text
stringlengths 5k
186k
| timestamp
stringlengths 19
19
| url
stringlengths 14
1.55k
| source
stringclasses 1
value |
|---|---|---|---|
Siia on koondatud küsimused, mis kogunesid Kaspar Kurve poolt tehtud üleskutsele. Vastustega läks küll veidi kauem kui kaks nädalat, aga loodetavasti rahuldavad need Roheliste nõudlikku valijat. Ärge laske küsimishool raugeda! Lehe lõpus on võimalus ka uusi küsimusi esitada. Kuni märtsis toimuvate valimisteni. Ja ka pärast seda.
1. Mida olete teinud või kavatsete teha prügimajanduse ja (vastava) seadusandluse efektiivsemaks või jätkusuutlikumaks tegemiseks muutmiseks?
Suurem osa Eestist tekkivast prügist on seotud põlevkivi tootmisega (Keskkonnaministeeriumi 2011 andmetel 79%), mis tähendab, et Roheliste üks kõige põhilisemaid poliitikaid, loobuda põlevkivist aastaks 2035 aitaks antud probleemi lahendamisele väga otseselt ja tugevalt kaasa. Siiski ei tohi unustada ka iga inimese ja ettevõtte oma vastutust, aga ka teadlikkust. Juba praegu on hakatud nägema prügi ka ressursina ning ringmajanduse põhimõtete süsteemsel rakendamisel igapäevaelus võiks nähtavat mõju avaldada juba lähima viie aasta jooksul, kui mitte varem.
Puuetega inimesed mahuvad meie plaanidesse väga hästi! Me näeme, et nn töövõimereform, mille vastu me protestisime ja koos puuetega inimestega meeleavaldustel osalesime, on läinud sinna, kuhu me arvasime selle minevat – bürokraatia mülkasse nimelt. Me tahame, et kõik inimesed saaksid anda oma jõukohase panuse Eesti arengusse, aga selleks pole vaja lõputuid hindamisi, vaid reaalseid tegusid ja abi. Abi vajavad ka abistajad – omaste hooldajad, kelle olukord on eriti keeruline.
3. Milliseid poliitilisi käike näete te, et tagada Eesti laste hulgas karjaimmuunsus vaktsiinidega ära hoitavate haiguste osas?
Me leiame, et on vajalik koostada ka täiskasvanute soovituslik vaktsineerimiskava, need vaktsiinid oleks inimestele kas tasuta või väikese tasu eest ja maksma peaks vaid vaktsineerimise enda eest. See aitab paljude ärahoitavate haiguste levikut piirata. Mis lastesse puutub, siis juhul, kui meditsiiniliselt pole vaktsineerimisele vastunäidustusi, võib lasteaed ja kool keelduda lapse vastuvõtmisest ja omavalitsus ning riik toetustest, sest vaktsiinidega ärahoitavate haiguste ravi tekitab tohutult kulutusi ning kannatusi neile, kellele vaktsiin mingil põhjusel täit kaitset ei paku. Inimühiskonnas elamine tekitab ka kohustusi, mitte ainult õigusi.
Küsija on nähtavasti hästi kursis meie erakonna pikaaegse sõnumiga otsedemokraatia võimaluste laialdasemast rakendamisest nii riigi kui kohalike omavalitsuste tasemel. Nagu 1920. aastal, Eesti Vabariigi põhiseadus, võiks ka 2020 Eesti Vabariigi põhiseadus lubada siduvaid rahvahääletusi. Senini pole peavooluparteid soovinud sellel, ega ka presidendi otsevalimiste teemal pikalt peatud ning põhjuseid ei pea just väga kaugelt otsima. Kohalikul tasandil on hetkel praktiseeritud pigem rahvaküsitlusi ja kaasavat eelarvet. Esimese puhul pole aga osavõtt osutunud väga suureks ning teise puhul on jäänud rahva otsustada väga väikesed vahendid või mõned lühiajalised otsused ja projektid. Ka neid võimalusi tuleks laiendada ja arendada. Isiklik seisukoht on, et ka iga-aastane riigieelarve peaks olema vähemalt osaliselt rahva kinnitada.
5. Praeguse Põhiseaduse kohaselt võib rahvahääletuse algatada vaid Riigikogu. Kas rohelised seadustaksid võimaluse korraldada rahvahääletus rahvaalgatuse korras?
Eelmise küsimuse vastus loodetavasti rahuldab küsijat, kuid siiski lisaksin veel nii palju, et algatuse alustamiseks peaks olema 3000 allkirja ning rahvaalgatuse künniseks uue seaduse kehtestamise, olemasoleva seaduse kehtetuks tunnistamise ja seaduse muutmise taotlemise korral on 25 tuhande kodaniku toetus. Vaata täpsemalt eelnõu kohta aadressil terverahvas.ee.
Mõiste jääb küll ebaselgeks, kuid näiteks presidendi valimised võiksid olla küll täielikult otse ehk rahva mandaadiga.
7. Kas näete probleemi selles, et väga väike osa Eesti töötajatest on ametiühingute liikmed? Kui jah, siis milliste poliitikatega te seda olukorda muudaksite?
Jah, madal organiseeritus on pigem probleemide kui võimaluste allikas. Me ei näe võimalust, et inimesi sunnitaks mittetulundusliku iseloomuga ühendustesse astuma, kuid arvan, et ametiühingud võiks olla palju häälekamad partnerid Rohelistele sellistes küsimustes nagu energiakulutuste ja majanduse energiamahukuse vähendamine, elukeskkonna tervislikumaks tegemine, tervishoiu rahastamise ja arstiabi parandamine, baassisetuleku (kodanikupalga) juurutamine, metsade kaitse, raiskamisvastane tegevus, robotiseerimine jne. Need on meie ühised huvid.
Tunnel on nii Soome kui Eesti majandusele ja inimestele väga kasulik, tunneli rajamiseks on kaks põhipõhjust. Esiteks see, et sellisel juhul ei peaks Soomest raudteed pidi liikuvat kaupa ümber laadima – see on kallis ja ajamahukas tegevus – vaid saaks selle saata otse mööda raudteed edasi. Teatavasti on Soome rööpmelaius peaaegu sama mis Eestiski. Teine suur põhjus on piisavalt kiire ühenduse loomine, et Tallinn ja Helsingi suudaks oma külgetõmbejõudu ja majanduslikku kaalukust tõsta. Kui ikka ühest linnast teise saab veidi üle pooletunnise reisiga ning ilmast sõltumata, siis võib elada Tallinnas ja käia Helsingis tööl või vastupidi. Meil on sellest ainult võita.
Kodanikupalk on tingimusteta rahamakse kõikidele kodanikele ning pikaajalise elamisloaga elanikele. Kodanikupalga suurim rahastusallikas on tänane sotsiaalkaitsesüsteem (3,2 miljardit Eurot – ülekaalukalt suurim riigieelarve kuluallikas), aga vähemal määral ka nt saastemaksud jmt. Töötavat sotsiaalkaitsesüsteemi oleks äärmiselt rumal lõhkuma hakata, aga vaadakem numbritele näkku: pea iga neljas eestlane elab suhtelises vaesuses, 120 000 inimesel puudub tervisekindlustus. Selle valguses on selge, et praegune sotsiaalkaitsesüsteem ei suuda pakkuda väga suurele hulgale eestlastest piisavat sotsiaalmajanduslikku kaitset ning võttes arvesse globaalseid arenguid (nt üha suurem automatiseerimine), leiame, et kodanikupalk on parim lahendus 21.sajandi sotsiaalmajanduslikele väljakutsetele. Kodanikupalga mudeleid on erinevaid ning lõpliku variandi üle otsustab meie volikogu. Ühe versioonina on laual 300 Eurone kodanikupalk kõigile 18-64 aastastele, 100 Eurone kodanikupalk alla 18-aastastele, muuhulgas seoksime kodanikupalga tervisekindlustusega, mis tagaks kõigile, sõltumata olukorrast, tervisekindlustuse.
Jah, oleme karusloomafarmide vastu juba tükk aega võidelnud ning võitleme nii kaua, kuni karusloomafarmid on nii Eestis kui Euroopas keelatud.
11. Miks Rohelised ei tegele Kalavõrkude jms, mis on tegelik plastiku mure allikas. Kõrre võitlus on wanna be- roheliste pärusmaa?
Läheneme sellele küsimusele pisut teise nurga alt. Roheliste eesmärk ei ole, et me oleme plastikkõrte või põlevkivi või selle ja selle konkreetse asja vastu ja kui me saame oma tahtmise, siis on kõik hästi ja rohelised on oma eesmärgi täitnud. Ei, Roheliste eesmärk on see, et inimesed vaataksid oma nina otsast kaugemale ja saaksid aru, et maailm ei pöörle ümber meie, vaid meie käitumisharjumustel, tarbimisharjumustel jne on otsene, pahatihti äärmiselt negatiivne, mõju keskkonnale. See kehtib ka näiteks küsimuses mainitud kalavõrkude kohta. Muutuda pole kahtlemata lihtne, aga kindlasti on see võimalik ning tegelikkuses ei eelda need muutused kolossaalseid ohverdusi- õnneks on üha rohkem inimesi sellest aru saamas. Roheline maailmavaade on mingis mõttes nagu revolutsioon, aga mitte revolutsioon, mis toimub relvadega, vaid revolutsioon, mis peab toimuma inimeste peades. Mis puutub konkreetselt plastikkõrtesse, siis see on hea näide, kui lihtne on minimaalselt oma tarbimisharjumusi muutes anda oma panus puhtamasse elukeskkonda. Loomulikult ei lahenda plastikkõrte keelamine või vähendamine järsku kõiki maailma keskkonnaprobleeme, kaugel sellest, aga see on lihtne ja konkreetne samm õigel teel.
Kõige otsesem poliitika kliimamuutustega võitlemiseks on PÕXIT ehk põlevkivi põletamisest loobumine. Kuidas seda saavutada? Hetkel toodetakse ligi 80% elektrist fossiilide põletamisest efektiivsusega, mis on väiksem kui 40%! Eesti Energia on võtnud suuna Auvere kateldes põletada puitu ilma keskkonnamõjude hindamiseta 500 000tm, KMH vormistamisel võib maht ulatuda 2mtm-ni ehk pea ühe viiendiku riikliku raiemahuni. Meie meelest on see aga rohepesu ehk ökoeksitamine, sest puit taastub aeglaselt. Rohelised pooldavad esmalt energia kokkuhoidu ja seejärel tuule-, päikese-, hoovuste jms. mitmekesist ning eelistatult hajusat kasutusele võttu. Mõlemaid meetmeid on võimalik soodustada nii subsiidiumide kui maksumeetmetega, aga ka hangete nutikama korraldamisega nagu seda on teinud näiteks Tallinna linn oma asutustes.
Pakume ettevõtetele kaht tulumaksu maksmise võimalust. Esimene viis on sama, mis praegu – reinvesteeritud kasumilt makse ei maksta, väljamaksetelt üldine tulumaksumäär. Teine võimalus on fikseeritud 12% tulumaksumäär kogu kasumilt. Ettevõte peab valima ühe või teise viisi ning seda muuta enam ei saa.
Erakond Eestimaa Rohelised peab vajalikuks kehtestada kiiresti õiguslik raamistik sama- ja erisooliste paaride kooselu reguleerimiseks samaväärsetel alustel. Mehe ja naise vahel sõlmitud liit abielu kujul on põlvkondade traditsioone järgiv peremudel. Eestis kehtib usu- ja veendumusvabadus, seega peab jääma usuorganisatsioonide endi otsustada, milliseid kooselu vorme nad tunnustavad.
Erakond Eestimaa Rohelised aktsepteerib oma liikmete õigust väljendada iseenda nimel teistsuguseid seisukohti samasooliste paaride kooselu küsimuses, eelkõige selle juriidilistes aspektides.
Turismimaks pole Euroopas ega ka maailmas midagi uut ning selle toimivuse seaduspära on ka teada. Ja muidugi ei pea kõigilt ja alati turismimaksu küsima – ei maksa seda küsimust nii keeruliseks mõelda ja lähtuma peab parimatest kogemustest. Turismil on omad plussid ja miinused. Miinuste hulka tuleb arvata keskkonnakoormus ning pea ainult turistide teenindamiseks vajalike kulutuste tegemine, mis sageli tuleb kohaliku omavalitsuse ehk siis kohalike arvelt. Kui turismimaks aitab leevendada keskkonnakahju ja katta vajalikke kulutusi, siis on selle rakendamine ka otstarbekas. Lisaks saaks maksuga rahastada restaureerimist ja heakorda, mis teevad iga linna külgetõmbavamaks.
Selles küsimuses korraldame volikogu hääletuse eeloleval volikogu koosolekul 27.10.2018. Laeme ka siia viite kui see aeg käes.
Jah, Eestimaa Rohelised on ainus Eesti erakond, kes toetab kanepi riiklikku reguleerimist, volikogu võttis narkopoliitika teemal 16.12.2017 vastu järgneva resolutsiooni:
EKRE ja konservatiivsuse tõus küll kurvastab, aga ei üllata. Ilmselgelt on paljudel eestlastel täna ühel või teisel põhjusel raske, seda nii majanduslikult kui sotsiaalselt. EKRE fenomen seisneb selles, et ehkki neil endil mingeid konkreetseid ega ratsionaalseid lahendusi praegustele sotsiaalmajanduslikele probleemidele pole, siis nende lähenemine „me teame, et sul on raske, aga kui me ühe grupi inimeste elu veel raskemaks teeme, siis hakkab sinul kuidagi parem“ paraku töötab. Eestimaa Rohelised on veendumusel, et Eesti on liiga väike, et meil saaksid olla võitjad ja kaotajad. Meil on kõik eeldused olemas, et me kõik oleksime võitjad, selle jaoks on vaja aga astuda konkreetseid samme: kodanikupalga kehtestamine, otsedemokraatia juurutamine, kogukondade tugevam sidusus, puhas ja tervislik toit, looduslik mitmekesisus on vaid mõned olulised märksõnad selle saavutamisel.
20. Milline seisukoht on praegusesse pagulaspoliitikasse? Milline on suhtumine eestlaste põlisrahvaks nimetamise suhtes?
Kogu Euroopa pagulaspoliitika vajab muutmist – eelkõige selgete reeglite ja tingimuste kehtestamist pagulastele ning eesmärgistatud tööd põhjustega. Viimase all mõtlen tööd põhjustega, mis pagulastevoogu tekitavad. Nendeks algpõhjusteks on eelkõige kliimamuutused, eriti põuad ja veevarude ammendumine. Vt ka https://arvamus.postimees.ee/3195761/aleksander-laane-roheline-tee-koju
ÜRO mõistes on põlisrahvaks need rahvad, kes elavad oma ajaloolisel maal, kuid ei valitse seda. Eesti riik on olemas ja eestlased saavad vabalt oma riiki valitseda (vrd. marid Venemaal, indiaanlased Ameerika Ühendriikides). Selles mõttes eestlased pole põlisrahvas. Küll aga võivad eestiski mõned inimesed kutsuda ennast põlisrahvaks. Need on inimesed, kes on liitunud ja järgivad oma piirkonna traditsioone näit. setod, haanijamehed. Rohelised toetavad põlisrahvaste kultuuri säilimist. Erinevad kultuurid on nagu liigirikkus. Mida rohkem, seda uhkem.
21. Kas Eesti roll maailmapoliitikas on paratamatu USA ükskóikmillise tegevuse takkakiitjana vói millegi muuga silma paistmine? Maailmakoristuspäev ei muuda maailma prügivabaks. Ent kas Eesti ei vóiks aidata kaasa maailma muutumisele sójavabaks?
Eesti roll maailmapoliitikas pole kindlasti ükskõik millise USA tegevuse pimesi kiitmine. Rohelised tahavad näha Eestit globaalses kontekstis nii Euroopa Silicon Valley’na (oluliselt suurem panustamine tulevikutehnoloogiatesse ning teadusesse) kui ka Euroopa mahemajanduskeskuse ning ökoloogilise majandamise teenäitajana. Maailmakoristuspäev ei muuda loomulikult maailma prügivabaks, aga kõige olulisem maailmakoristuspäeva puhul on inimeste teadlikkuse tõstmine, et muuta nende käitumis- ja tarbimisharjumusi. Koristamine eraldiseisvalt tõepoolest vaid leevendab, mitte ei lahenda probleemi. Eesti peaks kindlasti aitama maailma muutumisel sõjavabaks- suuremaid patsifiste kui Rohelised Eesti erakondade seas ei leidu ning nt maailmarahu saavutamine on eraldi välja toodud ka Euroopa Roheliste manifestis.
22. Kas vene emakeelega noortele eestikeelse kooli pealesurumine iga hinnaga on póhjendatud? Kas selline integratsioon nagu praegu toimub, on óiglane ja tulemuslik? Kas kóigist venelastest peavad saama eestlased, kes pühapäeva pärastlóunal vóivad oma emakeelt kóneleda palju soovivad? Vói peaks asjad käima teisiti? Kuidas?
Vene emakeelega noortele eestikeelse kooli pealesurumine ei ole iga hinnaga. Iga hinnaga ei ole reeglina miski asi põhjendatud. Eestis toimuvas integratsiooniprotsessis on nii positiivseid kui negatiivseid näiteid, õnneks rohkem positiivset. Noored põlvkonnad lõimuvad palju paremini kui vanemad. Kõigist venelastest ei pea saama eestlased. Roheliste jaoks on oluline inimene eelkõige, mitte rahvus. Ühe levinud teooria kohaselt on venelased tekkinud soome-ugri ja slaavi hõimude segunemisel. Seega kas eestlase ja ukrainlase järeltulija on venelane? Saate isegi aru kui rappa võib minna kui me klammerdume ainult rahvusesse. Kui keegi peab end mõne kultuuri kandjaks, siis Eestis ei ole küll takistusi oma kultuuri viljelemiseks.
Praegune Töövõimereform tuleb täielikult ümber teha. Sundida sageli töötama neid, kes ei suuda töötada, ja samal ajal määrata puuduv töövõime neile, kes soovivad ning suudavad vähemalt kodus kas vaimset või kergemat füüsilist tööd teha, sellega vähendades nende inimeste võimalusi tööd leida, on inimõiguste rikkumine. Samuti tuleb töövõimetoetuse määr tõsta sellisele tasemele, et kõik töötamist takistava puudega inimesed suudaksid vähemalt üüri maksta.
24. Mida teha selleks, et elu väljaspool linnu oleks elamisväärne? Mida teha selleks, et elu maal poleks tihtilugu elu keset toorme- ja tootmisvälju? Metsadega toimuv on küll kenasti fookuses, ent kas peaks midagi tegema ka intensiivse suurpóllumajandusega? Mida konkreetselt?
Väikelinnade, -asulate ning külade väljasuremine pole kindlasti paratamatus. Paraku on Eesti viimaste aastate (ja aastakümnete) regionaalpoliitilised reformid viinud meid olukorda, kus võimalused väljaspool linnu on oluliselt ahtamad, mis on omakorda toonud kaasa massilise linnastumise. Ühe olulise meetmena maapiirkondade elu säilimiseks näevad rohelised kodanikupalka, mis pakub turvavõrku kõigile, tagab elementaarse sotsiaalmajandusliku sõltumatuse ning julgustab inimesi ettevõtlusele ning ettevõtlikkusele ka maapiirkondades. Intensiivse suurpõllumajanduse asemel toetame väikettevõtjaid ja mahefarmereid- ühe meetmena näeme nende kaupadele käibemaksusoodustuse kehtestamise ning meie keskkonda ja muldade elurikkust hävitavate mürkide oluliselt kõrgemat maksustamist või keelamist. Rohelised leiavad, et Eestil eesmärk peab olema saada Euroopa mahemajanduse keskuseks.
Meie liitlasvägede kohalolek Eestis võib kas meeldida või mitte, aga võttes arvesse praegust geopoliitilist olukorda, on selge, et NATO liitlasvägede viibimine Eestis on meile väga oluline julgeolekugarantii koos iseseisva kaitsevõime ning Euroopa Liitu kuulumisega. Idealistidena näeme loomulikult ka teisi võimalusi rahu tagamiseks, pragmaatiliselt ja realistlikult võttes aga leiame, et NATO’sse kuulumine ning liitlasvägede siinviibimine on täna õigustatud ning positiivse mõjuga.
26. Mida arvate, kas Eesti idapiiri (kontrolljoone) nii suuremahuline väljaehitamine on kuidagigi óigustatud? Arvestades, et riigi kaitsmise seisukohalt on selline tugev piiri kontrollimine ebaoluline?
Nii suuremahulised investeeringud ei ole õigustatud. Pigem on tegemist tollijoone väljaehitamisega. Arvutusi majanduslikust otstarbest pole
Isiklik ambitsioon meie kõigi puhul on panustamine puhtamasse, mitmekesisemasse, innovaatilisemasse ning sotsiaalselt õiglasemasse Eestisse. Kaspar Kurve ja Joonas Laksi ambitsioon on istuda Stenbocki majas peaministri toolil. Kumb sinna enne peaks jõudma, on veel lahtine.
JAH – samas ei saa mainimata jätta, et tegu on täieliku pseudoprobleemiga aastal 2018. Loe ka meie resolutsiooni kooseluseaduse teemal:
|
OSCAR-2019
|
||
Valmistumaks väärikalt Eesti filmi 100. juubeliaastaks, toimuvad Kinobussi ja Euroopa kultuuripealinna Tallinn 2011 eestvedamisel järgmisel aastal üleriigilised filmitalgud. Kinokunsti ning osaluskultuuri kokkupuutepunkte kompava eksperimendi eesmärgiks on panna eestimaalased ühiselt filmi tegema.
“Filmitalgute käigus tahame pakkuda koostegemise rõõmu kodanikuühiskonnale ning jagada massiivset filmi- ja meediaõpet,” sõnas Kinobussi juht Mikk Rand. “Talgute tulemusel valmib täispikk mängufilm, mis võtab kokku eestluse elujõu ning on kenaks kingituseks Eesti filmile, mis tähistab 2012. aastal oma 100. juubelit.”
Kodanikuühiskonna aktiviseerimiseks viivad filmiprofid kõigis Eesti maakondades jaanuarist aprillini läbi filmikoolitusi. Koolitustel ning veebikeskkonna www.filmitalgud.ee vahendusel saavad kõik soovijad kaasa rääkida filmi aluseks oleva stsenaariumi kirjutamisel, hiljem ka sobivate näitlejate valikul, võtteplatside ettevalmistamisel ning filmimisel.
“Filmitalgute korraldusmeeskond on stsenaariumi kirjutamiseks andnud ka omapoolse lähteülesande, milleks on hüpoteetiline olukord Eestimaal, kui tehnika on lakanud töötamast ning kõik inimesed on kaotanud põhilise osa oma mälust,” kirjeldas Mikk Rand. “Millised on need lood ja legendid, mis meil, eestlastel, end uuesti leida aitavad?”
Filmivõtted 15 Eesti maakonnas on plaanis läbi viia 2011. aasta augustis, film esilinastub novembris. Filmitalgute käiku kajastab erisaadetega ETV, filmi telelinastus on kavandatud 2012. aasta 1. jaanuariks.
Filmitalgud on kaasa löömiseks avatud kõigile huvilistele – külaseltsidele, kultuurimajadele, huviringidele jt. Filmiproffidest on oma nõusoleku talgute läbiviimises osalemiseks andnud Jaak Kilmi, Rene Vilbre, Ilmar Raag, Ülo Pikkov, Rasmus Merivoo, Tambet Tasuja, Jaan Laugamõts jt. Stsenaariumi kirjutamise protsessi veavad Margit Keerdo, Peep Pedmanson ja Aina Järvine, selleks luuakse filmitalgute veebilehele ka eraldi interaktiivne rakendus. Filmitalgute virtuaalne kodu aadressil www.filmitalgud.ee avatakse 7. jaanuaril.
Filmitalgute läbiviimist koordineerib MTÜ Kinobuss, kelle pakutavast süsteemsest filmiõppest on 10 aasta jooksul osa saanud enam kui 10 000 inimest. Filmitalgud on osa Euroopa kultuuripealinn Tallinn 2011 programmist.
Jaotusvõrgu hinnangul on ümbertoite töökindlus piisav Tapa tavapärase tarbimismahu varustamiseks. Siiski ei saa välistada täiendavaid elektrikatkestusi, sest kasutusse võetud alajaama võimsus on väiksem öösel põlenud Eleringile kuuluva peaalajaama omast, teatas Eesti Energia.
Tapa elektrivõrgu töökindluse tagamiseks jälgib Jaotusvõrk piirkonna elektrivõrgu tööd kõrgendatud tähelepanuga ööpäevaringselt, kuni peaalajaam on taas töökorras. Kuna uusi elektririkkeid võib siiski tekkida, on valmis seatud ka piirkonna rikkebrigaadid.
Häirekeskus sai eile kella 23.37 ajal teate, et Tapa linnas Rohelisel tänaval asuvas alajaamas on tulekahju, mille tagajärjel jäid linna ning selle ümbruskonna elanikud elektrita. Kokku katkes täna öösel Tapal elektrivarustus 167 alajaamas ja 4653 majapidamisel. Elektrivarustust ei olnud päeval veel taastatud kuues alajaamas, mis toidavad vooluga 72 majapidamist. Jaotusvõrgu brigaadid tegelevad rikkekoha otsimisega ja taastavad vooluühenduse esimesel võimalusel.
Youtubes on palju klippe mis lubavad tasuta elektri ja muud energiat aga need variandid ei toimi.Sest neis eiratakse energiajäävuse seadust.Neid petuklippe on vast üles pannud kütusemüüjad ja elektri monopolid sest
Maarahva Konngressil räägiti,et Venemaale tuleks vedada juustu sest neil seal juustu toodetakse vähe aga soov on suur.Niisiis,venemaa nõuab juustu piiramatus koguses!!!!
IMF-i poliitika mida teostab Eesti Pank ja liberalistlik võim on ju inimsööjalik,ning nimetada IMF-i ja Eesti Pangatöötajaid,Andrus Lisptoki või Mart Laari jpt. inimsööjateks on normaalne sest nad ongi inimsööjad seda sõna otses mõttes.See ei loe midagi,et nad ei ole veel inimliha söönud aga nad oma poliitikaga on söönud ära terve Eesti rahvuse.
debiiliuudistele on iseloomulik see et kommentaar kus on öeldud et inimese söömist ei esine nii mõneski kultuuris (k.a. muistsed eestlaste esivanemad) on ainuke kommentaar mida siin enam pole!
meie esivanemad pidasid just sellel põhjusel et veri on hinge ja elujõu ning omaduste kandja---selle söömist mistahes kujul välistatuks! iga inimene oli omaette indiviid ja hoolitses oma ihu ja hinge PUHTUSE eest kõige tähtsama asjana üleüldse!!!
juudi-sionistlik "teadlane" võib selle teooria peale et teisi inimesi süüa küll vabalt tulla...nemad nimelt ei tunnista hinge olemasolu ja sellest tulenevalt ka taevast ega põrgut ega uuestisündi ega teo-tagajärje põhjuslikkust...seega ei mingit vastutust oma võimalike kuritegude tagajärgede eest! -seega -ei mingit moraali!
põrgust ja ussikeste-põrnikatena uuestisünnist see irwwww...neid siiski ei päästa:) miks sitikatel on mustad kuued...ja miks mõned neist verd imevad ja hüppavad!?
Õlle ja muudest plekkpurkidest saab valmistada päikesepaneele mis soojendavad õhku ja vett ka talvisel ajal:
Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee leidis omalt poolt, et strateegias on energeetikaalasele konkurentsivõimele liiga vähe tähelepanu suunatud. Kuigi väheste kasvuhoonegaasidega majandus on keskpikas strateegias edukas, võib see lühemas perspektiivis viia töökohtade Euroopast väljaviimiseni.
Kuna endiselt ei ole saavutatud siduvat rahvusvahelist lepet kasvuhoonegaaside vähendamise osas, soovitab komitee vähendada kasvuhoonegaaside emissioone aastaks 2020 25% võrra (Euroopa Komisjoni maikuus tehtud ettepanekus soovitati emissioone aastaks 2020 vähendada 30% võrra). See jätaks komitee hinnangul ELile ka täiendava tingimisruumi Cancuni kliimakonverentsile järgnevatel läbirääkimistel.
Vt ka Euroopa Komisjoni teatist „Energeetika 2020 – konkurentsivõimelise, jätkusuutliku ning turvalise energeetika strateegia“.
|
OSCAR-2019
|
||
Kommentaarid - Arheoloog: miks varjatakse teaduslikku infot Rail Balticust? Kas miski ei sobi? - Eesti Päevaleht
Ettevõtjad juba plaanisid kaks korda pikemat tunnelit skandinaaviassem oma rahadsega, aga seoses meie ja soome tunneliga mida soomlased juba kannatamatult ootavad - jäeti see mõtte katki. Seega erakapital võib teha kõike, ainult siis iga könn seda teed kasutada ei jaksa!
See kommentaar on sisestatud anonüümse kasutaja "kõikse hullem" poolt ja on seetõttu nähtav ainult anonüümsete kommentaaride kaustas
Mitte liiva pole vaja, sellel mets ka ei kasva, vaid KRUUSA on vaja ja ei tea ma ühtegi metsa mis KRUUSAL kasvaks! Ja mingi õnnetu peen praht ikka hingitseb, millel juured maapinna lähedal, et õhukesel huumusel toitu saaks...
Kui Mina oleks RB Pealik siis ma laseks vähemalt Eestis seda teemat soniva bande Halastamatult Lahti. Nigu Partisanid Eesti Inimestele..
Kuku saatejuht - kas te oma pere paneksite pandiks, et Rail Baltic kasumisse jööb ja Eestil hästi läheb sellega?
Ah jaa, Sars Ly 13.05.2018 11:12 jäi küsimus esitamata. Ta mures, miks näiteks valgeveneni on vajadusel euroraudtee vajalik, nei hiinani oma olemas. Küsimus siis: kuidas euroopa kaubad hiina ja hiina kaubad euroopasse saavad kui valgeveneni euroopa raudteed ei ole? Tüüpiline lõppuni mõtlemata teema peale kähku timmima hakkamisest.
P.S. To: Sars Ly: Millal must meri järsku Kiievini ja põhja-ukrainasse jõudis? Kae imet, seda pole ma veel kuulnudki!
Sa ajuhiiglane seleta siis lollile, kuidas Norra ja Rootsi kaubad peaksid läbi RB kiiremini ja odavamalt Ida-Euroopase saavad? Õigemini, mis kasu Eestil sellest oleks, sest kui kaubad RB peale liiguksidki, siis läbi Poola - äärmisel juhul läbi Leedu! Ja mis puutub siia Must meri? Venemaal ei ole idioote võimul, kellel midagi äkki ja juhuslikult toimub. Ja kui sina arvad (huvitav millest), et seal võim muutub samasuguseks allaheitlikuks väliskapitali huvide ees, nagu meil, siis eksid küll rängalt! Nii kaua, kui meil ei ole arvestatavate mahtudega eksportivat tööstust, siis RB on meile kahjumlik projekt, vaata kus otsast tahad!
Vastus "PAKS KASS" ma pooldan ainultneid ideid, mis on jätkusuutlikud. RB on ainult poliitiline lollus ei midagi muud. Seal on äri ainult iseendale, rahva huvid on seal teisejärgulised. Ma pooldan ettevõtmisi, mis on suunatud Eesti arengule. See ettevõtmine on ainult eestlastele kahjulik. Palju tegelikke kulusid on peidetud ja kasumit seal ei ole. Sealt paistab suur "EGO" ja teatud äride pooldamine. Mina investeerin selle ettevõtmise vastu, kuna see ei arenad ega too Eestisse raha ning investeeringuid.
Mis puudutab aga Rail Balticut, siis kellegi huvisid riivab see kohe kõvasti. Kellegi sellise huvisid, kes on Eesti ja Euroopa arengu vastu ja kes ei soovi näha ka Tallinn-Helsingi tunnelit.
Ja see keegi näeb hirmsasti vaeva, et eestlasi iga võimaliku nurga alt hirnutada ning KÕIK põhjendused valedeks kuulutada.
Iga natukese aja tagant võtavad sõna küll teatud sorti majandustegelased, küll poliitikud(EKREML), küll keskonnaaktivistid ja nüüd ka arheoloogid. Vaid lüpsjate arvamus on veel puudu.
Ei mustjõe, sinu külaline iraagist oli see kes tallinna tänaval vägistamas käis. Sina sellest muidugi ei tea midagi kui oma palatis vegeteerisid :)
Oh rumaluke paks kass, tule oma õismäe ühetoalisest välja korra ja vaata mis toimub erinevate riikide sadamates ja rongijaamades. Just viimased on kohad, kus lähisida ja aafrika tulnukatele koguneda meeldib ja ära tule minuga rääkima sadamast ja laevaga reisimisest, olen seda harrastanud kunagi päris tihti, islamistid ei kipu laevale ;)
Näe, ma ei teadnudki, et islamistidel meeldib rongis, kaubakonteinerite vahel reisida. Tänud infi eest :-)))
To Palve ..on olemas veel grupp kes toetavad uuemaid tehnoloogiaid kui see on vana iganenud raudtee,
Vene keelsed teevad näitemängu,sest uue raudtee saabumisega peavad ümberõppe läbima. Mis saadi nõukogude ajal tänu suhetele,enam siis ei maksa? Ümberõppe toimub inglise või Eesti keeles. See on põhjus,miks laiad raudteelaste massid on pöördes avalikkuse ees?
Need ei ole igavesed ja tulevik neid ei huvita. Ega muidu tunta ütlust, et: ,,Pärast meid tulgu või uputus!''
Mustjõe, ega vana raudtee kuhugi ei kao, seega mis suhted küll katkevad? Ja Rail Balticu puhul just räägitaksegi, et enamus kaubamahust peaks hakkama pärinema Peterburi poolt.
Mustjõe IQ ei ole suurem ta kinganumbrist, seega mingit arukat teksti sealt oodata polegi, peaasi et nädalakese lahmida saab siin kommentaariumis, seejärel jälle hullusärk selga tõmmatakse :D
Oleme üks suur kilplaste küla ,Kilplaste maal.Nii ka käitume.Keegi ütles ,et teeme Rail Baltiku .Meie teeme.Keegi ütles ,nüüd teeme tunneli ,kohe nõus.Keegi ütles ,parandame vanad raudtee lõigud.-Vot EI SAA.Meie teeme Rail Baltiku või teeme hoopis tunneli. SIIs tuli kilplastele uus teade teeme hoopis tasuta transpordi.
Hei ! Kilplased ! Jätame kõik katki ,seni kuni aru saame ,milleks ,kellele ,kuidas ja mis need projektid endaga TEGELIKULT kaasa toovad ,peale raisatud Eestimaa ning võlad meie järeltulevatele põlvedele.
Mis jama te siin järjekordselt ajate!? Mis see Venemaa siia puutub? Mind, kui Eesti riigi kodanikku ajab täiega närvi see nn "eliidi" tegevus, mis enam absoluutselt ei arvesta oma riigi kodanike soove ja vajadusi. Lisaks saadab kõiki tegevusi hämamine, valetamine, petmine ja varastamine.
Mis pagana maailm see on, kus valitsevad lurjused, kes ärplevad oma raha, võimu ja relvadega? Ma olen rahumeelne inimene, aga isegi minul saab villand. Ja kui juba minusugused patsifistid pöörduvad võitlusse, siis laskub Maa peale kaos. Kivi kivi peale ka ei jää, kõik põleb tuhaks.
Kõige imestamisväärsem on seik, et alati leidub imbetsille, kes kogu seda amoraalset tegevust õigustavad. Tulge mõistusele! Kamp kaabakaid on ära tõusnud ja mängivad jumalaid. Teie arust ongi see normaalne!? Ehk oleks aeg nad jumalate juurde saatagi...
|
OSCAR-2019
|
||
Alfa kursus on ristiusupõhitõdesid tutvustav kursus, mida korraldatakse üle maailma ja väga erinevates kirikutes. Kursus on mõeldud inimestele, kellel ei ole usuga kokkupuuteid või siis neile, kes sooviksid lihtsalt rohkem teadmisi omandada.
Järgmine nädal ilmub DVD "Minu elu, minu vabadus", kus lisaks küsimusi esitavale põhivideole on lisaks Jumal.ee videod.
"Minu elu, minu vabadus" on lühidokumentaal, kus Hannes Hermaküla, Meego Remmel, Kristjan Luhamets ja Peeter Roosimaa esitavad vaatajaile küsimusi, mis eestlaste kättesaadud vabaduse nautluses kõrvale on jäänud.
Lisaks küsimusi esitavale lühidokumentaalile on jätkuvideode kaudu võimalik rohkem teada saada Jeesusest. Plaadil on ka inimeste isiklikud kogemuslood seoses usu, Jumala ja Jeesusega.
Lühidokumentaal ja DVD on tehtud Agape Eesti poolt. Plaati saab tellida oma kogudusele ja koguduse sõpradele jagamiseks Agape Eesti kaudu aadressilt See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud..
Kõige kiireim võimalus saada endala DVD-d "Minu elu, minu vabadus" on tulla misjonikonverentsile "PIIRI TAGA!", kus toimub plaadi esmaesitlus. Misjonikonverents toimub 12. oktoobril Tartus, Salemi kirikus algusega kell 10.30.
Agape Eesti sai kingituseks soome KRS-lt nukuteater Valkovilla auto ja 6 näidendi nukud ning rekvisiidid.
Eesti Lastemisjon on juba eelmisest kevadest peale tegelenud krisliku nukuteatri arendamisega. Nii annab Agape Eesti kõik nukud ja nukuteatri rekvisiidid Lastemisjoni kasutusse.
Edaspidi on plaanis Agape ja Lastemisjoni koostöö laste- ja pereürituste korraldamisel ning muudes võimalikes ühisüritustes (üksteist abistades ja täiendades).
Pühapäeval, 26. juunil aastapäeva pühitsev Avispea Vabakogudus korraldab kohapeal ning Väike-Maarjas ja selle ümbruskonnas misjoninädala. Jumalikke ja inimlikke armastusesõnu ja -tegusid ühendavad sündmused leiavad aset terve nädala vältel 3. juulini.
Eesti EKB Koguduste Liidu Misjonikeskuse ja Avispea koguduse koostöös kokkupandud misjonimeeskonda juhivad Kõrgema Usuteadusliku Seminari tudengid Kerly Simulman ja Stella Polikarpus ning pastor Eerek Preisfreund. Viimase kutsel jutlustab aastapäevateenistusel KUS rektor Margus Kask (29.06. kell 10.30) ning peab avaliku loengu Väike-Maarja rahvamajas EKB liidu president Meego Remmel (30.06. kell 19). Lähema kavaga saab tutvuda vastavate veebilehtede ja Facebooki kaudu:
Meil oli suur eesõigus osaleda Agape suvepäevadel, mis toimusid 17-19.08 Võrtsjärve lähedal. Ja tahan siinkohal kohe öelda, et Agape Eesti on väga hästi toimiv ja suure potentsiaaliga kristlik organisatsioon.
Agape juhatus ja liikmed eranditult noored, vanuses 20-35 aastat, ja eriliselt tuld ning väge täis noored evangelistid. Agape ei ole seotud konkreetse kristliku denominatsiooniga. Täiskohaga ja vabatahtlike agapekate seast leiate: baptistid, luterlased, katoliiklased, metodiste jt. Neid inimesi motiveerib Jumala armastus.
Jumala armastus ületab igasugused koguduslikud barjäärid. Selles mõttes ma ei näe täna läbimurret kirikute vahelises koostöös, pigem on need üha enam kapseldumas. Aga agapekates näen ma tohutut potentsiaali ja usun, et oikumeeniline murrang saab toimuma just selle põlvkonna töö tulemusel. Kui kogudusi hakkavad juhtima tänased noored, muutub koostöö koguduste vahel erakordselt efektiivseks ja inimesed avastavad Kristuse. Kuid Eesti kirikute juhtidel tasub uurida, kuidas tegelikult tuleb teha koostööd Jeesuse nimel.
Tallinna üks suurimad kirikuhooneid on nn Balti misjonikeskus. Metodisti kiriku saalis jagub istekohti 600 inimesele, aga täna mu 3-aastane poeg näitas sõrmega selle lae suunas ja ütles "Ma tahan ehitada suurt kirikut." Lisas veel: "Ma tahan ehitada ka maale kirikut." Maakoha all peab ta silmas oma maakodu, mis asub Võrust 8 km. Seda võis öelda ainult Jumal. Ma ei ole rääkinud oma igatsusest mitte kellelegi peale Jeesuse. Aga piibel kirjutab: "Sa oled valmistanud kiitust väetite laste ja imikute suust" (Mt 21:16; Lk 10:21).
Selise Nelipüha Koguduse keskelt 10. juulil lähtunud ja samas 17. juulil päädinud Setomaa misjonipäevad tõid igal päeval kokku enam-vähem poolsada inimest ning isiklikule eestpalvele üle veerandsaja lapse, noore ja täiskasvanu. Koostöös liidu misjonikeskuse ja noorteorganisatsiooniga Koma toimusid kristlikud ettevõtmised lisaks Selisele veel Saatses, Värskas, Mikitamäel, Võõpsus, Verioral ja Oraval.
Selise koguduse pastori Koit Kase ja noorteühenduse Koma juhi Märt Saare koordineerimisel kokkupandud misjonimeeskond kätkes evangeelsele missioonile pühendunud noori erinevatest kogudustest nii Lõuna- kui Põhja-Eestist. Sõna- ja eestpalveteenistuses aitasid kaasa ka mujalt Eestist tulnud pastorid ja liidu president, samuti Rootsi Misjoni Kiriku Euroopa suhete juht Gerard Willemsen Saamimaalt, Euroopa Baptisti Föderatsiooni kaudu Eestis internina teeninud Lõuna-Walesi Baptisti Kolledži tudeng Jon Grant Cardiffist ning Selise venemaise emakoguduse pastor Pavel Zvev Pihkvast.
Misjonipäevad lõpetanud rahvarohkel vabaõhujumalateenistusel Selise palvemaja aias andis pastor Koit Kask ülevaate nädala jooksul toimunust. Ristitud ja koguduse ees isikliku tunnistuse andnud uusi Selise koguduse liikmeid tervitas ja õnnistas koos kohaliku pastori ja liidu presidendiga Anstla pastor Peeter Lemats. Evangeelse mõjuga laule esitas Andres Jäätma Oleviste kogudusest. Pantvangi võetute päästmise rõõmusõnumit kuulutas ning eestpalvekutsele vastanuid koos teiste pastoritega teenis president Meego Remmel. Oma hooneis kapitaalset remonti tegeva Selise koguduse järgmine suursündmus leiab aset 21. augustil, kui pühitsetakse koguduse aastapäeva ning ordineeritakse uusi diakoneid.
Juuli lõpus sõidavad Kolgata koguduse noored Mari Teesalu ja Mariliis Perend misjoniorganisatsiooni OM meeskonnaga kaheks nädalaks Albaaniasse evangeeliumi kuulutama. Misjonipäevadele eelneb nädalane väljaõpe OMi konverentsil Itaalias, kuhu tuleb Jumalalt misjonikutse saanud inimesi üle maailma. Sealt läkitatakse nad välja mitmele poole Vahemere-äärsetesse maadesse.
Avispea misjoninädal „Ora et labora" ehk „Palveta ja tööta" toimus 26. juunist kuni 3. juulini 2011 Avispea Vabakoguduses Lääne-Virumaal.
Nädala eesmärk oli tugevdada koguduse suhteid kogukonnaga läbi praktilise töö, mida tehti koguduse sõprade kodudes, et inimesed võiksid kogeda Jumala hoolimist ja armastust. Misjoninädalast tuli osa võtma inimesi seitsmest kogudusest nii EKB Liidust kui ka väljast poolt, meeskonda kuulus 18 liiget ja lisaks oli veel abilisi ja lapsi, kes samuti suure innuga kaasa teenisid.
Jumal õnnistas laagrit väga – hea meeskonnatöö ja ühtekuuluvustunde ning armastuse kogemuse, kauni ilma, tulemuslike tööde, ülesehitava osaduse ning sisuka piibliõppega. Kõik laagris osalenud ja need, kellel abiks käidi, rääkisid koos oldud ajast ning tehtud töödest tänutundes ja ülivõrretes.
Meeskond võis laagris olla töö-, õppimise-, laulu-, palve-, söögi-, pesu-, ööosaduses ja kogeda Püha Vaimu juhtimist ning abi ja ülesehitavat väge. Hea osadus tingis paljudes soovi, et selliseid laagreid võiks olla veel Eestimaal ja lahkuminek laagri lõpus oli pisut raske.
Praktilisi töid tehti Aaveres, Kiltsis, Triigis ja Avispeal ning laoti, lõhuti ja saeti puid, niideti heina, lammutati kuure ja koristati lammutuse jäätmeid, veeti kive ning tehti rohimistööd.
Triigi noored palusid misjonimeeskonna jalgpalli mängule laupäeval ja said ülekaaluka võidu. Misjonimeeskond kutsus aga noored laupäeva õhtuks kirikusse filmi vaatama.
Misjoninädal algas Avispea koguduse aastapäeva teenistusega ja lõppes tänujumalateenistusega pühapäeval, kus teenis kaasa kogu tiim ning kus kogudus ja Misjonikeskus tänas meeskonda tehtud töö ja ohvriks toodud aja eest.
Rapla Vabakogudusse saabusid täna 12 noort üle Eesti erinevatest kogudustest, et aidata läbi viia EEKBKL Misjonikeskuse ja Rapla Vabakoguduse poolt korraldatavat evangeelsete ürituste sarja VASTUVOOLU. Nädala raames toimuvad erinevad tegevused lastele, noortele, peredele, vanadele ja noortele. Teisipäeva hommikul külastatakse kohalikku hooldekodu, kolmapäeval ollakse abiks Järvakandi Misjonkeskuses, jne. Igal päeval on põnev programm ja võimalus osaleda palveketis, palvejalutuskäikudes, suhelda inimestega telgis või lihtsalt tulla kohale ja nautida programmi ja Jumala headust. Misjonitiimi juhib Kerly Simulman Oleviste kogudusest.
EEKBKL Misjonikeskus ja Rapla VK tänavad kõiki, kes võtavad vaevaks meid sel nädalal palvetes kanda!!!
|
OSCAR-2019
|
||
Sotsiaalpsühholoogia - teadus, mis uurib, kuidas ühiskond mõjutab mõtteid, tundeid ja käitumist individuaalne. Ja selle all - sotsiaalpsühholoogia soo - tegeleb teadus- sotsiaalsete normide, et kindlaks teha, kuidas reageerida seksuaalset erinevust indiviidi, grupi või kogu kultuuri kogukonnas. Võib-olla, et mis tahes valdkonnas sotsiaalpsühholoogia ei leia sellist paremad näited halvav võimu vastavuse, see on võimatu eemalduda kehtestatud rolle ja ühiskonna omane inimese teadvuse infotöötluse põhimõtteid.
Conformity (Conformity). Kalduvus oma käitumist muuta või veendumuste tõttu tegelik või kujutletav survegrupid.
Eelarvamus (eelarvamus). Põhjendamatult negatiivne suhtumine konkreetse grupi ja selle üksikud liikmed.
Diskrimineerimine (diskrimineerimine). Põhjendamatult negatiivse käitumise suhtes teatud grupi ja selle üksikud liikmed.
Stereotüüp (stereotüüp). Arvamus isikuomadused inimest. Stereotüübid võivad olla liiga üldised, ebatäpsed ja vastupidav uut informatsiooni.
Sotsiaalpsühholoogia soo - laias valdkonnas taimede uurimist, eelarvamused, diskrimineerimine, sotsiaalne taju (sotsiaalne taju) ja enesetaju (enesetaju), enesehinnangu tekkimist sotsiaalsete rollide ja normidele.
Täna on olukord selline, et peaaegu iga sotsiaal - psühholoogilised uuring sugu on väga politiseeritud, pigem teaduse roll ei ole siin uurida maailma ja edendamisel põhimõttest soolise võrdõiguslikkuse.
Samas on loomulik, sest sotsiaalpsühholoogia soost on suuresti kattub eesmärke feministlik liikumine, kuigi viimane on rohkem poliitiline, majanduslik ja sotsiaalne võrdsus meeste ja naiste vahel (Hyde, 1991).
Lott märkis, et sotsiaalpsühholoogia, igal juhul ristub soouuringute nagu "uuring soodustavate tingimuste ja säilitada sotsiaalset käitumist, on uurida, kuidas kultuur konstrueerib sugu» (Lott, 1991, lk. 506).
Kuid uurides stereotüüpide, eelarvamuste ja diskrimineerimisega, sotsiaalpsühholoogia, kuni lõpuks 60-70-ndate praktiliselt ignoreerinud sugudevaheliste suhete ja naised isegi ei loeta diskrimineeritud sotsiaalne grupp.
Soouuringud on liikunud edasi vaid siis, kui teadus on jõudnud uus põlvkond - täiesti galaktika inspireeritud naisliikumise naisi, kes töötas teadusprogrammide sotsiaalpsühholoogia ülikooli lõpetanud. Nad omal nahal kogenud, mida tähendab olla vähemuse õigused: isegi lihtsalt saada võimalus osaleda kõnealuste programmide ja kulude tohutuid jõupingutusi - sest nad ei olnud mehed.
On mitmeid lähenemisi kirjeldus sotsiaalpsühholoogia soost. Selles raamatus, et luua selge pildi sotsiaalse ja psühholoogilise sugu, olen kasutanud mõistet sotsiaalpsühholoogia ning muude teadus-, nagu arengupsühholoogia (arengut psyhology).
Suunised esitatakse kompaktselt andmed etioloogiat, epidemioloogia, patogenees, diagnostika, kliinilised tunnused, ravi ja rehabilitatsiooni patsientidel sclerosis multiplex (SM). Erilist tähelepanu pööratakse tänapäevaste neuroimaging, immuunanalüüside kasutamine geenitehnoloogia immunocorrective ravimid, tervise- ja sotsiaalseid aspekte probleemi. Presents aadressid ja kontaktandmed
Uuringu tulemused esitati rahvusvahelisel, riiklikul, piirkondlikul ja piirkondadevahelise teaduskonverentse, esitatud monograafiate ja muude trükiste autor. Teoreetilistele alustele ning uuringu tulemused arutati III Ülevenemaalise Kongress psühholoogide (Moskva, 2003); International Symposium (Kislovodsk, 2005); Rahvusvahelised konverentsid
Materjalid väitekirja kajastuvad 44 teaduslikele publikatsioonidele, sealhulgas kolm monograafiat ja artiklid ajakirjades 9 nimekirjas HAC on Haridus- Vene Föderatsiooni. Peamine töö tulemused ja selle fragmente esitleti: Rahvusvaheline teaduslik ja praktiline konverents "ennetamine, parandus ja taastusravi meditsiin, psühholoogia ja pedagoogika" (SPb., 2001); "Medical ja psühholoogilise rehabilitatsiooni teooriat,
Sclerosis multiplex (SM) - kõige levinum demüeliniseeriv kesknärvisüsteemi (KNS), mis mõjutab noorte tööealiste ja viib kiiresti need puudega. Autor levimus MS neuroloogilised kesknärvisüsteemi haigused neljandal kohal pärast ägedat aju vereringe häired, epilepsia ja Parkinsoni ja noores eas - teine
Ülaltoodud epidemioloogilised uuringud on keskendunud peamiselt identifitseerimiseks patogeen, mis põhjustab hulgiskleroos. Kuid siiani suutnud tuvastada selle patogeeni. Mõned patogeenid tekkinud teatud aju surnud sclerosis multiplex'i haigetel, kuid see ei olnud selline patogeeni mis oleks organismis esineva patsientidest. Olin hiljuti
Need tulemused testiti: - protsessi eksperimentaalset poolt läbi viidud uuringule autor Novosibirski Riiklik Tehnikaülikool (Novosibirsk State Technical University), Peterburi Riikliku Ülikooli Telekommunikatsiooni. Bonch-Bruevich (SLT), Peterburi Energy Institute for Advanced Studies; - Trükised teemal väitekirja (43 väljaannetes, millest
Eremeev Juri Fjodorovitš tel. 434-4280 Zyabkin Viktor Borisovich Katun Mihhail organid. 277-6324 Aleksei Krasilnikov organid. 152-2372 Administration Kokkuvõttes kõiki praegu olemasolevaid tulemused üksikute läbiviidud uuringute erinevates suundades, siis võib järeldada, et hulgiskleroos on autoimmuunhaigus kesknärvisüsteemi
Sisulisi sätteid ning uuringu tulemused arutati koosolekutel probleemsete rühmade ja osakonna töökeskkonna ja psühholoogia kutsetegevuse Venemaa Teaduste Akadeemia Avaliku Halduse all President Vene Föderatsiooni, osakonna personali juhtimise teaduskonna Sotsiaalpsühholoogia Humanitaarülikooli (Jekaterinburg), metodoloogilised, metoodiliste seminaride, ümarlaudade on Lomonossov Moskva Riikliku Ülikooli .
|
OSCAR-2019
|
||
Mis saab siis, kui kokku segada teadus, ettevõtlus ja miljardi jagu euroraha? See võib olla vägagi plahvatusohtlik kombinatsioon, mis toob Eestile ihaldatud "oma Nokia". Samas võib see olla ka midagi lihtsamat. Näiteks söödavat.
Juust on väga hästi söödav. Ja sellest, kui juustule lisatakse üks sõbralik bakter, mis on vererõhku alandava toimega, ei muutu ta sugugi halvemaks. Pigem vastupidi. Ehk on tõesti nii, et poelettidele jõudnud piimandusühistu E-Piim Südamejuust on praegu tuntuim toode, mis tehnoloogia arenduskeskuse (TAKi) ja ettevõtte koostöös vilja kandnud. Seda oskavad nimetada vähemalt need, kes TAKide käekäiguga kursis.
Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuses (EAS) arenduskeskuste programmi koordineeriv Harri Faiman sõnab intervjueerimise lõpus, et kuidagi imelik oleks seda isegi eraldi välja tuua - palju räägitud asi. Ent teist sama konkreetset ja lihtsat tulemust on tal keeruline pakkuda.
Selliseid arenduskeskusi, milles teadus jõuab ettevõtjani, on Eestis praegu kaheksa. Valdkonniti need erinevad, ulatudes toiduainete täiustamisest vähktõve ja viljatuse uuringuteni, tarkvara arendamisest masinaehituseni.
Ettevõtteid, kes oma arendustegevuses TAKidega seotud, on umbes sadakond. Erinevates projektides on osalised näiteks suurettevõtjad Endel Siff ja Heiti Hääl, riskiinvestor Rainer Nõlvak ja temaga ühist vankrit vedavad Ahti Heinla, Jaan Tallinn, Priit Kasesalu ning Toivo Annus, kütusefirma Olerex omanikena tuntud Antti Moppel ning Andres Linnas jpt. Oma osalus on TAKis ka Tallinna börsi värskeimal liikmel Premia Foodsil.
Idee poolest peaks tehnoloogia arenduskeskus tähendama asutust, mille kaudu jõuavad teadus- ja arendustöö saavutused tootmisse. Eesti alustas programmiga juba 2004. aastal, mil asutati esimesed arenduskeskused. Ja sellest ajast on ettevõtjate usaldus nende vastu liikunud tõusvas joones.
"Selge, et tehnoloogiate toetust tuleb igatepidi toetada. See on meie konkurentsivõimele hädavajalik. Kui naaberriigid seda Euroopa Liidu rahaga teevad, siis me oleme kohustatud sedasama tegema. Vastasel juhul jääme oma tehnoloogia arengult konkurentidest maha," sõnab Eesti Tööandjate Keskliidu volikogu esimees ja EASi nõukogu liige Enn Veskimägi.
"See on vaata et kõige mahukam, kõige tõsisem ja kõige pikemaajalise mõjuga kavandatud programm üldse, kui me räägime sellistest innovatsioonile suunatud meetmetest," usub majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts.
Tema sõnul on toetuste jagamise eesmärgile kõige lihtsam läheneda suhtarvude teel. Kui praegu kulutab Eesti teadus- ja arendustegevusele alla pooleteise protsendi SKPst, siis selleks, et mõelda endast kui innovatsioonile põhinevast majandusest, peaks suurusjärk olema kolm protsenti, märgib Parts.
Teine teema on rahastamine. Miljardi suunamine neisse projektidesse tähendab seda, et ettevõtjad panevad sinna omalt poolt laias laastus kolmandiku juurde. Partsi sõnul oleks hea tulemus, kui rollid vahetuks ja ettevõtjate kanda jääks enamus.
"Kui me praegu küsime, kas erasektor on valmis nii palju panustama, siis vastus on eitav. Me saame sinna areneda järk-järgult," arutleb minister. E-Piima juht Jaanus Murakas toob siiski välja, et on riike, kus ettevõtted rahastavad arendustegevust vaid kümnendiku osas.
"Iisraelis arvatakse, et nende ettevõtted on väikesed ega ole võimelised teadus- ja arendustegevust oma jooksvast rahast finantseerima. Kuna huvi on, et riik püsiks konkurentsivõimeline, siis seda raha seal eraldatakse," toob Murakas näite.
Ettevõtja investeeringud ei piirdu pelgalt tehnoloogia arendusega. Järgneb tootearendus ja kaup tuleb turule tuua - need kulutused pole sugugi väiksemad. "Summad on meie eelarvele suured, aga jumal tänatud, et meil on olnud ka õnne. Meil on tekkinud uus toode," sõnab ta ja lisab palvele investeeringute suurust täpsustada, et neid tuleb lugeda miljonites.
Samal ajal kinnitab Murakas E-Piima usku ka edaspidisesse koostöösse Tartus asuva Tervisliku Piima Biotehnoloogiate Arenduskeskusega.
Ehkki intrenet pakub ääretut kaubavalikut, mugavust ja sageli „päris“ poodidest soodsamaid hindu, on võrgu vahendusel ostude sooritamisel ka mitmeid karisid, mida oleks tark teada-tunda, et vältida probleeme.
1. Et petturitest pääseda, on mõistlik sooritada veebiostud teada-tuntud kaubamajades, kelle usaldusväärsuses võib kindel olla.
2. Vähemtuntud poe puhul kontrollige, kas veebilehel on lisaks müüja e-kirja aadressile toodud ka füüsiline aadress ning telefoninumber. Ka kodumaiste veebipoodide tausta tasub kontrollida. Kõige lihtsam viis teada saada, kas müüja ka päriselt eksisteerib – saatke klienditeenindusse kiri ja vaadake, kas saate vastuse või mitte. Lisaks oleks tark kontrollida interneti vahendusel müüja tausta – varasemate ostjate hinnanguid või mistahes muud infot leiate otsingumootori vahendusel kindlasti omajagu.
3. Uurige enne ostu sooritamist, milliseid isikuandmeid küsitakse. Ärge kunagi ostke veebipoest, kus lisaks krediitkaardiandmetele küsitakse näiteks pangakonto numbrit või isikukoodi. Eesti veebipoodides pangalingi vahendusel tasudes ei tohi küsida ostjalt muud, kui vaid seda, millises pangas soovitakse maksta.
4. Interneti vahendusel ostes oleks tark kasutada mõnda maksete vahendamise keskkonda, millest tuntuim on Paypal. Selline keskkond annab maksetele omapoolse garantii näiteks selleks puhuks, kui tellitu kohale ei jõua ning võimaldab müüjale oma kaardiandmeid mitte näidata – need on teada ainult makse vahendajale.
5. Turvalisust lisavad ka pankade poolt pakutavaid lisateenuseid. Näiteks Swedbank pakub turvalisuse suurendamiseks lisateenuseid „Verified by Visa” ja „MasterCard SecureCode”, mis kaitsevad internetiostude tegemisel kahel moel: esiteks kuvatakse enne ostu sooritamist isiklik tervitussõnum ja teiseks peab enne maksmist sisestama salasõna. SEBst saab aga tellida virutaalkaardi, millega saab veebis tasuda keskkondades, mis toetavad Visa kaarte. Kaardi vaid kuni 40-päevane kehtivusaeg aitab pettusi vältida ja ainult konkreetse ostu tarbeks määratud limiit tagab, et kaardil poleks petturi jaoks ahvatlevaid suuri summasid.
6. Kontrollige oma krediitkaardi väljavõtet regulaarselt vähemalt kord kuus, et avastada mistahes kahtlased tehingud koheselt. Kui leiate tehingu, mida ise sooritanud pole või mille eest ostetud kaup saamata jäi, tuleb pangaga koheselt ühendust võtta – enamasti ei lähe krediitkaardi vahendusel sooritatud ostude eest raha kaardilt maha kohe, vaid alles mõne aja möödudes.
7. Oma krediitkaardi- (ja õigupoolest ka mistahes muid isiku)andmeid sisestades tuleb jälgida, et veebilehe allservas oleks tabaluku kujutis ja aadressi alguses seisaks https://….“S“interneti aadressi lõpus näitab turvalist salastatud andmesideühendust.
8. Kallimate ja suuremate ostutehingute sooritamisel (nt sõidukid, paadid) on tark eelistada makseviisina pangaülekannet.
9. Euroopa Liidus on reeglina võimalik oma interneti vahendusel tehtud tellimus katkestada ja raha tagasi nõuda seitsme päeva jooksul, Eesti seadused võimaldavad tellimuse tühistada 14 päeva jooksul. Kui ei ole kokku lepitud teisti, tuleb müüjal tellimus täita 30 päeva jooksul alates selle saamisest.
10. Tehke enne ostu sooritamist kindlaks, kas ja millised on võimalused kauba tagastamiseks. Uurige ka seda, kuidas käitub kaupmees siis, kui kaup ostjani ei jõua ja kas kaubal on garantii. Kui soovite kaupa tagastada, tuleb kulud enamasti kanda teil endal. See ei kehti aga juhul, kui kaup on puudustega. Sõltumata ostukohast peab pakkuja parandama või asendama puudusega kauba. Kui seda ei tehta, võib ostja kaubast loobuda ja ostule kulutatud raha tagasi nõuda.
|
OSCAR-2019
|
||
Minuga on nii, et ootan sellist erilist tunnet mõne kutiga esimestkorda kohtudes, et tahan teda veel ja veel näha, et tekiks huvi. Samas kõik sõbrannad räägivad et seda "erilist tunnet" ehk siis armumist esimesest silmapilgust ootama jäädes võin kõik head võimalused maha magada ja nii jäängi üksikuks. Kuidas Teil on olnud oma mehe/kutiga kohtudes, kas teadsite kohe et temaga võiks midagi rohkemat olla?
Usun armastusse esimesest silmapilgust. Kõik juhtus umbes 4 aastat tagasi kui hakkasime netis suhtlema. Väidetavalt siis minu noormees minuga. Jutt klapis algusest peale ja siis tekkis mul tahtmine temaga kokku saada. Ma ei oska seda tunnet kirjeldada aga midagi jäi sellest kohtumisest minu sisse ja korrutasin endale, et mulle ei meeldi see noormees. Tegelikult olid meil mõlemal tol ajal kaaslased olemas ja see viis meie teed lahku kuna tema otsustas oma neiu kasuks, sest mina hakkasin tema mõtetes, tema suhet segama. Läks mööda umbes 1.5 aastat kui ta naases mu ellu. Selle aja peale olin ma juba lapse saanud ja tema mängis endiselt õnneliku peret, kuni meil mõlemal enne eelmisi jõule suhted karile jooksid, sest me polnud sinnani suutnud teineteist unustada. Nüüd käitume ja oleme mõnda aega paar. Koos veel ei ela aga tean, et tema on see õige. Parim minu jaoks.
ma ei tea kas see oli armumine esimesest silmapilgust, aga äratundmine oli küll. kui esimest korda teda nägin, ehmatasin, sest tekkis tunne nagu oleksin teda 100 aastat v veel kauem teadnud ja nüüd lõpuks saime kokku. ta on ainuke inimene keda olen kohe usaldama hakanud. olime poolteist aastat enne head sõbrad kui koos hakkasime olema. see oli kuidagi sujuv üleminek suhteks. sain juba esimene silmapilk aru et ta on mulle keegi aga ei teadnud kes. ka tema on mulle öelnud et tal on selline tunne nagu me pidimegi kokku saama. nüüd oleme koos olnud juba kolm aastat.
Võib-olla isegi, et usun armastusse esimesest silmapilgust, kuid ise pole seda küll kogenud. Meeldimist esimesest silmapilgus - jaa! Aga see ongi nii, et see silmapilk möödub ja siis näed inimese tõelist palet ning olen pidanud pettuma.
Minu jaoks on armastus välja kasvanud alati pikemast suhtlemisest ehk isegi mingil määral sõprusest :)
Kui mina oma poisiga tutvusin, siis esimesel korral kui kokku saime, oli selline tunne nagu oleksime vanad tuttavad. Hästi soe tunne oli sees. Varem kardsin alguses poisse, kui esimest korda nägin, aga temaga oli kõik teisiti. Ja see oli armastus esimesest silmapilgust :))
usun...kindlasti usun..nägin teda esimest korda mingi pool aastat tagasi ja armusin kohe nii kohutavalt ära.. aga tema tahab mind nii nagu sõpra :( vahet pole- tema on ikkagi minu armastus esimesest silmapilgust ja jääb selleks ka edasi..alati kui talle mõtlen tulevad külmavärinad peale..kui räägin temaga lähvad sõnad suus sassi...ma ei suuda talle otsa vaadatagi, ilma et ma punastama hakkaks...ausõna ta võtab mul põlved nõrgaks..mitte ei saa üle temast
minu ja minu poisiga oli lugu nii, et meie esmakohtumisel tundsime juba mõlemad, et meid mõlemat haarab sygav tõmme. see oli suvel, 5 aastat tagasi, yhel peol....oeh :))
ta tuli minu poole ja palus mind tantsima ja mõne hetke pärast me juba suudlesime...ning lõpetasime WC-s;) mm..see oli nii hea:)
oleme nüüdsest 5 aastat juba koos olnud:)) ma ytleks nii, et vot see oli kyll armastus esimesest silmapilgust! ;)
Täiesti raudselt usun ja sõna otseses mõttes. Vaatasin talle otsa ja oli kohe aru saada, et klapime :) Vb see on mingi naistele omane kõhutunne ka, aga see pole veel valetanud :P
See armumine juhtus ka sedasi, et ta tuli meie kooli ja kõik vaatasid ja rääkisid et ta mingi imelik aga ma ei julgend öelda et ta mulle meeldib ja ma pidevalt jälgisin ja vaatasin teda ja pyydsin temaga samadesse kohtsdsse sattuda :)
Algul ma ei näinud Temas muud kui head ja ilusat inimest aga nyyd olen tähelepenema hakkanud ka Tema vigu ja eximusi...
Aga ma mõtlen ja mõistatan...ja kunagi saan ehk aru mis ta mõtleb ja mis teeb, kui selle aja peale tunne muidugi yle ole läinud...
Aga see tunne on mul olnud juba yle poole aasta ja temaga on mitmeid asju ära tehtud aga paar me pole... veel x)
Ma olin üsna pikka aega arvamusel et armastus esimest pilgust on täielik jama aga võta näpust. Juhtus nii.. et sõber pidi mind autoga koju viima aga enne läks ja võttis oma tuttava ka peale. Istusin taga ja siis see tema tuttav tuli ja istus minu kõrvale. Kui pead pöörasin ja talle otsa vaatasin, teadsin kohe et nüüd on jama majas :DD Armusin totaalselt ära.. Kohutavalt kena noormees. Õnneks oli tunne vastastikune ja see ilus aeg jääb mulle alatiseks meelde.
Mina tutvusin enda noormehega augustis 2005 ( interneti teel ) Meil saab koos olnud peagi 2 a .Meil on ühine tütar ( 10 kuune) . ja 1 juunil on meil pulmad .
minul oli küll esimesest pilgust armumine..kui ma teda seal nägin seismas (ta oli mu sõbra sõber), siis ma küll mõtlesin et tema ongi see õige..ja ma armusin temasse kohe..ja oleme juba 4 aastat koos olnud..ja ikka oleme sellised armunud,kui mitte rohkem,nagu suhte alguseski..usun armastusse esimesest pilgust
ma ei mäelta, millal oma armastust esimest korda nägin, aga eks mulle siis meeldima hakkas ka:D Samas ei usu, et tänaval näiteks keegi kõnnib vastu, vaatad korra silma ja oled läinud... Ei usu :)
ei kujuta ette...ma pean ikka inimest enne tundma, enne ei teki mingit erilist sidet....välimuse pärast ma kedagi armastama ei hakka...see on ma arvan niisama sõnakõlks.
Õigete inimeste vahel on kõik võimalik. Nimetagem seda kuidasiganes. See lihtsalt tuleb ise su juurde, ilma otsimata-siis oled leidnud selle õige!
Mina naeran ainult selle esimesest pilgust armastuse üle- mina usun, et on saatuslikke kohtumisi. Mul oli ka kunagi pea kolm aastat üks noormees, kui teda esimest korda nägin,siis arvasin, et see ongi see- mul oli temaga kohtudes omal kutt. Ma jätsin selle kuti maha, minutipealt, sest ma teadsin,et see, kes mu ees seisab, on mu unelmate mees.Nojah, ma kolisin kohe tema juurde, olime mölemad veendunud, et nii see on- armastus esimesest pilgust. Ja mis juhtus- tasapisi muutus mulle köik see, mis ma alguses tema juures imetlesin, vastuvöetamatuks. Seetöttu ütlen ma, et see oli saatuslik suhe- köik millesse armusin, seda ma pärast ei suutnud välja kannatada nt. tema tugevus ja visadus oli karjäärihimu ja tahe elus vöimalikult ruttu rikkaks saada- üleüldse oli materiaalne huvi esikohal. Tema armumine ja team hoolitsus tundus mulle närviajav- mul oli tunne, ta kohtleb mind nagu väikset tüdrukut ja mitte nagu naist.Ta ei teinud kompromisse, kui jutt käis vägivallast peres jne., mis mind algusest peale muljet avaldas- tema öiglusmeel, aga kunagi muutus ta ka nöudlikuks minu vastu- kompromissitult.Minu praeguse mehega oli aga nii, et ma ei möelnud mitte midagi erilist, imelik tunne oli ainult siis, kui tamind esimest korda suudles, ma nimelt arvasin,et möistus jookseb ajudest välja, et olen purupurjus ilma viinata ja nii ma siis kukkusin tema käte vahel lihtsalt kokku.Ja meil oli üheöö suhe,ma arvasin ka, et see jääbki afääriks, aga see afäär kestis ja kestis ja nüüd oleme neli aastat koos ja ikka veel kestab ja ma ikka vöin veel purupurjus olla ilam viinata.Aga ma arvan, et ma poleks teda ära "tundnud", nagu see esimese armastuse teooria räägib- see lihtsalt juhtus, et nii läks.
Mida pole olnud, seda ei usu kah...aga küllap mõnedel veab. Vaevalt et see kohe nii armastuse nime alla käib...
Veider on see,et ma ei salli joobes võõraid mehi,ning pealetükkivaid mehi.Pole iial sallinud kuid oma meest kohates oli ta mul veidike vindine,ning samuti hiljem pealetükkiv oma muside norimisega.Sellinne käitumine on väga vastuvõetamatu võõra inimese poolt,aga tema võttis mul esimesest pilgust jalust nõrgaks,ei häirinud mind see,et ta napsune oli,ei häirinud tema muside norimine.Tagandjärgi veider mõelda kuna endiselt selliseid inimesi ei salli,aga sellel õhtul oli kõik teisiti ja eriline:)
Ning tavaliselt võõrast inimest kohates ei tule iial mõttesse,et teda tahaks veel ja veel kohata kuid tema puhul ma seda mõtlesin ja saatus seda ka võimaldas...kolm kohtumist ühel õhtul,erinevates kohtades:)
Pole kunagu juhtunud, ainult raamatutest lugenud :)...sümpaatia võib küll tekkida, agamingit hullu keemiat kohe...ei tea!
Ka ei uskunud seda jama naersin sobrannade ule et armunud lollikesed,aga siis see juhtus,istusime uhises seltskonnas ja kui uksteisele otsa vaatasime vottis kohus oonsaks ja umbrust ka enam ei marganud nagu oleks puuga pahe saanud.Nuud usun kull seda esimesest silmapilgust armumist.
ei ega see tegelikult polnudki esimesest silmapilgust. Peale esimest pilku mõtlesin hirmuga, et ma teda enam kunagi ei näeks, ta oli mulle vastuvõetamatu. Aga siis läks nädalake mööda ja ma avastasin, et üha rohkem ja rohkem mõtles talle ja ootan , et me kohtuksime.
Mul nagu oli küll midagi aga nii et kohe oh selle mehe ma võtaks ei olnud.Mingi tunne küll südames kripeldas.
Meil ka sama lugu, ma ei ütleks, et kui teda esimest korda nägin siis mingi värin oli või võttis silmi eest mustaks aga miskit oli küll, nagu alatedvuses oleks midagi liigutanud või... äratundmise tunne või midagi sellist. Nagu magnetiga tõmbas teineteise poole, kummaline tunne...
Usun. Mul oli kohe selline vägev värin sees, kui oma tulevast meest nägin. Mingi aastakese jamasime niisama ja nüüd kolm aastat hiljem oleme ikka sama õhevil teineteisest kui alguses.
Ei olnud mitte mingisugust mõtet ka , et kokku jääme. Isegi, kui olime paar aastat koos elanud ei uskunud. Nüüd juba 10 aastat abielus ja ei taha me kumbki kuskile mujale.
|
OSCAR-2019
|
||
Kui esimesed viiskümmend miljonit inimest Internetti pärale jõudis, siis nad leidsid, et nett on päris äge koht. Kui kohale jõudis aga pool miljardit, siis oli nende seas juba nii palju värdjaid, et tuli hakata mõtlema, kuidas säilitada ülejäänud kasutajate terve mõistus. Tehti seal vahepeal, mis seal tehti, kuid lõpuks sündisid netis kitsama ringi sotsiaalvõrgustikud, mille üks tugevaid külgi on see, et inimesed saavad ise üksteist korrale kutsuda ja ise valida, kellega nad suhtlevad. Puhas geenius.
Mõnda aega tundus, et sotsiaalvõrgustikud on päris tore koht. Peagi sain näiteks Allan Martinsoniga sõbraks nii Facebookis, Twitteris, LinkedInis, Myspace’is, Flickris, Del.icio.usis, Nagis, Bloggeris, Skype’is, Quotistas, Quoras kui ka Google+is ja võimalik ka et Soundcloudis ja Wakoopas.
See kõik tõi mu ellu olulist lisaväärtust, sest minu sotsiaalvõrgustikud eesotsas Martinsoniga tõesti filtreerisid välja olulisi terakesi hulkade tarkusest ja see muutis ka kvaliteetsemaks minu meedia ja kultuuritarbimise. Ma leidsin üles uut muusikat, artikleid ja raamatuid, mida ma ise nii kergesti poleks leidnud.
Ma ise käisin Garage48-l välja idee teha kollektiivse lugemise start-upi tööpealkirjaga Bookmaps ning mitu inimest, kes arvasid esiti, et ma olin rääkinud Boobmapsist, istusid koos minuga öösiti üleval, et visioon ellu viia.
Ühel hetkel mõistsin, et see Bookmapsi värk võib kogemata osutuda kaikaks hermeneutilises rattavärgis ning hakata raamatute tähendusi vangistama, sest raamat sünnib ju iga lugemisega uuesti. Kellegi teise lugemiskogemus ja seosed on olulised vaid juhul, kui need eeslugejad on mingisugused olulised ajud, kelle puhul aga on loota, et nad arvavad raamatutest juba mujal nii ehk naa.
Raamatukaardistamise vastu huvi kaotanud, märkasin, et mingi rahvas oli hakanud postitama sotsiaalvõrgustikesse oma sportimise tulemusi aplikatsioonide kaudu nagu Endomondo, Runkeeper ja nii edasi. “Kasutaja läbis jalgsi 3 minutiga 42 meetrit ja kulutas 1 kalori”. Ilmusid välja ka mõned tõsisemad tulemused, näiteks Meikar lidus välismaal olles kogu aeg 14 kilomeetriseid ringe üsna normaalse ajaga, loodetavasti Lillost kiiremini aga kuna ma Lillo sõber ei ole, siis ma ei tea, mis ta aeg on ja ta on endast rohkem mulje jätnud kui mehest, kes armastab kaarte enda ligi hoida.
See selleks, kuid oluline on, et kunagi oleksin mõelnud, et see tulemuste vahetamine on nagu unistuse täitumine, korraga saavad kõik inimesed võistelda kõigi inimestega, ükskõik kus nad on. Me saaksime ju tõesti vaadata, kes on kõvem. Ja me saame järjest paremaks ju nii, sport muutuks populaarsemaks. Järjekordne iselutsiv jäätis. Ent ometi ei ole ma Endomondot endale kunagi installeerinud, sest samal ajal tajusin, et võrgustikes on tekkinud sellelaadse informatsiooni üleküllus ning kui algul oli põnev, siis täna jätab absoluutselt külmaks oma sportlike tulemuste avalikustamine ja mitte sellepärast, et nad kehvemad oleks kui teistel, vaid selles, et ma olen sõber liiga paljude inimestega. Ma olen jõudnud uude ajastusse.
Ütleme näiteks, et eelmine ajastu oli autoajastu ja autoajastu alguses võis igaüks sõita autoga nii kiiresti kui mootor võimaldas ja laupäeviti, kui inimestel olid pulmad, siis sõitsid nad läbi külade ja lasid signaali ja rahvas rõõmustas. Siis aga hankisid teisedki endale autod, kuni lõpuks selgus, et autoomanikke on rohkem kui neid, kellel autosid pole ning kogu rahvas istus hommikuti ummikus, reostas õhku ja tuututas. Vabadus oli läinud, kuigi autod läksid üha paremaks. Üleminek oli küps ja see, mis kunagi tundus vaid mõnedele kättesaadav ime, oli korraga igapäevane ja pinget täis.
Vot sama asi on juhtunud ka vähemalt minu ja ilmselt ka paljude mu sõprade sotsiaalvõrgustikega. Kui te tahate, et võrgustikest kasu oleks, siis tuleb vähem tuututada ning wc-sse minekuks ei pea Runkeeperi avalikku logi käima panema. See kõik toob mind aga Goodreadsi juurde, millega ma hiljuti ühinesin ning sain seal kohe tuttavaks Allan Martinsoniga.
Tänu Goodreadsile olen tõesti avastanud oma sõprade raamaturiiulist mitu väga lahedat raamatut, samuti tulevad kasuks kasutajate arvustused, kuid juba on näha ka kaks ohtlikku trendi, mis ilmselt mõjuvad päris lämmatavalt.
Esimene neist on Endomondo-tüüpi mehed, kes peavad iga lehekülje läbilugemisest teistele teada andma ning teiseks on mingid sotsiaalsed alpinistid, kes arvavad, et tegemist on kohaga, kus peaks hindama kõiki raamatuid, millega nad elus on kokku puutunud. Karupoeg Puhhile anname 4 punkti. Isa Goriot - noh, see oli igav, paneme kaks punkti. See kõik oleks neist nelja aasta eest ehitanud mingisuguse hiid-intellektuaal-avatari, kuid täna kahjuks loeksin parem Nigeeria spämmkirju kui laseksin sellisel oma feedis märatseda.
Minu meelest on Goodreadsis parim lugeda infot värskelt loetud raamatute kohta. Sellist inimest, kes oma reaalajas liikuvat kogemust jagab, on põnev jälgida. Huvitav võib olla ka see, kui mõni uus sündmus või uus raamat toob esile mõne seose vana raamatuga.
Aga huvitav pole see, kui te topite sinna kogu oma raamatukogu koos kokaraamatutega. Postmateriaalsuse suunas liikuval ajastul ei tule ma neid teilt laenama nagunii. Kui ma raamatut tahan, siis ma saan selle mingil moel kätte enne kui ma ketsid jalgagi jõuan panna.
Head Goodreadsi kontaktid on ka need, kes mõtlevad arvustusi kirjutades sellele, mida see arvustus annab kellelegi teisele, mitte ei jutusta ümber, mis täpselt raamatus toimus (vähemalt kirjutage siis ette, et spoiler* või nii). Aga ega muud ei olegi, lõppude lõpuks on igaühe kontaktidering ju tema enda kujundada.
|
OSCAR-2019
|
||
Töötab väljaspool kodu ja samal ajal lasub kodutööde ja laste eest hoolitsemise väga raske. See ei ole üllatav, et mõned naised kogevad stressi ja rolli konflikt, püüdes olla nii hea ema, hea koduperenaine ja hea töötaja (Crosby, 1991; Valdez & Gutek 1987). Aga Kummalisel uuringuid töö mõju naiste tervisele, ei toeta hüpoteesi, et naiste palgatöö, on vastuvõtlikumad närvi Mental Disorders (Crosby, 1991; Repetti jt, 1989 ;. Rodin ja Ickovics, 1990 ). Lisaks on olemas palju andmeid, et töötavad naised on vähem tõenäoline, et depressioonis kui koduperenaised (Anseshensel, 1986; Gore & Mangione, 1983 ;. Kandel jt, 1985) ning puuduvad uuringud tõestavad vastupidist (Repetti jt. , 1989). La Kelmid ja Haynes (Lacroix ja Haynes, 1987), mis kogub ja töötleb andmeid hiljutine uurimus teemal naiste vaimse tervise tähele, et peaaegu kõik oma leiud räägivad, et töötavad naised on tervemad. Ulatuses positiivset mõju töö naiste tervise, muidugi sõltub, millist tööd ta teeb, ja muid asjaolusid elu. Asjaolud mõjutavad meie suhtumist endale ja kogu maailmale, et omakorda mõjutab füsioloogilised ja psühholoogilised protsessid põhjustavad haiguse, või vastupidi, mistõttu on vähem tõenäoline (Sorensen & Verbugge, 1987). Näiteks Itskovich (Ickovics, 1989) leiab, et töötavad naised, kes tunnevad, et nende võimed on alahinnatud ülemusi vähem tervislik kui naiste tulemusi "väärt oma" tööd. Repetti ja tema kolleegid (. Repetti jt, 1989), kogudes andmeid mitmed uuringud, tulevad järgmised järeldused: kasutamise eest töö tervis on selgemad, kui naine ei ole abielus ja lasteta või abikaasa aitab teda kodutöödes, ja kui see see töötab sõbralikus õhkkonnas. Rodin ja Itskovich (Rodin ja Ickovics, 1990) usuvad, et see on raske tuvastada põhjuslikku seost; Võimaluse korral ja kui nad on vähem kui tervetel naistel sageli kodus töötada, valida kergem töö. Samas märgivad autorid, et andmed igal juhul ei toeta ideed, et stressi ja stress, mis on seotud töö, kahju naiste tervise.
Kui teil ühendada töö ja pere eest hoolitsema on nii raske ja nõuab närvipinge, siis miks ei ole me näeme arvu kasv psüühikahäireid ja närvisüsteemi rikked töötavate naiste seas võrreldes halbadele? Vastus sellele küsimusele võib leida ladustamiseks rolli teooria (rolli kogunemine teooria), mis ütleb, et kui inimene mängib erinevaid rolle samal ajal, see pole mitte ainult kogeda palju stressi, vaid ka saab veel "vent" ebaõnnestumise korral ühes rollid. Näiteks, kui lugesin väiksem kui edukaid ülikoolis loengu, siis koju ja mängib mu poeg, ma mõistan, et mu elu on ikka palju häid ja kiiremini toime tulla stressi. Seevastu edukas töötav naine on vähem ärritunud, kui lapsed on tema närvid, midagi ta ei vasta või enam ei vaja. Mängib erinevaid rolle samal ajal on meil alternatiivsete enesehinnang, kontrolli oma elu üle ja sotsiaalse toetuse (Rodin ja Ickovicks, 1990).
On mitmeid uuringuid, mis kinnitavad teooria ladustamise rollid (Crosby, 1991; Kibria jt, 1990.). Näiteks statistika kohaselt (vt.: Baruch & Barnett, 1986, 1987), naistöötajate ise usuvad, et nende olukord palju kasu kui kahju. Teised uuringud näitavad, et töötavad naised kipuvad olema rohkem rahul oma kodu ja pereelu (Crosby, 1987). Crosby (Crosby, 1991) leiab, et kuigi mitmed rollid, mis on ühendada töötav ema, ära võetud ta palju aega ja võib põhjustada stress, saadud kasum tõttu see kaalub üles kahjud. Paljud rollid anda elu ja anda meile erinevaid "varrukad", et aidata teil tekib rike (Crosby, 1991).
Paljud naised töötavad, sest nad vajavad raha. Ühes erinumber "Time" ajakirja 1990. aasta sügisest avaldanud järgmised andmed: 1988. aastal kaks palgad tõid vaid 6% rohkem kui üks palk 1973. Kuid sotsioloogilised uuringud näitavad, et paljud naised töötavad, sest majanduslik vajadus, ei oleks jäänud oma tööd, kui äkki enam ei vaja raha (Hiller & dyehouse, 1987). Vastavalt Doyle, "raha ei ole ainult materjali väärtus, nad annavad oma omaniku kaalu ühiskonnas ja enesehinnangut. Naised avastas tõde, et mehed on tuntud juba pikka aega: meie ühiskond väärtustab üksikisiku ja tema äri, kui palju ta teenib »(Doyle, 1983, lk. 171). Ühesõnaga, paljud naised tahavad töötada (või saame öelda, et neil on seda vaja).
Enamik inimesi üles kasvanud süüdimõistmise vaieldamatu väärtused õiglus ja võrdsus, ilmselgelt ebaõiglane kohtlemine naiste vastu põhjustab ebamugavustunnet.
Paljud meist kasvas välja idee, et maailm on aus ja õiglane ja et igaüks saab selles elus, mis väärib ja väärivad mida üks saab. Me peame uskuma, et see on nii, sest muidu me peame midagi tegema, et võidelda ebaõigluse või süütunnet ja ebamugav kohtumine põhjendamatut diskrimineerimist, nii et me silmi sulgeda ja jätkata arvata, et midagi halba juhtub meiega, kui meil on õigus käituda. See mõiste "selline on elu", vastavalt sotsiaalpsühholoog MJ. Lerner (M. J. Lerner, 1980), sageli aitab nii meestele kui naistele, et õigustada ilmne sotsiaalne ebavõrdsus, sealhulgas sooline ebavõrdsus, mis me me räägime. See kontseptsioon toob kaasa ka naistega seotud negatiivsete stereotüüpide peetakse "nõrgem", et selgitada nende madalama staatuse ja madal palk. See tendents halvustama võime teatud sotsiaalsesse gruppi, kus me tegutseme, et operatsioon võib olla ratsionaalselt põhjendatud, on juba ammu märganud sotsiaalpsühholoogia (vt.: Allport, 1954). Võitlus on ohtlik, sest paljud inimesed peavad uskuma, et "kõik on korras, elu on lihtne" ja ei pea midagi muuta. 4. peatükis näeme, et traditsioonilise rollijaotuse meeste ja naiste vahel on ka karuteene mehed.
Küsimused aruteluks: 1. Medical Vana Vene riigi. Üldised omadused. Traditsiooniline meditsiin, paganlus. "The Tale of Peter ja Fevronia". Kloostri meditsiinis. Ilmalik meditsiinis. Sanitaartehnika puhul. Ettekanne sisuliselt ja ravimeetodeid haigused. 2. Medicine Moskva. XV - XVIII sajandil. Traditsiooniline meditsiin. Ilmalik meditsiinis. Apteeker järjekorras. koolitus
Arheoloogilised uuringud näitavad, et territooriumil kaasaegse Venemaa ürginimese oli talupidaja ja kariloomade on 6-8000 aastat eKr. Selles piirkonnas primitiivne inimesed tõid koduloomad protsessi lahendamise ja loomulik areng uute põllumajanduslike alade. Sellised liikumised olid vajalikud uute karjamaad ja maa
Sihid ja eesmärgid: 1. tutvustada õpilastele tingimusel, sünnitusabi ja Pediatrics Venemaal XVIII ja XIX sajandil. 2. eesmärgi saavutamiseks vaja mõista õpilaste sünnitusabi ja pediaatria Venemaal. Loogiline struktuur ja põhielemendid tööhõive: Probleem võidelda laste haigestumus ja suremus Venemaal XVIII sajandil. Rolli selle probleemi lahendamiseks töötab MV
Ajalugu meditsiin kui teadus. Ülesanded ajaloo ravim. 2. allikad History of Medicine ja nende liigitus. 3. Healing primitiivne ühiskond. 4. Traditsiooniline meditsiin. 5. Temple meditsiinis. 6. mütoloogia ja meditsiinis. 7. Sanitaartehnika kultuuri iidsed tsivilisatsioonid. 8. Meditsiin Vana-Mesopotaamia. 9. Vana-Egiptuse meditsiinis. 10. Medicine Vana-Hiinas. 11. Meditsiin
Ajalugu meditsiini teaduse ja akadeemilise distsipliini primitiivne ühiskond: päritolu empiiriline tohterdamine suurriikide iidse Ida: omadused paranemise ja meditsiinis (IV aastatuhandel eKr E. - V sajandil Hr E ....) Meditsiin iidse tsivilisatsiooni Vahemere (lõpuni III aastatuhandel eKr. . E. - V sajandil hr E.) Meditsiin alguses ja klassikalise keskajal: etapid teaduslike-mine suunas (V - XV saj) ...
Sõjaline psühholoogia haru psühholoogia. Teema sõjalise psühholoogia. Peamised põhimõtted, meetodid ja ülesanded sõjalise psühholoogia. Riigi ja arenguperspektiive sõjalise psühholoogia kui teaduse ja võimalusi rakendada oma saavutusi süjaväeõppuste. Põhjused suurenenud rolli sõjalise psühholoogia ja selle staatuse. Arenguperspektiive sõjalise psühholoogia ja kuidas seda rakendada sõjalise saavutusi
Asutajad riigi sünnitusabi ja günekoloogia on: + NM-Maksimovic Ambodik + VF Snegirev + AY Krassovsky - SG Zybelin autori esimese riiklikke suuniseid sünnitusabi "povivaniya kunsti või teaduse ja Babic juhul" on - ML Lomonossov - SA Gromov - SF Hotovitsky + NM-Maksimovic Ambodik - VF Snegirev kiri
Reeturlikud rünnaku natsi-Saksamaa meie riigis takistanud saavutus saada arengukavade ja veterinaarmeditsiinis. Aga see pani aluse lubatud fenomeniga loomataudid, sest see on alati nii olnud varasematel sõjad. Heaolu tingimusi kariloomade evakueerimine anti Ida piirkondades riigis. See annab kvaliteedi veterinaar- ja sanitaarseadmete tootmine
Emade suremus (juhtiv indikaator) - arvutatud 100 000 elussünni kohta 1992. Venemaal oli 56-60, Stavropoli piirkonda - 90-100. USA - 10-12, Lääne-Euroopas - 6-8, Aafrikas - 300. 1998. aastal. Emade suremus Venemaal oli 44-46, Stavropoli piirkonda -26-28. Ameerika Ühendriigid - 8-10, Lääne-Euroopas ja Jaapanis -
|
OSCAR-2019
|
||
Masing esindab seisukohta, et lisaks Jeruusalemma kogudusele oli algusest peale oluline ka Galilea kogudus ja et nende koguduste vahel valitses rivaliteet esikoha pärast. Masing on veendunud, et Galilea koguduse tähtsus on teenimatult maha vaikitud (kuid peegeldub veel mõningates evangeeliumide pärimuskihistustes), ning arvab, et selle taga on olnud Jeruusalemma algkoguduse soov olla ainus algkogudus.
Jeruusalemma algkoguduse meestele (kelle esindajateks on Peetrus ja Jeesuse vend Jaakobus, kellest teab rääkida ka juudi ajaloolane Josephus Flavius) heidab Masing ette ülbust ja võimuiha ning toob selle kohta rohkesti näiteid.
Ta kirjutab: «/—/ Jeruusalemma kogudus on püüdnud kõikjal kehtestada oma ülemvõimu. Samaarlasile võisid ju ainult Peetrus ja Johannes (s.t Jeruusalemma võimumehed. – J. L.) vahendada õiget Püha Vaimu (Ap 8:15), ning Korneeliuse lugu, mis ignoreerib Kaisarea Filippust, on päälegi veel väga selge ja kurb näide sellest, kuidas rejudaiseerijad on mõistnud Kristuse õpetust (Ap 10:1–11:18).» (Meil on lootust, 1998, lk 238)
Juba nimekas 19. sajandi teoloog Ferdinand Christan Baur (1792–1860) oli eristanud algkristluses kahte peamist konkureerivat suunda – juudakristlust (mille peaesindajaks ta pidas Peetrust) ja paganakristlust (mille peaesindaja oli Bauri meelest «paganate apostel» Paulus). Nende kahe suuna leppimisest ning Moosese Seadusega seotud vastuolude ületamisest sündis Bauri arvates varases kristluses uus kvaliteet, mida Baur tähistab mõistega «varakatoliiklus».
Nagu tänapäevane algkristluse uurimine, nii arvestab ka Uku Masing veelgi suurema hulga erinevate algkristluse rühmitustega. Eriti paelub teda neist üks, mida ta ise on nimetanud Toomakristluseks. Masing kirjutab: «Võib-olla on mõnel teoloogil Oxyrchynchose logion’e (Kesk-Egiptusest Oxyrchynchosest leitud Jeesuse sõnade kogumik. – J. L.) uurides olnud samasugune tunne nagu mõnd muusikapala kuulates.
Midagi taolist pakkusid mulle vähemalt «Tooma teod» (TT) (varakristlik teos, mis jutustab apostel Tooma reisist Indiasse. – J. L.), Saalomoni oodid (süüriakeelne varakristlik hümnide kogumik. – J. L.), lugu Joosepist ja Asenathist (tõenäoliselt Aleksandria juutkonnast pärinev romaanilaadne jutustus ühe egiptuse preestri tütre pöördumisest juudi usku. – J. L.), mõned tekstid vanemast süüria ja mandalaste (ainus tänapäevani säilinud gnostiline rühmitus. – J. L.) kirjandusest, teatud mõttes ka Johannese evangeelium. Seepärast ja just väga vanade TT-de pärast kujundasin endale aastal 1950 pildi kristlusest, mida nimetasin «Toomakristluseks». TE avastamine ja selle tõlge Leipoldti poolt (Johannes Leipoldt, saksa Uue Testamendi teadlane. – J. L.) aastal 1958 oli mulle viimaseks tõendiks, et mu arusaam ei ole väga kaugel tõest. Pääle Jeruusalemma (Jaakobuse ja Peetruse ja Pauluse) kristluse on olnud veel kolmaski, omapärane vana kristlus. Selle kirjandust võib nimetada niihästi gnostiliseks kui ka ekstaatiliseks.
Kuid ei piisa ühestki säärasest iseloomustusest. See kirjandus on nende inimeste elutunde sete, kes veel Jeesust olid näinud, teda Jumalaks suutsid kujutella ja seetõttu temaga koos õigete inimestena (või jumalatena) olid elanud. Nad elasid «uues maailmas», sest nad ise olid saanud uueks. Nad olid vabad. Vabad sunnist olla need ja jääda nendeks, kes nad olid. Vabad sunnist jääda patusteks inimesteks, või teisi sõnu: nad suutsid meelt parandada ja areneda. /—/
Need kristlased /—/ said vabadeks inimesteks, sest nad tunnetasid, et tema, Jeesus ja inimene, oli ühtlasi Jumal. Tema lunastas nad paratamatusest jääda oletatava paratamatuse orjadeks, sest temas ja tema läbi muutus võimatu võimalikuks.» (Meil on lootust, 1998, lk 237–238)
Toomakristluse suhetest teiste algkristluse suundadega järeldab Masing: «Kristliku kiriku tekkimine pole olnud mingi idüll kahe omavahel leppinud rivaaliga, vaid äge võitlus erinevate suundade ja valitsevate keskuste vahel. Johannese evangeeliumi on tõenäoliselt mitmeti ümber redigeeritud, et saavutada sellele üldist tunnustust. Seeläbi anti toomakristlaste ringile väike võimalus edasi eksisteerida. Kuid mitte enamat. Ajaloos aga muutub just selle ringkonna maailm ikka ja jälle elusaks, mida juhtub väga harva kõrgi Jeruusalemma algkoguduse maailmaga.» (Ibid., 240)
Erinevate vaadete ja rühmituste paljusus varases kristluses on tänapäeval varase kristluse uurijate hulgas üldtunnustatud tõsiasi. Ükski tõsiselt võetav teadlane ei usu enam tänapäeval varakristliku ajalookirjutamise enda poolt loodud pilti ühtsete vaadetega kirikust, kus alles pärast apostlite surma hakkasid levima eksiõpetused, mis kiriku killustasid. Ka müstilist aspekti on hakatud varases kristluses taas rõhutama.
Lapsi on jäänud väheks ja nendestki kasvab suur osa, nagu oleksid nad nõgesed prügikasti taga. Ainekeskse õppe tagajärjed annavad end tunda igal sammul, eriti maal, ning peegelduvad elupõletamises, hoolimatuses, ükskõiksuses, joomises, saamatuseski.
Ainete õppimisele orienteeritud kool, milles inimeseks kujunemine oleks nagu tasuta kaasanne, vajab muutmist.
Lihtne on ühe hingetõmbega öelda, et oleme kõik ühiskonna liikmed ja samal ajal ka kultuuri esindajad. Hoopis raskem on üldistada, mis sellest tõigast tuleneb. Kuidas tuleks seda tõsiasja päev päeva kõrval elades arvestada ja mõtestada? Ning kui võimalik see on? Raske on tunnistada, et ei tea ega oska seda ja aru ka ei saa.
Eesti on mitmes mõttes raskelt ületatavas kriisis, aga peamine, mille mõju ulatub ka kõigisse teistesse kriisidesse, paljudesse asutustesse ja kodudessegi, on kõlbeline kriis.
Ei saa öelda, et väärtustest ei räägita ega kirjutata. Küsimus on muus! Selles, milliseid väärtusi oleks vaja hoida ja milliste pärast muretseda, milliseid väärtusi peaksid inimesed oma hinges kandma.
Just vaimsus on haritud inimeseks kujunemise eeldus. Paraku on paljudel puhkudel põhiliseks väärtuseks saanud hoopis raha, asjad ja karjäär mis tahes hinna eest. Veel peaks olema kesksete väärtuste hulgas oma ja teiste inimeste vabadus ja iseseisvus, Looja ja loodus, tervis, au, väärikus, südamlikkus, inimlikkus.
Peaks olema arusaadav, et ei saa haritud inimeseks pidada seda, kel on küll mitmesuguseid tunnistusi koolide ja kursuste läbimise kohta, aga inimlikku headust, hoolivust, heldust, andestust, usaldust ei ole tema juures märgata. Pahatihti näemegi, et inimesed on seadnud ennast rakkesse selleks, et vedada just vastupidises suunas. Ei piisa, kui väärtustest ja voorustest rääkida vaid mõne püha puhul ja möödaminnes.
Arutleme praegu hariduse üle ja nendime, et seda ei saa keegi kellelegi kuskil anda. Haridust ei saa ka võtta, osta, müüa ega vahetada. Anda saab paberi mingi õppekava kohaselt korraldatud õppe läbimise kohta. Nii ühiskonnas kui ka kultuuris on väärtused, normid, müüdid ja tabud, aated, huvid ja ideaalid, mis põimuvad inimeste hoiakuid ja suhtumisi, mõtlemist, tundmist ja käitumist mõjutavaks süsteemiks.
Mitmed Eestis tehtud uuringud on andnud enam-vähem sarnase tulemuse: umbes 70% inimeste normatiivsest käitumisest sõltub moraalist, umbes 20% sotsiaalsest kontrollist, mis toimub nii vahetult kui ka vahendatult, nt massiteabevahendite kaudu. Vaid 10% käitumisest sõltub administratiivsest kontrollist, mille teenistuses on igat liiki inspektorid, politsei, prokuratuur, kohtud ja vanglad, lühemalt öeldes: sunni- ja survemehhanismidest. Seega on küsimus ka moraalis.
Õpe Eesti koolis on korraldatud tehisrütmide kohaselt. Põhiprotsessiks peaks olema mitte õppimine või õppetöö, vaid lapse areng. Järelikult tuleks hoida ja tugevdada kõike seda, mis laste arengut soodustab, ja muuta, vähendada, ei, kõrvaldada kõik, mis arengut pidurdab või raskendab.
Praegune olukord, kus eesmärgiks ei ole seatud ei laste ega täiskasvanute areng ja haridus, vaid hindamine, testide-eksamite sooritamine, lähtekohaks õppekava, mitte sotsiaalne vajadus, ei saa mitte kuidagi imetlemise ja rahulolu objektiks olla. Teadmised on vajalikud, aga need ei ole veel haridus!
Ka teadmised koos nende kasutamise oskusega ei ole veel haridus! Teadmiste, oskuste ja kogemuste ühtsuses kujuneb kvalifikatsioon, aga mingil alal edukaks tegutsemiseks on kõrge kvalifikatsiooni kõrval vaja ka õiget orientatsiooni, tugevat motivatsiooni, laia silmaringi, tahet, huvi…
Kui lastevanemad ei pööra tähelepanu sellele, et lapsed muudetakse eneseimetlemist võimaldavate tulemuste saavutamise vahendiks, siis väärivad kaastunnet nii lapsed kui ka nende vanemad ja vanavanemad.
Ühtsuskooli printsiipide järgi tegeldakse selliste õppeainetega, mille omandamise korral oleks võimalik pääseda järgmisse klassi ja järgmisse kooli. Mis saab pärast viimase kooli lõpetamist või sel juhul, kui mingil põhjusel tuleb õpingud koolis katkestada? Seda ei oska ega soovi seletada mitte keegi.
Täiesti võimalik on korraldada lapse kasvukeskkond mitte ainult selliseks, et laps tahaks palju teada ja osata, vaid et ta tahaks aru saada ja uskuda, armastada ja olla armastatud, austada vanemaid, hoida elu ja ilu, hoolitseda nõrgemate eest, olla aus ja õiglane, puhas ja täpne…
Haridus on õpetuse, kasvatuse ja kogemuse ühtsus, mis ilmneb valmisolekuna tegutseda otstarbekalt, õigeaegselt, süsteemselt, efektiivselt. Hariduse mõõduks on ettenägemis- ja äratundmisvõime.
Õnneks on annet Maarjamaale jagunud ohtralt. Paljud on kujunenud üpris haritud inimesteks mitte tänu koolile, vaid hoolimata koolidest.
Iga inimene on mingil alal andekas! Hoidkem enda ja laste andeid, seda, mille poolest Looja on kellegi vastu helde olnud! Tuletame aeg-ajalt meelde laulusalmi, mille sügav sisu üha selgemalt välja paistab: «Oo, Eestimaa, oo, sünnimaa, kuni su küla veel elab, elad sina ka!»
Taluperemeeste ja -naiste koolitus ei saa sarnaneda spetsialisti kui pelgalt palgatöö tegija koolitusega: peremehel-perenaisel on maaeluks vaja omandada süsteemne mõtlemisviis, vastasel juhul saab tööd palju ja aega jääb vähe, aga rõõmu ei olegi. Seda saavad Eestis lastele õpetada kahjuks enamasti veel vaid vanavanemad, ka vanematest on suur osa juba vääras õppes üles kasvanud.
Eriti sandis olukorras on praegu need Eesti maalapsed, kes tahaksid kasvada oma vanematele toeks ja suuteliseks jätkama vanemate ja vanavanemate elutööd. Ühel päeval peaksid nad olema võimelised inimest ja loodust, majandust ja tehnikat, energeetikat, organisatsiooni ja kõike muud talus olulist süsteemiks põimima ja tõusma tasemele, kus vanemad võiksid südamerahuga talu noore peremehe nimele kirjutada. Oleks see vaid nii lihtne, et kirjuta paberid ringi ning hüüa: «Tehtud!»
Mitusada aastat on Eestis teatud, et taluperemeheks kasvamine eeldab tünnilaua- ja ankruketiseaduse tundmist. Tünn peab vett vaid nii palju, kui kõrge on kõige madalam laud, ja kett peab nii palju, nagu peab kõige nõrgem lüli. Töörõõmu jagub maal kõigile, aga saagirõõmu vaid neile, kes tunnevad ja austavad loodust ja loojat, suudavad süsteemselt mõtelda ja aastaid ette arvestada.
|
OSCAR-2019
|
||
Eestlane on tubli tööinimene – kohusetundlik ja täpne. Hoolitseme hästi oma kodu eest, auto eest, hoiame oma lähedasi, kuid sageli mitte piisavalt iseend.
Haigestumine südame- veresoonkonnahaigustesse on Eestis kõige sagedasem surma põhjus. Kui Eesti on Euroopas ja maailmas tuntud oma innovaatilisuse poolest ning esirinnas erinevate IT lahendustega, siis kahjuks on Eesti juhtival positsioonil ka südame- veresoonkonna haigustesse haigestumise poolest, nii Euroopas kui ka maailmas.
Hea tervis tähendab head ja kvaliteetset toitu. Tulles tagasi autonäite juurde, ei tangi me autot kunagi ebakvaliteetse kütusega, kuna vastasel juhul auto lihtsalt ei tööta. Kuid miks tangime oma keha halva kütusega?
aastal korraldatud Eesti täiskasvanud rahvastiku tervisekäitumise uuringu andmetel ei söö 74% mehi ja 62% naisi köögivilju nädalas kordagi või sööb vähem kui soovitatud. Armastame väga magusat ja liha ning rasvaallikana on ülekaalus loomne küllastatud rasv.
Oma töös, kliente nõustades, jääb sageli kõrvu 2 kõige tavalisemat vastust: tervislik toitumine on kallis ja aega on vähe ehk siis tervislik toitumine on aeganõudev. Siinkohal lükkaksin julgelt mõlemad väited ümber: juurvili, puuvili, kvaliteetne liha, kala, muna, piimatooted ja täisteravili ei ole targalt ette planeerides ja nädalamenüüd läbi mõeldes üldse mitte kulukam, kui kehale mittesõbralikumad alternatiivid. Pigem jääb ühelt poolt võib-olla asi pigem toiduvalmistamise oskuste taha, teiselt poolt lihtsalt mugavuse või harjumuste küüsi. Ajaplaneerimist on alati võimalik tõhusamaks muuta – käia poes poenimekirjaga ja nädalamenüüd ette planeerida ning teha mingi osa ettevalmistusest ära eelneval õhtul, hommikul või nädalavahetusel. Ka hommikusöögi ettevalmistused saab teha eelmise päeva õhtul (näiteks kaerahelbeid ligunema pannes või marjad blenderisse sulama kallates), vahepalasid töö juurde saab muretseda nädala alguses korraga kogu nädalaks.
Sageli on probleemiks ebaregulaarsus. Meie keha töötab 24/7 ja me vajame energiat (kvaliteetset). „Hommikusöök on tegusa päeva algus“ on vägagi tuntud väide ja olen sellega 100% nõus. Vahelejäänud hommikusöök paneb meid tahes tahtmata rohkem sööma lõunal või ka õhtul, samuti koormame me ebamõistlikult oma keha – öösel on veresuhkru tase langenud ja hommikul oleks kasvõi kergemgi süsivesikuterikas eine (koos valguga) väga vajalik. „ma ei suuda hommikul mitte midagi süüa“ on ka üks üsna sage väide, mida kuulen, kuid tegelikult on küsimus harjumuses – iga uue harjumuse loomine ongi esialgu raske. Ja kui õhtul vähem sööme, on ka hommikul kõht rohkem tühi.
Emotsioonid ja toitumine on teema, millest kuuleb järjest rohkem. Mitte iga kord ei haara me toidu järgi ainult tühjast kõhust tingituna. Nälg ei pruugi olla ainult füüsiline, vaid sageli ka emotsionaalne. Kasutame just toitu teinekord lohutajana, viha vaigistajana aga ka igavuse peletajana. Samuti oleme mõjutatud väga välistest stiimulitest alates reklaamist ja lõpetades kaupluste toodete väljapaneku loogikaga ning hommikusest värskete saiakeste lõhnast juba poe sissepääsu juures. Me elame ajas, kus suure energiasisaldusega toit ja jook on väga lihtsalt kättesaadav.
Piisavalt juurvilju – võimalikult erinevad, nii toorena kui ka töödeldult, ideaalis 3 klaasi (tükeldatuna) päevas
Pööra tähelepanu taimsetele rasvaallikatele (küllastumata rasvad) – pähklid, seemned, avokaado (mõistlik kogus)
Teiseks hea tervise aluseks on piisav liikumine. Kui veel paarkümmend aastat tagasi ei olnud igapäevane vähene liikumine probleem, siis seoses elujärje paranemisega (auto või mitme auto omamisega peres), istuva iseloomuga töökohtade paljususega ning füüsilist pingutust nõudva töö kahanemisega jm põhjustega seoses, on jäänud inimeste igapäevane liikumine vähesemaks. Kui vaadata keskmise kontoritöötaja igapäevaseid samme, siis jäävad need keskeltläbi 3000 – 4000 juurde, mis on igal juhul madal. Üks vanem Haigekassa poolt läbiviidud uuring kinnitas kurba tõsiasja, et vaid kuni 15% meestest ja kuni 10% naistest harrastab regulaarselt sporti. Vähene liikumine on üks südame- veresoonkonnahaigustesse haigestumise riskifaktor.
Piisav igapäevane liikumine on meile vajalik mitmel tasandil: seda vajavad nii meie lihaskond kui ka luustik, samuti süda. Oluline on leida endale selline liikumisviis, mis meeldib. Väga raske on end motiveerida tegema midagi, mis tegelikult ei kutsu ega kõneta. Kõige lihtsam liikumisviis on jalutamine – lihtsalt tehtav, ei nõua mingit erilist varustust ega spetsiaalset kohta. Samuti on kõndimine jõukohane pea kõigile. Mitmed uuringud kinnitavad kõndimise positiivseid toimeid sh südameinfarkti riski vähenemine 35 % (kõndides kokku 3 tundi nädalas). Kõndimine vähendab ka osteoporoosiriski, kuna aitab parandada luutihedust.
Rääkides treeningust, pööraksin kindlasti tähelepanu ka lihastreeningu tähtsusele. 30ndates eluaastates hakkab toimuma taandareng ja järk-järguline lihasmassi vähenemine, rasvkoe kasv ning liigeste liikumisulatuse vähenemine. Seda viimast mõjutab lisaks veel ka istuv ja sundasenditega töö. Mida madalam lihasmass, seda väiksem jõudlus, samuti aeglasem ainevahetus ja halvem üldine enesetunne. Hea lihastoonus mõjutab ka meie rühti. Kahel korral nädalas jõusaalis raskusi tõstmas käia oleks igati soovitatav, esialgu kindlasti mõne teadja treeneri valva pilgu all, kuna iseseisvalt võib kasu asemel rohkem kahju teha, samuti sobivad lihasvastupidavuse treenimiseks erinevad rühmatreeningud nagu näiteks FunctionalBody, Pump-treeningud, TBA jm.
Viimasena tahaksin arutleda mõne sõnaga stressist ja puhkamisest. Meie kui tublid tööinimesed ei oska sageli puhata. Viimasel Vaimse Tervise Kuul (oktoobris 2017) oli fookuses tööalane läbipõlemine ja stress, septembris läbiviidud uuring tõi välja, et pea 20% inimestest tegeles tööga ka puhkuse ajal. Meil on alati kuhugile kiire ning tahame veel paremini, kaugemale ja kõrgemale. 2017. aastal Baltimaade elanike seas läbi viidud uuring tõi välja, et enam kui pooled eestlastest kogevad regulaarselt stressi, mis mõjutab meie tervist veelgi enam.
Iga päev peaks olema 30 minutit iseenda jaoks – sageli anname kogu oma aja ja tähelepanu teistele, kuid ainult andes on meie enda tass varsti tühi. Selle 30 minuti ajal tee seda, mis sulle meeldib ja nö sinu tassi täidab – on see siis muusika kuulamine, raamatu lugemine, jalutamine, mediteerimine või mis iganes. Et ideedest puudust ei tuleks, olen soovitanud oma klientidel teha külmkapile nimekiri nendest lemmiktegevustest, et sealt siis valida saaks.
|
OSCAR-2019
|
||
President Arnold Rüütel viibis viiepäevasel töövisiidil Ameerika Ühendriikide läänerannikul Kalifornia osariigis San Francisco linnas.
«Põhimõtteliselt läks visiit väga korda – hoolimata sellest, et päevase visiidi kõrval tuli ööd pühendada Eesti ajakirjandusega suhtlemisele,» kinnitas Eestisse naastes presidendi avalike suhete nõunik Eero Raun Eesti Kirikule.
Kohtumisel Sunnyvale’i linnapea Ron Swegles’i ja kohaliku kaubanduskoja liikmetega tutvustas president Eesti ettevõtluskeskkonda. Eesti riigipea külastas linnas paiknevaid globaalse tegevusega tehnoloogiaettevõtteid, mida laiemalt teatakse kohanime Räniorg (Silicon Valley) järgi. Ülituntud internetifirma Yahoo! tegevusest andsid ülevaate ettevõtte kaasasutaja David Filo ja tegevjuht Dan Rosensweig, kes väljendasid ka huvi koostöö vastu Eestiga.
Eesti riigipea külastas veel USA rahvusliku kosmoseuuringute keskuse (NASA) Ames’i uuringukeskust, kus tutvustati eeskätt NASA tööd planeet Marsi uurimisel, aga ka koostööd egiptoloogidega.
Kohtumisel Eesti päritolu riskikapitali investori Steve Jürvetsoni ja mitme teise kohaliku majandustegelasega kõneldi võimalikest koostöö valdkondadest ning tõdeti, et Eestil on Silicon Valley’s igati hea maine.
Kalifornia ülikooli San Francisco Mission Bay teaduslinnakus külastas president kvantitatiivse biomeditsiini uurimiskeskust (QB3). Keskuse juht dr Douglas Crawford tutvustas teadustööd, mis võimaldab näiteks vähihaigete ravimisel 48 tunniga välja selgitada, kas alustatud ravi on juba andnud tulemusi.
President Rüütel, kes teadlase ja kunagise kõrgkooli rektorina on ka ise põhjalikult tegelenud biotehnoloogia-alase uurimistöö arendamisega, ütles, et Eesti teadlaskonna sellealane tugev potentsiaal võimaldab kindlasti edendada vastastikku kasulikku koostööd.
Visiidi viimasel tööpäeval oli president Stanfordi ülikoolis, kus kohtus endise USA kaitseministri dr William Perry’ga ja esines kõnega Stanfordi ülikooli rahvusvahelise julgeoleku ja koostöö keskuses.
Stanfordis asuvas president Hooveri instituudis tutvus president Eestit puudutavate dokumentide arhiiviga. Seal leiduvad dokumendid Eesti delegatsiooni tegevusest Pariisi rahukonverentsil ja suursaadik K. R. Pusta isiklikust arhiivist, samuti USA toiduabi korraldamisest vene emigrantide lastele Eestis pärast Esimest maailmasõda. Hooveri instituut on kogunud ka materjale liivlaste rahvuslikust ärkamisliikumisest ja helilinte Raadio Vaba Euroopa eestikeelsete saadetega.
Visiidi tulemustest kõneldes ütles Eero Raun, et loodetavasti veel sel suvel külastavad Eestit nii Stanfordi ülikooli julgeolekupoliitika helgemad pead kui ka mõni Silicon Valley’ga seotud investor, kellele Eesti pakub huvi.
19. sajandi teisel poolel hakkas hernhuutlaste osa ja mõju vähenema, siin etendasid olulist osa ühiskonnas toimunud majanduslikud ja sotsiaalsed muutused, sekulariseerumine jm.
Pikka aega on vennaksed kuulunud ühe eraldi osana luterliku kiriku rüppe ja seda liikumist toetasid või selles osalesid ka luterlikud vaimulikud, ent tänapäeval töötavad vennaksed luterlikust kirikust lahus. 1989. aastal taastati vennastekoguduse evangeelne tegevus. Eesti Evangeeliumi Vennasteühing (EEVÜ) taasregistreeriti küll 28. veebruaril 1997, ent selle nimekuju all alles 10. märtsil 2005.
Eelmisel aastal oli vennastel veel teinegi tähtpäev, möödus 70 aastat Eesti Evangeeliumi Vennasteühingu asutamisest (8.04.1939). Hernhuutlaste Liivimaale jõudmise 280. aastapäeva ja vennasteühingu asutamisest 70 aasta möödumise puhul on toimunud mitmeid üritusi. Nii peeti 12. juulil Misso osakonna palvelas tähtpäeva-aastale pühendatud avatud koosolek väliskülalistega. 20. juulil koguneti EEVÜ Tartu Karlova keskusesse kuulama misjonäride Helmuth ja Endla Rüdmiku poegi dr Andres Rüdmikut ja Markus Rüdmikut.
1. ja 2. augustil tähistati Koonga vallas Pikavere palvemaja 179. aastapäeva, mis oli kogu tänapäevasele vennasteliikumisele eeskujuks. 8. augustil peeti vennasteühingu Avinurme osakonna Laekannu mälestuskivi juures järjekordne mälestustund. 25. oktoobril toimus Antslas vennasteliikumise ümmargusi tähtpäevi meenutav jumalateenistus.
Kus töötavad tänapäeval õed-vennaksed? Täpset vastust on raske anda, ent praegu on Eestis üle kümne palvela, kus tehakse usutööd. Olgu siinkohal lisatud, et vennasteliikumine on eriti laiaulatuslik Lõuna-Ameerikas Argentinas, Brasiilias, Mehhikos ja Aafrikas Tansaanias.
Eesti vennasteliikumist iseloomustab tänapäeval misjonimeelsus. Kahjuks pole Eestis misjonikoole. Misjonäri mõõdupuuks peetakse rahva seas kas kirikuõpetajat või EEKBKL jutlustajat. Misjonäri kutse ja amet on midagi hoopis muud. Kes tahab teha misjonitööd või seda juba teeb, peab palju õppima, et saada tõeliseks misjonäriks. Eestis töötab praegu mitu misjonäri ja vennasteliikumisele on nad eeskujuks.
Tänavuse aasta misjonitöö tippsündmus oli Lootuse festival Tallinnas Saku Suurhallis. Siin etendati lastele näidendit «Puzzle», kuulati Franklin Grahami jutlusi. Kolmepäevaselt ürituselt saadi kogemusi, kuidas tehakse misjonitööd Ameerikas. Seni teati üksnes Eesti vennasteliikumise misjonitöö tegemisest viimase viiekümne aasta vältel. Pühapäeviti peeti palvemajades hommikune peajumalateenistus. Pärast lõunaseid talitusi siirdusid õed-vennad küladesse ja taludesse koduseid koosolekuid ja jumalateenistusi pidama.
Kui vabakoguduslikud konfessioonid ei vii läbi äratusnädalaid ja äratuskoosolekuid, siis vennasteliikumine on praktiseerinud neid tänapäevani, sest neile elab kaasa terve kogudus. Äratusnädalate eesmärk on olnud see, et asjadest huvitatud inimesed saaksid usklikuks, palvetavaks, uuestisündinuks, kes täiendavad Eesti kirikute ja palvemajade tõsiusklike ridu.
Nii õpetas rööbiti EELKs praostina ja EEVÜs hooldusõpetajana töötanud Armand Leimann, kes oli ise uuesti sündinud 1938. a Jaanimäe palvelas. Vennasteühing on tänulik hooldusõpetajatele, kes koos vennaste «veteranidega» on läbi viinud äratuskoosolekuid ja äratusnädalaid. Tahame samas vaimus jätkata.
Jõulud ja aastavahetus jäävad kalendriliselt lähestikku ning kujunevad reaalses elus sageli ühtseks pikaks pühadeajaks.
Kuna jõulud on kommertsi jõulisest pealetungist hoolimata ikkagi veel Jumalaga seotud, siis tundub paljudele, et Jumal on oma osa kätte saanud ning tasakaalu mõttes peaks aastavahetusel usulisi asju vältima. Tahtmatult meenub Jeesuse vastus meestele, kes teda küsimusega keisrile maksumaksmise vajadusest kimbatusse tahtsid ajada: «Siis andke keisrile, mis kuulub keisrile ja Jumalale, mis kuulub Jumalale» (Lk 20:24). Ehkki see lause on öeldud kindlas situatsioonis, on hiljem seda piiblikohta sageli tsiteeritud, kui pärast vaimulikku tseremooniat minnakse pidutsema või mõnel muul viisil ilmalikku ellu sukeldutakse. Seda võib vaadelda tasakaaluotsinguna vaimuliku ja ilmaliku sfääri vahel.
Niisugust võibolla alateadlikku tasakaaluotsingut võis täheldada näiteks vana-aasta õhtuses telekavas, kus tänavu ei olnud ühtegi vaimulikku saadet. On siis usulised asjad jõulupühade möödudes nii tähtsusetuks muutunud, et need saatekavast välja jäävad? Korra oleks võinud kellegi talaar või alba ekraanil siiski vilksatada.
Samas pole keisrile või Jumalale panustamisel tihti sugugi mitte lihtne vahet teha. Näiteks ETV juht Ilmar Raag kinnitas möödunud nädala Arteris, et massimaitsele orienteeritud Disney korporatsiooni filmid kultiveerivad kristlikke väärtusi. Nende liiga jõulise müügikampaania tulemuseks on aga anarhistlik looming, mis kristlikele hüüdlausetele tugineva kommertsloomingu tagamaid peaks paljastama. Raag kinnitab, et nõukogude silmakirjalikkuselt oleme üle läinud lääne silmakirjalikkusele.
Küllap on Ilmar Raagi ütluses palju valusat tõtt. Peaks ju kristlusele olema loomuses võidelda silmakirjalikkusega, mille vastu ka Jeesus tihti sõna võttis. Kindlasti on ka kristlike elementidega ehitud massikultuuri ilmingud enam keisrile (ärile) kui Jumalale pühendatud nähtused.
Seevastu teisel jõulupühal teleekraanile jõudnud Andrew Lloyd Webberi ja Tim Rice’i legendaarse rokkooperi «Jeesus Kristus Superstaar» filmiversiooni lahterdaksin Raagist lähtuvalt pigem silmakirjalikkust paljastavasse anarhismi. Kindlasti oleks vajalik selliseid saateid teleekraanile ka aastavahetusel. Siis võime öelda, et telemeedia on keisrile maksmise kõrval pisut ka Jumalale annetanud.
Järgmisel nädalal asutakse maksu- ja tolliameti kaasabil portatiivse röntgenaparaadiga uurima üht Tallinna barokiajastu silmapaistvamat kunstiteost – Tallinna Toomkiriku altariseina.
Ettevõtmine on osa 2020. aastani vältavast suurprojektist, mis keskendub skandaalse ja andeka puunikerdaja Christian Ackermanni loomingu uurimisele, teatas muinsuskaitse pressiesindaja.
Maksu- ja tolliameti poolt läbiviidav röntgenuuring on osa tehnilistest uuringutest, mida Toomkiriku altariseinal läbi viiakse. Röntgenuuringu eesmärgiks on teada saada, milline on altariskulptuuride ülesehitus ning määrata kindlaks metallisisaldusega detailide omadused ja asukohad. “Kui Rode altari ja Russalka monumendi puhul oli tegemist üksikute uuringutega, siis nüüd alustame neljaks aastaks planeeritud projekti, kus aitame kuntsiekspertidel saada uut infot erinevate kultuuriväärtuste kohta üle Eesti,” ütles maksu- ja tolliameti tolliosakonna peaspetsialist Aleksander Miksjuk. Ameti jaoks on tegu seni suurima ettevõtmisega, kus läbi tuleb valgustada hoopis teistsuguseid materjale. Samuti on tingimused selleks tavapärasest erinevad.
Konsistoorium pikendab Palamuse koguduse õpetaja ametikohale kandideerimise tähtaega 23. novembrini. Kandideerimisavaldus koos elulookirjeldusega esitada peapiiskopile 23. novembriks aadressil Kiriku plats 3, 10130 Tallinn, e-post: konsistoorium@eelk.ee
|
OSCAR-2019
|
||
Arvuteid ja nutiseadmeid arendatakse pidevalt edasi ning seadmete turvalisusele pööratakse järjest rohkem tähelepanu. Samal ajal aga arendavad oma oskuseid ka küberkurjategijad, kes leiavad uusi vahendeid ja mooduseid kasutajate seadmetesse tungimiseks. Turvalisus ei ole püsiv seisund, vaid pidev protsess. Selle protsessi kõige olulisem lüli on kasutaja, kes ennast kaitsemeetmeteid kasutusele võttes kaitsta saab.
Viirusetõrje on esimene abimees pahavaraga võitlemiseks. Erinevad pahavarad sunnivad nutiseadmeid kõiki andmeid kustutama, kasutaja infot kopeerima ja edasi saatma vms. Pahavara ohustab enim laialtkasutatavaid operatsioonisüsteeme, mille kasutajate hulk on suur ning võimalike ohvrite ring ja saadava kasumi summa seeläbi suurem. Viirusetõrje olemasolu on vajalik nii arvutis kui ka nutiseadmes ning selle eesmärk on blokeerida ohtlik veebileht või ohtlikku pahavara sisaldava faili käivitamine.
Juhul kui te ei ole kindel, kas teile saadetud fail või kirjas sisalduv link ikka on turvaline, kuid viirusetõrje veel käivitunud pole, saate faili või veebilehe turvalisust kontrollida CERT-EE pakutavas avalikus teenuses aadressil http://cuckoo.cert.ee/.
Tulemüür on valvur, mis otsustab, milline info pääseb arvutisse ja milline mitte. Tulemüür on juba sisse ehitatud igasse operatsioonisüsteemi (näiteks Windows, Linux, OsX). Oluline on seda mitte välja lülitada. Mitmed tulemüüri teenusepakkujad pakuvad välja erinevaid automaatseid seadeid, nt turvalisuse kõrge, keskmine või madal tase, millest saab kasutaja omale sobiva lahenduse valida. Tulemüür kuulub paljude viirusetõrjepakettide juurde, kuid on saadaval ka täiesti eraldi lahendusena. Olenevalt valitud turvalisuse tasemest info kas:
Iga tarkvaratootja pingutab, et tema toodang töötaks korralikult, ning parandab avastatud turvaaugud nii kiiresti kui võimalik. Selleks väljastavad kõik tootjad oma operatsioonisüsteemidele turvapaikasid. Enamasti annavad kasutatavad operatsioonisüsteemid, teenused ja keskkonnad ise märku, et uued turvapaigad on allalaadimiseks ja paigaldamiseks valmis. Kui olete turvapaikade automaatsed uuendused keelanud, saate neid käsitlsi alla laadida iga operatsioonisüsteemi kodulehelt, kuid sel juhul tuleb ka hoolega tootja infot jälgida, et oluline turvapaik paigaldamata ei ununeks.
Ükski andmekandja ei säili igavesti, see kehtib ka arvuti kõvaketta kohta. Kui hoiate oma arvutis olulisi dokumente, kirju või pilte, mille kadumisest oleks kahju, siis paigutage need failid kindlasse kataloogi ja tehke neist varukoopiaid. Koopiaid võib teha nii CD-le, DVD-le, välisele kõvakettale kui interneti teenusepakkuja juurde. Tagavarakoopiate tegemisel soovitame lähtuda põhimõttest “Olgu Sul vähemalt 3 varukoopiat kahes erinevas keskkonnas”.
Enamiku arvutikasutajate postkasti jõuab olenevalt kasutaja valitud seadetest kas harvem või igapäevaselt petukirju, mis lubavad auhindu või soodsaid tooteid. Selliste kirjade eesmärk on petta inimestelt välja infot ja raha või meelitada klikkima lingil, mis nakatab arvuti pahavaraga. Ärge avage tundmatutelt inimestelt saabunud e-posti manuseid ega klikkige kirjas olevatele linkidele.
Kuna pahavara sisaldavad kirjad võivad levida ka ilma, et konto omanik sellest teaks, siis ärge avage ka tuttavatelt inimestelt saabunud kahtlase laiendiga faile (nt .zip, .rar), samuti tuleks eriti ettevaatlik olla manuses olevate .pdf ja Microsoft Office’i failide suhtes, juhul kui eelneval pole tuttavalt saadud põhjalikku või vähemalt piisavat kirjeldust, mida tema saadetud manus sisaldab.
Kui põhiliselt eesti keeles suhtlev sõber hakkab ootamatult võõrkeelseid kirju saatma, paluge tal kontrollida oma viimaseid sisselogimisi, ega ta e-posti kontot äkki üle võetud pole. Kahtlustavalt tuleks suhtuda ka kirjadesse, kus mainitakse, et info korralikult nägemiseks tuleks arvutisse paigaldada üks või teine spetsiaalne programm. Suure tõenäosusega sisaldab spetsiaalne programm ka mõnda pahavara, mis kasutaja arvutit ühel või teisel moel kahjustab.
Paroolid on mõeldud selleks, et infot kaitsta. Võite olla kindel, et sissetungija proovib esimeses järjekorras paroolina sisestada teie nime, sünnikuupäeva, lemmiklooma või lapse nime või mõnda üldlevinud tuntud parooli nagu “admin”, “qwerty” või “123456”. Kui eelmainitutest ei piisa, kasutatakse parooli teadasaamiseks spetsiaalset programmi, mis kõigepealt katsetab võimalike paroolidena sõnaraamatus leiduvaid sõnu. Kui kasutate paroolina keerulisemaid kombinatsioone, võib parooli murdmiseks kuluv aeg olla piisavalt pikk, et panna sissetungijat oma ettevõtmisest loobuma.
Parooli valikul lähtuge järgmistest soovitustest (mida nõuab ka enamik e-postiteenuse pakkujaid ja levinud suhtluskeskkondi).
Parooli pikkus peab olema vähemalt 8 tähemärki ning parool peab sisaldama nii suuri kui väikseid tähti, numbreid ja erimärke.
Parool peab olema piisavalt keerukas, kuid kasutajale meeldejääv, et ei tekiks vajadust parooli üles kirjutada, pigem tuleks luua enda jaoks süsteem, kuidas paroole meeles pidada.
Kasutage turvaliseks siselogimiseks ID-kaarti või mobiil-ID-d. Kindlasti pidage meeles, et ID-kaart tuleb lugejasse panna vaid selleks ajaks, kui seda reaalselt vaja on.
Internetis levib väga palju erinevaid programme, mida on võimalik seadmetesse tasuta paigaldada. Enne iga uue programmi allalaadimist ja paigaldamist uuri välja, kas tegemist on usaldusväärse tootja pakutava programmiga ja millistele andmetele programm ligi pääseb. Kindlasti tuleb läbi lugeda programmi kasutusjuhend ja kasutustingimused.
Internetis suheldes ei ole enamasti võimalust teisele inimesele silma vaadata ja veenduda, millised on tema tegelikud kavatsused ning kas inimene ikka on see, kes ta väidab ennast olevat. Ei ole harvad näited, kus ennast teismelise neiuna esitlev isik on osutunud keskealiseks halbade kavatsustega meesterahvaks. Seetõttu tuleks olla ettevaatlik, kui internetituttav soovib teiega või teie lapsega päriselt kohtuda.
Kui teilt küsitakse isiklikku informatsiooni – nime, isikukoodi, elukoha aadressi, telefoninumbrit, pangakonto numbrit, e-posti aadressi –, siis enne selliste andmete edastamist uurige, kuidas ja milleks neid andmeid kasutatakse ning kuidas andmeid kaitstakse. Pidage meeles ka seda, et ei pangad ega suured teenusepakkujad (näiteks Telia, Starman jne) ei küsi kunagi e-posti vahendusel andmeid ega palu edastada neile isiku internetipanga paroole, selliseid toiminguid saab teha iseteeninduses, kus on loodud ka võimalused turvaliseks sisenemiseks iseteenindusse.
Sotsiaalmeedia ajastuga tuleks suurt tähelepanu pöörata ka oma privaatsusseadetele ning teha kindlaks, et te ei jaga isiklikke, oma perekonnaga seotud postitusi terve maailmaga, vaid ainult oma sõpradega. Kõik suuremad sotsiaalmeediateenuste pakkujad pakuvad kasutajatele võimalust oma postituste sihtgruppi piirata. Samuti tuleks sotsiaalmeedia puhul pidada silmas, et sõbralisti, kellega jagatakse (vahel ka delikaatset) isiklikku infot, peaksid kuuluma ainult inimesed, keda isiklikult teatakse.
Kui Te ei tunne end arvutimaailmas kindlalt, ärge häbenege spetsialistidelt abi küsida. Kui lähedaste sõprade hulgas IT-spetsialisti ei juhtu olema, pöörduge arvutimüüja või internetiteenuse pakkuja poole. Paljudel neist on olemas arvuti pahavarast puhastamise teenus, samast kohast saate nõu, kuidas arvuti tulevikus turvalisena hoida.
…seadmes on pahavara? Ühendage seade internetist lahti. Skaneerige kõik seadmes paiknevad failid uuendatud viirustõrje tarkvaraga. Vajadusel pöörduge abi saamiseks oma internetiteenuse pakkuja poole või seadme hooldusteenuseid pakkuvate firmade poole, kes vajadusel kaasavad pahavarast vabanemiseks intsidentide käsitlemise osakonna CERT-EE.
…seadmesse on sisse murtud ja seeläbi kahju tekitatud? Pöörduge IT-spetsialisti ja/või internetiteenuse pakkuja poole. Suurema kahju tekkimisel tuleks pöörduda politsei- ja piirivalveameti küberkuritegude brüoo poole aadressil cybercrime@politsei.ee.
Viimati muudetud: 15-02-2017 00:00 | Teksti koostas: riigi infosüsteemi ameti infoturbeintsidentide käsitlemise osakond (CERT Eesti)
|
OSCAR-2019
|
||
Pärast paar vahepeatust jõudsime lõpuks soovitud ööbimiskohta. Valisime Luike lõkkekoha, kuna seal pidi mõnus liivane olema ja pehmem oleks magada. Me nii väga ootasime juba grillimist. Eelnevalt oleme näinud, et lõkkekohtades on mõnusalt palju puitu, nii et selle pärast me ei muretsenud. Luike lõkkekohas oli ka puit, aga suhteliselt vähe ja pea kõik olid oksa kohtadega. Õnneks mina lõkke tegemisega ei tegelenud, mul poleks selleks piisavalt palju kannatust olnud. Mait vist sai kolmanda korraga hakkama, ma oleks pärast esimest juba alla andnud. Mina hakkasin hoopis salatit tegema. Ma arvan, et see on mu elu üks parimaid toite olnud - lihtne aga maitsev! Pärast söömist ja koristamist oli kell juba 10 ja läksima ruttu magama.
Järgmisel päeval ärkasime umbes kell 9 ja hakkasime vaikselt hommikusööki sööma. See oli vist esimene kord sel aastal, kus ma telkimisel ei pidanud muretsema, et äkki on see keelatud siin. Saime rahulikult ja kaua magada! Pärast hommikusööki hakkasime uuesti väntama. 200km eesmärki olime juba ammu alla andnud, Aegviidu me kindlasti ei oleks jõudnud. Uus eesmärk oli jõuda Eidapere või Koogiste raudteejaamani, mis asus umbes 40-50km Luite lõkkekohast. Kiiresti saime aru, et me ikkagi ei jaksa nii kaugele sõita. Maidul jalad valutasid eelnevast päevast ja ka mina mõtlesin, et ehk pole mõtet liiga palju teha, järgneval päeval pidime ju mõlemat tööle minema. Ehk siis kutsusime Maidu isa meile järele. Sõitsime veel 10-20km Carl Robert Jakobsoni talumuuseumini, külastasime selle ning sellega lõppeski meie matk. Muideks need viimased 10-20km olid kõige lahedamad! Korjasime teel marju ja seeni ning tee oli siuke huvitav, künklik, keset metsa. Siuksena kujutasin tegelikult terve matka ette…
Kokku sõitsime siiski umbes 75km, mis on siiamaani pikim teekond, mida rattaga olen läbinud. Ehk siis viga nr 5: ärge üle hinnake ennast ja tehke pigem vähem kui rohkem, saate see-eest rohkem nautida!
Kokkuvõttes jäin siiski matkaga rahule. Kindlasti oma moodi kogemus ja õppisin väga palju. Järgmisel korral on meil juba parem ettevalmistus ja jõuame ehk 100km tehtud! :)
Selleks, et suvest ikka 100% võtta, otsustasime Maiduga minna rattamatkale. Kuna pärast meie Šveitsi reisi oligi ainult üks augustikuu nädalavahetus jäänud, siis läksimegi sel nädalavahetusel. Mina planeerisin Šveitsi reisi, nii et Mait planeeris rattareisi. Reis läks Oandu-Ikla matkarajale. Plaan oli umbes 200km kahe päevaga sõita. Alguspunktiks oli meil Tori rongijaam ning lõpppunkt oli Aegviidu.
Reede õhtul, 24. augustil, ostsime vajalikud toidud kaasa: tomatid ja kurgid salati jaoks, liha grillimiseks, hommikusöögiks leib ja juust. Kaasa võtsime telgi, magamiskotid ja ühe mati.
Laupäeval läksime hilisema rongiga, kui algselt plaanisime, sest uni oli liiga magus. Ilmselt olime Šveitsist ja sellele järgnenud töönädalast väsinud. Tori rongipeatusest pidime jõudma nüüd matkarajale. Seda teed vaatasime küll google mapsist eelnevalt järele, kuid kuna silte ei olnud, pidime siiski terve aeg google mapsi abil liikuma. Seda teed me selle 200km hulka ei arvestanud, kuna kaardil nägi nii lühike maa välja. Viga nr 1: ärge uskuge oma sisetunnet! Kaardil võib väike vahe olla, kuid reaalsuses on selle vahe palju suurem! Väntame ja väntame ja ikka veel väntame - ikka veel pole me Oandu-Ikla rajale jõudnud (kokku oli 20km)!
Mingi hetk jõudsime Soomaa rahvuspargi keskusesse, kus tegime esimese väikese (lõuna)pausi. See oli alles raja algus.
Pärast pausi sõitsime edasi mööda matkarada. Kuna meil sõiduteel sõitmisest veel ei piisanud olid ka matkatee esimesed kilomeetrid sõiduteel. Autosid küll palju ei olnud, kuid igav oli sõita terve aeg otse: mets ühel pool teed ja teisel pool teed. Viga nr 2: Vaata enne, kus sa sõitma hakkad, mõni tee on huvitavam kui teine, ning pikk otse sõitmine tüütab kiiresti ära.
Mingi hetk hakkasid Maidul jalad valutama. Me ju sõitsime alles 35-40km, meil nii pikk tee veel ees kuidas juba jalad valutavad?! Teele läksime kahe seljakotiga: 1 suurem matkakott, mida Mait tassis seljal, 1 väike seljakott toiduga, mis oli mu pakikal. Mõtlesime, et Mait on ju tugev mees, jaksab küll suurt kotti tassida. Eriti kuna kott seljal on ju ainult selja jaoks raske, jalgadel on ikkagi kerge. Viga nr 3: Raskus seljal mõjutab väga palju jalalihaseid. See teeb väntamise oluliselt raskemaks ja lihased väsivad kiiresti ära.
Tagant järele mõtlesin, kuidas Mait üldse jaksas nii kaua seda kotti tassida, ma tassisin seda umbes 100m ja mu jalad olid surnud. Nii siis otsustasime panna toidukoti suure koti sisse ja mõlemat minu pakikale panna. Siis hakkasime vahetama rattaid, kuna Maidul polnud pakikat ja ma väsisin mingi aja pärast ära. Viga nr 4: Minge ratastega matkama, millel on pakiraam, kuhu saab kotte panna. See teeb teie elu väga palju kergemaks!
Kuna meie kallis host ei olnud väga rääkimisest huvitatud, läksime pühapäeval juba kell 8 magama ja vau, kui hea uni meil oli!!! Kokku saime magada umbes 9 tundi, mis on mõne inimese jaoks küll täitsa tavaline, aga kui sa eelneval päeval magasid telgis, siis see 9 tundi VOODIS tundus küll nagu luks värk olevat!
Hommikul oli meie host natukene jutukam, rääkisime Sveitsist. Kas teadsite, et kui Zürichis juhtub mõni õnnetus ja trammiliiklus on häiritud, jõuab asendusbuss umbes 5min’ga kohale? Siukest asja peaks Eestis ka tegema! Rohkem ma kahjuks ei mäleta, kuna reis oli juba nii ammu (ma tean, ma oleks pidanud juba varem blogipostituse kirjutama….)
Igatahes oli meie reisi viimaseks päevaks plaanitud Reini joa külastus. Reini juga on Euroopa kõige suurem juga ja asub ainult paar kilomeetrit Saksa piirist. Ma isegi mõtlesin vahepeal, et nalja pärast oleks võinud korra Saksamaalt läbi käia, aga see oli siiski liiga kallis. Niisiis läksime ainult Euroopa kõige suurema joa juurde.
Igal pool on kirjas, et tuleks rongiga sõita Neuhausen am Rheinfall peatuses. Ärge jumala eest tehke seda! Te maksate ennast surnuks! See peatus on teises kantonis ehk siis hind umbes kahekordistub. Kui sõidate sinna, maksab pilet kahele umbes 100€. Kui sõidate ühe peatuse vähem, kuid jääte sellega Zürichi kantonisse, siis maksate ainult 50€ kahele. See peatus ongi tegelikult palju lähem joale. Hommikul vaatasime automaadist piletit ja me juba mõtlesime, et ei lähe sinna, sest piletid olid meeletult kallid. Siis tulime mõtte peale, et ehk sõidame ühe peatuse vähem ja kõnnime see-eest rohkem (sportlikud nagu me oleme…). Ostsime siis ainult 50€ eest pileteid. Suure koti panime rongijaama hoidu ning siis sõitsime umbes tund aega rongiga Reini joa juurde.
Kui ma arvasin, et Luzernis oli palju turiste, siis joa juures oli asi palju-palju hullem. Seda oligi arvata… Ilus oli ikkagi! Kõndisime üle silla, vaatasime juga, tegime lõunapausi joa juures ja tegime pilte. Ega seal rohkem polegi väga midagi teha, aga nüüd saan vähemalt öelda, et käisin Euroopa kõige suurema joa juures.
Kuna meil oli veel suhteliselt palju aega, siis mõtlesime, et kõnnime ühe rongipeatuse edasi. See oli umbes pooletunnine jalutuskäik mööda Reini jõge ja väikest külakest, mis selle läheduses asub. Rongipeatusesse jõudes vaatasime, et kohe peaks rong tulema. Tuligi - me seisime aga valel poolel. Zürichis on ju tegelikult ka parempoolne liiklus…? Hiljem panime tähele, et Zürichi rongiliikluses on tihti nii, et rongid sõidavad valel poolel. Pärast 20min ootamist jõudsime ikkagi rongile.
Zürichisse jõudes käisime viimast korda Zürichi järves ujumas, nautisime veel natukene linna ning siis hakkasime liikuma lennujaama poole. Peaaegu oleksime kotid kotihoidu unustanud, aga viimasel hetkel tuli ikka meelde. Lennujaamas sai ka veel ringi vaadata, seal on tehtud vaateplatvorm, kust saad vaadata, mis lennukid kus on, ning saab lisainformatsiooni lennujaama kohta. Näiteks et tuletõrje jõuab lennujaama igasse kohta max 3min’ga. See on reisijatele tasuta (kui on kehtiv boarding pass), niisama inimesed pidid mingi summa maksma.
Matkast väsinuna ärkasime pühapäeval siiski suhteliselt vara. Ma vist ärkasin selle pärast, et mul hakkasid kõik kohad valutama. Me ei viitsinud matti kaasa võtta, muru on piisavalt mugav ju!
Telk pakitud ja hommikusöök söödud, mõtlesime, et ehk lähme rongiga alla, ei viitsi nii palju siis ka matkata. Kui nägime piletihindu, siis mõtlesime kiiresti ümber. Poole tunnise sõidu eest pidid maksma 36CHF!!!! See on umbes 34 eurot! Selleks, et sõita umbes pool tundi mäe otsast alla.
Alla kõndisime päris kiiresti: 2-3h ainult. Teel alla leidsime maast ka lehmakellukese (seal polnud kuskil inimesi, lehmi ega maju). Võtsime selle suveniirina kaasa! Muidu oleks jälle 20 eurot siukse suveniiri eest maksnud.
Matkasime lähimasse linna, et sealt siis võtta laev Luzerni. Algselt mõtlesime, et teeme ehk väikse tiiru selles linnakeses, kust me laeva võtame, aga laev tuli juba nii ruttu, et ei jõudnudki!
Sõitsime umbes 45min laevaga Luzerni (kas ma olen teile rääkinud, et ma armastan laevaga sõitmist?). Luzerni jaoks ma ei viitsinud eriti plaane teha, vaatasin enam vähem vaatamisväärsusi välja, aga enamus ajast kõndisime niisama ringi ja nautisime linna.
Sõbranna rääkis, et peaksime Luzerni igal juhul külastama, sest see on nii ilus linn. Mina tegelikult nii ei arva. Seal on üks lahe sild, mis näeb tõesti väga ilus välja, kuid muidu on minu arvates Luzernis liiga palju aasia turiste, kes käivad närvidele.
Tahtsime kindlalt ka Luzernis ujumas käia, sest jällegi sõbranna soovitas seda. Tema kirjeldatud ujumiskohta me aga ei leidnud, kuid leidsime midagi palju ägedamat. Läbi Luzerni voolab jõgi päris tugeva vooluga. Vaatasime mingi hetk jõkke ja inimesed ujusid oma värviliste kottidega alla jõge. Tegelikult nad ei ujunud, vaid nad lihtsalt hõljusid, vool ise kandis neid edasi. See oli megalahe! Kuna me ei teadnud, kuhu me lõpuks saabume ja meil polnud ka veekindlaid kotte kaasas, siis läksime niisama jõkke ujuma. Leidsime ka koha, kust sai umbes 50m järgmise kohani hõljuda ja siis sealt sai jälle välja tulla. See polnud küll nii lahe kui keset jõge ujuda, aga siiski hea värskendus!
Õhtul läksime siis bussi ja rongiga tagasi Zürichisse, kus meid pidi teine couchsurferi host vastu võtma. Andsin talle teada, mis kell me jõuame, aga vastuse ma ei saanud. Läksime siis lihtsalt kohale. Teda polnud. Istusime siis niisama ja mingi hetk ta jõudis siis. Vahepeal mõtlesin küll, et mis me nüüd teeme, magame tänaval või?!
Ka laupäev algas varahommikul, kuna meie host läks ise ka matkama Alpidesse ning ta rong läks vara. Soojendasime ruttu oma söögi ja läksime hommikust sööma järve äärde, kus me eelneval päeval ujusime. Väga ilus vaade!
Laupäevaks plaanisime matka mäele nimega Rigi. Selleks pidime sõitma umbes tund aega rongiga mäe ühele poole. Sel ajal me kahjuks magasime terve aeg ja ei vaadanud üldse aknast välja. Sihtkohta saabudes oli segadus, et milline see õige mägi on, mõlemal pool rongijaamast oli üks suur mägi. Õnneks olid igal pool sildid, nii et jõudsime õigele teele.
Kuna plaanisime ööbida telgis mäe otsas, siis tassisime kogu varustuse kaasas: telk, magamiskott, söök ja riided. (Tähendab tegelikult Mait tassis suure koti, ma tassisin ainult söögikoti) Alguses polnud sellega probleeme, Maidul oli kerge samm, ma vahepeal virisesin, et on raske, aga saime hakkama. Vahepeal tegime kottidega vahetuse, kui ühel raskeks läks.
Umbes poole peal eksisime ära, kuid me polnud ainukesed. Läksime lihtsalt mööda teed ja mingi hetk jõuame põllule, kus tee lõpeb ja silte pole. Õnneks tulid teised matkajad meile vastu ja küsisime, kas see on õige tee. Öeldi, et sealt saab küll, aga nemad ei leidnud õiget teed. Nojah, kõndisime pool tundi niisama vales suunas. Kõndisime siis nendega tagasi ja otsisime viimast silti. Leidsime seda peagi ja hakkasime õiges suunas kõndima.
Kõndisime natukene enne lõunapausi vist kellegi võõrast aiast läbi, igatahes istus seal mingi pere ja sõi ja meie kõndisime nende lauast mööda. Samas neil olid ka matkariided seljas?! Selle majakese juures tegime siis lõunapausi. Varastasime maja juurest vett kraanist, kus jooksis vesi suurde kaussi, mis oli vist mõeldud lehmade joogiveeks. Vesi oli läbipaistev ja maitses normaalselt, nii et kõlbas küll joomiseks! Lõunapaus leivade ja konservkalaga tehtud ning siis läks matk edasi. Silt näitas, et tuleb mäest üles minna, nii et läksime üles. Mäekese otsas aga oli maja ja lehmad. Läksime siis uuesti alla, sest tundus vale tee olevat ja me ei leidnud õiget teed. Vastutulev matkaja ütles meile aga, et on ikka õige tee ja andis meile oma kaardi. Läksime siis uuesti üles…. Vaikselt hakkasid jalad juba valutama….
Valikuid polnud ja ülesse me ikka jõudsime. 4h10min asemel kõndisime meie umbes 6h. Tippu jõudsime muidugi siis, kui kõik pilved ees olid. Poole tunni pärast oli see aga läinud ja meile avanes ilus vaade 1800m kõrguselt.
Kuna kell oli juba 6, hakkasime vaikselt telkimiskohta otsima. Ma siiamaani ei tea, kas telkimine on sel mäel lubatud või mitte… Igatahes saime ööbimiskoha väikse künka taga, kus meid polnud väga näha ja läksime varakult magama, et järgmisel hommikul vara ärgata!
Kaua oodatud 4-päevane puhkus algas reedel, 17. augusti varahommikul kell 4. Eelmisel päeval saime asjad kiiruga pakitud ja vajalikud asjad ostetud. Mait ja mina pole kunagi ainult kahekesi lennanud ja Mait pole üldse eriti lennanud (mille pärast ta pidi ka kogu aeg aknakoha saama!). Jõudsime Zürichisse kella 10ks ja pärast rongipiletite ostu sõitsime otse oma reedese koju juurde. Leidsime läbi couchsurfingu hosti, kelle nimi on Mathias. Ta ise on Saksamaalt pärit, on aga umbes 6 aastat Zürichis elanud. Ta maja oli 5min Zürichi järvest, nii et läksime kohe järve ujuma, sest nii palav oli. Pärast seda pidi Mathias minema tööle ja meie läksime linna avastama.
Tegime nagu ikka vaatamisväärsuste ringi läbi linna ja sõime vahepeal jäätist. Pildid räägivad enda eest. Zürichis paneb mind imestama, et linn on lihtsalt keset loodust. Ühel pool on megasuur järv, teisel pool on mäed. Järve juures saab põhimõtteliselt igal pool ujuda (meie hosti järgi saab seda vett isegi juua), ainult ühelt poolt teisele ei tohi laevaliikluse pärast ujuda (1-2 korda aastas on üritus, kus ujutakse koos teisele poole). Muideks Zürich ise pole üldse suur, seal elab ainult 400,000 inimest. Mis Zürichit suureks teeb, on äärelinnad selle kõrval. Ka meie reedene host tegelikult ei elanud Zürichis, vaid Kilchbergis. Rongiühendus on aga nii hea äärelinnade ja Zürichi vahel, et sa ei panegi tähele, et see on teine linn.
Üleüldse on infrastruktuur Šveitsis väga hea. Näiteks saavad noored umbes 1500CHF eest osta pileti, millega nad saavad igal pool Šveitsis ühistransporti tasuta kasutada?! Paljud noored ei tee sellepärast ka juhilube, kuna ei näe sellel vajadust (ja kui teevad, siis sõiduauto on uhiuus BMW). Meie host rääkis, et mõned näiteks elavad Bernis ja käivad Zürichis tööl või vastupidi - 115km ja 1h20min vahet!
Õhtul tegime oma hostiga veel süüa ja rääkisime niisama juttu. Meie host teadis, kus on Eesti ja mis veel huvitavam oli: ta teadis RailBalticu projekti. Juhu!
Ma pole väga ammu praamiga sõitnud, eriti mitte uue uhke praamiga! Täitsa kena praam! Kui Hiiumaale jõudsime pidime veel paar peatust bussiga sõitma, umbes pool tundi. Siis ma vaatasin küll suu lahti aknast välja, et appi kui ilus seal oli! Päike hakkas ka juba vaikselt loojuma, nii et vaade oli väga ilus. Peatusest pidime veel umbes pool tundi jalutama ööbimiskohta, mis oli ühe sukelduja maakodu. Reisist suht väsinuna, panime telgi püsti, sõime natukene ja läksimegi kohe magama. Äratus järgmisel päeval oli ju 7.45!
Sel korral ma olin natuke vähem ärevil, kui eelmisel korral Rummul sukeldudes, sest ma juba teadsin inimesi ja alles käisin sukeldumas. Hiiumaal käisime vrakke vaatamas, kalu seal ju erilisi pole.
Esimene vrakk oli vrakk Stag, mille sügavus on 15,1m. Varem olen sukeldunud ainult max 10m sügavale. Arvasin, et tunneb seda vahet, või kuidagi on teistmoodi, aga polnud midagi hullu. Ma täpselt ei tea, kuidas see vrakk sinna sattus või mis ajaloolise taustaga ta on, aga kõik vrakid, midagi käisime vaatamas, olid 1. või 2. MS’st. Ma isegi täpselt ei mäleta, milline see oli, sest keskendusin rohkem sukeldumisele kui vaatamisele.
Teine vrakk on Martha sügavusel 15m. Jällegi ei leidnud ma netist mingit infot selle vrakki kohta. Nii palju aga nägin oma silmadega, et sellest ei olnud väga palju alles. See oli põhimõtteliselt pooleks läinud. Kui sel sukeldumisel sain juba natukene ringi vaadata, siis mingi aeg hakkas hullult külm. Vesi oli ju 3kraadine - nagu oleks talv! Üles sukeldudes tunned, kuidas varbad ja sõrmed soojemaks saavad. Sama tunne nagu talvel sooja tuppa astudes: varbad ja sõrmed sulavad üles!
Pühapäeval oli meil plaanis samuti kaks sukeldumist. Öeldi, et kui 15m sukeldumisega saame ilusti hakkama, siis saame teisel päeval ka minna, sest need oli pea 30m sügaval! Tundub, et sain ilusti hakkama - lubati pühapäeval ka sukelduma! Sellest saad lugeda juba järmises blogipostituses!
Nagu eelmises postituses mainisin, oli plaan minna sel kuul kanuumatkale. Tahtsin seda juba varem teha, kuid pole viitsimist olnud sellega tegeleda. Nüüd siis lõpuks helistasin ja uurisin asja. Kuna niisama ei saa kanuutama minna, siis mõtlesin, et pean sellega oma sünnipäeva.
Kohtusime Narva mnt. 58km'l korraldajaga, kes võttis meid oma bussile ja sõitsime metsa. Korraldaja rääkis meile, et me peaksime ettevaatlikud oleme, et siin on palju karusid nähtud. Ja rästikuid olevat siin ka palju. Lõpus me ei näinud ühtegi... :( (Korraldaja tegi vist lihtsalt nalja…)
Korraldaja tegi kiire sissejuhatuse ja siis läksimegi vette. Öeldi, et kõige tähtsam on jääda keskele ja mitte kuhugi poole kallutada, muidu lähed ümber.
Kokku oli kolm kanuut ehk igas kanuus istus kaks inimest. Alguses oli väga keeruline aru saada, kuidas aerutama peab, et mingis kindlas suunas liikuda. Juurde tuli veel hirm vette lennata, kui liiga äkki liigutad. Natuke võttis aega, kuni saime pihta sellele. Siiski oli terve aeg probleem, et mina aerutasin vähem kui teine inimene mu taga ja siis liikusime ühele poole rohkem ja ma pidin see-eest tihedamini aerutama. Vahepeal jäime kivi taha kinni ka ja siis pidime tagurpidi aerutama, vahel sõitsime lihtsalt vastu puud või tegime teiste kanuudega avariid. Ma tõsiselt ka imestan, et kanuud jäid terveks!
Kogu aeg oli üks tiim viimane ja pidime nende järel ootama ja siis lõpus nad tegi spurdi ja jõudsid meist ette!
Ilm oli ka väga super selleks: oli soe, kuid jõel olime varjus. Enne lõppu tegime väikse pikniku ja käisime jões ujumas. Nii mõnus ja värskendav oli! Kokku kanuutasime umbes 5-6h 45 minutilise pausiga, nii et terve laupäev oli sisustatud. Õhtul ma olin täiesti surnud ja läksin vara magama.
Kokkuvõte sellest päevast: Kanuutamine on ülilahe sport, mis nõuab väga palju tiimitööd ja suhtlemist. Kui palav hakkab, lähed lihtsalt vette suplema ja nalja saab kindlalt! Lisaks saad päeva looduses nautida! Kindlasti proovige järele!
|
OSCAR-2019
|
||
Seda on komandodes ka levitatud, aga arvatavasti mitte kõikjal. Päästeameti kodulehel on see üleval, aga lingin igaks juhuks siia ka.
Niipalju kui minu kõrvu sosistati jäeti pensionid sellepärast sellest eelnõust üldse välja, et see eelnõugi kuhugi jõuaks. Nüüd kui pensionid sealt välja jäeti on lootus et seadus selle aastatuhande sees isegi vastu võetakse. Meile on küll sellest väga vähe kasu. Aga eks näeb.
Eelnõu nüüdseks on riigikokku saadetud. Viimase variandi järgi saavad meist kõigist päästeametnikud ja näiteks tööaja normiks 42 tundi nädalas.
See 42 normtunnine nädal on tõesti üks huvitavamaid asju selles seaduses. Kui seletuskirja lugeda, siis iga nurga pealt seda küll põhjendatud. Kuid ikkagi tekkib küsimus, et miks pritsimees peab nädalas kaks ja siis kuus u 8 (tervelt üks tööpäev) tundi tavainimesest rohkem tööd tegea, et oma palk välja teenida? Tore, et terves Eestis kehtib 40 tunnine tööajanorm nädala kohta, pritsimees ainuke loll kes peab 42 tundi nädalas tegema. Selleasemel. et soodustusi seadusesse kirjutada, kirjutatakse suuremaid kohustusi...
Tere!kui nüüd rääkida pensionitest....kahjuks on see nii(kas jäädavalt...seda ei tea),et tuletõrjujad võivad suu puhtaks pühkida st eripensione me ei saa.selline on rahandusmin ja sotsiaalmin seisukoht ja seoses sellega ka riigi seisukoht.see öeldi välja valitsuserakondade ümarlaual kui oli arutelu uue p-seaduse vastuvõtmisel ja seatigi tingimuseks,et üldse tuleb arutelu alla see seadus siis kui pensionid on sealt väljas.põhjendus oli-on see,et NENDE arust oligi suur viga,et peale sõjaväelaste ja kohtunike....see seadus ka politseil lasti läbi suruda,sest riigi kassa ei pidavat vastu kui siia liidetakse veel tuletõrjujad ja kui saame MEIE...siis tahavad ka piirivalvurid,vangla ametnikud jne.Ja kui jälgida seaduse praegust kulgu...ongi nii läinud.
Pääste eripensionide küsimus läheb Riigikogus 7. veebruari istungil hääletusele, kuna tehti ettepanek lisada pääste eripensionid päästeteenistuse seaduse eelnõusse. Peale 7. veebruari hääletust näeb, mis eripensionist saab.
Lisan veel, et uurisin Riigikogust, et milles asi. Selgus, et lugemine ei toimunud ettekandja puudumise tõttu. Ettekandjaks pidi olema Väino Linde Reformierakonnast, kes kadus kuhugi ära. Nüüd jääb veel üks võimalus, enne kui selle riigikogu koosseis lõpetab tegevuse.
Ja millisesse erakonda kuulub meie endine peadirektor? Mõelge selle peale mehed valimiskasti juures.
Kolleegid, ärge ilmaaegu lootusi väga suureks ajage. Pöörake tähelepanu asjaolule, et siiani liikus nimetet seadus tasa ja targu. Samal päeval kui avaldati näitajad, mis näitasid rohliste populaarsuse jõudsat kasvu, alustasid kesikud seda eripensioni kisa. Ma võin olla selle fooumi ketser, aga ütlen, et mingeid eripensione meile ei tule. Vaadake meie demograafilist olukorda. Kesikute aetav jutt on lihtsalt valimiseelne vaht.
Mis on aga täielik pläss, kuhu erakonda astus hr Raidma? Tema peaks nüüd küll ennast kuskil peitma ja häbenema, et sellises erakonnas on.
