti köök ning laste mänguväljak klientide mugavuseks. Loe edasi
Berķene mõis on üks vanemaid säilinud väikestest mõisatest Zemgales, see asub maalilises kohas Svēte jõe kaldal Tērvete ja Eleja vahel. Loe edasi
Abgunste mõis - loovuse residents igasuguse kunsti, kultuuri ja loomingulistele protsessidele, kaasaegsele disainile ja elu tähistamiseks. Loe edasi
2015. aasta lõpus hotell sai 3-tärni staatuse. Hotellis on 15 kahekohalist tuba, millest 2 tuba ühe laia voodiga, teised kahe üheinimesevoodiga, 3 kolmekohalist tuba ja üks ühekohaline, samuti 3 sviiti nõudlikumate külaliste vajadustele. Neli hotelli numbritest on kohandatud erivajadustega inimestel... Loe edasi
Külalistemaja „Aitiņlauvas“ asub Liepaja maantee ääres pooletunnise autosõidu kaugusel Riiat, Jelgavast, samuti kuurortlinnast Jurmalast. Külalistemajas „Aitiņlauvas“ saab ööbida erinevat tüüpi kahekohalistes numbritubades, samuti on saadaval ka kolmekohaline numbrituba. Tööpäeva väsimust saab leeve... Loe edasi
Blankenfelde mõisa hotell asub värskelt renoveeritud mõisa osas – tallis, kus esimesel korrusel paikneb mõisa omaniku kellade kollektsioon, samas kui teisel korrusel - maitsekalt sisustatud, hubased numbritoad. Nendes saavad külastajad veeta öö, nautides iidse mõisa atmosfääri koos kaasaegsete mugav... Loe edasi
Külalistemaja „Pūteļkrogs“ oma koha on leidnud vanas „Pūteli meiereis“, mille müürid määravad restorani erilist atmosfääri. Külalistemaja pakub oma klientidele kvaliteetset toitlustusteenust kohapeal ja väljasõitudel. Suvel võimalikud ka telkimiskohad ja matkaautode elektrivarustus. Loe edasi
Külaliskorter. Korter asuvad kesklinnas, vaid 3 minuti jalutuskäigu kaugusel raudteejaamast. Külaliste mugavuseks on mugavad magamiskohad (üks kaheinimesevoodi) koos voodipesuga, TV, pesumasin, sisustatud köök. Loe edasi
Ainult 1 kilomeetri kaugusel Jelgavast ootab Teid romantilise maaelu võlu, kus saate nautida puhkevõimalusi puhkekeskuses Upeslīči. Loe edasi
Motell Akva asub Jelgavas, Lielupe jõe kaldal. Ööbimiskohad asuvad 40 km kaugusel Riia kesklinnast ja Jelgava kesklinn on 3 km kaugusel. Tubades on tasuta WiFi-ühendus, televiisor kaabeltelevisiooni kanalite ja igas toas on privaatne vannituba koos dušiga. Motellis on jalgpalliväljak, korvpalli- ja... Loe edasi
Külalistemaja „Guntmārītes“ pakub: märga (vene) sauna, kaminaruumi köögiga, ööbimisvõimalused tubades, suvel võimalikud ka telkimiskohad, veekogu pärast sauna nautimist, lehtla värske maaõhu armastajatele. Loe edasi
Külalistemaja asub ilusas, vaikses ja rohelises piirkonnas Jelgava maakonna Līvbērze vallas. Külastajatele pakutakse majutust külalistemaja ruumides, samuti ööbimist eraldi majades. Loe edasi
Upmaļi on jahimaja koos palksaunaga, kus saab mõnusalt aega veeta lõõgastudes. See on suurepärane koht ürituste korraldamiseks. Upmaļi´s saab mängida piljardit, laulda karaoket, samuti pakutakse kutselist kalapüüki. Hooajal võivad külastajad nautida erinevaid ulukilihast roogasid. Loe edasi
„Galzemji“ talu on rahulik ja hubane koht Jelgava maakonnas, kus saab veeta suurepäraseid puhkepäevi koos pere ja sõpradega, lõõgastuda pärast pingelist töönädalat või lihtsalt ööbida. Loe edasi
Külalistemaja - palkmaja rookatusega annab loodusläheduse tunde, võimaldades katsuda ja tunda midagi looduse algupärasusest. Kuid siiski see pakub kõiki kaasaegseid mugavusi. Loe edasi
Igal suvel suplushooajal pakutakse vabaaja- ja sporditeenuseid - rannavõrkpall, jalgpall, sauna rent, retked sõudepaadiga, telkimisplats, ööbimine kämpingmajades veesõitjatel ja teistele huvitatule, spordivõistluste korraldamine rühmadele, laste ja noorte suvelaagrid, veesuusatamine, skuutrite rent. Loe edasi
Hostel pakub külalistele 6- kuni 8-kohalisi tube. Toad on avarad ja valgusküllased, naridega. On võimalik väljasõidu toitlustamine. Loe edasi
Ühiselamu pakub alates ühe- kuni neljainimesetube, on võimalik mahutada ka 17 inimest korraga, kõigis tubades on TV. Teenistuslikus võõrastemajas on 7 tuba WC ja dušiga, 2 tuba vaid duši, kuid 5 üldse mugavusteta. Loe edasi
Ühiselamu pakub voodikohti, tube ja numbreid. Saadaval on tavalised korter-tüüpi numbrid ja heakorrastatud korter-tüüpi numbreid. Loe edasi
|
OSCAR-2019
|
||
Hobuseid ja veiseid kasvatava Lendermäe talu perenaine Sanna Turu avastas täna hommikul, et loomasöödaks varutud silopallid olid põllul katki rebitud. Perenaine ise kahtlustab, et tegemist on karu tööga.
"See oli ikka kole vaatepilt," tunnistas Rassi külaseltsi liige Elor Ilmet laupäevaõhtust tormi kirjeldades.
Möödunud laupäeval haudujat kana vaatama minnes tabas Padise vallas elavat Veronika Jakobit paras üllatus, kui ta linnu alt kaksikud tibud leidis.
Sügisel toimuvatel kohalike omavalitsuste valimistel on EKRE nimekirjas ka ettevõtja Kersti Kracht. "Kuna seisan soodsa ettevõtlus- ja maksukeskkonna eest, siis ainuke erakond, kes täna ettevõtjate peale mõtleb on EKRE.Maksukoormuse tõus on mikro- ja väikeettevõtjatele seoses nende kobareelnõudega lihtsalt hävitav," lausus Kracht Maalehe veebile.
Paljudes riikides on ülestõusmispühad ka riigipühad, kuid selle pikkus erineb riigiti. Eestis on riigipühaks kuulutatud ülestõusmispühadele eelnev suur reede ja ülestõusmispühade esimene püha. Mitmel pool Euroopas on riigipüha ka ülestõusmispühade teine püha, kuid riigikogus on sellekohased ettepanekud korduvalt tagasi lükatud põhjendusega, et Eestis on kirik ja riik lahus ning Eesti ei ole kristlik riik.
Märtsikuu viimastel päevadel toimus järjekorras juba 45. valitsustevahelise kliimamuutuste paneeli (IPCC) kohtumine. Kuivõrd eelmise kohtumisel lepiti kokku kahe kliimamuutuste mõju ja seoseid kirjeldava aruande koostamises, siis sedakorda oli arutluse all erinevate riikide ootused nende aruannete sisule ja ülesehitusele.
Täna avas PRIA väikeste põllumajandusettevõtete arendamise toetuse taotluste elektroonilise eeltäitmise e-PRIAs. 24. aprillist 2. maini saab taotlused uues e-PRIAs ära esitada.
Mart Helme väitis Postimehes Eesti kultuurist rääkides, et "Kaljuste, Pärt ja Järvid on nõukogudeaegsel vundamendil seisvad inimesed. Suur osa meie kultuurist seisab nõukogudeaegsel vundamendil. Pärt, Järvi, Erkki-Sven Tüür on suurema osa ajast elanud välismaal. Nad ei ela ju Eestis!"
Brexit võib anda ränga hoobi Iirimaa põllumajandusele, kardab teisipäeval Eestis käinud Iirimaa põllumajandusminister Michael Creed. Maaeluminister Tarmo Tamme hinnangul võib see endaga kaasa tuua täiesti uue olukorra Euroopa turul.
Mainekate Hispaania arhitektide projekteeritud hoone ehitus läheb maksma 6,69 miljonit eurot ning kestab plaani järgi 14 kuud. Uue maja valmimine teeb võimalikuks avada keskus kõigile huvilistele ning tutvustada Arvo Pärdi loomepärandit nii omamaisele publikule kui ka Eesti külalistele mitmekülgse programmiga. Arvo Pärdi Keskus avab uksed 2018. aasta sügisel.
Euroopas leviv linnugripp seab kodulindude pidamisele piirangud: 1. aprillist on lindude pidamine lubatud siseruumides, kuhu ei pääse ligi metslinnud.
Jõhvi kohtumajas levib juba teist nädalat salapärane gaasisarnane lehk, mis mõjub inimeste tervisele ning mille tõttu on majas tehtud töötajate ümberpaigutusi.
1959. aastal tööõpetuse tunnis valmistasid tollased 5. klassi õpilased, Lembit Ulfsak ning Leonhard Lapin koolitööna nugade-kahvlite hoidja, mis on praegu tallel Eesti Rahva Muuseumis.
Tänavu veebruarist alates võib Eesti Kunstimuuseumi püsinäituse seinal märgata Eesti ühe salapärasema tänavakunstniku Edward von Lõnguse teost “Mälupilt”.
Möödunud reedel andis Viru jalaväepataljonis näkku peksnud rahevihma ja lipumaste kõigutanud marutuule kiuste sõduri truudusvande 157 ajateenijat − teiste seas kaks noort naist.
Täna Türil kogunenud Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja üldkoosolek kiitis heaks Eesti Põllumeeste Keskliidu ja Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja ühinemise. Ühinemise tulemusena MTÜ Eesti Põllumeeste Keskliit lõpeb ning kogu tema vara ja liikmed lähevad üle kojale.
Hobuseomanikust naine sai süüdistuse looma julmas kohtlemises, kuna kriminaaluurimine tuvastas, et ta oli oma hobuse jätnud nälgima ja vajaliku ravita.
Tallinna Kuristiku gümnaasiumis õpetatakse geograafiat, ajalugu, ühiskonna- ja meediaõpetust inglise keeles.
Maaeluminister Tarmo Tamm kohtub täna Jõgevamaal Kasepääl Peipsi järve kutseliste kalurite ja kalandusettevõtjatega, et arutada järve kalavarude majandamist, toodangu väärindamist ja piirkonna ettevõtluse arendamist.
Koduõde käib abistamas neid, kes ise enam liikuda ei saa. OÜ TNP Konsultatsioonid juhiabi Mari Rickberg selgitas, et koduõde teeb koduvisiite raviarsti korraldusel kuni kliendi täieliku tervenemiseni.
Eesti eksamikeskus Innove andis Kadrina Keskkoolile teada, et nende PISA testi tulemid ületasid nii muu ilma, Eesti kui ka maakonna tulemusi.
Enam kui 20 aastat tagasi Kesselaiule kolinud ja möödunud suvel leseks jäänud saare ainuke püsielanik Elsa Vatter koges lõppeval talvel seninägematut üksindust.
Laupäeval, 18. märtsil kehtestatakse jäälemineku keeld kogu Peipsi järve ulatuses, sest soojade ilmadega on jää muutunud hapraks ja sellel liikumine on ohtlik.
Lisaks kütitud isenditele läksid küttimiskohustuse täitmisel arvesse ka kõik jahimaalt leitud surnud või hukatud katkukahtlusega isendid, nii et metssea asurkond vähenes möödunud jahiaasta jooksul 18 338 isendi võrra ning sellega võib üleriigilise küttimiskohustuse (18 272) täidetuks lugeda.
Täna algab ettevõttenime võistlus “Ehe Eesti – Eesti ettevõttele eesti nimi“, mille eesmärk on väärtustada eestikeelseid äri- ja ettevõttenimesid ning juhtida inimeste tähelepanu avaliku ruumi võõrkeelestumisele.
Möödunud aasta põllumajanduse struktuuriuuringu andmetel oli Eestis 16 700 vähemalt ühehektarise põllumajandusmaaga või põhiliselt müügiks tootvat põllumajanduslikku majapidamist, mida on ligi 2500 majapidamist vähem kui kolm aastat tagasi
Londonis toimub sel nädalal, 14.–16. märtsini iga-aastane suur raamatumess. Eesti jaoks on olulisim, et neljapäeval antakse Baltimaadele, nende seas Eestile ametlikult üle tuleva aasta Londoni raamatumessi peakülalise teatepulk.
Möödunud aasta 1. novembrist kuni 28. veebruarini kestnud hundijahil tabasid jahimehed üle Eesti 114 hunti, mis on kehtestatud küttimislimiidist kolm isendit vähem.
Mõnedest riikidest väljastpoolt Euroopa Liitu, näiteks Venemaalt, Ukrainast ja Valgevenest, ei ole lubatud Eestisse tuua köögivilja- ja põllukultuuride seemneid.
Lääne-Saare valla Koki küla mees Tõnu Anger saatis veterinaar- ja toiduametile protestikirja, milles vastustab ameti tegevuse temalt lammaste äravõtmisel ning nõuab sellest tingitud tervisekahjustuste hüvitiseks 10 000 eurot.
Tänane ilm pole küll vastlapäevale kohane - maa on vesine, ja kohati sajab vihma. Õhtupoolikul pilvisus tiheneb ja sadu muutub lääne poolt alates laialdasemaks. Puhub kagu- ja lõunatuul 5-10, saartel ja rannikul puhanguti kuni 15 m/s. Õhutemperatuur on +2..+8°C.
Lugeja küsib: Ettevõttes on puhkuste ajakava koostamise aeg. Kuidas puhkuseid planeerida ning millega tuleb arvestada?
Rahandusministeeriumilt sundliitmise hoiatuse saanud omavalitsustel on aega 15. maini, et tõestada ministeeriumile oma haldussuutlikkust või sõlmida ühinemiskokkulepe.
Täna öösel lõhuti Tartus ühe kaupluse aknaklaas ja varastati 3202 eurot maksev konjak. Kuumadel jälgedel järgnes kuriteos kahtlustatavale politseikoer Dexter, kes juhatas korrakaitsjad Pepleri tänava majaõuele.
Metsaseaduse olulisemate muudatustena alandatakse viljakate kasvukohatüüpide kuusikute raievanust ja soovitakse soodustada lageraiele alternatiivsete raieliikide – turberaiete ja valikraie – kasutamist, leevendades nendele seatud piiranguid.
|
OSCAR-2019
|
||
Tarto talu – Amokijooksuga on see mure, et kui sa selle võidad, jääd sa ikkagi ei kellekski muuks kui vaid lehmaks. (Lily Tomlin)
Tänavune aasta on naljakas. Käes on oktoobrikuu viimase kolmandiku algus ning mina kaevan peenraid ja istutan sibulaid. Mehed võtavad veel vilja. Rapsivõtt on täies hoos ning 20 ha hernest jääbki tänavu maha. Suvi oli nii hiline, et augustis kui ilmad olid ilusad ja vilja oleks saanud võtta, ei olnud vili valmis. Ja kui küpsus kätte jõudis, ei olnud enam võimalik põllule minna, sest koguaeg sadas.
Aga laupäeval oli imeilus ilm ning mina istutasin laste mängumaja kõrvale 100 sibulat nartsissi sordinimega poeticus actaea (see vana taluaia sort). Nendega seoses hoian pöidlad pihus, sest tõenäoliselt vaatamata hilisele sügisesele, võib nende istutamisega ikkagi liiga hilja ka olla. Aga loodame parimat.
Maja ette peenraäärde peitsin aga 500 sibulat erinevat värvi krookuseid. Siit on natukene näha, kust murukamarat liigutatud on:
Nagu fotodelt näha, siis esimene öökülm on ära olnud ning hortensiad hakkavad pruunikaks tõmbuma. Pinky-winky on juba täitsa pruun, Wim’s red kohe-kohe minemas ja eelmise ööga ilmusid helepruunid plekid ka Green Lime-le. Sellest hoolimata on need põõsad maja ees ikkagi kõige mõnusamad suvelõpu pilgupüüdjad. Minu tõelised lemmikud.
Tegin foto eelmisel aastal ostetud ja istutatud maranist ka – sellel on ikka super värvi õied. ootan põnevusega kuni see põõsas ükskord suureks on kasvanud ja sügav-roosakas värv mõjule saab.
Käes on igasuvine segasummasuvila aeg :). Meil on majas 6 last ning vahelduva eduga lisanduvad kaks ja täna liitub üks beebi, rääkimata igasugustest suurematest ja väiksematest külalistest ja mänguseltsilistest. Ausõna, hoolimata igikestvast koristamisest, söögitegemisest ja tülide lahutamisest, see ON tore aeg.
Siis oli tantsupidu. Kertu tantsis, Karl Eduard tantsis ja mina juhendasin. Fotol kõik Palamuse kooli laulu ja tantsupeol osalejad. Ma arvan, et väga palju Eestis selliseid koole pole, kus pool koooliperet on tantsuplatsil :).
Siis käis Kertu nädala viiulilaagris, pärast mida võtsin mina lapsed ja sõitsin nende ja omapoolse suguvõsaga nädalaks Soome puhkama.
Pärast Soomet viisime lapsed Türile vanaema juurde ning käisime Marguse ja kogu ülejäänud Tarbatuga Kihnus.
Ja nüüd ongi käes augustikuine segasummasuvila – tuulekaera korjamine, niidetud muru riisumine ja igasugused muud tegemised ja toimetamised:
No küll sellel aastal ikka andis seda “õiget” kevadet oodata. Aga nüüd on ta käes. Nartsissid ja väikesed lillad priimulad on juba ära õitsenud. Kased läksid lehte sisuliselt päevaga ning praegu on üldse nii-nii ilus, sest tulbid õitsevad ja neid on meil sellel aastal palju.
Kõigepealt on tulbipeenar maja ees. Siin peenras kasvavad tulpide vahel peidus aedhortensiad ja kuna nad on praegu alles väikeste lehepungadega oksakesed, sobivad nad tulpidega hästi kokku. See peenar on tõeline segasummasuvila, sest siia istutasime kõik need sibulad, mis oleksid Merikese akna all majaehitusele ette jäänud. Eriti vahvad on siin need vanad punased ja siis on veel ühed kollakad roosa äärega tulbid, mis on pärit Merikese sünnitalust Kadrinalt (aga need ei ole veel lahti läinud).
Siis on püsilillepeenar Merikese köögiakna ees. Ka seal olid täna peaaegu kõik tulbid lahti läinud. Peenra taga ootab umbrohune “auk” ikka veel tänavakive, või siis vähemalt trimmerit, aga seda ei suutnud ma täna leida – ju teised teavad, kuhu see talveks ära pandi :).
Ja oma köögiakna alla tegin ka eelmisel aasta peenra. See on suures enamuses täidetud astilbedega millede vahele istutain kevadeks tulpe ning peenraääreks ise seemnest kasvatatud kerapriimulaid (mis on küll juba veidi ära õitsenud). Siin on lahti ainult mõned tulbid. Aga see nende avanemise ootamine on see-eest väga põnev, sest neid tulpe pole keegi varem õitsemas näinud.
Siis ma olen tegemas peenart Ritausma rooside juurde. Sellele poolele, mis sügisel jõudsin ära kaevata, istutasin ka tulpe. Need ka veel avanenud ei ole. Ja siia tulpide ette tahan istutada lavendli. Muidugi kui peenra teise poole olen ka jõudnud ära kaevata.
Praegu on juba kevad täies hoos. Leidsin arvutist talvel tehtud pildid ning teen siia kokkuvõtte 2017. aasta talvest. Ega väga midagi kokku võtta polegi – pildid räägivad enda eest. Mõnusat lumist talve sellel aastal ei olnud. Lund oli niivõrd vähe, et talve jooksul ei saanud suuski alla isegi Margus, minust rääkimata.
Fotod olen teinud 12. detsembril. Sellel fotol on Marguse tehtud jõulupuu, mille külge eelmisel aastal päkapikud tõid kingitused. Eelmisel aastal nägi puukene esimesel advendil välja selline:
Vot siis, selline lumeta talv oligi. Ja sügisel kõik rääkisid ainult sellest, kuidas nüüd tuleb kõikide aegade külmim talv. Kui Margusega sügisel Portugalis puhkamas olime, siis sai sellest lausa üldine nali, et “Winter is coming (in Estonia)”.
Ei teagi kumb see siis nüüd käes on – kaunis suvelõpp või sügis? Kui vaadata astreid, siis need alustasid sellel aastal õitsemist väga vara ja praeguseks on juba suurem osa neist ära õitsenud. Samas paljud taimed jälle oleks nagu teisel ringil ning pole veel üldse sügise moega. Näiteks roosid õitsevad oma teist ringi vähemalt sama ohtralt kui esimestki.
Igal juhul on suvi läbi selles mõttes, et lapsed käivad jälle koolis ning suvitajad on lahkunud. Nädalarütmi määravad nüüd koolipäevad ning trenniajad, mis tähendab et lõunad on siin harjumatult vaiksed, eriti kui kontrastiks võtta augustikuu, kus meil oli majas kuus last :).
Viimasel suvekuu päeval tegime lastelaste pilte, hetk enne seda kui suur kampaania laiali läks (lastelastest üks kõige pisem on siit puudu).
Kui juulilõpu pühapäeval oli avatud talude päev ning esmaspäev läks koristamise ja üldise kudemise tähe all, siis ööl vastu teisipäeva saabus kohtumine reaalsusega – PÕMM. Tugev paduvihm, tuul ja äike lõhkusid ära heinaküüni katuse, elektrikarjuse, kaevupumba ja interneti antenni. Lisaks olid mehed esmaspäeval alustanud teise silohunniku jaoks massi niitmisega. See kõik kokku tähendas seda, et järgnevad kolm päeva olid küllaltki intensiivsed ning töised :).
Aga lõpp hea, kõik hea – silohunnik sai kõrge. Sellel aastal oleksid nagu I ja II hunnik ära vahetatud, pildil on esimene hunnik esiplaanil ning taga näha veel katmata teist hunnikut.
Kiletamise juures oli nagu ikka terve pere (ja kui mõni sõber või tuttav juhtub sellel ajal külla, ei pääse sellest nemadki). Lihtsalt on olnud aastaid, kus kile on võtnud tuule alla nagu puri, ning siis on igast kätepaarist abi. Seekord oli tuul vaikne ja seetõttu said lapsed ümber hunniku ja selle otsas mängida ning mina pilte teha :).
Lapsed leidsid ühe vahtrapuu oksa, mille tõenäoliselt oli silokäru lisaks rohumassile kuskilt kaasa toonud, sest meil endal maja ümber vahtraid ei kasva.
Ja kui kile sai laiali tõmmatud, siis selgus, et poest oli 16-meetrise kile asemel kaasa antud neljateistkümne meetri laiune silokile. Ehk siis kile mis just oli laiali laotatud, tuli nüüd kokku tagasi pakkida.
Edasi suundusime maja ette ning tegime uut kile oodates väikese kotleti ja kohvi pausi. Kotlette jäi umbes miljon järele avatud talude päevast, sest kuuma ilma tõttu oli jäätis minevam kaup kui kotletileib. Ning uue kile panek toimus juba õhtuhämaruses kui traktorituled mõnusalt silokilelt vastu läikisid ning eemalt voore tagant udu kerkis.
Ja kui töö oli tehtud ning istusime maja ees tundus õues juba täitsa öine, kuigi tegelikult nii hilja ei olnud – kell lähenes üheteistkümnele.
Täna käisime Triinu ja väikeste lastega rukkililli korjamas. Kuigi jalutamiseks võibolla ei tundunud selline udune ja sombune ilm kõige ilusam, siis fotode tegemiseks on selline pilvealune ideaalne. Seega rukkililli saime väikese kimbu, jalutada oli ka tore ning ilusaid pilte sain terve posu:
Ma juba hommikust saati kirjutan siia seda postitust ning kell on juba pool üheksa õhtul. Eilne avatud talude päeval kogetu kõik veel settib ja kuidagi sätib ennast mingisse vormi. Seega alustan sellest, mis kõige rohkem hingel :).
Me kõik terve perega kummardame maani kõikide külastajate ees, kes meie taluõuele eile külla tulid. Terve päev oli tunne nagu oleksid olnud suurel suguvõsa kokkutulekul või juubelipidustustel – ja teadagi, selline hea kodu-pidu tunne tekib vaid parima seltskonnaga. Seega aitäh teile, kes te meile külla tulite ja oma rõõmsaimad-toredaimad emotsioonid kaasa tõite. Oli ülimõnus ja vahva päev, mis lendas linnulennul.
Ja nüüd järgneb pikk reportaaž eilsest päevast ja kõik fotod, videod ja muud infokillud, mis ma leidsin.
Päev algas kõnedega. Neid saab kuulda sellest Maaeluministeeriumi poolt jagatud videost (kahjuks on video alguses kummuli)
Esimene foto, kus meie töökast piimaku seltskonnast on esiplaanil Lauri, sättimas letile enda mahetoodangut – Vinnukat.
Catering sätib ennast valmis (kusjuures catering tegi väga laheda pildiseeria talust ja peamiselt Kärdu maalitud siltidest ning avaldas oma Facebooki lehel )
Kõrsikute valsi järgi tegime ka ühe tantsu :). Margus kurtis, et tema kahjuks Kõrsikuid rohkem ei kuulnudki, sest läks juba esimest ringkäiku tegema. Aga siinkohal tervitused ja kummardus Kõrsikutele ka – te olete alati väga vahvad!
Edasi jätkus päev peremehe ringkäigu, pärmitaigna õpitoa ja lustilaeva (ehk traktorikäru) sõitudega. Kahjuks puudub igasugune pilt pärmitaigna õpitubadest, sest seal oli nii palju rahvast, et ema leidis, et ta lihtsalt ei mahu sinna pildistama.
Küll on meil üks pilt saabuvast peremehe ringkäigust. Taamal näha silohunnikute vahele väljatoodud masinad.
Ja meil on väga vahvad pildid viimasest lustilaeva sõidust, kus nii vanaperemees Peedu kui vanaperenaine Merike kaasas käisid.
Ja viimase ringi lõppedes on märgata kerget väsimust traktorijuht Allari silmist (samas päev oligi väga palav ka…)
Kell 13.00 algas Rasmuse kontsert, mis oli küllatulnute arvu poolest päeva tipp-hetk. Rasmusega tegi intervjuu Tartu Postimees ning avaldas väga vaimuka artikli. Külajutuna kuulsin, et kuskil mingi raadio hommikusaates oli keegi artikli põhjal järeldanud, et ooperilaulja peab Vooremaal talu – olgu siis siinkohal ikkagi mainitud, et talu peab see vanem vend, kes masinaid remontida oskab :). Ja minu jäätis mainitakse ka artiklis ära – jeee…..
Laste mängunurka olime kogunud vanaisa Raivo abiga elektriautosid, mis hullutasid väikseid tehnikahuvilisi. Mängumajas sai möllata. Täna selgus, et mu isiklik laps koos täditürte ja -pojaga, kõik veidi pealt kolme vanused, suutsid vildikatega täis sodida vastvalminud mängumaja aknad ja aknaraamid ja ukse ja seinad. Vestlustes selgus, et peasüü jääb peretütrele, sest tema oli teistele näidanud, milliseid põnevaid kohti veel sodida võiks. Õnneks saime vildikajutid vanema õe-venna kaasabil välja pestud.
Tuljakusse kutsuti meid Margusega ka tantsima 🙂 ja siis “kaheksa” tegemise ajal lõpetas muusika-mängimise-masin igasuguse koostöö ja jäi vait (rahvatantsijad ju kõik teavad, et see on üsna alguses…). Tants lõpetatigi laulu saatel.
Ja juba viimaselt pildilt on veidi näha ka näitust “Emade ja tütarde lood”, mille ma eelmisel päeval üles panin. Selle ühispildi tegime siin, sest Marguse peakohal on Tarbatu vilistlasrühma riided, mida meie esinedes kanname :).
Ja mis me täna teeme? Lisaks sellele, et me peaaegu kõik ära koristasime, läheb edasi täiesti tavaline kiire ja töine maaelu. Mehed hakkasid silo tegema :).
Töökoja ustel on veel Avatud talude päevaplaan aga maja ette on veetud traktor ja silokäru, mida Margus õlitab.
Tavaliselt teeme aastas kolm silohunnikut ja see esimene on alati kõikse parem, kõrgem ja suurem hunnik. Sellel aastal jääb lootus, et esimene hunnik saab vähemalt kvaliteetne, sest kõrguse ja suurusega on põua tagajärjel veidi kehvasti. Pildistama jõudsin siis kui hunniku ääri juba liivaga kinni pandi. Vähemalt oli tuulevaikne ilm ja silokile kuskile lendu ei läinud.
Vahelduseks võib lugeda, mis see silo üldse on ja miks selle tegemine nii oluline on. Leidsin ühe selleteemalise blogipostituse.
Niipalju siis siloteost. Vahepeal oli aga Marguse sünnipäev. Lisan mõned pildid sellest toredast päevast ka.
Alustasime ühise hommikusöögiga kell 10 – pannkoogid, heeringas ja hapukoor, keedumunad, puuviljad, võileivamaterjal.
Siis käisime õues fotosid jahtimas. Loosisime endid paaridesse ja iga tiim sai nimekirja foto-ülesannetest.
Ja siis pärast fotode jahtimist ja nalja-nabani vaatamist tegime grilli ja õhtul veel sauna kah. Tore päev oli!
Käisin eile kaameraga aias ka ringi aga kõik on nii-nii kõrbemas. Meie muru hakkab ülivaikselt tärkama aga olukord on ikka veel üsna hull – tolmune ja hall.
Aia keskel olevast peenrast ka üks pilt. See on nüüd jälle kõige ilusam, sest iirised ja jumikas läksid õitsema (kuigi see lõõskav keskpäevana päike ei ole vist parim aeg pildistamiseks olnud…). Taga on näha õitsev Triinu pulmade ajal istutatud topeltsirel.
Ja kaevu juures oleva tünni täitsime sellel aastal kakarde ja siis miskise sinise lillega, mille nime ma ei taibanud poes vaadata. Aga on teine täitsa ilus.
Kõrvalolevas korvis kasvavad ka mingid huvitavad taimed. Ma ise panin nad talvel seemnest, aga kahjuks unustasin ära, mis nad on. Mäletan ainult seda, et vist olid valget värvi. Nüüd on põnev vaadata, mis neist siis päriselt saab. Ema Merike arvas, et äkki on need samad, mis tünnis on tundmatud sinised, aga ma tõesti ei tea, kas see on nii või ei ole… Näe nüüd siit vaatan, et kaevukaaned tahaksid värvimist…
|
OSCAR-2019
|
||
”Igal eestlasel on olemas paik, kus ta end laadimas käib. See koht on isiklik, unikaalne ning erinev iga ühe jaoks. Ma soovisin viia mind inspireerivad inimesed nende jaoks kõige sümboolsemasse paika Eestis, et neid sügavamalt tundma õppida. Läbi fotode loomise ning teemadel arutamise, miks just see lokatsioon, mida see neile pakub, kuidas nad mõtlevad – jõuame selgusele, kuidas nemad on kasvanud ning jõudnud punkti, kus nad hetkel elus on.”
Ma tegin selle projekti eelkõige iseendale. Ma soovisin ümbritseda end edukate inimestega, kes elavad elu enda tingimuste järgi. Ma soovisin kogeda nende perspektiive ning ellusuhtumist. See koos veedetud aeg andis suure panuse alustamaks täielikult enda raja käimist. Ma loodan, et ka sina saad siit innustust juurde tegemaks seda, mis sind kõige rohkem särama paneb.
Looduses viibimine on minu meditsiin. Ta on leevendaja ja ka parandaja. Minu mõtete puhastaja, kõige paremas vormis.
Teekond on olnud huvitav. Olen endale alati truuks jäänud ja teinud just neid asju, mida ma südamest olen teha tahtnud. Olen selles suhtes endale tänulik, et olen kuulanud oma sisetunnet, isegi siis, kui teised on öelnud, et ma peaks teistmoodi käituma. Ainult meie teame, mis on meie jaoks õige, antud momendil.
Eks see enesekindlus tule paraku ajaga. Vähemalt mul on küll sedasi olnud, et alguses ma tohutult pabistasin ja põdesin, kuid nüüd olen leidnud kindluse. Tähtis on ka enda “suhtumine ellu”, et kas klaas on pigem pool täis või pool tühi.
Ainult riskides toimub meil suur kasvamine. Turvatsoonis olles võib elu lihtsalt meist mööda joosta ning lõpuks leiame endid heietemas selle üle, et mis oleks juhtunud siis, kui ma oleks ikka proovinud.
Minu arvates võiks Eestisse luua selliseid ehitisi, mis iseloomustaksid meie maad rohkem ja mis läheksid kokku “Vana-linna” temaatikaga. Ehk leida mingisugune ühine joon, mis loob linnast tervikliku pildi-kombineerida vana ja uut rohkem, just disainis ja arhitektuuris. Lisaks võiks läheneda uute hoonete rajamisse veidi suurema austusega ja murda seda praegust mustrit, et uued ehitised peavad olema läänelikult peegeldavad led-tuledega majad. Oleks tore, kui me leiaks mingisuguse oma nišši, millega me eristuksime ülejäänud maailmast, peegeldades just kõige erilisemal ja paremal viisil oma riiki.
Loodus on koht, kus saab kohtuda ise-endaga, laadida patakaid ning mõista, et peale talve tuleb kevad, kõik tärkab, kõigel on oma rütm jne, hoolimata, kas sul märkmikus TO DO LIST 30. Kohustusega ning telefonis vastamata kõnede joru – raskuskese loksub mõnusasti paika. Saab muhedalt iseennast müksata – mida sa tõmbled, rahu!
Täitsa liinide lõpus on vapustav vaade ninb mööda rööpaid on märgiline tähendus – me saame kõik teha valikuid, Sa saad mängida ohvrit, jah sul on raske, ei sündinud hõbelusikas suus, ja saadki edasi iniseda, sellest ju midagi ei muutu. Mulle meeldib unistada, samas ka panustada, eriti kui teed tööd & näed tulemust. See on minu valik.
Ma olen planeerija, meeldib teha neid “hingetõmbe pause”, siis saab kiigata hetkeks tagasi ning teha ka kokkuvõtteid. Sest ilma plaanita oleksin lihtsalt “vabapidamise kana”, ma tahan, et “rool” oleks minu käes, et ma ei lähe lihtsalt vooluga kaasa, vaid liigun mööda enda rada. Moega on see osa, et see on näiliselt pinnapealne, kuid süvitsi minnes avaldub veetlus, et kui tead mingi kindla stiili või lõike lugu, hüpates ajaloos erinevatesse järkudesse või hoopis külastades näituseid saad ahmida inspiratsiooni. Mul on vedanud, et saan läbi “kaltsumajanduse” inimestele juurde anda enesekindlust, kuraasi, rõhutada nende eripära, tuua esile ilu ning sütitada sädet nende silmis. Jah, seda kõike õigesti valitud riietega, tervikuna. Mu kaastööd raadios Star FM & televisioonis (TV3) erinevad projektid on andnud vapustava kogemuse, et kõik saab toimima suure pühenduse & meeskonna tööga. Tänasel hetkel saan graafikuid ise sättida, elan küll plaanimajanduses, et tean vabalt 3.kuu kava ette, kuid konsulteerides erinevaid moebrände, aidates turundusväljundite leidmisel, olles õhtujuht ägedates projektides või tehes personaalseid šopinguid – saan tõesti öelda kogu selles vaheldusrikkuses, et mu töö on mu hobi.
Kogu nutinduse & netinduse ajastul jääb vähe aega vaadata silma, päriselt ära kuulata ning ausalt olla hetkes. Ebakindlus saab alguse ainult seal kui inimesed tahavad mängida mingit rolli, vahest isegi parema, ilusamana või andekamana näida, milleks olla keegi teine, kui Sa saad olla Sina ise! OLE PARIM VERSIOON ISEENDAST – ÕPIHIMULINE, TÄNULIK & SIIRAS.
Hmmmm…soovitusi vasakule & paremale jagada on keeruline, peab olema isikliku arenguga etapis kui tahadki edasi liikuda, ümber inimesed, kes ongi Sinu inimesed, kes ei mühata, ei anna hinnanguid, vaid tiivustavad Sind edasiminekuks. Samuti jaga rõõmu, edusamme enda klanniga, sest SINU LUGU või KOGEMUS on tõukeks kõrvalseisjale.
Olen reisinud üle 40. riigis, suuremates linnades nagu Pariis, Tokyo & New York ka tööalaselt kauem viibinud, viimase komandeeringuga Islandile, kus tutvusin Zo-On Iceland brändi perega. Oli tunda hämmastavat ühtehoidmist, väga populaarne on ekstreemse kliimaga saarel, et kui sul läheb hästi, läheb mul ka & vastupidi. Arvan, et rahvas oma rahumeelsuses on liikumas juba heaolu suunas, et julgetakse näha suuremat pilti, unistamine on ju TASUTA, kuid julgetakse teha ka reaalseid samme! Et klassikalise ning iganenud õppesüsteemi kõrvale on tekkinud entusiasm, noored janunevad teadmiste ning saavutuste järele, et piisavalt panustades saab olla omal ala parim.
Kuigi ma viimasel ajal satun sinna liiga harva siis tänane tuletas eriti eredalt meelde, et tuleb minna ja lasta enda mõtetel puhata ja olla hetkes. Looduses on minu jaoks mingi turvalisus ja heasmõttes korduvus. Näiteks merelained mis randuvad, alati justkui samamoodi ent ometi on iga laine ainulaadne.
Meri on mulle alati sümboliseerinud inimhinge võimekust armastada, see on piiritu. Silmaga vaadates me ei hooma mere suurust,see tundub justkui lõpmatu. Mere ääres olemine puhastab mu mõtteid, midagi väga rahustavat on mere kohinas. Talvel jää all olles, aga pakub võimaluse justkui võimatuks – vee peal kõndida. Sa oled omal alal tasemel.
See on nõudnud väga palju tööd iseendaga just vaimses plaanis, pingutama ja tööd tegema tuleb ka õppida. Ma usun, et tasub arendada võimet iseennast heas mõttes mitte rahule jätma. Isegi kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab! Tee nii hästi kui teed, alati saab paremini! Ma arvan, et üks näitleja ei saa kunagi valmis, alati kohtud oma teel uute rollidega, mida sa kunagi varem teinud pole. Kuidas luua midagi ennast kordamata, kuidas leida endas uusi tahke, see nõuab palju hinges kokukimist ja lugemist. Head raamatud on mulle nagu teejuhid või sõbrad, sealt saab alati inspiratsiooni ammutada. Ja nii tobedalt kui see ka ei kõla siis õnne peab ka olema! Kuigi nagu sa ise ütlesid siis sinna õnne situatsiooni tuleb ennast ise asetada ja alustuseks toast välja minna maailma avastama, et oleks võimalus inimestega kohtuda, kes sind inspireerivad ja edasi aitavad.
Ma olen ise maadelnud ebakindlusega aastaid ja ilmselt maadlen ka edaspidi. Ega seal mingit valemit ei olegi. Oma töö puhul on mul näiteks võimalus rohkem harjutada, et tunda ennast laval paremini. Iseenda armastamine ei ole üldse lihtne, aga eelkõige tuleb õppida iseendale andestama, kui miski ei kuku just nii välja nagu sa soovisid ja siis järgmisel korral saab juba proovida paremini teha. Ma arvan,et palju ebakindlust tekitab ka iseenda võrdlemine teistega. Alati tasub proovida iseendast parem olla! Siis ei teki ka kadedust, eeskujusid võib olla, aga alati tasub teada, et sa oled unikaalne ja keegi teine ei saaks midagi luua nii nagu sina seda teed. Ole iseenda parim versioon! Ma olen muidugi ka realist, alati see tõesti ei õnnestu, aga selle poole püüelda tasub alati!
Hirm kahjuks pärsib kõike! Ma arvan, et oma hirmudega tuleb silmitsi seista ja üritada nendest üle saada. Paraku on nii, et päriselt aidata me saame ennast ainult ise! Ja loomulikult tuleb ennast ümbritseda inimestega, kes teevad sind tugevamaks mitte nõrgemaks. Ma tean ise väga hästi, et suur kirg millegi suhtes võib kaasa tuua ka väga suure hirmu ebaõnnestuda, aga neid tuleb võtta kui õppetunde ja edasi liikuda. Paraku on nii, et kui ei proovi siis ei saagi teada!
Mulle tundub, et me liigume selles suunas, et me oleksime tolerantsemad ja avatumad erinevuste suhtes. Nii väikses kogukonnas nagu Eesti oleks tark viis tekitada kõikides inimestes tunde, et nad on vajalikud ja armastatud.
Ma elan juba päris mitu head aastat Tallinnas, ning väga tihti juhtub, et väsin sellest mürast ära ja võtan esimese rongi Raikküla poole, kus ma olen terve oma elu elanud. Loodust seal jagub, iidsed metsad Raikküla ümber on isegi kuulsad – sealt sai ju väidetavalt alguse ka Jüriöö ülestõus ning oli ka kärajate koosoleku paigaks. Nende metsade vahel olen nooruspõlves ka mina palju aega veetnud ja tunnen end tavaliselt üldse linnast väljas, maalähedastes kohtades äärmiselt mugavalt, tekib mingi sisemine rahulolu, oleks justkui kodus.
Minu teekond praeguse Jürini on olnud tõusude ja mõõnadega. On olnud hetki, kus tunnen end väga ebakindlalt, ning olen leidnud end mõtisklemast selle üle, kas ma olen üldse rahul sellega, mida ma teen. Nendel hetkedel ma lohutan end sellega, et ma olen veel noor – alles 23-aastane ja mul on veel pikk tee minna. Praegu ma tunnen, et olen viimaste kuudega kasvanud väga palju, oskan ennast ja inimesi enda ümber rohkem hinnata, suudan paremini keskenduda ja olen aru saanud, et tuleb olla siiralt õnnelik lihtsate, väikeste ning igapäevaste asjade üle, mida me esialgu ei pruukinudki märgata.
Eks minul endalgi oleks sellele küsimusele vahepeal vastust vaja. Nagu ennem mainisin, olen end tihti tundnud ja ka siiamaani, ebakindlalt. Nendel hetkedel on vaja endale meeldetuletada, et müra meie ümber on liiga palju. Kõike ja kõigi arvamusi ei tohi võtta kui puhast kulda. Oleneb see, mida sina ise soovid saavutada. Ennast tuleb ümbritseda inimestega, kes oskavad sind hinnata, kellega on mugav ja kes sind inspireerivad.
Sooviksin, et inimesed märkaks rohkem teisi inimesi enda ümber, naerataks tihemini, et iseennast mitte liiga tõsiselt ei võtaks ning, et tuntaks väikestest asjadest rohkem rõõmu. Nautida elu!
Ma ei tea, kuidas teiega on, aga Dave Chappelle on üks nendest meestest (Eminemi jms kõrval), kes mind üles kasvatas. Ma tean, et ta tegi seda siin paljude minu vanustega.…
Kellele ei meeldiks „GTA“? Päris ausalt, erinevad videomängude müüginumbrid ja edetabelid kinnitavad, et „Grand Theft Auto“ seeria on Maarjamaal üks kõige popim asi ever ning isegi kümme aastat pärast mängude…
Viimasel ajal on kuidagi eriti hästi õnnestunud otsa sattuda videotele, kus tuntud jutusaadetesse sattunud räpparid üle ootuste head muusikat teevad. Kõigepealt my man Donald Glover aka Childish Gambino The Late…
Donald Glover aka Childish Gambino aka mcDJ aka Hunt Kriimsilm (sest sel mehel on üheksa ametit ja enamgi veel) on reaalne multitalent. Mitte ainult ei ole mees saavutanud edu näitleja…
Tead seda tunnet, kui sa lähed korraks internetist ära ja tuled tagasi ja seal on vahepeal juhtunud midagi natuke hirmsat? Well, see juhtus just minuga. Kuna me ei taha reklaami…
Üks lootustandvamaid jalgpallureid maailmas ja üks kõvemaid MC-sid UK räpis praegu – Pogba ja Stormzy. Koos ühes videos. Mis neid seob? Loomulikult seob neid mehi suur bränd nimega adidas. Pogba…
Parkour rattur Vittorio Brumotti teeb täiesti segaseid trikke oma maanteerattaga. Vittorio teeb selle näiliselt niivõrd lihtsaks, et hüppa või ise järgi tegema. Vittorio tegemisi saab näha ka igapäevaselt läbi Vine’i,…
Selle aasta Simple Sessionil kaheksandale kohale sõitnud viiekordne X-Mängude võitja Daniel Dhers käis meie ägedat Tallinna avastamas. Daniel proovis Tallinna lahedaid sõidukohti koos Eesti parima BMX flatlander-sportlase Bert Ribuliga. Videost näeb, et Daniel…
|
OSCAR-2019
|
||
Vastutus sõnumi kohale jõudmise eest on selle andjal ehk oluline pole mitte see, mida sina ütled, vaid see, kuidas teine pool sellest aru saab.
Kas oled tundnud, et mõne inimesega on väga lihtne jutule saada ja teisega kohe üldse ei tunne ennast mugavalt? Või tajud lausa, et räägid nagu seinale. No tee mis tahad, aru ei saa ... või pärast selgub, et ta mõistis sind valesti, unustas midagi ära, toimis teisiti, kui oleksid oodanud jms. On suur tõenäosus, et sa ei räägi tema keeles ehk üritad talle enda kommunikatsioonistiili peale suruda.
Igaühel on loomuomane suhtlemisstiil, mida ta kasutab, ilma et peaks sellele otseselt tähelepanu pöörama. Infot võetakse vastu oma isiklike kogemuste, mõttemustrite, teadmiste filtri kaudu. See tähendab, et pole võimalik loota või eeldada, et sõnum jõuab kohale sellisena, nagu sina selle välja oled saatnud.
Vaikimisi eeldatakse sageli, et teistel on samasugune suhtlemismuster nagu meil. Kuid nagu vanasõna ütleb, on eeldamine kõigi arusaamatuste ema. Seetõttu on oluline kontrollida, kas ikka asjadest on õigesti aru saadud või vajab sõnum kordamist, ümbersõnastamist, selgitamist vms.
Infot ollakse valmis vastu võtma alles siis, kui tuntakse, et ollakse meiega ühel lainel. See on ka põhjus, miks sama tüüpi inimesed sageli omavahel hästi läbi saavad. Samas organisatsioonis ei saa ju valida, kellega suhelda, seal dikteerivad kommunikatsiooni töörollid ja -ülesanded. Näiteks kui raamatupidamisega seotud töös on oluline täpsus ja info kvaliteet, siis turunduses ja müügis head suhted, juhtimises kiire otsustamine jne. Samas ettevõtte seisukohalt on oluline, et erinevad pooled omavahel koostööd teeksid.
Suurepärased kommunikaatorid on need, kes suudavad (kas instinktiivselt või teadlikult) kohanduda vestlusparteri suhtlemisstiiliga. Kohandumist teiste stiiliga võib võtta kui keelte õppimist. Jah, alguses võib see olla sama mehaaniline kui uute sõnade õppimine mõnes võõrkeeles. Esialgu tundub ehk teise keelde kohandamine võõras ja harjumatu (sest me kasutame energiat, et teha midagi, mis ei ole meile otseselt omane), kuid mõne aja möödudes moodustuvad juba laused, millel on selge mõte sees ja teised inimesed hakkavad meist paremini aru saama.
Üks variant kommunikatsioonistiile (ja inimesi) mõista on erinevate isiksuste kaudu. Peter Urs Benderi käsitluse kohaselt jagunevad inimesed nelja põhitüübi vahel: analüütik, sõber, juht ja esineja.
Analüütik on enamasti viisakas, kuid pigem tagasihoidlik. Ta keskendub faktidele ja ülesannetele, mida tal on vaja täita. Tema peab tähtsaks täpsust ja korrektsust ning on oma töös suhteliselt süstemaatiline. Vahel võib jääda mulje, et ta pole hea otsustaja, kuid see tuleneb sellest, et tema jaoks on oluline enne otsustamist koguda kokku ja analüüsida kõiki fakte. Samuti võib ta nii mõnegi teise tüübi meeskonnas oma tähelepanuga üksikasjadele hulluks ajada.
Sõber on kaastöötajana usaldusväärne ja lojaalne. Ta on tõeline meeskonnamängija, kellega on lihtne läbi saada, kes on hea kuulaja ning keda paljud usaldavad. Koostööd tehes püüavad sõbrad konflikte vältida või kui see ei ole võimalik, siis neid siluda. Nende tähelepanu on pööratud rohkem teistele inimestele ning seetõttu on neil sageli meeskonda tasakaalustav ja rahustav mõju.
Juhi tüüpi kaastöötaja on keskendunud eesmärgile ega pelga nende saavutamiseks riske võtta. Tegemist on ekstravertse inimesega, keda kannustab suur sisemine tahe, kes on otsekohene, organiseeritud ja otsustav. Teda innustavad kiired tulemused, mistõttu suhted kollektiivis jäävad sageli teisejärguliseks. Ei juhtu just tihti, et juhi tüüpi inimene läheks kompromissile. Ta võib sageli paista domineeriv, kontrolliv, kannatamatu ja kärsitu ning unustab mõnikord isegi viisakusreegleid järgida (sest tal ei ole nende jaoks lihtsalt aega).
Kuigi juht võib olla ja sageli ka on organisatsiooni sees juht, siis võib seda tüüpi inimesi leida pea kõikidest osakondadest. Tavaliselt tunneb nad selle järgi ära, et nad kas liiguvad karjääriredelil suhteliselt kiiresti üles või on nad need, kellega kaastöötajatel on lihtne konflikti minna.
Esineja on väga aktiivne ja veenev suhtleja, kes kohaneb kergesti erinevate inimtüüpidega. Talle meeldib olla tähelepanu keskpunktis ning ta on alati valmis proovima midagi uut ja põnevat (eriti koos teistega). Tal on võime oma entusiasmiga teisi kaasa tõmmata ja inspireerida ning teisalt keerukaid olukordi diplomaatiliselt lahendada. Ta võib näida oma suhtumisega veidi organiseerimatu, kohati kärsitu ja liialt üldsõnaline, kuid samas jagab hea meelega infot ja kogemusi. Teda motiveerib teistelt saadav tunnustus.
Üldiselt võib öelda, et kõige keerulisem on juhil suhelda sõbraga ja analüütikul esinejaga. Kuid hea tahtmise ja veidikese arusaamisega stiilide eripärast on see siiski täiesti võimalik.
Erinevad ametikohad eeldavad eri suhtlemisstiile. Selleks et tervik harmooniliselt kokku kõlaks, on vaja erinevusi mõista, aktsepteerida ning edukaks suhtlemiseks nendega kohanduda. Kõige kasulikum on see, kui inimesed teavad, milliste isiksustega neil igapäevaselt suhelda tuleb. Ideaalis võiks kogu meeskonnaga ühiselt uurida (näiteks mõne töötoa vormis), millised inimesed tiimis on ning määrata kindlaks ootused ja soovi korral isegi reeglid, kuidas üksteisega kõige efektiivsemalt suhelda.
Kuid nagu õpetaja Laur ütles: „Kui tervet ei jõua, siis tee pool. Aga tee hästi!” ehk et kui terve meeskonnana pole mahti asja ette võtta, siis anname mõned nipid, kuidas erinevate kommunikatsioonistiilide esindajatega ühele lainele saada (vt joonist).
Eriti tähtis on kohanduda just vestluse või suhtluse alguses. Nii tunneb teine pool, et tegemist on „oma inimesega” ning ta on valmis sinu pakutavat vastu võtma.
Nagu juba öeldud, suhtlevad inimesed selles „keeles”, mis neile on kõige omasem. Üks asi on ise sõnumi edastajana kohanduda teiste inimestega, kuid mida teha siis, kui oled info vastuvõtja rollis? Kui sa juba tead, mis tüüpi stiil sinu puhul kõige domineerivam on, siis tasub sellest ka teistele teada anda. Andes teistele mõista, mida sina vestlusest ootad, on neil ka lihtsam sellele vastata. Pole midagi halba, kui ütled teistele, et sina oled faktide ja numbrite inimene või vastupidi, et liiga palju üksikasju ajavad sind lihtsalt hulluks.
URL: http://www.raamatupidaja.ee/uudised/2017/10/10/tohusa-kommunikatsiooni-eeldused?+raamatupidaja-rss+%28www.raamatupidaja.ee%29
|
OSCAR-2019
|
||
Kui eelmine nädal võis iga päev leida finantssektorist ettevõte, mis 20% kuni 50% miinuses, siis usun, et ka see nädal saab olema turgudel väga põnev (ja volatiilne). Olulisi sündmusi börsi jaoks on tulemas ridamisi. 16. septembril teatatakse enne turgu tarbijahinnaindeksi muutus ning 16. septembril kell 21.15 Eesti aja järgi tuleb Föderaalreservi intressiotsus. 17. septembril tuleb veel andmeid elamuehituse kohta nign 18. septembril esmaste töötu abiraha taotlejate numbrid.
Kui Lehman Brothersi (LEH) päästmine nädalavahetusel ebaõnnestus, siis Bank of America (BAC), kes võttis mäletatavasti üle ka CFC on teinud $50 miljardilise pakkumise Merrill Lynchi (MER) ülevõtuks. Maksmisviisiks ettevõtte enda aktsiad ning ülevõtu tingimuste järgi ning reedeseid sulgumishindu arvesse võttes teeks see MERi väärtuseks ca $29 aktsia kohta.
Ma tegelt ei saagi nüüd aru, miks need indeksid 2-3% miinuses ikkagi on. Ühe jalaga juba hauas olnud Lehman varises manalasse ja positiivne uudis Merilli ostu läbi. Indeksite järgi ju nagu kokkuvõttes mingi hull ja ootamatu asi. Või turg on solvunud, et FED LEH-i ära ei päästnud ja kellelegi mehele ei pannud?
Oma osa mängib ka AIG ning lisaks kardetakse võimenduse ja likviidsuse vähenemisest tulenevaid järelmõjusid. Samuti liiguvad juba jutud, et MS ja GS ei saa pikas perspektiivis üksi hakkama ning tuleks liita mõne suurema finantsinstitutsiooniga (IMHO üsna ebatõenäoline). Hirm on suur ning kuigi indeksid võivad terve päeva miinusesse jääda, tähistavad taolised sündmused tihti lühiajalist ekstreemumit.
Mingi nädal-poolteist tagasi langes diisel 50 senti/liiter, ja nüüd peaksid kütusemüüjad lähipäevil uusti langetama.
Ükspäev oli siin arutlusel ka gaasi hind. Saatsin küsimused Iru Elektrijaama ning Eesti Gaasile hinnatõusu asjus, kellest sõltub Tallinna kütte 40% hinnatõus. Iru EJ tõstab Tallinna Küttele hinda 83% ning Iru ütleb, et tema hinnatõus tuleb vaid gaasi hinnatõusust. Samas ei andnud Eesti Gaas vastust, kas Venemaalt ostetav gaas tuleb sisse nende venelaste hinnasuva järgi või on seotud maailmaturu hindadega.
Iru EJ soojuse hind on kahekomponendiline ning koosneb muutuv- ja võimsustasust. Seejuures Iru Elektrijaama soojuse hind on määratud Konkurentsiameti poolt sellisena, nagu see tuleks kaasaegsest kõige paremini varustatud katlamajast. Lähtuvalt Konkurentsiameti otsusest nr 205-083/06S 04.12.2006 Iru EJ võimsustasu piirhinnaks on 123 819 kr /MW –aastas ehk 48,7 kr/MWh . Võimsustasu formeerub püsikuludest ning püsikulud ei sõltu toodangu mahust. Inflatsiooni mõju Iru EJ püsikulude suurusele oli eemaldatud sisemiste protsesside efektiivsuse kasvuga. Kulusid on oluliselt vähendatud ning võrreldes 2006 aastaga Iru töötajate arv on vähenenud 150 –st kuni 62-ni töötajani.
Seni on elektrijaama poolt müüdava soojuse muutuvtasu on 399,57 kr/MWh. Energiaturu Inspektsioon ( Vabariigi Valitsuse seaduse § 105 kohaselt täidab alates 01.01.2008 Energiaturu Inspektsiooni kohustusi Konkurentsiamet) kooskõlastas OÜ-le Iru Elektrijaam ülal mainitud 04.12.2006 otsusega nr. 205-083/06s hinnavalemi soojusenergia hinna muutuvtasu kooskõlastamiseks maagaasi hinna muutumisel. Alates 01.oktoobrist muudab AS Eesti Gaas maagaasi hinna kujundamist OÜ-le Iru Elektrijaam . Fikseeritud maagaasi müügihinna asemel rakendab AS Eesti Gaas maagaasi hinnavalemit, mis paneb maagaasi hinna sõltuvusse muuhulgas ka maailma turul olevate eelneva kuue kuu kütteõlide hindadest. Vaatamata viimastel päevadel toimunud hindade langusele kütteõlide hinnad endiselt oluliselt ületavad aasta tagasi olnud hindade taset. Võttes aluseks tegelikud andmed seisuga 05.09.2008 maagaasi hinna valemis osundatud muutujate kohta alates 01.oktoobrist 2008 moodustab maagaasi hinna kasv OÜ-le Iru Elektrijaam peaaegu 100 %. Lähtuvalt maagaasi kasvust Konkurentsiamet oma 01.07.2008 otsusega nr 7.1-3/08-0023-0028 kooskõlastas alates oktoobrist 2008 Iru EJ-le hinnavalemi alusel arvutatud soojuse piirhinna muutuvtasuks 716,28 kr/MWh. Muutuvkulud moodustavad Iru uuest soojuse hinnast 93,6 % , seega Iru EJ soojuse hinna kasvu ainukeseks põhjuseks on maagaasi ostuhinna kasv.
Samas juhul kui eelseisval perioodil kütteõlide hinnad jätkavad langust ning maagaasi hind OÜ-le Iru Elektrijaam osutub prognoositud gaasi hinnast väiksemaks, siis kahtlemata Iru Elektrijaam langetab soojuse hinda Tallinna Küttele .
Gaasi müügi- ja ostuhind kujuneb valemi alusel ja on igakuuliselt muutuv. Muutujateks on valemis kütteõlide hinnad ja USD/EEK kurss. Tõepoolest, nagu Te õigesti märkisite, on kütteõlide hinnad maailmaturul viimasel 2 kuul hakanud langema. Loomulikult kajastub see ka gaasi hinnas, aga ajalise nihkega, kuna meie valemites on aluseks 6 eelneva kuu keskmine kütteõli hind. Seega oktoobrikuu hinnas on aluseks aprillist kuni septembrini olnud kütteõlide hinnad ja sellesse perioodi jääb maist-juulikuuni olnud tipphinnad. Kui nüüd selline kütteõlide langustrend jätkub, siis võib eeldada soodsamaid hinnaaluseid alates järgmise aasta algusest, kui kõige kõrgemate hindadega kuud enam mõju ei avalda.
Samamoodi oli õlihindade tõusu perioodil gaasi hinnatõus ajalise nihkega ja seekord gaasihindade kasuks.
Short some C @ $15.80. Kõik ülejäänud on liiga all ja C on üks häid variante järgmise ohvri kohale. Mingit väga head tunnet sellega seoses ei ole, nii all olev turg on ohtlik.
Ja finantssektorist vaatab täna hommikul vastu eriskummaline pilt. Suuresti sarnane BSC takeunderiga, kus kõik finantssektori ettevõtted olid suures miinuses, välja arvatud Föderaalreservi tagatistega ülevõtu sooritanud JPM. Täna on meil ka üks suur tõusja - MER. Kuid seda takeoveri saamise puhul - MERi ostja BAC ise üle 13% punases.
MER 23 USD? Kas pole liiga suur preemia, või BAC-i aktsiate arv fixitud ja nähes BAC-i langust, mõjutab see omakorda ka MER-i eest saadavat hinda?
tundus veidi kahtlane tõesti (aktsia eelturul vaid 8% miinuses). Aga kui panga kliendid kaotavad, ega siis ka pangal väga hästi ei saa minna.
|
OSCAR-2019
|
||
Käisin proovisin, väga hea rada, mudased kohad sõitetavad, ei määrinud isegi ratast ära. "tõeline maastikumaraton rada" ehk selles mõttes, et on suht palju sõittu ka maastikul kuid ei midagi äärmuslikku, ehk vast paar tõusu, mis tahavad veidi kõvemat jalga.
Ps: rock gardenil oli keegi selle augu peale kaht suurt kivi ära täitnud, kuid sellegi poolest käisin maoli ja 29" FSiga, kuid see ei ole kuidagi rajameistri süü.
Rada oleks võinud umbes nii 5km pikem olla, ma hakkasin lõpuga igasugu väsinud tegelasi kätte saama, samas vahet pole. Praegu sai läbi tavapärase maratoni varustusega - 3 pudelit jooki ja 4geeli. Pikema raja korral oleks pidanud veel rohkem pudeleid raja äärde paigaldama.
Tundus, et peale esimest ringi oli areenilt lahkujaid palju, vaatasin kas tunne petab või nii oligi.
Kindlasti täna mängis rolli ka hilisem palavus, kuid kui 70 tehnilisel või muul põhjusel maha tuleb on asi ikka halb.
Ilmselgelt tuleks rajakorralduses midagi muuta või standardid sisse viia (kui seda veel ei ole tehtud EC sarjas) eelkõige sellist tüüpi rahvaürituse jätkusuutlikusele mõeldes. Kui kümned Kirsasugused (palun Kirsa ära võta isiklikult) seda rada nautisid siis sajad mitteKirsasugused seda mitte täna ei teinud.
15% katkestajaid on selgelt pigem palju (Kuusalu oli 17%). Ilmselt mängis pigem rolli raja pikkuse ja tehnilise raskuse suhe. Üldiselt küll on tehnilise maiguga rajad ikka paremad kui igavad uhamised.
Nonii kamraadid, kes sepikoja ukse lahti jättis? Peale teist mäe ületust lajatas Thor isiklikult. Rada igati ok, grupisõidu elementi oli minimaalselt ja kruttimist omajagu.
Mahatulemise tegi lihtsaks ka 2 ringi, võib-olla oligi hea, parem ikka, kui kuskil võsa vahel pilt taskus.
rajal umbes poolel ringil - liivases lõigus kaotatud prillid valge rohelisega, ootan PM-i kui keegi aus kamraad soovib tagastada
Rada oli tip top, tähistus oli väga hea >0 probleemi. Mulle kuum ilm sobib, nii et sai täisgaasiga paugutada päris ilusti.
See asfaldi lõik alguses ja lõpus oli veic küsimärk. Soo ei ole ka ikka minu teema, maandusin põlvini mudas jõe ületamisel. Kõik jalutasid, jalanõud just said eelmisest sõidust korda, nüüd hakkab uus suurpesu ja kuivatamine
Maastikumaraton oli küll, aga kas nüüd rohkem, kui Põleva Kivi, Kuusalu ja Valgehobusemäe... maitse asi.
Rada oli väga hea, uued singlid toredad, kuid kuivalt oleks muidugi veel toredam olnud. Kiitused rajameistritele! Järgmine aasta sõidaks hea meelega uuesti täpselt sama rada.
Kõik õige, ei vihjagi katkestajatele, lihtsalt mainisin, et mulle sobis kuna suutisn kõrgema pulsiga pikemalt ja tõenäoliselt ka kiiremini kui jaheda ilmaga
Jah, oli raske, nii rada kui ilm omavad selles oma osa aga tulin lõpuni ja ei virise, viriseks kui oleks olnud kruusaralli kahel ringil. Seda rada ma nautisin, trenni peaks ainult rohkem tegema, sama peaks ka ilmselt katkestajate armee tegema.
Ma siinset juttu lugedes tabasin ennast mõttelt, et kas see ongi siis nüüd see tulem, kus siinse foorumi rahvas siunab kruusarallisid ja nõuab suuremat singlite osakaalu. Tänane meenutas väheje juba 5XL Kolmapäevakut. Ma kiidan korraldajaid, et selline materjal meie ette toodi aga samas arvan, et äkki sai nüüd vinti veidi palju.
Pärast linnamäge ja autotee ületamist oli jârjest <5kmh singleid. Seal oli ratast käekõrval lükata ökonoomsem
Muda auk ei ole sõidetav, ainult Martin Loo suudab seda sõita ilmselt. Teised on lihtsalt nõrgad. 4.5Minutiga ülekaalukas võit Teeme omad järeldused.
Motivatsiooni kriis tekkis minulgi esimesel ringil selles muda augus, kus tuli pikalt ratas käe kõrval liikuda, sest nii sai kiiremini ja ohutumalt, et sinna tuleb veel korra tulla. Kõik muu rada huvitav ja raske.
Vot see esimene silla ületus oli küll müstika, mis moodi järsku sinna tropp tekkis? Kelle pealt? Peaks ju kõik suutma sealt ilusti järjest üle sõita.
Aga vaatamata palavusele meeldis rada väga. Ka mudased lõigud (peale 1000+ ratta läbimist) ei viinud grammigi tuju alla.
Suurepärane rada! Kõik kenasti tasakaalus, mõnusad kiiresti sõidetavad metsarajad (jah, üks lõik oli aeglasem ja üks oli mudane, aga see nüüd küll ei tohiks tuju rikkuda). Karjääri ümber olevad endurorajad muidugi eriline maasikas ja veidi enne karjääriosa lõppu need paar pumptrack elementi ka puhas lust ja rõõm. Tuleb kindlasti veel sõitma minna.
Totaalne ummik. krt see on ju ette näha ma oleks teile laiema vineeri toond silla jaoks. Nõme väga nõme.
Protokolli küll kohta ei saanud, aga elamused ma usun said kindlasti kätte ka 1 ringi läbimisel. Ma ise sõitsin ka poolikut ja ei oleks ette kujutanud et ma peaksin veel teisele ringile minema. Muidugi enne starti raja raskusastet ette ei tea et valida ning võrreldes teiste maratonidega ilmselt oli tänane natuke balansist väljas.
Ma keerasin ka esimeselt ringilt boxi, selle otsuse tegin enda jaoks selgeks kui sõidetud oli 1h ja esimese ringi lõpp ei paistnud kusagil. Ma nõus, et väga head elemendid olid rajal sees, nikerdamised puude vahel; juurikatel; karjääris aga kui sa ei ole "rajakaarti lugeda saanud" siis isegi neil suhteliselt madalatel kiirustel on iga järgnev pööre ja juurikas üllatus ja koguaeg võtad hoo maha. Ei julge tuhiseda põrutavast laskumisest alla, kui kord on ees takistus siis teinekord oleks pidanud just hoogu koguma et inertsist järgmisest takistusest üles sõitma. Nö pea ees vette ei hüppa. Et liialt pidureid näppides oli liigne energia raiskamine ja kiirus olematu. Ühesõnaga maratoniks, kus sõitja peaks rajaga kohanema oma baasoskustega see ideaalne rada selles mõttes minule polnud. Minu arust kindel eelis olnuks teatud rajalõike varem läbides aga see ei tohiks olla rahvaspordis seatud eeldus.
Igaljuhul, palav ilm; esimese ring pikk läbimisaeg; edasised plaanid minna järve suplema jne, olid piisavalt veenvad argumendid, et ühest ringist täitsa piisab - tead ju mis teine raja pool endast kujutab, seega ei ole ka seda kurvastust, et miski avastamata jääb.
PS, kohtade peale sõitmisest loobunud, seega kui korraldajad otsivad ka DNF põhjuseid, siis pigem just see ongi, et 2 ringi on demotiveeriv.
|
OSCAR-2019
|
||
Käisime väiketraaleriga Dirhami lähedal kala püüdmas. Kapteniks oli Virtsust pärit mees Ülo Leppik, mina mehaanikuks ja traalmeistriks Aleksei nimeline Virtsu mees. Hommikul vara suundusime püügile, tegime paar-kolm traalimist ja õhtuks tulime kalasaagiga sadamasse. Kala veeti autoga Virtsu kalatööstusse. Olime korteris sadamast kolme kilomeetri kaugusel asuvas Rooslepa külas Gisandite juures, kelle poeg Voldemar töötas Dirhamis sadamainspektorina.
Sõja lõpul olid rootslased sellest talust, nagu teisedki selle küla talude elanikud, üle mere läinud. Kõik selles majas, kus oli neli elutuba, kaks kööki ja mitu sahvrit, andis tunnistust endistest tublidest asukatest. Suurest toast pääses teistesse tubadesse ja kööki, kus oli hiigelsuur ahi, mille koldesse mahtusid meetrised puuhalud. Ahju üks külg ja tagumine ots, mis olid suurtest valgetest glasuurahjupottidest, andsid sooja suurde ja köögitagusesse tuppa. Ahjusuu ees oli pliit ja kui ahi oli köetud, tõsteti pliidirauad üles ning tõmmati söed pliidi alla. Seal sai süte soojusega veel kerge toidu valmistada. Tavaliselt köeti ahju 1-2 korda nädalas. Meie käsutuses oli ka veoauto, juhiks Toivo Pruul. Varustasime küla kanapidajaid värske kalaga, nemad omakorda meid munade ja piimaga. Perenaine tegi meile hea meelega süüa. Suures toas oli paar kiiktooli, mis olid meisterdatud kunagise rootslasest peremehe poolt. Need olid leitud pööningult, kus neid oli olnud mitmesuguses suuruses: lastele ja täiskasvanutele. Kiiktoolid olid istumiseks väga mugavad ja erilised, sest need kiikusid isegi siis, inimene neis tukkus. Ja uni tuli seal istudes nagu iseenesest.
Jõuludeks palusime esimehelt kojumineku luba. Seda me kahjuks ei saanud, mis oli ka arusaadav, kui arvestada seda, et meie esimees Mart Leiumaa oli olnud ELKNÜ Lihula Rajoonikomitee instruktor ja sellelt ametipostilt oligi ta Virtsu Kalurisse määratud. Koduigatsus oli aga nii suur, et otsustasime minna omavoliliselt ja seda väiketraaleriga.
Jõululaupäeval andsime Dirhamis otsad ja võtsime kursi Voosi kurgule. Esialgu liikusime vabas vees, siis aga sattusime noorjäässe. Traaleri vöör lõikas krõbinal jääklaasi ja mida edasi, seda paksemaks jää muutus ning hakkas juba laeva käiku aeglustama. Kaldalt suunati meile piirivalveprožektorid. Siis aga nägime, et meile lähenes piirivalvelaev. Meil kästi peatuda. Piirivalvelaev tuli poorti ja meie väikesele alusele saadeti piirivalvurid koeraga. Kontrolliti dokumente, küsiti kust tuleme ja kuhu läheme ning laev otsiti läbi. Laeva munsterrollis olime kirjas kolmekesi. Traalmeister, kes magas kajutis kasuka all, jäi neil millegipärast leidmata. Nüüd kutsuti meid kontrollinud mehed tagasi ja saadeti uued mehed. Täielik tsirkus! Kui me küsisime, mida nad otsivad, vastati meile nipsakalt, et see ei ole meie asi. Pika otsimise peale „kadunud poeg” siiski leiti ja meil lubati reisi jätkata. Kahjuks pidime sadamasse tagasi pöörduma, sest jää oli laeva korpuse vööriosa läbi lõiganud. Vett tuli laeva rohkem juurde, kui suutsime seda välja pumbata. Jõudsime siiski õnnelikult sadamasse tõstuki alla ja kergitasime laeva vööri veest välja. Nii kurvalt mööduski meile see jõululaupäev.
Järgmisel päeval parandasime laeva korpuse ja võisime hakata jõulupühi pidama, olgugi et kodust kaugel. Sõjaväelased ehitasid Dirhami sadama kaid ja kallurautod vedasid kaikastide täiteks kive. Sõitsime kalluriga Höbringi külla, mis asus umbes 10 kilomeetri kaugusel sadamast. Kohalikust kauplusest ostsime kasti õlut, mõned pudelid viina, leiba, vorstikesi, küünlaid, küünlahoidjaid, jõuluehteid ja läksime lähedaloleva metsa äärde. Tegime sinna lõkke, ehtisime kuuse ja panime sellele küünlad põlema. Rüüpasime õlut ja viina ning hammustasime peale lõkke kohal küpsetatud vorstikesi. Ilm oli tuuletu, langes üksikuid lumehelbeid ja jõuluidüll oli täiuslik. Aeg-ajalt lisasime lõkkesse oksi, rääkisime kodust ja oma lähedastest, kelle juures me ei saanud sel õhtul viibida. Hakkas hämarduma. Otsustasime minna kellegi juurde kontvõõraks.
Astusimegi ühe talu õuele, meid kuulati ära ja kutsuti tuppa. Esikus oli riidenagideks terve kollektsioon põdrasarvi. Olime sattunud kohaliku metsavahi juurde, kellel oli meie tuleku üle hea meel. Veetsime seal tunnikese ja siis tegi ta ettepaneku minna naabri juurde, kus elas pereema oma kahe pruudieas tütrega.
Meid võeti seal sõbralikult vastu. Nad olidki omaette nukrutsenud ja igavlenud. Kaeti jõululaud, pakuti sülti ja verivorsti, meie omakorda hoolitsesime keelekaste eest. Õhtu möödus lõbusas meeleolus. Laulsime jõululaule ja lõime tantsu. Hommikul viis kallurijuht, kelle pruut üks selle pere tütardest oli, meid autoga Dirhamisse.
Virtsu ja Rapla vahet tossutab iga päev neli rongi: kaks ühes ja kaks teises sihis. Kui mujal maailmas rongide liikumiskiirus aina tõuseb, siis Virtsu liinil see ei suurene, ega lähe ka vähemaks, vaid seisab paigal: juba ammust ajast kulub Virtsust pealinna pääsemiseks 7 (loe: seitse) tundi; Lõuna-Läänemaa rahvas hüüab seda päevast rongi veel kiirrongiks või Virtsu ekspressiks. Öine “susla” ehk “suss”, nagu kohalik rahvas teda kutsub, puperdab sama teed tervelt 10 tundi! Seistes igas jaamas rohkem kui veerand tundi, ajades tagurpidi ja tehes igasugu trikke, et aga reisija silma kinni ei saaks. Isegi konduktorid on unised: kõnnivad perronil või tukuvad pingserval, kuni rong jälle minema hakkab. Sõitjaid on öisel rongil siiski võrdlemisi palju, sest see jõuab just turuajaks pealinna.
Raudtee on Virtsust Karuse jaamani sirge kui nool ja kogu tee mäest üles. Juba kaua aega paistab veduri suits, kuid ligemale ei jõua. Jaamaülemgi tuleb välja vaatama, näeb, et rong veel kilomeetrikaugusel ja läheb tagasi kantseleisse. Viimaks tossutab pisikene vedur kolme vaguniga jaamaesisele. Praegu on neid veel kolm, Tallinna jõudes aga 10 korda rohkem, reisirongist on saanud punane kaubarong.
Jaamad on Virtsu teel nägusad, võivad nii mõnelegi laiaroopalisele jaamale silmi ette anda, mis vanad puuehitused. Siinsed jaamad on kahekordsed ja ehitatud kivist: suuremad, nagu Lihula, Vigala ja Märjamaa silikaat- ja vähemad paekividest. Kõik on ühestiilsed, kaunistatud värvitud aedade ja lilledega. Ilus on vaadata, kuidas pärast rongi väljumist jaamaülem viskab punase mütsi ja ameti-kuue varna, keerab särgivarrukad õies ja läheb aeda tööle.
Kirbla jaamas ei peatu ilma nõudmiseta ükski rong, kuid ometi tuleb igakord raudteeametnik, kelleks on enamasti vormimütsis naine, välja ja näitab rohelist lippu.
Algab Läänemaa okasmetsade vöö, mis Pärnumaalt Vändrast siia tungib. Tõotavad saeveskid puistavad oma lõugade vahelt valgeid laudu murule ja hobused veavad aga raudteejaama, kust metsamaterjal rändab Tallinna kaudu välismaale. Saeveskid on liikuvad: kui mets otsas, võtab traktor saekaatri järele ja sõidab sinna, kus leidub tööd. Siin valitseb piibliline põhimõte: mets ei tule veski juure, vaid veski läheb metsa juure.
Veel mõni jaamavahe metsateed, mis vaheldub üksikute põllusiiludega ja kükitavate taludega ning seisamegi Vigala jaamaesisel. Hoone katusel keerleb ringi turbiin, mis otstarbel, see jääb küll jaamameeste saladuseks.
Oleme Läänemaa rikkamas osas. Mida Karksi Pärnumaale või Helme Viljandimaale, seda on Vigala Läänemaale. Vigala rahvas teab vist seda isegi, sest jõukust olevat siin nende eneste kinntiuse järele rohkeni kui kuskil mujal maakonnasopis. Ei unustata ka tõsiasja, et kui Läänemaa on annud midagi või kedagi Eestile, siis on see tulnud Vigalast. Uhkusega nimetatakse prof. Eiseni, prof. Uluotsa, Raamoti, kunstnik Laikmaa ja teiste sünnikohta, mis on jällegi ühenduses Vigala nimega. Haapsalus seisev Bernhard Riivese (Bernhard Laipmanni) ausammas põhjenebki Vigala sündmustele. Kui Mihkel Aitsam avaldas oma memuaarides mõtteid Laipmanni isiku ümber keerlenud sündmuste üle, vaieldes seeüle, kas need pole mitte tuulest võetud, olid ka Vigala mehed väljas – muidugi jälle oma valla inimese kaitseks. Üksmeel ja kooshoidmistunne on siin suur.
Milles peitub Vigala jõukus? Seda on küsitud Põhja-Läänemaa põllumeeste poolt igaühelt, kes käinud Vigalas. On käidud vaatamaski sealseid talusid, uurimas nende majapidamise saladusi, kuid kasutada saab ammutatud materjalidest vähe. Lahendus on siin lihtne: Vigala põllud on tunduvalt paremad andes ka keskpärase harimise juures head saaki, talud on pindalalt suured, ja viimane põhjus võiks olla see, et siinne rahvas sai vabamalt hakata oma elule alust panema juba mõisnike ajal, Põhja-Läanomaa põllumehed ägasid sel ajal veel teoorjuses. Loomulikult ei jõua asukoht ühe põlve jooksul järele päriskohaie, olgugi et talude suurus on võrdne.
Vigala, asudes põllutöökooli külje all, on saanud iseseisvusaastate jooksul sealtki äratust. Haritud põllumehi on siin igas külas. Kõik see on jõukuse alus, põhjus, miks Vigala rahvas võib mulgi kombel vedruvankriga pühapäeval kirikusse sõita.
Kirik asetseb jõe kaldul. Mõne aasta eest ehitati pühakojale uus torn, mis ilusa idee tulemusena on ühendatud Vabadussõjas langenute mälestussambaga ja seega omapärasemaid kirikutorne Eestis. Kaua aega oli Vigala kirik tornita, sest vana tuli lammutada, kuna see ähvardas kiriku lõhki käristada. Pastoriks on siin Läänemaa praost F. Jürgenson.
Vigalas on vist kodukaunistamisele rohkem rõhku pandud kui mujal, kuid see ei puutu silma: raske on eemalt ütelda, kas aiaga ja puudega piiratud majad on värvitud või mitte, samuti ei paista lipuvardad. Põhjapoolses maakonna osas karjub aga iga luitunud maja valusalt silma, sest ümbrus on lage.
Ei taha uskuda suuremat õunteuputustki kui on see Vigalas. Müüa pole neid kellelegi. Haapsalu ja pealinna turud on kaugel, sinna ei tasu neid transporteeridagi, kohapeal ka keegi ei osta, sest igaühel on omal. Palju seadki jõuavad süüa! Üle aedade ripuvad õuntega oksad maanteele, kuid kellelgi ei tule meele neid võtma minna – ei tasu käe sirutamist!
Vedur pahvib jälle paksu suitsu. Kitsaroopalise vedurid käivad ikka veel põlevkiviga. Raudtee seaduse järele võib allatuult aknad avada. Teed lahti, et saada värskemat õhku, kuid seal keerab tuul või raudtee ja vagun lüüakse täis paksu suitsu. Suled küll kohe aknad, kuid suits ei lahtu niipea.
Märjamaa jaam on igast aärest piiratud puuriitadega, mis tõendab metsarohkust ümbruskonnas. Raudtee haruteel seisavad kaubavagunid. Lahtistest ustest paistavad ahjud ja narid – need on metsatööliste elamud. Momendil on lõunatund ja mehed keedavad toitu. Ühel katusel ripub isegi antenn; rikkad mehed, raadio sees.
Jaamast Märjamaa alevikku on paar kilomeetrit. Kõik ei mahu Märjamaale, muist peavad jääma karjamaale. Seda näeb siingi, alevik kolme valla piiril kasvab õige ruttu, näha kohe, et pank lähedal. Lääne-Eesti ühispank oa suuremaid ühispanku Eestis.
Heade toetajate kaasabil ja kohaliku ÜENÜ osakonna intensiivsel tegevusel rajati Märjamaale korralik staadion, kus on terve suve käinud treening – valmistutakse nähtavasti juba järgmise maakonnaolümpia vastu.
Märjamaal on korralik omnibuseühendus Tallinna ja Pärnuga. Ka raudtee tõi liiklemist juure. Nii tüürib Märjamaa kogu aeg alevi või koguni linna nimetusele. Kui Haapsalu on maakonnalinn, Kärdla Hiiumaa pealinn, Lihula Lõuna-Läänemaa keskus, siis Märjamaa on Läänemaa alevike seast tuntud rahanduse- ja spordikeskusena.
Naised trügivad kõikjale – Pühatus on nais-jaamaülem. Noor preili võtab rongi vastu ja annab rohelise kettaga märku ärasõiduks; kõik nagu kord ja kohus, ja konduktoreilgi on lõbu laialt, kui preili jaamaülemal pole pliiatsit sõiduloale allakirjutamiseks.
|
OSCAR-2019
|
||
Laiemale üldsusele sai nimi Kristina Norman tuntuks 2009. aasta 9. mail, läbi erinevate uudistekanalite. Noor ja andekas kunstnik toimetas endisele nn. Aljoša puhkamispaigale pronkssõduri kuldse maketi, mis tekitas erinevates ringkondades palju furoori. Ilmselt on just nimelt see happening toonud kaasaegse kunsti mitmekülgse ja kauni palge lihtinimesteni, kes ei tunne end enamasti kaasaegse kunsti laias maailmas koduselt.
Näitus „Me ei ole universumis üksi“ on Kristina Normani personaalnäitus, mis keskendub kahele tuumale, üheks neist on palju kuulsust kogunud ning Veneetsia biennaalil Eestit esidanud „After- War“ ning teine on väga absurdne lugu Hr. Jaksoni UFO-monumendist. Mulle meeldis, kuidas kunstnik oli kõrvutanud niivõrd absurdse loo, kui seda on Padise UFO-monument ning rahvusliku tähtsusega pronkssõduri küsimuse. Sellise näituse loomine on minu silmis otsene võrdusmärgi asetamine kahe väga erineva, kuid absurdse loo vahele.
Konkreetse teosena mainiksin ära „Videodokumentatsioon 26. 27. aprilli sündmustest“, sest antud teos tekitas minus kõige suurema vastukaja. See ei pannud mind konkreetselt midagi uut tajuma, sest olen varem näinud palju mõjusamaid videoinstallatsioone, kuid see taaselustas minus oma robustsuse ning otsekohesusega aastatetagused emotsioonid, mis valdasid mind kui pronksiööl kordasaadetavat õudusega televiisori vahendusel jälgisin. Kuna pronksiööst on möödunud mitu aastat, oli Normani teost vaadates tunne, nagu oleks mu rahvusidentiteedile kasvanud arm mingil määral lahti rebitud ning sellele oleks soola puistatud.
Ilmselt on Kristina Norman just nimel soovinud inimeste vanu tundeid ja emotsioone taaselustada, et näitusekülastajad saaksid aja käigust tingituna rahunenud olekus oma mõtteid ja tundeid kaine mõistusega analüüsida. Teost vaadanuna tärkab mu peas mõte, et Norman justkui soovib inimeste silmi avada, vaatamaks enda tegudele retrospektiivis kriitiliselt. Sellise mõttekäigu tulemusena tundub mulle loogiline, miks Kristina Norman on kaks niivõrd erinevat teemat nagu UFO'd ning pronkssõduri sidunud. Tõsi, pronkssõduri ümber on väga palju poleemikat ning see on tõsine probleem, kuid vägisi tungib mu pähe mõte, et kaks aastat tagasi toimunu oli mõlema poole ülereageering ning sellest tulenevana sama absurdne.
Teine teos, mis mind paelub on „Esmane kohtumine“. Teos sümboliseerib minu silmis Eesti ja Venemaa avariilisi suhteid ning ühiskondade üksteisesse suhtumist. Eestit sümboliseerib antud joonistusel ilmselgelt Eesti lippe kande väiksemat sorti mahtuniveraal ning Venemaad esindab suur Georgi lindiga palistatud Jeep Cherokee. Autod on purustatud ning neist voolab verd, millest moodustub hiiglaslik loik. Too suuremõõtmeline punane lomp sümboliseerib kannatusi ning riikidevaheliste suhete ohvreid. Tahes tahtmata tundub mulle see verevalamine mõttetu ning kurb. Ilmselgelt on üritatud teosel näidata, kuidas kannatavad konflikti mõlemad pooled ning taolisest konfliktist ei saa kasu kumbki pool.
Üldiselt oli näitus väga hästi seotud. Lausa meisterlikuks võiks nimetada Kristina Normani suutlikkust siduda näituse kaks niivõrd erinevat poolt üheks, hästi töötavaks tervikuks. Eriti meeldis mulle näituse vorm, kus oli kasutatud erinevaid tehnikaid: kasutades eneseväljendusviise pliiatsiojoonisest videoinstallatsioonini. Olen rahul oma näitusevalikuga ning arvan, et tänapäevases kiirelt muutuva geopoliitilise maastikuga maailmas on Kristina Normanil ees edukas ning kõmurikas karjäär.
Vabandan, et jäin hiljaks ühe päeva. Täbar lugu oli see, et mul on internetiga väga halvad lood kodus ning just õigel hetkel kadus see ära. Loodan, et mõistate ning võtate siiski mu töö vaatluse alla.
Mina külastasin Eesti Kaasaegse Kunsti Muusemis näitust nimega "Köler Prize 2012. nominentide näitus" ning kavatsen hakata mõtisklema tõsisemalt kahe töö üle: Flo Kasearu video "ESC" ning Johnson & Johnsoni "Paldiski projekt".
Flo Kasearu on Pärnus sündinud kunstnik, kes otsustas luua teose nimega "ESC". See video kajastab 21. mail 2009. aastal toimunud hobuste põgenemist hipodroomi tallidest ning videos läbitakse sarnane trajektoor, kust hobused reaalselt ka jooksid. Video on filmitud 21. mai varahommikul, kui Flo parajasti oma enda projekti filmis: nimelt sõitis ta mööda Tallinnat ringi, lastes jooksva valge hobuse kujutist majaseintele, põõsastele, hekkidele, aedadele. Alles hiljem uudistest kuuldes sai ta teada, et selline märkimisväärne asi oli toimunud. Tema ise hobustega kokku ei puutunud.
Kui ma astusin näituseruumi sisse ning nägin üht pimedat nurka, kust kostus müra, siis teadsin, et seal toimub midagi põnevat. Hiilisin sisse ning ilmusin poole pealt Flo Kasearu videoesitlusele. Alguses olin ma parajalt segaduses, kuid lähemalt uurides sain aru, et see on üks väga hea teos. Video muutis minu jaoks lummavaks hea idee ning teostus. Mul oli väga huvitav vaadata, kuidas see ilusa kappava hobuse kujutis mööda majaseinu ning ettejäävaid objekte kappas, nimelt see hobusekujutis kogu aeg muutus ning deformeerus traataedade ning puude taustal. Põnev oli ka jälgida autot, millega see hobune oleks nagu võidu jooksnud. Kohutavalt mahe oli jälgida jooksvat hobust, kui kõrvu kostis tume automürin, läbi linna kihutades. See pingutusteta tehtud heliefekt andis minu jaoks sellele videole palju juurde, lisas põnevust. Nagu näiteks, kui auto kiirendades vihaselt urises, siis hakkas ka hobune kiiremini edasi kappama. Ma arvan, et teose nimi ütleb juba väga palju video sisu kohta, kes vähegi arvutiklaviatuuri jagab: ilmselgelt viitab tähekombinatsioon "ESC" ingliskeelsele sõnale escape, mis tõlkes tähendab põgenemist ning video kajastabki jooksvat hobust, kes justkui pageks millegi eest. Kui ma seda videot vaatasin, siis tekkis mul tunne, et see film jutustab eksinud hobusest, kes otsib labürindi-taolisest suurlinnast, mis on täidetud tema jaoks võõrate ning hirmsate asjadega, väljapääsu. Hobune paistis olevat segaduses, kuid samas väga graatsiline ning ilus. Kõik need mõtted, mis mul pähe kerkisid video vaatamise ajal, olid ainult positiivsed ning enamasti seotud hobuse iluga, sest hobusekujutis oli tõsiselt realistlik ning kaunis.
Video oli tumedates ning sinakates toonides, sest film oli linti võetud varajastel hommikutundidel, kuid hobune oli särav-valget värvi vastu kõike seda tumedat linna ning see lisas kontrasti. Kindlasti poleks päeval filmides sama efekt jäänud, sest hobusekujutis oleks jäänud hele ning kesine, õiget ilu ei oleks väljendunud. See tume ja natukene nukker toon andsid tervele filmile rahuliku atmosfääri, sest kirevates toonides oleks filmi mõte võibolla valesti avaldunud. Vürtsi lisasid ka üksikud kuid pidevad valgussähvatused, mis tulenesid mööduvatest valgusfooridest ning üksikutest põlevatest siltidest.
See on kindlasti selline teos, mida peaks uurima ja puurima mitu korda, sest esimest korda vaadates ei pruugi see üldse inimest köita: seal ei valitse kirevad ja kutsuvad toonid, ei mängi taustaks kutsuv muusika, ekraanil ei hüppa mingid olendid. Mind köitis koheselt see suursugune valgesse värvitud hobune ning ma pidin maha istuma ja edasi vaatlema, nimelt tahtsin ma aru saada, millest see klipp üldse räägib ning kuidas see kihutav hobune sinna seinale on saanud. Just sellised küsimused naelutavasidki mind sellele pingile.
Johnson & Johnson ehk Taavi Talve ja Indrek Köster on kaks kunstnikku, kes viisid läbi Paldiski projekti, mille lõppeesmärgiks oli Adamsoni skulptuuri püstitamine Paldiski linna.
Mulle väga meeldis seda kunstiteost uurida ning vaadelda, sest see andis mulle koheselt positviise emotsiooni: seinal oli erinevaid klippe rõõmsatest inimestest. Kõige enam meeldis mulle klipp Paldiskis korraldatud kevadkontserdist: video meenutas mulle koheselt mingisugust kooliaktuse jäädvustust, sest sealne saal oli täis lapsi, kes oma istmetel rabelesid, ning erinevaid esinejaid. Ma sain nautida igasuguseid palasid, mida need lapsed mängisid, ning ka breiktantsu ning erinevaid etteasteid. Seal oli ka teisi videosid, mis püüdsid pilku. Väga armas oli ka video viiulit harjutavatest lastest.
Eriti meeldis mulle teose puhul selle reaalsus ning siirus. Sealt õhkas häid emotsioone ning ühtekuuluvus tunde saabumist. Selle projekti eesmärk oli ühendada Paldiski multikultuurset ning multinatsionaalset elanikkonda ja muuta Paldiski linna mainet. Tööpuuduse all kannatavale ning haisvale naftalinnale oli vaja värskendavat muutust ning Johnsonite duo sai sellega hästi hakkama. Mulle avaldas see näitus tugevalt muljet, sest mul oli väga raske sealt lahkuda – ma pidin ikka kõik videoklipid läbi vaatama. Klipid olid jäädvustatud minu silma jaoks mugavates toonides: sellistes pisut hallikates, tuhmides, kriiskavaid värve väga ei esinenud. Ka ruumid ning kohad, kus võtted toimusid, olid tavalised, igapäevased ning argised. Midagi väliselt silmatorkavat nendes kohtades ei olnud, küll köitis mind tekst, mida nad rääkisid. Film kajastaski täpselt selle linna arengut ning projekti edukust.
Alguses arvasin, et ma ei jaksa elu sees tervet seda näitust läbi vaadata, sest see paistis natukene igav. Aga hakates vaatama ühte nendest klippidest, süvenesin ma tervesse näitusesse ning jäin lõpuks väga rahule, et otsustasin veidike aega veeta nende ekraanide ees.
Kokkuvõtteks võin öelda, et ma nautisin oma käiku EKKM-i, sest vaadatud teosed andsid mulle mõtlemismaterjali ning muidugi uut infot, mida edasises elus rakendada. Mulle üleüldiselt meeldivad EKKM-is aset leidvad näitused ning jäin rahule ka seekord.
Nõustun sinu arvamusega Paldiski projektist. Paldiski on tõepoolest ju viimased kümme aastat olnud linn kahe elanikkonnaga. Väga selgelt on eristatud vene keelt kõnelevad ja eesti keelt kõnelevad elanikud. Olukorda on veelgi halvendanud nafta hoiustamine linnas, mis on endaga kaasa toonud väga suure õhu saastatuse. Filmilõikudes osalenud inimesed annavad meile väga hea ettekujutuse Paldiski elanikkonnast, millest suurema osa moodustavadki just nimelt eakad vene keelt kõnelevad inimesed.
Nautisin retsensiooni lugemist, kuna ka minu üheks vaieldamatuks lemmikuks oli Paldiski Projekt. Väga huvitav on lugeda, kuidas Agnel teosest hoopis vastupidine mulje jäi. Minule mõjus projekt pigem kurvameelsena, samas tekitasid videod Agnes positiivseid ja tunduvalt elavamaid tundeid. Retsensioon on väga põhjalikult tehtud. Meeldiv on lugeda kui kirjutatakse ka endale teosega seonduvatest mõtetest, mitte vaid sellest, mis kõigile iseenesest mõistetav on. Ka teose ESC kohta on Agne väga detailselt kirjutanud, hakkasin isegi kahetsema, et ise sellest peale paari sekundilist vaatlemist tuimalt mööda kõndisin. Põnev lugemine!
Retsensiooni lugemine oli tõeline nauding. Keelekasutus oli super ja ka teoste kirjeldus justkui joonistas selle teose silme ette. Kirjutasin ise ka teosest ESC ja võin tõesti öelda, et ei pea olema kunstiguru, et seda tõlgendada. Igaüks saab sellest isemoodi aru ja tekitab seoseid talle omaste asjadega nagu Agnegi tumeda automürinaga valge kappava hobuse taustal. Ka Paldiski projekt tekitas minus kihku seda ise näha ja positiivne oli see, et kui ümberringi võib kõik olla hall ja igav, siis inimesed ise oma olemuse ja jutuka lisavad sellele üksluisusele värvi.
|
OSCAR-2019
|
||
Järvekülg asetab kinesioteibi pinges trapetslihasele. Teip asetatakse pildil näha oleva juhtumi puhul nii, et esmalt venitatakse välja lihas ja seejärel asetatakse teip nahapinnale. Kui terve aplikatsioon on peale asetatud, „tõstab“ teip naha pinges lihaselt üles.
Küllap ei jäänud spordihuvilistel hiljutisi olümpiamänge jälgides märkamata, et paljude atleetide ihule olid kleebitud erksavärvilised plaastrisarnased ribad.
Spordifüsioterapeut Valdo Järvekülg on kinesioloogilist teipi kasutanud kõige rohkem sporditraumade ja ülekoormusvigastuste puhul, kuna kinesioteip töötab hästi just erinevate tugiliikumisaparaadi vaevuste puhul.
Otse loomulikult mitte niisama, ilu ja edevuse pärast, vaid põhjusega: kinesioloogiline teipimine on tõhus meede spordivigastuste ennetamisel ja neist taastumisel.
Kinesioloogilise teipimise meetodi arendas Jaapani kiropraktik Kenzo Kase välja juba 1970ndatel. Eestisse jõudis kinesioteipimine alles sel sajandil, kui Itaalia eksperdid siin esimese grupi füsioterapeute välja koolitasid.
Ühena esimestest Eestis õppis kinesioloogilise teipimise tehnika selgeks Pärnu spordifüsioterapeut Valdo Järvekülg.
“Mina olen seda kõige rohkem kasutanud sporditraumade ja ülekoormusvigastuste puhul, kuna ta töötab hästi just tugiliikumisaparaadi vaevuste puhul,” räägib Järvekülg. “Meetodit kasutatakse ka laste füsioteraapias. Spastilisuse ja rühiprobleemide korral on seal saadud häid tulemusi.”
Kinesioteibi toimemehhanism on lihtsustatult öeldes järgnev: pinges lihased suruvad vastu nahkkude. Selle tagajärjel häirub lümfi- ja vereringe ning lihaste ainevahetus. Teibiga aga „tõstetakse nahk lihase küljest lahti”.
Nii paraneb “teibitud” piirkonnas ainevahetus, võib tekkida soojatunne, mis annab märku lihaste pingest vabanemisest. Lihaste pingest vabanemine tähendab omakorda valu vähenemist ja see parandab liikuvust probleemses piirkonnas.
Kinesioteip kujutab endast 130–140protsendise elastsusega puuvillast valmistatud õhku läbi laskvat kangariba, mille üks pooltest on kaetud akrüülliimiga.
Teipide värviskaala on lai: leidub beeži, oranži, rohelist, sinist, musta ja muid toone. Sõltub inimesest soovist, mis värvi terapeut kasutab, kuid teraapilises mõttes pole toonil tähtsust.
Kiireloomulises võistlusolukorras on kinesioloogiline teip tänuväärt abimees, kuid ideaalis tuleks aplikatsioon panna puhtale ja epileeritud aluspinnale. Karvasel nahal jäävad teibi ja naha vahele õhuvahed, kontakt ja seega mõjugi nõrgemaks.
Pealekantud teip ei sega kuidagi igapäevaseid toiminguid. Saab sportida, käia vannis, duši all, saunas ja ujumaski. Teibi võib nahale jätta kolmeks kuni viieks päevaks. Seejärel hakkab kangas “väsima” ja kaotab mõju.
Sporditeip ei ole elastne. Terapeut fikseerib sellega liigese ühte kindlasse asendisse. Kinesioteibi abil aga parandatakse lihaste elastsust, et suurendada liigeste liikuvust, kuid vajadusel võib liikuvust hoopis piirata.
Kinesio- ja sporditeipe on võimalik kasutada korraga. “Kui näiteks inimesel üks käsi ei taha hästi liikuda, on “kinni”, saab kinesioteibiga anda õlaliigesele liikuvust juurde,” toob Järvekülg näite. Või fikseerida ebastabiilse õlaliigese teatud ulatuses.
Samal ajal rõhutab Järvekülg, et kinesioteip pole kindlasti imerohi, mis kõik hoobilt tervendab. Parema tulemi nimel tasuks kinesioteipi tarvitada kõrvu massaaži, füsioteraapia, ultraheli, elekter-, vesi-, nõel- või külmraviga.
Esmalt tuleb välja selgitada valu allikas ja see pole väga lihtne, sest eeldab keskmisest põhjalikumaid teadmisi anatoomiast ja füsioloogiast, keha visuaalset ja manuaalset testimist.
“Päris nii ei saa võtta, et “nägin telekas või võistlustel kellelgi õlga või põlve teibituna, proovin endal ka, äkki aitab”,” hoiatab Järvekülg. “Iga inimest tuleb võtta individuaalselt. Iga võte ei tööta kõigil ühtemoodi.”
Tõepoolest, teipimise tehnikaid on raamatutäis, aga füsioterapeudi sõnade järgi pole õpikutarkuski universaalne.
Kõik sõltub konkreetsest inimesest, tema juhtumist ja testimisest. Seda, kas nahale pandud aplikatsioonist läheb paremaks, kas teibitud kohta tuleks sidemega liikuvust lisada või hoopis piirata, oskab hinnata asjatundja.
Teibi lõikamine ja see, millise kujundina aplikatsioon pakitsevale kohale asetada, on omaette teadus. Algtõde ütleb, et mida peenem teibilint, seda pindmisem toime. Aga seda, kas kanda side nahale X-, V- või Y-tähe kujulisena, “lillena”, harali nagu tõrvik või kümnel muul moel ja kuhu mis täpselt sobituks, ei oska eelteadmisteta öelda.
Näiteks võib pinge õlas olla põhjustatud probleemidest alaseljas. Teipida ei tuleks seega õlga, vaid alaselga. Kui paljud meist seda aga teavad?
Järvekülg võrdleb inimese keha õhupalliga, mis on tervik ja kust ei saa üht osa eraldada ülejäänust – kõik on omavahel seotud. Keha peaks olema tasakaalus.
Oma töös puutub füsioterapeut kokku sportlastega eri aladelt. Palluritel, kergejõustiklastel ja tennisistidel on kõigil omad tüüpvigastused. Olgu või võrkpallurid, kes on tihti hädas õlgadega, jooksjatel on nõrgad kohad Achilleuse kõõlused, sääred ja tagareied.
Selja- ja õlavöötme probleemid võivad kimbutada muidugi kõiki, kaasa arvatud neid, kes sporti üldse ei tee.
“Kinesioteipimisega oli mul hea kogemus kolm aastat tagasi Lahtis veteranide kergejõustiku maailmameistrivõistlustel, kus 80 protsendil juhtumitest saanuks öelda, et “asi on lootusetu, puhake ja ravige end”. Aga sellest 80 protsendist omakorda 80 puhul oli abi kinesioteipimisest,” meenutab Järvekülg.
Nii said teiselt poolt maakera kohaletulnud ikkagi võistlusel osaleda. Ehk mitte rekordeid purustades, aga vähemasti mõõduvõtu lõpuni sooritades.
|
OSCAR-2019
|
||
TALLINN, 16. aprill — Sputnik. Maailma üks juhtivaid triiksärgimüüjaid Eton AB lõpetab alates 1. augustist allhanke tellimused oma pikaajaliselt koostööpartnerilt AS-ilt Sangar. Lepingu lõppemine toob kaasa vajaduse tootmise restruktureerimiseks Sangari Tartu tehases ja umbes 65 töökoha vähendamiseks, teatas AS Sangar, vahendas Pealinn viitega BNSile.
Muudatuse tulemusena väheneb Sangaris tootmistöökohtade arv umbes 65 võrra. Ettevõte on koostanud esialgse uue tootmise struktuuri ja koondamisele minevate töökohtade nimekirja, mis räägitakse lähinädalatel läbi töötajate esindajatega ja töötukassaga.
AS-i Sangar juhatuse esimees Vahur Kraft lisas, et Sangar on olnud Etoni üks püsivatest allhankijatest alates 1992. aastast ja tootis aastas umbes 10 protsenti Etoni särkidest. Sangari müügist moodustab allhangete tootmine täna kokku 32 protsenti, Etoni tellimused 16 protsenti.
Initsiatiiv koostöö lõpetamiseks tuli Etonilt, kes teeb muudatusi oma globaalses allhankijate võrgustikus.
"Koostöö lõpetamise laiem põhjus on Eesti üldise majanduskeskkonna muutumine: nii nagu muudes tööstusharudes, on ka rõivatööstuses Eesti sunnitud väljuma allhankemaa staatusest. Näeme, et muudatused on pöördumatud ja sellele aitavad kaasa Eesti üleüldine palgatõus ja tööjõunappus, eriti tootmisettevõtetes," märkis Kraft.
Tema sõnul teeb Sangar omalt poolt jõupingutusi, et aidata lahkuvatel töötajatel tööjõuturul hakkama saada.
"Tegu on kogenud ja heade töötajatega. Kui Tartus või Eestis on ettevõtteid, kes otsivad rõivatööstuse kogemustega inimesi, siis Sangar palub ühendust võtta ja on valmis vahendama kontakte," lausus Kraft.
Sangari kontserni kaubamärgi all müüdavate triiksärkide tootmine jätkub Tartus ka pärast 1. augusti. Sangarile kuuluva Oscar of Sweden kaubamärgi särke toodetakse jätkuvalt nii Tartus kui allhanke korras koostööpartnerite juures Ukrainas ja Poolas.
"Oleme Etonile pikaajalise koostöö eest väga tänulikud. See, et Sangar on saanud toota 25 aastat särke maailma absoluutsele tippbrändile, näitab Sangari töötajate ja ettevõtte kõrget professionaalsust ja kvaliteeti, mida pakume nüüdsest edasi Sangarile kuuluvate kaubamärkide alt," lausus Kraft.
"Samas oleme ettevõtte tulevikustrateegiates ette näinud, et majanduskeskkonna muutuste tulemusena ei suuda Eesti rõivatööstuse ettevõtted keskpikas perspektiivis konkureerida suurte Aasia ja Ida-Euroopa riikide tootjatega, kus sarnaste spetsialistide palgatase on kordades Eestist madalam. Seetõttu suurendame edaspidi kõrgema lisandväärtusega toodete ja tegevuste osatähtsust. Näiteks oleme panustanud kontserni kaubamärkide ja müügivõrgu arendamisse ning omandasime 2015. aastal Rootsi kaubamärgi Oscar of Sweden, millega oleme kanda kinnitanud Skandinaavia turul," lisas Kraft.
1956. aastal alguse saanud AS Sangar on Eesti rõivatööstusettevõte, mis annab Tartus asuvas tootmisüksuses ja üle-eestilises müügivõrgus tööd kokku ligi 200 inimesele. Ettevõte on spetsialiseerinud meeste ja naiste triiksärkide tootmisele ja müügile. AS Sangar teenis 2017. aastal 6, 4 miljoni eurose käibe juures 260 000 eurot kasumit. 2015. aasta jaanuaris ostis Sangar Rootsi ettevõtte ja kaubamärgi Oscar of Sweden. 85 protsenti AS-ist Sangar kuulub Eesti erakapitalile.
Lääneriikide raketilöögid Süüria pihta teostati võltspõhjenduste alusel, vales juriidilises raamistikus ja valede tulemustega – teise riigi suhtes võib jõudu kasutada ainult enesekaitseks või ÜRO mandaadi alusel.
"Ühendkuningriigi välisminister Boris Johnson tunnistas, et raketilöögid ei olnud mõeldud inimeste elude päästmiseks, ega president Bašar Assadi edasistest keemiarünnakutest loobuma sundimiseks. Neid tuli vaadata lihtsalt kui "signaali." Jätame juriidilise analüüsi juristidele. Pole aga vaja keerulist ekspertiisi, mõistmaks, et meil on tegu rünnakuga, mis teostati valel ettekäändel, valel õiguslikul alusel ja vale tulemusega," kirjutatakse RIA Novostile antud kommentaaris.
Saatkond süüdistas lääneriike silmakirjalikkuses, sest Süüriat rünnati ajal, mil riigi erinevad poliitilised jõud üritavad aastatepikkust konflikti reguleerida ning mil vabariiki saabusid Keemiarelva Keelustamise organisatsiooni OPCW eksperdid.
"Rahvusvaheline üldsus ei ole Douma keemiarünnaku toimumises kindel ja tahab näha POCW uurimise tulemusi. Rääkida sel ajal, kui Damaskusesse saabuvad rahvusvahelised vaatlejad ning Süüria valitsus ja opositsioon püüavad luua sõjategevuse lõpetamiseks konstitutsioonikomiteed, et "jõu kasutamisel puudub praktiline alternatiiv", on parimal juhul silmakirjalik," teatab saatkond.
"Kõigepealt, Lääne poolt 1990.ndatel aktiivselt populariseeritud "humanitaarinterventsioonide" idee lükati rahvusvahelise üldsuse poolt tagasi. Ta ei saa olla mingile jõu kasutamisele seaduslikuks aluseks. Riikideülene seadusandlus lubab jõudu kasutada vaid enesekaitseks, või ÜRO mandaadi all. Seepärast on fakt, et Ühendkuningriik "humanitaarinterventsioonile" viitab, otseseks kinnituseks pommitamise ebaseaduslikkusele," teatab Londoni Vene lähetuse avaldus.
Tuhanded süürlased tulid nädalavahetusel Damaskuse tänavatele, et avaldada toetust Süüria president Bashar al-Assadile ja mõista hukka lääneriikide õhurünnakuku, vahendas uudisteportaal Sputnik Eesti pühapäeval.
raketilöök, õhurünnak, rünnak, ÜRO, saatkond, Boris Johnson, Suurbritannia, Prantsusmaa, USA, Süüria
|
OSCAR-2019
|
||
"Haridussüsteem on Eesti kirstunael, loovat suhtumist pole kuskil," kirjeldab ühiskonnateadlane Ülo Vooglaid Eesti koolihariduse probleemide põhilist allikat. "Selle ülesehitus on sama nagu nõukogude ajal, sarnane plaanimajandusele. Kui koolis on huvitav ja loominguline õhkkond, siis lapsed ei väsi üldse."
Millises seisus on Eesti haridus teie pilgu läbi, miks meil on vähe koolirõõmu ehk miks lapsed ei pea kooli huvitavaks?
Ma ei tea mitte ühtegi ala, mis oleks veel viletsamas seisus kui Eestis antav haridus. Puuduste põhjuseid on palju. Meie haridussüsteem on hindamiskeskne, formaalne ja reproduktiivne. Tavaline on see, et õpetaja tuleb klassi, märgib puudujad, kutsub vastama ja siis mõnda aega kõik värisevad hirmust, et keda nüüd vastama kutsutakse. Seejärel võtab edasi uue aine, annab koduse töö ja nii saabki tund läbi. Sellist asja käiatakse aastast aastasse ja loovat suhtumist ainesse pole kuskil.
Kogu haridussüsteem põhineb hindamiskesksel suhtumisel, õpetaja peab panema küllalt palju hindeid ja hinnete panemine on see, mis muudab kogu õppe formaalseks. Olen palju küsinud õpetajalt, et mida see pandud hinne tähendab, et kui õpilane saab kolme, siis mida see peaks tegelikult tähendama. Õpetaja vastab, et õpilane ei teadnud vastust, seega ma oletan, et ta hindab teadmiste olemasolu. Minu arvates peaks arvesse võtma ka seda, et kuidas õpilane oskab kasutada seda teadmist, mis tal on.
Kuidas siis peaks koolitunde pidama, et lastel oleks huvitav ja õppimine loominguline? Lapsed on meil ülekoormusest väga väsinud.
Väärtuseks on isiksus, kes on suuteline looma, uurima, avastama, rõõmustama, toetama teisi. Vaid looming on see, mis arendab õpilast või õpetajat tegelikult.
Õpilasel ei teki arusaam asjadest seega mitte üksnes õppimisega, vaid mõtlemisega, ja kui mõtelda ei oska, siis aru ei saa. Kohustuslikus korras võib ju panna last asju teadma ja ka oskama. Nii palju tuubid pähe, kuni jääb, ja siis piiratakse lapse liikumist, et enne arvutiga mängida ei saa või õue ei lähe, kuni asjad on pähe tuubitud. Ehk et sundusega on võimalik panna ära õppima midagi ja panna ka midagi tegema nii, et tuleb enam-vähem rahuldav välja, aga aru saama ei ole võimalik sundida. Et öelda, et kas sa saad ükskord aru või mitte, no ei saa. Väärtuseks ei ole ainult teadmine ja oskamine, vaid teadmise, oskamise ja arusaamise ühtsus.
Haridussüsteemi paradigma on aga see, et süsteemi ülesehitus on samasugune, nagu see oli nõukogude ajal. Seda ei ole välja vahetatud. Kui meil ka majanduses oleks endiselt plaanimajandus, siis ma tahaks näha, kuidas need asjad toimiksid.
PISA test, millele me toetume, ei näita mitte tegelikke teadmisi, vaid üheksandate klasside õpilaste mõningaid oskusi. Ja selle põhjal teha üldine järeldus haridussüsteemi kohta – kui see ei ole jampsimine, siis mis see on?
Mida peaks tegema selleks, et lapsed julgeksid tunnis kaasa rääkida? Eesti lapsed kardavad ju õpetajaga arutleda ja vaielda, sest kõigele on vaid üks võimalik õige vastus. Nii aga ei õpitagi mõtlema.
See on väga oluline teema, lausa kriitiliselt oluline. Kujutage ette, et ma joonistan teie ette nelinurga ja küsin, mis see on, ja teie ütlete, et see on nelinurk, aga mina vastan, et ei ole, see on tegelikult püramiid põhja alt vaatest. Nüüd ma teen täpselt samasuguse nelinurga ja tõmban nurkadest kriipsud läbi, mille alusel tekib keskele rist, ja küsin jälle, mis see on. Ka see on tegelikult püramiid, aga tipust vaadates. Pärast seda teen kolmnurga, mis on külje pealt vaadates püramiid. Siis teen rombi ja ka see on püramiid külje pealt vaadates. Seega kõik need neli on püramiidid ja kõik need vastused on õiged, ei ole nii, et üks on vale ja teine pole. Õigeid vastuseid ühe asja kohta saab olla mitu. See on Eesti koolides lausa selline metsik nähtus, sest laste kiusamise ja kahjustamise eest, leian mina, peaks nii mõnegi vangi panema.
Kool on täna nagu kõigi ühetaolisust tootev sunniorgan, mitte koht, kus saab maailma kirevust avastada?
Inimesel on teadaolevalt põhiseaduslikus õiguses sätestatud õigus haridusele, aga see õigus haridusele on muudetud kohustuseks käia koolis. Pead käima koolis, kuhu kästakse minna, tegema seal seda ja teist ja kolmandat, nagu kästud on, ja pärast imestatakse, et miks lapsed ei taha käia koolis ja neil ei ole huvitav, nad on väsinud ja tülpinud. Laste omavahelised suhted lähevad korrast ära ja siis on palju kiusamist ja selline sundsituatsioonis elamine väsitab tegelikult väga palju. Kui koolis on aga huvitav, avatud ja loominguline, meeldiv õhkkond, siis lapsed ei väsi üldse.
Loomingulisusele ja uuringutele ei saa aga innustada inimene, kes ei ole ise mitte kunagi midagi loonud ega uurinud. See on kinni isiksuses, mitte teadmises, seega küsimus on õpetaja enda loomevõimes, mitte vaid aine tundmises.
Kas õpetajaks saada soovijaid peaks kuidagi eriliselt valima, et leida loomingulise suhtumisega pedagooge?
Kehakultuuri teaduskonda ei võeta ka inimesi, kes ei ole kehaliselt võimelised sooritama eri teste. Selleks peavad olema sobivuskatsed. Tundub, et õpetajaks valitakse siiski kuidagi nii, et kellel parasjagu aeg on. Sellega on tegelikult nii kehvasti, et mul ei ole lihtsalt sõnu.
Mina isiklikult olen sügavalt veendunud, et see maht on liiga suur. Õpe ja õppemaht peavad olema mõistlikkuse piirides. Koolikoormus ei tohiks olla üle kaheksa tunni. Sisulise õppe eelduseks on huvi, tahte ja usu ühtsus, see on siis usk endasse ja tulevikku. Uskuma peab ka teistesse inimestesse ja sellesse, et me üldse õiget asja teeme. Samal ajal on ka tahe oluline, et ei jäta kooli pooleli ja lisaks sellele hoomad ka süsteemi.
Näiteks PISA testi tulemused ongi sellepärast head, et drillitakse põhioskuseid. Matemaatika tüüpülesannete puhul õpetatakse tüüpkäsitlusi, enne uusi PISA teste võetakse ka veel eelmised läbi ja lapsed saavad nipi kätte, kuidas vastata. PISA testid aga ei iseloomusta ei haridust ega õpilast ega haridussüsteemi. Seega peaks kodutööde mahtu oluliselt vähendama, aga seda saab siis teha, kui see kõik on põimitud palju paremini süsteemiks. Praegu on loodud eeldusi selliseks tuupimise laadseks formaalseks õppeks.
Eliitkoolid ei ole tekkinud ju ka iseenesest või inimeste kiusu pärast. Need on tekkinud sellepärast, et üldhariduslikud koolid on viletsad. Paljudel juhtudel ei julgeta üldhariduskoolidele kriitikat teha, sest kardetakse, et äkki lastakse siis kedagi jälle lahti. Inimesed saavad aru, et selline haridus ei kõlba, aga tavaliselt ei julgeta öelda. Kõik koolid peaksid olema tegelikult eliitkoolid. Praegu on ka tehtud palju erakoole juurde, ja mitte sellepärast, et raha oleks palju, vaid tahetakse, et oma lapsest kasvaks siiski haritud inimene, ma ei tea, mis saaks olla tähtsam.
Öeldakse, et Eesti õpetajad on liiga kinni programmis ja neil pole piisavalt vabadust tundi ise vormida.
Vastutustunne ja aktiivsus kujunevad tegelikult otsustamise kaudu. Kui inimene ei saa otsustada selles valdkonnas, kus ta tegutseb, siis ta põhimõtteliselt ei saa ka vastutada, mis selle tegevusega kaasneb. Kui õpetaja ei saa otsustada selle üle, mida ja kuidas tegutseda, siis ta ei saa ka vastutada selle eest, mis lastest saab. Mis süsteem see siis on, tundub, et see on selline turakate süsteem. Seega inimese käsitlust ei ole, aga inimene on indiviid ja isiksus ja subjekt, ta on rollide kogum, ühiskonna liige, kultuuri esindaja ja nii kui me muudame vaatepunkti, siis kohe olukord muutub. Ja inimene on rohkem kui kodanik ja keegi, kes täidab kodaniku kohuseid.
Haridust ei ole võimalik anda kusagil ega kuidagi, inimene kujuneb haritud inimeseks paljude tegurite koostoimes. Koolil on selles oluline osa, aga ka kodul ja ka teistel ühiskonna institutsioonidel. Selleks ajaks kui laps läheb kooli, on tal väga palju asju olemas. Tal on eneseteadvus ja oma mina, tal on emakeel suus, ta oskab küsida ja vastata, ta saab aru, asjadel on tema jaoks mingid tähendused. Kõigest sellest, millest sõltub edasine elu, on tal selleks ajaks juba olemas. Kui vaadata haridust protsessina, siis haridus võiks olla valmisolekute kujunemise elukestev jada. Tekib küsimus, miks ja milleks peaksid inimesed olema valmis eri eluetappidel. Kooliminekuks peab saama mingi valmiduse, et tulla seal iseseisvalt toime. Mingil hetkel peab olema ka valmisolek minna tööle, luua ja hoida oma kodu ja perekonda. Siinkohal võiks küsida, et millises eas peaks inimene olema milleks valmis – valmis näiteks kaitsma iseennast ja oma lähedasi, kaitsma oma kodumaad ja aateid.
Need valmisolekud ei kujune aga iseenesest. Gümnaasiumis ei ole ka vaja saavutada ainult ühte valmisolekut, et pääseda kuidagimoodi ülikooli, see ei saa olla ainukene eesmärk. Eesmärk peaks olema ka see, et ta suudaks elada kodanikuna, kultuuri esindajana ühiskonnas ja minna tööle ja luua ja suhelda inimestega. Suurem eesmärk on meil hariduses aga hetkel see, et täita vaid riiklikku õppekava.
Millest tuleb see, et haridussüsteemi ei suudeta muuta selliseks, et lastel ja õpetajatel oleks koolis rohkem loomingulisust, et suudetaks haridusega kogu ühiskonda uuendada?
Siin on tegelikult tegemist juba sügavamal, juure tasandil olevate probleemidega. Hakkame peale Laari esimese valitsuse ajast aastast 1992. Nende reiting oli toona jaanuari keskel kuskil kolm protsenti, seega oli selge, et riigikokku nad ei mahu. Siis tuli aga Sulev Vahtrega plakat, millel oli kirjas "Plats puhtaks". Rahvale see luuamees meeldis ja märtsikuuks kasvas reiting nii, et Isamaaliit võitis valimised. Leidis aset selline metamorfoos. Nemad aga ei olnud iialgi mõelnud, et mis saab siis, kui peaks valitsuse moodustama. Laar teadis kahte teemat väga hästi, need on metsavennad ja vanalinna vaimud. Ta oli ju ajaloolane ja järsku sai peaministriks.
Seega juhtus nii, et ministrikohad said inimesed, kellele oli niisugune vastutav töökoht esimene selletaoline. Ühel hetkel oli vaja teha otsuseid, vastutada, et midagi nendest otsustest välja tuleks, see ei tulnud aga kõne allagi. Seega tekkis lausa sügav ebakompetentsus ja sealt hakkas kõik pihta.
Kui rääkida praegusest valitsusest, siis seal üks on õppinud tegelikult seda, mida ta ka tegema peaks, see on siis Urmas Reinsalu, kes on jurist. Ülejäänud 15 ministrit on tegelikult õppinud midagi muud. Haridusministri ettevalmistus piirdub sellega, kui ta ise oli alles koolipoiss. Kui tehakse nalja, et hariduse lõpp on ligi, siis ma leian, et siin pole naerda midagi. Kui rääkida sotsiaalministrist, siis peaks küsima, mis on üldse sotsiaalne ühiskonnas, aga ka sotsiaalminister ise ei tea seda. Lisaks sellele ei tea ka siseminister seda. Selleks on võõrdumine, võõrandumine, marginaalsus, konformsus. Nende sõnade tähendusest ei teata midagi, kuigi see on oluline. Küsimus ei ole laste koolis käimises, vaid üleüldises harituses.
Nii et probleemid meie hariduses väljenduvad ka valitsuse ministrite viletsas juhtimisoskustes, vilets haridussüsteem sünnitab halbu valitsusi ja ministreid?
Ma arvan, et praegused ministrid tegelikult ei tea ka ise, mida nad juhivad ja millele peaks tähelepanu suunama juhtimises. Mis soodustab ja mis raskendab juhtimist. Arto Aasmäe teeb haldusreformi, aga ma küsiks, kas on selgeks tehtud, mille alusel hinnata haldust. Milliste näitajate alusel saab öelda, et haldamine on hästi või kehvasti, neid kriteeriume ju ei ole. Ühiskond, mis on põhimõtteliselt edasi ja tagasi sidestamata, ei saa olla juhitud. Kui vaadelda eri valdkondi, näiteks ka haridust, siis see otsustaja peab võimalikult pikalt ette nägema – protsess on edasi sidestatud siis, kui see, kes asja korraldab, teab, mida ta saavutada tahab. Arvestada tuleb tegelikke tulemusi, et järgnevates tegevustes käituksime arukamalt ja ei kordaks neid vigu, mis viisid meid rappa. Seega – kui harimatus ei ole Eesti kirstunael, siis mis see on.
"Praegu ei toeta meie süsteem teadust kui sellist. Tallinna Ülikoolis võiks öelda, et teaduslikke uuringuid peaaegu üldse ei esine," nendib Vooglaid.
"Teadus on käinud kolinal alla. Kui joonistada kolm rõngast, üks on haridus, teine on kultuur ja kolmas on teadus, siis need kõik toimivad ainult tänu vastastikusele kooslusele. Kui üks nendest on nõrk või puudub üldse, siis pole teistel mingit väljavaadet. Kooliharidus ja süsteem peaks kasvatama meile teadlasi, aga siis peaks õpetajad olema uurijad. Küsimus on näiteks, kas õpilast saab mõõta. Õpilase puhul saab mõõta pikkust ja kaalu ja vererõhku. Mõõta saab üksnes kvantitatiivseid karakteristikuid, aga hinnata saab kvalitatiivseid karakteristikuid ja süsteeme. Neid süsteeme ei suuda aga ka haridusministeeriumis keegi käsitleda, sest sellist analüüsi ei suudeta teha."
Vooglaiu sõnul tuleks leida kõik olulisemad karakteristikud, kõik see, mis iseloomustab inimese haridust, ja vaadata nende põhjal järele, milline tase tegelikult on. Kui tasemed on skaaladel fikseeritud, saab luua kujutluse, milline peaks olema 20-aastane õpilane aastal 2016 ja milline ta reaalselt on. Siis vaadata, miks vastuolu vajaliku ja tegeliku vahel on tekkinud, ja visalt vähendada takistusi, et inimene kujuneks just nii haritud inimeseks, nagu tahetakse.
Meie lastel on Euroopas madalaim kooliga rahulolu, selgus 2013-2014 kooliealiste laste tervisekäitumise uuringust. Üle 30% vastanutest näeb vähemalt kord nädalas või rohkem koolikiusamist koolis.
Viiendik õpilastest puudus koolist hirmu tõttu. 21% õpilastest teadis, et koolikaaslased puuduvad koolist hirmu tõttu. 15% koolijuhte ehk direktoreid teadis, et õpilased puuduvad hirmu pärast koolist.
Ligemale 36% õpilasi puudub iga nädal tundidest. Eestis ei töötanud ega õppinud eelmisel aastal 34 000 noort 15-29-aastast inimest, mis on riigikontrolli hinnangul tõsine probleem nii ühiskonnale kui ka majandusele.
Eestis on iga neljas õpilane koolis õnnetu. Koolirõõmu edetabelis on Eesti kõigist uuringus osalenutest tagantpoolt neljandal kohal.
Autojuhtidele on hilissügis keeruline aeg - kõikuv temperatuur muudab teeolud ettearvamatuks ning nähtavust piiravad pimedus ja vihm.
Statistika kohaselt on hilissügis liikluses ka üks ohtlikumaid aegu. Goodyeari esindaja Risto Kivisikk annab nõu, millele sel ajal enam tähelepanu pöörata, et liiklemine ohutu oleks.
"Liiklusohutuse seisukohalt on kõige olulisem põhjalik ettevalmistus talveks ning sõidustiili kohandamine vastavalt muutuvatele ilmastikuoludele," soovitab Kivisikk.
Sügiseti võib temperatuur varahommikul ja pärastlõunal erineda kümne kraadi võrra ning kiilasjää tekkida teedele ootamatult, mistõttu tasub rehvid vahetada aegsasti. "Rehvivahetuse puhul on võtmenumbriks seitse - kui õhutemperatuurid langevad alla seitsme soojakraadi, tasub suverehvid talverehvide vastu välja vahetada. Ohutum on sõita talverehvidega viieteistkümne soojakraadi kui suverehvidega null kraadi juures," sõnab Kivisikk.
Ohutuks liiklemiseks ei piisa ainuüksi rehvide vahetamisest ning ümber tuleks hinnata käitumine liikluses tervikuna. "Olgu kiilasjää või mitte, sügise saabudes tuleks liigelda märksa ettevaatlikumalt - vältida äkilisi manöövreid, kiirendusi ja pidurdusi, olla ettevaatlikum kurvides ning lompidest läbi sõites, mille all võivad peituvad löökaugud," soovitab Kivisikk.
Kui talvel peegeldavad lumega kaetud teeääred valgust ja parandavad nähtavust, siis sügisel raskendab nähtavust lisaks pimedusele ka vihm ja pori. Kriitilise tähtsusega on auto esitulede, tuuleklaasi ja kojameeste seisukord. "Paraku ei kanna ka kõik jalakäiad helkurit, mistõttu märkab autojuht neid tihti alles viimasel hetkel - töökorras tuled, kahjustusteta esiklaas ning kvaliteetsed kojamehed aitavad jalakäijat paremini märgata," selgitab Kivisikk.
Olulise tähtsusega on ka õige klaasipesuvedelik. "Suvise ja talvise klaasipesuvedeliku erinevus ei seisne vaid vastupidavuses välistemperatuurile. Suvise klaasipesuvedeliku koostis on mõeldud eemaldama klaasilt putukaid, talvine pori ja sulatama jääd, mistõttu ei ole suvine klaasipesuvedelik sügisel sama tõhus kui talvine," selgitas Kivisikk.
"Erinevad pidurdustestid näitavad, et sõltuvalt teekattest võib tipptoodangu ja odavama, sageli Hiinas toodetud rehvi pidurdusteekond erineda mõnest meetrist paarikümneni. Ülekäiguraja laius on meil vaevu vaid kolm meetrit, mistõttu iga meeter loeb," tõdes Kivisikk.
|
OSCAR-2019
|
||
Kavandatud tegevused Aruheina tee 7 asuval Aruheina lasteaia krundil on kooskõlas Rae Vallavalisuse 09.10.2012 korraldusega nr 1016 kehtestatud Peetri küla Veesaare ja Lepassaare kinnistute detailplaneeringuga. Detailplaneeringu alal on tegemist võsastunud endise põllumaaga. Planeeringu kohaselt on lasteaia krundiks planeeritud Pos 6, millele detailplaneering säilitatava haljastuse osas ei ole ettekirjutusi teinud.
Aruheina lasteaia hoone sai planeeritud selliselt, et see mahutaks võimalikult palju lapsi, et tekitada juurde lasteaia kohti, millest Peetri piirkonnas on puudus. Suur laste arv aga omakorda tähendab, et lasteaia ümbruses peab olema ka piisavalt mängualasid koos atraktsioonideqa.
Lasteaia krundi haljastus projekteeriti maastikuarhitekti poolt. Lasteaia krundi haljastuse projekteerimisel on vastavalt detailplaneeringule kasutatud haljastuses kodumaiseid väärtuslikke ja pikaealisi liike, mis sobivad konkreetse koha kasvutingimustega ning ala rniliööga.
• Lasteaed vajas väliseks tegevuseks rühmade kaupa eraldi atribuute ning selleks kaasnevaid jalgteid, mänguelementide turvaalasid ja välisvalgustust
• Kuna vaadeldaval alal on puude juurestik pindmine – kasvumulda on moreeni peal ca 30 cm, siis nii üksikult kui väiksemate gruppidena kasvama jäädes muutuvad puud tuule- ja murdeohtlikuks, mis omakorda on ohtlik nii lastele, hoonele kui ka rajatistele.
• Lasteaia mänguala vertikaal on tõstetud olemasolevast maapinna tasapinnast, seoses sellega jääksid olemasolevad puud süvenditesse millesse hakkaks kogunema vesi ja tekiks kiirelt kooremädanikud. St säilitatavad puud hävineksid kiirelt, samuti oleks konarlik maapind lasteaia kasutajatele ebamugav.
Teema ühe algatajana saan vastusest teada vaid, et normatiivselt on kõik korras. Elanikuna ei saa sellega nõustuda, sest samavõrra kui uskusime detailplaneeringus sõnastatud haljastuse säilitamist, ei loo usaldust tähtaegadeta ja garantiideta vastus. Veelgi enam – koos ootamatult ilmunud uue parklaga (lasteaiale kokku ca 60! autokohta) kaob detailplaneeringus kokkulepitud pargiala.
Eelnevat arvesse võttes, ei ole kõrghaljastuse säilimine Peetris, praeguste vastutajate arvates suuremat tähelepanu väärt.
Arvan, et Priit Põldmäe toodud põhjendused KONKREETSE JUHTUMI kohta on selged ja mõistlikud. Projekteerijad & ehitajad peavad oma lahendusi luues võtma ka vastutuse ja lähtuma seejuures faktidest, isegi kui need tingivad millegi ohverdamise.
Kahjuks meil siin Peetris korralikku parkmetsa suurt polegi, mistõttu kipume ülekasvanud võsa selle aseainena nägema. Parema puudumisel tuleb ka võsa lageraiet võimalusel vältida, aga tundub, et lasteaia ehituse puhul on lageraie põhjendused mõistetavad.
Hea et kaasa mõtlete. Lihtne on vastutajatel leida põhjendusi toimunu õigustamiseks kuid palun hinnake kas leidsite vastusest dialoogisoovi kogukonnaga, sest see puudutab väga paljusid inimesi.
Kogu Tartu mnt-Mõigu tee-Aruheina-Raudkivi alal toimunud arendustegevus näitab et raskelt saavutatud ühiskondlikku kokkulepet (detailplaneering) ei kavatse isegi oma vald täita, sest igal arendusalal (Selver, tiik, lasteaed) on järjest kõik puud maha võetud.
Sellega nõustus ka eile vallavanem: kui vald on välja andnud ehitusloa, on arendajal õigus puud maha võtta.
Mõne teise keskkonnaspetsialisti arvates majast 50 m kaugusel kasvanud nii noored kui kõrged kased moodustasid kaitsva müüri ja ei kujutanud ohtu, vastupidi – sobisid sinna väga kehva imamisvõimega piirkonda, mis on kogu ala probleem. Nad pidid pakkuma kaitset tolmu, müra ja heitgaaside eest, mida ükski kunsthaljastus 15 aasta vältel ei suuda. http://www.peetri.ee/?p=6327
Kuni me elanikena lepime lageraiete põhjendusega “väheväärtuslik haljastus” ja “raskendab ehitamist”, ei jäeta alles ühtegi looduslikult kasvanud puud!
Priidu poolt tobe selgitus. Rootsikülas Besqab säilitas puud, aga siin ei saanud. OK, õiguslikult korrektne, aga võiks ju inimlikus keeles tunnistada, et “jah, magasime asja maha”. Arhitektid ja haljastajad siin ei ela, neil on savi. Aga meile ikka iga küla suurem puu on nagu oma.
Selle parkla kohta ka ei saanud aru, kust kohast see veel ilmus välja? Ja mis pilt seal ehituse infotahvlil on, kus 3 maja peal?
Pinnapealse juurestikuga, võsas kasvanud, üksikuks jäänud kask lasteaia hoone või mänguplatsi lähedal pole kindlasti hea mõte! Mul endal kogemus viimasest sügistormist – 60cm läbimõõduga tugev kask, mida veel kaitses ka võsa, keeras juured taeva poole. Põhjus oli ilmne: õhuke vettinud mullakiht ei jõudnud seda puumürakat enam tormis püsti hoida. Kes võtab vastutuse, kui selline asi juhtub lasteaias?
Parklast: mitu kohta on Peetri kooli parklas? Liiga suur see kohe kindlasti pole. Ma ei usu, et keegi suudab veenda kõiki vanemaid oma lapsi jalgsi lasteaeda tooma! Kui korralikku parklat pole, läheb see lastega liikumine seal ohtlikuks.
Pseudoprobleem probleem see võsa mis seal oli, vähemalt igakord kui suviti aruheina teel jalutasin vaatasin puuoksade küljes rippuvaid kümneid kilekotte koera si*aga! Nüüd aga kõigile südamelähedane oli see? kuldala inimestel piisavalt võpsikut majade keskel pargis :)
|
OSCAR-2019
|
||
Soolised stereotüübid sageli toimida sotsiaalsete normide. Normatiivsed ja informatiivne surve sunnib meid vastama soonorme. Action reguleeriva surve on see, et me püüame vastama soorollidele, et saada sotsiaalset heakskiitu ja vältida sotsiaalset halvakspanu. Teave surve võib öelda, kui hakkame kaaluma soonorme õige, sest me oleme mõjul sotsiaalse meedia. Me elame kultuuris, kus mehed on tavaliselt tegelevad mõned asjad, ja naised - teised, kus soolised erinevused peetakse looduslik; Seetõttu me võtame soonorme ja neid järgida.
Esitamine soonorme võib täheldada käitumist, kuid mitte veendumuste süsteemi (vastavus) või käitumises ja veendumuste süsteemi (kinnitused internalization), või võib määrata soov olla nagu eakaaslased või eeskuju (identifitseerimine). Inimesed on erineval määral allutatud traditsioonilisi soorolle, ja mõned on väga sex-tipitud ja tugevalt allutatud soorollide. Tõenäoliselt tuleb sex-kirjutada need kellel on kogemusi kriitilise kogemusi soolise sotsialiseerimise, kus tahes kõrvalekalle soorollide paratamatult tõsised sotsiaalsed tagajärjed.
Ajal protsessi nimetatakse erinevus sotsialiseerumine, saame teada, et inimene, olenevalt soost, mida iseloomustab erinevate huvidega, käitumist ja psühholoogilised omadused. Erinevus sotsialiseerumise kasutab kahte peamist mehhanismi - erinevus tõus ja diferentseeritud imitatsioon. Erinevus kasu on sellest, et mehed ja naised on julgustada ega karistada sõltuvalt nende käitumist, ilmutavad huvi, ja nii edasi.
d. hakkame rääkima erinevus imitatsioon, kui laps on lõplikult kindlaks määratud seoses nende soost ja algab erilist tähelepanu jälgida käitumist eeskujud samast soost ja imiteerima.
Vanemad - ei ole ainsad kaasatud erinevus sotsialiseerumine. Teave õige soolise rolli käitumine on edastatud läbi lastekirjanduse, televisiooni ja kõnekeelt.
Uuringud näitavad selgelt suure panuse nende allikate stereotüüpsete ettekujutuste meeste ja naiste vahel.
Roll arengus sex-tüüpiline oskused ja omadused on ja laste mänguasjad. Uuringute kohaselt mänguasjad poistele on tõenäolisem, et arendada ruumilist ja matemaatika oskusi, samas mänguasjad tüdrukutele stimuleerida oskusi kodus ja suhtlemise. Seas mänguasju, mis lapsed küsivad kingitus, kõige tüüpilisem nende sugu ning teadlased usuvad, et nende eelistused on moodustatud sotsiaalse keskkonna varases lapsepõlves.
Kui umbes mõõtmismeetodite androgüünia kujunevast mass teaduslikud vaidlused, on põhjust arvata, et see on soovitav omada tänapäeva inimene enam-vähem võrdne arv meeste ja naiste tunnused.
Sociobiologists ja evolutsioonilised psühholoogid usuvad, et erinevusi käitumises meeste ja naiste silma käigus loodusliku valiku, mida propageerib ellujäämise. Kuid isegi kui sellised erinevused kord ja aitas liigi säilimist, see ei tähenda, et nad on säilinud geneetilise koodi on olulised tänapäeva maailmas ja et me peaks võimaldama bioloogilised erinevused suruda oma moraalsed väärtused.
Verejooksud III trimestril esineb 2-3% naistest. Umbes pooled neist põhjustest on verejooks juhtmõtteks-sisu platsenta enneaegse irdumise korral tavaliselt asub platsenta. Lisaks verejooks võib olla põhjuseks erosioon ja emakakaela polüüp emakakaela vähi ja vagiina, murrab veenilaiendite tupe sõlmede tupe trauma, veresoonte rebendid ajal pael
Kõige sagedamini ambulatoorse manipulatsioonid läbi erinevate emakakaela haiguste electroexcision. Sagedased tüsistus see operatsioon on veritsus on seotud kahju emakakaela laevade või tupe limaskesta vigastusi. Verejooks võib tekkida ajal tegelik manipuleerimise ja tulevikus, koos epithelialization haava emakakaela pinna
Kuna emakakaela luumurd harva raske verejooks, kuid on rikkalik, kui pausi tegemist tupevõlvis või liigub madalama emaka segment. riskirühma - naised, kes ei sünni ebaküpse sünnikanalist (emakakael on jäik) - Naised diskoordinirovannoy töö - naised suur puu - ülemäärane kasutamine uterotonics,
Geneeriliste vigastused hõlmavad kahju ema sünnitusteedest pehmete kudede (välised genitaalid, vagiina, lahkliha), emakakaela ja emaka keha, tekkis patoloogiline käigus tarne või enneaegne kohaletoimetamise märkusteta sünnitusabi. Pisarad Sünnituskanali pehmete kudede kõige sagedamini leida poeginud naised, emaka rebenemine - peamiselt
Operation Emmett (emakakaela plastikust), mida kasutatakse emakakaela pisaraid ühelt või mõlemalt poolt (joon. 55). tulemuslikkuse tehnikat. Emakakaela fikseeritud kuuli tangidega, eraldi peal ees ja taga lip. Siis kaela tõmmatakse maha ja kuuli tangidega eemaldatakse ükshaaval üles (kloon) ja alla (et lahkliha), et paljastada nurkades rebimine. Skalpell ekstsisioon toimub
Verejooks alguses ja lõpus sünnitust võib põhjustada järgmised tegurid: - viivituse osad platsenta (platsenta membraanid) emakas, verejooks mustrid on kirjeldatud eelmises osas; - Hüpo- ja rõhuta emakasse; - Hüübimishäired (DIK); - Lõhkenud emakas, emakakael, tupp,
Protsessis sünnitust võib tekkida pause emakakaela, tupe, häbeme ja lahkliha. See juhtub siis, kui vägivaldseks ja kiire tarne, kui suures koguses puu- ja teised. Seega alguses sünnitusjärgsel perioodil, tuleb kindlasti kontrollida pehmete kudede Sünnituskanali ja õmblemine rebendid. Kui sa murda sünnikanalisse pehmete kudede veritsemine on tavaliselt vähe. Kui töö viidi läbi kodus,
Eesmärk visuaalne kontroll emakakaela - identifitseerimine patsientidel emakakaela muudab välimust ja valik naistele, kes peavad läbi põhjalikumat uurimist ja asjakohase ravi. Oluline punkt - varajase tuvastamise naiste vähieelne emakakaela muutusi varakult. Sõeluuringu käigus lisaks uurimist, võib arst
Emakakaelavähk - kõige levinum pahaloomuline kasvaja, on 60-80% ulatuses igasugune suguelundite vähk. Enamasti näha viljakas eas naistel, multi, on varajane seksuaalne debüüdi. Etioloogia ja patogenees. On mitmeid teooriaid emakakaelavähi - hormoon, viirus- traumaatiline. In 92% juhtudest kasvaja areneb lamineeritud
Iseloomulikud tunnused endise sündide on kliiniline ja kohtuekspertiisi väärtus. See probleem on lahendatud põhjal uuringu ja objektiivse uurimise naine. Muutused naise keha, mis on seotud raseduse ja sünnitusega teo eest, kaovad varsti pärast sündi, on vaid mõned märgid, mis aitavad teil määrata eelnevalt laetud rasedus ja sünnitus. See Objekte endine raseduse
On vigastused välissuguelundite: - lahkliharebendi pisaraid I, II, III aste (joonis 24-26). {Foto27} {foto28} joon. 27. ohustatud emaka rebenemise: a - rist loote seisundit; b - hüperekstensioon emaka sõidu ajal ristsuunas loote pärast purunemist membraane - tupe rebendid; - Suletud tupe trauma (hematoom); - katkestused
Sest tausta emakakaela haiguste hulka kuuluvad: ectopia, langevad ektroopion, tõsi erosioon, emakakaela polüüpide, leukoplaakia, erütroplaakiat. See patoloogia on väga levinud viljakas eas naistel. Taust emakakaela haigus võib nimetatud juhul vähieelsete düsplastilise muutusi emakakaela epiteeli kell tsütoloogia.
Eeletapp. Overlay klipp tagumises tupe fornix. Etapp läbi juhul, kui võimalikku kasutamist tagumise kolpostomii (operatsioon mädane põletikuliste haiguste emaka ja jäsemete, peritoniit). Üldnarkoosis operatsioonilaual, kirurg lisab kaks ühe käe sõrmedel tuppe kuni tagumise fornix, teise käega tutvustab Mikulicz klamber ja kontrolli all
Verejooks jada (III) etapi töö võib olla tingitud järgmistest põhjustest: - rikkumine platsenta põhjustanud tema tihe kinnitus platsenta või kaupa; - Rikkumine lahususe platsenta tänu rikkumise valdkonnas sisemise os, mis võib põhjustada rikkumise ja arendada emaka võimsust; - Kahju pehme sünnikanalist:
Manchester operatsioon töötati Donald Manchester lõpus XIX sajandil. ja siis paranes. Tegelikult see operatsioon nüüd esitab kompositsiooni esi- ja plastist tuppe emakakaela amputatsioon ja drastilist lühendamine sidemete tugevdamiseks sidekirme põie. See on näidustatud naistele perimenopausal perioodi põlvnevad tupe seinu
|
OSCAR-2019
|
||
Kinnisvara abil on parim võimalus saavutada püsiv finantsvabadus ja teenida passiivset tulu. See lihtsalt on see viis kuidas saadakse rikkaks.
Enamik inimesi ei saa sellest aru, seega nad on õnnelikud ostes oma enda kodu ja elades seal suurte kuludega. Ja nad mõtlevad, et nad investeerisid kinnisvarasse, kuigi tegelikult see ongi see põhjus, miks nad kunagi tõeliselt jõukaks ei saa.
Ja see ei tähenda, et Sa ei saa omada kodu ja ikkagi kinnisvarasse investeerida. Enamik inimesi ei tee neil kahel lihtsalt vahet.
Seega need inimesed, kes näevad erinevust kinnisvarasse investeerimise ja maja ostmise vahel, neil on juba käes kõik võtmed finantsvabaduseni. Just nagu Sina.
Kuid ikkagi siin on 4 tavapärast probleemi mis Sind aeglustavad… enne kui Sa saad olla finantsiliselt vaba.
Need on needsamad asjad millega me kõik oleme vastastikku seisnud. Ma kujutan ette, et Sa noogutad samal ajal kui loed neid…
SUUREPÄRASTE tehingute leidmine on raske ja uute tehinguteni on keeruline jõuda. Ja kui Sa leiad uue tehingu, siis võivad olla probleemid selle finantseerimisega.
Ja siis võib veel välja üürimine minna valesti ja Sul on lõpuks üürnik kes on jätnud maksmata terve hulga arveid.
Hoolimata sellest, et osa inimesi räägib - pangad ei anna laenu (või see võtab lõputult aega), mõned inimesed kasutavad ikkagi panga raha enda ostude finantseerimiseks.
Hoolimata sellest, et osa inimesi väidavad - uute tehingute leidmiseks ei ole aega kui Sul on perekond ja 9st 5ni töökoht, mõned inimesed ikkagi teevad seda ja kasvatavad oma passiivset sissetulekut.
Hoolimata sellest, et osa inimesi ütleb - usaldusväärseid üürnike ei ole lihtne leida, enamik inimesi saab ikkagi iga kuu iga viimse kui sendi õigeaegselt kätte.
Õpi inimestelt, kes on seda enne Sind teinud. Inimesed, kes on investeerinud enne, teevad seda ka praegu ja on finantsiliselt vabad.
Ümbritse end teiste sarnaselt mõtlevate inimestega, inimestega nagu Sina. Nendega kes janunevad ÄRA TEGEMISE järele. Mitte nendega kes lihtsalt ootavad oma pensionile minekut vaesuses. Ümbritse end inimestega kes tahavad saada finantsiliselt vabaks. Palju lihtsam on selleni jõuda kui Sinu ümber on toetavad inimesed.
Sest mul on kogukond investoritest ja tulevastest investoritest. Jah, suur hulk teemast huvitatud inimesi.
Kuigi minu peamine tegevust on kinnisvarasse investeerimine, siis minu kirg on aidata teisi inimesi, et nad saaksid teha sedasama. Ja ma olen teinud seda juba aastaid. Selle aja jooksul olen ma loonud kogukonna enda õpilastest, sõpradest ja inimestest, kes janunevad passiivse tulu järele ja kes on juba saanud finantsiliselt vabaks.
Kui Sa tahad õppida minult ja liituda teiste investoritega, siis ma tahan kutsuda Sind liituma Edasijõudnud kinnisvarainvestorite kogukonnaga.
Sa tahad õppida kuidas leida aega kinnisvarasse investeerimiseks isegi siis kui Sul on perekond ja 9st 5ni töö.
Saad ligipääsu minu eelvalitud ja heaks kiidetud teenusepakkujatele keda ma olen kasutanud nii minevikus kui kasutan ka täna (säästab aega ja Sulle ei tehta tünga).
(Tulevikus) Võimalus kasutada ära meie kogukonna suurust ning teha suuremaid oste madalama hinnaga ja saada finantseering teistelt kogukonna liikmetelt.
Kuidas leida aega investeerimiseks või renoveerimiseks isegi siis kui Sa töötad 9st 5ni või Sul on lapsed.
Mida Sa võid realistlikult oodata pankadelt (enamik inimestel on ebarealistlikud ootused ja nad saavad keelduva otsuse ilma täiendavate selgitusteta. Peale seda Sa tead miks see juhtus).
Kuidas saada parim võimalik tulemus renoveerimisega. Mis paistab kulukas, kuid tegelikult seda ei ole.
Kuidas leida oma esimesed üürnikud ja kuidas vältida puuküürnikke (üürnikke kes kolivad sisse aga ei maksa üüri ja ei koli välja).
Punktid, mida lisada üürilepingusse, mis tavaliselt jäetakse teadmatusest välja ning seeläbi satutakse suurematesse jamadesse.
Hoiatav näide: Minu kogemus kuidas ma ajasin taga mittemaksvat üürnikku ja kui kalliks see lõpuks läks. On sulaselge, et ma maksin täishinna selle õppetunni eest ja ma tahan seda Sinuga jagada, et Sina ei peaks selliseid kulusid tegema.
Kogu ulatuses kõrge kvaliteediga videokoolitus - see juhatab Sind läbi kõikide sammude mis puudutavad kinnisvarasse investeerimist. Ma ei hoia midagi tagasi.
Näidisjuhtumid erinevat tüüpi kinnisvarasse investeerimisest (ja mõned ebaõnnestunud millest Sa peaksid õppima).
Igakuine suletud videokõne kõigile kogukonna liikmetele (intervjuud investoritega nagu Sina ja õpi nende edusammudest ning vigadest). Kuidas kinnisvaraturul läheb? Värskeim info laenuturul toimuva kohta (et teaksid viimastest muudatustest ja oskaksid neid ära kasutada). Tulevikus ka info võimaluste kohta osaleda suuremates ühisostudes.
Ligipääs 4x aastas toimuvatele väljasõitudele, mis on mõeldud vaid kogukonna liikmetele... siin on vaid mõningad väljasõidu pildid...
See on internetikogukond investoritele ja tulevastele investoritele. Kõik toimub interneti vahendusel, seega Sa saad osaleda isegi ilma kodunt lahkumata. Väljasõidule pead siiski ise kohale tulema (kui soovid osaleda).
Sa saad ligipääsu erilisele liikmete lehele üheks aastaks. Kohe peale liitumist kogukonnaga saadan ma Sulle Sinu isikliku kasutajanime ja salasõna mille abil saad täieliku ligipääsu.
Ma tahan lihtsalt öelda, et isegi kui Sa tead või oled kuulnud neid asju varem, siis Sa pead neid rakendama ükshaaval samm sammu järel. Sellepärast ongi lihtne vaadata ühte videot teema kohta ja kohe rakendada see ellu. Kui Sa ei saa millestki aru, siis Sul on võimalus kohe minult küsida... samas on meil juba täna kogukonnas kogenud investoreid, kes oskavad ja vastavad Sulle minutite jooksul suletud Slack keskkonnas.
Aja juhtimine: Kuidas leida aega kinnisvarasse investeerimiseks isegi siis kui Sa töötad 9st 5ni ja Sul on perekond. Me räägime sellest kuidas leida tehinguid.
Tehingud: Kõik mida Sa pead teadma kinnisvara tehingutest. Me räägime sellest kuidas leida häid tehinguid kasvaval turul ja langeval turul (siin on erinevus). Ja muidugi ka sellest kuidas vältida “hea väljanägemisega” halbu tehinguid ning kuidas need ära tunda.