Taktikaline samm... no ma ei või Julge vähemalt ette tulla ja rääkida millega tegu ja ütle siis, et ei sobi ja palu muudatuse poolt mitte hääletada.... ennegi nii tehtud. Aga ei, neil on taktikaline samm mitte oma tööd teha! Peaks ka ühe taktikalise sammu tegema ja homme mitte tööle tulema
TALLINN, 7. veebruar, BNS - Riigikogu õiguskomisjoni reformierakondlasest esimees Väino Linde ei ilmunud kolmapäeval teadlikult ettekandjana valitsuse algatatud päästeteenistuse seaduse eelnõu teisele lugemisele ja pälvis sellega keskfraktsiooni hukkamõistu.
"Reformierakonna saadik Linde lahkus viis minutit varem riigikogu saalist ega ilmunud päästeteenistuse seaduse eelnõu teisele lugemisele," teatas keskfraktsiooni esimees Ain Seppik. "Tegemist on tahtliku ebaseadusliku käitumisega, mis häbistab kogu parlamenti."
Seppiku sõnul seab õiguskomisjoni esimehe Linde käitumine kahtluse alla päästeteenistuse seaduse vastuvõtmise, millega muu hulgas taheti määrata päästetöötajatele eripensionid.
"[Justiitsminister Rein] Lang alustas politsei materdamisega," märkis Seppik. "Nüüd torpedeeris Linde päästeteenistuse seadust."
Seppiku sõnul on Reformierakond võtnud suuna sisejulgeoleku lammutamisele. "Reformierakondlane Kalev Kukk ütles riigikogu kõnepuldist otse välja, et politseinikele, päästjatele ja piirivalvuritele pole mingeid eripensione vaja," lisas ta.
Siseminister Kalle Laaneti sõnul on just praegu viimane aeg vaadata tulevikku ja leida lahendus, kuidas tõsta riigi sisejulgeolekut tagavate meeste ja naiste töötahe taas tasemele, mis võimaldab päev-päevalt seista silmitsi ohuga, kuid siiski nautida oma tööd ja olla toeks oma perekonnale.
"Garanteerides väärilise palga, loome töötajale motiveerivama töökeskkonna, kuid tervisele ja elulegi ohtlikku tööd tehes tuleb mõtelda nii enda kui perekonna tulevikule," lisas ta. "Praegu ei ole kõrgendatud riskiga eriteenistuste töötajate sotsiaalsed garantiid võrdsed, jättes päästjad ilma kindlusest tuleviku ees."
Laaneti sõnul on ministeerium pakkunud välja lahendused oma valitsemisala töötajate vääriliseks tasustamiseks.
"Nüüd ootame, et ka meie partnerid mõistaksid vajadust panustada sisejulgeolekusse ja kriitika puhul pakuksid välja omapoolsed lahendused, mis võimaldaksid Eesti elanikel ka kümmekonna aasta pärast end turvaliselt tunda," ütles minister.
Keskfraktsioon meenutas, et praeguse töötab päästealal kokku 190 päästeteenistujat, kellel tekiks tulenevalt päästeteenistuse seadusest õigus eripensionile. Nende praegune keskmine põhipalk on 10.500 krooni.
Linde möönis BNS-ile, et tegemist oli teadliku sammuga, mille ajendas vaidlus päästetöötajate eripensioni üle.
"Mul on kahju, et nii pidin tegema, kuid see on riigikogu praeguse koosseisu ajal kasutusele tulnud poliitilise taktika vorm," ütles ta oma lahkumise kohta. "Poliitika on selline, et tuleb ka selliseid meetodeid kasutada."
Ta lisas, et kuna eelnõu katkestamine polnud riigikogus kindel, pidigi ta eelnõu esialgse mõtte säilitamiseks ettekande ajaks lahkuma.
Linde kinnitusel on päästeteenistuse seadust kindlasti vaja, kuid selle praegune tekst erineb oluliselt sellest kontseptsioonist, mille valitsus omal ajal esitas.
Eelkõige käibki jutt päästjate eripensionist, mida valitsuse eelnõu ette ei näinud, kuid mis hääletati Linde sõnul komisjonis sisse Keskerakonna parandusena.
"Päästeametnike eripension on Pandora laegas, mida avades me ei tea, kuhu jõuame," ütles Linde. Tema sõnul on teisigi erialasid, kus töötavad inimesed võiksid eritingimustele viidates eripensioni nõuda, näiteks kraanajuhid, õpetajad või kirurgid.
Linde ütles, et eripensione vajavate elukutsete küsimuse võiks lahendada korraga, näiteks pensionisamba kaudu, kuhu riik hakkab makseid tegema. "Aga me ei saa käituda nii, et enne valimisi tuleb jõuluvana mitu korda," lisas ta.
|
OSCAR-2019
|
||
täna tekkis vajadus ühel velol kumme pumbata ja avastasin, et mul pole käsipumba voolikut majapidamises ja autoventiili otsaga ei saand sugugi õhku sisse. küllap mingi mägiaivari nipiga oleks saand, a nii pakilist häda ka polnud ja jäi asi pooleli. mõtsi, et küsin, kas keegi teab äkki kuskil kaubandusvõrgus saada olevat mingit abinõud äkki, millega autoventiili otsaga saaks vana rattaventiiliga kumme pumbata. no mingit üleminekut või muud taolist. või tuleks käsipump koos voolikuga osta?
Osta rattapoest korralik rattapump. Enamikul neist on musi auto ja dunlopi ventiilide vahel ümber seadistatav, dunlopi reziimis saab ka presto võidukaventiile trukkida. Ventiilidest endist: kummilutuga vana dunlopi ventiil tasub ära unustada, see laseb õhku välja rohkem, kui sisse. Aseaineks samasse pessa sobituvad kuulklapiga ventiilid. Unustad ülepäeviti kummidepumpamise ära.
ahhaa, väärt info. see on, kui poodides ei käi, siis maailma asjadest ka mõmmigi ei tea. mul üks ukraina on igapäevaliikuriks ja sellel autoventiilid külges. teised keik vanamoodsad kummilutid. ma olen vahel mitu ratast kärusse pand ja mõne versta taha semu juurde sõit, kus kompressori sabasse käib peenike kummivoolik, mida kannatab vanadele ventiilidele täpselt pähe toppida ja saab õhu sisse. ja tõepoolest on keik õite varsti täitsa tümad. põle kunagi selle pääle tulnd, et ventiilid lekivad. saab ju näpuga tatti prooviks ette pandud ja mulli küll ei tule. eks siis immitsevad tasahilju.
oh püha lihtsameelsus. no adapter oli müügil ja ostsin ää. a pumbadiil jäi tegemata. pagan küll nad ikka maksavad. ma olin naiivselt läind poodi taskutäie kopikatega. kokku ikke kuhjaga eurosid aga pumba jaoks oleks pidand teine tasku ka täis olema.
a uus probla on ventiilidega. müüakse poodides ei ole nimelist toodet. kust neid saab? pean silmas siis eelpool lahkeste soovitatud kuulventiile.
kas need on otsitavad kuulidega asjad või tavalised vanamoodsad, kuhu kummilutt tuleb otsa venitada?
Need on need ülalkirjeldatud asjad jah... ja 90% uutest müüdavatest dunlopventiiliga õhukummidest on samuti justnimelt nendega komplekteeritud (mingi vahepealne partii Impac'eid oli vanakooli kummilutiga)... aga krt, need ventiilid peaksid küll IGAST rattapoest vabalt saada olema.
käisin kahes rattapoes ja ühes punnitati silmi ja öeldi, et pole kunagi eraldi müügil olnudki. teises öeldi, et ei müüda aga küsi töökojast, äkki mõne katkise kummi seest saab võtta. siis ma mainisin, et hää meelega võtaks nii vähemalt tosina jagu teisi ja seepeale öeldi, et siis pean ostma uued lohvid koos ventiilidega. see vist nüüd turumajandus meil seuke. järgmiseks tuleb uue ventiili saamiseks terve uus ratas osta.
Jah. Ma ei oska nüüd HawaiExpressi kohta öelda, aga näiteks VeloPlusist väideti, et selliseid ventiile ei tehta enam 10 aastat... Kuskilt väideti et 6-seid hammasrattakassette ei toodeta enam... Muhhahahahaaa!
Ära heida meelt ja vaata neid üksikuid ebatrendikaid rattapoode, kus nii "tarkasid" inimesi ei ole ja juppe müüakse ka poeskäiguratastele, mitte ainult tippvõidukatele ja krossikatele.
Tirre olen see hooaeg müünud nii viieseid kui kuueseid, mõlemaid päris mitu komplekti. Freehub tagarummu, mis vajaks 6'est kasetti, ei tule momendil nii kiiresti ühtki pähegi, aga kui mõni selline ette sattub, siis põhimõtteliselt on kasetid enamus ju lahtivõetavad ja üks hammasratas koos vaheseibidega eemaldada, ei ole ka mingi probleem.
väikse märkusena mainin, et keegi kodanik mainis mingil netilehel, et värkstuba pea kuu lõpuni suletud ja peremees ise kuskil palmi all ja täitsa levist väljas.
Kodulehel väljas olevaid varuosi ja nende valikut ei tule väga tõsiselt võtta - see ei ole reaalse eluga vastavuses ja need rohkem inimestele ülevaate loomiseks, et missuguses stiilis kraamiga tegeletakse.
Tegu ei ole veebipoega vaid ma selline vanakooliinimene, et eeldan ikka näost näkku suhet ja asjade näppimise ja uurimise võimalust enne soetamist.
vot siis asi klaar. võtan kiire maha ja ootan tagasituleku kenasti ää ja tulen siis ilusasti värkstuppa kohale.
Tegin uue teema, kus saaks arutleda ja uurida, mida vajalikku vanakooli masinate jaoks ja kus meie kohalikus kaubandusvõrgus liigub ja kes mida müügil näinud on.
Ise uuriks kohe esimese asjana, et kas keegi on kuskil poes müügis näinud uusi kiilkinnitusega väntasid? See, kas alu või teras ja hammasratta hammaste arv ei olegi momendil olulised. Asi rohkem selles, et kas üldse saab, või tuleb hakata vanarattasuunitlusega euroopa netipoode kasutama.
Classic-Cycle.de's maksavad näiteks 20ndate aastate sportratta ja 30-60ndate aastate linnaratta kantprofiilse vändapaari replikad 16,95€, mis oleks ka siin poes maksta täiesti vastuvõetav hind.
Kui venelaste pedaalikeere on sama mis prantslastel, ehk 14mm x 1.25mm, siis selle saab põhimõtteliselt üle keerata inglise keermele 9/16" x 20-le.
Authori laoseisu olen juba tükkaega piilunud ja sai sealt ka see kiiluga võllile 46h vändakomplekt koos muude vidinatega ära tellitud ning peaks lähipäevil minuni jõudma.
Viimase poole aasta jooksul olen selle kuradi turumajandusega oksendamisenikokku puutunud. 99% otsitud kaubast on saamata jäänud. Alustades auto juppidest ja üldse tehnikavidinatest, lõpetades ehitusmaterjaliga. On ka seda, et Bestsellereid ei viitsi meie ärikas lihtsalt enam tellida. Seda nägin ise kaubanduses töötades. Mina koos klientuuriga tahtsime, et asi letis oleks, ülemus ütles aga ei. Olevat juba piisavalt saadud... Selline näide turumajandusest ka.
Võin ausalt tunnistada, omades pisikest rattaosade äri, mis on justnimelt spetsialiseerunud igasugustele erilistele asjadele, mida teised ümbruskonnas ei paku, siis seda toodet mul ei ole ega ka ei tule.
Lihtsalt tundub selline täiesti mõtetu vidin, mille asemel saab kasutada tunduvalt paremaid lahendusi - näiteks teisttüüpi piduri kasutamine või kui selle hirmsa V järgi just niisuur vajadus on, siis parem teha esihargi vahetus. Sellise adapteriga mingit paremat tulemust kui klassikalise sidepull piduriga ei saa ja jääb täpselt sama probleem - kogu piduriosa kinnitub ühe keskpoldi alla ning olenemata, kui jäigaks need raamid on aetud, läbipaine, ujumine ja ebakonkreetsus jäävad lõpptulemusel ikka.
Mind kummitavad tihti just täpselt vastupidised probleemid - tunduvalt keerulisem on hankida ilma pidurikohtadeta esiharki ja nende junnide mahalõikamine ja tehase keevisjälgede mahalihvimine on tüütu töö.
Ok. Siin igal oma nägemus. Mina ei pea sugugi silmas ühe poldi kinnitust vaid ülevalt keskpoldi ja ümber kahvli klambritega. Oman V piduritega väga head kogemust. Vana, lootusetu turist sai tagarattale sarnase komplekti. Lahendus oli tookord lihtne. Avariilise maastikuratta raamiosa parajaks ja turra raamile külge. Enne üsna lootusetud pidurid, mida ei saanud ega saanud tööle Proovisin järele kõik, mis suure kovritäie rattajuppidega kunagi kaasavaraks sain. Ainsad, mis lõpuks ka pidurdama hakkasid olidki just needsamad V-d. Pole tulnud pähe ennast ka väga võhikuks tehnika alal pidada. Olgu, mis on. Mina olen otsustanud selle süsteemi järele katsetada ka esirattal(praegune prantsuse külgtõmbega(sidepull) mehhanism on saast) Ja mingit megainvesteeringut ma uue pidurisüsteemi peale ka tegema ei hakka. Hoovad, klotsid, trossid on endal kastis juba olemas. Kahvli vahetus? Vist-tänan, ei ei saa riigikogu palka ja kui paljud kahvlid üldse vene ratastele lähevad ilma liigse rabelungita. Üks kena kroomitud Helkama kahvel vedeleb kasutuna...
Esialgne töö oli nn. pullitegemisratas, mida ma ei kavatsenud isegi värvida.Valmis sai ta 1,5 päevaga ja utiili määratud raamidest. Kõik lisad, mis küljes on, sai võetud riiulist vedelemast. Kuna naisele asi hirmsasti meeldis, sai asjaga edasi tegeldud kuni endale ka niipalju meeldima hakkas, et tõesti suhtusin juba kui projekti. Ainus tõeliselt kallis lisa, mis ma endale lubasin, on elektrikomplekt. Eesmärk on saada täiesti igapäevaselt sõitev ratas minimaalsete kuludega. Tegelikult särtsukomplekt ei lähegi arvese, see on ümbertõstetav lisa.
PS! teema oli kaubandusest ja juppide saadavusest, mitte sellest kas mingi vidin on hea või halb(see konkreetne asi pidi olema vist väga "halb" kui väideti, et igas endast lugupidavas rattakaupluses väljaspool meie koduvabariiki on ta olemas või on seal vabamad valikud klientuurile...?). Nüüd olen targem. Tean, et siin on saadaval üks konkreetne adapter, millest asja ka lõppversioonis valmis teen. Tänud kaasalöömise eest sellegipoolest!
Teema ongi ju osade saadavus kaubandusest. Seletasin lahti, miks näiteks minu poes sellist vidinat müügil ei ole. Lisaks eeltoodud põhjusele on lisaks veel ka nõudluse puudus - Sa oled esimene inimene mitme aasta jooksul, kes sellise asja vastu huvi tundnud on.
Eelnevale jutule lisaks veel see, et uus esihark ei eelda riigikoguja palka ka - 28", jäiga, 1" kaelaga, terasest ning V-piduri kohtadega uue odavaotsa esihargi letihind oli eelmisel hooajal natuke üle 10€.
Imelik, et seda vidinat(pidurilooka) pole küsitud. Juttu on mul tegelastega küll olnud sel teemal. Aga eks peab ise ette näitama. Tihti on asjadega nii. Inimesed ei tule selle pealegi. Ega isegi poleks tulnud aga ma nägin seda lausa siin - eestis müügil. Siis aga nii väga jalgrattaga ei tegelenud, et ära osta. Samamoodi nagu nägin väga soodsa hinnaga amortidega esikahvlit. Reegel - kõik hea peab kaduma, kehtis mõlemi puhul. Igatahes olen ilma nagu peni pehmest leivast. Väga tihti tekib tunne,et hakka või nõukaajale omaselt jälle varuma. Suur kohver voki juppidega on igatahes väga omal kohal asi. Ainult vali, võta ja lajata külge. Ok vokk vokiks. See kipub kõikide kaupade puhul nii olema. Ilmselt ka sellepärast, et me oleme lihtsalt selline konnatiik. Soomes olles kukkus suu lahti, mida kõike jalgratastele ei müüda. Pole siin uneski näinud. Näitena võiks tuua Kasvõi Prisma ja Motoneti. Ja kumbki pole pealegi spetsialiseerunud kauplus...
Enamvähem pandavate hübriididele mõeldud amortide hinnad on juba kolmekohaline number ja korralike maastikurataste harkide hinnad 500+
Ma juba kuskile panin. Aga kordamine ei tee paha. 220mm. Ja muidugi meeldiv kui oleks "vene"rattale sobiva läbimõõduga. Samas ajan taga ka Sossi, spordi või Turisti Esimest hammasratast vist oli 40 hambaga.(ma hetkel ei pääse asjadele ligi,et olemasoleval üle lugeda. Aga mälu järgi oli vist 40. Pean silmas seda, mis poltidega vända külge kinnitatakse. Pereliikmed on suures koristamistuhinas mul siin varustust likvideerinud. Amordiga kahvlit tegelikult väga ei tahagi. Kardan vastupidavuse pärast ja asi peab ikka väga jäik olema. Mootor läheb ju külge. Seljas ratsutab vahelduva eduga rattal 160 kilo. Pealegi liigub amordiga värk eelarvest kaugele väljapoole. Ise võin ära anda vana Spordi raami koos veel alles jäänud vidinatega. Nendeks on esikahvel, lenks, tagaratas, porilauad ja üht-teist veel.
Muideks see amortkahvel maksis... vaid 5 eurot. No eks ta hiinakas ilmseltoligi ja hiinlaste arusaama amortidest tean nende rollerite ja mopode pealt. Müüsin ja hooldasin neid mingi aeg. Ja ma loll mõtlesin, et mis ma tast vedelema ostan. Nüüd jälle mõtlen, et paljugi, mis temast teha oleks saanud. Kui endale ei sobi, siis kasvõi lapse rattale. Põnevam asi ikka. Proffisõiduks ta muidugi kõlvanud poleks aga niisama katsetades tundus 100 kilost tegelast kannatavat. Kauaks - on iseasi. Nüüdsks on ta kahjuks minevik nii või naa.
Ise tellisin eelmisel aastal neid paraja karbitäie ja viite eri pikkust saksast, aga momendil on kõik pikkused juba otsa saanud ja tõenäoliselt ei hakka enne seda, kui uus kevadhooaeg lähedamale jõudma hakkab, enam uusi tellima. Teiste poodide laoseisu ei tea.
Mul oli kunagi just probleeme selle kandilise kannaga. Kõik kohad olid täis just selle ühe nagaga polte. Aga...Just Norrast ja Rootsist naasnuna võin öelda,et Eesti kaubandus ON üks mõttetumaid asju maailmas üldse. Siin ongi nii,et ostad, mida pakutakse, seal aga mida vajad.
Suletud ring. Korralikku asja peab käima välismaalt ostmas või netist tellima. Sest siinsel mikroturul on endiselt kehtiv nõukaaeg, kus klient on kaubanduse, mitte kaubandus kliendi jaoks. Kõige haledam, lollim ja labasem väide mingi toote puudumise kohta on mudugi - hooaeg on läbi. Olen seda kuulnud nii motikajuppide, jalgrattaosade kui ka ehitusmaterjali puhul. Keegi pole kuulnudki vist seda vanasõna ree ja vankri kohta. Ja siis lõpebki asi sellega,et kui ma pean siin mingit vidinat lõpmatuseni otsima või siis ootama või kuulma vastuseks, et seda enam ei tulegi lahja müügiedu tõttu( ometi on kõik ju ära ostetud, laos veel viimane, mis kahjuks valet värvi), siis hakkangi mujalt vaatama. Kõige kurioossem on aga see, et tihti saad vajaliku kätte koos postikuludega palju odavamalt kui siin letist.
Ja... Mingi elementaarse poldi korralikkuse üle võibki vaidlema jääda...Siiski valitseb ka sellel turul defitsiit. Mäda värk või mis?
|
OSCAR-2019
|
||
Narvas toimunud Eesti noorte poksi meistrivõistlustel napsas kuni 17-aastaste seas kuldmedali Matvei Starikov, kes on legendaarse poksija ja treeneri Albert Starikovi poeg.
Matvei treenibki isa juhendamisel Sofroni spordikoolis. Narvas peetud meistrivõistlustel kaalukategoorias kuni 54-kilogrammi ringi astunud noormees sai kuldmedali kaela veenvalt, olles juba avaraundis ilmse ülekaaluga parem Olümp-Maardu Kalevi poksijast Jegor Tominist.
Matvei isa Albert Starikovi näol on tegemist ühe riigi parema poksikooli treeneriga, kelle enda auhinnakapis on tervelt üheksa Eesti meistritiitlit. Seejuures võitis mees amatöörkarjääri jooksul 293 matšist tervelt 263. 44-aastane Starikov on tänaseks ka üks kogenenumaid Eesti profipoksijaid, kes veel viis aastat tagasi oma viimase, järjekorras 37. profimatši pidas.
Narvas selgitati nädalavahetusel Eesti parimad noored poksijad vanuseklassides kuni 15- ning kuni 17-aastat. Lisaks Starikovile võtsid veenvad võidud Artur Gannotšenko (ATP), kelle kohtunik kuni 60-kilogrammiste seas kuulutas ilmse ülekaaluga võitjaks teises raundis. Lühikeseks jäi ka kuni 66-kilogrammiste seas võidelnud Maksim Gušini (Kreenholm) teekond, sest tema alistas kolmandas raundis ilmse ülekaaluga Artur Andrejev (Narva PSK).
Päeva kindlaim võit kuulus Anton Vinogradovile (Narva PSK), kes oma vastase Mihhail Djoteli (Loit) poolraskekaalu finaalis nokauteeris.
Kuni 15-aastaste seas näitasid võimu Dmitri Protkunas (kuni 43kg, Narva PSK), Matvei Koltšin (kuni 48kg, Narva PSK), Eric Kabanov (kuni 50kg, OMK) ning Aleksander Mokan (kuni 52kg, Loit), kes võitsid kuldmedali juba enne lõpukella.
19-aastane tallinlanna Astrid Johanna Grents tegi läinud nädalal Rootsis Borasi linnas ajalugu, tulles teise naisena Eesti poksiajaloos rahvusvahelisel turniiril esikohale!
Poksiklubi Kalev üks suuremaid nimesid Grents osales Rootsis toimunud Golden Girl Championship’i nime kandnud poksiturniiril, millest võtsid osa tervel 22 riigi naispoksijad. Teel kaalukategooria kuni 57-kilogrammi poodiumi kõrgeimale astmele alistas Grents tervelt kolm endast selgelt enam kogenud ja vanemat vastast.
“Kuna Astridi amatöörkontol on kirjas kolm matši, pidanuks ta võistlema madalaimas ehk C-kategoorias, kus poksisid naised, kel polnud enam kui viis matši peetud. Kuid kuna selles grupis oli võistlejate arv täis, otsustasid korraldajad liigutada kellegi kõvemasse gruppi B. Ja loos langes Astridi peale. Selles grupis oli naiste kontol juba 6-14 matši,” kirjeldab Grentsi eduka teekonna algust poksija ning Poksiklubi Kalevi treener Alfred Vest.
Ehk et eestlannal tuli seista vastamisi temast vähemalt kaks ja enam kordi võistlustringis olnud vastastega. Veerandfinaalis kohtuski Grents 13 aastat vanema šveitslanna Gaby Timariga ning alistas ta kohtunike 4:1 häältega. “Vastane oli vasakukäeline ehk poksis parem külg ees ja oli taktikaliselt Astridile ebamugav,” räägib treener Vest.
Poolfinaalis tuli taaskord vastamisi minna šveitslannaga. Seekord Grentsist juba tervelt 20 aastat vanema Zoc Kohiga, kelle eestlanna alistas kindlalt kohtunike ühehäälse otsusega. “Punktid räägivad enda eest, et vastasel ei olnud midagi vastu panna,” lisab Vest finaalkoha taganud matši kohta.
Finaalis ootas saatuse tahtel ees juba kolmas šveitslanna, seekord kümme aastat vanem Laura Stocker. Stocker oli poolfinaalis alistanud tugeva briti Rosie Ratzer’i ning võrreldes Grentsiga oli see loosi tahtel alles tema esimeseks lahinguks turniiril.
“Šveitslanna oli jõuvarude poolest värskem,” tunnistab Vest. “Astrid suutis esimesed kaks raundi tänu aktiivsusele ja liikumisele keerata enda kasuks, olles selgelt ründavam pool. Kuid kolmandas raundis tõstis vastane tempot ning lahing kujunes äärmiselt tasavägiseks.”
Hoolimata matši lõpust olid kaks esimest raundi aga piisavad, et Grentsile kohtunike 3:2 häältega võit anda ning ta teise eestlannana Eesti poksi ajaloos poodiumi kõrgeimale astmele saata. Vest räägib, et pärast finaalivõitu kiitsid šveitslannade treenerid just eriti Grentsi tehnikat ja liikumist.
“Matš oli minu jaoks väga raske, sest olin juba mitu päeva järjest poksinud ja kaalu jälginud,” tõdes Grents pärast finaali ja poksikarjääri esimest suurvõitu. “Mu keha oli juba väga väsinud, aga siiski suutsin võita. Sain siit hea kogemuse ja püüan edaspidigi Eestit võimalikult hästi esindada. Aitäh treeneritele Alfredile ja Kaupole (Arro – poksiklubist Kalev) ning kõikidele fännidele, kes te minusse usute!”
Võistlustele läks kaasa ka esimese eestlannana rahvusvahelisel turniiril esikoha võitnud Jana Vill – 14-aastane Olümp Maardu Kalevi tõeline talent, kes võimeline endast juba praegu aastaid vanemaid alistama. Kahjuks ei olnud Villi vanuseklassis aga kedagi, kes temaga sama palju varasemalt võistlenud oleks, mistõttu ei saanudki Eesti koondislane ringi astuda.
Eesti naiste poksi suuremad nimed, alles 14-aastane Jana Vill ning 19-aastane Astrid-Johanna Grents osalevad eelseisvatel päevadel Rootsis toimuval Kuldse kinda poksiturniiril.
Jana Vill (Olümp Maardu Kalev) on seni ainus Eesti naispoksija, kes suutnud rahvusvahelistel turniiridel medaleid võita. Vill on hoolimata oma noorele vanusele äärmiselt osav ning südikas poksineiu, kes alles hiljuti toimunud sõpruskohtumises oli üle endast viis aastat vanemast, pühapäeval Tallinna meistriks kroonitud Astrid-Johanna Grentsist (pildid galeriis).
Pärast Grentsi (Poksiklubi Kalev) alistamist osales Vill eelmisel nädalal Serbias toimunud rahvusvahelisel poksiturniiril, jõudes seal poolfinaalmatšile.
Nüüd seisavad neiud silmitsi poksitüdrukutega üle maailma ning püüavad üheskoos ajalugu teha – nimelt pole Eesti naispoksijad veel kahe medaliga rahvusvahelistelt turniiridel koju naasnud. Vill lööb kaasa kuni 15-aastaste seas kaalukategoorias kuni 63 kilogrammi, Grents võistleb kuni 19-aastaste seas kaalukategoorias kuni 57 kilogrammi.
Lisaks Villile ja Grentsile esindab Eesti koondist Rootsis ka Anastasia Ivanova (Energia), kes osaleb kuni 19-aastaste seas kaalukategoorias kuni 60 kilogrammi.
Tallinna poksi meistrivõistlused suuri üllatusi ei pakkunud. Veebrurari lõpus algavatele Eesti meistrivõistlustele lähevad suurimate favoriitidena nii Andrei Hartšenko kui noored tähed Semjon Kamanin ning Stiven Aas.
Hartšenko (Dünamo) seisis Lasnamäe spordihallis vastamisi Eduard Piirisillaga (Sofron). Noorteklassides nii Eestis kui välismaal edu saavutanud Piirisild veel tormihoiatust anda ei suutnud ning pidi tunnistama valitseva meistri Hartšenko kindlat kohtunike ühehäälset paremust.
Meeste kaalukategooria kuni 64 kilogrammi finaalmatšilt võis oodata karmi duelli Vlad Romanjuki ning Sven Saksoni vahel. Seekord jäigi peale Sakson (TÜ ASK), kes tasavägise lahingu kohtunike 4:1 häältega võitis. Kergekeskkaalus oli tipus taas Pavel Kamanin (PSK).
Kuni 19-aastaste poolraskekaalu suurduellides ei vääratanud Stiven Aas ega Semjon Kamanin. Aas (Järve-Boxing) võttis päeva avamatšis kindlalt oma ning ei andud Aleksei Šeršunovile (Kreenholm) palju sõnaõigust. Tasuks kohtunike ühehäälne võit.
Võidukas oli ka Eesti üks paremaid naispoksijaid, Astrid Johanna Grents. Poksiklubi Kalevi üks säravamaid võttis ülikindla võidu Polina Golubeva (Kreenholm) üle, alistades vastase kolmandas raundis.
Mitmekordne Eesti üliraskekaalu meister Mait Metsis (Sofron) pidi tunnistama Andrei Osadetšii (ATP) paremust. Poksiklubi Kalevi esindaja Mario Jelle oli raskekaalus üle Vladislav Hairovist (Loit).
Kuni 19-aastaste raskemates kaaludes sai näha võimsaid esitusi Givi Kaadzelt (Dünamo) ning Aleks Simaniselt(ATP), kes mõlemad oma vastased enne lõpukella alistasid. Kaadze oli kuni 91-kilogrammi kaalukategooria finaalis juba avaraundis üle Sofroni poksijast Nikita Kozõrevist, Valga kindamees Simanis alistas teises raundis Vladimir Jušini (Sofron).
Kokku peeti Tallinna meistrivõistluste finaalpäeval üle 30 kohtumise. Eesti meistrivõistlused leiavad Kalevi spordihallis aset 23. kuni 25. veebruarini.
Pühapäeval peetakse Lasnamäe spordihallis toimuvatel Tallina poksi meistrivõistlustel üle 30 vastasseisu, kui selguvad pealinna parimad kindamehed. Seejuures on oodata mitmeid äärmiselt põnevaid ja mõnes mõttes ka märgilisi vastasseise.
Päeva oodatuimaks duelliks saab kahtlemata olema meeste keskkaalu finaalmatš, kus astuvad vastamisi valitsev meister Andrei Hartšenko (Dünamo) ning noorteklassides puhta töö teinud, kuid nüüd täiskasvanute sekka astunud Eduard Piirisild (Sofron). Hartšenko alistas poolfinaalis kerge vaevaga ehk kohtunike ühehäälse otsusega Nikita Molodkini (Avangard).
Piirisild oli seejuures üle mitmetel hiljutistel võitlusspordiüritustel ringi astunud Sten Saksonist (ATP). Mida suudab Piirisild kaalu valitseja vastu ning kui peaks tulema võit, kui märgiliseks see kujuneb?
Poksifännide maiuspalaks kujuneb ka kaalukategooria kuni 64 kilogrammi finaal, kuhu äärmiselt põneva poolfinaali järel pääses Vlad Romanjuk (ATP). Romanjuk oli poolfinaalis ülinapilt, kohtunike 3:2 häältega parem Tartu poksijast Hendrik Kontist (TÜ ASK) ning astub otsustavas matšis vastamisi teise tartlase, Sven Saksoniga. Sakson oli poolfinaalis aga nii heas hoos, et alistas Jaan Martin Oissaare (ATP) kolmanda raundi ilmse ülekaaluga.
Sama kaalu kuni 19-aastaste vanuseklassis on samuti oodata väärikat lahingut, kus omavahel ristavad kindad tõusev täht Semjon Kamanin (PSK) ning Jüri Stepanov (Sofron). Kamanin ei vääratanud poolfinaalis Robert Pedaja (Dünamo) vastu ning võttis kindla kohtunike ühehäälse otsusega võidu. Veel kindlam oli aga Stepanov, alistades Anton Petrovi (Evail-Athletics) juba teises raundis.
Üliraskekaalus astub taaskord ringi mitmekordne Eesti meister Mait Metsis (Sofron), kes läheb võitu püüdma Andrei Osatšii (ATP) vastu.
Päev algab aga tulise duelliga kell 12, kui ringis kohtuvad kuni 19-aastaste kaks suuremat tähte – Stiven Aas (Järve Boxing) ning Aleksei Šersunov (Kreenholm).
|
OSCAR-2019
|
||
Treeneritel HANNES TAMM; JEVGENI OVSJANNIKOV; RUSLAN LOPUKHIN tuleb veel täiendavalt sooritada üldainete osa, kuna tegemist on kutse tõstmisega, mitte taastaotlemisega. Üldainete osa sooritamiseks tuleb teha 20-st küsimusest koosneva testi ja seda arvutis. Kohast ja ajast teatan täiendavalt.
22.07-28.07 viibib noorte koondis Leedus treeninglaagris, kus meie poksijad treenivad koos Leedu koondisega ettevalmistamaks r/v Brandenburgi turniiriks. Osa võtavad Pavel Kamanin, Eduard Piirisild, Stiven Aas, Vlad Hairov.
Rubriigid: Treeningud | Algas noorte koondise ettevalmistus EM-deks kommenteerimine on välja lülitatud
Eesti noored poksilootused Matvei Starikov, Jegor Tomin, Vadim Kitškerkin ja Dmitri Protkunas võistlevad eelseisvatel päevadel Rumeenias Valcea linnas toimuvatel koolinoorte Euroopa meistrivõistlustel.
Esimesena astus eestlaste poolelt ringi kaalukategoorias kuni 48 kilogrammi Sofroni poksiklubi kasvandik Matvei Starikov, kes võistluste avapäeval eestlaste võiduarvet ei avanud – treeneri Albert Starikovi juhendatav pidi kahjuks võtma punktidega kaotuse ungarlaselt Milan Muhovitsilt.
Kuni 50-kilogrammiste seas poksiv Olümp-Maardu Kalevi kasvandik Jegor Tomin sai loosiga otsepääsu teise ringi ning kohtub neljapäeval bulgaarlase Anton Kirilov Tarajanoviga.
Narvast pärit PSK poksija Dmitri Protkunas on aga võistlustules täna õhtul, minnes vastamisi armeenlase Gagik Gasarjaniga.
Lisaks Starikovile juhendavad noori võitlejaid koha peal koondise treener Jevgeni Golovatš ning Ivan Šumjakov. Võitlustel hoiab silma peal Eesti tunnustatud kohtunik Sergei Petrunin.
Raul Luks oli üks esimesi teenistusse võetud ohvitsere taasiseseisvunud Eesti Vabariigis ja oli tegevteenistuses 1991-2000. a: Kaitsejõudude Peastaabi ülema asetäitja-operatiivosakonna ülem, Paldiski komandandi, garnisoni ülema ja Kaitsejõudude Väljaõppekeskuse ülemana.Viimased teenistusaastad oli Tallinna Garnisoni Komandatuuri komandant.
Peale teenistust Kaitseväes oli Raul Luks teenistuses Põhja-Eesti Päästeteenistuse kriisireguleerimise osakonna vanemspetsialisti ametikohal.
Kolonel Raul Luks oli Eesti Eruohvitseride Kogu üks asutajaliige ja aastaid ka EEOK juhatuse esimees; Kaitseliidu Tallinna Maleva Toompea malevkonna liige, pikki aastaid Eesti Poksiliidu president.
LUKS, Raul (1. XI 1932 Narva-6. V.2017), poksija ja sporditegelane. Lõpetas 1952 Tallinna Elektromehaanika Tehnikumi ja 1966 TPedI KKT. Poksitreeninguid alustas 1948 Kalevi SK-s Vello Aedmäe ja Hillar Loskiti juhendamisel. 1949–53 Eesti koolinoorte, Leningradi ja sõjakoolide mv-tel medalivõitjaid. Olnud 1955–87 Nõukogude armees ohvitser ning töötanud tsiviilkaitsestaabis. Osales 1986 Tšernobõli tuumaavarii järgsetel taastamistöödel. Hiljem olnud juhtivtöötaja Eesti kaitsejõududes, kolonel (1992). Tegutsenud Eesti Eruohvitseride Kogu juhatuse esimehena. 1992–2000 EOK liige, 1969–72 Poksiföd-i kohtunikekogu esimees, 1972–76 Poksiföd-i aseesimees, 1976–2000 Poksiföd-i/Poksiliidu esimees. Kuulunud 1989–92 NL-i Poksiföd-i presiidiumi. 1996 autasustati teda Euroopa Amatöörpoksiliidu (EABA) teenetemedaliga. Tegutsenud poksikohtunikuna (1997 EABA litsents); au-poksikohtunik (1995). Kalevi auliige (2002).
Esimese Eesti naisena rahvusvahelise turniiri võitnud Olümp Maardu Kalevi võistleja Jana Vill suutis taaskord saavutust korrata, olles parim kaheksa riigi osavõtul toimunud Maardu Cupil.
Kuni 56-kilogrammiste neidude seas võistlev Vill alistas poolfinaalis ühehäälse otsusega lätlanna Valerija Šepetovska ning lubas finaalis valgevenelannal poksida vähem kui kaks raundi.
Vill oli üks Eesti kolmeteistkümnest rahvusvahelised vastased alistanud kuldmedalistist, kes oli võidukas Maardus toimunud turniiril, kus osalesid veel Läti, Leedu, Soome, Rootsi, Valgevene, Venemaa ja Saksamaa noored ja täiskasvanud poksijad.
Äärmiselt edukaks kujunes turniiri vendadele Kamaninitele, kus noorim Fjodor Kamanin (kuni 32kg) ning vanemad Semjon (kuni 60kg) ja Pavel (kuni 64kg) alistas kõik välismaised vastased ning kerkisid poodiumi kõrgeimale astmele.
Eesti meistrid Artur Zarva ning Andrei Hartšenko pidid mõlemad kaotuseid tunnistama. Keskkaalu meister Zarva (Avangard) jäi hõbedale, kaotades finaalis 1:2 häältega valgevenelasele Viktor Muraškinile , kergekeskkaalu meister Hartšenko jäi kohtunike 1:2 häältega alla rootslasele Adel Belalijale ning sai pronksmedali.
Laupäeval, 15.04.2017 algusega kell 9:30 toimub Inger hotelli konverentsisaalis, aadressil A.Puskini 28, AOB kohtunike eksam 3.-le ja rahvuskategooriale.
Kirjalikust, kestvusega 60 minutit (koosneb 3-st küsimusest, kus tuleb anda võimalikult põhjalikud vastused),
Suulisest osast (näeb ette 10 küsimust, kus 3.-le kategooriale sooritavatel tuleb õigesti vastata vähemalt 6-le ning rahvuskategooriat taotlevatel kohtunikel – vähemalt 8-le küsimusele).
Tartus A. le Coq’i spordihoones selgusid pühapäeval Eesti poksimeistrid ning kuigi võitjate seas üllatusi polnud, pidid nii mõnedki suurnimed kuldmedali võitmiseks endast rohkem andma kui varasemalt.
Nii näiteks ei suutnud Eesti meistriks juba 12. korda tulnud Ainar Karlson (Wiru treening) üle pika aja lõpetada matši enne lõpukella. Südikas Kalev Boxingu raskekaallane Gennadi Štšerbin võttis vastu kõik Karlsoni löögid, kuid hoolimata rasketest tabamustest keeldus alla andmast ning suutis valitsevale meistrile ka mõned tugevad löögid pihta saada.
Kuigi Karlson tõestas, et kuulub jätkuvalt Eesti absoluutsesse tippu, siis sama palju austust näidati matši lõppedes üles ka Štšerbini vastu, kelle suur võitlushing tõestab, et Eestis on üks korralik ja võimas poksija juures.
Õhtu tasavägiseimaks lahinguks kujunes kuni 64-kilogrammiste vastasseis Järve Boxingu esindajate Semjon Karhanini ja Stanislav Perfilovi vahel. Mehed kohtusid finaalis ka mullu ning siis võttis napi häälteenamusega võidu Karhanin. Ka seekord võitlesid mõlemad suurepäraselt, tabades kordamööda tugevaid lööke. Perfilov alustas avaraundis selgelt paremini, kuid Karhanin suutis matši teises raundis viigistada ning omas ka viimases raundis kübeke enam energiat. Kiire, tehniline ja osav poksistiil tõi Karhaninile karjääri kolmanda järjestikuse meistritiitli ning õhtu parima poksija auhinna, mille andis üle kohale tulnud profipoksiäss Artur Akavov.
Eesti koondislased Andrei Hartšenko (Dünamo) ning Artur Zarva (Avangard) võitsid vastavalt kergekeskkaalu ning keskkaalu tiitlid, naastes sellega taas kodumaa tippu. Kui Hartšenko sundis oma vastase Deniss Vagneri (Energia) enne kolmandat raundis loobuma, siis Zarva pidas noore ja südika Ervin Larkaga (Energia) võitlema kuni lõpukellani.
Eesti meistritiitlid võitsid lisaks veel sulgkaalus Kirill Serikov (Järve Boxing), poolraskekaalus Sergei Bannov (Evail-Athletics) ning üliraskekaalus Margus Keek (Wiru trening).
Lisaks meestele peeti ka kolm täiskasvanud naiste finaalmatši. Tulises lahingus tuli kuni 64-kilogrammiste seas Eesti meistriks Inga Palu (Evail Athletics). Astrid Johanna Grents (Kalev/Boxing) lükkas troonilt Helen Ehandi (Dünamo). Troonil jätkas kindlalt Elina Kangas (Kiviõli).
Noorte seas näitasid kogu võistluste jooksul parimat esitust kohaliku publiku ees võidelnud Alex Kravets (Sirge, kuni 60kg), jätkuvalt tipus püsiv Denis Osipov (Loit, kuni 69kg), jõuline Eduard Piirisild (kuni 75kg) ning tulevikulootus Stiven Aas (Järve Boxing).
Tartus A. le Coq’i spordihoones alustati poksi Eesti meistrivõistlustega, kus favoriidid ei vääratanud ning kindlustasid pääsu homsesse poolfinaali.
Kuni 64-kilogrammiste kaalukategoorias oli äärmiselt kindel noorteklassist täiskasvanutesse tulnud Vlad Romanjuk (OMK), kelle vastase Ailando Bresovski (TÜ ASK) päästis teises raundis viimase treener, visates ringi loobumise märgiks rätiku.
Võimsaima esitusega sai hakkama TÜ ASKi täht Hendrik Kont, kes saatis kahel korral ringipõrandale Kreenholmi poksiklubi poksija Pavel Kustenko (Kreenholm). Kui esimese löögi järel suutis Kustenko veel püsti tõusta, siis teise järel enam mitte.
Laupäeval jätkuvad meistrivõistlused poolfinaalidega, kus finaalikohad selgitavad välja tervelt 27 paari. Võistlused algavad kell 12.
4.03.2017 Tartu linnas, A.le Coq SPORT spordikompleksis toimub koolitus, mis käsitleb 19.12.2016 AIBA reeglitesse viidud muudatusi ja kohtunike praktilist tööd.
Tallinna poksi meistrivõistluste peamatšis, kus omavahel läksid vastamisi 11-kordne Eesti meister Ainar Karlson ning tunamullune üliraskekaalu kuldmedalist Andrei Bokan, saatis suuremat ja võimsamat vägilast ebaõnn.
Ringiroostet enne märtsi alguses Tartus toimuvaid Eesti meistrivõistlusi maha pesema tulnud Karlson sai endast pea 30 kilogrammi raskema Bokani vastu võistleda vaid avaraundi keskpaigani. Kahjuks läks nii, et Karlsoni tugeva paremkäe sirge järel tasakaalu kaotanud Bokan maandus kehvasti põlvele ning ei saanudki matši enam jätkata.
Teistes finaalmatšides näitas parimat taset kuni 19-aastaste keskkaalu staar Eduard Piirisild (Sofron), sundides oma põhikonkurendi Andrii Bilovoli (Dünamo) enne viimast raundi alla andma. Sellega tegi Piirisild ka Eesti meistrivõistlusteks kõva avalduse ning tema esinemine annab lootust, et Eesti keskkaalu poks on saamas endale väärika järglase.
Tallinna poksimeistrivõistluste poolfinaalid pakkusid tõelisi üllatusi ning panid pühapäevaks tulised finaalpaarid, sealhulgas viimaste aastate ühe põnevaima lahingu – Ainar Karlson vs. Andrei Bokan.
Suurima üllatuse pakkus Kreenholmi poksiklubi poksija Aleksei Šeršunov, kelle esitus oli kuni 19-aastaste poolraskekaalu matšis nii võimas, et kohtunik otsustas juba teises raundis lõpetada ilmse ülekaalu tõttu ning panna kirja kiire kaotuse ei kellelegi muule kui staarpoksija Richard Etsile (TÜASK).
Tõnis Grinkin (Kalev Boxing), eelmise aasta Eesti meistrivõistluste kuldmedali omanik raskekaalus, pidi üllatuslikult alla vanduma Wiru treeningu kindamehele Andre Kaljurandile. Kaljurand võitis poolraskekaalus toimunud matš kohtunike ühehäälse otsusega.
Eesti ühe kõvema löögijõuga Artur Zarva (Avangard) sundis oma vastase Hendri Aava (ATP) loobuma juba avaraundis. Zarva kohtub pühapäevases finaalis Kaljurandiga.
Tartu poksija Aleks Kravets (Sirge) sai hakkama samuti uhke tulemusega, alistades kaalukategooria kuni 64kg matšis kolmanda raundi tehnilise nokaudiga ATP poksiklubi ühe staari Nikita Tšikinjovi.
11-kordne Eesti meister Ainar Karlson otsustas osalejate puudumise tõttu sammuda üliraskekaalu ning võtta väljakutse vastu Eesti tunamulluselt meistrilt Andrei Bokanilt, kes omab Karlsoni vastu nii kasvu kui 20-kilogrammist kaalueelist. Kas ta suudab need ka ära kasutada, või on kogenud Karlson endiselt kodukamaral kangutamatu, selgub pühapäeval Lasnamäe spordihallis. Tasuta sissepääsuga üritusel on kavas tervelt 20 matši.
Laupäeval ja pühapäeval leiavad Lasnamäe spordikompleksis aset Tallinna meistrivõistlused poksis, mis toovad ringi tõelised kohalikud staarpoksijad.
Tallinna meistrivõistlused on viimane suur turniir enne märtsi alguses Tartus toimuvaid Eesti meistrivõistlusi ning viimane võimalus kontrollida oma vormi.
Kindlasti loodavad nii mõnedki saata konkurentidele ettehoiatava märguande, et areng on aasta jooksul tohutu olnud.
Üle pika aja saab ringis näha 11-kordset Eesti meistrit Ainar Karlsonit. Karlsoni kaalus on esindatud ka valitsev meister Tõnis Grinkin ning kui kõik läheb “plaanipäraselt”, saame mehi näha pühapäevases finaalis.
Lisaks astuvad ringi ka keskkaalu staarvõitleja Artur Zarva ning kergekeskkaalu suurfavoriit Andrei Hartšenko. Üliraskekaalus on kohal Andrei Bokan ning kergemas kaalus Vlad Romanjuk.
Tuliseid duelle on oodata ka noorte seas. Tuleviku üks suurlootustest Richard Ets loodab kindlasti taas oma vastased kiirelt alistada ning äärmiselt osavad Nikita Tsikinjov ning Eduard Piirisild võtta kindlad võidud.
Möödunud nädalavahetusel leidsid Narvas poksiklubis PSK aset kohalikud karikavõistlused, kus täiskasvanute seas astusid ringi oma kaalu suurfavoriidid Stanislav Perfilov ning Andrei Hartšenko.
Eesti varasem meister Hartšenko (Dünamo) alistas kergekeskkaalus tugeva Semjon Karhanini (Järve Boxing) ning näitas, et on enne märtsi alguses Tartus toimuvaid Eesti meistrivõistlusi heas vormis.
Kuni 64-kilogrammiste seas võttis väärt võidu Perfilov (Järve Boxing), olles üle Aleksei Sadajevist.
Täiskasvanute seas oli keskkaalus veel võidukas üks medalipretendent Stiven Aas (Stiven Aas) ning poolraskekaalus Stanislav Sergejev (Järve Boxing).
Kuni 19-aastaste vanuseklassi tähed, Semjon (kuni 64kg) ja Pavel Kamanin (kuni 69kg) ei andnud samuti vastastele võimalusi ning näitasid, et lähevad Tartusse kuldmedalite järele. Erilise avalduse selleks tegi just Pavel Kamanin, võttes võidu teise suurfavoriidi Denis Osipovi (Loit) üle.
Eesti meistrivõistlused leiavad sel aastal aset 3., 4. ja 5. märtsil Tartus A. le Coqi spordihoones ning esimest korda ajaloos võivad muutuste tõttu AIBA reeglistikus võistlustel osaleda ka profipoksijad ning teiste võitlusspordialade esindajad, mis tähendab, et mitte midagi pole võimalik ennustada ning võitlused tulevad ettearvamatud kui kunagi varem.
Naiste amatöörpoks on Eestis alles astumas esimesi tibusamme, kuid sellest hoolimata saavutas Olümp-Maardu Kalevi esindaja Jana Vill Serbias toimuval rahvusvahelisel suurturniiril koolitüdrukute vanusegrupis esikoha.
Vill ning Eesti viimaste aastate parim naispoksija Elina Kangas osalesid Serbias kuuendat korda korraldatud naiste rahvuste karikavõistlustel, mis kuulub AIBA (Rahvusvahelise Poksiliidu) egiidi alla ning kus osalesid 144 poksijat 23 riigist. Kohal olid tõeliste poksiriikide parimad – nii näiteks võtsid võistlustest osa Kasahstani, Venemaa ja India riikide meistrid.
Vill esines suurepäraselt, alistades poolfinaalis kohaliku serblanna. Finaalis oli tema vastaseks venelanna ning Jevgeni Golovatši, Andrei Malahhovi ja Ivan Šumjakovi juhendatav sai suurepäraselt hakkama, tulles esikohale.
Elina Kangase teekond lõppes poolfinaalis, mis tähendab, et tema tasuks jäi igati hinnaline pronksmedal.
Eesti Poksiliit otsustas eelseisvate jõulude ajal teha väikse kingituse ühele noorele Eesti poisile, kelle vanemad juba 1-aastaselt hülgasid ning vanavanematele kasvatada jätsid.
“Meieni jõudis info ühest 10-aastasest Eesti poisist, kelle vanemad hülgasid ning vanavanematele kasvatada jätsid. Eriti kurb on see, et vanemad elavad mõlemad ilusti pere-elu, kuid oma poja tegemistest ning tublidest saavutustest spordis üldse ei huvitu,” selgitas poksiliidu peasekretär Jelena Kalbina. “Poiss on äärmiselt tubli sportlane. Seni on ta omavanuste seas häid tulemusi saavutanud jalgpallis, kuid on viimasel ajal hakanud huvituma poksist. Hiljuti andis ta vanaisale üle Jõuluvanale kirjutatud kirja, kus soovib endale poksikindaid ja poksikotti.”
Sellest kuuldes otsustas poksiliit väikse heateo teha. “Kuna vanavanematel pole ressursse noormehe uut huvi toetada, otsustasime alaliiduga talle jõuludeks poksikindad ja poksikoti kinkida. Need saab ta kätte jõuluõhtul loomulikult Jõuluvanalt,” on poksiliidu presidendil Kalle Klandorfil hea meel. “Kes teab, võibolla aitab selline kingitus leida Eestile uue Karlsoni, Arro või lausa kedagi enamat – uue Mike Tysoni. Poisi privaatsuse säilitamiseks jätame tema nime ja personaalsed andmed loomulikult avaldamata.”
“Loodame, et taolised teod säilitavad noortel usku Jõuluvanasse ning annavad lastele võimaluse hoolimata perekonna ressurssidest harrastada soovitud spordiala. Ehk süstime noorele poisile armastust poksi vastu ja kes teab, võibolla just see väike heategu aitab poisil ennast leida,” lisas Kalbina.
Eesti poksiliit avaldas iga-aastase kohalike poksiklubide paremusjärjestuse, kus on võetud arvesse kohalikel ning välisturniiridel saavutatud noorte poksijate kohad viimase aasta jooksul. Jätka lugemist →
Eesti amatöörpoksijate hooaeg jätkus möödunud nädalavahetusel Jõhvis, kus peeti järjekordsed lahtised meistrivõistlused. Võistluste täheks kerkis kahtlemata kuni 19-aastaste keskkaaluäss Andi Uustalu. Jätka lugemist →
Oktoobri lõpus toimunud Narva poksi meistrivõistlustel võidutsesid pikaaegsed Eesti koondislased, eesotsas Semjon ja Pavel Kamanini, Denis Osipovi ja Eduard Piirisillaga. Jätka lugemist →
Läinud nädalavahetusel leidis Tartus aset suurejooneline amatöörpoksijate turniir Kuldne Olümpiakinnas, kus osalesid lisaks Eesti parematele ka poksijad Soomest, Taanist, Venemaalt, Walesist, Norrast, Leedust ja Valgevenest.
Laupäeval algab Tartus A. Le Coq’i spordihoones suursugune Kuldse Olümpiakinda poksiturniir, kus astuvad üles enam kui 100 poksijat Baltimaadest, Venemaalt, Valgevenest, Taanist, Norrast, Soomest ja Walesist.
“Tegemist on ühe suurima amatöörturniiriga, mis Tartus kunagi toimunud,” on korraldaja Ervin Kade veendunud. Jätka lugemist →
Eesti poksihooajale tehakse algus 8. oktoobril Tartus A. Le Coqi spordihoones, kui toimub rahvusvaheline turniir Kuldne Olümpiakinnas.
Turniiril löövad lisaks Eesti parematele noortele ja täiskasvanud poksijatele kaasa ka Läti, Leedu, Soome, Taani, Venemaa ja Walesi poksijad. Jätka lugemist →
Amatöörpoksis on käsil suured muutused ning need muutused jõuavad nüüdsest ka Eesti poksi ja võitlussporti laiemalt.
Nagu teada, avati Rio olümpiale esmakordselt uks amatöörpoksijate kõrval ka profipoksijatele. Kuid suuri muutuseid on veelgi. Nimelt lubab Rahvusvaheline Poksiliit (AIBA) riigi amatöörpoksi meistrivõistlustele osalema nüüdsest mitte ainult profipoksijaid, vaid ka teiste võistluskunstide esindajaid (sealhulgas MMA ehk vabavõitluse ning kikk- või taipoksiga tegelevaid võitlejaid).
“Nüüdsest võime kaasata meie võistlustele poksijate kõrval ka teisi võitlussportlasi, mis tõstab meie kohalike sportlaste konkurentsi ja lisab seelabi poksile atraktiivsust ja loodetavasti suurendab pealtvaatajate arvu,” on Eesti Poksiliidu president Kalle Klandorf lootusrikas.
Loomulikult peavad kõik poksi meistrivõistlustel osalevad võitlejad võistlema rahvusvaheliste amatöörpoksireeglite järgi. Lisaks peavad kõik poksivõistlustel osalejad esindama kindlat klubi, mis kuulub Eesti Poksiliidu koosseisu.
“Avame uksed kõigile võistluskunstide esindajatele ning anname neile võimaluse esindada Eesti riiki Euroopa- ja maailmameistrivõistlustel ning olümpiaturniiridel. See loob võimaluse võidelda koha eest spordimaailma suurimal võistlusel – olümpial – ka neil, kelle ala olümpiaalade sekka ei kuulu,” lisas Klandorf.
“Lisaks annab see võitlejatele võimaluse omandada professionaalse poksitreeneri käe all kogemusi, mis paljudele võitlusaladele kasuks tuleb, sest selleks, et Eesti poksi meistrivõistlustel osaleda, peab klubis olema vähemalt üks poksilitsentsiga treener. Seejuures aitab sellistel treeneritel litsentsiks koolitus saada Eesti Poksiliit.”
Eesti poksikoondise liider Kirill Serikov poksis Mahhatškala rahvusvahelise turniiri poolfinaalis, kus pidi tunnistama kahjuks kaotust.
Lisaks Serikovile võistlesid Mahhatškalas ka Andrei Bokan, Artur Zarva ning Stanislav Perfilov. Kahjuks keegi viimati nimetatutest poodiumile ei jõudnud.
Eesti poksikoondislaste järgmine suurem proovilepanek toimub 8. ja 9. oktoobris Tartus A. Le Coqi spordihoones, kus leiab aset rahvusvaheline poksiturniiri “Kuldne olümpiakinnas”.
Esimesena astus koondislastest ringi Artur Zarva, kelle jaoks oli tegemist kolmanda matšiga viimase nädala jooksul. Kahjuks ei suutnudki Eesti poksija jagu saada tugeva poksiriigi Kasahstani kindamehest Nursultan Dzhanabaest, jäädes keskkaalu avaringis alla kohtunike otsusega.
Võistlusi jätkavad aga kolm Zarva koondisekaaslast: koha eest poolfinaalis asuvad võitlema Stanislav Perfilov (kaalukategoorias kuni 64 kg) ning Andrei Bokan (kaalukategoorias 90+kg). Perfilovi vastaseks on Venemaa poksija Avak Uzljan, Bokan ristab kindad lätlase Evanders Servutsiga.
Koondise esinumber Kirill Serikov (kaalukategooria kuni 65kg) on juba taganud koha poolfinaalis, kus võitleb reedel finaalkoha eest idanaabri Sergei Ozanajeviga.
Eesti poksikoondis jätkab hilissuvist võistluste perioodi Mahhatškalas toimuval rahvusvahelisel turniiril.
Groznõis teise ringi pääsenud ja seal kaheldava otsusega kaotuse saanud Zarvaga liituvad idanaabrite juures laupäeval koondise esinumber Kirill Serikov ning Stanislav Perfilov.
Serikov võistles viimati Rio olümpiakvalifikatsiooniturniiril, kuid pidi kahjuks varakult kaotust tunnistama. Loodetavasti suudab ta Mahhatškalas taas enesekindlust koguda ning naaseb sealt medaliga.
Eesti poksikoondislane Artur Zarva jätkas eile võistlust Venemaal Groznõi turniiri poolfinaalis, kuid pidi kohtunike kaheldava 1:2 otsusega tunnistama idanaabri Jusup Sibirovi paremust (matši algus videos alates 1.51).
Zarva oli kogu matši selgelt aktiivsem pool ning tabas vastast hästi esikäelöökidega. Selgelt sai Zarva kirja ka rohkem täpsemaid tabamusi, mille tõestuseks vastasel teises raundis kahel korral suust ka suukaitsmed kukkusid. Zarva suutis võidelda ka selgelt mitmekülgsemalt, tabades nii pähe kui kehasse.
Vastane oli aga täpsem parem- ja eriti vasakhaakidega, mille vastu Zarva otseselt kuni matši lõpuni rohtu ei leidnud. Samas puudutasid enamus venemaalase lööke õhku.
Viimast raundi domineeris siiski pea täielikult meie mees, omades selleks hetkeks ka rohkem energiat. Viimasel kahel minutil otsis vastane vaid võimalusi klintšimiseks ning mitmel korral oli näha, kuidas väsinud jalad enam ei kanna. Viimases raundis viskas ta meelega suust ka kaitsmed, et natuke aega hingetõmbeks saada. Hoolimata sellest nägid kohtunikud enamushäälte tulemusena võitjana kodupubliku ees võidelnud idanaabrit.
Eesti poksikoondislane Artur Zarva jõudis Venemaal Groznõis toimuval rahvusvahelisel turniiril teise ringi.
Keskkaalus ehk kuni 75-kilogrammiste seas võistlev Zarva domineeris matši moldovlase Artur Kudijevi üle kohe algusest peale, püüdes avaringis vastast ringinööridesse suruda ning sealt siis rünnata. Mitmel korral see ka õnnestus (Zarva matš videos alates 3:21).
Kassi ja hiire mäng jätkus ka teise raundi alguses, kuni Zarva rünnaku järel vastane oma käele viga sai ning enam võitlemist jätkata ei saanud.
Lisaks Zarvale sõitis koos treeneri Viktor Sigajevi ning Eesti poksikohtunike Dmitri Melissi ja Sergei Petruniniga Tšetšeenia pealinna turniirile ka üliraskekaalu poksija Andrei Bokan, kes pidi avaringis selgelt lühema Läti kindamehe vastu kohtunike ühehäälset kaotust tunnistama (Bokani matš alates 3:54).
Eesti Olümpiakomitee täitevkomitee kinnitas täna Hilton Tallinn Park konverentsikeskuses toimunud koosolekul Eestit koondise Rio olümpiamängudeks. Kinnitatud koondisse kuulub 46 sportlast 13 spordialalt ja 44 liikmeline tugipersonali koosseis. Jätka lugemist →
Pikka aega koos vendade Karlsonite ning Kirill Serikoviga Eesti poksikoondise vankrit vedanud Kaupo Arro jõudis hiljuti toimunud viimasel Rio olümpia kvalifikatsiooniturniiril parima eestlasena kolmandasse ringi, kuid koht suurturniirile jäi siiski kaugeks. Jätka lugemist →
Augustis algavatel Rio olümpiamängudel eestlasi poksiringis kahjuks taaskord ei näe, sest Kirill Serikov, Ainar Karlson ning Kaupo Arro Bakuus toimunud viimasel kvalifikatsiooniturniiril viie parema sekka ei pääsenud. Jätka lugemist →
Eesti olümpiakoondis koosseisus Kaupo Arro, Kirill Serikov ning Ainar Karlson valmistuvad Itaalias Assisi linnas 14. juunil Bakuus toimuvaks AIBA maailma kvalifikatsioonitunriiriks, mis on viimane võimalus lunastada pääs Rio olümpiamängudele.
Itaalias ristatakse treeningkindad sel aastal juba kolmandat korda ning lisaks kohalikele tippudele saab end vormi ajada Soome, Taani, Norra, Rootsi, Kõrgõstani ja Zambia poksijate vastu.
“Põhiliselt tegeleme sparringu ja mentaalse ettevalmistusega. Maailma kvalifikatsioonis tulevad vastu allesjäänutest parimad, igas kaalus ligi 40 poksijat, mis tähendab, et tuleb valmis olla kõigeks!” kinnitab Kade.
Oma osaluse Bakuus toimuvale turniirile on juba kinnitanud 106 riiki. Kaupo Arro (kergekeskkaal kuni 69kg), Ainar Karlson (poolraskekaal kuni 81kg) ning Kirill Serikov (kuni 52 kg) peavad edasipääsuks olümpiale jõudma viie parema sekka.
Võistlused algavad Bakuus 14. juunil ning kestavad kuni 27. juunini. Rio olümpia viimaseks kvalifikatsiooniturniiriks on juulis toimuv APB/WSB-sarjade turniir, kus võivad osaleda ka profipoksijad. Seni pole ükski profipoksi suurnimedes oma osalemist veel kinnitanud.
Eesti poksikoondisel on alles veel viimane võimalus pääseda Rio olümpiamängudele. Esimene võimalus, mis toimus Türgis Samsunis, läks tulemuste poolest “aia taha”. Kuid kõik ei ole nii must-valge. Jätka lugemist →
Eesti Poksiliit valis 2015. aasta parimaks poksijaks olümpiakoondise liikme, Euroopa meistrivõistlustel viiendaks tulnud Kirill Serikovi. Jätka lugemist →
Eesti poksi tulevikulootused Eduard Piirisild ning Denis Laidoner jätkasid Sillamäel toimunud Eesti noorte poksimeistrivõistlustel oma vanuseklassi troonidel.
Kaalukategoorias kuni 75 kilogrammi alistas poksikoondislane Piirisild (Sofron) finaalmatšis Alan Nikitini kohtunike ühehäälse otsusega. Mõlemad mehed jõudsid finaali ülikindlalt, saavutades teises raundis vastaste üle tehnilise nokaudiga võidud. Piirisild oli üle Andrei Hmelenokist (Sofron), Nikitin Vladislav Veerikust (Järve-Boxing).
Kaalukategoorias kuni 81-kilogrammi alistas Denis Laidoner (Energia) poolfinaalis Anton Šlõki (Loit) kohtunike 3:0 häältega ning oli finaalis sama tulemusega üle varasemalt Andri Buschi (Karl-Leman) alistanud Aleksei Balahnitševist (Sofron).
Kokku osales meistrivõistlustel 15 poksiklubi. Noormeeste vanusekategooriates kuni 15 ning kuni 19 osales kokku 99 noort poksijat ning U15, U17 ning U19 vanuseklassides 27 tütarlast.
“Äärmiselt tore on näha nii suurt hulka noori poksijaid üheskoos võistlemas. See annab lootust, et tulevikus näeb rahvuskoondistes kogenuid ning kõrgetele sihtidele pürgivaid poksisportlaseid,” lausus poksiliidu peasekretär Jelena Kalbina. “Omalt poolt sooviksime kindlasti tänada Sillamäe linnavalitsust, Sillamäe linnavolikogu, Sillamäe sadamat ning ettevõtteid Molycorp Silmet, Kummiproff ja poksiklubi Evail Athletics, tänu kellele selline üritus toimuda sai.”
Türgis, Musta mere äärses sadamalinnas Samsunis, algas poksi olümpia-valikturniir, kus kaasa tegemas ka kolm Eesti poksijat. Pühapäeval olid neist võistlustules poolraskekaallane (kuni 81kg) Ainar Karlson ja kergekeskkaallane (kuni 69 kg) Kaupo Arro. Esmaspäeval alustab kaalukategoorias kuni 49kg võistlemist Kirill Serikov.
Karlson, keda AIBA (rahvusvaheline amatöörpoksi assotsiatsioon) koduleht nimetas võistluste eel üheks favoriidiks olümpiapääsmele, alistas avaringis 21-aastase rumeenlase Alexandru Machedoni kindlalt 3:0.
Kahjuks sai Ainar silma alla kerge haava, kuid avaldas lootust, et haav paraneb teisipäevaseks teise ringi kohtumiseks. Ainari sõnul oli vastane agressiivne, tahtis kõvasti lüüa, ent vigastuse tingis hoopis asjaolu, et tublisti lühem vastane tabas Ainarit peaga näkku.
Teises ringis on eestlase vastaseks kahel viimasel (2013 ja 2015.a.) EM-il hõbeda võitnud hollandlane Peter Müllenberg. Ainar avaldas siiski talle omasel tagasihoidlikul moel lootust, et suudab hea matši teha.
Kaupo Arro kaotas avaringis 25-aastasele taanlasele Mikkel Nielsenile, tänavuste Põhjamaade meistrivõistluste pronksimehele napilt 1:2.
Eesti poksikoondislased Kaupo Arro ning Ainar Karlson astuvad täna Türgis Samsunis toimuval Rio olümpia Euroopa kvalifikatsioonivõistlusel ringi.
Kergekeskkaalus kaasa tegev Arro astub avaringis vastamisi taanlase Mikkel Nielseniga. Kui Arro võidab, ootab teda järgmises ringis portugallane Paulo Filipe Bernandes.
Ainar Karlson alustab poolraskekaalus turniiri rumeenlase Alexandru Machedoni vastu. Võidu korral on Karlsoni järgmiseks vastaseks turniiri esinumber, hollandlane Peter Müllenberg – mulluste Euroopa konföderatsioonide meistrivïstluste hõbedamees ning kahekordne Sõjaväelaste MM-i kuldmedalist.
Kirill Serikov alustab võistlusi esmaspäeval. Kaalukategoorias kuni 49 kilogrammi on tema vastaseks makedoonlane Daniil Platonovschi.
Eesti poksikoondise liikmed Kaupo Arro, Ainar Karlson ning Kirill Serikov asuvad püüdma allesjäänud kohti Rio olümpiale, astudes ringi Euroopa kvalifikatsiooniturniiril.
Rio olümpiale saab pääsmeid püüda veel kolmel allesjäänud kvalifikatsiooniturniiril. Neist esimene, Euroopa kvalifikatsioon algab homme, 9. aprillil Türgis Samsunis.
Konkurents on eestlastel ülikeeruline, sest vaid kaks riiki on suviseks olümpiaks tänu headele tulemustele Euroopa ja maailmameistrivõistlustelt kohad kindlustanud. Need riigid on Uzbekistan ning Kasahstan. Venemaal on puudu esindajad kaalukategoorias kuni 81 kg ning üliraskekaalus.
Euroopast väljaspool on kohad tänaseks täidetud ainult Kuubal, mis tähendab, et kui eestlased Euroopa kvalifikatsioonis kolme parema sekka ei tule, on väga võimalik, et maikuus Bulgaarias Sofias või juunis Bakuus tuleb vastamisi astuda näiteks tugevate ameeriklastega, kel kümnest kaalukategooriast täidetud enne kohaliku regiooni kvalifikatsiooni vaid neli kohta.
Türgis võib oodata vastasseise veel näiteks türklaste, prantslaste ning bulgaarlastega, kel seni samuti suurvõistlustelt olümpiale palju kohti võidetud pole.
Madalaimas kaalus kuni 49-kilogrammi saab täna vastased teada EOK “Märka järgnevat põlvkonda” stipendiaat Kirill Serikov. Kergekeskkaalus ehk kuni 69-kilogrammiste turniiril astub ringi Kaupo Arro ning poolraskekaalus ehk kuni 81-kilogrammiste seas Ainar Karlson.
Turniir kestab Samsunis kuni 17. aprillini. Olümpiapileti saavad kolm parimat, mis tähendab, et eraldi toimub ka pronksimatš.
Enne eksamit viib Poksiliit Tallinnas läbi erialast koolitust 22.-24.04.2016 ja 13.-15.05.2016. Koolituste tasemed määratakse peale sooviavalduste laekumist.
|
OSCAR-2019
|
||
Eesti Arhitektide Liit (EAL) on seisukohal, et praegu riigikogu menetluses olev planeerimisseaduse ja ehitusseadustiku eelnõude vastuvõtmine sellisel kujul tuleb peatada. EAL on teinud ettepaneku riigiarhitekti institutsiooni loomiseks, kuid sellega pole seni eelnõudes arvestatud.
„Eesti vajab riigiarhitekti institutsiooni, mis kontrolliks ja jälgiks riigi tasandil, et Eesti ruumiline areng oleks läbimõeldud ning terviklik,“ ütles Eesti Arhitektide Liidu aseesimees Peeter Pere. „Praegu ei ole Eestis ühtegi institutsiooni, kus saaksid kokku inimeste elukeskkonda mõjutavad ruumiline planeerimine, arhitektuur, ehitus ja sellealane kompetents. Riigil puudub terviklik kontseptsioon ning valdkonnad on killustunud eri asutuste peale. Nii ei saagi loota, et tekiks terviklik lähenemine ruumilisele arengule. Seetõttu on väga oluline, et täna riigikogus kolmandale lugemisele läinud planeerimisseaduse ja ehitusseaduse eelnõud vaadataks enne vastuvõtmist veel kord üle ning sinna kirjutataks sisse ka riigiarhitekti institutsiooni asutamise vajadus.“
Peeter Pere sõnul on EAL juba aastate vältel tõstnud esile, et Eesti vajab hädasti riigiarhitekti institutsiooni. „EAL on paljude aastate vältel mitmetel kohtumistel ja istungitel rääkinud riigiarhitekti vajadusest, samuti oleme esitanud planeerimisseaduse eelnõule täiendusettepanekud, kuid vastukaja neile pole saanud,“ sõnas Peeter Pere. „EAL leiab, et ruumil kui elukeskkonnal on Eesti ühiskonna ja kultuuri arengus võtmeroll. Et meie elukeskkonda hoida ja arendada, peab riik võtma lisaks seadusandlikule – menetleja rollile – ka kavandaja ja nõuandja rolli. EALi väljapakutud institutsioonil ei oleks väga tugevaid võimuvolitusi, kuid see saaks protsesse suunata oma kompetentsile ja autoriteedile tuginevalt, nagu seda teevad oma valdkonnas näiteks õiguskantsler ja riigikontrolör.“
„Täna on Eesti ehitusvaldkonna ja ruumilise keskkonna kujundamine killustunud erinevate ametkondade vahel, kusjuures tööga on hõivatud umbes 400 inimest – neist vaid kaks on arhitektid,“ sõnas Eesti Arhitektide Liidu esimees Indrek Allmann. „Võib öelda, et meie tehiselukeskkonna arendamisse riigi tasandil vastava eriala professionaale sisuliselt kaasatud ei ole. EAL soovib, et see kaasatus tekiks. Riigiarhitekti näol ei oleks tegemist pelgalt ühe uue ametnikuga, vaid see institutsioon tooks kaasa kauaoodatud reformi planeerimisvaldkonna riigistruktuuris, aidates nii dubleerimisi vähendades rohkem sisule keskenduda. Riigiarhitekti ameti ülesanne on olla riigi tasandil terviklike ruumiliste otsuste mõtestaja – arhitekti kompetentsi baasilt öelda, mil viisil saavutame oma ressursside piires maksimaalselt hästi toimiva elukeskkonna. Omavalitsustele saab riigiarhitekt olla nõuandvas positsioonis.“
Täna kell 18 vestleb Kirjanike Maja musta laega saalis vene kirjanduse elava klassiku ja endise dissidendi Vladimir Voinovitšiga kultuuri- ja ajaloolane David Vseviov.
Peatselt oma 85. sünnipäeva tähistav serbia ja juudi juurtega Vladimir Voinovitš (1932) on kirjutanud nii romaane, jutte, jutustusi kui ka laulusõnu. Eesti keeles on ilmunud tema raamatud “Sõdur Ivan Tšonkini elu ja ebatavalised seiklused”, „Meie elame siin“, „Tahan olla aus“, „Karvamüts“ ja „Moskva 2042“.
Kirjastus Tänapäev pakub kohapeal võimalust osta Voinovitši tuntuima teose, satiirilise triloogia “Sõdur Ivan Tšonkini elu ja ebatavalised seiklused” kõiki osasid. Teost, mille kirjutamist Voinovitš alustas juba 1963. aastal, on sageli nimetatud ka vene Švejkiks. Kuna Voinovitš sai avaldamiskeelu, ilmus selle üks osa esimest korda 1969 Frankfurtis ja terve raamat 1975 Pariisis, Nõukogude Liidus levis tekst samizdati väljaandena. 1974. aastal visati Voinovitš NSVL Kirjanike Liidust välja ning 1980. aastal emigreerus ta Saksamaale. Pärast raudse eesriide kukkumist kolis Voinovitš tagasi Moskvasse.
“Vladimir Voinovitš kirjeldab oma ilukirjanduslikus loomingus humoorikalt totalitarismi ja nõukogude korra absurdsust, mille peegeldust ja liiteid näeme selgelt ka tänapäeva Venemaal. Kirjaniku ühiskonnakriitilised seisukohad on teinud temast hinnatud külalise sõltumatutes meediakanalites. On privileeg kuulda Voinovitši-sugust erudiiti arutlemas kirjanduse ja Venemaa arengute teemadel,” ütles Avatud Eesti Fondi juhataja Mall Hellam.
Seekord kajab Avatud Eesti Fondi vestlussari Venemaa Hääled koostöös Eesti Kirjanike Liidu (www.ekl.ee), kirjandusfestivali HeadRead (www.headread.ee) ja kirjastusega Tänapäev.
“Venemaa hääled” on Avatud Eesti Fondi arutelusari, mis lahkab ühiskondlikku ja poliitilist olukorda Venemaal tuntud Vene mõtlejate, ühiskonnategelaste ja inimõiguslaste käsitluses. Arutelude eesmärk on tutvustada erinevaid vaateid Venemaa tegelikkusele ja luua kõlapinda ka arvamustele, mis Venemaa ametlikes infokanalites kajastamist ei leia. Sarja raames on Eestis esinenud nt Ljudmilla Aleksejeva, Valeria Novodvorskaja, Lev Ponomarjov, Viktor Šenderovitš, Leonid Parfjonov, Lev Rubinštein, Artemi Troitski, Jevgenia Tširikova, Maša Gessen, Dmitri Oreškin, Ekaterina Šulman, Žanna Nemtsova, Jevgenia Albats, Aider Muždabajev, Askold Kurov jpt.
|
OSCAR-2019
|
||
Vahtusaasta alguses, enne ärasõite oli päris paljudel YFUkatel see suureks teemaks, et vahetusaastale minnes oled kõhna nagu kriipsujuku ja vahetusaastalt tagasi tulles veered nagu pall (ma loodan et mõistad :D ) Kas päriselt oli ka märgata mingit kaalutõusu või -langust ja kas üldse oli see toitumine seal nii hull? Kas harjusid seal väga kohaliku toitumiskultuuriga ära ja jääd seda Eestis igatsema?
Tõsi, kaalumuutusest räägitakse YFUs palju ning eks ma ise sain ka seda natuke omal nahal tunda :D endal tuli natukene kaalu juurde, aga ütleme nii, et võrreldes teistega siis keskmiselt! Aga nagu YFUs öeldi, sellepärast ei tuleks absoluutselt muretseda, sest mis kiirelt tuleb, see kiirelt läheb :D aga toitumine oli tõesti üpriski... USA pärane ehk palju kiirtoitu ning max kalorirohked toidud.. Tolle toitumiskultuuriga polnud väga raske harjuda, eks mingi USA laiskus tuli endalegi peale vahepeal :D aga paari kindlat asja igatsen küll toitudest, nt reese peanut butter cup'e, mida ma vist peaksin varsti saama kui mul sõbranna tuleb USAst tagasi :))
Kui päris aus olla, siis ma väga ei toonudki midagi.. :D päris piinlik, lihtsalt kohvrid olid niigi pungil, tõin nii palju, et ala paarile perest oma kooli "we love our foreigners" särgi ning sellist kooli pudi-padi :)
Kuidas on Sul suhted Eesti sõpradega? Kas on paljud vanad sõbrad ära kadunud, kas Su vanadsõbrad ei óle häirivaks muutunud vm?
Suhted on täitsa head, aga tõesti on natuke osad ära kadunud... Eks sellised kes enne vahetusaastat juba olid niimoodi, et vahepeal on ja vahepeal ei ole, siis nemad ikka on ajaga ära kadunud, aga tõelised sõbrad-sõbrannad on loomulikult jäänud :) Vanad sõbrad ei ole häirivaks muutunud, võib-olla oli selline kohanemis protsess algul natuke veider, sest nad peavad ka harjuma, et ma olen muutunud selle aastaga.. Aga kui päris aus olla, siis hetkel veel on mu peamine suhtlusrindkond teised YFUkad, kellega käime väljas jne... Lisaks mul naabermajas kohe 2 toredat YFUkat, nii et see ongi parim abi.. Teised YFUkad. :)
Absoluutselt! Ma oleks juba praegu aidanud AAS'il kaasa (aasta algus seminar sissetulevatele õpilastele), aga kahjuks selle 'laagri' ajal olen ma Eestist väljas :(
Olen tähele pannud, et USAs on koolivaim tähtis asi, kas sinu koolis oli ka? Kas teil anti ka kooli logoga asju pidevalt?
Jaaaa, koolivaim oli võimas :) Meil oli jah tohutult kooli logoga asju koguaeg, särke/pükse/pusasi/mütse/kindaid/pleede jnejne, nagu kõike :D ma tegin mingi hetk USAs pildi ka mingitest riide asjadest mis kätte jäid :) see on umbes 1/3 kooliga seotud riideesemetest
Koolis oli tõesti lihtsam (kui võrrelda Eestiga). Ei oskagi päris nii vastata, olenes tunnist. Kui võrrelda õppimismahuga, siis tuleb ausalt öeldes, et seal on see poole väiksem. Kõige ekstreemsem näide on nt see, et kui ma veel westholmis käisin, siis pidime inkas õppima 100 sõna pähe järgmiseks päevaks, siis USAs pidi õppima 5 sõna nädalaga selgeks... :D
Mõlemal on omad head ja vead.. USAs on kindlasti see koolisüsteem nõrgem, aga samas seal pole sellist pinget nagu Eesti koolides + seal saab võtta rohkem valikaineid, ehk Sa saad rohkem õppida seda mida Sind huvitab :)
Nädala sees sõime korralikult (tervislikumalt), nagu ikka mingit pastat/riisi ja mingit liha.. Nädalavahetusel tihti tellisime pitsat või käisime väljas söömas :)
kas leiad, et see on hea, et iga päev on sama tunniplaan? kui jaa siis miks sulle meeldib või miks ei?
Algul oli natuke veider, aga samas sellega harjus ära. Nii on mõnesmõttes hea, ei pea iga päev mõtlema, et mis tund on vms, sa oled lihtsalt harjunud juba oma rutiiniga.. Aga samas mingi hetk ikka viskab üle kui sul on mingi 2 kuud iga päev ainult samad tunnid.
Ettevõtlus klassis olen EBSis :) Ei olnud just kõige paremad hinded, väga kriitikat see teema ei kannata :D SUUR AITÄH! :)
Kõige noorem oli ehk Emalee, ta on 15 ning kõige vanem.. Allison kes oli 20 vist. Pole täiesti kindel :D
Kas enda arust muutusid väliselt ka kui seal olid? Mis sõbrad ja perekonnad ütlesid, kui tagasi jõudsid, mis neid kõige rohkem huvitas? :P
Ma arvan, et muutusin küll jah.. eks see aasta natukenegi muudab, vähemalt loodan :D Enamused olidki kohe, et "no mis tunne on tagasi olla" või et "no kuidas oli"... Väga raske on vastata, et kuidas see AASTA oli, seda ei võta väga kahe lausega niimoodi kokku :D
Üritan võimalikult palju oma Eesti sõpru nautida ning reisida :) Koolis jätkan hetkese seisuga EBS gümnaasiumis :)
Kuna mina ostsin iPhone ja veel otse apple lehelt, siis oleksin ma tegelikult saanud Eestis sama hinnaga, ainult, et kohaletoomis tasu oleks olnud mitu korda suurem Eestis :)
Kui kiiresti Eesti elu jälle nö omaks võtsid ehk siis kui kiiresti Sulle kohale jõudis, et oled tagasi Eestis?
Ma olen nüüd olnud Eestis kuuaega.. Selline tunne on, et polegi vahepeal ära käinud, terve see USA aasta tundub nagu unenägu.. hea unenägu :)
Kas oled juba selle aasta VÕPide blogisid ka vaadanud/kavatsed seda teha? Kas sa kavatsed ka vabatahtlikuks hakata? :)
Korra vaatasid, aga ei suutnud väga... Endal läheb meel kurvaks :D aga minuga on nii mõnigi selle aasta VÕPidest ühendust võtnud nt facebookis ning siis ma juba rõõmsalt räägin nendega, sest tegelikult mulle ikka meeldib kuulda mida uued VÕPid mõtlevad ja arvavad kõigest, sest ma ise olin täpselt samas seisus eelmine suvi :) Ning hakkan ka vabatahtlikuks!!
Augusti algul on mul JO ehk siis järelorientatsioon, kus saame terve lennuga jälle kokku ning veedame 2 päeva koos Rakvere lähedal :) Sellest kindlasti kirjutan!! Ning peale JO'd on kohe paari päeva pärast YFU suvepäevad :)
hahaaaa, päris konkreetne :D:D aga ma usun, et sellised pooletoobisi leiab igast riigist.. Aga mulle tõesti tundus, et eestlased on natukese kõrgema intelligentsus tasemega :)
Kas inimene, kes on juba olnud vahetusõpilane, saab veel tahtmise korral vahetusaastale VÕPina minna? Ehk, kui rahapuudust ei ole, saaks? Ja kui nii on, siis oleks sul selline soov?
Ma olen ainult 1 poisist kuulnud kes nii teeb.. Üks Jaapani poiss kes oli ka Iowas, ta oli minu YFU kogunemistel ning rääkis, et läheb järgmine aasta Tšiili :) Ma ise ei teagi.. mõnesmõttes ju tahaks :D
mis klassi jätkad eestis? kas lähed ikka sinna klassi kus peaksid või jääd eakaaslastest ühe aasta maha?
Ilmselt seda nii paljud juba öelnud, aga sa oled kõvasti innustanud oma blogi pidamisega (oled andnud suurepärase ülevaate YFU elust) ka teisi noori minema vahetusõpilasteks kuskile maailma teise otsa- mis on omamoodi katsumus, oled aasta aega kodust ära, võõras riik, võõrad inimesed jne. kuid sina tegid selle kõik läbi!
Paljud on loobunud just oma YFU unistusest sellepärast, et finantsiliselt ei vea lihtsalt välja (selline see elu siin Eestis on juba) aga sa oled andnud üldse head informatsiooni selle kohta, et kuidas üldse alustada, paremal veerus on ka paljude teiste YFU´de blogspoti lingid, kus võib välja lugeda, et päris läbinisti oma taskust raha välja käima ei pea, tuleb vaeva näha, sponsoreid otsida ja kui hästi läheb siis unistus võibki tõeks saada.
Igatahes minul oli sinu postitusi väga põnev lugeda, endale pakkus rohkem huvi see ameerikalik elu mida sa kirjeldasid, et kas elu on tõesti nagu filmis seal, ega palju puudu ei jäänud. Sulle aga soovin elus edu edaspidiseks! (:
1. Mis asjade üle sa põdesid kõige rohkem ennem USA-sse minekut? (kuna küsimus tundub veidi imelik, siis paar näidet, nt: et äkki ei tule inglise keelega toime, et kuidas sind uude kooli vastu võetakse, millised hostvanemad on jne.)
2. Kuna Hawaii on dreamplace kuhu ma ennem pensioni jõuda tahaks siiski, siis küsimus: Kirjelda Hawaii loodust, inimesi, kultuuri, fakte jms mis sinu tripist kõige enam meelde jäi.
Niiiiii-niiii suur aitäh Sulle!! :) absoluutselt nõustun kõigega ning eriti lahe on veel see, et tsiteerisid mu üht lemmik kirjaniku! :)
1. Võib-olla kõige rohkem kartsin kooli... Sest ma teadsin niikuinii, et neil polnud olnud aastaid vahetusõpilast, ehk siis oli sellise 'värske liha' tunne, et kõik koridoris vaatasid natuke suurte silmadega ning küsimusi tuli igast ilmakaarest :D aga samas mind võeti väga kiiresti omaks ning kogu koolirahvas oli rohkem kui armas :)
2. Hawaii on lihtsalt ideaalne koht!!! Täiesti ausalt. Nii palju kui ma seal nägin, siis inimesed olid väga sõbralikud, kui Sul on iga päev lihtsalt selline ilm ja kõik, siis vist ei saagi väga mossitada.. Isiklikult minuarvates oli küll Honolulul liiiiiiga palju turiste, aga samas mida seal oodatagi :D Loodus oli ka metslikult ilus, nii roheline! Üks naljakaid asju oli, et mitmes kohas oli näha, et muld oli punast värvi (vulkaanide pärast). Tohutult äge oli ka vaadata kuidas nad hoiavad oma kultuuri, erinevad traditsioonid - laulud ja tantsud. Selline tunne oli, et nad oleksid nagu omaette riik, kuigi siiski Ameerika :)
-ma arvan, et anonüümselt oma tujusid välja elada, on vale :/ Ma olen kindel, et me ei saanud pooltki kuulda sellest, mis tegelikult toimus.
--Mina arvan samuti, et kui sulle Liisa ei meeldi siis ära loe seda blogi lihtsalt ja ära kirjuta siia halba tema kohta, sest tal on SUPER blogi ja ta ise on veel lahedam ja toredam inimene!! Pealegi ta ei tekitanud seal mingit draamat, pigem oli Jojo see, kes tujusid välja elas.
---Pubekas või mitte, aga selle etapi teeme me ju kõik elus läbi, niiet mis siin nähvata? Kas Sina, Anonymous, pole siis pubekas / olnud? (:
Väga armsad kes siia vastasid :) Ma siiralt uskusin, et kui ma olen 18, siis ma ehk olen oma pubeka east väljas... aga eks inimesi on palju ning arvamusi veel rohkem. Aga meil ka vaba riik, kõik võivad öelda mis nad arvavad, aga kas natukene piinlik ei ole olla selline tüüpiline eestlane kes julgeb öelda selliseid asju läbi interneti ja veel anonüümselt? :)
KAs viibisid mõnel üritusel ka kus tarbiti alkoholi/narkootikume? Kas seal kandis, kus sa elasid tarbiti üldse narkotsi ja alaealised jõid?( u 21) tegid mõned su sõpradest narkotsi või teadsid kedagi, kes teeb ja kes joovad? kuidas üldse seal olukord oli selle joomisega, sest eestis on ikkagi väga hull see olukord..
No mu hostisa jõi igal õhtul näiteks veini.. :D ei tegelikult väga selliseid asju ei juhtunud, sest USAs on see väääääga range. Kahjuks aga teadsin mitut kes tegi narkot mu koolist, isegi sellised inimesed kellelt ma seda ei uskunud :/ aga koolis ikka leidus selliseid kes tegid narkot ja jõid.. üldjuhul nad pidasid ennast räigelt badass'ideks ning rääkisid kõigile koguaeg kui purjus nad iga nv on jne, nagu Eestis sellised teismelised, kes esimest korda joovad, ainult, et seal olid nad lõpuklassi omad.
Mis sul Jojoga juhtus? Septembris-oktoobris olite nagu õed, kuid siis ei kirjutanud enam temast ja nagu võõrdusite üksteisest ja siis prom'i ajal räägid veel, et pingelauseks oli ta kleit, nagu kõik oleksid teda taga rääkinud k.a sina.. mis siis juhtus teil?
Sa leiad selle tüli teema paar postitust altpoolt ;) Ja prom'i postitusel ma üldse kommenteerisin paljude kleite, nii et see pole midagi erilist, et ma ka tema kleidi kohta midagi kirjutasin :)
Mina arvan, et on vale kõik Jojo kaela ajada. Kõik tülid on kahepoolsed. Ja ma eeldan, et sa Liisa ise ka tead seda. Ja ilmselt oled sa ka midagi halvasti talle öelnud, et lõpuks nii läks. Vb sulle tekkis endale sinna konkurent? Sa oled ju harjunud saama kõike ilma pingutamata ja nüüd tuli sulle ette üks Sakslane kes tahtis ka kõike. Ega printsessi elu kerge pole. :)
Palun otsi mulle välja koht kus ma olen kunagi kirjutanud, et kõik on tema süü.. Absoluutselt, it's a two way street.. Aga see on siiski minu blogi, nii et mina kirjutan asju nii nagu mina näen, mitte kellegi teise silmadest :) Kui Sa nii tohutult julge oled, et kirjutad siia anonüümselt ning niimoodi nagu teaksid mu elust nii jube palju, siis pane järgmine kord nimi ka juurde :)
Tundub, et hoopis eestlased on dramaaqueenid meil siin, nagu mida fucki, kessse fucking tuleb tekitama draamat siis kui tegelikult kõik ammu läbi on? Äkki ei soriks teiste oletatavas mustas pesus ja veel sellise attitudega, et nagu ise poleks kunagi kellegagi tülli läinud või vigu teinud nagu srsly, FUCK OFF. Tahaks seda ka veel küsida, et kust tuleb siin välja Liisa printsessi hoiak? WTFFFFFFFFFF? Eee ja kuidas võtta seda, et Jojo ainus inimene, kellega Liisal draamat jagus ja seda ka alles teises vahetusaasta poolest? KINDLASTI NII PUBEKAS JA PRINTSESS, kurat üle ääre ajab juuuuu. Ja kui Jojoke sitasti käitus Liisaga, siis mis te arvate et tal ei tekkinud kordagi tunnet, et tahaks sitta vastu keerata või vähemalt mitte nii hea enam ta vastu olla? Kas pole see mitte õigustatud? Siinkohal arvan, et tal oleks(oli)selleks täielik õigus ka, sorri, me oleme vaid inimesed - ärge seda unustage, et Liisa on ka.
Me keegi ei tea mis seal 100% toimus, kuid pole vaja ka mingit haiget liisa-on-pubekas-ja-sellepärast-see-kõik-juhtus muinasjuttu vestma hakata mingite arutute hüpoteeside alusel. Ikka vaja tolmu keerutada ja olla niisama kadedusega üle valatud, kari talle tillesid.
hahaa, AMEN! Heh, suur aitäh Sulle ning ausalt öeldes... ma isegi tahaks teada kes selle nii hästi siia kirjutas :D aga suur aitäh Sulle, see täiega tegi tuju heaks ning näitas, et on ka veel toredaid inimesi :)) <3 we all are just people...
Enne USAsse minekut mitmenda klassi sa olid just lõpetanud? Mitmendas klassis sa USAs olid ja mitmendasse klassi sa nüüd Eestis lähed? Ja kas samasse kooli?
See oli mu vana kaamera, Nikon D70s ning kui nüüd aus olla, siis ei mäletagi mis objektiiv, suur aitäh!! :)
Su blogi oli selle aasta võp'idest kõige huvitavam! Lugesin algusest lõpuni :) Nüüd vaatasin ka sinu teist blogi ja peab mainima, et väga ilusad pildid on sul! Kuna plaanin ka endale peegelkaamerat soetada siis tekkis küsimus, et mis kaamerat ja objektiivi kasutasid nende piltide tegemisel? Ja kas selle kaameraga on võimalik ka videoid teha? kui jah, siis kui pikalt umbes filmida saab? Võiksid natukene lähemalt rääkida :)
Suur-suur aitäh kõikide heade sõnade eest :) Enamus pildid siin tehtud Nikon D5100'ga ning AF-S NIKKOR 18-55 mm objektiiviga :) selle kaameraga saab ka filmida... Filmi pikkus oleneb kui suur mälukaart on :) hetkel mul on sees 8gb kaart ning ühe reisi pildid on kaardil ning näitab et saab 20 minutit filmida.. Kindlasti kui võtaks pildid maha saaks rohkem jne :)
Võimalik, pole kindlaid plaane veel.. Aga ma ise lähen arvatavasti oktoobris Saksamaale, et kohtuda Hawaiil tutvunud VÕPidega ning siis ka suur võimalus, et astun ka Jojo poolt läbi :)
Andke andeks, ma ei pannud neid postitusi kus küsiti selle aasta VÕPide blogisi, sest ma lihtsalt ei tea neid niimoodi, võite küsimuste postituse alt kommentaaridest näha paari linki mis kommentaariumisse pandud, sest ma ise lihstalt pole nendega nii palju tutvunud :)
Ning kõik minevad VÕPid võivad ka kirjutada kui mingeid küsimusi on, sest juba armas on olnud rääkida nendega kes nüüd see aasta lähevad :) max kade nende kõigi peale!!
|
OSCAR-2019
|
||
Vanemad ja õpetajad peavad õppima, kuidas läheneda laste põhjal üksikuid omadusi minevikus, ei ole väidetav soolisi erinevusi. Alates sisu peatükid 1, 2, 5 ja 6 on näha, et meeste ja laste võivad mõjutada seda, mis vanemad ja õpetajad neilt oodatakse, ning see võib põhjustada erinevaid laste ravi, mis põhineb nende soost. Selle tulemusena lapsed võivad töötada sooliselt erinevatele oskustele ja enesehinnangule, mis siis piirab nende võimalusi.
Õpetajad on võimalik saata neile kursustele, mis rääkida soolisi eelarvamusi õppe- ja kuidas võidelda seda. Bem (Bem, 1981) näitavad, et süütu esmapilgul, sugu erinevused õpikeskkonna siiski mängida väga olulist rolli. Niisiis, Bem märganud, et poisid ja tüdrukud on tihti küsitud rivistama eraldi; nad õpivad laule, mis pöidlad - "mees" ja teiste sõrmede - "daamid"; nad näevad, et pildid on poiste ja tüdrukute tunniplaanis vahelduvad. Klassis minu poeg 1993. aastal õppetundides võis näha tüdrukuid ja poisse kannab cubs, samuti kuulda laulu nende sõnadega: "Väikesed tüdrukud on valmistatud maiustused, maitseained ja igasugu sõbralikku ... poisid on valmistatud teod kestad ja rohelised konnad. " Mulle tundub, et isegi need soolised erinevused, nagu just mainitud, et otsida üsna kahjutu, ei tohiks toimuda klassis, kui nende lapsi viia läbi soo vahet seoses asju, mis mängib rolli näiteks, kas esindajaid nende soost näidata tipptasemel tahes distsipliini. Soolised erinevused kaasa ka sooline segregatsioon suhetes lastega, võib oletada, et seal on ja peab jääma teatud barjääri poiste ja tüdrukute vahel. Vanemad ja õpetajad sageli edendada soolist segregatsiooni koolides ja kodus, ja see toob kaasa veelgi kategooriatesse jagamine soo. Maccoby ja Jacklin (Maccoby & Jacklin, 1987) soovitas, et õpetajad ja vanemad on teadlikult loodud keskkonda, laste vaba soolisi erinevusi, mis aitaks koostööl mängida, võrdsed suhted poiste ja tüdrukute ning osalemine mängud eelistatakse tavaliselt mõned üks sugu (nt tüdrukud saavad mängida jalgpalli ja poisid - kui "klassika"). Kuna ruumilise ja matemaatilisi oskusi ja empaatiavõimet soovitakse omada omadused, mis ei sõltu soost, vanemad ja kasvatajad peaks julgustama kõiki lapsi mängima erinevaid mänge ja mänguasju, et edendada nende oskusi.
Jacquelyn (Jacklin, 1989) näitab, et valitsuse organisatsioonid nagu lastevanemate ühendused (PTA), selgitas vanemad rolli ootustele uuring matemaatika, mis põhinevad seksuaalse kuuluvuse kohta. Raamatutes lapse arengule, vanemad, kes loevad, saab arutada diferentseeritud sotsialiseerumine ja kuidas see võib piirata arendada oma lapse unikaalse potentsiaali. Paraku, nagu märganud Jacquelyn (Jacklin, 1989), meedias sageli valesti teavitada avalikkust seoses uuringud soolisi erinevusi, mis näitab, et vanemad, et erinevused nende pojad ja tütred on loomulik ja ootuspärane.
1. peatükis märkasime, et üks viise, kuidas lapsed õpivad soorollid - see tähelepanek. 4. peatüki märkasime, et kognitiivne vahet soost algab lapsepõlves, kui me näeme mehi ja naisi, kes täidavad erinevaid sotsiaalseid rolle ja leiavad, et sugu on oluline kategooria, juhivad meie käitumist. Sellest järeldub, et võrdne jagamine meie majas ja tagasilükkamine idee, et mehed ja naised peaksid täitma teatavaid ülesandeid, võiks vähendada laste tähtsust soolisi erinevusi. Arutades soo kirjutades, mis toimub lapsepõlve, Serbin ja kolleegid (. Serbin jt, 1993) on näidanud, et stereotüübid on loomulik, kuid mitte paratamatu, "keskkonnategurid on suur mõju sellele, kuidas lapsed õpivad stereotüüpide olemas oma ühiskonnas ja neid vastu võtta "(lk. 55). Martin (Martin, 1993) ütleb, et arvukus meie ühiskonnas, sooga seotud tegurid, lapsed kindlasti imama asjakohaste stereotüübid. Samas märgib ta, et kasutust ja niisuguste stereotüüpide ei ole vältimatu, eriti kui lapsed on kasutusele eeskujud, mitte sooline. Kui vanemad lähevad kaugemale traditsioonilisest sugudevahelisest-roll-ahelad, võib see kaasa tuua asjaolu, et paigaldus oma laste suhtes soorollid vahetada. Näiteks ühes pikaajalises uuringus, mis kestis 11 aastat, aktiivset osalemist vanemate elu oma koolieelikutele etteantud toetust teismelised tavatu tööhõive ja vanemate kaasamist elus 7-9-aastaste ettemääratud toetust mittetraditsiooniliste lapsekasvatamise skeemid (Williams et al., 1992 ).
Kuid vanemad ei ole ainsad ained soolise sotsialiseerimise. Sooneutraalse keelekasutuse lastekirjanduses ja pilte lastesaateid tegevate naiste ja meeste kodu- ja äri rollid, tuleb minna pikk tee, et tagada lastele ei ole enam kuritarvitatud soolist vahet. Mõned uuringud on näidanud, et meedia saab muuta arusaama, mis on seotud seksuaalse stereotüübid (Johnson & Ettema, 1982; Roberts & Bachen, 1981), ja me viidatud 1. peatüki mõningaid tõendeid, räägivad, mida soolise pildid meedias kirjeldatud teavet mõningaid parandusi. Kahjuks traditsiooniline soo pilte domineerib nii kaua, kui eeldatakse, et need aitavad müüa tooteid ja meelitada vaatajaid või lugejaid. Tarbijad võivad mõnikord mõjutada pildid ilmuvad meedias, saates tähed ja keeldub osta tooteid ettevõtteid, kes kasutavad stereotüüpseid soolisi pilte. Lisaks peavad vanemad kriitiliselt hinnata raamatuid, filme ja telesaateid, mida vaadates oma lapsi, et lapsed olid vähem tõenäoliselt silmitsi sex-stereotüüpsed. Näiteks Juneau ja tema kolleegid (junn et al., 1994) leidis, et laste Disney filme, mis on saadaval müügiks või video salvestada kujutada kohal mõlemast soost viisil, mis on ilmselgelt sex-stereotüüpne. Kuna need filmid on sageli korduvalt vaatamas (lapsed hea meelega vaadata sama pilti mitu korda), võivad nad eriti aidata levitada selliseid seisukohti.
Puutereageeringu. Sensoorsed reaktsioonid on erinevus ja selektiivne. Visuaalsel tajumisel hakkab domineerima üks silm (tavaliselt paremal). Alamobjektid eri- massist, kuju, värv, suurus. See hakkab kuju võtma split pilti kahest osast. Motor funktsiooni. Parem reaktsiooni tasakaalu käimise ajal ja seistes. Laps võib kõndida objekti
Periood koolieelsete lapsepõlv on näha suurt sensoorne lapse arengut - parandada oma orientatsiooni välismaa omadused ja suhted objektid ja nähtused ruumis ja ajas | uZosprinimaya esemed ja tegutseb koos nendega, kui laps hakkab täpsemalt hinnata nende värvi, kuju, suurus, kaal, temperatuur, aluspinna omadustest ja teised. arusaamade muusika ta õpib
kosmoselennud edu sõltub suuresti astronaut võimet õhuke sensoorne ja tajutav tunnustamist objektid salongi ja vnekabinnom ruumi, täpne ja õigeaegselt reageerida olukorrale konkreetse kosmoselennu. Ja pikkadel lendudel astronaut peab säilitama võime stabiilselt kogu lennu jooksul. Tal ei ole vigu
Mononeuropaatia - häire üksikute perifeersete närvide. Kõige tavalisem põhjus mononeuropaatia on füüsilisi vigastusi (trauma). Tihti põhjustab pikaajaline surve närvi, mis läbib lähedal kehapinna kõrval eenduva luud, nagu küünarnuki, õla, randme või põlve võita peamine pagasiruumi närvi tulemusi kaotus kõik tema ülesannete täitmiseks. rohkem
Vaatamata tähelepanu probleemile analgeesia, puudub siiani üldtunnustatud definitsiooni, mis on valu. Erinevalt sensoorne (touch, kuulmine, ja nii edasi. P.), siis ei ole ühemodaalne tunne ja ilmneb mitte ainult stimuleerimisel sensoorse retseptorid. Valu - see ei ole ainult sümptom paljud ägedad ja kroonilised haigused, aga ka keeruline psühhofüsioloogilisi nähtus, mis hõlmab
Parietaalkorteksi (inimene - valdkonnas 5, 7, 39, 40) on koht üksmeelel erinevate aferentsete radu ning on seotud peaaegu kõik osakonnad koore sensoorsete süsteemide ja muude assotsiatiivne valdkondades cortex ülekaal visuaalisesta ja somaatilised, mis aitavad säilitada ja retinopaatia somatotopical organisatsiooni (AS Batu OP Tairov, 1978). Parietaalkorteksi pealegi
Herpes simplex viiruse (HSV) viitab DNA viirused sisaldavad filtreeritav. On HSV-1 - erguti peamiselt negenitalnyh vormid ja HSV-2 - haigustekitajat suguelundite haiguse vormi. Nakkusallikaks on nakatunud inimene, nii ajal kliinilised nähud ja käigus latentne infektsioon. Viirus võib eraldada erinevate bioloogiliste saladusi.
Ohtlikud ja kahjulikud tootmistegurid on jagatud laadi tegevusgrupid: füüsikaline; keemilised; bioloogilise; psühhofüsioloogilist. Füüsiline tootmistegurite jagunevad: teisaldamine; liikuv osa tootmisseadmeid; müra; vibratsioon (üldine või kohalik); infraheli; ultraheli; elektromagnetiline
Protsessi teket motiveerivat riik võib olla esindatud kahe komponendi (AS Batu OP Tairov, 1978): ühelt poolt korraldatud just sensoorne mõju, vahendab kooriku keskel aju struktuure, hüpotalamuse, juttkeha ja väikeaju ning teiselt Samas tugev ülespoole mõju katehhoolaminergilist süsteemi, mis kajastab üldjoontes nii riik
Kui patsient pärast regionaalse anesteesia seisundis sügav sedatsioon või hemodünaamiline ebastabiilsus, ta näitab sissehingamisel hapnikku. Jälgida regressiooni regionaalse anesteesia on vaja perioodiliselt kindlaks taseme sensoorse ja motoorse blokaadi. Et vältida enesekahjustus tulemusena koordineerimata käeliigutustega pärast blokaadi õlapõimiku, peaks olema
Ennetamine valu ja lõõgastuda skeletilihaste - kõige olulisem eesmärk keskne blokeerida. Kohalik anesteesia asjakohane toime kestus (sõltuvalt valitud kestuse korral) pärast lumbaalpunktsiooni süstitakse subarahnoidaalse ruumi. Segada narkoosi ja tserebrospinaalvedelik mõjutab seljaaju. Levik Puudutus mööda telge,
|
OSCAR-2019
|
||
Toome siin välja 3 konkreetset valdkonda, milles Trendline-i pakutav testostuteenus on täna meie põhjaliku analüüsi alusel erinev.
Reaalse ostu igal juhul tegemine testostu protsessis testostja initsiatiivil rikub teenindussituatsiooni realistlikkuse. Kui alati eeldada, et testostja teeb testimise käigus ka reaalse ostu, siis see tähendab tavaolukorras initsiatiivi kaldumist tema poolele.
Kui ost teha, siis kaob võimalus testida (kontrollida), kuidas teenindajad käsitlevad “ei” olukordi suhtlusprotsessis. Leiame, et probleem ei ole kliendisuhtluses nende olukordadega, mil ost tehakse, vaid pigem selles, et ostu ei tehta piisaval hulgal klientide poolt.
Aitame jõuda jälile, miks ostusid piisavalt ei tehta (ehk leiame lekked suhtlusprotsessis) ja näitame, kuidas konkreetselt on vaja kliendisuhtlust arendada, et tulemuslikkust parandada. Tõenäoliselt on iga kaupmees nõus, et probleem ei ole nende klientidega, kes ostu sooritavad :), kuivõrd nendega, kes seda ei tee. Tahaks ju teada – miks nad seda ei tee? Mille taha asi jääb? Me näitame seda testostudega realistlikult ilma suhtlusprotsessiga manipuleerimata.
Kui jätta reaalne ost tegemata, siis lisaks ülalmainitule on testostuteenus oluliselt palju lihtsam (loe: ka odavam) meie klientidele hallata ja testostjatele väärikam (jääb ära kauba tagastamine kummalistel ettekäänetel, arvestuste pidamine tellija poolt, testostjate lisajooksutamine postiasutustesse, nende isikliku raha ostu alla panemine – tagastamine, jne.)
Hiljuti kuulsime ühe jaeettevõtte käest vastuväidet, et kui ostu ei tee, siis ei saa ju ka näiteks näha, kas lisamüüki tehakse!
Ütleme siin julgelt, et probleem ei ole täna Eestis LISA-müügi tegemises, vaid PÕHI-müügiga hakkama saamises! Lisamüük on kirss tordil, enne peaks tegema valmis tordi.
Küsime, kas lisamüüki tehakse ainult kassas? Kahjuks jah, sageli nii on. Kui ettevõtte standard näeb ette, et lisamüük tehakse pärast ostu sooriamist, siis seda ka muidugi kenasti testime (koos ostu sooritamisega). Kui ettevõte aitab oma töötajatel näha laiemaid võimalusi lissoovituse tegemiseks ka siis, kui põhiostu ei tehta, siis testime seda.
See ongi probleemiks, et teenindajad ja ka ettevõtted piiravad oma mõtlemist sellega, et lisamüüki tehakse ainult siis, kui põhiost on tehtud. Näiteks kliendikaardi puhul leiame, et seda ei pea küsima või soovitama ainult kliendile, kes teeb reaalse ostu. Sest – tema on juba klient! Lisasoovitusena näiteks kliendikaardi tutvustamine oleks palju kasulikum ja loogilisem kliendile, kes alles kaalub ostu (või ütleb, et ei soovi), ning aitaks tal tagasi tulla ja võibolla ka reaalset ostu õigel ajahetkel soodsamalt teha.
* Muidugi on meie töös kitsalt määratletud lähteülesandeid, kus on alati vaja teha reaalne ost, testides näiteks jaeketi kassateenindust. Ja muidugi teeme ka reaalse ostu, kui testime hotelle või toitlustusettevõtteid.
Vabatekstikommentaaride ja olukorrakirjelduste rohkus annab meie hinnangul tellijale lõppraportis suure hulga “rämpsinfot”, mille läbitöötamine on tohutult aeganõudev. Meie testostusüsteem on üles ehitatud tellijapoolse standardi (ootuse) rakendamise kontrollimiseks. Püsime fookuses!
Eeldame, et tööandja teab, mida ta ootab, et tema töötajad kliendisuhtluses teeksid. Ja kui see pole konkreetselt selge, siis aitame enne testostude tegemist selle selgelt paika saada. Andmeid ning trende, mida testostlemisel kogutakse peaks saama ajas lihtsa vaevaga võrrelda. Detailide rohkus viib tähelepanu kõrvale fookustest. Kui on vaja mingit detaili konkreetselt testida, siis ka seda saab testida konkreetselt eeldefineeritud viisil ja teemas. Kui lubada testostjatele suurel hulgal vabateksti kommentaare, siis kogutakse juba pigem nende isiklikku subjektiivset arvamust.
Meie süsteem võimaldab saada teenuse tellijal valmis analüüsi ja kokkuvõtted konkreetsete ootuste-fookuste kohta. Aitame hoida kokku suurel hulgal tellija personalitöötajate, tipp- ning keskastmejuhtide, vahetusevanemate jne., hinnalist tööaega sellega, et ei paku neile tohutul hulgal vabatekstimaterjali läbitöötamiseks. Paneme pigem enne töö alustamist fookused kenasti paika ja siis ei pea ka testostjatelt “kirjandeid” tellima.
Meie arvates “ei ole oluline”, mida arvab teenindussituatsioonist testostja isiklikult * (konkreetne üksikisik), vaid oluline on saada aru, kas töötajad käituvad kliendisuhtlussituatsioonides vastavalt tööandja ootustele.
Tavakliendi tagasiside küsimine on täiesti erinev teenus läbimõeldud testostudega võrreldes. Me ei sega neid kahte asja omavahel. Mõlemad on kahtlemata olulised, aga, kui lisada testostudesse isikliku hinnangu (subjektiivsed) küsimused, siis on meie arvates mõõtkava paigast ära ja saame samale asjale hulgaliselt erinevaid vastuseid, sest testostjad kogevad olukordi erinevalt, kui neile selleks võimalus anda. Kuidas me seda saavutame? Konkreetsete, sisukalt läbitöötatud küsimustike loomisega. Me ei kasuta küsimustikes küsimusi, mis paluvad jälgida subjektiivselt hinnatavaid asju ja anda neile enda isiklik hinnang.
* v.a. juhtudel, kui tellitakse pädev analüütik (näiteks kogenud ja pädev maailmanäinud hotelli- või restoranitestija), kelle isiklik arvamus on kaalukas ja hinnaline (kuid selle teenuse ülesehitus erineb muidugi tavatestide tegemisest).
Oleme tänu pikaaegsele klienditeeninduse arendamise (koolitamise ja müügi- ning teenindusstandardite loomise) kogemusele veendunud, et selline värske lähenemine annab testostu tellijale selge sisendi edaspidise arendustöö jaoks.
Testostude eesmärk ei ole kvartalist kvartalisse näidata kliendile, et tema teeninduse tase on 98% vaid aidata ausalt ja objektiivselt näha konkreetseid arenemisvõimalusi müügi- ja teenindussuhtluses.
Testostu eesmärk, et ole töötajaid vahel võtta, vaid nende tegelikku tegutsemismalli mõistes neid aidata … ja aidata konkreetset sooritust parandada, millest võidab nii töötaja ise, kui terve ettevõte.
|
OSCAR-2019
|
||
Kuna ühtki maastikukõlbulikku ratast ma vaatamata metsas elamisele ei oma, tuleb see projekt kerge kalduvusega maastikusuutlikuse poole.
Metsas samblal sellistega muidugi ei sõida, aga sissetallatud radadel peaks loodetavasti täiesti sobivad olema ja samas ka veel piisavalt kergesti veerema.
Samuti on juba aegsasti valmis varutud stemm, peaaegu sirge alulenks ja kergsulamist täpisregueeritav Avid'i pidurilink, et äkki läheb tarvis.
Tõenäoliselt (100% kindel endas veel pole, sest ei ole jõudnud doonorit lahti lammutada) õnnestus hankida ka keskjooks, mis istub selle raami suuremõõdulise auguga aga on tavalise kantvõlliga.
edit: Võtsin täna hangitud doonorcrescenti laiali - keskjooks oligi selline, nagu lootisn - fauber tüüpi ja -mõõdus keermega raamikausid ja laagrid,koonused, porikatted jne.... aga seal sees kantotsadega võll.
Nüüd siis projekti juures valida lausa kahtede erinevate fauberväntade ja ühe kantvõlli vahel, et mida parajasti süda ihaldab ja masina disain eeldab.
Kuna täna jõudis kohale ka õhukummikuller, sai natukene prooviks ratast rattamoodi välimusele kokkupandud, et visuaal ees oleks ja oleks lihtsam edasisi lahendusi mõelda.
Vändad-pedaalid on mingid esimesed prahihunnikust kättesattunud õlised eksemplarid proovimiseks külge riputatud.
Juhtraud ühe sõjajärgse Monarki pealt laenatud ja tagurpidi keeratud (lihtsalt sellel oli 21mm stemm, et auku mahtus ja sai prooviks peale panna) - täitsa lahe eelmise sajandi alguse trekiratta välimus jäi.
Huvitav probleem sai ka avastatud - sellel raamil on tagumised dropoudid nii õhukesed, et tehasesetingus kiirlukk ei tõmba ratast neile kinni - pean kas seibid alla panema või võlli mõne millimeetri lühemaks käiama.
Nüüdseks enamus õigeid detaile olemas ja küljes ning suuremas osas jäänud veel teha tehniline töö - asjade täpne paika ajamine, reguleerimine, katsetamine jne.
Vändad sai leitud mingid päris kobedad nonamed koos 42hambalise ketirattaga ja mitte päris sangpommi kaaluga, pedaalid tundusid stiiliga sobivad kõige paremini freeride omad ja nende vastupidavus peaks teoreetiliselt ka päris aus olema. Taha kasettile vaja veel juurde hankida mõned vaheseibid (momendil on pandud mõõdu täissaamiseks sinna mõned ülearused ketirattad. Stemmi üleminek 21mm-28mm on alumiiniumist treitud.
"Ultra-ultra low" sai kahjuks küll nende väntade/pedaalide ostmisega ära rikutud ja nüüdseks on endale ette panud 1k eek piir kahjuks juba ~35% ületatud ja eks natukene läheb kulusid veel... aga tõenäoliselt mahun lõpptulemusega umbes 1,5k sisse ära.
P.S. Ega seal juurikaturu rattapoes tartus need müüjad just kõige taibukamad ei ole - nende müüdud "soome rattale sobivad" fauberi laagrid olid 4mm suuremad kui tarvis ja kuulid ka teises mõõdus... või on soomlastel mingi oma standard.
Momendil asi mingiks ajaks singelspeed. Teine samasugune aga fikseerituks ümber tegemisel olev tirr seisab mul lahtivõetuna töökoja laual ja ootab oma aega.
Kas see just ultra-ultra low budget jäi, on kahtlane - otsesed rattale tehtud kulud on täpselt 1499.-... kui hakata ka kaudseid kulusid juurde arvestama, on muidugi natukene suurem. Fix ta ka (veel) ei ole ja Heeringa kurvastuseks midagi erilist sellest ka ei tulnud.
Sellega seoses pean lugema kogu eksperimendi ebaõnnestunuks ning tuleb järgmisele katsele minna ja uut ehitama hakata.
Nüüd on saabunud siis põhiline - läbida ehitatud rattal (ühe-) suve jooksul nii 2000 km , siis saab alles teha järeldusi, kas "kompositsioon" õnnestus või mitte...
Sinu viga Oldmoped on see, et sa suure ehitamise käigus unustatad ehitatud ratastega sõitmise ära ...
Ehk tegelikult - 1000 km sõida ehitatud rattaga läbi, siis saad aru, mis rohkem p....e järgi peab olema, eriti just taoliste "custom" lahenduste puhul ...
Aga jah, mutrivõtmega ümber ratta käimine on üks asi - 100 km järjest sadulas jälle teine. Aga selle teise järgi tekkiv tunne otsustab siiski ratta kasutusväärtuse.
Antud ratas saab tõenäoliselt kasutust maksimaalselt 2 korda nädalas (enamus päevadest olen kahjuks sunnitud kasutama neljarattalisi mootoriga liikureid) umbes 2x4km (tööle ja tagasi) liikumisel läbi metsa oleval otseteel.
Aga eks minu suurim viga olegi see, et armastan vaheldust ja selleks peab olema hirmus palju erinevaid, kuigi põhimõtteliselt samafunktsioonilisi asju.
Õnneks vähemalt ei ole garaazis enam kümmekonda erinevat mootorratast, aga ka ~50 mopeedi ja 30+ jalgratast on piisavalt hullumeelne (ja patoloogiliselt kasvav) kogus, et kõigi nendega mingigi arvestatav läbisõit saavutada.
Näed - isegi tuleb pühapäeva hommikul 6-ks kark alla saada, et mõni pikem ots maha vändata - mujalt enam aega võtta pole ...
Tundub, et kohustusliku läbisõidu juttu võtsin natuke liiga tõsiselt ja tänasega on umbes 40km (neist viimased 5 vesijahutusega) läbitud. Ise imestan siiani, et täiesti probleemivabalt ja ühtki lastehaigust masinal nii ruttu välja ei löönudki.
"Õigeusklikel" fixi-meestel on ülemisel raamitorul paksem pehmendus - et "skiddinguga" pidurdades hargivahel vähe mugavam oleks (kuna pidureid rattal ei ole, viib rattur keha liigutades raskuskeskme ette, raamitoru kohale, ning jalgu samal ajal pidurdades viib säherdune tegevus tagaratta lohisema...
Pean ausalt tunnistama, et see "pruun asi" ei ole antud juhul paigaldatud sellepärast, et "teistel on" vaid tõesti iseenese tarkusest ja konkreetse kaitsmise funktsiooniga - ma lihtsalt olen tähele pannud, et armastan enda rattaid selle kohaga tavaliselt kuhugi vastu toedata ja paljudel sealt värv kraabitud.
Kõvaksrullitud kõvakattel (ja ka asfaldil) sõita ideaalne ja ka ülekanne istub. Kõvana tunduvad metsarajad ikkagi 30 rehviga 95kg sõitja tekitatava surve jaoks veidikene pehmevõitu ja olemasoleva ülekandega seal natukene kangutamine. Lisaks see, et nende 4,5-6bar'ise rõhuga rehvidega seal pisikeste pinnasest väljaulatuvate kivinukkade peal võib ajapikku muiugi tõsise vibartsioonitõve saada. Tundub, et tuleb endale ikka ka üks korralik 29'er soetada (või ehitada).
Eelarve ajasin ka viimase ostuga lõhki ära - et saaks kõvakattel sadula taevasse tõsta ja metsaradadel natukene allapoole tuua, ostsin sadulale kiirlukustuspoldi ...aga sellega sai ratta ehitamiseks arvestatud 1,5k hinnamäär 39 krooniga ületatud.
Mis sa sest 29" ikka ehitad - samale vokile võiks silma järgi ju suuremad rullid alla mahtuda? 2" ilmselt ei lähe, aga 1,5-1,6" (37-40 mm rehv) võiks ju teoreetiliselt minna?
Ning alati kui kummid liiga "õhukesed" tunduvad, võib hakatuseks proovida ka oma "varuainete depoo" massi (kui on üleliigset) vähendamist ...
Olen täheldanud väikeseid probleeme ketiga. Nimelt olen selle sõitmas käies mitu korda maha saanud. Shainline tundub nagu peaaegu ideaalne olevat ja pingul on ka ilusti.
Huvitav, kas see võib tulla sellest, et kasutan laia ketti, taga on aga kasettist võetud kitsa keti ketiratas, kus kett piisavalt ujuda saab ja hakkab äkki hamba otsa ronima. Lisaks see, et erinevaid ülekandesuhteid proovides jäi momendil taha suntouri 18 hambane ketiratas, millele hambad ei ole ühekäigulise ketiratta stiilis ilusti reas vaid käiguvahetuse hõlbustmiseks käivad 1-2-3, 1-2-3 ... kahelepoole äärtesse.
* Korralik singel-speed hammakas (Shimano DX näiteks), võiks mõne Eestigi poe BMX kraami seas leiduda.
*Eriti kokkuhoidlik variant oleks see, kui võtad tavalise rummusisese standardhammaka- need kolme hangiga, ning viilid need niipalju madalamaks, et istuvad kasseti nuutidesse. Töötab ainult terasest kassetikorpuse puhul ja omal vastutusel ...
Selle "omal vastutusel" variandi peale olin ise ka juba mõelnud ja Sinult julgustust saades tegin eile töölt koju jõudes prooviks ära, et teada saada, kas ketiprobleemid ikka tulenevad tagumisest ketirattast. Järgneva 35km proovisõidu ajal enam igatahes mingeid jamasid ei täheldanud ja mõnipäev tellin tõenäoliselt ka "õige" asja ära.
Nende inglise netipoodidega see jama, et kauba hind ja saatekulud on pöördvõrdelises suhtes - kohad, kus ketirattad maksavad 3-4£, on saatekulud eestisse 12-30£. Samas kohad, mis suudavad kogu euroopa piires asja 2,5£ kohale saata, küsivad millegipärast ketirattast 8£.
CRC-s pole? Sealt tehakse Eestisse peaaegu et regulaarselt ühistellimusi massiivsete postikulude vältimiseks.
Eeriku pakutud Superstari'i laia nuudiosaga variant on summa summarum vaatamata kõige kallimale ketirattahinnale lõpuks kõige odavamalt kodus käes - 10,49£ lõpphinnaks.
Ivari kaudu tellides selliseid saatekulusid ei tule. Ta on usaldusväärne, ümardab enda kasuks nii et tal oleks mõtet sellega tegeleda, kuid seda mõistuse piires. Tegelenud sellega aastaid ja kõik on rahul. Järgmine tellimus.
Kui vändakomplekti, siis minu arust toob seda maale Balti Autoosad, ehk kilulinnas võiks seda teoreetiliselt leida "Fixus Mustamäst". Letis Tartus (turul) 350 ja Raplas (kohaliku Konsumi taga) 326 eek-u. Aga jah - hammakad tal muidu kaasaegse maantee "Compact" vända mõõdus (või vana standardi MTB oli ka sama).
|
OSCAR-2019
|
||
Näitus oli väga mõtlemapanev ja süvenemist nõudev. Väljapaneku täielikuks mõistmiseks on vaja teatavat taustinformatsiooni. Et kogu sealne olustik moodustas ühe ühtse terviku ning kunstiteose, siis lahkaksin ma eestkätt just näitust üldisemana ja siis heidaks põgusa pilgu kahele üksiktööle.
Kristina Norman on valinud parajalt ohtliku materjali, millest nö. voolida. Juba aasta eest kui tema kullast pronksmehe esitlus politseiga lõppes, kerkis mõttesse, et miks küll on vaja pommiga mängida. Tallinnas toimunud rahutused on ju küllalti värsked ning haavad neist veel veritsevad. Alles hiljuti jõudsid viimased sellega seotud intsidendid kohtusse. Emotsioonid on ikka veel kerged tulema ja ilmselt see nii ka jääb. Minulgi tõusid parajalt radikaalsed mõtted seda näitust silmitsedes.
Aljošaga seonduvad videod lõid just parajalt särtsaka meeleolu. Milleks seda kõike siis vaja oli? Eesti kahte kogukonda ühendamaks nagu kunstnik ise väidab? Isiklikult aga kutsus nimi Norman esile seose teatava telestaari ja tema parteilise kuuluvusega, mispeale ka Kristina poliitilisi tagamaid uurida proovisin. Kahjuks mingit kinnitust ega vastuväidet sellele ma ei leidnud, erakondade liikmete nimekirjasid ei paistnud kuskil olevat. Seega jääb mulle ikkagi segaseks, täpselt kuidasmoodi ma sellesse näitusse siis lõppude-lõpuks suhtuma peaksin, sest minu jaoks on tegu vägagi piiripeal kõndiva esitlusega. Nimelt võib seda väga mitut moodi tõlgendada.
Kõige ilusam olekski seda vaadelda kui püüdu ühendada inimesi ning kutsuda meid üksteist mõistma ja toetama. Maailmale kui tervikule ei teeks paha, kui eri rahvused korraks oma nahast väljuksid ja ka teise muresid prooviksid mõista. Pronksmees on hea näide sellest, kui vastandlikult võib üks ja seesama mõjuda erinevate taustadega inimestele. Säärase tausta ja põhimõttega oleks näitus ääretult sümpaatne, ent ilmselt suhteliselt mõttetu. Kuna selle iva mõistmiseks on vaja siiski natukene keskmisest kõrgemat intellektuaali ja ka soovi seda mõista. Ning need, kes seda oleksidki võimelised mõistma, ilmselt juba mõistavadki seda, teised aga arvatavasti jäävadki oma arvamuse juurde vankumatuteks.
Palju radikaalsem oleks aga lugu, kui näituse taga seisaksid teatavad poliitilised suhted ja püüdlused hoopiski teha nime, et läbi lüüa mõnes venemeelses parteis, mille nime pole siin vast vajagi nimetada. Just see võimalus paneb mind antud näituse juures vägagi mõtlema, sest kui see olekski nii, siis tembeldaks mina kogu selle kompoti riigi ja rahvuse reetmiseks.
Alles nüüd, kus pikemalt selle üle juureldud, hakkan ma mõistma, et ehk omas just see UFO kivi võtit kogu selle loo südamesse. Kahjuks tundus too esialgu koos oma saate videos tulnukatest kõnelenud meesterahvaga suhteliselt debiilne ning eemale tõukav. Selles suhtes, et kui sa näed maa mingit suvalist kivi millele on peale graveeritud UFO ja siis keegi räägib lendavatest taldrikutest ja kes teab millest veel, siis vabandage väga, see tundub absurd. Seega, ma lihtsalt ei uurinudki seda teost eriti, vaid jätsin ta koheselt sinnapaika, kuna ta lihtsalt ei meeldinud mulle. Samas oli kõige muuga võrreldes totaalselt kontekstist väljas oleva eksponaadiga, mis tõttu kaldun nüüd arvama, et temas peituski kogu võti sellele, kuidas seda näitust tõlgendada. Niisiis jäängi ma veidikene pimedusse, mis ehk ongi hea.
Inimmass kujutatuna läbi pronksmeeste on kahtlemata sümbol, ent mille, selles on küsimus. Nimetades teost kogukonnaks ja kujutades pronkssõduriga masse ja erinevaid karaktereid võiks ju sellest kõigest välja lugeda, et kõigil on oma pronkssõdur. Oma kindel sümbol, mis tähendab neile midagi ja et eestlased peaks proovima rohkem mõista mida see venelastele tähendab. Sellele peaksid aga venelased samaga vastama jne..
Ent see on minu otsitud kirjeldus, mis haakuks kuidagigi pealkirjaga ja mis jätaks teosest ilusama mulje. Tegelikkuses tunnen ma sellega seoses hoopis süngemaid emotsioone ja kurjakuulutavaimaid mõtteid. Alustagem siis kasvõi sellest, et juhul kui see sümboliseerib, et kõigil on oma nö. pronkssõdur, siis peaks küll pigem ütlema, et ka Ameerikal on oma pronkssõdur. Kuna enamik toodud karakteritest pärinesid USA-st.
Eestlasena aga sümboliseerib Aljoša mulle surma, küüditamist, okupatsiooni, sõjakurjategusid ja terrorit. Kõik need koledused, mida Venemaa on eestlastele peale surunud on sulatatud pronkssõdurisse. Seega, kuna tegu on Eesti Vabariigiga, ei tule mingisugunegi vastastikune mõistmine pronksmehe asjust kõne allagi, sest antud sümbol sümboliseerib meie Vabariigi anastamist ja tema eksistents on puhas riigireetmine ning rahvuslik häbiplekk, mis tuleks kõrvaldada. Nähes nüüd tervet armeed pronkssõdureid, keda kutsutakse kogukonnaks ja kes on maskeeritud nii supermaniks kui ka Elviseks siis see ajab harja punaseks küll.
Niisiis ei oskagi ma täpselt öelda, mida kunstnik oma teosega mõtleb. Kuid julgen arvata, et ilmselt siiski sihtis ta rohkem selle ühtsuse ning rahumeelse uniooni põhimõtte poole. Eks tegelikkuses, kui kõik see poliitiline tagaplaan välja jätta, oli ju suhteliselt pilkupüüdva konstruktsiooniga.
Verine avarii Eesti lippu ja Georgi linti kandvate autode vahel on sammuti suhteliselt poleemiline. Esmapilgul tundub teos täiesti absurdselt tavaline ning mõttetu, väljendades lihtsalt konflikti Eesti ja Venemaa vahel. Pikema mõtiskluse järel jõudsin aga järeldusele, et joonistuse taga võib peituda väge sügavam mõte.
Esiteks jääb mulle silma asjaolu, et pildil tundub justkui Eesti/eestlased sõidaks Venemaale/venelastele sisse, nagu meie oleksime need agressorid. See tundub aga absoluutselt uskumatu, kuidas saaksime meie olla kuidagimoodi agressorid? On ju Venemaa see mitteametlik Teise ilmasõja alustaja, kes meid okupeeris. Või peaksime end süüdlastena tundma, kuna soovime pronkssõduri kadumist? Jumala eest, säärane lähenemine on absurd.
Lähemal uurimisel hakkab mulle aga pistma nagu oleks autode juures ka inimesed, kusjuures nende seal olemises või mitte olemises pole ma siiani kindel. Ent mulle tundub nagu oleks Eesti lipuga auto juht ukse taga ja vaatleks olukorda, samas kui Georgi linti kandva auto juht surnult kuskil ukse ja masina vahel lamab. Ka verd on venemeelsema masina kõrval märkimisväärselt rohkem. Peab tunnistama, et kõik see tundus mulle üsnagi kaua müstiline ja arusaamatu ning pildi mõistmise ja lahti dešifreerimisega tegelesin uskumatult kaua ja mitme tasandiliselt. Konks peitub, aga pealkirjas: esimene kohtumine. Kus kohtusid Eesti Vabariik ja Venemaa esmakordselt? Eks ikka Vabadussõjas, kui meie riik oli veel õige noor. Kui pealkirja sedasi tõlgendada, siis on ka pilt ise äärmiselt loogiline, sest siis olime tõepoolest, meie eestlased need, kes oma riigi kuulutasid ja Venemaast lahti lõid ja seda jõuga tegid. Lisaks kõigele suutsime siis ka suurt Venemaad võita ja meile järeleandmisi saavutada.
Niisiis võiks öelda, et „Esimene kohtumine" justkui tuletaks kõigile meelde, et eestkätt olid eestlased need, kel rammu rohkem ja kes venelased vankuma panid. Ilus oleks ju mõelda, et me seda ka teinegi kord teha suudaks. Selline tõlgendus sellele pildile on mulle täitsa meeltmööda, aga mind häirivad kaks asjaolu. Nimelt ei suuda ma sellise olemusega teost kuidagi kogu ülejäänud näitusega täielikult siduda ning see paneb mind kahtlema, kas ma ikka autorit õigesti mõistan. Teiseks jääb mulle mõningal määral selgusetuks, täpselt mida tähendab ja sümboliseerib Georgi lint ja kuidas sellesse suhtuma peaks. Kuna internetist olen saanud selle kohta suhteliselt vastandlikku informatsiooni. Kohati ilmusid kirjad justkui peaks ka eestlased seda auga kandma. Samas kaldun arvama, et päris nii see nüüd küll ei ole.
Lõppude-lõpuks on siin kohal siiski tegu minu arvamusega ja kuna mulle meeldib arvata, et see pilt väljendab meie Vabadussõja võitu ning tuletab kõigile seda meelde, siis nii ma ka arvan.
Mina külastasin näitust "Armastuse, mitte raha pärast ". Näitusel võis näha väga erinevaid kunstiteoseid nagu näiteks filmid, multifilmid, erinevates stiilides maalid ja isegi "omapärane" masin. Näitus ei üllatanud mind väga, sest ootasingi midagi sellist kaasaegse kunsti näitusest. Minu, kui mitte väga kunstilembelise inimese jaoks, oli näitusel palju teoseid, mida mina kunstiks ei peaks, kuid leidus ka väga huvitavaid ja mõtlemapanevaid teoseid.
Esimene asi, mis mulle näitusele jõudes silma hakkas oli see teos. See kujutas endast rahutuvi, kes oli pandud hamburgeri vahele. Vanasti tähistas rahutuvi vabadust, rahu ja head ühiskonda, kuid ajad on muutund. Tuleb tõdeda, et meedias on siiski põhiteemaks rahu, kuid mitte see rahu. Kõik sõjad nii otseses mõttes sõjad kui ka majanduslikud või sotsiaalsed sõjad varjuvad rahu taha. Alati tuuakse põhjuseks, et "jah läksime sõtta, kuid ainult seetõttu, et saavutada rahu". Minu arvates on see totrus. Seega minu ja selle kunstniku mõtted kattuvad. Tänapäeva niinimetatud "rahutuvi" tähistab pigem raha võimu, inimeste laiskust ja saamatust. Sest ega see, et see rahutuvi seal hamburgeri vahel on ka mingi niisama asi ei ole. See tähistab niiöelda "hamburgeri" ühiskonda, kus inimesed ei viitsi väga midagi ette võtta ja minnakse lihtsamat teed pidi, seega mitte paremat teed pidi. Tänapäeva ühiskonnas on ametlikult kõige tähtsam sõna RAHU, kuid tegelt tuleks seda lugeda kui RAHA. . Kas see ongi maailm mida me oleme alati tahtnud ja mille eest oleme võidelnud ? Sest kõik need sõjad on ju toimunund ühe ülla eesmärgi nimel : saavutada rahu. Aga nüüd, kus rahu nagu olekski saabunud unustatakse see totaalselt ja elatakse ainult raha nimel. Teose pealkiri " Vaba kui lind" on väga sarkastiline. Kõik teavad ütlust " vaba kui lind", aga kui suur tähendus on tänapäeva ühiskonnas sõnal "vaba" ?. Minu arvates on väga tähtis ka teose värvid, ehk siis must-valge, selline koomiksi stiilis teos. Just sellisena suudab kunstnik oma mõtteid edasi anda, sest värvilisena annaks see edasi hoopis teistsuguse mõtte.
Teisena jäi mulle silma see kunstiline teos. See kirjeldab miltarismi ja kapitalismi omavaheliseid suhteid. Teose värvid olid must-valges, mis tugevdasid selle negatiivset mõju. Iga pilt mõjus väga kindlalt ja selgelt. Minu arvates ei olnud võimalik sellest teistmoodi aru saada. "Kõik on seotud militarismiga". See teos tekitas algus põlgust, et oh kui suurtesse äärmustesse on mindud, kuid järele mõeldes jõudsin arusaamale, et tegelikult just sellises maailmas me ju elamegi, ning siis tundus see teos mulle nii geniaalsena. Nii lihtne ja ilmselge, kui veidikene mõelda. Igal pildil olid väga huvitavad hüüdlaused, millega veelgi antud olukorda selgitati.
Kokkuvõtteks võib öelda, et näitusel oli väga palju erineva mõttega teoseid. Ise ma väga sellist "tänapäeva" kunsti ei poolda, sest enamus teoseid nägid minu arvates jaburad välja, kuid tuleb tõdeda, et paar teost olid minu jaoks väga sügavamõttelised ja lausa suurepäraselt lahendatud. Sellised näitused on sageli väga huvitavad ja isegi huvitavamad kui vanaaja maalid, kus võib näha ühel näitusel 100 pilti, inglise aadlikest, sellistel näitustel näed sa aga totaalselt erinevaid töid, mis on väga huvitav ja mitmekesine.
|
OSCAR-2019
|
||
Kui laupäeva lõuna paiku Puhja jõudsin, tuli pargi vahel vastu orelimeister Olev Kents. Kohtumine oli muidugi meeldiv, ent põhjus, miks meister Puhja oli tulnud, kaugeltki mitte. Kevaditi on ikka see häda, et mingil hetkel muutuvad kirikud kuivaks ja orelid lähevad häälest ära. Ühel aastal natuke varem, teisel hiljem. Nii nagu ilmataat vihmal laseb sadada.
Et sel aastal on pikka aega väga kuiv olnud, saabus häda kätte just nüüd. Ei saa ju lasta festivalil toimumata jääda või muusikaliselt untsu minna ja nii ruttas meister kibekiirelt appi. Ei loe siis magamata öö või mõni muu asine toimetus, mis seetõttu tegemata jäi.
Vaatamata sellele, et orel kontserdi ajal oma kanget iseloomu näitas ja meister ise lõõtsa tallama läks, võib laste etteasted kordaläinuks lugeda. Rõõmu oli palju ja kuulajad plaksutasid hoolega. Ei ole see orelimängu õppimine sugugi lihtne, kuigi festivalil esinenud 14aastane Joosep Vall sõnab, et eks ta pisut keerulisem ole kui klaveri mängimine.
Joosep on orelimängu õppinud neli-viis aastat ja esines festivalil kahe oma palaga: „Vaata, sulle tuleb Kuningas“ ja „Valse festivale“. Viimane kahest oli algselt klaveripala, mille Joosep festivali jaoks orelile arranžeeris. Ta oli ka esinejatest ainuke noormees, sest Keilast tulema pidanud Erik Rajamäe oli kahjuks haigestunud.
Festivalil mängis kokku kaheksa noort, neist noorim Paula Liisa Alasepp Kohila koolituskeskusest. Õpetaja Eve Lend Kohilast oli kohal kahe õpilasega ja osales festivalil esimest korda. Harjutamas käivad nad Hageri kirikus. Üldse ongi huvitav, kuidas oreliõpe toimib.
Näiteks õppis selleaastase orelifestivali korraldaja Miina-Liisa Kuusemaa tütar Viiu Elise organist Anneli Klausi käe all. Kui ta õpingutega uuele tasemele jõudis, avati just talle mõeldes Tartus H. Elleri nimelises muusikakoolis oreliõpe. Tema õpetajaks sai Urmas Taniloo. Nüüdseks on Viiu Elise õppinud orelimängu kaheksa aastat.
Orelifestival sündis 14 aastat tagasi ideest tuua kokku oreliõpetajad ja -õpilased, selgitab idee autor, ühe õpilasega festivalil osalenud organist Tuuliki Jürjo, kes just lastele harjutamiseks on loonud hulganisti orelimuusikat. Nii kõlas sellelgi kontserdil mitu tema pala, eriti lõbusalt „Hiirte tants“, mis tõsise marsi, fuuga ja tokaata kõrval lõbususega hästi meelde jäi.
Usuisa kirjutistest eesti keelde tõlgituna on peaaegu eranditult välja antud vaid väikest katekismust, mida kasutati leeriõpetuses. Nüüd lisandus sellele «Avatud Eesti raamatu» sarjas ilmunud soliidne Martin Lutheri «Valitud tööd» (Ilmamaa, 2012, 838 lk).
Sajand tagasi, 1913. aastal, I maailmasõja eel, ei olnud taolise tõlke järele mingit vajadust. Pastorite omavahelise suhtlemise keel oli saksa keel ning nad lugesid Lutherit originaalis, ja ka ladina keele oskus oli teoloogidel olemas. Praegust seisu iseloomustab raamatu koostaja Urmas Petti: «Tänapäeval tuleb aga tunnistada, et 16. sajandi reformatsiooni algataja kirjanduslik pärand on Eestis sama hästi kui tundmatu» (lk 826).
Vastavalt oma kahe riigi õpetusele väidab Martin Luther: «Mulle ajab hirmu peale näide, kuidas paavst ühena esimestest seda mängu kaasa mängib ja kõiksugu ilmalike asjadega tegelemise aegamööda enese kätte kisub, nii et temast on saanud mingisugune maailmavalitseja keisrite ja kuningate üle.
Ma kardan, et kui koerale tema väljaõpetamise ajal nahatükikesi närida anda, õpibki ta nahka sööma ja laseb ennast heade kavatsuste tähe all ära petta. Nii jõutakse viimaks jälle selleni, et evangeeliumi juurest on langetud lihtsa ilmaliku kauplemise juurde. Sest seal, kus me kipume abieluasjade üle kohut mõistma, oleme juba käistpidi hammasrataste vahel, ja meid kistakse kaasa, nii et meil tuleb hakata otsustama ka selle üle, milliseid karistusi määrata.
Kui me aga otsustame karistuste üle, siis peame otsustama ka ihu ja varanduse üle. Sel juhul oleme juba täiesti rataste vahele jäänud, ning upume ilmalike asjaajamiste voogudesse.» (Lk 622)
Kummatigi läheb ta ise sama teed. Näiteks sõdib ägedalt senise salajase, s.t noorte endi vahelise kihlumise vastu. Argumentidest ei tule tal puudu. Paar katket: «Neljandaks on meil olemas Vana Seaduse ja esiisade eeskuju, mille puhul oli ette nähtud, et vanemad oma lapsi paari panid, tehes seda isaliku eestkosteõigusega, nagu 2Ms 21,9 selgesti osutab» (lk 627).
«Kuuendaks on olemas ka mõistus ja loomulik õigus. [---] Ei taha ju keegi oma raha ja vara avalikult kuhugi vedelema jätta, nii et igaüks, kes esimesena kohale jõuab, selle endale võiks kahmata. Antud juhul aga võtaks see poisinolk ainult mitte lihtsalt mu raha ja vara, vaid minu vaevaga kasvatatud lapse, saades lisaks tütrele enda kätte ka raha ja varanduse. Mina aga peaksin talle veelgi tasuma ning laskma tal tekitatud kannatuse ja pahe eest ka minu majapidamise pärijaks saada, mille ma hoole ja tööga üles olen ehitanud.» (Lk 628)
«Otsus on niisiis järgmine: vaid selle, mis on Jumala Sõna läbi ühte pandud, on Jumal ühte pannud, ja ei midagi muud. [---] Pigem on see ju Jumala ja Tema Sõna vastu, nimelt käsu vastu, mille Jumal selgesti on andnud, ja mis ütleb, et tuleb kuulata oma vanemate sõna. Seetõttu keelab Ta sellised kihlused ära, mitte ei pane inimesi nende kaudu ühte. Mis ennast aga Jumala Sõna vastaselt ise ühte paneb, see on patt ja ebaõiglus Jumala ja Tema Sõna vastu.» (Lk 636 jj)
Aga kui asjaosaliste tunded tõrguvad? «Siis tuleb lapsel, kellel pole abielust keeldumiseks muud põhjust kui sõge nooruspõlve armastus, millega ta kellegi teise küljes ripub, selline armastus maha jätta ning lapseliku kuulekusega isa nõu kuulda võtta. Ta peab teadma, et kui ta seda ei tee, varitseb teda oht isalikule tahtele vastu hakates Jumala neljanda käsu vastu eksida.» (Lk 676)
Polügaamia või mitmikabielu oleks parim lahendus tegeliku elu keerdsõlmedele, mida Martin Luther lehekülgede kaupa kasuistlikult lahkab ja laidab, aga – «kuna meie pool ei ole kombeks, et mees oleks abielus rohkem kui ühe naisega, siis pole tal voli oma ihu üle ega saa ta ühessegi teise naisesse puutuda ilma seejuures abielu rikkumata.
Niisiis on suur vahe lihalikul läbikäimisel, mis leiab aset enne avalikku kihlumist ja sellel, mis toimub pärast seda. Sest enne avalikku kihlust on mees veel vaba ja vallaline, mistõttu ta salaja kihlatuga ihulikus vahekorras olles veel abielu ei riku; pärast avalikku kihlust ei ole ta aga enam vallaline, vaid on peigmees ja abielumees» (lk 662).
Lutheril ei jää üle muud kui muist Vana Testamendi seadusi aegunuks tunnistada. «See [digaamia] aga ei ole meile sobilik ega saa me seda endi juures kasutada, sest meil tohib ühel mehel olla vaid üks naine. Moosese Seadus ei saa meie juures igas osas kehtida, kuna me peame seadusi tehes või üle võttes arvestama meie eneste laadi ja loomusega, ning meie seadused ja õigus on korraldatud sobivalt meie, mitte Moosese maale, samuti nagu Moosese ettekirjutused on korraldatud tema maa ja olemise laadi, mitte meie rahva laadi ja loomuse järgi. [---]
Pealegi oli Moosese rahva jaoks ihu vili äraütlemata oluline, mille juures ihulik neitsilikkus nii suurt rolli ei mänginud. Meie juures on see teisiti, kuna me peame naise au ihuviljast tähtsamaks.» (Lk 653 jj) «Vaestel naisterahvastel pole ju midagi kallimat ja õilsamat kui nende au, ja seda ei saa kurat neile loomulikult jätta» (lk 667).
Samas on täitsa selgelt näha, et juba 1530. aastal on Luther evangeelsete viimase instantsi seaduseandjana ise päris hädas, ilmalike asjaajamiste voogudesse uppunud. «Sest maailm on kurjust nii täis, et sinna pole midagi parata, ning pole lootustki seda seadustega ära hoida. On tekkinud olukord, kus see, kellele ei meeldi mõni asi paavstluses, tuleb meie juurde ja petab meid.
Ja kui talle meie juures ei meeldi, jätab ta oma häbi meie kanda ja läheb tagasi papistide juurde, ning leiab seal endale kaitsjad, kes pakuvad kaitset ka kõigi meie juures korda saadetud pattude asjus. Nagu on praeguseks käitunud ka mõnigi pastori naine: kui ta on ühest mehest tüdinud ja tahaks endale hea meelega uut, laseb ta mõne eluvennaga oma mehe juurest jalga ja väidab, et see polevatki olnud abielu, ning tema südametunnistus ei taluvat seda enam; nüüdsest tahtvat ta saada vagaks tütarlapseks.
Mine aga mine, kena pruut, lase käia! Me kõik saame sõnaga ‘südametunnistus’ maailma ära petta, niikaua kui Kristus lebab sõimes ja on lapsuke. Kui Ta aga saab kord suureks ja tuleb oma väega, siis saadakse teada, kes keda pettis. Seni tahame olla niisama vabad nagu need, kellest siin juttu on, ning laulda: mulle kehtigu sama, mis sulle, mu kallike! Lase aga käia, küll sa juba kellegi leiad, kellega sa kokku sobid.» (Lk 648 jj)
Võib-olla pidanuks Martin Luther iseenda sisehäält kuulama? Ta ju tunnistas: «Ma hüüan ja kisendan ning kordan aina, et sellised asjad tuleks jätta ilmaliku võimu hooleks, nagu Kristus ütleb: ‘Laske surnuil oma surnud matta’, seepärast annaks Jumal, et ilmalik võim seda teeks, tehku ta siis hästi või halvasti.» (Lk 621)
Kiriku tornid on alati olnud märk asulast, läbi aegade on kirik olnud linna kese. 29. juunil, peeterpaulipäeval peeti Tartu kolmandat linnapäeva. Sel puhul toimus Tartu Linnamuuseumis ettekandepäev kiriku ja riigi, omavalitsuste ja koguduste koostööst. Kultuuriloolane Heivi Pullerits andis ajaloolise tähtsusega ülevaate Johann Voldemar Jannseni ning Tartumaa praosti, Maarja koguduse pastori Adalbert Hugo Willigerode ...
Inimest liigitatakse imetajate klassi, esikloomaliste seltsi ja inimlaste sugukonda. Inimahvid on talle lähedased liigid. Nõnda bioloogiliselt. Kui Jumal lõi maailma oma igavese sõna läbi, siis lõi Ta ka bioloogia. Aga inimene on loomaga võrreldes eriseisundis. See pole mitte eelis-, vaid just eriseisund. Ta on loodud Jumala näo järgi ja talle on antud valitsemine maa peal, mis tähendab hoolitsemist; see pole ...
Asjaolu, et kogudused on paljudes Eestimaa paikades suurima liikmearvuga inimeste ühendus, loob formaalselt hea eelduse koostööks kohalike omavalitsustega. Kogudus esindab suuremat hulka elanikke kui spordiklubi või isegi kohalik külade ühendus. Järgnevaga tahan esile tuua mõne kokkupuutepunkti koguduse ja omavalitsuse koostöö võimalustest ja praktikast. Pea igas Eesti vallas ja linnas on olemas kogudus. ...
Taeva silmad, te pilgu all toimetan tasa ja targu arvates, õiget ja valet tean – siiski jään kellelgi jalgu. Issand, Sult otsin ma lohutust, ole mu kõrval Sa ikka nüüd, kui pean taluma alandust, hoopisid vastu ma võtma. Anna mul julgust, et edasi okkalist teed saaksin minna, kartmata õelate salvamist, valu, mis torkimas rinda. Taeva silmad, te pilgu all tunnen end ometi kindlalt, olgu mu hingel kui tahes ...
Päästetud uuele elulePeeter Animägi on olnud Heimtali kiriku taastamise juures ja nii võib ta igale möödujale kirikust asjatundlikku juttu rääkida. Teelised on Võrust 12 km kaugusele Tartu maantee äärde jäävat väikest Heimtali Peetri kirikut koduseks ja hubaseks pidanud. Mõnigi on lubanud tagasi tulla, kui abiellumine plaanis. Sel suvel on Heimtali kirikus altari ette astunud kaks abielupaari, ristitud on lapsi ja ...
Tallinna Rootsi-Mihkli, Lohusuu ja Rannu kogudus ning vaimulikud Patrik Göransson, Eenok Haamer ja Tiit Kuusemaa. Samuti on eestpalves koguduste juhatuste esimehed Toomas Lilienberg, Jüri-Henn Uuetoa ja Urmas Madiste. Issand, õpeta meid leppima vähesega ja kogema rahu keset raskusi. Võta meilt mure ja kartus ning lase meil tunda rõõmu Sinu olemasolust. Sinu armu valguses võime vastu minna igale hommikule ja ...
Teelistele kiriku pildiga küünal EELK veel üks Maarja-Magdaleenale pühitsetud kirikuist on Ridala. Haapsa-lust 8 km kaugusel Lihula suunas paiknev keskaegne pühakoda on vanimaid ja kaunimaid Saarte ja Lääne piiskopkonnas. Teeliste jaoks on kirik avatud kolmel nädalapäeval: reedel, laupäeval ja pühapäeval kella 11–17, jumalateenistusi peetakse kaks korda kuus. 12. augustil kell 13 algaval armulauaga ...
Pärast aastapikkust tööd kerkis kümneid tonne kaaluv paarikümne meetri kõrgune kiiver kui mänguasi uudistavate narvalaste silme all kõrgele torni.Kolmapäeval, 1. augustil tõsteti Narva kiriku torni tornikiiver. Torni ehitus on kestnud peaaegu aasta.Kuigi Narvas oldi valmis juba möödunud esmaspäeva, 30. juuli hommikul Tallinnast tellitud Pekkaniska kraanaga kiivrit kirikutorni otsa tõstma, jäi oodatud kraana poolelioleva töö ...
Homme algavad neli päeva kestvad XXVIII Lääneranniku Eesti päevad (LEP) Los Angeleses.Päevade moto «Eesti, mu südame sünnimaa» on Leelo Tungla luuletuse pealkiri. Koostöös helilooja Olav Ehalaga on LEPi jaoks valminud muusikaline moto. Eesti Organisatsioonide Liidu Läänerannikul esimees Jüri Tint kinnitab kodulehel, et «päevade kava saab olema kahekeelne: keegi ei pea eesti keele mittetundmise ...
Sel nädalal (7.–10. augustini) peab Misjonikeskus suveseminari Läänemaal Roosta puhkekülas. Suveseminare oleme korraldanud igal aastal alates 1996. Oleme tänulikud oma partnerile Missouri Sinodi misjonitöö toimkonnale, kes on kogu kulu enda kanda võtnud. Seminari korraldame koguduste vaimulikele ja ilmiktöötajatele, et kasutada suve eneseharimiseks ja puhkuseks. Nõnda on saanud iga kord 20–30 kiriku ...
On saanud enesestmõistetavaks, et inimesed ise otsustavad, mis nad oma eluga teevad. Inimestel on inimõigused ning seetõttu ei tohiks keegi teine (teinekord isegi Jumal) neile öelda, kas nende tehtud otsused, valikud ja eesmärgid on õiged või valed. Nii otsustavad nad ise oma elu lõppeesmärgi, aga ka igapäevaste valikute üle. Mõni sajand tagasi aga ei peetud sellist hoiakut enesestmõistetavaks ...
7.–10.8. Misjonikeskuse suveseminar Roostal.9.–11.8. LNÜ suveseminar Lääne-Virumaal Mõdrikul. 12.8. Rooslepa kabeli pühitsemine.
Palvetamine ja usk on omavahel tihedalt seotud. Ühest küljest toob palvetamine kaasa usu. Kui elus on raske hetk ja inimene tunneb oma piire, siis sageli aitab just palvetamine.
Haigused sunnivad meid sageli mõtlema oma piiridele ja sellele, et me pole inimestena sugugi kõikvõimsad. Mõtlemine sellele, et meie tee siin maailmas lõpeb kord, ja küsimus, kas pärast surma on veel midagi, viib inimese sageli palves Jumala ette. Sellises olukorras palvetades võib inimene kogeda Jumala abi. Jumal kuuleb meie palveid ja aitab. Palvetamine avardab meie perspektiivi ja annab ka lootusetus olukorras tuge. Kui kõik siin maailmas kaob, siis Jumal püsib ja aitab meid. Nii võib palvetamine ja Jumalalt abi saamine tuua inimeses esile usu.
Teisalt kaasneb usuga palvetamine. Usk ei tähenda üksnes uskumist, et Jumal on olemas. Usu juurde kuulub ka kontakti otsimine Jumalaga. Ühendus Jumalaga seisneb temaga kõnelemises ehk palves. Inimene võib Jumalale kõnelda ausalt kõigest, mis on nii tema kui teiste elus oluline. Jumalalt võib küsida nõu ja juhatust. Palvetades on tähtis kuulata Jumala vastust meie palvetele.
Mõeldes saabuvale kodumaa tähtpäevale võime tuua Jumalale palves nii tänu kõige selle eest, mis meil on, kui ka paluda, et ta kaitseks meie maad ja rahvast tulevikus.
|
OSCAR-2019
|
||
Tahan siin blogis aus olla, kuna see jääb mulle mälestuseks enda reisist. Nagu te ilmselt oskate ette kujutada, siis pole alati kõik tore, nagu siiamaani tundus (kui välja arvata rahaprobleem).
Kui ma esimesel nädalavahetusel haigeks jäin ja teiste vabatahtlikutega väljasõidule ei läinud, siis olin põhimõtteliselt terve nädalavahetuse üksi kodus. Meie koordinaator leidis endale siit peika, mille pärast ta oli terve nädalavahetus kuskil mujal (ta on siin elanud juba 1,5 aastat). See nädalavahetus on olnud siiamaani kõige hullem. Ma ei ole väga inimene, kes suudab kaua aega üksi olla. Ma olen küll eestlaane ja mulle ei meeldi väga inimesed ja suhtlemine, aga natuke ikka võiks. Nii eestlane ma siis ka pole!!! Igatahes oli veidi kurb endale üksi süüa teha, üksi süüa, üksi toiemetada. Pühapäeva hommikul viskas mul siis kõik üle ja tulid pisarad. (Tegelt nutsin esimesel nädalal peaaegu iga päev koduigatsusest.) Sel korral nutsin, sest ma mõtlesin, mida ma teen, kui mul hakkab iga nädalavahetus niimoodi välja nägema. Õnneks pole siiamaani küll rohkem selliseid nädalavahetusi olnud! Mõtlesin siis aga edasi, mida ma teen, kui ma jõulude ajal olen üksi? Mis on, kui siis ka keegi minust ei hooli? Nagu tütred ikka, kirjutasin siis emale, et tahan varem ära tulla. Nagu vanemad ikka, teevad nad kõike oma laste jaoks. Ehk siis ajasin vanemad vist natuke hulluks, aga lõppude lõpuks saime lennufirmalt pakkumise, kus ma oleks saanud juba destembri keskel koju lennata. Oleksin pidanud ainult 200€ või 300€ lisa maksma. Mõtlesin kõike veel kord üle. Ma olen nii palju selle jaoks teinud ja ma ei ole inimene, kes jätab asju pooleli. Kui ma alustan, siis ka lõpetan korralikult! Nii et otsustasin ikkagi siia jaanuari lõpuni jääda. Tean aga, et mul on siiski võimalus, varem ära tulla, kui midagi juhtub. Ma arvan, et see oli lihtsalt esimese nädala asi. Alguses igatsed peret ja sõpru ikka rohkem. Nüüd on täitsa okei ja olen ära harjunud sellega. Olen rohkem ka teiste vabatahtlikutega suhelnud, nii et täitsa super on.
Mu pangakaart ei tööta Madagaskaril. Tahtsin esimest korda raha välja võtta, sest vahetatud raha sai otsa, kuid pangaautomaat ütles, et mu pank ei luba. Helistasin panka ja siis mulle öeldi, et neil süsteemis näitab, et mul pole raha. Vaatasime koos mu konto üles ja selgus, et mul ikkagi on raha. Kuna tädi telefonis rohkem aidata ei osanud, saatis ta juhtumi kaardi osakonda. Lubati helistada järgmisel päeval. Järgmisel päeval helsitati aga just siis, kui olin paadil teel laagrisse. Pärast helistasin tagasi, aga kõne katkes kohe, sest mul ei olnud laagris levi. Nii et pidin esmaspäevani ootama. Mõtlesin aga, et kirjutan meili, kuna kõne maksis umbes 20€ (me rääkisime 5-6min). Meilile nad vastasid aga väga hilja ja vastus ei olnud väga tore. Kirjutati, et minu pank ei toeta Madagaskari raha ja selle pärast ei saa ma raha välja võtta. Nali on selles, et ma just tegin selle kaardi selleks, et saaksin Madagaskaril kasutada. Ma rääkisin, et ma lähen Madagaskarile ja et mul on krediidikaarti selleks vaja. Ma ise muidugi ei tulnud selle peale, et küsida, kas pank ikka toetab nende raha ja kas ma ikka saan siit selle kaardiga automaadist raha.... Igatahes olin nädal aega ilma rahata või pidin endale raha laenama.
Kuidas ma siis nüüd raha saan? Teine vabatahtlik, kes elab minuga majas, pakkus, et ta võib ise mu jaoks raha välja võtta ja ma kannan talle lihtsalt üle. Niimoodi me siis tegime. Lasin tal kohe suurema summa välja võtta, nii et ma ei pea iga päev küsima. Osa raha lasen seifi panna. Loll on ainult see, et siinsetel pangaautomaatidel on limiit 400 000 Ariary, mis on umbes 100€. Iga kord, kui raha välja võtad, maksad selle eest, et sul on välismaa kaart.
Eile tegime kõikide vabatahtlikutega väljasõidu Nosy Tanikelysse, mis on saar Nosy-Be läheduses. Küsisin laagrist snorgeldamisasju ja mõtlesin, et proovin seda seal. Ma pole ju kunagi varem snorgeldanud, aga kujutasin ette, et see võib lahe olla. Uskuge mind, see oli lahe!
Hakkasime hommikul kell 8 laagrist saare juurde sõitma. Sõit ise kestis umbes tund aega ning juba siis sai mõnusalt päikest võtta! Paadil seletati mulle ära, kuidas snorgeldada ja mida tegema pean. Sõitsime paadiga saare juurde ning peatusime selle ees. Snorgeldajad hüppasid vette ja ma kohe üritasin snorgeldada. Alguses mul oli tunne, et upun ära ja sain ka mõnusalt soolast vett juua, kuna ma ei saanud aru, kuidas see töötab. Siis ma lihtsalt hoidsin hinge kinni ja vaatasin alla. Juba siis ma olin vaimustuses. Mõtlesin, et proovin uuesti snorgeldada ja kuidagi ma sain sellele pihta. Ma ei tea, mida ma teistmoodi tegin, aga kuidagi sain lõpuks läbi toru hingata. Niimoodi oli ikka kümme korda parem kalu vaadata. Vesi oli umbes 15-20m sügav ja see oli nii vapustav, mida ma seal nägin! Kalad mängisid üksteisega (ma pärast küsisin, kas kalad ikka mängivad, aga jah, nad tõesti mängivad / püüavad üksteist), kalad mõõdusid täpselt minu alt ja palju muud! Nägin mustade ja valgete triipudega, lillad, sinised, kollased ja paljudes muudes värvides kalu! Mul oli tõesti tunne, et ma olen filmis "Finding Nemo". Umbes niimoodi nägi see seal all välja. Lihtsalt vau! Kõige lahedam oli, kui nägime kilpkonna! Ma leidsin ta, kui ta sõi ja kutsusin teisi ka vaatama. Me lihtsalt vaatasime teda 20min. Ma loodan, et saan pärast pildid temast ühelt tüdrukult, kes tegi temast pilte vee all. See oli jällegi niii lahe!!! Ma siiamaani mõtlen, kas see on kõik tõsi, mida ma seal nägin! Pärast mulle öeldi, et kilpkonnad on tegelikult väga arglikud loomad ja imelik oli, et ta nii kauaks meie juurde jäi.
Saar ise oli muidugi ka väga huvitav. Sõime seal lõunat ja ronisime tuletorni otsa. Samal ajal nägime leemureid ja muid loomi. Teised läksid pärast seda veel teise kohta sukelduma, aga mina ja mõned teised jäid randa päevitama. Lõpus sõitsime jälle tund aega tagasi ja olime õhtul mõnusad pruunid ja punased! Õnneks on minul ainult selg natukene punane, muidu olen ilus pruun!
Neljapäeval läksime metsa/laagrisse. Laagris elavad kõik metsa ja mere vabatahtlikud ehk siis ülejäänud vabatahtlikud. Sõit paadiga kestis umbes tund aega ja oli mõnus rahulik. Vahva oli näha ümbrust ja teisi saare.
Laagris anname inglise keele tunde lastele ja täiskasvanutele kõrvalkülas ja ka meie valvuritele, kes öösiti valvavad laagrit. Valvuritega tund jäi kahjuks ära, kuna meie koosolek venis ja siis nad juba magasid... Teised tunnid läksid hästi. Jällegi oli sama probleem, et paljud ei osanud väga inglise keelt ja vähesed isegi prantsuse keelt. Need tublimad tõlkisid siis malagassi keelde.
Nüüd aga huvitavam osa: käisime neljapäeval metsa vabatahtlikutega metsas loomi uurimas. Pidime otsima kameeleoneid ja sisalikke ja leidsime ka! Leidsime kaks valge kameeleonit ja kaks pruuni sisalikku. Tagasiteel astus poiss mu ees ussi peale ja ma nägin ussi ja olin veits šokkis. Õnneks ei olnud uss väga suur, aga alguses ehmusin küll. Uss ei teinud õnneks väga midagi, vaid läks lihtsalt põõsasse tagasi. Pärast lasi ennast pildistada ka isegi. Lõpu poole nägime siis lõpuks leemurid ka!!! Nii vahva oli! Ta oli hästi lähedal ja nii armas! Oleksin koju kaasa võtnud. Igatahes olen väga õnnelik, et nägin leemuri ka ära!
Aga siis tuli öö. Ja öösel ei olnud mul kohe üldse mitte tore olla! Oskendasin ja kõht oli lahti. Õnneks olime looduses ja ei pidanud pärast väga midagi koristama. Reedel päeval oli siis normaalne olla, aga siis tuli järgmine öö. Ja see ei olnud ka tore. Olin nii kaua vetsus, et valvur hakkas muretsema ja uurima, kas mul kõik korras :D Muidu need valvurid on tõesti väga armsad, küsisid neljapäeva öösel ka, kas mul on kõik korras.
Praegu on okei olla, kõht valutab veits, aga kuna rohud on sees ja ma pole väga midagi söönud, siis on okei. Loodan, et täna öösel on kõik ok. Kui ei ole, lähen homme haiglasse/ arsti juurde!
Muidu oli laagris väga lahe olla! Mulle meeldib isegi natuke rohkem kui siin majas, kuigi voodi pole kõige mugavam (magame maas mattidel), vets on välikäimla ja vahepeal pole vett, aga seal on siiski rohkem inimesi ja me teeme kõik koos. Näiteks reedel käisime rannas koos ja õhtul mängisime lendavat taldrikud.
Äratus oli täna väga varajane, kuna paat linna läks juba 6.30. Teised läksid kõik tripile Nosy Iranjasse, aga ma jätsin seekord haiguse pärast ära. Leppisime norrakaga kokku, et lähme mingi teine päev teistega. Täna siis lihtsalt puhkasin, magasin, käisin poes ja olin niisama.
Eelmise postituse kirjutasin eile tegelt, aga siis kadus internet lihtsalt ära ja ma ei saanud enam midagi teha.
Eile õhtul andsin esimese tunni noortemajas edasijõudnutele. Õnneks ma ei pidanud midagi ettevalmistama, kuna seda tegi koordinaator juba. Teemaks oli inimõigused ja grammatika oli sõnade "since" ja "for" kasutus ajas. Ma olin väga õnnelik, et teema oli minu jaoks huvitav ja ma valdasin seda enam vähem. Nad alguses ei osanud üldse seletada, mis inimõigused on ja siis sattusin veits hätta, et mis ma nüüd teen. Koordinaator aitas mind siis. Tegime neli gruppi ning nad pidid mõtlema, millised inimõigused võiksid olla. Imestasin, et nad egelikult teadsid päris palju. Küsisin siis, kas neil on inimõigused reaalsus siin Madagaskaril ka olemas ja vastuseks sain, et väga ei ole. Kõik teevad, mida tahavad ja politsei on korruptiivne.
Järgmise tunni andsin täna hommikul väikestele ehk siis max 13aastased (vist). Nendega oli veidi raskem, sest nad rääkisid väga palju muudest asjadest ja nende inglise keel oli väga nõrk. Pidin palju prantsuse keelde tõlkima ja vahepeal kui rääkisin inglise keeles, siis mul oli tunne, et nad ei saa mitte millestki aru. Lõpuks läks aga siiski hästi.
Pärast seda mängisin samade lastega koolihoovis. See on siis see n-ö spordi osa. Pidin ise ka mängima, et võistkonnad oleksid võrdsed. Mängisime korvpalli, mis oli päris väsitav.
Lõunaajal avastasin linna. Käisin sadamas, leidsin politsei, postkontori ja muid kohti. Ostsin ka postkaarte, mida hakkan vaikselt saatma! Mulle öeldi aga, et need võivad jõuda kahe nädalaga või siis kaovad ära ja jõuavad ühe kuu pärast vms.
Täna pärastlõunat käisin lastekodus/rehabilitatsiooni keskuses. See oli väga tore, kuid samas ka kurb. Peamiselt joonistasin seal ja tassisin lapsi ühest kohast teise, kuna paljudel on jalgadega probleeme või need on gipsis. Ehk siis oli see grupp suhteliselt rahulik ja ei jooksnud palju ringi. Kõik olid nii õnnelikud, et said joonistada ja kleepse panna igale poole. Ma lihtsalt ütlesin neile, et see on väga ilus ja et nad on tublid. Väga palju rohkem ma ei teinudki, aga see tegi neile surt rõõmu.
Teel lastekodusse oli muidugi jälle väga huvitav. Sõitsime taksoga sinna, aga koos meiega istus tagareal veel 3 inimest. Mu jalad surid natukene, aga muidu oli ok. Küsisin koordinaatori käest ka, et kas see ei ole mitte illegaalne. Ta ütles, et on küll, aga politseile lihtsalt makstakse, nad jäävad ikkagi plussi.
Homme on mul uuesti lastega inglise keel ja sport ja pärast seda lähme laagrisse. Seal on meil külakirikus tund lastega ja üks tund täiskasvanutega. Lisaks on meil ka laagrivalvuritega inglise keele tund. Nädalavahetuseks on ka plaan teha tripp Nosy Iranjasse, mis on teine saar siin läheduses.
Ma väga vabandan, et jõuan alles nüüd kirjutada blogisse, aga siin on olnud nii kiire ja kõik on uus. Ma lihtsalt ei jõudnud varem! Aga alustan algusest:
Jõudsin pühapäeva pärastlõunat Nosy-Be lennujaama, mis on veel väiksem, kui Mayotte'i lennujaam. See on umbes sama suur nagu väike Maxima. Lennujaamas kontrolliti passi ja viisat. Politseinikud naersid mu viisa üle. Vist selle pärast, et see on käsitsi kirjutatud. Ma vaatasin, et teistel on prinditud. Igatahes anti mu pass ühelt inimeselt teise kätte, sest keegi vist väga ei teadnud, mida sellega peale hakata. Lõpuks sain viisakontrollist ikkagi läbi. Järgmine samm oli pagasi kätte saamine. Kuna koos minuga oli veel umbes 15-20 inimest, siis käis see väga ruttu. Viimasena tuli tollikontroll. Õnneks ma ei pidanud kõike lahti pakkima. Seljakotiga on veidi raskem näidata, mis sul kõik kaasas on. Minu käest küsiti siis ainult, kas mul on midagi erilist kaasas.
Lennujaamas pidi mulle inimesi organisatsioonist vastu tulema, aga kuna me maandusime 1h aega varem (sest me väljusime ka tund aega varem), siis hilines see inimene natukene. Ma siis ootasin seal, kuna arvasin juba, et ilmselt hilineb. Siis tuli mingi tädi ja hoidis mulle telefoni nina ette. Ma mõtlesin, et okei, mida ta nüüd minult tahab? Võtsin siis vastu ja tuli välja, et seal oli ogranisatsioonist inimene, kes ütles, et ta hilineb.
Nüüd räägin selle päeva tipphetkest: taksosõit hotelli. Ma olin ainuke, kes pani turvavöö peale. Mu iste kõikus edasi tagasi, iga kord, kui juht natuke pidurdas või kiirendas. Üks kord ma tõesti, arvasin, et nüüd on kõik. Kuna seal on päris auklik tee, siis juht muidugi üritab, mitte nendest läbi sõita ning sõidab vahepeal ka vastassuunavõõndises. Seal on aga ka väga kurviline tee ehk siis kui sa kurvis sõidad valel poolel ja auto tuleb vastu ja kiirus on suhteliselt suur, siis see on väääääga hirmus! Jäin aga õnneks ellu! Muidu oli taksosõit väga tore! Nägin väga palju saare loodust. Vahepeal oli lehmad tee peal ja ühe oleksime ka peaaegu alla ajanud. Teede ääres olid ka inimesed, kellest juht väga väikse vahega mõõda sõitis. Vahepeal mõtlesin, et sõidab neile vavastele....
Jõudsime lõpuks hotelli, mis oli päris euroopalik. Hotelli läksime selle pärast, et kõik vabatahtlikud oleksid koos ja nt laagri inimesed saavad alles järgmisel päeval paadi peale. Koos minuga olid hotellis veel kolm tüdrukut ja kaks poissi. Kõik läksid laagrisse v.a. mina. Homme pidi veel üks tüdruk linna tulema.
Linna kohta muidu nii palju, et see on tavaline Aafrika linn, ma arvan. Pigem väiksemad majad, mis ei ole korda tehtud, teed on räpased, lapsed käivad üksipäi ringi, mõni käib oma lehmaga jalutamas, palju tuk-tukke (väiksed taksod). Eriline on aga minu arust see, et siin on hästi palju baare ja muid söögikohti. Kuigi see pidavat olema Madagaskari suur turistikoht, siis ma eriti palju turiste ei näe.
Eile hommikul olid meil loengud tervise ja turvalisuse kohta. See oli pigem siuke basic ja väga midagi uut polnud. Soetasime endale pärast seda sim-kaardi, kuna muidu oleks helistamine jms väga kallis. Mul alguses ei töötanud sim-kaart, aga käisin täna uuesti seal ja nad tegid midagi, nii et see töötab. Helistamine, sõnumid ja internetikastus on siin väga odavad! Isegi odavamad kui Eestis. Hästi paljudel on ka nutitelefonid, mis pani mind imestama.
Õhtu poole andsin isegi juba esimese tunni, see ei olnud küll terve tund, aga siiski. Koordinaator käis enne minuga läbi, mis teemad on ja sain küsimusi küsida. Ma seletasin algajatele inglise keele grammatikat. Õnneks see oli midagi, mida ise ka oskasin. Kuigi nad läksid vahepeal väga valjuks, siis kiideti mind. Öeldi, et ma olin väga tubli esimese korra kohta.
Täna ma peamiselt vaatasin tunde, kuna need olid teised tunnid. Ainult õhtu poole pean esimese täistunni üksi andma. See grupp on noortemaja edasijõudnute grupp. Loodan, et saan hakkama.
Peamine on siin siis ikkagi inglise keele õpetamine ja kaks korda nädalas teeme sporti lastega. Homme läheb lastekodusse, mis on samas ka rehabilitatsiooni keskus lastele. See on natukene linnast väljas, aga seal me peamiselt mängime lastega.
Olen praegu Mayotte'i lennujaamas, mis on umbes üks neljandik Tallinna lennujaamast. Ma mõtlesin, et Tallinna lennujaam on väike, aga siin on ainult neli väravat! Vähemalt on siin ilus vaade. Istun praegu täpselt akna kõrval ja näen merd ja mäed!
Lend läks muidu hästi. Vahepeal kadusin Pariisi lennujaamas ära, aga lõpuks leidsin õige koha. Startisin Tallinnas umbes kell neli ja jõudsin pariisi pool seitse Eesti aja järgi. Siis pidin kohvri välja võtma ja uuesti ära viima, sest lennufirmad olid erinevad. Ehk siis trippisin keldrikorrusele, et uuesti üles minna ja siis pidin teisest trepist uuesti alla ja uuesti üles minema. Ma vahepeal kahtlesin, et olen õigel teel, aga ju siis olin. Mõtlesin, et söön Pariisis õhtusööki, kuid seal polnud väga midagi. Lõpus olin ikkagi mäkis... Ma panin aga tähele, et prantslased ei oska väga inglise keelt. Lennujaamas võiks ju aravata, et töötajad oskavad inglise keeles suhelda, aga võrreldes Eestiga ei osanud nad väga midagi. Lennukis sama moodi, alustati alati prantsuse keeles! Ma siis vastasin neile inglise keeles, kuna väga ei julgenud prantsuse keeles rääkida.
Pool üheksa Prantsusmaa aja järgi algas boarding järgmisele lennule, mis läks Mayotte'i. See lend kestis 10 tundi ja oli päris väsitav. Kuigi ma magasin lennukis ja mind äratati isegi hommikusöögiks üles, tahaksin ikkagi veel magada.
Praegu istun siis Mayotte's, söön teist korda hommikusööki ning loen raamatut. Umbes viie tunni pärast olen juba Madagaskaril!!!
|
OSCAR-2019
|
||
Jaan Klõšeiko on kultuuriringkondades hästi tuntud kujundusgraafik, kes alates 1960. aastate keskpaigast on dokumenteerinud Eesti kultuuri- ja kunstisündmusi ning seltskonnaelu.
Asjaolu, et Klõšeiko on paljude kunstnike sõber ja vahetu suhtleja, on talle taganud pääsu kunstnike ateljeedesse ja kodudesse.
Pildistaja ja pildistatava vaheline usaldus peegeldub nii tema portreedes kui ka reportaažides, mis on vahetud ja erinevad oluliselt nõukogudeaegsest ametlikust fotograafiast.
Näitusel „Vabaduse väljak“ Endlas võib 14. augustini näha fotoreportaaže sündmustest, mida Klõšeiko on väljaku vahetus ümbruses jäädvustanud aastatel 1971–2007. Fotode tegelased on Leonhard Lapin, Raul Meel, Jüri Arrak ja teised suurkujud.
Näituse pealkiri „Vabaduse väljak“ markeerib peale kohanime fotodel olevate inimeste vaba vaimu ja unistusi, sest nõukogude ajal, kui koht kandis veel Võidu väljaku nime, oli sageli vaid kultuur see, mille kaudu võis aeg-ajalt vabadust tunnetada.
Alljärgnev on ühtaegu nii intervjuu kui kahe mehe, noore ja vana mõttevahetus. „In Graafika“ festivali, kunstirühmituse Non Grata ja läbi Euroopa Ameerikani välja rändava tegevuskunstifestivali Diverse Universe eestvedaja Al Paldrok uurib vanameistrilt, milline oli kultuurielu tollal, kui Klõšeiko noor mees oli.
Arvan, et algus oli 1949. Pildistasin, kui emaga kolhoosis käisime, kuidas rahvas seal kartuleid korjab. Väga kunstilist kartulikorjamist hakkasin pildistama siis, kui sattusin ajakirja Noorus juurde kunstiliseks toimetajaks. See võis olla 1965.
Oli kuuekümnendate aastate kõrgaeg, mil kujunes välja Eesti uus haritlaspõlvkond. Kui meenutada, mis tabas meie eelmist haritlaste põlvkonda – arreteerimised, küüditamised, mahalaskmised, pagulus, sõjas hukkumised –, on see meeletu ports inimesi, kunstnikke sealhulgas, kelle Eesti ühiskond kaotas.
Kui läksin õppima kunstiinstituuti, oli suur osa kujutava kunsti kateedri tudengitest venelased. Mitte sellepärast, et nii hoolega oleks tahetud venestada, aga olid puhtformaalsed põhjused.
Nemad olid õppinud Venemaa oblastite kunstikoolides korralikku akadeemilist joonistamist ja maali, mida meie nii-öelda postpallaslikus õhkkonnas lihtsalt ei vallanud. Pallas oli sõimusõna ja kogu tundlikum kunstikäsitlus põlu all.
Üks võib-olla olulisemaid sündmusi, mis Noorusega seotud, olid suvised laagrid. Need oli toimetus teadlikult teinud ja sinna koguti kõikvõimalikke kirjanikke, kunstnikke, muusikuid, nii noori kui vanemaid teadlasi.
Need olid äärmiselt viljakad päevad. Elasime sealsamas metsa all. Käeulatuses oli suur ports inimesi, kellega mul oli võimalus esimest korda tutvuda, ja siis hakkasin seda kõike pildistama.
Ma ei arva, et minu pildid oleksid fotograafiliselt väga väärtuslikud, aga vähemalt selle dokumenteeriva poole ma jäädvustasin. Ja neid on võimalik nüüd näha. Kas või Leonhard Lapini üks esimesi suuremat sorti performance’eid Kabli rannas, kus ta hakkab lõkke alt järsku midagi kaevama. Rahvas on lõkke ümber, lõke põleb ja siis järsku tuleb sealt välja mingi mannekeeni jalg. Tuha ja süte seest.
Millise hasardiga ta kaevas seda lõkkealust, kuhu oli nii osavalt peidetud kipsjalg. Pean seda mõningases harukordsuses väärtuslikuks pildistuseks.
Teised pildistasid samuti ja päris püsivalt, Mati Unt ja Jüri Arrak hakkasid ka mõne aja pärast pildistama. Küllap oli teisigi, kes pildistasid oma ringkonda. Need pildid on minu arust väga väärtuslikud, sest kellelgi teisel polnud sellises intiimsuse astmes võimalik neile inimestele lähedale saada.
Liiguks edasi tollase Eesti kunstielu juurde. Olete seda kõike kõrvalt näinud 1960. aastatest alates.
See oli üks kaunis ühtne, kuid väga mitmekesine protsess, mis siis toimus. See oli eelkõige uue põlvkonna tulek. Paljudest asjadest lahtiütlemine ja uuenemine nii luules, kirjanduses, maalikunstis, graafikas kui skulptuuris.
Aga see uus aeg ei tähendanud seda, et oleksime läinud tingimata nõukogulikku konformismi. Neid oli loomulikult ka, aga see ei ole just päris täpne sõna. Tollase vaimse vastupanu liikumise osa oli säilitada eelkõige iseenda isemõtlemist ja selle kaudu deklareerida juba midagi suuremat. Neid inimesi oli palju tollal.
Kujutavas kunstis isegi selline asi nagu Moskva ülemaailmne noorsoofestival, 1956. aastal vist, kus meilt käis mõni inimene. Lola Liivat Makarova nägi seal näiteks esimest korda abstraktset kunsti. See avaldas tohutut mõju. Just sellepärast, et see oli niimoodi tilkhaaval, nägemise ja vaatamise kaudu kogutud kunstikogemus. Mis oli tohutult oluline, sest tollal oli kõik nii tühi.
Kujutate ette, et 1957. aastal hakkas siin käima esimene välismaine kunstiajakiri, Saksa DDRi propagandistlik Bildende Kunst, suuresti „tänu“ natsidele.
Tänu küll ainult jutumärkides, kuna Goebbels ei sallinud saksa ekspressioniste, sest nad olid vasakpoolsed. Nõukogude Liidus ka ei sallitud ekspressioniste, sest nood ei vastanud sotsialistliku realismi nõuetele.
Kujutan ette, et need tollased üldfilosoofilised teoreetilised postulaadid olid treitud väga keskpärase kunstiteoreetiku kabinetis, aga ikkagi oli kõik allutatud nendele propagandanõuetele. Sama oli natslikul Saksamaal.
Kui vaatame natsliku Saksamaa kunsti ja võrdleme seda sotsrealismiga, võin öelda, et ainult mundri vahe oli. Mundri vahe ja see, et Hitleril oli ainult üks esimesest maailmasõjast pärit esimese klassi raudrist rinnas. Midagi muud ei pannud ta endale kunagi, aga Brežnevil näiteks rippusid peaaegu varvasteni ordenid.
Väga oluline oli tol ajal kujunevas kunstiringkonnas Tõnis Vindi roll ja seda väga mitmel põhjusel. Tema juures hakkasid käima välismaalased. Nemad tõid kunstiajakirju ja raamatuid. 1970. algul hakkas käima Kanadast kunstiteadlane Eda Sepp, kellel oli alati kotike raamatutega kaasas ja see jaotati laiali. Inimesed vaatasid ja siis läks jälle edasi.
Tõnis Vint ei olnud inimene, kes oleks raamatuid kiivalt tagatoas hoidnud ja harvadel juhtudel üle ukse näidanud, et “kuramus, mis mul on”. Ei, tal on alati olnud suur missioonitunne. See ringkond, kes kogunes Tõnise ateljeesse, istuski seal ja vaatas raamatuid. Need olid nagu järeleaitamistunnid.
Nõukogude aeg oligi üks lõputu järeleaitamistundide rodu. Selleks oli mõnikord vaja väga väikest impulssi, sest tühjus oli niivõrd suur.
Toon näite. 1959. aasta oktoobrikuus, kui olin teisel kursusel, oli Ameerika näitus Moskvas. Saime kohutavalt hea ülevaate Ameerika 20. sajandi kunstist, kuigi seal oli ainult üks Jackson Pollock või Oldenburg ja pop-art’i veel polnud, sest oli 1959. Pop-art tuli 1961-62.
Mark Rothko lummas mind, olin siis 19aastane. Ta jäigi kummitama, rahu tema põrmule. Prantsuse kaasaegse kunsti näitus, oli see 1960, 61 või 62, oli samasugune võimas näitus reaalajas, seal oli kogu abstraktne ekspressionism parimal kujul esitatud.
Pop-art ja hüperrealism tulid natuke hiljem, väikese hilinemisega. Mina nägin seda Leningradis 1974 või 75. Andy Warhol oli minu lemmik, Roy Lichtenstein. Nägin neid kõiki siis elusast peast – ma pean pilti elusaks.
Mis tahes kujundit, mida inimene on loonud, pean mina isiklikult elavaks olendiks, sest igas pildis, kujundis või mahulises objektis või performance’is on nende loojate isikukood sees. Ja see ongi mind kunsti puhul kõige enam haaranud. Tahan teada, mis on nende maailmapildis muutunud, kui nad on midagi uut loonud.
Tänu nendele kunstnikele saan osa maailmast. Võin isegi istuda oma toas ja mitte pääseda välja, elada näiliselt piiratud elu, aga tänu nendele inimestele tuleb maailmast mingi teine sõnum. Nii nagu teie (Al Paldroki – toim) lõputud performance’imatkad, kas või üksikud fotod, mille saadate, seal on juba nii palju peal.
Need USA kõrbes või Arizonas tehtud performance’id sisaldavad eri aspekte sellest sündmusest ja teist endist. Sama oli 1960. aastate põlvkonnaga.
Arvan, et nende omadus oli käia lahtiste silmadega siin maailmas ja kõike analüüsida. Seda me ei saanud kunstiinstituudist, mis oli jäänud käsitöönduslikuks ettevõtteks.
Tolle ajastu luule mõju oli tohutu. Paul-Eerik Rummo, Hando Runnel, kirjandusest Mati Unt – võimas kuju. Ma ei tea, kas Mati Undi tähendusest on juba piisavalt aru saadud.
Võib-olla mõnikord meie kultuuris harjutakse ära, et lihtsalt on niisugune kunstnik või kirjanik ja seda võetakse iseenesestmõistetavalt. Mingil määral see ongi nii, et kui kunstnik või luuletaja on saavutanud sellise taseme, et tema olemasolu peetakse iseenesestmõistetavaks, muutub ta üldkultuuri osaks.
Võtame Betti Alveri, kes nõukogude ajal elas ja keda peaaegu üldse ei avaldatud, lõpuks siiski hakati üksikute luuletuste kaupa seda tegema. Näitlejatest loomulikult Tooming ja Hermaküla. Üritused 1960. aastate algul kirjanike majas. Suitsu õhtud, kus luulet ei kantud, vaid lausa karjuti suurelt lavalt ette.
Siis hiljem niisugune kostümeeritud ja kõikvõimalike atribuutidega seltskond sealsamas laval – Arvo Pärt, Mart Lille, Kuldar Sink, Toomas Velmet tegemas performance’it. See oli võimas, mingid traadid rippusid lava kohal ja publiku ees. Ja viiul. Arsti maskis Arvo Pärt hakkas pintsetiga viiulikeeli pinnima ja terves saalis tekkis selline pinniv hääl. Lõpuks pandi see viiul põlema.
Läks nii kirglikuks, et hakati taguma saali õhupalle – mis ei ole eriti originaalne, aga sel ajal töötas väga hästi. Ja saal hakkas vastu taguma.
Oleks te näinud, millisesse hasarti läks vana modernist Johannes Semper. Kuidas ta kargas püsti sealt tagumisest reast ja tormas ette neid õhupalle vastu taguma.
Sel hetkel ärkas järsku tema noorpõlve modernisti vaim, mis oli vahepeal läbi imbunud kogu sellest nõukogude supist, millesse teda kisti. See Semperi Siuru-aegne hasart oli vahva vaatepilt.
Minul polnud sel ajal kaamerat või polnud seda kaasas. Nii et on mõni asi, oluline asi, mis on jäänud mul pildistamata. See-eest Pärnu mees Jüri Tenson, kes istus minu kõrval esimeses reas, kui oli Arvo Pärdi performance, pildistas. Tal peaks see alles olema. Unikaalsed asjad, mis toimusid. Mõned asjad, aga need muutsid tervet kultuurimudelit Eestis.
Ei peagi väga palju olema. Selle suure tühjuse sees tuleb järsku mingisugune tilk kuskilt. See on väike, aga võib muuta nii palju ühiskonna teadvuses. Sama on Non Grata performance’itega. See oli minu jaoks väga suur elamus, kui ma esimest korda teie (kunstirühmituse Non Grata ja Al Paldroki – toim) asju nägin.
See neobarokk või … See on mingi muu, teine maailm täitsa. Ma ei saa öelda, et metsik, aga kohutavalt vitaalne. Selles on mingi absoluutselt mitteluterlik, mittesaksa korralikkus. Pigem olete kõik katoliiklased, sealt Mehhikost või Hispaaniast.
Härjavõitluse areenilt olete pärit. Segu barokist ja härjavõitlusest, kui nüüd neid ajaloolisi paralleele hakata tooma. Ei olnud sellist ainult peenutsevat joont, mis võib küll ka väga oluline olla mõnes teises kontekstis.
|
OSCAR-2019
|
||
Ühised nimetajad meeste juures on, et mõlemad kuuluvad eestlastele märgilistel ehk läbi aastate hinge läinud aladel maailma tippu ning fakt, et nii Tõrva mees Magnus kui Saaremaalt pärit Ott naudivad võistlemist, võitlemist ja muidugi ka võitmist. Nii näiteks võistles Kirt laupäeval Inglismaal Teemantliigas (tuli kolmandaks), ärkas järgmisel hommikul kell 4.40, lendas Eestisse, võitis Pärnu kergejõustikugalal korraliku 84,5 meetriga ja ütles silmade särades, et elu on huvitav.
Aga mingem korraks tagasi eestlaste kergejõustikusuve tippvõistluse EM-i manu. Eesti lootis medalit kas vanalt karult Gerd Kanterilt, komeedina maailma odaviskeparemikku tõusnud Magnus Kirdilt, kümnevõistluses maailma hooaja tippmargi omanikult Maicel Uibolt või 400 meetri tõkkejooksus korra juba EM-medali saanud Rasmus Mägilt.
Et kõigil korraga õnnestuda ei saa, oli oodata. Loogilisem oli, et tippkonkurentsis üldse medalita jäädakse. Aga Magnus Kirt tõi kastanid tulest! Avavoorude järel koguni juhtis kolme kodustaadionil
visanud võimsa sakslase ees, lõpuks taandus küll maailmameister Thomas Röhleri ja Andreas Hofmanni järel kolmandaks, aga olümpiavõitja Johannes Vetteri edestamine ning tulemus 85.96 on igal juhul kõva sõna. Muide, Kirt on nüüd visanud sel suvel koguni 12 võistlusel järjest üle 83 meetri, sellist stabiilsust pole kogu maailmas kellelgi ette näidata. Kirdi hämmastava arenguhüppega hooaja taustaks tuleb veel öelda, et Eesti odaviskajatel on ikka ülimalt kuulsusrikas ajalugu. Alustades Gustav Sule EM-kullaga peaaegu 80 aastat tagasi, jätkates Heino Puuste EMmedali ja Andrus Värniku maailmameistri tiitliga. Päris kindlasti pole ka Kirt oma viimast sõna öelnud, näiteks ootab järgmisel aastal ees MM Dohas.
Seekordsetel Euroopa meistrivõistlustel oli eestlaste delegatsioonis õnnestujaid ja eneseületajaid teisigi. Aga kõigepealt ühest lahkumisetendusest. Kümmekond aastat tagasi konkurentsitult maailma valitsenud ja karjääri jooksul nii olümpiavõitjaks kui maailmameistriks kroonitud Gerd Kanter osales tiitlivõistlusel viimast korda ja lahkus viienda kohaga. Mis oli eestlaste paremuselt teine tulemus ja alistas ühe sentimeetriga Gerdi kauase rivaali sakslase Robert Hartingu! Siin nende ridade kirjutaja, kes näinud vahetult Gerdi tõusu Pärnu Altiuse klubist ja hiljem tema kõiki olümpiaheiteid, oli telerist võistlust jälgides viimase heite eel suisa närvis. Mis saab, kui ketas 50 meetri peale või võrku läheb? Aga Gerd viskas oma selle võistluse parima ja pani 11 suurt medalit toonud karjäärile intelligentse punkti.
Õnnestujaid oli eestlaste seas veel. 3000 meetri takistusjooksja Kaur Kivistik tuli üheksandaks ja uuendas üle 40 aasta kehtinud Eesti rekordit. Kaugushüppaja Ksenija Balta tuli otse pikalt ravipausilt, aga pressis end finaalvõistlusele ja üritas sealgi vapralt parimat. Väga tublid olid maratonijooksjad Tiidrek Nurme ja Roman Fosti. Paaril viimasel aastal tõsiselt maratonile pühendunud Nurme sai Eesti ajaloo teise aja 2:15.16-ga üheksanda koha ning väitis, et julgeb nüüd end maratoonariks nimetada. Fostigi jooksis tubli aja 2:17.57, mis andis 17. koha. Miskit paha ei saa öelda ka Rasmus Mägi kohta, kes küll pole jõudnud oma 2015. aasta EM-medali ja 2016. aasta olümpiafinaali väärilisse vormi, aga oli siiski nüüd Berliiniski 400 m tõkkejooksu finaalis, lõpetades viiendana.
Oli aga ka neid, kes ühel või teisel põhjusel lati alt läbi kukkusid. Väga kahju on mitmevõistlejaist, sest kümnevõistlejaid läks starti koguni kolm, lõpetanuid polnud ühtegi. Suurima medalisooviga Maicel Uibo näitas küll juba esimeste aladega, et vorm väga hiilgav pole, ometi olid Berliini kuumas staadionikatlas hädas rivaalidki ja Uibol hakkas teisel päeval koguni medalivariant tekkima. Kuniks ta teivashüppel nii tõsiselt jalga vigastas, et nii see võistlus kui võib-olla ka hooaeg otsa sai. Samas teivashüppes vigastas maandumisel kätt Karel Tilga, piinlikult sai kettaheites nulli Karl-Robert Saluri.
Kergejõustiku EM on siiski rohkem mullune lumi, viimasel ajal räägitakse Eesti spordiringkondades rohkem sellest, et Ott Tänakul on veel teoreetiline võimalus autoralli võimsaimas WRC klassis maailmameistriks tulla. Praegu juhib küll üldtabelit 172 punktiga Hyundai piloot Thierry Neuville, kellele järgneb 149 punktiga M-Sporti esindav viiekordne maailmameister Sebastien Ogier, aga viimati Saksamaa ralli võitnud Ott Tänak ja Martin Järveoja on oma Toyotaga neil 136 punktiga juba üsna tagatuledes kinni. Eestlaste viimased esinemised, Soome ja Saksamaa rallide ülekaalukad võidud on
pannud rivaalid, kes piltlikult öeldes sel ajal, kui Ott juba duši all oli, alles metsa all rooli kruttisid, kukalt sügama – kust see mees niisuguse kiiruse võtab? Ees on veel MM-rallid Türgis, Walesis, Hispaanias ja Austraalias.
Eestis käis suur jalgpall – Madridi Atletico võitis UEFA superkarika finaalis Lillekülas 4:2 Madridi Reali.
Eesti parim jalgpallur Ragnar Klavan kolis Inglismaalt Liverpoolist Itaalia Sitsiilia Cagliari meeskonda. Ja Eesti võrkpallimeeskond võitis Euroopa meistrivõistluste valiksarjas 3:1 naabreid lätlasi. Mäng peeti Riias, tribüünil oli Eesti sinimustvalgesse riietatud fänne tuhandeid ja selgelt rohkem kui lätlasi!
|
OSCAR-2019
|
||
Kas keegi oskaks nõu anda mis leevendaks menstruatsioonivalusid. Kõige hullem on just esimene päev. Valu on nii tugev, et võtan päeva jooksul vähemalt seitse kõige kangemat valuvaigistit. Püsti ei saa üldse olla, ainult pikali ja kõveras. Kõht on lahti ja süda paha. Ühe korra on isegi kiirabi käinud ja valuvaigistava süsti teinud. Teisel päeval pole enam nii hull,piisab vaid paarist valuvaigistist ja saab ennast juba inimese moodi tunda, kuid kõige hullem on just see esimene päev :(
Minul on ka meeletud valud. 3esimest päeva, esimene päev siis mega hull ja kolmas õrn valu. Olen paarkorda kokku kukkunud valude pärast ja on mitmeid kordi käinud kiirabi.Valuvaigistid ei aita. Mul emal oli sama asi aga tal kadusid kuisündis esimene laps. Minul peale sünnitust 2esimest kuud kui oid juba päevad hakanud polnud valusid ja siis jätkus sama trall... Arst kirjutas pillid - need samuti ei aidanud ja nendega olid valud ka siis kui päevi polnud ja see on tõsi, et pillidega võib kaasneda suur kaalutõus! Pillidega alustasin jaanuari algul(kaal 72kg) märtsi algul oli kaal juba 84kg. Sõin ja liikusin sama palju kui varem.. 2kuuga 12kg juurde pole eriti normaalne! Seega jätsin pillid ära. Ja vaevlen siiani oma vaude käes.. Lähi ajal plaan uuesti arstile minna..
nagu juba ennegi nimetadud, soovitaks kuumaveekoti kõhule panna (soovitatavalt külili olles, teki all) ja mis kõige tähtsam- säärane rohi nagu Diclofenac AGA küünla variandis :)
suukaudsed ravimid mõjuvad aeglaselt, aanusesse lükatav ja seal sulav küünal imendub aga otse valualikasse, mis sellel juhul on väga lähedal.
kasutan seda ise alati ja olen ka sama murega sõbrannadele soovitanud, senini on see kõiki aidanud :):)
see, et beebipillid paksuks teevad on müüt, arstid võivad seda kinnitada. kui kohe esimese hooga endale sobivat rohtu ei leia(eks hormoonid võvad ikka reageerida kuidagi) siis saab ju alati uusi proovida.
Mina olen ka esimese päeva valude käes supernatant juba aastaid. Valu on nii suur, et kõht läheb lahti ja süda pahaks. Kunagi ammu, kui pille võtsin, ei mäleta küll, et sellised valud oleksid olnud. Võitlen nende valude vastu valuvaigistitega. Mul õnneks ühest tabletist aitab kuni järgmise korrani.
Joogateooria järgi pidid naistel need kõhuvalud tekkima sellest, et alakõht on pidevalt pinge all. Me hoiame harjumuspäraselt kõhulihaseid kogu aeg väikse surve all ja tõmbame kõhtu sisse, et saledam paista ja see ongi kogu kurja juur. Sp tuleks õppida lihaseid lõdvestama ja samas neid treenida, et kõht punnis ees ei oleks.
Olengi sellele kuskil pool aastat oma tähelepanu juhtinud ja vaikselt tulemus paistab :)iga kuu ei peagi valuvaigisteid neelama!
mul olid ka enne päris suured valud päevade ajal. kui pille hakkasin võtma, kadusid peaaegu ära. ja naistepuna tee aitab hästi, aga arst ütles, et see vähendab pillide mõju. ja ma küll mitte kedagi ei tea, kes pillide pärast paksuks oleks läind, :)
Soovita soojalt raviteed. Naistepuna või Naistetee. Mina teen tassitäie valmis ja joon päeva jooksul ära. Kaovad valud ja päevad mööduvad palju kiiremini.
Mina olen elanud ka väga tugeva menstruatsioonivalu käes, eriti esimestel päevadel. Olen proovinud ka kõike, et võidelda selle hirmsa valu vastu.
Avastasin, et kui kehas kuskil on põletik, siis see põletik mõjutab ka tugeva menstruatsioonivalu teket.
Konjakiga proovisin ka, kuid see ei tundunud õige olevat. Valugi päris ära ei kadunud. Ja pille mu keha ei kannata üldse.
Kuid enne esimest mestr.päeva olen ka võtnud ibuprofeeni 3x päevas, siis esimene päev ei ole ka nii valus. Jätkan ibupr. võtmist, kui valu päris kadunud.
Ka mina suren valudesse esimesel päeval. Siis võtan ibusid pihuga ja kõiuge tugevamaid. 3-4 tükki ja paari tunni pärast saan kõndida. Õnneks ainult esimene päev
Ja mina samuti vaevelnud aastaid mensese poolt põhjustatud valude käes. Esimesed kaks päeva elav surnud, pluss veel oksendamine ja ülirohke veritsus. Sünnitasin ära ja EI MINGIT MUUTUST. Seega ei saa ka sünnitamise peale lootma jääda.
Pille ma ei taha võtta, aga lasin panna hormoonspiraali ning tulemus ja abi null. 4 kuud spiraal olnud, päevad 10 päevased iga 10 päeva tagant, mega peavalude ja oksendamisega.
Minu lahendus on see, et lähen arstile ja nõuan emaka ja munasarjade eemaladmise oppi. 15 aastat olen kannatanud, aitab küll. Tõsiselt räägin, sest see valu on minust lõpuks igasugusel lahkuse ja heatahtlikuse häsvitanud.
Arstid laiutavad käsi ja ütlevad, et ma täiesti terv naine, kõik korras, tegemist minukeha eripäeraga, millega tuleb elada ja leppida. Kujutan ette mis mind veel menopausi ajal ees ootab !!!!
Mul vähemalt ja kestab ka esimese päeva aint. Ja pikali olles pole valus, valuvaigistit võtan ja üritan magama jääda sel hetkel kui on päevasel ajal juhtunud olema :)
Ma olen kuulnud, et punane vein pidi aitama ja soe vann... peale selle soovitatakse veel naistel paluda mehel enda kõhule valu ajal massaazi teha... see on hea ja mulle aitab.. aga kui massaaz lõppeb siis valutab edasi..:S
Valude vastu aitavad pillid, sünnitus ja tabletid mida tuleks hakata võtma veidi enne päevi, et valusid ei tekikski.
Kui kaua need kes pole juurde võtnud pillidest üldse neid tarbisid?? Mina olen 8-10 kg juurde võtnud. Pille ei võta enam aga arstidki ütlevad, et need kilod lähevad tihtipeale vägagi raskelt ära. Ma olen juba peaaegu 3 aastat ümaram. Aga mulle muidugi pillid üldse ei sobinudki, algul ajasid oksendama ja hiljem lihtsalt pidevalt iiveldama. Selles mõttes hea, et enam ei söö neid :)
Aitab ka enne kuutsükli algust korralik massaaž! Hea koolitusega massöör suudab valusid vähendada või täiesti ära võtta!;-)
Mina kannatasin aastaid menstruatsiooni valude pärast ,aga kui lapse ära sünnitasin kadusid mul ka valud ära.
minu meelest on rumal jutt et valudega peab ennast pingutama ja trenni tegema ja jalutama ja ja mida kõike veel...vähemalt selliste valudega nagu mul on olnud....kõtu on ikka nii kõvasti liiga
teinud et pilt läheb eest ja tekib kaitsereaktsioon-uni...igal juhul on iga valuvaigisti teatud koguses vähem tervist kahjutav kui valud millega organism võitlema peab...minul aitab soe tee, sooja kott(sellise pehme kootud ümbrisega)...ja kui asi hull sis valuvaigisti...beebipillid, mis valude vastu ka välja kirjutatud said, tegid asja veidi paremaks ja hiljem ka "rõngas" pillide asemel.kuid valud ei ole kadunud...usun et peale lapse saamist võivad asjad paika loksuda:) seda on paljud sõbrannad rääkinud...arsti juures uuriti mu kõhuvalude põhjusi, tehti aalüüse ning isegi ultraheli-ei midagi..kõik korras...see on lihtsalt asi millega leppida tuleb:)
Kui sa oled arsti juures ära käinud karoliine, anna teada mida ta sulle rääkis, noh, kui see pole midagi väga isiklikku. mul sama mure, aga arsti juurde ei taha kohe üldse minna,
mina määrin kõhule kas eis-geli (jäägeeli) või mingit vene soojendavat massaazikreemi. palju rauda ja c-vitamiini. kohv leevendab ka mul valu (eriti hästi aitab peavalu vastu). kui ikka ei aita võtan tabletti.
jaah aga kui yarinad lõpetad-vähemalt mul oli nii-on kogu organsim peapeale pööratud.hormoonide tasakaalu on väga raske paika tagasi saada.ära sa pille küll võtma hakka!!
Pillidest parimad on Yarina omad, väljutavad liigset vett ja teeb tissid suureks :) konni on ka kasulik väike surakas juua (seda ka siis, kui on madal vererõhk) ja soovitatakse ka masturbeerimist või seksi. Võid proovida ka vannis lesida. A kõige parem ikka pillide variant.
Ka mina vaevlen valude käes kui pille ei võta. Pillide võtmise ajal ei valuta üldse ja enesetunne on ka parem
Mul aitasid ka valude vastu beebipillid, kuigi jah täitsa ära need valud poel mitte kuhugi kadunud :( Abi sain ka arsti poolt väljakirjutatud valuvaigistist (dolmen), se on üsna tugevatoimeline ja aitab kindlasti valu vähendada!
pillidega ei võta mitte juurde vaid pillid tekitavad söögiisu.. see on iga inimese oma asi kui palju ta sööb või kui palju tal sellex aega jätkub.. mõningad inimesed teevad rohkem trenni.. teisd suudavad oma isusid lihtsalt ohjeldada... ega see midagi hullu pole... :)
mul oli sama mure u 6aastat,ükski rohi ei aidanud,käisin kiirabis,tehti no spa ja analgiini süste.Muuseas minul aitas lõpuks päevad üle elada Diclofenaki küünlad,küsi oma perearsti käest,Aga nüüd peale lapse sündi on valud kadunud,õnneks.
olen kuulnud,et ka 100g viina võtab valud ära.aga ka pillidega pole valusid.kaalus juurde võib võtta ükskõik millega,mitte ainult pillidega!
Koolis jagati meile mingid väikesed raamatukesed kätte ja seal oli kirjas kuidas käituma peaks, kui on valud...)
Füüsilist aktiivsust peab olema - pikkad jalutuskäigud, aeglased sirutusharjutused või hingamisharjutused. Kehalised harjutused aktiveerivad vereringet ja aitavad lihastel lõdvestuda.
Mul oli kaa sama asi, et olid tugevad valud, aga kui ma naid harjutusi tegin, läks asi palju paremaks(st.kõhus ei olnud enam valus).
Mina ka pillidega pole juurde võtnud. Aga võibolla siis tõesti mõnel tõstab söögiisu, ei tea. Mingi hormoonide värk ehk.
Minul sama, et pillide võtmisest alates, kadusid ka valud. Ei võtnud pillidega ka ühtegi kilokest juurde. Mind paneb alati hämmastama see, et keegi juutrde võtab, need vast teised põhjused, kui pillid.
Vot seda ma ei oska nii täpselt öelda kui palju neid kilosid juurde tuli (üle viie kindlasti mitte,lõpetasin enne tablettide võtmise), aga näha oli et kõht hakkas ette tekkima ja "sangad" ka :)
Võibolla oleks otstarbekas siis pille vahetada. Ja kas neid kilosid tuli nii üle 5 kohe hopsti juurde?
Olen kuulnud, et valusid võib põhjustada ka paks veri. kui prooviksid verd vedeldavaid raviteesid juua, aga enne uuri kas su veri on ikka paks. Arstid peaksid seda suutma kindlaks teha.
Proovi juua enne päevade tulekut ja siis ka esimesel päeval konjakit. Minu sõbrannal see aitas. Ta oli veel 15 kui ema pani talle väikese pudeli kooli kaasa kui päevad olid. Joodikut pole tast saanud, praegu 33a., aga kõhuvalule olevat parim rohi olnud.
Minul lõppesid valud ära siis, kui hakkasin beebipille sööma. Mäletan, et kooli ajal olin samamoodi kõveras ja ahmisin tablette sisse.
|
OSCAR-2019
|
||
Mõnikord on nii…. Et mõnest asjast ei taha rääkida. Sest mingid otsad on lahti ja segased. Ja siis kui segased otsad saavad kinni seotud või korda aetud, siis võib rääkida.
Millalgi augustis instagramis näitas Kaffe Fassett ühte patja. Sellel olid roosal taustal sinised ja rohelised lehed. Ja tekstis oli viide, kust padja komplekti osta saab. Ma muidugi läksin ja uurisin. Üks osa minust tahtis endale koju Kaffe Fassetti patja. Tollel hetkel jäid need mul ostmata. Aga millalgi septembri keskel tulid nad mulle uuesti meelde ja ma vaatasin ja vaatasin neid patju Ehrman Tapestry lehel. Allahindlust ära kasutades ma siis kaks patja tellisin. Need ei olnud Fassetti padjad, vaid hoopis Victoria ja Alberti kollektsiooni padjad. Septembri lõpupoole jõudsid nad mulle koju. Üks rändas kohe varude kasti ja teine sai lahti võetud.
Ma hakkasin seda kohe tikkima ka. Võrreldes teiste töödega on villane lõng jäme, nõel suur ja kanvaa hoopis teistsuguse tunnetusega. Aga värvid on ilusad ja tulemust on väga mõnus katsuda. Septembri lõpuks oli selge, et ma ei saa seda hästi käes tikkida, mul on vaja raami, millele tikand pingutada, et see püsiks otse. Ma ei tahtnud kohe raha kulutada ja nii ma mõtlesin ja mõtlesin, et kas ma ostan selle raami kohe või millalgi kauges tulevikus. Ja siis ühel hetkel oktoobris ma tellisingi endale raami. Kohalikult tootjalt, kes on üle ilma hinnatud. Tellisin pühapäeva õhtul, teisipäeval sain teate paki jälgimise kohta ja neljapäeval oli mul pakk kodus. Ma arvasin, et mulle ei panda šokolaadi paki sisse (ma ju kohalik), aga ikkagi oli mul ka väike Bitter pakis.
Siis tuli hakata katsetama ja õppima, kuidas kanvaad kõige paremini raami panna. Ma sain selgeks, et kanvaa on libe ja tuleb pingutades raamist välja. Asi paranes, kui ma panin kavaa raami sisse koos riba majapidamispaberiga. Nii sain ma töö kenasti sirgeks ja otseks ja pingule, ning minu isu tikkida seda tööd tuli tagasi. Ma muidugi andsin endale kohe aru, et kõige mugavam oleks mul tikkida, kui mul oleks ka jalg, mis hoiaks raami õiges asendis ja võimaldaks lihtsasti teda pöörata. Selleni läheb aega.
Ma tikin seega villase lõngaga, sukanõelaga raamil. Ma teen pärlpistet. Ja kui ma sedasi tikkisin, siis ühel hetkel hakkas mulle meelde tulema, miks see nii lahe tundub. Mulle justkui meenub läbi aegade hämu, et teismeline Liina unistas millegist sarnasest. Ilusatest niitidest või lõngadest ja keerulisest detailirohkest tulemusest. Tulemusest, mis tekib pika aja jooksul ja tundub seetõttu mõttetu luksus.
See on luksuslik ajaveetmise viis. Piste piste haaval tekitada pilti. Õhtuti enne magama minekut ja ka hommikul enne tööle minekut käin ma paitamas oma tikandit, sest see tundub nii elitaarne ja mõnus. Villast on mõnus paitada. Tikkimine ise on raskem, sest vaja on jõudu, et kanvaast läbi tõmmata nõela ja lõnga. Aga ma ei ole teisi tikandeid kätte võtnud. Mu salajane sadam on laual ja ootab tähelepanu, ent ma olen viimasel nädalal pigem villase tikandi kätte võtnud.
Ma panin “suremise” käest ja laualt ära! Teisipäeval, kui ma terve päeva koos Astridiga kodus olin ja ei jaksanud keskenduda töötegemisele, pakkisin ma kõigepealt ühevärvilise töö ära. Enne ära panemist tegin klõpsu ka. Mulle oli tulnud millagi ennem hea mõte – ma ei pea HAED 2018 väljakutse jaoks tikkima buduaari. Mul on ju teine HAED ka veel alustatud. Ning tollel on palju isuäratavamad värvid. Tõsi, nad kõik ei ole veel poolide peale jõudnud ja ma ei olnud veel täiesti kindel, kas ma olin ikka kõik värvid viimati ära ostnud, või oli midagi puudu ka. Koos kaheaastasega niitide sorteerimine ja poolimine on ohtlik. Ma andsin talle papist poolid, mis ta hoobilt põrandale laiali laotas ja nii need jäidki. Õnneks tuli varsti uneaeg. Ma siis lõpetasin niitide sorteerimise ja poolimise, ning kõik niidid olid olemas. Siis oli aeg panna kangas rõnga sisse ja muster välja ja väljakutset alustada. Seejuures tuli mulle meelde, miks too töö kotti sai pandud. Ma olin teinud väikese segaduse niitidega, kasutanud ajakirjadega kaasa tulnud tasuta komplektide niite töös ja need olid pisut erineva paksusega. Nii et töö on ühe värvi osas ebaühtlane ja see häiris mind. Seda erinevust on märgata viimasel pildil.
Et tegemist on väljakutsega, siis selle juurde käib pistete lugemine. Ma loen 10*10 plokke, mis on täis tikitud. Nii olen ma teinud nende mõne päevaga 725 pistet. Kõva kolmandik väljakutsest on läbitud ja minu isu seda tikkida on kasvanud. Värvid on suurepärased, kaunid kirkad sinised, sekka kollaseid ja helerohelisi.
Nädal on jälle mööda läinud. Kõigepealt üldine vaade parasjagu laual olevale tööle. Töö läheb juba üsna laiaks, raske on teda pildile püüda. Viimase nädala jooksul tegutsesin ma keskjoone juures, alustasin nelinurksest motiivist, mis on täpselt töö keskel. Ka nüüd ei ole tikkpiste päris ideaalne, kuid on pisut parem võrreldes eelmise nelinurkse motiiviga. Selliseid motiive tuleb üks veel.
Siis läksin ma kohe päris ülemisse serva ja hakkasin keskjoonelt paremale liikuma. Ma võtsin paar tundi reedel tikkimiseks ja kolm-neli tundi laupäeval ja selle ajaga ilmus kõigepealt üks kala ja siis seda süüa tahtev lind. Mulle kogu aeg tundub nädala sees, et ega ma ei jõua kuigi palju tehtud. Aga kui ma nüüd vaatan eelmise nädala ja selle nädala pilti, siis on edusammud täitsa kenad.
Ma sattusin sorima kevadistes piltides ja mulle tuli meelde, kui lahe oli tikkida järjehoidjaid lapsehoidjatele. Piltide peal on nad valmis vahetult enne ärakinkimist. Ja veel.
See oli väga mõnus tegemine. Iga järjehoidja on omaette teos. Seda, mida sai kaks tükki tehtud, see oli pereliikmete arvates kõige ilusam. Mulle meeldis vikerkaarega ka väga.
Tavaliselt ma suhtun väga tõsiselt surmaga seotud juttudesse. Aga kuna praeguse töö nimi on karm, siis ma olen sunnitud nalja tegema karmil teemal. Paar päeva enam kui kuu aega tagasi ma alustasin. Ja nüüd on ta siis nii kaugel. Mu tööelu on olnud väga kiire, seega edenemine on olnud pigem väiksemapoolne. Kui ma iga päev nõelatäie tikin, ka siis ta edeneb. Küll teosammul, aga siiski. Võrreldes eelmise nädalaga on lisandunud see kalasabamustriline riba ning sellest paremale jääv kolmnurk.
Sellelt pildilt on näha, et kangas paistab tikandist läbi. Nii ma teda ette kujutasingi, et ta võiks läbi kumada. Veel on näha, et ma olen püüdnud tikkpisteid kolmnurkade sees teha korralikumalt, ent mitte alati ei tule see mul välja. Kalasabamuster ise oli lõpuks juba üsna igav. Õnneks on pooled tehtud.
Tehtud sai üks nelinurkne motiiv. See mulle eriti ei meeldinud, see tikkpistes võrgutaoline muster ei ole piisavalt ühtlane ja kena.
Seejärel tulin ma alla vasakule. Nende lillede juurde. Mulle on kogu aeg meeldinud lilled. Miskipärast need lihtsad, sümmeetrilised lilled on väga mõnusad tikkida. Nende tikkimine oli preemia pikkade töötundide vahele. Täna varahommikul kui osad magasid, ent kaheaastane tahtis hommikusööki ja mängida, siis ma lõpetasin naudinguga neid lilli. DBCS on mugav ja kaasavõetav. Ühed käärid, üks pool niiti, üks nõel ja üks leht mustrit tavaliselt. Ei pliiatsit, millega märgistada. Ei mitmeid niidipoole ega tingmärkide loetelu. Väga mugav kokku korjata ja teise tuppa võtta. Pildid on see nädal kehvad, vihma sajab ja pime on. Ning päev kaob ka kuhugi nii ära, et valgel ajal pildistamine ununes.
Ma olen mõelnud, et äkki peaks tegema midagi muud. HAED Facebooki grupis on parasjagu väljakutse. Ehk oleks hea teha see ära ja siis tagasi tulla. Aga mõnus on tikkida ühevärvilist. Ja mul on olemas koht sellele tööle juba. See sein ei ole küll veel valmis, aga peagi-peagi on sellel seinal kips ja siis mõne aja pärast ka tapeet.
Ma suur tikkimistöö edeneb kenasti. Ma sain laupäeval sellisesse kohta, kus ma võisin öelda, see nurk on tehtud. Nurgas olev suur ükssarviku ja lillega muster on valmis. Ning tehtud on ka ääremustrid ja pikk kalasabamustriga riba. Mulle mustrit vaadates need kalasabamustriga ribad eriti ei meeldi. Need tunduvad vaadates tüütud. Aga neid on väga mõnus, rütmiline tikkida.
Muster jääb kergesti meelde ja siis ma lihtsalt liigun niidi ja nõelaga üle kanga ühtepidi ja pisut teistpidi ja siis jälle ühtepidi. Mõnus on see. Ning väga erinev servas ja nurgas olevast mustriribast. Too peenike mustririba ükssarviku kohal ja sellest vasakul ei meeldinud mulle tikkides üldse. Kuid vaadates on see täitsa võluv. Ma arvan, et suur lill ükssarviku all on karuohakas. See tundub selline suur okkaline nupp olevat.
Alustuseks kindad. Kinnaste lugu sai alguse novembris 2016. Ma olin siis väikese lapsega kodus ja mul oli vaja projekti, mida sai titega põrandal koos teha. Selles mõttes koos, et laps müttas põrandal ja mina olin talle seltsiks seal kõrval. Lõng, mida kasutada, oli mul olemas ja ootas. See on Regia sokilõng värviga Kaffe Fasset. Mulle meeldib härra Fasset väga, tema värvivalikud on julged ja kirglikud. Esimene mõte sellest lõngast oli sall, ent see ei tundunud õige. Teine mõte oli sõrmkindad. See muster, mille ma olin esialgu valinud, vajas paksemat lõnga kui sokilõng ja seega tuli mustrit otsida. Valituks osutus Toketee Knittyst. Kuna see on koemustriga kinnas, siis esialgu ei olnud ma väga kindel oma valikus, oli võimalik, et kirjud värvid söövad koemustri ära. Aga ma alustasin ja mulle meeldis. Esimese kinda edenemine ei ole mul eriti meeles. See oli juba ju nii ammu. Ma mäletan, et kevadepoole ma tikkisin ja mul oli tikkimine ka “põrandaprojektiks”. Mida ma mäletan, oli see, et juunis-juulis kudusin ma esimese kinda sõrmi. Ma käisin nendega kudulõunatel külas ja seal ma need ka lõpetasin. Need olid seal päris head kududa – väikesed, mitte eriti nõudliku mustriga aga siiski piisavalt huvitavad. Teise kinda lõin üles juulis ja kui oli 2017. aasta pitsipäev Haapsalus, siis oli teine kinnas mul kaasas. Mul sai seal veel kaasasolev mustriosa otsa ja siis oli üpris keeruline telefonist Knittyst mustrit uurida. Aga ma jõudsin sügiseks sõrmede algusesse. Ja siis panin nad ära ja sukeldusin töösse ja tikkimisse. Tuli uus aasta ja nad hõikasid küll karbist, et nad on seal ja ootavad. Aga niidid ja nõelad olid siis mu südame täielikult võitnud.
Siis tuli KIP 2018. Kudumise päevale ei ole aus tikkimisega minna ja nii ma oma kinda kaasa haarasin karbist. Ja mulle tuli meelde, miks mulle kudumine meeldib. Ja nii said mõlemad kindad juuni lõpuks valmis. Augustis tegime neist mõned pildid ka ja nüüd saan ma nad oma uue musta jope juurde kaunistuseks panna kätte.
Kindad valmis oli vaja kohe midagi järgmist käsile võtta. Et ei ununeks ära, et ma kudumist ka armastan. Astridi esimene kampsun oli väikseks jäämas ja seega oli igati loomulik, et järgmisena tuleb talle uus kampsun kududa. Muster tuli Dropsist, lõng oli kunagi Abakhanist soodushinnaga soetatud Regia sokilõng. Kudumine edenes tangorütmis – kord kiiresti-kiiresti ja siis jälle aeglaselt.
Aga septembri alguseks oli kampsun peaaegu valmis. Ainult nööbid olid õmblemata. Need olid mul isegi välja otsitud ja eraldi karpi pandud valmis.
Ning siis ühel väga töisel laupäeval kui kodus ehitati ja koristati, siis söögitegemise ja koristamise vahele said need nööbid ette ka.
Ma tikkisin endale nädalaga ükssarviku. Ja jõudsin ülemise vasaku nurgani. See on nii lahe muster! Pole just kaua vaja vaadata, et küsimused hakkaksid keerlema peas. Miks on ükssarvikul lill sarve otsas? Mis linnud need on, kes kala söövad? On need pelikanid või kajakad või hoopis üldse dinosaurused? Miks on ülemises servas, selles kitsas lillemustris üks ilma õieta leht vahel? Ülevalt alla tuleb sama muster ja seal on ka üks samasugune ilma õieta leheke tulemas. Teisel pildil on üldvaade. See on pool töö lõplikust laiusest. Nüüd vaidlevad erinevad huvilised minu peas, kust järgmisena edasi tikkida? Kas minna allapoole või hoida paremale ja jõuda teise nurgani ka? Kes võidab, näeb järgmisel korral.
|
OSCAR-2019
|
||
Võimas jõululugu sotsiaalvõrgustikus ehk lugu sellest, kui Joosepil ja Maarjal oleks olnud Facebook kontod.
Video ise on ülilahe, mis minumeelest ilmestab hästi seda, et Jeesuse sünnilugu pole mingi pühalik kauge muinasjutt, vaid puudutas paljude inimeste elusid, täpselt nii nagu see ka tänapäeval puudutaks. Maarja ja Joosep polnud mingi erilised pühakud, nad olid tavalised inimesed nagu meie, oma mõtete, murede ja rõõmudega.
Mul oli südames kirjutada üles oma lugu nälgimisest, - ime, mis mind teismelise eas oluliselt mõjutas. See on lugu ekstreemsest toitumise kogemusest ja minu esimesest kohtumisest Jeesusega. Aga miks ma sellest kirjutada tahan? Ma usun seda, et Mooses koos Iisraeli rahvaga koges kõrberännaku ajal sama ime - nälgimise ime.
Umbes 24 aastat tagasi Jumal kutsust mind esimest korda. Ta viis mind kokku inimestega, kes andsid mulle lugeda raamatud usu teemal. Siis oli veel nõuka aeg. Selline kirjandus oli keelatud. Need raamatud olid aga erilised. Kuna need olid tükitud nn tavalisel kirjutusmasinal, kuskil kodus ja köidetud. Kõigil raamatutel olid kõvad kaaned. Tehtud olid need asjatundlikult ja väga korralikult! Kuid mitte ainult usu raamatud. Loe Nälgimise ime lugu edasi siit >>
Pidasin Võru maanteel auto kinni ega uskunud oma silmi. Ülenurme valla Lepiku külas on püsti pandud tänavasilt "Põrgu tee". Huvitav küll, milline arendaja selliseid teid rajab? Kas ta ei karda, et rajades teed võib ta ka pärale jõuda? Aga siin see nüüd on - auklik ja porine.
Nigeeria jalgpallikoondis kaotas küll jalgpalli maailmameistrivõistlustel B-alagrupis 0:1 Argentinale, aga mängu tõeliseks kangelaseks oli nigeerlaste väravavaht Vincent Enyeama, kes tegi kogu mängu jooksul suurepäraseid tõrjeid.
«See oli mu elu parim sooritus,» õhkas 27-aastane Enyeama, kuidas tal õnnestus maailma parimaks jalgpalluriks peetava Lionel Messi lööke tõrjuda. «Selle teeb veel erilisemaks tõsiasi, et mängisin maailma parima jalgpalluri vastu.»
«Vaatasin, kuidas Messi Hispaania liigas mängis, sain nii sealt kui ka tänasest mängust head infot,» jätkas Enyeama. «Minu salarelv on Jumal. Kuna ta aitas mul tänases mängus kogu selle pinge all rahulikuks jääda, suutsin nii hästi mängida.»
Sõidan mina täna rattaga. kõigepealt umbes 8km kõnniteedel ja kergliiklus teel Tartu lähedal. Kõik tundus turvaline. Muretsemiseks polnud põhjust, kuni hetkeni mil mu tee viis maanteele. Maanteel teatavasti sõidavad autod kiirusega 90km/h. Kiivrit mul tol hetkel ei olnud, sest see on juba sügise lõpust saati ühe inimese käes.
Mina sõidan umbes 25km/h. Sõidab üks auto mööda ja teine pole mingit probleemi. Kolmas sõidab mööda väga lähedalt ja järsku taban ennast mõttelt: "Kui palju inimesi on surnud just jalgrattaga maanteel sõites? päris palju." Seljatagant hakkab kostma uue auto mühin. "Jeesus palun tee nii, et see must mööda läheks." "Jess läkski mööda" Oota, midagi on mäda. Kui ma reaalses või tegelikult mitte nii reaalses olukorras mõtlen, et see must mööda läheks, kas mu elus on siis kõik ikka korras? Vist mitte. - see oli tolle hetke mõttekäik.
Aga nüüd lugedes Luuka evangeeliumi 22:42 - "Isa, kui sa tahad, võta see karikas minult ära! ometi ärgu sündigu minu tahtmine, vaid sinu oma!"
Seda ütles kõige väeline Jeesus, kes kohe hakkas minema Ristile. järelikult on surmahirm inimlik ja väga loomulik. Aga siiski jääb küsimus, kas ma elan sellist elu nagu Jeesus tahab?
Milline tuli on noorte südames! peale 2 ja pool tundi eestpalve aeg noored muudkui tulevad ja tunnistavad kogu rahva eest oma usust ja elust koos Jeesusega - see on võimas!
Lancashire'ist pärit Toby Elles rääkis väljandele Metro, et praadis pärast peoõhtut peekonit, kui jättis panni tulele ja jäi ise magama. Kui tuba poleks täitnud toss, poleks põõnav noormees ehk kunagi üles ärganudki. Elles keeras pliidi kiiresti kinni ja nägi, et pannilt vaatab vastu krõbe Kristus isiklikult.
«Kui poleks olnud suitsu, mis tekkis, kui peekon seda kujutist pannile kärsatas, oleks mul võinud väga halvasti minna. Võibolla keegi vaatas minu üle,» arutles Elles.
Jumal juhtis Iisraeli rahvast algul Suuri kõrbesse kolmeks päevaks ja hiljem läbi Siini kõrbe, mis on Eelimi ja Siini vahel, kolmandal kuul pärast lahkumist Egiptusemaalt tulid nad Siina kõrbesse, mis pöördus 40-aastaseks kõrberännakuks, kuni nad jõudsid Kaananimaa piirile. Rännaku ajal rahvast toidetakse lindude ja mannaga.
Pole vähimatki kahtlust, et nad said toidu otse Jumala käest, see tundmatu soomuse taoline, peenike nagu härmatis maas, mis kattis kogu maa valgeks, meenutas koriandri seemneid (2Ms 16 ptk), kuid maitse poolest nagu mesikook. Ja kui rahvas seda nägi, siis nad küsisid üksteiselt: mis see on? - heebrea keeles "man hu". Nimetus manna tuleb küsimusest, mis see on (2Ms 16:31), mida nad tunda ei saanudki (s 15). Aga Mooses vastas neile, see on leib mida Issand annab teile süüa. Mis aineid "see leib" sisaldas? Seda koguti kuuel hommikul seitsmest, aga kui päike läks palavaks, siis see sulas? Kas see oli kogu menüü, millest nad kõrbes toitusid 40-aasta jooksul? Ei olnud. Sest me võime lugeda, et nad peatusid vee ääres, kus olid palmipuud. Või võime lugeda, et kogudusetelk pandi püsti, selles algas ohvriteenistus. Kui toimus Aaroni poegade preestriteks pühitsemine kirjutab pühakiri: "võta üks noor härjavars ja kaks veatud jäära, hapnemata leiba, õliga segatud hapnemata kooke; tee need peenest nisujahust!" Mõni ütleks: see on ju jahu?! Tegelikult oli neil kõik olemas. Vahel nappis vett.
Teatud määral olid ja ei olnud ka. Neil oli "seatud" piirid, aga nad käisid ka "hüppes". Kõrbes liikudes puutusid nad kokku mürkmadude ja skorpionidega, aga ka "õnnistati" nendega, kui nad nurisesid, et "hing tülgastab seda viletsat toitu". Mooses tegi vaskmao ja kui madu oli salvanud kedagi, aga too vaatas vaskmadu, siis ta jäi elama. Silmaga nähtavas kauguses jäi inimene elama. Kui see madu oli ridva otsas, siis võis olla nähtav umbes 5 km raadiuses. See oli nende turvatsoon, mis piiras teatud mõttes liikumisvabadust, kuid ei välistanud seda. Põhjamaa inimesel on kõrbest ettekujutus, kui suurest liivakastist, kuid "kõrb" on lai mõiste ja kõrberännak ja kõrb ei ole sünonüümid. Nii võime ekslikult ette kujutada, et Jumal isoleeris neid ühiskonnast, kuid see polnud nii. Nad liikusid edasi siis, kui tuli selleks käsk (2Ms 33:1). Kuid Jumal ei vangistanud oma rahvast liivamerre, nii ka menüü ei olnud üksnes linnud ja manna.
Tahan jagada teiega tänu, mida olen kogenud viimastel päevadel. Meil Tartu Kolgata koguduses oli rõõm liikmeks vastu võtta neli noort inimest, kellest kolm said veel enne liikmeks õnnistamist jõulu 2. pühal ristitud.
Nendest neljast kolm said päästetud või tulid uuesti ja pühendunumalt Jeesuse järgijateks 2009. a Piiblipäevadel Viljandis. Rõõm oli jumalateenistuses kuulda kolmel korral järjest: Jumal kutsus mind Piiblipäevadel, eestpalveõhtul läksin ette ja sain päästetud või tegin uue pühendumisotsuse!
|
OSCAR-2019
|
||
Kultuuriasutustevahelise sotsialistliku võistluse viimaste kokkuvõtete põhjal tunnistati parimaks külaraamatukoguks Virtsu. Juhataja E. Kipper töötab raamatukogus küll alles kolmandat aastat, kuid see aeg on olnud piisav, et kätte võita parima nimetus.
Raamatukogu asub Virtsu keskuses väikeses majas, kus ruumipuudus end iga kandi pealt tunda annab. Ei ole isegi kohta, kuhu näitust välja panna, selleks kasutatakse raamaturiiuleid. Ruumikitsikusest hoolimata on kujundatud näitus “V. I. Lenin – Kommunistliku Partei looja ja nõukogude riigi rajaja”, tähelepanu köidavad väljapanekud – abiks perenaisele, abiks propagandistile, isale-emale, raamatuid väikestele, uudiskirjandus. Kõikjal valitseb eeskujulik kord, puhtus, igal asjal on oma kindel koht.
Tänapäeva raamatukogu töö ei seisne mitte raamatute laenutamises, ta on külaelu üks kultuurikeskusi. Tema mõju on tunda kolhoosikeskusest kuni iga üksiku inimeseni.
Virtsu raamatukogu sotsialistlikes kohustustes on punkt: haarata lugejateks 90% lugemisvõimelistest peredest. Lühike ja konkreetne, kuid selle taga seisvat tööd ei saa mõõta päevade ega tundidega. Selleks kulub kuid. Töö algab perede kartoteegi koostamisest. Tehakse kindlaks lugemisvõimelised perekonnad. Virtsus on neid 201. Raamatukogust laenab 167 perekonda, isiklik kogu (üle 300 raamatu) on 14 perekonnal, 24 laenutavad teistest raamatukogudest. Numbreid on vähe ja kõrvalisel isikul on neid kirja panna üpris kerge, kuid nende väljatoomiseks peab raamatukogu juhataja käima läbi ja tutvuma iga oma piirkonnas eluneva perekonnaga ja lugejaga. Lugejaid üldse oli aasta lõpuks 292. See arv pole objektiivne, sest laenamas käib küll üks inimene, kuid raamatut loevad ka teised perekonnaliikmed. Nii et täpset lugejate arvu on väga raske kindlaks teha, aruandearvust on see igatahes suurem.
Aktiivseid lugejaid on palju. Kõige vanem neist on kaheksakümne viie aastane Elisabeth Jakobson. Talle meeldib väga loetu üle mõtteid vahetada ja alati, kui ta uusi raamatuid võtmas käib, arutavad ja analüüsivad nad E. Kipperiga loetut suure innu ja põhjalikkusega. Palju loevad Helju Kõrs ja Vello Kõllamaa, viimane armastab väga luulet ja filosoofia valdkonda kuuluvat kirjandust.
Ühe osa lugejaskonnast moodustavad noored – kooliõpilased. Vähemalt kord nädalas on tee raamatukogusse jalge all 2. klassi õpilasel Jüri Nõmmikul, 4. klassist Ülle Aalmaal ja Janne Soobil. Õpilastest loevad rohkem just need, kellel õppimine koolis hästi läheb. Koolil ja raamatukogul on üldse väga tihedad sidemed. Raamatukogutädi on koolis ikka oodatud külaliseks. Siis loetakse ühiselt raamatuid, hiljem joonistatakse loetu kohta pilte, tutvutakse uudiskirjandusega, tehakse viktoriine ja palju muud huvitavat. Teinekord käivad lapsed jälle raamatukogus abiks raamatuid parandamas ja korda seadmas.
Küllap vastastikkuse tiheda kontakti üks põhjusi on selles, et E. Kipper on ise pedagoog ja olnud palju aastaid õpetaja. Küllap siit ka oskus ning vajadus lastega töötamiseks.
Et anda põhjalikku ülevaadet ühe hea raamatukogu tööst, selleks ei jätku ajaleheruumist. Iga üritus, iga ettevõtmine kätkeb endas hulk innukat tööd ja rohkesti aega, üritusi aga, mis aasta jooksul raamatukogu kaasabil reoks saavad, on terve hulk.
Tasuks tehtu eest ja innustuseks tulevikus on E. Kipperile rinda kinnitatiid V. I. Lenini juubeli mälestusmedal, tema nimi aga kõrvuti teiste tublide tööinimestega rajooni autahvlil.
Läänemaa teed on head. – Salumäest ja lipuvarraste ülessikutamisest. – “Kuurort” Virtsu, mida veel pole
Tee on sile kui laud. Läänemaa maanteed on Saaremaa teede kõrval alati olnud eeskujuks teistele maakondadele: hea korrashoid ja sillutamine ei lase teekattesse tekkida roopaid ja auke, milliste omaduste pootest on eriti kuulus Tallinna-Keila maantee. Tallinna-Kuressaare suur liiniomnibus arendab tublit sõitu, et jõuda laeva väljumise ajaks Virtsu. Sõitjaid on küll, sest omnibusega pääseb hulga kiiremini kui rongiga ja sõit on mugavam. Isegi Lihula ja Virtsu elanikud eelistavad mõnikord bussi rongile, mis öise sõidu tõttu pole kuigi vastuvõetav, seda enam kui järgmisel päeval on pealinnas tehinguid. Enne, kui puudus veel Rapla-Virtsu raudtee, oli ainukene Lihulasse pääsemise võimalus Ristilt omnibusega. Uue raudtee saamisega kaotas suure hulga oma osatähtsusest ka Risti alevik, mis oli juba aleviks muutumas.
Millegipärast on eestlastel mulje, et mida lõunapoole, seda mägisemaks muutub maa, kuigi ka Soomes ja Skandinaavias on kõrgeid mägesid. Ettekujutus on tekkinud vist meie oma pinnareljeefi tõttu, mis Lõuna-Eestis tõuseb. Läänemaa kohta on see maksev sõna täielikus mõttes. Maakonna põhjaosas hakkab vaevu silma mõni kõrgem küngas, mis võiks kanda mäe nime; sõites aga Lihulast välja Virtsu sihis, tuleb ühes kohas isegi jalgrattalt maha ronida – tee tõuseb järsku.
Ilusam mägi on kahtlemata Massu vallas Salumägi, mis kõrgeleküündiva ja kihtepaljastava mäeseinaga tuletab meele Viru rannikut. eriti aga Tallinna Rannamõisa Kuradikaljuga. Sarnaseid ” kuradikaljusid” – rippuvaid paelahmakaid – on siin mitu.
Mäekülg on kunagi olnud mererannik, mille vood õõnestanud sügavad urkad paeseina ja teinud pealmised kihid alt tühjaks, nüüd on aga laht taganenud kilomeetri kaugusele, andes ruumi põldudele ja karjamaale, mis asub ka Salumäel. Mäe all kohisevad saared ja sarapuud annavad igal aastal rohkesti pähkleid.
Salumägi on veel teisitigi kuulus: siin leidub sügisel ja kevadel niipalju roomajaid – rästikuid, et teed tuleb mäelt kaikaga läbi murda. Ühel teekonnal üle mäe 100 ussi tapmine pole mitte väljamõeldud nali lugejaile, vaid see on fakt, mida kinnitab iga kohalik talunik.
Vanasti käisid parunid Salumäel tantsimas. Talupoeg võis mäelt läbi minna ainult valitseja vajaliku loaga, nüüd uitavad siin ringi lehmad. Kuid mägi oma kõrguse tõttu manab õnnetusi: igal suvel kukub mõni loom paarikümne meetri kõrgusest pankrannikust alla ja saab surma.
Teeäärsed külad, Ridase küla pritsikuuriga, kõnelevad selget keelt kodukaunistamisest, mis siin on märksa rohkem tagajärgi annud kui mujal maakonnas. Habemega talumees Hanilast räägib, kuipalju vaeva ta näinud, enne kui sai püsti lipuvarda:
“Ajasin terve küla kokku varrast püsti ajama. Mõtlesime ise igasugused nõksud välja, kuidas niisugust tüsedat palki püsti vinnata, sest see oli vist suurem töö, kui Türi raadiomasti ehitamine. Poolepäevase töö tulemusena oli valge sammas taeva poole end sirutamas. Teine pool päevast kulus liikude tegemiseks, sest kõrged ehitused ilma selleta juba püsti ei jää”.
Punast värvi on siin tublisti ohtramalt tarvitatud, kui Haapsalu ümbruskonna valdades. Ümbrusel on põhjamaine, Soome ja Skandinaavia maik man. Silmale on see ilus. Kuigi lipuvarraste ülespanek tekitab tüli, nagu maamehed ise räägivad, siiski see on ainult ühekordne ja tõstab talu nägusust.
Vasakul tehakse uudismaad. Traktor pöörab maakamarat kummuli, mis vist aastasadu kannud ainult metsa. Mees kõnnib järel ja silub labidaga masina tööd. Avaneb esmakordselt juhus näha tegevuses linttraktorit, mis jätab tanki mulje. Kuulipilduja peale ja sõjaolukorras kergetank valmis! Kiirus jätab siiski soovida.
Virtsu. Siin ta ongi, Virtsu sadam ja pisikene alevik. “Pisikene”, imestab virtsulane ise, “eks te tulnud ja vaadanud meie “linna” enne raudtee ehitamist ja nüüd”. Tõsi küll, raudtee on siingi õnnistuseks olnud ja muutnud Virtsu riigi lääneväravaks. 50% saarlasist pääseb Virtsu kaudu suurele maale. Kõik on: sadam ja jaam, pea kas või ühendust välismaaga!
Virtsu rahvas ise seejuures on rahulik ja vaevalt kedagi huvitab, kuidas reisijad askeldavad oma pampudega rongilt ja omnibuselt laevale või vastupidi. Virtsulast ei huvita seegi, kuidas igapäevaga väheneb maailmasõjaaegse “Slava” kere, mis lõhutakse ja veetakse vanarauana Tallinna.
Siiski üks asi huvitab kõigile külma pilguga vaatajat kodanikku, see on kerkiv kaluriküla. Hommikust õhtuni ehitatakse Virtsu maju. Seda kõike näevad läbireisijad, kuid vaevalt on kellelgi meele tulnud küsida, miks korraga nii palju? Siia tehakse kalurite musterküla elamute ja kõrvalhoonetega. Platsid on juba ammu müüdud, sest nõudmine oli suur ja miks siis mitte, kui soodsail tingimusil on võimalik ehitada maja ja sama soodsad on tulevikus püügivõimalused.
Need on eeldused lisaks eelmisele, mis tingivad Lihula järele nimetama Virtsut teiseks Lõuna-Läänemaa keskuseks ja sadamaks. Kuid sellele lisaks on veel midagi, millel juba tähtsam maik küljes ja millesse Virtsu naine ja mees ei taha praegu veel uskudagi. Kuid pärnakad kirjutavad ja tõsiselt tuleb seda võttagi: Virtsus on tervismuda! Pärnu linn veab seda oma supelsakstele tervisvannide tegemiseks ja tagajärjed olevat nagu kuulda – head. Kui see nii, siis võib mõne aasta pärast kuurortide lahtrisse kanda juure uue suvituspaiga – Virtsu.
Maakivist rändrahnud on alati olnud käepärane värvikas materjal ehitise seina panemiseks, kiviaia ladumiseks, hauakivi valmistamiseks ja raidkivina kasutamiseks. Neile kividele on tihti loodus ise andnud huvitava kuju. Ehitistes on maakivi sageli kasutatud koos paekivi ja tellisega, mis tavaliselt lisab üldmuljele sära. Maakivi tähtsust alahindamata peab siiski tõdema, et tegemist on mujalt, jääga siia kantud materjaliga.
Lõuna-Eestis paljanduv devoni liivakivi on samuti meile omane looduskivi, kuid sellest kujundatud kaunite vormide loomise au ei kuulu inimesele – inimloomingu jaoks on see kivi liiga pude.
Kasutamiseks sobiv, päriselt oma kivi on meil vaid ordoviitsiumi, siluri ja osaliselt devoni vanusega paekivi. Paes kivistunud asukaid võime kaudselt iseenda eellasteks pidada.
Paasi on ka mujal maailmas rohkelt. Meie oma erineb sellest vaid üksikasjadelt, mis teevadki tast Eesti pae. Azhuurse Pariisi Jumalaema kiriku, mis on samuti paekivist, oleks saanud ehitada ka Eesti paest, kuid meie paest loodu on hoopis askeetlikum ning kannab oma rahva loomuse ja tema ajaloo pitserit.
Kirikute ehitamisega algas teadlik paekivi valik, see tähendab, et Eesti esinduspae liigid on tuntud juba sajandeid.
Enne kirikute ehitamist oli paekivi valik juhuslik. Maalinna kaitsemüüri, kalme ja paepõranda tarvis kasutati kergesti kättesaadavat kivi lähiümbrusest. Kirikute ehitamisel avastati ja võeti kasutusele XIII–XIV sajandi Eesti parimad ehituspaetüübid, mis on jäänud kasutusele tänaseni.
Uusi paetüüpe lisandus rohkesti, kui XVIII–XIX sajandil hakati kivist mõisa- ja taluhooneid ehitama. Nendest uudiskividest on aga enamik unustusehõlma vajunud, paemurrudki juba kõrge metsaga kaetud.
Suhtumine paesse kui ehitusmaterjali ning paest tehtusse pole olnud ega ole ka praegu kõikjal Eestis ühesugune.
Kahtlemata on enim tähelepanu pööratud paele kui ehitusmaterjalile Lääne-Eestis kunagisel Saare-Lääne piiskopkonna alal, mis paiknes kõige lähemal suurele eeskujule Ojamaale. Ojamaa ehk Gotlandi uhked paekirikud, mida on saja ringis, olid enamikus juba algkujul olemas, kui Eestis alles hakati paekirikuid ehitama. Hämmastav on aga see, et suurem jagu Gotlandi kirikuist on ka praegu korras ja avatud külastajale tasuta terve päeva.
Lääne-Eestist Ida-Eesti poole liikudes on tunda Ojamaa mõju vähenemist paearhitektuurile, järjest vähem kohtab vägevaid paeportaale, külluslikke raidraame akendel ja paetähiseid haudadel.
Mõisa- ja taluehitistes sellist selget piiri pole. Kõikides paestes maakondades on osatud kohaliku pae omadusi ja võimalusi hinnata ning kivi kasutada.
Piirkonniti on meie suhtumine paekasutusloosse erinev, mistõttu on näha ka täiesti vastandlikku käitumist lugupidamist väärivate vanade mahajäetud paemurdude, lubjaahjude, kabelite, kalmistute, mõisa- ja taluhoonete ning kirikute suhtes.
Paest kirikute, kalmistutähiste ja uhkete raidtöödega taluhoonete poolest Saaremaast rikkamat maakonda Eestis ilmselt pole.
Keskajal konkureerisid Saaremaal Kaarma dolomiidiga vaid mõned ehituspae liigid – Muhu ja Maasi sibulpaas ning Muhu rahkjas paas. Kuna valdav osa Saaremaa keskaegsete kirikute raidtöid on Kaarma dolomiidist, siis võib igati ühineda Helmi Üpruse mõttega: “Saaremaa kirikute erakordne kunstirikkus tõstab Saaremaa dolomiidi väärismaterjalide hulka.”
Kaarma dolomiidi kohta käivad ka Saaremaalt pärit, Viljandi Jaani kirikuõpetaja Jaan Tammsalu sõnad: “…olen kirikusse, kus teenin, püstitanud Saaremaa dolomiidist altari ja nii on ligi 5 tonni Saaremaad muudetud selle kauni kiriku kõige pühamaks paigaks.”
Kaarma dolomiidist nurgakvaadrid, karniisid, avaraamistused, sambad ja postid kaunistavad ka paljude mõisate hooneid ja mitte ainult Saaremaal, vaid ka teistes maakondades. Kaarma dolomiit kui Eesti kõige laiema kasutusareaaliga paeliik on meeliskiviks ka nüüdisajal monumentide valmistamisel ja hoonete välisviimistluses.
Mõisa- ja taluehitiste aegu tuli Saaremaal lisaks Kaarma dolomiidile kasutusele veel hulk paeliike, nagu Tagavere, Selgase, Igaküla, Ohtja, Putla, Vätta, Kavandi jt, millest kasutusse on jäänud vaid Selgase ja Tagavere dolomiit.
Ungru kivi tõstavad Eesti esinduspae liikide hulka keskaegsetes (XIII–XVI saj) Ridala, Martna, Noarootsi ja Haapsalu linnuse kirikuis loodu ning rohked ajahambale väga vastupidavad rõngas- ja tavalised ristid XIX–XX sajandist. Ainulaadne on rõngasristide rohkuse poolest Vormsi kalmistu. Ungru kivi jätkab oma võidukäiku ka praegu tänu oma tugevusele ja omapärasele siseehitusele, mis tuleb ilmsiks alles tänapäevases lihvivas ja poleerivas paetööstuses.
Hiiumaal on paesemad saare põhja- ja lõunaosa, kus avanevad paekivid on väga erinevad. Heade ehituslike omadustega kohalikud liigid tulevad ilmsiks Kõrgessaare mõisa ehitistes, Kassaris ja Suuremõisas. Viimases ongi kasutatud Hilleste murru ilusat halli valgete korallidega lubjakivi. Kirikute raiddekooris ja kalmistutähistes valdavad siiski võõrkivid – Ungru kivi, Kaarma dolomiit, Lasnamäe ehituspaas, Vasalemma marmor.
Nehatu, Oidrema, Mihkli, Kaisma ja Anelema dolomiidid on kõik head plaatjad kollaka, hallika või roheka tooniga ehituskivid, millest on loodud palju talu- ja mõisahooneid. Mihkli paemurru paas päästis 1867. aastal koguni paljud Vigala mõisa talupojad näljasurmast. Ehitiste raidtöödeks ja kalmistutähisteks on Pärnumaal sageli eelistatud jällegi Kaarma dolomiiti, Ungru kivi ja Vasalemma marmorit.
Orgita dolomiit, mille kasutamine sai alguse XIV sajandil Märjamaa kiriku raidtöödes, on Eesti parim raidpaas, mis on leidnud väljenduse XIV–XX sajandil Tallinna, Rapla-, Järva-, Lääne- ja Harjumaa raidtöödes.
Tallinnas Suurel Rannaväraval paikneva Orgita dolomiidist Gert Koningki (1532) loodud raidreljeefi on peetud imetlusväärseks näiteks kivi kunstilise töötlemise võimalustest. Sellest imelisest kivist näikse olevat ka Vigala kirikus paiknev Eesti vanim (XIV saj) paerist.
Juba aastaid Paides peetavatel paepäevadel harjutavad Orgita dolomiidi kallal meeleldi kätt ka tänapäeva skulptorid. Paepäevi on peetud ka Orgital, kus valminud paeseaded paigutati Märjamaale.
Kuru ilusat massiivset kollakat lubidolomiiti on peaaegu võimatu leida vanas täielikult metsastunud Kuru paemurrus, kuid täies hiilguses on see nähtav keskaegsetes Ambla ja Järva-Madise kirikute sisemistes ning välimistes raidtöödes, mõisa- ja taluhoonete avaraamistuses, nurgakivides. Vastukaaluks Kurule on Mündi paemurd lausa hiilgavas korras tänu uutele maavaldajatele, kes pole paljuks pidanud korrastada murru seinad, rajada murdu kiviktaimla, sillutada teid ja istutada puid.
Mündi ilusat rohekat dolomiiti võib näha keskaegse Koeru kiriku, Reopalu kalmistu ja Esna kabeli raidtöödes. Üsna ebameeldiva kogemusega tuleb kokku puutuda aga XVIII–XX sajandil agaralt kasutatud Vodja paemurrus. Selleks et pääseda vaatlema viimast alles jäänud paeseina, tuleb sõtkuda loomakorjuste kuhjal. Vodja kollaka dolomiidiga saab tutvuda Vodja mõisa ehitistes, eriti ilus on paeladu viinavabriku varemetes.
Rõngaspaas on üks Eestis esinevaid paeliike, mis levib Läänemaast Virumaani ning kõikjal on seda osatud hinnata kui head ehituskivi.
Järvamaa paerikkus sellega veel ei lõpe. Kvaliteetset ehitus- ja tänapäeva tarbeks sobivat viimistluspaasi võib leida Purdis, Arros, Kuusnal, Karinus, Paides, Nurmsil, Koigis, Laimetsas, Järva-Jaanis, Metstagusel, Tõreveres, Väinjärvel, Jootmel jm.
Järvamaal on ka oma üllatuskivi, mis Kolu mõisa kabeli tugipiilarites läheneb oma võimsuselt Kaarma dolomiidile. Sama kivi on kasutatud Türi kiriku torni (XIX saj) sokli ehitamiseks ning arvatavasti ka mujal. Kahjuks ei selgunud selle vägeva kivi paemurruline kuuluvus.
Vasalemma ümbrusest murtud marmorilaadne valkjashall kuni tumehall jämedakristalliline lubjakivi, mille kasutusaeg ulatub XIII–XX sajandini, on kindlasti üks Eesti esinduspae liikidest.
Seda kivi leiab nii ehitiste välisseintes küll murtult, saetult ja klombitult kui ka portaalides, karniisides, avapiiretes, lukukivides ja aiapostides. Siseviimistluses on kasutatud seda kaunist kivi poleeritult seinte katteks, kaminateks jm.
Kõige laiemat kasutamist on Vasalemma marmor leidnud ristikivina. Eestis polegi vist Vasalemma kivist ristita kalmistut. Harjumaal aga on enamik paeriste sellest kivist. Ristitööstuse hiilgeaeg oli XIX sajandi keskpaigast kuni möödunud sajandi keskpaigani. Üks ilusamaid Vasalemma ristide kollektsioone on Vilivalla vanal kalmistul, kus eriaegseid ja -tüübilisi riste on sadakond.
Võsast puhtal ja niidetud rohumaaga kalmistul on ristid palju paremini säilinud kui halvasti hoolitsetud kalmistul. Näiteks Harju-Risti vanal kalmistul on võssa uppunud ristidest pooled lagunenud. Hoopis kõhe hakkab aga kultuurimälestiseks tunnistatud Harju-Risti EAÕ kalmistu jäänustele sattudes, kus prügimäe alt on näha vaid kümmekond purustatud Vasalemma kivist risti.
Harjumaa idaosas omandab Vasalemma kiviga võrdse tähtsuse veel üks Eesti esindupae liikide hulka kuuluv kivi – Lasnamäe lademe ehituskivi, mida on kasutatud, Jõelähtmel, Kostiveres ja Valklas.
|
OSCAR-2019
|
||
Eelmise aasta lõpus läks uuel koalitsioonil väga kiireks raha leidmisega lubaduste finantseerimiseks, millest kõige kallim on 1. jaanuaril 2018 jõustuv progresseeruv kuni 500-eurone tulumaksuvaba miinimum.
Selle eesmärgi nimel on juba kiirkorras jõustunud erinevad aktsiisimäärad, millest näiteks lahja alkoholi aktsiisitõus on õiguskantsleri vedamisel jõudmas riigikohtusse. Samuti peavad eraisikud juba 2017. aastast leppima erinevate piirangutega tulust mahaarvamiste osas.
Samas 2016. aasta sügisel koalitsioonil kavas olnud ettevõtteid puudutavate tulumaksumuudatuste menetlemine lükati edasi, ennekõike ebapiisava ettevalmistuse tõttu. Tänavu kevadeks on selgust mõnevõrra rohkem. Järgnevalt on toodud lühikokkuvõte, mida uut on 2017–2018 aastal veel oodata.
Laiendatakse avalikult kättesaadavate andmete ringi – maksuhalduri veebilehel avalikustatakse töötamise registri andmetel iga ettevõtte kohta töötajate arv ning kvartalis deklareeritud käibemaksusumma.
Määratletakse täpsemalt maksuhalduri õigused vaatluse läbiviimisel siis, kui vaadeldakse vallasasja (nt sõiduauto), mis asub vaatluse hetkel väljaspool maksukohustuslase majandustegevuse asukohta, ja kui vaadeldakse vara, mis on kolmanda isiku omandis või valduses.
Maksuvõla ajatamine muutub senisest paindlikumaks, st taotleda saab ka teadaoleva eesseisva tähtajaga maksukohustuse ajatamist – see lihtsustab ettevõtjale maksuvõla ajatamise administreerimist. Samas tekib maksuhalduril õigus tühistada maksuvõla tasumise ajatamine olukorras, kui maksudeklaratsioonid jäetakse tähtaegselt esitamata.
Sideettevõtjatel tekib kohustus maksuhalduri nõudmisel edastada teavet maksumaksja sideteenuste eest esitatud arvete kohta.
Täienduste kohaselt alustatakse automaatset teabevahetust maksuhalduri siduvate eelotsuste ning suurkontserne puudutava riikidepõhise aruandluse osas.
Alates 1. jaanuarist 2012 äriühingutele väljastatud eelotsuste infot hakatakse vahetama nende riikide maksuhalduritega, millega Eestil on sõlmitud maksuleping (esmane andmete edastamine 2017. aasta lõpuks).
Riikidepõhise aruandlusega (CbCR – country by country reporting) pannakse üle 750 miljoni euro konsolideeritud aastakäivet teenivatele suurkontsernidele kohustus esitada maksuhaldurile igal aastal kontserniülene aruanne tulumaksukohustuse, kasumi, osa- või aktsiakapitali, materiaalse vara, tegevusalade ja töötajate kohta. Aruandekohustuslik üksus on üldreeglina kontserni emaettevõte või muu kontserni määratud aruandekohustuslik üksus. Eestis esitab selline üksus maksuhaldurile riikidepõhise aruande 2016 majandusaastat puudutavate andmete kohta hiljemalt 2017. aasta lõpuks.
Rahandusministeerium on algatanud eelnõu, mille eesmärk on muuta osalusoptsioonide maksuvabastust paindlikumaks, samuti luua tööandjale maksusoodustus olukorras, kus töötajad peavad tööülesandeid täitma elukohast eemal viibides. Eelnõu jõustumise tähtaeg on 1. juulil 2017.
Optsiooni alusvara muutumise korral arvestatakse nimetatud tähtaega esialgse optsiooni andmisest arvates.
Vähemalt kolmeaastase optsioonilepingu korral saab ettevõtte varasema täieliku müügi hetkeks väljateenitud optsioonid realiseerida maksuvabalt.
Võimalike pettuste vältimiseks tuleb edaspidi sõlmitud optsioonilepingud edastada maksuhaldurile (v.a notariaalselt või digitaalselt allkirjastatud optsioonilepingud).
Eelnõu võimaldab tööandjal katta töötajate majutuskulud eeldusel, et majutus on vajalik ettevõtluseks, kulud ei ületa seadusega kehtestatud piirmäärasid, töötaja elukoht on vähemalt 50 km kaugusel töökoha asula piirist ja tal ei ole oma tööpiirkonnas eluaset.
Lisaks ei käsitleta tööandja kulutusi töötajate transpordile erisoodustusena, kui transport on korraldatud M2- või M3-kategooria sõidukiga (buss).
Tööandja võib edaspidi hüvitada töötajale maksuvabalt transpordikulud samadel tingimustel (töötaja elukoht vähemalt 50 km kaugusel töökoha asula piirist ning seotud tööandja ettevõtlusvajadustega).
Valitsus otsustas 16. märtsi 2017 istungil heaks kiita rahandusministeeriumi eelnõu, mille eesmärk on lihtsustada ettevõtete sõiduautode eratarbeks kasutamise maksustamist. Eelnõu jõustumise tähtaeg on 1. jaanuar 2018.
Üheaegselt nii ettevõtluses kui ka eraotstarbel kasutatavate sõiduautode kohta ei saa edaspidi enam sõidupäevikut pidada
Uue süsteemi järgi on maksukohustus praeguse erisoodustuse fikseeritud määraga võrreldes madalam keskmise ning väiksema võimsusega autode puhul. Need moodustavad ettevõtte sõiduautodest ligikaudu 70%. Sõiduautode puhul, mis on vanemad kui viis aastat, kehtestatakse erisoodustuse hinnaks 75% kilovatipõhise arvestuse alusel arvutatud maksubaasist.
Rahandusministeerium on avalikustanud töödokumendi, millega on valitsusele tehtud ettepanekuid, millistel tingimustel muuta tulumaksuseadust, et motiveerida ülekapitaliseeritud äriühinguid regulaarselt kasumit jaotama ja kuidas piirata kasumi laenudena välja viimist.
Pärast valitsuse otsuseid valmistab rahandusministeerium ette seaduse eelnõu(d), eesmärgiga jõustada muudatused alates 1. jaanuarist 2018.
Esialgne ettepanek on rakendada 14% soodusmäära kasumi osale, mis ei ületa ettevõtte eelneva kolme aasta Eestis maksustamisele kuulunud jaotatud kasumi keskmist (st vabastusmeetodi alusel mittemaksustatavat kasumit ei võeta soodusmäära arvestusse). Esialgu on aga ebaselge, kas esimene aasta, mis läheks keskmise arvestusse, saab olema 2017 või 2018.
Selleks, et minimiseerida „dividendipalga“ maksmist, on tehtud ettepanek 14% soodusmäära rakendumisel maksustada residendist/mitteresidendist füüsilistele isikutele väljamakstavaid dividende täiendava 7%-lise tulumaksumääraga. Tehniliselt toimuks see läbi tulumaksu kinnipidamise, mis jätaks efektiivse tulumaksumäära residendist füüsiliste isikute tasandil samaks. Mitteresidendist füüsilistele isikutele võib tulumaksu kinnipidamine 7% ulatuses sõltuvalt riigist kasulikuks (mahaarvatavaks) osutuda, kui neil asukohariigis vabastusmeetodit ei rakendu. Standardse 20%-lise ettevõtte tulumaksumäära rakendumisel kellelegi täiendavat kinnipeetavat tulumaksu ei rakendata.
Nimetatud eesmärgil peetakse esialgu kõige otstarbekamaks nn panditulumaksu rakendumist, mida makstakse 20% ettevõtte tulumaksumääraga n-ö tagatiseks, kui äriühingu poolt antud laenude kogusumma ületab ema- ja sidusettevõttele antud laenude piirmäära (st ülevalt alla laenamist ei piirata). Maksuvaba piirmäär võrdub laenuandja kapitali tehtud (rahalised/mitterahalised) sissemaksete ja laenuandja poolt võetud laenude summaga kokku.
Kui laen tagastatakse ettenähtud perioodi (praeguse plaani järgi kaks aastat) jooksul, siis tagastatakse makstud panditulumaks maksumaksja ettemaksukontole.
Kui laenu selle perioodi jooksul ei tagastata, siis muutub nn panditulumaks lõplikuks kuluks, mida riigilt tagasi küsida ei saa.
|
OSCAR-2019
|
||
Krüptoraha on nii uus asi, et raamatupidamisreeglites nende kohta regulatsioon puudub. Samuti puudub ka ühine arvamus spetsialistide seas, kuidas peaks neid kajastama.
Kuna Eesti investorid on mõistnud, et kasulik on enamusi investeeringuid ettevõttes hoida ja vastavalt on ka päris mitmed soetanud oma investeerimisettevõttesse mõned coinid, siis on Eestis tänaseks ka päris palju raamatupidajaid, kes just praegu pead murravad – kuhu ja kuidas need krüptorahad bilansis ikkagi liigitada??
- ei ole „rahalähend“ (raha ekvivalent), kuna selle definitsioon ütleb väga rangelt, et puudub oluline turuväärtuse muutmise risk (mis kahtlemata ei ole krüptoraha puhul võimalik);
- ei ole „nõuded“ – kuna puudub lepinguline nõue konkreetse isiku vastu saamaks raha või muid varasid;
- ei ole „muud finantsvarad“ – krüptoraha ei ole aktsiatega sarnane, ei ole seotud teise ettevõtte omakapitaliga, ei ole tuletisinstrumentidega sarnane – ei ole lepingulist vahetusõigust, ei ole võlakirjadega sarnane ja jällegi ei ole lepingulist nõudeõigust;
Mis on raha? SME IFRS terminite sõnastik defineerib raha kui „sularaha ja nõudmiseni hoiused“. Ehk, erinevalt USA-s kasutatavale „raha“ definitsioonile ei ole siin sõnagi, et keegi peaks raha tagama või juriidiliselt jõustama.
RTJ 3 p.5. - finantsinstrument on leping, mille tulemusena tekib ühele ettevõttele finantsvara ja teisele ettevõttele finantskohustis või omakapitaliinstrument.
RTJ p.94 ütleb, et kõik välisvaluutas fikseeritud rahalised varad hinnatakse aruandekuupäeval ümber vastavalt kehtivale valuutakursile. Ümberhindlusel tekkinud valuutakursside vahesid kajastatakse kasumiaruandes valuutakursi kasumi/kahjumina.
+ Sisult on minu meelest krüptoraha just rahaga kõige sarnasem – virtuaalne, oma tarbimisväärtust ei oma, tagamata, ainult kokkuleppeline turuväärtus. Ja vähemalt Bitcoini saab maksevahendina ka kasutada. Eesti Maksuametisse on laekunud isegi päringuid, et kuidas Bitcoinis makstud töötasult makse arvestada.
+ On olemas Euroopa Kohtu otsus, mis ütleb, et krüptorahade ost ja müük on käibemaksust vabastatud (erinevalt enamusest muudest varadest, sh varud ja immateriaalne vara) ja just analoogia tõttu valuutatehingutega.
Otsus käsitleb küll krüptorahaga tehtud tehingute maksustamist, aga jutt oli veidi pikem ja üldisem. Seega võib seda argumendina arvestada.
Käibemaksust on vabastatud virtuaalse valuuta vahetamine traditsioonilise valuuta vastu ja vastupidi, sarnaselt traditsiooniliste valuutade vahetustehingutele.
+ saaks kasutada analoogiat Forexi (valuutaturu) tehingutega, mis teeb valdkonna loogiliseks. Krüptorahasid võiks ju isegi võrrelda mõningate väga volatiilsete eksootiliste valuutadega.
– Juristid saaksid selle variandi peale tõenäoliselt päris pahaseks. Raha on klassikalises mõistes ikkagi rangelt reguleeritud ja keskpankade poolt juhitud.
RTJ 4 p.19 ütleb, et varusid kajastatakse soetusmaksumuses või netorealiseerimisväärtuses, sõltuvalt sellest, kumb on madalam. Börsil või muul reguleeritud turul kaubeldavate varude (nt vili, nafta) vahendajad ja maaklerid kajastavad varusid õiglases väärtuses miinus müügikulutused, muutustega läbi kasumiaruande.
Ilmselgelt krüptoraha ei sobi selle kõige levinuma varude liigi alla (äritegevuse osa ja soetusmaksumus), küll võib aga kaaluda analoogiat kaubeldavate varadega ja õiglast väärtust.
Oluline märkus: kui valida varudena kajastamine õiglases väärtuses, siis peab tegema vähemalt väike-ettevõtja aruande. Mikroettevõtja aruandes ei saa õiglast väärtust kasutada.
- kuna tegemist on müügiootel/kaubeldava varaga, siis näidata seda varude real ning kasutades analoogiat kaupvaradega, kajastada seda õiglases väärtuses läbi kasumiaruande.
Mis on immateriaalne vara ja immateriaalne põhivara? RTJ 5 p.6 ütleb, et immateriaalsed varad on füüsilise vormita, teistest varadest eristatavad mitterahalised varad.
Immateriaalsed põhivarad on immateriaalsed varad, mida ettevõte kavatseb kasutada pikema perioodi jooksul kui üks aasta. Immateriaalse põhivarana kajastatakse vaid ettevõtte tegevuseks vajalikke varasid, millest eeldatakse tulevikus tulu teenimist. SME IFRS terminite sõnastik - eristatav mitterahaline vara, millel puudub füüsiline vorm. Selline vara on eristatav, kui:
- see on kas eraldatav, mis tähendab, et seda saab kas eraldi või koos sellega seotud lepingu, vara või kohustisega ettevõttest eraldada ning müüa, üle anda, litsentsi alusel kasutada anda, välja rentida või vahetada, või
- see tuleneb lepingulistest või muudest juriidilistest õigustest, olenemata sellest, kas neid õigusi saab üle anda või eraldada ettevõttest või ettevõtte muudest õigustest ja kohustustest.
RTJ 5 p.44 ütleb, et immateriaalseid põhivarasid kajastatakse bilansis nende soetusmaksumuses, millest on maha arvatud akumuleeritud kulum ja võimalikud väärtuse langusest tulenevad allahindlused.
Ei, kuna seda ei kasutata ettevõtte põhitegevuseks ning kajastamismeetod samuti ei sobi – amortiseeritav soetusmaksumus.
IAS 8 p 10-12 ja SME IFRS p.10.4 lubavad konkreetsete reeglite puudumisel juhtkonnal kasutada oma hinnangut tehingu liigitamiseks. Tulemus peab olema asjakohane ja usaldusväärne.
Igal juhul on tegemist käibevaraga ning igati korrektne paistab põhimõte kajastada õiglases väärtuses läbi kasumiaruande.
Sõelale jäi tegelikult vaid kaks varianti – raha ja varud, mõlemal on oma plussid ja miinused ning päris ei klapi kummagi variandiga.
Vali, kumb tundub sulle õigem ja tuleks kirjuta viide arvestuspõhimõtetesse, et vastaval real on kajastatud ka krüptorahad ja õiglases väärtuses.
|
OSCAR-2019
|
||
Kuidas hobused oma värvuse saavad. Ingrid Roht « Värvused « Eesti hobune « Eesti Hobune - Sinu hobune
Valge, albiino, hall, hiirjas, kõrb, raudjas….. ja heledalakaline hiirjas. Värvivalik hobuste hulgas on tohutult suur. Aga kuidas need värvused tekivad?
Nagu kõigi elusolendite puhul, on ka hobustel kõik omadused määratud geneetilise koodiga. Katsun teha lihtsustatud selgituse sellest, kuidas üks või teine geen hobuse värvuse esile kutsub. Erilist huvi peaks see lühiülevaade pakkuma Eesti tõugu hobuste omanikele, sest Eesti hobune omab eriti rikast värvivalikut, mistõttu üks huvitavamaid asju nende aretuses on oodatava varsa värvuse ennustamine.
Selleks, et aru saada iga värvuse geenikoodist, tuleb esmalt vaadata iga üksikgeeni mõju ja avaldumist.
Geenid on rakkudes alati paaridena, mis kannavad endas sarnast, kuid alati sugugi mitte identset informatsiooni. Seda geenipaari nimetatakse alleelideks. Erinevate omadustega alleele tähistatakse lihtsustatult erinevate tähtedega. Sarnaste omadustega alleelid on tähistatud sama tähega, kuid selliste omadustega alleeli, mis domineerib teise üle, tähistatakse suure tähega ja allajäävat ehk varjatud omadustega alleeli väikese tähega.
Ehk siis näiteks A tähega tähistame inimestel sirgeid musti juukseid ja a tähega lokkis musti juukseid. Seega lokkis mustad juuksed avalduvad vaid siis, kui geenipaaris on mõlemad väikesed a tähed, sest kasvõi ühe suure A olemasolul jääb peale sirge juus.
Niiviisi on rakkudes miljonid geenipaarid, mis määravad erinevaid omadusi. Värvigeenid on vaid väikene osa sellest.
Esimesena vaatleme kahte sellist värvigeeni, mille olemasolul on võimalik vaid üks värv ja on kergesti identifitseeritav, kuid varjab muid värve kandvad geenid.
Valgeks (white ja ka vahel albino) nimetatakse hobust, kel puudub nahal pigment, ehk siis nahk on roosa, kogu karvkate valge ning silmad enamikel juhtudel pruunid (harva esineb ka sinine).
Sellist värvust kutsub esile domineeriv geen W. Hobune on juba sündides valge ning säilitab oma värvuse läbi elu. Selline värvus on siiski haruldane (aetakse tihti segamini helekollase, meil enamasti albiinoks nimetatava – ingl. Cremello värvi hobusega).
Kõik hobused, kes ei ole valged, kannavad geenipaari ww ning seega kandub värvus edasi vaid varjatud kujul.
Halli (grey) värvust tekitab geen, mida tähistatakse G tähega. G geen tekitab olukorra, kus ükskõik milline karvkatte värvus muutub hobuse vananedes halliks. Nähtus on põhimõtteliselt sarnane inimese juuste halliks muutumisega.
Hall hobune võib sündida ükskõik millise mittehalli karvkattega. Erinevus valgest ilmneb ka selles, et hallil hobusel on alati nahal pigment, ehk siis kunagi ei ole roosa karvkatte alune nahk. Esimesed tõendid G geeni olemasolust ilmnevad silmade ümbruses. Hallid karvad silmade ümber annavad alust arvata, et hobune kannab G alleeli ja muutub vanemaks saades halliks. Protsess on erinevatel hobustel erineva kiirusega. Ajapikku seguneb hobuse karvkate üha enam hallide karvadega, kuni lõpuks esineb vaid hall.
Hallil hobusel peab vähemalt üks vanematest olema hall, vastasel juhul võite kahelda märgitud vanemate õigsuses. Halli hobuse geneetiline kood G (ülejäänu võib olla mistahes muu, aga see ei avaldu).
Kui hobune pole valge ega hall, siis saab määrata järgmisi värvust mõjutavaid geene. Esimene neist on musta värvust tekitav geen E.
Dominantalleel E geenis E kutsub esile musta (black) värvuse karvkattes ja nahal. Geenipaari teine alleel e lubab musta värvust nahale, kuid mitte karvkattele. Seega kõik hobused, kes kannavad geenipaari ee, on värvuselt raudjad (maksa karva kuni heledama lakaga heleraudjad – kahjuks ei osata nende värvuste variatsioonide tekkimist veel lihtsalt geenidega seletada). Näiteks kui raudja hobuse geenikood on ww gg ee (aa CC dd toto), siis kahe sellise hobuse paaritamisel ei saa varss olla kunagi must, hall ega valge.
Geen A kutsub esile musta keha karvkatte esinemise pruunina. Ehk siis kui musta värvi hobusel, kellel esineb geen E ja samas ka geen A, avaldub värvus, kus lakk ja jalad jäävad mustaks, kuid kehakarvad on pruunid ehk siis hobune on kõrb. Tavalise kõrvi geenikood on EeA ning tumekõrvi ehk mustjaskõrvi geenikood on EA (EEA).
Kui põhivärvuste tekkimine on lahti seletatud, saab liikuda erinevate nn värvianomaaliate juurde. On olemas mitu geeni, mis tekitavad pruuni ja musta värvi “lahustumist” ehk siis pigmendi vähenemist või muutumist. Tulemuseks on kõikvõimalikud erinevad värvivormid nagu võik, kollane, albiino, hiirjas ja ka igasugused kirjud. Eraldi geeniga määratakse ära märgiste tekkimine.
Geen C on olemuselt keerukas ning tema erinevad alleelid kutsuvad esile erinevaid värvipigmendi muutusi karvkattes ja nahal. Kui hobusel esineb geeni paar C ehk alleelid CC, siis hobuse karv värvipigment säilib ning seega ei esine geenidega määratud värvuse muutust.
Võik (buckskin) tekib juhul kui kõrvi hobuse geenikoodis on alleelid C Ccr. Ccr üksikuna esinedes tekitab olukorra, kus pruun karvapigment muutub kollaseks, kuid must jääb puutumata. Võigi hobuse geenikood on wwggEeACCcrddtoto.
Kollane (valge jõhvkarvaga - palomino) tekib juhul kui raudja hobuse geenikoodi satub C Ccr. Kuna raudjal hobusel on kõik karvad pruunid, siis saavad nad kõik ka pigmendi muutuse. Laka ja saba karvad aga ei muutu kollaseks, vaid kaotavad veelgi enam pigmenti ning tulemuseks on valge. Kollase hobuse geenikood on ww gg ee(aa)C Ccr dd toto.
Albiino (cremello) täielikku vormi tegelikkuses hobustel ei esine, kuid eesti keeles nimetatakse antud hobuseid just nii. Värvus tekib juhul, kui geenipaari mõlemad alleelid on Ccr Ccr. Selline hobune kaotab täielikult pigmendi oma karvalt ja nahalt. Karv on väga hele kreemikaskollane, nahk roosa ja silmad sinised. Selline värv saadakse enamasti võikude ja kollaste hobuste paaritamisel omavahel, kuid võib esineda ka siis, kui üks vanemateks on must, kes varjatult kannab Ccr geeni.
Albiino geenikoodis saab määrata vaid CcrCcr olemasolu. Albiino hobuse järeltulijad omavad alati vähemalt ühte Ccr geeni, mistõttu ei ole võimalik saada kõrbi ega raudjat järglast.
Seda geeni on raske määrata ning tihti aetakse segamini Ccr alleeliga. Suurim erinevus seisneb selles, et D mõjutab nii pruuni kui musta värvust, kuid jätab puutumata jõhvkarvad ja jalgade alumised osad. Tulemuseks on väga huvitavad värvid.
Kui raudja hobuse geenikoodis on D, siis on tulemuseks kas pleekinud roosakaspruun (buckskin dun), kollakaspunane (red dun) või ka kollane hobune. Samuti tekitab D geen tumedat triipu seljale ja muid tumedaid märgiseid.
Kahe D alleeli kokkusattumine (DD) aga ei tekita täielikku pigmendipuudust nagu kahe Ccr alleeli kokkusattumisel (CcrCcr). Samas on aga võimalik, et samaaegselt esinevad Ccr ja D alleel. Seda on vaatluse põhjal pea võimatu öelda ning selle määramiseks tuleb teha geneetilised testid. Vaadeldes aga eesti tõugu hobuseid, siis on vägagi võimalik et paljudel neist esineb nii D kui Ccr geen. See seletaks veel paljusid kummalisi värvuseid nagu näiteks on valgelakaline hiirjas.
To on ainus valgeid märgiseid tekitav geen, mida on suudetud siiani kindlalt määratleda. To määrab ära valged ilma pigmendita roosal nahal paiknevad laigud hobuse kehal. Need võivad ilmneda kõiki värvi hobustel.
Hobustel esineb veel erinevaid vorme värvides, nagu näiteks Appalloosadel täpiline, morapea jm. Kuid neid värvilaike tekitavad geenid ei ole kindlalt määratud. Samuti on geneetiliselt määratud märgised ja üksikud laigud.
Järglaste võimalikke värvusi paika pannes tuleb arvestada kõiki kombinatsioone, mida igast geenipaaris võib tekkida. Näiteks Aa ja Aa võivad kokku anda 1/4 juhtudest AA, 1/4 juhtudes aa ja pooltel juhtudest Aa. Seega 3/4 juhtudest on tulemuseks värv, mida määrab A, sest see on domineeriv.
Geneetikamaailm on huvitav, kuid väga keeruline. Loodetavasti ei pahanda teadlased sellist lihtsustatud kirjatükki lugema sattudes. Samas loodan et hobuseomanikud leiavad siit huvitavat materjali, mis toob veidigi lähemale hobuste värvide müstika.
|
OSCAR-2019
|
||
Märtsis kasvas uute autode müük Eestis 60 protsenti võrreldes eelmise aasta sama kuuga. Kokku müüdi 2881 uut autot. Enim müüdi taas Toyotaid, kokku 374. Teisel kohal oli Honda 275 uue autoga ja kolmandal Citroen 198ga.
Silberauto müüs märtis 87 Mercedes-Benzi (kasv võrreldes eelmise aasta märtsiga 142%), 19 Chrysleri (90%), 15 Jeepi (200%), 6 Dodge'i (eelmisel aastal ei müüdud ühtegi), 80 Mitsubishit (186%).
Kuidas hindab Silberauto enda müügitulemusi sellise automüügi kasvu taustal? Kas sellist kasvu võiks nimetada autoostubuumiks eestlaste seas?
Silberauto jaoks oli tegemist ühe edukaima kuuga oma ajaloo jooksul. Mercedes-Benzi sõiduautod püstitasid rekordi ning teised margid ületasid samuti eelmise aasta müüki päris hoomatavalt. Seega võime möödunud kuud väga edukaks hinnata.
Autoostubuumiks ma seda ei nimetaks. Pigem on tegemist mitmete asjaolude kokkulangemisega. Esiteks saabus kevad varem ning inimesed külastasid rohkem autosalonge. Teisalt kindlasti paljude uute autode turuletulek Eestis. Silberautol üksi tuli müügile juba 4 uut mudelit.
Kuna ka Silberauto poolt müüdavate autode müük kasvas võrreldes aastataguse ajaga, siis kas peate tulemust väga edukaks või oli selline kasv oodatav?
Tulemus oli ootusepärane, sest uued mudelid saabusid suhteliselt plaanipäraselt, mis lasi meil turundustegevust edukalt planeerida ja ellu viia.
Kasv kindlasti jätkub, sest meil tulid turule just uus C-klass ja Chrysler Sebring ning Mitsubishi Outlander. Kõik enda markide menumudelid. Lisaks jõuavad turule kaks uut Dodge'i mudelit - Nitro ja Avenger, milledest just viimaselt ootame head müügitulemust. Seega kõik eeldused positiivsele müügile on olemas. Silberauto avas viimaste kuude jooksul 3 uut esindust üle Eesti, viimase just eelmisel nädalal Viljandis. Seega oleme läinud oma klientidele aina lähemale, mis suurendab kindlasti meie konkurentsi Eesti erinevates regioonides.
Silberautol on tänu väga suurele mudelivalikule väga hea positsioon eri segmentides, mis annab meile väga hea konkurentsivõime ükskõik, millise konkurendiga end võrdleme. Uued esindused suurendavad samuti meie konkurentsivõimet.
Arenguruumi on kindlasti. Kuna klientide nõudmised teenindusele kasvavad iga päev, siis pöörame aina suuremat rõhku teeninduste arendustele, et kliendid saaksid efektiivselt ja mugavalt teenindatud. Lisaks koolitame pidevalt oma müügivõrku, et Silberautol oleksid parimad kliendinõustajad.
Ppraegu käivad kõnelused nii Eesti kui Läti valitsusega SASi osaluse suurendamiseks lennufirmades, et saada enamusosalust.
Eesti hakkab Ukrainaga tollinduses koostööd tegema, millega peaks kiirenema ja lihtsustuma Eesti ettevõtete kaupade jõudmine sealsele turule.
Majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts kohtus täna Ukraina asepeaministri Sergei Tigipkoga.
Kohtumisel arutati lisaks tollialasele koostööle Eesti-Ukraina koostöövõimalusi erinevates majandusvaldkondades. Ukraina pool oli huvitatud Eesti kogemustest infotehnoloogia rakendamisel ettevõtjate halduskoormuse vähendamiseks, e-riigi loomisel, bürokraatia vähendamisel ning majandustegevuse elektroonse haldussüsteemi korraldamisel.
Rail Balticat pidi kulgev reisijatevedu pole bussiveoga võrreldes majanduslikult kasulik ega jätkusuutlik, rääkis Lux Express Estonia juht Hannes Saarpuu tänasel transpordi ja turismi konverentsil "Aken Euroopasse."
Saarpuu märkis, et näeb rahvusvahelise bussitranspordi tulevikku Balti riikides helgena. Lux Expressi jaoks on viimased kaks-kolm aastat olnud väga edukad, kasvanud on nii veomahud, käive kui ka kasum. "On aga okas hinges, meie sõidame ja kasvame, kuid räägitakse kogu aeg Rail Balticast," viskas Saarpuu nalja, näidates seinale pilti bussist, mille küljel ilutses kiri Rail Baltica.
Inimesi ei huvita riigi ega ettevõtete poolt välja arendatud ühistranspordilahendused, sest nad tahavad lihtsalt võimalikult kiiresti ja odavalt punktist A punkti B jõuda, väitis Saarpuu.
Rongid ja bussid on seejuures suhteliselt sarnase konkurentsivõimega. Sõltuvalt liinist võidab rongi kasutaja ajas vaid 20-40%. Rongi keskmine kiirus kipub Saksamaal ja Soomes olema 100 km tunnis. Lux Expressi bussi keskmine kiirus on 75 km tunnis. Lennutransport on kahtlemata kiirem, kuid reeglina läheb seal palju aega lennuväljalt kesklinna ja kesklinnast tagasi lennuväljale jõudmiseks, rääkis Saarpuu.
Kulutasemelt hakkab lennureis lähenema rongisõidule, seega on lennukite konkurentsivõime selgelt paranenud.
Rongiühendus pole küll see, mis Eesti ühendust Euroopaga parandaks. Seda saab teha vaid lennutransport, leidis Saarpuu. Viimastel aastatel on bussitransport orienteerunud ümber lühikestele ehk 300-500 kilomeetristele liinidele. Pikad liinid on suletud ja need on jäänud lennukitele.
Marsruudil Tallinn-Riia on teisijate arv kasvanud viie aastaga 40 000 inimeselt 120 000 reisijani aastas. See tähendab 17 väljumist päevas, kus aasta keskmine on 20 reisijat väljumise kohta ning 340 reisijat päeva kohta.
"Minu isiklik prognoos on, et Rail Baltica võib turust võtta maksimaalselt 25% ehk kuni 650 inimest päevas. See tähendaks rongidele 5-6 väljumist päevas," selgitas Saarpuu. Lux Expressi turuosa on praegu 13%.
"Rail baltica pole kindlasti kommertsalustel võimalik," kommenteeris ta. "Kokkuvõtteks ütleks mina, võibolla on see natuke enesekeskne, kuid rong on kui helesinine unistus."
"See on väärarusaam, et asetame selle, mida näeme euroopas, suhteliselt jäigalt Balti riikide konteksti," ütles Saarpuu. "Minu meelest ei ole näha seda väärtust, mis sellest rongiühendusest võiks tulla. Tänastes tingimustes on Balti riike läbiv reisirong konkurentsivõimetu." Bussiliikluse tulevik on tema sõnul aga helge, sest isiklike sõiduautode kasutamine näiteks Tallinna ja Riia vahelisel marsruudil väheneb ning Vene turistide arv kasvab.
|
OSCAR-2019
|
||
Nad on pühendunud oma tulevikule. Mida ütleb su tähtkuju su rahaasjade kohta. Oled lootusetult romantiline ja usud headusse. Amburi tähemärgis sündinud inimesed otsivad pidevalt elus uusi väljakutseid. a=D b=B c=A d=C Sa oled armastatud ja sinuga ollakse meeledi koos. Teatakse, et Skorpion on järeleandmatu, taiplik ja manipuleeriv. Et mitte valesti öelda, ei ütle sa tihti midagi. Kiirlaen 18 aastastele; annan laenu ilma tagatiseta. Kui sa kunagi mõista ei anna, mida sa tegelikult soovid ja mõtled, võivad poisid sind kergesti pealiskaudselt võtta. Ajakirjast "Girl" Skorpioni jaoks tähendab armastuse avaldamine seda, et ta kaitseb oma partnerit kõiges. Siis lahkud stseene tegemata, kuid oled kindlaltotsustanud temaga rohkem mitte kohtuda. Mõned Amburid on aga püsimatud ja pole ühe inimesega kaua aega koos. Aga kui see aeg käes on, ilmub ta koos paari sõbraga, keda sa ei tunne ja kes sinust eriti välja ei tee. Niikaua kui poisid sinu tahtmise järgi käituvad, ei ole mingeid probleeme. Peamine, mida Kaljukitsed kardavad, on see, et armastus juhib nad kogemata valele teele.Allikas: yourtango.com TOP UUDISED. Sa lased end sageli "jalamatina" kasutada. Aus inimene kes annab laenu; estravel reisilaen. Sestkui ta ka puupea on, ei lase sa oma õhtut ära rikkuda ja flirdid teistega. Mõne aja pärast rahuned küll taas. Ootad rõõmsal meelel pidu, millest ka sinu sõber osa võtab. Sa näitad harva välja, mida sa tõeliselt tunned.
. Poisid, kes sinu vaateid ei jaga, on rumalad. Kui oled aga Skorpioni silmis tema heas nimekirjas, siis on ta sinu vastu ülimalt hooliv ja kaitseb sind alati kõiksuguste ohtude eest.Kui Ambur ütleb, et armastab sind, mõtleb ta, et on teie suhtes aktiivne osapool. Kaljukitsed seavad oma elus karjääri esikohale ja seetõttu kipub nende armuelu olema pisut kaootiline. Sul on palju tuttavaid, aga vähe õiged sõpru. Aga oh häda, kui see nii ei ole! Sa lähed endast välja ja norid tüli. Võta end veidi kokku ja näita, et sinagi võid vahel "hapu" ja raevunud olla. Seisad kahe jalaga tugevalt maa peal. Sõber unustas su sünnipäeva.
. Sind tundma õppides arvatakse, et oled hea suhtleja ja avatud, kuid teisest küljest ei näita sa oma tõelisi tundeid välja, vaid hoiad need sügaval eneses. Sa mõistad selgelt ja asjalikult põhjendada, miks ja millal sulle miski kohane ei ole. Kui sulle midagi ei sobi, ei tule sa kätega kallale, vaid põhjendad oma mõtteid selgelt ja asjalikult.Võiksid vahel temperamentsem olla.
Sa ei karda näidata, mida sa tõeliselt soovid, kas siis vihastud või rõõmustad. Aga mõtle ka sellele, et ükski poiss ei talu seda kaua, kui teda iga päev vaasi või mõne raamatuga visatakse. Sa ei näita küll just alati oma tundeid välja, aga kui see sinu jaoks tähtis on, ei jäta sa oma arvamust vaid enese teada. Monetti laenud; millised kiirlaenu firmad ei küsi kontoväljavõtet. Ei ole ju mingit mõtet selliste asjade peale vihastuda. Oled kergesti solvuv, ei lase endale märkusi teha, kuid ka ei kaitse end, kui sind halvasti koheldakse
Lingi lepingule leiad ühtlasi ka e-mailist, mis saadeti Sulle lepingu sõlmimisel. Ennetähtaegne tagastamine Laenu võib tagastada ka enne lepingu lõpptähtaega. Kui konto väljavõte esitatakse mõnest teisest pangast, tuleb konto väljavõte salvestada PDF formaati ning seejärel DigiDoc programmi abil ise digitaalselt allkirjastada. Vajadusel on võimalik taotleda maksepuhkust. Väljavõtte palume saata aadressile finants@cooppank.ee. Isikusamasust saab tuvastada lähimas Coop Panga kontoris või pangapunktis. Selle saab alla laadida oma kodupanga internetipangast. Väikelaen 15000; kiirlaen smsiga. Selleks palume esitada vastavasisuline avaldus lähimas Coop Panga või saata aadressile finants@cooppank.ee. Lepingu muudatuse tasu on leitav hinnakirjast. E-arve saadetakse automaatselt panka, kuhu kanti Sinu laenusumma. Laenutaotlust on võimalik esitada kõigis Coop Pangakontorites, pangapunktides ning meie kodulehel.
. Maksepuhkuse pikkus ja tingimused määratakse kliendi vajadusi ja võimalusi arvesse võttes. Maksekuupäeva muutmine Maksepäeva muutmiseks võta ühendust pangatöötajaga. Laenusumma väljamaksmise eelduseks võib olla isikusamasuse tuvastamine. Laenu tagastamine Esitame igakuiselt e-arve, mille leiad oma kodupanga internetipangast.
Väikelaen 15000; kiirlaen smsiga. Kui näed pikemaajalisi probleeme maksete tasumisel, siis soovitame kindlasti panga poole pöörduda, et üheskoos paindlik lahendus leida. Arve loetakse makstuks, kui see on tasutud korrektse viitenumbriga, mille leiad oma lepingust või e-arvelt. Eralaenud; väikelaenud ID kaardiga. Selleks palume ühendust võtta pangatöötajaga. Tingimusteta laen; Omaraha.ee. Enne lepingu sõlmimist soovitame tutvuda finantsteenuse tingimustega ning vajaduse korral pidada nõu spetsialistiga. Vajadusel palume esitada konto väljavõtte. Kui siiski ei õnnestu lepingut leida, siis palume pöörduda lähimasse Coop Panga kontorisse. Raha laekub laenusaaja arvelduskontole sõltuvalt pangast kas samal või järgneval pangapäeval pärast meiepoolse ülekande teostamist. Makse hilinemisega kaasnevad kulud ning hilinenud maksetelt arvestatakse viivist. Maksegraafiku puhul on igakuised osamaksed kogu laenuperioodile jaotunud võrdselt. Laenud kiirelt; kust on mõistlik laenu võtta. Peale digiallkirjastamist jääb leping kättesaadavaks allkiri.ee keskkonnas, kust saad selle soovi korral ka endale arvutisse alla laadida. Mugavamaks tasumiseks soovitame kindlasti oma kodupangas sõlmida e-arve püsimakse lepingu. Kui konto väljavõte esitatakse Coop Pangast, Swedbankist või SEB-st, peab see olema panga poolt digitaalselt allkirjastatud bdoc formaadis. Makse hilinemisega seotud kulud leiad hinnakirjast. Kui osamakse ei ole maksepäevaks tasutud, saadame SMS-ga meeldetuletuse makse tasumiseks.
|
OSCAR-2019
|
||
Pealinn vestles legendaarse opereti-, ooperi-, muusikali- ja estraaditähe Voldemar Kuslapiga, kes tähistab 24. septembril oma 80. sünnipäeva. Väärikast vanusest hoolimata paneb Kuslapi võimas bariton terve ruumi kajama ja tema silmades särtsub elujõud.
Kasvasin ju pärastsõjaaegsetes kitsastes oludes ja siis polnud eriti kellelgi raadiot, televiisorist rääkimata. Ma arvan, et üks sügavamaid elamusi oli, kui mind pisikese poisina jõuluõhtul kirikusse kaasa võeti. Esiteks juba läbi see lumise metsavahe sõit – sel ajal polnud ju maal veel elektrit. Elektrituledes särav Rõngu kirik oli maapoisile väga võimas elamus, ja kui siis veel orel mängima hakkas, oli see kujuteldamatult kaunis.
Oi ei! Ma ei teadnud seda isegi päris vanana mitte! See tuli päris juhuslikult. Kui töötasin Tõrva kultuurimajas, sai seal osaletud väga paljude ringide töös – solistide ringis, lauldud kvartettides-koorides. Ükskord oli Tõrva kooride päev ja omakandi kuulsus Juhan Simm kutsus mind audirigendiks. Mul oli väike soleerimine ja tema siis ütles, et kuulge, noormees, kas te ei ole mõelnud kunagi laulmist õppida. Ma ei tulnud selle pealegi, et nii raske alaga endale leiba teenida. Loomulikult olen oma otsusega rahul. Praegu leian, et see oli vist ainuõige valik!
Tegin noorena üsna aktiivselt sporti, sai palju suusatatud, ja siis tekkisid väljaravimata bronhiitidest astmaatilised nähud. Siis oli küll raske. Ma imestan siiani, et sain sel perioodil oma raskeimad rollid tehtud. Kuidas ma suutsin! Aga inimene on üllatavalt paljuks suuteline, kui ta end kokku võtab.
Kahtlemist esineb aga isegi tänase päevani, vahel ikka avastad, et see oli ju nii lihtne probleem, kus ma oleks ennast abistada saanud. Miks ma pean laulma kogu kapitaliga, kui võiks laulda protsentidega – ökonoomsemalt.
Väga raske küsimus. Ma ju töötasin aastatel 1964-2010 teatris, nüüd muidugi lepingu alusel. Olen teatriga kokku puutunud juba 54 aastat. Sinna on kogunenud tõesti nii palju eri rolle, et väga raske on ühte neist esile tõsta.
Iga rolliga on raske! Kui on tegemist ikka väga raske rolliga ja kui ta pole päris natuuripärane, siis esineb selliseid meeletuid otsimise, ka ebaõnnestumise momente. Aga kui asi õnnestub, siis on see kujuteldamatu rahuldus. Kõikide rollidega on tulnud ikka üsna palju tööd teha.
On ka selliseid rolle, mis on tulnud kiiresti, aga enamus sünnib ikka läbi suurte kahtluste, otsingute ja ka leidmiste.
Meie eriala puhul on muidugi vaja üle keskmise eeldusi, aga ka väga tugevat tervist ja veel tugevamat närvikava. See on kõikide asjade alus. Musikaalsusest ja paljust muust rääkimata. Ka suur pühendumus, töötegemise oskus ja võime on olulised.
On teil juhtunud ka naljakaid äpardusi, kus olete pidanud laval improviseerima, et keerukast olukorrast välja tulla?
Neid naljakaid juhtumeid on olnud väga palju. Näiteks lugu kahtlematult ühe Eesti kaunima ooperi, Eino Tambergi "Cyrano de Bergeraciga". Bergerac oli tuntud ajalooline persoon – vägev poeet, vägev mõõgakangelane, keda loodus oli õnnistanud vägeva ninaga. Mul oli igavene pirakas plastiliinist nina näkku liimitud ja ükskord keset laulmist kukkus see maha! Mätsisin selle näkku tagasi nii, et ots oli suus. Selliseid asju juhtub ikka – küll kuluvad ära vurrud, küll habe.
Kõik tunded, nii viha kui ka armumine, peavad olema ehtsad! Mul on olnud õnne mängida aastakümnete jooksul koos tõesti väga kaunite, andekate ja väga huvitavate persoonidega.
Mis peaosa! Ma võin õnnelik olla, et sain võimaluse selliste meistritega koos esineda! Ja et Nõmmik üldse andis mulle, noorele inimesele, võimaluse nende väärikate kõrval kaasa rääkida. See oli tore aeg.
Kujutage ette, praegu vist olemegi koos Jüri Makaroviga ainsana elus tervest sellest väga värvikast, huvitavast seltskonnast. See oli Eesti näitlejate koondis. Õppisin sealt ääretult palju.
Paraku unustame me sageli teenimatult vara olulised inimesed, kes on meie kõrval olnud. Selle tõttu olengi nüüd paar-kolm aastat teinud ajakirjale Elukiri n-ö kalmukolumne huvitavamatest kunsti- ja vaimusuurustest, kes on meie kalmistutele maetud. Lähiaegadel ilmub nende lugude põhjal minu kalmisturaamat.
Ma ei käi kalmistutel morbiidsetel põhjustel, vaid huvist inimeste vastu. Väga paljud meie nimekad skulptorid on teinud kalmistutele väljapaistvaid hauaskulptuure.
Kalmistu ei ole sugugi sünge koht. Ma olen kindel, et kes seal tunnikene viibib, on hingelt märksa rikkam. Eesti kalmistukultuur on väga kõrgel tasemel.
Kindlasti Siselinna kalmistut, aga ka Rahumäe on ääretult huvitav, ja Metsakalmistu! Neid kohti on nii palju. Ei taha inimesi vägisi kalmistule viia, aga uskuge, avastamisrõõme on küll ja küll.
Paljude kohta, kellega olen nende elu ajal isiklikult kokku puutunud, tulevad kalmistul käies meelde ühed või teised seigad – milliseid naljakaid lugusid juhtus ja kui huvitavaid töid nad on teinud. Kui käid ikka vaimusuuruste haual – Tammsaare, Kross, Vilde, Heino Eller, Eino Tamberg, Raimond Valgre –, siis tajud, kui palju nad suutsid anda kogu Eesti rahvale ja kaugemalegi.
Ma juba ammu ei silka hommikuti metsa all, see on asendunud kepikõnni, jalutamise, aga ka rattasõiduga maal. Sõbraga oleme ikka kümnekonna kilomeetri pikkuseid ringe teinud – nii tunnised rattasõidud. Terves kehas terve vaim.
Nipp on see, et tuleb teha endaga tööd, vahetevahel ka hääleharjutusi ette võtta. Niisugune püsiv töö aitab ka vormi hoida.
Hiljuti lahvatas suur skandaal WAF kooli hääleseadetehnika teemal – kas tänapäeval osatakse laulu õpetada?
Lauluprofessuur on meil paraku üsna õhuke. Julgen seda öelda. Üldiselt on vokaalpedagoogika üsna peen kunst ja pedagoogiliseks tööks peavad olema väga suured eeldused, kogemused ja võimalus end ka väljaspool täiendada.
Mida arvate tänapäeva muusikatööstusest – olete öelnud, et lavalaudadel on tihti "kunsttähekesed". Kuidas harida kuulajat?
Eks seal on nii tööstust kui ka kunsti. Võib-olla peaks rohkem tähelepanu osutama püsivama väärtusega muusikale, mitte ainult n-ö ühepäevalugudele. Kvaliteeti saab tõsta vaid pühendumisega.
Omal ajal toimusid koolides muusikalektooriumid, väga silmapaistev muusikalektor oli näiteks Jaak Joala ema Helgi Ridamäe.
Mida arvate eesti mehest, kas ta on koduhoidja? Teie olete abikaasaga juba poolsada aastat koos olnud, mis nipiga saab armu värskena hoida?
Eks ikka koduhoidja. Mis mees see on, kes kodu ei hoia. Kooseluks on aga vaja lihtsalt teineteise mõistmist. See on ääretult oluline. Ei oska ega tahagi mingeid nippe anda – rohkem teineteisega arvestamist ja austamist.
Kohuse- ja vastutustunnet, töötegemise tahet. Igaüks õpib ise, ma ei ole vägisi sundinud ega tahtnudki midagi peale pressida.
Nad on kõik omandanud, nii et võin olla õnnelik, et mul on tore pere. Mu pojatütar õpib Taani kuninglikus akadeemias laulmist.
Voldemar Kuslap tähistab 24. septembril kell 16 oma 80. sünnipäeva juubelituuri "Siin on see laul" kontserdiga Estonia kontserdisaalis.
"Seal on kauneid meloodiaid operettidest ja muusikalidest, maailma ja Eesti estraadiklassikast," ütles Voldemar Kuslap. "Olen õnnelik, et mind tulid abistama sellised oma ala meistrid nagu keelpillikvartett Prezioso, Vanemuise juhtsopran Karmen Puis, Eesti akordionistide tipp Henn Rebane ja muidugi asendamatu Urmas Lattikas oma ansambliga."
"Ka väga muusikakauge inimene ei saa minu kohta öelda, et "ta oli estraadilaulja"," lausus Kuslap. "Kolmikkogumik sisaldab kahte DVD-d väga populaarsete ooperi-, opereti- ja muusikaliaariate ja duettidega ning ülevaate minu omaaegsest kontserttegevusest Eesti Raadio estraadiorkestriga. CD plaadil on põhiliselt meeleolumuusika."
Juubelikontserdid toimuvad kolmapäeval, 20. septembril kell 19 Vanemuise kontserdimajas, pühapäeval, 24. septembril kell 16 Estonia kontserdisaalis ja reedel, 29. oktoobril kell 19 Pärnu kontserdimajas.
"Me võime olla õnnelikud, et meil on niisugune keskaegne linn. Uued majakarbid on kõikjal ühesugused, aga vanalinn on haruldane. Peaksime seda märksa enam väärtustama. Samas võiks kõiges olla rohkem läbimõtlemist. Mind pani sügavalt mõtlema endise Tallinna peaarhitekti Dmitri Brunsi hiljutine väga tark ja läbimõeldud artikkel – tõesti, kui palju küsitavaid jubedaid kaste on ehitatud. Määrav ei peaks olema raha, vaid geniaalse arhitekti looming."
|
OSCAR-2019
|
||
Eelmise, 2013. aasta jooksul testisime me Brandicomiga üle poolesaja reklaami. See tähendab, et läbi aasta igal nädalal läks käiku vähemalt üks reklaamitest: iga nädal said eestimaalased avaldada oma arvamust mõne värske klipi kohta ning iga nädal sai mõni bränd või reklaami tegija meilt kas häid, halbu või lausa suurepärased uudiseid.
Tahaksin jagada teiega väikest kokkuvõtet eelmisel aastal testitud reklaamidest. Et seda oleks lõbusam lugeda, siis panen näideteks juurde äsja testitud Kuldmuna shortlisti telereklaamid ja nende vastavad omadused. Klipid ise saad üle vaadata siit.
Nagu ikka, siis kõige lihtsam on edastada tarbijale sõnumit, mis räägib funktsionaalsetest omadustest, mida antud toote/teenusega seotakse. “Suurepärane hind!”, “parim valik”, “kindel kvaliteet” jmt. Kui Sa oled näiteks just parasjagu otsimas, kuidas vähendada oma senist telefoniarvet, siis muidugi on selline sooduspakkumiste info kasulik uus teave. Muul juhul aga läheb ainult pakkumistele üles ehitatud reklaamide sisu vaatajail ühest kõrvast sisse ja teisest välja ning enamikele inimestele ei meeldi sellised reklaamid kohe üldse.
Siiski, Eesti inimene on praktiline – reklaamideski edastame me enamasti praktilisi eeliseid, mida toote/teenuse tarbimine meile annaks. Eelmise aasta reklaamides avaldusid funktsionaalsed omadused palju tugevamalt kui emotsionaalsed küljed.
Loomulikult, ka Kuldmunal eelmise aasta parimaks tunnistatud telereklaamid väljendasid kõige rohkem funktsionaalseid väärtuseid. Parimad näited on Tele2 ja Partnerkaart: neid tajuti kõige otsesemalt tarbijatele kasu toovatena. Nende rahalist soodustust väljendavad sõnumid nagu „Te ju teate ka, et Tele2 on kõige soodsam“ ning „üks Partner pangakaart, kõige kasumlikum kaart“ mõjusid vaatajaile selgelt arusaadavate ratsionaalsete põhjustena, miks nende brändide poole pöörduda.
Teine aspekt, mis teatud määral on sees kõikides reklaamides, on erinevad emotsioonid. Ainult funktsionaalsetel omadustel põhinevat brändi on lihtne järele teha, aga kui see kõik on toestatud tugeva emotsionaalse kuvandiga, siis nende brändide kopeerimine on juba keerulisem tegevus.
2013.aastal testitud reklaamides oli sees siiski ka üsna palju emotsionaalset külge. Reklaamid mõjusid vaatajatele peamiselt mänglevate, aktiivsete, õnnelike ja enesekindlatena. Samuti tuli paljudest klippidest välja rahulik ja muretu tunne. Siiski, teistel juhtudel osutus see liiga libedaks teeks, kuna tekitas hoopis uimast ja väsinud meeleolu.
Iga viies reklaam püüdis võita vaataja poolehoidu oma siira ja hooliva olemusega, samas tõeliselt ahvatlevalt mõjus vaatamata pingutustele vaid tagasihoidlik 15% reklaamidest.
Emotsioonide kõrval mõõdame me alati ka teisi omadusi, mis vaatajail reklaamidega seostuvad. 2013. aasta reklaamid mõjusid valdavalt lihtsate ja informatiivsetena. Umbes iga neljas reklaam tundus vaatajale veenev ja meeldiv, iga viies paistis silma oma nutikusega.
Samas liiga vähe tehakse reklaame, mis puudutavad vaatajat isiklikult ning mis on neile sügavama tähendusega. See võiks olla koht, millega teistest eristuda ja mille kaudu sihtrühmale tugevamat muljet avaldada.
Kolmas aspekt, mida üks korralik bränd võiks turunduskommunikatsiooni abil oma sihtrühmale edastada, on eneseväljenduslikud kasud. See on sammuke edasi praktilistest väärtustest ja meelelistest tundmustest – see on miski, mis paneb reklaami vaataja tajuma iseennast läbi konkreetse brändi prisma.
Ta võib näiteks mõelda: “Kui ma seda musta leiba söön, siis ma olen õige eestlane“, “Kui ma kannan neid kingi, siis ma olen tõeline daam” või “Kui ma kasutan selle firma looduskosmeetikat, siis ma näitan (iseendale/teistele), et ma hoolin keskkonnast“. Muidugi, sellise taseme saavutamine brändikuvandis nõuab tööd, ent selle saavutamine võiks ometi olla ka meie kodumaiste brändide eesmärkide seas.
Sellised kasud olid aga eelmise aasta Eesti reklaamides kõige nõrgemini esindatud. Emotsioone ja funktsionaalseid kasusid väljendasid paljud klipid, tarbijat ennast (või ta ideaalset enesenägemust) peegeldasid aga vähesed.
Kuldmuna reklaamide puhul leidsid paljud eestimaalased endas sarnasusi Virisemise Maailmameistriga Reformierakonna klipis („Miks pagana pihta peab tema hakkama oma muru niitma just siis, kui mina lõpetasin ja rahulikult vaikuses istuda tahan?“). „Kui ma Reformierakonda valin, siis ma näitan, et kuulun positiivselt mõtlevate eestlaste hulka“, on tunne, mis jäi seda klippi vaadanute sisse.
Või nagu rullnokad RSA klipis – pealtnäha ebameeldivad ja meis kõigis pelgust tekitavad (lisaks tõdemus, et „jah, selliseid eestlaseid on meie seas ka“), ent sisimas siiski heatahtlikud inimesed – just nagu me ise. „Ongi sama vend ju, ei tundnud prillidega ära, noh! Kuule, tänks sulle selle eest, noh!“
Mida siis eelmisel aastal parimaks tunnistatud reklaame ja Brandicomiga 2013.a testitud reklaame kokku võttes võiks öelda? Võiks öelda, et reklaamid, mida testisime, tekitasid vaatajais siiski enamasti häid tundeid. Olid need ju tihtipeale naljakad, rõõmsad ning aktiivsed.
Peamiselt püüti vaatajate poolehoidu võita energilise meelelahutamisega ja selle võrra jäi isiklikku ja sügavamat lähenemist aga napiks. Samuti oleksid reklaamsõnumid võinud olla sammukese kaugemal praktiliste kasude kommunikeerimisest ja anda teada, kui eriline ja suurepärane tarbija ise on, kui ta hakkab konkreetset brändi kasutama – see on see, mis loob brändi ja tarbija vahele hoopis kõrgemal tasemel ühenduse.
|
OSCAR-2019
|
||
Hakkasime õppima 1. peatükis mõtet, et peamisteks allikateks soolised erinevused on sotsiaalsed normid ja stereotüübid, edasi, et meil ühiskond. Need normid ja stereotüübid juurdunud meie kultuurikeskkonnas, ja neid saab kergesti leida kirjandusteoseid, filme, telesaateid, nalja ja erinevaid tegevusi läbi viia meeste ja naiste. Kuna soov olla sotsiaalselt õige, ja teised, nagu inimesed võtavad soonorme peaaegu automaatselt. Lisaks, vastavalt Bussey ja Bandura (Bussey & Bandura, 1992, lk 1249.):
"On ebatõenäoline, et lapsed saavad sisendavad egalitaarne (egalitaarne) standardid ja käitumist ainuüksi mõju vanematele, kui neid standardeid ja mudeleid ei kinnitada rühm eakaaslased ja muud olulised elemendid ühiskonnas (Weisner & Wilson-Mitchell, 1990). tänu liigset seksuaalset segregatsiooni ja tugev surve, mis nõuab kohanemist, stereotüüpsed võrdõiguslikkuse normatiivide võivad olla väga stabiilsed ja muudatuste vastu, kui ei ole radikaalne sotsiaalseid muutusi. "
Radikaalne sotsiaalne muutus, kuidas nad võivad põhjustada? Kuidas me saame teha, et sotsiaalsed normid vajalikud muutused liikuda sooline võrdne ühiskonnas? Milline võiks olla inimesed muutuvad sotsiaalsed rollid? Toitsu (Thoits, 1987) märgib, et inimene - see ei ole robotid programmeeritud ühiskonnas; pigem nad - juhitamatu osalejad võimelised muutumas mässumeelne ja muuta sotsiaalset struktuuri, kui nad seda soovivad.
Sotsiaalne psühholoogid on leidnud, et vähestel on võimalik mõjutada enamuse ja otsima muutus, kui see vähemus on Ameerika ja enesekindel (Forsyth, 1990).
Pidagem meeles, et kui me vaatame inimesi, püüdes mõista, mis on sotsiaalselt aktsepteeritav, inimesed otsivad meid. Ja kui me eeldame, et avaliku arvamuse küsitlused paljastavad, siis selgub, et enamik inimesi on mõistvalt soolist võrdõiguslikkust. See näitab, et nõuetele vastavuse suhtes soonorme on suuresti lepitav iseloomu (olles sotsiaalset mitte üksikuid konformism). See tähendab, et saate mõjutada muutuse rohkem kui sa arvad. Kui sa viska väljakutse normidele oma sõnade või tegudega, võib see mõjutada teisi inimesi, kes ise nõus teid ja on valmis tegema sama. Kuidas veenduda sotsiaalpsühholoog, mõned mässulised võiks visata kõige otsustav väljakutse ja muuta need reeglid (Latane, 1981; Moscovici, 1985). Seega, kui sa usud sooline võrdõiguslikkus, peame olema valmis rääkima seda teistele ja näidata oma käitumist. Sa peaksid toetama ka organisatsioonid ja poliitikud, kes toetavad jõustamine seadused soolise võrdõiguslikkuse edendamine, kus osalesid riigi laste hariduse eest ning aitab töötavad vanemad.
Õppevorme (haridustöö) - on võimalusi eelkõige õppeprotsessi; koostisele struktuuri õppetegevust. Organisatsiooniline pool õppetöösse kaasatud raamatupidamise struktuuri ja rühmituse educability struktuur õppetegevust, koha ja ajaks oma käitumist. Tuleb lisada, et need on alati seotud
See väljaõppe käsiraamat on mõeldud ülematele ja staabiohvitserid asutused haridustöö, sõjaväe (mereväe) psühholoogid. Me loodame, et esitatav materjal käsitsi, relvastatud ohvitserid osa organisatsiooni teadmisi psühholoogilise töö väed (jõud), annab praktilist abi psühholoogi pataljoni, polgu (laev 1 rank) planeerimisel ja elluviimisel sündmused
Azarov VM moraalset ja psühholoogilist abi personali ühise töörühma Väed (Forces) ajal terrorismivastase operatsiooni Põhja-Kaukaasia / VM Azarov // sõjalise mõtte. - 2000. - № 5. 2. Gerassimov AM sõjalise Psühholoogia ja pedagoogika: õpik. toetus kõrgemale sõjalisele õppeasutusele / AM Gerassimov. - M.: BA neid. Dzeržinski, 1996. 3. Godin VF süsteemi
(Suurusjärgus RF Ministry of Defense, 1995 № 226) psühholoog rügemendi (1. järgu laeva) vastutab riigi ja organisatsiooni psühholoogilise töö huvides haridus töötajad, et tugevdada oma moraali ja säilitada psühholoogilist stabiilsust väed. Ta leiab, et ülema asetäitja rügement (laev 1 rank) pedagoogilise suunitlusega. psühholoog
Rakendamine integreeritud lähenemine haridusele sõltub kooskõlastatud, koordineeritud koostööle kõiki õpetajaid rügement - brigaad (1. järgu laeva). Aga õppejõudude rügement - brigaad (laev 1. järgu), mis on juhtiv roll kuulub ülem ja ülema asetäitja õppe- tööd. Nende õigused ja kohustused võimaldavad aktiivselt mõjutada kõiki aspekte sõjalise pedagoogilise protsessi polk -
Kõrgeim punkt on määratud, on reeglina ametnike arv psühholoogilist haridust. Ta leiab, et ülema asetäitja rügement (laev 1 rank) pedagoogilise suunitlusega ja on otseselt vastutab kõigi töötajate külas. Ta vastutab korraldamisel ja tööde teostamisel külas, tõhusust ja kvaliteeti tegevuse psühholoogiline abi ja taastusravi analüüs
Psühholoog pataljoni (2. jagu kosmoselaev auaste ja taandatuna) rahuajal ja sõjaajal, vastutab psüühiline seisund personali, organisatsiooni ja riigi psühholoogilise töö pataljon; Töö tulemuslikkus säilitada psühholoogilist stabiilsust personali, tõhususe tegevustele, et säilitada vaimset tervist
41. Koolitus ohvitseride täita postitusi psühholoogide läbiviidud sõjalise Ülikool. 42. koolitust psühholoogide läbiviidud koolitamise süsteemi ametnikud. Tasud (tunde) psühholoogid läbi vastavalt nimekiri põhilised meetmed, et parandada kvalifikatsiooni ohvitserid ametnikud relvajõudude Vene õppetöösse
Ülesanded sõjalise psühholoogi psühholoogi Väeosa vastutab organisatsiooni ja riigi psühholoogiline töö üksuses psühholoogilise seisundi personali töö efektiivsust säilitada psühholoogilist stabiilsus ja säilitada vaimset tervist personali. Ta leiab, et ülema asetäitja sõjaväe osa õppetöösse, vaid eriline
Seejuures uurimistöös analüüsiti üldpsühholoogiline teooria ja rafineeritud arusaam vaimse seisundi meremehed, näidates nende mõju käitumisele ja tegevusele personali kaua reise, nende dünaamika ilmnenud kampaania perioodil, määrata sisu ja olemus vaimse seisundi laeva personali. Suurt tähelepanu pööratakse vaimse protsessi juhtimise
|
OSCAR-2019
|
||
Intervjuu Adnet Media tegevjuhi Liis Pitkäneniga. Skype'i reklaamivõimalusi kommenteerivad Mediabrokeri digitaalmeedia suunajuht Kadi Buht ja Estraveli digiturunduse spetsialist Helena Parmask.
„Skype’is sponsoreerivad brändid oma klientide emotsioone. Me räägime killustamata pinnast, kus kasutajal ei saa jääda märkamata teie reklaam, sest te olete lihtsalt keset sisu. 2014. aastal ongi reklaamimaailma märksõnaks sisu – kliendid otsivad võimalusi, kuidas jõuda piltide ja videoga otse sisu keskele, eraldatuna muust mürast. Reklaamijad, see on teie võimalus!“ ütleb Adnet Media tegevjuht Liis Pitkänen.
Adnet Media on alates 2001. aastast Baltikumis tegutsev suurima reklaamivõrgustiku looja ja müügiesindaja. Eelmisest aastast esindab ettevõte lisaks teistele toodetele ka Skype’i reklaamimüüki. Ettevõtte tegevjuht Liis Pitkänen räägib, mis võimalusi Skype pakub ning millised uuendused on tulekul.
Küsiksin siinkohal, mida kasutajad päevad läbi Skype’is teevad? Nad jagavad oma emotsioone – nii tööalaseid kui ka personaalseid – läbi pisikese valge akna. Valge akna, kus pole midagi muud peale teksti ja sõprade-tuttavate piltide. Kujutleme nüüd, et teie bränd on seal kõige keskel: keset vestlust, kus arutatakse, mis filmi õhtul vaatama minna, millist elektripaketti valida või millises poes on jaanuaris parimad sooduskampaaniad? Mõelge, kui teie pakkumine oleks kogu selle jutuajamise keskel? Kas see jääks märkamata, kui hetkeks peatutakse uue lause kirjutamiseks? Kindlasti mitte! Skype’is on tooted ja teenused kasutajate kõige personaalsemate vestluste keskel - just seal, kus iga reklaamija olema peakski. See ongi põhjus, miks Skype’is end reklaamida.
Eesti turul saab Skype’i rakenduses reklaamipinnana kasutada kolme positsiooni. Kõige silmapaistvam on suur bänneripind Skype’i koduaknas, kus kasutaja näeb kõiki oma kontakte ja nende uuendusi. Teine võimalus on kuvada reklaami kõneaknas ning kolmas videokõne aknas. Reklaamiks saavad olla tavalised staatilised bännered kui ka avanevad ja videoformaadid.
Reklaami näevad kõik, kes kasutavad igapäevaselt tasuta Skype’i. See tähendab Eestis igakuiselt keskmiselt 360 000 ning igapäevaselt ligi 160 000 sisseloginud kasutajat.
2014. aastast pakume hinnatundlikumatele klientidele näitamistepõhiseid standardpositsioone kõneaknas. Selle muudatusega on Skype’is reklaamimine paljudele klientidele senisest kättesaadavam.
Üks selle aasta uus tehniline lahendus on reklaamide suunamine soo, vanuse ja kellaaja järgi. Näiteks kui toode on mõeldud reklaamimiseks reedel kella 16-22 vahel meestele vanuses 18+, siis just nii me seda näitame. Eesti internetimeedias on veel tänaseni bännerreklaami soo ja vanuse järgi suunamine harvaesinev ning kindlasti üks Skype’i tugevaim eelis.
Peatselt loodame pakkuda ka reklaamivõimalusi mobiilsetes seadmetes, mille osakaal kogu Skype’i liiklusest on 12,5%. Toode peaks turule tulema selle aasta jooksul.
Kindlasti mitte! Alanud aastast on reklaam saadaval kõneaknas, mis on taskukohane kõigile. Ipsos MediaCT uuringu kohaselt on kasutajad kõige rohkem huvitatud Skype’i reklaamides nägema infot igapäevatoodete, meelelahutuse, tehnika ning reisimise kohta. Sellest tulenevalt on oodatud end reklaamima ka kohalikul turul pakutavad teenused ja tooted.
Kasutusel on erinevad hinnastamismudelid ning seega sõltub kampaania eelarve kliendi võimalustest ja soovidest. Suurtele rahvusvahelistele kaubamärkidele, mille eesmärk on oma brändi reklaamida, pakume päevahinnaga suuremaid reklaamipindu. Väiksematele ja hinnatundlikumatele klientidele pakume näitamiste põhiselt standardpositsioone. Seega keskmine kampaania hind sõltub tegelikult kliendi kampaania eesmärgist ja rahalistest võimalustest.
Vastupidiselt teistele reklaamikandjatele suureneb Skype’i kasutamine just jõulude ajal, aastavahetusel, sõbra-, emade-isadepäeval ja teistel pühadel kuni 20% võrra. Miks? Sest pühade ajal võtavad paljud inimesed oma lähedastega ühendust läbi Skype’i. See ongi parim ajastus kasutajaid tabada, sest just siis on nad avatumad ja neil on aega uut informatsiooni vastu võtta. Samuti ei lange nädalavahetusel Skype’i kasutamine, vaid lihtsalt kasutajaskond muutub, sest sellel ajal on seal vähem igapäevaselt arvutiga töötavaid kontoriinimesi ning rohkem teenindussfääri inimesi, kellel pole võimalik nädala sees arvutit kasutada.
Skype’is reklaamimine on popp, seda kasutavad nii Eesti kui ka rahvusvahelised ettevõtted nagu EMT, Tallink, Canon, Eesti Loto, SEB Pank, Honda jt. Eelkõige meeldib klientidele, et korraga on nähtaval vaid üks reklaam, mida ei klikita kogemata – kui inimene Skype’is reklaamile vajutab, siis on tal pakkumise vastu tõesti huvi. Skype’is reklaamimine on teadlik valik, sest see keskkond on tugeva ja tuntud imidžiga.
Tulemusi mõõdame nii meie kui ka kliendid oma süsteemides ning see ühine analüüs on meie igapäevatöö oluline osa. Mõjuvam on muidugi klientide tagasiside. Siinkohal tooksingi välja paari kliendi kommentaarid.