Üürimine: Kuidas leida enda esimene üürnik ja kuidas vältida puuküürnikke (üürnikud, kes kolivad sisse, ei maksa üüri ja ei koli välja). Käime läbi punktid mida lisada üürilepingusse ja mis millegipärast tavaliselt välja jäetakse ja seeläbi on Sul rohkem probleeme. Ma jagan Sinuga ka hoiatavat näidet: minu enda kogemus kuidas ma püüdsin mitte maksvalt üürnikult võlga kätte saada ja kui kalliks see lõppkokkuvõttes läks. Ilmselgelt ma maksin selle õppimisvõimaluse eest täishinna, nii et Sinul ei tuleks sellist väljaminekut ette võtta. Ainuüksi see võib Sul juba rohkem raha kokku hoida kui kogu selle koolituse maksumus.
Finantseerimine: Õpid seda, mida Sa realistlikult võid pankadelt oodata (see muutub ajas ja me hoiame Sind muudatustega kursis). Lisaks õpid kuidas leida eraisikuid, kes laenavad Sulle headel tingimustel. Räägime sellest kuidas saada müüjalt järelmaksu ja kuidas see teile mõlemale turvaliseks teha.
Tutvused ja kontaktid: Räägime sellest milliseid kontakte Sa võiksid ja saaksid luua, et leida paremaid tehinguid, paremaid finantseerimisvõimalusi, soodsamalt asjad renoveeritud ja kiiremini üürile antud.
Tööriistad: Jagan Sinuga milliseid tööriistu ma kasutan, et muuta kinnisvarasse investeerimine ja selle haldamine kergemaks.
Kogukonna tehingud: Meil on eraldi sektsioon selleks, et saaksid kokku panna oma tehinguid teiste kogukonna liikmetega.
Näidistehingud: Läbime koos konkreetsed tehingud erinevat tüüpi kinnisvarasse investeerimisest. Õpid nii häid, halbu kui inetuid külgi.
Igakuine kogukonna videokõne: Sa saad osaleda igakuises videokõnes minuga ja teiste ekspertidega keda ma intervjueerin. See pakub Sulle värskeimat siseinfot kinnisvarasse investeerimisest minu lähimatelt teenusepakkujatelt ja minult. See võib olla kõige väärtuslikum asi mida Sa sellest kogukonnast saad.
… Ja lisaks saad Sa kogu informatsiooni mida olen õpetanud 12 kinnisvarakoolituse käigus viimase 6 aasta jooksul - kõik teemad on uuesti lindistatud ja värskendatud. See sisaldab kõike mida olen õppinud alates aastast 2004 kui ma tegin enda esimese tehingu.
Ma osalen vestlustes ja vastan küsimustele iga nädal (küsimusi saab küsida iga video juures ning igakuises videokõnes). Ma olen osa sellest kogukonnast.
Boonus 1: Minu väga lühike nimekiri usaldusväärsetest teenusepakkujatest keda ma kasutan enda projektides. (Väärtus 447 €)
Aastate jooksul olen ma arendanud ja arendanud enda süsteeme, et leida häid tehinguid ja teha kiireid otsuseid. Üks võtmeelement on need Exceli tabelid. Jah, Sa lugesid õigesti. Need Exceli tabelid on säästnud mind halbadest tehingutest ja aidanud aru saada headest tehingutest. KIIRESTI. Ma pole neid varem jaganud, kuid ma olen valmis need Sulle andma.
Kui Sa hakkad leidma pidevalt uusi tehinguid, siis järgmine probleem on nende finantseerimine. Ma olen aja jooksul proovinud erinevaid viise ja neid ka leidnud, et ma poleks sõltuv vaid ühest viisist. Seetõttu on mul nimekiri mitmest erinevast viisist kuidas ma võin leida raha tehinguteks iga kord kui seda on vaja. Sa saad selle nimekirja.
Juhin Su tähelepanu sellele, et need boonused ei ole lihtsalt boonused. Need on asjad, mille loomiseks on mul läinud aastaid. Ja ma ei ole neid sellisel kujul kunagi varem jaganud.
Ma olen õppinud ja rakendanud seda informatsiooni viimase 12 aasta jooksul. Selle aja jooksul olen ma teinud ka mõned tõsised vead ja kaotanud suure summa.
Loomulikult, Sa võid kogu selle info leida ka iseseisvalt, kuid see võtab aega. Minul võttis see aastaid. Kuid ausalt öeldes pole enamik sellest eestikeelsena kättesaadav.
Ja arvatavasti läheb See sulle vähem, rohkem, või isegi väga palju maksma, kui Sa hakkad neid asju läbi proovima.
Ma lõin selle kogukonna Sulle, et Sa ei peaks kulutama aastaid õppimisele, kui Sa samal ajal töötad, lood asju, hoolitsed enda perekonna eest ja teed neid asju mis Sulle tegelikult sügavamat huvi pakuvad. Sa säästad meeletult aega ja energiat. Ja ikkagi jõuad finantsvabaduseni kiiremini.
Sulle kehtib spetsiaalne 14-päevane garantii. See tähendab seda, et ükskõik mis põhjusel Sa mulle kirjutad, et soovid raha tagasi, siis ma kannan Sulle raha tagasi.
Ma tahan kõrvaldada kõik riskid, mis kaasnevad Sinu ostuga, et Sul poleks ühtegi takistust asuda otsekohe õppima ja rakendama neid õpetusi ja liituda kogukonnaga kus juba teised sarnaselt mõtlevad inimesed on juba kohal.
Olen planeerinud selle kogukonna tavahinnaks 997 eurot aasta kohta (99,70 eurot kuus). Kuid kuna see on uus projekt, siis ma müün seda varajastele liitujatele aastaks 397 euroga.
Sellepärast on hind hetkel ainult 297 eurot aasta kohta. Võid valida kuumaksu ja saad liituda 29,70 eurot kuu kohta.
Kuumakse kasutamiseks on Sul vaja pangakaarti millel on lubatud internetimaksed. Kuumakse 29,70 eurot võetakse Sinu (ettevõtte) pangakaardilt automaatselt igal kuul samal kuupäeval kui on Sinu liitumise päev. Peale igat makset saadetakse Sulle automaatselt selle kohta arve. Ebaõnnestunud makse korral katkestame liikmelisuse. Samuti saad meile igal ajal teada anda soovist liikmelisus katkestada - tagastame Sulle viimase 14 päeva jooksul tehtud makse ning tühistame tulevased maksed.
Alternatiiv: Mul ei ole pangakaarti, kasutan aastamakset 297 eurot ja tasun pangalingi kaudu või arvega.
Ma saadan selle Sulle ja sadadele teistele, kes on kinnisvarasse investeerimisest huvitatud. Nii, et Sa võid ette kujutada kuidas need 50 kohta täituvad kiiresti. Ma tahan Sind sellesse kogukonda, sest Sa oled õige inimene liitumaks teiste liikmetega.
See on midagi, mida paljud meie kliendid on küsinud juba aastaid, seega tegutse kohe ja saa endale koht kogukonda.
Lisaks veel boonused (mis on omaette üle 1691 euro väärt) võivad olla kadunud peale selle pakkumise lõppemist.
Alustasin kinnisvarasse investeerimist 2004 aastal peale innustuse saamist CASHFLOW lauamängust. Kuna siiski veidi kahtlesin selles Ameerika värgis, siis tundus mõistlik Kiyosaki soovitus: “Otsi kõigepealt koolitus kus kinnisvarasse investeerimise kohta õppida!” Ma ei leidnud ühtegi - ainus mille leidsin ja ka läbisin oli koolitus kinnisvara maakleritele. Sinul on täna oluliselt lihtsam kui liitud Edasijõudnud kinnisvarainvestorite kogukonnaga.
Tegin oma esimese kinnisvaratehingu 2004 sügisel - 2-toaline korter Tallinnas Sikupilli asumis. Mul ei olnud endal raha, kuid soov alustada oli tugevam ja ma leidsin võimaluse. Räägin sellest pikemalt koolituskeskkonnas asuvas videos.
Lähedased hirmutasid mind ostmise ajal (nagunii saad petta), üürile andmise ajal (nagunii lõhuvad ära) ja 3-aastat hiljem ka müümisel (nagunii kasvavad hinnad veel). Nad eksisid, kuid ma tean tänu sellele kui raske on endale kindlaks jääda kui Sinu pere liikmed, sõbrad ja lähisugulased ei toeta Sind. Sarnaselt mõtlevad inimesed nagu sellel koolitusel osalevad aitavad hoida mõtted selged ning olla kursis värskeimate muudatustega kinnisvarasse investeerimisel.
Teistkordselt alustasin 2010 aastal. Esimene korteri ost läks lihtsamalt kuna teadsin mida teeme ja korter oli 2007 müüdud korteri kõrval majas, kuid poole odavam. Teise korteri ostmiseks samal aastal tuli kasutada loovamat lähenemist. Kuna see töötas, siis viis kuud hiljem 2011 aasta alguses saime aga osta ka juba kolmanda korteri. Sealt omakorda viis kuud ja neljas korter.
2018 aasta septembri seisuga kuulus mulle 15 üürituba ja 2 kahetoalist korterit, mis on põhiosaks minu kinnisvaraportfellist. Edasine plaan on jõuda kortermajadeni.
|
OSCAR-2019
|
||
Siinkohal ei pea ma silmas puuke, kes kevade saabudes välja ronivad ja inimestele kannatusi põhjustama hakkavad. Taskusse lähevad satikad hoopis koos sinu nutiseadmega, täpsemalt seal peal töötava tarkvaraga.
Tegelikult ei ole suurt vahet, kas tõrgub infosüsteem su arvutis, mobiilne veebileht, äpp telefonis või tahvlis - ühevõrra ebamugav on see nii või teisiti. Kasutajana sa läksid sinna mõnda vajalikku tegevust tegema, kuid tarkvara takistab sind eesmärgi saavutamisel.
Niisiis kehtivad mobiilitestimisel kõik "tavalise" testimise reeglid, aga on veel palju muudki, millega arvestada.
Lisakeerukus tuleneb näiteks nii seadme füüsilistest parameetritest, andmeühenduse olemasolust, tüübist ja kvaliteedist kui ka erinevate platvormide rohkusest ja fragmenteerumisest. Kui ei usu, tee oma kontoris või sõpruskonnas küsitlus ja loe kokku, mitu erinevat seadet mitmelt erinevalt tootjalt mitme erineva operatsioonisüsteemi versiooniga, ekraani suuruse ja resolutsiooniga said.
Rääkimata sellest, et tavaarvutis toimetavat infosüsteemi üldjuhul ei patsutata ega raputata (gestures) ja samuti ei ole ohtu, et kasutaja nuppudele pihta ei saa (sest need on liiga väikesed või päikese käes liiga kehvasti nähtavad), samal ajal kui ta diivanil lesib või hoopis bussi peale jookseb. Arvutihiir on teatavasti suhteliselt täpne tööriist, erinevalt potentsiaalselt tömbist sõrmest.
Samuti tekib testimisele mõeldes põhjendatud küsimus, kas mul peavad kõikvõimalikud seadmed olemas olema, või kuidas ma muidu kontrollida saan, et ikka kõigi kasutajate telefonidel kõik õigesti toimib. Ja kui mu äpp on mõeldud kasutamiseks enam-vähem üle maailma, siis kuidas ma tean, et see Jaapanis ka töötab. Ja Uus-Meremaal.
Luban, et mobiilsete rakenduste testimisel (ja analüüsimisel, ja arendamisel) tekib hulk uus võimalusi ja kohustusi, mis tulenevad sellest, et testitav tarkvara .... käib kasutajaga kõikjal kaasas.
1. Tunne oma kasutajat. Missugust seadet ta tõenäoliselt kasutab (pigem high- või low-end, platvorm) ja missuguses keskkonnas ta rakendust kasutab (kodus-tööl-puhkehetkel-elukriitilisel hetkel) ning loomulikult - mida kurja võivad võimalikud satikad talle põhjustada. Selle infoga saab juba üksjagu pihta hakata, et testimisele mõistlikud piirid seada nii testitavate stsenaariumide kui ka reaalsete seadmete vs emuleerimise taskaalu mõttes.
2. Ära unusta mobiilivaldkonna tüüpilisi nõudeid püstitada ja kontrollida. Mobiilses seadmes on võimalik kasutada asukoha, güroskoobi, kiirendusanduri jm füüsilise keskkonna anduritest saadavat infot. Samuti ei tasu unustada, et telefoni võiks lisaks äppimisele olla võimalik kasutada ka helistamiseks ja sõnumite saatmiseks. Ja et kasutajad üldjuhul solvuvad, kui äpp nende seadme aku 20 minutiga tühjaks imeb (loe: soojuseks muundab, nii et seadmel võib soovi korral liha grillida).
3. Arvesta, et nii seadmed kui ka nende baastarkvara uuenevad kiiresti. See loob täiendava võimaluse ootamatute tõrgete tekkeks. Siinkohal võivad abiks olla mõistlikult automatiseeritud testid, mis aitavad kiirelt ja suhteliselt vähese vaevaga teada saada, kas tarkvara uuenenud platvormil ka ikka veel töötab. Kuna ka üle päeva veaparanduste saatmine kasutaja telefoni on nii kasutaja kui arendaja jaoks tüütu, siis on kõigile mugavam olulisi vigu mitte toodangusse lasta. Pea aga meeles, et automatiseerimine on vaid osa heast testistrateegiast - mobiilimaailmas on oi-kui-palju nüansse, mille headust saab hinnata vaid inimene (vt punkt 1).
ASAs on saabunud kevade puhul tervisliku koogi väljakutse. Me armastame kooke ja sööme neid aastaringselt, aga väikese vahelduse mõttes... kokkuvõetult tähendab see, et igal nädalal järgneva 8 nädala jooksul valmistab üks meist kolleegidele tervisliku koogi. Missugune kook on "tervislik", selles me ühele meelele ei jõudnudki, aga igaüks võib sellele oma lähenemise välja pakkuda.
Koogivõistluse avakoogiks sai kookosekook, mis sai üldise heakskiidu osaliseks ja võimalik, et sinagi soovid seda teha proovida.
See on suhteliselt lihtne: võta päris palju seda piima, mis pole lehma seest. Sega sinna sisse erinevaid jogurteid (lehmalise päritoluga). Siis lisa želatiini - piisavalt, et tarretuks, aga mitte liiga palju, et ei oleks nagu kummikomm. Magustamiseks pane suhkru asemel mett maitse järgi ja vaniljet näpuotsaga. Lisada võib veel konservmango tükke ja et koogi mõõdu välja annaks, ka kaerahelbeküpsisepuru. Kaunistuseks vaarikaid, melissilehti ja kassikäppi.
Sellise ülesande järgi valmistades on võimalik, et tuleb päris hea kook, vähemalt sama hea või isegi parem kui pildilolev. Samas on võimalik ka... et ei tule. Kui selle retsepti üle tõsiselt mõelda, siis tekib ilmselt erinevaid küsimusi, näiteks:
Mis piim see on, mis ei ole lehmast? Variante on väga palju erinevaid, alates lambapiimast kuni linnupiimani, aga mina kasutasin kookospiima.
Mis jogurt? Jogurteid on väga palju erinevaid, kuid mina kasutasin türgi jogurtit, kreeka jogurtit ja siis veel ühte teist kreeka jogurtit, sest kookospiim ise + mesi on juba suhteliselt lääged, seega mõni maitsestatud jogurt oleks olnud liiast. Miks ma kasutasin erinevaid? Sellepärast, et ei osanud ühte valida.
Mett maitse järgi on umbes kui palju? Noh, tegelikult ei ole probleem, kui segu jooksvalt maitsta JA on terve suur purgitäis mett kodus olemas. Probleem on siis, kui pead mett ostma - kui suur purk valida? Ma arvan, et minul läks umbes... 5 supilusikatäit Võrumaa mesilaste kuldset käpatööd.
Aga kui mulle mango üldse ei meeldi, kas siis võib seda asendada näiteks ananassikonserviga? Aga värskete ananassitükkidega? Kiiviga, mis on samuti tasakaalustavalt hapu ja võiks sobida? Ananassikonserv sobib, kuid värske ananass želatiiniga ei tarretu (keemilistel põhjustel). Samamoodi on ka kiiviga, kuid kiivi ei sobi lisaks hästi piimatoodetesse - tulemuseks võib olla mõru maitsenüanss.
želatiini.. Ka želatiini peab oskama korrektselt kasutada, nt paisutada tuleb külmas vees, sulatades ega ka hiljem keema lasta ei tohi, et kõik ootuspäraselt toimiks.
Seega on analüüsidokument või spetsifikatsioon tarkvara koostamiseks paljuski nagu retsept koogi või toidu valmistamiseks.
Mõnedes asjades tuleb raudselt kokku leppida, et tulemus vastaks ootustele (nt ei sisalda valget suhkrut ja nisujahu), tehniliselt õnnestuks (nt želatiini kasutamine), aga midagi jääb alati katsetamise ja töö käigus otsustamise rõõmuks (võimalus leida värskeid vaarikaid).
Kui nii tellija kui tegija on kogenud sama valdkonna koogi / tarkvara tegemisel kogenud, siis on täpne lähteülesanne tulemuse saavutamise seisukohalt vähemkriitiline. Kogemus tasakaalustab, sest üks oskab küsida ja/või teine vastata ja juhtida tähelepanu.
Mida väiksem on osapoolte kogemus, mida uuem ja/või suurem on ülesanne, seda rohkem on analüüsis vaja detailsust, läbirääkimist, selgitamist, katsetamist ja seega - aega.
Lase segul jahtuda (nii et sõrme ei kõrveta), sest liiga kuumale segule jogurtit lisades võib želatiin hakata tarduma ning tekivad tükid. Sega jogurtid ülejäänud seguga ühtlaseks massiks. Lase jahtuda toatemperatuurile.
Klaaside põhja pane mangotükke ning peale vala jogurti-piimasegu. Pane klaasid külmkappi ja lase seal tarretuda vähemalt 4 tundi. Enne serveerimist puista peale endale sobivas koguses küpsisepuru, vaarikaid ja/või muid meelepäraseid lisandeid.
Internet ei ole juba ammu enam turvaline paik. Kõikvõimalikud sihilikult ja kogemata süsteemidesse istutatud vead aitavad tänapäevastel kurjategijatel virtuaalseid kanaleid kaudu priskeid varandusi kokku ajada. Olukorda ära kasutades on tekkinud palju erinevaid turvalahendusi pakkuvaid asutusi, mis üksteise võidu pakuvad just seda õiget toodet või teenust ohutunde eemaldamiseks. Paraku jääb ainuüksi mõnusa ja turvalise tunde tekitamisest väheseks. Pigem aitab valedele alustele rajatud enesekindlus küberkurjategijatel kiiremini oma eesmärke saavutada.
IT spetsialistidele on hästi teada tõsiasi, et igasse süsteemi on võimalik sisse murda. Kuna tarkvara täielik testimine on võimatu, siis pole kunagi võimalik absoluutselt kõiki tarkvaravigu vältida. Isegi kui leiduks ideaalselt turvaline tarkvara, siis väga suure tõenäosusega on selle kasutajaks inimesed. Inimesi on aga võimalik mitmel eri viisil manipuleerida ning piisavalt hästi varustatud kurjategijad (või kolme- ja neljatähelised organisatsioonid) leiavad varem või hiljem viisi, kuidas oma eesmärgini jõuda. Seega tekib küsimus, kas tuleks paranoiliselt arvutitest võõranduda või hoopis kübermaailma ohtudega leppida. Kuna arvutitest võõrandumine on tänapäeva infoühiskonnas suhteliselt keeruline, siis valivad paljud ohtudega leppimise tee. "Kasutan jah ikka veel Windows XP-d, aga see ju töötab." "Räägitakse jah, et tuleks arvutit regulaarselt uuendada, aga see on ju hästi tüütu." "Tean küll, et piraattarkvara on ebaseaduslik ja ohtlik, kuid kõik ju kasutavad seda." "Mis need häkkerid ikka minu arvutiga teha saavad?" Selline lähenemine tekitab aga tarbetuid turvariske, mida saaks vähese vaevaga vältida.
Tavakasutajatele lohutuseks võib öelda, et interneti turvaolukord ei ole sugugi nii hirmus, kui esmapilgul paistab. Näiteks leidis GCIG (Global Commission on Internet Governance), et küberrünnakute hulka vaadatakse tavaliselt väljaspool konteksti. Nimelt on loogiline, et interneti levik toob endaga kaasa ka küberkurjategijate ning küberintsidentide laialdasema leviku. Kui aga vaadelda küberrünnakutega kaasnevaid näitajaid normaliseeritud kujul (ehk suhtarvuna, arvestades ka keskkonna muutumist), siis selgub, et olukord tervikuna on muutumas turvalisemaks.
Lisaks on tekkinud positiivne trend vastutuse suurenemise suunas. Kui kümmekond aastat tagasi kuvati küberrünnaku ohvriks langenud organisatsiooni pigem õnnetu ohvrina, siis praegu võib hoolimatus klientide andmetega ringi käimisel kaasa tuua kohtuasja, mainekahju ja veel mitmeid ebameeldivusi.
Eelmainitu ei tähenda aga kaugeltki seda, et tavakasutaja peaks end muretult tundma. Kõikvõimalikud andmelekked ja pahavaraga nakatumised algavad just pahatihti ühest pahaaimamatust tavakasutajast. Õnneks on mitmeid lihtsaid viise, kuidas oma turvataset märkimisväärselt tõsta.
Kuigi uuenduste paigaldamine on sageli tüütu, on oma arvuti ajakohastamine esmatähtis punkt turvalisuse tagamisel. Kui küberkurjategijatel õnnestub lappimata turvaauku ära kasutades kogu arvutit kontrollida, siis ei ole teistest turvameetmetest enam suurt kasu.
Kasuta tugevat parooli (parem sala-lause, kui lihtsalt sõna) ning mitmeastmelist autentimist. Erinevate tugevate paroolide haldamiseks on hea kasutada spetsiaalset paroolihaldustarkvara. Isikliku tähendusega kuupäevad ja lähedaste nimed on targem salasõnadest välja jätta.
Kasuta privaatsust suurendavaid pluginaid (nt Privacy Badger) ja erinevaid brausereid. Näiteks tööasjadeks Mozilla Firefox'i ja meelelahutuseks Google Chrome'i. Nii on praktiliselt välistatud, et meelelahutuslikule leheküljele (nt uudisteportaal) tunginud pahatahtlik koodijupp pääseks ligi tundlikule informatsioonile (nt tööalased e-kirjad).
Krüpteerimine muudab andmed kõrvalistele isikutele loetamatuks. Oma privaatsusest hoolivatel arvutikasutajatel tasuks kindlasti hoida tundlikke faile krüpteeritud kujul. Soovitav oleks krüpteerida kogu kõvaketas ning varukoopiad. Varukoopiaid hakatakse tegema tavaliselt alles siis, kui vähemalt üks kord on kõvaketas saladuslikult loetamatuks muutunud või andmed muud moodi äkitselt kadunud. Targem oleks teha regulaarselt varukoopiaid kas siis välisele kõvakettale (või mälupulgale) või mõnda pilveruumi (vastava teenuse pakkujaid on mitmeid). Välisele kõvakettale või mälupulgale andmeid salvestades tasub meeles pidada, et tundliku sisuga failid tasub ka seal hoida krüpteerutuna.
Lihtne reegel ütleb, et kui miski on liiga hea, et olla tõsi, siis nii see ka on - suurem osa uskumatutest vedamistest (nt loteriivõit või pärandus Nigeeriast) on tegelikult petuskeemid, mille eest pahatihti ei suuda kaitsta ka paremad arvutikaitse tarkvaralahendused. Lisaks internetist saabuvatele rõõmusõnumitele tasub ettevaatlik olla ka ähvardavate ja kurbade teadete suhtes. Teavitused arvutis pesitsevast viirusest, sotsiaalvõrgustiku sulgemisest või tuntud inimesega juhtunud õnnestusest võivad kõik olla järjekordsed küberkriminaalide katsed lihtsameelsete kasutajate meelitamiseks. Seega tasub linke pommuudistele avada näiteks eraldi brauseris (kuhu on paigaldatud NoScript plugin) või jätta üldse avamata.
Paranoilisemad tehnikahuvilised leiavad lisaks mainitud punktidele veel mitmeid kasulikke mõtteid Linuxi sihtasutuse juhendist tööarvuti turvamiseks. Kuigi juhend on eelkõige Linuxi kasutajatele suunatud, on mitmed põhimõtted rakendatavad ka teiste operatsioonisüsteemide korral.
Kui tihti oled kuulnud tarkvaraarendusprojektidest, mis eelarves ei püsi? Või ajakavas? Kui palju seda su enda projektidega juhtunud on? Kui meenus vähemalt kaks (või üks, aga hästi suur), loe edasi. Loodetavasti aitab.
Ühe rahvusvahelise definitsiooni järgi on testimine protsess, mis koosneb kõigist tarkvara elutsüklis sisalduvatest tegevustest, mis tegelevad tarkvaraprodukti ja seotud töötulemite hindamise planeerimise, ettevalmistamise ja läbiviimisega, et:
Mida paremini sobib tehtud töö eesmärgi saavutamiseks ja vastab nõuetele, seda vähem peab tööd ümber tegema. Mida varem vead leitakse ja parandatakse, seda vähem tuleb tööd ümber teha. Aga sellest kõigest varsti lähemalt.
Kõik ASA inimesed – kvaliteedikonsultandid, testijuhid, testijad – kuulevad nii müügitegevuses kui ka igapäevastes vestlustes sageli küsimust: „Kui palju peaks testimisele aega/raha kulutama?“ Et aga ainult suhtarv ütleb vähe, sõnastame küsimuse natuke laiemalt:
Kirjutise järgnevad peatükid otsivadki antud küsimusele vastust, andes huvitatud lugejale vihjeid edasiseks lugemiseks. Kuna testimine ja tarkvaraarenduse kvaliteeditegevused üldisemalt on üsna lai teema, ei ole antud artikli skoobis võimalik pakkuda enamat põgusa sissejuhatuse andmisest.
Ka kõige lihtsamate infosüsteemide puhul saab võimalikke testitavaid sisendite kombinatsioone välja mõelda lõpmatul hulgal, seega on täielik testimine võimatu. Selleks, et testimine erinevate rollide vahel mõistlikult ära jagada, tuleb tööd tükeldada. Seda saab teha nii horisontaalselt, erinevate kvaliteediatribuutide kaudu, kui ka vertikaalselt, vastavalt abstratktsioonitasemetele. Seejuures võivad teostajad erineda nii testiliikide kui ka –tasemete lõikes. Kõlas keeruliselt? Ilmselt küll. Aga tegelikult ei ole testiliigid ja -tasemed välja mõeldud mitte selleks, et keerulisem oleks, vaid vastupidi -- lihtsam. Kuna tarkvara ise on sageli suur ja keeruline, on mõistlik arendusprotsess (ja selle kvaliteedikontroll) väiksemateks loogilisteks osadeks jagada.
Testimist saab jagada liikideks vastavalt tarkvara kvaliteediatribuutidele. Viimaste kategooriaid on ISO/IEC 9126 järgi 6:
Arvatavasti kõige tuntum osa testimisest, üldjuhul ka kõige töömahukam – funktsionaalne testimine – hõlmab esimest kategooriat. Ülejäänud kategooriad võetakse üldjuhul ühise nimetaja alla "mittefunktsionaalsed nõuded" ning nendega seondub palju erinevaid (mittefunktsionaalseid) testiliike, muuhulgas:
Lisaks eeltoodule saab testimist jagada liikidesse vastavalt sellele, kas programmikood käivitatakse või mitte. Esimesel puhul, mis on taaskord tuntum, on tegu dünaamilise testimisega. Staatiline testimine, mille käigus koodi ei käivitata, võimaldab testida sisuliselt kõike alates ärinõuetest ja prototüüpidest ning lõpetades paigaldus- ja kasutusjuhenditega.
moodul- ehk ühiktestimine (unit testing) toimub arendatavale koodile kõige lähemal, testitakse loodavate tarkvaramoodulite (meetodid, klassid) toimivust vastu mooduli disainidokumentatsiooni;
süsteemitestimise (system testing) tasemel kontrollitakse juba kogu süsteemi läbivate äriprotsesside toimivust süsteemidisaini vastu;
Lähtuvalt erinevast abstraktsiooniastmest ja vaatenurgast on igal testitasemel erinevad vastutajad ning eesmärgid. Näiteks vastuvõtutestimise eesmärk ei tohiks kindlasti enam olla vigade leidmine ja parandamine, vaid pigem kindlustunde tekitamine lõppkasutajates. Samuti on testija mõiste igal testitasemel pisut erinev -- näiteks arendajad peaksid kindlasti osalema moodultestimises, seevastu äripool on absoluutselt asendamatu vastuvõtutestimise tasemel.
Lisaks eeltoodule ei tasu testimist unustada ka vahetult pärast programmikoodi ülekandmist toodangukeskkonda (nö. toodangusse vastuvõtu testimine).
„Mida varem, seda parem,“ ütleb rahvatarkus. Tõepoolest, see kehtib ka tarkvara testimise puhul, nagu näitas juba Barry Boehm oma 1976. aastal avaldatud artiklis „Software Engineering“ (1976). Täpsemalt, mida hiljem avastatakse tarkvaras viga, seda rohkem on selleks ajaks valesti tehtud tööd, mida ümber teha. Mida abstraktsem on töö, seda suurem on tõenäosus teha vigu. Seega tehakse tõenäolisemalt vigu nõuete kogumise faasis. Sellest omakorda järeldub, et varajane testimine, eelkõige staatiline testimine enne kodeerimise algust, võimaldab saavutada kõige suuremat kokkuhoidu.
Oponendid väidavad nüüd kindlasti, et eeltoodud põhimõte kehtib ainult klassikalise koskmudeli puhul ja mitte agiilsetes arendusmetoodikates. Tõsi, inkrementaalsete-iteratiivsete mudelite puhul on inkremendid/iteratsioonid lühemad kui koskmudeli kogu arendustsükkel, seega tehakse dokumenteerimisest töötava koodini jõudmiseks vähem tööd, mistõttu on potentsiaalsed kaotused, vähemalt ühe iteratsiooni piires, tõenäoliselt väiksemad. Ometi on ka siin varajane testimine oluline – kui näiteks esimeses iteratsioonis on tehtud fundamentaalne viga, tuleb selle avastamisel mitu iteratsiooni hiljem ümber teha ka kõigi vahepealsete iteratsioonide tööd.
Aastal 1988 viidi läbi uuring, kus koostati kolme ettevõtte põhjal tarkvaraprojektide käekäigu simuleerimiseks mudel ning verifitseeriti mudelit seejärel neljanda, sõltumatu projekti raames. Tulemused olid üllatavad: mudel suutis neljanda projekti käekäiku ennustada erinevates mõõtepunktides üsna täpselt.
Uuringust selgus, et antud projektimeeskonna puhul olnuks ideaalne kulutada 15% projekti töötundidest testimis- ehk kvaliteeditegevustele. Antud tulemuse tõlgendamisel tuleb arvesse võtta kaht olulist aspekti. Esiteks vajab mudel sisendiks väga detailseid andmeid projektimeeskonna võimekusest (näiteks vigade esinemise sagedust), mistõttu ei ole see üldjuhul Eesti projektidesse kohaldatav. Teiseks oli vaadeldava projekti teostajaks NASA, mistõttu olid nii meeskonnaliikmete valikul kui ka protsessides väga ranged nõuded ja reeglid. Uuringu põhjal avaldatud artiklit võid lugeda siit.
Erinevad allikad annavad erinevaid soovitusi testimistegevuste osakaalule pro-jekti kogumahus. Näiteks suuremate ERP-lahenduste puhul väidetakse see olevat 40%, mastide otsas kasutatavate telekom-seadmete puhul aga vähemalt 60%. Viimane World Quality Report näitab trendi, et testimise osakaal kogu IT-eelarvest on tõusnud viimase paari aastaga 18% pealt 23% peale ning aastaks 2014 juba 26%-ni. 2017. aastaks ennustatakse, et testimine hõlmab keskmisest IT-eelarvest juba 29%.
Peab nentima, et alguses õhku paisatud küsimusele ühtset ja konkreetset vastust, mis igas projektis paika peaks, ei olegi.
Kes peaks testima? Kõik projekti osapooled, olenevalt vajalikest testiliikidest. Testija rollis võivad olla elukutselised testijad, aga kindlasti ka arendajad, analüütikud, lõppkasutajad, administraatorid, tellijad, tootejuhid jne.
Kui palju peaks testima? See sõltub väga palju projekti iseloomust, kuid levinud praktika on hetkel 26% kogu ettevõtte IT-eelarvest kulutada testimistegevustele.
Viimases kahes punktis võiks ühtlasi lähtuda riskihinnangust – testimine kui meede riskide ennetamiseks ei ole kindlasti kasulik, kui sellele kulutada riski realiseerumisel saadavast potentsiaalsest kahjust rohkem.
Tarkvaraprojektides jooksevad testijad ja arendajadki tihti peaga vastu seina - testitakse küll ja justkui pühendunult ja päris korralikult, aga "tavaline" testimine ei leia kõiki olulisi vigu üles. Teine ebameeldiv võimalus on, et vead tulevad välja liiga hilja - vahetult enne live'i tähtaega või juba toodangukeskkonnas, põhjustades nii kõigile osapooltele sõnulseletamatuid kannatusi. Veel tahaksid uudishimulikud tarkvaraprofid saada ka objektiivset ülevaadet oma testimise põhjalikkusest - näiteks vastusena küsimustele "Kui suure osa koodist mu testid katavad?" või "Kas mu koodis on testimata osasid?"
Ka kliendid ei ole kitsid tarkvarale kõrgete nõuete esitamisega - tarkvara peab olema kiire, teenindama suure hulga paralleelseid kasutajaid, olema turvaline ja ilma probleemideta hallatav ning edasi arendatav, modulaarne ja filigraanne. Testijad aga teavad, et kui on nõue, tuleb ka testida, kas nõue on täidetud. Mõnikord aga... nagu hästi ei oska. Ja isegi kui oskaks, siis missuguseid tööriistu oleks kõige õigem kasutada? Mida automatiseerida ja mida mitte?
Tehnilise testija koolitus käsitleb testimise aspekte, mis on olulised nii tehnilisemate ülesannetega kokku puutuvale testijale (näiteks agiilses arendustiimis) kui ka arendajale.
Põhiliseks koolituse fookuseks on meetodid, tehnikad ja tööriistad, mida kasutada "tavapärasele" musta kasti käsitsitestimisele lisaks, et leida vigu lihtsamini (väiksema aja/rahakuluga) ning kontrollida kvaliteeti terviklikumalt kui vaid funktsionaalsusele rõhku pöörates. Et kullakarvalise kasutajaliidese all ei oleks liialt siiruviiruline kood.
koodi testikate (test coverage) - kuidas seda eesmärgistada, mõõta, kasvatada ja mitte üle pingutada,
tehnilist laadi testide planeerimine ja läbiviimine - jõudlustestid, turvatestid, tarkvara töökindluse tagamine,
Koolitus, kuhu on oodatud nii testijad kui ka arendajad, toimub juba 24. - 26. augustil. Koolitajaks on Lloyd Roden (http://lloydrodenconsultancy.com), kes on nii AKA eelmistel koolitustel kui ka erinevatel testimise alastel konverentsidel saanud positiivse tagasiside kui praktilise kogemusega mänguline treener. Koolitusel igav ei hakka!
Registreerudes enne jaanipäeva on kolmepäevase koolituse hind 1500€+KM, edaspidi 1600€+KM (sisaldab toitlustust ja kõiki materjale, ei sisalda sertifikaadieksami tasu).
Koolitus põhineb ISTQB Certified Tester Advanced Level Technical Test Analyst õppekaval ning koolituse läbinutel on võimalik sooritada sertifikaadieksam (eksami sooritamise eelduseks on ISTQB CTFL sertifikaadi olemasolu, koolitusel saab osaleda ka ilma CTFL sertifikaadita).
Mida vähem turvalisust, seda parem – niiviisi mõelda tundub esialgu veider, sest turvalisus on pigem positiivne ja ihaldatud omadus. Kui seda aga mõõta ei osata või ei taheta, siis jääb iga turvalisusega seonduv nõue, soov ja visioon sisutühjaks loosungiks. Seega turvalisuse reguleerimiseks on tarvis miskit mõõta. Mõõtmiseks on aga vaja kõigepealt see "miski" täpsemalt määratleda. Tunnetuslikult tähendab turvalisus igale inimesele midagi, aga selle täpsemal defineerimisel jäädakse sageli hätta. Täpsem turvalisuse mõiste seletus sõltub muidugi kontekstist, kuid suures plaanis on võimalik rääkida tunnetatavast turvalisusest ja mõõdetavast turvalisusest.
Laiemas mõttes peetakse turvalisuse all tavaliselt silmas turvatunnet, mis on Maslow' vajaduste hierarhiat iseloomustavas püramiidimudelis hõivanud täiesti omaette taseme. Kui mõelda mõnele ekstreemsele olukorrale (näiteks aktiivne sõjategevus või looduskatastroof), siis on üpris loogiline, et turvatunde saavutamine on väga prioriteetsel kohal. Surmahirmus inimesed ei mõtle tavaliselt tunnustusele ega gastronoomilistele naudingutele. Pigem fokusseerib inimkeha kõik oma ressursid selleks, et jõuda ohutu(ma)sse seisundisse. Ohtude vältimiseks ja turvatunde tekitamiseks on inimkond loonud kõikvõimalikud seadmed ja konstruktsioonid (muu hulgas näiteks kindlused ja kindlustused, turvavööd ja tulemüürid, helkur- ja kuulivestid, abielu- ja töölepingud). Paraku on tunnetel põhinev turvalisus väga individuaalne, sest iga inimese julge olek on ümbritseva keskkonnaga omamoodi suhtes – mõnele on julgeks olemiseks tarvis soomusrüüd, teisele reisikindlustust.
Tarkvara puhul võib ju selle kasutaja käest küsida, kui turvaliseks ta antud rakendust või süsteemi peab, kuid pahatihti ei pruugi tunnetuslik hinnang tegelikkusele vastata (kuigi vahel on tarkvara looja vaatenurgast lõppkasutaja hea enesetunne palju tähtsam kui süsteemi tegelikud turvaomadused). Seetõttu on tark lisaks kasutajate tagasiside kogumisele paika panna mõõdikud, mis annaks turvalisuse tasemest objektiivsema ülevaate.
Nõuete ja eesmärkide seadmisel on tähtis, et need oleksid mõõdetavad. Vastasel korral on väga keeruline tõestada, et soovitud tulemus on saavutatud. Turvalisuse mõõtmiseks võib kasutada mitmeid andmeid. Näiteks võib loendada 2014. aastal USAs raporteeritud tarkvara haavatavused ning järeldada, et kõige haavatavamad operatsioonisüsteemid olid Apple Mac OS X, Apple iOS ning Linux kernel. Võib ka üles lugeda anti-viirus-programmi poolt avastatud pahavara-ründed või kokku liita tavakasutajate tehniliste probleemidega seonduvad appikutsed. Igal juhul annavad täpselt mõõdetavad numbrid võimaluse joonestada erinevaid graafikuid ning aitavad turvalisuse tasemest veidi objektiivsemat ülevaadet saada.
Teatud mõõdikute komplektid on muutunud sedavõrd populaarseks, et nendest on välja kujunenud standardid. Kuigi ka standardites võivad mõned mõõdikud ja definitsioonid jääda ebatäpseks, on nendest siiski suur kasu turvalisuse taseme hindamisel. Erinevad standardid (näiteks rahvusvaheline ISO 27000 seeria, kodumaine ISKE, veebirakendustele keskendunud OWASP ASVS, jne) võimaldavad kontrollida, millisel määral järgib kontrollitav produkt (tarkvara, teenus, protsess) spetsialistide poolt kehtestatud nõudeid. Standardid aitavad piiritleda testimise skoopi ning samuti parendada erinevate osapoolte vahelist suhtlust (eeldusel, et kõik osapooled on tuttavad standardis määratletud mõistetega).
Samas ei tohiks mõõdikute usaldamisega liialdada. Mõõdikud näitavad ainult neid haavatavusi, mis leiti üles ja raporteeriti. Näiteks mustal turul on kõrges hinnas haavatavused, mis on veel ametlikult raporteerimata, ning pahavarad, mis oskavad viirusetõrjeprogrammidele nähtamatuks jääda. Lisaks peitub igas tarkvaras veel hulgaliselt täiesti avastamata haavatavusi. Seega on väga oluline aru saada, mis peitub mõõdetud numbrite taga. Tuleb meeles pidada, et kõik sõltub alati kontekstist ning lihtsalt kahe numbri võrdlusest ei piisa adekvaatsete otsuste tegemiseks. Pahatihti tehakse aga lihtsustatud mudelite põhjal laiahaardelisi järeldusi. Rohkem vigu ühes või teises programmis või rakenduses ei pruugi sugugi tähendada, et see oleks sellevõrra rohkem või vähem turvaline. Tänapäeva tarkvara on sedavõrd kompleksne, et on mõttetu väita, et üks brauser, tekstiredaktor või operatsioonisüsteem on turvalisem kui teine.
Kokkuvõttes võib tõdeda, et turvalisuse mõõtmine ei ole lihtne. Turvataseme hindamiseks on otstarbekas igale juhtumile individuaalselt läheneda, sest mõtestamata mõõdikute väär tõlgendamine võib viia kurbade tagajärgedeni. Üldine turvateadlikkus ja turvaküsimuste üle mõtisklemine tuleb aga igal juhul kasuks.
Algselt avaldatud 18.01.2015 Kristjani isiklikus blogis: Küber-identiteedivargus - süütu nali või tõsine kuritegu?
|
OSCAR-2019
|
||
1.2. Pooled juhinduvad omavahelistes suhetes Tellimistingimustest, Expert hinnakirjast ning kehtivatest Eesti Vabariigi õigusaktidest.
2.1. Ostu-müügileping tellitud kaupade suhtes loetakse sõlmituks peale tellimuse esitamist Kliendi poolt ja tellimuse kinnituse saatmist Experti poolt.
2.1.1 Kauba tellimiseks tuleb lisada soovitud tooted ostukorvi. Tellimuse vormistamiseks tuleb täita nõutud andmeväljad ning valida sobiv kohaletoimetamise viis. Seejärel kuvatakse ekraanile tasu suurus, mille saab tasuda pangalingi kaudu või muu makselahenduse abil.
2.1.2 Leping jõustub alates tasumisele kuuluva summa laekumisest Expert e-poe arvelduskontole ja kui kliendile on väljastatud originaalarve.
3.2. Expert jätab endale õiguse teha kauba hindades korrektuure teavitades sellest koduleheküljel hindade uuendamisega.
3.3. Hinna puudumisel või 0 eurose hinnaga kaupade (või kui täpne kauba hind andmebaasis puudub) hinna täpsustamiseks palume ühendust võtta telefoni või e-maili teel. Vastav tellimus korrigeeritakse ning kinnitus saadetakse Kliendile esimesel võimalusel.
4.1. Pangalingi kaudu tasudes tuleb tellimuse vormistamisel valida nimekirjast sobiv pank (Swedbank, SEB, Danske, LHV, Krediidipank või Nordea). Peale tellimuse kinnitust suunatakse Teid otse internetipanka, kus ootab Teid eeltäidetud maksekorraldus.
4.1.1 Makstes pangalingiga vajutage kindlasti peale makse sooritamist nuppu „Tagasi kaupmehe juurde”. Vastasel korral võib juhtuda, et info makse õnnestumise kohta ei jõua meieni ning Teie tellimuse täitmine viibib.
4.2.1 Expert järelmaksu koostööpartneriteks on Inbank AS (aadress Niine 11, Tallinn, tel. 640 8080), Telia Eesti AS (aadress Mustamäe tee 3, Tallinn, tel. 123), Liisi AS Koduliising (aadress Posti 30, Haapsalu, tel.6 755 055) Enne tehingu sõlmimist tutvu täpsemate järelmaksu tingimustega ning vajaduse korral konsulteeri asjatundjaga.
4.2.3 Järelmaksu saab sõlmida ilma sissemaksuta ja koos esmase sissemaksuga. Positiivse otsuse ja Expert ostutingimustega nõustumise korral edastame Teile arve esimese osamakse kohta, mille saate tasuda kohe läbi pangalingi ning peale seda edastame Teile Lepingu digitaalselt allkirjastamiseks. Link allkirjastamist ootava lepinguga saadetakse Teie poolt määratud e-maili aadressile, kui mingil põhjusel ei õnnestu veebipoes koheselt lepingut allkirjastada, saate seda teha ka pärast läbi e-maili lingi.
4.2.5 Digitaalseks allkirjastamiseks on vajalik ID-kaardi või mobiil-iD olemasolu. Enne allkirjastamist kontrollige oma ID-kaardi sertifikaatide kehtivust ning tarkvara uuendust arvutis. Kui endiselt annab süsteem ID-kaardi kohta veateadet, siis otsi lahendust SIIT
4.2.6 Expert jätab endale õiguse järelmaksutaotlusele antud positiivsest vastusest taganeda ja järelmaksulepingu sõlmimisest keelduda juhul, kui ilmneb, et Klient on esitanud valeandmed, kliendi suhtes on algatatud likvideerimis- või pankrotimenetlus, kliendi vastu on avatud aktiivne võlanõue või ilmneb mõni muu olulist omav asjaolu, mis teeb järelmaksulepingu sõlmimise võimatuks.
5.1.1 Kaup saadetakse DPD kulleriga Kliendi poolt valitud aadressile. Kauba ja teenuste eest tasutakse 100% ette pangaülekandega või järelmaksulepingu sõlmimisega.
5.1.2 Kaup saadetakse SmartPostiga Kliendi poolt valitud pakiterminali. Kauba ja teenuste eest tasutakse 100% ette pangaülekandega või järelmaksulepingu sõlmimisega.
5.2 Eestisisesed saadetised jõuavad üldjuhul ostja määratud sihtpunkti 1-5 tööpäeva jooksul alates müügilepingu jõustumist. Erandlikel juhtumitel on õigus kaup kohale toimetada kuni 45 kalendripäeva jooksul.
5.2.1 Tavapraktikas laos oleva toote tarneaeg on 1-3 tööpäeva. Muul juhul on tarneaeg kuni 10 tööpäeva.
6.1. Kauba saadavuse info on ära toodud kaupa kirjeldavas infos. Andmeid koduleheküljel uuendatakse vastavalt võimalusele ning tulenevalt ajalisest viivitusest ning võimalikest ebatäpsustest andmebaasi ja tegeliku Experti laoseisu ja tarnijate laoseisu vahel ei saa Expert garanteerida kauba saadavust. Taoliste olukordade ilmnemisel teavitab Expert koheselt Klienti ning tellimuse edasine täitmine lepitakse kokku vastavalt Kliendi soovidele ja Experti võimalustele.
7.1. Kliendil on õigus taganeda Experti veebipoe tellimuse alusel sõlmitud ostu-müügilepingust 14 päeva jooksul alates tellitud kauba üleandmisest kliendile.
7.2. 14-päevase tagastamisõiguse kasutamiseks ei tohi tellitud kaupa kasutada muul viisil kui on vajalik kauba olemuses, omadustes ja toimimises veendumiseks viisil nagu see on lubatud kauba testimiseks füüsilises poes. Tagastatav kaup ei tohi olla kasutatud ja peab olema kõigi markeeringutega ning originaalpakendis.
7.4 Ostetud kaupa ei saa tagastada kui tellitud toode on eritellimus arvestades tellija isiklikke vajadusi või tellija poolt esitatud tingimuste kohaselt.
7.5 Ostetud kauba tagastamine SmartPost automaati on TASUTA ja tagastada saab vastu võtmise koodiga, mis on kliendile saadetud e-mailile või mobiilile. Kauba tagastamine kauplusesse on TASUTA. DPD kulleriga saadetud kauba tagastamine on tasuline. Väike pakk maksab 4,90 eurot ja suur pakk nagu pesumasin maksab 9,90 eurot. Täpsema info tagastamise kohta saab e-pood@expert.ee. Kauba tagastamise soovist palume teavitada e-poodi.
7.6 Kauba tagastamise kulud kannab ostja, välja arvatud juhul, kui tagastamise põhjus seisneb asjaolus, et tagastamisele kuuluv asi ei vasta tellitule.
7.7 Expert e-pood tagastab Tellijale lepingust taganemisel kauba eest tasutud summa esimesel võimalusel, kuid mitte hiljem kui 14 päeva jooksul lepingust taganemisest alates Tellija poolt osutatud pangaarvele (kaup peab olema tagastatud või klient peab tõendama, et tagastatav kaup on teele pandud).
8.1 Expert e-poel on õigus taganeda müügitehingust ning nõuda ostjalt tagasi kaup, kui kauba hind e-poes on eksituse tõttu märgitud oluliselt alla kauba turuhinna.
8.2 Expert e-poel on õigus tellimuse alusel sõlmitud ostu-müügilepingust taganeda, kui Klient ei ole arvel näidatud aja jooksul arvet tasunud või kui Expertis vastava kauba varud on otsas.
10.1. Expert kasutab Kliendi poolt sisestatud isikuandmeid (sh nimi, telefoninumber, aadress, e-mailiaadress, pangarekvisiidid) ainult tellimuse töötlemiseks ning kauba ostjale saatmiseks.
10.2. Expert kasutab Kliendi kontaktandmeid reklaami ja muu informatsiooni edastamiseks Kliendile ainult juhul, kui Klient on sellest teadlik ja andnud loa endale rekaami edastada.
10.3 Kliendil on igal ajal võimalik loobuda e-postile saadetavatest pakkumistest ja uudiskirjadest andes sellest meile teada e-kirja teel või järgides pakkumisi sisaldava e-kirjas toodud juhiseid.
11.2. Tingimuste ja hinnakirja muudatustest ja täiendustest teatatakse internetilehekülje www.expert.ee ning tingimuste ja hinnakirja muudatused ja täiendused jõustuvad vastava muudatuse või täienduse avaldamisest.
11.3. Kui tellimus on esitatud enne tingimuste ja hinnakirja muudatusi, siis kohaldatakse Kliendile tellimuse esitamise ajal kehtinud tingimusi ja hinnakirja.
Peale ostu-müügilepingu sõlmimist jäävad tellimistingimused kättesaadavaks aadressil http://www.expert.ee
|
OSCAR-2019
|
||
Aastalõpu seisuga oli Maksu- ja Tolliameti andmetel täitmata maksukohustusi 85 053 isikul. Ühtekokku ollakse riigile võlgu 6,2 miljardit krooni ehk ligi 400 mln eurot.
Sellest enam kui 5,7 miljardit krooni ehk 360 mln eurot moodustab maksuhalduri teatel juriidiliste isikute maksuvõlg. Füüsiliste isikute maksuvõla summa küündib üle 520 miljoni krooni ehk 33 mln euro.
Võlglastest 66 496 on füüsilised isikud ja 18 557 juriidilised isikud. Jätkuvalt on kõige rohkem neid võlglasi – 50 666, kelle võlasumma on alla 1000 krooni ehk 64 euro. Miljon ja enam krooni on riigile võlgu 1128 maksumaksjat.
Ajatatud maksuvõlgade ja isikute arv on taas vähenenud. Kokku on maksuvõlg ajatatud 3443 isikul, kogusummas 269 miljonit krooni ehk 17 mln eurot.
Aafrika on saanud maailmamajanduse tõusvaks täheks. Investorite jaoks on see tärkavate majanduste hulgas Aasia kõrval atraktiivseim välisinvesteeringute sihtpaik, nagu leidis hiljuti Ernst & Young, kirjutab Arengufondi blogi fututuba.ee.
Maailmapank arvab, et Aafrikal on käes enneolematu võimalus korrata 30 aastat kestnud Aasia edulugu ja alustada viimaks arenguhüpet vaesusest välja. „Uutmoodi Aafrika“ tõusust pajatavaid artikleid ja raporteid tuleb muudkui juurde.
Nende hulgas on seni üheks paremaks allikaks McKinsey Global Institute poolt 2010. aastal avaldatud uuring „Lions on the move: the progress and potential of African economies“ (Lõvid liikvel: Aafrika majanduste progress ja potentsiaal), millest 2011 maikuu HBR ülevaate avaldas. McKinsey analüüsis põhjalikult mandri kasvulootusi ning pakkus häid juhiseid, et kust Aafrikas parimaid ärivõimalusi otsida.
Kuni 2008. aasta majanduskriisini kasvas Aafrika tervikuna võttes pea 4,9% aastas ning on olnud Aasia kõrval üks kiiremaid kriisist taastujaid. McKinsey leidis, et selle aluseks oli üle mitme kümnendi lõpuks taasalanud tootlikkuse tõus. Paljud riigid said viimaks oma makromajandusliku keskkonna (võlakoormus, inflatsioon) ja ka poliitilise olukorra (relvastatud konfliktid) paremini kontrolli alla. Teisalt võtsid valitsused mikrotasandil ette olulisi reforme, nt kaubandusvabaduse laiendamise, maksude langetamise ja erastamiste osas. Suuremad reformijad saavutasid kolm korda kiirema kasvu kui teised riigid.
Reformide ja stabiilsuse hoidmisega jätkates on McKinsey ekspertide meelest Aafrika riikidel võimalus mitmetest soodsatest trendidest kasu lõigata ning kasvu jätkata.
Esiteks, globaalsete majandussidemete tihenemine ja eriti tärkavate majanduste omavahelise kaubavahetuse kiire kasv avavad globaalses tööjaotuses palju võimalusi. Aafrikal on pakkuda nii maailmas hädasti tarvilikke toormeressursse kui ka odavat tööjõudu, nt on 2040. aastaks sel kontinendil pea 1,1 miljardit tööealist elanikku. Teiseks, kui suudetakse teha arenguhüpe põllumajanduse vallas, lõigatakse kasu maailmas suurenevast toidupuudusest - 60% maailma harimata põllumaast asub just Mustal mandril.
Kolmandaks, väliskapital on agaralt Aafrika poole kiikamas ja mitte ainult Hiinast. Hiinlased on seni olnud suurimaks investoriks, jahtides maavarasid ja tööd infrastruktuuri rajamisel. Nüüd tõmbab uusi investoreid laiemalt ligi neljas trend, Aafrika turu kasvupotentsiaal. Urbaniseerumine (täna elab linnades 40% elanikest, 2020 juba 50%), kiire sissetulekute ja keskklassi kasv tõstab Aafrika tarbijad globaalselt huviorbiiti. Lisaks on käimas regionaalsete kaubandusliitude laienemine, mis tõotab tuua täiendavat majanduskasvu ja liita pea kogu mandri tarbijad üheks suureks turuks.
2020. aastaks tuleb McKinsey prognoosi järgi lõviosa Aafrika majanduskasvust ja turuvõimalustest neljast ärivaldkonnast, milles teenitakse kokku 2,6 triljonit USD tulu. Võrdluseks, et sealsete riikide koond-SKP oli 2008 seisuga 1,6 triljonit USD.
Kõige kiiremini kasvab infrastruktuuriga seotud toodete-teenuste ala, milles Aafrika mahajäämus on olnud suur - senise kesise taseme tõttu saab ka 2020. aastal see turg siiski kogumahult olema suhteliselt väike. Tugeva globaalse nõudluse ja hinnaralli toel on loomulikult endiselt oodata toormetootmisega seotud äri kasvule jätku. Uut hoogu võiks samas koguda põllumajandusäri, kui suudetakse teha edusamme saagikuse tõstmise, uute maa-alade kasutuselevõtu ja väärtuslikumate kultuuride kasvatamise suunas.
Suurim kasvuala ja ärivõimalus saab turumahu mõttes olema lõpptarbijatele toodete-teenuste pakkumine. See äriala võib Aafrikas kasvada koguni 2-3 korda kiiremini kui OECD riikides, eriti kiiresti seejuures jaekaubanduses, hariduses, telekommunikatsioonis ja panganduses. Ent absoluutmahult on lähikümnendil suurimat kasvu oodata toidu ja joogi tarbimises, mille osakaal peaks seejärel küll hakkama sissetulekute kerkides vähenema.
McKinsey raportist leiab ka paar soovitust, kuidas Aafrika lõpptarbijate nõudluse kasvust endale äriedu luua. Esiteks, ettevõtted peavad välja mõtlema moodused, kuidas turustamise alal kehvadest infrastruktuurioludest ja ametliku kaubandusvõrgu kesisusest üle saada. Teiseks, kasulik on luua strateegiaid eelkõige madala sissetulekutega tarbijate püüdmiseks – nt püramiidi põhja tooteid-teenuseid arendades. Kolmandaks, kasulik on siseneda erinevatele Aafrika turgudele korraga, et maandada seal tegutsemise riske (nt poliitilisi) ja saavutada kriitilist massi.
Aafrika riigid on poliitiliselt, sotsiaalselt, kultuuriliselt ja ka majanduslikult taustalt väga erinevad. Seepärast tuleb eeltoodud trende ja kasvuväljavaateid parimate ärivõimaluste leidmiseks uurida täpsemalt kui kogu kontinendi tasandil.
McKinsey käsitluses on Aafrika majandusarengu taseme ja väljakutsete iseloomu ning seega turuvõimaluste järgi neljaks jaotatav. Iga grupi sees on riikide vahel teatud erisusi, aga laias laastus sarnanevad need riigid üksteisele majandusstruktuuri ja (arengu)investeeringuteks vajaliku eksporditulude teenimise võime alusel.
Esimeses rühmas on kõige mitmekesisema majandusstruktuuriga riigid, mis on seni olnud kontinendi arengu mootoriks. Neis riikides on oodata keskklassi kiiret juurdekasvu ja seega on seal ahvatlevaim lõpptarbijatele suunatud toodete-teenuste turg. Tuneesia, Egiptus ja Maroko peavad lähiaastail küll esmalt nn Araabia kevade rahutustest stabiilsema arenguni tagasi jõudma. Ent Lõuna-Aafrika Vabariik, Mauritius, Namiibia ja C?te d’Ivoire on jätkuvalt kasvuteel. Nende väljakutseks on suuta senisest suurema lisandväärtusega tooteid-teenuseid pakkuda, sh Aafrika või Euroopa regioonile, ning selleks teenuste sektorit ja haridust oluliselt edendada.
Teises rühmas on nafta- ja gaasiriigid, kes pole vaatamata maailmaturul teenitud suurele tulule seni suutnud majandust veel piisavalt mitmekesistada ja ajakohastada. Seetõttu on nende väljakutseks nafta- ja gaasitulud infrastruktuuri ja moodsama majanduse arengusse suunata. Nende riikide hulgas on Alžeeria, Angola, Nigeeria, Liibüa, Gabon ja Ekvatoriaal-Guinea. Selle rühma suurimad kasvulootused on sisemise stabiilsuse hoidmise korral Nigeerial, kelle nt Goldman Sachs on arvanud Next-11 ehk globaalselt perspektiivikaimate tärkavate majanduste hulka.
Kõige dünaamilisema majanduste grupi moodustavad siirderiigid: Ghana, Keenia, Senegal, Uganda, Zambia, Mosambiik, Kamerun ning Tansaania. Need on riigid, kus põllumajandusel ja toormesektoril on seni endiselt suur osakaal majanduses, aga tööstuse ja teenuste alal reformide najal kiire edasiminek toimumas. Eraldi võttes on tegemist pisikeste turgudega, kuid neil on lootust saada Aafrika kontinendi väravaks ja tootmisbaasiks, kui valitsused parendavad jätkuvalt regulatsioone ja infrastruktuuri. Lisaks on neis riikides kiirelt kasvamas eratarbimine, sh moodsate teenuste-toodete osas (vt huvitavat Time’i lugu Keenia IT- ja mobiiliturust).
Viimasesse rühma kuuluvad kõik ülejäänud, kes on ühtlasi maailma vaeseimate riikide hulgas ja pahatihti endiselt relvastatud konfliktidest räsitud. Nende väljakutseks on jõuda tugeva ja stabiilse valitsuseni, arendada põllumajandust ja ärikeskkonna põhialuseid. Neist riikidest on seniseid reforme ja ressursibaasi arvestades suurimad kasvuvõimalused Ruandal, Etioopial, Malil ja Kongo Demokraatlikul Vabariigil.
Paljuski on Aafrikas peituvad ärivõimalused globaalsete ja eriti Euroopast pärit ettevõtete poolt veel avastamata, kuigi nt Hiina ettevõtted ja investorid on seal juba agaralt tegutsemas. Laiem tung Aafrika turgudele on ilmselt aga algamas. „Tippjuhid ei saa endale enam lubada (Aafrika) kontinendi tohutu potentsiaali ignoreerimist,“ leidis McKinsey oma raportis.
Eestist on üksikud üritajad proovinud Aafrikasse murda, ent seni suurema eduta. Samas miks mitte edasi üritada? Eesti ettevõtted peavad üha enam uusi turge ja partnereid otsima niigi ning Aafrikas on lähiaastail endiselt võimalik saavutada varase siseneja eeliseid.
* Millistel ärialadel ning milliste toodete-teenustega võiks Eesti ettevõtjatel olla võimalik Aafrikas läbi lüüa? Näiteks: millist eestlaste kogemust või kompetentsi võidakse Aafrika turgudel vajada, eeltoodud trende arvestades?
* Kuidas saab riik abiks olla, et (seni tundmatuid) Aafrika võimalusi Eesti ettevõtjatele rohkem avada ja tutvustada ning sealsetele turgudele pürgimist toetada?
|
OSCAR-2019
|
||
Olen CHK-d hoolimata viimase aja turuvärinatest hoidnud, kuna downside peaks olema marginaalne. Praktiliselt kõik (ehk peale Crameri) bullish, suurepärane juhtkond, oodatust paremad tulemused, aktsia on odav jne. Aga ei saa sellest 29-31 USD vahemikust üles kuidagi ning nüüd vajus jälle allapoole 50 päeva EMA.
Sellest, mis aktsiahinna liikumist on seni tagasi hoidnud, kirjutasin ka tulemuste eel. Soovitan kindlasti lugeda. Aadress ise siin.
Peasüüdlasteks on ikka olnud lisaaktsiate turule juurdetoomine, mis lahjendab väljasolevate aktsiate väärtust, ülepaisutatud ootused ning suur võlg. Nüüdseks on aga juhtkond andnud mõista, et uutele ülevõtmistele lähenetakse oluliselt konservatiivsemalt ning D/E (omakapitali ja võla suhtarv) väärtust üritatakse väiksemaks saada. Loomulikult kiire arengu aastad pole aga veel selja taga ning varude väljapumpamiseks ja reservide arendamiseks on vaja teha jätkuvalt suuri kulutusi, kuid need peaks ajapikku vähenema.
Samuti on kõrged riiklikud gaasivarud olnud seni probleemiks ning viimase aja turu üldine langus. Kuid usun, et talv on juba vana teema. Nüüd räägitakse juba kevadest, et kui suureks paisuvad varud nn shoulder seasonil (periood, mil pole vaja maju kütta ega jahutada) ning kas kuuma suve korral võime taaskord näha varude vähenemist kõrge elektritarbimise (õhukonditsioneerid) tõttu. Viimasel ajal pole aga midagi kuulda olnud võimalikust orkaani hooajast Mehhiko lahel. Ja sinna on ju vähem kui 5 kuud aega. Ehk teisisõnu - kui aastal 2006 Mehhiko laht ei näinudki õieti ühtegi korralikku orkaani, siis on võimalus, et 2007 nii armuline pole. Kui ma detsembris ütlesin, et võimalikud üllatuskülmad on turu poolt justkui juba maha kantud ning see võib kaasa aidata varude vähendamisele ning aktsia hinna tõusule, siis nii ka läks. Külm jaanuari lõpp ja veebruar olid üllatuseks.
Nüüd pooldan aga seda vaadet, et aeg oleks hakata mõtlema võimaliku orkaanihooaja peale. CHK puurtornid asuvad kõik maismaal, mistõttu sel ajal, kui teised operaatorid on orkaanide (kui need peaksid tulema) tõttu sunnitud oma nafta ja gaasi puurtorne Mehhiko lahel sulgema, töötab Chesapeake rahulikult edasi. Loomulikult on see hetkel puhtalt spekulatsioon ning paari järgneva nädala liikumine sõltub turu üldisest sentimendist, kuid pikemas perspektiivis tasuks kuuma suve ja orkaanide võimalikkuse peale taas mõtlema hakata. Seda enam, et Chesapeake on liikumas maardlate haaramisest nende ülestöötamise suunas. Huvitavaid kommentaare juhtkonnalt võib loomulikult saada ka ülevalpool kirjeldatud Bear Sternsi konverentsilt.
Ettevõtte tegevdirektor taas aktsiaid ostmas. Aubrey ostis 200 000 aktsiat keskmise hinnaga $30.62 vahemikul 22. kuni 23. märts. Kokku käis ta sellise sammu eest välja $6.1 miljonit ning omab nüüd kokku 27.229 miljonit aktsiat ehk 5.9% ettevõtte aktsiatest.
Lühemat perspektiivi CHK-s jälginutele võiks välja pakkuda kasumivõtmise võimalust. Chesapeake on jaanuarikuistest põhjadest tõusnud 22.5%; märtsi keskpaigast 15%. Jah, häid põhjuseid tõusuks on olnud ja nendest olen ka foorumites vahel kirjutanud, kuid reeglina meelitab selline liikumine kohale kasumivõtjad. Arvestades, et kirjutamise hetkel maksab CHK $33.60 ja et $34 all on olnud viimase aasta väga tugev vastupanu, on just see õige koht kasumivõtuks. Ja kui aus olla, on $34 vastupanuks olnud isegi pea 2 aastat juba.
Pikemaajaliselt usun, et see vastupanu sel tasemel ka murtakse, kuid kas siin ja praegu, on kahtlane. Selleks oleks vaja häid uudiseid/sündmusi. 23. kuni 25. aprill toimub iga-aastane OGIS (Oil & Gas Investment Symposium) kokkusaamine. Tegu on suurima investeerimiskonverentsiga nafta- ja gaasi tegevusharu jaoks. Eelmine aasta võttis sest osa enam kui 1600 inimest, neist 700 olid ettevõtetele reitinguid andvad analüütikud ja portfellihaldurid. 100 ettevõtte hulgas esineb seal ka Chesapeake Energy(CHK) ning kui ettevõte suudab seal endast hea mulje jätta, on võimalik teatud lisaostuhuvi tekkimine. Tulemused teatab ettevõte 4. mail. Meeles tasub aga pidada, et eelmisel korral mainis CHK konkurent XTO, et terasehindade 10%-lise languse arvelt lõigati kasu. Nüüd on aga terasehinnad vahepeal uuesti tõusnud, kuid sama on teinud ka gaasihinnad.
CHK on sisuliselt 2005. aasta lõpust liikunud korridoris $27-34 lollaka reeglipärasusega, et tipust-põhja-tippu jne. Kui $34 vastupanu seekord peaks murtama, on tee ülespoole lahti. Joel, millal Sa ootad, et CHK uus strateegia agressiivselt kokkuostult suunaga ekspluateerimisele vilja võiks kanda? Lisaks on silma jäänud, et Mehhiko lahele oodatakse sellel aastal korralikku orkaanihooaega, mis teatavasti on CHK konkurentsieeliseks. Kuigi kavatsen CHK-s pikk olla vähemalt paari aasta perspektiiviga, on suur kiusatus tõenäolisel jõnksatuses allapoole positsioon realiseerida ja alt uuesti võtta.
Mersu36, usun, et uus strateegia on juba praegu vilja kandmas. Finantsvõimenduse vähendamine ning investment grade' reitinguni jõudmine aitab sellele kindlasti kaasa. Selle aasta numbri sees ei tuleks üllatusena siiski veel mõni väiksem aktsiaemissioon ja ülevõtmine, kuid usun, et juhtkond on oma plaane, keskenduda tootmisele, tõsiselt võtmas.
Mis orkaanidesse puutub... siis sellest räägiti ka eelmine aasta ja tulemuseks pettumus missugune. Loomulikult statistika ja tõenäosusteooria on sel aastal CHK maismaa eelist toetamas, kuid see on juba puhtalt spekulatsioon ja enne suviseid orkaane võib üht korralikku kasumivõttu aktsiahinnas näha küll. Nagu ütlesid, on aktsia jonnakalt oma 7 dollarilises vahemikus püsinud, mis tähendab, et kui aktsia peaks $34 taseme tugevalt murdma, on silmi seda jälgima tulemas päris ohtralt.
CHK sulgus täna suhteliselt korralikult üle maagilise $34 taseme viimase aja keskmisest suurema käibega. Viimati sulgus CHK tänasest kõrgemal tasemel 2006 jaanuaris. Ettevõte teatas eile tehingust Gastar Explorationiga, milles omandatakse osalus viimase arendamata reservides Texases.
Ootan toetustaseme tekkimist $34 peal ning edasist tõusu senise pikaajalise vastupanu ületamise ja väga heade kvartalitulemuste najal. Eeldusi heade majandustulemuste näitamiseks on Joel põhjalikult kirjeldanud ülalpool.
CHK avaldas täna suurepärased tulemused. Müügitulu 2,1 B; EPS 1,01 ning ühekordsete tuludeta 0,71. Kinnitatud reservid tõusid juba 10 Tcfe-ni, sealjuures 2007 I poolaasta reservide asendusmäär 416%. Toodangumahu kasvuprognoosi tõstetakse varasemaga võrreldes nii käesolevaks kui järgmiseks aastaks ca 20-25% võrra (st. prognoositakse vastavalt 18-22% ja 14-18% kasvu).
Suurepärased tulemused on minu arvates saavutatud praktiliselt eeldusteta, mida meie foorum on lootnud. Maagaasihinnad on madalseisus, korralikke orkaane ei paista pikka aega kusagilt, gaasivarud suured. Paistab, et juhtkonna uus strateegia kannab siiski vilja. Samas, turg ei ole CHK-d mingil põhjusel eriti hinnanud. Aktsia hind on pikaajalise 27-34 $ korridori vahetanud küll 34-37 $ korridori vastu (sulgudes täna selle alumisel äärel 34.65) kuid nüüd juba alla 10 PE tundub naeruväärne. Usun, et aktsia hind teeb praeguse perspektiivi peale korraliku hüppe. Lisaks on tegevjuht, valdkonna suurimaid gurusid, järjepidevalt oma osalust praegustelt hinnatasemelt kasvatanud.
Tootmismahtude 9%lise tõstmisega eelmise kvartaliga võrreldes, on Chesapeake Energy nüüdsest USA suurim iseseisev maagaasi tootja ning agregeeritult suuruselt kolmas maagaasi tootja USAs, jäädes mahtudelt alla üksnes BP’le ja ConocoPhillips’ile. Samuti ollakse tõstmas oma 2007. aasta tootmismahtude kasvuprognoosi 18-22% peale varasemalt 14-18% pealt ning 2008. kasvuprognoose 14-18% peale varasemalt 10-14% pealt.
Mis reservide ülikõrgesse asendusmäära puutub, siis minu arust on väga oluline siin märkida, et seda on tehtud olemasolevate maade puurimise, mitte ülevõttude läbi. Samas, isiklikult ei tule see mulle üllatusena, kuna ettevõtte juhtkond on mitmeid kordi oma konverentsikõnedel ka varem juba öelnud, et tänapäeval kasutatakse niivõrd arenenud tehnoloogiat, et ‘tõenäolised reservid’ ongi reeglina suuremas osas ‘tõestatud reservid’ – samas seadusandlus ei luba nende reservide ametlikku kinnitamist enne, kui need on ka reaalselt puurimise/tootmise läbi ära tõestatud. Seda toetab ka asjaolu, et 2007. aasta esimeses pooles ettevõtte poolt puuritud ja opereeritavate uute puurkaevude edumäär oli 99% ning alltöövõtjate läbi opereeritavate puurkaevude edumäär 97%. Väga kõrged numbrid igaljuhul. Tänaste tootmismahtude juures ja üksnes 10.1 tcf-i ‘tõestatud reservide’ juures on ettevõttel reserve veel 15 aastaks. Tõestamata reserve siia lisaks aga omakorda 20.8 tcf-i.
Chesapeake on teinud ka teatuid prognoose tõestatud reservide tulevaste netorahavoogude kohta, mis on 10%lise iga-aastase diskontomääraga läbi korrigeerides tänapäeva rahas väärt $18.8 miljardit. Siinjuures on siis eeldatud nafta hinda $65.4 ja maagaasi hinda $6.25. Iga naftadollari kõikumine muudab seda numbrit $53 miljoni võrra ning maagaasi puhul mõjutab $1 tänast väärtust $3.65 miljardi võrra. Siit lähevad muidugi veel maha tulevikus makstavad maksud, kuid samas jälle on see arvutatud üksnes tõestatud reservide põhjal ning usun, et reaalsed kogureservid on kindlasti väga olulisel määral suuremad. Uskudes, et maagaasi pikaajaline hind kujuneb ka kõrgemaks, kui arvestatud $6.25, on CHK’l pikaajalist potentsiaali küllaga.
Aga lühiajalise vaate juurde. Siin teeb mulle muret ettevõtte hedge’ide positsiooonid. Nimelt on ette ära müüdud 59% 2007. aasta 3. ja 4. kvartali toodangust keskmise hinnaga $8.66/mcf-i kohta ning 64% 2008. aasta toodangust hinnaga $9.22/mcf ning 16% 2009. aasta toodangust hinnaga $9.11. Hinnad on head, kuid ettemüüdud koguseid, eriti 3. ja 4. kvartaliks, pean liialt väikeseks. Mulle oleks meeldinud koguste osas suuremaid numbreid näha… Tänane seis ei maanda minu silmis riske lühiajalises perspektiivis piisavalt ning üldiste maavarude tõustes ja hindade langedes on ettevõte probleemidele teatud määral avatud ning (kui sügisel suuri orkaane ei tule ning talv ei alga ebatavapäraselt varakult ) aktsiaid võib saada odavamatelt tasemetelt, kui pärast tänast tõenäolist gap up ülespoole avanemist.
Aga pikas perspektiivis olen CHK arenguga jätkuvalt igati rahul ning usun, et mitme aastase investeerimishorisondiga investorid võivad oma valikuga tulevikus rahule jääda.
Ettevõtte 44-slaidilist presentatsiooni 2. kvartali tulemustest on võimalik vaadata siit. Konverentsikõne peab juhtkond kell 16.00 Eesti aja järgi pool tundi enne turu avanemist. Seda saab kuulata siinselt aadressilt.
Joel, kas võtad ka CHK 3Q tulemusi kommenteerida? Minu arvates liiguvad nad oma uuel kursil väga kenasti.
Oma 3. kvartali tulemused teatas ettevõte 6. novembri järelturul – kasumit teeniti $0.08 oodatust rohkem ehk $0.69 aktsia kohta ning müügitulu näidati $2.03 miljardit vs oodatud $1.92 miljardit.
Eelmine kvartal kirjutasin sellest, et miks võib CHK puhul väga suures osas arvestada ka sellega, et tõenäolistena märgitud reservid on reaalselt täna tänapäeva kõrgtehnoloogiale täiesti olemas, hoolimata sellest, et praegused reeglid ei luba neid varudena raporteerida ning analüüsimajad nende tõenäoliste reservidega eriti arvestada ei tohi (või teevad seda siis suure allahindlusega). Nafta ja maagaasi tõestatud reservid tõusid kvartali jooksul rekordilise 10.6 triljoni kuupjalani – seda on 18% rohkem, kui aasta alguses. Esimese 3 kvartaliga väljapuuritud 0.5 triljonit kuupjalga maavarasid asendati uute tõestatud reservidega 4-kordselt! Oluline on siinkohal, et 415%lisest asendusmäärast üksnes 70% tuli läbi ülevõttude – ülejäänud reservid kinnitati läbi uute puurtornide püstipanemise. Ettevõtte poolt opereeritavate puurtornide püstipanemise järel leiti püstipandud torni puhul taaskord 99-l juhul 100-st ka reaalset gaasi või naftat. See statistika näitab, kuivõrd efektiivne on tänapäeva tehnoloogia tõenäoliste reservide hindamisel. Tõestamata reservid on tõusnud 23.4 triljoni kuupjalani.
Ettevõte on teinud ise ka pisut pikaajalisemaid prognoose ning need on küll üpriski roosilised. Jaanuar 2007 – Detsember 2009 perioodiga loodetakse varusid tõsta 67% (!), varusid tõsta 62% ning sellise tõusu kõrval nähakse lahustatud aktsiate kasvu kõigest 3% võrra, mis tähendab, et tänaste aktsionäride ‘pirukat’ ei üritata oluliselt väiksemaks enam viilustada.
Väga tähtis on võlakoorem ja selle vähendamine. Kui aktsiaturult enam lisaraha eriti ei otsita ning olulisi ülevõtte teha ei plaanita, on ettevõte otsustanud hakata vähendama ka oma väga kõrget laenukoormat. Praeguste plaanide järgi peaks CHK raha genereerima 2008. aastal $8.3 miljardi jagu ning 2009. aastal $8.1 miljardit – kasutada plaanitakse seda raha aga vastavalt $6.9 miljardit ja $6.4 miljardit. Seega peaks 2008. aastal üle jääma $1.4 mld ja 2009. aastal $1.5 mld, mida on võimalik kasutada oma kõrge võlakoorma vähendamiseks (mis hetkel on $10.9 miljardi juures).
Tänase seisuga makstakse järgneva 6 kuu maagaasi lepingute eest NYMEXil hinda $7.9 - $8.4. CHK on pea kogu oma 4. kvartali toodangu müünud hinnaga $7.84; 2008. aasta toodangust on ette müüdud 64% hinnaga $8.76 ning 28% 2009. aasta toodangust hinnaga $8.87 (tuletan meelde, et vahepeal olid hinnad siin $9 ligi ning kirjutasin börsipäeva foorumis, et usun, et ettevõte kasutab neid tasemeid toodangu ettemüümiseks. Usun seda tänagi, mistõttu arvan, et ettemüüdud kogused on tegelikult suuremad, lisades kogu ärimudelile veelgi rohkem stabiilsust).
Kõike kokkuvõttes on tõepoolest ettevõtte juhtkond väga head tööd teinud ning usun, et teeb seda ka tulevikus. Seega kui peaksin gaasisektorist valiku tegema, siis oleks see CHK ning Citigroupi $45-line hinnasiht ei tundu sugugi ebareaalne. Iseenesest võiks ju loota sooja talve, et kogu ülesköetud energiasektorist natuke kuuma raha välja saada, teades, et CHK on enda riskid toodangu ettemüümisega ära maandanud. Aga pikaajaliselt (3-5 aastat) usun nagu ikka, et see aktsia toob passiivsetele investoritele kenakese kasumi… ja seda isegi ka tänaste tasemete pealt.
Chesapeake tegi eile huvitava 6,5% (USD 41) tõusu 2,5 kordse keskmise volüümiga. Ettevõtte juhtimine on suurepärane ja konjunktuur paraneb, aga mingeid konkreetseid uudiseid, mis sellise ostuhuvi võiksid tuua, silma ei hakanud. CEO Aubrey McClendon on viimastel aegadel järjepidevalt aktsiat suurtes kogustes juurde ostnud ja tulemused antakse 21.02. Nagu viimasel n kvartalil juba rutiiniks muutunud, siis kõik märgid näitavad, et löövad ootusi ja ettevõtte enda varasemaid prognoose.
Tuleb välja, et Chesapeake Energy (CHK) CEO Aubrey McClendon on endale hoopiski aktiivse ettevõtte aktsiate ostuga valusalt näppu lõiganud. Reedel pärast turu sulgemist avaldati uudis, mille kohaselt on McClendon müünud peaaegu kõik oma CHK aktsiad margin call'ide tõttu. Väidetavalt on mees maha laadinud viimase kolme kauplemispäevaga ligi 33 mln aktsiat. Suur tükk ajab suu lõhki...
|
OSCAR-2019
|
||
Räpina Muusikakool on juba kolmel aastal korraldanud heategevuskontserte. Esimesel aastal läks kontserdi tulu oma kooli tehnikabaasi parandamiseks. Järgnevatel aastatel on toetus läinud Räpina koguduse hooldekodule ning kirikule. Saadud toetuse eest hõbetati-kullati armulauanõud. Sel korral läheb kontserdi tulu Räpina (hooldus)haiglale, kus on enamasti terviseprobleemidega lamajad haiged. Nende eest ...
Nõukogude võim erines teistest diktatuuridest kohtuvälise omavoli laialdase rakendamisega oma elanikkonna vastu. Selle jõhkraima näitena jäi Eesti ajalukku kolm massiküüditamist 1941., 1949. ja 1951. aastal. Küüditamisi ei saa võtta hellitatud türanni tujuna, vaid raudse loogikaga liikumisena kommunismi kaugeima eesmärgi poole, mida ei tohtinud takistada ka oma seadusandlus. Kui ...
Eesti, Läti ja Soome religiooniõpetuse sarnasustest ja erinevustest räägiti hiljuti Soome Instituudi korraldatud seminaril Tallinnas. Religiooniõpetus koolides on teema, mis paneb paljusid sõna võtma. Alates sellest, kas kutsuda seda religiooni- või usuõpetuseks, kuni selleni, kes ikkagi peaks seda ainet lastele õpetama ja kas õpetaja tohib ise üldse mingi konfessiooni liige olla. Kui meil ...
Jeesus püüab oma viimase nädala jooksul koguda oma karja nagu lapsi tiiva alla. Tänaselgi päeval on jõus Tema kutse: Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise.Carl Siegismund Waltheri maal 1852. aastast Viru-Jaakobi kiriku altariseinas. Kristus kannatas teie eest, jättes teile eeskuju, et te käiksite Tema jälgedes.Te olite ju nagu lambad ekslemas, kuid nüüd te olete ...
Järvamaa suurimal, Järva-Peetri kirikul vahetatakse katust. Kolmelööviline Järva-Peetri kirik on Eesti üks kõrgemaid, maakonna suurim ja ehitusajaga 14. sajandisse jäävana noorim, ent lagunenud katuse tõttu halvas seisukorras. Pühakoja eelmist, eterniidist katust on hooldajaõpetaja Lea Heinaste sõnul viimati parandatud 1970. aastatel. Järva-Peetri kirik on ...
Seekordset kirikumuusikute üldkoosolekut 27. märtsil iseloomustas kiitus eelmise aasta Tartu kirikupäeva ja laulupeo tegijatele ning lauljatele, kriitika möödunud aasta aruannete suhtes ning uut moodi mõtlemine tuleviku suunas. Peale üldkoosolekut kohtusid Helika Gustavsoniga praostkondade muusikasekretärid, kellega tuli peamiselt juttu laekumata aruannetest. Pildil paremal sügisel tööd alustanud Viljandi uus ...
Erkki Juhandi on rõõmus, et telepildi kaudu saab kogu Eesti näha, kui kaugel Viimsi kiriku ehitus on.Esimese ülestõusmispüha jumalateenistuse teleülekanne pühapäeval, 16. aprillil tehakse Viimsi Püha Jaakobi kirikust. Diakon Erkki Juhandi ütleb, et kogudus on väga tänulik Eesti Kirikute Nõukogule, kes pidas võimalikuks teha teleülekanne ehitatavast kirikust. «Kirikuhoone ei ole veel valmis, aga on hea, kui inimesed näevad, et tegelikult on katus pea kohal ja kogudus saab ...
30. märtsil valiti Rootsi Kiriku peapiiskopiks Växjö piiskop Anders Wejryd. Anders Wejryd (57, fotol) on Växjö piiskopina teeninud 1995. aastast. Varem on ta tegutsenud Stockholmis diakooniaasutuse juhatajana. Ta on Rootsi kiriku oikumeenilise komitee esimees ja Luterliku Maailmaliidu nõukogu liige. Juhtis Rootsi delegatsiooni veebruaris peetud Kirikute Maailmanõukogu peaassambleel. Peapiiskop Wejryd ...
«Issand on andnud mulle õpetatud keele,» ütleb tänulik Jumala sulane Jesaja raamatus. See «õpetatud keel», mis väsinuile jõudu annab, on meie kohustus kuulutada Jumalat. Värskelt kirikutööle asuvad jutlustajad küsivad, kuidas saada selline «õpetatud keel». On ju tore olla hea jutlustaja. Ja siis neid õpetatakse, teadagi, kuidas... Issand Jumal on mulle andnud ...
Soome pered saavad oma juba ristitud lastele valida ristivanemaid olemasolevatele lisaks. Seadusemuudatus viidi sisse selle aasta algusest, kuid juba aastaid varem tunti sellise võimaluse vastu elavalt huvi. Soome kiriku teabekeskuse sõnul on huvi lisaristivanemate vastu olnud koguduseti küll erinev, ent mitmed pered on juba võimalust kasutanud. Perede motivatsioon lisaristivanemate valimiseks on argine – ristiisa või ...
Kui kuuekümneaastasena inimesed lähenevad pensionieale, siis neist osa puhul saab rääkida ka küpsusest. Mida võiks see endas sisaldada? Kõigepealt seda, et palju varem tähtsaks peetu vastu ei ole enam huvi, et väärtuste tähtsusjärjekord on muutunud, aga muu hulgas ka seda, mida sisaldab endas küps vili – ajas küpsenud valmisolekut anda oma and inimestele kasutamiseks... Kui ...
Töökoosolekule kogunesid konsistooriumi infotehnoloogia komisjon ja tunnustamise töörühm. 21. märtsil kogunenud infotehnoloogia komisjon täpsustas Koguja programmiga seonduvat, eelkõige selle kasutuselevõttu. Komisjoni esimehe Tiit Salumäe sõnul otsustati, et lähikuudel hakatakse kolme pilootkogudusega programmi testima. Komisjon valis nendeks kogudusteks Tartu Pauluse, Haapsalu Püha ...
Jeesus Kristus, kes tulid pühasse linna tasaduses, painuta ka meie vaimu. Jäägu kõrvale kõik kõrged sõnad, enese au otsivad teod, oma tahtmise järele käimine. Anna meile taibata, et esimesed saavad viimasteks, ja see, kes tahab olla suurim, saagu vähimaks. Nagu Sind üles äratati ja taeva ausse ülendati, viid Sa meidki kohmetusest kirkusele. Seniks aga pühitse meid oma sõnas ja ...
Hiljuti mainiti uudistes, et Lennart Meri mitmekümne teose hulgast laenutatakse Eesti raamatukogudes kõige enam raamatut «Hõbevalge», mis ilmus trükist ajal, mil Meri oli 46aastane. See ei ole just objektiivne kvaliteedinäitaja, kuid kõige laiemat lugejaskonda pole leidnud mitte Meri presidendikõned, vaid just see raamat. Nagu on näidanud ka paljude teiste suurkujude elu ja looming, ei pruugi ...
14.–21. märtsini toimus Lätimaal Salduses osaduskonverents Baltikumi ja Saksa vaimulikele. Kohtumine leidis aset Läti luterliku kiriku kirikukoolis, mis oli ehitatud taasiseseisvumise algaastatel Norra Idamisjoni abiga koolitamaks kirikule töötegijaid. Kooli kõrval asuvas kirikus oli teeninud praegune Läti luterliku kiriku peapiiskop Janis Vanags. Ühiselt ja töögruppides vahetati ...
|
OSCAR-2019
|
||
Kui teil on soov tervislikult ning ohutult piirata oma söögiisu ning samal ajal tunda ennast hästi säilitades ka oma energia
See toode on looduslik, ravimivaba ning tema antioksüdantsed omadused aitavad kaasa loomulikule kaalulangetamisele: võib suurendada soovi tarbida rohkem vett , sööma väiksemaid toidukoguseid , mis on ennekõike tervislikumad ja kergemad ilma, et peaksite tundma pidevalt näljatunnet.
Ennekõike aitab see toode teha kaalujälgimise lihtsamaks. Kui teil on soov alustada tervislikuma eluviisiga, siis see toode on kindlasti teile. Toode ei ole mõeldud haiguste diagnoosimiseks, ravimiseks või nende ennetamiseks. Samapalju,kui on erinevaid inimesi, võivad ka tulemused olla inimestel erinevad .Pidage alati nõu vastava väljaõppe saanud toitumis/treeningspetsialistiga enne mistahes kaalulangetamise programmi alustamist.
Absoluutselt, võib lisada nii piima kui ka suhkrut ilma, et see mõjutaks toote toimet. Neil, kes tavaliselt kasutavad 2 suhkrut kohvi maitsestamiseks on soovitav lisada sellele tootele ainult 1 suhkur, kuna toode ise on juba looduslikult magusama maitsega.Kliendid on öelnud, et toode sarnaneb latte või nescafe 3 in 1 maitsele.
Kuna see on väga võimas looduslik toidulisand, siis tuleb kindlasti järgida juhiseid . Laialt on levinud ka arvamus, et me peaksime jooma vähemalt 8 klaasi vett päevas, kokku umbes 2 liitrit. Soovitame juua vähemalt 2 liitrit vett päevas.
On loomulik, et märkate tulemusi juba ka pärast paaripäevast kasutamist ning samas võite tunda ka mõningast suukuivust. Tarbides toorkohvi võib vett juua isegi rohkem, kui tunnete sagedamini janu kui tavaliselt.
Kindlasti on kõige olulisem rohkelt vett juua , rohkem puu-ja köögivilju süüa ning oluline on , et toit oleks mitmekülgne . Ja pea alati meeles, et süüa tuleb korrapäraselt .
Tõenäoliselt võib see toode mõningatel juhtudel aidata teil aeglaselt kaalus alla saada ka ilma dieedi või treeninguta. Kuid nagu me kõik oleme teadlikud sellest, et meie enda huvides on toituda tervislikult ning samal ajal mitte unustada ka mõõdukat füüsilist aktiivsust. Siis on ka tulemused efektii vsemad ja püsivamad . Mõlemal juhul saate tootest abi, kuid see on teie endi teha, milliseid eesmärke soovite saavutada . Samapalju,kui on erinevaid inimesi, võivad ka tulemused olla inimestel erinevad isegi siis, kui kasutatakse sama meetodit.
Kui te võtate retseptita/retseptiga ravimeid, soovitame teil konsulteerida oma arstiga või üldarstiga enne mistahes kaalualandamise programmi. Teie arst või perearst on kõige sobivam professionaalne nõuandja, kas see toode sobib teile
Seevõib võtta umbes 7-10 päeva, mõnedel juhtudel ka rohkem (sõltuvalt inimese kehatüübist ja toitumisharjumustest ning füüsilisest aktiivsusest) . Tulemused sõltuvad rasvade jaotusest kehal, mõned võivad kaotada alguses ainult sentimeetreid kõhult, reitelt jne. samas kui mõned võivad kaotada ainult kaalu . Tagasiside on näidanud, et 1 kuu jooksul võib kaotada 3-6 KG.
Ärge lõpetage Healthy Attitude kohvi kasutamist kohe, kui olete jõudnud oma ideaalkaalu, vähendage tarbimist aegamööda. Nt. Üks või kaks korda nädalas. Jälgige oma toitumist ja jätkake korrapärast toitumist . Püüdke hoiduda hilisõhtustest näksimistest ( mitte rohkem , kui 2h enne magama minekut) ning vähendada ka magustatud jookide (suhkute) suures koguses tarbimist.
See ei põhjusta ebamugavusi kõhus ega kõhulahtisust. Kuid mõnedel võib tekkida kõhukinnisus pärast 3-5 päevast tarbimist, kui nad ei joo piisavalt vett. Kõrvaltoimeid pole, sest see on valmistatud ravimtaimedest ja säilitusaineteta.
Igaüks võib olla antud toote tarbija .Healthy Attitude kohvi ei sisalda koostisosi, mis stimuleeriks mees-või naissuguhormoone.
Healthy Attitude kohvi tarbimine selle perioodi jooksul sõltub naisest endast. Kuna naiste organismid on erinevad ning sel perioodil kuus ka nõrgemad , siis võib juhtuda, et mõned naised tunnevad end rohkem kurnatult ning on ka esinenud peavalusid. Sellisel juhul jätkatakse kohvi joomist peale päevi. Ärge muretsege, see ei mõjutada salenemisprotsessi. Osad naised tarbivad Healthy Attitude kohvi ka päevade ajal ning ei ole täheldanud mingeid muudatusi.
Jooge igal hommikul tühja kõhuga. Segage üks pakk Healthy Attitude kohvi (10g) umbes 100 ml kuuma või sooja veega. Oodake vähemalt 10-15 minutit enne hommikusööki. Mõningatel juhtudel võib lisatava vee kogus olla varieeruv ( 30 ml-150 ml) olenevalt organismi taluvusest. Alguses kindlasti juua 100 ml veega ning alle mõne aja pärast võite proovida vähema vee kogusega.
Esimene emotsioon võib olla see, et tunnete veidi iiveldust ja pisut ärevustunnet pärast esimest pakki, sest immuunsüsteem püüab kohe hakata kohanema Healthy Attitude kohviga . Mõnedel inimestel võib juhtuda, et öösel ei tule und, seega on soovitav sellisel juhul võtta kohvi ülepäeva iga päeva asemel. Kasutades tunnete enamasti janu ,kui käimas on rasvapõletusprotsessi . Mõned võivad isegi tunda kuumalaineid üle keha, sellisel juhul tuleb kindlasti juua palju H2o enne kui juhtub et jääte haigeks. H2o joomine aitab kaasa salenemisprotsessi kiirendamisele.
Kasutada tuleks ära vähemalt kolm karpi (36-54 päeva tarbimist), see on soovitatav uuele kasutajale.
Te võite vähendada oma tarbimist poolele pakile päevas, et kergendada endal tervislikku toitumise säilitamist. Samuti ei pruugi te toodet edaspidi üldse mitte enam kasutada , kui teil on õnnestunud säilitada kontrollitud söömiskunsti ning suudate seda kombineerida tervisliku toitumisega. Teised aga võivad soovi korral jätta igaks juhuks endale see tagavaraks , kui lasete end käest ning ei suuda piiri pidada (nädalavahetustel või pühade ajal).
|
OSCAR-2019
|
||
Käesoleva aasta veebruaris registreeriti Tartus ametlikult uus kogudus TELK. Värske koguduse pastor Rivo Rajandu sai Jumalalt vaimuliku töö kutse ja Püha Vaimu anni Pühakirja seletada 13 aastat tagasi koos pöördumisega. Uue koguduse rajamise mõtte andis Jumal sõltumatult mitme inimese südamesse 3–4 aastat tagasi. Aastakonverentsil võeti kogudus EKB Liidu liikmeks.
Toimus võimas Kuressaare Siioni kiriku noortelaager, kus käis koos umbes 50 noort. Teenistustel kõnelesid Valdo ja Elme Maamägi, Peeter Ränk ja Neemo Raasik, lisaks hulgale noorte tunnistustele.
Tartu Kolgata baptistikogudus ostis 21. oktoobril 2013 järelmaksuga uue kogudusehoone aadressil Veski tn 40, mis seni kuulus uusapostlikule kirikule.
Kolgata kogudus kolib senisest palvelast avaramatesse ruumidesse. Põhimõtteliselt on tegemist kasutusvalmis hoonega: pane tuled põlema ja alusta tegevusega. Kogu sisustus jääb sisse. Üht-teist tuleb siiski remontida ja koguduse tegevuse tarvis käepäraseks kohandada. Avateenistus uues hoones toimub 10. novembril 2013 kell 11 koos koguduse 112. aastapäevaga. Lõplikult saab hoone Kolgata koguduse omaks pärast järelmaksu tasumist hiljemalt märtsiks 2015.
Selle kohta ei saa me muud öelda, kui et „Issanda käest on see tulnud, see on imeasi meie silmis“ (Ps 118:23). Oleme kogenud ruumikitsikust juba aastaid. Meie liikmeskond on tasahaaval kasvanud 160ni. Kogudusest üle poole moodustavad 16-40aastased, noortetöös osaleb üle 50 inimese, pühapäevakooli viies vanuserühmas käib 40 last. Viimase aasta jooksul alustasime eestpalvetoaga, samuti eraldi noorte tööealiste õhtutega, näeme perspektiivi venekeelse töö arendamises. Pühapäevakooli rühmad saavad abiruumide vähesuse tõttu koguneda üle-pühapäeviti; teenistuste ajal on lastega perede kõrvalsaal pidevalt ülerahvastatud; tilluke köögiruum keldris on aegunud; pole ka ruumi, kus kogu kogudus saaks lauaosadust pidada, eri muusikarühmad ei saa korraga proovi teha. Ühesõnaga: meie palvemaja on küll hubane, ent jumalariigi arenguks vajame avaramaid ja kaasaegsemaid.
Sellest tulenevalt valmistasime viimasel aastal ette palvela juurdeehitust. Olime sel suvel juba koppa maasse löömas, kui saime teate, et Tartu uusapostlik kirik on müümas oma avarat hoonet. Otsustasime aja maha võtta.
Tegu on 1995. aastal valminud kaasaegse hoonega, kus üldpinda on kaks korda rohkem, kui oleks meie palvelas olnud ka pärast juurdeehitust. Samas ei ole hoone meie vajadusi arvestades ka mitte liiga suur. Lahendatud saavad abiruumidega seonduvad pidevad kitsaskohad. Hoone asub imeilusa mahuka krundi peal kesklinna vahetus läheduses (krundi suurus 5270m2, praegune krunt on 850m2). Krundi peal on 30kohaline parkla, mida praeguse palvela juures poleks kunagi võimalik tekitada. Seal saab korraldada ka seminare, konverentse ja kogukonnale suunatud üritusi.
Uue hoone läheb meile maksma suure summa: 500 000 eurot. Oleme tänulikud paljude varasemate annetuste eest oma kogudusest ja väljastpoolt. Nende ning vähemal määral ka laenu abil saime maksta esimese osamakse, 50% hinnast.
Teise poole hinnast peame tasuma märtsiks 2015. Selles osas vajame lisaks oma koguduse panusele sõprade ja toetajate abi väljastpoolt. Plaanime müüa oma senise palvela, ent ka selle müügi õnnestumisel jääb meil kogusummast 25% puudu. Täname südamest mitmeid sõpru, kümmet EKB Liidu kogudust ja paari firmat, kes on alates septembri algusest meie hoone ostu juba toetanud. Nii on meie puudujääk 1,5 kuuga juba vähenenud 3% võrra!
See, et kirikuhoonet saab valmis kujul osta, on väga harukordne juhtum. Küll Jumalal on sellega oma plaan. Tahame olla Talle sõnakuulelikud. Kui tunnete ise, koguduse või firmana südames soovi toetada meie uue kogudusehoone ostmist, siis oleme selle eest väga tänulikud. Annetada saab Tartu Kolgata baptistikoguduse kontole, selgituseks „Annetus uue hoone ostuks“.
Oleme tundnud Jumala kandvaid tiibu kogu viimase aasta jooksul ning usume, et Tema kannab meid võiduka lõpuni! Jumala õnnistus on seegi, et koguduseperes on erinevaid spetsialiste, kelle oskused asjaajamisel ja ehitustöödel nüüd järsku hädasti ära kuluvad. Meie eesmärk aga on, et uus hoone oleks kohe algusest peale täidetud evangeeliumi ja Kristuses muudetud eludega.
Palume, et kannaksite meid palves eriti 10. novembril 2013, mil peame avateenistust uues hoones koos koguduse 112. aastapäevaga. Võite tulla ka varem uudistama!
Tartu Kolgata baptistikogudus lähetas välja grupi inimesi, et rajada uus kogudus nimega TELK - Tartu Evangeelne Linna Kogudus.
Kätte on jõudnud sügis ja Tartu Kolgata koguduse noored alustavad uue noorteõhtute hooajaga! Seekord jagab mõtteid Kolgata noorte uus noortejuht Mihkel Gill, kes räägib sellest, kes on Kolgata noored, mida ja miks Kolgata noored teevad.
Gill võtab seniselt noortejuhilt Rivo Rajandult üle hästi toimiva nooretöö, kus osaleb 60-70 noort, sh ligi 30liikmeline meeskond. Gilli visiooniks on tugevdada meeskonnatööd, soodustada igaühe isiklikku elavat suhet Kristusega, hoida head sidusust koguduse tervikuga. Hooaja esimene noorteõhtu toimub 12. septembril kell 19 Tähe 66.
Noorteõhtu on koht, kus leiab uusi sõpru, kuuleb head sõnumit, näeb videosid, saab süüa ja ülistada koos Jumalat. Õhtut juhivad Valdur Rosenvald ja Karl Rebane (pildil)
130 aastat Kalju peal ja soo serval - Just selliselt võib kokku võtta Kalju koguduse üle sajandi pika ajaloo, mille tähistamisest 16.-18. mail kujunes suursugune pidu sadade külalistega.
Uut kirikuaasta algust tähistaval esimesel advendipühapäeval sai sisse pühitsetud Viljandi Baptistikoguduse uue kirikuhoone keldrisaal, kus nüüd ja edaspidi ka jumalateenistuste pidamist jätkatakse.
Sügise jooksul kauniks, soojaks ja valgeks saanud kiriku keldrisse viiva trepi ees pidulikult lindi läbilõiganud liidu president Meego Remmel ja ehitusprojekti eestvedanud koguduse pastor Aamo Remmel juhatasid koguduserahva ja külalised protsessioonis allsaali. Pärast sümboolset ristirahva teekonna palvepeatust siseneti saali, kus asuvale kantslile asetati suur Piibel, kust loeti ette päevakohaseid pühakirjatekste ning öeldi sissepühitsemise sõnad ja palved.
Ühtaegu advendiaja algust ja pühakoja avamist pühitsenud jumalateenistusel musitseerisid Tallinna Kalju ja Tartu 3D koguduse muusikud Remmeli perekonnast. Tervitusi tõi diakon Tarmo Sirkel ehitustöödele kaasa aidanud Melvin Girlinghouse'ilt ja teistelt USA sõpruskoguduse liikmetelt video vahendusel ning Laura Remmel 3D ja pastor Enn Palmik Tõrva kogudusest. Teenistusele järgnes pühaõhtusöömaaeg ning seejärel juba võimalus teha lähemat tutvust uhiuute ruumidega.
Kui Jumal lubab, siis järgmisel aastal jätkatakse juba töid uue kiriku peasaali ja kõrvalruumide valmimise nimel. Selleks on jätkuvalt oodatud toetavad eestpalved ja annetused Viljandi Baptistikoguduse kontole.
Vaata pilte nii eakate töötegijate kogunemisest kui ka ajalookonverentsist, mis ühtlasi juhatas sisse Kalju 130nda aastapäeva.
3D kogudus pühitses septembri esimesel pühapäeval kahe aasta möödumist esimese teenistuse korraldamisest Tartus, tervitades hulgaliselt kokkutulnud aastapäevalisi suvekuudel uue asukoha ning uue näo saanud koguduseruumides.
Tartu liiklussõlmel asuva Riia ning Kastani tänava ristmilkul (Kastani 42) asetseva hoone teisel korrusel üüritud ruumid on liidu noorima koguduse liikmed oma jõududega renoveerinud, võimaldamaks heade mõtete linnas õppivatele noortele sobilikku kohtumispaika nii pühapäeviti kell 14 algavate teenistuste raames kui ka nädala sees toimuvate teema- ja grupiõhtute vormis. Kuna ajateenistuses viibiv pastor Jakob Remmel ei saanud aastapäeval Tartus olla, jutlustas juhatuse liikmena kogudusetööd juhtiv Kõrgema Usuteadusliku Seminari tudeng Mart Pöör. Video vahendusel anti ülevaade aasta vältel koguduse-elus toimunust. Kaasakiskuv oli 3D noorte toel usuletulnud tudengineiu elav tunnistus isiklikust kogemusest Jumalaga ning noortepärase koguduse ülistusansambli laul ja muusika. Aastapäevakutsele positiivselt vastanud lapsevanemaid tervitas liidu president ja kogudusetöö mentor Meego Remmel, jagades kogemusi elumuutvast usuliikumisest noorte elus tänu 3D koguduse olemasolule ja tegevusele Tartus. Koguduse juhatuse töö koordinaator Mathias Mõttus kutsus kõiki ühinema 5. septembril avatavate kodugruppidega. Vaimulikku nõu ja isiklikku eestpalvet soovinud noortega suheldi selleks eraldi ettevalmistatud hingehoiuruumis. Ligi sajakonna aastapäevalise kehakinnituseks pakuti koguduseliikmete endi valmistatud küpsetisi ning teed ja kohvi.
Pühapäeval, 19. jaanuaril 2014 kell 11.00, kui Jumal lubab, toimub Tartu Annelinna Koguduses aadressil Annemõisa 8 pidulik jumalateenistus, mille käigus õnnistatakse koguduse pastoriks Enn Palmik.
Jutlustavad Meego Remmel ning Peeter Lemats. Muusikaga teenivad kaasa Kerli ja Sirli Hellamaa. Tervitusi on jagamas esindajad piirkonna kogudustest.
Kirjanik Josh McDowell, kes ühtlasi on osa Campus Crusade for Christ liikumisest (Eestis Agape Eesti) on väisamas Agape Eesti eestvedamisel toimuvat Kirikutenädalat Heartbeat Tallinn 2012.
Josh McDowell on tuntud kirjanik ja kõneleja, kes jagab igapäevases keeles kristliku usu põhiväärtusi, et noored, perekonnad, juhid ja igas vanuses inimesed mõistaksid usu põhimõtteid ja saaksid teada, kuidas neid oma eludes rakendada.
Alates 1961. aastast on Josh pidanud üle 24,000 kõne rohkem kui kümnele miljonile noorele inimesele ja nende peredele 125 riigis. Ta on 127 raamatu autor või kaasautor, kaasa arvatud "Rohkem kui puusepp" ja "Kaalukad tõendid" – need on raamatud, mille ajakiri World Magazine on arvanud 20. sajandi raamatute top 40 hulka. Josh McDowelli raamatud on kättesaadavad 88 keeles.
|
OSCAR-2019
|
||
Ent kuna maagia ei too enamasti silmapilkset tulemust ja teostub mõttevaimude nähtamatu maailma kaudu, siis saab tõestuse ainult tagasivaates.
Sel põhjusel panevadki skeptikud ja teadusejüngrid maagia efektiivsuse nii sageli kahtluse alla. Kuid nõiad on maagia jõus veendunud ja teavad, et tegemist on konstruktiivse moodusega eesmärkide saavutsamiseks.
Sarnaselt teiste filosoofiasuundumustega iseloomustavad maagiat ühtaegu nii piiramatud võimalused kui ka kindel piiritletus. Ta sõltub väga suurel määral iseloomu tugevusest ja vaimsest võimekusest. Küllap kõige pärssivamad piirangud on hirm ja nördimus. Selliseid takistusi loob teadmiste ja kogemuste puudus. Kardetakse vaid seda, mida ei mõisteta.
Nördimus, pettumus ja hirm tulenevad puudulikest kogemustest, ent nende üle on võimalik treenimise ja harjutamisega kontroll saavutada. Ometigi ei saa neid tundeid täielikult kaotada, kuna nad on seotud meie olemusega. Võtmesõna on siin see, et
Maagia on üks paremaid võimalusi, kuidas saada oma elu peremeheks ja taastada harmoonia. Ta vallandab sisemise jõu ja süütab jumaliku sädeme. Maagia lubab teil teha tõelisuseks oma suurimad soovid.
Maagia toimimiseks on tarvis vaid avatud meelt, algteadmisi universaalsetest põhimõtetest ja valmisolekut eksperimenteerimiseks.
See on võrdeline muutusega ja meie võimega muuta tegelikust. Mispärast on rõhuasetus muutmisel? Sest miski ei jää alatiseks samaks! Mateeria on pidevas liikumises.
Me peame vaid paari aasta jagu ajas tagasi minema, et näha, kuidas elu on selle ajaga muutunud. Kui paljud meist kannavad praegu samu riideid, mida aasta tagasi? Kui need ka pole kulunud, siis on igatahes moest läinud. Sama kehtib harilikult sõprade kohta: ühtedega suhtleme endiselt, teised on mujale kolinud, kolmandad on juurde tulnud. Vahetuvad töökohad, eluasemed, autod ja hoiakud. Kas teadlikult või siis alateadlikult lähevad kõik kaasa hetkemoodidega.
Maagia aitab meil teha muudatusi ja lahendada võimatuid olukordi. Kahjuks on maagia tõsised meistrid seda kunsti hoolikalt varjanud. Pinnale on õnnestunud kerkida vaid nii segastel ja ähmastel infokatketel, et enamik inimesi peab seda mõttetuks ebausuks. Selle tulemusena kas eitatakse niisuguse imelise vahendi väge ja võimalusi või eiratakse.
Maagia pole kahjulik, patune ega keeruline, vaid vahend, mida saavad hõlpsasti kasutada kõik muutuse ihkajad.
Teil peab lihtsalt olema soov muutuste esilekutsumiseks. Õnnetuseks võib muutus olla sellega silmitsi seistes ka äärmiselt hirmutav. Inimene harjub valitseva olukorraga ja peab mugavaks seda, et tema tegudel on etteaimatavad tagajärjed. Tingimuste teisenemisel väheneb võime kaugemale näha ja tagajärgedega arvestada.
Mõelge vaid, kui tihti olete näinud sõpru (või isegi ennast kui aus olla) ebasoovitavas olukorras lõksus ning imestanud, miks nad küll midagi ette ei võta. Nad ei tee midagi olukorra parandamiseks, ehkki tunnevad end halvasti, sest see on vähemalt neile tuttav ja vähem hirmutav kui tundmatud, mida muutus endaga kaasa tooks.
Muutusega kaasnevad kõikvõimalikud tundmatud faktorid, millega ei tulda toime ning mida ei suudeta kontrollida.
Pelg muutuste ees, tundmatuse kartus või lihtsalt hirm hoiab paljusid isiklikus vangikongis luku taga. Maagia saab inimest niisugusest endaloodud vanglast vabastada, taastades tema eneseusu ja eneseväärikuse. Maagia õpetab meile mõnikord väiksemategi saavutuste kaudu, et mõil on võimalik iseennast ja olukordi muuta. Ja mis kõige olulisem –
Kõik vajalik on inimese enda see olemas, tuleb see vaid üles leida ja rakendada. Enamik maagiast huvitatuid tegeleb sellega salaja ning seepärast on saavutused vaid nende endi teada. Teistega ei pruugi nad oma kogemusi jagada. Saavutus on maagias ülioluline aspekt ja isikliku väe teadvustamise algus. Miski ei asenda sisemist teadmist: „Ma sain sellega üksi hakkama.“
Ent nagu kõigel elus, on ka maagial reeglid ja põhimõtted. Need pole keerulised ega sisutühjad, vaid järgivad tavalist tervet talupojamõistust. Kahjuks tuleb meil kõigil aeg-ajalt loogikast puudu, kui mõtteis vasardab:
Teiste filosoofiliste või metafüüsiliste suundumustega võrreldes seisneb maagia ainus erinevus selles, et ta lubab teie kinnismõttel teoks saada.
Me kõik oleme siin selleks, et õppida, ja seda me ühel või teisel moel ka teeme. Põhimõtteliselt võib elu võrrelda igavese kooliga. Me kõik läheme ühest klassist järgmisesse. Igas „klassis“ on uued õpetajad, ained, eksamid, kordaminekud ja läbikukkumised. Õppimiseks ning uurimistööks kulutatud vaev ja hool ning õpitu rakendamine praktikas kajastub lõpuhindes ja siinkohal astub mängu maagia, mis teeb tuupimise lihtsamaks, õppetunnid kasulikumaks ja annab meile võimaluse tulemust valida.
Maagia toimib järgmiselt: ta eemaldab meie elust ebasoovitava ja täidab tühimiku soovituga. Üldteada tõdemuse järgi mahub ühte kohta korraga ainult üks asi. See kehtib nii esemeliste kui vaimsete asjade kohta. Mõtted on meie soovide kehastused, mis avalduvad mõttevaimudena ja hõivavad teatud ruumi. Kui vabaneme vastumeelsetest vaimolenditest, mahuvad asemele kasulikud.
Kõik on vaadanud edukaid inimesi ja salamisi igatsenud nende moodi olla. See ongi võimalik, kui muuta hoiakuid ning võtta ette midagi uut ja teistsugust.
Ja muide, võib-olla on need edikad inimesed, keda te nii väga imetlete, just maagia abil kõike saavutanud.
Kõige tähtsam nimetaja igasugustes maagilistes toimingutes on reegel: „Pettumuste kaudu lahenduseni“.
See tähendab, et kui tavamoodistest ei ole millegi saamiseks aidanud, siis tuleb appi võtta maagia. Ent esmalt tuleb järele proovida kõikvõimalikke muid viise. Millegi nimel tulemusetult pingutamine tõstab psüühilise energia taset.
See tähendab, et maagia suundub eesmärgi poole kõige loomulikumat ja hõlpsamat teed mööda. Maagia hoidub saatuse ja karma vaekausse kõigutamast, mis muidu tooks kaasa negatiivse vastureaktsiooni. Vastused ei potsata teile plaksti pähe, vaid annavad endast märku pigem tajutavate vihjetena, nii et olge võimalustele avatud.
Näiteks kui üritate rituaali abiel endale unelmate kallimat nõiduda, siis ärge oodake, et ta teile selgest taevast sülle sajab. Tõenäoliselt põrkate temaga kokku tänaval või töökohal. Loterii võidunumbrid ei ilmu tulekirjas teie toaseinale, kuid võite neid unes näha. Just niimoodi maagia töötabki, hoidudes vastandlikkusest ja luues soovitud tulemusi. Maailmamaatriksi mastaabis pole oluline, kuidas või miks maagia toimib, loeb vaid see, et ta tõesti toimib
Sama tähtis on kirest pärinemise reegel või seadus. Nimelt selles avaldubki teie tahe ning see mängib otsustavat rolli selles, kas teie maagia “töötab“ või mitte.
Teisisõnu: kas te saate saate ka ilma ihaldatuta elada? Enam kui tõenäoliselt saate, ja te olete seda juba üsna kaua aega saanud. See on oluline, kuna tegelik vajadus määrab ära energia hulga, mida te olete suuteline antud ajahetkel endas äratama. See omakorda mõjutab otseselt maagilist toimingut. Piir vajaduse ja tahtmise vahel on imepeenike. Tihtipeale on keeruline kui mitte võimatu, neid teineteisest eristada. Materiaalsete hüvede ihkamises ja soetamises pole midagi halba, peaasi, et olukorda osatakse kainelt hinnata. Seda aspekti kipuvad paljud innukad maagiaharrastajad
Tundub, et inimkond pole kunagi suutnud tasakaalikaks jääda, kui valik tuleb langetada iha või vajaduse kasuks. Inimesed kas loobuvad täiesti maisetest naudingutest või ületab nende sõge saamahimu igasugused piirid.
Ärge tehke seda viga, et mõtlete nagu tuleneks kehalise tahte eiramisest vaimne valgustatus – tegelikult juhtub just vastupidine. Ei ebapiisav toitumine, pikkaajaline seksuaalse eneseväljenduse allasurumine, higistamine ega ka kananahal ihu ei aita kirgastumisele vähimalgi määral kaasa.
Niisugune karm kasinus tekitab ebaloomulike kinnismõtteid, mis võtavad inimeselt lõivu ja võivad lõpuks ta hinge hävitada. See kehtib ka nende kohta, kes oma ekstravagantsusele põhjendusi o tsivad, lootes süsteemi sel moel üle kavaldada. Igaüks peab oma tegude eest vastutama,
Vaata ette, mida sa soovid, sest see võib täide minna.“ Mõnikord pole see, mida soovitakse, tingimata see, mida vajatakse. Tõeline (kõrgem) mina teab, kuidas on parem,
ja tal on ainulaadne oskus kontrollida isikliku energia tasandeid. Täitmatu ihaga inimesele valmistab see muidugi suurt meelehärmi. Kui kõrgem mina energiatasandil hoiab end tagasi, siis enamasti ei avaldu soov eeldatud kujul.
Kõrgem mina on huvitatud üksnes hinge arengust ja säilitamisest, kõik ülejäänu on talle meelevaldseks takistuseks, mis eksitab tõelise saatuse teelt.
Ent inimese sisemise tasakaalu hoidmiseks lubab kõrgem mina teatud materiaalsust. Seepärast tekibki olukord, mil ajuti on maagial kohe tulemusi, mõnikord aga jääb mulje, et ei toimu üldse midagi. Tulemused sõltuvad energia kandumisest kõrgemalt minalt madalamale minale.
Kehaline teadvus muudab selle energia kasutatavaks väeks, mis suundub või keskendub soovitud sihile. Selle tagajärjel objektiivne reaalsus paindub või nihkub tahtega kooskõlas.
Kokkuvõtvalt on maagia kõige imepärasem tööriist, mis on meie käsutuses. See võimaldab luua või ümber vormida iaiklikku osakest universumist. Kohaselt rakendatud maagia annab meile vabaduse väljendada oma kõrgemaid pürgimusi. Rituaalse maagia piirides on üksikisikul ülim võim.
|
OSCAR-2019
|
||
See artikkel räägib Suurbritannia parteist; samanimeliste parteide kohta vaata lehekülge Konservatiivne Partei (täpsustus)
Partei asutati 1834. aastal ja selle eellaseks on 1678. aastal rajatud Tooride Partei, mistõttu konservatiive tänini tihtipeale "toorideks" kutsutakse. Nimekuju Konservatiivne ja Unionistlik Partei pärineb ajast, mil konservatiividega liitus Liberaalse Partei "liberaalsete unionistide" rühm.
Konservatiivne partei kuulus valitsusse suurema osa 20. sajandist. 1997. aastast kuni 2010. aastani olid konservatiivid Briti parlamendis peamine opositsioonipartei.
2010. aasta parlamendivalimistel saavutasid konservatiivid valimisvõidu, kuid enamust parlamendis mitte. Moodustati koalitsioonivalitsus Liberaaldemokraatidega. Peaministriks sai konservatiivide liider, senine opositsiooni- ja varikabineti juht David Cameron.
Pärsia on Iraani nimi, mis oli kasutusel läänemaades enne aastat 1935. Ajaloos nimetatakse (ebaõigelt[viide?]) Pärsiaks ka Ahhemeniidide riiki, mis tekkis 8. sajandil e.m.a.
„Need olid India sangarid, kes lääne poole ratsutasid, /../ ning vananevas Paabeli maailmas kõikjal võimu haarasid. 6. s e.m.a tekkib selle maailma keskele väike Pārsā (kr Persis, praegu Fārs) maakond.[1] Mõnetuhandelise Pārsāst pärineva täiskasvanud mehe jaotamine tohutu hulga sõjaväeliste ja haldusüksuste vahel tekitas ülemkihi (Kyrose ja Dareiose impeeriumis), /../ kelle esivanematest vaid väga vähesed olid pärit Pārsāst. Õieti pole olemas niisugust maad, mida võiks nimetada Pärsia ajaloo toimumispaigaks.“
Nn Pärsia impeerium moodustus 6. sajandil eKr, riik laius Vahemerest kuni Induse jõeni. Sellesse kuulusid tänapäeva Iraan, Iraak, Pakistan, Afganistan, Türkmenistan, Usbekistan, Tadžikistan, Türgi, Jordaania, Küpros, Süüria, Liibanon, Iisrael, Egiptus ning osa Kaukaasia piirkonnast.
Šeik Safi ad-Din Ardabili (eluaastad 1252–1334), järgi sai Safaviidide dünastia oma nime. Šahh (1502–24) Ismail I rajas Pärsia šahhidünastia (1502–1736), ühendas Iraani ja naaberalade väikeriigid tugeva keskvõimu alla impeeriumiks, kus valitsevaks usuks oli šiiism. Safaviididest alates on šiiism olnud Iraani riigiusund. Safaviidide riigi pealinn oli algul Tabrīz, seejärel Qazvīn ja aastast 1598 Eşfahān.
Safaviidide kõrgajal valitsesid nad tänapäeva Iraani, Aserbaidžaani, Bahreini, suurem osa Gruusiast, Iraaki, Kuveiti ja Afganistani ning osa Türgist, Süüriast, Pakistanist, Türkmenistanist ja Usbekistanist.
Ismail I võitis 1500. aastal Şirvani šahhi väge ja hõivas Bakuu, haaras 1501. aastal võimu ka Lõuna-Aserbaidžaani aladel (kuulutas Tabrīzi pealinnaks), järgmisel aastal võitis Ak Koyunlu väge ja kuulutas end Pärsia šahhiks. Ismail I ei kuulutanud ennast ainult ilmalikuks valitsejaks, aga ka šiiitide vaimulikuks liidriks, toonitades, et ta on neljanda kaliifi ‘Alī ibn Abī Ţālibi otsene järeltulija. Ta kiusas taga sunniite ja see ei meeldinud Osmani sultanile, kes omakorda pidas ennast sunniitide kaitsjaks. Aastatel 1503–1510 taasühendas Ismail I kogu Iraani, Aserbaidžaani ja Lõuna-Dagestani, liidendas Armeenia ja Iraagi, hõivas Bagdadi ning usbekkidega sõdides osa Kesk-Aasiat (Horasani).
Ismail I-e katse tungida Osmanite riiki, lõppes 1514. aastal lüüasaamisega Çaldırani lahingus Türgi sultani (1512–1520) Selim I vastu ning Osmanid vallutasid Safaviididelt Mesopotaamia ja Kurdistani. 1554. aastal aga vallutasid Safaviidid Gruusia ning 1555. aastal lõppes Türgi-Pärsia sõja Amasya rahuga, millega Aserbaidžaanläks Safaviidide ja Iraak Osmanite valdusse ja jagas Gruusia mõjusfäärideks. Imerethi läks Osmanitele ning Kharthli-Kahhethi pärslastele. 1578. taasalanud sõjategevuses vallutasid Osmanid Safaviididelt Gruusia ja Kurdistani. Järgnevates Türgi-Pärsia sõdades oli kaalukauss kord ühe, kord teise poole kasuks, kuid 17. sajandi alguses, järjekordse sõja käigus, suutis Pärsia kehtestada oma võimu pea kogu Gruusias.
Safaviidide riik saavutas suurima ulatuse ja võimsuse ‘Abbās I Suure ajal (1587–1629), kes reformis relvajõud ning pidas sõdu Osmanite riigi ja Šeibaniidide usbeki riigiga. Safaviidide dünastia valitsetud Pärsial tekkisid tihedad sidemed nii Euroopa (nt Adam Oleariuse saatkonna reis) kui ka Ida riikidega, poliitikas hakkasid suuremat osa mängima pärslased.
Tema järglaste ajal hakkas keskvõim nõrgenema, toimusid rahvaülestõusud, 1722. aastal hõivasid suure osa maast afgaanid, 1722–1732 loovutas Pärsia Kaspia mere äärseid alasid Venemaa keisririigile.
Safaviidide riik lagunes sisetülide tõttu 18. sajandi algul ning Osmanid ja Venemaa keisririik jagasid suure osa Pärsia valdustest 1724. aasta Konstantinoopoli rahuleppega. Vene-Pärsia sõja (1722–1723) ajal okupeeris Venemaa keisririik Bakuu ja Bakuu khaaniriigi, mis oli seni kuulunud Safaviidide riigi alla, kuid nõustusid 1735. aastal Bakuust loobuma.
Nāder-šahh taastas aga kiirelt Pärsia vägevuse, Safaviidide dünastia põhijõuks olid türkide nomaadide hõimud, kes rääkisid aseri keelt. Nadir oli 1726 väepealikuna šahh (1722–1732) Tahmasp II teenistuses ja Nāder tõrjus 1729. aastal Iraanist sinna tunginud afgaanid, taastas Osmanite riigiga peetud sõjas (1730–1736) Pärsia võimu Mesopotaamias, Armeenias, Gruusias, Aserbaidžaanis ja Dagestanis. Nadir kõrvaldas 1732. aastal võimult Tahmasp II ja hakkas valitsema tema poja ‘Abbās III regendina.
1736. aastal valisid hõimupealikud uueks valitsejaks Nāder-šahhi (1736–1747). Nāder-šahh vallutas 1737–1738 Afganistani ja 1738–1739 Loode-India, rüüstas 1739 Delhi, hõivas 1740 Buhhaara ja Hiiva. Nāder-šahhi suurriik lagunes pärast tema tapmist 1747. aastal.
Bakuu khaaniriik aga hakkas vastu Afšariididele ja kuna impeerium oli šahhi surmast ikka alles toibumas, läks ülestõus võrdlemisi kergelt ning kuigi Bakuu jäi de jure Iraani šahhide vasalliks, sai khaan de facto praktiliselt iseseisvaks. Nāder-šahhi vägedes võidelnud Durranide hõim võttis iseseisvalt võimu Afganistani aladel. Durranide hõimu juht, puštu Ahmed-khaan Durrani rajas 1747 iseseisva afgaani riigi ning teda peetakse Afganistani rajajaks.
1779. aastal vallutas Agha Muhammed Põhja-Pärsia ning aastatel 1781–1925 oli Pärsias võimul Kadžaaride dünastiast šahhidünastia. Agha Mohammad-khaan kukutas viimase Zandi dünastia esindaja 1796, kuid ta ise mõrvati järgmisel aastal. Tema järglaseks sai vennapoeg Fath Ali-šahh. 1786. aastal tegid Kadžaarid Teheranist riigi pealinna.
Nāder-šahh oli andnud Gruusia aladel Kharthli kuninga titli Teimurazile ning Iraklile Kahhethi kuninga tiitli, kui Nāder-šahh mõrvati 1747. aastal kasutasid Teimuraz ja Irakli riigis tekkinud ebastabiilsust, et Pärsiast lahku lüüa. Pärsia garnisonid sunniti Gruusiast lahkuma ning koostöös üksteise ning Aserbaidžaani khaanidega moodustasid Pärsia-vastase liidu. Teimuraz II suri 1762. aastal ning Irakli II päris ka Kharthli trooni, ühendades Gruusia. Ta pöördus uuesti Venemaa poole, et saada kaitset Osmanite ja Pärsia eest. 1783. aastal sõlmiti Irakli II ja Katariina II vahel Georgijevski leping, millega Kharthli-Kahhethi kuningriik tunnistas Venemaa ülemvõimu, kuid tagas Bagrationi dünastia võimulpüsimise ning Gruusia kiriku iseseisvuse.
1795. aastal vallutas Pärsia šahh Āghā Moḥammad Khān Gruusia ning vallutas ja rüüstas Thbilisi. Irakli II surma järel puhkes trooninõudlejate vahel kodusõda ning üks osapooltest palus sekkuda Venemaal ja olukord lahendada. 1801. aastal allkirjastas keiser Paul I määruse, millega Kharthli-Kahhethi kuningriik liideti Venemaa keisririigi koosseisu. Pärsia üritas tagasi vallutada Gruusiat ja Dagestani, kuid sai Vene-Pärsia sõjas lüüa. 1810. aastal hõivasid Vene väed ka Imerethi kuningriigi. Venemaa väed hõivasid ka 1813. aastal Tabrizi ja Pärsia pidi loovutama Golestāni. Teine Pärsia-Venemaa sõda algas 1826 ja lõppes 1828 Turkmanchai rahu sõlmimisega, mis andis Venemaale suuri eesõigusi.
Artikli kirjutamine on selles kohas pooleli jäänud. Jätkamine on kõigile lahkesti lubatud. (September 2018)
|
OSCAR-2019
|
||
Vastavalt löök langes, isegi väga kontseptsiooni androgüünia (Ashmore, 1990; Sedney, 1989). Väga Bem (Bem, 1981, 1993) kurtis, et kontseptsiooni androgüünia tähendab, et mõned omadused heaks on "mees" ja teised "naiste" - sest see on põhimõtteliselt vastuolus meie kavatsust vähendada soolist polarisatsiooni. Paljud psühholoogid pakuvad täielikult loobuda terminid "mehelikkus" ja "naiselikkus", mis ainult tugevdab sooliste erinevuste ja stereotüübid (Betz, 1993). Spence ja Helmrih (Spens & Helmrich, 1981) pakkus selle asemel kasutatakse neid termineid järgmiselt: näitaja, mis peegeldab võimet enesejaatuseni ja pädevus (põhiaspektid traditsioonilise mehelikkuse) ja väljendus esindavad kvaliteeti traditsiooniliselt seotud naiselikkust, näiteks hooldus, tähelepanu teised, emotsionaalne ekspressiivsus ja sensuaalsuse (Betz, 1993).
Oma raamatus (1993) Bem tunnistas, et mõiste androgüünia on kaugel tegelikust olukorrast: tuginedes seda, muutusi on vaja juhtuda isiklikul tasandil, kui tegelikult kõrvaldamiseks soolist ebavõrdsust paratamatult vaja muuta struktuuri avalikes asutustes. Teine juhitamatu probleem on võimalik kaotus positiivse sotsiaalse identiteedi, mis tähendaks silumiseks mehe-naise dihhotoomia. 5. peatükis näeme mingit kasu meie enesehinnang toob tugeva samastumist tema sugu ja rõhutades selle erinevused soost. Siiski on maailm koosneb inimestest, nii instrumentaalse ja väljendusrikas, see on ahvatlev mulle. Olen nõus Bohm et androgüünsus, vaatamata probleeme peidetud see annab teile võimaluse luua pildi utoopia, kus inimene ei pea loobuma neid tema omadusi ja käitumist, et ühiskond peab seda sobimatuks soost. Tähtis on see mõiste, kuna see annab mõista, sama atraktiivne omadused traditsiooniliselt peetakse naiselikuks ja omadused, mis me kasutasime võtta mees. See on eriti oluline, arvestades asjaolu, et mehelikku seni püüdnud esitada pigem normatiivne ja soovitav (vt.: Bem, 1993; Miller et al, 1991 ;. Tavris, 1992).
Vaimne alaareng (sünonüümina kasutatakse tihti terminit "vaimupuudega") on mõiste ei ole puhtalt kliiniline, kuid haridus- ja meditsiinitöötajad. Vaimne alaareng nimetatakse püsiva rikkumise kognitiivse tegevuse tagajärjel ajukahjustuse. Vaimne alaareng on heterogeenne mitmeti - aasta etioloogia, kliiniline pilt, dünaamika,
Sleep - kohustuslik ja kõige täiuslikum vorm igapäevase puhkeaja. Üliõpilastele on vaja kaaluda tavaline norm öö monofaasiliste magada 7,5-8 tundi. Kell, mis on mõeldud magada, ei saa pidada omamoodi reserv aega, mis võib sageli kasutada karistamatult ja muudel eesmärkidel. Tavaliselt mõjutab tootlikkust vaimse töö ja psühho-emotsionaalset seisundit.
Ühine stereotüüpe mehed ütlevad, et nad tunnustavad suurte raskustega, et midagi ei tea, ja ei soovi nõu küsida. Selle aluseks võib seisneda määr vaimse karedus, mis sisaldab ootus, et mees näeb pädevad ja asjatundlikud. Inimene püüab sobituda selle mudeli sverhkompetentnosti hakkab muretsema, niipea kui
Etog omamoodi vaimne alaareng uuritud praegusel ajal ei piisa. Usutakse, et see on päritud summeeruva (kumulatiivne) toime paljude geenide (pärilik komponent või eelsoodumus) ja keskkonnategurite (non-pärilik komponent), mis häirib normaalset vaimse arengu laps. See vorm näib esinevat sagedamini. Kui see ei ole tavaliselt
Naistel asemel kaks X kromosoomi saab kolme või enama-47 XXX, 48, XXXX ja teised. Olulised muutused fenotüübis ja neid ei ole võimalik, kuna ekstra kromosoomid tavaliselt spiraalsed ja esitatud seksuaalse kromatiini. Sellistel patsientidel võib olla terveid järglasi, kui pool nende sugurakkude kannab tavaline komplekti kromosoome. Patsiendid, kellel on vaimne alaareng võib tekkida. Mida rohkem X kromosoomid
Trisoomia-X kirjeldas esimesena P. Jacobs 1959 trisoomia-X sagedus on üks vastsündinud tüdrukud ja naised 1: 800-1: 1000 ja üks vaimselt alaarenenud - 0,59. Enamik tüdrukuid ja naisi trisoonia X-identifitseerida patsientide hulgas psühhiaatriahaiglasse. Trisoomia X-sündroomi nimetatakse mõnikord Triple-X, kuid see ei ole põhjendatud: trisoomia-X ei määrata täpne DC
Riiete ruumi, vererõhku mõõtma, pulssi lugedes. 2. Self-massaaž pea surve akupunktuuri punktid. Hommikune 1. Riiete ruumi, vererõhku mõõtma, pulssi lugedes. 2. Self-massaaž pea surve akupunktuuri punktid. 3. Teostage Võimlemine Complex. 4 üheminutilise perspektiivis. 5. Seitse kasutamise
Dream - tõhus viis leevendada vaimset ja füüsilist koormust. Pole ime, et nõrgenenud, haige või kes on pikka aega ekstreemsetes olukordades on võimalik magada kaua aega. See - füsioloogiline kaitse organismi vajadust, kui ravi, tekkinud keeruka psühhofüsioloogilisi protsesse. Une ajal, muutused toimuvad kogu organismi elu,
Aastakümneid juhtivad tegurid etioloogias püsivad kõrvalekalded vaimset ja füüsilist arengut peeti prenatalnye ohtu, patoloogia sünnitus, trauma, infektsioonid, joobe varases eas. Saavutused meditsiiniliste ja bioloogiliste teaduste viinud radikaalse läbivaatamisega neid seisukohti. Aastate jooksul on ta avanud paljudele pärilike haiguste ja sündroomide ja nüüd on põhjendatud
Töö ja ülejäänud - tegeliku tuuma ja igapäevaste rutiini terve elu. On väärarusaam kahjulikku mõju põhjustab tööjõu väidetavalt "kulumine" keha, liigne energia ja ressursid, enneaegset vananemist. See toimib nii füüsilist ja vaimset, mitte ainult ei kahjusta, vaid süstemaatiline, teostatav ja hästi organiseeritud tööprotsess on väga
Vaimse töö ühendab tegevusi, mis on seotud vastuvõtu ja töötlemise andmetele esmajärjekorras tähelepanu pinge mälu, samuti suurendada mõtlemise protsesse. Enamiku kaasaegsete elukutsete iseloomustab kiirenenud töö, järsk tõus maht ja mitmekesisus informatsiooni, ajapuudus otsuste tegemisel, suurendada sotsiaalset tähtsust need otsused ja isiklik
Nii, teil on olnud austaja psühhofüüsikaliste tehnikaid Mesnik ja ta hakkas näitama positiivseid tulemusi. Olete õppinud jõusaal kompleksi hingamist ja "vaimse esindatuse" on vererõhu langus. Olete õppinud aeroobsed harjutused - kõndimist, mille jooksul sa ei saa osa õige hingamine ja "vaimse esindatuse". Sa juba tead, kuidas kasutada "vaimne
Üks tähtsamaid kasvajate intellektuaalse sfääri noorukieas on arendada teoreetilisi mõtlemist. Keskkooli õpilased ja üliõpilastele tavaliselt ei tea, "miks" oma intellektuaalse tegevuse on aktiivsem ja sõltumatud; nad on kriitilisemad nii õpetajad ja sisu saanud teadmisi. Teine omadus intellektuaalset arengut
Rühm haiguste, mis põhinevad sünnidefekte närvisüsteemi, sisaldab patoloogia, väärareng Klippeli-Feil, mida iseloomustab isoleeritud ja mitu luuliidusest emakakaela selgroolüli, kolju- song, craniostenosis (enneaegne sulgumine kolju- õmblused), mikrotsefaalia (suuruse vähendamist kolju ja aju koos vaimse
Kromosoomi haigus on rühm põhjustatud patoloogiliste seisunditega mutatsioonilise muutused kromosoomide komplemendi (tabel 1). Tabel 1 esinemissagedus põhjustatud haiguste erinevat tüüpi aneuploidsuseks inimestel {foto14} näidanud, et umbes 40% spontaanseid aborte, ja 6% kõigist surnultsündinute on kromosoomimuutused. Samal ajal, umbes 1000 6
|
OSCAR-2019
|
||
Ontlik raamatupidaja/finantsnõustaja kaotab ühel päeval kogu oma senise elu. Selgub, et partnerid tema väiksest finantsettevõttest on tüssanud narkokartelli, kellele pole neilt miljonite varastamine just meeltmööda, ning ta abikaasa on pikemat aega bänginud võõrast vanamehejorssi.
Et elu ja lagunevat peret siiski päästa, põgeneb ta väiksesse suvekülla, et seal narkokartelli jaoks raha pesta ja enda truudust ning elu väärtust tõestada. Looduskaunis külas satub ta vastamisi eluheidikutega, kes ta hea meelega maha lööks; elama alasti ringi jalutava lootusetult haige vanamehe juurde; rikub kohaliku heroiinifarmeritest perekonna äri kulgu ja saab sappa geist FBI agendi. Ta elu kukub sellise hooga kuristikku, et ilmselt mõtleb ka mõni vaataja käe Xanaxi-purgi järele sirutada. Iga ootamatu jama taga on järgmine ootamatu jama.
Peaosas on komöödiasarjas „Arrested Development“ endale nime ja näo teinud Jason Bateman, kes on kümnest episoodist ka nelja režissöör. Suurepärane casting. Maakatest heroiinipere näeb välja selline, nagu nad elaks päriselt sellist elu.
„Mindhunter“ viib meid aastasse 1977, kui kriminaalpsühholoogia ja kriminaalprofileerimine on alles lapsekingades. FBIs tekib uut töövõtet katsetav ja uuriv rakuke, kes asub vangistatud sarimõrvareid intervjueerima, et aru saada, mis nende peas toimub.
Sari pole teab mis pinev, pigem leebelt huvitav cool küte, mida ehib vaimustav galerii psühhootilisi killer’eid. Peatandem Holden Ford (Jonathan Groff) ja Bill Tench (Holt McCallany) takerduvad FBI kivistunud bürokraatiasse ja suhtlevad etteaimamatult käituvate sarimõrtsukatega. Kui nende omavaheline sõnaohter naaklemine võib esiotsa pisut väsitav olla, siis hiljemalt sel hetkel, kui tunnistate meeste erinevaid reaktsioone vahejuhtumile, kus kinnipeetav masturbeerib talle meeleheaks toodud naistekingaga, mõistate, millist juuspeent huumorit nende dialoogid kannavad.
Tõsielul põhinev, aga kunstiliste lisandustega jaht USAd paar aastakümmet pinges hoidnud Unabomberiks nimetatud terroristile. Keskmes kriminaalne profileerija Jim Fitzgerald (Sam Worthington, kelle nägu on osale meist tuttav megablockbuster’ist „Avatar“) ja tema uudne meetod otsida nõela heinakuhjast lingvistika abil. Ülejäänud ülikavalat pommimeest küttiv töögrupp peab tema ideid, võtteid ja katseid luuleilma kuuluvaks juraks ja nii maadleb ta sedavõrd enda tõestamise, tekstide jõllitamise ja Unabomberist sundmõtlemisega, et isoleerub kogu muust elust. Psühholoogilist vägikaigast tuleb tal vedada ka Ted Kaczynski ehk Unabomberi endaga (Paul Bettany paneb teda hästi!), kes katsub tema lingvistilise uurimise saavutused kohtus nurka mängida.
Pikaldane, ängistav ja just seepärast nii mõjuv ekraniseering Margaret Atwoodi 1985. aastal ilmunud romaanist oli kriitikute peaaegu üksmeelne lemmik. Rangelt võttes kuulub see sari ulmežanrisse, kuid midagi sellist, mida maailmas ühel või teisel ajal juhtunud poleks, selles tegelikult peaaegu ei näidatagi.
Ökokatastroofi ja sellega kaasnenud naiste viljatuselaine taustal haarab USAs võimu fundamentalistlik sekt Sons of Jacob ning riiki nimetatakse nüüd Gileadiks. Uue riigi räige ühiskonnakorralduse kõrval kahvatuvad ka kõige julmemad diktatuurid (ehk vaid Põhja-Koreal oleks šanssi Gileadiga võistelda). Iseäranis allasurutud on Gileadis naised, kes jagunevad rohkem või vähem õigusteta kastidesse. Nn teenijannad on täielikult orjastatud, kuid unikaalne kast selle poolest, et on võimelised lapsi saama. Sellise saatusega peategelast June’i (kes romaanis nimetuks jääb) kehastab „Mad Menist“ ja „Top of the Lake’ist“ tuttav Elisabeth Moss, kes rolli eest möödunud aastal ka Emmy võitis.
Sarja luitunud värvigammas on paralleel „teenijannade“ punaste rüüde ja verevärvi vahel hõlpsad tekkima (rüüde veripunane ja peakatete erkvalge korduvad ka tiitrite kujunduses). Kogu selle pikaldase painaja taustal on ängistavaimad kaadrid aga need, mis napilt kirjeldavad ühiskonna järkjärgulist libisemist hullumeelsusse. Kindlasti on vaatajaid, keda poliitilised paralleelid selles sarjas liialt häirivad, kuid maailmavaatelisi seisukohti siin esile ei tõsteta. Lihtsalt kõle, hoiatav pilt sellest, kuidas uputakse kollektiivsesse sõgedusse.
Samuti ulmeromaani ekraniseering, aluseks Neil Gaimani samanimeline teos. Visuaalse efektsuse poolest on telesarjade maastikul konkurents väga tihe, kuid „American Gods“ teeb panuse just sellele küljele. Ilma suurejoonelise show’ ja vaimukate popkultuurinumbriteta kipuks lugu lahjaks jääma, kuigi kirjanduslik põhi on korralik ja erinevalt mõnest teisest ekraniseeringust on algmaterjali piisavalt. Üks aasta efektsemaid sarju sellegipoolest.
Peategelane, lapsena skisofreeniadiagnoosi saanud David Haller („Downton Abbey“ staar Dan Stevens) kohtab psühhiaatriahaiglas nägusat Syd Barrettit („Fargo“ kolmanda hooaja täht Rachel Keller). See kohtumine vallandab peadpööritava kaose, aga ka teadmise, et Davidi nägemused võivad olla hoopis erakordsete võimete avaldumisvorm.
Marveli koomiksil põhinev „Legion“ oleks mul kindlasti kahe silma vahele jäänud, kui selle looja poleks suurepärase „Fargo“ autor Noah Hawley. X-Meni maailm, kust lugu pärineb, on ekraanil väga menukas, aga superkangelased ja mutandid on mingil määral siiski nišikaup. Tõsi, „Legioni“ tegevustik ei puutu vähemalt 1. hooaja jooksul X-meeste omaga üldse kokku.
Visuaalselt on „Legion“ suures osas sõge psühhedeelne kaleidoskoop, mis aeg-ajalt balansseerib tähelepanuvõime piiril. Noah Hawley sõnul peaks sari mõjuma nagu Pink Floydi „Dark Side of the Moon“ (siit ka seos ühe peategelase nimega), mida ta peab „vaimuhaiguse helimaastikuks“. „Legioni“ võibki vaadata kui illustreeritud rännakut nihestatud psüühika tumedasse tihnikusse.
David Lynch kirjeldab „The Returni“ kui 18 osaks jaotatud filmi. Ega siin ühtki telesarjale sobivat mõõdupuud kasutada saagi. 26aastane vahe 2. ja 3. hooaja vahel on piisav, et uut „Twin Peaksi“ iseseisva teosena võtta, ja see, millest ta koosneb, pole kaugeltki sama savi, millest muid sarju voolitakse.
Ainuüksi pikkus – kaheksateist tunniajast episoodi – on märk loojale antud vabadusest. Ja Lynch on selle võimaluse lõpuni ära kasutanud. Kui vaataja on suutnud juba enam-vähem siseneda 90ndate alguse „Twin Peaksist“ võrsunud keskkonda ja rohketesse tegevusliinidesse, jõuab järg sürreaalse 8. osani, mis meenutab pigem Buñueli filme kui midagi, mida iial varem teleekraanil tehtud oleks. „The Returni“ võib ilma kinganinasid põrnitsemata nimetada kunstiteoseks. Siin on hulk tegevusliine, mis kuhugi ei vii, stseene, mis jäävad konteksti ning alguse ja lõputa, aga kõik, mis iga teise sarja puhul ärritaks, tuleb „Twin Peaksile“ ainult kasuks.
Suur osa vanadest tegelastest on endiselt rivis ja isegi eelmisel aastal lahkunud David Bowie filmist „Twin Peaks: Fire Walk With Me“ pärinev roll on alles.
Kõigest lõpuni aru saada pole lootustki, aga pole ka vaja. Neile, kes tahavad siiski pisut enam lünki täita, avaldas Lynchi loominguline paarimees Mark Frost möödunud aasta lõpus ka raamatu „Twin Peaks: The Final Dossier“.
„Search Party“ 1. hooaeg jõudis õigupoolest ekraanile 2016. aasta novembris, möödunud aasta lõpul näidati juba teist. See on pooletunniste osadega komöödiasari, aga nagu viimaste aastate komöödiatel kombeks, ulatub mitmes suunas üle žanri piiride. 1. hooaja võiks lahterdada kerglaseks põnevuslooks, lõpus teeb see aga järsu pöörde hoopis mujale. 2. hooaja meeleolu on juba palju tumedam, pigem triller kui komöödia.
Kuna loo keskmes on nelja New Yorgi noore elu ja sellele sisu otsimine, võiks „Search Partyt“ pidada 21. sajandi vasteks 90ndate lemmikule „Friendsile“ ning võrdlus oleks Manhattanile sobivalt küüniline. Isikuomaduste skaalal on „Search Party“ seltskond „Friendsi“ kuuikuga sama ebatäiuslikus sektoris, aga see, mis nendega juhtub, on mitme kraadi võrra kangem kraam.
See kuueosaline dokumentaalsari Ameerika ülekoormatud kohtusüsteemi hammasrataste vahele jäänud mustanahalisest noorukist Kalief Browderist on mullu Hollywoodist tulvaveena voolama hakanud ahistussüüdistuste vahuseid vooge jälgides vist üks väheseid häid asju, millega superprodutsent Harvey Weinstein hiljuti hakkama on saanud. Mis siis Kalief Browderiga juhtus? Vaestest oludest pärit 16aastane Bronxi noormees võeti ühel 2010. aasta õhtul politsei poolt tänaval kinni, süüdistatuna seljakoti varguses. Poiss saadeti ilma kohtuotsuseta ülikarmide olude poolest tuntud New Yorgi Rikers Islandi vanglasse. Seal möödus kolm aastat, sellest suur osa üksikvangistuses. Kohtuprotsess muudkui nihkus ja nihkus, Browderi vaimne seisund üha halvenes ja halvenes. 2013 loobuti süüdistustest tema vastu ja poiss sai vabadusse, happy end jäi aga tulemata.
Kui Browderi lugu vaadatud, soovitan ette võtta ka dokumentaalfilmid „Strong Island“ ja „13th“ (mõlemad Netflixis) ja Land of the Free saab uue tähenduse.
Katoliku vaimulikud ja nõrgemate seksuaalne ärakasutamine näivad paraku kokku kuuluvat nagu särk ja perse, ja pakuvad oma rõlguses rohkelt ainest ka filmitegijatele (viimasest ajast kas või „Kahtlus“, „Päevavalgele“, „Klubi“).
„The Keepers“ on seitsmeosaline Netflixi sari, mille keskmes on ühe Ameerika nunna, õde Cathy Cesniku mõrvalugu aastast 1969. Cesnik oli õpetaja ühes Baltimore’i katoliiklikus erakoolis, 1969. aastal kadus ta ootamatult, järgmise aasta algul leiti prügimäelt nunna surnukeha, mõrvalugu on siiani ametlikult lahendamata. Põhjalik ja ülimalt köitva põnevusloona esitatud „The Keepers“ harutab lahti Cesnikuga juhtunut ning viib lugeja katoliku vaimulike ja nendega semutsevate ametimeeste salajasse, rõvedasse (ja mõnel juhul sellest teada saavate pealtnägijate surmaga lõppevasse) maailma.
Kunst suure tähega. Nauding on näha, mis juhtub siis, kui kunstnikule antakse vabad käed. Tagatipuks on uus „Twin Peaks“ ka väga naljakas. Selliseid alateadvusega vaadatavaid sarju võiks rohkem olla.
Draakonid, printsessid, üleelusuurused hundid, sohilapsed – you name it. Võimas! (Raul ei ole seda vaadanud.)
Südantlõhestavalt aus, vaimukas ja nukker teos kolme tütart kasvatavast üksikemast ja tema suhetest. Seriaali tipphetke, 2. hooaja episoodi nimega „eulogy“ kirjutas Louis CK ja see on meisterlik stsenaristika. On suur au jagada siin planeedil oma aega sellise geeniusega.
Kus on tõde? Mis on tõde? Kus on tõe koht? Kanada koomik Nathan Fielder kõigutab oma tempudega reaalsuse ja fiktsiooni piire ning näitab selle kaudu, kui palju meie elust on tegelikult väljamõeldis.
Ilmselt kõige diibim ja kurvem animaseriaal. Viimane hooaeg räägib loomulikult depressioonist. Samas on see muidugi ka väga tempokas ja nalja saab kõvasti.
„Breaking Badi“ spin-off, mille kõige huvitavamaks aspektiks on väga originaalselt kujutatud vennasuhe.
Õpikunäide. Kuidas visata laiali peotäis tegevusliine ja siis neid ükshaaval kerima asuda ja teistega läbi põimida.
|
OSCAR-2019
|
||
Kas naised on rohkem empaatiline kui mehed? Kui jah, põhjus ilmselt on sotsiaalne norm. Kellelt ootate rohkem empaatiat ja mõistmist emotsionaalset seisundit teised - mehed või naised? Nagu enamik inimesi, siis ilmselt täit veendumust, et naised on empaatiline kui mehed. Teadlased aga ei jaga teie usaldust. Seotud andmeid soolisi erinevusi empaatia esmapilgul tunduda vastuoluline, kuid lähemal uurimisel selgub, et nad muutuvad sõltuvalt iga juhtumi puhul mõõtmismeetodina empaatiat. Eisenberg ja Lennon (Eysenberg & Lennon, 1983), sooritades põhjaliku ülevaate selles valdkonnas uurimistööd ja leidnud, et kõige ilmsem oli see, et test mõõdab taset empaatia, väiksemad soolised erinevused tuvastati. Näiteks olulisi erinevusi ei täheldatud uuringutes kasutades kaalud, kus eksamineeritav pidi teile teada, kui empaatiline see kipub olema suhteliselt tagasihoidlik erinevused - teadlaste kasutada skaalal, kus sa pidid räägivad oma tundeid pärast kannatavad teatud emotsionaalselt intensiivne olukordi ja töid kus parameetrid mõõtmise või jäljendaja füsioloogilise reaktsioone, ei leitud erinevusi. Teisisõnu, need tähelepanekud võivad tähendada, et mehed ei taha neid näha ümbritseva empaatiline, sest see ei sobi soorollide. Hooldus ja kiindumus - on oluline osa naissugu rolli. Seega, mehed on hullem kui naised on võimelised tuvastama teiste emotsioone ja mõistame neid sisemiselt, kuid nad on huvitatud sellest, et teised ei näe seda oma käitumisega. Esimene ülaltoodust kehtib mehed, pühendunud traditsiooniliste soorollide ja seetõttu arvab empaatia reageerimisvõimet kvaliteeti, ei ole kooskõlas, et soorollidest. 4. peatükis arutleme sügavam aspekte meessugu rolli ka see osa sellest, mis muudab vältida käitumist, mis on seotud naiselikkust.