„Mediabroker on Skype'i reklaamilahendusi läbi Adnet Media kasutanud tänaseks edukalt mitmete klientide internetireklaami kampaaniates. Tooksime välja Tere reklaamikampaania Skype’is, kus kasutasime päisebännerit koduaknas kaks päeva. Tulemused näitavad, et päevadel, mil reklaam oli Skype’is üleval, jõudis kliendi lehele 1500 kasutajat ning kogu liiklusest moodustas Skype’ist tulijad 16%. Skype’i reklaamilahendused on Eesti meediaturul väga eksklusiivsed ning sobilikud nii suuremateks brändingkampaaniteks kui ka igapäevatoodete reklaamimiseks. Nii meie kui ka klient jäime tulemustega väga rahule.“
„Estravel on tänaseks koostöös Adnet Mediaga juba mitmes kampaanias kasutanud Skype’i reklaamivõimalusi ning mul on hea meel tõdeda, et see töötab meie jaoks väga hästi. Keskmiselt oleme ühes kampaanias kasutanud Skype’is reklaamimiseks kolme tööpäeva ning bännerit koduaknas. Ühe kampaania raames on meie leheküljele jõudnud umbes 1000 unikaalset kasutajat. Keskmiselt veetis Skype’ist tulnud kasutaja meie lehel kaks minutit ning külastas keskmiselt kolme erinevat alamlehte. Julgen Skype’i reklaamivõimaluste kasutamist soovitada kõikidele suurematele ja väiksematele klientidele.“
Adnet Media omanikud on 49% Ekspress Grupp ja 51% Adnet Media UAB. Eestis Adnet Medias töötab kuus inimest, kokku on Adnetis kolme riigi peale 30 inimest, kelle vahel käib igapäevaselt koostöö. Lisaks ostetakse sisse adtarget.me ja disainiteenust. Ettevõtte Baltikumi reklaamivõrgustikuga on täna ühinenud üle 900 veebilehekülje ning firma teostab ligi 2000 kampaaniat aastas.
|
OSCAR-2019
|
||
Eesti Jazzliit kolib oma ettevõtmistega suvehooajaks Pärnusse. Ammende Villas saab alates 26. juunist igal neljapäeval kell 20 (16. juulil kl 22.00) kuulata eesti parimaid jazzmuusikuid. Kontserdiseeria kannab pealkirja Ammende aia suvemuusika.
Kadri Voorand on noor Eesti jazzlaulja ja helilooja, kes hiljuti pälvis auhinna „Noor Jazzitalent 2008“. Omapärane improvisatsioon ja helilooming on toonud auhindu nii Eestis kui võõrsil. Voorandi muusikat iseloomustavad ilusad huvitavate rütmidega oskuslikult põimitud meloodiad. Muusika varieerub žanriliselt kaasaegsest jazzist kuni pop/latin-jazzini välja. Kavas on ka tuntumaid jazzipalu Voorandi seades.
Ajavares on kokku tulnud 2006. aasta sügisel eesmärgiga arendada eestikeelset jazzmuusikat. Ansambli loomingut iseloomustab jazzi, popi, rahvamuusika ja oma mõtete ühendamine. Emakeelsed laulutekstid on omaloomingulised või laenatud luuleklassikast. Bändi repertuaar on sama kirju, kui muusikute endi muusikalised eelistused ja taust – kokku aga moodustab kõik siiski stiililise terviku.
Ajavares on hoolimata oma suhteliselt noorest east jõudnud esineda mitmetel edukatel kontsertidel üle Eesti, samuti festivalidel Jazzkaar 2007 ning Tudengijazz.
Viimane suurem ülesastumine oli Rumeenias Bukarestis rahvusvahelisel jazzbändide konkursil, kus publiku huvi ansambli vastu oli äärmiselt suur.
Jazztrio esitleb uut plaati “Tuljak”, millel kõlavad seaded Miina Härma tuntud koorilauludest (Tuljak, Ei saa mitte vaiki olla, Lauliku lapsepõli jt.). Trio on koos mänginud üle kümne aasta ja 2007. aastal ilmus neilt kontsertplaat “no99 jazzklubis”, mis leidis üllatavalt positiivse Trio on aastate jooksul mänginud häid lugusid nii eesti kui maailma evergreenide ja standardite varasalvest. Jaak Sooäär kirjutab uuest projektist nii: “Eelmisel aastal tekkis mul autoga sõites mõte, et Eesti vaste Ameerika jazzistandarditele, mis enamasti pärit muusikalidest ja kinofilmidest, on meie koorimuusika. Ma olen ise aastakümneid aktiivne koorilaulja olnud ja nii tekkis mõte proovida jazztriole arranžeerida Miina Härma muusikat. Härma muusika sobis trio helikeelega väga hästi ning märtsi lõpus said 11 Härma lugu linti.”
Kui Adolf Sax 19. sajandi lõpus oma esimese eskiisi imelikust metalsest klarnetist paberile visandas, ei osanud ta arvatagi, et 20. sajandil saavutab see pill enneolematu populaarsuse. Öeldakse, et Ameerika läbi ajaloo kõige tõhusam relv on olnud jazzmuusika. Ja kindlasti üks kõige levinumaid jazzinstrumente on vaieldamatult saksofon, mille tähelend jätkub tänaseni.
Taaskord kõlavad Pärnu sumedas suveöös saksofonihelid, kui koos musitseerivad Eesti kaks suurimat saksfonivirtuoosi Raivo Tafenau ja Villu Veski. Nende meeste imepärases saksofoni käsitlemises pole mingit kahtlust – sõbralik duett-duell viib meid vapustavalt hea saksofonimuusika maailma. Populaarne Saksofonide Öö toimub Ammende Villas neljandat korda – eelnevalt on Raivo Tafenau muusikalises duellis osalenud Siima Aimla ja Lembit Saarsalu.
Baltic Jazz Trio koosneb Eesti, Läti ja Leedu nimekatest muusikutest, kes üksteist juba ammu tunnevad, kuid võrreldes nende aukartustäratava kogemustepagasiga on trio ise väga uus ja esinenud vaid mõne kontserdiga.
Trio põhirõhk on originaalmuusikal. Tegemist on paljuski vaba improvisatsiooniga, mis sünnib vaid täna, siin ja praegu.
Baltic Jazz Trio 2009. aasta plaanide hulka kuulub oma CD väljaandmine. Suveks on neid kutsutud mitmele festivalile, sealhulgas Pori Jazzile, septembris esinetakse Ungaris Budapesti festivalil.
“… ja muusika ei vaibu iial”, kirjutas Kustas Kikerpuu. Helin-Mari Arder ning tema kaasmuusikud esitavad oma valiku Kustas Kikerpuu lauludest, mis on saanud uued seaded. Kavas on nii üldtuntud lugusid (Meie kaks, Taas punab pihlakaid, Sa äratasid luiged minus lendu) kui ka neid, mis pakuvad loodetavasti kuulajatele samavõrra avastamisrõõmu kui esitajatele. Kustas Kikerpuu oli paljudele oluline – küll õpetaja ja muusikalise eeskujuna, mõnedele ka kolleegina. Tema sulest tuli aastate jooksul kauneid pop- ja jazzlaule ning samas ka hoogsaid tantsuhitte. Lisaks unustamatutele meloodiatele kirjutas ta sageli ise ka laulusõnad. Hoolimata autorile omasest karusest olekust toovad paljud laulud esile tema romantilise ja sooja külje. Kustas Kikerpuu laulud väärivad kuulamist ja kaasa mõtlemist.
Igipõliselt kaunis jazzmuusika Eesti Muusikaauhindade Jazzartist 2008 Hedvig Hansoni esituses, akustilisel kitarril saadab Andre Maaker.
Lennukal kontserdil kuuleb kaasaegset jazzi. Esitlusele tuleb Tõnu Naissoo looming ja arranžeeringud jazzteemadest.
Neli meest, neli tooli, neli tšellot ja kaunis ja meeliköitev muusika. Tšellokvartetis on ühendatud klassikaline keelpillikvartett, improvisatsiooniline big-band, metalne ja kaasakiskuv rockmuusika, tundlik ning emotsionaalne tšellokõla. See muusika ei jäta külmaks ühtegi kuulajat. Kavasse on valitud kirev bukett teoseid maailma erinevate stiilide ja ajastute muusikast – repertuaari kuulub teoseid sellistelt heliloojatelt nagu Händel, Brahms, Wagner, Popper, Lennon/McCartney, Anderson/Ulveus, Lloyd Webber, Johann Strauß, Rannap, Valgre jne ning ansamblitelt Bon Jovi, AC/DC, Boney M, Status Quo, Abba, Procol Harum, Queen, Billy Joel, Alice Cooper, ELO, Guns´n´Roses jne. Muusikud mängivad akustiliste pillidega ja alates 2008 aasta algusest ka eksklusiivsete elektritsellodega.
|
OSCAR-2019
|
||
Nagu sotsiaalmeediast näha võis, siis sattusin kaheks nädalaks Eestisse!!! Elu parim üllatus, mis ma perele ja sõpradele teinud olen! Niiii äge lihtsalt!
Eestis olles polnud mul kordagi aega, et arvutit avada ja olen nüüdseks tagasi Melbournes olnud juba üle 2 nädala, aga siia tulles läks mu elu täiskäigul edasi. Polegi nagu olnud seda hetke, et panna kirja oma emotsioonid ja mõtted. Kool ja töö võtavad oma aja ning samuti on mul palju tegemist olnud nagu näiteks peikaga aastapäeva tähistamine ning staff party ja muidu väljas chillimised haha!
Kuidas ma siis äkitselt koju tulin? Kuna ma sain oma student viisa liiga kiirelt kätte, siis oma töökohas kuu aega töötada ma ei tohtinud. Kui esimene päev olin veits kurb, siis see muutus kiirelt kuna otsustasin kasutada seda reisimiseks. Peika utsitas ikka tagant, et ma Eestisse läheks ja kui ise kahtlesin alguses, kuna see oli rahaliselt päris kulukas, siis mida rohkem ma mõtlesin, seda enam veendunud olin, et pean ikka minema! Järgmine päev ostsingi piletid ning siis otsustasin ka natuke päikest nautida Gold Coastis. Mu perel ei olnud õrna aimugi, kui lendasin Eesti poole, nad arvasid et teen oma pikkasid vahetusi ühes pubis haha! Tegin veel enne blogi postituse, et kellegil poleks kahtlust! 30. september jääb eluks ajaks meelde vist hehe! See oli lihtsalt nii-nii äge!
Tagasi tulles kõik küsisid, et kuidas su puhkus oli? Ma küsiks vaid, mis puhkus haha?! Kuna Eestis olles ööbisin oma õe juures, siis väike Ruben ei andnud mulle mingisugust und haha! Ma ausalt ei ole harjunud, et öösel peab ärkama ja vahepeal kellegi kätt silitama või mähkut vahetama või siis hommikul kell 7 jookseb keegi su näo peal, et telekast multikaid paneksin ja mängiksin haha! Aga samas, ma ei vahetaks neid hetki millegi vastu!!! Ma olin nii õnnelik, et sain tema kasvamisest osa ning kui alguses ta võõrastas siis mõne päeva pärast olime juba bestikad! Ma veetsin nii palju kvaliteetaega oma pere ja sõpradega ja hindasin nii paljusid hetki. Nii hea oli jutustada oma sõbrannadega kõikidel eluteemadel ja saada osa nende elust! Sain neid ka kurssi viia oma eluga siinpool maakera ja asjadega, mis blogis ilmavalgust ei näe.
Kuhu need 12 päeva nii kiirelt kadusid? Ma jõudsin käia saunatamas Viimsi spa-s, vaadata kinos eesti filmi "Võta või jäta", käia sõbrannadega kohvitamas, panna Rubenit magama mitmeid kordi, jalutada ringi vanalinnas õdedega, käia FÖPP peol Kumus, külastada Sessel baari, kus kokteilid olid lihtsalt nii njämmad! Käia sugulase 1-aastasel sünnipäeval, teha kiire külastus oma juuksuri juurde, vanaemaga shopata, käia Wateva live'l vanas heas ollikas haha! Samuti jõudsin perega käia Mimosa restoranis, kus nende pakutud vegan toit oli nii hea ning teha üks korralik saunaõhtu maal! Jõudsin ka vegan kohta Ülo ning sealne toit ja teenindus oli midagi väga värskendavat Eesti toitlustus valdkonnas!! Soovitan soojalt! Jõudsime ka Kadriorgu pildistama ning sealne sügis oli nii ilus! Ma ei mäletanudki, kui väga mulle sügis meeldis! Jõudsin ka Comedy festivalile, et end naerutada paar tundi! Nende kahe nädalaga pugisin nii palju kohukesi, kui jaksasin ja tegin ka oma lemmikut- küpsisetorti! Jah meil Austraalias ei ole seda õiget kohupiima ega hapukoort ning neid "ideaalseid" küpsiseid, et seda teha! Oma viimase päeva veetsin Viru rabas koos õe ning Rubeniga matkates ning enne lendu tegime head ja paremat süüa ning sinna väiksesse tundi suutsin ka mahutada Mustangiga paar kiiremat tiiru haha! Pärast haisesin muidugi korralikult bensiini järgi, aga kogemus oli väga tuus! Ootan väga, et saaksin järgmine suvi paar veel kiiremat tiiru sellega teha. :P Ehk siis need 2 nädalat olid väga mahukad, kuid proovisin leida aega kõigi jaoks ning samas mitte üle end bookida! Unetunde mul nende kahe nädala jooksul küll nappis, aga see-eest olin emotsionaalselt nii õnnelik ning tundsin et laadisin oma akusid ja südant õnnetundega! Mul on nii raske neid emotsioone sõnadesse panna, aga ma arvan et kõik, kes on välismaal elanud, saavad aru mida ma mõtlen!
Esimest korda nende kõikide aastate jooksul, mis ma välismaal elanud olen, tunnen ma end väga rahulikult ja tasakaalus. Enne Eestisse minekut oli mul sama tunne ja mul on nii hea meel, et kodus käiguga see ei muutunud. Tavaliselt kui olen Eestis käinud, siis see viib mind tasakaalust natuke välja ja just emotsionaalselt on see raske. Hakkan tihti kahtlema, kas olen õiges kohas jne ja olen tundnud mingit rumalat ühiskonna survet. Nüüdseks tunnen end hoopis vastupidi, tean et olen õigel teel ning elan iseendale! Eestis olles sain ka aru, et kui ma peaksingi tagasi kolima, siis pean end valmis panema kultuurišokiks ning seal uuesti alustamine saab olema raske ja väljakutsuv, kuid kui ma panen oma südame ja mõtted sinna 100%, siis tean et saan hakkama!
Eelmine nädal alustasin samuti kooliga, mis mulle väga meeldib ning mis on andnud mulle palju motivatsiooni ja seda väikest utsitust, et teha midagi mis mulle meeldib! Sellest kõigest aga varsti lähemalt! Jagan hoopis erinevaid pilte Eestist! Päikest Teile kõigile!
|
OSCAR-2019
|
||
Naljakas nupuke sattus täna silme ette Eesti Päevalehte sirvides. Et Eesti televaatajad olevat šokeeritud saates "Ringvaade" (jah, seesama, kus oTta esines;) näidatud moslemi naise kividega surnuks viskamisest. Šokeeritud! Reaalsusest! Huvitav, kus inimesed elavad, roosades unelmates või mustas masu pimeduses, kuhu reaalne objektiivne tegelikkus ei jõuagi või? Või on ühiskond meedia poolt konstantselt serveeritava sõja ja vägivalla ja katastroofidega nii tümaks tehtud, et on muutunud suhtkoht immuunseks... teadvustamaks, et maailmas on ka koledaid asju? "Ah mingi laip vedeles eile tänaval... Aga tead, Mikk sai omale uue tšiki!" Sujuv kompleksivaba üleminek.
Ja nüüd kui äkki mingit uut nurka pakutakse, siis ollakse šokeeritud ja telekanal peab vabandust paluma. Kurat küll! Inimesed ei saa oma raevuga hakkama vist, mida selliste asjade vaatamine/nägemine "normaalses valges inimeses" tekitab...
Õhtuse telekavaatamise tipp-ajale sätitud päevakorralisi teemasid lahkav, ent samas meelelahutuslik Ringvaade üllatas eile õhtul sellega, et näitas videolõiku, kus islamiäärmuslased loopisid kividega surnuks ilmselt abielurikkumises "süüdi mõistetud" naise.
Hämmingus televaatajate hinnangul oli eriti õõvastav see, et videoklipp tapmisest oli sätitud saate rubriiki, kus tavaliselt näidatakse kurioosseid ja naljakaid videolõike laiast maailmast.
Äkki 28 septembri saade seega? Aga võib-olla ka eemaldati arhiiviklipist, see on TÄIESTI võimalik teatud asjade ja teatud tegude ja teatud infopeegelduste puhul
Viimastel aastatel on need televaatajad ikka kuidagi liiga tihti shokeeritud olnud. Alates mingi jänese tapmisega lounalauale ja lopetades leitud ja piinatud kassipoegadega. Isiklikult ei häiri enam ammu miski mida telekast naidatakse.
Lääne mentaliteet hakkab kohale jõudma? Et kodanikud tunnevad, kuidas nende sõnal on tekkinud kaalu, et kui nad kisa tõstavad, siis sellele ka reageeritakse, erinevalt "vene ajast"? Probleem on selles, et meil puuduvad need aastakümned arengut ning eksistentsi sellises keskkonnas ja inimesed satuvad liigsesse vaimustusse oma "sõna jõust", kriuksudes ja karjudes liiga paljude asjade peale. Asjade peale, mis reaalselt neid ei puuduta, küll aga "solvavad nende väärtushinnanguid" näiteks... :/
hmm...isiklikult olen suht tuimaks muutunud igasugusele julmusele ja jõhkrusele, mida meedia kajastab. reageerin kül, et "uhh, kui jube" ja "mõni võib ikka rõve jõhkard olla", kuid närv jäb sellegipoolest rahulikuks ja und ei sega. iseenesest on ju ammusest teada, mis julmust maailmas praktiseeritakse...mis šokist sis juttu sab olla..? ei tea..
Inimesed teavad, aga nad ei taha teada. Ja mõnes mõttes on see ju mõistetav, kaua Sa jõuad teiste inimeste elusaatusega tegeleda.
Siitkohalt näide - korraldati koolitus, kuidas ära tunda väärkoheldud last, rohke pildi- ja videomaterjaliga. Koolitusel osalenud meditsiini- ja lasteaiatöötajad olid pisarates ja ahkisid-ohkisid igasse suunda, koolitusel olnud sotsiaal- ja turvakodude töötajad kõigutasi rahumeeli jalgu - see polevat veel midagi.
Smaas tekitab see küsimuse, võib-olla koguni kaks, kuidas suhtuda "tuimenemisse". Kui inimesed muutuvad kurjuse suhtes tuimaks, siis kas see on hea või halb, mitte nende isiklikust elust/tööst lähtuvalt, vaid suuremas pildis? Kui inimesed on tuimad, kui nad enam ei "ohi", et Issand kui õudne!!!, kas siis on üldse lootust, et see "õudus" maailmast kaob? Satanistina tuleb muidugi tunnistada, et vaevalt, et kaob, inimloomusega arvestades, kuid ma isiklikult arvan, et vähemalt on see Eesmärk suure tähega.
Inimloomuses on rohkem sellest "koledusest" dokfilm teha, mõni auhind võita ja asi unustada. Televaatajad saavad ka paar pisarat valada.
Õnneks on see muidugi lihtlabane negatiivsus, on ju ka väga altruistlikke või lihtsalt abivalmeid inimesi, kes end heategevusele pühendavad - ega see minust endaski kaugele jää - aga lihtinimesel on siiski taluvuspiir.
Mõned aastad tagasi vaatasime koos lastekarjaga aastavahetusel telekat. Minu lapsepõlves oli kohustuslik habemik teleriekraanil näärivana, siis tuli jõuluvana ja lõpuks habemiku Saddami poomine.
Loodetavasti saavad nad Gaddafi kah kätte, siis saame jälle koos lastega aastavahetuse show raames poomist vaadata... lõbus..
Ei ütleks... :P Jah, ma saan aru, et "kergelt" iroonilise tooniga ütlesid, aga pigem siiski loobuda sellisest show'st. Eriti ja kindlasti laste kohal olles! Lapsed vaesekesed on üsna tumaks tehtud vägivalla suhtes. 15 aastane on juba nii nüristunud empaatiaga, et valu ja surma nähes haarab käsi pigem moblakaamera järgi, kui miskit muud... :S
No ei - tõtt öelda olin tookord nagu puuga pähe saanud. Lõi klemmid kupli all ikka täiega kokku. Kogu selle suure valega, mida tõe pähe läbi meedia kultiveeritakse, oli see "salaja mobiiliga filmitud ja avalikustatud" show ikka liig mis liig. Ma saan aru, kui paukerid lõbustavad stalineid neile zinovjevite mahalaskmisele viimist etendades, kuid kui kitsale ringkonnale mõeldud julmusi demonstreeritakse valimatult juba meedias, siis...
Asja jõledus seisneb selles, et kui näidatakse "heade" kannatusi, siis on kõik OK, aga kui "pahade" kannatusi, siis - aplaus!!! Lõppude lõpuks on maailm ilma Saddamita parem maailm - nagu öeldi. Kas ikka on?
... et mis asi on üldse kurjus ja kust ta alguse saab - ümbritseva "headeks" ja "halbadeks" jagamisest. Kui nüüd tegelikult ka halb on võitja poolt avalikult halvaks kuulutatud, siis võitjast, kes on ka halb saab automaatselt "hea". Vahe on ainult selles, et eetika ei luba oma halba "hea" pähe (avalikult) serveerida, moraal aga lubab.
Tulles teemast pisut välja ja jälgides, kuivõrd on valitsev kristlik moraal laotanud lausvalet ning olnud valitsevate ringkondade silmakirjalikus teenistuses ka mujal maailmas, tekib tegelikult küsimus, kuivõrd me üldse saame nimetada sääraseid teleshowsid tolereerivaid (ok-soosivaid) moraalijüngreid kristlikeks? Tele-ekraanidel targutavaid "eksperte" kristlikeks? Kui kristlane tallab jalge alla teise kristlase, kes ei kuulu temaga samasse denominatsiooni ehk uskkonda, siis kumb neist on õigem kristlane? Kas see, kelle hääl valjemini kostab meedias? Tänavanurgal kuulutada tasub tänapäeval "oma lõbuks".Eesti on suht väike koht ning kohalikul maastikul saavad erinevad denominatsioonid vähemalt avalikuse ees suht hästi läbi, siis tegelik olukord maailmas ei ole nii lihtne ja hõõrumised kanduvad (eriti USAs) ka poliitikasse ja sealt avalikusesse (laia maailma). Meedia poolt kultiveeritava vale ja sellest johtuvate tagajärgede käes ei kannata mitte ainult muud usundid (islam on hea näide), vaid ka paljud kristlikud lahkusukirikud. Iga lollgi saab aru, et Jonestown oli CIA eksperiment ning enamus hukkunuid lihtsalt tapeti selle narkari poolt. Samuti teab kogu maailma avalikus Waco sündmusi 1993.aastal ja seostab seda Branch Davidian Seventh Day Adventist kirikuga. Asja tuum aga on selles, et viimasel pole selle asjagi üldse mingit pistmist ja nende võitlus oma nime puhtaks pesemisel pole seni ajani tulemusi andnud. 1993.a. sündmused šokeerisid televaatajaid - jah tõepoolest. Kas mul on kahju neist tulemeres hukkunuist? Ütlen ausalt - ei tea, sest keegi ei tea täpselt, kuidas asi kohe alguses käest ära läks ja 6+4 laibaga lõppes ning johtuvalt sai igast riigiga vastasseisu sattunust automaatselt mõrvasüüdistusega kurjategija, keda ootas mürgisüst - anna siis veel alla... Lastest? Jah on - isegi väga. Tegelikult ei ütle ma midagi uut kui kordan neid sündmusi kajastanud dokfilmideski väljaöeldut, et inimelul pole tihtilugu mingit väärtust, kui fookuses on "kõrgemad huvid". Ja tõsiasi on, et läbi meedia massidele söödetu neelavad massid ikka ülilihtsalt alla küll. Kas pole paradoks, et ateistlikul nõukaajal oleks kasvõi see teleekraanil näidatud hukkamine ikka rahva sõna otseses mõttes selili löönud, nüüd aga "haarati fotoka järele" (polegi nii piltlik väljend - mäletate A.Veesaare juttu beibedest, kes kukkusid abistamise asemel pildistama nende õnnetust, kui Dajan Ahmet hukkus). Sülitama paneb.... Nüüd on meil miljonitega kinniplekitud kirikutega armastusest kaagutav/pakatav ühiskond ja näete kuhu oleme jõudnud.
|
OSCAR-2019
|
||
Ironmanist ja sellele eelnevast 1800 km'i pikkusest jalgrattaretkest on nüüd paar kuud möödunud. Aimasin juba retke vältel endamisi, et eks kogu see ettevõtmine on suuresti ikka rohkem vaimu kui lihaste jõul vallutatud. Ilmsiks sai see aga nüüd, mõned kuud pärast möllu.
Ilmselgelt tundsin vahetult pärast Ironmani läbimist soovi oma vormi mitte kaotada ja suurte mahtudega edasi panna. Võtsin endale eesmärgiks hoida vormi sellisena, et aastas suudaks ikka mitu maratoni läbida. Selgelt oli see eesmärk seatud kooskõlastamata kehaga, kes arvas sootuks teisiti. Trennid pärast Ironmani läksid väga nadisti - jalad, eriti põlved väsisid ruttu ja hingamine oli isegi väikestel distantsidel (2-3 km'i) häiritud. Jooksu naudingust, nagu ma teadsin seda enne juunikuu möllu, oli järgi vaid hajuv mälestus.
Nutma ma ei hakanud, sest kõik võttis minujaoks hoopis positiivse pöörde ja inspireeris mind tegema seda, millest enne proovisin kõrvale hiilida. Üks asi mida ma kunagi polnud teinud terve treeningu jooksul oli venitamine. Nojah, natuke eks ma ikka tegin seda, aga keha "lahti" saamisest oli asi kaugel.
Esimene eesmärk on saada keha lahti ja organism tööle. Viimased kaks nädalat olen tegelenud ainult joogaga. Oluline on vabastada just selgroog ja lülide vahel olevad närvid. Järgmiseks tuleb treenida üles selgroo ümber paiknevad väikesed lihased ja alles seejärel treenida suuri lihasgruppe ja võhma.
Pärast Ironmani avastasin ma, et olen nagu õun, mis pealt on ilus aga seest mäda. Uus reźiim peaks andma olukorra, kus seestpoolt väljapoole liikudes treenimine loob tugeva pinnase, alles millele on mõttekas ja soodne teisi lihased peale ehitama hakata. Arvestades seda kui kinni mu keha veel täna on, arvan, et projekt "Restart" saab olema kaunis pikk aga kindlasti kogu kannatlikkust väärt.
Ja pealegi - kuigi mul on veel palju asju, mida ma siin elus ära tahan teha, siis on need kõik piisavalt kaugel. See omakorda tähendab, et "restardiks" on mul aega küll.
Rääkides RESTARDIS, siis tahan aga tuletada teile, sportlastele, meelde, et sellel nädalal (26-27. augustil) on Tallinnas Tammsaare pargis üleval doonoritelk, kuhu oodatakse kõiki verd andma. Mina olen selle aktsiooni selgelt südameasjaks võetud ja loodan, et peale minu leiab mõni tervisesportlane veel tee sinna. Vajab ju verigi aeg ajalt restarti ehk vahetust;) Pealegi, nagu me teame, siis sportijad on terved ja tervetel inimestel on see kõik see parem veri:)
Sten ja Raivo lippasid eile maratoni - 36. Otepää Tartu jooksumaraton. mõlemal trenni nime all ette võetud lippamisel tulemuseks vastavalt 3:41 ja 3:23. ülikõva, ma ütleks. Stenil parandust üle 1,5 tunni Berliinis joostuga võrreldes. tehke järgi. imetlemiseks pildid ja matemaatikahuvilistele ka tulemused.
Eeskätt tahaks vabandada, et märtsi kuu SPETZIELL! On lükatud edasi aprilli algusesse;) Põhjusi selleks oli kaks: esiteks olid spinningu treeneril, Kristjan Prüüsil, kõik märtsi nädalavahetused hõivatud ja teiseks toimub käesoleval laupäeval ka Otepää-Tartu maraton, millest mina ja Raivo osa võtame. Aga kuna üritused nagunii improviseeritud vormis on, siis vaevalt, et nädal siia sinna midagi muudab. Aga see öeldud, on jalgrattasõpradel tarvis teada järgmist:) 5. Aprillil toimub Rocca Al Mare MyFitnessis kolme tunnine Spinningmaraton kogenud treeneri, Kristjan Prüüsi, käe all.
See on võimas katsumus, kus ühtelugu saab vatti nii keha kui vaim. Olen ise läbinud kaks korda Kristjani käe all 2,5 tunnise spinningmaratoni ning võin kinnitada, et sellise katsumuse läbimine teeb enesekindlusele vajalikku head. Seega rebi ennast välja rutiinist ja tervita ühes meiega alanud kevadhooaega väikese eneseületusega:)
Üritus toimub 5. Aprill kell 11:00 Rocca Al Mare MyFitnessis. Kui tahad võtta sellest osa, siis anna mulle oma soovist meilile märku almondiesco@hotmail.com, aga tee seda kärmelt, sest kohtasid on alles veel vaid 10 tükki.
Spinningmaratoni näol on tegu ÄP Maratoni Tiimi ühisürituste sarja "Kuu Spetziell" teise üritusega. Selle sarja eesmärk on käia välja iga kuu üks põnev eneseületus, mida saaks üheskoos seljatada spordisõpradega nii Äripäevast seest kui väljast. Ürituste sari sai alguse möödunud kuul "Patkuli Challenge’ga", mil 17 fanatti jooksid kaks tundi järjest mööda Patkuli treppe üles-alla. Sellest saab lugeda ja vaadata pilte siit: http://apmaraton.blogspot.com/2009/02/patkuli-challenge-vol-1-check.html.
tegin eile seda, mida aasta juba teinud polnud - võtsin päeval plaani kulgeda basseinis 50 meetrit edasi-tagasi kaks tundi. distantsi lugemine läks kilomeetri paigus juba sassi ning päris kahte tundi täis ei venitanud ka, sest lõpuks hakkas jahe ning kõht läks tühjaks ja, olgem ausad, kaks tundi edasi-tagasi kahlata on ikka surmigav tegevus. seda parem oli muidugi tuju kui vahepeal meelt heitnuna ikkagi vastu pidasin. motiveerisin end ka mõttega "sa tead isegi, et kui pooleli jätad, siis põed ja kahetsed mitu päeva".
kahjuks jäi mu infovoost välja nädalavahetusel toimunud 24h ujumisvõistlus. olen vahel unistanud sellel osalemisest. tiimiga, mõistagi.
skooriks 1:50 ja mõned kilomeetrid ja tuhanded kalorit tuhaks. mõnus. pärast olin spageti kombel pehme ja uni maitses meeldivalt.
hommikul võimlesin veel tõusva päikese taustal kodus kõhu-selja ja mõnede harjutustega ülakehale ning nädala mõnus start sai täna veelgi võimendatud. äratuskella pole sellise ilmaga vajagi, päike teeb töö ära.
tugitoolisportlasele on tore uudis aga dokumentaal Running the Sahara, millele loeb teksti peale näitleja Matt Damon. DVD saab neilt näiteks kodulehelt hankida.
Selle aasta peamine eesmärk on läbida niivõrd kiiresti kui võimalik maikuu keskel Tüüringi metsades Saksamaal toimuv 37. GutsMuths Rennsteiglauf supermaraton.
Tegemist on Kesk-Euroopa suurima ja iluisa offroad ultramaratoniga, mil pikkust 72,7 kilomeetrit ning kust võtab iga aasta osa umbes poolteisttuhat jooksjat.
1973. aastal Ida-Saksamaa territooriumil alguse saanud jooksuvõistlus on kasvanud üheks Euroopa suurimaks ultramaratoniks ning kuulub ühtlasi koos viie teise ülipikamaamaratoniga Euroopa ultramaratoni karikaetappide alla.
Jooksu peetakse härrasmehe Johann Christoph Friedrich GutsMuths auks, kes oli Saksamaal paari sajandi eest üks kehakultuuri eestvedajatest.
Kuna lisaks supermaratonile on võimalik ka lühemaid jooksumaid joosta ning samuti ka matkata ulatub iga-aastane spordihuviliste arv koguni viieteist tuhandeni.
Supermaraton kulgeb mööda Tüüringi metsasid ning on Eesti mõistes päris mägine. Kui start Eisenachis on 210 meetrit ülalpool merepinda, siis finish Schmiedefeldis on 711 meetri kõrgusel, kusjuures vahepeal ronitakse ka ligi kilomeetri kõrgusele.
Lisaks distantsi pikkusele tunduvadki tõusumeetrid kõige rängemad. Õnneks jäävad need distantsi etteotsa. Esimese 25 kilomeetriga saab tõusta juba 916 meetrini merepinnast. Ehk siis strateegia peaks teoreetiliselt ette nägema, et sinnamaani tuleks lasta hästi vaikselt. Ah mis ma ajan. Tegelikult peaks terve trassi laskma väga vaikselt, sest tegemist pole maratoniga.
Tõusude suhtes on tegelikult mul kõige suurem hirm – mäletan hästi, kuidas Amsterdami maratonil 35-40 km vahel oli üks väike kausjas lõik ca. 10 meetrise tõusumeetriga, mis ikka korralikult hinge nööriga kaela tõmbas.
Kindlasti tuleb end juba ka alguses käima sundinda. Jooksjate statistika põhjal ei ole rada mitte teps kerge. Eelmisel aastal läbis võitja trassi 5 tunni ja 16 minutiga, mis teeb keskmiseks tempoks 4:20/km. Umbes sarnane on ka raja rekord. Ehk siis tipptegijatel kulub distantsi läbimiseks vähemalt kahekordne maratoni aeg.
Maksimaalne eesmärk ja suurepärase hinde paneks ma endale kuni suudaks trassi läbida alla seitsme ja poole tunni. Sel juhul peaks pääsema aga esimese neljandiku meeste (st. ultramaratonijooksjate) sekka ning seda hetkel väheusutavaks. Realistlik eesmärk, mille puhul ma endaga rahul oleksin oleks üheksa tunni sisse jäämine.
Tegemist ülimalt saksameelse – ja keelse üritusega. Eelmisel aastal oli supermaratonil välismaalasi vaid veidi üle kolme protsendi jooksjatest. Siiani olen netis surfates leidnud, et supermaratoni raja on Tüüringi metsades läbinud vaid üks eestlane - Vello Reesaar, viie aasta eest ja 8 tunni ja 40 minutiga.
Aga jah. Vaikselt olen see aasta trenni teinud püüan teha oma jooksutrasse selliselt, et need läbiksid rohkem metsaaluseid ja neisse oleks pikitud „mägesid“.
Veidi mahtudest. Ütlen ausalt, et ega mingit erilist metsikut koormust peal ei ole – pole selleks aegagi, aga kilomeetreid on tulnud sellegipoolest natuke rohkem kui eelnevatel aastatel maratoni ettevalmistustes.
Praeguseks on aasta algusest kilomeetreid loetud 377 ja aega veel kaks kuud trenni teha. Jätkan mahuga umbes 55-65/km nädalas, kusjuures pool mahust võtab nädalalõpu pikk trenn.
lugejad ehk vabandavad nädalase pausi eest. tööd on lihtsalt nii palju olnud, et pole vabadel hetkedel tahtmist arvuti juures istuda. Patkuli pildishow´gi on kokku panemata. lähiajal:)
nimelt olen vahel spordiklubide lehekülgi ja rühmatrennide listi uurides kukalt kratsinud "kas on ka hää treener". niisiis, tõstaks esile asjalikke treenijaid, et nende nime kohates tead, et kindel ja hea valik.
otsa teen lahti MyFitnessi treeneri Kristjan Prüüsiga, kellega mul on olnud au koos higi valada ainult spinningus, aga varem andis ta (võimalik, et siiani) klubis ka bodypumpitunde. miks teda kiidan? mul ei ole tunnis igav, treener mõjub innustavalt, ta oskab küsimustele vastata ja valdab oma ala, suhtub oma kaastreeneritesse respektiga ning hiljem lahkudes oled rahul, et käisid.
olen paaris tema pikas (2,5 tundi) spinningus ka käinud ning nii pikaks ajaks nii treenijate tähelepanu saamine kui nende treenima motiveerimine on kunsttükk, mida ta hästi valdab. kätlemine pärast pikka ühist higivalamist veel rosinaks.
et treeneri veetud trenn on nagu hea teatrietendus või raamat või toit - saad küll midagi, aga kas meelde ja hea tunne ka sisse jääb.
lihtsalt üks link ja mõte, mis eilsest saadik aina rohkem meeldima hakkab - veidi enam kui pooleteise kuu pärast toimub tore ettevõtmine Võhandu 100 ehk 100 km kanuu-kajakiga Võhandu jõel.
nonii, noored. ma ei tea, kuidas teistega on, aga täna hakkan aru saama eskalaatorite ja liftide toredusest. pooleaastane jooksupaus tähendas seda, et hommikul voodis püstitõusmise asemel veeresin esialgu põrandale ning siis ajasin end ägisedes-itsitades aeglaselt püsti. justkui oleks uuesti kõndima õppinud.
kodus kolmandalt korruselt allaminek võttis tavalisest paar korda enam aega ja grimasse. ning vandesõnu, kui pärast vaevalist allajõudmist avastasin tuppa jäänud võtmed.
rattasõidu-jõusaali-ujumisega olid puhkusele jäänud sellised lihased, mille eile julmalt (kahetunnine trepilt silkamine pole just pehmeim comeback:P) unest äratasin ja täna tegid nemad sama tagasi. pikem venitus, paaritunnine jalutuskäik ja õhtune läbipõige jõusaalist õnneks panid asjad paremuse poole liikuma. põnev, oligi kole rutiinseks see treenimine muutunud :P
Tahan tänada kõiki, kes võtsid täna hommikul nõuks laupäevase peesitamise asemel spordirüü selga ajada ja tervelt kaks tundi järjest külmas veebruarituules mööda Patkuli treppe üles joosta.
Jah. Kui ma selle ürituse välja kuulutasin, siis väikeseks hetkeks arvasin ma, et võistluspäeval viibib Patkuli treppidel vaid kaks inimest - mina jooksen ja Rivo pildistab;) Üllatus oli aga võrratult positiivne, kuna tänase võistluse lõpuks sain ma ringiajad panna kirja tervelt 17. inimesel.
Eks kõik osalejad saavad kommentaarides oma emotsioonidest ise kirjutada, kuid minu nägemus tänasest hommikust on siin:
Ilma liialdamata tunnistan, et need trepid olid parajad tapjad (seda kõige paremas mõttes;). Jagasin läbinisti jooksu võitnud Andrese mõtet, kes umbes 9/10 ringil mulle ringiga järgi jõudis ja ütles: "Kõik viimased ringid olen juba mõelnud, et see on nüüd viimane ring, millal ma veel treppidest üles jooksen". Just selline tunne minul pärast ca kuuendat ringi oligi. Kuigi võhma jagus lõpuni, siis jalgadest olid järgi jäänud süldid, mida ring ringi järel ikka ja jälle tuimalt mööda treppe üles lohistad. Siiski ma üllatusin. Arvasin, et ma kõnnin juba pärast neljandat ringi...hah... ent tegelikult juhtus see alles kolmel viimasel ringil (11-14).
Üritusega tuli mul aga väga rahule jääda. Ilm oli ilus. Tee polnud väga libe. Lihased said koormust. Ja mis kõige olulisem, seltskond oli ääretlult lahe. Sellise rahvaga teeks sporti iga kell;) Nii et veelkord aitähh kõikidele osalejatele ja eriline tänu ka kõigile, kes raja ääres üritusele kaasa aitasid ja vaatamata sellele suutsid siiski leida aega ka Patkulile koos teistega paar ringi peale teha.
RIVO võtab sõna: Panen paar pilti (fotol klikates saab veidi suuremalt ka) ja hõiskan, et üle poole aasta oli vinge taas joosta. tegelikult oli täna plaanis hoopis pilti teha, kuid pärast tunnist pildistamist/intervallitrenni viskasin ikkagi kaamera kotti ja silkasin teistega kaasa. Sten oli tellinud hea ilma, lume, trepid ning kümmekond kaasvõistlejat. hästi lahendatud laupäev, ma arvan.
|
OSCAR-2019
|
||
Erinevalt nook- ja nudipaelussist, keda inimesed reeglina mäletavad kooliõpikutest ja oskavad ette kujutada, on Ehhinokokk-paelussid palju väiksemad. Kui nook- ja nudipaelussi „keha“ võib kasvada meetri pikkuseks või rohkemgi veel ning koosneb sadadest lülidest, siis ehhinokokk-paelussid on kõigest 1-7 mm pikkused ning nende keha moodustavad vaid 3-5 lüli. Lisaks väikesele kasvule ja lülide arvule eristab ehhinokokke „tavalistest paelussidest“ veel tsüstide võime vaheperemehes kasvada ja paljuneda, ning see on ka põhjus miks nad inimesele ohtlikud on.
Paelussid on parasiidid, kuid enne päris ussiks (täiskasvanuks) saamist peab parasiit läbima muna ja tsüsti staadiumid. Kui ussid elavad oma peremehe sooles, siis siseorganites paiknevaid tsüste, mis näevad välja nagu vedelikuga täidetud nahksed kotikesed, ei oska esialgu kuidagi paelussidega seostada. Ussid ja tsüstid ei esine siiski koos ühel ja samal loomal. Seega levivad paelussid kasutades kiskja – saaklooma suhteid ning parasiidi elus on kaks peremeest: ussid, parasiidi mune tootvad vormid on lõpp-peremehes ja tsüstid, mis sisaldavad väikeseid paelussialgeid, vaheperemehes.
Ehhinokokk-paelusside lõpp-peremeheks on kiskjalised, enamasti koerlased, Eestis on nendeks rebane, kunt, kährikkoer ja (kodu)koer. Kiskjad nakatuvad, kui toituvad tsüstidega nakatunud saakobjektidest. Lihatoiduliste loomade peensooles areneb tsüstist paeluss, kes oma eluea jooksul, so 3-6 kuu jooksul toodab järglasi - muneb. Kuigi paelusside munad tekivad lülide sees, satub suur hulk neist lülist välja enne kui lüli peremehe roojaga väliskeskkonda liigub. Seega pole nakkusohtlik ainult ussilüli vaid kogu väljutatav roe. Ussi lülid lagunevad väliskeskkonnas kiiresti ja väljaheite lagunedes satuvad munad pinnasele ja taimedele. Munad on väga paksu kestaga ning seetõttu püsivad nad looduses nakkusvõimelistena pikka aega. Algsest kohast maapinnal võivad munad levida püherdavate loomade, kuid ka tuule ja vee abil.
Ehhinokokk-paelusside vaheperemeesteks on taim-ja segatoidulised loomad, kuid nakatuda võib ka inimene. Vaheperemehed nakatuvad, kui neelavad ennast lakkudes või koos toidu ja veega parasiidi mune. Vaheperemehe seedeensüümid lagundavad paelussi munakesta ning vaheperemehe sooles koorub vastne, kes puurib end veresoontesse ning liigub vereringet kasutades siseorganitesse, enamasti kopsu või maksa. Siseorganites areneb vastsest tsüst, mis võib kasvada nii suureks, et see ohustab peremehe ellujäämist.
Eesti metsloomadel on leitud kaks ehhinokokk-paelussi liiki: põistang-paeluss (Ehcinococcus canadensis (varem E. granulosus)) ja alveokokk-paeluss (Echinococcus multilocularis). Kuigi üldine elutsükkel on neil sarnane, on erinevused peamistes peremeesliikides ning tsüstide kasvamises. Tsüstid kasvavad, kuna nende sees tekib pidevalt juurde väikeseid noori paelusse. Et need, embrüonaalsed paelussid on väga väikesed, palja silmaga nähtamatud ning neil on olemas ainult ussi peaosa (keha kasvatavad nad endale alles lõpp-peremehe sooles), nimetataksegi neid päisteks. Järgnevalt veidi täpsemalt Eestis olevatest ehhinokokk-paelussi liikidest ning nende tsüstide ohtlikkusest.
Põistang-paelussi lõpp-peremeheks on Eestis hundid, tõenäoliselt ka koerad, ning ussid ise on mõnevõrra suuremad kui alveokokk-paelussid: 2-7 mm ning nende elukestus on 5-6 kuud. Vaheperemeheks on Eestis seniteadaolevalt vaid põdrad ja metskitsed. Põistang-paelussi tsüstid kasvavad oma peremehes pidevalt suuremaks nii et tsüsti sisse tekib järjest juurde väikeseid päiseid. Aastate jooksul võib sõrmeküünesuurune tsüst saada väikese palli mõõtmed ning kui on veel kasvamisruumi, areneda veelgi suuremaks häirides nii peremehe organite tööd ja tappes lõpuks peremehe. Erinevalt alveokokist, tsüstist väljaspoole tütarpõisi ei teki, kuid need võivad tekkida olemasoleva tsüsti sisse.
Arvatakse, et parasiidi paljunemine tsüsti-eas kompenseerib väikeseid mõõtmeid ja sigivust ussi-eas: nakkusest nõrgestatud vaheperemees süüakse tõenäolisemalt ära ning parasiit viib oma elutsükli tõenäolisemalt lõpuni. Samuti on alveokokk-paelussi looduslikeks vaheperemeesteks hiired, kelle eluiga on võrdlemisi lühike ning tsüstide kiire paljunemine tagab näriliste kiire ärasöömise kiskjate poolt. Võrdluseks: nii nook- kui ka nudipaeluss, kelle tsüstid vaheperemehes ei kasva, toodavad oma ussi-ea jooksul rohkem mune kui ehhinokokk-paelussid ning arvatavasti on munade hulk „pikkade paelusside“ puhul parasiidi edasikandumiseks piisav.
Nakatumisest süstide kasvamiseni nii suureks, et nad oma inimesest peremehele probleeme tekitama hakkavad võtab aega 10-15 aastat. See on piisavalt pikk aeg, nii et nakkuskohta ja -allikat pole reeglina võimalik enam kindlaks määrata. Samas on piisavalt aega ka alveokoki levimiseks kehas. Ravaimata jätmisel lõpeb ehhinokokinakkus vaheperemehe surmaga. Euroopas läbi viidud uuringud on näidanud, et enamik nakatunuid on olnud koeraomanikud ning nad on elanud või veetnud palju aega maapiirkondades. Samas on oluline märkida, et inimese nakatumine pole sage ka neis Euroopa piirkondades, kus ehhinokokke esineb palju. Sellegipoolest tasub potentsiaalse nakkusohuga arvestada ning täita lihtsaid ettevaatusabinõusid – nt. pesta käsi enne söömist ja manustada lemmikloomale regulaarselt ussirohtu.
Väga ohtlik on tsüstide katktitegemine nt. meditsiiniliste protseduuride käigus või purunemine vigastuse, nt kukkumise või löögi tagajärjel kuna siis pääsevad tsüstis olevad päised kõhuõõnde ning neist hakkavad teistes organites kasvama uued tsüstid. Tsüste eemaldatakse kirurgiliselt ning on selge, et põistang-paelussi (ühe või mitme pallikujulise tsüsti) eemaldamine on meditsiiniliselt lihtsam protseduur kui alveokoki „kobara“. Seejuures tuleb olla väga hoolikas, et tsüstid ei puruneks ning organitesse ei jääks tsüsti rakke. Viimast on väga raske tagada ning seetõttu on mujal alveokoki raviks kombineeritud kirurgilist sekkumist ning kemoteraapiat. Kui nakkuse edasikandumise oht organismis on suur või organi funktsioon oluliselt häiritud, on abi vaid uue elundi siirdamisest.
|
OSCAR-2019
|
||
Mitmed advendijutlused ja vaimulikud mõtisklused, mida olen erinevates Ameerika kirikutes kuulnud, keskenduvad suurel määral jõuluostlemiseks nimetatavale võitlusele elu ja surma peale.
Tunnistan, et nii hull see asi siiski pole. Tänaseks luutsinapäevaks, mil seda lugu kirjutan, on paljudes poodides olnud jõulukaunistused ülal juba oma kaks kuud. Ning paar päeva enne advendiaja algust, kui parkisin auto kõrvetava päikese eest ühe ostukeskuse ees kõrguvate palmide alla, kuulsin ust avades valjuhääldist kõlavat hoogsat tervitust «Rõõmsaid jõule kõigile!». Muidu aga pole märgata suurt midagi. Eriti sellist, mis oleks võrreldav Eestis tavaks saanud advendialgusega: ei mingit avalikku küünalde süütamist, sõnavõtte ega artikleid.
Siiski, artikleid ikkagi on, aga peamiselt uudistena sellest, kuidas siin-seal tunneb keegi ennast ahistatuna kauplustes kõlava jõulumuusika tõttu, kuidas koolidest tuleb kõrvaldada häirivad religioossed sümbolid, nagu näiteks jõuluvana, kuidas mõnes söögikohas eelistatakse mängida ladina- või saksakeelseid jõululaule, kuna need häirivat külastajaid vähem, sest nende tekstist ei saada aru.
Ühe üleriigilise uudistekanali veebilehelt juhtusin lugema ka väga head vaimulikku mõtisklust teemal «Kas peaksime jõulud sel aastal vahele jätma?», mida siinkohal pisut osundan.
«Vahest on meie maailm ja sinu elu päris sarnane Petlemma laudaga. Kuskilt kasimata, teisal haisevgi. Mitte eriti lummav. Mitte kuigi klanitud. Inimesed sinu ümber meenutavad loomi laudas: mäletsevad lambad, põikpäised eeslid … ja see lehm seal nurgas näeb välja täpselt nagu too naaber kõrvalmajast …
Hetk, mil Maarja puudutas Jumala palet, on hetk, mil Jumal kinnitas: ei ole olemas ühtki paika, kuhu Ta ei läheks. Kui Ta on valmis sündima laudas, siis võid oodata Teda tegutsemas igal pool: baarides, magamistubades, koosolekusaalides ja lõbumajades. Ükski koht pole liiga labane. Ükski inimene pole liiga paadunud. Ükski vahemaa pole liiga pikk. Ei ole kedagi, kelleni Ta ei ulatuks. Tema armastusel pole mingeid piire. Kristuse sündides sündis ka meie lootus. Tegelikult ma arvan, et vajame jõule rohkem kui kunagi varem just sel aastal.»
See ei puuduta ainult ameeriklasi, kogu maailm tundub olevat järjest ebakindlam paik, kus on raske näha lootust. Paljud siinsed eestlased, kellega olen vestelnud, on mures nii oma laste tuleviku pärast Ameerikas kui meie maa ja rahva pärast Eestis. On rõõm tõdeda, et paljud otsivad lootust ja julgustust just Kristusest, ning on olnud suur eesõigus sõnumit sellest lootusest paljudega jagada.
Advendi- ja jõuluaeg toob Lõuna-Kalifornia eestlased kokku päris mitmel puhul. Detsembri alguses toimus Los Angelese Eesti Majas traditsiooniline jõululaat, millel meie oma perega osalesime põhiliselt süldi-, pasteedi-, kõrvitsa- ja leivameistritena. Kolmandal advendipühapäeval toimus eesti täienduskooli ja koguduse jõulupuu. Sellele eelneval laupäeval oli mul võimalus külastada Los Angelesest lõuna pool hajali elavaid eesti inimesi ühes sõbralikus kodus, kuhu neid oli päris palju kokku tulnud. Ees ootavad veel seenioride jõulukoosviibimine, segakoori jõulupuu ning muidugi jõuluõhtu jumalateenistus.
Jah, puudu on lumi ning palju muudki harjumuspärast. Siiski usun ja olen juba kogenud, et kui jõuludel keskenduda peamisele – rõõmusõnumile Jeesusest Kristusest, inimeseks saanud Jumalast – ning jagada seda oma kõige lähematega, unustamata, et igaüks, keda kohtan, on mu ligimene, siis polegi suurt vahet, millises maailma otsas parajasti viibid.
Peapiiskop Andres Põder on nimetanud laulu- ja palveraamatu teema-aasta koordinaatoriks Eerik Jõksi (fotol), keda on volitatud kokku kutsuma teema-aastaga seotud nõupidamisi, pidama läbirääkimisi ja vahendama informatsiooni.
Eerik Jõks kutsub kokku töökomisjoni organisatsioonide põhjal, mis esindavad EELKs selle teemaga haakuvaid tegevusi, aga ka erinevaid teoloogilisi vaateid meie kirikus.
Komisjoni esimene koosolek toimub 7. märtsil. Laiapõhjaline komisjon võiks olla Eerik Jõksi sõnul foorumiks, kus arutleda, milline võiks olla kiriku laulu- ja palveraamatu järgmine väljaanne, ning aja möödudes hakata selle väljaandmiseks ettevalmistusi tegema. Komisjon võtab kanda mitme olulise suurürituse läbiviimise.
Vastavalt isiklikule avaldusele vabastatakse Kristjan Luhamets Kambja koguduse õpetaja ametikohalt 1. juulist. Kambja koguduse õpetaja ametikoht kuulutati vakantseks ja kandideerimisavaldusi oodati 28. veebruarini.
Peapiiskop vabastas oma otsusega diakon Heinar Roosimäe Kunda ja Viru-Nigula koguduse teenimisest 1. veebruarist. Kogudusi määrati samast kuupäevast teenima Viru praostkonna vikaardiakon Ahti Bachblum.
Peeter Krall (fotol) on määratud Lääne praostkonna vikaardiakoniks alates 25. märtsist. Peapiiskop Andres Põder ordineerib Peeter Kralli EELK diakoniks 24. märtsil Kirbla kirikus.
Konsistooriumi otsusega on määratud OÜ Kiriku Varahaldus nõukogu liikmeteks kuni 13. jaanuarini 2014 Urmas Viilma (esimees), Andres Põder, Einar Soone, Joel Luhamets, Tiit Salumäe ja Ove Sander.
|
OSCAR-2019
|
||
Ma juba teadsin, et ei tasu ette hõisata, sest juhtuski nii, et jäin oma ideaalsest sünnipäevakohast ilma. Miks? Because of reasons!! Tegelikult olen ma nats (palju) solvunud küll, sest ma rääkisin ju näost-näkku juhatajaga, kes mulle üldse sellise variandi välja pakkus. Ma jagasin temaga oma plaane ja soove ning kõik oli korras, kõigele tuldi vastu. Ja siis järsku saadeti kiri, et “aaa, me ikka ei rendi ruume..” Kas juhataja ei peaks sellist asja juba varem teadma? Eriti, kui tema ise pakkus selle võimaluse välja.. Mhh. Ma nii kurb ja pettunud, et ma isegi ei viitsi enam midagi edasi korraldada, sest noh.. kohta pole. Ma olen kindel, et ma ei leia Tartus ühtki maja, mis nii hästi teemaga kokku läheks. Selline tunne, et tõesti, mine reisile. Märdil on aprillis puhkus ka, niiet.. ma ei teagi.
Hea uudis on muidugi see, et Soome Onde Directioni kontserdil esineb ka McBusted, mis on siis kahest bändist kokku klopsitud kolmas. Busted oli ammustel aegadel üks mu lemmikumaid bände ning nende (no kolmest kahe) nägemine oleks reaalselt üks täitunud unistus :D
Blogijate hulgas on taaskord liikvele läinud uus trend, kajastada oma toidulauda ja ostutšekke. See pole üldse halvaga öeldud, sest mulle hullult meeldib (uudishimulik, nagu ma olen) teiste peokottidesse kiigata, näha, kuidas erinevad inimesed majandavad ning ehk saada häid ideid ka uute retseptide jaoks.
Ma olen väga pikalt mõelnud ise ka midagi samasugust teha, et vähemalt kirjutan menüü ette ja ostangi poest selle järgi asju… aga meie peres see ilmselt ei toimiks. Enamasti seetõttu, et mul on väga ebastabiilne graafik. Päevane vahetus on 12-21 ja noh, kodus jõuan ainult hommikust süüa, seega Märt peab ise endale midagi tegema. Tema eriti kokata ei viitsi ja ostab kas valmistoitu või meisterdab midagi väga lihtsat. Lisaks on ta ise üle kolme päeva 24h vahetustes, mis ajal mina midagi korralikku süüa ei tee, vahel on jälle mul ööpäevased vahetused..
Ühesõnaga, on väga keeruline midagi ette planeerima hakata, sest isegi pidevalt mõeldes läheb päris suur raha meie “töö” toitudele ja noh, mina võin mõelda küll, et ok, homme teen kana, aga siis tuleb Märt poest hoopis lõhega..
See poeskäimine on ka üks põhjus, miks mul see eksperiment välja ei tule. Mul võib küll nimekiri kaasas olla, aga lõpuks on Märt ikka korvi kõike täis ladunud. On üsna tavaline, et kui mina lähen poodi piima-leiba-mune ostma, siis ma tulen nende ostudega ka tagasi. Kui midagi, mida meil nagunii hullult kulub (ketšup, kassitoit), on ülihea soodukaga, siis ostan seda ka. Märdi saadan poodi vorsti ja juustu järgi, ta tuleb tagasi kolme kilekotitäie tavaariga :D
Samas peaks ikkagi kappides inventuuri ära tegema, nende järgi natuke toidukordi planeerima ja veidi hakkama kokku hoidma, sest see on ajuvaba, mis raha meil toidule kulub.
Mis siis veel? Nädalavahetusel viisin end taaskord “Walking deadi” lainele ja jõudsin koomiksitega järjele. Ausalt, kui sarja-lugu läheb natukenegi sinnakanti, kuhu koomiksites, siis…wow! Ei jõua ära oodata. Päris mitmest asjast on kahju, et ära muudeti, aga samas televersioonis mängiti need hästi välja. Igastahes, ma loodan, et ei pea Carli vigastada saamises ja mõnes uues tegelaskujus pettuma :D
Ja lõpetuseks.. soovitage mulle häid vaimuhaigla-temaatilisi raamatuid. Ma goodreadsist otsisin endale hunniku välja, aga tuleb välja, et neid raamatukogus pole üldse olemaski. Eriti kahju on seetõttu, et üks raamat näitas-jutustas loo patsientide poolt mahajäetud kohvrisisude kaudu, teine aga rääkis naisest, kes pandi vaimuhaiglasse, sest ta ei nõustunud oma mehega.. Ma ei tea, ma oleks ülepäeviti siis mõne haigla ukse taga, kui ka tänapäeval kõik nii käiks.
Aga äkki sa pead ikka reetma, mis teema sul sünnapeoks on ja siis ehk mõni lugeja oskab soovitada midagi mõnusat (mina ei oska) :D
Vajutasin kogemata poole kommentaari pealt publishit :P Seda et…Tartus peaks ikka ju olema midagi rentimiseks head ja mugavat. Rohkem kui üks ideaalne koht siis. Kuigi ma saan absoluutselt aru, kui nõme see on, kui leiad enda meelest midagi täiuslikku ja siis ikka jääd ilma…
Raamatuid kahjuks selle teemalisi soovitada ei oska, pole vist ise eriti lugenud. Või ei mäleta hetkel lihtsalt. Seega loen hoopis põnevusega, et mida teised soovitavad. Äkki saan ka lugemisideid :)
Nojah, kuna ma tahan, et peo teema oleks ka külalistele üllatus, siis ma ei tahaks seda reeta. Paar sõpra teavad sellest ning noh.. kui ma täitsa ausalt ütlen, siis Tartus pole absoluutselt mingit kohta, mis haakuks teemaga. St neid on, aga neid ei rendita/üürita välja.
See muidugi ajab hullult põnevile, et mis see teema siis ikkagi on :D Aga kui külalistele on ka üllatus, siis kas kohale ilmudes mingi ühtne stiil ei ole vajalik?
No sm kutsele läheks koht kirja :D Ja noh, kuna ma sellist kostüümipidu ei tee, siis olen mõelnud kutsele lihtsalt a'la "riietus must-valge" kirjutada vms. :D
Ei oska sulle raamatuid soovitada, aga on olemas selline sait nagu http://www.bookdepository.com/ kus on väga soodsalt ingliskeelseid raamatuid ja rahvusvaheline tasuta saatmine (Eestisse ka). Kui sulle meeldib inglise keeles raamatuid lugeda nagu mulle, siis leiad kindlasti sealt need, mida goodreads sulle soovitas, aga raamatukogust saada pole. Umbes 10€ maksab üks paperback raamat, mis ei ole üldsegi palju minu arvates.
Kui tahad, et peokoht oleks kindel, siis tasuks alati teha ettemaks. Siis ei saa nad keelduda. Arvatavasti tuli sinu loo puhul lihtsalt suurem grupp ( ja rohkem raha) peale.
Võin öelda, et selles ei olnud kohe kindlasti asi. Tegu polnud traditsioonilise peokohaga, mida üüritakse kogu aeg vällja, et võetaks ettemaksud või tuleks uued grupid peale vms. :)
AGAA, kuna sa mind oma sünnale ei kutsu JA ma olen Tartu inimene siis äkki oskan sulle nõu ikka anda? Facebuuki sa mul tead, oled ennegi kirjutanud :)
Mul praegu Kepleri "Hüpnotisöör" pooleli ja juba see on nii hea, et kavatsen kõik ta raamatud ära lugeda :D:D
Ma nats mõtlen omal asju ümber, äkki annab mõne muu kohaga klapitada, aga ära imesta, kui tulengi nõu küsima :D
McBusted oleks vist ainus bänd, keda ma kontserdile kuulama läheksin. Sul on plaanis One Directioni kontserdile minna, või oli see lihtsalt kõrvalmärge? Sorry, et ma su blogi pole vahepeal lugenud muide… <3
|
OSCAR-2019
|
||
Teaduslik arusaam sisuliselt dünaamika moodustumine ja psühholoogia aitab ülem mereväe ja teiste väeosade juhina täies ulatuses teenuse probleemid nende tegevuse korraldamiseks see süsteemsete põhimõtteid. Juhtimiskäsk psühholoogiline mõttes - see on spetsiifiline, võttes arvesse kõiki nüansse ja keerukust inimseadustevastased sisemaailma ja suhted grupis, juhtimise individuaalne ja kollektiivne psühholoogia.
Samuti on kõrged nõudmised tegevuses sõjaväe juht, mis põhineb tema arusaamist psühholoogilised seadused kollektiivse elu. See on eriti oluline arvestada ametnik mereväe Vene Föderatsiooni. Lõppude lõpuks, tegevus allutatud meremehed on vaja näha mitte ainult nende teeniva vastava individuaalse psühholoogia, vaid ka esinevad sotsiaal-psühholoogilised protsessid, suhted ja mõjud, vajadusi ja muresid. Komandör (peatoimetaja) on väga oluline suuta prognoosida sotsiaalsete ja psühholoogiliste protsesside ja juhendada neid lahus office ülesanded kasuks igale töötajale.
Psühholoogiline nähtused tahes sotsiaalse kogukonna, sealhulgas sõjavägi, on oluline mõju kvaliteedi igasuguseid rühma sõjaline okupatsioon. Selleks, et moodustuks alluvate kollektiivse positiivne sotsiaal-psühholoogiline kliima, ohvitser-juhid peavad teadma, laadi ja struktuuri moodustumine ja väljendus oluliste nähtuste sotsiaalse kogukonna tema alluvad. Olles õppinud tehnikat hinnata sotsiaal-psühholoogilised nähtused esmase sõjalise kollektiivse, mereväeohvitser kiiresti ja piisavalt sügavalt, et diagnoosida neid (uuring), et anda neile tõhusat juhtimis mõju, suurendades kvaliteeti otsuse ees mereväe võidelda meeskond vahiteenistust ja teenustega seotud.
Väga üksikasjalik õpetus Anestesioloogia ja intensiivravi. Sisu: Ülevaade anestesioloogia ja intensiivravi nagu teema Intensiivravi. Eetiliste, õiguslike ja deontoloogilisi aspekte Anestesioloogia ja hingamist. Hindamine funktsionaalse seisundi patsientide ja viise parandatakse ohtlike rikkumiste
Ohutuse tagamine patsiendi seisund anesteesia on üks peamisi kohustusi anestesioloog. "Valvsust" - moto American Society Anestesioloogide (American Society Anestesioloogide). Efektiivseks julgeolek nõuab süsteem piisavalt jälgida patsiendi operatsiooni ajal, nii American Society Anestesioloogide vastu
See käsiraamat võtab kokku kogemused õpetamise Anestesioloogia ja elustamise koolitus ja anesthesiologists ja hädaolukordade arstide kliinilise praktika ja praktika Vene riik Meditsiiniülikooli. Alusel kasu ette ülikooli kraadiõppe programmi, mis sisaldab peatükke intensiivravi ja elustamise esmaabi kõige levinum
Kolmas raamat koosneb 17 peatükist Ameerika väljaanne "Kliiniline Anestesioloogia." Nad tegelevad tuimastusmeetoditega kasutatakse erinevat tüüpi kirurgia ja sellega seotud haiguste, samuti rasedatel, eakate ja laste. Käsiraamat on mõeldud anesthesiologists, intensiivravi spetsialistid ja meditsiini üliõpilastele
Raamat on mõeldud anesthesiologists ja on viide juhend diferentsiaaldiagnoosina anestesioloog ja tegevused kriitilistes tingimustes patsiendi esinevad anesteesia ajal. Autorid esitada üldise lähenemisviisi väljumiseni kriitilise cal olukordades. Anname määratlus, etioloogia tüüpilised juhtumid, ennetusmeetmed, sümptomid, kirjeldus sarnastes olukordades, soovitatav
Federal State Institution "Ülevenemaalise teaduslik ja hariduslik-metoodiline keskus jätkates meditsiini ja farmaatsia haridus Föderaalne Tervishoid ja sotsiaalse arengu" toetamine katsealuste jaoks täienduskursusi, parameedikute ja farmaatsia töötajate "Õendus Anestesioloogia ja
Anestesioloogide, läbiviimisel operatsioonisüsteemi kauem kui ükski teine eriala arstid, kaitsta patsiendi operatsiooni ajal erinevatest ohtudest. Mõned neist ohtudest esineda ainult operatsioonisaali. Sellest järeldub, et kõik tervishoiutöötajad on anestesioloog kõige eest nõuetekohaseks toimimiseks tervise süsteemi
Esimene raamat sisaldab 18 peatükki Ameerika väljaanne "Kliiniline Anestesioloogia." Nad tegelevad objekti ja ajalugu Anestesioloogia; seadme ja käituseeskirjade anesteesia seadmed; meetodid olukorra jälgimine patsientidel ajal kirurgilist sekkumist. Pakub üksikasjalikku teavet kliinilise farmakoloogia anesteetikumide ja kasutatavad ravimid
Nõuded saavutada sõjalise distsipliini ja tagada selle jätkusuutlikkus. Directions saavutada sõjalise distsipliini ja tagada selle jätkusuutlikkus. Manifestatsioonid "hazing". Põhjused "vastupidavusele" ning hazing hulgast sõdurit (arvates ametnikud). Portree "usaldusväärsus" kutsealuste hulgas (% -des). Diagnoos hazing.
Anesteesiajärgse oluliselt muutunud, sest päeva John Snow. Tänapäeva tingimustes anestesioloog on nii Raviarst ja arstid pakuvad esmatasandi arstiabi. Töö anestesioloog võib pidada nõuandev, sest selleks, et saavutada peamine eesmärk anesteesia - Turvalisus PI patsiendi mugavuse operatsiooni ajal - tavaliselt väga
Usutakse, et Kreeka filosoof Dioscorides esimene, kes kasutas terminit narkoosi I. BC. e. kirjeldada tegevusi narkotikopodobnogo Mandrake. 1721. aastal on universaalne etümoloogiline inglise sõnastik Bailey on anti määratlus: anesteesia - "defekt tundlikkust." Encyclopedia Britannica 1771 tuimestusega aru "äravõtmist meeli." Selle unenäolise riik,
|
OSCAR-2019
|
||
Septembrikuus kõik on uus! Alates septembrist alustab blogis Stellariumi Klubi, mis on loodud nendele, kes on juba liitunud või alles liituvad läbi g-maili Stellariumiga. Kui sul on g-maili aadress ja sa oled vajutanud paremal Join This Site, siis oled kohal ja sind ootavad ees põnevad Stellariumi mängud, mis loodud St. Klubi liikmetele!
Septembri alguse puhul stardib esimene mäng, mis saab läbi 1500 followeri ehk St. Klubi liikme täitumisel. Selleks läheb loosi neli parfüümi ja sinul jääb vaid üle kirjutada selle postituse alla kommentaariumisse, millist auhinda endale soovid! Kindlasti jaga seda postitust enda Facebookis/Twitteris/Blogis ning kirjuta postituse alla, kus sa seda jagasid. Kas teeme auhindadega tutvust?
Esimene auhind on ESPECIALLY ESCADA Elixir parfüüm. Tegemist on ESCADA moemaja uue kaunitariga. Roosiaroomil baseeruva originaallõhna võimsa uustõlgenduse aluseks on klassikaline Eau de Parfum ja vallatult muretu Delicate notes Eau de Toilette, mistõttu uus parfüüm on põnevaks lisanduseks ESPECIALLY ESCADA kollektsioonile. Parfüümi inspiratsiooniallikaks on hämarusse mattuva imekauni Öise aia kontseptsioon, kus päikese loojudes puhkeb õide võrratu ja haruldane, sügavalt purpurroosa roos, millest hoovab ühtaegu intensiivset ja kütkestavalt rikkalikku aroomi.
Teine auhind on Prantsuse luksuskaupade moemaja ROCHAS uusim parfüüm Les Cascades de ROCHAS Songe d’Iris, mis on nende lõhnakollektsiooni teine parfüüm. Les Cascades de ROCHAS Songe d’Iris - tüüne ja tuuletu veepinna vaikusest ja värskusest inspireeritud lõhn. Loosi läheb 100 ml parfüüm.
Kolmas parfüüm, mis loosi läheb, on Justin Bieberi parfüüm "Girlfriend". Justin Bieberi uus parfüüm on koketselt rafineeritud ning tõmbab sind enda poole mandariini ja mahlaka põldmarja kargete aroomidega, roosa freesia ja tähtjasmiini eksootiliste lillenootide ning orhidee ja helendava muskuse kirglike nootidega. Loosi läheb 30 ml parfüüm.
Kuna ma olen parfüümipostituste alt lugenud sageli, et naised armastavad kanda ka meesteparfüüme, siis palun! Valik on sinu - loosi läheb meestelõhn Hugo Boss "Red". Red on üles ehitatud kahe vastandliku akordi ümber: "Tahke külma" ja "Vedela kuumuse" akordid peegeldavad külma ja kuuma metalli erinevaid tahke. "Tahke külma" akordis ühinevad tipunoodi greipfruut ja südamenoodi rabarber ning tulemuseks on mõrkjasvärske akord, mille metallikaktsent toob veelgi tugevamalt esile alatoonides kõlava tahke metalli tugevuse. "Vedela kuumuse" akordi võtmenoodid seedripuu ja kuum ambra annavad ühte sulades edasi tulikuuma sulametalli kuumust ja voolavust. Kanna lõhna ise või üllata sellega oma meest. Tualettvee suurus 75 ml.
sooviksin JB girlfriendi mitte sellepärast et see ütleb justin bieber (kes mulle eriti ei meeldi) vaid sellepärast et mulle meeldivad kuulsuste lõhnad, sest üldjoones on nad head, magusad.
Kuna olen üks neist, kes armastab meestele mõeldud lõhnatooteid lausa nii palju, et julgeb neid ka ise kasutada, siis minu valikuks loosis oleks Hugo Bossi lõhn "Red". Juba see pudel ise näeb väga kuum välja!
Blogi on küll algeline ja arenduskäigus, aga ma kuidagi ei osanud seda postitust just välja tuua või kuidas seda nimetatakse.
Oleks ülimalt õnnelik võites endale Especially Escada Elixir parfüümi. Jagasin postitust oma facebooki seinal. :)
Kindlasti Escada Elixir! Mees jääb seekord ilma, sest ta sai juba parfüümi kingituseks meie aastapäeva puhul :)
escada lõhnad on tuntud oma sensuaalsuse poolest,endal mul polegi kahjuks ühtegi tema parfüümi,kuid loodan seda peagi saada!Lemmikud!Eriti Escada Elixir!
Kõige tihedamini on loosiõnn naeratanud, kui ei taha endale võita. Sellel korral panustaksin siis lõhnale Hugo Boss "Red". Mees oleks kindlasti sellise kingi üle õnnelik. :)
Les Cascades de ROCHAS Songe d’Iris oleks minu väljavalitu. Kord võitsin siit väikese Escada lõhna ning sellest sai minu üks lemmiklõhnadest - ehk veab ka seekord ning täiesti võõrast nimest saaks lemmik :)
Käisin seda poes nuusutamas ja panin sutsu terveks päevaks peale, et kindel olla sobivuses ja et ega ninna ei hakka. Ja kõik toimis, lõhn ise nii hea ja ei hakanud ninna ega ajudele. Soovin väga!
Jagatud FB-s! Mina sooviksin väga Les Cascades de ROCHAS Songe d´Iris- loodan, et see udupeen nimi sai õigesti. Ja põhjendus on mul ka olemas. Nimelt ostsin ma 30 aastat tagasi oma esimese prantsuse parfüümi ja just ROCHAS parfüümi- nimi oli Madame Rochas, tegemist oli väikese (30 ml) pudeliga ja maksis see 25 rubla, mis oli minu (raamatupidaja) nädalapalk. Ja ega neil aegadel ainult rahast piisanud, ostule eelnes veel üle tunni higises ja agressiivses järjekorras rüselemist. Lõhn oli imehea ja püsiv, iseasi, kas see just 19-aastasele minule sobis. Aga igatahes kõikide nende "Krasnaja Moskvade"de ja "Možet Bõt"tide keskel lõhnasin ma imehästi ja sain täiesti võõrastelt inimestelt komplimente. Loodan väga, et ka Songe d`Iris meeldib mulle väga, sest parfüümi iseloomustus- tüüne ja tuuletu veepinna vaikus, meeldib mulle väga.
Võidu korral ihaldaksin endale ESPECIALLY ESCADA Elixir parfüümi, mida tean kuid pole veel võimalust olnud omada. Soovin väga!
|
OSCAR-2019
|
||
Erinevad investeerimisviisid: muutuvas majanduslikus olukorras - Investeerimine - Foorum - LHV finantsportaal
Olen teet52 ja viimaselajal otsinud endale sobivat kohta siin foorumis, kus omi mõtteid ja tegusid ülesse märkida. Sipsinud siin ja sipsinud seal jõudsin oma foorumi teemani.
Nimelt olen aktiivne ja uudishimulik investor, kes kaalutleb ostuotsused oma peaga ning annab ülevaate erineva investeerimisstiiliga "investori" tootlikusest.
Antud teema pealkiri on ka minu kursusetöö. Ma uuri läbi virtuaalse ja praktilise viisi, et kas teatud levinumad investeerimisstiilid suudavad vastu panna IGALE olukorrale mis majanduses ette tulevad ja leida, kui suurt rolli selle kõiges mängib ÕIGE aktsia valik ning sisenemise ja väljumise sisenemise hetk.
5. viimased uudised, pressiteated, ettevõtte tutvustus, tegevusvaldkond - milline on viimane käekäik olnud ja kuhu ettevõte tüürib
Ostetud aktsiad on vaadatud potensiaaliga tõusule. Valitud on nimelt väikesed aktsiad, et võib viia kiiremale kasvule eeldusel, et kõik läheb ettevõttel hästi.
Siin käivad läbi erinevad aktsiad ja riskid. Ost on tehtud tehnilise, finantsi ja fundamentaali alusel.
Üldiselt otsin aktsiad siia mis on tehnilisega kõige paremas klappimises ja on võitnud investorite usalduse. Olen aru saanud sellest, et üks aitab teist toetada ja läbi selle tulevad ka paremda investeerimisotsused.
Tegemist väärisaktsiatega mis soetasin ilma andmeid uurimata ja üksnes selleks, et tõestada "Kas iga hetkel ostetud BLUE chipsid suudavad tuua tootlikust?" Et isegi pime kana leiab tera? Siin tehingeid ei tee vaid jälgin üldist tootlikust. Kokkuvõtted kuupõhised.
Siin on tegemist Saarioise ühe ideega, et kui investoril on vähe raha siis on suurema tootlikuse saavutamiseks parim viis panna see ühte aktsiasse. Tehingud toimuvad vastavalt vajadusele ja tootlikusele.
1. "Osta ja unusta" on pigem teatud (eriti vanemas eas esinev) mälutalituse häire, kui investeerimisstiil. :) Tavaliselt räägitakse ikka "osta ja hoia" strateegiast, mis on üles ehitatud põhimõttele, et aktsiavalik ehitatakse üles teatud prognoosile ettevõtte arengu osas ning aktsiat mitte ei "unustata" vaid hoitakse kuni: a) prognoos on täitunud; b) prognoos osutub valeks.
3. Bluechips ei ole investeerimisstiil vaid aktsiavaliku põhimõte. Rääkides investeerimisstiilist võiks siin pigem kasutada "väärtusinvesteerimise (value investing)" mõistet, aga see ei piira aktsiavalikut sugugi vaid bluechips-idega.
Kui minna nüüd päris teroreetikuks siis investeerimisstiili kui sellist üldist arusaama POLE OLEMAS! Üks autor pakub 5 teine 3 kolmas 1 varianti, aga lõpuks pead ikka ise tark olema.
Kokkuvõte, kõik investorid tegutsevad erinevatel alustel, aga võrreldav on tootlikus! Süvene rohkem tagamaadesse. Meil ei ole täna siin foorumis ühtegi teemat, kus korraliku ülevaadet saada erinevatest investeerimistest ja millised võivad olla nende tootlikused. Super töö on muidugi SVEN-il käsil, loodan et ta kiiresti terveneb haigusest.
Finantsnumbritest - võlgasid kaelas pole (ei pikki ega lühikesi), vaba raha piisavalt, aga tegemist väikese ettevõttega.
praegu veel hoian ja vaatan kas tehniline näitab trendi muutumist, praegu liigub stabiilselt paremale väikese tõusunurgaga.
Nende virtuaalportfellide juures (eriti algajal) on see suur häda, et ei teki lihtsalt seda scared money tunnet ning saadud kogemus ja sellepõhine soovituslik käitumine ei pruugi ümbertransleeruda reaalsele investeeringule tulevikus. Umbes sama nagu mängida ilma rahata pokkerit.
"Osta ja unusta" puhul on kriitilise tähtsusega õigete aktsiate valimine. Igat aktsiat on võetud ca 15 tuhande eest, et hajutada riske.
See on õige, aga minu eesmärk on panna portfellid tootma ja kontrollida, kas ühel või teisel puhul mõjutab vastav stiil tootlikust.
Ega täna pole ka fondihalduritel reaalset raha tunnetust, neile on see numbritega mäng. Ehk takistab rahale liigse emotsiooni panemine üldse tootlikust? Ma ei mängi siis pimesikku vaid olen teinud oma otsuses reaalsete põhjenduste alusel.
Vabandust, see osta ja unusta võis vabalt minu teemast sisse tulla, kuna kasutasin seal väljendit set it and forget it, kuna ei osanud paremat väljendit selle asja kohta kirjutada. Osta ja hoia tundub tõesti mõistlikuma väljendina. Tõsti ta on, aastaid ka omajagu turjal juba. Nii et ära vana mehega kurjusta, herr Pealik :)
Ma ei tea mitu aastat sul selle kursusetööga aega on, aga näit. paari kuu lõikes võid samahästi mündiviskega erinevate taktikate vahel võitja loosida. Selleks, et mõni neist ka ajale vastu peaks (nii pulli- kui karuturul), peaksid neid aastakümneid võrdlema ehk.
Kuidas loodaksid käituda situatsioonis a la 2008? Kas suurendad raha/muude varade osakaalu või mängid sellele, et oled valinud aktsiad, mis lihtsalt paremini langusele vastu peavad (langevad vähem kui indeks) ning sellega turgu lüüa?
Noh, detsembri lõpus-jaanuari alguses on käesoleva semestri sessi ja sessieelne aeg, seega toona peaks vast kaitmiseks minema :)
Olen alati ja eriti viimastel aegadel öelnud kiirelt sõpradele ,kes on tulnud minu juurde "äriideega" ,et kui kasumist rääkida ei saa siis räägime millestki muust. Nt. naistest:)
Ilma rahata pokker pole pokker,see on lihtsalt mingi lambi mäng kus iga käsi võib minna all inni ,et äkki riveris joppab.
Ja kui kasum hakkab huvitavaks minema ja keskmist foorumi oma piitima siis kindlasti tekib jube huvi sinu strateegiate vastu .
Eks selle kursa tööga annaks minna sellistesse sügavustesse, kust enam tagasiteed ei leiagi. Niipalju aega mul pole ja kevadeks tahan asjaga valmis saada. Kõige selle juures on vajalik ka mulle endale sobiva stiili otsimine.
Eks kõigi start on olnud erinev praeguse seisuga, aga mida aeg edasi seda paremini hakkavad välja joonistuma ühe head ja teise vead.
Kuna mul endal tekkis seal palju küsimusi siis olen uurinud ka teiste foorumipidajate investeerimise stiile ning otsustasin ise alustada sellega.
Tahan ise foorumi lugejatele (eriti alustajatele) anda võimalikult põhjaliku ülevaate ning pidada jooksvat tehingute ajalugu.
Noh Teedu kaks kuud hoitud "kauplemisportfell" biidib seni abesiki märksa pikema perioodi tootlust...mis ei ole küll mingi näitaja, sest kauplemisega Teedul pistmist pole.
mul ei ole kellegi silmis oma aktsiaid tõsta, teen seda kõike oma mõistuse ja jõuga ning eks tootlikusest ole näha mis saab.
2. "päevakaupleja" Total Equity $122,973.03 (gain +22,97%)- seda olen teinud kõige kauem (alates juuni 2010)
"pokker ilma rahata" ei ole just pädev niiskohal, kui täna on tegemist pigem õppustega, et lahingus kergem oleks.
Ega ma selle tõttu vähem tööd ei tee, et mul raha pole ja virtuaalselt seda läbi teen. Mõte jääb ju samaks!
Kauplemise, kui selline tähendab kiiremat rahavoogu, suuremat hulka tehingeid ja rohkem erinevaid aktsiaid. Kuna mul pole võimalust daytraideri kombel kaubelda.
Nagu ma aru saan on sul tegemist majanduse kursatööga ehk siis põhimõtteliselt on sul veel omandamata algteadmised ning sa soovid neid omandada ning ka õppejõududele näidata, et sa oled need omandanud. See on tore ja üllas eesmärk, aga seda kindlasti ei saa saavutada uute terminite leiutamisega ning kogu investeerimise ideoloogia peapeale pööramisega. Kuna sa valisid oma teemaks "investeerimisviisid muutuvas majanduslikus olukorras." siis on tore näha, et sa oled leidnud ühe investeerimisviisi mida kutsutakse Buy & Hold ning selle ümber nimetanud Osta ja Unusta -ks. Kohe kindlasti ma, ei soovita sul soetatud aktsiaid unustada, sest ega nad ise sulle ennast meelde tuletama ei hakka, ning ustetud vara mille sa oled ära unustanud tuleb kanda bilansis kahjumi reale.
Nüüd heakene küll nende investeerimisviisidega, eks teised sind juba pisut nahutanud teemal et ürita ikka vähemalt kauplemine ja spekuleerimine eraldi hoida investeerimisest. Aga sellekohapealt ma jään küll sügavalt kukalt kratsima, et kuskohast sa võtad muutuva majandusliku olukorra ? ja eriti veel juba kevadeks. Ma jälgin huviga kui kevad hakkab tulema ning majanduslik olukord ei ole mitte muutunud vaid stabiliseerinid, et kuidas sa oma kursusetööd lõpule viima hakkad selliselt, et sind üldse kaitsmisele lubatakse.
Nüüd kolmas aspekt on ka huvitav, kuidas sa suudad oma õppejõududele selgeks teha, et poole aastane aktsiatega edasi tagasi solberdamist saaks nimetada investeerimiseks, sest sõna investeerimine assotsieerub nendele tigedatele vanadele akadeemikutele ikkagi minimaalselt äriettevõttes 3 või 4 aastase perioodiga ning väärtpaberiturul 5+ aastat perspektiiviga.
Lisaks sellele, tänan, et oma õpingutuhinas ning algteadmiste omandamise ülevas meeleolus püüad sa ka teisi harida ning õpetada teemadel, et kauplemine on mööduv nähe ning seda asedab nurgas seisev kratt, arendades edasi antud teooriat siis üks päev ongi kauplemismasinad täiesti commodity, ostad selverist kauplemismasina, paned kodus kaminasimisle ühendad
wifi võrku ja raha muudkui tuleb, tänan, et valgustad meid helge tuleviku osas kus tööl enam käima ei peagi vaid seda teeb inimeste eest masin.
Tean ise omast käest ,et virtuaalselt on jube lahe suuri riske võtta ja kui hästi läheb siis suuri kasumeid saada.
Oleks sama julgus päriselt olnud ,mis virtuaalselt on alati ,siis ei peaks tükk aega miskit tegema..........
Tahaks ka oma sõna sekka poetada. Just selle virtuaalse ja pärise koha pealt. Mu meelest krookusel on tõde sõnumis sees küll. Heaks näiteks on seesama kannatlikkust ja nutti nõudev pokker - niisama nullväärtusega zetoonidega kümnekesi turniiri mängides läheb heal juhul pool tundi, siis on ka turniir läbi. Enam vähem iga käsi, kus on kaks pilti või pilt ja number, visatakse hea õnne peale all-in. Aga kui on raha mängus, on inimesed palju kaalutlevamad ning püüavad asju ajada riskivabamalt. Ning turniiridki ajaliselt liiguvad sinna 5-6h ligi juba.
Ehk võiks paralleele tuua ka investeerimisega - kui on virtuaalraha, siis võib vabalt osta nö väikeseid kalu meres ja oodata, et nad suurteks sirguvad. Aga pärisraha tahaks riskivabamalt paigutada - ning siis tihti ostetaksegi vaid turuliidreid - suuri kalu, millega ratsa rikkaks ei saa, aga samas ratsa vaeseks ka ei jää.
Ah jah, täna sain teada, et on ka olemas Osta ja Unusta investeerimismeetod. Arutades täna ühe tuttavaga teemal, no kuidas aktsiad performivad ja kuidas seis portvelis on sain vastuseks: " Tra sa raisk pidid täna tuju ära rikkuma, nah sa mulle seda meelde tuletasid, kurat täna jälle päev rikutud." (Mees ostis buumi ajal suht suure raha eest igasugu asju)
* muutuv majanduslik olukord. Tundub, et pead määratlema, sest pealkiri seda sisaldab. (Kuigi Su pealkiri tundub nagu: Purjetamise viisid: tuulise mere tingimustes).
|
OSCAR-2019
|
||
Tarto talu – Lehekülg 2 – Amokijooksuga on see mure, et kui sa selle võidad, jääd sa ikkagi ei kellekski muuks kui vaid lehmaks. (Lily Tomlin)
Viimasel ajal kui toast välja astun, tahaks hakata laulma – neh, teate küll – seda võilillepõllu laulu. Üle tee karjamaal on sellel aastal väga vahva võilillepõld ja eile tehti seal näiteks talvepuude lõhkumistöid. Selline romantiline vaade siis – traktorid, puulõhkumismasin ja võilillepõld.
Rasmus tuli ka linnast meestele appi ja nii nad siis päev otsa seal võilillepõllul rassisid. Õhtune tulem oli selline:
Käisin eile Ville lõunaune ajal kaameraga niisama aias ringi, et mai lõppu jäädvustada. Ma totaalselt fännan selleaastaseid ema Merikese aknaaluseid tulpe. See lilla-punakas roosa-valge värvigamma on minu meelest lihtsalt nii lahe.
Aia üldised vaated on pigem hetkeolukorra jäädvustamiseks kui miskid ilupildid, sest tegime nädal tagasi juurde kaks uut muruplatsi. Ja kuigi me eelmine nädal tegime seda suures hirmus, et tahaks muru enne vihma valmis saada ja kohe-kohe pidi ju sadama hakkama, ei ole vihmast veel halli haisugi. Noh ja samavähe on ka siis uut muru näha ja õues laiutavad kaks suurt ja tolmust mullaplatsi:
Järgmisel telefoniga tehtud pildil on näha ka Marguse leiutatud muruplatsi-silumise-imemassin, ehk murutraktori taha rakendatud pruss. Töötas nagu kulda. Üks tiirutas murutraktoriga ringi ja teine istus prussil ning sättis ja jälgis, et plats ilus tasane tuleks.
Aga kui sinna mullaplatsi ja poolikute peenarde poole mitte vaadata, on õues väga ilus. Õunapuud õitsevad nii mis mühiseb. Õhk on kõik õunapuude lõhna täis ja sirel annab ka juba lootust (Tartus näiteks juba sirelid õitsevad ja lõhn on lihtsalt lummav).
Õue keskel olevat peenart pildistasin ka, aga seal on vist praegu kõige igavam aeg. Tuhkurenelas ja priimulad hakkavad vaikselt õitsemist lõpetama ja roosid, liiliad, iirised koguvad alles hoogu.
Tänase postituse lõpetan aga “silmadega” traktoriga. Mina ei tea, kuidas mõni masin võib nii elava näoilmega olla. Vot siis.
Tegin täna kringlit. Tegelikult ma väga tihti kringleid ei küpseta aga aegajalt meeldib mulle nendega katsetada. Ähmaselt mäletan, et õnnestunud on apelsini-karamelli maitseline ja siis röstitud seesamiseemne-šokolaadi oma oli ka kunagi väga hea. Täna tegin ainult šokolaadi.
Kujult tegin sellise kokku-kerkinud kaneelirullide laadse kringli, et igaüks saaks oma tükki murda ja ei peaks noaga mässama. Margus viis kringli trenni, et ette tähistada oma sünnipäeva.
Pärmitaigna retsepti siin praegu jagama ei hakka, sest seda teeb iga perenaine omamoodi. Orientiiriks võib võtta selle, et tegin taigna umbes 1kg jahust.
Keerasin taigna koos kreemiga ettevaatlikult rulli ning lõikusin umbes 1,5 cm laiusteks seibideks. Need omakorda ladusin võimalikult kõrvuti kõrgemate servadega ahjuplaadile.
Glasuuri keetsin umbes 5-10 minutit kokku, kuni suhkur oli kõik ilusti sulanud ja niristasin kringlile. Lisaks hakkisin ning raputasin peale veel tumeda šokolaadi tükke. Aga seda võibolla järgmine kord enam ei teeks, sest need sulasid kuuma glasuuri sisse ära ning erinevalt glasuurile, ei tahtnud üldse taheneda. Kõige lõpuks raputasin peale veel kuldseid nonparelle. Sünnipäevalaps jäi kringliga rahule – ju siis oli päris hea :).
Täna jagan teiega väikest kinufilmi, mille tegi meie kevadine praktikant Allar – üks ütlemata tore, rõõmsameelne, töötahteline ja lahe noormees. Lisaks läbinisti põllumajanduse ja traktorite-masinate fänn.
Meil on üks traktor, mida on vaja vaid korra aastas kevadel. Siis kui karjaaedu tehakse. Traktorit kutsume teda hellitavalt “sakslaseks”. Käisin ja pildistasin kuidas Margus ja õpilane Kiir (ehk praktikant Allar) traktorit pärast lõunapausi käivitasid:
Ma ei mäleta aastat, mil ma oleksin kevadet sama kannatamatult oodanud kui tänavu. Võibolla tuli see sellest, et korraks tundus juba veebruaris kõik nii-nii kevadine ja siis tuli jälle talv. Võibolla oli põhjus milleski muus.
Igatahes kevadet mina ootasin. Ja täna tegin mõnuga ühe pildistamis-tuuri mööda aeda, et seda saabunud kevadet teiegagi jagada:
Alustame tuuri kõige varasemast õitsejast – lumekupud Merikese köögiakna all avasid oma kollased õied juba siis, kui ülejäänud aed veel lume all oli. Praeguseks on näha juba väikseid väsimise märke.
Järgmisena näitan krookuseid. Neid on meil lillasid, kollaseid ja valgeid. Nii lahe oleks kui kunagi oleks neid aias veel rohkem.
Siis vaikselt punnitavad kividega peenra ääres ennast suuremaks priimulad ning juba iirised loovad lehti, tagaplaanil õitsevad varsti mõnusalt nartsissid ja kunagi ka tuhkurenelas.
Majaesine õunapuu sai lõikuse ning õunapuu all õitsevad õige õrna meloodiana tumelillad krookused. Neile peab kosumiseks veel veidi aega andma, ma alles eelmine sügis nad istutasin. Et kevadet ikka köögiaknast ka korralikult näha oleks istutasin krookuste vahele Türilt ema aiast toodud lumikellukesi.
Noh ja tulbid koguvad hoogu. Huvitav on vaadata, et millised on ellu jäänud ja millised mitte. Millised sellel aastal õitseda otsustavad ja millised mitte. Tulpide kohal on hortensiad veel lõikamata, seda teen tavaliselt siis kui mõni tulp juba õie välja pistab.
Eelmisel aastal alustatud peenar vajab jätkavalt rajamist, aga peenra kangata keskkosas laugud jõuba tõusevad.
Talvepuude lõhkumine sai alguse eile ning jätkub täna. Puudeladumine sai samuti alguse eile aga jätkub nüüd veel mitu-mitu päeva 😛
Õu on kõik õites. Ritausma roos hakkab vaikselt oma roosat vahtu avama. Sellel aastal sai ta endale kolm väikest sõsarakset ka kõrvale, nii et kunagi hakkab seal olema manna-vahu hekk.
Lõpetuseks mõned ilusamad klõpsud ka jaanipäevalt. Sellel aastal on küll kõik klõpsud teisest päevast, sest vihm takistas lõkke pildistamist. Tore oli sellegipoolest. Juba mitmendat aastat veedab noorpere jaanid Jaani sõprustalus.
Üleeile lõppes neli päeva kestnud silotegu. Tegin mõned pildid hunniku kiletamisest. Tuulise ilma tõttu küll pigem laste hullamisest enne tegelikku kiletamise protsessi, sest selleks hetkeks oli juba kõikide abi vaja ning keegi fotokaga hunniku kõrval ei tundunud praktiline. Tuul oli hooti nii tugev, et oma jõududest jäi väheks ning appi kutsuti naabridki. Kaks silotegu sellel suvel veel, siis on lehmad talvel söönud :).
Õhtul toimus aga taluõuel laste korraldatud kontsert. Nad olid koos naabripiigaga juba kolm päeva harjutanud ja asja ette valmistanud. Kava koosnens kokku üheksast numbrist, kus oli nii pulkadega tantsu, laulu, viiulimängu kui ka kitarrimängu. Peale kontserti kosutati meid söökide ja jookidega (mille küll kontserdi publik pidi ise kaasa võtma).
Kuna ma juba sellel päeval fotokas näpus ringi liikusin, siis tegin mõned klõpsud niisama aias ka. Praegu on ikka nii-nii ilus.
See on armas komme, et pulmade teinepäev toimub koduõuel. Eiramata seda traditsiooni köeti laupäeval sauna ning püstitati õuele peotelk ka pärast noorima peretütre pulmi. Peedul oli üks vana pilt, kus talumaja ees seisab uhkelt kogu pulmaseltskond.
|
OSCAR-2019
|
||
Plaan osta trippimiseks/igapäeva kasutuseks mahukam universaal. Eelarvesse mahtuvate valikute seas jäi silma ka Opel Omega. Turu olukord pole teab mis kiita, kuid miskit ikkagi valikus on. Aga et jutt oleks lühike ja konkreetne, siis ka küsimused:
1. Kumba eelistada- 2.0 100kW bensiin vs 2.5td 115 diisel? Miks? Mõlemal juhul vaatan ainult manuaalkastiga isendeid- kogemus on näidanud, et talvel metsarajale sattudes on manuaaliga vähemalt enda kogemuse põhjal kindlam.
2. Kas ilma töökotta-esindusse pöördumata on ka võimalik auto tehniline seisukord proovisõiduga-vaatlusega kindlaks teha? Millele pöörata eriti tähelepanu mõlema mootorivaliku puhul?
Diisli kasuks räägib minu puhul kütusekulu, arvestades pikki otsi, kuid hirmutab (pole diislit isikliku autona varem omanud..) see pidev jutt pihustitest, kõrgsurvepumbast, eelsüüteküünaldest jms. Kindlasti on siinsetel kasutajatel kogemus, kui suure väljaminekuga ühel või teisel juhul tegu?
115kw pole nüüd õige...mõtlesid ehk 110kw ehk DTI, siin neid tuunijaid ja diisli entusiaste on terve foorum meil täis, pea igal teisel on see. 2.5 110kw DTI võtab kütust vist midagi sinna 5-7kanti keskmine. Igatahea kuo nende kahe vahel valida, uskumatu et ma seda ütlen, siis dti. DTI läheb stokis paremini edasi kui 100kw. 2.0 ecotec on kapriisne mootor, leidub ka erandeid kuid vähe. Ehk ikka vast dti, dti on turg väike ehk vähe leidub, pigem vaadata ja küsida siit klubiliste käest.
Tahad mahukat universaali? Yeah. Ostsin enda oma jaanuari lõpus, autot eriti koristanud pole ja siiani ruumipuudust tekkinud ei ole
2. ainuke asi, mida kindlasti oskan sundida vaadata diislil- sõida auto korralikult soojaks, jäta seisma nii 15-20 minutiks ja siis proovi käivitada. Kui käivitub pikemalt kui sekund, max paar, siis saad pumbaga tegeleda.
Diisli remont on nagu ta on- üks suur väljaminek per auto omamine, ega sa sama asja naljalt teist korda ei remondi.. Bensukal saad samu juppe ikka mitu korda vahetada paari aastaga, missiis et jube odavad.
Pump on vast kõige valulikum, samas nagu keegi foorumis varem ütles, et otsid kasutatud enamvähem korraliku alla 100€ ja kestab jälle paar aastat. Remondi kohta oskab vast Vivaldi asjalikku nõu anda, see oli juba natuke kallim teema.
Pihustitega tegelen praegu ise, stendinud ega kontrollinud pole, aga ilmselgelt 340kkm sõitnud autol nad enam eriti korralikud pole. Kui juhtpihusti korras, siis pihustiotsad ära vahetada ja peaks päris hää saama. Stykke oü pakkus mulle 13€ per ots letihinda, pole nagu mingi eriline väljaminek. Eelsüütega on lihtsalt see lugu, et kui üks läheb siis parem vaheta kõik korraga välja ja asi tahe. Ükshaaval jäädki neid ringiga vahetama ja see mootor ei ole just eriti altis isegi plusskraadidega külmalt ühe-kahe poolpiduse eelsüütega tööle minema.
Kui rahakott kannatab, otsi enamvähem korras 110kw TDI, nendega on juba päris lõbus ja palju BMW mootorijuppe sobivad väikese modimisega peale.
Lühidalt- reaalselt on see viidatud kuulutuse mootor X25DT 2.5 TD (?) ja igal juhu antud mudelite puhul valida diisel?!
See 115kW sai võetud ainult lähtuvalt kuulutuse andmetest, nüüd googeldades näen, et sellise kW-de arvuga mootorit tõepoolest tehasest tulnud pole
Mul sedaan 2.5dti 110kw pakkuda kui huvi aga tomat kastiga. Samas käimakott vahetab käike ilusti ja ega enam manuaali väga ei taha v.a v6
Tegu on kapriisse mootoriga, eriti kui tegu 95-96 aasta masinatega. Õhukesest malmist v.kollektor millie tulemusel on 10 isendist 5-7 mõra sees , selle tulemusel kohe lamda näit vale ja sada muud jama. Absoluutselt leiaks ka erandeid ...
Nagu Mait ütles sry M2X.. siis jah kui kannatab vaata 110kw diislit. Ise olen omanud kõiki mootoreid sellest valdkonnast millest siin juttu.
100kw- ainult korra elus üks selline olnud ja mina isiklikult ei ole sattunud halva mootori peale. Mul töötas too ilusti, kuid jah selle kere ja mootori peale mina tundsin, et jääb lahjaks. Omega ikkagi raske auto.
OOTA(tähtis on see et ootad vähemalt 15-30 minutit, soojade ilmadega eriti mängib 30 minutit erilist rolli. Sooja ilmaga ootaks isegi rohkem.) vastasel juhul VÕIB sattuda sulle kätte isend mis vajab kõrgsurvepumba remonti. 400-600€ on siis selle remont. KUid kui pump korda teha siis tead, et sinu eluaja sõidab raudselt. TDS puhul ega polegi jälgida eriti rohkem kui mootorist rääkida. See et esimene pihusti lekib on nendel juba tavaline nähtus ja eelsüüteküünlad jah korraga vahetada. AINULT pedant on selle korda teinud ja kahjuks neid vähe. vahe siis 100kw bensiiniga on siis see, et diislil on väänet ja turbo mis liigutab suht normaalselt edasi.
110kw-Omanud 2te isendit. See on siis minu arvates parim diisel kuigi ütlen kohe, et võib ka olla kulukam kui 96kw
Mida selle mootori juures jälgida on ka soe käivitus. Enamalt jaolt kui vajab käiamist soojalt siis peab vaatama pihustid üle, et üks põhjustest võib seal lebada. 110kw TD juures tuleks jälgida: pihusteid( kasutatuid saab korralike kuid mõningad küsivad 100€ pihusti eest)kuid siiski kui see korras on siis tead, et see sõidab ja sõidab ja sõidab ja sõidab ja sõidab jne jne jne ......... KUID kütusekulu on sama isegi parem kui 96kw ja jõudu ka rohkem. Mina sain enda omal kütuse kuluks Euroopas keskmiseks 5.9 ja seda siis mitte kompu järgi. Kui on korras masin siis tead, et muretsema ei pea ja saad kulgeda mööda teid muretult. Lisaks turuväärtus on suurem hiljem müümisel. Võid teha minu omale ka pakkumise. Mul universaal, manuaal ja LSD
Auto Seisukorda on võimalik kohapeal ilusti selgeks teha nende nippidega mis sulle klubilised jagasid ning kui auto Eestimail siis meil ka inimesi kellel arvuti võimalus, et tuvastada auto veakoodid.
Olen just 110kw diislid toonud Leedust kuna hinna vahe ikka on Eesti turuga tunda ja siiani pole kahetsenud
|
OSCAR-2019
|
||
Te ei kujuta ette, kui närvis ma olin. Kaks nädalat ootasin seda päeva ja mõtlesin, et ma ikkagi ei lähe, siis mõtlesin, et peaks ikka minema, muidu unustan kõik ära. Reeglite järgi on niimoodi, et kui pole 6 kuud sukeldumas käinud, siis pead korduskursuse tegema. Selle peale ma küll enda raha ei tahtnud raisata, nii et pidin ikkagi minema.
Õnneks olid profisukeldujad ka ikka kohal, kes aitasid mul varusutsega ja teadmiste värskendamisega. Käemärke jms vaatasin küll ise juba üle, aga varustuse kokku panemisega oli mul küll natuke probleeme. Ega seal viga ei tohi teha, muidu saab ehk veel surma. Kui Madagaskaril sukeldusin lühikese ja väga õhukese kallipsoga (pm pikad ujumisriided), siis Rummul panime ühe pika selga ja selle peale veel üks lühem, siis veel kindad ja papud ja kõik olid megapaksud. Mõtlesin, et sellega hakkab küll palav. Veepinnal oli okei, vee all tundsin küll, et vesi on ikka väga külm. Huuled külmusid ära.
Tuli see hetk, et tuli vee alla minna. Me olime kolmeses rühmas. Minuga oli veel üks naine, kes pole 5 aastat sukeldunud, ja siis n-ö juht. Sain ilusasti vee alla, peaaegu kõik läks ilusasti, alguses oli küll natuke raske, aga sain kuidagi hakkama. Ainuke probleem oli see, et ma ei suutnud rõhku kõrvades korralikult alandada, nii et kõrvad hakkasid valutama.
2min hiljem: ma tõusen jälle ülesse. Ma ei tea, miks. Lihtsalt tunnen, kuidas liigun üles poole, kuni ma juba olin veepinnal. Mõtlesin, et okei, mis siis ikka, lähen uuesti alla. Natuke läksin närvi ka, et appi, kuidas ma neid jälle üles leian. Orienteerusin mullide järgi siis. Seal olid mullid, nii et eeldasin, et seal on inimesed. Kuidagi leidsin nad siis üles. Pärast rääkisid mulle ka, et nad olid ka juba mures natukene ja mõtlesid, kas tulevad uuesti üles või ootavad natukene.
Pärast väikest õnnetust läks aga kõik hästi ja sain nautida sukeldumist. Rummus on ikka nii vinge sukelduda. Me küll seal vanglas ei käinud, aga seal olid niisama hooned. Ühel oli tool katuse peal. Selle kõrval oli puu (neid oli seal üldse igal pool vee all), millel oli kummik oksa peal. Nähtavus oli oodatust ka ikka palju parem. Arvasin, et Eesti veedes ei näe mitte midagi, kuid väidetavalt ongi Rummu karjäär erand.
Sain õnneks oma hirmust üle ja suve jooksul lähen kindlasti uuesti Eestis sukelduma. Üks koht, kuhu tahaksin kindlasti veel minna ja millest on ka hästi palju räägitud, on Hiiumaa.
Nagu pealkiri juba ütleb, siis käisin Madagaskaril sukeldumas. Ma ei mõtle selle all snorgeldamist, kus ma ujun ainult vee pinnal ja nägu vaatab vette, vaid ma mõtlen reaalset sukeldumist hapnikballoonidega.
Kuidas ma sattusin seda tegema? Organisatsiooni üks osa tegeles mereloomade ja -taimedega ning osa inimesi käis iga päev kaks korda sukeldumas, et uurida meremaailmat. Kui su sõbrad räägivad sulle iga päev, kui lahe see ikka oli ja mis kala nad seekord nägid, siis tekib ikka huvi selle vastu. Hakkasin mõtlema, et miks ma ei võiks ka seda teha. Mõeldud - tehtud! Rääkisin sukeldumisõpetajaga, et tahaksin ehk ka seda proovida. Kuna olin vabatahtlik, sain kursuse täiesti tasuta teha (muidu maksab see 200-300€). Pidin selleks teooriaõpiku läbi lugema ja siis tegime umbes 3-4 päeva praktikat. Sellest teen veel eraldi postituse!
Selles postituses tahan rääkida, kui imeline see meremaailm ikka on! Juba septembris, kui käisin ainult snorgeldamas, olin täiesti vaimustuses! Loe siit minu muljetest. Sukeldumine on aga ikka täiesti teine liiga. No ikka 100 korda teistsugune tunne!
Kui enne vaatasin kilpkonna pealt ja too oli ikka 3-4 meetrit eemal, siis sukeldumisel oli umbes 1-2meetri kaugusel kilpkonnast. Kui enne vaatasid, et vau kui lahe maailm seal all ikka on, täiesti nagu linn. Siis sukeldumisega oled ise osa linnast, sa oled selle maailma sees. Ujusin näiteks mööda siuksest taimest, mida on näha ka filmis kalapoeg Nemo, kus Nemo alguses elab. Siis pidin kohe selle filmi peale mõtlema! Seal olid aga tibutillukesed kalakesed sees. Seda ma poleks snorgeldamisega üldse näinud!
Nagu sa juba paned tähele, siis ma olen väga vaimustusest sellest hobist/ tegevusest. Ma võingi seda imetlama jääda, kardan aga, et sul hakkaks siis igav... Kui sul aga vähegi võimalust on, sukeldumist kuskil proovida, siis tee seda kindlasti! Ma ütleks, et see on isegi elumuutev kogemus. Mina igatahes leidsin endale uue hobi, mis on küll veidi kallim, kui tavaline hobi, kuid seda igati väärt!
Kirjutan jälle natukene Madagaskarist, kuna tahtsin juba ammu sellest teemast kirjutada, kuid pole jõudnud.
Juba Madagaskaril olles rääkisin, kuidas esimese kuuga “armusid” 3 noormeest minusse. Ühega oli mul rohkem tegemist, seetõttu kuulsin ka temalt kõige rohkem, kuidas ta mind ju nii väga armastab ning kuni lõpuni ta armastas mind väidetavalt.
Kohati tundsin ma ennast tõesti nagu filmis: ta rääkis mulle, kuidas ta nii väga tahaks mind suudelda ja kuidas mu huuled ikka nii õrnad on jne. No tule taevas appi! Ta vist vaatas liiga palju ameerika filme! Fun fact: jõuan Eestisse tagasi, paar päeva olen siin olnud, näen Facebookis pilti, kus tal on titt süles. Uurin siis tema käest järele, et mis värk sellega on. Tuleb välja, et see on tema laps... Nojah siis. Nii palju siis sellest, et ta nii väga armastab mind ja ma olen kogu ta elu jne :D Küsisin siis, kas lapse ema on ta tüdruk. Tuleb välja, et ta on temaga juba päris mitu kuud koos olnud, aga lihtsalt ei rääkinud kellelegi, sest me ei võtaks teda tõsiselt. Mul tekib siin küsimus, et kuidas ta siis mind ka veel kogu südamest armastab??? Ma lihtsalt naersin oma ette :D Muideks nad ei ela koos ja ma ei tea üldse, kas ta lapse eest mingil moel hoolitseb...
Mu n-ö parim sõbranna Madagaskaril oli kuu aega ühe kutiga koos. Pärast ühte kuud ta kutt juba tahtis temaga abielluda. Pärast kahte kuud ta aga juba pettis teda ja siis nad läksid lahku. Mu sõbranna oli siis jumala depressioonis ja kirjutas mulle, et ta nii kurb, et ta ikka armastab teda jne. Mida sa sõbrannana ikka ütled: leiad kedagi paremat, ta oligi loll jne. Kuu aega hiljem: tal on uus kutt. Elu armastus jne. Noh selles mõttes väga tore, et tal keegi uus ja et ta on jälle õnnelik. Huvitav ainult, kaua nemad siis koos on.
Mõtlete võibolla, et nad olid kindlasti mingid 12aastased, kes ei teagi veel, mis suhe/ armastus üldse on. Aga ei! Noormees oli 25aastane ning neiu 19aastane.
Ilmselt see ongi lihtsalt kultuuri osa ning palju tuleb ka sellest, et nad näevad läänemaailma filme, loevad raamatuid ja unistavad, et nendel oleks ka selline elu. Võibolla olen ka mina lihtsalt imelik, et ma olen liiga realist ja mulle ei meeldi draama?! Mind aga tõesti huvitab, et kust see vahe tuleb. Ma tean, et sakslased on ka veidi rohkem draamaqueenid kui eestlased, aga siiski mitte nii hullud (vähemalt nii palju kui mina olen nendega kokku puutunud). Äkki keegi oskab seletada, millest see tuleb? Miks (enamus) eurooplastest saab aru, et film on film, raamat on raamat ja reaalne elu on ikka reaalne elu? Miks Madagaskari (vb ka kogu Aafrika) inimesed seda ei mõista/ püüavad olla nagu filmis?
Võibolla panid tähele, et ma pole ühest päevast Hollandi reisil rääkinudki. Tegin seda teadlikult, kuna see ei olnud otseselt seotud Hollandiga.
Päev oli pühapäev ning sel päeval käisime Leideni ülikooli poolt korraldatud TEDx üritusel. Kes ei tea, siis
TED (Technology, Entertainment, Design) on üritus, kus räägivad inimesed erinevates valdkondadest, kes tavaliselt ei jõua lavale ehk nad pole professionaalid. Selle eesmärk on jagada teadmisi ja inspiratsiooni inimestele poliitiliselt ja ettevõttedest sõltumatu. Kui TED on korraldatud väga suurele kuulajaskonnale, siis TEDx on nii-öelda tütarüritus, mida korraldab kogukond kogukonnale. Ehk siis nt TEDxLeidenUniversity korraldati üliõpilastelt üliõpilastele.
Selle TEDx'i teema oli "Building bridges" ehk sildade ehitamine. Esinejad olid erineva elukutsega: arst, teadlane, üliõpilane (kes sõitis rattaga läbi Euroopa, et külastada erinevaid pagulaskeskusi), iisraelist pärit jutustaja (storyteller), juuratudeng Aafrikast, maailmarändur ning majanduse- ja kultuuriteaduse üliõpilane. Näidati ka veel kaks kohustusliku TED ürituse videot.
Üritust ei saagi paari sõnaga kokku võtta, sest teemad olid kõik nii erinevad. Ühiselt läbis kõiki kõnesid aga rahvuslik identiteed, erinevad kultuurid ja muidugi "sildade ehitamine".
Mida ma sealt aga kaasa võtsin: IGAL JUHUL tasub sellisele üritusele minna, nii palju teadmisi ja inspiratsiooni saab! Maailmas on ikka väga palju lahedaid inimesi, kes võtavad igasuguseid asju ette.
Isegi kui üritus ise ei meeldinud, siis appi, kui palju häid vestlusi mul olid ja paljude inimestega ma tuttavaks sain. Nt istus minu ja sõbranna kõrval arsti tudeng. Rääkisime temaga juttu. Siis sain tuttavaks ühe neiuga, kes sündis Luksemburgis, õppis Psühholoogiat Prantsusmaal ning teeb nüüd magistrit Hollandis. Nii et temaga rääkisin pikalt psühholoogiast ja kus seda kõige paremini õppida saab.
Alguses mõtlesime sõbrannaga, et kas ikka lähme sinna, terve päev läheb ju selle peale raisku... Esiteks sadas terve päeva vihma, nii et me poleks nkn saanud midagi teha ja teiseks see oli seda 100% väärt!
Ma juba mõtlesin Amsterdamis, et nii lahe, et siin keset linna on park, nii mõnus oleks siin trenni teha või niisama jalutada. Haag on veel täiesti teine liiga. Haagis ei ole mitte ainult park keset linna, vaid seal on hoopis mets keset linna. Rongijaamast pead umbes 3min jalutama ja oled kohal. Põhjus, miks see mets siiamaani seal on, on et kuningas käis seal vanasti jahil, mille pärast on see ka tänapäeval muinsuskaitse all (kuigi ma kahtlen, et kuningas käib seal ka täna jahil). See ei ole mitte parkmets nagu näiteks Mustamäel, vaid see on tõeline mets, kus valgustust pole ja loomad saavad rahus elada.
Kui sa mõtled, et okei jah, mets on päris lahe keset linna, aga tegelt see pole ka midagi erilist, siis ma saan sind veel üllatada. Metsa kõrval on väike park ja selles pargis on hirved. Jah, lugesid õigesti, hirved. Need hirved on kuninga omad, mille pärast nad ongi keset linna. Tagataustal näed suuri hooneid, vist isegi pilvelõhkujaid. Vaata lihtsalt mu pilte ja siis saad aru, mida ma mõlten.
Ja kes metsa inimene ei ole, siis pole hullu, ka sina leiad midagi Haagist. Haagil on näiteks imeilus rand! Rand on nagu rand ikka: liiv on kollane ja vesi on sinine. See rand on siiski palju lahedam kui nt Stroomi rand. Selle ranna ääres on megapalju restorane, kohvikuid ja baare, kuid nad ei ole eraldi hoonetes, vaid avatud, nii et sa saadki otse rannas süüa. Kirss tordil on vaateratas kail, kus me küll ei käinud, aga lahe nägi ikkagi välja!
Kui sa mõtled nüüd, et see on ju kõik väga tore, aga kus ma siis töötan, kui seal on ainult loodust? Usu mind, ka seda sa leiad sealt! Kas siis minna rahupaleesse ÜRO kohtunikuks, töötada keemiarelvade keelustamise organisatsioonis või siis hoopis Europolis! Neid võimalusi tundub olevat mustmiljon! Kõik need kohad käisime sõbrannaga vaatamas ka, tšekkasime oma tulevased töökohad ära! :D
Pärast seda läksime kesklinna, vaatasime seal vaatamisväärsusi ja muidugi oli ka seal väga ilus. Nägime kuninga Haagi kodu koos ta hobuste tallidega ning käisime maailma parimaid friikaid söömas. Esimest korda Hollandis olles oli ka ilm päikseline, ainult vahel oli pilvi näha.
Ostsin veel paar suveniiri linnast ning siis pidime juba ruttu koju minema, et kohvri võtta ja lennujaama sõita. Plaanitud rongist juba jäin maha, sest liiga kaua olime linnas. Enne kui ma Haagist lahkusin, tahtis sõbranna mulle kindlalt veel ta ülikooli hoone 21. korruse vaadet näidata. Ja no see oli ikka väärt seda hilinemist lennujaama (kuigi ma jõudsin ikkagi kõike rahulikult lennujaamas teha)! Ilm oli perfektne, sa nägid 21. korruselt kogu linna ja isegi merd! Super vaade!
Siis aga ruttasin rongile, et minna lennujaama. Amsterdam-Kopenhaageni lend läks ilusti, kuid Kopenhaageni-Tallinna lend jäi 1h hiljaks, nii et ma jõudsin alles kell 3 öösel voodisse ja pidin samal päeval kell 10 tööl olema…
Esmaspäeval pärast mitmekesisuse (diversity) loengut, läksime kohe ruttu linna. Muideks ma arvasin, et mu sõbranna õpib mingit poliitika asja. Sellest loengust räägiti küll rohkem psühholoogiast (teema oli hirm)...
Sõitsime rongiga 15-20min ja olimegi kohe Leideni kesklinnas. Seekord me kuhugi muusemisse ei läinud, vaid kõndisime niisama linnas ringi. Seltsiks oli meil ka sõbranna sõber, kes rääkis põnevaid fakte linnast ja üldiselt Hollandist.
Kas sa teadsid, et Leideni (ilmselt kehtib see kõikide Hollandi linnade kohta) vanadel kanaliäärsetel majadel on esimesel korrusel kõige suuremad aknad ja mida üles poole lähed, seda väiksemaks aknad lähevad? Seda tehti selle pärast, et maja näeks optiliselt suurem välja.
Kas sa tead, miks Hollandis on nii palju kanaleid? See on tegelikult väga ilmselge põhjus, ma vist pole lihtsalt enne selle peale mõelnud. Nimelt on Holland ju tegelikult Madalmaa ehk nagu nimi juba ütleb, on riik madal. Kui kanaleid poleks, oleks riik põhimmõtteliselt veel all.
Leiden oli suhteliselt rahulik linn võrreldes Amsterdamiga, kuid seal on siiski hästi palju restorane ja kohvikuid. Selles linnas oli ka kaks tuuleveskit. Kaugelt tundusid täpselt samasugused olevat, nii et ei saanudki aru, kas seal linnas on ainult üks või kaks.
Mida ma üldse kogu Hollandi reisil imetlesin, oli see nii hästi korraldatud rongiliiklus. Haagist Amsterdami läheb pool tundi, Leidenisse 15-20min, Rotterdammi 20min. Kui sõidad näiteks Haagist lennujaama ja pead ümber istuma Leidenis, aga su esimene rong hilineb, siis ootab teine rong kõiki. No vau! Ja no vaade aknast reisiteel on ka ikka väga vapustav! Eriti kevadel on kõik värvilisi tulpe täis!
Mu parim sõbranna õpib esimest aastat Leideni ülikoolis Haagis ja siis mõtlesin, et enne kui ma ise ülikooli lähen, peaksin talle külla minema. Mõeldud - tehtud.
Lendasin laupäeva hommikul Amsterdami ja jõudsin täna öösel koju tagasi. õnneks sain töölt esmaspäeva vabaks!
Laupäeval jõudsin Amsterdami umbes kell 1 ja siis läksime kohe linna vaatama. Arvestades, et päev varem oli King’s day (kuninga sünnipäev, rahvas pidutseb pm rohkem kui kuningas ise), siis oli linn väga puhas ja kõik oli korras. Käisime niisama linnas ringi, täpselt ei teagi, mida me kõike nägime. Kindlalt nägime Justin Bieberi väidetava korteri Amsertdamis ning muuseumite väljaku. Käisime ka väga ilusas Vondelpargis, mis oli keset linna ja viis meid muuseumiplatsilt jälle rongijaama. Õnneks oli ilm enam-vähem ok, tavaline Hollandi ilm. Sel ajal, kui vihma sadas, käisime lõunat söömas, nii et väga märjaks ei saanud. Päeva tipphetk oli aga Moco muuseum, kus käisime Banksy näitust vaatamas (kes ei tea, kes Banksy on, vaata siit). Ma pole eriline kunstihuviline ja mulle ei meeldi muuseumit väga, kuid mind huvitab väga poliitika ja üldiselt, mis maailmas toimub. Nii et see näitus oli väga õige koht selleks! Banksy suudab nii tugevaid, ühiskonnakriitilisi sõnumeid panna väiksesse pilti. Julgen öelda, et see vist oli mu parim kunstimuuseumikogemus üldse! Väga soojalt soovitan käia sel näitusel! (Pead aga kiirustama, sest näitus kestab ainult veel 31. maini)
Amsterdami hooned on nagu ka teistes Hollandi linnades väga ilusad, kuid seal linnas tunned umbes iga 10m tagant kanepi lõhna/haisu (kellele hea lõhn, kellele hais) ning seal on palju inimesi! Nendest kolmest linnast, mida me sõbrannaga vaatamas käisime, on Amsterdam viimasel kohal. See on lihtsalt kohustuslik linn, kui Hollandis käid.
Al hablar de redes sociales, los nombres que enseguida vienen a la mente son conocidos. Pero hay vida social en Internet más allá de Facebook, Twitter, LinkedIn, Google+ o Instagram; […]
|
OSCAR-2019
|
||
Karusloomafarmide keelustamist on arutatud Eestis alates 2009. aastast, mil selle teema tõstatasid loomakaitsjad, rohelised ja sotsiaaldemokraatlik erakond. Uuesti hoogustus keelustamiskampaania 2013. aastal, kui Pealtnägija avaldas šokeerivad kaadrid Karjaküla rebase- ja naaritsafarmist.
2013. aastal tõstatas Keskkonnaministeerium farmide keskkonnanõuetele mittevastavuse küsimuse. Kuna farmid ei täitnud kehtivaid keskkonnanõudeid juba aastaid (vt Pealtnägija lõiku), hakkas ministeerium nõudma farmide keelustamist.
2014. aastal loodi loomade eestkoste organisatsioon Loomus, mis kasvas välja MTÜ Kuulikodu, Eesti Loomakaitse Seltsi ja Loomade Nimel endiste juhtide ja aktiivliikmete koostööst. Loomus hakkas lobitasandil tegelema peamiselt kahe valdkonnaga: karusloomafarmid ja loomatsirkused. Loomus algatas kampaania “Olen loomade poolt”. Esimest korda Eestis astusid farmide vastu välja 20 kuulsat inimest.
Loomus ja Loomade nimel kogusid üle 1000 digiallkirja ja üle 9000 petitsioon.ee keskkonnas antud allkirja karusloomafarmide keelustamise poolt.
Kuna farmid täitsid lõpuks kõik keskkonnanõuded, loobus keskkonnaministeerium esialgsest keelustamisplaanist.
2014. aasta hilissügisel viis Loomus Riigikokku märgukirja – kollektiivse pöördumise, millega soovitatakse karusloomakasvanduste tegevus kümneaastase üleminekuajaga Eestis keelustada. Märgukirjale pandi kaasa rohkem kui 10 000 Eesti kodaniku allkirjad.
Vastavalt 2016. aasta detsembris uuringufirma Kantar Emor poolt läbiviidud küsitlusele ei poolda 69 protsenti Eesti elanikkonnast metsloomade kasvatamist karusloomakasvandustes üksnes karusnaha saamise eesmärgil.
Märgukirja arutelu jõudis petitsiooni kujul riigikokku. Petitsiooni on arutatud riigikogu keskkonna- ja maaelukomisjoni ühisistungil ning maaeluministeeriumilt telliti karusloomafarmide majandusanalüüs. Analüüsi tutvustati 2016. aasta märtsis.
Kahe aasta jooksul on karusloomakasvanduste keelustamisele toetust avaldanud kõik Eestis tegutsevad loomakaitseorganisatsioonid ja koos nendega pea 70 erinevate valdkondade ettevõtet; rahvusvaheline petitsioon on kogunud juba ligi 45 000 allkirja; keeldu toetavad avalikult tunnustatud näitlejad, muusikud, kirjanikud, arstid, ajakirjanikud, moekunstnikud, zooloogid; arutelu on tervitanud paljud rahvusvahelised loomakaitseorganisatsioonid, sh maailma populaarseim loomakaitseorganisatsioon PETA, Queeni legendaarne kitarrist Brian May ja Hollywoodi näitleja Mena Suvari.
Eestis kasvatatakse karusloomadena tšintšiljasid, küülikuid, naaritsaid ja rebaseid. Kokku on Eestis umbes 200 000 karuslooma.
Täpne ülevaade farmide arvu kohta Eestis puudub, ka Maaülikooli uuring jätab kindla arvu õhku. Ametliku PRIA registri alusel, kuhu peavad kuuluma karusnahakasvatuse hooned ja –territooriumid, on sini- ja hõberebasefarme 3, mingi ehk ameerika naaritsa farme samuti 3 ja tšintšiljafarme 26.
Keila külje all Karjakülas on AS Balti Karusnahk, mis on Baltimaade suurim (ca 160 000 looma, kellest umbes 30 000 on rebased, ülejäänud mingid). 2014. aastal oli Eesti karusloomasektoris kokku 94 töökohta; 74 täistööajaga töötajat mingi- ja rebasefarmides ja 20,5 töötajat tšintsiljakasvatustes. Keila farmis on töökohti 65-70. Soome kapitalile kuuluva Balti Karusnahk OÜ turuosa on 90-95 protsenti kogu Eesti toodangust.
Karusloomakasvandused on keelustatud Suurbritannias (seadus võeti vastu aastal 2000), Austrias (2004), Hollandis (2012), Tšehhis (2017), Makedoonias (2014), Horvaatias (2007), Sloveenias (2013), Brasiilias (2014) ning Bosnias ja Hertsegoviinas (2009).
Mitmel Saksamaa liidumaal on karusloomakasvandused samuti keelustatud (Baieris, Hessenis, Nordrhein-Westfalenis ja Schleswig-Holsteinis).
Itaalias ja Šveitsis on karusloomakasvandustes loomade heaolunõuded nii rangelt sätestatud, et karusloomakasvandusi seal sisuliselt enam ei eksisteeri. Pilt: Fur Free Alliance
Euroopas läbi viidud avaliku arvamuse uuringud näitavad selgelt, et inimesed on karusloomafarmide suhtes kriitiliselt meelestatud.
Rahvusvaheliste loomade heaolu käsitlevate teadusuuringute tulemused on kinnitanud, et karusloomakasvanduste standardpuurid ei vasta tavapäraselt karusnaha jaoks peetavate loomade põhivajadustele. Isegi Euroopa Karusloomakasvatajate Ühingu (EFBA) tegevusjuhis nendib: «Kuna praegusel hetkel ei täida ärieesmärkidel kasutatavad pidamissüsteemid rebaste kõiki bioloogilisi vajadusi, tuleb need süsteemid niipea kui võimalik asendada uute süsteemidega, mis vastavad paremini bioloogilistele eripäradele».
2001. aastal avaldas Euroopa Komisjoni loomade tervishoiu ja heaolu teaduskomitee (SCAHAW) põhjaliku raporti, mis annab ülevaate selle valdkonna teadustulemustest. SCAHAW raportis öeldakse selgesõnaliselt, et karusloomakasvatuses kasutatav standardpuur ei vasta loomade käitumuslikele vajadustele. Rebasepuuride kohta nenditakse: «Tüüpiline rebasepuur ei vasta rebaste olulistele vajadustele. Täpsemalt loob see sunnitult monotoonse füüsilise keskkonna, piirab kehalist liikumist ning liigiomast käitumist nagu kaevamine.» Mingipuuride kohta on öeldud: «Tüüpilises pesakasti ja traatpõrandaga mingipuuris kannatab minkide heaolu, sest see ei vasta olulistele vajadustele. Probleemid on eriti seotud piiratud liikumis- ja stimulatsioonivõimalustega, võimaluse puudumisega ronimiseks, tunnelitesse pugemiseks ja ujumiseks.» SCAHAW raport toob lisaks välja, et ebanormaalne käitumine ei ole kasvatuses peetavate karusloomade puhul ebatavaline ja hindab stereotüüpsete liikumismustrite esinemist minkidel «laialt levinuks». SCAHAW raport puudutab ka käitumuslike probleemide füüsilisi tagajärgi, haigusi, suremust ja aretusest tulenevaid hädasid; näidetena tuuakse poegade tapmist, hambaprobleeme, maohaavandeid, kurtust ja pimedaksjäämist. Täiendavad terviseprobleemid tõi päevavalgele Norra valitsuse 2014. aasta raport; nimelt toob sagenev minkide grupiviisiline pidamine kaasa rohkem agressiivsust ja haavu ning tulenevalt soovist nahku suurendada esineb sinirebaste puhul ülesöötmist ja kaaluprobleeme.
Karusloomad paarituvad märtsis ning kutsikad sünnivad aprillis või mais. Emasloom elab kutsikatega poegimispuuris, kuid nad lahutatakse temast sageli umbes 8 nädala vanuselt ja viiakse üle teist laadi puuridesse. Ühest või kahest kutsikast koosneva pesakonna puur on rebaste ja kährikkoerte puhul umbes 1 m2 suurune ja minkide puhul 1/3 m2 suurune. Kutsikad elavad neis puurides kuni 6-7 kuu vanuseni, mil nad tavaliselt tapetakse ja nahastatakse. Kõigist liikidest aretusloomad elavad sarnastes puurides aastaid, enne kui nad tapetakse, ning kannatavad käitumishäirete ja puuduliku heaolu all pikema aja jooksul.
Mingid tapetakse tavaliselt elektrivooluga ninast jalgadesse või CO või CO2 gaasiga. ELi riikides ja Norras on nüüdseks ebaseaduslik murda minkidel tapmise ajal kael. CO2 on minkidele äärmiselt vastumeelne, tekitab loomades lämbumistunde, mis võib viia paanikani, ja torkiva tunde silmade ja nina ärrituse tõttu. Seetõttu soovitatakse 100%- list gaasikontsentratsiooni. Norra ja Soome farmidelt ei nõuta 100%-lise gaasikontsentratsiooni tagamist. VKM möönab, et CO2 «on heaolu seisukohast küsitav» ja «vaidlusalune meetod», mida Euroopa Toiduohutusamet (EFSA) ei soovita. VKM nendib ka, et CO allikana kasutatakse tihti heitgaase, mis tähendab, et see võib endiselt sisaldada ärritajaid, ning et mingid ei reageerinud heitgaasidele teisiti kui CO2le.
Loomade huvide eest seisvad rühmitused on avalikustanud ajavahemikus 2008 kuni 2015 suures mahus materjali, mis on kogutud karusloomakasvandustes salaja läbi viidud uurimiste käigus Taanis, Soomes, Norras, Rootsis ja mujal. Kõigis neis riikides on uurimised paljastanud raskeid tervise- ja heaoluprobleeme suures osas farmidest: tõsised ravita jäetud silma-, nina- ja kõrvapõletikud loomadel; lahtised pindmised ja sügavad haavad ning vigastused; puuduvad sabad ja/või jäsemed; väärarenenud jäsemed; halvatud loomad; stereotüüpne käitumine ja muud vaimsetele kahjustustele viitavad käitumuslikud kõrvalekalded; räämas puurid loomade eluruumi ulatuva terava traadi ja traatvõrguga; tühjad, ebapuhtad ja/või katkised joogianumad. Norra toiduohutusameti kontrollide abidirektor Ole Fjetland on loomade heaolu puudutavate rikkumiste kohta karusloomafarmides kinnitanud: “Pole ühtegi tööstusharu, kus oleksime läbi viinud rohkem kontrolle. Kui sellest ei piisa, peame endalt küsima, mida ette võtta.”
Inez Staarink, Hollandi saadik ja nõunik põllumajandus-, loodus-, looma- ja toidupoliitikas julgustas saadikuid toetama farmide keelustamist liikmesriikides, et peatada nende laienemine. 10. novembril jõustus Hollandis, mis on suuruselt kolmas minginahkade tootja Euroopas, mingifarmide keeld. Hollandi karusnahatööstus peab tegevuse lõpetama aastaks 2024. “Holland ei ekspordi enam karusnahka, selle asemel ekspordime karuloomafarmide keelustamist,” teatas Staarink. Raport: http://www.furfreealliance.com/wp-content/uploads/2015/11/Case-against-fur-farming.pdf
Karusnahatööstus levitab edukalt müüti karusnahast kui keskkonnasäästlikust toorainest. Samal ajal on aga mitmed riiklikud reklaamialast järelevalvet teostavad asutused keeldunud andmast karusnahatööstusele luba esitada taolisi väiteid oma reklaamides.
Lisaks otsesele kahjulikule keskkonnamõjule on karusloomakasvandusel keskkonnale kaudsed tagajärjed karusnahatootmise kõrge energiatarbimise tõttu. MTT Agrifood Research Finland viis aastatel 2010-2011 läbi Soomes toodetud mingi- ja rebasenahkade olelusringi hindamise. Uurimust rahastasid Soome Karusnahakasvatajate Aretusühing ja oksjonikeskus Finnish Fur Sales. Uuritavad mõjukategooriad olid kasvuhoonegaaside heide, hapestumine ja eutrofeerumine; ökotoksilisust uuriti kvalitatiivselt. Tulemusi võrreldi ka muude talvemantlimaterjalidega (akrüül, akrüül-puuvill, polüester-puuvill).
Karusnahast kasuka süsinikdioksiidijalajälg oli mitu korda suurem kui teistel materjalidel. Samuti olid karusnahakasuka keskkonda hapestavad heitmed oluliselt suuremad kui teistel materjalidel. Kõik heitmed skaleeriti erinevate kasukate hinnangulist eluiga arvesse võttes.
Parkimis- ja värvimisprotsessi käigus töödeldakse karusnahka erinevate kemikaalidega. Norra valitsuse 2014. aasta karusnahatööstuse raportis öeldakse, et karunahatööstusel ei ole mingisugust ülevaadet kemikaalide kasutamisest. Mürkainete raporti „Poison Report 2011“ raames otsis sõltumatu spetsialiseerunud labor mürkainete jääke 35 karusnahast kraest, kasukatst, kapuutsist ja sallist seitsmest Euroopa riigist. Kõik testitud karusnahad sisaldasid ohtlikke kemikaale. Enamik mingi-, rebase-, kährikkoera-, hülge- ja nutrianahku olid saastunud ohtlike kemikaalidega nagu formaaldehüüd, NPE, polütsüklilised aromaatsed süsivesinikud (PAH) või klooritud parafiinid. Paljudel juhtudel ületati seaduslikke piiranguid ja tööstusstandardeid. Eriti ohtlikuks osutusid lasterõivad.
Raportile järgnesid sarnased testimistulemused ohtlike kemikaalide puhul karusnahksetes lasteriietes Itaalias ja Taanis. Kõige sagedamini leiti karusnahksetest riietest kemikaale, mis on sisesekretsioonisüsteemi kahjustajad või vähkitekitava toimega.Tõlge Euroopa Parlamendis esitletud aruandest “Mis on moe taga? Loomaheaolu ja Euroopa karusnahakaubandus”, Lk 41-42: http://www.furfreealliance.com/wp-content/uploads/2015/10/Pels_final_print_mail.pdf
Keerus, K. “Kas karusloomadest loodetakse lahendust Eesti loomakasvatuse probleemidele”, Eesti Päevaleht Online, 03.05.2016: http://epl.delfi.ee/news/arvamus/kas-karusloomadest-loodetakse-lahendust-eesti-loomakasvatuse-probleemidele?id=74410117
|
OSCAR-2019
|
||
nii teemegi -Mart Saarsoo ja Heiki Hanso Riigikokku rahvast esindama - hurraaa .A õigus , isegi Marti ei saa -Mardi hääled lähevad Monsale -elagu kaks ja pool meest huraaa... Elagu Saarlased ja vaba tahe .
Marti ja Heikit ei anna ju kohe mitte kuidagi võrrelda. Kui Mart on rahvusvaheliselt tuntud inimene, tubli meresõitja, aateline ja oma rahvast hooliv persoon, siis sellel Heikil ei ole peale puude värvimise, okste saagimise ja kraavide kaevamise mitte midagi asjalikku vastu panna. Ära sina "Kes minevikku ei mäleta" tule ikka näppu mehe auga võrdlema. Need on võrreldamatud kehaosad, kuigi taavad vahel ka sama tööd ning ajavad pakilise asja ära.
Kuule Volli, Hanso korjab nüüd need vähesed hääled Madis Kallaselt ära, sest Kallasel pole mitte midagi ette näidata, peale läikivate kääride sahtlinurgas, veelvähem lubadustest midagi ära teha!
Oleks aeg nendele sotsidele stopp panna. Lööme pead kokku ja teeme mingi kannapöörde, et poliitikast mitte midagi jagavad vanad prouad enam ilusa näo ja tuntud nime järgi valikuid ei teeks.
vanad prouad valivad kindlasti Volli, aga mitte riigikokku, vaid oma esindajaks ülemaailmsele lesbide kongressile. Ikkagi tuntud nägu
Ma tänan teid selle au eest. Valituks osutudes võtan kindlasti ragulks kätte ja peksan ebanormaalsetest inimestest taas selle normaalsuse väljam
tähtis pole koht, tähtis on osavõtt. Kõik hääled lähevad ju Kallele - tal on nii ilus kaabu ning teistel pole selle vastu midagi panna.
Kalle kaabu on nüüd miilitsamuuseumis, seda ta enam kanda ei saa. Ka Kalle frents koos alus-ja pikkade kalifeepükstega on nüüd miilitsamuuseumis hoiul ja seda ikka selleks, et kui peaks tibladeaeg tagasi tulema, siis on Kallekesel need sealt hea kohe käepärast võtta.
See on küll tõsi, et sotsidest, kesikutest ja oravatest siin saarel puudust ei ole ning hulluarstidel saavad käed-jalad tööd täis olema.
Vollisid on ainult üks ja see olen mina. Mina olen ajalehtedes kommimise KUNN ja mitte keegi ei saa mulle vastu. Mina olen lugejate usk, lootus ja südametunnistus!
Kõigi mastide kuningat nimetatakse tesisisõnu ka kukekeseks nii et lase aga väledatel sörmekestel käia.
Palun kanda minu trahvisumma 2017.a. sündinud nelikute tütarde arvele. Nemad vajavad seda raha kindlasti rohkem kui urmo saar ja piret sepp keskkonnaametist
Aeg ajalt nagu sirutad tiivad välja ja siis jälle köik eemalduvad sinust. Kohati sust isegi kahju. Aga vahest sellist Eestimaad pole olnud ega tulegi, nagu unistad?
Liialt musta auku värk. Annad küsimuse sisse, aga vastust ei tule. Las maadlevad ilma minusuguse vanameheta.
Sinusugust lolli juttu kirjutavat vanameest ei ole eKRE'le tõesti vaja, sa teed neile oma lolli jutuga ainult häbi.
Lahkusin ise. Kui tegin häbi EKREle, siis enam ei tee. Erakond ei ole mulle erakonna teenimiseks, erakond on mulle vahend oma poliitika elluviimiseks. Kui ta seda ei ole, siis pole seda erakonda mulle vaja. Nii et Mariake, aja siis oma tarka juttu minu lolli jutu asemel. Tahaksin seda tarka juttu näha ja kuulda. Selge on see, et nn.peavooludogmades kinniolemine ei vii meid mujale kui veel sügavamale rappa.
Eks EIP ole ka paljudele jalus, kuigi pole nii laia haardega kui EKRE näteks. Mäletame, kui kergelt tõmmati Rahvaliidule vesi peale. Eks minusugusele ole need viimased või eelviimased tõmblemised. Las noored trahvivad minust nooremaid, kui neid veel leidub. Minul ei ole endast kahju. Mul on kahju Eesti astumisest ELi, tollipiiride kaotamisest, oma riigi kaotamisest. See, mis Eestis toimub , on ju lollitamine.
Kindlasti ei ole EKRE mingi Rahvaliit, kuigi formaalselt võeti üle liikmeskond. Mul oli lootus, soov Sven Kivisildniku, EIPi mehe ettepaneku järgi EKREs mütata, aga paistab , et see pole see. Olles 1992.aastast erakondliku supi sees mingil määral olnud, saan aru, et mitmetel võimu juures olevatel on mingid nõukogudemeelsed kvoodid rohkem peas kui tegelik tulemus ehk mehe loodetav võimekus. Ütlen - minu jaoks on EKREga kõik. Kuna EKRE siiski pedenduse vastu võitleb, mis on ka minu jaoks suhteliselt oluline, siis mingit muljet EKRE mulle siiski avaldab. Aga las müttavad. Mina olen endale sihikuks võtnud maaelu lõplikust hukust säästmise. Pole just kerge ülesanne, aga see oleks see, mis EKREl puudub, kuigi Rahvaliidu liikmeid on seal vist ka ikka. Igaljuhul praegu hukust päästmist ei paista. Meile pakutakse EL-i juutide kontrollimisel pakutud rahalist almust, samas lollitades ja peedistades neid viimaseid tegijaid. Seetõttu, enne minu erakondliku tegevuse viimast lõppu mõtlesin pingutada oma erakondlikus tegevuses rohkem põllumeeste , maameeste muredele. Terve ühiskonna mudel on ju mingi vabamüürlaslik rämps. Seetõttu jääb arusaamatuks, kellele riik, veelgi enam, valge rass oma tuleviku rajab. Igal juhul mul on hirm ja sellest ajendatuna püüan, üritan mõne aastakese, kui jumal annab, pingutada. Üks hea asi selle hirmu juures on see, kui see on hea, et ma jõudsin Kadariku Vaino Tarkiniga järeldusele, et me vist lõpeme enne ära, kui maaelul lõplikult vaip jalgade alt ära tõmmatakse. Igaljuhul need luulud, mida ma meie põllumajanduse nn.juhtide käest kuulen, ei ole üleüldse lootust andvad. Selle asemel, et saada aru, et paljudel ebaõnnestus heinasaak suures osas, lasti Eesti heinast vaata et tühjaks osta. Sisuliselt mängiti põllumeeste toetamise asemel mingite olukordade defineerimise terminite ümber. Sarnaneb olukorrale , kus arutatakse, kas maja põlemine on põleng või on see tulekahju või on see lõke jne. Jne. Samas on kohal ikka totaalsed kontrollid oma tüütusega, et juutide antud rahatrükist mingi naljanumber teha ja suuremalt jaolt põllumeheni ei jõuaks. Tollipiiride puudumine viib olukorra eriti nadiks a la suurte toetustega ja lõuna pool asetsev Poola toodab odavamalt, aga see on ju loogiline. Ja meie põllumehed on süüdi. Aga tegelikult otsitakse põllumeeste vastu võimalust, et neid trahvida. Oleks minu korral naeruväärne, et miks nii meeletult tõmmelda , sest mul pole palju aastaid jäänud, samas on kahju, kui EL, juudid ja vene roppusi saksa täpsusega täitvad Keskkonnaameti saared ja sepad ei jätaks maha tühja maad. Räägime tööjõu puudusest. Ei tea , kust see äkki ilmus. Tehke siis kodus rohkem tööjõudu, kui lapsi ei viitsi teha. Ja veel. Selle asemel, et põllumehe käest küsida , kuidas heinaga lood on, tulevad trahvikomandod Urmo Saar ja Piret Sepp trahvi kviitungitega. Nagu oleks põllumehel veel vähe muret, kust hein saada. Või on siis Eestis veel vähe põllumajanduse lõpetanuid. Eesti kommarid tammed , grääzinid on liiga lolliks ennast lugenud NLKP ajaloo tundides ,saamata aru, et see Marks oma kapitalismiga on ju vabamüürlaste näivuse teooria. Ja kõik need sepad ja saared on jumala õnnelikud, et said trahve väänata. Et nende sugu kannatagu. Ja seda kindlasti. Arvan, et mul on selleks teatud võimed. Mind ei ole vaja erakondlikus mõttes haletseda. Las Maire aunasted ja maria lauristinad olla meie ühiskonna põhitegijad, aga tegelikud on need ainult häälepardid , kui sedagi.
Tundub mullegi veider et konservatiiv tänapäeval tähendab seda et kaksikute isa hülgab pere ja näiteks kosib kauni blondinka ( füürer ise). Vöi siis see hullunud teadlase variant, kuidas ernits tundide kaupa loomaaias vahib värki, kuidas isased kaljukitsed pörutavad teisi isaseid. Tagajärg: ekresse astumine. Mis selliseid samme pöhjustab?
Arvata võib, et Ernitsa puhul on sellise sammu põhjustanud Brüsseli, aga eriti Merkelimuti poolt aetav multikultit, pedendust, lesbindust ja muid inimeste väärarenguid ülistav poliitika.
Eks nad ole ka minu õpilased, ikkagi nooremad. No sellel väitel on kerge nalja maik küljes, aga mitte 100 pursaani ehk eesti keeles protsenti.
Need siiberdajad on juba korduvalt oma ebameeldivate ja eesti rahvast mitteaustavate tegude pärast laulude sisse pandud - nüüd on sinu kord. Hea on aga see, et kes juba kord on laulu sisse pandud, see ei saa sealt enam iialgi välja.
Praegu toimuvad seal nn.valimised. Kindlasti osaleb selles 99,99 % inimestest ehk ainult veerand inimesest ei vali. Omakorda 99, 99% hääletab poolt ehk teine veerand inimesest ei vali väljapakutute poolt.
Järgmine etapp – vene impeeriumist toodud tegelane pannakse peameheks, kes arvab, et Moskva all läheb elu eriti heaks. Ja siis ongi see Ukraina osa vene impeeriumi all.
Kolmas etapp – vene sõjavägi tuuakse sisse, nagu ikka piiriossa on ette nähtud. Paar diviisi võib ju seal Ukrainat ukrainlusest vabastada.
Muidugi suunatakse enamik kergesse nn.natsionalismi kalduvad ukrainlasi vene avarustesse aega teenima, kusjuures sealt läheb suur kari tegelasi Luhanskisse. Impeeriumi suurim mõte on olnud, on ja jääb olema – hoida seda koos iga hinna eest, võimalusel seda pinda suurendada, kasutades inimlaadseid kui sõjariistu oma eesmärkide saavutamisel, rakendades selleks kogu riigi parima et seda saavutada.
|
OSCAR-2019
|
||
Me oleme mehega mõned korrad õhtul voodisse maandunud ja mõlgutanud mõtteid sellest, milline oleks meie elu praegu, kui meil poleks lapsi. Me tõesti ei kujuta seda etta.
Ilmselt töötaksime mõlemad ja Härra teeks seda palju madalama koormusega. Kuna selle 7 aastaga oleks jõudnud veidi karjääri ka teha, siis palgasummad oleksid kindlasti arvestatavad. Ei teagi, mida selle rahaga siis peale hakkaks.
Kahetoalisest suuremat kodu meil vaja ei läheks, seega elamiskulud oleksid madalad. Koristada oleks vähe ehk elamine oleks alati piinlikult puhas. Mööblil poleks rasvaseid käejälgi, viltpliiatsite kunsti ega briljantrohelise plekke. Kardinatesse poleks keegi oma moosist või punapeedist suud pühkinud. Päris kindlasti paistaksid aknad läbi. Esikuseintel ei oleks poriseid käejälgi ning nurkadesse ei kerkiks liivahunnikud. Lasteta ei tekigi eriti midagi, mida koristada. Igav ju.
Seitsmekohalise mahtuniversaali asemel sõidaksime mõne väiksema ja sportlikuma tillipikendusega või maasturiga, või mõlemaga. Ühiste väljasõitude ajal oleks ruumi ka sõpradele või vanematele ning autos mängiks taustaks… Ma ei tea. Lasteta oleksime ehk kursis tänapäeva artistide ja muusikaga ega teaks peast lastelaule, mis päevi ja öid kummitavad. „…auto sõidab kiiresti, veidi maad on linnani, tore koos on reisida, seltsis rännata. Lalalalalalalaalalalalalalaaaa…“
Pärast tööpäeva, kui välja sööma ei viitsi minna, tooks koju vaid veerand kotitäit toidukraami ning pärast kokkamist, söömist ja koristamist oleks õhtu ikka veel nii poisike, et ei oskaks selle vaba ajaga midagi peale hakata. Käiksin kindlasti trennis ja oleksin 15 kilo kergem. Ning Härra käiks jõusaalis ja oleks 10 kilo raskem. Oleksime siis palju atraktiivsemad ja mine tea, mis armukadedustülid sellega kaasnevad, kui ühele tundub, et teisele tehti tänaval silma.
Kui tööpäevadel veel tegevust leiab, siis mida nädalavahetustel teha? Kaua ikka jõuad šopata, sõpradega aega veeta, looduses jalutada, raamatuid lugeda, spaades puhata, pühapäevaautoga ringi kruiisiga või poole päevani magada?!
Lihtsalt nii igav oleks lõpuks, et sisustaksime aega õppimisega ja tõuseksime karjääriredelil edasi, mistõttu kasvaksid ka töötasud. Peaksime käima vähemalt kaks korda aastas reisimas, et inflatsioon pangaarvelt raha ära ei sööks. Pole ju kellelegi koguda ka, kui lapsi pole.
Jah, see kõik kõlaks isegi täitsa hästi, kui me ei teaks, et sellise elu juures igatseksime vaid üht – lapsi!
Eelnevale kommentaarile lisaks, et ega kodu ka rohkem korras polnud ? Enamik asju olid samamoodi kui praegu kui aus olla. 🙂
Meil oli kodu enne ikka pigem piinlikult korras, nüüd on sageli piinlikult segamini. Näiteks on mul siiani lahti pakkimata reedel Soomest koju tagasi kolitud asjad, kuid nii mõnigi kott on ümber kallatud konkreetsete asjade otsimise eesmärgil. Välisuksest sisse astudes vaatab ikka korralik seapesa vastu. 😀
Ma just avastasin ka nädalavahetusel, et laste kõrvalt on ikka muud tegemised ka paremad. Jah, ei saa iga nädalavahetus väljas käia…. aga ei viitsikski. Aga kui saame lõpuks mehega kodust välja, siis teame, et meid oodatakse tagasi. Väga oodatakse! Ja see on nii hea tunne.
No ja mõni tund kodust ära ja siis juba mõtled, et “huvitav, mis lapsed teevad…” 🙂 Mina olen oma elus laste ootamise aja üle elanud… ja kui mulle tundub, et laste tõttu jääb midagi tegemata, siis tuletan meelde aastaid, kui mu ainus unistus oli LAPS!
Mul on pea iga kord nii, et kuigi ma väga ootan vaheldust lastest, siis selle vahelduse saabudes on alguses lasteta kuidagi kurb olla.
Kui mulle tundub, et laste pärast jääb midagi tegemata, siis ma lohutan end rohkem sellega, et loetud aastate pärast pole mingit probleemi nendega koos või nende kõrvalt oma tegemisi teha. 🙂 Ootusaega pole pidanud kogema, aga usun, et see on väga frustreeriv, sest ma juba siis tundsin korduvalt pettumust ja kurbust, kui meie Teine polnud tekkinud 9 kuu jooksul, kuigi tal oli võimalus olemas. Aga sinu puhul oli see ootusaeg ilmselt määratud, et lapsed tuleksid õige inimesega, seega lõpp hea – kõik hea. 🙂
Ma aegajalt mõtlen ikka sellele, milline olen mina 10 aasta pärast oma lastega koos… ei ole ema ja prääksuvad (essuvad!) pardipojad, vaid suured uhked inimesed koos minuga! Juba ette olen uhke!
Ma ei kujuta juba emmu enam ette elu ilma lasteta. Ma ei tahagi eriti midagi teha ilma lasteta. Ka kui suured poisid jääks vabatahtlikult ema-isa tegemistest pigem eemale. Nad on tükike minust. Ei olnud meil enne hirmkorras elamist ja ei jäänud raha üle. Lihtsalt nüüd on rõõmu rohkem. Rohkem kui muretki. Võib-olla on see nii ka seepärast, et minu ootamise aeg oli ikka väga pikk. Tohtrid jõudsid juba öelda, et ei lapsi ei tulegi. Aga noh, kui alguses ei saand vedama, siis hiljem oli tegemist pidama saamisega 🙂 Seega on meid nüüd 2 suurt + 4 väiksemat ses Segasummasuvilas.
Ma tundsin tegelikult juba eelmisel suvel, et hakkab looma ehk lastega oli veidi kergem käia, teha ja näha. Eelmine suvi oli kaheksas suvi lapsevanematena, aga alles esimene, kus meil olnud ühtegi beebit, kus meil ei olnud ühtegi alla kaheaastast, kus meil ei olnud ühtegi beebit ja alla kaheaastast samal ajal. Olgu, preili tegelikult oli pool suve kohe-kohe kaheaastane.
Nüüd on Neljas peaaegu kolmeaastane ja meil ei ole tema kõrval ühtegi kaheaastast ega ühtegi beebit, nii et võrreldes eelmise suvega on veel kergem käia, teha ja näha. Pärast pikka “vangistust” (jah, veidi liialdatud, aga tõsi see on, et kolme-nelja väikese lapsega ei saa käia tegemas ja nägemas kõike, mida tahaks) oli eilne üheksakilomeetrine matk nagu hingeõnnistus. Jess, meil on lõpuks nii suured lapsed, kellega saab käia päriselt matkamas! Ausalt, ma nägin meid juba telkidega Eesti pikimal matkateel – mis see 820 kilomeetrit siis ära ei ole, eilse tempo juures saab 91 päevaga hakkama.
Meil tegelikult ei olnud plaanis nii pikale matkale minna, plaanis oli hoopis vaadata üle viis vaatetorni ja see oleks olnud viiekilomeetrine matk, aga tagasiteel olles nägime kaardi peal saarekest, kuhu saab madala veetaseme korral kuiva jalaga ning keerasime otsa ringi, et seda asja lähemalt uurima minna. Eile ei olnud siiski see päev, kus oleks üldse kuidagi omal jalal saarele saanud, aga vähemalt said lapsed veega mängida, mistõttu läks nende päev korda.
Õnnest oli puudu ainult kaks seent! Seeni me siiski ei korjanud (korjasime hoopis mustikaid otse suhu), sest me Härraga mõlemad oleme täiesti seenekauged inimesed ning ma ei tea, kas praegu üldse söögiseeni leiab, korjatakse teisi ju rohkem sügisel. Igatahes lubasime nüüd seeneraamatu osta ja seenel käima hakata, sest Härra, kes selle suveni seeni jälestas, tellis endale kohvikus šampinjonidega omleti ja hakkas pärast seda rääkima, et tal on isu seenekastme järele. Tegin siis seenekastet ja ta sõigi seda, kuigi võrreldes minu ema tehtud kastmega ei kõlvanud minu oma kuskile. Härral muidugi võrdlusmoment puudus, nii et talle sobis minu tehtud ka, peaasi, et oli seenekaste.
Lisasin selle siia ainult sellepärast, et ma näitasin seda Härrale kui normaalset enekat ja tema ütles, et ma olen siin õudne, nagu silmadega muna… ??? Vähemalt ma oskan selfiet teha! Härral tegelikult tuleb ka juba välja.
Aegvõttega perepiltide tegemine on ikka ooper omaette – teed need mõned katsed ära ja siis hiljem vaatad, et ilusal pildil on fookus metsas ja teraval pildil on poisid metslased… Ja siis Härra imestab, miks ma tahan teha igast momendist mitukümmend pilti. Nii on suurem lootus, et vähemalt üks on igati õnnestunud!
Neid vaateplatvorme oli viis ning nendest neljas tegime söögipausi, kuigi mõne vahemaa oli vaid paarsada meetrit. Selline oli lihtsalt laste soov ja loomulikult on nende soov meile seaduseks, et keegi ei nutaks, vinguks ega trambiks jalgu.
Miks on Neljandast palju pilte ja poistest mitte? Sest me Neljandaga oleme alati viimased, ta on aeglane ja teda on hea pildistada. Poistest on palju raskem ilusaid pilte saada, sest neid kas pole või nad hakkavad kaamerat nähes esinema.
Kolmas ja Neljas on nagu kaksikud, kasvuvahe on neil olematu, nendes on nii palju sarnast ning nad on nagu sukk ja saabas. Kuigi suuremad poisid ei ole sedasi kokku hoidnud ja kakelda oskavad nad omavahel kõik, siis eile vaatasin ikkagi, et tegelikult on lastel üksteisega väga vedanud. Kui me Härraga kivide peal kiiremini kakerdasime, siis nemad ajasid neljakesi oma asju, uurisid kive ja viskasid neid vette, matsid surnud kala, jooksid vees, sõtkusid vesiliivas ja nii edasi. Seda juhtub aina rohkem, et uutes ja huvitavates kohtades hoiavad lapsed rohkem omaette. Uute ja huvitavate koduste mängude ajal võivad nad ka pikaks ajaks neljakesi teise tuppa kaduda. Viimasel ajal mängivad nad näiteks vaheldumisi sõda ja kodu, tuleb üks ja ütleb teistele “läheme mängima, mina olen ema” ning ongi kõik järsku kadunud.
See pilt on tehtud tagasiteel, kus pärast sipelgatest möödumist panime jalanõud taas jalga ning kõndisime ühe vahepeatusega autoni. Tagasiteel ei teinud ma enam üldse pilte, sest mul oli Neljas kukil või Kolmas seljas ning vahepeal siis Härraga vahetasime neid, vahepeal kõndisid veidi omal jalal ka, aga kokku olid ikkagi umbes kolm kilomeetrit seljas. Neljas oli matkast nii läbi, et pidi kukil magama jääma ning autosse jõudes uinuski kohe, kui rattad veerema hakkasid.
Mõned meetrid enne autot nägime nastikut, kes oli teine kohatud uss selle päeva jooksul, esimene oli lihtalt veel kiirem ega jäänud pildile. Lisaks nägime veel oma kümmet sisalikku ja koledat pajumailase röövikut, kelle kohta ma valetasin lastele, et temast tuleb kunagi ilus liblikas. Tegelikult tuleb küll kole, aga mõnes röövikust tuleb ilus ja sel hetkel luges see mõte.
Võiksid sa öelda, kus need vaateplatvormid on ehk siis täpsema kohanime ☺. Mul tekkis ka soov neid külastada ☺
Ikka võin! Annan lingi, kus on matkaradade kaart ja me käisime seal, kus on Yyterin lietteet kirjas. 🙂
|
OSCAR-2019
|
||
See edastatakse autosoomne dominantne viisil. See sisaldab atoopia külgmised mediaalne silmanurgas ja pisaravoolu punkti laiuse suurendamine nina juure ( "nina Parrot"), või hypochromia heterochromia iirise, kurtus tõttu hävitamisele sisekõrva, valge luku juuksed ja unibrow. Mõnikord allavaje, väljaulatuvad alalõualuu, suulaelõhe ja kõrge suulae, skeletideformatsiooni ja südame defekte. Kirjeldatud kombinatsioon sündroom koos Hirschsprung haigus. IF 1: 4000.
Haigus tundmatu etioloogiaga taastuva hood palaviku, seostati moodustamise pehme nahaalune sõlmedest. Nahaaluses koes, Nekrootiliste kahjustuste esinemisel rasvaga kaetud koormatud makrofaagid. Neerupealiste puudulikkus. Vihma kokkusurumise perikardiit. On vaja säilimise rasva operatsiooni ajal.
Erisoovitusest läbi tuimestus ei. Tuleb hinnata perikardiit. On mõistlik, et välistada toodete Kardiodepressiivsed mõju.
Haruldane haigus on sageli surmaga. Develops enamasti 40-50 aastat, iseloomustab granuloomide valendikus põletikus laeva. Haigus on hävitav ja proliferatsiooni vaskuliit koos kahjustusi väikeste veresoonte (ilmselt immuunsüsteemi olemust). Kliiniline pilt sõltub sellest, kuivõrd ja lokaliseerimise protsessi. On olnud progresseeruv haavandid ülemiste hingamisteede limaskesta, mädane eritis ninast ja kõrvad, ummistus ninaõõnepõletik, mõnikord veriköha, moodustamise infiltratiivsetest protsesse ja õõnsused kopsudes, palavik. hingamisteede kaasamine tekitab raskusi ventilatsiooni- ja anesteesia. Võib-olla neerupuudulikkuse. Võib sisaldada südamehaigus (pärgarterite seotud muudatused klappide ülejuhtehäired, vasaku vatsakese hüpertroofia) ja närvisüsteemi (lüüasaamist kraniaalnärve teket ajuveresoonkonna aneurüsmid, insult, perifeerne neuropaatia). Patsiendid võivad saada hormoonid.
Kui anesteesia on vaja uurida kõrvaltoimeid kasutatavate ravimite jaoks Selle haiguse raviks (immuunsupressioon ja vereloome tsüklofosfamiid, plasma koliinsteraasi aktiivsuse vähendamise teel suktsinüülkoliiniga). Vältimaks verejooks granuloomid laryngoscopy tuleb teha väga hoolikalt. Parem kasutada intubatsioonitoru on väiksema läbimõõduga. Võib vajada sagedasemat püüdlus Nekrootilise eritis hingamisteid. Kui samaaegselt kopsuarteri patoloogia on vaja kasutada kõrgema kontsentratsiooniga hapniku inspireeritud segu. Enne kasutamist regionaalse anesteesiameetoditest nõuavad üksikasjalikku kirjeldust kõik neuroloogilised häired. Tuleks olla ettevaatlik kasutamine lihaslõõgastid ja anesteetikumid on halogeen (vigastuse korral müokardi). EKG jälgimine.
Welander'i lihasatroofia (kaugema müopaatia, Welander'i, Gowers-Welander'i müopaatia, Nevin müopaatia, kaugema müopaatia, rootsi tüüpi lihaste atroofia perifeerne, kaugema müopaatia hilise algusega pärilik)
Gowers V. P. (Gowers W. R.) (1845-1915) - inglise neuroloog. Welander'i J1. (Welander'i L.) - Ameerika neuroloog. Nevin S. (Nevin S.) - inglise neuroloog. Autosoomne dominantne pärandist. Haigus avaldub vanuses 30-60 aastat tekkega nõrkuse väikesed lihased, käte, järgnevatel levib lähimises. Surma põhjuseks võis olla kardiomüopaatia.
Vermeer sündroom (mitme endokriinsüsteemi jämesoole I tüüpi mitme endokriinsüsteemi kasvaja tüüp I, Zollinger-Ellisoni sündroom [Zollinger-Ellisoni] sündroom)
Autosoomne dominantne pärandist. Haigus on avastatud 2-7 th kümne eluaasta. Kliiniline pilt haiguse sõltub asukohast kahjustus. Enamik mõjutab enam kui ühe rauast. Kahjustused ületalitlust avaldub sümptomid Hüperparatüreoidismi. Kui Zollinger-Ellisoni sündroomi tähistatud haavandtõbi ja kaksteistsõrmiksoole õhuke sooles, adenoom kõhunäärme Langerhansi saarte. Tapa ajuripatsi sündroom avaldub Cushingi. Kui neerupealiste jämesoole - hüperaldosteronismiks. Tekib neerupuudulikkus, raske hüpoglükeemia, kartsinoidtuumor bronhid, hüperkaltseemia. Võimalik hävitamine kilpnääre: adenoom türeoidiit ja kolloidi struuma.
Autosomaalne-retsessiivne pärilikkus. Haigus avaldub vanuses 15-30 aastat. Seal on kasvupeetus, enneaegne juuste vananemist silmas juuste, hammaste väljalangemine, alaealiste kae, skleroderma, atroofia nahaaluse rasva ja lihasmassi. Valdkonnas lamatisi tekkida. Tema nägu kortsus, ta nina nokaga. Endokriinsüsteemi häired hõlmavad diabeet ja hüpogonadism viljatusega. On olnud levinud varajase ateroskleroosi, hüpogonadismi, angiini ja müokardiinfarkti. Sageli on pahaloomulised kasvajad.
Wernicke Karl (Karl Wernicke) (1854-1905) - Saksa psühhiaater ja neuropathologist. SS Korsakov (1854-1900) - Vene psühhiaater. Kombinatsioon Wernicke ja Korsakovi sündroomid. See sisaldab ataksia kaotuse tõttu neuronite väikeaju (Wernicke entsefalopaatia) ja amneesia (Korsakovi psühhoos). On olnud märke polüneuropaatia. On kehahoiaku reaktsioonid, halvatus gldznyh lihaseid, nüstagm. Raviks kasutatakse tiamiini. See sümptom ei ole võõrutussündroomi aga see näitab, et patsient on või ei alkoholisõltuvuse.
Haruldane haigus järk-järgult. Seal ebatavalise välimuse patsientidest. Tänu micrognathia võimalikke raskusi säilitada hingamisteede ja hingetoru intubatsiooni. Täiskasvanud võivad olla väga suured.
Wilms M. (M. Wilms) (1867-1918) - Saksa kirurg. Pahaloomuline segatud kasvaja neeru lastel koosneb väikestest värtnakujulisel rakud ja mitmed teised rakutüübid. Avaldub aneemia (alampiir 7 g / l). Võimalik takistamise õõnesveeni.
Pärilikud defektid (autosoomne retsessiivne pärilikkus) vahetada. Haigus avaldub eluaasta vahel 6-50 aastat, enamasti koolilapsed. See põhineb rikkumise Vase ainevahetuse. Avaldub hepatosplenomegaalia, maksatsirroos, rikkudes kesknärvisüsteemi, mõnikord neerud, trombotsütopeenia, leukopeenia, aneemia. Seal on kollatõbi, kõhulahtisuse häired, portaal hüpertensioon, pseudobulbaarparalüüs häired, lihaste jäikus, värinad ja hüperkineesia, käitumishäired. Patognoomsetena - roheline-pruun rõngas iiris. Veres, kõrgenenud vasest, hoiused tuvastatud siseorganeid. Arendada maksa ja neerude puudulikkus, hingamishäired.
Kaasasündinud defekt III-VIII bronhid kude, mis avaldub liigset laienemist nende valendiku sissehingamise ajal ja väljahingamise ahenemine, kuni täieliku sulgemise valendikku ekspiratoorne. Rikutud ventilatsioon ja drenaaž funktsiooni bronhid, mis põhjustab ülekoormust ja nakatumise bronhisekreeti. Esialgset ilminguid haiguse täheldati pärast 1 aasta vanustel. On olnud pidev köha mädane röga, mürgistuste ja NAM. Kell bronhoskoopias näitas katarraalne-mädane endobronchitis. Selgus vähenemist hingamisfunktsiooni, arteriaalne hüpokseemia.
Operatsiooni ettevalmistamisel ja anesteesia tehakse bronhoskoopilise ümberkorraldamine trahheobronhiaalpuu, positsioon kanalisatsioon, antibiootikumravi.
Arvatavasti autosoomne dominantne muster pärandist. Tüüpilised epikant, silmalaugude turse, lühike nina ettepoole avatud ninasõõrmed, lai ülemine lõualuu, avatud suu ja pungis kõrvad. Sageli on sinine iirise stellaatsete muster. Patoloogia sobivalt sisaldab supravalvular aordistenoosi, kopsuarteri stenoosi pooled patsientidest - vaheseinad defekte. Seal on vaimne alaareng, vaimse tervise probleemid, küfoskolioosi, mitraalpuudulikkus, hüperkolesteroleemia, giperkaptsiemiya. Võib-olla neerupuudulikkuse. Olemasolu ainsa vasakul RANGLUUALUSE arteri võib põhjustada erinevusi mõõtmiste tulemused vererõhu jäsemetes.
X-seotud immuunpuudulikkus, mis esineb poiste trombotsütopeenia, ekseem, melena ja vastuvõtlikkus korrata bakteriaalsete, viirus- ja seeninfektsioonid. Seal on aneemia, madal tsirkuleerivate lümfotsüütide ja vere hüübimise probleemid.
Vitamiin Wb narkomaania, edastatakse autosoomne retsessiivne viisil, mis väljendub tõmblev sündroom. Suur krambid tekivad tavaliselt esimestel nädalatel pärast sündi. Tavapärane antikonvulsandid on ebaefektiivsed. Krambid kärbitud ainult püridoksiin või teiste ravimite vitamiini Wb. Enamik patsiente on arengus mahajäänud ja surevad juba varases lapsepõlves.
See eeldada autosoomne dominantne muster pärandist. IF 1: 100. Tüüpilise haiguse selgelt piiratud aladel depigmentatsioonist, suurendades ääreala suunas, taustal normaalse naha. Iseloomustab sümmeetriline kollet käte, jalgade, kaela ja rindkere. On suurenenud tundlikkust UV-kiirgusele. See on tavaliselt näidanud kuni 20 aastat. Suurenenud risk haigestuda nahavähki.
Autoimmuunhaiguse sidekoe rühma. Etioloogia ei ole teada. Kliinilised nähud on mitmekesised. Sageli kaasneb palavik, nõrkus ja väsimus, liigesevalu või artriit meenutav reumatoidartriit. Hetkel on hajus erütematoosne nahakahjustused näo vchvide liblikas, kaela, ülajäsemete degeneratsiooni ja atroofia epidermis, lümfadenopaatia neerupäsmakeste kahju, alopeetsia ja Raynaud 'fenomen. Sageli kaasneb verejooks, neeru- ja hingamispuudulikkus, hepatiit, naha poolt nina. Ägeda haigusega märgitud aneemia, leukopeenia ja trombotsütopeenia. Kõige olulisem anestesioloog on häired kesknärvisüsteemi, südameveresoonkonna ja hingamisteede. Hetkel on krambid, neuropaatia, halvatus ja häired peaajuvereringe. Polüserosiidi avaldub pleuriit ja perikardiit (> 60%). Pneumoniit lupus võib olla primaarne või sekundaarne ja põhjustatud bakteriaalse infektsiooni või ureemia. Cardiomyopathy võib olla põhjustatud otsest kahju südamelihas või hüpertensioon, ureemia, südame isheemiatõbi. Mittenakkuslik endokardiit (Libman-Sacks endokardiit) sageli lööb mitraalklapi ja viib mitraalregurgitatsioon. Kõige sagedasemad surma põhjused on neerupuudulikkus ja nakkushaiguste komplikatsioone. Suhe patsientide raviks "tavaliselt saada kortikosteroide, mittesteroidsed põletikuvastased (aspiriin), immunosupressantidega (tsüklofosfamiid, asatiopriin). On ravimitest põhjustatud (selleks hüdralasiin, prokaiinamiidiga alfa-metüüldopaks, fenütoiin, arbamazepin, isoniazid). Lupus Hepatiit iseloomustab kollatõbi, hüperglobulineemia ja hepatomegaaliat . konkreetsed soovitused teatud ravimite kasutamine ei ole.
Ajal anesteesia arvestada olemasolevaid rikkumisi ja mõju kasutatavate ravimite ravi. Patsiendid saavad kortikosteroide, operatsiooni käigus on soovitatav tutvustada annuses kortisooli esialgsete 1 mg / kg.
Arvatavasti autosoomne dominantne muster pärandist. EKG näitas QRS laiendus ja lühendamine PR tulemusena erinevate südamehäired. Neostigmine tugevdab neid rikkumisi. Kui tahhükardia tähistatakse depressioon ST seetõttu paremini kasutada hüostsiini eelravimita mitte atropiini. Induktsiooni ajal võib tekkida kramplik Paradoksaalne bronhospasm kuni vatsakeste virvendus. Et vältida chrezvenoznuyu kõndimine. Supraventrikulaarne tahhükardia, kramplik lõpetamine võib teostada fenüülefriinile pronranolola 0,01 mg / kg verapamiili või 0,1 mg / kg aeglane. Vajadus valmis täitma erakorralise kardioversioonile. Galamin jätta. IF 01:15 LLC; M: F - 1,8: 1.
See on haruldane kromosoomilist häiret. Avaldub mikrotsefaalia, kraniaalse asümmeetria, hüpertelorism, iseloomulik näoilme (väljaulatuvad nina, nokaga nina, micrognathia, väike suu rippuvate nurgad), muuta kõrvad. Sageli on huule- ja suulae, silma anomaaliad (exophthalmos, katarakt, mikroftalmia), hüpoplaasia ja polütsüstiliste neeruhaigus, võimalik krambid.
Tegemist võib olla raskusi intubatsiooni. Võimalik pahaloomuline hüpertermia (vt. Nagu pahaloomuline hüpertermia). KUI 1 100 OOO.
Eesmärk: teha kindlaks, kasutades neid ravimeid ägeda koronaarsündroome ilma ST-segmendi elevatsiooniga saa kohene (73 tundi), perkutaanne koronaarangioplastika. Uuring: randomiseeritud ühekeskuselises. Patsiendipopulatsiooni: ägeda koronaarsündroomi valiti perkutaanne koronaarangioplastika. Näitajatega: kollektiivselt surma +
Esmane perkutaanne koronaarangioplastika (PCI) võib defineerida kui sekkumine "süüdi" laev, mis on valmistatud esimese 12 tunni jooksul pärast algav valu rinnus või muud sümptomid, ilma eelneva (täielik või fatsilitativnoy) trombolüütilistele või muu tromborastvoryayuschey ravi. Esimene esmane perkutaanne koronaarangioplastika läbi aastal 1979, see tähendab,
Perkutaanne koronaarinterventsioone patsientidel koronaarhaiguse ja mitme pärgarteri ja / või suhkurtõve
Patsientidel mitme pärgarteri ning muud suure tüsistuste oht sooritada KAŠ võrreldes perkutaanne koronaarangioplastika, annab parema elulemus. Kuid erinevusi ravi maksumus ja elukvaliteedi tulemused vahel KAŠ ja perkutaanne koronaarangioplastika on kaotanud 10-12-aastase jälgimisperioodi. Lahus või täielik revaskulariseerimisprotseduuri
Eesmärk: Võrrelda tulemusi vahetus trombolüütilistele ravi ja perkutaanne koronaarangioplastika sekkumised, mis nõuavad teostamiseks pikaajalist transporti ägeda müokardiinfarkti (kõrgus ST). Uuring: randomiseeritud paljukeskuseline (24 kliinikutes, 5 keskused et teostama perkutaanne koronaarangioplastika). Patsiendipopulatsiooni: ägeda müokardiinfarkti esimese 12 tunni
Kui angiogramah ei ilmnenud kriitilist kahju koronaararteri on patsiendiks retseptiravimeid samal ajal selgitada diagnoos "äge koronaarsündroom". Loomulikult puudumisel Angiograafilise tõendeid pärgarteri kahju ei pruugi olla ettekäändeks eemaldamiseks diagnoosimiseks "äge koronaarsündroom" kohalolekul isheemia nähtudega, kinnitas biomarkerite. nendes
Tulemused fatsilitivnogo perkutaanne koronaarangioplastika väikestes rühmades olid määratud uurimis- Prahas 1 ja kiirus (Gusto-4 Pilot; kiirus - Strategies for Iridotoomia Lisatarvikud erakorralise meditsiini osakonda). On näidatud, et kasutamise poolteist annuse t-PA (koe plasminogeenaktivaator) kuni closeups-mine esmane perkutaanne koronaarangioplastika suurendab
Eesmärk: Võrrelda tulemusi esmane perkutaanne koronaarangioplastika ja trombolüütilistele ravi ägeda müokardiinfarkti, keda raviti haiglas, mis ei ole südameoperatsiooni ja esialgse programmi perkutaanne koronaarangioplastika. Uuring: randomiseeritud paljukeskuseline (11 üldhaiglate). Patsiendipopulatsiooni: patsientidele
Päästab nimetatakse perkutaanne koronaarangioplastika läbi pärgarteri, mis on jäänud suletud vaatamata trombolüütilistele ravi. Rike trombolüütilistele ravi võib eeldada juhul, kui 45-60 minuti algusest trombolüüsi patsient jätkuvalt kaebavad valu rinnus ja EKG ei määra vähendamine ST-segmendi elevatsiooniga.
ADMIRAL uuring (Abciximab enne Direct angioplastika stentimine müokardiinfarkti Seoses Äge ja Pikemaajaline Järg) näitas, et patsientidel, keda raviti enne perkutaanne koronaarangioplastika abkiksimaab prehospital või erakorralise meditsiini osakonda, ravi tulemused olid paremad kui patsientidel, kes seda ravimit kirjutati hiljem selgus, et
Prahas 2 (esmane angioplastika patsientidel üle ühenduse üldiste haiglad spetsialiseeritud PTKA Units või ilma Emergency trombolüüsi 2, n = 850)
Eesmärk: Võrrelda tulemusi varakult fibrinolüütilisele ravi ja esmane perkutaanne koronaarangioplastika, mille puhul patsiendid vajavad edasist vedu sealt oma esialgse haiglaravi. Uuring: randomiseeritud paljukeskuseline (41 üldiste kliinikus; 7 keskused, mis täidavad esmane perkutaanne koronaarangioplastika). Patsiendipopulatsiooni:
Meta-analüüs randomiseeritud kontrollitud uuringud on näidanud, et perkutaanne koronaarangioplastika, võrreldes uimasti, mis viib enam väljendunud vähenemise stenokardia sümptomeid. Samas uuringus ei osalenud piisaval arvul patsiente informatiivne hinnata mõju perkutaanne koronaarangioplastika kohta edasist arengut südameinfarkt, surmad
Pole kahtlust, et patsiendid, kellel on vastunäidustused trombolüüsi esimese 12 tunni jooksul pärast sümptomite ilmnemist ägeda müokardiinfarkti tuleks saata haiglasse, kus võimalik koronarograafia ja esmane perkutaanne koronaarangioplastika esmase perkutaanne koronaarangioplastika on selliste patsientide ainult võime kiiresti avada arteri.
|
OSCAR-2019
|
||
naja! kas saaksid lingi panna mulle mailile ketu.kk@mail.ee kas Sul kaa plaan opile minna või oled juba käinud
Tere! Sooviks infot neilt, kes käinud Tartus dr Pree juures. Kui palju see kõik maksma võib minna? ja kas maksab tõesti ainult nimi või on tase mingis mõttes parem?
Mariah112 vähemalt 10p.enne operatsioonile tulekut ei tohi kasutada verd vedelevaid ravimeid(aspiriin,marevan jms)kuid raagiti kui peavalu suur siis ibumetini voib votta sest peavalu kannatamine ka ei ole hea kui suur on.aga koige parem ma hel oma arstile kelle juurde sa lahed opile ja uuriks ta käest.
Mul täna kohutav peavalu ja nüüd ei julge midagi võtta, sest tean, et kuskil oli kirjas, et 2 ndl enne oppi ei tohi .
täpsustamiseks veel niipalju, et operatsiooni tegi dr Katrin Kullamaa ja peale oppi valusid praktiliselt ei olnud. Valuvaigisteid ei võtnud ma kordagi, va see yks öö haiglas, kui öeldi, et ööseks tehakse kõigile valuvaigistav syst ja anti unerohi ka, et suurest ärevusest ikka välja ka magada saaks.Esmamulje arstist oli suht ebameeldiv. Tundus et ta on ylbe ja ykskõikse olemisega, aga jän siiski oma otsuse juurde, et just temal lasen endale opi teha. Opi päeval oli ta aga väga tore ja hooliv inimene :) ka kõik järgnevad visiidid sujusid hästi, jutustasime ja naersime koos. Esmamulje võib väga petlik olla. Ei kahetse et Katrin Kryynvaldi valisin. Soovitan soojalt!
Henne- kysisid siin millalgi kas kellelegi on ymmargusi pandud. Jah, minule pandi ja olen väga rahul. Enne oli mul väike B, aga rippus suht kõvasti kuna olen kahte last imetanud ja mõlema imetamise ajal oli rind 3 numbrit suurem. Suuruseks tuli siis 245 ja ymmargune, väga ilus ja loomulik tulemus jäi. Nyyd kannan C-korviga rinnahoidjaid. Sõbrannad on minu uusi rindasid katsunud ja kõik väitsid, et kui nad ei teaks, et mul enne väiksemad olid, siis katsudes ja peale vaadates aru ei saakski et opil olen käinud. Nad on lihtsalt pringid ja suuremad, aga mitte võltsilt punnis.
Ega tegelikult pole väike C üldse suur. Raseduse ajal oli mul C korv ja ise mõtlen, et lasengi väikese c panna.
Tahtsin veel lisada, et lugesin välismaa foorumist arutelu ja selgub, et tegelikult jääb ka ümar protees anatoomilise kujuga, kui panna lihase alla ja mitte väga suured pallid.
Henne,konsult.on esmasp.08.10 ma tahaks small c.aga käin ära ja vaatan mis otsustele jõuan:)kohapeal äkki saab otsustada kui kõik räägitud on kas anatoomilised või ümmargused,muidu alguses mõtlesin et ümmargused aga tahaks siis teada mis neil vahe on.millal sul konsultatsioon?
ütlen jaa veel et mare malvale on väga oluline et naine jääx tulemusega maximaalselt rahule, taa on noor 39 a aga suur kogemus 10 a soomes töötanud ilukirurgina:)
mina soovitan mare malvat mm kliinik kodukas vägaa hea hind jaaa väga tore jaa pühendunud oma tööle:)
No ma ei tea, ma ei taha üldse uskuda, et väikses Eestis keegi nii saab tegutseda, eriti veel suures kliinikus, pikaajaliste kogemustega arst.
Delfis oli ka Peep Pree artikkel lisaks, et soomlased on aastaid eesti arste maha teinud, et nende inimesed siin opil käivad.
Mul ei ole küll mingit kahtlust ja huvitav , kas nad on lasknud enda implantaadid välja võtta, või oletavad niiisama.
Ma veel täitsa rahulik, kuigi igapäev mõtlen juba lõpptulemuse peale. Internetis surfates jõuan ikka pesukomplektide lehele ;)
Kt77. Ma otsustasin dr.Kullamaa kasuks sellepärast et mulle sobis hind ja olin näinud ka tema tehtud opi tulemust ja muidugi Preel ikka väga kallis aga eks nimi ka maksab.
Alguses kahtlesin, et kas jääb äkki suur, aga nüüd kui doktor ikka ütles, et ma usaldaksin teda ja usuksin, et 295 jääb mulle ilus ja loomulik :)
Mariah. Ma ärkasin narkoosist väga ruttu ja arvan et magasin koos opiga 1 tund. Mul polnud halb aga esimene päev kõige valulikum. Voodiist tõusta kõige hullem ja käsi ikka valus liigutada. Riidesse panin hommikul ise ja dušši all käisin ka. Aga muidugi arvesta ikka seda et me oleme kõik erinevad ja taastumine erinev. Mul ju viies päev ja tegin süüa ja ikka puhkan vahepeal. Vot nii et tulemus tasub ära. Mis suurust sa plaanid?
Ma muud ei kardagi, kui kodus ootamas 1a8k laps, kellele raske selgeks teha, et emmet puutuda ei tohi.
Tere naised. Käisin opil dr.Kullamaa juures 26.septembril ja olen väga rahul. Valulikud rinnad see ju loomulik kui on lihased ja närvid läbi lõigatud aga see ju mööduv. Uurisin palju opi kohta enne ja olen käinud Pree juures konsultatsioonil ja ka CC kliinikus aga otsustasin Kullamaa kasuks. Mul 365 cc ja täitsa ok. Olen sünnitanud kaks last ja mu rind enne oppi ei rippunud aga lihtsalt väikesed ja nüüd silikoonid rinnalihase all ja ümmargused.Edu kõigile kellel op ees ja pole vaja karta narkoosi. Kui oled hea tervisega ja tugev siis pole halb peale oppi nagu minul.Olge tublid!
Käisin eile veel viimast korda Fertilitases ja koridoris kohtasin ka Kullamaad. Kurtsin oma muret suuruse pärast, et 295ml ikka liiga suur minu jaoks, aga ütles, et üldse mitte ja ütles, et kindlasti jäävad ilusad ja loomulikud :)
Arst ütles, et mul väike rinnakorv ja 335 võib jääda mulle võlts ja nö selja tagant ka paistma, seda ma aga väga ei tahaks :D
Poes vaatasin C korviga rinnahoidjaid ja need ikka ulmesuured, eriti, kui olen harjunud A korviga. Et ei kujuta ette, milline partii jääb veel 335. Nagu mu jutust aru saab, olen 295 juba ära valinud!
kismet! jaa mulle kaa nii meeldis malva-- mul veel küll käimata aga palun kui Sul tehtud anna teada kuidas läks, hoian pöialt Sulle:)
Olen seda foorumit jälginud suve algusest saati ja nüüd oktoobri teisel poolel on mul opipäev paigas. Konsultatisoonil käisin 2 arsti juures- dr. Mare Malva ja dr. Katrin Krüünvaldi juures.
M. Malva jättis superhea mulje! Oli väga asjalik, sõbralik ja inimlik. Krüünvaldi juures olin ma terve kons. aja pinges. Oleks oodanud veidikene soojemat suhtumist. Hinnavahe tuli 1000 eur. Seega oli meil mehega otsus selge, et minu partiid kohendab Mare Malva. Seega on lahtine vaid suurus- 295 või 335 ml. Olen 164 cm ja 52 kg. Kindlasti läheb anatoomiline ja lihase alla.
mariah112 :) Verd peaksid saama anda ka enda perearsti juures.Minul samuti op okt. alguses.Millise suuruse ning kujuga implantaadid valisid?
henne! kas sa ka pole veel käinud ma kaa võtan hoogu:) christina cliniku kõrval opereerib mare malva ma ilmselt tema juurde lähengi ja hind peaaegu sama kas Sa oled tema juures konsultatsioonis käinud? ta on väga pühendunud oma tööle jaa mõtleb palju sellele et klient peale oppi rahule jääx seega isegi paneb kasvõi natuke suurema implantaadi 295ml et ilusam jääx ja välja paistax , kas sul fb ka, seal parem suhelda
triinux! tänan vastuse eest mul kaa täitsa aa korv aga mare malva ütles et saan ise valida kas 255 või 295 kas Sulle ka andis valida implantaadi suusruse? jaa narkoos kuidas Sul oli tänud
Rindade tundlikusega ei ole küll üldse probleeme, täiesti tavaline nagu enne oppi. Taastumisel on esimene nädal kõige hullem. Manustasin hoolsalt valuvaigisteid iga 4 tunni tagant esimesed 3 päeva vist, et enneteda seda et kui vahe liiga pikaks läheb ja tableti mõju kaob ja siis väga valus hakkab. Kuigi mul oli ka valuvaigisteid kasutades hullult valus. Voodis sain lamada mitme padja najal pool istuvas asendis ja isegi siis pidi mind mees püsti aitama. Päris pikali olla ei saanudki. Aga teisel nädalal on olek täiesti normaalne.
Enne ei olnudki mul suurust :D Nüüd on b ja c vahepeal, oleneb rinnahoidja tüübist, istuvusest. Ehk siis silikooni suurus on 255 ml.
triinux! mind jah ei leia vist fb oehh ma jah ikka kogun julgust kuigi jah mare malva tundus väga usaldusväärne :) kuidas Sul taastumine kas rinnad ka tundetud jaa mis suurus enne ja nüüd? jaa kuidas narkoos mõjus?
Kahjuks ei leidnud selle nimelist fb-st. Võime vabalt siin foorumis suhelda, saavad teised naised ka äkki vajalikku inffi :D
Ise käisin dr Mare Malva juures ja jäin väääga rahule. Soovitan soojalt kõigile! Tegemist on väga toreda arstiga, empaatiavõimega, heatahtlik, suurte kogemustega ja kokku on ta pannud toreda meeskonna. Lõikus läks maksma 3000 euri ehk sisaldas kõike, mis lõikusesse puutub sh rinnahoidja. Mammo ja veri läheb inimese enda kulul. Käisin eelnevalt konsultatsioonidel nii dr Pree kui Krüünvaldi juures. Esimese puhul oli takistuseks hind, mis oli täpselt 1000 eurot rohkem ja teise puhul oli takistuseks üleolev ja puudulik suhtumine, suhtlemine. Täiesti negatiivse mulje jättis. Mõtlesin, et oi ei seda inimest ma küll endale opi ei taha tegema.
henne tahtsid soovitusi jaa kogemusi kas võin sulle ka mailile kirjutada või fb:)mina ketter susan fb
Infoks veel niipalju :) et haavadele pandi pisikesed haava toetavad plaastri ribad ja kuna mulle yldse haavad ei meeldi, siis pandi lihtsalt minu jaoks niiskuskindlad plaastrid. Mina ise midagi puutuma ei pea, kui just pole märgata suuremat veritsust vms. Ennast näitama minnes nad ise eemaldavad need :) nö masseerima ehk vajutama tugevalt teatud kohtades pidin juba esimesel päeval. Esimesed päevad olid väääääga vastikud, sest köik ju nii pinges ja syda läks lausa pahaks aga nyyd masseerin lausa mitu korda päevas, sest turse väheneb ja kohe mönusam enesetunne tuleb :) igaljuhul naised, kes kaua mötlevad juba sellele, tehke lihtsalt ära ;) see köik on yleelatav. Minu jaoks on hambaarstil käik jubedam ja valusam kui see op :))))
Minul ka tehtud :) möödas 4 päeva. Käisin Pree juures ja hetkel väga rahul. Kuna olen ise hästi sale ning loodus hästi sitke ja tugeva lihase kinkinud, siis Pree ytles otse, et mulle ei saa suurt panna ja ka rinnalihase alla ei pane, kuna siis hakkab protees koos lihasega liikuma ja nii ilusais lihaseid ta kohe mitte löhkuma ei hakka. Ja kuna ka diafragma ei luba mulle suurt panna ning oma rind on ymmargune, rinnad erineva suurusega,siis sain ymmargused,keskmise profiiliga, 220 ja 240 rinnanäärme taha, aga sain aru, et ta löikas lahti lihase peal oleva kile ja protees läks selle alla. Yllatasin iseennast :)) ei hullu närveerimist. Valud...praktiliselt olematud. Köige hullem see, et selg on nii väsinud ja valutab ja muidugi meeletu turse rindkeres. Kohati pakitsevad teised lihased ja kuna nati ikka kardan liiga tegemist, siis olen hetkel täitsa kössis :)))) minu jaoks raske on just see, et olles ise väga aktiivne naine, tunnen hetkel seotud ennast toaga ja see ajab hulluks :) Pree kohta suured kiidusönad, väga armas ja hoolitsev kollektiiv ja Pree on ikka selle ala täielik kuningas ;)
Sain ma õieti aru, et käisid opil Ars Medicas? Katrin Krüünvald ei ole enam puhkusel, vähealt minul on tema juurde homseks aeg kinni pandud. Sorry, kui valesti välja olen lugenud ja hoopis kellegi teise arsti juurde minemas olid hoopis :)
Olen tõesti selle sammu juba teinud. Pean mainima, et olen suhteliselt valutult pääsenud. Praeguseks on möödas umbes kuu. Pigem oli see mulle psühholoogiliselt raske. Sandina end tundnud ei ole. Rinnad olid väga kõvad ja paistes, muu oli okei. Paistetus pole täielikult siiani kadunud. Esimene ülevaatamine peale oppi toimus 2 nädala pärast. Arst kiitis, et hästi paranenud. Olen kogu kuu kandnud sportrinnahoidjat, bandaaži õnneks ei pidanud panema. Praegu on ainult natuke mure nende armi kohtadega. Nimelt on üks arm nurgast pisut punetav ja sügeleb/torgib. Väga loodan, et see on normaalne. Arst on aga praegu veel 2 nädalat puhkusel ja helistada ja uurida ei saa. Pean siis vaikselt kannatama oma hirmude käes, puhastan haava antiseptikuga ja kasutad armikreeme hommikul ja õhtul. Samuti teen massaaži. Kas kellelgi on veel armid muret tekitanud?
Ennem oli väike rind (75 A) ja nüüd on (75 C) ja olen tulemusega väga rahul, kuigi hetkel on veel rinnad paistes ja natukene ka pakitsevad. Lasin panna tilgakujulise ja natukene edevama.
Ise olen Tallinna inimene aga opil käisin Tartus Dr.Pree juures ja arvan, et see oli väga õige otsus. Mind koheldi väga meeldivalt ja tulemus meeldib mulle juba praegu.
Kogu op läks maksma 4700€ pluss ennem operatsiooni tehtavad uuringud.Edu ja jõudud neile, kes selle tee alles ette võtavad :)
Mind huvitab, kes on käinud lähiajal rinnasuurendus opil. Palun rääkige kus täpselt käisite, mis oli hind ja kuidas taastumine.Huvi pakub Tallinnas tehtavad.
Hei, hei. Kas keegi, kes dr Krüünvaldi juures on käinud, tahab mulle oma e-maili anda. Käisin ka konsultatsioonil ja op aeg oleks 14ndal. Ilmselt mul vaja natuke tuge ja julgustamist... Oleksin väga tänulik!
Aga kas kellelgi on kogemusi rindade suurandamisel koos tõstmisega??? Et kuidas need armid on ja kuidas tundlikkus jääb?
Esimene nädal ongi hea, kui keegi saaks lapsi hoida.. peale seda saab juba ise hakkama ja hirmus igatsus tekkis ka laste järgi juba :)
Charmmy : Kas sulle pandi operatsiooni ajaks kateeter? Arst nagu mainis ,et ta paneb ja see võib tekitada veritsust !?
Mul lõikab Viiklepp. Eks see hind on jah igal pool erinev. Pree juures läheks ilmselt 2x rohkem :D Olen pikalt uurinud ja mõelnud, siis minu valikuks osutus just see arst, mitte hind.
Täpsustan veel ,et lisaks 3570 € tuleb minul lisaks veri + mammograaf+ rinnahoidja! Kuule hinnavahe päris suur! :) kas sul lõikab dr.Kullamaa ?
Minul rind on väike b ja sugugi mitte välja veninud, aga noh usaldan arsti valikut:) ja mulle väga meeldis lõpptulemus piltidel.
Eks ma ka muidugi kardan taastumist,mul laps 2 a. Väga aktiivne ja memmekas:). Kuna op toimub Viimsi spas siis broneerisin endale pärast haiglast välja saamist 2 päeva lisaks spas ,et rahulikult taastuda :) Ja edasi vaatab mis saab, kahjuks mul ei ole inimest kes 2 nädalat mu last 24/7 vaatab:( Aga kuidagi ikka hakkama saame :)
Sheila- Minul sai otsustavaks nö sisu puudumine. Lugesin ka, et need, kellel rasvkude on väike, siis pannaksegi rinnalihase alla tilgakujuline, et täita puuduolev osa. Kellel on oma rinda v ntx suur rind aga vajunud, siis pannakse ümarad.
Peale last võtsin ikka korralikult alla ja rind oli esimene, mis kaalu alandas :/ Õnneks rind rippuma ei jäänud vaid on prink, kuid väike.
Kas keegi teab mille järgi arst otsustab kas panna lihase peale või alla? Lisaks arst ütles ,et teile ma julgen küll ümaraid soovitada? Aga miks?
Ma raseduse ja imetamise ajal olin ilus C- korv (selle pärast ei tundugi mulle see 380 nii hirmuäratav :) ), peale seda aga väga väike A :( lausa nutuseks võtab praegune olukord! Ise muidu 56 ja 168 mõõtudega.
Mul nüüdseks opist möödas 2n. Olemine väga ok. Laup. hakkan arme kreemitama ja võtan plaastrid ära. Mul oli AA ja lasin kõige väiksemad panna e 255g ja no teate.. partii on ikka võimas minu kohta :D Kui räägite siin A-st ja soovite C-d, siis ma ei tea kohe :D Mul teevad enda omadki nalja. Pmst peangi nüüd ostma 70C rinnahoidja. Karta pole küll vaja.. kõik käib väga kiiresti ja taastumine on ka kiire! Ja kui lihase peale veel, siis pole üldse hullu :)
Kuna soov oli saada C-korv siis valikus oli kas 325cc või 335cc(335cc-maxsimum mida arst oli nõus panema)soovitati pigem esimest varjanti(325cc) 335cc pidi ka veel kuidagi mahtuma aga seda arst väga ei soosinud(olen 169cm ja 50g).Otsustasime siis koos ,et 325cc.Piltidelt lõpptulemus oli super ilus!
Sheila- lasen A- korvist C- korvi teha, tilgakujulised 380g rinnalihase alla. Vaatasin ka sealse 3D üle ja väga ilus nägi välja ning üldsegi mitte ulme suur, kui algul tundub.
Mul lapsed maal vanaema juures. Paranemine kindlasti väga individuaalne. Ma ei kujuta seda ette, et lapsed alguses kodus oleks olnud, sest nad hüppavad jne. Keelatud on järsus liigutused, aga iga lapsevanem ju reageerib, ehmatab ja püüab last haarata, kui laps hakkab nt. kukkuma vms. Mul endal oli sedasi telefoniga, et hakkas kukkuma ja hops kohe haarad järele. Et seda ei juhtuks. siis selleks soovitati, et oleks hea, kui saaks rahus taastuda 1-2n. Mulle ka seda luksust teiseks nädalaks enam ei lubata ja põnnid on varsti kodus tagasi (aga olen juba selleks valmis ka).
Nagu kirjutasin juba, siis esimesel päeval olin juba jalgadel ja õhtul palatis tantsisin.. alguses püsti tõustes hakkas paha ja sain kohe mingit tilka. Lihased valusad, käisin küürus ja vaikselt loivasin sinna wc-sse. Järgmine hommik tahtsin ka vanduda, et krt. voodist välja ei saa.. julgen liigutada või ei. Täpselt nii ongi, et kui ei liiguta, siis on kõik ok, aga kui vaja püsti tõusta, siis valulik.
Päev peale oppi võeti sidemed ära ja suu oli kõrvuni, kui peeglist pilti nägin. Kogu valu oli pühitud :) Juba sai vaikselt riidedki selga ja mees viis koju ära. Tegin oma esimesed epu-pildid ilusas pesus ja elasin nagu varem. Mida täheldan, siis olen vaid rohkem unine ja magusat tahan hullult. Magan endiselt diivanil padjad pea all, et parem hommikul ennast voodist välja veeretada. Paistetus on möödas, kuskilt ei valuta, käed liiguvad ülesse-alla.. elu on lill! :) Olen ikka super õnnelik. Täiesti uskumatu, kui palju see naisele juurde annab!
Mulle pandi anatoomilised implantaadid 255g. need on kõige väiksemad. Kuna ma alakaaluline, siis ma ei kujutagi ette, et milline ma suurematega oleks. Mulle tunduvad needki võimsad praegu :D
Endal järgmine nädal konsultatsion CC´s. Kogusin julguse kokku ja panin aja kirja, ammu juba naiselikust partiist unistanud :)
Küsimus lastega naistele: Kuidas te peale oppi lapsega(lastega) hakkama olete saanud? Loomulikult mees aitab ja ehk ämm või keegi veel, aga mitmendal päeval umbes oli enesetunne inimlik?
Minul ka see tee käidud. Tegin kõvasti kodutööd sellel teemal ja küsisin ka teistelt sh arstidelt ja nemad usaldasid kindlalt mind Dr. Katrin Krüünvaldi kätesse. Väga hea käega tegija on. Mitmed tuttavad seal lasknud silikoonid panna ja tulemusega väga rahul. Alguses jõudsin käia ka ühe teise ilukirurgi jutul, aga siis viis õnneks tee mind sinna. Mul ka lapsed sünnitatud ja imetatud.. tulemuseks oli -AA (täiesti 0). Kuna olen väga kõhna, siis lasksin panna võimalikult loomuliku ja väikesed implantaadid. Paigaldati lihase alla (taastumine valulikum). Esimesel päeval juba jalul. Voodist tõusmine alguses valulik, aga hämmastavalt talutav kogu see protseduur. Olin hullemaks valmis. Rinnad on mega! Nagu väike laps saanud endale uued mängukannid :) Olen terve elu olnud väikese rinnaga, aga tee ilukirurgi juurde viis ikka viimane tilk karikasse (ei julgenud enam spaasse minna, treeningsaali jne). Loobusin juba paljudest mõnudest, ei tundnud enam ennast naisena ja ei saanud elada täisväärtuslikku elu. Täna opist möödunud mõned päevad. Enesetunne hea. Julgen küll selle tee ka teistel ette võtta, sest enesehinnang on laes!
Väga kahju, et Sinu postituse leidsime alles nüüd ja see on meiepoolse kommentaarita nii kaua üleval olnud ja meile (ilmselt teenimatult) halba varju heitnud. Muidugi on meil kahju, et Teiega on olnud operatsioonijärgne probleem ja nüüd lisandub sellele veel PIP probleem.
Siiski ei ole asjad nii lihtsad ja ühesed, et annaksid alust Teiepoolseks süüdistavaks seisukohavõtuks.
Esiteks: Mis puudutab kirurgide-"plastikakirurgide" suhet Eestis, siis nii dr.Viiklepp kui ka näiteks dr.Pree on mõlemad ühesuguse ehk siis üldkirurgi haridusega. Kumbki pole plastikakirurgia residentuuri läbinud. Esimesed residenturi läbinud plastikakirurgid on saanud litsentsi alles viimase mõne aasta sees. Kõik varasemad on hariduselt üldkirurgid, dr.Kullamaa aga hambaarst näiteks. Dr. Preel oli lihtsalt ettevõtlikkust teha Plastikakirurgide Selts ja selle liikmed nimetada vahet aga Eestis toimetavatel plastikakirurgiaga tegelevatel kirurgidel (kes pole residentuuri läbinud) pole.
Villa Medicas ei ole paigaldatud PIP proteese kevadest 2010 (kui probleem teatavaks sai. Teie proteesid on paigaldatud siis, kui PIP oli igati legaalne ja aktsepteeritav. Kui olete käinud kontrollis kaks kuud tagasi, siis oligi korrektne öelda Teiele, et kui uuring on korras, siis eemaldama ennetavalt ei pea. Ka paegu enamuse riikide ametkondi (ka Eesti) ei ole võtnud otsust ennetava eemaldamise suhtes, kuna uuemad uuringud ei ole näidanud ohtlikkust. Enne kevadet 2010 paigaldatud PIP proteeside puhul ei süüdista kliinikuid ega arste ükski ametkond, seega ei tohiks seda teha ka patsiendid!
Dr.Viiklepp ei tööta meil enam ammu. Siiski, selleski foorumis on peale Teie kommentaari tema kohta ka kiitvaid sõnu, kirurgia on aga riskitegevus ja ikka esineb mingi protsent tüsistusi, mis võivad ilusa lõpptulemuse rikkuda ilma, et kirurg oleks milleski eksinud. Tüsistusi esineb kõikides kliinikutes, õnneks on neid vähe. Kahju, et Teie puhul on nii läinud. Igal juhul oleme me huvitatud oma patisentide rahulolust ja aitame neid kõige parematel tingimustel.
Meie praegune kirurg dr. Sergei Kyylo ei ole Eestis endale veel nime jõudnud teha, kuna pole siin olnud veel piisavalt kaua. Me oleme temaga väga rahul ja tulemused on ka väga head, Ta on lisaks Euroopa Plastikakirurgide Seltsi ja Venemaa ja Ukraina Plastikakirurgide seltsi liige ja olnud ka plastilise kirurgia õppejõud. Tema kõrget kvalifikatsiooni nätab ka see, et ta teeb raskema kategooria plastikakirurgilisi operatsioone suurepäraselt (näiteks ninaplastikat, rindade vähendamist ja korrigeerimist jt.) mida enamus Eestis plastikakirurgiaga tegelevaid kirurge ei valda.
Praegu ei ole Teil alust meid süüdistada. Öeldakse, et tilk tõrva rikub meepoti...õnneks kirurgias see võrdlus ei kehti, sest "tõrvatilku" (näiteks tüsistusi) on kõikidel kirurgidel ja kliinikutel kogu maailmas. Õnneks valdaval osal patsientidest probleeme ei ole.
Viiklepa juures käisin, olen väga rahul. Aga eks töö ole alati tellija materjalist, seega tegelikult ei saa arsti 100% vastutama panna, kuidas välja kukub :) Võibolla infot oleksin just arstilt veidi rohkem soovinud, aga samas konsultant oli super.
Marilill, kus opil käisid? No ma kuidagi ei suuda otsustada kelle juurde lõpuks minna. Eks häid ja halbu kommentaare leidub samas kõigi kirurgide kohta. Yhel patsiendil läheb hästi ja teisel mitte. Kusjuures Peep Pree kohta pole ma yhtegi halba sõna lugenud, aga seal ikka kohutavalt kallis. Eile just helistasin sinna, anatoomilised lähevad maksma 4600.
Huvitab ka, kuidas läheb neil, kel impplantaadid tänaseks juba mitu aastat olnud? Ise olen jätkuvalt väga rahul :)
Aitäh sulle info eest, Demec. Kole lugu kyll et sul nii halvasti kohe läks. See opp on suur ja kallis ettevõtmine, isegi veidi sellepärast mures, et kuidas see õnnestub.
Käisin Villa Medicas konsultatsioonil, sel tegutseb nyyd teine kirurg, Sergei Kyyrö vms.Ja kahjuks pole ma kusagilt tema kohta ei positiivseid ega ka mitte negatiivseid kommentaare leidnud. Viiklepa kohta olen ennegi neg kirju lugenud, et tema noa alla ma kindlasti ei riski minna.Arvan,et tasub mitmes erinevas kohas konsultatsioonil käia ja alles siis otsustada.
Villa Medicat ei soovita mitte mingil juhul! 3a tagasi lasin rindu suurendada Villa Medicas. Opi teostas Dr. Ants Viiklepp, kes pole muuseas plastikakirurg vaid üldkirurg! 1.Rinnad on täiesti erinevad. Üks kõrgemal teine kõvasti allpool. Tookord öeldi, et küll läheb ise ajaga paika ja kui ei lähe siis tehakse alt väike lõige ja lastakse protees alla ja asi korras. Ootasin ja ootasin, sain lapsegi vahepeal ja midagi ikka paremaks ei läinud. Käisin uuesti kontrollis ja nüüd öeldi, et sellist protseduuri üldse ei tehtagi ja ainuke lahendus on proteesid välja vahetada.2. Lubatud suure C/väikese D korvi asemel sain ma heal juhul suure B! 3. Nagu viimase aja uudistest lugeda võib, paigaldati ka Eestis ohtlikke PIP proteese. No ja loomulikult just needsamused PIP proteesid mulle paigaldatud ongi. Kui viimati kontrollis käisin Villa Medicas ala 2 kuud tagasi, mainiti mulle ainult seda, et PIP proteesid on lekkeohtlikud aga kuna mul leket ei tuvastatud siis pidi nagu asi korras olema. Mida ma uudistest nüüd aega loen ja mida VILLA MEDICA mulle öelda unustas??? Et sellised proteesid tuleb ilmtingimata eemaldada ja on ohtlikud tervisele. Ma olen nii vihane ausalt!!! Ma võtsin 4a peale laenu, et saada endale unistuste rinnad ja aasta veel makstagi laenu. Ja mis on tulemus? Tulemus on see, et aasta on laenu maksta veel ja pean veel maksma lisaks opi eest, et ohtlikud proteesid kehast välja saada. Te ei kujuta ettegi kuidas ma kahetsen, et ma Pree juurde ei läinud. Oleks tookord natuke rohkem maksnud, oleks mul praegu ilusad rinnad ja tervis korras. Ja minusuguseid õnnetuid nende PIP proteesidega on veel oioi kui palju, sest mäletan kui pikad olid veel tollel ajal opijärjekorrad Villa Medicas..
Mul järgmisel nädalal, 20 dets konsultatsiooni aeg kinni pandud Villa Medicasse rindade suurendamise asjus. On keegi seal lõikusel käinud? Olen lugenud et paljud kiidavad dr Kullamaad ja dr Preed. Et hakkan juba muretsema kas ikka tasub Villa Medicasse minna :S
Tere, olen siinset arutelu jälginud juba päris pikalt. Plaan on samuti rinnasuurendusop ette võtta. Hetkel siis kaalumisel, et kuhu konsultatsioonile minna. CC-s öeldi, et vestlusel osaleb konsultant ja veel keegi, kuid mitte opiarst ise. Hind 50eur. Palun jagage kogemusi- kuidas olete rahule jäänud CC konsultatsiooniga? Kardan, et keegi muu, peale arsti ei tekita kindlustunnet ja pole nii proff...
Minul CC tehtu rinnad, tänaseks möödas kohe 4 kuud ja rinnad on VÄGA ilusad ja loomulikud. kordagi ei tekkinud implantaatide osas kahtlusi. Nende juures konsultatsioonis käies saad neid katsuda ning neil on võrdluseks pakkuda ka mõned implantaadid teistelt tootjatelt. Hinna eeliseks on neil see, et nad arveldavad läbi Soome ning jääb ära Eesti käibemaks 20%
Mina igatahes jäin CC teeninudse, järelkontrollide ja kõigega väga rahule ning julgen kõigile soovitada.
Tere, olen lugenud kõik postitusi, ise mõtlen ka teha endale rinda, käisin konsultatsioonile CC ja dr. kullamaa juurde.Vaatan et palju käinud lõikusele dr. Viiklepa juurde. Mind hivitab küsimus implantaadi kohta, et CC kasutavad CEREFORM, kas ei olnud hirmu panna sellised implandid, kuna teised kliinikud kasutavad MakGan,mis on tunnistatud maailmas ja veel küsimus hinda kohta, mind natuke hirmutab väike hind 2540 võrreldes teiste kliinikutega( 3700)Kas saab usaldada seleleele implantadile(CEREFORM) ja kliinikule? Uurisin palju maksab dr. Pree juures teha, selgus et hinnad algavad 4600 (anatoomilised)
Minul on ka laineline, aga ma ise arvan et see on armist. Sees on ju ka paar õmblust, mitte vaid väljaspool. Usun et ajapikku läheb see siledamaks. Minul siis 2 kuud lõikusest möödas.
Kammely, eks adekvaatsemat infot saab ikkagi arstilt. Mõtlemisainet peale konsultatsiooni on oi kui palju ja peale oppi veelgi rohkem. Aga see kõik on seda väärt.
Narkoos oli vägev! Hirmu ei olnud absoluutselt, v.a see osa kui pidid opilauale pikali heitma ning kõik tundus kuidagi liigagi reaalne. Siis aga oli juba tilguti veenis ning vähem kui 30sek olin outis ka.
Ei tea paljud seda foorumit veel loevad, kuid mul küsimus neile, kellel op läbitud. Nimelt kas teil rinda alt katsudes on nahaalune sile? Mul on selleine laineline ja paneb juba täitsa muretsema :( Pealt on täitsa sile aga küljelt küljeni alt on laineline.
Minulgi tekkis küsimus maksmise osas-kuidas olete selle endale lubada on palju üle eesti ja samuti ka kohti kus seda tehakse...ei ole siianigi otsustanud kus teha ja kelle juures teha.
Paljud kõnelesid siin suurustest,kujudest ning asetustes...ei oskagi selle infoga midagi peale hakata.Kindlasti räägib kirurg sellest lähemalt:)
Stiletto123 mis suurus sul enne oppi oli? Ise plaanin sügisel samuti ümarad implataadid lihase alla panna, sest tunduvad pringimad. Üks sõbranna lasi panna endale lihase alla anatoomilised 350cc - tal enne oli rind 75A(2 last imetand) ja mulle praegu üldse ei meeldi millised tal on peale 6 kuud- nii lontis kuidagi, isegi rinnakatega(kohe pärast oppi oli ok) Neil on raskus ja mass allpool nibu aga üleval pool ei ole praktiliselt midagi:S
minul oli siis op 01.07. täna siis 2 opijärgne päev. enesetunne on täiesti normaalne. mingit metsikut valu ei ole - ainult teatud liigutustega kaasneb lihasvalu ning vahepeal nagu midagi tuikaks kuskil. kõige raskem oli öö - selg jäi lihtsalt nii kangeks et paar korda käisin öösel mööda tuba jalutamas :) üldse vaatan et kui ennast liigutada siis on kergem olla :)
mul nüüd 5 ja pool nädalat möödas opist ja tulemusega väga rahul. saan kanda tavalisi rinnakaid, kõhuli magada, rannas käia jne.
Tere, olen ka juba aastaid soovinud rinnasuurendus opile minna. Nüüd on ka laps rinnaga toidetud ja aeg nagu küps.
Tekkis siiski 1 küsimus- kuidas te kõik olete seda kallist operatsiooni rahastanud? Kas olete eelnevalt raha kogunud või tõesti nö rinnad järelmaksuga ostnud? Millised on teie soovitused ja kogemused rahastamise osas?
Mina kahjuks oma opile ei jõudnudki, kuna suutsin enne seda päris korralikult haigestuda :( Siiski on see mul plaanis ära teha....täpselt millal ei tea aga kindlasti enne uut aastat:)
Kiskaliska, palju õnne!! Minul konsultatsioon 7 juuliks kokku lepitud ja kui kõik on korras, siis 12 juuli on op. Nii ootan juba. Ärevus on sees muidugi :)
nii mul konsultatsioonil käidud ja opi aeg kirjas. 2ndl oodata...ärevus on juba sees. narkoosi osas suudeti ka mind maha rahustada :) ja tulevad siis 335 anatoomilised lihase alla. lähen CC Viiklepa juurde
ylleV - minul on üks pisut suurem kui teine aga enne oppi olid rinnad ka erineva kujuga ja ise arvan, et sellepärast ka üks tundub suurem.
kiskaliska - oi sa ei kujuta ette, kui kaua ma põdesin, mis kõik opi ajal juhtuda võib. Aga kõik läks hästi :)
minul mure, kas kellelgi on olnud alguses 1 rind suuremkui teine? või läheb ühelt enne paistetus maha kui teiselt?
Mina juba ootan suve ja oma rinnaoppi. Enne pean konsultatsioonil ära käima ja vajalikud uuringud tegema.
minul oli ka hirm narkoosi ees...aga polnud põhjust. enne kui sa üldse selle tee ette võtad, tehakse sulle n.ö kaart, kuhu sa kirjutad oma tervise hädad, tehtud operatsioonid, allergiad ja kõik muu. eks arstid ikka räägivad sulle risidest ja ega nemadki taha riski võtta. vereanalüüsis vaadatakse A ja B hepatiiti, vere hüübivust ja põletike nähtusid. see tehakse ikka väga korralikult. anestisoloog teeb anesteesia ka vastavalt sinu tervisele.
Mina pole siiani võtnud operatsiooni ette! Vahepeal viskasin juba ka mõtte peast välja. Nüüd, kui õues on ilusad rannailmad ja bikiini hooaeg alanud, tekib küll tunne,et võiks siiski ilusat büsti omada. Ainus põhjus, miks pole võtnud ette operatsiooni on see, et kardan narkoosi ning olenemata sellest, et risk on väike, on see siiski olemas, et miski võib viltu minna ning kõige äärmuslikumal juhul võin operatsiooni käigus elu kaotada. Pole ka varem operatsiooni olnud ning samuti on mul südamerütmihäireid, mistõttu kardaksin operatsiooni eriti palju!
Küsisin ka eelnevalt, kuid vastust ei saanud, kas kellelgi veel oli hirm narkoosi ees ning kas kellelgi oli veel enne operatsiooni öeldud, et riskid sinu puhul suuremad(nt südamerütmihäired, halb veri vms).
Millised uuringud tehakse enne operatsiooni ning kas need tehakse seetõttu, et valida võimalikult täpne narkoos?
minu lõikus oli eile hommikul Viiklepa juures. Enesetunne väga hull ei ole, aga selg on kange kuna lamada saan ainult selja peal. Hetkel ei tohi käsi väga kõrgele tõsta. Rinnad ise täitsa ilusad :)
Mul oli rinnasuurendus opp eile hommikul ja tegi dr. Kullamaa. Täna sain koju ja olemine väga hea. Enne minekut lugesin siinseid postitusi ja kartsin ikka väga, kuna kodus 2 aastane laps ja temaga vaja tegeleda. Ja kuna ma peale laparoskoopiat olin ikka täitsa sant terve nädala siis oletasin, et seekord isegi hullemini läheb. Aga ei, täna olen päev otsa lapsega mänginud ja süüa teinud ja peale selja väsimuse ei vaeva nagu miski. Rinnad on praegu juba ilusad, paistetust on vähe ja verevalumeid pole üldse. Kirjutan seda selleks, et sisestada julgust ka neisse, kes väga kardavad, sest taastumine on väga individuaalne ja ei makse kõige hullemat kohe ette karta. Ma opi laualgi mõtlesin veel jooksu panna :)
Minul ka rinnad täitsa kenad :) Väike tagasilöök oli aga sellest ka juba taastun. Nimelt lapse kandmisest oli mul üks protees üles tõusnud. Tõmbasin aga bandaazi tugevamalt peale ja paari päevaga laskus alla tagasi.
Stiletto123: Vabandan, kui kahe silma vahele jäi, aga kus kliinikus ja kelle käe all käisid ja palju maksis? Tõesti vabandan, kui selle kirja oled pannud, ei leia siit pikkade ridade vahelt üles!
Minul on rinnad juba täitsa ilusad ja bikiinihoojaks peaaegu valmis. Paistetus on kõvasti alla läinud, aga ainult nibud on veel natukene imelikult tühjad, aga see läheb iga päevaga paremaks. Valus enam ei ole ja trenni saab vabalt teha. Ka armidel ei ole viga. Kõik on super:)
Kaenla alt ei taheta üle 300 silikoone panna ja areooli lõigates on oht see, et imetada last võib olla enam ei saa.
Narkoosi on kogu asja juures kõige mõnusam asi üldse.Algul pannakse väike kogus rahustit siis hakkab jube lõbus ja naljakas ning kohe varsti tududki.Valud on ikka palju hullemad kui narkoos.Aga õnneks on loodud valuvaigistid:)
sooviksin veel sellist asja küsida, et kas kellelgi oli ka hirm narkoosi ees? Kõige enam kardan, et võib-olla ei mõju narkoos mulle hästi ning midagi opi ajal valesti minna! Iseenesest opi järgseid valusid jms ma ei karda, kõige enam kardan narkoosi kas selle nö üle elan!
Lisaks sellele on mul selline mure, et kohe rinna all, kuhu tehakse eeldatavasti sisselõige on sünnimärk, kuid olen kuulnud, et sünnimärke ei tohi puutuda, ei tohi nokkida, eemaldada ja veelvähem lõigata ehk kahjustada seda.
Täna öösel nägin unes, et ma olin just rindu suurendanud ning väga imelik tunne oli - nibud olid alt nö tühjad ja õõtsusid nagu pallid ees:D ei teagi, mis see tähendada võiks, kas seda, et pean selle kindlasti ära tegema või vastupidi mõtte peast välja viskama!:D
Tahaks uurida testide kohta? P2rnakate k2est just, kui raske on aega saada ja kui pikalt olete ette broneerinud? Mammogrammi ja EKGd n2iteks?
Panin ka siis endale opi aja kirja 12. maiks:) Ei tahaks seda hilisemaks lükata, muidu ei saa suve nautida:P Järgmine nädal veel üks konsultatsioon, et saada saatekirjad ja üle vaadata suurus ning polegi see asi enam nii kaugel. Keegi siin küsis vanust siis olen 24 aastane:)
Minul on anatoomilised aga kui eile tavalist pesu selga proovisin, siis oli ikka näha, et üleval pool sellised piklikud kumerused :( Ehk see veel muutub aga jah siis tekkis küll tunne, et ehk oleks võinud ümarad valida.
Aga uskusin ka teadjaid, kes soovitasid anatoomilisi, pikkust mul 178cm kaalun nii 60 ja ümbermõõt nii 80-85, rinda pm polnud ja öeldi, et muidu jäävad lihtsalt kaks laiali ulatuvat pallikest :D
Aga ei :) olen tulemusega endiselt rahul :)Ja isegi mees on :) No nii 5 aastat käisin talle sõna otseses mõttes pinda. Nüüd lõpuks siis nõustus. Tulemusega on aga väga rahul :)
Tead Trinike mul tuli see kõhuli magamine kuidagi ise ühel öösel. Natuke naljakas on küll kõhuli olla,rinnad tunduvad nagu turvapadjad:) Ma panen spets rinnaka ainult ööseks peale,mul võiks veel hästi natukene vajuda. Eile käisin uut pesu ostmas, aga sellega oli igavene jama kuna tundub,et minu uus suurus on 70d või isegi 70dd,aga selliseid suuruseid praktiliselt poes ei eksisteerigi.Ostsin siis 80d,mis on ümbermõõdult ikka natu suur.
Ma pole ka eriti negatiivseid kommentaare kuulnud, sõbrannad ka katsusid ja ütlesid,et ikka väga ilusad ja pringid on:) Eks väga paljudel viltu vaatajatel on ikka väike kadedus ka hinges;)
Ziizike eelkõige tehaksegi seda enda pärast ju-usu mind varsti on sul super ilusad rinnad ja see valu on selle kõrval nii väike asi:) Küll mehele ka meeldima hakkavad kui lõpuks imetleda ja katsuda saab;) Kas sul tuleks siis uueks korvi suuruseks C? Usun,et kui sul varem oli endal korralik C siis ei tohiks küll liiga suured jääda.Ma olen 166 pikk ja kaal ka umbes sinna 53 kanti ja sain 370 ning ei ütleks küll,et need väga suured oleks ning kehaga mitte proportsioonis.
Käisin 2. aprillil CC-s Ants Viiklepp´a juures. Olen 168 cm ja 58 kg. Sünnitanud ja imetanud kaks last. Enne lapsi oli rind 70D/DD, siis peale lapsi äravajunud C/D. Mulle soovitati ümaraid implantaate, et rind ülevalt kõrgem oleks ja rinnalihase peale, et ei tekiks topelt rinda. Siirdati areool, eemaldati areooli ümbert üleliigne nahk ja paigaldati 280cc implantaadid. Kuna endal algmaterjali oli, siis näevad väga loomulikud välja ja mingeid üleminekurante ei ole. Rinnad on nüüd 70DD ehk nagu enne lapsi. Rindade massaaž keelati ära, kuna see pidi just kapslit tekitama. Taastumine on läinud hästi - kartsin hullemat. Kuuendal päeval sõitsin juba autoga ja käisin korra tööl, hiljem küll tundsin, et tuleks ikka rahulikumalt asja võtta. Haavad paranevad ilusti, vasaku rinna all on väike hematoom, mis vaikselt juba kaob. Paar päeva tagasi hakkasin tunda nibuvälja all liikumist, oletatavasti on see õhk, mis peaks ise ära kaduma. Siiamaani olen rahul, eks paistab, kuidas areooli ümbert armid jäävad.
Vanust 30, 2 last, mõlemat üle aasta imetanud ja rinnad ikka päris ära vajunud. Enne lapsi oli korralik C, nüüd vaevu A korv. Seal kus peaks olema kumerus on hoopis lohk. Masendav. Mees väga päri ei ole, aga ma teengi seda ju enda pärast. Rindadel ka päris suur erinevus, seepärast ei saa anatoomilisi panna, tulevad ümarad. Üks 325 ja teine 265ml. Paigaldatakse näärme alla. Loen teiste kogemusi ja kord tunne, et äkki liiga suured, siis jälle, et äkki väikesed jäävad. Arstiga jäi kokkulepe, et ei suurenda, vaid täidame tühjad "nahad" ära. Pikkust 168cm ja kaalu 53kg.
Stiletto123, tõesti tore kuulda, et sul juba nii hästi läheb, et isegi kõhuli magad :) Ma pole seda veel teha julgend.
Stiletto123, tore kuulda, et oled juba paranemas ja uskumatu, et saad juba kõhuli magada. Tekkis küsimus, et kas ümmargused implantaadid ei jää liiga konkreetsete joontega? Et kas on liiga nii öelda pallid? Ise just seda kardangi :D kuna endal ka plaanis ümarad ja suht sama suured panna. Päikest
Eks sellega peab arvestama,et viltu vaadatakse. Olen saanud üpris palju negatiivset tagasisidet,et oli sul seda vaja jne, eks asi oli selles ka,et mu enda rind oli üpris korralik B.Kuid ma olin enda jaoks selle korralikult läbi mõelnud ega kahetse üldse.
Aga oii täna panin ujukad selga,aga nu oli ilus-ise olen super rahul ning nüüdseks igavesks nägemist push up rinnakatele.Ainus kehva asi on see, pluusid ja jakikesed on kitsaks jäänud rääkimata pesust:)
Sooviksin teada, kui vanad kõik siinsed rinnasuurendusopi läbinud olid, kui rinnasuurenduse ette võtsid?
Endal plaanis lähikuudel opp ette võtta, kuigi sain alles 20. Kindlasti paljud vaatavad viltu, et nii noorelt selline opp ette võtta, kuid viimase 5 aasta jooksul pole minu rinnad isegi millimeetrit suurenenud, seega ei usu, et nüüd enam tulevikuski loomulikult suureneksid.
Esimesed 5 päeva oli minul hull aga nüüd pole enam miskit :) Kõiki liigutusi veel teha ei julge aga enam ei tunnen end sandina. Lapsed saan riide ja söögid, koristamised tehtud :) Ja selg on ka täna juba täitsa sirge :D siiani olin väga küürus.
Kuidas teil elu läheb? Kas juba normaalse elu juurde olete tagasi läinud. Ma siin mõlgutan mõtteid ja proovin oppi oma tihedasse graafikusse ära magutada. Kardan lihtsalt, et kuna ma maksimaalselt saan 10 päeva puhata siis pean olema kindel, et saan selle ajaga jalad alla:(
Oh jah, see pesu teeb mu arust veel rohkem haiget kui lõikus ise. Aga eile kui pesu ära võtsin, siis kohe tundsin, kuidas proteesid vajusid :) Peegelpilt oli aga üllatavalt hea :) Rinnad pisut erinevad on aga seda olid nad ka enne lõikust.
Täna käisin väljas ka,natuke on okei jalutada, aga kaua ei saa olla muidu tuleb nii suur nõrkus peale.
Mul tänane hommik ehk siis 3 hommik oli endiselt karm, kuid kui end liikuma sain läks olemine märgatavalt paremaks. Nüüd õhtul on vasak rind valutama hakkand ja üles poole kobinud. eile tegi seda parem rind. Homme siis esimene pesu ja siis näen ka end esimest korda peeglist. Ma siiani ei ole veel pesu ära võtnud. Kuigi see pesu soonib ikka jubedalt - õlgadel ikka väga suurd sooned :(
Rindadel ka ei ole enam nii hullu survet sees, aga selg on küll uue partii pärast natuke kange, sellepärast kõnnin vaikselt toas ringi ja istun tooli peal, et selg niipalju koormust ei saaks ainult lamavas asendis olles.
oh, mu selg ikka mõnuga valutab. stiletto123 - kas 3 päev on juba kergem ka? eile õhtul oli mul ikka täitsa tunne, nagu oleks rongialla jäänd. Nüüd on pisut parem aga no parem rinnalihas on ikka megavalus, kui nats vale liigutuse teen. Mul pole rindade lõhkemis tunnet :)aga see ehk see tõttu, et 2 last imetanud ja siis paisusid rinnad ise a korvist c korviks. Vot siis oli küll lõhkemis tunne. Nüüd nahk veninud.
Mulle öeldi, et armikreemi ja plaastreid võib kasutama hakata, kui haavadelt on niidid eemaldatud ja koorikud maas. Nii u 3 nädala pärast siis.
Ma vahetan pidevalt asendit, muidu jääb selg jube kangeks,natukene saan isegi juba külje peale olla.Aga muidu rooman voodist nagu hüljes välja.
Kuna sa hakkad armikreemi määrima? Mul läks see haiglas täitsa meelest küsida, aga arvan et alustan juba järgmine nädal.
Olen nüüd viimased paar tundi telku ees pool pikali olnud ja täitsa hea on :) Püstisaamisega on vaid raskusi. Lohutan end sellega, et paari päeva pärast on olemine parem :)
Mul teebki just bandaaz hirmsat valu, aga üritan ära kannatada, vahepeal võtan korraks rinnaka ära siis on jube mõnus:) Aga loodan,et bandaaz annab kiireid tulemusi ja rinnad muutuvad juba varsti pehmemaks ja võtavad õige vormi,praegu on küll nibud tühjad,aga ptüi ptüi vähemalt pole sinikaid ja haav ei erita midagi:)
Ma ka nüüd kodus tagasi - eile õhtu oli lõikus. Rinnad tulitavad mõnuga :) Kohapeal polnud hullu midagi aga nüüd kodus läks pisut valulikumaks olek - ehk selle pärast, et pingutasin bandaazi. Mulle pandi siis 315cc anatoomilised. Enne oli mul A korv ja peale lapsi oli see väikegi ära vajunud. Mulle täitsa piisab praegusest :)
Ma küll ei ütleks, et 370 mulle suur oleks,särgiga pole õieti arugi saada,et olen midagi juurde pannud, aga olen muidugi terve elu ka push up rinnahoidjaid kandnud.
ma jällegi 178 cm pikk ja laia puusaga....max suurus soovitati 375. kas siis peaks ikka suurima suuruse panema? ei teagi kohe...
Kui väga pisike oled siis on 300 okei, kuigi tegelikult on see ikka suht pisike:) Arvestades juba seda, et sul on B korv:)
Mulle soovitati muidu 300 panna aga kuna ma olen lühikest kasvu ja sünnitanud pole, ei tahaks ma liiga suureks minna:D
Mina olin ka B korv ja panin 370 ja ümarad ikka. Praegu on rinnad küll hiiglaslikud, aga nad tõmbavad ajaga ikka tagasi... ma loodan:D
Soovitan kõigil valida suurem korv , mida pakutakse, sest olen palju kuulnud, et naised kes ära käinud opil hakkavad enamasti mõtlema, et oleks pidanud ikka suuremad valima:)
Mul hinnaks 2490+ 50 rinnahoidja. Aga need hinnad on pm ikkagi samad, mõned eurod siia sinna :)Teab aga keegi öelda, et kas hinna sees on öö haiglas ka. Ma selle unustasin küsida. Mis korvi suurus kellelgi on ja millise suuruse kasuks otsus langes? Ma ise olen tavaline B ja arvatavasti tulevad 280 anatoomilised:P Et siis tulemuseks oleks C korv.
Mul oli eile lõikus Viiklepa juures ja täna sain välja. Räägi ja Trinike, mis suuruse kasuks otsustasid ja kuidas enesetunne.
Mul täitsa okei, aga raske ainult voodist välja saada ja selline tunne on, et kohe rinnad plahvatavad:)
võibolla oli kaa hinna sees, ma olin nii õhinas, et see ei tundunudki enam oluline :D Trinike, mis suuruse kasuks ise otsustasid?
Mina siis reedel Viiklepa juurde :P maksma läks 2540 ja mulle öeldi küll, et rinnahoidja juba hinna sees. Eks näib siis.
maksma läheb 37 000 krooni...eurodes oli se natuke alla 2500. juurde tuleb veel osta spetsiaalne bandaasiga rinnahoidja ja teha paar testi ka, mille pead ise kinni maksma (vereanalüüs ja mammoloogi külastus).
Mul on opist möödas 3aastat, käisin ka Viiklepa juures. PAigaldati 300ja lihase alla, armid on väga vähe nähtavad ja rind on väga ok. Ei ole liiga (v-o isegi võiks rohkem) vajunud või pehmem olla. Hoian teemal silma peal!
mina plaanin minna opile 21. mai. Dr Viiklepa juurde. plaanis paigaldada 350cc ümarad lihase alla, kuna anatoomilised ei pidanud minu rinna kujuga väga sobima...põnevus on suur ja ootan juba väga :)
Mina käisin ka nüüd opil ära eile 24.03 Lõikas dr. Jüri Kullamaa suuruse panime 345cc ning implataadi ülemine osa läks lihase alla ning alumine osa rinnanärme alla. Lõikus tehti sedasi kuna pärast kahtle last olid mu rinnad lihtsalt ära vajunud seega said nad täidetud ümara implataadiga. Tulemus on nagu oleks väiksele rinnale pandud anatoomiline ja rinnalihase alla:) Päev pärast operatsiooni näevad mu rinnad väga head välja ning samuti on ka enesetunne igati talutav. Lihtsalt selline tugev lihase valu. Kes soovib rohkem teada võib mulle kirjutada liisumiisu@hotmail.com
Käisin ka Dr.Pree juures konsultatsioonil. Peale imetamist rinnad lõtvunud, kuid mulle soovitas ta lihase peale panna, muidu ei pidavalt tulemus hea olema. Veider. Käisin ka Tallinnas CC klinikus ja seal öeldi, et ilusti saab lihase alla panna - kuna mul rind ka väga väike ja samas rindkere lai ja ribid väga väljas, siis mul jäävad lihase peale pannes proteesid näha.
triinu1 - oleks tore kuulda, kuidas sul taastumine kulgeb. Ma ise pisut pabistan, kuna ma valudes suhtes väga tundlik :(
Täna esimest päeva kodus ja rindadel lihtsalt selline tunne nagu imetades,kui rinnad kõvasti piima täis ja soovid,et laps imema hakkaks.Selline tuim valu ja hirmus kõvad on!Hakkan aga usinalt masseerima-kuigi ebamugav on!Minul rinnad olid peale esimest last lõtvunud ja parem rind oli suts väiksem ka -sellepärast erinevad suurused.
Teenindus oli Dr.Pree juures imeline-käidi iga tund kontrollimas ja kõik oli väga viisakas-nagu selle raha eest peabki.Abikaasa maksis minu rindade eest 3630 eurot!
Tere. Leidsin selle foorumi samuti pärast pikki otsinguid.Väga head informatsiooni on siit saada. Viimane postitus pea aasta aega tagasi, kas nüüd juba tekkinud aruteluks mõni uus koht?
Mu sõbrannal oli selline probleem, kuid mitte rinnaoppi armiga ja tal lõigati mitu korda ja ikka tuleb tagasi :(
Endal oli rinnaopp 3 kuud tagasi, tean et mu emal on ka see eelsoodumus, ja kardan ka väga, kuid praeguseks tundub ok. Kreemitan iga päev.
|
OSCAR-2019
|
||
Parasitoloogia Eestis: Lühiülevaade parasitoloogiaalasest tegevusest Eesti Maaülikoolis ja selle eellastes
Õpetamise põhjalikkus ja tase ülikoolis on väga oluline vastava eriala edasiarengus. Aastakümneid (1933 – 1985, v.a. 1941 – 1943) õpetas loomaarstiks õppivatele üliõpilastele parasitoloogiat professor Vassil Ridala. Teine väljapaistev õppejõud oli professor Jüri Parre, kes luges parasitoloogia ja invasioonihaiguste ainekursust ning juhendas praktikume aastatel 1961 – 1994. Alates 1982. aastast õpetab üliõpilasi professor Toivo Järvis. Laboritöid on varasematel aastatel juhendanud ka I.Miller ja E.Mägi.
Ainekursuse mahtu on kuueteistkümne aasta jooksul drastiliselt vähendatud. Endise põhjalikkusega ei ole võimalik käsitleda seda laia teemaderingi, mida ainekursuse (üldparasitoloogia, algloomtõved, usstõved, lesttõved, putuktõved) õpetamine eeldab. Seetõttu on oluliselt suurenenud üliõpilaste iseseisva töö osakaal.
Parasitoloogia õppejõud on aastate jooksul välja andnud palju eestikeelset õppekirjandust. Professor J. Parre kirjutatud kõrgelthinnatud raamatud on „Veterinaarparasitoloogia“ (1985), „Sigade parasitoosid“ (1990), „Veiste parasitoosid“ (1992) jt. Professor T.Järvise seni ilmunud peamised õppe-käsiraamatud on „Karusloomade invasioonihaigused“ (1994), „Parasiitide süstemaatika ja parasitooside nomenklatuur“ (1997), „Koerte parasitoosid“ (1998), „Parasitaarhaiguste laboratoorne diagnoosimine. Loomade parasitofaunad“ (2002), „Parasitaarsed zoonoosid“ (2004), „Toidutekkelised parasitaar- ja viirushaigused“ (2005, kaasautor M.Lillenberg). Uus kaasaegne 6-köiteline veterinaarparasitoloogia õpik ilmus 2011. aastal, see nimetati parimaks eestikeelseks kõrgkooliõpikuks.
Õppetööd aitab oluliselt tõhustada aastakümnete jooksul kogutud parasiitide ja tabandunud elundite püsipreparaatide kogu, asukohaga muuseumis ja õppeklassis.
Sektsioonis tegeletakse parasitoloogiaalase doktoriõppega. Täiendõpet on pakutud lihainspektoritele (trihhinelloos) ja jahimeestele (ulukite parasiidid). Sektsioon osutab ka teenuseid parasiitide määramisel ja parasitooside diagnoosimisel.
Esimene magistriväitekiri veterinaarhelmintoloogia alal Venemaal kaitsti Tartu Veterinaarkoolis 1871. aastal (K.K.Blumberg vatsakaani morfoloogiast). Maailmakuulsuse saavutas 1929.a. Tartu Ülikooli loomaarstiteaduskonna õppejõud M.Hobmaier, selgitanud välja sea kopsuussi arenemistsükli. Tartu Veterinaarinstituudi 1905. aastal lõpetanud K.I.Skrjabinist kujunes hiljem maailmamainega helmintoloog ja nõukogude helmintoloogia rajaja. Tema initsiatiivil algas 1950-ndatel aastatel eriti helmintoloogia hoogne areng ka Eestis.
Parasitoloogia õppejõududest on professor V.Ridala uurinud sigade balantidioosi ja kalkunite histomonoosi, ta on olnud juhendajaks paljudele parasitoloogiaalaseid kandidaadiväitekirju kaitsnutele (O.Plaan, L.Veldemann, K.Lesinš, V.Vilson, L.Parre, J.Kasesalu).
Professor J.Parre teadustegevus on hõlmanud koerte ehhinokokoosi tõrjet (juhendaja K.LSkrjabin), sigade seedekulgla helmintoose, veiste vatsakaantõbe, eriti aga kanade eimerioosi vastase immuunsuse ja tõrje probleeme ning mikroobivabade lindude kasvatamist. Ta on ka juhendanud kolm kandidaaditööd (H.-E.Simovart, T.Schattschneider, T.Järvis) ja ühe magistritöö (I.Miller).
Professor T.Järvise teadustöö põhisuunaks on olnud metskitsede, metssigade, põtrade ja hirvede helmintoosid ning nende tõrje, intensiivselt on tegeldud ka loomade trihhinelloosi uuringutega. T.Järvise juhendamisel on kaitsnud filosoofiadoktori väitekirja H.Talvik (1998), magistriväitekirja L.Laaneoja (2003), teadusdoktori väitekirja l.Miller (2003) Ja filosoofiadoktori väitekirja B.Lassen (2009).
K.Lesinš. Põllumajandusloomade helmintofauna Ja tähtsamate helmintooside sesoonse dünaamika uurimine Kagu-Eestis (Tartu, 1955).
V.Vilson. Strongüloidoosi ja sigade seedetrakti teiste parasitaarhaiguste levik Eesti NSV -s ning dehelmintiseerimismeetodite täiustamine (Tartu, 1968).
H.-E.Simovart. Tibude hematoloogilised näitajad Eimeria tenella (Railliet et Lucet, 1891) Fantham, 1909, invasiooni puhul (Tartu, 1974).
T.Schattschneider. Tibude lümfoidelundite histoloogilise ehituse ja tsütoarhitektoonika vanuselised muutused normis ja Eimeria tenella nakkuse korral (Tartu, 1980).
L.Laaneoja. Parasiitide diagnoosimisest ja tõrjest Tartu piirkonna koertel ja kassidel (Tartu, 2003).
H.Talvik. Oesophagostomum spp. populatsioonide liigiline koosseis Ja prepatentperioodid Eestis ning Taanis (Tartu, 1998).
Viimasel kümnendil on teadusuuringute põhisuundadeks olnud keeritsustõbi, sigade ja lammaste invasioonihaigused ning etnoveterinaarmeditsiinilised uuringud. Käesoleval ajal on uuringute põhieesmärgiks parasiitide, sh koktsiidide tõrje optimeerimine produktiivloomadel, lähtuvalt säästva arengu ja mahepõllunduse põhimõtetest. Rahvusvaheline teaduskoostöö on olnud pikaajaline ja viljakas eriti Taani Kuningliku Veterinaaria ja Põllumajanduse Ülikooliga ning Rahvusvahelise Trihhinella Uurimiskeskusega. Uuemate heade koostööpartneritena on lisandunud Leipzigi Ülikool ning Taani Toidu ja Veterinaariainstituut. Aastate jooksul on osaletud kümnete s teadusprojektides, sh ÜRO Toidu ja Põllumajandusorganisatsiooni rahvusvahelises uuringus. Uurimistulemusi on avaldatud paljudes ajakirjaartiklites, mis on kajastatud ISI Web of Science andmebaasis jt ajakirjades ning kogumikes. Osaletud on paljudel r/v konverentsidel ja kongressidel, näiteks viimati XI Parasitoloogia Kongressil (Glasgow, 2006) ja Euroopa Parasitoloogia Multikollokviumil (Cluj-Napoca, 2012). Teadusuuringud toimuvad ka doktoriõppe raames. Sagedane on loomaarstide ja -kasvatajate nõustamine.
|
OSCAR-2019
|
||
27.10. Rahvusvaheline teaduskonverents «Religioon ja poliitika multikultuurilises Euroopas: vaatenurgad ja väljakutsed» Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused, Tartus 28.10 kl 19 Jõhvi kirikus kontsert küüditatute mälestuseks. 29.10. kl 11–16 Tallinna praostkonna lastepäev Viimsis Püünsi koolis. 1.11. Konsistooriumi istung. 1.11. kl 11 teaduskonverents «Pühade ...
Eestpalves on Inglise Kiriku Canterbury provintsi Winchesteri piiskopkond ja selle piiskopid Michael Scott-Joynt, Paul Butler (Southamptoni piiskop) ning Trevor Willmott (Basingstoke piiskop). Täname Jumalat, et meid koos Kristusega äratatakse. Samuti on eestpalves Norra Kiriku Agderi (Kristiansandi) piiskopkond ja selle piiskop Olav Skjevesland. Palvetame uute vaimulike leidmise ja õnnistusrikka tööleasumise ...
Sinu kätte anname oma vaimu. Sina, Issand, oled truu Jumal, kes on meid lunastanud. Varja meid tänasel ööl oma armu kohaselt, anna meile kaitse oma tiibade varju all. Talle, kes oli ja on ja saab olema, kuulugu ülistus ja au igavesti. Aamen. Saksa kirikupalve
Heateo sihtasutus kuulutab välja sotsiaalse ettevõtja konkursi. Konkursil on oodatud osalema inimesed, kellel on uus idee, kuidas mõnda muret ühiskonnas paremini lahendada ja tõsine tahtmine see ellu viia. Eeltaotluste tähtaeg on 1. november. Konkurssi puudutav info on internetis aadressil www.heategu.ee/konkurss. Konkursi eesmärk on otsida üles algatused, mis võivad Eesti ühiskonda kõige rohkem muuta. ...
Meeleavaldus algas Jaani kiriku juures. Eesti Vabariiklaste Liit kutsus kõiki Petrogradi eestlaste organisatsioone meeleavaldusele autonoomia toetamiseks. Arhiiv
8. aprillil (26. märtsil vkj) 1917 toimus Peterburis eestlaste manifestatsioon autonoomianõude toetuseks.
„Üheks esimeseks ja mõjuvamaks Eesti rahvuslise iseteadvuse avalduseks välise ilma ees tuleb pidada Petrogradis toimepandud eestlaste poliitilist meeleavaldust.
Oma ulatuse poolest oli see ennenägemata suur ja mõju poolest ajalooline sündmus, mille mälestus osavõtjate südames iial ei kustu,“ kirjutas Pealinna Teataja (eestlaste ajaleht Petrogradis aastail 1914–1917).
Meeleavalduse algataja oli Eesti Vabariiklaste Liit (EVL), mille asutasid Petrogradis viibivad Eesti sõjaväelased mõni päev pärast Veebruarirevolutsiooni. EVL pöördus kõikide Petrogradi ja ümberkaudsete organisatsioonide poole üleskutsega korraldada Eesti sõjaväelastega ühine meeleavaldus autonoomia toetamiseks. Ettepanek leidis haruldaselt sooja poolehoidu.
Jaani kiriku ette ja ümberkaudsetele tänavatele kogunes ligi 40 000 eestlast (neist 10 000 – 12 000 sõjaväelast), kes liikusid sinimustvalgete lippude ja loosungitega sõjaväeorkestrite marsihelide saatel läbi linna Tauria palee juurde, et nõuda Venemaa Ajutiselt Valitsuselt Eestile autonoomiat.
Juba neli päeva hiljem, 12. aprillil (30. märtsil vkj) kinnitas Ajutine Valitsus määruse „Eestimaa kubermangu administratiivse valitsemise ja kohaliku omavalitsuse ajutise korra kohta“, millega Eesti sai autonoomia sugemetega omavalitsuse. Eestimaa kubermang (Põhja-Eesti) ja Liivimaa kubermangu põhjaosa (Lõuna-Eesti) ühendati üheks haldusalaks.
Kubermangukomissariks määrati Jaan Poska ja omavalitsusorganina alustas tegevust Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu (Maapäev), mis oli esimene ülemaaline Eesti rahva esinduskogu. Kümme kuud hiljem, 24. veebruaril 1918. aastal kuulutati välja Eesti Vabariik.
Laupäeval, 8. aprillil tähistatakse Peterburi Jaani kirikus koos kohalike eestlastega 100 aasta möödumist eestlaste meeleavaldusest autonoomia toetuseks. Tänujumalateenistusel teenib peapiiskop Urmas Viilma. Kõne peab peaminister Jüri Ratas ning tervitussõnad ütleb Eesti peakonsul Peterburis Jaanus Kirikmäe. Eesti Rahvusmeeskoor (dirigent Mikk Üleoja) annab kontserdi „Püha paik“. Kontsert keskendub Peterburiga seotud Eesti heliloojate loomingule. Kirikus avatakse mälestustahvel 100 aasta taguse meeleavalduse meenutamiseks ning Peterburi Jaani Kiriku Fondi koostatud näitus toonastest sündmustest.
Ennu isa praost magister Albert Soosaar oli aastatel 1967–1985 Tallinna Jaani kiriku õpetaja ja nad elasid Magdaleena tänava (tollal küll Lasteaia, sest Piiblist pärit kõlvatu naise nimi oli Eesti NSV pealinnas tänava nimeks sobimatu) ametikorteris.
Kui minust sai Usuteaduse Instituudi õppejõud ning mitmete kiriklike komisjonide liige, pidin käima tihti Saaremaalt Tallinnas. Aega jäi rohkesti üle ja nii ma käisin sageli ametivennal külas. Praost Soosaar oli väga laialdaste huvidega, Eesti kirikuloos tõeline asjatundja, lisaks mäletas ta suurepäraselt Eesti aega ning toonast elu ja temaga vestlemine oli mulle äärmiselt põnev ja hariv.
Enn, kes oli aheldatud voodisse ja ratastooli, kutsus isa külalisi ka oma tuppa ning seal jätkus vestlus, küll teistel teemadel. Olime ju Ennuga enam-vähem eakaaslased, tema minust kaks ja pool aastat vanem. Vestlus käis tihti mõne ta just ilmunud raamatu üle, mul oli huvitav saada tõlkijalt lisateavet autori ja tausta kohta, tema jälle ootas minult tagasisidet. Kuna ta oli tõlkinud ameerika kirjanike tähtteoseid, siis läks jutt loomulikult ka sealsele elule ja selle erinemisele meie omast. Ta oli juba tollal väga innustunud poliitikast. Nagu ta isa, oli ka tema avameelselt süsteemikriitiline.
Enn luges minu tõlgitud Uue Testamendi käsikirju ning andis mulle rohkesti head nõu. UT tõlke trükist ilmumise järel kirjutas sellele retsensiooni (ainsa!) «Kolmas (?) katse» (Eesti Ekspress 13.04.1990) ning arvustas ka mu esimest raamatut «Ta tuli omade juurde» («Mõtteärgitusi jõulude eel», Rahva Hääl 29.11.1994).
Kui tulin Tallinna Jaani kirikusse Ennu isa emerituuri siirdumise järel 1986. aastal, sai nende korter minu eluko-
haks. Enn oli saanud osta kooperatiivkorteri Mustamäele majja, kus oli selline lift, kuhu sai ratastooliga sõita (see oli tollal suur haruldus) ja nende pere oli aegsasti sinna kolinud. Mu külaskäigud jätkusid, mõneks ajaks sai minust ka tema hingekarjane, kes toimetas nende pere kiriklikud talitused.
Kõige intensiivsem oli meie läbikäimine nendel aastatel, mil olime mõlemad Eesti Vabariigi kultuuripreemiate žürii liikmed ning koos käidi Enn Soosaare kodus, s.t aastatel 1990–1994. Ennul oli kaalukas osa kirjanduspreemiate määramisel, kuid ta orienteerus üllatavalt hästi ka teistes kultuuri valdkondades.
Enn on öelnud, et kui temaga ei oleks juhtunud mootorrattaõnnetust, oleks temast nooruse huvide põhjal võinud saada arhitekt, astronoom või ajaloolane
(intervjuus Kalev Keskülale «Suurest kurjast väikeste inimesteni», EE 22.07.2007). Aga sai hoopis tõlkija. Ta oli otsekui selle elav tõestus, et vaim teeb, vaim juhib, vaim otsustab ja just vaim saab hakkama.
Ennu kõige suurem eeskuju, keda ta tõepoolest imetles, oli ta isa, nagu ta ka oma autobiograafias «Isa ja aeg» (2007) on kirjeldanud. Nad olid paljudes asjades tublisti erinevatel seisukohtadel, kuid sirgjoonelisus, mingi kangekaelsuse joon iseloomustas mõlemat.
See oli tal küll geenidest ning kodusest kasvatusest: mida teed, seda tee maksimaalse täiuslikkusega. Uuel ajal, kui ta tõlkimise asemel pühenduse poliitikale, olid tema esseed ja kolumnid niisama kõrgel professionaalsel ja vaimsel tasemel nagu kõik ta tõlketööd. Ennu latt oli väga kõrgel ning ta ületas selle alati.
Soosaarte kodu oli kahtlemata nõukogude ajal paljudele eesti intellektuaalidele vaimseks oaasiks. Kohaks, kus sai tunda ennast teisiti, vaba(ma)lt.
Pärast pööret jäi talle arusaamatuks, et endine EKP ladvik tunnistab küll okupat-siooni, kus nemad olid number üks tegijad, aga keegi ei võta mingit vastutust. Tunnistatakse, et midagi üsna kohutavat tollal sündis, aga kelle kätega? Kes ikkagi viis – suurtest ninadest väikeste tegelike käsutäitjateni – siin Moskva tahet ellu?
Arengud taasiseseisvunud Eestis ei rahuldanud meest, kes leidis, et kui nõukogude aeg sünnitas küünilisust, siis tänapäev inkubeerib relatiivsust. Enn Soosaar oli idealist. Võib-olla üks viimaseid Eesti arvamusliidrite seas. Nagu ütleb Ain Kaalep: «Tema puhul ei saa kuidagi mööda vaadata sellest, et ta oli oma elus ja tegevuses kristlane» (Kaarel Kressa, «Enn Soosaar: Vaimuhiiglane ratastoolis», EPL 13.02.2010). Ta uskus, et kui religioosne mõõde oleks tänapäeva Eestis jõulisemalt esindatud, võiks ühiskondlik kliima paraneda.
Nii ta lootis generatsioonide vahetumisele. Seejuures mitte lihtsalt uusi inimesi, vaid inimesi, kes suudaksid esile kutsuda või endaga kaasa tuua mentaliteedi, suhtumise, hoia-
kute muutumist, mis oleks senisest sisulisem ja sügavam. Heebrealaste kõrberänd kestis nelikümmend aastat just selleks, et vanasse kinnijäänuid – Egiptuse mentaliteedist mõjutatud ning sealseid lihapotte tagaihkavaid – asendaksid uues olukorras üleskasvanud ja uut mõtteviisi kandvad inimesed («Oodates Nõukogude ajupesust vaba põlvkonda», PM 21.11.2009).
Ent ta möönis, et ühe sugupõlve asendamine teisega ei ole siiski imerohi, mis asjad iseenesest õigeks ajab. Inimkond vajab hoopis tõsisemat pööret meelsuses ja suhtumistes – meeleparandust kristlikus tähenduses. Kuigi Homo sapiens’ide ühiskonnast ei ole võimalik kaotada rumalust, ahnust, alpust, isekust, meeletust, on üksikisiku teiseks saamine tänu Jumala armule ja Kristuse lunastusele võimalik.
Enn Soosaar tuletas oma kaasajale meelde: «Ükskõik kui usutavalt kirjeldab teadus neid väliseid tegureid ning sisemisi mehhanisme, mis tekitasid Suure Paugu ja kõik järgneva või teisendasid ahvi mõtlevaks olendiks, jäävad inimest painama küsimused süüst ja lunastusest või vabanemisest, kannatustest ja surmast» («Koormat kergendav usk», EPL 25.04.2003).
President Toomas Hendrik Ilvese sõnul tõestab Enn Soosaare töö rahvusliku vaimse maailma kujundamises, kuidas riigimeheks saab olla ka väljaspool valitud ja määratud ametikohti. «Ta oli üks neist, keda austusega nimetame oma rahva südametunnistuseks,» ütles president järelehüüdes. «Meenutan tänutundega meievahelisi vestlusi ja vaidlusi ning jään neist isiklikult puudust tundma, nii nagu Eesti rahvas jääb puudust tundma ühest oma moraalsest ja eetilisest eestkõnelejast.»
|
OSCAR-2019
|
||
Nägin täna varahommikul ühe prohvetliku unenäo, mis puudutab ka eesti võimalikku tulevikku. Pärast ärkamist selle süngevõitu unenäo peale teadsin, et pean selle viivitamatult kirja panema, sest see hakkas üsna suure kiirusega ununema. Nii ma siis kirjutasin selle üles umbes kell 5.30 täna varahommikul. Katsuge läbi ja pangu see meid rohkem muretsema meie Eesti saatuse peale. Ajad on kurjad ja asi hädaohtlik. palvetage meie maa tuleviku pärast!
Eile õhtul keerles mu südames mõte "prohvetite vaimud alistuvad prohvetitele" (1Kr 14:32) ja selleks oli ka põhjus. Eile lõuna ajal helistati ja kutsuti mind juba õhtul andma beeta loengut. Aga tavaliselt me ei võta vastu kutset, kui ma ei saa enne loengut välja puhata ja piisavalt aega ette valmistada. Õhtuks olin omadega väga kurnatud ja mõtlesin, las see prohvetluse mõte jääb siis hommikuks. Tegelen sellega hommikul. Enamasti ma ei tee nii, sest kui vaim midagi ütleb, siis reageerin ma viivitamatult.
Pühakiri selgitab toodud kirjakohas, et Jumal ei ole korratuse, vaid rahu Jumal. Ka kirjutab, olgu vait need, kellele ei ole lubatud rääkida (s 34). Enne seda selgitab, te võite ükshaaval prohvetlikult kõnelda, et kõik õpiksid ja saaksid virgutust (s 31). Küsimus on siis selles, et Jumal on õnnistanud kogudust vaimuandidega ja need, kellel see and on, peaksid kasutama oma andi koguduse ülesehitamiseks. Ilmselt oli prohveteid kes prohveteerisid oma suure ego tõttu, arvates, pidades prohvetiamet suurimaks. Nende ego kaotas mõõdutunde selles ja ka kontrolli vaimu üle, rääkimata allumisest koguduse korrale. Pole raske arvata mis oli selle prohvetluse tagajärg.
Kuid mul on ka üks ilmne isiklik põhjus, miks ma sellest kirjutan. Kuid enne enne seda mõned tähelepanekud.
Mul ei ole andmeid teie kohta, aga mina olen kohanud inimesi, kelle tegevus tekitab koguduses lahkmeelt ja tüli. Nad on veendunud, et pastorid ei tea midagi, aga nemad teavad kõike, ka tõde! Kõik teised on löödud pimedusega. Kadunud hinged ja peavad parandama meelt. See kirjeldus on üsna leebe, läbi armastuse prisma.
On kuidas on, kuid ühtelugu kui ma seda kohtan, tõuseb mu südamest Jeesuse hoiatus "hoiduge valeprohvetite eest, kes tulevad teie juurde lambanahas, seestpidi on aga kiskjad hundid" kirjutab Mt 7:14. Ja nii ongi. Mida ma näen oma vaimusilmas? Need inimesed tekitavad pahandust, segadust, nad ei säästa kedagi, nende tegevusest ei leia head vilja. See on teine põhjus, miks ma seda teemat käsitlen ja tahan tähelepanu juhtida, et koguduse inimesed ei langeks valeprohvetite hirmutamise alla. Kiskjad hundid tunneb ära ähvardamisest, nad külvavad hirmu vaimu ja nendega kokku puutunud inimeste hinged said räsitud. Kuid hundid ei saa kaua üksi tegutseda, nad peavad leidma enesele mõttekaaslasi, jahipidajaid. Ja ärge kahelge üldse, seda oskavad nad teha suurepäraselt! Enamasti on neil oma toetaja(d), kes siis aitavad jahti pidada, aga kes hoolitsevad ka selle eest, et õli veel enam tulle valatud saaks.
Piibel annab mitu juhtmõtet mida teha. Esmalt võiks mõelda sellest. Pauluse kiri efeslastele (Ef 5:11) kirjutab järgmist. Esiteks "ärge hakake pimeduse viljatute tegude kaasosaliseks". Mida see siis tähendada võiks? No näiteks seda, et katsuge läbi ja ärge sattuge nende isikute meelevalla alla. See ongi nende strateegia esimene eesmärk, halvata kristlase mõttevõime. Kui nad on suutnud teid juba ehmatada, siis tundke see ära! Kui te olete selle tuvastanud, siis proovige säilitada kaine mõtlemisvõime. Miks on vaja saavutada teie üle meelevald? Eks ikka seepärast, et teid kontrolli alla saada ja seejärel panna teid tegema neid samu tegusid, mida hunt soovib. Kuid nagu piibel kirjutab, nende viljadest tunnete te ära - need on viljatud! Kristuse ihu, kelleks kogudus ju on, saab rebitud tükkideks, olgu siis indiviidi tasandil või siis rivaalitsevate huvigruppide kujul kes ei kohku tagasi mitte millegi eest et saavutada omi eesmärke. Kuid mitte Jumala eesmärke.
Teiseks, ütleb pühakiri samas kirjakohas veel seda, "vaid pigem paljastage neid". Miks seda Paulus peab rõhutama? Eks ikka selleks, et nende kiskjate teod ei kannata valgust ja valgusesse toodud teole saab anda objektiivse hinnangu. See ei ole enam kellegi isiklik arvamus. Kui me kardame nendest asjadest rääkida avalikult ega juhi sellele ka inimeste tähelepanu, siis saavad hundid vabalt edasi jahtida ja kurja külvata. Kuid paljastamisel on veel üks mõte. Nimelt, see paralüseerib nende ego, ja kui tegu avalikuks tuleb, siis on võimalus, et nad hakkavad analüüsima oma vilju kui nad on deemonlikult seotud. Püha Vaimu ja Jumala valguses pimedus taganeb. Siis on lootust ka, et Vaim avab kiskja südame ja mõistuse aru saama pühakirjast, et vaimu mõõk ei ole naljaasi, vaid see on tõsine relv mis ei ole mõeldud vehkimiseks inimeste suunas vaid vaimuliku sõja pidamiseks. Sageli valeprohvetid usuvad südamest, et nad ajavadki õiget asja, kuid ma ei vaidlegi vastu. See ongi nii. Miks? Sest nende süda on rikutud! Nad usuvad kõike, aga nad unustavad, et ka kurjad vaimud usuvad Kristust, ka deemonid kardavad põrgut! Nad apelleerivad pühadusele, kuid nende teod ei vea seda valguse testi välja. Ma ei räägi siin inimeste (salmis sõna "neid") üle kohtu mõistmisest, vaid esialgu viljatute tegude paljastamisest.
"Vabandan, et julgen veel norida, aga ... see on tõepoolest kohutav! "te olete siin lehel, sest see on MINU kogemuste tulemus..." ei ole! Otsisin midagi kristlikku, mida lugeda, aga see jama ajab ju lausa oksele! me ei saa meelitada inimesi Kristuse juurde, nad peavad esmalt Jumalaga kohtudes saama patutunnetuse ja meeleparanduse kaudu sisenema Jumala Riiki, kõik muud meetodid ei pane neid meelt parandama, me võime odava evangeeliumiga saada mõned pöörduma, aga nad ei jää püsima raskuste tulles ja tegelikult ei nende elu ega süda ei kuulu Jeesusele! Äkki sa oled ise ka veel tõeliselt pöördumata? sest see möga, mida sa oma mõtetena oma blogis avaldad, on tõesti hirmus ja kerge kiiksuga. Pane parem see jama kinni ja otsi tõeliselt Jumalat, anna oma elu ja süda Talle ja siis sa kuuled Jumala Püha vaimu häält ja Tema ütleb sulle, kuidas ja mida teha. Sellise jama jutuga parem ära raiska aega ja raha. Pane parem arvuti kinni ja tee midagi tõeliselt! Ja kui ma su vihale ajasin, siis oled sa vähemalt ehtne!"
Ps. Selle e-kirja sain ma eile (26.04.2010) ja mitte ainult selle kirja, ta saatis veel 2 kirja enne seda. Kirja autor tutvustab end kui Annelka või ka Annelka Kenppi. Mind hakkas see inimene huvitama. Ma vaatasin internetis ringi kellega võiks olla tegu. Siis selle nime alt leiab prohvetlusega seotud kirjutisi ka mujalt, üks terav väljaütlemine on ka Antti Looduse blogis.
Üks viis kuidas testida kas prohvetlik ettekuulutus sinu suhtes on tõde või mitte, on lihtsalt anlüüsida seda, kas see mõte sisaldab salajast, mida prohveteerija ei saanud teada loomulikul viisil. Näiteks kui Taavet tegi pattu, siis tuli prohvet Naatan ja edastas info, mida Naatan ei saanud teada teisel viisil kui üksnes üleloomulikult. Seetõttu Taavet nägi, et Naataniga on tõsi taga, ning Taavet parandaski meelt. Kui aga Taavet oleks kuulnud mõne oma sõbra või lähedase teenri käest sama infot, kes siis sündmustes osales, kas ta oleks meelt parandanud? Naatan sai sõnumi Jumala käest ja sõnumi paljastas patu. Teatavasti läks see Taavetile ka midagi maksma.
otsustasin oma palveketi tagasisisde teile saata kirjaga, kuna Jumal pani mulle nii mõnegi asja südamele ja ma usun, et on oluline, et ma need teile täpselt edasi annan.
Kõigepealt - tahan teile öelda kui väga ma hindan teie tööd, mida te PP raames meie maa ja rahva jaoks olete noortega tegemas - see teema on ka väga-väga kõvasti minu südamel. Nii et aitäh teile teie pühendumise, aja ja igasuguste ohvrite eest, mida selle nimel olete pidanud tooma. See ei ole kindlasti mitte väike asi (ka mitte Jumala silmis!).
|
OSCAR-2019
|
||
Jojo istus söögivahetunnil sööklas ja üks tüdruk tema vastas tõusis püsti, et midagi tuua, tuli üks senior kutt kes tuli ja istus Jojo vastu, võttis oma iphone välja ja ulatas selle Jojole. Seal oli kirjas midagi saksa keeles, aga isegi Jojo ei saanud sellest aru (google translate 5+) Jojo palus kutil öelda inglise keeles mida ta soovib tõlkida ja ta võib talle selle ise tõlkida, sest too tõlkimine polnud korrektne. Poiss siis ütles "would you like to go to the homecoming with me?" Jojo küsis vastu: "is this question to me?" loomulikult ta sai sellele "jah" vastuse, aga Jojo oli nii shokis, et lihtsalt vaatas teda suu ammuli, mil terve söökla lihtsalt neid kahte vaikuses vahtis.. Jojo ei tahtnud endale tegelikult homecomingule kaaslast, sest tal on boyfriend kodus, aga ta lihtsalt ei tahtnud poisile kõigi ees piinlikult tekitada ja ütles, et ta korra mõtleb ... mis oleks olnud tegelikult päris piinlik olukord, aga õnneks Taylor päästis olukorra karjudes üle söökla "THAT ALMOST LIKE YES!!" ja hakkas plaksutama ja ka kõik ülejäänud. Tüdrukud seletasid ära Jojole, et nad võivad minna homecomingule lihtsalt sõpradena, niiet Jojo vastas lõpuks jah, ja kõik plaksutasid uuesti... Now they live happily ever after.. the end.
Igatahes, eile sai palju nalja.. Mulle meeldis Personal finance tund, kus minu kõrval istuv kutt alati laulab, ta selline tüüpiline USA "pop-poiss", mängib jalgpalli jne, ühesõnaga tal üpris savi, et ta laulda ei oska, aga ta teeb seda ikka ... :D eile laulis pm terve aeg seda i whip my hair back and forth" niiet ma mõtlesin, et ma viskan teda millegiga :D ja noh, siinsed seniorid pole just kõige täiskasvanulikumad, nimelt too sama kutt kes mu kõrval istub käis teiste laudade juures ja muuseas lülitas nende läpakad välja :D üks kutt tuli tegi talle sama tagasi, ning ta läpakas ei läinud enam tööle ja kui tööle läks hakkas windowsit uuendama, ehk ta ei saanud tööd teha tunni lõpuni :D hahaa, kuidas mulle meeldib selline karma või iroonia või ma ei teagi kuidas seda nimetada, aga kahjuks siis tal hakkas eriti igav, niiet laulis aina rohkem :(((
Koolis läheb aina huvitavamaks, sest saan kõigiga aina paremini läbi, üks tüdruk noorematest üldse ei salli mind :D see on tegelt natuke naljakas, sest igakord kui teda kooli peal näen, siis ta vaatab mind väga altkulmu :D muidu on kõik väga hea, peale cross country meet'i esmaspäeval küll Dustin solvus mingi minu ja Keatoni nalja peale ja Derek ütles, et ma pole enam personal finance buddy millegi peale, aga nad said mõlemad sellest kiiresti üle, Dustin ütles pärast kooli parklas, et annab mulle veel ühe võimaluse :D:D ja Derek tuli lihtsalt high five'i lööma ... naljavennad.
Tayloriga rääkisin üks kunsti tund juttu ja ta ütles, et ta algul arvas, et ma venemaalt :D so close... but yet so far!!! ja üks Maggie võttis mu pinalist väikse Big Beni kuju välja ja uhkelt hüüdis üle klassi, et Eiffeli torn ... not even close anymore.... Kunsti õpetaja nii tore, kirjutas mu ühe tavalise pildi alla "very cool" ja üks pilt läks jälle näitusele, veider :D
Täna oli meil vaba päev, mingi "püha" õpetajate auks :D hommikul magasime kaua, kella 14:30 ei teinud reaalselt mitte midagi, vaatasime telekat, sõime... mõnus vahapeal lebotada siin, sest üldjuhul on väga palju tegemist.. Täna kui hakkasin Bryce'ga rääkima fesaris, et kas ta saaks meid peale võtta enne trenni, siis sain päris kiiiresti vastuse ... oops :D
Täna oli cross country picture day... Täiega lahe ikka kuidas siin tehtakse kõiki neid tiimi pilte jne, loodan, et tulid lahedad :) kõik kandsid uusi vorme esimest korda, tüdrukud olid mustas ja poisid punases. Peale pildistamist oli tavaline trenn, me Jojoga vist kaks kõige "veidramat" inimest siin, peale jooksu kallistasime ja karjusime "EUROPEAN POWER" :D:D:D õnneks teised hakkavad juba ära harjuma, või noh, nad pole ise ka õnneks kõige tagasihoidlikumad :D Meil esmaspäeval jälle meet ja peale seda on kogu tiimiga piknik pargis, nii armas :D homme pannakse paika kes toob sööki,jooki,magustoittu ja staffi... :P see tiim on reaalselt nagu eraldi perekond omavahel. Nad olid nii õnnelikud, et me Jojoga selle aastasel pildil oleme, üks tüdruk oli kohe "when i'm going off to college, i'm going to put our poster up and i will show everyone that i have a friend from Estonia and Germany, so i'm the coolest" haha :D
Muidu on juba plaan paigas, et kui me tagasi oma riikidesse lähme, siis Jojo tuleb Eestisse külla (noh, ega saksamaalt väga kaugele pole tulla) ja teised on ka öeldnud, et tahavad tulla, aga ma ei usu väga nendesse antud hetkel :D:D
Peale trenni igatahes läksime casey'sse, et osta juua, sest ütleme nii, et 30 kraadiga trenni teha pole naljaasi (ps. eile oli öökülm) siinne kliima on VÄGA ebastabiiilne :D naljakas oli jälle minujaoks kuidas kõik peale trenni istuvad oma autodesse ja sõidavad minema, casey's nägime ka teisi kes tulid juua ostma, Derek suutis meid jälle Jojoga surnuks ehmatada, aga oh well :D
Jojo just ütles mulle, et ma olen juba nagu kohalik, istun praegu oma voodil, spordi lühkarid jalas, suur lilla hoodie seljas ja juuksed patsis ja peapael peas ..
Hommikul koolis avastasin, et mind ümbritsevad ikka maailma kõige veidramad inimesed.. Istusime enne tunde commonsis, Wyatt sõi oma pitsat ning Taylor istus ta kõrval, mingi hetk vaatasin, et Taylor hakkas lambist oma vett ta pitsa peale valama... Valas siis pool oma veest Wyatt'i pitsa peale ja Wyatt vaatas tuima näoga Taylor'ile otsa ja hüüdis "OMG, IT WILL BE A NICE AND BIG PIZZA TREE" ja lõid high five... Täpselt selliste inimestega ma pean siin iga päev aega veetma :D lisaks oli Taylor'il silm sinine mis nägi välja nagu väga mööda läinud silmameik nii et ta lihtsalt käis ja korrutas, et tal silm sinine, mitte silmalainer lol.
Õhtul läksime korvpalli vaatama, taaskord. Tüdrukud võitsid oma mängu ja poisid ilmselgelt kaotasid. Vahepeal me ei viitsinud üldse mängu vaadata, sest meie poisid said nii kurvalt tappa, so me rohkem vingerdasime mööda koolimaja ja leidsime muud huvitavat tegemist :D
ma olen ainult nii 169-170 cm pikk (+natuke need saapad), aga ma näen ikka nii pikk välja nende seas
ees vasakul suurem võimla, taga otsas mingid töökojad, keskelt vasakule asuvad riietusruumid, treenerite kabinetid, jõusaal ning väiksem võimla EHK kooli spordipool too
|
OSCAR-2019
|
||
Oleme kokku pannud ülevaate 15 erinäolisest kohast üle Eesti, kus tähistada erinevaid firmapidusid või muid sündmusi. Lisaks ruumidele, pakuvad need kohad ka põnevaid tegevusi ja lahendusi sündmuse meeleolukamaks muutmisel.
Ukraina Kodus on avaralt ruumi nii sünnipäevade, bankettide, koolituste ja tähtpäevade pidamiseks kuni 60 inimesele. Ukraina köögi eripäraks on lihtne, aga nüansirikas toit, kus on palju värskust ning taskukohane hinnatase. Kõik toidud valmivad kohapeal käsitööna. Jookide osas on Ukraina Kodu samuti autentne, pakutakse Ukrainast pärit õlut, veini, šampust ja viina.
Escape Roomis on 200 ruutmeetrisel alal neli erinevat põgenemistuba. 2-6-liikmeline meeskond peab suutma interaktiivsest vastava sisustusega temaatilisest ruumist 60 minuti jooksul põgeneda. Ettevõte saab kasutada 25 inimesele mõeldud konverentsiruumi. Suurema seltskonna, kuni 50 inimese puhul saab toitlustuse tellida Rootsi laua stiilis.
Kolm aastat tagasi taasavatud värskelt renoveeritud Teletorn pakub täna lisaks pidudele ja vastuvõttudele ainulaadseid võimalusi korraldada konverentse ja seminare taevastes kõrgustes.
Teletorni esimese korruse seminariruum on mõeldud kuni 20 inimesega seltskonnale. Koosoleku elavdamiseks tasub vahepeal läbi teha gruppidele mõeldud "Meeskonnaga kõrgustesse" tunniajane pakett, mis sisaldab samm-sammu järel tõusmist kõrgustesse (kokku 870 trepiastet), mängulise viktoriiniga elamustuuri. Konverentside ja seminaride läbiviimiseks on torni teisel korrusel kuni 100-kohaline kinosaal. Hommikuseks äriseminariks või pärastlõunaseks tooteesitluseks sobib suurepäraselt 21. korruse tippsaavutuste ekspositsioonisaal või 22. korruse brasserie-restoran, mille vaated panevad mõtted loovalt tööle. Lisaks pakub Tallinna Teletorn ainulaadset võimalust teha läbi Walk On The Edge ehk Servakõnd, mis toimub torni vaateplatvormi katuse serval.
Kui Teletornis läbi viia ettevõtte juubel, jõulupidu või lõbus talvepäev, on külalised kindlasti oodatud koos perega, sest siin jagub tegevust kõigile.
Kolm konverentsiruumi mahutavad vastavalt 100, 50 ja 25 inimest. Pühajärve mõisapargi südames paiknev spaahotell pakub külastajaile hubast, kõigi mugavustega majutust ja spaahoolitsusi. Hotellis on 87 kahekohalist tuba ja 12 sviiti, millest seitse on sauna ning täissein-panoraamaknaga, kust avaneb vaade Pühajärvele. Elegantses 110-kohalises restoranis pakutakse külalistele buffee-hommikueinet ning lõuna- ja õhtusööke. Nädalalõppudel on õhtuti avatud a´la carte restoran, kus saab korraldada jõuluvastuvõtte ja erinevaid firmaüritusi. Vanas mõisakeldris asub sopiline avatud grillköögiga pubi kuni 100 külastajale. Privaatseks ärikohtumisteks sobib hästi eksklusiivne klaasseintega tornikohvik, millest avaneb vaade Pühajärvele ja Otepää looduspargile.
Hotellis on 187 numbrituba. Kaheksa konverentsisaali on erineva suuruse ja kujuga. Väiksemad saalid mahutavad kuni 10 inimest ning sobivad tööintervjuude, koosolekute ja nõupidamiste läbiviimiseks. Järgmistesse mahub kuni 55 inimest ning need on ideaalsed koolituste ja seminaride läbiviimiseks. 95-kohaline kaldauditoorium on hubane ruum seminaride läbiviimiseks, filmi näitamiseks või kontserdi korraldamseks. Konverentsi- ja peosaal Lahe mahutab banketistiilis kuni 300 külalist ning suurim, 500-kohaline saal on mõeldud suuremateks pidudeks ja konverentsideks. Hotelli spaa pakub auru- ja soome sauna mõnusid, soojendusega laavakivitoole, massaaži- ja mullivanni ning jahutavat basseini. Korraga mahutab spaa kuni 50 külalist.
Erikujuliste tornikestega loss paelub oma salapära, põneva ajaloo, kauni arhitektuuri ning mitmekülgsete võimalustega konverentside ja koosolekute pidamiseks ning lõbutsemiseks.
Hoones on üle 100 ruumi, teiste seas gooti stiilis fuajee, inglise stiilis jahisaal, uhked peosaalid, klaaskatusega talveaed ning vaatetornid. Erinevate suuruste ja stiilidega ruumid mahutavad kokku kuni 300 inimest. Rikkaliku peo- ja einelaua katab lossirestoran. Puhkama saavad osalejad heita lossihotellis, kus on 16 kahekohalist tuba ning lisaks suuremad magamisruumid, mis mahutavad 70 külastajat. Vajadusel suudetakse pakkuda majutuskohti lossiruumides kuni 110 inimesele. Vaba aja sisustamiseks pakutakse erinevaid võimalusi alates orienteerumisvõistlusest kuni šokolaadi- või seebikoolitusteni.
Vaid 45 kilomeetri kaugusel pealinnast ootab keset imelist loodust külastajaid ärksa hingega turismitalu, kes pakub väga palju erinevaid võimalusi kõiksugu ürituste korraldamiseks ja aktiivseks puhkuseks.
Talu pakub majutust kuni 70 inimesele 16 majutusruumis. Seminariruum peamaja saalis mahutab kuni 45 inimest. Väiksemateks seminarideks ja koosolekuteks pakutakse hubast sauna ja kaminaga majakest Ella, mis mahutab kuni 20 inimest. Suvekuudel pakub avar suvesaal seminariruumi kuni 100le ja vabaõhulava Kalju-laval kuni 800le inimesele. Erinevaid aktiivse tegevuse võimalusi on Kallaste Turismitalus väga palju. Populaarne on näiteks Padise Seikluspark, mis pakub meeskonnategevusi nii madal- kui ka kõrgseiklusrajal. Populaarsed on ka Disc-golf, Padise lasketiir, ajalooline kloostrimatk ja taluleiva tegemise töötuba. Suur valik on talviseid tegevusi, mis on mõeldud vahepalaks seminarile, põnevaks aja sisustamiseks jõulupeole või lihtsalt väljasõiduks loodusesse.
Raplamaal asuv Toosikannu Puhkekeskus on lahe peokoht nii suurematele kui ka väiksematele seltskondadele. Aga mitte ainult – Toosikannus asub Eesti esimene ja ainus loomapark ning lisaks tähtpäevade tähistamisele on see suurepärane koht asjalikele koosolekutele ja konverentsidele.
Toosikannu pakub sisemajutust kuni 200 inimesele. Valida saab erinevate suurustega peosaalide vahel. Puhkekeskuses on Eesti uusim jahi- ja laskespordikeskus. 920 hektari suuruses loomapargis elavad põdrad, metssead, punahirved ning teised metsaelukad, pakkudes avastamis- ja silmarõõmu nii matkaautoga ulukisafarit läbides, fotojahti pidades või vaatlustornides linde ja loomi vaadeldes. Korraldatakse ATV-, mootorsaani- ja hobuvankrimatku ning reesõite, samuti räätsamatku talvisel rabamaastikul või kevadisi kanuuretkesid Käru jõel. Lõõgastust pakuvad soome-, vene- ja suitsusaun ning kümblustünn.
Raekoja platsi vahetus läheduses asuv restoran Peppersack ei ole lihtsalt hea toidu ning sõbraliku teenindusega koht, vaid pakub võimalust igapäevarutiinist astuda kui teise maailma: keskaegne müstika, hubane küünlavalgus ning mõõgavõitlejad ja kõhutantsijad.
Peppersack koosneb keskaegsele majale kohaselt paljudest soppidest, saalidest ja ruumidest. Kokku mahutab 11 saaliga restoran kuni 400 inimesega seltskonna. Kõige suuremasse saali mahub korraga privaatselt istuma 90 inimest, teised saalid sobivad väiksematele gruppidele. toidu osas on võimalik tellida nii tänapäevasemaid roogi kui ka ajastukohaseid toiduvaagnaid.
Juuni alguses Rezidor hotelligrupiga liitunud ja Tallinna südames asuv Park Inn by Radisson Meriton Conference & Spa Hotel Tallinn pakub majutusteenuse kõrval suurepäraseid võimalusi vastuvõttudeks, pidulikeks koosviibimisteks ning konverentsideks.
Hotellis on 465 tuba, mis mahutavad ca 1000 inimest ja 14 erineva suurusega konverentsisaali. Suurim konverentsisaal Peterson on loodud suurematele firmadele pidude ja vastuvõttude läbiviimiseks. Püstijalavastuvõtte saab korraldada hotelli teisel korrusel kuni 700-le külalisele, pidulikke õhtusööke kuni 300-le. Lisaks hotellitubadele ja konverentsikeskusele asuvad hotellis veekeskus, spaa, ilusalong, spordiklubi, jõusaal ja pagarikoda. Ürituste korraldamisel on abiks professionaalne konverentsimeeskond.
Viljandimaal Loodi looduspargis asuv Holstre-Polli puhke-, spordi- ja konverentsikeskus soov on tuua linnainimesed looduse energia ja ilu keskele. Seal on suurepärased võimalused pidada seminare, konverentse, treeninglaagreid, võistlusi ja pidusid.
Keskuse kamina ja kohvikuga saali mahub üle 50 inimese, suur seminarisaal on mõeldud kuni 34 osalisele, vaimutöö jaoks ideaalne interaktiivse tahvliga õppeklass mahutab kuni 24 ning hubane kaminaruum 12 inimest. Aastaringselt on hostelis majutuskohti 50, lisaks suvised 50 kohta kämpingutes ja spordimajas. Mõnusat olemist pakuvad puhke- ja grillimiskohad, saun, vaatetorn ning võimalus korraldada tõelist „suusabaasi tantsupidu“. Keskuses on korralikult hooldatud matka- ja suusarajad, asfaltkattega rulluisu- ja suusarajad, palliväljakud ning spordiinventari laenutus. Lisaks ka disc-golfi rada. Loodusliku lume puudumisel kaetakse rajad kunstlumekattega.
Põhjaliku uuenduskuuri läbi teinud Pärnu ESTONIA Resort Hotel & Spa murrab rutiini ning toob konverentsi- ja seminariturule värskeid tuuli, ühendades nelja tärni hotellimugavused ning kodumaised spaa- ja saunamõnud innovaatiliselt korraldatud üritustega.
Konverentsikeskuse suurim saal mahutab kuni 300 inimest. Neli väiksemat koosolekuruumi mahutavad teatristiilis 28-42 osalejat. Lisaks on keskuses täisvarustuses köögiga klubiruum, kus on ideaalne viia läbi toidukoolitusi ja ühiskokkamisi. Pisemaid koosolekuid ning pidusid saab korraldada hotelli privaatsaunas Kadaka klubi, mis mahutab 12 inimest. Privaatse rõduga ruumist pääseb otse spaaossa: basseinidesse ning saunakeskuse saunadesse. Korraldada saab ka põnevaid basseinipidusid. Uus põnev rutiinist väljamurdmise tegevus on allveefotosessioon spaas koos tunnustatud allveefotograafiga. Lisaks saavad nii peole kui ka seminarile-koosolekule tulijad osa aktiivspaa teenustest.
Manna La Roosa on pea kaks aastat tagasi Tallinna vanalinnas avatud modernne ja samal ajal ajaloost inspireeritud restoran, mis on külastajate südamed võitnud oma erilise interjööri, maitsva toidu, põnevate kokteilide ning meeldiva teenindusega. Manna La Roosasse on oodatud kõik, kes soovivad veidi teistmoodi üritust korraldada – on selleks siis tooteesitlused, koolitused, koosviibimised, seminarid, firma- ja jõulupeod või muud tähtpäevad.
Restoranis on istekohti 100 külalisele ning buffet-stiilis mahutatakse ära kuni 140 inimest. Olemas on ka eraldi baariga privaatne VIP-ruum, mis mahutab ca 10 külalist. Suviti on majal avatud tänava- ja hooviterrass, mida saab soovi korral ilusa ilmaga kasutada ka talvel.
Keskuse suur saal mahutab 100 ja teise korruse kahest ruumist üheks ühendatav saal kuni 120 inimest. Lisaks saab kohapealt tellida toitlustuse, majutuse ning lisatehnikat ja muidugi aktiivset tegevust ning muusikalisi elamusi. Majutuspinda on 18 tuba ehk ca 44 voodikohta, millele lisanduvad soovi korral lisavoodid.
Tallinnas Haaberstis asuv Arigato on enamat kui lihtsalt spordiklubi – multifunktsionaalsetes ruumides on võimalik korraldada koosolekuid, seminare ja pidulikke üritusi nii pisematele seltskondadele kui ka sadadele külastajatele. Soovi korral saab sündmused siduda spordiga, et saavutada läbi vaimse, füüsilise ja hingelise harmoonia oma elus tasakaal.
Arigato Päikesesaal on valgusküllane ruum, mille seintest 70% on klaas ning põrandal mõnus, eksklusiivne puitparkett. Ruum on hubane ja tõeline pärl teiste samalaadsete seas, võimaldades ürituste korraldamist kuni 60-le inimesele koos laudades istumise ja tantsuruumiga. Keskuse esimese korruse suur saal mahutab püstijala kuni 800 inimest ning eemaldades vaheseina, lisandub avarasse ruumi veel 300 istekohta. Eraldiseisvana saab rentida ka suure saali kõrval asuvat väiksemat saali, mis mahutab istumisega kuni 150 inimest pidulauda või mitusada inimest teatristiilis. Arigato neljandal korrusel asuv Taeva tuppa mahub toimetama kuni 25 inimest. Lisateenusena traditsioonilistele üritustele on Arigatos võimalik seminaride, konverentside ja pidudega siduda sport.
(Content marketing) Multifunktsionaalne Arigato keskus seob omavahel töö, lõbu ja spo... 04. november 2015 12:37
(Content marketing) Pakkuge oma töötajatele midagi uut ja omapärast – jõulupidu resto... 28. oktoober 2015 14:35
(Content marketing) Toosikannu Puhkekeskus - Eesti ainus loomasafari vürtsitab iga pi... 27. oktoober 2015 09:16
(Content marketing) Seminar või muu põnev firmaüritus ärksa hingega Kallaste Turismit... 08. oktoober 2015 09:46
(Content marketing) Lumine jõulupidu ja aktiivsed talvepäevad talveparadiisis Pühajär... 17. september 2015 07:00
(Content marketing) Unikaalne firmapidu või meeskonnatöö koolitus koos trendika põgen... 15. september 2015 11:23
|
OSCAR-2019
|
||
Mu oranžidel Muhudel on nii mõnigi ese veel puudu ning järgmisena tahaksin valmis teha uue põlle. Sain otse Muhust sõbraliku kommentaari, et see põll, mis mul sellel pildil ees, on liig lühike:
Ja õige ta ju ongi, sest see põll jõudis minuni koos nõukogude ajal valmistatud komplektiga, kus seelik palju lühem, kui mu oranž seelik.
Sajandivahetuse seeliku juurde on enamasti tehtud telgedel kootud triibulised oranžid põlled (nagu siin ja siin ja siin jne) aga mind on hakanud väga huvitama, mis vairante veel oli. Ja kummaline isikiklik hobi on juba Maarja-Magdaleena komplekti põllekanga otsimisest saadik kammida läbi interneti ning otsida võimalikult sarnaseid ilusaid põllekangaid (ja tanupaelu muidugi ka). Seega, mind hakkasid väga huvitama lilleriidel ja muud Muhu põlled. Kolm kangast olen endale juba tellinud ka, millest üks on kohale tulnud (see viimane), teised veel kuskil postiteedel rändamas:
Täna aga kogun kokku ning jäädvustan siin blogis kõik, mida võib leida Muhu põllede kohta, jättes välja heegeldatud ning telgedel kootud kangaga põlled. Samuti ei hakka kopeerima Muhu raamatut ning seda hetekl ei sirvi.
Sellele hästi sarnane roosiriidel põll on veel ERM A 681:95 (alguses arvasin, et see ongi sama põll, aga tikandit põhjalikumalt uurides tuleb välja, et ei ole)
Ja üks roosa-roosi-põhjaline põll Saaremaa muuseumist (SM _ 10211:13 T), mille valmistas Raissa Äkke Raegma külas oma leeriks 1912.
Kõigepealt ERM 14228, tumepunasel riidel põll, kus alane on kaunistatud kardpaela, nööpide ja piiprellidega. Sellel põllel on ka ilus tutiga pael.
Siis üks Vabaõhumuuseumi põll EVM E 270:17. See on kauni roosakas-punase neerujoonega mustril põll, kus alane kaunistatud nööpide, ristpistetikani, piiprellide, vingupaela ning pitsidega. Muisi on sissekanne tehtud kui tööpõll. Teisel pool beežikas sitsivooder.
Siis on sellel Pääsukese fotol näha kahte sitsiriidel põlle. Vasakpoolne on triipudega, milles sule? moodi muster. Vasakult teine aga suuremate lilleklumpidega tumedam põll. (Ühevärvilised ja valged põlled koondan kokku allpool)
Johannes Pääsukese heinaliste fotol on ka üks sitsiriidest põll. Sellel on veel selline samast riidest diagonaalis lõigatud sats all.
Ja siis veel üks lilleline põll ühelt vanalt fotolt. Siin on tegelikult pildistatud vammust, mis tehti Agripina Maiblale leeri minekuks. Aga vammuse vahelt on näha heledat siidist lillekimpudega põlle.
Ja lõpuks üks hilisem sitsiriidel põll (tikand on juba lillkirjaline), mida ma oma seeliku juurde ei tee, aga olgu ta siin üles loetletud ikkagi:
Järgmise kategooriana loetleksin ühevärvilised põlled. Esimesena neist ERM A 282:133 tumesinine põll.
Üks tumepunane põll ERM kogudest (ERM A 569:20). Sinist ja tumepunast ongi Muhu riietele palju tehtud.
Siis üks roosa põll ERM A 681:132, millel all mõnusalt kontrastne kollane tikandipõhi, kus tikandil hobukaarikud väiksemad kui linnud .
Mis täpselt kaarikul toimub, on ka päris huvitav nuputada. Et kes on see sinine mees, kes kaarikut veab ning kes on see roosa seal kaarikus ning kaariku taga on mingi loomake?
Sellel Pääsukes fotol on näha aial istuva naisel ühte ühevärvilist põlle (mis toon täpselt, on kahjuks must-valge foto põhjal raske ütelda). Aga tikandilt paistab tore hobune silma .
Ühevärviline põll on ka sellel pereemal (ta võib leida ka kuulsalt Pääsukese fotolt “Painaste küla pere lõunal“, aga sellel fotol on põll paremini näha)
Ja siis on veel üks heleroheline põll, mille kohta ma ei oska miskit arvata… Näiteks, et kuidas alläär täpselt tehtud on, mis need roosad träpsud seal krookeosal on jne. Dateeringut ka ei ole rohkem kui enne 1936.
Rohelisest puuvillasest kangast, kaunistatud mitmevärviliste aed- ja ristpistes erinevate motiividega tikanditega, keskkohalt laieneva värvliga, mis kaunistatud servades kollase mulineega aedpistes tikandiga ja mille vahele kinnitatud lappvoldid, alumises osas külge õmmeldud mitme vööndina kaunistatud lappvoltidega osa, mille peale üleval servas õmmeldud aedpistetega kaunistatud osa ja mille alumine serv on ümarate sakkidega ning üle tikitud sämppistetega kollase mulineega, iga ümara saki kohal ristikpiste, keskmise vööndi moodustavad tumepunase mulineega kahe reana aedpistetega tikand, millede vahel roosa lõngaga ristikpisted.
Siis on veel päris huvitav kategooria mustad põlled, nagu sellel uhkel fotol kolmel naisel ees on. Ja see rull-tukk on ka päris huvitav asi, mis nii mõnelgi pildil silma hakkab. Just noorematel naistel, kel tanusid peas pole.
Ja musti põlli on ka muuseumides. Kõigepealt üks põll (SM _ 10387:2T) Saaremaa muuseumist, mille fotol on kahjuks ainult põlle pahem pool, aga kirjeldus on järgmine.
Õmmeldud masinaga, mustast satiinist. Põlle kummaski küljes on tihedad lahtvoldid, mis on ülevalt u 3 cm ulatuses kinniõmmeldud. 1 cm laiune värvel on ühtlasi põlle paelteks, mis kinnitub otstes nööbi ja aasaga. Põlle allääres on u 3,5 cm laiune vahetükk, mille ülemisse ossa on õmmeldud u 1 cm laiune oranzh pael. Seelik lõpeb u 11,5 cm laiuse pealeõmmeldud satsiga. Oranzhi paela kohal on ristpistes tikand, mis koosneb u 2,5 cm kõrgustest üksikutest motiividest ( linnu- ja mitm. geomeetrilised kujundid; tähed M ning A). S: pikkus u 66,5 cm ja laius värvli kohalt 30,5 cm. Põlle õmbles Meida Hallikääre vanaema Mare Aljas (Soop; 6.12. 1875 – 18. 10. 1944; Tupenurme k., Neo talust). Valmistas põlle teismelisena.
Mõõdud laius: 2.0 cm (pitsi); laius: 1.0 cm (paela); laius: 2.7 cm (värvli koos seospaeltega); laius: 85.0 cm (alumise ääre); laius: 27.5 cm (ülemise ääre); pikkus: 64.0 cm (koos poepitsiosaga); pikkus: 107.5 cm (värvli koos seospaeltega)
Mustast puuvillasest kangast, värvli otsad pikenevad seospaelteks, värvli vahel lappvoldid, põll kaunistatud mitmevärvilise mulineega ristpistes lillemotiividega tikanditega, alumises osas külge õmmeldud lappvoltidega osa, mis kaunistatud alumises servas kahe sinise pealeõmmeldud sünteetilisest materjalist poepaelaga ja musta poepitsiga
Selles kategoorias on kahte tüüpi põllesid. Ühed on satside ja kaunistustega ning osad siis täitsa lihtsad linased ja vaid ühe heegelpitsireaga tööpõlled.
Eesti Rahva Muuseumi kogudest leidsin muisi põhjal ühe valge põlle. ERM A 290:408 on peenikese pilurea ning satsiga valge põll. Kirjeldus ütleb põlle kohta järgmist:
Põll, valgest linasest, 65 cm pikk, alt 60 cm lai, valged 0,5 cm laiused põllepaelad, alumisse äärde õmmeldud 7 cm laiune riba, päris põlleriide alumise ääre lähedalt jookseb üle põlle pilutuse rida, umbes 1 cm lai.
Sellel fotol on kaks valget põlle, üks lihtne tööpõll ja teine, mis taga seisval neiul ees, on pakun et punase laia kandiga valge põll:
Üks Pääsukese foto, kus paremal nurgal seisab neiu valge satsi ja vingupaeltega kaunistatud põlles. Keskel oleva naise valget põlle pole kahjuks näha.
Nii tore ülevaade! Mul on kodus üks vana punasest sistsi põll, uhke papi peal alasega, pobdega ja puha. Kahju, et sees on pliidi ääres toimetamise mälestuse, põletusauk ja riie on üsna plekiline ka, aga küll on ilus põll! Ja siis on veel üks pealesõjaaegne lihtsast nõukogude sitsist pea samasugune põll, nagu see Saaremaa muuseumi oma, aga mulle liiga lühike. Samas sobiks mu kollase siilikuga jube kenasti.
Et meil on tütrega kahe peale vaid üks korralik triibuline villane põll, siis ma kogu aeg võtan hoogu, et
Sellest punasest sitsipõllest tahaks küll pilti näha. Ja muidu tundub, et meil on väga sarnane Muhu-maitse , mis on üdini vahva. Ma proovisin kõiki kolme tellitud kangatükki seeliku ja vestiga ning valisin välja selle siidise roosidega. Praeguseks on juba põllepits peaaegu heegeldatud. Kui tikitud osa ka tehtud, siis saab põlle kokku õmmelda . Kas sul on kangas juba leitud?
Oi, mina olen maha jäämas! Nii raske on leida seda “õiget ja oma põlleriiet. Proovisin aga, kas veneaegsest villasest pleekinud rätikust saab värvides põlleriide võluda. Värvimine õnnestus, nüüd pean mõtlema, kas ma ikka roosat põlle endale tahan. Vähemalt on tütardele üks põlleriie olemas
Tellisin need konkreetsed lihtsalt eBay-st. Seega mingit kindlat aadressi ei oska jagada . Kas läheb ka põllekanga tellimiseks? Facebookis on rahvarõiva grupp sealt käis samuti läbi linke igasugustele vanaaegsete kangaste müüjatele.
|
OSCAR-2019
|
||
6. juunil toimunud kolmainupüha teenistusel avaldati austust praost emeeritus Paul Saarele tema 85. sünnipäeva puhul.
Sissejuhatuseks käsitles Paul Saar Kolmainu Jumala püha tähendust tänapäeva ratsionaalses kiriku dogmaatikas, mille võttis kokku Martin Lutheri mõttega, mis ütleb, et peaksime pidama kinni Jeesusest Kristusest kui oma ainsast Õnnistegijast ja Päästjast.
Jutluse aluseks olnud kirjakoha sidus Saar tagasivaatega enda pikale ja huvitavale eluteele. «Kui Soome riik mind 1948. aastal Nõukogude Liidule välja andis,» meenutas Paul Saar, «tõin ma endaga Soomest kaasa vaimuliku laulusalmikese, mis ütleb: «Süda, kui sul vaid Jeesus on, see igavene aare, siis on sul kõik ja küllalt aegade algusesse.»»
Samuti märkis Paul Saar, et seisnud 1951. aastal sõjatribunali ees, uskus ta, et kõik tuleb hääks neile, kes Jumalat armastavad, ning lausa imekombel muutuski tema 35aastane karistus vaid kolmeks ja pooleks aastaks Siberi vangilaagris.
«Vaadates tagasi oma küllalt pikale eluteele,» märkis juubilar jutluse lõpul, «võin ma vaid Jumalat tänada, kiita ja ülistada abi ja imelise juhtimise eest nendel aastatel.» Juubilar lisas, et elus õpitu, kogetu ja läbielatu põhjal on temas kristalliseerunud arusaam elu ülimast sihist leida Jeesus Kristus ja võtta Ta vastu oma Õnnistegijaks ja Päästjaks ning Tema abiga jõuda isakoju jäädavasse eluasemesse.
Jumalateenistuse järel võttis Paul Saar Hageri kiriku võlvide all, kus ta teenis enne emerituuri jäämist viimased 26 aastat, vastu õnnitlusi ja tervitusi. Tänukirja Jumala riigi heaks tehtud töö eest saatsid nii konsistoorium kui ka Lääne-Harju praostkond.
Samuti soovis omalt poolt õnne Hageri kogudus kõigi oma liikmetega, kelle jaoks oli Paul Saar pikki aastaid kirikuõpetaja ülesannete kõrval alati ustav ja abivalmis hingehoidja. Veel õnnitlesid juubilari Hageri sõpruskoguduse Heinole maakoguduse ja Kiuruvesi koguduse esindused, Soome kirikuvalitsus ning Ingeri-Soome Selts.
Õnnitlejate hulgas olid veel teoloogiadoktor Voldemar Ilja ja praost emeeritus Esra Rahula. Viimane märkis oma sõnavõtus, et Piiblis on öeldud, et Jumal premeerib inimesi sellega, et laseb neil kaua elada. «Sina oled saanud preemia,» sõnas Rahula.
Oma õnnitluse andsid edasi Hageri koguduse pasunakoor ja viiuldajate ansambel. Viiuldajad tervitasid Paul Saart Sibeliuse «Finlandiaga». Pärast muusikapala meenutas Saar selle looga seoses oma esimest mälestust, mida ta pidas kui teatavaks märgiks seotuse algusest Soome riigiga. Oma õnnitlused saatis juubilarile ka Tallinna Nõmme Rahu koguduse õpetaja Ove Sander.
Pärast ametlike tervituskõnede lõppu said Paul Saart õnnitleda veel arvukad sõbrad, tuttavad ja koguduseliikmed. Vaatamata külaliste rohkusele ning oma kõrgele eale ei jätnud nooruslik ja hea mäluga juubilar ühelegi õnnitlejale mainimata temaga meenuvat mälestust või soovimata mõnda isiklikku soovi.
Paul Saar on sündinud 7. juunil 1919. Õppinud Tallinna Gustav Adolfi Gümnaasiumis, Tartu Ülikooli usuteaduskonnas ja Helsingi ülikoolis. Olnud 1943-1944 Tallinnas sakslaste koonduslaagris. Osalenud vabatahtlikuna Soome sõjaväes ning 1953-1956 viibinud Omski vangilaagris. Teeninud Vändra, Varbla, Karuse ja Hanila kogudust. Aastatel 1979-1992 hooldanud Petroskoi luterlikku kogudust ja 1967-1993 teeninud Hageri kogudust. 1989. aastal valiti ta Lääne-Harju praostkonna praostiks. Paul Saarel on abikaasa Niina, poeg Juha-Pekka esimesest abielust, tütar Anna ja 6 lapselast.
Oikumeenia ja allianss ei ole sünonüümid, pigem antonüümid. Pühakirja valguses tähendab oikumeenia uuestisündinud kristlaste südamete ühtsust Püha Vaimu initsiatiivil. Seda ma nimetaksin allianssmeelsuseks.
Tänapäeva oikumeenilist liikumist iseloomustab matemaatiline väikseim ühine nimetaja. Kui allianssi võiks iseloomustada organismina, siis oikumeeniat pigem organisatsioonina. Oikumeenia eeldab printsiibis kompromisse, misjonikäsu täitmise asemel dialoogi, kus kõik on konsensuslik, kokkuleppeline.
Oikumeenilist liikumist iseloomustavad sellised terminid nagu tolerantsus, rahupürgimused, humaansus, õiglus ja loodus- ning keskkonnasäästlikkus. Vastavalt humanismile on inimene oma olemuselt hea – need head inimesed tuleb kõigist religioonidest saada ühise oikumeenilise mütsi alla. Üksikisiku huvid on keskpunktiks, vastavalt motole: «Hea on see, mis mulle on hea!»
Oikumeeniline liikumine on nakatunud postmodernismist, mistõttu absoluutset tõde pole mõtet otsida kristlaste Piiblist. Ma ei tea, kas seda on juba tehtud, aga ettepanek oli luua religioonide nõukogu, kus astuvad dialoogi kristlased, moslemid ja juudid.
Praegune Kirikute Maailmanõukogu (World Council of Churches, oikumeeniat rõhutav, asutatud 1948. a Amsterdamis 351 delegaadi osavõtul 148 kirikust. – Toim.) peasekretär Samuel Kobia on seadnud religioonidevahelise dialoogi prioriteediks. Samas hoiatab ta fundamentalistide eest, kelle all peetakse silmas religioonidevahelise dialoogi kritiseerijaid.
Oikumeeniline liikumine otsib endale sobivat jumalat, kes vastaks kõigi religioonide esindajate põhivajadustele. Oht on nimelt selles, et inimesest võibki saada jumala uus nimi. Tänane oikumeeniline liikumine ei tähenda olemasolevate õpetuste ja traditsioonide kokkuliitmist, vaid uue maailmavaate loomist.
Oikumeeniline liikumine erineb allianssliikumisest veel selle poolest, et kaovad piirid uuestisündinud ja nimekristlaste vahel. Oikumeeniline liikumine võib kergesti eksiteele viia, sest siin kasutatakse termineid, mis kõlavad väga vaimulikult, religioosselt ja piibellikult.
Piibel ütleb, et Jumala Vaim tunnistab ühes meie vaimuga, et me oleme Jumala lapsed – jumalalaste ühendus on võrreldav allianssliikumisega (evangeelse alliansiga), mis ei baseeru ainult piiblisalmide korrektsel tsiteerimisel, vaid Jeesuse isiku vahetul tundmisel.
Oikumeenilise liikumise eesmärgiks on Jumala riigi ehitamine maa peale, mis on vastuolus pühakirja kanoonilise kontekstiga.
Religioonide segunemine (teadlik ärasegamine) ehk sünkretism on Kristuse kogudusele palju suuremaks ohuks kui «võitlev» ateism. Uus Testament ütleb üheselt, et Jeesus on ainuke tee Jumala Isa juurde. Maailmaülene religioon on ettevalmistavaks verstapostiks maailmaülesele poliitikale, majandusele, julgeolekule ning rahandusele. Need on tagasipöördumatud globaalsed protsessid. Kõike tehakse ju rahu, õigluse ja üldinimliku heaolu nimel – järgides põhimõtet, et eesmärk pühendab abinõud.
Jeesuse igatsus ja palve oli, et tema järgijad edastaksid usku Jeesuse isikusse, mis võimaldaks, «et kõik oleksid üks» Jumalas, nagu Isa ja Poeg on Jumalas lahutamatult ühtekuuluvad, mis omakorda teeks võimalikuks, «et maailm usuks» (vt Jh 17:20–21).
Sellest veendumusest lähtuvalt sai 1846. aastal Inglismaal alguse ka evangeelne allianssliikumine. Tänaseks on selle liikumisega ühinenud 128 rahvuslikku allianssosaduskonda (nende seas Eesti Evangeelne Allianss), moodustades omakorda 7 regionaalset võrgustikku (nende seas Euroopa Evangeelne Allianss), mis ühendavad Ülemaailmse Evangeelse Alliansiga kokku umbes 420 miljonit usklikku.
Kui 19. sajandi keskel sündinud allianssliikumise fookuses oli paljuski evangeelne kuulutus ja misjonitöö vastandina modernistlikele evolutsioonilistele ja revolutsioonilistele progressiideedele, siis 20. sajandi keskel kaasnes pärast suuri maailmasõdu populaarsust kogunud ülemaailmsete inimõiguste, ühinenud rahvaste organiseerimise ja kristliku oikumeenilise liikumisega ühtlasi kasvav pettumine modernistlikus universaalnägemuses.
Nii võib ka 1948. aastal asutatud Kirikute Maailmanõukogu näha nn rohujuure tasandil allianssliikumisega võrreldes pigem eri kirikute tippjuhte, konfessionaalseid traditsioone ja teoloogilisi diskussioone ühiste ümarlaudade taha toova ametliku suhtlemise foorumina.
21. sajandi algust vapustanud «tsivilisatsioonide sõjaseisukorras» on aga Kirikute Maailmanõukogu osutunud religioonidevahelise dialoogi arendamisel möödapääsmatuks partneriks.
Eesti kogemuses on allianssliikumine ja oikumeenia teineteist pigem täiendanud kui vastustanud. Vaevalt saab kumbagi süüdistada sünkretismis. Pigem lähtuvad mõlemad selgelt kristlikest veendumustest ja eesmärkidest, üks keskendudes evangeelsele tööle, teine kiriku kui niisuguse ühisele teenimisvalmidusele sekulaarses ühiskonnas, sõltumata konfessionaalsetest piiridest. Eesti Kirikute Nõukogul ja Eesti Evangeelsel Alliansil on ka mitmeid ühiseid algatusi, näiteks kas või rahvuslike palvushommikusöökide korraldamine.
Mis tahes usuline traditsioon, seega ka oikumeeniline ja allianssliikumine, näikse arenevat läbi kahesuguse kriitika: traditsioonisisese ja traditsioonivälise. Mõlemal juhul on võimalik seniseid praktikaid kinnistada või uuendada. Läbi kirikuloo on osutunud eluks vajalikuks mõlemad. Küsimuseks jääb, kumb tee on konkreetsel juhul Kristuse tee.
EELK Risti kogudus korraldab 29. juuli – 1. augustini noortele ja lastele restaureerimislaagri, mille käigus korrastatakse Vilivalla kalmistut ning restaureeritakse sealseid raudriste. Laager on mõeldud ennekõike lastele-noortele vanuses 10-15, kuid sel aastal löövad kaasa ka mõned 7-8-aastased tragid töötegijad.
Padise vallas Harjumaal asuv väike Vilivalla kalmistu on hauatähiste poolest rikas, muuhulgas on seal 94 vabrikurauast sepistatud risti, 1 unikaalne sepistatud ratasrist, 1 kunstitaotluslikult töödeldud nimeplaadiga puitrist. Lubjakivist tervikuna või osaliselt säilinud hauasambaid, valdavalt riste, on 196, neist 2 on ratasristid ja 3 harvaesinevat silindriliste harudega risti. Vanim hauatähis pärineb lausa 1638. aastast.
Laagri käigus saavad lapsed kogenud restauraatorite käe all praktilise kogemuse raudristide korrastamises, kuid toimub muudki põnevat – elatakse aktiivset laagrielu, külastatakse Ämari lennubaasi ja Laitse Rallyparki.
|
OSCAR-2019
|
||
Omakapital ehk netovara moodustub peamiselt kahest allikast. Need on omanike sissemaksed ning teenitud ja välja võtmata kasum või kahjum.
Üksikutel juhtudel võib omakapital suureneda või väheneda ka vara väärtuse suurenemise või kohustiste väärtuse vähenemise tõttu, mis väljendub omakapitali reservide suurenemise või vähenemisena.
Raamatupidamise seaduse kohaselt on omakapital jääkosalus raamatupidamiskohustuslase varades pärast kõigi kohustiste mahaarvamist (raamatupidamise seaduse § 3 punkt 3). Lihtsamalt öeldes on omakapital vara ja kohustiste vahe, sageli nimetatakse seda ka netovaraks.
Lihtsast definitsioonist hoolimata on omakapitali olemust mõnikord raske hoomata. Omakapitalil ei ole füüsilist substantsi, seda ei saa käega katsuda ega silmaga näha. Omakapital on arvestuslik suurus, mis näitab, kui palju vara jääb alles pärast kõigi kohustiste katmist, või teisiti öeldes – kui suur osa ettevõtte varast kuulub ettevõttele endale (st ettevõtte omanikele).
Omanikke ja teisi raamatupidamisaruannete kasutajaid huvitab, kuidas ja milliste tehingute tulemusena on omakapital kujunenud. Seetõttu tuleb ettevõttes pidada omakapitali allikate lõikes täpset arvestust. Järgnevalt käsitleme omavahendite arvestust lähtudes Eesti finantsaruandluse standardist.
Alates 2016. aastast kehtivas bilansiskeemis on omakapitali kajastamiseks järgmised kirjed. (Raamatupidamise seaduse lisa 1):
Aktsiakapital või osakapitalkajastatakse bilansis nimiväärtuses. Aktsiate või osade nimiväärtus määratakse kindlaks põhikirjas. On kasulik teada, et kui aktsiaseltsi puhul määratakse kindlaks ühe aktsia nimiväärtus ning igal aktsionäril on mingi kogus aktsiaid, siis osaühingu puhul määratakse kindlaks osakapital ning igal osanikul on üks osa. Osade nimiväärtused võivad olla erinevad.
Aktsiate või osade eest võib tasuda rahalise või mitterahalise sissemaksega. Üldkoosoleku otsusega võib aktsia- või osakapitali suurendada või vähendada. Aktsia- või osakapitali suurendamine kajastatakse raamatupidamises perioodil, mil see tegelikult toimub. Kapitali suurendamisel näidatakse sisse makstud, kuid bilansipäeva seisuga Äriregistris registreerimata kapital kirjel „Registreerimata aktsiakapital või osakapital”.
Aktsia- või osakapitali summa võib bilansis muutuda ainult üldkoosoleku otsuse alusel. Ükski üldkoosoleku heaks kiitmata tehing ei saa aktsia- või osakapitali muuta.
Kui osaühing asutatakse sissemakset tegemata, näidatakse osakapital bilansis samuti põhikirjas määratud nimiväärtuses. Bilansi aktiva poolel kajastatakse nõue omaniku vastu ainult juhul, kui osaühingul on omaniku vastu tingimusteta nõudeõigus. Kui tingimusteta nõudeõigust ei ole, kajastatakse sissemaksmata osa omakapitalis miinusega kirjel „Sissemaksmata osakapital”. Kui nõude laekumise tähtaeg on pikem kui aasta, kajastatakse esmane nõue tulevikus laekuva rahasumma nüüdisväärtuses, kusjuures nüüdisväärtuse ja tulevikuväärtuse vahe näidatakse miinusega kirjel „Muu omakapital”.
Eraisik asutas osaühingu. Osakapitali nimiväärtus on 2500 eurot, asutamisel maksis omanik sisse 1000 eurot, asutamisotsuse kohaselt kohustub ta hiljemalt kuue kuu jooksul sisse maksma veel 500 eurot.
Ülekurss ehk aažioon aktsia või osa väljalaskehinna ja nimiväärtuse vahe. Selgitamaks ülekursi kujunemist ja selle majanduslikku sisu, toome järgmise näite.
Mari ja Jüri asutasid kolm aastat tagasi osaühingu. Mõlemad maksid asutamisel sisse osa 2000 eurot (nimiväärtuses). Seega oli alustamisel osakapitali nimiväärtus 4000 eurot.
Osaühing oli edukas ning teenis kasumit ja kolme aasta pärast oli omakapital (netovara) 7000 eurot (sh osakapital 4000 eurot ja jaotamata kasum 3000 eurot). Kuna omakapital näitab tinglikult omanikele kuuluvat osa ettevõtte varas, oli nii Mari kui ka Jüri osa raamatupidamislik väärtus 3500 eurot.
Sõber Rein tegi Marile ja Jürile ettepaneku emiteerida veel üks osa nimiväärtusega 2000 eurot ning võtta teda osanikuks. Pärast emissiooni olnuks omakapitali suurus 9000 (7000 + 2000) eurot ning iga osaniku osa raamatupidamislik väärtus 3000 (9000 / 3) eurot. Seega oleks Rein saanud endale 2000 euro eest osa, mille raamatupidamislik väärtus on 3000 eurot ning tegelik väärtus tõenäoliselt veelgi kõrgem?! Mari ja Jüri suhtes ei oleks see õiglane ning sellistes olukordades on tavapärane, et osa eest tasutakse ülekursiga, st uued osad emiteeritakse ülekursiga, millega kompenseeritakse vahe omandatava osaluse nimiväärtuse ja tegeliku väärtuse vahel.
Eelnev näide kirjeldas ülekursi tekkimist n-ö loomulikul teel. Samas võib ülekursi moodustada juba ettevõtte asutamisel. Selleks tuleb põhikirjas sätestada, et aktsiate või osade eest võib tasuda ülekursiga. Sel juhul käitub tekkinud ülekurss omakapitali reservina. Olgu veel lisatud, ülekurss ei ole isikustatud ning ei anna omanikele mingeid omandiga seotud õigusi (hääleõigus, õigus osaleda vara jagamisel jm).
Ülekurssi võib kasutada kahjumi katmiseks juhul, kui kohustuslikust reservkapitalist selleks ei piisa ning omanikega tehtud tehingutest tekkinud kulude ja kahjumite katmiseks (äriseadustik § 155 ja § 225). Sellised kulud ja kahjumid on uute aktsiate või osade emiteerimise kulud, oma aktsiate või osade tagasiostust saadud kahjum jm.
Ülekursi kasutamisel on ka üks kindel reegel – ülekurss ei ole kunagi negatiivne ning kui ülekurssi ei ole, kaetakse eespool nimetatud kulud ja kahjumid jaotamata kasumist.
Oma osad või aktsiad on osad või aktsiad, mille osaühing või aktsiaselts on emiteerinud ning need siis oma osanikelt või aktsionäridelt tagasi ostnud. Oma aktsiad või oma osad kajastatakse omakapitali vähendamisena makstud või makstava tasu õiglases väärtuses. Kui oma aktsiate või osade eest tasutakse kohe rahas, ongi see rahasumma makstud tasu õiglane väärtus. Kui tasutakse tavapärasest pikema maksetähtaja jooksul, on makstava tasu õiglane väärtus makstava rahasumma nüüdisväärtus. Kui tasutakse muu varaga, on makstava tasu õiglane väärtus tasumiseks üle antava vara õiglane väärtus. Oma osade või aktsiate hilisemast müügist või tühistamisest saadud kasum kajastatakse ülekursina, kahjum kaetakse ülekursi arvelt, selle puudumisel jaotamata kasumi arvelt.
Seega tasub meeles pidada, et oma aktsiate või osade müümisel või tühistamisel saadud kasumit ja kahjumit ei kajastata aruandeperioodi kasumiaruandes.
Aktsiaseltsi reservkapital peab moodustama vähemalt 10% aktsiakapitalist ning kuni selle täitumiseni tuleb iga majandusaasta kasumist reservkapitali eraldada vähemalt 5% (äriseadustik § 336). Reservkapitali moodustamine või suurendamine otsustatakse iga-aastase kasumi jaotusega.
Kuni 2010. aasta lõpuni oli reservkapitali moodustamine kohustuslik ka osaühingutele. Kuigi seadus osaühingutelt enam kohustuslikku reservkapitali ei nõua, on see paljudel osaühingutel ette nähtud põhikirjaga, mis tähendab, et reservkapital tuleb ikkagi moodustada.
Kohustuslikku reservkapitali saab kasutada kahjumi katmiseks ning aktsia- või osakapitali suurendamiseks.
Ümberhindluse reservidest võib nimetada välismaal asuvate tütarettevõtete konsolideerimisel tekkinud valuutakursi vahede reservi. Muid reserve võib moodustada jaotamata kasumist üldkoosoleku otsusega. Muu reserv võib olla näiteks investeeringute reserv, mis on loodud selleks, et vähendada vaba omakapitali. Praktikas kohtab selliste reservide moodustamist siiski väga harva.
Eelmiste perioodide jaotamata kasumi (kahjumi) ning aruandeperioodi kasumi (kahjumi)kirjel näidatakse vastavalt varasematel perioodidel teenitud kasum või kahjum ning aruandeperioodil teenitud kasum või kahjum.
Kasumi jaotus või kahjumi katmine kajastatakse raamatupidamises siis, kui üldkoosolek kasumi jaotuse (kahjumi katmise) otsustab.
Tuleb nentida, et kuigi alates 2016. aasta aastaaruandest esitavad mikroettevõtjad bilansis omakapitali ainult kolmel kirjel (osakapital nimiväärtuses, sissemaksmata osakapital ja omakapital kokku) ning et mikroettevõtjad ja väikeettevõtjad ei pea enam omakapitali muutuste aruannet koostama ega Äriregistrile esitama, ei muutu midagi sisemises raamatupidamise arvestuses. Olenemata sellest, kas tegu on mikroettevõtja, väikeettevõtja, keskmise suurusega ettevõtja või suurettevõtjaga, peab sellest täpselt välja tulema, millistest komponentidest omakapital koosneb ning kuidas see on kujunenud.
2) Veebruaris suurendati osakapitali mitterahalise sissemaksega nimiväärtuses 1000 euro võrra. Osade väljalaskehind oli 1500 eurot. Osade eest anti üle arvutustehnikat 1500 euro väärtuses.
Dividendidelt arvutatud tulumaks kajastatakse dividendide väljakuulutamise aasta (selles näites 20X1) kasumiaruandes kirjel „Tulumaks”.
Märkus. Ülekurssi on selle tehingu toimumise hetkel 500 eurot, seega saab tekkinud kahjumist ülekursi arvel katta ainult 500 eurot, ülejäänud 400 eurot kaetakse eelmiste perioodide jaotamata kasumi arvel.
Ettevõtjaportaali vorme kasutades tuleks oma osade ostu ja müügi mõju omakapitalile näidata kirjel „Muud muutused omakapitalis” ning tabeli järel lahti kirjutada.
Raamatupidamise aastaaruande koosseisus esitatava omakapitali muutuste aruandes tuleb esitada ka eelmise perioodi (praegusel juhul 20x0) võrdlusandmed.
|
OSCAR-2019
|
||
Jalgrattasõit on väga levinud liikumisharrastuse vorm. Rattasõit värskes õhus tagab hea enesetunde ning tekitab palju meeldivaid emotsioone, samas tugevdab sääre-, reie- ja tuharalihaseid ning suurendab ka üldist füüsilist vastupidavust. Rattasõiduks on soovitatav valida vähese liiklusega teed või selleks spetsiaalselt ehitatud jalgrattateed.
Minu esimene ratas! Niipea kui jalg kandma hakkab, kohe rattale! Vanusele 1-6a, kerge aluraamiga, reguleeritava lenksu ja sadulakõrgusega suurepärane tasakaalu ja sõiduõppimise vahend.
Eriti vastupidava ehitusega. Tugev raam, ühese käpa ning ketihoidja või suunajaga, 1-9 käiku, ketaspidurid, 100-120 mm amort. Näita mida oskad!
Kõige universaalsem ja vastupidavam rattatüüp, sobib sõitmiseks nii metsas, maastikul kui ka linnas. Laiad kummid, tugev raam, 18-27 käiku. Lisavarustusena saab paigaldada porilauad, tuled, pakiraami, sarved, luku, velokompuutri, seisujala ja palju muud. Mägirattad nüüd koguni kolmes suuruses: 26“ ja uued 27,5“ ning 29“.
Tagaamordiga lahendus annab ületamatu sõidumugavuse ja kontrolli ning selg jääb samuti terveks. Kes mõtleks tänapäeval motokrossist või autosõidust ilma amortideta?
Elegantne ja mugav sõiduvahend. Meestele kerge aluraam, esiamort ja kiired ülekanded, naistele pehme sadul, pakiraam ning porilauad.
Kergel aluraamil täisvarustus, pakiraam, porilauad, tuled, pehmem sadul, kõrgem lenks, seisujalg, ketikaitse ja kõik muu vajalik.
Mugav sõiduvahend igapäevasteks tegemisteks. Lihtne ja turvaline, 1 - 6 käiku või rummusisene vahetaja koos jalgpiduriga.
Madal raam, siledad tänavakummid. Varustuses pakiraam, esikorv, porilauad, seisujalg, dünamo ja tuled, kell, lai pehme sadul.
1 kuni 6 käiku, lai vedrusadul, retrovälimus, chill & fun. Kõik nagu vanadel headel aegadel, kui inimestel veel enda ja teiste jaoks aega oli
Veendu, et sadulatoru ja lenksupikenduse max märk ei ulatuks üle lubatud piiri, vastasel juhul võib raam puruneda, mille tagajärjel võib kukkuda, ning sellest tulenevalt ei rakendu garantiitingimused.
Liikluses sõidusuuna muutmisel kasuta vastavaid märguandeid. Ära tee järske ja ootamatuid sõidusuunamuutusi, sest sinu taga võib sõita teine rattur, auto, jne (e jälgi ka enda taga toimuvat liiklust)!
Käiguvahetajaid ja ketti tuleb regulaarselt puhastada ja õlitada. Väga oluline on kontrollida ka teiste liikuvate osade, nagu piduriklotsid ja kummid, korrasolekut.