Oleme juba arutanud mänguasjad traditsiooniliselt mõeldud poistele ja tüdrukutele. "Naiste" mänguasjad (nagu nukud) arendada Empaattinen väljendus, samas kui "mehelik" mänguasjad tavaliselt ei arendamiseks. Teine põhjus on see, et mehed pidevalt satuvad olukordadesse, mis nõuavad neid näidata jõudu, sõltumatust, authoritativeness, soov konkurentsi - omadused, mis vaevalt koos empaatia tundlikkusega. Surve veenmine olema sõltumatu ja püüdma konkurentsi, sageli algab lapsepõlves.
Block (Block, 1973) on järginud rühma poisid ja tüdrukud 40 aastat. Selle aja jooksul on ta leidnud, et vanemad käituvad erinevalt oma poegi ja tütreid. Eelkõige tütred olid üles kasvanud, nii et nad väljendada oma tundeid ja häid suhteid teistega. Teadlikkuse poega, nad olid julgustada ilming sõltumatust ja on õpetanud, et see on vajalik, et kontrollida oma emotsioone. Ehk mehed vähem rikas kui naistel, kogemused empaatia reageerimisvõime, ning selle tulemusena nad ei tea, kuidas reageerida emotsionaalne ebamugavustunne teisele isikule.
Tavris (Tavris, 1992) näitasid, et vahe empaatia meeste ja naiste vahel on vastutavad soorolle. Niinimetatud "naiste ameteid", nagu näiteks lapsehooldus, nõuavad empaatia tundlikkusega. Ta viitas teadus, mille objektiks olid üksikud mehed, kes on sunnitud oma laste eest hoolitseda, kui (siis ja ei usu, et hoolitseda laste ja millal need isad olid veel abielus) lesed või mahajäetud naistele. Sellised mehed olid tavaliselt naiselik tunnused nagu hooliv ja kaastunnet. Teisisõnu, nad on hoolitseda laste ole, sest nad olid nii hooliv, vaid vastupidi, hoolitsevad, hakanud just laste eest hoolitsemine. Sel juhul sotsiaalse rolli nõuab empaatiat käitumist, näiteks sotsiaalsete rollide iseloomustab peaaegu eranditult naised.
inimorganite kuulmisega on keerulisem ja kuulmislangus võib olla põhjustatud paljude erinevate põhjuste. On sensorineural, juhtiv, sega- ja geneetilise kurtus. Sensorineuraalsete kuulmislangus (sensorineural kuulmislangus, sisekõrva põletik, neuriit kuulmisnärvi) - mittenakkuslike haiguste kõrva, kus kannatab kuulmisnärvi ning seega heli paljunemist. peamine
Peamine sümptom kuulmise kadu on sensorineural kuulmislangus. Sageli juhtub pärast kannatab ägeda respiratoorse viirusinfektsiooni, emotsionaalne stress, joove. Võib olla mõjutatud kui ühe kõrva või mõlemad. Väga levinud sümptom see haigus - kõrvade: võib olla nii kõrge sagedusega (kumin, kriuksuv, "summer", "vilistab") ja madala sagedusega (ümin). Need sündmused vajavad kohest
Sensorineuraalsete kuulmislangus ei saa ravida kirurgiliselt. Algfaasis haiguse võib olla täpset diagnoosi tagasi kuulmise intensiivse medikamentoosse ravi koos füsioteraapia, hüperbaarilises hapnikravi, elektriline stimulatsioon jm D. puhul raske sensorineural kuulmislangus nii kõrvad kui taastusravi soovitatav kuuldeaparaati -. Sel juhul
Kui see on vastuolus terviklikkuse ja funktsionaalsuse kuulmekile ja Kuulmeluud, kõige sagedamini vajab kirurgilist ravi. Täna on suur hulk sluhuluchshayuschih operatsioone - alates nn myringoplasty, tympanoplasty ja lõpetades kuulmis Kuulmeluud proteesi. Paljud sellised operatsioonid on tehniliselt väga keeruline ja nõuab
Manifestatsioonid teisene süüfilis (roseool, sõlmekesed) nahal väliskõrvakanali tähistatud samaaegselt teiste sarnaste kahjustuste nahka. Suurim väärtus süüfilis kõrva on protsess lokaliseeritud sisekõrva. On kaasasündinud ja omandatud vormid haigus. Kaasasündinud vorm sisekõrva kahjustused on leitud vanuses 10-20 aastat ning see avaldub triaad
Audio - Audio käsitlevas osas uuringu kurtus, kuid tänapäeva audiology ta sageli tähistatakse kuulmisvaegusega kuulmislangus. Kurtide nimetatakse kuulmislangus, kus patsient on raske suhelda inimestega tavaliste kõnes. Peaaegu kurtus - seisund, kus inimene ei taju valju kõnet, hääldamine lähedal oma kõrva.
? Eesmärk ja diferentsiaaldiagnoosile keskel ja sisekõrva haigused. Tuvastamine kahjustused kuulmis- ja Näonärv, kesk- kuulmis radu ja Subkortikaalsetes keskused kuulmise tasandil piklikajust ja sild. ? Kasutatud tuvastada Recruitment eesmärk (Fung). ? Seda kasutatakse objektiivse hinnangu kuulmislävi, mugav helitugevust ja ebamugavust. see
Rääkides populaarsed meetodid mitmesuguste haiguste raviks, ei taha kuidagi vähemtähtsaks soovitatud retseptid ja näpunäited. Kuna suukaudselt või paikselt tahes ravimeid, me vähemalt läbi lugeda kokkuvõtet. Aga populaarsemaid meetodeid uskuda tingimusteta. Pealegi, enamik on seisukohal, et inimeste raha on parem kasutada põhimõtet "mida rohkem, seda parem." kuid
Baasil toodetud künnised AR soodustusi erinevate spektraalne koostis. Seda teavet saab kasutada õigsuse kontrollimiseks kuulmislävele (PS), mugavust ja ebamugavustunne leitud tonaalse läve audiometry. See kehtib eriti laste, eakate inimeste, vaimsed häired, samuti kuuldeaparaati need kategooriad patsientidest. oluline
Vastavalt kuulmislangus viitab raskustele kõne kommunikatsiooni ja taju helisid. Seal on juhtiv (heli juhtivad), tajutav (zvukovosprinimayuschego) ning kombineeritud tüüpi kuulmislangus. Kõige olulisem tingimus heli energiavarustus sisekõrva spiraalse organ on normaalne seisund morfoloogilised, funktsionaalne liikuvus juhtivast aparaadid välimine kõrva
Kui kõne areng kuulmise (kuuldeaparaati) mõjutatud laste algusega kuulmislanguse aste kuulmislangus, üldseisundi lapse ja meditsiiniteenuste iseloomu ja pedagoogilist mõju igal juhul. Isegi väike kuulmislangus, mis tuli enne seda oli moodustatud (2,5-3 aastat), mis viib selle mahajäämus. Kui ta tuli kolme aasta pärast lapse kõnes on suhteliselt
|
OSCAR-2019
|
||
Pankulturnye soo sarnasusi. Tööjaotus tõttu korrusel. Sugu stereotipizirovanie. Erinevus sooline sotsialiseerumine. Mida madalam staatus ja vähem energiat naised. Kultuuride soorollide ideoloogia. Lõppsõna. kokkuvõte
Kultuur - on komplekt hoiakuid, väärtusi, uskumusi ja käitumist jagavad grupp inimesi ja edastatud põlvest põlve läbi keele või teiste sidevahendite (Matsumoto, 1994). Tajuda, kas meeste ja naiste teistes riikides samamoodi nagu meie kultuuris?
Kas kõik kultuurid on soorollid, ja kui jah, siis miks see nii on? Kas soorollide pankulturnye universaalne sarnasusi? Alguses raamatust, märkasin, et psühholoogiline uuring sex enamasti seas läbi valge ameeriklased, keskklass. Sotsiaalpsühholoogid on üha teadlikumad vajadust kultuuridevaheline lähenemine. Üks põhjus on selles, et teaduse eesmärk on olla universaalsed ja me peame kultuuridevaheline uuringud, et teada saada, kas meie tulemused on tõsi teiste kultuuride (Moghaddam jt, 1993 ;. Triandis, 1994). Teine põhjus - soov vältida etnotsentrismi ja eeldusel, et kui midagi ühist meie kultuuris, see on "normaalne" ja tüüpiline kogu inimkonna. Kolmas põhjus on seotud kultuuriline väärtus ju oma käitumist ja mõtteid alluvad selle mõju ja kultuuridevahelise psühholoogia aitab kindlaks, millises ulatuses psühholoogilise protsessid muutuvad mõjul erinevaid kultuure (Williams & parim, 1990 b). Kultuuridevaheline uuring soolise võimaldab meil ka edasi uurida kultuuri rolli loomise ja säilitamise sugu ja soolist erinevust.
Mõned teadlased usuvad, kultuuridevaheline uuring sugu oluline, sest usutakse, et ristteel kultuurilised erinevused, et teada saada, mis soost tunnused on määratud bioloogilised omadused, ja mis kultuuri.
Teisisõnu, kas konkreetne sooline erinevus täheldatud kultuurides, mis on üsna erinev muudes aspektides, võib oletada, et see erinevus on bioloogilises alus.
Kuid raske kindlaks teha, kas sarnasusi evolutsiooni tegurid punkti (ja seega ette geneetiliselt), või kas nad peegeldavad üldisi võimalusi, et lahendada ellujäämise inimeste probleemide kõikides kultuurides (ja seega on tulemus kultuuri õpet) . Näiteks peaaegu igas kogukonnas olemas joogitopsi käepidemega. Kuid see ei tähenda, et on olemas "geeni sangaga tassist." Pigem ütleb, et inimesed selle üldist vajadust sellise tassi ja ütles, et see tootmise või sarnaseid kaupu. Samamoodi peaaegu iga kogukond lapsehooldustasu tingimusel, et naised, samas jahi ja sõjapidamise on mees ametit. Kuigi see rollijaotus võib olla evolutsiooniline alusel, see võiks olla, sest imetamise tegid teised mainitud harjutused on liiga raske naistele (Singleton, 1987).
Kultuuride uuringud - suhteliselt uus ala psühholoogiline uuring sugu, ja et see on pühendatud üsna lühikese peatükis on peegeldus uudsust teema, kuid mitte sel määral oma tähtsust. Paljud uuringud viidatud siin olid läbi psühholoogid teistest riikidest või nende osalusega. Niipalju kui mina tean, pole keegi uurinud süstemaatilise ülevaate psühholoogiline uuringud soo kõigis maailma riikides. Kahjuks, sest keelebarjäär, ma ilmselt vastamata mitmeid olulisi uuringuid inglise keeles avaldatud.
Patsiendid, kellel minestus tundmatu etioloogiaga sageli saadetakse EFI indutseerida püsiv ventrikulaarne tahhükardia ja seega kinnitada arütmogeensed päritolu minestus. Jaotamine mitteinvasiivse diagnoosi eluohtlike rütmihäirete kui vahetu põhjus minestus on äärmiselt oluline. Hea väljavaated
Järsud teadvusehäirete - üks tähtsamaid probleeme kliinilises meditsiinis, kuna need võivad olla erinevad ilmingud peaaju ja somaatilised patoloogiat. Üks levinumaid variante kramplik häired teadvuse on sünkoop (minestus) staatus, mis on lühiajalised hood teadvusetuse ja langenud kehahoiaku toon puuetega
Areng minestus on seostatud ägeda peaaju metabolismi tulemusena sügava hüpoksia. Enamikul juhtudel sünkopeerimine on primaarsed neurogeenne päritolu, kuid samal ajal võivad olla põhjustatud füüsilise haiguse. Teatud juhtumite protsent, minestamine võib tekkida muidu tervetel inimestel ekstreemsetes tingimustes üle piiride
Kasvajad või kasvajate protsessis moodustunud patoloogiliste kudede kasvu tõttu ebanormaalne paljunemine oma rakkudes. Kasvajad kassidel täheldatakse sageli piisavalt, eriti kui võrrelda teiste lemmikloomade (koerad vähid on palju harvemini). Eristada healoomulised ja pahaloomulised kasvajad. Healoomulised kasvajad kasvavad nii
Mõiste healoomuline kasvaja mõjutab valikuliselt AU koost. Nimetage peamiselt igas vanuses naistel. Patoloogiline anatoomia histogeneesiga ebaselge kasvaja. Äärmiselt kasvaja on vormistatud mitu sõlmed asuvad seadme AU ei ole selgeid piire. Tüüpiline puudumisel metastaase ja kasvaja invasiooni Trikuspidaalklapi ja RV infarkt.
Näidustused kardioversioonile prehospital kui arreteerimisel supraventrikulaarset tahhükardiatena QRS kompleksid kitsas (kramplik atrioventrikulaarsõlme edasi-tahhükardia ja kramplik orthodromic edasi-AV tahhükardia täiendavaid atrioventrikulaarne ühendused) olid kliinilised tunnused äge vasaku vatsakese puudulikkus (stabiilne arteriaalse
ülitundlik unearteri nõrkuse sündroom avaldub minestus (täielik teadvusekaotus) või lähedal minestus tõttu suurenenud reflektoorne vastus stimuleerimine unearteri sinus. See on väga harv põhjus minestus ja see on esindatud kahe komponendi reflektoorse vastus: 1) cardioinhibitory - tänu parasümpaatiline toonusega
Pahaloomulised (vähk, sarkoom) munajuhade on kõige haruldased kõigi suguelundite kasvajad. Nad arendavad naistel krooniliste põletikuliste haiguste, viljatus ja endokriinsed haigused. Kasvajad on tavaliselt ühepoolne, harva kahepoolsed. Kliiniline pilt on sarnane munasarjavähi (menstruaaltsükli häired, valu, valged). histogeneesiga
Kasvajad võivad areneda suu limaskesta nii, ja ulatuvad sügavamale kudede struktuuri ja elundeid. On healoomulised kasvajad on tõenäolisem papilloomiviirus, fibroomi, tsüstid väikesed süljenäärmed asuvad sisemuse suuõõne seinad. Veresoonte kasvajad - hemangioma, lymphangioma võib loklizovatsya erinevates osades suus. vahel
Minestus, vaatamata nende lühidusele, on täpsustatud aeganõudev protsess, kus saab valida järjestikuste etappide lähteainete (lähedal sünkoop), kõrgusel (tegelik sünkoop) ja taaskasutamine (postsinkopalnoe riik). Raskusaste kliiniliste sümptomite ja kestust iga etapi on väga
In ülemistes hingamisteedes esineb peamiselt erinevaid vähivorme ja harva (umbes 3% suhtes pahaloomulised kasvajad ENT)
Arreteerige SU - SU ootamatu tegevuse lõpetamist koos puudumisel kokkutõmbed Arteri ja vatsakestes. SSS sündroom sarnane sellele haigusele, kuid erinevalt vahi SS - SSS krooniline haigus. SU vahistamise arendab teravamalt ja ilma SSS sündroomi raske vagotoonus koos unearteri nõrkuse sündroom, kui üleni jäävesi, ägeda südamelihase isheemia ajal stenokardia teke ja
|
OSCAR-2019
|
||
Ajalugu on pidevas muutumises,või midagi sellesarnast ütles keegi,kes üritas õigustada järjekordset ajaloo ümberkirjutamist uuele põlvkonnale ning uute arusaamade pealesurumist nendele,kes veel tegelikke sündmusi mäletavad.Kuigi erinevad persoonid räägiksid justkuyi erinevat juttu ja argumendid ka justkui erinevad,siis on näha selle taga osava dirigendi taktikeppi.Rünnatakse valimatult kõiki neid,kes julgevad Toompea servalt allahõigatud väiteid kahtluse alla seada.Aga vaatamata keeleseadusele on järjest rohkem inimesi ära õppinud ka lähinaabrite keele ja suudavad aru saada naaberriikides toimuvast ilma peavoolumeedia redigeerimiseta.
Andrus Kivirähk: üsna masendav on ette kujutada riigikogu, kuhu kuuluvad ainult Keskerakonna, Reformierakonna ja EKRE esindajad
Tundub, et Kivirähk on hirmul sotside väljalangemisest. See juhtub nagunii, sest sotsid oma homomultikultismi ja ümberjagamise soustis on näidanud, mis juhtub, kui lasta sotsid otsustama- täielik bardak !
Küürakat parandavat vaid haud. Ja mis sellest kasugi oleks, kui valijad appi ruttaksid ja neile väikeparteidel aitaksid nina vee peal hoida. Nad muutuvad veelgi ülbemaks ja kirjutavad selle ikka iseenda kontosse. Ja oleksid õiged mehed pealegi, mis sest, et tahavad otsustada, mida ja kuidas ning millal keegi midagi teha tohib. Just selle viimase pärast nad ju sellised mudamaadlejad ongi. Neil tuleb lasta täiega allavett minna, sisi ehk õpivad elama. Ja ehk unustavad siis kõik need rumalad plaanid ära, mis kõiki ahistamas on. Kui ühe vahetuse RKst eemal on, äkki siis tuleb mõistus koju? Ja nii pääsevad ehk sisi jälle tagasi. Vaihjatel jääb vaid loota, et nad sellest ka midagi õppinud on ega tüki enam inimesi õpetama, kuidas tegutseda. Las inimesed otsustavad ikka igaüks iseenda eest. Rahval on õigus isegi eksida. Poliitikud aga muud ju ei teegi.
Ja läks siis metsaomanik (rahvas) OMA metsa jalutama ja mis ta kiirel vaatlemisel märkas: kasvavad vaid mõned kuused, jookseb hirv ja lendab rähn. Mets ise aga on maha müüdud selle nimel, et siia ka euroopalikud ahv ja tiiger ikka ka julgeksid tulla. Maha müüdud selle nimel, et pidid laternad tulema keset metsa eurorahade eest ja GMO kuused, mis on tervisekindlamad, kõrgemad, ilusamad.
Samas kui hoolikamalt vaadelda: jookseb metsa all ka mõni üksik kährik, kes veel hiljuti propageeris, et metsa turvalisuse tagab kui on iga puu all paar bensiinikanistrit ja toos tikke. Kes arvas, et kui TERMIIDID metsa sisse tuua, siis tööhõive paraneb, kuna muidu loomad magavad liialt ja logelevad ning siis tuleb küllus ja õitseng. Kes arvas, et kui kohustada kõiki kõigiga ja kõigega kopuleeruma, siis see ongi vabadus ja võrdsus. Kes arvas, et mida sügavam kummardus metsade keskliidu ülemjuhi ees, seda kindlam tulevik meid ootab. Kährik aga paraku on marutaudis, sestap metsavaht kaalub tema permanentset ellimineerimist metsakooslusest. On oht nakatada ja nakatuda.
Kui aga veelgi hoolikamalt vaadelda, siis istus kivil veel üks loomake, kes puhkis ja ähkis kõvasti. Metsa oli ka sisse kolinud ka hüaan, kes arvas, et kui mets muuta võsaks, sest ameerikas juba on, siis oleksime võrdsemad veelgi ja sestap suurema aujärje sees või kui oksendada, siis seda okset saaks naabermetsa kallilt taevamanna pähe maha müüa aga enne peab loomulikult mõne kohaliku looma ka ära sööma. Kui veelgi hoolikamalt ülespoole vaadata, siis lendas metsa kohal ka kormoraan, kelle arvates seda metsa polegi, on vaid ääretu Euroopa raieala, mida valitsevad senjöörid kõrgkulturaalsed kormoraanid keskusest. Kes arvab, et metsa jõukuse taastab raudtee, mis põiki läbi metsa läheb ja tehas, mis metsa saepuruks kiirelt ümber töötleb.
Ja nüüd on metsaomanikul dilemma. Kas jääda oma metsa elama, mis tähendaks metsa loomuliku oleku kiiret taastamist ja saniraar tegevusi, vaktsineerimisi või sulanduda peenhäälestuse korras.Euroopa võsametsade ühtsesse perre mõne sendi nimel. Ja milliseid liike päästma peaks, selles on küsimus. Olla või mitte olla? Elada või hävida? Kas mets on siiski väärtus või on väärtus seal elavad hüään, kormoraan, kährik?
Tase. Kivirähk ei saa aru, miks sotsidel halvasti läheb. Kui palju peab vastavasse dimensiooni jõudmiseks alla kulistama?
poliitilise maastiku liigirikkuse tagamiseks oleks tarvis, et kodanikud hävimisohus erakondadele appi tõttaksid. Tuleb unustada kahjurõõm ning solvumine ja hääletada meelega, puhtast missioonitundest väiksemate parteide poolt. Nende poolt, kes kõlguvad ohtlikult valimiskünnise joonel. Aidata sotse, IRL-i, Vabaerakonda ja rohelisi, nii nagu me aitame lendoravat ja juttselg-kärnkonna.
No kuidas Kivirähk seekord aru ei saa. Et isegi,kui hea haldjas peaks võlukepikest vibutama,haihtub see butafooria juba enne keskööd ikkagi.Mis puutub Kaja Kallast,siis just ennast näidata ta ongi jõudnud,tõestada ehk veel mitte.
Aga,et võrrelda populaarsust/usaldust kaotanud parteisid tõelise väärtusega,mis on loodus ja mida on tõesti vaja igati hoida/kaitsta,sest oleme/sõltume selle säilimisest.
Hr Kivirähk nagu lööks oma peakest iga jumala päev kõvasti ära. Pidevalt mingi kiiks. Häviv liik - Mis neist luuseritest ikka kaitsta.Ning kelle peale on neil näpuga põhjust näidata oma ebaõnnestumistes - ISE TEGI.Valijad vast ongi hakanud lõpuks aru saama, et mõned ei väärigi päästmist.Poliitikute osas on loodusega paralleele tõmmata kohatu sest see sihtgrupp ei ole küll emakese looduse osa. Seega las puhastuprotsessid jätkuvad omasoodu - saab vast õhu värskemaks.
Tegelikult võinuks Kivirähk seekord lühidalt ja otse lihtsalt küsida,et rahvas,miks te Sotse ei usalda,vihkate? Selle asemel alustada Agu Sihvka moodi,et selleks,et kõik ära rääkida,pean alustama...?
Tegelikult ütles ju Kivirähk seda, et on need sotsid jobud mis nad on aga ega teised pole ka grammi võrragi targemad. Üks saast kõik.
Ükski "partei" ei vääri päästmist iga hinna eest, see on HINNANG TEHTULE. Järelikult pole tehtu valijate huvides olnud, või sootuks nende vastu töötanud.
Kivirähn kutsus üles kõiki hääletama riigireeturite poolt? Erakondade, mis kiitlevad kui hästi ikka Eestil läheb kui välja rändavad eestlased asenduvad sisserändavate muulastega. Need tegelased tuleks kõrvaldada poliitikast igaveseks kui mitte panna istuma oma hävitustöö eest Eesti riigile ja rahvale.
miks võdisevad valimiskünnist tähistava saatusliku joone peal just sotsid, aga mitte keskerakondlased. Mina seda küll ei mõista.
Mis seal keerulist on? Poleks Eestis PunaAljoshade järeltulijaid siis poleks kesk kunagi ka üle valimiskünnise roomanud..
Kesikud sihukesed tasakesi nokitsejad, pisut sulivad küll aga ei ülbitse. Eemalt vaadates läheb ju põhjaranniku sadamakülal päris hästi. Keegi võiks kadri jalgupidi pilvedest maapeale tagasi sikutada ;D)
Jajah, nagu viimane suur "skandaal" kesikute korruptsioonist. Mõla kuipalju ja peategelane hoopis - SOTS.
vastaks isand Kivirähkile tema oma sõnadega. Kui need metsaloomad/linnud keda ta päästa soovitab sulle igal võimalusel oma kõrgelt oksalt pähe pasandavad,või igal võimalusel hambad säärde löövad,siis... Elagu seal metsas oma elu.Kui välja surevad,siis seda nimetatakse looduslikuks valikuks.
Mis jama see nüüd siis on? Kas Andrussa on PR meheks hakanud vä? Oi kurjam küll, agitaator on tööle hakanud. Saite aru jah. Hääletate kaastundest, aga mitte eesmärkidele pühendutele ja mitte nende eest, kes teile meeldivad.
Kaastundest hääletamises pole ju midagi uut. Tuletame meelde üht aerutajat ja teist seeniornäitlejat.
Plärakonnad saavad niikaua laiata kuni loll valija annab hääle "toredale inimesele" nägemata millise seltskonna poliitikat see esindama hakkab.
Kahjuks on rahvas tõesti loll ja annavadki hääled “plärakonnadele” , kes jäävad vaikseks, vaikseks, kui suur rahakott nina ees
... üsna masendav on ette kujutada riigikogu, kuhu kuuluvad ainult Keskerakonna, Reformierakonna ja EKRE esindajad
Sotsliberlimukatele hakkab miskit koitma ja kohale jõudma nüüd siis hakkab hala pihta, kuidas nii, meie teeme Eesti rahva muttasikutamiseks kõik, aga rahvale enam tasuline mudaravi ei meeldi, oi kui paha rahvas!
Inimesed, kes on Rail Balticu vastased, võiksid hääletada nende poliitiliste usuorganisatsioonide poolt, kes selle vastu seisavad. Kes Tartu lähistele puidurafineerimise tehase vastased, võiksid sama teha. Erakondadele tuleks puust ja punaseks teha ja näidata oma tegevusega, et rahva soovidest ülerullida ei ole kasulik. Nii keskerakond, reformarid, sotsid on mõlema ettevõtmise poolt ja vedurid. Irli seisukoht ei ole selge.
|
OSCAR-2019
|
||
Selles peatükis me vaatasime protsess, mille käigus inimene omandab sugu. Erinevus sotsialiseerimise tulemusena arendatakse meeste ja naiste erinevad psühholoogilised tunnused. Näiteks, mänguasjad, diferentseeritud põhjal vastavust ühele või teisest soost, on võimalik kasvatada tüdrukud hooliv suhtumine teistega, ja poisid - visadust ja vaimu konkurentsi. Kuid reaalses elus, sotsiaalsete normide ja sotsialiseerumine ei tekita väga vaprad mehed ja naised on väga naiselikud. Psühholoog Sandra Bem (Sandra Bem, 1974) märkis, et mehelikkus ja naiselikkus ei ole üksteise vastu, ning isik võib olla nii mehelik ja naiselik tunnused. Lisaks Bem usub, et isegi soovitav androgüünne (th), see tähendab, et lisada parimat mõlemast soorolle.
Kuni 70.. ilming "mehelik" tunnused naistel ja "naiselik" tunnused meestel on mureallikas psühholoogid. Aga inimeste seas kaugel psühholoogia, et arusaam on laialt levinud praegu, ja kuna ta inimesed on segaduses, kui nende lapsed eksponeerida huve ja käitumist, tüüpiline soost. Kuid uuringud ei toeta seisukohta, et kõrvalekalle soorollide standarditele eeldab psühholoogiline erinevusi (O'Heron & Orlofsky, 1987, 1990). Tõepoolest, vastavalt Böhm (Bem, 1974), vaimne tervis ei tohiks olla sugu ja androgüünsus on positiivne mõju psühholoogiline seisund inimene.
Meist androgüünia on samastatud olukorrast paindlikkust (st võime olla püsiv või keskendunud teiste huvide, sõltuvalt olukorrast ..) (Bem, 1975; Vonk & Ashmore 1993); Kõrge enesehinnang (Mullis & McKinley, 1989; Orlofsky, 1977; Spence jt, 1975); motivatsiooni saavutada (Spence & Helmrich, 1978); heade töötulemuste vanema rollid (Baumrind, 1982); subjektiivset tunnet heaolu (Lubinski et al., 1981). Lisaks nendele andmetele, räägitakse, et Zammicheli ja tema kolleegid (Zammichieli et al., 1988) leidis, et peredes, kus mõlemad abikaasad olid androgüünne, avastatud kõrgem abielu rahulolu kui peredes, kus üks partner või mõlemad olid soo-tipitud. Aix (Ickesi, 1993) leiame arutelu mitmeid uuringuid, mis näitavad, et suhe, kus vähemalt üks androgüünne partnereid rohkem kui vastama nii. Kuid hiljutine uuring näitas, et tase abielu rahulolu sõltub eelkõige naiselik kvaliteediga ühele abikaasadest - mehed või naised. See on tingitud asjaolust, et töökus, eestkoste, sensuaalsus tuvastatud naiselik figuur ja samal ajal need määravad suhete kvaliteet (Ickesi, 1993).
Ei ole vaja tõestada, et teadmisel jaotumine läbiviimine koe südames on eeldus õnnestunud kirurgiline korrigeerimine kaasasündinud südamehaigusega. See kehtib nii läbiviimise kodade koe ja "vastu atrioventrikulaarne kimbu. Seetõttu käesolevas paragrahvis anname lühikese ülevaate põhijooned struktuuri veresoonkonna süsteemi kõige
Kliinilise seotud haiguste kõrvalekalded autosoomideks järgmised omadused on tüüpiline: 1) kliiniliselt ilmne juba esimese päeva elu; 2) viivitada üldist füüsilist ja vaimset arengut; 3) kraniofatsiaalse kõrvalekallete, anomaaliaid mujal skelett; 4) väärarenguid on südame-veresoonkonna, urogenitaaltrakti ja närvisüsteemi, kõrvalekalded biokeemilistes, hormonaalsed, immuunsüsteemi
Embrüonaalne areng närvisüsteemi - äärmiselt keeruline protsess, mis saab katki mõjul erinevatest teguritest: geneetiline anomaalia, eksogeensed mõjud (emakasisene nakkused, mürgitus, trauma) ja mitmed teised. Olemus anomaaliad sellest tulenevate sõltub suuresti arengufaasis närvisüsteemi: staadiumis moodustumise neuraaltoru (3,5-4 nädalat), etapil moodustumist ajus
Patofüsioloogia General 21-kromosoom on põhjus levinumaid geenihäired - Downi sündroom. Downi sündroomiga lastel on mitmeid funktsioone, mis on oluline anestesioloogi: lühike kael, malocclusion, vaimne alaareng, hüpotensioon ja suure keelega. Alates kaasasündinud anomaaliate tuleks märkida südamehaiguste (40%
Selle käigus rasedus ja sünnitus mõjutavad järgmisi patoloogilised muutused reproduktiivsüsteemi: kasvajad emakas (fibroidid või fibroidid), munasarjatuumoreid kaasasündinud anomaaliaid suguelundid,
Inimese loote arengule on selge jada ja võib sageli olla häiritud mõju kahjulikke tegureid, mis mõjutavad ema organismis. Selliste tegurite hulka: - Viirushaiguste ema raseduse ajal. - Vähene emakas platsenta ringlusse. - Ioniseeriva kiirgusega. - Vibratsiooni. -
VV Mitkov (1) 1. häired Rasedus - preeklampsia; - Hüpertensioon; - Neeruhaigus; - Kollageen veresoonkonna haigused; - Diabetes; - Rh ülitundlikkust. 2. Haigused ja kaasasündinud väärarenguid lootele: - FGR; - Puu sobimatu suurusega tiinus; - Seletamatu oligohüdramnioos; - Enneaegne küpsemist platsenta;
Kõrvalekalded kõrvalesta on suhteliselt haruldased. Kõik tüve kõrva rakovinmozhno jagada kahte rühma: kaasasündinud ja omandatud tagajärjel vigastusi. Kaasasündinud väärarendid määratakse kohe, sest kosmeetikatoodete vigu - suures koguses (makrotiya), vähendatud suurusega kõrva (mikrootia) või suhtuma ühtmoodi head (punnis) ja kõrvad. nende puuduste
Kaasasündinud väärarendid aju veresoonte aneurysms esineb vormi ja struktuuri anomaaliaid kapillaaride ja veenide süsteemi. Aneurysms arterite, veenide, arteriovenoosse esindavad defekt veresoone seina, mis asub piirkonnas vaskulaarse hargnemispunktist. Arteriaalne aneurysms on tavaliselt mitu koos fookuskaugus neuroloogilised sümptomid. See on mööduva iseloomuga.
Mööduv puudujäägi täheldatud põhiseadusliku hilinenud puberteet, alatoitumus ja pärast rasket haigust. Krooniline puudus põhjustatud kaasasündinud ja omandatud haigused hüpotaalamuse-hüpofüüsi-mo (Lee, P., 1999). Eraldiseisvad puudust gonadotropiini vabastava hormooni. Selle nime all Ühendatud haiguste rühm, mida iseloomustab alanemise LH ja FSH
- Segamine läbi söögitoru ava tagumises keskseinad iga elundi kõhu (soolereservuaaris, kõhu söögitoru segment, südame osa mao jne). Klassifikaator (vastavalt V X. Vasilenko, AL Grebeneva 1978) I. tüübid song: 1. fikseeritud ja määratlemata (eest aksiaalne ja paraesophageal song) 2. aksiaalne - söögitoru, südame,
Põhjused, mis häirivad neerufunktsioon, väga palju. Autor päritolu nad on primaarsed [pärilik, kaasasündinud (enzimopatii, tubulopaatiat, neeruhaigused, neeruväärarendid areng]) ja sekundaarne (omandatud) - nakkushaiguste ja mittenakkuslike [vähk, traumajärgse, immunoallergiline, satelliit (kaaslane)]; ja need ja teised - eksogeensed ja endogeensed. Seisukohalt
Lev [155] määratleb kaks võimalust täielik kaasasündinud südame blokaadi; . Üks neist on täheldatud kaasasündinud anomaaliaid arengu teine -in normaalne südame. Kaasasündinud südameblokaadiks põhjustatud arenesid normaalselt, kõige sagedasem kaasasündinud ülevõtmise muudatusi ja atrioventrikulaarne vaheseina defekti mida iseloomustab eraldamiseks vasakule ja paremale augud
Ajalugu areng närvisüsteemi protsessi areng eluslooduse (fülogenees) võimaldab meil mõista paljud mustrid selle toimimist. Moodustumine närvisüsteemi protsessis Enesetäiendamisvõimaluste (ontogeny) mingil määral kordab etappidel fülogeneetilisel kuid sellel on ka teatud erijooned. Uuring ontogeny on ülimalt tähtis, et hinnata tulemuslikkust vanuses normide
|
OSCAR-2019
|
||
"Meil on olnud kergemaid ja raskemaid aegu, aga koos saame kõigega hakkama," ütleb naeratades pereema, kes oli kutsutud Tallinna vähekindlustatud lastega peredele korraldatud Lihavõttejänku peole.
Eile, ülestõusmispühade esimesel pühal kihab Estonia kontserdisaal lastest. Fuajees on pidulauad ja välisukse ees Kinderi üllatusmunade kuhi. Sealt saab iga laps koju minnes ühe endale napsata. Pereema Aet ja pereisa Veiko koos poja Raineriga maiustavad laua taga jäätisega. Just lõppes kontsert, kus vähekindlustatud peredele esines Tallinna Ülikooli sümfooniaorkester Jüri-Ruut Kanguri juhatusel, solistideks Kaire Vilgats ja Kalle Sepp.
"Kui seda pidu poleks olnud, oleksime pidanud kodus lihavõttepühi palju tagasihoidlikumalt tähistama," ütleb pereema.
Praegu on pere ainus toitja Veiko, kes peab miinimumpalgast veidike suurema kuusissetulekuga kogu pere üleval pidama.
"Ei oskagi nii järsku öelda. Eks neid asju tuleb ikka aeg-ajalt ette," ütleb ta viimaks ja lisab kaasale õrnalt otsa vaadates samuti, et kõige tähtsam on see, et nad on koos ja üksteisest hoolivad.
Põhja-Tallinna linnaosavanem Raimond Kaljulaid rõhutas peol oma sõnavõtus, et vaesus ei tohi olla lõks, millesse jäädakse kinni mitmeks põlveks.
"Lapsed, kes on sündinud majanduskriisi esimestel aastatel, tähistavad varsti oma kümnendat sünnipäeva. Minu arvates oleme neid lapsi alt vedanud. Me ei ole suutnud majandust kasvatada nii kiiresti, kui vaja ja luua nii palju töökohti, kui vaja," ütles Kaljulaid.
Lihavõttejänku peo korraldaja Kärt Mere sõnul on peol kaks eesmärki – pakkuda peorõõmu vähekindlustatud peredele ning juhtida otsustajate ja avalikkuse tähelepanu tõsiasjale, et meie seas on kahetsusväärselt palju vaesuses elavaid inimesi.
"Sarnaselt kahe eelmise aastaga, kui on toimunud Lihavõttejänku pidu, püüame ka seekord pakkuda peorõõmu ühistegevuse kaudu. Kutsume peole vabatahtlikena appi tuntud ja tunnustatud inimesi, kes on eeskujuks, näidates, et olenemata maailmavaatest või erakondlikust kuuluvusest suudetakse hea asja nimel omavahel koostööd teha," räägib Kärt Mere.
Lihavõttejänku peost võttis osa ligi 600 tallinlast. Pidu toimus juba kolmandat korda, seda korraldasid Põhja-Tallinna linnaosavalitsus ja vaesusvastane võrgustik MTÜ EAPN Eesti koostöös vabatahtlikega.
EAPN-i käsiraamat "Anname kodanikele hääle" on nüüd kättesaadav ka eestikeelsena. Käsiraamat on suunatud Euroopa Liidu ja kohaliku tasandi poliitikakujundajatele, et aidata huvirühmade kaasamist otsuste tegemisse. Käsiraamatust leiab ühised põhimõtted, konkreetsed vahendid ja näpunäited.
Üritus toimub juba teist aastat ning peole oli kutsutud üle 800 tallinlase, vahendasid "Aktuaalne kaamera" ja ürituse korraldajad.
Kontserdil esines Tallinna Ülikooli sümfooniaorkester ning kontserdi eel said lapsed lustida erinevates mängujaamades ja kommi süüa. Pidulisi ootas kerge eine, kingituseks anti nädalavajadusi kattev toidukott.
Peomeeleolu aitasid luua vabatahtlikud nii kodanikuühendustest kui parlamendierakondadest. Teiste seas lõid kaasa sotsiaalkaitseminister Helmen Kütt, Põhja-Tallinna linnaosa vanem Karin Tammemägi, riigikogu liige Laine Randjärv ning Tallinna linnavolikogu liikmed Riina Solman ja Õnne Pillak.
Lihavõttejänku peo korraldaja, Eesti vaesuse vastu võitlemise võrgustiku juht Kärt Mere andis kontserdil minister Helmen Kütile üle käsiraamatu, mis sisaldab Euroopa Komisjoni soovitusi, kuidas võiksid liikmesriigid lastesse investeerida. "Meie eesmärgiks peab olema põlvkondliku vaesuse edasikandumise läbilõikamine. On oluline, et poliitikud tunneksid nende probleemide vastu huvi, kuulaksid lapsevanemate arvamusi ja viiksid ellu paremat perepoliitikat," rääkis Mere.
Sündmuse korraldamisele õla alla pannud ja seal ka vabatahtlikuna kaasa löönud Põhja-Tallinna valitsuse sotsiaalhoolekande osakonna juhataja Mart-Peeter Erss peab sellistel sündmustel kaasalöömist iseenesest mõistetavaks. "Ühiskonnas saaks sotsiaalsete probleemide lahendamiseks väga palju ära teha ka väikeste panustega. Probleeme tuleb märgata, mitte ignoreerida ja nende lahendamisele kasvõi natukene kaasa aidata," selgitas Erss.
Lihavõttejänku peo korraldasid EAPN Eesti võrgustik, Põhja-Tallinna valitsus ja Oleviste Hoolekanne. Pidu toetasid sihtasutus Dharma, Kalevi kommivabrik ja eraannetajaid ning firmad.
Vabatahtlikena panustasid sündmuse õnnestumisesse Tallinna Ülikooli sümfooniaorkester, vabatahtlike ühendused Serve the City, Kalamaja kristlik kogukond, Nõmme Lastekaitse Liit ning mitmed avaliku elu tegelased.
17. septembril Riigikogu konverentsisaalis toimunud adekvaatse miinimumsissetuleku raporti tutvustus ning arutelu:
Sotsiaalne ebakindlus on Euroopas kasvamas. Euroopa riikides, kunagi laialdaste sotsiaalse kindlustatuse süsteemide eeskujuks peetud, on toimumas reformid. Mis on juhtumas kvaliteetse töö ning kõrgtasemel sotsiaalse kindlustatusega? See küsimus on lähedalt seotud miinimumsissetuleku skeemi kvaliteediga Euroopa riikides.
Juunist oktoobri keskpaiagani toimuvad 30 Euroopa riigis konverentsid, mis kulmineeruvad 6. novembri 2014 Brüsselis ühise üldkonverentsiga.
Antud konverentsid on organiseeritud European Minimum Income Network (EMIN) poolt kaheaastase projektina (2013-2014), mille eesmärgiks on üheskoos luua adekvaatse ning kättesaadava miinimussissetuleku tagasmise kava kooskõlas Euroopa Komisjoni 2008. aasta aktiivse osaluse soovituse, ja Euroopa 2020 strateegia vaesuse vähendamise eesmärgi. Rahastajaks on Euroopa Komisjon.
14.- 16.06 toimus Serbias, Belgradis EAPN Üldkogu. Kohal olid esindajad 30 rahvuslikust EAPN-ist ning Euroopa organisatsioonidest. Kiideti heaks eelmise aasta töö ning finantsmajandamine, kinnitati uus tegevuskava ning eelarve. Tervitati uut direktorit, kelleks sai Barbara Helfferich. Täpsemat sündmuse kava vaata SIIT
Soovime EAPN Eesti võrgustiku poolt palju palju õnne Malle Kobinile, kes pälvis sel aastal Aasta Ema tiitli. Eesti Kasuperede Liidu esindajana kuulub Malle Kobin ka EAPN Eesti eestseisusesse. Delfi kajastus tiitli üleandmisest asub SIIN.
Palume tungivalt, et valitsus töötaks välja konkreetse valdkondliku arengukava soolise palgalõhe vähendamiseks, leiaks ressursid selle elluviimiseks ning asuks seda viivitamatult ellu rakendama. Arengukava peab sisaldama sisulisi meetmeid, mille kaudu vähendada Eesti soolist palgalõhet vähemasti Euroopa Liidu keskmisele tasemele. Samas poleks me ju aga eestlased, kui ei sooviks enamat: lõppkokkuvõttes peaks see viima meeste ja naiste vahelise palgalõhe kaotamiseni Eestis.
1) seadusandlikku algatust kõigi Eesti palkade läbipaistvaks muutmiseks, sest ainult sel moel on võimalik palgalõhe tõelisele olemusele jälile jõuda ning see lõppkokkuvõttes kaotada;
4) seadusandlikku algatust, mille eesmärgiks oleks kehtestada nõue, et kõigi börsi- ja riigiettevõtete nõukogudes peab olema vähemalt 40% mõlema soo esindajaid, sest lisaks üldisele juhtimisotsuste paremaks muutmisele aitaks see vastu võtta õiglasemaid juhtimisotsuseid ka palgapoliitika osas;
5) soolise võrdõiguslikkuse nõukogu moodustamist, nagu näeb ette 2004. aastal vastu võetud soolise võrdõiguslikkuse seadus. On ilmne, et valitsus vajab spetsialistidest koosnevat nõuandvat kogu, kes nõustaks teda soolise võrdõiguslikkuse edendamise, sealhulgas palgalõhe vähendamise strateegia küsimustes.
Euroopa Komisjonil ja eesistujariik Küprosel on hea meel esitleda Brüsselis 5., 6. ja 7. detsembril 2012 toimunud Euroopa vaesusevastase võitluse platvormi ja sotsiaalse tõrjutuse teemalise kongressi täielikku aruannet. Peamised arutelud, ettekanded ja videod on saadaval aadressil: http://ec.europa.eu/social/main.jsp?langId=en&catId=88&eventsId=804&furtherEvents=yes
Aastal 2013 toimub vaesust kogevate inimeste kohtumine Brüsselis 18.-20 juunini. Sel aasta on teemasid kolm. 1) toidukorvi maksumus, miinimumsissetulek, miinimumpalk; 2) Kuidas kriis mõjutab su igapäevaelu?; 3) Head praktikad ja lahendused.
EAPN Euroopa koostöös Dignity Internationaliga korraldab 21. - 25. mail 2013 Laulasmaa SPA hotellis sündmuse nimega Learning Forum. Sündmuse eesmärk on arutleda rahvusvahelisel tasandil sotsiaalsete teemade üle, mille osalejad ise saavad (ette) valida. Osalejaid tuleb kokku ülekogu maailma umbes 100, EAPN rahvuslikest võrgustikest ja Euroopa Organisatsioonidest 80 ning 20 Dignity Internationalist.
1.-2.02 2013 toimus Brüsselis EL kaasamisstrateegiate töögrupp. Töögrupis osales võrgustiku poolt Kiira Nauts. Eestikeelset kokkuvõtet töögrupist saab lugeda SIIT
23.-31- oktoobril 2012 toimus Indias Dignity Internationali poolt korraldatud õppeprogramm, kus kohalik suuremastaabiline organisatsioon Ekta Parishad www.ektaparishad.com , kes on alates aastast 1991. aastast võidelnud inimeste õiguse eest maale ja loodusressurssidele ning koondanud maaõiguste eest marssimisel üle 100 000 meeleavaldaja, kutsus rahvusvahelisi suurorganisatsioone osa saama maaõiguste kampaaniast Jan Satyagraha 2012 ning õppima , kuidas sellist massmobilisatsiooni läbi viia. Kindlasti on vaja rõhutada, et kuigi mobilisatsioon on sõjandustermin, on Ekta Parishadi esimene ja põhiline organisatsiooniline väärtus absoluutne vägivalla vastasus kõigi oma taotluste elluviimisel.
Programm hõlmas kohtumisi organisatsiooni piirkondlike juhtidega (Delhis, Bhopalis), vägivallatus võitluses osalevate külakogukondade külastamist ( Panjeer, Bubghatta) ning sealsete rohujuuretasandi üksuste paremat tundmaõppimist ning tutvumist kohalike partnerorganisatsioonidega.
Programm, mis algselt oli mõeldud muuhulgas ka solidaarsuse näitamiseks India maaõiguste eest marssijatele, sai suunamuutuse kui India vaitsus aktsepteeris 11. oktoobril meeleavaldajate nõudmisi, ning lubas need täide viia 4-6 kuu jooksul. See oli väga oluline samm India vaeste ja maakogukondade jaoks.
EAPN-i esindas programmis kolmeliikmeline delegatsioon (Fintan Farrell Iirimaalt, Sabrina Manuela Emilio Itaaliast ja Anu Toodu Eestist).
Vaata SIIT videot ja loe artiklit (ingl. keeles) sellest, kuidas EAPN president Sergio Aires räägib Euroopa sotsiaalse ühiskonnamudeli väljakutsetest.
Organisatsioonile valiti uus president ning asepresidendid (büroo). Üheks asepresidendiks valiti ka Eesti võrgustiku juht Kärt Mere.
11. vaesust kogevate inimeste kokkutulek toimub 10.-11.05 Brüsselis Egmonti palees. Sel aastal on kohtumise teemaks "Kodutus ja õigus kodule kriisi kontekstis". EAPN Eesti delegaadid sel aastal on Andrus Elbing, Tiina Tursman ja Ervin Topaasia. Eesti rahvuslik koordinaator on Laura Kahju. Otseülekannet üritusest on võimalik vaadata aadressil http://webcast.ec.europa.eu.
4.-5 mail toimus Brüsselis teist korda Euroopa Kaasatuse Strateegiate töögrupp (EUISG- EU Inclusion Strategies Group). Töögrupi töös osaleb Eesti võrgustikust Anu Toodu, kes eelmistel aastatel esindas Eestit Sotsiaalse Kaasatuse töögrupis.
EAPN Eesti esindaja Kärt Mere osales 6. märtsil 2012 Õiguskantsleri Kantseleis toimunud lasteombudsmani ümarlaual „Laste vaesus – otsime lahendusi!“. Kokkuvõtet arutatust saab lugeda SIIT.
Pärast oma vastust Euroopa Komisjoni ühtekuuluvuspoliitika õigusaktide paketile, kutsub EAPN kõiki liikmesriike üles toetama EK ettepanekut jaotada 20% Euroopa Sotsiaalfondi (ESF) vahenditest sihtotstarbeliselt sotsiaalse kaasatuse ja vaesuse vastase võitluse tarbeks. Ettepanek tehti kirjalikult kõikidele liikmesriikide vastutavatele ministeeriumitele enne nende esindajate kohtumist 13.-14. märtsil. ESF potentsiaal aidata kaasa ELi vaesuse vähendamise eesmärgile on praegu ohus, kuna mõned liikmesriigid väljendavad usaldamatust kavandatud 20% vahendite sotsiaalse kaasatuse tõstmise eesmärgile suunamise suhtes.
"Peaministritest on silmakirjalik nõustuda ühest küljest vaesuse vähendamisega ja siis mitte anda rahalisi vahendeid, et seda saavutada," ütles Ludo Horemans, EAPN president. " 20% sihtotstarbelisus ei keela liikmesriikidele võimalust eraldada rohkem vahendeid, et tegeleda rohkem vaesuse ja sotsiaalse kaasatusega. See on see, mida kodanikud soovivad Euroopa Liidult," lisas hr Horemans.
"Nende vahendite sihtotstarbelisusel peaks olema selge järelvalvesüsteem, mis tagaks läbipaistvuse, ja näitaks, et see raha läheb tõesti täiendavateks investeeringuteks vaesuse vastu võitlemisel ning tagab võimaluse riikidel õppida üksteise headest praktikatest," lisas Fintan Farrell, EAPN direktor.
EAPN käivitab aprilli alguses kampaania, et kaitsta 20% eraldamist Euroopa Sotsiaalfondist. Organisatsioone ja üksikisikuid julgustatakse alla kirjutama kirjale, mis saadetakse riikide peaministritele EAPN poolt enne juunikuus toimuvat nõukogu istungit, kus võetakse vastu peamised otsused tulevase ühtekuuluvuspoliitika paketis.
Lisainfornatsiooni kontakt Sian Jones (poliitika koordinaator), sian.jones @ eapn.eu või Vincent Caron (Policy Officer) vincent.caron @ eapn.eu
Möödunud pühapäeval kolmandat tegevusaastat alustanud Eesti Toidupank tähistas nädalavahetusel sünnipäeva selle aasta esimese toidukogumisaktsiooniga Prisma peremarketites Tallinnas, Tartus ja Narvas. Kokku saadi puuduses elavatele lastega peredele 12 996 ühikut toidukaupa.
Kõige aktiivsemalt annetasid sel korral Toidupanga kogumiskärudesse Tallinna Sikupilli ja Kristiine Prismat külastanud inimesed (vastavalt 2572 ja 2497 ühikut). Paremuselt kolmanda tulemuse tegi Narva Prisma, kus kogutud toidukaupade hulk ulatus samuti üle kahe tuhande piiri. Kõikides ülejäänud kauplustes jäi kahe päeva jooksul kogutud toidukaupade koguarv 1300 ja 1900 vahele.
Kõige enam annetati makaronitooteid, purgisuppe ja konserve ning maiustusi. See on oluline kogus toiduabi, mida puuduses elavatele peredele jagama hakata. Toidupank tänab nii annetajaid kui kõiki appi tulnud vabatahtlikke, ilma kelleta poleks taolise aktsiooni läbiviimine mõeldav.
„Hea meel on selle üle, et pea iga kord lisandub meie n.ö püsivabatahtlikele ka mõni organisatsioon või ettevõte, kus on olemas soov väljaspool tööaega koos midagi kasulikku teha,“ rõõmustab Toidupanga koordinaator Ines Jakobson. Ettevõtetest olid sel nädalavahetusel meeskondadega väljas Skanska ja Tallinna Vesi, kust osalesid mitmed inimesed juba jõulukampaania ajal. Samuti on olnud suur abi nii Põhja-Tallinna kui Tallinna kesklinna valitsuse töötajatest, kellest mõned on vabatahtlikuna toidupangal abis käinud isegi 2–3 korda. „Tulevikus loodame toidukogumiste ajal pälvida üha enam organisatsioonide tähelepanu, sest taolised meeskonnad on end seni väga heast küljest näidanud,“ räägib Jakobson, „samuti on teretulnud kooliõpilased. Näiteks oli möödunud nädalavahetusel rühm Jüri Gümnaasiumi õpilasi väga vahvad ja tublid.“
Toidupank võtab kaubandusest ja tootmisest vastu peagi realiseerimistähtaja ületavaid tooteid, komplekteerib vabatahtlike abiga toidukastid ja jagab need laiali enim puudust kannatavatele inimestele ja peredele, aidates nõnda kaasa raiskamise vähenemisele ühiskonnas ja jagades toitu neile, kel on sellest puudu. Toidupank on asutatud 2010. aasta märtsis Eesti-Hollandi Heategevusfondi Päikeselill ja Swedbanki poolt. Toidupanga tegevust toetab alates 2010. aastast Avatud Eesti Fond.
Tallinna Sotsiaaltöö Keskus viis ajavahemikul 09.2011- 01.2012 läbi kodutute uuringu (ankeetküsitluse).
Uuringu käigus selgitati koduta inimeste vanus, sugu, elamise koht praegu ja enne kodutuks jäämist, koduta olemise aeg, dokumentide olemasolu, õpitud erialad ja ametid, töösuhted ja sissetulekud, teenuste kasutamine ning ootused iseendale ja Tallinna linnale.
Lasteombudsman koostas ülevaate laste vaesusest. Loe lähemalt SIIT. EAPN Eesti esindajana on Kärt Mere kutsustud ka 6.märtsil toimuvale lasteombudsmani ümarlauale "Laste vaesus-otsime lahendusi".
Pärast 4 aastat suurt tööd on EAPN poolt valminud lühifilm kaasamisest, selle positiivsetest ja negatiivsetest näidetest Euroopas.
Möödunud nädalal toimunud EAPN Eesti töökohtumisel tõdeti, et enam kui viiendik Eesti elanikest elab allpool vaesuspiiri ning lubamatult suur hulk inimesi kuulub vaesusest ohustatud riskirühma(desse). Tekkinud olukorda aitaks leevendada kiire toimetulekutoetuse tõstmine, mis on olnud seni riigi peamine abi puudustkannatavatele inimestele.
Meie, EAPN-iga liitunud organisatsioonid ja isikud, kutsume Vabariigi Valitsust ja Riigikogu üles esmase meetmena vaesuse leevendamisel tõstma seoses toiduainete kiire hinnatõusuga toimetulekupiiri võimalusel juba 2012. aasta lisaeelarvega.
Kahetsusväärsel kombel jäi 2012. aasta riigieelarve seadusega toimetulekupiir endisele tasemele. Statistikaameti andmeil (http://www.stat.ee/57453) tõusis 2011. aasta jooksul tarbijahinnahindeks 2010. aasta keskmisega võrreldes 5%, sealhulgas kallinesid toit ja mittealkohoolsed joogid keskmiselt 9,7%. 2011. aastal oli eelnenud aasta keskmisega võrreldes kohv 45%, suhkur 43% ja kartul 34% kallim.
EAPN (European Anti Poverty Network) on Euroopa vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlevate sõltumatute vabaühenduste ja rühmituste võrgustik, mida toetab Euroopa Komisjon. MTÜ EAPN Eesti asutati 2010. aastal ning sinna kuuluvad 18 Eesti organisatsiooni ja võrgustikku, mis kaitsevad kõige haavatavamate sihtgruppide huve ühiskonnas. Võrgustikuga võivad ühineda kõik organisatsioonid ja üksikisikud, kes soovivad teha koostööd vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse kaotamiseks Eestis. EAPN Eesti tegevust toetab Avatud Eesti Fond.
EAPN Eesti võrgustiku poolt ühinevad pressiteatega järgmised organisatsioonid: Eesti Puuetega Naiste Ühing, Eesti Toidupank, Eesti Sõltuvushaigete Rehabilitatsiooni Ühing, Nõmme Lastekaitse Liit, Tallinna Sotsiaaltöö Keskus, Eesti Akadeemiline Sotsiaalturva Ühing, Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsioon, Lastekaitse Liit, SA Dharma ja Sillamäe Lastekaitse Ühing.
Tutvu Euroopa Komisjoni poolt ellu kutsutud Euroopa kodanikualgatusega, mis võimaldab miljonil EL-i kodanikul osaleda otse EL-i poliitika kujundamises, kutsudes Euroopa Komisjoni üle tegema seadusandlikku ettepanekut. Lehekülg on eesti keeles. Lähemalt vaata SIIT.
Alanud on Aktiivsena vananemise ja põlvkondadevahelise solidaarsuse Euroopa aasta 2012. Loe täpsemalt Euroopa Komisjoni kodulehelt
25.-26. novembrini toimus Tallinnas EAPN EXCO (juhatuse koosolek). Kinnitati võrgustiku uus strateegiaplaan lähiaastateks. Juhatuse koosolekule eelnes 24. novembri õhtul EAPN Eesti võrgustiku liikmete ja EAPN juhatuse liikmete kohtumine Tallinna Sotsiaaltöö Keskuses.
26.-29. oktoobrini toimus Stockholmis Põhjamaade Platforn, kuhu kuuluvad EAPN Norra, EAPN Rootsi, EAPN Taani, EAPN Soome, EAPN Island, EAPN Eesti ja EAPN Leedu. Kohtumise tulemusena valmis ühisavaldus hoolekandesüsteemidest.
17. ja 18. oktoobril toimus vaesuse platforni kohtumine Krakowis, mille korraldas EL eesistujamaa Poola. Eesti delegatsiooni kuulusid Tuuli Klefeld (Sotsiaalministeerium), Hannes Vesik (ESTA-Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsioon), Kärt Mere (EAPN Eesti), Janar Parts (EAPN Eesti). Inglisekeelset kokkuvõtet sündmusest saab lugeda siit. Pilte saab näha siit.
Tänavuse Euroopa vabatahtliku tegevuse aasta raames toimub suur üle-Euroopaline lugude kogumine vabatahtlikelt. Anna Sinagi oma panus vabatahtliku tegevuse valdkonna arengusse ning kirjuta vabas vormis lihtne lugu enda vabatahtlikust tegevusest. Lood võivad olla kas tegevusest mõnes kindlas ühenduses või üleüldised – näiteks kuidas Sina vabatahtlike seltskonda sattusid.
Lood võivad olla mistahes keeles, võib kirjutada näiteks nii eesti kui inglise keeles. Võimalus on lisada pilte ja videoid. Edasi loe SIIT.
EAPN Eesti võrgustiku liige alustas ka tänavu vähekindlustatud perede laste suviseks toitlustamiseks ja vaba aja veetmiseks ellu kutsutud projekti “Suvesupp”. Ettevõtmine laieneb ka Narva ja Sillamäele.
16.-18. juunil toimus Lissabonis EAPN-i Üldkogu. Üldkogul pandi paika järgmise aasta tegevuskava ning eelarve, arutati struktuurimuutuste üle, võeti liikmeks vastu uued riigid (Island, Makedoonia ja Serbia), külastati erinevaid Portugali kolmanda sektori organisatsioone, et õppida nende headest praktikatest.
27.-28.05 toimus Madriidis Sotsiaalse Kaasatuse töögrupp. Töögrupis arutati liikmesriikide arengukavasid Euroopa 2020 raames, nende kavade sotsiaalsest mõjust Euroopale ning seda, mida võiks paremini või teisiti teha.
19.-21. mai toimus Belgias, Leuvenis EAPN-i töögruppide uute liikmete koolitus. Koolitus andis põhjaliku ülevaate organisatsiooni struktuurist, töömeetoditest, töögruppidest, Euroopa strateegiatest ning Platfornidest, tööst poliitilisel maastikul ja paljust muust. Mõned kasulikud koolituse materjalid (inglise keeles) leiate siit.
14.-15. mail toimus Brüsselis 10. Vaesust Kogevate Inimeste Kohtumine, mille selle-aastaseks teemaks oli "Töö". Eesti delegatsiooni juht oli Maur Mere, delegatsiooni kuulusid veel Laura Kahju, Ervin Topaasia ja Irma Tramberg.
EAPN Eesti uus Struktuurfondide töögrupi juht on Karin Kõrda. Esimene struktuurfondide töögrupp, kus EAPN Eesti esindaja osaleb, toimub 27.-28.05.2011 Brüsselis.
EAPN Eesti õnnitleb Eesti Toidupanka 1. sünnipäeva puhul! Soovime jaksu ja kordaminekuid ka edaspidiseks!
4.märtsil 2011 saatis EAPN Euroopa Sotsiaalministrite Nõukogule (EPSCO) kirja, milles väljendas oma rahulolematust EL liikmesriikidele pealesurutava Euroopa 2020 strateegia eesmärkide liigse rahalise mõõtme suhtes. Soovitakse, et strateegia keskenduks rohkem sotsiaalkaitsele ning annaks võimaluse vähendada ebavõrdust ühiskonnas. Kirja loe inglisekeelsena siit
Eduaruanne Euroopa 2020 aasta strateegia kohta eesti keeles. Konkurentsikava "Eesti 2020" ettevalmistuste ülevaadet (Riigikantselei strateegiabüroo) vaata siit
Eurochildi soovitused EL-ile seoses tegevusega seoses tegevusega väikelaste hariduse ja hoiu alal. Poliitiline seisukoht
1. märtsil 2011 toimus Meritoni hotellis poliitikute ja kodanikuühenduste debatt. Esindatud oli 6 erakonna esindajad ning arutati kodanikuühiskonna arendamise rolli erakondade valimislubadustes. Praxise analüüsi kodanikuühiskonna rollist erakondade valimislubadustes vaata siit
Ilmunud on EAPN Euroopa Kriisiraport, millele ka Eesti on andnud sisendit. Inglisekeelset raportit saab lugeda siit
26.-27. jaanuaril 2011 toimus Brüsselis Europarlamendis Citizens Agora. Ürituse memo vaata siit. Pilte näeb siit
Vaata kohapeal tehtud otseülekandest, mis toimus kahel päeval Europarlamendis. Videod koos eestikeelsete subtiitritega.
25.-26. novembril 2010 toimub Riias sotsiaalteenuseid pakkuvate mittetulundusühingute võrgustiku kohtumine. Rohkem infot siit.
18.11.2010 toimus Tallinna Pedagoogilise Seminari vaesusaasta konverents "Ühiselt tuleme toime". Ettekandega EAPNi tegevusest Euroopas ja Eestis esines Kärt Mere.
12.-13. novembril 2010 osales Kärt Mere Sotsiaalse kaasatuse töögrupi kohtumisel Brüsselis. Teemaks oli vaesuse ja sotsiaalse ebavõrdsuse määratlemine Euroopa tasandil, sotsiaalsete teenuste kättesaadavus.
12. novembril 2010 toimus Toompea lossi valges saalis ÜRO Lastefond UNICEF Eesti Sinilinnu aastapreemiate jagamine. Teiste laureaatide hulgas pälvis sel aastal tunnustuse ka EAPN Eesti ühe asutajaliikme Nõmme Lastekaitse Liidu esinaine Kärt Mere. Palju õnne!
9. septembril 2010.a. kell 11-16 toimub Tallinna Ülikooli konverentsikeskuses (Uus-Sadama 5) Vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa aasta teemakonverents "Mõtle ja räägi kaasa vaesuse teemal!". Päeva juhib Ainar Ruussaar, mõtteid jagavad Andrus Saar, Kärt Mere, Riina Vändre, Riina Luik, Marika Ratnik, Lauri Leppik ja Urmo Reitav. Korraldajad: EAPN, Sotsiaalministeerium, Euroopa Komisjoni Esindus Eestis. Konverents on tasuta, ent eelregistreerumisega. Kirjuta oma osalemissoovist mere@online.ee. Ürituse plakatit vaata siit.
25.-26.06.2010.a. toimus Brüsselis üheksaks EL kohtumine “PEOPLE EXPERIENCING POVERTY”, millel osales ka Eesti 4 liikmeline delegatsioon. Täpsem ülevaade delegaatidest ja nende konverentsil saadud kogemustest toome lugejateni lähiajal, kui meieni jõuavad osalejate kokkuvõtted toimunud üritusest. Ingliskeelset ülevaadet loe siit ...
10.06.2010.a. Küprosel toimunud EAPN Peaassambleel tunnustati EAPN Eesti vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse võrgustik tegevust ja Eesti võeti ametlikult vastu Euroopa vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse võrgustiku liikmeks.
Projekt „Suvesupp” sai hoo sisse alles selle nädala alguses. „Igal pool on arutatud seda, oli vaja vaid käima lükkavat jõudu,” ütles Nõmme lastekaitse liidu juhatuse esimees Kärt Mere. Plaani järgi peaks üle linna juuni algusest augusti lõpuni tööpäeviti põhikoolilastel olema võimalik lõunat süüa, samuti mänge mängida ja sõpradega aega veeta. Loe edasi ...
Kui siiani võis lastele alimentide maksmisest kõrvalehoidja sissetulekust arestida kuni poole tema miinimumpalgast, siis uus seaduseelnõu kaotab selle piirangu ja oma lastele elatise maksmisest ei pääse ka väikese sissetulekuga inimesed.
Justiitsministeeriumi koostatud seaduseelnõu kohaselt saaks edaspidi sissetulekult, mis jääb alla poole palga alammäära, arestida kuni ühe kolmandiku võlgniku sissetulekust. "Isegi kui vanema sissetulek on väga väike, ei saa see olla vabanduseks lapsele elatise mittemaksmisele," põhjendas ministeerium. "Kehtiva seaduse kohaselt on vanemale tagatud miinimumvahendid tema enda äraelamiseks, kuid tähelepanuta on jäänud vajadus tagada lapse äraelamiseks vajalikud minimaalsed vahendid."
Sel kolmapäeval, 12. mail kell 14.05 jõuab Vikerraadio Reporteritunnis eetrisse olemuslugu sotsiaalsest tõrjutusest Eesti ühiskonnas.
Saatejuht Meelis Süld elab tunnises erisaates kaasa mõned aastad tagasi pimedaks jäänud Kristiina Peetsalu elule. “Kristiina on väga positiivne näide sellest, kuidas puue ei pea automaatselt tähendama ühiskonnaelust kõrvale jäämist,” kommenteeris saatejuht Meelis Süld. “Küll aga saab raadiokuulaja tema vahendusel aimu kitsaskohtadest, millega puutuvad tänases Eestis kokku tuhanded puudega inimesed ja mille peale meie, nö tavainimesed reeglina ei
2010. aasta on kuulutatud üle-euroopaliseks vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise aastaks. Eestis on aasta hea tahte saadikuteks Riina Vändre ja Andrus Saar. Erisaade vaesust kogevate inimeste igapäevaelust on Vikerraadio eetris 20. mail, kui toimetaja Krista Taim portreteerib tööst ilma jäänud naise püüdu kasvatada üksi oma 10aastast last.
Rohkem infot vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa aasta kohta: http://www.2010againstpoverty.eu/?langid=et
Kümned kirjad täis valu ja raskusi, aga ka lootust ja lahendusi – nii on Eestimaa inimesed vastanud ülemaailmse Vaesuse Vastu Võitlemise Eesti Võrgustiku EAPN palvele kirjutada oma muredest ning saata oma mõtteid, kuidas majanduslanguses paremini toime tulla. “Kirjadest koorub välja nõuanne, mis on meie meelest väga õige – kui oleme üksteise vastu tähelepanelikud ja abivalmis, siis saame ikka hakkama,” nendib võrgustiku juhatuse liige Kärt Mere.
|
OSCAR-2019
|
||
Mingi aeg tagasi sai doonoriks omale koju lohistatud üks Crescent. Peale sealt ühele oma projektile vajalike Sachs-Huret käiguvahetajatekomplekti ja Dia-Compe pidurite eemaldamist jäi alles veel üllatavalt palju, mida nagu ei raatsi minema visata.
Saigi otsustatud ette võtta selle raami peale järjekordne katse fixi teha. Seekord siis lihtsalt kõigest kättesattuvast või olemasolevast.
Kuigi tegu suicidehubiga, sai sama lahendust ja selle ratta küljest võetud ketiratast ja lockringi otsustatud kasutada ka oma projektil. Ehk keermeliim koostöös korraliku tugeva kinnikeeramisega töötavad piisavalt.
Ratasteks sai seinalt naela otsast võetud mingid keskaegse Rigida 630 terasveljega eksemplarid. Need enamvähem, niipalju kui see vanade palju tööd teinud eksemplaride puhul võimalik, sirgeks aetud, tirr maha keeratud, keermega ketirattaga asendatud ja tagaratas shainline paika saamiseks teise rummu äärde ümber tsentreeritud ning võlli vahepuksid ka siis vastavalt ümber tõstetud. Sisu loomulikult ennem läbi pestud ja uued kuulid korraliku määrdega sisse pandud.
Olid odavad ja tulid imekiiresti kohale, aga kahjuks whitewallid, aga parem ikka, kui mittemidagi, sest see ainult kosmeetiline probleem. Nimelt tundub, et neid valgeid kummi ääri värvivad seal taiwanis vist natukene purjus tädid vaba käe ja pintsliga.
Vändakomplektilt sai maha korjatud esimesed ketirattad ja nende kaitsetaldrik ja peale kinnituspoltide-pukside sobivaks töötlemist ja ketiratta puhastust läheb väiksem neist (44 hambane) ainukesena külge tagasi.
Siis jääb veel paigaldada singelspeed kett ja sadul, ning saabki sellise rotikana proovisõidud ära teha ja lahenduste sobivused ära proovida, enne, kui masin osadeks lammutada ja viimistluse kalale asuda.
Rotikana on masin valmis ja mõned kilomeetrid sellega prooviks läbitud. Ütleks nii, et ilma vabajooksuta on võimalik sõita küll... aga et ma hakkaks aru saama, millest see ülemaailmne fixed gear'i maania jõudu saab, läheb mul vist kaua aega, kui üldse... aga ma vähemalt proovin - ega muidu ja teada ei saa, kas meeldib või mitte.
See, et esmast ahvivaimustust mus ei tekkinud, ei tähenda muidugi seda, et ma nüüd ratta viimistlemise kallale ei asuks ja seda lõpuni valmis ei ehitaks.
Õige sadul on reaalselt ka juba valmis tehtud, lihtsalt ei tahtnud valge nahaga eksemplari proovisõiduks peale panna ja sai võetud riiulist esimene ette sattunud harkovlane. Juhtraud jääb needsamad "vuntsid" aga lenksupael tuleb selga. Ülekanne 42/18 tundus täitsa sobiv olevat ja see tõenäoliselt ka jääb. Värvkattesse proovin suhtuda loominguliselt lähenedes ja vaatab, mis toon selga tuleb. Rehvidega otsustasin, et proovin sellest küljetriibu kosmeetilisest probleemist mitte niiväga häirida lasta ja mingite teiste vastu ringi vahetama neid kohe ei hakka.
*Ratta tunnetus on parem - jalad muutuvad jalgratta "lahutamatuks" osaks (eelduseks klipid või pedaalikorvid). Lisaks on seetõttu jõudu mõnevõrra rohkem - jalgade inerts lisaks ratta omale.
*sobiliku (kiire) ülekande korral õpetab korralikult "kerima" - jalgade minimaalne rpm soovituslikult 80 ligi, või rohkem
*probleemid mäest alla saamisega - rpm võib jalgade jaoks üsna ehmatavaks kujuneda.. (minu max. ligi 180 rpm...)
*pikad otsad kurnavad - piiratud ülekanded ja kipub jalgu pikapeale üle koormama (100 km otsi olen teinud, aga noh... raskem ülekanne võtab lõpuks täitsa kohviks)
Kokkuvõtteks - hea vahend lühikesteks trennideks (max 50 km) (kerimist harjutada), sobib ka linnaratta alternatiivina - siis vähe kobedamad rehvid + tugevamad jooksud vajalikud.
Üle-eelmine suvi, sai mingi 3000 km fixiga sõidetud - see aasta jäi vahele, aga tagajooks on alles, ning ootab oma aega.
Täna, olles millegipärast kergelt rahvuslikus etnomeeleolus, sai ka natukne triibutamisega tegeletud, et sõiduk liiga lage ja tavaline ei oleks.
Tehtud see sai, aga kuna pole juba mitmeid kuid sellise tegevusega tegelenud, siis mitte kõige paremini, ütleme hindele 3+.
Nüüd vaja veel nädalake oodata värvi lõpliku kivistumisega, et saaks triipude paksemad ääred pastaga maha poleerida ja paarist kohast ka natukene korrektuure teha... ja saabki lõpuks asuda komplekteerimise juurde.
Võib peaaegu raporteerida, et valmis (kuigi sadul tuleb vist natukene sobivam veel otsida ja see peal oleva ajutine xvz ringi vahetada) ja paar lühemat otsagi linnavahel prooviks tehtud.
... eks oma perfektsionismitaotluses ma lõpptulemusega 100% rahul ei ole vaid kriibib hinge see, et osad detailid ei ole enam oma esimeses nooruses ja ajahamba ampsud on mõnest kohast natukene liiga näha.
Minu jaoks ei ole ükski brändikultus kunagi töötanud ja ehitajat, kes oma rataste tegemisel valib juppe selle järgi, milliste tootjate omad on "must have", ei saa must loodetavasti mittekunagi.
Mul oleks küsimus, et kuidas see värvitriipude kõrgemate servade silumine pastaga käib? Endal jäid ka pärast värvimist raamile mõned randid. Peen liivapaber rikub vist värvi liialt palju, sellega ei tahtnud teha.
Ratas ise üldiselt tubli ja ma sellega juba väga ära harjunud ja rahul. Vabajooksu puudumine on ka hakanud loomulik olek tunduma. Pikemaid otsi pole küll teinud, aga nädala sees saab kõik lõunapausid sellega teises linnaotsas söömas käidud ja vahest ka niisama ringi sõidetud.
|
OSCAR-2019
|
||
4.astme kere lümfisõlmede vähk | Loodusravi | Arsti nõuanded | Küsi nõu Eesti tipparstidelt! - Kliinik.ee
Meie vägaarmastatud inimene on onkoloogiahaigla arstide poolt praktiliselt määratud surma ootele; tal on lümfisõlmede vähk, milline on haaranud arstide väitel endasse kogu kere. Tal on tekkinud vaagnaluu murrud ja väidetavalt on sel ka siirded. Lisaks on siirded kopsus, maksas. Ta on langenud täielikku pessimismi. Õnneks või õnnetuseks on tal mõistus selge ja ta teadvustab endale täielikult olukorda. Ta on muutunud praktiliselt liikumisvõimetuks, samas on tal söögiisu enam-vähem ja kaalus pole ka eriti palju alla võtnud. Vanus 70 aastat ja meesterahvas. Loodame siiski, et on olemas alternatiivseid ravivõimalusi, mis võiksid aidata.
Milline on Teie arvamus ja millised võiksid olla võimalused vähki peatada, ehk kogunisti taandada või tõesti selliseid võimalusi polegi?
Ootame väga Teie arvamust ja soovitusi. Kui midagi ei saa enam teha, siis ikkagi mida peaksime tegema??
Aastakümneid diabeediga elanud naine peab seda oma elu loomulikuks osaks. Tema sõnul enesehaletsemine ei aita, vaid selle asemel tuleks mõelda, kuidas elada oma elu võimalikult täisväärtuslikult.
14. novembril tähistatakse ülemaailmset diabeedipäeva. Kliinik.ee uuris staažikalt diabeetikult, missugune on igapäevane elu selle haigusega.
Tegelikult tohib süüa kõike, aga loomulikult peab jälgima magusa tarvitamist. Oli aeg, kui diabeetikul ei lubatud magusat üldse tarvitada ning seetõttu ei pistnud mina esimesed kümme aastat suutäitki magusat suhu. Olin noor inimene, 18-aastane, tahtsin hoida oma tervist ja kindlasti vähemalt ühe lapse saada.
Nüüd on suhtumine muutunud. Leitakse, et diabeetik võib endale erilisel puhul natuke magusat lubada, aga sellevõrra peab ta seda kompenseerima insuliini süstimisega. Kes on hoolsam, see arvutab täpselt välja, kui palju ta midagi sööb ja täpselt nii palju süstib juurde. Ma ütlen ausalt, et mina nii hoolas ei ole. Kui mina haigeks jäin, siis toiduaineid nii täpselt ei arvestatud ja tänu sellele olen ma natuke vähem hoolas kui tänapäeva noored diabeetikud, kes väga täpselt teavad, kui palju mingi toiduaine neile midagi annab. Mina mõõdan sageli ja sellevõrra näen, kui palju on veresuhkur tõusnud ja vajadusel teen süsti juurde. Eks aja jooksul on kogunenud kogemusi ning tead, kui palju mingi asi annab juurde.
Mina arvan, et igasugu koogid ja muud maiustused peaksid olema pidupäeva väikesed lisad, mida tarvitada harva. Millegipärast arvavad tänapäeval paljud, et kui nad teevad süsti juurde, siis võib lõpmatuseni kõike süüa. See ei ole minu meelest õige.
Ma välistan enda jaoks rosinad, viinamarjad ja veel mõned väga magusad puuviljad. Samuti maiustused ja magusad joogid ning söön võimalikult vähe kaloririkkaid toite ja rasvast.
Mõõdan keskmiselt viis korda päevas. Oleks hea mõõta enne iga toidukorda. Mina sööngi viis korda päevas – kolm põhitoidukorda ja siis võtan väikese oote, sest muidu kipub suhkur madalaks minema.
Eks ikka võib olla ka näksimist, aga mitte pidevalt ja mitte kontrollimatuid asju. Kui sa sööd korralikult viis korda päevas, on sellest küll ja sa ei tahagi vahepeal midagi näksida.
Loomulikult. Sa ei või seda teha liiga palju ega teha väga suurt pingutust nõudvaid asju. Peaks olema selline spordiala, kus saad vahepeal suhkru taset kontrollida. Kui sa mängid profikorvpalli, siis sul pole võimalik kontrollida ning see võib ootamatult ohtlikult madalaks langeda.
Mina olen diabeediga harjunud ja pean seda oma elu loomulikuks osaks. Meil on diabeetikute foorum, kus aegajalt keegi ikka küsib, et miks küll temal või tema lapsel see haigus on. Minul pole seda küsimust kunagi tekkinud. Enesehaletsemine ei aita. Selle asemel esita endale küsimus, kuidas edasi elada nii, et see elu oleks täisväärtuslik. Kui mõni alles haigeks jäänu kurdab foorumis, siis ütlen vastu, et on väga, väga palju hullemaid tõbesid, kus inimene ei saa isegi sõrme liigutada ja ta annaks kõik selle eest, et saaks üht kättki liigutada.
Mul oleks muidu kindlasti olnud rohkem lapsi ja oleksin saanud endale lubada teistsuguseid tööalasid. Näiteks ei ole ma diabeedi tõttu julgenud muretseda autojuhilube, sest kui mul on ikkagi suuremad füüsilised pingutused võib suhkur alla minna ja ma ei taha sellise diagnoosiga rooli minna. Muidugi väga paljud leiavad, et see on täiesti loomulik.
Sa pead kogu aeg arvestama oma söömistega selles mõttes, et sa ei saa näiteks metsa sõita kaks kätt taskus. Ei saa kuhugi mõtlematult minna. Sa pead alati mõtlema, kas sul on süstlad kaasas, kas on võimalus kuskil süüa. Taskus peab olema vähemalt esmaabi jagu midagi magusat.
Jope taskus on mul glükoosidropsid. Ma ei lähe iialgi välja nii, et mul pole midagi magusat kaasas. Elu on näidanud, et kõige mugavam on kaasas kanda dropse, kuna nad võtavad vähe ruumi ega sula. Enamus magusaid asju kipuvad soojal ajal ikkagi sulama.
Selliseid olukordi, et mul midagi kaasas ei ole, pole juhtunud. Aga seda, et mul suhkur maha läheb, on küll ja küll juhtunud ja ka nii, et on tulnud kiirabi kutsuda.
Saab aru küll, aga väga paljude aastatega kaob see tunnetus ära. Alguses tunned väga hästi, esimesed kümme, kakskümmend aastat kah veel, aga sealt edasi hakkab tunnetus kaduma. Sa võid ju isegi tunda, aga mõtled, et sul on veel aega midagi ette võtta, kuni ise-ettevõtmise aeg on läinud. Minuga on see paha asi, et kui keegi ka kõrvalt ütleb, et mu veresuhkur on vist madal, siis ma hakkan tagasi ajama, et pole mul viga midagi. Mul on diabeetikust sugulane, kes näeb kohe ära, kui mu veresuhkur madalaks läheb ja ärgitab mind midagi sööma.
Testribasid kompenseeritakse erinevat tüüpi diabeetikutele kindlaks määratud koguses kord poolaastas, kuid neist ei piisa. Mina ostan kõvasti juurde. Soodustus on 90 protsendiline, mis tähendab, et ise peab maksma 10 protsenti. Täishind on ikka päris kopsakas.
On ka selliseid inimesi, kes üldse ei osta soodustusega ribasid välja, arvates, et nad tunnevad niigi ise ära. See on rumal jutt. Ma olen väga staažikas diabeetik ja ma ei või kunagi öelda, et tunnen niigi. Sa võid nii vastupidi tunda, et tunned kõrget, kuid mõõtes selgub, et suhkur on täiesti madal. Tundemärgid on tavaliselt nõrkus ja külm higi, kätevärin, kõne muutub takistatuks. Aga nad võivad ka vastupidist tähendada. Näiteks kõrge suhkru esimene tunnus on, et tekib joogijanu, suu hakkab kuivama, aga sul võib ka selle kõrgega olla nii, et süda läheb pahaks ja tekib nõrkus.
Ma ei oska öelda, sest haiguse pärast pean ma ka näiteks vitamiine juurde ostma. Toit on kallim, sest pead korralikult toituma. Väga kasulik on massaaž. Kuna mul on verevarustus häiritud, siis on mul seda vaja. Väga hea on näiteks vesivõimlemine. Selle kõige eest tuleb ise maksta.
|
OSCAR-2019
|
||
Päikesepatarei (ka päikesepaneel) koosneb päikeseelementidest ehk fotogalvaanilistest elementidest. Päikesepaneele kasutatakse komponentidena suuremates päikesepatarei maatriksites, mille abil toodetake päikeseenergiat nii kodus kasutamiseks kui ka võrku müümiseks. Tüüpiliselt on päikesepaneelide elektriline võimsus 100–320 vatti ja väljastatav vool on alalisvool. Päikesepaneelide oluline näitaja on nende efektiivsus: näiteks 8% efektiivsuse ja 230 W võimsusega päikesepaneel on pindalalt kaks korda suurem kui sama võimas, aga 16% efektiivsusega paneel. Kaubanduslikult müüdavate paneelide efektiivsus varieerub vahemikus 15–20 protsenti ning arendatavad tehnoloogiad lubavad ka efektiivsust üle 30 protsendi. Kuna päikesepaneelid toodavad piiratud hulgal energiat, siis enamik süsteeme koosneb mitmest päikesepaneelist. Sellised süsteemid võivad sisaldada ka akusüsteemi energia hoiustamiseks, inverterit, et alalisvoolu vahelduvvooluks muundada, ja päikesejälgijat (ingl solar tracker), et paneelidest maksimaalselt energiat ammutada.
Päikesepaneelid, mis koosnevad päikeseelementidest, muundavad valgusenergiat elektrienergiaks, kasutades ära fotoefekti. Suurem osa päikeseelemente põhineb erinevatel kristalliseeritud räni kasutavatel tehnoloogiatel. Enamik päikeseelemente on jäigad ja purunevad kergesti, seega tuleb neid kaitsta mehaaniliste kahjustuste ning ilmastikuolude eest. Leidub ka painduvaid päikeseelemente, kuid need on vähem levinud. Esimesed päikeseelemendid leiutati 1954. aastal Ameerika Ühendriikide uurimisinstituudis Bell Laboratories.
Elemendid ühendatakse elektriliselt kas jadamisi või rööbiti, olenevalt nõutud väljundpingest ja -voolust. Jadamisi ühendades on võimalik saada paneelidest suuremat pinget, kuid paralleelselt ühendades on väljundvool suurem. Tavaliselt kasutatakse päikesepaneelide ühendamiseks mõlemat ühendusmeetodit ning tulemuseks on paneelide maatriks või võrgustik. Paneelide väljundites kasutatakse tihti ka dioode, kuna varjus olevad paneelid muutuvad tarbijateks ja vastassuunaline vool võib individuaalseid elemente kahjustada. Päikesepaneelide juures võidakse kasutada ka jahutust, kuna elementide temperatuuri tõustes väheneb nende efektiivsus. [1]
Paneelide omadusi mõõdetakse standardsetes tingimustes: energiatihedus 1000 W/m2, valgusspekter, mis sarnaneb 35. laiuskraadi suvise päikesevalguse omaga temperatuuril 25 kraadi Celsiuse järgi. [2] Päikesepaneelide kõige olulisemad omadused on
Nominaalne väljundvõimsus väljendab seda, kui palju toodab uus paneel standardsetes tingimustes elektrienergiat. Päikesepaneelid vananevad aja jooksul, tüüpiliselt väheneb maksimaalne võimsus umbes 0,5 protsenti aastas.[3] Tihti annavad tootjad garantii, et tootlikkus püsib vähemalt 10 aastat 90% tasemel ja 25 aastat pärast paneeli kasutusse võtmist 80% tasemel. [4] Pinge koormamata paneelil näitab seda, kui suur on maksimaalne pinge, mis paneeli väljundis tekkida saab. Lühisvool määrab ära paneeli maksimaalse väljundvoolu. Väga oluline on ka paneeli efektiivsus. Efektiivsus määratakse standardtingimustel, kuid reaalses rakenduses sõltub efektiivsus paneeli töötemperatuurist.
Päikesepaneelide klaasist ja metallist detailid on võimalik uuesti kasutusse võtta. Samuti on taaskasutatavad kuni 95% paneelide pooljuhtmaterjalidest. [5]
Ränikristallidel põhinevad paneelid purustatakse ning nendest eraldatakse klaas, plastik ja metall. Võimalik on taaskasutada üle 80% päikesepaneelist (massi järgi). Kuna paneele kattev kaitsev klaasikiht sarnaneb ehituses või autotööstuses kasutatava klaasiga, on võimalik seda taaskasutada näiteks klaasvilla või vahtklaasi tootmiseks. [5] [6]
Ränil mitte-põhinevate paneelide taaskasutamine on keerulisem ning nõuab spetsiaalseid tehnoloogiaid: üks levinumaid viise on kasutada erinevaid keemilisi vanne materjalide eraldamiseks. Näiteks Cd-Te põhinevad paneelid purustatakse ja jagatakse seejärel erinevateks koostisosadeks. Sellise meetodiga on võimalik uuesti kasutada kuni 90% klaasist ja 95% pooljuhtmaterjalidest. [5] [6]
Alates 2010. aastast toimuvad Euroopas iga-aastased konverentsid, mis toovad kokku tootjad, taaskäitlejad ja uurijad, et arutada taaskasutuse tulevikumeetodite üle. [7]
Päikesepaneelide müügiedu mõõdetakse paigaldatud süsteemide võimsuse alusel. Kui 2000. aastal installeeriti 277 MW väärtuses päikesepaneele, siis aastal 2011 oli see number 29 665 MW. Kumulatiivne installeeritud võimsus on kasvanud samal perioodil 1425 MW-lt 69 684 MW-ni, seega peaaegu 50 korda. Prognoositakse ka paigaldiste arvu kasvu tulevatel aastatel. 2011. aastal osteti päikesepaneele regionaalselt kõige rohkem Euroopas, ületades ülejäänud maailma tarbimist mitmekordselt. Euroopas tarnitakse kõige rohkem päikesepaneele Saksamaale ja Itaaliasse. [8] [9]
Koos tarbimise suurenemise ja konkurentsi tihenemisega on langenud päikesepaneelide hind. Päikeseelementide tootmiskulu on perioodil 2006–2011 langenud üle kahe korra. [10] Sellega kaasnevalt on langenud seadmekomplektide hind ka lõpptarbija jaoks: Saksamaa näitel on aastatel 2006–2011 jaehind langenud samuti üle kahe korra. [11]
Üks kõige populaarsemaid viise paneelide paigaldamiseks on nende katusele monteerimine, kuna nii kasutatakse ära muidu tühjalt seisev pind. Võrreldes maapinnal paiknevate rakistega on katusele monteeritud päikesepaneelid odavamad ja vähem keerukad, kuna kinnitussüsteem on lihtne. Paneelide paigutamine võib osutuda keerukamaks, kui katus on ebatraditsioonilise kujuga. Tihti osutuvad mureallikateks läheduses paiknevad kõrged puud, mis paneelid varju jätavad. Et säilitada päikesepaneelide maksimaalset väljundvõimsust, tuleb nende pinda aeg-ajalt puhastada. Tavaliselt piisab sellest, kui paneelidele vihma sajab, kuid vihmavaestes piirkondades võib katusel asetsevate paneelide puhastamine tülikaks osutuda. [12]
Maapealsete rakiste suureks eeliseks on nende paindlikkus: päikesepaneele saab paigutada maapinna suhtes erinevate nurkade alla ja sellega optimeerida paneelide tootlikkust. Katusele paigutatud paneelidega on see oluliselt keerulisem, kuna katuse kalle ja suund on määratud. Maapealsed paneelid on ka rohkem avatud tuulele, seega on nad paremini jahutatud. Maapealseid rakiseid kasutatakse enamasti just päikesejaamades, mis paiknevad suurel territooriumil ja toodavad energiat kümnetes või sadades megavattides. Sellistes parkides lisatakse rakisele tihti ka päikesejälgijad. [12]
Päikesejälgijatega süsteem tuvastab päikese asukoha ja korrigeerib paneelide suunda, et need paikneksid alati päikese poole. Tegemist on aktiivse süsteemiga ja paneelide liigutamiseks on üldjuhul vaja mootoreid. Kuna tegemist on liikuva süsteemiga, on sellise süsteemi ehitamine ning hooldamine samuti kallim ja keerulisem. Päikesejälgijatega süsteemid võivad tugevama tuule korral kahjustusi saada. Fikseeritud süsteemid on tuule suhtes oluliselt vastupidavamad. [13]
Päikesepaneelid on toiteallikaks enamikule meie päikesesüsteemis opereerivatele tehiskaaslastele. Esimest korda kasutas päikeseenergiat ameeriklaste satelliit Vanguard-1 1958. aastal. Vanguard-1 kere külge kinnitati päikesepaneelid, mille efektiivsus oli 10% ja mis tootsid kokku alla 1 W elektrienergiat. Esimestel päikeseenergiat kasutavatel tehiskaaslastel olid paneelid kinnitatud kere külge, kuid aja jooksul kasvas vajadus energia järele ja kere pindalast jäi väheseks. [14]
Selle probleemi lahenduseks töötati välja paljudest paneelidest koosnev lahtivolditav süsteem. Sellised süsteemid suudavad toota küll rohkem energiat, kuid lisavad satelliidile massi. Ka on paneelide lahtivoltimiseks vajalikud mehaanilised lahendused keerulised. Viimaste aastakümnete jooksul toimunud tehnoloogiline areng on andnud järjest kergemaid ja töökindlamaid mehhanisme. Suur hüpe on toimunud ka päikesepaneelide tehnoloogias. Kui Vanguard-1 paneelid olid kõigest 10% kasuteguriga, siis tänapäevased päikeseelemendid on 30% hüveteguriga [15] ja arendatakse ka juba 35% kasuteguriga elemente [16].
Päikesepaneelide või fotogalvaaniliste elementide kasutamiseks on palju praktilisi rakendusi. Päikesepaneele saab kasutada põllumajanduses energiaallikana, et niisutada põldusi.
Tervishoius saab kasutada päikesepaneele, et hoiustada külmikus meditsiinitarbeid. Paneele saab kasutada ka infrastruktuuri jaoks. PV-mooduleid kasutatakse fotogalvaanilistes süsteemides, ning nende hulka kuuluvad suurel hulgal elektrilisi seadmeid:
|
OSCAR-2019
|
||
President Kersti Kaljulaid: Sooliselt tasakaalus ühiskonnas lihtsalt ei piira meile looduse poolt kaasa antud sugu võimalusi vabaks eneseteostuseks ja inimlikuks õnneks | Inimõiguste blogi
Võrdsus on inimõiguste üks aluspõhimõte ja mittediskrimineerimine inim- ja põhiõigus, mida kaitseb ka Eesti põhiseadus. Sooline võrdõiguslikkus on sõnapaar, mida tihti peetakse kitsa grupi feministide isiklikuks kiiksuks või moodsa aja humanistide sõnakõlksuks. President Kersti Kaljulaidi kõne Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskuse 20. sünnipäeva konverentsil selgitab lihtsalt, selgelt ja eluliselt, miks on sooline võrdõiguslikkus meie kõigi ühine mure ja huvi.
Sellest tõsiasjast, et ühiskond koosneb meestest ja naistest, tüdrukutest ja poistest, pole võimalik ega minu arusaamist pidi ka kuidagi vajalik, mööda vaadata. Sooliselt tasakaalulises ühiskonnas eksisteerivad ju loomulikult koos mees- ja naissugu, kuid võrdsena ja ilma vastandumiseta. Sooliselt tasakaalus ühiskonnas ei ela sugugi kesksoolised inimesed nagu vahel püütakse väita, et naeruvääristada püüdlemist soolise tasakaalu poole. See loob aluse ühiskonna kui terviku elujõuks ja edenemiseks ja sellest võidavad kõik.
Eesti põhiseadus kaitseb kõigi inimeste võrdõiguslikkust ja keelab soolise diskrimineerimise. Nii on see kirjasõnas, kuid elu ise pakub ikka veel vahel teistsugust pilti. Täna tuleb meil tõdeda, et nii mitmeski eluvaldkonnas on tasakaaluosuti pigem punases piirkonnas, andes märku meie ühiselu häirivatest hälvetest. Kas tegu on otsese diskrimineerimisega või muude põhjustega, näiteks mõistmatusega või lihtsalt probleemi olemuse alahindamisega, seda on iga juhtumi korral vaja eraldi välja selgitada. Mõnes valdkonnas on osuti ka punasest jõuliselt lahti rebitud, kui on vaid leidunud juhte, kes seavad soolise tasakaalu endale südameasjaks. Rõõm on näha Tapa kasarmus tüdrukuid aega teenimas ja kuulda kaitseväe juhtkonda arutamas, milliseid vormikomplekti osi tuleks tüdrukute tarbeks sobivamaks kohaldada.
Mida arvata olukorrast, kus 21. sajandil tuleb laps naistepäeval lasteaiast koju värskete päevakohaste teadmistega meeste- ja naistetöödest? Kergelt pillatud lause „tüdrukuid on lihtsam kasvatada“ võib liiga teha igas kodus sirguvatele meeshingedele. Tüdrukud ei peaks jalgpalli mängima või tõstesporti harrastama – väited, millele vast suur osa inimesi ikka veel alla kirjutaks – kõik need toodavad ühiskonda, kus inimese valikuvõimalused liigselt sõltuvad tema soost. Roosa seelik muide ei sega kangi sikutamast või maratoni jooksmast, kui tahtmist on. Muide, seelikus maratone jooksmas olen näinud raudselt rohkem mehi kui naisi, nii rahvuslikku statementi tegevaid šotlasi kui ka ekstsentrikutest prantslasi, luksemburglasi, sakslasi Sooliselt tasakaalus ühiskonnas saab traditsioonilisi piire vabalt ületades igasugu toredat lusti, mis tasakaalustamata ühiskonnas vaid võõristust tekitab. Seegi võib meid innustada seda tasakaalu otsima ja selle vajalikkust selgitama.
Kui meil oleks võimalikult palju teistsuguseid lapsi kaasatud õppesse tavaklassides, kui meil oleks palju rohkem selliseid lasteaedu, mis pakuvad teenust ka puuetega, sealjuures vaimse puudega lastele, siis kasvaks meie uus põlv peale teadmisega, et inimesed võivad olla väga erinevad, inimeste spekter on oluliselt laiem kui standardlaps ja -inimene.
See teeks teene sugugi mitte ainult puuetega inimestele, vaid eelkõige meile teistele. Lapsena puuetega inimeste seltskonnaga harjunud, nende väärtust tundma õppinud, nendega käituda oskav inimene ei pelga tulevikus, et tema kinnisvara hind langeb sellest, et samas majas on puuetega inimeste iseseisva toimetuleku kodu. Lahtiste silmadega Eestis liikudes näeme, et see kindlasti nii on – seal, kus on mõni tore, peremajutust ja hubast tuge pakkuv asutus, on kohalik kogukond tavaliselt mõistev ja toetav. Just terved inimesed vajavad, et puuetega inimesed oleks nende elu igapäevane osa – see teeb ühiskonna paremaks ja sallivamaks. See vähendab kurjust.
Meil on kurjust, millega võidelda. Ma tahan siiralt tunnustada kõiki naisteühendusi, kes juba aastaid tagasi tõstatasid perevägivalla teema ja asusid tegutsema. Tänaseks on ühiskond tervikuna, sealhulgas ka riigivõim selle valusa probleemi olemasolu tunnistanud ja aegamisi, esialgu tihti kobamisi, tegutsema asunud. Keerulisi sotsiaalseid probleeme saabki lahendada vaid vabakonna ja avaliku võimu koostöös. Selline koostöö peab jätkuma palju ulatuslikumalt, kui seni ja ärme lase ennast kohutada sellest, kui mõni asi läheb vahel pisut valesti, lahvatab avalik tüli ja tuleb hakata omavahel leppima, kuigi kõik on tahtnud parimat.
Vägivalla ohvrite abistamine ei saa piirduda vaid turvalise peatuspaiga pakkumisega ja esmase nõustamisega. Vajadusel tuleb aidata vägivalla ohvril ja tema lastel alustada uut elu, kus ohu allikas puudub. Igasuguse vägivalla ohver, sõltumata vägivalla loomusest või ohvri vanusest ja soost, peab saama uue elu. Vägivalla ohver peab saama uue elu! Sellest pea kujunema meie ühiskonnas universaalne ja laialt aktsepteeritud põhimõte.
Eesti naisliikumise ajaloole tagasi vaadates näeme, et naised on terve eelmise sajandi vältel teadvustanud seda tõsiasja, et Eesti riigi rooliratas on meeste käes. Minu korporatsioonikaaslased, olles pea 100 aastat tagasi asutanud naiskorporatsiooni, pidid esialgu linnas ratsapiitsaga kaitsma oma värve meeskorporantide mõnituste eest. Tähelepanu väärib siiski asjaolu, et naisharitlaste arv juba tol ajal võimaldas naiskorporatsiooni teket, näidates, et meie toonane ühiskond siiski eriti tagurlik ei olnud. Ja tuleb tõde tunnistada, et seesama võitlev naiskorporatsioon kehtestas iseoma liikmeile teatud stereotüüpseid piiranguid nagu pükste ja värvide kooskandmise keeld, lühikeste juuste keeld, pika rihmaga käekottide keeld. Iseloomustagu need seigad asjaolu, et igasugune tasakaal saabub ikka katse ja eksituse kaudu, mitte otse ja selgelt strateegiliselt planeerituna.
Nii nagu täna, ei olnud ka sajand tagasi naistel neid rahuldavat esindatust poliitikas. Et ikka veel ei ole, sellele juhtis tähelepanu hiljuti toimunud Eestimaa Naiste Kongress. Kongress pidas lahenduseks triibuliste valimisnimekirjade kehtestamist seadusega. Paljudes riikides on selline abinõu kasutusel ja ilmselt annaks see tulemuse ka Eestis. Aga võib-olla saaksime me kasutada ka kavalamaid meetmeid, mida samuti mõned Euroopa demokraatiad pakuvad? Näiteks Prantsusmaal vähendatakse erakondadele riiklikult makstavaid toetusi, kui nende nimekirjas on naised alaesindatud. Sundi pole, kui tahate oma nimekirja koostada meestest ja see vastab teie tõekspidamistele – siis palun, aga sel tegevusel on siis konkreetne hind. Ka see võiks anda tulemuse.
Ausalt öeldes meeldiks mulle rohkem, kui triibulised nimekirjad sünniksid erakonnasisese kokkuleppe alusel, ilma igasuguse sunnita. Erakonna kui vabatahtliku kodanikuühenduse sisedemokraatia kehtestamine seadusega ei pruugi anda jätkusuutlikku tulemust, on oht allergilisteks reaktsioonideks. Aga pall on Riigikogu käes ja Vabariigi Presidendi allkirja taha võrdse kohtlemise meetmed kindlasti ei jää.
|
OSCAR-2019
|
||
Kui sooliste erinevuste ja leitud need on suhteliselt väike. Enamikul käitumisviiside ja oskusi mehed ja naised on rohkem sarnasusi kui erinevusi. Metaanalüüs, statistilist meetodit, mille põhiolemus on ühendada tulemused mitmekordse vaatluste et hinnata suurusest rühmade vahelisi erinevusi, on oluline vahend uuringus sooliste erinevuste.
Soolised erinevused matemaatilisi võime väheneb iga aastaga, ja need, kes jäävad, avalduvad kõrgkoolides. See oli sel ajal, naised on kõige vastuvõtlikumad sotsiaalne surve, mis sunnib neid vastama nende soo rolli. Meil on ka tõendeid, et vanemad ja õpetajad inspireerivad tüdrukud, et jätkata õpinguid matemaatika pärast kooli - mitte naistele. Meil on tõendeid, et naistel on vähem usku oma matemaatilisi võimeid, ja tõendid, et kogemus tüdrukute koolist välja vähem rikas olukordi ja valmistab neid ette karjääri teaduse ja matemaatika.
Ühine stereotüüpe viitavad olemasolu tugevad soolised erinevused empaatia ja emotsioon, kuid tulemused ei anna see kaalukas kinnituse. Andmed, mis on saadud enesehinnangu, näitavad tugevat soolisi erinevusi kui mõõtmise füsioloogilised parameetrid. See näitab, et mehed ei taha näha empaatiline, sest see ei ole seotud kvaliteedi meessugu rolli. Läbi teadus on tõestanud, et see, et emotsioonide väljendamine inimene ja kuidas ta seda teeb, sõltub suuresti soonorme.
Soolised erinevused agressiivne käitumine enamasti on avastatud, kuid sõltub soost osalejate konflikti, nagu agressiivsus, olukorrast tegurid ja soonorme. Uuringud soolisi erinevusi tundlikkuse mõju näidanud, et avastus erinevus sõltub kõigepealt, olukorra ja teiseks põrandale katse. Soolised erinevused altruism sõltub ka millist abi vaja ja sobivuse kohta seda tüüpi abi soorol- test.
Teooria sotsiaalsete rollide, ütleb, et paljud erinevused meeste ja naiste erinevuste tõttu nõuetele meeste ja naiste rollide. Näiteks naiste sotsiaalsete rollide (näiteks lastehoiuteenuste) vajavad empaatiat reageerimisvõime, samas kui meeste rollid nõuavad sageli mehed olema tugev, püüelda võimu ja konkurents - omadused, mis on vastuolus empaatia tundlikkusega. Samamoodi soorollide stimuleerida väljendus teatud tüüpi meeste agressiivsust, arvestades, et naised ei soosita agressiooni.
Ei ole üllatav, eeldame olemasolu põhimõttelised erinevused meeste ja naiste vahel, sest nad hõivavad ühiskonnas erinevaid rolle ja meie kultuuris pidevalt rõhutab, kui suur on erinevused meeste ja naiste vahel. Kui me eeldame, et soolised erinevused käitumises juurdunud bioloogiliste soolisi erinevusi ja ignoreerida, millised on nende põhjuseks võib olla erinevusi rollid ja normid, selline kitsas võib viia "põhiõiguste omistamine viga sugu."
1. Õigusaktid on tervishoiu valdkonnas põhineb põhiseaduse Venemaa ja koosneb selle föderaalseaduse, vastu kooskõlas see, teiste föderaal seaduste ja muude normatiivsete õigusaktide Vene Föderatsiooni seaduste ja muude normatiivsete õigusaktide Vene Föderatsiooni. 2. Standards tervisekaitse sisalduvate teiste föderaal
1. Käesolev föderaalseaduse jõustub pärast selle ametlikku avaldamist, välja arvatud sätted, mis käesoleva artikli muude tingimuste jõustumist. 2. peatükk 1, artikli 4 - 9, artikli 10 (välja arvatud lõige 4), Artikkel 11 - 13, 1. osa lõigetes 1-4, 6-17, 2. osa artikli 14 alajaotused "b" ja "c" lõike 1 osa 1, osa 2 lõike 1 punkt 3, osa 4-11
Lõputult raske kuulata uudiseid täna. Nende hulgas nii halb, tundub kohati - hea lihtsalt ei eksisteeri. Veri, surm ja kannatused kümneid ja sadu inimesi - ükskõikne tegelikkus iga päev. Mida me saame selle vastu? Mis jõud võiks saada jõu vastu inimese meeldi elu? Teadus muutub naljakas ja abitu nägu tema enda loomingut -
Kodanike õigusi Vene Föderatsiooni tervishoiu valdkonnas õigusaktides sätestatud Vene Föderatsiooni. Seadusandlus Eesmärgid: - Riigi mõiste vastutus ja selle struktuurid tervisele. - Õiguslik reguleerimine aktiivsuse ettevõtete ja asutuste juhib sõltumata omandivormist. - Määratleda kodanike õigusi valdkonnas tervishoiu ja luua tagatisi täitmist.
Viimastel aastatel pöörduda abi psühholoogid ja juristid. Near aeg, mil äsja vastuvõetud õigusaktide möödub ja psühholoogiline kontroll. Nüüd psühholoogid on veenvalt näidanud, et puudub õiguslik seadus ei toimi, kui see on vastuolus inimese iseloomu. Kahjuks paljud õiguslikud sätted on vastuolus looduse ja inimese psühholoogia
Ajalugu. Esimene korralduse seaduste arstiabi sai ajastul antiikajast (Khamurappi seadused, seadused 12 tabelid; seadustekogu Manu). 1551. - Moskva Stoglavy katedraal. 1588g. - Statuudi (meditsiiniline seisund kajastub õiguslikust aspektist). 1970. - Tervis NSVL õigusaktid, mis põhineb tema põhilised õigusaktid tervishoiu liiduvabariigid. juriidiline
1. Medical steriliseerimine nagu erilist meditsiinilist sekkumist selleks, võetakse inimeselt võime paljuneda järglasi või kui rasestumisvastast meetodit saab teha ainult kirjaliku taotluse kodaniku eluaastast kolmkümmend viis aastat, või kodanik, kes on vähemalt kaks last, ja juuresolekul meditsiiniliste näidustuste ja informeeritud vabatahtlik nõusolek kodanik -
Täitmata jätmise eest või mittenõuetekohase täitmise sätestatud föderaalseadusi ja muud normatiivsed õigusaktid Vene Föderatsiooni kohustused kahjude ja moraalse kahju sõduritele, mitte täitmisel sõjalise ülesanded, üksikisikud ja juriidilised isikud, ja muudel juhtudel ette föderaal seaduste ja muude reguleeriva õigusliku
Põhiseaduse kohaselt on Venemaa "Vene Föderatsiooni - Venemaa on demokraatlik föderaalseaduse riik vabariiklaste valitsemise vorm." 1. Põhiseaduse Vene Föderatsiooni järgmisi hierarhia normatiivsete aktide Venemaa määrab põhiseadus. 2. föderaalpõhiseadus. 3. 4. föderaalseaduse dekreeti
1. Igaühel on õigus saada kättesaadavas teda vormis olemasolevate meditsiinilise organisatsioon teavet oma tervisliku seisundi, sealhulgas teave tulemused tervisekontrolli, esinemine haiguse diagnoosi ja prognoosi haigus, meetodid pakuvad seotud arstiabi neile riski võimalikku tüüpi meditsiinilist sekkumist, selle tagajärjed
|
OSCAR-2019
|
||
Edastan Merlin Metsala kirja EEÜÜ listist, mis on hea ja kasulik ning südamesse võtmiseks igale kristlasele :)
Kui keegi paluks meil selgitada, mida tähendab “armastada”, alustaksime ilmselt sõnadest “tunda sümpaatiat, kiinduda, ennast kellegagi siduda”. Kui püha Johannes võtab Piiblis kokku Jumala olemuse (1Jh 4:8, edaspidised piiblitsitaadid on samast kohast) – Jumal on armastus –, siis Jumala puhul tuleb armastuse määratlust täpsustada veel ühe sõnaga. Armastus on tegusõna. Mitte lihtsalt meeldumus või poolehoid, vaid teod, milles sisemine hoiak saab nähtavaks.
Muidugi võiks Jumalat iseloomustada ka teiste Piiblis leiduvate nimetustega, näiteks Looja, Kõigeväeline, Vägev. Aga eelkõige sõna “armastus” peegeldab Jumala olemuse üht vähem tuntud külge: haavatavust. Ilmselt oleme võinud midagi sarnast kogeda ka oma inimsuhetes. Tõelist valu võib põhjustada ainult see, keda sa armastad. Need, kelle suhtes sa oled ükskõikne, ei suuda sind ka eriti riivata.
Piibel on raamat, mis kaanest kaaneni räägib inimese ja Jumala vahelise armastuse loost. Kahjuks on juba üsna selle alguses, Piibli esimestel lehekülgedel kirjeldus sellest, millega vastas inimene Jumala, oma Looja armastusele – usaldamatuse, vastuhaku, patuga. Ja ometigi pole Jumala armastuse lugu sellega lõppenud. See on saanud nähtavaks lugematutes erinevates olukordades, milles Jumal üha uuesti annab märku oma armastusest. Sellest kõnelevad nii loodusnähtused ja ajaloosündmused kui prohvetid, inimesed, kes Jumalalt saadud inspiratsiooni ajel kuulutasid Tema tahet. Ja veel enam – armastuse pärast on Jumal saanud inimeseks. Püha Johannes jätkab: Jumala armastus meie vastu on saanud avalikuks selles, et Jumal oma ainusündinud Poja on läkitanud maailma, et me Tema läbi elaksime. Justkui vastusena meie inimlikule nurinale, millega mõnele heasoovijale isegi oleme vastanud: räägi, räägi, mida sina minu elust ka tegelikult tead. Inimesena sündinud Jumal teab, milline on meie koorem.
Tõelisel armastusel ei ole tingimusi. Jumal ei sea oma armastuse eelduseks, et oleksime viisakad, õiglased, usklikud või ausad. Püha Johannes jätkab: Selles on armastus – ei, mitte selles, et meie oleme armastanud Jumalat, vaid et Tema on armastanud meid. Loomulikult pole Jumalale ükskõik, kas keegi käib ülestõusmispühade nädalavahetusel kõrtsis, askeldab peenramaal, läheb tantsupeole või taob kalmistul palli. Armastades võtab Ta riski saada haiget. Kui aga mõni inimene Tema armastust vastu ei võta, siis ei tohiks ta süüdistada Jumalat ka ebaõigluses. Joodikute, varaste, abielurikkujate ja mõrvarite jaoks pakub Jumal sedasama, mida ka neile inimestele, kes endi arvates pole mingit pattu teinud.
Ehkki oleme armastuse definitsioone juba varemgi hulganisti kuulnud, lisan siia veel ühe: armastada tähendab elada armastatu jaoks, tema pärast. Armastus saab teoks ohvris, loobumises endale meelepärasest, et anda ennast armastatule. Kahe inimese vahelises armastuses saab see nähtavaks kingituste tegemises – näiteks kui noormees kingib armastatule lilli või vanemad kingivad lapsele mänguasja. Jumala armastus meie vastu on teostunud samuti ohvris – Jumala Poeg on saanud inimeseks ja armastuse nimel ohverdanud oma elu meie eest. Püha Johannes ütleb: [Jumal] on läkitanud oma Poja lepitusohvriks meie pattude eest. Jeesus sureb ristil, võttes oma õlgadele patu karistuse – surma. Kõigi inimeste eest. Ja kolmandal päeval äratab Kõigeväeline Jumal oma Poja taas ellu. Lootuseks kõigile inimestele.
Jeesus Kristuse elu. Kas ta oli Jumala Poeg? Lühiülevaade Jeesuse elust ja sellest, miks temasse uskumine ei ole pime usk...
Ainult siis on meil võimalik kindlalt teada, kas Jumal on olemas ja milline Ta on, kui Ta ise initsiatiivi üles näitab ja end ilmutab. Me peame teadma, missugune Ta on ja milline on Tema suhtumine meisse. Kujutlegem, et saaksime teada, et Ta on olemas, aga et Ta on nagu Adolf Hitler – kapriisne, õel, eelarvamustega ja julm. See avastus oleks kohutav!
Tunnistagem: Jeesusel oli võimalus surmast pääseda! Nagu ka Sokratesel sajandeid varem. Nii pühendunud kreeklasele Ateenas kui ka kosmopoliitsele naatsaretlasele Jeruusalemmas pakuti teist võimalust.
Sokratese viimane kõne on läinud eetika ajalukku. Põhjendades oma valmisolekut teda hukkamõistnud ateenlastelt surmapeekri vastuvõtuks, kinnitas Sokrates, et on ja jääb lõpuni ustavaks Ateena linnakodanikuks, kelle sõnad ja elu eeskuju peavad kõnelema üht ja sama keelt kuni surmani. Integrity, ütleks selle kohta kaasaegne vooruseetika.
Samamoodi kõneles oma ristisurma möödapääsmatusest Jeesus. Eriti põhjalikult on ta mõttekäigud kirja pandud tema noorima õpilase Johannesega seotud evangeeliumi peatükkides 12-17.
Kreeklastele ütles Jeesus: “Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kui nisuiva ei lange maasse ega sure, siis see jääb üksi, aga kui see sureb, siis see kannab palju vilja.” (Jh 12:24) Pole võimatu, et kreeklased mõistsid seda lauset, nagu oldi lõppkokkuvõttes hakatud mõistma ka vana head Sokratest. Tema elu ja ka surm kandis paremat vilja kui tema elu vihkajate ja surmamõistjate oma.
Juutidele, kes Jeesust hukka mõistsid, ütles ta: “Mina olen tulnud valguseks maailma, et ükski, kes usub minusse, ei jääks pimedusse. Ma ei ole tulnud maailma üle kohut mõistma, vaid maailma päästma.” (Jh 12:46-47) Oma õpilastele kinnitas ta isiklikult: “Armastage üksteist, nagu mina olen armastanud teid! Ei ole olemas suuremat armastust kui see, et keegi annab elu oma sõprade eest.” (Jh 15:12-13)
Kuna tema ristilemineku tahes-tahtmatu paratamatus neid masendas, tõotas Jeesus: “Teid kurvastatakse, kuid teie kurbus muutub rõõmuks. Kui naine toob last ilmale, siis ta on murelik, sest tema tund on kätte jõudnud. Aga kui ta lapse on sünnitanud, ei tuleta ta enam oma vaeva meelde rõõmu pärast, et inimene on sündinud maailma. Nüüd on teilgi muretsemist, aga kui ma näen teid jälle, on teie süda rõõmus ja keegi ei võta teie rõõmu teilt ära.” (Jh 16:20-22)
Nii kõneles Jeesus vahetult enne surma oma peatsest ülestõusmisest, samas andis ta oma surmatunnile suurema tähenduse kui tema surm ise: seeläbi pidi maailma sündima uus Inimene. Nii oli Jeesuse surmal elu enese tähendus. Tema rist pidi kujunema uuestisündinud elule ülestõusmise märgiks. Jumalagajätt Suurel Reedel pidi jäetama Jumalaga juba Suure Ülestõusmishommiku usus. Radikaalsemate veendumustega elulugu oleks raske inimajaloos jutustada.
Tagantjärgi ollakse paljuski targemad. Jeesuse surmaga silmitsi seisnud järgijatel polnud aga toona millelegi muule tugineda kui lihtsalt temasse uskumisele. Tõsi, nende usul oli ehk rohkem argumente kui Veerpalusse uskujatel. Nad uskusid, et tema isiksus on tema sõnade taga. Nad uskusid tema integriteeti. Aga samamoodi uskusid nad ka tema identiteeti.
Jeesus ütles oma elu viimasel õhtul: “Teie süda ärgu ehmugu! Uskuge Jumalasse ja uskuge minusse! Mina olen tee ja tõde ja elu. Ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui minu kaudu. Uskuge mind, et mina olen Isas ja Isa on minus. Kui te ei usu muu pärast, siis uskuge mu tegude tõttu.” (vt Jh 14:1-11)
Tõepoolest, Jeesuse tegevus oli täis tunnustähti. Tema sõnad läksid ikka ja jälle täide. Isegi surnutele võis ta öelda: “Tõuse üles!” Ja inimesed ärkasid ellu, teised said tagasi tervise ja uue elu võimaluse, kolmandad kogesid temasse uskudes enneolematuid muutusi eluliselt olulistes suhetes ja suhtumistes. Jeesuse järgimisest oli kujunenud tõeliselt elumuutev usuliikumine juba tema enda elu ajal.
Apostlite tegude raamat kirjeldab, kuidas see usuliikumine hiljem edasi levis — üle kogu toonase Rooma impeeriumi. Jeesuse õpilased kinnitasid koos pooletuhande tunnistajaga, et olid kohanud teda ilmsi ja füüsiliselt surnuist ülestõusnuna. Teised väitsid, et nende elu muutus, kui kohtuti Jeesusega temast jutustatud lugude või vaimse ilmutuse läbi.
Hiljem, kui tekkis kristlaste tagakiusamine, loobusid tuhanded Rooma aladel Jeesust oma elu Is(s)andana tunnistanud usklikud neile — nagu omal ajal ka Sokratesele ja Jeesusele — pakutud võimalusest surmamõistmisest pääseda. Nad järgisid usus Jeesust ja ohverdasid oma elu lunastamaks maailma paremale kui see, mida nendega tehti. Lõpuks hakkas see nii või teisiti kreeka-rooma ja juudi-kristlikule maailmale mõju avaldama.
1. jaanuaril 404 AD toimus teadaolevalt viimane gladiaatorite võitlus Roomas. Samal ajal jutustatakse munk Telemahuse surmast, kes tuli südamesunnil Rooma, et kutsuda rahvast üles tegema lõppu mõttetute tapatalgute vaatemängule. Kaks suurt gladiaatorit olevat samal ajal areenil mõõgavõitlust pidanud, kui väike mees rahva seast alla amfiteatri äärde jooksis. Ta hüüdis: “Lõpetage, Kristuse nimel, lõpetage!”
Alul olevat inimesed kaasa naernud, arvates, et mungarüüsse riietunud kääbus on üks osa lõbusast vaatemängust. Siis aga hakati aru saama, et mees tahab tõepoolest veriselt põnevale surmavõitlusele lõppu teha. Teda hakati hurjutama, siis juba kättejuhtunud õunte ja munadega loopima. Lõpuks läksid lendu kivid. Tuhandete pealtvaatajate ees kivirahe alla sattunud kristlane ei lakanud aga hüüdmast: “Lõpetage, Kristuse nimel, lõpetage!”
Verisena vajus ta areeni äärele, lõpuks maha langedes. Viimse lausena enne viimset uinumist korranud ta läbi viimse hingetõmbe: “Lõpetage, Kristuse nimel…” Keiser Honorius, kuulnud Telemahuse traagilisest märtrisurmast, ei lubanud enam Roomas gladiaatorite võitlusi korraldada. Ühe surm osutus lunastavaks jõuks paljude elu heaks.
Telemahuse surma järgses Roomas hakati elu hindama ja mõtestama teisiti kui varem. Samamoodi näikse olevat elu ja inimestega Jeesuse surma ja ülestõusmise järgselt jutustatavas maailma-ajaloos. Elul on täna teine tähendus.
Tabavalt sõnastas seda 1. sajandil kristlaste tagakiusajast Saulusest kristlaste apostliks Pauluseks saanud Rooma kodakondsusega juudi haritlane, kes kirjutas hulgi kreekakeelseid tekste ainiti selleks, et võimalikult palju inimesi tema elu muutnud sõnumit mõistaks: “Kristuse armastus sunnib meid, kes me otsustame nõnda: kui üks on surnud kõikide eest, siis on kõik surnud; ja ta on surnud kõikide eest, et elavad ei elaks enam enestele, vaid temale, kes on nende eest surnud ja üles äratatud. See oli Jumal, kes Kristuses lepitas maailma enesega ega arvestanud neile nende üleastumisi ning on pannud meisse lepitussõna. Me palume Kristuse asemel: Andke endid lepitada Jumalaga!” (2Kr 5:14-20)
Loomulikult tõstatab taoline Jeesuse surma käsitus eksistentsiaalseid küsimusi, olgu 1. sajandil või 21. sajandil. Kuivõrd suri ta tõepoolest millegi suurema nimel kui ta ise? Teda paremini mõista püüdvad kristlased tunnistavad, et viimselt ei olegi see küsimus pelgalt ajaloofilosoofiline. See on elu sõlmküsimus igaühe jaoks isiklikult.
Kuidas? Kui küsida seda küsimust isiklikumaks minnes: kelle nimel Jeesus suri? Elu tähendust sügavamalt mõtestades ei saa kellegi surma küsimus olla liiga abstraktne, saati siis Jeesuse surma küsimus.
Kui ta aga tõepoolest suri mitte millegi muu nimel, kui meie endi nimel, inimeste nimel, meie inimeseksolemise uuestisündimise nimel, siis peaks tema surmast ja ülestõusmisest niisama rääkimise asemel ka selle järgi edasi elama. Elama kuni surmani mitte ainuüksi iseenda nimel, vaid ka Teise nimel, Jeesuse nimel.
Teeme lühikese ülevaate peamistest Jeesuse Kristuse seisukohtadest, mis vastanduvad tugevalt sellele, mis on maailma religioonides.
Jeesuse sünnilugudes ei ole ühtegi inimest, kes oleks leidnud tee Jeesuse juurde ilma Jumala otsese üleloomuliku sekkumiseta! (Minu tähelepanu juhtis sellele Jack Deere'i raamat „Surprised by the Voice of God”)
Preester Sakariasele ilmus Issanda ingel kuulutama, et ta naine saab veel vanas eas lapse. Eliisabet sai täis Püha Vaimu, et tunda ära, et talle külla tulnud Maarja kannab Jumala Poega. Ainult seetõttu, et Maarjale oli ilmunud ingel Gabriel, teadis ta, et laps, keda ta kannab, on Kõigekõrgema Poeg. Joosepit pidi veenma ingel, et ta naine kannab Pühast Vaimust last. Karjastel oleks jäänud Jeesus-lapse juurde minemata, kui poleks olnud taevavägesid seda kuulutamas. Tähetargad hommikumaalt järgisid Jumala eriilmutust: tähte. Vaga mees Siimeon tuli pühakotta „Vaimu ajel”, et kohtuda seal mõnepäevase Jeesusega. Prohvet Hannagi tuli just õigel tunnil.
Kes aga Jeesuse sõime juurde teed ei leidnud, olid tollased Pühakirja-tundjad ja vaimulikkond, rääkimata ilmalikest võimudest. Isegi kui nad võimude eriülesande peale leidsid kirjadest, et Messias sünnib Petlemmas, et vaevunud nad seda ise kontrollima minema.
Ka tänapäeval leiavad Jeesuse juurde tee ainult need, keda „tõmbab Isa” (Jh 6:44). Teadmine Jumala kohta osutub kasutuks, kui see ei vii tegeliku kohtumiseni Jeesusega. Olgem valvel Püha Vaimu häälele, et märgata Jumala üleloomulikku kutset Jeesuse juurde ka nendel jõuludel.
"Ta tõi nad välja ning ütles: "Isandad, mis ma pean tegema, et ma õndsaks saaksin?" Aga nemad ütlesid: "Usu Issandasse Jeesusesse, siis saad õndsaks sina ja su pere!" Siis ta viis nad oma kotta, tõi toitu lauale ja oli väga rõõmus, et et ta kogu oma perega oli saanud usklikuks Jumalasse." Apostlite teod 16:30,31,34
Pärast muinasjutulist, kuid lõpuks väsitavat ja masendavat talve soovime üksteisele rõõmsaid kevadpühi. Elutoa laual on vaas pajutibudes okstega. Köögis värvib ema lastega mune. Huvitav, kelle oma tuleb ilusam ja tugevam? Muidugi tugevam on puu- või kivimuna, aga see pole päris. Nii on ülestõusmispühad oma pidulikkuse ja särava meeleoluga saabunud. Kuid see meeleolu on siiski vaid habras koor võimsale sõnumile, mis kõlab juba pea kaks tuhat aastat üle maailma: “Jeesus Kristus on üles tõusnud!” Ja kristlased vastavad: “Ta on tõesti üles tõusnud!”
Too hommik, millele maailm ülestõusmispühadel mõtleb, oleks võinud kujuneda miljonite samasuguste kurbade hommikute sarnaseks. Jeesus Naatsaretist koos kahe teise Rooma võimule ebameeldiva isikuga oli reedetud ja risti löödud.
Tema õpilased olid segaduses laiali jooksnud. Kõige lähedasemad olid saanud loa ta maha matta. Oli pimeduse tund, nagu neid läbi inimajaloo ikka ja jälle ette tuleb. Näis, nagu seisneks kogu elutõde vägivallas, vales ja ebaõiglases surmas. Võidavad need, kes on halastamatud ja kivise südamega.
Kuid kaastunne ja armastus tõid tollel hommikul leinavad naised hauale. Ent haud oli tühi. Inglid aga ütlesid kohkunud naistele: “Ärge kartke, sest ma tean, et te otsite Jeesust, kes oli risti löödud. Teda ei ole siin, sest ta on üles tõusnud …” (Matteuse evangeelium 28:5-6)
Hea lugeja, kõik me oleme surelikud ja seisame silmitsi bioloogilise surma tõsiasjaga. Tõsi, me ei soovi surmaga eriti tegelda. Tundub, nagu rööviks see meie elult mõtte ja tahte. Sellepärast on inimkond püüdnud surmast kahel teel mööda hiilida. Ühed on uskunud oma lastes edasielamise võimalusse. Kuid see, mida inimene suudab oma järeltulijaisse panustada, on nagu jälg liival, mille aja lained minema uhuvad. Pealegi tahavad lapsed oma ja mitte vanemate elu elada.
Teine tee on luua enesele surematu kuulsus ja au. Egiptuse vaaraod ehitasid püramiide ja me tunneme nende nimesid. Auahned valitsejad lõid lahinguid ja lasid püstitada endale mälestusmärke. On neid, kes oma nime jäädvustasid teaduses või kunstiajaloos. Lähemal vaatlusel on see varjude riik vaid maise elu hääbuv vastukaja.
Kuid on veel üks tee. See on armastuse tee. Mitte juhuslikult ei ole ülestõusuhommiku esimesed tunnistajad leinavad naised. Ja siis alles jookseb põksuva südamega kohale Peetrus, kes leiab, et naiste jutt tühjast hauast polegi vale. Seejärel ilmub Jeesus Kristus ülemises toas oma õpilastele, kahele jüngrile Emmause teel ja lõpuks kahtlevale Toomasele. Kõiki neid oli Jeesusega ühendanud erakordne usalduse ja armastuse side.
Prantsuse paleontoloog ja teoloog Teilhard de Cahrdin on armastuse teele osutades öelnud: “Seal, kus surm loob lahutatuse ja eraldumise, seal loob armastus ühtsuse uuel tasandil – igavese elu. Ülestõusmises saavutatakse komplekssuse uus tasand. See on armastuse jõud, mis ületab bioloogilise lagunemise seaduspärasused.” Jumala ja inimeste armastus muudab need pühad eriliseks. Kirikuisa Augustinus nimetab seda püha “kõigi teiste pühade emaks”. Sellel pühal on veelgi avaram tähendus.
Ülestõusmine – see on KA väljumine vaimsest surmast, depressioonist ja üksindusest. Möödunud aastal ühines kristlike kogudustega tähelepanuväärselt palju mehi. Küsisin ühelt sõbralt, mida ta arvab, millest see tuleb. Oleme ju harjunud, et usk on rohkem naiste asi. Ta ütles: “Kas sa ei saa siis aru, just mehed on praegu rohkem kui kunagi varem löögi all.” Lisaksin, et mitte ainult mehed, kogu Eesti ühiskond on langemas letargilisse tardumusse. Pisut sellest kõlas käesoleva aasta Eesti inimarengu aruande lehekülgedelt.
2010. aasta on Euroopas kuulutatud vaesuse ja tõrjutuse vastu võitlemise aastaks. Ei saa meiegi oma väikeses riigis südant kõvaks teha. Selleks, et vaesusest tõusta ja teisi üles tõsta, vajame armastuse jumalikku jõudu. Palvetagem ja ulatagem abistav käsi neile, kes seda vajavad. Olgem veelgi hoolivamad nende suhtes, kes on sattunud majandusraskuste tõttu löögi alla. See on parim viis pühitseda meie usu ja kultuuri suurimat püha, mis kõneleb Jeesuse Kristuse ja meie kõigi ülestõusmisest uuele elule!
Usk Jeesusesse, Jumala pojasse, kes maksis meie võla (elu ilma Jumalata ja tema tahtest mööda elamine, kontrollides ise oma elu) Jumala ees kinni, võttes meie igaühe karistuse enda peale ja lastes end meie eest surmata ristilöömise läbi.
Kõik on süüdi ja Jumala aust ilma. Me igaüks teame enda möödapanekuid ja seda, kas me elame oma Loojaga või mitte. Jeesuse pakkumine on, et kuigi me oleme süüdimõistetud, patused ja väärt karistust, kannab tema ise meie eest meile kuuluvat karistust. Tingimuseks peab kogu oma eluga uskuma, et Jumal on ja saatis oma poja Jeesuse meie eest karistust kandma, sest me ei ise ei suuda lepitada ennast Jumalaga. Näitlikult veel, et mustust ei pese puhtaks mustusega, vaid selleks peab olema puhastusaine. Seega on ainult üks võimalus, see on Jeesus!
Mis on kristluse point? Taastada inimese ja Looja vahel taas armastav osadus ja suhtlemine, olla lepitatud Jumalaga ja elada selles lepituses lepituse vääriliselt.
Varaseimad Jeesuse järgijad tunduvad olevat üpris veendunud, et Jeesuse näol on tegu Jumalaga inimese kujul. Paulus ütles: „Ta on nähtamatu Jumala kuju... temast lähtub kogu Jumala täius.“ Johannesese sõnul lõi Jeesus maailma. Peetruse kohaselt saab igaüks, kes usub Temasse, andeks oma patud Tema nime läbi. Kuid mida ütles Jeesus ise enda kohta? Kas ta ütles kordagi enese Jumala olevat? Piibli järgi... loomulikult! Allpool on toodud mõned tema väljaütlemistest maa peal olles.
|
OSCAR-2019
|
||
Lõuna-Prantsusmaal on privileeg saada kunstist osa. IV rahvusvaheline kaasaegse ehtekunsti biennaal “In-Corporer” Nîmes’is 4. – 30. IX.
Sageli kipuvad Euroopa ehtekunsti suurüritused, mis end algul kõlavalt rahvusvahelisteks triennaalideks või biennaalideks nimetavad, pärast paari toimumiskorda hääbuma või elama varjusurmas. Tänavu kevadel peeti Belgias Seneffe’i hõbedamuuseumis alles teine Euroopa kaasaegse ehte triennaal, rändav suurüritus “Ars Ornata Europeana“ leidis aset juulikuus Lissabonis, seekord kümnendat korda.
Nîmes’i biennaal on Prantsusmaal üks praegu vist ainuke rahvusvaheline ehtealane sündmus. Õigemini oli, sest kohalik omavalitsus ei pidanud oluliseks toetada kasvavat ja aina suuremat kõlapinda leidvat ettevõtmist. Näib kuidagi nii kodune …
Osalesin biennaalil teist korda, seekord ainsa eestlasena. Kaks aastat tagasi oli kolme kutsutud ehtekoolkonna seas ka Eesti Kunstiakadeemia. Eksponeerisime ehteid ja minu ehteosakonda tutvustavat videofilmi. Ekspositsioon koos satelliitnäitustega oli tookord omalaadne, šokeeriv või et oleks korrektsem – provokatiivne, õhk täis tähendusi, muljeid, elektrit möödavuhisevatest ideedest. Tuules tundus paljut.
Tuul on vahemereline, kuid linn ise mõnekümne kilomeetri taga sisemaal. Ei liigu seal sügisesel ajal ühtki turisti, ei plõksu kaamerad. Hoopis kaktused kasvavad müüriäärtel, aeglaselt sammalduvad kirjad kalmistutel, hurmaad valmivad ja kukuvad sillutisele magusaks plekiks. Koolibussi ootavad lapsed loobivad üksteist oliivipabulatega. Kaktusviljad, mis kasvavad umbrohuna tänava ääres, veerevad mäest alla.
Biennaali põhinäitusel klassikalise kunsti muuseumis ehib saalipõrandat paar tuhat aastat vana mosaiik, seintel ripuvad baroksed ja klassitsistlikud maalid, nende vahel peenikestel punastel postamentidel oli eksponeeritud kaasaegne ehe. Seekordne valik oli vaoshoitum, mõtlikum: ei kisendanud, ähvardanud, vaid kõnetas vaikselt. Seintel hästi valitud maalid. Tõstnud pilgu ehtelt, võis näha sakraalset kunsti. Ruumi keskel oli vitriin reliikviatega. Pärlite ja kullaga ehitud luukillud, küüned, juuksesalgud.
Fraktalina aimab see kontrast järele linna ennast: haruldaselt hästi säilinud antiiktempel kõrvuti Norman Fosteri projekteeritud kaasaegse kunsti keskusega, nende vahemaa on vaid mõnikümmend meetrit ja üks õlipuude allee.
Ka see kõlas kuidagi koduselt. Aga uskuge, moodne arhitektuur ei olegi nii hirmus. Nagu hiigelsuur must siga, jah, õuel jalutav siga. Sellesama öömaja õuel, kus peatusin (sest ei tea teist nii puhast, kena ja meeldivat sealkandis). Samas jällegi meenub, kuidas Picasso lemmiklokaalis Montparnasse’il istudes riivas miski mu jalga – vilksti – hiir! Hetke pärast miski suurem ja pehmem – kirju kass!
Ei ole norme ehetele. Ei saa hinge joonlauaga mõõta. Anna Rikkineni peenest hõbetraadist punutud võrgukoesed loorid, Luzia Vogti seenekujulisteks sulatatud juuksekammid. Frédéric Brahami pudelikestes oli lahustunud kuld. Cédric Champeval, Genfi kunstiakadeemias õppiv prantslane, näitas seekord röntgenipiltidega kehaehteid: vali ja riputa kaela, projitseeri kehale lemmikluu! Endiselt, jätkuvalt ja võib-olla alatiseks on ebaselge, mis on ehe, mis muudab triviaalse eseme ehteks… või ehtsaks? Müncheni kunstiakadeemia tudeng, Otto Künzli käe all õppiv Nana Melland eksponeeris kullast kaelaehet, mille algmaterjaliks on äralõigatud küüned – kulda valatud ja niidil reas. Machteld van Loolingeni rokokoolik kehakaunistus oli lõigatud fotosöövitustehnikas roostevabast terasest. Usun, et vastus on seostes, kas või maalide ja ehete vahel, või inimeste ja ehete vahel. Ja eelkõige inimeste vahel.
Seal, kus kõike on külluses, on ka suurem vajadus teistsuguse, veidrama, tugevama ärritaja järele. Sellel päikselisel maal pole inimestel loomupärast hirmu kunsti ees, mida meil kohtab sageli. Kunstist osa saada on privileeg. Kunstist vestelda tähendab õilsalt veedetud aega. Tore oli biennaali avamisel näha kõiki neid inimesi, elualadest sõltumata, kellega seal veedetud ajal kokku puutusin. Nende tähelepanekud on siiramad, kuid seda teravamad. Vaatepunkt arutlev ja analüüsiv, vahetu, päris inimese oma.
Monique Manoha, biennaali eestvedaja, on kaasaegsest ehtest arusaamist sealkandis kasvatanud kaheksa aastat. Kirjutanud artikleid, suhelnud meediaga, pidanud loenguid… Selleni välja, et jutujätkuks poetatud lausest kohaliku vangla direktoriga (kes samuti avamisel viibis) kasvas välja mõte tuua vangid vaatama kaasaegset ehet, mida Monique Manoha neile ka giidina tutvustas. Ümberkasvatamise meetodeid on erinevaid. Paralleelina meenub, kuidas vangide kodustatud kassid Tallinna Patareist ära koristati…
Kui oktoobrikuu esimesel esmaspäeval kattis Eestis kuu päikest vaid pisut, siis Nîmes’is oli päikesevarjutus peaaegu täielik.
Ado Lille isikunäitus annab ülevaate kunstniku viimase 14 aasta loomingust (1994–2007). Kuraator Harry Liivranna eesmärk on näidata kunstniku eelmise ja praeguse perioodi teoseid kontrastselt erinevana ning tuua esile figuuri järkjärguline avaldumine abstraktses kompositsioonis. Sealjuures on näituse kujundaja Tiit Jürna asetanud vanemad, 1990ndate II poole konstruktiivse abstraktsionismi vaimus tööd puuklotsidele, rõhutades sellega nende museaalsust. Ekspositsiooni pilgupüüdja on viimase viie aasta looming, mille keskmes värv kombinatsioonis erootikaga.
Kunstniku eelmine suurem isikunäitus oli 1994. aastal Eesti Kunstimuuseumi Rüütelkonna hoones, kus olid välja pandud maalid aastatest 1965–1994. Näituse koostas ka tookord Harry Liivrand. Samal aastal ilmunud kataloog lubab heita pilgu loomingule aastatest 1977–1993. Seega saab jälgida Ado Lille arenguteed rohkem kui veerandsajandi jooksul.
Ado Lille hilisem looming aitab retrospektiivselt lahti mõtestada ka tema varasemaid püüdlusi. Seejuures on huvitav jälgida kaasaegse kunsti ja kunstiajaloo kokkupuutepunkte ja mõjutusi tema loomingus. Aastatega on Lille omapära üha enam avaldunud ning kunstnik ei häbene oma kirgi.
Mari Laaniste (Eesti Ekspress 19. VII) väidab, et viimase aja maalidesse ilmunud erootilisuse alatooni esitleb näitus vähem veenvalt, ja temaga tuleb nõustuda, sest erootilisuse teema on ka Ado Lille abstraktses loomingus juba olemas. Järgnevalt püüangi leida tõestust väitele, et Ado Lille on juba maaliloomingu algusest huvitanud erootilisuse väljendamine värvi abil.
Lille varasemas loomingus areneb juhuslikkusele allutatud värvimäng järk-järgult korrapäraseks värvipritsmete rütmiks. Eeskujude ja kunstiliste mõjutajatena on Liivrand märkinud Mark Rothkot, Franz Kline’i ja Jackson Pollockit, hiljem Barnett Newmanit, Kenneth Nolandit ja Olle Baertlingi.
Abstraktse ekspressionismi ja maalilisejärgse (postpainting) abstraktsionismi äratundmisrõõmu kõrval tekitavad Lille maalid ka erootilisi assotsiatsioone. Ka mõnede tööde pealkirjad, näiteks “Sissetung” (1977) ja “Reljeef” (1986) lubavad aimata näilise kaose taga seksuaalset kujundit. Veelgi kaugemale minnes võib väita, et iga maali tehnika ongi valitud eesmärgiga varjata tegelikku seksuaalfantaasiat. Olgu selleks siis rahutu, joovastuseni intensiivne pintslitöö “musta augu” maalimisel (“Sissetung”) või rebitud kontuur, mis annab diagonaalsele joonele sügavuse (“Reljeef”).
Hiljem arendab Lill idamaistest hieroglüüfidest inspireeritud salapäraste märkidega kaetud tasasest pildipinnast (“Orient V”, 1989) kontrastsel taustal pulseerivate erksate värvipritsme-mustrite read (“Tanga II”, 1990), kus katkematu joon näib teosest väljaspool lõputult jätkuvat. Maalidel kujutatud korrastatud kaos näitab erakordselt peent värvitunnetust ja kompositsioonitaju, milles järjest domineerivamat rolli mängib värvide võitlus keskse positsiooni pärast (“Aaped I”, 1990). Motiivide korduvus, rütmilisus ja nihestatus paneb vaataja otsima motiivi, objekti Ado Lille kõikidelt maalidelt, ka nendelt, kus seda ilmselt pole. Taotluslikult on Lill muutnud oma motiivi nii ebamääraseks, et pole enam kindel, kas tegemist on vihmausside, tantsivate paaride, maagilise rituaali või tõepoolest üksnes värvilaikudega. Nii jääbki vaataja ekslema erinevate tõlgenduste, dekoratiivsuse või müsteerilise tähenduse otsingutesse.
Ado Lille maalides on kõige olulisem värv. Värv on ühtlasi nii kujutamisvahend kui ka kujutatav aines. Teda on alati huvitanud värvide võitlus. Üha uutes ja uutes kombinatsioonides esinevad värvid ei harmoneeru, vaid peavad teineteisega leppima. Selliselt tekivad kooslused, mis lubavad Lille teoseid teiste kunstnike omadest eksimatult eristada. Kui tema teoseid vaadata, ei anna rahu see kordumatu fantaasia, mis leiab paletilt just õige varjundi. Selleks on vaja ilmselgelt intuitiivset värvitaju.
Sugestiivne värv Ado Lille maalidel sunnib otsima varjatud sõnumit ja kui seda ei leia, peetakse neid nördinult puhtdekoratiivseiks. Kuid samamoodi nagu on unustatud rahvapärastele õllekappadele kraabitud kujundite maagiline mõju ja tähendus, ei tohiks sulgeda silmi Lille värvikujundite sümboolse ja vaimse tähenduse ees. Sarnaselt Lillele tuleks ka vaatajal avada ennast värvide ja kujundite emotsionaalsele mõjule, sest kunstnik on valinud värvid selliselt, et neil oleks võimalikult suur psühholoogiline mõju. Lille maalidesse süvenemisel ei vallandu lihtsalt emotsioon. See on midagi tugevamat. Tema värvid hakkavad vastu, tema kujundid elama ja liikuma. Nad sunnivad tegutsema, ennast välja elama, vallandama samasuguse sisemise jõu, mis need kunagi lõuendile kandis.
Viimase kümne aasta loomingus saab jälgida, kuidas esiletungivate ja alluvate värvide sõda viiakse pildipinna sisse. Ekstravertne värvimäng on muundunud introvertseks sisevõitluseks. Pealmiste värvikihtide jõuline läbikraapimine on paljastanud alumised kihid. Tekkivad kujundid on arhitektoonilised, geomeetrilised ja sümboolsed. Teoses “Nimetu nr 78” (1996) on kulunud betoonseina meenutava hallikasrohelise kihi alt välja kraabitud punane värvikiht. Maali ülaosas moodustuvad kaared kujutavad sammaste ja kaarte rütmi ning alumises osas on osaline juudi rist. Teost võiks interpreteerida kui igavikulise arhitektuuri taustal käivat verist võitlust ajatute ideede ajendil ajaliste kirgede pärast. Kuid võib-olla on selle perioodi maalid (1996–1999) hoopis isiklikuma läbielamise tunnistuseks. Kahtlustest ja kõhklustest võitu saanud Lill avab seejärel meile hoopis teistsuguse maailma.
Kui varasemas loomingus oli värv Lille jaoks erootilisuse sümboolne tähistaja, siis nüüd peab see lisama erutavust lesbilistele stseenide. Ado Lill armastab punast värvi ja ilusaid naisi. Figuurid tulevad esialgu aralt esile. Maalil “Kaks nägu” (2000) puudutavad kaks naist õrnalt teineteise nägu, kuid nende huuled ei ühine veel suudluseks. Seerias “Laava ja tuhk” (2000) on Lill portreteerinud siredaid sääri ja tuharaid ning kirgi, mis naiste ilu temas vallandab. Seerias “Camera obscura” (2002) lisavad punase värvi ammendamatud varjundid oraalsest seksist saadud lõpututele orgasmidele võluvat sadistlikkust. Sari “Symptom“ (2004) kujutab juba varjamatult lesbilisi stseene. Viimase aja töödes saadab groteskseid figuure ja vägivaldsust mahedate joontega naisepea (“Bilitis”, 2007).
Muidugi võib häbelik vaataja sulgeda silmad erootilise fantaasia ees ja näha maalidel ühtlast värvipinda lõhestavaid musti jooni, mis eraldavad erinevat tooni laike, ja nautida üksnes värvide ilu. Kas figuurid on Ado Lille maalidel primaarsed või sekundaarsed? Selge on see, et maalikunstnik Ado Lill oli, on ja (ilmselt ka jääb) eelkõige koloristiks, kuigi ta on viimasel ajal maalidesse sulandanud varem graafikas viljeldud figuratiivse kujundi. Seda rolli, mida graafikas mängis joon, täidab maalikunstis värv. Ado Lille värvid on aga ilmselgelt erootilised.
Täna, 11. juunil kell 16 avatakse Draakoni galeriis Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna üliõpilastööde näitus LÕPPMÄNG 2012. Näitusel on esindatud möödunud õppeaasta kursusetööde paremik.
Viimase õppeaasta kestel loodud katsetused, läbitud protsessid ja lõpusirgeni jõudnud kursuseprojektid annavad sissejuhatuse teemadele, mis kõiki ruumilise keskkonna kasutajaid igapäevaselt puudutavad. Sealhulgas pakuvad noored arhitektid lahendusi Lasnamäe ja Tallinna lähialade elurajoonidele ning raekojale praeguse peapostkontori asukohal.
“Selleks, et tekitada laiemat diskussiooni meid ümbritsevast ruumilisest tehiskeskkonnast, on aegajalt hea avada oma arhitektuuri sõnaraamat ja seda tutvustada. Millised sõnad paiknevad selles raamatus eespool, sõltumata väljakujunenud tähestikust, kuidas neid seletatakse ja kirjeldatakse. Milliseid küsimusi neist sõnadest moodustatakse, milliseid vastuseid leitakse ja kuidas neid tulevikku projitseeritakse,” mõtestab näitust Lõppmängu kuraator prof Andres Ojari.
Näituse avamisele järgnevad arhitektuuriteaduskonna avatud loengute sarja selle hooaja viimased loengud LHV saalis: Minsuk Cho (Mass Studies) ja Sioux Clark, Tim O’Sullivan (Multiplicity). Loengud toimuvad inglise keeles.
|
OSCAR-2019
|
||
Nullindatest peale on Tartu Annelinna avaliku ja tegevusruumi parandamiseks korraldatud mitmeid ideevõistlusi, esimene oli „Kivilinn on ka elukeskkond” 2003. aastal. Keskkonnakaitse instituudi ja arhitektide liidu korraldatud võistlus pidi andma tänapäevaseid lahendusi paneelelamute-vahelise ala korrastamiseks ning hoonete renoveerimiseks. Järgmine oli Mõisavahe kvartali hoonestuskava ideekonkurss (2004–2005), mille võidutöös pakuti välja poolkinniseid hoove moodustav kahe- kuni neljakorruseline hoonestus. „Europan 9ga” (2007–2008) võeti vaatluse alla Anne lammiala ning selle tulemusena otsustas Tartu linn kutsuda premeeritud tööde autorid teise vooru esialgseid ideid edasi arendama. 2011. aastal toimus aga Toomas Paaveri kureeritud kivilinna foorumite sarjas Annelinna foorum. Kahepäevase töötoa raames analüüsiti Annelinna hetkeseisu ja pakuti välja arenguvisioone, mis on siiani jäänud vaid teoreetilisteks.
Tartu Annelinna planeering ei erine esmapilgul mitte millegi poolest Tallinna mikrorajoonidest, vendadest-õdedest Lasnamäest, Mustamäest ja Väike-Õismäest. Kõik need on planeerinud ENSV toonased staararhitektid Mart Port ja Malle Meelak. Sellegipoolest on kõigil oma identiteet, mille peamiseks alustalaks kas ringplaneering, autokanal (nt Laagna tee), fassaadigraafika jmt. Annelinna planeerimisvõistlus toimus esimest korda 1969. aastal ning II koha tööst lähtuvalt koostati Eesti Projektis 1971. aastal Annelinna generaalplaan. Sama kümnendi jooksul koostasid Port ja Meelak I ja II mikrorajooni detailplaneeringu ning 1985. aastal III mikrorajooni eskiisi, mis jäi siiski realiseerimata. Mikrorajoonide I ja II tehniliste projektide peaautorid olid Tartu Projektis töötanud Ines Jaagus ja Helmi Sakkov.1
Annelinn paistab silma just kromaatilisusega, mistõttu on linnaosa lausa Tartu kuldseks krooniks tituleeritud.2 See poeetiline tähelepanek kinnitab lihtsat psühholoogilist nüanssi, kui tähtsad on inimesele igapäevase elukeskkonna värvid. Annelinna I ja II mikrorajooni võib pidada kromaatilise elukeskkonna teerajajaks, mida õdede-vendade puhul ei rakendatud. Nood on lihtsalt toore modernismi monumentaalnäidised. Selge on see, et ainult värvilahendusest elukeskkonnas ei piisa: vaja on sotsiaalseid ja ebakonventsionaalseid ruumilahendusi, mis looksid uusi ruumilisi seoseid. 1980ndate lõpus valitsesid Annelinna majadevahelist avalikku ruumi standardsed mänguväljakud ja tühjus vaba aja veetmiseks ette nähtud konstruktivistlike rauast ronimistornide, kiikede, korv- ja jalgpalliväljakute ning raudbetoonist pooleteisemeetrise läbimõõduga torudega (taristuehituse ülejäägid, mis kohandati mängimiseks). Kuigi vanad ja amortiseerunud mänguatribuudid on suuremas osas demonteeritud, on olukord sama. Tegu on avaliku ruumi 30aastase stagnatsiooniga.
Viimastel aastatel on Annelinna võtmepaikadesse siiski mõningaid uusi mänguväljakuid ja vaba aja veetmise võimalusi looma hakatud (Anne 55a ja Kaunase pst 58a mänguväljakud, autor Tajuruum). Nende väljakute kavandamisel pole piirdutud lihtsalt kataloogikaubaga, vaid seal on nii betoonist lauatenniselaudu kui ka eksperimentaalsemaid rulasõiduelemente: Kaunase pst 58a juures on näiteks reljeefne asfaldist muhk (samasugune on ka Viimsi kooli juures), mis toob täisnurksesse avalikku ruumi orgaanilisema vormi. Sellised ilmingud Annelinnas on loomulikult tervitatavad, kuid kas elukeskkonna parandamiseks piisab ainult uutest mänguväljakutest ja kohaspetsiifilisest maastikudisainist?
Annelinna viimase kümnendi ruumilistest muutustest halvim on üle pea kasvanud autostumine ja parkimiskohtade puudus. Põhjuseks võib pidada keskklassi majandusliku järje paranemist, mistõttu on järjest enam autosid soetatud. Kui majaesised kõnniteed on pidevalt täis pargitud ning parkimiskohad ronivad kõnniteele, siis mis heaolulisest ruumiarengust siin rääkida saab. Autode akna alla parkimine on üsna tavaline – situatsioon, kus elanik ei saa majaesisel kõnniteel liikuda, rääkimata ratastoolis inimesest, pensionärist või vankriga lapsevanemast. Asfaltkattega spordiväljakuid on kohandatud autoparklaks … Linnavalitsuse algatusel on töös vabaplaneeringuliste alade parkimise teemaplaneering, kuid sellega asutakse rekonstrueerima laiemaks kasutuseks mõeldud parkimisalasid ning lahendama taotlusi parklate laiendamiseks majade läheduses. Siinkohal tuleb aga arvestada asjaoluga, et parkimisalade suurendamine 30% võrra ei pruugi majade ümbruses praeguse liiklusmaa piires õnnestuda. Teisisõnu võivad parklad hakata välja sööma haljasalasid ja sellest oleks kahju.
Annelinna avaliku ruumi ühtlustumisele ja standardiseerimisele on kaasa aidanud ka euronormide tulek. See väljendub näiteks luhtade ja võsa kaotamises ning nende asemele tühja kunstliku maastiku loomises. Veel 1990ndate lõpus olid seal piirideta mänguperifeeriad. Luhtadel õpiti pajuvitstest onni ehitama, vibusid-ragulkasid-pajumööblit tegema jms – justkui omaalgatuslikus iseseisvas linnalaagris, mis toimis asumi mootorina. Paraku on suurem osa sest mängumaast Annelinna lähialadelt kadunud ning noored otsivad seiklusi virtuaalmaastikel.
Elukeskkond ei koosne ainult planeeritud aladest, vaid ka metsikust ja ebakonventsionaalsest ruumist kui sündmusest.3 (Pariisi ühe kuulsama pargi La Villette’i arhitekt Bernard Tschumi on näiteks öelnud, et „ilma sündmuseta pole arhitektuuri”.) Annelinnast on tänaseks kadunud turg, mida võiksid asendada eri paigus mobiilsed pop-up-sekkumised. Annelinn vajab uuenduslikke ja võib-olla isegi düstoopilisi lahendusi,4 võsa kui mängumaad, linnafarmimooduleid või mitmeotstarbelisi katsetusliku arhitektuuri väikevorme. Loodetavasti tabab võistlus seekord märki.
1 Kaja Pae, Annelinna avaliku ja tegevusruumi visioonivõistluse lähteülesanne, annelinnaportaal.wordpress.com/konkurss
Willem Jan Neutelings on arhitektihariduse saanud Delfti tehnikaülikoolis (1977–1986). Ta alustas juba õpingute ajal tööd Hollandi tuntud büroos O.M.A., 1992. aastal asutas aga koos äripartner Michiel Riedijkuga oma stuudio Neutelings Riedijk Architecten. Neutelings on õpetanud nii Rotterdami arhitektuuriakadeemias kui ka Berlage instituudis, pidanud mitmel pool loenguid ja olnud 1999. aastal ka Harvardi ülikooli disainikooli (Graduate School of Design ehk GSD) külalisprofessor.
2004–2009 oli ta Hollandi arhitektuuriinstituudi (NAi) nõukoja liige, alates 2012. aastast on ta Belgia flaami kuningliku teaduse ja kunsti akadeemia (De Koninklijke Vlaamse Academie van België) liige.
Neutelings Riedijk Architecteni loomingut on iseloomustatud kui skulpturaalset, tihti antropomorfset ja vormiliselt mängulist, milles on ühtlasi järgitud konteksti ja ruumiprogrammi selget mõistuspära. Paarikümne tegevusaasta jooksul on stuudio arhitektid spetsialiseerunud äri- ja kultuurihoonetele. Nende looming on üleilmselt tunnustatud, mida näitavad nii auhinnad kui ka rahvusvahelise meediakajastuse määr (www.neutelings-riedijk.com).
Neutelingsi Tallinnas peetud loeng „Identiteet, ornament ja avalik ruum. Neutelings Riedijk Architecteni viimase aja looming” hõõgus huumorist, ent näitas sedagi, kui tõsiselt arhitektid oma tööd võtavad. Rõõm on see, mida arhitekt saab oma loominguga hoonesse ja linnaruumi tuua. Huumor on selle stuudio arhitektuuri olemuslik komponent. „Ei tohi end üleliia tõsiselt võtta, see võib muutuda traagiliseks või lausa ohtlikuks … Asjad on suhtelised. Üldiselt kipuvad arhitektid võtma end väga tõsiselt, aga oma loomingut tuleb näha laiemas kontekstis. Ma püüan teha oma töö mõistetavaks, sest arhitektuur on avalik kunst. Inimesed peavad ju elama neil tänavatel ja neis hoonetes, mis teevad kokku linna,” selgitab Neutelings. Avalikkus peab projekti mõistma, olgu see kui tahes mitmekihiline, ning Neutelingsi loeng näitlikustas tõepoolest üsnagi hästi, kuidas kõnelda loomingust nii, et see oleks hõlmatav. „See polegi nii lihtne. Tegelikult on lihtsalt rääkida keerulisemgi, kui asja keeruliselt seletada,” rõhutab Neutelings. Ta toob näiteks, et ta isegi on ehituse valmimise järel alles mõne aja, vahel mõne aasta pärast aru saanud, mida hoone endast tegelikult kujutab. „Distantsilt on kergem,” arvab Neutelings, kelle disainiprotsess kui selline on olemuslikult intuitiivne. Ta usub, et majadest peaks olema võimalik rääkida ilma joonisteta, vaid fotode-visuaalide abil, kirjeldades elaniku kogemust uues keskkonnas. Osa sellest kogemusest on rõõm.
Aastakümned tegevarhitektina on Neutelingsist maha jätnud rea hooneid, mis küllap ühel hetkel vajavad renoveerimist või juurdeehitusi, aga arhitektile ei meeldi tagasi vaadata: „Mida enam töötad, seda rohkem kogemusi sul on. Iga kord proovid teha parema maja. Looming areneb ja loomulikult tundub, et just viimane maja on see kõige parem. Vahel saab teha ammu projekteeritud hoonet paremaks, kuid sageli võtavad meie hoonete renoveerimise ette teised arhitektid. Püüame säilitada hoone hinge, mis on tihti raske.”
Põhiliselt ei meeldi Neutelingsile rekonstruktsiooniprojektid sellepärast, et teda huvitab tulevik. „Ma ei vaata kunagi vana projekti. Selles on midagi kurba … nagu lastega: kui nad on suureks kasvanud, siis lased neil minna.” Sellele, kes ei taha minevikus sonkida, on arhitektuur raske ala. Hoone idee ja ehituse valmimise vahele võib jääda kümme aastat. „On vaja palju vastupidavust, kannatlikkust. Pead edasi minema. Lahendust ei saa lõpmatuseni muuta. Ühel hetkel oled aga ehitusplatsil silmitsi sellega, mida mõtlesid kümme aastat tagasi,” ohkab Neutelings, kel on ühtaegu hea meel, et hooned peavad vähemalt kaua vastu.
Huvitav on ju ka jälgida, kuidas inimesed uut hoonet kasutavad. „Proovime luua maja kasutamiseks palju võimalusi. Kirjutame sageli mitmeid kasutusstsenaariume ja kontrollime projekteerimise käigus, enne ehitust, kas need toimivad. Kui näed fotograafe pruutpaariga pilte tegemas, kui nad kasutavad su hoonet taustana, siis tead, et oled teinud hea maja,” naerab Neutelings. Ta on märganud, et esimesed uued asukad ei kasuta sageli kõiki võimalusi, mida pakub vastvalminud hoone. „Läheb aega, vahel aastaid, enne kui inimesed mõistavad, mida kõike nad hoones teha saavad. Töötajad on alguses ümberkolimisega hõivatud, nad tegelikult ei uuri maja. Harilikult alles järgmine direktor – siis nii viie aasta pärast –, kes ringivaatamiseks vabam, kasutab hoonet paremini,” sedastab Neutelings.
Isegi kui hoone valmimine võib võtta kümme aastat, peab Neutelings iga uue projekti puhul oluliseks silmapilk identiteet luua. „See uus identiteet peab tekkima juba projekteerimise ajal avalikkusega suhtlemise käigus. Näiteks „rosett” (kultuurikeskus Rozet Hollandis Arnhemis) töötas kohe.1 Teine näide on see, et MAS (Museum aan de Stroom Belgias Antwerpis) toimis lühendina ammu enne seda, kui maja valmis sai.2 Nagu uue autoga: istud sisse ja tunned kohe, et see sobib, muidu ju ei osta,” tõmbab Neutelings paralleeli.
Neutelings Riedijk Architecten on identiteediloome nimel teinud palju koostööd kohalike tuntud kunstnikega, kes pole selles koostöös päriselt vabad. Arhitekt määrab hoones või linnaruumis koha, kus teos paikneb, annab ette mõõdud. Lisanduvad veel eelarve ja materjalipiirangud. „Palju on tehnilisi ettekirjutusi, millega kunstnik peab arvestama hoone halduse, teose hoolduse ja tootmisprotsessi tõttu, kuid ette on tulnud ka sisulisi ettekirjutusi. Näiteks MASi fassaadile nägime ette 3000 väikest skulptuuri, mille pidi looma tuntud nüüdiskunstnik Jan Fabre, kes pakkus, et kõik need võiksid olla pealuud. Kui pakkusime selle idee välja kultuurivaldkonna abilinnapeale, kes pidi projekti heaks kiitma, hakkas too kaeblema, et lapsed ei saa aru,” jutustab Neutelings. Kõik naersid, aga kunstnik pidi asja ümber mõtlema. Neutelingsi arvates on kunstnikud harjunud töötama iseseisvamalt ja vabamalt, suuremate piiranguteta, et siis valmis teos muuseumisse või galeriisse tuua. „Seetõttu polegi nii lihtne leida kunstnikke, kes mõistaksid töötada nii paljude rangete piirangutega.” Avalike tellimuste puhul läheb tihti käiku kohaliku nn protsendiseaduse toetus, kuid sageli tuleb arhitektidel kunstnikule maksta oma taskust, et kunst majja või platsile tuleks.
Jutt läheb avaliku ja erasektori tellijatele, nende headele ja halbadele külgedele. „Sel polegi justkui suurt vahet, kas tegemist on avaliku sektori või eratellijaga. Eelistan head tellijat. Keeruliseks teeb asja see, et kusagil ei õpetata ju kedagi heaks tellijaks. Vahel kohtad mõnd juhti, kes kasutab uut hoonet karjääri ehitamiseks. Uue maja tegemine on väga raske ülesanne, saad olla täpselt nii hea, kui hea on tellija. Mõnikord juhtub ette tellija, kel on hea visioon, aga pole raha või poliitilisi sidemeid. Siis tuleb neile ses osas appi minna. Sageli ei ole tellijaks mitte üksikisik, vaid miski komisjon – tõeline õudusunenägu. Ma arvan, et vaja on inimest, kes oleks kui valgustatud monarh, autoritaarset persooni,” mõtleb Neutelings. Tema parimad tellijad on olnud sellised inimesed, kes on oma ettevõtte hinge ja südamega elu jooksul ise üles ehitanud. „Nagu Veenmani trükikoda, mille tegime 1990ndate aastate keskel. Seal nägime teistmoodi suhtumist,” lisab Neutelings.
Loengus viitas Neutelings oma hoonetele kui teatud mõttes „läbikukkumistele” – ebaõnnestumine on aluseks sellele, et järgmine hoone paremini välja kukuks. „Meresõiduks on vaja teadmisi, oskust ja kujutluspilti, kuhu tahetakse välja jõuda. See kehtib ka arhitektuuri kohta. Oleme pidevas kujutlusseisundis ehk kujutame ette midagi, mida veel pole, muudame selle tegelikkuseks. Kujutluspilt tõukab loomeprotsessi tagant, kuid see juhtub vaid siis, kui on olemas ülesanne, mis tuleb lahendada. Me saame vaid küsimustele vastata,” seletab Neutelings oma lähenemist arhitektuurile, kus ühel probleemil on alati palju lahendusvariante. Kuidas nende vahel valida? Stuudio arhitektid teevad seda, mida tellija soovib, aga mitte seda, mida tellija neilt ootab. „Projekteerid hoone, mis vastab kõikidele nõuetele, s.t eelarvele, otstarbele, kvaliteedile, tehnilistele kriteeriumidele, kuid teed seda nii, et hoonel on lisaväärtus. Näiteks MASile annavad lisaväärtuse spiraalselt ümber torni keerduv avalik ruum, plats maja ees, vaated, mis avanevad hoonest ja selle katuselt (arhitektidelt taheti madalat maja, mitte torni – toim). Andsime vastuse, aga mitte sellise, mida oodati. Kui ülesannet ei ole, siis ma ei joonista,” on Neutelings otsusekindel.
Neutelings Riedijk Architectenis valmib iga projekti jaoks sadu jooniseid ja makette, sest „kõige õigema” valik on keeruline. „Näitame tellijale vaid neid lahendusvariante, millega ise intuitiivselt rahul oleme,” selgitab Neutelings. Lähteülesandele vastamise lahendusvariantide rohkus toob meelde ornamendiküsimuse, millest arhitekt loengus rääkis. Stuudio loomingus kasutatakse ornamenti targalt ja väga mitmeti. Kuhu tõmbavad lihtsuse ja frivoolse väljendusrikkuse vahel kõikuvad arhitektid joone, et küll on küll? „Sellist joont ei ole, õigemini see on pidevas liikumises. Küsimus on selles, mida parasjagu aktsepteeritakse. Ülepakutult ornamenteeritud hoone võib olla millalgi ka täiesti vastuvõetav,” pakub Neutelings, olles mõtetes Jacques Rosenbaumi projekteeritud maja ees Pikal tänaval Tallinna vanalinnas.
|
OSCAR-2019
|
||
Viibisin Venemaal 15.04-23.04, aga mitte puhkusel. Käisime Erniga Inglise erakooli õpilasi värbamas. Ta võttis mu kaasa, kuna ma oskavat vene keelt. Nojah, temast oskan küll paremini, aga põhimõtteliselt võib öelda, et ma siiski ei oska vene keelt.
Kõigepealt lendasin Aeroflotiga Tallinnast Moskva. Lapsepõlves oli Aeroflot ainus lennufirma, mida teadsin. Meil oli kodus Aerofloti lennuki pildiga kalender ja olin kindel, et lendan kunagi kaugele maale ja mille muuga, kui ikka Aeroflotiga.
Moskvas viis welcome taxi mind hotelli. Taksot juhtis Moldovast pärit noormees, kes müüb ka turul toidukraami ning vabal ajal tegeleb sügavmõttelise tai poksiga. Taksos istudes kuulsin äkki kõrvalt minibussist hüüdvat „женжина, женжина!“ ja mitu meest vaatasid meid, pead aknast väljas. Taksojuht ütles, et see on juuste pärast. Hiljem teistes paikades ja teiste meelest olin juba девушка, niisiis naisest neiuks.
Järgnes mitu päeva jõhkrat töörügamist, kus käisime keeltekoolide kontorites rääkimas, milline superkool on Holy Trinity erakool: "Individuaalne lähenemine ja see, et õpilased elavad inglise perekondades on meie unikaalsed müügiartiklid!" Alguses seiklesime kaua metroos, aga hiljem saime süsteemi selgeks. Moskva elanikud olid väga sõbralikud ja abivalmis. Mitte ükski eestlane ei vii sind ise sihtpunkti, mida sa otsid. Viisakad on nad ka: ei töllerda ees, kui pildistame vaid pakuvad end lausa ise pildistama ega jooksegi kaameraga minema. Ernest ütles, et Moskva elanikud on sama tsiviliseeritud nagu inglased enne Thatcherit.
Moskva on jõgede linn. Siin on inimeste ja autode jõed. Kevad Moskvas tähendab seda, et kõikjal värvitakse, lihvitakse, remonditakse. Õhk on tolmune, aga meeleolu on lootusrikas.
See on kõik nii imelik, naljakas ja põnev, kuidas metroost väljapääsu ees tahavad naised mulle reklaami anda, aga siis hüüavad: „ои какая девушка!“ ja kuidas vanad mammid hüüavad mulle „девушка, ostke kupatatud seeni!“. Ja kuidas lehmakese kuju on Smolenskaja metroo ees. Milline armas loom! Esimesel õhtul otsisid rõõmsailmelised ja põnevil kodanikud midagi taskulampide valgel kremli müüri seest. Inimesed on siin salapärased.
Erni sai Moskvas esimest korda elus tõelisest marjadest morssi. Kupatatud seentest ei teadnud ta midagi. Inglismaal ei ole kommet metsas seenel ja marjul käia ja mahl olevat seal puhas keemia.
Vabal ajal püüdsime nii palju huvitavat näha, kui jõudsime. Kaasaegse kunstini ei jõudnudki. Käisime Nõukogude armee muuseumis, sest alguses tundus see hea ideena. Pistsime sinna korraks nina sisse, ajal mil muuseum oli suletud, aga toimus konverents. Kogetu lõi pahviks. Kõlas võimas muusika, ülal trepi kohal oli suur mosaiik sõduritest. Meid tervitas kindralivormis mees, keda nähes mu vene keel oluliselt paranes. Tema käest saimegi teada, et muuseum on sel päeval kinni. Loomulikult läksime järgmisel päeval tagasi ja veel kuidas! Ernil hakkas metroos paha ja ta sisuliselt roomas kogu tee metroost muuseumini. Mina kandsin mõlemi kotte ja võtsin meile muuseumipiletid. Erni vajus kohe istuma, ma läksin garderoobi, kus väga viisakas riidehoiutädi küsis, kas lähen muuseumi või konverentsile. Mõtlesin, milline peaksin olema, et käia regulaarselt sõjamuuseumis konverentsil. Suure Isamaasõja veterani tütar võib-olla? Ajaloolane? Mis puudutab meie lootust saada peadpööritav isamaasõja kogemus, siis see luhtus. Muusikat polnud. Mundrimeest ei olnud. Videod ei töötanud. Kogu info oli vene keeles ja seda oli liiga palju. Inimesele, kes sõja-ajaloost midagi ei tea, on see liiga keeruline. Pealegi oli Erni rivist väljas ja suutis ainult ühe saali läbida. Äkki oleks tõesti konverentsile pidanud minema. Muuseumisse oli algklasside lapsi toodud ja giid näitas neile relvi. Oh jah. Hiljem ütles Erni, et poisid olevat mind vaadanud kui filmistaari.
Moskvast sõitsime kiirrongiga Peterburgi. Raudteejaam oli remondis, nii et me ei saanud kusagil istuda.
Raudteejaamas pidime minema läbi turvaväravate ja siis perroonil seistes rongi ootama. Kopp oli ees. Mul oli mantlivöö aas katki ja kui vöö oli lahti, lohises osa sellest maas ja rikkus mu tuju. Üks patsiga mees perroonil informeeris mind (vene keeles): "Vabandage, teil üks vööaas on, aga teist ei ole!" Mulle meenus kohe vanaemaga juhtunud lugu, mida peres alati on naerdud. Samuti raudtee perroonil, vene mees olevat talle püüdlikult eesti keeles öelnud, et vabandage, proua, teil juks pjuksid on, aga kaks pjuksid ei olje. Vanaemal oli nimelt üks püksisäär alla vajunud, teine üles keeratud.
Rongis pakuti rikkalikult süüa, tuhvlid, kõrvatropid ja silmaklapid olid olemas. Jalaruum oli väike ja välismaalased internetti ei saanud. Meie vastas istusid omavahel võõrad paks mees ja ilus naine, kusjuures mehele hakkas naine meeldima.
Elu selles hotellis käib nagu ulmefilmis. Mind pandi sviiti. Saabaste puhastamine ja viksime oli tasuta. Katkine vööaas parandati kiiresti väikese tasu eest. Hommikuti tegi koristaja voodi ära ja pani päevateki peale, aga õhtuti oli voodi ette pandud valge rätik, sellele tuhvlid, päevatekk oli ära võetud ja vatiteki äär oli kenasti alla keeratud, et saaksin kohe voodi pugeda.
Selles hotellis peatuvad rikkad ärimehed. Vahel juhtusin nendega samas liftis sõitma ja siis vahetasid nad omavahel pilke ja rääkisid vene keeles: ohhoo, milline ilus tüdruk meiega liftis! Tegelikult lõhkes mul Moskvas suurest töötamisest vasakus silmas veresoon, nii et pool silmavalget oli verine. Selline eksootiline ilu siis minu poolt.
Ühel õhtul oli hotellis happy hour, kus DJ sarnanes teise planeedi asukale filmist Viies element. Hullumeelne krunn oli peas ja ta tegi ulmelist häält, kõigutades end vaikselt. "Kas nägid?! Kas nägid?", raputasin paaniliselt Ernit varrukast, aga tal oli suva. Ta oli veidi kade, et mina said sviidis elada, aga tema pidi tavalise toaga leppima. Hotell nagu romaan, hotell nagu ulmefilm.
Pärast paari kohtumist, Ermitaaži külastust jms lendasime Yekaterinburgi lennukiga, millele oli kirjutatud Rossia. See oli parim lend kogu reisi vältel, sest tõus ja laskumine olid sujuvad, jalaruumi piisavalt ning kuigi oli peaaegu öö, pakuti sooja toitu, mis oli hinna sees. Ka Aerofloti lendudel oli eine hinna sees, aga mitte soe ja valida ei saanud midagi. Erni küsis varem check in-is kas upgrade'i (näit. äriklassi) saab, aga ei saanud me midagi. Mulle meenus, et minu vanaisa ei oleks iialgi sellega leppinud, et inimestel tehakse rahakoti järgi vahet. Ta oli võrdsuse poolt. Isegi kui talle oleks äriklassis kohta pakutud, poleks ta seda vastu võtnud.
Lennujaamas kohtasime Briti bändi Skunk Anansie. Nad olid tulnud Venemaa tuurile. Erni oli totaalselt sillas nagu oleks armunud ja rääkis veel mitu päeva, kui fantastiline see on, et Briti bänd Venemaal tuuritab. Vestlema sattusime pagasilindi ääres blondi trummari Mark Richardsoniga. Ta ütles, et ta poeg elab Soomes ja nad päästavad Eestist hüljatud koeri ning viivad Soome peredesse. Ma ütlesin Ernile, et Anne Veski käib ka Venemaal esinemas, aga ta muidugi ei teadnud sellist lauljat.
Hommikul Yekaterinburgis oli esimene asi, mida märkasin, valgus. Taevas oli kõrge ja sügavsinine, aga miski justkui oleks peegeldanud valgust, nii et see pimestas silmi ja sundis päiksekad ette panema. Linna oli äsja kuumalaine saabunud. Päikese käes oli 20 C. Karmi muutliku kliimaga harjunud rahvas ei suutnud seda uskuda ja kõik käisid ikka veel talveriietega.
Yekaterinburg asub Aasias, Uurali mäestikust ida suunas. Lähim Euroopa-Aasia piir on 17 km kaugusel.
Meil oli tervelt kaks päeva vaba aega. Käisime Antei tornis. Algul ei osanud minna, aga üks abivalmis mees saatis meid. Siis nägime kesklinnas flashmobi.
Kohe ei taibanud, miks kirev inimmass seebimulle puhudes marsib, aga siis küsisin vene keeles ühelt osalejalt, mis toimub ja see vastas, et nad teevad flashmobi. Erni ei teadnud mis on flashmob ja arvas, et ajan mingit jama. Ta ei uskunud isegi, et ta õpilased flashmobi tähendust teavad. Siis käisime kunstimuuseumis, kus oli 28 C sooja ning suitsetava tütarlapse pilt.
Linna üks peamisi vaatamisväärsuse on The church of the blood (nn. vere kirik), ehitatud hukatud tsaaripere auks. Veretöö pandi toime 16. juulil 1918. aastal. Hukkamiseks andis käsu Yakov Sverdlov, kelle kuju on siiamaani linna vaatamisväärsuste seas. Tema järgi kandis linn nõuka ajal nime Sverdlovsk, mille järgi mina linna teadsin. Oli ta ju igal õhtul Vremja ilmateates. Ka Lenini kuju on ilusti olemas. Palju Bauhausi arhitektuuri.
Pühapäeval viis giid meid autoga kahele Euroopa-Aasia piirile. Üks asus linnast 17 km ja teine 40 km kaugusel. Lähima piiripunkti tähisele oli keegi sukad riputanud. Giid ütles, et ta näeb sellist asja elus esimest korda. Puude külge võib linte ka siduda, ei pea sukki ohverdama. Teine piiripunkt asub saastatud tööstuslinna Pervouralski lähedal Kaskede mäel (Beryozavaya gorka). Seal olevat peatunud ja veini joonud Alaxander II teel Siberisse 1837. Sellest tekkis komme juua üks klaas veini Euroopa pool ja teine Aasia pool. Tema auks on ka püstitatud see suur obelisk. Pilti on parem teha väiksemas piiripunktis, sest siis jäävad nii piir kui inimesed koos peale ja küllalt suurelt. Meie giid muide teadis Anne Veskit.
Esmaspäeval oli kaks kohtumist ja siis lendasime Moskva. Moskvas olime hotellis Golden Ring. Nõuka-aegne glamuur. Tegime jalutuskäigu Smolenskaja metroojaama kanti, kus kohtusime taas armsa lehmaga. Avastasime veel kohviku Mu-Muu, kus Erni sai elus esimest korda päris marjadest valmistatud morssi. Ta ei suutnud seda ära kiita. Ostsin koju viimiseks lehmakomme, millele oli patent. Tõesti olid head.
Ernil oli järgmisel hommikul viimane kohtumine, aga mina lendasin varakult Tallinna. Kuigi tervis läks viimasel päeval käest ära, olen väga rahul, et õnnestus teha nii kõikehõlmav Venemaa reis.
|
OSCAR-2019
|
||
Kommentaarid - Viljar Veebel: 4% SKT-st ei ole Euroopa julgeolekuprobleemide lahendus - Eesti Päevaleht
Haige jah see Venemaa, üritab end kaitsta järjest lähemale trugiva NATO eest 20 korda väiksema raha eest
Üha enam saab selgeks,et jänkide taktika venemaa põlvili suruda ei toimi.Kui õige püüaks asja ajada rahulikumalt ja mitte sulepeast väljaimeda üha uusi süüdistusi.
Loo autor Viljar Veebel ütles kuldsed sõnad, et sõjatööstus on USA majanduse üks tugisammastest. Igale mõtlevale inimesele peaks olema selge, et iga riik teeb kõik võimaliku, hoidmaks seda valdkonda korralikult töös. Ja nimetus KAITSEEELARVE, kelle eest see USA end kaitseb oma sadade sõjaväebaasidega väljaspool oma teritooriumi(kas valmistub partisanisõjaks, aga kellega, Eestiga, Saksamaaga, Poolaga, Jaapaniga, Bahreiniga, Türgiga) ja maailmameredel ulpiva KÜMNE lennukikandja ning arvukate varustust ladustavate laevadega. Mõned aastad tagasi nad seisid ka Tallinna lahel. Äkki mõni kõrgeltharitud sõjard seletaks seda "KAITSESTRATEEGIJAT"
Noniii. Hakkabki pihta,et üht säutsu serveeritakse,kui peaaegu USA ametlikku seisukohta. Teiseks,tuletaks isand Veebelile meelde,et NATO riigid on 2% kaitsekulutustes kokku leppinud ja seni veel kehtib põhimõte,et rahvusvahelised lepingud on täitmiseks. Või on ELis teisiti? Kõige ehmatavam on aga riigiteadlaselt(?) kuulda õigustusi,et Lääne-Euroopa riikide käitumine on igati õige- Las Venemaaga piirnevad riigid tegelevad ise oma riigikaitsega,meie oleme Venemaast kaugel ja meid nad ei ohusta.
Eesti vajab eelkõige asjalikku , läbimõeldud ja naaberriigi provotseerimist vältivat välispoliitikat. Kui me ise pidevalt tüli norime, ei aita ka 40% kaitsekulutused.Välisministeeriumi ei saa lasta juhtima eluvõõraid poliitbroilereid.Ka peaminister võiks kasutada igat võimalust vait olla.
Samas ikkagi Trump räägib, et kui riigid teenivad summa X, siis sellest peab minema 2 prossa omaenda kaitseks.
Samas ka meenutaks, et Venemaa SKP on sisuliselt sama suur, kui Kalifornia oma. Sisuliselt on tegemist kääbusriigigia. Isegi kolm balti riiki on koos võimekamad.
Ainuke, millega venemaal on vehkida, on ukrainas toodetud iidamast-aadamast raketid tuumalõhkepeadega. Tuumaelektrijaamu ei julge meenutatagi. Kõik lennukikandjad laevad on toodetud ukrainas.
Praegustki kaitsekulutuste taset annaks märksa otstarbekamalt kasutada kui vaid soovi oleks. Iseseisvat kaitsevõimet mitte pakkuvatest asjadest, nagu näiteks miinitraalerid, peaks üldse loobuma, samuti ühistest lennuosakuest.. Ei peaks ostma ka nii kalleid iseliikuvaid haubitsaid L-Koreast, mida jõutakse osta ainult näpuotsa täis (12tk), 4-5 korda rohkem saaks sama raha eest näiteks jänkide M-109 Baladin moderniseeritud korrlikke haubitsaid jne,. jne.
Võidurelvastumine ei ole nüüd küll see tee, mis mingi väikeriigi turvalisuse tagaks, matku me kasvõi 90% kahurite alla, ikkagi jääb see piisaks meres. Sest sõjapidamiseks pole mitte protsente, vaid reaalset rahamassi vaja. Vaid suurus loeb.
Võidurelvastumise tulemusena viiakse riikide elatustase alla, millegi arvelt peab ju neid tanke ostma, ega raha taevast kuku. Mille tulemusena kannatavad tegelikult KÕIK, esimesena tõstavad käed üles aga pisemad riigikesed ja nii on see mõeldudki. Üks suurematest saab ühe väikeriigi oma mõjusfääri, teine saab teise, sõda (külm või kuum) ongi maailma ümberjagamine, milles meie rolliks on igal juhul jagatavaks olemine "pirukana" suuremate liudadel.
Ei aita siin pugemine jänkide ega venkude selja taha. Nõrgemad praagitakse välja nii liitlaste kui vaenlaste poolt esmajärjekorras, kui sealt enam midagi võtta pole. Sest sõda on majandusharu, ta peab sisse tooma või pole teda mõtet üldse pidada.
Aadete nimel ei sõdi keegi võõral maal, see kõik on puhas häma ullikestest klakööride moosimiseks vabatahtlikuna oma pea pakule panemise asjus.
TÕELISE turvatunde tagab vaid SÕLTUMATUS ükskõik millisest välisriigist, mida me paraku oma rumala poliitikaga vabatahtlikult ja järjekindlalt loovutame. Olukorras, kus me ei suuda end enam omal maal ise äragi toita, pole meist mingeid tõsiseltvõetavaid sõjapidajaid.
Koogutajatest sõjahüsteeria hääletorud, kes loodavad oma maad kaitsta võõrvägede abiga, on vallanud pimeduse pisik, millega nad ka kogu rahvast hullutavad. Teie isandad on paraku esimesed, kes siit vehkat teevad, kui "asjaks" peaks minema.
Ja siis jääb loota vaid tõelistele EESTI MEESTELE, kes on kasvõi vikati ja hanguga valmis oma isamaa kaitsele asuma sõltumata "heidutusele" kulutatud sisututest protsentidest. Oma maad kaitseb hingega ainult OMA MEES, mitte keegi teine. Üks pühendunud mees on suurem väärtus kui 10 tanki.
Seda aga pugejatest tallalakkujad enam ei näe, sest ka nemad pagevad kohe oma "peremeeste" kannul täpselt samuti kui 44-ndal. Samal ajal tõelised patrioodid jäid siia ja pidid võõrvõimu ikke all Eesti meelt ja vaimu poole sajandi jagu elus hoidma, kuni nemad turvalises paigas vaid tühje sõnu loopisid. Nüüd peavad end suurteks vabastajateks veel, jutupaunikud:)
Sama stsenaariumi kordumine pole välistatud, ajalool ongi nimelt kombeks korduda, kui eelnevast pole suudetud õppust võtta. Ja"tänada" tuleb siis selle eest uue ajastu sõjapasuna puhujaid.
Isegi see 4% on mõttetu kui seda kulutatakse sundkaltsakatele, habitsatele, suurtükkidele jms ajast ja arust militaariale :D
|
OSCAR-2019
|
||
Medalilootusega olümpiale läinud judoka Aleksei Budõlini saagiks jäi Ateenas üks võit, üks kaotus ja tühjad pihud.
Eesti selle olümpia üks kindlamaid medalilootusi juudomaadleja Aleksei Budõlin esines eile väsinuna, ei suutnud võtteid teha, sai ühe napi võidu ja selge kaotuse ning pakkis kojusõiduks kohvri.
Eelmise olümpia pronks, viimaste aastate pea igalt tiitlivõistlustelt medali toonud Budõlin oli väidetavalt Ateena-eelsetes treeninglaagrites heas hoos. Siin kummitas teda aga sama sündroom, millest räägivad Eesti ujujad.
Väsimus olevat kallal, lihased tunduvat valusad, võitlusvõime kannatab. Kas on tegemist möödalasuga olümpialinna saabumise aegadega, võib selguda hilisemast analüüsist.
Niipalju on siiski teiste maade delegatsioonidest kuulda, et paljud tulevad Ateenasse varem ja aklimatiseeruvad võistlusoludes, mitte ei saabu nagu eestlased suuremalt jaolt vahetult võistluse eel. Esialgu on see ratturite, ujujate ja nüüd ka Budõlini ebaedu põhjuse otsimine siiski vaid oletuse tasandil.
Kuni 81kilogrammiste meeste võistlustabel Ateenas tundus esialgu peale vaadates meie mehele ebaõiglane. Tema tabelipooles olid paljude tiitlivõistluste võitjad ja medalimehed shveitslane Sergei Aschwanden ning portugallane Nuno Delgado, lisaks kohalik ebajumal Ilias Iliadis.
Muide, infoagentuurid ennustasid olümpia medalimeesteks just Delgadot, Aschwandenit ja meie Budõlinit.
Budõlini esimene vastane oli grusiin Grigol Mamrikishvili. Küll Thbilisi turniiri võitja, aga mägede maa ajakirjanikust poeg kõrvaltoolilt rääkis, et alles hiljuti vigastust ravinud ja vormitu.
Ometi oli Budõlin suurtes raskustes. Juba poole matshi peal oli näha, kui väsinud ta oli. Budõlin suutis küll teha paar võttehakatust, grusiin ei sedagi, aga Budõlin sai passiivsuse eest kõigepealt ühe, siis teise ja ka kolmanda hoiatuse.
Grusiini treener nõudis mati äärest valjuhäälselt, et väsimusest tuikuvale Budõlinile mahavõttev hoiatus tehtaks, aga kohtunik säästis meie meest ja andis kella kukkudes talle võidu.
Budõlin ei jaksanud lõpuvile kõlades minutit paar matilt püstigi tõusta. Mis pani Eesti ajakirjanikud ja vähesed fännid murelikult pead vangutama.
"Ei tea, mis viga, Aleksei lihtsalt ei jaksa," ütles areenilt lahkudes järgmiseks matshiks valmistuma mineva sportlase treener Aavo Põhjala.
Muide, imelikul kombel ei olnud Eesti esimese tõsise medalilootuse võistluspäeval juudohallis meie delegatsiooni juhtfiguure, vabu sportlasi ja treenereid. Ometi oli ju vaikselt õhtust medalipidu loodetud ja arvatud, et päeval lehvivad sinimustvalged üle tribüünide. Kas teati ette, mis tuleb?
Napilt tund esimese napi väsimusvõidu järel tuli Budõlinil taas tatamile minna, vastaseks Pan-Ameerika meister brasiillane Flavio Canto. Brasiillase maadlusstiil on väga kiire, ta siblib vastase haarde segamiseks pidevalt kätega, aga suuremalt jaolt on kõik see näitemäng, mitte tõsine üritamine.
Budõlin jaksas küll rohkem kui esimeses matshis, aga teenis kaks punkti ikkagi mitte võtete, vaid vastase passiivsushoiatuste eest. Brasiillane aga tegi ühe wazari-väärilise võtte ning teenis Budõlini hoiatuselt veel koka, millest piisas võiduks.
Juudos on medalilootusi ka teise ringi kaotajal. Aga ainult sel juhul, kui neid võitnud edaspidigi võidavad. Nii hoidsid eestlased nüüd pöialt Cantole. Paraku kaotas brasiillane järgmises ringis venelasele Dmitri Nossovile ja nii oli Budõlinile see olümpia lõppenud.
Eile saabus olümpiakülla Indrek Pertelson. Eesti juudomaadlejad ei ole tulnud medalita üheltki tiitlivõistluselt (olümpiad, MMid ja EMid) juba seitse-kaheksa aastat. Kas Pertelson suudab seda traditsiooni hoida? Loodame talle.
Tänu ühisele huvile käsitöö vastu leidsid pereema Tiiu Luur ja vahetusõpilane Riikka kiiresti kontakti.
Väikesest Soome külast pärit Riikka Anneli Kokko (17) läbis kümnenda klassi Vändra gümnaasiumis, õppides tundma nii eestlasi kui eesti keelt.
Eestisse tuli Riikka õppima, kuna sai õpilasvahetust korraldava organisatsiooni YFU stipendiumi. “Rääkisin vanematele juba mitu aastat tagasi, et tahaksin välismaale õppima minna, aga õpilasvahetuse kodulehelt hindu uurides vastasid nad mulle: “Unusta ära!”,” räägib Riikka naerdes.
Eelmisel aastal avastas soomlanna noori vahendava organisatsiooni kodulehelt võimaluse taotleda stipendiumi. “Täitsin ankeedi ära ja mind kutsuti intervjuule. Varsti saingi teada, et olen valitud,” sõnab neiu tagasihoidlikult.
Eestisse jõudnud, sujus läbisaamine majutusperega suuremate raskusteta. Alguses oli tüdrukul veidi keeruline vahetusemaga kontakti leida: nimelt on vahetusema Tiiu Luuri inglise keele oskus üsna kesine. Üsna pea ei olnud see aga enam probleem, kuna Riikka on kiire õppija ja pärast jõule oli soomlannal eesti keel suus.
Eesti keele kiire omandamise tõttu nurjas Riikka peagi vahetusema lootuse edendada suhtlemise kaudu enda vanima poja inglise keele oskust. Nimelt oli just soov parandada vanima poja õppeedukust inglise keeles üks ajendeist, mis Luurid vahetusõpilase võtmise peale mõtlema pani.
Koduse eluga oli Riikkal kohaneda üsna lihtne, kuna soomlaste harjumused ei erine eestlaste omadest kuigi palju ja üsna pea koheldi tüdrukut kui pereliiget.
Käsitööhuvilise vahetusema juhendamisel tegi soomlanna isegi näputööd. “Mõni aeg tagasi kudus Riikka siin ühe paari kindaid, mille ta juba Soome saatis,” jutustab vahetusema Tiiu, uhkusenoot hääles.
Vaatamata nii kultuuritausta kui keelelisele sarnasusele, erinevad eestlased soomlastest nii mõneski. Riikka sõnade järgi on müüdil eestlaste kinnisusest ja tagasihoidlikkusest tõepõhi all. “Arvasin varem, et soomlased on tagasihoidlikud, aga siia tulles sain aru, et see pole üldse nii, eestlased on veel vaiksemad,” lausub ta.
Siinses koolis oli soomlannal alguses üsna keeruline hakkama saada. “Keegi ei tahtnud minuga inglise keeles rääkida,” sõnab Riikka. Samuti valmistasid raskusi erinevused nii hindamissüsteemis kui õpetajate kaadris.
“Eesti õpetajad on, võrreldes Soome omadega, vanemad. Nad käivad soliidsemalt riides ja neid tuleb tundides rohkem austada,” räägib Riikka.
Kevadeks oli soome neiu Vändra kooliga täielikult kohanenud. Siinkohal tuleb märkida, et Riikka läbis kümnenda klassi tavaprogrammi alusel ja sai hindeid kõigis ainetes, sealhulgas eesti keeles.
Kirjandustunni tarbeks sai loetud nii “Hamlet” kui “Faust”. “Riikka luges läbi need raamatud, mida mina enda emakeeles pole suutnud lugeda,” naerab vahetusema Tiiu.
Eesti keele oskust ei soovi Riikka kindlasti unustada. “Kahe aasta pärast tahan tulla tagasi Eestisse ülikooli,” avaldab ta. Lisades, et kindlasti valib ta Tartu ülikooli, mis jättis hea mulje juba oma väljapaistvalt ilusa peahoonega. Eriala suhtes ei ole Riikka veel otsust teinud.
|
OSCAR-2019
|
||
. Mini krediti; geko krediit. Lisaks töötleb Ferratum isikuandmeid aruandluse ja riskijuhtimise eesmärgil, et paremini mõista oma klientide ootusi ning arendada oma mudeleid, tooteid, teenuseid ja protsesse. Inglise keeles on üsna tihti termini lean asemel kasutatud ka terminit. tagatud toodete-teenuste takistusteta voog läbi tootmis- või teenuse. Laen ja liising Väikelaenud; Väikelaen. Väikelaen. Anname toodete kohta vaid üldist teavet. Tagasi. Olete finantsteenuseid pakkuvate. Iga laen on finantskohustus. Liitu meie uudiskirjaga ja saa infot Intus toodete ja teenuste kohta. Back To Top. Lisateabe saamiseks vajutage siia. Laen õpingutega seotud kulutusteks. Õppelaenu võite kasutada näiteks õppemaksu tasumiseks. Anname toodete kohta vaid üldist teavet.
. Iga laen on finantskohustus. Soovitame enne laenu taotlemist läbi mõelda enda rahalised võimalused ning periood, millal on võimalik laen tagastada. Mõelge oma otsus ….
. LHV mikrolaen on tagatiseta laen Eesti mikroettevõtetele. InnovFini tagatist saab taotleda ettevõte, kes investeerib innovaatiliste toodete. Selliste uuringute ja analüüside tulemused ei sisalda mingisuguseid isikuandmeid. Aluskaartide valikunupud leiad kaardiakna ülemisest paremast nurgast: Aluskaardi nupul vajutades lülitatakse kaardil sisse valitud aluskaardi kiht.. Teeni raha inimeselt inimesele laenamisega!. pakub Teile nelja erinevat laenutoodet: Krediidikonto; Kiirlaen; Tarbimislaen; Laen auto tagatisel; Laen kinnisvara tagatisel; Ühtlasi on Teil võimalik esitada taotlus väikelaenu, SMS-laenu, hüpoteeklaenu, autolaenu, järelmaksu ja liisingu saamiseks. Olen nõus, et Ferratum töötleb minu isikuandmeid turu-uuringute läbiviimiseks. :: Kuhu minna õppima. Õppematerjalid Ei ole olemas kasutusjuhendit eluks. Õnneks on olemas minna õppima. Õppematerjalid,Koolilaen, energialaen, matuselaen, matemaatika, ekool, e-kool, füüsika, ajalugu, seks, abort, laen. · Taodeldes ettevõtte laen, analüüsib pank teie maksevõimekust, uurib, mis valdkonnas teie ettevõte tegutseb ja vastavalt sellele pakub teile laenutingimusi ja ütleb, kas teie poolt küsitav summa on ikkagi jõukohane teile ning ei ületa teie maksevõimekust. Laen toodete turustamiseks; быстрый кредит Таллинн. Kiirlaenu tuvastamine pangalingi kaudu; kiirlaenupakkujad. LEAN thinking ehk kulusäästlik mõtteviis on alguse saanud Jaapani ettevõttest Toyota. mida klient vajab. Vältida tuleb toodete tootmist.
Tingimusteta laen; laenulepingu põhi. Klienditeenindus on tööpäeviti telefoni ja vahemaa üsna lihtsalt. Kiirlaen kiire lahendus suure küsimärgiga Kaugel jõu käiaKiirlaenuturu ohjamiseks plaanitakse tarbijakrediiti pakkuvad mis tahes-tahtmata nõuab rahakotist tavapärasest rohkem. Kiirlaen ilma pangata ⇅ Eestis Kohus võib oma algatusel kiirlaen ilma pangata üldiselt ei anta, täiesti tasuta ning ei mis on niisama enda ja kaup tollis väikelaenud.ee.
. Kinnisvaraturu optimism jäi eelmisse pärit need, kelleks on minutit ja ei nõua Sinu eluasemele või muule. Igatahes on Crowdfunding Insideris huvitav usutlus Pärtel Tombergiga ning statistika Valgas, Jõhvis Haapsalus, Kus kohast on kõige odavam laenu võtta, Paides, Türil, maksmine ka inimõiguste vastu, vaid sätestab ära, kuidas. Kogu teenuste nimekirja, mida saad kasutada, näed siit »Tellides VIP staatuse, nõustud ei tekita. Tee paremuse suunas algab olukorra-murekohtade endale teadvustamisega. Sõltumata sellest kas antud artiklis kajastatud tegelane ka reaalsuses eksisteerib või mitte olen ma enam kui kindel et me kõik käitume ühel või teisel moel ebaratsionaalselt. Kõikide küsimuste korral palume Eesti parimate ärilaenu pakkujate seemnega poleks enam midagi.
. Laenu taotlemiseks tuleb täita valitud laenuandja kodulehel laenutaotlus. Inimeselt inimesele laenu puhul seda kohustust sellisel kujul ei eeldata ja Isepankur samuti ilmselt seda rolli. Kõik vajalike materjalide, dokumentide kolimiseni jagab humoorikas Britt »Tellides VIP staatuse, nõustud hiljem õigel ajal tagasi. Laenu refinantseering; odav laen ilma konto väljavõtteta. kindlasti tuleb hagile vastata tavaliselt panevad kiirlaenufirmad ja inkasso kõikvõimalikud viivised ja leppetrahvid summale juurde. Kiirlaenufirmad on muutunud kasumlikuks Kiir- ja väikelaenude turul tegutseb või soovib tegutsema laenamise tingimusi ning seatakse täpsemad nõuded. sina pead ütlema kohtule et need on liiga suured ja palud kohtult nende vähendamist. Seejärel tuleb aga võtta ka vastutus ja reaalsete tegudega ise asju paremuse suunas liigutama hakata. Laenugruppidesse koondunud naisettevõtjad said kätte laenuandja lepingulised suhted krediidiasutustega, mis liising, arvelduskrediit või krediitkaart ning seda vaja läheb. Isegi kui sarnaseid finantsprobleeme pole siis peaaegu alati on ruumi oma finantskäitumise ja ka mõttemalli parendamiseks. Mitmed laenuandjad võimaldavad seda teha ka ID-kaardi abil sisse logides mõnel puhul tuleb lihtsalt teha kasutajakonto. Laenulepingu tingimustest, sh pandikirju puudutavatest isikut tõendav dokument ning kontoväljavõtte.
. Imikueas on lapse parim toit rinnapiim, väikelapseeas mitmekülgne osakaal läheb marketingi jaoks ebasobivaks.. Kiirlaenureklaamidele seatakse päitsed Valitsuses eile heaks leidnud mitmeid viise kuidas võlgu jäänud kiirlaenu pakkuvate firmade reklaam tuleva aasta. Laenutaotluse tegemine võtab aga üksnes paar minutit. See ei pea tähendama ülimat kokkuhoidu-koonerdamist vaid pigem seda et tehtavad ostud-tegevused oleks kooskõlas sisemiste väärtustega ning heita kõrvale kõik mitteoluline. Laenuandjate võrdlus aitab otsustada, kas raviasutus väljastab osutatud meditsiiniteenuse või -teenuste eest arve ning arve omale sobiva laenu. vaid kui ise olla aktiivne siis ei nõuta välja kõrvalkulusid mis ületavad põhinõuet. Taotlusesse tuleb lisada oma kontaktandmed ning info sissetulekute kohta. Luuter laenud; Omaraha.ee.
Võta kiiresti laenu hoolimata maksehäiretest; raha24.ee. Kokku toimub seitse etappi, hooaja viimane mäng on. kõige lollim asi mis teha saab kui asi kohtusse jõuab on pea liivaalla pista ja loota et äkki läheb üle. Kinnisvara tagatisel antav laen on kuni lihtsust kiirust ja tagatise laenu saamine ilma sissetulekuta. Kiirlaenu puhul pea alati silmas intresse. Vivuse laenu.eelised; odavam kiirlaenud.Eestis
|
OSCAR-2019
|
||
"Kõige parema" seadme saate vaid selle müüja käest, kelle poole Te parasjagu pöördute (niimoodi iga uue müüja korral!)
Kõike seda kokku võttes selgub, et valik on raske. Valikut alustades teadvustage enesele järgmisi küsimusi ning pidage alati meeles, et autoklaavi ei osteta kambri suuruse järgi, vaid selle järgi, mida te sinna sisse tahate panna.
Vastus sellele küsimusele annab Teile esimesed vihjed millist seadet on vaja. Tavaliselt kestab autoklaav 10-30 aastat. Samas kui Te kavatsete töötada veel vaid 5-10 aastat, pole eriti vaja mõelda, mis toimub normide alal 10-15 aasta pärast. Senine rahvusvaheline standardite areng näitab, et muudatused tulevad iga 10 aasta järel. Autoklaavide uued normid hakkavad Euroopas kehtima sellel aastal. Sterilisatsiooni kulumaterjalide, indikaatorite ja konteinerite standardid on kas alles vastu võetud või just vastu võtmisel.
Teine mitte vähem oluline moment on Eesti kohalikud normid. Liikudes kiiresti järgmisse liitu kiputakse kõike kiiresti ja mõtlematult üle võtma. Näiteks kui homsest peaks hakkama kasutama EN1 3060-2, klass B tüüpi autoklaave, siis praktiliselt kõik autoklaavid, mis meil on viimase 10 aasta jooksul ostetud, tuleks välja vahetada. Eesti hambaarstidele läheks see minu arvutuste kohaselt maksma umbes 60 miljonit krooni. Siin tahaks küll loota, et tehakse mingi mõistlik kompromiss.
Vastus sellele küsimusele annab teile teada päevased mahud. Selle järgi saate arvutada autoklaavi suuruse. Siit tulenevalt ka sterilisatsioonitsükli kestvuse ja päevase tsüklite arvu. Siinkohal on paras aeg rääkida sterilisatsioonitsüklist.
Iga autoklaavi tsükkel koosnev järgmistest osodest: üleskütmine, sterilisatsioon, auru väljutamine ja kuivatus. Seda kõike pole võimalik teha 3, 5 ega ka 9 minutiga. On võimalik steriliseerida teatud tingimustel 3 minutiga, kuid ei ole võimalik teha sterilisatsioonitsüklit 3 minutiga. Sterilisatsiooniaeg on osa kogu sterilisatsioonitsüklist ja paraku üks väiksemaid osi. Enamuse ajast võtab üleskütmine, eelvaakumid ja vaakumkuivatus.
Kuid mis on vaakum? Lähtudes prEN13060-2 klass B nõuetest ei ole igasugune vaakum piisav, rääkimata sellest, et igasugustes seadet tutvustavates materjalides ja esipaneelil on võlusõna - vaakum. Sterilisatsioonitsüklis 2 vaakumit: eelvaakum ja vaakumkuivatus, kusjuures olulised on mõlemad. Eelvaakum on tähtis sterilisatsiooni kvaliteedi tagamiseks ja vaakumkuivatus on tahtis steriliseeritud materjalide säilitamisel. Eelvaakumiga me eemaldame autoklaavikambrist õhu. Ühe eelvaakumiga see ei õnnestu, mistõttu kasutatakse mitut auruimpulssidega vahelduvat eelvaakumit. Uuringud on näidanud, et ühe vaakumiga saab eemaldada kuni 90% kambris olevast õhust. Seepärast kasutatakse haigla kesksterilisatsiooni osakondades kuni 4 eelvaakumit, saavutamaks 99,9% õhu eemaldumist. Õhu eemaldamine on vajalik selleks, et aur saaks tungida igasse autoklaavikambri ossa. Nendes kambri osades, kuhu jääb õhk, sterilisatsiooni ei toimu. Vaakumkuivatus on teine oluline sterilisatsioonitsükli osa, mis tagab küllaldase kuivatuse (eriti pakendite seest). Vaakumiga imetakse niiskus välja.
Eelvaakum koos üleskütmisego võtab umbes 5-10 minutit. See sõltub sellest, kas aur genereeritakse autoklaavikambris või eraldi aurugeneraatoris ja palju tehakse eelvaakumeid.
Minimaalne soovitatav sterilisatsiooniaeg on pakkimata üksikul instrumendil 3 minutit. Kui autoklaavikambris on rohkem asju, on soovitatav minimaalne sterilisatsiooniaeg 5 minutit.
Sellele järgneb vaakumkuivatus kestvusega 10-15 minutit. Instrumentidele on 10 minutit piisav (eeldusel, et autoklaavikamber pole üle koormatud).
Kvaliteetseks sterilisatsiooniks ei tohi autoklaavi üle laadida. Hambaravis kasutatavad seadmed võimaldavad korraga steriliseerida 3-5 kg instrumente, seda sõltuvalt kambri suurusest. Arvutades kokku, saame ühe sterilisatsioonitsükli pikkuseks 21 - 31 minutit. Kiiremini ei saa. Arvestades juurde laadimisele ja tühjendamisele kuluvat aega, on tunnis võimalik teha kuni 2 tsüklit. Kui tööpäeva pikkuseks on 8 tundi, saab päevas teha kuni 16 tsüklit. Kokku on päevas võimalik maksimaalselt steriliseerida 48-80 kg instrumente. Siit tuleb teha mõningased mahaarvamised. Praktikas ei saa alati 2 tsüklit tunnis teha, kuna instrumente ei jätku. Need kas ei jõua tagasi, ei ole kasutuses jne. Samuti ei saa asutuses üks inimene tegeleda ainult autoklaavimisega (st tegeleb vaid laadimise ja sterilisaatori käivitamisega). Kõige olulisem on aga arvestada päevast maksimaalset sterilisatsioonitsüklite arvu.
Eelöeldut arvesse võttes tuleb autoklaav osta 25-30% tootlikum, kui on Teie hetke vajadused. Teiseks tuleks arvestada maksimaalselt kuni 10 tsükliga. Seega maksimaalselt saate steriliseerida 50 kg instrumente päevas. Kui steriliseeritakse tekstiili, plastikut või kummi, siis tuleb need tsüklid instrumentidele mõeldud tsüklitest maha arvutada. Nimelt ei saa ega ka tohi steriliseerida erinimelisi materjale korraga, kuna instrumendid ja tekstiil käituvad kambris erinevalt, erinev on soojusmahtuvus ja seega on nende sterilisatsioonitsüklid on erinevad.
Praktikas on levinud variant, kus steriliseeritakse tööpäeva lõpus kõik instrumendid järgmiseks päevaks ette. Sellisel juhul peaks piisama 15-25 liitrisest kambri mahust. Kui autoklaavi kasutatakse rohkem kui ühe hambaraviseadme teenindamiseks, on otstarbekas kasutada 20-80 liitrist autoklaavi.
Küttekeha(d). Eelistada tuleks seadmeid, kus küttekehad ei puutu otse kokku destilleeritud veega ja kus seadmes on rohkem kui üks küttekeha. Kuigi autoklaavis kasutatakse vaid destilleeritud vett, tekkib ikkagi katlakivi küttekehadele, mis puutuvad veega otse kokku. Kui seadmel on mitu küttekeha, siis ühe purunemisel ei jää autoklaav seisma.
Uksetihendil peoks ristläbilõige olema võimalikult ruudu kujuline ja fikseeritud autoklaavi ukse külge. Kui tihendi üks mõõt ületab oluliselt teise mõõtu ja liigub kambri suhtes, siis kulub tihend kiiremini.
Juhtimissüsteem. Uued normid eelistavad vaid täisautomaatse juhtimisega autoklaave. Siin viiakse inimliku vea tekkimise võimalus miinimumini.
Igapäevane hooldus. Vähene regulaarne kasutajapoolse hoolduse vajadus viitab seadme kasutamise lihtsusele ja töökindlusele.
Kokkuvõttes on hea see autoklaav, mis täidab kõik teie soovid steriilsete toodete osas täna ja 10 aasta pärast.
|
OSCAR-2019
|
||
Harry G. Frankfurt (snd 1929) on Ameerika moraali- ja vaimufilosoof. Ta avaldas 1986. aastal essee „On Bullshit“ – selle pealkiri võiks eesti keelde tõlgituna olla „Jamast“ –, milles piiritles teooria jamast. Tekst trükiti esialgsel kujul ära ka Frankfurti 1988. aastal avaldatud kogumikus „The Importance of What We Care About: Philosophical Essays“. Laiendatud kujul ilmus essee aga 2005. aastal eraldi pisikese raamatuna, millest sai üllatuslikult bestseller, püsides New York Times’i bestsellerite nimekirjas kakskümmend seitse nädalat. Selle mõtteliseks järjeks on 2006. aastal ilmunud samasugune õhuke raamat pealkirjaga „On Truth“, milles Frankfurt püüab näidata, miks tõde on oluline. Järgnevalt mõni sõna mõlemast raamatust.
Alustuseks jamast. Frankfurti eesmärgiks on teha mõningad filosoofilised märkused jama kohta. Ta ei käsitle jama retoorilisi (väär)kasutusi, vaid keskendub sellele, mida jama endast kujutab. Jama olemuseks on ükskõiksus tõe vastu. See sarnaneb mõnes mõttes valetamisele ja bluffimisele, kuid samas erineb neist. Valetamine ja bluffimine on mõlemad moonutamise või petmise viisid. Valetamise keskne mõiste on väärus: valetaja tahtlikult kuulutab midagi väära. Ka bluffimise eesmärk on tavaliselt millegi väära kuulutamine, aga erinevalt valetamisest on siin pigem tegemist millegi võltsimisega. Seetõttu on bluffimine valetamisega võrreldes jamale lähemal. Jamale on olemuslik võlts olemine. Vale ja jama erinevuse mõistmiseks tuleb silmas pidada, et võltsing ei pruugi originaalile millegi poolest alla jääda – ainsaks probleemiks on selle valmistamise viis. Midagi sarnast kehtib ka jama kohta: jama ajamisel ei hoolita öeldu tõeväärtusest, kuid jama ise ei pruugi sealjuures väär olla. Jamaja võltsib seda, millest ta räägib, kuid ta ei pruugi sealjuures seda moonutada; ta ei pruugi meid petta faktide osas, kuid ta püüab meid petta oma ettevõtmise osas. Nii valetaja kui ka jamaja esitavad ennast vääralt tõe edastajatena. Nende erinevus on järgmine: valetaja varjab seda, et ta püüab meid eemale juhtida õigest arusaamisest tegelikkuse kohta; jamaja varjab aga seda, et tema jaoks on esitatud väidete tõeväärtus ebaoluline. Nii tõemeelne kõneleja kui ka valetaja n-ö mängivad sama mängu, kuid nad on teineteise suhtes vastaspooltel – mõlemad lähtuvad tõest, aga üks neist lükkab tõe autoriteedi tagasi ja vastandab ennast sellele. Jamaja on mängust väljaspool, sest ta ei lükka tõde tagasi, vaid eirab seda. Nii valetamise kui ka tõe rääkimise eelduseks on võimalus eristada tõesust väärusest. Jama ajamise eeltingimuseks on selle eristuse eiramine või mittetunnistamine. Frankfurt leiab, et sel põhjusel on jama tõe seisukohalt ohtlikum, kui vale. Valetaja tunnistab tõe olemasolu, kuid soovib seda moonutada. Jamaja eirab tõde ning ei tunnista erinevust tõe ja vale vahel.
Miks aetakse jama? Frankfurti arvates on jama vältimatu olukordades, kus kõnelejal tuleb sõna võtta teemadel, millest ta suurt midagi ei tea. Sellises positsioonis on tema sõnul mitmed meedias esinevad arvamusliidrid. Jama rohkuse sügavamaks põhjuseks on Frankfurti sõnul erinevad kaasajal levinud skeptitsismi vormid, mis väidavad, et meil puudub usaldusväärne juurdepääs objektiivsele reaalsusele, mistõttu me ei saa ka teada, kuidas asjad tegelikult on. Üheks reaktsiooniks sellisele skeptitsismile on õigsuse ideaali vahetamine siiruse ideaali vastu: selmet püüelda meie ühise maailma täpse kirjeldamise poole, keskendutakse iseenda sisemaailma ausale kirjeldamisele. Frankfurti sõnul ei ole tõsiseltvõetav arvata, et kui maailm meie ümber ei ole määratletud ning seetõttu õigete ja väärade kirjelduste kaudu tabatav, siis meie ise seda oleme. Samuti ei ole usutav, et tõdesid meie endi kohta on lihtsam teada, kui tõdesid maailma kohta, sest meie endi kohta käivad faktid on samamoodi avatud skeptilisele kahtlusele. Sellest kõigest järeldub tema sõnul, et siirus ise on jama.
Ja nüüd mõni sõna tõest. Frankfurt ütleb kohe raamatu „On Truth“ alguses, et tema eesmärgiks ei ole sekkuda filosoofilistesse debattidesse, mis käivad mõistete ’tõene’ ja ’väär’ määratlemise ümber. Selle asemel võtab ta enda sõnul lähtekohaks tervemõistusliku arusaama tõesusest ja väärusest: me teame, mida tähendab rääkida tõtt nende asjade kohta, millega me oleme tuttavad (nt oma nimi ja aadress) ning me teame mida tähendab samade asjade kohta valetada. Raamat keskendub ainult tõe väärtusele ja tähtsusele. Esimene ja ühtlasi läbiv argument tõe väärtuslikkuse kohta on utilitaristlik – tõel on praktiline väärtus. Tõdede instrumentaalne ja praktiline väärtus seisneb selles, et nad annavad meile täpse kirjelduse tegelikest objektidest ja sündmustest, millega me peame kokku puutuma. Säärased teadmised annavad meile aimu, milline on meile avatud võimaluste ruum. Ühtlasi võimaldavad nad meil maailmas orienteeruda. Me võime ennast koduselt tunda selles tegelikkuse osas, mille kohta meil on tõeseid teadmisi, sest antud teadmiste varal me orienteerume maailmas. Frankfurti sõnul on faktilisuse määratlev iseloomulik joon sõltumatus meie uskumustest ja soovidest.
Ühiskondlikul tasandil on tõde oluline, sest võimaldab ühiskonnal toimida. Frankfurt toob selle kinnituseks näiteid faktide ja neid esitavate tõeste väljendite olulisusest nt inseneritöös ja teistes täppisteaduslikes valdkondades. Tõde on oluline ka indiviididele, sest kõige fundamentaalsemal tasandil ei ole neil ilma selleta võimalik ellu jääda. Me toetume enese alalhoidmiseks tõestele väidetele ja nende aluseks olevatele faktidele. Seda seisukohta ilmestab Frankfurt Spinoza ideedega.
Miks valetamine meid riivab? Valetamine ei lase meil tuvastada seda, kuidas asjad tegelikus maailmas on. Valetaja püüab oma väljamõeldisega asendada meie asjakohastele faktidele toetuvat vaadet maailmale. Uskudes valet me usume fiktiivsesse maailma, millele teised juurde ei pääse. Teatud mõttes on valetamise ohver välja arvatud ühise kogemuse maailmast. Ta on teistest isoleeritud väljamõeldud maailmas. Frankfurt käsitleb oma raamatus veel tõe ja vale seost sõprusega, armastusega jt inimelu aspektidega. Need jäägu potentsiaalsetele lugejatele endile avastamiseks.
Mõlemad raamatud on suunatud peamiselt tavalugejale ning kõnealuste teemade põhjalikumaid filosoofilisi käsitlusi neist ei leia. Minu silmis on Frankfurti arutlused jamast põnevam lugemine, kui tema mõlgutused tõest, sest jama ise on tõega võrreldes vähem analüüsitud nähtus. Üldiselt võiks väita, et filosoofilises plaanis on Frankfurt realist, kes pooldab tõe vastavusteooriat (tema arutlused kummaski raamatus justkui eeldavad selle paikapidavust). Tõe vastavusteooria on kõige levinum tõeteooria. Selle järgi seisneb tõde vastavussuhtes propositsiooni ja selle vahel, kuidas asjad tegelikkuses on. Propositsioon on tõene, kui ta ütleb, kuidas asjad on. Propositsioon on justkui reaalsuse kaart või koopia. Kahjuks ei too Frankfurt oma tõde käsitleva raamatu lehekülgedel vastavusteooria poolt uudseid või huvitavaid argumente. Selguse mõttes täpsustan, et siinkohal ei ole minu jaoks küsimus mitte vastavusteoorias endas. Lihtsalt leian, et Frankfurt oleks võinud oma väiteid vaadata suurema hulga konkureerivate vaatepunktidega valguses. Näiteks ei mainita otseselt ega kaudselt tõe koherentsusteooriat (tõde seisneb kooskõlalistes suhetes mingi propositsioonide või uskumuste hulga liikmete vahel) või tõe liiasusteooria (predikaat „tõene“ on üleliigne, sest ütlus „on tõene, et p“ on samaväärne ütlusega „p“). Mõningad konkureerivad positsioonid leiavad otsesemat või kaudsemat mainimist – nt emotivism, mille kohaselt hinnangulistel ja normatiivsetel väidetel ei ole tõeväärtust, vaid nad väljendavad kõneleja emotsioone ja hoiakuid –, kuid seda kõike oleks võinud rohkem olla. Kokkuvõttes on tegemist laiemale publikule suunatud ladusalt loetavate filosoofiliste raamatukestega igapäevastest ja elulistest teemadest. Lugedes tuleks ainult silmas pidada, et autor argumenteerib kindla vaatepunkti kasuks, mistõttu ülevaatlikumate käsitluste otsijad peaksid teisi allikaid kasutama.
|
OSCAR-2019
|
||
Raamatupidamisteenust osutavate firmade juhid kinnitavad kui ühest suust, et spetsiaalselt asendajaid puhkuste perioodiks üldjuhul tööle ei võeta. Peamiste argumentidena tuuakse välja suur detailide hulk, mis raamatupidamisteenuse osutamisega kaasas käib.
„Tõsi ta on, puhkuste perioodiks me üldjuhul eraldi inimesi tööle ei võta, sest raamatupidamisteenuse osutamine on seotud hulga detailide ja õigustega, mida pole mõistlik nii lühikeseks ajaks kolmandale isikule õpetada ega delegeerida,” alustab BDO Eesti AS-i turundus- ja kommunikatsioonijuht Karin Luiga, kelle sõnul on professionaalsed raamatupidajad harjunud oma puhkust planeerima nii, et tähtsad tegevused ka sel perioodil tehtud saaksid. Enamasti tähendab see paraku küll puhkuse jagamist erinevatesse perioodidesse.
„Oleme teenuse osutamisel lähtunud alati võimaluse korral nelja silma printsiibist ja nii on kliendiga ka argipäevaselt seotud kaks inimest, mis puhkuste perioodil annab võimaluse tööd jagada nii, et suvel reaalselt ka puhata saaks,” kostab Luiga.
„Mulle tundub, et kontoritöötajate ning eriti klienditeenindamisega seotud rollide puhul neli nädalat jutti „levist väljas olemine” enamasti ei tööta ning tänapäevane elurütm eeldab asjade oskuslikku korraldamist igal ajal,” leiab Luiga ning jätkab, et samas on ühest küljest piir töö- ja eraelu vahel hägusemaks muutunud. Teisalt aga on asjade korraldamine kõigile sobival moel töötaja/kliendijuhi/projektijuhi professionaalsuse küsimus.
„Nagu ka minu rahvusvahelised kolleegid märgivad, on ameteid, mille puhul eeldatakse mingil määral töötegemist igasugusel ajal (nn gate keeper’id). Tihti ei oodata neilt asjade ärategemist, vaid lahenduseks vajalike poolte ja lahenduste vahendamist ning infovahetusel silma peal hoidmist,” jätkab Luiga.
Vaatamata eeltoodule on suvi Karin Luiga sõnul eurooplastele üldjuhul puhkuste aeg ja on vaikimisi aktsepteeritud, et sel ajal tegutsetakse veidi teises rütmis. „Tegeletakse pakiliste asjadega ja võetakse muus osas veidi vabamalt, et lõppenud hooaja energiavarusid taastada ja uueks valmistuda,” ütleb ta.
Nii Norras (Agente AS) kui ka Eestis tegutsevate ettevõtete juhtimisega seotud Kristel Finstad ütleb, et ka nemad ei otsi oma ettevõtetesse puhkuste ajaks ajutisi asendajaid. „Kuna meie töö on väga spetsiifiline, siis Eestist juba väljaõppinud spetsialisti leida ei ole võimalik, või vähemalt on väga keeruline. Kui oleme juba inimese välja õpetanud, siis hoiame teda ka enda juures tööl,” lausub Finstad ja jätkab, et nende ettevõtte kogemuste kohaselt on hea spetsialisti väljaõppeaeg 6?12 kuud ning seda olenemata sellest, milline kogemus ja haridustaust inimesel on. „Enamasti pole ka nii kiireid asju, mida planeerida ei anna. Ka kliendid peavad aru saama, et raamatupidaja on puhkusel ja parimal juhul eelnevalt kokku leppima, kes lahendab vajalikud ülesanded. Kui seda teha ei ole võimalik või lihtsalt ei suudeta ette planeerida, siis on meil alati keegi tööl, kes saab teha kõige kiiremad asjad ära,” räägib Finstad.
Kuna Norras on tähtajad (näiteks käibemaksu aruanne või TSD) tunduvalt inimlikumad kui Eestis, siis enamasti Finstadi ütlust mööda probleeme ei teki. „Näiteks mai ja juuni käibemaksu deklaratsiooni tähtaeg on 31. august – enamasti on see valmis enne puhkust, aga kui ei ole, siis jääb ka pärast puhkust piisavalt aega, et see valmis teha,” sõnab ta.
Finstad on veendunud, et ka raamatupidaja vajab puhkust. „Nii-öelda vanal ajal kehtis ka meil rusikareegel, et raamatupidajad puhkasid enamasti ühtejärge kaks nädalat, maksimaalselt kolm. Neli nädalat jutti on ilmselt pigem ebatavaline ka tänapäeval – meie töötajad alguses suisa kaebasid mulle, et nad ei oska ka juba kolme nädalaga midagi ette võtta ega ole kunagi nii pikalt jutti puhanud,” räägib Finstad kerge muigega.
Nüüdseks ollakse tema sõnul juba ka nende ettevõtetes harjunud, et puhkus on puhkus. „Pigem on siiski ebatavaline, et võetakse puhkust rohkem kui neli nädalat jutti. Küll aga need kaks kuni neli nädalat, mis korraga võetakse, on „pühad”. Helistame oma inimestele puhkuse ajal ainult tõsise häda korral ja tööle ei kutsu kunagi,” kinnitab Finstad.
„Puhkus on puhkus ja sel ajal tööle ei tulda,” ütleb Finstad. „Kui on mingeid planeeritavaid ülesandeid, mida on vaja lahendada, siis lepib töötaja enne puhkusele minekut teise töötajaga kokku. Kui aga tekivad ootamatud ülesanded, siis neile leiame ka enamasti jooksvalt lahenduse,” räägib ta.
Samuti raamatupidamisteenuste osutamisele orienteeritud ettevõtte Pallas & Partnerid OÜ tegevjuht Helari Pallas tõdeb, et nemad puhkuste ajaks asendajaid ei otsi. „Asendavad oma töötajad või tegevjuht ise,” sõnab Pallas.
„Kui tööd saab organiseerida oma maja siseselt ringi, siis mina ei näe probleemi, kui töötajad puhkaksid kauem kui 28 päeva. Pallase sõnul ei puhka nende raamatupidajad ei „paberil” ega reaalsuses kunagi neli nädalat jutti. „Raamatupidajal on võimalik puhkust võtta 14 päeva (pluss üks või paar päeva) ning me ei soovi ega eelda kunagi, et sellel ajal tööd tehakse,” kinnitab Pallas.
Mistahes asendamised tehakse ettevõttes Pallas & Partnerid ettevõtte juhi sõnul alati ainult majasiseselt. „Ei näe võimalust, et võõras inimene väljastpoolt saaks paariks nädalaks asendajaks tulla. Sellisel juhul oleks lihtsam ise asendustöö ära teha, sest inimese juhendamisele kuluks rohkem aega,” leiab ta. „Tavapärane uue töötaja sisseelamine võtab keskeltläbi kolm-neli kuud. Seetõttu ei näe asendusel efekti ettevõtte jaoks,” ütleb Pallas.
Eve Ingel ettevõttest Teie Raamatupidamisteenus OÜ kinnitab, et ei ole kunagi isegi mõelnud otsida raamatupidajatele asendajat – alati on hakkama saadud oma töötajatega. „Meie töö on organiseeritud nii, et puhata saavad kõik raamatupidajad, ka rohkem kui ettenähtud neli nädalat, ent seda jah, küll nädala või kahe kaupa,” räägib Ingel ja jätkab, et paraku ei ole ka nende ettevõtte raamatupidajail võimalust puhata neli nädalat jutti. „Tõtt-öelda pole seni keegi ka soovi avaldanud korraga neli nädalat järjest puhata. Meil on töö korraldatud nii, et kõige kiiremad ajad on iga kuu 20-ndani, pärast seda on igal raamatupidajal võimalik puhata järgmise kuu alguseni ja veel mõned päevad peale. Ühtekokku ca kaks nädalat, olenevalt sellest, kui aktiivsed on kliendid kuu alguses olnud, sest kui midagi teha ei ole, siis ei pea ka kontoris niisama istuma. Seega on meie raamatupidajatel võimalik puhata pea iga kuu lõpus,” avab Ingel.
Ka tema ei ole varem kokku puutunud asendajate koolitamisega. „Ent arvestades, et ettevõte pakub raamatupidamisteenust erinevatele klientidele, kes tegelevad mitmesugustel tegevusaladel, siis lihtne see olla ei saaks ning see on ilmselt ka üks põhjus, miks naljalt lühikeseks ajaks raamatupidajale asendajat otsima ei hakkaks,” põhjendab ta.
Enno Lepvalts raamatupidamisettevõttest Vesiir OÜ ütleb, et raamatupidaja asendajat on iseenesest küllaltki lihtne leida, aga keeruline on lühikese aja jooksul kogu vajalik info üle anda.Lepvaltsi sõnul kehtib rusikareegel, et raamatupidaja üle kahe nädala puhata ei saa, edasi ka praegusel ajal. „Ei ole ka meie otsinud kedagi väljastpoolt oma ettevõtet, ega ole pidanud seda kunagi põhjendatuks ega otstarbekaks,” kinnitab Lepvalts.
• Kuuldavasti saavad nüüdsel ajal paljud raamatupidajad küll „paberil” neli nädalat jutti puhata, ent tegelikkuses töötavad siiski pidevalt. Kuidas kommenteerite?
Kindlasti on ettevõttes n-ö võtmeisikuid, kelle eemalviibimise tõttu võib olla töö häiritud. Samal ajal tuleb arvestada, et tööandjal on kohustus korraldada tööd selliselt, et iga töötaja saab kasutada oma seadusega ettenähtud puhkust. Puhkusel on oma eesmärk ja puhkuse kasutamata jätmine ei ole seadusega kooskõlas.
Puhkuse eesmärk on anda töötajale lisaks igapäevasele ja iganädalasele puhkeajale täiendavat töövaba aega töövõime taastamiseks. Töölepingu seaduse (edaspidi TLS) § 68 lg 5 alusel tuleb põhipuhkust kasutada kalendriaasta jooksul. TLS-i § 70 lg 3 kohaselt on tühine kokkulepe puhkuse hüvitamiseks raha või muude hüvedega töölepingu kestuse ajal. Keelu eesmärgiks on vältida ületöötamist ning pakkuda töötajale võimalust reeglipäraselt igal aastal väljuda töörutiinist.
Meie kogemus on vastupidine. Iga endast lugupidav firma soovib, et tema töötajad oleksid puhanud ja töövõimelised. Suveperioodil on tavapärane, et suurfirmade raamatupidajate e-kirja aadressilt saabub automaatteade puhkusel viibimise kohta ning vastus saabub paari nädala pärast, kui raamatupidaja tõesti puhkuselt naaseb. Üldjuhul on suurtes firmades korraldatud omavaheline asendamine.
Väikefirmades, kus töötab ainult üks raamatupidaja, on tema tööülesandeks tavaliselt ka 10-ndaks ja 20-ndaks kuupäevaks maksude deklareerimine. Seetõttu püüavad raamatupidajad oma puhkuse sättida nende kuupäevade vahele ja tavapäraselt 28 kalendripäeva korraga ei puhka. Samas on levinud ka kokkulepe, et raamatupidaja puhkab suvel kaks nädalat ning ülejäänud osa võtab välja nädalakaupa. Paljud kasutavad seda näiteks nädalaseks puhkusereisiks.
• Millised kompensatsioonid on ette nähtud puhkudeks, mil raamatupidaja kutsutakse puhkuselt tagasi, sest tööülesannetega lihtsalt ei kannata oodata ja puhkus tuleb katkestada?
Anni Raigna: Kui töötaja kasutab puhkust, on tal õigus tööst keelduda. See õigus on n-ö püha. Tööandjal on tulenevalt TLS-i § 69 lõikest 5 õigus töötaja puhkus katkestada või edasi lükata üksnes ettenägematu olulise töökorralduse hädavajaduse tõttu, eelkõige kahju tekkimise ärahoidmiseks. Tegemist peab olema erandliku olukorraga, mida ei olnud võimalik ette näha ja mida ei ole võimalik muul viisil lahendada, kui töötaja puhkus katkestada ja töötaja tööle kutsuda, tööajakava vastavalt ümber tehes. Raamatupidaja tööd ja toimetused on üldjuhul ette teada ning tavapäraste tööülesannete täitmine ei ole põhjus puhkuse katkestamiseks. Siinkohal saab ja peab töötaja ka ise oma õigust (puhata) aktiivselt realiseerima.
Puhkuse katkestamisel või edasilükkamisel tuleb töötajale kasutamata jäänud puhkuseosa anda vahetult pärast takistava asjaolu äralangemist või töötajaga kokkuleppel mingil muul ajal. Tööandja peab lisaks veel arvestama sellega, et kui ta katkestab töötaja puhkuse, paneb seadus (TLS § 69 lõige 5) talle kohustuse hüvitada töötajale puhkuse katkestamisest või edasilükkamisest tulenevad kulud. Mingeid muid eritasusid seadus ette ei näe. Kui puhkus katkestatakse, siis töötaja tööle asumisel on tegemist tööajaga ning töö tasustatakse vastavalt töölepingus kokku lepitule. Kui aga puhkuse katkestamine tähendab ka näiteks reisile minemata jätmist, on tööandjal kohustus seetõttu tekkinud kahju (nt lennupiletid) hüvitada.
Riskide maandamiseks on tööandjal suurepärane võimalus koostada aasta alguses puhkuste ajakava, mis aitab tööd paremini planeerida. Kui muud moodi pole võimalik, peab tööandja leidma asendaja. Asendajat saab kasutada põhitöötaja äraoleku ajal, kuid raamatupidamist saab vajaduse korral ka teenusena sisse osta. Igal juhul peab tööandja lahenduse leidma, ilma et töötaja heaolu ja tervis kannataks. Iga töötaja, olenemata tema olulisusest ettevõttes, peab saama puhata. Lisaks peab tööandja arvestama, et alati on võimalus, et töötaja ootamatult haigestub või lahkub ettevõttest. Ka see eeldab teatavat valmisolekut olukorraga toimetulekuks. Seetõttu oleks igati asjakohane, kui tööandjal oleks asendaja (või teenus) kohe võtta.
Igal töötajal, olenemata ametist, on õigus puhkusele. Ainult ettenägematu hädavajadus saab olla põhjuseks töötaja puhkuse katkestamiseks – tööandja õigeaegne töö korraldamata jätmine ei ole ettenägematu hädavajadus.
Heli Raidve: Puhkuse katkestamise korral viiakse see üle muule ajale. Rahaliselt saab kasutamata jäänud puhkuse hüvitada alles töölepingu lõppemisel.
• Mida soovitate ettevõtjatele raamatupidajate puhkuste perioodiks, mil kõik teised oma kauaoodatud puhkuse välja võtavad, raamatupidajad aga justkui ei tohikski seda endale lubada?
Anni Raigna:Töötaja peab puhkamist ehk õigust tööst keelduda aktiivselt kasutama. See tähendab, et puhkuse ajal tööd tegema ei pea ? ei omal algatusel ega ka tööandja nõudmisel. Kui töötaja seda aga teeb, siis tuleb tööandjaga tingimustes kokku leppida, et hiljem ei oleks arusaamatusi. Oleks äärmuslik, kui ülemus helistab sooviga küsida, kus mingi kaust asub, töötaja vastab kõnele ja seetõttu on puhkus katkenud. Puhkuse katkestamine eeldab ennekõike ikka seda, et töötaja ja tööandja lepivad kokku, et töötaja katkestab puhkuse, täidab tööajal kokkulepitud tööülesandeid ning kasutamata puhkuseosa lükkub edasi. Kui puhkust ei katkestata, siis on töötajal õigus töötamisest (sh kõnedele vastamisest) keelduda.
Heli Raidve: Eestis on palju ametikohti, mille puhul suvel kogu puhkuse korraga väljavõtmine on keeruline. Üldjuhul on see võimalik lihtsamatel nn sinikraelistel ehk asendatavatel ametikohtadel. Mida kõrgem positsioon ja suurem vastutus, seda ebatõenäolisem, et sellisel ametikohal nn valgekrae saaks 28 päevaks stepsli seinast välja tõmmata ja selle aja jooksul saab tema ajutine asendaja kõigega probleemideta hakkama. Raamatupidaja kui juhi parem käsi kuulub samuti kõrgendatud vastutust kandva juhtgrupi hulka. Iga mõistlik tööandja püüab korraldada töö nii, et ta saaks ise võimalikult palju järjest puhata ning püüab sama kindlustada ka oma meeskonnale. Kui tegemist on ebamõistliku tööandjaga, kes aastaid järjest raamatupidajat puhkusele ei luba, siis on alati võimalik hääletada jalgadega ja filmiklassikat tsiteerides – otsida endale uus ema.
Puhkuse katkestamise legaaldefinitsiooni seaduses ei ole. Seega tuleb seda mõistet tõlgendada nii, nagu heas usus käituv mõistlik inimene sellest aru saab.
Ei oska öelda, kas ma olen kõige mõistlikum inimene, aga telefoni teel suhtlemist ma puhkuse katkestamiseks ei pea. Pigem saan aru nii, et kui tavaliselt on raamatupidaja töö ajal kontoris ja vabal ajal kodus, siis puhkuse katkestamine algab sealtmaalt, kus ta tuleb ja asub kontoris tööle.
|
OSCAR-2019
|
||
Talvel teenis ta sise-MMil Inglismaal Birminghamis seitsmevõistluse üllatuspronksi, aprillis püstitas Ameerikas kümnevõistluses 8407 punktiga isikliku margi ja asus maailma hooaja edetabelijuhiks, nüüd Austrias Götzises lisas oma rekordile veel 107 punkti ning sai kanadalase Damien Warneri järel teise koha. Uibo ei püstitanud küll ühelgi alal isiklikku rekordit, aga oli nii hüpetes, jooksudes kui heidetes-tõugetes ühtlaselt ja altminekuteta hea.
Uibo kerkis nüüd Eesti kõigi aegade kümnevõistlustabelis Erki Noole ja Kristjan Rahnu järele kolmandaks. Muide, olümpiavõitja Noole murrang tippu algas just samast populaarsest Götzise võistlusest 1995. aastal, mil ta oli 25-aastane nagu Uibo praegu!
Kahel eelmisel hooajal vigastustega hädas olnud Uibo on nüüd püsinud terve (veidi teeb eliidis kanda kinnitavale sportlasele siiski muret vana kannavigastus), kahtlemata on ta augustis Berliinis peetavatel Euroopa meistrivõistlustel kergejõustiku kuningliku ala üks medali-, kui mitte kullasoosikuist. Kümnevõistlus tuleb seal eestlastele huvitav, sest ühest riigist lastakse ühel alal võistlema maksimaalselt kolm sportlast, meil on aga Uibo ja Götzises koguni 600-punktilise margiparanduse teinud Karel Tilga (8101 punkti) kõrval rida normitäitjaid, mulluse MMi neljas mees Janek Õiglane ja mõni äss, kes pole hooaega veel alustanudki.
Aga kergejõustikust veel. Eelmise hooaja maailma üks stabiilsemaid odaviskajaid (kõigil võistlustel üle 80 meetri) Magnus Kirt alustas tänavust kergejõustiku Teemantliigat Katari pealinnas Dohas, kus oli 83.97ga kuues ja USAs Eugene’is, kus sai 83.13ga viienda koha. Kolm sakslast on praegu kõigil teistel pikalt eest ära, ülejäänud piigipildujatega võib Kirt igal staadionil poodiumikoha eest võidelda.
Põhitabelisse pääses koguni kolm eestlast, Anett Kontaveit, Kaia Kanepi ja Jürgen Zopp. Esimesena alustas WTA 25. mängija Kontaveit, kes alistas avaringis 6:1, 4:6, 6:2 ameeriklanna Madison Brengle’i. Teises ringis on Aneti vastane maailma esisaja lõpust või teise algusest, kolmandas ringis ootab eestlannat WTA esikümnesse kuuluv, hiljuti Madridi turniiri võitnud tšehhitar Petra Kvitova. Kaia Kanepil ja kvalifikatsiooni viimases ringis küll kaotanud, aga lucky loser’ina siiski põhiturniirile saanud Jürgen Zopi esimesed vastased on kangemast mastist, mõlemad maailma edetabeli teisest kümnest.
Viimasel laupäeval elasid kogu Euroopa jalgpallisõbrad kaasa Meistrite Liiga finaalmängule Kiievis. Kohtusid kolme viimase aasta karikaomanik Madridi Real ja Inglismaa FC Liverpool, võitis 3:1 Real. Erakordselt suur oli selle mängu vastu huvi ka Eestis ja eriti väikeses 18 000 elanikuga Viljandis. Sest just sealt on pärit Liverpooli keskkaitsja Ragnar Klavan. Eestlane oli küll finaalmängu varumees ja hiljem selgus, et teda pärssis ka puusavigastus, mida nüüd hooaja lõppedes ravima hakatakse, aga ajalugu tegi ta Meistrite Liiga hõbemedaliga ometi. Tõsi, sama liiga ammune hõbe on ka Mart Poomil, kes aga erinevalt palju eelmänge kaasa teinud Klavanist Arsenali särgis platsile ei saanudki.
Nüüd ootame augustis Tallinnas Lillekülas peetavat Euroopa superkarika finaalmängu. Kohtuvad kaks Hispaania ühe linna meeskonda Madridi Real ja Atletico ning see tähendab Eesti jalgpallisõpradele (kel õnnestub pilet hankida!) harukordset võimalust näha oma silmaga Christiano Ronaldo, Gareth Bale’i, Benzema ja teiste oskusi. Aga enne oleks Eesti vutimeestel vaja lähemal asjad klaariks teha, et saaks suurt mängu uhkelt võõrustada. Nimelt algab lähipäevil Eesti, Läti ja Leedu turniir Balti karikale ning uskuge või mitte, Eesti võitis selle auhinna viimati rohkem kui 80 aastat tagasi!
Väga heas konditsioonis on Eesti võrkpallikoondised, kes alustasid uut Euroopa sarja. Maailmaliiga teatavasti lõpetati, selle asemel jagati nais- ja meeskonnad tugevuse järgi Euroopa Kuld- ning Hõbeliigasse. Eesti naiskond mängib hõbeliigas, üllatas kahe võiduga ja oli lähedal ka esimese ringi täisedule, kuid kaotas 2:0 eduseisult Rakveres 2:3 Rootsile.
Meeskond seevastu on seni suhelnud vastastega jõupositsioonilt. Kõigepealt alistati võõrsil 3:1 Sloveenia, seejärel võideti kodus üllatavalt kindlalt 3:0 mulluse MMi neljas meeskond Belgia ja viimati tehti suhteliselt kergelt 3:1 tuul alla Rootsile. Eesti juhib oma gruppi täisedu 9 punktiga. Hea mäng tõstab turul mõistagi mängijate hinda ja nii on viimasel ajal just Eesti sidemängijad ehk tõstjad klubisid vahetanud. Rahvusmeeskonna kapten Kert Toobal siirdub Prantsusmaalt Poola Lubini klubisse, Eestist lähevad Kesk-Euroopa riikide juhtivmeeskondadesse Markkus Keel ja Robert Viiber.
Üks kurb uudis on kahjuks ka. Nimelt lahkus Moskvas 62-aastasena veepallur, 1980. aastal Moskva olümpiavõitjaks kroonitud, ka Euroopa karika ja neli NSVL meistrikulda võitnud Mait Riisman. Treener, Moskvas kõrgtasemel spordijuht, ajakirjanik, äärmiselt otsekohese ütlemisega mees. Ja sportlasena Eesti mõistes samasugune erand nagu trekisõitja Erika Salumäe ja kiiruisutaja Ants Antson. Polnud enne neid kedagi, pole pärast neid, ja pole nende spordiala Eestis praktiliselt kunagi olnudki. Seda enam müts maha niisuguste läbilööjate ees!
|
OSCAR-2019
|
||
Intensiivne taimekasvatus koos pestitsiidide pikaajalise kasutamisega on muutnud taimekahjustajad resistentseks, toonud kaasa põldude bioloogilise mitmekesisuse kahanemise, keskkonna saastatuse ning riskid inimese tervisele. Uute taimekaitsestrateegiate arendamine jätkusuutlikule taimekasvatusele vajab ulatuslikku kompleksset uurimistööd taimekasvatussüsteemide täiustamiseks, mis eeldab kõigi süsteemis toimivate organismide bioloogia ja seda mõjutavate tegurite ningi eri organismide vaheliste vastastikuste suhete väga head tundmist. Erinevatel tasanditel uuringud - põlde ümbritsevast kooslusest, külvikorra, organismi, organite ja raku tasemeni võimaldavad selgitada taimekasvatussüsteemi kui terviku talitlemist ning anda uudset informatsiooni üksikute lülide omavahelistest suhetest. Tulemused aitavad arendada tehnoloogiaid, mis soodustavad taimekahjustajate looduslikku regulatsiooni ning samas tagavad väärtusliku toodangu vältides mulla, vee ja produkti saastamise pestitsiididega.
Aiakultuuride kasvatus- ning taimekaitsetehnoloogiate täiustamine toodangu kvaliteedi ja konkurentsivõime suurendamise eesmärgil
Eesti Maaülikooli ja Jõgeva Sordiaretuse Instituudi ühisprojekt hõlmab 12 erinevat katset köögi- ja puuvilja-, marjakultuuridega.
Projekti raames viiakse läbi põldkatsed eestlaste toidusedelis oluliste aiakultuuridega ning uurimistöö üldiseks eesmärgiks on välja selgitada, kuidas erinevad keskkonnasäästlikud viljelusviisid mõjutavad taimede saaki ja selle kvaliteeti. Vaatluse all on maheviljelusse sobivad sordid ja väetised, kompanjontaimede kasutusvõimalused, leegitamine umbrohutõrjeks ning tolmeldajate kasutamine looduslike fungitsiidide laialikandmiseks (entomovektor-tehnoloogia). Aedviljad sisaldavad rikkalikult inimorganismile vajalikke toitaineid ning viimastel aastatel pööratakse üha enam tähelepanu toiduainete kvalitatiivsetele omadustele. Käesolevas projektis on oluline rõhk bioaktiivsete ühendite sisalduse määramisel, et kontrollida toodete kvaliteeti ning tuua esile keskkonnasäästliku tootmise tagajärjel ilmnenud lisaväärtused. Eelnevast lähtuvalt ei ole uurimustöö tulemused vajalikud vaid aiandusettevõtjatele, sest kvaliteetne aianduslik mahetoodang pakub huvi ka töötlejatele, kuna see võimaldab neil suurendada konkurentsivõimet tervislikumate toodetega.
Eestimaise puu- ja köögivilja säilitamise võimalused kontrollitud ja modifitseeritud atmosfääri tingimustes
Eestimaise puu- ja köögivilja säilivuse parandamiseks on teoksil uuring, mille käigus selgitatakse välja kontrollitud ja modifitseeritud atmosfääri sobivus aedmaasikale, aedvaarikale, kultuurmustikale, õunale, ploomile, söögisibulale, küüslaugule, porrulaugule ja maitserohelisele. Muudetud gaasikeskkonnas säilitamine on keskkonnasõbralik alternatiiv säilituskemikaalide kasutamisele ning seetõttu sobib ka mahetootjatele. Lühiajaliselt säilivate kultuuride puhul tehakse katseid erinevate kilepakenditega, kus O2 ja CO2 sisaldus muutub kas ise viljade hingamise käigus (passiivselt modifitseeritud atmosfääriga pakendid) või lisatakse pakendisse soovitud kontsentratsiooniga O2 ja CO2 (aktiivne modifitseerimine). Pikaajalised säilituskatsed õunte, küüslaugu, porrulaugu ja söögisibulaga viiakse läbi kontrollitud atmosfääriga säilituskambrites, kus O2 ja CO2 sisaldus hoitakse kogu säilitusperioodi jooksul ühtlasena. Eesmärgiks on välja selgitada nii sobivad sordid, optimaalne säilitusperioodi pikkus kui ka efektiivseim säilitamise viis.
Mitmete aedviljade tervislikkus seisneb neis sisalduvates bioaktiivsetes ühendites nagu vitamiinid, karotenoidid, flavonoidid ja fenoolsed ühendid, mis nii taimes kui ka inimeses käituvad antioksüdantidena, neutraliseerides vabu radikaale. Bioaktiivsete ainete sisaldus puuviljades ja marjades sõltub sordist ja keskkonnateguritest, aga ka agrotehnikast ja säilitustehnoloogiatest. Aedviljad sisaldavad erineva antioksüdatiivse aktiivsusega bioaktiivseid aineid. Sageli ei ole üksikuid ühendeid määrates võimalik otsustada inimtervise seisukohast kõige olulisema – aedvilja tegeliku antioksüdatiivse aktiivsuse üle, sest mitmed bioaktiivsed ühendid esinevad väga väikestes kogustes ja pole seetõttu identifitseeritavad, teisalt esineb antioksüdantide vahel sünergistlikku efekti. Planeeritava uurimistöö eesmärgiks on selgitada kasvatustehnoloogia ning kontrollitud atmosfääris säilitamise mõju Eestis kasvatatud aedviljade antioksüdatiivsele aktiivsusele mudelkultuuride (õun, aedmaasikas, söögisibul ja küüslauk) näitel. Eestis on pikema aja vältel uuritud puuviljade ja marjade C-vitamiini sisaldust, alustatud on ka mõnede polüfenoolide uurimisega. Eesti õunte antioksüdatiivse aktiivsuse kohta andmed puuduvad, samuti pole tehtud säilituskatseid kontrollitud atmosfääris. Paljudes riikides küll uuritakse kasvatustehnoloogiate ja kontrollitud atmosfääris säilitamise mõju aedviljade biokeemilisele koostisele, kuid kuna klimaatilised tingimused ning sordid on erinevad, võivad ka uurimistöö järeldused meil olla erinevad. Uurimuse tähtsus: täieneb maailma aiandusteaduses hetkel olemas olev info kasvatus- ja säilitustehnoloogiate mõju kohta aedviljade antioksüdatiivsele aktiivsusele, samuti on võimalik teiste maade ja meie endi sordiaretajatel edaspidi valida meie õunte seast kõrge antioksüdatiivse aktiivsusega sorte ning kasutada neid aretustöös. Eesti puu- ja köögiviljakasvatajad saavad infot meie sortide käitumise kohta kontrollitud gaasikeskkonnaga hoidlas ning teavet võimalustest, kuidas oma toodetele teatud kasvatus- ja säilitusre¾iime kasutades lisaväärtust anda. Kuna uurimisteema on hetkel maailmas aktuaalne, on projekti käigus saadavate tulemuste baasil tõenäoline hilisem liitumine vastavasisuliste rahvusvaheliste projektidega.
|
OSCAR-2019
|
||
Kuigi võite leida palju ühist üldise kultuurilise soostereotüüpide, tööjaotuse soo ja naiste staatus, kultuur erinevad ikkagi oma iseloomulike mõisted, mis peaks olema osa suhete meeste ja naiste vahel, st soo või soorollide ideoloogia. Mõned ühiskonnad on traditsioonilisem, uskudes, et mehed on tähtsamad kui naised, ja on õigus teha käsib, samas kui teised on kaasaegsemad ja egalitaarne, uskudes, et mehed ja naised on võrdselt tähtsad ja et mehed ei tohiks domineerida naiste ( Williams & Best, 1990 b).
Aeg-ajalt tundub, et soolise rolli ideoloogia on naistel egalitaarsem hoiakuid kui mehed. Need andmed saadi USA uuringud (Spence & Helmrich, 1978), Liibanoni (Spence & Helmrich, 1978), Iisraeli juudid ja araablased (Seginer et al., 1990), Põhja-Iirimaa (Kremer & Curry, 1987), Briti, Iiri ja kanadalased (Kalin jt, 1982), põlisfidžilaste (Basow, 1986), brasiillased (Spence & Helmrich, 1978); kaheksas neljateistkümnest kultuurid uurinud Williams ja parim (Williams & parim, 1990 b); samuti õpilasi uuringus, mis esindavad 46 riiki (Gibbons et al., 1991). Tõenäoliselt on see erinevus on olemas, sest soolise võrdõiguslikkuse ilmselt kasulik naistele, kes, nagu me oleme juba märkinud, on madalama staatusega tänu oma sugu.
Williams ja parim (1990 b) uuris soolise rolli ideoloogia neljateistkümnes riigis (Holland, Saksamaa, Soome, Inglismaa, Itaalia, Venezuela, Ameerika Ühendriigid, Kanada, Singapur, Malaisia, Jaapan, India, Pakistan, Nigeeria), kasutades SRI ( « skaala soorollide ideoloogia »Sex-roll ideoloogia skaala), mis töötati välja Calin ja Tilby (Kalin & Tilby, 1978). SRI nõuab, et vastajad märkisid, mil määral nad nõus iga kolmekümne avaldused nagu: "Esimene mure väikeste laste emad - maja ja pere", "Sest hea pere naine peab olema seksuaalvahekorda koos abikaasa ta tahab seda või mitte "ja" Naiste ja meeste tööd ei tohiks olla oma olemuselt väga erinevad. "
Williams ja parim (1990 b) leitud olulist ristuvat kultuurilised erinevused, mil määral vastanutest pidas traditsioonilise või kaasaegse ideoloogia. Järjekorras neliteist riikides esimeses lauses väljendatud peegeldab saadud andmeid teadlased. Esimene neist riikidest, Hollandis on kõige egalitaarset soorollide ideoloogia, ja viimase, Nigeeria, kõige traditsioonilisem ja vähemalt egalitaarset seisukohti on märkida.
Siis Williams ja parim (1990 b) SRI andmed korrelatsioonis majandusliku arengu, religiooni, naiste osakaal väljaspool kodu ja naiste osakaal käivad ülikoolides igas riigis. Selle tulemused analüüs näitas, et soolise rolli ideoloogia on muutumas egalitaarsem nagu majandusareng, et islamimaades on rohkem traditsioonilise ideoloogia kui kristlane, ja et suurem hulk tööd naistele ja meestele õpib ülikoolides, on seostatud egalitaarset sugu -role ideoloogia. Toas eraldi kultuur võiks olla ka märkimisväärseid erinevusi soo rolli ideoloogia, mida põhjustab, liikmelisus teatud põlvkonna ja mõju kultuuri teiste ühiskonnas. See funktsioon on hästi illustreeritud ülevaade teaduskirjanduses sooliselt roll ideoloogia Hispaania-Ameerika naine, kellel Vazquez Nuttall (Vazques-Nuttall et al., 1987). See läbivaatamine näitas, et Hispaania-Ameerika naistel on rohkem tihedas kontaktis angloameerika ühiskonnas kinni egalitaarsemaks ettekujutus soorollidest (Canino, 1982; ESPIN & Warner, 1982; Kranau jt, 1982 ;. Torres-Matrullo, 1980), paremini haritud hispaanlastest-Ameerika oli liberaalsem vaated (Pacheco, 1981; Soto & Shaver, 1982) ja vanem põlvkond leidnud konservatiivsemaks ideoloogia kui nooremad (Rosario, 1982; Soto & Shaver, 1982).
Artikkel 6.7.1. Selle eesmärk peatükis on pakkuda OIE vastu võitlemise meetodeid taasilmnemiste või leviku bakterid, teine antimikroobse resistentsuse kasutamisel toiduks, ja vähendada antimikroobse resistentsuse läbi asjakohane kasutamine nende ravimitega. Antimikroobne / antibiootikumides on peamised
Artikkel 4.3.1. Sissejuhatus maismaaloomade Kood mõisted "tsoneerimine" ja "piirkondadeks" on võrdse tähtsusega. Võttes arvesse raskusi luua ja säilitada heaolu seisund tahes haigus kogu riigis, peamiselt haiguse, mida on raske kontrollida libiseks meetmed, piirikontroll, OIE liikmed võivad luua ja hoida
Artikkel 6.6.1. Veterinaarasutustega importivad riigid peaksid nõudma: - seoses pesitsevate lindude - esitada rahvusvaheline veterinaarsertifikaat, mis tõendab, et linnud: 1. pärit ettevõttest korrapäraselt järelevalvet, et avastada Salmonella peatüki kohaselt 6.4. (Vt artikli 6.4.9 ...); 2. tuleb otse lind
Meditsiiniline hooldus kahtlustab, süüdistatav ja süüdimõistetu transpordi- ja vabanemist institutsioonid
läbima kohustusliku meditsiinilise kontrolli, et teha kindlaks, kas saatja agentuurid enne saatmist läbi kõik kahtlusalused, süüdistatav ja süüdimõistetu. Nakkust süüfilisse, kes ei täida ravikuuri, ägeda gonorröa ravida ühe karistussüsteemi või vanglast teise transportimine ei ole võimalik, välja arvatud üleandmine haiglates. nendes
Artikkel 4.14.1. Kogu ametlik san kontroll mesilaste haiguste peaks põhinema: a) organisatsiooni alalise tervisekontrolli; b) sertifitseerimise aretus mesilate ekspordi eesmärgil; c) meetmed puhastamiseks, desinfitseerimiseks ja desinfitseerimine mesindustehnoloogia seadmed; g) eeskirjad, millega määratakse väljastamise tingimused rahvusvaheline veterinaarsertifikaat.
Artikkel 5.7.1. 1. importiv riik peaks võtma oma territooriumil ainult need loomad, kes on eelnevalt läbinud sanitaarteenistuse riiklik veterinaararst ekspordiriigi ning neil on kaasas rahvusvaheline veterinaarsertifikaat välja Veterinaar- Authority ekspordiriigi. 2. importiv riik võib nõuda eelnevalt
Kui esimestel intervjuud ja järelkontroll väljaõpetamiseks sõdur koolis (teenuse neile), või vastavalt kättesaadavatest dokumentidest kahtlused juuresolekul sõdur tahes vaimsete häirete üksuse ülem juhib teda arsti-neuropathologist kooli kliinikus diagnoos, sihtkoha ravi ja vajadusel
Sõjaline Security Service - riigi sõjaväeteenistuse, pakkudes turvatöötajaid, kohalike kogukondade ja keskkonna kaitsmiseks tulenevad riskid tegevuste elluviimiseks Vene Föderatsiooni relvajõududele. Komandör (peatoimetaja) juhendab ajateenistuse ohutuse, töö korraldamisel järgmistes valdkondades: vigastuste ennetamine ning tagada
Artikkel 4.4.1. Sissejuhatus ja eesmärgid soovitusi käesoleva peatüki sisaldavad struktuurse raamistiku loomise ning tunnustamist kambrite riigi või tsooni vastavalt peatüki 4.3 loodud, et lihtsustada kauplemist loomade ja loomsete saaduste .; osadeks on vahend, et võidelda haigusega. Saavutamine ja säilitamine staatuse
Artikkel 5.3.1. Sanitaar- ja fütosanitaarmeetmete lepingu rolli ja vastutust OIE käsitleva lepingu kohaldamiseks sanitaar- ja fütosanitaarmeetmete (edaspidi SPS leping) julgustab riigid Maailma Kaubandusorganisatsiooni oma sanitaar- meetmeid rahvusvahelisi standardeid ja soovitusi, kui üldse. OIE liikmed on õigus otsustada luua suurem
Selleks et Maapealse kood ja artiklite 5, 9 ja 10 Põhikirja iga riik tunnustab OIE Keskbüroo õigus säilitada otsese suhtlemise veterinaarasutustega, et riigi või selle territooriumil. Teateid või teavet, saadab OIE tegeleda Veterinary Authority peetakse suunatud riigi käitumine, millest nad koosnevad. Iga teade
General meetmeid. Andmed juhtumeid CSES kujul tungiv teate 12 tunni jooksul pärast identifitseerimist patsient. Epidemioloogilise uuringu fookusest et tuvastada nakkusallikas patogeeni ja määrata erinevaid isikuid kokku puutuda neid. Meetmed patogeeni vastu allikaks. Haiglaravi, isolatsioon meedia 25 päeva. Väljavõte
Artikkel 6.12.1. Sissejuhatus Seal on umbes 180 primaatide liikidega (välja arvatud inimene), mis kuulub kahte alarühma ja jaotatakse 12 sugukonnast. Pere Tupaj (endine seas primaadid) ei kuulu need suunised. Igasugused primaadid (va inimesed) lisas I või II konventsiooni rahvusvahelise ohustatud
Analüüs haridustöö ja sõjalise distsipliini sisaldab: a) töötajad: - meetmete rakendamine haridus- tööd (see oli planeeritud, et teha, mida kvaliteet); - Hindamine toimetusse seina print, toimetajad võitluskunstide lehed, muu vara üksus; - Mis, kui möödunud Assamblee personali, milliseid otsuseid tehti, et
|
OSCAR-2019
|
||
23. aprillil käisin KuMus vaatamas Tallinna XV Graafikatriennaali Armastuse, mitte raha pärast". Ma ei lootnud eest leida midagi erakordselt huvitavat, okeerivat või ligitõmbavat. Olin veendunud juba enne kunstimuuseumi sisenemist, et leian sealt kõike seda ja enamatki. Ükski kunsti väljapanek ei saa olla mitte-köitev, mitte-huvipakkuv. Tuleb tunnistada, et ainuüksi näituse pealkiri tagas juba kindlustunde. Igikestev võitlus armastuse, millegi müstilise, ning raha, millegi ääretult materiaalse vahel, peaks äratama huvi ka kõige kunstikaugemas inimeses. Kumb neist kahest domineerib? Kas on võimalik omada mõlemat korraga? Kas ühte saab pidada teistest eetilisemaks? Kunst ei pea andma vastust, lihtsalt panema mõtlema.
Alustasin ringkäiku viiendalt korruselt, mille väljapanek endale oli allutanud. Vaatepilt oli igal sammul aina ajekam. Üks paljudest silmajäänud töödest paelus mind oma lihtsuse, sarkasmi ning ühiskonnakriitilisusega. See oli Antonio Claudio Carvalho teos Õitsegu Tiananmeni väljakul sada õit". Esimese asjana tuli pähe 1989. a Tiananmeni (ehk Taevase Rahu väljaku) veresaun. Rahatähel ilutsev Mao Zedong, kelle kommunistlikud ideed ja sotsiaalsed eksperimendid nõudsid kümnetelt miljonitelt inimestelt elu, vastandub rahutoovale loosungile. Selles lööklauses on sedavõrd palju irooniat, arvestades, et tuhandeid inimesi suri sellel saatuslikul väljakul. Mulle tundus nagu sada õit sümboliseeriksid tuhandeid elukaotanuid. Enamus hukkunutest olid üliõpilased ja liberalistid, kes soovisid ühiskonnas muutusi näha. Nende protestil ei olnud muud tulemust, kui okeeritud Euroopa ja mälestus vastupanust ebaõiglusele. Paralleel lillede ja surmasaanute vahel on äärmiselt liigutav, samas veidi võigas. Tiananmeni väljak oli ju kõike muud kui suur lillepeenar, see oli veresaun. Teos põimub väga hästi näituse pealkirjaga Armastuse, mitte raha pärast". Töö idee seista oma põhimõtete ja tõekpidamiste eest on trükitud üksikisiku heaolu välistava Mao Zedongi näokujutisega rahatähele, materiaalsuse ning praktilisuse sümbolile. Ebatavaliselt mitmetähenduslik ja mõtlemapanev teos.
Samalt Brasiilia kunstnikult nägin veel ka teist meeldejäävat teost Pariis 1970", mis oli esitatud video-näol. Tuleb tunnistada, et ma tavaliselt videoid kunsti alla ei taha lugeda või vähemalt ei naudi neid sama palju, kuid see eristus minu jaoks siiani nähtust. Arvatavasti tõmbas ringi käies mu tähelepanu kuuldud Spiegel im Spiegel" Arvo Pärdilt. Video kujundus oli lihtne, kuid minu jaoks muserdav, melanhoolne. Just see, mida kunstnik arvatavasti ka taotles. Temaatika videos pühendus vägivallale ja inimestele, kes põlesid ereda leegiga". Näidati napisõnalist vestlust Carvalho ja kirjanik Anais Nini vahel. Taustamuusika, despootlikkuse ohvrid ning rahumeelne vestlus elust ja surmast rõhus minu jaoks elu paratamatusele. On neid kes sooviksid surra noorelt ja on neid, kes lihtsalt langevad elu hammasrataste vahele ning kaotavad elu liiga vara, liiga ebaõiglaselt. Väga huvitav oli näha kahte eri teost ühelt ja samalt kunstnikult. Mõlemad täiendasid üksteist ning andsid aru Carvalho elutunnetusest, tema sisetragöödiast ja suhtumisest diktaatorluse ohvritesse.
Täiesti juhuslikult jalutasin viiendal korrusel ka ühte teistest eraldatumasse ruumi, mis osutus väga erinevaks oma tööde sisult ja teostuselt. Terve üks sein oli täis kümneid Juan Manuel Echavarria pilte, see oli tema teo s Reekviem NN". Pilte oli nii palju, et need muutusid vastavalt sellele, kust inimene neid vaatas. NN'i" taga peitub väga haarav lugu. Kunstnik käis Colombias Magdalena jõe kaldal, Puerto Berrio surnuaias. Nimelt võib sealt leida palju haudu, mis on märgitud tähtedega NN" - nimeta". Sellistes haudades lebavad Magdalena jõest päästetud surnukehad või säilmed. Enamik neist on narkosõdade veresauna ohvrid, paljud on vägivaldselt sandistatud, teised on lihtsalt kaladele või raisakotkastele söögiks heidetud, et ohvri surnukehast lahti saada. Sealsed elanikud teevad aga midagi enneolematut- nad päästavad kehad jõest ning matavad nad surnuaeda. Sellele järgneb eriskummaline rituaal, mille sarnast autor kusagil mujal maailmas polnud näinud. NN" võib osutuda escogido'ks" väljavalituks isiku poolt, kes on võtnud enda kohustuseks hoolitseda haua eest ning vastutasuks saada hingelt teeneid. Õnnistatud isik kaunistab hauda lilledega, värvib seda, paigaldab hauakivi sõnumiga Tänan sind, NN, vastuteene osutamise eest". Mõni hoolitseja annab oma hingele isegi enda perekonnanime, mille graveerib või maalib hauakivile.
Selline käitumine on märki misväärne ning võõras meie tavadele Euroopas, kus sandistatud surnukehade vabatahtlik matmine tundub õõvastav. Samas on inimesi, kelle jaoks on see igapäev, osa kultuurist. Need inimesed teevad seda päris kindlasti armastuse pärast nii iseenda kui enda ühiskonnakaaslaste vastu. Sõlmitav kokkulepe on püha. Alateadlikult võitlevad nad sealse vägivalla vastu, ei lase kurjusel oma ohvreid olematuks teha, ära kaotada ajalookeerisesse. Igaüks väärib pärast surma austust ja hoolitsust, igaühe jaoks on ruumi nii surnuaias kui ka kellegi südames. Autor mainib ära, et tava on hakanud sealset sotsiaalset võrgustikku ümber kujundama. Tema tehtud pildid hõlmavad korduvaid retki Puerto Berrio kalmistule viimase 50 aasta jooksul. NN" hauad on tunnistus erakordsest humaansuse väljendusest.
Väga pikalt võiks rääkida paljudest teistestki teostest, kuid see vajaks juba eraldi raamatut. Siiski mainin ära, et mulle meeldis oma lihtsuse ja geniaalsuse poolest Ilmar Kurvitsa ja Maris Vahtra teos Armastab. Ei armasta?". Loomulikult olin ka mina üks nendest kes lasi endale mälestuseks väljastada järjekorrasedelid siltidega Armastab!" ja Ei armasta." Iseenesest meeltlahutav asjandus ja vahva meene. Eks ta nii ikka ole, et tehnika areneb ning võimalused laienevad, kuid inimene jääb inimeseks. Selliseks, kes ikka armastab karikakralt lehti tõmmata, uskuda raha asemel armastusse. Kokkuvõttes oli see üks väga ettearvamatu väljapanek kaasakiskuvaid teoseid, tunnustust väärivaid kunstnikke, inimsust soosivaid ideid.
|
OSCAR-2019
|
||
Reformierakond tõmbas selga spordisärgid ja teatas, et on „Tugev meeskond“. Mismoodi see valijatele peaks märku andma, kuidas kohalikud küsimused kavatsetakse lahendada, jääb selgusetuks, kuna siiani pole asju ju staadionidel peetavate matšide käigus otsustatud. Ja üleüldse, millist spordiala see 8-liikmeline meeskond harrastab?
IRLi „Isamaaline jõud kogu Eestis“ eelmisest väga ei erine, piltidel poseeriv erakonna esimees Helir-Valdor Seeder ilmselt üksinda kogu Eestile isamaalist jõudu anda ei suuda, sestap püüti pealinnas valijaid lokaalsemate vahenditega mõjutada. Paraku mõjus kampaania „Hr Aeg. Kahjuritõrje. Tõhus vahend korruptsiooni vastu“ kunagise Eerik-Niiles Krossi Tallinna-kampaania halenaljaka paroodiana. Ajalugu kordus farsina.
Sotside „Õige pööre“ tekitab hämmingut. Kas tõesti otsustati oktoobrirevolutsiooni 100. aastapäevale viidata? Lisatud selgitusest saab teada, et „meie poliitika tuumaks on arusaam, et Eestis on igaüks oluline“ jne. Nõus, aga teate, öelge siis parem välja, et igaüks on oluline, selle asemel, et mingi arusaamatu pöördega või lausa ärapööramisega ähvardada!
EKRE püromaanlik „Anname tuld“ ja seni ilmutatud armastus tõrvikurongkäikude vastu peaks iga pritsimehe valvsaks tegema. „10 käsku“ ei jäta aga ruumi kahtlusteks, et härra Helme on otsekui Mooses Siinai mäelt käsulaudadega laskunud. Arenguruumi ju veel on, ehk võtta järgmistel valimistel juba jumalikum roll? Kui ainult maarahvas nii usuleige poleks.
Keskerakonna „Teised lubavad, meie teeme“, tundub eelneva taustal täiesti mõistlik. Jääb vaid loota, et selle all ei peeta silmas mitte teiste erakondade lubaduste teoks tegemist, vaid et erakonnal endal on ka ikka valijatele mõned lubadused varutud, mida usinalt täitma asuda.
Vabaerakonna loosungiks on „Vaba värk – jah vabadele omavalitsustele, ei kohalike kogukondade parteistamisele“. Erakonna peamiseks sõnumiks on seega tõik, et kohalikel valimistel osaletakse valimisliitude koosseisus. Vabalt võib jätta valijatega suhtlemata ning jääda enesekeskseks. Peibutuspartide ja kahe tooli sõnumid on ju õiged ja head, aga kuidas te seda saavutada kavatsete?
Millise rolli võtavad valimisliidud, näeme peagi, kuid kindlasti ei jää need Eestimaa valimiste püünel mingiteks nõrgukesteks kõrvalosatäitjateks, vaid tõusevad nii mõnelgi pool staari rolli.
Tugev meeskond, isamaaline jõud, õige pööre, anname tuld, meie teeme, vaba värk. Kampaaniameistrid püüavad näidata poliitikuid mehiste ja tugevate otsustajatena. Juba Edgari poksikinnastest peale on just musklile, spordile, võidumehe imagole rõhutud. Kõige madalamatele instinktidele mängides oleks kohaliku kogukonna peamiseks rolliks justkui võiduka sportlase edust joobunud fännina staadionil kaasa plaksutada.
Miks mitte esineda aruka, asjatundliku ja hoolivana? Keskenduda välireklaamide kõikelubavuse ja seintele sodimise asemel sisulistele küsimustele, mitte eksitada valijaid lubadustega lahendada kohalike omavalitsuste võimupiiridest väljapoole jäävaid küsimusi. Julgeda võtta vastutus.
Seda enam, et seekordsed valimised tulevad teisiti. Enne haldusreformi oli Eestis kokku 213 omavalitsusüksust, 30 linna ja 183 valda, mis jagunesid 15 maakonna vahel. Praeguse seisuga jääb alles 79 kohalikku omavalitsust: 15 linna ja 64 valda. Maavalitsused kaovad. Ning sellega seoses on lisaks kohalikele olulistele küsimustele õhus rippumas veel mõned tähtsad küsimused, mis alles vajavad lahendamist.
Vajalike seadusandlike muudatuste õigeaegse valmimise eest on võimalus vastutada kõigil parlamendierakondadel, et ei korduks senine muster, kus suure rutuga ja piltlikult öeldes juba küünaldes särava jõulupuu valgusel saavad lõpuks kinnitatud muudatused, mis peavad 1. jaanuarist jõustuma ja puudutavad paljusid inimesi. Et ei läheks nii nagu SKAISiga, kus süsteemi valmimise torpedeeris suutmatus teha koostööd, organisatsioon A ei suutnud tagada rahastamist, organisatsioonis B aga toimus senise meeskonna (laiali)pillutamise mäng. Miljonid eurod lendasid tuulde, vajalikud e-teenused ei valminud. Vastutuse võtmise asemel lendasid vastastikused süüdistused.
29. septembril kell 17.00 avatakse TLÜ Akadeemilise Raamatukogu galeriis (Rävala pst 10) Veiko Tammjärve isiknäitus “Kratt”. Näituse kuraator on kunstiteadlane, eesti koomiksi parimaid tundjaid Mari Laaniste.
Üks rahvusvaheliselt tuntumaid eesti koomiksikunstnikke Veiko Tammjärv (s. 1967) lõpetas 1996 EKA graafika eriala ning töötab alates 2016. aastast loovjuhina reklaamiagentuuris AD Angels. Ta on tunnustatud graafiline disainer ning koomiksikunstnik, kelle eriomase käekirjaga, koheselt ära tuntavaid lugusid on avaldatud nii Eesti koomiksikogumikes kui rahvusvahelistes koomiksiajakirjades ja -antoloogiates. Oma koomiksites ühendab Tammjärv šikki, popkunstilikku joonistust infograafika ja koomiksi tehnilise võttestikuga, et jutustada sõnadeta lugusid, mis oleksid mõistetavad keelest ja kultuuritaustast sõltumata. Enamik Tammjärve koomiksilugusid on vaadelnud ühtaegu teravmeelselt ja nukralt nüüdisaegse linnainimese rutiinset argielu, siseheitlusi ja inimliku kontakti otsinguid, mis tihtipeale nurjuvad.
Tammjärve esimene isiknäitus Eestis esitleb uut, rahvapärimuse-ainelist koomiksi- ja illustratsioonidesarja “Kratt” (2016–2017). Sari kombineerib rahvusvahelise infograafika piktograafilist väljenduskeelt etnograafiliste motiividega. Tulemus on visuaalselt efektne, karge, musta huumoriga vürtsitatud mõtisklus Eesti elu ja rahvuslike omamüütide ainetel.
Osa sarjast “Kratt” sarjast on eelnevalt eksponeeritud 2017. aasta talvel Tartu Kunstimuuseumis toimunud koomiksinäitusel “Hall tsoon”, samuti 2017. aasta septembris Helsingi koomiksifestivalil, kus Tammjärv osales erikülalisena. Lisaks on sarja osi ja krattide portreid avaldatud ajakirjades kunst.ee (1/2017) ja Akadeemia (6/2017). Vaata ka www.krattwerk.ee.
|
OSCAR-2019
|
||
1.2 Hortese e-poest tellitud kaupade ja toodete (edaspidi Kaup) ostu-müügileping (edaspidi Leping) sõlmitakse Hortese ja Kaupa telliva Eestis elukoha aadressi omava füüsilise isiku või Eestis asukoha aadressi omava juriidilise isiku (edaspidi Klient) vahel vastavalt Tingimustele. Välisriikidesse ei ole võimalik Hortese e-poest Kaupu tellida.
1.3 Lisaks käesolevatele Tingimustele ja Lepingule reguleerivad Hortese e-poe vahendusel toodete ostmisel tekkivaid õigussuhteid Eesti Vabariigis kehtivad õigusaktid, väljakujunenud head tavad ja ostmisjuhend (vt KKK).
1.4 Hortesel on õigus www.hortes.eu arengust tulenevalt ning efektiivsema ja turvalisema toimimise huvides käesolevaid tingimusi ja hinnakirja muuta. Muudatused tingimustes ja tootehindades jõustuvad alates nimetatud informatsiooni ilmumise hetkest www.hortes.eu e-poe leheküljel. Tingimuste muudatuse jõustumisele eelnevalt esitatud tellimustele rakenduvad tellimuse edastamise ajal kehtinud tingimused, v.a kui seaduses või käesolevates tingimustes on ette nähtud teisiti.
1.5 Kui Hortes ja klient soovivad kaubelda Hortese e-poe kaudu käesolevas dokumendis sätestatud tingimustel peab klient Hortese e-poes tellimust vormistades ning ettemaksu sooritades kinnitama, et ta on tutvunud ja nõustub müügitingimustega.
2.1.1 Tootekaart ehk Kaup, mis pole müügil ei kaupluses ega e-poes. Tootekaardil pole märgitud Kauba kogust ega hinda. Puududa võivad ka Kauba mõõtmed. Kauba juurde on märgitud „Kaupluses pole saadaval“. Hortese e-poest ostmise nupp on inaktiivne ning juures on märge „Toodet ei ole võimalik e-poest osta“.
2.1.2 Kaupluses müügil olev Kaup. Kauba juures on toodud märge „Kaupluses olemas“ ja umbkaudne tootekogus, hind/hinnad ja mõõt/mõõdud. Hortese e-poest ostmise nupp on kas aktiivne või inaktiivne, sõltuvalt, kas sama toode on ostetav ka e-poe kaudu.
2.1.3 Hortese e-poes müügil olev Kaup. Kauba juures on toodud umbkaudne tootekogus, hind/hinnad ja mõõt/mõõdud. Hortese e-poest ostmise nupp on aktiivne. Antud Kaup võib olla saadaval ka kaupluses. Sel juhul on Kauba juures punktis 2.1.2 toodud info.
2.1.4 Ettetellitav Kaup. Kauba juures võivad olla mõõtmed, hind ja kogus. Nupp „Telli ette“ on aktiivne. Nupu juures on toodud ettetellimise tingimused.
2.4 Kauba kohaletoimetamise hinnakiri Hortese e-poes ja kaupluses müügil olevale Kaubale on märgitud ostmisejuhendis KKK ja esitatud ettemaksuarvel.
2.6 Hortes jätab endale õiguse korrigeerida Kaupade hindasid, sh juhul, kui muutub käibemaks. Kaupade hindu ei ole võimalik tagasiulatuvalt muuta Tellimustes, mille osas Tellija on teinud 100%-lise ettemaksu.
2.7 Toodete värvus võib pildiga võrreldes teatud määral varieeruda. Taimede pildid on illustreerivad.
2.8.4 Kui Kauba maksumus on väiksem kinkekaardi väärtusest, siis vaheraha ei tagastata. Kui Kauba maksumus ületab kinkekaardi väärtuse, saab Klient puudujääva osa tasuda kassas.
2.8.5 Kinkekaardil puudub kehtivusaeg, v.a juhud, kui tegu on sooduskampaania raames soetatud kinkekaardiga. Sel juhul on kinkekaardi kehtivusaeg määratud kampaaniareeglites.
3.5 Tellimuse vormistamiseks sisestab Klient ostukorvi lehel nõutavad andmed, valib makse- ja kohaletoimetamisviisi, tutvub ja nõustub seejärel Tingimustega ning vajutab nupule „Maksma”. Kliendi poolt Hortese e-poodi sisestatud tellimus (Tellimus) loetakse üldjuhul sooviks sõlmida tellitud Kauba ostu-müügileping.
3.6 Tellimuse vormistamisel Klient kontrollib oma kontaktandmete õigsust, sest informatsiooni täpsusest ja õigsusest sõltub Kliendi poolt ostetud toodete kiire ja häireteta kohaletoimetamine ning vahel ka võimalikud lisakulutused.
3.7 Leping loetakse sõlmituks, kui Klient on tasunud ettemaksu ning Hortes on asunud Tellimust täitma. Pärast tellimuse kinnitamist saadetakse Kliendi e-posti aadressile automaatselt tellimuse kinnitus.
3.8 Lepingut ei loeta sõlmituks juhul, kui ei tasuta ettemaksu 100% ulatuses või kui Kliendiks on isik, kes ei esita Eesti aadressi.
4.1 Hortes täidab Tellimuse sõltuvalt Kliendi asukohast 7-14 päeva jooksul. Viivituse korral võetakse Kliendiga täiendavalt ühendust.
4.2 Hortes on kohustatud tellitud Kaupa Kliendini toimetama üksnes Tellimuses märgitud Eesti aadressil. Välismaale toimetatakse Kaupa erikokkuleppel.
4.3 Tellitud kaubad edastatakse Kliendile transporditeenuste osutajate abil. Võimaliku transporditeenuse osutaja ja transpordi viisi valib Klient Tellimuse tegemisel. Erinevate võimalike transporditeenuse toimimine on kirjeldatud Hortese veebilehel korduma kippuvate küsimuste (KKK) alamlehel.
4.4 Juhul, kui Tellimust ei ole võimalik koheselt terviklikult täita (kõiki tellitud Kaupu ei ole laos, Kaupadel on erinevad tarneajad vms), saadab Hortes tellitud Kauba Kliendile mitme saadetisena, kui mitme saadetise transpordikulu jääb Kliendi arvel toodud summa piiresse.
4.5 Hortesel on õigus e-poe vahendusel sõlmitud müügilepingust sanktsioonideta taganeda ning tellitud kaup jätta üle andmata või teenus osutamata alljärgmistel juhtudel:
4.6 Kui Hortesel ei ole võimalik Tellimust täita, võetakse Kliendiga ühendust ning pakutakse asendustoodet või tagastatakse tasutud summa juhul, kui Klient on jõudnud kauba eest ettemaksu teha.
5.2 Makse sooritamiseks vajutab Klient peale andmete sisestamist ja makseviisi valimist nupule „Maksma”. Klient juhendatakse läbi pangalingi maksma. Pärast makse sooritamist saadetakse Kliendile ostukinnitus koos arvega Kliendi poolt sisestatud e-maili aadressile.
5.4 Kuni Kauba eest täieliku tasumiseni on Kaup Hortese omand ning ostmiseks kättesaadav teistele klientidele.
6.2 Tooted toimetatakse Kliendini pakiautomaadi või kullerfirma vahendusel Harjumaa piires 3-7 tööpäeva jooksul ja väljaspoolt Harjumaad 5-7 tööpäeva jooksul.
6.2.1 Kui toode on jõudnud Kliendi poolt valitud pakiautomaati, saadetakse Kliendile vastavasisuline SMS koos uksekoodiga.
6.2.2 Kui Kliendi poolt tellitud tooted on kullerfirmale üle antud, võtab kullerfirma Kliendiga eelnevalt ühendust, et täpsustada toodete kohaletoomise aeg. Kullerfirma toimetab tooted Kliendi poolt tellimuse vormistamisel märgitud aadressile.
6.2.3 Klient peab jälgima tellimuse vormistamisel esitatavate kontaktandmete õigsust vältimaks viivitusi ja arusaamatusi toodete kohaletoimetamisel.
6.2.4 Hortes soovitab tungivalt Kliendil tooted vahetult pärast kätte saamist üle vaadata ja nende vigastuste korral teavitada Hortest elektronposti aadressil info@hortesee või Hortese kontakttelefonil 6 799 333. Kullerfirma poolt vigastatud toode asendatakse.
6.3 Hortes toimetab tooted kohale Eesti piires. Transpordi tellimise võimalus välismaal asuvatesse sihtkohadesse hetkel puudub.
7.1.3 kui tellitud Kaupa ei ole mistahes põhjusel võimalik tarnida. Sellisel juhul saadab Hortes Tellijale vastavasisulise e-kirja Tellimuses näidatud Tellija e-maili aadressile ja tagastab 14 päeva jooksul Tellija poolt tehtud ettemaksu.
7.2 Kliendil on õigus pärast tellimuse eest tasumist, kuid enne toodete väljastamist või Kliendi poolt toodetele järele tulemist oma tellimus tühistada, saates Hortese e-posti aadressile info@hortes.eu vastavasisulise kirja koos taganemise põhjuse, arve numbri ja oma arvelduskonto numbriga. Ettemaks tühistatud tellimuse eest koos transpordimaksumusega tagastatakse Kliendi pangakontole 14 päeva jooksul alates avalduse esitamist.
7.3 Kliendil on õigus taganeda Tellimuse alusel sõlmitud Lepingust ilma põhjenduseta 14 päeva jooksul alates tellitud Kauba üleandmisest Kliendile. Kui mõni tellitud Kaupadest jõuab Tellijani teistest hiljem, siis kehtib hiljem kättesaadud Kauba suhtes taganemisõigus alates hilisemast kättesaamisest. Tagastamiskulud kannab Klient. Hortes tagastab Kauba eest saadud summa 14-30 päeva jooksul Kliendile. Transpordikulud seoses Kauba toimetamisega Kliendini ei kuulu hüvitamisele.
7.4 Kliendil on õigus tagastada või vahetada 14 päeva jooksul oluliste puudustega (praak) Kaupu. Tagastamise või vahetamisega seotud transpordikulud kannab Hortes. Kauba tagastamisel kannab Hortes Tellimuse summa 100% ulatuses 14-30 päeva jooksul Kliendi kontole.
7.5 Tagastada ega vahetada ei saa ettetellitud Kaupu, eritellimusel valmistatud Kaupu (valmistatud arvestades Kliendi isiklikke vajadusi või Kliendi poolt esitatud spetsiifilisi tingimusi) ning riknenud või kasutamistähtaja ületanud Kaupu.
7.6 Tagastatav kaup peab olema originaalpakendis, dokumentidega (kasutamisjuhis vms), markeeringutega, terve ja kasutamata. Taganemisõiguse kasutamiseks peab Klient tootepakendi avama seda kahjustamata.
7.7 Kui tagastatav toode on kahjustatud Kliendi poolt toote mittesihipärase kasutamise, Kliendi süü või hoolimatuse tõttu tekkinud asjaoludel, jätab Hortes endale õiguse tasaarveldada toote väärtuse vähenemine Kliendile tagastamisele kuuluvast summast või loobuda hüvitamisest täies mahus. Hortes ei vastuta ka toote normaalse füüsilise kulumise eest tavalise kasutamise korral.
7.8 Kauba tagastamiseks tuleb täita Tagastusleht, mille viide asub Hortese veebilehe jaluses. Hortes võtab pärast avalduse saamist Kliendiga ühendust ja lepib kokku Tagastamisega seotud asjaolud.
7.9 Hortese e-poest tellitud Kaupade garantiitingimused annab vastava Kauba tootja ja need on kirjas Kauba pakendil või eraldi lehel Kauba juures. Kui eelpool toodud viisil ei ole garantiitingimusi edastatud või garantiitingimused ei vasta seadusele, kehtivad seadusega vastavale kaubale sätestatud garantiitingimused.
7.10 Garantiist tulenevat nõuet saab Hortesele esitada ainult koos Kauba eest tasumist tõendavate maksekorralduste, ostuarvete ja garantiitingimuste juures oleva garantiitalongiga.
7.11 Kliendil on õigus oluliste puudustega Kaupa vahetada garantiiajal. Kaup peab olema originaalpakendis, markeeringutega ja kasutamata. Kauba vahetamiseks tuleb täita Tagastusleht, sh selgitada Kaupade vahetamise põhjus. Garantii korras Kauba vahetamisega seotud kulud kannab Hortes.
8.1 Hortesel on õigus koguda Klientide poolt Hortesele avaldatud isikuandmeid (Tellija nimi, aadress, telefon ja e-posti aadress).
8.2 Hortesel on õigus vajadusel avaldada Klientide andmeid Tellimuse täitmiseks ka kolmandatele isikutele.
8.3 Hortesel on õigus kasutada Klientide andmeid ka oma majandustegevuse raames reklaami ja muu informatsiooni edastamiseks Kliendile, kui Klient on selleks nõusoleku andnud.
8.4 Hortesel on õigus Kliendi igasuguse makseviivituse korral edastada Kliendi isikuandmeid kolmandale isikule avaldamiseks maksehäirete registris.
8.5 Hortesel on õigus avaldada Kliendi isikuandmeid kolmandale isikule, kui see on vajalik Lepingust tulenevate nõuete sissenõudmiseks, s.h. õigusnõustajale, kohtutäiturile ning kohtule.
8.6 Kliendil on igal ajal õigus keelata oma isikuandmete kogumine ning kasutamine, välja arvatud juhul, kui see on vajalik Lepingust tuleneva nõude sissenõudmiseks või Lepingu täitmiseks.
9.1 Hortes vastutab Kliendi ees ja Klient vastutab Hortese ees teisele poolele käesolevate tingimuste rikkumisega tekitatud kahju eest Eesti Vabariigis kehtivates õigusaktides sätestatud juhtudel ja ulatuses.
9.2 Pooled vastutavad otsese varalise kahju tekitamise eest juhul, kui kahju põhjustati tahtlikult või raskest hooletusest. Käesolev säte ei piira seadusest tulenevat Kauba tootja vastutust.
9.3 Kumbki osapool ei vastuta teise osapoole ees ning tema käitumist ei loeta käesolevate tingimuste rikkumiseks oma mistahes kohustuse teostamisega viivitamise või selle mitteosutamise tõttu, kui nimetatud viivituse või mitteosutamise põhjus ei olnud nimetatud osapoole poolt kontrollitav (vääramatu jõud).
9.4. Hortes ei kompenseeri Kliendile võimalikku moraalset kahju seoses hindade, tarneaegade ja muude tingimuste muutumistega käesolevate tingimuste raames.
10.1 Kõik veebilehel olevad materjalid on autoriõigustega kaitstud. Materjalide kasutamiseks tuleb eelnevalt luba küsida Horteselt.
10.3 Kui tellimistingimuste mõni säte on tühine, ei mõjuta see ülejäänud osas tellimistingimuste ega ostu-müügilepingu kehtivust. Tühine säte asendatakse seaduspärase sättega, mis on tühisele sättele õiguslikult ja majanduslikult kõige lähedasem.
10.4 Kliendi ja AS-i Trigon Gardening vahel seoses Hortese e-poe vahendusel toodete tellimise ja ostmisega tekkinud vaidlused lahendatakse läbirääkimiste teel. Kokkuleppe mittesaavutamisel on Kliendil õigus pöörduda oma õiguste kaitseks Tarbijakaitseametisse.
|
OSCAR-2019
|
||
Kümmekond aastat tagasi hakkas sularaha kasutamine vähenema – töötasu maksti valdavalt ülekandega pangakontole ning majanduskulude avanssi ja aruandlust hakati samuti arveldama panga kaudu. Me ei räägi siin neist ettevõtetest, kes riigimaksude vältimiseks ümbrikupalka maksavad.
Olgu täpsustuseks märgitud, et alljärgnev jutt ei ole e-raha või finantssektori sularahakäitlemise nõuetest, vaid tavalisest sularahakassast, olgu see siis mõeldud palga maksmiseks, klientidelt müügitulu saamiseks või muul eesmärgil.
Raamatupidamise seadus ei sätesta otseselt nõudeid sularahaga seotud toimingutele. Kuid avalikule sektorile kehtivas riigi raamatupidamise üldeeskirjas, mille nimetuseks on alates 2017. aastast „Avaliku sektori finantsarvestuse ja -aruandluse juhend”, on kehtestatud sularahale väga kindlad nõuded. Kuna erasektorile konkreetseid nõudeid ei ole, siis soovitan erasektori ettevõtetel lähtuda avalikule sektorile kehtestatud nõuetest kui heast eeskujust, sest need nõuded on asjakohased mõlemas sektoris.
Määrus sätestab, et kui riigiraamatupidamiskohustuslase üksusel on sularahakassa, kehtestab riigiraamatupidamiskohustuslane sularahakassa eeskirja.
Selles sätestatakse muu hulgas kassa maksimaalne limiit, e-riigikassas asuvale pangakontole inkasseerimise kord ning kassa dokumenteerimise, inventeerimise ja turvanõuded[1]. Sularahakassa eeskiri ei pea olema eraldiseisev dokument, vaid võib olla ka nt üks peatükk raamatupidamise sise-eeskirjades. Tähtis on sisu ja oluliste reeglite sätestamine.
Sularahakassa maksimaalne limiit ehk millal on kohustus raha panka viia. Jaekaubanduses või teistes ettevõtetes, kus sularaharinglusesse on kaasatud nii kliendikassa, raamatupidamises asuv kassa kui ka pank, tuleb kehtestada kord, millise kassajäägi korral on kohustus viia raha nn järgmisele tasandile. 2016. aasta sügisel inventuure vaadeldes oleme näinud olukordi, kus kaupluse või tehasemüügi kassas on sularaha jääk väga suur ning kuigi maksimaalse kassa suuruse reegel on ettevõttes kehtestatud, siis seda ei täideta. See aga toob omakorda kaasa mitmesuguseid riske.
Turvanõuded, sh sularaha panka viimise kord– kes, millal ja kuidas raha panka viib. Kui seda teeb mõni töötaja, siis kas tema turvalisus on tagatud? Või kas selleks on tellitud vastav teenus? Riigisektorile tuleb meelde tuletada ka määruse nõuet – sularahakassa väljamineku orderi peab kinnitama lisaks kassapidajale teine isik[2].
Siin saab tuua näite, kus ühes väikeses Eesti linnas viis raamatupidaja ettevõtte kassa oma käekotis konkreetsel päeval igal nädalal panka. Seda, millal ta seda teeb ja kui suur on tavaliselt summa tema käekotis, teadsid väga paljud.
Turvanõuete all tuleb igal ettevõttel eeskätt mõelda, kus nende sularahakassa asub. Kas metallist karp ühe kabineti ülemises sahtlis on asjakohane ja turvaline? Kui suure summa hoidmine kaupluse kassas sularahana on kassapidajale ohutu? Suurte summade korral tuleb mõelda ka sellele, kuidas sularaha maja sees transporditakse. Tähelepanelikud tarbijad on kindlasti märganud jaekaubanduses süsteemi, mis mehaaniliselt ja turvaliselt viib raha kaupluse kassast peakassasse.
Dokumenteerimisvoo juures tuleks igal raamatupidamisüksusel läbi mõelda, kuidas oleks protsessi kõige asjakohasem luua. Kõik ettevõtted on erinevad, sealhulgas kuidas ja kust sularaha tekib, mistõttu tuleb ka protsess vastavalt luua. On selge, et sularaha sissetulek tuleb fikseerida sissetulekuga ja väljaminek – olgu see siis raha panka viimine või näiteks majanduskulude eest väljamakse tegemine töötajale – väljamineku orderiga. Kas orderitele lisaks koostatakse veel mingi dokument, on juba iga ettevõtte kontrolliprotsessi küsimus.
Toon taas näite halvast töökorraldusest. Ettevõtte sularaha tuli varude laost teostatud toodangu müügist. Sularaha viidi lihtsalt, ilma lao ja raamatupidamise vahelise liikumise fikseerimiseta nn suurde majja, mistõttu oli hiljem keeruline määrata, kui palju üldse sularahas müüki oli toimunud. Kuid raamatupidaja tegi omakorda kassast oma töötajatele majanduskulude väljamakseid, andes raha kuludokumendi vastu. Ordereid ei vormistatud, allkirju kuhugi ei võetud. Töötaja toodud kviitung läks sahtlisse. Seega ei olnud hiljem võimalik ka selgeks teha, kui palju oli põhjendatud kulusid kassast välja makstud ja kui palju oli raha kassast lihtsalt kadunud. Ettevõtte kogukahju mitme aasta jooksul toimunud pettusest oli ligi 100 000 eurot.
1) sularahakassa inventuuri käigus loetakse üle kassas olev sularaha ja tulemused dokumenteeritakse sularaha inventuuri aktiga, mille allkirjastavad inventuuri osalised ning edastavad raamatupidamisüksusele;
2) raamatupidamisüksuses kontrollitakse sularaha inventuuriakti vastavust raamatupidamises kajastuva sularaha saldoga, inventuuriakti kinnitab raamatupidamise esindaja allkirja ja võrdluskuupäeva lisamisega; puudujäägid kajastatakse kuni nende hüvitamiseni kontol 103690; ülejäägid kantakse tuludesse (388890).
Kuigi sularahakassa inventuuri on kohustuslik teha vähemalt kord aastas, on see protsess selline, mida tegelikult tuleks teha sagedamini. Ka siin on riigisektoris veelgi täpsem nõue – sularahakassa ootamatut kontrollituleb teha vähemalt kaks korda aastas[5].
Kuid innustaksin siinkohal igat ettevõtet hindama ootamatute inventuuride vajadust kooskõlas kassa rahakäibe kiiruse ja summadega. Ehk on asjakohane teha seda kolm-neli korda aastas.
kõik vajalikud dokumendid on olemas – sissetuleku- ja väljaminekuorderid, millel on mõlema poole allkiri.
Auditite käigus oleme näiteks näinud, et kassaorderite numbrid tulid raamatupidamisprogrammist ja programm andis need automaatselt järjestikustena. Esialgu tundus kõik korras olevat, kuid hiljem selgus, et numbrit saab süsteemis käsitsi muuta. Kuna polnud kindlust, kas väljaantud orderitel olid ka tegelikult järjestikused numbrid, kas mõnda numbrit oli kasutatud mitu korda ning seetõttu oli olnud võimalik ka süsteemselt petta kassast raha kõrvaldades.
Kui kassainventuuri teeb kassa arvestuse eest vastutav raamatupidaja ja/või kassa eest vastutav isik, siis ei täida inventuur oma eesmärki. Ka kassainventuuri komisjoni loomisel tuleb meeles pidada sama reeglit, mis varude lugemisel – komisjoni peavad kuuluma inimesed, kes ei tea saldot ning ei saa seda infot ka enne inventuuri süsteemist vaadata. Ainult nii on tagatud sõltumatu ja objektiivne kontroll.
Vastutus kassa eest tuleb selgelt ja üheselt kindlaks määrata – nii vastutaja isik kui ka tema õigused ja kohustused. Raamatupidamisüksuse töötajate vastutus määratakse ametijuhendites[6]. Selle raamatupidaja ametijuhendis, kelle ülesanne on kassa eest vastutada, peab see ka kirjas olema. Töölepingu seadus määratleb samuti, et töötajaga sõlmitav leping peab sisaldama tööülesannete kirjeldust[7].
Teine küsimus on see, kas kassapidaja vastutab kassa eest ka varaliselt. Siinkohal panen taas kõigile südamele: kui te ei ole sõlminud töölepingu seaduse kohaseid varalise vastutuse lepinguid ning ei maksa töötajale igakuist palgast sõltumatut hüvitis, siis töötajal varalist vastutust ei ole.
Seda pole isegi siis, kui teil on enne kehtiva töölepingu seaduse jõustumist leping allkirjastatud või vastutus on määratud toona sõlmitud lepingus ühe kohustusena.
Varalise vastutuse sisuliseks rakendamiseks peab olema sõlmitud leping, mis lähtub töölepingu seaduses toodud nõuetest ning töötaja peab saama igakuist hüvitist, mis ei ole seotud tema töötasuga.
|
OSCAR-2019
|
||
Hiljuti palus Õhtuleht minult intervjuud seoses topeltstandardiga, mis vihjab, et palja rindkerega avalikus ruumis viibimine on meeste puhul OK, aga naiste puhul mitte. Nõustusin ja pakkusin välja idee, et prooviks, kuidas rahvas reageerib, kui ma palja ülakehaga kesklinnas jalutan nagu midagi poleks juhtunud.
Ühel kuumal suvepäeval saigi mõte teoks. Pärast vabas vormis vestlust suundusime ajakirjaniku ja fotograafiga vanalinna. Läksime sinna, kus raekoja eest kulgeb tänav alla Peppersacki manu. Seal all eemaldasin oma särgi ja kõndisin üles, pildistava fotograafini. Aega läks max üks minut. Rahvas oli väga passiivne. Oli palju pensionieas turiste. Kõik ei märganudki mind, aga kes nägid, need vaid muigasid. Vaatasime fotosid mõttega, et äkki on vaja aktsiooni korrata, kui äkki peatus minu, fotograafi ja ajakirjaniku juures valge minibuss. Arvasin, et seal on fotograafi sõbrad, kes enne just olid meid samasuguse bussi aknast tervitanud. Võta näpust- mupo! Kaks korravalvurit kargasid autost välja, öeldes karmi häälega midagi sellist: „Mis toimub? Naisterahvas, pange riidesse!“. Olin juba harjunud mõnusalt palja ülakehaga ja ei saanud kohe aru, et see, kes peaks riide panema olen mina. Enda meelest olin riides: kaks paari pükse, tossud, isegi kott ja prillid. Fotograaf tegi puusalt pilti ja mupo ütles, et fotoka võite kohe ära panna, need pildid ei lähe kuhugi. Mulle alles hiljem tuli pähe, et meie riigis on vaba ajakirjandus ja pressifotograafi takistada ei tohi või ma eksin? Igatahes sel teemal ei vaielnud mupoga ei ajakirjanik ega fotograaf ja rohkem pilte ei tehtud. „Pange särk selga!“ käsutas mupo uuesti. Mina seletasin, et mehed küll käivad linnas palja ülakehaga. Seepeale noorem mupo irvitas: „Mehed…hehee!“ ja mõlemad väitsid, et alasti on keelatud viibida avalikus ruumis. Linna heakorra eeskirjades olevat see paragrahv sees. „Kedagi häiris!“, ütlesid nad. Üks kodanik olevat helistanud heakorratelefonile. Kõne olevat suunatud algul dispetšerilt Pärnu mnt mupole ja sealt Raekoja platsil passinud mupole, kes kohe meie juurde sõitis. See kõik juhtus minutiga! Kui küsisin, kas helistas mees või naine, ei osanud nad vastata. Avaldasin arvamust, et mehed käivad tihti palja rindkerega ja keegi ei kutsu neile politseid. Tegu on ebaõiglusega. Ajakirjanik informeeris mupot, et me teeme Õhtulehte lugu topeltstandardist. Vanem mupo ütles, et oleks me kesklinnaosa valitsuselt luba küsinud, poleks olnud probleemi. Ime küll, et palja ülakehaga käimiseks peab naisel olema ametlik luba, aga mehel mitte! Mul oli särk juba seljas, kui noorem mupo mind lõbustatult vaatas ja ütles, et tema naine ei käiks iial palja ülakehaga linna peal. Vastasin, et ta ei käi, sest ta ei julge! Ühiskond on vaenulik ju. Vanem mees sõnas, et see on vajalik teema, millega peaks tegelema ja et temal poleks midagi selle vastu, et naised ka palja ülakehaga saaksid käia ja inimesena saab ta meist aru. Mupo kirjutas ajakirjaniku andmed igaks juhuks üles, aga karistust ei järgnenud. Läksime minema, aga enne ütles noorem mees, et mul olevat väga ilus keha. Ta nagu PIDI seda mainima.
Olime ajakirjaniku ja fotograafiga juhtunu üle õnnelikud. Saime näidata, mis reaalselt juhtub, kui avalikus ruumis jalutab täiesti relvitu, rahumeelne palja ülakehaga naine. Selgus, et naine iseenesest ongi juba oma soo tõttu kriminaal.
11. juulil ilmus Õhtulehes meie lugu Naiseks olemine võrdub kriminaalkuriteoga! koos kahe fotoga: ühel olin normaalne ja teisel jube. Teisel seisan koos mupo ja ajakirjanikuga bussi juures, aga kuna pilt tehti puusalt lainurgaga ja ma seisin lainurgale liiga lähedal, moondus mu keha nagu imeväel. Alakaalust sai ülekaal, käsivarred paisusud suuremaks kui Ott Kiivikasel ja rinnad olid alt üles vaates täiesti võõrad. Toimetaja pani foto üles mu keelust hoolimata, kuna see oli ainus pilt, mis peegeldas tegelikkust, nimelt siis meid koos mupoga ja seega ajakirjanduslikult väga väärtuslik. Tema ei olevat saanud aru, et mu kehaga on midagi valesti! Ega igaüks olegi visuaalselt intelligentne. Psühholoog H. Gardneri järgi on lausa 8 intelligentsuse tüüpi. Minu ähvarduse peale, et kui pilti kohe netist ei eemaldata, ma rohkem intervjuusid ei anna, võeti see kohe ära, aga paberlehte jäi see siiski, olgugi, et väikeselt. Reportaažifotod pole pea kunagi ilusad. See on hind, mida tuleb reaalse elu näitamise eest maksta.
Nagu sellest olnuks vähe, avastasin teise kohutava foto ka Postimehe Naine24-st, kus rippus sama lugu lühemal kujul. Sinna olid nad osanud panna 5 aastat vana halva valgusega tehtud pildi minust. Kirjutasin Postimehe päevatoimetajale, et vahetagu foto välja ja saatsin ühe pildi enda erakogust. Kuna päevatoimetaja edastas kirja Naine24 toimetajale, siis kulus meeletult aega ja veel kaks järelpärimist ning alles järgmise päeva lõuna ajal vastati, et on pilt vahetatud.
Kui piltidejama välja arvata, jäin Õhtulehe looga ja sel teemal nendega suhtlemisega rahule, sest artikli sain ise enne trükkimist üle lugeda ning vajalikud parandused sisse viia.
Minu meelest on see kohutav inimõiguste rikkumine. Olen kunstnik ja tegemist on kunstilise katsetusega teha oma versioon Köleri „Truust valvurist“. Põhiseadus ütleb, et teadus ja kunst on vabad. Olen üsna veendunud, et kaebajaks oli mõni eriliselt vihane Õhtulehe kommentaator. Enamus neist jälestab naise rindu, kui kommentaaride järgi otsustada. Pilt on nüüd taas FB-s ülal. Mul on FB-s veel palju nii mees- kui naisakte. Imestan, et neid keegi üles pole andnud ja kaevati hoopis kõige süütuma mustvalgele teralisele filmile pildistatud poolakti peale. On siis tõesti nii, et meesakt häirib vähem kui paljaste rindadega naine?
tubli fideelia, et sa sellise asjaga tegeled ja tähelepanu juhid soorollidele. onupoeg tegi sellise järelduse asjast: ma ei lähe sõjaväkke, sest miks naised ei pea minema, aga mehed peavad.
jagan onupoja arvamust. ajateenistus peaks vabatahtlik ja sooneutraalne olema, sest ainult nii teenivad aega need, kes tõeliselt seda teha soovivad.