Parim viis ratta pesuks on seebivesi, loputamine võiks toimuda normaalse survega veega. Survepesu kasutades ei tohi seda suunata otse laagritele.
Pesta kindlasti ratas mageveega pärast rannaliival või merevees sõitmist, talvisel ajal lume-soola segus sõitmist.
Ratas on ülimalt soovitatav tehniliselt spetsialistide poolt üle kontrollida pärast esimest 200-300 km. Avastades ja likvideerides probleemi juba eos, väldid sa rattadetailide kiiret kulumist ja hoiad sellega kokku palju aega ja raha.
Kontrolli käikude ja pidurite tööd. Pidurieeblid peavad liikuma kergelt, piduri sulgudes peab jääma eebli ja lenksu vahele vähemalt 2,5 cm.
Kui rattal on amort, siis tuleb seda tootja poolt ettenäidatud sõidutundide järel hooldada – lahti võtta, puhastata, määrida. Spetsiaalse ettevalmistuse puudumise korral ei soovita mingil juhul seda ise teha, vaid lasta seda teha spetsialistil.
Õlita perioodiliselt ketti spetsiaalse õliga, vastavalt vajadusele ja ilmastikutingimustele, märgade ilmade puhul tihedamini jne.
V- ja A-piduril jälgi, et piduriklotsi pind toetuks pidurdamisel täielikult veljele ja klotsi serv jääks ca 1 mm kaugusele velje äärest. Piduriklotsi vabas asendis sõidusuunapoolne ots peab olema veljele ca 1-2 mm võrra lähemal kui tagumine ots.
Rattal võib olla 1 kuni 27 käiku. Käikude arvu määrab ära esimeste ja tagumiste hammasrataste hulk. Kui sul on ees 3 ja taga 9 hammasratast, siis kokku on su rattal 3 x 9 = 27 käiku. Ei tähenda seda, et neid kõiki ka kasutada saab, vt juures olevat joonist.
Käigud vahetuvad, kui sa suunad keti erinevatele hammasratastele. Käiguvahetaja paremal käel kontrollib tagumist käiguvahetajat, vasakul käel aga esimest käiguvahetajat.
Hoidu käigukombinatsioonist, kus kett oleks “risti” - eest suurima ja tagant suurima hammasratta peal või eest väikseima ja tagant väikseima peal.
Käigu vahetamisel ära vänta pedaale täie jõuga – käigud ei pruugi vahetuda, kuna kett on pinges, siis võib ta kergelt maha tulla!
Mitte fikseerivate esikäiguvahetajate puhul sea käiguvahetaja sellisesse asendisse, et ta ei kõrise vastu ketti.
Vastavalt kiirusele ja olukorrale kasuta ka vastavaid käikude kombinatsiooone (kiiretel teelõikudel kiiruslikke ülekandeid, mägedes ja metsas kasuta jõulisi ülekandeid).
Lülita käiguvahetajat nii, et kett vahetuks järgmisele hammasrattale. Kui kett ei vahetu teisele hammasrattale, siis keera käiguvahetaja ja trossi ühenduskohas olevat plastmassist regulaatorit pinge suurendamiseks vastupäeva või vähendamiseks vastavalt päripäeva.
Kui kett hüppab üle teise käigu kolmandale, siis keera regulaatorit pinge vähendamiseks päripäeva. Nüüd, kui kett on teisel hammasrattal, suurenda regulaatoriga trossi pinget (keerates seda vastupäeva). Lõpeta vahetult enne seda, kui kett hakkab kõrisema vastu kolmandat hammasratast.
Kui on raske vahetada ketti keskmiselt suurele hammasrattale – keera ülemist reg kruvi vastupäeva ca 1/8 pööret.
Kui on raske vahetada ketti keskmiselt väiksele hammasrattale – keera alumist reg kruvi vastupäeva ca ¼ pööret.
Kui suurimal hammasrattal olev kett kõriseb käiguvahetaja välimise serva vastu – keera ülemist reg kruvi vastupäeva ca 1/8 pööret.
Kui suurimalt hammasrattalt alla vahetades läheb kett üle keskmise kohe väiksemale – keera trossi ja käiguvahetaja ühenduskohas olevat regulaatorit vastupäeva 1-2 ringi.
Kui käiguvahetamine tagant suurimale hammasrattale tingib ees keskmisel hammasrattal oleva keti kõrisemise käiguvahetaja sisemise serva vastu – keera trossi ja käiguvahetaja ühenduskohas olevat plastmassist regulaatorit päripäeva 1-2 ringi
Rõhk peab olema kummides vastavalt tootja poolt antud vahemikus (tavaliselt 40-80 lbs, vaata kummilt).
Siledal maanteel ja raskema sõitja puhul on soovitatav kõrgem rõhk, metsas ning ebatasasel teel amortiseerub paremini pehme kumm.
Enamus ratastel on väliskummi sees sisekumm. Maanteeratastel ja osadel maastikuratastel kasutatakse ka ilma sisekummita kumme. Rahuliku sõidustiili puhul võib purunenud sisekummi lappida, sportlikuma ja agressiivsema stiili puhul seda väga aga ei soovitata, pigem tuleks sisekumm asendada.
Garantii annab õiguse tootjast või materjalist tuleneva rikke või vigase komponendi tasutaasendamisele või parandamisele järgmistel tingimustel:
Esimese 200-300 km läbisõidu järel on ratas käinud hooldusel ja garantiitalongile on tehtud vastavad märkmed. Koos garantiinõudmisega esitatakse rattapass.
Garantii piirdub defektse osa parandamise või asendamisega. Firma ei vastuta muude võimalike kahjude eest.
Normaalsest kulumisest, hüppamisest, kukkumisest, hooletusest, tehniliselt mittekorras ratta kasutamisest, ratta mittesihipärasest kasutamisest, ratta võistlusolukorras kasutamisest, ise või volitamata mehaaniku poolt tehtud hooldusest, remondist ja mittestandartsete osade paigaldamisest tekkinu ei kuulu garantii alla.
|
OSCAR-2019
|
||
Alates 2017. aasta detsembrist lõpetas töö annetusnumber 9001212. Edaspidi saab annetusi teha Varjupaikade MTÜ numbril 9007000. Varjupaikade MTÜ-sse on koondunud seitse kodutute loomade varjupaika (Läänemaa, Pärnu, Tallinn, Viljandi, Virumaa, Võru ja Valga). Täpsem info www.varjupaik.ee.
Eestis leviv sigade Aafrika katk on katnud suure osa riigist ning nii nagu Lätis, Leedus ja Poolas, on ka meie kodumaal paljud metsikud ja kodused sead selle tulemusel hukka saanud.
Esimene seakatku juhtum registreeriti 2014. aasta septembris Valgamaal. Sealt on katk levinud edasi mitmetesse piirkondadesse. Eelkõige on probleemne Lõuna-Eesti piirkond, kuid katkujuhtum on avastatud ka Saaremaal.
Aafrika katk on sigade viirushaigus, mis toob kaasa palaviku, põletikud, verejooksu ning surma. Maaeluministeeriumi hinnangul lõppevad seakatkuga nakatumised 100% juhtudel surmaga. Teised loomaliigid katku ei haigestu, küll aga võivad nii inimesed, kui ka koduloomad olla viiruse levitajaks ja edasikandjaks.
Viiruse leviku peatamiseks on seakasvatajad kasutusele võetud erinevad meetmed. Lautadele juurdepääs on piiratud ning sisse pääsevad vaid teatud inimesed. Puhastatakse riideid ja jalanõusid ning hoitakse eemale koduloomad.
„Kuna katku laiapõhjaline levik põhjustab suurt majanduslikku kahju ning süütute loomade surma, on vaja leida meetodid leviku ohjeldamiseks. Üheks väga oluliseks asjaks sealjuures on oma koduloomade eemalehoidmine lautadest ja seakasvatuspaikadest. Lisaks ei tasu loomi lasta metsa ilma järelevalveta jooksma, kuna metsas võivad nad puutuda kokku seakorjusega ja saada viiruse levitajateks“, rääkis Aita Nõrgemat MTÜ juhatuse liige Risto Kask.
Jällegi on üks teguderohke aasta mööda veerenud ning kätte on jõudnud uus 2014. aasta. Mida võib möödunud aasta kohta öelda? Ei saa öelda, et aasta oleks olnud sündmustevaene, kindlasti ta seda ei olnud.
Olgu see siis erakordselt kirev olukord poliitikamaastikul või üle maailma lahvatanud luureskandaal, on möödunud aastast rääkimiseks kõneainet palju. Hea aasta oli ta ka meie jaoks, kes me üritame heaolu pakkuda oma kodumaa tublidele loomadele.
Sadade inimeste kaasaabil ehitasime möödunud aastal hulganisti uusi koerakuute. Nendes väikestes majakestes leiavad endale lähiaastatel kodu sajad varjupaiga loomad. Edusamme on näha loomade kodustamise valdkonnas ning rõõm on tõdeda, et varjupaikadest kodustatakse loomi üha enam.
Hoolimata panusest, mille annavad ühiskonna arengusse erinevad ühingud, on oluliseks ka see panus, mida saame me kõik anda läbi oma enda tegevuse. Leidkem see aeg ja võimalus käesoleval 2014. aastal külastada varjupaikasid ning viigem loomad jalutama. Nad ootavad seda väga. Kõike head ja mõnusat teguderohkeks uueks aastaks.
Meie tänases sündmusterohkes maailmas lendab aeg kui tiivuline. Olles äsja kogenud imeliselt värviküllast sügist, on nüüdseks jõudnud kätte teisem aeg. Kätte on jõudnud aeg teha viimased ettevalmistused lumemölluseks talveks. Nii nagu igal aastal, tuleb ka seekord kõigil koeraomanikel üle vaadata oma lemmiku elupaik. Eestis on õuekoerad väga levinud ja suurem osa nendest elavad aastaringselt õues. See on loomale hea, sest toasoojus tihtipeale loomadele ei meeldi ja oma igapäevase liikumisvajaduse saavad nad kätte ikkagi vabas õhus. See on ka põhjuseks, miks koer kasvatab talveks täiendava lisa oma karvkattele.
Sellest hoolimata võivad loomal õues elades tekkida mured. Need mured puudutavad elupaika, mida õpib loom elu jooksul armastama nii, nagu õpime armastama oma kodu meie, inimesed. Koera põhiliseks elupaigaks on koerakuut, milliseid on tänasel päeval riigi erinevates paikkondades lugematul hulgal ja mis suuremal või vähemal määral on kõik erinäolised. Kahjuks on levinud trendiks see, et koerakuut ehitatakse valmis ajal, mil loom on väga väike ja kuudi korrasolekusse panustatakse aastate möödudes järjest vähem. Ajahammas jätab aastate jooksul oma jälje ja me ei teadvusta piisavalt palju, et aastate jooksul kaotavad oma kasulikud omadused ka ehitusmaterjalid.
Septembrikuus õnnestus meil vestelda Varjupaikade MTÜ juhataja Triinu Priksiga. Varjupaikade MTÜ haldab viite loomade varjupaika Eestis. Tegemist on väga olulise organisatsiooniga mille vahendusel leiavad endale uue kogu paljud koerad ja kassid iga päev.
Palun räägi kuidas on möödunud 2013. aasta Teie asutuses. kas võrreldes eelmiste aastatega on muutunud (suurenenud/vähenenud) varjupaika sattunud loomade arv, toetused?
2013 on olnud selline stabiilne aasta. Üle pika aja on mõnus rutiin, natuke on see vahepeal hea. Mõned asjad on paika loksunud. Kindlasti oli seesama Aita Nõrgemat poolt korraldatud kuudikampaania üks tähelepanuväärsemaid asju sel aastal. Juba kolmandat aastat järjest toetab meid Nestle Purina loomatoiduga, mis on väga suur asi ja tagab ka stabiilsust. Loomade arv on üsna sama viimased paar aastat ja juba saab mingeid võrdlusmomente luua, sest ka teenindatavate omavalitsuste arv on viimased paar aastat üsna sama - kokku ca 90.
Aita Nõrgemat ehitas paljude Eesti inimeste abil aasta esimeses pooles hulganisti koerakuute. Koerakuudid toimetati viite varjupaika. Kuidas kuudid loomade ja ka varjupaiga töötajate poolt vastu võetud on? Kas kvaliteet on selline nagu lubatud, kas kasutada on mugav?
Kuudid on väga hästi vastu võetud, kvaliteet on väga hea. Kindlasti peavad nad kaua vastu. Töötajad on rahul ja külastajad kiidavad samuti, et enamusel koertel ei ole kodus ka sellist elamist.
Eelkõige soovime tänada Nordic Houses OÜ, Erik Raudsepp, Jürgi Nooni, Ristiku Põhikool, DPD Eesti AS, OÜ Harmet, Cherry Media OÜ, Inpuit OÜ, Mediamarketing OÜ, AS Eesti Ajalehed, Rain Taimre, Raadio Elmar, Tallinna Linnavalitsus, Tallinna TV ning Tiina Leedu.
MTÜ Aita Nõrgemat poolt tellitud koerakuudid jõudsid kohale Valga, Võru, Viljandi ja Virumaa varjupaikadesse. Kokku anti sellel korral üle 30 kuuti. Suur osa koerakuutidest on juba kokku pandud, kuid mõned ootavad veel oma järge.
Käesoleval aastal ehitatud koerakuutidega saab varjupaikades kohapeal tutvumas käia. Varjupaiga loomad ootavad külastajaid meeleldi. Loomade varjupaikade kontaktid leiab siit.
16.03.2013 - Heategevuskampaania raport. Koerakuutide ehitamiseks õnnestus koguda suur hulk annetusi!
Veebruari kuus lõppes koerakuutide ehitamiseks raha kogumine. Käesoleva aasta kampaania osutus väga edukaks ning sellest võtsid osa väga paljud inimesed üle Eesti.
Kolme kuuga õnnestus koguda annetusi 7700 EUR. Suurema osa kogutud rahast moodustas telefoni teel tehtud annetused. Olulise osa kampaania tulust moodustas cherry.ee poolt läbi viidud annetuskupongite müük. Cherry.ee vahendusel õnnestus koguda 862 EUR.
Praeguseks on selgunud, et koostööd koerakuutide ehitamisel hakkame tegema OÜ-ga Inpuit. Tegemist on Eesti kapitalil põhineva Lõuna-Eestis asuva ettevõttega mille tegevuseks on puitehitiste (sh koerakuutide) ehitamine ning hulgimüük.
Käesoleval kevadel plaanib MTÜ Aita Nõrgemat rahastada veel täiendavalt 30 koerakuudi ehitamist. Koerakuutide jaotamine varjupaikade vahel on planeeritud alljärgnevalt: Pärnu 5, Virumaa 5, Valga 9, Viljandi 11.
Teatame, et koerakuutide ehitamise konkursi võitis Inpuit OÜ (www.inpuit.eu). Nimetatud ettevõttega alustame koerakuutide ehitamiseks läbirääkimisi.
Ehitusmaterjalid jõudsid Ristiku Põhikooli 5. veebruaril. Õige pea avaldame tööprotsessist ka mõned pildid.
Jaanuarikuu viimasel nädalal pöördus MTÜ Aita Nõrgemat poole Eesti Puitmajaliitu kuuluv ettevõte Nordic Houses KT OÜ ning pakkus oma abi koerakuutide ehitamisel.
Tegu on soojustatud ja tuulekindlate koerakuutidega. Kuutide põrandad on valmistatud 50 mm mineraalvillaga soojustatud puitkiudplaadist. Seinad koosnevad laudisest ning seestpoolt niiskuskindlast vineerist, mis on soojustatud mineraalvillaga ja kaetud tuuletõkke kangaga. Katuslae kvaliteedi tagab samuti soojustatud ja niiskuskindel vineer. Lisaks on kuutidel pleksiklaasist aknad.
Nordic Houses OÜ poolt on projekti eestvedajaks tootmisjuht Erik Raudsepp. Kelle sõnavõttu Tallinna TV uudistes saab jägida vajutades siia.
12 koerakuuti antakse üle sõbrapäeval 14. veebruaril 2013. Kuudid toimetatakse Pärnu varjupaika hommikul ning monteerimistööd peaksid lõppema kella 13.00 ajal.
14.01.2013 - MTÜ Aita Nõrgemat otsib koostööpartnerit koerakuutide ehitamiseks. Huvitatud osapooltel palume meiega ühendust võtta. Tehniliste tingimuste saamiseks kirjutage meile e-postile info@armasta.ee. Hinnapakkumisi ootame 29. jaanuarini 2013.
10.01.2013 - Alusta uut aastat heateoga, kingime üheskoos varjupaiga koertele uued kuudid! Loe gossip.ee-st.
Armas loomasõber - aita koertele uued kuudid ehitada. Ühe telefonikõnega numbrile 9001212 annetad 2 EUR. Ühe talvekülma eest varju pakkuva kuudi ehitamiseks on vaja koguda 150 helistajat.
Ardot motiveerib loomi aitama see, et loomad ise ennast aidata ei saa. "Inimestel on võimalus ennast ise aidata kuid loomadel seda võimalust ei ole. Sellepärast ongi tore, kui inimesed neile mõtlevad".
Kuigi Ardo ise on pärit maapiirkonnast, ei olnud tal kassi ega koera. "Mul pole kodus kunagi ühtegi klassikalist kodulooma olnud - kass, koer. Väiksemaid (hamstrid, hiired jm) küll".
Selles, et lapsed kasvavaksid üles perekonnas kus on koduloomad, näeb Ardo mitmeid positiivseid külgi. "Lapsed on kindlasti hiljem hoolivamad, oskavad arvestada teistega ja oskavad ning julgevad võtta vastutust. Teavad mida see tähendab ja on seltsivamad".
Enamik hoolsaid loomaomanikke, kes oma lemmiku käpakäigu eest hoolivad, ei hoia kokku kiipimise pealt. Tänapäeval kiibitakse loomad juba väga varajases elueas ning see on kasvav trend.
Loomakasvatajate käest soetatud lemmikutel on kiip juba eelnevalt paigaldatud, ühtlasi saavad kiibi loomade varjupaigast soetatud loomad.
Välistatud ei ole ka see, et loom tuuakse Eestisse välismaalt. Sellisel juhul on ka tõenäoline, et kiip on juba olemas ja selle paigaldamise pärast pead vaevama ei pea.
Kiip on heaks abivahendiks siis kui loom läheb kaduma ning loomaleidjatel õnnestub kiibil sisalduvaid andmeid lugeda ja samastada mõnes registris olevate kontaktandmetega. Seeläbi on võimalik loomaomanikuga kontakti saada ning lemmik leiab peagi tagasitee koju.
22.01.2012 - Merlyn Uusküla on edukas laulja kes on oma muusikaga vallutanud paljude inimeste südameid. Lisaks sellele on ta suur loomaaarmastaja ning MTÜ Auh patroon.
MTÜ Auh on aktiivseid noori ühendav organisatsioon mis keskendub abivajajate loomade heaolu tagamisele ning parandamisele. Mittetulundusühing loodi 2009 aastal Tartus ning praeguseks on möödunud mitu tugevat tegevusaastat.
MTÜ Auh patrooniks sai Merlyn 2011 aasta märtsikuus. Ettepanek patrooniks asuda tuli MTÜ poolt. „Mulle helistati MTÜ-st ja tehti ettepanek, et võiksin olla nende patroon. Kuna ma väga armastan loomi, siis ega ma kaua ei mõelnud vaid olin kohe nõus“, räägib Merlyn.
Merlyn soovitab inimestel kodulooma soetades alustada otsinguid varjupaigast. „Kui ei ole kindlat tõugu välja valitud, siis ma pigem suunaksin inimese varjupaigast looma võtma ja sellega päästma kutsu või kiisu elu“.
„Ma arvan, et eestlane on ikkagi suhteliselt suur loomaarmastaja. Väga palju on peresid, kus on koduloom ning tore on see, et inimesed võtavad loomi üha tihedamini ka varjupaikadest“, rõõmustab Merlyn.
19.01.2012 - Leia meid Facebookist! Juba mõnda aega on Aita Nõrgemat olnud kättesaadav Facebooki vahendusel. Ankeedi nägemiseks vajuta siia.
Aita Nõrgemat kogus kokku mõned küsimused ning esitas need Loomade Hoiupaiga juhatuse liikmele Larissa Kozorevale.
Loomade varjupaikasid ja turvakodusid on Eestis hulganisti, nende seas leidub nii ametlikke kui ka mitteametlikke pelgupaikasid kodu kaotanud loomadele. Paljudes nendest on võimalik käia loomasid külastamas, söötmas, paitamas ja jalutamas. Igaühel on võimalik viia mõni loom koju ja anda talle armastav pere.
Suvi on läbi saanud ja ilmad muutuvad iga päevaga külmemaks. Inimesed hakkavad rohkem aega veetma siseruumides ja järjest vähemaks jääb õues veedetud aeg.
On tore tõdeda, et Tallinna linnas tegutsevas Loomade Hoiupaigas käivad loomadega suhtlemas järjest rohkem inimesi. Küll aga on kurb tõde ka see, et sügisel ja talvel leidub neid inimesi oluliselt vähem kui suvisel ajal. Sama saatus saadab teisi loomahoiu asutusi.
Külma aja eel on paslik kutsuda kõiki loomasõpru üles külastama enda kodukohale lähimat loomahoiu asutust ning veetma seal mõni südamlik hetk. Loomad ootavad Sind külla!
01.07.2010 - Alustati koerakuutide ehitust. Aita Nõrgemat valmistab kolmpõhjamaise kliima eripärasid arvestavat koerakuuti. Kuutide välisnurgad on kaetud metall-liistudega. Kuudid kingitakse Loomade Hoiupaigale ning projekti rahastatakse annetusnumbrile 900 1212 tehtud kõnede eest kogutud rahalistest vahenditest. .
Talv on pikk ja lume sulamist ei ole veel silmapiiril näha. Meie suured sõbrad kutsud ja kiisud ootavad Loomade Hoiupaigas kõiki loomasõpru endale külla.
Hoiupaigas on võimalik koertega jalutada ning silitada kasse, oodatud on ka väiksemad söödavat sorti kingitused.
Kui Sul ei ole võimalik ise Loomade Hoiupaika külastada, on võimalik jätta omapoolne annetus läbi telefoninumbri 900 1212. Ühe telefonikõne hind on 30 krooni (summa läheb arvesse peale kõne 11 sekundit).
03.03.2010 - Täiendust sai veebruari kuus eksponeeritud välireklaamide fotogalerii. Reklaami eksponeeriti 6x3m reklaamtahvlitel alljärgnevates asukohtades:
Koerakuudid peavad olema suuremõõtmelised, põhjalikult soojustatud, tuulekindlad ning vastupidavad. Sobivaid koerakuute aga hetkel turul ei pakuta. Aita Nõrgemat plaanib Loomade Hoiupaigale ehitada olenevalt projekti maksumusest vähemalt kolm koerakuuti.
31.01.2010 - Täiendust sai galerii. Lisatud ööpildid mitmetest 6x3m reklaamtahvlitest. Galeriiga saab tutvuta siin.
28.01.2010 - MTÜ Aita Nõrgemat esitas Tallinna Keskkonnaametile detsembrikuu teavituskampaania kokkuvõtliku lõpparuande. Aruanne ilmub õige pea kõigile huvilistele tutvumiseks veebilehele.
20.01.2010 - Ajavahemikul 01.12.2009 kuni 31.12.2009 külastati veebilehte www.armasta.ee 2200 inimese poolt.
03.12.2009 - Homme 04. detsembril kell 16.00 annavad MTÜ Aita Nõrgemat juhatuse liige Priit Parve ja MTÜ Loomade Hoiupaik esindaja intervjuu Vikerraadio saates "Uudis+". Räägitakse pikemalt detsembrikuu teavituskampaaniast.
02.12.2009 - Täna näidatakse ETV uudistesaates "Aktuaalne kaamera" videolõiku Loomade Hoiupaigast ja intervjuud MTÜ Aita Nõrgemat esindaja Priit Parvega.
Alates 01. detsembrist korraldab MTÜ Aita Nõrgemat koostöös Tallinna Keskkonnaametiga ülelinnalist teavituskampaaniat. Kampaania abil soovime levitatada infot Loomade Hoiupaigas elavate loomade koju võtmise võimaluste kohta, et leevendada hoiupaigas valitsevat loomade üleküllust ning vähendada hukatud loomade arvu.
Kutsume üles kõiki inimesi, kellel on loomadest hooliv perekond ja piisav majanduslik kindlustatus, võtma lemmikloom Loomade Hoiupaigast. Hoiupaigas ootavad kodu paljud armsad kassid ja koerad.
Kõnesid ootab ka Aita Nõrgemat annetusliin numbril 900 1212. Ühe kõnega annetad 30 krooni. Kõne maksumus liidetakse juurde jooksva kuu telefoniarvele peale kõne 11 sekundit.
27.11.2009 - Alates tänasest kuvab weebilehe www.armasta.ee külastajate arvu Z-Kaunter. Külastavuse arvuga saab tutvuda "Uudised" lehe all ääres.
05.11.2009 - Ajavahemikus 01.12-31.12.2009 korraldab MTÜ Aita Nõrgemat koostöös Tallinna Keskkonnaametiga teavituskampaaniat mille eesmärgiks on kutsuda inimesi üles võtma koduloom Loomade Hoiupaigast.
Teavituskampaaniat aitavad läbi viia erinevad välimeedia ettevõtted, kes pakuvad tasuta kasutamiseks enda omandis olevaid reklaampindasid. Kampaaniat rahastab Tallinna linn.
Kampaania maksumus on 30 000 krooni ning selle raha eest eksponeeritakse infot kolmel erineval infokandja formaadil, suurtahvlitel, linnateabevitriinidel ja postiprügikastidel üle linna. Loomade Hoiupaik
30.09.2009 - Käisime külas Loomade Hoiupaigal. Andsime üle annetuse korras Whiskasi kasside kuivtoitu. Uus galerii lisatud.
25.08.2009 - Alates tänasest saab igaüks näha kes on meie ettevõtmist toetanud. Vaata lähemalt siit.
12.05.2009 - Käisime külas Loomade Hoiupaigal. Viisime karvastele sõpradele sööki ning mänguasju. Lisatud galerii.
|
OSCAR-2019
|
||
1.1. Soome-Eesti Kaubanduskoda (edaspidi tekstis „Ühing“), tõlgituna soome keelde Suomalais-virolainen kauppakamari ja tõlgituna inglise keelde The Finnish-Estonian Chamber of Commerce, on vabatahtlik mittetulunduslik ühing, mis on asutatud 18.09.1996.
1.4. Ühing on eraõiguslik juriidiline isik, kes juhindub oma tegevuses Eesti mittetulundusühingute seadusest, teistest õigusaktidest ja käesolevast põhikirjast.
2.1. Ühingu tegevuse eesmärgiks on Eesti-Soome vahelise ettevõtluse arengule kaasaaitamine ja majanduskontaktide vahendamine.
3.1. Ühingu liikmeks võivad olla nii Eesti vabariigi kui ka teiste riikide hea mainega juriidilised isikud, kes tunnistavad Ühingu põhikirja.
Auliige on juriidiline või füüsiline isik, kes kutsutakse Ühingusse juhatuse poolt. Auliikmeks valimisel peab olema juhatuse üksmeelne otsus. Auliikmel puudub hääleõigus.
3.4. Ühingu uue liikme liikmelisus hakkab kehtima peale aastamaksu tasumist. Auliikme liikmelisus hakkab kehtima peale juhatuse vastavat otsust. Auliikmel ei ole aastamaksu.
3.6. Välja arvatud liikmele teatatakse kirjalikult juhatuse otsusest, kus tuuakse ära ka väljaarvamise põhjus.
4.1. Ühingu liikme õigused kehtivad vaid juhul, kui tasutud on aastamaks või täidetud muud Ühinguga seotud kohustused.
b) Esitada ettepanekuid, arupärimisi ja kaebusi Ühingu juhtorganitele ning saada asjakohaseid vastuseid;
6.2. Korraline üldkoosolek kutsutakse kokku vähemalt üks kord aastas, aasta esimese kvartali jooksul. Erakorraline üldkoosolek kutsutakse kokku vajaduse korral või vähemalt 1/10 liikmete nõudmisel.
6.3. Üldkoosoleku kutsub kokku ja selle tehnilist tööd korraldab Ühingu juhatus, kes teatab liikmetele üldkoosoleku toimumisest kirjalikult vähemalt 14 päeva enne koosoleku toimumist.
b) Aastamaksu suuruse ja maksmise korra määramine, kusjuures aastamaksu suurus võib olla erinevatele liikmetele erinev;
6.5. Üldkoosoleku otsused võetakse vastu lihthäälteenamusega. Ühingu tegevuse eesmärgi muutmiseks on vajalik vähemalt 9/10 liikmete nõusolek, kusjuures üldkoosolekul mitteosalenud liikmed peavad andma oma nõusoleku kirjalikult. Põhikirja muutmiseks, Ühingu lõpetamiseks, ühinemiseks või jagunemiseks peab poolt hääletama üle 2/3 üldkoosolekul osalenud liikmetest või nende esindajatest.
6.6. Üldkoosoleku töö algab Ühingu liikmete hulgast koosoleku juhataja ning sekretäri valimisega, mille järel kinnitatakse päevakord ja reglemendid. Üldkoosolekud protokollitakse.
7.1. Juhatus esindab Ühingut ja juhib selle tööd. Juhatuses on vähemalt kaks ja maksimaalselt üksteist üldkoosoleku poolt määratud teovõimelist füüsilist isikut, kes esindavad Ühingu liikmeid. Juhatuse liikmed valivad endi hulgast juhatuse esimehe ja vajadusel aseesimehe.
7.2. Ühingut võivad esindada juhatuse esimees või aseesimees üksinda või kaks juhatuse liiget üheskoos.
7.3. Üldkoosolek võib juhatuse liikme ennetähtaegselt tagasi kutsuda kohustuste olulisel määral täitmata jätmise korral või kui juhatuse liige ei ole mingil põhjusel võimeline osa võtma aktiivselt Ühingu juhtimisest.
7.5. Juhatuse liikmetele hüvitatakse ülesannete täitmisel tehtud vajalikud kulutused juhatuse koosoleku otsuse alusel.
7.6. Juhatuse koosolekud toimuvad vähemalt kord kvartalis ja need protokollitakse. Koosoleku kutsub kokku juhatuse esimees või aseesimees. Esimees on kohustatud juhatuse koosoleku
b) Tegevusaruande, raamatupidamise aastaaruande, eelarve koostamine ja nende esitamine üldkoosolekule;
7.9. Oma ülesannete täitmiseks võib juhatus moodustada alalisi või ajutisi komisjone ja töörühmi, millede töö korralduse ning juhtimise kehtestab vastavasisulise otsusega juhatus.
7.11. Juhatuse otsuse vastu võtmiseks on vajalik vähemalt pool koosolekul osalenud liikmete poolthäälteenamusest. Juhatus võib otsuseid vastu võtta ka koosolekut kokku kutsumata, kui selle poolt hääletavad kirjalikult kõik juhatuse liikmed, sh kehtib hääletamine ka e-posti teel. Kirjalikult või e-posti teel tehtud otsused protokollitakse järgmisel juhatuse koosolekul, millega kinnitatakse otsuse jätkuv kehtivus.
7.12. Juhul kui juhatuse liikme töösuhe lõpeb tema poolt esindatava liikmesfirmaga, siis võib liikmelisus juhatuses jätkuda kuni järgmise üldkoosolekuni.
7.13. Juhul kui juhatuse liikme poolt esindatav liikmesfirma kutsutakse ühingust tagasi, võib esindaja liikmelisus juhatuses jätkuda kuni järgmise üldkoosolekuni.
8.1. Üldkoosoleku poolt valitakse kaks revidenti üheks aastaks ja nende volitused kehtivad ühe aruandeaasta jooksul kuni uue korralise üldkoosoleku poolt uute revidentide valimiseni.
8.3. Revident kontrollib Ühingu tegevuse seaduslikkust ja Ühingu finants-majanduslikku tegevust ning koostab selle kohta aruande üldkoosolekule.
8.4. Revidentidel on õigus kontrolli teostamiseks saada juhatuselt kogu Ühingu tegevust puudutavat dokumentatsiooni.
d) Tulust, mida võidakse saada Ühingu väljaannete kirjastamisest ja levitamisest või kultuurhariduslike või Ühingu põhikirjalistest eesmärkidest tulenevate tasuliste ürituste korraldamisest;
9.3. Ühingu omandis võib olla igasugune vara, mis on vajalik Ühingu põhikirjaliste eesmärkide saavutamiseks ja mille omandamine ei ole keelatud seadusega.
9.4. Ühingu vara kasutatakse juhatuse poolt tehtud otsuste alusel üksnes Ühingu põhikirjaliste eesmärkide saavutamiseks.
9.5. Oma töös lähtub juhatus Ühingu põhikirjast, üldkoosolekul vastu võetud otsustest, üldkoosoleku poolt kinnitatud eelarvest ja tegevusplaanist.
10.1. Ühingu lõpetamise, ühinemise või jagunemise otsustab üldkoosolek seadusega ettenähtud juhtudel.
10.2. Ühingu lõpetamise, ühinemise või jagunemise poolt peab hääletama vähemalt 2/3 üldkoosolekul osalenud või esindatud liikmetest.
Põhikiri on kinnitatud asutamislepinguga 18. septembril 1996. Põhikirja on muudetud 16.03.2006 üldkoosoleku otsusega, 27.03.2007 üldkoosoleku otsusega, 08.11.2007 üldkoosoleku otsusega, 12.02.2014 üldkoosoleku otsusega ja 12.02.2018 üldkoosoleku otsusega.
|
OSCAR-2019
|
||
Kuigi paljusid tööülesandeid saab juba praegu edastada robotitele, ei kao vajadus inimestepoolt tehtava töö järele. Hoopis tekib juurde põnevaid ametikohti, eriti info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) valdkonnas.
Heal IT-haridusega spetsialistil on võimalus saada töökoht üksk.ik millises tööstusharus. Ükski valdkond ei toimi edukalt ilma info- ja kommunikatsioonitehnoloogiat kasutamata – tulevikus ongi iga arst, jurist või geneetik ühtlasi nagu IT-spetsialist. IKT on toeks kogu majandusele, IKT-le toetuvad kõik muud valdkonnad.
Kui uurida Kutsekoja tööjõuvajaduse prognoosi 2024. aastani, siis võib öelda, et vajadus IT-inimeste järele püsib. Prognooside kohaselt on sel ajal, kui sina hakkad kõrgkooli lõpetama, Euroopas puudu kuni üks miljon IKT-oskustega inimest. IKT-valdkonnas vajalikud oskused on seotud tarkvara, infosüsteemide, telekommunikatsiooni (side), automaatikasüsteemide, mitmesuguste seadmete riistvara ja elektroonikakomponentide loomise ning haldamisega.
Elektroonika ja telekommunikatsiooni valdkonnas vajatakse uusi tooteid ja teenuseid loovaid insenere. Vaja on inimesi, kes oskavad kokku viia päris maailma vajadused ja teadmised tehniliste süsteemide ülesehitusest ning toimimisest, andmekaevest ja -analüüsist, pilvetehnoloogiatest ja küberturvalisusest. Andmeanalüüsil põhinev töö on tulevikutöö, millele võib igal pool rakendust leida, näiteks suurtes kaubanduskettides, tervisevaldkonnas, kindlustuses, panganduses jne. Tänapäeva IT-sektor hõlmab mitmeid ametikohti, milles on tehniliste oskuste kõrval olulisel kohal ka muud oskused ja isikuomadused. Naistel on meestega võrdsed eeldused ja võimalused selles valdkonnas läbilöömiseks. IKT-erialade seas on palju ameteid, mis ei eelda füüsilist aktiivsust ning on seetõttu sobilikud ka liikumispuudega inimestele.
Töömaailmas on väga tähtsal kohal sotsiaalsed oskused ning avatus ja kohanemisvõime. Seda kordavad väga paljud IT-spetsialistid, kellega koostöös oleme loonud veebilehel StartIT ametiprofiilide kirjeldused. Neid on kokku 23, lisaks hulk videosid. Oma tööst räägivad Nortali, Eleringi, Telia, Skype’i, Elisa, Testlio, Fujitsu, Riigi Infosüsteemi Ameti, Mooncascade’i, Playtechi, Eesti Energia, Pocopay, Primendi, Proeksperdi, Velveti ja Toggli IT-valdkonna spetsialistid.
Tavaelus piirduvad IT-valdkonna ametitest teadmised sõpradelt saadud infoga või meediast kuuldu-nähtuga. Enamasti on teada, et programmeerija amet on IKT-sektoris väga nõutud, kuid peale selle on veel terve hulk põnevaid ameteid, mille vahel valida.
Avades mõne äpi või veebilehe, puutud kasutajana kokku kõigepealt multimeedia rakenduste välise vaatega. Nähtu on veebiarendaja ehk multimeediaspetsialisti tehtud – tema ülesandeks on luua ja kokku sobitada disain ja digitehnoloogia. Selle nimel, et mõista, mida ühe veebilehe või äpi kasutaja tegelikult vajab, töötab kasutajamugavuse spetsialist. Info saamiseks tuleb kasutajatega suhelda ja loodavaid lahendusi testida. Ettevõtted on hakanud mõistma, et toote edukus sõltub sellest, kas klientidel on mugav seda kasutada.
Disaineritööd meenutab natuke elektroonikainseneri amet. Näiteks võib olla elektroonikainseneri ülesandeks veoautode infonäidikute moodulite trükkplaatide disainimine. Eesmärk on etteantud komponendid piiratud alale ehk miniatuursele rohelisele plaadikesele ära paigutada nii, et tulemuseks on funktsioneeriv toode. Pole vahet, kas trükkplaat läheb autosse, telefoni, arvutisse, telerisse – nõuded on küll erinevad, aga disaineri töö on üldjoontes sama. IT-alal on vähe töökohti, kuhu ei saaks minna pärast äriinfotehnoloogia õppekava läbimist. See on huvitav eriala, mille lõpetanu saab teadmised nii ärist kui ka infotehnoloogiast. Igal ettevõttel on äriplaan, mille alusel äriideid ellu viiakse. Ärianalüütiku abi on vaja siis, kui firma soovib alustada mõne uue toote pakkumist või tahab olemasolevat täiendada.
Selleks, et esialgu keerukana näivate erialade hulgast valikut lihtsam teha oleks, on abiks StartIT veebileht. StartIT karjäärilehele oleme kokku kogunud info IT-erialade ja koolide kohta. Sealt leiab otsingupuu-simulaatori valikuteedega, kus saab alustada küsimusest, kas eelistad reaalaineid või mitte. Otsingupuus liikudes pakub süsteem valikute põhjal Eesti kutse- ja kõrgkoolides õpetatavaid IT-erialasid. Nende uurimisest võikski alustada. IT-valdkonnas on erialasid pakkuda igale maitsele.
Veebilehelt StartIT leiab ka Rajaleidja IKT-ametite kohta koostatud küsimustikud – need on konkreetse ameti tööülesannete ja -tingimuste, vajalike teadmiste ja isikuomaduste kohta.
Samuti leiab StartIT lehelt info IT-kogukonna algatustest, projektidest ja sündmustest ning soovitused veebikeskkondade kohta, et iseõppijana end proovile panna ja näiteks mõne programmeerimiskeele õppimist alustada.
Tähtis on mitmekülgsus ja huvi end arendada. Terve elu kestev õppimine (ja ümber.ppimine) on tavaline. Ametivaliku tegemine ei pea olema ühekordne ja lõplik, karjääritee võib hargneda mitmes suunas. Karjäär IT-alal on põnev, arendav ja paljutõotav.
Abiturientidele mõeldud teatmik Edasiõppija on ilmunud juba 14 aastat ning rõõmustanud igal aastal kõikide koolide abituriente. Teatmik annab põhjaliku ülevaate kutse- ja kõrghariduse omandamisega seotud teemadest – ühiselamukohtadest ja tudengielust kuni erialade valikuni ning tööturu perspektiivideni. 2018 AASTA TEATMIKU PDF VERSIOON
|
OSCAR-2019
|
||
Alustan ülesande lahendamist algusest: mis on üldse õpivõrgustik? Minu subjektiivsest vaatenurgast on see rühm inimesi, keda seovad ühised ülesanded, huvid või eesmärgid ja kes virtuaalses või füüsilises keskkonnas aitavad kaasa üksteise teadmiste ja oskuste täienemisele. Ma ei piiritle õpivõrgustikke kui vaid teadlikult õppimise eesmärgil tekkinud kogukondi, sest suure osa oma oskustest ja teadmistest kogume muudel põhjustel tekkinud rühmades (näiteks töökohal).
Selline lai määratlus muudab üldistamise küll keerukaks, kuid samas peegeldab paremini seda, millistes kogukondades ja kuidas me õpime.
Esiteks, õpivõrgustikud muutuvad ajas ning on lahutamatult seotud osaliste ülejäänud elu ja sotsiaalsete rollidega. Nii on iga üleminek minu elus (ülikooliõpingud, praktika välismaal jne), mis on tähendanud uute sotsiaalsete gruppide liikmesust, ühtlasi muutnud minu õpivõrgustikke kuulumist. Sidemed mõne vana võrgustikuga on nõrgenenud (kursusekaaslased) ning nende asemele on tulnud uued (praktikakaaslased, kolleegid). Iga selline muutus on kaasa toonud intensiivse õpiperioodi ning uute mentorite ja õpikaaslaste tekkimise. Need üleminekuperioodid sarnanevad sellega, kuidas Stephen Downes kirjeldab konnektivistliku õppeprotsessi: õppija sulandub praktikute kogukonda ja õpib tundma selle kogukonna teguviise ja niiviisi, praktika kaudu, muutuvad tema tegevus, mõtted ja väärtused üha sarnasemaks selle kogukonna omadele (Downes 2011).
Näiteks kui alustasin omal ajal praktikat Euroopa Komisjoni tõlkeüksuses, siis õppisin tundma tervet hulka toiminguid, töövahendeid ja tõlkijatarkusi terminikasutusest lausestuse tavadeni. Kuid mitte ainult. Aegamööda, teistega koos töötades, võtsin omaks ka selle kogukonna tööeetika ja harjumused. See praktikakogemus muutis ka minu suhtumist infotehnoloogiasse. Nimelt nõudis sealsete tõlkijate töö paljude programmide ja andmebaaside tundmist ja näitas mulle, kuivõrd oluline on info- ja kommunikatsioonitehnoloogia käsitsemise oskus.
Samas olen kogenud, et püsiva õpivõrgustiku tekkeks on alati vaja rohkem ühiseid nimetajaid, kui vaid üks kursus, eriala või töömeeskond. Kui võrgustik tekib ja püsib koos vaid ühel põhjusel ning selle liikmete vahel muid sidemeid ei teki, siis see võrgustik tõenäoliselt hääbub pärast oma ülesande täitmist (nt kursus lõpeb või töökohast lahkutakse).
Kui rääkida täiesti virtuaalsetest õpivõrgustikekest, siis nendega on minu kogemus tagasihoidlikum. Üdini veebipõhiste õpikogukondade liige olen olnud näiteks mõne avatud veebikursuse (MOOC) kontekstis, kuid need võrgustikud ei ole minu jaoks kahjuks püsima jäänud. Austraalia IKT-õppejõu Ken Eustace’i uurimuse järgi ei ole selles midagi imestada: tõhusate virtuaalsete õpikogukondade kujunemine võtabki kauem aega, kui tavalise ülikoolikursuse kestus (Eustace 2013).
Ainus täisvirtuaalne õpivõrgustik, mis on minu jaoks toiminud pikemalt, on Articulate’i autorivahendite kasutajatoest välja kasvanud E-Learning Heroes (EHL). See on aktiivne seltskond, kes lisaks autorivahendite kasutamisele arutab kõikvõimalikke infotehnoloogia-abil õppimise probleeme. Liitusin EHLi kogukonnaga, kui asusin kasutama Articulate’i tarkvara ja olen leidnud sealt väärtuslikku õpivara ja töötuge. Sealjuures pean tunnistama, et ise olen seni sõna võtnud mõõdukalt. Julgemaks olen muutunud sedamööda, kuidas oskused ja teadmised on kasvanud või vajadus tekkinud. Samas seob mind nüüdseks selle kogukonnaga enamat kui vaid töö, kuna e-õpe ja haridustehnoloogia on muutunud minu elu oskas laiemalt. Tööülesannete tarvis õpitu on täienenud praktilise tegevuse, koolituste, õpingute ja arutelude käigus ning saanud mõtte- ning probleemide lahendamise viisiks.
Tundub üsna loomulik, et õppimine peaks olema elulähedane ning lähtuma olukordadest, mida õppijad päriselus lahendama peavad. Kui palju sellist kogemuslikku lähenemist õppetöös rakendatakse, on muidugi iseasi. Samas kui hakkasin oma mälus sobrama, et seekordse ülesande jaoks näidet kogemuslikust või situatiivsest õppest leida, siis mul väga kaua ei läinud. Häid näiteid situatiivsest ja probleemõppest leidsin Coursera (veebipõhiste avatud masskursuste platvorm) sissejuhatavast programmeerimiskursusest „Learn to Program“. Läbisin selle kursuse üle aasta tagasi.
Kursuse tutvustuseks nii palju, et esmapilgul on see üsna tüüpiline Coursera MOOC: õppetöö toimus nädalate kaupa ning igal nädal on üks või mitu uut teemat, mida tutvustati lühikeste videote abil. Videos nägi õppija enamasti õppejõu arvutiekraani, kus ta sisestas oma koodi ning samal ajal selgitas just tehtut. Seega kursust tervikuna analüüsides võib seal kindlasti leida vägagi erinevaid lähenemisi. Mis aga minu arvates sisaldas väga tugevat situatiivse ja probleemõppe elementi, olid kodused ülesanded.
Iga ülesande keskmes oli mõni kindla valdkonna (problem domain) lahendust vajav probleem. Ülesande lahendamiseks oli õpilasel vaja rakendada videoloengutes demonstreeritud funktsioone või põhimõtteid. Näiteks pidi esimese ülesandes kirjutama programmi, millega sai maailmaaega teisendada mõne konkreetse ajatsooni kellajaks ja vastupidi. Ülesande püstituses tutvustati esmalt probleemi valdkonda: mis on maailmaaeg, mis on ajatsoonid ja kuidas neid tähistatakse. Seejärel kirjeldati, mida programmeeritav rakendus peaks suutma teha.
Nagu probleemõppele iseloomulik (Pata 2013), algas ülesanne lahendamist vajavast, realistlikust probleemist. Kui ma ülesannet nägin, oli mul kerge äratundmisrõõm – olen ise selliseid ajatsoonide kellaaja teisendajaid isegi kasutanud. Teiseks pakuti ülesande lahendamiseks mitte vaid aineteadmisi (programmeerimine), vaid ka muud probleemi lahendamiseks vajalikku infot (maailmaaja ja ajatsoonide kohta) – seegi on üks probleemõppe põhilisi jooni (Pata 2013). Probleemõppele iseloomulikest võtetest kasutamata oli grupitöö, kuid seda arusaadav põhjusel – paarisprogrammeerimine on veel võrdlemisi vähelevinud ning programmeerijad kirjutavad koodi peamiselt üksi.
Programmeerimisülesannete puhul on enamasti tegemist keerukate probleemidega, millele pole enamasti ühte ja ainuõiget lahenduskäiku. Seetõttu oli kasutatud toestamist ja ette antud mõned koodijupid, mis õppijate lahenduskäiku suunasid. Tõsi, sealjuures oli ka mängus ilmselt ka praktiline aspekt: ülesannet kontrollis arvuti, mitte inimene, sest nagu MOOCidel ikka, oli ka sellel kursusel tuhandeid õppijaid.
Osalesin sellel kursusel tükk aega tagasi ja kuigi õpitud programmeerimiskeele (Python) detailid on ununenud, andis see kursus mulle hea baasarusaama programmeerimise olemusest. Need teadmised on mulle hiljem vägagi kasuks tulnud.
Pata, K. (2013). Loeng 3: kogemuslik ja situatiivne tunnetus: õppimisteooriad ja haridustehnoloogilised rakendused [pdf-fail]. Loetud aadressil:
Pingback: Situatiivse ja probleemipõhise õppe näited | Haridustehnoloogilised uuringud ja evalvatsioon
Julge proov, Kas tõepoolest on võimalik tühjalt kohalt veebipõhiselt programmeerimist õpetada. Kui Sa poleks varem sellega kokku puutunud, kas siis oleksid hakkama saanud. Panin Evernote Coursera lingi.. Idee paarisprogrammeerimisest on huvitav. Kas praktikas siis omavahel jagatakse tehtut
On ikka võimalik, eks rattasõidul alustame ju ka ikkagi esimesest korrast. Minu eelteadmised enne kursusel osalemist olid siiski ka üsna olematud, aga see oligi sissejuhatav kursus ja täiesti algajatele mõeldud. Paarisprogrammeerimine käib nii, et on kaks programmeerijat ühe arvuti taga – üks programmeerib ja vaatab, mis vajab parandamist ja mis järgmine samm võib olla. Mõne aja pärast vahetavad rolle.
|
OSCAR-2019
|
||
Avon on üle maailma võtnud eesmärgiks võidelda naiste seas kõige levinuma vähivormi - rinnavähi vastu. Selleks on loodud heategevusfond, mille eesmärgiks on tõsta inimeste teadlikkust ning koguda toetusraha rinnavähi ennetamiseks ja raviks. Fond loodi 1992. aastal ja tänu sellele on üle maailma kogutud juba enam kui 800 miljonit dollarit. Toetusraha kasutatakse nii rinnavähialase teadlikkuse tõstmiseks, uuringuteks ja diagnoosimiseks, raviks, kui ka teadustööks. Avon toetab erinevaid rinnavähi ennetamise programme enam kui 50 riigis üle maailma.
Avon kogub heategevusraha läbi mitmete ettevõtmiste. Aastaringselt on müügil Avoni heategevustooted, mille kogutulu läheb rinnavähi ennetamiseks. Heategevustoodete seas on näiteks kruusid, kosmeetikakotid, pastakad ja rinnanõelad. Täpsemat infot heategevuslike toodete kohta leiad SIIT >>>. Samuti korraldatakse üle maailma erinevaid heategevusüritusi. Eestis osaleme Maijooksul, et anda naistele infot rinnavähi ennetustegevuse kohta.
Avon Eesti südameasi on toetada rinnavähivastast võitlust Eestis. Kahjuks on rinnavähk kõige levinum vähivorm naiste seas ning oleme võtnud eesmärgiks Eesti naisi teavitada kontrolli ja ennetusvõimalusest.
Roosa lindiga trendikad tooted aitavad head teha, sest kogu toodete müügist saadav tulu läheb rinnavähi vastaseks võitluseks. Viimane Avoni toetatud heategevusprojekt oli rinnavähiuuringute bussi uue aparatuuri ost, mis sai teoks ka tänu meie heategevustoodete ostjatele!
Kui soovid head teha, kuid sul ei ole müügiesindajat, kelle kaudu tooteid osta, siis võta meiega ühendust telefonil 6612 614 või e-kirja teel AvonEesti@avon.com
Rinnavähk on Eesti naistel kõige sagedamini esinev pahaloomuline kasvaja. Eestis diagnoositakse ligi 600 uut rinnavähi juhtu igal aastal, paraku on 200 neist avastamise hetkel kaugelearenenud. Eesti probleem on siiani olnud naiste vähene osalemine ennetavates uuringutes. Varajases staadiumis avastatud rinnavähk on aga ravitav ja just seetõttu aitab Avon Eesti tõsta naiste teadlikkust ning toetab rinnavähi varajaseks avastamiseks vajaliku aparatuuri ostu. Eestis alustati heategevuslikku kampaaniat “Avon rinnavähi vastu” 1998. aasta sügisel, mil algas ka koostöö Eesti Vähiliiduga www.cancer.ee.
Avon müüb kampaania raames heategevustooteid, millede müügist saadav tulu annetatakse rinnavähivastaste projektide toetuseks Eestis. Samuti oleme korraldanud mitmeid heategevusüritusi, et toetada vajaliku rinnavähiaparatuuri ostu. Tänu ühistele jõupingutustele oleme Eesti Vähiliidule annetanud juba ligi 70 000 €.
Avon toetas juba mitmed aastad tagasi seni töös olnud rinnavähiuuringute bussi ostu. Buss on vajalik selleks, et Eesti eri paikades elavatel naistel oleks võimalikult lihtne tulla uuringutele end kontrollima.
aastal toetas Avon oma heategevusüritusega uue ja väga kaasaegse rinnavähiuuringute aparatuuri ostu.
aastal sõlmisid Avon Eesti ja Eesti Vähiliit mitmeaastase suursponsori lepingu, millega Avon toetab uue mammograafiabussi ostu. Seni kasutusel olnud buss on vananenud ning vajab väljavahetamist.
aasta 25. mail toimunud Avoni heategevusüritusega toetasime uue uuringubussi ostu. Avon Eesti andis Vähiliidule üle toetustšeki 15 977 € (250 000 krooniga), millele lisandus osavõtjate poolt annetatud ligi 960 € (15 000 krooni).
on Avon osalenud Maijooksul, aasta suurimal naistele suunatud rahvaspordiüritusel, et tõsta naiste teadlikkust rinnavähi temaatikas. Nelja aastaga on kogutud spetsiaalselt Maijooksuks koostatud heategevuskottide müügiga 1760 eurot rinnavähi fondi lisaks.
“MTÜ Eesti Vähiliit on väga tänulik Avoni konsultantidele tänu kelle tublile tööle saame aidata rinnavähi patsiente Eestis. 2017 aastal annetas Avon vähiliidule 10 000 eurot, et saaksime jätkata rinnavähi ennetustegevustning pakkuda rinnavähi patsientidele abi eelkõige lümfiteraapiaga seotud küsimustes.
Väga oluline on enesevaatlus, et avastada haigus algjärgus. Lisaks on võimalik kontollida end arsti juures. Naised, kes kuuluvad rinnavähi suurimasse riskigruppi ehk on vanuses 45-59 aastat saavad kutse tasuta sõeluuringule. Naised, kes ei kuulu selle uuringu sihtrühma, vajavad rindade kontrollimiseks perearsti või günekoloogi suunamist. Samuti on võimalik külastada erakliinikut, kus suunamist ei ole vaja.
2012. aastal kutsutakse sõeluuringule naised sünniaastaga 1949, 1951, 1952, 1956, 1958, 1960. ja 1962.
Mammograafilisel sõeluuringul teostatakse naistele spetsiaalset röntgeniaparaati (mammograafi) kasutades röntgeniülesvõtted mõlemast rinnast kahes põhiprojektsioonis. Röntgenpilte ehk mammogramme hindavad sõltumatult kaks eriettevalmistuse saanud radioloogi.
Nimeline kutse uuringus osalemiseks saadetakse naisele posti teel. Kutsutute nimekiri koostatakse Haigekassa ravikindlustuse andmekogu alusel. Uuring on kutsutud naistele tasuta.
Kutsel on kirjas asutuse registreerimise telefoninumber, kuhu helistades saab uuringuaja kinni panna. Kutsega on kaasas infoleht, kus selgitatakse uuringu läbiviimise üksikasju.
Kui mammogrammidel leitakse täpsustamist vajavaid muutusi, kutsutakse naine täiendavatele uuringutele. Täiendavate uuringutena kasutatakse põhiliselt ultraheliuuringut (vajadusel võetakse ka koetükike kahtlustatavast piirkonnast) ja täiendavat mammograafiat. Lõpliku diagnoosi kinnitab morfoloogiline koetüki uuring. Täiendavaid lisauuringuid viiakse läbi kuni 4-6% uuritutest.
Rinnavähki on sõeluuringute käigus avastatud keskmiselt 6 juhtu iga 1000 uuringus osalenud naise kohta.
Eestis alustati esimesi mammograafilise uuringu pilootprojekte 1996 aastal Tallinnas ja 1998. aastal Tartus. Üle-Eestiline rinnavähi mammograafiline sõeluuringu projekt käivitati 2002 aastal SA Eesti Vähifondi juhtimisel.
Väga oluline on naiste osalusaktiivsus sõeluuringutes. Arenenud maade kogemus väidab, et süsteemselt toimiva sõeluuringute programmiga saab rinnavähist põhjustatud suremust langetada kolmandiku võrra.
perekondlik eelsoodumus (kõrgenenud risk on naistel, kelle esimese ringi sugulased põevad rinnavähki)
Hetkel on põhjused teadmata ning samuti ei ole teada viisi, kuidas seda haigust ennetada. Enda tervise huvides soovitame naistel käia regulaarselt oma rindu kontrollimas, et rinnavähk avastada algstaadiumis, sest siis on see veel ravile alluv.
Igal aastal diagnoositakse Eestis üle 550 rinnavähi juhtumi. Rinnanäärme vähk on Eesti naistel esinevatest pahaloomulistest kasvajatest esikohal.
Sageli esinevad rindades tihendid ja sõlmed, mis enamikel juhtudel osutuvad healoomulisteks. Sellegi poolest on väga oluline, et iga mügarik testitaks vastava eriala spetsialisti poolt.
Minge koheselt oma perearsti vastuvõtule. Tema saab teid juba edasi suunata eriala arstide juurde ning saate oma probleemile lahenduse.
Parim viis on haiguse avastamine varajases staadiumis. Algstaadiumis, kui vähirakud ei ole veel tunginud ümbritsevatesse kudedesse, on ravi efektiivsus 98-100%. Seega, mida varem pöördub naine arsti poole, seda parem on ravi tulemus.
Alates 40. eluaastast tuleb teha mammogramm igal aastal. Igal aastal tuleb lasta end arsti poolt kontrollida. Iga kuu tuleb ennast ise kontrollida – paar päeva pärast menstruaaltsükli lõppu või pärast menopausi, iga kuu samal päeval.
Informatsiooni saab Eesti Vähiliidu koduleheküljelt www.cancer.ee ja aadressilt www.rinnavahk.ee. Samuti on võimalik helistada Eesti Vähiliidu tasuta nõuandetelefonil 800 22 33, mis on avatud igal tööpäeval E-R 10-12 ja 18-20. Helistajal on õigus jääda anonüümseks. Konsulteerimise eesmärgiks on abistada vähki põdevaid inimesi, nende omakseid ja vähiga kaasnevatest probleemidest isiklikult huvitatud inimesi. Konsultatsiooni on võimalik saada ka elektronposti teel – e-mail: info@cancer.ee. Arvutivõrgu kaudu edastatud informatsioon ei ole aga täielikult turvameetmetega kaitstud. Eesti Vähiliidu aadress: Viru 5-5, 10140 Tallinn
|
OSCAR-2019
|
||
Eesti Maaülikooli metsakasvatuse osakonna juhataja, professor Hardi Tulluse sõnul võib metsas puudes ja mullas seotud süsinikku seoses keskkonnasäästlikuma käitumisega võrrelda sisuliselt rahaga, mis seisab pangas. “Piltlikult võiksime ju küsida, et kas rikas on see, kellel on pangas miljon eurot, kuid ta ei tee sellega midagi või see, kes investeerib seda miljonit ja toodab sellega uusi väärtusi ning hüvesid. See teine variant on ikka loogilisem minu jaoks,” rääkis Tullus viidates poleemikale seoses avalikkuse ees tõstatunud metsateemadega.
Teadlane selgitas, et metsade majandamise, puidu raiumise ja selle varumise peamine väärtus globaalse soojenemise ja kasvuhoonegaaside emissiooni vähendamises on see, et me pidevalt kasutaks metsast saadavat puitu ja hoiaks seda ringluses ning jätaksime fossiilse kütuse põletamata. Kõige lihtsam puidu kasutusviis on professori sõnul selle rakendamine energia saamiseks, sest puidu põletamisel jääb meil alternatiiviks olev fossiilne kütus (nafta, maagaas, põlevkivi jne) põletamata. Fossiilsest kütusest jäävad omakorda kasvuhoonegaasid ehk näiteks süsihappegaas (CO2) atmosfääri lahti laskmata. Puitu põletades tekib ka teatud kogus CO2-te, aga metsas kasvavad puud seovad selle gaasi uuesti, tõdes Tullus.
“Veelgi olulisem on panna puit nö majadesse ehk ehitada hooneid kasutades puitu. Siis me võtame selle süsiniku tükiks ajaks ringlusest välja. Loomulikult iga hoone ükskord, kas mädaneb või põleb ära, aga seda hoonet ehitades jääb meil tootmata tsement, raud, plastmass jne, mille tootmine tähendab väga suures koguses fossiilse kütuse kasutamist. Puidu kasutamise mõte ongi asendusefekt – puiduga vähendatakse ja asendatakse fossiilsete kütuste kasutamist,” põhjendas Tullus ja lisas, et erinevaid arve selle kohta, kuivõrd on puidu kasutamine keskkonna säästmisel efektiivsem, on välja käidud mitmeid. Näitena tõi ta välja arvutuskäigu, et tonn puitu või tonn süsinikku, mis me puithoonete puhul seina paneme, vastab mitmele tonnile fossiilsest kütusest vabanevale süsinikule, mis jääb atmosfääri CO2-na lahti laskmata.
no raudtee infra purustamine on küll nokanäitus isegi Pavlik Morozovile ja kiirest ei jää jälgegi,enne tuleb sitt püksi
Olge nüüd rahulikud, asustatud piirkondades ehitatakse ohutuse tõstmiseks raudteel kaitsetarasid juba rohkem kui sajand.
Kah nüüd imeasi ja ärge tehke nägu,et te pole neid aedu raudteede või kiirteede kaitseks välismaal näinud
Keskkonnaamet saab Euroopast igal aastal väga suuri summasid, selle eest võivad viriseda küll ja paberile kõike kirjutada.
Propaganda levitamisel tuleks oma väiteid hoolikamalt esitada. "Põder ei lähe väiksest mäest üles"???
Nendele ametnikele tuleks teha kohusus, veeta kolmandik oma tööpäevadest looduses, reaalselt tööd tehes. Kuidas peab loom teadma ökoviadukti olemasolust? Loomad tuleb siinna meelitada, jäljed ette teha, mida hakkavad teised loomad järgima.
Kuidas meelitada ametnikke sinna? Vastus on lihtne, täpselt nagu rumalat põtra, tuleb lihtsalt raha puistada sinna ja küll ametnikud seda korjama tulevad.
Loomade päästmiseks olen korduvalt teinud ettepaneku ristumisel maanteega peaks raudtee minema viadukti pealt sest siis saavad autodele lisaks ka traktorid ja loomad rahulikult kulgeda. Aga see variant olevat liiga kallis???
Mul on maakodu raudtee lähedal, viimase kolme aasta jooksul olen kaks korda pidanud tõkkepuu taga kolm minutit seisma.
ilmselt küll poolitatakse enne protsessi algust Brüsselis resideeruv vuntsidega Hoiukassamees,kelle tillipikenduseks on see idiootlik idee.....eks ``keniaalsed``mõttevälgatused on seda klounist Siimu saatnud juba 1972 aastast,kui noorNLKPlane juba puberteedieas vaenlase sulaseks end maha müüs,eks selline mõttehiid kulu ikke ka mausoleumikandidaadiks Kadriorgu
Mis oli küll meite meestel mõttes, kui sellest heietama kakkasid ja siis, kui seda kiirraudteed projekteerima hakkasid? Küll vaieldi, kas siit või sealt või hoopiski teisest kohast ... aga peamise asja peale nagu ei tuldudki. Iga kaine mõistusega inimene mõtles kohe alguses ... rong .... suur kiirus ... kui palju saab olema ohvreid loomariigis, kui palju inimeste hulgas, kusjuures iga jumala päev! Eesti on ju väikene maakene, palju metsi, palju loomi, palju erinevaid teid, palju hajaasustust, palju väikeseid külakesi. Jah, aga mida viiduskat te omast arust sinna Berliini või sealt Berliinist siis vedama hakkate? No käib iga kolmas odratolgus korra oma kõhna rahakotiga Euroopas ära ja seejärel on rongid tühjad, sest need kel priskemad taskud, nemad käivad lennukiga. Mis kaupa te hommikust õhtani kavatsete seda raudteed pidi vedada? Kus on need ettevõtted, kelle toodangu pärast eurooplased juba varahommikul järjekordades kohad sisse võtnud on? Peale trips-traps-trulli, kasiino ja kõrtsinduse meil muud eriti nagu ei ole. Rail Baltic ... oh sa mu meie! No mida tahta nolkidelt, kelle elulookirjeldus on kui ühe mütsiga - kool, parteikontor ... mõni vahepeal ka kellegi nõunik (mis nõu ta annab?), mõni pressitakse riigikokku ... ja kogenud peaspetsialist valmis - vanem-kindral-minister!
Milleks üleüldse Eestile seda Rail Balticut vaja on? See ei too pikas perspektiivis meile mitte midagi kasulikku!!!! Kui juba praeguses etapis on nii palju miinuseid...
on ju selge, et mitte ainult loomade-eesti ei eraldata pooleks, vaid ka inimeste. kui ikka see railbaltik linnast ja külast läbi läheb, peavad inimesed tegema ringi, et teisele poole asulat saada. suuuuure ringi. kui palju ebamugavust IGA päev, et korra aastas berliini sõita. kui sedagi.
Kogu projekt on oma olemuselt täielik nonsenss. Arutelu teemal, kuidas lollust effektiivsemalt ellu viia, on lollus ruudus. Ja hakata arutama selle üle, milline on lolluse elluviimise mõju rebaste paljunemisvõimalustele, on lollus kuubis... noh, ema, anna padruneid...
Projekt on kellelegi väga kasulik! Selle projektiga käivad kaasas ulmelised summad. Ehitajad, kellele hanked kätte mängitakse, teenivad häid kasumeid. Projektil on kümneid nisasid ja iga nisa ümber kümneid "puukametnikke", kes kõik oma osa saavad. Vaat milleks seda pprojekti vaja on!
Mida te virisete!? Asja idee on tõesti, et oleks euroopa laiusega raudtee otse kilulinna! Ülejäänud raudteed, mida siis kasutavad aastakümneid nn transiidiärimehed sentigi maksmata, on nõukalaiusega. Sellest ka see kisa, et tuleb üks raudtee, siis tehakse ringi ka teised ja peavad hakkama nn transiidiärimehed oma kahe tsisterni rattaid Luhamaal vahetama! Ilma selle raudteeta on eesti Euroopa mõistes hullem kolgas, kui kõige tagumine võrumaa küla! Sinna ei saa ja tagasi ka mitte! Mina ütlen, et see raudtee tasub ennast tagasi kolme-nelja aastaga! Virisevad Lätis tankivad re3kkafirmade omanikud ja siis laevafirmade omanikud, sest kui asi tööle hakkab, siis on mugavam saata kaup Lätti ja sealt rootsi. Ja raudteetransport on odavaim transport pärast laeva! Selle üle ei viriseta, et aastas sõidtakse surnuks mitu põtra autodega?!?! Põder siis olla näinud, kuhu läks?!? Enesetapja põder?
eks need kolkapatrioodid tuleb lihtsalt panna bussidesse ja viia lääne euroopasse,et näeksid kuidas elatakse. kunagi ju kaupoga tehti nii ja mõjus.
Et ekspluatatsioonikulud tasa tuleks, peab reisijaid olema kordades rohkem kui praegu ja kõik Baltimaade ning Soome kaup liikuma ainult sellel raudteel.
Samas pole soomlased olnud oma kauba siiasaatmisest olnud kuigi huvitatud. Pole selge, miks peaks kõik tahtma reisida ja kaupa saatma kuhugi Poola piiri äärde.
On rehkendatud, et ainuüksi teetammi rajamiseks kulub rohkem kruusa kui maanteede ehitamisel aastakümnete kestel. Ju siis tuleb Otepää kõrgustik ja Haanja sinna ära vedada.
Olemasoleva raudtee kohandamine olnuks vajalik ja mõistlik, kuid selleks poleks saanud Euroopa rahasid põletada.
Nüüd tehakse ülikallis uus, millele tuleb veel rohkem peale maksta, kui oleks rekonstrueerimisele kulunud.
Ega ikka ei lõigata,kui kogu eesti rahvas vastu on. Ja praegune valitsus ei ole ka igavene. Aeg läheb ruttu ja varsti on nad sealt Toompealt kadunud nagu sapikivid peale operatsiooni.
Jalutad seal turul ringi ja aeg-ajalt kostab kuskilt vaikset summutatud müra. Asi on selles, et inimesed ning kassid-kaerad sebivad seal maa peal ringi, aga rongid on viidud maa alla. Ei mingeid tarasid, sildu ega tõkkepuid!
Hiinlased on jälle ehitanud sadu kilomeetreid estakaade, kus liiguvad maailma kiireimad rongid. Inimesed ja muud elukad sebivad mööda maad ega saa arugi, et üleval vuhisevad rongid. Magnetpatjadel ja vaiksed, muide.
kui meie tumerohelised soovivad elada kiviajas,siis valitsus peaks eraldama neile kusagil eesti kolksa maad,et siis koos karude,jäneste ja huntidega murumütsid peas kooselu alustada. käige skandinaavias ja lääne-euroopas,siis näete kuidas inimesed liiguvad ja kui palju kiirteid on tarastatud. hõlmikpuu ...oli suur vingumine ja teater jäigi ehitamata,saaremaa sild ...lind lendab vastu sillaposti??? ..on ehitamata. kas enamik ,kes soovivad kiiret transporti peavad jälle alluma inimestele,kes soovivad päevast päeva lapse kombel kassipojaga mängida ja võilille nuusutada.
Aga mida arvata siis soovist teha neljarealised kiirteed Tallinn-Tartu, Tallinn-Narva ja Tallinn-Pärnu? Kiirteed on ju samuti igal pool taradega piiratud.
Haigete inimeste lalin. Kui Tallinn-Tartu maantee on tarastatud, sellest ei haugu ükski peni, kui aga raudtee tarastatakse, siis on kohe Eesti „pooleks lõigatud“. Võtke ometi rohud ära ja ärge ilkuge, kui mõistust pole.
RB ei lähe Eesti keskelt läbi! Ei N-S ega W-E suunal. Kui praegu sõita Elroniga Tallinnast Pärnuni (kaugemale riiki poolitav tarastatud tee ei lähe) siis polegi seal midagi poolitada- oli mets ja padrik enne, on ka praegu.
Keegi ei räägi geomeetriliselelt keskelt läbi minemisest, see läheb Eestist p-l suunas läbi, mõjutab kindlasti väga paljusid kodusid, inimesi ja nende liikumist.
|
OSCAR-2019
|
||
Juba poolteist nädalat tagasi jõudis minuni kast, mille sees olid mega vahvad veepudelid, karahvin ja veeklaas.
Nimelt Tallinna Vesi esitas mulle väljakutse teha läbi üks kraaniveepäev, juues sellel päeval ainult kraanivett. Ka kohv ja tee jäävad kraanivee päeval kõrvale.
Iga päev näen ma järjest rohkem, kuidas inimeste ja eriti noorte ostukorvis ilutseb üks kihisev ja suhkrut täis limonaad või mahlajook. Sellel hetkel ei mõtle nad sellele, et see mida nad joovad ei ole janukustutaja vaid puhas suhkur ja keemia. Lisaks kannatab suure karastusjookide joomise all inimeste heaolu nii tervise kui välimuse näol. Ma usun, et kellelegi ei meeldiks välja kukkunud hambad või augud nendes. Eriti rahakotisõbralik poleks see ka täiskasvanutele.
Kui inimeste käest küsida, mida kujutab endast tervislik toitumine, siis üheks esimeseks vastuseks on vee joomine. Kõik teavad, et vee joomine on kehale äärmiselt tähtis, aga siiski ei joo inimesed piisavalt vett. Tegelikult on ju meil kõigil kodus olemas kraanid, kus voolab puhas vesi.
Meie keha koosneb 70% veest ja pole ime, kui ebapiisavas koguses vett tarbides jääme me haigeks. Ka Riina Raudsik oma raamatus "Energiakriis" rõhutas igas peatükis, et kõige parem rohi haiguste vastu on vesi. Vesi aitab hoida kehatemperatuuri stabiilsena ja väljutada ka kehast jääkaineid. Kui piisavalt vett ei joo, jäävad ka jääkained sinu sisse pidama, mis võib omakorda tekitada terviseprobleeme.
Võin öelda, et kannatasin kunagi tugevate peavalude käes ja kui hakkasin jooma piisavalt vett ja sööma tervislikult, kadusid ka peavalud. Kohe kui olen päeval vähe joonud, annab see tunda.
Inimesed arvavad, et kui keha hoiab vett kinni ja tekib veepeetus, ei tohi vett palju juua. Tavaliselt tekibki veepeetus vähesest veejoomisest. Seega marss vett jooma!
Pudelitesse pandud vesi on üldjuhul põhjavesi, mistõttu sisaldab see pinnases olevaid mikroobe. Uuringud tõestavad, et mikroobide paljunemist soodustavad nii toasoojus kui ka allikavee pikk säilimisaeg plastikpudelis.
Kõigepealt tahtsin teha oma kraanivee päeva juba eelmisel nädalal, kuid siis otsustas mu köögis olev kraan niimoodi katki minna, et pidin terves korteris vee välja keerama. Lõpuks tuli järgmine päev ka muidugi remondimees, kuid sellel päeval pidin ikkagi poest minema pudelivett ostma, mis mulle endale ka sugugi ei meeldi.
Ma olen juba terve elu olnud kraaniveega sõber, sest Võru kodus on meeletult hea kraanivesi otse sügavalt puurkaevust ja miski pole parem kosutus kui jääkülm vesi.
Raasikul elades aga kraaniveega väga suur sõber olla ei õnnestunud, kuna vesi oli väga lubjane ilmselt torustiku tõttu. Siis ostsin filterkannu ja sain rõõmsalt kraanivett edasi juua.
Stroomi ranna ääres elades olen oma kraaniveega väga rahul. Ei mingit vastikut maitset ja filterkannu ei pea ka kasutama.
Hommikuseks rutiiniks on mul tavaliselt peale ärkamist teha tass kanget kohvi ja siis ronida seda voodisse jooma. Täna aga tuletasin meelde vanu aegu ja alustasin oma hommikut sooja sidruni-igveriveega. Paneb ainevahetuse samuti mõnusalt tööle.
Lisa lihtsalt suurde-suurde tassi 0,5l sooja vett, hunnik sidrunit, värsket ingverit ja kaneelikoort. Joo kulinal kõik alla.
Täna võtsin suuna taas Bikram Yoga Tallinn stuudiosse. Närv oli sees, sest esimene trenn oli suhteliselt raske, aga täna suutsin teha terve trenni vabalt kaasa ja emotsioon oli tõeliselt positiivne.
Kuna treeningu jooksul toimub meeletult suur higistamine, siis on veepudel selles joogatrennis asendamatu kaaslane. Nii võtsingi oma Equa veepudeli mati kõrvale valmis.
Kodus olles ma tavaliselt joon vett samuti pudelist, sest minu arvates on seda sealt palju-palju mugavam juua. Tassist juues suudan korraga võtta ainult paar lonksu (v.a tee), aga pudelist suudan korraga rohkem juua.
Pudeliga on ka hea see, et saan oma tarbitud vee kogusel koguaeg silma peal hoida. Näiteks joon ära 3 pudelit vett, siis tean, et see on 3x0,6l.
Täna tundsin aga erilist puudust hoopis kohvi ja tee järele. Tee on mul samuti asendamatu igas päevas, sest joon hommikuti söögi kõrvale ära umbes 0,5 l taimeteed.
Täna veendusin ma aga ka selles, et olen tõeline kohvinarkomaan. Tabasin end mitmel korral kurvalt kohvimasinat piidlemas ja kohvipakki käes hoidmas, kuid siiski ei andnud järele.
Jõin kokku ära umbes 3 liitrit vett, mis on minu tüüpiline päeva norm. Vahepeal juhtub ka olukordi, kus nii palju ei joo, aga enamus ajast küll.
Minu jaoks kraani vesi on ja jääb, ning soovitan ka sinul endale hoopis kraanist üks vesi lasta ja säästa keskkonda.
Veele võid lisada nii marju, sidrunit, ingverit, kurki jne. Piiriks on vaid fantaasia ja maitseeelistused. Mina teen ka valmis sidrunitükkidega jääkuubikuid, mida on kerge vette visata.
Pane hommikul endale 1-2 liitrine kann kööki veega valmis ja võta endale eesmärgiks see õhtuks tühjaks juua
Võid lasta juurde panna ka jääd ja sidrunit ja maitse on ju sama, mis gaseerimata veel. Kraanivee saad aga kohvikus tasuta. Hoiad kokku mõnusad 1-2 eurot.
Teate, seda ei juhtu viimasel ajal tihti, et tunnen ennast väga hästi ja päev on super positiivne. Kuna just täna selline imeline asi juhtus, siis pean teile hoopis oma tänasest päevast rääkima.
Võibolla mõjutab mu tuju ka see, et on ju ülemaailmne pudrupäev ja pudruprintsess nagu ma olen, siis nautisin ma seda päeva täiega. Kusjuures, täna ma putru ei söönud :D :D
Hommikul ärkasin vaevaliselt äratuskella peale, kuigi oli vaba päev, siis ärkasin ikka kell 7. Sellel oli üks imelihtne põhjus - Reval Sport! Nimelt tahtsin juba olla kell 9 trennis, sest kell 11 pidin olema juba järgmises kohas.
Kohe hommikul peeglisse vaadates oli mul hea ennast vaadata. Mis sest, et pole viimasel ajal oma kehaga rahul ja mõni kleit, mida kandsin eelmisel aastal samal ajal, ei lähe kinni, sest peps on nagu poksikinnas, aga no siiski oli ilus vaatepilt :D Ma üritan iga päevaga järjest rohkem endaga rahul olla, sest see rahulolematus ajab muidu omakorda stressi.
Kell 9 olingi trennis nagu plaanitud ja pühendusin täna hoolega ülakehale. Vatti said nii õlad, kõht, biitseps ja triitseps. Tegelikult mul ongi jõusaal nn. jagatud kaheks. 2x nädalas teen ülakeha ja 2x nädalas jalgu+tuharat+selg. Kui ülakeha päev on selline natuke rahulikum, siis jalapäev võtab higi korralikult välja.
Edasi jooksin Tuuletuka salongi juuksurisse, kus ootas mind armas Mari-Liis! Mäletate, tema tegi mulle lõpupäevaks ka imelise soengu! Kui nüüd ausalt üles tunnistan, siis viimati käisingi juuksuris juuni alguses, enne lõpupäeva. Siis läksin aga "säästurežiimile" ja värvisin juuksed ja lõikasin tukka ise. Nüüd tundsin, et juuksed on ikka nii katki, et enam ei käi kamm ka läbi. Mari-Liis õnneks lahendas probleemi ja olen jälle kuldkiharake. okei... pigem punakiharake :D
Pidin veel läbi jooksma Tallinn Dollsist, kus sain endale võileiva hinna eest ühe meeletult armsa kleidi. Tegelikult läksin otsima ühte teist mudelit, aga koha peale jõudes, selgus, et see mulle ei sobinudki. Õnneks leidsin sama raha eest ja samast riidest teise lõikega kleidi. Huuuh, vedas ikka täiega! :)
Enne Dollsis käiku hüppasin ka Rimist läbi, et midagi süüa haarata, sest teadsin, et kodus süüa ma teha ei jõua. Tuju oli ikka veel enneolematult hea ja Rimist haaratud salat sai ka ülimaitsev. No ma ikka ei pääse vist salatist :D
Jõudsingi ruttu veel kodust läbi hüpata ja meigi teha ning jälle pidin autosse hüppama ja kesklinna tagasi sõitma. Huuh, panin tähele, et õnneks olen õppinud juba kontsakingadega sõitma. Nüüd kannan rohkem kontsi ka, sest Siimu pole koguaeg kõrval, kellest ma koos kõrge kingaga peajagu pikem olen. Nagu teletorn ise :D
Appi, kui tore üritus oli!!! Sättisin ennast Ragne Värki kõrvale, kes on toitumaailmas mu täielik iidol ja ma olin niii rõõmus, et temaga lõpuks tuttavaks sain. Nii soe ja tore inimene! Ja millise vormis! No tõeliselt kaunis inimene :)
Nii vahva oli ka näha palju tuttavaid nägusid nii žüriis kui osalejate seas. Kohe nägin Sillet ja Emily-Hestiat, kellega koos Coppa della Maga konkurssil olime. Siis jõudis kohale ka Kristiina, kes oli ka lõpuks õhtu staar.
Sain jagada ka intervjuusid ja teha palju pilte. Inimesed olid nii rõõmsad ja tore, et võistlust võeti ikka täie tõsidusega. Lisaks toimus ka üritus restoranis Farm ja žürii eest hoolitseti nii söögi kui ka joogiga.
Ülekaalus olid magusad pudrud, millest mõni oli tõeliselt maitsev ja mõned pudrud ka täitsa maitsetud. Kui ei meeldinud, siis sai see puder ka vastava hinde. Kahju oli halba hinnet anda, kuid peab ka aus olema. Loodan, et mõned võistlejad pikka viha ei pea :D
Võitjaks osutus minu rõõmuks soolase pudru teinud Kristiina Stõkova, kes on ka niisama imeliselt armas ja tore inimene! :) No mul on meeletult hea meel, et võit läks õigesse kohta nii maitse kui ka inimese enda pärast. Loodan, et Kristiina kannab tiitlit auga ja võtab kogu tähelepanu ilusti vastu.
Kahjuks tundsin juba ürituse ajal, kuidas põsed meeletult õhetasid ja süda kloppis. Läksin enne parklasse minekut Viru Keskuse apteegist läbi ja ostsin ühe kraadiklaasi, mille otse Viru fujaees suhu pistsin. Asi polnud, kiita, sest 38 kraadine palavik oli kohal ja palavikus vaevleb ka mu sõdurpoiss. No saime nädalavahetusel Tartus vist korralikult külma. :(
Meeleolul ma siiski langeda ei lase, vaid hüppasin voodisse ja asusin blogi kirjutama. Oeh, oleks selliseid ilusaid päevi veel, kus olen kogu maailmaga ülimalt rahul. Loodan, et saan ka rahu iseendaga ja armastan oma keha ükskõik millises olekus. Kipun end liialt võrdlema teistega ja hoolima sellest, mida arvatakse. Kuigi ma pole maailma kõige saledam ja kõige paremas vormis, olen ma ju siiski ilus! :)
|
OSCAR-2019
|
||
Kapitalismi suurim paradoks seisneb ilmselt selles, et poed on kaupa täis, aga ikkagi pole midagi osta. Kusagil tehakse tähtsaid uuringuid, uuritakse inimeste aju ja ostukäitumist. On korruste kaupa arendusosakondi, kus töötavad tootearendajad, püüdes aimata meie soove.
Veetsime siis nädalavahetused, otsides uut. Pakkumisi on rohkem, kui suudad valida. Aga igal pool mingi häda.
Üks pood on avatud vaid tööaegadel. Teises oli müüjal nii kiire, et polnud aega sinuga tegeleda ja viisaka inimesena ei taha ju kena inimest tülitada ka.
Agressiivne reklaam ja internet soovitas Dormeod. Teenindus oli ülimeeldiv ja sõbralik. Müüja rääkis oma kogemustest ja andis soovitusi. Poes sai madratsil pikutatud... ja siis see koju toodud.
Ja nüüd magan ma betoonil. Kui vana madrats kallistas mind igal korral, kui temale heitsin, Siis uus ignoreerib täiega.
Tõsi, madratsil oli tagastamise võimalus. Aga see oleks olnud ülimalt tülikas ja lõpuks. Iga inimene harjub kõigega.
Õnneks armastab mu kass seda madratsit kraapida. Loodame, et varsti on ribadeks ja põhjus uue järele vaadata.
Siis surid ära mu saapad. Talda oli korduvalt kleebitud, piinlik oli juba tänaval käia. Ja märg oli ka -vett tuli vahelt sisse. Olin seda ostu juba mitu aastat edasi lükanud, sest moes olid mulle mittesobivad mudelid.
Mul oleks vaja, et konts kannataks autosõitu, et sääre pikkus teeks jala pikemaks ja ilusamaks. Et kontsa kõrgus kannataks jääl turnida, kuid samas teeks mind pikemaks ja haakuks mu muu stiiliga. Et saabas oleks nahast. Ja muud sellised põhjendamatult tobedad nõudmised.
Nad on ok. Aga ma ei armasta neid. Ma pole kaotanud lootust, et ühel päeval tulevad moodi taas mulle sobivad mudelid. Seniks peab kannatama. Õnneks võimaldas selle aasta talv edasi lükata talvesaabaste vahetust. Ohh...
Ja nüüd on omadega õhtul vannitoa kraan ja kraanikauss. Ning kujutage ette. Nii sügavat kraanikaussi, kui on meil praegu, enam ei toodetagi!
Ma ei saa enam kraanikausis pead pesta (nagu ma oleks seda kunagi teinud, Aga teoreetiliselt), sest pea ei mahu enam vahele. Ma pean harjuma sellega, et kraani avades võib tulla liiga külma või liiga kuuma vett, kuni õpin kangi jätma normaalasendisse. Ja iga ühiskondliku peldiku rõõmud: pean õppima avama kraani ettevaatlikult, et kõht märjaks ei saaks... Kõik mu tuttavad on selle tegelikult omandanud. Küll suudan ka mina.
Just samasuguste probleemidega olen ka ise kokku puutunud. Ja jätkuvalt imestanud, kuidas "nad" ei suuda aru saada, mida "me" tahame. Ka mul läks katki dushinurga 9 a. vana kraan ja üllatus oli suur, et samasuguste funktsioonidega asemele osta polegi võimalik. Komistuskiviks sai väike asi, segisti kraani asendis vee voolamise toru pikkus. Meil oli varem segistil umbes 10 cm pikkune toru. Selle all oli hea jalgu pesta või ämbrisse vett võtta. Nüüd aga ostis mees sellise, et toru on imelühike, vesi voolab kabiini ääre peale. Ka ämbrit ei saa selle alla panna, sest ette jääb kabiini kõrgem äär. Jah, muidugi, saab hoida ämbrit õhus või jalgade pesemiseks võtta alla segisti toru,aga see kõik on palju ebamugavam. Esialgu arvasin, et mees lihtsalt ei taibanud õiget sorti osta ja läksin ise asja uurima. Selgus, et tõesti polegi enam enam endist mudelit saada, ainus alternatiiv oli umbes 30-40 sm pikkuse toruga kraan. Vahetasin siis mehe ostetu sellise vastu ümber. See liiga pikk toru jääb kitsas kabiinis dushi all käies mulle alailma ette, aga mis parata.
Madratsi teemaga maadlesime samuti, meil on vanem voodi 1,90 pikkusega, aga nüüd on madratsid kõik 2,00 pikad. No muidugi on eritellimuse võimalus, aga see on kallim.
Ja no suuremate moekate riiete puudusest ma parem ei räägi. Kuidas keskealised keskmises mõõdus tädid lootusetu näoga poode kammivad, lootusrikkalt nn."lasteriideid" lapates need sama targalt tagasi panevad. Isegi kui suurusenumbriks on l või XL, ei lähe need selga. Kummaline, et keegi ei taha nenede maksujõuliste klientide raha endale.
Jah õigus, meil on ju ka nö antiik, vanavanematelt päranduseks saadud voodi raam ja oli tõesti jama ka mõõtudega, mis ei sobinud. Nii et see ka veel lisaks
Ka väiksel inimesel on probleeme riietega, eriti kui elada perifeerias. Meretagusemaa kaupmehed on nimelt veendunud, et kui oled väike (suurus 34-36), siis tahad kindlasti käia dekolteerituna ja minikleidis, sest väiksed inimesed ilmselgelt kontoris tööl ei käi. Niisiis käingi Tallinnast pükse-pintsakuid-seelikuid ostmas.
Viimane mälestus sellest, kuidas käisime sõbrannaga riidejahil ja ta lõpuks imestunult küsis: "Ma näen, et inimesed kannavad riideid. Kust nad neid saavad?". Sest poes on kohutavalt raske leida midagi, mida jaksaks osta, mis ei oleks laste suuruses või absurdse lõikega.
Riide- (ja saapa-)moed muutuvad küllalt kiiresti, hilbutööstus ja moemaailm käivadki kummalisi radu. Olgu. Aga seda, miks kasutuskõlblikke tarbeasju (madratsid-kraanid jms) on nii raske leida, ei mõista. Kes tahab tarvitamiskõlblikke asju, peab rikas olema ja need eritellimusena hankima või meistril teha laskma. Mõnigi ettenägelik on hakanud varusid soetama - et kui sobiva kauba leiab, siis ostab igaks juhuks kaks. Kaks paari saapaid. Kaks kraani. Jne. Sest pärast võib liiga hilja olla.
Rõivaste osas ma olen hakanud reaalselt küsima- vabandage, kust te selle ostsite. Tavaliselt on vastus: välismaalt....
Madratsitest rääkides. Meie ostsime nii 8-9 aastat tagasi Tarmeli madratsi. Ja see on jumalik! Ma ei ole sellist voodit näinud üheski teises kohas k.a. lukshotellid. Ja meie madrats ei näita siiani väsimuse märke.
See kraanilausi sügavus erutas mind aga väga. Kas tõesti ei ole võimalik uut ja korralikku soetada!? Meil on vannitoas väga hea ja sügav kraanikauss (kus teoreetiliselt saaks ka pead pesta!) ja korralik nuppudega kraan. Eks ta oli 10 aastat tagasi ostes juba üsna kallis, aga et nüüd nii kallis. Tuleb välja, et see on juba luksus!
Aga riietest rääkides peab mainima, et kui n-ö. norminimeste asjade seast leiad vahel üht-teist, siis suuremate naiste puhul kindlasti mitte. Olen vahel vaadanud, kas võiks olla midagi, mis mu emale sobiks. Ja palun väga - ilusate kangaste kasutamine lõppeb suurusega L. Suuremad naised peavad kandma määramatut värvi tavaliselt ülikirju suurelillelise mustriga lühikesi jakke. Või mantlit, mille puusadel on volangid. Või jopet, milles isegi ülikõhn inimene näeb välja kui lumememm.
Eks nii nagu rõivastega- ma võiks soovitada suuremaid riideid vaata Marc&Spencerist. Ilmselt käid seal ära ja ütled- ikkagi polnud:)
Julgen teha sellise oletuse, et laialdase siit või sealt soovita jätva kauba müümise (ja tootmise) taga on küllaltki lihtlabane ärihuvi, et sellisel juhul on inimesed sunnitud sagedamini oma tavaari välja vahetama ja saab rohkem käivet ja nn majanduskasvu. Muidu, kui saab osta endale midagi pikkadeks aastateks sobivat, pole ju selles osas enam poodi asja.
Konkreetselt segistikangiga kraani osas on aga minu meelest mure üsnagi asjatu, sest sellega sobiva veetemperatuuri saavutamine on kordades lihtsam (ja arvestatavalt vähem vett raiskav), kui nuppudega isendi puhul. Eriti paistab see silma siis, kui on vaja mitu korda järjest ligikaudu sama temperatuuriga vett lasta ja vahepeal jälle kinni panna, nagu näiteks vannis käies või nõusid pestes. Sellega on inimestel küll pigem selline harjumuses või eelarvamuses kinni istumise asi minu meelest. Vähemal meie kodus üks pereliige, kes pikki aastaid vetostas sellise kraani paneku, räägib nüüd küll, et raske ette kujutada, et sellist polegi kogu aeg olnud.
Nimetage üks asi, millega kapitalism on korralikult hakkama saanud. Meile müüakse opiaalse toimega kiidulaulude saatel (aga kapitalismi me ei pea religiooniks, ei pea) rämpsu, sest muidu käive ju kahaneb. Tarbeasi peab rahuldama mingid lihtsad vajadused, aga ta peab kindlasti katki minema või mingil muul viisil käest ära minema. Hiina kapitalism-sotsialism on selle absurdsuseks keeranud, s.t. sa ei saa juba poest kätte vähegi toimivat asja.
(Seni kuni raha ees kummardatakse maani, eriti meil, siin Ida Euroopas - mujal on see rahakultus veidi ehk rahunenud...)
Nii et see pragu seal kraanikausis ei ole juhuslikult tekkinud, selle üle on äriinimesed mõtisklenud
ja see mitteühilduvus on väga hea, kui üks väike jublakas su torustikus katki läheb, vahetad kõik välja ja maksad ja see on väga, väga hea
ja käive kasvab ja hiinlased saavad teha järjest rohkem tööd - selleks, et toota rämpsu, mis kohe katki läheb
Ja see kuulus loosung "kõik inimese heaks, kõik inimese hüvanguks" - see ei ole kunagi mitte kedagi kottinud ja luuluga nähtamatust käest (ka mina olin selle küüsis kunagi) võib lollitada vaid neid inimesi, kes äriga ise ei ole kunagi tegelnud ja ei taha ka väga.
ja mind tohutult häirib, kui "tootearenduse" sildi all tehakse täiesti töökorras kaubast mingi naljanumber...
laialdase siit või sealt soovita jätva kauba müümise (ja tootmise) taga on küllaltki lihtlabane ärihuvi
Võimalik, aga mu esimene pakkumine oleks, et tavaline ebakompetentsus, tähelepanu- ja fantaasiapuudus. St et enamik tootjaid teeb midagi, mida keegi teine ees teeb, üritades seda kõigest odavamalt või agressiivsema reklaamiga pakkuda. sest peagut keegi ei tule selle peale, et uurida, mille järele võiks nõudmist olla või kus oleks vaba nišš. ja seni, kuni keegi selle peale ei tule, ei ole ka teistel vajadust jalgu tagumiku alt välja võtta - parema puudumisel ostetakse ära ka see kaup. inimlik laiskus ja lollus ühesõnaga.
aga mis suurte naiste riietesse puutub... vbla on mul imelik maitse, aga eile proovisin hunnikute viisi kleite selga, mis mulle kõik meeldisid. ja mille saadaolevad numbrid _algasid_ neljakümnest, kusjuures see oli kaugelt suurem nelikümmend kui riiete küljes tilbendavad tabelid näitasid (tabelid näitasid minu mõõtusid - rinnaümbermõõt 96, vöökoht 75, puusad 102, aga kleit lotendas nii, et pane või kampsun alla; ühel mudelil oli erandkorras ka väiksemaid numbreid, ja sealt läks nende minu mõõtude juures selga hoopis 36, kuigi sellel olevad kirjad nõudsid vähemalt kümme sentimeetrit väiksemaid ümbermõõte). Sealt neljakümnest läksid nad ikka veel tükk maad ülespoole, ja nagu öeldud, ilmselt olid need kõik tegelikkuses suuremad kui "ametlike" tabelite järgi.
Kaubamärk oli eesti oma, mingi Hall.... (vist mitte Hallmark, aga midagi sarnast) ja müüja ütles, et see ongi suurematele numbritele spetsialiseerunud, ja et tõepoolest on nende 40 suurem kui mõne teise 40. Sellised ilusad lillelised kleidid olid, mustal taustal värvilised lilled jms, mitte liiga paljastavad, mõni rohkem peokleit, mõni ka kontorikõlbulik. Ja mõni ka geomeetrilisema kujundusega, mitte ainult lilled. Ka üsna erinevatele figuuritüüpidele, sest kui mõni oli mulle lihtsalt number-kaks liiga suur, aga muidu minukujuline, siis mõni teine oli ilmselgelt mõeldud teistsugusele kehakujule (mul on prominentne büst ja prominentne tagumik, mis peavad kleidi sisse ära mahtuma, aga keskelt tahaks, et oleks rohkem ümber).
Hallmark on suurematele tüdrukutele jah üks hea variant, aga Tartus on seda vaid kaubamajas ja valik on poole väiksem kui Tallinna poodides. Sama viga minu jaoks on M&S asukohaga
ma tean, et ma ise olen selline harju keskmine, aga point oligi see, et sellel kaubamärgil suurused enamasti alles algasid sealt, mis on mulle üks-kaks numbrit liiga suur. ja samas päris ilusad, nii minu maitse järgi asjad, et ma ikka päris mitu korda lootsin, et äkki hakkab nr 40 mulle istuma. proovisingi Tartu kaubamajas.
Sügavamaid keraamilisi kraanikausse võib ehk üldse vaadata köögitarvete alt, muteada nt Ikeal on. Ise veetsin just üleeile poes aega sooviga leida suvised põlvpüksid. Naistele müüakse a) mikropükse, b) põlvteksaseid, c) trikotaažist lötakaid põlvedeni dressikaid. Kiskusin H&Mis jalga poiste 170 cm pikkusmõõdus VÄGA LAHEDAID pükse aga paraku nende keskosa ühilduvus minu 40+ emase kehakujuga oli napilt kuid kindlalt mittesobiv.
Jah. Mingil salapärasel põhjusel tehakse meestele ja poistele kasutuskõlblikke riideid. Taskutega, tugevast materjalist ja puha... Ja meeste ning naiste kingade disaini võrdlemine ajab mind nutma, sest mul on väike naisterahva jalg, ma tahaks ka midagi jalasõbralikku... Mitte kontsaga... Nahast...
Võibolla olen ma erand, kelle ostuvõimega ei peagi kauba disainimisel arvestama, sest mind on liiga vähe?
a poiste kingad? kas need on halvad põhjusel, et lastejalatsid on üldse enamasti odavad ja halvasti tehtud? aga isegi lastejalatsitel on meeldivaid erandeid.
nii et tglt võiks probleemi kokku võtta hoopis nii, et kasutuskõlblikke riideid ja jalatseid tehakse rikastele.
Eee... jah. Kuna ma ei ole rikas, siis mingist hinnapiirist ülespoole ma enam üldse ei vaata. Või kui vaatan, siis ei jää muud üle, kui ohata, et küll mul on kallis maitse...
Kui mu poja jalg oli 38-40 suuruses, oli täitsa häda - selles suuruses lastele enam eriti midagi ei tehta, aga meestele veel ei tehta... Ja kui tehakse, siis nii üüratu hinnaga, et ei saa osta. Eriti teades, et poole aasta pärast on jubekallis jalanõu juba väike.
Eks sellised tarbimisprobleemid on ajastu eripära. 100-200-500 aastat tagasi vaadati neile küsimustele hoopis teistmoodi. Mood ei vaheldunud iga poole aasta tagant, tarbeasjad olidki väga kallid ja neid tehti kestmaks kaua-kaua. Selliseid mugavusi, nagu meil praegu, polnud isegi kuningalossis (elekter, veevärk, telefonid, internet jne jne). Elu on justkui paremaks läinud. Aga! Mis mulle tänapäeva juures ei meeldi,on ühekordseks kasutuseks asjade tegemine. Ühekordseks kasutuseks jalanõud, ühekordseks kasutuseks televiisorid, veekannud, riidekapid, kardinad jne. Kui asi niikuinii väga lühikest aega kasutuses on, siis ta ju ei peagi Väga Sobiv Ja Hea olema, muidu inimene ei osta uut (ja loodetavasti paremat) mudelit järgmiseks hooajaks? Ja igaks juhuks tuleb kodumasinatel mõni oluline detail teha imeõhukesest plastmassist, et kui asi ise liiga kaua vastu peab, siis see ikka katki läheb (nt. vahvliküpsetajal kinnitusklõps, kapi sahtlitel siinid vms) ja inimene ostab uue. Äri peab ju käima.
Olen otsinud lahendust oma soovide vähendamisest ja mugavustsooni laiendamisest, näiteks saan hakkama ilma veevärgita (ei mingeid kraani- või kausijamasid!). Autota hakkama ei saa, aga mul on meeldivalt primitiivne ja vähenõudlik auto.
see meenutab, et kui Kunnus kunagi kirjutas, et eelistab kindlalt kasinust luksusele - või oli see nüüd kokkuhoidlikkust luksusele - siis ma mõtlesin, et tänapäeva tarbimises on masendavalt palju seda, mis ei ole kumbagi ja mille kõrval kasinus ja luksus tunduvad mõlemad päris kenad. plasttopsid, papptaldrikud ja pabertaskurätikud.
lisaks siia veel näiteks korralikust poest ostetud kallid matkasaapad mille tald hakkab lagunema peale esimest 300km'i ning vett ei pea saapapaarist vähemalt 1 algusest peale - isiklik kogemus kahe erineva tootja matkasaabastega.
Loe veel ideid kus pidada sünnipäeva Viktoriinideks leht kahoot.it Kui hästi tunned? suurepärane icebraker vanemate inimeste sünnipä...
Seemned külvasin 2018 märtsi esimeses pooles. kõige varem tasub panna saialill, petuunia, nelk ja lõvilõug. Ning neid mitmes jaos, kuna ne...
elust ja inimestest ( 309 ) juhtub ( 170 ) meedia ja telesaated ( 138 ) Eesti Asi ( 115 ) raamatud ( 107 ) identiteedikriis ( 96 ) ajaloo ilu ( 80 ) Rahvaste Sõpruse Klubi ( 61 ) e-rõõmud ( 59 ) eksperiment ( 59 ) söögijutud ( 59 ) haridusest ja koolist ( 57 ) turundus ( 55 ) feminist minus ( 46 ) reisid ( 43 ) kiidan kaasa ( 30 ) nalja ( 24 ) äriidee ( 19 )
|
OSCAR-2019
|
||
Hilisgooti. Harvaesinevalt laia ühelöövilise kiriku kavatise eripära rõhutab traditsioonilise (pikihoonest kitsama) kooriruumi puudumine. Madala võidukaarega eraldatult on altariruumiks idavõlvik. Seda katab sügavale langevate võlvikandadega servjoonvõlv, mille päiskivil piiskop Orgase kolmerombiline vapikivi. Võlvide servjooni katavad maalingud
Ühevõlvikulist koori eraldab kahevõlvikulisest pikihoonest teravkaarne võidukaar. Pikihoone võlve jäljendav neogooti vormides puitlagi pärineb 1683. aastast.
Peaportaal läänes, kaheastmeline ning muudetud19. saj. hilisgootiliselt ümarkaarseks, talum järgib palendi astmelisust. Tähelepanuväärseimaks fassaadidetailiks on vapitahvel põhjaportaali kohal. Algkavatisse kuulub võlvitud käärkamber kiriku põhjaküljel, samuti lõunaseinast algav müüritrepp. Lääne- ja põhjaseinas olevad raidportaalid on mõnevõrra ümberehitatud. Akendest on algkujul säilinud idapoolne ja väike ümaraken lääneseinas. Põhjaseina aknad murti sisse alles 1863. aastal, mil ehitati avaramaks ka lõunaaknad. Akende puhul on märkimisväärne idaaknal säilinud astmeliselt laienev sisepalestik.
Interjööris: gotlandipärase kujundusega paest ristimiskivi (u 1500) , oletatavasti Christian Ackermanni loodud altarisein, ampiirstiilis kantsel (valmis 1820. aasta paiku), perekonnarõdu (17. saj.), orel (C.A. Tanton 1845), orelirõdu (1862). Kiriku kooriruumis Käsumees Hansu mälestuskivi.
Torni kiviosa sai oma praeguse kuju 1865. aastal, 16,5 m tornikiiver valmis 1883. aastal. Torni põhjaküljel on hauakamber. 1788. a oli kirikul õlgkatus, 1838. a on mainitud laudkatet, mis 1861 a asendati peale katuse madaldamist asfaltpapiga. Praegune katusekalle pärineb 1891.a Samal aastal kaeti katus sindliga ning pärast II ms alumiiniumplekiga. Kirikut uuendati ulatuslikult 1860. aastatel, misjärel see omandas valdavalt tänaseni säilinud ilme.
Martna kiriku altariruumis sel sügisel mitme värvikihi alt välja puhastatud ja konserveeritud keskaegsed seinamaalingud on selle aasta üks suuremaid ajaloolisi leide Eestis.
„Martna kirik on selle aasta staar!” ütles restaureerimist juhtiva OÜ Rändmeistri juhataja Juhan Kilumets.
Nüüd, mil restaureerijad on vana värvi alt välja toonud mitu vana maalingukihti, saab aimu, milline oli Martna kirik ehitamise ajal 16. sajandi alguses — kirkalt kirju, nagu olid kõik keskaegsed kirikud. Suured seinapinnad olid värvimata, aga akende ja niššide servi, võidukaart ja võlvi servjooni tõsteti esile. Nii on see nüüd näha ka Martnas.
„Martna puhul on üllatav, et neid maalinguid on nii palju ja et nad on nii heas seisukorras,” ütles Kilumets.
Kilumetsa hinnangul maaliti punast tooni kalasabamuster kiriku valmimise ajal. Teise kihi, musta ja punase kalasabamustri ajaline määramine on keerulisem, neid võidi teha 17. sajandi teise pooleni.
Pärast reformatsiooni pidi kirik olema valge ja siis võõbatigi maalingud üle. Kilumetsa sõnul jõudis kogudus kiriku seinu valgendada umbes kolm korda sajandis. Nüüd puhastasid konservaatorid Õie Tilk ja Eva Mölder maalingud lubjavärvikasuka alt välja ja konserveerisid. See tähendab, et nad kinnitasid lahtise krohvikihi müüri külge ja lahtise värvi krohvi külge. Üle ei ole midagi värvitud.
„Et maalinguid on terves altariruumis, et neid on nii palju ja et nad on nii vanad, teebki Martna kirikust staari,” lisas Kilumets. „Raske uskuda, et asi, millel on nii palju vanust, näeb välja, nagu oleks eile värvitud.” Mida kõrgemale lae alla, seda kirkamalt on maalingud säilinud.
„Kui kirikul on katus peal, aknad ees ja õhk puhas, siis pole muret, et maalingud kaovad,” lubas Kilumets.
Sel nädalal jäi töö Martna kirikus kevadeni katki, sest kirik on külm. Võlvi keskosa maalingute avamine jääb kevadet ootama. Mis sealt tuleb, on kõigile üks suur ootus.
Sakramendinišš kuulus iga keskaegse kiriku peaaltari juurde, seal hoiti püha sakramendi riistu. Reformatsioon kuulutas need paavstlikeks reliikviateks ja nišid müüriti.
Kui Martnas tuli altari kõrval välja seinamaaling, oli selge, et seal on ka nišš. Müüritise taga avaneski nii suur kamber, et pikka kasvu Kilumets mahtus sisse.
Nišist tuli välja puutahvel, millele on grafiitpliiatsiga kirjutatud, et viimane kinnimüürimine oli aastal 1863, mil kirikus oli suur remont ja ümberehitus. Hästi säilinud tahvlil on tolleaegsete asjameeste nimed alates kiriku eestseisjast, pastorist ja organistist ning lõpetades töömeestega.
Nišist leidis Kilumets rootsiaegseid münte aastast 1660 ja ühe Nürnbergi arvestuspenni, mis ei ole maksevahend, vaid arvelauanupp; riidetüki, klaasikillu ja raidkivi.
Mündid polnud nišis juhuslikult, oletas Kilumets. Need olid müüritise vuukides, justkui oleks müürsepp need sinna mälestuseks jätnud.
Martna kiriku altariruumi maalingute avamist ja konserveerimist saab Martna kogudus rahastada tänu kunagise kirikuõpetaja Samuel Linnu võõrsil elava tütre Mirjam Linnu Minnesota koguduses kogutud annetusele.
Kogudusel on selleks tööks 250 000 krooni. Et töö lõpuni teha, küsis kogudus 50 000 krooni kirikute restaureerimise riiklikust programmist. Programmi koordinaator Kaire Tooming ütles, et mingi summa saab kogudus töö lõpetamiseks neilt kindlasti.
|
OSCAR-2019
|
||
Soovin teile kõigile tervist ja edu meie riigi 95. sünnipäeva eelõhtul. Õnnitlen oma elutöö eest tunnustuse saanud tartlasi!
Ma ei alustanud mitte juhuslikult oma tänast kõnet sõnadega „Kallis Eesti“. Eesti saatus sõltub sellest, kui kalliks keegi meist oma maad peab. Kui südame lähedal see riik igaühele meist on.
Umbes kuu aja pärast jõuab Eesti Vabariigil kätte tähelepanuväärne tähtpäev: 27. märtsil võime tähistada priiuse põlistumise päeva. See on erakordne päev, mil meie praegune iseseisvusaeg saab kestuselt pikemaks, kui oli eelmine vabaduseperiood 1918 kuni 1940. Eesti enesetunnetuse jaoks võib selles näha ka murdepäeva: alates 27. märtsist on nii, et põhiline osa Eesti vabadusest on möödunud iseseisvuse taastanud Eestis, mitte enam sõjaeelses vabariigis.
Võiks vastata, et nii palju, kui Eestis on erinevaid inimesi, on ka erinevaid vaateid Eestile. Mõned arvavad, et meil läheb väga halvasti ja halvemini ei olegi kunagi läinud. Teised arvavad, et Eestil ei ole kunagi nii head olukorda olnud, ei rahva jõukuse ega turvaliste rahvusvaheliste suhete poolest. Eesti keele positsioon ei ole kunagi ajaloos olnud nii tugev kui praegu, kinnitab Urmas Sutrop Postimehes.
Objektiivne tegelikkus ja subjektiivne taju on harva olnud üks-üheses vastavuses. Kuid harva on nad teineteisest sel määral lahku läinud, nagu viimastel aastatel. Ja seda mitte ainult Eestis.
On objektiivseid parameetreid, mille alusel rahvusvahelised organisatsioonid võrdlevad riike. Ma ei tahaks seesugusesse statistikasse ülearu laskuda - te teate mu armastust statistiliste näitajate vastu niigi. Täna, riigi sünnipäeva eel, on mõtet üle korrata ainult kõige tähtsam.
95-aastane Eesti Vabariik kuulub kindlasti maailma kõige edukamate riikide hulka. Eestil on rahvusvahelist autoriteeti rohkem kui kunagi varem. See on saavutus, mille üle meie rahvas võib olla uhke. Selle saavutuse on taganud meie kaasmaalaste töö ja visadus - meie majandus on korras, meie riigi rahandus on heas korras. Oleme kriisist kosunud kiiremini, kui oskasime loota – Eesti majanduskasv on viimastel aastatel olnud Euroopa üks kiiremaid.
Meie riiki on järjestikuste valitsuste ajal juhitud vastutustundlikult. Me ei ole elanud tuleviku arvel, me ei ole kogunud riigile hukatuslikke laene, headel aegadel oleme säästnud, mis on võimaldanud elada üle raskemad ajad. Ajal, mil paljud riigid peavad maksma hiigellaenude hiigelintresse, saame meie maksta arstide, õpetajate, politseinike ja teiste riigiteenistujate palkasid, tõsta pensione ning vältida ülemäära kõrgeid makse.
Eesti rahvas on valitsuste terve mõistuse poliitikat toetanud. See võib ahastavaid ajaleheartikleid lugedes tunduda ootamatu, kuid nii see on. Tõsi, valitsuse usaldusväärsus on langenud, kuid siiski mahume Euroopa Liidus esimese kolmandiku sisse. Oma valitsust usaldatakse enam vaid kaheksas vanas ja rikkas Euroopa riigis. Teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega võrreldes usaldatakse ka meie riigi institutsioone ja erakondi keskmisest enam.
Aga ma kuulen juba ette, kuidas igasugused maailma või Euroopa kontekstis Eestit väärtustavad võrdlused leiavad halvakspanu, sest väga paljud ei tunne ennast hästi. Tõepoolest, Eesti inimeste palk jääb soovitule alla. Kasvuvõimalused on ahtad, sest ilusatest protsentidest hoolimata ei ole Eesti sisemajanduse kogutoodangu maht veel jõudnud kriisieelsele, 2007. aasta tasemele. Vaesus aga sünnitab meeleheidet ja süvendab arusaama, et võimul olijad on ebaõiglased ning et kõrgi valitsuse jaoks eksisteerib ainult üks mõõde: raha, mitte inimene.
uskuge mind, isegi rahandusminister, kelle kohuseks on riigi rahakotti valvata, on sunnitud igat rahalist otsust kaaludes hindama selle mõju inimestele. Raha on kõigest vahend, ei midagi enamat. Ja valitsusel ei ole oma raha. Meil on ainult maksumaksjate raha, millega valitsus katab riiklikke kulutusi.
Eestis ei koguta rahva käest liiga palju ega ka liiga vähe raha - oleme Euroopas keskmikud. See on loomulik, et maksude üle vaieldakse. Ükski maksusüsteem ei ole ideaalne. Oleme diskussiooniks valmis. Aga väitlus kujuneb tulemuslikuks ainult siis, kui loobutakse primitiivpopulistlikest konstruktsioonidest. Olgu sellise populismi näiteks väide, et Eestist Soome tööle siirdumisega kinnitavad inimesed oma poolehoidu astmelisele tulumaksule. Me ju teame väga hästi, et milline ka ei oleks Soome maksusüsteem, seni, kuni Eesti inimene saab Soomes oluliselt rohkem raha kätte kui kodus, seni on väga raske seista vastu meretagustele ahvatlustele. Ning mida rohkem me inimese palgast Eestis maksudena ära võtame, seda rohkem on tal põhjust Soome tööle minna.
Rahvaloendus andis meile teadmise, et ligemale 25 tuhat Eestis elavat inimest käib välismaal tööl. Mul on kahju nendest peredest, eriti lastest, kes peavad oma ema või isa ootama pikalt koju. Ma usun, et paljud neist leiavad ühel päeval tasuva töö ka kodumaal, et pere saaks taas koos olla.
Kuid veelgi raskem on olukord siis, kui vanem või vanemad on sootuks tööta. Õnneks on töötus Eestis oluliselt vähenenud, eriti noorte seas. Nendest noortest, kes veel aasta tagasi määratlesid end töötuna, on iga kolmas nüüdseks leidnud töö.
Välismaale siirdumisel on mitmeid tahke. Tunnen rõõmu noorte üle, kelle ees on maailm lahti, kes saavad ennast arendada ka mujal. Kindlasti ei pea välismaal õppimine või töötamine tähendama hüvastijättu kodumaaga.
Tasub meenutada, et avatus ja tööjõu vaba liikumine on olnud meie aus eesmärk. See on reaalsus, mis ühendab kogu tänapäevast maailma. Värske uuringu järgi on Euroopa töötajatest koguni 72 % nõus töötama mõnes välisriigis. Mida iganes me ka ei räägiks töökeskkonnast, edutamise võimalustest, ameti prestiižist jms, konkurentsitult mõjutab tööjõu liikumist kõige enam üks faktor - palk.
Ilmselt jääb see igas vabas ühiskonnas paratamatuseks, et ühtedel on rohkem ja teistel vähem raha. Eestis on levitatud arvamust, et ebavõrdsus on Eestile mingi eriomane, eriti sügav probleem. Ei ole. OECD viimases, eelmisel nädalal ilmunud raportis tõdetakse, et tulude ebavõrdsus on Eestis pidevalt vähenenud, jõudes nüüd OECD riikide keskmisele tasemele. Sel aastatuhandel on Eestis rikkaima ja vaeseima viiendiku sissetulekute erinevus vähenenud rohkem kui üheski teises Euroopa Liidu riigis.
Ma olen nõus kriitikaga, et riik ja omavalitsused ei ole jõudnud paljudeni, kes abi tõesti vajaksid. Aga ma ei ole nõus üldistava väitega, et võimulolijad mõtlevad üksnes enda heaolule. Räägime konkreetselt. Ministrite palk oli 2008. aastal 20% suurem kui praegu. Juba neljandat aastat on valitsuse liikmete palk külmutatud. See väljendab meie arusaamist solidaarsusest. Sellise suhtumiseta poleks meil olnud vähimatki moraalset õigust oodata ka inimestelt ohverdust.
Viimaste valitsuste ajal on kaotatud mitmeid eripensione, privileege teatud ametikohtade täitjatele. Üldse näib, et taasiseseisvusaja viimasel kümnel aastal on võimukandjad järkjärgult loobunud sellest, mida esimest kümmet valitsenud poliitikud pidasid õigeks endale võtta. Näiteks 2003. aastast ei ole ka Riigikogu uutel liikmetel enam eripensioni.
90. aastate uljust võib mõista, kuid raskem on mõista poliitikuid, kes endale toona eripensione kehtestasid ja kes on ka täna esireas - sedapuhku ühiskondliku solidaarsuse häälekate nõudjatena. Solidaarsus ei ole abstraktne loosung, solidaarsus - kas või inimlik soov hädasolijat aidata - ei alga mitte riigist, vaid meist endist.
Aeg-ajalt on värskendav Eestis toimuvat näha kaugema pilguga. Ameerika Ühendriikides ilmuvas ajalehes Vaba Eesti Sõna kirjutas ajaloolane Vello Helk järgmist: "Mulle teeb muret juunikommunistide retoorikale sarnanev üleskutse revolutsiooniks, mis võib saada saatuslikuks. Kui tahetakse lihtsalt olemasolevat maha kiskuda, mõtlemata sellele, mis saab homme, siis teenib ka naeruvääristamine ja demoniseerimine seda sihti üsna hästi."
Jah, meie riigi ajalugu on tõestanud, kui ekslik on tunnetus „enam hullemaks minna ei saa“. Saab küll. Ja väga palju. Rusuvad meeleolud võivad kaasa tuua fataalseid tagajärgi. Seepärast tahaks väga loota, et me suudame hoida seda erakordset väärtust, mida omab rahulik, vaba mõttevahetust võimaldav avalik ruum. Ruum, mida ei täida sõim ja pime viha. Eesti Vabariik ei peaks mitte olema üks otsatu kohturuum.
Siinkohal meenuvad mulle ka Arvo Valtoni sõnad: kohtunikuks pürivad need, kes ei taha, et nende endi üle kohut mõistetakse. Ma ei pea siinkohal silmas ameti poolest kohtunikke.
Filosoofiadoktor Indrek Treufeldt kirjutas Postimehes, et Eesti ajakirjandus armub teatud kindlatesse mõttekäikudesse, alternatiivseid käsitlusi aga naeruvääristatakse. Ka mulle tundub, et liialt sageli on ajakirjandus probleemi ilmnedes koheselt valinud poole, ning heitnud kõrvale faktid või tõlgendused, mis võiksid muuta kuvandit, mida kinnisilmselt tahetakse kinnistada.
Lihtne on öelda: poliitika, aga kindlasti ka ajakirjandus ja õiguskaitse ei pea mitte ainult olema aus, vaid ka näima aus. Tegelikkuses juhtub pahatihti nii, et aus näib valena ja vale näib ausana. Kuid eksitav näilisus ei too kaasa näilist, vaid tegelikku ülekohut. Ja sellega on raske leppida.
Tigedus, mis täidab mõtete maailma, aitab luua soodsat fooni ja õigustust füüsiliseks vägivallaks. Ka mitte milleski süüdi oleva puu maha raiumine on vägivald. Nagu see juhtus siinsamas Tartus, Teerajajate alleel noore tammepuuga, mille olin mõned aastad tagasi istutanud. Aga veel rohkem liigutasid mind need tammetõrud, mille nüüdne Eesti Rahva Muuseumi direktor Tõnis Lukas sellesama raiutud puuköndi kõrvalt korjas ja mulle ulatas.
Ma usun Eesti erakondade arenguvõimesse. Kujutlen juba ette sõnalist kuulirahet, kuid ometi väidan, et erakonnad on täna Eestis läbipaistvamad ja kontrollitumad kui eales varem ning et rahval on rohkem võimu kui eales varem. Võiks veel rohkem olla - alati võiks.
Fareed Zakaria kirjeldab oma kuulsas raamatus "Vabaduse tulevikust", mis Jüri Adamsi tõlkes on olemas ka eesti keeles, seda, kuhu võib viia sõjakäik traditsioonilise poliitilise eliidi, erakondade vastu. Poliitikat hakkab suunama varjatud eliit - arvukad konsultandid ja lobistid, peidetud huvide kandjad, kes ei vastuta millegi eest, ei ole avalikult kuidagi mõjutatavad ega järgi ühtki laiemat huvi. Erinevalt varjatud eliidist on erakondadel oma juured, maailmavaade, tema ametiisikud on avalikud tegelased, kes peavad kogu aeg hoolitsema oma reputatsiooni eest. Mille eest hoolitseb varjatud eliit, jääb avalikkusele teadmata.
Minu arvates ei ole parlamentaarse demokraatia praegusele korraldusele Eestis paremat alternatiivi. Laiema poolehoiu pälvinud ideed leiavad läbi valijate häälte tee erakondadeni ja sealt Riigikogu ning valitsuse tegevusse. Just nii toimibki esindusdemokraatia. Algatused väljastpoolt erakondi ja valimisi on selle süsteemi loomulik osa. Ent vabakond ei saa asendada erakondi. Nad eksisteerivad kõrvuti, koostöös, teineteist täiendades. Mõlemad peavad õppima teineteist austama.
Eelnevat arvestades on Vabariigi Presidendi algatatud jääkeldri protsess ning ellu kutsutud ühisloomeplatvorm kindlasti toetamist väärt. Loodan, et sellest protsessist sünnivad ideed, mis edendavad demokraatiat, veelgi laiemalt - edendavad elu Eestis. Mis ju lõppeks ongi meie ühine eesmärk.
Viie aasta pärast tähistame Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva. Sada on maagiline arv, mis näitab, et oleme ühe igati auväärses eas riigi kodanikud.
Teiste rahvastega võrdseks tõusmine nõudis meie eelkäijatelt suurt pingutust. Luua oma riik ei ole ühelegi rahvale lihtne ülesanne. Ning ka iseseisvus ei kesta iseenesest. Kuid me peame hoidma endas kindlat usku, et nii nagu Eesti ajalugu on osaks Euroopa ajaloost, nii on ka meie tulevik osaks Euroopa tulevikust. Ja selle usu peame edasi andma oma lastele ja lastelastele.
Võib-olla just järgmistel aastatel sündivad lapsed ja lapselapsed võiksid olla meie parimad kingitused oma riigi sajandaks sünnipäevaks. Et neid kingitusi saaks hästi palju!
|
OSCAR-2019
|
||
Reformierakonna fraktsiooni esimees Keit Pentus ütles Riigikogus toimunud ettevõtluskeskkonna arutelul viit konkreetset majanduskeskkonda edendavat sammu esitledes, et erakond soovib uut töölepinguseadust jõustada pool aastat plaanitust varem.
"Reformierakonna fraktsiooni poolt räägime me oma kolleege veendes oma hääled kähedaks, ja nii kaua, kuni viimasel meist veidigi häält jagub, jäämegi kordama - uus töölepinguseadus tuleb kiiresti vastu võtta," ütles Pentus. "Kiire vastuvõtmise vajadus ei ole millegi muu, kui selle huvides, et inimesed ei jääks hätta. Et neil oleks töökohti. Et neil oleks vajadusel ümberõppevõimalusi ja seda juba enne, kui tegu on tööst ilma jäänud inimesega."
"Reformierakonna fraktsiooni ettepanek on tuua Riigikogus algul 1. jaanuarist 2010 plaanitud seaduse jõustumine pool aastat varasemaks. Meie ettepanek on, et kogu seaduse see osa, mis ei too täiendavat koormust riigieelarvele, jõustuks 1. juulil 2009."
Reformierakonna fraktsiooni esimees esitas Riigikogule ettepanekud viie sammu tegemiseks, mis üldist ettevõtluskeskkonda parandaks. Lisaks töölepinguseaduse kiiremale jõustamisele tegi Pentus ettepanekud ka maksukoormuse vähendamiseks. "Kui 46% ettevõtjatest tunnistab, et nende edasist arengut takistab liiga kõrge maksukoormus, siis ei ole see asi, mida tohiks ignoreerida. Siis tuleb maksukoormust vähendada," ütles Pentus.
Konkreetselt tegi Reformierakonna fraktsioon ettepanekud sotsiaalmaksule lae kehtestamiseks ja tulumaksu langetamise jätkamiseks. Keit Pentuse sõnul ootab Reformierakonna fraktsioon toetust ka riigieelarve jäikuse lahtisulatamiseks; kõrgharidusse panustamise kõrval ka gümnaasiumi õppekava ülevaatamiseks ja ettevõtlusõppe lisamiseks õppekavasse.
"Reformierakonna fraktsioon peab tähtsaks ka ekspordi toetamist, aga praegusest ka palju läbimõeldumat tegevust välisinvesteeringute Eestisse meelitamiseks," rääkis Pentus. "See viimane, muide, peaks olema ka iga Riigikogu liikme iga välisvisiidi ja komandeeringu elementaarne osa."
Esimese asjana jäi sellest mägede maast seekord meelde just pidev sigaretisuits. Vastik nikotiiniving hõljus kõikjal: hotellis, kohvikutes, nõupidamisruumides ja muidugi valimisjaoskondades. Ainult Thbilisi tänavate kolmekümnekraadises leitsakus oli see asendunud väljakannatamatu bensiinilehaga.
Koos kolleeg Helmer Jõgiga oli meie kontrollida 12 valimisjaoskonda, mis jäid teisele poole Kaukasuse mäeahelikku, täpsemini Kazbeki mäetipu (kõrgus 5047 meetrit üle merepinna) jalami piirkonda. Selleks tuli meil maasturiga kohale sõita juba igivanadest aegadest kasutuses olevat Gruusia nn sõjateed mööda ja läbida Gudauri mäekuru juures paksu lumekihiga kaetud alad.
Sajandeid oli see üle mägede viiv käänuline tee väga oluline ja ainuke vahetu ühenduslüli Venemaa ja Gruusia vahel. Seda mööda liikusid vaenuväed, aga ka kaup ja transport. Juba mõni aasta on piir Venemaaga suletud ning see piirkond muutunud vaeseks äärealaks, kunagisest maanteest aga saanud kohati kõige ehtsam kuumaastik.
Aga mägilased on tublid ja elavad oma üsna kuristikuservadesse veidigi tasasemale pinnale rajatud külades rahulikult. Leiba küpsetatakse ise, liha saadakse omakasvatatud lamba- või veisekarjadest. Majapidamisgaas on elanikele riigi poolt tasuta, elektri eest maksmiseks eraldatakse peredele teatud summas vautšereid.
Kuigi ametlikult pidid valimisjaoskonnad uksed avama kell 8 hommikul, olime tunnistajaks, kus ühes külakeses toimus see alles pool tundi hiljem. Lihtsalt haldussuutlikkus oli madal ja valimiskastide ettevalmistamine, pitseerimine ning hääletusnimekirjade väljapanek võttis seal oodatust kõvasti kauem aega. Peab ütlema, et üldse olid valimiste korraldajateks kohapeal peamiselt naised. Harva võis kohaliku valimiskomisjoni koosseisus näha mõnda isast inimest. Kuid seevastu käisid mehed naistega võrreldes jälle usinamalt hääletamas. Kui see töö tehtud, jutlesid nad omavahel tundide kaupa poolsõõris istudes väljas mäe veerel.
Võrreldes jaanuaris toimunud presidendivalimistega, oli kogu poliitiline õhkkond riigis märksa rahulikum. Pealinnas küll ähvardati veriste väljaastumistega, kuid kohapeal rääkisid inimesed, et nad on väsinud neist opositsiooni tõmblemistest ja soovivad eelkõige stabiilset keskkonda.
Kuigi mitteametlikel andmetel on Gruusias tööpuudus kuni pool töövõimelisest elanikkonnast, ei häirinud see eriti kedagi. Paljuski käib äri ja rahateenimine endiselt ümbrikupalga kaudu ja seda peavad kohalikud normaalseks.
Riigilt oodatakse eelkõige teede korrashoidu ja ... iseseisvuse säilimist. Niivõrd murelikuks on grusiine Venemaa lakkamatu sõjakirve viibutamine nende suunas teinud. Seetõttu ongi Gruusial oma 4,6miljonilise elanikkonna juures praegu sõjaväes püssi all hinnanguliselt vähemalt 50 000 – 60 000 mägede poega.
Aga ega narkoprobleemid ole sellelegi riigile võõrad. Kohati kasvab kanepitaim mägedes lausa looduslikult, kultuuristandusi aga põletavad politseijõud aeg-ajalt lihtsalt maha. Samal ajal on Thbilisi probleemiks kujunemas just heroiinisõltlased, kes oma narkotoosi eest tasumiseks vajaliku raha hankimisel on kõigeks valmis. Meie autojuht rääkis, et veidi aega tagasi pani üks narkomaan tema abikaasale püstoli meelekohta ja võttis ära käekoti raha ning dokumentidega, kui naine pärastlõunal kortermajja sisenes, eelkooliealine laps käekõrval.
Et politsei röövijat ei tabanud, otsustati talitada teistmoodi. Ühel kenal õhtupoolikul tuli mitukümmend tema parimas meheeas hõimuvenda ja sugulast korraga maalt linna. Paaridesse jaotunult jagati linnaosa meeste vahel ära ning hakati sõna otseses mõttes jahti pidama kohapealsetele narkomaanidele. Kõigil tabatud uimastisõltlastel murti selle operatsiooni käigus ei rohkem ega vähem kui parema käe nimetissõrm, mis relval päästikut võib hoida. Autojuht lisas, et sellest ajast peale ongi tema linnaosas päevased röövimised oluliselt kahanenud ja narkarid hoiavad end rohkem varju.
Aga Gruusia parlamendivalimisi hindasid isegi SRÜst pärit noriva loomuga vaatlejad üldjoontes seaduslikeks ja demokraatlikele printsiipidele vastavaiks. Erilisi rikkumisi ei avastanud ka Eesti delegatsioon, kes pidas valimistulemust ja president Mihhail Saakašvili toetajate seekordset võitu rahva enamiku tahtele vastavaks.
Lõpetuseks märgin, et valimistele järgneva päeva õhtul korraldas Eesti saadik Harri Lahthein kõigile Eestist pärit valimisvaatlejatele, ajakirjanikele ja Gruusia ametlikele nõustajatele oma korteris Thbilisi ühe paneelmaja kaheksandal korrusel vastuvõtu. Teiste hulgas olid kohale saabunud mägedemaa valitsust nõustav Mart Laar ja kohapealse ombudsman’i ÜRO mandaadiga nõunik Allar Jõks.
Kõigi vastuvõtul osalejate suureks üllatuseks jõudis veidi enne südaööd meie sekka Miša ehk president Saakašvili isiklikult. Enne ühist veiniklaaside kokkulöömist pidas riigipea meile väikese kõne, milles tänas Eesti riiki ja rahvast toetuse ja abi eest Gruusia arendamisel.
|
OSCAR-2019
|
||
Kuigi tehnoloogiahiiud on hiljuti teatanud, et loovad süsteeme, mis aitavad inimestel enda nutisõltuvust kontrolli all hoida, on see probleem suuresti tekitatud nendesamade tootjate disainitrikkidest, vahendab Popular Science. Avame, kuidas salakavalad disainilükked meie aju mõjutavad.
Selleks, et mõista sõltuvust tekitavat disaini, piisab sellest kui minna oma telefoni avakuvale ja avada rakendus nimega Twitter. Linnupildilise logoga rakenduse avab iga päev üle maailma vähemalt 330 miljonit inimest, sealhulgas näiteks USA president Donald Trump ja Ameerika Ühendriikide reality-star Kim Kardashian.
Kes säutse vaatamas käinud, teab, et enne kui ajajoon kasutajale kuvatakse, leiab aset väikene paus - kasutaja saab sekundiks nautida rakenduse logo vaatamist. Tundub, nagu säutsud laeks. Nii aga ei ole - olles rakendusse juba sisse jõudnud, näidatakse kasutajale viimast versiooni tweetidest, mida juba vaadatud on. Neid ei ole uuendatud. Selleks, et neid uuendada, peab kasutaja vajutama värskendusnuppu või tirima rakenduse ülaosast ekraanil sõrmega alla.
Enamik inimesi ei teadvusta seda väikest pausi või arvavad, et tegemist on lihtsalt võrguprobleemidega. Aga kasutajaliideste disainerid ütlevad, et see lahendus on suurepäraselt disainitud. Nende sõnul tekitavad pausid ootusetunde, mida võib kõrvutada näiteks kasiinodest tuntud slotimängudega - kunagi ei tea, mis peale ootust ekraanile tulla võib. Heade tulemuste saavutamisel vallandub dopamiin, mis tekitab inimestel sõltuvust.
Teadlased on uurinud kasiinomängude mõju ajule - ka nende tagajärjel paiskub valla dopamiin. Selle puhul on tegemist keemilise ühendiga, mis paneb inimesi võtma riske, et nad end hästi tunneksid. Dopamiin on äärmiselt sõltuvust tekitav - näiteks on selle kunstlikeks allikateks nikotiin ja heroiin, kaks väga sõltuvust tekitavat ainet. Kuid seda on võimalik saada ka täiesti neutraalsetest või isegi headest allikatest, näiteks vallandub aine kehas peale treeningut või seksuaalvahekorda.
Viimasel ajal on teadlased hakanud arutlema selle üle, kuidas saavad keemiliste ainete vabad tegevused nagu näiteks videomängud või sotsiaalmeedia luua inimese ajus autasudel põhinevaid keemilisi sõltuvussüsteeme. Ka selle puhul arvatakse, et suur osa sellest on seotud dopamiiniga. Tundub, et iga väike ülespoole suunatud pöial Facebookis on võimeline pikas perspektiivis meie aju mõjutama.
Pull-to-refresh, ehk tõmbega värskendamise süsteemi leiutaja Loren Brichter on ka ise enda leiutise kohta öelnud, et see meenutab slotimasinat: "Nutitelefonid on kasulikud tööriistad. Aga nad tekitavad sõltuvust. Tõmbega värskendamine tekitab sõltuvust. Twitter tekitab sõltuvust. See ei ole hea," ütles ta intervjuus The Guardianile aastal 2017.
Nagu naljatledes öeldakse, siis Internetti välja printida ei saa. Sama asi on sotsiaalmeedia ja teiste nutirakendustega - sisu seal tundub lõpmatu. Ka lõomatu sisukerimise välja mõtleja Aza Raskin on tunnistanud, et see mõjub ajule hukutavalt - ajul ei teki kunagi aega, et impulssidele järgi jõuda, ütles ta. "Ma arvasin, et see on hea kasutajakogemus, kuid tegelikult on see lihtsalt raisanud sadu miljoneid tunde inimeste aega," ütles Raskin intervjuus Popular Science'ile.
New Yorki Ülikooli turundusprofessor Adam Atler kommenteeris teemat omakorda nii: "Küsimus selle kohta, kas disain saab olla sõltuvust tekitav, on vaieldamatu," ütles ta. "Me veedame väga suure osa oma ajast ekraanide ees ning valdava osa sellest ajast veedame me sotsiaalmeediarakendustes. Isegi kui me mingil ajahetkel ekraani ei vaata, üritavad värinad, teavitused ja automaatselt tööle minevad ekraanid meid nutimaailma tagasi tõmmata," ütles Atler.
Numbrid küll erinevad piirkonniti, kuid keskmiselt näpib üks inimene oma telefoni päeva jooksul vähemalt 2000 korda. See hõlmab kõiki puudutusi - vajutusi, tõmbeid ja kõike muud. 2016. aastal uuringufirma Flurry poolt läbi viidud uuringu kohaselt veedavad inimesed iga päev nutitelefonis umbes viis tundi.
Veel üks käitumismall, mis meie nutitelefonitarbimist mõjutab, kannab nime "varieeruvate auhindade põhimõte". 20. sajandi keskel B.F. Skinneri poolt läbi viidud uuringu kohaselt tõmbasid tuvid toitu jagavat kangi tihemini, kui kangi tõmbamine iga kord sööki ei andnud.
Sama printsiip kehtib sotsiaalmeedias - rakendusse sisse logides ei tea kasutaja kunagi, kas ta näeb konkreetselt ajajoonel midagi, mis teda huvitab. Twitteris säutse laadides ei tea, kas kõik uued silme ette kerkivad kirjutised on hallid ja igavad või on need kaasahaaravad ning huvitavad. Just see ettearvamatus ongi see, mis sotsiaalmeedia puhul sõltuvust tekitab.
Samas on sisu vaatamine kohati ka paratamatu - sotsiaalmeediasse sisse logides jääb ikka silma paar postitust, isegi kui kasutaja ei lähe sinna plaaniga postitusi vaadata. See tekitab paratamatult võimaluse, et silma võib jääda midagi huvitavat. Või siis mitte.
Järgmine võimalus, kuidas kasutajatega manipuleerida, on rõhuda inimeste alateadlikule soovile asjad lõpule viia. Kuigi mõne inimese puhul võib 20 vastamata meili või vastamata kõnet täiesti murevabalt teavitusteribal oodata, siis uuringute sõnul on enamik inimeste puhul sellised meetodid väga head, et neid kaasata. Inimestele ei meeldi teavitused ning nad tegelevad konstantselt sellega, et neid võimalikult palju elimineerida.
Näiteks oli sellisele põhimõttele üles ehitatud kurikuulus Facebooki mäng Farmville. Ilmselt teab igaüks, et sealtkaudu tuli hunnikutes tüütuid teavitusi ka siis, kui mängu isegi kunagi avatud poldud. Sellised mudelid panevad inimese tegutsema ning muudavad ta peamiseks eesmärgiks selle, et teavitusi enam ei tuleks. Inimene võib hakata mängu mängima või siis blokeerib selle ära.
Algselt pidid push-teavitused olema head. Blackberry, kes need esimesena oma seadmetesse tõi, lootis, et need vähendavad aega, mida inimesed telefonides veedavad. Nutiseadmete algusaegadel pidid kasutajad manuaalselt meilirakendusse sisse logima ja vaatama, ega uusi sõnumeid meilikasti laekunud ei ole. See oli aga kohutavalt ajakulukas ja Blackberry üritas seda aega vähendada. Kõik muutus aga täpselt vastupidises suunas.
Kui oled juba telefoni kätte võtnud ja sotsiaalmeediasse kaevunud, siis on sealt mõnd aega väljarabelemine väga raske. Igal rakendusel on tänapäeval sisse ehitatud isemängivuse funktsioon. Näiteks vaadates Instagrami stories-funktsiooni videosid, tulevad kasutajale järjest ette kõikide jälgitavate kasutajate lood. Isegi siis, kui kasutaja on plaaninud vaadata ainult üht konkreetset lugu.
Lisaks on Instagrami kasutajaliidese disainerid lisanud sinna väikese lisanipi: vaadatud videod muutuvad inaktiivseks ja valgeks, samal ajal kui videod, mida veel vaadatud pole, helgivad roosade ringidena nagu teavitused. Taas tahab kasutaja alateadlikult "teavitustest" lahti saada ning vaatab seetõttu tõenäoliselt ära kõik videod.
Isemängivuse funktsioonid on peale Instagrami ka teistel platvormidel - näiteks YouTube'is tuleb peale video vaatamist järgmine video, samamoodi Netflixis ning juba ka Facebooki videote puhul. See muudab rakenduse kütkest välja rabelemise veelgi raskemaks.
Tegelikult on selline disain see, mida inimesed ise tahavad: me tahame, et meie rakendused oleks huvitavad, et meile pakuks nende kasutamine huvi. Vaatamata sellele rõhutavad eksperdid üht olulist aspekti: nutisisul ei ole tihti lõpp-punkti. Kui filmi vaatama hakates võid olla kindel, et umbes paari tunni pärast hakkavad tiitrid jooksma, siis sotsiaalmeedias nii ei ole.
Isegi olulisem probleem on see, et inimesed ei teadvusta neid väikseid trikke, kuidas sotsiaalmeedia neid paigale naelutab. See omakorda ei lase neil teha enda nutitarbimise puhul teadlikke valikuid. Suur osa spetsialiste ütleb, et uued lahendused nutisõltuvuse teadvustamiseks on küll teretulnud, kuid lõppude lõpuks peab igaüks enda sõltuvusest ise aru saama ja oma käitumises vajalikud parandused tegema.
Arheoloogid leidsid Egiptusest terve hulga mumifitseeritud kasse. Peale selle leiti 100 puidust kaslaste kuju ja kass-jumalanna Basteti pronkskuju, vahendab History.com.
This website is for the math parts of Luke Wolcott. It is an exhibition of my mathematical interests and work, cast into the internet with the hope of establishing connections with like-minded thinkers. If something catches your eye, I encourage you to email me: luke [dot] wolcott [at] gmail [dot] com.
|
OSCAR-2019
|
||
Mitmed Euroopa riigid olid pahad kolonisaatorid, kes Aafrikas ja Lähis-Idas omal ajal maid kokku vallutasid, just sellepärast on nende olukord täna nii halb ja me peame neid aitama!
Vale. Eurooplaste kolonisatsioon ei ole Aafrikasse majanduslikus mõttes mitte halba teinud vaid head. Eurooplased rajasid sinna veemagistraalid, infrastruktuuri, hooneid ja palju muud, mida aafriklased ise poleks teha osanud. Kolonisatsiooni lõppemisega varises suur osa sealset majandust kohe ka kokku. See on kurb tõsiasi, mis ei õigusta küll kolonisatsiooniga kaasas käinud inimohvrite arvu, kui aga rääkida ainult majanduslikust aspektist, oli eurooplaste kolonisatsioon Aafrikale kasulik.
Saksamaa ja Jaapan pommitati Teises maailmasõjas maatasa ning okupeeriti võitjate poolt. Vaatamata sellele rajati nende varemete peale vaid mõne aastaga maailma juhtivad heaolu ühiskonnad. Asi on ikkagi sotsiaalses kapitalis, mitte kolonisatsioonis.
Ja meie siin Eestis ei kanna vastutust ka mitte ühegi kolonisatsiooni eest. Meie vasakpoolsete kiibitsemine mingisuguse kaasvastutuse eest, kuna oleme nüüd kõik koos Euroopa Liidus, on puhas silmakiri ja omale tähelepanu otsimine: mentaalne eneserahuldamine.
Mentaalne eneserahuldamine on omale tunnustuse otsimine (Maslow’i püramiidi ülemine osa) apelleerides mingile kõrgemale autoriteedile (vanasti NSV Liidu propaganda, praegu Brüsseli propaganda). Selliselt rahuldavad oma tähelepanuvaegust kõige viletsemad isendid, kes muud moodi silma paista ei suuda (Lobjakas, Paris, Tambur, Koorits, sotsid jne).
Aafrikas on täna etnilised konfliktid sest Euroopa koloniaaljõud tõmbasid sinna omal ajal omavoliliselt riigipiire!
Tüüpiline vasakdemagoogide väide, millega nad üritavad sealset olukorda seletada ja ilustada, kuid see väide on täiesti loogika vaba ega vabanda mitte kuidagi välja asjaolu, et kohalikud hõimud etniliste tunnuste alusel üksteise vastu sõdivad. See on sama absurdne kui väita, et kuna NSV Liit balti riike omal ajal okupeeris, peavad eestlased ja lätlased täna omavahel sõdima. Kõik Aafrika hõimude omavahelised probleemid on tingitud siiski nende oma kultuurist ja madalast arengu astmest.
Esiteks ei kanna meie Hitleri tegude eest mingit vastutust (seda enam, et olime selle ohvrid). Teiseks, et Hitler midagi valesti tegi, ei tähenda mitte kuidagi, et me sellepärast oma tänase ühiskonna ruineerima peame.
Kolmandaks, Hitleri tegevus, oli ta kui paha tahes, aitas siiski säästa palju inimelusid ning tagas meile kultuurse Euroopa säilimise. Ilma Hitlerita oleksid Stalini bolševistlikud röövliväed tapnud palju rohkem inimesi ning anastanud kogu Euroopa kuni Portugalini välja. See oleks aga tähendanud kogu kultuurse Euroopa tsivilisatsiooni jäädavat lõppu sest nagu me tänaseks teame, ei suutnud vaprad vabastajat oma territooriumile rajada mitte ühtegi läänega konkurentsivõimelist tööstusettevõtet, nende tase teaduses ja majanduslikus heaolus jäi kõvasti läänele alla. Nagu me näeme tänaseks Ida-Saksamaa pealt, siis ei suutnud nemad ka peale NSV Liidu lõppu Lääne-Saksamaaga võrdväärset majandust rajada, mis on märk sellest, et venelased suutsid ka igipõlise kultuurrahva mentaalses mõttes ruineerida. Ilma Hitleri vastukaaluta oleksid nad vallutanud kogu Euroopa (Hitlerile eelnenud sotside poolt juhitav Weimari vabariik oli täielik fiasko, mis ei oleks Stalini armeele mingit vastupanu osutada suutnud), millega oleksid jäädavalt likvideerinud kogu Euroopaliku kõrgkultuuri, tehnoloogia ning potentsiaali heaoluriigiks. Ehk siis tänane rikas heaolu ühiskond Lääne-Euroopas sai võimalikuks ainult tänu Hitlerile!
Nagu näeme, siis kõik sallijaid, europropagandistid ja muidu heategijad, kes siin päevad läbi kisavad, kui halb oli Hitler, võlgnevad kogu oma majandusliku heaolu tegelikult talle.
Sallijate käest tuleks küsida, et miks te kommunistlikke kuritegusid hukka ei mõista? Kas pole mitte silmakirjalik, et kogu jutt käib selle üle, kui kole mees Hitler oli, samal ajal kui punased, kelle arvel on palju rohkem inimelusid, laiutavad Eesti parlamendis, esindavad Eestist europarlamendis ja korraldavad iga aastaselt oma rongkäike läbi Tallinna? Nagu vegeteerib Eesti riigikassa peal terve hunnik nõukogude sõjaväe pensionäre, samas kui Teise maailmasõja päevil Eesti eest võidelnud mehed ei saa sentigi?
Vastus oleks, et euroopalike väärtuste propagandistid on silmakirjalikud demagoogid, kes ei lähtu oma tegevuses mitte murest inimelude pärast vaid omakasust, pugemisjanust ja mentaalsest eneserahuldamisest, kasutades Hitlerit vaid infosõja relvana enda esile tõstmiseks ja uuskommunistliku doktriini läbi surumiseks.
Teine põhjus, miks vasakdemagoogid kommunistlikke kuritegusid hukka ei mõista on asjaolu, et tänu nendele kuritegudele viidi sisse personalisüsteem, mis toidab nende tänast karjääri. Hitleri personalipoliitika oli ristivastupidine Stalinile, soosides enda ümber helgemaid päid, samas kui Stalin tegeles just nende hävitamisega, sillutades madalalaubalistele isenditele teed kõrgemaks karjääriks. Sisuliselt sama personali poliitika kestab edasi tänini, mis ongi tinginud olukorra, et suure osa “arvamusliidreid”, “majandusteadlasi” ja “kõrgeid juhte” moodustavad mentaalsed degenerandid, kes istuvad oma kõrgete kohtade peal mitte sellepärast, et nad midagi väärt oleks, vaid sellepärast, et režiim neid soosib.
Tõepoolest, kuid parasiitide ja terroristide toitmine, ning neile islami taristu rajamine meie maksumaksja raha eest ei kvalifitseeru selle punkti alla. Aidata võib inimesi küll, kuid ainult neid, kes ka ennast ise aidata tahavad ning on valmis ka omalt poolt midagi panustama. Desertööride ja laiskvorstide aitamine ei kuulu euroopalike väärtuste alla!
Kui sinu koju röövel sisse murrab, siis kas ütled, et sinu kodu on muutumas ja hakkad ennast tema vajaduste järgi ümber kohandama?
Terror Euroopas on tavaline nähtus, seda on siin koguaeg esinenud, näiteks Inglismaal oli IRA (Iiri Rahvusarmee), kes aastakümneid riiki terroriseeris.
IRA ei ole mitte kuidagi võrreldav islami armeega, nende terror jääb neile ikka kõvasti alla ja on praeguseks juba ka ammu läbi. Teiseks, asjaolu, et meil Euroopas niigi probleeme on, ei tähenda kindlasti mitte seda, et me neid omale tahtlikult juurde tekitama peaksime. Ja islami sissevool tekitab meie ainult probleeme.
Just seetõttu ei saa me seda omale lubada sest lisaks oma vanemate toitmisele peame siis ka migrante toitma hakkama. Vasakdemagoogide jutt, et immigrantide sissevool toob majanduslikku kasu ning suurendab meie pensionit on absurd kuubis. ELis on praegu 23 miljonit töötut. Selles valguses oleks üsnagi kummaline väita, et meil tööjõudu puudu on. Tööjõupuudus on vaid kõrgelt kvalifitseeritud kohtadel. ELi 23 miljonil töötul on kõigil vähemalt keskharidus ning väga paljudel ka kõrgharidus, ja nemad ei saa tööle. Kolmanda maailma migrantidel enamusel pole meie mõistes põhiharidustki ning suur hulk neist ei oska isegi lugeda ega kirjutada. Mis tööle nad lähevad? Ja isegi kui lähevad, on see meile sotsiaalne dumping sest võtab mõne meie inimese eest lihttöö ära. Immigratsioon on majanduslikus mõttes ainult kahjulik!
Uuskommunistide lööklause. Sisutühi loosung, demagoogia. Kui palju erinevus rikastab näeme rekkade poolt laiaks sõidetud laipade näol meie tänavatel ja sotsiaalabi peal parasiteerivatest hordidest, mis on meeletu koorem meie riigikassale. Kui palju mingi kultuur väärt on, võib näha selle koduriigis. Juba sellest on selge, et teatud kultuur mitte ei rikasta, vaid ainult laastab ja lagastab.
Esiteks, võõra kultuuri austamine ei tähenda osalemist inimkaubanduses ja võõraste majandusmigrantide toitmist, kes tulevad Euroopasse ainult sellepärast, et nad omas riigis tööd teha ei viitsi. Teiseks, me ei pea sugugi austama igat võõrast nn. kultuuri. Näiteks islam on loodud ühe aferisti poolt puhtalt omakasu eesmärkidel. “Prohvet” Muhamed oli kas vaimuhaige, lihtsalt aferist, või mõlemit korraga, kes nägi ühel päeval “ilmutusi”, kus peaingel Gibraiil tegi temast ainsa prohveti, kelle ülesanne on juhtida eksinud inimkond õigele teele. Seejärel võttis Muhamed judaismi ja kristluse õpetuse, muundas selle islamiks, kuulutas ennast selle prohvetiks ja hakkas levitama õpetust, mille kohaselt tuleb kõik ülejäänud inimesed maailmast tema usku pöörata, või siis likvideerida. Väide, et me sellist nn. kultuuri austama peame ja ennast selle järgi ümber kohandama, on enam kui naeruväärne.
Järjekordne sisutühi, vaid emotsioonidele apelleeriv loosung. Asüülitööstuse lõpetamine ning islami taristu sulgemine ei piira küll kuidagi meie avatust progressile ja positiivsele immigratsioonile (oskustööjõu import).
Need kaks asja pole võrreldavad. Eesti rahvas ei olnud ise oma põgenikevoolus süüdi, Stalini okupatsioon tuli meist sõltumatult. Islami riikides on konflikti allikaks aga just islam, mille levitamisega tegelevad ka need, kes selle eest Euroopasse pagevad. Teiseks ei läinud eesti põgenikud Rootsi probleeme tekitama ja oma väärastunud ideoloogiat levitama vaid õppisid koheselt ära kohaliku keele, läksid kooli ja sulandusid ühiskonda.
Moslemite tänane tung Euroopasse ei ole tingitud mitte kohalikust kriisiolukorrast (nad tulevad siia juba aastakümneid, ka ammu enne Süüria kodusõda) vaid kahest faktorist: 1) majandusprobleemid (kuid need on tingitud omakorda islamist, mille eest meie vastutust ei kanna, kui nemad tahavad seda haiget ideoloogiat levitada, siis elagugi selle elustandardi järgi) ja 2) soovist levitada islamit, tegemist on islami invasiooni kolmanda lainega Euroopasse - meenutagem, et moslemid hakkasid Euroopasse tungima kohe kui islam seitsmenda sajandil loodi, kuna nad hetkel tingituna oma kehvast majanduslikust olukorrast ja mahanäänud tööstusest füüsiliselt võimelised Euroopaga sõdima ei ole, kasutavad nad tsiviilarmeed “põgenike” näol.
Eriti jabur teooria, mille peale saabki tulla ainult vasakpoolne aju. Esiteks küsiks, et kas Putin on üldse kunagi kellegile, kes islami invasioonile vastu seisab, fašismi ette heitnud? Ma pole küll kuulnud. Teiseks, ei ole üldse meie asi muretseda, mida Putin arvab või ütleb. Lähtuda oma tegevuses sellest, et äkki siis ütleb Putin mulle fašist, on nõdrameelsuse ilming ning alistumine Kremli infosõjale, mida Putin loodabki. Seega selline käitumine on vesi Kremli veskile.
Vasakpoolsed demagoogid süüdistavad konservatiive pidevalt putinismis, olles seejuures ise suurimad Putini teenrid sest suurendavad Putini infosõja mõjuvõimu meie territooriumil. Justnimelt allumine hirmule, et me ei saa nii teha, muidu ütleb Putin meile fašist, on teene Kremlile, sest suurendab tema infosõja võimu meie territooriumil.
Tüüpiline vasakdemagoogide väide, millega nad üritavad sealset olukorda seletada ja ilustada, jättes justkui mulje, et islam on mitmekesine, kuid see väide on täiesti loogikavaba ega vabanda mitte kuidagi välja asjaolu, et islam kui ideoloogia konflikte õhutab.
Me saame hakkama, Rootsi on ilusti hakkam saanud, ka meil Eestis on juba palju välismaalasi NSV Liidu okupatsioonist, seega mida need mõned uued migrandid ikka teevad!
Väide iseenesest on õige, hakkama saame me tõepoolest, nagu Rootsi ongi hakkama saanud - ainukene küsimus on, et mis see meile maksma läheb? Täpselt samamoosi saime ka Stalini okupatsiooni ajal suurepäraselt hakkama, edasi elasime ju ikkagi - aga kuidas see meie elustandardile mõjus? Arvestada tuleb sellega, et iga sissetoodav migrant on majanduslik koorem meie ühiskonnale (v.a. kui ta oskustööline on, kuid neid siia ei veeta, nende sissetoomisele on peale pandud hoopis piirangud) ja potentsiaalne julgeolekuoht; samas kui kasu pole neist midagi. Milleks meile seda vaja on?
Aga mis siis ilus oleks, vait olla ja järgmist oodata? Ilus ei ole sotside tegevus, terror maha vaikida ning sõimata natsideks kõiki, kes selle vastu on. Terrori toimumine Euroopas näitab üheselt valitseva kliki läbikukkumist ning sellest mitte rääkimine on arguse ja nõdrameelsuse tundemärk!
Kui nüüd oleks natukenegi viitsimist süveneda islami alustesse, siis saaks kohe selgeks, et islam on just selline terroristlik religioon, mis käseb hukata kõik uskmatud. ISISe tegevus on prohvet Muhamedi õpetuse eeluviimine sõna-sõnalt. Asjaolu, et meie vasakdemagoogid ei ole suutnud, tahtnud ega viitsinud 50 aasta jooksul sellest lihtsast tõsiasjast aru saada, näitab vaid nende rumalust, pahatahtlikust ning soovi kasutada islamit infosõja relvana ning füüsilise jõuna Euroopa ruineerimiseks.
Miks sõimate natsideks ainult Euroopa konservatiive ja immigratsiooni vastaseid? Miks te ei sõima samamoodi rikaste islami riikide - Omaan, Katar, Kuveit, Saudi-Araabia, Ühendemiraadid - poliitikuid, kes teatavasti pole isegi Genfi konventsioone ratifitseerinud ega võta vastu ühtegi migranti, kuigi nad on nende endi usu ja hõimuvennad?
Miks te ei soovi kommunismi kuritegude eitamise kriminaliseerimist? Kas pole mitte silmakirjalik, et ainult natsikuritegude (täpsemini ainult see osa, mida nad juutidega tegid) eitamine on kriminaliseeritud. Samal ajal tunneb maailm mitut kommunismi kurjategijat, kelle inimohvrite arv ületab kordades Hitleri teod (Stalin, Mao Zedong, Pol Poth)? Kas see pole mitte ebavõrdne kohtlemine?
Miks on kriminaliseeritud ainult juudirepressioonide eitamine, mitte selle eitamine, mida natsid muude rahvastega tegid? Kui sa Saksamaal julged kahelda, mitu juuti natside poolt tapeti, lähed vangi, samas kui sead kahtluse alla, palju nad eestlasi või poolakaid tapsid, sanktsiooni ei järgne - kas see pole mitte rahvuste erinev kohtlemine, mille vastu sallijad oma sõnutsi koguaeg võitlevad?
Mille alusel te väidate, et Teise maailmasõja käigus hukkus natside tegevuse läbi kuus miljonit juuti? Teatavasti ei ole juutide hukkamise kohta säilinud mitte ühtegi dokumenti? On selge, et neid hukati palju, kuid tegelikkuses on täpne number siiski selgusetu.
Miks mõisteti 1991. aastal vangi 15 võõrkeelt rääkiv Šveitsi intellektuaal Jürgen Graf, kes on kirjutanud vägagi konstruktiivse raamatu “Holokaust luubi all”? Kas keegi teist on seda raamatut lugenud ja mille alusel te talle üldse vastu vaidlete? Miks ei ole mitte ükski Saksamaa ajaloolane Grafile veel ühtegi vastuväidet esitanud?
Miks mõistakse vangi ainult neid, kes holokausti küsimärgi alla seavad, kuid mitte neid, kes kommunismi kuritegusid eitavad ja ülistavad? Samamoodi elab Saksamaal mitu miljonit türklast, kes eitavad Türgi poolt sooritatud Armeenia genotsiidi 1915. aastal - miks selline käitumine kriminaliseeritud, ega isegi mitte taunitud, ei ole?
Kuidas saab võimalik olla, et natside poolt rajatud koonduslaagrite arv kasvas 1994. aastal ligi tuhande pealt 42 500ni 2013. aastaks? Nimelt vahendab ajakiri Imeline Ajalugu, et 2013. a. jõudsid USA Holokausti Memoriaalmuuseumi "teadlased" peale 13-aastat kestnud "uurimustööd" selgusele, et natside laagrite ja getode arv oli tegelikkuses kordades suurem, kui seni arvati. Kui seni oli teada, et ajavahemikul 1933-1945 oli neid kokku ca. 7000, siis nüüd tuli välja, et neid oli hoopis 42500![1]
Minu keskkooli aegses ajaloo õpikus, mille koostas 1994. aastal tuntud TÜ politoloogia prof. Kaido Jaanson, on kirjas, et hitlerlased rajasid ligi 1000 koonduslagrit[2]? Kuidas saab võimalik olla, et 70 aastat peale sõda avastati äkki seni teadmatu 41 500 koonduslaagri olemasolu? Kust saaks näha selle “uurimustöö” aluseks olevaid dokumente?
On aeg lõpetada vasaklaste, neomarksiste, uuskommunistide ja muude mentaalsete eneserahuldajate agressioon meie ühiskonna vastu. Kõik need luulud suurtest natsikuritegudest ja sellest, et erinevus rikastab, on vaid neomarksistide poolt välja mõeldud muinasjutt, vaimne konstruktsioon ja infosõja relv vaigistamaks konservatiive ja konstrukviitset debatti ühiskonnas. Kui soovid panustada immigratsiooni ja islami peatamisele, siis toeta kodanikuühendust MTÜ International SIS:
varoufakis on üks väheseid indiviide maailmas üldse, keda võiks kuulata poliitikast, lääne rahandussüsteemist ("the great minotaur" on 5+ raamat) ja EList, kuna tal on isiklikud kogemused ELi juhtidega, olles endine kreeka syriza partei rahandusminister. video ei puuduta otseselt islamit või massiimmigratsiooni.
Ja ilmselt oli see mitme asja kooslus kuid usun et just nimme selle valuuta loomise vastu olid paljud.
Kõigepealt mõeldakse välja, teema mis näitab seda et oi oi ta on paha onu tuleb ära tappa ta tapab lapsi vms
see nii öelda ettekäändeks rahvale et saaks nende toe seinna riiki inveidimiseks (ja selles osales NAto).
nojah, see on kõik laiem teema ja olen nõus su jutuga üldiselt. tõsiselt. ma lihtsalt ütlen, et Varoufakise video ei tegele otseselt pagulaste/islamistide sisserändega, aga sobib siia sellegipoolest. inimesed võiksid ära vaadata, sest see mõjutab just meid eurooplasi. pagulased on üks asi, aga ELi ülesehitus oli juba algusest mäda ja enamus ei tea sellest midagi.
Paljusid absoluutselt ei huvita poliitika (aga peaks). Millise pärandi jätab maha oma lastele ja laste lastele.
Seda on näha juba hetkel Rail Baltic mille vastaseid oli vähe ja vähesed olid väljas streikimas aru saamata et see projekt on eestile kahjuks mitte kasuks ja nyyd tuli välja et EU nõuab suurema osa rahast juba tagasi.
Ja kasvõi selle sitalöraka disain mille eest kysiti koos mitte toimiva weebi lehega ligi 300 tuhat ja nyyd veel juurde üle 50 tuhande.
Meil koolid ja lasteaiad lagunevad aga nemad ostavad 300 tuhande eest sitalöraka ja toetavad kreekat kellelt seda raha tagasi enam ei saa, sest võlakirjad mis vastu saadakse ei oma katet.
Ja seda liberaalset paska ja selle tagajärgi näeb nii rootsis, saksamaal, prantsusmaal, taanis ja nyyd juba ka soomes.
Kui neid närakaid siia lastakse ei ole eestil enam võimu. Seda oli näha pronksi ööl kui jõuetu eesti politsei oli.
Saksamaal 9 aastase poisi ujulas vägistanud moslem lasti vabaks kuna kohus arvas et tal oli pädev vabandus pold 3 kuud ke..i saanud ja ta ei saanud aru et poiss ei taha et teda vägistakse, rootsis kus kohus kiitis heaks laps abielu. Massiliselt vägistamiskuritegusid mida politsei lihtsalt ignoreerib kuna kardavad et hakatakse kutsuma rassistiks.
Soomes kus bussijuht lasti töölt lahti kuna ei lasknud bussi moslemeid kellel polnud pileteid nimekiri jätkub.
Ja sellel kõigel lastakse syndida, sest meie seas on liberaalsed debiilikud keda ei huvita mis on väär ja mis mitte neid huvitab vaid see et nad saaksid oma tahtmise.
"Kaunid pildid" rootis toimunud syndmusest mille kohta liberaalid algselt rääkisid, et teo toimepanija oli stressis ja et lihtsalt õnnetus. (need mollid jäid suletuks kui terrorist asja yles tunnistas).
Mulle kirjutas 1 liberaali närakas piltide peale, et pildid ei tundu tõesed. Veri ei tundi päris. (aru saamata, et sisikonnast tulev veri võib olla suht tume, ja tänaval olev tolm jne mis imendub vedelikku siin kohal selleks veri muudab see ka värvi lisaks veel see millise kartuliga need pildid on tehtud.).
ma rääkisin paar kuud tagasi ühe tuttavaga ja tuli välja, et teda ei huvita välismaa sündmused, sest miks peaksid kui teisi ei huvita, mis temaga toimub. mingi lamp vend eestist peaks kõigi huviorbiidis olema, muidu teda ei koti mis maailmas toimub. ja kuidas see kõik tema elu võiks mõjutada, sellest ta ei suuda aru saada. inimesed elaksid nagu omas mullis, samal ajal kui meid nikutakse igalt poolt. meenutab seda gif-i:
olen üldiselt aru saanud, et eestis on väga vähe inimesi, kes on pädevad rääkima poliitilistel teemadel. nad on kas tegelikud poliitikud, tavainimesed, kes loevad ainult peavoolumeediat, või täiesti teises reaalsuses elavad vandenõuteoreetikud, kes usuvad muuseas, et maa on lapik ja reptiilid kontrollivad valitsusi. ühegi nendega ei saa eriti vaielda, sest nad usuvad asju emotsionaalsetel põhjustel. ja keegi ei hakka mingi ühe tüübi käest kuulma, kuidas nende reaalsus on pmst bullshit. nad ei vaevu su sadasid infoallikaid läbi lappama. nende reaalsust kinnitavad teised sadad tuhanded inimesed, kellel on täpselt samad arusaamad maailmast. ja niimoodi see elu läheb.
Need ideed, mis on praeguse illegaalse ja samas EU liidritele meelepärase sisserände taga, on suuresti inspireeritud 1925 ilmunud raamatust Praktischer Idealismus (Praktiline Idealism). Autorit võib pidada EU'le aluse panijaks.
|
OSCAR-2019
|
||
Eelmises artiklis («Jumalateenistusest ja selle uuendamisest», EK nr 11, 5. märts 2008) kirjutasin, miks jumalateenistuse uuendamist on vaja ja kuidas see suhestub meie kultuurikontekstiga. Täna käsitlen seda, milles siis liturgiakomisjoni algatatud jumalateenistuse uuendus seisneb.
Kõigepealt tuleb märkida, et jumalateenistus ei muutu uuenduse käigus tavalise koguduseliikme jaoks just eriti palju. Mõned osad on vahetanud oma kohad, ühed palved muutunud pikemaks, teised lühemaks.
Koguduseliiget puudutab ilmselt enim missamuusika uuendus, kuid samas püsib kogudusel alati võimalus kasutada seni kehtivat jumalateenistuse muusikat. Koostöös organistiga on kindlasti võimalik ka selgeks õppida uus muusika. Kuid muusika kohta pole ma pädev arvamust avaldama, sest see on kirikumuusikute rida.
Jumalateenistuse uuenduses on komisjon pakkunud välja mitu muutmisvõimalust. Piiratud ruumiga ajaleheartiklis ei saa ma neid kõiki piisava põhjalikkusega käsitleda. Seepärast peatun üksnes olulisemate ja silmatorkavamate muudatuste juures.
1. Alguslaulu ja algussalmide järel lauldavale «Gloria Patrile» (koguduse lauldav osa: «Nõnda kui alguses oli, nüüdki on ja jääb igavesest ajast igavesti. Aamen») järgneb vaimulikupoolne tervitus.
Kui mõelda senisele praktikale, siis siiani oli sarnane tervitus Gloria (L: Au olgu Jumalale kõrges. K: Au, kiitus olgu igavest…) järel, põhjendusel, et see on esimene koht jumalateenistuses, kus pastor koguduse poole pöördub. Katoliku kiriku ajaloos andis piiskop selles kohas esimest korda sõna teenivale preestrile ja seetõttu oli tervitus siin põhjendatud. Katoliku kiriku jumalateenistuse reform on asetanud tervituse jälle jumalateenistuse algusse (ja vähendanud muude tervituste hulka jumalateenistuses), kus on selle sisuline koht, ja sama on tehtud ka mitmetes evangeelsetes kirikutes. Sellise praktikaga liitub ka liturgiakomisjon.
Kui läheneda jumalateenistusele kui tervikule, siis oleks minu hinnangul loogiline, et pastor tervitab kogudust siiski jumalateenistuse alguses.
Tervitus vihjab sellele, et kogudus on koos Issanda nimel, ja koguduse vastus sellele, et ka kirikuõpetaja vajab Issanda tuge. See, et kogudus vaimulikku sinatab, vihjab vennalikkusele ja perekondlikkusele. Eelnõu pakub välja ka võimaluse, et kirikuõpetaja liturgilise tervituse järel (või enne jumalateenistust) selgitab jumalateenistust ja selle üksikasju, mis on igati hea ja vajalik, sest sageli vajavad inimesed rohkem selliseid selgitusi.
Patutunnistuse osa jääb sisuliselt samaks, nagu praegu on. Siin jäetakse võimalus kutsuda pihilised altari ette ja samas võivad nad jääda ka kohtadele. Pihilistele võib pidada kõne, aga selle võib ka pidamata jätta. Ainus võimalik muudatus on seoses «Issand halasta» (kyrie) laulmisega, mida võib teha nii vahetult pärast patutunnistust kui ka pärast absolutsiooni (pattude andeksandmist).
Põhjus on selles, et selle vormeliga tervitati Rooma riigis keisrit, kui ta läks templisse, tsirkusesse või teatrisse. Kristlased võtsid terminoloogia üle, vihjates sellele, et Kristus on maailma valitseja. Seega «Issand halasta» osa jumalateenistusest on Issanda ülistamine ja samas palves pöördumine Jumala poole. Seega ei ole tegu patutunnistuse osaga.
Kyrie kolmekordne laulmine vihjab pühale Kolmainsusele ja see tava juurdus alles 8. sajandil. Kyrie sidumine patutunnistusega toimus ennekõike Calvini mõjul. Siis hakati ka gloria’t (Au olgu Jumalale kõrges) mõistma vastusena absolutsioonile. Samas jätab uus eelnõu siin kogudusele vabaduse jätkata senist praktikat.
2. Jumalateenistusel loetakse kolm piibliteksti, neist esimene Vanast Testamendist, mille lõpus liturg ütleb:
Järgneb muusika või lühike mõtisklusvaikus, mida on vaja selleks, et kirjakoha üle oma hinges mõelda.
Teine lugemine on epistlist (Uue Testamendi kirjast), millele järgneb samasugune liturgiline vastus ja päevalaul.
Seejärel lauldakse «Halleluuja», sellele järgneb evangeelium, mille lugemise lõppemise järel lausub liturg:
Lugeja on võinud märgata, et selles osas on jumalateenistuses olulisi muutusi. Kui seni lõhestasid usutunnistus ja rahusoov piiblilugemised ja jutluse teksti ettelugemise ajaks võis esimene piiblikoht juba ununenud olla, siis nüüd on loetavad pühakirjakohad üksteise lähedal ja moodustavad omamoodi terviku. Jutluses saab kergemini kõiki kolme piiblikohta käsitleda, sest need on inimesel värskemalt meeles.
Usutunnistuse järgnemine jutlusele tuleneb sellest, et jutlust mõistetakse Pühakirja juurde kuuluvana. Usku ei tunnistata mitte jutluse peale, vaid ikka Jumala Sõna peale. Sellise kompaktse terviku loomisega rõhutatakse jumalateenistuse sõnaosa, mis on luterluses väga oluline.
Samuti kaovad ära kantslist jutluse järel loetavad teated järgmiste jumalateenistuste kohta, mis asetuvad jumalateenistuse lõppu. Tegu on igati loogilise vangerdusega, sest jumalateenistuse lõpul on sobivam kutsuda inimesi taas kirikusse tulema. Enne armulauda loeti vanasti teateid sel põhjusel, et osa kogudusest ei tulnud armulauale ja jumalateenistuselt lahkuti armulaua ajaks.
Tänapäeval on inimesed jumalateenistusel ju ikka selle lõpuni (ka need, kes ei tule armulauale) ja seega võib teated ette lugeda jumalateenistuse lõpus. Küll aga toimuvad usutunnistuse järel mälestamised ja loetakse ette eestpalveteated, milleks on siin igati sobiv koht.
3. Järgmine suurem muudatus on seotud armulauaosaga – armulaua seadmispalvet on muudetud pikemaks. Tegu on vana ja traditsioonilise armulaua seadmispalvega, mida tasub järgida. See kestab ajaliselt 4–5 minutit.
Armulaua seadmise sõnad on seotud palvega, milles palutakse, et Püha Vaim tuleks meid uuendama leiva ja veini läbi, et need oleksid meile Kristuse Ihuks ja Vereks. Sellist epikleesi-palvet kasutati alates 4. sajandist armulaualiturgias. Epikleesi sisu luterlikus kirikus ei seisne selles, et me palume Jumalal muuta armulauaande, vaid et ta muudaks meid, et me võtaks vastu Kristuse ihu ja verd.
Samuti liitub armulaua seadmispalvega anamnees ehk Jumala suurte tegude ja Kristuse elu meenutamine, mis on kaunis, kõlav ja Jumalat ülistav palveosa.
Nende palvete läbi saab armulauaosa rõhutatud ja igal ristiinimesel on kasulik palvetada enne armulauale tulekut. Pärast meieisapalvet on võimalus soovida üksteisele kättpidi Jumala rahu – see rõhutab osadust ja kommunikatiivsust.
Armulauale tullakse pärast «Agnus Dei» laulmist (Kristus, Jumala Tall…). Tänu sellele ei pea vanemad ja kehva tervisega inimesed nii kaua altari ääres seisma ning armulaual käimine muutub sujuvamaks. Liturg kutsub eelnõu kohaselt inimesi armulauale vastavate piiblisalmidega. See annab ka kirikuvõõramale inimesele selguse, millal tulla armulauale.
Olulisem muudatus jumalateenistuse uuenduses on see, et igaks pühapäevaks või kirikupühaks on kirikuõpetajale mõeldud käsiraamatus toodud ära pühapäeva prooprium (vahelduv ehk muutuv tekst), s.t pühapäeva piiblikohad, pühapäeva psalm, paar-kolm päevapalvet jumalateenistuse algusse (mis on sõnastatud tänapäeva inimesele mõistetavamal kujul ja mille seast saab pastor sobiva valida) ning missa lõpus lauldav palve. Samuti on rikkalikult toodud kaasaegsemas keeles kirikupalveid. Seega muutub jumalateenistuse palveelu mitmekesisemaks ja inimesi kõnetavamaks.
Igaks pühapäevaks ja pühaks on pakutud lähtuvalt pühapäeva teemast vaimulikule laulusoovitusi, mis teeb jumalateenistuse laulude valimise lihtsamaks.
Välisriikide kirikud, milles olen käinud jumalateenistusel (Soome, Saksamaa, Rootsi), on üldjuhul oma jumalateenistust uuendanud samal viisil, nagu liturgiakomisjoni eelnõu ette näeb, ja seetõttu olen tundnud end seal küllalt koduselt. Jumalateenistuse uuendamisega liitub seega ka oikumeeniline perspektiiv.
Väidan kokkuvõttes, et liturgiauuendus järgib igati kaasaja protestantliku missa loogikat ja liitub samas vanakirikliku traditsiooniga. Jumalateenistuse keskmes on luterlikus kirikus Jumala Sõna ja sakrament ning need keskmed joonistuvad senisest paremini välja. Muutused on olemas, kuid need pole nii suured, et nendega kaasa ei saaks minna, samas on need muutused põhjendatavad ning toovad loodetavasti teenistuse meile lähemale.
Kõik seminaril osalejad viidi Tabasalu kardirajale, kus ka Rannamõisa koguduse noorte rallitiim iga kuu koos sõitmas käib. Triin Salmu
Aprillikuu esimesel nädalavahetusel toimus Rannamõisa kogudusemajas järjekordne seminar noortejuhtidele.
EELK noortejuhtide seminar on kaks korda aastas toimuv koolitus, mis on mõeldud noortejuhtidele, et edendada ja toetada koguduste noortetööd. Seminari teemaks oli «Ürituste ja laagrite korraldamine». Üle Eesti tuli kokku peaaegu 30 praegust ning tulevast noortejuhti, kes kogusid uusi teadmisi ürituste korraldamise kohta temaatilisi ettekandeid kuulates.
Seminari koolitajateks on aktiivselt tegutsevad noortejuhid Joel Reinaru, Triin Salmu, Kristiina Seppel, Raul Suurväli, Helen Kuldkepp ja Tene Metsma.
Külalistena korraldasid ühe seminari ka Ranno Seppel ja Indrek-Eliel Tambek misjoniühendusest Koma, kes teevad noortetööd jalgpallitreeningutega. Õpetuslikest teemadest võeti põhjalikult läbi laagrite ja noorteõhtute korraldamise põhipunktid ning informeeriti ka nendega seotud riiklikest seadustest, mida on hea teada.
Seminaride pidajad julgustasid noori võtma rohkem aega Piibli lugemiseks ning Jumalaga ühise aja leidmiseks, sest enda vaimulik kasv on oluline osa teistele juhiks olemise teel.
Noortele anti võimalus töötada väikegruppides, arutleda noortetööd puudutavatel teemadel, kiita üheskoos lauluga Jumalat, osaleda Rannamõisa kirikus toimuvatel õhtupalvustel ning vaadata kristliku sisuga filmi «War room» ja mängida lauamänge.
Kuigi ühiseid mänge toimus nii kogudusemajas sees kui ka värskes õhus, tehti veel midagi ekstreemset ja Rannamõisa kogudusele eripärast – kõik osalejad viidi Tabasalu kardirajale, kus ka Rannamõisa koguduse noorte rallitiim iga kuu koos sõitmas käib. Kogudusele on ostetud kaks autot, millega saab noorte poiste seas teha misjonitööd. Kõigile autohuvilistele anti võimalus juba päevi näinud autodega rallit proovida.
Enne nädalavahetuse lõppu loositi osalevate koguduste vahel välja uued eestpalvekogudused. Järgmise seminarini saab nende koguduste ja eriliselt noortetöö eest palvetada ja soovi korral ka üksteisel külas käia.
Järgmine noortejuhtide seminar toimub 28.–30. oktoobrini ning läbivaks teemaks on «Erinevad meetodid ja vahendid», kus jagatakse noortele teadmisi laagrite ja noorteõhtute sisustamisest.
|
OSCAR-2019
|
||
Hetkel on meie juures üle 70 WordPressi-saidi, mis omaniku tahte vastaselt külastajaid erinevatele saitidele edasi suunavad. Põhjuseks “tasuta kohast” saadud tasuline plugin või teema … millega käib kaasas pahavara ehk täpsemalt öeldes tagauks.
ühtlasi salvestatakse brauserisse küpsised, mis mõeldud reklaami efektiivsuse mõõtmiseks ja tagavad ka selle, et ta saaks soovitud veebis mõnda aega segamatult klikkida.
Reklaamini jõuab kasutaja läbi mitme edasisuunamise, näiteks minule pakuti testis laen[.]ee ja olybet[.]ee saite, esimeseks sammuks mõlemal puhul cobalten[.]com:
Minule monitooringus silma hakanud saitide puhul on pahavaraks WP-VCD, mille paigaldus-skript sisaldub enamasti class.plugin-modules.php või class.theme-modules.php nimelises failis, mis on lisatud “nullitud” (nulled) ehk sisuliselt piraaditud tasulisele pluginale või teemale:
Ääremärkus: kuna WordPress ja teemad on GPL litsentsiga vaba tarkvara, siis juriidiliselt ei ole nende kopeerimine piraatlus sest ainus asi mille eest raha küsitakse on uuendused, teemade puhul ka eraldi autoriõiguse all olev kujundus. Aga kuna antud puhul toimub sinu veebi ülevõtmine piraatide poolt, siis otsustasin kasutada nimelt seda sõna.
Lisaks paigaldatakse kõigi leitud teemade functions.php faili kood, mis võimaldab edaspidi lihtsalt muuta command & control serveri domeeninime … ning saadetakse ülevõetud serveri andmed peremehele:
… ning wp-feed.php sisaldab adminnina sisse loginud kasutajate IP-aadresse – nii väldib pahavara seda, et saidi tegelik omanik kogemata reklaami näeks (lisaks läheb brauserisse ka vastav küpsis):
Kuna pahad skriptid saavad kuvatud ainult juhul, kui tuled otsimootorist ja ei ole varem sama IP või brauseriga olnud adminnina sisse logitud… siis:
ava Google Chromes inkognito aken, tee hiirega paremklõps ja vali “Inspekteeri” (pärast võib ka see liigutus reklaami avada)
vaata inspektori Elements vaates lehe jaluses olevaid skripte… või proovi klikkida oma veebis suvalisse kohta ja vaata, kas satud kuhugi, kuhu ei plaaninud sattuda
Loomulikult võib ka vaadata FTPga serverisse – kui leiad /wp-includes/wp-vcd.php faili, siis on tegemist täpselt siinkirjeldatud pahavaraga.
Kuna ainus turvanõrkus on (loodetavasti) see piraat-teema või -plugin ning serveris toimuva muster näib olevat ühetaoline, ei tohiks puhastamine olla ülearu keeruline:
leia üles probleemne teema või plugin ja asenda see ametliku, puhta versiooniga (jah, see maksab raha – sest kellegi jaoks on selle valmistamine ja värskena hoidmine töö) – otsi class.plugin-modules.php või class.theme-modules.php nimelist faili
turvakaalutlusel võiks ära vahetada ka: andmebaasiparooli, WP kasutajate paroolid ning wp-config.php‘s olevad soolad
… ning kui juba veebis oled, siis uuenda ära ka WP ja kõik pluginad-teemad (ning vii veeb HTTPS peale + vaheta PHP versioon värskeima toimiva vastu – ilmselt 7.1 või 7.2)
Kui koristamistegevus keeruline tundub, siis kirjuta info@zone.ee, maini WP-VCD probleemi ja telli meilt puhastustöö (mõnede levinumate pluginate nagu WPML puhul on meil olemas arendaja-litsents ja saame need kenasti ametlike/legaalsetega asendada, vähemlevinud pluginate puhul lisandub nende hind tööaja hinnale).
Autor Peeter MarvetPostitatud 3. august 2018 6. august 2018 Rubriigid Zone.ee BlogSildid pahavara,turvalisus,WordPressWP-VCD ehk eelpaigaldatud pahavaraga “tasuta” pluginad ja teemad kohta on 2 kommentaari
Kuna täiesti juhuslikult oli minul samal ajal plaanis Muhu Väina regatil purjekat ja/või Riia linna lammutada, siis kasutasin võimalust ning vormistasin oma demod 13,5-minutiliseks videoks.
Sihtgrupist lähtuvalt on see pöördlammutamine “veidike” tehnilisevõitu, aga kindlasti õpetlik vaatamine kõigile veebirakendustega (eriti WordPressiga) tegelejatele. Pikem taustaselgitus allpool, sobib lugeda nii enne kui ka pärast video vaatamist.
Lammutamise all mõtles Birgy seda, et võiks võtta ette mõne turvaprobleemidega süsteemi ja näidata, kuidas ühest väiksest august sisse pääsenuna õnnestub ka kõik muu üle võtta. Kuna ise endale ründeks probleemset veebi ette valmistades tekib alati selline… lati alt läbi mineku tunne, otsustasin sedapuhku veidi keerulisema tee kasuks. Võtsin ette 5 viimasel ajal maha häkitud WordPressi, mille puhastamiseks kliendid Zone klienditoe tehnikute abi on kasutanud ja seadsin endale järgmised ülesanded:
Viimane punkt läks veidi lappama, sest õpetlikke näiteid kogunes kahjuks rohkem kui 10 minuti sisse mahtus.
Eksperimendi üheks ajendiks oli ka maikuus FB WordPress Eesti grupis toimunud arutelu WP turvapluginate ja skannerite efektiivsuse teemal. Kuna mu eelmise aasta pahavara-näidiste komplekti olid erinevad teenused hakanud üsna kergesti ära tundma, kasutasin vabu hetki jõudmaks puhastamist vajavatele veebidele jaole enne tehnikute tööleasumist, kogusin tõendusmaterjali rünnete kohta ning tegin läbi lihtsustatud versiooni meie puhastus-protsessist: vahetasin välja WP ja kõik pluginad-teemad, seejärel lasin versioonihaldusel kuvada erinevusi ehk muudetud või lisatud faile.
Huvitavad näited – nakatatud ja pahavaralised pluginad, WP kataloogidesse ja koodi sokutatud tagauksed, kataloogitäied SEO-spämmi jms – tõstsin üle puhtasse WordPressi, pannes kõik probleemid kenasti tabelisse kirja.
Käsitsi oleks seda kõike nüri teha – eriti mitme veebi puhul. Minu tavapärane tööriistakohver näeb välja selline:
WPScan – käsurealt käivitatav utiliit, mis kasutab wpvulndb.com andmebaasi ja proovib leida WP enda ja pluginate-teemade teadaolevaid haavatavusi. Kohati annab see aimu võimalikust ründevektorist – nt mõni plugin, mis lubab path traversal’it ehk kuvada failide sisu, sh wp-config.php, kus on kirjas andmebaasi kasutajatunnused. Paraku ei saa WPScan alati täpselt pihta plugina versioonile, tekitades ohtralt lärmi valepositiivsete leidude näol. Ja samas oleme me kohanud saite pluginatega, mis ei ole kirjas üheski andmebaasis ja veelgi enam – haavatav versioon on endiselt WP plugina-saidist allalaetav.
Minu enda ctimer.php (mille leiab koos selgitustega blogipostist CSI küber – kas keegi on mu serveris faile muutnud?) – kuna ctime aeg läheb kirja kerneli õigustes, siis võib seda usaldada, erinevalt tavaliselt kuvatavast ja igaühe poolt muudetavast mtime ajast. Sortides faile ctime järgi hakkab sageli silma värskeim kahtlasel moel muudetud fail, mille asukoht võib reeta probleemse plugina või hoopis selle, et sissetung on toimunud adminnkasutaja parooli äraarvamise ja WP enda teema/pluginaeditori kaasabil. Või siis vähemalt on teada, millisest ajajärgust tuleks logisid uurima hakata.
Logid, grep ja less – sellest, kuidas logisid uurida, tuleks teha täiesti eraldi postitus. Arvestades nende suurust peaks käsurealt greppimine ja tulemuses ringi navigeerimine olema igal veebimeistril samamoodi käpas nagu HTML, CSS, Gulp, Bower jne. Sedapuhku tekkis paari saidi puhul justnimelt logisid vaadates mõte, et probleemiks on nõrk parool – sest teemafaile oli muudetud kohe pärast loginit.
hashcat – jõhker overkill kontrollimaks paroolide tugevust räside brute force’imise meetodil. Aga mingi tööriistaga pidi seda tegema ja ka maailma väikseim sõnastik, kus sisalduvad ainult kasutajanimed, saidinimi ja paar levinumat nõrka parooli on sõnastik. Minul oli lisaks reegel, mis proovis panna kasutajanime lõppu numbreid 1-9 ja lähemaid aastaarve.
Minu enda WP-CLI-põhine shellscript clinup – võimaldab ühe käsuga teha liigutusi nagu WP, pluginate ja teemade vahetamine sama (või värskeima) versiooni koodi vastu tehes iga sammu järel git commit, PHP otsimine uploads-kaustast, .htaccess abil elementaarsete piirangute kehtestamine ja palju muud huvitavat.
WPscan abil leiab pahalaste poolt ülevõetud veebidest sageli uuendamata ja teadaoleva turvaaugu pluginaid koos selle ärakasutamise õpetusega. Heal juhul selgub sellest kohe ka ülevõtmise meetod ehk lappimist vajav probleem.
Tavapärane ründaja töötab mõistagi täpselt vastupidi, ehk skannib kõiki ettesattuvaid veebe proovides leida nõrkusi, mille jaoks on tema tööriistakohvrikeses rünne juba olemas.
Enamasti pakub ründajatele huvi võimalus faile üles laadida, aga oluliselt levinum turvaprobleem on path traversal ehk kataloogihüpe – seda kasutatakse ära nägemaks wp-config.php’st andmebaasi kasutajatunnuseid.
Videos demongi ühte sellist probleemi kasutades Font plugina versiooni 7.5, mis ühes nakatunud veebis kasutusel oli:
Tähelepanelik vaataja märkab siinkohal kindlasti, et selle kirjelduses on mainitud ka “authenticated” ehk siis probleemi ärakasutamine eeldab sisseloginud kasutajat. See ei pea aga üldsegi tähendama admin-kasutajat. Kuna tolles veebis oli paigaldatud ka WooCommerce, siis oli täiesti võimalik regada endale kliendi-konto ning olles sellega sisse loginud, teha vastav pöördumine, sest ei kontrollita admin-õigust, vaid lihtsalt sisselogimist:
Olgu öeldud, et üks kahtlasevõitu epostiga kasutaja oli seal veebis ka olemas. Paraku märkasin seda alles pärast salvestamist, seega jõuan video lõpus veidi teistsugusele ja oluliselt lihtsamat ligipääsu võimaldavale järeldusele.
Aga üks näide käib selle plugina juurde veel: kui teha koodis vaevumärgatav muutus ehk eemaldada ülaloleval ekraanilasul valitud nopriv_, siis kaob vajadus sisselogimise järele. Kui muuta lisaks plugina versioon värskeimaks olemasolevaks, siis on mul veebis ideaalne tagauks: see ei näi põgusal vaatlemisel kahtlane ning veebimeister võib WordPress’is pluginaid uuendada ja andmebaasi-paroole vahetada palju tahab.
Tõsi – on üks väike nipp, mis sellise probleemi vastu aitab: kui kasutada uuendamiseks WP-CLI käsurea-utiliiti, siis saab anda kaasa parameetri --force, mis tagab ka olemasolevate pluginate re-installi (juhul, kui need kasutavad standardset uuendusprotsessi st ei ole käsitsi kusagilt paigaldatud). Ja kui ükshaaval ei viitsi uuendada, siis võib küsida nimistu ja lasta tsükliga:
Ja seejärel võib vaadata, et mis kataloogid jäid viimase 15min jooksul vahetamata ning need käsitsi üle käia:
Videos teen ma sama oma veidi keerukama clinup skriptiga, mis oskab vahetada hetkel kasutusel oleva versiooni vastu ja ühtlasi iga sammu vahel git commit teha, kuvades mugavalt kõik muutused:
Tunnistan, et olen ka ise full path disclosure ehk teepaljangule liiga vähe tähelepanu pööranud. Kui veebis on äraarvatavas asukohas viga andev PHP-fail, siis kuvab veateade vaikimisi välja faili asukoha kettal:
Kuna mul esimesel katsel tavapärane kataloogipuus ülespoole liikumine ehk ../../../wp-config.php tulemust ei andnud – ilmselt tegin miski kirjavea – leidsin äraarvatavast asukohast ehk teemakataloogist hõlpsalt faili, mis reetis veebiserveri juurkataloogi.
Hea oleks vigade väljastamine juba php.ini’s ära keelata – meie puhul sobib selleks phpini/global/php.ini fail (ülejäänud on automaatselt genereeritud ja neid kasutaja muuta ei saa):
… aga siis tuleks meeles pidada, et nii on tehtud ja edaspidi vigu ikka logidest otsida ja mitte helistada klienditoele teatega “mu veeb kuvab valget lehte”.
Ääremärkus – juba mõnda aega leiavad PHP 7 kasutajad logs kataloogist ka viimaste päevade PHP-vealogid ning sümbollingi käsiloleva päeva logile.
Ja mis nende andmebaasi-paroolidega pihta hakata? Jagatud serveri puhul on jagatud ka andmebaasiserver ja PHPmyadmin vms lihtne haldusvahend… ning sealtkaudu saab endale adminn-kasutaja lisada või mõne olemasoleva parooliräsi korraks ära muuta. Zupsti sisse-välja… ja tehtud. Valus hakkab pärastpoole.
Selle vastu väga head lahendust ei ole. Võiks ju keelata PHPmyadmin’i kasutamise, aga teisest samas serveris olevast ülevõetud veebist saab ikka ligi, sest IP millega ligipääsu saab piirata on sama. Eriti paranoilised isikud – nagu mina – võivad muidugi salvestada paroolid Apache direktiivide abil keskkonnamuutujatesse ja siis neid kasutada:
Harilikult leiab veebist tagauksed ja pahavara koodi vaadates üsna kergesti üles – sest sealt paistavad eval(), system(), base64_decode() vms funktsioonide kõrvad:
PHP on selline tore keel, kus regex’is on olemas modifikaator e ehk PREG_REPLACE_EVAL , mis on varmalt valmis kõike leitut eval()’ima ehk kasutaja sisestatut käsuna täitma. See on eemaldatud PHP versioonis 7 – aga aastal 2012 loodud veebiserveris versiooni vahetamine on nõrkadele…
Misiganes põhjusel on parimad nimistud innovatiivsetest tagauksestatud koodinäidistest hiinakeelsetes veebides, ei hakka siinkohal linkima, aga googeldades “php callback backdoor”, siis peaks üht-teist välja ilmuma (saitide külastamine omal vastutusel).
Lisaks hakkas mulle FlickrPress plugina (tänaseks kataloogist eemaldatud) koodis täiesti juhuslikult silma rida:
See võimaldab PHP Object Injection ehk PHP objektisüsti haavatavuse ärakasutamist. Mugava proof-of-concept koodi – sest objektisüst eeldab ärakasutamiseks sobiliku objekti olemasolu – leiab Plugin Vulnerabilities blogipostitusest. Proovime järgi:
Tähelepanelik vaatleja kindlasti märkab, et ma olen teinud täiesti suvalise alamlehe pihta GET-päringu andes pluginas oleva turva-augu aktiveerimiseks vajalikud parameetrid kaasa küpsisena. See plugin loeb parameetreid $_REQUEST globaalmuutujast – mis ei ole hea praktika – ning sinna jooksevad seadistusest (variables_order ja request_order) sõltuvalt kokku $_GET ja $_POST parameetrid… ning $_COOKIE.
Ääremärkus: ajaloolistel põhjustel on ka meil Zones vaikimisi variables_order väärtuseks ‘EGPCS’. Kui me selle tihedamaks keeraks… läheks kellelgi midagi katki. Ilmselt peaks lisama võimaluse seda seadistada. Seniks võib phpini/global/php.ini faili panna lisaks ülalviidatud vigade väljastamise keelule ka rea request_order = 'GP'
Kuivõrd video tegemise seisuga polnud seda pluginat kirjas levinud haavatavuse-baasides ega fixitud, siis võib seda ilmselt zero-day’ks nimetada.
Autor sai vastutustundlikult teavitatud, oli juba enne teadlik … ja võttis selle tulemusel plugina (“Viimati uuendatud: 8 aastat tagasi”) ametlikust kataloogist üldse maha.
Ehk kõik, kellel see plugin kasutusel, on edaspidi endiselt haavatavad ja neil puudub ka adekvaatne viis ohust teada saada. Äärmiselt sobilik näide illustreerimaks “uuendamine ei pruugi olla lahendus” väidet.
Ääremärkus – raporteerides FlickrPress’i saatsin kordusteate ka ühe teise plugina turvaprobleemi kohta, mille vastu suunatud ründe avastasin juba pool aastat tagasi. Ma puhtalt huvi pärast ootan, et kaua läheb fiksimisega.
Kui me juba müütideni jõudsime, siis lammutaks ära veel ühe – “veebiserverist on võimalik asjakohase tööriistaga leida üles pahavara sisaldavad failid ning need siis ära kustutada või puhastada”. Veidi muudetud väide on samas tõene: “On võimalik leida pahavara sisaldavaid faile, kui neid on piisavalt palju ja need vastavad levinud mustritele.”
Leitava pahavara protsent sõltub tööriista võimekusest ja häälestuse tundlikkusest. Mina võtsin ette Zone+ all pakutava Nimbusec’i, Revisium’i tasuta tööriista AI-bolit tavalises ja “paranoia”-reziimis ning WP pluginad Quttera ja GotMLS. Kontrolliks võtsin testi ka Nod32 ja DrWeb antiviirused, aga nende tulemus on allpool igasugust arvestust (ning ClamAV leidis veel 2x vähem).
Teades kõiki muudetud faile (52 olulist näidet) oli lihtne teha andmebaasi-rakendus, kuhu saan lugeda sisse tuvastuste raporti ning tulemused tabelina kuvada:
Valepositiivsete protsent on arvestatud leidude suhtes, sest nii tundus loogilisem. Kasutaja jaoks annab “leitud 10 reaalset ohtu ja 5 valepositiivset” põhjal rehkendatud 50% ilmselt rohkem infot, kui protsent kõigist WP all olevatest failidest.
Järjekordselt oleme rahul oma valitud Nimbusec’iga – tuvastus on piisavalt hea tagamaks toimimise suitsuandurina ehk andmaks märku veebi tabanud probleemist, samas ei tekita tavakasutajas liigselt paanikat valepositiivsetega.
Aga isegi kõige paranoilisem AI-bolit skooris vaid 90% probleemsetest failidest – ehk maha tuleks matta (ja raske kiviga katta) lootus, et mingi skänni abil saab veebi puhtaks. Ainus lahendus on kõik mis võimalik ära asendada. Ja ülejäänu käsitsi üle käia või minema visata.
Viimase kahe näidispakki lisatud veebi puhul tundus mulle kahtlane, et probleemiks oli mõni plugin, pigem oli tuldud sisse admin-kasutajana ja faile muutes endale laiem ligipääs rajatud.
Hüpoteesi kontrolliks otsustasin “Paha Panda” meetodit ehk nõrkade paroolide äramõistatamist kasutada. Võtsin ette hashcat’i ning tekitasin sõnastiku enamlevinud paroolidest, uuritavates saitides olnud kasutajanimedest ja lisasin reegli, mis proovib esimest tähte suureks teha ja lõppu numbrit lisada.
Tulemuseks – mu läpakas ei jõudnud veel ventilaatorit käima panna, kui hashcat juba räsidele vastavad paroolid välja sülitas:
Esimene neist on täpselt reaalse saidi kasutajanimi ja parooliräsi (sedapalju siis soovitusest, et admin kasutaja asemel mõne teise nime kasutamine turvalisust tõstab – kasutajanimede kokkulugemine pole tead-mis keeruline), aga teise puhul on parool ohvri isiku kaitseks ära muudetud.
Autor Peeter MarvetPostitatud 26. juuli 2017 6. juuni 2018 Rubriigid Zone.ee BlogSildid PHP,turvalisus,WordPress
Kui Andris nägi augulist drooni-scheduleri esimest korda päev enne Locked Shields’i algust – siis mina olin enda peale võtnud avaliku www ja selleks osutus WordPress, mille turvamisse ja puhastamisse olen ma viimase aasta jooksul matnud nii töö- kui puhke-aega. Suht plass lugu oleks kõige selle järel vastased mingi tähelepanematuse tõttu sisse lasta…
See postitus on kolmas osa järjejutust, mis võtab kokku Andrise ja Peetri poolt Locked Shields 2017 küberõppusel Eesti blue team’is osaledes kogetu.
Minu olukorra tegi eriti huvitavaks see, et ühelt poolt olen ma oma kaitsestrateegiat mõni aeg tagasi kirjeldanud ja demonud ka üritustel, kus muuhulgas kohal punase tiimi esindajad. Ja teisalt pidas meie psy-ops osakond oluliseks lekitada infot, nagu kaitseks veebi hoopis üks veebiturva-agentuur, kelle kaitsest mitte-läbi-saamine käiks selgelt punaste au pihta … miska tiimide võrdse kohtlemise printsiibist lähtudes eeldasin meile osaks saavat keskmisest võrdsemat tähelepanu.
Loomulikult oli see REST-API auguga WordPress 4.7.1, teemade kataloogis lisaks kasutusel olevale ka 11 tarbetut ning pluginate all… 32 nimetust. Enamus uuendust vajavad, alternatiivina otse PHPd käivitavad või SQL-päringuid lubavad, sekka paar eelajaloolist ja autori poolt unarusse jäetud ronti ning üks konkreetselt pahatahtlik.
”WordPress oli lihtsalt selleks, et näha, kas osalejad vähemalt update-nuppu oskavad pressida” seletati mulle aftekal. Tegelikult oli lugu natuke nutusem, sest uuendamine on küll hea profülaktiline meede – aga ei aita, kui veebis on juba paharett sees. Sest et:
WPd uuendades kirjutatakse üle muutunud failid, aga kõik mittemuutunu, sh varasemate versioonide puhul kasutatud ja tänaseks tarbetuks muutunud failid, jääb alles.
Pluginate uuendamine on veidi nutikam st kataloog kustutatakse tühjaks ja tehakse sisuliselt uus paigaldus… aga seda ainult pluginatele, mille jaoks on uuendus saadaval. Valikus oli lisaks ka galerii-plugin, mis talletas pildid oma kataloogi alla ehk selle uuendamine tõmbas vee peale kasutaja poolt üles laetud sisule.
Seetõttu on häkkerite lemmikuks WP paigalduse juurkataloog, kuhu lisatud wp-misiganes.php failid ei hakka väiksema kogemuse korral silma, aga ka wp-includes mida uuenduse käigus ei puhastata, kasutult seisvad teemad ja tasulised või hüljatud pluginad, mille lihtne uuendamine (enam) võimalik ei ole. Kasutusel olev teema on samuti hea koht, sest sageli on keegi seda kohandanud ning uuendamise korral lähevad muudatused kaduma.
Tavapäraselt sokutavad rendihäkkerid uuendusele mitte alluvasse kohta oma obfuskeeritud tagaukse ja webshellid ning need näevad juba kaugelt vaadates kahtlased välja. Meid oli aga kostitatud veidi peenemate nippidega – näiteks mõne turvafeatuuri väljakommenteerimise, või pisimuudatusega SQL-lauses:
Mis siin siis toimub? WP ei kasuta prepared statement’e, vaid laseb SQL-laused oma kiirpuhastusest läbi. Selle muudatuse järel liidetakse aga puhastatud lausele otsa kasutajalt saadud parameeter. Kuigi me üldiselt hoidume punaste häkkide avaldamisest – siis see on natuke liiga õpetlik näide ja ma tahan, et kõik veebide puhastamisega kokku puutujad mõtleksid sügavalt järgi, kas nende töövõtted – nt antiviiruse või yara-reeglitega skannimised – ikka toimivad.
Selliseid muudatusi ükshaaval taga ajada pole mõtet, vaja on süsteemsemat lähenemist. Mis oleks, kui vahetaks hoolikalt välja kogu WP koodi, 35 pluginat ja teemad? Hold my beer while…
Või oot, hoian ise – sest nagu ma muretsevatele tiimikaaslastele kommenteerisin: selle WPga tegelen ma õhtul kodus vasaku käega, mis jätab parema käe sobilikult õlle hoidmiseks vabaks.
Nimelt hakkasin ma aasta tagasi WPsid puhastades korduma kippuvaid käske tekstifaili koguma – ning ühel hetkel jõudis kollektsioon sinnamaale, et ma vormistasin selle üheks kenaks shelli-skriptiks. Nimeks clinup, sest see kasutas ekstensiivselt WP-CLI’d ehk WP käsurealiidest, mis võimaldab teha enamvähem kõike seda mida tavakasutajad teevad brauseris hiirega ringi klõpsides… aga ka asju, mida brauseris mugavalt teha ei saagi.
Ahjah, enne, kui häkkerite poolt ülevõetud WP kasvõi käsurealt oma arvutis käima tõmmata… tasuks mõelda selle peale, et seal võib leiduda ka koodi, mis oskab teisi rakendusi nakatada (või faile krüptida :-). Minu tavapärane veebiarendus-platvorm ehk OSX all jooksev MAMP selliseks tööks mõistagi ei sobi.
Võiks ju võtta endale ajutiseks kasutuseks ühe Zone Virtuaalserveri… aga ma otsustasin tähtsa sündmuse puhul oma teadmisi veidi täiendada ja õppisin selgeks Andrise poolt paar päeva varem soovitatud Vagrant’i kasutamise: pärast väikest konfidega mängimist oli mul oma arvutis kasutusvalmis virtuaalmasin, mile ma saan ühe käsuga luua – ning hävitada, sest who cares, it’s just a VM:
Minu MacBook’ist sünkroniseeritakse sinna ainult üks vajalik veebirakenduse kataloog mis ettevalmistus-perioodil oli puhastatud veeb, aga õppuse ajal kontrolliks algversioon – et saaks veenduda toodanguserveris oleva puhastatu funktsionaalsuse vastamises algsele.
Esimene käsk initsialiseerib git-repo ja lisab mõned ignore’d, teine vahetab WP ja kõik komponendid ükshaaval välja samade versioonide originaalidega tehes iga sammu järel git commit’i (olles enne normaliseerinud failiõigused, et mõni fail 444 tõttu alles ei jääks)… ning kolmas teeb kõigele uuendused viimaste versioonide peale, otsib uploads-kaustast faile mille nimes on .php või sees <?php … ja veel nipet-näpet nagu nt Perishable Press 6G .htaccess “tulemüüri” reeglite lisamine ning PHP otsekäivitamise piiramine wp-content kataloogi all:
Kõige lõpus kuvatakse nimekiri failidest mida EI OLE muudetud … ehk mis vajavad käsitsi ülevaatamist.
Pildil iidsed ja pahatahtlikud pluginad, aga ka juurkataloogis näeb ls -la abil ära sinna sokutatud failid puhtalt kuupäeva järgi. Juuuube mugav.
Git’i diffide abil näen kõiki vastase poolt muudetud ridu (nt see sql-hack ülalpool) – selle pärast siis ka esimene ‘forensic’ ehk samade versioonidega asendamine. Ning kui järgnevad uuendused mingi funktsionaalsuse katki teevad, saab minna ajaloos tagasi viimase töötava commit’ini ning vajadusel muudatuse revertida.
“Aga mis sa siis teed, kui on nii vana WP et wp-cli ei käivitu või mõni plugin ta katki teeb?” On üks parameeter, mis paigaldab värske WP eraldi prefixiga, uuendab pluginad ilma neid sisse lülitamata ja siis switchib päris baasi peale tagasi. Oli teil veel mingeid muresid?
Otseloomulikult oli koodis ka üks die(), mis wp-cli käivitumist takistas… aga õnneks oli D.S. mind sarnase mõistatuse lahendamise eest just veidi aega tagasi kastikese õllega premeerinud… miska oli olemas nii teoreetiline kui materiaalne valmisolek 98% probleemide tööstuslikuks lahendamiseks.
2% käsitöö hulka kuulusid näiteks mõned kataloogid, kus oli .htaccess abil lubatud kataloogi-indeksi kuvamine – ilmselt eesmärgiga skoorida OWASP Top10 A6 “Sensitive Data Exposure” ning seejärel A4 “Insecure Direct Object Reference” – ning kasutust mitte omavate pluginate tuvastamine ja kõrvaldamine. Õppuse reeglite järgi olid kõik lisad “not just a plugin that can be removed, but installed for a reason”, aga eks me lubame need uuesti, kui keegi kobiseb.
WP puhtaks, .tar.bz2’ks kokku ja Linuxi-tiimile Ansible-playbook’i lisamiseks, koos juhistega millised on need vähesed kataloogid, kuhu veebiserver peaks omal käel kirjutada saama (sisuliselt wp-content/uploads – kõik muu olgu keelatud).
Apache ja PHP konfides said adminnidelt kinga kõik mitte-standardsed seadistused ja kergesti-leitavates kohtades olevad PHPmyadmin’id, ära keelati probleemsete funktsioonide nagu system() käivitamine, paika pandi open_basedir (et PHP ei saaks lugeda faile, kuhu vaikimisi veebiserveri õigustes võiks ligi pääseda). Ehk kõik nii askeetlikuks kui võimalik. Ja Apache ees SSL offloading’ut teinud Nginx – pomm alla ja põlema, vahet pole kas selle eesmärk oli meie tähelepanu hajutada või oli seal peidus ka mõni ründevektor. Ma nimelt kuulasin mõni aeg tagasi ühe punase loengut, kus oli jutuks kõrgema klassi maagia teostamine proxy-päistega nimelt sellises kontekstis ja see muutis mu eriti paranoiliseks… Burn, baby, burn…
Kahtlased kasutajad andmebaasis, WP seadistused, widgetid ja postituste sisu. Igaks juhuks tasub üle vaadata ka wp_options tabel (hmm, miks need soolad siin asuvad?) ning eemaldada postituste revisionid, mida vaja pole. Ja kuidas teha nii, et ma saaksin õppuse käivitamise hetkel veel enne Ansible’t lahti neist jubedatest pluginatest? Kuidas suudaksin tagada, et legitiimsed admin-kasutajad ei saaks turvakaalutlusel keelatud ent igaks juhuks olemas olevat pluginat taas-lubada? Ja kuidas ma saan jälgida kõike toimuvat mõne audit-everything pluginaga nii, et admin-kasutajad ei saaks seda välja lülitada? Lisaks – korraldajad lubasid meil keelata ära tundmatult IPlt admin-liidesesse sisenemise admin-kasutajatel, jättes selle siiski avatuks nt toimetajatele…
Õnneks on WordPressil selline võimalus nagu must-use plugins – ehk luues wp-content/mu-plugins kausta saan sinna sokutada kraami, mis tõmmatakse käima enne kõike muud. Viskasin kiiruga valmis oma quick-hacks.php plugina, mis realiseeris valikulise IP-piirangu sisselogimisele, sisaldas nimekirja pluginatest mis tuli ära keelata ning tappis maha ka XML-RPC ja REST APId. Naabriks sai ta endale Stream plugina, mis sokutab ennast vahele igale muutmisoperatsioonile ning kuvab audit-logi.
Mängu alguses oli meil “väike võrguikaldus”, mistõttu ükski hoolega ettevalmistatud Ansible playbook’idest oma süsteemi uuendamise tööd alustada ei saanud ja äkitselt oli laual küsimus – mis on plaan B?
Vähemalt toimis minu igaks-juhuks-kribatud skript, mis ühenduse tekkimisel kohe SSHga serverisse logis ja kõigist veebikomponentidest startex-seisuga koopia tegi. Järelikult võin ma käsitsi olulisemad parandused peale lasta kartmata, et ei suuda hiljem mõne probleemi ilmnemisel algset versiooni taastada … ja teha muid liigutusi, näiteks selle igaks-juhuks-tehtud-mu-plugina abil. Olemaks valmis, kui uuendused ei saa tehtud enne punaste poolt jäetud 30-minutist armuaega. Tööd jätkus sedapuhku mõlemale käele – aga matet saab õnneks käed-vabad režiimis ehk kõrrega juua, seega oli olukord talutav.
Kui veidi hiljem ka ettevalmistatud uuendused tehtud said, oli aega ringi vaadata. Ilmnes, et ma olin suutnud iidseks ja tarbetuks kuulutada ühe vormiplugina… millega oli realiseeritud mh failide üleslaadimist lubav kontaktivorm (uwaga! uwaga! pluginas realiseeritud failihaldus on alati ohumärk). Teoreetiliselt peaksid kõik muud kaitsed takistama selle kasutamist deface’inguks kvalifitseeruvate failide üles laadimiseks… aga hunt seda koodi auditeerida jõuab. Vorm on vorm ja lihtsam on see uuesti realiseerida. Reaalses elus paneks ma asemele tuntud ja turvalise vormiplugina ning vormistaks selle kliendile suureks heateoks (või väikseks arveks), aga kuna kasutajaid simuleeriv automaatika kontrollis nimelt selle plugina tunnust HTMLis oli lihtsam niipidi. Kasutajad said nuppu klikkida ja tulemus läks ka kenasti serverisse kirja. Aga natuke tiksus monitooringust miinust.
Rahulikumal hetkel mängisin oma Vagrant’i liivakastis samm-haaval läbi ka Apache’le Mod Security paigaldamise (see oli meil plaanis, aga ettevalmistuse käigus oli olulisemat teha) ning kirjutasin paigaldamise skriptiks, mis lubaks seda kiiresti korrata ka juhul, kui mängujuhid peaksid liiga hea kaitse preemiaks süsteemi ootamatult revertima augulisse algseisu. Läks lives käima küll. Õigupoolest midagi kaitsta vaja ei olnud, aga ma tahtsin ründajate taktika hilisemaks uurimiseks põhjalikumaid logisid koguda. Paraku olid nad selleks ajaks juba käega löönud ning midagi massiivselt ilusat ma ei leidnud.
Ja siis tuli psy-ops’i ülesande lõpule viimine – ma olin unustanud ära vajaduse sokutada veebi markereid, mis viitaksid kaitsjatele. Väike false flag… Mis sai liiga nähtavasse kohta peidetud ja kuuldavasti leidmata jäi, olgu siis siinkohal täies ilus ette näidatud:
Viidatud logid olid muidugi kah omal kohal (samuti neid produtseeriv plugin) ja sisaldasid avaliku logimise heale tavale vastavalt häkkerite tööd lihtsustavat informatsiooni meie veebi sise-elu kohta.
Olgu öeldud, et kui meie tõeline identiteet esimese päeva õhtu Aktuaalse Kaamera klipi näol paljastus… registreerus järgmisel hommikul autori õigustes veebikasutajaks keegi oliver.sild – ma olin kõige muu eest hoolitsedes jätnud märkamata selle, et WPs oli lubatud kasutajate registreerimine ja kõik liitujad said rolliks Author.
Mõnel puhul võib http:// olla ka teemasse kirjutatud – siis ei jää muud üle, kui tuleb need kohad teema-failidest üles otsida ja asendada https://-iga (kui pole varem teema muutmisega tegelenud, siis tasub selleks punktiks küsida veebimeistri abi).
Telli serverile Let’s Encrypt sertifikaat – Minu Zone » Halda » Veebiserver » Let’s Encrypt, valida tuleb vaid vastav server (või alamdomeen). Sertifikaat väljastatakse nii www-ga kui ilma aadressile, samuti kõigile olemasolevatele aliastele. Kui sertifikaadi väljastamine ei õnnestu, on tõenäoliselt mingi probleem veebiserveri seadistustega, kirjuta info@zone.ee ja küsi julgelt abi.
Paigalda ja lülita sisse Velvet Blues Update URLs plugin, seejärel mine Tööriistad » Update URLs ning sisesta Old URL lahtrisse oma veebi aadress http:// -ga ja New URL lahtrisse https:// -ga. Märgi kõik lahtrid peale GUID ja käivita asendus. Seejärel võid plugina deaktiveerida ja kustutada.
Vaata veebis ringi – kas kõigi lehtede puhul on aadressiribal lisaks https://-ile näha ka “Secure”? Kui jah, siis õnnitlen!
Kui ei, siis on teemas (või mõnes vanas pluginas) viidatud piltidele, fontidele, CSS-ile, või JavaScriptile kasutades http://-d. Selle kordategemiseks on vaja muuta vastavaid faile, seega tuleks leida üles oma veebimeister – aga tegevus on näha ka videos (ei ole väga keeruline, aga kui pole varem teemafaile puutunud küsi parem abi).
Kui kõik lõplikult korras võiks minna veelkorda Minu Zone » Halda » Veebiserver ning Seadete või Alamdomeenide all klõpsata nuppu “Suuna kogu liiklus HTTPS peale” – nii saavad kõik URLid korraliku 301-ümbersuunamise.
Autor Peeter MarvetPostitatud 5. jaanuar 2017 27. juuni 2018 Rubriigid Zone.ee BlogSildid https,WordPress
Tavapärane soovitus on uuendada kohe ja kõike mis seda vähegi nõuab – sest kui mõni uuendus peaks lappima turva-augu, leiab lähipäevil logidest märke katsetest seda ära kasutada.
Lühidalt – keegi kasutajanime wooranker kasutav (või selle üle võtnud) isik sai õiguse teha muudatusi WordPressi plugi-kataloogis avaldatud ja ca 10-tuhande installiga pluginale ning asus kohe ka eksperimenteerima. Ehk siis uuenduse (või uue installi) teinud saite üle võtma.
Tänaseks on WordPressi tiim talt õigused ära võtnud (lisaks ülalmainitule oli puudutatud Postie), algse plugina-versiooni koodi taastanud (ja versiooninumbrit suurendanud) ehk reaktsioon kiire ja korralik. “Tumedale poolele” ülemineku risk aga jääb – ja kui levinud plugina puhul hakkab see loodetavasti peagi mõnele turvafriigile silma, siis vähemkasutatu puhul võib selleks tükk aega kuluda.
eelista suurema installide arvuga pluginaid – nende puhul on loota, et koodi-probleemid on silutud ning jamasid märkab keegi, kes suudab kiiresti reageerida
uue veebitarkvara paigaldamisel tee seda Zone+ abil – see tagab, et nii WordPres kui kasutusel olevad pluginad on igapäevaselt uuendatud (kui mingi uuendus peaks tulevikus ka veebi veidi katki tegema, on see oluliselt väiksem jama kui sissehäkitud saada)
|
OSCAR-2019
|
||
Optsioon annab omanikule õiguse osta (ostuoptsioon ehk call option) või müüa (müügioptsioon ehk put option) kindlaks määratud ajal tulevikus, kindel kogus finantsvara, varem kokkulepitud hinnaga (tehinguhind ehk strike price). Optsioonilepingu strike hind on fikseeritud, kuid see võib muutuda kui alusvara hind muutub korporatiivsete sündmuste tõttu. Optsioonide puhul pole optsiooni ostjal kohustust kokkulepitud tehingut teha ja sellise õiguse eest tuleb maksta, aga optsioonilepingu müüjal ehk väljakirjutajal on kohustus müüa (call) või osta (put) alusvara. Optsiooni eest makstavat summat nimetatakse optsioonipreemiaks. Optsiooni ostmisel on risk piiratud makstud preemia suurusega, rohkem kaotada pole võimalik. Üks optsioonileping on tehtud enamasti 100-le aktsiale. Optsiooniomanikule ei laiene aktsiaomaniku õigused, tal puudub üldkoosolekul hääleõigus ning samuti ei ole tal õigust dividendidele.
Optsioonid saavad olla kas Euroopa või Ameerika tüüpi. Ameerika tüüpi optsioone saab realiseerida kuni aegumiskuupäevani, aga Euroopa tüüpi optsioone saab realiseerida ainult aegumiskuupäeval.
Optsioonid on suure finantsvõimendusega instrumendid, väikese tagatisega on võimalik soetada suuri positsioone. Kui kõrge riskitase ei ole sulle sobilik, siis soovitame optsioonidega mitte kaubelda. Optsioonidega seotud riske on lähemalt kirjeldatud järgnevas ingliskeelses tekstis: CHARACTERISTICS AND RISKS OF STANDARDIZED OPTIONS.
Optsioonipreemia - on hind mida optsioonikirjutajale makstakse optsioonlepingu ostmisel. Näiteks kui optsiooni hind on 2 USD, siis läheb selle ostmine maksma 200 USD (2*100, kuna optsioonileping on 100-le aktsiale). Optsioonipreemia tasutakse koheselt optsioonlepingut sõlmides ning optsioonipreemiat ei tagastata.
Tehinguhind ehk kasutamishind (strike) - eelnevalt kokku lepitud hind, millega optsiooni omanikul on õigus alusvara tulevikus osta või müüa. Tehinguhind näitab, millise hinnaga saab optsiooni omanik aktsiaid osta (ostuoptsioon) või müüa (müügioptsioon).
Täitmispäev ehk optsiooni tähtaeg - kuupäev (või periood) tulevikus, kui optsioonist tulenevat ostu- või müügiõigust saab rakendada. Täitmispäev on viimane kuupäev millal optsiooniomanik saab otsustada kas optsiooni kasutada või mitte.
Ostuptsioon (call) - optsioon, mis annab optsiooni valdajale õiguse osta kindlaksmääratud alusvara kokkulepitud koguses ja hinnaga tulevikus;
Müügioptsioon (put) - optsioon, mis annab optsiooni valdajale õiguse müüa kindlaksmääratud alusvara kokkulepitud koguses ja hinnaga tulevikus;
Optsiooni ostja - isik, kes omandab optsioonist tuleneva ostu- või müügiõiguse ja maksab selle eest optsioonilepingut sõlmides optsiooni müüjale preemia;
Optsiooni müüja ehk optsiooni kirjutaja - isik, kes kirjutab välja optsioonilepingu ja saab selle eest tasu optsioonipreemia näol. Kui optsiooni ostja jaoks kujutas optsioon õigust osta või müüa alusvara, siis optsiooni müüja seisukohast on väljakirjutatud optsioon potentsiaalne kohustus ja optsiooni ostja vastava soovi korral tuleb see soov rahuldada;
Ostuoptsioon on rahas (in-the-money) juhul kui aktsia hind turul on kõrgem tehinguhinnast (strike price) ja rahast väljas (out-of-the-money) juhul kui aktsia hind on madalam tehinguhinnast. Müügioptsiooni puhul on vastupidi. Näiteks kui müügioptsiooni tehinguhind on 40 USD ja aktsia turuhind on 36 USD, siis optsioon on 4 USD võrra rahas.
Indeksoptsiooni puhul ei ole alusvaraks konkreetne aktsia, vaid aktsiaturu indeks (näit. DOW, Nasdaq). Sellisel juhul on ka optsioonist tulenev ostu- või müügiõigus vaid tinglik ning tegelikkuses saab investor optsiooniga teenitud võidu välja võtta müües optsiooni järelturul “bid” hinnaga kirjutajale tagasi.
Näide 1. Ostes ettevõtte ABC aktsiale ühe oktoobri ostuoptsiooni lepingu tehinguhinnaga 40 ja preemiaga 2 USD, on sinu kulud 200 USD ning sul on võimalus soovi korral oktoobris osta selle optsiooni alusel 100 ABC aktsiat hinnaga 40.
Maksimaalne kaotus on 200 USD e. preemia suurus. Maksimaalne võit on piiramatu. Näiteks kui aktsia hind on tõusnud 50 dollarini, siis olete võitnud 1000 dollarit (10*100). Kui aktsia hind on hoopis langenud, ei ole mõtet seda optsiooni realiseerida. Kuna optsioonid on samuti kaubeldavad väärtpaberid nagu aktsiad siis enamasti kajastub aktsiahinna tõus ka optsioonipreemias, ning optsioon on võimalik kallima hinnaga maha (tagasi) müüa. Graafikul on näha antud optsiooni tootlus sõltuvalt aktsiahinnast:
Enamus optsioone siiski aktsiatesse vahetamiseni ei jõua, kuna Ameerika tüüpi optsioonidega saab kaubelda pidevalt (vaid ligikaudu 10% optsioonidest realiseeritakse iga kuu, 60% müüakse turule tagasi ja 30% muutub tähtajal väärtusetuks). Optsioonide ennetähtaegse müümise põhjuseks on ka teenustasud, mis optsiooni müümisel on väiksemad kui optsiooni realiseerimisel tähtajal.
Ostes ettevõtte ABC put optsiooni, tehinguhinnaga 40, makstes lepinguhinna eest 200 dollarit (2*100). Kui optsiooni realiseerimishetkeks on aktsia hind üle 40 dollari, siis pole investoril mõtet seda optsiooni realiseerida, sest kuna tegemist on put optsiooniga, siis peaks ta müüma aktsiaid 40 dollariga, aga sellel pole mõtet, kui turul saaks neid müüa kallimalt – nii kaotab investor kogu investeeritud raha ehk 200 dollarit. Kui aga aktsia hind on näiteks 30 dollarit, siis saab investor osta turult 30 dollariga 100 aktsiat ja need müüa optsioonilepingust saadud õigusega maha 40 dollariga. Nii oleks tema kasum (40 - 30) x 100 – 200 = 800 dollarit. Graafikul on näha antud optsiooni tootlus sõltuvalt aktsiahinnast:
Riski maandajad üritavad maandada ohte, mis võivad tekkida võimalikest suurtest ebasoodsatest liikumistest. Spekuleerijad kasutavad tuletisväärtpabereid, et ennustada turu liikumist ning arbitražöörid üritavad lukustada riskivaba kasumit
Optsioonide esimene eesmärk oligi riskide maandamine ning optsioone võrreldakse veel siiamaani kindlustamisega.
Oletame, et investor omab 1000 ABC aktsiat, mille hetke turuväärtus on 10 000 dollarit. Investor usub aktsia ajutisse langusesse, kuid tahab siiski positsioone firmas säilitada. Investor saab riski maandamiseks osta 18. juuli put optsioonilepingut realiseerimishinnaga 30 dollarit aktsia kohta. See annab talle õiguse 18. juulil müüa 1000 eBay aktsiat hinnaga 30 dollarit tükk. Antud optsiooni hind on 1,39 dollarit, mis teeb kümne lepingu hinnaks 1,39 x 100 x 10 = 1390 dollarit. See kindlustamise strateegia maksab küll 1390 dollarit, aga samas garanteerib, et kõik ebay aktsiad saab maha müüa vähemalt 30 dollariga st. et kogu portfelli miinimum väärtus on nüüd 30 000 dollarit (kogu kahjum sellisel juhul 1390 + 1130 = 2520), sest isegi kui aktsia kukub alla 30 dollari, siis saab lihtsalt realiseerida optsioonid. Miinuseks on sellise tehingu puhul see, kui aktsia peaks palju tõusma – sellisel juhul on optsioonidega positsiooni kindlustamisele kulutatud raha võrra tootlus väiksem. Kuid arvestades võimaliku riski vastu kindlustamisega, on selline optsioonide kasutamine kohati üsna mõistlik.
Optsioone kasutatakse tänapäeval kõige enam spekuleerimiseks, mis võimaldab saavutada suuremaid tootlusi. Oletame, et investoril on kindel nägemus, et järgmise kahe kuuga tõuseb Yahoo! (YHOO) märkimisväärselt ning ta panustab antud aktsia tõusule 20 000 dollarit. Aktsia hind on 25. aprilli sulgemishinna järgi 26.8 dollarit, kolme kuu call optsioon (YHQFY) realiseerimishinnaga 27,5 dollarit ning müügi hind on 1.84 dollarit. Investor saab tõusule panustada aktsiate ostmisega (strateegia I ) või ka optsioonide ostmisega (Strateegia II ).
Aktsiaid ostes oleks investor saanud 20 000 / 26,8 = 742,3 Yahoo! aktsiat (kuigi päris elus ei saa aktsiaid poolitada, siis teeme siin erandi, et lihtsustada kahe erineva strateegi võrdlemist). Kui aktsia hind oleks kahe kuu pärast 35 dollarit, siis esimese strateegia kasum oleks 742,3 x (35 - 26,8) = 6087 dollarit. Kui aga aktsia oleks kukkunud 18 dollarini, siis oleks kahjum olnud 742,3 x (26,8 – 18) = 6352 dollarit.
Teine strateegia on seotud optsioonidega ning nagu juba tabelist näha, siis siin on nii kaotused kui võidud suuremad. 20 000 dollari eest oleks saanud 20 000 / (1,84 x 100 ) = 108,7 call optsiooni. Kui aktsia hind kahe kuu pärast oleks 35 dollarit, siis iga optsioon oleks väärt (35 - 27,5) x 100 = 750 dollarit, sest optsioonileping annab õiguse osta aktsiat 27,5 dollari eest ning kohe maha müües saaks iga aktsia pealt kasumit 7,5 dollarit ning üks optsioonileping on 100 aktsia kohta. Järelikult kasum oleks (108,7 x 750) - 20 000 = 61 525 dollarit.
Kuid kui aktsia hind oleks olnud selleks ajaks alla 22.5 dollari, siis seda optsiooni ei realiseeritaks ning kahjumiks jääb kogu optsioonipreemia, milleks oli 20 000 dollarit. All on graafik, mis näitab kahe strateegia tootlusi:
Lisada tuleks ka seda, et paljud optsioonidega spekuleerijad ei mängi alusvara liikumise suuna peale, vaid näiteks volatiilsuse tõusu või languse peale.
Arbitražöör üritab saada riskivaba kasumit. Optsioonide puhul on kasutusel isegi eraldi strateegialiik selle jaoks - option arbitrage (optsioonide arbitraaž), on ka hedge-fonde, mis on ainult sellele spetsialiseerunud. Üks variant selleks on tehes samaaegselt tehinguid kahel või rohkemal erineval börsil. Väga lihtsa näitena võiks mõelda, et kui ettevõte aktsiatega kaubeldakse Londoni börsil ja ka New Yorgi börsil, siis kui, võttes arvesse valuutade vahetuskursse, peaks ilmnema olukord, kus ühel börsil on sama aktsia natuke (võib olla ainult kuni 0,1%) kallim kui teisel, siis oleks võimalik samaaegselt osta ja müüa antud aktsiat. Väikeinvestor küll kaotaks teenustasudega rohkem kui selle tehingu pealt oleks võimalik teenida, aga suured institutsioonid saaks selle peale teenida. Kuna see on riskivaba kasum, siis kõik need võimalused kasutatakse väga kiiresti ära.
Teine variant option arbitrage strateegiate hulgast otsib valesti hinnatud optsioone – kui mõne alusvara optsioonide puhul on näiteks puti ja calli volatiilsuse vahe suur või näiteks erinevate kuude optsioonide volatiilsuse vahe väga suur, võib tekkida seal võimalus arbitraažiks.
Optsioonide abil saab ka kasutada võimendust. Suurema võimenduse kasutamine tähendab kõrgemat potentsiaalset tulu ning ka suuremat riski.
Näiteks, 100 aktsia ostmine turuhinnaga 50 USD läheks investorile maksma 5000 USD. Samal ajal 5 dollarise preemiaga optsioon läheks maksma 500 USD (5*100). Oletame, et kuu pärast on aktsia hind tõusnud 55 USD-ni. Aktsiate väärtus on tõusnud 5500 USD-ni e. 10%, kui optsioonipreemia on tõusnud 7 USD-ni, siis on optsiooni väärtus tõusnud 700 USD-ni e. 40%. Loomulikult on protsentuaalne kaotus aktsiahinna languse puhul ka suurem, kuid investori kaotused on optsioonide puhul piiratud optsioonipreemiaga.
Plussmärgid tähendavad, et mõju on optsiooni hinnale samasuunaline ning miinusmärgid tähendavad, et mõju on vastassuunaline. See tähendab, et alusvara hinna tõustes tõuseb ka ostuoptsiooni preemia ning müügioptsioonipreemia langeb. Mida madalama täitmishinnaga on ostuoptsioon, seda väiksem on preemia võrreldes kõrgema rakendushinnaga samale alusvarale sõlmitud optsioonidega jne.
Optsioonipreemia õiglane suurus avaldatakse peamiselt Black-Scholes’i optsioonide hindamise mudeli abil:
N(d) - tõenäosus, et suuruse d väärtus võiks jääda väiksemaks kui valemist avaldub. Leidmiseks kasutatakse abitabeleid (kumulatiivne normaaljaotus).
Koosneb aktsia sümbolist ja 15 kohalisest numbrikombinatsioonist: aasta arv, kuu, aegumiskuupäev, call/put ja strike.
Käesolevas osas käsitletakse optsiooni ostjate ja müüjate peamisi riske. Puudutatakse eeskätt riske, mis on ainuomased optsiooni ostjatele ja müüjatele. Paljud riskid on kõigi alusvara liikidega optsioonide puhul samad, kuid teatud alusvara liikide puhul esineb spetsiifilisi riske. Käesolevas peatükis alusvara liigist tulenevaid spetsiifilisi riske ei käsitleta.
Optsiooni ostja riskib sellega, et võib lühikese ajaga kaotada kogu optsiooni eest tasutud summa. Optsiooni puhul on tegu potentsiaalselt väärtust kaotava varaga ning optsioon võib muutuda optsiooni tähtaja saabumisel väärtusetuks. Optsiooni ostja, kes ei müü oma optsiooni järelturul ega kasuta seda enne optsiooni tähtaja saabumist, kaotab kogu optsiooni tehtud investeeringu. Kasumi teenimiseks ei pea optsiooni ostja õigesti aimama mitte üksnes alusvara prognoositava hinnamuutuse suunda, vaid ka seda, millal hinnamuutus aset leiab. Kui alusvara hind ei muutu enne optsiooni tähtaega prognoositud suunas ja ulatuses, millest piisaks optsiooni maksumuse katmiseks, siis võib investor kaotada kogu optsiooni tehtud investeeringu või olulise osa sellest.
Mida väärtusetum on optsioon ja mida lühem on optsiooni tähtaja saabumiseni jäänud aeg, seda suurem on oht, et optsiooni ostja kaotab kogu optsiooni tehtud investeeringu või olulise osa sellest. Mida suurem on optsiooni tulususe tagamiseks vajalik alusvara hinna kõikumine ja mida lühem on aeg, mille jooksul see hinnamuutus peab toimuma, seda suurem on tõenäosus, et optsiooni ostja teenib kahjumit.
Enne perioodi, mil Euroopa-tüüpi optsioon on kasutatav, on ainsaks vahendiks, mille kaudu optsiooni ostja saab optsiooni väärtust realiseerida, optsiooni müümine hetke turuhinnaga järelturul. Kui sellisel optsioonil puudub järelturg, siis pole optsiooni ostjal võimalik sellel ajal optsiooni väärtust realiseerida.
Optsiooni kasutamistingimustes võivad peituda teatud riskid optsiooni ostja jaoks. Kui optsiooni ei saa automaatselt täita, siis optsiooni kasutada sooviv optsiooni ostja peab tegutsema õigeaegselt. Optsiooni kasutamisega seotud tehingukulud võivad optsiooni tehingusummat ületada ja seetõttu võib ostja saada optsiooni kasutamisest netokahjumit. Optsiooni, mille tehingusumma on väiksem kui piirmäär, ei saa kasutada, isegi kui optsiooni ostja tehingukulud on optsiooni kasumlikuks kasutamiseks piisavalt madalad. Sellisel juhul võib optsioon tähtaja saabudes kasutamata jääda.
Kohtud, USA väärtpaberi- ja börsikomisjon (Securities and Exchange Committee (SEC)), muu reguleeriv asutus, Options Clearing Corporation (OCC)) või optsiooniturud võivad kehtestada optsioonide kasutamise ja täitmise piiranguid. Ameerika-tüüpi optsioone on võimalik kasutada mis tahes ajal enne tähtaja saabumist, kuid OCC-l ja optsiooniturgudel on õigus piirata optsioonide täitmist teatud ajal ja asjaoludel. Kui täitmispiirang kehtestatakse ajal, mil optsiooniga kauplemine on peatatud, suletakse optsioonide ostjad võetud positsioonidesse kauplemispiirangu tühistamiseni või kauplemisseisaku lõppemiseni.
Optsiooni kasutusajal tuleb optsiooni müüjal olla valmis optsiooni täitmiseks igal ajahetkel. Alates ostukuupäevast saab optsiooni ostja kasutada Ameerika-tüüpi optsiooni suvalisel ajal kuni optsiooni tähtaja saabumiseni. See tähendab, et optsiooni müüjalt võidakse pärast optsiooni kirjutamist nõuda optsiooni täitmist kuni optsiooni tähtaja saabumiseni või senikaua, kuni ta on sulgenud oma positsiooni sulgemistehinguga. Euroopa-tüüpi optsiooni müüja peab olema optsiooni täitmiseks valmis vaid siis, kui optsioon on täidetav. Kui kasutatav optsioon on rahas ning optsiooni tähtaeg hakkab kätte jõudma, võib optsiooni müüja eeldada, et optsiooni kasutatakse. Kui talle on loositud optsiooni täitmine, siis assigned writer peab ostuoptsiooni puhul üle kandma või müügioptsiooni puhul ostma alusvara või cash-settled optsiooni puhul tasuma optsiooni tehingusumma.
Katmata ostuoptsiooni müüja võtab äärmiselt suure riski ja võib kannatada suurt kahju, kui alusvara väärtus kerkib üle täitmishinna. Potentsiaalne kahju on katmata ostuoptsiooni müüja jaoks piiritlemata. Kui katmata physical delivery ostuoptsioonile loositakse täitmine, peab müüja ostma alusvara, et rahuldada ostuoptsioonist tulenev kohustus ja tema kahjumiks on ostuhinda ületav ostuhinna ja optsiooni täitmishinna vahe, mida leevendab optsiooni kirjutamisest saadud preemia.
Katmata müügioptsiooni müüja võtab riski ja võib kannatada suurt kahju, kui alusvara väärtus langeb täitmishinnast allapoole.Physical delivery müügioptsiooni müüja, kellele loositakse optsiooni täitmine, peab ostma alusvara täitmishinnaga, mis võib olla palju kõrgem alusvara kehtivast turuhinnast. Cash-settled müügioptsiooni müüja peab tasuma optsiooni tehingusumma, mis kajastab alusvara väärtuse langust alla täitmishinna.
Katmata ostuoptsiooni või rahalise tagatiseta müügioptsiooni müüja kohustus täita kehtivaid marginaalinõudeid kätkeb endas lisariske. Kui alusvara väärtus liigub müüja positsioonile vastupidises suunas võib müüja maaklerfirma nõuda suurte täiendavate marginaalimaksete sooritamist. Kui seda ei tehta, on maaklerfirma õigus likvideerida lühikese etteteatamisajaga või etteteatamiseta müüja kontol olevad optsioonipositsioonid ja muud väärtpaberipositsioonid.
Kuna optsioonis sisalduv võimendus võib kaasa tuua alusvara hinnamuutuste mõju suurenemise optsiooni hinna suhtes, võib katmata ja maandamata riskiga optsiooni müüja risk osutuda palju suuremaks kui alusvara lühikeseks müüja risk.
Asjaolu, et optsiooni müüjat ei pruugita optsiooni kasutamisest kohe teavitada, kujutab endast spetsiifilist riski müüjatele, kes kirjutavad katmata physical delivery ostuoptsioone, mida saab kasutada siis, kui alusvara on ülevõtmispakkumise, pakkumise või muu sarnase sündmuse objektiks. Optsiooni müüjale, kes ei suuda osta alusvara pakkumise tähtajaks või enne seda, võidakse teatada pärast tähtaja möödumist, et talle on loositud täitmine, mis esitati OCC-le nimetatud tähtajal või enne seda. Assigned writer ei tohi saada teadet optsiooni täitmise kohta enne, kui OCC poolsest loosimisest on möödunud üks või rohkem päeva. Kui optsiooni täitmine on müüjale loositud, siis ei tohi müüja sulgeda talle loositud positsiooni ostutehinguga, olenemata sellest, kas ta on saanud teate optsiooni kasutamise kohta või mitte. Sellisel juhul käsitletakse positsiooni sulgevat ostukatset positsiooni avava ostutehinguna.
Kuigi optsiooniturgude eeskirjadega on kehtestatud tähtajad, milleks kliendid peavad oma maaklerfirmale edastama aeguvate optsioonide täitmise juhised, peab OCC võtma vastu kõik kasutusjuhised, mis laekuvad enne optsiooni tähtaja saabumist, isegi siis, kui need juhised on esitatud OCC-le optsioonituru eeskirju eirates. Seepärast valitseb oht, et optsiooni müüjale loositakse täitmine, mis on sooritatud pärast kehtestatud tähtaega avaldatud info alusel ja müüjal ei pruugi olla tõhusat vahendit optsioonituru eeskirjade rikkumisest tuleneva negatiivse mõju leevendamiseks.
Tehingud, mis hõlmavad mitme optsiooni ostmist ja müümist või ostu ja müüki või mis on kombineeritud alusvara ostmise või lühikeseks müümisega, kujutavad endast investorite jaoks lisariske. Kombineeritud tehingud on keerukamad kui ühe optsiooni ost või müük. Kombineeritud tehingute sooritamisel tuleb muuhulgas arvesse võtta järgmisi riske: mõnikord võib osutuda võimatuks sooritada samaaegselt tehinguid kõigi kombineeritud optsioonidega; kahe või enama ostu- või müügiorderi samaaegne täitmine soovitud hinnaga võib osutuda keeruliseks; kombineeritud tehingu mõlemad pooled võivad saavad kahjumit; tehingu üheks pooleks olevat optsiooni võidakse kasutada või see positsioon suletakse, samas kui tehingu teiseks pooleks olev optsioon jääb avatuks, mistõttu võib muutuda oluliselt investori riskipositsiooni. Kombineeritud tehingute kulud võivad osutuda üsna suureks, sest kombinatsiooni iga komponendiga seoses tuleb eraldi kulutusi teha.
Kui teatud optsioonide kauplemisturg ei ole kättesaadav, ei saa nendesse optsioonidesse investeerinud investorid oma positsioone sulgeda. Isegi kui turg on kättesaadav, võib ette tulla olukordi, kus optsioonide hindade tavaline või prognoositud suhe alusvara ja muu vara hindadega muutub. Optsiooniturud on järelturud, kus optsioonide ostjad ja müüjad saavad oma positsioone sulgeda millal tahes enne optsiooni tähtaja saabumist (tasaarveldavate müügi- või ostutehingute sooritamise teel), kuid puudub garantii, et see turg on iga optsiooni puhul alati olemas. Investorite huvipuudus, volatiilsuse muutused või muud tegurid või tingimused võivad avaldada negatiivset mõju likviidsusele, efektiivsusele, järjepidevusele või koguni teatud optsioonide turu korrastatusele. Kui teatud optsiooni järelturg muutub kättesaamatuks, saab selle optsiooni müüja realiseerida kasumit või piirata kahjumit üksnes optsiooni täitmise teel.
Optsiooni delta näitab optsiooni väärtuse muutumist võrreldes alusvara väärtuse muutumisega. Mida rohkem erineb delta nullist, seda rohkem tõuseb optsiooni väärtus alusvara hinna muutudes. Delta väärtus saab olla vahemikus -1 kuni 1. Juhul kui delta on negatiivne, siis alusvara tõustes optsiooni väärtus langeb ja kui delta on positiivne, siis alusvara hinna tõustes muutub optsioon väärtuslikumaks. Call optsioonide deltad on positiivsed. Näiteks me omame call optsiooni, mille delta on 0,7, siis alusvara 1 dollariline tõus tähendab optsiooni väärtuse suurenemist 70 sendi võrra. Juhul kui optsioon on tugevalt rahas, siis delta hakkab lähenema ühele ja juhul kui optsioon on tugevalt rahast väljas, siis delta läheneb nullile. Call optsiooni delta ületeab 0,50 taseme kui alusvara hind ületab strike price piiri. Put optsioonide deltad on negatiivsed, sest alusvara tõustes optsiooni väärtus langeb. Näiteks kui me omame Put optsiooni deltaga -0,7, siis alusvara 1 dollariline kallinemine tähendab optsiooni väärtuse langemist 70 sendi võrra.Put optsioon on rahas kui delta on madalamal kui -0,50 ja put optsioon on tugevalt rahast väljas, siis delta läheneb nullile.
Gamma mõõdab optsiooni delta väärtuse muutumist alusvara hinna muutuse korral. Näiteks kui put optsiooni delta on 0,50 ja gamma on 0,04, siis alusvara 1 dollarilise tõusu korral tõuseb delta uuele 0,54 tasemele. Mida suurem on gamma, seda kiiremini muutub delta alusvara hinna tõustes.
Theta näitab optsiooni väärtuse kahanemist aja jooksul. Lõppemistähtaja lähenedes kaotab optsioon väärtust. Näiteks kui optsiooni strike hind on $150 ja theta 5.80, siis päevaga langeb optsiooni väärtus $5.80.
Vega mõõdab optsiooni hinna muutust võrreldes 1% volatiilsuse muutumisega. Vega suureneb kui alusvara hinnas toimuvad suured liikumised ja hakkab langema optsiooni lõpptähtaja lähenedes. Näiteks kui optsiooni vega on 92,45, ja volatiilsus tõuseb 1%, siis optsioon kaotab oma väärtusest $92,95.
Rho on tihtipeale see, millele pööratakse vähem tähelepanu seoses sellega, et see mõjutab optsiooni hinda kõige vähem. Tegemist on siis parameetriga, mis näitab optsiooni hinna muutust vastavalt sellele, kuidas muutub intressimäär. Näiteks kui Rho on 5%, siis riskivaba määra tõustes 1% võrra kallineb optsiooni hind 5% võrra.
Sul on nägemus, et suur volatiilsus on tulemas, aga Sa ei tea kuhu poole aktsiahind liigub. Turg, vastupidiselt Sinule, ei oota suurt volatiilsust. Selline olukord võib olla näiteks, kui on tulemas uudiseid, mille mõju hindad Sina suuremaks kui turg.
Sarnaselt Straddle`le arvad, et suur volatiilsus on tulemas ning Sa ei tea kuhu poole aktsiahind liigub. Su nägemus on agressiivsem kui straddle puhul. Liikumine peab olema piisavalt suur, et aktsiahind liiguks Sinu valitud strike`ni ja veel kaugemale. Strangle annab Sulle suurema võimenduse, sest ostad OTM optsioone, mis on odavamad.
Su pole nii kindel kui Butterfly puhul, et aktsia hind jääb väga kitsasse vahemikku. Usud, et hind võib veidi kõikuda. Sa võtad veidi vähem riski kui Butterflyga. Sa ka teenid vähem, kuid laiemas aktsiahinna vahemikus.
Ettevõtte aktsia hind turul on 125 dollarit. Investoril on nägemus, et aktsia hind jõuab 6 kuu pärast kindlasti 160 dollarini. Millise investeerimisstrateegia peaks ta valima, et maksimeerida tulu, arvestades oma nägemust? Võimalik on investeerida aktsiatesse või optsioonidesse. Investoril on 100 000 dollarit raha, millega ta on nõus riskima.
Kui suur on valitud strateegiaga investeeringu võimendus ja tulem, kui aktsiahind tõepoolest on 160 dollarit kuue kuu pärast?
Investor kuulis juhuslikult pealt firma juhatuse liikmete omavahelist kõnelust, kus räägiti ülitähtsast lepingust, mida kavatsetakse järgmisel nädalal sõlmida ettevõtte toodangu suurima tarbijaga. Juhul, kui leping sõlmitakse on see etevõtte jaoks äärmiselt positiivne ja uudise avalikuks tulekul tõuseks firma aktsia hind märgatavalt (hinnanguliselt 20%). Kui leping jääb sõlmimata ja ettevõte jääb oma kliendist ilma, on aktsial oht sama palju kukkuda. Omades sellist informatsiooni, milline investeerimisstrateegia oleks investori jaoks kõige kasulikum?
Olles investeerinud 25 000 dollarit valitud strateegiasse, kui suur on oodatav tulem ja kuidas seda leida?
Investoril on investeerimisportfell erinevatest USA aktsiatest (Google, Microsoft, Oracle, Apple, Bank of America) väärtusega 100 000 dollarit. Investor usub valitud aktsiate tugevasse tõusupotentsiaali, kuid kardab üldist turu langust lähema kolme kuu jooksul tingituna halbadest uudistest Euroopas ja kesistest makronäitajatest. Kuidas oleks võimalik tal oma riski 3 kuu perspektiivis kõige efektiivsemalt maandada kui ta ei ole nõus kaotama oma portfelli pealt rohkem kui 10%, aga ei taha ka mingil juhul aktsiaosalust vähendada kartes potentsiaalsest tõusust ilma jääda? Investoril rohkem vabu vahendeid ei ole, nii et raha saamiseks peaks ta mõnda aktsiat müüma. Millist aktsiat oleks mõttekas antud majandusolukorras müüa, eeldades, et optsioonihinnad on kõigi aktsiate lõikes protsentuaalselt võrdsed (c.a. 10% kolme kuu ATM optsioonid, indeksioptsioonid 8%)?
Mõttekas oleks katta risk optsioonidegaMüüa võiks tõenäoliselt kõige volatiilsemat aktsiat, mis Euroopauudiste valguses võiks olla Bank of America.Kui teha rahaks 10% portfellist siis võiks osta 8% eest 3 kuise SP500indeksi puti ja 2% eest Bank of Americaaktsiatele 3 kuise calli. Nii ei vähene osalus aktsiates ja samuti on risk maandatud. Maksimum kaotus halva stsenaariumi korral on optsioonipreemiad ehk 10% portfellist.
Ostsin ühe ettevõtteveebruari ostuoptsiooni strike hinnaga 140, hinnaga 14,2, ehk siis 1420 USD kokku. Kui suured on optsiooni delta, gamma ja theta ning mis nendest järeldada saab? Tehing tehti 4. detsembril 201X aastal.
Tegemist oli suhteliselt sügaval rahas optsiooniga - delta rohkem kui 0.75, tihti üle 0.75 deltaga asju eelistatakse mitte kaubelda isegi OTC turul näiteks. - Kuna ostsid optsiooni 100 aktsiale siis oled pikk reaalselt 77 aktsias selle taseme pealt - võidad 77 USDkui aktsiahind tõuseb 1 USDvõrra.
0.017 gamma näitab, et kui aktsiahind tõuseb 1 USDvõrra (150.75 peale) muutub su delta 0.787 peale (delta + gamma). Pane tähele, et muutub ka gamma - 0.016 peale.
Theta siis näitab, et homseks oled ceteris paribus 6 dollari võrra vaesem, sest optsiooni ajaväärtusest kukub 0.06 dollarini. Kui volatiilsus peaks kukkuma 26 peale kaotad 0.2 USD optsiooni hinnast, sama juhtub kui intress kukub 1% võrra (rho).
Samas reaalselt saavutasid sa selle optsiooniga võimenduse 10,5 korda! See on kaugelt suurem kui mingi muu olemasolevaga instrumendiga. Samuti laenasid enda finantseerimiseks raha intressiga 7% - peab päris hea krediidireiting olema, et turult saada! Nii ei pruugi volatiilsusnägemus olla ainuke põhjus optsioonidega kauplemisel
iVolatility Optsioonide ajalooline ja kaubeldav volatiilsus. Volatiilsuse arvutamise kalkulaatorid ning muud tööriistad optsioonide analüüsimiseks.
|
OSCAR-2019
|
||
Turundusjuhid seisavad sageli valiku ees, kas korraldada firmaüritus ise, kaasata üritusturundusagentuur või koguni -agentuurid. Mõlemal valikul on omad plussid ja miinused, mida tuleb otsust tehes kindlasti hoolikalt kaaluda.
Hea soovitus on, et koostööpartnerit kaasates tagatakse sündmuse organiseerimiseks piisavalt inimesi, piisavalt kogemusi, piisavalt palju ideid ja lisaks jagub ka piisavalt aega. Koostööpartnerita on üks inimene, vähe kogemusi, põhitöö võtab kogu aja ning ürituse korraldamiseks seda napib, ähvardavad liiga suured riskid, on vähe julgust ning ollakse kinni vanades tavades.
Kui nimetatud faktid hoolikalt läbi mõelda ja kaaluda, jõuab väga ruttu ka selgusele, kumba varianti tasuks eelistada. Levinuim on segavariant, kus projekti juhitakse firma seest, kuid lisaks kasutatakse koostööpartnerite, sealhulgas ka sündmusturundusagentuuri abi.
Kui aga on jõutud arusaamisele, et kasulikuma ja efektiivsema tulemuse saavutamiseks on kindlasti vajalik palgata sündmust organiseerima agentuur, tuleb esimesed sammud väga hoolikalt läbi mõelda. Alustada võiks sellest, et otsustada, millist abi täpselt vaja on. Vastavalt sellele saab asuda otsima koostööpartnerit.
üritusturundusagentuuri valikul tuleb tugevasti toetuda eelnevale kogemusele. See mängib rolli lõppeesmärgi saavutamisel. Kui juhtub, et üritust planeerival ettevõttel endal pole kogemust, võib julgelt teadjamatelt ja tuttavatelt nõu küsida.
Lähtudes saadud infost, saab juba valida välja kaks kuni kolm teenuseosutajat, kellelt küsida konkreetne pakkumine sündmuse korraldamiseks.
üritusturundusagentuuri valides arvesta kindlasti ka agentuuri varasemat (positiivset) kogemust. Küsi sirvimiseks nende portfooliot ja viimaseid töid ning tagasisidet tööde kohta. Süvene ideesse, mida agentuur pakub; mõtle, kas see on küllalt hea. Mida täpsemalt saad pakutud ideed kasutada, seda parem.
Valikut tehes lähtu oma eelarvest ja pakutud ajakavast ning kaalu, kas need on sinu sündmuse jaoks mõistlikud. Jälgi, et eelarve oleks läbipaistev ja algusest peale arusaadav.
Oluline on teada, et alati on sündmuse ettevalmistamisel ja korraldamisel kohustusi, mille tellijaettevõte peab enda kanda võtma. Otsustamisel tuleb olla objektiivne ja küsida, kas nende ülesannetega ka hakkama saadakse.
Suur osa ettevõtetest ostab reklaamiideed ja vahel ka terviklikud turunduslahendused kalli raha eest väljastpoolt sisse. Oma kogemustest saan aga väita, et tihti võib firma töötajailtki tulla väga leidlikke lahendusi. Näiteks, kuidas saaks veelgi paremini kliente teenindada või milline võiks olla uus toode, teenus või hoopis ettevõtte sünnipäevapidu.
Seega tasub üritusturundusagentuurile maksmise asemel alati kaaluda ka oma töötajate kaasamist suve- ja talvepäevade või muude firmapidude korraldamisse.
* Agentuuri valikul pea silmas: agentuuri varasemat ürituste korraldamise kogemust, portfoolio suurust ja mitmekesisust;* kas agentuur pakub täisteenust;* soovitusi ja tagasisidet ettevõtetelt, kellele kaalukausil olev üritusturundusfirma on oma teenuseid varem pakkunud;* professionaalse meeskonna olemasolu agentuuris;* kas agentuuril on piisavalt palju innovaatilisi ideid ja kõrge loovusega meeskond;* kas meeskonnaliikmed oskavad näha ning tähele panna ka erinevaid pisidetaile;* kas pakutav projektijuht on küllalt põhjalik, süsteemne ja sõnapidaja;* kas projektijuht on vajadusel kiirelt kättesaadav ning võimeline operatiivselt päringutele vastama;* kas projektijuht suudab leida kriitilistel hetkedel kiireid ja toimivaid (eri)lahendusi;* mõtle, mis on korraldatava ürituse eesmärk ja kas partnerite kaasamine on üldse tingimata vajalik;
* kohtu valitud agentuuri(de) esindajatega, et veenduda, kas nende suhtumine koostöösse ning teie nägemus koostööst on sarnased.
Sotsiaalkindlustusamet kutsub inimesi, kes ei saa veel pensioni ja on töötanud enne 1999. aastat, tooma oma tööraamatud sotsiaalkindlustusametisse.
Töötamise andmed sisestatakse ning tulevikus on vajalik info pensioni määramiseks juba elektrooniliselt olemas. Tööraamatute esitamiseks ajalist piirangut ei ole.
Sotsiaalkindlustusameti hüvitiste osakonna juhi Kati Kümniku sõnul ei ole tööandjal enam tööraamatu pidamise kohustust. „See on jätnud eksliku mulje justkui poleks tööraamatuid üldse enam vaja. Tänaste töötajate tööraamatutes on väga oluline informatsioon kuni 1999. aastani välja teenitud pensioniõigusliku staaži kohta,“ selgitas ta.
Kümniku sõnul arvestatakse alates 1999. aasta algusest pensioniks vajalikke andmeid sotsiaalmaksu alusel ja see info on elektrooniliselt kättesaadav. „Andmeid töötamise kohta enne 1. jaanuari 1999. aastat ei ole aga registrites ja neid tuleb inimestel dokumentide alusel endiselt tõendada.“
„Palume oma tööraamatud, töölepingud ja muud töötamist tõendavad paberid kindlasti alles hoida ja sotsiaalkindlustusametisse tuua just neil inimestel, kes on töötanud enne 1999. aastat ja kellele amet veel pensioni ei maksa,“ ütles Kümnik ning lisas, et üleskutse ei puuduta inimesi, kes juba saavad pensioni.
Tööraamatu võib saata posti teel (Endla 8, Tallinn, 15092) või tuua sotsiaalkindlustusameti klienditeenindusse üle Eesti. Tööraamatu võib tuua inimene ise või tööandja, kes ei ole saanud tööraamatut pärast töösuhte lõpetamist töötajale üle anda.
|
OSCAR-2019
|
||
Oled loovettevõtja või eraettevõtja, tegutsedes oma missiooni nimel ja soovid pakkuda oma oskusi ja loomingut teistele? Oled alustanud oma äriga või tegutsed vabakutselisena ja soovid oma pakkumist ja väärtust võimalikele klientidele ja parteritele selgelt näidata? Ilmselt tead süvatsi oma toote ja teenuse eripära ja kasu kliendile ning mõistad oma firma ja töö protsesse. Kui aga tegutsed üksi ja ainuke kord kui oma äritegevusega seonduvat infot paberile pead panema on aastaaruanne maksuametile, siis ilmselt ei ole sa teinud äriplaani ega jälgi igapäevaselt, kas ja kuidas sinu strateegia viib sind sihile. Suudad küll tajuda, et kas see kuu oli edukas või pigem mitte, kuid närivad küsimused, et mis siis on tegelikult tulu toonud ja mis pigem kuluks olnud, on ikka.
Bränd aitab teistel mõista, kes sa oled, mille eest seisad ja mida sinult saab. Tundes ise oma brändi, saad lihtsalt seda ka esitleda nii, nagu ta on. – Liisi Toom, persoonibrändi kujundaja, Persoonibrändi Agentuur
Üksi tegutsedes pead analüüsima, otsustama ja planeerima ainult ise ja iseenda jaoks. Paberile paneks, plaanide tegemine võib tunduda ajaraiskamine. Kuid minu kogemus näitab, et selge kaardistus, dokumentatsiooni loomine, eesmärkide üles kirjutamine koos oma brändi põhimõtetest kuni detailse ajakavani, on suurim kasu, mida just vabakutselised, loovettevõtjad ja eksperdid oma konsultatsioonifirmadega saavad. Alles siis tekib võimalus tegelikult näha, kus on kitsaskohad, saada enda jaoks selgust, millele keskenduda ning mõista, kust tuleb suurim võimalus kujundada oma ettevõtte tulemuslikkust nii soovitud tööde kui suuremate sissetulekute näol. (Soovid ka paremat fookust? Tule strateegia konsultatsioonile)
Kui sinu ambitsioonid on pigem väiksed, soovid omakeskis tegutseda, siis ei olegi alati vaja suurt ja põhjalikku äriplaani teha, ega iga päev mõõta, kas ikka oled oma tunnid täis töötanud. Küll on vaja aga endal mõista, mis on sinu tegevuse siht, sinu sõnum, sinu väärtus. Endale välja kirjutades ja lahti mõtestades suudad sa paremini ka oma klientidele selgitada, teha tarku valikuid turunduses ja enesebrändingus ning valida hoolega partnereid ja järgmisi strateegilisi suundi.
Järgnevalt soovingi sulle pakkuda üheksa küsimust, millele mõtiskledes ja vastused selgelt üles kirjutades oled sammukese lähemal selgusele ja nii ka selgemale enese ja oma toodete esitlemisele. See omakorda aitab leida õigeid kliente ja sul endal tagada stabiilne, arenev isiklik elustiil.
Üks täpsustus. Nimetus “äriplaan” on siinkohal ehk ekslik, kuid vastates kõigile küsimustele ja otsustades siis nende järgi tegutseda, saad luua endale sobiva strateegia ja plaani selle täitmiseks. Alustame.
1. Kes on su ideaalne klient? Mis on tema vajadused ja mured, mida sa oma teenuse ja tootega lahendad?
2. Sinu brändi kokkuvõte. Mis on sinu brändi visioon, missioon, millise emotsionaalse tunde peaksid kasutajad sinu brändi visuaale nähes, sinuga suheldes, sinu veebil olles saama? Milline on sinu väärtuspakkumine?
5. Äri eesmärgid (finantsilised). Millised kulud on sinu äri ülalpidamisega, klientide saamiseks, mida tähendab sinu jaoks ots-otsaga toimetulek ja mida finantsiline kasumlikkus? Millised finantseesmärgid on sul tulevaseks aastaks, viieks aastaks?
8. Turundusplaan. Mida teed, et kliendid sinust kuuleksid, sinult ostaksid nii lühikeses kui pikas perspektiivis? Kuidas lood usaldust erinevate osapoolte vahel ning muutud oma valdkonna kõneisikuks? Kui palju üldse on vaja turundus vs müüki vs suhtekorraldust vs persoonibrändi kujundada vaja? (NB! Vaata ka Agentuuri poolt loodud eneseturundusplaani malli, mida saad ise juba täitma hakata!)
9. Töö voog ja protsessi juhtimine. Kuidas tagad, et sinu töö on alati tehtud, kliendid õigeaegselt teenendatud, ise puhanud? Kuidas haldad oma alltöövõtjaid-töötajaid ja nende kvaliteeti ning ajaplaneerimist? Kas oled sisse arvestanud firma kasvu, laienemise, tootemahtude suurenemise või arvestad teatud mahu stabiilsena hoidmise? Kuidas on sinu töövoosse arvestatud isiklikud töö aja ja koha eelistused (asukohavabadus).
Kui oled kõikidele neile küsimustele selgelt vastanud, on sul kerge analüüsida oma ettevõtte edukust, kasumlikkust ja tead ka kuhu suundud. Nii saad ausalt vastuse küsimusele: kas see, mida täna teed, toetab sind sinu visioonis ja eesmärgis või mitte. Vastates nendele küsimustele on sul kerge ka kaasata uusi töötajaid või partnereid ühiste väärtuste järgi ning mõista ka iseenda vajadusi: vajadust teatud hetkel rohkem tulu teenida, teisel hetkel plaanida turundusele rohkem aega ja kolmandal hetkel planeerida puhkust.
Kunstnikel, spetsialistidel, olgu nad teadlased või juristid, muusikud või sportlased, on tihti raske vaadata oma oskust, oma väärtuspakkumist, olgu see toode või teenus pika perspektiiviga “äri” ettevõtmisena. Veel raskem on seda kirja panna, kui keegi justkui seda ei vaata – ei EAS, rahastaja, sponsor ega maksuamet. See on aga vajalik, et sa ise suudaksid hoida fookust, teha tarku otsuseid ning kujundada oma elustiiliettevõtlust millekski toimivaks, tõeliseks, naudingut pakkuvaks. Ning eelkõige teha seda, mida armastad: oma loomingut!
Kui seee lihtne äriplaan tehtud, saad keskenduda oma töö tegemisele teades, et ka strateegiline osa on läbi vaadatud, tugevused-nõrkused hinnatud.
Edukat analüüsi ja kui vaja kõrvaltvaataja pilku ja selgeid küsimusi ning soovitusi, võta ühendust ja paneme sinu ideed sinu brändingu strateegiasse.
asukohavaba töö blogimine brändi kujunemine brändilubadus bränding coaching CV eesmärkide saavutamine elustiil eneseareng eneseesitlus eneseteostus eneseturundus ettevõtlus ettevõtlusega alustamine ettevõtte brändi kujundamine ettevõtte mainekujundus isikubrändi kujundamine juhtimine kandideerimisdokumendid karjäär karjääriplaneerimine klientide leidmine liftikõne mainekujundus persoonibränd Persoonibränd meedias portfoolio portfoolio loomine psühholoogia sisuturundus sotsiaalmeedia strateegia talent turundus töö tööelu disainimine töö ja eraelu tasakaal töö leidmine tööturule sisenemine tööõnn veebileht visuaalne identiteet võimalusettevõtlus võrgustiku loomine
|
OSCAR-2019
|
||
Jimmy Clark oli tagasihoidlik inimene ja vääriline maailmameister. Enamgi. Ta oli oma aja parim võidusõitja. Ütlen ”oma aja”, sest ma ei pea võimalikuks võrrelda Clarki Fangiote või Nuvolaridega, vähemalt mitte enam kui Roger Bannisteri meie päevade rekordjooksjaga. Jimmy oli andekas, ent see ei kammitsenud teda – ta läks aina edasi. Tema kutsumuseks sai talle antud talendi vormimine ja lihvimine. Kes teda töö juures nägi, tundis ära meistri. Sõbrad saavad tundma puudust temaga suhtlemisest, kaasvõistlejad – kõrgetest sihtidest, mis ta neile seadis, ja pealtvaatajad – tema kunstist.
Ainult üksikisiku mälestustele tuginedes oleks selle raamatu kirjutamine osutunud võimatuks. Eeltöö käigus kulus aega kohtumisteks inimestega, kes Clarki hästi tundsid. Toimetati pingelise ajagraafiku järgi. Ometi tahtsin koguda paljude Clarkile lähedal seisnud inimeste vaateid ja esitada need tervikliku pildina. Vaateid inimese, mitte võiduka roboti kohta.
Jim Clarkist standardset raamatut kirjutada oleks liiga tavaline. Pealegi olid tema saavutused autovõistlustel niisugused, et mõnigi tulemusteraamat tuli ümber teha. Statistiline materjal on aga saadaval kõigile, kes huvi tunnevad.
Võib-olla oleks seegi raamat pidanud järgima aegade kestel juurdunud šablooni, ent asusin kirjutama segaste tunnetega. Ainult kaks nädalat oli möödunud Jimmy hukkumisest ja meeled polnud veel vabanenud kangestusest. Reaalsus, et Jimmyt pole enam, jõudis vastumeelselt teadvusse.
Tõepoolest, kui Jimmy ja minu ajakirjanikust sõber Eric Dymoc (samuti šotlane) poleks kirjastajaid minu juurde juhatanud, vaevalt oleksin neid ridu kirjutanud. Nelja aasta eest ilmus raamat ”Jim Clark rooli taga”, mida ma Jimmyl kirjutada aitasin. See oli autobiograafia. Alles tagantjärele näen, kui lihtne oli seda kirjutada igaühel, kes Clarki tundis, kes teadis, et ta võis imeselgelt rääkida autovõidusõidust ja oma vahekorrast sellega. Tal oli fotograafiline mälu pisiasjade tarvis. Nüüd, silmitsi faktiga, et mul tuleb kirjutada Clarki elulugu tema abita, leidsin, et üksikisik pole selleks võimeline.
Arvan, et Jim Clark oli lähedane paljudele. Eriti tundsin seda pärast tema matuseid. Ilmne on, et erinevaist kihtidest inimesed uskusid end Jim Clarki tundnud olevat, olgugi et polnud temaga eales kohtunud. Sageli motiveerisid nad oma sümpaatiat erinevalt. Üks keskealine ärimees rääkis, et nägi Clarkis kõike seda, mida lootis oma pojast. Nägi kaasaegset noormeest, kes käitus väärikalt, elas täisvereliselt, oli noore moodsa šotlase kehastus.
Mulle räägiti Matra (Prantsuse raketifirma, tungis 1965. aastal autotööstusse, neelates Rene Bonnet´ väikefirma. Matra kinkis spordikupee Djet Juri Gagarinile - mhk) meeskonna pea Claude Leguezec´ seitsmeaastasest pojast, kes heidab magama Jimi pidžaamas, ja väikesest šoti poisist, kes Jim Clarki hukkumispäeva õhtupoolikul lukustas end oma tuppa, võttis raamist oma koolitunnistuse ja asendas selle Jimi fotoga.
Selle generatsiooni entusiastid nägid temas Nuvolari, Fangio ja Mossi kujusid ühte sulavat. Sentimentaalsemaile oli tema surm niisama ränk kui lähedase sõbra kaotus.
Just seetõttu pidigi uus raamat Clarkist valmima jutuajamiste põhjal inimestega, kellega ta koos töötas, kelle heaks ta töötas, inimestega, keda ta tundis ja armastas. Clark oli nagu mõistatus. Ta võis rahulikult tagasi tõmbuda, et saaksite oma arvamuse temast välja kujundada. Enesest rääkida ta ei armastanud.
Selles raamatus loodan näidata osaliseltki Jim Clarki isiksust. Meie küünilisel ajal oli ta sõpradega aval ja siiras. Sellega ei taheta öelda, et talle sellised inimlikud jooned nagu viha ja pahurus võõrad oleksid olnud (mõned järelhüüded kujutavad seda). Kohati on raamat sentimentaalnegi, kuid ma ei häbene seda, sest oma lähimates sõprades äratas Jimmy kindlat liiki sentimente. Nii siiraid, et oleks rumalus moonutada ausaid tundeid ainult selleks, et säilitada briti jäiga ülahuule naeruväärsust.
Raamatus on ka vasturääkivusi. Inimeste vaated olid sageli erinevad, järeldused samuti. Pole vajadust neid ümber kirjutada. Arvan, et lugejal kujuneb lõpuks välja oma arvamus. Raamatu ettevalmistamises peitus minu jaoks mingi seletamatu võlu. Sündmused hargnesid ühe maikuu nädala jooksul kiirusega, mida Clark ja ta kaaslased-võidusõitjad oma ülemaailmseil rännakuil tavaliseks peavad.
Meenub kõle hämarus Snettertoni rajal pärast vihmahoogu, kui istusime Graham Hilliga Cortinas (Mõeldud on kas 1,5-liitrist 78-83 hj inglise sõiduautot Ford Cortina GT või 1,6-liitrist 2 ülajaotusvõlliga Lotus Cortinat, mille võimsus oli forsseerimisest sõltuvalt 105-140 hj piires. Mõlemad olid võidusõitjate hulgas populaarsed ka igapäevase transpordivahendina - mhk) ja rääkisime Jimmyst, tema meeskonnakaaslasest. Kontrastiks olesklesime kaks päeva hiljem prantsuse autoajakirjaniku Gerard Crombac´ korteris Montmartre´il. Kunstnike vennaskond näis olevat tervikuna just tema akna alla kogunenud. Maalide ümber käratsesid turistid…
Mind tutvustas Jim Clarkiga Ian Scott Watson. Ausalt öeldes ei suuda ma täpselt meenutada esimest kohtumist. Tõenäoliselt toimus see võistlustel Charterhallis või mõnel rallil. Olin sel ajal šoti ajakirja Motor World rändav sporditoimetaja. Liikusin ringi, nina haistmis-, kõrv kuuldevalmis. Olin tulvil kuulamisindu ja Ianilt sain andmeid Jimmy kohta.
Oli 1955. aasta ja Clarki kogemused piirdusid mõne ralliga Berwicki ja ringkonna autoklubides. Scott Watsoni ja Clarki kaasabil tutvusin teistegi Borderi farmerite-rallisõitjatega. Kuna olin võistelnud Perthshire´i farmeri Ron Dalglishi kaardilugejana, oli meil palju ühist. See oli Scott Watson, leiutaja niisugune, kes otsustas, et peaksime asutama rallidel ja klubidevahelistel kokkutulekutel Charterhallis võistlemiseks meeskonna.
Meile tundus, et Ecurie Ecosse (aastal 1952 Edinburgh´is David Murray poolt asutatud erameeskond, võistles tumesinistel autodel, et erineda inglise võidusõidukitele tüüpilisest rohelisest. Suurimad võidud saavutati Le Mans´is 1956. ja 1957. aastal D-tüüpi Jaguaril - mhk) ei peaks üksi lõikama kõiki loorbereid.
Andsime meeskonnale nimeks Ecurie Agricole. Scott Watson, kes oli pisut ka asjaarmastaja kunstnik, visandas meie vapi, võttes eeskuju Enzo Ferrari tantsiskleva hobuse kujutisest. Vahe seisnes selles, et meie vapil oli märatsev traktor. Kutsusime end Ecurie Agricole – põllumajanduslike kullide meeskond. Ma ei olnud põllumees, kuid mu olemasolu pidi õigustuse leidma, kui mind nimetati meeskonna juhiks. Otsustasin Ferguson-traktori ja kolme niidumasinaga niita Auchterarderis asuva kriketiväljaku. Lõpetasin töö ja mind ehiti viljapeadest vanikuga. Olin klubisse vastu võetud.
Niisugused olid kahekümneaastaste inimeste naljad. Me registreerisime Charterhalli võistlusteks neli autot Ecurie Ecosse´i kolme vastu. Mõelda vaid, et neil oli kolm C-tüüpi Jaguari, meil aga DKW, Sunbeam Talbot ja kaks Triumph TR-2. Tõepoolest aukartust äratav vastasseis!
Jätan Jimmy karjääri algaastate kirjeldamise Ian Scott Watsonile, meenutan vaid mõnda ühist retke. Sõitsime viimasele võistlusele Crimondi ringrajal Aberdeenshire´is, kuhu Jimmy Scott Watsonile kuuluva kolmveerandtonnise Ford Thamesi järele haagitud treileril oma D-tüüpi Jaguari vedas. Scott ise sõitis Porschel ette. Mina reisisin furgoonautos. Treiler oli raske, furgoon aga koormata ning oli tegemist, et nimetamisväärset kiirust säilitades teel püsida. Kui furgoon suurel kiirusel vänderdama kippus, vastas Clark sellele metsikuvõitu roolipöördega, mis treileri õigele kursile tagasi tõi. Kõhe oli mõelda, mida teised samal maanteel liikujad asjast arvasid!
Lõpuks Crimondisse jõudnud, veenis Clark mind Porschel kaasa sõitma. Tahtsime selgusele jõuda, milliste rehvidega võistelda, kas Michelin X-del (prantsuse kummifirma Michelin metallkarkassiga radiaalrehvid, esimesed radiaalrehvid maailmas - mhk) või Dunlopi võistlusrehvidel. Jimmyle meeldisid „iksid“.
Sellal kui valmistasime ette raamatut „Jim Clark rooli taga“, sõitsime kord Glasgow´st tema koju Dunsi Colin Chapmani Ford Galaxie´iga Kell näitas kolmandat öötundi, Ian Scott Watson norskas tagaistmel. Olime pikal sirgel teispool Dalkeithi, kiirus 125 miili (u 200 km/h) tunnis. Autoraadiost kostis muusikat. Vaevalt jõudis Clark öelda, kui hea see auto nii suure kiiruse juures tundub ja kui kena on kuulata öist muusikasaadet, kui ta kaotas hetkeks kontrolli. Välgukiirusel pööras ta Galaxie õigesse asendisse ja puhkes naerma. Scott Watsonil oli tõsi taga, kui ta tagaistmelt üles sööstis ja teada tahtis, mis juhtus.
„Kuulge, see on ju jää!“ hüüatas Scott Watson, kes imelikul kombel polnudki enam unine. Clark jätkas katkenud juttu. Tõusime laugele nõlvale. Clark sihtis oma farmeripilguga taevast ja tunnistas, et see võis tõepoolest jää olla, sest taevas oli küllaltki selge. „Kohe uurime järele,“ lisas ta. Nende sõnade juures lülitas ta automaatkäigukastis sisse madalama käigu, tonksas gaasipedaali ja auto libises kenasti, külg ees, edasi. See o l i jää!
Lennata koos Clarkiga oli niisama elamusrikas. Ta pühendus lendamisele samasuguse sisseelamisega nagu võidusõidule. Lendasime temaga kord õhtu hakul Elstreest Edinburgh´i, kui tugev tuul oli katkestanud kõik sõiduplaani järgi toimuvad lennud. Astusime ühendusse Elstree meteoroloogiajaamaga. Öeldi, et vastutuul puhub kiirusega 80 miili (ligi 130 km/h) tunnis. Niisiis seisis ees pikk lend.
Mul polnud suuremat usku neisse väikestesse lennukitesse. Kahtlusi ei kahandanud seegi, kui Jimmyl ebaõnnestus teise mootori käivitamine. Ta sai naerda, kui avastas, et oli kütusepumba unustanud sisse lülitada. Surusin end tugevamini istmele, mõistatades, mida ta veel võis unustada…
Lend möödus siiski vahejuhtumiteta, kui välja arvata see, et ilm tegi Jimmy töö üsna raskeks. Selleks ajaks kui jõudsime Newcastle´i kohale, olid pilved hajunud ja all valitses pimedus. Et olime Borderi ümbruse rallidel kaasa teinud, pidasime ülejäänud teel Edinburghini silma järgi kurssi. See oli nõiduslik elamus.
Viimastel aastatel Jimmy ellusuhtumine muutus. Ta oli siiras inimene, kuid ei armastanud küsimusi, mis puudutasid eraelu või äriasju. Kui jutt sinna kaldus, muutus Jimmy napisõnaliseks või oli varjamatult jäme. Tean noort naisajakirjanikku, kes ülešotimaalise levikuga ajalehte esindades kohtas tõeliselt tõredat Clarki. Pärast vestlust, mida Clark oli tublisti pipardanud, läks ta oma vana ja kogenud toimetaja juurde kaebama, et Jim Clark on jõhkraim inimene, keda ta iial intervjueerinud.
Clarki suhtumine ajakirjanikesse näis võhikule mõnikord üpris võõrastav. See moodustas tohutu kontrasti nende vestlustega, milles oldi siiralt huvitatud tema tööst. Clark kinnitas sageli, et koolis oli ta edasijõudmine keskpärane. Oli mänginud hokit ja kriketit, kuid spordifanaatikut temast ei saanud. Kord vihjasin sellele, et kuuldavasti oli ta olnud sprinter. Jimmy vastas, et tõepoolest, viie mehe võidujooksus lõpetas ta tavaliselt viiendana…
Juba koolipõlves olid teda köitnud autovõidusõidud. Sündmusi jälgis ta ajakirjade Motor ja Autosport lehekülgedelt. Külastades Brands Hatchi lähedal elavat tädi, nägi ta oma elu esimest võidusõitu ja ostis Stirling Mossi autogrammiga foto. Selleks ajaks, kui Scott Watson talle oma DKW-d pakkus, oli Clark võistelnud mõnelgi rallil ja valmis võitma Borderi rallit, mis viiekümnendate aastate keskel oli raske võistlus, midagi tänapäeva rahvusvahelise ralli lisavõistluse taolist.
2009 aasta 17. mail müüdi Modenas 1957. aasta Ferrari, mille hind 9 020 000 eurot osutus kõrgemaks kõigist teistest, mis auto eest oksjonil eales makstud.
Et nimelt Ferrari marki auto absoluutse rekordi püstitas, ei tule ootamatusena, kui üle vaadata selle sajandi oksjonihindade edetabelid. Ka eelnenud kaheksast hooajast viiel tõusis Ferrari esikohale, kahel puhul jäi teiseks ja ühelainsal korral (2004-2005) neljandaks. Hooajal 2006-2007 hõivasid Ferrarid esikümnes lausa seitse kohta, kõrgeim sel sajandil tantsiskleva hobuse märki kandva auto eest makstud summa tõusis 9,26 miljoni dollarini, aga seegi tulemus ületati järgmisel hooajal 10,91 miljoniga. Eeldused uue rekordi sünniks olid loodud, kriisiaeg või mitte. Nimelt on selgunud, et tõeliste šedöövrite hinda oksjoneil, autooksjonid seal hulgas, majandussurutis praktiliselt ei puuduta. Ikka leidub inimesi, kes on valmis mõistlikkuse piiridel balansseeriva enampakkumisega kaasa minema. Ammuse ihalusobjekti enda valdusse saamise ja ka mängu ilu enese pärast. Muide, aastail 2000-2008 müüdud 8 kõige kallimast Ferrarist 6 olid võistlusautod, aga 1957. aasta 250 Testa Rossa kuulub nimelt sellesse kategooriasse. Kevadisel oksjonil nimega „Ferrari - Leggenda e Passione” olid loodud kõik eeldused rekordi sünniks.
Autohuviliste ringiga viimastel aastatel liitunuile tuleb vast tuttav ette nimi Ferrari Testarossa aastast 1984, mil sellega tähistati 390hj viieliitrise boksermootoriga tippmudelit, aga ei pruugi teada olla niiöelda lähtepunkt, kolm korda väiksema silindrite arvuga 1956. aasta Testa Rossa. Nimi tähendab itaalia keeles punapead, sest klapikambri kaas tollel neljasilindrilisel Ferraril ja hiljem kaante paar tosinasilindrilistel oli tõepoolest värvitud koredapinnalise punase värviga. Nime kuju muutusele võib leida paralleeli: esialgu kirjutati Pinin Farina, hiljem aga (pärast Itaalia presidendi vastavat dekreeti aastal 1961, muide) - Pininfarina. 1984. aasta mudeli pärale oli kirjutatud nimi koguni väiketähtedega – testarossa. Eks seda kui kõrguselt ühtlast andnud ilusamaks kujundada. Too algne Testa Rossa – kasutati lühendit 500 TR – omas kaheliitrist (1985-cm³) mootorit ja sihvaka kere ehitas mitmeaastase pausi järel taas kerefirma Touring, mitte aga Scaglietti. Tuhande kilomeetri sõit Monzas tõi kaksikvõidu; Le Mans´i mindi seejärel aga F1 mootorist aretatud 2,5liitristega. Too mudel 625 LM oli küll ligi 20 km/h aeglasem kui kuuesilindriline D-tüüpi Jaguar, ent lõpetas siiski kolmandana Jaguari ja Aston Martini järel. Järgmiseks aastaks kavandati FIA spordikoodeksi lisa C järgi nimetatud 500 TRC. Scagliettil õnnestus teha esimesest Testa Rossast 7 cm madalam auto. Mootor arendas 7000 pöördel 180 hj, sidur oli kuiv, kahekettaline ja mootori külge kruvitud käigukast – mudelitel Mondial oli see olnud tagatelje juures – neljakäiguline. Tegu oli muide üldse viimase neljasilindrilise Ferrariga (kui mitte arvestada 1032-cm³ 84-hj jõuallikaga väikeseerialisel mudelil ASA Mille aastast 1963). Seejärel algas tosinasilindriliste Testa Rossade aeg. Debüüt toimus 26. mail 1957 Nürburgringil, prototüüpe oli üksainus. Belglane Olivier Gendebien kvalifitseerus stardirivis kuuendaks ja ameeriklane Masten Gregory suutis autot pidada mõnda aega koguni neljandal kohal, millega 250 Testa Rossa potentsiaal leidis kohese kinnituse. 3. ja 4. koht sõidus Venetsueela Suurele auhinnale 390 hj arendava nelja nukkvõlliga Ferrari 335 S-i järel suurendas veelgi ootusi. Tegu oli ju kolmeliitrise 300hj autoga, mille telgede vahe oli 10 cm pikem kui 500 TRC-l ja kiirus kasvanud 246 km/h-lt ligemale 270 km/h-ni. Niisiis oli Ferraril kolmeliitriklassis kujunemas piisavalt kiiruslik ja üha töökindlamaks saav trumpäss.
Kerefirma Scaglietti ehitas esimesed eksemplarid 2,35 m pika telgede vahega toruraamile 4,12 meetri pikkustena, erilise kolmesektsioonilise esiosaga, milles radiaatorivõre ulatus kaugele ette ja voolunditega varustet laternad kroonisid teravate, nn pontoontiibade otsi. Sellise lahendusega püüti parandada esirattapidurite jahutust (trummelpiduritel oli sellega probleeme). Kere kaalus koos istmete ja muuga 259 kg, auto kuivmass oli aga kõigest 799 kg; nõnda tuli peaaegu terve hobujõud täismassi iga kolme kilogrammi kohta. Kuue kahekambrilise langevvoolukarburaatori abil arendas 2953-cm³ V-12, nagu öeldud, 300 hj. Tegi seda 7200 pöördel minutis, tööpöörete vahemik oli seejuures õige lai, 1500-7800 p/min. Süüde käis 12 küünla, nelja süütepooli ja kahe jaoturiga. Surveaste tõsteti peagi 9,0-ni ning seejärel 9,8-ni. Pruugiti ühekettalist kuivsidurit, käigukast oli üleni sünkroniseeritud neljakäiguline (neljas seejuures otsekäik). Peaülekande arve sai valida lausa kuue seast, need jäid vahemikku 3,55:1 ja 4,86:1. Rööbe oli tänapäeva mõistes üsna kitsas, 1308/1300 mm, samuti polnud kuigi laiad ka rehvid 5,50x16 esi- ja 6,00x16 tagaratastel. Kiirlukustusega kodarveljed tarnis muidugi Borrani. Esivedrustus oli kaksikõõtsharkide, keerdvedrude ja hoobamortisaatoritega. Tagasild õõtsus poolelliptilistel vedrudel ja selle paiknemist kontrolliti pikihoobade abil. Piduritrumlid olid valatud alumiiniumisulamist ja seest vooderdatud malmist hõõrdpindadega. 1958. aasta tiimiautodel oli lihtsakoeline tagasild asendatud de Dioni tüüpi tagavedrustusega, lehtvedrud aga keerdevedrudega. Võidud saadi nii Buenos Aireses kui Sebringis (USA-s), aga maikuuks ehitas Scaglietti uue „ühtlustatud” esiosaga kere (kuna too „kolmeosaline” ennast pidurite loodetud parema jahutuse suhtes ei õigustanud). Selle auto viisid Targa Florios võidule Olivier Gendebien ja Luigi Musso. Juunis sõitis Le Mans´i ööpäevasõidul lausa kümme Testa Rossat, mille seast Graham Hilli ja Olivier Gendebieni juhitu sõidu ka võitis. Testa Rossa aitas Ferraril taas võita markide MM-võistlused ehk nn Konstruktorite karika. 1959. aasta mudeli raami õnnestus pisut kergendada, kaalujaotust parandas tagatelje juurde asetatud käigukast, tähtsaim uuendus oli aga Dunlopi ketaspidurites. Edaspidi Ferrari trummelpidureid enam ei kasutanud. Võimsusena läks kirja 305 hj 7600 pöördel minutis. Haaknõelatüüpi klapivedrud asendati lõpuks hulga tavapärasemate keerdevedrudega, mis saadi USA firmalt Forgedtrue. See muudatus võimaldas plokikaasi palju ühtlasemalt plokile pingutada. Uus niiöelda ebasümmeetriline kere oli Pininfarinalt: juht istus paremal, mootor oli aga nihutatud auto pikiteljest pisut vasakule (millest andis tunnistust ka läbipaistev õhukogur kapoti pikiteljest mõnevõrra vasakul). Käigukast, sel puhul juba viiekäiguline, kolis tagasi mootori manu, aga poolsõltuv de Dioni tagavedrustus säilitati. Le Mans´is purunesid tervelt kolmel 250 TR 59-l mootorid, mispeale otsemaid kuiva karteriga õlitus kasutusele võeti. 1960. aasta Testa Rossa välimus erines eeskätt FIA poolt nõutava kõrgema tuuleklaasi poolest, mis nähtavust oluliselt halvendas. Laiaks litsutud putukad hägustasid klaasi läbipaistvust ja klaasipuhastid ei tulnud enam kui 250 km/h juures oma ülesandega toime. Mudel kandis nüüd indeksit TRI/60. Kuiva karteri tõttu asus mootor autos endisest madalamal, taas leidus kasutamist neljakäiguline käigukast, osa autodest oli esmakordselt varustatud sõltumatu tagavedrustusega. Teistel jätkati poolsõltuvaga, püüdes de Dionilt lõpliku ülemineku vajaduses hooaja jooksul lõplikult selgusele jõuda. Hooaeg algas vahelduva eduga, aga Le Mans´i ööpäevasõit tõi tõelise triumfi: TRI-dega kaksikvõit ja lühikestel berlinettadel kohad neljandast seitsmendani. Seitsmikvõidu rikkus Roy Salvadori ja Jim Clarki juhitud Aston Martin. 1961. aasta Testa Rossa kere projekteeriti esmakordselt tuuletunneli abiga. TRI/61 kere hakkas võtma kuju, mis oli iseloomulik peatsetele keskmootoriga võistlussportautodele, kuid mootori asend esialgu veel säilis. Autopära sai lõigatud moe (nn Kammpära) ja väikese spoileri. Telgede vahe venitati 2,41 ja pikkus 4,34 meetrini. Ferrari kõhklused paugupealt keskmootoriga autodele ülemineku suhtes olid põhjendatud, aeg pidi tooma ses asjas arutust. Hooaeg aga kulges tõusujoones. Pärast kolmikvõitu Le Mans´is oli tee järjekordsele Konstruktorite karika võidule avatud.
Eksootiliste mudelite üle arvepidamine on alatihti sassis põhjusel, et omal ajal ei peetud nende üle arvestust piinliku täpsusega, mitmeid neist ehitati hiljem ringi, teisi taastati pärast võistlustel tekkinud avariisid vahepeal valminud uute komponentidega täiendades ja nõnda edasi. Pole harvad faktid, kus miljoneid maksvaist haruldustest püütakse ehitada võltsinguid ja need asjaomastes ringkondades legaliseerida. Harva, kui üldse, läheb selline ponnistus korda. Kuid ka sellistel väärautodel on oma turunišš olemas, nagu maalide või markide võltsinguilgi. Suhteliselt üksmeelel ollakse faktis, et Ferrari 250 Testa Rossasid ei ehitatud üle 34 eksemplari. Ja sedagi ilmselt siis, kui hulka arvata suurema mootoriga 330 TRI/LM ja/või nn Super Testa Rossa, 320-hj ainueksemplar, mis sai mootori mudelilt 312 S. Kuidas ka asjalood poleks, kuulub 12silindriline Testa Rossa koos 250 LM-i ja 250 GTO-ga Ferrari kõige haruldasemate võistlusautode hulka, sest ka neid ehitati mitte rohkem kui 32-39 (olenevalt sellest, kelle arvepidamist uskuda). GTO kohta näiteks mainitakse sageli arvu 36. Teabega kõige esimeste 250 Testa Rossade kohta on asjad paigas. Prototüüp kandis šassii numbrit 0666, aga oksjonile üles antul oli see 0714. Tegu oli niisiis neljanda valmis ehitatuga ja esimese kliendile müüduga selles sarjas. Valgeks värvitud kerega rodster müüdi tollal Modanas elanud Piero Drogo-le, kes oli üsna tuntud eeskätt Lõuna-Ameerika võidusõiduringkondades. 1958. aasta Buenos Airese 1000 km sõidul tõid Drogo ja ta paarimees auto neljandana üle finišijoone, debüüdi kohta oli see suurepärane saavutus. Järgmine sõit oli Kuuba GP, mis läks ajalukku Juan Manuel Fangio röövimisega Fidel Castro partisanide poolt. Veel enne aastavahetust müüs Drogo auto Texase elanikule Alan Connellile, kes laskis kere mustaks värvida ja tiibadest ettepoole ulatuva esiosa otsekui hoiatuseks punase ovaaliga tähistada. Connell sõitis Ameerika sportautoklubi SCCA võistlustel üsnagi edukalt, saavutades 1959. aastal klassivõitu. Edaspidi ostis auto endale pealinna Washingtoni elanik Charles Hayes, kes sai võistlustel tunda mõningast edu, aga ka kalliks maksma läinud mootoririket. Hayes laskis korrastatud auto taas valgeks värvida. Hiljem müüs ta selle edasi kellelegi Wayne Burnettile, kes kahel hooajal võistlustel vahelduva eduga esines; üleriigilistel võistlustel sai ta üheainsa kuuenda koha, aga regionaalsetel isegi ühe esikoha. Vahetanud originaalmootori kuiva karteriga mootori ja trummelpidurid ketaspidurite vastu, paranesid auto šansid, aga 1963. aasta mingit vähegi märkimisväärset edu ei toonud. Kas Burnett hoidis autot järgmise poole tosina aasta vältel oma valduses, pole teada. 1970. aastal registreeriti see aga Solebury (Pennsylvania) elaniku Robert Duseki nimele, kes pani autole originaalmootori tagasi ja nähtavasti ka trummelpidurid, samuti laskis kere taas valgeks värvida. Dusek näitas Testa Rossat hiljem nii mõnelgi konkursil ja Ferrari margiüritusel. 1984. aastast alates kuulus auto jaapanlastele, esialgu Yoshijuko Hayashile ja 11 aasta möödudes Tokyo elanikule Yoshiho Matsudale. Matsuda viis auto nii USA-s kui Euroopas toimunud kokkutulekutele ja võistlustele. Arvatavalt kusagil 2005. aasta paiku värviti rodster taas „Connelli moodi” mustaks ja pandi tehniliselt eeskujulikku korda. Veatus konditsioonis oleva Ferrari eest makstigi kõigi aegade oksjonirekordiks kujunenud hind, mis ületab 140 miljonit krooni.
|
OSCAR-2019
|
||
“Absoluutne null on defineeritud Mikael Granlundi kehatemperatuuri järgi, kuna ta on maailma kõige külmaverelisem mees.”
Lisandus kadus küll kiiresti ja kuivõrd see on järjekordne hoop vabatahtliku entsüklopeedia usaldusväärsusele, jääb asjatundjate ja kriitikute otsustada. Aga värav oli tõesti ilus ning erinevalt eestlastest elas soome telekommentaator end samuti suurepäraselt välja. Noor hokitalent on ilmselt saanud inspiratsiooni Harri Potteri lugudest, reaalsemalt küll lacrosse’ist. Selliseid tempe harjutavad kõik hokimängijad, kuid keegi polnud nii efektset väravat tippmängus suutnud visata.
Soome telereporter Antero Mertaranta on ka ühtlasi heliloojaks ja sõnade autoriks muusikalisele motiivile “Taivas Varjele!” Nii sünnivadki legendid, mis tugevnevad veelgi peale rootslaste purustamist MM-finaalis.
Kuidas on see võimalik, et uue E10 bensiini vastu protestivad Saksamaal korraga nii autoomanikud kui keskkonnaaktivistid?
E10 sisaldab vähemalt 90% tavabensiini ja kuni 10% etanooli. Senini on müügil olnud kuni 5%-lise etanooli lisandiga bensiin ning see veel olulisi negatiivseid mõjusid automootoritele kaasa ei toonud. Kuskohast aga jookseb piir?
Mõte võtta E10 laialt kasutusele tundub olevat esimesel pilgul hea – väheneb sõltuvus naftast ja kasvab biokütuste kasutamise osakaal, 20-30% võrra vähenevad CO emissioonid ning väidetavalt kulub mõnevõrra vähem kütust. Samas ajakiri Auto Bild sai testi tulemuseks, et E10-t kulub tegelikult rohkem. Saksamaa biokütuste ühingu väitel ongi E10 energiasisaldus tegelikult 1.9% väiksem kui E5-l.
Paraku peavad eriti vanemate karburaatoriga autode omanikud oma autod ümber seadistama. Samuti on teada, et liiga suur etanoolilisand võib bensiinimootorit kahjustada ning kuigi väidetakse, et 10% lisand pole veel ohtlik, ei tundu autoomanikud seda uskuvat. Internetis ringlevad teated sellest, kuidas E10 kasutamise tagajärjel on automootorid hakanud tegema imelikke hääli.
Greenpeace’i ja teiste keskkonaaktivistide protestid on seotud etanooli tootmisega kaasnevat probleemidega arengumaades. Näiteks on Ladina-Ameerikas alanud ettevõtjate hulgas suhkruroost etanooli tootmise buum, sest etanooli eksport Saksamaale on kõige kasumlikum tegevus. Saksamaad külastas suhkrurooistanduse tööline Nikaraaguast, kes rääkis, kuidas istandusi töödeldakse mürgiste kemikaalidega ning selle tagajärjel on tugevasti kahjustunud tööliste tervis. Samamoodi hävitatakse biokütuste tootmiseks vihmametsi. Biokütuste masstootmine toob samuti kaasa toiduainete hindade tõusu, sest üha rohkem haritavat maad kasutatakse biokütuste tootmiseks. Lisaks, kui arvutada kokku, kui palju kütust kulub biokütuste tootmiseks, siis võib koguefekt olla olematu. See aga sõltub tootmise efektiivsusest. Igal juhul on need probleemid ka karikatuurina välja toodud.
Loodetakse tehnoloogilise läbimurde peale tootmaks efektiivselt etanooli ja teisi vedelkütuseid tselluloosist. Seda aga ei ole veel toimunud.
Nii võib uuel regulatsioonil olla tulem, mille vastu ühinevad korraga nii autoomanikud kui keskkonnaaktivistid…
Inimese ja geoloogilise keskkonna vahelised vastuolud suurenevad meie planeedil nii üha keerukamate tehnoloogiliste süsteemide loomise kui inimeste arvu suurenemise tõttu. Huvi loodusnähtuste ja nende põhjuste vastu on hüppeliselt kasvanud ka meie meedias – üheks põhjuseks on informatsiooni levi. Kogu maailm jälgis reaalajas nii Islandi vulkaanipurset koos tuha mõjuga lennukitele, Mehhiko lahe naftakatastroofi, Tšiili kaevurite päästmist, Ungari punase muda õnnetust ning sel aastal Christchurchi maavärinat ning Jaapani tsunamit koos kahjustustega tuumajaamas.
Minule tunduvad tänapäeva maailmas geoloogia alased teadmised elementaarsetena, mida iga inimene peaks teadma. Kus ja kuidas tekivad tugevad maavärinad? Miks kõik vulkaanid pole võrdselt ohtlikud? Kas peame kartma teisi taevakehi? Kuidas mõjutab keskkonda põlevkivi kaevandamine, töötlemine ja põletamine? Kui kauaks jätkub maailma eri piirkondades põhjavett?
Need on vaid mõned elementaarsed küsimused, mida iga inimene peaks teadma. Mingisugune info geoloogia kohta kooliõpilasteni ka viiakse, kuid kindlasti on selle hulk väga väike.
Võib muidugi väita, kas kooliõpilastel juba niigi palju õppida pole. Ent arvan, et ilma praktiliste põhjalike teadmisteta planeedist Maa, tema ehitusest ja protsessidest on hoopis stressirohkem elada kui endale põhitõed selgeks teha. Siis pole vaja Eestis karta ka näiteks maavärinaid või tsunamisid. Kes tõesti ei tea, siis Eestis oleks maavärin magnituudiga 5 väga eriline sündmus. Selline energia vallandumine aga on 1000000 (üks miljon) korda väiksem kui äsja Jaapanis toimunud magnituudiga 9 maavärina puhul. Maavärina käigus vallandunud energiahulga skaala on logaritmiline, 2 ühiku vahe energia vallandumises on 1000-kordne.
tere teile selline küsimus teile et lugesin internetist kodulehelt ja nüüd soovin küsida kas see on tõesti tõsi et 2012 aasta detsebris võib tulla maalima lõpp nagu teatlased räägivad kas eestit puututab ka see
Vastasin noorele inimesele, kes ilmselt tõesti maailma lõppu kardab, et miski ei viita sellele, et aasta 2012 saaks olema Maa geoloogilises ajaloos kuidagi eriline. Aga ilmselt tekib selliseid kartjaid ka Eestisse üha rohkem.
Ka minu blogi loetavus maailmalõpu teemadel kasvas peale Jaapani maavärinat ja tsunamit hüppeliselt… Kes aga vähegi geoloogiat on õppinud, selliseid küsimusi ei küsiks ja järelikult kartma ei peaks. Ehk peaks Eesti geoloogid oma jõu kokku panema ja ühe tõeliselt hea kooliõpiku kirjutama?
Kui Ylle Rajasaar mind eelmisel suvel noorte võistlussaatesse Rakett 69 kohtunikuks kutsus, siis andsin nõusoleku jõudumööda kaasa aidata ja mitmeid nädalavahetusi selle heaks ohverdada. Sai ju Selgeltnägijate Tuleproovis loogiku rollis mitmeid huvitavaid suvepäevi veedetud. Ise juures olla ja näha, kuidas teletöö käib, on väga hea kogemus.
Saate tootmise käigus on ette tulnud ka huvitavaid juhtumeid. Algses stsenaariumis oli kirjas, et etteasteid hindavad kolm kohtunikku – professorid Tsirr, Pirr ja Binn, kellel kõigil on individuaalne ja omapärane iseloom. Nii oli algselt planeeritud ka näitlemiskomponent. Mina ütlesin, et äärmisel juhul olen nõus olema Binn, aga mitte Tsirr ega Pirr.
Läks aga nii, et telepildi edastajate arvates oli taoline näitlemine ilmselt liiga kunstiline ja lapselik. Juhtuski, et professorite nimed kaotati, aga kunstilistes rollides tiitlid jäeti alles. See on siis taust, kuidas mind, Rein Kuresood ja Aigar Vaigut (hiljem ka Andres Juurt) ehiti võõraste sulgedega ning mille peale saame hetkel ka pahaseid kirju. Huvitav on aga see, et nende kirjade saatjateks on peaasjalikult doktorandid ja noorteadlased. Ilmselt on riivatud nende austust oma professorite vastu.
Tunnistan, et teatud hetkel (alates 1999. aastast) kaldusin rohkem administratiivtöö poole ning olen võtnud südameasjaks ka teadust populariseerida. Kui oleksin jäänud täiskohaga teadust tegema, siis ilmselt oleksin kindlasti ka ise juba mõnda aega professor. Samas on nii TÜ Tehnoloogiainstituudi käivitamine ja juhtimine kui ka ülikooli ettevõtlussuhete juhtimine olnud tõsiseks väljakutseks. Olen ilmselt seda tüüpi inimene, kellel on soov näha töö tulemusi käega katsutavamalt kui teadusartikli abil maailmateadusse panuse andmine. Aga lootus siirduda tagasi teadustööle pole ikkagi veel kadunud.
Seda blogikirjutist kirja panema aga sundis mind miski muu. Olen viimastel aastatel käinud korduvalt meie gümnaasiumides korraldatud teaduskonverentsidel. Olen näinud noorte säravaid silmi, kui neile teadusest rääkida. Ka noorte endi ettekanded on olnud vaimukad. Näiteks Gustav Adolfi Gümnaasiumis hinnati koolimajas olevate taimede võimalikke riske õpilaste tervisele ning leiti, et mõni mürgine taim võib koolilastele peale kukkuda. Selgus, et samas tunnis sama klassiga oli mürataust 10 detsibelli väiksem juhul, kui ruumis viibis kooli direktor. Üks õpetajatest aga, näinud klassiruumi süsihappegaasi näitu, hakkas iga kord enne tundi klassiruumi õhutama. Naljatati, et ilmselt kartis töökohta kaotada.
Loomulikult olid need esimesed sammud ja sügavamat teadust oli kõiges selles vähe. Aga just noorte säravad silmad on need, mis annavad tunnistust tahtest ja pühendumusest. Minu kartus on, et liiga tõsine suhtumine teaduse tegemisse võib sära lämmatada. Ka Rakett 69-s osalejad ütlesid, et palju tähtsam kui rahaline auhind on nende jaoks kogemused ja uued sõbrad. Samas olen kuulnud taustinfot, justkui oleks saate tellijate arvates saates endiselt liiga palju huumorit.
Ülikooli õppima asudes toimub sageli muutus. Kui koolis saavad andekad gümnasistid juba hiilata teadmistega, mis võivad mõnes osas ületada õpetajate omi ning klassis silma paista ja eristuda, siis ülikoolis on distants üliõpilase ja õppejõu vahel sageli ülisuur. Õppejõud võib olla mitmeid kümneid aastaid ainult vastava erialaga tegelenud. Lisaks on ülikooli esimene kursus sageli masstootmine. Mõnda loengukursust võivad kuulata mitusada tudengit ning võimalus igaühega eraldi tegelda õppejõul praktiliselt puudub. See on kõige kriitilisem periood, kus säravate silmadega sisseastuja võib tunda end molekulina ookeanis ja muutuda mutrikeseks suures süsteemis. On hädasti vaja juurde luua võimalusi, mille kaudu esimeste kursuste tudengid saaksid oma tärkavat teaduspotentsiaali rohkem realiseerida ja avada. Või siis omada teadmist, et õige pea see neil võimalikuks saab.
Rakett 69 on samuti molekul ookeanis, kuid vajalik molekul. Oleks tore aga, kui tekkivad diskussioonid ei piirdu kohtunike tiitlitega (kinnitan veel kord, et näiteks mina pole professor Binn ega ka professor Puura) ning aruteluga, mida ’69’ võiks ikkagi tähendada, vaid kellelgi on soovi ja tahtmist vaadata ning hinnata ka sisulist poolt. Loovus on ikkagi midagi muud, kui Mõigu KEK klaverimuusika saatel püüab meelde tuletada, mis kuupäeval sündis Marie Curie, ning Õie Heinmaa teeb teatavaks tabeliseisu.
(Noortele selgituseks. Meie põlvkond kasvas üles pühapäevahommikuste mälumängudega ETV-s. Mõtlemise ajal, milleks oli ette nähtud 1 minut, mängis klaverimuusika. Õie Heinmaa oli legendaarne punktitabeli pidaja, Mõigu KEK mõnda aega üks tugevamaid võistkondi. Küsiti ehk küll huvitavaid, kuid sageli ka mälumängurite poolt pähe tuubitud fakte. Eestis kõndisid ringi nn elavad entsüklopeediad. Tunnistan ausalt, et üheks mälumänguks töötasin ma ka ise veel koolipoisina Eesti Nõukogude Entsüklopeedia kõik 8 köidet läbi 4 korda. Hiljem arvas aga mu isa, et pea ei peaks päris prügikast ka olema. Tähtsad on loogilised seosed asjade ja protsesside vahel.)
Filed under: Eesti, Haridus, Ideed ja leiutused, Muud huvitavat, Teadlane ja insener | 8 kommentaari »
Aasta 2011 algas jällegi ettearvamatu keskkonnaprobleemiga. Ligi 3000 tonni Saksamaal müüdud toidulisandit sisaldas lubatust palju kõrgemas kontsentratsioonis dioksiine, selle baasil valmistati umbes 150000 tonni sööta linnu- ja seafarmide tarbeks.
Dioksiinid kui teadaolevatest ühed mürgiseimad keemilised ühendid tekivad kloori sisaldava plastprügi, eriti meditsiiniliste jäätmete põlemisel, mingil määral ka kivisöe-, nafta- ja paberitööstuses. Saksamaa probleemi allikaks oli riigi põhjaosas paiknev tehas, mis toodab erinevaid aineid, muuhulgas nii toidulisandeid loomatoitudele kui lähteaineid paberitööstusele. Kuidas dioksiinid toidulisandi hulka sattusid, seda hetkel uuritakse – tõenäoliselt oli tegemist õnnetusega või tootmisprotsessi muutmisega näiteks raha kokkuhoiu eesmärgil. Biodiislitootja poolt tarnitud rasvhapped, mis pidid minema tööstuslikku kasutusse, sattusid loomatoidu hulka.
Probleemi ilmnedes suleti Saksamaal 1000 farmi, ent kui selgus, et levik oli arvatust suurem, kujunes suletud ettevõtete ja farmide arvuks koguni 4709. Samuti ei piirnenud levi vaid Saksamaaga – kõrgendatud dioksiinisisaldusega mune oli eksporditud Hollandisse ning majoneesi lähteaineid Suurbritanniasse. Lõuna-Korea keelustas Saksamaa päritoluga linnu- ja sealihatoodete impordi.
Tähtis on aru saada, kui väike dioksiinide kogus võib olla juba ohtlik ning põhjustada paljunemis- ja arenguprobleeme, kahjustada immuunsüsteemi ning põhjustada vähki. Eriti ohtlikud on dioksiinid rasedatele naistele ning võivad kanduda edasi lastele. Dioksiinid bioakumuleeruvad toiduahelas, seega kasvavad ka ohud. Organismi sattudes on dioksiinid keemiliselt stabiilsed ja ladestuvad rasvkudedesse. Toidurasvades on dioksiinide lubatud kontsentratsiooniks 0.75 nanogrammi kilogrammi kohta ehk protsentides 0.000000000075%. See piirmäär oli ületatud 77-kordselt, dioksiinide sisalduseks määrati Scheswig-Holsteini põllumajandusministeeriumi andmeil 58 nanogrammi kilogrammi kohta.
Tegelikult määrati kõrgendatud sisaldus juba 2010. aasta märtsis – vastav info aga ei jõudnud ametkondadeni enne detsembri lõppu. Intsident ilmnes esmalt 27. detsembril 2010, kuid algselt arvati, et saastunud oli vaid 26 tonni linnu- ja loomasööta.
Leitud on, et kõnealune ettevõte polnud isegi ametlikult registreeritud. Instidendi tulemusena võib loomatoitude kontroll muutuda rangemaks. See pole ka esimene kord, kui dioksiiniprobleem toiduainetes Euroopa Liidus ilmneb. 2008. aasta algul ütlesid Jaapan ja Lõuna-Korea ära mozzarella juustu tellimused, kuna tekkis kahtlus kõrgendatud dioksiinisisalduse kohta Itaalia pühvlipiimas. Samal aastal leiti kõrgeid dioksiinikontsentratsioone Iirimaal sealihas, Põhja-Iirimaal tapeti 7000 lehma. Põhjuseks oli jällegi saastunud loomatoit.
Kuna Euroopas on toiduainete tootmise ja töötlemise süsteemid rahvusvaheliselt tugevalt omavahel seotud, siis üks viga tootmisprotsessis võib kaasa tuua väga suure rahvusvahelise probleemi.
Ajakirjanduse poolt on järjekordselt üles puhutud paanika – suur pealkiri ütleb, et osa eestimaalasi joob kasvajate teket põhjustavaid aineid sisaldavat kraanivett.
On selge, et selline uudis võib põhjustada paanikat – inimesed võivad arvata, et nad on juba haigestunud. Tegelikult paanikaks suurt põhjust ei ole.
Mistahes tegevus annab meile mingi kiirgusdoosi. Söömine, hingamine, lihtsalt keskkonnas viibimine. Ka vee joomine, mis on vaid üks komponent summaarsest kiirgusdoosist. Küsimus on, kui suur see doos on ning millised ja kui suured riskid sellega kaasnevad ning kuhu me tõmbame endi jaoks piirid.
Me soovime, et ametkonnad kannaksid meie turvalisuse eest hoolt, oleksid professionaalsed ja tõmbaksid selgelt sellised piirid ka kraanivee suhtes. Paraku on nii, et kui me tõmbame joogivee tarbimisel piiri efektiivdoosi 0.1 mSv/aastas juurde (arvestades, et keskmise kaaluga inimene joob 2 liitrit kraanivett päevas), siis tõesti osa Eesti kraaniveest ei vasta ikka veel kehtestatud normile. See on seotud Kambrium-Vendi veeladestu vee looduslike eripärade ja muutlikkusega Põhja-Eestis.
Samas peetakse normaalseks, kui inimene aasta jooksul saab radioaktiivsuse efektiivdoosi 5 mSv – seega, kui keskmise kehakaaluga inimene joob normi ülempiirile täpselt vastavat vett 2 liitrit päevas, ei saa ta üle 2% sellest doosist ning juues 3 korda normi ületavat vett saab ta 6% sellest doosist. Võrdlusena, et eri radioloogilistel uuringutel võib inimene saada efektiivse doosi 0.02 – 10 mSv. Seega keskmisest kõrgema radioaktiivsusega vee joomine küll võib tõsta vähki haigestumise riski, kuid see ei ole kindlasti kohe kõige olulisem aastase summaarse efektiivdoosi allikas. Mis omakorda tähendab, et kui inimene tõepoolest 3 korda normi ületavat vett iga päev 2 liitrit joob, ei pruugi ta saada summaarselt normi ületavat doosi. Kõige olulisem on, missugustest muudest allikatest ja kui suure efektiivdoosi inimene aasta jooksul saab. Näiteks võib Põhja-Eesti hoonetes olla ka radooniprobleem, kui Dictyonema argilliit on hoone all ja maapinnale lähedal. On palju asju, mida inimene peaks kiirguse ja selle dooside kohta lisaks teadma.
Mis ei tähenda seda, et normist kõrgema radioaktiivsusega vee joomisega tuleks leppida. Kui norm on 0.1 mSv/a, siis peavad veega varustajad sellest kinni pidama.
Tõenäosus, et lubatust 1 mSv võrra suurem efektiivne doos põhjustab tavalisel inimesel surmaga lõppevat vähki, on 0.005% ehk siis haigestub 1 inimene 20000-st (International Commission on Radiological Protection. Recommendations of the International Commission on Radiological Protection. ICRP Publication 60. Annals ICRP 21. Oxford, UK: Pergamon Press, 1991). Lineaarset mudelit kasutades – kui summaarne efektiivne doos tõuseb 0.2 mSv võrra aastas, siis tähendab see, et haigestub surmaga lõppevasse vähki täiendavalt 1 inimene 100000-st.
Võrdlusena olgu toodud, et näiteks meessoost suitsetajate puhul haigestub oma eluaja jooksul kopsuvähki üks inimene kuuest, naissoost suitsetajate puhul üks inimene üheksast.
Otsi teemade järgi Vali rubriik Aeg (10) Eesti (145) Eluviis (39) Energia (110) Gaasitoru (10) Geoloogia (64) Haridus (43) Ideed ja leiutused (43) Ilm (17) Jäätmed (36) Katastroofid (54) Keskkond (289) Keskkonnamäng (24) Kliimamuutused (41) Läänemeri (14) Loomad (11) Maavarad (32) meediasuhtlus (7) Metsad (6) Muud huvitavat (32) Naftakatastroof (7) Põhjavesi (22) Petuskeemid (1) Prügi (16) Rahvusvaheline (177) Reostus (53) Teadlane ja insener (8) Teooriad (24) Terrorism (4) Tervis (30) Uncategorized (10)
|
OSCAR-2019
|
||
Uus näitus “hool. väärtus. võim. kontroll" Eesti Kunstiakadeemia galeriis on inspireeritud toitumise ja trenni rollist tänapäeva ühiskonnas.
Inspiratsioon näituseks sündis kunstnik Sandra Kosorotoval köögis, kus ta tundis end kindlalt ning toidumaailma avastamine aitas tal reaalsusest põgeneda. See kõik pani teda mõtlema valikutele - eelkõige just toidu osas ja kui palju need valikud tänapäeval meist endist sõltuvad.
Kunstnik Sandra Kosorotova leidis, et võib öelda, et see näitus ongi võimetusest kontrollida ja teha õigeid valikuid.
Näituse keskmes on joogamattidest tehtud figuurid ja lendlevad põlled. EKA galeristi Merilin Talumaa sõnul on näitus väga aktuaalsel teemal ja õigel ajahetkel. Enda keha eest hoolitsemine, õige trenn ja erinevad toitusmissuunad on üha populaarsemad teemad ning enam ei tea täpselt, kas see on elu loomulik osa või on tegu mööduva trendiga."Toidu tegemine, trennis käimine ja jooga, mis on väga populaarne - see on kuidagi iseenestmõistetav, aga see, et kunstnik toob selle näituseruumi ja proovib sellele konseptuaalselt läheneda, on väga värske."
Talumaa ei taha küsimuse alla seada keha ja meele eest hoolitsemist kui niisugust, vaid pigem, kuidas seda teemat enda jaoks mõtestada. Toidu ja trenni üle saab EKA galeriis kaasa mõelda jaanuari lõpuni.
Fine5 Tantsuteatri loojad Tiina Ollesk ja Renee Nõmmik meenutasid kultuuriportaalile intervjuus, milline oli tantsuskeene 90ndatel, mis tolle aja tantsu mõjutas ning kuhu on 25 aasta jooksul edasi liigutud.
13. aprillil esietendub Rakvere teatri ja Fine5 Tantsuteatri ühistööna lavastus "Puudutada kuud". Eesti Vabariigi 100. sünnipäevale pühendatud teatrisari "Sajandi lugu" on jõudnud 90ndatesse – aega, mil tuli vabadus, tulid uued tantsud ja armastus.
90ndate aastate alguses olid tunnustatud ballett, rahvatants ja estraaditants. 25 aastat tagasi ei olnud meie kultuuriruumis teavet, infot ega arusaama sellest, mis moderntants (või nüüdisaegne või kaasaegne tants) on või olla võiks, rääkimata koolkondade, tehnikate, stiilide, lavastusmeetodite ja põhimõtete olemasolust.
Üldisemalt iseloomustab üheksakümnendaid ja eriti selle algusperioodi teatav ühiskondlik kaos, peataolek, materiaalne vaesus ja puudus, kuid samas meeletu sisemine huvi uute võimaluste vastu, soov ja tahe midagi ära teha. Me uskusime sellesse, et iseseisva rahva ja riigina oleme targemad ja tugevad. Nõukogude aeg kujundas inimestes siiski mingi kultuurilise platvormi, mis polnud selles kaootilises muutuste voos veel kadunud. Palju oli tahet midagi ise teha, vaatamata vahendite nappusele, ja julgust riske võtta. Kahjuks puudus teatritraditsioonides koht teistsugusele tantsule – teatrimaastik oli ülesehitatud sõnateatri ja balletiteatri traditsioonide järgi ja see mõjutab tugevasti ka praegust aega. Praeguses ajas on vastupidiselt igasugust infot ülemäära palju ning siirast entusiasmi ja ühtekuuluvust palju vähem. Väärtushinnangud on teised.
Kas ja kuidas peegeldusid Eesti poliitilised või ka ühiskondlikud muutused tolle aja tantsus? Mis mõjutas siis tantsu?
Poliitika mõjutas kogu kultuuri, nagu alati. Näiteks õpetati ka veel 90ndate alguses ülikoolis, et moderntants on diletantidele ja paljasjalgsetele, kuid samas kutsuti juba moderntantsu õpetajaid tunde andma. Domineeris narratiivne ja süžeeline tantsumõtlemine, mis toetus balletitehnikale.
Oli tantsijaid, kes astusid institutsionaalse teatri raamidest välja ja läksid oma teed. Kuid tantsukunstiga on nii, et tantsija peab tegema igapäevaselt treeningut ja loomingut ning kui selleks polnud ruume ega võimalusi, siis ilma riikliku toetuseta see kunstiliik ei saanud endale jalgu alla.
Nõukogude aja plussiks tuleb aga kindlasti lugeda seda, et ballett oli ühiskonnas aktsepteeritud ja just sel ajal pandi alus Eestis professionaalsele balletiteatrile ja Tallinna balletikoolile. Rahvatantsupidude toimumine oli riiklikult reguleeritud ja hoitud.
Huvitav on see, et esimeses Eesti Vabariigis olid olemas ballett, rahvatants ja vabatants. Taasiseseisvunud Eestis olid need kaks esimest tugevalt kanda kinnitanud, kuid see kolmas on tõmbetuultes siiamaani. Üksik teisitimõtleja on väga keeruline olla igas ajas.
Kaasaegne tants on ennekõike isiksuslik kunst, aga kuna isiksus kujuneb teatud keskkonnas, kultuuriruumis ja infoväljas, siis kaudselt ka rahvuslik. Meid tegelikult huvitabki kohalikus kultuuriruumis (rahvusest sõltumata) kasvanud tantsulooja mõte, kehatunnetus ja loovus. Kuid tänapäeval on suur osa kunstist aina enam rahvusvaheline – me elame globaliseeruvas maailmas. Võib-olla on kaks võimalust – rahvuslikkuse ilminguid hakkavad globaalses kunstis uut elu elama kui rahvus ja selle kultuur ise tugevad on. Vastasel korral rahvuslikkuse mõiste ja roll vähenevad või jäävad illustratiivseks. Ka kaasaegses tantsus on meie jaoks huvitav, kui looja loomingus on tajutav eripära, nii individuaalne kui ka rahvuslik – ühetaoline kunst on etteaimatav ja ilmetu.
Nordstar, millest Fine 5 välja kasvas 1992. aastal, oli omas ajas täiesti uus nähtus. Seni balletitrupis töötanud tantsijad leidsid end ühtäkki linnahalli jäähalli tilkuva laega treeningsaalis proovi tegemas ja õppimas kontaktimprovisatsiooni, butoh-tantsu ja tegemas hääleharjutusi, mis oli balletitantsijatele väga võõras. Just tänu Nordstarile ja Saima Kranigile saime omavahel kokku ja tunda, mida tähendab trupimudel, kus töötatakse mõtekaaslastena, iseseisvalt ja professionaalselt. 90ndatel õppisime tõepoolest väga palju välismaal ja välismaalastelt – nii liikumistehnikaid kui ka -filosoofiat. Kodus tegeles Fine5 treeningprotsessidega, loominguga ja organiseerimistööga ilma igasuguse toetuseta – ära elatasime end jazztantsuprogrammi esitamisega erinevatel üritustel (ka laevadel).
Esimene Fine5 lavastus viiele tantsijale oli "Tuxedo Junction“. Lavastust mängiti nii täisprogrammina kui ka osaliselt üle 370 korra. Tantsijaid kutsuti ka ootamatutesse kohtadesse, näiteks missivalimistele. Kutsest Absolut Vodka degusteerimisele ütlesime ära. Meie tantsustiil tundus kutsujatele uus ja huvitav, aga küllap loodeti näha pigem varieteed ja sõutantsu. Paljud kutsujad ei saanud tegelikult aru, mis see moderntants ikkagi on. Elatist teenisime aga selleks, et oma nö tõsisemat loomingut luua, millega siis paar korda aastas Eestis teatreid üürida ja võimalusel välismaal festivalidel käia. Muuseas, kutseid välismaale oli palju, ka koostööks väliskoreograafide ja teatritega, kahjuks puudusid meil vahendid, et olla võrdsed partnerid.
Lavastuses "Puudutada kuud" tekib üsna terav vastuolu rahvatantsu ja kaasaegse tantsu vahel. Kuidas teie neid kahte omavahel suhestumas näete – kas tunnete mingit vastuolu ja vastandumist või mitte? Kuidas nägite olukorda 90ndatel ja kuidas näete nüüd?
Lavastuses tuleb seda vastuolu vaadata ja näha ennekõike teatraalse kujundina – see on konflikt teatud mõttes kivistunud mõtte- ja tegevusmustrite (kuidas asjad välja näevad) ja loomingulise vabaduse ja iseseisvuse vahel (kuidas ennast usaldada). Ehk siis laiemalt vaadates – nõukogude ajast pärandina saadud kivistunud traditsioonide ja monopoolsete arusaamade ning vabaduse ja individuaalse väljendusõiguse vahel. Ma usun, et keegi ei näe seda lavastust kitsalt rahvatantsu ja kaasaegse vahelise vastandusena – selle kinnituseks on ka lavastuse finaal, kus peategelane leiab lõpuks ühisosa mõlema vahel – oma juured ja vabaduse. Ka täna ei näe me suuri vastuolusid kaasaegse tantsu ja rahvatantsu vahel – tantsupidude repertuaar on pidevalt täienenud uusloominguliste ja kaasaegsemate tantsudega. Noored õpivad ja seostavad ülikoolides mõlemat. Küsimus on oma seisukoha avaldamise võimalikkuse kohta tänases maailmas tantsukunstnikuna.
Küsimus on näiteks, mida kaasaegsus tähendab, kas ja kuidas pärimust kaasajastada? Kunagi ütles Mait Agu midagi sellist – meie rahvuslik omapära tuleb emapiimaga kaasa, tuleb palju õppida, aga ka usaldada ennast loomingus.
Kuidas on teie jaoks rahvatants võrreldes 90ndatega muutunud? On see jätkusuutlik või sooviksite näha suuremaid muutusi, suhestumist meie praeguse ajaga?
Rahvatantsu muutumine ajas on põhjalikum teema, aga kindlasti on rahvatants tänases Eestis jätkusuutlik – seda kinnitab tantsupidude populaarsus ja arvukus, uute tantsude konkursid, põhjalikud ja pikad tantsupidude ettevalmistusprotsessid jne. Tekkinud on suur huvi ja ka nõudlus. Kõik peod vajavad ju ideid, tegijaid ja repertuaari. Loojatena astuvad üles andekad noored ja vanad head tegijad on õnneks ikka veel rivis ja väga heas vormis. Tundub, et erinevad põlvkonnad töötavad koos. Arenguruumi on alati – nii pärimuse uurimise, traditsiooni säilimise kui ka mõtestamise osas. Meie mäletamist mööda oli 90ndatel rahvatantsus kriitiline hetk – pidude populaarsus ja toetus langes. Kannatas ka uuslooming. Pärast UNESCO kaitse alla võtmist hakati tantsupidudele ka ministeeriumi tasandil teisiti vaatama ja edaspidi olukord paranes. Loodame, et meie rahvatants ja tantsupidu on jätkuvalt eestlastele endile vajalikud ja meie peod ei muutu kunagi lihtsalt turistiatraktsiooniks.