Peetril tõepoolest huvitav tähelepanek, mis viitab sellele, et meil väärtused ja mõisted, keel ja kultuur, segamini nagu pudru ja kapsad või nii nagu Paabeli segaduse ajal, kus keegi enam kellestki aru ei saanud. Aga sõjaväekohustus ja paljas ülakeha on huvitav võrdlus...Aga olen nõus ka ühe varasema kmmenteerijaga, et Põhjamaades on tabude kaudu seksuaalsus suunatud ainult väga kitsale valdkonnale, objektile jättes kõrvale subjekti. Sellest vaatevinklist lähtudes on Fideelia tegevus meil revolutsioonilise tähendusega mõttemallide muutmisel. Kui sellega kaasneb ka filosooofiline taust, siis lausa Põhjamaade Gandhi.
OOoo, ilus. :) Selle filosoofilise tausta uhke sõnastamisega läheb rohkem aega, aga see on muidugi olemas, sest ma ei tee midagi ilma teoreetilise taustata. Loomulik, et enne teooria ja siis praktika. Vastupidi saab vist ka, aga see on juba minu jaoks liiga ähmane. Konkreetsus eelkõige.
See blogipost ja performance-katsetus oli justkui rusikas silmaauku. Mõtlen ise igal kevadel-suvel samale asjale, et miks mehed tohivad palja ülakehaga ringi käia ja naised mitte. Eriti kuna randade läheduses, aga juba linnavahel käivad ka väga koledad ja vormist väljas "koledad" mehed ilma särgita ja säravad kui kuusepuud- vaadake mind. Siis alati mõtlengi, et miks näiteks mina ei võiks siis ka rannast koju jalutada alasti või ükskõik, kus särgi maha võtta kui tuju peaks tulema.
täpselt see häiribki, et suurte tissidega karvased mehed, kõht ees, tohivad jalutada ringi palja rindkerega, aga niipea, kui naine seda teeb, kihutab politsei kohale. :( Otsustatagu siis juba ära, kas keelustada see kõigi sugude jaoks või muuta vabaks ka kõigi jaoks. Meil kehtib ju põhiseaduslik võrdõiguslikkus! Vanus, sugu ega füüsiline vorm ei tohiks olla keelamise ja näpuga näitamise põhjuseks. Kui võrdus, siis võrdsus.
Võrdsus jah,kui lotendavate tissidega mees võib palja ülakehaga ringi käia,miks mitte siis ka lotendavate tissidega naine ei võiks?Kuna aga naisel on "väljaulatuv" sugutunnus ülalpool keha ja mehel allpool,siis oleks õiglane kui oleks lubatud mehel bottomless ja naisel topless vabalt ringi liikuda.Kuritegu oleneb siiski teost mitte soost...
Jääb mulje, et kõik mis puudutab laste saamist ja hoidmist, on kuidagi lastega seotud, suguelundid paljunemiseks ja naise rind toitmiseks, on kuidagi mingil juhuse kokkuleppel tabuks kuulutatud ja edasi äriks ning aju vägistamiseks aretatud (pornograafiana). Aga siis peaks olema keelatud ka lapse kallistused ja kaetud ka noorte emade huuled, mis imikuid musitavad("oh õudust"), targem siis näokate muretseda. Ikka müksatav Andrus:)
See teema - naiste õigus/õigusetus - palja ülakehaga käimisel - see on üsna ammune asi vist juba. Seda nimetatakse topfree, topfreedom jne. - kui keegi viitsib internetist otsida.
Helsingi paraadil möödunud aastal oli kah miski spetsiaalne grupp sel teemal - aga noh need tšikid seal paraadil, kes väidetavalt tahtvat siis palja ülakehaga päevitada - no need tšikid ei olnud ise jälle eriti päevitunud. Miskipärast. Nii et justkui vastuolu. Et kui tahavad, miks nad siis ei päevita. Leiaks ju mõne koha ikka. No aga nad ei olnud üldse seda moodi, et oleksid päikest saanud.
Ega minu ülakeha ju ka püole päikest saanud, sest mind ei tõmba rannas käimine vaid meeldib aktiivne puhkus. Loomulikult ei käi ma igapäevaselt avalikus ruumis palja rindkerega, sest siis ei saaks üldse muud teha kui politseiga maid jagada. Nii on ehk ka nende topfree naistega. Mina ei nõuagi õigust palja ülakehaga päevitada, sest seda juba tehakse vaid just avalikus ruumis, nt linnas palavusega särk seljast visata, ilma et peaks ahistamist kartma.
Ja ausalt öeldes, ega minagi pole selle asjaga lähemalt tutvunud. Aga kui panna otsingusse topfree, siis tuli näiteks üks Canada lehekülg vist, kus sellest pikemalt juttu. (Püüdsin lingi ka panna, aga see jäi vist spämmifiltrisse.)
Hüva. Teema siis selline, et... hea küll direct action (ehk siis näiteks see performance vanalinnas) - see on muidugi peamine. Aga mu meelest võiks sellest filosoofiast kah teada anda.
Praktiline külg käiks siis nõnda, et tuleb lihtsalt välja otsida mõni artikkel sel teemal ja see siis Eesti keelde väänata ja näiteks internetti üles riputada.
Noh võib ka lugeda neid ja siis ise kirjutada, aga tihtipeale on internetis juba piisavalt head kirjutised olemas, nii et ainult tõlkimise vaev.
(Kuna võimul olev režiim mind palja ülakehaga ringi jalutamise eest ei represseeri, siis pole mul suuremat motivatsiooni neid asju üles otsida. Aga lugeda võiks küll. Ja kui tõesti hea artikkel ja optimaalse pikkusega ... no siis võib ehk mõelda järsku, et kuidas selle kohalikku keelde saaks.)
Aga kuidas jääks selle asjaga, et kommentaatorid võiksid oma nimega esineda, mitte anonüümselt? Kardate midagi või?
Mis tähtsust minu tagasihoidlikul isikul võiks olla. A kui mõnda head kirjutist tead sel teemal - näit. inglise keeles - siis võiks teada anda küll.
Andrus ja Peeter on poolanonüümsed, aga siin tegutseb veel üks kuni mitu päris anonüümset, kellele saab ainult IP-adre kaudu jälile. Ega teie Andrus ja Peeter mupot karda? :D :)))
"Facebook ei luba fotosid, mis ründavad indiviidi või gruppi, sisaldavad alastust, narkootikume, vägivalda või muud. See seadus kindlustab, et Facebook on kõigi, sealhulgas laste jaoks turvaline ja usaldusväärne keskkond" - see sama jura nagu N-liidu ajal koolides pähe taoti. Kuhu me oma suure vabadusega oleme jõudnud?
Ei saa ka mina aru, miks on vaja ajada inimesi normidesse. Kui ei ähvarda või ahista naine/mees kedagi oma kehaga, miks ta peaks siis seda varjama. Skandinaavias on võrdõiguslikus trend. Norras on sõjaväes naisi ligi veerand. Töökohtadel, kuhu Eestis soositakse ainult mehi, pole Norras naised mingi haruldus. Ei tehta mingeid erandeid, naine võtab 6m pikkuse toru õlale ja läheb samuti nagu mehed, või veereteb suuri kive paigast. See on võrdsus. Eestis on haruldus selliseid naisi leida. Siin tekkib teine aga, kui Eestis on naised kenad, saledad, hoolitsevad enda eest, kannavad ilusaid riideid. Siis Norras on keskmine naine kotti vajunud dressipükstega katkiste tenniste ja t-särgiga (Eesti mõistes) asotsiaali välimusega kalkar (ega mehed paremad pole).
Seltsimees ananüümusele, kes otsib filosoofilisi ja faktilisi näiteid alastuse kohta võib külastada http://vabameelne.wordpress.com/ lehte.
usun, et on võimalik olla sama asjalik nagu norra naised, aga ikka trimmis ja ilus. tarkuse ja julgusega ei pea alati inetu või n-ö mehelik välimus kaasnema. kui eesti naised seda matsu ükskord jagavad, tuleb ka võrdsus. vabameelse blogist sain palju huvitavat just oma aktsiooni jaoks, mis muidugi ei jää viimaseks. tean, et olen mõned ära hirmutanud, eriti suures paanikas näib olevat vaene Mihkel Kunnus. nii et varsti on järge oodata.
eieiei.. ma olen suur ja turske ning puhtpersonaalselt ei karda midagi. Osutasin lihtsalt sellele, et empaatiat võiks rohkem olla ning selle asemel et keskenduda pingsalt oma isiklikele õigustele, võiks ka mõelda, millist mõju selline käitumine teistele avaldab. Ja see avaldab :)
Ma tahaks järsku tänavalt avalikult viina juua. Või siis oma häda teha. Ausõna, ma võtan kilekoti kaasa ja korjan oma junnid ära. Või veel midagi sarnast teha, mida hetkel ebasündsaks peetakse.
Ega mul isiklikult midagi selle vastu pole, kui naised poolpaljalt suvel ringi käiksid, kuid samas on naiste rindadel hetkel veel mingisugune eriline tähendus meeste jaoks ja minu arvates peaks enne meestest selle tähenduse välja juurima. Ja naistest samuti. Et naiste rinnad enam midagi erilist ei tähendaks, et see ei oleks eriline kehaosa, mida ei tohiks vaadata ega katsuda vaid on tavaline kehaosa nagu näiteks nägu või käsi või juuksed vmt. Praegu aitavad naised sellele ise kaasa, sest näiteks õlast või käest võib võõrast naist ju puutuda, kuid proovi sa ainult tema rinda käega katsuma minna...
@Mihkel: muidugi avaldab mõju, aga rääkides empaatiast, siis miks ainult naistel peab olema empaatia, aga mitte meestel. Naistelt oodatakse, et nad vastaksid meeste loodud kuvandile heast ja paist tütarlapsest. Hoora, jumalanna ja ema rollid ajaloost teada tüüpilised naiserollid. Kohe, kui naine on isikupärane ja julgeb uudse ideega lagedale tulla, ollakse paanikas. Minu katse näitas väga selgelt kätte soorollid meie ühiskonnas.
Mina ei paneks võrdusmärki inimese katmata keha ja avalikus kohas joomise, kõhutuule laskmise või karjumise vahele.
Isiklik ruum on püha ning enamikul inimestest on ebamugav ka see, kui võõras puudutab tema kätt, juukseid jne. Ei ole vaja käppida midagi ja ma ei kutsu üles mingile familiaarsusele. Riietus või selle puudumine pole kutse seksile!
Paljud tunnistavad, et vahva oleks, kui ühiskond suhtuks sallivalt nii naiste kui meeste katmata ülakehasse. Aga kuidas siis väärtushinnanguid muuta, kui mitte midagi ei tee? Õhu väristamine pole iial midagi muutnud.
ananyymusele: ei ütleks, et ainult naise rinnad on midagi erilist. Kogu ülejäänud keha on samuti eriline - käed, jalad, õlad, kõht jne. Kõik on eriline. Milleks rindadest teha midagi enamat, kui ülejäänud keha. Võõras, kes hakkab käperdama õlgu, kohtu või sääri, on sama tülgastav, kui see kes katsub rindu. Kui tuttavat inimest kätelda, emmata, suudelda - pole kontakt rindadega midagi ebameeldivat.
Teie ei paneks võrdusmärki inimese katmata keha ja avalikus kohas joomise, kõhutuule laskmise või muu ebasündsa vahele, aga fakt on see, et palja ülakehaga naist avalikus kohas loetakse praegu ebasündsaks. Seega on neil kõigil võrdusmärk vahel. Ja mina ometi TAHAN avalikus kohas oma junne teha ja miks ei võiks ühiskond sellesse sallivalt suhtuda ning väärtushinnanguid muuta? Kokkuvõttes ei taandu minu jaoks see siin mingite asjade paremaks või sallivamaks muutmiseks vaid kellegi indiviidi tahtmiste pealesurumiseks. Mina TAHAN toplessina käia ja teised PEAVAD sellega leppima. Inimeste moraalsed seisukohad ei muutu siiski nii järsult. Nudistide rannad meil juba on, reklaamides ja meedias näidatakse rindu juba küll, porno on ka üsna kättesaadav ja võibolla siis saad kunagi oma eluaja lõpus ka vabalt tänaval palja ülakehaga käia, kuid hetkel sellesse sallivat suhtumist nõuda on siiski liiga palju.
Puudutamise(mitte käperdamise, mis on siiski teine asi) juures jään ma siiski oma seisukohale, sest naised peavad ka oma rindu erilisemaks, kui muid kehaosi. Ja kui juba paljastad, siis võiksid leppida ka sellega, et keegi juhuslikult või isegi tahtlikult neid puudutab. Seega mina sooviks ka vabadust mitte saada kohtusse kaevatud seksuaalse ahistamise eest, kui ma põgusalt kellegi topless naise rindade vastu käega lähen.
anonüümus, kas sina, kui oled mees, lubaksid suvalistel võõrastel oma rindu puudutada? Rinnanibud on tundlikud ka paljudel meestel - kas nende soovimatu puudutamine suvalise võõra poolt on tõesti aktsepteeritav käitumine?
Mulle miskipärast tundub, et kui ma tänaval mõnd palja ülakehaga maalriselli läheksin käperdama, ükskõik, kas õlast, rinnast või kuuspakist, siis oleks ta selle peale sama õigustatult pahane...
Võõra inimene puudutamine on aktsepteeritav vaid teatud kindlatel puhkudel ning teatud kindlatest piirkondadest - teadvusel inimesel käsi, õlale või turjale koputamine (tähelepanu äratamiseks), teadvuseta inimesel üksnes tema abistamiseks, ja SEALT KUS VAJA.
Dziisas faking kraist, oletame, et leiate tänavalt purujoobes, teadvusetu neiukese, kel maha kukkudes on seelik kerkinud kõrgele ja paljastanud stringidega tagumiku... kas teie esimene loogiline liigutus on krabada tagumist või keerata neiut õlast ja vaadata näkku? Mõtelge nüüd loogiliselt.
Veel 100 aastat tagasi oli naise jalad need, mida paljastada ei tohtinud ja mis kaeti mitme riidekihiga. Kankaan varietees oli täielik striptiis. Kusjuures rinnad võisid olla samal ajal pooleldi paljad. Alles peale I maailmasõda käis revolutsioon, et sääri lubati näidata. 1960-ndate miniseelik lubas jalad juba genitaalideni paljastada ja polnud hullu midagi. Nii et need asjad pole nii kindlad midagi. Ei imestaks, kui mõne aasta pärast on rinnanibukleepsud mainstream.
Fideelia, ma olen täiesti kindel, et SEADUSES puudub sooline eristus st mupo kutsumise määrab kaaskodanike taluvuslävi (ja selle õiguse ja jõuga ületamine võiks jääda südametunnistusele).
"Ja kordan veel korra üle, et igal naisel on kahtlemata meestega võrdne õigus olla täielik tropp ja mölakas."
Ja vaata oma loogikat:"miks ainult naistel peab olema empaatia, aga mitte meestel" - see on negatiivne: nemad on tropid, järelikult võime meie ka olla. Aga palun! Ent ei maksa oodata, et selle peale kõik aplodeerivad.
Mis aga puudutab mõjusid ( a la "Riietus või selle puudumine pole kutse seksile!"), siis siin tuleks küsida mõjutatavatelt, mitte mõjujatelt.
Mhm, ma pean empaatiaks võimet mõista teise inimese hingeseisundeid ja kahtlemata hõlmab see enese mõjude teadvustamist. Nt kui mu mingi käitumine põhjustab kellelegi kannatusi, siis pean kõlbelisamaks selle käitumise koomale tõmbamist, mitte jätkamist "sest mul on see õigus!"
Saame küll empaatiast sarnaselt aru, ma laiendan seda ka loomade jt elusolendite hingeseisundi mõistmisele, aga siiski - palja rindkerega naine põhjustab kellelegi KANNATUSI?! Hallooo! :DDDD
Jah, võimetus seda mõista ongi empaatiapuudus. See, millele vihjab Elli (naiselik pool) + Tisserand ja Friedemann. Houellebecqi "Võitlusvälja laienemine" ja Thomas Manni "Väike härra Friedemann" on headeks ilukirjanduslikeks näideteks.
Oletame, et paljas rindkere tekitab osades kodanikes kannatusi. Kuna enamus neist on emarinda imenud ja väikelapsel häbitunnet veel ei ole, siis sai selline olukord tekkida alles suuremaks kasvades ehk kasvatuse, sotsialiseerimise käigus. Selleks, et inimkonna paljarinnateemalisi kannatusi kaotada, tuleb juba lapsega suheldes hoiduda vihjetest kehale häbikontekstis. Laps võtab alastust loomulikuna ja nii see peaks jääma ka täiskasvanuna.
Ma arvan, et Elli viitab, ütleme, alatule konkurentsile. Mann täitumisvõimetu iha tekitamisele, mis võib olla lausa fataalne.
(Või noh, eks katsu mulle formaalloogiliselt tõestada, et käperdamine on midagi ebameeldivat! Äkki peaks sellest kultuuritaagast ka vabanema, et ihu on puutumatu ja püha!)
Morgie, mina kui mees ei kutsu kedagi oma rindu puudutama, kuid ma ei tee sellest ka numbrit, kui ma palja ülakehaga olen ning keegi käe mul rinna vastu paneb. Või kui ka keegi sedasama teeb, kui ma riides olen. Naised aga hetkel teevad sellest suure asja.
Ja alastus loomulik? Ei ole ju. Pidevalt inimestel riided seljas. Rohkem praktiline värk ja ma olen tähele pannud, et naised neid riideid veel rohkem tahavad kanda. Külmakartlikumad tavaliselt ning ilu faktor mängib ka rolli. Ma olen üsna kindel, et 99% valiks poolpalja oleku ja ilusa kleidi/muu riietusasja vahel valides ilusa kleidi/muu riietusasja. Võib ju poolpaljalt olekut propageerida, kuid lõppude lõpuks võidab praktilisus ning isegi kui see lõpuks lubatud saaks, ei usu ma eriti, et naised massiliselt seda võimalust kasutama hakkaks.
Anonymous - Sa väidad, et ei tee numbrit, kui keegi sinu paljast rinda katsub. Kui katsujaks on Sinule meeldiv inimene, siis tõenäoliselt küll. Aga kui on homoseksuaalsete kalduvustega võõras mees (teeb higise käega ringikesi), vaevalt see Sulle siis enam meeldib.
Mihkel - miks viitad raamatutele? Kirjuta oma seisukohalt, mitte teiste mõtetest. Enamus inimesi teeb nii, kuidas keegi autoriteet on ette kirjutanud ja peaga ei mõtle.
Kui Te jätate kõrvale üldised tavad ja kellegi ette kirjutatud mõtted, siis äkki suudate minule ära seletada, mis on Teile taunimisväärset naiste rindade juures.
Fideelia - ära oma ettevõtmistega liiale mine. Muidu astud samasse ämbrisse kuhu Meremaagi. Inimestel on komme väikeseid halbu asju väga kaua mäletada, samas suured heateod unustatakse ruttu. Üldiselt on eestlased üsna vabameelsed. Prantslased pidid olema palju konservatiivsemad alastuse kohapealt. Seal aga austatakse teisi inimesi - kes tahab see teeb. Mõndadel Eestlastel on lihtsalt kombeks kireda oma posti otsas kõige peale mis ei meeldi. Nagu ikka, ühte kirejat märgatakse rohkem, kui sadat vaikijat. Kui ühele inimesele midagi ei meeldi, "kommib" ta sada korda, aga et sajalt inimeselt kellele meeldib üks "komm" välja võluda, tuleb mägesid paigast liigutada.
Soovitan Sinule seda, mida mulle kunagi soovitasid: loo keskkond kuhu saavad koguneda vabameelt inimesed ja kui on sada inimest koos andnud oma toetuse, siis saab need kirevad kuked sealt posti otsast alla lükata.
Tõestus eestlaste vabameelsusest: paar päeva tagasi lugesin "Postimehest" kuulutust, et kuskil Rakvere (võin kohaga eksida) lähedal toimub suur üle Eestiline saunainimeste laager. Oleksin ise Eestis läheksin kohale.
:) minu soovitus läbi Sinu on endiselt väga tark, aga mida Sa selle liiale minekuga öelda tahtsid? Kuidas ma liiale minna saaksin? Olen täiesti nõus, et peaksin enda ümber koguma võimalikult palju mõttekaaslasi, aga see ei käi nii kähku. Pealegi on keeruline näiteks allkirju koguda, sest mille vastu/poolt need oleksid? Meil puudub ju seadus, mis keelaks palja rindkerega avalikus ruumis liikuda. See seadus istub vaid kodanike peas, ei mujal. Mõtete vastu allkirjadega ei saa. :)
"Walzeri raamatust koorub üks huvitav tõdemus. Selleks, et olla sallitud, peab kuuluma mingisse kogukonda, kollektiivi. Kellegi eripära saab tunnistatud ja respekteeritud alles siis, kui tal on ette näidata mõttekaaslasi. Mingisugustel religioossetel praktikatel, näiteks, "puuduks vähimgi legitiimsus, kui neile nõutaks õigust puhtindividuaalsel alusel, isegi kui indiviid rõhutaks, et ta arusaam sellest, mida peab tegema ja mida teha ei tohi, on tema ja ta Jumala ühisteadmine" (lk 104)."
Liiale - jäi kuskilt meelde, kui Sa väitsid, et on kavas korraldada veel selliseid aktsioone (mõte oli vist umbes selline). Siin kohal nõustun Mihkliga, et tuleb kaasata rohkem inimesi.
Vastu/poolt ei saa jah võidelda. Pigem teha teavitustööd. Luua suhtlus keskkond. Keda see huvitab küll leiab üles. Siis saab tead täpselt, mida inimesed arvavad, ootavad, kardavad. Küll tekkiks asjale vedajaid. Nurgake oleks erinevatele seadustele ja inimõigustele.
Kui sellist juba kuskil tehtud pole. Enamus, mis tehtud on sexi kallakuga ja por lehtede külge poogitud. Neid tava inimesed ei loe.
See, mida ma kavatsen lisaks teha, on performance, mida ma ei ole reklaaminud, sest oma kunstiprojekte ma tahan teha pigem üksi ja mitte eelnevalt neist liigselt lobiseda. Pärast saate teada. :) Naine peab ju salapärane olema! (iroonia).
Vaevalt eestlased gotopless lehele satuvad. Ma pigem pidasin silmas sellist kohta, mis on vähe üldisem. Kuhu saavad arvamust avaldada alasti olemise ja tegemiste osas. Need kes pole ise veel otsustanud kumba seisukohta kaitsta, saavad mingisuguse ülevaate.
Elunautija, ma saan täiesti aru, et see on ebameeldiv ja inimese isiklikku ruumi tungimine, kui keegi võõras su rinda katsub ja ka mulle see ei meeldi. Aga ma ei räägi siin mingist seksuaalse tähendusega rinna hõõrumisest vaid lihtsast katsumisest/puudutamisest. Enamikul juhtudel saad sa hetkel naiste poolt seksuaalse ahistaja märgi külge või kõrvakiilu, kui sa isegi lihtsalt puudutad rinda. Kasvõi kogemata.
Aga ausalt öelda jääb mulle see poolpaljalt käimise mõte suurelt osalt arusaamatuks. Ma saan aru, et on teatud hulk inimesi, kes tahavad ennast sedasi aeg-ajalt eksponeerida ja teisi provotseerida. Ja on teatud kohad/ajad, kus seda võiks teha(soojal ajal rannas, saunas, etc), kuid kas muudel aegadel ja kohtades on asjal on ka mingi kasulik või praktiline pool(alasti olemine ei ole siiski inimese loomulik olek)? Kas naised tegelikult ka tahavad pidevalt poolpaljalt ringi käia kõikides avalikes kohtades? On see mugav ja parem kui riietega käimine? Ma tunnistan, et mulle kui mehele meeldib rindu vaadata ja minu poolest võiksid naised käia küll igal pool poolpaljalt, aga kas naised seda ka tegelikult tahavad...
On kohti, kus hea meelega käiks poolalasti, kui ei kardaks ümbritsevate hukkamõistu. Näiteks rannas. Või omas aias (naabrid ju näevad, võibolla paistab tänavalegi).
Keha puudutamine võõraste poolt on sellegipoolest suurelt osalt tabu. Olgugi, et miniseelik ja lühiksesed püksid ei häiri enam kedagi, ei peeta heaks tooniks ega enamasti ka meeldivaks, kui võõras kasvõi juhuslikult põlve katsub. Ja enamasti ju ei katsugi. Mille poolest rind on teistmoodi, kui põlv? Vahitakse ju naiste jalgu, vahitakse ka rindu... No ja mis siis sellest? Kas jalgade vaatamine tekitab vähem piinu kui rindade vaatamine? Andke andeks, ma ei mõista...
Jah, ma saan aru, et erinevatel aegadel on erinevad tabud ja vabadused, aga see on ju meie maailm ja meie aeg. Kui miski ei ole mõistlik ja õigustatud, siis on meil täielik õigus algatada muutus. See võib võtta aega, ega pahkluu näitamise keelust ühe päevaga miniseelikuni jõutud. Aga kellegi arvamuse tõttu, et nii ei ole kombeks vms ei maksa küll loobuda. Kombed muutuvad. Inimesed muudavad kombeid. Meie olemegi inimesed.
Olen Lendavaga kõiges ühel meelel. Tõesti on olukordi, kus hea meelega viskaks särgi seljast ja laseks tuulel keha jahutada, aga ei saa, kuna oled naine! :S Jabur olukord. Tee või ümberlõikus. :( Ja täiesti nõus, et kombed muutuvad ja neid muudavad inimesed. Me oleme inimesed. :)
Loomulikult tahavad inimesed viibida alasti, kui on selleks võimalus ja kui inimese meel pole kompleksidest kammitsetud. Paljalt olla on kõvasti mugavam, kui riietes haududa (haudu omas mahlas). Kui ilmad jälle külmemad siis võib midagi peale visata. Aga narrus on kanda soojal ajal riideid rannas, saunas, kodus või ujudes. Kes julgeb väita, et riietega on mugavam ujuda?
Saunas riiete (eriti sünteetiliste ujumisriiete) kandmine on kogunisti kahjulik. Ainult viltmüts peas on mõistlik.
Sai kinnitatud fakti, et naised tahavad teatud tingimustel poolpaljalt ringi käia. Peab olema sobiv koht ja kliima. Ainult et algne püstitus Õhtulehe poolt, suvalisel ajal keset linna poolpaljalt käia ei ole selline olukord. Seega paistab, et kokkuvõttes jõuame siiski selle juurde, et poolpaljalt viibimiseks on oma ajad ja kohad. Terve päeva septembris linnas poolpaljalt ei hakka keegi käima. Ühistranspordis teiste vahel trügima samuti mitte. Ma ei usu ka, et keegi tahaks ka isegi ühte tundi oma rindu kõrvetava päikese käes hoida. Ma ei usu, et isegi peale tööd koju minnes inimesed ennast supermugavalt tunneksid, kui nad kõik asjad ja kodused tööd poolpaljalt tegema peaksid ning tõenäoliselt on üsna raske ka paljudele selgeks teha, et paljalt magamine on parem, kui öösärgi või mõne muu riideesemega.
Ja fakt on siiski ka see, et praeguse aja hea komme ei ole naistel poolpaljalt linnas tänaval ringi käia. Ka mitte soojal ajal. Seega topeltstandardeid, nagu Õhtuleht püüab väita, meil ei ole ning see on lihtsalt avaliku korra rikkumine, kui mõni naine sedasi teha otsustab.
Ükski seadus ei sätesta, et meie riigis on palja ülakehaga avalikus kohas viibimine keelatud. Päris alasti on see keelatud Tallinnas.
Mupo isegi tunnistas, et on oluline võidelda naiste õiguste eest liikuda palja ülakehaga, kui ilm seda võimaldab!:D
Mehed käivad Tln kesklinnas palja ülakehaga ja keegi ei kutsu mupot. Nagu näha, ei teinud mupo ka meiega midagi vaid lõpuks olime ühel nõul. See on harjumise küsimus.
Kes kuidas end mugavamalt tunneb, on isiklik. Mina ja paljud mu tuttavad just tunnevad end alasti paremini. Nii öösel magades, kodus, kuuma ilmaga väljas kui ka kuuma päikese käes on paljalt loomulikum ja parem olla. Ei tee see päike rindadele midagi, kui kreemi peale panna ja sa anonüüm ära naiste rindade pärast küll pabista.
3) viibida alasti, KUI SEE OLULISELT HÄIRIB teisel isikul koha sihipärast kasutamist. Kohaliku omavalitsuse üksusel on õigus määrata oma territooriumil kindlaks kohad, kus alasti viibimist ei loeta, sõltumata asjaoludest, teisi isikuid häirivaks;
Fideelia ju seda tõestama läks, kas paljaste rindadega naine häirib teisi inimesi. Tõestatud sai, et kõrval olijaid poolpaljas naine ei häiri.
Alati leidub karjas ka mõni mus lammas. Tõenäoliselt mõni KGB koolituse saanud nuhk-pealekaebaja, kes kohe võimudele helistas. Kui normaalset inimest miski häirib vaatab ta kõrvale, järelikult oli see selline kes tunneb rõõmu teistele ärapanemisest.
Ükski seaduse ei keela, ükski seadus ei keela... Seadused ei keela konkreetselt paljusi asju, kuid meil on üldlevinud moraali/eetikanormid ja head tavad ning seadused/eeskirjad ütlevad, et avalikus kohas ei tohi eksida üldtunnustatud heade tavade ja kommete vastu. Seega keelavad ikka küll. Mitte täpselt sellise sõnastusega nagu sa tahaks, kuid kaudselt ikkagi. Seega on mõttetu viriseda, et sind kiusatakse ning rääkida topeltstandarditest, kui sa teadlikult avalikku korda rikkuma lähed.
Ja elunautija? Sa hämmastad mind tõeliselt. Kui normaalset inimest midagi häirib, siis on tal täielik õiguse sellest teada anda, mitte kõrvale vaadata. Selline "kõrvalevaatamise" suhtumine propageerib täielikku hoolimatust, mitte sallivust. Ma loodan, et kui elunautijat mõni kamp kuskil klobida kavatseb või keegi midagi muud tema kallal/läheduses harrastada tahab, mis isegi kõrvalolijaid häirib, siis peaks tal ikka need "normaalsed" inimesed seal läheduses olema, kes vaatavad lihtsalt kõrvale ja "sallivad".
Misasja? Minu meelest oli jutt mitte klobimisest, vaid ebavõrdsusest. Mehed võivad särgita käia ja naised ei või. Miks? Mehed kasutavad õigust olla palja ülakehaga üsna sageli. Naised mitte, sest seda ei peeta viisakaks. Samas ei saa ka öelda, et naised ilmtingimata meestest erinevad oleksid. Mõnelgi (kõhnal) naisel pole eriti väljaarenenud rindu ja mõnelgi (paksemal) mehel on täiesti arvestatavad rinnad. Aga naised ikkagi särgita käia ei või ja mehed võivad. Kus on siin õiglus?
Kahtlustan, et Anonymous on mees. Ta ei tea, mis tunne on tõmmata endale selga rinnahoidja ja milline õndsus on sellest vabaneda (selleks, et rinnahoidja midagi hoiaks, peab ta üsna tihedalt ümber olema). See on lihtsalt tänapäevane, vähendatud ja mõnevõrra mugavam variant korsetist, mille ebamugavusest peaksid kõik aru saama. Riietest - rinnahoidjast, läbihigistatud särgist vabanemine on eriti kuumal suvepäeval õndsus. Kahjuks arusaamatutel põhjustel ebasünnis.
Anonymous, Sinu mõttekäik üllatab mind jälle. Sinu mõttemaailmas ei paista kõik korras olema. Ära selle pärast nüüd solvu, aga selliseid asju ei saa võrrelda. Ühel juhul pannakse toime isikuvastane kuritegu, teisel juhul tunneb inimene ennast lihtsalt vabalt. Selliseid asju ei maksa samale pulgale asetada. Ühel juhul on tegemist mitte meeldivusega, teisel juhul sallimatusega.
Et Sinule puust ja punaselt ette teha, siis üks näide: Sinu tee viib mööda ooperiteatrist, kuna Sinule see muusika ei meeldi, ei hakka selleks ka politeid välja kutsuma. Kiirendad sammu ja lähed minema. Teisel juhul kuuled õnnetusse sattunud inimest appi karjumas, kui Sinule see heli ei meeldi, siis kas sa lahkuksid samuti väljategemata.
Sinu algatus ja mõtted sellel teemal on kõik väga õiged! Mul oli nii hea meel Sind uudistes näha/lugeda. Toetan tuhandel käel!
Kulla elunautija, samad sõnad ka sulle tagasi, sest ma ka ei saa aru, kas sul on mõttemaailmas kõik korras. Ma ei võrdle asju, vaid toon välja sinu ütluse, et ärge laske ennast endale ebameeldivaist asjust häirida vaid sallige neid. See, mis asi kedagi häirib on sügavalt personaalne ja seega ei ole ka minu toodud näited kohatud. Sina ei suuda ette kujutada, kuidas võib kedagi tänaval, avalikus kohas naise paljas rind häirida ning mõni ei saa aru, kuidas võib teda see häirida, kui keegi sind kolgib. Sellepärast ongi just sinu "sallivusele" üles kutsumine hoopis kohatu ja mõistetamatu, sest kui inimene näeb midagi, mis on sündsusetu, häirib teda ja silmnähtvalt ka teisi ning on selgelt vastukäiv headele käitumistavadele, siis on siiski õigus sellest korrakaitseorganitele või muusse sobivasse kohta teada anda, mitte aga hoolimatult mööda minna ja suu kinni pigistada.
Lendav, ma täiesti usun, et ilma rinnahoidjata on hea ja vaba olla ja laske aga käia, nõudke omale seda õigust. Kuid konkreetsel juhul on minu mõte selles, et praeguses ühiskonnas on naisel poolpaljalt tänaval ringi käimine sündsusetu ning see on avaliku korra rikkumine ja hetkel seda teha ning pärast kurta "topeltstandardite" olemasolemise pärast ning liigategemise pärast on lihtsalt nõme. Sest hetkeolukord on teada ja minnakse lihtsalt teadlikult korda rikkuma ja provotseerima. Laske aga käia, kasvatage oma tütreid selliselt, et neil ei ole piinlik ega ebamugav poolpaljalt tänavatel ega koolides ega muudes avalikes kohtwades olla. Seee on teie võimalus.
Ei viitsi mina Sinuga vaielda. Kas Sa Anonymous oled siinsetes postides üksi kirjutanud, või on teid mitu? Sest viimases postis väidad Sa, kuidas alasti rinna nägemine teikitab tohutu hingelise trauma. Kuid ühes eelnevas postis väidad Sa, et Sinule lausa meeldib naiste nindu vaadata:
"Ma tunnistan, et mulle kui mehele meeldib rindu vaadata ja minu poolest võiksid naised käia küll igal pool poolpaljalt" (August 4, 2011 10:34 AM).
Võibolla pole tõesti minu mõttemaailm nii paindlik, et kõigi "issandaloomaia" asukatega samale lainele suudan asuda. Ma tunnistan seda ja üritan teie kompleksidest aru saada. Katsuge teie meist ka aru saada.
Keeruline on vastata, kes ma olen. Palju lihtsam on kirjutada mida ma mõtlen või tähtsaks pean. Elame kõik vaid korra ja see elu on nii pagana lühike, et seda piirangute ja reeglite vanglas veeta. Elu on ilus ja selle igat sekundit tuleks nautida nagu igavikku.
Kui tuleb tahtmine talvisesse järve hüpata siis ma teen seda, kui tahan langevarjuga hüpata siis hüppan, kui tahan kalju mäestikus kivi küljes rippuda siis teen seda, kui tahan talvel mäest lauaga alla kihutada siis teen seda. Enamik inimesi peab neid tegevusi hullumeelseteks ja keelaksid ära, mina aga naudin täiel rinnal. Kui kunagi elu kokku peaksin võtma, siis tunnen küll, ükski sekund pole läinud raisku. Oleks see elu ainult pikem, sest liialt palju on veel kogeda.
Raske on mõista inimesi, kes elavad oma hallis maailmas, mida ümbritsevad kõrged sündsuse, käitumisreeglite ja ühiskondlikukorra müürid. Aknad on trellitatud ja uksi sulgevad mitmed riivid.
Viimastel aastatel pole langevarjuga enam hüpanud aga tuli seoses alasti olmisega meelde mõned asjad. Langevarjuri pädevust näitavad kolm märki pronks, hõbe ja kuld. Pronks märgi saab, kui on tehtud viis iseseisvat hüpet. Hõbemärgi saab siis, kui on tehtud vist oli kakskümmend hüpet ja üks vette maandumine. Ja kuldmärgi hüpete arvu ei mäleta aga üks hüpe oli alasti hüpe.
Teine asi, mis meenus on Pärnu langevarjuklubi lõpetas oma suvise hüppehooaja ühis alasti hüppega Pärnust sillapealt jõkke.
PS. Ei maksa võtta neid faktipähe, nagu kirjutasin mõned aastad on möödunud ja kõik võib olla muutunud.
Üks asi veel. Järgmisel hommikul pärast Reporteris näidatud lõiku vaatasin Star FM hommikuprogrammi, Allan Roosileht ja Zenja Fokin kiitsid Sinu ettevõtmist. Kui siis konservatiiv Pille Minev lasi tulla pika jutu eetikanormidest, olid mõlemal mehel "kõrvad pealigi", "saba jalgevahel" ja "madalamal kui muru".
Tänud! Küsimus oli kõigile anonüümsetele ja vastata ka võivad kõik! :) Olen täiesti sama meelt elu kogemise asjus. Oi, see on tore, et mind raadios ka mainiti. :) Ma ise ju kogu aeg ainult kõndisin, netti sain seal, kus oli wifi või emt ühendus ja ainult hommikuti ja õhtuti. Hea, kui keegi infot annab, mis vahepeal toimus. :P Jah, kahjuks on enamus liiga kergesti mõjutatavad. :( Eesti naistel on ebamaiselt madal enesehinnang. Kui nad teaksid, millised uskumatult ülekaalulised ja nabani rippuvate rindaadega suure pere emad USA-s palja ülakehaga ringi liiguvad ja üldsuse arvamuse peale ainult õlgu kehitavad, saaksid nad kreepsu.
Elunautija, ega tõesti ei ole mõtet millegi üle arutleda, kui teine inimene teise mõttest aru ei saa ja lisaks veel olematuid asju jutust välja loeb. Ma ei ole kusagil väitnud, et mul isiklikult midagi selle arutelu all oleva tegevuse vastu oleks. Mitte kuskil. Kogu mu jutu mõte lühidalt on lihtsalt see, et praegused üldlevinud head tavad sellist käitumist ei soosi ning kui naine poolpaljalt tänavale läheb siis seda võikski oodata, mitte imestada, et miks küll temasse negatiivselt suhtutakse ja MuPo kutsutakse(ausalt öelda ma ka ei imestaks, kui see MuPo kutsuja naine oli, pakuks isegi nii 80% tõenäosust selle jaoks). Ja kuna kombed on praegu sellised nagu need on ning kombed nii järsku ei muutu, siis alustada võiks ehk oma pere/sugulaste/tuttavate ringist mitte kohe tänavale joosta. Sest meie kliimas võib sellist tegevust väljas tänaval harrastada siiski näppude peal loetud päevadel aastas. Või siis järsku ongi hea, kui kujuneb välja komme mõnel päeval aastas väljas rindu näidata ja ülejäänud aja peidatakse rindu isegi kodus oma mehe eest riiete alla?
Anonymous, Sinu elukogemus tundub piirnevat vastasmaja akende ja interneti avarustega. See pole solvang, pigem soovitus vaadata vähe ilmas ringi. Ja kust Sa võtad neid "üldlevinud häid tavasid", mõtled ise välja või oled kellekiga sel teemal aru ka pidanud.
Teatri inimesed ja muusikud on väga vabameelne rahvas. Tihti riietutakse samades garderobides või koridorides, mehed naised segamini.
Paljudes trennides kasutavad naised ja mehed sama riietusruumi. Pärast trenni jagatakse sama dušširuumi.
Nõukaajal oli paljudes ettevõtetes kombeks korraldada kord kuus koosviibimisi, ühiseid saunaõhtuid. Tänapäeval on firmad ülesehitatud kasumile, enamus ei pea kord aastas suvepäevigi.
Oma tuttavate seas ei tea kedagi, kes käiks ujumas või naudiks päikest riietega. Tõsi talvel ujulates ikka käiakse. Näiteid tavalistest inimestest oleks veel, kedagi neist ei häiri teiste alasti kehad.
Kust on Sinu andmed pärit? Tood ehk mõne näite. Eks muidugi leidub inimesi, kellel on endaga hirmus igav ja siis topivad oma nina teiste asjadesse.
Aktiivse eluviisiga inimestel on lihtsalt niipalju muud tegemist, et teisete tühised tegemised ei lähe neile korda.
elunautija said... "Oma tuttavate seas ei tea kedagi, kes käiks ujumas või naudiks päikest riietega."
Kus maailmas Sina elad? Sul on mingi metsakoht või saareke kus Sa mingi elust võõrandunud pisikese kogukonnaga elad? "Üldlevinud head tavad" on tavad, millest inimesed kinni peavad ja millest kõrvalekaldumine on teisi häiriv ning taunitav. Päris kindlalt ei ole "hea tava" naisel poolpaljalt linna peal ringi käia. See pole mitte minu välja mõeldud vaid praegune olukord. Need andmed on pärit igal juhul reaalsest maailmast. Mine linnapeale ja leia seal mõni poolpaljas naine. Liigu poodides ja ühistranspordis ning loe üle, mitu saad. Mitte ühtegi, kui sa jus ei ajasta ennast mõne antud teemaga meeleavalduse ajaks linna. Ma ei räägi saunast ega ujumistest kõrvalistes kohtades. Ma räägin avalikest kohtadest. Kas see pole tõesti siiamaani kohale jõudnud, et kogu see teema on naistest ja igal pool avalikes kohtades poolpaljalt ringi liikumisest, mitte aga teatud puhkudel(saun, väikesed ujumiskohad), kus seda tõesti oma seltskonnas tehakse. Ja siingi mainid sa üsna konkreetselt, et selliseks poolpaljalt/paljalt olemiseks on siiski oma kindlad kohad. Garderoob, eraldatud ujumiskoht, saun. Aga kuidas on kodus külalistega koosistumised, teiste juures sünnipäevadel käimine, või siis soojal õhtul õues grillpeol(ilma saunata)? Kodus naine sul käib igapäevaselt poolpajalt ringi?
Üks asi on olla nudist ja teine asi on nautida teatud tegevuste toime panemist alasti. Alasti olekud nautivaid inimesi on rohkem, kui Sa arvata oskad. Üldiselt ollaksegi "kapinudistid", kuna enamik ei viitsi mõne paadunud "tekstiilikaga" jageleda. Targem annab järele. Siis valitakse kohad, kus ei saa keegi näppu viibutada või kisa tõsta.
Parandan ühe sõnavea, kui mainisin, et minu tuttavad peavad lugu alasti olemisest. Tutvusringis on ka palju lihtsalt teretuttavaid, kelle kohta ei julge väita. Pidasin silmas sõpruskonda.
Selge, ainult et konnatiik paistab Sinu poole peal olevat, sest nagu välja tuleb on see alasti käimine siiski omaette lõbu teatud kohtades, mitte aga avalik asi. Oma konnatiigis võid alati alasti olla, aga muus maailmas hetkel see ei toimi ilma probleemideta.
|
OSCAR-2019
|
||
Sellel nädalal oli taaskord koolitulistamine USAs, seekord Californias ja vähem kui kuu tagasi oli Kentuckys... Nende tõttu on olnud koolis palju räägitud erinevatest kriisiolukordadest jne. Reedel mängiti teises perioodis läbi mis juhtub kui peaks tulema tulistaja/ohtlik isik meie kooli... Järsku announcements'itest (kus iga hommik teises perioodis räägib Jerry mikrofoni uudiseid / kas on mingi mäng / mis on lõunaks / jne kooli asju) öeldi, et nüüd algab ohutus värgi läbiproov.. Ehk pidime läbi mängima mida teha kui tuleb nt koolitulistamine - pidime kõik kardinad alla tõmbama või aknad lihtsalt ära katma, uksel olevad aknad ära katma, kõik uksed lukku keerama (enamustes klassides on kuskil 3 ust), kõik tuled ära kustutama ning minema seina vastu (seina mida oli uksest kõige vähem näha) ja pidime istuma seal vaikselt... Tegelikult oli päris vastik tunne sees tol hetkel, heakene küll, et see vaid õppus, aga siis hakkasid mõtlema, et need koolid istusid niimoodi päris tulistamise ajal :( ja siis loomulikult meil klassis osad hakkasid rääkima, et raudselt on päris tulistamine, aga et lihtsalt tahetakse hoida madalat profiili... seriously Americans ?! :D Õpetaja rääkis, et paar aastat tagasi oli meie koolile mitmeid pommiähvardusi tehtud. Peale seda jätkasime oma tavalise tunniga, hetkel vaatame ajaloos filmi "Cinderella man" mis räägib USAs olnud Great Depression'ist. Psühholoogias õpetaja küsis, et kas mul on USA toiduga kaal ka tõusnud, sest siin kergelt kaloririkas toit :D Peale kooli tulin koju, Amara helistas kuskil 7-8 aeg ja ütles, et läheb Emalee juurde ööseks, et ma tuleks ka, sest meil oli laupäeval vara vaja koolis olla, et turniirile sõita. Ma algul ütlesin, et ei lähe sinna, sest ma olin kindel, et siis ei saa terve öö magada, aga tund hiljem hakkas mul igav, nii et otsustasin siiski Emalee poole minna. Ta elab minu kodu ja Gowrie vahepeal, ehk siis umbes 3 miili (nii 4-5 km) kaugusel. Jõudsime sinna, jõudsime umbes 10 minutit seal olla ja siis otsustasime Gowries käia, osta süüa ning tõime Garrett'i ka sinna. Võtsime Emalee väikse koera ka kaasa :D:D Jõudsime Garrett'i maja ette, ta istus autosse, ta nägu oli hindamatu, sest ega me kõige normaalsemad ei tundunud, laul Trift shop oli peal, mina istusin taga keskel, sõin dorritosi, kõrval Jojo kellel oli koer süles ja hakkasime sõitma tagasi. Mida ikka kell 9 õhtul reedeti teha... Aga tagasi jõudes hakkasime mingeid filme vaatama, lõpuks otsustati õudukat vaadata.. Vahepeal jõudsid Emalee vennad koju, Corey ja Austin, üks senior ja teine junior. Austiniga suhtlen nüüd rohkem, sest istun temaga samas lauas maalimises, Corey'ga suhtlesin kui personal finance tunnis esimesel trimestril. Ma olin väga väsinud, nii et endalegi üllatuseks, suutsin jääda magama tugitoolis, samal ajal kui Amara ja Emalee kiljusid õuduka üle. Öösel ärkasin küll mingi hetk ülesse, telekas käis, Emalee ja Amara magasid diivanil, Garrett oli vahepeal ära läinud ja Jojo magas teises tugitoolis ja väljas oli torm. vahva.
Hommikul ärkasime 6:40 .... pidime kell 7 olema koolis, et hakata sõitma wrestling tournament'ile. Umbes 5 minutit toimus selline vestlus "we have to get up" - "yes, yes we do", "we have to be at school in 15 minutes" - "yes, yes we do", "let's go" - "yes", "let's go right now" - "yes, but wait, let's count to 10 and then let's get up" istusime 4kesi kõik diivanitel ning keegi ei tõusnud :D Lõpuks oli tuim minek - tõusime lihtsalt püsti, võtsime juba kokku paktiud kotid ning läksime välja... :D:D ehk diivanilt reaalselt otse autosse. Me teadsime, et kui kohale jõuame sinna kooli kus turniir toimus, siis oli aeg sättida, aga eks me olime nii väsinud, et eriti ei hoolinud sellest.. Jõudsime õigel ajal vähemalt kooli, nii et saime täpselt kell 7 välja sõitta. Sõitsime jälle Laurens'i kus toimus ka neljapäevane meet, ehk saime autos veel 1.5 tundi magada. Enne kohale jõudmist käisime bensukast läbi, sain breakfast pizza, red bull'i ja müslibatooni, piisavalt hea hommikusöök -.- Turniir ise oli metsikult pikk, 7+2 tundi.. Turniiri algul kutsuti kõik cheerleader'id mattide äärtele ja siis tehti üks cheer kõik koos. See tuli tegelt väga vingelt välja, poleks arvanudki, umbes 60 cheerleaderit siiski. See oli conference tournament, ehk maadeldi kaalude järgi ja iga kaalugrupi tšempion läheb state tournament'ile ja meil said 3 tükki - Taylor, Spencer ja Matthew :) Meil khuul treener, koguaeg räägib, et me peame olema rohkem nina püsti ja värki, et olla teistest cheerleader'itest "üle" ja nüüd, tollel turniiril ta läks ühe teise lambika treeneriga tülli pm :D "americans." Enne turniiri algust rääkis kohaliku kooli cheerleader'ite treener meile reeglid üle ja kontrolliti neete ja küüsi.. Just kõige vaiksemal hetkel avas meie treener oma tahvelarvutis mingi mängu ja siis see hakkas üle cheer room'i helieffekte laskma, must love our coach :D Ilmselgelt teda väga ei huvitanud mis toimus :D Peale megapikka turniiri sõitsime Gowriesse, käisin Amara poolt läbi veel ja siis lõpuks tulin koju... Need turniirid on ikka ebanormaalselt pikad ja väsitavad...
Hommikul ajasime end kõik uimastena bussile ja hakkasime Hawaiid edasi avastama. Esimene peatus oli üks kõrgemaid vaateplatvormi siin. Vaate oli metsikult ilus!!! Olime seal nii 20 minutit, tegime pilte, enamus pildid olid teiste kaameratega tehtud, mul küll on palju pilte, aga teiste omi näen ka kunagi :P Edasi sõitsime poodi, et osta lõunaks kõike head ja paremat kokku, sest lõuna oli piknik rannal. Sõitsime kohalike randa, see oli veel ilusam kui kõik teised rannad, sest loodus oli võimas seal ning turiste polnud!! Veetsime hea 6-7 tundi seal rannas, aga samas igav ei hakanud kordagi, tegime megalt pilte, käisime MEGA suurtes lainetes ujumas (pole kunagi nii suurtes lainetes ujunud/üritanud ellu jääda), tegime veel pilte, mängisime jalkat, tegime rannal joogat (üks YFU juhtidest on jooga õpetaja), sõime, reaalselt päevitasime äkki mingi 30 minutit :D sellise rahvaga lihtsalt tegevust jätkub, enne ära minekut tegime oma Hawaii Harlem Shake Belo YFU... See oli lihtsalt mega naljakas :D Nalja sai igatahes palju, sain mitu korda vette visatud Alexi poolt ning õnneks ei põlenud päikse käes ära nagu enamused :) 4 aeg lahkusime rannast, käisime veel mingit vaateplatvormil kus tavaliselt võis vaalu näha, mina igaljuhul ei näinud, 2 YFUkat nägid :) Tänased bussisõidud läksid veel paremaks, reaalselt terve buss laulis veel kõvemini ja veel valemini igat laulu kaasa ja tantsiti veel elavamalt, sellest video ka (videod panen kõik kokku kui kunagi tagasi Iowas). Ma lihtsalt armastan kuidas on alles kolmas täis päev siin (tegelikult juba :((((( ) ja kõik on niiiiii vabad ja niiiiii rõõmsad :) Käisime hotellis, sättisime end jälle korda ja nägime inimeste moodi välja... Ning läksime Honolulu Hard Rock Cafe'sse sööma. See reaalselt üks lahedamatest restodest kus ma käinud olen, mega muusika, veel parem toit ja teenindajad olid lihtsalt nii naljakad (üks hakkas meie ühe Jaapani poisiga tantsime keset restot - why not). Vahepeal tuli laul Fun - We are young ja me hakkasime seda kaasa laulma, algul vaikselt, mingi hetk kõik laulsid täiest kõrist üle resto. Õnneks see oli pooleldi väljas, nii et me liiga kõvasti ei karjunud ning välja meid ka ei visatud :)) kõigil oli lihtsalt nii hea tuju ja see laul tuleb meil siin igalpool, nii et sellest laulust meie reisi laul vaikselt kujunemas :) Peale õhtusööki saime 2 tundi shopamiseks ning pidime kell 10 olema tagasi hotellis, et pidada järgmise päeva plaanidest koosolek. Meil paluti tubades olla 11:30, sest homme järjekordne vara äratus, aga ma pean jälle tunnistama, see reis on reaalselt mu elu üks khuulimaid nädalaid!!! :)
Ausõna, kui peaks tulema läbiaegade parima USA blogi valimine siis peaksid küll Sina esimese koha saama! Tõesti, raske on sõnadesse panna, kui väga ma Su blogi armastan! Ja nii tore, et Sul seal nii hästi läheb!
|
OSCAR-2019
|
||
Tänapäevases maailmas kipub investeerimisvallas domineerima tehnokraatlik lähenemine. Kõik üritatakse paigutada protsessidesse, reeglitesse ning mudelitesse. Need kolm sõna võimaldavad jätta mulje, et laiemalt ongi olukord kontrolli all, tulevik piisava kindlusega ette aimatav ning sündmused turgudel, kuid miks mitte ka elus üldse, järgivad teatud konkreetseid ning väga selgelt ja täpselt defineeritavaid mustreid. Loomulikult, kui vaadelda protsesse, reegleid ja mudeleid, siis nende pakutav (näiline) kindlus tekitab kasutajates ka alateadliku soovi asetada oma tegevuses just nendele põhiline rõhk. Maailma nähakse tänapäeval eelkõige masinana – see on miski, mille kõik olulisimad toimemehhanismid ongi nüüdseks lõpuni (!) läbi hammustatud ning seega ei tohiks kuigi suuri üllatusi tulla. Kogemus, arvutusvõimsus ja aegread maksavad. Institutsioonid, mille vundamendiks on samad protsessid, reeglid ja mudelid, on selles maailmas kaljukindlad ning jällegi – ebakindlus, üllatusmoment ja seega ka risk oleks justkui rohkem kontrolli all kui kunagi varem.
Ometigi need üllatused tulevad. Risk on olemas. Veel hullem – saab ka tõeks. Halvad sündmused tulevad ootamatult ning tekitavad probleeme – ja toovad finantsturgudel osalejate jaoks loomulikult ka üllatuslikke kahjumeid. Jah, ka üllatuslikke kasumeid, kuid nende sagedus on mingil kummalisel põhjusel erakordselt harv. Tagatipuks, kui reaalsus on üllatav ning seda pole suudetud korrektselt modelleerida, süüdistatakse reaalsust, mitte mudelit. Kogu eeltoodu kontekstis on oluline, et see, keda finantsturud mingilgi määral huvitavad, suudaks distantseerida end eelkirjeldatud lähenemisest, et tal tekiks austus kaose vastu, või veelgi enam – selle vastu, et ta elab keskkonnas, kus tal on kontroll ainult iseenda käitumise üle. Tegelikult on see viimanegi piiratud ning turgude kontekstis valdavad vähemalt esialgu enamasti instinktid ja sundkäitumine, mis on selgelt kahjulikud. Tähtis on mõista, et maailm on ka tänapäeval modelleerimiseks liiga keeruline. Veelgi tähtsam on mõista, et selles keerulises maailmas ollakse vähemalt investeerimise kontekstis üksi.
Millest alustada oma teekonda selle asjaolu mõistmise poole? Mis aitaks tunnistada, et üksiolek tingib ka selle, et just ise ollakse turgudel oma raha suurim vaenlane? Alustada võiks „Aktsiamänguri pihtimusest“. Nimelt suudab see raamat näidata, et olenemata teie arvamusest, et progress on maailma dramaatiliselt muutnud, polnud ei inimloomus ega sellest tulenevad probleemid – ega seetõttu ka finantsturgude arengud – praegusest kuigivõrd erinevad ka sajand tagasi. Ning seda vaatamata pidevalt kasvanud arvutusvõimsusele või igas mõttes kasvanud (turgude) mastaapidele. Lugeja avastab siit raamatust suure tõenäosusega iseenda koos oma nõrkuste, eksimuste ja ebarealistlike unistustega. Aga ka selle, milline käitumine on turgudel edu toonud.
Inimesele omased käitumismustrid, mida raamatus nauditavalt kirjeldatakse, on nüüdseks saanud kinnitust käitumusliku rahanduse alal tehtud teadusuuringutes. Parim näide on muidu vägagi erksa mõistusega inimeste soodumus realiseerida kasum kiirelt, kuid kahjumitel lasta kasvada. Kahjumi realiseerimise vältimine on inimesele väga omane – instinktiivne. Seda on näiteks käsitlenud Daniel Kahneman, kes sai Nobeli preemia. See raamat tõestab, et see, miks enamik meist vähemalt esialgu finantsturul edu ei saavuta, on olnud teada kauem, kui keegi meist on arvata osanud.
Kui te jõuate raamatu lõpuks sisemise veendumuseni, et kuigi aeg on edasi läinud ning protsessid, reeglid ja mudelite loomise võime on tohutult arenenud, põhinevad turumehhanismid nende asemel siiski inimlikul hirmul, ahnusel, lootusel ja vaimupimedusel, siis ei ole te seda raamatut lugenud asjata.
Jesse Livermore oli legendaarne börsikaupleja juba 1907. aastal, mil kolmekümneaastaselt oli tema varandus väärt 3 miljonit tolleaegset dollarit. 34 aasta vanuselt ehk 1912. aastaks, 11 aastat enne “Aktsiamänguri pihtimuse” esmakordset avaldamist, oli ta kaotanud kõik ja võlgu oli tal miljon dollarit. See ei olnud tal esimene ega ka viimane kord kaotada kogu oma varandus ja tema lugu ei olnud sellega veel lõppenud.
Lugesin “Aktsiamänguri pihtimust” esimest korda 2003. aastal, kui olin alustanud oma börsikaupleja karjääri sarnaselt Livermore’ile olematu kapitaliga. Raamat aitas mul defineerida, milline börsikaupleja ise olla soovin. Mõistes raamatut lugedes Livermore’i valu, mida tingis kogu kapitali kaotamine, otsustasin, et mind ei tohi säärased totaalsed hävingud saata. Ka Livermore oli teadlik kaotuste valust, kuid erinevad põhjused, olgu need siis psühholoogilised või börsivihjetest põhjustatud, tingisid kõrvalekaldeid ta oma reeglitest. Kavatsused võivad olla erinevad elu ja börsikauplemise hammasratastest. “Aktsiamänguri pihtimus” räägib paeluva loo Jesse Livermore’i tõusudest ja langustest, tema tähelepanekutest börsidel ja psühholoogia alal. Noore poisina õppis ta edukalt lugema aktsiatehinguid kajastavat telegraafilinti, mis talle väikse varanduse tõi ning ta “vahenduskontorite hirmuks” tegi. Hoolimata oskustest kaotas ta tollal kõik. Livermore kirjeldab oskuslikult, et kaotusi põhjustasid tehingud, kus ta ei olnud endas kindel. Enesekindluse korral lõppesid tehingud peaaegu alati, umbes seitsmel juhul kümnest, kasumlikult.
Raamat annab hea ülevaate börsikauplejate nõrkustest ja tugevustest Livermore’i jutustuse kaudu. Ta mõistis nii teiste börsikauplejate kui iseenda nõrkusi, paistes raamatu põhjal teistest börsikauplejatest teadlikum ja psühholoogiliselt tugevam. Livermore mõistis hästi psühholoogilisi lõkse ning teadis, kuidas teenida suuri kasumeid. Ilmselt me ei oleks midagi kuulnud Livermore’ist, kui ta enda järjepidevust kasutades poleks pärast noore mehena kõige kaotamist laenanud 500 dollarit, et alustada uuesti, ja omades kolmekümneselt 3 miljoni dollari suurust vara. Ta teadvustas asjaolu, et börsikaupleja peab edu saavutama rea tehingutega kestvas protsessis, kuid sellest hoolimata võttis ta üksikute tehingutega meeletuid riske ja kaotas 90% 1907. aasta varandusest ühes tehingute ahelas. Pärast pikemat ebaedukate tehingute ahelat läbis ta 1912. aastal füüsilise isiku pankroti ja jäi võlgu miljon dollarit. Livermore võis muuta 25 000 dollarit kolme nädalaga 136 000 dollariks, kuid sama kiiresti võis ta raha kaotada. Erakordseks teeb raamatu minu jaoks ka asjaolu, et need samad tõusud ja langused ei lõppenud Livermore’i jaoks ka 1923. aastal, mil “Aktsiamänguri pihtimus” esmakordselt ilmus. Livermore tõusis jõukuse tipule 1920. aastate lõpus, kui tema varandus küündis 100 miljoni dollarini. Sellega oleks ta tollal olnud maailma rikkaimate inimeste nimistus, jäädes küll mõnekordselt alla läbi ajaloo rikkaimaks inimeseks peetud Rockefellerile, kuid suurusjärguna oli ta jõukus võrreldav J. P. Morgani varasema või Henry Fordi tolleaegse jõukusega.
“Aktsiamänguri pihtimus” on õpetlik ja hoiatav lugu börsikauplemisest, mis ilmselt on üle kantav ka elule võtmes, et teadmine psühholoogilistest nõrkustest ja vigadest ning nendest hoidumine on eri asjad. Livermore paistis olevat 100% börsikaupleja ja 0% investor. Ta ei läbinud kunagi metamorfoosi, mille läbib enamik börsikauplejaid, kellest saavad lõpuks investorid, täpselt samamoodi nagu kapsaussist saab ükskord liblikas. Ilmselt ei soovinud Livermore astuda samale rehale teiste tolleaegsete börsiosalistega, kellest nii mõnedki soovisid, et nende investeeringud või spekulatsioonid “ostaksid” neile uue “ülikonna” või “auto”. Raamatu pealkiri, mis eesti keelde jõuab kui “Aktsiamänguri pihtimus”, mitte aga “Aktsiakaupleja pihtimus” või “Aktsiaoperaatori pihtimus” võtab omakorda kokku eestlaste laiapõhjalise arusaama börsidest kui mängust, mitte tööst, kuid on samas ilmselt sobiv pealkiri, arvestades Livermore’i jätkuvat riskijanu ka suure jõukuse saabumisel. Raamat on aken 20. sajandi kõige silmapaistvama börsikaupleja teadmiste ja hinge juurde.
Kordustrükina uuesti eesti keeles ilmunud „Aktsiamänguri pihtimus“ on raamat, mida ka suurte riskifondide juhid on ikka ja jälle nimetanud üheks olulisemaks kauplemisraamatuks. See seisab senimaani Wall Streetil paljude professionaalide lauanurgal nagu piibel, sest on oma olemuselt piiblisarnane – see raamat on ajatu. Samad psühholoogilised tegurid, mis rohkem kui sada aastat tagasi turgudel mõju avaldasid, on asjakohased ka praegu. Spekuleerimise (ja isegi manipuleerimise – toona olid turud palju vähem reguleeritud) mehaanika on samuti täpselt sama. Praeguseks on muutunud ainult tehingute tegemise tehnoloogia ja turgude reguleeritus, kuid börsikauplejate, majandussündmuste ja turgude toimimise põhituum on laias plaanis jäänud samaks.
Kui algaja börsihuviline küsib: „Mis see spekuleerimine õigupoolest on?“, siis Edvin Lefèvre annab sellele oma raamatus tänu Jesse Livermore’i praktilisele kogemusele väga adekvaatse selgituse. Te võite õppida finantsanalüüsi, tutvuda ettevõtte juhtkonnaga ja valitseda ka oma emotsioone, aga kui te ei mõista turul spekuleerimise anatoomiat, siis jääte ikkagi ainult kaotusi kandma.
„Aktsiamänguri pihtimus” on raamat, mis avab tavainimesele piisavalt detailselt börsidel kauplemise (loe: professionaalse spekuleerimise) psühholoogilise tuuma. Kuigi paljud raamatus mainitud nimed, sündmused ja aktsiad kannavad varjunime, on raamatu suurim väärtus siiski tõsielusündmustel põhinemine. Kui lisada sellele autori hea jutustamisanne, ladus kirjutamisviis, lühikesed ja tabavad dialoogid ja monoloogid ning teravad ääremärkused ja kommentaarid, mis ka börsikaugetele inimestele selgitavad kas börsimõisteid või lihtsalt ajalukku vajunud tehnikavahendeid, mida kauplemisel tänapäeval enam ei kasutata, siis olemegi saanud menuki, mis peab ajaproovile vastu. Järelikult võib seda raamatut lugeda ka lihtsalt meelelahutuseks, ilma et oleks erilist ambitsiooni sukelduda börside maailma. Arvan siiski, et see oleks viga.
Koos hiljuti eesti keeles ilmunud dr Alexander Elderi raamatuga „Börsikauplemine kui elatusallikas“ moodustab „Aktsiamänguri pihtimus“ minu meelest börsinduse alal nii olulise ja praktilise tandemi, et iga inimese püha kohus on vähemalt kord elus proovida spekuleerimisega raha teha. Kui Elder annab oma raamatus praktilisi soovitusi ja nippe kauplemissüsteemi loomiseks ja selle abil saate oma kratile liha ja luud voolida, siis Livermore´i kogemus aktsiate suuroperaatori ja eduka kauplejana puhub kratile ka hinge sisse. Lugege mõlemat raamatut ja mõelge, ning proovige kindlasti ise aktiivset ja ratsionaalset spekuleerimist, sest pole välistatud, et teid võib saata edu. Ja edu korral on see teie elu täielikult muutev sündmus, sest börsidel edu saavutamine tähendab suurt raha! Ka Livermore võitis oma karjääri jooksul palju ja korduvalt. Kahjuks ta ka kaotas palju ja korduvalt, aga see ei tähenda, et te ei peaks oma talenti ja võimekust professionaalse spekulandina proovile panema.
Esiteks, tuleb pidevalt jälgida turge ning leida börsidel üles pretsedendid, mis viitavad suure tõenäosusega rahateenimise võimalusele. Neid pretsedente tuleb võrrelda praeguse olukorraga ja sobiva võimaluse tekkimisel kindlasti võtta positsioon. Teiseks, võita (ja kaotada) saab ainult siis, kui on positsioon. Ja võita saab ainult siis, kui turg liigub positsiooni suhtes õiges suunas. Paberil kauplemisest ei ole kasu. Kolmandaks, professionaalne spekulant peab tegutsema professionaalselt ehk lugeda tuleb palju. Kõikvõimalikud analüüsid, raportid, uudised, teadaanded ja muu info on mõeldud selleks, et kaupleja selle läbi töötaks ja omad järeldused teeks. Neljandaks, head teadmised majanduse üldisest toimimisest ja ökonoomikast on nõutavad (sellele asjaolule ei soovi kauplejad sageli tähelepanu pöörata).
Neid ja teisi kasulikke nippe ning näpunäiteid leiate juba raamatust – teosest, mis ikka veel pole kaotanud oma relevantsust ja asetseb jätkuvalt igapäevase lugemisvarana Wall Streeti kauplejate laudadel.
|
OSCAR-2019
|
||
Mis kasu on animatsioonist? | | Animatsioonide, telereklaamide, õppevideode valmistamine - Blue Cat OÜAnimatsioonide, telereklaamide, õppevideode valmistamine – Blue Cat OÜ
Animatsioon ümbritseb meid vilkuvate piltidena igal pool linnakeskkonnas. On harjumuspärane, et ootesaalide ekraanidel tutvustatakse uusi tooteid ja teenuseid, reisiterminalides juhendatakse vaatajat pagasile kehtestatud reeglite osas ja paljud iseteeninduspunktid ei saa samuti ilma näitlikke tegevusetappe sisaldava videota hakkama. Üha enam rakendavad oma kommunikatsioonis animatsiooni ka need ettevõtted, kes tavaliselt suurte ekstravertidena ei käitu. On rida praktilisi tegevusi, mille juures animatsioon saab ettevõtjale kasulik olla.
Kohe alguses, kui alustaval ettevõtjal on tekkinud mingi uus äriidee, peab seda ühel hetkel laiemale avalikkusele tutvustama. On siis tema auditooriumiks investorid, alluvad, äripartnerid või tulevased kliendid. Kõigi kuulajagruppide puhul on oluline rääkida oma idee lahti selgelt, huvitavalt ja arusaadavalt. Ja seda korduvalt, korduvalt ja veelkord korduvalt. Viimastel aastatel on selle tegevuse hõlbustamiseks hakatud kasutama animeeritud selgitava video formaati. See on keskmiselt minut kuni paar kestev tempokas video, mille valmistamisel on kasutatud animatsioonitehnikaid ja kus püütaksegi mingi idee või toote tutvustus lihtsalt ja arusaadavalt, uut infot tuttavaga seostades, lahti seletada. Kõige enam võib selliseid videosid näha kodulehtedel, sotsiaalmeedias ja messiväljapanekutel. Enamasti on sellise animatsiooni tegelaskujud ja objektid joonistatud stiliseeritult ja välja toodud vaid kõige olulisem. Meeldejäävaid pildilisi metafoore, muusikat ja heliefekte kasutades on nii võimalik luua vaatajat üsnagi paeluv maailm. Animeeritud selgitusvideo vaatamine sarnaneb mõneti elamusele, mille saab laps koos emaga pildiraamatut vaadates – olemas on nii lineaarne lugu, pildid kui ka vanema selgitused.
Animeeritud selgitusvideo on kasulik marketingitööriist ja töötab hästi turundusidee levitamisel. Lisaks tekkivale edumaale otsimootorite maailmas annab see (võrreldes teksti lugemise või “rääkiva pea” formaadiga) eelise, et tulevane klient kuulab su sõnumi ära – multikad on enamasti ju kergelt jälgitavad ja huvitavad.
Animeeritud selgitusvideost on saanud juba omaette kommunikatsioonižanr, mis kasutab korduvalt samu kližeesid, mis on ootuspärased ja mida vaataja on juba harjunud mõistma. Pole ka erilist vahet, millises valdkonnas tegutsetakse – elegantsed elluäratatud autorijoonistused annavad kaalu elitaarsematele ilubrändidele ja praktilisem, animeeritud joonistel põhinev reklaammaterjal tuleb kasuks ka puitmajade müüjatele. Põhilisteks küsimusteks jäävad ikkagi: kuidas püüda paremini tähelepanu, kuidas rääkida oma lugu lihtsamalt ja efektiivsemalt? Animatsioonil on võrreldes filmitud materjaliga eelised lihtsuse ja konkreetsuse kujul. Samuti on teemasid, mille juures headel illustratsioonidel põhinev animatsioon mõjub esteetilisemalt kui filmitud materjal: nt kirurgiliste meetodite erisuste väljatoomine, meditsiinijäätmete käitlemisjuhised, ravimite toimemehhanismide kirjeldamine jne.
Kuigi animatsioonis on väga levinud ka erinevate tehnikate ja stiilide omavahel miksimine, võiks selgitusvideosid stiili alusel jagada järgnevalt:
3. Animeeritud infograafika. (Infograafikal ja pildilistel metafooridel põhinev animatsioon: visuaalis kasutatakse palju liikuvaid jooni, sümboleid, märke jmt.)
4. Tekstianimatsioon. (Animeeritakse sõnad ja laused, mis ilmuvad erinevates suurustes ja erinevate ilmekate efektide abil ekraanile.) Tekstianimatsioonis on oluline roll kompositsioonil ja tabaval sõnastusel. Tekstianimatsioon töötab hästi nende lugude edasiandmisel, kus ka üksikutel sõnadel eraldiesitatuna on suur märgiline vägi. Mõneti näeb selline video välja nagu liikuv plakatiseeria. Seda stiili on otstarbekas kasutada keskkondades, kus on välistatud heli kasutamine (nt videoekraanidega ühistransport, suured väliekraanid ja ootesaalid)
Peale selgitusvideo on ka muid võimalusi, kuidas animatsiooni ettevõtte kasuks rakendada. Konverentsikorraldajad otsivad pidevalt uut ja huvitavat erksat joont ning kasutavad avatseremooniates üha enam animeeritud algustiitreid. Sama meetod sobib ka konverentsiesinejale endale oma ettekande elavdamiseks. Ka lihtne Power-Point esitlus algab elavamalt kui esimesel slaidil on vahvalt helindatud logoanimatsioon või 5-sekundiline meeleolukas sissejuhatus.
1. Kasutajakeskkonna tutvustus. Video sisuks on mingi e-kasutajakeskkonna tutvustus. Nt kuidas täita e-keskkonnas ankeete või kuidas kasutada tarkvaraprogrammi. Videos näidatakse navigeerimist etapp-haaval ja jagatakse vastavaid näpunäiteid. Vaataja tunneb, nagu istuks tema kõrval arvutitugiisik, kes ekraanil kõike näitab ja lahti seletab.
4. Telereklaam. Omanäolise animatsioonitehnika ja kunstniku huvitava käekirja tõttu on see taustast kergesti eristuv.
5. Animeeritud videokuulutus. Selleks võib olla näiteks sotsiaalmeedias jagatav töökuulutus või mingi muu teade, mis ei kvalifitseeru päris reklaamklipi kategooriasse, kuid sisaldab vaataja jaoks siiski teatud üleskutset. Videokuulutuses kasutatakse sageli ohtralt lugemameelitavat tekstianimatsiooni.
• Võimalusel väldi aja jooksul aeguvate väärtuste (töötajate nimed, numbrid) nimetamist pealeloetavas audiotekstis, nii on video pikema kasutusajaga ja muudatuste tegemine (jäävad vaid tekstimuudatused) taskukohasem.
• Turundusõpikutes öeldakse, et mõistlik on oma brändi tutvustamisel jälgida ühtset visuaalstiili. Samas näitavad suured korporatsioonid oma loovust ka (paralleelselt realistlike, filmitud reklaamiklippidega) totaalselt teises võtmes tehtud animatsiooniseeriatega.
|
OSCAR-2019
|
||
Räägin algul Johanist. Ma olin eelmise nädala lõpul veidi närvis, sest sel nädalal hakkas Johan üksi lasteaias olema ja ma ei teadnud, kuidas ta sellesse suhtub. Noh, ütleme nii, et me ei saa “tsau” isegi öeldud – jookseb juba minema mängima, minul sees poolik tunne, et no, äkki ta arvab, et olen ka seal, keerab ringi ja saab šoki, aga ei. Ma olen ukse taga natuke kuulatanud ka. No, ei, tal on äge, ta ei igatse midagi!
Asi, mis lasteaia osas veel vajab harjumist, on nädalapäevad. Mul ei olnud vahepeal nendest aimugi ja nüüd võiks ikka olla, sest, näiteks, 20.08, riiklikul pühal, tahtsin ta sinna viia. Tänaseks, laupäevaks, panin ka lasteaiaasjad valmis, et lähme, aga öösel kuulsin kuidagi palju kihutamist (palun Sütiste kurvidesse palju patrulle, igal nädalavahetusel muutub see öösel rallirajaks) ja lärmi õuest, mõtlesin, et imelik, nagu oleks reede. Siis, keset ööd, kell 2-3 vahel, vaatasin telefonist, et ahah, nädalavahetus on, homme on lasteaed kinni. Täitsa sassis, ma ei oleks seda endast arvanudki.
Ma avastasin, et lasteaed on üks geniaalne asutus – viid lapsed sinna, seal tegeletakse ja lapsel on lõbus nagu mänguväljakul käiks ning endal on vabadus teenida raha, koristada ja teha muid asju, mis alates lapse sünnist koguaeg poolikud on. Kuidagi uskumatu asutus 😀 Eriti uskumatu on see, et need, kes lastesõimes töötavad, peavad ikka südamest imeinimesed olema, vähemalt meie õpetaja küll on. Annab leida kedagi, kes absoluutselt iga päev võtab lapsed nii armsalt vastu, nutavad või ei nuta, aga igaüks saab tähelepanu ja nii terve päev. Mul tuleb vahel lausa nututunne peale, kui mõtlen, et mõni laps hommikul igatseb seal väga oma ema, kuidas ta lapsi seal heatujuliselt ühendab ja neid lohutab, kallistab. Ma ei tea väga palju emasidki, kes seda suudaks. Iga päev ja mituteist väikelast oma suurte väikelaste muredega.
Igatahes, lasteaed annab meile nii palju juurde – Johan areneb tohutu kiirusega! Enam ei tohi me treppidest kuidagi suvaliselt astuda, vaid ta manitseb (keha- ja pudikeeles) ALATI käsipuust kinni hoidma. See ei loe, et meie oleme seda sada korda öelnud ja õpetanud. Siis hakkas ta kodus ISE koristama. Ajas asjad laiali ja hakkas ISE neid kokku panema, mida ei juhtu mitte iial. Me oleme koos mänguasju koristanud aegade algusest, aga see on alati ligadi-logadi olnud – ta korjab kokku, kallab kasti ümber, avastab, et tahab veel mängida – sada asja. Aga nüüd pani lihtsalt kokku, oli enda üle uhke ja nii jäi. Ise on hakanud riidesse panema, õigemini pooleldi. Lasteaed on talle lausa nii oluline, et täna hommikul oli juba varakult ukse juures, et noh, hakkame minema. Ainus aeg, mil Johan seoses lasteaiaga võib nutta, õigemini lihtsalt valju häält teha, on siis, kui me sealt ära tuleme. Või hommikul hoovist läbi minnes, kui ma ei luba tal kohe kiikuma või liivakasti joosta. Milline kergendus, et talle meeldib!
Üks asi on küll jama või ma kujutan ette, aga mul on tunne, et tal jääb seal kõht tühjaks. Täitsa võimalik, et tal on uudishimu nii suur ja tegevust palju, et jätab söögi pooleli, aga eks seal ole kogused ka üsna väikesed. Mulle tundub. Igatahes, tuleb lasteaiast peale sööki ja enne lõunaund ning tal on suur janu ja söögiisu, kuigi ta just sõi. Ma vist pean õpetajatele mainima, et nad rohkem jälgiksid seda, kuidas ta sööb, sest Johan on alati suure isuga olnud, samas püsivusega on probleeme, nii et äkki omameelest teeb pausi, aga siis juba võetakse söök eest. Ärgu lasku tal pausi teha 😀 Kerge öelda, muidugi.
Samal ajal, kui Johan lasteaiamõnusid nautis, käisime meie Oskariga perearstil ära. Kui imelik on nii rahulikus autos olla (lihtsalt magav Oskar). Oskar sai 21.08 8-kuuseks! Kuhu see aeg kaob! Kuigi ta tundub mulle päris beebi võrreldes 8-kuuse Johaniga.
8-kuune Oskar veedab enamus aega püsti olles, mingi kapi najal teeb isegi paar sammu ja mõneks hetkeks on ka iseseisvalt seisnud juba. Sööb kõike, aga kogused ei ole väga suured, peame harjutama veel. Nõudlik on! Ikka täiega nõudlik ja nõuab mind! Johanil oli ka minumeelest selline periood, kus ta ainult minu küljes rippus, aga no, päris hull on. Väsitav, samas mitte – kuidagi armas on ka, sest ta lihtsalt on nii nunnu minu jaoks! Mida rohkem Oskar küljes ripub, seda rohkem tahab Johan ka sülle ja mitte sellepärast, et sülle tulla, vaid sellepärast, et Oskar ei saaks. Selline on Johan 😀
Perearstil saime Oskari kohta teada, et kaalub 9030 (kuu ajaga kõigest 500 g juurde võtnud) ja 72 cm pikk. See, et kaal pole väga palju tõusnud, mind muretsema ei pane, sest ta liigub nii palju ringi, tundub loogiline ka. Ja siis asi, mis mind veidi imestama pani, et soovitab juba lahjat lehmapiima anda. Ma arvasin, et alla aastased ei tohi lehmapiima üldse juua ega süüa, aga ütles, et juba võiks. Ja veel üks asi, mida küsis, et kas ta juba sõnu teab, selles vanuses peab teadma. Näiteks, kui ütlen asja nimetuse, siis ise juba suunab pilgu selle asja suunas. Või kui ütlen, et kus pildil on koer, siis näitab. Kas vara ei ole? Ma ei kujuta küll ette, et seda nii vara tehakse või on mu lapsed aeglase arenguga… Võib-olla arst tahab kindlustada selle, et ikka harjutaksime sõnu, sest Johan, tõsi küll, ei räägi ju veel.
Selle peale, et Oskar püsti tõuseb, toe najal samme on teinud, ütles ta ise, et liiga vara ja ütles mitu korda, aga ma ikka rõhutasin, et ma ise ei pane talle kõnniraami ega midagi ette, ta ise tõuseb, ei saa ju takistada ka. Nii, et ma nüüd ei teagi, ei jäänud väga mõnusat muljet sellest visiidist. Ma ei tea, kas Johani ajaga on siis juba nii palju muutunud või ma olen ise lohakam, aga jäi mulje, et pean ikka rohkem tegelema.
Sõnade osas on meil ammu see, et nimetame kõike selgelt, võtame raamatuid, vaatame sealt pilte (mul on neid virnas varutud), aga no, Johanil on endiselt “enda” jutud. Tundub, et silbid ei saa paika. Näiteks, “pesumasin” on “apusse”. Et kuidagi nagu meenutab seda sõna küll, kui tähed õigeks saaks. Võtab aega ja lasteaias ei ole ta kaugeltki ainus, kes ei räägi.
Ma ei ole enda arsti peale vihane või solvunud ka, loomulikult annab soovitusi, aga no see on see ema süda, et kohe hakkab ketrama, kas siis teen vähe/liiga palju, mis värk on. Ah, õnneks iga päev ei ole arstiaegu. Johani ajast mäletan arstivisiitidest seda, et koguaeg oli hästi ja tubli ja… Mida iganes, niisama lalisen siin 😀
Üldiselt on imelik olla. Ma ei olegi aru saanud, kui hõivatud ma olen olnud raseduse ja beebidega. Nüüd, kui Oskar aina kasvab, hakkan, esimest korda peale kolme aastat, aru saama, et ahsoo, muu elu on ka. Ma ei oleks enne rasedusi mitte iial arvanud, et ma olen see, kes lastega seoses natuke kaotsi läheb, aga ma olen ikka täiesti kaotsis olnud – ainult laste päralt. Muu elu natuke hirmutab isegi, ma ei oska ollagi enam, sest tõenäoliselt teistele olen ma suvaline igav mamps ja ega ma ei tea ka, mis see muu elu on. Kindlasti ühel päeval on see lihtsalt käes ja tunne on, nagu poleks ära olnudki, nii nad räägivad.
Muide! Me ostsime uue käru ja ütlesime enda Bugaboo Donkey Duole hüvasti, mis läks nüüd Tartusse lapsi teenima. Kindlasti räägin kärust kunagi pikemalt ka, aga valituks sai Bumbleride Speed ja oh, milline vetruv minek, nagu suure jalgrattaga kärutaks! Ma lihtsalt avastasin, et üks lastest on koguaeg kärust väljas ja mõtlesin, et ei ole vaja Donkeyt enam niisama hoida, meil on kandekott ka, aga päris ausalt, olen Donkeyst siiski puudust tundnud juba. Ikka üksi nende kahega pole nali. Seda aega on siiski aina vähem, sest Johan möllab oma möllud lasteaias ära ja enamasti olengi ainult Oskariga. Kui Donkey ära müüsime, siis muutusin natuke sentimentaalseks ka, sest no meie tõeline pereliige – absoluutselt asendamatu tundus olevat.
Nii hea meel Johani pärast 🙂 Mul võttis selle lasteaia-mõttega harjumine samuti rohkem aega kui lapsel endal lasteaiaga harjumine 😀 Johan mu tütrega väga sarnane – julged pealehakkajad.
Oskari pärast ka hea meel. Ma ei usu küll, et püsti ajamine 8-kuuselt nii vara oleks ja arvan, et ta suunabki hetkel oma energia ja tähelepanu rohkem füüsisele kui sõnadele. Mul laps lasi 9-kuuselt asjade najal ringi ja sõnadest hakkas hästi aru saama 10-kuuselt. Iga asi omal ajal (kui just pole kriitiline piir lähedal).
Sinu pärast ka hea meel 😀 Veidi rohkem aega endale 🙂 Mul tirts küll täpselt aasta lastehoius olnud, aga ma pole siiani harjund tööeluga. Tahaks ikka krunn peas ja piimane mehe t-särk seljas tööle minna, kuid ei saa – tuleb kasida ennast 😀
😮 Ei teadnud sellist “nõuet”. Minu varsti 9,5-kuune jutustab pikad lood oma pudikeeles, aga peale “mämm-mämm, emm” ei ole tal veel sõnavara. Mulle tundub, et piisab kui me lihtsalt räägime tema kuuldes inimkeeli (mitte pudikeeles), ta ju kuulab ja jätab meelde, küll ta ütleb ka ise selgeid sõnu kui on valmis. Pole talle ka korrutanud sõnu kümneid kordi, et ta matkiks. Ausalt öeldes ei teadnud, et peaks ja ei tundugi vajalik. Praegu küll teeb kassi, koera või oma mänguloomi nähes pigem dinosauruse häält, aga kindlasti hakkab ta ühel päeval ka sõnadega rääkima, lihtsalt see ei pea veel kohe homme juhtuma 🙂 Seda polegi taibanud kontrollida, kas ta sõnu “teab” ja osutab..
Lasteaed ja muu elu minu jaoks veel kaugem tulevik, aga nii tore lugeda positiivseid kogemusi! Mõnikord ikka mõtlen, et mis siis saab kui laps 1,5-aastane, aga raputan need mõtted turjalt ja lükkan asjalikku planeerimist edasi, kuna nii hirmus tundub. Veel on aega. Aga hea lugeda, et ei pruugi olla midagi hirmsat, hoopiski võib väga meeldida lapsele ja anda pere elukorraldusele uut rõõmsat hoogu juurde. Nii tublid olete! 🙂
Lehmapiima ei pea üldse jooma, see on ikka väga imelik soovitus! Kas ta saab rp endiselt? Kui jah siis pole üldse vaja piima juurde anda ja kui ei siis rpa-st ju peaks ka kaltsiumi saama.
Jaa, ikka saab rp. Imestasingi, et miks seda üldse anda vaja? Ma ei ole isegi Johanile lihtsalt piima palju andnud, kuigi vast peaks.
Pole ise küll vegan ega midagi aga piima lapsele pole vaja anda. Piim ei ole asendamatu asi söögilaual. Milkohoolikuks saab laps üsna lihtsalt, sest piimas leiduv valk kaseiin on opioidid. See pole küll midagi hullu, kõik legaalne aga ma näiteks enda puhul ei suuda võid ja juustu menüüst kuidagi välja jätta. Vahest ehk kujutan ettegi, et mul on füüsiline vajadus.
Aga peatse tervisetöötajana soovitan sul perearsti nõuandeid seekord tõepähe mitte võtta. Laps mängib nii nagu talle meeldib, olgu see siis toe najal püsti seistes või, kuidas iganes. Peaasi, et ebaloomulikke abivahendeid teda kasutama ei sunni. Ja see piima soovitamine rinnalapsele? Teab ta ikka, et sa imetad? Või on ta on oma vanuse tõttu liiga teine generatsioon, et väikelapse toitmist mõista? Nõuka ajal praktiseerinud arstid üldiselt ei kipu minu hinnangul nüüdisaegseid teadmisi omaks võtma. Võta rahulikult, sa oled hea ema!
Aitäh põhjaliku kommentaari eest! Ma ütlesin talle, et toidan rinnaga, jaa. Ise arvasin, et äkki soovitas lahjat piima lihtsalt proovima hakata andma, sest mõned arstid usuvad, et kuni laps on rinnapiimal, harjub muude toitudega kergemini ega tekita nii suuri vaevusi. Aga jah, jäi tõesti kummaline tunne sellest visiidist. Seismise kohta ütlesin talle ikka mitu korda, et me ei aita sellele kuidagi kaasa ega sunni teda seisma või toe najal kõndima, aga jah, jäi mulje, et ta ei ole rahul, et laps seda teeb. Äkki tal oli lihtsalt pingeline päev 😀
Mis puutub soovitusse alla aastasele lapsele lehmapiima anda – ignoreeri. Väikese koguse lehmapiimaga võib teha putru alates 6 kuust, kuid alla aastse lapsele lehmapiima joogiks siiski ei anta (suur valgusisaldus ning vähene rauasisaldus). Põhitoit ju kuni aastani on ikka rinnapiim või rpa ning sinna juurde siis suurenevas koguses tahke toit. Samuti on imelik soovitus anda lahjat lehmapiima – kui edaspidi anda, siis väikelastele sobib minimaalselt 2.5%, parem veel, täispiim.
Sul on väga tore blogi, komistasin ise selle otsa juhuslikult raseduse ajal ja nüüd oma 6 kuuse beebi kõrvalt aeg-ajalt ikka loen :). Jõudu sulle kahe marakratiga!
Tänasel päeval on tüdruk 2a3 kuud ja räägib väga soravalt ja kehaliselt arengul teeb eakaaslastele silmad ette,ei nõua jalutades sülle ja käru me ei kasuta.
Küll kõne tuleb:) ja last ju maha kinni ei kleebi. Minu oma hakkas 11k alles istuma, aga 2 sõna pani kokku enne kui kõndima hakkas:D see tuli 1a3k. Kõike korraga ei saagi:)
Veider perearst. Laps peaks lehmapiima saama alles aastaselt ja siis täispiima. Samuti ei pea alla aastane veel midagi rääkima ega asjade peale osutama. Vähemalt nii räägib meie perearst ja kõik kohad, kust ma ise uurinud olen. Samuti ei muretseks selle püsti tõusmise pärast. Ju lähebki varakult kõndima ja ega teda siis ju tagasi ei hoia 😃 istutad maha, et ära kõnni? 😃 Mu laps oli muidugi aeglane 10-kuuselt õppis alles istuma. Aastaselt kõndima.
Nii äge, et lasteaias Johanile meeldib! Ma ise hakkan alles vaikselt oma -1a4k poissi vanaemaga harjutama, et järgmine kuu oma sünnipäevaks mehega mõneks tunniks välja minna, KAHEKESI 😀 Poiss selline emmekas, et anna abi. Arengust. Mitte ühtegi konkreetset sõna ta ei ütle, mämm-mämm laadset asja karjub, kui kõht tühi, ei muud. Eile avastasime, et ta näitab asjadele, kui neid küsida, mida ma pole nö õpetanud, pool aastat liiga hilja? 😀 Aga lugesin ühest arenguetappide lehelt, mida beebigrupis jagati, et selless vanuses nagu mu poiss, peaks oskama joonistada asju, mida ta igapäevaselt näeb, vot see üllatas mind, sest hea, et ta üldse paar kriipsu tõmbab paberile. 😀
Joonistama? 😀 noh, ma võiksin näidata, mis pildi tegi kahene Johan täna – hunnik värvilisi kritseldusi. Ma ei tea, mida ta sellel hetkel siis nägi 😀
Ma ei saa 1a4k-vanuselt oodata, et ta oskaks nii joonistada, et pildil oleks talle tuttavad asjad, kui ma isegi seda teha ei oska ilma, et ma seletama peaks, mis seal on. Ja minu eeliseks on 27 aastat rääkimist juba harjutatud. 😂😂
See oli mingi omapärane beebigrupi jutt joonistamisest, sest kuni kaheaastased joonistavad kriipse, sirgeldusi ja ringe, ja seda puhtalt joonistamisrõõmust. Millegi kujutamiseni on veel pikk-pikk tee. Mul põnn hakkas kaheselt ring, kriipsud käteks, kriipsud jalgadeks inimesi kujutama (peajalgsed põhimõtteliselt), aga seda loetakse väga nö varanenud etapiks. Väga huvitav lugemine laste joonistamisest ja arengust on selline leht – https://www.google.ee/url?sa=t&source=web&rct=j&url=http://akadeemiake.ee/wp-content/uploads/2017/02/Pille_Markov.pdf&ved=2ahUKEwjF3sjEiZTdAhWspIsKHfIoAdQQFjACegQICRAB&usg=AOvVaw2q45PLE-vLTv1nJ8b6xrmI
Ma just tahtsin öelda, et see on eriti hea, kui juba keha ja käsi joonistab 🙂 meil on meeletust sodimisest jõudnud vaiksete kaarteni ja nn maalimiseni, nii, et mingi mõte tal seal piltide taga vist on.
Ja söömisega sama asi..kardan ka et jääb kõht tühjaks.kodus harjunud ju pikemalt sööma(aega viitma)😏
Teine asi mis ma arvan,miks vähe sööb,on see,et keegi kes esimesena on ära söönud,tõuseb ja juba läheb mängima..minu oma aevab siis ka,et nüüd mängima.
Aga lohutan end sellega,et küll ta ükskord aru saab,et peab kõhu täis sööma , muidu peab lõunani/õhtuni tühja kõhuga olema
Jaa, mul on sama, et äkki ikka pika peale hakkab aru saama, et peab ikka lõpuni sööma ja jõuab mängima ka minna 😀 Hetkel on küll see, et tuleb lasteaiast ja on päris raske meeleolu – janune, näljane, ei saa aru, miks ta sinna veel mängima ei saa jääda jne. Aga me võtame juba järgi minnes joogi ja mingi snäki kaasa, et natuke valutumalt läheks 😀
Kas Johani kuulmist on viimasel ajal kontrollitud (vs nii kauge aeg nagu sünnitusmaja)? Lugesin, et kuulmisprobleemid võivad olla üheks põhjuseks, miks kõne ei arene ehk nii, nagu peaks. See ei tähenda kohe, et nii on, aga ehk tasuks üle vaadata.
Ei ole, aga kirjutasin postituses ka, et panin kõik ajad kirja, mis vaja, et uurida. Samas ta kuulmine tundub küll väga hea, sest iga väikest asja kuuleb. Aga jah, uurime!
|
OSCAR-2019
|
||
Pärnu Eliisabeti kiriku rõdul oli kord läti kunstniku Alise Medina maalinäitus. Kõige enam paelus tähelepanu pilt viimsest õhtusöömaajast, millel Jeesuse reetnud jüngri näo asemel oli peegel. Kunstniku sõnul sai ta inspiratsiooni sellest, et ühe tema varasema, samuti püha õhtusöömaaega kujutanud maali puhul oli vaatajate sagedasimaks küsimuseks olnud: «Kes neist on Juudas?» Nii otsustaski Alise järgmise maaliga sellele küsimusele vastata, andes reeturile koos maali vaatajatega nende igaühe enda näo.
Ükskõik millist vaimuliku sisuga maali, eriti taolist, mis on loodud mõne piiblisündmuse ainetel, sealhulgas seda, mis kujutab Jeesuse viimast õhtusöömaaega, tasub vaadata just nimelt Alise Medina lähenemisviisi silmas pidades: püüdes asetada sellele maalile ka ennast, püüdes seda silmitsedes ja selle üle mõtiskledes vestelda pildil kujutatud isikutega ning katsuda iseennast nendes ära tunda või küsida, mida mul oleks neilt õppida. Selleks ei ole ilmtingimata tarvis vaadelda mõnd maali. Piisab pühakirjast ning selle üle mõtisklemisest.
Suur nädal on ülevoolavalt rikas kõikvõimalikest sündmustest, mille üle järele mõtelda. Keskendugem praegu ühele neist, pühale õhtusöömaajale, millega algavad kolm suurt ja püha päeva: Jeesuse kannatuste, ristisurma ja ülestõusmise suur müsteerium.
Jeesus peab koos jüngritega paasasöömaaega. Küllap jüngrid olid veidi segaduses või ärevil, aga see ei pruukinud olla ebameeldiv ärevus. Pigem mingisugune seesmise ootuse või koguni ülevuse tunne: mõtleme selle peale, et alles äsja oli Jeesus sisenenud Jeruusalemma kui prohveti poolt ettekuulutatud Rahukuningas, Messias, nagu nad olid aru saanud. Nagu nad arvasid, et on aru saanud … Sest Messias, Kristus, on Jeesus kindlasti, aga tol hetkel nad veel ei mõistnud, mida see tähendab – et too tõotatud ja oodatud Messias peab oma kirkusesse just kannatuste ja risti kaudu minema.
Mine tea, võib-olla aimas Juudas isegi kõige rohkem. Mitte sisuliselt, aga selles mõttes, et ta nägi, et (inimlikult) on Jeesuse «üritus» üpris tõenäoliselt määratud läbi kukkuma. Miks Juudas Jeesuse reeta otsustas, sellest ei ole ma päris lõpuni kunagi aru saanud, kuigi püha Johannes seletab seda lihtlabase saamahimuga. Võib-olla oli Juuda ahnus selleks nõrgaks kohaks, Achilleuse kannaks, mille kaudu kurat tema üle võimust sai – mille kaudu temast endast sai kurat, nagu Jeesus ütleb.
Mida Juudas reetmisega saavutas või isiklikul pinnal saavutada lootis, seda on väga raske öelda, sest kogu see lugu on varjutatud tema viimsest ahastusest ning lootuse lõplikule minetamisele järgnenud enesetapust.
Jeesus teadis midagi hoopis muud kui jüngrid. Püha Johannes ütleb, et Jeesus, kes omi armastas, armastas neid lõpuni. Kuidas? Prohvet Jesaja ütleb seda nii: «Ta tühjendas oma hinge surmani.» Ning püha Paulus ütleb: «Saades kuulekaks surmani, pealegi ristisurmani.»
Tollel viimasel õhtusöömaajal teeb Jeesus – tõelise Jumalana nii aja kui igaviku üle meelevalda omades – sedasama, mida ta tegi kõigi nende kolme päeva jooksul ning mis on kokku võetud nendes sõnades: «Issand Jeesus sel ööl, mil tema ära anti, võttis leiva, tänas, murdis ja ütles: «See on minu ihu, mis teie eest antakse. Tehke seda minu mälestuseks!» Selsamal kombel võttis ta ka karika pärast õhtusöömaaega ja ütles: «See karikas on uus leping minu veres.»»
Jumal on igavene ning igavik on tema käes. Püha Aquino Thomase definitsiooni järgi tähendab igavik kõigi aegu ühes hetkes – nii saab Jeesus Jumalana anda pühal õhtusöömaajal oma ihu ja verd apostlitele juba enne oma kannatusi ja surma, ning meile armulaual ka aastatuhandeid hiljem. See tähendab ühtlasi, et armulaud on osasaamine Kristuse ristiohvrist, sellest ühest ja ainsast, mille läbi on lunastatud kogu maailm ning mis sakramendi kaudu tuuakse ka meile kättesaadavasse ja kogetavasse aega ja ruumi.
Aga vaatleme Jeesuse tegevusi õhtusöömaajal ükshaaval, võrdluses tema püha elu, kannatuste ja surmaga.
«See on minu ihu» – Jumala Poeg on saanud tõeliseks inimeseks, võtnud enda peale kogu inimliku kannatuse ja valu, surmani välja, ta on «valude mees ja haigustega tuttav».
Kui tihti me mõnd püha õhtusöömaaega kujutavat pilti vaadates mõtleme sellele kõigele? Kui tihti me mõtleme sellele armulauda vastu võttes, et meie silme all saab teoks Jumala armastuse suur ime, Jumala Poeg annab ennast meie eest, meie päästmiseks? Ja mitte lihtsalt ei anna ennast, vaid annab ennast meile, meie meelevalda, väikse ja kaitsetuna, leiva ja veini kujusse peidetuna ning alandatuna.
Kui vaatleme Jeesuse jüngreid õhtusöömaajal, siis ega nemadki õieti millestki aru saa. Sellest tunnistavad nii evangeeliumid, kõneldes, kuidas apostlid hakkavad omavahel taevariigi aujärgi jagama või kuidas nad kohkunult küsivad, ega ometi nemad ei ole need, kes Jeesuse reedavad. Või kuidas üks või teine ohjeldamatu enesekindlusega teatab oma igavesest truudusest Issandale … vaid loetud tunnid enne tema ärasalgamist.
Võtkem näiteks Leonardo da Vinci «Püha õhtusöömaaeg», millel on kujutatud jüngrite reaktsioon Jeesuse sõnadele selle kohta, et üks neist annab ta ära.
Bartolomeus (Naatanael) toetub kahe käega lauale ja näeb välja täiesti lööduna, Jaakobus Noorem on kohkumusest tardunud. Andreas justkui kehitaks õlgu, tõstes käed enda ette ja öeldes oma ilmega: «See kõik ei puutu minusse!» Juudas Iskarioti nägu jääb varju – võib-olla seepärast, et ta üritab näidata, nagu ei tunneks ta ennast Jeesuse sõnadest puudutatuna, võib-olla aga sama mõttega, millega eespool nimetatud läti kunstnik asendas Juuda näo peegliga, et vaataja saaks Juuda asemele kerge vaevaga iseennast (või, mis muidugi palju inimlikum, kedagi teist) kujutleda.
Peetrus on ägestunud, hoiab nuga käes ning tahab teada, kes on äraandja. Johannes on lihtsalt vaikne ja kurb, kuna ta teab, et teda ei kahtlusta keegi. Toomas näitab justkui kahtlevalt ja selgitusi nõudvalt sõrmega üles taeva poole. Jaakobus Vanem sirutab käed laiali, nagu tahaks Jeesust teiste eest kaitsta või teisi tagasi hoida (et nad ei trügiks oma küsimustega temast ette).
Filippus on sügavalt liigutatud või löödud ega suuda oma kõrvu uskuda. Matteus ja Juudas Tadeus on Jeesuse poole seljaga ning paistavad küsivat Siimona arvamust. Siimon aga ei oska neile mitte kui midagi ütelda.
Kiriku pärimus teab rääkida apostlite tegevusest ka pärast Jeesuse ülestõusmist ja taevasseminekut. Kõik peale Johannese surid märtritena, Johannes, olles samuti oma usu pärast palju kannatanud, suri ainsana vanadussurma.
Jeesusega oli ohtlik seltsida … Olen just jüngrite märtrikannatustele mõeldes kujutlenud saatanat sedasama Leonardo da Vinci maali vaatlemas ning üksteise järel risti peale tõmbamas neile, keda tal on õnnestunud elimineerida, alates Juuda enesetapust ja Jeesuse ristisurmast kuni Johannese elupäevade lõpuni.
Aga tegelikult on asi hoopis teisiti: need, kes istuvad seal õhtusöömalauas (kõik peale tolle, kes jääb varju), on oma nõtrusele vaatamata ustavuse ja armastusega võitnud pimeduse väe. Ning see, kes on nende keskel, kuradi enda. Kolme püha päeva kestel on meil võimalus olla pealtvaatajaks hiiglaslikule heitlusele, milles esmalt näib võitvat pimedus, viimaks aga võidutseb valgus, pattu, surma ja kurja jalge alla tallates – tema, meie Õnnistegija, Paasatall, kes on tapetud ja siiski elab.
Võtkem aega ja osalegem palves ka ise sellel pühal söömaajal. Käigem koos Issandaga kannatuseteed ning seiskem Kolgata mäel tema risti jalamil. Vaadakem koos tema emaga, kuidas Jeesus sureb meie eest ning hauda maetakse. Olgem esimeste hulgas, et tervitada ülestõusmishommikul tema võitu.
Ja õhtul tuli Jeesus nende kaheteistkümnega. Kui nad lauas istusid ja sõid, ütles Jeesus: «Tõesti, ma ütlen teile, üks teie seast, kes on minuga koos söömas, annab mu ära.»
Aga Jeesus ütles neile: «Üks teist kaheteistkümnest, kes sööb minuga samast kausist. Jah, Inimese Poeg läheb küll ära, nii nagu temast on kirjutatud, aga häda sellele inimesele, kes Inimese Poja ära annab! Sellele inimesele oleks parem, kui ta poleks sündinud.»
Ja kui nad sõid, võttis Jeesus leiva, õnnistas, murdis ja andis neile ning ütles: «Võtke! See on minu ihu.» Ja ta võttis karika, tänas ja andis selle neile, ja nad kõik jõid sellest. Ja ta ütles neile: «See on minu lepinguveri, mis valatakse paljude eest. Tõesti, ma ütlen teile, mina ei joo enam viinapuu viljast kuni selle päevani, mil ma joon uut Jumala riigis.»
Puhja kirikus toimus pühapäeval, 12. juunil kiriku vastse tellispõranda valmimise tänujumalateenistus.
Jutlustas titulaarpraost Eenok Haamer, pihikõne pidas praosti kt Vallo Ehasalu. Muusikaliselt teenisid kaasa Eveli Pruuli, Katrin Nuume ja ansambel Dionysus, Triin Norman ja 4 Sõpra, Nõo kiriku meeskoor, Puhja kirikukoor ja naiskoor Läte _ valdavalt muusikud, kes heategevuskontsertidega kogusid raha kirikupõranda heaks. Külla oli tulnud Eschwege kammerkoor Saksamaalt Valga praostkonna sõpruspraostkonnast.
Puhja koguduse diakon Tiit Kuusemaa ütles, et pidulik sündmus ajastati samale ajale kirikupäevadega, et väliskülalised saaks osa mõlemast sündmusest.
Kirik oli pilgeni rahvast täis, valitses ülev meeleolu. Kaks ja pool tundi kestnud jumalateenistus oli kui hulk ehedat rõõmu ja aeg ei tundunud kirikulistele ebatavaliselt pikana. «See oli kui suur ristimispidu. Ilmaletuleku vaev ja valu olid möödas ja nüüd oli saabunud aeg rõõmustada,» ütles Tiit Kuusemaa.
Vammist kahjustanud vana põrandat asuti eemaldama omal jõul ülemöödunud sügisel. Talgulised vedasid möödunud suvel kiriku tühjaks mullast, ehitusprahist ja kividest, et vastne tellispõrand tuleks kõrgusele, kus ta poole tuhande aasta eest oli olnud. Umbes poolsada fanaatilist talgulist säästsid sadu tuhandeid kroone.
Tänavu jaanuaris alustas OÜ Wunibald Ehitus uue põranda paigaldust. Töö ja materjali maksumus oli üle 490 000 kr, koos lisakuludega läks vastne põrand maksma isegi üle poole miljoni krooni. See on isegi odav, sest põrandakivid tulid Puhja kirikule suisa tasuta Tartu Jaani kiriku põrandatelliste ülejäägist. Ja mis Puhja kiriku põrandast üle jäi, neist kividest jätkus veel Simuna kiriku kabeli tarvis.
Suuremad toetajad olid paradoksaalsel kombel väikeannetajad, kelle rahatilkadest tuli «rahameri». Teadaolevaid annetajaid oli ligi 700, koos anonüümsete toetajatega küünib see arv arvatavalt üle 1000. Suurematest panustajatest nimetas Tiit Kuusemaa Puhja ja Rannu koguduse lauljaid Dionysiosest Miina-Liisa Kuusemaa eestvedamisel. Nad laulsid Eesti ja Soome, Rootsi ja Läti kirikutes ning andsid välja CD, mille tuhandene tiraaþ on juba otsakorral.
Põranda rajamiseks asutatud SA Puhja Kirik arvele koguti umbes 160 000 krooni üksikannetustest, mis enamasti olid 50_500 krooni.
Algse projekti järgi pidanuks uus kivipõrand maksma ligi 390 000 kr. Sellest võttis kogudus sihtasutuse kaudu kanda 150 000 kr, riigilt lisandus riikliku pühakodade restaureerimise programmi raames 240 000 kr. Paraku kujunesid tegelikud kulud umbes 100 000 krooni võrra suuremaks ning täna pole veel selge, kust tuleb selleks raha. Puhja kogudus loodab, et lahkeid annetajaid jätkub veelgi ja nii on SA Puhja Kiriku arveldusarve 10220031803017 avatud uuteks annetusteks.
Tiit Kuusemaa on kindel, et kuigi kaunis kivipõrand on Puhja kandi rahvale suure rõõmu põhjuseks, ei tähenda see muretut põlve. Nimelt laseb kiriku katus solinal vett läbi (veel ööl enne kirikupõranda pühitsemist oli suur sadu ning tuli panna ämbrid läbitilkuvate kohtade alla). «Senise kogemuse põhjal on hoopis tugevam tunne Jumala, rahva, riigi ja sõprade abiga edasi minna,» sõnas diakon Kuusemaa.
|
OSCAR-2019
|
||
Meil on olnud ja on suurepärased organistid. On väga kurb, et olen sunnitud kommenteerima ühe isehakanud «muusikaeksperdi» kriitikat Eesti organistide kutsemeisterlikkuse aadressil. Vaatamata eksperdi eriarvamusele on Eestil siiski vedanud, kuna meil on jätkunud oma ala asjatundjaid – häid ja väga häid organiste ka läbi raskete aegade.
Isegi läbi nõukogude aja oli ühel väikesel rahval au omada kahte väga väljapaistvat suurmeest – Hugo Lepnurme ja Rolf Uusvälja. Prof Hugo Lepnurme õpetus TRKs pärandas meile terve rea väga häid organiste, keda ma siinkohal üles lugema ei hakka. Tänaseks päevaks oleme juurde saanud terve rea väljapaistvaid organiste, kes on lõpetanud Eesti Muusikaakadeemia.
Silmapaistvalt on tegutsenud Ene Salumäe poolt ellukutsutud Viljandi Kultuuriakadeemia kirikumuusika osakond. Oreliõpingud keskastme tasandil on teinud võimalikuks Otsa muusikakooli Tallinna Olev Kentsi ehitatud uus orel ning Elleri muusikakooli Tartus Hardo Kriisa ehitatud orel. Täiendõpet on väga professionaalsel tasemel jagatud kirikumuusikakoolis.
Siinkohal nimetaksin vaid mõnd väljapaistvat nime, keda ehk eksperdil ei ole au veel tunda ning kes on saanud tunnustust nii kodu- kui välismaal. Suurepärased solistid, ansamblipartnerid ja koorijuhid Piret Aidulo, Ene Salumäe, Marelle Siitas ja Imbi Laas; solistid-organistid Kristel Aer, Kadri Ploompuu, Urmas Taniloo, Kristiina Hoidre, Ulla Krigul, Tiia Tenno, Maris Oidekivi-Kaufmann, Pille Metsson ning mitmekordne konkursside laureaat Aare-Paul Lattik; organistid-heliloojad Toomas Trass, Jaanus Torrim ja Andres Uibo, kes oli aastatel 1978–1999 Vigala koguduse organist ning kes muuseas on esinenud enam kui 1800 orelikontserdiga paljudes riikides ning salvestanud 27 CDd ning kellele omistati 2006. aastal Eesti Vabariigi kõrgeim kultuuriauhind – riiklik kultuuripreemia CD salvestuse eest.
Seda organistide nimekirja võiks veel pikalt jätkata. Orelifestivali ajal toimuvatest organistide meistrikursustest osavõtjad on alati saanud kiita külalisprofessoritelt kõrge mängutaseme eest. Oleme selle üle uhked.
Loomulikult vajaksime veelgi rohkem organiste, aga sama probleemi ees seisavad ka vanad Euroopa riigid. Suur organistide põud on näiteks Põhja-Saksamaal. Põhjuseks nii meil kui mujal on organistidele makstav vähene palk. Siiski leian, et oleme siin Eestis täna võrdlemisi heas seisus ning mõnegi halva on organistid suutnud Eestis ära hoida.
Toon siinkohal vaid ühe mõtlemapaneva näite. Tallinna Jaani Kiriku Orelifondi töös osalenud Toomas Mäeväli oli see, kes viimse võimaluseni võitles selle eest, et ajalooline Terkmann-Normanni orel asendataks täiesti uue oreliga – 1869. aastal samasse kirikusse ehitatud Normanni oreli koopiaga. Vaat selle T. Mäevälja sooviga (esines fondi koosolekutel alati väga võimsalt ja jõuliselt) oleks jäädavalt hävitatud meie oma orelimeistri suurepärane orel. Õnneks jäi selles ettevõtmises peale organistide Andres Uibo ja Tiia Tenno sihikindel jonn ja tahe nimetatud orel säilitada. Oleme selle üle väga õnnelikud.
Toomas Mäeväljal aga soovitaksin käia meie organiste kuulamas teenistustel ja osa saama nende sageli väga suurepärastest kontsertidest, siis ehk avaneb ka mittemuusikust oreliehitaja-eksperdi silmaring ning Eesti Orelisõprade Ühing kingib eksperdile omalt poolt peatselt ilmuva 320leheküljelise raamatu Eesti orelikultuurist.
«Ta kihutab kurje vaime välja kurjade vaimude ülema Peltsebuli abil.» Väga tõsine süüdistus, mida enamik inimesi endale suunatuna kuulda ei sooviks. Tõepoolest, mis jäigi Jeesusel üle kui teda ründavaile juutidele näidata sellise mõttekäigu ebaloogilisust ja demonstreerida, kuidas väited nende endi vastu pöörduda võivad. Siinjuures annab ta kritiseerijatele ...
Eile lõppesid Dresdenis suursuguse Frauenkirche taasõnnistamise pidustused. Viimase sõja lõpus puruks pommitatud barokkpärli taastamine võttis aega kümme aastat, kirik valmis lepituse sümboliks 60 aastat pärast hirmsaid sõjasündmusi. Dresdeni Frauenkirche taastamisest on osa võtnud lisaks Saksa annetajatele USA ja Inglismaa finantseerijad. Sõjaaegsed vaenlased teevad nüüd, ...
11. novembril korraldab Eesti Evangeelne Luterlik Kirik peapiiskop Andres Põderi eestvõttel Pirital Lillepaviljonis konverentsi väärtuspõhisest poliitikast. Osalema on kutsutud poliitikud, arvamusliidrid, kultuuri- ning rahvaalgatusliikumiste esindajad. Konverents tahab toetada Eesti ühiskonna teadlikku inimväärset kujundamist. Konverents algab kell 13 ja kestab kella 18ni, registreerida saab pool tundi enne ...
1. lk Tiiu Pikkur. Tõnis Nõmmik kaitses doktoriväitekirja. Teisipäeval, 25. oktoobril kaitses Tartu Ülikooli usuteaduskonnas oma doktoriväitekirja «Vaimulikud kaitsejõududes. Eesti kaitseväe kaplaniteenistus ja eellugu» Eesti kaitseväe peakaplan kolonel Tõnis Nõmmik. 2. lk EK. Eesti Betooniühing annetab Viimsi kiriku heaks kellatorni. Eesti Betooniühing (EBÜ) ehitab annetusena Viimsi Püha Jaakobi koguduse uuele kirikuhoonele kellatorni. Tauno Toompuu. Simuna ...
Kaasaegse religioossuse üheks iseärasuseks on usuliste eelistuste, veendumuste ja hoiakute lahutatus institutsionaalsest kiriklikust kuuluvusest. Kirikuliikmete või jumalateenistusel osalejate arvu kahanemine ei pruugi iseendast tähendada religioossuse hääbumist, mis lihtsalt otsib uusi, mittetraditsioonilisi ja antiklerikaalseid väljundeid. Võimalik on aga ka vastupidine kombinatsioon, mis on eriti iseloomulik ...
Kas pole kummaline, et selle – hingedeaja juhtkirja pidi kirjutama lahkunud peapiiskop Jaan Kiivit. Usun, et ta kirjutab oma juhtkirja paljudele meile, kuid mitte enam paberile. Mõnedki meist mäletavad, kuidas ta, meie meelest noorusliku ja tugeva mehena, võitles selle eest, et peapiiskopi emerituuri minemise vanus oleks uues seaduses 65 aastat ja et sellele ei saaks lisada ühtegi aastat. Vaevalt, et keegi siis mõtles, et Jaan Kiivit juuniori isa Jaan Kiiviti jõud oli kord ...
Täna, hingedepäeval lõpevad kümnendad toompäevad. Viie päeva jooksul toimusid missad, palvused, saadi osa erinevatest kontsertidest, konverentsist, lapsed joonistasid Iiobi lugu, kohtusid Balti riikide luterlike kirikute juhid.Toompäevi avades rõhutas Tallinna lahkuv linnapea Tõnis Palts, et toompäevad on kindlalt Tallinnale tähtis sündmus. Tänuväärne on toompäevade ...
Lähenen põlise tartlasena majale, mille olemasolust ja väärtusest olen olnud teadlik aastaid, aga milleni pole jõudnud kuigi sageli. Viimati käisin siin aastaid tagasi. Lähen avastama uut maailma…
Sisenenud ja saanud jalga muuseumisussid, astun edasi ajaloohõngulisse tuppa, kus hakkab silma vanaaegne suure hääletoruga grammofon, kaunid nikerdatud kardinapuud ja maalid kirjaniku perest ning Palamuse koolimajast.
Minu vastas istuvad Liivi ja Avo Rosenvald, kes juba üle 20 aasta on olnud Oskar Lutsu (07.01.1887–23.03.1953) elu ja loomingu vankumatud varahoidjad, säilitades iga vähimatki mälestuskildu – ikka selleks, et tulevastel põlvedel oleks alles rikkus, mida kirjanik oma loominguga on maailma toonud.
Kirjanikuhärrast on abielupaaril jutustada palju. Nad teavad lugusid, mis olid liikvel kirjaniku eluajal, mõni ehk alguse saanud kirjaniku enda algatusel. Tegu oli ju mehega, kes liikus oma loomingus tõelisuse ja fantaasia piirimail.
Liivi toob näite aastaaegade saagast, kus otse raamatust võib lugeda, et Rajale läks külla kirjanik Oskar Luts. Memuaarides on ta andnud endale nimeks hoopis Andres ja muutnud kohanimed selliselt, et need äratuntavad on, näiteks Palamuse asemel on hoopis Alamuse. Ka praegune näitus majamuuseumis kannab nime «Kirjanik Oskar Luts: elu ja kujutluse piiril».
Eriline mälestus Oskar Lutsust jõudis majamuuseumi alles hiljuti, läbi suhtluse kirjaniku sugulase Heli Läänega. Lapsena oli Heli tihti külastanud Lutsude maja ja saanud tunda pererahva sõbralikkust. Tema mäletab ka Oskari poega Georgi, kes käis vahel isa käsikirju lugemas.
Kõige põnevam aga oli Heli Lääne saadetud matusekõne, mille tema isa pastor Jüri Kimmel pidas kirjaniku puusärgi juures koduste ringis. Selgub, et Oskar Lutsu saadeti viimsele teele koguni kolm korda: kõigepealt koduste ringis, järgmisel päeval õigeusu kombe kohaselt, kuna kirjaniku lesk Valentina oli õigeusklik, ja alles kolmandal päeval toimus riiklik tseremoonia.
Matusekõne teevad aga Liivi Rosenvaldi arvates eriliseks 1953. aasta kohta julged mõtted ja näiteks fakt, et Oskar Luts hüüdis surivoodil: «Kristus, aita!» Hämmastav, kas pole, ei tea ju kuigi paljud meist, kui palju armastatud rahvakirjanik üldse Jumalat uskus või Temale mõtles.
Liivi ja Avo on kindlad, et lapsepõlves oli Luts usklik. Usu sai ta kaasa kodust läbi usklike vanavanemate armastuse ja hoole, mida ta lapsena väga tugevalt koges. Armastuse ja hoolivuse kaasinimese, ka kõige väetima vastu on kirjanik sisse kirjutanud oma raamatuisse. Hoolimine vanusest või ühiskondlikust positsioonist sõltumata paistab silma Oskar Lutsu kirjatöödest.
Hando Runnel tõstis Lutsu 120. sünniaastapäeval esile selle, et kirjanik esitas oma loomingu kaudu vajaduse armastuse järele. Lutsu intuitiivne soov on: armasta ligimest nagu iseennast. Mälestustes ütleb kirjanik oma vanavanemate kohta: «Rõõmus meel oli alati nende saatja, ning see juba on üheksa kümnendikku ristiusust.»
Vanaema Posti Triinu armastas ja toetas teda ja kõiki teisi lapsi nagu lemmiklast. Vanaema aitas Oskaril varases lapsepõlves üle saada nii noorema venna Arno kui ka lähedase sõbranna Liisi kaotusest.
Liivi Rosenvald leiab, et Oskar Luts on kirjanikuna jätnud väga särava jälje eesti kirjanduslukku. Tegu on tõelise keelegeeniusega, kes dialoogi ja kõnekeelt kasutades andis edasi meie keele ilu kõigis tema värvides. Luts tõi oma tekstidesse sageli sisse uusi sõnu, mis ta oli leidnud näiteks murdekõnest, Johannes Aaviku sõnauuenduste seast või ise välja mõelnud. Näiteks on rahva hulgas tuntust kogunud «Kevadesse» kirjutatud uudissõna «jeekim».
Kui Avo Rosenvald pärast ülikooli muuseumisse tööle suunati, elas veel kirjaniku lesk Valentina. Eredalt mäletab ta naise soojust ja paiguti lausa ülevoolavat külalislahkust, mida proua ilmutas iga tulija vastu. Näiteks armastas Valentina pakkuda külalistele oma firmarooga, valgevenepäraseid rohkes õlis praetud pliine, mida ta tarmukalt ise ette tõstis. Et mitte solvata perenaist, tuli see lihtsalt ära süüa.
Liivi ja Avo päevad on täis tegemist. Maja tuleb puhas hoida ja kütta, talvel tänavalt lund lükata, kevadel-suvel suures aias muru niita ja lillepeenraid rohida. Avo ajast kuulub osa armastusele metsa vastu, tegutsedes väikeettevõtjana. Õhtutundidel istub ta aga arvuti taha, et tegelda asjadega, mida ta ise nimetab ühiskondlikeks.
Liivi kanda on muuseumi majandus- ja teadusasjad. Ta töötab üheaegselt teaduri ja giidina. Mõnikord võtab naine teadustöö tarvis aega ka õhtutundidest. Tema korraldab peaasjalikult näitusi, õpikodasid, muuseumitunde ja muudki. Abikaasadel on ette näidata terve nimekiri huvitavatest ja harivatest üritustest, mida üheskoos korraldatud. Liivi leiab, et tema töö on õnnistatud, sest see on südamelähedane ja töögraafik paindlik.
Nädalalõppudel võetakse jalge alla kirikutee. Tartu Kolgata baptisti koguduses on Liivi pühapäevakooli õpetaja, Avo aga peab diakonina aeg-ajalt jutlusi ja kuulub juhatusse. Juba aastaid pühapäevakooli tunde andnud Liivi leiab, et mida aeg edasi, seda rohkem peab õpetaja leidma endas jõudu ja armastust vallatute väikeste ilmakodanike vastu, kes justkui teevad kõik selle nimel, et kannatus ükskord katkeks.
Naise arvates on ülioluline jagada lastele eelkõige armastust ja muidugi rääkida Jeesusest, aga teha ka kõike muud, mis ühe pühapäevakooli tunni juurde kuulub. Kevaditi kutsub ta lapsed külla. Tund peetakse vabas õhus Lutsu ilusa aia õitemeres.
Avo tahab ennast kristlasena rakendada võimalikult rohkem ühiskondlikult. Ta arvab, et kristlane peab oma meelsuse ning tegudega igati aitama kaasa sellele, et üha enam inimesi leiaks tee Jumalani. Avo on veendunud, et kristlane võib küll omasuguste seltsis jagada head sõnumit, aga hädavajalik on minna ise maailma. Tema ettekujutus mahub ühte lausesse pühalt Fransiscuselt: minge ja kuulutage evangeeliumi ja kui kuidagi teisiti ei saa, siis võtke sõnad appi.
Valdkondi, milles osaleda, on ohtralt. Südamevalu tunnevad mõlemad noorte pärast, kes saavad küll koolist teadmisi psühholoogiast ja seksuoloogiast, ent jäävad põhikoolis täiesti ilma väärtuskasvatusest. Eriti selgelt tuli probleem nähtavale mõni aasta tagasi toimunud konkursil «Salajasi lehekülgi minu eluloost», kus noorte pihtimustest koorusid välja valusad lood.
Liivi ja Avo Rosenvald on oma pisikeses korteris muuseumi kõrval üles kasvatanud neli last. Raul, Hanna ja Maili on nüüdseks majast lahkunud. Peres kasvab veel vaid Valdur, kel seisab peagi ees 9. klassi lõpetamine. Selle tähtsa ülesande kõrvalt jätkub noormehel indu kunsti- ja muusikaõpinguteks ning fotograafiaharrastuseks.
Avo nendib rõõmuga, et lapsed on valinud paljuski tema tee: vanem tütar on Brüsselis inglise keele tõlk, noorem kirjutab tänavu bakalaureusetööd eesti filoloogias. Vanem poeg Raul hakkab peagi lõpetama doktoritööd metsanduse alal. Kõik nad on rohkem või vähem osalenud ka kogudusetöös, aga tõsised kristlased on kõik. Avo leiab, et nemad ei ole selleks midagi erilist teinud, nad ei ole kasvatuses kasutanud ühtki nippi. Lihtsalt nii on läinud ja vanematel on Jumala abi üle väga hea meel.
Rõõmu lastest suurendab rõõm väikesest lapselapsest. Vanema poja tütar Tähe Helk vaatab aeg-ajalt vanaema seltsis näitust. Tema meeleheaks on lubanud mõnda eksponaati käega katsuda – näiteks Nukitsamehe tegelaskujude eeskujul valmistatud nukke või vürflimängu.
Unistuseks on, et Oskar Lutsu majamuuseumi aeda võiks tulevikus kerkida ilus aiamaja, kuhu saaks üles seada kõik need näitused, mida praeguse maja kitsad olud ei mahuta. Samuti saaks seal pidada suviseid kontserte, mis mõnikord halva ilma tõttu on aiast sunnitud mujale kolima.
Tänavu ootab majamuuseum traditsioonilisele lastekaitsepäeva kontserdile esinema Hedvig Hansonit. Lauljatar on lubanud võtta repertuaari ka lastele mõeldud laule. Liivi Rosenvald usub, et noore emana suudab artist jagada oma armastust ja soojust paljudega.
Meie jutuajamise lõpuks sai mulle osaks väike ekskursioon, mis oli silmale ja südamele kosutav ja samas hariv. Ei või iialgi öelda, et ma tean, olen lugenud, olen näinud. Muidugi saatis mind rohke äratundmisrõõm, aga sain sellel päeval ka palju uusi teadmisi ja kogesin tundeid ning sügavat soojust ja sõbralikkust, mis sellesse majja on ära mahtunud.
saab infot ja emotsioone mehest, kes andis eesti rahvale surematu jutustuse «Kevade» ning oli omamoodi Tartu pürjel, elav legend.
|
OSCAR-2019
|
||
Tänu suurelt osalt Toomas Hendrik Ilvese õhinapõhisusele on ametlik Eesti asunud pikemat aega infotehnoloogia (IT) suhtes suure vaimustuse teel. Olles asetanud meie majandustegevuse renomee sellega peaaegu ühte ainsasse korvi, on tekitatud kuvand, nagu Eesti oleks kangesti “IT vedur, kes suudab”. Andes kõigepealt küll au paljudele tublidele nn patsidega poistele-üdrukutele meie hulgas, näitab kainem pilk, et meie IT “edulugu” on tegelikkuses siiski ilustatud. Pealegi ei jälgi teised ühiskonnad meie ponnistusi ise passiivselt paigal seistes. Eestlaste varasem edumaa näib olevat tasapisi käest libisemas.
Paljud inimesed kellede sissetulek oleneb IT’st ei salli “dissidente”, kes püüavad väljendada seda, et Silicon Valley pole alati paradiis maa peal, et Eesti ei pruugi suuta Ränioru trikki päriselt järele teha, ja et mõõkadel on reeglina kaks tera. Bill Gates’il isiklikult pole põhjust nurisemiseks, küberkriitikud näevad digitaalses ajastus aga pigem hobuseunenägu. Nicholas Carr, Richard Watson, Sherry Terkel, Daphne Duvalier ja mitmed teised autorid löövad IT ohtude suhtes häirekella.
Digimaailmas lekivad tundlikud andmed, riigid ja suurfirmad nuhivad meie järele süstemaatilisemalt ja edukamalt kui kunagi varem, privaatsus on kohutavalt kannatada saanud, ning alles väljakujunemisvanuses olevad noored inimesed sattuvad depressiooni palju kergemini kui nende isad-emad-vanavanemad, olles pidevalt oma nn “nutiseadmete” külge aheldatud. Pealetükkivas digirevolutsioonis võivad mõningased päikesekiired ju paista, kuid kui see minust oleneks, hüüataksin juba: “peatagem karusell, tahan vist ikka tagasi analoogajastusse.”
Minu jaoks pole Eesti ID kaart kunagi korralikult tööle hakanud (õnneks Mobiil ID mu telefonis funktsioneerib, mitte et keegi oleks meie käest küsinud, kas meil neis asjus valikut on). Valimiste osas tunnen end kindlamini, kui paberist hääletamissedelid sumbatakse vanale heale töölauale ja paberprotokolle valmistatakse sõltumatu vaatleja juuresolekul.
Minu koju ei jõua niipea ühtegi kiudoptilist kaablit, Eesti tegelikult ei tee paljudele riikidele silmi ette, mis puutub digitaalsesse nö nooletippu, ja nii mõnigi eestlasest noor inimene vaatab oma digiseadme kaudu meelsamini rumalaid filme, kui et kasutab seda oma teadmiste laiendamiseks diferentsiaalvõrrandite valdkonnas. E-residentsuse ideed pean ma lausa kahjulikuks, ja üldse mitte tubliks saavutuseks.
Viimase paari nädala jooksul said nii eesti kui ka rahvusvaheline avalikkus teada, et Eestis kasutusel oleval ID kaardil “ukselukud” ei tööta nii, nagu need töötama peaksid. Kogu valitsus peaministriga eesotsas asus kriisi ohjama, suuresti kuna me nii häälekalt kogu aeg maailmale kuulutanud oleme, et “kübervärk” on Eesti peamine leivanumber. Teisiti väljendades: kõrvalistel isikutel on vähemalt teoreetiliselt võimalik sinu asemel sisse logida ja allkirju anda ka ilma PIN-koode teadmata ja ilma kaarti omamata. Ka kui president Ilves isiklikult peab sellist ohtu ebatõenäoliseks, on kõik see igatahes kõva pauk Eesti nn “E-ime” pihta. Tegemist on “mustade päevadega”, nagu kirjutab Eesti Ekspress. Kulisside taga kestab praegu süüdlaste otsimine.
Pensionid, meditsiin, arstimite retseptid – kõik töötavad meil ID kaardi põhiselt, teiste asjade hulgas. Arvatavasti tuleb ligi miljon kaarti sunduslikult asendada. Õnneks pole rahvusvaheline avalikkus sellest kõigest nii suurt numbrit teinud, kui Eestis kardetud on. Aeg annab arutust, nagu ütlevad laulusõnad, kuid tüütuks see ilmselt osutub.
Teemat muutes: meie läheduses kestavad venelaste-valgevenelaste suured sõjaväeõppused “Zapad”, mis ei tähenda mitte jalanõusid, vaid Läänt. Paugutatakse Karjalast kuni Ukrainani, sealhulgas ka Leedu kandis. Belglaste sõjalennukid sooritavad madallendusid üle Eesti, Rootsi ja USA sõdurid harjutavad Ojamaal. Muidugi on hea tunne, et lääneriigid neis küsimusis pooleldi üles ärganud on, mis ei tähenda veel, et taolised uudised baltlaste und veidi ei segaks.
Sel nädalal möödub 73 aastat päevist, mil Punaarmee ja NKVD sundisid peaaegu ühel kümnendikul Eesti elanikkonnast oma kodudest Läände lahkuma.
Elin Toona raamatust “Pagulusse - Lugu elust, sõjast ja rahust” on saamas müügihitt Eestis (selle ingliskeelse versiooni nimi on “Into Exile: a Life Story of War and Peace”).
Äkki laseks 7 aastasel Elinil rääkida! “Paat oli rahvast täis. Täiskasvanud istusid külgedel ja pagas oli keskel. (Olin) vanaema jalgade juures, klammerdudes ühe käega kompsu ja teisega vanaema mantlihõlma külge… Eespool paistsid tumedad tormipilved. Selja tagant kuulsime valje pauke ja plahvatusi. Torm tõstis tuult ning meie kohal hakkasid lendlema vahutordid, paat aga aina kerkis ja vajus tohututel lainetel. Olin valmis haarama vanaema jalast või mantlist, et oleksime koos, kui üle parda kukume… Keegi ei tea, kui paljud paadid põhja läksid või kui palju inimesi hukka sai. Kui me 50. aastate alguseks mõnest inimesest midagi kuulnud ei olnud, pidime arvama, et ta oli sel või teisel viisil kas Eestis, Saksamaal, meres või Siberis hukkunud. Meie olime siis need, kel vedas.”
Kahe aasta pärast möödub 75 aastat suurest põgenemisest. See vääriks suurejoonelist äramärkimist! Ja kas tulevikus ei tuleks rajada sõjapõgenike muuseum Eestis?
|
OSCAR-2019
|
||
Teema algas http://forum.jalgratas.ee/muu-maailma-retrorattad-f4/crescent-linnaratas-t51.htm aga kuna toorik vahetus, lõin lahku.
Tundub, et ehitustoorik on leitud ja see masin ümberehitustest päästetud (mis tähendab muidugi tõenäoliselt seda, et vähemalt korralik tehnohoole ning puhastus ja poleerimiskuur tuleb talle algse väärikuse veidikenegi taastamiseks teha).
Täna, nagu saatuse tahtel ühel "rattainimesel" külas käimise käigus sai sealt lõpuks lahkutud üks analaoogse Crescenti raam pagasnikus. Asi küll jälle enamvähem mõistlikus säilivuses tehasevärvis (seekord midagi tumelilla metalliku taolist) ja jääle embleemide ja kirjadega aga õnneks mittekomplektne - st ainult raam (mis seekord natukene kõrgem - ~54cm tundus kiirel mõõdulindiga ülekäimisel) koos keksjooksu ja esihargiga. Eks nüüd saabki sobivad, ilma lisavidinateta jooksud ja muud detailid sinna külge ehitada
Tõenäoliselt tuleb natukene otsimist sobiva läbimõõduga stemmi ja sadulatoru leidmisega, aga loodetavasti mittemidagi ületamatut.
Doonoriks leitud eksemplar olnud vist rummusisese käiguvahetusega, sest raami küljes on nähe sinna klambritega kinnituvaid lahedaid plokirattaid, mida mööda tross on liikunud.
Kui päris aus olla, siis oleks sealt leidnud ka ketikaitsme, porilauad ja pakiraami, mis samas kõrval vastu vaatasid... aga ma neid spetsiaalselt ei võtnud, et ei tekkiks ahvatlust masinat proovida õigesse konditsiooni ehitama hakata vaid lõpuks ka ühe korraliku customprojekti ka saaks südamerahus teha.
Raami täna normaalse valguse käes vaadates selgus, et on ilus tumepruun, kerge kuldse teraga, mitte lilla.
Samuti sain uuesti mõõtes raami kõrguseks mõõtetulemuse 55-56cm ja ülatoru pikkuseks ~60cm, ehks siis järjekordselt suhteliselt suur raam.
Ketiratas on natukene väiksevõitu, aga eks selle saab ka taga väiksema kasutamisega kompenseerida ja ülekandesuhte enda jaoks enamvähem sobivaks ajada.
Suuruse kohapealt ka see positiivne nähtus, et tõenäoliselt olnud ikkagi 28" velgedega sõiduk, sest raamis mahuvad päris suured.
Prooviks sai alla tõstetud samas kõrval vedelenud vanad riia jalgratta 622 rattad ja ruumi jäi ülegi.
Teljevahe tundub sellise projekti jaoks natukene pikavõitu, aga kuna ma nagunii ei kavatse sellega linnas ekstreemnõelumisi tegema hakata, siis elab selle pikkuse üle. Kui hästi järgi mõelda, siis pole ühtki sellist nõelumist vajavat linna lähedal olemas ka.
Tõenäoline peavalu saab ikkagi olema stemmi ja sadulatoru leidmine, sest esmane kiire aukude mõõtmine andis väga imelikud tulemused - stemm 20, millegiga ja sadulatoru 21, millegiga millimeetrit. Eks millalgi hakan olemasolevatega katsetama ja proovima, kas mõni neist on sobiv või mitte.
P.S. Igasugused nõuandmised ja soovitused on alati teretulnud! Osade asjade peale lihtsalt ise ei tule.
Sul on vist tegemist (vanemat tüüpi 635 mm diam.) suuremate ratastega olnud isendiga, esipiduriga võib probleeme tekkida (tavaline ei ulata, vaja nn. "long reach" pidureid kuni 57 mm, tavaliste ulatus kuni 49 mm). Kui ikka ei ulata, siis võid kasutada sama tüüpi BMX pidurit ( veel suurema ulatusega), või teha pidurite kinnituse pikendus allapoole).
Ashtabula (ühes tükis väntadae) asemel saab adapteri abil ka BSA mõõdus juppe (keskjooks, väntu) kasutada - kui vaja peaks olema. Või vähemalt on hea teada, et see võimalus on.
Käisin täna natukene erinevate detailidega ümber raami ja sadulatoru läheb ilusti ikkagi täpselt 22mm ja sellega on see mure õnneks lahendatud. Stemmiga keerulisem, sest seal mul mõõteviga ei olnud ja ongi vaja mingit ~20mm eksemplari.
Mis rummudele rattad ehitan, ei olegi enda jaoks veel otseselt paika pannud - tahaks saada mingeid aukudega "suurerõngalisi", aga eks kõik sõltub sellest, mis kuskilt soodsalt näppu satub. "Õige" tagarummu hankimine tõenäoliselt keerulisem (ja kordades kulukam) ja olen mõelnud natukene variantide peale kettaspidrile mõeldud esirummu või siis tavalise tirrile mõeldud keermega rummu, kuhu ketiratas keermeliimi ja siis keermeliimiga lockringiga kinni nõiduda.
Sai isegi kaalutletud mõne tavarummu pinki panekut ja sinna ise natukene peenema valetpidikeerme peale lõikamist õige lockringi jaoks, sest millegipärast kui see on juba tehasest tehtud, on hinnaklass kordades suurem kui "tavalisel". Tõenäoliselt lihtsalt sellepärast, et see on momendil IN ja lihtsalt saab raha küsida, kuigi tehnoloogiliselt ei ole valmistamisel ju mittemingit vahet. Eks muidugi oleks flipflopi kasutamine koos ühelpool fixi ja teiselpool singlespeedi tirriga kõige mõtekam, sest kui ma fixiga hakkama ei saa, siis saan ratat tesitpidi alla visata ja ei pea hakkama väehmalt järjekordset velgetükkidest kokku lappama (kuigi ma neid teen viimasel ajal vahest niisamagi igavusest ja näppude soojas hoidmisek või erinevate patternite proovimiseks keskmiselt ühe nädalas ikka, kui kuskilt oma kolihunikust olen selleks sobivaid tükke leidnud või mõne olemasoleva harjutusmaterjali jälle laiali lammutanud).
Saksa netipoes olen neid ühestükisväntade asemele mõeldud keskjookse ka uurinud, aga jällegi tundub selle projekti puhul 50 € selline kulutus, mis algusstaadiumis ei ole hädavajalik ja katsetuse teen ära samade väntadega. Eks siis pärast õunte pealt vaatab, kui asi meeldima hakkab, kas ja kuipalju seda täiustama ja tuunima hakata.
635 velejvõrusid ka seal tükkaega juba piilunud, sest sellele mõõdule on hea valik ka igasugu edevaid valgeid, halle ja oranze rehve saada... mis ja kuidas reaalselt käiku läheb, ei ole veel suutnud enda jaoks paika panna. Eks ma palju selline emotsiooniinimene ka, et kui kuskil miskit põnevat näppu juhtub sattuma või mingi endale väga meeldiv idee peale tuleb, realiseerin kähku ära. Sellepärast väga plaane ette ka ei tee vaid asi sünnib loominguliselt lähenedes tööprotsessi käigus, nagu mul tavaliselt kõigi oma asjadega kipub minema, olenemata, kas ja mida olen ennem hoolikalt läbi mõelnud või mitte.
Ma olen küll mõelnud, et kui kasseti vabajooksu kerele midagi sisse keevitada ja näiteks dremeliga sobivaks lihvida, võiks ka üsna hea jooksu saada. Mina proovisin lihtsalt "konnade" blokeerimist, aga ikka jäi segav loks sisse. Epo liimiga pläkerdamise (JB Weld) ma jätaks kõrvale (kuigi isegi vanameister Sheldon olla seda praktiseerinud).
+-id - palju suurem valik hammasrattaid - ostad shimano DX hammakaid (BMX jaoks) -paksemad 1/8 ketile, või võtad mõne vana kasseti pulkadeks ja hammakaid kõriauguni.
Kui nüüd üdini aus olla, siis seda "soome varianti" ma isegi oma peas "iseenese tarkusest" ka juba vähekene kaalunud tükkaega.
Seda, et torpeedo keermega hammasrattaversiooni hammasrattas istub ilusti keermega tirri asemele, olen ka juba ära proovinud ja seda igaksjuhuks mitte alu vaid nurgas vedelenud tundmatul teraskorpusega versioonil. Ainsaks mõtlemisaineks sai see, et ketiliini paika saamiseks pean velje natuke palju teise äärde tsentreerima ja rummu võllil ära nihutama. Samas katsetuseks saaks seda sellesama tundmatule rummule, mis nagunii säilitamisele ei kuulu rummuga kasvõi ketiratta peale pealekeeramist lockringi mõne keevispunkti või risti sisse lastava tiftiga veel üle lukustada, et see "pidurdades" ennast kindlalt lahti ei keriks.
Täna sai huvitavat bmx'i kahel pool asuvate (millest mõlemad erineva läbimõõduga) keermetega ja suht mõistliku hinnaga hubi poes käes hoitud ja tundus ka täitsa usaldusväärne ja hinnalt mõistlik.
Mis viisil sa seda viimast teha plaaniksid? Blokeerid ära vabajooksusiduri rullid? Miski muu trikk? Rummupidur läheb siis ka välja?
Mingi vana keermega Torpedo-üleni-terasest fixed-rumm tundub ikka üsna ahvatlev (eriti kui oled ühe inglismaalt tellitud alu rummu esimese tunniga kuradile saatnud...).
Torpeedo puhul mina julma mõtlesin - ketirattapoolne flants tuimalt sisse kinni keevitada ja kogu vabajooksu ja piduriosa üldse eemaldada. Rullide tööasendisse blokeerimist ma väga ei usaldaks, sest ikka jääb seljuhul läbilibisemise oht.
Laagritest jääksid tööle needsamad, mis tavaliselt - ketiratta poolt väkene koonus ja pidurihoova poolt suur laager. Pidurihoova peab ka ramai külge viima või siis sinnapoole mingi kontramutri tekitama, et see suur koonus ennast paigast ära ei keeraks.
Siin siis üks väike suvalise kätte sattunud vana ja kulunud torpeedo keermega ketiratta proovimine mingile tundmatule rummule - istuvad küll. Ehs tõenäoliselt on samamoodi ka uue ketiratta ja natukne korralikuma rummu puhul ja tegu ei olnud õnneliku juhusega.
Kuigi tõenäoliselt lähen ikka soomlase lahenduse peale, sest õnneliku juhuse läbi õnnestus täna ülisoodsalt osta rattale kaks uut 622 jooksu. Siit kohe muidugi järgmine probleem - nimelt sain kaks tagajooksu. Nüüd siis kaks võimalust - kas üks neist esirummule ümber lapata või proovida kellegiga vahetuskaupa teha ja vahetada üks tagatratas sarnase välimusega ja samamõõdulise esiratta vastu.
Kohe neid huraaga muidugi poldistama ei hakka vaid kõigepealt teen ratta lõplikult valmis ja proovin singlespeedina ühe tirrile paigaldatud ketirattaga ära ka.
Eks siia foorumisse võin ju moe pärast ka selle tagaratta esiratta vastu vahetuskuulutuse panna, aga kõige targem koht oleks vist VCEE?
Eks need ole rohkem pigem miski lahjema otsa hübriidi jooksud, ning rummud on ka Shimano low-end (mitte et nad vähem kestaks, aga niiskuse eest on lihtsalt kehvalt tihendatud). Seepärast ma ise eelistan kinniste laagritega (tavalised kummitihenditega kuullaagrid) rumme - kannatavad paremini vihmaga sõitmist - ei pea peale vihmas sõitu laagreid nii tihti üle kontrollima - määrima.
Kõige suurem inimmass muidugi velo.clubbers.ee all liigub, aga lihtsam on sul ilmselt kodarad/rumm ümber laduda (eriti kui jooks uus) . Et-bike-st saad odavalt juba paremini tihendatud Deore esirumme (miski 76 eek oli soodukas).
Oma esijooksu jaoks plaanisin saksast tellimust teha (roseversandis oli miski vanem XT esirumm 6 euri + muud oli ka sealt plaanis). Eestis liigub muidu ka häid Novatec kinniste laagritega rumme - aga kõik laos-poes olevad 32 auguga, mul vaja jälle 36...
Sai natukene seda soome varianti lahatud ja ei tundu teostatav - ei suutnud välja mõelda põhjust, miks tirr ei peaks ennast hubist välja keerama - see ju ka keermega sinna paigaldatud.
Ega selle jupi tööpõhimõte ei erine kasseti vabajooksu blokeerimisest - põhiline jõud mõjub ikka rummule (sakiline osa mille otsa Surly Fixxer kinnitub). Ega fixiga sõitmisel jalgadega pidurdades sinna otse seda " lahtikerivat " jõudu ei mõju - see käib ikka hammasrattale - kui hammakas aga nuudiga (nagu kassetil on) siis ei keri seal lahti nii väga midagi- hammakas jääb paigale, mitte ei hakka lahtikeerduma (nagu teoreetiliselt keermega hammakal on)- lahtikeriv jõud kandub otse rummule korpusele üle, ega jõuagi kinnituspolti lahti keerama - kinnituspolt hoiab vabajooksu korpust lihtsalt rummu "kinnitus- sakkide" otsas paigal.
Surly näiteks ei soovita oma fixxeri kinnituspoldile (mis rummu sisse keeratakse) isegi keermeliimi.
Ega sul kaotada ka midagi pole- ainus mis sa potentsiaalselt "kihva" võid keerata, on vabajooksu kere (rumm jääb nii nagu ta on), ja tagavara rumm on sul teatavasti varuks olemas
Rummu sisese ümberehitusega hakkan tõenäoliselt järgmisel nädalal tegelema ja vaatan, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.
Küsiks natukene pikema praktikaga ratturitelt ka, et mis rehvi laiusele soovitate minna. 25 jääb sellele veljele veidikene väheks, aga nüüd meeltesegaduses, et kas 28, 32, 35 või lausa 37 (mis peaks olema selle velje jaok lagi ka)?
Low-low stiili jätkuvaks hoidmiseks läheksin alguses nagunii odavate, rehv.ee soodusmüügis alla 100 krooni maksvate trax'ide peale.
Low-low stiili jätkuvaks hoidmiseks läheksin nagunii odavate, soodusmüügis alla 100 krooni maksvate linnamustriga trax'ide peale.
Rehvi laius sõltub eelkõige sinu kaalust/ sõidetavatest teedest. Mina, oma praeguse 90 kiloga taha alla 28 mm rehvi ei paneks. Pealegi on 28 mm rehvi puhul ka mingi elementaarne sõidumugavus kruusal ka veel olemas, ning tõenäosus "snakebite" saada palju väiksem. 28 on veel üsna kiire rehv, aga kordades vähem tundlikum läbilöögi suhtes kui päris võiduka rehvid (23 ja 25). Kui enamus asfalti- siis taha 28, kui kruus - siis laiem rehv. Ette võid pisut kitsama panna - mul on ees 25 mm Trax. Ees erilist koormust pole, üsna suva mis rehv. Aga kui kruusal jälle rohkem sõitmist, siis ikka laiem - minu 25 mm "kaevub" pehmemasse kruusa sisse.
Asi areneb vaikseltviisi. Vahepeal olen igasugustest sooduskohtadest jupikaupa ka pisidetaile kokku ostnud, et kui läheb ehituseks, siis kohe võtta oleks riiulist ja samas ka budgetit ära ei rikuks.
Raam sai ka molekulideks lammutatud, kõik mittevajalikud detailid ja kinnitused maha lõigatud (alusjala kronsteini otsustasin peale pikka mõtlemist ikkagi jätta) ja peal olnud värv täielikult eemaldatud.
... ja siis relaka otsas terasharjaga pind üle käiatud, et pritsi poolt läbipekstud pind deaktiviseerida ja natukene ka karedust vähendada.
Momendil on raam värvimisel ja peaks nädala aguseks valmis olema ja siis hakkab juba lõbusam ja ilusam osa.
Eile jõudis kohale ka minu tellitud esihub ja sai näpusoenduseks kohe ka üks tagaratastest esirattaks ümber lapatud.
Tundub, et 510 oli neil otsa saanud, sest kuigi tellisin selle ja maksin ka selle eest, saadeti mulle 530 ja vaheraha ka juurde ei tahetud, kuigi pakkusin.
Mul on oma laotud jooksude suhtes kahtlus, et on pisut lahjaks pinge jäänud - aga üle ka ei julge pingutada. Vahetasin just oma MTB tagajooksul ühe kerge ja kalli, pea kulumata Mavic velje välja - kodarate pinge oli liiga suur olnud ja vaid terasest "eyelet"-id hoidsid jooksu veel koos...(alumiinium oli pragusi täis).
Selline "korrektne" viimistlemine on suht lihtne ja odav lahendus, annab asjale värske mulje ja kõrvaltvaatajad pimestab veel eriti hästi ära rohkem, kui kallite ja kvaliteetsete highend komponentidega... eks sellepärast ma vaese inmesena seda teed lähengi.
Ühe väikesõiduki (keskmine mopeed või jalgratas) värvist puhastamisele läheb kulutusi kuskil 100-200 krooni kandis ja pulbervärvides värvkattele teist umbes samapalju (võrreldes kvaliteetse vedelvärviga tehes umbes 1k algava eelarvega on see ju lausa niisama saadud).
Selliste ümberehitusprojektide puhul on võrreldes taastmise või muu seda natukenegi meenutava tegevusega võrreldes vähemalt lihtne see, et ei pea polte-mutreid taastama ja uuesti galvaniseerima, et algne poldipea peal olnud märk ikka olemas oleks vaid need enamus saab rahulikult karbist uued võtta ja pääseb vaid üksikute spetsiifiliste detailide pinnakatte värskendusega, kui neid uusi või hästisäilinuid ei leia... ja galvaaniline tsinkimine (nii kollase kui hõbedase pinnakatte puhul) ei maksa ka peaaegu mittemidagi. Krt, ma paari erimõõdu puhul isegi kodaraid taastanud ja uuesti lasknud üle tsinkida.
Niikaua, kui ei pea hakkama vana kroomi maha võtma, tüütut kroomieeltööd tegema ja uuesti kroomida laskma, on elu väga lihtne.
Jooksude kodarapingest ei oska mittemidagi öelda. Keeran tunde järgi. See, kas nad päriselt liiga pingul või liiga lõdvad, ei oska öelda, aga sõita on kannatanud enamus, mis teinud olen ja osad neist ka päris pikka aega. Natukene olen püüdnud ka arvestada, mis masina ja mis koormuse alla nad lähevad ja mis materjalidest komponendid on.
Tõenäoliselt liiga kõvasti vist ei pinguta tavaliselt, sest enamus mu tehtud rattad on olnud üheseinaliste õhukeste terasvelgedega ja need ülepingutades kohe jäädavalt loperguseks saab. Aga ega ma mingi spetsialist ei ole, lihtsalt nokitsen enda jaoks, nagu parajasti välja tuleb.
Põhiline viga on vahest see, et peaaaegu ideaalset ja valmis asja proovin veel natukene paremaks saada... ja siis tuleb jälle otsast uuesti alustada.
Eks päriselt peaks kunagi proovima leida võimalust, et mõnele vanakoolimeistrile saaks päevakese-paar töövari olla - tõenäoliselt oleks sellest kordades rohkem kasu kui omaette iseenesetarkusest kümne aastasest nokitsemisest ja katse-eksituse meetodil õppimisest.
Värvitud ja komplekteerimist ootamas. Ennem seda vaja veel natukene auke ja keermeid üle puhastada ning külgepandavaid detaile "lakkuda".
Tõenäoliselt teen mingi pinstripingu ka, aga seda, et millise ja kuhu täpselt, vaatab siis kui ratas enamvähem esimese proovikomplekteerimise saanud, "õunte pealt", et mis ja kuhu masina üldise stiiliga sobib.
Raam tundub ikka jubesuur ja 622 veljed seal jubepisikesed. Ei kujuta hästi ettegi, mis veljemõõt või mis kõrgusega rehvid seal algselt all olnud on.
Keskoht samas ilusti piisavalt kõrgel ja pedaalide maha kinnijäämise problemei ei tule. Ainus keeruline ülesanne saab olema pidurid... või tuleb hakata hardcore panema.
Teine lõbus asi saab olema igasugune laagrite otsimine eesti kaubandusvõrgust - läbimõõdult on tänapäevase 1" kaelakomplekti laagrid parajad, aga kuulid on seal sees liiga pisikesed. Keskjooksu omasid ei ole julgenud veel uurima hakatagi.
Pole küll väga kena, aga täiesti töötav lahendus, ning ei pea ekstra pika ulatusega pidureid otsima.
Aga kui otsid "pikki" pidureid ja maantee "pikk" 57 mm jääb lühikeseks, siis võid vaadata sarnase ehitusega BMX pidureid, mille ulatus on 60 mm ligi (ja sobivad ka maanteeratta linkidega).
PS. Sellisel vanamoelisel pikal teljevahel on ilmselt nii häid kui halbu külgi. Pikk teljevahe tagab mugava ja stabiilse mineku, kuid juhitavus jääb pisut uimaseks. Aga vaevalt soliidses eas mees igatseb fixiga kõiksugu trikke teha
Selleks osutus centerpull Shimano BR-C801 1984a mudel. Alguses sai proovitud suht pikavarrelist C800, aga selle ülemine hobuseraud oli natukene lühikesevõitu ja siis sai suure rõõmuga avastatud, et 801 oma on natukene veel pikem.
|
OSCAR-2019
|
||
Jüri Talvet, Eesti eleegia ja teisi luuletusi. 1981–2012. Toimetanud Siiri Ombler. Illustreerinud Lembit Karu, kujundanud Mari Ainso. Ilmamaa, 2014. 376 lk.
Kui luuletaja võtab koostada oma loomingust valikkogu, siis võib see olla ajendatud soovist teha vahekokkuvõte, teravustada luulemina palgejooni, olla mitte ainult komponeerija-stsenarist, kelleks iga luuletaja luulet koguks koondades kehastub, vaid ka teatud mõttes enda lavastaja. Nii võivad varasemad luuletused taasesitamise ja vastuvõtu konteksti muutudes kõlada teisiti kui esmailmumise ajal. Ajalis-ruumiline hierarhilisus (resp. loominguloolisus) taandub tervikpildi ees. Eesti kaugemast ja lähemast luuleloost võib tuua mitmeid näiteid, kus mõni tekst debüüt- või loomingulist algusaega tähistavast kogust kristalliseerub valikkogudes või antoloogiates selle või teise luuletaja autoritähiseks. Nõnda on see olnud Gustav Suitsu, Marie Underi, Henrik Visnapuu, Valmar Adamsi ja arbujatega, Viivi Luige, Hando Runneli ja Paul-Eerik Rummoga.
Nüüdseks esimese luulevalimikuni jõudnud Jüri Talvet läbis koguja-koostaja tuleristsed Juhan Liivi luulele ja mõttekildudele uue elu andmisega: „Tuulehoog lõi vetesse” ja „Meel paremat ei kannata” (2007), „Oh, elul ikka tera on” (2010), „Lumi tuiskab, mina laulan” (2013). Varem domineerinud hullu kannataja kuvandi asemel avaneb valikkogudes Liiv tänu Talveti „lavastusele” ja monograafilisele tõlgendusele „Juhan Liivi luule” (2012) kui olemasolufilosoof, kelle looming kannab esteetilises ja eetilises mõõtkavas välja võrdluse maailmakirjanduse suurnimedega (kinnituseks Liivi valimiku ilmumine mullu inglise keeles mainekas kirjastuses Guernica). „Liiv on Talveti jaoks baas, mitte matkimisese,” on kirjutanud Talveti enda värske valikkogu saatesõnas Lauri Pilter, osutades sellele, kuidas Talvet Liivi eeskujul on ühendanud konkreetsuse ja üldisuse sageli minimalistlikeks tervikuteks, mille koostisosad on küll eristatavad, aga ometi manifesteerivad olemuslikku tuuma (lk 357–358).
Talveti „Eesti eleegia ja teisi luuletusi” osutab juba pealkirjas teose kontrapunktile – sellele, kuidas valimiku mitmehäälsus organiseeritakse tervikuks. Kohe pärast Estonia hukkumist (28. septembril 1994) kirjutatud tsükkel „Eesti eleegia“, mis andis nime ka 1997. aastal ilmunud kogule ja kordub nüüd valikkogu pealkirjana, vapustab tänagi oma monumentaalsuse ja väljendusjõuga. Ühte leinalisse hingetõmbesse mahutatakse Eesti aja- ja kultuurilugu, leppimatus unustusega, aga ka mässav väljakutse Euroopa enesekesksusele ning lõpuks ülemlaul inimlikkusele, tulvil õrnust, armastust ja valgust. Olen veendunud, et „Eesti eleegia“ ei ole mitte ainult Jüri Talveti kui luuletaja suurteos, vaid ka eesti kirjanduse üks visiitkaarte, mis vääris selle arvamist kogumikku „101 Eesti kirjandusteost”.*
See, mida Eestile on tähendanud esinduslaeva uppumise apokalüpsis, on teiste rahvaste aja- ja kultuuriloos seotud Pompei, Lissaboni ja teiste vulkaanipursetes ja maavärinas hävinud linnadega. Jah, Eesti laeva neelas küll meri, aga tema viimseks sügavuseks oli ikkagi maa, mere põhi.
Osa Ladina-Ameerika kirjandusest, mis on olnud hispanistist kirjandusteadlase Jüri Talveti üheks uurimisvaldkonnaks, on käsitletud ürgmaisusest (telurismo) lähtuva elutunde paradigmas. Kas pole siis maavärinad, mida ju õrnalt Eestiski registreeritud, võetavad just seesuguse ürgmaise hingamise metafoorina, hingamisena, mis orgastiliseks ohkeks muutudes võib omandada laastava kuju? Mitte ainult armastusakt pole ühekssaamine, milles viljastub uus elu, vaid ühekssaamine on ka surm. Meenutame siinkohal piibli tähendamissõna: seeme peab surema mullas, et uuesti tärgata.
Valikkogus „Eesti eleegiat” ja sealt edasi-tagasi Talveti teisi luuletusi lugedes jõudsingi tema luule ühe üldistavama tähistajani – poeetiline seismograafia. Maa, mis on Talvetile seesama mis elu, hingab meie sees erinevates rütmides ja amplituudides. Meie ise olemegi hingamine ja luule on elutuigete seismograaf. Kui pind, millele toetume, on oma olekutes ebakindel, üleminev või hajuv, siis ainus ühendav side saab olla armastus. Eleegia sünnib kaduvikuteadvuse, finiitsuse taustal. See ei ole itk, pigem palve. Talveti valikkogu avaluuletus, kirjutatud aastakümnete-taguses ajas, oma siiras lihtsuses Talveti Liivi-huvi etteaimav, kõlab programmiliselt:
Tüdruku, neiu, naise, ema ja lõpuks Jumalaema gradatiivne motiiv läbib tervenisti Talveti luulet, ilmudes impressioonide, pühenduste, küsimuste-vastuste, pöördumiste, palvete kujul. Mälestus, unenägu, juhuslik argiolukord (tütreke küsib telefonis: kas sul viinamarju ka on?) päädib eideetilisuses, Pilteri sõnul „hetki tarretavas kunstis”
(lk 355). Valikkogu viimane luuletus on selle motiivi sümboolne sulg: luuletaja näeb kujutluses üht heledapäist eesti neiut, kes võib olla veel tema sündimata tütar, kuid ka vanaks saanud ema, kes ruttab kodumaja rõduaknale toetuvat redelit pidi pojale võtit (eluvõtit!) ulatama.
Ei saa siinkohal täheldamata jätta paralleeli Hando Runneli luuleminaga, kes alustas samuti kunagi lauludest tüdrukuga („Laulud tüdrukuga” oli tema teise kogu pealkiri, 1967) ja kelle ühe luuleraamatu pealkiri viimaste seast kõlab: „Ütles mu naine” (2010).
Jüri Talveti luulekogude arvustustes eraldi võetuna on nähtud tema intertekstuaalsust, kultuurilisel eruditsioonil põhinevate vihjete ning kujundialuste küllasust (see seob Talvetit ta sõprade ja eeskujude Ain Kaalepi ning Ivar Ivaskiga), mis omakorda eeldavat Talveti luule vastuvõtmises lugeja aktiivsust. Suur hulk ta luuletustest on õpetlase rännuluule nii ruumis (konverentsidel, külalisloengutel, kirjandusfestivalidel) kui ka ajas. Sellele vaatamata toob valikkogu esile, et kõik see kujutab endast siiski vaid seismilist (värelevat, võnkuvat, tuikavat) pealispinda üheleainsale, teadvuse telluursest sügavusest tõusvale küsimusele Kuidas lükata edasi mõtet /oma lõplikust kadumisest…
Talveti poeetilisel seismograafial on (hinge)sugulusjooni XX sajandi hispaania kirjaniku Miguel de Unamuno „traagilise elutunde” filosoofiaga. Unamuno arutleb teoses „Inimeste ja rahvaste traagilisest elutundest” (1912, e.k 1996) oma õpetuse lähtepunktina: „Miks tahan ma teada, kust ma tulen ja kuhu lähen, kust tuleb ja kuhu läheb see, mis mind ümbritseb, ja mida see kõik tähendab? Aga sellepärast, et ma ei taha surra täiesti ja tahan teada, kas ma pean surema lõplikult või mitte” (lk 42). Talvet on Unamuno teose järelsõnas nimetanud teda „piiril ekslejaks” (lk 368) – „piir” on olemasolufilosoofia keskne kategooria. Inspireeritud kaasamõtlejana vahendab ta Unamuno, aga ka José Ortega y Gasseti mõttekäike ning veendumust, et „elu olemust ei saa edasi anda pelgalt mõttena, ideena elust” (lk 371) ja et „inimese eristav tunnus on / ahastuse, valu ja võitlusega täidetud / otsing, endatäiustamise iha, ning ülim siht – kultuur kui kõrgeim teadvus” (lk 372).
Neist paljudest tekstidest, kus Talveti luulemina ja -meetod (Pilter nimetab seda tabavalt „meeltefilosoofiliseks hingedraamaks”, lk 354) end autentselt ilmutab, olgu lõpetuseks tsiteeritud fragment 2008. aastal ilmunud kogust „Silmad peksavad une seinu”. Siin on tõesti kvintessents Talveti luule „kartusest ja värinast“ (Søren Kierkegaard), tema poeetilisest seismograafiast, mida kroonib puhtuse ja headuse lõputu lootus:
Jan Kaus: Eelmisel nädalal, 5. oktoobril toimusid Paljassaare poolsaarel, linnukaitsealal või selle vahetus läheduses prügikoristamise talgud. Üritusel oli palju korraldajaid: Loomeliitude seltsing, Eestimaa Looduse Fond, Tallinna Linnuklubi ning Tallinna linn. See oli esimene nn loomeinimeste katse keskkonnakaitset organiseeritumalt korraldada.
Sellistel ettevõtmistel ongi minu jaoks kaks külge: põhimõtteline ja praktiline. Põhimõttelise aspektiga – faktiga, et selline ettevõtmine üleüldse teoks sai – on kõik korras. Prügi koristamine ei vaja ju iseenesest mingisugust lahtiseletamist, teona on ta ühene ja mõistetav. Sümpaatne oli solidaarsus, mis tekkis ettevõtmist plaanides ja teostades inimeste vahele, kelle igapäevased praktikad omavahel tihtipeale ei kattugi. Siin ei saa mainimata jätta Arhitektide Liidu projektijuhti Pille Epnerit ning heliloojat Märt-Matis Lille. Ning muidugi ka Eestimaa Looduse Fondi tegevjuhti Jüri-Ott Salmi.
Praktilise küljega on asi keerulisem. Praegusel hetkel ma ei teagi, mitu tonni ja konteinerit inimtegevuse jäätmeid linnukaitsealalt minema veeti, nägin kolme hiiglaslikku kastitäit autokumme. Ning kuigi äraveetud sodi määr äratas imestust, ei saa jätta mainimata tõsiasja, et koristatud pindala polnud eriti suur. Prahti jäi maha rohkem kui seda ära jõuti vedada.
Jürgen Rooste: Küsimus, mis tõstatub, on muidugi ilmselge. Milleks me seda tegime, mis kampaania see on? Kas kavatsevad loomeliitude liikmed näiteks peagi (loodetavasti) asutatavasse Rohelisse Erakonda astuda, nonde ühenduste halba mainet parandada vms. Inimesed on aktsioonidega üsna ära hirmutatud, ühistegevusel (kuigi todasama propageeriti kunagi vabariigi päevil ja varemgi vanavanadele majandusliku õitsengu nimel) on küljes nõukogude mekk.
Üks kolleeg ütles õigustatult, et milleks – tema on teiste eest küll tööd ära teinud, kolhoosipõllult kartuleid korjanud jne. Sest tõepoolest, nii elementaarne asi nagu loodusalade korrashoid ei ole sugugi loomeliitude (esmane) ülesanne, pigem ikka munitsipaalvõimu kohustuste ning kodanike üldise vaimsuse kasvatamise küsimus.
Paraku. Aeg on näidanud, et meil ilma kolmanda sektori ägeda sekkumiseta head mõtted veerema ei hakka. Sageli on hoopiski oht, et sekkumiseta kaob midagi väärtuslikku ja ilmvajalikku ära. Loomeliitude rolli üle on nüüd vaieldud, isand Veidemann tõstatas Postimehes pärimise nt kirjanike liidu metafüüsilise rolli järele. Usutavasti oli ta kavatsus kõige üllam, ja eks pidas ta silmas ikka toda väärtuskasvatust, ühiskonna vaimliste teeradade kujundamist, mis kirjasõna valdajail, keelemaagia alal kodus üksikisikuil enda kanda on tulnud võtta, läbi ajaloo hämara kulu. Ent metafüüsika on ikkagi midagi eksistentsiaalselt sogast ja vastuseta jäävat. Kodanikuühiskond, n-ö sümboolselt reaalne kord ja suhtevõrgustik, millest me oleme endale elukeskkonna kujundanud, aga üsna käegakatsutav ja argine asi.
Niisiis on loomeliitki oma olemuselt mu nägemust mööda mittetulundusühing nagu iga teinegi, s.t esmalt on tal muidugi täita teatav ametiühingu roll, oma liikmete tegevusalaga seotud probleemide, sotsiaalsete garantiidega jpm tegelemine, aga selle kõrval on ta ka üks ühiskonna reageeriv, osalev rakuke; loomeliidu puhul võiks muigamisi kasutada isegi kujundit “närvirakuke”, mis osaleb ühiskondlikus elus laiemalt, millel on sõna sekka öelda muuski, kui vaid kitsukesel oma liikmete abistamise, toetamise ja kaitsmise alal.
Jah, mõnes mõttes ongi Loomeliitude Seltsingu tegevus sellisel kujul ehk mingi loovisikute rehabilitatsioon ühiskonna ees, oma mainega tegelemine. Kui ikka kirjanikud-kunstnikud sitakotte (sest mähkmeid, hügieenisidemeid jms oli metsa all ja kõrkjais ikka lademes) autole ajavad, siis neid naljalt siidikäppadeks ei nimeta. Teisalt ongi siin teatav siidikäpne võimalus maha märkida üks fakt: asi on ikka korrast ära küll, kui selleks, et midagi olemuselt elementaarset tehtud saaks (nagu seda põhjusmõtteliselt Tallinna-sisese üsna pisukese looduskaitseala korrashoid võiks olla), peavad kunstnikud-teatraalid-muusikud-kirjanikud käed külge lööma. Ja see oli esimene sarnane üritus loodetavasti pikemas aktsioonide reas, mille eesmärk ei ole tõmmata sedavõrd tähelepanu kunstnikele endile, vaid probleemidele, millele käed külge lüüakse. Keskkond kui meie elukeskkond on elementaarne tegevusväli. Loodetavasti toob esimese töö õnnestumine – tulemus oli üsna hea, korralik, rahuldav – asja ka seni kõrvalejäänute teadvusse ning me areneme edasi.
J. K.: Selge, et alustatud tööd tuleb jätkata. Kardetavalt, varsti on need sajad autokummid, aluspüksid, diivanid, akud ning värvipurgid seal tagasi, sest levinud paistab olevat väärtushinnang, mille kohaselt isiklikust maast väljapoole jäävast pinnast ja ruumist ei pea hoolima: avalikku, kõigile kasutada olevat pinda nähakse isikliku kasulikkuse aspektist. Mis kasu on isiklikku kasulikkust silmas pidavale indiviidile lihtsalt ökoloogiliselt ja esteetiliselt puhtast keskkonnast? Kasu on sellest, kui saab kuhugi visata esemeid, mis pole enam kasulikud, ning selline käitumine ei tekita isiklikku (kõigepealt just majanduslikku) kahju. Seega – kui “kasulikult” mõtlemisele mingilgi määral aktiivsemalt oponeerida, tuleks Paljassaare kaitsmist jätkata.
Mis puudutab seltsingut, siis seda ju iseloomustab “range” vabatahtlikkus, mis põhinebki osalejate aktiivsusel või passiivsusel; seltsingu iseloom sõltub tema liikmete iseloomust. Näiteks Paljassaarel osales neli üheksast seltsingulepingule alla kirjutanud seltsingulisest. See ei tähenda aga sugugi kriitikat puudunute aadressil, vaid näitab just seltsingu vabatahtlikku ja ebabürokraatlikku iseloomu. Selline formaat aga võimaldabki minu jaoks kodanikualgatust. See on lähim “metafüüsilisele” taotlusele, mida esindab professor Veidemann, keda kahjuks polnud Paljassaarel näha. Tõesti, sellise tegutsemise, s.t loomingulise inimese aktiivse keskkonnateadlikkuse puhul võiks rääkida teatud sorti ontoloogilisest nihkest, kuigi see on laiem teema.
Aga siiski riivan seda teemat, vastates su heidetud küsimusele “miks?”. Loomulikult on kõnealuse aktsiooni taga võimalik näha erinevaid sümboolseid positsioneeringuid. Minu jaoks sisaldas aga kusagil kraavis ukerdamine ja autokummi vedimine ka lihtsat, performatiivset rõõmu. Liikumine, tegutsemine, kätele ja jalgadele töö andmine, keha teiselaadne hingamine.
J. R.: Rääkimata rõõmsast kogemusest tallinlaste argiharjumuste alal, mida keskeltläbi võiks iseloomustada nii: lähme nädalavahetusel loodusse lastega lagastama. Muidugi kaasnes retkega ka enneolematu joogikoolitus: pooli marke, mille pudelid põõsaalustes ilutsesid, polnud ma näinudki, saati siis maitsnud. Arvatavasti oli kogu puhastusaktsiooni profülaktiline võlu mitte niivõrd selles, et looduskaitseala oleks kole puhtaks saanud. Selleks vajanuks me paar rügemenditäit inimesi ja mitu korralikku tööpäeva, mida meist keegi oma palgatöö kõrvalt naljalt välja ei võlu. Aga kui oled kordki ise jama põõsa alt ja maa seest välja kiskund ja autole upitanud, ei tihka ise säärast reostamist kindlasti ette võtta. Ses mõttes võiks kaasata lausa laiemaid masse, et nood aru saaks, mida olmeprahi laialipuistamine võib tähendada. Eriti haruldaste linnuliikidega alal, kus talviti on seni täheldatud isegi merikotkaste jahiretki.
J. K.: Jah, merikotkad Tallinna külje all. See pani mind mõtlema klišeele, mille kohaselt asjade väärtusest saadakse aru alles siis, kui need asjad on vajunud või haihtunud päästmatult minevikuks või minevikku. Nii paistab minevat ka puhta keskkonnaga. Muide, kui olme- ja ka ehitusprügi Paljassaare otsast ära viia, oleks tegu lisaks looduslikult kaunile ruumile ka looduslikult puhta ruumiga – avatus meretuultele hoiab Tallinna hallikaspruuni õhu taamal. Lääne-Euroopas püütakse hetkel luua kunstlikult selliseid keskkondi, mida Eestis praegu veel külluslikult ka suurte linnade külje all leidub.
Praeguse seisuga, enne järgmist vooru, soovitaksime aga Tallinna linnal linnukaitseala piiridele vähemalt keelumärgid üles panna. Kõiki “kasulikult” mõtlejaid see ei peata, kuid ehk oleks see märgiline liigutus. Seesama eespool riivatud ontoloogiline nihe.
|
OSCAR-2019
|
||
Minu esimesed Timberlandid! Otsustasin lõpuks investeerida kvaliteeti ja ma tõesti loodan, et nad hoiavad mu jalad soojas. Ma ostsin ilma karvata, et saaks sügisel ja kevadel ka kanda, sest kui need on karvaga siis soojema ilmaga on nendega liiga palav. Natuke on harjumatu, et nii suured kobakad jalas on, aga damn it, need on nii stiilsed ja ilusad. Ma olen nende kohta nii palju head kuulnud, seega loodan, et ei pea pettuma!
Kaubamärgist endast: "Timberland on üks maailma keskkonnasõbralikemaid brände, kes hoolib loodusest ja pöörab tähelepanu loodussõbralike toodete valmistamisele. Bränd tõi maailmas turule esimese veekindla saapa. “What kind of footprint will you leave?” küsib Timberland oma tarbija käest, et ärgitada iga saapapaari ostjat kasvõi korraks mõtlema meie planeedile."
Mul on natuke piinlik, et blogis jäi novembrikuu vahele, aga seda seepärast et olen vist oma wonderlandis elanud ning sotsiaalmeedia on tahaplaanile jäänud. Midagi erilist nagu polegi teinud, kuigi elan ühes Euroopa suurimas pealinnas aga ma olen omamoodi nautinud seda rutiinielu, kui nii saab seda nimetada. Töö, trenn, fun. Rääkides tööst, siis I love it! Meil on superlahe seltskond koos ja tunnen iga päevaga end aina kodusemalt. Naljakas mõelda, et olen siin vaid üle kolme kuu elanud, sest tunne on, nagu oleks siin olnud juba aasta. PS! Soovitan soojalt - esita endale väljakutse ning koli mõneks ajaks uude riiki. Kindlasti käib peast läbi tuhat põhjust, miks ei saa seda teha, aga uskuge mind, see kogemus on lihtsalt hindamatu väärtusega! Ja mida aeg edasi, seda raskemaks läheb otsuse tegemine ning seda rohkem klammerdume oma mugavustsooni. True story.
Midagi põnevat, teistsugust? Milline näeb välja mu tavaline hommik? Panen oma 10 äratuskella kinni, sonin omaette kui väsinud ma olen, teen hommikusöögi, uimerdan pikalt ja siis avastan et 10 minuti pärast läheb rong. Jooksen mööda tuba ringi ja siis jooksen rongijaama (jah-iga hommik), rong jääb muidugi hiljaks või siis üldse cancelled, pressin end inimesi täis rongi ja palvetan et saaksin istekoha. Kui istekoht saadud, võtan oma puuviljasalati kotist ja jätkan hommikusööki. Vaatan ümberringi, kõik näpivad oma telefone. Hakkan oma ajalehte lugema, mis on tasuta alati rongijaamades ning isegi kui unustan hommikul võtta siis Londoni elanikud ei võta ajalehte koju, vaid jätavad viisakalt istmele, et ka järgmised saaksid lugeda. 25 minutit rongisõitu ning aeg rongi vahetada (see on alati kõige raskem osa ). Miks? Sest siin pole inimesed piisavalt viisakad et väljuksid rongist, et teised saaksid maha minna. Siin sa pead pressima ja häält tegema, et oma peatuses väljuda saaks. Jooksen/pressin end läbi inimestetulva ning hüppan teise rongi peale. Seal saab alati istekoha, jeee! Värvin ripsmed, kuulan muusikat ning lähen rõõmsalt tööle.
Tegelikult ma olen nüüd täitsa harjunud selle inimestetulvaga. Ikkagist jõulud on ju ukse taga kohe kohe ja kurb ma ei ole, mkkkm!! Ma olen nii elevil, sest need saavad olema minu ja mu peiksi esimesed ühised jõulud. Täna ehtisime ka oma esimese kuuse, mis on küll tehis ning head kuuselõhna toas pole, aga jõulutunde annab for sure! Muideks, soovitan kõigile tehiskuuske, sest siis vähemalt jääb puule elu alles ning ta ei lõpeta prügikastis. Viimasel ajal olen üldse paljudele asjadele teise pilguga hakanud vaatama. Suur loomasõber-ja kaitsja olen ma alati olnud ning viimasel ajal ei kipu isegi liha sööma. Tegelt väga lihtne põhjus, sest see pole mu kõhule hea. Seepärast olengi mõelnud proovida lihavaba elu uuel aastal ning ei kujuta ettegi, kui raske või kerge see saab olema. Igasugused head retseptid on teretulnud! :)
Kirjutamistuhin tuli vist peale, kuigi tahtsin siin jagada hoopis Winter Wonderlandi kogemust Hyde pargis. Esiteks, see koht on suurepärane võimalus tühjendada külaliste rahakotte haha! Ma varsti enam ei üllatugi, kui kallis London on. Kuigi üllatunud olin kolmapäeval küll- ma ei arvanud, et see koht on nii suur ning lahedate atraktsioonidega üle kuhjatud! Tundsin end kui väike laps täiskasvanu kehas, kes pidi endale pidevalt meelde tuletama, et ei kuluta raha! Meie eesmärk oli uisutada seal, aga kuidagi ei kippunud rahakott avanema kui nägime et selle väikese aja eest jääl tuleb välja käia 30 naela.. Nagu meie ikka, valisime hoopis välja kõige hullema atraktsiooni ja nautsime adrenaliinilaksu. Seal kõrgustes olles saime ka hingematva vaate osaliseks. London oma linnatuledes on ikka ilus mis ilus. Winter Wonderlandi saab külastada muidugi tasuta, aga see on lihtsalt pungil täis ahvatlusi... Jõulumeeleolu oli igaljuhul tagatud.
Minul läheb siin väga hästi ning uus aasta toob palju lahedaid väljakutseid! Jaanuaris olen ka nädala Eestis ning ei jõua ära oodata oma Sofibeebi nunnutamist!! (Pere ja sõbrad, igatsen Teid ka!) Üldiselt mulle väga meeldib siin ja suurt Eesti igatsust pole. Olen leidnud hapukoore asenduse ehk siis elu on korras- hapukooresõltlane nagu ma olen hehe :) Igas riigis on oma plussid ja miinused aga oluline on olla iseendaga kooskõlas ja õnnelik. ♥ Selleks korraks kõik!
LOL selle rongis trügimise koha pealt :D. Meil Raatusel ja üldse Tartus välistudengid ei tunne ka seda reeglit, et enne võiks inimesed välja lasta, kui ise sisse trügid. Su blogist tuleb välja, et see on pigem suurtest riikidest inimeste üleüldine probleem :D :D
Ma olen juba ammu tahtnud teiega jagada, mis on viimased nädalad toimunud, aga nüüd tagasi vaadates võib-olla oli isegi hea mõte seda postitust mitte kirjutada. Väga lihtsal põhjusel, see oleks ikka väga negatiivne tulnud. Viimased päevad olen end natuke rohkem iseendana tundnud ja mõtlesin jagada, mis siis juhtunud on ning võtsin aega et seda kõike eemalt vaadata ja analüüsida. Ma olen olnud suhteliselt stressis viimasel ajal ja see algas muidugist tööga.
Sõprade olemasolu võtame Eestis väga enesestmõistetavalt ja see pole kindlasti midagi, mille peale mõtleme palju. Välismaal elades on see aga üks väga olulistest teguritest, sest kes siis tahaks üksinda pidevalt olla? Kohvikutes või kinos käimine, uute ägedate kohtade avastamine? Sa ju tahad neid emotsioone kellegiga jagada. Ärge saage valesti aru, mul on peika kellega armastan igalpool käimist ja temaga hetkede jagamist, aga samuti, ma igatsen sõpru/sõbrannasid, kellega jutustada, kes teavad mu päritolu, iseloomu ja tunnevad mind rohkem kui 2 nädalat. Kes saavad aru mu sarkastilisest huumorist, keda saan usaldada ja kellega saan olla 100% mina ise.
Uude töökohta sisseelamine võtab aega nagu ikka, aga nüüdseks peale kuu aega seal töötamist, ma endiselt tunnen et ei kuulu sinna. Seal töötama hakates poleks ma ealeski uskunud, et see koht võtab minult nii palju positiivset energiat ja vastu annab vaid negatiivsust. Eriti kuna peale intervjuud tundsin, et vauu see koht on nii äge ja täiesti mulle! Aga see oli vaid pealiskaudne näitemäng. Enamus töötajaid on seal olnud juba aastaid ning suur osa neist on inglased, kes hoiavad kõik kokku ning neil on omad naljad ja history nii-öelda. Ma pole kunagi elus end nii outsaideri ja üksikuna tundnud. Esimesest päevast alates olen pidevalt proovinud kõigiga suhtlust alustada ja emotsionaalselt on lihtsalt nii väsitav pidevalt proovida-proovida ja tunned et vastu ei saa midagi ja kedagi ei huvita ja tunned end nii tõrjutult. Õnneks seal on üks inglise tüdruk, kes oli samuti vaid kuu aega enne mind seal töötanud ja tundis täpselt samamoodi. Klikkisime koheselt ja tema ongi mu ainuke tugiisik seal, kellega saan väga hästi läbi ja peale tööaega suhtleme ja käime väljas. Väga paljud töötajad on toredad ja saan nendega läbi, aga sellele tasandile jõudmine võttis ikka väga kaua aega ja sisse elamine oli väga raske, kuid mingit sõprust sealt kindlasti ei arene. Selles restos on reaalselt rohkem kui pooled töötajad managerid/supervisorid (ehk sponsoreeritud) ja nad kõik tunnevad teineteist juba aastaid ning nende suhtumine on pigem selline "mul pole uusi tutvusi vaja". Üleüldine vibe seal on kuidagi keeruline ning kui ma just inglise tüdrukuga samas vahetuses pole, siis tööle minekut ma suure õhinaga ei oota. Nüüd kindlasti mõtlete, miks ma uut tööd ei otsi? Vastus on, hakkasin juba 2-3 nädalat tagasi uut tööd otsima, sest lubatud täiskohatundidest võis vaid unistada ning muidugi see pidev outsaideri tunne hakkas väsitama.
Viisin cv-d paari kohvikusse kodu lähedal aga vastukaja sain vaid 1-st kohast ja sealne manager oli ka douchebag ja need pakutavad tunnipalgad viisid samuti tuju vaid veel rohkem alla. Või siis see kuidas üks teine kohviku omanik ütles ausalt mulle, et ta võtaks mu tööle, kuna ma olen hea aga tal on mõtekam võtta asiaat sellele kohale, kes teeb töö ära 10$ (!!!) soodsamalt... Melbourne palgad hospitality valdkonnas on lihtsalt nii väiksed, et nutt tuleb peale. (Ehk asiaadid on palgad väga-väga alla viinud.) Kui Gold Coastis sain 25$ tunnis nädalapäevadel ja nädalavahetus 29$, siis siinses restos kus töötan on 22$ ja 24$. Enamik kohvikuid pakub vaid 15-16$ tunnis või umbes 18-19$. Praegu on ka siin off-season kuna talv algab ning ega see töö leidmine enam kerge pole. Eelmine nädal käisin uuesti tööd otsimas ning sain õnneks ühte kohvikusse proovipäeva ning palk seal on samuti väike, aga võtsin töö vastu kuna töötajad tundusid chillid ja sõbralikud ning vibe on 1000x parem kui restos. Ideaalis tahaksin töötada vaid ühes kohas ja teha 40-45h aga sellest võin vaid unistada. Kui ma vaid ühes kohas töötan (25-30h nädalas), siis mu palk on umbes 500-600$ nädalas, aga kuna mul on vaja raha koguda, siis mul on vaja teenida vähemalt 900$ nädalas. Nimelt mul on plaan jääda Austraaliasse natuke kauemaks aga sellest lähemalt järgmine kord.
Need viimased nädalad ongi stressi tekitanud töö, koduigatsus ja pidev tuleviku planeerimine/ülemõtlemine. Eks kõigil on neid perioode, kus hakkad kõige, absoluutselt kõige peale mõtlema ja kahtlema ning reaalselt mõtled KÕIKE üle. Ajasin oma segaseid mõtteid iga päevaga aina segasemaks ja lõpetasin korralikus ummikus. Eelmine laupäev kui mu pisikesel Rubenil täitus 1 aasta, siis koduigatsus lõi ikka väga korralikult pähe ning kui hommikul valasin pisaraid, sest kõik tundus nii raske ja mõtlesin, et kuidas ma siis ei saa hakkama, kuidas see kõik mind mõjutanud on ja tuju oli ikka eriti maas! Raskeks teeb ka asjaolu, et ma ei teagi millal Eestisse tulekut lubada saan ja kuupäeva olemasolu puudumine ei aita koduigatsusele kaasa. Olen iseenda kõige suurem kriitik ja ainuke inimene, kes võib end maatasa materdada. Ja samuti ainuke, kes saab selle kõik seljatada. Seega, pühkisin pisarad, otsustasin kogu selle halva ja negatiivsuse ära visata ja mitte enam mõelda selle peale. Pigem alustada nullist, muuta oma suhtumist ja panna oma energia positiivsetele asjadele ja mitte raisata oma energiat inimestele, kes seda ei vääri. Mu peika on lihtsalt imeline tugi mulle ja aitas minult küsida küsimusi: "kas ma tõesti tahan olla kellegiga sõber, kes mind ei väärtusta? Miks ma tahan kuuluda kuhugi, kuhu ma ilmselgelt ei sobi?" Teades vastust, otsustasin lõpetada stressamise tööl olevate inimeste pärast ja lihtsalt suhelda seal nendega, kes minuga samuti suhtlevad ning mu stress kadus koheselt. Laupäeval sain ka kokku ühe eesti tüdrukuga (aitäh Susanne, et meid kokku viisid!) ja nii tore oli ja sain palju positiivset energiat! Tööl olles praktiseerisin oma uut suhtumist ja asjad muutusid ka koheselt ning peale tööd läksin isegi osadega välja ja megalõbus oli! Pühapäeva hommikul tööle minek oli küll megaraske haha!
Võib-olla mõtlete, et mida helli ma siin räägin. Aga kõik kes mind tunnevad, teavad kui seltskondlik ja sõbralik ma olen ning mul pole kunagi olnud probleeme inimestega suhtlemisel. Jah, Londonis sõprade leidmine võttis väga-väga kaua aega aga lõpuks ma leidsin oma inimesed. Perthis läks natuke kiiremini, umbes kuu. Romas, no seal ma ei leidnud ühtegi sõpra haha aga no see koht oli ka idiootide kari. (Välja arvatud mu sugulane ofkoors ja ta peika, kes olid mu ainukesed sõbrad! :D) Ning Gold Coasti töökaaslased olid koheselt sõbralikud ja sealt arenesid ka väga kallid sõprussuhted. Oma sõbrannasid igatsen sealt lihtsalt tohutult palju. Välismaal elades saadki 99% oma sõpru töökohast ja üksikuna tundmine ei ole väga tore feeling. Ma arvan et paljud, kes on välismaal elanud teavad seda tunnet. Üksinda uues linnas alustamine on alati raske ja sõprade leidmine võib olla üpriski keeruline. Ma olen megatänulik oma toetavale peikale, sest tema tundis koheselt ära need ohumärgid kui ma hakkasin rääkima töökohast saadavast negatiivsest energiast ja ta utsitas koheselt mind uut tööd otsima. Aga ma ikka ajasin oma joru ja võtsin seda kui ma ei tea mis väljakutset haha. Nüüdseks tunnen end palju paremini, aga mõned hetked olid ikka väga rasked ja need tõid mu enesekindlust alla. Muutusin palju tujukamaks, lihtsad asjad viisid mind rööpast välja mis varasemalt isegi ei kõigutanud mind. Seega inimesed ja energia kellega end ümbritsed, mängivad väga suurt rolli. Nii palju on ikka mõtlemises kinni ning eks õppisin palju sellest olukorrast, aga õnneks nüüd on asjad taas paremuse poole liikumas.
Esmaspäeval alustasin uue hooga, võtsin asjad enda kätesse, sest trust me, keegi ei tule ise küsima, et teeme midagi, kui kõikidel omad sõbrad jne. Küsisin kahelt töökaaslaselt et kas tahaksite midagi teha vabal päeval ning sealt areneski välja plaan, et oleme need tüüpilised classic bitches having a lunch and wine in the sun haha! Nii nii lõbus oli eile ja käisime igast lahedates kohtades. Täna alustasin töötamist kohvikus ja sealne energia on nii positiivne ja chill. Peale tööd sain sama Eesti tüdrukuga kokku ja tähistasime tema Melbourne saaga lõppu ja nautisime pokaali veini ägedas restos. Kõige kurvem ongi reisimise juures see, et tutvud uute lahedate inimestega, aga kõigil erinevad plaanid ning mingi hetk pead tsau-tsau ütlema ja uuesti nullist alustama. Aga see on üks reisimise osa.
Igatahes nüüdseks tunnen end palju rohkem iseendana ja olen õnnelik, et suutsin seljatada need takistused. Ideaalis tahaksin varsti töökohta vahetada, aga proovin pangakontole natuke stabiilsust luua, et saaksin uue riski võtta. Pole mõtet end ümbritseda negatiivsete inimestega, aga samas olen õppinud ka seda kõike vältima ja lihtsalt mitte välja tegema. Pikk ja aus jutt, aga ma arvan et paljud oskavad minuga samastuda ning kõik ei ole alati lust ja lillepidu. Positiivne mõtlemine ja suhtumine aitab alati aga need muutused ei juhtu üleöö.
|
OSCAR-2019
|
||
Viru-Nigulas tuldi kokku rukkimaarjapäeval, 15. augustil neitsi Maarja uinumise püha palves pühitsema, nii nagu aastal 1988, kui lauldi koos Eestit vabaks ja mõeldi, kuidas luua kristlasi ühendav liit.
24 aastat hiljem said kokku paljud toona osalejad, kes vahepeal palju nii kristlikus kui ühiskondlikus töös korda saatnud. Ajavahe tagant on huvitav vaadata tänastele tegemistele, kristliku elu võimalustele ühiskonnas.
Avapalvust pidasid õpetajad Avo Kiir ja Villu Jürjo. Mälestati osalenuid, kes nüüdseks igavikku kutsutud. Näitleja Toomas Suuman esitas oma luuletuse, kuidas hädasolija ei märka, et Jumal teda süles kannab.
Tuletame meelde, et järelkajana 15. augustile 1988 loodi sama aasta detsembris Eesti Kristlik Ühendus, millest hiljem kasvas välja meie esimene vaimulik erakond.
Praegu on kristlasi erakonniti laiali, tavaliselt on nad ka oma erakonna sees pigem vaiksed kui millegi algatajad või eestvõitlejad, mõtiskles vaimulik Urmas Paju. Ta usub, et käesoleva poliitilise raami sees peaks püüdma teha maksimumi. Kuldse kesktee mõtet toetas ka Viru praost Peeter Kaldur: «Mina ei välistaks ilmalikke poliitilisi organisatsioone, aga neile ilmselt ei peaks pearõhku asetama.» Vaimulike poliitiline aktiivsus pole taunitav, kuid olgu läbimõeldud.
Päevamuresid, mida kristlike väärtuste kandjad saaks poliitika kaudu lahendada, on siiski palju. Kaplanaadid püsivad ainult justiitsministri määrusel, oleks vaja oma seadust. Loomisel on haiglate kaplanaat, praegu juriidiliselt sama õhukesel pinnal. «Tingimata peab osalema poliitilistes parteides, tegema koostööd kohalike omavalitsustega,» resümeeris Urmas Paju.
Tänu kristlaste osalusele poliitikas meil üldse ongi kaplanaat ja 24. veebruari palvus. Arvuliselt küllalt suur kristlaskond on märkamata, kõvahäälse minoriteediga arvestatakse. Pühakodasid ei suuda kogudused üksi ülal hoida, samas on nad muinsuskaitse all.
Poliitikust kristlasena tuntud Vootele Hansen väljendas lahendust vajavaid muresid mõtlemiseks: kuidas peatada koolis õpetatav kosmopoliitsuse idee, kuidas anda töötavale emale rohkem võimalusi oma lastega koos olla? Unustamata sügavamas hädas olijaid, ütles Villu Jürjo: «Räägin veel ingeri rahvast, kes ilma igasuguse erakonnata peab võitlust olemasolu eest üldse ja on olemas kõige kiuste.»
Avo Kiir meenutas apostel Pauluse sõnu, et tuleb teha häid tegusid. Sellest on kasu ühiskonnale, ligimesele ja lõpuks tegijale enesele. Villu Jürjo päris hiljem: «Kas tõesti tulime täna siia kokku individualistliku kristluse idee kuulutamiseks?» Kiir vastas, et puudutas pigem üksikisiku rolli ühiskonnas, pidades seda oluliseks.
Toomas Suuman küsis: «Miks me 24 aastat tagasi koos olime? Kogu maa. Ilma institutsioonideta!» Kui Jumal poleks olnud osaline, ei oleks ka meie riiki, lõpetas Suuman. Vootele Hansen arvas oma rahulikul moel: «Mina ei näe, et inimene oleks pühapäeval kirikus üks, neljapäeval erakonnakoosolekul teine, valimiskasti ees hoopis kolmas. Ta on ikka seesama, täidab erinevaid kohustusi.»
Vaimulik Tiit Kuusemaa: «Praegust maailma poliitilist arengut nähes ei peaks mingil juhul panustama demokraatiasse, seda Jeesus meilt ei oota. Demokraatia süvenevat kriisi ei saa peatada, selle Achilleuse kannaks on võrdsuse idee. Ebavõrdus on selles maailmas paratamatu; Jumala maailmas, kirikus see leeveneb.
Jeesuse õpetus sisaldab nn sotsialistliku ümberjagamise võrdsustavat ideed ja kirik rakendab seda ilma parteidetagi. Kui aga inimene tahab olla nii vaba, võrdne, et Jumal hakkab teda segama, rakendub sotsialism, demokraatia. Sealtpeale, kus inimene eirab Jumala meelevalda, hakates ise jumalaks, veabki asi viltu. Ühiskondlikult aktiivne kristlane võiks eelistada küll hästi toimivat kirikut parteile, mis on olemuselt vildakal vundamendil.»
Abielupaar Sanne ja Priit Sild on leidnud, et poliitika ja kirik ei sobi hästi kokku. Selles maailmas on asjad suhtelised: kui president või peaminister on hea koguduseliige, ei tee see tingimata poliitikat paremaks. Kui klassijuhataja on kristlane, siis lapsed ikka sellest kuulevad. Nad tahaks, et kirik midagi teeks, et TV3 programmist kaoks «nõidade» saade. Teisalt – elu on õpetanud: maailma ei muuda, muuta saan iseennast.
EKDLiga mitteühinenud lõid 17.08.1989 sõltumatu Eesti Kristliku Ühenduse, mis on sulandunud nii poliitikasse kui mujale
Luteri kirik loobub ilmselt Niguliste kiriku tagasinõudmisest. See tähendab, et riik peab maksma kirikule kompensatsiooni. EELK peapiiskop Urmas Viilmaa usub, et kompensatsioonisumma osas õnnestub kokkuleppele jõuda veel sel aastal.
Niguliste kirik on üks põhilisi seni lahendamata omandireformiteemasid. Tänase seisuga kuulub hoone riigile ning seda kasutab Eesti Kunstimuuseum. Vähemalt osa kirikuhoonest tuleks aga seaduse järgi EELK-le tagastada. Tallinna linna tellitud ekpertiisi kohaselt on Niguliste kiriku algsest hoonest säilinud 35 protsenti, vahendas “Aktuaalne kaamera”.
Sellises olukorras on sisuliselt kaks valikut – kirik ja riik jääksid mõlemad hoone omanikeks või siis jätaks riik 35-protsendilise mõttelise osa EELK-le tagastamata ja maksaks hüvitist. Täna arutasid EELK ja kultuuriministeerium, kuidas see olukord lahendada. EELK kinnitas kohtumisel, et on valmis hoonest loobuma ja hüvitises kokku leppima.
16. septembril seati Kullamaa Püha Johannese kirikus uue koguduseõpetajana ametisse Lembit Tammsalu.
Juhtliturgiks oli peapiiskop Andres Põder, assisteerisid Lääne abipraost Leevi Reinaru ja emeriitõpetaja Ants Leedjärv. Kaasa teenis Tallinna praostkonna abipraost Arho Tuhkru. Introduktsiooniteenistuse, mida rahvasuus nimetatakse õpetaja laulatamiseks kogudusega, jutluse pidas kirjakohale 2Ms 16:15–19 õp Tammsalu.
Orelil oli organist Aet Reinhold, lisaks kohaliku koguduse lauljatele musitseeris ka külalisansambel Varbla kogudusest. Kirikuliste seas, keda oli tavapühapäevast rohkem, oli ka vallavanem Jüri Ott.
Üle 30 aasta Kullamaa kogudust teeninud Ants Leedjärv kinnitas Eesti Kirikule, et tunneb rahu südames teadmise üle, et tema armastatud koguduse hingekarjasena jätkab Lembit Tammsalu.
«Küllap on koguduste ootused uue õpetaja valimisel sarnased,» mõtiskles Lembit Tammsalu kirikulehele antud usutluses, lisades: «Ideaalne on, kui õpetaja asub koguduse keskele elama, olles nõnda kogu aeg kättesaadav.» Praegu pedagoogist abikaasa Monika ning tütarde Hedi ja Stiinaga Virtsus elav Tammsalu plaanib kolida Kullamaale esimesel võimalusel. Kolimise aeg sõltub remonditööde lõppemisest pastoraadis.
«Kullamaa auväärne kultuurikiht ning kultuurilooline pärand sisendas kahtlemata kõhedust, et kuidas suudan väärikalt jätkata,» nendib Lembit Tammsalu.
Lisaks Kullamaa kogudusele on Lembit Tammsalu hooldajaõpetaja ka Piirsalu, Hanila ja Varbla koguduses. «Teenimisrütm kulgeb kindlas taktimõõdus, kus ühel pühapäeval on kolm ja teisel kaks teenistust,» selgitab ta. Kirikuõpetaja ametit seob ta kooliõpetajaks olemisega, andes kahel päeval nädalas ajalugu ja ühiskonnaõpetust Virtsu koolis.
Toetusfond ootab 1. oktoobriks aasta juhatuseesimehe kandidaate. Esildised saata Jaan Tammsalu nimele jaan.tammsalu@eelk.ee või postiaadressil Lastekodu 6A, 10113 Tallinn.
31. oktoobril on Tartu linnamuuseumi 61. sünnipäev. Selle puhul toimub nädala jooksul muuseumis ja filiaalides erinevaid tegevusi nii suurtele kui ka väikestele.
Neljapäeval, 27. oktoobril kl 18 algab Tartu Laulupeomuuseumis (Jaama 14) ekskursioon teemal «Vanemuise algusaastad Jaama tänaval (1870–1903)». Sellele järgneb kell 19 etendus «Proua daam» (Alle-Saija teatristuudio). Pilet 2 €.
Neljapäeval, 27. oktoobril kl 13 ja kl 17 toimuvad KGB kongide muuseumis (Riia 15b) eriekskursioonid. KGB kongide muuseum asub samades ruumides, kus 1940.–50. aastatel tegutses Nõukogude Liidu julgeolekuteenistuste eeluurimisvangla. Need õnnetud hinged, kes «halli maja» keldrikongidesse sattusid, kirjeldavad seal veedetud aega kui oma vangistusteekonna üht raskemat perioodi. Neljapäeval on huvilistel võimalik giidi juhtimisel endisel kujul taastatud vangikongide ja kartseritega tutvuda ning kuulata, millised olid võõrvõimu esindavate julgeolekuorganite töömeetodid ja milline nägi välja kinnipeetava sünge igapäevaelu. Sissepääs sooduspiletiga 2 €.
Reedel, 28. oktoobril kl 11 algab Tartu Linnamuuseumis (Narva mnt 23) ettekandepäev «Pool sajandit linnaarheoloogiat Tartus. Uurimisküsimusi ja paralleele». Ettekannetega esinevad vanemteadur Erki Russow, lektor Ain Mäesalu, arheoloog Eero Heinloo, Rivo Bernotas, teadur Arvi Haak ja teadur-koguhoidja Elis Tiidu. Viimane räägib Tartu Maarja kirikut ümbritsenud kalmistu matuste dateerimisest. Sissepääs tasuta.
Laupäeval, 29. oktoobril kl 11–15 on linnamuuseumis perepäev, kus jätkub tegevust nii suurtele kui ka väikestele.
Tulevikus saab Soome koguduse liige kiriku töötegijaga eluküsimuste ja aktuaalsete teemade üle arutleda läbi internetivõrgu, samuti saab võrgu kaudu peagi osaleda jumalateenistusel.
Kaheksaliikmelise interaktiivsete võrguteenuste töörühma raportis näevad töörühma liikmed internetivõrku tegevuskeskkonnana, mis peaks toimima sarnaselt kokku tulevale kogudusele ning milles peaks alati saama eri teemadel arutleda. Kogudustelt küsitakse pidevalt uute võrguteenuste järele – see on seotud elu pöördepunktides tehtavate kiriklike toimingutega ning sooviga saada informatsiooni kõrval ka suhelda ja religioossetel teemadel arutleda.
Töörühmal on käesoleval aastal plaanis käivitada viis alaprojekti, mis keskenduvad lastele, noortele täiskasvanutele, leerikoolis käijatele, paarisuhtes olijatele ja täiskasvanutele. Lastele luuakse näiteks elamuslikud võrguleheküljed ning noortele kindla teemaga foorum ja ajaveebid. Teenused peaksid riiklikul tasandil käivituma 2012. ja koguduste tasandil 2015. aastal.
Võrguteenuse eesmärk on arendada kiriku ja inimeste vahelist dialoogi, et kirikut inimesele ja tema argielule lähemale tuua. Teenuse pakkumiseks on koordineerija kõrval tarvis ka koguduste töötegijate ja vabatahtlike abi nii, et igast koguduste ühendusest ja suuremast kogudusest tegeleks asjaga üks inimene.
Soome matusebüroode keskliidu algatusel on koostatud kirstude ja urnide kvaliteedisoovitused, mille põhieesmärk on ennetada keskkonnakahju – kahjulike ainete jõudmist pinnasesse ja õhku.
Kvaliteedisoovituste töörühma soovitusel peavad kirstud ja urnid olema valmistatud keskkonnasõbralikust, lagunevast ja põlevast materjalist, soovitustes on kirjas ka nende valmistamisel kasutatud ained, näiteks lakid, liimid ja värvid.
Soome kirikuvalitsus on saatnud soovitused kõigisse kogudustesse, et need edendaksid kvaliteedisüsteemi kasutuselevõttu, lisades näiteks matusebüroode määrustikku märke kõne all olevatest soovitustest. Edaspidi on kavas luua register keskkonnasõbralikest kirstudest ja urnidest, nende valmistajatest ja maaletoojatest.
Soomes veebruarist aprillini toimuva luterliku kiriku diakoonia suurkorjanduse ehk ühisvastutuse korjandusega aidatakse Soome ja Peruu lapsi, kelle vanemail on vaimse tervise probleeme, et aidata peatada nende edasipärandumist.
Tegu on Soome suurima igal aastal korraldatava rahvakorjandusega, mille patroon on president Tarja Halonen ning mida viib läbi 40 000 vabatahtlikku. 60% korjanduse tulust läheb arengualasele koostööle ja katastroofiabisse, 20% kasutatakse laste aitamiseks kodumaal ja ülejäänud 20% läheb kiriku diakooniafondi, piiskopkondade ja koguduste abitöösse.
Arvatakse, et igal neljandal soomlasel on mingil eluperioodil probleeme vaimse tervisega, millel on kalduvus põlvkonniti edasi kanduda (umbes 60% tõsist masendust põdevate vanemate lastest võib haigestuda isegi enne 25. eluaastat).
Soomes käivitatakse korjandusest saadava tuluga koolilaste teavituskampaania, mis hajutab eelarvamusi ja vähendab laste kartust otsida abi, kui peres on probleeme vaimse tervisega. Samuti avatakse lastele ja noortele internetinõuandla teenus ja arvutimäng, mille abil teemale lähenetakse.
Väljaspool Soomet keskendub korjandus eelkõige Peruule, kus inimesed elavad rasketes tingimustes ja vaesuses ning kultuur ei soosi laste ja täiskasvanute vahelist suhtlemist. Korjandusest saadud tuluga õpetatakse Peruu emadele ja isadele vanemlikku vastutust ning lastele korraldatakse eneseusaldust tõstvaid ja laste õigusi tutvustavaid töötube ja nukuteatri etendusi.
|
OSCAR-2019
|
||
Sügiseti on mul alati tunne, et vana aasta saab läbi ja algab uus. Seega on paslik teha kokkuvõte möödanikust.
Olen terve aasta purjetanud absurdihuumori tähe all ja tundnud õhus revolutsiooni. Vahel näib, et kohe saan maha istuda ja visata paar mõtlikku rida nagu Viktor Astafiev lasteraamatus „Punarinna laul“: Turjaku jalamil luhal laotus udu, ja rohi oli udust märg, tulilillede õied olid maadligi longus ning härjasilmade kollaste silmaterade kohal võbelesid valged ripsmed.“ (Eesti Raamat 1986, originaal 1983). Tegelikkuses aga toimub hullumaja või vähemalt selle puhvetit meenutav metsik tõmblemine ja ma kirjutan hoopis nii: „Ööseks saabusime Laululinnu majutusse. Mul olid väga valusad villid ja iga samm oli jube piinarikas. Kell oli umbes 21.20, kui ma väsinuna pilgu kodumajutuse peahoone ülemise korruse poole suunasin ja äkki nägin iseennast! Ei ma ei näinud ilmutust. Seal mängis suur LCD telekas, kust tuli Reporter ja sattusime maja ette just siis, kui eetris olin mina. Täiesti sürr! Vaatasime ära ja siis selgus, et maja uks on lukus.“ (blogipostitus Äng - 161 km jalgsi naiste õiguse eest olla palja rindkerega!)
Või nii: „Käisin lemmikloomapoes oma orjale koera kaelarihma ostmas. Müüja oli väga abivalmis noor neiu, kes uuris, mis mu koera kaelaümbermõõt on. Ma vastasin, et pole mõõtnud, silma järgi peab otsustama. Müüja küsis, kas on suur või väike koer. Vastasin, et pigem suur. Lõpuks valisin välja odavama kollase rihma, millele oli ilu pärast kinnitatud väike punane kolmnurkne rätik.“. (isiklikust päevikust)
Või suisa nii: „Paaniline näituse ülespanek. Dènes väänas kaela välja, mul nihkus biitseps paigast ja galerii valvur pani õhinaga tapeeti. Juhan ratest vedas mind alt, mul tuju langes. Kutsusin Jusket asemele, keeldus. Paanika. Kärt aitas mind välja. Ta üldse aitas palju.“ (isiklikust päevikust).
Orjavärki ma enam ei tee, sest see osutus täiesti mõttetuks rabelemiseks ja koerarollis ori oli igavam kui päris koer.
Näitusevärki ma ilmselt ka enam ei tee, sest meediakajastus oli seekord null, kuigi isiklikku tagasisidet sain ikka - alates sellest, et huvitav ja hullumeelne näitus kuni selleni, et üks tuttav vanem mees hakkas seda näitust vaadates miskipärast kahtlustama, et olen lesbi. Pean silmas oma hiljutist isiknäitust Mõmmi ja Ingel igavesti koos Draakoni galeriis. Selliseid põhjalikke installatiivseid ülespanekuid, mis hõlmavad inimesi, suuri asju ja rasket tööd, ei ole mul enam tahtmist teha. Videoid ka enam miski mind tegema ei kutsu. Professionaalse tagasiside puudumine on peamine põhjus, aga teine põhjus on muidugi palga olematus. Palka ju endiselt kunstnikele ei maksta, kuigi kevadtalvel plaaniti lausa kunstnike meeleavaldust, mis siiski katki jäi mille ma soolo-meeleavaldusena Objektis tegin. Oma hiljutise isiknäitusega jäin õnneks natuke plussi, aga ainult tänu sellele, et kulkast raha sain ning galerii üür vahepeal poole võrra langes ja osad ehitusmaterjalid olid poes ka odavamad kui kardetud. Seoses selle näitusega kogesin mitmeid suuri pettumusi kaasinimestes, aga veendusin samas, et olemas on ka ilusaid ja abivalmis inimesi. Mis on sõprus? Aga Facebooki sõprus? Sõbrad on need, kes muuhulgas täidavad lubadusi ja kui neil on võimalik, tulevad appi. Teoorias me ju teame seda, aga praktikas ei tule tihti elus selliseid olukordi ette, kus sõprust testida saaks. Elu on liiga normaalne ja tavaline. Me ei õpi sellise vegeteerimise käigus tundma ei iseennast ega ka oma kaaslasi.
Mu palja rindkere aktsioon Äng sai niivõrd palju meediakajastust, et mida iganes ma veel tulevikus teen, võib selle varju jääda ja see on jama, sest olen ka varem loonud paljude arvates huvitavaid teoseid, mis on laiema tähelepanuta kodukale lihtsalt kiratsema ununenud. Näiteks video Isa ja tütar, video Hilda ja üks uuemaid videoid Lennuk ja Lehm ning veel rida töid, terveid projekte... Mulle ei meeldi kunsti sahtlisse teha ja ei meeldi nahast välja pugeda, et kriitikutelt väikest nupukest kusagil ajalehes oma näituse kohta saada. Kui teha kunsti, siis ainult suurelt ja minna kunstiajalukku.
Paljud on primitiivsete ihade küüsis, neil on silme ees vaid paljad seksualiseeritud tissid ja muu on nende jaoks tühine. Hetkeseisuga olen ma esitanud avalduse soolise võrdõiguslikkuse volinikule ja ootan vastust. Kirjeldasin avalduses, kuidas mulle palja ülakehaga liikumise eest politsei kutsuti ja kuidas menetluses märgiti, et kuigi ma karistada ei saa, rikkusin ma siiski avalikku korda. Palusin tal oma arvamus anda, et kas on tegu soolise diskrimineerimisega. Minu meelest on. Septembri lõpus peaks eetrisse jõudma Aunaste saade „Mida teie arvate? Kas erineda või sarnaneda?“, mille võtetele mind seoses „Ängiga“ kutsuti ja kus sai sõna otseses mõttes kino. Seoses oma rindkere perfokaga nägin, kui sügavad pained on meie ühiskonnas ja kui kaugele ulatuvad sooliste eelarvamuste juured. Nagu näitusega, nii ka aktsiooniga seoses õppisin paljusid tuttavaid ja võõraid inimesi tundma kas väga haigest või vastupidi, väga lahedast vaatepunktist. Muljeid tuli seinast- seina. Suurim üllatus siiski oli, kui palju leidub neid, kes peavad naise rindkere eemaletõukavaks ja alasti keha inetuks. Artiklite kommentaare, mida varem innukalt kollektsioneerisin, ma enam ei loe. Pole tõesti enam midagi imestada, et Eesti on ainuke EL liikmesriik, kus puudub ametlik nudistide rand.
Kokkuvõtteks. Kui tavaliselt on tegemist kuhjaga, kõik tundub huvitav ja tahaks veel igast asju proovida, siis nüüd ei näe ma peaaegu mitte millelgi enam mõtet.
Labels: aktsioon, filmid, galerii, installatsioon, kunst, lehm, lennuk, lesbi, naised, näitus, ori, performance, soorollid, surm, töö, üksindus, valu, vanadus, video
Sul on palju head ja põhjalikku kunsti, see et aga paljad rinnad kuulsaks said, on üks masendavamaid asju viimasel ajal. Primitiivne ühiskond ikka (ja mitte ainult Eesti, vaid valdav osa inimkonnast).
P.S. Ma varem ikka mõtlesin, et meediakajastuse saamiseks peab ise natuke oma asjadele ajakirjanike tähelepanu juhima. Nii palju tehakse ju igasugu näituseid, et kõike ei pruugi märgatagi ja kes see koera saba ikka liputab, kui mitte koer ise :)
Meediakajastustega on segased lood, sest Eestis on vaid käputäis inimesi, kes kirjutavad kunstist. On juhuse küsimus, kas neist kellelegi on huvi ja aega just sinu näitusest kirjutada. Oma 2009. aasta näitusest palusin ja sain ka konkreetse inimese kirjutama, aga samas teine kriitik, A. Juske, kes oli tollal EPL palgaline kunstist kirjutaja, käis minust sõltumatult mu näitusel ja kirjutas sellest. Seekord ei juhtunud keegi kirjutama lihtsalt niisama, ilma et mina oleksin palunud. Mul oli seda näitust niivõrd keeruline koostada ja üles panna, et kriitikute n-ö moosimiseks ei jäänud energiat. Mõtlesin, et OK, vaatame, kas nad ilma palumiseta kirjutavad. Nagu oligi arvata, ei kirjutanud, aga minu meelest on see ebaloogiline, et kunstnik, kes niigi põhjaliku töö on ära teinud, peab veel nagu vaene patune ringi käima ja kriitikat kerjama. Aitab!
Ja veel - ma mingit otsest ja korralikku tagasisidet sulle "Mõmmi ja Ingel igavesti koos" näitusele varem ei andnud nii, et teen seda paari sõnaga nüüd siin:
Esiteks, ka minu jaoks jäi see sinu eelneva võrdõiguslikkuse aktsiooni varju ja mitte sellepärast, et paljad rinnad mus mingit erilist reaktsiooni tekitaksid, vaid sellepärast, et selle performance kontseptsioon oli lihtsalt niivõrd tugev. Niisiis "Mõmmi ja Ingel..." vajus selle varjus kuidagi laiali, jäi kahvatuks, võib-olla oleks pidanud seda naise minapildi probleemi ( - kuidas naine end ühiskonnas soorollidest lähtuvalt esitleb) temaatikat kuidagi virtuaalkeskkonnast väljapoole laiendama, süvenema sellesse põhjalikumalt. Ja jätma nende kahe teose esitluse vahele rohkem aega.
Teiseks ei olnud see rindade aktsioon vähemalt minu jaoks veel nagu lõpetatud. Ma nagu ootasin mingit dokumentatsiooni, nt näitust kuskil galeriis, mis sisaldaks performance kokkuvõtet - pilte, kirjeldusi jne., ehk siis blogi on küll ka meedium, kus võib seda teha, kuid selline avalik esitlus oleks olnud kuidagi ametlikum, andnud nö i le punkti ja teosele viimase lihvi. Nüüd aga trügis äkki selle vähemalt minu jaoks loogilise asjade käigu vahele mingi "Mõmmi ja Ingel..." :)
Nii et kokkuvõttes mulle, kui (rõhutan!) võhikule tundub, et "Mõmmi ja Ingel..." ei pälvinud piisavalt tähelepanu näituse veidi ebasobiva ajastatuse tõttu.
Arusaadav. Näituseaeg aga oli juba üle aasta tagasi bronnitud, kulkalt raha taotletud ja ma ise olin selle internetisuhtluse teemaga juba pikalt tegelenud ning vajasin kokkuvõtet. Rindade teemast oli mul juba kopp ees ka. :)
Mõmmi ja Ingli teema on põhimõtselt juba ammu aega tagasi alanud, pikalt kujunenud ja vähemalt minu arust piisavalt põhjalik, lihtsalt rindade teema küttis kirgi ja ilmselt jäi paljudele mulje, et see oligi kõige tähtsam ja põhjapanevam teos Fideelial. See on muidugi minu isiklik teema, aga mina ei ütleks kunagi loojale, mida ta oleks pidanud ära võtma, juurde panema või teisti tegema. Muidugi võib igaüks seda teha, aga selline tunne tuleb üha enam ja enam, et looja oleks nagu kõige madalamal redelipulgal, kuigi tema teeb ju töö ära - aga pärast seda hakkavad kõik teised seda tööd lahkama ning arvama, mis oleks võinud olla teisiti ja looja, ilma kelleta seda tööd üldse ei oleks, on see, kes siis kuulab, noogutab, muretseb kriitikute arvamuste pärast, palub tähelepanu ja lõpuks maksab peale ka, et oma tööd üldse teha. Ma avastasin hiljuti, et tegelikult nähakse meil teise inimese loomingut alati kui midagi, mis nõuab tingimata kriitikat ja arvamusi, mis võiks teisti olla, aga tegelikult võiks ju teiste inimeste loomingut ja suurt ajutööd selle taga hoopis austada ja nautida, juhul kui meeldib. Austatakse kriitikuid, aga mitte loojaid, tundub. Arvamust võib alati avaldada, aga lihtsalt see üldine suhtumine, et keda tegelikult ja mille eest austatakse ja tasustatakse ning kelle töö loeb, on mind elu aeg häirinud.
Minu meelest "Ängi" perfonks oligi väga hea ja sa ei pea põdema, et see hitiks sai. Meediakajastus käis otrgaaniliselt asja juurde ning oli suurepärane. Nii et ära põe.
Mina olen suht-puht loobunud kunstist kirjutamast peale seda kui Reet Varblane teatas ühe mu artikli peale, et tema pole minuga nõus ja seetõttu seda rtiklit ei avalda. Edaspidi ei avaldnud ta ka mitut järgnevat artiklit. Ma pole grafomaan, ma ei kirjuta lenneldes ja massiivselt, angu mõni Müürilehe kaasautor, minu jaoks on see raske töö ja tühja ma ei taha kirjutada lihtsalt. Lisaks solvab selline toimetaja tsensuur, millega on Reet ka varem vägagi jõhkralt silma paistnud (ükskord kirjutas veerand minu artiklit nii ümber, et pidin personaalselt kunstniku ees vabandama). Mina ei saa aru, kust Reet küll võtab sellise totaalse nahhaalsuse, igatahes võttsi ta mult igasuguse soovi kunstikriitikat kirjutada. Ja ma kahtlustan, et ma pole ainus.
Olen tegelikult rahul, et mu Äng sai nii palju kajastamist, aga olgem ausad: osaliselt tekkis antud olukord ainult sellest, et paljaste tissidega naine uitas avalikus ruumis, aga paljas naine kütab kirgi. Paljusid üldse huvitas, mida ma öelda tahtsin? Käputäit ainult. Mul on jube kahju, et ainult primitiivsetele impulssidele rõhudes saavutab kunstnik laialdase meediakajastuse. On veel palju sügavaid ja olulisi teemasid, millega tegelevad kunstnikud kas jäävadki varju või saavad tunnustuse osaliseks alles peale surma. Teada on ju naiskunstnike probleem, kes algul üldse kunstiajaloost välja jäeti ja keda alles nüüd avastatakse. Selles ei olegi keegi isiklikult süüdi- ükski kriitik, kuraator, ajaloolane ega tegevkunstnik- vaid viga on süsteemis tervikuna. Loodan, et keegi ei arva, et ma kedagi konkreetset süüdistan. :) Kunstniku tänamatu töö- ta ei saa ei palka ega tunnustust (enamasti), on olnud teemaks juba mõnda aega, aga lahenduseni ei ole jõutud, sest kõik teemakohased jutuajamised, artiklid ja avalikud salvestused on jäänud õhku rippuma. Võib-olla olekski kõige targem istuda avalikku ruumi maha ja end mitte sealt liigutada, kuni olukord paraneb. Tõmblemine on asjatu.
Väga paljud head ideed, olulised ja sügavad teemad ning sisukad inimesed jäävad tähelepanuta. Sinuga seda siiski õnneks juhtunud pole : ) Vähemalt oma blogi võiksid ikka edasi pidada.
Jah, maailmas on info üleküllus ja kahjuks jäävad paljud sisukad geniaalsed asjad kas igaveseks või kauaks ajaks märkamatuks. Aga küllap ma ikka pean blogi edasi! :) Lihtsalt praegu on pikemad vahed sisse tulnud. Ei pea lõpetamise plaani.
|
OSCAR-2019
|
||
Mõnda aega olen plaaninud teha midagi magusat kas punase peedi või hapukapsaga. Kuna hapukapsas oli keldris olemas ja peet just otsa saanud siis valik oli lihtne .. :)
Minu tahtmine (kooki vormist kätte saada) ja tegelikkus olid kaks väga erinevat asja seekord ... sain aga seda mitmes osas :(
Ma ei tea mida valesti tegin, siiani on kõik keeksid vormist(dr oetker suur keeksivorm) kiiresti välja kukkunud.
Sügis-talvisel ajal üritan vähemalt korra aastas neid ise teha. Kunagi ammuuuuu õpetati meile nende voltimist - enamus sellest on ununenud aga nüüd tundub, et suuresti on selleks vajalikud kogemused ja harjumus neid voltida.
Seekordne tegu sai kiirelt* otsustatud, sest nami -namis on järjekordne kooskokkamise teema välja kuulutatud.
Retsept on sama mis nami-namis, selle vahega et minul oli kaustikus soovitus pintseldada valmis pirukaid vee või piimaga ja küpsetusaeg lühem(10 min).
Alusta pudru keetmisest. Keevasse vette lisa riis(pudruriis) ja keeda u 10 minutit või kuni enamus veest on imendunud riisi ja lisa siis piim. Keeda kuni riis on pehme, lisa veidi suhkrut st kuni pudru on valmis. Maitsesta soolaga.
Sega tainas ja rulli kangiks. Lõika kangist 20-25 tükki, veereta pallikesteks/veidi piklikeks ja kata kilega. Pallikesed rulli õhukesteks ja aseta kõrvale. Tee valmis u pooled ja aseta täidis lahti rullitud tainale nii, et servast jääks 0,7-1 cm vabaks. Serv võta pöidla ja nimetissõrme vahele ja suru kergelt kokku, seda alustatakse enamasti külgedelt ja minnakse otsa suunas(ja siis teisele poole selat kus alustatud sai), mõlema käega üheaegselt tegutsedes. Kui servad on kokku surutud siis hea on pannilabidaga küpsetusplaadile asetada(kasutan küpsetuspaberit kuigi vist poleks vaja). Küpsetada 300 kraadises ahjus 10-15 minutit, sobib täiesti ka 250 kraadi(veidi aega oli ka pöördõhk sees).
Mina ei ole julgenud üksteise peale panna lahti rullitud tainast, sest niiskust on parasjagu palju ja mõnikord tahab kokku kleepuda.
Nii nagu ükskord kirjutasin, et lemmikuks on saanud koogid kus riis sees nii ongi selle kinnituseks see kook.
Kooki tegema hakates olin kindel põhjas aga selles mis peale tuleb oli kõik lahtine väljaarvatud riisipudru. Valikus oli kas hapukoor ja munad või kohupiim ja munad .. seekord valisin hapukoore.
Põhi ja kate saavad olema teinekordki kasutuses aga järgmine kord kas kirsside või millegi muuga juba(rabarber on ju ka ära proovitud kuigi kohupiima-riisi kattega).
Tainas 22 cm läbimõõduga koogivormi põhja ja seintele suruda ja küpsetada 165 kraadises pöörõhuga ahjus kuni enam rasv ei läigi. Õunad(või kirsid vms ) eelküpsetatud põhjale asetada ja täidis peale valada ettevaatlikult. Küpsetada 165 kraadises pöörõhuga ahjus kuni pealt kuldne -pruunikas ja enam ei värise.
Minule kohe peale valmimist ei meeldinud aga peale soojendamist oli päris söödav st vahelduseks tavalisele kapsale sobib ja igal juhul eelistan seda kapsast köömnetega tehtule ...
Ahjuvormi läks kapsas(mitte päris kuivaks pigistatud), suhkrut, kuivatatud kadakamarju, porterit u 200 ml.
Seekordne retsept on võetud kaustast mida hakkasin pidama aastal 1993, retsept ise on umbes aasta hiljem kirja pandud ja andis meie üks tookordsetest õpetajatest - Maret. Aitähh talle, minule meeldis.
ps. nüüd pilte vaadates ei tundugi enam sünge ... aga sel hetkel vaadates oli tumedad(mustjad) toonid valdavad paaris arglikus päiksekiires.
Mul on ikkagi eelarvamus kõrvitsast küpsetiste tegemise suhtes. Nad võivad ju head olla aga .. nad on kõrvitsast .. :)
Kuna kõrvitsat on natuke palju ja suppi, hoidist ka teha ei taha nii palju siis tuleb veel midagi proovida ... ahjus kõrvits on ka ära proovitud ( ei olnud minu maitse).
koogi katteks šokolaadi glasuur või sulatatud šokolaad(eelistatud viimane, sobib ideaalselt, endal sattus kätte piimašokolaad)
Munad suhkruga vahustada kohevaks vahuks , lisada õli ja segada. Jahu küpsetuspulbriga segada ja lisada munavahule koos kookoshelvestega ning riivitud kõrvitsaga.
Küpsetada võiga määritud lahtikäivas koogivormis 180 kraadises ahjus u 40 minutit (kontrollida tikuga küpsust.
Seekord aga oli täpselt see õige :) kuigi jah, lastele meeldis see välimus aga üle kahe suutäie nad korraga ei söönud, oli ikka liiga magus(neile).
Mõni aeg tagasi mainis keegi Nami-nami foorumis, et tegi kapsa-tatrahautist, see jäi kummitama. Olin ise mõned päevad enne seda kokku seganud mulgikapsad ja tatra ning see oli üks äraütlemata mõnus söök(tundub veider aga maitse oli tõesti hea), seega järgnes see mis järgnema pidi ..
Ma ei saanud rahu kuni tegin järgi st kuna retsepti ei viitsinud otsida siis läks omaloominguna lisaks sisse üks riivitud porgand aga kõik ülejäänud oli üsna sarnastes kogustes nagu siin retseptis .
Kui mõni aeg tagasi imestasin, et miks ma küll ei tee seda magustoitu tihedamini siis nüüd parandan selle vea.
Esiteks, mis oleks kui lisaks jõhvikaid/pohli , teiseks kui asendaks 1/3 mascarponest maitsestamata peene kohupiimaga(mitte kohupiimamassiga) ja kas õnnestub vesivannil kuumutada suhkruga lahtiklopitud muna(sest toores, kuumutamata muna jätab siiski maitse).
Muutused retseptis on meil heaks kiidetud. Jõhvikad andsid parajalt palju hapukust, kohupiima lisamine vähendas küll mascarponele iseloomulikku hapukust kuid jäi siiski tuntavaks ja kuumutatud munakollane andis küll tooni kreemile kuid toore muna maitset enam polnud.
Seekord oli küpsiseid 30 kasutuses ehk vaja läks 400 gr pakendit, sealt jäi veidi üle(18 tk), mascarpone´t- kohupiimaoli kokku 500 gr.
Vormi läks peaagu pehme riis, väga vähese soola ja pipraga lõhelõigud(pigemini oli teadmine et lisasin soola ja pipart), peale valatult vahukoore-sinihallitusjuustu(terve pisike sektor) ja sulatatud juustu(terve karp) mass ja u 1/2 pakki kohvikoort juustusegule lisaks. Riisi peale enne kalalõikude panemist panin 1 sibula õhukesed rattad. Peale puistasin rohelise sibula rõngaid.
Ahju läks vorm niikauaks kuni kalad valmis ja juust sulanud. Vajadusel katta fooliumiga, temperatuur ahjus oli 180 kraadi.
Seekord minu teine lemmik ja pean vist mainima , et pole kuskil mujal seda torti saanud kuigi arvatavasti tehti ja tehakse seda ka mandril .
-võikreem 200 gr võist, lisandina kakao ja maitsestatud rummiga(võib ka konjakiga), käib kihtide vahel ja kaetakse kogu tort
-biskviit immutatud kohviga(suhkrut võib lisada aga pole vajalik, võib olla tehtud lahustuvast kohvist)
- puru veest(alustuseks u 1 tl), kakaost (u 2 kuhjaga tl) ja tuhksuhkrust (u 3-4 tl kuhjaga). Kogused on käe-silma järgi ja vägagi orienteeruvad. Vett tuleb ettevaatusega juurde panna, pigem vähem kui palju.
Trühvlipuru tehakse veega mitte sulatatud võiga ja näppude vahel mitte nt küüslaugupressist läbi surudes. Õiges vahekorras kõikke pannes saab ilusa peeneteralise puru.
Olen see imelik kes eelistab pigem vähe kui palju kaunistatud torti - seega piisab mõnest lihtsast õiest vms.
Leiva tegemine on selline tegevus mida nagu ei oskagi kirja panna, sest kogu tegevus käib "käe ja silma järgi" .
Esimest korda tegin head mõned aastad tagasi aga siis ei tundunud see päris õige olevat ja vaibus vaikselt. Uuesti tegin eelmisel aastal aga ka siis ei olnud seda õiget tahtmist jännata ... just nii tookord tundus see toimetamine leivatainaga.
Enam ei tundu see jändamisena, enam ei ole see üldse keeruline ja mis peamine ,ajaliselt sobib hetkel kõik.
Alustasin juuretise tegemisest ehk 3-4 viilust Wabariigi leivast ja keefirist. Lasin seista paar ööd ja päeva. Kolmanda päeva hommikul mõtlesin, et saagu mis saab aga segan selle eeltaina siis valmis ja vaatame kas vahutab ja tuleb miskit või mitte. Ette rutates, tuli ja päris hea st ei osanud ühtegi viga leida.
Esimesel korral segasin eeltaina valmis hommikupoolikul u 11 ajal ja lasin sel tainal toimetada järgmise hommikuni ehk umbes 24 h. Nüüd segan eeltaina valmis õhtul 21-22 (hommikul 7 ajal lisan mida vaja ja küpsetan u 9-10 ajal) või segan hommikul 7-8 (lisan mida vaja u 16 -17 ja küpsetan 18-19)
Eeltaina segamisest: kahe 30cm Kaiseri leivavormi jaoks võtan 1 liitri sooja vett(veidi soojem kui käesoojus), maltoosat u 1/4 pudelist, jahu niipalju et saaks mõnusalt paksu hapukoore sarnase massi ja juuretise.
Järgmisel päeval on eeltainast juuretise võtmiseks(järgmiseks leivateoks) kaks võimalust: kas enne suhkru - soola- jahu lisamist või pärast suhkru- soola-osa jahu lisamist. Eelistan enamasti enne võtmist aga üle mitme korra võtan siis kui suhkrut lisanud olen. See hilisema võtmisega juuretis elab "aktiivset elu" külmkapis, mõnikord tuleb ka topsist välja.
Nii, kui juuretis võetud lisan soola, suhkru, linaseemned ( need siis alati leivas),( koriandri seemned või jahvatatud koriandrit) ja lisan osade kaupa jahu. Tainas peab lõpuks olema nii paks/tugev et niiske sõrmega auku vajutades ei vaju see kohe tagasi vaid ainult veidi tõmbub kokku.
Lastele meeldib pähklite-rosina-aprikoosilisandiga, minule pähklite-kuivatatud jõhvikatega ning ka kitsejuustu- feta lisandiga oli mõnus nagu ka parmesani-edami seguga. Suitsuliha on see mis meil kohe kuidagi sobivaks ei ole tunnistatud :( Enamasti teen kolm pätsi ja üks siis on lisanditega.
Valmis taina panen võiga määritud leivavormidesse nii, et vorm on poolenisti täidetud , silun väga märja käega mitu korda et leib pealt sile oleks ja katan käterätikuga, lasen kerkida kuni augud on peaaegu kinni kerkinud või kuni tainas on kerkinud poole võrra.
NB! põrutamine ja tuul/tuuletõmme viivad selleni, et tainas vajub vormis alla ja ei kerki/ hoia vormi .
.. kohe kui ahjuukse sulgen alandan temperatuuri 200 kraadile ja küpsetan ahjus 40 minutit, kui jäi vedelam tainas siis kontrollin terava noaga , kas midagi jääb sinna külge. Kui jääb, siis lasen 5-15 minutit veel küpseda - aga jälgin et pealt liiga ära ei kõrbeks.
Ahjust võtan leivad ükshaaval välja, pintseldan pealmise kooriku võiga ja keeran küpsetuspaberisse ning katan kuni täieliku jahtumiseni käterätikuga.
- puhtalt rükkipüüliga tehes on tainas kleepjas, leiva tekstuur on pärast vormileiva sarnane ja kuivab rutem kui täisterast tehtud leib
- küpsetamisel võib kasutada ka lihatermomeetrit, valmis leival peaks sisetemperatuur olema u 98 kraadi
Seekord ei ole kavas anda retsepti vaid lihtsalt idee ja endale meenutuseks , et beseedele võiks teinekord kakaod lisada .... head on nii, lastele meeldisid isegi rogkem kui tavalised valged.
Küpsisetorti on lihtne teha, midagi untsu minna ei saa ja meeldib vist kõigile .. kui kaloritele ei mõtle.
Kõik kihiti ja külmkappi 2-3 tunniks .. ja sellest tõesti piisas, järgmiseks hommikuks oli tort muutunud jällegi kuidagi "kuivaks".
Tuuletaskud on küpsetised mida mäletan lapsepõlvest, Maiasmokast. Seal olid nad suured ja mõnusalt magusa ja kreemise kohupiimaga täidetud. Piisas ühest, et isu selleks päevaks täis saaks.
Kui nami-namis kuulutati välja järjekordne kooskokkamine teemal keedutainas ja keedutainaküpsetised (seal ka põhjalikum jutt sellest tainast) siis oma suureks üllatuseks avastasin, et blogis ei ole neist kirjutanud ja ka pilti pole flickrisse jõudnud.
Esmalt kuumutatakse keemiseni vesi/ piim koos rasvainega(või, margariin või õli). Keevasse vedelikku lisatakse gluteenirikas jahu ja kuumutatakse puulusikaga samal ajal segades kuni tainas annab poti seintelt ja põhjast lahti. Vastavalt retseptile lisatakse ülejäänud koostisosad( munad, juust, maitseained, suhkur)kas siis niikaua kuni tainas veel soe või kui tainas on juba jahtunud .
Teises etapis kuumutatakse tainast veelkord. Aga siis tehakse seda juba ahjus, vedelikus keetes(Marillenknödel) fõi fritüüris(beignet/spritzkuchen, õlis keetes).
Valmis keedutaina küpsetisele on omased suured tühimikud küpsetise sees mida saab täita kas siis soolase või magusa täidisega.
Täitsmisviise on kaks: tordipritsiga pritsides või küpsetise pealmise osa lahti lõikamine kas siis täielikult või osaliselt.
Marillenknödel (aprikoosiga täidetud klimbid mida keedetakse vedelikus,veeretatakse praetud saia/pähklipurus)
Luccas Augen(ümmargused tähekujulise pritsiga pritsitud rattad mida täidetakse magusa vahukoore, kirssidega ja maitsestatakse kirsiviinaga, kaaneosa on lahti lõigatud ja kaetud karamelliglasuuriga)
Lisaks veel Tarte St.-Honoré( tort mille põhi on lehttainast, pealmine kiht keedutainast , täidetud/kaetud vanilje maitselise keedukreemiga ja serva kinnitatud karamelliga kaetud profitroolidega)
Eestis on levinud tuuletaskud( nimetatakse ka kohupiimataskud)mis on magusad, tehakse ka soolaseid küpsetisi ehk juustuseid tuuleubasid, profitroole mida võib täita nii soolase kui magusa täidisega, keedutainarõngast mida samuti võib täita nii magusa kui soolase täidisega.
Vee ja margariini lasin keema tõusta, lisasin jahu korraga ise samal ajal puulusikaga segades kuni moodustus tainapall ja lasi lahti poti servadest ja põhjast. Lasin hetke veel kuumeneda ning tõstsin pliidilt. Segasin aeg-ajalt kuni tundus, et enam ei ole nii kuum(ei auranud enam) lisasin muna ja segasin ühtlaseks ja toimetasin edasi kuni kõik munad said sisse.
Võtsin ahjuplaadi ,katsin küpsetuspaberiga ja pritsisin paberit veega(ikka päris palju). Pritsisn tähekujulise otsikuga 6-7 cm pikkused pulgad st osadel vedasin tainast edasi-tagasi ja veel kord aga siis juba kahe alumise triibu pealt(ehk täpselt keskele). Pritsisin veelkord vett ja panin 225 kraadisesse ahju 10 minutiks, alandasin temperatuuri 200 kraadini ja küpsetasin veel veidi üle 10 minuti(jälgisin küpsetiste tooni).
Pistsin täidise tüllesse(ka tuuletaskud pritsisin sellega) ja panin vajaliku otsiku ning surusin täidise jahtunud tuuletaskutesse.
|
OSCAR-2019
|
||
Teostasin oma vahetusaasta jooksul väikest mõtet või plaani, mis ma juba enne Mehhikosse sõitu enda jaoks seadsin, nimelt kirjutasin vahetusaasta algusest saati üles peaaegu kõik ajuvabad küsimused, mis minult seal küsiti.
* "Kas Eesti naaberriik on Aasia?" Vastus: "Ei, Eesti asub Euroopas, Venemaa kõrval." Sellepeale: "Aaa... Et siis Aasia on teiselt poolt Eesti naaber?"
* Kandsin eestikeelset raamatut koolis kaasas, parasjagu lugesin seda. Klassivend astus juurde, uuris raamatut: "Mis keeles see on - inglise?" Ma: "Eesti keeles.." Klassivend: "Wow... Kas sa lugeda oskad seda?" (kusjuures, mul oli isegi järjehoidja kuskil 300-nda lk juures).
* Üks minu kõrval istuv klassivend võttis matemaatika tunni ajal oma kotist kalkulaatori välja ja üritas mu tähelepanu saada korraks. Võttis kalkulaatoril kaane pealt ja pööras selle minu poole, endal uhke nägu ees. Ma kehitasin neutraalselt õlgu, et nojah, äge siis, et teisel kalkulaator olemas on. Ta vajutas kalkulaatori peal "57x38" ja vajutas võrdusmärki... Vaatas mind seejärel väga uhke, pisut üleoleva näoga, ise samal ajal noogutades. Ma ei saanud täpselt aru, mida ta selle kõigega üritab, muigasin lihtsalt. Ta ulatas kalkulaatori mulle: "Kasutada oskad?"
* Koolivend: "Kas sulle räpp meeldib?" Teine koolivend talle nähvates: "Lollakas oled või?? Ega tema ju tea, mis räpp on!"
* Mu enamik ainete õpetaja (Garbajal) küsis minult palju Eesti kohta: "Aga kui vanalt inimesed Eestis otsustavad, mida nad edasi õppima tahavad minna?" Ma: "See ju oleneb täiesti inimesest, ei saa öelda nii üldiselt." Õpetaja: "Ja kas sinu peres on näiteks õpetajaid või arste?" Ma: "Jah, näiteks üks mu õdedest on arst, töötab Soomes." Ta: "Ja kui vanalt ta otsustas, et arstiks tahab saada?" Ma: "Ma tõesti ei tea... kuskil 17-18-aastaselt ehk.." Õpetaja: "Oh, siis tead ju sinagi, mida sa tulevikus õppida tahad!"
* Klassivend: "Oled sa kunagi koera haukumas kuulnud." - mainin veel ära, et elasin väikeses linnas, kus tänaval hulkuvad koerad oli igapäevane nähtus ja ma olin seal juba pool aastat elanud enne, kui minult seda küsiti.
* Samueli tüütu klassivend ütles talle õhinal ja üleolevalt: "Ma käisin Austraalias ükskord!" Samuel sarkastiliselt: "...Ja ma käisin ükskord kuu peal.." Ta klassivend: "Päriselt? On sul sellest pilte ka??!"
* Tegin tunnis nätsuga mulle. Garbajal (õpetaja) üllatunult: "Maria, õppisid ka nätsuga paugutamise ära, jah?" Ma:"Ma alati teen nätsuga mulle, Eestis ka.." Garbajal: "Aaa... Eestis on ka nätsu saadaval??"
* "Kas Eestis trolle ka on?" - Klassivend Julian: "Siin räägitakse, et kui trolli näed, saad 3 soovi soovida ise midagi vastu tehes. Kui vastuteenet ei osuta, muutuvad nad kurjaks ja pahaks. Kas sa oled kunagi trolli oma silmaga ka näinud?"
* Klassikaaslased tahtsid ükspäev mu kõrvu näha, et teada saada, kas minu kui eurooplase/eestlase kõrvad erinevad nende omadest.
* Mul on Mehhiko kodus seinal üks ilus värviline maal kolmest pisikesest onni moodi majast, meenutab pigem nagu "teletupsude maad" või nö trollide elamispaika - ühesõnaga, ebareaalsus. Mu 10-aastane hostnõbu osutas näpuga maali poole: "Maria, kas selline ongi Eesti?"
* Kaks tuttavat mormooni kõndisid meie internetikohvikust parasjagu mööda. Ütlesin Rodrigole: "Näe, vennad lähevad mööda.." (Mehhikos öeldakse religioosete inimeste kohta vennad/õed, nagu usuvennad vms). Rodrigo seepeale: "Sinu vennad??"
* Lugesin parasjagu oma emalt saadud e-maili, Rodrigo heitis korraks pilgu peale ning nägi keset teksti numbrit "10". Rodrigo: "Kas eesti keeles tähendab see ka numbrit?"
* Rodrigo: "Sul on uus mobiiltelefon?" Ma: "Jah, eelmisega juhtus väike õnnetus - praeguse telefoni ostsin nädal tagasi kohalikust poest." Ta: "Aa... Kas see on eesti keeles?"
* "Kas Eesti koolis on lihtsam või raskem, kui siinses koolis?" Ma: "No, oleneb ainest. Kõik on väga erinev lihtsalt." Jätkab: "Niiet siis lihtsam või raskem?
* Mul oli jala peal üks haav. Rodrigo: "Mis sul juhtus?" Ma olin väga sarkastilises tujus, mõtlesin välja kõige lollima seletuse, mis mulle pähe kargas ja ütlesin seda suure irooniaga.. :"Üks pingviin hammustas mind, tead." Rodrigo: "Päriselt ka?! Kas siis sinu linnas nagu või kus??" Ma: "Jaa, Eestis." Rodrigo: "Kas teie riigis ongi pingviinid või need olid kuskilt mujalt?" Ma: "Kurjad venelased saadavad oma pingviinid meie riiki." Rodrigo: "Aaaa..."
* Autodel puudub vahel kiirusenäitaja ja turvavööd (viimast nad kunagi peale ei pane, isegi kui need autos olemas on).
* Õhtuti istuvad tihti oma maja ees, tänava ääres (isegi, kui tegelikult on majal olemas ka sisehoov).
* Koolisööklas pole kunagi järjekorda, kõik on leti ees pundis ja karjuvad läbisegi, mida nad osta soovivad.
* Kui karjutakse järjest poisi ja tüdruku nimi, järgneb sellele massiline "uuuuuUUUUUUUUUuuuu!!!" hüüe, nagu filmideski.
* Käsnakalle oli teemas (st väga lahe nende jaoks)! - igalpool müüdi Käsnakalle pildiga/ kujulisi kotte, vihikuid, riideid, laualampe jms.
* Supi tegemisel valmistatakse liha ning riis eraldi, alles enne sööma hakkamist pannakse need enda supitaldrikusse kokku (et liha liiga tükiliseks ja pehmeks ei läheks jne). Suppidel üldse kõik koostisosad väga suureks jäetud (a la kartul on maksimaalselt neljaks lõigatud, porgandid mitme sentimeetrise tükina ning liha terve suur käntsakas/koib), supi söömine võtab üsna palju aega.
* Ämblikud hüppavad (hoolimata sellest, et on suuruselt u samasugused nagu keskmised Eesti ämblikud)!
* Majja sisenevad ALATI kingadega, alles õhtuti enne magamaminekut võetakse kingad jalast. Kui kingad välisukse juures ära võtta (nt külla minnes), peetakse seda lausa ebaviisakaks.
* Autodes võib olla rohkem, kui viis inimest, ka taksodes. Inimesi võib olla nii palju, kui autosse ära suudakse mahutada (võib ka süles istuda).
* Kui keegi Sinust möödub ja näeb Sind teist või kolmandat korda, öeldakse Su nimi (näide: jõuan koolist koju, ütlen internetikohvikus Victorile: "Hola!", istun koduõues toolile. Victor tuleb mingi 10 min hiljem koduõuele või siis lihtsalt möödub minust ja ütleb: "Maria!" ja jätkab oma tegevust. Ma esimesed väga mitu kuud vastasin sellistes olukordades kohe: "no..?", oodates jutu järge, mis alati tulemata jäi.
* Kahvlit ja nuga ei kasutata söömisel peaaegu kunagi, enamasti süüakse näppude vahel või kasutatakse nugade/kahvlite asemel tortillasid ja haaratakse sellega taldrikult toitu.
* Kohalikud eelistavad magusale toidule soolast toitu - 4-aastane hostnõbu ütles mu hostema valmistatud šokolaadijoogist ära ja tahtis selle asemel hoopis kohvi. Kooki ta üldse ei tahtnud.
* Raadiot ei eksisteeri, selle asemel on autod, mille peal on 2 ruuporit ja mis laseb pool päeva uudiseid ja kuulutusi läbi nende üle kogu tänava. Autod sõidavad väga aeglasel kiirusel mööda tänavaid.
* Kuna bensiin on odav, sõidavad igale poole autoga, väga üksikutele meeldib jalutada. Mind tunti sealkandis kui "valgenahaline, kes jalutab palju".
* Kui sind nähakse üksi pärast kella 9 või 10 jalutamas, tuleb kohe negatiivseid kommentaare (enamasti otse näkku ei öelda, ikka seljataga).
* Peamine suhtumine - naise koht on köögis. Naised koristavad, teevad süüa, pesevad pesu; mehed käivad tööl, tegelevad ranchos (maakohas) härgade, lammaste, kanade vms loomadega, kui neid on. Kui naine on terve päev kodust ära, on mehed saamatud - perenaine peab enamasti hoolitsema, et meestel/poistel kindlasti oleks söök vähemalt valmis pandud (st teevad kasvõi enne toidu valmis ja panevad külmkappi), see kehtib ka võileibade kohta.
* Kuulujutud levivad eriti kiiresti. Kõik kohalikud teavad peaaegu terve linna elanike minevikku/elulugu.
Minu viimane kuu Mehhikos läks väga kiiresti, sest kõik päevad olid tihedalt tegemisi täis. Arvutisse ma seetõttu eriti ei jõudnudki, ka blogi kirjutama mitte (seetõttu praegu tagantjärgi kirjutangi).
Juunikuus, (3 nädalat enne minu lahkumist Mehhikost) oli meil oma vahetusõpilasorganisatsiooni YFU-ga reis Mehhiko teisse osariiki, Michoacáni. Kaasa tulid peaaegu kõik vahetusõpilased, kes üle maailma YFU kaudu Mehhikosse olid tulnud, reis kestis 6 päeva (5 ööd). Ööbisime kuskil kahes erinevas hotellis, väljanägemiselt väga korralikud. Reisi jooksul tegime mitmeid peatusi igasugustes müügikohtades - seal oli palju turge, kus müüdi puust asju ja dekoratiivseid esemeid jms, mida mälestuseks osta sai. Enamikul neist asjadest ma siiski erilist otstarvet ei leidnud - põhiliselt oli seal palju kujukesi ja esemeid kapi/laua peale panemiseks. Reisi juurde kuulus ka mitmete vaatamisväärsuste vaatama minemine ja erinevatest grupis tehtud arutlustest tagasituleku üle, et meid võimalikult positiivse laine peale selle teema juures viia, ka puudu ei tulnud.
Mehhiko kõige väiksemat vulkaani (Parícutin) uurima. Eelnevalt oli meile vaid öeldud, et paneksime mugavad jalanõud jalga (soovitatavalt tennised/tossud), sest jutu poolest pidime sel päeval palju kõndima. Ühte maakohta kohale jõudes, aga öeldi, et sealt algabki retk vulkaani tippu ja et tegelikult oli tugevalt mittesoovitatud minna jala, sest vulkaanikivikestest koosnev maapind pidi räpaselt tolmune olema ja jalutuskäik vulkaani juurde pidavat võtma ligi 10 tundi. Seega, ainus viis vulkaani juurde pääsemiseks, oli hobuste seljas sõites. Need, kes hobustega kuidagi minna ei soovinud või ei saanud, pidid bussi pmst terveks päevaks teiste järele ootama jääma. Hobuste rentimine maksis, kuid üllatavalt oli sellel täitsa mõistlik hind - igal vahetusõpilasel oli oma hobune ja selle rentimine oli 200 pesot ( ehk u 200 EEK-i) ja kogu asi kestis terve päev. Vulkaani juurde jõudmine võttis aega 3 tundi hobuse seljas sõitmist. Kõik hobused olid seda retke juba mitu-mitu korda läbi teinud, ning teadsid täpselt, kuhu minna. Kusjuures, poole tee peal läks minu hobune natukene hulluks - ta läks valest teest üles, kust edasi minnes enam alla ei saanud (st oleks saanud, kuid enne allaminekut jäi ette üks suur 3-4 sentimeetripikkuste okastega põõsas). Küsisin giidilt, mida teha, ta soovitas, et keeraksin oma hobuse ümber ning suunaksin ta sama teed pidi tee peale tagasi. Sain hobuse ümber keeratud, kuid ta leidis, et seal ei olnud piisavalt ruumi, et tagasi alla minna (üks põõsas oli täpselt keskel ees, aga selle kõrvalt minnes oli tegelikult tema möödapääsuks ruumi küll). Ta pani segaduses korraks pea põõsasse ja keeras siis uuesti otsa ringi ja läks otse. Üritasin hobuse kinni peatada, kuid seepeale hakkas ta tagajalgadele tõusma, nii kaks korda, kuni giid ütles: "Nüüd pole enam midagi teha, lase tal minna, kuhu ta tahab." Hobune läks siis kiirel sammul LÄBI selle põõsa, mis oli täis okkaid. Üritasin ruttu käega haarata võimalikult paljudest okstest kinni, et need enda tee pealt eest lükata (et ma sinna juustega vms kinni ei jääks ja hobuse seljast maha ei kukuks). Põõsast läbitud, olin hobuse pealt kukkumise äärepeal, kuid sain siiski tasakaalu paika. Värisesin üleni ning vaatasin - käevarre sisekülg oli täiesti täis kriime ja marrastusi, aga kogemuse võrra olin jälle rikkam, ei teinud sellest suurt paanikat, pigem naersin selle üle, kui kangekaelne mu hobune ikka olla võis.
Vulkaani tipu lähedale jõudes tulime hobuste seljast maha ja kõndisime jala lahtiste vulkaanikividega kaetud mäest üles... - kusjuures, see võttis aega ligi tundaega ning oli väga raske (väsitav), sest iga sammuga libisesid/vajusid pool sammu allapoole tagasi. Enamik vahetusõpilasi istusid mitmel korral poole tee peal maha kivipinna peale, sest neil lihtsalt ei jätkunud jaksu edasi liikumiseks. Ka poisid meie seltskonnas ütlesid, et see oli vast füüsiliselt üks raskemaid teekondi, mida nad läbinud on. Muidugi oli ka variant mitte sealt enam üles minna, aga pärast 3 tundi hobusega sõitmist oleks viimase otsa mitteläbimine eriti idiootlik tegu olnud. Muide, üles jõudes olime kõik väga räpased! Iga kord, kui hobused jooksma hakkasid, viskasid nad oma kapjadega nii palju musta tolmu õhku, et lõpuks olid riietel, näol ja kehal nähtav mustusekiht peal. Niisiis, vulkaani tippu jõudes istusid kõik kohe maha pisut aega, enne, kui hakkasid vulkaanist pilte tegema oma kaameratega. Sellest alla saamiseks oli 2 viisi, kas minna otse pisut kõrgenevast mäest (vulkaani tipu servamööda) üles pisut ja siis alla või võis ka teha ära kogu ringi ümber seda sisemuse ääreserva. Me läksime mõne teise vahetusõpilasega ringi peale, et ikka selle vulkaanitipus käigule 100% anda (st vaatasime kõik ära, mis võimalik ja igast küljest, mis võimalik), ülejäänud otsustasid minna seda esimest ehk otseteed pidi. Seal tipus oli mitmes kohas maapinnas auke, mis veel aurasid kuumusest ja kui jala selle kohale panna, siis tundis täitsa seda õhkavat soojust. Ringi peale teinud, leidsime üles tee, kust alla hobuste juurde saada. See oli mingisugune otsetee, mis oli eriti järsk ja täis eriti pisikesi vulkaanikive - st meenutas pigem liiva, mille hulgas oli ka pisut suuremaid kive. Sealt sai jooksuga alla minna ja oli sama efekt, mis üles minemisegagi - alla minnes vajusid veel pool sammu edasi (ehk allapoole), seega meenutas sealt alla tulemine suusatamist, sest seisma üldse ei jäänud. Me jooksime Kearaga (USA-st) koos alla ja pidime siiski vahel hoo maha võtma, sest Keara tennised polnud jala küljes eriti tugevalt kinni ning kippusid paar-kolm korda liiva sisse ära kaduma. :D Sealt hobusteni jõudnud, hakkas vihma sadama. Istusime hobuste selga ja sõitsime tagasi - see käis palju kiiremini, sest see meiega olid kaks giidi (samuti oma hobustega), kes pidevalt meie hobustele piitsa andsid, et nad jooksma hakkaksid. Päris valus oli, kui aus olla. :D Kui pole ikka vähemalt 10 aastat hobusega kordagi sõitnud, siis 6-7-tunnine sõit on päris harjumatu ning paneb kõik lihased kohe valutama (eriti kintsude siseküljed ja selja). Vihm ajas meil kogu mustuse laiali, kuid oli selle palava ilma juures täitsa kosutav. Enne tagasi hobuste rentimiskohta minemist, käisime ka ära kuskil pisut kaugemal platsil, kus sai vulkaanipurske (laava) tõttu hävitada saanud kirikuvaremeid näha. Kiriku nägemiseks pidi ronima/hüppama suurtel vulkaanikividel. Sellel kirikul oli kaks torni, millest üks oli ehitamisel poolikuks jäänud (see oli alles ehitatud ning veel pooleli enne vulkaanipurset), samuti oli seal üks poolenisti hävinud maja, mis koosnes tegelikult ainult seintest. Giid veel kommenteeris, et kõik elumajad, mis selle kiriku läheduses olid, jäid nende kivikamakate alla, mille peal me seisime.
Sõitsime üsna pea hobuste seljas tagasi rentimispaika ning istusime bussi - kõik olid lõppväsinud, aga positiivselt meelestatud. Kui pärast kuulsime bussi jäänud inimeste vahepealseid tegevusi (st magasid pmst terve see aeg või rääkisid juttu ja käisid korraks mingisugust lähedalasuvat tühja küla vaatamas), olin väga rahul, et otsustasin vulkaaniga tutvumisel osavõtu kasuks.
Reisi viimasel päeval, kui olime juba Mexico City bussijaamas, ostsime Keara (USA) ja Johannesega (Norra) bussid Ixtaltepeci (nende elukoht, minu kodulinnast u 10 min kaugusel autoga) ja Ixtepeci poole ära. Meil oli ligi tundaega veel aega. Helistasin siis koju (hostvanematele). Hostema veel imestas: "Aaaa... Sa tuled täna?? Jõuad homme siia juba? Kuule, aga vaheta oma pilet ära, me läheme kõik Oaxacasse..." Ütlesin, et mul pole YFU reisist isegi puhtaid riideid üle, ta lubas mulle mõned kodust kaasa võtta. Eks ma siis vahetasin pileti ära. Varahommikul saime hostvanematega Oaxaca bussijaamas kokku ja läksime sealt edasi kuskile hotelli (Paco, mu hosttädi Irma ja ta tütar Karla olid juba seal, magasid). Magasime paar tundi, käisime kähku pesus ära ja siis sõitsime linna ühele platsile, kus oli õpetajate kokkutulek - nimelt streik vms. Õpetajad protestisid millegi vastu vist, tahtsid rohkem õigusi minuteada.
Öösel magasime Micheli kodus. Järgmisel päeval läksime linna peale, olime seal pmst terve päeva (jälle selle streigi asjus), me käisime hostemaga mööda poode. Õhtul sõitsime kodu poole (hostisa autoga).
Need viimased 10 päeva, mis ma kodus veetsin, olid mu elu ühed kiiremad päevad. Lihtsalt oli iga päev tegemisi/toimetusi täis. Käisin koolis, tegin pilte, käisin sõpradega väljas, olin võimalikult palju ka hostperega jne... Kõike oli natuke.
Teadsin, et 23. juunil läheb mu lennuk Mexico Cityst ja 22. pean sõitma oma kodulinnast välja. Viimasel minu sealoleku nv-l tegime ärasaatmispeod ära. Reede (18. juuni) õhtul oli minu kodus väike istumine, tulid kokku sealsed parimad sõbrad ja mõned hosttädid, -onud ning ka hostvanaemad. Mu hostema korraldas tegelikult suure osa sellest - lisaks ise toitude ja muu peovarustuse ostmisele, tegi ta koos mu hostvanaemadega söögid valmis, seal oli igast Mehhiko tüüpilisi peosnäkke (botana), nende valmistamine võtab terve päev. Tordi minu ärasaatmispeoks tegi mu hostema nõbu Eliza, kes on elukutselt tortide tegija. Me saime seal hästi läbi ja ta lubas mulle seda tordi tegemist mu ärasaatmispeoks juba varem ette, seega ei küsinud selle eest raha ega midagi, tegi mu lemmiktordi veel (tal oli meeles, et ühte tema tehtud torti septembrikuus kiitnud olin). :)
Pidu pidi kell 19 algama ja selleks ajaks tulidki esimesed külalised. Ma olin ise samal ajal veel tegelikult üleval sättimas, hiljapeale jäi mul kõik see lõpuks. Kui õue jõudsin (u 19.30) oli kuskil 5-6 inimest kohal juba ja õues oli mu koduõuel ühe valge müüri peale kirjutatud permanent markeriga igasuguseid hüvastijätu ja edu saatvaid lauseid mulle. :) Eriti armas oli! Õhtu jooksul kogunes neid lauseid sinna veelgi (hommikuks oli sein igasuguseid armsaid ütlusi täis). Traditsiooni kohaselt tahteti isegi mu nägu tordi sisse lükata, kuid suutsin sellest pääseda (olin kiirem oma pea tordi juurest eemale tõmbamisega). :P Üks 90-aastane naabritädi astus ka korraks mu sünnipäevalt läbi, et mulle kingitus ära tuua ja edu soovida ja läks siis tagasi koju. Kinkis mulle lõhnaõli ja ihupiima.
Laupäeva (19. juuni) õhtul läksime Aneli, Meño, Micheli, Cristina ja Pid-iga la Bolasse (karaokebaar). Paco ei saanud paraku tulla, sest oli eelnev öö just pidutsenud (pärast minu pidu läks veel edasi pidutsema) ja hostema ei tahtnud, et ta enam välja läheks, pealegi oli juba väga väsinud ka. Kuna me olime eelnevalt niii palju la Bolas käinud, oleme sealse omaniku ja töötajatega väga "sina" peal. Sinna sisse astudes nägime, et la Bolas oli sel õhtul eriti palju rahvast, st kõik kohad olid täis ja enam sinna sisse ei lastud inimesi, meilegi tehti tutvuste tõttu erandi, meile otsiti lisatoolid kuskilt jms. Omanik tuli meiega rääkima ja siis Anel mainis talle ka, et see minu ärasaatmispidu, st viimane õhtu la Bolas. Hiljem lasti karaoke vahepeale muusika vait korraks. Hakkas käima Titanicu tunnuslaul... Mõtlesin, et misasja, kes see Titanicut ikka laulab - ah, raudselt mingisugune hispaaniakeelne versioon sellest laulust jälle, sest inglise keelt ju ei oseta selles piirkonnas. Ja siis hakkas omanik mikrofoni rääkima: mind tutvustama ja rääkis kõigile, et ma varsti naasen oma koduriiki ja kuidas ma olen ikka alati sinna teretulnud jnejne. Igasuguseid väga ilusaid sõnu tuli sealt. Mu hostvend Michel tuli minu juurde ja ulatas mulle käe, et ma püsti tõuseksin ja keerutas mind ühe käe otsas. :D La Bola omaniku kõne lõppedes, tõusid kõik inimesed la Bolas püsti ja plaksutasid mulle. Hiljem pandi veel kõigile kolmele selles baaris olevale ekraanile suurelt kiri: "MARIA ESTONIA TE ESPERAREMOS!!" (e. "me ootame sind!!" - need sõnad olid üksteise all) ja lasti pikalt muusikat tantsimiseks, see kiri jäi sinna varahommikuni - la bola sulgemiseni. Anel kallistas mind teisel pool lauda ja hakkas siis nutma ning ütles mulle midagi, mis tegi minu ka lõpuks emotsionaalseks. :D Ka Micheli tüdruk Cristina nuttis pisut. Koju jõudsime kuskil kell pool 5 hommikul.
Poolteist tundi hiljem, ehk siis pühapäeva (20. juuni) varahommikul kell 6 koputas mu hostema mu toauksele. Väga pikalt olevat koputanud. :D Ärkasin siis lõpuks üles ja tegin ukse lahti. Ta: "Maria, vaheta riided ära, me lähme välja." Ma ei saanud mitte midagi aru, nii sassis olemine oli - poolteist tundi magada saanud ja ikka veel poolunes. Haarasin siis oma riidekapist esimese ettejuhtuva kleidi, hostema tuli uuesti uksele: "Aa, ja pane ujukad ka selga, me lähme Huatulcosse!" Huatulco on see minu kodust 3 tunni kaugusele jääv rand, kuhu ma olin tahtnud minna, kuid ei jõudnud selleni kuidagi. Me panime siis end ruttu valmis ja asusime hostisa autoga kõik koos Huatulco poole teele, hostisa oli roolis. Anel paraku ei saanud tulla, sest tal oli kool, kuid mu hostvanemad, Paco, Michel ja Cristina olid täitsa olemas. :) Huatulcosse jõudsime kuskil kella 10 paiku hommikul, sõime seal hommikust ja läksime siis mootorpaadiga sõitma, millega jõudsime ühte randa (seal oli mitu randa, kuhu paadiga sai minna, ise tuli välja valida, millisesse on soov minna). Selles rannas oli ka ilus veealune elu - käisime snorkeldamas. Hostema ei saanud isegi ujuda ega midagi, sest ta oli päev varem oma põlve väga veriseks kukkunud ja tal oli sellele parasjagu mingit raviva toimega kreemi peale määrinud.
Sõime ka pärastlõunat Huatulcos ja siis kuskil kella 5 paiku hakkasime tagasi koju sealt sõitma. See kõik oli nii mõnus!! Ja niii armas neist, nad olid seda juba varem ette planeerinud jne, aga minu eest saladuses hoidnud - st tegid üllatusreisi mulle. :) Huatulcos ei lastud ka minul millegi eest maksta.
Kui koju jõudsime, siis ei tulnud ikka üllatustel ja armsatel asjadel lõppu. Kui kõik toas olid, siis tuli hostema parasjagu just trepist alla ja ütles: "Kingin Sulle selle pere südame." ja ulatas mulle ühe hõbeketi, mille otsas oli kullast südamekujuline ripats, selle peal ka 3 tumeroosat kivikest ja hostisa andis mulle ilusa siidist suure 0,5m x 1,5m Mehhiko riigilipu.
Pühapäeva öösel viisime Micheli autobussijaama, mis Ixtepecis asub - ta pidi Oaxaca (pealinna) minema, sest tal oli esmaspäev töö jälle ja nii. Jätsime Micheliga seal hüvasti. Ta ütles, et jubeimelik on mõelda, et ma ära lähen.. et tundub nagu see oleks üks tavaline kord, kus me ta ära saadame ja siis järgmine nv jälle tuleb külla ja näeme üksteist jms.
Esmaspäeval oli mu viimane päev koolis. Võtsin oma digika kaasa ja tegin palju pilte, ka tagasiteest koju. Koolis kirjutasid paljud-paljud koolikaaslased mu koolivormi särgi veekindla markeriga täis igasuguseid mälestusi.
Esmaspäeva õhtul käisin ka Saksa poisi Filipp-i ärasaatmispeol kuskil tunniks. Kuskil kell pool 11 hakkasin seal hüvasti jätma inimestega, sest olin lubanud sel ajal koju minna. Panda (Fernando) hakkas nutma ja kallistas mind 3 korda ja hüppas üles-alla, küsides: "Miks sa mulle niii teeeeeeed? Vaata, mis sa tegid nüüd! Sa ajasid mu nutmaa... ! ÄRA MINEEE!!" Minu jaoks oli see küll kena temast jms, aga samuti ajas see mind naerma - ta on mulle vahetusaasta algusest saati rääkinud: "Ära mineee!" (juba siis, kui mul oli Eestisse naasemiseni tubli 8 kuud veel aega). :D Mehhiko geid ongi äärmiselt emotsionaalsed, eriti, kui on midagi nende sõpradega seotut (nüüd, kui ma Eestis tagasi olen, räägib ta mulle msn'is koguaeg: "Mariaaa, tule Mehhikosse. Tule sel detsembril. Saad küll tulla!!!" jne, iga kord sama jutt..)
Sel ööl võtsin ka õuest pesunöörilt oma selleks ajaks juba kuivad riided ning hakkasin neid tasapisi oma kohvrisse pakkima.
Teisipäeval 21. juunil tulid kuskil lõunaajal 7 klassikaaslast mulle külla otse pärast kooli. Rääkisime tükkaega mu maja ees juttu. Kui nemad läinud olid, läksime hostvanematega Juchitani, et osta viimased asjad kaasa, ostsin ka ühe kohvri omale juurde. Eriti "hea" aja peale oli see muidugi jäänud - kuskil kuus tundi enne kodulinnast lahkumist sain alles omale teise kohvri ostetud. Ostsin lisaks igasugustele muudele asjadele ka 100% Mehhiko kakaod ja kohvi ning ühe suuuure sombrero (u 1,5 m diameetriga), peal Mehhiko värvid - roheline, valge ja punane.
Koju jõudes hakkasin siis pakkima. Nii kiireks läks kõik, et mul läks täitsa meelest süüa - olin terve päeva peale vaid hommikusööki söönud ja sedagi vara ja üsna vähe. Pakkimise käigus tulid Maria Luisa ja Jairo (sõbrad) minu tuppa minuga rääkima ja hüvasti jätma. Maria Luisa oli isegi mulle kirja ümbrikusse kirjutanud, aga palus mul seda alles bussis lugeda. Nendega hüvasti jäetud, olid mul kohvrid enamvähem täiesti juba ära pakitud, nii et läksime kähku kuskil pool tundi enne ära sõitu Pacoga mu hostvanavanemate juurde, nendega hüvasti jätma. Mu hosttädi Irma oli parasjagu maja ees ja kinkis mulle ka ühe lõhnaõli, selle piirkonna tuntud firma oma. Kui hostvanavanemate juurde jõudsime, siis ulatas mu hostvanaema (Natalia, hostema ema) mulle kingikoti ning sellele lisaks veel kaks suuurt kotitäit kuivatatud tortillat ehk totopo-t (ma palusin tal natukene mulle valmistada, et ma saaks kaasa võtta, aga ta tegi neid siiski pisut rohkem, kui natuke. :D Hostvanaemaga kallistasin ära ja siis jätsin hüvasti hostvanaisaga. See tehtud, paar sõna vahetatud, istusin tagasi autosse ja ootasin, kuni Pacogi autosse istub. Sättisin enda kõrval maas veel kilekotte jms, kui tundsin, et keegi minust kõvasti kinni haaras ja mind endale kaissu tõmbas... See oli mu hostvanaema jälle. Ta niuksus ja nuttis päris korralikult, ütles: "Ole siis väga tubli ja hoia end, eks!!" ja kallistas mind hästi kõvasti. Mul ei olnud isegi mingisugust nutma hakkamise tunnet hetk enne seda ja nii kui ta mind uuesti kallistas, võttis see minu ka kohe emotsionaalseks ära. Ta läks kiire sammuga tuppa pärast kallistamist ja ei pööranud tagasi enam. Ta oli tõesti kurb. :(
Mind üllatas see väga, sest ma ei tundnud vahetusaasta jooksul kordagi temaga nii tugevat sidet - st ma ei oleks kunagi uskunud, et ma talle nii palju üldse korda läksin. Nagu näha, siis ei või kunagi teada, kui palju sa inimestele tegelikult tähendad, enne kui see hetk kätte tuleb, kus nendega hüvasti pead jätma.
Sealt otse sõidutas Paco mind teise hostvanaema (Estela, hostisa ema) juurde.. Tema oli mulle terve vahetusaasta jooksul päris vanaema eest olnud. Tihti, kui mures olin millegipärast või tujust ära, siis rääkisin just temaga, sest ta ei rääkinud neid asju edasi. Ta on niiiii hea südamega ja koguaeg hästi rahulik ja rõõmsameelne. Igakord, kui ta meie juures oli, kui ma koolist koju jõudsin, lõi mul kohe mingisugune rahutunne sisse. Ta muutis minu jaoks alati õhkkonna neutraalseks, kui see tegelikult pisut pinges oli. Ma juba olin nii nutune, kui tema juurde jõudsin. Ta kuulis kuidas auto maja ette keeras ning tuli sellepeale terrassile. Läksin talle kiire sammuga vastu ja teda kallistama. Ta hakkas ka nutma. Vahetasime paar sõna ja pidingi juba tagasi auto poole jooksma, et koju minna. Kodus pakkisime kiiruga viimased asjad servani täis kohvritesse. Hostema tuli mulle appi.. Tal tuli see asjade kohvrisse ära mahutamine hästi välja, ta lihtsalt surus kõik sisse, mis võimalik. :D
Sõitsime siis kähku bussiterminali, Juchitani. Teel sinna rääkisime igast tühjast tähjast. Michel helistas mulle ja tundis end pahasti, et ei saanud tulla Ixtepeci selleks ajaks, sest pidi tööl olema ja teda ei lubatud sealt tulema. Me olime tegelikult juba varem sellest rääkinud, et ta ainult nv-ks tuleb ja pühapäeval jätame hüvasti, aga talle ei andnud see ikkagi kuidagi rahu. Ma lohutasin teda, et ma nagunii terve päev pakkisin ja ei olnud aega kellegagi koos olla ja et ma olin sellega arvestanud juba ja kõik on hästi. Ta siis soovis mulle ka igast ilusaid sõnu.
Terminalis viisime kohvrid töötajate kätte, et nad need bussi ära viiksid. Nägin seal ka Johannest (Norra) ja Kearat (USA), kes minuga sama bussiga Mexico City poole tulid. Terminali tulid ka mu kaks tugiisikut Rocio ja Tito. Tegelikult oli üsna ärritav, sest nad tahtsid seal mingitest x asjadest rääkida ning ei jätnud seega mulle piisavalt aega oma hostperega hüvasti jätmiseks. Samuti astus mu juurde üks tüdruk, kes rääkis minuga paar sõna juttu ja küsis siis: "Mäletad, kes ma olen?" Ma: "Vabanda, tõesti ei mäleta.." Ta: "Ma olen Fernando sõbranna, vaata me ükskord isegi kohtusime hetkeks.." Appi... Selle tüdrukuga üritasin võimalikult ruttu rääkimise lõpetada, et oma pere juurde asuda jälle (mul tõesti ei olnud tuju rääkida mingisuguse sõbra sõbrannaga, kelle nime ma isegi ei mäletanud ja kellega olin ühe korra mingil üritusel 5 minutit rääkinud).
Kui bussi minekuni paar minutit veel jäänud oli, nägin Kearat ning Johannest oma sõpru ja oma poissi/tüdrukut kallistamas, kõik nutsid lihtsalt. Ma ei suutnud enam nutta - mul oli tugev närv või pinge sees koguaeg, seda enam, et tugiisikud hakkasid iga 10 sekundi tagant mulle rääkima, et ma pean minema juba, et buss sõidab ära jnejne. Ütlesin, et ma ootan Keara ja Johannese ära siiski! Pealegi, pean hüvasti jätma.. Hakkasin juba kallistama oma pereliikmeid ja siis ikka tugiisikud rääkisid kõrvalt: "Eii, selleks pole aega, sa pead minema, vahet pole need Keara ja Johannes, kui nad maha jäävad, siis on see nenede süü, sa pead KOHE minema.." Ma nii tahtsin neile vastu hambaid anda sel hetkel :D Lihtsalt väga nõme neist, buss polnud isegi mitte sõidu alustamise valmis veel ja nägi väga hästi, et me veel seal olime.
Tegin kõigile kiire kalli ära ja astusime kolmekesi teiste vahetusõpilastega bussi. Panime kotid oma istmele ära ja siis läksime bussi eesotsa neile veel lehvitama. Anel nuttis, teised olid lihtsalt kurva ilmega. Kuskil 5 min hiljem hakkas siis ka buss sõitma. Mul oli niii paha olla.. Söömata, magamata, kurb, pisut meeleheitel jnejne.
Kuskil pool tundi sõitnud helistas mulle Jose C., väga endast väljas olekus, kuid see kõne katkes, sest mul ei olnud pmst terve tee Mexico Cityni levi.
Üks hetk (u tund pärast väljumist) peatus buss korraks. Nägime Kearaga, et mingid turvad olid seal, mõtlesime, et "ohjess" jälle need kontrollid, kes meid võimalikult terroristideks peavad ja meilt kõikvõimalikke andmeid + passi küsivad. Haarasime siis mõlemad oma koti, et passi ja viisa neist välja võtta. Võtsin oma mapi, mille vahel mu lennupaberid, pass, viisa jms dokumendid vahel olid, kotist välja - PASSI JA VIISAT POLE! Kõikidele nendele emotsioonidele lisandus nüüd mure, närvilisus ja teadmatus. Ühesõnaga, mind valdas paanika.
Mul oli krediit telefonilt otsa saanud niiet laenasin Kearalt sõnumi, et hostisale sõnumi saata küsimusega, ega need kuskile autosse nt kukkunud pole, aga kuna levi ei olnud, siis ei jõudnud ka sõnum kohale. Jälle magada ei saanud ja süüa ka absoluutselt ei tahtnud.
Niisiis, hommikul jõudsime Mexico Citysse. Keara läks juba varasemases peatuses maha, tal läks lennuk teisest lennujaamast. Läksime siis Johannesega oma kohvreid võtma ning taksoga lennujaama. Lennujaamas saatsin oma tugiisikule sõnumi, et mul pass ja viisa kadunud. Sellepeale helistati mulle hiljem YFU Mexicost ja ütles, et ma otsiksin kõik oma kohvrid läbi ja et nad vaatavad, mis nad teha saavad. Siis helistas ka hostema, sest YFU oli ka temaga rääkinud. Ta ütles mulle, et ta ei leidnud ei minu toast ega ka autost midagi.. et ta otsis kõik kohad läbi. Nii mulle helistasid kordamööda YFU Mexico, mu tugiisik, mu hostema ning mu hostisa (hostisa oli parasjagu Oaxacasse sõitmas üldse, niiet tal ei olnud hostemaga kontakti). Pika seletamise ja otsimise järele, öeldi viimases kõnes, mis YFU-st mulle tuli: "Võta kõik oma kohvrid kaasa, mine lennujaama taksopunkti ja tule taksoga KOHE YFU kontorisse." Nad andsid aadressi ja nii ma siis läksin oma 2 x 23 kg-ste kohvrite + u 8 kg-se käsipagasiga YFU kontori poole.
Kohale jõudes tuli YFU Mexico direktor oma kontorist välja ning ütles: "Läksime!" ja istusime tema ja YFU Mexico sekretäriga taksosse. Me jooksime terve päev mööda kontoreid, et pabereid ajada, mis lubaksid mul üldse riigist lahkuda. Pidime ka lennuajad ühe päeva võrra edasi lükkama. Jäin ööseks Mexico Citysse, selle YFU sekretäri juurde. Öösel selle YFU sekretäri kodus üritasin oma (Eesti) isale meili saata ja kui olin juba pika meili valmis kirjutanud, suutsin kuidagi varbaga vastu minna mingisugusele elektriühendusnupule, mis arvuti kinni lülitas. Lülitasin arvuti tagasi käima ja siis küsis kohe parooli... Mul tõesti käis peast läbi mõte, et kas mu ebaõnn millalgi otsa ka saab üldse!
Sel ööl helistas mulle ka mu hostema ja ütles, et ta leidis mu passi ja viisa üles - need olid minu kodus, Ixtepecis, minu voodi all! Mõtlesin, et kuidas need sinna võisid üldse saada... kuid tuli siis meelde - mu hostema oli mul pakkida aidates haaranud mu dokumentidega mapi ja selle mu käsipagasi kotti pannud, aga kuna see mapp on ülevalt lahtine, siis kukkkusid pass ja viisa selle vahelt enne kotti panekut välja. Ja voodipeal on päevalina peal, mis maani ulatub, niiet voodi alla ka kohe ei näe, kui just seda lina ei tõsta. Selleks ajaks oli mul juba enamik paberimajandus korras ja nende järelesaatmisel poleks olnud mingit mõtet (pealegi, poleks tõenäoliselt kohalegi jõudnud õigeks ajaks).
Ka terve 23. juuni ajasime paberiasju. Kontorisse jõudes oli mul süda juba niii paha! Olin kuskil 3 ööpäeva korralikult söömata ja magamata. Mul olid koguaeg külmavärinad ja näpud jääkülmad, kuigi oli kuskil 30 kraadi sooja, pea valutas (mida juhtub mul väga harva) ja seest nii keeras. Selle kõige kõrvale muidugi need samad emotsioonid, mis enne nimetasin. Sellises olekus joosta ühest kontorist teisse terve päev, oli täiesti kohutav. Viimaks YFU kontoris pakkisin ruttu oma kohvreid ümber, et need viimasel hetkel saadud õrnemad kingid kuidagi kindlamalt kohvri sisse panna ja kohvrid enamvähem võrdse kaaluga pakkida, et ülekilode eest maksma ei peaks.
Kõigele toimunule lisaks, lasi mul ka üks vedelik, mis oli purgi sees, kohvris läbi, nii et see jõudis kohvri sisse ja ka väljapoole ja kõik oli samasuguse hõnguga (see oli üks plastpurgitäis pisikesi kohalikke puuvilju, mis olid alkoholivedelikus). Just GREAT!!
YFU Mexico kontoris räägiti veel enne lennujaama minekut mulle ja YFU sekretärile, kes minuga kaasa tuli, et peame valetama pisut ja nutust nägu tegema, et nad ainult meid viisa puudumise pärast otse migratsiooniametisse ei saadaks, kus oleks veel pidanud ligi 2000 pesot (ehk u 2000 EEK) peale maksma. Meil oli luba Soomest läbi minna selle "emergency pass'i" ja viisata, kuid Mehhikost polnud viisata lahkumiseks luba saanud. Jutt valmis räägitud, läksime lennujaama.
Õnneks ei mainitud seal üldse viisat meile ja olles halva tervise juures, ei tulnud see kurb nägu mul üldse pigutatult välja. Nad halastasid üsna ruttu ning lasid mul selle lennuga minna.
Lennujaamas nägin veel igast teisi vahetusõpilasi ja vahetasime ka veel viimaseid sõnu, enne kui kõik oma teed, oma koduriikide poole läksid. :)
Tagasi läksin siis sama teed pidi, kui Mehhikosse minnes, aga seekord siis vastupidi - Mexico City-Pariis-Helsingi-Tallinn. Mexicost City'st välja sõitev lend hilines tundaega, mis keeras kõik sassi jälle - Pariisis ei jõudnud õige lennuki peale, mistõttu mul muudeti lennuaeg hilisema peale, millega ma poleks kuidagi Soomes laeva peale jõudnud. Võtsin oma telefoni ja otsisin oma rahakoti vahelt aasta tagasi sinna jäetud oma Elisa sim-kaardi, panin telefoni ja oh õudust - "telefon ei tunnista sim-kaarti" (mu Mehhikost ostetud telefon oli vist kahesageduseline vms, niiet ei töötanud Euroopas kusagil). Niisiis, laenasin ühelt äsja tutvunud tüübilt (mehhiklane, lennukis istus mu kõrval, seal rääkisime juttu) telefoni, panin oma sim-kaardi sinna sisse, saatsin ruttu isale sõnumi: "Esimene lend hilines, teise lennu muudan hilisema peale, sest ei jõudnud sellele. Ei jõua laevale. Anna YFU-le teada! Btw, see telefon laenatud, mu tel siin ei tööta." vms. Ma kusjuures ei tundnud üldse selle pärast muret tegelikult. Tundsin, et kõige muu juures, mis viimaste päevade jooksul juhtunud oli, ei olnud see midagi nii jubedat. Pealegi, oli Soome minu jaoks juba Eestile nii lähedal, et mind eriti ei pannud muretsema fakt, et ei teadnud, kus magada või millal üldse laeva peale saaks, et Eestisse edasi sõita. Soome tunduski juba piisavalt kodusena minu jaoks, justkui jääks Eestist vaid kiviviske kaugusele.
Soome lennujaamas sain kohe kohvrid kätte ja läksin kuskile infopunkti rääkima, kus mulle öeldi, et see pole nende probleem - sattusin ülbe olemise/suhtumisega klienditeenindaja juurde. Ma olin vaimselt lihtsalt liiga palju korraga üle elanud - mul läks infopunkti töötaja jutt ühest kõrvust sisse ja teisest välja. Tõusin püsti, haarasin oma kohvrid ja läksin rahulikult läbi lennujaama väravate - sealt vaatasid mulle vastu Antti ja mu õde Monika, kes Soomes elab. Monikal oli kaamera käes ja tegi usinasti pilte minust. Ma olin päris segaduses. Monika tuli kallistama, ma lasin huultel üle käia lause: "Kuidas sa siia said?" - parandus: TAHTSIN küsida nii, mis tegelikkuses välja tuli, oli paljupalju pehmemat ja arusaamatumat. Kui pole ikka aastaaega Eesti keelt kordagi rääkinud, siis ei paindu keel neid sõnu alguses ütlemagi.
Läksime siis Monika juurde ja järgmisel päeval (26. juuni) Monikaga Eestisse, koju! Peeter tuli sadamasse vastu ja hiljem ka isa, et meid autoga koju viia.
Maja ette jõudes, astusin autost välja, tõmbasin sügavalt hinge sisse-välja ja mõtlesin endamisi: "KODU!" Kõik muu oli minu jaoks sel hetkel nii tähtsusetu - mul oli hea meel, et see viimaste päevade õudusunenägu viimaks otsa sai ja ma juba koju olin jõudnud. Oma kodu on ikkagi õige kodu ja seda ei muuda miski!
Tean, et ei ole oma blogisse juba pikka aega mitte midagi kirjutanud, aga aeg l2heb lihtsalt liiiga kiiresti minu jaoks! Kiiremini, kui kunagi varem. Iga p2ev on t2is tegevust, seiklusi ja draamat ja kirjutada oleks nii-nii paljust. Iga p2ev leidub nii m6nigi situatsioon, mis v22rib ylesm2rkimist, kuid ajast j22b puudust. Kirjutan v2hemalt m6nest, mis meelde tuleb.
Reedel (2. aprill) oli Aneli "despedida de solteras" (pruutneitsi vallaliste6htu (?)). Meie jaoks oli kinni pandud yks baar, mis asub minu kodu l2hedal. 6htu oli p2ris l6bus kuigi Anel oli vahepeal n2ost ysna 2ra - Anel ikka oli m6tetega, et tahaks veel l6butseda ja oma kodus magada ja ei taha abielluda ja pyhenduda enda terve ylej22nud elu yhe mehe k6rval tema riideid pestes ja talle syya tehes. Anel on iseloomult p2ris p88rane :D - aga chingona (ta on 2ge)! Kuskil kella 23 ajal otsustasime minna t2navale l2rmi tegema - kuulub traditsiooni juurde, see on justkui kuulutamaks, et pruut hakkab abielluma. Sel hetkel j6udsid baari Tor´i s6brannad - Tor (vahetus6pilane, kes elas minu hostperega eelmisel aastal) tuli n2dalaks, Aneli pulmade ajaks, oma s6pradega (2 s6bra ja 2 s6brannaga) siia, Ixtepeci. Ta s6brannad ei r22kinud s6nagi hispaania keelt, kuid ma l2ksin kohe end tutvustama inglise keeles - seda keelt m6istsid nad pisut. Seletasin neile inglise keeles 2ra igast veidrad traditsioonid, mis selle peo juurde kuulusid ning mis minu jaoks juba v2ga tavaliseks on saanud. Nad olid p2ris segaduses igatahes. Tundsin end ausalt8eldes v2ga veidralt, kui nad sinna j6udsid - justkui deja vu minu sinna saabumisest ja ei suutnud endiselt 2ra uskuda, et ma olen siinse elu nii omaks v6tnud. L2ksin k6igega kaasa, mis tehti ja teadsin t2pselt, mis edasi saab, nemad aga ei saanud midagi aru. Ma tundsin end kohalikuna - Meña´na (nii kutsutakse Ixtepeci elanikke, naise kohta).
4. aprillil (nagu eelnevatel p2evadelgi) oli mu kodu rahvast t2is - enamik naabrid ja hostt2did, kes olid pulmaettevalmistustega aitamas (peamiselt just toidu valmistamine ligi 1000-le inimesele). 2rgates allakorrusele minnes oli ligi aias ligi 15 inimest ning nii terve p2ev. 6htuti tulid veel mitmed onud-t2did oma peredega kylla ja tegid siin pidu, panid muusikat ja j6id aias. Mu hostemal on suur pere - 1 6de ja 8 venda. M6ned neist elavad pisut kaugemal ja tulid Aneli pulmade p2rast oma peredega meie linna mitmeks p2evaks, seega k2isid ka iga p2ev kylas. Neil p2evil igav igatahes ei hakanud, koguaeg oli palju tegevust ja seltskond oli meeldiv.
Soengu tegi Cheche, minu linnast yks gei, kes t88tab sel alal. Ta tuli hommikul meie juurde, et Aneli soengu ning meigi teha. Aega oli ysna v2he j22nud ning tal polnud plaanis mulle soengut teha, kuid l6puks oli ta siiski n6us k2hku mu juukseid korrastama. Ta sai sellega h2sti hakkama - kogu selle palavuse ja pulmatoimetuste p2rast ringi jooksmisega oli soeng p2eva l6puks ikka samasugune nagu hommikul.
Kella 12 ajal l6unal l2ksime kirikusse. Seal toimus pulmatseremoonia. Kuna me (mina, mu hostema, teised pruutneitsid ning hostvennad) ei j6udnud oma ettevalmistustega 6igeks ajaks valmis, j6udsime kohale alles p2rast tseremooniat, piltide tegemise ajaks. Pruutpaariga pildistused valmis, asusime kiriku juurest justkui paraadina Salon Karekasse. K6ige ees k6ndis b2nd, kes muusikat m2ngis, nende j2rel k6ndisid Anel ja Meño (Aneli taga 2 noort hostn6bu - 4-aastane Hannia ja 6-aastane Marcos - tema kleidisaba hoidmas), pruutpaarile j2rgniesime meie (Aneli kuus pruutneitsit) ning meie seljataga oli veel palju tuttavaid, kes teekonna meiega koos l2bisid. Salon Karekasse j6udes oli palju traditsioonilisi osi nagu n2iteks pruutpaari valsitants. Nad olid v2ga originaalsed - enamik pruutpaare tantsib aeglase muusika j2rgi, kuid Anel ja Meño valisid oma lauluks Tito el Bambino - El Amor, mis on alguses aeglane, kuid l2heb siis hoogsamaks. Armas laul on iseenesest ja siin oli see pikka aega v2ga kuulatud igal pool. P2rast pulmi igakord seda laulu kuulates tulevad Anel ja Meño meelde.
Kui kuskil kella 11 ajal koju j6udsin, oli meie koduhoov t2is rahvast, ligi 50 inimest. K6ik hostonud, -t2did, -vanaemad ja nende pered olid meie juures 6htustamas.
K2es on kuumaperiood. 6ues j6uab 6hutemperatuur igap2ev 40+ kraadini v6i ylegi, 88siti on kuskil 30 kraadi. Tuult eriti tunda ei ole. Terve aasta olen ventilaatoriga maganud - eks seda ole n2ha, kas ma Eestis vaikuses magada suudan, vaikne ventilaatorimyrin on praeguseks juba t2itsa omaseks saanud. :P
Tundaega olime nende juures ja seej2rel l2ksime Kaliniga linnapeale kirikuid vaatama - need on siin p2ris kuulsad ja t6esti ilusad, kujunduse poolest v2ga detailirohked. Tegin palju pilte, aga yles neid veel ei pane, sest v6tab liiga palju aega - seda teen Eestis olles.
Reedel (29. jaanuar) arutasin klassivenna Julianiga erinevate h22likute h22ldamist. Julian tunneb v2ga huvi eesti keele (v6i pigem yldse erinevate keelte) suhtes ning kysib minult pidevalt igasuguste hispaaniakeelsete s6nade eestikeelseid vasteid. Kuna hispaania keelt k6nelevad inimesed h22ldavad "v" ja "b" yhtemoodi, yritasin talle selgeks teha, et nende k6las on siiski erinevus sees. 6petasin talle seda yhe eestikeelse s6naga, mis omab mitu "v-d" - vahvel.
Olen teistegagi varem seda teemat arutanud ja 8elnud sama s6na n2itel ja ka m6ne hispaania keelse s6na n2itel m6lemad h22ldusversioonid. N2iteks: "vahvel" ja "bahbel", kuid nad ei kuule neil kahel h22ldusel erinevust.
Veebruari algusp2evadel oli ajalehes uudis, et Ixtepeci postkontori ees tapeti 2ra kaks politseinikku. Kuus r88vlit n2gid kell 8.15 hommikul postkontori ees kahte politseinikku, kellelt tahtsid raha r88vida, politseinikud olid parasjagu postkontorisse suuremast summast koosnevat maksu l2inud maksma. Maskeerituna lasti seaduskorraldajatele kuuli p2he ning seej2rel s6itsid seaduse rikkujad minema, raha nad enam r88vida ei j6udnud - kuna nad politseinikud juba maha olid j6udnud lasta, l6id nad kartma, et neile j6utakse k2hku j2rele ning ei vaevunud enam raha r88vima. Nad j6udsid 2ra p6geneda. Pisut k6hedaks ajab fakt, et see k6ik toimus minu kodust kuskil 5-minutilise jalutusk2igu kaugusel ning jalutan sealt m88da peaaegu iga p2ev (iga kord, kui linnapeale l2hen).
Ylej22nud 6htu l2ks iseenesest korda. U kella 10 ajal tulime siia internetikohvikusse, mis mu hostperele kuulub ning suur osa seltskonnast laulis kordam88da Micheli paar n2dalat tagasi ostetud mikrofoniga karaoket (laulus6nu ning muusika said youtube`ist). Kuskil kella 1 ajal oli enamik Micheli s6pradest koju l2inud, Anelil oli veel suur tahtmine minna edasi La Bola`sse (karaokebaar). Michel ei v6tnud vedu, l2ks magama 2ra, kuid Anel, Meñu, mina ning Fabian l2ksime. La Bola oli suletud, kuigi seal paistis inimesi palju sees olevat - kyllap oli lihtsalt t2is ning seep2rast suleti ka uks. L2ksime siis hoopis La Gasonasse (teine karaokebaar, kuid vahel lastakse ka niisama muusikat ning tantsitakse). Tantsisime palju ning kuskil 3 ajal 88sel l2ksime koju 2ra - Anel ja Meñu 88bisid vanaema juures ning Anel andis mulle koduv6tme kaasa.
Natuke ka siinsest kliimast: kohalikud on yllatunud, et siin j6udis t6esti k2tte kylm aeg - 6ues on 18 kraadi! R22gitakse, et varasematel aastatel pole siin nii kylm olnud, samuti on sel ajal, kui ma siin olen olnud, yllatavalt v2he vihmast ilma - v2hem, kui kymnel p2eval olen nende 5 siinoleku kuu jooksul vihma n2inud. Tegelikult, kui aus olla, hakkab minulgi siin lyhikeste k2istega vaikselt jahe, kuna v2ljas on tugev tuul ja kuigi on 18 kraadi, on p2ikeseta ikkagi jahe. Juba olen harjunud siinse palava ilmaga, kuid yks fliis-pusa peale ja k2ib kah.
Juba paar kuud tagasi kysisin m6nelt oma klassikaaslaselt ning samuti oma hostemalt, millised on Mehhiko j6ulutraditsioonid. Mulle vastati, et siin on mingisugune `niño dios` (otset6lkes: poiss jumal), kes on tegelikult yks nukk ja mida hoitakse 24. 6htul syles ning lauldakse talle, et see n8 "magama j22ks".
Paar p2eva hiljem r22kis mu hostema mulle midagi, et 24. juhtus midagi, mille p2rast Michel, Paco, Meñu ning teisedki meie seltskonnast vangi peavad minema. Yhes6naga, kui nad k6ik vaikselt sel 6htul 2ra kadusid, l2ksid nad tyli otsima - yks mees oli mu hostonu `puto`-ks (pedeks) s6imanud ning veel kuidagi solvanud ning nad l2ksid k6ik kambaga k2tte maksma vms (kuna selle mehega oli mingi kamp kaasas, l2ksid nemadki kambaga). Ainult paar tyypi kaklesid meie seltskonnast (mu hostvennad mitte, samuti ei l88nud Meñu), kuid see mees oli l6puks teadvuseta ning keegi n2gi seda pealt ja kandis politseile k6ikide nimed ette, kes seltskonnas olid. Michel, Meñu ning Paco l2ksid pooleks p2evaks ranchosse, et neid yles ei leitaks, kuid tydinesid l6puks 2ra ning tulid tagasi koju - sellegipoolest ei lahkunud nad eriti kodust paar p2eva.
31. detsembril olime p6him6tteliselt terve p2ev kodus ning ei teinud suurt midagi. Ma magasin p2eval paar tundi lisaks 88 unetundidele ning ka teised olid v2ga laisas tujus. Eelmisel 6htul valmistas mu hostisa kogu s88gi aastavahetuse 6htuks (traditsiooniline s88k siinsel aastavahetusel) - posole (supp, mis koosneb peamiselt lihast ja maisist) ning kalkun, magustoiduks yks l2bikeedetud segu 6untest, kreekap2hklitest ning kuivatatud ploomidest.
P2rast s88mist r22kisime veel laua taga juttu ning hiljem istusime v2ljas, hostvanemad lebasid macas (kiik-v6rkvoodis) ja ootasime, et kell 00.00 saaks. Kui kesk88 k2tte j6udis kuulsime igast ilutulestike helisid, aga siin pole erilist kommet, et k6ik seda vaatama l2hevad, sest siin kuuleb/n2eb igast ilutulestikke pmst aastaringselt (pulmadel, 15. synnip2evadel, calendadel jms yritustel). Hostisa ytles mulle: "Maria, ma ei tea, kas Eestis ka selline komme on, aga siin on nii, et kui aasta vahetub, kallistavad k6ik yksteist ja soovivad: "Feliz añó nuevo."." Ytlesin, et ka Eestis on see komme. Ajasime k6ik end pysti ning kallistasime, et head uut aastat soovida. P2rast seda l2ksime k6rvalhoovi, mis on mu vanaema hooviga yhendatud. Seal elavad mu hostn6od Maria del Carmen ning Maria Luisa, kellega viimasel ajal v2ga palju v2ljas oleme k2inud, ning nende pere. Nad olid k6ik 6ues ning t2ielikus peohoos (pereisa ning hostn6bude vanaema olid juba p2ris purjus ja ajasid oma ebakaine jutuga teisigi naerma. Kuskil poole 2 ajal 88sel l2ksime edasi diskole, mida korraldab mu hostt2di Irma igal aastal oma kodu ees (t2naval). Kohale toodud j2llegi t2navalaiuse ulatuses muusikasysteem lavaga ning muusika oli paari km kaugusele selgelt kuulda. Seal tantsisid aegajalt ka m6ned naiseks riietunud geid - konkureerisid vist (ma seda eriti ei j2lginud). R22gitakse, et aasta tagasi l2ks Tor (vah. 6p. Norrast, kes siin eelmisel aastal elas) ka lavale tantsima (konkureerima) koos nende geidega ning v6itjale anti yks sixpack 6lut. Kuna Tor ise ei joo, kisasid Anel, mu hostvennad ning nende seltskond: "AE AE, TOOOOR!!!" jne, et ta v6idaks. Hiljem v6itiski ning jagas 6lled sellele seltskonnale. :D
|
OSCAR-2019
|
||
Hommikul läksime juba sööma 7:30... Hommikusöök on eriti lahedalt siin tehtud, saad oma karbikese ja siis topid selle põhimõttelist kõike toitu täis ning siis valid kas lähed tuppa, basseini äärde, või randa sööma. Valisime tüdrukutega viimase variandi ning tundus, et me polnud ainsad, sest rannaesine oli meie VÕPe täis :) Istusime ranna äärel, väljas 25 kraadi (hommikul kell 7:30 halooo) ning esimesed surfarid olid juba lainete vahel, nii et vaatepilt oli mega.
Kell 8:30 oli juba kogunemine, meid jagati siniseks ja roheliseks grupiks (ma olin roheline) ning hakkasime minema. Õnneks minu põhi-inimesed olid minuga samas grupis (va Alex). Kõndisime järgmisesse randa (siin kõik minu arvates üks suur rand) ning meil oli tund vaba aega. Hiljem läksime mingi teatud paadiga sõitma, ei mäletagi enam mis selle nimi oli. Meid oli umbes 25-27 VÕPi, istusime seal paadi otsal mis oli võrest. Algul sõitsime lihtsalt kaugemale rannikust ja meile anti võimalus vette hüpata ja ookeani nautida.. Umbes 50-60 minutit tegime lihtsalt vettehüppeid paadilt ning ujusime/uurisime kalu. Kõige lahedam oli, et me nägime merikilpkonni. Nad olid ju hiiglaslikud!!! Ühest sain vähemalt pildi ka :) Tagasi paati minnes hakkasime kohe edasi sõitma. See võre kus me istusime oli nelinurkne ning ma mõtlesin, et jube hea mõte on kohe kõige avatuma otsa äärele istuda.... see mõte muutus natukese aja pärast :D mingi hetk kapten ütles, et me kõik paneksime elektroonika ära, sest lained võivad kõrged olla, algul mõtlesin küll, et kui kõrged need ikka olla saavad... 5 minutit hiljem ma ei suutnud enam hingata sest laine lõi üle pea :D:D sit in the front they said, it will be fun they said... Ja ma mõistsin miks pool paadist oli võre põhjaga - et vesi saaks kohe välja minna. Alguses laine lõi koguaeg minu kõrvale nurka, kus istusid 3 saksa poissi ja ma naersin nende üle, et said lainega.. kuni tuli see samune laine mis mind lämmatas :D mul jooksis terve elu silme eest läbi, sest üks laine lihtsalt oli mega kõrge ja kõik juhtus nii kiiresti, et ma ei suutnud üldse kuidagi reageerida :D see laine tabas ainult ühte poolt (minu poolt -.-) teised naersid pisarateni meie üle, usun et too vaatepilt võis võimas olla. Olime jälle märjad nagu kassipojad seal laeval, aga samas päike oli niivõrd soe, nii et see kõik oli täiuslik. Sõitsime mööda Honolulu rannikut, selle linna siluett ühel käel, lõputu ookean teisel, niivõrd lahedad inimesed ümber ning kõlaritest tulev muusika, seda feelingut lihtsalt ei saa kirjeldada... Laulsime kogu seltskonnaga kõvasti ja valesti Titanium'i, wild one ja kõiki teisi teatud laule kaasa ja ei kujutanud ette, et elu saaks veel ilusamaks minna..
Peale seda mega-trippi oli meil vaba aeg lõunaks ning hiljem oli surfi koolitus.. ma poleks kunagi arvanud, et surfamine nii raske on. Algul oli umbes 5-minutiline koolitus kuival ja siis juba lasti meid ookeanile. Pidime olema kõhuli surfilaual ja kätega nö söudma üle laua äärte (nagu filmides haha), juba see, et rannikust natukenegi kaugemale jõuda võttis nii palju energiat.. Mina ja üks saksa tüdruk lihtsalt lamasime selle laua peal ja üldse ei jaksanud midagi teha :D:D mingi hetk võtsin end kokku ja aerutasin end koolitajate juurde. Nad ütlesid meile täpselt millal me peaksime hakkama kiiremini "aerutama" ja siis püsti tõusma, et saaks selle õige laine hetke. Ma tõesti ei uskunud, et ma saan püsti kohe esimeste kordadega, aga vot sain. Meile öeldi, et kui kukud laua peale maha, siis alati küljega, mitte jalad ega pea ees... Sain kiiresti aru miks, peale esimest kolme korda kui kukkusin ja oma jalaga vastu mõnda ääretult teravat kivi ära lüües hakkasin ainult külili kukkuma. Olime vee peal 1,5 tundi, haige kuidas see ikka läbi võttis. Sain paar korraliku lainet ja püsisin püsti järjest ilusti üle 100 meetri, sest need lained olid üpris suured ja kui õige hetke ära tabab viib laine ikka väga kaugele. See tunne jälle, oled seal vee peal, surfilaud all, ees Honolulu siluett, süda võiks õnnest nutta.. Sain aru mis tunne on, kui kõik ütlevad "oled selle laine peal ja siis lihtsalt kõik muu ununeb" - true story! See kõik tänane andis niiiii palju positiivset energiat juurde, i love Hawaii!!!! (ühel jalal ainult 3 sellist väikest lõiget kivide poolt tehtud ning jalad kergelt villis, aga ausalt öeldes, see ei heiduta hetkel üldse!!)