Unistame sellest, et meie teatrimajad oleksid avatud tantsuloojatele (nii nagu näiteks EV100 projekti raames Rakvere Teatri ja Fine5 koostöö), ideaaliks oleks ka Tantsumaja. Et töötaksid professionaalsel tasemel trupid ja koreograaf-lavastajad, kes on aastatega kujundanud oma kunstilise ja omapärase loomemaailma, mis rikastab meie sõna- ja muusikakeskset kultuuripilti. Et Eestis töötaks regulaarselt nii kogenud kui ka noored kohalikku päritolu tantsukunstnikud. Ja et me suudaks koostööd teha ja ei sulguks.
|
OSCAR-2019
|
||
Suurbritannia parlamenti tabanud küberrünnak, mis suunatud parlamendiliikmete e-poskastide vastu, ajendab jagama infot e-posti rünnakukampaania kohta, mis täna aktuaalne ka Eestis.
Ühel pealelõunal hakkasid Zone IT operatsioonide meeskonna ekraanil vilkuma alarmid. Infoturbeintsidente tuvastav monitooringusüsteem hakkas järjest välja sülitama teateid, et mõned e-posti kasutajad rikuvad teleportides teada olevaid füüsikaseadusi.
Teleportimine on fenomen, mille puhul internetikasutaja ühendub ühel hetkel meie serveriga Eestist, järgmisel Hiinast, siis omakorda Venemaalt, Malaisiast, Indoneesiast, Brasiiliast või mujalt. Kuigi eksisteerivad mõned erandid (Tor), viitab selline kontinentide vahel hüplemine enamasti siiski kasutajaandmete lekkimisele.
Lühikese aja jooksul tuvastas monitooringusüsteem seda anomaaliat ligi saja e-posti kasutaja juures, võimaliku kuriteo takistamiseks ning kahju minimaliseerimiseks hakkas algoritm blokeerima teleportivate kasutajate ligipääsu serveritele.
Kasutajaandmete lekkimise intsidendid ei ole harukordsed, selliseid intsidente leiab aset regulaarselt – enamasti on põhjuseks kasutajaandmete jalutama minek kahtlasest WiFi võrgust, tööjaama nakatumine pahavaraga või sama kasutajanime/salasõna tarvitamine mõnel hiljuti kompromiteeritud veebisaidil.
Mõjutatud kasutajate arv pani siiski meie infoturbe töörühmal vere vemmeldama. Kui korraga rikutakse niivõrd suure hulga kasutajate privaatsust, tuleb igaks juhuks välistada võimalus, et salasõnad on lekkinud meie süsteemist.
Seetõttu alustati koheselt tööd logide analüüsimise kallal ja võeti ühendust ka mõnede mõjutatud kasutajate või neid toetavate IT spetsialistidega, et selgitada välja võimaliku lekke asjaolud.
Hüpotees andmelekkest meie poolel õnneks kinnitust ei leidnud. Küll aga avastasime oma logisid analüüsides ühe üllatava fenomeni, mille eest teid nüüd hoiatada tahan.
Nimelt on aset on leidmas unikaalne kampaania üliaeglase jõuründe (slow rate brute force attack) näol, mille abil loodetakse rikkuda internetikasutajate e-posti privaatsust.
Jõurünnet teostatakse tavaliselt juhuslike stringide läbiproovimise teel või sõnastikuründe abil ning võimalikult suure efektiivsuse nimelt proovitakse lühikese aja jooksul läbi suur hulk erinevaid salasõna kandidaate. Jõuründe muudab ebaefektiivseks see, et seda on suhteliselt lihtne tuvastada.
Vältimaks tuvastamist, tegutseb konkreetset rünnakut teostav kurjategija meelega aeglaselt, metoodiliselt ja väga kannatlikult.
Ühel heal päeval ilmub logisse 5-6 kurjategija võrgustikku kuuluvat IP aadressi, millest igaüks katsetab sihtmärgi peal mõnd salasõna kandidaati. Sellele katsele järgneb 2-3 tundi vaikust. Siis ilmub ründaja taas välja ja proovib järgmise 5-6 erineva IP pealt. Jälle 2-3 tundi vaikust ja uus katse. Selline õngitsemine võib kesta nädalaid.
Ja see järjepidevus viib mõnel juhul ka sihile. Mõnel juhul õnnestus see kurjategijal juba 6 katse pealt, teisel juhul kulus eduks poolteist kuni kaks tuhat katset. Ühe konkreetse sihtmärgi puhul kulutas kurjategija eesmärgini jõudmiseks 553 päringut, nendega alustati 3. mail ja eduka tulemuseni jõuti 14. mail. Seejuures sooritati need päringud 445 erineva IP pealt.
Selles ründe iseloomus peegeldub omal moel mingi aasialik stoiline rahu, mis kombinatsioonis paljude kurjategija botneti Hiina päritolu IP aadressidega on pannud mind teda “Pahaks Pandaks” kutsuma 🙂
“Panda” üheks relvaks on aeglus, millega petetakse ära monitooringusüsteemid. Kui üks IP aadress teeb iga 2-3 tunni tagant mõnele kontole ühe ebaõnnestunud sisselogimiskatse, ei jää see ühtegi monitooringusse kinni, sest selline paranoia tase muudaks valepositiivsete tuvastuste hulga liiga suureks. Isegi kuu lõikes uurides jäävad “Panda” kasutatavad IP aadressid kaugelt välja ebaõnnestunud autentimiskatseid sooritavate süsteemide esiviiekümnest.
Kindlasti on nii mõnelgi kogenud IT-spetsialistil siinkohal kulm juba kipras ja küsimus keelel – kuidas on võimalik salasõnu nii väheste arvamistega salasõna ära arvata? Vastus on lihtne – “Panda” teab, et energiat tuleb kokku hoida, seetõttu ei käi ta läbi juhuslikke salasõna kombinatsioone, vaid kasutab teise relvana kasutajate endi halbu käitumismustreid.
Inimesed on halvad juhuarvugeneraatorid. Kui paluda inimestel valida juhuslik arv 1-10 vahel, valib väidetavalt ebaproportsionaalne hulk neist numbri 7 (trollidega, nagu ülal näha, on sarnane lugu). Sama kordub salasõnade määramisel. Mõte juhuslikust tähtede, numbrite ja sümbolite jadast tuleb pähe vaid vähestele.
Paljud hakkavad otsima abi sellest, mis ekraanil, klaviatuuril või parajasti meelel. Nii muutub väga tõenäoliseks, et e-posti aadressi siim@domeen.tld looja määrab sellele salasõnaks kombinatsiooni nimest Siim ja mingist numbrite jadast. Salasõnade variatsioonid nagu “Siim123”, “Siim1234”, “Siim666”, “Siim2017” on levinumad, kui julgeme endale tunnistada. Sama levinud on ilmselt klaviatuurilt tuletatud salasõnade kombinatsioonid nagu “Qwe123”, “Asdasd123”, “Qwerty666” jne või aadressiribalt tuletatud “Zone123”, “Zone.ee123” jne.
Nii ei raiska meie antikangelasest kurjategija “Panda” ennast juhuslike stringide äraarvamisega või täiemahulise sõnastikuründega. Ta on valinud välja suure hulga väga levinud halbu salasõnade mustreid ja tiksutab tema sihtmärkide hulgas läbi proovida.
“Panda” sihtmärgid on esmapilgul täiesti suvalised, ilmselt on need saadud veebilehtede kaapimise teel ja muudest allmaailmale tuntud allikatest. Silma jääb siiski kontakt@, contact@ ja info@ aadresside suur osakaal.
Aadresside internetist kogumisele viitab seegi, et mitmed aadressid, mida sihtmärgina kaaluti, sisaldasid kirjavigu – näiteks otsiti ühe telekanali töötaja e-posti kontot domeenist, mis erines tema tööandja tegelikust domeenist vaid ühe märgi võrra.
Kui mäletate, siis eelmisel aastal kirjutas Andris populaarsest skeemist, milles e-posti abil ettevõtetele sokutatakse valearveid (“Tõestisündinud lugu e-posti võltsimise tõttu kaotatud rahast”). Eelnevalt kirjeldatud viisil lahti murtud raamatupidaja postkast on sellisele valearvetega skeemitajale kulla hinnaga.
Loomulikult on sellised postkastid ka võrratuteks relvadeks spämmeritele. Domeenid ja postkastid, mis pole kunagi rämpsposti saatnud ja mille väljuvad kirjad kannavad usaldusväärsuse nimel DKIM-i antud autentsustõendi ja SPF-i ning DMARC-i allikakinnitusega? Just sellise spämmiga kurjategija meie radarile sattuski.
Kui kurjategija sooviks, siis võiks ta loomulikult ka postkastis tuulata ja sealt väärtuslikumat sisu endale sebida. Näiteks võib ta panna kokku aadressiraamatu inimestest, kellega tihedalt suheldakse ja korraldada klassikalise “Olen välismaal lennujaamas, rahakott varastati ära, ole hea kanna mulle kiirelt paar sotti” kampaania. Samasuguse õngitsusrünnaku saaks korraldada ka postkastiomaniku enda vastu.
Halvemal juhul on sama salasõna inimesel kasutusel mõnes olulises infosüsteemis, mille olemasolu suudab kurjategija näiteks poskasti sisu järgi kindlaks teha. Siis võidakse kompromiteerida juba mitte ainult postkasti sisu, vaid palju olulisemaid andmeid.
Kui “Panda” tahaks, saaks ta ka WannaCry või Petya pahavara niimoodi otse postkasti ujutada ja käivitada väljapressimisega lõppeva rünnaku. Viimasest sellisest ründest kirjutab RIA https://www.ria.ee/ee/uus-lunavaralaine.html
Ja hoidke alt, kui postkast kuulub riigiasutusele. “Panda” võib oma riigi struktuuridega sujuvate suhete omamise nimel head ja paremat ka neile sokutada.
Me toome nõudmised salasõnale kaasaega. Rohkem kui salasõna keerukust, hindame me selle pikkust ning üritame takistada halbade mustrite kasutamist. Halbadeks loeme üldlevinud salasõnu; salasõnu, mille sisu saab tuletada kaitstava ressurssi kontekstist ja muud äraarvatavat. Uue e-posti salasõna miinimumpikkus on Zones nüüd 10 märki.
|
OSCAR-2019
|
||
Eesti on üles kasvatanud uue venekeelse põlvkonna, kelle ridades on olemas ka omad tähed. Neilt oodatakse palju.
Eesti Ekspress esitleb tippkümmet – kümmet perspektiivseimat eestivenelast. Nende hulgas on multimiljonär, näitleja, stilist, jalgpallur, jurist jne. Valiku kriteerium on edukus ja tuntus ning see, mida need inimesed tänaseks on saavutanud. Valik tehti nende hulgast, kelle vanus oli 20 kuni 35 aastat.
Jurist. Juba kümme aastat tegutseb tema Inimõiguste Teabekeskus. See on ettevõtmine, mis annab inimestele tasuta õigusabi.
Peamine tegevusvaldkond on migratsiooniküsimused ja rahvusvähemuste kaitse. Sealhulgas kaitseb keskus kliente Strasbourg'i inimõiguste kohtus. Keskus on kaitsnud ligikaudu 1000 inimest, kellest 75 protsenti on mitte-eestlased.
"Levadia väravavaht Artur Kotenko on tubli ja esines hästi Eesti meeskonnas," kommenteerib Andrei, kes on ise samuti vutti mänginud.
Töötab teatris Vanemuine näitlejana. Nägu on laiemale publikule tuttav seriaalist "Kodu keset linna".
"Esimene aasta tööl on alati raske, praegu aga läheb teatris kõik niiöelda tfu-tfu-tfu," räägib palju rohkem eesti kui vene keeles mänginud vene tüdruk Alina. "Paar aastat tagasi ma isegi ei mõelnud, et saan tööd eesti teatris. Minuga juhtub, et töötan, töötan ja töötan ja mingil hetkel vaatan tagasi ja imestan – Issand, kuidas see mul õnnestus!“
“Osa vaatajaid häirib, et ma räägin väikese aktsendiga, aga enamikule on see vastuvõetav," sõnab Alina. "Lavastajad valivad mind mitte aktsendi, vaid mängimise tõttu." Viimase aasta jooksul on Alina mänginud neljas tükis.
Töötab küll Tartus, kuid elab Tallinnas. Enam-vähem iga päev sõidab Tallinnast Tartusse tööle. Suveks kolis Võrru, kus mängib näidendis "Taarka".
Alina abiellub augustis, kuid täpset kuupäeva ta ei ütle, sest ei soovi isiklikule elule liigset tähelepanu.
Laulja, kes sai eriti tuntuks 2005. aasta Eurovisiooni skandaaliga, kui tema laul diskvalifitseeriti juba esimeses voorus. Julia elas seda raskelt üle ja lubas, et juhul kui tulevikus peaks tekkima vajadus laulda, siis esitab ta ainult oma laulu (eelmise laulu autor oli Sven Lõhmus).
Julia kirjutab ise muusikat ja ka tekste. Lõpetas Tartu Ülikooli inglise filoloogina. Hetkel politoloogia magistrant. Tunneb huvi reklaamitöö vastu. Valdab eesti, vene, inglise keelt ja õpib prantsuse keelt.
Näha saab teda Coca-Cola reklaamis. Tegemist on suure rahvusvahelise brändiga, kes valis Julia oma Eesti esindusnäoks.
Telekanali MUZ TV Eesti (Vene muusika kanal Eestis) omanik. Samuti Tallinna linna venekeelse kanali TVN omanik.
Televisiooniga tegelema hakkas aastal 1992, mil tekkis idee rajada Eestis esimene kaabeltelevisioon. Tookord veenis inimesi, käies korterist korterisse, ja korjas ettemaksetena raha kaabeltelevisiooni rajamiseks. Sellisel moel kogus 130 000 krooni.
1998. aastal müüs tugeva konkurentsi tõttu oma kaablivõrgu ja hakkas esindama Venemaa telekanalite huvisid Eestis. Sealhulgas ka MUZ TV omi, mille vaatajaskond on päevas 60-70 000 inimest. Kanal elab peamiselt reklaamirahast.
Üks perspektiivseimatest modellidest Eestis. Tallinnast pärit iludus (177 cm, 85-59-88. On juba töötanud brändidega nagu Vivienne Westwood, Issey Miyake, Nina Ricci, Barbara Bui, Kenzo, Ungaro, Chloe, Valentino jne. On esinenud Prantsuse, Jaapani ja Vene Vogue'i, Elle'i fotodel.
Tuli agentuuri koos sõbrannaga, kelle saatus pole agentuuris teada. Kuid Olga tõmbas kohe tähelepanu. Viimastel aegadel on teda üha raskem Eestis tabada.
Figureerib kõikvõimalike Eesti rikaste edetabelite esikümnes. Worldwide Investi aktsionär, tegeleb transiidiga. Ei soovi suhelda pressiga ega anna intervjuusid. "Minu eesmärk pole 15 minutit kuulsust Eesti meedias," selgitab ta oma suhtlemisstiili.
Vastuoluline isiksus. Sündinud Mihhail Gorbatšoviga samal päeval – 2. märtsil. Tunneb samuti huvi poliitika vastu. Ta on hästi tuntud Delfis, kus pidevalt ilmuvad tema arvamuslood. Praegu lõpetab ülikoolis juuraõpinguid. On MTÜ Avatud Vabariik juhatuse esimees. Organisatsioonis on juba üle 1000 liikme. Teab Eesti Põhiseadust peast.
Unistas lapsena vaatest merele ja suurtele laevadele. Nüüd istub Ahtri tänava 5. korrusel ja vaatab merele.
Astus hiljuti Res Publicasse. Oli viimane oktoobrilaps Nõukogude Eestis – astus selleks 1992 (!). Täna suhtub eitavalt kõigesse, mis on seotud nõukogudeaegsega, kaasa arvatud Oleg Gasmanovi laul "Olen sündinud Nõukogude liidus". Kirjutas isegi siinsetele raadiojaamadele, paludes kõnealust laulu mitte mängida. Ainult tema nime mainimine toob venekeelses Delfis tuhandeid kommentaare.
Leiab, et Venemaa peab kohe ratifitseerima piirilepingu. Ja vabandama okupatsiooni pärast Eesti ees. Kandideerib kohalikel valimistel Põhja-Tallinnas. Karjääri tipuna näeb oma käes välisministri portfelli.
"Täna on mul reaalne pakkumine, millest ma ei soovi veel rääkida. Minu asi on hästi mängida, agentide asi mind hästi müüa."
Jalgpallitrenni läks Artur seitsmeaastaselt ja hakkas ise väravavahiks, sest rünnakuid tõrjuda tundus talle huvitavam kui rünnata. Suuri eeskujusid pole Kotenkol kunagi olnud.
Lemmikmeeskond aga on Kotenkol Manchester United. “See on mu unistus. Sinna tahaks pääseda.” Kuluaarides nimetatakse võimalikuks ostjaks Lokomotivi. Moskva Lokomotiv on juba ostnud teise Levadia mängija – Dmitri Kruglovi.
Teda ei häiri fännide vähene tähelepanu väravavahile. "Mulle piisab "päästja” staatusest," räägib Artur. “Mulle pakub rahuldust vastase võiduvõimaluse nullimine."
Alates 2004. aastast Sky Meedia Holdingu venekeelse ringhäälingu programmi direktor (ringhäälingusse kuulub kaks venekeelset raadiojaama - Russkoje Radio ja Sky Raadio).
Sergei on ka Ultramarini-nimelise popgrupi asutaja. Ja tuntud pidude Sky Partija üks asutajatest. 80. aastate lõpus teenis Vene mereväes Vladivostokis, meediasse tuli tööle 90ndate algul ja alustas Raadio 4s. Sealt läks avatavasse Sky Raadiosse.
Sergei on iseõppija ning leiab, et vabariigi sünni ajal oli korralikku haridust keeruline saada. 1998. astal sõitis aastaks Moskvassse tööle raadiosse Stantsija 106,8, kust naasis aasta möödudes – Sky Raadio kutsus teda tagasi mitte enam DJna, vaid juba programmidirektorina.
"Raadio on tabamatu asi. Täna on, homme aga ei ole, seepärast on eriti hinnas sümboolikaga meened, mis meenutavad möödunut. Samuti ajalehtedes ilmuvad lood ja fotod."
Saavutas 2005 teise koha Lääne-Euroopa stilistide-juuksurite meistrivõistlustel Frankfurdis. Sarnase tulemuseni pole Eestist veel keegi jõudnud.
18aastaselt avas ta oma esimese salongi Punasel tänaval, kus töötab ka praegu. Samal ajal töötab Deniss Kovalenko nimelises stuudios (üks parematest venelaste salongidest Eestis).
Igor on õppinud Eestis, Moskvas, Londonis. Töötanud ka koos Venemaal tuntud stilisti Sergei Zvereviga.
Oma edu põhjendab sellega, et juba üheksa aastat töötab ta ööpäevas 12 tundi, lubades endale puhkust vaid pühapäeval. Sageli loobub ka sellest ainsast puhkepäevast. Eeloleval sügisel osaleb Zahharov ka Eesti meistrivõistlusel. Konkursid on küll pidev stiimul enesearendamiseks, kuid põhiline on ikkagi töö salongis. Esimene vaba aeg Igori juurde on võimalik broneerida septembri lõpuks.
|
OSCAR-2019
|
||
"Naabrist parem" 2017 võitjate Jana, Mia ja Siimu isiklik blogi, kust saad lugeda meie pere igapäevaelust pärast saadet.
Kuna me oleme vahepeal aktiivselt tegelenud kolimisega, siis jõuan alles nüüd oma ägedast Lottemaa emotsioonist kirjutada. Eelmise nädala alguses kirjutas mulle Riina Lottemaalt ja kutsus meie perekonda neile külla. Olime kutse üle väga rõõmsad ja kuna nädalavahetuseks lubas ilusat ilma, siis otsustasime seda ära kasutada ja juba laupäeval minna.
Mõeldud- tehtud. Laupäeva hommikul sõitsimegi Tallinnast Pärnu poole. Jõudsime Lottemaale umbes 11 ajal. Mia oli ennast autos mõnusalt välja puhanud ja väga rõõmus. Nii kui ta autost välja tõstsime jooksis ta ringi. Panime talle vajaliku koti vankri alla, Mia Isabela vankrisse ja liikusime piletikassa juurde. Teenindus oli seal igalpool minumeelest väga armas ja sõbralik. Meil olid olemas küll rongipiletid, millega saab parklast Lottemaa alale, aga kuna hommikul oli rongi peale minevat rahvast palju, otsustasime meie parklast teemaparki jalutada. Usun, et lapsega kodus olevale lapsevanemale on 800m olematu vahemaa, kuna igapäevaselt jalutame vankriga ju oluliselt pikemaid vahemaid. Samas rong on kindlasti väga kasulik peredele, kus on umbes 3-5 aastased lapsed, kes ei ole enam vankris ja ei jaksa pärast pikka päeva parklasse tagasi jalutada ja selle ägeda multifilmiliku rongiga sõitmine ise lapsele juba omaette elamus.
Kohe teemaparki sisendes tuli meile vastu Lotte. Algul Mia naeratas talle, aga mõned hetked hiljem hakkas võõrastama ja nutma. Tal on alati nii, et vajab umbes 5-10 minutit harjumiseks ja siis võib juba mängida. Mia rahustamiseks jalutasime edasi. Iga meeter, mis me seal käisime, oli minumeelest nii põnev ja läbimõeldud. Oli näha, et mitte ükski detail ei ole jäetud läbi mõtlemata. Kohe esimene jäneste maja oli suur ja täis avastamist ja lõbustusi. Meil Siimuga oli huvitav ja oli näha, et Mia silmad käisid ka muudkui ringi ja vaatas, mis kõik ümber ringi on ja toimub. Lasime liugu, vaatasime erinevaid ägedaid väljapanekuid, tutvusime maja iga korruse ja nurgaga. Kujutan ette, et lastel, kes on Lotte multikaid väga palju vaadanud, on seal ülipalju äratundmisrõõmu, kuna kõik on nii ehe ja tõetruu.
Kuna Mia tahtis hirmsasti ringi joosta, siis läksime staadionile, kus õpetati lastele maadlemist. Mia leidis palli ja mängis sellega. Siim katsetas “raskusi” ja mina ei suutnud endiselt ära vaadata ja imetleda kui palju vaeva ühe teemapargiga ikka nähtud on ning kui lahedad kõik tegelased on. Kõik püüdsid lastega suhelda ja nendel seal olemist veel rõõmsamaks teha. Ja nad ei astunud rollist välja ka täiskasvanutega suheldes. Siim ütles, et tema küll ei oskaks ja ei suudaks niiviisi rollis sees püsida, sama siin. 🙂 Lisaks vahvatele majadele ja leiutistele on päev täidetud seal erinevate etendustega. Usun, et umbes 3-7 aastastel on neid eriti põnev vaadata. Mia väike totu veel eriti midagi aru ei saanud ja meie väga pikalt ühtegi asja kahjuks vaadata ei saanud. Aga see panigi mõtlema, et paari aasta pärast peame kindlasti tagasi minema, et tema ka saaks ikka sellest melust ja olust 100%.
Kui olime paar tundi juba uudistanud ja jalutanud, siis avastasime, et meil kõhud korisevad. Siim muidugi küsis juba parklast teemaparki jalutades, et kus seal süüa saab. 😀 Kui olin talle öelnud, et seal on selleks mitmeid kohti, siis oli ta väga rahul. Meie valisime vist kõige suurema ehk Lotte kohviku. See oli mõnus õuekohvik varjude all. Väga mõnus oli korra päikese eest peitu saada. Kohviku menüü oli meie arvates üllatavalt mitmekesine ja valikut oli tõesti palju. Meie suurte pitsa armastajatena valisime ühe kana-barbeque pitsa ja et Mia saaks ka ampsata, valisime teiseks toiduks kartulipüree lihapallidega. No… meie armastasime mõlemat toitu, ausalt. Me imestasime, et sellises kohas saab pakkuda nii head toitu. Pitsa oli eriti hea. 😛 Sellele oli tõesti palju maitsvat katet lisatud ja sai valmis üliruttu. Kuna me viimasel ajal oleme saate pärast palju väljas söönud, siis oli ka hea hinnavõrdlus ja meie arvates ei olnud seal oluliselt kallim kui mujal süüa. Meie Siimuga saime ühest pitsast kahepeale kõhu väga täis (kuigi Siim sööb palju 😀 ) ja Mia toitu jäi väga palju üle. Mõlemad toidud tundusid selliste suurustega, et jaguks kahele: pitsa kahele täiskasvanule ja püree kahele lapsele.
Kõhud täis, asusime jälle uudistama. Sel korral panime Mia vankrisse, kuna märkasime juba söögilauas, et ta hakkab ära väsima. Käisime emmede-beebide majas, vahetasime Mial mähkme, lasime tal seal natuke ringi uudistada ja panime siis uuesti vankrisse. Ta pidas vapralt peaaegu ringkäigu lõpuni vastu ja uudistas pool pilukil silmadega. Minumeelest on vahva, et Lottemaale on tehtud pisike armas rannake. Sellise päikeselise ilmaga hakkab megapalav ja väikesel lapsel on mõnus korra vette hüpata. No, vanematel ka muidugi. Me sel korral jätsime sulistamise vahele, kuna Mia oli tõesti juba väga väsinud. Käisime ja uudistasime veel viimased kohad, kuhu me veel jõudnud ei olnud ja hakkasime vaikselt parkla poole tagasi jalutama. Tagasiteel avastasime me algul täiesti märkamatuks jäänud seiklusrajad ja pisikesed armsad majakesed.
Meie jäime oma vahva päevaga väga rahule. Siim ütles, et nüüd tuleb hoolega Mia Isabelaga Lotte multikaid vaatama hakata, et järgmisel korral oskaks ise ka Miaga koos igast detailist ja leiutisest rohkem rõõmu tunda ning vajadusel ka Miale neist rääkida. Usume, et täiskasvanule on see koht eriti põnev umbes 3-5 aastase lapsega, keda Sa ei saada päris omapead avastama, vaid kellega koos Sa pead avastama. See lapsega koos avastamise rõõm ongi minu arvates selle koha kõige suurem rõõm ja võlu. Saad seal koos mängida, liugu lasta, etendusi vaadata, uurida kuidas erinevad leiutised töötavad ja meenutada erinevaid seiku multikatest. Natuke suuremal lapsel on seal omapead juba väga äge ja leiab kindlasti ohtralt tegevust. Paljud issid lamasid võrkkiikudes ja nautisid lihtsalt mõnusat suveilma.
Kui ka Sina tahad oma perega ühte vahvat päeva Lottemaal veeta, siis palun mine meie facebooki lehele ja kirjuta Mia ja Lotte pildiga postituse alla, miks just teie perele kuluks üks mõnus puhkepäev ära. Või kui Sa tead perekonda, kellele kuluks see ära, siis tagi nemad kommentaari. Loosime juba kolmapäeval koostöös Lottemaaga välja ühele perele tasuta pääsmed. Loomulikult saate ise valida endale meelepärase päeva, millal just teie perele sobiks see üks vahva ja meeleolukas päev veeta.
Ma olen 26-aastane G4S Eesti turundusspetsialist ja Avis Utilitas Rapla cheerleaderite tantsutreener. Lisaks naudin emme ametit oma imearmsale pisikesele tütrele Mia Isabelale ja elukaaslase rolli ülitoetavale Siim-Stenile. Me saime üldsusele tuttavaks kui võitsime oma perekonnaga 2017.aastal saate "Naabrist parem". Meie pere armastab sporti, koos puhata, siiraid inimesi, põnevaid väljakutseid ja aega üksteise seltsis. Blogis kajastame igapäevaelus esile kerkivaid teemasid, pulmade planeerimist, Mia Isabela arengut ja suhete teemasid.
Hei-hei! Imetlusväärsed olete! Meile kuluks päev Lottemaal kogu perega ära kuna ilma kindla plaanita me enda lahedasse kampa issit/abikaasat kaasata ei suuda. Aga üks mõnus päev Lottemaal kuluks meile kõigile ära, et astuda välja rutiinist! 🙂
Hei,kui vahva pere ja tegemised teil ikka on :)Hoiame kogu perega te tegemistel silma peal,juba saatest jätsite laheda mulje. Me küll kohalikud(pärnakad) aga pole kordagi Lottemaal veel käinud,ega vist niipea saagi minna.Tervele perele piletid osta on natukeraske,kulub ju ligi sada euri sellele. Aga pere emme mängib ikka siin-seal mänge kus pileteid loositakse ja loodab võidule 🙂
Ma olen 25-aastane digiturundaja ja tantsutreener. Hetkel naudin täiskohaga emme ametit oma imearmsale tütrele Mia Isabelale. Me võitsime oma perekonnaga just saate "Naabrist parem" ja tänu sellele avanes meil võimalus päris oma kodu saada. Võtsime endaga kaasa palju elu- ja ehitustarkusi, mida plaanin teiega kindlasti jagada. Ja kindlasti kirjutan ma siin blogis ka meie pulma planeerimisest.
|
OSCAR-2019
|
||
Väärtused on sellised uskumused ja seisukohad, mille alusel inimesed saavad otsustada, mis on neile oluline ja mis mitte.
Sel juhul on loogiline, et mida tähtsam tundub mingi valdkond inimese enda jaoks, seda kõrgem on ka see valdkond väärtusena. Väärtused ümbritsevad meid kõikjal ja võib julgesti väita, et ilma väärtusteta pole inimesel võimalik elada. Kuid need väärtused võivad olla valdkonniti väga erinevad ja seega tekitada ka inimesele endale erinevaid ootusi.
Enamlevinud on organisatsiooniväärtuste uurimine ja nendega tegelemine, sest väga sageli paneb töökultuur paika ka kogu organisatsiooni edukuse. Näiteks ütleb Hansapank, et nemad väärtustavad Vitaalsust (tulemustele orienteeritust), Ausust ja avatust (oleme läbipaistvad ja siirad), Uuenduslikkust (oleme õppimisvõimelised ja avatud muutustele) ja Kvaliteeti (oleme professionaalsed).
Samas on kõigile selge, et inimesed ei tee ju päevad läbi ainult tööd, selle kõrval on oluline koht ka muudel väärtustel - näiteks pereväärtustel.
Kõik räägivad pereväärtustest ja nende hoidmisest, kuid kui küsida täpsemalt - mis need on - siis võib vastuseks kuulda väga erisuguseid arvamusi. Kuid sõltumata sellest, milline on vastus, mõjutavad need inimeste vaba aja veetmist, seda kuidas nad oma raha kulutavad, milliseid toite söövad ja riideid ostavad ning kuidas nad üksteisesse suhtuvad. Seega - väärtused annavad tähenduse ja suuna iga pereliikme elule.
Enamik pereliikme väärtushinnangutest saavad alguse tema päritolu perekonnast. Oma vanematelt ja vanavanematelt võetakse üle nende uskumused sellest, mis on hea ja mis on halb. Kodust välja kasvades ja arenedes, hakatakse üha rohkem kokku puutuma teiste inimeste väärtustega, seda siis juba lasteaias, koolis ja töökohal. Mõnikord võib selline väärtuste erinevus olla üsna ehmatav. Näiteks alati traditsioonilisest peremudelist kinni pidama harjunud naisele võib olla täielikuks Å?okiks kokkupuutumine mehega, kelle arvates abielu ei välista ka teiste seksuaalpartnerite olemasolu. See on aga juba väärtuste küsimus, mis ilmselgelt tekitab konflikti.
Väärtustekonflikt seisneb selles, kui ühe inimese enda sees tekib kahtlus, kas see, millesse ta usub on õige. Me kõik tahaksime olla edukad ja rikkad, olla kuulsad, omada turvalist ja head peret, hulgaliselt sõpru, tahaksime et maailmas oleks rahulik ja turvaline nii meil kui meie lastel. Kõik on lihtne ja mõistetav. Kuid selge on ka see, et kõike seda ei saa meil kunagi korraga olema. Alati tuleb teha mingisuguseid valikuid oma väärtuste puhul, seada üht väärtust olulisemaks teisest. Hea, kui sellise otsuse tegemisel ei teki inimesel endal tunnet, et üht olulist asja taga ajades jäävad teised asjad tahaplaanile ja et need teised on samuti tähtsad"¦
Näiteks, tahab inimene olla edukas oma karjääri rajamisel, kuid samal ajal tahab ta veeta ka palju aega oma perekonna ja lähedaste seltsis. Keskendudes oma karjäärile, avastab ta üsna pea, et kodule ja perekonnale jääb väga vähe aega. See on põhjustatud sellest, et soovist ühte asja korralikult ja edukalt teha, tuleb sinna ka palju panustada, kuid ööpäevas on ikka ainult 24 tundi.
Lõpetage hetkeks lugemine ja pange paberile kirja need väärtustekonfliktid, mida te hetkel läbi elate.
Märksõnadeks võiksid olla: perekond, raha, oma väärtuste olulisus, teiste väärtuste olulisus, vaba aeg jne. Seal võib olla palju, väga palju erinevaid väärtusi, mis kõik ei pruugi sugugi ära mahtuda teie kasutuses olevasse aega. Selline väärtuskonflikt võib tekitada inimestes ärevust, sest mitmed väärtused on olulised, kuid valik on väga keeruline.
Pereväärtustest rääkides kiputakse ikka rõhutama sõna "traditsioonilised"?. Tundub, et see sõna on omandanud mingisuguse maagilise tähenduse, millega püütakse parandada ja ravida kõike halba meie ühiskonnas. Aga kas olete kunagi mõelnud, mida tähendab see "traditsioonilisus"??
Tüüpiliselt tähendab see seda, et perekonnas on ainsaks leivateenijaks mees, naine on kodus ja kasvatab lapsi (neid peaks kindlasti olema "palju"?), nad on kõik eestikeelsed ja -meelsed, see on mehel ja naisel esimene kooselu ja nad on kindlasti abielus, oleks hea, kui nad käiksid veel kirikus ka. Sellises peres pole homoseksuaale ja suhtlemine toimub ainult teiste samasuguste peredega. Loomulikult on palju muudki, kuid põhiline on ära toodud. Kas teie tunnete mõnda sellist peret?
Probleem selles ongi, et selliseid peresid oleks tänapäeval väga raske leida. Keskmine Eesti pere on selline, kus on kaks või vähem last, kus mõlemad vanemad töötavad, see pole neil enam esimene kooselu ja kirikus käimine on üsna unustusse vajunud. Kuid kas me tahaksimegi sellist "traditsioonilist"? perekonda? üksinda elatist teeniv isa peaks rabelema mitmel töökohal, et oma perele normaalset elamisstandardit tagada, kodus istuv haritud naine on ühiskonnale praktiliselt kadunud, lisaks ka see, et tema enda isikliku arengu võimalused on kahanenud. Eelnevast lähtudes oleks pereisal vähe aega lastele, naine oleks frustreeritud pidevast kodusistumisest ja lõppkokkuvõttes poleks keegi eriti õnnelik.
Kuid kas see oleks ainukeseks ohuks perekonnale? Selgub, et pole. Tänapäeval on kõige suuremaks ohuks perekonnale kasvav vahe väärtuste ja oma võimaluste vahel. See vahe tekib, siis kui inimesed tahavad midagi, mis on üsna raskesti saavutatav või kui nende ootused on liiga kõrged. Uus maja või uus auto sunnib pingutama, alles mõni aasta tagasi ei mõelnud keegi, et ta võtab kolmekümneks aastaks pangalaenu. Võlg on võõra oma - nii mõeldi, kuid praegu on peaaegu kõik uued korterid ja majad ostetud pikaajalise laenuga. Sellised laenud panevad üha rohkem pingutama väljapool kodu. Kodu jääb kohaks, kus oma probleeme välja elada ja seda sageli oma elukaaslase või laste arvel. Kodu jääb kindlasti kaotajaks pooleks, sest tööd peab tegema, kuna laenu peab maksma"¦ aga tegelikult tahaks võib olla hoopis midagi muud.
Millised väärtused teevad pere tugevaks? Tugev perekond loob turvalise, positiivse ja toetava koha kõigile oma liikmetele kogu peres olemise ajal jooksul. See annab igale pereliikmele võimaluse areneda ja kasvada sellest perest välja, et juba ise luua oma pere. Loomulikult annavad selles peres tooni vanemad. Nemad on heaks rollimudeliks, mille alusel saab tegeliku käitumist õppida. Nad töötavad koos probleeme lahendades ja edastavad oma oskused järeltulevatele põlvkondadele.
perekonnas tuleks ühtekuuluvust mõista kui tunnet, et sa oled armastatud ja kuulud sellesse gruppi ja sa kasvad seal üles. Ehkki lähedusel on oma oluline osa pereväärtustes, siiski peaks olema tasakaal sagedasel koosolemisel ja omaette olemisel. Liiga palju koos perega olles jääb välja arenemata oma individuaalsus. Pahatihti vanemad ei mõista seda ja üritavad lapsi hoida võimalikult enese lähedal, samas lämmatades nende iseseisvuspüüded. Siiski, üks väheseid asju, mis peret kokku seob - ongi lähedus oma perega ja ühiselt veedetud aeg.
perekonnas peab olema mingisugune struktuur, et see ei muutuks kaootiliseks koosluseks ja ebaturvaliseks paigaks. Samas peab peres olema piisavat paindlikkust, et perekond ei muutuks jäigaks ja autoritaarseks. Hästi toimivat peret võiks võrrelda demokraatiaga, kus on olemas küll liidrid, kuid kõik pereliikmed on samuti kaasatud otsustuste tegemisse. Mõistetav, et liidritele langeb suurem vastutus, kuid kui perekond puutub kokku stressiolukorraga, siis kõik pereliikmed töötavad koos nende probleemide lahendamisel, tehes seda ilma vastastikuse kritiseerimise, solvangute ja süüdistusteta. On leitud, et nendel perekondadel, kes suudavad sel moel probleemidega toime tulla, on märksa kõrgem rahulolu tase.
väga sageli võite kuulda inimeste suust, kes on lahku läinud, et nad ei suutnud omavahel enam suhelda. Oskamatus omavahel suhelda on sageli esmaseks põhjuseks, miks perekonnad purunevad. Need, mis parandavad ja aitavad inimestel omavahel suhelda on eespool juba mainitud - lähedus, paindlikkus, koos veedetud vaba aeg jne. Samuti on oluline suhtlemise alustala see, et igal pereliikmel peab olema võimalus väljendada oma arvamust, samas loomulikult arvestades sellega, et see arvamus ei tee kellelegi haiget. Nendest peredest pärit lapsed, kus on sellised väärtused, sooritavad vähem kuritegusid, lahutavad harvem ja neil on vähem ka emotsionaalseid probleeme.
Ma alustasin väärtustest rääkides, rõhutades organisatsiooniväärtuste olulisuste ettevõtetele, siis tahaksin lõpetada sellega, et mitte ainult need pole olulised väärtused. Tervest ja õnnelikust perest on kasu kogu ühiskonnale ja ka ettevõttele, kus te töötate.
|
OSCAR-2019
|
||
Ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister Urve Palo sõnul võib 2020. aasta riigieelarves olla vahendeid korterelamute rekonstrueerimiseks ning siis saaks taasalustada taotluste vastuvõtuga. Kredexile laekus 460 taotlust kogusummas 102 miljonit eurot ning praeguseks on toetuse eraldamine lõppenud.
«Rahalisi vahendeid on võimalik erinevatesse meetmetesse suunata eelarve piires ning selle jagunemisel tuleb lähtuda riigi laiematest eesmärkidest, sihtgruppide vajadustest ja võimekusest ning meetmete mõjust. Ühtlasi tegeleme sellega, et hiljemalt 2020. aasta eelarves oleks vahendeid korterelamute rekonstrueerimiseks. Sellisel juhul saab taasalustada taotluste vastuvõtuga,» ütles Palo kirjalikus vastuses Eesti Korteriühistute Liidu arupärimisele.
«Rekonstrueerimise toetamine on pikemas vaates väga oluline ja sellest tulenevalt oleme kaardistanud täiendava rahastamise leidmise võimalused tulevikus. Seda saaks teha kas mõne teise Euroopa Liidu struktuurifondi vahenditest finantseeritava meetme jäägist või leida täiendav rahastus riigieelarvest,» ütles Palo.
Ta lisas, et arvestada tuleb vajadusega tagada programmile stabiilne rahastus. «Kui valitsus otsustaks leida rahalised vahendid väiksemamahuliste meetmete jääkidest või piltlikult öeldes näpistada väiksemaid summasid teiste programmide arvelt, teeksime karuteene teiste toetuste taotlejatele. Arvestades keskmise korterelamu rekonstrueerimiseks vajaliku toetuse mahtu oleks programmi jätkusuutlikkuse huvides vaja tagada stabiilne rahastus, vastasel juhul tekiks mõne kuu pärast sama olukord nagu praegu,» ütles Palo.
«Mõistan, et ootus toetuse jätkumisele on suur, kuid soovin lisaks meelde tuletada, et riik toetab korterelamute rekonstrueerimist ka muul viisil. Nii on riik panustamas vastavatesse koolitusprogrammidesse, teavitustegevustesse, kutsesüsteemi korrastamisse, õigusraamistiku parendamisse ning uuringute tellimisse, mis aitavad spetsialistidel rakendada parimaid tehnilisi lahendusi,» ütles minister.
«Samuti on oluline Kredexi kaudu riikliku tagatise pakkumine inimestele, kes soovivad võtta laenu uue eluaseme ostmiseks või olemasoleva renoveerimiseks ning vähendada oma esmase sissemakse kohustust, mis on eriti raskendatud noortel ja lastega peredel,» märkis minister.
«Käesoleva eelarveperioodi vahenditest on tänaseks Kredex väljamaksnud 23 protsenti, mis tähendab, et rekonstrueerimistööd kestavad selle programmi raames veel kahel järgneval aastal ja väljamakseid teostatakse vastavalt tööde valmimisele. Ehk järgmisel ja ülejärgmisel aastal tuleb rekonstrueerimisturule 80 miljonit eurot, mida on märkimisväärselt rohkem kui on ehitusturu võimekus,» ütles Palo.
«See on omakorda toonud kaasa mõningase hinnatõusu ja vähendanud potentsiaalset toetust saavate korteriühistute mahtu, mistõttu meetme jätkamiseni oleks mõistlik jätta vähemalt aastane paus,» ütles Palo.
Kortermaja trepikotta kaamerat paigaldades tuleb lisaks andmekaitsele arvestada omandiõigusest tulenevate piirangutega. Trepikoda on kõigi korteriomanike kaasomandis. See tähendab, et kaamerate paigaldamise üle saavad otsustada korteriomanikud ühiselt. Otsus kaameraid kasutada või nende kasutamisest loobuda tuleks vastu võtta korteriühistu koosolekul ja sellega seotud kokkulepped kinnitada näiteks maja sisekorraeeskirjas.
Otsuse tegemisel peab hindama ohtude tõsidust ja realiseerumise tõenäosust ning analüüsima alternatiive turvariskide maandamiseks. Kui pärast hinnangu tegemist selgub, et kaamerate paigaldamine on siiski vajalik ja seejuures ei kahjustata ülemääraselt vaatevälja jäävate inimeste huve, on kaamerate kasutamine lubatud. Kaamera salvestisi ei või kasutada muul eesmärgil. Samuti peab trepikotta nähtavale kohale paigutama kaamerate kasutamisest teavitavad sildid koos kontaktandmetega.
Meil moodustati enne korteriühistu ja siis pidid kõik korteriomanikud andma allkirjad et soovivad astuda korteriühistusse. Mina leidsin, et toimus seaduse rikkumine ja allkirja ei andnud.
Kõik esitatud arved olen korralikult maksnud. Ühelgil korteriühistu üldkoosolek ei ole viibinud. Nüüd soovib korteriühistu Kredexi 35% toega maja renoveerida ja võtta 20 aastaks pangalaenu 5% intressiga. Olemas on eelpropjekt ja soovitakse kõigi korteriomanike allkirju. Olen 75 aastane ja ei soovi allkirja anda. 16 korteriomanikku on allkirjad juba andnud.
Mulle on jäänud veel 5 päeva otsustamiseks. Olen renoveerimisega nõus kuid mitte 20 aastase pangalaenuga. On võimalik ka omafinatrseerimisega renoveerida.
Vastus: Esimesena selgitan korteriühistusse astumist. Nimelt korteriühistuseaduse § 3 sätestab, et korteriühistu asutamine toimub mittetulundusühingute seaduses ettenähtud korras korteriomanditeks jagatud kinnisasja korteriomanike enamuse otsuse alusel, kui sellele enamusele kuulub korteriomandi eseme mõtteliste osade kaudu suurem osa ehitisest ja maatükist.
Seega Teie korteriühistu on asutatud seaduslikult, kui asutamiskoosolekul hääletas korteriomanike enamus, kellele kuulub korteriomandi eseme mõtteliste osade kaudu suurem osa ehitisest ja maatükist, korteriühistu moodustamise poolt. Kuna ma ei ole kursis, millises osas toimus Teie arvates seaduse rikkumine korteriühistu moodustamisel, eeldan enda vastuses, et korteriühistu on moodustatud seaduspäraselt.
Märgin ära ka selle, et kui korteriühistu on loodud, siis on selle liikmeks kõik ühe või mitme korteriomanditeks jagatud kinnisasja korteriomanikud, kui korteriühistu moodustamise otsus on tehtud korteriühistuseaduses sätestatud korras. Seega korteriühistu puhul tuleb meeles pidada, et tegemist on sundliikmesusega mittetulundusühinguga. Seega kui Te ei ole osalenud korteriühistu üldkoosolekutel, ei tähenda, et Te ei ole korteriühistu liige. Korteriühistu liikmete üldkoosoleku otsus jõustub otsuse tegemise ajast, kui üldkoosolek ei otsusta teisiti.
Korteriühistu otsused elamu majandamiseks ja säilitamiseks vajalike toimingute tegemise ning majandamiskulude (KÜS § 151) kandmise kohta on KÜS § 13 lg 4 järgi kõigile korteriühistu liikmetele kohustuslikud. Korteriühistu liikmete üldkoosoleku otsusest kui tehingust tulenevad õigused ja kohustused kehtivad ka neile korteriühistu liikmetele, kes otsuse vastuvõtmisel ei osalenud või hääletasid selle vastu. Teie kirjast lähtudes, eeldan, et renoveerimise näol on tegemist elamu säilitamiseks vajalike toimingute tegemisega.
Lähtudes eeltoodust, on korteriühistu üldkoosoleku otsus Teile kohustuslik. Kui Te leiate, et üldkoosoleku otsus ei ole seaduspärane, on Teil korteriühistuseaduse § 13 lg 3 järgi õigus korteriühistu üldkoosoleku ebaseadusliku otsuse tühistamiseks pöörduda kohtu poole kolme kuu jooksul otsuse teadasaamise päevast arvates.
Linna keskkonnaspetsialist Iris Mäemets rõhutas, et hea tulemuse saavutamiseks on vaja väga täpselt jälgida aia- ja haljastusjäätmete kogumiseks etteantud nõudeid.
„Oksad tuleb koguda eraldi, lõigata kuni 1,3 meetri pikkuseks ja kokku siduda. Puulehtede, tõrude ja muude aiajäätmete kogumisel tuleb arvestada, et koti raskus ei ületaks 25 kilogrammi. Seotud oksad ja jäätmekotid tuleb tõsta kinnistu piiridest välja äraveole eelneval päeval.“
Viljandi linn on jaotatud veopäevade alusel viieks piirkonnaks. Äravedu käib piirkonniti eri nädalapäevadel (vaata kaarti). Näiteks esmaspäeviti võetakse peale lehekotid piirkonnas, mis jääb Põltsamaa maantee ja Uueveski tee ning Jakobsoni ja Tallinna tänava vahele.
Auto sõidab kogumispäeval piirkonnast läbi üks kord. Nädalapäeva piirkonda jääval tänaval kogutakse aia- ja haljastusjäätmeid sel päeval üks kord ja kui seda tehakse hommikul, siis pärastlõunal välja toodud lehekotti samal nädalal enam ära ei viida. Seepärast tulebki lehekott valmis panna veole eelneval päeval: nii ei jää see järgmise nädala veokorda ootama.
Lehekotid ja oksapundid tuleb kindlasti tõsta kinnistuga külgnevale tänavaalale või kinnistu mõttelisele piirile eeldusega, et puudub kogumist takistav piire. Jäätmeveoauto teie kinnistule ei sõida. Lehti ja oksi ei veeta ära ühel ja samal ajal. Põhjus on erinevas jäätmekäitluse tehnoloogias. Seega ei ole vaja muret tunda, miks oksad viidi ära, aga lehed jäeti sel korral maha.
Kogutud okste ja lehekottide asukohta ei ole tarvis varem registreerida. Tasuta viiakse oksad ja lehepraht ära Viljandi haldusterritooriumil olevate elamute (kortermajad, ridaelamud ja eramud), lasteaedade ning üldharidus- ja huvikoolide territooriumidelt.
Aia- ja haljastusprahi tasuta äravedu ei ole kellelegi kohustus, vaid võimalus jäätmetest tasuta vabaneda. Eraisikud, kelle elukoht rahvastikuregistri andmetel on Viljandis, saavad ka ise aia- ja haljastusjäätmed jäätmejaama tasuta üle anda. Viljandi jäätmejaam asub aadressil Pärnu maantee 36 ning on avatud esmaspäevast reedeni kella 9-18 ja laupäeviti kella 9-15, telefon 434 9469.
Idufirma Apis Cor püstitas Moskva eeslinna mugava 38-ruutmeetrise ja ebatavalise kurvika kujuga elumaja – ning mitte traditsiooniliste ehitusmeetoditega, vaid 3D-printeri abil.
Livescience.com märgib, et maja ehitamiseks kulus vähem kui ööpäev ja kokku läks see maksma alla 11 000 dollari (10 415 eurot). Liikuv 3D-printer lõi ehitise betoonseinad ja vaheseinad ühtse struktuurina, selle asemel, et koostada maja varem valmistatud paneelidest, nagu tavaliselt tehakse.
Kui seinad valmis, viidi liikuv 3D-printer ehituselt minema ja ehitajate meeskond tegi maja lõpuni: lisati katus ja aknad ning viimistleti interjöör.
Apir Cor tahab oma tööga tõestada, et sedasorti ehitus võib olla “kiire, keskkonnasõbralik, efektiivne ja usaldusväärne”.
“Tahame aidata inimestel üle maailma parandada oma elutingimusi,” teatas Apis Cori’i asutaja ja mobiilse 3D-printeri leiutaja Nikita Chen-yun-tai firma veebilehel. “Selleks peab ehitusprotsess saama kiireks, efektiivseks ja samuti ka kõrgekvaliteedilisemaks. Et see saaks toimuda, peame delegeerima kogu raske töö nutikatele masinatele.”
Firma esimene demonstratsioon kujutab mugavat 38-ruutmeetrist kurvilise kujuga majakest. Kurviline arhitektuur valiti selleks, et demonstreerida 3D-printeri võimet printida iga kujuga ehitusmaterjali.
Apis Cor hindas, et näidismaja ehituse kogukulu oli umbes 275 dollarit (260 EUR) ruutmeetri kohta. Firma teatel maksis ehitus kokku 10 134 dollarit ehk 9600 eurot ning maja kõige kallimateks osadeks kujunesid aknad ja uksed.
Viimaste aastate kiire hinnataseme kui ka tehinguaktiivsuse kasv on ajalise nihkega jõudnud ka väikelinnadesse, kirjutab Arco Vara kinnisvaraturu analüütik Mihkel Eliste.
Olukorras, kus 2016. aastal võis esmakordselt taas mitmetes maakonnakeskustes märgata elanikkonna kasvamist väljastpoolt sisserännanud elanike näol, on kasvanud nõudlus nii omandi- kui üürituru lõikes.
Pakkumiste arvu madalat taset on märgata ennekõike Rakveres, Viljandis, Paides, Raplas kui ka Pärnus. Ennekõike on vähenenud keskküttega heas seisukorras korterite pakkumine.
Pakkumiste pidev vähenemine on sarnaselt kunagisele buumi ajale loonud olukorra, kus müüjate hinnasoovid on kohati pakkumispõhiste hindade osas kasvanud vara tegelikust turuväärtusest 1,5- kuni 2-kordseks.
Üksikutest kõrgema hinnaga kuulutustest saavad teiste pakkujate tegevust jäljendades kiirelt järgmised, utoopilisi korterihindu on kohati eriti hästi märgata just Rakvere linnas.
Pakkumiste vähesusest ja potentsiaalsete huviliste rohkusest tulenevalt on inimestel selliste varade vastu endiselt huvi, kuid vähese omafinantseeringu ja madala vara tegeliku turuväärtuse tõttu ei ole neil paraku selliseid varasid pangalaenuga võimalik osta.
Aasta teine pool oli esimesest aga oluliselt tugevam: töötleva tööstuse tootmismaht hakkas kiirenevas tempos kasvama juba teises kvartalis, energeetikasektori tootmismaht suurenes järsult kolmandas ning aasta viimases kvartalis taastus ka tootmismaht mäetööstuses.
Elektritoodang suurenes möödunud aastal 15% (detsembris 19%). Elektri tootmine ületas tarbimist ning aasta kokkuvõttes oli Eesti möödunud aastal elektri netoeksportija. Toodangu kasv tulenes Eesti elektritootjatele soodsamast konkurentsiolukorrast, mida toetas aasta teises pooles vähenenud veetase Põhjamaade hüdroreservuaarides ning 2015. aastaga võrreldes madalamad CO2 saastekvootide hinnad. Lisaks elektritootmise kasvule aitas maailmaturul naftahindade tõus kaasa põlevkiviõlitootmise suurendamisele.
Töötleva tööstuse tootmismaht kasvas kiirenevas tempos: möödunud aastal keskmiselt 2%, kuid neljandas kvartalis 5% ning detsembris isegi 8%. Töötleva tööstuse tootmismahu kasvu toetasid möödunud aastal kõige enam puidutööstus ja elektriseadmete tootmine ning neljandas kvartalis nendele lisaks veel mobiilsideseadmete tootmine ning laevade remont (selles tegevusalas on pikk tootmistsükkel ning tootmismahud aasta jooksul väga hüplikud). Nii aasta viimases kvartalis kui möödunud aastal kokku suurenes tootmismaht ligikaudu kolmveerandis töötleva tööstuse tegevusalades.
Kuigi töötleva tööstuse ettevõtete ekspordikäibe kasv oli möödunud aastal mõõdukas (4%), olid ka siin aasta esimene ja teine pool väga erinevad. Kui aasta esimesel poolel vähenes ekspordikäive 5%, siis teisel poolaastal suurenes see tugeva 13% võrra (detsembris kasvas töötleva tööstuse ettevõtete ekspordikäive 11%). Eesti kaubanduspartnerite impordinõudlus sel aastal suureneb veidi, mis peaks andma meie ettevõtetele rohkem võimalusi eksportimiseks. Euroala majanduskasv jätkub vähemalt aasta esimesel poolel mõõduka kasvuga. Vaatamata suurtele poliitilistele riskidele on euroala ettevõtete kindlustunne paranenud, nii töötlevas tööstuses kui teenustesektoris hõive kasvab ning ettevõtted plaanivad eesoleval aastal oma käivet parandada. Ka Eestis on tööstussektori kindlustunne tublisti tõusnud ning ettevõtete väljavaade hindade, tööhõive ja tootmise suhtes on paranenud.
Töötleva tööstuse ekspordi- ja sisseostetud kaupade ja teenuste ning samuti ka tootjahindade kasv kiirenes järsult möödunud aasta teisel poolel. Selle taga on välisturgudelt ülekantud toorainehindade tõus, euro nõrgenemine ja nõudluse suurenemine. Paranenud müügihinnad peaksid vähendama kõrgele tõusnud tööjõukulude negatiivset mõju ettevõtete finantsseisule ja koos kindlustunde paranemisega aitama kaasa investeeringute suurendamisele. Praegu sisseostetud kaupade ja teenuste hindadest kiiremini kasvavad ekspordihinnad on ettevõtete jaoks soodsa mõjuga. Õnneks on majanduse kindlustunne (nii ettevõtted kui tarbijad) Eestis ja euroalal (viimastel kuudel) paranemas, mis viitab nõudluse suurenemisele või vähemalt selle püsimisele.
Kui möödunud aasta viimases kvartalis suurenesid tellimused tekstiili- ja rõivatööstuses, paberitööstuses, metallitööstuses, elektriseadmete ja haagiste tootmises, siis vähenesid tellimused väga tugevasti elektroonika-, keemia- ja farmaatsiatööstuses. Tellimuste vähenemine võib lähikuudel pidurdada tootmismahu kasvu või vähendada tootmismahtu nendes tegevusalades. Kuna nende tegevusalade müügitulu moodustab ligikaudu viiendiku kogu töötleva tööstuse müügitulust, võib tellimuste vähenemine aeglustada lähikuudel kogu selle tööstusharu kasvu.
Nii 2015. kui 2016. aastal kasvas jaekaubandusettevõtete hinnamuutusega korrigeeritud müügitulu veidi üle 4%. Vaatamata Eesti tarbijate kindlustunde kiirele paranemisele alates möödunud aasta kevadest, oli aasta teine pool jaekaubanduses siiski veidi nõrgem kui esimene (kasvud vastavalt 3% ja 5%). Paranenud on nii majapidamiste hinnang oma finantsseisule, kui ka väljavaade suuremate ostude tegemiseks eesoleva aasta jooksul. Eesti tarbijate praegune kindlustunne on juba tublisti üle pikaajalise keskmise (5, 10 ja 20 aastat).
Kuigi viimase viie aastaga on palgad kasvanud enam kui kolmandiku ning inimeste sularaha ja hoiused enam kui poole võrra, on Eesti elanike sissetulekute ebavõrdsus, sarnaselt paljudele teistele riikidele, hoopis kasvanud. Meie hinnangul püsib palga nominaalkasv jätkuvalt tugev (veidi aeglustub, kuid ületab ettevõtete tootlikkuse kasvu), kuid reaalpalk aeglustub sel aastal koos inflatsiooni kiirenemisega järsult ning vähendab inimeste ostujõudu. Selle efekt ilmneb tarbimisele tõenäoliselt mõningase viiteajaga. Järgmiseks aastaks planeeritud tulumaksuvabastuse tõstmine suurendab aga taas ligikaudu 85% palgasaajate ostujõudu ja muudab netosissetulekud ühtlasemaks.
Sel pühapäeval, 8. jaanuaril korraldavad Viljandi Linnavalitsus ja AS Eesti Keskkonnateenused jõulukuuskede kokkukogumise.
Linnavalitsuse keskkonnaspetsialisti Liisi Preedini sõnul ei tohi jõulukuuske pärast pühadeaega visata segaolmejäätmete või pakendikonteineri kõrvale.
Jõulukuused korjatakse linnast kokku graafiku alusel. Linnavalitsus palub, et kõik kodanikud, kes soovivad oma jõulupuu ära anda, tooksid oma pühadekuuse just antud ajaks endale sobivasse kogumispunkti.
Viljandi linna elanikud saavad jõulukuuse ka muul ajal tasuta ära anda Viljandi jäätmejaamas aadressil Pärnu mnt 36.
|
OSCAR-2019
|
||
Nende eeskujul teeb sama küll juba suur osa maailmast. Venelased vist varsti enam mitte, kuna kõrgemalt poolt tulnud otsuse kohaselt lõpetatakse igasugune toiduainete import lääneriikidest. McDonaldsi kiirsöögirestoranide sulgemise ettepanek tehti juba varem. Meilgi õhutatakse eelistama eestimaist, aga Venemaa puhul võib ette kujutada, et keelu tagajärjel naaseb mingil kujul nõukogudeaegne minevik.
Kolmkümmend aastat tagasi nägi sünnipäevaks või mõneks muuks perekondlikuks tähtpäevaks valmistumine välja umbes nõnda. Kella üheksast hommikul võtsid jalad selga (paljudel siis toona isiklikke autosid oli!), kätte suure turukoti ja käisid läbi kõik Mustamäe toidupoed.
Suuremaid oli kokku kuus, need kandsid ühist nime ABC, ainsaks eristuseks lõppu lisatud number. Huvitaval kombel algas lugemine kolmandast, st polnud olemas esimest ja teist ABCd, mis on minu jaoks jäänud üheks elu suurtest müsteeriumidest.
Edasi läks asi nõnda, et ühest poest said majoneesi (kohalik kraam, mida sai kartulisalatit valmistades hädapärast asendada hapukoorega, millesse segati sinepit – kui sinepit õnnestus saada), teisest konservherneid (importkaup Bulgaariast, alaline defitsiit), kolmandast Rakvere viinereid jne. Sellise poetiiru peale kulus küll kolm-neli tundi, aga viimaks võis tõdeda: hoolimata sellest, et saada pole suurt midagi, ei puudu ka peolaualt suurt midagi.
Eks venemaalastegi hulgas on veel üsna palju neid, kes seda minevikku mäletavad. Ka neid aegu, kus laias laastus võis kaupluseriiuleilt leida üksnes nelja artiklit: sool, must leib, valge viin ja merekapsakonserv. Uue aja kombed võivad omakorda minevikuks saada. Kuulu järgi on Moskvas suur hulk Itaalia restorane, mille varustajad hetkel mööda linna suuremaid kauplusi tiirutavad ning paaniliselt Parmesani juustu, oliiviõli ja muud säärast kraami kokku ostavad. Lisa pole ju lähemal ajal loota.
Teisalt pakutakse, et saabuv muutus ei tarvitsegi väga suur olla. Nõukogude ajal öeldi, et kõik saadaolevad lääne kaubad on tegelikult tehtud Odessas. Nüüd võib juhtuda vastupidi, et välismaist toidukaupa hakatakse sisse tooma teiste nn tolliliidu riikide kaudu pakenditel silte vahetades. Nõnda et Venemaal võivad jõuda letile «Valgevene austrid» ja «Kasahstani mozzarella».
Menüü piiramine on tegelikult läbi ajaloo väga tavaline olnud. Enamasti küll mitte poliitilistel, vaid religioossetel põhjustel: juudid ja muslimid ei söö sealiha, budistid ja hinduistid on üldse taimetoitlased, vanemates kristlikes kirikutes leitakse, et teatud nädalapäevadel ja perioodidel aastas tuleks kasinamalt läbi ajada, st paastuda.
Selline mittesöömise sund on vahel ka ägedaid proteste põhjustanud. Näiteks Šveitsi reformatsioon Huldrych Zwingli juhtimisel sai õigupoolest alguse just paastureeglite vastu võitlemisest. Martin Lutheri 95 teesi mõjule Saksamaal vastas Zürichis kaheteistkümne lugupeetud linnakodaniku demonstratiivne vorstisöömine 1522. aasta paastuaja alguses raamatutrükkal Christoph Froschaueri majas.
Nimetatud mehe töökojast jõudis sama aasta suure nädala neljapäevaks turule ka Zwingli esimene kirjutis, mis kandis pealkirja «Von Erkiesen und Freiheit der Speisen» (toitude valimisest ja vabadusest). Söömine pidi andma tunnistust sööjate õigest ja mittesööjate väärast usust.
Vorsti söömine paastuajal polnud toona Zürichis siiski mitte üksnes usuline, vaid ka poliitiline küsimus. Linna raad ehk ilmalik võim pidi sellise provokatsiooni suhtes seisukoha võtma. Seda tehti esmalt üsna üldsõnaliselt teada andes, et kristlike kommete puhul saavad kehtida üksnes piibellikud käsud ja keelud, ent juba aasta hiljem viis see kiriklike paastureeglite täieliku tühistamiseni ja uue korra ehk reformatsiooni kehtestamiseni. Menüüd maksab tõsiselt võtta.
Mingeid analooge võib siin hea tahtmise korral näha ka praeguse olukorraga Venemaal. Nagu kuulda, võtab mitte üksnes valitsus, vaid ka paljud tavalised venemaalased impordikeeldu, st mittesöömist, oma õige usu deklaratsioonina ning protestina lääneliku «väärusu» vastu. Aga kas vahepeal harjumuspäraseks saanud toiduainete keelamine ja roogade valiku piiramine Venemaal lõppeks mingi pöördeni viib, on esialgu mõistagi vara öelda.
Eestlasest maailmakodanik Arvo Pärt (79) on oma loominguga pakkunud paljudele kuulajatele sellise kogemuse, mida on võrreldud religioosse elamusega.
Pärast aastatepikkusi otsinguid jõudis helilooja 1970ndate lõpusirgel «oma hääleni», ta kirjutas klaveripala «Aliinale» («Für Alina») ja jõudis kompositsioonitehnikani, mille ise nimetas tintinnabul’iks (tintinnabulum ladina k kelluke). See on Pärdi loomingu märksõnaks, just see miski, mis on temast teinud Eesti kuulsaima helilooja, keda üle maailma teatakse.
Just siis, kui sai teatavaks, et meie kirik soovib ortodoksi kiriku liikmest Arvo Pärdile anda tänuks panuse eest vaimse maailma rikastamisel kõrge aumärgi, EELK Teeneteristi I järgu ordeni, oli Pärdi nimi ajalehtede esikülgedel, temast kõneldi raadios ja räägiti TVs. Kusjuures mitte üksnes Eesti meediaruumis.
Põhjuseks oli Tallinnas Noblessneri valukojas esietendunud «Aadama passioon», mille lavastas oma ala korüfee Robert Wilson. Taaskord pani Pärt kunstiinimesed kaevuma piiblilugudesse ning analüüsima Pärdi sakraalset helimaailma, meenutama esietendunud suurvormi eel loodud teoseid «Sequentia», «Aadama itk», «Tabula rasa» ja «Miserere». Pärt jagas ajakirjanduses oma meenutust kuus aastat tagasi Vatikanis Sixtuse kabelis toimunud paavsti vastuvõtust, kus ta juhtus samasse lauda lavastaja Wilsoniga. Sealt saigi alguse nende koostöö.
Möödunud aastal oli Arvo Pärt Tartu ülikooli vabade kunstide professor. Loengusarjas, mida juhtis tema õpilane prof Toomas Siitan, kõneldi Pärdi helimaailmast. Helilooja osales Skype’i vahendusel ning pidas viimasel kokkusaamisel südamliku lõpukõne, kus luges ette ka oma päevikut. Tagasisidet andes nimetasid paljud, et Pärdi muusika aitab neil iseendast aru saada, jõuda sissepoole, Pärdi kelluke paneb kuulaja hingekeeled helisema.
Willkommen zur deutschen Version von WordPress. Dies ist der erste Beitrag. Du kannst ihn bearbeiten oder löschen. Und dann starte mit dem Schreiben!
|
OSCAR-2019
|
||
Päev pärast Mehhiko lahe naftapuuraugu sulgemist algas 2010. aasta teine puuraugudraama. Seekord aga polnud vaja mitte puurauk sulgeda, vaid puurida õigesse kohta, et teada saada, kas 33 meest on elus või mitte. Ning nüüd on vaja puuraugu diameetrit suurendada, et saaks kaevurid maa peale vinnata.
Kaevurid on endiselt maa all vangis, kuid nüüd on lootus juba väga suur, et peale ligi 700 m sügavusele rajatud puuraugu laiendamist õnnestub mehed maa peale tagasi tuua. Iga mehe väljatoomine saab kestma kolm tundi ning kindlasti hakkab seda jälgima kogu maailm – operatsioon peaks kestma umbes neli ööpäeva.
Samas pole Copiapo lähedal San Jose kaevanduses toimunud õnnetuses midagi erakordset – kurb statistika ütleb, et alates 2000. aastast on igal aastal Tšiili vasekaevandustes hukkunud keskmiselt 34 inimest, 2008. aastal koguni 43. Tšiili on maailma suurim vasetootja, andes üle 1/3 ehk üle 5 miljoni tonni aastasest vasetoodangust. Teisel kohal paiknev USA toodab Tšiilist neil korda vähem, järgnevad Peruu, Hiina, Austraalia, Indoneesia, Venemaa, Kanada, Sambia ja Poola.
San Jose kaevanduse omanikettevõttel Empresa Minera San Estebanil on töötajate turvalisuse tagamisega olnud kehvad lood, viimase 6 aasta jooksul on firmat tööohutusnõuete rikkumise eest trahvitud koguni 42 korral. San Jose kaevandus suleti peale 2007. aastal toimunud õnnetust, kui hukkunud kaevuri omaksed kaebasid firmajuhid kohtusse. Hoolimata sellest, et kõik turvalisusnõuded polnud endiselt täidetud, taasavati kaevandus 2008. aastal.
Varing toimus 5. augustil kell 14 kohaliku aja järgi ning selle tulemusena tekkinud tolmupilv pimestas kaevurid kuueks tunniks. Lootus välja pääseda ventilatsioonišahtide kaudu luhtus, kui üks redelitest oli lihtsalt puudu. Teine varing 7. augustil sulges ventilatsioonišahtid täielikult.
Teadmatuses, kas mehed on elus, hakati puurima – oletusega, et kui nad ikkagi on elus, viibivad nad ligi 700 m sügavusel varjendis.
Võrdluseks – Eesti kõige sügavam puurauk asub Hiiumaal Kärdla linna lähistel, augu sügavus on ligikaudu 870 m ning ta on puuritud Kärdla meteoriidikraatri keskossa. Teine sügav auk paikneb Ruhnu saarel ja on 787,4 m sügavune.
Õige koha leidmist raskendasid vananenud kaardid ning puuraukude kõrvalekaldumine. Alles kaheksandal katsel 22. augustil saavutati täistabamus – 688 m sügavusel tungis puur kaevanduskäiku 20 m kaugusel varjendist, kuhu kaevurid olid peitunud. Kiiresti kirjutasid kaevurid kirja ning teipisid selle puuri külge. Punase pliiatsiga kirjutatud tekst oli “Estamos bien en el refugio los 33” – oleme 33-kesi varjendis, meiega on kõik korras. See kiri jääb kindlasti 2010. aasta ja kogu maailma ajalukku.
Varjendi pindala on 50 ruutmeetrit, kuid ventilatsiooniprobleemid sundisid kaevureid tagasi tunnelitesse. Vett prooviti saada kaevatud aukudest, samuti kasutati kaevandustehnika radiaatorite vett. Kaevuritel õnnestus jaotada 2-3 päevaks ette nähtud toiduvarusid, igaüks sai 48 tunni jooksul kaks teelusikatäit tuunikala, lonksu piima, kreekeri ning tüki virsikut. Ja nii 18 päeva. Kui lõpuks oli võimalik meestele toitu saata, oli igaüks alla võtnud ligi 10 kilo ning toitu oli veel järel.
Kui kaevuritel õnnestub pääseda, siis on ka geoloogial selles imes oma osa. San Jose kaevanduses ei teki erinevalt söekaevandustest mürgiseid ja plahvatusohtlikke gaase. Avatud tunnelites saab vabalt ringi liikuda. Varing toimus sadu meetreid ülalpool meeste töökohast, jättes allapoole piisavalt õhku – tunnelite kogupikkus varingukohast allpool on üle 2 km.
Copiapo paikneb Atacama kõrbe piirkonnas, mis on maailma kõige kuivem koht. Samas sügaval kaevanduses on lisaks tardkivimitele niisked savikihid. San Jose kaevanduse vesi võib olla küll pisut happeline ning põhjustada oksendamist, kõhulahtisust ja kõhuvalu, kuid ei ole tappev ning võimaldab kümnete päevade jooksul ellu jääda. Samas õnnestus meestel ikkagi kasutada vett kaevandustehnika radiaatoritest, mis oli kaevandusveega võrreldes tõenäoliselt isegi puhtam. Kõrge temperatuur on küll tüütu, kuid hüpotermia oht, mis ähvardab madalatesse söekaevandustesse lõksu jäänud kaevureid, puudub. Vasksulfiidide oksüdeerumine võib küll tekitada vääveldioksiidi, kuid kaevanduses oli selle teket vähendatud.
Nagu Mehhiko lahe naftakatastroofi puhul tuli ka Tšiilis inseneridel lahendada täiesti uusi ülesandeid. Lisaks toidu ja muu vajalikuga varustamise puuraugule puuriti lisaks õhutuspuurauk ning kommunikatsioonipuurauk. Varustuspuuraugu seinu õlitati, et sügavusse suunatavad 1.5-pikkused kapslid kinni ei jääks. Iga kapsli allalaskmine kestab tund aega.
Kohutavalt tähtis on olnud meeste psüühilise seisundi tagamine. Kaevur nimega Luis Urzúa on kindlaks juhiks ning vanim kaevur Mario Gómez on vaimne liider. Kaevurid on jagunenud 3 grupiks – üks tegeleb varustuse vastuvõtuga, teine turvalisuse ja edasiste varingute ärahoiuga ning kolmas meeste tervisega. Tehti kindlaks, et Johny Barrios on terviseküsimustes kõige kvalifitseeritum ning tema hooleks anti vaktsineerimise ja arstiabi korraldus. Paljudel meestel on kuumade ja niiskete olude tõttu tekkinud nahahaigused. Videokonverentsi kaudu antakse kaevuritele esmaabikoolitust.
800 meetri sügavusel kaevanduses on temperatuuriks 33 kraadi. Tuletage meelde selle aasta palavaimaid suvepäevi ning lisage sellele suur niiskus. Kõrge temperatuuri põhjuseks on maasoojus – sügavuse suunas temperatuur kasvab. Igaüks saab sellist maasoojust tunda näiteks Saksamaalt Itaaliasse sõites, läbides Šveitsis 16.4 pikkust Gotthardi (San Gottardo) tunnelit. Tunneli keskosas ulatub temperatuur 40 kraadini.
Alles õnnetuse järgselt on hakatud tähelepanu pöörama turvalisusmeetmetele (võrrelge jällegi Mehhiko lahe naftakatastroofiga). Õnnetusele järgnevatel päevadel suleti 18 kaevandust ning veel ligi 300 on võimaliku sulgemise nimekirjas. Kaevurite sugulased on algatanud ettevõtte vastu kohtuasja.
Päästepuuraugu diameeter on 66 cm ning päästekapsli diameetriks on 54 cm. On arvutatud, et meeste vööümbermõõt ei tohiks ületada 90 cm. Kapslisse monteeritakse hapnikuvarustus, valgustus ja videoühendus. Kapslil on tugevdatud katus ning väljapääsuvõimalus koos süsteemiga, mille abil kapsli kinnikiilumise korral saab päästetav ise kapslit tagasi allapoole lasta.
Ootame ja loodame. Kui alguses traumeeriti mehi teatega, et nad pääsevad jõuluks koju, siis nüüd on hinnatud pääsemisaega novembri algusesse ning teatatud, et ka selle plaaniga ollakse hetkel graafikust isegi ees.
Kui aga vaadata kaevurite meeleolu 31. augustil tehtud videolt, siis tundub küll, et ime-pääsemine toimub peagi.
Vastastikune süüdistamine Mehhiko lahe naftakatastroofiga seotud ettevõtete vahel on alanud ja kaalul on ei rohkem ega vähem kui 15 miljardit dollarit.
Paljud suurõnnetused on tingitud mitmete asjaolude kokkulangemisest ning üliväikese tõenäosusega sündmuste ahelast. Ometi need juhtuvad – nii ka Mehhiko lahe naftakatastroof. Kui aga tootmisprotsessi on kaasatud erinevad ettevõtted, algab vastastikune süüdistamine – eks ikka eesmärgiga ennast võimalikult puhtaks pesta.
8. septembril 2010 avati naftakatastroofi loos uus peatükk. BP 193-leheküljeline aruanne, mida koostas üle 50 peamiselt BP töötaja, kirjeldas vigade järjestikust ahelat ning nõustus, et osa vigu oli põhjustatud ka BP poolt, kuid Halliburton, kes vastutas rajatava puuraugu tsementeerimise eest, ning Transocean, kellele puurimis- ja tootmisplatvorm tegelikult kuulus ja pidi hooldama blowout preventerit (BOP) lahe põhjas, on vastavalt aruandele samuti suursüüdlased.
Lahe põhjas 1500 m sügavusel paiknenud ohutussüsteem BOP on lekkeid ärahoidev hiigelsuur klappidesüsteem massiga 450 tonni. Lekke peatamiseks on mitmed erinevad lahendused ning seadme rike on asjatundjate arvates väga mitmete erinevate asjaolude kokkusattumuse tulemus.
Panused on suured. Kui BP naftaplatvormi operaatorina leitakse süüdi olevat kas siis hooletuses või väga suures hooletuses, võivad trahvid erineda 15 miljardi dollari võrra. Aruande loogikat arvestades aga käivituvad hagid ja vastuhagid ettevõtete vahel.
BP uurijad liigendavad tragöödia nelja etappi, millest igaühes tehti mitu viga. Kõik algas sellest, et süsivesinikud (nafta ja gaas) tungisid tsementeeritud puurauku. Teises etapis ei suudetud aru saada, et nafta ja gaas tõusevad kiiresti platvormi suunas. Kolmandas etapis toimusid plahvatused. Ja lõpuks BOP ei suutnud voolu peatada ning naftaleke sai alguse.
BP aruanne ütleb esimese etapi kohta, et Halliburton varustas platvormi ebasobiva tsemendiseguga – seda tõendasid testi tulemused. Samas tõdetakse, et BP meeskond ei suutnud aru saada tsementeerimisega seonduvatest raskustest ning ei viinud läbi korraliku testi kontrollimaks tsemendisegu kvaliteeti.
Teise ja kolmanda etapi analüüsil koondub tähelepanu Transoceani tegevusele. Raske puurimismuda eemaldamisel puuraugust ei osatud aru saada märkidest, et midagi on valesti. Kui nafta ja gaas tungisid platvormini, ei suudetud seda voogu suunata üle parda, vaid juhiti muda ja gaasi separeerimise süsteemi, mille tulemusena gaas tungis tagasi platvormile.
Lõpuks ei aktiviseerunud BOP – ei enne plahvatust ega ka pärast, kui kadus side platvormiga. Dubleeritud süsteem pidi igal juhul puuraugu sulgema. Ka kaugjuhitava roboti abil ei õnnestunud BOP-d aktiveerida. Uuringud on näidanud, et BOP aku oli tühjenenud ning sulgev klapp polnud töökorras. BP arvates on tegemist Transoceani poolse viletsa hooldusega. Hooldus pidi toimuma iga 5 aasta järel, kuid seda seadet polnud kontrollitud juba ligi kümmekond aastat.
Halliburton omakorda vastas kiiresti, et aruandes esinevad olulised möödarääkimised ja ebatäpsused. Transocean keeldus samuti oma olulisuse rolli tunnistamast ning tõi välja hoopis probleemid puuraugu konstruktsioonis ning BP poolses projektijuhtimises. Samal ajal BP väitel oli puuraugu konstruktsioon optimaalne. Seega on selge, et kohtuasjad on algamas.
Tõsiseks küsimuseks on tõstatunud, kas merepõhja puurimist tohib üldse nii läbi viia – mitme lepingupartneriga, kel igaühel on oma motivatsioon, vastastikused konfliktid ning võimalikud süüdistused eesmärgiga vastutusest pääseda juhul, kui midagi läheb valesti.
Samas on enamus lahekalda elanikke, nende hulgas hukkunud tööliste sugulased arvamusel, et BP aruanne on enese puhtakspesemise katse. Keith Jones, kelle poeg Gordon hukkus plahvatuses, ütles: “See on nagu purjus autojuht sõidaks teisele autole sisse ja tapaks kaks inimest, ning kui ta on uuesti kaineks saanud, püüab parameedikutele tõestada, et varem kohalejõudmise korral oleksid nad võinud ohvrid päästa.”
On üks kuulus Itaalia mineraalvesi – San Pellegrino. Vähesed aga teavad, et sisuliselt täpselt sama keemilise koostisega vett pumbatakse välja Eestis Estonia kaevandusest. Peale settebasseinide läbimist on Estonia kaevanduse vesi selge ja puhas, küll aga kõrge sulfaatide sisaldusega – mistõttu on arvatud, et selline vesi küll juua ei kõlba.
San Pellegrino mineraalvee näol ongi tegemist just kõrge sulfaadisisaldusega mineraalveega (550 mg/l). Vett samanimelisest allikast Alpide orus jõi teadaolevalt Leonardo Da Vinci (1452-1519). Pudelisse hakati seda vett panema aastal 1899 ning vesi oli eriti populaarne Itaalia emigrantide seas, kes seda kui sümbolit kogu maailma endaga kaasa võtsid. Eestis maksab see vesi üle 10 krooni liiter ning veel mõni aeg tagasi oli pudelil kommentaar ‘Tõenäoliselt maailma parim mineraalvesi’.
Jah, need kaks vett on tõepoolest keemiliselt koostiselt ja ka maitseomadustelt väga sarnased. Viisin läbi ka pimetesti, kus 40 inimest maitsesid 3 erinevat vett ning hindasid neid 5 palli süsteemis – San Pellegrino ja Boržommi mineraalvett ning Estonia kaevandusest väljapumbatud ja settebasseinides hõljumist puhastunud vett. Tulemus – maitseomaduste poolest sai Estonia kaevanduse vesi kõige kõrgema keskmise hinde…
Vesi on vesi. Sulfaadid on paljude toitude loomulik koostisosa: leivas 1500 mg/kg, kuivatatud puuviljades 2900-4700 mg/kg, veinis 360 mg/kg, lillkapsas 900 mg/kg, kartulites 300 mg/kg. Sulfaadid on vajalikud hormoonkontrolli mehhanismidele ning laguproduktide väljaviimiseks organismist. Sulfaadid takistavad kusihappe kristallisatsiooni.
Kes aga pole harjunud jooma sulfaatiderikast vett – ei maksa väga suures koguses juua, sest sulfaadid võivad põhjustada dehüdratatsiooni ja kõhulahtisust. Üle 400 mg/l sulfaadisisaldusega vett ei soovitata kasutada väikelaste toitude valmistamisel.
Ka vanadest kaevandustest välja pumbatavat vett müüakse. Tšehhis näiteks pakutakse Zlate Hory mineraalvett, mida pumbatakse vanast kullakaevandustest.
Kus kaevandusvesi on reostatud keemiatööstuse poolt, on see orgaaniliste ühendite tõttu joogiks kõlbmatu. Peale kaevanduste sulgemist lähevad vette kergesti lahustuvad soolad ning lahustuvad ained, mida inimene kaevandusse jätab. Seetõttu vajab suletud kaevanduste vee keemiline koostis kindlasti kontrollimist.
Üldjoontes aga – kui räägime sadadest miljonitest kuupmeetritest Eesti põlevkivikaevandustest väljapumbatavast veest – on enamus sellest veest väga sarnase keemilise koostisega võrreldes sulfaatiderikka mineraalveega, näiteks San Pellegrinoga.
Loomulikult on seda vett väga raske müüa – sest inimene arvab, et kõik looduslik on hea ja kõik tehislik on halb. Aga antud juhul on põlevkivi kaevandamine vallandanud täpselt samad geokeemilised protsessid, mis määravad vee keemilist koostist San Pellegrino allikas. Ja kui meie põlevkivikaevandustest välja pumbatud vett (peale hõljumi väljasettimist) juua, saab inimese organism sisuliselt täpselt sama efekti, mida saab ühte kõige kuulsamat Itaalia mineraalvett juues. Veeäri aga on puhtalt turundus. Ka Eestis saab enamikus kohtadest teha augu maasse ning sealt tuleb joodav vesi, millel on ühesugused või teistsugused omadused – juua aga kõlbab üldreeglina kindlastil. Nüüd aga on tähtis kõlava nime leidmine, ilusa legendi loomine ning turundus, turundus, turundus – et igalt telekanalilt, arvutist ja reklaamplakatilt vaataks vastu just see nimi ja pudel. Kui olen noorte käest ettekandeid pidades küsinud, kes on joonud näiteks Eviani vett, siis enamik tõstavad käe. Me ei mõtle sellele, et see vesi on pudelisse pandud väga kaugel ja et enamus meie poolt välja käidud rahast läheb brändi omanikule, teenides kuhjaga tasa reklaamikulud. Me oleme joonud Eviani!
Mitmed teadlased on püüdnud sellise lähenemise üle Eesti kaevandusveele nalja heita. On kirjutatud, et nüüd on leitud Eesti kullaauk, mis võimaldab meie kaevandused katta marmorist põrandaga. Tõepoolest, arvutada oskame me kõik. Korrutage näiteks 100 miljonit kuupmeetrit vett müügihinnaga 10 krooni liiter. Saate täpselt 1 triljon krooni – aastas! Ja nüüd naerame koos.
Asi aga pole selles. Tähtis on, et meie põlevkivikaevandustes ei teki joogikõlbmatu vesi – tekib mineraalvesi. Tähtis on, et seda vett piiratud koguses juues saab inimene täpselt sama efekti, mis juues sulfaatiderikast mineraalvett, mille hind on kaupluses üle 10 krooni liitri eest. Täpselt sama moodi on Tartu kraanivesi oma keemiliselt koostiselt vägagi sarnane Eviani veega – juhul kui amortiseerunud torustikud seda ära pole rikkunud. Tähtis on, et me teame, mida me joome ja kuidas see meie organismile mõjub.
Küsimus on: kas mineraalvesi ülisuures koguses võib avaldada negatiivset mõju inimese tervisele ja keskkonnale? Oleneb mineraalveest. Kõrge sulfaadisisaldusega mineraalvesi võib. Nagu eelpool nimetatud, üle 400 mg/l sulfaadisisaldusega vett ei soovitata kasutada väikelaste toitude valmistamisel. Ja sama on keskkonnas – näiteks kui veeorganismid peavad elama sulfaatiderikkas mineraalvees, pole see sama, mis elada väikse sulfaatidesisaldusega vees. Kuigi Maardu järv peale fosforiidikaevandamist oli sisuliselt sulfaadijärv ning kalamehi oli näha seal pidevalt. Nagu selgus ka põlevkivi olelusringi uuringust – ei ole sulfaatide ning mineraalainete rikka kaevandusvee mõju LCA meetodi abil kvantitatiivselt hinnatav, kuna teaduslikult põhjendatud globaalne keskkonnamõju mudel puudub. Vastavad reostustasemed on aga uuringu raames kaardistatud ning saadud andmed sisestatud loodud põlevkivielektri mudelisse. Kui aga mudel puudub, kuidas siis hinnata reaalset keskkonnamõju? Vt http://www.horisont.ee/node/41. Ühesõnaga, tegelike keskkonnamõjude töö on ikka veel tegemata.
Veel kord: kas mineraalvee võib vastavalt raamdirektiividele liigitada klassi ‘halb’? Vastus on: jah võib, ja seda on ka tehtud – sest inimene ei vaja sellises koguses mineraalvett. Samas – ja sellest ei saa üle ega ümber – müüakse täpselt sama koostisega vett üle kogu maailma ja ka meil Eestis hinnaga üle 10 krooni liiter. Minu kirjutis pole loodud selleks, et näidata, kui tublid on meie kaevurid, paisates keskkonda mineraalvee analoogi. Pole olemas tehnoloogiat, mis võimaldaks kuluefektiivselt eemaldada põhjaveest sulfaate. Pole olemas tehnoloogiat, mis võimaldaks kaevandada nii, et sulfaadid püriidi oksüdeerumise tagajärjel üldse ei teki. See on kaevandamise paratamatu kõrvalmõju kõikjal maailmas. Meid päästab meie põlevkivi ise – kukersiidis on kaltsiumkarbonaadi sisaldus nii suur, et püriidi oksüdeerumisel tekkiv hape neutraliseeritakse täielikult. Kes tunneb keemiat – FeS2 ehk püriidi oksüdeerumisel tekib väävelhape, mis reaktsioonis CaCO3-ga annab kaltsiumi- ja sulfaadirikka vee. Sulfaate aga ei saa lahuses olla üle 500-600 mg/l, sest vastavalt hüdrogeokeemilisele tasakaalule settib välja kips.
Küll aga on vaja iga kaevanduse puhul eraldi objektiivselt hinnata, kui suur on reaalne mõju. Lihtsalt normi ületamist jälgides pannakse meie kaevandusvesi samasse lahtrisse happeliste surmavate kaevandusvetega – mille joomisel isegi väikeses koguses võib kohe ära surra. Ja sellist kaevandusvett on maailmas väga palju. Kui aga Eesti kaevur rüüpab lõunasöögi peale tubli lonksu kaevandusvett (juhul kui see ei ole keemiatööstuse ja kaevanduses kasutatud muude kemikaalide poolt reostatud), siis saab tema organism täpselt sama efekti, mida saab juues sulfaatiderikast mineraalvett. Ja seda ei pea kartma. Ja see on tähtis teave, mis sai välja toodud juba 2006. aastal – kuid siis ma seda keskkonnablogi veel ei kirjutanud.
Ülikiiresti jõudis valetsitaat Suurbritannia, Austraalia ja India meediaväljannetesse, arvukatesse blogidesse jne. Vaatamata sellele, et Wikipedias sisalduva informatsiooni puhul tuleb alati kontrollida algallikat, langesid kümned ajakirjanikud lõksu.
Fitzgerald ise tunnistas, et soovis eksperimenteerida – kas ja kui kiiresti valeinfo levida võib. Samas diskrediteeris ta sellega tuhandete Wikipediale tasuta tööd tegevate vabatahtlike toimetajate tööd.
Samas teadmised ja oskused on meie peamised ressursid, mille kasutamine neid mitte ei vähenda, vaid hoopis suurendab. Aga need teadmised peavad olema kvaliteetsed.
Üheks peamiseks tagasilöögiks internetiajastul ongi internetist saadavate teadmiste ebakindel kvaliteet. Informatsiooni ülekülluses on muutunud üliraskeks omada kindlustunnet, kas informatsioon on täpne ja tõene, osaliselt vigane või hoopis valesti tõlgendatud ja lausvale. Isegi ülikoolides referaatide koostamisel ei soovitata veebiallikatele toetuda (loomulikult välja arvatud teaduspublikatsioonid). See aga ei saa nii kaua kesta, sest tegelikkuses suureneb pidevalt ka muu kvaliteetse info hulk – vajalik on lihtsalt osata kvaliteetset infot ebakvaliteetsest eristada. Informatsiooni hankimine internetist on meeletult kiirem kui raamatutest ja ajakirjadest.
Samas eristamine eeldab kõrget ekspertiisi taset. Teaduslikus mõttes naljasaite luuakse ka loomeprojektide käigus – näiteks Divesinikmonooksiidi Uurimisdivisjon, Genochoice veel sündimata laste geneetiliseks moondamiseks, Puukaheksajala päästmisaktsioon, RYT haigla, Ova Prima fond jne. Olen juba kirjutanud ka sellest, kuidas vana ja ebakvaliteetne info on jõudnud veebimeedia päevauudistesse. Tegelikkuses poleks ju midagi lihtsamat kui juhtida ajakirjanduse tähelepanu pealtnäha korrektsele veebilehele – ja suure tõenäosusega toimubki libauudise levimine sündimata laste geenide muutmisest ja meessünnitajast RYT haiglas…
Samas tehakse ka tõsiseid pingutusi, et kvaliteet oleks olemas. Keegi Wikipedia toimetajatest linkis minu Mehhiko lahe naftakatastroofi kohta kirjutatud blogipostitused Wikipedia vastava artikli alla. Arvan, et need on tõepoolest ühed põhjalikumad selle naftakatastroofi käsitlused, mis veebist emakeeles kätte saab. Kuid ebaühtlase kvaliteedi tõttu on näiteks ülikoolide referaatide koostamisel sageli Wikipedia refereerimine koguni keelatud. Wikipediast on võimalik saada link kirjutisele, mida toimetajad on pidanud kvaliteetseks.
Näen järjest kasvavat vajadust, et internetist oleks tasuta kättesaadav kvaliteetne ja pidevalt uuenev informatsioon – täpselt sama moodi nagu me usaldame oma entsüklopeediaid. Ainult selle vahega, et e-entsüklopeedia oleks pidevalt täienev.
Tänapäeval on teadusuuringute maht niivõrd suur, et vaieldavate ja vastuoluliste küsimuste korral on väga lihtsalt võimalik teadusuuringutele toetudes avalikku arvamust suunata – viidates näiteks kümnele publikatsioonile, mis väidavad üht ja jättes kirjutamata, mida väidavad näiteks ülejäänud sada sama teema käsitlust. Jällegi, lahenduseks on kvaliteetne informatsioonivaramu, mis kirjeldab teemat kogu ulatuses.
Sellisest emakeelsest infokogumist võiks kujuneda internetiajastul meie rahvuslik aare, mis tagab nii kvaliteetsete teadmiste leviku, operatiivse kvaliteetse teabe olemasolu kui emakeele säilumise.
Kindlasti põhjustab see ettepanek vastuolulisi diskussioone, sest uute entsüklopeediate loomine on hetkel jäetud turumajanduse meelevalda ning kvaliteetse informatsiooni kättesaadavuse eest tuleb maksta. Näiteks on arvutatud, et TEA entsüklopeedia, mida nimetatakse ka meie rahvusentsüklopeediaks, läheb maksma orienteeruvalt 100 miljonit krooni. Kuid ligipääs sellele varamule jääb internetikasutajatele tasuliseks. Selle koostamise maksavad kinni loodetavalt 10000 entsüklopeedia omanikku. Seetõttu ka seda kvaliteetinformatsiooni hakkavad kasutama vaid piiratud hulk inimesi.
Paraku tajume me selgelt efekti, et internetikasutaja ei soovi informatsiooni eest maksta – ta kas otsib mingi muu emakeelse allika, mis ei pruugi olla kvaliteetne – või veelgi tõenäolisemalt otsib võõrkeelse allika, muutes küsitavaks emakeelse terminoloogia omandamise. See ei pruugiks olla nii, et tarkus maksab. Jah, raamatute puhul ei saa trükikuludest üle ega ümber. Kuid interneti võlu ongi selles, et sama hulga informatsiooni saab muuta kättesaadavaks kõigile.
Kas keegi oskab arvutada, missuguse efekti teadmistepõhise ühiskonna arengule võiks anda infovaramu tasuta kättesaadavus – kui näiteks 10000 kasutaja asemel on 700000 kasutajat ning varamu on nii populaarne, et otsingut tehes tulebki esimesena lahti just selle pidevalt uuendatud artikkel? Ning see varamu on esimene koht, kust nii koolinoored kui üliõpilased õppetöös tekkinud küsimuste korral vastuseid otsivad ja sealt ka kvaliteetse vastuse saavad?
Mäletan, kuidas keskkooli päevil valmistusin televiktoriiniks ‘Teabeduell – üks päev’. Küsimused olid läbi ajaloo kõigest, mis oli toimunud just sellel kuupäeval. Et professionaalsete mälumänguritega kogu saatesarja jooksul konkureerida, töötasin ENE kõik kaheksa köidet lehekülg lehekülje haaval läbi neli korda ning õppisin enne saateid selgeks sündmused, mis sel kuupäeval olid toimunud, samuti inimeste elulood, kes sel kuupäeval olid sündinud või surnud. Kui riiulis poleks olnud entsüklopeediat, oleksin olnud konkurentsivõimetu. Ja mul vedas, et entsüklopeediad riiulist võtta olid – mis sellest, et nad sellise lappamise peale pisut kapsaks kippusid kuluma…
Säästev areng, säästupirn… Mida rohkem ostad, seda rohkem säästad! Milles siis ikkagi seisneb säästmine ja mida või keda säästetakse? Sellised mõtted vaevavad enamikke inimesi. Mis siis ikkagi toimub?
Pidasin pealkirjas toodud teemal ettekande Tiit Kändleri poolt korraldatud teadus.ee suvekoolis Käsmus. Niivõrd meeldiv oli näha, kuidas isegi kümneaastased lapsed kuulasid laupäeva õhtul kell kümme tõsiseid ettekandeid energiast ja selle seostest igapäevase elu, teaduse ja kunstiga.
Teemast aga – mida rohkem teaduskirjandust uurisin, seda segasemaks pilt muutus. On selge, et puudub ühtne ja tunnustatud vaade ja arusaam, kuidas inimene ja loodus saaksid tasakaalus eksisteerida. Aga ka kõik valikud, mida me teeme, ei pruugi olla sugugi üheselt tõlgendatavad. Lihtsalt me ei suuda või ei taha kogu süsteemist korraga aru saada.
Üks meie ühiskonna paradoksidest on see, et kutsutakse üles energiat säästma, kõiki muid tooteid aga tarbima… Ometi iga toote tootmiseks vajame energiat!
Me räägime väga tõsiselt teemadel, kas paberkott on parem kui kilekott, kas pudeleid taaskasutada või toota uued, kas ja mida säästupirn ikkagi säästab… Sellistele küsimustele ei saa olema kunagi lihtsat ja ühtset vastust. Kui ühte kilekotti kasutada mitu kuud ning lõpuks kasutada seda prügikotina, siis võib kilekoti kasutamine olla õigustatum. Kuna igal tootjal on turunduslikul otstarbel erinevad pudelid, siis ei ole mõtet tagastada pudeleid tootjale – sorteerimise ja transpordi organiseerimine on liiga kallis. Säästupirn aga võib olla kehva kvaliteediga ning puruneda ja eritada elavhõbedat – ning säästust pole juttugi…
Kõik see aga on tegelikult pinnavirvendus… Inimene võib tunda end ‘rohelisena’, aga vastuolud on hoopis mujal…
Killustatud teadustöö võib viia väga ‘huvitavate’ tulemusteni. Analüüsime näiteks, kui palju emissioone põhjustab meie poolt toote vastu vahetatud rahaühik.
Nii saab 17 krooni eest saab osta 1 liitri bensiini, mis põledes oksüdeerub ning tekib 2.3 kg CO2, sellele lisandub 0.4 kg kaudselt tekkinud CO2 – kütuse ja transpordivahendite tootmisel. Seega kokku 2.7 kg ehk 160 grammi CO2 ühe kulutatud krooni eest.
Samas, kui 70 krooni eest saab osta kilo veiseliha, siis teaduskirjanduses toodud kalkulatsioonide põhjal põhjustab 1 kg veiseliha tootmine kasvuhoonegaase, mis on ekvivalentsed 36.4 kg CO2-ga – seega 520 grammi CO2 ühe kulutatud krooni eest ehk üle 3 korra rohkem kui bensiini ostes.
Seega, kui inimene ostab 4 liitri bensiini asemel kilo veiseliha, siis ta tegelikult põhjustab üle 3 korra rohkem kasvuhoonegaase! Lihtsalt bensiin on juba nii kallis.
Mis on järeldused? Mida kallimad on tooted, seda säästvam on eluviis? Kõige säästvam oleks palgapäeval raha põlema panna? Ja soov, et meil oleksid kõrgepalgalised töökohad, ei ole säästev – kui samas ei järgita muid printsiipe?
Väga huvitavate järeldusteni viib ökoloogilise jalajälje kontseptsioon – sest peamiste võimaluste hulka selle vähendamiseks kuuluvad liha mittesöömine, järelkasvust loobumine, autost loobumine, võimalikult vähe liikumine (kulutab vähem energiat). Ökoloogilise jalajälje kontseptsioon on eriti tugevas vastuolus rahvastiku arenguplaanidega – sest kalkulaatorit tõlgendades mida vähem on inimesi, seda parem…
Sisestasin oma andmed ökoloogilise jalajälje kalkulaatorisse ja sain, et kui kõik inimesed elaksid nagu mina, oleks vaja 2.7 planeet Maad. Loobusin täielikult sõitudest nii auto kui lennukiga, liha söömisest ja kolisin koos 7 inimesega elama 40 ruutmeetrile – ning sain, et sellisel juhul oleks vaja 1.5 planeet Maad. Hetkel ei ole Eestis eluviiside muutusega üldse võimalik tasakaalu saavutada – see tuleneb ilmselgelt meie põlevkivienergeetikast.
Aga kui vahetada põlevkivielekter tuumaelektri vastu, siis on ökoloogilised kalkulaatorid, mis ei muuda midagi – tuumaelektri kasutamise jalajälg võrdsustatakse fossiilsete kütuste kasutamisel saadava elektriga! Vaatamata sellele, et süsinikdioksiidi emissioonid on tuumajaama puhul kümneid kordi madalamad. Kuna võrdlema peab võrreldamatut – tuumajaamaga seonduvaid riske globaalsete kliimamuutuste riskidega, siis pole mõnede kalkulaatorite autorid osanud midagi paremat välja mõelda, kui mõjud võrdsustada. Samas Soomes peetakse keskkonnasõbralikumaks kütta elektriga kui fossiilsete kütustega – vaatamata soojuskadudele tuumajaamas.
Ei päästa maailma ka energia juhuslik tootmine, mis vajab reservvõimsusi, ega ka biokütused, mis globaalsel tasandil on juba kaasa toonud vihmametsade põletamise vabastamaks maad energiakultuuridele ning märgalade kuivendamise, samuti toiduainete hindade tõusu, seades näljaohtu paljud arengumaad.
Tegelikult meie kliimatingimustes ja püüeldes tehnoloogilise ühiskonna poole, mis tarvitab 120 korda rohkem energiat inimese kohta kui primitiivses ühiskonnas, on väga raske tasakaalu saavutada. Peamiseks meetodiks, mis tunduvalt energiatarvet vähendab, on energiatõhus ehitus. Aga ka muu süsteem peaks kaasa tulema – näiteks transpordisektori viimine tuuleenergia abil laetavate akude toitele.
Naljakas oli hiljutine õnne-uuring. Noored neiud on õnnelikud siis, kui saavad minna peole uute riietega. Siit edasi saab järeldada, et isad on õnnelikud siis, kui tütred on rõõmsad ja emad siis, kui isad on rahulikud. Vaid pojad on äraarvamatud, aga nendest saavad isad – juhul, kui nad ei suhtu liiga tõsiselt ökoloogilise jalajälje kalkulaatorisse.
Ka minule, kes ma sellistele vastuoludele lahendust otsisin, oskas teadus.ee suvekooli diskussioonipaneel lõpuks vaid anda soovituse vahetada kalkulaatorit.
Erinevalt paljudest piirkondadest maailmas on probleemid ja õnnetused Eestis peaaegu eranditult meie endi tekitatud – tulekahjud, autoõnnetused, keskkonnareostus. Samas võidelda ei tule mitte tagajärgede, vaid põhjuste ahelaga. Eesti dilemmaks on see, et meil on liiga palju valikuid – samas pole ükski valik ideaalne. Hiinas on samal ajal kolmnurgas energia, toit ja vesi väga tugevad probleemid nende kõigiga – lisaks keskkonnakatastroofide ohud ja reostusprobleemid. Selles tõlgenduses ei tule Hiina majanduskasvu mitte kadestada, vaid hiinlastele kaasa tunda, sest nende elukeskkond võib muutuda hoopis halvemaks.
Kokkuvõttes jõudsin järeldusele, et arvestades inimese arengutaset ja seni maailmas toimunut – poleks suuremat õnnetust Maa ökosüsteemidele, kui inimene võtaks kasutusele piiramatu ja imeodava energiaallika…
Filed under: Eesti, Eluviis, Energia, Haridus, Keskkond, Kliimamuutused, Rahvusvaheline, Teooriad | 14 kommentaari »
|
OSCAR-2019
|
||
Seekord andsin ohjad kirjutamisel taas Jüri kätte, sest mees teab, millest mees räägib. Mina võin teile siseviimistlusest jahuda.
Tegelikult oleks see postitus pidanud ilmuma siia juba ammu-ammu, sest viimati rääkisime krundi ostmisest ja siis juba hüppasime järsku kolimiseni ja vahele jäi tükk tühja maad. Teeme siis selle tasa ja alustame algusest.
Saatsite mulle hulga küsimusi ja mõtteid, millest kirjutada, aga enne seda peab rääkima lahti natuke passiivmaja olemusest, sest kõik järgnevad otsused on sellest mõjutatud.
See võtab lühidalt kokku peamise soovituse mida ma peale kogetut tarkusena edasi võib anda. Kummalisel kombel on viimasel ajal väga palju inimestega maja ehitamisest rääkimist olnud. Inimestel on väga erinevad maitsed. Seega ei püüdle järgnev jutt tõe poole vaid räägib oma kogemusest ning mõtetest.
Passiivmajade vastu huvi on mul juba väga ammune. Aeg-ajalt märkasin, et meil on ettevõtteid, kes passiivmajade ehitamisega tegelevad. Mõnedega käisin isegi rääkimas ning sain kinnitust oma kahtluste kohta, et asukoht on oluline ning nii mõnegi hea näpunäite. Samas osad tundusid ainuüksi kodulehel olevaid lahendusi läbi vaadates seda terminit veidi venitavat või kasutati mõnda ümaramat terminit nagu madalenergiamaja, kuid uurimisel selgus, et madal on suhteline mõiste.
Passiivmaja põhimõte on tegelikult väga lihtne. Seinad, põrand, lagi ja aknad peavad olema väga soojapidavad. Suletud hoone karp võiks olla kompaktse kujuga. Õhuleke peab majja võimalikult väike olema - loe maja peab olema õhukindel. Sisekliima jaoks on hädavajalik korralik ülikõrge soojustagastusega sundventilatsioon. Maja eluruumid peaks olema lõunaküljel ning lõunapoolne sein peaks koosnema suures osas akendest. Ida ja Lääne poole olev aknapind võiks olla väiksem ning põhjakülje aknad on ainult energiakulu. Lisaks tuleb astuda samme Lõuna külje kaitsmiseks päikese eest suvel. Pisiasju on muidugi veel aga selline oleks lühikokkuvõte. Veidi pikemalt võib passiivmaja nõuetest/omadustest vaadata siit: http://www.passiivmajad.ee/index.php?page=100&
Miks nii suured aknad, imestavad inimesed (k.a arhitekt kes tahtis lõuna fasaadi aknaid väiksemks teha). Ajalehes ju tähtsad arhitektid räägivad, kuidas madalenergia majad tähendavad umbseid uberikke tillukeste akendega. Ei hakka siinkohal viiteid otsima aga hädakisa seoses uute nullenergia nõuetega oli päris suur ja osad seisukohad olid minu jaoks väga kummastavad.
Tõsiasi on aga see, et lõunaküljes langeb ka talvel ruutmeetrile üsna palju päikesekiirgust. Septemberist Märtsini, meie maja juures, on see kokku 322 kWh akna ruutmeetri kohta. Põhja pool küljes oleks sama näitaja ainult 55 kWh. Maja modelleerimise järgi on meie majal see vabaenergia päikesest 6185 kWh aastas. Samas kui kogu kütte energiavajadus on arvutuslikult 8129 kWh aastas (See 8129 kWh on tegelikult ilmselt ülepakutud ja on seotud arvutusliku energiamärgise arvutamise juhendi koomikast, millest räägin pikemalt mõni teine kord). Ehk kokkuvõtvalt võib öelda, et lõunakülje aken, kui see on passiivmajale sobilik, on neto positiivne maja energiabilansis. Siinkohal tasub meeles pidada, et teisel poolel aastast aknast sisenev energiakogus on veel palju suurem ca 100 kWh kuus ruutmeetri kohta ning see teeks suvel sisetemperatuurile kurja, kui selle eest suvel passiivmaja ei kaitseks.
Keda passiivmajad rohkem huvitavad võib Kredex’i rahastusel TTÜ tehtud nullenergia maja juhendeid ja näidisprojekte vaadata siit: http://kredex.ee/energiatohususest/
Sellest kõigest eelnevast on ka juhitud suur osa otsused kogu maja saamise protsessis. Kuna mul olid mõned eelarvamused puitkonstruktsiooniga majade osas - nende õhukindlust on raskem saavutada ning see seab omi piiranguid - siis uurisin peamiselt erinevaid passiivmajade ehitusviise, mis kasutasid kivist/betoonist seinu. Külmasildade vältimine konstruktsioonis on järgmine oluline aspekt, mis tasub läbi mõelda. Kindlasti ei tohi ka ära unustada seda, et peale seinte, põranda ja lae on eraldi sõlmed nende liitekohad, mis on palju altimad õhku ja sooja lekkima, kui sein või lagi ise. “Päris” passiivmaja ehitajaid, kes võtmed kätte maju teevad on meil üsna vähe - enamus neist teeb puitkonstruktsiooniga maju. Võtmed kätte lahendus on kindlasti kõige mugavam ja turvalisem, kui ehitaja garanteerib kõikide passiivmaja nõuete täitmise. Siis, kui ma 2 aastat tagasi rääkimas käisin, selliste ehitajatega, oli 150m2 maja hind ca 250’000. Ühesõnaga odav lõbu selline asi pole.
Meie ehitaja leidmine oli, nagu paljud asjad, juhuslik. Kuna ma vaatasin pidevalt ringi ka valmismajade turul, kuigi päris passiivmaja leidmise lootus on hetkel meie kinnisvaraturul suhteliselt olematu, jäi mulle silma üks uusehitis, kus ei häbenenud seinte U arvu välja tuua ja energiasäästust rääkida. Helistasin ja rääkisin ning uurisin tausta ja leidsin üles ehitaja, kes neid maju ehitas. Selgus, et tegu on tegelikult moodulseintest majadega ning peale mõningat otsimist leidsin ka passiivmaja seinamoodulite tootja (Timbet OÜ) ning nagu selgus ehitavad nad ka seinamoodulitest maju (Alusehitus OÜ). Käisime nende Tartu külje all rääkimas, olid väga toredad ja mõistlikud inimesed. Veel rohkem meeldisid mulle nende lahendused. Tegemist on betoon/PIR vahust moodulitega, mis tehakse tehases maja projekti järgi valmis ning tuuakse kohale montaažiks (seina U arvuks on 0.096 ning õhuleke läbi betoonseina pinna on olematu). Neil oli ka väga põnev klaasvahtu kasutav soklielement, mis tagab külmasilla vaba vundamendi seina elementidele (mille soojuskao Psi väärtus on 0.069, keskmiselt ehitatud majal on see ernergiamärgise arvutus metoodikas vaikimisi 0.2).
Taaskord on naljaks tõdeda, et tegelikult lihtsalt vedas ehitaja leidmisega, mitte et nad otseselt passiivmaju ehitaks, kuigi nad selleks sobilike seina- ja soklimooduleid toodavad. Majast teeb passiivmaja lisaks sobivalt soojapidavatele materjalidele ka maja enda arhitektuur. Maja kuju ja vorm on lisaks maja asukohale kõige suurema mõjuga energiatõhususe meede, mis tagab vähese kuluga suure mõju energiasäästule. Sellest järgmiseks meetmeks on muud arhitektuursed lahendused fassaadi kujundamisel (soojapidavus, valgus läbitavus, varjestus).
Seega järgmises osas teeks juttu, miks meie maja on selline nagu ta parasjagu on (ehk siis arhitektuurist, projektist, ehitusloast ja energiamärgisest). Suur tänu kõigi küsimuste eest, teen oma parima, et neile vastata sobivas kontekstis. Kuid osadele küsimustele vastamiseks tuli enne tehtud otsuste tagamaid selgitada, sest nagu ma juba ütlesin, paljud otsused on tehtud passiivmaja vaatevinklist.
Üle pika aja üks õhtu, kus kodus olen ja sain blogi lahti võtta. Panin Dagö ka youtubest mängima, sest pärast augustikuist kontserti olen täiesti sõltuvuses.
Kõik õhtud ja nädalavahetused oleme viimased 2 kuud veetnud maja juures tegutsedes. Pole juulist alates jõudnud isegi Võrru minna ja arvatavasti saab sinna alles novembris.
Astangu korteris on jäänud meil veel elada 42 päeva, sest juba 30.oktoober peame oma üürika ära andma. See muidugi ei tähenda seda, et meil majas juba kõik valmis oleks- sugugi mitte. Teha on küll ja veel, aga positiivne on see, et asjad edenevad praegu hästi ja loodetavasti saame juba kuu pärast elamise elatavaks. Ja muidugi olen jooksvalt üritanud teile ka insta-storysid teha tegemistest ja mul on hea meel, et nii lahedalt kaasa elate.
Hästi kahju on muidugi sellest, et Jüri ei jõudnud ehitamisetappide kohta siia kirjutama tulla, sest tõesti asjad liikusid äärmiselt kiiresti ja iga päev oli vaja lahendada uusi probleeme ja asju. Arvutasime kokku, et maja sai valmis umbes 4 kuuga. Algselt pidime küll juba juuni lõpuga saama viimistlust tegema hakata, aga ehitajad olid natuke aeglasemad, niiet väljast viidi tellingud minema augusti lõpuks.
Maja viimased tellingud võeti maha 31.augustil. Nii ilus oli kohe ilma tellinguteta maja vaadata. Kuid ehitajad tulevad korraks veel sellel nädalal tagasi, sest meie maja väike panipaik-kuurike asub täpselt ülemise terrassi all ja pole kuigi veekindel, sest laeks ongi praegu ülemise terrassi lauad. Küll peavad nüüd ehitajad välja mõtlema, kuidas asi veekindlaks saada.
Lisaks avastasime, et väljas on kahe akna vahelised voodrilauad viltu seina löödud. Praegu ajavad firmad jälle ehitajaid tikutulega taga, sest kõik tahavad ehitada ja meie ehitusfirma ehitajad olid pärit kuskilt Läti piiri äärest ja eesti keelt mõistis neist vaid üks. Muidu usinad mehed, aga lõpuks väsisid sellest ehitamisest vist ära ja neid apsakaid tuli ikka väga palju sisse. Näiteks värvisid nad osad tuulekasti lauad hööveldatud poolelt ja osad teiselt poolelt ja siis oli kogu tulemus laiguline. Ega nad poleks neid ise vist sealt laest alla võtnudki, kui Jüri poleks ütlema läinud ja üle käskinud värvida. Naljakas, aga selliseid elementaarseid ja lihtsaid asju peab ka käima koguaeg üle kontrollimas.
Kevadel plaanime ka terrassi tumehalli terrassiõliga üle õlitada, et üldmulje oleks ühtlasem. Ja siis peab ka veel teist korda värvima ka maja enda üle, sest praegu on peal ainult 1 kiht.
Kleepsud jõudsin ka muidugi akendelt ära võtta, niiet tegelikult on majal väljast poolt hallid aknad.
Kuigi me alguses mõtlesime, et teeme haljastuse järmisel aastal, siis kahjuks oli krundi peal seis natuke nutusem. Hunnikus olid maha võetud puud, järgmises paekivi, siis suured betoonkamakad ja kõik see, mis oli maja alt välja kaevatud. Uhh, ütleme nii, et pmt võis halvimal juhul jalaluu enne ära murda, kui majani jõudsid.
Panime siis hange.ee keskkonda kuulutuse üles. Lõpuks valisimegi kõige soodsama pakkumise, sest eelarve on jõhkralt lõhki ja õnneks me ei pidanud pettuma. Mees, kes tasandas oli ülimuhe ja töö sai kiirelt ja hoolikalt tehtud. Transportis meile veel ise killustikugi parkimisplatsile ja kõnniteele. Praegu saab täitsa kenasti majani. Kevadel toome krundile mulda ka peale ja saab vähemalt kasvõi pool krundist ära haljastatud. Ülejäänud poolel vaja veel võsa ja puid maha võtta.
Tegelikult said seinad pahtli alla enne, kui maja väljast valmis sai. Alguses mõtlesime, et suudame kõik ise teha ja Jüri oli isegi suhteliselt entusiastlik seinade lauspahtelduse suhtes. Mina olin kohe alguses väga skeptiline, sest sellele oleks me ise meeletult aega kulutanud. Ja mida kiiremini saame üürika ära anda, seda parem, sest siis jääb meile 600 eurot kuus alles. Ise tegemise peale mõtlesime just hinna tõttu, sest hange.ee'st ja ehitusfirmalt saime megakalli pakkumise, mida poleks saanud endale mingil juhul lubada.
Lisaks tahtsime meie viimistlejaga sellist diili, et ta teeks ainult columbia kivist seintele ja lagedele pahtelduse ja lihvi, ning meie võtame ette betoonseinte pahtliparandused ja krundime ise.
Paljud viimistlejad polnud aga nõus ilma kruntimisega tööd tegema, sest nii nad ei saa lõpptulemust garanteerida. Lisaks kui pahteldatud seinale krunti peale ei pane, jääb sinna iga täke sisse, kui millegagi vastu minna.
Meie õnneks oli seinameistrist saadud pakkume super hea ja lisaks oli viimistleja nõus tegema lihtsalt pahteldust ja lihvi. Lõpuks pahteldas ta meil ka meie üksikud kipsseinad ära ja pmt kogu maja pahteldus+ lihv võttis tal kokku 1,5 nädalat. Üliusin ja tubli oli. Me olime kohe üliõnnelikud.
Muidugi suutsime seda pahtlit enne kruntimist mõnest kohast natuke nügida ka, aga selle tõmbasime ise siledaks ja siis läks kruntimiseks.
Mina võtsingi kruntimise ja värvimise töö suuremas osas enda peale, sest Jüri tegeles alguses vannitoa hüdroisolatsiooni tegemisega.
Kõigepealt tuli kõik seinad ja laed puhastada tolmuimejaga pahtlitolmust ära, seejärel esimene kiht krunti nii seina kui ka lakke. Siis tuli teha veel pea igas toas betoonseintes veel pahtliparandusi, sest betoonseinu valades olid sinna õhumullikesed tekkinud, niiet pabersiledad nad polnud. Pärast parandusi tegin liivapaberiga kõikidele seintele ja lagedele õrna lihvi ja siis panin teise kihi värvi lakke. Jõudsin kõik selle tehtud 4 päevaga ja oii kui uhke tunne oli. Jõhker töö oli tehtud ja käed ning kael oii, kui valusad.
Otsustasime, et seinad tulevad heledas toonis, sest meie toad pole väga suured ja mida heledamad need on, seda parem. Kuna meie praegune Astangu korter on ka heledate seintega ja toon meile seinas väga meeldib, uurisin välja, millega meil praegu Astangul seinad värvitud on. Selline hallikas-valge ja hästi kena näeb seinas välja ning sobib iga aksentvärviga.
Küll aga mõtlesime, et ühte väikesesse elutoa seina tahaks sinakat tooni aksendiks panna ja kusagilt tuli meil Jüriga uitmõte värvida magamistoas üks sein lillakas-halliks.
Selle lilla seinaga on meil muidugi oma lugu. Tegelikult pole ma siiani päris hästi aru saanud, miks me üldse seda lillat seina tahtsime, aga kuidagi see Tikkurila Myytti värv meile iga kord ehituspoes silma hakkas. Mõeldud-tehtud. Lasime siis Bauhofis endale värvi segada ja läksime rõõmsalt koju värvima. Muidugi see seina päris värviga värvimine on meil kahe-mehe-töö, sest Jüri teeb kõigepealt viltuse pintsliga ülitäpselt laeääre, sest me ei jäta 2,5 cm riba lae äärde ja seejärel teeb selle pintsliga värvitud koha väikese rulliga üle. Mina värvin kohe suure rulliga laele nii lähedale kui saan ja hajutan selle ülemise ääre ühtlaselt ära. Reaalselt tüütu. Seda krunti ja laevärvi oli kerge panna, sest siis võis vastu seina ka minna, kui lagesid värvisin.
Olgu, hakkasime siis hooga lillat seina värvima, sest olin nii elevil, et tahtsin selle kiiresti ära teha. Juba värvi segades ei meeldinud see värv meile nii väga kui värvikaardil. Seinas oli asi veel hullem. Olin kohe täitsa kurb, sest ei olnud üldse see. Tahtsin palju külmemat ja hallikamat lillat, mitte mustikasuppi. Läksime sellel õhtul koju ja mõtlesime, et laseme värvil kuivada ja siis otsustame, mis sellest saab.
Järgmisel päeval tundus värv juba parem kui enne, aga siiski polnud päris kindel. Läksime siis uuesti ehituspoodi ja lasin endale Myytti asemel segada valmis tooni Lumo
Arvutis tundub see Lumo täitsa ideaalne, aga värvikaardil tundus see lihtsalt selline helelilla. Proovisin kõigepealt seda heledat tooni seina alumisse serva, aga ikkagi ei tundunud see õige. Seisime ja arutasime Jüriga, et teeme ikka selle Myyttiga teise kihi ka ja siis kui meil kardinad ette, voodi omale kohale ja lõuendid seina saavad, siis vaatame, kas on ok või mitte. Alati saab ju üle värvida.
Avasin siis uuesti Myytti värviga purgi ja sain aru, et värvist ei jätku. Tegin siis hulljulge otsuse segada seda Lumo värvi niimoodi tunde järgi Myytti sisse ja täitsa üllatusin mis sealt välja tuli.
Otsisime endale tükk aega plaatijat. ja isegi ühe potentsiaalse leidsime, kes lubas tulla. Saime veel kokkuleppele, et me valime plaadid välja ja siis ta küsib veel poest lisasoodustust nendele ja tellib ise ära. Ta lubas veel teha ka hinnapakkumise, aga hinnapakkumist ei tulnud ega tulnud. Lõpuks saatis ta mingi soodustuse, mis ta plaatidele saaks, aga ära ta neid ei tellinud.
Lõpuks ütlesime sellele plaatijale ära, sest ta ei suutnudki hinnapakkumist koostada ja lõpuks kui ise plaate tellima läksime, saime palju suuremad allahindlusprotsendid.
Seega plaatija oli ikka leidmata. Hakkasime just jälle hange.ee'sse kuulutust üles panema, kui mu õde saatis mulle Kalamaja grupis olnud plaatija kuulutuse. Helistasime kohe ja leppime kokku, et kui plaadid saabuvad, siis tuleb vaatama.
Ja tulidki plaatijad- mees ja naine. Ülikift tiim ja teevad tööd nii perfektselt ja hoolikalt. Naljakas oli muidugi see, et me helistades mainisime küll, et me nad Kalamaja grupist leidsime, aga seda ei maininud, et me ise Saku vallas oleme. Üllatus oli neil igaljuhul suur, kui nad aadrssi lõpuks küsisid.
Vannitoast teen eraldi postituse, siis kui see valmis saab, mis juhtub õige pea. Siis kirjutan lähemalt ja detailsemalt plaatidest, tehnikast ja mööblist, mis valitud sai. Ja pilte muidugi ka. Praegu peate leppima pooliku vannitoa pildiga.
Hakkasime sellel nädalavahetusel maha panema ka parketti. Köögis oli asi kõige kriitilisem, sest köögimööbel saabub juba 1.oktoobril ja selleks ajaks peab olema köök täitsa valmis.
Tahtsime parketti valge tooniga, aga samas olime jällegi ülimalt hinnatundlikud ja otsisime sinna 20 euro kanti jäävaid puitparkette. Jah, eks kallimad on muidugi mugavamad paigaldada ja võibolla ka kvaliteetsemad, aga suuremat väljaminekut ei saanud eelarvesse lubada.
Leidsime K-Rautast lõpuks 17eur/m2 valge lakiga saareparketi, mis näeb põrandal üüüber nunnu välja ja jala all ka mõnus. Ideaalis oleks tahtnud muidugi õlitatud parketti, aga kunagi peab sellele parketile nkn uuenduse ja lihvi tegema ja eks siis paneme õli.
Saime ka isegi oma esimese pikniku köögipõrandal peetud. Eks need nädalavahetused on seal suhteliselt kaootilise söömaga, sest kaasa oleme praegu haaranud koduaia õunu ja pirne, aga sellest jääb lõpuks kõht ikkagi nii tühjaks, et õhtul tahaks kõik maailma toidu sisse süüa :D
Hetkel ootame plaatijad lõpetaksid, et saaksin siis elutoa tolmust jälle ära koristada ja siis ära värvida. Seejärel saab alles hakata parketti edasi panema. Kui plaatijad lõpetavad paneme paika ka vannitoas wc-poti ja ventilatsioonimehed tulevad panevad ka viimased torud ära, sest tehnoruumi saab läbi vannitoa.
Ahjaa, siis meil pole veel trepil piiret ja käsipuud ja me veel pole 100% kindlad kuidas me selle lahendame, aga ära tuleb see teha, sest see on hetkel ohtlik nii preilile kui meile. Ja trepipiirdega seoses tuli meile meelde vann, mis tuleb ülemisse vannituppa. Mõtlesime, et vanni soetame natuke hiljem, sest see on jällegi 1000+ eurot väljaminek, aga nüüd mõtlema hakates peaks me selle ikkagi enne trepipiirde paigaldamist ära ostma, sest muidu ei saa seda enam teisele korrusele toimetada. Oehh..
Praegu vist tõmban otsad kokku ja järgmised postitused teen juba toa kaupa. Loodan, et edeneb kiiresti. Ja kui mingeid küsimusi maja kohta on, siis kindlasti küsige, saan teile kas postituses või kommentaarides vastada.
Peaks teile vist välimise poole kohta ka rääkima, millised aknad, katus ja värvitoonid ja muu tähtis meile maja külge said. Kas teid huvitaks?
|
OSCAR-2019
|
||
Kohalesõitmise õpetus Võru-Valga mnt 55. kilomeetril, Taheva asulas, keerata vasakule väiksele metsavaheteele, sõita 1,3 km ja keerata paremale (vasakul rattaraja viidad „RMK Rattarada 50 ja 25 “). Sõita väikest metsavaheteed pidi 2 km ja keerata paremale (viit „RMK Alumati lõkkekoht“).
Kindlasti on alati meeldiv minna kuhugi loodusesse, panna püsti telk või kasutada metsamaja/metsaonni ja veeta oma õhtu lõkke ääres istudes. Lõkke ääres istudes on hea mõtteid koondada ja leida oma mõtetule eksistentsile siin suures universumis mingi vabandus. Lõkke juures on hea olla koos pereliikmete või parimate sõpradega omavahelises osaduses.
Teisalt annab ka liikumine ühest kohast teise juurde uusi emotsioone ja aitab avardada meeli. Meie naabrite soomlaste ja rootslaste juures on kõik kaitsealad ja matkarajad nii üles ehitatud, et iga paari-kolme tunnise kõndimise järel on võimalik leida järjekordne laagripaik, kus on hubane peatuda. Kahjuks Eestimaal pole sellist avarust ja võrreldes Soome või Rootsiga on meie maa ikkagi üsna tihedalt asustatud. Neid kohti, kus saaks võtta seljakoti selga ja liikuda sellist rada, et õhtul olla jälle laagris ettevalmistatud telkimiskohas, on kahjuks raske leida.
Kuid üks selline piirkond, kus see võimalik on Koiva männikud asukohaga Koiva-Mustjõe maastikukaitsealal. Siin on mõistlike vahedega mitu kena telkimiskohta, millede vahel liikudes saab endale kena paaripäevase matka korraldada, luues kolmnurga Tellingumäe, Kõrgeperve ja Alumati telkimiskoha vahel.
Tellingumäe plats on avar ja valge. Kes ei viitsi telki püsti panna võib ka puukuuri peal unematiga kohtingu korraldada. Seal on künkal kõrge vaatetorn, kust avaneb suursugune vaade Lõuna-Eestile ja Põhja-Lätile. Erinevatel aastaaegadel on huvitav vaadata kuidas muutub Mustajõe lammiala. Kuidas vesi koguneb ja kaob vana jõe sängidest. Millised värvid looduses vahetuvad jne...
Telkimiskohta ümbritsevast metsast võib leida jälgi vanadest kaevikutest ja punkrites. Need on üsna hästi säilinud, kuna reaalset lahingutegevust seal ei toimunud. Laagripaik on varustatud katusaluse lauaga, mis võimaldab seal ka kerge, ilma külgtuuleta vihma korral provianti manustada. Laagripaigas on ka mitu lõkkekohta, üks lõkkesõõr on muidugi suur ja võimas, mida reeglina kasutatakse Volbri ajal nõidade põletamiseks või siis jaanitule tegemiseks.
Laagripaiga ümbruses on samuti huvitav ringi jalutada, kuna maastik on vahelduvate kõrgustega. Mustjõeni on jalutada mõned sajad meetrid.
Tellingumäe telkimiskohast mööda metsateid loode poole liikudes jõuame varsti Alumati lõkkekohani. Alumati lõkkekoht asub samanimelise väikese metsajärve ääres. Koht on looduslikult hästi varjatud ja selle leidmine on paljudele keeruliseks osutunud, kuna künkad varjavad hästi laagripaika ja järve ennast. Kui see aga üles leida, siis avaneb silmale meeldiv üllatus, sest koht on oma olemuselt äärmiselt armas. Kindlasti on tegemist ühe romantilisema metsajärvekesega kogu piirkonnas.
Alumati lõkkekohas on tänu maastikule üsna keeruline telgile kohta leida, sest maapind on kõikjal kaldu, suurema telgi jaoks kui 2-3 kohaline on üsna keeruline tasast kohta leida. Sellepärast on ka siin mõnusa katusealusega puukuur, kuhu üles mahub neli inimest ilusasti magama. Lõkkease on üsna järve kalda lähedal kõrgema künka varjus, seega tuleb seal arvestada, et väikesegi tuule korral keerutab suits kogu aeg ringiratast otsides endale uut ohvrit kelle silmad kibedaks teha.
Mulle endale meeldib Alumati lõkkekoht just sellepärast, et tänu koha eraldatusele sinna ei satu juhuslikke inimesi. Tänu eraldatusele on seal ka võimalus näha palju linde, eriti meeldivad üllatused on õhtusel ajal kakud. Mitmed kakulised on olnud üsnagi uudishimulikud ja on olnud mitmeid kordi, kus vaikselt lõkke ääres istudes on mõni kakk lähedal seisva puu oksale end sisse seadnud ja siis tükk aega matkaseltskonna toimetusi jälginud. Eks peab ikka silma peal hoidma, et keegi tema eest hiiri ära ei sööks.
Alumati lõkkekohta ümbritsev mets on väga maaliline, jalutamine seal on ülimalt meeldiv. Mets ei ole just tihe ja tänu sellele on seal valgust palju, samuti on seal puude all väga ilusad samblad ja samblikud. Sügisesel aja saavad korilased sealt kindlasti rikkaliku seenesaagi.
Iga kord kui ise olen Alumati järve ääres laagrisse jäänud, on alati tulnud peale selline eriline muust maailmast eraldatuse tunne, kuidagi mõjub see koht nii, et eriti hästi õnnestub muust maailmast välja lülituda.
Alumati lõkkekoha juurest on hea liikuda Kõrgeperve lõkkekoha juurde. Metsateed on äärmiselt ilusad. Jälle on mets hästi valgusrohke jametsaalune kaetud üliilusa samblavaibaga. Teadlikult olen püüdnud vältida sellise ilusa samblavaiba peal kõndimist, kuna see jätab endast paratamatult maha jäljed pikaks ajaks. Loodan, et siit lugesid nüüd vihje välja kõik, kes piirkonda külastada plaanivad.
Kõrgeperve lõkkekoht asub otse Koiva jõe kaldal ja kallas on kõrge. See lõkkekoht on pidevas muutumises. Kuna see jääb jõe käänakusse, siis vesi pidevalt kulutab kallast. Esimene kord käisin seal 2001. aastal ja siis oli kallas praeguse kohaga võrreldes Lätile oma 5-6m lähemal. Samuti on olnud huvitav jälgida, kuidas erinevatel aastaaegadel veetase jões on muutunud. Kevadise suurvee ajal on ühel korral vesi isegi tõusnud nii palju, et jõudis lõkkekohani, samas suvel on kalda pealt veeni mitu meetrit langust. Täitsa hämmastav, kuidas veetase võib muutuda!
Kord oli juhus kui olime kevadise suurvee ajal seal telkimas ja laagripaigale sõitis üks maastur. Kui juht ukse avas tuli auto salongist vett välja. Pool kilomeetrit eemal on tee peal üks madalam koht, kevadel oli seal vesi teepinnast umbes meeter või natuke peale üle. Kuna see kohalik mees ei viitsinud suurema ringiga Kõrgepervele sõita, siis otsustas ta lühemat teed kasutada, tema endagi üllatuseks oli tal ülimalt hea amfiibauto.
Kõrgeperve lõkkekoht on samuti valgusrohke ja avar. Seal on mõnus istuda ja vaadata kuidas Koiva voolab. Ümbritsev maastik on jällegi ülimalt ilus. Kui liikuda allavoolu, siis natuke vähem kui kilomeetri pärast jõuab jalutaja järgmise lõkkekohani, see peaks olema Taheva valla lõkkekoht. Õhtusel ajal on siingi suur võimalus mõne kohaliku kakuga kohtuda ja muljeid vahetada. Erinevaid rähnisid on siin ka küllaga kes samuti matkajatest endid häirida ei lase ja tulevad tihtilugu üsna lähedal seisva puu peale toksima.
Kõrgeperve laaripaik asub suhteliselt metsatee ääres, juhuslikke liiklejaid on seal vähe, aga keegi ikkagi aeg-ajalt mööda sõidab. Kuna lõkkekohalt avaneb ilus vaade Koivale, siis tihtilugu möödujad peatuvad ja tulevad telkimiskohale vaadet nautima. Kuna ma ise külastan seda lõkkekohta tihti, siis võin väita, et juhuslike külastajatega pole olnud ühtegi ebameeldivat vahejuhtumit. Ühel korral kui seal oli noorte seltskond grillimas ja autost tuli muusikat, oli ka meie matkaseltskond plaaninud sinna laagrisse jääda. Noored oli väga arvestavad ja viisakad, ei hakanud meiega üldse vaidlema kui palusime muusika kinni panna. Said meist täiesti aru, lõpuks kujunes meil selle seltskonnaga lõkke ääres isegi meeldiv vestlus välja.
Luues omale matkamiseks kolmnurga nende kolme lõkkekoha vahel, on võimalik saada väga elamusterohke ja ilus nädalavahetus. Logistiliselt on väga mugav jätta auto Tellingumäele ja siis Kõrgepervelt sinna otse mööda metsateed tagasi jalutada.
Kuna ma ise olen suur maastikutõukeratta ja tõukekelgu huviline, siis olen tihtilugu neid liikumisvahendeid seal kasutanud. Talvisel ajal on tõukekelguga olnud päris huvitav mööda Koiva jääd ja sealseid metsateid sõita. Jõel sõitmise puhul tuleb eelnevalt veenduda jääolude kandvuses, et jääl liikumisest üllatuslikult allveeorienteerumine ei saaks. Erinevalt jalgrattast on maastikutõukeratas piisavalt aeglane liikumisvahend, tihtilugu tuleb tõusude puhul seda ka käekõrval tõugata. Tänu sellele on aga paremad võimalused ümbritseva looduse märkamiseks, samas saab lõppkokkuvõttes kiiremini edasi liikuda kui lihtsalt jalutades. Muidugi, piirkonnas on ka rattasõidu huviliste jaoks Hargla rattarada, mis tänu maastikule on väga elamusterohke ja huvitav.
Aktiivseid ja passiivseid tegevusi annab selles piirkonnas rohkelt teha, loodus pakub siin huvitavaid ja ilusaid võimalusi, lihtsalt ise tuleb asjale loominguliselt läheneda.
|
OSCAR-2019
|
||
Novembri esimestel nädalatel jõuab Haapsalu toomkirikusse Pille Kivihalli, Erik Nobeli, Eva Jänese ja Arne Hiobi näitus "Pintsli ja sulega Pühal Maal".
Näitusel on esitletud reisipildid ning mõtted ja meenutused selle kevadel toimunud Iisraeli reisilt. Autoriteks Arne Hiob, Eva Jänes, Pille Kivihall ja Erik Nobel.
Sattusime kokku tänu ühistele sõpradele ja ühistele huvidele. Arne Hiobi nimetatud näituse pealkiri „Pintsli ja sulega Pühal maal“ kirjeldab täpselt võimalusi, mida kasutasime reisil viibides muljete kogumiseks. Tõime oma mälestused sellisel kujul kaasa ning jagame neid heal meelel teiega.
Head reisi kõigile, kel on plaanis Püha maa teekond jalge alla võtta kas siin näitusesaalis või kunagi tulevikus.
ARNE HIOB töötab alates 1993 aastast Tallinna Jaani koguduse abiõpetajana. Õppinud Usuteaduste Instituudis, aastast 2000 teoloogiadoktori kraad Tartu Ülikooolist. Ta on olnud arvukate rännugruppide reisijuht Pühale Maale. Kirjutanud Iisraeli ning kristlaste ajaloolist suhet Püha Maaga tutvustava raamatu „Püha Maa, juudid ja Jeesus“.
EVA JÄNES on kunstnik-monumentaalmaalija, kelle haridustee on viinud läbi nii Tartu Kunstikoolist kui ka Eesti Riiklikust Kunstiinstituudist. Ta on kavandanud ja teostanud freskosid, skrafiitosid,mosaiike ja vitraaêe kirikutesse ja ühiskondlikesse hoonetesse. Käesoleval ajal tegeleb tahvelmaaliga. Personaalnäitusi on kogunenud 30 ringis. Eesti Kunstnike Liidu ja Eesti Maalikunstnike Liidu liige.
PILLE KIVIHALL , lõpetanud Eesti Riikliku Kunstiakadeemia nahakunsti eriala. Asutanud Tallinna vanalinnas Katariina käigus Katariina Gildi ja KG nahakoja, mis on avatud ateljeena külastatav aastaringselt. Teostanud nahatöid, korraldanud ja kujundanud näitusi. Eesti Kunstnike Liidu liige.
ERIK NOBEL on arhitekt. Õppinud Taani Kuningliku Kunstide Akadeemia Arhitektuuri Koolis. Asutanud ettevõtte NOBEL arkitekter a/s (www.nobel.dk). Projekteerinud põhiliselt avalikke hooneid, sealhulgas ka ühe osa Taani Ringhäälingu Multimeediamajast ning Tallinnasse Eesti Rahvusringhäälingule hetkel ehitamata jäänud maja. Taani Arhitektide Liidu liige.
Loe ajalehes "Eesti Kirik" näituse "Pintsli ja sulega Pühal Maal" kohta ilmunud artiklit, 28.08.2013.
Tallinna Jaani kirikus on 10. septembrini võimalik vaadata kunstinäitusel pilte, mis on inspireeritud reisist pühale maale.
Selle aasta märtsikuus käis järjekordne reisiseltskond Arne Hiobi juhatusel pühal maal. Sel retkel valmis eesti nahakunstnikul Pille Kivihallil ja taani arhitektil Erik Nobelil hulk kohapeal tehtud sulejooniseid ja akvarelle. Neist 36 esitavad nad praegusel näitusel Tallinna Jaani kiriku galeriis.
Kumbki kunstnik on valinud mõneti erineva vaatenurga ühe või teise mälestise kujutamisel, kuid üldjoontes on nende väljenduslaad sarnane. Eeldada ju võis, et arhitekti käsi on sellisel suhteliselt kiirel viseeringul kindlam. Ja põhiosas see nii ongi, küll aga pakkusid Erik Nobelile võrdväärset partnerlust mitmed Pille Kivihalli joonistused nagu «Ristija Johannese sünnikirik», «Nutumüür», «Jaffa värav».
Joonistused on eksponeeritud kronoloogiliselt, alates Jeerikost, kust ka tol ammusel ajal jõuti tõotatud maale. Edasi käiakse läbi enamik piibliloo seisukohalt olulisi pühamuid ning lõpetatakse Tel Avivis nii selle vana kui ka uue linna vaadetega.
Vaatajale on tõhusaks abiks Arne Hiobi selgitavad tekstid, mis huviäratavalt tutvustavad neid imelisi kirikuid, sünagooge, kloostreid, piiblilugudega seotud maastikuvaateid.
Mõlemad kunstnikud on püüdnud oma joonistustes olla võimalikult täpsed, seda eeldab ka valitud tehnika – peen sulejoon. Praegusel tehnikaajastul võib ju tekkida küsimus, miks joonistada, kui lihtsam oleks pildistada. Ent üks ei välista teist. Kiiruga tehtud turistifoto jätab pildistaja ja objekti suhte üsnagi pealiskaudseks.
Joonistades aga avaldab kunstnik kujutatavale otsekui austust, on temaga pikemaajalises ja lähedases seoses ning osa sellest pühendunud energiast ja käe tundlikust puudutusest jõuab ka vaatajani. Nii saab temagi osa «sellest taevast ja õhustikust, neist kividest ja hoonetest, mis kiirgavad seletamatut, nähtamatut valgust ja mis toovad südamesse rõõmu ja rahu», nagu on kirjutatud saatetekstis.
Joonistatud reisipäevikut täiendavad Eva Jänese muljeid sünteesivad 13 maali. Siingi on oluliseks tõusnud nähtava ja nähtamatu dilemma sel erilisel maal. Neis maalides on see kauge ja tähendusrikas maa nagu õhus hõljuv kaunis nägemus. Pehmelt kaarduv joon osutub vägagi sobivaks kujundiks edasi andmaks nii maist kui ebamaist, viidates ühtaegu õhkõrnale liblikatiivale ja taevasele saadikule.
Maalidelt «Linnavaated Pühal maal» I ja II leian veelgi väiksemaid ovaalseid kujundeid, mis viivad mõtted kõikjalolevale ja kõikenägevale silmale. Ja samas viitavad need kaarjad vormid otseselt nähtud ehitustele. Valitseb ju nende Iisraelimaa tuntumate ehituste fassaadidel ümarkaar, nagu võisime näha ka joonistustel.
Kunstniku «Surnumere vaated» esindavad selle näituse maisemat poolt. Need õhtused, sumedais toonides maalid sisendavad vaatajasse rahu ja vaikust. Seevastu üks Tabori mäge kujutavatest maalidest mõjub müstiliselt. Näib, nagu tahaks mägi jutustada seal toimunud sündmustest, oma kohalt lahkuda, ehk koguni lendu tõusta, et õigustada oma teist nimetust – Kirgastusmägi.
Kogu näitusele paneb särava punkti Eva Jänese maal «Mõeldes Nutumüürile», kus esiplaanil troonib erkpunane mooniõis kui lunastuse, usu ja lootuse sümbol.
Trükist ilmus Lääne praostkonna traditsiooniline aastaraamat Scripta Annalia 2016. Alates 2006. a. selle nime all ilmuv Lääne praostkonna trükis võtab 24 leheküljel kokku praostkonna koguduste olulisemad sündmused ja käsitleb ka üldisemaid teemasid. Käesoleval aastal ilmus Scripta esmakordselt värvitrükis. Scripta jõululehes on peapiiskop Urmas Viilma, Lääne maavanem Neeme Suure ja Saksa Schmalkaldeni dekaani Ralf Gebaueri tervitus ja detsembri kuu jumalateenistuste ja kontsertide kava kogu praostkonnas. Lääne praostkonnas on 16 kogudust, neist Märjamaa jääb Rapla maakonda, Varbla ja Mihkli Pärnu maakonda.
|
OSCAR-2019
|
||
Mul on olnud au kasutada mõlema erineva konkureeriva operatsioonisüsteemiga telefone! Nüüd olen pädev kirjutama postituse, kumba ma eelistan ning miks.
Iphonega (iOS) on olnud tihti see, et mulle ütleb mõni iOSi fänn, et "see on nii hea, küll sa ära harjud". Vot nüüd olen piisavalt mõlemat kasutanud ja saan öelda täpselt, kui palju ma siis harjunud olen!
iPhone oli mul pm esimene nutitelefon (täiesti uunikum, karbiga alles, võin maha müüa). Sain selle keskkoolis. Natuke proovisin, pingutasin... Midagi erilist ei tundunud olevat. Ja teate... kasutasin edasi oma liugklapiga Samsungi. 😃 iPhone oli kasutuseks pildistamiseks, sest kaamera oli sellel vägev. Muidugi mulle meeldis see telefon, aga midagi oli nagu puudu. Nagu säde oleks puudu. Muidugi see oli armas ja värki, aga kasutama ma seda täielikult ei hakanudki.
Seega mu põhimõtteliselt esimene nutitelefon, mida hakkasin reaalselt ka kasutama, oli Android, Samsungi telo. Sain selle ülikooliajal, kui kõigil hakkasidki nutitelefonid tekkima. Ja see oli uskumatult meeldiv! Ma polnud nutitelefoni saamisega suurt kiirustanud, sest mäletasin iPhonet, aga ikkagi sain selle ning mul oleks nagu mingi uus sõber tekkinud! Harjusin sellega ruttu, see oli huvitav, asjalik, arusaadav. Kõik oli nii tore ja loogiline! Ma olin, et omg, mida kõike nüüd nutitelefoniga teha saab! Pildistasin, olin netis ja suurt ei mäleta :D Aga koguaeg oli nii mõnus seda näppida. iPhone puhul oli tunne nagu mul polekski telefon muuks kui helistamiseks. Kuna mil oli nagunii iPhone olnud, oli mul ka võrdlus olemas. iPhones puuduski see säde, mis oli Androidis. iPhonel oli puudu ka kasutusmugavus. Ma ei saanudki iPhone haipimisest aru. Minu jaoks oli Android parim.
Muidugi võib nüüd välja tuua, kuidas androidi telod jooksevad kokku ja iPhone on nii kiire ja värki. Jah, see on tõesti Androidide miinus ja iga oma teloga suht olen käinud garantii vahet. Aga kui need kokku ei jookseks ja korrektselt kiiresti töötaks, oleksid need suurepärased.
Aga mu iPhone saaga jätkus. Kuna mul eelmise aasta kevadel oli mingi Sony, mis ka juba kokku jooksma kippus ning sain hea hinnaga iPhone 5s, ostsin selle ja lootsin, et ehk olen ma iPhonest valesti aru saanud. Et noh, iPhone on ju ka nutitelefon, et mis selles teisiti siis olla saab. Mõtlesingi anda sellele võimaluse ja minna ehk iPhonele üle. Mulle öeldigi jälle, et iPhone on nii meeletult hea, et küll ma ära harjun. Ostsin, panin SIMi sisse ja lühidalt kokku võttes - ma jäin oma kokkujooksva Sony peale ja iPhonega tegin lihtsalt pilte. Sama, mis eelmine kord. 😀 Ei meeldinud endiselt iPhone nii piisavalt, et kasutama suudaks hakata. Ajasin selle tookord selle süüks, et vb ma ei viitsi harjuda.
Aga teate, iPhonega harjumise võimalus saabus sunniviisiliselt uuesti, kui ma oma uue Sony pidin jälle garantiisse viima nüüd just hiljuti. Nagu... miks mulle sellised kokkujooksvad telefonid satuvad. Igatahes pidin ma jälle oma 5s kasutama ja kirjutan (kirjutasin - ma ei suutnud iPhonega jätkata, ma surin ära juba kirjutades) praegu ka oma blogipostitust sellega. Ja seekord pidin hakkama iPhonet kasutama täiesti korrektselt igapäevaselt ilma võimaluseta SIM-kaart Androidi sisse tagasi toppida. Ja kuna olen kasutatud seda iPhone lausa mitu nädalat nüüd, saan kirjeldada iseenese jaoks mõlema puudusi ja voorusi! Etteruttavalt saan väita lõpuks täie kindlusega, et ma ei ole iPhone inimene ega hakka ka selleks, sest iPhones on täiega midagi puudu. Toongi välja, mis oli minu jaoks imeline Androidis ja häiriv iPhone puhul.
Nii kui ma Androidi ära andsin ning kaardi iPhonesse panin, tekkis selline tunne nagu mul poleks enam nutitelefoni. Teoorias ju on nutitelefon käes, aga mis selles siis nii puudulik on? Mul oli raske seda kirjeldada, aga kuidagi nagu ei tahagi telefoni nii tihti näppida kui varem. Kui enne oli nt mõte "omg, ma vaatan Mapsist, milline tee on lühem" ning siis avasin Mapsi, siis nüüd tekkis ka see mõte, aga see hajus kohe mõttega "ahjaa, mul on iPhone. Ma ei viitsi." Miks ma ei viitsi? Ma arvan, et äkki seepärast, et see iPhone on ingliskeelne. Ärge saage valesti aru, et ma inglise keele kallakuga koolis käinuna ei oskaks inglise keelt, aga ma lihtsalt eelistan VÄGA eesti keelt.
Olgu, Maps Mapsiks. Teine asi oli see tunne, nagu mul olekski kõik puudu. Nagu oleks Messenger puudu, nagu oleks muud asjad puudu jne. Tegelikult need ei olnud, aga kui neid kasutasin, siis tundsin nagu midagi poleks kasutada ega teha neis. Ju on asi selles, et kõik äpid iOS puhul on ju veidi teistsugusemad ja ma pole nendega harjunud. Eks annan/andsin võimaluse selle mitme nädala jooksul!
Ja nende iPhone äppide suur viga on see, et ekraanilt asjade ärasaamiseks pole konkreetset tagasimineku nuppu. See nupp on igal äpil erineva koha peal. Ükskord all, teinekord ülal, kolmas kord peab üldse näpuga mööda ekraani libistama, et tagasi saada. Androidi suur pluss on see, et nool on koguaeg olemas kindla koha peal, ehk siis aju ei pea mingit lisamõtlemist tegema paar millisekundit. Kuna ma olen inimene, kes meeletult ruttu tahab kõike teha, siis pole mul tore iga äpiga hakata mõtlema, et kust see kinni läheb. See on üks asi, mis mind häiris. Otsi mingit krdi noolt kuskilt ülevalt nurgast või libista mitmet pidi kätt mööda telefoni, aga iga kord erinev! Seega polegi telefoni mugav kasutada, kuna ma pean koguaeg mitte mõtlema sellele, mida ma äpist näen, vaid sellele, kuidas seda kinni panna võimalusel.
Teine asi, mis mind häiris, oli see, et YouTubes passides pole iPhones näha kella. Nagu jah, miks peaks videote vaatamisel kell olema, aga ma krt pidin libistama alati midagi sealt ülevalt alla, et näha, mis kell nüüd on. Mulle meeldis Androidis, kui kellakene on otse silmade ees! Youtubega seoses häiris mind see kerimine (kommentaaride kohal). Kui tahtsin õrnalt kerida, keris kogu ekraanilt jutt eest ära ning hakka siis tagasi kerima!!! See oli nii tüütu! Video kerimine oli ka ajunuss muidugi, sest sa pidid näpu ajama selle koha juurde, kus see pallike ajahetkel on.
Kolmas asi oli see, et kuupäeva nägemiseks pidi ka ilget vaeva nägema. Libistama midagi ülalt alla ja siis kuskile poole. Ehk siis nagu aru saate, siis ajamahukas. Mul pole kunagi kuupäevad peas ning nende avastamine polnud ka enam lihtne. Ma räägingi praegu sellest ülemisest äärest, mille alla paljud asjad telefonis koonduvad. Androidil on see selge. Kerid natuke, näed kella ja igast muid asju. iPhonega olid seal mingid totrad märkmed, aga puudu need märkmed, mille üle ta lärmi teeb. Nagu vahel tegi telefon häält, et tuli sõnum, aga sõnum pole telefonis nii tähtis, kui mingi kaardimakse märge ja siis otsi taga seda. Kuigi sõnum oleks ju tähtsam!
Tulles tagasi kerimise juurde, siis veebilehtede kerimine oli hoopis teine! Siis pidi kerima täie jõuga, et üldse midagi liiguks! Just vastupidi Youtube suhtes võiks olla.
Veebilehtede juurde tulles, siis Androidis oli googeldamine megatore, lõbus ja lahe. Välja arvatud muidugi see, et polnud nagu valikut, millise ajamääraga googeldada, et siis pidi brauseri avama. Aga iPhones oli ka googeldamine lausa väga tore. Alguses ma ei googeldanud, sest polnud harjunud, et google otsinguriba polnud mul silme ees, aga üks päev googeldasin ja siis tuli veel igast küsimusi järjest, mida inimesed on googeldanud ja neile lühivastus ja siis loe rõõmsalt! See oli tõesti üllatavalt tore iPhone puhul. Vägev!
Tulles Google juurde, siis ma olin täiega rahul, et mu arvuti ja Android tegid koguaeg koostööd ja see, mida ma teen arvutis, on kohe olemas telefonis jne. See oli lausa suur lust. Kirjutad midagi arvutis Mapsi ja see on telefonis juba olemas või kirjutad googlesse ja see telefonis jne. Saate aru küll, et selline ühenduvus. Aga iPhonega oli see nii harjumatu, et seda pole. Võib-olla ongi see Google värkide puudulikkus see, mis iPhone ei tee nii nutikaks minu jaoks. Muidugi vb oleks kõik lust ja lillepidu, kui mul oleks arvuti ka mingi Apple toode, aga pole. Muidugi vb lahendaks mure, kui ma tõmbaksin kõik Google äpid iPhonesse, aga mälu oli niigi otsas. Muidugi tõmbasin ma Google Photos ja Google Mapsi, Drive'i mis on essentsiaalsed mu jaoks, aga rohkem ei viitsinud. Seega jäid mul kõik kooliasjad tegemata ka, kuna on seotud veebilehtedega. Mulle nagu meeldib, kui internet salvestab mu tegevusi ja käike. Ma terve aeg iPhonega ei saanud käia üliõpilasküla veebilehel, sest paroole polnud.
Tulles salvestamise juurde, siis Android salvestas rõõmsalt mu samme ja muud mulle põnevat, näiteks, kus ma käisin, mis tegin ja olin jne. Ma küll ei tea, et iPhone mu samme oleks loendanud. Alguses kui palju kõndisin, tuli mõte "ohoh, pärast vaatan palju kõndinud olen!" ning siis "...ahjaa, mul ju iPhone, deem!". Nii et jah, sellised natuke pettunud mõtted. Ei näinud mõtet tõmmata mingit sammuloendurit ka.
Tulles muude funktsioonide juurde, siis teksti kopeerimine oli täiesti tüütu iPhones. Kuidagi ikka sain. Aga iPhones oli see, et igat teksti ta ei luba kopeerida. Vajutad peale ja midagi ei juhtu. Üllatus siis, kas saab või ei. Androidis on see kopeerimine lihtne ja alati samamoodi saadaval.
Androidi, eriti Sony klaviatuuri rõõm oli see, et ta pani sulle igast märke (smaile), kui midagi ütled. Kirjutad nt auto ja siis paneb autosmaili. Vb saaks siukse klaviatuuri iPhonesse ka tõmmata, aga ma ei viitsinud. Vaadates iPhonega igast tekste nt Instas jne, siis paljude smailide asemel on küsimark... aww väike vaene telefon küsib, mis seal olema peaks... Vb see paraneks, kui ma op-süsteemi uuendaks, aga mälu on täis ja mu meelest kui mälu polnud täis, siis ta ka ei uuendanud ennast.
Klaviatuur oli muidugi targema eesti keelega kui Androidis, aga ma ei harjunud alguses sellega ära, kuidas ta neid sõnu parandas. Lõi sinna üles ühe sõna ja kui seda tahad, pead panema tühikut ja kui ei taha, vajutama selle peale. Ma alguses tegin valesti, aga harjusin õnneks sellega. Aga kuna ma kirjutan täiega kiiresti, siis ei pannud ma alati neid ülesilmunud sõnu tähele, trükkisin teksti ära ja pärast hakkasin vaatama, et on alles sõnad!!! Ja siit tuleme ühe suurima häda juurde, miks oli iPhone halb mu jaoks! Teksti redigeerimine on hullus! Täiesti võimatu on saada kursorit õige koha peale tekstis! See ajas mul alati sita keema ja loobusin tekstide parandamisest või siis parandasin mingi üksiku tähevea ära niimoodi, et kustutasin mingi sada asja ära tekstist, et pärast need aeglaselt ja rahulikult uuesti kirjutada, et autocorrect mu sõnu ei väänaks ning kogemata mõni vale täheke ei satuks. Meeletu. Lisaks puudus iPhone teatud äppidel ENTERi funktsioon (ehk siis mõtlen siinkohal järgmise rea tekitamist)! Avastasin, et Instagramis biod kirjutades ei ole mul võimalik kuskilt enterit saada. Mõnes kohas oli enteriklahv märkide all, aga mõnes kohas puudus täiesti! Kirjutasingi siis pika joruna ära ja vältisin edaspidi selle teksti redigeerimist. Blogi kirjutamine jäi ka pooleli, midagi eriti ma teha ei suutnud, sest tekstiparandus võtaks lihtsalt meeletu aja ja närvikulu. Eriti, et iga äpiga on klaviatuuriüllatus - kas enter on olemas või ei! Nagu näete, siinkohal vähenes kasutusmugavus nii meeletult, et loobusin teatud asjade muutmisest/kasutamisest. Telefon meenutas siin nagu mingit demoversiooni või ma ei teagi mida. Nagu ekraan, mis ei tööta.
Tulles ekraani juurde, kuigi ma ei usu, et see on ekraani süü, aga selleks, et ekraanil mingit kohta vajutada, siis tihti oli see ka üllatus, kas mingi koha vajutamine üldse muudab midagi või ei! Ehk siis ühes äpis oli mingi räige sitt mul alati ees, mida pidi ristist kinni vajutama. Aga ma pidin selle risti peale vajutama mingi 20 korda, et see pasane mull mul eest ära kaoks! Ma tõesti ei tea, kas see ei saatnud käsku edasi või mis sellel viga on. Pigem arvan, et ei saatnud käsku edasi, sest muid asju tehes sain aru, et ekraan on ikkagi korrektselt tundlik. Aga no, tekstis ei saa kursorit õige koha peale ning aeg-ajalt ei saanud ristist asju kinni, siis ma ei teagi, mida siin süüdistada. Aga ilmselgelt ei ole see kasutajasõbralik. Mingid krdi mullid ja asjad ees ja ära eest ei saa. Aga kui näiteks avad ühes äpis teise äpi, siis tagasi läks ta küll väga ilusti, kuigi tagasi sai nii, et üleval vasakus nurgas ülikitsa riba peal oli tagasiminek.
Tagasiminekust jälle rääkides, siis mõnikord ühe äpi kaudu teist äppi avades polnudki tagasiminekut! Vot kus tore! Ma pidin siis seda keskmist nuppu vajutama kaks korda ja sealt valima eelmise äpi. Väga tüütu mu jaoks. Vb on asi ka selles, et kuidagi väiksest saati olen ma kartnud terve programmi avanemist üle ekraani ilma tagasiminekuta :D Naljakas hirm, ma tean, aga seda sp, et pole nt saanud teatud programme arvutis kinni üheksakümnendatel (no lõpuks õppisin ikka ctrl + alt + del ära), kui kokku jooksid. Aga iPhones ongi nii, et vb ma alateadlikult, kui avan mingi äpi üle ekraani, hakkan otsima, et kust tagasi saab (seega see ju väsitab mind). Nt Snapchatis pole ju tagasinoolt, vaid pead libistama kuskil midagi. Instas ka pole tagasinoolt, vaid otsid seda või libistad jälle midagi jne. Igal äpil nii, et nool on kus tahab. Muidugi loob kindluse see, et need üldiselt ei jookse kokku, et ei pea kartma, et need eluks ajaks ette jäävad, aga siiski on see mu enda kiiks vist. Mulle meeldib, et mul on tagasitee alati olemas. Androidil on ka jumala hea valik, et kas lähed tagasi või paned kinni äpi, jättes selle taustal jooksma. iPhonel erilist valikut pole selles osas, aint üks nupp ju, äpp jääb taustal jooksma nkn.
Räägime ka helistamisest. Mõlemal on see suht okei, kummalegi ei annaks maksimumi. iPhonel peab seal valima mitmeid asju veidi keerukalt ja siis jälle see tagasiminek on ma ei tea kus. Androidil on kõik palju selgem, aga vb harjumise asi.
Lisaks räägin lühidalt ka sõrmejälgelugejast, mis pigem on siiski mudelipõhine. Mu Sony Xperia XZl on see väga kiire, seevastu iPhone 5s ei tuvasta eriti kergesti sõrmejälge ära ning peab koodi panema. Sony oma on nii super, et võid igat pidi sinna sõrme panna, tuvastab kohe.
Nagu näete, jäi mul palju asju kasutamata, tekste redigeerimata jne, sest lihtsalt ei saanud. Ma ei malda oodata, millal ma Androidi tagasi saan.
Minu meelest iPhone ja Androidi erinevus ongi selles, et iPhone peab ennast targemaks, aga Android sind targemaks. Ehk siis iPhone tahab ise teha asju, Androidis sina määrad, mida tema teeb. Kui te aru saate praegu mu loogikast :D Ja siinkohal tulebki välja, miks inimestele meeldivad need erinevalt. Inimene, kes on rohkem programmeerijatüüpi, arvatavasti sellele meeldib rohkem Android, neile, kes lihtsalt tahavad avada mingi asja ega huvitu ise programmide kontrollist, neile sobib iPhone. Mitte et see nüüd siin täielik tõde on, mida ma väidan, aga nii mulle tundub. Seega erinevad inimesed ja erinev operatsioonisüsteem.
|
OSCAR-2019
|
Subsets and Splits
No community queries yet
The top public SQL queries from the community will appear here once available.