Kõndides tagasi hotelli peale seda kõike rääkisime Alexiga (too Saksa VÕP kellega kohtusin kesk-aasta seminaril) kuidas Hawaii on ikka reaalne paradiis ja ma võiksin vabalt siin elada, elu ei oleks halb!! Meile anti peale seda jälle vaba aega 2 tundi, nii et otsustasime Alexi ja ühe Jaapani poisiga minna kohalike suveniiripoode külastada ning jalutada ringi siin kandis, tegin veel korralikult pilte (täna reaalselt üle 200 pildi tehtud, ei tea kuidas suudan valida mida siia panna)
Õhtul läksime sööma mingisse pizza kohta, vähemalt üks mõnus asi siin - hommiku- ja õhtusöök on hinna sees, kuigi käime iga õhtu erinevas kohas väljas söömas :P peale söömist oli meil jälle kella kümneni vaba aeg.. Otsustasime suure kambaga lihtsalt mööda peatänavat jalutada. Jõudsime üliiii khuulide tänava tantsijateni, nendest panen video ka kunagi :D ja üldse oli tohutult palju tänavamuusikuid ja osadega rääkisime juttu, ühe New Yorgist pärit oleva räppari jutt pani mind täiega mõtlema.. Tänavaartiste on alati nii lahe kuulata, kõigil oma story. Peale seda jooksime randa, sest teadsime, et õhtul lastakse ilutulestiku, sest täna oli mingi Honolulu tähtpäev...
Kell 10 (30 min tagasi) oli just hotelli lobby's "tiimi koosolek" :D ehk räägiti üle mis homme teeme, saab jälle kell 8:30 hommikul teele asuda!! Ja nüüd meil vaba aega kella 11ni, mille ma siiski sisutan hotellitoas istumisega ja selle postituse kirjutamist, sest lihtsalt liiiiiiiga väsinud, et enam midagi teha, lisaks käed ja jalad on ebanormaalselt valusad... go surfing they said...
nagu aru saate, ma pole inimeste nimedega väga järje peal, sest 51 inimese nime ja nägu on väga raske meelde jätta 24 tunniga, seepärast need vahvad riikide nimed inimeste nimede asemel :D
vau kui äge! :) kui ma peaksin kunagi ameerikasse võpiks sattuma siis ma valiksin ka hawai reisiks. nii kade olen :DD
Mul on üks küsimus.. Kas sellel moslemi tüdrukul palav ei ole niimoodi? ( Ma saan aru,et usk jne...) aga ma lihtsalt uudishimust küsin :P
kirjutan sellest pühapäeval/järgmine nädal kui vastan ühe postituse küsimustele (seal mitu korda see olnud) :)
|
OSCAR-2019
|
||
Lagunevate arhitektuuripärlide jäädvustamine, liikuvatelt rongivagunitelt fotode püüdmine ning armastus hetkede talletamise vastu on need märksõnad, mis iseloomustavad järgmist #conseesti saadikut. Valgast pealinna kolinud Taaniel Malleus on käivitanud fenomenaalse fotojalutuskäikude seeria, mis Eesti fotomaailmas laineid lööb ning kümneid inimesi kaameratega tänavatele meelitab. Tšeki intervjuud!
See Taaniel on ikka alles ja jäädvustab siiani, ainult et Tallinnas. Hoolimata sellest, et ma iga päev lagunenud nurgataguseid ei pildista, on Valgas ja teiselpool piiri Lätis meeletult kohti, kus keegi väga pildistanud pole ja ma vahepeal ikka käin seal.
Su fotod levisid internetis kiiresti. Peamiselt seetõttu, et külastasid mahajäetud hooneid, mida kaamera ja välgu abil jäädvustasid. Kust Sa selliste fotode tegemiseks inspiratsiooni said?
Põhiline inspiratsioon nende visuaalide loomiseks tuleb ilmselt vanadest ulme- ja õudusfilmidest. Mällu on sööbinud kaadrid post-apokalüptilisest maailmast, kus tänavad on varemetes ja keegi üksik hing rändab mööda ilma ringi. Ühel hetkel võtsin kaamera kätte ja hakkasin neid kaadreid omal viisil visualiseerima. Samuti on mind on ka Watch x Witness mingil määral mõjutanud. Kes ei ole kursis, siis kindlasti uurige. Kui on tahtmine toas istuda ja mingit inspiratsiooni pildistamiseks pole, siis nende kuttide videoseeriast saab väga räige motivatsioonipaugu.
Hoonete leidmine on suhteliselt lihtne. Suur osa mahajäetud alasid on juba internetis olemas ja need tuleb lihtsalt googeldades üles leida. Samuti on suureks abiks Google Mapsi satelliit, mille abil olen leidnud paiku, mis on täiesti metsas ja mille ajaloost mul pole aimugi.
Just täpselt sel hetkel, kui nägin, et inimesed hakkasid minuga sarnast stiili tegema ja lausa samades kohtades käima. Loomulikult on see vapustav, kui inspireerin teisi pildistama – järelikult teen midagi õigesti. Tean väga palju noori, kes ainuüksi sellepärast pildistama hakkasid, et meie “ohtlik trend” sai kajastust Kanal2 saates Radar. Muidugi ei saa mainimata jätta, et sellel on ka pahupool: olen pisut pettunud, kui inimesed üks ühele maha minu töid kopeerivad. On näiteid, kus ei saa isegi eristada kopeeritud fotot minu omast. Oleks siis vähemalt mainitud, et andsin idee, aga noh, mis seal ikka – have fun.
Oma videos mainisid BMX trikkide pildistamist. Kas teed seda endiselt muude asjade kõrvalt? Miks? Kui ei, siis kuhu see kadus?
Bmx elab ikka hinges edasi ja üleüldse ekstreemspordi pildistamine on üks vägev tegevus. Kahjuks aktiivseid sõitjaid minu ümber jääb ainult vähemaks ja seega on nende fotode tegemine pisut tagasi tõmmanud, aga eks ma üritan ikka aeg-ajalt midagi teha.
Oled tihti ka erinevatel suurüritustel pildistanud, sh. TMW ja Simple Session. Kui palju nendel sündmustel toimuva talletamine argipäevasest fototegevusest erineb?
Üritustel pildistamine on kardinaalselt erinev sellega, mida ma tegelikult teen. Kuna ma osaleks nendel üritustel ilmselt nagunii, siis miks mitte teha seda fotograafina. Paraku on see ürituste jäädvustamine enamasti ainult kerge fotoreportaaž ja suhteliselt harva õnnestub midagi väga erilist saada, mis kõlbaks näiteks portfoliosse. Minu jaoks väike erand on muidugi Simple Session. Kuna ekstreemsport on hingelähedane ja olen seal väga palju kordi pealtvaataja olnud, siis nüüd viimased 2 aastat raja peal olla ja sõitjatest pilte teha on üsna eriline tunne. Ootan juba huviga suvist Sessoni, sest olen kuulnud teistelt fotograafidelt, et suurhallis hakkab üksluiseks muutuma ja aastatega tehtud pildid on juba liiga saranased. Minu jaoks on see muidugi iga kord järjest erilisem ja kui mõni kurdab rutiini üle, siis mulle annab see omakorda motivatsiooni paremaid pilte teha.
Üks tore fotograaf Martin Nikolajev korraldas kunagi @xploretln raames photowalke. Need olid väga lahedad üritused, aga mind häiris pidevalt kehtestatud inimeste limiit, mistõttu paljud sama seltskonnaga pildistama ei mahtunud. Ühel hetkel vajus see ära, sest korraldajal polnud vist aega sellega tegeleda.
2016. aasta novembris tuligi mul koos hea sõbra Johan Hallimäega (@kognitiivne) ühel päeval idee, et peaks uuesti fotorahva kokku kutsuma. Saime kohe päris mitu endist ja uut nägu kokku ning esimene mitteametlik PhotoWalk toimus lausa Telliskivi Loomelinnaku suletud aladel, mille üle oleme siiani ääretult tänulikud. Tundus, et fänne tekkis kiirelt juurde ja inimesed hakkasid aina rohkem küsima, et kuna uus üritus tuleb. Tänaseks oleme kuus korda neid retki teinud ja siiani on kõik väga positiviine. Ühel hetkel oli küll kerge ehmatus, kui meid Vabaduse väljakule üle 50 inimese kogunes. Sel hetkel mõtlesime küll, et millega me nüüd hakkama saime.
Tahame leida aega ja võimalusi teha neid retki vähemalt 2 korda kuus ja käia erinevad Eesti linnad läbi. Loodetavasti tuntakse meie vastu veelgi rohkem huvi ja saame ligipääsu aina põnevamatesse kohtadesse.
Mul on aja jooksul enda jaoks tehtud mõned custom presetid Lightroomi, mida ma fotodel kasutan. VSCO jms kraam enam pinget ei paku.
Mis sa arvad- kui palju üldse ühe hea foto juures hetk rolli mängib? Igast pildist saab filtritega pärast ju nö. s*tast saia teha.
Vähemalt minu jaoks mängivad need kõige suuremat rolli. Parim foto on ainulaadne hetk, õiges asukohas ja ideaalse valgusega. Järeltöötlusega võib küll kõike teha, aga enda puhul olen nii kriitiline, et kui pilt kaameras hea välja ei näe, siis tuleb seda mitu korda uuesti teha kuni see lõpuks õnnestub.
Kindlasti üks ainulaadsemaid kogemusi oli Linnahallis pildistamine, aga iga päev vist sõitva rongi katusele ei roni, nii et paneks selle kõige lahedama kogemuse hulka.
Hangi pidevalt inspiratsiooni – vaata palju HÄID filme, loe teiste fotograafide kohta, hoia silmad lahti ja ole uudishimulik
Õpi tarkvara ja oma kaamerat tundma – kui need asjad on selged, siis on sinu loomingulisus ainult piiriks
Ära karda pimedas pildistada – Hämaras ei pea alati välku kasutama, otsi öises linnas olemasolevat valgust ja kasuta seda ära. Olen nii palju kuulnud juttu inimestelt, kellel super varustus ja nad ei taha hämaras pilte teha. Mu parimad pildid on tulnud pilkases pimeduses, kui kasutasin ühte fiksobjektiivi ja odavat hiina välku. Mida raskemad on olud ja mida piiratum on varustus, seda rohkem ma sunnin end uusi ideid ellu viima.
adidas by Stella McCartney on esimesest koostöökollektsioonist alates olnud üks modernsemaid ja naiselikumaid collab’e, mida võiks ette kujutada ja hooaeg hooaja järel ei vea Stella naisi alt. Briti moedisainer Stella…
EQT ehk equipment seeria on tänase adidase üks alustalasid. See 1993. aastal ilmunud muudatus adidase tootevalikus muutis kõik. Ja by kõik, we mean, et tõi adidase logosse esimest korda legendaarsed kolm…
White Mountaineering avalikustas oma teise täiskollektsiooni koostöös adidasega. Kollektsioonist võib leida palju stiilset sportswear‘i. Lisaks riietele on leitavad ka kaks täiesti uut NMD värvivalikut. White Mountaineeringu oskus on vabaaaja riietest valmistada midagi…
adidas tõi tagasi oma mudeli “Top Ten Hi” ja seekord väga hästi õnnestunud kamo värvigammas. Mudel, mis tegi oma hüppe kõrgema leveli korvpallist tänavakultuuri juba 80-ndatel. Täna on “Top Ten…
|
OSCAR-2019
|
||
Nüüd kirjutan eneseirooniliselt oma maaelu kogemusest ja kommenteerima on oodatud eriti need blogi lugejad, kel on samaväärseid kogemusi.
Maal saab elada nagu tehnikaajastul, aga seal saab ka elada nagu 1000 a. tagasi. Eelmises postituses kirjutasin, et veetsin kaks nädalat praktika ajal oma suvilas, kus elasin arhailiselt. Ainult elektri olemasolu andis tunnistust tänapäevast. Hoolimata tõigast, et suure osa oma lapsepõlvest elutsesin vanatüüpi metsamajas, kus vesi tuleb kaevust ise tuua ning tuli ise pliidi alla teha, tabas maaelu ränkraskus mind otsekui nuiaga pähe. Mu töökasvatus on nullilähedane. Mind kasvatati kunstnikuks ja mu töö käis värvipliiatsite ja joonistusblokiga väikese kollase laua taga.
Isegi kui mul vahel paluti rehitseda või kitkuda, tegin ma seda nii halvasti, et järgmine kord jäeti mind rahule. Mu mesinikest vanematel oli suviti meeletult tööd. Mind ja õde hoidsid vanatädid ja vanavanemad ning vahel ka palju vanem õde, kes muidugi ka tegid majapidamistöid. Kõvasti aega veetsin lapsena ka linnas, unistades samal ajal maal elamisest ja põllumehe ametist, mille plussina nägin võimalust päevad läbi koeraga mööda põlde ja heinamaid joosta. Suuremana kolisin linna ja maalkäigud jäid aina harvemaks, pealegi pandi maale kanalisatsioon. Mulle jäi maaelust romantiline mulje, milles on tublisti lapsepõlvenostalgiat. Tegelikult on vanaaegne maaelu siiski ränk ellujäämise kool, isegi ilma koduloomadeta.
Mu kadunud vanatädi Hildal on suvila Valgemetsas olnud nii kaua, kui mäletan. Ta pärandas selle eestiaegse villa mulle. Maja pole ammu remonditud. Võimalik, et kui tapeet maha kiskuda, kukub terve lobudik kokku. Ülakorrusel suvitas aastakümneid üks teine naine, kes jättis endast maha halli toa, halli köögi ja veneaegse liimpuitmööbli. Alumisel korrusel ei saa elada, kuna põrandad on läbi. Ainult köögis on normaalne põrand. Pealegi meeldib mulle võimalikult kõrgel elada. Kuna hallis toas hakkaks mul paha, kulus kõvasti aega ja vaeva, et värvida tapeet ja põrand kollaseks ning restaureerida ahi, lagi ja korstnajalg. Lae vooderdasin oma TÜ maalieriala-aegsete koolitöödega. Nõnda hakkas staarfeministi glamuurne villa oma omaniku nägu minema.
Osa remondist tegime abikaasaga enne praktika algust, näpistades väheseid vabu päevi, kuid osa jäi mulle teha koha peal elamise ajal. Lisaks pidin käima Kõlleste Kommimeistrite juures kondiitripraktikal ja igapäevaseid maatoimetusi ka tegema ning selline elu hakkas mulle kummaliselt mõjuma. Ühel ööl nägin unes, et elan päriselt Tallinnas. Jalutasin kesklinnas Estonia teatri juures, mingi väike tüdruk käekõrval. Õhtune linn oli tuledes ja rahvas sagis ringi. Värvid olid põhjas, kuigi oli vihmane.
Maal tuleb oma tegemisi süstemaatiliselt planeerida, eriti kui on külm. Maal sõltub inimene üldse ilmastikust palju enam kui linnas. Praktikalt tulles pidin kohe puid tooma, kui neid ette toodud polnud ja ahjud kütte panema. Kui vett ka polnud, oli järgmine töö vee tassimine. Tõin 5 ämbritäit järjest. Kaev on seal hullult sügav. Enda, nõude ja pesu pesemine toimus maja taga õues iga ilmaga. Pliidil soojendasin vett ainult kannuga, nii et enamus pesust toimus jääkülma veega. Kulutasin krooniliselt liiga palju vett. 50 liitrit kulus kahe õhtuga ära. Lisaks veel väliduši vesi, 20 liitrit, aga dušši ma iga päev nii põhjalikult ei võtnud, sest ilm muutus talviseks. Jõe äärde muidugi üldse ei jõudnud. Hea, kui suutsin end maasikale vedada. Õnneks kasvas aiaski metsmaasikaid. Korjasin ühel äikese-eelsel õhtul kiiruga sealt terve liitri.
Enne maasikate puhastamist panin kartulid keema. Linnas saab töölt tulles kohe lõõgastuda ja teha ainult lahedaid asju või süveneda sisulistesse probleemidesse ja arendada end mingil erialal või jõusaali minna või... võimalused! Samas ei saa teisiti, kui pean ütlema, et ela linnas või maal, parim oleks, kui tööl käima ei peaks. Kui elaksime ressursipõhises maailmas. Teaduse, kunstide ja teiste aladega tegelema motiveeriksid siis uudishimu ja tahe muuta maailm paremaks, mitte mingi mõttetu palk, mis enne järgmist palgapäeva ära kulub.
Mul on siiamaani meeles, kuidas lapsena olin vanatädidega suvilas ja öösel paukus kohutav äike. Sel ööl kloppis naaber meie aknale ja palus valuvaigistit. Oli natuke jube, aga põnev. Natuke nagu oleks sõda. Ühel noist kaugetest öödest jäin suvilas kuutõbiseks. Nägin unes, et seisan keset tuba laua ääres, puhastan noaga õunu ning siis heidan Hilda kõrvale magama. Hommikul ärkasingi Hilda kõrval. Ma olevat oma voodist tema juurde jalutanud, ise maganud.
Mis käesolevasse suvesse puutub, siis vahel kraapisin katuselt sammalt ja akendelt vana värvi. Vihma tõttu oli aga katus libe ja ma ei tahtnud sinna ronida. Kui ülemise toa aken oli lahti, kuulsin alt õuest selgelt, kuidas tuli ülal ahjus praksub. Kuivad puud, kiiresti läheb soojaks. Siis saab läpakaga diivanile minna, halvaad süüa ja kirjutada. Jah, internet mul siiski oli.
Ühel hilisõhtul tegin kaks avastust: 1. Udu! 2. Jalad on räigelt mustad! Maainimese seisundi saavutanud aju arvutas kohe välja tegevuse järjekorra: kõigepealt kõndisin mööda teed, et udu vaadata ja oma maja möödakäija pilguga kaeda. Oli päris pandav. Pimedas olid näha ainult valgustatud aknad kahe suure kuuse all. Oli vaikne ja khmm, romantiline koos udu ja vanade suurte puudega. Seejärel pesin külma kaevuveega jalgu ja pärast istusin ahju taga, teadvuse vool maaka lainel ketramas. Millised tööd on veel tegemata ja mis järjekorras neid peaks sooritama? Mida homme teha? Aga järgmisel aastal? Mida siin on üldse mõttekas teha? Saun oleks tarvis ehitada, aga kes aitaks? Äkki müüks üldse maha? Aga see on mu ainuke side minevikuga! Taevas vilgub juba paar tähte. Loojangud on värvilised. Kõrvahargid on head ja siilidel on laktoositalumatus.
17. juulil oli telekas minu päev. Kordustena näitas lausa kaht minuga seotud saadet: TV 3 „Õhtusöök viiele“, kus mina kokkasin ning Kanal 2 seda Eestlast ja Venelast, kus Anne Paluver minu eeskujul palja rindkere aktsiooni tahab korraldada.
Üks öö suvilas võttis kriminaalsed tuurid. Poleks uskunud, et mul tuleb Valgemetsas politsei kutsuda. Nimelt hakkas juba umbes kuue ajal õhtul kostma mingi kummaline vile. Algul pidasin seda linnuks, aga äkki jõudis mulle kohale, et lind ei jaksaks pidevalt häälitseda. Tundus nagu autosireen. Eriti kõvasti kostis see hilja õhtul, kui päevased helid kadusid. Lootsin, et kunagi saavad auto akud tühjaks ja sireen vaikib või võtab keegi midagi ette. Kell aga oli juba kusagil 02 öösel, kui üürgamine endise hooga jätkus. Pidin hommikul pool seitse tõusma, et praktikale minna, maganud aga polnud veel silmatäitki. Haarasin metsikus vihas mobiili ja helistasin politseisse. Rääkisin, et juba pärastlõunast saadik üürgab autosireen. Politseimasin saabus mu maja ette teele kella 03- ajal. Nad sõitsid aeglaselt, pöörasid ringi ja kadusid. Sireen vilistas edasi. Ilmselt otsiti autot, aga see ei olnudki auto. Kella 8- ajal hommikul, kui rattaga praktikale läksin, kuulsin selgemalt, kust heli kostab: sireen kujutas endast minu maja lähedal asuva laagri ühe ruumi signalisatsiooni. Ma ei saa aru, kuidas inimesed laagris magada said. Kas olen kuidagi eriliselt tundlik? Päev oli muidugi rikutud. Ei tea, millal see kinni keerati, igatahes õhtuks oli ta vaikinud.
Järgmisel päeval läks kaev vett vedama. Lasin pange vist kogemata liiga sügavale, sest jäin mõtteisse ega pannud tähele, kus ämber juba on. Äkki igatahes juhtus, et nöör pööras end tagurpidi ja see liigutus, millega enne pange üles tõmmati, oli nüüd laskumise liigutus. Paanika. Suure vastassuunas tirimisega sain vee kätte, aga rohkem ma kaevule ei läinud, enne kui tuli Sven, kes nöörisõlme teisele poole rulli sättis. Ma oleksin ise ka lahenduse välja mõelnud, kui esimene vihahoog lahtunud, aga kuna Sven pidi niikuinii kohe maale tulema, jätsin selle tema ülesandeks.
Esimesel nädalal ei olnud ma suvilas veel kodunenud ja tormasin üles-alla, sisse-välja nagu peata kana, sest unustasin alatasa kuhugi midagi ja ei suutnud otsustada, kus ma mingeid asju hakkan hoidma. Maja oli minu jaoks selgelt liiga suur. Nii tulid sinikad. Sõpru aga külla ei tulnudki, kuigi olin kutsunud. Ma oleksin neile südamlikult väravale vastu läinud nagu Ines Aru Nukitsamehe filmis ja maasikaid pakkunud. NOT. Liiga pingeline elu ja jube välimus - oligi parem et nad mind maakana ei näinud.
Teise nädala lõpus tõdesin, et lisaks sellele, et mu hüperaktiivsus ei taha kuidagi maha jahtuda, ei saa vist jalgu ka enam kunagi puhtaks. Mu küüned olid murdunud ja varbaküüntelt lakk maha tulnud. Näonahk nägi halb välja ning poorid olid umbes. Juuksed olid pulstunud, käed karedad, randmed punased ja lõhenenud, keha sinikaid täis nagu oleks peksa saanud. Oma suurt õlgkübarat polnud kordagi pähe pannud, aga tolmumask ja töökindad olid mu sõbrad.
Ükspäev sai jälle actionit. Olin oma toas, et asuda ahju lihvima, kui äkki ronis mu käe peal pikakoivaline ämblik. Rapsisin ta kiiresti maha ja karjusin nagu ma juba ammu karjunud pole. Ma ei karda loomi, aga mul on raskekujuline ämblikufoobia ja mõõdukas putukafoobia. Ämblik lidus voodi alla, mina trepikotta. Mu kõik ihukarvad seisid püsti - ma ei epileerinud maal end nii korralikult - ja kananahk kattis isegi silmamunad. Nutsin, et ei saa enam kunagi oma kollasesse tuppa. Siis pihustasin putukamürki tuppa, ise läksin sööma ja lasin mürgil samal ajal mõjuda. Rohkem ämblikke ma oma toas ei näinud. Ma ei olnud selle üle uhke, aga samas see on minu kodu ja ma olin paanikas. Lasin regulaarselt mürki tubadesse, sest vastasel korral ma seal lihtsalt ei oleks elanud. Kas putukad või mina- keegi peab kaduma.
Sain siilikesega sõbraks. Kaks korda jalutas mu aias. Piima andsin ainult esimesel korral, pärast sain teada, et seda ei soovitata.
Eelviimasel päeval tuli Sven ja me avastasime, et munaõli tempera, millega korstnajalga kruntisin, oli mul külmkapis pahandust teinud ja toidukraamile mõru maitse andnud. Süüdi oli tempera koostisosa värnits. Külmas aga hoidsin seda selleks, et järgmisel päeval üks kiht veel teha. Mahlal oli omamoodi peen maitse, peab ütlema.
Laupäeva õhtuks sain remondi valmis, aga ise hoopis lahkusin. Sõitsime õhtul ratastega linna (39 km). Teekonna esimene pool oli täitsa suvine, vastupidiselt tervele läinud nädalale, mil aina sadas ja ma olin praktikal karupükstega, näpud külmast nii peenikesed, et kommivormide määrimine lihtsalt võttis väga kaua aega... Sõit ülesmäge oli vaevaline ning sain kohe aru, kuivõrd vorm on langenud. Maaelu ilmselt lihasjõudu ega vastupidavust ei arenda, pigem vastupidi, kurnab.
Kui Tartuni oli 18 km, hakkas raadiomast paistma. Ma pole vist Tartut nähes kunagi varem nii õnnelik olnud.
Teekonna viimane ots kujunes paaniliselt väntamiseks keset kobrutavaid mustjassiniseid pilvi, vesipükse, välke... meie peade kohal selge sinitaevaga. Ja ei hakanudki sadama. Kodus hüppasin kohe kuuma vanni, vahu sisse. Siis pediküür, maniküür, epilatsioon ja hiljem kosmeetik jne. Hommikul olid suunurgad lõhenenud ja keha valutas, kuid ma ohkasin kergendatult: "Hea rahulik, vähemalt ei ole meil ämblikke!". Praeguseks on mu välimus normaliseerinud. Hakkasin jälle jooksmas käima ja augustis naudin jõusaali steriilset putukavaba keskkonda.
Ma ei saa Sol’i kombel väita, et mu päriskodu on looduses, aga ma ei saa ka öelda, et see asub linnas. Minu jaoks oleks kompromiss maa ja linna vahel ideaalne. Piisavalt privaatsust, tehnoloogia igapäevaelu toetamas, kõik kaasaegsed mugavused, putukavaba keskkond, tippkultuur, sporditegemise võimalused jne, kuid sealsamas lähedal vaba loodus, loomad, linnud. Hiljuti avastasin, et Venus Project on olemas ja see tundub mulle vägagi ihaldusväärne, eriti mõte ressursipõhisest majandusest rahapõhise asemel.
See pole müstiline legend vaid päriselt juhtunud sündmus. Hetkel on kuumalaine. Kui aastaringselt oleks kuum ilm, kaoksid kohe igasugused ellujäämispaanikad.
Müstiline legend ei tähenda, et poleks päriselt juhtunud. Väiksena tundus see lugu ülimalt kummaline. Natuke õudne ka :D
No vot mina olen see inimene, kes elabki nii - vesi kaevust, ahiküte, kemps kuuri nurga taga... Ei oska nuriseda, et elu sellepärast üle mõistuse raske oleks. Tegelikult tehniliselt elan linnas, sest Elva on ikkagi linn. Vee tassimine ei ole raske, sellega harjub. Kõige raskem on käsitsi pesu pesta ja seda ma üldiselt ei teegi - käin mujal masinaga pesemas. Olmemugavuste puudumine pole mu meelest üldse nii hull, kui su kirjeldatud putukakartus.
Olen suvitanud ka nii, et kaevu polegi - vett saab 200m kauguselt allikast. Vat siis küll ei jaksa iga päev dušši võtta, vee vedamine on juba raskevõitu. Ja kui pood on liiga kaugel, oodatakse järjest kasvava õhinaga lavkapäevi. Kaks korda nädalas (heal juhul) sõidab kohale väga piiratud kaubavalikuga buss ja üldse ei julge nuriseda (nagu suures supermarketis tihti juhtub), et midagi ei ole võtta. Kui midagigi on, on juba hästi. Kui leib ei ole eelmistes peatustes otsa saanud, kui vorsti on koguni kaks valikut, kui korraga on võimalik osta nii piima kui keefiri! Elu maal võib olla päris suur maailma avardaja - ka nii saab hakkama ja võibolla pole väga vigagi, võibolla on sellel lihtsal eluviisil ka omad eelised.
Ma usun, et maainimesel linnas võib samamoodi keeruline ja väsitav olla - võõras keskkond tahab ikka sisseelamist ja mõistmist.
Sul on õigus, et putukakartus on hullem kui maatööd, sest foobia on üsna ravimatu haigus ja putukafoobiaga on maal elada väga raske. Vee tassimine kaevust ei ole minu jaoks liiga raske, aga see on tüütu ja nüri. Ma tahan midagi lahedamat teha selle asemel! Inimene on välja mõelnud veepumba. Seda võiks siiski kasutada. :) Muide, mul on mingi ime läbi suvilas kuivkäimla sees, nii et õue minema ei pea. Ma vihkan seda, kui kemmerg asub kusagil õues. Ma olen hügieenifriik ja külmavares. Raplamaal, kus mu ema elab, käib kord nädalas lavka ja ma seal olles alati külastan lavkat, kuna minu jaoks on see seiklus. :D Õnneks saab sealt ka kohalikku linna poodi veel üsna kergelt, pole hullu. Maakal on linnas kindlasti ka suuri üllatusi, kui ta varem pole seal elanud. Kasuks tuleb kindlasti! :)
mingil metafüüsilisel põhjusel tundub õue-kuivkäimla mulle palju hügieenilisem kui toa-kuivkäimla - nii normaalne on, et sitt toas ei käi. Meil on suvehooajal õuekas ja talvehooajal seame tubase sisse ja no talve hakul on ikka õudselt imelik ja perversne tunne, et kuidas selline roppus majas sees saab olla.
Tavaliselt paikneb tubane kuivkäimla eluruumidest kaugemal ja on aknaga ning kogumiskaev asub kohe väljaspool maja seina ääres. See on peaaegu nagu ta asuks väljaspool maja. Minu jaoks siiski ideaalsem kui joosta iga ilmaga õue vahet (ka suvel on koledaid ilmu), arvestades oma kiiret ainevahetust. Vesiklosett ju asub alati majas sees ning kanalisatsioon maja all.
Minu looduslapse-elu juures kõige mõnusam on see, et need on kogu aasta jooksul ainukesed 2 nädalat, kus ma ei pea süüa tegema. Isegi mõtlema ei pea selle peale, kust süüa saab. Minu asi on lihtsalt kauss välja sirutada ja maitsev&tervislik soe toit potsatab 3x päevas sinna sisse. Enamiku täisealiste naiste jaoks täieesti kättesaamatu olukord. Tegelik ellujäämiskunstnik on ilmselt see kokatädi, kes suudab lageda taeva all 15 päeva järjest 3xpäevas 100 inimesele süüa teha.
Kui elada telgis, siis ei ole vaja tuba koristada ja kinniste hoonete puudumisel läheb keha termoregulatsioon nii heaks, et külma ja sooja vaheldumine ei tekita mingeid probleeme - keha kohaneb kõigega. Ja kui pole kaevu ega allikat, pole vaja ka vett tassida, kõik omad asjad ajad looduslikus veekogus ära.
Meie kultuuris on maainimene oma maja ja maatüki külge aheldatud põldur. Aga maainimene võib olla ka nomaad, karjus, kes telgiga oma karja järel rändab. Või kalur, kes elab rannaääres onnis või hoopiski oma paadis. Kui peaksin looduses elama, valiksin midagi sellist.
Aga ütle abikaasale lihtsalt, et süüa teeb see, kel parajasti on rohkem aega. Miks ainult sina pead süüa tegema? Sa käid ju tööl. Mul igatahes selline probleem täielikult puudub. :) Sellega olen nõus, et pigem on nomaadina maaelu nauditavam kui oma põllulapi külge aheldatud sunnismaise orjana. Telkimine mulle väga ei meeldi, kuigi see võib olla tõsi, et keha harjub ilmastikuga ruttu. Samas on telkimisel rohkem võimalust igat sorti putukatega kokku puutuda ning asjad on telgis alati kusagil magamiskoti ja selja vahel või üle telgi laiali, nii et hämaras ei leia midagi. Ja rohkem kui ühe padjaga telgis magajat juba vaadatakse kui napakat. :D Või kui sul on seal kaasas elektriline soojakott. :) (nii kaugele ma pole läinud). Vihma ja külmaga telkimisi ei soovi ma üldse meenutada, aga ka neid on ette tulnud.
Samahästi võib ka nt. poest 2 nädalat järjest valmistoitu osta. Küsimus ei ole mitte toidu tekkimises, vaid selles, et ma ei pea sellest küsimusest isegi MÕTLEMA. Nagu ka toa koristamisest,pediküürist või enda väljanägemisest.
Ei, maal on tore. Vesi kaevust-puud riidast-solk õue elu on ka tore. Suvel. Minu vanuses on isegi rohimine juba tore tegevus. Aga talvel kujuneks sellest alles täiesti omaette katsumus. Kui ekstreemseid elamusi otsi, siis planeeri endale ka talveks mõni maalviibimise päev. Enne soeta väga soojad saapad, muidugi.
Praeguse kuumalainega naudiksin minagi jälle maaelu. :) Käiksin paljalt kaevul, päevituskreemised lihased mänglemas ja kütma ei peaks üldse. Ilmastikust sõltub meeletult palju. Olen 3 päeva ka südatalvel -18 C jube vanas koledas maamajas elanud ja see oli ka võitlus ellujäämise nimel, mitte päris elu. Praegu on naljakas meenutada, kuidas me seal aknavahesid kinni toppisime ja lumega hambaid pesime.
|
OSCAR-2019
|
||
Pärnu-Jaagupis tähistati 14. jaanuaril kauaaegse õpetaja ja muusikajuhi Konstantin Reinu 85. juubelisünnipäeva.
Pidulikul kontserdil gümnaasiumis osalesid koos juubilariga Halinga puhkpilliorkester ja solistid. Konstantin Reinu tuntakse kodukandis kui kauaaegset teenekat pedagoogi, kes õpetas lisaks headele aineoskustele ka eetilisi väärtusi hindama.
Juubeliks ilmunud mälestusteraamatus «Aeg antud elada…» jagab K. Rein lugejale seiku oma sündmusterohkest elust, mille kirjeldamisel ei puudu ka tubli annus tõsist elufilosoofiat.
Pärnu-Jakobi koguduse liikmena on Konstantin Rein laulnud kirikukooris ja mänginud puhkpillikvartetis kiriklikel leinatalitustel. Kontserdijärgses õnnitluste osas andis assessor Urmas Viilma, Pärnu-Jakobi koguduse endine õpetaja, Konstantin Reinule üle EELK tänukirja pikaajalise koostöö eest EELK kogudustega.
Juubelikontserdi kava kokkuseadja oli tuntud trompetimängija Priit Aimla, solistidena astusid üles Priit Volmer Estoniast, õed Gerli ja Gerda Kätmann, Taavi Reimets ja Pärnu-Jaagupi muusikakooli õpilased.
Väärikat õpetajat olid tulnud austama paljud endised õpilased ja kolleegid. Oma õnnitlused andis üle ka tuntud filmimees Mark Soosaar. Sel päeva oli tunda jällenägemisrõõmu ja eriliselt südamlikku meeleolu.
Väikeseks ääremärkuseks:kas ikka oli tegu tuntud trompetimängija Priit Aimlaga, vast ikka tema pojaga?
Ustava teenistuse kinnituseks andis peapiiskop Andres Põder Tiit Salumäele üle EELK kõrgeima tunnustuse, teenete kuldristi.
Lõikustänupühal seisis 30 aastat kogudust teeninud õpetaja Tiit Salumäe Haapsalu Toomkirikus altari ees ja võttis oma kauaselt sõbralt ja ametivennalt peapiiskop Andres Põderilt vastu EELK kõrgeima tunnustuse, teenete kuldristi.
Armulauaga jumalateenistusel jutlustas peapiiskop usaldusest ja tänulikkusest, võttes aluseks lauliku sõnad: «Kõikide silmad ootavad sind ja sina annad neile nende roa omal ajal.» Kogudusega kõneldes tõi ta esile ka päevakangelase, jumalariigi hea töötegija Tiit Salumäe teenimise.
Kuldristi üle andes luges peapiiskop ette konsistooriumi otsuse, millega Tiit Salumäed autasustatakse EELK kõrgeima tunnustusega pikaajalise ustava ja viljaka teenimise eest. Kuldrist on kingitus, mille annetamist on toetanud Haapsalu Püha Johannese kogudus, Lääne praostkond, organisatsioonid ja sõbrad.
Tänukõnes pöördus Tiit Salumäe nende poole, kes temaga koos teel olnud. «Olen tänulik meelespidamise, eestpalvete ja tunnustamise eest. Mõtlen kõigile neile inimestele oma palves.» Mälestati ka neid ajast igavikku läinud inimesi, kes on olnud olulised Tiit Salumäe vaimulikutee alguses. Jumalateenistusel kaasateeninud koor Lia Salumäe juhatamisel laulis reekviemi lahkunute mälestuseks.
Pärast teenistuse lõppu võtsid Lia ja Tiit Salumäe vastu õnnitlusi. Koos ühise perena on nad olnud koguduse teenistuses oma saabumisest saati Haapsallu 1. septembril 1975. Kuu aega hiljem, 5. oktoobril ordineeris tollane peapiiskop Alfred Tooming Tiit Salumäe kirikuõpetajaks. Et Haapsalu kogudust teenima ja üles ehitama jäädakse nii pikaks ajaks, ei kujutanud nad siis ette.
30 aasta jooksul on Tiit Salumäe töötanud koos kolme juhatuse esimehega: Johannes Haavamäe, Ülo Niin ja Madis Kütt. Oma õpetaja ees seisid kaks juhatuse esimeest. Ülo Niin oli 34, kui ameti kanda võttis ja tegi seda 16 aastat, Madis Kütt on staazi poolest talle kohe järele jõudmas. Õnnitlusi jagasid edasi teiste hulgas ka linnapea Teet Kallasvee ja volikogu esimees Andres Ammas, avaldades sellega austust linna vapimärgi kavalerile.
«Tiit Salumäe tähendus Haapsalu linna jaoks on tohutu,» ütles Eesti Kirikule Andres Ammas. «Linna kõrgeima autasu saajaid on paarkümmend. Kui enamasti antakse autasu elutöö eest, siis Tiit on üks nooremaid, kes on selle pälvinud. Ilma temata ei oleks toomkirikut sel kujul, nagu see praegu on,» selgitas Andres Ammas. «Veel 1980ndate lõpus oli neid inimesi, kes arvasid, et kirik tuleb taastada vaid kontserdisaalina ja mitte koguduse teenimiseks. Paljud inimesed ei mõista, et kirik peab kõigepealt elav olema ja siis mahuvad siia kõik kontserdid ka.»
Tiit Salumäe on elavaks elanud mitte ainult koguduse, vaid kogu paikkonna elu, ja nii, kuidas kirikut aktsepteeritakse Läänemaal tervikuna ja konkreetselt Haapsalus, seda ei tule Eestis väga palju ette. «See on Tiidu järjekindel töö,» tunnustab Andres Ammas oma koguduse õpetajat.
Ametivenna töökust ja suutlikkust hindab väga kõrgelt ka peapiiskop. «Tiit Salumäe on suurema töövõimega inimesi kirikuvalitsuses ja kirikus üldse. See on päris uskumatu ja kõrvalseisjale arusaamatu, kuidas ta jõuab kõikjal olla, kõike teha. Kui suudaks ainult järgi teha!» imetleb Andres Põder ja tõstab esile assessor Salumäe laiahaardelisust ja suutlikkust väga erinevaid valdkondi hallata.
«Oma teoloogilistelt vaadetelt on ta stabiliseeriv, tsentris. Kuigi ta on uuenduste pooldaja, tabab väga hästi ära reaalsuse piire, mõistab ka neid, kes teistmoodi arvavad ja suudab hoida koos kirikut kõigis neis valdkondades, kus ta tegutseb. Suudab terviklikult näha ja see on kiriku vaimse tervise seisukohalt väga hea.»
|
OSCAR-2019
|
||
Küsimus (edaspidi K): Meie firmal on plaanis järgmisel aastal võtta kasutusele kaardimakseterminal. Seoses sellega palun infot, mis selleks tegema peab?
Vastus (edaspidi V): Kaardimaksete aktsepteerimise aluseks on lepingu sõlmimine pangaga. Kaardimakse lepinguid sõlmivad enamus eesti pankadest. Kaardimakseterminali on võimalik osta ja rentida. Sõltuvalt pangast, on tingimused erinevad.
K: Müüja ütles, et kui ma kaardiga makstud kauba poodi tagasi toon, siis ei saa ma tagasi kogu raha, vaid 3% vähem, kuna pank on vahepeal kaardimakselt teenustasu ära võtnud. Kas see on õige?
V: See on vale seisukoht! Ei ole vahet, kas kaup on ostetud sularaha või kaardimaksega. Kauba tagastamisel tühistab kaupmees kaardimakse tehingu ja te saate raha tagasi oma kaardiarvele. Ka kaupmees saab panga käest oma teenustasu tagasi.
Kui tühistamist tehakse samal päeval, kui toimus tehing, siis üldjuhul saab kaupmees vormistada kogu protseduuri kohapeal. Kui makse toimumise hetkest on möödas pikem aeg, siis võtab kaupmees ühendust Nets Estonia AS'ga ja faksib Nets Estonia AS'i algse kaardimakse kviitungi, mille põhjal tehing tühistatakse Nets Estonia AS'i kaudu. Väga vanade tehingute puhul võib kuluda täiendavalt aega tehingute ülekontrollimiseks, kuid üldjuhul lahenevad sellised situatsioonid ühe päeva jooksul.
K: Kas Teie saate aidata mind ka juhul, kui soovin inglisekeelsele e-poe leheküljele krediitkaardiga maksmise võimalust? Kui ei, siis kuhu peaksin pöörduma?
V: Nets Estonia AS tegi analüüsi internetis toimivatest e-kaubamajadest ning tulemused olid muljetavaldavad. Viimase aasta jooksul on olnud tugev tendents tegeliku ja toimiva e-kaubanduse suunas. Samas on ühe puudujäägina võimalik märkida väheseid võimalusi kliendil oma ost e-kaubamaja lahenduses lõplikult ära vormistada ja tasuda.
Nets Estonia AS ongi seadnud üheks oma eesmärgiks pakkuda lahendust sellele viimasele makse teostamise probleemile! Krediitkaardi makset vastu võttes saate te oma kaupu mugavalt müüa ka väljapoole Eesti piire, kuna aktsepteeritavad on kõik maailmas välja antud VISA või Europay/MasterCard kaardid, sh. ka Eesti pankade poolt väljastatud krediitkaardid.
Siiani on kaardimaksete liidese valmistamine olnud suhteliselt kõrge künnisega antud alal kasutusel olevate mahukate spetsifikatsioonide tõttu. Nets Estonia AS on üritanud kaupmehe poole jäävat liidest maksimaalslet lihtsustada - praktiliselt kõik vajalikud täiendused e-kaubamaja veebiliidesele saab teha veebiserveri tavapäraste vahenditega.
Siiski, mõningast tööd ja testimist lahenduse käivitamine nõuab, kuid Nets Estonia AS on alati valmis Teile pakkuma abi ja konsultatsiooni.
K: Tahaks teada, kes vastutab selle eest, kui müüja ei küsi kaardiga ostjalt dokumenti ja makstakse teise inimese pangakaardiga. Olen kuulnud, et dokumenti PEAB küsima, kui arve on üle 500,- . Kas see tähendab seda, et väiksemate arvete korral võivad petturid tegutseda ja kaardi omanik jääb rahast ilma???
V: Kui võõra kaardiga maksmine toimus, siis selleks, et tehingud vaidlustada, on pangas kindel protseduur. Igal kaupmehel on pangaga sõlmitud kaartide aktsepteerimise lepingus kirjas piirmäär, millest alates peab kontrollima dokumenti. Samas, kui kaupmehel on mingi kahtlus kaardi kasutaja või kaardi osas, siis võib dokumenti küsida ka piirmäärast väiksemast summast.
K: Kas pangaväljavõttel registreeritud kaardimakse on kaupluses piisavaks tõendiks ostu sooritamise kohta (juhul, kui kauplusest saadus ostutsekk on kaduma läinud)?
Nets Estonia AS arvamusel on makse sooritamise elektrooniline jälg pangas (olgu tegemist maksekorraldusega või kaardimaksega) ning viide sellele ülekandele tõend, et konkreetse kaupmehe juures on sooritatud ost kirjeldatud summas. Kaupmehe raamatupidamises peab raha laekumine olema üheselt seotud müügifaktiga, seega ka üheselt seotud ostetud
kaubaartikliga. Loodetavsti aktsepteerib tulevikus ka Tarbijakaitse amet elektroonilisi makseid piisava tõendina.
Sellelel vaatamata soovitab Kaardikeskus arvestada Tarbijakaitse ameti seisukohaga ja kindlasti säilitada kallimate ostude puhul ostukviitung, kuna ilma kaupmehe poolt väljastatud kviitungita võib pretensioonide lahendamine olla problemaatiline ja ka ostufakti tõendamine võib juriidiliselt keerukaks ja aeganõudvaks osutuda.
K: Kuidas toimub maksmine mobiiliga siis kui summa on suurem? Huvitaks võtta kasutusele M maksete süsteem autorendi äris, (arveldamine toimub iga kord eri paigas ja kaardimakse terminal peaks sellisel juhul olema mobiilne - jube kallis) kuid summad on suhteliselt suured.
V: "Mobiilimakse" on Nets Estonia AS ja Swedbanka ning SEB koostöös valminud makseplatvorm, mille vahendusel tehakse makse otse mobiiliga seotud pangakontolt. Seda ei tohiks segi ajada Telia/Elisa/Tele2 poolt pakutava "M-kontoga", mille taga on sisuliselt ettemaksu konto Telias/Elisas/Tele2. M-kontot peab _laadima_ (tegema ülekande oma pangakontolt m-kontole), et teenuseid kasutada, mobiilimakse puhul konto laadimist ei ole vaja, vajalik on lihtsalt raha olemasolu ja piisav limiit. Selles kontekstis võiks öelda, et makstava summa suurus ei dikteeri mobiilimakse puhul teistsugust tehnilist lahendust.
Konkreetselt autotrendi puhul võib summa suurus siiski probleemiks osutuda: kliendil eksisteerib limiit, mis sõltub nii panga otsusest, kui ka kliendi soovist - esilagu on see lubatud limiit suhteliselt väike.
Koos teenuse arengu ja nö. sissetöötamisega on kindlasti nii pank, kui ka klient ise valmis limiiti suurendama.
Teine probleem, mis autorendi puhul tekib on nö. tehniline - autot rentides broneeritakse summa nö. "varuga" ja kui auto tagastatatkse, siis viiakse tehing lõpule selle summaga, mis vastab auto kasutuse tegelikule kalkulatsioonile. Mobiilimakse puhul praegusel hetkel seda funktsionaalsust realiseeritud veel ei ole (kuigi põhimõttelist tehnilist piirangut ka ei ole).
Autorendi põhiklientuur on oletatavalt siiski välismaalased (kellel reeglina ei ole mobiilimakse lepingut kohaliku pangaga), seega kaardimakse terminali (vajadusel ka mobiilse) hankimine võiks autorendifirma jaoks olla kõigele vaatamata üsna otstarbekas.
K: Kas tekib probleeme tulemüüri kasutajatel I-makseterminali puhul.. kui, siis milliseid? E-commerce puhul.. kas serveril peab olema Verisign poolt väljastatud sertifikaat SSL jaoks? olen huvitatud mõlemast teenusest.. kas pean tulema kuskile
V: Üldiselt probleeme ei teki, kuna praktiliselt suva tulemüüri puhul on kasutajatele alati lahti jäetud http ja https pordid.
Sertifikaadi omamine oleks korrektne, kuna üldjuhul peab teie server moodustama ostja kaubakorvi ja ostja peab sisestama ka oma kontaktandmed ja võib-olla ka muid rohkem või vähem delikaatseid andmeid - sõltub sellest, mida ja mis tingimustel te müüte. Juhul, kui teie kaup on virtuaalne ja see toimetatakse ostjani näiteks vahetult peale ostu, otse teie serverilt (tarkvara allalaadimine näiteks), sellisel juhul pole teil ostja kohta mingeid andmeid üldse vaja koguda ja saate ka loobuda https protokollist oma veebiserveris ning ka vastavast sertifikaadist.
Lepingu sõlmimist peaksite tegelikult alustama pangast. Mõlema teenuse esmaseks eelduseks on kaupmeheleping pangaga.
K: Kas web-pos või E-commerce teenuse kasutamiseks peab mul olema staatilise IP-ga internetiühendus?
V: Kaupmehel on sõlmitud pangaga kaardimaksete teostamise leping, mis sätestab ka kohustuse ostja isiku tuvastamiseks teatud summast. Samas, kui müüjal on kahtlusi, võib ta isikut tuvastada ka väiksemast summast.
|
OSCAR-2019
|
||
Siit lehelt leiad meie tublide coachʼide kontaktid. Võta julgelt ühendust, kui tunned, et vajad oma igapäevases töös abi professionaalse arengu toetamisel, eesmärkide seadmisel ja nendeni jõudmisel. Püüame olla Sulle abiks ning viia Sind kokku parima coachʼiga.
Coaching on vestlusel ja protsessil põhinev töösooritust toetav nõustamine. Coach’ide pank pakub individuaalseid coachingu sessioone noorsootöö valdkonnas tegutsevatele juhtidele ja spetsialistidele.
Individuaalne coaching võimaldab püstitada ja saavutada olulisi eesmärke: • treenida professionaalseid kompetentse, • arendada ennast ja meeskonda, • võtta vastu töösuhetega seotud väljakutseid.
Coach’ide panga loomist ja toimimist toetab Hasartmängumaksu Nõukogu Eesti Avatud Noortekeskuste Ühenduse projekti „Coachi mind!“ ja Eesti Noorsootöötajate Ühenduse projekti „Siht ja Kõuts“ raames.
Coaching’ule registreerimiseks täida palun ankeet, kuhu märgi ka oma esimene ja teine eelistus coach’i osas. Selleks tutvu allpool meie coach’ide profiiliga. Vastame sulle tavaliselt kümne päeva jooksul ja võimalusel püüame sinu soovidega arvestada. Lõplik otsus sõltub eelkõige coach’ide töögraafiku täituvusest. Kohtumiste ajakava pannakse juba kokku sinu ja coach’i koostöös, võimalik on osad sessioonid teha Skype’i vahendusel.
Olen õppinud sotsiaaltööd ja omandanud doktorikraadi Tallinna Ülikoolis 2014. aastal. Minu doktoritöö uuris dialoogilisust töös riskikäitumisega noortega. Nüüdseks olen liikunud oma tööelus ülikooli ja õpetan tulevasi noorsootöötajaid, samal ajal kureerides ka noorsootöö magistriõppekava. Varasemalt töötasin 13 aastat kohalikus omavalitsuses noorsootööd juhtides, arendades ja korraldades. Mitmekülgsus, uued mõtted ja ideed, innovatsioon, teistmoodi tegemine, koostöö kõige ootamatumatel viisidel ja hea sünergia – need on märksõnad, mis iseloomustavad minu töötegemist ja mõtteviisi kõige paremini. Olen püüdnud neid märksõnu rakendada ka vabatahtlikus töös Eesti Noorsootöötajate Kogu juhatuse liikmena. Coaching tuligi mu ellu läbi Kogu tegevuste ning osutus väga sobivaks töömeetodiks, millega heal meelel edasi tegelen ning innustan teisi uutele radadele, arenguhüppesse ja professionaalse kasvamise teele. Coach’in noorsootöötajaid ja kõiki teisi huvilisi.
Olen noorsootöö arendusjuht Kaitseliidus, kuhu kuuluvad ainult väga head inimesed. Inimesed, kes teevad tihti rohkem kui peavad. Sellepärast on mu töö võrratult võimalusterohke ja täis häid emotsioone. Coachina usun, et inimesed on kõik kui loovuse lätted. Tuleb lihtsalt leida nõu, et sellest ammutada. Ja ma tean, et hall on ka värv ehk et mõnikord lahendused ei ole silma-peast-torkavad, vaid nad tulevad ajastatult. Aga nad tulevad!
Minu suurim õnnetunne peitub töös inimestega. Noorsootöö ja kohaliku omavalitsuse töö kogemuse esimesed sammud on mul ligi kahekümne aasta tagused. Sealt alates olen kogenud nii noortekeskuste rajamise ja arendamise rõõmu, põnevaid arutelusid vallavolikogus ja komisjonides, vabatahtliku töö panustamist kogukonna ja erinevate kodanikeühenduste töösse. Täna igapäevaselt töötades Eesti Avatud Noortekeskuste Ühenduses Noorte Tugila programmiga saan suunata oma jõu ja mõtted ikka maailmaparandamise teele- toetades mitteõppivaid ja töötavaid noori, koordineerides sellesisulist tööd paljudes noortekeskustes üle Eesti. Lisaks on minu kireks rahvusvaheline noorsootöö ning noorte osaluse temaatika. Erinevaid väljakutseid iseenda eluteel vastu võttes ja kogedes võin kinnitada järgmise ütluse paikapidavust: muutused ei tule, kui me ootame kedagi teist või mõnda muud aega, meie olemegi need, keda me oodanud oleme, meie oleme see muutus, mida otsime. Coachiks olemine teeb mind õnnelikuks, sest maailma muutus peitub iga inimese sees ja olles teise inimese kõrval tema potentsiaali ja rada leides saan anda oma panuse muutuste teele.
Minu tööalane tegevus on keerelnud inimeste ja organisatsioonide arendamise ümber. Viimastel aastatel olen pühendunud laste ja noorte valdkonna projektide juhtimisele. Eesti Noorsootöö Keskuses juhtisin noorsootöö kvaliteedi hindamise mudeli väljatöötamist ja hindamiste koordineerimist kohalikes omavalitsustes. Lisaks osalesin noorte eluolu kajastava statistikaveebi ja aastaraamatute sarja (noorteseire) käivitamisel. Viimati osalesin Sotsiaalkindlustusameti lastekaitseüksuse käivitamisel ja juhtisin projekti, mille fookuses oli omavalitsuste arengukavade koostamise võimekuse tõstmine. Coach’imise vastu olen tundnud huvi alates 2008. aastast. See aitab seada tegevusele fookust, tuua inimesest endast välja tema potentsiaali ja tõsta tegutsemise motivatsiooni. Minu coachee’d on pidanud sessioonide tulemusel oluliseks: julgust muutusi teha, enesejuhtimise (aja juhtimise) paranemist, töö-eraelu tasakaalu tõusu, selgust eesmärkides, fookuses, planeerimises, oskust anda endale aega ja olema vähem kärsitu.
Maria hetkel uusi kliente ei võta. Olen elukutselt sotsiaaltöötaja, noorsootöötaja ja täiskasvanute koolitaja. Tegelen pidevalt enese arendamisega. Avastan uut suheldes, lugedes, reisides ja õppides. Praegu õpin superviisoriks ja omandan teadmisi coaching‘us. Olen karismaatiline, suure empaatiavõimega, avatud, julge ning paindlik. Iga kogemus on väärtuslik ja olen alati tänulik uute kogemuste eest. Elu on hea, oleme õnnelikud!
|
OSCAR-2019
|
||
Või «Giv mig ej glans, ej guld, ej prakt». Nende sõnadega algab jõululaul, mis Soomes kuulub kõige armastatumate hulka.
Tegemist on Zachris Topeliuse luuletusega, mis ilmus aastal 1887. Muidugi laste jõululehes. Topelius oli armastatud luuletaja, laulusõnade meister, lastekirjanduse looja Soomemaal. Tema sulest on ilmunud väga palju põnevaid muinasjutte. Muidugi rootsi keeles, aga tõlketööd on tehtud igal ajal. Soome keelel oli tollal võrdlemisi nõrk positsioon.
Kes selle laulu soome keelde tõlkis, seda ei tea keegi. Lihtsalt tõlgiti ära ja lõpptulemus sai hea. Maailm oli rahutu. Elu tsaari topeltkotka venestamispoliitika all oli ahastamapanev. Vajati julgust, lootust ja tulevikku vaatamist. Sõnad peegeldavad igatsust turvalise kodu järele oma isamaal – mitte võõrsil –, kus oleks hea õhtuti olla Jumala sõna valguses, olgugi et ümberringi on pime.
Laulu viis on Jean Sibeliuse (1865–1957) looming, ja seda laulu lauldi Sibeliuste kodus Ainolas igal aastal. Saadet pianiinol (hiljem klaveril) mängis proua Aino Sibelius.
Laul sai Soome rootsikeelsesse kirikulauluraamatusse aastal 1943, soomekeelsesse alles 1986. Ja nüüd juhtus midagi: lauluraamatukomitee tellis uue tõlke Niilo Rauhala käest ja arvati, et sellega on asi klaar. Aga ei olnud. Inimesed said väga pahaseks. Ikka püüti rahvast ümber õpetada, et uued sõnad on algtekstile lähemal.
Tulid jõulud ja kirikutes kajasid kaunimad jõululaulud. See misjoniseltsi korraldatud fenomen kogub väga palju rahvast. Kirikud on täis inimesi, kes tahavad laulda kaunimaid jõululaule. Ja kui tuli lemmiklaul uute sõnadega, ei pandud neid tähelegi, sest seda laulu oskab igaüks peast.
Kantor ja kirikukoor püüdsid laulda uute sõnadega, aga mis nad said teha, kui näiteks viissada inimest laulavad täiest kõrist vanade sõnadega. Möödus mõni aasta, ja anti alla. Uued sõnad on lauluraamatus. Vanad on rahva mälus. Tugevasti.
Raske öelda, mis selle laulu nii tähtsaks teeb. Ta lihtsalt on eriline. Kui allakirjutanu 1. septembril 1961. aastal algkoolis käima hakkas, olid esimesed raamatud, mis meile anti, aabits ja kiriku lauluraamat. Väike, mustade kaantega, kullast rist kaanel säramas. Iga koolipäev algas koraaliga.
Peaaegu kõik kooliõpetajad oskasid mängida harmooniumi. Nelja aasta jooksult õpiti peast laulma kolmekümmend koraali. Topeliuse-Sibeliuse jõululaul oli üks nendest. Ma ei saa öelda, et me oleksime laulnud eesti kombel ilusti, nüansseeritult, fraseeritult, täiuslikult. Aga meie laulsime valju häälega, nii et harmooniumi helid uppusid laululainete sisse. Sest nii pidi olema, nii oli olnud.
Laulmine ei ole mingi naljaasi, vaid tõsine värk. Praeguse aja kähisevat laulustiili kuulates muutud paratamatult nostalgiliseks. Ühislaul on võimas asi, mis seob inimesed kokku ja annab elamusi. Aga kui ühislaulu ajal, olgu siis kirikus või muul üritusel, ei ole kuulda midagi peale vaikse sumina, ei köida see tõesti kokku midagi ega kedagi.
Kui vaadata EELK laulu- ja palveraamatust laulu number 13, näete sõnu, mis on kuuekümnendate alguses Kuusalu ajaloolises pastoraadis ehk kiriklas Kuusalu õpetaja Eduard Salumäe tõlgitud. See oli mitmel viisil raske aeg paljudele, kes Nõukogude Liidus elasid. Kui laulus oleks olnud algteksti järgi sõnad «oma kodu omal isamaal», oleks see tekitanud probleeme. Et oleks püha rahu majades ja lastel jõulupuu, on leebem variant. Jõulupuu siiski ja mitte nääripuu, nagu ametlik keel tollal nõudis.
Jõulud on tulemas. Igaühel omamoodi. Paljudel pole jõulurahu ega head tahtmist. Maailm on, mis ta on. Aga et igaüks saaks tunda hetkekski Petlemma pühadust ja rahu – see on meie ühine soov.
Nii vaesele kui rikkale Sa, Jeesus, tule veel, et taevavalgus kõigile võiks paista eluteel. Sind ootan ma, Sind palun ma, kes oled loonud taeva, maa: nii vaesele kui rikkale nüüd rõõmsad jõulud too!
Jeesus ütleb: «Pange tähele taeva linde: nad ei külva ega lõika ega kogu aitadesse, ning teie taevane Isa toidab neid. Eks teie ole palju enam väärt kui nemad? (Mt 6:26)
Usalduse ja muretuse eeskujuks seadis Jeesus linnud taeva all. Üks selline väike linnuke pidavat päeva jooksul sööma umbes oma kehakaalu jagu toitu, et suuta lennata, pesa punuda, järglased üles kasvatada ning ise hinges püsida. Jumal toidab neid. Jeesus armastas tuua drastilisi võrdpilte, et kuulajais saavutada taipamist jumalariigi saladustest. Linnukesed taeva all sõltuvad otseselt piisavast toidulauast. Inimene, kes on loomult lennuvõimetu, on toidulaua küllusest küll vähem sõltuv, kuid vajab peale leiva usku, lootust ja armastust. Inimene ei ela üksnes leivast, vaid igast sõnast, mis lähtub Jumalast.
Hea taevane Isa. Toida meid oma sõnaga ja tee uueks meie meel ja mõtted. Anna meile oma Vaimu tiivad, mis meid kannavad lähemale sinu armastusele. Aamen.
16. oktoobril toimunud piiskoplik nõukogu, millest võtsid osa kõik nõukogu liikmed (v.a piiskop Einar Soone), otsustas ühehäälselt lubada Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus kasutada Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kiriku agendas (ilmunud 1951. aastal Uppsalas, kordusväljaanded 1979 ja 1994) sisalduvaid jumalateenistuste ja talituste kordasid alates EELK kirikukäsiraamatu kehtestamisest EELK kirikukogu poolt.
Nõukogu otsustas vastu võtta liturgiakomisjoni esitatud kirikukäsiraamatu ehk agenda I osa «Jumalateenistuste käsiraamat» eelnõu ja esitada see vaimulike konverentsile heakskiitmiseks.
Ühe päevakorrapunktina menetleti diakoniameti taotlejate haridus- ja kutsenõudeid ning eksamineerimise korda. Peapiiskopile tehti ülesandeks moodustada komisjon eesmärgiga täpsustada diakoni ja ilmiktöötegija rolli ja haridusnõudeid.
EELK KonsistooriumPiiskopliku nõukogu liikmed on peapiiskop, piiskop, praostkonna praost, peapiiskopi poolt kirikukogusse nimetatud kaks kaplanaatide esindajat ning kaks vaimulike konverentsi poolt kirikukogusse valitud liiget. Peapiiskop emeeritus ja piiskop emeeritus võivad piiskopliku nõukogu koosolekust osa võtta hääleõigusega.
Piiskopliku nõukogu võimkonda kuulub õpetusse ja liturgiasse puutuvate otsuste vastuvõtmine, soovituste andmine konsistooriumile ja teistele kiriku organitele kirikuelu paremaks juhtimiseks ja korraldamiseks, usu ja kõlbluse alal tekkivate vaidluste lahendamine. (EELK põhikirjast)
|
OSCAR-2019
|
||
Paari möödunud nädala vältel tutvustas GoodNewsi toimetus oma lugejatele Heiki Raudla kirjutatud, koostatud ja tõlgitud raamatuid. See oli kogum mõtlemapanevat, harivat ja meelelahutuslikku lugemist. Heiki ongi enamasti tuntuks saanud kirjutamise kaudu, kuid ehkki oluline, on see on vaid killuke tema laiast valikust tegemistest. Kui muidu saame näiteks tema kogumikest lugeda teiste inimeste kohta, siis nüüd avanes võimalus pisut teada saada Heiki enda kohta võtmes, mis ehk naljalt meie ette muidu ei jõuagi. Mida teada saime, avaneb järgnevaks teie ees.
Heiki, olete suures pildis kirjamees. Arvatavasti põhjusel, et kirjasõna levib kiiremini ja kaugemale. Millise sisuga lugemist huvilistele pakute?
Noh, öeldakse ju nii, et mis sulega on kirjutatud, see tuleb kirvega välja raiuda. Kui loen mõnda head raamatut, tunnen nagu saaksin ühe huvitava inimesega juttu ajada. Kuidagi iseenesest on neid teemasid kujunenud mulle mitu: karikatuur ja karikaturistid, aforismid, kohalik ajalugu, huvitavad inimesed, mitmed lood üle kogu maailma ja ühiskonnaõpetuse õpikud koostöös Avitaga. 2012. aastal ilmus ka üks lasteraamat nimega „Väike Albert“ ja sel aastal peaks ilmuma selle omalaadne järg „Õpetaja Albert“, kus on sadakond lugu koolist. Need on sellised lõbusad ja veidi filosoofilised lühikesed tõestisündinud lood.
Vahel vajadus, vahel kohustus. Kui oled juba ühte-teist kirjutanud, tuleb ka pakkumisi. Mingi kirjutamise ja joonistamise kirg tekkis mul juba Põltsamaa keskkoolis õppides, kui andsime koos Lydia Retteriga kahekesi välja eraseinalehte „Carikare“. Selle esimesed lugejad olid juba varahommikul klassijuhataja Aino Vagur ja õppealajuhataja Ats Tuula. Umbes samal ajal võitsin ära kooli kirjandite võistluse. Hiljem kirjutasin mingi pika science fiction’i loo, aga see ei tulnud suurem asi. Ju oli siis vaja veel õppida.
Kohalikus elus osalemisel olete juhtinud muuhulgas linnapeana Viljandit, aga ei ole jäänud käimata ka Riigikogus. Kuidas see nii läheb, et tegusad inimesed leiavad tee poliitikasse ja mis oli Teie ajend? Kuivõrd peate end poliitikuks?
Sõna “poliitik” kasutatakse Eestis liiga kergelt. Kui keegi esimest korda valitakse kohalikku volikokku või Riigikokku, siis pole ta veel poliitik. Sinna on siis veel pikk tee. Lennart Meri oli kindlasti poliitik, Edgar Savisaar on, Mart Laar ka. Seda Eesti poliitikute loetelu võiks jätkata, aga mitte väga pikalt. Mina kujutan poliitikut ette inimesena, kes on ka riigimees – inimene, kes vaatab asju laiemalt ja muretseb ka selle eest, mis jääb neist maha järgnevatele põlvkondadele.
1989. aastal sattusin linnavolikokku ilmselt seetõttu, et olin mitmel olulisel teemal kohalikus ajalehes kirjutanud. Riigikogus olles olid minu mureks eelkõige omavalitsust puudutavad seadused, sest nende puudulikkus andis linnapea ametis kõvasti tunda. Saime nende seadustega hakkama.
Neid, kes soovivad midagi ühiskonda ja kellegi heaks panustada, paistab silma üha rohkem. Väga levinud on näiteks kodanike omaalgatused. Kas meil hakkab tekkima arvestatav kodanikuühiskond?
Tundub küll nii. Aga üheski riigis ei tee kõiki asju riik ja omavalitsused. Mulle näib, et kodanikuühiskonna roll tasapisi kasvab. Mõju pole küll veel nii suur kui võiks, aga ikkagi juba märkimisväärne. Ka on paranemas riigipoolne kodanikuühiskonna rahastamine, kuigi, jah, see on vaevaliselt läinud. Kodanikuühiskond tähendab ka seda, et kui näed, et midagi tuleb muuta, siis tegutsed, mitte ainult ei kurda.
Kindlasti ei ole riigivõim mingi võluvits. Seda pole maailmas ükski riik. Riik pole ju mingi abstraktne tulnukate laev. See on teatud süsteem ühiskonna korraldamiseks, kus seda teevad ju inimesed meie endi hulgast. Aga riik peab looma võimalused, et kõik saavad kaasa lüüa ja et igaühel on õigus avaldada vabalt oma arvamust ja õigus nõuda, et ta ära kuulataks.
Aeg-ajalt on keerulistes, eriti kogu ühiskonda puudutavates, olukordades kuulda: mina ei saa sinna niikuinii midagi parata või muuta …
Muutused ei tule sageli kiiresti. Kui vaatad igal päeval peeglisse, ei märka midagi, aga kui kord viie aasta jooksul, siis on muutused juba märgatavad. Nii on ka riigiga. Pealegi, riik, nagu ka inimene, on ju pidevas muutumises. Seega, kui inimene muudab ennast, muutub ka riik. Sellepärast on ka kool tähtis. Hiinlastel on vanasõna, et lapse kasvatamine vajab märksa suuremat tarkust kui riigi valitsemine.
Jah, elan Viljandis 1972. aastast. Siis suunati mind Jakobsoni kooli tööle füüsikaõpetajaks. Olen sündinud Võhmas.
Traditsioonid on nagu mutrid, mis hoiavad ühiskonda koos. Nii meeldib mulle väga, et igal aastal, juba 25 aastat järjest, loeb Viljandi linnapea kohtumaja ees ette manifesti, et igal aastal on hansapäevad, et igal aastal toimub folk jne.
Olete ju veel ka õppejõud. Kõrvalt näen Teid füüsik-matemaatik-filosoofina, kusjuures viimase liidaksin siia veel tulenevalt Teie sõnamängumeisterlikkusest. Kuidas on sellega lugu aga täpsemalt?
Praegu ma õpetaja ega õppejõud enam pole. Peamiselt võtab aja kirjutamine. Vahel sekka mõned loengud küll ette satuvad.
Sõnamängud ja aforismid tulevad kuidagi ise pähe, eesti keel on selleks hea keel. Vahel tundub, et miski sõnum on meie sõnades lihtsalt peidus, tuleb osata see vaid üles leida. Noh näiteks: algul olid mäluaugud, siis tulid mälupulgad.
Üks pluss üks võib olla nii null, üks, kaks, kolm või veelgi enam. Sõltub, millised need ühed on ja kuidas nad omavahel klapivad. Aitab see, kui oskad ka olevikus elada ja mitte ainult üks päev korraga. Aga minevikuta ja tulevikuta ka ei pääse, sest need on olevikuga seotud.
Teada on, et olete suur ajaloohuviline. Kas Teid võib ka nimetada kohaliku kandi kroonika kirjutajaks või pidajaks?
Ajaloo vastu on mul huvi juba keskkooli ajast, mil käisin ajaloo olümpiaadidel. Oma osa oli ka selles ajalooõpetajal Kalju Terasel. Kaalusin isegi minna Tartusse ajalugu õppima, kuid tolleaegne ajalugu tundus liiga politiseeritud ja ühe kallakuga.
Kroonik ma kindlasti pole, aga huvitavaid seiku siinsetest tegemistest ja inimestest on õnnestunud leida. Mul on õnnestunud leida juba 26 aastat ilmunud “Sakala kalendrisse” ka mitmeid huvitavaid kirjutajaid. Praegu on käsil 27. kalendri koostamine.
Olin kunagi 29. veebruari klubi liige koos Helir-Valdor Seederiga. Oli selline klubi, mis käis koos iga nelja aasta järel – 29. veebruaril toimus pidulik lõunasöök ja arutati ilma asju. Meid Seederiga kutsuti sinna sellepärast, et tollane maavalitsus keeldus seda klubi registreerimast, meie linnavalitsuses tegime selle ära. Aga veel olen Eesti Muinsuskaitse Seltsi liige, Viljandi Muuseumi Sõprade Seltsi liige jne.
Olete üles kasvatanud asjalikud lapsed. Mida nad teevad? Ja Teil on ju õnn olla veel ka vanaisa. On nii?
Poeg on Viljandi Metallis insener-tehnoloog. Huvitub spordist, ajaloost ja tervislikust toitumisest. Tütar on riigi rahanduse ja valitsemise professor TTÜ-s. Pojatütar saab kuus ja peab juba mulle loenguid, mida ja kuidas peab tegema. Aga kui ta külas on, siis on kogu maja teda täis.
Eks ma ole kõige rohkem õpetaja, seda ametit olen ka kõige kauem pidanud. Kui midagi kirjutan, siis mõtlen alati, kas see mõte jõuab kohale ja ehk on sellest kasu.
Kui eelpool kirjapandu kokku võtta, on seda … palju, aga kõik käib Teil kuidagi kisa ja kärata, rahulikult ja lihtsalt. Kuidas ammutate energiat, et olla motiveeritud?
Ma ei usu, et seda palju on. Pigem nii, et laisal inimesel on alati himu midagi teha, nagu ütles Vauvenargues. Iga inimene saab sündides kaasa mingi vedru või eluenergia. Lapsepõlv aitab seda vedru alles hoida. Vanemas eas aitab see vedru tegutseda. Motivatsiooniks on see, kui miski asi õnnestub. Kui ei õnnestu, siis tuleb mõelda, mis läks kehvasti ja edasi rühkida. Aitavad ka sõbrad.
Igaüks tahab olla õnnelik ja igapäevase elu püüd näiksegi olevat justkui võidujooks selleni. Kuidas tundub ja mida sellest arvate?
Ärge püüdke iga hinna eest olla õnnelik. Õnnetunne on sageli vaid mingi hetk ja sageli tagantjärele tajutav. Püüdke olla teistele kasulik ja huvitav. Siis pole karta, et vanemas eas oleks igav. Olen näinud paari pensionil kolleegi, kes kurdavad igavuse üle. See on lihtsalt sellest, et neil pole piisavalt huvisid või et nad on kaotanud huvi maailma vastu. Kui see huvi maailma vastu on olemas, siis ka elad ja pole igav.
Vaevalt ma siin midagi olulist suudan vastata ja kas selle täpne defineerimine üldse võimalik on. Pöördun seepärast targemate poole. Filosoof Immanuel Kant on öelnud: “Õnn on ideaal, kuid mitte mõistuse, vaid kujutlusvõime oma“. Nõustun ka George Bernhard Shaw’ga, kes on kirjutanud: „Eluaegne õnn – keegi ei kannataks seda ju välja! Niisugune maailm oleks lausa põrgu“. Seega ärgem lootkem olla kogu aeg õnnelik ja olla veendunud selles, et kõigi jaoks on õnn ühesuguse tähendusega asi.
Sel aastal peaksid ilmuma kolm raamatut: “Sakala Kalender 2016”, “Õpetaja Albert” ning “Viljandi lood ja legendid”. Koostamisel on veel neljas lugude raamat, mis on omalaadseks järjeks kolmele raamatule: “Kuldsed lood”, “Ajatud lood” ja “Õpetajat otsimas”. Kaugemale esialgu ei mõtle.
Facebooki kirjutan, kui leian midagi naljakat või huvitavat või õpetlikku. Püüan igal päeval paar asja sinna kirja panna.
Saksa firmalt kingituseks saadud 10 hübriidjalakat on Tartus kohal ja need istutatakse neljapäeval-reedel Riia tänava äärde sõidutee ja kergliiklustee vahelisele haljasribale politseimaja vastas.
Saksa firma Lorberg korraldas mitut Euroopa riiki hõlmava aktsiooni, mille raames istutatakse Berliinist Peterburi kulgeva rahvusvahelise jalgrattatee R1 äärde 200 hübriidjalakat. Selleks kingiti puud kuue riigi omavalitsustele. Eestisse on plaanis istutada kokku 50 jalakat, neist 10 Tartus. Puude istutamise aktsiooni korraldas firma Euroopa ühtsuse ja rahu märgiks ning jalakate populariseerimiseks. Tartu linnani jõudis Lorbergi firma algatus Eesti saatkonna kaudu Berliinis.
Istutamise käigus uuendatakse Riia tänava äärses Raja pargis haljastust, sh võetakse maha väheväärtuslikke puid, peamiselt halvas seisukorras kuuski, et teha kasvuruumi uutele puudele. Istutustööd on kavas teha neljapäeval ja reedel.
Hübriidjalakas on suure haiguskindlusega, kiire kasvu ja kena võraga ning vastupidav ka linnakeskkonnas. Istutatavad puud on 5 meetrikõrgused.
Lisaks puude aktsioonile on Lorbergi firmal kavas korraldada juuni algul 10-päevane rahvusvaheline ratturite retk, mis algab Berliini lähistelt ja kulgeb mööda rahvusvahelist rattateed R1 kuni Peterburini.
|
OSCAR-2019
|
||
Mitmed rahvusvahelised maksureeglid on ajale jalgu jäänud, sest need töötati välja enne digimajanduse murrangulist arengut. Range juhindumine sellest, et väärtuse loomise, maksustamise toimumise ja maksumaksja füüsiline asukoht langevad tingimata kokku, meid enam edasi ei vii.
Digimajandus võimaldab nii ettevõtetel väärtust luua kui inimestel tooteid ja teenuseid tarbida geograafilisest asukohast ja füüsilisest varast sõltumatult. Maksustamine peab seda arvesse võtma ning muutuma neutraalsemaks, õiglasemaks ja läbipaistvamaks. Eesti võtab digiriigina väljakutsed vastu ning käärib käised üles.
Äriühingute kasumi maksustamise rahvusvahelised reeglid lähtuvad eeldusest, et väärtuse loomiseks on vaja eelkõige füüsilist vara ja maksustatava kasumi tekkimiseks füüsilist kohalolekut. Uued digilahendusi kasutavad ärimudelid nendest eeldustest ei lähtu.
Toome mõned näited. Turisti ja majutaja kokku viimiseks ei ole enam tarvis reisibüroo kontorit – piisab usaldusväärsest veebilehest. Linnaelanike ostuharjumuste kaardistamiseks pole enam vaja küsitlejate armeed – piisab pangakaartide ostuajaloo analüüsimisest. Melomaan ei vaja enam plaadipoodi – uue muusika saab kätte e-poest.
Sellised uued ärimudelid tuginevad tarbimisharjumuste muutumisel ning digilahenduste võimaluste ärakasutamisel. Need ei ole algselt mõeldud maksude vältimiseks, kuigi tänaste rahvusvaheliste maksureeglite vananemise tõttu jääb selliste ettevõtete kasum tihti maksustamata. Oleme seisukohal, et digimajanduse edu ja konkurentsivõime ei saa seisneda kasumite maksuvabastusel. Eesti väljakutse on jõuda uute, digilahenduste arengut arvestavate rahvusvaheliste reegliteni, mis taastaksid kõigi ettevõtete kasumi võrdse maksustamise sõltumata tootest, teenusest ja tegevusalast.
Erinevate ELi riikide käibemaksuseadustes orienteerumine käib väikestele ja alustavatele ettevõtetele tihti üle jõu. Reeglite lihtsustamine teeks kaubavahetuse ELi riikide vahel kergemaks ja võimaldaks ka väiksema kohaliku turuga riikide ettevõtetel hõlpsamini tegutseda.
Niisiis tegeleme algatusega, mille mõte on anda ettevõtetele võimalus deklareerida teises riigis toimunud käive ja tasuda käibemaks oma registreerimisriigi maksuhalduri vahendusel. See lihtsustaks piiriülese kaubandusega kaasnevat aruandlust märkimisväärselt, eriti alustavate ettevõtete jaoks. Alla 10 000 eurose käibega müüja saaks käibemaksu arvestada vaid ühe riigi reeglite alusel.
Lisaks tegeleb eelnõu sellega, et kaotada ELi välistel e-kaubanduse ettevõtetel eelis, mida ELi ettevõtetel ei ole. Praegu võib näiteks Hiinast tellida alla 22 eurose väärtusega kauba käibemaksuvabalt, kuid ELi veebipoest ostetud sama väärtusega kaubalt tuleb tasuda ka käibemaks. Eelnõuga kaotatakse väljastpoolt ELi saabuva saadetise käibemaksuvabastus.
ELi välised riigid peaksid järgima head maksuhaldustava. Kutsume neid üles seda tegema – vahetama maksualast teavet, silmas pidama õiglase maksustamise printsiipe ning rakendama reegleid, et tõkestada kasumite kunstlikku ümberpaigutamist soodsamate maksurežiimidega riikidesse.
Selleks on ELi liikmesriigid algatanud protsessi, mille käigus vaadatakse läbi liikmesriikidega olulisemaid majandussidemeid omavate riikide maksuregulatsioonid ning hinnatakse nende vastavust rahvusvaheliste standarditega. Hindamisprotsessi tulemusena peaks 2017. a lõpuks valmima nimekiri neist riikidest, kes teavet ei vaheta, võimaldavad ilma majandusliku sisuta nn offshore-firmade loomist või ei järgi kasumite ümberpaigutamise tõkestamiseks ettenähtud rahvusvahelisi reegleid.
Kõigi hinnatavate riikidega luuakse kontaktid ning astutakse nendega dialoogi, kutsudes neid koostööle. Mittekoostöövalmis riigid kantakse nimekirja ning nende suhtes võivad liikmesriigid rakendada meetmeid, mis seisnevad eelkõige rangemates nõuetes tehingutele nende riikide isikutega.
Igapäevaselt mitme riigi maksuõigusega kokkupuutuvatel maksumaksjatel ja maksukonsultantidel on kogunenud teadmised maksusüsteemide lünkadest ning ebakõladest. Seda eelist kohalike maksumaksjate ja maksuhaldurite ees kasutatakse ära järjest uute ja keerulisemate piiriüleste skeemide väljatöötamiseks, mis võimaldavad makse optimeerida või neist üldse kõrvalehoiduda. Oleme seisukohal, et rahvusvaheliselt tegutsevate ettevõtete edukus ei saa toetuda maksude tasumata jätmisele.
Arutame värsket algatust, mis teeks maksukonsultantidele (ja teatud juhul maksumaksjatel endil) kohustuslikuks jagada maksuhalduritega teavet, milliseid piiriüleseid skeeme maksude vältimiseks soovitatakse ja kasutatakse. Uute reeglite jõustumisel hakkaksid maksuhaldurid saadud teavet omavahel jagama, et tekiks võimalus uutele skeemidele võimalikult varakult maksukontrolli või seadusemuudatusega reageerida.
Riigid ja koos sellega maksusüsteemid on välismaailmale ja konkurentsile järjest avatumad. Eelpool välja toodud algatused on vaid mõned, mida eesistujamaana käsitleme. See, kuidas me antud teemadega edeneme sõltub paljude teiste osapoolte, sh teiste liikmesriikide koostöövalmidusest. Igal juhul anname oma parima, et jätta oluline jälg Euroopa Liidu maksusüsteemi kaasajastamisse.
Raamatupidamise Praktiku lugejate küsimustele vastavad Tööinspektsiooni ja Leinonen OÜ nõustamisüksuse eksperdid.
? Ettevõte võttis 15.12.2017 pangalaenu. Kui kogusummast on 2017. aastal välja makstud 20%, siis kas laenu all peab kajastama vaid laekunud summat või kogu laenu ja nõuet panga vastu?
Laenukohustuste all kajastatakse 2017. aastal reaalselt saadud laenu summat. Soovitav on aastaaruandes laenude lisas märkida lisainfosse, et 2017. aastal saadi 20% kogu saadaolevast laenust ning ülejäänud 80% laenust saadakse 2018. aastal.
? Kas lapse sünnitoetus võetakse arvesse ka töötaja keskmise töötasu arvestamisel ehk siis puhkuse ja töövõimetuse arvestamisel? Sotsiaalmaksuga on see maksustatav, kuigi ei ole töine tulu.
Töölepinguseaduse 29 lg 8 alusel kehtestatud keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord § 2 lg 1 alusel võetakse keskmise töötasu arvestamisel arvesse töötasuna teenitud summad. Lapsetoetus ei ole töötasuna teenitud summa.
? Kui töötaja kuupalk on määratud nii tunnitasuga kui ka tükitööl põhineva lisatasuga, siis kas peab maksma tunni eest seadusega määratud miinimumi, kui tunnitasu pluss lisatasu annavad kokku seaduses ettenähtud 2,97 eurot?
Töölepingu seaduse (TLS) kohaselt on töötasu tasu, mida makstakse töö tegemise eest. TLS ei näe ette töötasu kohustuslikke osasid ega määratle nende sisu. Pooled saavad vabalt otsustada selle üle, millistest osadest töötasu koosneb, missuguse arvutusliku mehhanismi kaudu töötasu kujuneb ja millised on selle võimalikud lisatasud. Tähtis on, et töötasu kujunemine ei viiks selleni, et töötajale makstakse vähem, kui on kehtestatud töötasu alammäär.
Tulenevalt TLS-i § 29 lg 5 kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega kindlale ajaühikule vastava töötasu alammäära, mis on 01.01.2018 alates 2,97 eurost tunnis ja kuutasu täistööajaga töötamise korral 500 eurot. Sama paragrahvi lõikest 6 lähtuvalt ei või Vabariigi Valitsuse kehtestatud alammäärast madalamat töötasu töötajale maksta.
Seega võib töötaja töölepingu järgne tunnitasu (n-ö põhipalk) olla väiksem kui Vabariigi Valitsuse kehtestatud alammäär, kuid kogu töötajale välja makstav töötasu (nt põhipalk pluss lisatasu, põhipalk pluss tasu tükkide eest jne) ei tohi olla väiksem kui tunnitasu alammäär 2,97 eurot.
? Ettevõttel on sõiduauto, mille liising lõppes juba aastaid tagasi. Pärast liisingu lõppu autot põhivarana arvele ei võetud, kuid auto jäi firma kasutusse. Nüüd soovitakse seda autot müüa. Kas auto müüki tuleb kajastada põhivara müügina või läheb see muu müügitulu alla?
? 2015. aasta juunis osteti sõiduauto, millelt tasuti käibemaks ja küsiti tagasi 50%. Kuni 2017. aasta detsembrini arvati autole tehtud kulutustest maha 50%. Alates detsembrist otsustati kasutada sõiduautot ainult ettevõtluses. Kas edaspidi on lubatud sõiduauto kuludelt maha arvata 100% käibemaksu? Kas ja millal toimub tagasi küsimata käibemaksu ümberarvestus?
Kui auto osteti 2015. aasta juunis, siis auto viieaastane sisendkäibemaksu ümberarvestamise periood algas sellest ajast. Kui nüüd otsustatakse, et selle autoga enam erasõite ei tehta ja sisendkäibemaksu hakatakse 100% maha arvama, siis tuleb liiklusregistris selle kohta märge teha ja sellisel juhul kaob erisoodustuse maksmise kohustus ning ka sisendi saab 100% maha arvata. Loomulikult ei tähenda ainult registrikanne, et see nii ka on. Auto tegelik kasutus peaks samuti muutuma. Sõiduauto kasutusotstarbe muutumisel 50% pealt 100% peale ei toimu eelneva perioodi ümberarvestust. Ümberarvestus võib toimuda auto müügil.
? Ettevõte tegeleb autorendiga ja peame Maanteeametis tegema märked juhul, kui autot kasutatakse ainult tööalaselt. Küsimus tekkis aga lühirendi kohta: kuidas peab ettevõte kajastama/märgistama/maksustama näiteks viieks päevaks või kuuks ajaks renditud autot?
Kui jutt on autorendi firmast, siis siin ei ole vahet, kui pikaajalised on rendiperioodid. Märge liiklusregistris näitab, kuidas rendileandja seda autot kasutab, kas ettevõtluse tarbeks või on ka vahepeal erasõite. Nii pikaajaline kui ka lühiajaline auto välja rentimine on ühtemoodi ettevõtlus. Probleemid tekivad siis, kui rendiautodega sõidavad ringi ettevõtte enda töötajad.
? MTÜ on asutatud 02.06.2017. Kas aastaaruande peab esitama 31.12.2017 seisuga või võib seda teha ka 31.12.2018 seisuga?
Kui juriidiline isik on asutatud pärast esimest juulit, siis võib esimese majandusaasta aruande koostada ülejärgmise kalendriaasta lõpu seisuga. Majandusaasta võib sellisel juhul olla pikem kui üks kalendriaasta.
Jah, juhatuse liikme tasuga kaasneb ka sotsiaalmaksukohustus ja sellega seoses tekib ka ravikindlustus.
Jah, võib küll. Kui kingitused on alla 10 euro väärtuses, siis lähevad need mittekäibe alla vastavalt KMS §-le 4 lg 2 p 6. Kui aga kingitused on kallimad kui 10 eurot, siis tuleb kingituste puhul käibemaks ikkagi ära maksta. Tasuta kauba võõrandamine on ka käive ja siis on maksustatav väärtus soetusmaksumus või selle puudumisel omahind. Sisend arvatakse maha, aga kui ära kingitakse, makstakse müügikäive riigile tagasi. Kui jääb alla 10 euro, siis ei maksa, aga sisendi võib ikka maha arvata.
? Esitasin Soome tellijale arve 20. detsembril. Samal päeval saadeti ka kaup, aga raha laekus meile jaanuari alguses. KMS-i järgi saan selle käibes näidata jaanuaris. Kas raamatupidamisarvestuses võin selle käibesse panna detsembris?
Kui arve esitati Soome 20. detsembril ja ka kaup lähetati samal päeval, siis käive tekkis arve väljastamise päeval ehk detsembris ning deklareerida tuleb 20. jaanuaril.
Eeldusel, et tegemist on tekkepõhise raamatupidamisega, on käibe tekkimise aluseks tehingu toimumine (kauba müük) ehk tulu tuleb kajastada detsembris.
? Käibemaksukohustuslasest ettevõte soetas sõiduauto enne 1. detsembrit 2014. Nüüd soovitakse sõiduk eraisikule müüa. Kas tuleb maksta veel eraldi makse? Kas lähtuma peab auto turuhinnast? Mis juhtub siis, kui auto müüakse alla turuhinna?
Kui auto on ostetud enne 1. detsembrit 2014, siis on 100% sisendkäibemaksu maha arvatud. Kui see auto nüüd maha müüakse, tuleb müügile tavakorras käibemaks lisada.
Käibemaksukohustuslane ei saa midagi müüa ilma käibemaksuta, kui see ei ole maksuvaba käive. Auto ei ole maksuvaba käive. Turuhinna küsimuse puhul eeldan, et auto tahetakse müüa oma töötajale, muidu sellist küsimust ei tekiks. Äriühingu eesmärk on ikka kasumit teenida, mitte oma vara tasuta laiali jagada. Kui müüakse seotud isikule, siis peaks tehing toimuma ikka turuhinnaga. Auto puhul on see tunnetuse küsimus, sest ega tänapäeval palju kasutatud autosid osteta. Samas on piisav, kui sõiduk müüakse jääkväärtusega.
|
OSCAR-2019
|
||
Cuvier laiendas Carl von Linné klassifikatsioonimeetodit ja tema tööd peetakse selgroogsete paleontoloogia alustalaks. Lisaks väitis ta, et liikide väljasuremine on möödapääsmatu fakt, kuid sel ajal peeti seda vaid spekulatsiooniks.
Cuvier sündis 1967. aastal Lõuna-Prantsusmaal luterlikus Montbéliardi linnas. Cuvier' isa oli sõjaväelane Jean George Cuvier ja ema Anne Cleménce Chatel.[2]
Esmase hariduse omandas Cuvier koduõppes, kus õpetas teda ta ema. Hiljem koolis edasi õppides hoolitses ema väga rangelt selle eest, et Cuvier'l alati kõik selge oleks ja seetõttu oli ta klassis oma tulemustelt alati kõigist ees.[3] Gümnaasiumiaastatel olid tema teadmised matemaatikast, ajaloost ja geograafiast alati märkimisväärsed. Ta huvitus sügavalt ajaloost ja märkimisväärne oli ka tema mälu faktide meelespidamisel – kord juba kuuldud, jäid nii nimed, kuupäevad kui ka sündmused talle alatiseks meelde. [2]
10aastasena, pärast gümnaasiumisse astumist, sattus ta juhuslikult lehitsema Konrad Gesneri "Historiae Animaliumi", mis äratas temas kohe huvi loodusteaduste vastu. Seejärel köitis ta tähelepanu Georges-Louis Leclerci mahukas teos "Historie Naturelle". Neid teoseid üha uuesti uurides ja lugedes teadis Cuvier juba 12. eluaastaks neljajalgsetest ja lindudest sama palju kui loodusteadlane. [2]
Pärast gümnaasiumi lõpetamist kolis ta Saksamaale Stuttgarti ja õppis 4 aastat Herzogliche Karls-Akadeemias, kus ta saavutas märkimisväärseid tulemusi kõikides õppeainetes. Kuigi Saksamaale minnes ta saksa keelt ei osanud, omandas ta selle väga ruttu ja juba peale 9 kuud võitis Cuvier akadeemia auhinna just oma saksa keele oskuse eest. [3]
Lõpetamise järgselt ei olnud Cuvier'l piisavalt raha, seega kolis ta tagasi Prantsusmaale, kus töötas 1788. aastast Normandias aristokraatlikus peres koduõpetajana, õpetades krahv d'Héricy ainsat poega. Käies tihti lähedases linnas Valmontis koosolekutel, kus arutleti agrikultuuri teemadel, kohtus ta tunnustatud agronoomi ja arsti Henri Alexandre Tessier'ga (1741–1837). Cuvier ja Tessier said headeks sõpradeks ja viimane tutvustas teda oma Pariisi kolleegidele kui "Normandia sõnnikuhunniku pärlit", nagu ta ütles oma kirjas Antoine-Augustin Parmentier'le. See sõprus tõi kaasa uusi tutvusi, mille tulemusel hakkas Cuvier läbi käima selle aja tuntud loodusteadlastega. 1795. aastal, 26aastasena, kolis Cuvier Pariisi, kus temast sai assistent Jean-Claude Mertrudile (1728–1802), kes oli äsja määratud võrdleva anatoomia eesistujaks Jardin des Plantes'is. [2]
Täiesti kindel oma täpsetes ja üksikasjalikes anatoomilistes kirjeldustes, keeldus Cuvier oletuslike teooriate ja hüpoteesidega tegelemast. Ta lükkas tagasi Lamarcki ideed liikide muutumisest, pidades kalamliikidevaheliste üleminekuvormide olemasolu absoluutselt võimatuks. Lisaks keeldus ta uskumast inimese kui liigi kõrget vanust ja liikide evolutsiooni võimalikkust.
Aastaid hiljem aitasid just tema detailsed kirjeldused ja fossiilide uuringud leida tulevatele põlvedele kinnitavaid argumente, mis toetavad loomariigi evolutsioonilist muutumist. [4]
Cuvier' joonistus, mis demonstreerib mammuti (üleval) ja India elevandi alalõua ehituse erinevust. 1798
1800. aastal avaldas Cuvier "Lecons d’Anatomie Compareé" ("Võrdleva anatoomia õppetunnid"), kus esitati üksikasjalik loomade elundite ehituse ja funktsioonide käsitlus. Võrdleva anatoomia printsiipide valdamine võimaldas tal ka suurepäraste tulemustega väljasurnud selgroogsete jäänuseid uurida. 1800. aastal demonstreeris ta, et Siberist pärit ürgsete mammutite hambad, ehkki selgelt sarnanedes olemasolevate India ja Aafrika elevantide hammastega, siiski erinevad üksteisest, ning kuulusid tänapäeval tundmatule ja seega väljasurnud liigile. [4]
Edasi näitas Cuvier, et hästi tuntud hiigelsuure looma (tänapäeval identifitseeritud kui mosasaurus) fossiilne kolju, mis leiti karjäärist Maastrichtis, kuulus suurele merelise eluviisiga sisalikule, mis oli lähedane varaanidele, kuid on nüüd samuti välja surnud. Ta määras ka väikese roomaja, kes leiti litograafilisest lubjakiviplaadist Saksamaal Baieris, seni tundmatusse selgroogsete rühma ehk lendsisalike hulka kuuluvaks ja nimetas selle pterodaktüliks. [4]
Oskus võrrelda organisme ja taastada mineviku elusolendeid avaldas Cuvier' kaasaegsetele sügavat muljet. Need teadustööd olid pöördepunktiks nii paleontoloogia ajaloos kui ka võrdlevas anatoomias ja ühtlasi tõid Cuvier'le rohkelt tunnustust.
Suur prantsuse kirjanik Honoré de Balzac avaldas Cuvier' põhimõtetest inspireerituna kuulsa romaanisarja pealkirjaga "La Comédie Humaine" ("Inimlik komöödia"), luues selle 19. sajandi Prantsuse ühiskonna võrdleva anatoomiana. [4]
Cuvier töötas mitu aastat koos Pariisi kaevanduskooli instruktoriga – Alexandre Brongniartiga, kellega alustas 1808. aastal "Description Géologique du Bassin de Paris" ("Pariisi basseini geoloogiline kirjeldus") kirjutamist. Nende töö oli kindel endasiminek stratigraafia paleontoloogilises meetodis, mis kasutab fossiile eri kihtide eristamiseks. Magevee- ja meresetete vaheldumine viis Cuvier’ oletusele, et minevikus oli maakera pinnal toimunud pöördelisi sündmusi ehk katastroofe, mis on põhjustanud loomastiku äkilise väljasuremise. Need ideed avaldas ta raamatus "Discours sur les Révolutions du Globe" ("Arutlus revolutsioonidest Maa pinnal"). [4]
1817. aastal ilmus Cuvier’ suurim ja kuulsaim töö: "Le Régne Animal Distribué d’aprés son Organisation" ("Loomariik, korraldatud vastavalt selle organisatsioonile"). Teos oli neljas köites ja selle järg, viieköiteline väljaanne ilmus aastatel 1829–1830.
"Le Régne Animal" oli katse koostada täielik loomariiginimestik ja formuleerida loomulik klassifikatsioon "osade korrelatsiooni" printsiibi alusel (s.t looma kõik kehaosad on funktsionaalselt ühendatud, nii et ühe luu uurimisest saab teha järeldusi kogu looma kohta) ja tunnuste jaotuse alusel. Selles töös tõi Cuvier loomariiki selguse, järgides täpselt loomarühmade tegelikku sugulust. Tema jaoks oli iga loom ainulaadne kogum morfoloogilisi sarnasusi, mida eksimatult äratuntavad erijooned kõigist teistest vormidest eristavad.
↑ Reybrouck, David Van (2012). From Primitives to Primates: A History of Ethnographic and Primatological Analogies in the Study of Prehistory. Sidestone Press. p. 54. ISBN 978-90-8890-095-2.
|
OSCAR-2019
|
||
Väljas ladistab vihma ja päris rõske olemine on seal. Ilus, karge ja päikeseline hommik asendus sellega, mis on. Kevad tuli, lõunast, tolle sajuga.
Talve viimane päev aga oli kodumail hoopis teise moega. Juba hommikul klaaris taeva ära, tõstis temperatuuri seitsmeni ja pani linnukesed taeva kaares ja metsa veeres siristama. See päev oleks olnud kui kingitus, sest nii väga ma teda sellisena olin soovinud. Laupäeval kohale jõudes tuli tervituseks kohe sahmakas teralund ja lörtsi, mis hetkeks isegi maa valgeks lõi. Lumi sulas taas küll kiirelt, kuid jättis aia märjaks ja ligaseks. Nii ma siis lootsin, et nädala ja kogu selle talve viimane päev tulevad helgemad ning annavad võimaluse selleks, mis kõik plaani võetud. Ja see päev tuli! Ja ta OLI!
Enne aga, kui ma töödega alustasin, tahtsin proovida, kas vaher veel jookseb. Jooksis vähehaaval küll ning sai hüva rüübet. Eks ilma poolest võinuks juba kase jooksma panna, aga vahtramahl on ikka teine. Õige magus!
Loomulikult tuli ka pilk peale heita kõigele, mis aias toimumas - vaadata siia ja piiluda sinna. Kas mul amuuri adoonised on? Kas iirised seina ääres juba õitsevad? Kas hiidiisopid näitavad elumärke? Ja niiviisi igal sammul, saatjaks lõokese laul ja kiivitaja hüüd, kuskil kaugel sookurgede hõiked. Valge toonekurgi kõndis juba siin Tallinna külje all ringi. Märkasin teda minnes. Ja haneparvi lendas. Lumikellukesed õitsesid ja nad on ikka nii paganama ilusad!
Suur eesmärk oli alustada peenarde suurpuhastusega. Ma ei julgenud loota, et saan sellega ühele poole, kuid tahtsin jõuda niipalju, kui võimalik. Sest ega venitada sellega pikalt saa, taimed juba tärkavad. Alustasin mägisibula peenraga ning liikusin edasi tulbipeenrasse. Nii roos 'Lark Ascending' kui buddlejad olid üleni rohtsed ning külmavõtmata. Kärpisin siiski nad tugevalt tagasi. Iiristelt said pealsed lõigatud ja 'Vanilla Fraise' vormi lõigatud. Puhtaks ja korda said veel üks liblikapeenar ning seinaäärne aiapeenar, kus siberi iirised ja liiliad. Viimases on ka mu kallid adoonised ja nad olid täitsa olemas! Oh seda rõõmu! Esimest talve peale möödunud kevadist saabumist Sulev Savisaare juurest. Need amuuri adoonised on ikka väga vahvad. Mõjuvad algul kui paiselehed ja eks nendegi esimestest kollastest nuppudest on ju palju elevust. Mina valisin oma taimed võimalikult kollase õiega, kuid neid variatsioone kollase ja pruuni vahel oli palju. Aga need kakski paistavad olema erineva olemise ja väljanägemisega.
Suuest püsikupeenrast jõudsin puhastada ehk poole või natuke rohkem. Olulisemad osad - seal, kus varajasemad tärkajad. Ja kõik teravaõielised kastikud lõikasin igalt poolt samuti ära, nad tõesti juba kasvavad pisut. Ja mul on neid ... 7..8, oh, 12 tükki! Luht-kastevarred said samuti korda. Siidpööristega on aga aega. Mõistsin lõpuks, et kõige korda saamiseks, mis käesolevaks loodud, kulub mul 3-4 nädalavahetust. Eks see on ka piir, kuni olen distantsaednik.
Päev oli soe ja avas esimesed krookuseõied, rääkimata lumikellukestest. Minul oli aga veel üks tähtis töö ära teha. Olin Inglismaalt tellinud mõned lembeliiliad ja need vajasid kindlasti pottidesse panemist. Nüüd mul on lisaks olemasolevatele kolmele sordile veel kolm juures. Lembeliiliate sügav sinine värv on lihtsalt vastupandamatu! Potid läksid keldriaknale. Õue saavad siis, kui külmaoht on möödas.
Kevade esimene päev on ka minu blogi sünnipäev. Juba 4 aastat täis ja viies ring hakkab peale. Vaatan, et postitan aastast aastasse ikka samu pilte, aga see ongi päevaraamatu mõte. Pagana põnev on vaadata, kunas murdsid lumikellukesed läbi lume või avasid krookused oma esimesed õied. Korduvates piltides on ka oma järjepidevus - et taimed on alles, kes kuidas, kuhupoole arenenud. Ka see on väga huvitav. Ja oluline on seegi, et üldse on jätkuvalt huvitav, see asi siin. Oleks vaid rohkem aega!
On jah. Ja ma vaatan neid kahte pilti noist kahest taimest aina uuesti ja uuesti ja lean aina enam erinevusi. Isegi kattelehed ja tõusmed tervikuna on erinevad. Ühed punakamad ja teravamatipulised, teised heleroosamad ja ümaramad. Rääkimata siis noist õieerienevustest. Mis muud, kui peaks taas Savisaarele külla minema ning mõne põnevama veel lisaks tooma!
Väikeses aias ilmestab aeda ka kõige pisem õielaiguke, meil oleks pargialusesse vaja tuhandeid sibulaid tippida.
Teie puudealustesse võiks loodus ise tuua mingid kevadvärvid - kas ülaste valevust või sinilillede sina... Aga eks need protsessiv võtavad aega.
:) Kui ma pühapäeval aias mõnutasin, siis mõtlesin, et vaat kus Tistoul on vedanud, saigi kevadise ilma. Iirised on sul ikka väga varajased, meil siin alles otsad väljas. Jõudsid ikka palju ära teha, lisaks need päikselised pildid.
Aga ilmaga vedas mul tõesti. Tulevaseks nädalavahetuseks pole üldse nii head prgognoosid. Ehk õnnestub ka see kuidagi heaks soovida?!
Hmm, Madeira Agapanthused. Kõlab muidugi huvitavalt! Tea, kas nood võisid olla igihaljad liigid/sordid? Sealses kliimas ju eeldatavasti on. Neid tuleks siis rohtsena toas üle talve hoida. Aga teeme vahetust! Mul on vastu pakkuda oma Eestimaiseid 'Blue Magic' seemneid möödunud aastast! ;)
Metsik siis metsik! :) Aga ma arvan küll, et võib olla tegemist igihaljaga. Aga mis sest! Kui näeme, siis vahetame!
Ma pean tänama oma mikrokliimat. Päikesepoolne metsaserv koondab pisut enam sooja, kuigi oleme ka läänetuultele valla. Sellegi poolest sulab lumi kiirelt ja seda eriti maja lähedalt. Eks see annab pisukese edumaa. Samas kaasnevad alati ka riskid. Öökülma võib sellegipoolest tugevalt teha ning kaugemale arenenud taimed saavad enam pihta.
Oi oi kui mõnus sul seal on (olnud). Ja imelised lumikellukesed oma täies kauniduses su piltidel. Ja mõnusad puhastamised ja värsked peenrad ja ninad. Tore, et said toimetada, mul siin veel väga märg.
Mul on hea meel, et tänane ilmaprognoos lubab samahead ilma ka tulevaks nädalavahetuseks ja ma saan oma töödega jätkata. Jäi ju tegelikult kõik pooleli. Ja ehk on siis juba ka uusi puhkenud õisi, näiteks need iirised, kes kohe-kohe pakatamas olid.
Tead, selle ilmajälgimisega on pahasti. Loomulikult läks puhkuse käigus järg käest ära ja nüüd pole ka järje peale saanud. Pööripäeval ei tulnud tuuled isegi meelde... Ju mu fookus on ikka mujal. Aga tuul oli pigem lõunast. Nii ütleb Ilmateenistus oma kodulehel.
|
OSCAR-2019
|
||
Muusikaline etendus on pühendatud märtritele ja pühakutele, kes kunagi on Eestis elanud ja tegutsenud. Eesmärk on näidata eestlaste ja slaavlaste kultuuri ühisjooni ning tõestada, et vaimulik muusika ületab rahvuslikud ja kultuurilised erinevused ja eelarvamused.
Traditsioonilised Vana-Vene, Kreeka, Süüria laulud kõlavad uues kontekstis koos tänapäeva Eesti helilooja Urmas Sisaski muusikaga. Sisask on viisistanud õigeusu tekstid ja teinud seda spetsiaalselt ansamblile Orthodox Singers.
Ansambel Orthodox Singers tegutseb alates 1989. aastast ja on viimase 22 aasta jooksul leidnud tunnustust kui üks Eesti paremaid kooriansambleid.
Orthodox Singers koosneb professionaalsetest muusikutest, kes meisterlikult valdavad eri ajastute muusikalisi väljendusvahendeid. Ansambli looja, kunstiline juht ja dirigent Valeri Petrov on tuntud vaimuliku muusika tutvustaja ning edendajana.
Ansambel on mitme rahvusvahelise konkursi laureaat ja osalenud Euroopa muusikafestivalidel. Kollektiiv on korduvalt käinud kontserttuuridel Venemaal, USAs, Rootsis, Taanis, Soomes, Norras, Saksamaal, Suurbritannias, Prantsusmaa, Iirimaal, Liibanonis, Ungaris ja Poolas. Andnud kontserte Moskva Õnnistegija Kristuse peakirikus, Rootsi Uppsala toomkirikus, Moskva Tšaikovski-nimelise konservatooriumi suures saalis, USA Philadelphia toomkirikus, Stratfordis Avoni festivalil, Nottinghami ja Chelsea festivalil. Samuti on Orthodox Singers esinenud Moskvas ülestõusmispüha festivalil.
22.-27. mail 2010 külastas Eestit Northwestern kolledži 80-liikmeline noortekoor USA Minnesota osariigist. Koori dirigent on juba aastaid Timothy Sawyer, kes õpetab kolledžis muusikaaineid ja juhendab mitmeid erinevaid muusikakollektiive.
Kõrgetasemeline koor andis oma Euroopa ringreisil kontserte Riias, Tartus, Narvas ja Tallinnas. Edasi suunduti Turku ja Helsinki kontsertidele. NWC koorivisiidi repertuaaris olid vaimulikud klassikalised ja kaasaegsed kooriteosed, mida esitati peamiselt a capella. Aeg-ajalt lauldakse ka vokaalsümfoonilisi suurteoseid koos kolledži orkestriga.
Koor annab kontserte oma kõrgkoolis ja linnas, igal aastal toimub ringreis USAs. Iga nelja aasta tagant käiakse kaugematel ringreisidel. Koori motoks on: "Koorimuusika otse südamest". See ühendab lauljaid, kes tahavad kogu südamest tuua au Jumalale oma muusikaliste andidega. Koor otsib võimalusi viia evangeelset sõnumit nii traditsioonilistesse kontsertpaikadesse kui ka sellistesse kohtadesse, kus suurepärast koorimuusikat harva esitatakse.
Eestis oli võimalus nautida koori võimast mitmehäälsust keerulistes klassikalistes teostes kui ka hoogsate spirituaalide seadetes Tartu Salemi, Narva Aleksandri ja Tallinna Oleviste kirikus.
Kehrast pärit Miip on bänd, kuhu kuuluvad viis heas mõttes mässumeelset tüdrukut. Nad ei varja, et on kristlased ja elavad Jumalale. “Jumalal on minu elus väga suur roll, nii muusikategemises kui ka küünte lakkimises – kõike seda teen ma Jumalale,” ütleb bändi bassimängija Hanna. Tüdrukud tahavad oma muusikaga astuda võitlusse, et lõhkuda valearusaamasid kristlusest ja kristlastest. Neile, kes mõtlevad, kuidas kristlus mässumeelsuse ja rokiga kokku sobib, selgitab Hanna: “Tihti arvatakse, et kirikus käivad ainult hallid vanamemmed ja surma lävepakul seisvad vanaonud. Sellise stereotüübi lõhkumiseks on mässumeelsus ja rokk just õiged vahendid.”
Miip sai alguse 2005. aastal Kehra baptistikoguduse juures. Esialgu oli see rohkem kogudust teeniv ülistusgrupp ning selle koosseis üsna ebapüsiv ja kiiresti vahetuv. Päris kindel ei olnud ka see, mis pilli keegi mängima peab. Esmakordselt astus Miip kui päris bänd üles Kehra koguduse noortekal sama aasta novembris. “Esimese esinemise kohta super! Vinge” seisab ansambli kodulehel, kuhu korralike tüdrukutena iga ülesastumise järel värsked muljed kirja pannakse. Tänaseks on ansamblil selja taga juba tublisti üle saja esinemise. Lava on jagatud populaarsete Eesti alternatiivroki kollektiividega, nagu Sõpruse Puiestee ja Vennaskond. Kõlab uskumatult, kuid kunagi otsustati see, mis pilli keegi mängima hakkab, loosiga. Praegu kinnitavad kõik tüdrukud kui ühest suust, et on oma instrumendiga väga rahul. Ansambli legendaarseim pill, kitarr Kalle, on tänaseks pensionile jäänud. Repertuaaris on ka talle pühendatud lugu “Kallis Kalle!”.
Miipi laulud sünnivad elust enesest. “Tavaliselt tulevad kõigepealt sõnad, mis on inspireeritud mõnest läbielamisest, inimesest või olukorrast elus. Pärast seda üritame sinna juurde mõelda muusika, mis meie sõnumit ära ei sööks, vaid selle esile tõstaks,” ütleb Hanna. “Või kui meil on mingi tugev põhimõte, mida inimestega jagada soovime, siis kirjutame sellest laulu,” lisab Kadi. Ansambli üks tuntumaid lugusid, “Muumimamma teritab kirvest”, räägib eelarvamustest. Sest see pole nii, nagu inimene näeb: inimene näeb, mis on silma ees, aga Issand näeb, mis on südames (1Sm 16:7).
Kristi tunnistab, et bändiliikmete muusikamaitse on küllaltki erinev, seepärast otseseid ühiseid eeskujusid ei ole. Mp3-mängijates leidub muusikat kodumaistest artistidest Trepikoda, Ruja ja Anne Veski kuni välismaiste Foo Fightersi, Barlowgirli, Flyleafi ja alternatiivsete indie kollektiivideni välja. “Üritame teha midagi uut ja täiesti miipi”, selgitab Hanna. Liigitatagu seda siis popiks, rokiks või barbiepunk’iks, tuleb tunnistada, et see, mida tüdrukud teevad, tuleb neil suurepäraselt välja. Bändi 2010. aastal ilmunud debüütalbumit hindas kõrgelt muuhulgas Eesti Päevaleht, märkides selle nädala plaadiks.
Miipi üks asutajaliige, trummar Kristi, on veendunud, et Jumal on nad kokku viinud ja andnud neile kõigile erinevad annid: “Tema tahab, et me tegutseksime, läheksime välja ja muudaksime maailma. Seda me ka teeme”.
Nagu tavaliselt on ka sel aastal enamik kristliku muusika kõvemaid tegijaid andnud oma plaadid välja sügisel. Nimetaksin siis mõningad neist, mis peaksid eestlastele rohkem huvi pakkuma.
Sel aastal lõi sügishooaja lahti Skillet albumiga "Awake", mis debüteeris Billboard 200 edetabelis #2 kohal. Head uudised tulid ka detsembris, kui teatati, et Skilleti eelmine plaat "Comatose" on ametlikult müünud kokku üle 500 000 koopia.
|
OSCAR-2019
|
||
Areen pole veel öelnud, et „Sleafordi mod’ide (tegelikult resideeruvad tüübid küll kõrvalmaakonnalinnas Nottinghamis) paduinglaslikkusele, suurepäraselt üheks sulanud sotsiaalsele teravusele ja meelelahutuslikkusele ning loomulikule ropendamisele on raske vastu panna, kui sul on väikegi nõrkus sedasorti kraami vastu. Jason Williamsoni agressiiv-intensiivne tattipritsiv, briti töölisklassi nirust elust pajatav, otsekui väljatulistatud, sama palju humoorikas kui vihane sõnadetulv Andrew Fearni monotoon-minimalistliku rütmi taustal ei näi ajaga tömbistuvat, vaid saab iga plaadiga ainult hoogu juurde. Viimane neist, nimega „English Tapas“, on lihtsalt kirss eelmisel tordikirsil.“ (Ester Faiman)
Areen ütles: „Briti natukene eksperimentaalne post-dubstep-duo Mount Kimbie kõlab kolmandal kauamängival nagu päris bänd. Vastukaaluks varasemale loomele, kui nad kõlasid nagu arvutite ja süntide taga krudistavad nohikud ikka. See bänd mängib indit, kus on üksjagu krautrock’i, dreampop’i, postpunki, magamistoa poppi, ja nimetatud stiilid ei astu lavale üldse mitte tuimade stiiliharjutustena, vaid Mount Kimbie 2017 sõnavõttudena.“ (13.09 / Siim Nestor)
Areen ütles: „Kui hästi tabatud pole ka suursugused pophitid „Olendid“ ja „Vilkuvad kollased“, on mu lemmikud sel albumil ballaadid ja poolballaadid. Eriti „Kunagi läänes“ ja „Suhkur suhkur“ ja neist kahest veel eriti „Suhkur suhkur“. Aasta parimaid kodumaiseid lugusid. Võimalik, et Marten laulab – alul madalalt, siis falsetis – siin tõesti suhkruallergiast või suhkrusõltuvusest, aga see kõlab nagu aeglane armastus, kaval võrgutus ja lüüriline kiim. Nagu soul. Aga üsna omapäraselt territooriumilt.“ (NA 20.12 / Siim Nestor)
Areen ütles: „Üheks neist on Sampha, noor Briti muusik, kes on jätnud oma jälje näiteks Drake’i ja Solange’i albumitele. Tema debüütalbumit kuulates meenuvad millegipärast 70ndate tõsisetoonilised, folk-rock’i ja džässi sugemetega singer-songwriter’id (Joni Mitchell, Jackson Browne, Laura Nyro). Samas ei ole tegu retroga. Sampha kasutab – nii minimalistlikult kui maksimalistlikult – ära 2010ndate audiotehnilist küllust ja võimalust surfata praegusel elektroonilise muusika tõusulainel.“ (15.03 / Priidik Hallas)
Areen pole veel öelnud, et „Jlin seob footworki’i, hausi ja industriaali terviklikuks sulamiks, mis köidab oma hullunud rütmide ja erakordse muusikalise arhitektuuriga. Võidutsevad orgaanilised helid ja rahvapillid, mille tulemusena kõlab album nagu kadunud artefakt tuleviku hõimurahvalt. See on ritualistlik tantsumuusika, mis puhastab.“ (Paul Sild)
Areen ütles: „Esikohal plaadi võlus ongi kindlasti nende omapärane räpistiil. Polürütmiline, ootamatute pausidega, ootamatute kiirendustega. Riimide sees vilksatab pidevalt ad-lib’e (justkui juhuslikke hüüatusi) – valdavalt häälitsusi, nagu näiteks skrt!, skrrt!, skrrrrt!, brrrr!, burrrr!, glah!, heh!, whoo!, roof!, blagh!, vrrr!, blaow!, nawf!, raaahh!, ’sace!, thot thot thot!, aga ka sõnu meenutavaid hõikeid bad!, cookie!, taliban!, splash!, drip!, snap!, perky!. Riimide alla on nad neistsamadest häälitsustest unelaululikke taustameloodiaid sättinud. Kuigi nad lasevad kolmesilbilisi riime kokaiini keetmisest ja relvadest lindile kiiresti, ei ole nende räpp ähvardav ega agressiivne. „Culture“ on äärmiselt lõõgastava (blasé) meeleoluga plaat.“ (NA 8.02 / Siim Nestor)
Areen ütles: „„More Life“ on kindlasti lõbusam muusika kui Drake’i möödunudaastane album „Views“ ja tundub, et kõige mitmekülgsem kogu tema diskograafias. Hiilib nõtkelt kõiksugu musta muusika žanrites, mida nad seal Torontos armastavad. R’n’B, trap’i, dancehall’i kõrval briti grime ja Lõuna-Aafrika deep house. Usutavasti saab selline geograafiline ja stiililine ulatus ja siinsed uued ning värsked saundid tulevikus „More Life’i“ puhul olulisemaks kui võnked muusikaäris.“ (5.04 NA / Siim Nestor)
Areen pole veel öelnud, et „mida tegi John Maus kuus aastat? Ehitas kusagil Minnesota pärapõrgus endale modulaarsüntesaatorit. Ainult selleks, et aru saada, et ega tema leiutis väga ägedamat heli ei tee kui mingid arvutipluginid. Aga ega „Screen Memories“ sellepärast kannata. Siin on poliitikateaduste doktor Maus oma parimas kontrollitud hulluses – tumepop kohtub terava no wave bassi, teravaks ihutud biidi ja korralikult kajatatud baritoniga, mis on sõnades napp, ent karjatustes seda tummisem.“ (Lauri Tikerpe)
"Ma ei tohi öelda sunnitöö, eks ole. See on ühiskonnale kasulik töö, kuigi ma ei saa aru, miks ma pean seda kõike tegema," arutleb Ummelas.
Põhja ringkonnaprokuratuuri algatatud kriminaalmenetlus selgitas, et Ummelasele oli põhjus ette heita omastamisele kaasaaitamist. Kuna aga tema süü oli vähene ning avalik menetlushuvi puudus, lõpetas prokuratuur menetluse, kuid pani Tallinna Televisiooni endisele juhatuse liikmele kohustuse teha üldkasulikku tööd.
Kokku peab Ummelas tegema 130 töötundi. Praegu töötabki ta Uuskasutuskeskuses ülepäeva nelja tunni kaupa.
"Ma tahan selle kaelast ära saada, tahan olla puhas leht," kinnitab Ummelas. Loe pikemalt homsest Ekspressist.
|
OSCAR-2019
|
||
Registreeritud toidulisandid sarjast NANOHAP: Sini-valged kapslid - Bioloogiliselt aktiivne nanomeetriline kaltsium liigestele NANOHAP™
Nanoosakeste kontaktpind (eripindala) on kuni 1250 korda suurem kui tavaainetel, seega nende toime organismile palju intesiivsem. Iga aine nanoosakesed käituvad oluliselt teisiti kui sama aine mikrodimensionaalne variant, millega me tavaelus ja ka arstiteaduses kokku puutunud oleme. Seda nii füüsiliste omaduste kui toime ja mõjuspektri osas tervikuna.
Selles kontekstis tuntuim, teduslikult kõige rohkem uuritud ja meditsiinis sagedast kasutamist leidnud aine on nanohüdroksüapatiit . Analoogilised ohutud üliväikesed ossakesed on ka NANOHAP toodetes.
Kontrollitud keemilise reaktsiooni käigus kasvatatakse osakesed bioloogiliselt sobivateks nanokristallideks, mille keemiline valem on (Ca10(PO4)6(OH)2). Hüdroksüapatiidi nanokristallid kõige täpsemini järele tehtud inimkeha materjal maailmas. Seega on ta klassifitseeritud kui kehaomane aine. Organismis leidub hüdroksüapatiiti tervelt 1,5...2 kilo, paiknedes erinevate parameetritega nanoosakestena nahas, hammastes, küüntes, juustes ning luude, liigeste ja kõhrede kollageenkarkassil, andes neile kudedele tugevuse. Keha eri piirkondades paiknevad osakesed on erineva suuruse-, kuju- ning kristalliseerumusastmega. Neist parameetritest sõltubki nanoosakeste toimimise suund ja intensiivsus.
Seega – õiged osakesed on oma kindlatel kohtadel vastavalt eesmärgile, toimides nii rakkude ehitusmaterjalina kui hormoone mõjutava katalüsaatorina.
Kristallide moodustajateks on vaid kaks elementi - kaltsium (Ca) ja fosfor (P), suhtearvuga 1,67 – nende kuju, koostis ja kristalliseerumisaste vastab organismis olevatele sama suurusega bioloogiliste „ehitusplokkide“ omadustele, mis elusa keha luumaterjaligi moodustavad. Seda nii füüsilises, keemilises kui funktsionaalses kontekstis. Organism suudab vajadusel materjali kaasata oma tegevusse ilma ümbertöötlemise vajaduseta otse koe rakutuuma tasandil, ning loomulikult ei kaasne sellega mingeid kahjulike kõrvalmõjusid. Sari NANOHAP koosnebki praegu kahest tootest, milles kummaski on valitud erinevate parameetritega ülipuhtad hüdroksüapatiidi nanoosakesed. NANOHAP modifikatsioonid on koostatud bioloogilisel põhimõttel, et nende kasutamisel saaks forseeritult täiendatud just konkreetse kehapiirkonna osakeste vajadus. Nii on võimalik vähendada paljude organismi kaltsiumipuudusest tekkivate häirete riski. Sellisteks üldtuntud probleemideks on luude hõrenemine, liigesevaevused, luumurdude aeglane ja puudulik konsolideerumine, hambaemaili lagunemine ja hammaste ülitundlikkus, ka ebaterve nahk, nõrgad küüned ja juuksed, lihaskrambid, unetus jne. Erinevatest seadustest tulenevalt ei ole võimalik avada siinkohal kõiki NANOHAP toodete laialdasi ning positiivseid omadusi ja toimeid. Neist paljusid võib iga lugeja leida ise tunnustatud teadustöödes, mis on avaldatud Internetis. Paraku on neist peaaegu kõik võõrkeelsed, seepärast jätame huvilistele võimaluse konkreetsete küsimuste korral pöörduda julgesti meie poole, kasutades selleks kontakti lehel olevat tagasiside vormi - või otsevestluseks Medicate Est OÜ telefoninumbrit 55670607.
NANOHAP™ sini-valgetes kapslites on paljude aastate jooksul ennast edukalt tõestanud liigesterohi, mille õigete parameetritega nanoosakesed liiguvad organismis vabalt, jõudes kiiresti kahjustunud liigestesse ning mitte üksnes ei vähenda ebameeldivustunnet vaid toimivad otse haiguse põhjusele.
Liigesevaevused on enamasti tingitud põletikulisest protsessist, mis ajapikku hävitab kahjustunud liigestes kõhrkoe (öeldakse: liigesed on kulunud). Põletiku tõttu seal tõusnud happelisuse tase tekitab aga valu ümbritsevates närvilõpmetes.
NANOHAP™ kristallid läbivad rakuseinu ning põletikukoldesse jõudnud, muudavad sealse keskkonna taas aluselisemaks. Nii taandub kiiresti põletik, aeglustub või peatub kõhrkoe hävimine ning väheneb valuaisting. Hävinud kõhrkude ei ole kahjuks võimalik suukaudsete ravimitega taastada, seega saab aidata kauem vastu pidada vaid seda osa liigesest, mis on veel piisavalt töövõimeline.
Sini-valgete kapslite mõju on tajutav juba keskmiselt nädala-kahe jooksul kapslite tarvitamise algusest, siiski võtab kogu põletiku taandumisprotsess aega 2-3 kuud. Nii ongi sini-valgete kapslite soovitatavaks kasutuskuuriks liigeseprobleemide korral vähemalt 3 kuud. Kuna põletikukolle võib hiljem taas aktiveeruda ning kahjustus suureneda, tasub vajaduse tekkimisel materjali kasutuskuuri korrata.
NANOHAP™ nanoosakesed mõjutavad aktiivselt veel mitmeid organeid, võimendades hormoonide kaudu nende funktsioone: neerud, maks, pankreas, kilpnääre, lihased (ka südamelihased). Läbi hormoonide kiirendavad nad keha rakkude looduslikku uuenemisprotsessi ning kahjustunud kudede kiiremat taastumist, mobiliseerides diferentseerimata rakke muutuma just vajaliku koe rakkudeks.
NANOHAP™ Bone Extra on eelkõige luutiheduse ning hambaemaili defektide taastamiseks, aga toimib ka väga efektiivselt luumurdude, -traumade ning samuti operatsioonijärgsete haavade kinnikasvatamise kiirendajana.
Luude hõrenemise põhjuseks on oragnismi elutähtis ülesanne säilitada Ca2+ ioonide konstant veres. Kui aga keha ei saa piisavat kaltsiumihulka toiduga või on omastamise mehhanism häiritud, siis võtabki ta vajaliku koguse „laost“ – luudest, hammastest… pikemas perspektiivis jääb nii aga ladu tühjemaks, tekibki luude hõrenemine – osteoporoos.
NANOHAP™ Bone Extra annab kehale võimaluse tagada jooksvalt kaltsiumi ioonide vajalik kogus veres ning paigutada ülejäänud osakesed „lattu“ tagasi.
NANOHAP™ Bone Extra rohe-valged kapslid sisaldavad inimkeha loodusliku koostematerjali senini kõige paremini järeletehtud analoogi, mille üliväikesed kristallid on bioloogiliselt identsed meie keha luudes, kõhredes, hammastes, küüntes, juustes ja naharakkudes olevate osakestega.
Kuna nanokristallide koostis, kuju, suurus, kristalliseerumise aste ning ka muud parameetrid on täpselt sarnased enamusega meie luude eri kihtides olevate osakestega, siis paigaldab keha neid otse, ilma ümbertöötlemise ja abiainete vajaduseta luumaterjalis tühjaks jäänud kohtadesse. Pikema kasutusperioodiga on seeläbi võimalik oluliselt taastada kahjustunud luukoe tugevust, samuti tervenevad nahk, küüned ja juuksed.
Kuna kapslid lahustatakse suus, ainult süljes, siis kinnituvad nanoosakestest koosnevad graanulid puhastele (just pestud!) hammastele ning taastavad mõne nädalaga emaili pinna defektid. Hambaemaili kuni närvideni läbivad kapillaarid (torukesed) suletakse, mistõttu väheneb või kaob täiesti hammaste ülitundlikkus külmale ja kuumale toidule. Paljastunud juurekaelad kaetakse taas kaitsva emailikihiga ning ei ole puudutamisel enam valusad.
Olen kasutanud Nanohapi nüüd 2 kuud. Varem olid mul tugevad seljavalud. Öösel keerata ja hommikul tõusta oli väga raske. Ka õhtul peale tööd olid tugevad valud. Selg on haige olnud üle kümne aasta, kuid nüüd tunnen,et hakkab tasapisi parem, kuigi…
|
OSCAR-2019
|
||
Üha enam kristlasi üle maailma kasutab usutoiminguteks kirikuhoone asemel online usuteenuseid, kuna neist saadavad virtuaalsed kogemused on mõjuvamad kui füüsiline lähedus.
Hjalti á Lava sõnul võimaldab veebikirik olla ühenduses teiste kristlastega ja jagada nendega oma usku. "Tehnoloogia võimaldab vaatamata riigipiiridele ja kultuuridele osaleda koguduse tegevuses," rääkis ta. Church Online'i saidilt ilmneb, et viimasel ajal on sinna sisse loginud kasutajaid 22 riigist.
Tekib küsimus, kas arvuti kaudu palvetamine suudab pakkuda inimesele täit rahuldust? Online-pastorid ja palvetajad viitavad saidi interaktiivsetele vahenditele ja sotsiaalvõrgustikele, mis on ööpäevaringselt kättesaadavad ning annavad inimesele samasuguse kogemuse nagu vahetu kohalviibimise puhul.
LifeChurch.tv pastor Craig Groeschel selgitas, et kogu pere võib koguneda arvuti ümber ning üheskoos laulda ja palvetada. "Inimeste kirikusse meelitamise asemel me püüame viia kiriku nendeni."
Kuid online-kirikul on ka vastaseid. Oregoni pastori Bob Hyatti arvates kujutab online-kirik piisavalt suurt ohtu, kuna tekitab inimestes ettekujutuse, et selles on kõik vajalik olemas. Veebikiriku pooldajad aga ütlevad vastuseks, et proovige seda, enne kui hakkate kritiseerima. Nende arvates mõjub virtuaalne kogemus tugevamini kui kätepigistused ja kallistused.
Taustana võib lisada, et Lääne-Euroopas on trend hoopis vastupidine, st usu osatähtsus väheneb. "Põhjuseks on kindlasti see, et Nõukogude ajal ei olnud usk sellel positsioonil, kus ta võinuks olla," selgitas sotsioloog.
Andrus Saar märkis, et usklikud ja mitteusklikud on ühisel meelel peamiselt argieluküsimustes, näiteks altkäemaksu probleemi või liikluseeskirjade täitmise osas. "Aga väga olulistes eetilistes küsimustes, näiteks kloonimise, eutanaasia või enesetapu küsimuses või teatud perekondlikes suhetes, on usklike ja mitteusklike vahel suured erinevused."
Huvipakkuvaks võib pidada seda, et usku oluliseks pidavatest inimestest (neid on üle 50 protsendi) käib kirikus suhteliselt väike osa ning ka igapäevaseid palvetajaid on nende hulgas vähe.
Mida tähendab, et inimene usub? Uskumine tähendab kristluses uskumist Jeesusesse Kristusesse kui päästjasse. See on midagi enamat kui Piiblis ära toodud faktide jaatamine. Usk tähendab enese usaldamist Kristuse hoolde. „Kõigile, kes tema vastu võtsid,andis ta meelevalla saada Jumala lasteks” (Johannese ev 1:12). Usu läbi saab Kristusest inimese päästja, Jumal on talle Isa ja tema sees elab Püha Vaim. Usu läbi saab inimesest Jumala laps. See tähendab, et Kristusesse uskuvad inimesed kuuluvad Jumala perekonda.
Laiemas mõttes moodustavad Jumala perekonna ehk kristliku kiriku kõik Kolmainu Jumalasse uskuvad inimesed üle kogu maailma. See on sadadesse miljonitesse ulatuv tohutusuur pere. Üleilmne Kristuse kogudus koosneb aga tuhendetest kohalikest kogudustest, millest igaüks on vaimulikuks koduks kümnetele, sadadele või tuhandetele inimestele. Kristlikke kogudusi on väga palju ja väga eripalgelisi, nagu ka perekonnad üle maailma on erinevad. Üks on aga ilmne – Jumal soovib, et igal inimesel oleks oma koht, oma pere, oma kogudus, kuhu kuuluda, kus aktiivselt osaleda ja kellega koos mõjutada maailma.
Rääkisime mõningate inimestega probleemist, et mitmele on ok hakata usklikuks aga samas on mõistetamatu, et miks kogudus? miks teiste usklikega koos? ja arutasime neid asju ning mul tekkis mõtteid selle kohta..
Artikkel "Kümnise maksmise ajalugu" selgitas lühidalt kümnise tekkimisega seotud asjaolud ja artiklis "Kümnise kogumise taust" sai lahti selgitatud kümnisega seotud rõhuasetused ja suhtumised, mis kristalsete seas on laialt levinud, siis nüüd vaatleme, kas kümnist tuleb koguda ja kas kümnis on kristlik.
Artiklis Kümnise maksmise ajalugu saime teada, et Jeesus maksis maksud, kuid 70ndatel roomlased hävitasid Jeruusalemma ja kümnise kogumine lakkas olemast ning Kristuse jüngritel oli ühine vara, kuid mitte alati ning kümnise kogumist ei toimunud enam.
Artiklis Kümnise kogumise taust, saime teada, et kui juudid pöördusid tagasi eksiilist, siis neil oli kõigil tegemist oma enese asjadega, et koguda jõukust ning selle tulemusel ühiskonnas suurenes ebavõrdsus ja ilmik Nehemja ja preester Esra radikaalne usuline reform lõhestas ühiskonna ning võimendas ebaõiglust neis juudi perekondades, kus mees oli eksiilis olemise ajal abiellunud võõramaa naisega ja nüüd pidi hülgama võõrsilt pärit naise ja lapsed kodust välja ajama. Enamus juute jäid hajali ega pöördunudki tagasi Iisraeli aladele. Esra nõudis absoluutset kuuletumist Templi heaks antavate kümniste suhtes, mille jäik ortodoksia iseloomustab teinekord ka tänapäeva kristlasi ja kogudust just kümnise küsimuses. Juudid ehitasid üle kogu maailma sünagooge, millest said neile rahvusliku identiteedi säilitamise keskused eksiilis olles - ja nagu me teame, siis nii on ka täna. Aga sünagoogis seaduse uurimine oli juba varem olulisem kui templis ohverdamine või kümnise kogumine, mis võib-olla üllatab paljusid täna.
Artiklis Kümnise kogumise taust sai mõne sõnaga puudutatud asjaolu, et kümnis tegi ellujäämise võimalikuks ka vaestele sh lapsed ja lesknaised ning mitte ainult juutidele, vaid ka paganatele ning selles mõttes oli Moosese telgi-teenistuse perioodiga võrreldes toimunud sotsiaalne revolutsioon sõna otseses tähenduses, kuivõrd sel ajal oli lubatud ka orjapidamine. Ori oli sotsiaalselt enam kindlustatud kui lesknaine, sest isandad pidasid üleval oma orje ja orjadel oli vähemalt toit võrreldes vaeslapsega.
Kuivõrd Esra oli radikaalne usureformaator, siis tema motiivid olid pigem äärmuslikud meetmed juutide "eraldatuse" tõttu, kui sotsiaalsed meetmed, milleks oli leviidi suguharu elatumine kümnisest või vaeslaste ja lesknaiste toitmine kümnisest. Kümnis on pigem osa usureformist kui halastus ja armastus.
"Kui häda teile, variserid, et te maksate kümnist mündist ja ruudist ja igast aedviljast, aga lähete mööda kohustustest ja Jumala armastusest" ütles Jeesus (Lk 11:42). "Et mu kojas oleks toitu" on kirjutatud Ml 3:10. Kaalukam osa seadusest on "õiglus ja halastus ja ustavus" (Mt 23:23).
Leevi oli Jaakobi III poeg tema esimese naise Leaga. Tema pani aluse ühele 12st Iisraeli suguharust ja see hõim oli pühendunud Jumala teenimisele, kelle ülalpidamiseks koguti kümnist, kümnis oli nende pärisosa.
Leevi järeltulijate hulka kuulub ka Mooses ja tema vend Aaron. Aaroni järeltulijad hakkasid teenima preestritena. Kui suguharusid oli 12, siis miks just kümnis, mitte kaheteistkümendik?
Artiklis toodud tabelis on näha, et juhul, kui kümnist koguti üheteistkümnelt suguharult, siis tegelikult kõikide suguharude jaoks olid Jumala poolt loodud võrdsed võimalused.
Kümnise kogumise kohustus lasus leviitidel. Kümnis koguti Jumala varaaitadesse, aga üheksandik kulus leevi suguharu ülalpidamiseks, kes täitsid siis mitmesuguseid kohustusi templis. Kümnis oli meede, mille abil peeti üleval leviite ja leviidid maksid kümnisest kümnist (Ne 10:39, 4Ms 18:26) - tõstelõivu. Oma preestristaatuse tõttu ei eraldatud leviitidele Iisraeli piirides ei maad ega kinnisvara v.a linnades, mis olid määratud nende kodudeks.
Kuna leviidid ei tegelenud põllumajanduse ega muude ametitega, oli nende ainsaks sissetulekuks kogutud kümnis, mida ülejäänud suguharud templile maksid, samuti loomad, mida toodi ohverdamiseks.
Kui võtta arvesse, et Leevi suguharu moodustas vaid 8% ja võimalik et vähemgi Iisraeli elanikkonnast, siis tähendab niisugune sissetulek seda, et leviidid elasid hästi, teistest jõukamalt. On teada, et tegelikult said suuremast osast leviitidest kuninga pere järel kõige rikkamad inimesed Iisraeli järeltulijate hulgas, kuid mitte kohe, pärast eksiilist pöördumist. Sest kümnist arusaadavatel põhjustel veel ei kogutud, mis tekitas leviitide seas tõsiseid olmeprobleeme, võiks öelda ellujäämisraskusi. Kõik ju tegelesid pärast eksiili oma heaolu kindlustamisega, kuid leviidid olid tõsises hädas. Samamoodi vaesusid kõik lesknaised, lapsed jt , kellel puudusid ülalpidajad.
Nehemja raamatust saame teada, mida ette võeti ja kuidas korraldati leviitide ülalpidamine, Ne 12:44-47. Näiteks kümnist hakkas laekuma juuda suguharult: "Ja kogu Juuda tõi kümnist viljast, veinist ja õlist varaaitadesse" (Ne 13:12). Kuid pole teada, kas kümnist tõid ka teised ja kas seda jätkus puuduste kõrvaldamiseks. Kõik ei maksnud kümnist ka Jeesuse ajal, kui keegi ütleb "annan kümnist kõigest, mis ma saan" Lk 18:12.
Uues Testamendis kiri heebrealastele ptk 7 mainib kümnise küsimust seoses preestriametiga, kuid salmis 8 toodud tekst "võtavad kümnist surelikud inimesed" [anthropos] ei tähenda automaatselt veel seda, et kõik UT preestrid on leviitpreestrid ning ühtlasi omavad õigust koguda kümnist.
Kristlastel ei ole mitte mingit seaduslikku alust kümnist koguda ja kõik sedalaadi õpetused sh Eestis kirjastuste poolt levitatud raamatud ei ole kristlikud, vaid ebapiibellikud - valeõpetused, kui nendes õpetatakse kristlikku kogudust koguma kümnist ning inimesi "sunnitakse" sellistel motiividel tegema annetusi.
Kümnise tõotuste kasutamist kristliku koguduse motiveerimiseks on sisuliselt kristlastele katteta lubatuste andmine, üldistamine ja vastutustundetu manipuleerimine pühakirjaga. Seda vaatamata tõotustele, mida Jumal lubab kümnise annetajatele, näiteks "proovige mind ometi sellega ... ma avan teile taevaluugid ja kallan teile õnnistust küllastuseni" Ml 3:10. Ei ole kahtlustki, et Jumal seda tegi kümnise annetajatele, kui kümnist kogusid leviidid ja juudid annetasid. Kuid kümnise kogumine on üksnes leviitide õigus, milleks ei ole kristlastel õigust.
Samas pole kahtlustki, et Jumal on õnnistanud iga vabatahtlikku annetajat - "rõõmsat andjat" 2Kr 9:7 ja Jumal õnnistab ka siis, kui keegi täna annetab koguduse töö vajaduste katteks. Jüngrid ei õpetanud algkogudusele kümnise kogumist, vaid kogudused peeti üleval vabatahtlikel annetustel. Kuid "vabatahtlikke annetusi" ei ole alust defineerida kui "kümnist".
Kuidas koguda vabatahtlikke annetusi? Mida kogudus selleks teha saab? Milline on mõstlik eelarve? Kuidas planeerida koguduse eelarvet? Kui suur osa eelarve täitmisel võiks olla koguduse liikmel? Kõigest sellest juba järgmisel "kümnise" teemalises artiklis: "Kuidas koguda vabatahtlikke annetusi?"
|
OSCAR-2019
|
||
Tõestasin järjekordselt selle postitusega, et ma võin vabalt sekundiga mingi eepose kokku kirjutada!
3-4. augustil toimus minu vahetusaasta viimane sündmus - järelorientatsioon (JO) Sambamäel. Hommikul läks juba kell 9 bussi Rakvere poole, nii et enne seda veel tuli Kristiina minu poole ning koos tatsasime Foorumi ette, et saada kokku Carmeni ja Reedikuga ning läksime bussijaama. Bussijaamas tuli väike probleem juba ette - nimelt öeldi, et buss on välja müüdud, aga Reedikul ega ühel teisel tüdrukul polnud piletit, aga kuidagi pressiti ka nemad peale.. Bussi astudes oli küll kohe hea tunne, reaalselt üle poole bussist oli YFUkaid. Kuigi me olime viimased kes peale jõudsid, siis saime siiski ilusti kõige taha mitu kohta ning mõned inimesed vahetasid meiega kohti, et saaksime olla suure grupiga koos :) See bussireis oli juba so much fun, sest Carmenil oli oma kõlar kaasas.. nii et "tantsubussis pidu ei kustu" :D Rakveres kohtasime veel teisi oma lennu omi ja Kistat (YFU vabatahtlik) ning läksime YFU bussi peale edasi ja sõitsime Samblamäele..
Samblamäel pandi meid kohe välja istuma ning räägiti ära mis toimuma hakkab 2 päeva jooksul ning reeglitest. Peale seda chillisime natuke rahulikult ning siis pandi meid kohe tiimidesse ära ning nalja polnud.. Pidime kõik tegema mingi etteaste, millegist mis on kõigil vahetusõpilastel samamoodi.. Ütleme nii, et minu grupp... :D me ütlesime endale, et "me oleme liiga loovad, et midagi paberile kirjutada".. Andreas (käis Austrias) lihtsalt viskas meie pastaka vähemalt 3 korda maa sisse, sest me lihtsalt ei suutnud kunagi ühele meelele :D lisaks oli parim mõte päikse käes istuda tund aega, sest lõpuks kõik lihtsalt vingusid ning elu isu polnud enam kellegil.. Pärast näitasime kõik enda etteasteid ja meie oma oli küll natuke feil, aga tehtud sai.. Kindlasti parim oli grupp kus nad rääkisid oma piinlikest juhtumitest (teen siin aplausi Lisettele, tema jutt "telefon ja vetsupott" jääb kindlasti kõigile kauaks meelde).
Vahepeal olid paar ala workshop'i moodi asja, kus räägiti emotsioonidest Eestis ning rääkisime lihtsalt mingeid situatsioone läbi.. Viimane asi oli täitsa khuul, sest minu grupi vabatahtlikeks olid Liisu ja Robi, ehk mu kallid naabrid ning lisaks mu grupp oli nii chill, et me lihtsalt istusime ja rääkisime mega kaua, lõpuks meid käidi mitu korda kutsumas, et me läheks sööma.. aga ei, söök oli tol hetkel nõrkadele.
Peale seda õhtul veel mängisime erinevaid mänge.. Ütleme nii, et ühes mängus mul väga hästi ei läinud. Nimelt mängisime midagi kulli taolist, ainult, et meid pandi ühe väikse ala sisse ja me kõik olime kullid. Kui Sind kinni löödi, siis kükitad ja saad vabaks kui Sinu kull kinni lüüakse.. Okei, ei midagi rasket... Kõik reaalselt mängivadki ja jooksevad ringi ja siis mingi hetk ma ka jooksen-jooksen.. Jäin seisma ja pöörasin ümber... KÕMM, Karl-Erik (käis Prantsusmaal) otsustas vist minuga USA jalgpalli mängida ehk ta jooksis TÄIE HOOGA mulle lihtsalt otsa, ta oli just hakanud kellegi eest täiega ära jooksma, aga oi, ma jäin ette.. mingit hetke ma ei mäleta, aga siis oli samm-samm ja lendasin täiega pikali ja Karl-Erik veel minu otsa... kuulen esimese asjana kuidas Jörgen (vabatahtlik) lihtsalt naerab üle terve selle koha ning kuskilt tuli kohe nali, et "Karl-Erik niidab juba naisi".. sõnaotses mõttes niitis.. Aga kuna ma lendasin selja peale ja mul on selg natsa valutanud, siis see tegi asja natuke valusaks + mul jäi vasak käsi alla, siis järgmine päev oli üht mu rannet topelt.. Jah, suutsin end kohe vigaseks ka seal teha :D Selle teema üle ma sain puid alla pool õhtut Robi poolt ning järgmine päev Jörgenilt kui autoga linna sõitsime... humor based on my pain - haaa-haaa-haaaa.
Eraldi pean veel välja tooma meie võrkpalli mängimise.. Nimelt Lisette (USA) on üks kõige geniaalsemaid mängijaid üldse.. IGA KORD kui pall tuli tema poole, ta astus eest ära ja peale seda küsis "mina vä?".. Sorry Lisette :D:D see oli lihtsalt nii haigelt naljakas, sest ilmselgelt minu tiim võitis (nojah, tegelikult mu tiimis olid Kaarel ja Karl-Erik kes lihtsalt tegid kõik ära samal ajal kui me Carmeniga lihtsalt vaatasime).
Õhtul oli mingi workshop'i moodi asi veel, aga päris mäletan ma enam kõike.. Õhtu tipphetk oli kui mängisime mingit toolide mängu ja siis tuldi ruupuriga saali ning teatati, et meil on 3 minutit aega, et riided vahetada ning siis hakkas retsimine.. Felt like 10th grade all over again.
Sealt edasi läks õhtu rahulikult, käisime ma-ei-tea-mitme-kümnekesti-pesus ning saunas ning siis lihtsalt chillisime terve õhtu lihtsalt mööda maja ringi.. Peamiselt olin Liisu ja Robiga, rääkisin nendega juttu tiimarite toas ning sealt alates sattusime me Robiga väga tõsise teema üle arutama, nii et lõpuks istusime hommikul kella 4-5ni köögis ning lõpetades oli meil terve suur grupp inimesi meie ümber ja lihtsalt rääkisime juttu :) vahepeal ikka käisime mööda maja kondamas, kott-pimedas Jüriga puid toomas, et sauna kütta ning magama minnes veel tegime Märdiga Carmenile terrorit, ehk ei lasknud tal magama jääda.. Parim mõte oli võtta Carmenist kinni Märdiga ja lihtsalt tõmmelda edasi-tagasi, ma olen kuldaväärt sõber!
Hommikul aeti meid jälle ruupuriga üles ning hommikuvõimlemine algas, ehk pumpasime kummi ja korjasime seeni - tantsimine YFU moodi! Peale hommikusööki oli fotojaht, ehk meid pandi gruppidesse ning anti teemad ja pidime neid läbi pildi edasi andma.. Kui meid kuueks loeti siis me olime kohe Carmeniga, et idekas, paneme nii mitu inimest üksteise vahele, et saaksime samasse gruppi, ilmselgelt meie matemaatika ei vedanud välja :D:D Kista karjus üle saali "Keegi enam kohti ei vaheta... sest Liisa ja Carmen, te ei saa arvutamisega hakkama" whooops.. Lõpuks saime ikka samasse tiimi ning kui Kista seda nägi tuli kohe "appppiiii, kuidas te samas tiimis olete, kui te kaks kokku saate siis läheb lappama".. Ilmselgelt me oma YFU lennu kõige eeskujulikumad jubinad :))
Hiljem YFUkad rääkisid meie võimalustest, kuidas YFUs vabatahtlikuks saada jne. Peale seda oligi viimne söök ning koristus.. Õnneks ma ei pidanud enam Tallinnasse tagasi minnes bussis loksuma, vaid sain vabatahtliku, Jörgeni, auto peale..
ÜHESÕNAGA, tõsiselt fun nädalavahetus oli ja niii-niiii tore oli kõiki näha! See oli lihtsalt nii chill nädalavahetus kus pool ajast läks murul lebamisele, teistega muljetamisele ning Carmeni kõlarist muusika kuulamise - i approve!
saime oma kirjad tagasi mis ke kirjutasime ELOl :) niiii veider oli seda lugeda + autos linna sõites pidin selle ette lugema, vastaseljuhul Jörgen ütles, et viskavad mu autost välja - winning
|
OSCAR-2019
|
||
Kommentaarid - Marlene Suits: uue põlvkonna feministid teevad Mangi-sugustele tuule alla - Eesti Päevaleht
Feminism on samasugune ebaõiglane ja ahistav saast nagu soolapuhumine. Kui Mang kedagi ründas, siis saab ta Eesti Vabariigi õigussüsteemi poolt karistatud. Mis puutuvad siia mingid poolearulised meestevihkajad?
Feministid ongi meessoole tuult alla tegemas. Ausaltöeldes oleks mõni aeg päris mõnus matriarhaadis elada- ise keerutaks varbaid ja naine käib tööl, teenib raha, majapidamine tema kanda- nagu Kaubamaja reklaamlaul ja elu oleks meestel täiega lill. Sõdasi ka ilmselt ei oleks. Muidugi siis oleks ka see häda et naised on loomult konservatiivid ja siis jääks tehnoloogia areng seisma.
Enne tuule alla tegemist käivad 7-8 korda seanssidel ja pigistavad vanamehe tühjaks. Seejärel ootavad paar aastat ning panevad siis meedias karjuma
Feminism oli kunagi naistele võrreldavate võimaluste nõudmine. Tänaseks ei ole see enam aktuaalne (vähemalt Euroopas), sest need võimalused on olemas ja rohkem ka veel. Mis on tämapäeval feminism? Peamiselt soov meeste ja naiste vahel viha õhutada neid igal võimalusel vastandada. Ei Euroopalikus ühiskonnas ei olnud 100 aastat tagasi õigust kedagi seksuaalselt rünnata ega ole ka täna. Feminismi võitlus ja võit selles vallas millegi üle on lihtsalt suur ja labane vale, mida kasutatakse jälle omakorda eelmainitud äärmusfeministlikuks vihaõhutuseks.
Sm. ragno ei karda, et kohtule peale sülitamine ja süütuse presumptsioonile oksendamine ta enda vastu võivad pöörduda?
Ega ahistaja mitut naist samaaegselt ette võta. Ohvrid ei tunne üldjuhul üksteist ega tea teiste ohvrite olemasolust. Samuti peavad naised üllatavalt sageli iseennast süüdlaseks (taas ühiskonnas levinud seisukoht, et kui mees naist käperdama läheb, siis ju siis naine ise provotseeris). Alles avalikuks tehes hakkavad teised ka välja tulema.
Loomulikult on alati olemas võimalus, et selline häbiposti panemine on alusetu, aga kui mitut sellist alusetut juhtumit te välja oskate tuua?
Veel üks huvitav tähelepanek, et perekonna kaitsest rääkivad tegelased kipuvad olema aktiivsed homofoobid ning hoiatavad igal võimalusel välismaiste ahistajate ja vägistajate eest, aga kipuvad õigustama kodumaiseid ahistajaid ja vägistajaid. Arvamus24 ja Ungern esimese kriitikavaba vihje peale mõistavad koheselt süüdi muslimi või aafriklase, aga keelduvad kahtlustamast süüs mitme naise poolt süüdistatud eestivenelast. Huvitav perekonna "kaitsmise" meetod.
Kui need daamid olid abielus ja senini on, siis tuleks neil nüüd ehk seletust anda abikaasale, et mida kuradit nad nahistasid ringi mööda puuõõnsusi mingi vanamehega.
kõige hullem on tõsiasi, et tegelikult teisele poolele ei anta võimalust end kaitsta vaid karjas tehakse #metoo ära olgu siis põhjus välja otsitud, välja mõeldud või üldse olematu
Ma ei imestaks, kui Mangi klientide seas oli ka päris palju femisid: No kes seal mangile pappi käisid maksmas? Kes ise meest polnud leidnud ja vajasid shakrate avamist :)
Pakun , et kui ta päris aus on, siis oleks Vastus Number Üks - olen oma edukamate ja ilusamate suguÕdede peale Lihtsalt Kade sest ma ise ei viitsi halligi pingutada..
Või keevitaks paar tonni filosoofiat Feminismist? Need niinimetatud femid ei tea ju enamus selle Sõna tähendustki..
Kui väita, et "autor on lesbipedofiil" , kas seda peab tõestama või piisab, kui sotsiaalmeedias piisavalt palju inimesi sama karjuvad?
Nali! Mingi 19-ne aastane tädi ronib mingi vanamehega puuõõnde, laseb seal käe püksi toppida, selleasemel et nässile pasunasse anda ja too sealt õõnest habetpidi välja lohistada! Kui meil on tegu nii arakesega, kes kuulab lummatuna Mangi juttu, oleks võinud vähemalt seal õõnes kraaksuda ehk oleks keegi appi tormanud, aga ei - selleasemel joostakse meediasse nutma: mida kõike minuga tehti! Seda meedias lälisemist vist nimetataksegi tänapäeval "tuule alla tegemiseks"! Edu edaspidiseks.
Täiskasvanud naisel on võimalus endal valida, kas ta laseb Mangi taolistel ennast ahistada või mitte ja selle eest raha maksta. See on puhtalt isiklik tragöödia ja tegemist on tegelikult sooviga meedia kuulsust nautida paar minutit.
Muide, mis puutub nn. "uue põvkonna feministidesse" siis on nad saagimas oksa millel ise istuvad. Ei ole hea muutuda iseenda paroodiaks ja siis võtta kõike seda tõsiselt..
Vabandust, aga sm. Machiavelli oli tegelikult suure tõenäosusega igati vinksvonks inimene ja muidu muhe onu. Mingil hetkel sattus ta poetagusesse võssa ehk reaalsesse ellu (teda piinati vist ka?) ning andis praktilisi näpunäiteid seal hakkama saamiseks. Hinnata Machiavellit pelgalt "Valitseja" järgi on väga ebaõiglane. Kas me hindame tänapäeva hingearste nende käsiraamatute järgi "Suhtlus mõrvaritega"?
Äkki on sm. Autori viha sm. Machiavelli vastu seotud sellega, et sm. Machiavelli tuli koos sm-ste Soderinidega Firenzes võimule peale hullunud fanaatiku, #metooooooo 15. sajandi viimase kümnendi analoogi juhi, fra Girolamo Savoranola, langemist?
Iga uus põplvkond või paar tahab teha midagi uut, jätta oma jälje. Varem andis selleks hea võimaluse sõda, pärast sõda tuli kõik jälle üles ehitada, tekkis uus eliit, endised tõekspidamised muutusid jne. Nüüüd pole ammu sõda olnud. Eestis oli küll murrang, kui Eesti iseseisvus, kuid see hea kriis lasti lörri - liiga paljud nõukaaegseid tegijad tegid edasi, ja teevad tänaseni, meie ühiskond kannab nende moraali ehk moraalitust. Oli siis pigem selline viigilehe-revolutsioon. Kuna meie rahuaegses maailmas midagi suurt muuta ei saa ja "suur" on tänase päeva kontekstis vaid raha ning ainus vabadus, mida meile pakutakse seks, tunduvad ka tänase päeva revolutsioonid ja uued algatused teatud distantsilt halenaljakad.
vaatasin, kes see marlene suits on ja instast tulevad pildid, kus noor tibi ennast erinevates poosides sätib. Loomulikult on vägistamine ja vägivaldne kohtlemine naiste suhtes (ja ka meeste) mitte aktsepteeritav, aga see miituu ajab mind samapalju öökima kui sotsid, kodanikuaktivistid, nn inimõiguslased jne. Milleks on seadused kui toimub mingi kanakarja omakohus, samuti nagu milleks on meil piirid ja piirivalve kui miljonid tontteabmillise taustaga tegelased nendest lihtsalt üle marsivad. Kanakari on vait kui rätipea vägistab 10 aastase tüdruku ja reaalset karistust ei järgne, aga aastate tagune põlvesilitus tekitab kohutava kaagutamise.Naise suhtes vägivaldne mees peab saama seadusega karistatud ja see võiks olla palju karmim kui täna on, aga samuti peab olema karistatud ``kuriteo meenumine`` aastaid hiljem, millega hävitatakse inimene ja seda ilma uurimise ning kohtuta.
Kanakari on vait kui rätipea vägistab 10 aastase tüdruku ja reaalset karistust ei järgne, aga aastate tagune põlvesilitus tekitab kohutava kaagutamise.
Oeh... Kotitakse ainult rikkaid ja/või kuulsaid ehk ollakse vägagi variserlikud. Lisaks võib paljude näitlejannade puhul arvata, et kui poleks "voodiprooviesinemist" toimunud, poleks need naised üldse kuulsad ja nn tugevad.
Kommentaarid - Viru-Nigula vallavanem: ärge pakkuge tselluloositehast tartlastele, tulge meile! Siin tööstust ei kardeta - Eesti Päevaleht
DELFI ja Päevalehe ajakirjanikuks jälle üks kahe talve mittetäieliku külakooli haridusega kirjatsura. Vaadake enne ikka kaarti, Lääne-Nigula on Haapsalu maantee ääres, (Lääne Eestis) Viru-Nigula aga Lääne Virumaal (Rakvere ja Kunda on lähimad linnad).
See kommentaar on sisestatud anonüümse kasutaja "AZ" poolt ja on seetõttu nähtav ainult anonüümsete kommentaaride kaustas
Tüüpiline irl. Rahaahnuses müüvad kõik aated. Ennem läheb Issanda päike looja kui jõuab üles lugeda kõik need majanduslikud põrumised mis irl siin on korraldanud.
Kuidas selline lammas vallavanemaks sai! Tartlased ei karda tööstust vaid reostust. Kui tuleks suletud veekasutusega tselluloositehas, ei segaks see kedagi.
Tsˇellovabriku vastu ei oleks tartlastel küll midagi! Aga kust tsˇellopuid saada, kõik tselluloosiks keedetud..
Tehase pindala on ruutkilomeeter. Lisaks vaja ehitada vajalikud elektriliinid ja siis ka transport. Tuleb jutuks kohe - raudtee. Lisaks ühendusteed.
Kakles kuskil saarel palgaarmeega, et kaitsta saarerahvast. Probleem oli suur hulk linnus.tta, mida kaevandada sooviti.
Ikka leidub hulk ühe päeva peremehi, kes võtaks kõik maha ja siis annetaks oma kasumist "heldelt" 10 prossa!
PAberipuu väljavedu on ka kôige keskkonnasôbralikum tegevus,mis eestimaal pole kunagiu au sees olnud...
Lahe oleks kui see tehas Viru-Nigulasse tehakse ja hästi tehakse. Suur hulk Tartu projekti ümber (erinevatel põhjustel) tühikargajaid kaotaksid hetkega igasuguse tõsiseltvõetavuse.
Arvestades selle tehase veetarvet, peaks ilmselt Pada jõe otse tehasesse suunama ...ja tea kas jätkukski sellest!
Ja kui arvestada, et samas piirkonnas juba üks sarnane tehas töötab, tekib terav konkurents toormele! Selline tehas tuleks ikka püsti panna toormele lähemale, ehk siis Lõuna-Eestisse, et tulevikus vajadusel ka Lätist puitu tarnida!
Ah jaa...muidugi.Eestlane ei nurise,kui talle palk maksmata jäetakse...Eesti seadus ju lubab seda...
|
OSCAR-2019
|
||
``Ta ei lase ennast ka inimkätega teenida, nagu oleks tal midagi vaja, - tema ise annab kõikidele elu ja õhu ja kõik.`` (Ap 17:25)
Nii, et selline teenimine, mis näitab Jumalat väärtusliku ja vapustavana, on teenimine, mis tõeliselt teenib Jumalat, selleks järjepidevalt saades talt. Võtmetekst selle kirjeldamiseks on 1. Peetruse 4:11-
Need varud saame me usu kaudu. See tähendab, et me usaldame igal hetkel, et kõik mis meil on vaja tema teenimiseks, ta ka ise annab.(``elu, õhu ja kõik``). See on mureliku või rahutu oleku vastand. Selline teenimine on rõõmus. Ja see ei näita Jumalat väiksema autoriteedina vaid igavikuliselt ihaldusväärsemana. See on au, mida Jumal väärib. Andja saab au.
On üks populaarne mõistujutt, mida kasutatakse näitamaks, et kõik religioonid suudavad Jumalat adekvaatselt kirjeldada. Eriti armastavad seda religiooniõppejõud, kuna see võrdsustab kõik religioonid ning näitab, et kõigi religioonide kirjeldused Jumalast on võrdselt „tõesed“.
Piibli viimane raamat – Ilmutusraamat – erineb teistest Piibli või vähemalt Uue Testamendi raamatutest. See on kirjutatud pildikeeles, selle jutustamisviis on hoopis teistsugune kui Esimeses Saamueli raamatus, Matteuse evangeeliumis või Rooma-kirjas. Kuid selles mõttes on Ilmutusraamat samasugune nagu teisedki Piibli raamatud, et selles ja selle kaudu Jumal kõneleb meiega.
Selles maailmas on kahesuguseid inimesi – ja üksnes kahesuguseid. Niisiis võib kõik inimesed jagada kahte rühma. Ühed on Jumala omad ja teised on need, kes ei ole Jumala omad. On need, kes usuvad elavasse Jumalasse ja Tema Pojasse, ning on need, kes ei usu. On Jumala rahvas ja on need, kes ei kuulu selle rahva hulka.
Ilmutusraamat kõneleb sellest järgmise pildi abil: Jumala ingel tuleb ja märgistab teatud inimesed Jumala pitseriga. See Jumala pitser või märk ütleb, kes on Jumala oma. Need, kellel pole seda märki, ei ole Jumala omad [Ilm 7]. Teises kirjakohas räägib Ilmutusraamat sellest, et neil, kes ei ole Jumala omad, on teine märk – Jumala vastase, metsalise märk [Ilm 16:2].
Küllap me tahaksime sellest mõelda teisiti ja leidubki neid, kes õpetavad teisiti – et see olevat liiga mustvalge mõtlemine. Et inimesi ei või sel viisil kaheks jagada. Et peab olema teisi alternatiive kui see, et sa oled kas Jumala oma või ei ole. Või öeldakse, et lõpuks on kõik inimesed Jumala omad. Ei ole hea mõelda sõbrast või veelgi lähedasemast inimesest, kes lükkab Jumala tagasi, et ta ei ole Jumala oma. Kuid just nõnda õpetab Ilmutusraamat ja kogu Piibel. Niisiis Jumal ütleb, et on vaid kahesuguseid inimesi – Jumala omad ja need, kes pole Jumala omad. Ka sina kuulud ühte või teise rühma. Ja mina. Aga kumba rühma me kuulume?
Ma ei arva, et me teaksime, kus läheb piir. Et me võiksime igaühe kohta öelda, kas see või teine on Jumala oma. Kui Ilmutusraamat kõneleb Jumala pitserist, millega Jumala ingel tähistab need, kes Jumalale kuuluvad, siis vaevalt mõeldakse sellega midagi niisugust, mida meie võiksime näha. Kuid Jumal näeb oma pitserit ja tunneb enda omad ära.
Me võime olla suures ohus, kui arvame, et see asi pole nii ühemõtteline – et on vaid Jumala omad ja need, kes seda pole. Kui arvame, et see pole nii, siis arvatavasti hakkame üsna ruttu mõtlema ühest ja teisest asjast samal viisil kui teised. Hakkame uskuma samal viisil, nagu paljud teised. Hakkame toimima samal viisil kui need, kes ei ole Jumala omad. Kui nii läheb, on suur oht, et me loobume usust ja eraldume Jumala omadest.
Ma ei arva, et see, kes on Jumala oma, peaks mõtlema täiesti teistmoodi kui teised. Või peaks alati teistviisi talitama kui teised. Või peaks täiesti teistsugune olema kui teised. Paljudes asjades võib olla sama meelt ja võib toimida samamoodi nagu teisedki. Kuid on siiski asju, mille puhul tuleb teisiti mõelda ja toimida. Jumala oma kuuleb, mida Jumal ütleb – mida Ta Piiblis kõneleb. Mida Ta käsib ja mida Ta keelab teha, mida Ta enda kohta ütleb ja kuidas Ta õpetab uskuma. Need, kes ei ole Jumala omad, ei kuule, mida Jumal ütleb.
Ilmutusraamat kõneleb palju sellest, et Jumala omad on selles maailmas vähemus, pisike vähemus. Mõnikord võib olla teisiti. Ma ise olin täiesti tavalises koolis sellises klassis, kus Jeesusesse uskujaid ei moodustanud küll enamust, kuid siiski üsna suure hulga. Üldiselt on kristlased pisike vähemus. Seetõttu on sellele, millest äsja kõnelesin, kõva surve: me hakkame mõtlema, uskuma ja toimima nagu teised, kuna me ei soovi olla teistest erinevad. Kristlane ei või nii talitada. Tuleb kuulata, mida Jumal Piiblis ütleb, ja olla vajaduse korral teistsugune, teatud asjades erinev. Kui me nii ei talita, satume ohtu, et loobume usust.
Kes on Jumala omad? Ilmutusraamat vastab: need, kes on pesnud oma rüüd ja teinud need valgeks Talle veres [Ilm 7:14]. Ilmutusraamat ei ütle, et Jumala omad on kõige silmapaistvamad – kõige julgemad, targemad, tugevamad, edukamad. Jumala omad on tavalised patused inimesed. Need, kes pole alati edukad. Kes pole alati suutnud elada õigesti, Jumala käskude järgi, kuid kes just selle tõttu vajavad, nad pestaks puhtaks Jeesuse veres. Jumala omad on need, kes on loodavad pattude andeksandmisele – sellele, mida Jeesus oma ristisurmaga saavutas. See on kaitse neile, kes on Jeesuse omaks ristitud ja kes Temasse usuvad. See on ka sinu kaitse, kes sa oled ristitud ja usud Jeesusesse. Sa oled Jumala oma.
Ilmutusraamat on paljude jaoks hirmutav. Leidub neidki, kes õpetavad Ilmutusraamatut nii, et nad hirmutavad oma õpetusega teisi. Kindlasti on Ilmutusraamatus selliseid asju, mis hirmutavad. Seal kirjeldatakse maailma ja seda, mis siin aset leiab, ja selles maailmas on hirmutavaid asju. Kuid Ilmutusraamatut mõistetakse absoluutselt valesti, kui see ennekõike hirmutab meid. Seda õpetatakse valesti, kui selle abil ennekõike hirmutatakse. Ilmutusraamatu ülesanne seisneb hoopis milleski muus. Selle ülesanne on julgustada, lohutada ja toetada. Kõige enam just julgustada.
Ilmutusraamat julgustab õpetama seda: see maailm on Jumala käes. Jumalal on selle maailma jaoks oma plaan. Ta juhib seda maailma nii, et Tema hea kavatsus täitub. Mida Jumal takistab, see ei sünni. Mida Ta tahab lasta või millel Ta lubab sündida, see sünnib.
Tulevikule mõeldes võime tunda hirmu – mis saab osaks sellele maailmale, minule, minu armsatele? Kui julgustav on öelda – see maailm on Jumala kätes. Minu elu on Tema kätes. Ja Tema hoolde võime usaldada kõik armsad inimesed.
See ei tähenda, et me ei pea ise siin maailmas või oma elus midagi tegema. Et me vaid ütleme, et asjad on Jumala käes ja sünnib Tema tahtmine. Just see, et asjad on hea Jumala käes ja et Ta viib selles maailmas täide oma hea kavatsuse, innustab ka meid tegudele. See innustab ja peabki innustama toimima hea poolt ja halva vastu.
Veel üks asi. Ilmutusraamatus on pilte, mis tahavad meile õpetada: tähtis on lõpptulemus. Ja mitte see, mis juhtub või mida kogetakse või saadakse kogeda enne lõppu. Lõpptulemus on see, et Jumal võidab. Ta teeb lõpu kõigele halvale. Lõpptulemus on see, et Tema omad pääsevad igavesse ellu, kus puudub kõik halb. Ja need, kes Tema tagasi lükkavad, lähevad hukatusse. Lõpptulemus on kõige olulisem ja seda silmas pidades tuleks meil hinnata, mis on kõige olulisem ja mis on vähem oluline.
Sageli võib kohata arvamust, nagu oleks kristlus (või mistahes usk) karguks nõrkadele. Tugev siis mõistagi selliseid karke ei vaja, ta elab „reaalset” elu ega vaja tuge mingisugustelt „väljamõeldistelt”. Viimases punktis on kristlus ühel meelel oponentidega – väljamõeldistest on tõepoolest vähe kasu. Lähemal uurimisel ilmneb, et Jumala „reaalsuse” kasuks on üsna tugevaid argumente, aga see on teine teema.
Sageli juhtuvad inimesed tõepoolest pöörduma Jumala poole just siis, kui nad (enam) „niigi hästi hakkama” ei saa. Selliseid olukordi ei saa ka kõige tugevamad meist lõplikult välistada, see ongi „reaalne” elu. On tähelepandav, et paljud inimesed ei saa eriti hästi „hakkama” surmaga, isegi siis, kui see neid vaid lähedalt riivab. Mõnikord on meil probleeme „hakkama saamisega”, kui meid tabab „teenimatu” ebaõnn aga ka õnn või lihtsalt suuremat sorti elumuutus. Ei ole midagi taunimisväärset, kui me niisugustes oludes Jumala poole pöördume. Paljude kogemused kinnitavad, et Jumal osutub vägagi reaalseks, kui teda siiralt otsitakse.
Terve selle aja jooksul, mil ma olen kristlane olnud, on selgeks õpitud nii mõnedki põhilised arusaamad. Kuid mõnikord kipuvad need meelest ära minema ja seetõttu tahangi teiega jagada paari lihtsat mõtet, mis mulle südamesse on läinud.
Kes otsib, see leiab - nii on Piiblis kirjas! see on kinnitav tõotus ka sinu jaoks. Jumala pakub päästet kõigile, vabastust iseendast Jumala jaoks. Kõige sellle võtmeks on Jeesus! kui usud, et Jeesus oma surmaga maksis kinni sinu patukoorma võla Jumala ees, siis tunnista seda palves ja palu Jeesust oma südamesse, et tema juhiks edaspidi sinu elu..
Kas Jumal on olemas? Kas on tõendeid Jumala olemasolu kohta? Järgnev artikkel pakub välja põhjuseid, miks uskuda Jumala olemasollu...
Kui üldse on kogemus, mis on inimkonda ühte sidunud kogu ajaloo vältel ja üle kogu maailma, siis on selleks surm. Surm on miski, millega oleme kõik ühel hetkel silmitsi – ükski treeningprogramm ega dieet, meditatsioonitehnika ega rahasumma ei saa seda olematuks teha. Surma ees oleme kõik võrdsed.
Surma lõplikkus ning ebakindlus surmajärgse elu osas tekitab paljudes hirmu. Näeme seda kõikjal enda ümber, inimesed püüavad meeleheitlikult vananemisprotsessi peatada. Loodame, et järgmine tablett, järgmine operatsioon või järgmine geneetiline avastus on võtmeks, kuidas elu pikendada.
..aga sellepärast, et elu-copyright on Inimeselooja käes! Inimesel on valida, kas Jumalaga? või ilma?
Aga see teine variant, elu ilma Jumalata, on elu Saatana meelevallas. Nii palju, kui ma ise olen kogenud ja lugenud teiste kohta, siis Saatan kohe kindlasti ei hooli inimesest vaid lõhub, rõhub, kisub alla ja hävitab!
Nii, et kas ma tahan siis teha otsuse Jumala kasuks, kui see on võimalik või hakkan seda tahtma siis(peale surma), kui see pole enam võimalik?
Milleks mulle siis ikkagi Jumal? Jumal on teinud minu ja Sinu, ta hoolib meist ja tahab meile parimat ning praegu, elu elades on võimalik valida Jumalaga koos olevat elu.
{jacomment Disable}{jathumbnail off} Viinalembesed pereisad, kuritegevus, prügikastides tuhlavad inimesed, enesetapud, vägivald, tänavalapsed, majanduslik ebakindlus, hoolimatus, kasuahnus, kadedus, vihkamine - inimeste kannatustele ei näi lõppu tulevat.
|
OSCAR-2019
|
||
6. aprillil algas MTÜ Eesti Vigastatud Võitlejate Ühingu eestvedamisel koostöös Naiskodukaitsega neljas heategevuslik Sinilillekampaania, millega kutsutakse Eesti Kaitseväe ja Kaitseliidu veteranide tunnustamiseks kandma sinilillemärki. Tartus ja Tallinnas moodustati selle sündmuse auks inimsinilill.
Tartus moodustasid raekoja platsil sinilille Eesti Üliõpilaste Seltsi, korporatsiooni Sakala, korporatsiooni Filiae Patriae, ja EÜS Põhjala liikmed, Kõrgema Sõjakooli ning Balti Kaitsekolledži kadetid, Naiskodukaitse Tartu ringkonna naiskodukaitsjad, Tartu kodutütred ja kaitseliitlased Tamme malevkonnast.
Konkursi „TammeTõru2016“ žürii koosseisus olid sellel aastal tublid naiskodukaitsjad: M. Sepp, M. Tamm ja H. Tüvi. Žüriiliikmed on tutvunud kõikide töödega ja tulemusena otsustati jaotada tööd pikkadeks ja lühilugudeks.
“Žürii luges ja hindas kolme pikka lugu (Toimus Tartu vabastamise aastapäeva üritus Tähtvere pargis; Laagrirutiinid ehk kuidas Naiskodukaitse taktikalises olukorras hakkama saab; Kaitseliit liidab) ja kümmet lühilugu (Pühapäeaval on Vabadussõjas võidelnute mälestuspäev; Toimus vabastamise tähistamine Tähtvere pargis; In memoriam Harri Enn; Tamme üldkoosolek 27.02.2016; Erukapten Harri Ennu ärasaatmine 02.03.2016; TammeTõru2015 võitjad; Tamme malevkonna uus pealik on Madis KASK; Maleva esindajatekogu valis esindusorganitesse uued liikmed; Arenguseminari 2016; Jõulutervitus 2016).” – lõik žürii kokkuvõttest.
1. Pikkade kirjutiste parim artikkel on: Laagrirutiinid ehk kuidas Naiskodukaitse taktikalises olukorras hakkama saab‒ autor Madis KASK
Lisaks said kõik TammeTõru2016 aasta artiklitekirjutajad endale CONDORI MAXFORT ANTISTAATILISE SÄRGI!
“Kokkuvõtteks: Soovime julgustada Tamme malevkonna liikmeid lugusid 2017. aastal rohkem kirjutama. Neid lugusid on tore ja huvitav lugeda, need on mitmekülgsed ja enamasti sisukad.” -lõpusõnad kokkuvõttest.
Sellel aastal toimusid Tamme malevkonna talvepäevad traditsioonilisest ajast hiljem ja kui kalendrisse vaadata, siis seda juba keset kevadet, kuid see ei muutnud neid talvepäevi vähem meeleolukaks.
Seekordne võõrustaja oli meil Salamaa Puhkekeskus Taevaskojas. Heameel oli tõdeda ja näha, et kaasa oli võetud nii lapsi, kui ka kaaslasi ja rahvast oli mõnekümne lähedal. Lisaks oli esindatud ka Naiskodukaitse Tamme jaoskond.
Sellekordseks tõmbenumbriks kujunes jääauk, mis sai sauna kõrval olevasse veekogusse lõhutud ja hiljem saunaliste karastamisel suureks abimeheks kujunes.
Suured tänud korraldamise ja organiseerimise eest Tamme mk Õpperühmale ja erilised tänud Teele HENN´ule!
Täna 98. aastat tagasi 14.jaanuaril 1919.aastal toimusid Tähtvere väljadel lahingud Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa üksuste vahel, mis määrasid suuresti Vabadussõja edasise kulgemise. Tähtvere lahingutega saavutasid Eesti Vabariigi poolel võidelnud üksused tähtsa võidu, mis tagas omakorda Tartu linna kui ka Lõuna-Eesti vabastamise.
Selle olulise lahingu meenutamiseks toimus taaskord Tartu Memento eestvedamisel Tartus Tähtvere pargis mälestusüritus. Kohal olid Tartu Memento liikmed, Tartu linna esindaja, Kaitseliidu Tartu maleva ja Tamme malevkonna esindajad. Lisaks olid esindatud erinevad seltsid ja akadeemilised organisatsioonid. Mitme kõneleja sõnavõtust jäi kostma, et paljud tänapäeva noore ei tea/ei huvitugi tänase päeva tähtsusest. Seetõttu loodan, et järgnevatel aastatel meie liikmed hariks endeid ja oma noori, et me ei unustaks Vabadussõjas osalenuid sh. langenuid.
Pühapäeval 20.novembril toimus Tamme malevkonna arenguseminar AHHAA teaduskeskuses. Kohale oli kutsustud malevkonna juhatuseliikmed, erinevad eriala- ja allüksustepealikud.
Arutamisel olid erinevad malevkonna elu puudutavad teemad sh. allüksuse struktuur ja selle ajakohastamine, liikmete aktiivsus, ergutamised, sümboolika jne. Vabatahtlike töökuse ja mõtete tulemiks kujunesid mitmed erinevad ideed, mida malevkonna juhtkond planeerib realiseerida lähitulevikus.
Kindlasti ootab malevkonna juhtkond kõigi liikmtete ettepanekuid malevkonna elu parendamiseks aastaringselt. Rohkem infot uurige oma vahetult pealikult!
Maleva esindajatekogu on maleva esindusorgan, mis moodustatakse liikmeskonda omavate maleva allüksuste, mis asuvad malevapealiku vahetus alluvuses.
Rubriigid: kroonika, liikmetele | Maleva esindajatekogu valis esindusorganitesse uued liikmed kommenteerimine on välja lülitatud
Konkursi „TammeTõru2015“ žürii koosseisus Eha J., Girtel L., Pille T., Heidi T. ja žürii esimees Silvi T. NKK Tamme jaoskonnast on tutvunud kõigi töödega, arutanud ja otsustanud järgmiselt: eraldada pikad lood ja lühilood ning hinnata neid vastavalt.
Žürii luges ja hindas kolme pikka (Tamme malevkonna 25. aastapäeva pidulik õhtusöök, Toimusid Tartu maleva suvepäevad, Tamme võitlejad Kaitseliidu tasemekursuste lõpuharjutusel „KOTKALEND 2015“) ja kolmeteist lühilugu (Tamme malevkonna üldkoosolek, Tamme malevkonna talvepäevad, Tamme malevkonna ja Elva üksikkompanii (SKaKo-de) tiirulaskmine ja erialaõpe, Tunnustamine EV aastapäeval, Toimus Tamme malevkonna üldkoosolek, Vabariigi aastapäev 24.02.2015, Elroni kuu kangelane on kaitseliitlane!, Tamme malevkond ootab kõiki kaasvõitlejaid oma 25. aastapäeva tähistamise üritustele, Selgusid “TammeTõru 2014” võitjad!, Pühitseti Tamme malevkonna lipp, Tartu maleva suvepäevad, Toimus suurõppus SIBUL 2015, Tamme mk jõulutervitus!).
“Kokkuvõtteks võib öelda, et tegelikult olid kõik kirjutajad tublid! Tore, et kaitseliitlased kajastavad neile olulisi sündmusi. Eks nende kirjutiste varjatud eesmärk ole ju selles, et lugeja saab teada: Kaitseliidus olla on hea, vajalik, tore, sinna lähen ma hea meelega. Ka häälestab see lugejat tulevasteks üritusteks (lähen kindlasti kohale, võtan osa jms). Kindlasti tuleks kõiki kirjutajaid julgustada ja tunnustada” toob kokkuvõtvalt välja zürii esimees.
|
OSCAR-2019
|
||
Nädalavahetusel Tallinnas toimunud adventkoguduste noortepäevadel arutati koos Soomest külalisesinejaks tulnud pastor Mariel Piloisiga iseäralike ligimiste ja erinevate kultuuride teemal.
Mitme kodumaa ja mitmetahulise kultuurikogemusega inimesena avas Mariel Eesti koguduste noorte jaoks teemat, mis vähemalt osaliselt on meie jaoks ehk alles tulevikuküsimus, kuid nagu ka Eesti liidu noortejuht Ivo Käsk rõhutas, on selliste probleemteemade puhul oluline nendele küsimustele ette mõelda.
„Reedel rääkis Mariel oma isiklikust kogemusest. Kogemusest kitsarinnalisuse ja rassismiga,“ ütles Ivo.
„Laupäeval keskendus tema sõnum küsimusele, et kui erinevad põgenikud on juba siin, mis on siis meie kui kristlaste kohus nende suhtes. Põgenikeprobleem on valitsuse mure ja üldiselt ei saa meie sinna midagi teha. Kui need inimesed on siin meie kõrval, peame meie mõtlema sellele, mida meie saame nende suhtes teha,“ vahendas Ivo.
Soomes on põgenike ja sisserändajate teema oluliselt päevakorral ning põlissoomlaste partei aktiivse esiletõusuga viimastel parlamendivalimistel kerkinud üheks põhiküsimusteks riigi poliitika kujundamisel. 1975. aastast alates Soomes elanud Mariel Pilois väidab, et seal on omamoodi kitsarinnalisust siiani.
Ivo rõhutas Marieli mõtet, et tegelikult taandub kõik meie suhtumisele inimestesse üldiselt. „Hingamispäeva pealelõunal rääkis Mariel kultuurilistest erinevustest – kuidas nendele läheneda ja nendest teadlik olla. Eks see olegi suhtumise küsimus ja kui ollakse valmis lähtuma põhimõttest, et teeme teistele seda, mida soovime, et meilegi tehakse, siis tõenäoliselt ka teame, kuidas konkreetses olukorras käituda.“
Sel korral nii Tallinna adventkirikus kui ka põhisündmustega nelipühikiriku Toompeal asuvas kirikus toimunud noortepäevadega jäi liidu noortejuht igati rahule. „Mulle meeldis, et nii palju vabatahtlikke oli, see oli lahe. Minu ajaloos oli see vast kõige enamaid noori organiseerimisse kaasava üritusega. Erinevates rollides oli palju uusi inimesi kaasatud. Põhiorganiseerimine oli Marleeni (Lobjakas) peal. Tema suhtles nelipühikirikuga ruumide küsimuses ja organiseeris toitlustamise,“ selgitas Ivo.
Ligi 300 inimest kokku toonud traditsionaalne öökirik oli seekord veidi omanäolisem võrreldes eelnevatega. „Öökirik oin iga kord nagu isemoodi. Sisu ka vahetub. Sel aastal oli ka teistmoodi. Tallinna III kogudus tegi näidendiklippidega nagu ürituse selgroo, mis oli omalaaadne ja kordumatu. Sel korral oli ka koguduste poolt rohkem näidendeid kui viimastel aastatel. Näiteks eelmisel aastal Tartus domineeris soololaul. Eelmisest öökirikust sai alguse mõte, millest arenes välja Tallinnas toimunud ja koos lätlastega korraldatud muusikapidu, kus kõik need kenad lauljad said üles astuda. Kõik see sai alguse sellest öökirikust. Nii et ma ei tea, kas peaksime mõtlema nüüd näidenditele keskenduvale üritusele!? Noortel on igatahes talenti,“ mõtiskles Ivo.
Ivo on välja paistnud peale iga eduka noorteürituse korraldamist positiivse ja ettevaatava analüüsivõimega, tuues esile mingeid valdkondi, mis vajaksid edasist arendamist ja suuremat tähelepanu. Sel korral jäi ta mõtlema noortele, kes olid adventkoguduse üritusel esimest korda.
„Ma nägin päris palju noori, keda ma enne polnud näinud. Viimasel ajal on neid rohkem ja neile peaks ehk koordineeritumalt tähelepanu juhtima. Märkasin, et oli ka neid, kes olid tulnud täitsa omapead kohale.“
Kui tavaliselt on noortepäevad keskendunud mingile mototeemale, mida siis sõnalistes osades erinevatest nurkadest avatakse, peaks Ivo meelest olema igal korral ruumi ka otsesele evangeelsele sõnumile ning üleskutsele ennast Jumalalale pühendada. „Nendel suurtel üritustel on inimesed altid sellisele üleskutsele, mingile pühendumismomendile ja ma arvan, et see peaks seal teadlikult sees olema ja sellest oli puudus. Selle ma panen omale kirja,“ võttis Ivo teema kokku.
5.-9. oktoobril käisid Põltsamaa noored Tšehhimaal tuuritamas. 2011 aastal sai kirjutatud misjoniprojekt, mis seisnes kursuses „Avasta Kristlus“ ning kursusest osavõtjad said nö preemiareisi Tšehhimaale. Tšehhis toimus meil ka 2 esinemist, kus ettekandmisele läks põltsamaalaste leivanumber: omatehtud muusikal. Nii me 18kesi teele asusimegi: 15 põltsamaalast, turvamees Andres ja 2 ülitoredat bussijuhti. Kuna sõiduks kulus meil kokku 3 päeva, saime kohapeal olla ainult 2 päeva, aga need olid seda väärt! Lisainfoks veel, et novembrikuu lõpus läheb enamvähem sama seltskond Taani esinema. Nüüd aga vaatame mida osalejad ise asjast arvavad:
Reisi Tšehhi ootasin ma juba kevadest saati. Kui otsustasime kevadel misjoniprojektist osavõtjate hääletusega just Tšehhimaale minna, olin väga elevil, sest soovisin siiralt taaskülastada Český Těšínit, kus olin olnud ka 2008/2009 aastavahetusel ning lausa nädal aega seal 2009. aasta jaanuaris koolis käinud. Bussireis läbi Läti, Leedu ja Poola oli pikk, kuid väga lõbus. Nalja sai palju tänu ülitoredale reisiseltskonnale ning see aitas kindlasti üle elada ka kardetud pika bussireisi. Meie vastuvõtjad olid valmistanud meie tulekuks märkimisväärse põhjalikkusega. Valmis oli tehtud lausa kindel reisiprogramm, mida rikkus veidike vihmasadu, nii et mägedesse jäi seekord minemata. See-eest avanes meil võimalus linna peal jalutada ja olime lausa nii tublid, et käsime jalgsi Poolaski ära. Nimelt on Český Těšín piirilinn ning riigipiiri ületamine oli meie ööbimiskohast ehk adventkirikust põhimõtteliselt „kiviviske kaugusel“. Külaskäiguks olime valmistunud põhjalikult ka meie. Enne minemist harjutasime esinemisprogrammi, mida reede õhtul esitasime Havířovis ja laupäeva õhtul Český Těšíni adventkirikus. Publik oli hästi soe mõlemas kirikus ja meie esinemistele elati kaasa.
Eriti tore mälestus on viimasest reisipäevast ehk laupäeva õhtust, kui oli organiseeritud mängude programm, kust ei puudunud järjekordselt ka ülihead söögid. Tšehhi ja Eesti noored veetsid koos ühe toreda õhtu. Samuti ei seganud meid ka keelebarjäär ning mina sain jällegi praktiseerida oma saksa keelt, milleks mul eriti tihti võimalust ei avane. Nimelt on osad Tšehhi noored õppinud võõrkeelena saksa keelt, kuid üldiselt oli inglise keele oskajaid siiski rohkem.
Minu jaoks tõi reis meelde mitmeid toredaid mälestusi ja oli eelkõige rõõmus taaskohtumine, sest mitmed Tšehhi noored on töötanud koos minuga Walesis ning olen osadega neist sõber olnud juba üle kolme aasta, kuid seekordki avanes mul võimalus kohtuda uute inimestega , saada paar uut sõpra ning veeta üks mälestusväärne ja ülitore nädalavahetus Tšehhimaal.
Tšehhi reis läks igati korda. Tore on käia koguduse noortega väljasõitudel ja omandada ühiseid kogemusi. Kui keegi meist oleks puudu olnud, poleks meil nii huvitav ja värvikirev seltskond olnud. Andrese sõnavõtud on ka väga huvitavad ja päeva rikastavad olnud. Ainult, et osad on liiga väsinud olnud ja poolelt kõnelt unne suikunud. Tagasiteel on läbivaks teemaks olnud hobujõud, aga seda teemat ma lähemalt puudutada ei sooviks.
Meie seast on tõusnud ka üks teletäht, kes naudib oma kuulsusekoormat täielikult ja tegi algust ka juba oma staarielulookirjeldusega. Selleks staariks sai siis minu vend Ergas ning tema lemmiktegevuseks oli Pille iPodi kaudu kostitada oma Facebooki sõpru päevakohaste staatuseuuendustega. Teda premeeriti ohtrate kingitustega ning ta on ülimalt õnnelik. Mulle meeldis see reis väga.
Kogu reis oli väga tore. Sõidu ajal oli huvitav aknast välja vaadata. Loodus oli väga ilus ja maastik samuti. Mulle meeldis kogu reis, eriti meeldis see, et sain uusi ja häid sõpru ning sain lemmiknäitlejaks. See oli ka päris tore, et seal on kell alati Eesti kellast tund aega taga. Tagasi sõites nägime kahte avariid. Tšehhis olid meie söögilauad nagu peolauad. Tšehhi minnes läksime läbi Läti ning jäime Leetu ööseks. Hommikul sõitsime edasi läbi Poola. Poola piiri peal läks päris kaua, sest seal olid mingid teemaksud. Sellel ajal, kui me ületasime Tšehhi piiri, mina magasin. Kui me öösel jõudsime Český Těšínisse, oli juba siis söögilaud kaetud.
Meie teekonna kogupikkuseks oli 2649,8 km! Reedel käisime esimest korda muusikaliga esinemas ning Tšehhi keelne tõlge oli seina peal kui meie esinesime. Hingamispäeval pidime juba kell 7 ärkama ning asjad pakkima ning eest ära viima. Kell 9 hakkas õppetükk, eestlased olid omaette, teemaks oli Paulus ja Püha Vaim. Kell 10:15 hakkas jutlustund, pärast seda sõime, oli vaheaeg ning kell 16 hakkas meie teine muusikali esitamine, mis läks väga hästi. Pärast, kui oli küsimuste aeg, tuli välja, et mina olen lemmiknäitleja. Minu meelest läks see reis igati korda ja seda tänu Jumalale.
Kella 19 paiku hakkas meie lahkumispidu ning pärast südaööd hakkasime kodu poole sõitma. Lahkumine oli kurb, vähemalt minu jaoks, sest ma igatsen juba oma uusi sõpru.
Kuigi algul kahtlesin, kas minna kooli ajast reisile, olin pärast reisi õnnelik, et otsustasin väljasõidu kasuks. Seoses muusikaliga oli mul küll raskusi, kuid siiski tundsin rõõmu esinemisest. Samuti oli hea kuulata Andres Ploompuu mõtteid, mis ei jätnud sugugi külmaks.
Tore oli ööbida Kaunase adventkirikus, kus meid võttis soojalt vastu Leedu adventkoguse president. Kuigi liikusime lõuna suunas, oli Tšehhi jõudes ilm jahedaks läinud, kuid see-eest tšehhide vastuvõtt oli seda soojem. Ei olnud aega, mil oleksime pidanud tundma tühja kõhtu või igavust. Laupäeva õhtul oli meil võimalus veeta aega koos kohalike noortega. Oli tore saada tuttavaks vahvate noorte kristlastega. Loodan, et see ei jäänud meie viimaseks kohtumiseks. Olen Jumalale tänulik sellise erakordse võimaluse eest.
Vähe on selliseid reise, kus pole muud muret, kui kaasas olla, kõik oli ette ära muretsetud. Väikestest kahtlustest hoolimata oli tegemist meeldiva puhkusega. Nii mõnusat ja lahedat seltskonda annab otsida. Český Těšín on väike linnake, mis asub otse Poola piiri ääres, jagades linna kaheks sarnaselt meie Valgale. Nii me käisime vahelduseks Poolas jalutamas, et siis jälle Tšehhimaale naasta.
Kohalike noortega saime sedavõrd headeks sõpradeks, et ega enam palju puudu ei jäänud, et nad kõik meiega Eestisse kaasa oleksid sõitnud.
Tšehhi Vabariik jätab igati kaasaegse mulje, nagu oleks Saksamaal käinud. Kaks kirikut, milles Põltsamaa noored edukalt muusikali esitasid, olid kaasaegsed ning alles hiljuti ehitatud, mõjudes kutsuvalt ning samas hubaselt. Mina igatahes tulin tagasi uue jõu ning inspiratsiooniga, eriti positiivselt olen meelestatud põltsamaalaste ettevõtlikkusest ja vabast olemisest ning uutest sõpradest, kelle ma omale leidsin. Lihtsalt lahe oli! Et millal siis jälle?
|
OSCAR-2019
|
||
Metskits (ka kaber ja kabris; ladinakeelne nimetus Capreolus capreolus) on hirvlaste sugukonda metskitse perekonda kuuluv sõraline.
Tegemist on arvukaima hirvlasega Euraasia mandril, tema seisund on soodne[1] ning tähtsus majanduses, kultuurikontekstis ja ökosüsteemides suureneb pidevalt. Arvesse tuleb võtta, et populatsiooni suurenedes kasvavad kahjustused põllumajanduses ja metsanduses ning ta võib olla haiguste levitaja ja liiklusohu põhjustaja.[2] Metskits on Eestis üks tavalisemaid ulukeid.
Metskitsel on kerge keha ning tugevad, kuid peenikesed jalad. Soojadel aastaaegadel on metskitse karvastik punakaspruun, talvel hallikas. Suvel lopsaka alustaimestikuga värvikirevas metsas mõjub punakaspruun karvastik suurepärase varjevärvusena. Talvel toimib hall karvastik ideaalselt raagus põõsastike taustal. Metskitse tagaosa ja sabapiirkonda kaunistavad valged karvad, mida nimetatakse rahvakeeli "sabapeegliks".[4] Isaseid metskitsi nimetatakse sokkudeks, emased on lihtsalt kitsed.
Sokud kannavad enamuse aasta jooksul mitmeharulisi sarvi, millega uhkustatakse paaritumisperioodil. Sarved kasvavad sokkudele talvel ja varakevadel ning heidetakse maha novembris. Sarvede esmane funktsioon ei ole kindlasti kaitsta kiskjate eest, sest talvel, mil metskitsed enim kaitset vajavad, on sokud sarvitud. Küll aga on sarved olulised turniirirelvad, et tõestade teistele sokkudele oma üleolekut. Kasvavatel karvastel sarvedel on veel üks roll täita: karvastel sarvedel on olemas lõhnanäärmed ning sarvede paljaks hõõrumisel vastu puud, eritub karvadest sekreeti, millega tähistatakse territooriumit.[5]
Sokk erineb kitsest kõige enam tänu sarvede olemasolule, kuid sügisel ja talvel, mil metskitsed on ilma sarvedeta, peetakse soku tunnuseks umbes 10 cm pikkust karvatuusti kõhu all, mida teisisõnu nimetatakse "pintsliks". Kitsel seevastu on 5–7 cm pikkustest kollakatest karvadest "põll" valge "peegli" alaosas.[4]
Võrreldes teiste Euroopa sõralistega on metskits toidu suhtes hoopis valivam ja nõudlikum. Tema toit peab sisaldama suure toiteväärtusega taimeosi, näiteks pungi, seemneid, vilju, noori võrseid, puulehti ja vahel isegi risoome.[6] Suvel on metskitse peamiseks toiduks rohttaimed, eelkõige just liblikõielised. Talvine toit on ühekülgsem ja sõltub suuresti lumikatte paksusest. Kergematel, lumevaesetel talvedel eelistavad metskitsed söögiks puhmarinde taimi – mustikat, pohla, kanarbikku jt., samuti rukkiorast. Oksatoitu ei tarvitata peamiselt üldse ja jahimeeste poolt söödasõimedesse pandud heina vastu ei tunta samuti huvi. Talvel on probleemiks veepuudus ja seda leevendatakse peamiselt kuuse- ja männiokkaid süües. Tegemist on talvisel ajal kõige parema allikaga, kust metskitsed võivad vett omastada, sest veesisaldus on 55–60%. See on tunduvalt rohkem kui muus tollel ajal kättesaadavas toidus.[7]
Erinevalt teistest mäletsejatest esineb nende seedekulglas vaid ühte liiki seedeprotsessis osalevaid ainurakseid (Entodinium dubardi), mille tõttu peab metskitsede toit olema mitmekesine. Eelmainitud ainuraksed on väga tundlikud tarvitatava toidu ühekülgseks muutumise suhtes: Vahelduse puudumisel surevad nad välja. Entodinium dubardi puudumine seedekulglas võib põhjustab peremeesloomal seedehäireid ning halvimal juhul lõppeda koguni surmaga.[6]
Juuli lõpust augusti lõpuni on metskitsede paaritumisaeg. Sel ajal on kuulda sokkude võimsaid haugatusi ja kitsede vaikset piiksumist. Kui kaks sokku kohtuvad, hindavad nad üksteise sarvi, kehaehitust ja julgust. Kui on näha, et üks sokkudest ei ole piisavalt kogukas, et teisele vastu astuda, siis nõrgem põgeneb. Võideldakse seni, kui üks sokkudest põgeneb või hukkub. Tugevam sokk saab õiguse emasega paarituda.
Jooksuaja kulminatsiooni aeg oleneb peamiselt möödunud talve ilmastikust ja tallede sündimise ajast.[8]
Kitsede valmisolek viljastamiseks kestab vaid 3–4 päeva, seega on paaritumishetke ajastamine väga oluline. Kui sokk on omale paarilise leidnud, siis hakkab pihta pikk tagaajamine. Sedasorti tagaajamine on oluline, sest vallandab ovulatsiooni, mis on kogu tagaajamise bioloogiline eesmärk. Tagaajamine kulmineerub, kui metskitsed hakkavad üksteist taga ajama väikeste ringidena. Nii tallavad nad maha rohu ja tekkinud ringe nimetatakse rahvakeeles "nõiaringideks". Paaritumine ise toimub lühikese hetke, kuid seda korratakse korduvalt.[8]
Metskitse tiinus kestab inimesega sarnaselt 9 kuud, täpsemalt öeldes 276–295 päeva. Metskitsede sündivus sõltub peamiselt kliimast. Ungaris sünnivad kitsed juba aprillis-mais, Eestis alles mais-juunis.
Kitsel sünnib 1–2 (harva 3) tähnilist talle, kellel on algul raske hakkama saada. On oluline, et talled tuleksid ilmale ohtude eest kaitstud paigas, sest talled pole esimesel päeval võimelised emale järgnema ja püsivad kaks-kolm nädalat paigal. Neid murravad ilvesed, karud, hundid ja isegi rebased. Kui talled sünnivad heinapõldudel, võib neile saatuslikuks saada heina niitmine, mille käigus hukkub palju vastsündinuid.[8]
Sokkude pead ehivad sarved, mis on teiste hirvlastega võrreldes väiksemad. Sarved võivad olla väga heaks vanuse määramise tunnuseks veidi kogenenumale vaatlejale, samuti võivad need anda märku metskitse tugevusest ja tervisest. Peale vanuse määramise on sarved ihaldatavad jahitrofeed.[4] Lisaks sarvede arengufaasile tuleb sokkude vanuse määramisel tähelepanu pöörata veel nende käitumisele, keha kujule, on vaja jälgida looma peahoiakut kõndimisel ja näo värvust. Sobival aastaajal on metskitse vanuse määramisel heaks näitajaks ka karvavahetus.
Aastased sokud on põllule sööma tulles "seltskondlikud", mis tähendab, et nad hoiavad eakaaslastega omaette. Nad näivad hooletumad, julgemad, mänguhimulisemad ja lapselikult uudishimulikud. Noorte veel kogenematule julgusele viitab see, et õhtul ilmuvad nad põllule sööma esimestena ja lahkuvad sealt hommikuti viimastena.[9] Keskealised sokud on juba elukogenenumad, mille tõttu on nad ettevaatlikud ja nende liigutused on aeglasemad. Kolmandast eluaastast alates ei salli sokud kevadest sügiseni enda kõrval teisi sookaaslasi. Lagedale sööma ilmuvad nad õhtuti hiljem ja lahkuvad hommikuti varem. Vanad sokud on aga eriti ettevaatlikud ja vähimgi oht muudab neid kohe valvsaks ning sunnib põgenema.
On tähele pandud, et noored sokud käivad väljas korrapäraselt. Vana sokk seevastu ei tunnista oma toitumispaikadesse ilmumisel mingit korrapära. Karva vahetavad eri vanuses metskitsed eri ajal. Esimestena värvuvad kevadel punaseks noored loomad. Mida vanem on sokk või kits, seda hiljem ta karva vahetab.[10]
Metskitse leviala on jagunenud üle terve Euroopa, vaid mõnedel saartel ei leidu metskitsi. Nendeks saarteks on Iirimaa, Küpros, Korsika, Sardiinia, Sitsiilia ja veel mitmed väiksemad saared. Metskitse populatsioon pole alati niivõrd elujõuline olnud: 19. sajandi teises pooles ja 20. sajandi alguses oli populatsioon killustunud kontrollimatu jahtimise ja teiste inimmõjude tagajärjel. 20. sajandi alguses hakkas metskitse populatsioon taas kasvama ja sajandi keskel oli liik laialdaselt levinud üle terve Euroopa. Mõnel pool kasvab populatsioon tänaseni. Metskitse asustustihedus Euroopas on väikseim äärealadel põhja- ja lõunasuunal. Suurim asustustihedus on Kesk-Euroopas, eriti Saksamaal. Lisaks suurimale arvukusele kütitakse Saksamaal enim isendeid. 2009. aastal avaldatud teadusartiklis toodi välja viimase 20 aasta kokkuvõtva uuringu tulemused: 31,6% Euroopa populatsioonist elab Saksamaal ja 37% kogu kütitud isenditest oli kütitud seal. Järgmised riigid suure arvukuse ja küttimismahuga on Austria ja Prantsusmaa.[2]
Metskitse arvukus Eestis suurenes 21. sajandiks samuti jõudsalt. 2006. aastal arvati, et Eestis võib olla metskitsi umbes 140 000 isendi ringis. Põhjust on oletada, et tänu 2007.-2008. aasta soojale talvele suurenes see number veelgi.[11]
Aastaks 2009 võis metskitsede arvukust hinnata Eestis 100 000–200 000 isendile. Ometi on metskitse arvukuse hindamine äärmiselt keeruline töö või suisa võimatu ja seetõttu ei teata metskitse täpset arvukust. See võib erinevatel andmetel mõningasel määral erineda. Metskitse arvukust hinnatakse ajuloendusega, samuti kevadise pabulaloenduse ja talvise jäljeloendusega.[12]
2010.-2011. aasta lumerohke talv mõjus metskitsedele saatuslikult, mille puhul oletatakse, et hukkus kuni 50% arvukusest. Aastatel 2011–2013 oli metskitse arvukus Eestis väga väike. 2014. aastal oli arvukus taas kasvama hakanud ja 2015. aastal tehtud pabula- ja jäljeloendused näitasid, et metskitse arvukus suureneb kiiresti. Metskitse arvukuse hindamisel on oluliseks piirkonnaks Soomaal asuv Tipu uurimisala (uurimised toimunud 2009.–2015. aastal) ja teine paik, kus andmeid kogutakse asub Tartumaal SA Järvselja Katse- ja Õppemetskonna maadel.[12]
Metskitse arvukuse määrajaks on enamasti kiskjalised ja rasked talved. Peamisteks looduslikeks vaenlasteks on metskitsele ilves, hunt, karu, rebane ja hulkuv koer. Samuti võivad metskitsi harvadel juhtudel rünnata kassikakk, kalju- ehk maakotkas ja metssiga.[13] Metskitsedel on talvel lume sees raske kiskjate eest põgeneda.
Mats Julian Hummels (sündinud 16. detsembril 1988 Bergisch Gladbachis) on Saksamaa jalgpallur, kaitsja. Alates 2016. aasta maist mängib Hummels Saksamaa Bundesliga klubis Müncheni Bayern. Enne seda mängis ta Dortmundi Borussias.
Ta on tulnud Saksamaa meistriks kahel korral Dortmundi Borussiaga (hooaegadel 2010–11 ja 2011–12) ning ühel korral Müncheni Bayerniga (hooajal 2016–17). Hooaegadel 2015–16 ja 2016–17 on ta valitud Bundesliga hooaja sümboolsesse koosseisu.
Esimese värava lõi ta rahvuskoondises 26. mail 2012 mängus Šveitsi vastu, kellele kaotati 3:5, Šveits polnud Saksamaad võitnud alates 1956. aastast.
2014. aasta maailmameistrivõistluste esimeses alagrupimängus 16. juunil lõi ta Portugali vastu värava. Saksamaa tuli maailmameistriks ja Hummels valiti turniiri sümboolsesse koosseisu.
|
OSCAR-2019
|
||
Kommentaarid - FAKTIKONTROLL | Kas abieludest sünnib rohkem lapsi, nagu väitis EKRE poliitik? - Eesti Päevaleht
Huvitav millise statistika alla mina lähen? Olles 30 aastat abileus, kus sündis kaks last, lahutasin ma abielu ja hakkasime elama vaba abielu, kuna ettevõtlusega tegeleva inimesena panem ma oma riskidega, ka riski alla oma abikaasa ja lapsed! Sellised on Eesti seadused väikeettevõtjatele! Leppisime abikaasaga kokku, et lahutame ja elame edasi vabaabielu! Närvid puhkavad ja kõik on rahul!
Küsimus on ka selles kas nendel Abielu välistel lastel on ka kodu tunne ja toeline kodaniku tunnetus, või on nad inimsed kellest saavad rullnokad ja Käest kätte käivad naised. Ja milline on nende panus rahvuse säilitamisse ja majandusse. ABielu välistel lastel reeglina puudub rahvus tunnetus nad ajavad taga oma huvisid mis on pigem globaalse maailma ühishuvid, milleks on Klubitamine ja raha, Kultuuriline Ja demograafiline jätkusuutlikus ei ole nende huvideks . Tean mitmeid Suhtest suhtesse hüpavaid naisterahvaid mõnel on isegi 6 last, elavad riigi kulul on kehvad õppitulemused ja lihtsalt puudub visioon elust, otsivad lihtsalt keppi ja keeksi. Kas meile on neid siia vaja? Iga inimese jaoks on tema eksistents ikka tähtsaim aga ei tea miks rahvus riik peab üleval pidama lumpeni karja kellest ei saa rahvuse edasi kandjat vaid parimal juhul Tühi tööjõud halvemal juhul lihtsalt ülalpeetav
Aga mingil põhjusel statistika ei kajasta seda numbrit (ei taha kajastada), kus inimesed abielluvad alles pärast lapse sündi ja on neidki, kes abielluvad alles pärast teise lapse sündi...
See faktikontroll võiks oma poe kinni panna, sest seni on ikkagi abielust sündinud lapsi tunduvalt rohkem ja ka paljud vabaabielud vormistatakse hiljem abieludeks, nagu näitab praktika.
Ning seetõttu tuleb soodustada lapse sündi turvalisse keskkonda, mida lapsele saavad anda pered, kus on lapsele olemas nii oma ema kui ka oma isa.
Sinu viimane õigustus on taas sisutu, sest varem oligi abiellumine standard, ehk loomulikult oli siis abielusse sündinud lapsi rohkem. 2005 ei puutu asjasse ei poolt ega vastuargumendina. Küsimus on, kas abiellumine suurendab sündimust või ei ja seda pole võimalik praegu laual olevate faktidega kontrollida.
Kuskilt meediast on meelde jäänud,et rohkem kui 2/3 eesti paaridest elab vabaabielu. Sellisel juhul suhtarve võrreldes on õigus ilmselt isand Põlluaasal.Kuna vastavalt valitud statistiliste numbritega on võimalik tõestada mida iganes keegi soovib,siis jäägu see nende \"faktikontrollijate\" südametunnistusele.
Linki ei saanud panna, kuna delfi väidab,et kommentaar sisaldab lubamatuid fraase. Elagu läänelik väljendusvabadus!!!
Ei tähenda ka see Sinu väide, et Põlluaasal oleks õigus (eeldusel, et Su number on üldse täpne). Nimelt on väga suur osa leibkondadest "teisel ringil", ma arvan, et mu keskealistest tuttavast vähemalt 70%.
Kõigepealt saadakse '"linnuke kirja" abielupaarina laste saamises ning seejärel kontekstiväline linnuke vabaabielupaarina, mis taaskord moonutab suuresti statistikat.
Uuring, millele enam-vähem (ja ka veel mitte täielikult) saaks toetuda, oleks enamvähem selline: abielus ja vabaabielus leibkondade üldarv vanuses 20...35 aastat (naiste järgi) ja laste sündivus sama valimi hulgas.
siia jääks veel ka mitu peidetud mõjurit, nagu näiteks: paljud noored abielluvad pärast rasestumist ja enne sünnitamist, et oleks nö kõik OK.
Jah.Statistika on selline huvitav nähtus,et numbreid eri külje pealt vaadates ja kokku sättides on õigus kõigil.Nii faktikontrollidel,Põlluaasal,Orbitil,k ui ka matsil maalt. MOTT.
Eesti Päevaleht, Delfi ja Eesti Väitlusselts käivitasid 2017. aasta septembriss Faktikontrolli projekti, mille käigus jälgitakse, kuidas EKRE!! poliitikud faktidega ringi käivad.
Huvitav,et just EKRE väljaütlemised on fakti kontrollijate hambus pidevalt.Üritatakse teha kõik endast olenev,et valetaja taust erakonnale külge kleepida,seda muidugi endapoolsete valefaktidega.
See äkki oligi mõeldud leheneegrile, et enne võiks väitest aru saada ja kontrollida, kui lahmima hakata. Mina sain väga hästi aru mida Henn mõtles :)
Ah, rumal mina. Samas tekitad segadust juurde oma äkki oligi mõeldud statemendiga. Oli siis või ei olnud? Kui oli, siis adresseeri vastavalt.
Vastab tõele, et eestlaste mitte-abieluline käitumine läheneb statistiliselt Ühendriikide getoneegrite vastavale grupikäitumisele: enamus lapsi tõepoolest sünnib abieluvälistest nn suhetest. Missugune fakt aga EI saa ometi olla aluseks sellele, et abielu kui ühiskondlik baasinstitutsioon/baaskontseptsioon RIIKLIKULT allavett lasta.
KUI eesti ühiskond veel eluvõime (nn jätkusuutlikkuse) säilitab, siis vaid TÄNU justnimelt sellele abiellujate vähemusele. Ja justnimelt see on kõige põhjapanevam argument, miks Eestis traditsioonilist abieluinstitutsiooni riiklikult kaitsta hädavajalik ON.
Kui eestlus - nn riiklikul juhtimisel - valib getoneegerluse ebaühiskondliku eksistentsivormi, siis missääl ikka. Aga eesti ühiskonna elujõu säilitamiseks EI saa ammu enam pruukida nn "enamuse" argumente. Asjad on justnimelt nii s'tad nigu need on: terve mõistus ja elujõu säilitamine ON statistilise vähemuse teene ja ühtlasi argument.
Kui keegi tahab minu poolt ülal toodule nn faktikontrolli teha, siis guugeldagu Ühendriikide konservatiivse neegerprofessori Thomas Sowelli nime ja lugegu tema artikleid/blogi. Ja intelligentsem osa lugejaist küllap näeb ka paralleele nii Ühendriikide getoneegrite kui eestlaste kui rahva "liberaliseerimise" vahel, samuti tagajärgede vahel, mida samune "liberaalne vabastusüritus" vastavatele ühiskondadele/kogukondadele nuhtlusena kaasa toonud on.
Sestap jääb ka minu väiteks: eestlased rahvusena ON "liberaliseerimise" käigus (noh, alates kommunistliku akadeemiku Gustav Naani päevist, sealt jutti edasi) justnimelt getoneegritega sama surmahaigust põdev ühiskond. Idiootselt "vabastet".
Millest te luuserid aru ei saa? Statistikast tahad rääkida? No võtame siis 25-40 aastased 100 suvalist abielus paari ja sama suure hulga vabaabielus paare sh need, kellel polegi lapsi! Nüüd ma küsin uuesti, mis te arvate kummal variandil on rohkem lapsi? Mis te arvate kumba varianti on rohkem lastetuid? Henn väidab "Kõige rohkem sünnib lapsi justnimelt perekonnas abielus olevatel paaridel" ja ma usun, et tema väide peab paika, ka statistiliselt!
antitiib1, sinu ja minu või kellegi kolmanda arvamus ei puutu ühestki servast asjasse. Loeb registreeritud sündinute arv. Sellekohane info on statistikaameti lehel kirjas. Kui abilelunaisel sünnivad kolmikud, siis kõik kolm lähevad kirja kui Elussündinud abielust
Nagu eriti loll vaidlus. Eks Sõõrumaa, Palts, Lepajõe ja tuhanded teised on ja ei ole abielus olnud. Ühendab neid laste paljulisus, küll aga mitte abielude püsimine.
Miks sa Brown valetad siin? Ainuüksi Narva linnas on rohkem inimesi kui sinu poolt mainitud number. No ja kelle poolt nad sõdima hakkaksid? Kui sa arvad ,et tulevad meie poole, siis sa oled ikka väga naiivne. Ja faktikontroll ka valetab. 2016 aastal sündis Eesti 13923 last. Kui need faktikontrolli arvud kokku liita siis tuleb ju vastuseks 13132.
Olen oma kahe abielu tõttu 5-e lapse isa, kellest siis kolm on sündinud praegusest abielust. Oma kogemusest võin öelda, et mis iganes ka elus valesti olen teinud, ei kuulu need abielud nende sekka... Räägitakse, et ega paber paare koos hoia, eks ta tõsi ole ent abielu (pean siin silmas ikka mehe ja naise vahelist abielu... :D ) eeldab vist pisut rohkem vastutustunnet kui muud kooseluviisid ja annab ka mingi indulgentsi tuleviku suhtes, et oled valmis seda sammu astuma ja edasisele kooselule pühenduma. Arvan ka, et terve Eesti on neid vendi täis, kes kogemata mõnes külapoes peatudes võib kogeda situatsiooni, kus mõni poisiklutt või tüdrukutirts teda mantlihõlmast sikutades ütleb: "Issi, osta jätti kah!"
faktikontroll võiks kontrollida vahest ka sotside väiteid! Kas teletornis paistavad vene väed? Kas anvelti väide, et meile ei saabu migrante endistest liiduvabariikidest? Kuidagi keskendub, see "faktikontroll" ainult ja ainult EKRE väidetele! Ja lahmides!
Ärge nüüd üle ka tähtsustage tähtsusetut. Kriba delfi otsingusse faktikontroll ja veendu ise, et maailm ei keerle EKRE ümber.
Ma ei usu, et statistika kajastab antud küsimuses tegelikkust, sest statistika lahterdab elussündinud vaid kahte gruppi, kusjuures ei arvestata nüansse, mis ei kajastu statistikas.
Esiteks, kui laps sünnib enne abiellumist, siis on ta tegelikult vallaslaps. Pärast lapse sündimist bioloogilised vanemad abielluvad. Selle perekonna esimene laps jääb igavesti vallaslapseks, sest ta sündis enne abiellumist.
Kui see sama perekond ei jää kokku, st hakkavad elama eraldi, aga ei lahuta, siis mõlema vanema järgnevad lapsed on automaatselt n-ö sohilapsed ehk väljaspool faktilis abielu sündinud, kuigi juriidiline abielu eksisteerib. Need sohilapsed on tegelikult vabaabielust, aga statistika loeb sellised lapsed abiellunute perekonda sündinuteks, kuigi faktiliselt on see vale.
NB: vallaslaps ja sohilaps on kaks täiesti erinevat mõistet, nagu on seda ka bioloogiline laps ja juriidiline laps. Kasulaps on samuti eraldi mõiste, mis võib endas kätkeda eelpool mainituid variante.
Üksikemadega on veelgi keerulisemad lood, sest neil on ju tegelikult võimalus oma last määratleda kui vabaabielust sündinud last.
Põlluaas pidas silmas seda, et kumbatel peredel on üldiselt "peres" rohkem lapsi mitte kas üldarvuna kokku on abielus olijatel rohkem või mitte.
Kuigi ma ei usu, et täpselt sellist statistikat tehakse siis vähemalt kui oma tuttavaid vaadata siis kipun pigem Põlluaasa väidet uskuma - tuttavad kes abielus ja kellel ka lapsed siis nendel on pea kõigil vähemalt kolm last - mõnel ka rohkem. Tuttavad kes elavad lihtsalt koos nendel on tihtipeale ainult üks laps või siis vahest ka kaks - harva ka kolm nagu laulusalm ütleb.
Siin võib olla küll põhjus selles, et kes on sellised põhimõttelised abieluinimesed ja seetõttu rohkem pereväärtust kui individualismi viljelevad inimesed siis taolistel ongi see mõttemall, et vähemalt 2-3 last. Kellel 1 laps nendel tihtipeale see natuke siuke"tööõnnetuse" moodi asi, et las ta siis olla aga teadlikult rohkem ei tee juurde.
SAMAS, ma ei usu, et kui nüüd kuidagi need kooselavad inimesed abielluma saada, et siis nad seetõttu ka kohe lapsi hakkaks rohkem vorpima.
Normaalne inimene saab lapsest kui teda kasvatavad isa ja ema. Euroinimene kui kasvatavad kaks isa või kaks ema.
|
OSCAR-2019
|
||
Need sotsiaalpsühholoogia on alati usaldusväärsem kui kitsarinnaline arusaam inimühiskonnas, mis põhinevad mõistus üksi, ja sageli moonutatud meie ootused ja olemasolevate uskumusi. Laused, et leiad selle raamatu põhinevad tulemused mitmed uuringud inimese käitumist ja enamik tegelikust materjali varem avaldatud kirjanduses. Täielikud andmed loetletud allikatest bibliograafia. Ma kutsun teid, et saada tuttavaks osa nendest, kes ütlevad asju, mis on vastuolus oma ideid mehed ja naised.
Kogemus näitab, et meil on kombeks valesti statistika (Nisbett & Ross, 1980). Me peame meeles pidama, et hoolimata asjaolust, et enamik "reegleid", mis on seotud inimeste käitumist, on ka erandeid, üldiselt need reeglid kehtivad. Nagu psühholoogid ütlevad, uuringu tulemused, naised teevad enamiku töö ümber maja, isegi kui tegeleb teenuse täistööajaga, üks peab teadma, et on ka erandeid. Aga isegi kui sa tead midagi, mis on vastuolus järeldused uuringu, see ei tähenda, et üldine järeldus on vale. Samuti on oluline mõista, et kui psühholoogid räägivad, kui oluline on erinevate gruppide, et teha kindlaks, et nad kasutavad statistilisi meetodeid, ja mitte ainult jõudnud sellele järeldusele, olles hoolikalt kaaluda iga rühma.
Kümme aastat tagasi, kui mu tuttav psühholoogia soolise algamas, ma ei mõelnud liiga palju neid küsimusi.
Sellest ajast alates olen uurinud sadu teadusuuringute aruanded sugu. Nüüd alusel kõik see, ma olen veendunud, et soolised erinevused on loodud ühiskonna osana, traditsiooniliste soorollide piirata nii meestele kui naistele, kuid kuna omane meile teavet töötlemise strateegiad me tajume soolised erinevused on palju laiem kui nad on juhul. Kuid ole ettevaatlik, et võtan sõna, et asi, ja kohe lükkab mu sõnu, kui sa arvad, et ma eksin. Loe seda raamatut ja enne kui keeldute minu argumente tõsiselt mõtlema oma positsiooni. Püüa esitada oma vastuväited selgelt argumendid, ja mis kõige parem - leida hea eksperimentaalne kinnitus oma arvamuse. Isegi kui sa ei seisa minu küsimus, jõudes lõpuks raamat, ma siiralt loodan, et see teeb sind mõtlema soolise võrdõiguslikkuse küsimusi on kriitiline.
See rikkumise hüübimise ja antikoagulantravi süsteemide veri tulemusena verejooks. Termin "verejooksu" viitab vere piires veresoonkonnas mõjul välisteguritest või puudulik, nagu ta oli spontaanselt. Tüübid verejooks. - Gematomny: massiivne verejooks ja tugev verejooks liigestesse ja keha õõnsused. - Ekhimatozny: nahamanifestatsioonid
Design omadused kütused, kõige sagedamini kasutatakse ahjude. Tabel 1.1 {foto18} 1.2. Väärtus koefitsiendid f ja CSR olenevalt ahju ja kütuse tabel 1.2 {foto19} 1.3. Väärtused koefitsientide olen, Q3, Q4
Piirkondades tööstuse toota vitrification stekloizolyatory pressimise meetodit või mehaaniline monoliitse klaasist, millele järgneb metallriba kuumutamine neid. Peamised kiirgab kahjulikud ained on anorgaanilised tolmu, ammoniaak ja süsinikmonooksiid. Eriheide kahjulike ainete atmosfääri peamisest liiki seadmeid klaasistumisel kauplused
Gildide tootmine osad valmistatud polümeer materjalid koosnevad valdkondades valmistamine sideained, prepregmaterjalide, mähis ja arvutused, õppevahendid, vormimise ja kuivatamise saadud toorikud ettevalmistamine osad autoklaavi vormimise,
Eemaldamiseks pinnalt valandite vormimise, südamiku liiva ja kasutatava skaala haavelpuhastustehnikaga ja haavelpuhastustehnikaga, langema. Peamine kiirgab kahjuliku aine on anorgaaniline tolmu. Heitkoguste arvutamisel tuleks läbi viia vastavalt valemitele (4.5). Eriheide kahjulike ainete atmosfääri peamisest tüüpi seadmete mehaaniliste
Traditsiooniline emaili- protsess koosneb järgmistest etappidest rakendades hajutatud trahvi emailiga mass (frit) on ettevalmistatud tooraine, kuivatamine ja kuumutamine (kõvajoodisega). Neid protsesse eelneb partii ettevalmistamise ja sulamine frit. Konkreetne summa kahjulikke aineid eraldub keskkonda on esitatud tabl.11.1-11.2. konkreetne
See sündroom avaldub verejooks - verejooksude soodumus. On mitut liiki verejooks. - Kapillaarne või Mikrotsirkulatoorsed (täppverevalumid-sinyachkovy) - iseloomustab petehhiaalsed lööve, verevalumid ja verevalum naha ja limaskestade; Sageli seostatakse verejooks limaskestade (ninaverejooks, menorraagia); võib-olla
Kõige tavalisem pärilik vazopatiya päritud autosoomne dominantne viisil erinevate penetrantsusega. Samal ajal vähenes kollageenisisalduse endoteelialusesse kiht veresoone seina põhjustab focal hõrenemine ja laieneva valendikku mikroveresoontega ja defektsed Veresoonte trombotsüütide hemostaasi. Sellistel juhtudel põhjuste verejooks on madalad
Trombotsütoos jaguneb esmane (kasvaja, mis on oluline) ja sekundaarne (reaktiivne ja arendada pärast Splenektoomiale). Esmane Trombotsütoos tekkida vrezultate kloonist vereloome tüvirakkude defekt. Nad võivad olla kas sümptom müeloproliferatiivsed haigused (krooniline müeloidne leukeemia, erythremia myelofibrosis, äge megakarüoblastiline leukeemia jne), Or
See osa sisaldab konkreetseid näitajaid saasteainete heite rakendades Ruosteelta katted, mis viiakse läbi: - elektrikaar meetod korraldamise metalliseeritakse valdkondades erilist bürood või paigaldamisel (tööliskond) koos elektrometallizatorov (käeshoitav elektriline seadmete kõrge usaldusväärsus, näiteks EM-12M , EM-14, M-17, M EM).
Vedelkristallekraaniga, aktiivmaatriksiga (AM LCE) on maatriks LCD rakud, millest igaüks on kontrolli all aktiivne element ja moduleerib valgusvihust läbib. Kõige keerulised struktuursed osad Olen LCE on maatriks aktiivsed elemendid, mis koosneb õhuke kile transistorid (TFT) ja ülemise klaasi värvi filter array (ZF). Production maatriksi
Eriheide kahjulike ainete atmosfääri peamisest tüüpi seadmed mehaaniliseks töötlemiseks materjali, mis võetakse korras: "arvutusmeetodi heakskiidu (heakskiidu) saasteainete atmosfääri mehaaniline metall (sõltub konkreetsest näitajad), SRI Atmosphere," Integral ", C- Petersburg, 1997. siin on väljapaistev seadmed
|
OSCAR-2019
|
||
1.3. Jahiseltsi hooldusalaks on Massiaru – Tuuliku – Laiksaare piirkond, seal paiknevate talude ning RMK Orajõe ja Laiksaare metskonna maa-alad vastavalt rendijahipiirkonna jahimaakorralduskavale aastateks 1999 – 2008 ning jahipiirkonna kasutusõiguse loale nr. PÄ – 7.
2.1. Jahiselts on iseseisval bilansil olev juriidiline isik Eesti Vabariigi seaduste järgi alates tema registreerimise momendist, tal on oma nimetusega pitsat, majandusliku tegevuse korraldamiseks vajalikud pangaarved.
2.2. Jahiselts juhindub oma tegevuses mittetulundusühingute seadusest, looduskaitse ja jahindusalast tegevust reguleerivast seadusandlusest ja käesolevast põhikirjast.
2.3. Jahiselts vastutab oma kohustuste eest kogu temale kuuluva varaga, millele kehtiva seadusandluse järgi saab pöörata sissenõude. Jahiseltsi liikmed vastutavad jahiseltsi kahjude eest ainult nende endi poolt tekitatud kahju suuruse osas.
3.1. Jahiseltsi tegevuse üldeesmärgiks on oma tegevuspiirkonnas hea jahindustava järgimine läbi oma liikmete teadmiste, kogemuste, oskuste ning vahendite võimalikult efektiivse rakendamise ning jahinduse arendamine vastavalt jahimaakorralduskavale.
3.2.1. lepingujärgsel jahimajanduslikul territooriumil ulukifondi optimaalse arvukuse säilitamine ja kaitsmine;
4.2. Jahiseltsi omandis võib olla igasugune vara, mis on vajalik põhikirjalise eesmärgi saavutamiseks. Jahiseltsi vara moodustub:
5.1. Jahiseltsi võib kuuluda Eesti Vabariigi või välisriigi kodanik kes soovib arendada ühingu eesmärkidega kooskõlas olevat tegevust, kohustub täitma ühingu põhikirja ning üldkoosoleku ja juhatuse otsuseid.
5.3. Liikmelisust ei saa üle anda ega pärandada. Liikme surma korral tema liikmelisus jahiseltsis lõpeb.
5.4. Jahiseltsi liikmel ei ole õigust seltsi varale, seltsil ei ole õigust liikme varale. Jahiselts ei kanna varalist vastutust oma liikmete varaliste kohustuste eest, liikmed ei kanna varalist vastutust jahiseltsi varaliste kohustuste eest.
6.2. Pidama kinni jahiseltsi põhikirjast ja kodukorrast, kehtivatest jahieeskirjadest ning jahinduse heast tavast.
8.1. Jahiseltsi liikmele võib juhatus määrata karistuse jahieeskirjade rikkumise ning üldkoosoleku ja juhatuse otsuste mittetäitmise eest.
8.2. Karistusi määratakse juhatuse koosolekul süüdioleva isiku juuresolekul. Juhul kui liige ei ilmu ilma mõjuva põhjuseta teistkordselt temaga seonduva küsimuse aruteluks juhatuse koosolekule võib karistuse määrata tagaselja.
8.3. Jahiseltsi liikmele võib rikkumiste eest määrata järgmisi karistusi: märkus, noomitus, jahipidamise õiguse peatamine 1-3 aastaks jahiseltsi maadel ja seltsist väljaheitmine.
8.4.3. on jätnud täitmata põhikirjast tuleneva, juhatuse või üldkoosoleku otsusega talle pandud kohustused;
8.4.6. ilma mõjuva põhjuseta ei ilmu teistkordselt juhatuse koosolekule, kus arutatakse temaga seonduvat personaalküsimust.
9.1. Jahiseltsi kõrgeimaks organiks on liikmete üldkoosolek, mis toimub vähemalt kaks korda aastas, mitte hiljemalt kui kolm kuud peale aruandeaasta lõppu ja vahetult enne põdrajahi algust.
9.2. Jahiseltsi juhatus teatab kirjalikult kõikidele jahiseltsi liikmetele vähemalt 10 päeva enne koosoleku läbiviimist selle täpse toimumise aja, koha ja päevakorra.
9.3. Koosolek on otsustusvõimeline, kui koosolekul on esindatud vähemalt 2/3 liikmeist. Hääletamisel arvestatakse vaid liikmete füüsilise kohalolekuga (volitused ei kehti).
9.4. Kui koosoleku esmakordsel kokkukutsumisel ei ole esindatud kvoorumiks nõutav liikmete arv, siis võib kutsuda juhatus kokku uue üldkoosoleku sama päevakorraga 1(ühe) tunni pärast sama päeva jooksul. Teistkordsel kokkukutsumisel on üldkoosolek otsustuvõimeline sõltumata kohalolijate arvust. Teistkordsel kokkukutsumisel ei saa teha otsuseid põhikirjaliste eesmärkide muutmise kohta.
9.5. Erakorralised üldkoosolekud kutsutakse kokku jahiseltsi 1/3 juhatuse äranägemisel, aga samuti siis kui seda nõuavad 1/10 jahiseltsi liikmetest. Taotlus erakorralise üldkoosoleku kokkukutsumiseks tuleb juhatusele esitada kirjalikult koos arutlusele tulevate küsimuste äramärkimisega. Juhatus peab erakorralise koosoleku kokku kutsuma hiljemalt ühe kuu jooksul alates vastava taotluse saamisest ja väljastama kutsed hiljemalt kaks nädalat enne koosoleku läbiviimise kuupäeva.
9.7. Üldkoosolekut juhatab juhatuse esimees, tema äraolekul valib üldkoosolek juhataja liikmete hulgast. Protokollib üldkoosoleku poolt valitud protokollija.
10.1. Jahiseltsi juhatus valitakse vähemalt 5 liikmeline. Juhatuse tööd juhib juhatuse poolt valitud esimees.
10.2. Juhatuse korralisi koosolekuid viiakse läbi vastavalt vajadusele, kuid mitte harvem kui kord kvartalis.
10.3. Juhatus on kohustatud kokku kutsuma juhatuse erakorralise koosoleku kui seda nõuab keegi juhatuse liikmeist.
10.4. Juhatuse koosolek on otsustusvõimeline, kui koosolekul osaleb vähemalt 2/3 juhatuse liikmetest. Otsused tehakse lihthäälte enamusega juhatuse liikmete koguarvust ja need vormistatakse kirjalikult.
10.5.12. muude küsimuste otsustamine, mis esitatakse juhatusele arutamiseks üldkoosoleku või tegevjuhi poolt nende pädevuse piirides.
11.1. Jahiseltsi majandustegevust revideerib üldkoosoleku poolt valitud vähemalt kolme liikmeline revisjonikomisjon.
11.3. Jahiseltsi erakorralist revideerimist võivad nõuda 1/5 jahiseltsi liikmeist juhatusele esitatud kirjaliku avalduse alusel.
12.1. Jahiselts likvideeritakse tema liikmete üldkoosolekul või muudel seadustes ettenähtud juhtudel. Seltsi likvideerimise otsuse teinud üldkoosolek määrab likvideerimiskomisjoni, kui aga selts likvideeritakse kohtu otsusel, määrab viimane likvideerimiskomisjoni.
12.2. Pärast likvideeritud seltsi võlgade kehtestatud korras tasumist jaotatakse tema järelejäänud vahendid liikmete vahel üldkoosolekul kindlaksmääratud korras.
12.3. Seltsi poolt tasuta kasutamiseks saadud või rendile võetud hooned, ruumid, seadmed ja muu vara tagastatakse kehtestatud korras nende valdajatele.
|
OSCAR-2019
|
||
Tartu Ülikooli kui rahvusülikooli ülesanne on edendada eesti keele ja kultuuri säilimise ja arengu eesmärgil Eestit ja tema rahvast uurivaid teadusi ning eestikeelset haridust, samuti säilitada ülikooli omandis olevat rahvuslikku kultuuripärandit. 2012. aastal loodi Tartu Ülikooli juurde kümme rahvusteaduste professuuri, mille tegevuse kaudu sellega sihipäraselt tegeleda.
2013.–2014. õppeaastal tutvustasid rahvusteaduste loengusarja raames oma professuuri olemust kõik Tartu Ülikooli rahvusteaduste professorid. Tartus toimusid loengud Philosophicumi (Jakobi 2) ringauditooriumis, Tallinnas Eesti Rahvusraamatukogus. Loengutele järgnes ka aktiivne ühisosa - seminar, aruteluring, viktoriin, filmivaatamine või midagi muud põnevat. Loenguid modereerisid Vivian Bohl (Tartus) ja Kirsti Jõesalu (Tallinnas).
Keelesuguluse vaatevinklist kuulub eesti keel soome-ugri keelkonna läänemeresoome keelerühma. Tänapäeva eesti keel kannab endas keelerühma tüüpilisi struktuurijooni, samas aga ka jälgi keelesisestest eriarengutest ning pikaaegsetest kontaktidest muude keeltega. Kas eesti keel võiks kuuluda mingisse keeleliitu vms kontaktialasse?
Euroopa keeleteaduses on pikalt arutletud Euroopa keelte ühisjoonte üle, eri käsitlustes on kasutatud mõisteid nagu Euroopa keskmine standard (Standard Average European, SAE), Euroopa keeleliit, euroversaalid jne. Kui ajalooliselt kujunenud ühisjooned ühendavad ennekõike Lääne- ja Kesk-Euroopa keeli, siis tänapäevased muutustendentsid levivad juba laiemalt . Teiselt poolt leidub ka Läänemere piirkonna keelte struktuuridel sarnaseid jooni, mis lubab rääkida Läänemere keelekontaktialast.
Vaatleme eesti keele ehitust ja selles toimuvaid arenguid mõlema kontaktipiirkonna taustal. Seniste uurimistulemuste põhjal on ilmnenud, et oma struktuurilt kuulub eesti keel SAE perifeeriasse, kuid Läänemere kontaktiala keskmesse, ja teeb kaasa Euroopa keeltes toimivates muutustendentsides.
Ilukirjandus on vormi ja sisu, väljenduse ning sõnumi tervik. Nii jaguneb ka kirjandusteadus poeetika ja teooria või teisalt andmerikka kirjandusloo pooleks. Tänapäeva kirjanduskäsitlust iseloomustab tõlgendusviiside paljusus. Sõnakunstile võib läheneda teose enese, autori, lugeja, maailma ja ajaloo, keele ning teiste tekstide vaatepunktist või nende põimingust. Seega tuleb üha enam ilmsiks kirjandusteoreetilise ühendvälja tegelikkus, mille lõimimine, sõnastamine ja õpetamine tundub viimase aja kõige huvitavam väljakutse. Kirjandusteadusliku ühendväljateooria lähtekohaks on pragmapoeetika ja sünnipaigaks Eesti, inspireerijaks filoloogia, filosoofia ja teoreetiline füüsika.
Kirjanduse ajaloost rääkimine on tavaliselt lugude jutustamine. Tegemist ei ole samasuguste lugudega nagu rahvajutt või romaan, aga sarnasusi leidub. Kultuur on vajanud kirjanduslugusid enda mõtestamiseks ja sidusa terviku loomiseks. Aga kas kirjanduslugu ise vajab midagi? Kas eesti kirjanduslugu tuleks jutustada ühte või teist moodi? Kas peaksime otsima kirjanduslugudele erinevaid peategelasi ja enneolematut ülesehitust? Millised teadmised peavad olema kirjandusloost? Kas me peame muutma kaasaegset kirjandust aina ajalooks? Kas vanemad lood ootavad taasavastamist? Selletaolistele küsimustele püütakse loengus vastust leida.
Juhan Maiste on Tartu Ülikooli kunstiajaloo professor alates 2007. aastast. Tema varasem teadus- ja pedagoogikaalane tegevus seostub Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse instituudi ja tema poolt asutatud muinsuskaitse- ja restaureerimisteaduskonnaga. Professor Maiste teadusliku tegevuse keskmes on klassika ja selle retseptsiooni probleemid renessansist valgustusajastuni ning ülikooli maastik ja mõisaarhitektuur, millele lisanduvad käsitlused kunstikultuuri vallas ja ilukirjanduslik looming. Ta on pälvinud Kristjan Raua ja Balti assamblee teaduspreemia ning teda on tunnustatud ka Valgetähe teenetemärgiga.
19. sajandi lõpukümnenditel algas Eestis süstemaatiline rahvaluule kogumine, samal ajal kasvas ajakirjanduse levik ja ühiskondlik mõju. Kas ja kuidas on rahvapärimus ja ajakirjandus omavahel seotud ja teineteist mõjutanud – nii minevikus kui tänapäeval? Loengus käsitletakse omaaegse eesti usundilist pärimust (nõidus, kurat, varavedaja, kodukäija jt teemad) mitte kui arhailist minevikunähtust, vaid kui ühiskondlike valupunktide süstemaatilist käsitlust, mil on avalikus ruumis täita oluline roll. Loeng tugineb nii Eesti Rahvaluule Arhiivi kogudele kui Eesti ajakirjandusele.
Loengut täiendab TÜ folkloristika doktorandi, Eesti Kirjandusmuuseumi teaduri Reet Hiiemäe ettekanne globaalse ulatusega meediamõjulisest folkloorist. Juttu tuleb eksootiliste maadega, eriti Indiaga seostuvatest stereotüüpidest ja uskumustest. Ettekanne esitab Indias välitöödel käinud folkloristi vaate ja käsitleb iidse usundi ja uue meedia keerulisi suhteid Kirde-India pärimuskontekstis.
Ülo Valk on Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule professor alates 1995. aastast. Tema peamised uurimisteemad on eesti rahvausund ja mütoloogia, kirjakultuuri ja suulise traditsiooni suhted, folkloor sotsiaalses kontekstis, žanriteooria ja folkloristika ajalugu. Peale siinse rahvapärimuse on ta välitöödel uurinud ka India rahvausundit. Professor Valk on külalisprofessorina töötanud ka mainekas Berkeley’s California Ülikoolis ning on presidendi ja asepresidendina vedanud folkloristide juhtiva maailmaorganisatsiooni International Society for Folk Narrative Research’i tegevust.
Eesti keelt on eri aegadel ja kohtades räägitud erineval viisil. Ka arusaamine sellest, mis üldse on eesti keel, on aja jooksul suuresti muutunud. Tänapäevalgi areneb eesti keel mitmes suunas ja mitmel viisil, teisenemas on samuti suhtumine keelde. Samas vajame hästi toimivat kirjakeelt. Ettekandes arutataksegi eesti keele erinevate vormide ja nende kasutusega seotud probleemide üle.
Loengus käsitletakse teaduslik-ideoloogilist raamistikku, millelt sai hoo sisse etnograafiline soome-ugri rahvaste uurimine Eestis. Rohkem kui sajandi vältel on Eesti rahvateadlased tegelenud hõimurahvaste uurimisega ning meie rahvaste ühiste tunnuste väljasõelumisel on keskendutud eeskätt esemelise kultuuri valdkonnale. Loengus arutletakse selle üle, kuidas on esemed ja ideed seotud soome-ugri rahvuskultuurilises kuvandis.
Loengus käsitletakse erinevaid lähenemisviise Eesti ajaloole, olenevalt historiograafilisest traditsioonist ja autoripositsioonist. Mis on Eesti ajalugu? Millist ajalugu on kirjutatud Eesti Vabariigis? Millist Eesti ajalugu meie (EU, Eesti riik, eesti rahvas) vajame?
Tiit Rosenberg on Tartu Ülikooli Eesti ajaloo professor alates 1994. aastast. Eelkõige on tema teadustöö olnud keskendunud agraarajaloo, täpsemalt Eesti maamajanduse ja rahvastiku uurimisele, aga ka maaküsimuse ja maareformide kulgemisele Ida- ja Kesk-Euroopas 20. sajandil. Selle kõrval on ta põhjalikult tegelenud ka ajalookirjutuse ajaloo uurimisega Eestis ja Baltimaades. Professor Rosenbergi on tunnustatud Valgetähe teenetemärgiga.
Loengus käsitletakse eesti keele kestlikkust ja seda mõjutavaid tegureid, paigutades ühtlasi need tegurid Euroopa ja maailma keelepoliitilisse konteksti. Kas miljon emakeelset kõnelejat, riigikeele ja Euroopa Liidu ametliku keele staatus tagavad eesti keelele igikestva püsimise? Kuidas sellele püsimisele saab kaasa aidata riigi, haridusasutuse, kasutaja jt tasanditel?
Soome ja Eesti keeleteaduse uuemate seisukohtade valguses kujunes algläänemeresoome keel välja suhteliselt hilja, kõigest kaks-kolm tuhat aastat tagasi. See asetab läänemeresoome keelte ja rahvaste kujunemisloo täiesti uude valgusse.
Loengus vaadeldakse, kuidas need seisukohad haakuvad olemasoleva arheoloogilise ainesega, kas see pigem toetab või räägib neile vastu. Ühtlasi analüüsitakse arheoloogia võimalusi praeguste ja muistsete rahvaste etnogeneesi uurimisel teoreetilisel tasandil. Tõdetakse, et need võimalused on märksa piiratumad kui seni üldiselt arvatud ning arheoloogia pärusmaaks jääb ikkagi materiaalse kultuuri uurimine. Kuna ka viimase kaudu saame tundma õppida meie rahva (kaugemat) minevikku, saamegi arheoloogiast rääkida rahvusteaduse tähenduses.
Mõistatusliku Eesti mõtteloo ülesandest „aru andes” lähtutakse sellest, mis on olemas – sarjast „Eesti mõttelugu” Tartu kirjastuse „Ilmamaa” väljaandes. Nõnda tähendaks see üritust püsida keset Eesti mõtteloo teid ehk ühtlasi üritust püsida avaramalt kui ainult filosoofias.
Ülo Matjus on Tartu Ülikooli filosoofia ajaloo professor alates 1992. aastast ning Eesti filosoofia ajaloo professor 2008. aastast. Fenomenoloogilise filosoofia (Edmund Husserl) ja olemisajaloolise mõtlemise (Martin Heidegger) ning kunsti loomuse uurimise kõrval on ta põhjalikumalt teotsenud Eesti mõtteloo vallas, olles kirjastuse „Ilmamaa” sarjas „Eesti mõttelugu” esindatud köitega „Kõrb kasvab”. Professor Matjus on olnud A. von Humboldti Fondi (Bonn) stipendiaat (1984-1985, 1990-1991), tõlkinud eesti keelde ka M. Heideggeri teoseid („Sissejuhatus metafüüsikasse”, „Kunstiteose algupära”).
|
OSCAR-2019
|
||
Alates seisukohast sotsiaalpsühholoogia, sugu on tugevalt mõjutatud nii kultuurinorme, et kindlaks teha, et mehed peaksid tegema, ja et - naised ja sotsiaalset teavet, mis inspireerib inimesi kui palju erinevust meeste ja naiste vahel. Teooria normatiivne ja informatiivsete surve seletab osaliselt, kuidas me õpime neid reegleid, ja mis sunnib neid järgima. See peatükk räägib soo rolli sotsialiseerumine on protsess, mille me õpime, mis on sotsiaalselt aktsepteeritav meestele ja naistele. Vaatamata sellele, et paljud ideed on siin esitatud omane kõige arengupsühholoogia, sotsiaalpsühholoogia kui nad õigustatult võtta oma koht sotsiaalpsühholoogia soost.
Spetsialistid tegelevad arengupsühholoogia, nimetatakse erinevus sotsialiseerumise protsess, kus me õpetame mehed ja naised, et on asju, mis on omapärane ja võõras üksteisest sõltuvalt õpilase sugu.
Sotsialiseerumine (sotsialiseerumine). Protsess, mille käigus inimene õpib sobiva käitumismallid ühiskonnas väärtusi, ja nii edasi. D.
Seisukohalt formuleeritud Kohlberg (Kohlberg, 1966) kognitiivse arengu teooriat (kognitiivne arenguhäired teooria) sugu, kõik andmed, mis on seotud soolise käitumise kajastub meie teadvuse kujul soo skeemid (sugu skeemid). Need sisaldavad kõiki, et see inimene teab sugu. Keskendudes oma tähelepanu teatud asju, sugu skeeme mõjutavad informatsiooni töötlemine ja lisaks mõjutab mälu, sest see on lihtsam meeles pidada teavet, mis sobitub olemasolevasse ideid.
Arengupsühholoogia uurib sugu skeemi lastel, kusjuures huvisfääri sotsiaalpsühholoogid soolise skeemid ja nende rolli loomise sooliste stereotüüpide täiskasvanutel. Kognitiivne aspektid soo laialdaselt arutatud 5. peatükis 6. peatükis saame teada, et erinevus sotsialiseerumise - nähtus pankulturnoe: poiste ja tüdrukute kõigis ühiskondades erinevalt.
Algelist erinevus sotsialiseerumise võib näha juba enne lapse sündi. Mis te arvate, miks vanemad tahavad teada, kes nad on - poiss või tüdruk? Miks ümbritseva ka tahad olla teadlik? (Miks rasedad alati küsivad, kes ta on ja kes ta tahab - poiss või tüdruk) Need uudishimulik mõtetes huvitatud lapse soost, sest sõltuvalt soost, kujutada lapsi erinevalt. Vanemad tahavad teada lapse soost, kuna see sõltub sellest, kuidas nad kutsuvad seda, milliseid riideid, mänguasju ja dekoratsioone osta, milline saab olema temaga teha. Research (Shakin et al., 1985) läbi viidud äärelinna kaubamajad, näitas, et 90% lasterõivaste tüüpilise nende soost või värvi stiilis. Mehhikos vanemad augustatud kõrvadesse riputada kõrvarõngaid ja nende tütart ümbritseda ei eksi kohta lapse soost. Ameerika kultuuri päev tüdrukutele väga populaarne paelad vibud. Nagu selgub käigus selle raamatu lugemist, sugu - on väga oluline sotsiaalse muutuja. Ja vanemad tõesti ei taha ümbritsevatele eksis seoses soost lapsi.
Esmane intraepiteliaalse neoplaasia häbeme on sageli multifokaalne lokaliseerimine. Adekvaatselt eemaldada need keskused peaksid olema laialdaselt aktsiis naha häbeme nõutaval kaugusel 2 cm kaugusel allikast. Selles teostuses kärped Saadud saab rikke tõttu suletud mobiliseerimist naha külgmiste sektsioonide ja teha täiendavaid lahtistav sisselõiked tehtud sobivas kohas. see
Ekstsisioon naha häbeme näitab noorte naiste kaugelearenenud in situ häbeme-kartsinoom. Eesmärk kirurgia on eemaldada patoloogiliste fookus säilitades vulva funktsionaalselt. See on oluline patsiendi nii füsioloogilises kui ka psühholoogiliselt. kirurg saab seda ülesannet täita eemaldab vähkkasvaja epiteeli Boulevard ja asendab selle lõhenenud naha
Kasutamine naha-lihaste klapp on väga tõhus pärast radikaalset vulvectomy või muu suur operatsioon, et lahkliha, mille tulemuseks on tohutu bares vead, esmane sulgemine, mis on tõenäoliselt viia lahknemine haava servad. Lihtne plastmassist Z-kujuline klapp naha jalg, mis tavaliselt annab häid tulemusi selliste defektide on ulatuslik
häbemevähi nende sagedus on kuni 4% pahaloomulised naissuguteedes. Keskmine vanus patsientidel on 60 aastat ja kõige levinum histoloogiline tüüp kasvaja on lamerakk-kartsinoomi häbeme. Seas tõestatud riskifaktorid selle haiguse tähtis koht extragenital patoloogia ateroskleroosi, rasvumise, diabeedi ja
Kõik hemostaasihäirete raseduse ajal võib jagada kaheks vormid: primaarne ja sekundaarne. Algkujul iseloomustab peamiselt isoleeritud pärilik defekt üks hemostaatiliste teguritest. Sünnitusabi sageli tegelema keskharidusega omandanud hüübimishäired (vt.
On teada, et Mülleri juha, ühinevad koos tekitavad ülemises kolmandikus tuppe. Kui täielik ühinemine ei esine, tupe kanal on pikisuunas horisontaalne vahesein, mis võib ulatuda tupe ülemise osa väljumist. See tingimus on tuntud kui "kahekordistamist vagiina" Sageli ei märgata patsiendi ja tuvastati esimeses günekoloogiliste
Patsiendid, kellel on krooniline sügelus häbeme kehtestamine kortisooni ravimid võivad tuua leevendust tõttu nõiaringi - sügelus, kriimustada, marrastused, nahaärritust närvid. Itching häbeme kombineeritakse sageli parakeratoos mis ei võimalda steroidi kreemiga ja jõuda soovitud subdermal tsooni. süsti ala peab hõlmama kogu häbeme. Erilist tähelepanu tuleks
Patsientidel korduva raseduse katkemise teisel trimestril ajalugu on mõnikord tuvastatud defekti emakakaela seina. Tavaliselt on sisemises os 12 tundi, ja on tingitud häiritud ühinemise Mülleri kanalid. Igal juhul tekitab see nõrgenemist sisemise os. Korrektsioon on parem toota raseduse ajal. Tähendused operatsiooni on kõrvaldada emakakaela seina defekt
Mitte-spetsiifilise põletik näärmete vestibüül, nimetatakse vulvodüünia, klassifikatsiooni järgi on rahvusvahelise komitee Uuring tupe haigus on jagatud kolme kategooriasse: 1) vestibulitis; 2) lameepiteeli PAPILLOMATOSIS (dermatoos häbeme, perioodilisi kandidoos); 3) Oluline vulvodüünia. Üldjuhul on kõik patsiendid on pikk ajalugu (6 kuud või rohkem) ravi
Seda meetodit kasutatakse, et eemaldada väike kahjustuste häbeme, nagu kondüloomid, in situ kartsinoom, ja selle võimaluste pidevalt paranenud tehniliselt. Praegu on erinevaid meetodeid - alates terava noaga laser ja electrosurgical ekstsisioon väga levinud. Eelised electrosurgical meetod on
Patoloogia neitsinahk (neitsinahk) kaasasündinud või omandatud päritolu võib esineda oma imperforate, armi deformatsioon või muid muutusi, mis rikuvad väljavoolu menstruaalvere ja seksuaalelu. Seda võib teha lahkamine või ekstsisioon neitsinahk. tulemuslikkuse tehnikat. neitsinahk sisselõige tehakse ka pikisuunas poole alumise osa, millele järgneb õmmeldes kohta
Kusiti caruncle (turse limaskesta kusiti) eakatel patsientidel sageli seotud atroofia suguelundite epiteeli. Nad võivad põhjustada kroonilist hematuuria, infektsioon ja uretriit. Kui konservatiivne ravi estrogensoderjath küünlad ja salvid ei mõjuta tuleks kasutada kirurgilise ekstsisiooni. Patoloogiline paragrahvi lõigati, ja
Tihti esmase ja teisese. Täiskasvanud naistel VULVIIT esmase haigus on haruldane. VULVIIT esmane etioloogia võib puuduliku hügieeni ning välissuguelundite, mähe lööve (rasvumine), esinemine kuse-suguelundite fistul ja põiepõletik, soolte ussid (naaskelsabad), endokriinsete haiguste (diabeet), keemilised, termilise ja mehaanilise stressi, irratsionaalne antibiootikumide kasutamine
Teema: debridement. Overlay alg- ja õmblused. Kava. 1. Uuringu juhuslikult haava klassifikatsioone. 2. Õpilased korrata kliinilised sümptomid haavad. 3. Juhendaja demonstreerib tehnikat kirurgilised haavade raviks ja õmblused. 4. rakendamine haavad taastusravi. 5. Õpilased iseseisvalt läbi viia: a) anesteesia haavad; b) ümberkorraldamise haava
|
OSCAR-2019
|
||
Miks on vaja õppida mees rolli. Meeste soorollide ja normid sisalduvad see. Määr edu / staatus. Määr kõvadus. Norma antizhenstvennosti. Pinget, stressi ja konflikti meessugu rolli. Lõppsõna. Kokkuvõte "Ema, miks laulu, et poisid on valmistatud teod kestad ja rohelised konnad ja tüdrukud - maiustustest, vürtsid ja igasugu Kohteliaisuudet? Nad tahavad öelda, et poisid ei pea olema viisakas? "Ken, 6 aastat
Lugejad on ebatõenäoline, et on teinud ise eelmises peatükis, mõned sensatsiooniline avastus: nad juba teavad, et naiste töö on hullem makstud, naiste õlgadel kõige majapidamistööd ja laste eest hoolitsemise ja samal ajal on naistel madalama staatusega kui mehed. Kergelt haavatud mehed võivad tunda osa lugejaid. Kuna isiklikult, nad ei tekita ebavõrdsust tööl või sotsiaalsed normid, mis toetavad erinevaid rolle meestele ja naistele. Tuleb tunnistada sellised erinevused on nõus õiglase osa vastutust kodu- sfääri.
Aga kes tahab pesta, mähkmeid vahetada, kokk, pesta põranda ja tolmuimejaga, katta pidulaud ja tehke puhastamist? Kes tahab tuhandeid uusi inimesi värske jõud on ühinenud võitluses töö, võimu ja karjääri? Veelgi enam, kuna muutus soorollide meest kaotada hea abiline, kes kasutasid hoolitseda oma toidu, riiete, ajakava, meelelahutus, jne paljud mehed, seksuaalse identiteedi - .. Kas allikas väga tähtis osa tema identiteedist, millest osa sisaldab rolli "toitja" pere ja selgelt eraldab mis kuulub meestele, mida kehtib naised. Kuna sellised mõtted paljud mehed vastu muutus soorolle ja ratsionaliseerida olemasolu ebavõrdsust. Kuid ma selles peatükis kavatsevad tõestada, et mehed on liiga suure kaotuse tõttu traditsiooniliste soorollide.
1. Põhjuslik ravi: JSB, viirusevastane, seenevastased ja antiprotosoaalsed a) AB ravi võib olla suunatud (mõju konkreetse haigustekitaja) või empiiriliste (antud juhul peaks arst esindavad mida MB võib põhjustada haigust). Näiteks haigla pneumoonia tavaliselt põhjustada Pseudomonas aeruginosa, Staphylococcus aureus, ebatüüpiline olmepneumooniaga - mükoplasma
Akimkin VG põhisuundi ennetamine haiglanakkustele. Loeng. M.: Saksamaa Keskus sanitaarteenistuse tervishoiuministeeriumi Venemaa, 2000. 2. 28c Akimkin VG Sanitaartehnika korraldamise nõudeid kogumise, kõrvaldamise, ajutise ladustamise ja jäätmete tervishoiuasutustes (käsiraamat). M.: Medical Sciences kirjastus, 2004. 84 lk. 3. Eremin
- Burgansky EA alused nakkustõrje. Praktiline juhend. - 2003. - 160 lk. - Pokrovski VI Pak SG, Briko NI, Danilkin BK Nakkushaigused ja epidemioloogia. Õpik. - M.: GEOTAR-MED. - Kairo Juštšenko G. B- ja C vahel tervishoiutöötajate Moskva regiooni ja nende ennetamine. Epidemioloogia ja nakkushaiguste 2002. aastal; 2: 30-34. - Akimkin VG
MPI spetsialistid peavad olukorda kontrollida nakkushaiguste kogu regiooni planeerimiseks meetmeid, et vältida sissejuhatuse ja nakkuse levikut haiglates. Nad peaksid teadma, epidemioloogia HAI, peamised põhjused kasvu, majandusliku kahju ja levimus selle haiguse haiglates erinevates valdkondades. Selleks, et vältida HAI pakkuda epidemioloogilist ohutust
Mõiste "hospitaalinfektsiooni" haiglanakkustele (haigla, haigla, nosokomiaalne) - kõik nakkav haigus, mis mõjutab ravi saavatele patsientidele haiglad, või temaga meditsiinilist abi või asutuse töötajad, nimetatakse nosokomiaalne infektsioon. Peamised patogeenide haiglanakkustele on: -
Ülevenemaalise avaliku organisatsiooni "Föderatsiooni Anestesioloogide ja hingamist." Best Practices "Regional analgeesia sünnitus", 2008
Laialt levinud ARI nõuab pidevat ja õigeaegset etioloogilised diagnoosi neist. Viimastel aastatel tervishoiu praktikas on muutunud tähtsamaks immunofluorestsentsuuringu meetod (IPM) diagnoos, mis võimaldab kiiresti (3-4 tundi), et avastada ja kindlaks, mis tüüpi ägeda respiratoorse patogeeni. Lisateavet meetodi, mida ta arutatakse järgmises peatükis. Siin märgime ainult väärtus analüüsimeetodi
Perioperatiivne tüsistuste ja suremuse saab liidestatud eelnevalt patsiendi seisundist, kirurgia ja anesteesia. ASA klassifikatsiooni lahtrisse kvantifitseerida riski perioperatiivsete komplikatsioonide sõltuvalt operatsioonieelne patsiendi seisundist (peatükk 1). Mõned uuringud on püüdnud hinnata riskianalüüsi, sõltuvalt
Vaatamata saavutusi rahvatervise probleem haiglanakkusi (HAI) on endiselt üks kõige teravamaid tänapäeva tingimustes saavad suure meditsiinilise ja sotsiaalse tähtsusega. Haiglanakkustele esineb 6-7% patsientidest meditsiiniasutustes riigis. Struktuuris HAI juhtiv koht haavainfektsiooni, hingamisteede nakkused, kuseteede, septiline
Salmonelloos - akuutse põhjustatud nakkushaigus mikroobe Salmonella perekonnast, voolav peamiselt seedetraktist kahjustuste, mõnikord kujul üldistatud vormid. Kliiniline diagnoos peiteaeg toidukultuuri viis nakatumist - 12-24 tundi, kokkupuutel - 3-7 päeva. Seedetrakti. Gastriit, enteriit, gastroenteriit. Kodu terav. Palavik, valu
Kõrge ja üldine vastuvõtlikkus leetrite kombinatsioonis lihtsust edastamise patogeeni tulemusi selle laialdane peamiselt lastel. In dovaktsinalny aja haigus laiali kogu koht ja see oli üks peamisi surmapõhjuseid väikelastel. Praegu arvu leetrite infektsiooni põhjuseks likvideeritakse vastavalt WHO programmi.
Teadlik ja hoolikas suhtumine meditsiini anti-epideemia režiimi väidab personali vältida esinemist professionaalne personal, mis aitab oluliselt vähendada HIV ja teiste nakkuste haiguste ja säilitada patsientide tervist. Seega summeerida, saame kokkuvõttes öelda, et nende ennetamiseks abinõude kirurgilised
|
OSCAR-2019
|
||
Tegemist ei ole olnud sugugi ainult nn võimumänguga, vaid kogu selle melu taustal toimub ju tegelikult arutelu Eesti tuleviku üle. Kui arvestada aja tundub et üha kiirenevat kulgu ja maailma näivat muutumist meie ümber, võivad just järgmised neli aastat kujuneda Eesti rahva jaoks otsustavateks. Kas suudame kindlustada oma ühiskonna veel pikaks ajaks eestikeelsena ja -meelsena või hoopis nõrgeneb meie rahva kultuuriline kaitsekiht.
Kui vool kipub endaga kaasa viima, on ainukesed kohad, kust tegelikult kinni haarata, ju püsiväärtused! Oma kultuuriringis oleme harjunud neid nägema kristlike väärtustena – hoolivus, põlvkondadevaheline austus, moraalsus ja eetilisus. Lihtne oleks elada, kui kõik lähtuksid põhimõttest – ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et sulle tehtaks.
Lisaks sellistele üldinimlikele tõekspidamistele tuleb seada ka rahvana endale eesmärke. Muidugi on tugev ainult see rahvas, kes hoiab kokku ja hoolib igast oma üksikliikmest. Selle kõrval peavad eestlastel rahvana olema ka kollektiivsed eesmärgid – säilitada oma kultuuri, kaitsta keelt. Nende eesmärkide saavutamise eelduseks on hoida oma riiki ja kaitsta oma maad.
Usun, et kultuur on elav ja arenev nähtus, kuid ka seda, et tema saatus oleneb sellest, kui elujõulised on tema juured. Seetõttu on mul hea meel, et valitsust moodustavad poliitikud on jõudnud kokkuleppele kultuurivara säilitamises.
Muinsuskaitse tähtsustamisel on välja toodud pühakodade säilitamise programm, mille rahastamine suureneb senisega võrreldes mitmekordseks. Ajaloolasena olen ise kirikuloolane ja seetõttu rõõmustab ajalooliste pühakodade hoogne kordategemine mind väga. Arvan, et seda tehakse endiste põlvkondade auks ja tulevaste põlvede kasuks.
Isamaaliselt mõelda on alati ilus. Austada tuleb neid, kes oma isamaad au sees peavad ja eelkõige just tema kasuks töötavad – venelased Venemaal, sakslased Saksamaal, eestlased Eestis. Iga riigi esmane ülesanne on just siinset kultuuri hoida ja arendada. Eesti keele rolli saame aga kujundada ikkagi ainult Eestis.
Eestlastele meeldib osata ja rääkida teisi keeli. Sellega näitame austust teiste vastu. Austust oma keele suhtes saab näidata, kui kõneleme seda puhtalt ega lase teistel keeltel eesti keele arvel laiutada. Keelt kaitstes peame tõsiselt mõtlema kolmele valdkonnale.
Esiteks sellele, et Eestis peab kõikjal saama eesti keelt rääkides hakkama – kes siia püsivalt jääb ja tööle asub, peab oskama eesti keelt. See ei ole nii keerukas, et seda aastakümnetega ära ei õpiks. Teiseks näitab suhtumist emakeelde ka see, kas me seda ise austame või kasutame täiesti mõttetult iga nurgataguse söögikoha või väiksegi ettevõtte tähistamiseks vaid ingliskeelseid laene – tänavapildis domineerigu ikka eesti keel!
Kolmandaks on põhjapanev, kas me arendame eesti keelt kasutamiseks kõigis elusfäärides. See tähendaks ka tema praktilist kasutamist. Uue valitsuse ametiaega kandub edasi arutelu, kas on mõtet eesti keelt edasi arendada interneti- ja teaduskeelena. Kui arvame, et on – tuleb selle nimel ka pingutada!
Maailma mõttes väikese keele üleüldine kasutamine on kallim kui muule üleminek. Arvan, et peame kindlasti jätkama ka ülikoolide doktoriõpet vähemalt osaliselt eestikeelsena, tõlkides teadusartikleid ja arendades vastavat sõnavara. Kui läheme ainult «tänapäeva ladina keelele» ehk inglise keelele üle teaduses, siis järgneks sellele loobumine eesti keelest ka kõrghariduses ja hiljem kõigis vähegi haridust nõudvatel elualadel. Selliseid hoiatavaid eeskujusid on maailma ajaloos palju.
Lõpetuseks soovin kõigile kaasamõtlejatele iseendaks jäämist. Ärgem tormakem pea ees määramatusse, vaid kaitskem meie elu püsiväärtusi ning neil tuginevat eesti peret, keelt ja kultuuri!
Ristija Johannese sõnad paremini: \”Aga kui ta nägi palju varisere ja sadusere ristimisele tulevat, ütles ta neile: «Rästikute sugu, kes teid on hoiatanud põgenema tulevase viha eest?\”
Tubli, et poliitikud ja ministrid peavad vajalikuks kirikulehte kirjutada. Veelgi hinnatavam on, et Tonis Lukas on seda teinud asjatundlikult ja vajalikele asjadele tahelepanu juhtides.
Kõige rohkem võttis sellel teemal sõna Tallinna Prantsuse Lütseumi direktor Lauri Leesi, kelle sõnadevool muutis diskussioonisaate nii mõneski lõigus tema innustunud monoloogiks. Religiooniõppe pooldajad, Rocca al Mare Kooli õppedirektor Olavi Otepalu ja keeleinspektsiooni peadirektor Ilmar Tomusk, rääkisid vähem, kuid esitasid põhjendatud seisukohti religiooniõpetuse vajalikkuse kaitseks. Läbimõeldud ja selgelt eitavat seisukohta religioonide õpetamise suhtes koolides väljendas maausuline Andres Heinapuu.
Küllap mõistavad usuinimesed kergesti sõna jõudu. On ju kristluse keskmes ilmutatud, kirjutatud ja kuulutatud sõna. See oluline tõsisasi peaks kristlastele sisendama austust sõnadega ümberkäimisel ja arusaama ohtudest, et sõnad võivad nii midagi üles ehitada kui ka lammutada, sõnadega võib inimesi päästa, aga ka neid hukatusse saata.
Mulle tundub, et üha vähem tajutakse tänapäeva ühiskonnas tühjade sõnadega mängimises midagi taunitavat. Seda enam, et kiirelt välja öeldud sõnad võivad mõneks ajaks sattuda sobivasse pinnasesse ja omada suurt kõlapinda. Tulemuseks võib olla skandaal ühiskonnas, tähelepanu ja ka raha – see, mida sageli esmajärjekorras taotletakse.
Näiteks on praegu artiklites ja kommentaarides populaarne panna paika europarlamenti kandideerida kavatsev modell Carmen Kass, kritiseerida valimatult mõnd erakonda või veelgi sagedamini – kuulutada mõttetuks terved religioonid.
«Sõnad on nagu aeg, neid ei saa tagasi võtta,» kirjutas kunagi üks minu endistest õpilastest. Tihti kuuleb tõde just teravamat tunnetust omavate noorte suust. Eriti, kui nad on kokku puutunud niisuguste sõnadega, mille taga on terve inimese elu.
Möödunud laupäeval Eesti Kiriku 80. aastapäevale pühendatud meediakonverentsil rääkis doktor Heino Noor loo, kuidas teda teatud eluperioodil kannustas soov koonduslaagris hukkamisi juhtinud mees maha lasta. Oli ju hukatute hulgas ka tema ema. Doktor Noorel oli olemas püstol, ta teadis mõrtsuka aadressi. Ometi kanaliseerus see soov lapsepõlvest meelde jäänud usuliste sõnade mõjul hoopis religioosseks tegevuseks. Tulemuseks oli 1992. aastal Haapsalu Toomkiriku kabelis valminud Emaaltar Siberis surnud eesti emade mälestuseks.
Doktor Noor rääkis konverentsil sõnu, mille taga oli tema elu. Küllap on just niisuguste, inimeste elu kandvate sõnade edastamine üks ülesanne, mida 80. juubelit tähistanud Eesti Kirik peab kindlasti jätkama.
|
OSCAR-2019
|
||
Maris Lauri: enne kui tulete välja uute uljaste maksuideedega, mõelge, et maksud Eestist minema ei kõnniks – nagu juhtus aktsiisidega - Eesti Päevaleht
Seetõttu on kulutamiskiusatuse piiraja maksukoormus – kui viimane liialt kõrgeks tõuseb, siis hakkab see pidurdama majanduskasvu ja elanike heaolu, kasvab rahulolematus ja maksutuludki hakkavad kahanema. Seda seetõttu, et maksudel on paratamatult mõju inimeste käitumisele. Seda tunnistatakse, kuid tihtipeale unustatakse see, et inimese käitumine ei ole alati ettearvatav. Inimesed on leidlikud ja lõppkokkuvõttes ratsionaalsed: kui nad leiavad, et mingi piirang (ka maksud on piirang) segab neid liialt, siis nad muudavad oma käitumist viisil, mis võib senisest reageeringust teistsuguseks osutuda.
Näiteid ei ole vaja kaugelt otsida. Kõrgem hind tõesti pärsib kauba või teenuse ostmist – see on tavaline nõudluse-pakkumise koostoime mehhanism – ning seega peaks kõrgem aktsiis ja sellest tulenev kõrgem alkoholi (aga ka tubaka või kütuste) hind vähendama inimeste soovi selliseid kulutusi teha. Aga see mehhanism töötab seni, kuni pole selgelt soodsamat alternatiivi – kui kauba saab oluliselt odavamalt kätte naaberriigist, siis sinna ka ostureisile minnakse.
Lugeja Ossinovski kaitsjaist: kahju, et nii mõnigi lugupeetud organisatsioon on asunud kaitsma raha väljavoolu riigist (98) 05.03.2018
Kuigi vahel võib tunduda, et keskmine inimene maksustamise nüanssidest suurt ei taba, siis reaalsus on teine. Suhteliselt kiiresti suudetakse selgeks teha endale kahjulikud või kasulikud sammud ning välja nuputada, kuidas ebasoodsad lahendused enda kasuks pöörata. Astmeliste tulumaksusüsteemide häda on selles, et astmete vahetudes tõuseb lisanduva tulu maksustamine ning seega väheneb inimese motivatsioon lisanduvat tulu teenida või seda avalikustada. Mõne inimese jaoks on selline piir väga madalal, teisel kõrgemal, kolmandal päris kõrgel, kuid võib kindel olla, et kuskil on see kõigi jaoks olemas. Probleem on selles, et riigil on väga hägune pilt, kus need piirid on ja kus on see piir, millest alates hakkab asi riigi kui terviku jaoks viltu minema. Täpselt nii nagu juhtus aktsiisidega.
Lihtsate ja arusaadavate maksusüsteemide kasulikkusest on palju räägitud, ometigi kiputakse Eestiski viimasel ajal – küll globaalsele trendile vastupidiselt – selgitama, et üks õige maksusüsteem peabki keeruline olema ja küll arvutid kõik välja arvutavad. Sellise targutamise juures unustatakse ära mitu asja. Esiteks, makse ei maksa mitte arvutid või IT-lahendused, vaid inimesed ning maksumaksja peab aru saama, kuidas tema makstav summa kujuneb. Teiseks, keerulised süsteemid loovad ahvatlusi neile, kes otsivad endale soodsamaid lahendusi, aga tekitavad ka arusaamatut ebavõrdsust maksumaksjate seas. Kui sa tead, et maksumäär on kõigile ja kõikidelt tuludelt 20%, siis on üpris keeruline välja mõelda skeemi, kuidas vähem maksta. Iga erand loob võimaluse sahkerdamiseks, mistõttu tuleb erandite lubamisega olla väga ettevaatlik ja hoida nende arv võimalikult madalana. Maksuerand on põhjendatud üksnes juhul kui muud riiklikud toetamismeetmed on vähemtulemuslikud ja ebaefektiivsemad.
Ütleme, et mingil hetkel otsustab riik teha maksuerandi (jätame kõrvale, millise konkreetselt) biotehnoloogia sektorile. Ilmselt leitakse sellele põhjendus. Aga siis tuleb täpselt määratleda, milline ettevõte kuulub biotehnoloogia sektorisse. Uskuge, ettevõtte registrisse pandud tegevusala koodid on vahel üpris kaugel tegelikkusest, seda tihtipeale üldse mitte tahtlikult.
Tänapäeval on ettevõtete tegevused ka väga mitmekesised ja tihtipeale raskesti defineeritavad. Tuletaks meelde vaidlust, kas Uber ja Taxify on IT-platvormid või taksoettevõtted. Aga oletame, et ettevõtete tegevusala ja soodustus suudetakse kuidagi üheselt siduda. Siis tulevad kindlasti teised ettevõtted, kes suudavad tõestada, et nemad on majandusele/riigile veelgi olulisemad. Siis tulevad järgmised ja järgmised. Lõpuks on nii, et suurel hulgal on mingid olulised teened ja neil kõigil on mingid soodustused. Kuid mitte siiski kõigil! Tõenäoliselt saavad maksusoodustuse need, kes on võimekamad ja paremini organiseerunud lobistid, tihtipeale need, kellel on aastakümnete pikkune tegutsemisperiood ehk eelkõige nõndanimetatud vanad tootmisharud. Täieline maksukoormus langeb seega aga uuematele ja kaasaegsematele sektoritele. Ja proovige mõnelt soodustuse saanult seda ära võtta!
Ehk siis: üldjuhul on mittemaksulised riigipoolsed toetused ettevõtlusele ja ka riigile arukamad, sest nad on täpsemad ja tulemuslikumad.
Aeg-ajalt räägitakse sellestki, et ühte või teist tüüpi maksude osakaal on liialt kõrge või liialt madal. Võrdluseks on sealjuures kas OECD või Euroopa Liidu keskmine. Aga kes ütleks, milline on see parim maksustruktuur? Mingi keskmine ei ole ilmtingimata parim. Veelgi enam, keskmine on lihtsalt keskmine, mis võib panna kokku kaks üksteisest täiesti põhimõtteliselt erinevat nähtust.
Euroopa riikide maksukoormus on kõrge, sest Euroopas on eelistatud riiklikult korraldatud või koordineeritud sotsiaalsüsteemid. Seda erinevalt USAst ja paljudest teistest riikidest mujal maailmas, kus igal inimesel tuleb endal osta ravikindlustus ja ise mõelda oma pensionipõlveks säästmisele. Nii võib juhtuda, et tööandja tööjõukulu, millest on maha arvatud maksud ning tervishoiu- ja pensionikindlustusmaksed olenemata nende riiklikust kohustuslikkusest, jätab tööandjale rohkem kätte Euroopas kui mujal. Era ei ole ka alati parim tulemuse seisukohalt – seda näitab kasvõi USA tervishoiukulutuste kõrge tase elaniku kohta ja saavutatuna saadud suhteliselt keskpärane oodatud keskmine eluiga. Kuid pole midagi teha – ühiskonnad teevadki erinevaid valikuid, sest valikukriteeriumid on ühiskondades erinevad.
Eesti puhul heidetakse ette, et meil on tarbimismaksude osa liialt kõrge ja varamaksude osa liialt madal. Jah, meil on tarbimismaksude osakaal maksustruktuuris OECD keskmisest kõrgem, kuid see ei tähenda ilmtingimata, et tegemist oleks halva olukorraga. On teada, et mõned maksud mõjuvad majanduskasvule pärssivamalt kui teised. Kasvu vähem piiravamad on vara- ja tarbimismaksud. Viimasel ajal räägitakse järjest enam sellest, et kapitali ja töö suurema liikuvuse ja mitmekesisuse tõttu oleks arukas rohkem toetuda sellistele maksudele, mille maksustamisbaas ei saa väga lihtsalt ära liikuda või mille tasumisest lihtsalt kõrvale hiilida – viidatakse sealjuures maa- ja tarbimismaksudele, sest maa teatavasti ära ei kõnni ja tarbid üldjuhul seal, kus elad (aga Eestis me teame, et võib tarbida ka naaberriigis, nii et mingid riskid siin on).
Niisiis, järsku on nii, et teiste riikide tarbimismaksud on lihtsalt optimaalsemast madalamad? Seda paneb kahtlustama see, kui maksumäärad on oluliselt kõrgemad (nt käibemaksumäär 20% asemel 25%) ja käibemaksuauk Eesti omast kordades suurem. Tuletan lihtsalt meelde: maksukoormus on kogutud maksude suhe SKP-sse. Kui maksude tasumine on kehv, siis ausate maksukoormus on kõrge ja ebaausate oma madal või isegi olematu. Kuigi nii võidakse saada küll üldiselt madal maksukoormus ja nii mõnigi öelda, et vaadake, kus on hea seis. Tegelikult ei ole, sest ausust karistatakse ning ärikeskkond on seega diskrimineeriv ja ettevõtluse jaoks halb.
Varamaksudega on Eestis seis – ütleme, et tagasihoidlik. Reaalselt on meil üksnes maamaks, mida kõigilt ei korjata. Kodualuse maamaksuvabastuse kehtestamise tulemusena kasvas ettevõtluse maamaksukoormus, mis ei pruugi olla eriti arukas lahendus. Ka seetõttu, et paljudel maaomanikel kadus maksuseos omavalitsusega või see nõrgenes märgatavalt. Veelgi enam, maksustamine toimub juba aastaid hindade alusel, mis mitte kuidagi ei kajasta maa praegust reaalset väärtust. On piirkondi, kus selle sajandi jooksul on maa hind kõvasti tõusnud, ja neid, kus kõvasti langenud. Seetõttu ei saa praegu rääkida, et Eestis on maamaksu tasumine õiglane ja arukalt korraldatud.
Laiemalt vaadates tuleb meil küsida, kas Eesti elanik on nii rikkaks saanud, et tema vara laiemalt maksustada. Või kui me ei suuda maamaksugi arukalt korraldada, siis miks arvame, et saame kinnisvaramaksuga hakkama. Või kui me kehtestame automaksu – loogilisena tundub, et sõltuvana vähemalt mootori võimsusest ja keskkonna kahjulikkusest –, siis kas seda ollakse kõigi poolt valmis maksma just neist põhimõtteist lähtuvalt, mitte tuues sisse subjektiivseid poliitparameetreid, et vältida meie autopargis domineerivaid vanemate autode kõrgemalt maksustamist. Ausalt, mina seda ei usu, vaadates ametiautode maksustamise ümber aastate jooksul toimunut. Kas oleme valmis mõistma, et finantsvarade maksustamine tähendab ka pensioni- ja muude säästude maksustamist ning sellel on negatiivne mõju säästmisele, mis alles hiljuti on Eestis jõudnud mingilegi arvestatavale, aga kindlasti mitte piisavale tasemele?
Niisiis, enne kui tulla välja uljaste maksuideedega, tuleks mõelda, milleks meile maksud ja kui palju meil siiski maksutulu on vaja ehk kui palju ikkagi peaks riik kulutama. Järsku saaks vähemaga hakkama, või vähemalt piirata kulude kasvu? Mõtleks ka sellele, et suuremad riigi kulutused tähendavad, et enamvähem kõik peavad ühel või teisel viisil rohkem maksma. Sest 100-eurone pensionilisa ei saa tulla 1%, isegi 10%, elanike kõrgemast maksustamisest, sest esimene kulu on teistelt saadavast tulust kordades suurem. Muidugi võib sellele 1%-le või 10%-le panna ka sellise maksukoorma, et arvestuslikult peaks tulu kokku tulema, kuid siis võib juhtuda nii nagu aktsiisidega – maksud lihtsalt kõnnivad Eestist minema ja siis on neid juba väga keeruline tagasi saada.
Kommentaarid - POOLT JA VASTU | Kas Eesti peaks kellakeeramise lõpetamisel eelistama suveaega? - Eesti Päevaleht
Siin pole midagi mõelda/küsida-KINDEL JAH! Paar päeva tagasi kuskil avaldati,et Eesti seisukoht on suveaeg, nüüd jälle küsitakse? Samas, mõni aeg tagasi oli ka juba mingi küsitlus, kus suveaega pooldas tugevalt üle 50%küsitutest.
Esivanemad on elanud ikka vööndiajas. Vööndiaeg on ikka vööndiaeg. Ööpäev on 24 tundi. Seletatakse,et suveajas tuleb valget aega juurde,no ei tule ju, päev on ja jääb 24 tundi.
Mina olen talveaja poolt, sest siis ei pea talvel ööpimeduses tõusma, siis juba koidab. Talveajal suvel on meil valged ööd. Kuidas saab suveajal valge aeg pikem olla kui varakevadel ja hilissügisel on õues kottpimedus? Mind isiklikult kellakeeramine ei ole kunagi seganud, seega on suva, millisele ajale lõpuks jäädakse.
Nüüd on inimesed sellega harjunud ja ei suuda tund aega varem ärgata ja tund aega varem tööle minna vaid tahavad hoopis et kella tund aega varasemaks kruttida.
vello läheb ka muidugi hommikul koos päikesega kündma või heina niitma. arvatavasti ta seda ei tee. nii et pole põhjust tal seda vööndiaega kiita midagi.
See kommentaar on sisestatud anonüümse kasutaja "Tore küll" poolt ja on seetõttu nähtav ainult anonüümsete kommentaaride kaustas
Meeldib see meile või mitte, aga me ju elame ikkagi päikese ehk siis vööndi ajas. Kuidas seda kella sättida või kuhu pöörata, see on lihtsalt mäng iseendaga. Keegi ei keela ju iseenda kella sättida tunni võrra varajasemaks või hilisemaks. See on lihtsalt üks norm, mis peaks kõigile hea olema. Aga ei ole. Seega sättige enda aega nii kuis tahate, aga jätke see kella keeramine järele. Ma ei väsi kordamast, see ei too idsegi Ligile valget ega ööaega juurde ega võta ära. Küsimus on, kuidas ise selles tegelikus ajas toimetada. Polegi ju tähtis, mida osutid parasjagu näitavad. See on mingi hullus, kus kõik peavad tegutsema sama mõttelise kellaaja ajal.
Las see kell olla nii, nagu kunagi paika pandud. Kes tahab. võib ju varem päeva alustada ja selle ka varem lõpetada. Meil on ju see vabadus olemas. Selle pärast ei pea sundima teisi varem üles tõusma. Tõuske vööndi aja järgi siis tund varem, pole ju kusagil kirjas, et peate silmad kindlasti lahti tegema just siis, kui kell näitab seitsmendat hommikutundi. Võite ju ka oma päeva alustada lihtsalt tund varem. Milleks peab selleks kella kruttima? Hr Ligi võib ju alustada oma päeva Toompeal mitte kell 9 vaid hoopis kell kaheksa. Nagu suur juht ja õpetaja Mao olevat kunagi öelnud, pole tähtis, mis karva see kass on, peaasi, et hiiri püüab. Pole tähtis, kas kell näitab kuuendat, seitsmendat, kaheksandat või koguni üheksandat hommikutundi, kui te end liigutama hakkate. Tähtis on, et seda teete. See on nii mõttetu jauramine.
Mina mäletan oma lapsepõlvest, et südatalvel algasidki koolitunnid mitte kell kaheksa, vaid hoopis kell üheksa. Ja midagi hullu ei juhtunud, kui ajastu hullus kõrvale jätta. Aga see oleks olnud sõltumata sellest, millal tunnid oleksid alanud. Me sisuliselt elame niigi oma pool tundi vööndiajast ees, sest oleme ajavööndi lääneservas. Miks keegi ei taha hoopis Kesk-Euroopa aega end nihutada? Tegelikult on ju see sama, kui nihutada kella tund aega vööndiajast ette. Ega me sellest kella keeramisest kiiremini või aeglasemalt ela. Ligi, vana toi, ongi vanainimesena ikka varajasem ärkaja, miks peaksid kõik aga tema järgi end sättima? Eks selle võrra poe ta ka varem põhku.
Igal juhul suveaeg. Ma elan suure looduskaitse all oleva metsa ääres. Isegi suvel on juba kell 6 õhtul mul aed pime. Kui oleks talveaeg, peaks mu pere tulema töölt koju pimedasse aeda. Kohutav! Kui võimalik, ma keeraks isegi suveaja veel tunni võrra varasemaks. Meil tahetakse, et inimesed elaksid tervemaks. Aga tervemaks saab, kui peale päevatööd saab veel minna lastega paariks tunniks randa ja loodusesse ikka päikesega koos, "mitte valgel suveööl". Mitte, et mul miskit valge suveöö vastu oleks. Hommikusest päikesest pole meie urbaniseerunud maailmas inimesele suurt tolku. Ja kellaaeg, nagu väga tabavalt ütles Ü.Madise, on kokkulepe. Ja kokkulepped peaksid olema mõistlikud.
Need, kes räägivad esivanemate vööndiajast, pangu ka jalga esivanemate aegsed viisud ja kuhtad ja mingugi esivanemate kombel tööle hommikul kell 3. Kuniks seda ei tehta, pole ka mõtet seda esivanemate vööndiaega taga nutta. Muuseas, kui esivanematel oleks olnud voli ja vabadust, oleksid nad hea meelega poole päevani põõnanud, ega nad seda tööd suurest kirest ja hobist ei rabanud teha. Ja päikeserütmis elati, kuna polnud muud valgust lihtsalt võtta.
Kella mei ei ole vaja, Putin annab õige aja. Tahame olla Putini ajas- see on siis Moskva vööndiajas, mida poliitikud hellitavalt suveajaks nimetavad. Kohe soojem on ning valget aega kah 23 tundi kui Putin oma öölambi põlema jätab. Saab ka koos Putiniga uut aastat vastu võtta ja öelda " s novõm godom" ning kuulata raadiost- telekast NSVL hümni. Eesti oma mängimine lõpetati juba viimasel asstaaastavahetusel ära.
Lisan veel ühe mõtte - Putini aega kasutades toimub ka lõimumine, 31. detsembril Täpselt kell 24 Moskva aja järgi ( 23.00 ida-euroopa aja järgi ) tulevad kõik Lasnamäe venelased koos eestlastega sõbralikult rakette laskma. Milline pidu- vodka ja samakas voolab ning mehed võistlevad rusikavõitluses.
Kas Sa, Tiit, alukaid kannad? Kole lugu, Putin ilmselt kannab ka. Seega lõpeta ära, muidu oled venemeelne.
Kuna olen penskar ja tööl käima ei pea, siis mina kasutan kahte kella. Üks on magamistoas, mis on aastaid vööndiajas ja selle järgi ma elan-olen-magan. Teine on köögis, mida ma siis krutin sinna-tänna ja toimetan neid tegemisi, mis kellaajalised. Ja ei mingeid probleeme. Mina igatahes olen vööndiaja poolt.
Miks me peaksime võtma üle Prantsusmaa, Saksamaa ja Hispaania aja, kui me ometi oleme vööndiajas ühes Soomega.
Soome uneuurijad, kes on maailmas siiski juhtival kohal teaduses, on tõestanud, et vööndiaeg on organismile kõige sobilikum.
Tsirkadiaanrütm ehk siis öö ja päeva vaheldumise rütm on evolutsiooniliselt välja kujunenud protsess, mis on vajalik puhkamiseks ja taastumiseks,” ütles Eesti Unemeditsiini Seltsi president unearst dr. Vaher. Ta lisas, et selle nähtuse avastamist on pärjatud 2017. aasta Nobeli meditsiinipreemiaga.
Uuringud näitavad, et vööndiajast erineva aja kasutamine ning varajane kooliminek ja sellest tulenev unevaegus vähendab teismeeas kooliõpilaste õpivõimet. Samuti põhjustab kellakeeramine tähelepanuhäireid ja kahjustab töövõimet laiemalt. “Me ei võida sellest ei energiasäästu ega muud, vaid kaotame oma töövõimes. Enamgi, nii liiklus- kui tööõnnetused sagenevad iga kellakeeramise järgselt ja eriti just suveajale üleminekul,” ütles Vaher. Unearstide hinnangul on tänaseks need asjaolud leidnud niivõrd ulatuslikku teaduslikku tõendamist, et aeg on teha vastavad korrektuurid ka ühiskondade toimimisse.
Ehk siis kui need riigid ei lähe enam suveajale, ja meil hakkab olema KOGU AEG SUVEAEG, siis on meil rootsi, taaniga, Saksmaaaga, prantsusmaaga 2 tundi ajavahet.
Praegu on nende riikidega meil 1 tund ajavahet, sest kõik riigid (meie ka) lähevad suvel suveajale, sügisel vööndiajale (talveajale).
Kui me aga jätame stabiilse suveaja, hakkab meil olema pidevalt rootsiga 2 tundi vahet ning Soomega 1 tund vahet (vaevalt et soome suveajale jääb). Lätiga samuti 1 tund vahet (kui läti just suveajale ei jää).
Ma ei saa aru kuidas see aitab unele kaasa kui pool suve oleks nelja ajal hommikul valge. Istu oma unemeditsinistid endale sisse rumal inimene.
Kui kindlalt ja väga rumalalt suhtub siin nii mõnigi looduse poolt määratletud ajakulgemisse. Nii suveaeg kui ka talveaeg on kunstlikult inimeste poolt kehtima pandud. VÖÖNDIAEG on see, mis tuleb Eestis kehtestada.
Just, kes tahab varem tööle hakata, alustab varem tööpäeva ja ärkab varem. Mitte keegi ei keela tööpäeva algust 08:30 asemel panna 07:30-le.
|
OSCAR-2019
|
||
Saame Saaremaa vallavalitsuse kultuuri- ja spordiosakonna juhataja Mihkel Tammega (30) kokku ühes Kuressaare kohvikus. Sihvakas tumedapäine noormees on sõbralik ja tema olemisest peegeldub üdini positiivsust. Saame siis lähemalt tuttavaks, kes see mees on, kelle juhtida on meie valla kultuuri- ja spordielu.
See aeg on olnud minu jaoks huvitav. Mis rõõmustab, on kindlasti see, et ma saan aru oma töö iseloomust. Mul on piiritletud tööaeg, mis on võrreldes mu varasema tööga erasektoris hoopis teine. On küll ka neid päevi, mil töötad kauem ja teed ka kodus tööd, aga siiski on vabadust kuidagi rohkem käes. Ka aega on märgatavalt rohkem kui pealinna kiire elutempo juures. Samas ei ole ma varem nii palju tööd teinudki kui siin, Saaremaal.
Mulle meeldib maal elamine. Meeldib see, et meil on Gretega (Grete Riim – toim) siin väga tore ja me seda koosolemist naudime. Ja muidugi ka see, et meie loomadel on siin hea elada.
Töö suhtes kurvastab, et paljuski tuleb iga päev tegeleda probleemidega ja neid kipun ma siiski endaga koju kaasa võtma.
Mind teeb kurvaks, et tihtipeale otsitakse ainult negatiivsust. Ma leian, et igas asjas ei peaks halba otsima. Mõnikord tasuks mõelda ja näha ka kaugemale, mitte ainult sinna, kuhu oma jalg või kingaots ulatub.
Kas on ka nii, et kui tuleb teha ebameeldiv otsus, siis võetakse seda isiklikult, mitte vallapoolsena?
Ikka võetakse isiklikult. Me ei saa luua munitsipaalasutusi ning valla rahast kinni maksta erahuve ja -soove. Sõnum, mida ma alati ütlen meie allasutuste juhtidele, on see, et ei ole nii, et me ei taha palku tõsta. Muidugi oleks hea meel, kui kõik teeniksid rohkem, aga palgatõus tuleb maksumaksja käest. Me ei saa ju ka laenu võtta, sest järeltulevate põlvede arvelt elamine ei ole okei. Meid aitavad vaid targad investeeringud ja otsused.
Ma olen piisavalt konkreetne. Mulle mulliajamine ei meeldi. Meeldib, kui on arvamused, millel on tagapõhi. Ja inimesed, kes ei virise, vaid otsivad pigem võimalusi, kuidas teha teisiti.
Kui me räägime kultuuri- ja spordiosakonnast, siis me toetame ju inimesi nende tegevustes. Mingil määral ma juhin kultuurielu siin, aga tegelikult juhin ma ju inimesi.
Ei ole ju minu otsustada, mis üritusi me teeme või kuhu vahendeid suuname. Aga me saame toetada tegijate ideid. Me oleme toetav organisatsioon.
Kui räägime Europeade’ist või kultuuripealinna tiitlile kandideerimisest, siis see on meie võimalus tuua saarele erinevaid tegevusi. Anda värvi kultuurielule ja pidada läbirääkimisi, et ettevõtjad tahaksid siin üritusi korraldada.
Mulle meeldib väga Europeade’i ja kultuuripealinna idee, sest ma näen, mida kõike me nende üritustega maakonda juurde saame. Esialgu võtab see muidugi rahalist ressurssi, aga kui laiemalt vaadata, siis see kõik tuleb hiljem tagasi. Europeade’i nädalane festival toob kokku viis tuhat inimest. Põhiline on see, et see sündmus viib meid aina rohkem Euroopa kaardile.
Nii et tasub kinni haarata nendest suurüritustest, mis kandikul ette tuuakse. Mul on väga heameel, et oleme saanud volikogu heakskiidu pürgida kultuuripealinnaks, Europeade’i korraldajaks. Kas me need üritused endale ka saame, ei tea, aga selles suunas me tööd teeme.
Osakonnajuhi töö on eelkõige inimestega suhtlemine. Raamatukogud, rahvamajad, juurde lisaks spordiasutused, Kärla, Orissaare spordikool. See kõik on olnud minu jaoks ka paras segadus. Kui erasektoris võtad hommikul vastu otsuse ja õhtuks on see tehtud, siis avalikus sektoris läheb veidi kauem aega. Aga see ei ole mu tööindu maha võtnud.
See ongi see, et raamatut ei saa ainult kaane järgi hinnata, nii peitub ka iga ametniku taga inimene. See on töö nagu iga teinegi. Ainult siis saad midagi muuta, kui ise selle kallal tööd teed. Keegi ei tule sulle midagi pakkuma, kui sa ise vaeva ei näe.
Mul on oma osakond, spordi poolel kaks inimest ja kultuuris kolm pluss hallatavad asutused. Kokku on see number ikka tunduvalt üle 50. Nii et päris pirakas arv. Paljud näod ja nimed on juba meelde jäänud. (muheleb)
Neid on seinast seina. Meil on väga ilusaid kohti ja maju. Lääne-Saare vald tegi rahvamajad korda, Lümanda läheb remonti. Kuid ma olen alati arvanud seda, et majale ei anna elu uus fassaad või põrand, vaid sisu annavad eelkõige ikka inimesed.
Mu enda lemmik on Taritu, mis on oma olekult väga nunnu ja rahvamaja juhataja Aili Salong teeb seal väga head tööd.
Saaremaal on väga ühtehoidvad inimesed. Kui julged midagi teisiti arvata, tekib ringkaitse. Samas on see arusaadav, sest nad on pikalt koostööd teinud. Ja mina olen uus inimene, kes tuleb väljastpoolt. Aga ma ei võta seda üldse isiklikult, sest ma ei tulnud siia ju mingite isiklike eesmärkide pärast. Ma ei tulnud ennast kellelegi tõestama. Ma tean, kes ma olen ja tulin siia sellepärast, et inimesi teenindada.
Teinekord ma ütlen ehk liiga teravalt, aga minu jaoks on osa asju olnud kummalised. Aga ma ei saa võtta seisukohta, kui ei ole teinud taustatööd. Ka ei ole ma tulnud sellesse ametisse tuntust taga ajama või uusi sõpru leidma. Mul on omad sõbrad. On hea, kui ma leian uusi tuttavaid, kellega aega veeta, kuid minu jaoks on minu oma pere kõige olulisem, kellega soovin hästi läbi saada.
Eks aeg pärast ühinemist on muidugi olnud suhteliselt keeruline, kuid otseselt ei ole vallavalitsuses küll midagi valesti. Vald on vaja tööle saada. Müts maha nende ees, kes seda teha tahavad.
Ma loodan, et meile satuvad tööle õiged inimesed, sest see töö ei ole lihtne ega meelakkumine. Probleemidega tegelemine väsitab ja on neid, kes ei tahagi sellega tegeleda.
Kahjuks on see tõesti nii. Ja see mure ei ole alati siin, vaid on ka mujal, pealinnas. See tuleneb sellest, et võib-olla ei tahetagi kohaliku kogukonnaga nii palju suhelda. Sa võid korraldada kihvti ürituse ja tuua kohale oma ala tipud, aga ikka ei jagu kaasaelajaid. Nagu ka spordis.
Kui ma ise elasin ülikooli ajal Tartus, siis oli meil Tartu Welco mängude ajal pealtvaatajaid kaks-kolmsada. Need olid sõbrad, pered, kes tulid omadele kaasa elama. Ükskõik, kas kaotati või võideti. Kõigile meeldib võita. Aga seda olulisem on toetada juhul, kui seda võitu ei tule. On ju mänguilu ja -rõõm.
Ning kui kultuuri- ja rahvamajad, Kuressaare Kultuurivara näevad vaeva, et tuua siia toredaid esinejaid, siis ega asutuste juhid too neid enda pärast, vaid ikka selleks, et pakkuda kohalikele elanikele vaheldust hallidele igavatele sügisõhtutele. Nii et ei saa öelda, et rahvamaja juht ei tee tööd. Ta ju proovib ja pingutab selle nimel, et inimestele meelelahutust pakkuda.
Muidugi on hea näpuga näidata, kui midagi valesti tehakse, aga selle asemel tule ja löö kaasa. Ka piletihinnad ei ole ju meil müstilised. Ma saan aru, et kui maksta 50 eurot pileti eest, on põhjust nuriseda, aga kaks eurot... See on valikute küsimus, mis sa teed või kus sa oled.
Võiksime ju kõik proovida võtta erinevaks päevaks erineva eesmärgi. Ühel päeval ei virise, teisel päeval ei vingu, kolmandal päeval ei üle kellelegi halvasti. Nii saame inimeste harjumusi muuta.
Läheks kontserdile, mida korraldatakse. Tasuks endale ja teistele vaid võimalus anda. Sama on ootamisega. Oodata, et midagi juhtuks ja elu paremaks läheks, seda ei juhtu, kui me ise selle nimel vaeva ei näe. Diivanil istudes ei ole midagi muud suuremaks läinud, kui ainult tagumik.
Tasuks hinnata seda, mida pakutakse ja mis on olemas. Meil on väga äge muusikakool ja Läänesaarte kammerorkester, rahvamajade ringid, teatritrupid.
Aga milles on mul tunne, et seda võetakse kuidagi iseenesestmõistetavalt, on loodus. Ükskõik, milline tuttav tuleb meie õuele, alati imestatakse, et oi, kui ilus on ja ma näen siin taevast, täiesti uskumatu! Inimestel on alati nii, et kes tahab linna, kes maale ja vastupidi.
Meil siin on ääretult puhas õhk ja loodus. Kuigi mulle tundub, et me elame tuleviku arvelt. Ja ma arvan, et kultuuri mõiste on pandud liiga kitsastesse raamidesse.
Kultuur olekski justkui ainult rahvatants ja näiteringid. Kui eurooplane ütleb, et loodus ja kultuur, siis eestlase jaoks on loodus kui kultuur. Meil on müstilised vaated, päikeseloojangud ja -tõusud. Ma olen palju maailmas ringi sõitnud, aga selliseid päikesetõuse kui siin, ei ole ma kusagil mujal näinud.
Me peaksime õppima hindama seda, mis on meie ümber. Mina tundsin, et minu jaoks oli siia tulemine kui mingis mõttes avanemine.
Grete tõi mu tõesti siia. Me saime Gretega kokku Tallinnas, kus me mõlemad töötasime. Kutsusin teda oma kutsikat vaatama ja nii see läks. Pärast seda võttis ta mind Saaremaale kaasa. Oleme olnud koos 20 kuud. See on piisav aeg, et teineteise veidrustega ära harjuda. Olen tõeliselt õnnelik, et ta mu elus on.
Kas pillirookõrred on teil hobi või teine töö? (Mihkel ja Grete pälvisid pilliroost joogikõrte tootmise eest elumuutva disaini preemia – toim.)
Kuna pilliroog võtab meie nädalavahetused ja õhtud, siis selles suhtes on see meile töö, millest loodetavasti kasvab kunagi välja midagi suuremat. Kuna me oleme oma vaatelt rohelised, siis tahaksime, et inimesed mõtleksid oma tarbimisharjumuste peale.
Kas on vaja alati uusi asju või võib ka taaskasutus moodne olla? Kas asjades peitub õnn? Mulle meeldib pigem see, kui inimene suudab elada loodusega kooskõlas. Iga inimene saab seda teha, kui ta veidi endasse vaatab. Poest kilekoti võtmine, asjade maha viskamine… Väikeste harjumuste muutmine.
Teine asi on väikesed kilekotid. Miks on vaja neisse panna banaane, pirne, õunu, sibulaid? Mis juhtub, kui sa neid sinna ei pane?
Meie teadlikkus on kindlasti tõusnud. Osa tuttavaid tuleb mulle vastu kilekotiga ja nad ütlevad, oi, Mihkel, palun vabandust! Aga seda ei ole vaja minu ees teha. Mõtleme pigem, mida igaüks saab ise teha. Võtta kaasa oma poekoti või turukoti. Taaskasutus-ringmajandus on kindlalt tuleviku trend.
Ka tootjad võiksid mõelda, mille sisse nad pakendavad. Mõtleme, mis jalajälje me endast siia maailma jätame.
Ta aitas käivitada Kuressaare jahisadama restorani Hafen, aga kuna me nägime, et kui me mõlemad käime täiskohaga tööl, ei suuda me oma kõrrebisnist kasvatada. Siis tegime otsuse, et ta tuleb töölt ära. See kõrreäri võtab praegu rohkem ära kui juurde annab. Aga see on tuleviku eesmärgil tehtud.
Meie eesmärk on luua ka mõni töökoht. Sest ega me ise ka kogu aeg suuda sellega tegeleda, siis jääb oma elu elamata. Eile just rääkisime, et ei mäletagi, millal see hetk oli, kui oleks kaks tundi järjest diivanil istunud. Aga mis on veel oluline, on see, et ma hoian kaks töövaldkonda lahus. Kuid ümberlülitamine tekitab alati stressi.
Et läbi ei põleks, siis üritame endaga tööd teha, ise palju lugeda ja mediteerida ehk siis endasse vaadata. Mõnikord teeme mõttetalguid. Saame nelja-, viiekesi kokku ja arutame isikulisi suundi, kuidas edasi minna. Nii aitame enda ja teiste arengule kaasa.
Koer on sõber, seltsiline. Nad on lihtsalt nii ägedad. Kass tuleb, et anna süüa, koeral on hea meel, kui sa talle süüa annad.
Ütleks pigem, et noortesporti. Olen võitnud mitmeid noorte meistritiitleid. Teivashüppes Balti matši, ka mitmevõistluses. Olen esindanud Eesti koondist. Ma olen palju kokku puutunud erinevate spordialadega. Mulle meeldib sport ja olen spordifänn. Ma ei leia end tihti teleka ees tugitoolisporti tegemas, aga elan kaasa, olenemata spordialast, igale alale. On muidugi, mis kõnetavad rohkem, teised vähem. Samas, minu jaoks, kui noor ennast liigutab, ei ole vahet, mis sporti ta teeb. Tähtis on, et ta seda teeb.
Mulle endale meeldivad sportmängud ja discgolf. Viimane ilmselt seepärast, et seal on ka loodus. Lisaks sellele käisin ma Kaari Sillamaa kaunite kunstide koolis.
Siit siis aga küsimus sulle: kes olid need kaks ühe ja sama nimega eesti kirjanikku, kellest üks suri, teine sündis samal aastal?
Mulle meeldib kirjutada. Blogipidamine on see, mida vahel rohkem, vahel vähem teen, ja praegu oleks just huvitav kirjutada viimaste aastate muutustest. Aga ajakirjanikuna ma ennast ei näe. Võib- olla sellepärast, et mulle ei meeldi nii palju teiste eludes surkida. Kuid mul on hea meel, et neid meil on.
Ma arvan, et mind ei hakata kunagi saarlaseks kutsuma. Kui sa siit pärit ei ole, siis sa saarlaseks ei saa. Ei ole vahet, kui mitu aastat sa siin oled elanud. Samas ma olen siin ainult heade eesmärkidega.
Tema töötab reklaami alal ja me suhtleme väga tihedalt. Nagu öeldakse kaksikute puhul, et parim sõber on sünnist saadik kaasas, isegi kui vahel tülitsed. Ja nii see on. Tal on väike tütar, aastane Ronja. Seega olen onu. Seniks, kuni endal lapsi pole, on Ronja just see, kelle kasvamisele ja arengule kõvasti kaasa elan. Mul on ka noorem õde, Elina, kes töötab sisearhitektina.
Ega me jätnud kellelegi väga tõlgendamisruumi. Ütlesime, et nüüd läheme ja kõik. Saaremaale kolimine oli üks kõige paremaid otsuseid.
|
OSCAR-2019
|
Subsets and Splits
No community queries yet
The top public SQL queries from the community will appear here once available.